Võõrsõnade õigekiri
1. Võõrhäälikud F, Š, Z, Ž (filoloogia,
šašlõkk, zlott, žargoon).
2. G, B, D sõna algul (gangster, balustraad, dogma).
3. Pearõhk väljapool esimest silpi (finantseerima, pretensioon,
mehaanika).
4. Järgsilpides vokaalid O, Ö, Ä, Ü (paviljon, aplodeerima,
entsüklopeedia, sekretär).
5. Järgsilpides pikad vokaalid OO, ÄÄ, ÖÖ, ÜÜ (utoopia,
reväär, režissöör, uvertüür).
6. Võõrad konsonantühendid GD, GT, BT (smaragd, foogt, abtiss).
7. Võõrapärased täishäälikuühendid (müokardiit, evolutsioon, hüatsint).
Lubamatu on aga häälikute š ja ž asendamine kahetäheliste ühenditega sh ja zh. See tekitab hääldusraskusi ja eksitab, sest lugeja ei tea, kas tegu on algupärase sh ja zh-ga või š ja ž asendustega (Mäearu, 1996).
Põhjaliku ülevaate probleemsetest võõrsõnadest
eesti keeles annab T. Erelt artiklis "Need rasked võõrsõnad"
(2004), aadressil http://www.eki.ee/keeleabi/artiklid3/voorsonad.html.
- Leemets, T. (2008). Valik inglise sõnade vasteid. Keelenõuanne soovitab 4, 39-42. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
- Mäearu, S. (1996a). f ja š õigekirjast. Keelenõuanne soovitab. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
- Mäearu, S. (1996b). Ikka š, ž ja č. Keelenõuanne soovitab. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
- Raadik, M. (2000). Tsitaatsõnad. Keelenõuanne soovitab 2, 153-156. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
- Raadik, M. (2004). Võõrad võõrsõnad. Keelenõuanne soovitab 4, 43-63. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
- Uuspõld, E. (2008). Õpetusi ja harjutusi algajale keeletoimetajale. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.