Eestlastest ajateenijad ja ohvitserid Nõukogude Liidu relvajõududes 1956–1991

Abstract

Eestlaste teenistus NSV Liidu relvajõududes pärast Teist maailmasõda on ajalooteaduses seni tagasihoidlikku kajastamist leidnud uurimisteema. Samas on selle ühiskondlik tähendus märkimisväärne: ajavahemikul 1956–91 puudutas kohustuslik ajateenistus enam kui 170 000 eestlasest noormeest, neile lisandub 500–600 eestlasest kaadriohvitseri ning umbes 15 000–20 000 reservohvitseri. Väitekiri, mis tugineb Eesti Sõjamuuseumi eestvedamisel läbi viidud ankeetküsitlusele, intervjuudele, mitmesugustele isikuloolistele dokumentidele ja arhiivimaterjalidele, analüüsib nende meeste teenistuskogemusi läbi kolme aastakümne. Töös käsitletakse nii NSV Liidu relvajõududes teeninud ajateenijate ja ohvitserkonna üldisemat andmestikku kui spetsiifilisemaid küsimusi alates relvajõudude suhetest kohaliku elanikkonnaga, sõjalis-haridusliku kompleksi, sh sõjalise algõpetuse ja ALMAVÜ süsteemi rakendamist teenistuseks ettevalmistamisel, ajateenistuse ning kaadri- ja reservohvitseride teenistuse üldist korraldust ja seda mõjutanud tegureid. Teenistuse põhijoonte kõrval analüüsitakse rahvuslikust taustast tingitud eripärasid, identiteediküsimusi, ajateenistusest kõrvalehoidumise aspekte, määrustikuväliseid suhteid ning hinnanguid teenistuskogemusele tervikuna. Väitekirja viimane osa analüüsib eestlastest Nõukogude ohvitseride panust taasiseseisvunud Eesti kaitseväe ülesehitamisel. Väitekirjas tehtud järeldused ei pretendeeri üldkehtivusele, selleks olid teenistusolud liialt erinevad. Küll aga joonistuvad välja eestlastest ajateenijate ja ohvitseride teenistuskogemuse unikaalsed tahud ning korduvad mustrid, mis võimaldavad luua seoseid vastavasisuliste rahvusvaheliste uuringutega ning asetada eestlaste teenistuskogemus laiemasse konteksti, olles seeläbi aluseks edasistele võrdlevatele uurimusteleThe service of Estonians in the armed forces of the Soviet Union is a research subject that has received little attention so far. However, its social importance is notable: between 1956–1991 more that 170,000 Estonians served as conscripts, plus 500–600 cadre officers and about 15,000–20,000 reserve officers. The current thesis, based on a survey compiled by the Estonian War Museum, interviews and various egodocuments as well as archival materials, analyzes the service experience of these men throughout three decades. The study characterizes the overall data on both the conscript pool and the officer corps as well as deals with more specific questions regarding the relationship between the armed forces and the local population, the military-educational complex (including compulsory basic military training and the DOSAAF system), etc. In addition, nationality-based peculiarities, the question of identity, service avoidance, relationships outside of regulations and overall attitudes toward service experience are analyzed. The last part of the thesis deals with the opportunities of former Soviet officers in contributing to the creation of the Estonian Defence Forces. It is clear that materials that form the foundation of the current study, and generalizations made from them, cannot claim to be universally valid throughout the period under consideration and apply to conscripts and officers as a whole. However, both unique aspects as well as common patterns can be seen, offering a comparative perspective with corresponding international studies and enabling to place the service experience of Estonians in a broader context.