Eesti vabaühenduste praktikad rahvusvaheliste projektide elluviimisel
Date
2014
Authors
Journal Title
Journal ISSN
Volume Title
Publisher
Tartu Ülikool
Abstract
Uurisin oma bakalaureusetöös seda, millised on vabaühenduste praktikad rahvusvaheliste projektide läbiviimisel ning kuidas need praktikad mõjutavad vabaühenduste agentsust (võimet tegutseda, kujundada oma tegevuse aluseid ja luua muutust).
Teoreetilise poole pealt keskendusin töös peamiselt Giddensi strukturatsiooniteooriast tulenevale agentsuse mõistele, pöörates tähelepanu reeglitele ja ressurssidele, mille kontrollimise kaudu agentsus toimib. Agentsuse analüüsimine aitab vaadelda organisatsioone ühiskonna suhete loojana neutraalselt ja ideoloogiavabalt. Giddensi ideid täiendasin arvukate vabaühenduste tegevust analüüsivate autorite mõtetega, millest enim kerkisid esile strateegia praktikaid analüüsida aitava Whittingtoni mõtted.
Empiirilises osas uurisin kolme juhtumit ehk kolme vabaühendust koos igaühe konkreetse rahvusvahelise projektiga, mõistmaks vabaühenduste (teadvustatud ja teadvustamata) praktikaid ning agentsust nii organisatsiooni üldise juhtimise kui ka konkreetselt rahvusvaheliste projektide läbiviimise kontekstis.
Metoodikana kasutasin seejuures dokumendianalüüsi (analüüsisin ühenduste põhikirju, projektitaotlusi ning majandusaasta aruandeid) ning ekspertintervjuusid iga uuritud projekti juhiga.
Järeldasin, et vabaühenduste juhtimis- ja projektijuhtimispraktikate vaatlemine võimaldab ümber mõtestada mitmed eeldusi vabaühenduste toimimise kohta. Projektide läbiviimise praktikad mõjutavad organisatsioone erinevalt, olles sõltuvuses organisatsiooni eri osapoolte kaasatusest organisatsiooni juhtimisse, aga ka juhitavate projektide eripäradest ja nende rakendamise intensiivsusest. Rahvusvaheliste projektide juhtimise mõjud organisatsiooni agentsusele ei ole vaadeldavad mustvalgelt; neid tuleb vaadata lähtuvalt sellest, et organisatsiooni võimekus reegleid järgida ja ressursse kasutada on piiratud. Peamine rahvusvaheliste projektide juhtimise mõju organisatsiooni agentsusele oli uute võimaluste sissetoomine mõne senise praktika arvelt. Huvitav järeldus peitus selles, et ühenduse võime loovuseks sõltus ressursside ja reeglite suhtelisest vahekorrast. Mida rohkem ressursse ja vähem reegleid organisatsiooni osapoolel on, seda loovam ta võib olla ja vastupidi – analüüsis leidus näiteid, mille kohaselt osapoole distantseerimine reeglites kaasarääkimisest taastootis osapoole praktikate taandumist.
Minu töö järeldusi ei saa üldistada Eesti vabaühendustele üldiselt, seevastu näen töö väärtust uudse teoreetilise raamistiku rakendamises empiirilisele materjalile.