Koguja raamatu 1:1-3:15 tähtsamate mõistete eestikeelsete tõlgete võrdlev analüüs

Abstract

Peab tõdema, et antud töö võiks sisaldada veel paljusid nüansse, näiteks piiblinimede eestindamise küsimust (Taavet või David) ja nn kuninga fiktsiooni retoorilisi tagamaid, mis tipneksid küsimusega, kas „kuningas” oleks kõige õigem tõlkevaste selles kontekstis. Siinne autor mõistab, et ka antud töö piires (Kg 1:1- 3:15) oleks palju lisada. Järeldusi on nii selgemaid kui ka edasist uurimist nõudvaid. Kõigepealt raamatu autori קהֶֹלֶת pärisnime ja nimetuse küsimus – kuidas tuua seda eesti keelde. On teda märgitud enamasti just pärisnimega ‘Koguja’ (v.a P1739, UMT2014 ja osaliselt P1939), kuid see pole eestindatud nimi, vaid otseselt tõlgitud. Ja kuna vanaheebreakeelses tekstis, LXX-s ja paljudes teistes variantides esineb ka artikliga vorm (12:8), siis käesoleva töö järeldusena tõstatatakse vaid küsimus, kuidas oleks kõige korrektsem קהֶֹלֶת just nimetuse või tiitlina tõlkida eesti keelde. Sõnaga הֶבֶל on olukord mõnevõrra parem – kõige täpsemad olemasolevad tõlkevasted on ‘õhk’ (R1996) ja ‘aur’ (SP1939). ‘Aur’ asemel võiks kaaluda ka ‘uduauru’ – uurimuses ilmnenud järelduse kohaselt peaks just algtekstiga sarnanevat loodusega ja kaduvusega seotud liini eestikeelsetes tõlgetes jätkama. Ühest kindlat järeldust ei saa aga teha sõna יתְִרוֹן kohta, sest traditsioon räägib väga tugevalt ‘kasu’ poolt, kuigi sõnaraamatute põhjal võiks viia selle tagasi verbi juurele יתר , mis tähendab ‘alles jääma’ jne. Viimane variant läheks väga selgelt kokku הֶבֶל tähendusega – tekiks otsene paar kaduvuse ja jäävuse vahel. Kuid selle töö järeldusena ei saa seda kindlameelselt väita. Idioomidega וּרְעוּת רוּח või רַעיְוֹן רוּח on olukord samuti keeruline – need peaks väljendama igatsust ja püüdlust millegi püüdmatu poole. Võiks välja tuua variandid ‘püüdlemine tuule poole’ ja ‘vaimu igatsemine’, kuid need ei pretendeeri kindlasti ainuvõimalikeks variantideks. Selge on aga see, et ‘vaimunärimine’ ei tähenda tänapäevases keeles enam tunnetuslikult seda, mis XVIII või XIX sajandil, ning sellest oleks aeg Koguja raamatu kontekstis loobuda. Sõnade סכל ja כסל juures on tegemist põhimõtteliselt sünonüümidega, kuid kui tahta neid tõlgetes kuidagi eristada (mida on selgelt tehtud SP1939-s ja enamjaolt ka KAS-is), siis esimest võiks tõlkida ‘rumalaks’, ‘ettenägematuks’ või ‘lihtsameelseks’ ja teist ‘juhmiks’. See aitaks eristada ka sõna הלל , mida võiks tõlkida sellisel juhul kui ‘hullumeelne’, ‘pöörane’ või ‘meeletu’. Sõnadega עִניְַן ,לַעֲנוֹת ja עָמַל kaasneb kõige vaevumärgatavam erinevus, mida selles töös on käsitletud ning millest aru saamiseks peab vaatama algteksti, sest ilma ei pruugi välja tulla, et tegemist on kolme erineva sõnaga. Sõnade לַעֲנוֹת ja עִניְַן juures tuleb arvestada Jumala otsest aktsiooni – kõige neutraalsem oleks seda väljendada nii, et tegemist on ‘ülesandega’, siis ei otsusta tõlkija lugeja eest suhtumist sellesse. Ja kuigi piir on hägune ja õrn, siis עָמַל väljendab ilmselt otsesemalt ‘vaeva’, mida inimene näeb oma loomuse või otsuse tõttu – nagu väljendatakse: „... millega ta ennast vaevab päikese all?” (P1997 1:3b). Loodetavasti aitab see käsitlus Koguja raamatu huvilistel uusi seoseid luua ning sisemisi lahendusi märgata. Töö on kirjutatud edasise uurimise toetamiseks, mis puudutab sisulist mõistmist ja tõlketraditsiooni jätkamist.