On hästi teada, et LSV on nähtus, mis on alakajastatud nii ametlikus kui politseistatistikas, seda alaraporteeritakse uuringutes, sellest ei räägita sotsiaalsetes võrgustikes ega sõprade ringis.⁸

Erinevates uuringutes esitatud andmeid ja ka ametlikku statistikat on raske, kui mitte võimatu võrrelda. Ametliku statistika andmed sõltuvad konkreetse riigi seadusloomest; uuringu tulemused sõltuvad selle kavandist. Sageli jäetakse uuringutest välja vaimne vägivald. Lisandub sotsiaalne ja kultuuriline kontekst - kas mingit tegevust (nt laste füüsilist karistamist) tunnetatakse kui vägivalda või mitte. Ühiskondades, kus vägivald on levinud, esineb seda rohkem ka lähisuhetes.

Mõned näited: WHO uuringu põhjal (48 erinevat riiki), oli 10-69% naistest kogenud elus oma lähisuhte partneri poolt põhjustatud füüsilist vägivalda.¹

Ameerika Ühendriikides oli elu jooksul 19,2% naistest ähvardatud füüsilise vägivallaga, 14,5% olid kogenud füüsilise vägivalla katseid ja 20,2% olid sattunud füüsilise vägivalla ja 10,2 % seksuaalse vägivalla ohvriks oma intiimpartneri poolt. Meeste puhul olid need arvud vastavalt: 8,7%, 10,3%, 10,7% ja 1,5%.⁹

Viimase aasta jooksul oli LSV kogenud 3% Austraalia, Kanada ja USA (elus partnerit omanud) naistest ja võrdluseks 38% abielus olevatest naistest Nikaraaguas ja 52% Palestiina Läänekalda ja Gaza sektors.¹

Esimene lähisuhtevägivallale keskendunud uuring viidi Eestis läbi 2001. aastal¹⁰ ja see näitas, et iga viies naine oli uuringule eelnenud aasta jooksul kannatanud füüsilise, vaimse või seksuaalse vägivalla all. Ka ülejaanud Eestis läbiviidud uuringud^11-14 kinnitavad sarnast levimust.

Arvamus, et Eestis esineb vägivalda, sh ka LSV vähem, ei vasta tõele. 2010 läbiviidud uuringust, milles lisaks Eestile osalesid Belgia, Norra, Taani, Rootsi ja Island selgus, et täiskasvanueas kogetud füüsilise, vaimse ja seksuaalse vägivalla levimus (28,3%) oli kõige suurem just küsitletud Eesti naiste seas (andmed veel publitseerimata).