Piiratud teovõimega täiskasvanute eestkoste ja inimõigused kohaliku omavalitsuse ja juriidilisest isikust eestkostjate pilgu läbi
Date
2015
Authors
Journal Title
Journal ISSN
Volume Title
Publisher
Tartu Ülikool
Abstract
Tuubel (2012) oma magistritöös jõudis järeldusele, et eestkostja, kehtiva praktika järgi peab
lähtuma eestkostetava parimatest huvidest ka siis, kui otsused ei kattu eeskostetava
omadega; süsteem on rahakeskne; õiguslik lähenemine ei toeta abistatud otsuse mudeli
kasutamist ja probleemide lahendamine seotud isikute vahel on problemaatiline. Tuubel tegi
järeldused lähtudes valla- või linnavalitsuse eestkoste teostajatest ja keskendus eeskoste
seadmisele ning sellega seotud probleemidele.
Käesolevas töös on lisaks kaasatud juriidilisest isikust eestkostja esindaja. Töös arutletakse
eestkostega hetke olukorrast, seotud inimestest, tehtavatest tegevustest lähtuvalt
valmisoleku üle muutusteks, mida eeldab rahvusvaheline puuetega inimeste õiguste
regulatsioon. Selle kohaselt vajavad inimesed rohkem kaasamist ja võimalust teha ise
otsuseid, vahel ka ebamõistlike.
Inimõiguste seisukohalt on inimeseks olemine väärtus ning inimõigused on püsivad kogu
eluea ning kehtivad enne seadusi. Puuetega inimestel on samasugused õigused nagu igal
teiselgi. Täieliku teo- ja õigusvõime piiramisega võetakse inimeselt ära otsustusõigus oma
elu ja ühiskonda puudutavates küsimustes. Oluline on teadvustada, kes otsutab. Lõplike
otsuste tegija määrab ära kehtiva mudeli, kas asendatud otsuste või toetatud otsuste
mudelid.
Reaalsed tegevused, mis määravad eestkoste suhte, sõltuvad kohtus otsustatust ja edasi
eestkostja esindajast. Eestkostja esindajad, enamasti sotiaaltöötajad, on reeglina tööga
ülekoormatud ja tõlgendavad juhiseid võimalikult empiiriliselt, sest tulemused peavad
olema aruannete jaoks mõõdetavad. Inimõigusi ei saa mõõta, mõõta saab raha, aega, jälgida
kuupäevi, kohtumiste sagedust. Tegevuste kvaliteet sõltub sotsiaaltöötaja teadlikkusest,
võimalustest, teadmistest ja oskustest.