Iroonia Heiti Talviku ja Betti Alveri luules

Date

2009-06-02T12:49:06Z

Journal Title

Journal ISSN

Volume Title

Publisher

Abstract

The aim of the present work is to give an introduction of the concept of irony and to analyse irony in the poetry of two classic Estonian poets: Heiti Talvik and Betti Alver. Following the example of many ironologists the distinction between two basic types of irony is made: verbal or rhetorical or stylistic irony and situational irony. Therefore the first part of the work is titled “Irony as a device” and the second one is called “Irony as a thought”. The first part tries to find and explain the functioning mechanisms of the verbal irony. The identified examples are classified according to their semantic and pragmatic nature, for example instances of classical rhetorical irony, ironic comparisons, paradigmatic reducing levelling, ironic metonymy, irony as mention, ironical role-plays etc. The first part of the work concludes with a short discussion on Socratic irony and its possible relations to Talvik’s and Alver’s poetry. Second part deals with the sensibility of situational irony in Talvik’s and Alver’s poetry, as a theoretical framework Friedrich Schlegel’s theory of romantic irony is used. It is said that the sense of situational irony is the base of romantic irony, so the poetry of Talvik and Alver is first analysed in this respect. Next step is to ask whether in Talvik’s and Alver’s poetry there is something that would resemble romantic irony in its most known aspects, that is breaking the fictional illusion and making metapoetic statements. To conclude it is necessary to consider whether Alver and Talvik step out and fight the existential irony they have noticed around them and whether among their weapons there is also irony. Irony has been judged differently. At times it has been considered as something close to lying, hypocrisy, slyness, cowardice, in modern age irony is mostly well reputed, expressing the ambivalence, multi-layeredness and disperseness of modern situations which in some aspects is already present in Talvik’s and Alver’s poetry from the years 1930–1940. Doktoritöö käsitleb irooniat kahe arbuja loomingus, vaatluse all on kogu Heiti Talviku luule ning Betti Alveri 1930.–1940. aastate luuletused ja poeemid. Töö sissejuhatus annab ülevaate iroonia uurimisega seotud üldprobleemidest (iroonia mõiste ajalugu, piiritlemine, liigendamine), eristades rangelt kaht iroonia põhiliiki: verbaalset ja olukorrairooniat. Vastavalt sellele eristusele käsitleb töö esimene osa "Iroonia kui võte" verbaalset irooniat, töö teine osa "Iroonia kui mõte" aga olukorrairooniatunnetust Talviku ja Alveri tekstides. Esimese osa eesmärk on leida vaatlusalusest korpusest iroonilisena tunnetatavad tekstikohad, et need seejärel liigitada ning avada nende semantilis-pragmaatilised toimemehhanismid. Analüüsi tulemusel võis eristada näiteks sellised rühmi nagu klassikalisele iroonia definitsioonile vastav iroonia, iroonilised võrdlused, iroonilised metafoorid, irooniline paradigmaatiline võrdsustamine, irooniline metonüümia, iroonilised kõneteod, mainiv iroonia, iroonilised rollimängud jt. Esimese osa võtab kokku sokraatilise iroonia käsitlus, mille valgel saab teha üldistusi verbaalse iroonia kasutuse kohta Talviku ja Alveri luules. Teine osa algab romantilise iroonia kontseptsiooni tutvustusega, keskendudes ennekõike Friedrich Schlegeli irooniateemaliste seisukohavõttude avamisele. Kuna romantilise iroonia vundamendiks on peetud olukorrairoonia tunnetust, on järgnevalt käsitletud seda aspekti Talviku ja Alveri luules. Romantiline iroonia on seotud (auto)metafiktiivsusega, alaosa "Luule luulest" tegelebki kirjanduse eneseteadlikkuse küsimustega nii, nagu need avalduvad vaatlusalustes tekstides. Töö lõpetab arutlus selle üle, kuivõrd suudavad Talvik ja Alver oma luules vastu astuda maailmas tunnetatud irooniale ning kuivõrd see vastuhakk ja eksistentsiaalse paine ületamine toimub iroonia kaudu. Töö soovib eesti keeles ja kultuuris selgitada ja valgustada iroonia mõistega seonduvat problemaatikat, analüüsida hulka Talvikule ja Alverile omaseid keelekasutusvõtteid ja pakkuda seeläbi kinnitust või täiendust olemasolevatele irooniateooriatele ning kaardistada iroonia mõistest lähtuvalt Talviku ja Alveri luuleminade maailmatunnetust.

Description

Keywords

Citation