Psüühikahäirega inimese kogemused lapsevanema rolli ja oma terviseolukorraga toimetulemisel
Date
2018
Authors
Journal Title
Journal ISSN
Volume Title
Publisher
Tartu Ülikool
Abstract
Minu uurimuse eesmärgiks oli mõista psüühikahäirega inimese kogemusi lapsevanema rolli ja oma terviseolukorraga toimetulemisel.
Vanemad kirjeldasid, kuidas nad kogevad psüühikahäire sümptomeid, mille põhjal on nad saanud diagnoosi. Nad rääkisid, milliseid emotsioone ja raskusi see endaga kaasa toob ja kuidas nende igapäevast tegutsemist mõjutab.
Psüühikahäire kontekstis tuleb neil täita lapsevanema vastutusrikast ülesannet. Emad on oma lastele väga pühendunud ja suhe lastega on nende elus väga tähtsal kohal, hoolimata raskustest ja väljakutsetest, mida see kaasa toob. Vanematel tuleb pingutada pere igapäevase toimetuleku nimel, enamasti üksikvanemana mõlema vanema rolli täites. Lähedased võivad olla oluliseks abiallikaks aga mõnel juhul hindavad nad vanemat oma rollis toimetulematuks. Pidevat ebakindlust ja stressi põhjustavad nii majanduslikud raskused, suhted ümbritsevatega kui mure tervise pärast.
Psüühikahäirega vanemad tunnevad, et inimesed, kellel puudub sarnane kogemus, ei mõista neid. Seda on nad kogenud suheldes erinevate spetsialistidega, aga ka sõprade ja lähedastega. Vanemad sooviksid käia tööl, aga psüühikahäire seab töökoha valikule piirangud. Tervise piirangutele lisaks tunnevad vanemad tööandjatepoolset diskrimineerimist, see sunnib neid psüühikahäiret varjama.
Ühiskondlikud institutsioonid hoiavad psüühikahäirega vanematega peresid suurema tähelepanu all. Vanemad näevad neis pigem survestamise ja kontrollivahendit kui abivõimalust. Suhtumine psüühikahäirega vanemasse võib olla üleolev, sekkumisel on vanemat käsitletud kui objekti, kellel puudub sõnaõigus oma tervise ja laste küsimustes. Mõistvat ja toetavat suhtumist toodi välja vähe. Sellise kogemustepagasiga on arusaadav, et emad eelistavad oma tegelikku olukorda varjata ning püüavad ise hakkama saada, lastekaitsetöötaja kui kontrollifunktsiooni esindajaga tekivad vastuolud või välditakse kontakte nendega.
Vanemad tunnistavad, et nad vajaksid toetust kuid selle vastuvõtmiseks eeldavad nad lugupidavat ja mõistvat suhtumist spetsialistide poolt. Meeleldi võetakse vastu majanduslikku abi, sest see ei stigmatiseeri. Vanemad on huvitatud teenustest, mis võtaksid arvesse nende psüühikahäirest tulenevaid eripärasid ja vajadusi, nad soovivad teha võimetekohast tööd, et olla täisväärtuslikud ühiskonnaliikmed. Kõige tähtsam nende jaoks on, et neid respekteeritaks sellistena nagu nad on ja tunnustataks nende püüdlusi emarolli täitmisel.