Kausaalsuhete adverbiaallaused eesti keeles

Date

2013-11-21

Journal Title

Journal ISSN

Volume Title

Publisher

Abstract

Väitekiri käsitleb eesti keele kõrvallauseid, mis käituvad pealauses määrusena. Keskendutakse määruslausetele, milles väljendatud sündmus/olukord on pealausega väljendatud sündmuse/olukorraga põhjuse-tagajärjeseoses. Siiani eesti keele grammatikates esitatud põhjuse-tagajärjesuhetega määruslausetele (põhjus-, tingimus-, möönd-, otstarbe- ja tagajärjelause) lisatakse töös mööndtingimuslaused. Kirjeldatakse eri määruslausetüüpe ja vaadatakse nende seoseid teiste osalausetega. Kuigi keskendutakse tänapäevakeelele, jälgitakse ka määrussidendite ajaloolist kujunemist. Töö põhineb TÜ eesti kirjakeele korpusel. Uurimuse teoreetiliseks taustaks on funktsionaaltüpoloogia. Selgub, et määruslaused on tugevalt seotud teiste määruslausetega. Sidesõnaga kui vormistatakse nii aja- kui ka tingimuslauset (vrd Kui ma laps olin, tahtsin õpetajaks saada ja Kui homme tuleb ilus ilm, läheme ujuma). Näidatakse, et tingimuslausega on enamasti tegu juhul, kui lause sisu mõistetakse hüpoteetilisena, kui lause ei ole minevikuline ja kui pea- ja kõrvallause sündmuse/olukorra vahel esineb põhjuse-tagajärjeseos. Sidendite kaudu on määruslaused seotud ka ajalooliselt. Aega väljendav sidesõna kuna (Ta pani kirja lauale, kuna ise toast välja läks) kujunes valdavalt 20. sajandi jooksul põhjust väljendavaks (Ta pani kirja lauale, kuna oli selle läbi lugenud) hoolimata keelekorralduse rangest suhtumisest põhjusliku kuna kasutamise vastu. Sidesõna kuigi on kujunenud möönvaks sidesõnaks mööndtingimusliku vaheetapi kaudu. Otstarbe- ja tingimuslause puhul tõuseb oluliseks öeldisverbi vorm. Otstarbelause öeldiseks võib olla da-infinitiivne või tingivas kõneviisis verbivorm. Esimesel juhul on otstarbelause pealausest referentsiaalselt sõltuv ning teisel juhul sõltumatu (vrd Mari tõuseb püsti, et akent avada ja Mari tõuseb püsti, et ma pääseksin akent avama). Tingimuslause öeldisverb võib olla kindlas ja tingivas kõneviisis või da-infinitiivi vormis. Tingimuslause puhul sõltub verbivormi valik peamiselt sellest, kui tõenäoliseks peetakse lausega väljendatud sündmust/olukorda. Siiski ei esine üksühest vastavust verbivormi ja lause hüpoteetilisuse astme vahel, ka kindlas kõneviisis või da-infinitiivis öeldisega tingimuslause võib edasi anda kõrgemat hüpoteetilisuse astet. Väitekiri täiendab oluliselt seniseid teadmisi kausaalsuhete määruslausete kohta ning võimaldab paremini mõista teatud määruslause seoseid teiste osalausetega.
This doctoral thesis examines Estonian adverbial clauses expressing a cause-effect relationship and their markers from a functional-typological point of view. The current thesis adds the concessive conditional clause type to those which have thus far been seen to involve a cause-effect relationship (causal, conditional, concessive, purpose, and result clause). Each type of adverbial clause is described, together with its connection to other clause types. Although the thesis concentrates on contemporary language, the historical development of adverbial conjunctions is also traced. The linguistic data come from the Corpus of Written Estonian. The thesis demonstrates that there is a fuzzy transition area between adverbial clause types. Both temporal and conditional clauses are marked by the conjunction kui (compare Kui ma laps olin, tahtsin õpetajaks saada ‘when I was a child, I wanted to become a teacher’ and Kui on ilus ilm, läheme ujuma ‘If the weather is good, we’ll go swimming’). If there is a hypothetical cause-effect relationship between the events or state of affairs expressed in the subordinate and main clause, and the tense is non-past, the subordinate clause is mostly understood as a conditional clause. Adverbial clauses are also related historically, through their conjunctions. The temporal conjunction kuna (Ta pani kirja lauale, kuna ise toast välja läks ‘He put the letter on the table, while he left the room’) has developed into a causal conjunction (Ta pani kirja lauale, kuna oli selle läbi lugenud ’He put the letter on the table, because he had read it’), mainly during the 20th century. The concessive conjunction kuigi (kui + particle -gi/-ki) has developed through concessive conditional stage. In the case of purpose and conditional clauses, the thesis investigates the role played by the main verb form. In purpose clauses, the main verb can be in da-infinitive form or in the conditional mood. In the former case, the purpose clause is referentially dependent on the main clause, whereas in the latter, it is not (compare Mari tõuseb püsti, et akent avada ‘Mari rises to open the window’ and Mari tõuseb püsti, et ma pääseksin akent avama ‘Mari rises so that I could open the window’). In conditional clauses, the main verb can be in indicative or conditional mood or the da-infinitive. The verb form depends mostly on the degree of hypotheticality. However, although previous studies have posited a one-to-one correspondence between verb form and degree of hypotheticality, this study does not support this claim. Conditional clauses with the main verb in indicative mood or da-infinitive form can express a higher degree of hypotheticality. The thesis contributes new information about adverbial clauses and on the relations between types of adverbial clauses.

Description

Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone.

Keywords

eesti keel, süntaks, lausetüübid, määruslaused, Estonian language, syntax, sentence types, adverbial clauses

Citation