Sokraatiline meetod - vahend moraaliteadmiste saavutamiseks või protreptika?

Abstract

Sokrates, kui üks lääne filosoofia alusepanijatest, on veel tänapäevani üks diskuteeritumaid, aga ka vastuolulisemaid filosoofe. Tema küsitud küsimused on sellised, mille üle arutlevad siiani nii moraalifilosoofid kui ka epistemoloogid, ent mis kerkivad üles ka igapäevastes vestlustes. Sokrates julges küsida küsimusi, mis jäävad küsimusteks kogu inimkonna mõtteloo vältel. Paradoksaalsel kombel ei ole filosoof kirja pannud aga ühtegi teost. Arutelusid ja põnevust tekitabki ilmselt tema võrdlemisi mõistatuslikuks jäänud olemus ning isikupärane lähenemine moraaliküsimustele. Tänu Platonile, Xenophonile ja Aristophanesele on meil aga siiski olemas allikad Sokratese filosoofia tundma õppimiseks. Käesolevas töös üritangi jõuda sammu võrra lähemale Sokratese tundma saamisele, uurides tema põhilist tegevust – linnaelanikega vestlemist Vana-Ateena tänavail, mida nüüd nimetame sokraatiliseks meetodiks. Selle jaoks kasutan põhiliselt Platoni varaseid dialooge, kuna on arvatud, et just nendes dialoogides kujutab Platon Sokratest ning tema filosoofiat kõige tõetruumalt.Dialoogide kronoloogilises järjestuses ollakse uurijate hulgas enamjaolt üksmeelel. Varjasteks dialoogideks loetakse: „Sokratese apoloogia“, „Charmides“, „Kriton“, „Euthyphron“, „Gorgias“, „Hippias lühem“, „Ion“, „Laches“, „Protagoras“ ja „Politeia I“.