Detotalization and retroactivity: black pyramid semiotics

Abstract

Väitekirja üldiseks probleemiks on semiootika integreeritavus. Detotalisatsioon kirjeldab semiootikatraditsiooni, mille kohaselt suletud terviklikkus pole võimalik, ning mis oma põhiliste teoreetiliste koordinaatidena näeb psühhoanalüüsi, ideoloogia kriitikat ja strukturaalset semioloogiat. Oluliseks analüüsivahendiks on autori poolt välja töötatud nn “musta püramiidi” skeem-mudel, mille abil otsitakse vastust küsimusele: kuidas saab puhtdiferentsiaalne, erinevustel põhinev (internaalne) süsteem suhestuda välisega (eksternaalsega)? Järgnevalt jõutakse semiootikas esineva subjektiivse relativismi kriitikani ja võetakse kasutusele retroaktiivsuse mõiste, mille kaudu kirjeldatakse väliseid mõjusid. Semiootika osavaldu vaadeldakse retroaktiivsuse toimimise aspektist. “Musta püramiidi” skeem-mudel ühendab hübriidselt Peirce’i ja Hjelmslev’ semiootikat, integreerides Peirce’i detotalisatsiooniga. Skeem eristab märgifunktsiooni ja märgiproduktsiooni ala ning selle jaotuse kaudu sulandab Peirce’i trihhotoomia kokku Saussure’i dihhotoomiaga. Taolisel sünteesil on kaks eelist. Esmalt on detotalisatsiooni subjektivistlik relativism ankurdatud kognitiivsemiootika ja biosemiootika empiiriliste ja loogiliste rakenduste poolt. Teisalt on kognitiivsemiootika ja biosemiootika rikastatud retroaktiivsuse tekstiliste protseduuridega, mis võimaldab ligipääsu välisele ilma märgi määratlust kahjustamata. Seeläbi on olemas artikulatoorse alusmaatriksi teaduslik seletus, kuid samuti vajadus teaduslikus semiootikas detotalisatsioonile iseloomuliku tekstuaalse eksperimenteerimise järele. Just retroaktiivsus on see ühendav mõiste, mis seob kaks semiootika lahusolevat valda. Integreerides ka kognitiivsemiootika ja biosemiootika detotaliseeritud semiootika pildile, pakub väitekiri kokkuvõttes mittereduktiivse ja empiirilise vastuse relativismi probleemile semiootikas, säilitades seejuures semiootika teoreetilise terviklikkuse ja pakkudes välja ühtse metakeele killustatud sotsiaalteaduste tarbeks. Detotalization describes the tradition of semiotics which takes psychoanalysis, ideology critique, and structural semiology as its major theoretic coordinates. Interest in these coordinates has declined against the ascent of the semiotics of Charles Peirce, the two approaches are sometimes construed as irreconcilable, but the dissertation seeks to integrate Peirce to the coordinates of detotalization. This integration requires that Peirce be read in the way that Jacques Derrida and Umberto Eco propose to read him, by moderating his realism. This is achieved through theorization of the notion of retroactivity. Chapters one through four restate the coordinates of detotalization in terms of retroactivity, and chapter five searches the domains of cognitive and biosemiotics for the Peircean equivalent of retroactivity. The black pyramid schema is a picture of the Peirce-Hjelmslev hybrid, where Peirce is integrated to detotalization. In the schema, semiotics is organized by the domains of sign function and sign production, and the Peircean trichotomy is reconciled to the Saussurean dichotomy by means of this division. The synthesis has two advantages. In one direction, the subjectivist relativism of detotalization is anchored by the empirical and logical applications of cognitive and biosemiotics. In the other direction, cognitive and biosemiotics are enhanced by the textual procedures of retroactivity, which account for the external without compromising the definition of the sign by importing a naïve referent. There is a scientific explanation for the profound articulatory matrix, but there is also a need within scientific semiotics for the textual experimentation characteristic of detotalization. Retroactivity as the bridge concept between the two divided camps of semiotics also restores its original ambition, to provide a unifying vocabulary for the fractured social sciences.