Prosoodia hõlmab erinevaid tunnuseid: kõnelõikude (häälik, silp, sõna ja lausung) kestust, hääle kestust ja valjust (Särg, 2005). Eesti keele prosoodilised vahendid on rõhk, välde ja palatalisatsioon, mis kuuluvad peamiselt suulise kõne juurde. Ometi on rõhul ja vältel oluline osa ka eesti õigekirjutuses. Nimelt, eesti keele häälikusüsteem ja vormimoodustus on omavahel tihedasti seotud ning rõhk ja välde määravad, kuidas sõna muutub. Kui keelekasutaja ei oska hääldata õigesti sõna rõhku ja väldet, võivad tekkida õigekirjavead ka kirjalikus tekstis (Ehala, 2002). Samuti on prosoodilistel vahenditel - rõhul ja vältel - oluline osa sõnade tähenduse mõistmisel, nt vineer ja viiner; karjus (II välde) ja .karjus (III välde). Seepärast on oluline järgida õigehäälduse norme.

Lisaks rõhule on suulises kõnes olulisel kohal veel intonatsioon ehk kõnemeloodia, mõtte- ja kõhkluspausid, tempo, tämber ehk häälevärving ja helikõrgus (Hennoste, 2000). Tempo tekib erinevate mõtete edastamisest; pausid täidetakse tavaliselt sõnakorduste, parasiitsõnade, partiklite, venituste ja/või üneemidega (nt mmm, äää), et hoida kõnejärge.