Täishäälikuühendeid on eesti keeles palju. Samas pole kõik täishäälikuühendid diftongid. Diftongiks nimetatakse kahest erinevast täishäälikust koosnevat ühendit ehk kaksiktäishäälikut, mis kuulub ühte silpi. Kirjakeeles on kokku 36 diftongi.

Näide 1.

Eesti keele diftongides on häälikud erineva pikkusega. Nii võib üks osis erineda teisest kas pikkuse või intensiivsuse poolest. Intensiivsuse alusel jaotatakse diftongid tõusvateks ja langevateks. Tõusvate diftongide puhul on teine vokaal intensiivsem kui esimene ja langevates diftongides on teise komponendi intensiivsus esimesest madalam (vrd Näide 2 ja 3, kus rasvases trükis vokaal on diftongis intensiivsem).

Näide 2. leiba, teisi, laeva

Näide 3. leiva, teise, laeva

Samuti ei ole vokaalide kombinatsioonid diftongides juhuslikud. Nii on II-vältelistes silpides teiseks komponendiks sageli i või u (mõlemad kõrged vokaalid) ja III-vältelistes silpides teine osis peaaegu alati a või o (Hint, 2004; Muru & Õispuu, 1996) (vrd Näide 4 ja 5).

Näide 4. õu-nad, tõu-gud, nai-ne, läi-givad

Näide 5. seo-me, teo-le, sea-le, roa-le

Loe lisaks!

Hint, M. (2004). Eesti keele foneetika ja morfoloogia (lk 64-71). Tallinn: Avita.

Kraut, E. (2000). Eesti keele hääldamine. Tallinn: TEA.