1. ja 2. klassi laste online-riskikogemused ja toimetulekustrateegiad

Date

2014

Journal Title

Journal ISSN

Volume Title

Publisher

Tartu Ülikool

Abstract

Uus meedia levib üha kiiremini ja see muudab meie igapäevaelu harjumusi, sotsiaalseid suhteid ja mõtteviisi. Internetikasutajatest laste arv liigub tänapäeval üha tõusvas joones ja samal ajal väheneb esmakordsete internetikasutajate vanus. Interneti piiramatu levik on oluliseks teinud uue meedia uurimise ja seda eriti seoses lastega, kes digitaalsetest tehnoloogiatest ümbritsetuna üles kasvavad. Meid ümbritsev infotehnoloogia ei ole aga alati tingimata kahjulik. Kui suudame online-riskide kogemisest õppida ja arendada välja digitaalset kirjaoskust, siis on võimalik osa saada interneti lõpututest kasuteguritest. Käesoleva magistritöö eesmärgiks oli uurida 1. ja 2. klassi laste internetikasutust, online-riskide taju, riskidega kokkupuudet ja toimetulekustrateegiaid, mida lapsed potentsiaalsete ohtudega silmitsi seistes kasutavad. Magistritöö teoreetiline osa andis ülevaate laste ja infoühiskonna suhtest; laste arengust; laste internetikasutusest; veebiriskidest; laste kogemusest online-riskidega ja toimetulekustrateegiatest, mida lapsed online-riskide kogemise järel kasutavad. Magistritöö eesmärkide täitmiseks viisin läbi viis fookusgrupi intervjuud kokku kahekümne nelja lapsega ning saadud tulemusi analüüsisin kvalitatiivse andmeanalüüsi meetodi abil. Olulisemate tulemustena võib välja tuua 7-8-aastaste laste küllaltki mitmekülgse ja aktiivse internetikasutuse olukorras, kui nad on virtuaalmaailma võrdlemisi üksi jäetud – suurem osa lastest kasutab internetti vanemate pideva järelvalveta, olles kohati internetis ka siis, kui vanemaid kodus ei ole. Rohkem riske kogenud lastel on ka ohtlikumad veebikasutuse harjumused, näiteks teevad nad seda enda sõnutsi peaaegu alati üksi, erinevatel aegadel ja sealhulgas hilisõhtul, omavad personaalset sotsiaalvõrgustiku kontot ja käivad palju videosaitidel. Suurem osa riskidest, mida lapsed on kogenud, on ette tulnud suhtlusvõrgustikes, kus riskiallikaks on olnud võõrad veebikasutajad, aga ka sõbrad ja tuttavad, kes on lapsele riskantse sisu edasi saatnud. Leidub ka lapsi, kes ei ole mitte ühegi riskiga kokku puutunud – neid lapsi on rohkem nooremate seas, nad käivad harvem internetis ja kindlates mängukeskkondades. Riskiga kokku puutudes kasutavad lapsed kõige rohkem kommunikatiivset ja passiivset toimetulekustrateegiat. Peamiste järeldustena võib välja tuua, et mida rohkem ja erinevamaid tegevusi lapsed internetis harrastavad, seda rohkem puutuvad nad kokku erinevate online-riskidega. Ühe peamise järeldusena võib välja tuua vanemate ja veebikeskkondade poolt rakendatud reeglite ebaefektiivsuse. Kuna kõikide riskide puhul on laste kõige populaarsemaks toimetulekustrateegiaks kogetust rääkimine, siis see näitab, kuivõrd oluline on lapse ja täiskasvanu vaheline usaldusväärne suhe ja avatud kommunikatsioon nii kodus kui ka koolis. Väga oluline on jätkuvalt edendada täiskasvanute teadlikkust ja vastutustundlikku internetikasutust, et vanemad ja õpetajad suudaksid last meediamaastikul adekvaatselt, efektiivselt ja enesekindlalt suunata. Lisaks pakub töö ka metodoloogilisi kogemusi innovaatilise meetodi, st loomingulise ülesande läbiviimise, sama- ja segasooliste fookusgruppide kasutamise ja erineva suurusega rühmade intervjueerimise kogemuse näol. Väikeste laste intervjueerimisel võib uurimissoovitustena välja tuua loomingulise ülesande või mängu kasutamise ja ajastamise intervjuu keskele, poiste-tüdrukute segarühmade kasutamise, mõõduka suurusega rühmad ning omavahel tuttavate laste kaasamise intervjuusse. Edasistes uuringutes soovitaksin tähelepanu pöörata üha nooremate laste mobiilse interneti kasutusele ning kaasata uuringusse laste pereliikmed, eakaaslased ja õpetajad.

Description

Keywords

Citation