Fenomenilise teadvuse ja intentsionaalsuse lahutamatus

Kuupäev

2015

Ajakirja pealkiri

Ajakirja ISSN

Köite pealkiri

Kirjastaja

Tartu Ülikool

Abstrakt

Analüütilises vaimufilosoofias tähistab fenomeniline teadvus teadvustatud vaimunähtuste „mismoodi see on” (what-it-is-like) kogemust. Intentsionaalsus tähendab aga vaimuseisundite suunatust, nende võimet käia millegi kohta ehk omada sisu. Fenomenilist teadvust ja intentsionaalsust on vaimufilosoofias käsitletud üldiselt pigem lahutatavatena. Intentsionaalsust on nähtud infotöötlusprotsessina, millele on võimalik anda seletus komputatsiooniliste ja neuraalsete mehhanismide kaudu. Teadvuse fenomenilisust on aga peetud teadvuse raskeks probleemiks, mida komputatsiooniliste ja neuraalsete mehhanismide kaudu seletada ei saa (Chalmers 1995). Alles viimastel aastakümnetel on vaimufilosoofiasse ilmunud teooriaid, mis ei pea õigeks nende vaimu aspektide vahele terava joone tõmbamist. Need teooriad võib laias laastus jagada kaheks. Esimesed on esituslikud ehk intentsionalistlikud teadvuse teooriad, mis käsitlevad vaimuseisundite fenomenilisi omadusi esituslikena. Vaimuseisundi intentsionaalsus võrdsustatakse intentsionalismis sellega, mida vaimuseisund esitab. Teine teooria, mis fenomenilist teadvust ja intentsionaalsust lahutamatuks peab, on fenomenilise intentsionaalsuse teooria, mis kaitseb arusaama intentsionaalsusest kui fenomenilisel teadvusel põhinevast. Töö eesmärk on vaadelda, kuidas need kaks lähenemist teadvuse ja intentsionaalsuse omavahelist seost käsitlevad ning kaitsta arusaama fenomenilisest teadvusest ja intentsionaasusest kui lahutamatutes nähtustest. Tuuakse välja argumente kummagi teooriate grupi käsitluse poolt ja nende vastu ning hinnatakse esitatatud argumente.

Kirjeldus

Märksõnad

vaimufilosoofia, intentsionaalsus, teadvus

Viide