Võõrsõnad ja -nimed

Kui eesti keele omasõnades sõnarõhu määramisel ei eksi tavaliselt keegi, siis võõr- ja laensõnade õige hääldamine on keerulisem. Põhjuseks võivad olla teistsugused rõhutingimused, kui on eesti keeles (Ehala, 2002; Hint, 1998). Nii sõltub rõhk iga konkreetse sõna päritolust, lähtekeelest.

I. Võõr- ja laensõnades võib rõhk olla ükskõik kus - ka sõna keskel või lõpus (säilib võõrkeele rõhk). Seega, pearõhuline on järgsilp.

    Näide 1. psühhe`deelne, mo`ment, progres`siivne, na`haalne

II. Mõnedes võõrsõnades on rõhk keeleajalooliselt nihkunud esimesele silbile, kuigi algselt pole see seal olnud.

    Näide 2. `pagas [pagaaž], `klaver [klaviir]

III. On ka selliseid sõnu, millel on kõikuv rõhk. Selliste sõnade kasutamisel tuleb tunda reegleid.

    Näide 3. keefir - kefiir

IV. Mõnikord võib rõhk eristada ka sõnade tähendust.

    Näide 4. `viiner - vi`neer,`traktorist - trakto`rist

V. Meeles tuleb pidada, et võõr- ja laensõnades puhul järgitaks kirjaviisiga lähedast hääldust.

    Näide 5. kanal, mitte [kanaal]; Kanada, mitte [kanaada]

iDevide ikoon Loe lisaks!
  1. Erelt, M., Erelt, T., & Ross, K. (2007). Eesti keele käsiraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
  2. Hint, M. (1997). Eesti keele astmevahelduse ja prosoodiasüsteemi tüpoloogilised probleemid. Tallinn, Helsinki: Eesti Keele Sihtasutus.
  3. Hint, M. (2004). Eesti keele foneetika ja morfoloogia. Tallinn: Avita.