Veaohtlikud vokaalid

iDevide ikoon Mõtle!
Milline on eesti keele vokaalide hääldamise kõige üldisem nõue?

Kuna eesti keeles on täishäälikuid oluliselt rohkem kui teistes keeltes, tuleb nende hääldamisele pöörata suuremat tähelepanu. Samas lihtsustab hääldamist see, et vokaalid o, õ, ä, ö, ü esinevad ainult esimeses silbis.

Näide 1. to-re, kõ-va, tä-di, kö-ha, tü-vi

Kõik eesti vokaalid hääldatakse vabalt avatud suu ja suuõõnes ette-taha liikuva keele abil. Vokaalide o, u, ö, ü hääldamisel torutatakse aktiivselt huuli ja suunurgad on pingevabad (Kraut, Liivaste, & Tarvo, 1998). Nende põhimõtete eiramine on mitmete vigade põhjus.

 

I. Nii vokaalide kui ka diftongide hääldamisel sünnivad vead enamasti laisast keeletööst, mille puhul keel liigub loiult ette-taha teljel (vt vokaalitrapets). See põhjustab eesvokaali ä asendamise tagavokaaliga a (tana pro täna) või tagavokaalide a, o, u kaldumise ette j-hääliku mõjul (jänu, jüst pro janu, just). Samuti kiputakse asendama kõrgeid vokaale i, ü, õ, u keskkõrgetega e, ö, o ja need omakorda asendatakse madalate vokaalidega ä ja a (Kraut, 2000).

Näide 2.

VALE HÄÄLDUS

ÕIGE HÄÄLDUS

öheksa

üheksa

leha

liha

vähä

vähe

(pane) tähälä

(pane) tähele

änam

enam

äraldi

eraldi

lähädal

lähedal

 

II. Vokaalide puhul võib olla probleemiks nasalisatsioon ehk läbi nina hääldamine. See on tingitud ninahäälikute m ja n naabrusest. Eesti keeles on n hääldamisel käik ninaõõnde avatud juba enne hääliku moodustamist ja jääb veidi avatuks ka pärast seda – nii on kõlaruum suurem. See annab keelele erilise värvingu ja teeb kõne hästi kuuldavaks. Samas võib nasaalne toon seal, kus ninahäälikuid naabruses pole, olla tingitud laisast artikuleerimisest ja niiviisi on kõnest raske aru saada (Kraut, Liivaste, & Tarvo, 1998; Wiik, 1991).

Näide 3. (tahan) minna, (nägin) konna, oma, õmmeldakse

III. Lohaka hääldamise või ka murdetausta mõjul võib toimuda ka pika vokaali asendamine diftongiga, nt hääliku õ puhul (põesas pro põõsas; võeras pro võõras).

 

IV. Samuti on viga hääldada pikk üü (kuigi nii kirjutatakse), kui sellele järgneb sõnas täishäälik. Õige hääldus on üi.

Näide 4.

VALE HÄÄLDUS

ÕIGE HÄÄLDUS

püüab

püiab

lüüakse

lüiakse

hüüe

hüie

süüa

süia

(tahan) müüa

(tahan) müia

püüe

püie

iDevide ikoon Mõtle!
Millised probleemid võivad tekkida vokaalide hääldamisel eesti keelt võõrkeelena õppijal?

Loe lisaks!

Eek, A. & Meister, E. (1994). Eesti vokaalide sihtväärtused hääldus- ja tajuruumis. Keel ja Kirjandus, 8, 476-483.

Eek, A. & Meister, E. (1994). Eesti vokaalide sihtväärtused hääldus- ja tajuruumis. Keel ja Kirjandus, 9, 548-553.

Kraut, E. (2000). Eesti keele hääldamine. Tallinn: TEA.