Kidney transplantation: Studies on donor risk factors and mycophenolate mofetil
Kuupäev
2010-05-07T12:05:08Z
Autorid
Ajakirja pealkiri
Ajakirja ISSN
Köite pealkiri
Kirjastaja
Abstrakt
Kidney transplantation is a method of choice for treatment of patients with end-stage kidney disease. With the increasing number of people waiting for kidney transplantation the quality criteria for donor kidneys have been relaxed. Therefore it is crucial to assess the suitability of the donor, using kidney function, medical history, baseline biopsy, etc. Mycophelolate mofetil (MMF) has been widely used to avoid rejection after transplantation , although its benefits for long-term kidney graft survival have not been definitely demonstrated. We investigated patients with a kidney transplanted in Finland and in Estonia with follow-up time up to 6 years. Most of the studied donor risk factors influenced early graft function, while long-term graft survival was affected only by donor age, CMV serostatus and baseline histology. We found that CADI score is suitable parameter for donor kidney assessment. MMF improves graft survival in high-risk patients after kidney transplantation and reduces the negative prognostic implication of rejection episodes on graft survival. MMF dose reduction increased rejection risk, which can be avoided with concomitant tacrolimus usage.
Neerusiirdamine on kaasajal valikmeetod lõppstaadiumis neerupuudulikkusega haigete ravis. Siirdamist ootavate inimeste arvu kasvu tõttu aktsepteeritakse doonorneerudena järjest enam ka mõnevõrra madalama kvaliteediga organeid. Seetõttu on muutunud oluliseks doonori sobivuse hindamine, milleks kasutatakse lisaks neerufunktsioonile haigusanamneesi, baasbiopsiat vms. Siirdamisjärgse äratõuke vältimiseks kasutatakse sageli mükofenolaat-mofetiili (MMF), kuigi selle positiivset mõju siiriku elulemusele pole seni suudetud veenvalt tõestada. Käesolevas töös uuriti siirdatud neeruga patsiente Soomes ja Eestis jälgimisajaga kuni 6 aastat. Doonoril esinevad riskifaktorid mõjutasid varajast siiriku funktsiooni, samuti baasbiopsia kvaliteeti. Pikaajaline siiriku elulemus oli seotud doonori vanuse, CMV seropositiivsusega ja histoloogiliste parameetritega. Näitasime oma töös et CADI skoor on sobiv parameeter doonorneeru kvaliteedi hindamisel. MMF parandab neerusiiriku elulemust riskigrupi patsientidel, samuti vähendab äratõukereaktsioonide negatiivset mõju siiriku elulemusele. MMFi doosi langetamine tõstab äratõuke riski, kuid seda on võimalik vältida samaaegse tacrolimuse kasutamisega.
Neerusiirdamine on kaasajal valikmeetod lõppstaadiumis neerupuudulikkusega haigete ravis. Siirdamist ootavate inimeste arvu kasvu tõttu aktsepteeritakse doonorneerudena järjest enam ka mõnevõrra madalama kvaliteediga organeid. Seetõttu on muutunud oluliseks doonori sobivuse hindamine, milleks kasutatakse lisaks neerufunktsioonile haigusanamneesi, baasbiopsiat vms. Siirdamisjärgse äratõuke vältimiseks kasutatakse sageli mükofenolaat-mofetiili (MMF), kuigi selle positiivset mõju siiriku elulemusele pole seni suudetud veenvalt tõestada. Käesolevas töös uuriti siirdatud neeruga patsiente Soomes ja Eestis jälgimisajaga kuni 6 aastat. Doonoril esinevad riskifaktorid mõjutasid varajast siiriku funktsiooni, samuti baasbiopsia kvaliteeti. Pikaajaline siiriku elulemus oli seotud doonori vanuse, CMV seropositiivsusega ja histoloogiliste parameetritega. Näitasime oma töös et CADI skoor on sobiv parameeter doonorneeru kvaliteedi hindamisel. MMF parandab neerusiiriku elulemust riskigrupi patsientidel, samuti vähendab äratõukereaktsioonide negatiivset mõju siiriku elulemusele. MMFi doosi langetamine tõstab äratõuke riski, kuid seda on võimalik vältida samaaegse tacrolimuse kasutamisega.
Kirjeldus
Väitekirja elektroonilisest versioonist puuduvad publikatsioonid.