Humanistlikud riskitajud ja usk teaduse võimekusse üldises postmoderniseerumise protsessis üheksa Euroopa riigi näitel
Date
2015
Authors
Journal Title
Journal ISSN
Volume Title
Publisher
Tartu Ülikool
Abstract
Käesolevas magistritöös uuriti, kas postmoderniseerumine toob endaga kaasa tõusvad humanistlikud riskitajud ja väheneva usu teaduse võimekusse. Selleks võrreldi üheksat Euroopa riiki ja kolme vanusegruppi neis riikides faktoranalüüsidega moodustatud laiemate keskkonnaga seotud riskitajude ja teadusorientatsioonide poolest lähtuvalt Ronald Ingleharti (1997; Inglehart ja Baker, 2000; Inglehart ja Welzel, 2005) moderniseerumise teooriast. Tuleb välja, et uuritud Skandinaavia maades ning jõukates Lääne-Euroopa riikides on tõepoolest teistest maadest tunduvalt madalam usk teaduse võimekusse, samas on need riigid ökoloogilise katastroofi riski tajude poolest väga erinevad ning puudub ka arvestatav seos eneseväljenduslike väärtuste ja riskitajude vahel indiviidi tasemel. Analüüsi tulemused tõid esile ka idee, mille kohaselt võib dogmaatiline usk teaduse võimekusse olla riigi tasemel seotud katoliikliku ajalooga. Kõrgem teadlaste usaldamine nooremates vanusegruppides enamikes uuritud riikides ja seose puudumine postmodernsuse ja teadlaste usaldamise vahel pani kahtluse alla Becki (1986/2005) refleksiivse teaduslikustumise idee, mille kohaselt peaks uues modernsuses – riskiühiskonnas kerkima esile just kriitilisem suhtumine teadusesse ja teadlastesse. Töös jõuti seisukohale, et Euroopa väärtuste uuringus mõõdetud riskitajude indikaatorid on väga laialt, abstraktselt ja radikaalselt sõnastatud (väljendid nagu „katastroof“ ja „hukatuslikud tagajärjed“) ning võib-olla just selle tõttu ei lähe tulemused kokku Ingleharti ja Becki eeldustega kõrgematest riskitajudest hilismodernsuses.