Vormsi lademe ostrakoodide morfoloogia fatsiaalsel gradiendil
Date
2019
Authors
Journal Title
Journal ISSN
Volume Title
Publisher
Tartu Ülikool
Abstract
Käesoleva töö raames analüüsiti Vormsi lademe rikkaliku ostrakoodifauna morfoloogiliste
tunnuste muutuseid fatsiaalsel gradiendil, eesmärgiga leida morfoloogilisi parameetreid, mille
muutustes kajastuvaid trende saaks seostada paleokeskkonna parameetritega. Esmakordselt
analüüsiti kvantitatiivselt ostrakoodide koja ümaruse, kontuuri, kumeruse ja ogalisuse ning
paleokopiidide dimorfismi ja keskvao muutusi fatsiaalsel gradiendil. Lisaks analüüsiti koja
pinna skulptuuri ja ornamentika muutusi profiilil ning avaldati isendite arvu arvestav
taksonoomiline jaotus Vormsi lademes.
Isendite arvu arvestava taksonoomilise jaotuse järgi kuulub suurem osa Vormsi lademe
ostrakoodidest podokopiidide seltsi. Isendite arvult järgmised taksonoomilised grupid
kahanevas järjekorras on paleokopiinid, binodikopiinid ning leiokopiidid. Suurima liigilise
mitmekesisusega on nii käesoleva töö kui Meidla, 1996 töö kohaselt podokopiidid ja
paleokopiinid. Vannier ja tema kaasautorid (1989) peavad samaaegseid kivimeid
paleokopiinide ja binodikopiinide liikide domineeritud faatsiesteks. Taksonoomiliste gruppide
osakaalude erinevuse põhjus on ebaselge ning viitab edasiste uuringute vajadusele.
Paleokopiinide ja binodikopiinide sugukondade suhe Vormsi lademes on 2:1, mis Vannier ja
tema kaasautorite järgi on karbonaatse šelfiala indikaator. Siiski näib, et kihistu või läbilõike
ostrakoodikoosluse iseloomustamiseks ei ole sugukondade suhted informatiivsed, sest ei
kajasta isendite rohkust.
Vormsi lademe ostrakoodide mitmekesisuse trend on kooskõlas Banderi ja Beckeri (1975)
mudeliga, mille järgi on diversiteet suurim madalaveelisemates läbilõigetes ning langeb
sügavaveelisemate läbilõigete suunas. Vormsi lademe ja Beckeri (1971) mudelil on
ostrakoodide diversiteedi trendid teadmata põhjustel vastupidised. Vormsi lademe mudel
täiendab Bretzky ja Lorenzi (1970) paleoökoloogilist mudelit, täpsustades, et kuigi
karbonaatsel šelfil madala vee-energia tingimustes on ostrakoodide diversiteet kõrge, kahaneb
see korrelatsioonis sügavusega.
Koja ümaruse suurenemine fatsiaalsel gradiendil on vähemalt Vormsi lademes tugevas seoses
terasuuruse vähenemisega. Tulemused ei ole kooskõlas Bensoni (1961) tööga, mille järgi
levivad jämedateralisemas settes ümaramad liigid ning peeneteralisemas settes piklikumad
liigid.
Vormsi lademes esinevad valdavalt ampleetse või peaaegu ampleetse kojaga ostrakoodid ning
suhteliselt harvaesinevad prepleetse ja postpleetse kojaga liigid levivad vaid
madalaveelisemates faatsiestes.
Ostrakoodide koja kumerus on Vormsi lademe madalaveelisemates piirkonnas laialt
varieeruv, kuid sügavaveelisemates piirkondades on enamuses mõõduka koja kumerusega
liigid.
Profiilil ilmneb trend, kus madalaveelisemates faatsiestes levivad valdavalt sileda koja
pinnaga liigid ning sügavaveelisemas faatsiestes valdavalt jämedamustrilise kojaga liigid –
seda ka mitte-podokopiididest ostrakoodide puhul. Fatsiaalsel gradiendil muutub ostrakoodide
koja ornamentika siledast köbruliseks ning seejärel punkteerituks. Tulemused on selges
vastuolus kõikide varasemate teadmistega ostrakoodide koja skulptuuri muutustest fatsiaalsel
gradiendil, kuid tuleb märkida, et Vormsi lademes puuduvad kõrge vee-energia tingimustes
tekkinud setendid.
Vormsi lademe madalaveelisemates faatsiestes levivad valdavalt ogadeta liigid ning vähesel
määral leidub ka ornamentaalsete ogadega liike. Sügavaveelisemas faatsiestes domineerivad
valdavalt struktuursete ogadega liigid. Varasemates töödes ei ole ogade tüüpe eristatud, kuid
eeldusel, et Bandel ja Becker (1975) viitasid struktuursetele ogadele ning Benson (1961)
ornamentaalsetele ogadele, on Vormsi lademe ostrakoodide koja ogalisuse levikumudel
varasematega kooskõlas. Ilmselt oli struktuursetel ogadel füsioloogiline funktsioon
(Henningsmoen, 1965) ning ornamentaalsetel ogadel koda tugevdav funktsioon (Benson,
1961).
Paleokopiidide dimorfismi mitmekesisus ning dimorfsete liikide esinemisagedus vähenevad
fatsiaalsel gradiendil kuni dimorfismi kadumiseni profiili sügavaveeliseimas osas.
Madalaveeliseimas faatsieses on paleokopiidide keskvao morfoloogia heterogeenne, keskmise
sügavusega faatsieses levivad peaaegu ainult sügava keskvaoga ostrakoodid ning
sügavaveelisemas faatsieses esinevad peaaegu ainult madala keskvaoga ostrakoodid.
Võrdlemisi haruldaste keskvaota paleokopiidide levik piirdub madalaveelisemate
läbilõigetega.
Kõik kirjeldatud morfoloogiliste tunnuste muutuste trendid fatsiaalsel gradiendil kehtivad
ainult Vormsi lademe kohta, mistõttu käesoleva töö andmed ei võimalda piisava
usaldusväärsusega kogu Vara-Paleosoikumi keskkonnaparameetreid interpreteerida. Selleks,
et teha suuremaid üldistusi, on eelnevalt tarvis välja selgitada tööst selgunud mitmete
morfoloogiliste tunnuste muutused fatsiaalse gradiendi suunal ka teistes lademetes.