Pärandtehnoloogia / Estonian Native Crafts. Kultuuripärandi loovrakendused / Creative Applications of Cultural Heritage
Permanent URI for this community
Browse
Browsing Pärandtehnoloogia / Estonian Native Crafts. Kultuuripärandi loovrakendused / Creative Applications of Cultural Heritage by Subject "ajalugu"
Now showing 1 - 20 of 23
Results Per Page
Sort Options
Item 13.-15. sajandi nahkjalatsipealsete leidudest inspireeritud tänapäevased vabaaja-jalanõud(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2018) Oru, Anneli; Rajando, Kristina, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Viljandi kultuuriakadeemia. Rahvuslik tekstiil; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkondKäesolev töö on järg autori seminaritööle „Keskaegsete jalatsite kaunistusvõtted – 13.-15. sajandi leiud Tartust ja Tallinnast“. Lõputöö eesmärgiks oli luua jalatsid tänapäeva inimesele, kasutades keskaja Eestis kasutusel olnud nahkjalatsite kaunistusi. Esimeses peatükis kirjeldatakse jalatsivalmistamist keskajal. Keskajal valmistati jalanõusid liistu peal pööratud kinga meetodil. See tähendab, et tükid õmmeldi tagurpidi liistu ümber kokku, liist võeti kinga seest välja ja king pöörati õiget pidi. Aja jooksul lisati pealse ja talla õmbluse vahele rante, mis muutsid jalatsi veekindlamaks. Hiljem õmmeldi randi külge lisa taldu, et tald kauem kõndimisele vastu peaks. Teises peatükis kirjeldatakse jalatsivalmistamist tänapäeval. Kutsepraktika käigus oli autoril võimalus õppida jalatsitootmisvabrikus Samelin ja jälgida tööstuslikust jalatsi tootmist. Väga suur osatähtsus on materjali kokkuhoius ja detailide märgistamisel. Vastasel juhul pole tootmine kasulik. Mudelite valik on väga lai ja järjest uudsemaid lahendusi tuleb iga päev juurde. Omandada saab tänapäeval oskusi, kas kingsepa juures õppides või välismaal erinevates õppeasutustes. Uurimistöö praktilises pooles töötas autor välja vabaaja jalatsi kollektsiooni kasutades seminaritöös uuritud nahkjalatsipealsete kaunistusi. Arvestama pidi tänapäeva tehnika võimalusi ja tehnoloogiate iseärasusi. Mudelid nimetati kursusekaaslaste nimede järgi. Materjaliks kasutati taimparknahka, mida peale jalatsite valmimist immutati mingi rasvaga. Ühiseks jooneks kõigil mudelitel on tagurihma kasutus, mis muudab ilma kannatugevduseta jalatsi konstruktsiooni piisavalt tugevaks. Kokkuvõtteks saab öelda, et väga hästi annab kasutada keskaegseid kaunistusvõtteid tänapäevaste jalatsite peal tööstuslikus tootmises. Edasi arenduseks võiks kaunistusi lihtsustada, seda ka hinna optimeerimise pärast. Linda mudeli kaunistus ei tulnud kõige praktilisem välja – pikad lõhed turritavad püsti käimisel ja selle pärast ei kasutaks sellist kaunistusviisi enam tulevikus.Item 1850. – 1940. aastate kaltsunukud Eesti muuseumides: tüpoloogia, valmistamistehnoloogiad ja materjalikasutus(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2012) Rosenthal, Maris; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvuslik tekstiilMaris Rosenthali lõputöö 1850.-1940. aastate tekstiilinukud Eesti muuseumides: tüpoloogia, valmistamistehnoloogiad ja materjalikasutus tegeleb Eesti muuseumides kuni 1940. aastateni valmistatud maa piirkonnast pärit kaltsunukkudega ning keskendub uurimisprobleemile, kuidas eristuvad tekstiilnukutüübid arvestades nukkude valmistamistehnoloogiaid ja materjalikasutust. Uurimisobjektiks on kaltsunukkude tehnilised tunnused – materjalikasutus, erinevate kehaosade olemasolu ja nende omavaheline ühendamine, näo ja juuste olemasolu ning nende tegemisviisid. Uurimisobjektide analüüsimeetodiks sai tehniliste tunnuste omavaheline võrdlemine. Uurimismaterjali valim oli 27 objekti. Uuritava kogumi sees eristusid kolm tekstiilnukutüüpi: rullnukud, eraldi keha külge kinnitatavate jäsemetega nukud ning keha ja jalad osaliselt või ühes tükis nukud. Omakorda on erinevusi tüüpide siseselt. Rullnukud on kõige lihtsamini valmistatav nukud, kuna selle puhul saab õmblustöö üldsegi välistada. Tüübi siseselt saab eristada käteta ja kätega variante. Eraldi keha külge kinnitatavate jäsemetega nukke oli uuritavas kogumis kõige rohkem. Siia rühma kuuluvad need titad, kelle käed ja jalad õmmeldakse eraldi keha külge ning iga kehaosa lõigatakse välja iseseisva tükina. Viimase ja väiksema rühma moodustasid nukud, kelle keha ja jalad osaliselt või ühes tükis ning pea ja käed kinnitatakse eraldi. Esitletud tekstiilnukutüüpide puhul ei saa välja tuua paikkondlike erinevusi. Samuti ei selgu, millised tüübid olid varasemad ja millised hilisemad. Diplomitöö praktilise osana on kaasas Tite tegemise õpetus ehk lühike kaltsunuku õmblemise raamatu makett, kus leiab metoodilise juhendi kolme kaltsunuku õmblemiseks, mille eeskujuks on muuseumide nukud.Item Ajaloolisest põllekandmisest inspireeritud kollektsioon kaasaegseid põllesid(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2016) Urvak, Sandra; Matsin, Ave, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvuslik tekstiilLõputöö Ajaloolisest põllekandmisest inspireeritud kollektsioon kaasaegseid põllesid eesmärgiks on kavandada kollektsioon argiolukorras, ka väljaspool kodu kantavaid põllesid, ning seeläbi pakkuda kaasaegsetele naistele võimalus taasavastada igapäevasest kasutusest kadunud rõivaese. Põllekollektsiooni kavandamisel on kasutanud allikatena Eesti Rahva Muuseumis ning Viljandi Muuseumis leiduvaid etnograafilisi põllesid, pöörates esemeuurimuses tähelepanu lihtsamatele, arvatavalt töötegemisel kasutatud põlledele. Lisaks põllede materiaalsele olemusele on töös pööratud tähelepanu ka põlle kandmisega seotud tähendustele ja funktsionaalsusele. Töös on kasutatud ka ERMi etnograafilises arhiivis ja muuseumi korrespondentide vastuste vastavates sissekannetes leiduvat informatsiooni. Lisaks ajaloolise materjaliga tutvumisele ja analüüsimisele on põllekollektsiooni kavandamisel kasutatud erinevate elualade naissoost esindajate hulgas läbi viidud küsitluses saadud andmeid. Küsitlus valmis eesmärgiga kaardistada naiste võimalikke kogemusi põlle kandmisest ning valmidust põlle oma igapäevase rõivastuse osana kanda. Lõputöö kirjalik osa koosneb kolmest peatükist. Esimeses peatükis kirjeldatakse ja analüüsitakse põlli puudutavaid kirjalikke allikaid ning kirjeldatakse põllekandmisega seotud kombestikku. Kombestiku kirjeldamisel ei käsitleta erinevate üleminekuriitustega seotud kombeid (n pulmad, matused), sest lõputöö tegeleb argise põllekandmisega seotud tavade uurimisega. Teine peatükk käsitleb muuseumis uuritud esemeid ning võrdleb neid kirjalike allikate andmetega. Kolmas peatükk kirjeldab praktilise osana valminud põlli ning põllede valmistamisele eelnenud küsitlust. Iga põlletüübi kohta on esitatud lihtne tööjoonis, selgitused ning hinnakalkulatsioon. Lisa nr 1 sisaldab valminud põllede fotosid, Lisas nr 2 on põllede kandmisega seotud küsitlusankeet, Lisa nr 3 sisaldab põllekandmist puudutava küsitluse tarvis valminud näidispõllede jooniseid. Lõputöö praktilise osana kujundati ajalooliste allikate uurimise ja küsitluse tulemusena kolm eri põlletüüpi – nn lihtne pliiatspõll, erinevatest kangastest kokku õmmeldud lapiline põll ja kähar, pidulikum põll. Kolmest eri põlletüübist valmis kokku 7 põlle.Item Ajaloolistel allikatel põhineva rahvarõivakomplekti koostamise põhimõtted, komplektide koostamine ja valmistamine Virumaa rahvariiete näitel(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2015) Loite, Kersti; Matsin, Ave, juhendaja; Piiri, Reet, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. PärandtehnoloogiaTõuke uurimistööle andis erinevates rahvarõivaraamatutes soovitatud Virumaa rahvarõivakostüümide vähesus. Kaasaegses kultuurisituatsioonis, kus inimesed soovivad kanda kodukihelkonna rahvarõivaid, tekkis eluline vajadus uurida paikkondlikku mitmekesisust ning pakkuda inimestele kandmiseks juurde erinevaid ajaloolistel allikatel põhinevaid rahvariiete variante. Magistritöö annab ülevaate naiste ja meeste rahvarõivakomplekti üksikesemetest. Töös on kaardistatud muuseumides ja erakogudes säilinud Virumaa rahvariideesemed. Välja on selgitatud ajaloolistel allikatel põhinevate seni koostatud rahvarõivakomplektide koostamise põhimõtted. Kogutud materjalide analüüsi ja uurimise tulemus andis tõenduse rahvarõivakomplektide koostamise võimalikkusest naiste puhul kihelkonniti, meestel aga Virumaa siseselt laiemale piirkonnale. Magistritöös on välja pakutud ajaloolistele allikatele tuginevad naiste rahvarõivakostüümid kõigile üheteistkümnele Virumaa kihelkondadele, kokku 21. Meeste rõivastuse variandid on pakutud Virumaale tervikuna ning kitsamalt lääne- või idapoolsetele kihelkondadele kandmiseks. Praktilise osana on valminud Rakvere kihelkonna naise, Virumaa mehe ja Jõhvi kihelkonna neiu kostüümid.Item Eesti rahvarõivapärand ideoloogiate tuultes: laste rahvarõivakostüümide areng XX sajandil(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2023) Vaabla, Janne; Raud, Inna, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Kultuuripärandi loovrakendused; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkondXIX sajandi lõpuks hääbus Eesti talupoja traditsioonilise rahvarõiva igapäevane kandmine. XX sajandil taaselustati see piduliku esinemisriietusena rahvuslikel pidustustel. Magistritöö „Eesti rahvarõivapärand ideoloogiate tuultes: laste rahvarõivakostüümide areng XX sajandil“ on ülevaade rahvarõivapärandit muutvastest ideoloogilistest, majanduslikest ja kultuurilistest protsessidest. Kitsamalt on töös võetud vaatluse alla laste rahvarõivaste väljaarendamine 20. sajandil ja sajandi vältel toimunud muutused ning suurimad mõjutajad. Töö on jaotatud erinevaid ajaperioode käsitlevateks peatükkideks. Esimene osa vaatab tagasi rahvarõivaste kandmise aega otsides märke laste pidulikest kostüümidest. Teises peatükis on luubi alla võetud sajandi kolm suuremat perioodi, milleks on: 1) sajandi algus ja Eesti iseseisva vabariigi aeg; 2) II Maailmasõjajärgne periood ja noorte laulu- ja tantsupidude algus; 3) nõukogude režiimi lagunemine ja Eesti Vabariigi taasiseseisvumine. Magistritöö tugineb rahvarõiva temaatikat käsitlevale kirjanduslikule allikmaterjalile kui mõjutajale ja tulemusi kajastavale fotomaterjalile. Töö teostamisel on vaadeldud varasemaid ideoloogiat käsitlevat materjali ning poleemikat kajastavat ajakirjandust. Töö lõppeesmärgiks avardada teadlikkust laste rahvarõivaste lõppematust arenguprotsessistItem Hiiumaa põrandakatted kui kohalike sotsiaalmajanduslike protsesside peegeldus(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2023) Kuusk, Kadri; Põllo, Helgi, juhendaja; Matsin, Ave, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Kultuuripärandi loovrakendused; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkondMagistritöö „Hiiumaa põrandakatted kui kohalike sotsiaal-majanduslike protsesside peegeldus“ on uurimuslik töö, mis kaardistab Hiiumaa põrandakatete ajaloo viimase saja viiekümne aasta jooksul (1870-2022). Uurimuse eesmärk on anda ülevaade, millised kultuurilised, sotsiaalsed ja majanduslikud olud on mõjutanud põrandavaipade väljakujunemist ja valmistamist Hiiumaal. Kitsamalt on vaadeldud, millisel määral on ajastus domineeriv kohalik suurtööstus või -tootmine mõjutanud tööstusjääkide kasutamist Hiiumaal käsitöönduslike põrandakatete valmistamise juures. Uurimustöö aluseks on 62 Hiiumaa põrandakatete Eesti muuseumites ning autori poolt läbi viidud välitööd (2019-2023). Magistritöö on jaotatud kümneks sisupeatükiks, millest esimeses on vaadeldud, millised ajaloolis-poliitilised ja kultuurilised murdepunktid on võimendanud või vähendanud Hiiumaa põrandakatete variatiivsust. Järgnevad üheksa peatükki on pühendatud põrandakatetes kasutatud materjalidele – taimsed materjalid, kalev, lõng, karusnahk, võrgulina, kile, heinapallinöör, kalts ja suurtööstuste tekstiilijäägid. Kõiki peatükke toetavad fotodega lisad.Item Juurdelõikuse ja rätsepatöö arengust Eestis. Laste rahvarõivaste lõiked ja valmistamisõpetus(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2012) Vaabla, Janne; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvuslik tekstiilDiplomitöö lõppeesmärk on laste rahvarõivaste lõigete valmistamine. Eesmärgi saavutamiseks on põhjalikult uuritud rõivaste valmistamise ja juurdelõikuse ajalugu Eestis. Uurimustöös kasutatud kirjalike allikate põhjal on autor välja selgitanud, et sajandite vältel väljakujunenud kultuurilis-esteetilised tõekspidamised, käsitöö oskuste areng ja tööstuslikud revolutsioonid, on mõjutanud meie esivanemate kantavat rõivastust ning selle valmistamist. Käesoleva ajani kestavad vaidlused, kuidas valmistada ja kanda rahvarõivaid. Autori lõputööna teostatud laste rahvarõivaste lõiked on valminud kasutades nii pliiatsi ja joonlauaga paberil konstrueerimist-modelleerimist, kui ka digitaalse tehnika abi. Lisana on koostatud rahvarõivaste õmblemise juhend spetsiaalselt lõikelehtedel antud rõivagruppidele. Lõigete projekteerimise käigus on valminud kaks eksperimentaal-kollektsiooni lasterõivastest. Esimene koosneb autentsetest rahvarõivastest, teise kollektsiooni moodustavad rõivad, mille õmblemisel on kasutatud rahvarõivaste lõikeid, kuid materjalidena teksa- ja puuvillasegu kangaid.Item Juusehete tehnoloogia Eestis. Tervikesemete valmistamine punumisketta abil(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2023) Siiman, Evelin; Kaljus, Astri, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Kultuuripärandi loovrakendused; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkondKäesolev magistritöö käsitleb punumisketta abil juustest punutud esemete valmistamise tehnoloogiat. Eesmärgiks on juustest tervikesemete valmistamine, õppides samal ajal põhjalikult tundma protsessi kõiki etappe ja lahendades eelmistest töödest õhku jäänud küsimusi. Vastuseid vajavad praktilised küsimused: a) kuidas valmistati juusesemete erinevaid osi, b) milliseid abimaterjale ja -vahendeid ehete valmistamisel ja viimistlemisel kasutati, c) kas ja millised on erinevused erinevatelt inimestelt pärit juustel, kuidas mõjutavad need punumist, d) kuidas sobitada juustest punumise tehnika tänapäevasesse ehtedisaini. Kasutasin lahenduste leidmiseks erinevaid meetode nagu tehnoloogiapõhine esemete vaatlus muuseumides, välitööd Rootsis Våmhusi asulas, seni lahendamata mustritega eksperimenteerimine ning nelja rekonstruktsiooni valmistamine museaalide ja ühe rekonstruktsiooni tegemine foto järgi. Magistritöö käigus tegin korrektuure seminaritöös esitatud mustrite tabelisse, hindasin ümber eseme valmistamise kvaliteeti näitavad omadused, tuvastasin rekonstrueeritavatel esemetel esinevad seni katsetamata mustrite punumisvõtted, ning sain uudsed kogemused viielt erinevatelt inimestelt pärit juuste kasutamisega, avastades, et materjali käsitlemise nüansid on seotud juuksekarvade läbimõõduga. Juustest punumise kombineerimine tänapäevase ehtedisainiga andis minu jaoks kõnealusele käsitööliigile uue perspektiivitunnetuse, mis võiks aidata tuua lähemale selle varju jäänud tehnika algse mõtte ja olemuse. Väljundiks olevad sügavalt isikliku puutega ehted kannavad väikese juustelisandiga endas seotust ja lähedust nagu pea kaks sajandit tagasi, jäädes samas siiski kehtivate esteetikanormide piiresse.Item Juustest ehete valmistamise tehnoloogia ja punumisvõtete taasloomine Eesti Rahva Muuseumi ja Viljandi Muuseumi esemete näitel(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2020) Siiman, Evelin; Kaljus, Astri, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Viljandi kultuuriakadeemia. Rahvuslik tekstiil; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkondDiplomitöö eesmärgiks on teha endale selgeks juustest punumise tehnoloogiline pool ja saada teadmine, kuidas erinevaid punumisvõtetega esemeid valmistati. Lõputöö probleemiks on küsimus milline oli juustest punumise tehnoloogia ja kuidas juustest punumine käis? Lahenduste leidmiseks kasutan erinevaid meetodeid: kirjaliku ja digitaalse info kogumine juustest valmistatud esemete tehnoloogilise poole kohta ning info töötlemine selekteerimise läbi, kus kogutud materjali põhjalikumalt uurin ja sobiliku välja filtreerin. Töö võõrkeelsete materjaliga ja seminari töö raames tehtud fotode võrdlemine sisaldab endas kirjalike allikate ja piltide läbitöötamist ning võrdluse põhjal otsustamist, millised juhendid ja skeemid võtan katsetamiseks. Eksperimentaalne meetod võtab kokku minu jaoks uue tehnika katsetamist uue materjali ja uute töövahenditega. Diplomitöö praktilise väljundina valmis juustest punumise tehnikas 17 tööproovi ja kõrvarõngad. Protsessi käigus õppisin tundma uut tehnikat ja sain teadmise, et olemas olevate juhendite järgi on võimalik selle tehnika lihtsamad võtted iseseisvalt omandada, aga vilumuse tekkimine keerukamate küsimuste lahendamiseks eeldab pikemat praktiseerimist.Item Kaisuloomade kokkutulek : uurimus Eesti ajakirjades "Taluperenaine" ja "Eesti Naine" 1931-1940 aastatel avaldatud tekstiilsetest mänguasjadest(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2016) Teder, Inga; Kütt, Christi, juhendaja; Jõeste, Kristi, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Viljandi kultuuriakadeemia. Rahvuslik tekstiilMinu lõputöö keskseks probleemiks on see, et vanad lõiked ja juhendid ei ole tänapäevaselt kasutatavad. Minu eesmärgiks on vanadest ajakirjadest mänguasjalõigete kogumine, lõigete küsitavuse kontrollimine ja nende kasutatavaks muutmine ning lõplikku valikusse jäänud mänguasjade praktiline läbivalmistamine. Võrdlesin ajakirjades pakutud mänguasju Tartu Mänguasjamuuseumi kogude ning arhiivfotode põhjal. Uurisin, kas leidub ka reaalseid viiteid sarnastele mänguasjadele? Kas mõni fotol näha olev mänguasi või muuseumieksponaat on natukenegi sarnane minu uuritavates vanades ajakirjades õmblemiseks pakutavaga? Kas võiks oletada, et keegi nende lõigete järgi kunagi mänguasju ka valmistas? Kokku panin metoodilise õppematerjali, kus vanadest ajakirjadest kogutud mänguasjade lõiked, mis on minu poolt täiendatud ja parandatud ning juurde andsin samm-sammulised metoodilised juhendid koos abistavate fotodega. Nende lõigete järgi õmblesin ka seeria omanimelistest mänguasjadest.Item Kangakudumine vanal Võrumaal 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2018) Uiga, Mai; Uiga, Mai, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Viljandi kultuuriakadeemia. Rahvuslik tekstiilItem Karpluku valmistamine Ketta talu talliluku eeskujul(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2017) Salumaa, Paul; Niitvägi, Väino, juhendaja; Freiberg, Mikk, juhendaja; Salumaa, Mart, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Viljandi kultuuriakadeemia. Rahvuslik metallitöö; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkondPaul Salumaa valmistas 19. sajandil toodetud karpluku eeskujul uue luku. Eeskujuna kasutatud lukk pärineb Otepää vallas Mägestiku külas asuva Ketta talu rehielamu talliukselt, mis on tõenäoliselt pärit 1887. aastast. Lõputöö põhieesmärk oli praktilise töö käigus uurida, kuidas valmistada 19. sajandist pärineva karpluku eeskujul toimiv lukk ning kuidas analoogsel tehnoloogial valmistada täiustatud lukk. Valminud lukurekonstruktsioon on eeskujuga sarnane mõõtmetelt ning mehhanismilt, kuid mitmetes osades ka täiustatud töökindlamaks või vajadusel kaasaegselt lahendatudItem Kuidas valmistada Paistu ja Tarvastu naistekasukat: õppevideote loomine kasuka koolituse juurde(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2023) Uus, Made; Parts, Priit-Kalev, juhendaja; Raud, Inna, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Pärandtehnoloogia magister; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkondMagistriprojekt „Kuidas valmistada Paistu ja Tarvastu naistekasukat. Õppevideote loomine kasuka koolituse juurde“ käsitleb Paistu ja Tarvastu kihelkondade etnograafilisi naistekasukaid eesmärgiga koostada õppevideote kogu Paistu ja Tarvastu naiste rahvarõivaste juurde sobiva autentse kasuka valmistamiseks. Uurimisaineseks on seitse sirge seljaosa ja puusadega naistekasukat, kaks naiste pikk-kuube ning neli fotot, mis sisaldavad kokku nelja etnograafilist naistekasukat. Magistritöö esimene peatükk annab ülevaate sirge seljaosa ja puusadega kasukatüübist, teine peatükk sisaldab Paistu ja Tarvastu naistekasukate kirjeldust ning võrdlust samade piirkondade pikk-kuubedega ning kolmandas peatükis peegeldatakse õppevideote koostamise protsesse.Item Luust esemed: toormaterjal, töötlemistehnoloogiad ja tootearendus(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2013) Hint, Monika; Luik, Heidi, juhendaja; Summatavet, Kärt, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. PärandtehnoloogiaLoov-eksperimentaalses uurimistöös käsitletakse arheoloogilist luust esemete leiumaterjali kui inspiratsiooniainest käsitööettevõtjale, uuritakse toormaterjali hankimise võimalusi, viiakse läbi eksperimente luutöötlemise etappide optimeerimiseks ja arendatakse tooteartiklid. Luumaterjal käsitöölise ja loomeinimese vaatenurgast on sillaks mineviku ja oleviku vahel, sest see materjal eksisteerib meie kõrval tänapäeval samasugusel kujul nagu aastatuhandeid tagasi. See on alternatiivmaterjal, mida on võimalik kasutada tänapäevases tootearenduses teiste looduslike materjalide kõrval nagu vill, nahk, puit, kivi, savi. Tänapäeva põllumajandusettevõtete lihakäitlejatel tekivad loomsed kõrvasaadused, mis ei ole inimtoiduks kõlbulikud, nende materjalide hulka kuuluvad ka loomade luud. Sellise materjali looduslikku algvormi ära kasutades on võimalik luua esemeid, mis rikastavad ja arendavad ettevõtlust maapiirkondades ja annavad põllumajanduse kõrvalsaadustele majandusliku väärtuse. Eksperimentaaltehnoloogiad võimaldavad optimeerida tööetappe ja leida lahendusi säästvale materjalikasutusele. Üha trendikamaks muutuv säästlik mõtteviis ja tendents keskkonnasõbraliku tootmise suunas muudab teema aktuaalseks. Uurimistöö annab panuse loome- ja arendustöösse põllumajandusjäätmetele alternatiivse ning säästva kasutuse leidmiseks.Item Metallniplispitside levik Eesti rahvarõivastel 18.-19. sajandil Eesti Rahva Muuseumi kogude põhjal, nende kasutamise otstarve ja pitside rekonstrueerimine(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2015) Nöps, Angelika; Matsin, Ave, juhendaja; Talts, Eeva, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. PärandtehnoloogiaMagistritöö keskmes on metallniplispitsid 18.-19. sajandil, tuginedes Eesti Rahva Muuseumis olevatele esemetele. Kirjaliku töö esimeses osas annan ülevaate töö metoodikast ja valimist ning andmete kogumisest ja süstematiseerimisest. Töö teine osa sisaldab ülevaadet pitside ajaloost ja niplispitsi valmistamisest. Kolmas peatükk kajastab analüüsi, mis sisaldab Eestis kasutatud metallpitside levikut ja otstarvet, kirjeldades ka metallpitside valmistamiseks kasutatud materjale. Uuringu tulemusena selgus, et metallniplispitsiga kaunistatud esemed on valmistatud ajavahemikus 1714‒1900. Arvuliselt on kõige rohkem metallniplispitsi leida naiste peakatetelt (184), lisaks käistelt (17), põlledelt (5), palmikutelt (2), abudelt (2), seelikutelt (6), lahttaskutelt (2), tubakakottidelt (1) ja 4 eseme külge kinnitamata kardpitsi. Seega on metallniplispitsiga kaunistatud esemeid, mis on riietuses silmapaistval kohal. Geograafiliselt jagunevad metallpitsidega kaunistatud esemed Lääne-Eesti (Läänemaa, Saaremaa, Pärnumaa, Kihnu) ja Põhja-Eesti (Harjumaa, Järvamaa, Virumaa) vahel. Lõuna-Eestis üldiselt kardpitsiga kaunistatud esemeid ei leidu, va üksikud tanud Viljandimaalt Põltsamaa kihelkonnast ning Kolga-Jaanist ja Pilistverest. Niplispitsiga kaunistatud esemeid leidsin kokku 51 kihelkonnast. Neljandas osa käsitlen metallniplispitsi valmistamise tehnoloogilisi võtteid ja esitan pitside rekonstrueerimise kirjelduste kokkuvõtted. Lisaks on töö lisades 12 pitsi mustrid ja tehnilised joonised, mis võimaldavad huvilistel pitse ka ise valmistada, kuid eeldusena peavad neil olema selged niplamise algtõed.Item Naiste töörõivad XIX saj. ja nendest inspireeritud taaskasutatud kangastest loodud suviste kleitide kollektsioon(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2018) Alla, Helve; Tomberg, Riina, juhendaja; Libe, Kristina, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Viljandi kultuuriakadeemia. Rahvuslik tekstiil; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkondLõputöö XIX sajandi naiste töörõivastest koosneb sellealase informatsiooni koondamisest ja praktilisest tööst. Inspireerituna loetud materjalidest, ERMI kogudes nähtud etnograafilistest särkidest ja linasest pihtsärgist, valmis loov-praktilise tööna etnograafiliste elementidega kollektsioon neljast kleidist ja ühest suvemantlist. Kleidid on õmmeldud taaskasutust leidnud linastest kangastest ja sobivad inimestele, kes hindavad looduslähedust, eelistavad naturaalseid värve ja oskavad väärtustada kasutatud materjale. Tuginedes kleitide kavandamisel etnograafilistele särkidele, kus särgi õmblemisel kasutati kahte või isegi kolme kangast, kasutasin sama võtet ka kleitide kavandamisel. Kangad eristusid nii struktuurilt kui ka värvitooni poolest. Kleitide alumine osa (ehk alane) sai kavandatud jämedamast ja robustsemast kangast. Etnograafilistest elementidest on kasutatud veel kaenlalappi, nööbi nöörkinnist ja mantli alaosa kurrutamist. Pidasin oluliseks luua kollektsioon kasutatud kangamaterjalidest, mis oli ühtlasi väljakutse, kuid lisas kogu protsessile ka põnevust. Lõputöö praktilise osa üheks eesmärgiks sai taaskasutuse väärtustamine ja vastandumine kiirmoele.Item Õigeusu kirikutekstiilide sümboolika, vanus ja tehnoloogia Lääne-Eesti ja Tallinna kirikute näitel(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2019) Sepper, Madli; Tüür, Kadri, juhendaja; Raabe, Marju, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkondMadli Sepperi magistritöö pealkirjaga “Õigeusukiriku tekstiilide sümboolika, vanus ja tehnoloogia Lääne-Eesti ja Tallinna kirikute näitel” käsitleb õigeusukiriku tekstiilide sümboolikat ja Eesti õigeusu kiriku tekstiilide periodiseerimist tehnoloogia ja materjalide põhjal. Andmed on pärit kvalitatiivsest uuringust, mis viidi läbi 17 EAÕK koguduses, kus uuriti 735 esemekomplekti või üksikeset. Uuringu tulemusena selgus, et Eesti õigeusukirikutes olevad tekstiilid saab arvestades majanduspoliitilist olukorda süstematiseerida nelja ajajärku. Tsaariaegsed tekstiilid, kahe maailmasõja vahelise aja tekstiilid, nõukogudeaegsed ning taasiseseisvunud Eesti Vabariigi aegsed tekstiilid. Enamik tsaariaegseid tekstiile on tellitud Venemaa vabrikutest. Sel ajal kasutati naturaalseid materjale: puuvilla ja siidi, nendest valmistatud brokaati ja sametit, muareed, glasseed, sametbrokaati. Kirikutekstiilid olid õmmeldud kallistest kangastest. Osa tekstiile kaunistati tikanditega. Kristuse surikujusid ja kirikulippe ka kirjutati (maaliti). Õmblustehnoloogiatest olid levinud nöörkandiga ääristatud tekstiilid, kusjuures tsaariaegne kant on alati sametist ning lõigatud lõimesuunas; põhiriidest moodustuva kandiga tekstiilid ja käsitsi õmmeldud voodrist moodustuva kandiga tekstiilid. Kahe maailmasõja vahel toodeti Eesti vabrikutes küll spetsiaalseid kunstsiidist kirikutekstiilide kangaid, kuid õmblemise pidi iga kogudus ise organiseerima. Kui tsaariajal olid varasemad tekstiilid õmmeldud käsitsi, siis kahe maailmasõja vahelisel ajal valmistatud preestrirüükomplektid olid õmmeldud masinaga. Nõukogudeajal saadi kirikutekstiile nii Venemaalt (Sofrino vabrikutoodang) kui ka valmistati kohapeal käsitsi, kasutades käepäraseid materjale. Säilinud on nii oma-aegsetest kalleimatest ja moodsaimatest kangastest (brokaat, krimpleen) valmistatud tekstiile kui ka kõige odavamatest kangastest (sits, flanell) või vanadest esemetest ümber tehtud kirikutekstiile. Tänapäevased kirikutekstiilid on tellitud peamiselt vabrikukataloogidest. Väga vähe on kohalike käsitöömeistrite tööd. Kõikidel perioodidel on edasi kasutatud eelnevate perioodide tekstiile.Item Seto niplispits: tehnoloogia ja iseloomulikud jooned 19. sajandil. Õpetamine ja tutvustamine tänapäeval(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2019) Andreson, Sigre; Raud, Inna, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkondSigre Andresoni magistritöö „Seto niplispits: tehnoloogia ja iseloomulikud jooned 19. sajandil. Õpetamine ja tutvustamine tänapäeval“ (2019) laiem eesmärk on luua eeldused seto niplispitsi tutvustamiseks ning õpetamiseks tänapäeval. Kitsam eesmärk on kirjeldada 19. sajandi seto niplispitsi järgmiste tunnuste abil: tehnoloogia (materjal ja valmistamise võtted), iseloomulikud jooned (värv ja ornamentika), ning võrdluses teiste piirkondade niplispitsidega selgitada välja seto niplispitsi arengulugu. Loov-praktilise töö eesmärk on konstrueerida uurimistulemuste põhjal õppemuster, kuhu on koondatud levinumad seto niplispitsi valmistamise võtted, ja koostada seto niplispitsi tutvustav näitus. Magistritöö koosneb kolmest peatükist. Sissejuhatus annab ülevaate varasemast uurimisloost, kasutatud allikatest, metoodikast ja terminitest. Esimeses peatükis on lühidalt kirjeldatud 16.–19. sajandi Setomaa usu- ja poliitilise piiri kujunemist, elu-olu, kultuuri- ja kaubavahetust. Seejärel on tutvustatud niplispitsi tehnoloogiat. Järgnevates alapeatükkides on antud ülevaade esemetest, mille juures 19. sajandil seto niplispitsi on kasutatud; kirjeldatud materjali-, värvi- ja ornamendikasutust ning tutvustatud seto niplispitsi valmistamise tehnoloogiat ning selle alusel moodustunud nelja peamist pitsirühma. Peatüki lõpus on esitatud töövõtted, millest peaks seto niplispitsi õppepits koosnema. Teine osa annab ülevaate Eesti naaberpiirkondade niplispitsidest. Seejärel on kirjeldatud niplamisoskuse leviku võimalusi ning arutletud seto niplispitsi päritolu üle. Kolmas peatükk sisaldab seto niplispitsi tutvustamist ja õpetamist tänapäeval ning loov-praktilise töö ülevaadet, mille tulemusena on valminud seto niplispitsi tutvustav näitus ning seto niplispitsi õppemuster. Kokkuvõttes on esitatud uurimistöö lühiülevaade ning välja pakutud edasised uurimisperspektiivid.Item Sitiksallid - Põhja-Viljandimaa 19. sajandi koekirjalistest õlakatetest inspireeritud sallide kollektsioon(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2018) Kuusemets, Kati; Kütt, Christi, juhendaja; Suurkask, Merle, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Viljandi kultuuriakadeemia. Rahvuslik tekstiil; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkondLõputöö teemaks oli sallikollektsiooni loomine Põhja-Viljandimaa 19. sajandi koekirjaliste õlakatete ainetel. Töö tulemusel valmis kolm villast kangastelgedel kootud koekirjadega, mis pärinevad autentsetelt etnograafilistelt õlakatetelt. Kollektsiooni nimeks sai Sitiksallid – Põhja-Viljandimaa õlakatetel ja eesti tekkidel ühe levinuma traditsioonilise koemustri, „sitikakirja” järgi. Sitiksallid on luksuslikud, originaalkavanditel põhinevad käsitsi valmistatud naturaalsest materjalist sallid, mida saab kanda nii õla- kui ka kaelasallidena. Sallide loomisel on inspiratsiooniallikaks olnud Põhja-Viljandimaa õlakatetelt võetud üle mitmeid iseloomulikke tunnuseid nagu sallide koosnemine kahest eraldi kootud kangapaanist, traditsioonilised koekirjade tüübid jm. Kollektsioon kannab tugevat tunnetuslikku ja visuaalset sidet minevikuga, ent sobib funktsionaalsuse ja disaini poolest ka nüüdisaja inimestele.Item Tänapäevaste võtetega valmistatud eesti meeste etnograafilised nahast peakatted(TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2020) Mägi, Katre; Uus, Made, juhendaja; Tartu Ülikool. Viljandi Kultuuriakadeemia. Rahvusliku käsitöö osakond; Tartu Ülikool. Viljandi kultuuriakadeemia. Rahvuslik tekstiil; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkondKäesolev lõputöö on järjeks autori seminaritööle „Eesti meeste etnograafilised nahast peakatted 18.–20. sajandi alguseni“ (Mägi, 2019). Lõputöös on kasutatud eelneva uurimuse käigus kirjeldatud mütside lõikejooniseid ja mõõte. Eesmärgiks on: 1) kontrollida mütsilõigete sobivust, 2) õmmelda valmis kümme eritüübilist peakatet, 3) kasutada nii tänapäevaseid, kui ka traditsioonilisi õmblusvõtteid ja materjale nii, et säiliks algupärane välimus. Probleem : 1) meeste talviseid peakatteid pole piisavalt uuritud, 2) tänapäeval ei kanta rahvariiete juurde nahast talvemütse, 3) pole meeste nahast etnograafiliste peakatete valmistajaid. Kahes esimeses peatükis antakse lühike ülevaade meeste talviste peakatete ajaloost ja kandmisviisidest. Kolmandas peatükis selgitatakse naha õmblemisega seotud mõisteid, nagu naha lihapool, parem pool, pahem pool, mütsisiilud, mütsipesa ja tuuakse välja töös kasutatud tingmärkide selgitused. Neljas peatükk tutvustab nahaõmbluses kasutatavaid tehnikaid, nagu terasega õmblus, õmbluste viimistlemine, dubleerimine liimiriidega. Viiendas ja kuuendas peatükis antakse ülevaade mütside õmblemisel kasutatud materjalidest ja töövahenditest. Mütside õmblemisel on taaskasutatud vanu nahkrõivaid, mantlikraed ja praaknahku, õmblemiseks linasest lõimejääke. Välistel mütsidetailidel on kasutatud värvimata pruuni karvaga lambanahka, sest see mõjub loomulikumalt, kui tööstuslikult värvitud nahk. Asendamatud töövahendid on korralikud nahanõelad, karusnaha lõikamise nuga, tangid, sõrmkübarad ja nahaõmblusmasinad. Mütside lambanahksed voodrid ja karusnahast detailid on õmmeldud enamasti karusnahamasinal, see kiirendab oluliselt toote valmimist. Seitsmes peatükk kirjeldab nahkmütside valmistamiseks vajalikke eeltöid. Järgnevad peatükid mütside valmistamise kirjeldustega, kus igale mütsile on pühendatud eraldi peatükk. Kõik peatükid on varustatud rikkaliku pildimaterjali ja joonistega. Praktilise tööna valmis kümme erinevat nahast meeste peakatet, kasutades nii traditsioonilisi kui ka kaasaegseid õmblusvõtteid ja vahendeid.