Kuidas noorest saab vana: noorte ja eakate vananemise kogemused
Date
2018
Authors
Journal Title
Journal ISSN
Volume Title
Publisher
Tartu Ülikool
Abstract
Minu bakalaureusetöö eesmärk oli analüüsida nooremate ja vanemate inimeste vananemise kogemuste kirjeldusi. Empiiriline materjal võimaldas välja selgitada, kuidas inimesed enda vanust eluperioodidest ja sotsiaalsetest normidest lähtuvalt tajuvad.
Vananemist kirjeldati tuginedes stereotüüpsele arusaamale vanadusest. Toodi välja võimete langus ja kirjeldati vanadust kui perioodi, mis järgneb ära elatud elule. Iseseisvus, endaga hakkama saamine ja aktiivne ühiskonna elus osalemine on oluline väärtus igas vanuses inimese jaoks, kuid hirm vananemise ees ei kaasa neid faktoreid noores ajani, mil tema ise eakas on. Seetõttu on oluline mõista aktiivsena vananemise põhimõtete aktuaalsust Eesti ühiskonnas, et noortel väheneks hirm vananemise protsessi ees. Uurimustöös selgus, et oluline on edukas üleminek eluperioodides, sest siis kohanetakse muutustega mida ühest etapist teise liikumine endas kaasab.
Lähtudes kronoloogilisest vanusest tunnetatakse tugevat seotust sotsiaalsete normide täitmisega, mida tekitab ühiskondlik surve. Välja on kujunenud sotsiaalsed ootuseid, et teatud vanuses võiks olla elukaaslane või mõelda perekonna loomisele, aga sageli ei tunne inimesed valmisolekut neid ootuseid täita. Lähtumine inimese numbrilisest vanusest pärsib individuaalsust ja sellisel juhul on vajalik käituda vanusele iseloomulike normide kohaselt. Vanus tekitab inimestele pinget ja ei saa eeldada, et kõik samas vanuserühmas inimesed käituksid sarnaselt, sest igaüks areneb erineva kiirusega. Psühholoogiline vanus oleks sobilik indikaator inimese vanuse kirjeldamiseks, sest see arvestab inimese unikaalsust ja individuaalsust.
Noored ja eakad ei tajunud ühiskonnas omavahelist seotust ning neil puudub üksteisega sagedane kokkupuude. Kahe vanusegrupi vahel on toimunud omavaheline kaugenemine, mistõttu on raske ümber lükata vananemisele omistatud stereotüüpe. Samuti raskendab vanuserühmade omavaheline kaugenemine noortel elukaare terviklikkuse kogemist, sest ei toimu positiivne üleminek vanema ea eluperioodidesse.
Intervjuude analüüsile toetudes selgus, et noored sooviksid olla eakatega rohkem seotud. Oluline on panustada tegevuste väljatöötamisele, mis erinevates vanustes inimesi omavahel ühiskonnas lähendaks. Ettepanekutena tõid noored välja, et nad hea meelega läheksid hooldekodudesse ja veedaksid vanematega aega, aga meie ühiskonnas ei ole selle võimaluse pakkumist tähtsustatud. Noored sooviksid, et hooldekodu külastamine ei tunduks kohatuna vaid aksepteerituna. Mina pakuksin lahendusena, et noored võiksid osa võtta eakatele mõeldud tegevustest või ise neid korraldada. Näitena on Tartus vabatahtlik organisatsioon Meeste Garaaž, mille eesmärk on ühendada vanemaid ja nooremaid mehi ühiste tegevuste kaudu. Noored saaksid võtta sealsetest tegevustest osa ning selle tulemusena kujundada ümber enda arusaama vanematest inimestest ja vananemise protsessist.
Käesoleva uurimistöö jätkuna oleks oluline luua võimalusi, et igas vanuses inimesed saaksid olla aktiivsed ja elada täisväärtuslikku elu. Edasi saaks uurida, kuidas ja millistele kategooriatele tuginedes toimiks ühiskond, mis ei sildista inimesi noorteks ja vanadeks. Seeläbi toimuks muutused sotsiaalsete ootuste ja vanuseliste normide osas. Minu intervjuudes selgus, et eristatakse selgelt noori ja vanu, aga keskea aastakümned on välja jäetud. Huvitav oleks uurida, kuidas kirjeldavad vananemist inimesed, kellel teoorias pool elu elatud ja pool veel elada jäänud.