Algklassiõpetajate ja -õpilaste suhtlustrendid Facebookis: õpetajate kogemused

Abstract

Võtmesõnad: Facebook, algklassiõpetajad ja –õpilased, õpetaja ja õpilase online interaktsioon, sotsiaalvõrgustikud, põlvkondade erinevused, privaatsus sotsiaalvõrgustikes. Õpilaste ja õpetajate sotsiaalvõrgustike kasutus on viimasel ajal leidnud üsna palju kajastust nii massimeedias, kui ka uurijate huviorbiidis. Sellegipoolest on algklassilaste ja algklassiõpetajate Facebooki interaktsiooni kujul tegemist üsna uudse uurimisteemaga, mis ei ole veel nii laialdast kajastust leidnud. Käesoleva magistritöö üldine eesmärk ongi teemale ka kirjeldatud vaatenurgast pisut valgust heita. Antud uurimustöö eesmärgiks on välja selgitada, kuidas hindavad õpetajad endi ja laste vahelist Facebooki suhtlust ning interaktsiooni. Uuring püüab vastust leida küsimustele, kui aktiivne on algklassiõpetaja ja –õpilase Facebooki suhtlus, milline on õpetajate hoiak lastega portaalis suhtlemise osas, kuivõrd võib Facebooki „sõprus“ koolikeskkonnale või portaali kasutusele mõju avalda, millise rolli õpetajad Facebookis võtavad. Teema on oluline, sest algklassilaste kujul on tegu kasutajatega, kes tegelikkuses ei tohiks nimetatud sotsiaalvõrgustikes viibidagi. Lisaks on teemat oluline käsitleda põhjusel, et tegemist on üsna konfliktse valdkonnaga – info, mis võib sobida pere ja sõprade silmadele, ei pruugi kontekstuaalselt sobida õpetaja või õpilase silmadele ning see seab õpetaja-õpilase Facebooki „sõpruse“ õigustatuse eetilise küsimärgi alla. Töö teoreetiline osa andis ülevaate teemat raamistavatest suurtest teooriatest, nagu Mannheimi põlvkondade teooria, ning tutvustas sotsiaalvõrgustike kontseptsiooni nii laiemalt, kui lähtuvalt õpetajate ja õpilaste eripäradest. Empiirilise materjali kogumiseks viisin läbi neli fookusgrupi intervjuud, valimiks oli 11 algklassiõpetajat neljast erinevast Eesti koolist. Intervjuudest saadud andmeid analüüsisin kvalitatiivsel sisuanalüüsi meetodil. Fookusgrupi intervjuude tulemused, analüüs ning sellel põhinevad järeldused ja diskussioon on välja toodud töö neljas põhiosas. Uurimuse käigus kogutud ja analüüsitud materjali põhjal võib esile tuua järgnevad peamised tulemused. Fookusgrupi intervjuude analüüsist nähtus, et õpetajad hindavad üldjoontes oma sotsiaalvõrgustike interaktsiooni õpilastega tagasihoidlikuks. Lastega suheldakse üsna harva ning ka siis enamasti õpilaste initsiatiivil (v.a klassi grupid) ja koolialastel teemadel. Õpetajate hoiak lastega Facebookis suhtlemise osas on üsna neutraalne, midagi halba selles ei nähta, kuid samas hoitakse siis turvalist distantsi. Õpetajad ei julge ega pea õigeks, näidata end õpilastele personaalsest küljest, vaid ka Facebookis eelistatakse säilitada laste jaoks õpetaja roll. Selle põhjuseks võib pidada soovi hoiduda töö- ja eraelu segamisest ning samuti laste silmis autoriteedi tagamist. Intervjuudest nähtus, et kuna õpetajate-õpilaste suhtlus on sotsiaalvõrgustikus üsna tagasihoidlik ning akadeemilist laadi, siis online suhtlus koolikeskkonnas toimuvat märkimisväärselt ei mõjuta. Vestlustest nähtus, et kui koolikeskkonnas toimuvat Facebooki „sõprus“ oluliselt ei mõjuta, siis portaali kasutuspraktikaid mõjutab märgatavalt. Enamus uuringus osalenud õpetajatest oli pärast lastega „sõbraks“ saamist võtnud kasutusele mõne privaatsusstrateegia, enim kasutati privaatsussätteid, mille abil piirati õpilastele nähtava info hulka. Õpetajate hinnangul mõjutas omavaheline online „sõprus“ laste portaali kasutuspraktikaid veidi vähem: selgus, et õpetajate hinnangul ei mõtle lapsed ette, et õpetaja „sõbraks“ lisamine tähendab pidevat n-ö luubi all olemist ning avastavad selle alles siis, kui on õpetaja käest näiteks sobimatu pildi pärast pahandada saanud. Kuigi vaid kolm vestlustes osalenud õpetajatest olid kasutanud võimalust õppetöö Facebooki viia, olid kõik ühel nõul, et parim viis selleks on klassile grupi loomine. Kolm õpetajat, kes grupi loonud olid kasutasid seda üsna aktiivselt ning leidsid, et see on mugav viis lastele lähedal olla ning dialoogi arendada. Klassile grupi loomine on üks võimalustest, mis õpetaja ja õpilase Facebooki sõprusega kaasneb, lisaks on Facebookis suhtlemine hea võimalus õpetajatele viia end paremini kurssi noorte maailmaga. Kuna õpetajad ja õpilased esindavad reeglina erinevaid põlvkondi, võib neil sageli olla raske mõista üksteise tõekspidamisi või vaateid maailmale. Facebooki „sõprus“ võib mõlemale poolele avaldada rohkem infot, mis aitab paremini teineteist mõista ning lähedasemaid suhteid luua. Samas on alati oht, et nähtav informatsioon ei kujunda mainet positiivselt ning võib tugevalt õpetaja-õpilase suhteid kahjustada. Informatsiooni avalikustamisega kaasneb ka privaatsusküsimus. Intervjuud näitasid, et õpetajad peavad Facebooki n-ö „oma ruumiks,“ mida õpilastega nii väga jagada ei soovita. Seejuures leidsid õpetajad aga, et neil on õigus sekkuda laste „oma ruumi“ ning toimetustesse nähes midagi, mis õpetaja hinnangul on sobimatu. Kuigi algklassilapsed on väga noored ja reeglite kohaselt ei tohiks Facebookis viibidagi, kehtivad neile täpselt samad õigused privaatsusele. Õpetajad peaksid toetama laste iseseisvust ning koolivälisel ajal jätma lastel silma peal hoidmise lapsevanematele. Edasised uuringud võiksid pühenduda välja selgitamisele, kuidas saaksid õpetajad ja õpilased olla Facebookis „sõbrad,“ nii et sellega kaasneks minimaalselt ohte ja maksimaalselt võimalusi. Momendil ilmneb, et õpetajatel on puudu teadmistest nii sotsiaalvõrgustike olemuse kui seal käitumise kohta, mistõttu võiksid uurijad-teadlased kaaluda võimalust koostada õpetajatele juhendmaterjal, mis aitaks neil sotsiaalvõrgustike maailmas orienteeruda.