Immuunvastust moduleerivate ravimite kasutamise tõhusus ei piisavalt tõendatud. Intravenoosse immuunoglobuliini (IVIG) ja glükokortikoidide kasutamine ebaselge põhjusega KRK puhul on andnud vasturääkivaid tulemusi (Jauniaux et. 2007).

IVIG toimemehhanismid arvatakse seisnevat järgnevas: autoantikehade neutraliseerimine, NK rakkude aktiivsuse pärssimine, tsütokiinide tootmise reguleerumine antiinflammatoorse reaktsiooni suunas, komplemendisüsteemi pärssimine, T-lümfotsüütide pinnal olevate adhesioonimolekulide moduleerimine, aktiivsete tsütotoksiliste lümfotsüütide suunamine apoptoosi.

Raviotsuste tegemisel tuleb silmas pidada, et glükortikoidide pikaaegse kasutamisega kaasneb risk platsentaarpuudulikkuse ja loote üsasisese kasvupeetuse tekkeks ning IVIG puhul võib tekkida allergilisi reaktsioone.

Mõlema ravimi laialdasem kasutuselevõtt eeldab suuremamahulisi teadusuuringuid. Seniste andmete põhjal on leitud, et ravi IVIG-ga raseduse esimesel trimestril on tõhusam sekundaarse KRK-e puhul ning korduva hilise raseduse katkemise korral (Christiansen et al. 2005). Hiljutises meatanalüüsis näidati, et idiopaatilise sekundaarse KRK korral lõppes IVIG ravi saanud patsientidel järgnev rasedus 70% juhtudel elusa lapse sünniga IVIG võrrelduna 62% neil, kes said IVIG asemel platseebot, erinevus ei olnud statistiliselt oluline (Stephenson et al. 2010).

Sildenafriil on osutunud mitmetes uuringutes tõhusaks emaka verevarustuse parandamiseks ja perifeerse vere NK rakkude hulga vähendamiseks (Jerzak et al. 2008). Sildenafriili intravagniaalne manustamine võiks olla üheks meetodiks korduvate IVF protseduuride ebaõnnestumise ja raseduse katkemiste korral (El-Far et al. 2009). Kliinilisse praktikasse jõudmiseks on vajalik teha suuremamahulisi platseebo-kontrollitud uuringuid.

TNF-alfa inhibiitorite kasutamine KRK ja korduvate IVF protseduuride ebaõnnestumiste korral on üksikutes uuringutes olnud tõhus kasutatuna üksi või kombinatsioonis IVIG-ga, enoksapariini ja/või sildenafriiliga, kuid on seotud süsteemsete kõrvaltoimete tekkega (granulomatoossete haiguste teke/ägenemine, jt), mistõttu nende kasutamine ei ole praeguste teadmiste põhjal soovitatav (Winger et al. 2008, Clark et al. 2009, Jerzak et al. 2010).

Granolütsüütide kolooniaid stimueeriva faktori (granulocyte colony-stimulating factor, G-CSF) kasutamine mõnes uuringus on osutunud efektiivseks ebaselge KRK puhul (Scarpelline ja Scracia 2009), kuid tuleb arvestada ebasoovitavate kõrvaltoimetega: palavik, neerufunktsiooni ja maksafunktsiooni häirumine, anafülaktilised ja nahareaktsioonid (Meisel et al. 2009, Ernst et al. 2008, Toth et al. 2010).