Eesti filmi kajastus filmiblogides ja ajakirjanduses

Abstract

Antud bakalaureusetöö ülesandeks oli vaadelda filmiblogide funktsiooni kultuuriteemaliste arutelude mitmekesistamisel. Filmiblogide kui alternatiivsete meediaväljaannete kohta puudub Eestis selge ülevaade, mis ei võimalda hinnata seda, kuidas toimub võrgukeskkonnas arutelu ja diskussioon. Selleks, et saada esmane ülevaade Eesti filmiblogide sisu ja vormi kohta, kaardistasin Eesti filmiblogi sfääri ning Eesti ajakirjandust, uurides, millise osa moodustab tervikust Eesti filmi teemaline arutelu. Blogitekstidele lisab olulist võrdlust materjal Eesti kultuuriajakirjanduse uuringust, mis käsitleb filmiteemalisi tekste Eesti ajakirjanduses. Saamaks ülevaadet filmiblogide ja trükiväljaannete Eesti filmi teemaliste kajastuste sisust, oli analüüsi all Eesti film „Kirsitubakas“ blogides ja kultuurilehtedes Müürileht ning Sirp, mis võimaldas vaadelda ühe filmi kajastusi erinevates kanalites. Töös tõin välja Peeter Toropi ja Ilmar Raagi mõtisklused Eesti filmikunsti kohta, mis võimaldavad mõista valdkonna uurimise vajadust ja olulisust. Maarja Hindoalla, Laura Remmeli ja Martin Oja uurimustööde kaudu selgitasin, milliseid varasemaid uurimusi on Eestis tehtud filmikriitika ja blogimaastiku kohta, saades mõtteainest, kuidas traditsiooniline meedia ja võrguühiskonna uued võimalused omavahel suhestuvad. Blogimaastiku ja filmiblogide kohta on kirjutanud Daniel Drezner, Henry Farrell, Marc Verboord, Brian Ekdale, Kang Namkoong, Timoty Fung ja David Perlmutter, kes aitavad mõista blogide sisuloome seaduspärasusi ja võimalusi, tuues võrdluseks ka klassikalisemad käsitlused traditsioonilisest meediast. Jonathan Rosenbaum, Andrew Grant ja Joonas (filmijutt.blogpsot.com) on minu töösse toonud aga vaate filmikriitikasse filmiblogija silme läbi, mis võimaldab mõista blogijate motivatsiooni ja valikuid oma teel. Teooriale toetudes ja uurimustöö eesmärki silma pidades, sai välja töötatud uurimisküsimused, mis jagunesid kaheks, keskendudes Eesti filmiblogide ja Eesti ajakirjanduse kaardistamisele ning blogide sisu analüüsile filmi „Kirsitubakas“ näitel. Uurimustöö täpsemaks eesmärgiks oli kaardistada aktiivsed Eesti filmi teemadel kirjutavad filmiblogid ja trükiväljaanded ning uurida, millistes väljaannetes toimub Eesti filmi teemaline arutelu. Samuti vaatlesin, kui palju leiavad erinevates kanalites kajastust Eesti filmid ning millistes žanrites avaldatakse filmiga seotud tekste filmiblogides ja trükimeedias. Sisuanalüüsi puhul keskendusin Eesti filmi teemalise arutelu intensiivsusele ja avatusele, samuti vaatlesin, mis on filmikriitika fookuses ning millist funktsiooni filmikriitika täidab. Viimaks analüüsisin diskussiooni tekkimise võimalus lugejaga. Nendest küsimustest lähtuvalt kaardistasin 24 aktiivset Eesti filmiblogi, perioodil november 2014- jaanuar 2015. Samal perioodil tõin võrdluseks ka kaheksa ajakirja ning ajalehte, saades ülevaate Eesti filmi kajastustest traditsioonilises meedias. Väljaannetest oli lähema vaatluse all kultuurilehed Sirp, KesKus ja Teater. Muusika. Kino. Samuti Müürileht trükiversioonis ja internetis, lisaks ka päevalehed Postimees ja Eesti Päevaleht ning nädalalahed Eesti Ekspress ja Maaleht. Perioodil november 2014- jaanuar 2015 oli Eestis 24 filmiblogi, millest 11 kajastas ka Eesti filmi teemasid. Kolme kuu jooksul ilmunud 434-st filmiblogi postitustest oli Eesti filmi teemalised ligikaudu 6%. Ajakirjanduses kolme kuu jooksul ilmunud 342-st artiklist käsitles 37% Eesti filmi temaatikat. Eesti filmi kajastamisel on esirinnas Maaleht, Eesti Päevaleht ja Müürileht, kelle artiklitest on üle 40% Eesti filmi teemalised. Kõige vähem kirjutas Eesti filmist Eesti Ekspress. Filmi „Kirsitubakas“ teemadel kirjutati viies filmiblogis. Sirbis ilmus kuus artiklit ning Müürilehes vastavalt viis. Sisuanalüüsi tarbeks valisin välja neli filmiblogide postitust, kaks Sirbi artiklit ning ühe Müürilehe artikli, mis kvalifitseerusid arvamuse-arvustuse alla „Kirsitubaka“ teemadel. Vaatlesin tekste järgnevates kategooriates: filmi autor; näitlejatöö; võrdlus varasemate teoste ja teiste autoritega; tehniline- ja kunstiline teostus; kultuuriline- ja ühiskondlik ulatus; isiklik hoiak; diskussiooni tekkimine. Töö tulemustes selgub, et žanriline mitmekesisus on blogides väiksem, kui trükiväljaannetes, samas ühe žanri raames on filmiblogides jällegi rohkem liikumisruumi ning fookus ja teemakäsitlus sõltub suuresti autori isiklikust eelistusest ning blogimise motivatsioonist. Filmiblogides analüüsitakse tehnilist ja kunstilist teostust ning ühiskondliku ulatust, vähem tähelepanu saavad autor, näitlejad ja võrdlus varasemate või teiste sarnaste teostega. Trükimeedias pööratakse seevastu autorile ja näitlejatele rohkem tähelepanu ning leidub rohkem viiteid autorile ja teistele teostele. Suurim vahe blogide ja trükiväljaannete puhul peitub isikliku hoiaku kajastamises. Kui trükiväljaanded rõhuvad rohkem objektiivsusele ja neutraalsele kajastusele, siis blogid on julgelt subjektiivsed ja seetõttu mõnevõrra tugevama hoiakuga, mis soodustab ka diskussiooni tekkimist. Ka diskussiooni puhul võib välja tuua erinevuse filmiblogide ja trükimeedia vahel. Kui blogides on võimalik autoriga kommentaariumi kaudu dialoogi astuda, siis trükimeedias kanali iseloomu tõttu seda teha ei saa. Samas diskussioonis peitub oluline märk, kas film kõnetab inimesi ja suudab filmi autori poolt välja toodud ühiskondliku ainest pakkuda. Uurimustöö kinnitas, et blogid pakuvad mõnevõrra erinevat teemakäsitlust, kuid samas näeme neis ka ajakirjanduslike tekstide jooni. Omaette küsimus on muidugi ka selles, kui paljud filmiblogid siis lõpuks inimesi kõnetavad ning milline on blogide tegelik roll ja olulisus lugejate ning filmitegijate jaoks. Filmikriitikud ja –teadlased teadvustavad filmiblogide rolli alternatiivse infokanalina, kuid ometi laiemat kajastust saavad vaid üksikud. Töö viimases osas arutlen, kuidas varasemad teooriad ühtivad minu uuringus väljatoodud tulemustega, pidades silmas kultuurikeskkonda ja meediamaastikku. Ühtlasi teen ettepanekuid, kuidas antud valdkonda edasi uurida, et saada Eesti filmiblogide maastikust veelgi põhjalikum sisuline ja vormiline ülevaade ning mõista, mis teeb alternatiivsed infokanalid edukaks või vähem edukaks trükimeedia suhtes.