Show simple item record

dc.contributor.advisorLõhkivi, Endla, juhendaja
dc.contributor.authorEigi, Jaana
dc.contributor.otherTartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond.et
dc.date.accessioned2016-07-01T07:25:13Z
dc.date.available2016-07-01T07:25:13Z
dc.date.issued2016-07-01
dc.identifier.isbn978-9949-77-171-4
dc.identifier.isbn978-9949-77-172-1 (pdf)
dc.identifier.issn1406-9520
dc.identifier.urihttp://hdl.handle.net/10062/52179
dc.description.abstractTänapäevast teadusfilosoofiat iseloomustab üha kasvav huvi teaduse sotsiaalsete aspektide ja sotsiaalse korralduse vastu – selle vastu, kuidas sotsiaalsed väärtused ja sotsiaalsed suhted ning struktuurid võivad mängida rolli teadmise loomises ja kuidas neid peaks teaduse korraldamises ja teaduspoliitikas arvesse võtma. Minu väitekirja eesmärk on arutleda mõnede selle teemaga seotud küsimuste üle. Ma näitan, et mõjukal käsitlusel teaduse sotsiaalsest korraldusest demokraatlikus ühiskonnas – Philip Kitcheri hästikorraldatud teaduse mudelil – on tõsiseid probleeme, mis ohustavad selle filosoofilist paikapidavust ja potentsiaalset rakendatavust. Nagu Kitcher, usun ka mina, et teadusfilosoofilised argumendid peavad arvesse võtma teaduse võimet ühiskonda mõjutada. Minu kriitika näitab aga, et vastutustundliku ja efektiivse teaduskorralduse saavutamiseks ei piisa sellest, kui nõuda, et uurimistöö planeerimise ja rakendamise kohta käivate otsuste tegemisel tunnistataks ühiskonna huvisid, nagu seda pakub Kitcher. Toetudes Helen Longino ideedele, väidan ma, et avalikkuse esindajate perspektiivid ja teadmised võivad olla relevantsed ka teadmise loomisel. Vaatlemaks, kuidas selline kaasav lähenemine võiks toimida praktikas, pöördun ma teaduspoliitika uuringute poole: ka teaduspoliitikat on viimastel aastakümnetel iseloomustanud huvi avalikkuse esindajate kaasamise vastu. Ma näitan, et mõnikord on need demokratiseerimiskatsed piisavalt sarnased sellega, mida soovitaks teadusfilosoof. Nende protsesside kulgemise analüüs võib seega olla kasulik, mõistmaks, kuidas konkreetne poliitiline ja sotsiaalne olukord võib pakkuda võimalusi avalikkuse esindajate kaasamiseks ning millised faktorid võivad teadlaste ja avalikkuse koostööd takistada. Ma teen järelduse, et teadusfilosoofide osalemine sääraste demokratiseerimiskatsete korraldamises võib olla võimaluseks teha sotsiaalselt relevantsemat teadusfilosoofiat.et
dc.description.abstractPhilosophy of science is showing an increasing interest in the social aspects and the social organisation of science—the ways social values and social interactions and structures play a role in the creation of knowledge and the ways this role should be taken into account in the organisation of science and science policy. My thesis explores a number of issues related to this theme. I argue that a prominent approach to the social organisation of science—Philip Kitcher’s well-ordered science—runs into a number of problems. They undermine its philosophical plausibility and practical usefulness. I agree with Kitcher that arguments about the social organisation of science should recognise profound societal consequences of science. Kitcher argues that the appropriate organisation of science should therefore take into account laypersons’ values and needs when making decisions concerning research planning, evaluation and application. My criticisms show that this is not enough. Drawing on Helen Longino ideas, I argue that laypersons’ perspectives and knowledge may also be relevant when doing research. In order to show how more inclusive research practices may be possible, I discuss connections between philosophy of science and some developments in science policy, which has also recently shown considerable interest in democratic participation. I demonstrate how public participation experiments in science policy may sometimes be close enough to what the philosopher would recommend. Their analysis can thus be helpful for understanding how societal developments may provide opportunities for the involvement of laypersons in science and what factors may endanger its success. I conclude that a way to pursue a more socially relevant philosophy of science is to focus on the points of contact and possibilities of cooperation between philosophical proposals and these public participation initiatives.en
dc.language.isoenen
dc.relation.ispartofseriesDissertationes philosophicae Universitatis Tartuensis;14
dc.subjectteaduset
dc.subjectsotsiaalsed aspektidet
dc.subjectteaduspoliitikaet
dc.subjectteadusfilosoofiaet
dc.subjectscienceen
dc.subjectsocial aspectsen
dc.subjectscientific policyen
dc.subjectphilosophy of scienceen
dc.subject.otherdissertatsioonidet
dc.subject.otherETDen
dc.subject.otherdissertationsen
dc.subject.otherväitekirjadet
dc.titleThe Social Organisation of Science as a Question for Philosophy of Scienceen
dc.title.alternativeTeaduse sotsiaalne korraldus kui teadusfilosoofiline probleemet
dc.typeThesisen


Files in this item

Thumbnail
Thumbnail

This item appears in the following Collection(s)

Show simple item record