13-16aastaste noorte ja nende vanemate teadlikkus internetiriskidest
Date
2014
Authors
Journal Title
Journal ISSN
Volume Title
Publisher
Tartu Ülikool
Abstract
Käesoleva töö eesmärgiks oli uurida 13-16aastaste laste ja nende vanemate teadlikkust
interneti kasutamisel, nende hoiakuid ja lastevanemate seatud piiranguid oma lastele.
Mida enam võimalusi kogevad lapsed ja noored internetis, seda suurem tõenäosus on, et nad
puutuvad kokku ka erinevate riskidega. Uuringud näitavad, et väga paljud lapsed on
internetis kokku puutunud häiriva sisuga ning et enamasti puudub nii lastel kui ka
lastevanematel oskus, kuidas toime tulla emotsionaalse stressiga. Ka puuduvad
lapsevanematel oskused ja teadmised, kuidas ohtu ära tunda ning mismoodi sekkuda ja aidata
(Livingstone et al 2011).
Rahvusvahelise laste ja noorte uue meedia kasutuse uurimisgrupi EU Kids Online uurijate
sõnul vajavad kõrge riskiga maad nagu Eesti tungivalt teadlikkuse tõstmist (Livingstone et al
2010). Sealjuures lastevanemate piirangute kasutamine oma laste arvutikasutamisel ei ole
märkimisväärselt suur. Käesoleva uuringu tulemustest selgus, et vaid vähesed lapsevanemad
on määranud oma lastele internetikasutamisel piiranguid. Pigem usaldatakse oma last ning
eeldatakse, et laps ei tegele internetis talle kahjulike asjadega. Intervjuudest tuli välja ka see,
et lapsed ei küsi nõu ega abi oma vanemate käest ja see võib olla tingitud vanemate
ebakompetentsusest ning oskamatusest lapsi aidata.
Käesoleva uuringu tulemustest selgus, et laste vähesel suunamisel suutsid lapsed nimetada
neile potentsiaalselt ohtlikke internetiriske. Kõigi laste jaoks oli esmajoones hirmsaim risk
viirused. Osati välja tuua, et oma andmeid ei tohiks internetti kirjutada, ent
sotsiaalvõrgustikes oma andmete avaldamises lapsed ohtu ei näinud. Selgus ka tõsiasi, et kõik
lapsed olid internetis kuidagiviisi kokku puutunud millegi ebameeldivaga, kui mitte nemad
ise, siis nad teadsid kedagi, kes on. Sealjuures nende vanemad olid kindlad, et midagi halba
nende lapsed internetis kogenud ei ole. Mitte ükski laps ei rääkinud häirivast kogemusest ei
oma vanematele ega õpetajatele.
Antud teema uurimine on väga tähtis, ent ühtlasi ka keeruline. Üheltpoolt sellepärast, et tegu
on lastega ning laste uurimine iseenesest on juba keeruline. Teiselt poolt on raske erinevate
riskide ning ohtude klassifitseerimine. Lisaks tuleb arvestada ka põlvkondlike erinevustega -
tänapäeva laste jaoks on mõiste “personaalne informatsioon” hoopis uue tähenduse saanud,
millega nende vanemad ei pruugi alati arvestada.
Antud uuringust selgus ka tõsiasi, et lastevanemate seas on populaarne arvamus, et kuna
nende laps on maast-madalast üles kasvanud interneti ning arvutitega, siis oskab ta sellega
suurepäraselt ümber käia ning ei puutu erinevate ohtude ja riskidega kokku. Leitakse, et kui
midagi halba ei ole enda või enda tutvusringkonnas juhtunud, siis on ebatõenäoline, et
tulevikus võiks midagi halba juhtuda. Antud tulemus läheb kokku ka mitmete teoreetikute
ning erinevate uuringute tulemustega (näiteks Livingstone’i erinevate aastate uuringud;
Prensky; Herring). Mitmete teoreetikute (Prensky; Livingstone) sõnul on see aga vale
lähenemine - laps õpib kõige paremini enda vanematelt ja õpetajatelt, mistõttu oleks väga
oluline oma lapsega internetiohtudest rääkida.