Kokkuvõte:
Uurimuse teoreetiliseks aluseks on V. Tinto integratsiooniteooria (1975, 1993) ning R. Ryani
ja E. Deci enesemääratlusteooria (1985, 2000). Aruanne koosneb kahest osast. Esimene osa
käsitleb Eesti Hariduse Infosüsteemi alusel Eesti üliõpilaste haridusteede valiku (2005–2014)
statistilist analüüsi. Analüüsitud on enam kui 182 000 õpingute algusega seotud sündmust.
Iseloomustatakse üliõpilaste haridusteid reastades õpisündmused nende ajalises järgnevuses.
Näidatakse, et sündmusepõhine üliõpilaste andmestik toob endaga kaasa suure hulga kordussündmusi, sest ühele õppetsüklile võib järgneda teine. Ühe üliõpilase kohta on keskmiselt 1,4 õpingutsükli kannet, peamiselt õpingute katkemisest tulenevate kordusõpingute tõttu. Kordusõpingute käigus võib muutuda õppeasutus, õppevaldkond või õppetase. Enam kui pooled esmakordselt õpinguid alustanud üliõpilased ei lõpeta alustatut. Õpingud katkevad üldjuhul siis, kui on läbitud enam kui pool õppeajast. Kordusõpingute käigus nihkuvad üliõpilased sotsiaalteaduslike õppevaldkondade suunas.
Töö teine osa käsitleb 2014. aasta lõpus akadeemilisel puhkusel olevate üliõpilaste (N=
1304) ja ajavahemikul 01.10.2013–01.10.2014 õppekava nõuete mittetäitmise tõttu
eksmatrikuleeritud üliõpilaste (N = 946) andmeid. Vaatluse all olid õppekava valiku motiivid,
üliõpilaste enesekohased hinnangud, kõrgkoolikogemused, õppetöö peatumise või katkestamise põhjendused ja õpingute ajal töötamise põhjendused. Klasteranalüüs näitas, et kuigi õppetöö võib katkeda paljudel asjaoludel, on neist selgesti eristatavad kaks põhjuste ringi: huvide muutus õppetöö käigus ning üliõpilase pühendumine tööle ja seetõttu uus enesemääratlus. Õppetöö võib katkeda ka perekondlikel põhjustel, tervise tõttu, raskuste tõttu lõputöö tegemisel jne, kuid need põhjused ei ole spetsiifilised katkestamisele viivad põhjused– taolisi raskusi kogevad ka teised üliõpilased.
