Towards semiotic theory of hegemony

Date

2009-11-13T09:07:32Z

Journal Title

Journal ISSN

Volume Title

Publisher

Abstract

Andreas Ventsel’s dissertation TOWARD SEMIOTIC THEORY OF HEGEMONY consists of an introductory chapter and five papers. They are primarily focused on establishing political semiotics as a specific discipline, which would give researchers better means for analysing the field of politics, which is the reason for focusing primarily on integration of the cultural semiotics of the Tartu-Moscow School and theory of hegemony by Essex School. From this elaborated theoretical framework was analysed empirical material, which is all taken from Estonian contemporary history . In paper 1 (The construction of the ‘we’-category: Political rhetoric in Soviet Estonia from June 1940 to July 1941. Sign System Studies, 2007, 35. ½, 249-267 ) I focus on applying one alternative approach to the research of political discourse, analysing how power relations are established through pronouns (deictics) used in political speeches in first soviet period. Papers 2 (Towards a semiotic theory of hegemony: Naming as hegemonic operation in Lotman and Laclau. Sign System Studies m 2008, 36.1, 167-183) and 3 (An outline for a semiotic theory of hegemony. Semiotica, 2009, xx - xx. [forthcoming]) (both co-written with Peeter Selg) I elaborate the model of this theoretical approach, using the discourse of the Bronze Night and the Singing Revolution as the analysis material. Paper 4 (Hegemooniline tähistamisprotsess fotograafias [Hegemonic process of signification in photograph]. Kunstiteaduslikke uurimusi. 2009, XX-XX [forthcoming]) tries to distinguish some of the signification practices of the visualisation of power by examining the hegemonic signifying strategies that were used in creating “the people” in the public picture-producing regime during the Stalinist period. The paper also makes use of Barthes’ semiotic and visual rhetoric views on photography. Paper 5 (The role of political rhetoric in the development of Soviet totalitarian language. Russian Journal of Communication, Vol. II, No. 1/2 (Winter/Spring 2009), 9-26) tries to explicate, within the created framework, the phenomenon of totalitarian language of the Soviet era.
Käesolev dissertatsioon TOWARD SEMIOTIC THEORY OF HEGEMONY koosneb sissejuhatavast peatükist ja viiest artiklist. Need keskenduvad peamiselt poliitilise semiootika kui spetsiifilise teadusdistsipliini välja töötamisele, mis annaks uurijale paremad vahendid poliitika valdkonna analüüsimiseks. Teoreetilises plaanis lähenetakse antud ülesandele ennekõike Tartu-Moskva kultuurisemiootikast ja Essexi koolkonna hegemooniteooriast ning on püütud integreerida Lotmani ja Laclau kultuuri ja diskursusekarakteristikuid nagu asümeetria ja entroopia; plahvatus; ületamatu pinge organiseerituse ja mitte-organiseerituse, regulaarsuste ja ebaregulaarsuste vahel; antagonism jne laiemasse sotsiaalteaduste paradigmasse. Enamasti iseloomustatakse sotsiaalteadustes äsjanimetatud tunnustega juhuslikke ja perifeerseid sündmusi ning nähtusi, mis sotsiaalsesse struktuuri olemuslikult ei kuulu. Lotmanil ja Laclaul on need aga justnimelt kultuuri enese konstitutsioonis – on kultuurilise arengu ja dünaamika esmasteks tingimusteks. Peamise analüüsimaterjalina on uurimustöös kasutatud Eesti lähiajalugu, peamiselt Nõukogude perioodil ja Eesti taasiseseisvumise eelsel ja järgsel ajal ühiskonna identiteeti kujundanud fenomene. I artiklis uuritakse võimusuhete väljendumist esimese nõukogude okupatsiooniaja poliitilistes kõnedes kasutatud asesõnade (deiktikute) analüüsimise kaudu. Järgnevad artiklid (II, III, IV ja V) keskenduvad semiootilise hegemooniateooria raamistiku välja töötamisele ja edasiarendustele. Artiklites II ja III (kaasautor Peeter Selg) visandatakse üksikasjalikult selle teoreetilise lähenemise mudel, kasutades analüüsimaterjalina Pronksiöö ja Laulva revolutsiooni diskursust. Artiklis IV püütakse eelnevates artiklites loodud teoreetilisest baasist lähtudes eristada mõningaid võimu visualiseerimise tähistamispraktikaid, uurides milliste hegemooniliste tähistamisstrateegiate kaudu loodi Stalini-ajastu avalikus pilditootmisrežiimis fotodel “rahvas”. Siin on lisaks eelpool nimetatud lähenemistele kasutatud veel Barthes´i fotograafiaalaseid semiootilisi ja visuaalretoorika seisukohti. Artiklis V aga püüan nõukogude totalitaarkeele fenomeni seletada ülalnimetatud artiklites loodud raamistikust.

Description

Väitekirjast on nii väitekirja aluseks olevate artiklite täistekstideta kui ka täistekstidega elektrooniline versioon.

Keywords

Citation