Modern cognitive and social intervention techniques in paediatric neurorehabilitation for children with acquired brain injury

Kuupäev

2019-12-11

Ajakirja pealkiri

Ajakirja ISSN

Köite pealkiri

Kirjastaja

Abstrakt

Omandatud ajukahjustusega lapsed vajavad kaasuva kognitiivse ja sotsiaalse defitsiidi diagnostikat ja rehabilitatsiooni, mis on oluline lapse akadeemilise edukuse ja elukvaliteedi parandamisel. Neurorehabilitatsioon on plaanipärane sekkumine, mille eesmärk on kompenseerida või kergendada ajukahjustusest põhjustatud defitsiiti. Antud doktoritöö eesmärk oli uute arvutipõhiste meetodite kasutuselevõtmine omandatud ajukahjustusega laste kognitiivses ja sotsiaalses neurorehabilitatioonis. Treeningdisainid loodi tähelepanu, ruumitaju ja sotsiaalse kompetentsi häirete raviks. Uuringus osales 59 epilepsia, ajutrauma või tikkide diagnoosiga ja 47 tervet kontrollgrupi last vanuses 8–12 aastat. Patsiendid läbisid rehabilitatsiooni (10 treeningut) koos eelneva ja treeningujärgse testimisega. Tähelepanu ja ruumitaju treeningus kasutati arvutipõhist ForamenRehab lastele kohandatud programmi väljatöötatud treeningprotokollidega. Sotsiaalsete häirete raviks loodi esmalt struktureeritud neurorehabilitatsiooni mudel, mis koosnes sotsiaalse kompetentsi olulistest komponentidest, nende hindamismeetoditest ja rehabilitatsiooni vahenditest: puutetundlikud lauad Snowflake Multiteach Tabletop ja Diamond Touch Table, ning virtuaalreaalsuse keskkonnad. Tulemusena esines patsientidel treeningu eelselt väljendunud tähelepanu, ruumitaju ja sotsiaalse kompetentsi defitsiit. Arvutipõhised ja virtuaalreaalsuse programmid olid efektiivsed kognitiivsete häirete ravis. Patsientidel esines treeningute järgselt oluline paranemine kahes tähelepanu komponendis (tähelepanu jagamine ja seiramine) ja kolmes ruumitaju komponendis (visuaal-konstruktiivsed võimed, visuaalne tähelepanu ja nägemis-ruumitaju) ning raviefekt oli säilinud järeltestimisel 1,3 aastat hiljem. Sotsiaalse rehabilitatsiooni järgselt paranesid oluliselt patsientide vaimuteooria (Theory of Mind) ja emotsioonide äratundmine, kasutati rohkem koostööoskuseid, verbaalset ja mitteverbaalset kommunikatsiooni ning pragmaatika oskuseid. Uuringute tugevuseks oli sajaprotsendiline ravisoostumus ning positiivne tagasiside. Olulised on töö käigus välja töötatud teaduspõhised sekkumisprotokollid ja uued tehnoloogiapõhised rehabilitatsioonimeetodid häirunud funktsioonide spetsiifiliseks raviks lastel.
Children with acquired brain injury (ABI) need diagnosis of accompanying cognitive and socio-emotional deficits and neurorehabilitation to enhance their future academic success and quality of life. Neurorehabilitation is a systematic intervention designed to compensate for or remediate the impairments caused by brain injury. The main aim of the thesis was implementing new computer-based programs, multitouch-multiuser tabletops and virtual reality in cognitive and social neurorehabilitation for children with ABI. Rehabilitation designs were developed for the treatment of attention, visuospatial, and social competence deficits. 59 children aged 8–12 years with ABI diagnosis (epilepsy, traumatic brain injury or tic disorder) and 47 healthy controls participated. Study group patients completed 10 training sessions guided by therapists. Pre-intervention assessments, and outcome assessments immediately and 1.31 years after the rehabilitation were carried out. ForamenRehab computer-programme was adapted to children and intervention protocols were created for attention and visuospatial function remediation. For social deficit remediation, the structured neurorehabilitation model was created, composed of the main components of social competence with evaluation and intervention tools: Snowflake Multiteach Tabletop, Diamond Touch Table and virtual reality programmes. Pre-intervention assessments showed that children with ABI had significant deficits in attention, visuospatial abilities and social competence functions. Computer-based and virtual reality programs were effective in the remediation of cognitive deficits in patients. After training, the patients had improved performance in two attention (complex attention and tracking) and three visuospatial components (visual organization, visual attention and visuospatial perception). The positive training effect had preserved after 1.3 years in follow-up assessments. Additionally, after social deficit rehabilitation, the patients showed improvements in Theory of Mind and emotion recognition, and they used more cooperation, communication, and pragmatic skills. The patients’ compliance was 100% and feedback was positive for all three interventions. In sum, the developed evidence-based intervention protocols and new technology-based rehabilitation methods are important in the remediation of specific cognitive deficits in children.

Kirjeldus

Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone

Märksõnad

children, brain damages, brain injuries, epilepsy, attention deficit hyperactivity disorder, computer based teaching, neurorehabilitation, clinical research

Viide