Militaartehnoloogia, rohkem kui relvad
Lugupeetud lugejal
võib tekkida küsimus - miks on siiani kirjutatud tehnoloogiast laiemas
mõistes, mitte militaartehnoloogiast kui sellisest? Vastus on lihtne -
militaartehnoloogia on vaid üks tehnoloogiatest.
Võrdleme näiteks tanki ja autot:
- edasiviiva jõu allikas - mootor, selle jaoks on vaja kütust (selle hoidmine ja mootorisse viimine), määrdeõlisid, mootor koosneb alamkomponentidest;
- vedav jõud on vaja rakendada maapinnale - veojõusüsteem, pidurid, roolimehhanismid;
- edasiviidav
korpus peab endas hoidma kõike vajalikku - kohad inimestele,
kliimaseadmed, juht peab nägema välja ja masinat juhtima;
- masinat on vaja hooldada, tankida, vajadusel transportida;
- jne.
On näha, et paljudes
aspektides tegelikult vahet ei ole, lihtsalt lõppeesmärk on erinev,
kuid järjest rohkem hakkamegi tähelepanu pöörama militaarakendustele
ning alustame küsimusest: milleks see kõik? Miks arendada kalleid
tehnoloogiaid, miks näiteks kulutada miljoneid pommi peale, mis
visatakse kellegi telki. Mis on selle mõte?
Nagu sissejuhatuses sai öeldud, on igasugused militaarse iseloomuga
vastasseisud kurvad kuid paratamatud nähtused. Ka on igivana tõsiasi,
et sõda on hea äri ning uute tehnoloogiate ja tehnoloogiliste
lahenduste taimelava, olgu selleks siis teflon pannil (pärit algselt
sõjalise eesmärgiga kosmoseprogrammist) või kasvõi käesoleva
õppematerjali lugemiseks kasutatav Internet.
Meelde on vaja tuletada seda, et militaartehnoloogia ei piirdu vaid
relvadega, vaid see hõlmab endas kõik militaarsete eesmärkide
täitmisega seonduva - andmeside- ja telekommunikatsioonilahendused,
lahingumasina kuullaagrid, akud ja patareid, tulekustutusvahendid,
kuulivestid, mehitamata sõiduvahendid ning juhtimissüsteemid on vaid
mõned näited erinevatest militaartehnoloogiatest.
Sissejuhatuses sai viidatud ühele brittide takerdunud pommiotsijaprogrammile,
kus sai näidatud et relvajõudude poolt aktiivses sõjakoldes kasutatav
süsteem ei olnudki tegelikult eriti usaldusväärne. Sellest võib mõista,
et rahalise kasumi nimel ollakse valmis kasutama ka mitte just kõige
kindlamaid lahendusi. See näitab, et iga reaalsesse kasutusse jõudnud
tehnoloogiline lahendus ei pruugi reklaami vääriliselt toimida.
Iseenesest on see kurb, kuna enamik sõjakoldes viibivaid inimesi ei ole
tegelikult sõjast kui sellisest alati kõige sügavamalt huvitatud,
mingile missioonile saadetuid sõdureid ootavad koju tagasi nende
perekond ja sõbrad. Seetõttu ongi oluline, et riigipoolseid eesmärke
täitvad sõdurid saavad riigi poolt toetatud ning parimaid võimalikke
lahendusi kasutada, eesmärgiks siis nende elu ja tervise puutumatuse
tagamine.
On lihtne mõista, et suurim eesmärk on tegelikult relvastatud konflikti
vältimine, kas diplomaatilisi või majanduslikke vahendeid kasutades, või
võimalikult efektiivse sõjaväe ülesehitamise ja säilitamise kaudu: näiteks Iisrael on deklareerinud, et kuna nende riik ei suuda
pikaajalist sõda ülal pidada, peavad nende sõjajõud olema võimelised
mistahes lähipiirkonnas leitava vastase hävitama paari päeva jooksul.
Seega makstakse ennetavalt ja palju, vältimaks hilisemat veel suuremat
väljaminekut, kas rahas või veres.
Mõnes mõttes paradoksaalseks näiteks on tuumarelvad - tugevaimad
ründerelvad on just vältinud laiaulatuslike sõdade puhkemist suurte
riikide vahel. Ehk piltlikult:
Kui peamine eesmärk -
sõja vältimine - ei ole saavutatav, mistahes põhjustel, on oluline
tagada oma sõjalise jõu efektiivsus nõutavate ülesannete täitmisel. Kui
sõda ületab oma riigi piiri, on oluline tagada kontroll õhu-, mere- ja
maaruumi üle, ilma tehnoloogiata ja oludesse sobivate lahendusteta ei
ole see võimalik.
Kuna minu eesmärk oli
käsitleda tehnoloogiat üksikvõitleja seisukohast, siis selline
laiaulatuslikum ja konventsionaalne sõda ei ole selleks kõige sobivam
keskkond, kuna seal mängivad raskerelvad suuremat rolli -
soomusrusikas, lennuvägi, suurtükid ja sõjalaevad. Jalavägi toetab
nende tegevust.
Seetõttu pöörame oma
tähelepanu sinna, kus sõda ei ole puhtalt riikidevaheline küsimus ning
kus jalaväelase roll on suurem - minna kohale ja vaadata ning eristada
vastase võitlejat tsiviilisikust ja vajadusel hävitada nii, et kõrvalseisjad ei saaks kannatada. See tähendab et võtame vaatluse alla
asümmeetrilise sõjapidamise - kus võideldakse grupeeringute ja
organisatsioonide vastu ning võitlus ei pruugi piirduda riigipiiridega.
Täna toimub selline sõda Afganistaanis, kuhu ka Eesti on panustanud
ning kus teenivaid Eesti kaitseväelasi on väga kõrgelt hinnatud. Seega,
kui siin kursuses saadavatest teadmistest lähtudes (ehk tuleb kellelgi
pähe mõni hea mõte või uuenduslik lähenemisviis vanale probleemile)
suudame nende tegevust kergendada, näiteks uue ning vajaliku
tehnoloogilise lahenduse, on see väga hea ja praktiline väljund ning
abi Eesti kaitsetööstuse arendamisele.