Show simple item record

dc.contributor.advisorMälksoo, Lauri, juhendaja
dc.contributor.authorMäger, Kerttu
dc.contributor.otherTartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkondet
dc.date.accessioned2018-05-22T07:22:51Z
dc.date.available2018-05-22T07:22:51Z
dc.date.issued2018-05-22
dc.identifier.isbn978-9949-77-746-4
dc.identifier.isbn978-9949-77-747-1 (pdf)
dc.identifier.issn1406-6394
dc.identifier.urihttp://hdl.handle.net/10062/59940
dc.description.abstractEuroopa Nõukogu keskseks ideeks on alates organisatsiooni loomisest 1949. aastal olnud rahu ja ühtsuse tagamine Euroopas, tuginedes koostööle sarnaseid põhimõtteid, eelkõige õigusriigi põhimõtet, demokraatiat ja inimõiguste kaitset, jagavate riikide vahel. Nende põhiväärtuste kaitse on kõikide Euroopa Nõukogu liikmesriikide kollektiivne vastutus. Nõukogude Liidu lagunemise järgselt kujunes Euroopa Nõukogust “uks Euroopasse” ning liikmelisus Euroopa Nõukogus sai taasiseseisvunud Kesk-ja Ida-Euroopa riikide jaoks oluliseks eesmärgiks. Venemaa ühines Euroopa Nõukogu Statuudiga 28. veebruaril 1996 ning ratifitseeris Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) 20. märtsil 1998. Euroopa Nõukogu laienemisprotsess tugines eeldusele, et rahvusvaheline eeskuju, õpetamine, poliitiliste liidrite veenmine ning kodanikuühiskonna mobiliseerimine toovad kaasa Euroopa Nõukogu põhiväärtuste järgimise ning Euroopa Nõukogu konventsioonide eduka rakendamise liikmesriikides. Praktikas on selgunud, et kõik Euroopa Nõukogu liikmesriigid, sealhulgas Venemaa, ei ole siiski nende eelduste kohaselt käitunud. Venemaa ei ole muutunud demokraatlikuks, inimõigusi järgivaks õigusriigiks ning Venemaal esineb olulisi probleeme EIÕK rakendamisega ning Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) otsuste täitmisega. 2016. aasta lõpu seisuga oli Venemaal lõpuni viimata 1573 EIK otsuse täitmisprotsess ning keskmiselt võtab Venemaal EIK otsuste täitmine aega 7,9 aastat.1 Mõningate EIK otsuste täitmine on Venemaale osutunud poliitiliselt sedavõrd keeruliseks, et Venemaa konstitutsioonikohus on otsustanud, et EIK otsuseid kohtuasjades Anchugov ja Gladkov v Venemaa2 ning OAO Neftyanaya Kompaniya YUKOS v Venemaa3 ei ole Venemaal võimalik täita,4 keeldudes seega tunnustamast EIK otsuste siduvust Venemaale. Minu doktoritöö keskseks eesmärgiks oli selgitada välja peamised tegurid, mis takistavad EIÕK efektiivset rakendamist Venemaal. Leidsin oma doktoritöös, et Venemaa „taltsutamine“ Euroopa Nõukogu normatiivse süsteemi poolt ei ole osutunud edukaks erinevate Venemaa õiguskorrast tulenevate ning poliitiliste ja sotsiaalsete tegurite tõttu, mis takistavad EIÕK efektiivset rakendamist Venemaal. Esimene takistus seisneb selles, et Venemaa institutsioonid ei toeta EIÕK ega teiste rahvusvaheliste inimõigusalaste konventsioonide täitmist. Kuigi Venemaa põhiseadus kehtestab õigusriigi põhimõtte ning õigusriigi põhimõttest lähtuva institutsioonilise ülesehituse, on praktikas Venemaa täidesaatev võim peaaegu piiramatu ja teistel institutsioonidel, eelkõige kohtusüsteemil, puudub võimekus ja sõltumatus inimõiguste rakendamiseks. Teiseks oluliseks takistuseks on asjaolu, et EIÕK ei ole Venemaa õiguskorda tõhusalt integreeritud. Konstitutsioonikohtu praktika ning Venemaa konstitutsioonikohtu seaduse muudatused, mis võimaldavad keelduda EIK otsuste täitmisest, on otseses vastuolus EIÕK artikliga 46, mis sätestab EIK otsuste siduvuse liikmesriikidele ning takistavad EIÕK täitmist Venemaal. Venemaa on ainuke Euroopa Nõukogu liikmesriik, kes on sellise sammu astunud ning selline praktika raskendab veelgi Euroopa Nõukogu ja Venemaa koostööd. Kolmas peamine takistus seisneb selles, et Venemaa ametlik poliitiline retoorika ning Venemaa ühiskondlik arvamus ei toeta inimõigusi ning väärtusi, millel inimõigused põhinevad. Venemaa poliitilises agendas ei ole inimõigused oluline prioriteet. Vastupidiselt, ametlikes sõnavõttudes, poliitilistes dokumentides ning seadusandluses tõlgendatakse inimõigusi kui dekadentliku Lääne amoraalseid leiutisi, mis on Venemaa konteksti sobimatud. Inimõiguste asemel rõhutatakse kõrgeimate väärtustena suveräänsust, riigi julgeolekut, patriotismi ning Venemaa traditsioonilisi (õigeusklikke) väärtusi, mis peaksid konflikti korral prevaleerima inimõiguste kaitse üle. Leidsin ka, et Venemaad iseloomustab õiguslik nihilism, usaldamatus õigussüsteemi ning ka kohtusüsteemi suhtes ja olematu ajalooline kogemus inimõiguste vallas, mistõttu on inimõiguste idee on jäänud võõraks ka suurele osale vene ühiskonnast. Neljandaks oluliseks takistuseks on seadusandlikud muudatused sõnavabaduse, kogunemisvabaduse ja ühinemisvabaduse valdkonnas, mis on oluliselt piiranud EIÕK rakendamist Venemaal ning vähendanud veelgi kodanikuühiskonna rolli ning võimekust aidata kaasa EIÕK tõhusale rakendamisele Venemaal. Seega, Venemaa institutsioonid, eelkõige kohtud, ei ole sõltumatud ega piisavalt võimekad, et tagada inimõiguste rakendamine kohalikul tasandil. Venemaa seadused: nii õigusaktid konstitutsiooniõiguse kui sõnavabaduse, kogunemisvabaduse ja ühinemisvabaduse valdkonnas on suunatud EIÕK mõju vähendamisele Venemaal ning suveräänsuse, riikliku julgeoleku, patriotismi ning traditsiooniliste väärtuste rõhutamisele. Venemaa seadusandlus ning ka ametlik poliitiline retoorika keskenduvad inimõiguste pisendamisele, eitamisele ja inimõigustega tegelevate väheste aktivistide ning organisatsioonide õiguste piiramisele ning nende diskrediteerimisele ühiskonna silmis. Sellistes õiguslikes, poliitilistes ja sotsiaalsetes tingimustes ei saa EIÕK tõhusalt rakendada ning Euroopa Nõukogu mõju arengutele Venemaal jääb väga piiratuks. EIÕK rakendamine sõltub riikide tahtest ja valmisolekust endale võetud kohustusi täita. Euroopa Nõukogu ega ükski teine organisatsioon ei saa omada olulist mõju protsessidele riiklikul tasandil, kui riik (eelkõige valitsus) ei ole motiveeritud rahvusvahelisi standardeid järgima ning vastavaid reforme ellu viima. Selleks, et ei satuks ohtu kogu Euroopa Nõukogu süsteemi efektiivsus ja tõsiseltvõetavus, on oluline rakendada olemasolevaid ning arendada välja täiendavaid mehhanisme, mis aitaksid tagada, et Euroopa Nõukogu ei oleks „kaasosaline“ inimõiguste taandarengus oma liikmesriikides. 1 Council of Europe Committee of Ministers, Supervision of the Execution of Judgments and Decisions of the European Court of Human Rights:10th Annual Report of the Committee of Ministers (Strasbourg 2016). < https://rm.coe.int/prems 021117-gbr-2001-10e-rapport-annuel-2016-web-16x24/168072800b> accessed 29 November 2017. 2 Anchugov and Gladkov v Venemaa (Apps 11157/04 and 15162/05) EIK, 4.juuli 2013 3 OAO Neftyanaya Kompaniya YUKOS v Venemaa (App 14902/04) EIK, 20. september 2011 ning 31.juuli 2014. 4 Venemaa konstitutsioonikohtu otsus nr. 12-P/2016 (19. aprill 2016) ning Venemaa konstitutsioonikohtu otsus nr. 1-P/2017 (19.jaanuar 2017).et
dc.description.abstractIn my dissertation I aimed to determine the major obstacles that underlie Russia´s complex relationship with the Council of Europe (CoE) and its standards and hinder compliance with the European Convention for the Protection of Human Rights and Fundamental Freedoms (ECHR). I used the metaphor of the taming of the shrew when characterizing Russia’s interaction with the normative system of the CoE and the ECtHR. The central conclusion of my research was that “that the taming of the shrew” has not proved overly successful after twenty years of membership in the CoE because of various legal, political and social factors which hamper compliance with the ECHR. In my view the first central obstacle hindering effective compliance with the ECHR is that Russian domestic institutions do not support compliance with international human rights law. Although the Russian Constitution establishes a formal framework for a liberal rule-of-law state, in practice Russian executive power is almost unlimited and other institutions, most importantly the court system, lack the power, ability and will to implement human rights predictably and impartially. The second key obstacle is that the ECHR is not effectively incorporated into the Russian legal order. The status of the ECHR in the Russian domestic legal hierarchy is low and the Constitutional Court does not interpret central civil rights and freedoms in the light of the case law of the ECtHR, particularly in politically sensitive court cases. The legislation amending the law on the Constitutional Court and the refusal of the Constitutional Court to enforce judgments of the ECtHR has demonstrated Russia’s outright rejection of the standards imposed by the ECHR. The third major obstacle obstructing compliance with the ECHR is that the value system cultivated by the Russian government and approved by the practice of the Constitutional Court and the Russian Orthodox Church is not supportive of human rights but instead, traditional values and interests such as Russian sovereignty, state security and patriotism, are emphasized. Reluctance by the state to acknowledge the value of human rights is a clear obstacle to effective compliance with the ECHR. Furthermore, the notion of human rights has remained alien to the majority of the Russian people. In Russia, construal of human rights and their underlying values is strongly influenced by the Russian cultural and historical context, particularly by the Russian Orthodox Church, which rejects the idea of inherent human dignity and criticizes human rights and freedoms as sinful and amoral. Legislative amendments that have rigidly restricted the exercise of the right to freedom of expression, the right to freedom of assembly and the right to freedom of association are the last important obstacle preventing effective compliance with the ECHR. These legislative amendments have strictly limited the impact of the ECHR in Russia. They have deterred Russians from speaking up, posing questions and demanding changes in their country, thus further weakening civil society´s means and motives to demand compliance with international human rights treaties. As a result, rights deriving from the ECHR cannot be properly implemented in Russia. This threatens the effectiveness of the CoE and creates an even greater stumbling block to dialogue between the CoE and Russia. Unless these conditions change, Russia´s effective compliance with the normative system of the CoE is unrealistic. International frameworks do not have transformative power when a country (the government) does not want to belong to the international “club”, to follow its rules and to reform its legal order accordingly. Compliance cannot be enforced from the outside when the idea of human rights is not entrenched in a country, particularly in its legal and political institutions.en
dc.language.isoenget
dc.relation.ispartofseriesDissertationes iuridicae Universitatis Tartuensis;69
dc.rightsopenAccesset
dc.subjectCouncil of Europeen
dc.subjecthuman rightsen
dc.subjectforeign relationsen
dc.subjectinternational lawen
dc.subject.otherdissertatsioonidet
dc.subject.otherETDet
dc.subject.otherdissertationset
dc.subject.otherväitekirjadet
dc.subject.otherEuroopa Nõukoguet
dc.subject.otherinimõiguseden
dc.subject.otherrahvusvahelised suhtedet
dc.subject.otherrahvusvaheline õiguset
dc.subject.otherVenemaaet
dc.titleThe taming of the shrew: understanding the impact of the Council of Europe’s human rights standards on the state practice of Russiaen
dc.title.alternativeTõrksa taltsutus: Euroopa Nõukogu inimõiguste standardite mõju Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni rakendamisele Venemaalet
dc.typeThesiset


Files in this item

Thumbnail

This item appears in the following Collection(s)

Show simple item record