Lihtohatise viirus

iDevice ikoon Lihtohatise viirus
HHV-1 = HSV-1
HHV-2 = HSV-2

HHV - Human herpesvirus, HSV - Herpes simplex virus

Lihtherpese viirused 1 ja 2 kuuluvad Herpesviridae sugukonda, Simplexvirus perekonda. „Huule ohatist" kirjeldati juba antiikajal. Haiguse viiruslik etioloogia avastati 1919. aastal.

 

 


Allikas: http://commons.wikimedia.org/wiki/File:Herpes_virus00.jpg?uselang=et


iDevice ikoon Patogenees

HSV võib nakatada enamikku inimese rakkudest, kuid viiruse käitumine erinevates rakkudes on erinev. Lüütiline infektsioon võib esineda enamikus rakkudes, persisteerivad infektsioonid esinevad lümfotsüütides ja makrofaagides ning latentsed infektsioonid neuronites.
Infektsioon algab viiruse tungimisega organismi läbi limaskestade või nahahaavade. Viirus liigub närviganglionidesse olenevalt sissetungikohast:

  • suulimaskestalt nervus trigeminus'e ganglionidesse;
  • genitaalherpese puhul sakraalganglionidesse.

Ganglionidest võib viirus liikuda tagasi algkoldesse, kas sümptomeid põhjustamata või tekitades ville (paranevad tavaliselt armi jätmata). Herpese taaspuhkemise põhjuseks võib olla stress, trauma, palavik, päikesekiirgus. Viirus võib taasaktiveeruda ka vaatamata antikehade olemasolule. Tänu immuunsüsteemi mälule on korduvad haigusepisoodid kergemad kui esmane haigestumine.

Histoloogilisel uuringul võib kahjustatud koes leida atsidofiilseid tuumasiseseid inklusioonkehakesi. Võivad tekkida ka multituumsed hiidrakud ehk süntsüütiumid. Neuronites on infektsioon latentne ning ei tekita kahjustusi.

Infektsiooni leviku tõkestamisel on peamise tähtsusega interferoon ja NK-rakud. Nakatunud rakkude hävitamisel ja käimasoleva infektsiooni lõpetamisel on olulised Th1-seotud hilistüüpi ülitundlikkus ja tsütotoksiliste T-killerite vastusreaktsioon. Glükoproteiinide vastased antikehad hävitavad rakuväliseid viirusi ja piiravad nende levikut. Viirus suudab antikehade eest „põgeneda", liikudes otse ühest rakust teise ja põhjustades latentset infektsiooni neuronites.

Koekahjustusi põhjustavad viiruslikud faktorid ja immuunsüsteem kombineeritult. Rakulise immuunsuse puudulikkuse korral on HSV infektsioon raskem ning võib levida elutähtsatesse organitesse, sh ajju.


iDevice ikoon Kliiniline pilt

HSV-1 ja HSV-2 põhjustavad valulikke, kuid enamasti healoomulisi ja korduvaid haigusi. Siiski võivad mõlemad viirused põhjustada ka tõsiseid surmaga lõppevaid haigusi vastsündinutel ja nõrgenenud immuunsusega inimestel, kui infektsioon levib ajju või tekib süsteemne infektsioon.

HSV-1 poolt põhjustatud infektsioonid esinevad tavaliselt ülalpool vööd, HSV-2 allpool vööd, kuid sellest reeglist on vahel erandeid. HSV-2 puhul on suurem tõenäosus vireemia tekkeks.

Herpesviirusnakkusel on mitmeid kliinilisi variante.

Herpeetiline gingivostomatiit. Tegemist on kõige sagedasema herpesviirusinfektsiooniga. Enamasti esinevad punetava põhjaga läbipaistvad villid. Neid võib leida kõikjal suus, näiteks suulael, neelul, igemetel, põse sisemisel limaskestal ja keelel. Vill progresseerub pustulaarseks kahjustuseks, haavanditeks ja koorikuga haavaks. Korduvad haigusepisoodid on kergemad ja lokaalsemad, enamasti huulel. Väikelastel ja lastel on tekitajaks peamiselt HSV-1, noortel nii HSV-1 kui HSV-2.

Allikas: http://commons.wikimedia.org/wiki/File:Herpes_Gingivalis.tiff?uselang=et

Herpesfarüngiit esineb peamiselt noortel inimestel.

Herpeskeratiit esineb peaaegu alati ühes silmas. Haigus võib korduda ning tekitada paranematuid arme, vahel ka pimedaksjäämist.

Herpeetiline umme on sõrme infektsioon, mis esineb peamiselt meditsiiniõdedel, kes tegelevad herpesega nakatunud patsientidega, samuti pöialt imevatel lastel.

Herpes gladiatorum on keha infektsioon, mis esineb sageli maadlejatel.

Herpeetiline ekseem on haigus, millesse haigestuvad tavaliselt lapsed, kellel esineb aktiivne ekseem. Viirus võib levida ka neerupealistesse, maksa jm.

Genitaalherpest tekitab tavaliselt HSV-2, kuid vahel ka HSV-1 (10%). Enamik esmaseid genitaalinfektsioone on asümptomaatilised. Meestel esineb herpes sugutilukil või sugutikehal, harvem kusitis. Naistel on kahjustused tavaliselt vulval, tupes, emakakaelal, lahkliha piirkonnas või reite sisekülgedel. Sageli kaasnevad sügelus ja tihke tupeeritis. Primaarse sümptomaatilise infektsiooni korral esineb palavik, iiveldus, lihasvalu ja kubeme adeniit. Võib esineda ka proktiit pärasoole distaalses osas ja pärakul. Korduv genitaalherpese episood on kergem ja lühem. Oluline on teada, et asümptomaatilised kandjad levitavad infektsiooni.

Herpesentsefaliit on palavikuga äge haigus, mille tekitajaks on enamasti HSV-1. Kahjustused piirduvad tavaliselt ühe temporaalsagaraga. Liikvoris esinevad erütrotsüüdid. Kliinilises pildis võib esineda krambihooge ja fokaalseid neuroloogiliseid häired. Haigus võib põhjustada surma ka õige ravi korral. Haigus võib tekkida igas vanuses inimestel ja igal aastaajal. HSV on kõige levinum viirusliku entsefaliidi tekitaja.

Herpesmeningiit on peamiselt genitaalse HSV-2 infektsiooni tüsistus, mis laheneb iseeneslikult.

Vastsündinu HSV-nakkus on tavaliselt surmaga lõppev haigus, mille põhjuseks on enamasti HSV-2. Tavaliselt toimub nakatumine sünnituse ajal ema sünnitusteedest, harva sünnitusjärgselt perelt või haigla personalilt. Vahel võib infitseerumine toimuda juba emakasiseselt. Viirus levib maksa, kopsudesse, kesknärvisüsteemi. Esineb septilise šoki kliiniline pilt, võivad esineda villid. Hoolimata ravist võib infektsiooni levimine kesknärvisüsteemi lõppeda arengupeetusega, neuroloogiliste jääknähtudega või surmaga.


iDevice ikoon Epidemioloogia

HSV-infektsioonid on maailmas laialt levinud. Nakatunud inimene on terve elu nakkusallikaks. Viirus kandub edasi peamiselt villi vedelikuga, süljega, tupesekreediga.

HSV-1 levib:
• enamasti suulise kontakti kaudu (suudlemisel), joogiklaasi, hambaharjaga vm.;
• sõrmede ja keha nakkus levib suu ja naha vahelisel kontaktil;
• silmainfektsiooni põhjuseks võib olla autoinokulatsioon.

HSV-2 levib:
• peamiselt sugulisel teel või autoinokulatsioonil;
• vastsündinu nakatub tavaliselt vaginaalse sünnituse ajal;
• vahel nakatub loode in utero, peamiselt toimub see raseda primaarinfektsiooni korral.

Viirus on väga labiilne ning inaktiveerub kuivamisel ja töötlusel detergendiga, samuti seedetraktis.

Herpesviirusinfektsioonide esinemist Eestis on võimalik vaadata Terviseameti kodulehelt:
http://www.terviseamet.ee/nakkushaigused/nakkushaigustesse-haigestumine.html


iDevice ikoon Diagnostika

Herpesviirusinfektsiooni on võimalik diagnoosida tsütoloogilisel ja histoloogilisel uuringul. Preparaadis on võimalik näha iseloomulikke Cowdry A tüüpi tuumasiseseid inklusioone, samuti süntsüütiume ehk multituumseid hiidrakke.

Viiruse antigeene on võimalik määrata immuunfluorstsentsmeetodil.

Viirust on võimalik ka kasvatada koekultuurides.

Viimasel ajal on kõige levinumaks meetodiks viiruse nukleiinhapete määramine PCR või in situ hübridisatsioonimeetodil.

Antikehade määramist on mõtet kasutada ainult primaarse infektsiooni diagnoosimiseks või siis epidemioloogilisteks uuringuteks.


iDevice ikoon Ravi ja profülaktika

Enamik herpesevastaseid ravimeid on nukleotiidide analoogid või teised viiruse DNA polümeraasi inhibiitorid (DNA polümeraas on viiruse replikatsiooniks hädavajalik).

Vajalik on meelest pidada, et ravi hoiab ära või lühendab haigusepisoodi, kuid ükski ravim ei suuda kõrvaldada viirust organismist.

Kõige levinumaks ravimiks on asükloviir (ACV) või tema analoogid (valatsükloviir, atsitsükloviir). ACV fosforüleerimine viiruse tümidiin-kinaasi poolt aktiveerib ravimi, ravimid kantakse viiruse sünteesitavasse DNA-sse ja need takistavad selle edasist pikendamist.

ACV ja sarnased ravimid on suhteliselt vähetoksilised ja efektiivsed ning neid võib kasutada ka profülaktiliselt.

Vähem efektiivsed ravimid on vidarabiin, idoksuridiin, trifluridiin.

Profülaktikas on oluline vältida kokkupuudet haiguskoldega:

  • Meditsiinitöötajate kaitse. Herpesviiruse hävitamiseks piisab käte pesemisest seebiga.
  • Kondoom genitaalherpese vältimiseks (ei paku siiski täielikku kaitset).
  • Aktiivse genitaalherpesega rasedal on vajalik teostada keisrilõige, et kaista last.
  • Profülaktilist ravi vajavad inimesed, kellel infektsioon kipub sageli korduma.