Probleemid terminite tõlkimisel
Termin on sõna (lihtne termin) või mitmesõnaline väljend (kompleksne termin), mis tähistab konkreetset mõistet koos selle tähendusväljaga. Termini puhul ei ole võimalik sisu ja vormi lahutada. Keeltevahelises ruumis on termin mõtteline üksus, millel on oma tähendusruum. Terminite tõlkimisel tuleb arvestada suhteid keelte vahel, st jälgida, et termineid kasutataks samas kontekstis, nagu nad esinevad lähtekeele teaduskeeles. Mõiste võib erinevates keeltes olla küll ühine, kuidas ja mitme sõnaga iga keel seda aga hõlmata ja vahendada suudab, on keele kui kognitiivse süsteemi küsimus. "Harva saavad kaks keelt hõlmata tähendusruumi ühesuguses mahus ja sarnasel viisil. Leksikaal-grammatilised võimalused lubavad kasutada konkreetsete keelte puhul pigem mõistevõrgustikku kui üks-üheselt suhestada eri keelte tähistajaid." (Kerge, 2003). Niipea, kui keelde tuuakse uus termin, aktiveeritakse terve rida sellega seonduvaid mõisteid.
Terminite tõlkimisel defineeritaksegi tegelikult mõisteid. Mõistel ei saa olla aga mitut erinevat sisu, sest vastasel juhul oleks tegemist mitme erineva mõistega. Seepärast on peamine küsimus, mis tõlkimisel tekib, kas kasutada sõnapõhist või mõistepõhist terminit. Suund on sõnapõhiselt mõistepõhisele tõlkele.
Termini tõlkimisel tuleks arvestada kolme asjaolu: teada nii tõlgitava termini kasutust siirdekeeles kui ka selle keele grammatikat ning pidada silmas termini määratlust lähtekeeles. Tavasti (2002) hinnangul on hästi tõlgitud termin "iseseletuv". Oluline on:
- teha arusaadavaks lähtekeele sõnad ning väljendada teadaolevat;
- anda terminile siirdekeeles võimalikult autentne vaste;
- kui terminil on mitu vastet, tuleb otsustada, millist vastet eelistada;
- vormistada grammatiliselt korrektne termini seletus.
Tõlkimisel tuleb valida, kas kasutada keerulisemat või lihtsamat sõna. Valiku peamiseks kriteeriumiks on mõisteline täpsus ja hoidumine mõistete lisamisest. See, kas valida kõikehõlmav, nn entsüklopeediline või lakoonilisem mõiste määratlus, sõltub eelkõige lugejaskonnast. Arvestades lugejaga, võib siirdekeeles teha mõiste sisus lihtsustusi.
- Erelt, T. (1982). Eesti oskuskeel. Tallinn: Valgus.
- Erelt, T. (2007). Terminiõpetus. Tartu: TÜ Kirjastus.
- Erelt, T., & Tavast, A. (2003). Eesti oskuskeelekorralduse seisund. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
- Tavast, A. (2002). Eesti oskussõnastikud 1996-2000. Keel ja Kirjandus 6/7.