Babesia sp.
Babesia sp.
B. divergens on levinud peamiselt Euroopas, B. microti Põhja-Ameerikas.
Babeesiad kutsuvad esile malaariasarnase haigestumise, mida kirjeldas kariloomadel esmakordselt rumeenia päritolu patoloog Viktor Babes 1888. aastal. Inimesel diagnoositi seda haigust esimest korda 1957. aastal Jugoslaavia talupojal, kellel oli põrn eemaldatud.
Tekitaja
Babeesiad kuuluvad Apicomplexa hõimkonda Piroplasmida seltsi. Nad poolduvad binaarse fissiooni teel ning neil on suguline ja mittesuguline paljunemisfaas.
Babeesiad sisenevad erütrotsüütidesse sporosoidi staadiumis. Erütrotsüüdi sees areneb ringjas trofosoit. Trofosoidid muutuvad merosoitideks, millel on tetraad-struktuur. Viimane võimaldab teda eristada malaaria tekitajast (Plasmodium falciparum). Trofosoitide ja merosoitide kasvu käigus erütrotsüüdid lõhkevad ning parasiidid levivad veres.
Kliiniline pilt
Babesioos võib immuunkompetentsel inimesel kulgeda asümptomaatiliselt või kergete gripitaoliste nähtudega, kuid immuundefitsiidiga inimestel (eelkõige põrnata või vanad inimesed) võib haigus kulgeda väga raskelt.
Tegemist on malaaria-taolise palavikulise haigusega, mille peiteaeg on 1-4 nädalat. Seejärel tõuseb palavik, tekivad külmavärinad, peavalu, kaasneb üldine halb enesetunne ja isutus. Need sümptomid võivad kulgeda lainetena. Vahel on põrn, maks ja lümfisõlmed suurenenud. Rasketel juhtudel võib esineda hemolüütiline aneemia, hemoglobinuuria, ikterus, hingamisraskused.
Haiguse tüsistusteks võivad olla äge hingamispuudulikkus, südamepuudulikkus, neerupuudulikkus, kopsuturse.
Haigus võib viia surmale 5-8 päeva jooksul, peamiselt surevad immuundefitsiidiga inimesed. Suremus on 5-10% B. microti korral, kuid ligi 40% B. divergens'i korral.
Epidemioloogia
Haigus kandub inimesele puugi süljega. Mida pikemat aega puuk inimese verd imeb, seda suurem on nakatumise tõenäosus. Babeesiad võivad puugilt puugile edasi kanduda transovariaalsel teel, mistõttu noored puugid võivad olla nakatunud ka ilma verd imemata.
Tegemist on zoonoosiga - tavaliselt parasiteerib babeesia väikenärilistel, sõralistel ja koduloomadel (veised, hobused, lambad), inimene on juhuslik peremees.
Võimalik on ka infektsiooni levik vereülekandel või organtransplantatsioonil.
Babesioos on levinud kõikjal maailmas. Euroopas on babesioosi avastatud Prantsusmaal, Saksamaal, Iirimaal, Šotimaal, Serbias, Montenegros, Sloveenias, Hispaanias, Venemaal ja Rootsis. On andmeid selle haigustekitaja levikust ka Soomes. Euroopas levitavad haigustekitajaid põhiliselt puugid Ixodes ricinus ja tõenäoliselt ka Ixodes persulcatus.
Eestis on babesioosi seni diagnoositud veistel ja hobustel, haigus esineb peamiselt Põhja- ja Lääne-Eestis ning saartel.
Diagnostika
Babesioosi diagnoositakse tavaliselt Giemsa järgi värvitud verepreparaadi mikroskopeerimisel, kus leitakse infitseeritud erütrotsüüte. Patsientidel, kes on viibinud malaaria-ohtlikus piirkonnas, tuleb hoolikalt eristada babeesiat ja plasmoodiumit, kuna need parasiidid võivad moodustada sarnaseid sõrmus-staadiume erütrotsüütides.
Kahtluse korral on võimalik rakendada tekitaja antigeenide määramist IF-meetodil või nukleiinhapete määramist PCR-meetodil. Samuti on võimalik määrata vereseerumis antikehi.
Allikas: http://commons.wikimedia.org/wiki/File:Babesia-divergens.jpg?uselang=et
Ravi ja profülaktika
Babesioosi ravitakse antibakteriaalsete ja malaariavastaste preparaatidega. Haigus allub ravile suhteliselt halvasti. Kasutatud on mitmeid ravimikombinatsioone: klindamütsiin+kviniin, azitromütsiin üksi või koos kviniini või klindamütsiiniga ning doksütsükliin. Klindamütsiini ja kviniini mittetaluvuse korral on nende asendajana kasutatud atovakvooni. Efektiivne on olnud ka pentamidiin koos trimetoprim-sulfametoksasooliga.
Koos kemoteraapiaga on kasutatud verevahetusravi nakatunud punaliblede eemaldamise eesmärgil.
Vereülekande-tekkelise babesioosi ennetamiseks tuleb vältida vere võtmist nendelt doonoritelt, kellel puukide aktiivsuse perioodil aprillist-septembri lõpuni on kaks kuud enne vereloovutamist esinenud palavik või keda on rünnanud puuk.