Kui inimene introjitseerib, projitseerib või retroflekteerib, siis tähendab see seda, et tal ei ole õnnestunud tegelik kontaktivõtt ümbritsevaga. Kontaktist hoidumise tulemuseks on konfluents. Konfluents toimub siis, kui piiri iseenda ja keskkonna vahel ei ole võimalik eristada. Pole võimalik aru saada, kust läheb piir selle vahel, kes tajub, ja selle vahel, mida ta tajub.

Gestaltterapeut Miriam Polster defineeris konfluentsi vägagi kujundlikult: „See on nagu kahe inimese võidujooks kolmel jalal, kusjuures need inimesed on omavahel kokku leppinud, et nad tülli ei lähe”. Inimesed jäävad konfluentsi – st nad hoiduvad kontaktist – siis, kui nad kardavad nö paati kõigutada. Nad manavad endale silma ette kujutluse suurest segadusest. Abielupaarid, kes tahavad tunda suuremat ühtsusetunnet, võivad elada vaikivas kokkuleppes, et nad ei tülitse. Iroonia seisneb selles, et ainult läbi kontakti, kus väärtustatakse mõlema osapoole ainulaadsust, on võimalik kogeda intiimsust, lähedust ja ühtsusetunnet.