Eesti sõjaväe juhtivkoosseis Vabadussõjas 1918-1920
Date
2009-01-05T09:04:06Z
Authors
Journal Title
Journal ISSN
Volume Title
Publisher
Abstract
Väitekiri käsitleb Eesti sõjaväe Vabadussõja aegset juhtkonda alates ülemjuhatajast kuni polkude ja üksikpataljonide komandoülemateni. Rõhuasetus on ohvitseride erialasel ettevalmistusel. Töös käsitletud juhtide arv (kokku 739 isikut) lubab teha üldistusi Vabadussõja aegse Eesti ohvitserkonna kohta tervikuna. 1917. aasta sügisel teenis Vene armees kuni 3000 eesti rahvusest ohvitseri, kellest Vabadussõjas osales ca 2/3. Enamasti oli tegu nn. sõjaaegsete ohvitseridega, kuna vanu kaadriohvitsere oli vähe. Keskmine Eesti sõjaväe juht Vabadussõjas oli 24-30 aastane jalaväe ohvitser, kes oli lipnikuks ülendatud 1915 või 1916. aastal ning oli 1917. aasta sügisel staabikapteni, leitnandi või alamleitnandi aukraadis. Tal oli keskmiselt üks kuni kolm lahingautasu, tõenäoliselt oli ta pärit talupojaseisusest ja ligemale 70% juhtidest pärinesid Liivimaa kubermangu Eesti alalt. Vabadussõjas osalenud ohvitseridega paralleelselt vaadeldakse töös eesti ohvitseride saatust 1917-1920 laiemalt, sealhulgas Vene kodusõjas. Selgus, et u 250 ohvitseri teenis Valgearmees ja ligikaudu 250 Punaarmees. Mõnikümmend ohvitseri teenis Ukraina armees või ei teeninud üldse. Suurem osa neist opteerus pärast Vabadussõja lõppu Eestisse. Eesti sõjaväe juhtidele on töös käsitletud ka vastaspoole ehk Punaarmee juhte. Võrreldes Eesti sõjaväega olid Punaarmee kõrgemad staabid komplekteeritud paremini, kuid madalama taktikalise tasandi juhtide ettevalmistus oli nõrgem kui Eesti sõjaväe sama tasandi juhtidel.
This work researches the history of Estonian officers during the period of the Estonian War of Independence, encompassing the officer core, beginning with the high ranking officers, down to and including regiment and single battalion level officers. The focus is primarily on the professional training of officers. The number of officers included (739), is sufficient for generalizations to be made about the officer core as a whole.
In the autumn of 1917, the Russian army included some 3000 officers of ethnic Estonian descent. Out of this number roughly 2/3 took part in the War of Estonian Independence. The officers who were engaged in the hostilities were primarily war- time officers (ensigns) as the lines of cadre officers were relatively thin. The model Estonian officer of the period would have typically been 24-30 years of age infantry officer, having received the rank of ensign by 1915 or 1916, and had by the fall of 1917 been promoted to the rank of either stabs-captain or lieutenant. The typical officer would also have been decorated with up to three medals for combat duty, had a 70% chance of originating from the province of Livonia, and belonging to peasantry.
In parallel with those officers who took part of The Estonian War of Independence some attention is also given to officers of Estonian descent more generally, including those individuals who took part in the Russian Civil War, giving an overview of their prospective outlooks and destinies. Around 250 of them serving in the Red Army and roughly 500 in the White armies. A couple of dozen Estonian officers served in the Ukrainian Army or were inactive during the Russian Civil War. Most of them returned after the war to Estonia.
To give a measure of comparison, the work also studies the officer core of the opposing side – i.e. the Red Army commanding staff. The comparison leads to the conclusion, that whilst benefiting from better high ranking officers, the Red Army’s efforts were undermined by inferior tactical level commanders (battalion and company level) in relation to their Estonian counterparts.