See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Päike lähenes silmapiirile, seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatunud valgustama ei mäkke ronivat hobust, kes puutelgedega vankrit vedas, ei vankril istuvat noort naist ega ka ligi kolmekümnelist meest, kes kõndis vankri kõrval.



Varsti jõudsid teelised mäerinnakul nii kõrgele, et päikeses helendama lõid mehe nägu – laiavõitu, tugevate lõuapäradega, terassilmadega, lühikese, kuid tiheda musta habemega –, naise nukrad silmad, look ja hobuse kikkis kõrvadega pea.



«Seal ta ongi, see Vargamäe,» lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid. «Meie hooned paistavad, teiste omad seisavad mäe taga orus, sellest siis rahva suus Mäe ja Oru, mõisakirjas aga Eespere ja Tagapere. Paremat kätt see männitukk seal kõrges mäe otsas on meie oma: igavesed vanad jändrikud teised, mõned poolkuivad juba.»



Nii palju tegi mees juttu, siis logises vanker endiselt tummas vaikuses.



Naine silmitses ümbrust: siin mägi, seal mägi, kaugemal kolmas, pahemat kätt neljas, paremat viies ja nende taga kuues, seitsmes veel ning rohkemgi. Mägedel põllud ja hooned, mägede ümber, nende vahel aina soo, tükati raba, kaetud kidura võserikuga.



Üks niisugune mäenukk teda ümbritseva soo ja mõne männijändrikuga mäe kõrgemal tipul saab tema, sõitva naise koduks ja seal peab ta vististi oma päevad lõpetama.



Millegipärast kiskus noore naise süda valusasti rinnas kokku. Valu ulatus nagu madalamalegi, tabas kogu elundite kava, mis oleks nagu naba ümber puntras.



Jah, kunagi polnud ta osanud arvata, et temal võiks kord niisugune kodu olla. Tänini oli ta kodu all mõistnud ikka põldu ja metsa – suurt laant, mis õhtuti heliseb, kui huigatakse või kui aetakse pasunat. Aga mis heliseks siin, kui tuleks lust lõõritada? Hüüavad siis sood vastu, hakkavad rabad rõkkama?



Naine vaatas meest, kes hobuse kõrval kõndis, vaatas hobust, keda ta isakodus oli näinud sündivat ja kasvavat, – mõlemad tõttasid täiel sammul, nagu ootaks neid õnn ees.



Ja äkki tuli talle meelde, kuidas kodus oli aru peetud, peab ta oma praeguse mehe kosjad vastu võtma või tagasi lükkama. Ja kõik – vanemad, vennad, õed – olid otsustanud: sellele mehele võib minna, tema jaksab ja oskab naist toita. Imelik oli tol korral tundunud, et räägiti tema toitmisest. Kas siis tema ise ei oska tööd teha, et end ise toita, nagu iga teinegi tervete ihuliikmetega inimene?



Uuesti vaadates, kui kähku mees ja hobu kõrvuti uue kodu poole astusid, muutus ka tema meel rahulikumaks, süda julgemaks. Peaasi, et mära, see nende majapidamise üks peatugesid ja põhivara – nagu isa hobust kaasavaraks andes oli öelnud –, peaasi, et tema nii tõttavalt astus. See andis ka noorele naisele usku ja lootust.



«Astu aga astu,» sundis mees hobust, nagu aimaks ta naise mõtteid, «saame ehk päevaveeruks koju.»



«Kas jõuame,» kahtles naine. Ka tema oli mõelnud kuidagi sõna «kodu» tarvitada, aga sõna jäi kurku kinni.



Lausal väljamäel oli tee pisut siledam, sellepärast kargas mees naise kõrvale vankrile, kahmas ohjad pingutavalt pihku ja ajas hobust sörkima. Millegipärast valdas hobust äkki mingisugune rõõmuhelk ja ta hirnatas.



«Tunneb kodu lähedust,» arvas mees.



«Nojah, tema käib juba mitut-setut korda seda teed,» lausus naine. Endal oli aga nagu valus, et hobune seda võõrast paika juba koduna tunneb. Hobuse rõõmuhirnatuses kustus nagu tükk naise senisest elust.



Natuke maad pahemat kätt teest kõrval asuva talu õuel seisis üksik naine ja vaatas möödasõitjaid, ämber käe otsas. Vargamäe Eespere noorele perenaisele näis seisja nii tuttavana, nagu oleks ta teda juba ammugi ja sagedasti näinud. Veel enam: nagu oleks ta ise kustuva päikese helgil nõnda kuskil taluõuel seisnud ja möödaminejaid vaadelnud ja nagu teeks ta seda ka tulevikus veel lugematuid kordi.



«Mis selle talu nimi on?» küsis naine.



«See on Aaseme,» vastas mees. «Selja taha paremat kätt jäi Võlla, veel kaugemale mäe varju Aiu; see teele ei paista. Väljamäge ennast nimetatakse Metsakandiks; siin on kolm kohta.»



Vanker logises hobu sörgil peagi üle põllu ja jällegi pidid nad sohu minema – pidid ronima üle teise ja seega ka üle viimase soo. Aga enne läks tee Aaseme välja all kaheks. Hobune pöördus ilma juhatuseta paremat kätt.



«Kuhu see teine tee viib?» küsis naine.



«Sooväljale,» vastas mees. «See seia ei paista, meie õue aga küll; kui koju saame, siis näeme. Seal on ka kolm talu ja veel kaks sauna.»



Jõuti sohu. Mõlemal pool teed ummistunud kraavid, millede sisemus – turvas – on keskele kokku kuhjatud. Tee põhjaks haod või rida puupakke kõikuval pinnal. Siin-seal tungib looma jalg läbi mäda aluspõhja pehmesse mudasse, kus ei tundu mingit pidet. Tee kõrval, teisel pool kraave, vaevakase või vaevapaju raagus põõsad, harva mõni laia ladvaga sookask, millel pungad pakatamas. Kaugemal, välja ääres, randemaal kipub ilutsema juba õrn ja värske kevadine rohelus. Soontel valuvalt kollane varsakabi.



«Siia võib uppuda!» hüüab naine, nähes, kuidas hobune läbipääsematul teel vaevaga edasi ronib. «Murrab vankri ja hobuse jalad.»



«Küllap peavad vastu,» ütleb mees, kes jällegi maas kõnnib, aga nüüd ohje enda käes hoiab, et hobust paremini juhtida, sest et tema juba teed tunneb. «Istu aga kõvasti peal, istu keskpaika, muidu viskab maha,» õpetab ta naist. Ja kui nad kõige suuremast hädast juba väljas, räägib ta lohutavalt: «Ega see nõnda igavesti jää. Kraavid teeme sügavamaks, tee kõrgemaks ja siledamaks. Põhja kuuseoksad ja kadakad, peale põllukivi ja sauerähk. Seda on meil küll, väljamäel mändide alt võta niipalju kui süda kutsub. Mõne aasta pärast sõida kas või tõllaga, kaks hoost kõrvu.»



«Kui vankrigagi läbi saaks,» arvas naine.



Jõuti välja äärde, oma välja äärde. Jällegi viis tee mööda rinnakut üles.



«Päiksetera on kadund,» ütles naine, kui nad jõudsid mäele, kust avanes silmapiir.



«Jah, veeres enne, kui koju saime,» vastas mees. Kodus oli aga peremeest ja perenaist marjaks tarvis, muidu oleks pidanud minema kas või mujalt abi otsima. Karjane tuli parajasti nuttes koju: vana Maasik jäänud lepiku alla sisse. Iniseb, sikutab oma koibi, aga edasi ei saa. Sees mis sees! Jääb kas või igaveseks sinna, kui inimesed ei aita.



Noor perenaine alguses ei taibanudki, mis selle lehmaga õige on, et ta koju ei saa. Tema Maasik – jällegi tükk kallist kaasavara – pole ju ometi mõni vana ja jalutu lehmakobaski, vaid ainult viie-kuue poja ema, seega kõige paremates päevades. Kodu karjas käies polnud perenaine kunagi näinud ega kuulnud, et mõni lehm oleks kuhugi sisse jäänud. Sellepärast ei tulnud ta kuidagi õigele mõttele, ehk ta küll oma lihasilmaga oli näinud, mis tirelit mära hiljuti vankri ees lõi. Ometi kõndis mära aina tehtud teel, peaaegu kõrvenurga maanteel.



Saunaeit ja -taat, kes olid koduhoidjaks, seletasid perenaisele asja paari sõnaga. Ja nõnda mõistis ta, et ta praegu mõtleb, nagu hoiaks ta alles isakodus karja ega olegi veel iseseisev perenaine. Aga perenaisel peavad olema teised mõtted kui karjalapsel.



«Armas aeg,» hüüdis perenaine, «mis tast siis sohu ajada, kui seal nii tüma on. Maasik on ju lüpsma tulemas.»



«Ega ma ajandki,» nuttis poiss, «ta ise läks, ei taht teine teistest maha jääda.»



«Soos mätastel on ju mustapead, sellepärast,» seletas sauna-Mari. «Arumaa on paljas, seal ei hakka loomal hambad maha, ainult keelega limpsida. Ega loom rumal ole, küll ta teab, kuhu ta läheb.»



«Aga mis siis nüüd?» küsis perenaine nõutult.



«Peame appi minema, mis muud,» vastas saunavanamees. Karjase poole pöördudes küsis ta: «Kus ta on, suurel soonel või?»



«Ei, väiksel,» vastas Eedi. «Suurest tuli läbi, nii et vagu taga. Poolest küljest oli teine sees, aga ikka tuli, muudkui inises vahel.»



«Vaata raibet, või suurest tuleb läbi, aga väiksesse jääb sisse,» siunas sauna-Madis, lisades kohe juurde: «Kui ta väiksel soonel on, siis põle asi nii hull, siis saame oma jõuga läbi.»



Vanker tühjendati silmapilk kraamist ja peale pandi laudu ning köied. Kui mehed ühes karjapoisiga peale istusid, tahtis ka perenaine kaasa minna. Aga saunaonu vastu: .



«Ei, perenaine, see pole naiste töö lehma soost välja vedada. Aga päss ja räks ning tükk õlgi kaasa, seda küll, peab ehk tuld tegema, lehma soendama. Soo on ju alles külm, võtab looma jalad kangeks. Hiljuti oli veel kirs all.»



Vanker hakkas liikuma.



«Ärge talle haiget tehke,» palus perenaine tagant järele.



«Ei noh, kus nüüd seda.» vastas sauna-Madis.



Sõideti lepiku alla, kus hobune kinni seoti ja heinavõrk talle ette riputati. Mehed võtsid lauad, kirved ja köie ning alustasid teekonda lehma poole, hüpates mööda mättaid ja künkaid, nagu karjapoiss teejuhina ees kargas.



«Peremees tulnd õige kirikuriidega lehmaveosse,» tähendas sauna-Madis, kui nad pärale jõudsid.



«Unustasin, mis parata,» vastas. peremees ja kiskus kuue seljast, et teda mättale põõsasse panna. «Püksid peavad jääma, aga ega need lehma maksa, liiatigi kui poja ema.»



«Nii, nii, liiatigi kui poja ema,» oli ka sauna-Madis nõus. «Aga näe, eks lõdisegi teine,» tähendas ta lehma kohta.



«Millest siin peale hakata?» küsis peremees arupidavalt.



Aga saunamees kui oma inimene teadis väga hästi, millest peale hakata.



«Kõigepealt lehma esimeste jalgade alla hagu kuuseoksi ja kadakaid, mis pehmemad,» ütles ta. «Kui juba esimesed võivad toetada, siis katsume, kuis tagumistega lugu.»



Esimesed jalad saadi varsti hagudele ja nüüd oleks lehm võinud katsuda tagumisedki mudast välja kiskuda, aga ta ei teinud seda ei heaga ega kurjaga, inises ainult, kui teda löödi.



«Nonäh, ma arvasin kohe, et jalad kangeks külmanud,» ütles sauna-Madis.



Ei jäänud muud nõu üle, kui mehed pidid käised ja püksisääred üles käärima (peremees viskas oma uued püksid hoopis jalast ühes saabastega), mudasse minema ja lehma jalad välja kiskuma, et need hagudele paigutada nagu esimesedki. Siis tõtati silda tegema kuni lähema künkani. Alles nüüd katsuti lehma jalule ajada. Aga see ei liigutanud ikka veel, lamas õietsi jalu maas.



«Ega muud, kui teeme talle tule ette,» ütles sauna-Madis, «küllap ta siis varsti jalad alla võtab.»



Korjati risu ja tõrvikuid ning tehti tuli lähemale mättale. Karjapoiss jäeti tuld kohendama, mehed läksid teistele soontele hagu raiuma, kuni lehma luud-liikmed soenevad. Võeti abiks ka ligitoodud lauad, et lehm pääseks kõvale maale välja.



Ei kestnudki kaua, kui juba tuli oma töö oli teinud, sest poiss hüüdis suure rõõmuga:



«Juba liigutab jalgu! Juba püsti! Läheb, läheb!»



Ka mehed tõttasid vaatama, kuidas lehm mööda oksi läheb, nagu poleks hiljuti mudas lamanudki. Kahe künka vahel oli hagudest sild, seda lehm ei kartnud; kolmandal soonel seisid lauad, need ajasid loomale hirmu peale. Inises ja pidas aru. Viimaks ometi astus laudadele, mitte mudasse. Veel pidi laudu paar korda uutele soontele tõstma lehma talutamiseks, siis oldi vaevast lahti: lehm pistis kiirel sammul kodu poole.



Meestel kulus pisut aega, enne kui nad minema said, sest peremees tahtis veeaugul ennast pesta, et võimalik oleks püksid jalga tõmmata. Pealegi oli tema kuub mättale põõsasse jäänud ja karjapoiss läks sellele järele. Kuube võttes märkas poiss tuld, mis lehma soendamiseks oli tehtud. Ta mõtles esiteks selle mudasse laiali pilduda, aga jättis lõpuks ometi põlema. Nõnda leegitses tuluke veel siis üksinda õhtuvidevikus, kui poiss oli uuesti kõval maal tagasi. Värisev valgus helkis ümbritsevail põõsail ja liimendaval mudal.



Imelik oli poisil eemalt vaadata, kuidas tuluke üksipäini leegitses soos. Nagu oleks ikka veel mõni elav hing tema läheduses, kes oma luid-liikmeid soendab! Nagu võiks keegi olla veel kottpimedaski seal mudas põõsaste vahel, sest kindlasti põlevad jämedad tõrvikud selle ajani.



Perenaisel hakkas kodus igav mehi oodates ja ta läks neile mööda tänavat karjamaa poole vastu. Pooles tänavas kohtas ta lehma. See tundis perenaise juba eemalt ära ja hakkas ammuma. Perenaisel tõusid peaaegu pisarad silma; ükski vana tuttav, ükski omane hing võhivõõras kodus! Ja härduses oleks ta lehmale kas või kaela hakanud.



Lehmaga kõrvu kodu poole minnes pani perenaine talle käe selga. Mehed, kes tükk maad järel tulid, ei pannud seda tähele, küll aga karja-Eedi. Tema silma hakkas see kohe kinni.



«Küll on hull, kui iga õhtu nõnda peab,» ütles perenaine, kui ka mehed koju jõudsid.



«Või siis nüüd just iga õhtu, aga eks ta kevadel mõnikord ikka juhtu ka,» arvas sauna-Madis. «Sügise on seda nalja vähem, vahel harva... See lehm on liiga raske, ei kõlba Vargamäe karjasmaale, põle õige meie loom, välimailt pärit. Siin olgu lehmad kui kitsed.»



«Need ei, anna ju piima ega võid,» arvas perenaine.



«Eks aga pea siis vähemaga läbi ajama,» ütles sauna-Madis.



«Küll teeme silla suurest mudast läbi,» lohutas peremees, «tagapool on kõvem.»



«Va Mardil, sel, kes teie eest siit ära läks, seisid pikad saelauad lepiku all, sealt oli hea ligi võtta, kui tarvis tuli. Ei tema silda teind ega sellega vaeva näind,» seletas sauna-Madis.



«Muidugi, tagapool on kõvem; Jõessaare mail päris kõva,» lisas ta natukese aja pärast juurde.



Õhtul asemel enne uinumist uues kodus küsis Vargamäe Eespere noor perenaine peremehelt: «Miks sa just selle koha ostsid?»



«Aga misukese siis?» küsis peremees vastu.



«Kas paremat ei leind?» küsis perenaine uuesti. «Paremad olid enne mind ära ostetud, või mis veel olid, neid ei müüdud. Käisin ka Sooväljal vaatamas, aga need on veel hullemad, ligipääs ka raskem kui Vargamäele. Oli paar õige suurt, Paluka ja Sõõrussaare, kuid nende peale ei hakand minu hammas: põlnd raha. Aga ega ta siin nii väga hull olegi, las me aga harjume ära, see on ainult esteks nõnda, et ajab hirmu peale.»



Nõnda vastas Vargamäe Andres oma noorele naisele, kellele pühas ristimises oli nimeks pandud Krõõt. Aga naist ei lohutanud mehe sõnad ja ta vastas:



«Küll meie siin kahekesi sinuga päivi saame näha!» «Päivi saab vaene inimene igal pool näha,» arvas Andres.



Sellega jutt lõppeski, kui nad puhkama heitsid esimest õhtut kahekesi oma uues kodus.





II


Järgmine päev oli määratud uue koduga tutvumiseks.



Saunatädi pidi tubase talituse eest muretsema, nagu ta seda oli teinud juba nii mõnigi päev enne noore perenaise saabumist. Madis pidi pererahvaga kaasa minema – nagu oma inimene, kes kõik teab ja kõige kohta oskab seletust anda.



Hommikul mõtlesid uus peremees ja perenaine kõigepealt minna üleaedseid vaatama. Et aga saunarahvas kinnitas, Tagapere Pearu olevat kodunt ära, vististi kõrtsis, kus ta isegi ööd saksatoas mööda saatvat, siis lükati see külaskäik edasi ja taheti minna kohe piire vaatama.



Andres oli küll omal ajal kogu maa-ala läbi käinud, aga siis oli maapind külmunud ja õhukese lumekirmetise all, nii et tema üle peaasjalikult kaudsete tunnuste abil pidi otsustama. Perenaisele oli muidugi kõik võhivõõras ja tuliuus.



Teekonnaks tõmbas perenaine vanad sukad jalga ja pistis tuliuued omatehtud viisud otsa. Need oli ta isakodust kaasa toonud. Peremees pani endale nartsud ja raagnahka pastlad. Sauna-Madis otsustas palja jalu minna, sest päike oli juba kõrgel ja paistis heledasti kevadisest taevast.



Oli nii imeliselt kerge ja selge täna siin väljamäel, kuhu paistsid nii paljud samasugused imeliselt kerge ja selge õhuga ümbritsetud väljamäed keset otsatut sood ja raba. Nende kohal lendasid helevalged pilved nagu hirmunud lagled. Ainult häält ei teinud nad. Taevaalune oli hoopis vaikne, kui ei pannud tähele lõokeste laulu ja linavästrikku katuseharjal või aiateibas.



Tundide kaupa sumati soos ja vees, mis paiguti lausa solises, paiguti sauna-Madise varvaste vahel ainult virtsus. Ainult väikesel Hallikivimäel ja Jõessaares oli päris kuiv. Viimasel oli millalgi põldu haritud, aga sauna-Madisel puudusid teated, millal see oli toimunud. Seletuseks ütles ta ainult:



«See pidi küll väga ammu olema, sest varsti on põllu asemel uuesti mets.»



See alalhoidunud põllulapp siin kaugel soosaarel mõjus kui muinasjutt. Ta tekitas imelikult omapärase ja koduse tundmuse. Sest seletamatagi oli äkki kõigil selge, et millalgi on siin inimene liikunud, tegutsenud, mõtelnud. Millalgi olid selle söötijäänud põllulapiga seotud inimese rõõmud ja mured.



Puhati jalgu ja pandi piipu.



Juba läbikäidud maa järgi otsustades oli krunti küll ja küll, nagu liigagi palju, arvu poolest üle poolteisesaja tiinu. Aga suurem osa sellest oli kas rohusoo või samblaraba männijässidega. Heinamaagi oli enamasti kas rabaserv, soonepealne, vaevakasesoo või kiikuv jõeäärne, kus praegu lainetas alles elus vesi, nii et ainult paiguti talle ligi pääses. Kevaditi suurveega ja sügisevihmade ajal pidi siin küll otse järvepealist oletama. Aruheinamaad olid kodumail väike lapike.



«Nagu hobuse piherdamise ase,» ütles sauna-Madis tema kohta.



Aga kümmekond versta eemal või veelgi kaugemal oli Vargamäe koha järele suurem metsaheinamaa, mida Andres isegi veel polnud näinud. Seal pidi tükk head metsagi peal olema. Selle maalisa oli Andres nagu põrssa kotis ostnud, sest ta oli arvanud, et olgu ta, mis ta on, midagi on ta ikkagi väärt, ja Vargamäe oleks ta ka ilma selle lisanditagi ostnud määratud hinna ning tingimustega. Pealegi oli tal kohe kavatsus see maatükk esimesel parajal võimalusel ära müüa ning saadud raha kodumail kasulikult tarvitada.



Tõtt öelda, Vargamäe Eesperet ostes polnudki Andres tema tõelist väärtust arvestanud, vaid ta oli aina mõelnud, mis temast võiks teha, mis väärtuse sellele maale tööga võiks anda. Sellepärast ei teinud noor peremees tänaselgi ülevaatusel muud, kui aina kavatses ja plaanitses, püüdes ette aimata, milliseks muutub maapind ja milliseks kasenäss, männijäss ja kuusekönn, kui kraave on kaevatud nii ja nii palju ning selles ja selles sihis. Kas kaseladvad muutuvad mõne aasta pärast teravaks? Kas kuusk ja mänd heidavad karva ja süstavad õhku, nagu pistaks neile herilane tüvve?



Mööda kodumaad ümber sõites ja sobivat kohta otsides oli talle kuskil sood näidatud, mis kraavidega läbi põimitud – suuremate ja väiksematega. Praegu olid need kraavid ummistunud ja maapind nende vahel vesine ning soine. Aga millalgi oli kraavide vahel vili kasvanud, millalgi olid orjad ja vaimud siin kartuleid pannud ja võtnud. Seda kinnitasid vanad inimesed nagu ühest suust.



Elanud mõisas kord mingisugune hullumeelne parun, mingisugune põrundpea, nagu kõik kinnitasid, see tahtnud soost põllu teha. Tema'p need kraavidki lasknud kaevata ning kraavide vahel künda ja külvata. Põllul polevat teda kunagi näha olnud, aga soos kraavide vahel käinud ta opmanniga vahetpidamata, seisnud rahva juures, kui see tööd tegi, ja torkinud kepiga muhenevat mulda, turbamättaid.



Tol korral oli Andres julgenud kahelda, et kes teab, kas see parun, kes need kraavid kaevas, nii väga põrundpea oligi, nagu kõik arvasid. Kuidas? Selles võiks keegi kahelda? Aga tema ei muutnud ju ainult sood põlluks, vaid kõrged vainud tahtis ta teha loodheinamaaks, mida võiks oma tuju ja tahtmise järgi kasta üleujutava veega. Tema tahtnud üldse kõik teisiti teha, kui oli seadnud jumal. Kus mägi, sinna org, kus org, sinna mägi nõnda tahtnud ta teha. Sood põlluks, kõrged vainud loodniiduks, jõgedele uued sängid – kas või läbi kivikärgaste ja mäekinkude, verstade, kümnete verstade kaupa. Tühjadele ääremaadele mets, istutatud või seemendatud, puud reastikku nagu viljapuud aias. Kui võõras kõike seda meeletust näeks, siis usuks ta, et parun oli tõepoolest põrundpea.



Nõnda olid omad inimesed arvanud. Aga Andres ei saanud tol korral muud näha kui ainult seda kraavitatud sood, kus millalgi kasvanud vili. See seisab tal veel praegugi silmade ees. Muidugi ei mõtle tema Vargamäe soost kohe hakata põldu tegema, sest tema pole ju parun, kel oli terve vallarahvas käsutada. Kui niigi saaks teha, et soo hakkaks looma kandma ja head haometsa kasvatama, – seda mõtles Vargamäe noor peremees põrundpea-paruni eeskujul. Ja tema oli siin Jõessaare söödilapil kevadise päikese paistel ehk ainuke inimene, kes tänini nõnda oli mõelnud.



Kui Andres kõigest sellest jutustas, vedas sauna-Madis kord-korralt ikka kõvemini oma lurisevat piipu ja hakkas läbi hammaste aina kaugemale sülitama, nagu teeks ta harjutusi kaugelesülitamises. Ja kui ta sõna peremehe jutu vahele pistis, sihtis see ikka sinnapoole, et: on siin juba paari uut peremeest nähtud, mitte küll omanikku, vaid rentnikku, aga ükski pole midagi teinud, sest ei tasu vaeva. Kõik läinud paremat otsima.



«Elame siin nagu kärbsed sitahunniku otsas,» ütles ta lõpuks.



«See'p see ongi, et elate nagu kärbsed,» arvas Andres.



«Aga nõnda saab ilusti ära elada. Endine peremees läks siin rikkakski, ostis välimaale koha.»



«Ja elab ka seal nagu kärbes, kui nõnda elab,» vastas peremees.



«Kärbes oled sinagi, kärbsed oleme kõik,» oleks tahtnud sauna-Madis peremehele vastata, aga ometi rahuldus ta ainult sülitamisega. «Peremees on peremees, läheb nüüd saunamees temaga maid jagama,» arvas Madis endamisi.



«Hakkad sa mul kraavi kaevama?» küsis peremees natukese aja pärast.



«Küllap hakkan,» vastas Madis. «Töö on töö, leib on leib, ei põlga ühte ega teist. Olen ennegi kaevanud.»



«Hea küll, siis hakkame tänavu kohe peale,» ütles Andres. «Umbes sinna, kus me vana Maasikut käisime rükkimas.»



«Aga kuhu laseme vee?»



«Esiotsa ei kuhugi,» vastas Andres. «Aga küllap pärast laseme kah: juhime otsa jõkke.»



«Paar versta maad.»



«Olgu või kolm,» arvas peremees.



Saunamees lirtsas sülitada. Alles natukese aja pärast lausus ta:



«Võeras maa ees, ei pääse otse jõele.»



«Küllap pääseb läbi võeragi maa.»



«Kui aga pääseb.»



«Saame näha.»



Polnud parata, peremehele pidi alla vanduma. Arvab, et pääseb, pääsegu, mis saunamehel sest on, pole ju tema maa ega tema vesi. Tõmmaku aga kraav jõkke, temal aina kasu: pääseks mööda kraavikallast kergemini kalale ja sügisel lambale ja lehmale kotiga padriku äärest heinu tooma.



«Saab ehk üleaedsega kahasse kaevata, tuleb odavam,» arvas peremees.



«Kallim,» vastas saunamees. «Pearuga kahasse on ikka kallim.»



«Kuidas nii?» küsis Andres. «Mis mees siis tema on?»



«Mees nagu mees muistegi,» vastas Madis.



Kuna mehed piipu popsisid ja jutlesid, kõndis perenaine mööda saaresööti, korjates varaseid lilli. Meel oli pühapäevaselt rõõmus ja kodune, et oleks tahtnud laulda, nagu laulsid linnud söödiserval metsas. Oleks tahtnud huigatagi, nagu ta oli huiganud millalgi isakodus, aga ometi jäi ta üsna vaikseks, kõndis ainult ja noppis lilli.



Koju jõutud, võeti kehakinnitust ja siis mindi välju ning väljaaluseid vaatama. Taheti näha põldu ja tema mulda, taheti vaadata peenraid ja ristikive, nagu oli vaadatud soos sihte ja kupitsaid.



«Kui aga peenrad ja ristikivid paigal seisaksid,» lausus sauna-Madis nagu endamisi.



«Kuidas nii – paigal seisaksid?» küsis peremees.



«Öeldakse, et vahel kipuvad teised liikuma,» irvitas Madis. «Endine peremees kuuldi ikka kaebama, muidu oleks ehk ise koha ostnud. Nõnda ta ütles, et läheb siit Tagapere Pearu pärast minema. See kiitleb veel praegu sellega.»



«Ah niisuke sõrasilm see Pearu! On ta tugev?» küsis Andres.



«Küllap saad varsti katsuda,» vastas Madis. «Tema ju selle peale ablas.»



«Tikub kaklema?»



«Tahab rammu katsuda. Mis mehed need muidu on, ikka rinnad kokku, ikka kokku. Tänini käis Tagapere Eesperest üle, näis's nüüd.»



«Saad sina talle vastu?» küsis Andres huvitatult.



«Küllap saaks, kui oleks peremees, aga saunamees ... noh, see on teine asi,» vastas Madis.



Andres muigas.



«Tahad sa minuga katsuda?» küsis ta Madiselt. «Aga nagu mees mehega, mitte nagu saunamees peremehega.»



«Eks võiks ka korraks,» arvas saunamees sülitades ja peremeest silmadega mõõtes.



«Mis te nüüd hullu teete,» segas perenaine vahele. «Jätke järele, mõni näeb veel. Lausa tööpäeval põle muud teha, kui mine võitlema, nagu oleks mõni pidu.»



«Kel sellega asja, oma välja ääres,» vastas peremees.



«Võiks ju ainult kivi tõsta, sellest näeb kohe,» arvas nüüd saunamees, et perenaise soovile vastu tulla. Sellega leppis ka peremees ja nõnda mindi Madise juhatusel natuke maad edasi, kuni leiti aia äärest kivihunnik. Siin oli paras paik rammukatsumiseks.



«Hakka sina peale,» ütles peremees saunamehele, «sina oled oma inimene.»



«Ükskõik,» vastas Madis. «Saad sinagi varsti omaks inimeseks. »



Ta valis kivi, millele ta jaksas tuule alla teha. Aga peremees võttis sama kivi ja tõstis ta üle aia teisele poole.



«See mees on jumala viljaga toidetud,» ütles saunamees seda nähes.



Nüüd otsis Andres omakorda kivi, millele ta vaevalt suutis tuule alla teha, aga selle kallal pusis Madis hulk aega, ilma et kivi oleks mõtelnudki maast kerkida.



«Sinust saab Pearule õige üleaedne,» ütles Madis ja jättis kivi sinnapaika.



«Olen temast tugevam?»



«Hästi sitkem. Ma'p uskunudki. Olen omateada ikka ka paras mees, liiga vana ka mitte, aga üle mis üle, põle parata.»



Edasi minnes ütles Madis natukese aja pärast: «Tegu tuleb sul temaga siiski, ramm üksi ei aita.»



Peremees mõistis ja vastas:



«Mis siis ikka: mees on mees ja ristikivi on ristikivi.»



«Õige näh, peremees: mees on mees ja ristikivi on ristikivi,» kordas Madis, aga tegi seda nõnda, nagu ei peaks ta seda sugugi õigeks, ja lirtsas läbi hammaste sülitada.





III


Algas töö, algas eluaegne töö, algas töö, millest pidi jätkuma isegi tulevale põlvele. Sest olgugi et peremees ainult paar kuud oli abielus, mõtles ta ometi juba järeltuleva soo peale; tähendas ju abielu temale eelkõige lapsi. Ehk kas maksis Vargamäele elama asuda mõttega, et pärast sind talitavad siin võhivõõrad inimesed? Ei, seda mitte. Selle mõttega oleks võinud ükskõik kuhu minna, mitte aga Vargamäele tulla. Andres tundis, kuidas omandatud maalapp tekitas kohustusi, millest ei või loobuda, kui oled aus inimene.



Hea meelega oleks Andres ostnud kogu Vargamäe, et elada siin omasoodu nagu vürst, aga teine mees oli temast ette jõudnud, oli teise koha varem ostnud. Tagapere Pearu oli tulnud Tuhalepast, mis seisis veel kaugemal soode ja rabade taga kui Vargamäe. Tema ütles ikka, et tema tulnud huntide juurest inimeste sekka. Andres sellevastu oleks võinud öelda, et tema tuli inimeste seast huntide juurde, sest tema isakodu asus välimaal. Ometi ei öelnud ta seda, sest tema arvas, et ühesugused inimesed elavad igal pool, olgu kuskil maantee ääres või soosilla taga.



Üks imelik mõte oli viirastusena Andrese peaaju külastanud, kui ta esimest korda käis Vargamäel. Nimelt: mis oleks, kui ükskord oleks kogu Vargamäe tema oma, tema laste käes? Võib–olla mõjuski see viirastuslik mõte sedavõrd, et Andres kohta otsides Vargamäe juurde peatuma jäi. Kaasa aitas ka Hundipalu Tiit, kes elas kaugemal soode taga, teisel pool jõge – elas üksipäini oma väljamäel ja talitas seal, nagu süda kutsub. Temaga oli Andres siin kokku puutunud ja tema oli osanud nõnda rääkida, et Andres Vargamäele peatuma jäi.



Esiotsa pidi Andres kõik kaugemad tulevikumõtted peast peletama, sest ees seisis hall igapäevasus: risakil ja laokil hooned, elumajaga hakates ja karjalautadega lõpetades. Kõige halvem lugu oli kambritega, sest seal kõlbas ainult suvel elada. Talvel külmaga pidi rehetuppa pugema, kus seisis nurgas kummiga ahi nagu elevant. Ahjusuu ees oli kolle kookudega padade riputamiseks, ahjunurga sees piht peeru pistmiseks.



Kõrred olid mineval sügisel kõik kündmata jäänud, sest kuna koht müügil seisis, ei teadnud vana peremees, kuniks temal siin asu, ja teisele teha polnud mõtet. Uus peremees pidi sellega kuidagi toime saama, aga tööd oli ka sellekohaselt. Söögitundidel, kui loom puhkas, korraldas Andres ühte või teist. Aiad õue ümber ja tänaval seisid hädaga püsti, väravad kannatasid vaevalt lahti- ja kinnitõstmist. Õue polnud olemaski, vaid ukse ees seisis sigade karjamaa. Tuppa ja kambrissegi tungisid rõngasninad kohe, niipea kui uks praokile unustati. Ei jäänud muud nõu üle, kui uksepiitade külge löödi lauad lävepaku kõrgendamiseks, nii et sead sealt üle tuppa ei pääseks. Kui perenaine vastu vaidles, ütles peremees:



«Ega meil veel lapsi ole, vanad inimesed pääsevad ju siit üle.»



«Aga veeämbrid ja joogitoobrid, kes neid tõstab?» küsis Krõõt. .



«Jook toobrisse tee õues valmis ja veeämber põle ju nii raske, et teda üle ei jäksa tõsta,» vastas Andres. Ja nõnda jäidki lauad uksepiitade külge sigade kaitseks. Krõõt ei tuletanud neid enam kunagi mehele meelde, kuigi ta nendega võitles hommikust õhtuni, olgu üle astudes või mõnda riista üle tõstes.



Muidugi, Andres oleks võinud ju nõnda seada, et sead enam ukse ette poleks pääsenud, aga selleks oleks pidanud ümber tegema kõik õueaiad ja osa tänavaaedagi. Nõnda ta alguses mõtleski teha, aga kui ta leidis, et puuduvad teibad, roikad ja ka aeg, siis jättis ta kõik vana moodi – kuni saavad uued kambrid valmis. Nõnda tuli uus põhjus uute kambrite ehitamiseks: et saaks sead ukse eest tänavasse–ja et saaks lauad toaukse piitade küljest ära.



Praegu oli toa ümbrus lage, ainult pihlakas kasvas õueväravas ja vilets kask kambri otsas tappude kõrval; aga needki oli istutanud tuul või linnud, mitte inimese käsi. Andres arvas, et nõnda ei või see jääda, et siin peab midagi tegema, aga ometi jättis ta tänavu, nagu ta oli, jättis selle teadmisega, et kui uued kambrid valmis, küllap siis näeb. Praegu oli tarvilikumat teha, kui iluasjade peale mõelda, sest neid oli peres ainult kolm hinge: Andres ise, Krõõt ja karjapoiss Eedi. Sulane ja tüdruk olid alles kauplemata.



Juba esimesel künnipäeval tabasid peremeest kurvad kogemused. Ta pani saha ette noore mära, sest vana venimist ei kannatanud ta. Aga noor oli tuline ja räpakas, eriti kivide vahel, mis seisid paiguti nagu hall hundikari varitsedes, et saha rauapuu otsa kinni karata. Pole veel viga, kui ta varitseb maa peal, aga häda sulle, kui ta lömitab maa all, siis pole muud kui aina ragin taga. Just neid maa–aluseid kartiski peremees, sest nende eest ei osanud ju hoida. Ja üks maa–alustest nälpaski viimaks rauapuul teise haru ära. Võttis uue, tugevama rauapuu. Aga nüüd murdusid vastu kive tõugates vitsaväädid või katkesid rangiroomad. Kolmandal päeval lendasid murdunud looga otsad vastu taevast. Peremees kaotas kannatuse ja andis hobusele mõne hea tulise, aga see tegi ta veel tulisemaks ja räpakamaks. Riistu parandades kirus ta hobust ja oli naisele pahane, et see niisuguse helepala kaasavaraks oli saanud.



«Aga kui me seia tulime, siis sa ju kiitsid teda,» ütles Krõõt. «Ütlesid, et kabjad teisel kui matid ja käib kärmemini kui mõni teine loom jookseb.»



«Ega mul saha ette traavlit tarvis ole,» vastas Andres. «Lõikab teine, nagu oleks maanteel.»



Peremehel oli mõne päevaga enam kui selge, et saagu muud, mis saab, aga salakividega peab kohe võitlust algama: väiksemaile hoob alla, suuremaile tuli otsa.



Kivihädale seltsis varsti uus häda: veehäda. Madalamais kohtades oli põld nii pehme, et ei kandnud looma. Need olid keevad sooned, kust ajas vett kui allikast ja kus ei võinud kündmise ja külvamise peale mõelda mil ega mil ajal. Sauna–Madisega sellest rääkides sai peremees vastuseks:



«Äh, ehk kuigi künda ja külvata, mis arvad sealt õige saama? Umbrohtu, muud midagi. Maltsa ja ohakaid.»



«Kas lina ka ei kasva?» küsis Andres.



«Eks katsu, teine mees pidas neid vähe,» põikas Madis vastusest kõrvale.



Laupäeva õhtuks oli Vargamäe uus peremees tüdinud ja väsinud. Oli nii hea mõelda, et homme võis hinge tagasi tõmmata. Õues haopinu ääres paku otsas istudes mõtles ta seda, kuna perenaine samal ajal toa ja aida, toa ja lauda vahet käis – kärmesti ja kärmesti. Ja iga kord, kui ta tuppa või toast välja astus, olgu riistaga või riistata, olgu kerge või raske kandamiga, iga kord pidi ta üle kõrge laua minema, mis oli löödud uksepiitade külge. Aga peremees ei näinud seda, kuigi ta istus vastu ust; perenainegi peaaegu ei näinud seda enam, nõnda oli ta juba nädala ajaga harjunud Vargamäe eluga.



«Kuuled sa, kui palju siin soos linda on,» ütles peremees perenaisele, kui see temast mööda läks. «Terve väljamäe ümbrus aina mürab kohe.»



«Ma olen hommikuti kuuland, kui lehmi lähen lüpsma,» vastas perenaine, ja kui toast tagasi tuli, jätkas ta: «Aga kurgede turlututamise vastu ei saa keegi. On neil vast kõrid!»



«Isa–rabakana lõugab ju oma suuruse kohta küll kõvasti,» ütles peremees.



«Jah, ilus lind, aga inetu hääl,» arvas perenaine. «Nagu ei tulekski linnunokast.»



Perenaine läks lauda poole ja peremees kuulatas üksi, kuidas karjusid kured, rabakanad, tedred, tikutajad, möhitajad ja pardid, kes olid nähtavasti jõest lennanud kuhugi kraavi või veelompi välja äärde. All koplis kukkus kägu.



Pühapäeva hommikul sõitsid peremees ja perenaine kirikusse ja nõnda pidi noor mära ka täna rangid kaela võtma. Oleks võinud küll jalgsigi need seitse–kaheksa versta ära käia, aga polnud viisakas: jala käivad sulased ja tüdrukud, mitte peremehed ja perenaised, ehk olgu siis, et vankriga väljapääs on võimatu.



Kiriku enda pärast poleks Vargamäe uus peremees ja perenaine täna välja läinud, aga nad tahtsid sulast ja tüdrukut kaubelda. Seda tehti kõrtsi ees, aga veel meelsamini kõrtsi sees. Sinna paremasse paika läks ka Vargamäe Andres, kuna Krõõt kõrtsi ette vankrile istuma jäi.



Hulk aega könutas ta seal üksinda ja mugis kahekopikalist prantssaia, mille mees talle kõrtsiletilt oli ostnud. Vahtis võhivõõraid nägusid ja need vahtisid teda. Tema kõrval vankril kössitas keegi pere–eit, Krõõdale samuti võõras nagu kõik teisedki pere–eided. Kaua silmitses ta tundmatut noorikut, enne kui sai sinnamaale, et esimesena juttu tegi, öeldes:



«Vuatan ja vuatan, tunnistan ja tunnistan, aga ei tunnegi. On mu silmad õige nii tuhmiks ja töntsiks läind või mis see on. Oled ikka vist Vargamäe uusi perenaisi või, sinna pidid uued rahvad tulema?»



«Vargamäe perenaisi ikka vist jah,» vastas Krõõt.



«Nonäh, kuida muidu,» kinnitas nüüd eit. «Arutan ja arutan, et kes see ikka muu võiks olla kui Vargamäe oma. Muid võeraid põle ju siin olnd, aina omad inimesed ... Oled alles noorukene, ega lapsi ole veel?»



«Ei veel,» vastas noorik kõrvuni punastades, sest eide uuriv silm mõõtis tema istuvat keha. «Alles mõni kuu, kui altari ees kokku saime.»



«Nojah, seda minagi, et ega veel. Aga küllap tulevad, küllap tulevad, kuhu nemadki jäävad. Lapsed ikka ka, mis elu see muidu on. .. Mina olen Vuasemelt, olen vana perenaine. August tõi mul minia koju, see on see noor perenaine, rahvas ikka hüüavad teda nõnda. Aga ega ta olegi midagi perenaist, muidu niisama loodab ainult, et saab, kui mina ja vanamees eest kaome. Seni aga on ohjad aina Vuadu enda käes. Ei tema neid anna, haudagi jätaks oma kätte, niisuke on minu vanamees. Vuaseme on see viimane koht enne Vargamäe silda, pahemat kätt soo ääres.»



«Siis see on see, kus keegi õues seisis, kui meie sealt päevalooja eel mööda sõitsime,» ütles noorik elavamalt.



«Seesama näh,» kinnitas eit. «Päike oli just veeremas, kui läksite. Mina seisin reiaaluse kõrval, mind te ei näind, aga Leena seisis keset õue, tuli parajasti aida poolt, jahumatt käes.»



«Oli küll vist midagi käes, mina ka nägin,» ütles noorik, kel hakkas hea meel, et juba leidus inimene, kellega temal oli ühiseid mälestusi.



Nõnda sobis Vargamäe nooriku esimene tutvus kõrtsi ees, kui ta vankril istudes oma meest ootas. Juttu ajas enamasti Aaseme pere–eit, seletades iseenda, oma perekonna ja kogu ümbruse elu ja asju. Nimetas paiku ja inimesi, kellest Krõõt varemalt midagi polnud kuulnud. Jutu mõtegi jäi tal sagedasti üsna tumedaks. Ometi kuulas ta hea meelega, sest nõnda kulus aeg hoogsamini.



Varsti seltsis nendega ka teisi perenaisi, sest kõigil oli suur uudishimu teada saada, kellega küll jutleb kõrtsi ees Aaseme eit. Hulgakesi saadi peagi otsale, et Vargamäe noorikul on tüdrukut tarvis, ja nüüd oli igaühel kedagi soovitada. Ilmusid varsti ka tüdrukud ise, kelle hulgast perenaine paraja valis ja kaubagagi hakkama sai. Puudus ainult peremees, kes selle oleks kinnitanud.



Andres istus samal ajal kõrtsis kortli viina juures. Tema ise polnud suur rüüpaja, enam maitsesid tema klaasist sobitatud tutvused. Maitses uus sulanegi, kelle Andres oli kaubelnud. Aga selle keelepaelad pehmenesid viinast üsna ruttu, oli ta ju alles poisikese ohtu, paar aastat alla kahekümne. Leeris oli ta juba käinud ja kuulus sellepärast täismeeste hulka, nii et viinagi võttis nagu täismees kunagi. Kasvult lühike, kuid jässakas, nii et sahkvarsi pidi jaksama kanda.



Vargamäe Andres lootis kõrtsis oma üleaedsegagi kokku saada, aga see lootus näis luhta minevat. Pearu oli küll kõrtsis, aga tema viibis aina saksatoas, kõndis seal särgiväel, kasukvest seljas, paljad kapukad jalas. Kaaslaseks oli tal Kassiaru Jaska – suure koha omanik, hobuseparisnik, mõisale härgade ostja ja mõne muu kasuliku ameti pidaja. Täna olid nendega seltsinud vallaltalitaja, peakohtumees ja mõisa kubjas – kõik tähtsad ja peened mehed. Hiljem puges saksatuppa ka üks mõisa väljavaht, sest temal olid Vargamäe Pearuga mingisugused vanad äriasjad õiendada, mis veel minevasest sügisest saadik olid pooleli.



Vargamäe Andres võttis juba hoogu kõrtsist minema hakata, kui Pearu saksatoast nähtavale ilmus, ikka alles vestiväel, aga vene saapad juba kapukate otsas. Kehalt kõhnavõitu, mitte pikk, aastailt üle kolmekümne, valget verd, harv habe lõua otsas, silmad krissis – niisugune oli see Vargamäe Tagapere. Rüsinal ja laial vaaruval sammul astus ta leti ette, nagu peaksid kõik talle aupaklikult teed andma, sest tema tuleb ju saksatoast.



«Mis Vargamäe isand soovib?» küsis kõrtsmik, nii et kõik kuulsid.



Aga Vargamäe isand ei soovinud esiotsa midagi, ta tuli ainult iseend näitama ja teisi kõrtsilisi vaatama.



«Tere ka, üleaedne,» julges uus Vargamäe peremees vanale öelda, kes teda pika pilguga mõõtis.



«Mis su tere, va sitikas, kua maksab,» vastas Pearu. «Või sina oledki ... »



«Mina, mees, näh,» pistis uus peremees vahele.



«Või mees!» osatas Pearu. «Mõni mees nüüd, kes koha võtab, kust mina kaks peremeest välja löönud. Löön ka sinu.»



«Kolme armastab jumal: kolmas jääb,» ütles Andres.



«Või kolmas jääb!» osatas Pearu jällegi. «Mina jään kua. Olin enne sind, jään pärast sind kua. Olen ja jään. Minu vastu põle ükski suand, ei sua ka sina. Minu nimi on Pearu Murakas.»



«Minu nimi on Andres Paas. Mehe vastu olen alati saand, kurat saab kahe vastu.»



Pearu tegi, nagu ei kuulekski ta, mis on uue üleaedse nimi. Ta pööras hooletult Andresele selja ja tellis võimalikult valjul häälel kaks korvi õlut. Kavatsus oli tal ainult korv tellida, aga nüüd võttis ta kaks – uue üleaedse pärast. Teadku, kellega tal tegemist. Ja kui korvidega juba saksatuppa mindi, pöördus Pearu oma naabri poole, öeldes:



«Tule, ma annan sulle õlut.»



«Ei ma täna tule ühti, kallis üleaedne, mõni teine kord, siis,» punnis Andres vastu.



«Mis teine kord, tule täna, tule. Mina maksan või terve kõrtsi eest, sest põle keda kuraditki»



Ta võttis Andresel käe a1t kinni ja tahtis ta saksatuppa viia. Aga see ajas sõrad vastu ning ütles:



«Las see kord jääda seks, kallis üleaedne, mul naine ootab väljas vankril.»



«Naine!» hüüdis Pearu. «Toome naise sisse, las naine joob ka, ega temagi suu seinapragu ole. Mina maksan! Kõrtsmik, pudel naiste viina!»



Ilmus naiste viin pikakaelalises pudelis ja vana Vargamäe kiskus uue endaga ühes kõrtsist välja: ta tahtis üleaedse noorikut näha. Läksid Vargamäe naabrid, läksid ka mõned teised Pearu lõbu pealt vaatama, sest kõik teadsid, et temaga saab nalja. Mõned vahtisid läbi akna.



Aga Krõõt ei tahtnud kõrtsi minekust kuuldagi, ta ei tulnud vankriltki maha. Isegi pika kaelaga pudelist ei rüübanud ta, enne kui oma mees pidi ühes naabriga suisa peale käima. Alles siis võttis ta pudeli Pearult vastu, aga ei rüübanud, vaid laskis ainult huuled külge, nii et suugi ei saanud seks.



Seda pani Pearu pahaks. Nagu oleks temal nii kehv viin, et naabri noorikul ei kõlba kordagi õieti rüübata. Ta võttis oma pudeli ja laskis sellel ümberseisvate eitede käes ringi käia. Kui viinast üle poole otsas, hakkas ta Andrest uuesti saksatuppa tirima. Et aga see vastu pani, siis haaras ta temal rinnust kinni, nagu võiks ta väevõimuga üleaedset sundida.



«Üleaiamees tahaks uue naabriga rindupidi rammu katsuda, aga omal põle kuubegi seljas,» naljatas Andres.



«Mehed, kes toob mu kuue saksatoast ära?» karjus Pearu, ilma et naabri rinnust lahti oleks lasknud.



Aga polnud kedagi, kes oleks tahtnud minna Pearu kuube tooma. Sellepärast karjus Pearu uuesti, ise ikka veel Andrese rinnus kinni.



«Kes laenab mulle oma kuue? Korv õlut, kes annab oma kuue! Kaks korvi!»



Mehed naersid Vargamäe naabrite ümber, aga ükski ei tõtanud oma kuube seljast võtma.



«Kallis naabrimees,» ütles Andres, «meie rammukatsumisest ei tule midagi välja, põle teist kuube.»



Seda pani kallis naabrimees pahaks. Tema silmad lõid välkuma, neisse ilmus valget. Andrese rinnust lahti lastes hüüdis ta:



«Kes tahab viina? Kes tahab naiste viina?»



Aga enne kui ükski jõudis käe pakutud pudeli järele sirutada, lendas see ühes punase viinaga vastu' kõrtsimüüri puruks. Pearu ise läks vaaruval sammul kõrtsi tagasi.





IV


Vargamäe Tagaperes oodati pikisilmi peremeest koju.



Perenaine arvas, et esmaspäeva õhtuks ilmub ta tingimata, aga ei ilmunud. Teisipäevalgi jõudis juba lõuna kätte, ilma et peremehest oleks kippu või kõppu kuulda olnud. See oli isegi perenaise meelest liig. Juba reedel läks peremees hobusega välja ja teisipäeval ikka veel tulemata!



Muidugi, kirikulistelt kuulis perenaine kõik, mis tal vaja oli kuulda: kuulis sedagi, et Pearu pühapäeval kõrtsi ees uue naabriga rindupidi koos olnud. Samuti teadis perenaine, et häda temale, kui ta julgeks minna oma meest kõrtsist koju kutsuma, sest mehel oli ju seal «rehnutipidamist».



Häda on perenaisel siiski, kui peremees ükskord ise vaevaks võtab koju tulla. Häda on alati ja igaviisi. Aga perenaine oli hädaga harjunud, on ta ju mõisa ja peremeest orjanud, on kõigega leppinud, pole millelegi vastu ajanud, isegi sellele mitte, kui tema praegune mees teda hakkas endale naiseks tahtma. Ta tundis teda juba siis väga hästi, teadis tema joomist, kaklemist ja tema riivatut iseloomu. Aga mis sest! Riivatud on mehed kõik, üks nii ja teine naa, paljuke nende seas on targemaid. Ori oled siin, ori seal, orjaks oled jumalast loodud ja määratud. Siiski oli ehk abieluorjus pisut parem kui teised orjused: sai perenaiseks, kuigi oli sauniku tütar. Ta sai jõukaks, rikkaks perenaiseks, kel omakorda orje käsutada ja toimetada hulk loomi – sigu, lambaid, lehmi. Nõnda siis: parem olla hädaga perenaine kui hädaga saunik, kui hädast niikuinii ei pääse.



Teisipäeva lõunaks katkes perenaise kannatus. Tulgu mis tuleb, saagu mis saab, aga nüüd tahtis ta peremehele järele minna ja ta kõrtsist koju tuua. Mees võib tormiks saada, võib peksta – peksku, mees võib teda juustest kiskuda – kiskugu, aga perenaine ei tule kõrtsist enne, kui tuleb ka mees.



Tervis oli perenaisele jumalast hea antud: lüheldane matsakas keha ja sääred nagu sambad, mis ei karda ei rusikat ega keppi. Muidugi, sinised muhud ja vorbid jäävad järele, aga need paranevad, nagu ununevad valudki.



Ehk mis naine see on, kes ei jaksa ise oma mehe peksugi välja kannatada! Aga kuidas ta siis lapsi ilmale kannab? On see vähem valus? Heldekene, seda võivad ainult need arvata, kes lapsi pole ilmale kandnud. Mis on juustest kiskumine selle kõrval – mitte kui midagi. Liiatigi kui kellelgi juuste asemel on ainult rotisaba peas.



Nõnda tundis aidas riietudes Vargamäe Tagapere perenaine, nõnda tundsid paljud teisedki perenaised, sest kuidas muidu oleksid suutnud nad oma eluga leppida. Aga just parajasti sel silmapilgul, kui perenaine aidas särgiväel oli, hakkas väljamäelt vali vankrimürin ja suur laul kostma. Selle laulu ja vankrimüra tundis perenaine kohe ära: nõnda laulis ainult tema vanamees ja nõnda mürises ainult nende oma vanker, kui ta tuli kõrtsist ühes «kuraasis» peremehega.



Perenaine teadis, mis oli tema kohus: ta oleks pidanud kas või palja särgiga õueväravasse jooksma ja selle mehe ees lahti tegema. Aga ta arvas, et jõuab vähemalt seeliku üle pea selga visata, kuna ta paelad puusadele jooksu peal sõlme seob. Selle talitusega viibis ta sedavõrd, et jõudis ainult keset õue, kui hobune juba värava ees oli. Ja nüüd sündis see, mis varemaltki oli sündinud: täie hooga allamäge tulles lendas hobune rinnaga vastu väravat ja see purunes pilbasteks.



«Vanamoor! Minu lambasihver!» karjus peremees vankrilt maha ronides.



Ja kui perenaine hirmunult juurde jooksis, viskas peremees ohjad tema kätte, võttis siis oma kaaslase, Ämmasoo Villemi kraest kinni, kes tuigerdas perenaist teretama, sassis habe endal tilkas, ja vedas teda toa poole.



«Mis sa sinder minu vanamoorist tahad, sul on omal eit kodus,» ütles Pearu ja koperdas Villemiga kaelastikku tuppa.



Sulane, kes parajasti oli lõunal, tuli perenaisele appi hobust rakkest lahti võtma. Kambrist kostis juba peremehe karjumine ja laste nutt. Perenaine teadis, mis tal teha: kambrisse minna ja mehe kurjus enda kaela tõmmata, nii et pääseksid lapsed ja palgalised.



Pearu oli marus: puruks aetud õuevärav ei andnud rahu. Kui mitu korda oli ta selle värava tükkideks kihutanud ja siis kodus naist ning lapsi tümitanud, aga ikka veel pidi ta seda uuesti tegema. Nagu tuleks ta ainult selleks kõrtsist koju. Aga Pearu ei mõtelnudki täna selle peale, veel vähem tahtis ta seda teha. Eks ta tulnud täna suure laulu ja mürinaga, nii et kõik oleksid pidanud kuulma, ja eks ta tulnud lõuna ajal, kus kogu pere toamail, aga ometi ei jooksnud keegi õueväravat avama, nii et Eespere rahvas oleks võinud näha, kuidas võetakse vastu Tagapere peremeest. Eks ta ostnud kotitäie prantssaia, millest jätkuks tervele perekonnale mitmeks päevaks, ainult kui talle näidataks, et teda kodus oodatakse.



Pearu oli hirmus vihane, sest kõik oli jällegi luhta läinud: tema suurust ei näinud üleaedsed, õuevärav oli risakil maas ja mõttetu saiakott vankris. Sööda kallis sai kas või sigadele, sest kellelegi muule ei taha Pearu teda praegu anda.



Perenaine astus tuppa.



«Miks sa ei tule, kui mina sind kutsun?» karjus Pearu talle vastu.



«Hobune ju ... » tahtis perenaine vastata,



«Mis hobune!» käratas Pearu. «Ah hobune on sul rohkem veart kui mina?»



Juba oli ta käsitsi naise kallal, hoolimata selle palveist.



«Armas Oru,» tuigerdas Ämmasoo Villem Pearu juurde, «lase eit olla, mis sa eidest tahad, ega ... »



Villem ei saanud oma sõnu lõpetada, kui Pearu temale ägedas vihas karjus:



«Mis?! Mis on sinul minuga ja minu vanamooriga asja? Mis on sinul minu eidega pistmist?»



Ja kohe laskis ta naise lahti ning kargas külalise karvu kinni. See püüdis vastu hakata, kuid peagi oli ta põrandal maas. Villem oli Pearust nõrgem ja pealegi veel rohkem purjus. Aga kainegi peaga oleks ta vaevalt Pearu vastu saanud, sest Villem oli vaikne mehike, kes kellelegi kurja ei teinud. Hoopis tössiks muutus ta aga juues, sest siis armastas ta rumalat nalja heita, naerda ja lorilaule jorutada.



Alguses müdistasid mehed üsna vaikselt põrandal, aga siis pääses Villemi suust kisa: Pearu oli talle pöidlad silma ajanud, mis oli tema kuulus võte. Külalisega ühes pistsid lapsed uue hooga karjuma. Ka perenaine tegi häält, ainult Pearu nohises või kirus.



Perenaine ei võinud muidu, kui pidi külalisele appi minema, kuigi ta teadis, mis teda ennast siis ootas. Pearu mõtles kaks korraga käsile võtta, aga selleks ei jätkunud jõudu. Villem oli kange silmamuna–valu tõttu üsna kaineks muutunud ja kiskus enda perenaise abil Pearu küüsist lahti. Ilma et ta silmapilkugi lahke aitaja saatuse üle oma pead oleks murdnud – omaste asi ju –, põgenes ta ülepeakaela toast välja, põgenes palja peaga kodu poole, mis üle soo järgmisel väljamäel paistis.



Pearu jäi eidega omasoodu, keda ta nüüd süüdistas abielurikkumises Villemiga, sest miks muidu oli tema Villemile ja Villem temale appi tulnud. Ei aidanud naise kinnitused ega palved, Pearu märatses ja peksis. Naine kannatas ja vaikis, ainult lapsed karjusid, kes olid pealtvaatajaiks. Perenaise sitsijakk muutus räbalateks ja langes põrandale. Lõhkes ka särk meeletu mehe käte vahel, nii et ilmus paljas ihu.



Pearu silmis süttis loomalik himu. Ka seeliku oleks tahtnud ta naise niuete ümbert rebida. See märkas seda ja vabastas enda äkilise liigutusega. Aga seeliku pael katkes, nii et perenaine pääses toast lõhkise särgi ja rebadel seelikuga. Uksel tahtis Pearu naist tabada, aga joobnud jalad ja käed ei kuulanud hästi sõna. Naine jooksis käega seelikut ülal hoides aida poole, Pearu ladus järele. Aga naine oli kärmem, kargas aita, lõi ukse kinni, keeras ta lukku ja pani veel pealegi haaki.



«Uks lahti!» karjus Pearu.



«Ei tee!» karjus naine seest vastu.



«Ma löön ta maha!» ähvardas Pearu.



«Löö, kui tahad,» lõõtsutas naine vastu, kuna ta ise endale tervet särki ja seelikut selga ajas. «Ja lööngi!»



«Löö!»



Pearu laskis silmil ümber käia, nagu otsiks ta kohast löögiriista. Aga siis tuli talle uus mõte ja ta ütles naisele:



«Kükita pealegi seal ukse taga, küll näen, kaua sa ikka kükitad. Tuled ise välja!»



«Ei tule!» vastas naine aidast.



«Tuled!»



«Eks oota!»



«Tuled, kui kässin!»



«Kõtt,» vastas naine aidaukse tagant.



See ajas mehe hoopis marru. Prantsatades jooksis ta vastu ust ja peksis rusikatega kõigest jõust.



«Kui sa kohe välja ei tule, küll siis näed, mis ma teen!» karjus ta.



«Tee mis tahes,» vastas naine samuti.



«Lähen ja teengi!» karjus Pearu uuesti ja läks aida eest minema.



Natukese aja pärast avas perenaine ukse, et vaadata, mis peremees teeb. Pearu läks kaevu poole. Sinna jõudes hakkas ta püksinööpe lahti võtma. Nüüd mõistis perenaine, et mehel mõni uus temp on tagavaraks tema allaandmisele sundimiseks. Nii see oligi: Pearu laskis püksid maha ja istus kaevuraketele, nagu tahaks ta siin oma loomulikke tarbeid õiendada.



«Püha Eessuke!» hüüdis perenaine ja jooksis kaevu poole, niipalju kui jalad võtsid. Ristis käsil langes ta kaevuraketel istuva mehe ette põlvili ja rääkis nuttes: «Armas mees, kallis vanamees, tee, mis teed, aga ära sa seda hullu tükki tee, et reostad kaevu, kust me siis vett võtame. Tõuse kaevult üles. Näe, teisepere rahvas vuatabki.»



Pearu ei vastanud sõnagi, nohises ainult ja istus edasi. Surmahirmus karjus ja hädaldas perenaine, sest ta teadis: tema vanamees ei löö millegi ees kõmmeldama. Teeb ka kõige rumalama ja ennatuma tembu, mille pärast kannatavad teised ja tema isegi.



«Joosep ja Karla! Joosep ja Karla!» karjus perenaine. «Tulge ometi, kus te olete! Tulge appi isa paluma!»



Poisid tulid kahekesi kambri otsa. Nähes isa kaevurakkeil ja ema tema ees põlvitamas, mõistsid lapsed kohe, et asi peab tõsine olema. Suure häälega pistsid nad karjuma. Nelja–aastane Joosep võttis väiksema venna käest kinni ja nõnda tulid nad kahekesi nuttes kaevule isa ja ema juurde. Kolme viletsusehunnikuna könutasid nad Pearu ees, nagu ei paneks see neid tähelegi.



«Miina, Miina, ae!» karjus perenaine tüdrukut. «Tule ka sina, tule aita meil peremeest paluda!»



Tuli ka Miina ja seisis norus peaga perenaise selja taga. Viimaks ilmus sulanegi toa otsa vaatama, mis kaevu juures lahti on. Ja kui ta asjast aru oli saanud, astus ta kaevu juurde ja ütles tõsiselt:



«Peremees, kurat, ole täismees, tõuse kaevult üles, pane püksinööbid kinni, mis sa jändad.»



Ja peremees tõusiski kaevult. Aga ise ta pükse jalga ei tõmmanud ega nööpe kinni ei pannud, seda pidi perenaine tegema. Perenaine tegigi seda hea meelega, sest ta tundis, et tänane mürgel on möödas. Saabus üldine kergendustunne ja igaüks tahtis oma tööle minna. Aga sulasele ütles peremees hoopis muutunud häälel:



«Kuarel, mine too see kott vankrist tuppa.»



Sulane teadis juba, mis kotist juttu võis olla, sest ta oli esiteks vankri juba läbi koblanud. Samuti aimasid ka perenaine ja lapsed, et jutt peab olema mingisugusest heast kotist. Nii see oligi, sest kui Kaarel koti tuppa tõi ja selle suu avati, siis olid seal aina saiad ja saiad. Neist said kõik, ka Kaarel ja Miina, perenaisest ja lastest rääkimata.



Algas üldine mugimine, kuigi alles hiljuti oli tuldud lõunasöögilt. Saiale leidus kõhusopis ikkagi veel ruumi, liiatigi kui peremees seda nii väga soovis, sest tema viha oli lahkunud, meel rõõmus ja ta tahtis olla hea ning näha lahkeid nägusid.



Nähtavale ilmus ka kaks pudelit: üks meeste ja poiste, teine naiste ja laste pudel. Mehed rüüpasid viina alla, sülitasid ja hammustasid siis saia peale, naised ja lapsed aga hammustasid saia alla ja rüüpasid viina peale ega sülitanud üldse mitte. Niisugune vahe oli meeste ja naiste pudelil.



Ning oli suur rõõm Vargamäe Tagaperes suure saiakoti ja kahe pudeli ümber. Aina kippusid laulud peale. Ainult perenaise meelolu nukker ja süda raske. Oma silmaga pidi ta nägema, missuguste asjade peale vanamees raha raiskab, kuna seda muidu ka kõige hädalisemaks õienduseks ei jätku. Tahad kopika saada, siis kanna kas põue all salaja midagi kodunt välja ja tee rahaks. Aga sellest kõigest perenaine praegu ei niitsatanudki, mugis ühes lastega saia, ehk küll endal oli tulemaik hamba all. Ehk mis mõte olekski midagi öelda, vanamees nimetaks teda ainult saunamehe tütreks, kel pole kohaomaniku eluviisidest õiget arusaamist.



Ometi pidi perenaine veel täna peremehele vastu rääkima, nimelt siis, kui see mõtles üleaedseid vaatama minna, sest temal jäänud sellega väike kana kitkuda.



«Kulla vanamees, ära mine täna,» palus perenaine. «Heida parem magama, oled väsinud. Teisepere rahvas ehk väljas tööl, põlegi teisi kodus, missa tühja sinna lähed.»



Aga ei, Pearu tahtis tingimata täna minna, sest täna – oli tal paras aur peal ja viina pudelis veel pealegi. «Las nemad tulevad enne meile, miks just sina neile pead minema,» seletas perenaine nüüd. «Meie olime ju enne neid Vargamäel, meil on siin rohkem õigust.»



See mõjus. Õige! Sellest sai Pearu kohe aru. Uhke peab olema. Las nemad tulevad enne, miks siis just tema peab esimene olema. Pealegi Eesperest neile on allamäge, neilt sinna vastumäge: tulgu see, kel kergem tulla.



Ja rahuliku meelega puges nüüd Vargamäe Tagapere peremees ahju taha sängi, nii et kõik tapid ja tabad nagisesid. Isegi punased satikad, kui neist mõni laupäevasest keeva veega kõrvetamisest ellu oli jäänud, pidid märkama, et peremees ise on sängi pugenud.



Perenaine aga laskis sulasel nüüd kohe koju tulla, et ta puruks aetud värava parandaks. Järgmisel hommikul ei pidanud tänase päeva sündmustest jälgegi järel olema. Aga perenaine unustas saiad: neist sai lastel veel mitu päeva mugida. Ent selle nägemiseks oli peremees öö jooksul hoopis pimedaks jäänud.





V


Veel sama päeva õhtul tuli saunatädi perre – Mäele, nagu siin öeldi. Tal polnud küll mingit asja, aga ta tegi, nagu oleks tal. Tagamõtteks oli teada saada, kas Tagapere oma täna Eesperes on käinud või mitte. Ja kui ta eitava vastuse sai, imestas ta väga, sest endise Eespere peremehe ajal oli Pearu oma külaskäike teinud ikka sooja peaga.



Asjatu polnud aga saunatädi käik mitte, sest perest kuulis ta nii mõndagi, mis saunarahvale alles teadmata oli. Suure õhinaga ruttas ta koju tagasi, et vanamehele kuuldust kõnelda. Aga kui ta kaevurakkeil istumisest rääkis, siis pani Madis seda väga imeks ja ütles:



«See temp on tal täna esimest korda, seda tegi ta vist uute naabrite pärast!»



Ja kui lugu hiljem peres jutuks tuli, seletas sauna–Madis:



«Tahtis teine oma võimu näidata. Tahtis näidata, mis mees tema on. Eespere vana peremehe ajal rookis ta kord oma sulast, nagu oleks see tea mis kurja teind. Aga sulane põlnd miskit teind, Pearu peksis muidu niisama, asja ees, teist taga, et aga näidata, mis tema võib. Ta oleks tänagi sulase natti kinni hakand, aga see on temast sitkem.»



«Sellepärast siis naine ja lapsed,» lausus Andres.



«Naine ja lapsed,» kinnitas Madis.



«Nojah, eks igaüks võib oma maa peal teha, mis tahab,» lausus Andres natukese aja pärast.



«Muidugi,» oli ka saunamees nõus. «Kes keelata võib. Oma tuba, oma luba. Oma kaev, oma vaev.»



Pearu temp tuli jutuks ka Eespere peremehe ja perenaise vahel, kui nad õhtul kahekesi sängi pugesid. Enam rääkis asjast peremees ja rääkis hukkamõistvalt. Krõõt vaikis ja millegipärast tundus Andresele, nagu ei võtaks tema Pearu tempu kuigi tõsiselt. Ennemini valmistas see temale nalja, sest tal kippus naer peale.



«Miks sina midagi ei ütle?» küsis Andres temalt. «Mis ma ikka ütlen,» vastas Krõõt. «Ta ehk ei mõelndki seda nii halvasti.»



«Mis see eit seal siis põlvitas?» küsis Andres. «Ja kõik teised? Nalja pärast või?»



«Kust siis mina seda tean,» vastas Krõõt. Sellega jutt lõppeski.



Järgmistel päevadel ei tuletatud seda enam meelde, polnud selleks aegagi. Sulane ja tüdruk tulid sisse ja nii peremehel kui ka perenaisel algas kahekordne mure.



Andres oli alguses arvanud, et las saabub sulane, küllap siis temal endal aega leidub aedade kohendamiseks ja teiste hädatarvilikkude asjade õiendamiseks. Aga niipea kui põllutöö läks täide hoogu, siis polnud muud, kui erguta iseend ja looma tagant, et ei jääks jänni. Sulane sai söögitundigi, aga peremees ei saanud sagedasti sedagi: pidi sel ajal külvama. Vana mära kõrvad kippusid longu langema, jahuveest ja aganatega segatud kaertest hoolimata. Rangid sõid turja ning pihad veriseks, sest luud tikkusid liha vähenemisel liiga välja. Nooregi mära turi polnud enam terve, kuigi Andres ise tema eest hoolitses.



Ühte tehti hariliku töö kõrval enne sõnnikuvedu ometi: korjati kesalt mõnikümmend koormat kive ja viidi alla aia äärde hunnikusse. Selles töös olid kõik: peremees ja perenaine, sulane ja tüdruk, isegi karjapoiss, kuna ju loomad samal ajal põllul sõid.



«Las käime korda kolmgi nõnda kõik oma põllud üle,» rääkis peremees, «siis on juba teine tundmus sahkpuid peos hoida.»



«Korda kolm,» kordas perenaine, «aga see oleks ju oma kümme aastat.»



«Mis on siis kümme aastat,» arvas peremees vastu. «Tööga paned vaevalt neid päevi tähele.»



«Mina olen siis juba kolmekümnene, sina ajad neljakümne ligi,» jätkas perenaine.



Samal ajal aga lendasid kivid põllult üksteise järel raginal vankrisse ja vanker vedas nad põllu äärde lademesse.



«Kahju, et põle kuuseoksa– ja kadakakubusid käepärast,» kahetses peremees, «teeks sohu silda, et loomadel kergem oleks. Kubudele veaks need kivid ja kividele sauerähka kitiks peale, saaks põlise silla, igatahes meie eaks piisaks.»



«Kui ometi seda kord saaks!» ohkas perenaine. «Lambadki õhtul poolest küljest saadik mudased, lehmadele ära mine allagi, tilguvad aina. Ei saa muidu lüpsta, kui uha külma veega.»



Veel ühe hädatarviliku töö tegi peremees tänavu kevadel: kaevas põllunõkku tüki kraavi. See pidi ainult sissejuhatuseks olema, et järgmistel aastatel tööd jätkata. Aga tunda andis end see lühike kraavijuppki, selles polnud kahtlust.



Kunagi polnud Andres oma tööst niisugust lõbu tundnud, kui ta tundis selle esimese põllukraavi kaevamisel ja esimeste kivide korjamisel oma põllult, ja vaevalt tunneb ta seda tulevikuski. Selles oli nagu mingisugune esimese armastuse õnnevärin ja joovastus, millest aimu ainult sellel, kes seda ise millalgi on tundnud. Kivi, mille põllult korjad või mööda lauda vankrile veeretad, polegi nagu kivi, ja muld, mida labidaga kaevad, polegi nagu harilik muld. Seda mulda ei kaeva keegi ei päeva- ega aastapalgaga. See on sootuks isesugune muld ja need on hoopis erilised kivid. Nad kolisevadki vankrilt langedes omapäraselt ja lepikki kajab nende kolinale päikeseveerul omapäraselt vastu.



Alguses Vargamäe noor peremees seda ei teadnud. Alles hiljem sai see talle üsna selgeks, sest veel aastate pärast, kui ta juhtus mööda minema oma esimesest põllukraavist ja esimesena aia äärde veetud kivivarest, tundis ta rinnas midagi sooja ja õnnelikku. Siin puhkasid mälestused peremehelikest mesinädalaist.



Alguses polnud õieti aegagi midagi maitsta või tunda, sest pidi aina rühmama, pidi viimase auru peale panema, muidu polnud võimalik. Kavatsusedki muutusid ainult rühmamiseks, mõtete asemele tulid igapäevased teod.



Ometi ei saanud Andres ühest mõttest lahti: võimata on Vargamäemail midagi tõsisemat ette võtta, kui pole kraavi, mis viiks vee jõkke. Hea oleks seda kraavi kaevata Pearuga kahasse; aga kõik, kellega ta sellest rääkis, kinnitasid nagu ühest suust, et sellest ei tule midagi välja. Kui Andres sauna–Madisega sellest juttu tegi, hakkas see ikka suure hooga oma lurisevat piipu vedama ja läbi hammaste võimalikult kaugele sülitama, nagu ta seda juba esimesel korral tegi.



Aga Andres ei jätnud oma mõtet, vaid pidas temast nagu jonni pärast kangekaelselt kinni. Esimest korda naabrile külla minnes viis ta jutu kohe sookuivatamisele ja ühise emakraavi kaevamisele. Pearule oli mõte nähtavasti uus ja sellepärast ei öelnud ta alguses üldse midagi, ei poolt ega vastu. Ta toppis piipu, tagus räksiga piibule tuld, popsis ja sülitas. Tema eeskujul talitas ka Andres: pani piibu, piibule tuld, popsis ja sülitas, ainult selle vahega, et tema sülje savipõrandal jalaga laiali hõõrus, kuna Pearu seda vaevaks ei võtnud. See oli kogu vahe kahe Vargamäe naabri piibutamises ja sülitamises.



«Peab rehnutti pidama,» arvas Pearu viimaks. «Mina võin ka üksi kaevata, kui vett tahan lasta, vee jooksma .panna.»



«Muidugi, kes seda nüüd, muidugi võib üksi, aga kahekesi tuleb odavam,» ütles Andres.



«Kruav tuleks siis otse sihile,» arutas Pearu.



«Kõige parem, kui otse sihile, mätas ühetasa mõlemale poole,» vastas Andres.



«Siht lõikaks kruavi pikuti pooleks, pool minu, pool sinu.»



«Just nii: pool minu, pool sinu,» kinnitas Andres.



«Ja mina maksan poole, sina poole?»



«Mina poole, sina poole.»



«Aga vesi? Kuidas sellega jääb? Ka pooleks, mõlemad lasevad ühepalju?» küsis Pearu.



«Noh, vett juba mõeta ei saa,» naeratas Andres. «Igaüks laseb teda, nagu süda kutsub, üks rohkem, teine vähem.»



«Aga siis on sinul kruavist rohkem parist kui minul,» arvas Pearu, «sinul on rohkem vett kui minul.»



«Seda küll,» oli Andres nõus, kuid lisas kohe juurde: «Aga kraav kaitseks sinu maad vee eest rohkem kui minu oma: minu vesi kipub sinu poole, mitte vastuoksa. Samuti on minul lugu Aasemega: tema vesi valgub minu krundile, minu oma ei lähe tema poole ajadeski.»



See seletus Pearut ei rahuldanud: talle ei meeldinud, et kahasse kaevatud rajakraavist jookseks rohkem naabri kui tema vett. Iseasi, kui ka vesi oleks pooleks.



Juba pidigi kogu küsimus päevakorrast ära langema, aga siis tuli Andresel hea mõte üleaedset pisut õrritada, et ehk aitab see. Ta tähendas nagu möödaminnes:



«Mina mõtlesin tänavu maksku mis maksab algust teha. Rääkisin juba sauna–Madisegagi, tema oleks valmis kohe käsi külge panema.»



«Ka minu kõrvu puutus sedamoodi juttu,» ütles nüüd Pearu, «aga ma pidasin naljaks, arvasin, et Madis ajab muidu tühja lori.»



«Ei, ma rääkisin temaga. Aga muidugi, kui ma üksi kaevan, siis mitte sihile, vaid keset oma krunti, nii et läheks paremalt poolt ümber Jõessaare. Piirikraavi tõmbaks aga kahe saare vahelt läbi. Kraav tuleks seal küll sügavam, aga see oleks ainult lühikese maa peal. Saarte taga langeks vesi veel paremini.»



«Aga kuhu sa poole vett paned, selle, mis minu krundi poole kipub, kui sa kruavi keskpaigast läbi tõmbad?» küsis Pearu.



«Kus ma ta ikka panen,» vastas Andres, «eks ta jookse, nagu jumal talle tee näidanud – läbi sinu maa jõe poole. Selle, mis Aaseme poolt tuleb, püüan ma kraaviga kinni, aga teisele poolele ei saa suurt midagi parata.»



Pearu mõtles ja lausus siis:



«Aga ega Madis tänavu seda kruavi valmis sua, heinaaeg varsti juba käes.»



«Ei saa tänavu, siis saab tuleval aastal,» vastas Andres rahulikult. «Aga nõnda ei jäta ma seda, kaua need loomad ikka kurekarjamaal rübelevad.»



«Jah, eks ta ole,» lausus Pearu mõttes, ilma et oleks otsustanud küsimust ühele või teisele poole. Ta tahtis üksinda haududa, siis võib–olla on ta kuidagi nõus.



Jutt kaldus teistele asjadele, sest kahel naabril oli ometi ka muud kõneainet, mitte ainult vesi ja kraav. Olid ju veel hobused ja kariloomad, olid põllud ja heinamaad.



Enam oli muidugi vesta Pearul kui Andresel. Tema oli juba mitu aastat Vargamäel kündnud ja äestanud, niitnud ja loogu võtnud ja sellepärast teadis ta, mitu seemet annab rukis, mitu oder või kaer. Ja kõik, mis Andres sellest kuulis, oli enam kui rõõmustav – otse imestustäratav. Küll andis Pearu mõista, et ainult tema oma põllult ja heinamaalt nii rikkalikku saaki lõikab, sest ainult tema oskab nii hästi künda ja külvata, ainult temal on nii hea õnn. Aga Andres mõtles: mis suudab üleaedne, seda suudab ka tema, töö ja tegemisega pole ta kellegi kõrval jänni jäänud. Õnn? Igaüks on oma õnne sepp.



Hiljem oli Andresel sauna–Madisega Pearu suurest saagist juttu. See äigas käega:



«Ääh, tema suur saak kasvab mõisa põllul, tema vili mõisa aidas, heinad mõisa küünis.»



«Kuidas nii mõisa aidas ja mõisa küünis?» küsis Andres.



«Mis sa siis õige arvad, oma põld kannab nii palju või?



Las tulevad sügisel pimedad ööd, küllap korjad isegi soosillalt viljavihke. Jumalamuidu vist istub teine mõisa väljavahi ja aidamehega kõrtsi saksatoas.»



«Ah nõnda on lugu,» ütles Eespere peremees.



«Räägitakse, et nõnda,» tähendas Madis. «Aga eks sa sügisel ise näe ja otsusta.»



Andres andis Madisele käsu labidad korda seada, sest kraavikaevamisega tulevat niikuinii varsti algust teha. Esiotsa oli Andresel selle käsuga ainuke eesmärk Pearut ärritada, sest ta oli tähele pannud, et see kogu küsimuse vastu sugugi ükskõikne polnud.



Nõnda siis kõhutas Madis pühapäeva õhtupoolikul parajasti mättalabidat, kui Pearu sealt juhtus mööda minema, sest tema oli käinud veelaskmise pärast lepiku all «rehnutti» pidamas. Nähes labida kõhutamist, jäi ta seisatama ja küsis, milleks see. Ning kui Madis oli asja seletanud, ei saanud Pearu muidu, kui pidi üleaedse juurde minema kraavi pärast veel kord rääkima.



Küsimus oli nüüd tema peas küps: küps oli kraav ja küps oli ka vesi, mis kraavis pidi jooksma. Kraavi peaks kaevama Pearu maa sisse, üsna tema krundile, ja mätas ainult ühele poole – tema poole. Teine kraaviserv jooksku nagu nöör mööda sihti, selle vastu pole Pearul midagi.



«Miks siis just nõnda?» küsis Andres. «Miks kraav tervelt sinu krundile?»



«Sinul on rohkem vett, las minul olla rohkem kruavi, sellepärast seisku ta muidu niisama minu mua sees, et aga oleks üsna minu krundil,» seletas Pearu. «Mätta tahan sellepärast ühele poole, et mina pean oma muad sinu vee eest kaitsma, mitte sina oma muad minu vee eest. Sinu kasu pärast tahan, et sinupoolne kallas oleks ilma vallita ja et vesi pääseks vabalt kruavi. Pealegi on muld minu oma ja peab minu mua peale suama. Kruavimees muidugi ei armasta mätast ühele poole laduda, aga küll mina ise Madisega selle asja pärast reagin ... Kui nõnda tahad, siis kaevame kruavi kahasse, sina maksad poole, mina poole:»



Nüüd oli Andrese käes kord mõtlemiseks. Kaua ei kestnud see mitte, sest üks oli ju päevaselge: pane siht keset kraavipõhja või nöörina teisele servale, ühesuguselt kuivab maa ikka, ühesuguselt voolab kraavis vesi ikkagi. Tahab üleaedne tingimata, et kraav oleks tema krundil, nii–öelda tema oma, jumal temaga! Sündigu tema tahtmine. Küsimuse sisu pole ju omanduses, vaid veelaskmises, maakuivatamises. Mätta ja mulla asjus on aga Pearul sisuliseltki õigus: see on tema oma ja sellepärast mingu ta ka tema krundile, mitte Andrese maa peale, kus ta oleks ainult takistuseks ja tüliks.



«Las käia!» hüüdis Andres viimaks. «Olgu nõnda! Kraav sinu maa sees, mätas sinu pool küljes. Tahab Madis selle tõttu süllast rohkem, maksad sina, minul pole sellega asja.»



«Küll mina Madisega reagin,» vastas Pearu.



Nõnda oli asi joones, muudkui las Madis hakkab kas või hommepäev peale.



Aga kui Pearu Eesperest oli ära läinud, kipitas millegipärast Andrese süda. Lohutust tõi ainult mõte, et olgu muud, mis on, peaasi – vesi saab jooksma. Ja mis muud siin võikski olla?



Pearu läks kodu poole, nagu oleks ta omatrumbis või valtsturakas võitjaks jäänud: ta oli heas tujus, nii et seda märkasid kodusedki inimesed.





VI


Nelipühiks said kõik viljad maha, ainult maaodrad jäeti peale pühi. Nõnda võis rahuliku südamega puhata.



Esimesed suured pühad uues kodus. Laupäeva õhtul toodi välja alt kaski ja täideti nendega kambrid ning tubagi, sest pühad taheti elada keset rohelist, kuigi toa ümbrus oli puudest nii lage. Rohelisega pidid maitsema paremini uni ja toit. Oma aitagi panid tüdruk ja sulane mõned lõhnavad kased. Ühe kase asetas perenaine kotta. Aga kui peremees seda nägi, pani ta ka välja kummalegi poole ust kase, öeldes, et kui on pühad, siis olgu õieti. Ometi ei püsinud nad seal kuigi kaua püsti, sest sead oma ninaga ajasid nad maha ja nosisid siis värskeis lehis, nagu tahaksid ka nemad nõnda nelipühade rõõmust osa saada.



Perenaine ja tüdruk pühkisid täna õuegi üle ja ajasid risud haohunniku juurde koomale. Muru ning paigutine kummel paistis nii imeliselt puhtana ja õrnana, et kas või nopi ja nuusuta. Ometi ei tee seda keegi, sest kõik teavad, et seakärss on seda juba mitu korda enne nuusutanud.



«Kui ometi kord õue puhtaks saaks!» ütleb perenaine peremehele. «Kui saaks vahe loomadele ja inimestele!»



«Küllap saab ka,» lohutab peremees. «Näeb sügisel, mis põld annab, lööme ehk tuleval kevadel uued kambrid üles, siis teeme ka vahe inimeste ja loomade vahele.» Aga peremees mõtleb rohkem teha, tema kavatsused küünivad kaugemale. Tema tahab teha Hundipalu Tiidu eeskujul, kel on juba rohuaed ja kõik. Peremees ei taha alatiseks jääda nii lageda majaümbrusega, sest tema on maast–madalast puudega harjunud. Neist on rohkem seltsi kui paljast väljamäest ja kõrgest taevast tema kohal. Esimese püha hommikulgi mõtleb Vargamäe Andres neid mõtteid, kui ta kõnnib väljas päikese paistel särgiväel ja vaatab, kas Tagapere poolt on näha tulemas juba kirikulisi. Aga ta teab: kõigepealt uued kambrid, alles siis kõik muu.



Ka Eesrpere peremees ja perenaine lähevad täna, esimesel pühal, kirikusse, sest nemad on ju alles noored, lasteta. Vanemad inimesed armastavad teist püha – nõnda on kord ja kohus. Kirikusse lähevad ka sulane ja tüdruk, koduhoidjaks tuleb saunatädi. Tema'p see lõunal lehmadki lüpsab ja piima püttidesse kurnab, mis perenaine ise liivamollil küürinud ja punaseks aetud kividega hautanud, et ei hakkaks piima peale palavaga kuri silm. Tüdruk võib isegi nii hoolimatu olla, et loksutab lüpsikust värsket piima maha ja lärtsib ise jaluli sees, ikkagi seisab Vargamäe Eespere piim hea, ei hakka venima ega kedagi.



Kirikusse läheks ka karja–Eedi, sest saunaonu on täna tema eest loomadega soos, aga kuidas minna, kui pole midagi jala otsa pista. On küll raagnahka pastlad, aga need on ammugi läbi: suured augud teistel ninas ja kannas ning tärkmedki juba nii pudedaks pihastunud, et ei pea enam paelu kinni ega kannata hormade venitamist. Halb lugu on ka muude kehakatetega, nõnda et pole parata, tuleb üksinda koju jääda ja ainult vaadata, kuidas teised end ehivad ja lähevad – palja jalu, pastlad või saapad ühes sukkadega näpus, sest nõnda on kergem käia. Pealegi ei raatsita ometi jalavarje pikal kirikuteel kulutada.



Nõnda lähevad Vargamäe oma sulane ja tüdruk, nõnda tulevad kirikulised Ämmasoolt, VõõsikuIt, Hundipalult, Ravalt, Kukessaarelt ja jumal teab, kust maa tagant. Kõik nad tõttavad värava tagant mööda. Aga kes väravas vaadata tahab, see näeb ka seda, kuidas kirikulised mööda soosilda voorivad Sooväljalt ja mujalt kaugemalt.



Iga natukese aja pärast on koeral põhjust õueväravasse haukuma joosta, aga ta teeb seda nõnda, nagu sooviks ta kirikulistele ainult häid pühi ja kallist rahu suurel püha vaimu valangul või nagu oleks tal muidu häbi väravasse vaatama minna, et kas ikka tõesti kõik on kirikulised, kes täna mööda ruttavad.



Kui peremees ja perenaine läksid, tegi Eedi nende ees värava lahti. Muidugi oli tal sellega oma tagamõte. Perenaine mõistis seda ja ütles:



«Tahad ka sõitma tulla?»



Poiss ei saanud rõõmu pärast sõnagi suust, nii väga kihvatas ta süda sees perenaise lahkete sõnade pärast. Ta ainult seisis ja naeratas kahtlaselt.



«Jookse, hüppa peale! Kärmas!» ütles nüüd ka peremees ja peatas hobust.



Nõnda saigi karja–Eedi pererahva vankrile, mis suure mürinaga väljamäest alla sõitis, nagu oleks tal vedada ainult kirikulised. Aga Eedi polnud sugugi kirikulise nägu. Tal oli küll uus kuub seljas ja sealt alt paistis puhas valge särk, aga püksid olid takused ja vanad, istmekohalt ja põlveotstest lapitud. Peas nokata müts. Küll oli ta ise katsunud valge niidiga seda musta nokka mütsile ette ajada, aga niit hargnes varsti ja laskis noka ripakile, nii et ta oli rohkem tüliks kui iluks. Küllap see mõlgitud ja murdunud mütsinokk veel praegugi kuskil vedeleb, aga Eedi ajab temata läbi. Karjas polegi tast suurt lugu, sest ka Aaseme poisil on samasugune nokata müts peas. Ainult kirikusse ei kõlba temaga minna, sinna mitte, seal on kõigil mütsidel nokad ees ja mitte koduse valge niidiga aetud.



Nõnda pidi siis Eedi oma mütsinoka, raagnahka pastelde ja lapitud takuste pükste pärast välja all vankrist maha ronima ja üksinda koju minema. Polnud mingit mõtet kauemaks sinna jääda, sest kirikusse ta ei pääse ja soosillal sõita niikuinii ei saa. Peremees isegi tuli maha ja andis ohjad perenaise kätte: tema üksi pidi vankrile jääma pakkude peksta ja aukude vintsutada.



«Saunatädi on sul siis kodus seltsiks,» ütles perenaine poisile nagu lohutuseks. «Saialeib on aidas kirstus, võta sealt ja söö nii palju, kui süda kutsub, panin hiirte eest kõrvale. Võia võid peale, ära paljalt söö, pühade aeg.»



Pererahvas läks edasi, poiss tagasi. Aga sest poleks suuremat lugu olnud, kui perenaine nõnda poleks rääkinud. Oleks ehk veel parem olnud, kui pererahvas teda sõitma poleks võtnudki, sest siis poleks ta teadnudki, mis tähendab nelipühade esimesel pühal ühes teistega kirikusse sõita, kui paistab kaugelt–kaugelt üle soode kirikutorn, nagu ta paistab täna: sumedalt, päikese kuumendatud õhu sinas, mis aina väriseb ja virvendab. Nõnda on ainult suurtel pühadel, seda teab Eedi kindlasti.



Koju jõudnud, ei saanud poiss enam õueväravalt, kuhu paistis kirikutorn. Ta surus näo vastu tihedaid väravapulki ja vahtis ning vahtis, ilma et isegi õieti teaks, mida ta nii väga vahib. Ta poleks vahtimisega ehk möödaminevaid kirikulisigi tähele pannud, kui mitte tema kõrval istuv koer neile teretuseks poleks haugatanud. See äratas poisi tema suikest. Aga varsti vahtis ta uuesti, nagu polekski koer hiljuti häält teinud.



Nõnda seisis poiss seni, kuni hakkasid lööma kirikukellad – kumedalt ja hellalt. Kunagi polnud poiss varemalt tähele pannud, et kirikukelladel võiks olla nelipühade esimesel pühal niisugune hääl. Juba hommikul kella kuue ajal, kui helistati teateks, et kiriku uksed on avatud, kuulis ta seda kummalist kõla, sest magusa valu pärast südames ei olnud lakas und. Kostab, nagu maetaks mõnd surnut. Nõnda tundub poisile praegu siin õueväraval vahtides.



Nõnda oli ka tema emale löödud, aga ühe kellaga, sest kahe eest polnud maksta. Täna löödi aga kahega, nagu oleks surnud kaks ema korraga: kummalegi lüüakse ühe kellaga, kokku kahega. Siis, paari aasta eest, kui helises üks kell, siis läks ka Eedi kirikusse. Aga täna ta ei lähe, sest täna lüüakse kahe kellaga. Täna sõidab perenaine, kes käskis kirstust saialeiba võtta ja võid peale panna. Tema, Eedi, seisab ainult õueväravas ja kuulab, kuis helisevad nagu surmakellad.



Ah! Kirikus nagu ei löödagi muidu kella kui ainult surnuile. Ja ikka seisab mõni poiss, katkised püksid jalas ja nokata müts peas, kuskil õueväravas, kuulates ning läbi pulkade vahtides, ilma et isegi õieti teaks, mida ta nii väga kuulab ja vahib.



Kui hilised kirikulised Vargamäe Eespere õueväravast mööda tõttasid, nägid nad, et värava taga istub poiss, nokata müts peas, ja nutab. Koer istub poisi kõrval ja haugatab, aga see ei pane seda tähele. Ta ei näe isegi seda, kuidas värava kõrval kidur pihlakas õitseb ja kuidas õite ümber sumisevad mesilased. Ta ei näe üldse midagi, istub ainult õitseva pihlaka all ja pisarad voolavad mööda palgeid. Sest nõnda on kõige parem, praegu on nõnda kõige parem istuda õueväravas pihlaka all. Kaugel aga kumisevad kirikukellad, nagu maetaks kellegi ema ...



Kui pererahvas kirikust koju tuli ja perenaine toidu lauale pani, ütles ta:



«Eedi, sa põle saia kallal käindki»



«Ei tulnd meelde,» vastas karjapoiss.



«Tule siis söö nüüd,» käskis perenaine.



Toit maitseski hea, ainult kui peremees oma sõnadega poleks isu rikkunud, sest keset sööki ütles ta äkki: «Söö kõht täis ja mine vii siis noor mära välja vana juurde, saad ratsa sõita.»



See pani toidu poisi suus ringi käima, võttis söögiisu kui peoga. Sest mis on söök lõbu kõrval noore mära selga istuda ja sõita. Istud kui soojel padjul ja kõik aina vedrutab. Ei vähematki põrutust ega valu, nagu on vana märaga, kel turi nagu noaselg ja kelle jalg joostes kangelt maad töngib.



Hobuse viimiselt koju tulles oli poisi meel üpris rõõmus. Üsna selgesti tundis ta, et täna on tõesti nelipühade esimene püha ja et saunaonu on tema eest karjas. Kui kirikumees nüüd vaevaks oleks võtnud kirikukelli lüüa, siis oleksid nad hoopis teisiti helisenud, mitte nõnda nagu hommikul õueväravas istumisel. Nad heliseksid suures rõõmus, nagu istuks poiss ikka alles noore mära seljas ja kihutaks, aina kihutaks.





*


Nelipühade viimasel pühal oli Vargamäe Eesperes palju müra ja möllu, sest siia oli kokku tulnud hulk noormehi ja isegi neidusid ümberkaudseist peredest. Oli tulnud isegi pererahvast, et näha Vargamäe uut peremeest ja perenaist nende kodus. Nii mõndagi meest ja naist nägid Andres ja Krõõt täna esimest korda. Ometi oli neil hea meel, et neid vaatama oli tuldud, et neid selle vääriliseks oli arvatud.



Muidugi üsna omast peast see rahvamurd Vargamäele ei ilmunud. Pererahvas ise oli ikka mõnele nimetanud, et see astuks pühade ajal nende poole sisse, ja oli juurde lisanud, et hea, kui tuleks ka teisi, noori ja vanu, saaks oma nurga rahvast ometi näha ja tundma. Nõnda oli see sündinud.



Jänni ei jäänud noor pererahvas külaliste ees mitte.



Peremeestele ja perenaistele anti kambris süüagi, sulasmehed ja tüdrukud pidid sellega leppima, et vahetevahel õues ja aida ees võisid õllekapast rüübata.



Rikkalikult just seda va õllemärjukest ei olnud, aga siiski jätkus teisest, sest mis puudus hulgalt, see tasuti omaduselt: kes janu jõi, sel kippusid aina laulud peale. Osa humalavirret kavatses peremees sõnnikuveoks jätta, et saaks õige sõnnikuvedu. Sellekohaselt ta siis ankrupulkagi puudutas. Aga rohkem oleks ehk juba liiga teinud, sest nüüdki lendasid tantsupaarid puhastatud õuel maruhoos. Tüdrukud aina kiljusid poiste käes ja seelikusabad võtsid keereldes veskitiibadena tuult.



Ei jäänud tulemata ka rammukatsumine, ei võinudki jääda, sest kõik tahtsid teada, mis loom see Vargamäe noor peremees õige on. Muidugi ei mindud otseteed lahke peremehe juurde ega hakatud tal rindu kinni. Samuti ei võetud vägipulka pihku ega kutsutud võõrast otseteed sellest kinni haarama. Asja toimetati tasa ja targu.



Algust tegid poisikeseohtu mehed. Need kraaplesid ja jändasid, kuni sekka kisti ka täied mehed. Aga ikka tegutsesid alles aina sulased ja perepojad. Peremehed seisid kaua kõrval, vaadates teiste nalja ainult pealt. Aga kui lõpuks leiti, et polnud kohal kõvemat meest kui üleaedse sulane Kaarel, ja kui Pearu isegi juba tähendas, et «ega tema Kuarle vastu keegi ei sua», siis polnud enam parata, lagedale pidid astuma ka peremehed, kui nad veel üldse meeste kilda tahtsid kuuluda.



«Kes tahab tulla katsuma?» küsis Pearu uhke sulane. «Kas kõrvenurgas siis mehi põlegi?»



Kaarel tõstis oma parema käe ja näitas selle konksus keskmist sõrme, mida ükski ei jaksanud lahti vedada. «Kui õige Kingu Priidu katsuks!» hüüti mitmelt poolt.



Aga Kingu Priidu oli tasane mees, armastas simlit plõnnida, mitte sõrmkooku vedada, kuigi ta oli oma kogult ja rammult sõrmkooguks ehk kohasem kui mänguriista käsitsemiseks.



«Võõsiku peremees, tule siis sina, kui Kingu ei julge,» ütles Tagapere Kaarel.



Ei läinud ka Võõsiku Mihkel, kasvult küll väikesevõitu, aga kõigi teada raudsete kätega mees, kes purjus peaga armastas näidata, kuidas sõrmenukid lauda arme taovad.



Hundipalu Tiit, kes kasvult küll paras mees, jäeti mängust välja, sest kõik teadsid, et tema ärpleb rohkem vaimuga kui rammuga. Tema oli kõrvenurga valgustatum pea, ja kui tema oma suu lahti tegi, siis kuulati teda kui köstrit, peaaegu nagu kirikuõpetajat. Kihelkonnakoolis oli ta omal ajal õpetust saanud ja saksa keeltki lugema õppinud. Kogu oma olekult ja keelelt erines ta teistest, sest tema ei öelnud «ise» ja «mees», vaid «isi» ja «miis». Sellepärast oli ta teiste seas pisut võõras ja tema keele üle heideti nalja. Üks vend oli tal kuskil kooliõpetajaks, teine sünnipaiga peremeheks, kolmas linnas kaupmeheks. Tema oli siin nurgas ainuke mees, kes ajalehte luges. Endastki mõista, et tema ei läinud Pearu sulasega sõrmkooku vedama.



Tuli kord Rava Kustase kätte. See ei põrganud tagasi, oli ta ju mees kui võmm, priske ja punane pealegi. Ka suu oli tal parajal paigal, liigagi, sest vaevalt kuulis temalt tõsist sõna. Aina tühine ärplemine, aina lõõpimine, nagu seisaks ta kõrtsileti ääres viinaklaasi juures. Seal ta ehk oligi nõnda rääkima õppinud, sest tema oli viinaga nõnda harjunud, et pool kortlit piiritust ei pannud teda sülitamagi: maigutas suud ja ajas mehejuttu edasi.



«Pane aga hästi taha,» õpetasid peremehed Rava Kustast.



«Mis ma tast nii väga panen, ta peab ju ikka ära ka tulema,» vastas Kustas.



«Kuarel, tee Kuarle töö,» ütles Pearu sulasele. «Küllap näis, peremees,» vastas sulane.



Mehed pingutasid ja tuuseldasid mööda õue ringi. Taheti neil käsist kinni võtta ja sikutada, aga ei Kustas ega Kaarel olnud sellega nõus. Viimaks läksid nad krobinal vastu tapuaeda, haarasid sellest kinni: seal jäi Kaarel võitjaks.



«Ole raibet,» ütles Kustas, «eks tulndki tagant ää.»



Ta pistis sõrme uuesti Kaarli konksu otsa, aga ikka seesama: Kaarel oli tugevam.



«Ei minul Kaarli taga seisa,» ütles nüüd Kustas, «katsugu mõni teine.»



Pearu muheles: ometi kord oli ta endale õige mehe sulaseks saanud, võta teine kas või kõrtsi kaasa kiskuma.



Polnud enam kedagi, kes oleks tahtnud Kaarliga rammu katsuda. Kõigi silmad rippusid Vargamäe Eespere peremehel endal, sest siin paistis olevat härga ja sõrga. Isegi tüdrukud viskasid silma Andrese poole, kes istus, piip suus, Krõõda kõrval pingil.



«Teisepere peremees, kui katsuks õige sinuga,» ütles Kaarel äkki, millele järgnes üldine heakskiitev kisa.



«Naine, mis sina sellest arvad?» küsis Andres Krõõdalt nagu suusoojaks.



«Mis mina sest arvan,» vastas perenaine. «Ärge aga riidu minge.»



«Kes siis sellepärast riidu!» hüüti mitmelt poolt. «See ju nali, pühade aeg.»



«Mine nüüd tea, kui kaks kõva kokku juhtuvad,» kahtles perenaine.



Andres võttis piibu suust, vajutas kaane kõvasti peale j a pistis tasku.



Konks pandi konksu otsa.



«Jalad vastamisi!» hüüdis Vargamäe uus peremees nüüd.



Nõnda sündiski: paremad jalad suruti keset õue kokku ja siis pingutati. Valitses vaikus. Aga see ei kestnud kaua, sest mehed lendasid peagi igaüks oma külge.



«Kumma võit?» karjuti.



«Las Kaarel ütleb,» vastas peremees:



Aga Kaarel ei öelnud midagi, läks ainult õhetaval näol Andrese juurde ja tahtis veel kord katsuda. Sellest mõistsid kõik, et kaotaja oli tema, mitte vastane.



«Lähme aia äärde, seal on parem tugi,» ütles Kaarel.



«Ükskõik,» vastas Andres.



Ka nüüd lõppes vedu üsna ruttu ja jällegi ei saadud võidu suhtes muud seletust, kui et Kaarel tahtis katsuda kolmat korda.



«Mis me tühja ajast raiskame,» vastas Vargamäe uus peremees pisut halvakspanevalt.



«Kuradi päralt, kas ma siis mees ei olegi või!» karjus Kaarel ägedalt vastu ja läks pinumaalt vägipulka otsima.



Kõik mõistsid, et Kaarel ei tahtnud alla vanduda. Oodati põnevusega.



Vastased istusid murule, vägikaigas seati otse varvaste kohta ja siis läks vedu lahti. Millega esimene katse oleks lõppenud, ei tea, aga enne kui midagi sai sündida, lipsasid peremehe käed äkki pulgast lahti ja sulane lendas täie vedamishoo tõttu tagurpidi üle pea kukerpalli. Kõlas üldine naer. Kaarel tõusis pahaselt püsti ja küsis:



«Meest narrima oled tulnd või?»



«Käed läksid kogemata lahti, muud ei midagi,» vastas peremees. «Ei sülitanud pihku.»



«Siis sülita,» ütles Kaarel, «muidu ei maksa mängida.»



«Maksab,» vastas peremees ega sülitanud nüüdki, kui ta pulgast kinni võttis, seda panid kõik tähele. Ometi kerkis Kaarli tagumik seekord nii kergesti, nagu polekski ta õieti murul istunud. Kõik jahmatasid peaaegu. Kaarel isegi oli enam imestanud kui pahane. Sellepärast uskus tema ja uskusid ka kõik teised, et Andres oli meelega käed lahti lasknud, et Kaarlile vingerpussi mängida, teda teiste naeruks teha.



Katsuti veel mitu korda, aga ikka kerkis sulane, mitte kordagi peremees. See läks viimaks nii kaugele, et tahtis Kaarlile ühe käega tuule alla teha. Aga see häbi jäi sulasel tulemata – Andres oli oma rammuga asjata uhkeldanud.



Nüüd ei saanud Kaarel kuidagi muidu, kui pidi teisepere peremehel ka püksivärvlist kinni võtma, sest selles oli tema peaoskus. Andres oli küll esiteks vastu ja vastu oli ka Krõõt uute riiete pärast, aga lõpuks polnud ometi parata, sest asi muutus pisut nagu auküsimuseks.



Mindi kokku. Kaarel oli lühem ja puges Andresele kohe rinna alla, ajades jalad harkidena eemale. Peremees katsus nii ja teisiti, aga ei saanud kuidagi hakkama. Katsus sulast tõsta aga kuidas sa kurja tõstad, kui ta on sul rinna all: teda tõstes peaksid ka iseendale tuule alla tegema. Nii kõva meest pole aga veel nähtud. Pusiti ja tammuti, kuid äkki välkusid peremehe jalad õhus ja järgmisel silmapilgul lamas ta selili murul, sulane risti rinnal.



Oh seda menu nüüd sulaste keskel! Tüdrukudki kiljusid, nagu oleksid nende eneste sussid õhus vihisenud. Rõõmuhäält tegi Pearugi. Kaarli nägu hiilgas. Aga Vargamäe Eespere perenaine vaikis. Vaikis ka peremees, kui ta maast tõusis. Nüüd oli tema käes kord tahta veel õnne katsuda.



Järgmine pusklemine nõudis rohkem aega, sest peremees oli valvel. Ja kui Kaarel viimaks oma nükkega uuesti välja julges tulla, langesid mõlemad kõrvuti maha ja tõusid niisama targalt üles. Sellest silmapilgust muutus kogu seisukord. Andres oleks nagu äkki Kaarli vigureid mõistnud ega kartnud neid enam. Ta hakkas peale tungima ja varsti virutas ta Kaarli maha. Katsuti mitu ja mitu korda, aga enam ei äpardunud Andresel mitte. Nõnda pidi sulane peremehele ka sülipätsis alla vanduma.



«Esimese korra, ligund, pettis teine ää,» ütles Andres naise kõrvale istudes ja otsaesiselt higi pühkides.



«Viga's siin murul on mängida,» seletas Kaarel poistele suurustavalt. «Aga kui kõrtsis täie mehega kokku saaks, küllap siis näeks, kes kangem löömamees on. Kui ma parajasti kumamisi olen, siis ei püsi ükski minu ees, peksan kas või terve kõrtsitäie üksipäinis läbi.»



Nõnda ei saadudki õieti teada, kumb kangem on, kas Eespere peremees või Tagapere sulane, sest lõppotsuseks oleks pidanud mehed kõrtsi viima, nad seal parajasti «kumamisi» panema ja siis riidu ajama.





VII


Nelipühad olid Vargamäe Eesperes tähtsaks sündmuseks: siis tutvusid nad ümbruskonnaga, neist said niiöelda omad inimesed.



Õllekannu kergitades küsiteldi Andrest, millal mõtleb ta sõnnikut vedada ja kas teeb ta seda omasoodu või kuidas. Kui selgus, et niihästi Tagapere kui Aaseme ja Hundipalu võtavad selle töö enne käsile kui Vargamäe Eespere Andres, lepiti kokku, et tema saadab oma sulase ja tüdruku ühe või kahe hobusega naabrite juurde päevi ette tegema, kust siis omakorda inimesed ja hobused ilmuvad tema sõnnikut vedama. Nõnda said kõige raskemast ja mustemast tööst nagu omamoodi pidu– ja lõbupäevad, kus üksteise võidu higistati, lori aeti ja õhtul kas või tantsugi löödi, kui paras kilk peas oli.



Vargamäe Andresel polnud tänavu sellest hulgana töötamisest suuremat tulu loota, ennem küll kahju karta, sest tema lautades oli vististi vähem sõnnikut kui ühelgi teisel naabril. Endisel peremehel oli niikuinii loomi vähevõitu ja neilegi ei raatsinud ta viimasel talvel põhku alla panna, vaid vedas selle oma uuele kohale, selle põldude rammuks.



Määratud päeva hommikul ilmus Vargamäe Eesperre kuus hobust, nii et omadega kokku sai kaheksa. Juba keskhommiku paiku oli näha, et kui kõigi kaheksaga ühtesoodu vedada, siis on sõnnik peaaegu lõunaks väljas. Et käes olevat tööjõudu õieti kasutada, pani Andres peale lõunat kolm hobust kündma – värskelt laotatud väetist sisse ajama.



Peremees ise oli väljal maha laskmas. Küll kaapas ta kabliga ettevaatlikult, tehes võimalikult väikesed hunnikud ja jättes neile võimalikult laiad vahed, aga ei ühti: tükk kesa jäi tühjaks. Ainuke lootus: ehk saab sügise poole sinna midagi peale vedada, muidu ei maksa seemet maha pildudagi.



Tühja kesa nähes läks Andrese meel nukraks. Tundus, nagu oleks ta kellelegi ülekohut teinud või kedagi petnud. Lohutuseks oli ainult mõte, et tulevikus peab Vargamäe lautades rohkem sõnnikut olema. See lahutas pisut meelt, nii et peremees võis ka teiste tujust osa võtta.



See oli aga täna kõige helgem, sest humalavee kõrval ei puudunud ka porujomm. Lõunavaheajal oli teisepere Kaarel oma hargivarre juba katki tõstnud, mis Andresele tõendas, et rõõmuvett oli saadud tarbeks, isegi liiga. Kui veel lisada, siis võivad ka teised hargivarred murduda ja nõnda jääks töö lonkama.



Laudast kostis vali meeste lori ja hobuseid aeti suure häälega, nii et see põllule laotajate kõrvugi kostis. Võib–olla just sellepärast, et mehed nii valju häälega hobuseid ajasid, sattusid ka laotajad tujju, nagu oleksid nad lilli noppimas või marjul, ja meeste häältele vastuseks kõlas hele naer ja kiljumine.



Mida enam lähenes õhtu, seda enam valjenes meeste hääl ja seda heledamaks said naiste kurgud. Mõni seda teab, kui valjuks ja heledaks Vargamäe Eesperes kõik oleks muutunud, aga õigel ajal lõppes sõnnik laudast.



Viimaste koormatega tulid tõstjad ise väljale, et oma silmaga näha, mis need tüdrukud seal kilkavad.



Aga tüdrukud ei kilganudki nii väga, kui mõni täismees sõnnikukoormaga tuli. Selle asemel lasti kätel käia, nii et hoia silmad lendava sõnniku eest.



Viimasena ilmus oma koormaga teisepere Kaarel. See oli mees, kelle järele nilpasid tüdrukute keeled, sest sel oli jaksu ja kuraasi. Vargamäe Eespere peremehe vastu ta nelipühil küll ei saanud, aga seda tüdrukud ei arvestanud üldse mitte.



«Minu oma on see viimane, kallis teisepere peremees,» ütles Kaarel heas tujus.



«Napp on see küll, aga põle midagi parata, kui rohkem ei anta,» vastas Andres.



«Küll annaks,» kinnitas sulane, «annaks juba hea õlle ja kange viina eest, aga otsas, ei enam. Kui rohkem tahad, peab tegema.»



«Otsas on ka õlu ja viin,» ütles peremees.



«Seda leidub ikka veel ankru uurdes ja pudeli põhjas tilgake,» arvas Kaarel.



«Kas ikka veel vähe saand?» hüüti tüdrukute poolt vahele.



«Kisa kostab juba kirikuni,» ütles oma pere Mai nagu etteheitvalt.



«Aga kelle kisa see lautagi kõrvad lukku pani?» küsis Kaarel vastu. «Koer pistis õues ulguma, hobuste kõrvad läksid kikki.»



Mai kummardus, et oma magusat naeratust varjata:



Kaarel oli tema kiljumist tähele pannud. Kaarel võibolla aimaski, miks Mai nõnda kiljus.



«Kaarel, viid sa mu koju?» küsis Tagapere Miina endi sulaselt.



«Kus mul see kodu on,» vastas mees lõõpivalt, «isegi alles teise toanurgas.»



«Võtad mu sõitma?» küsis tüdruk uuesti.



«Traavel väsind ja tõld sitane,» vastas sulane nüüd.



«Tuleks nõndagi,» ütles tüdruk.



«Kuhu sa ikka tuled, kui mina ei lähe,» lõõpis sulane edasi, ise aga pilgutas Eespere Maiele salakesi silma. Ja kui paras aeg kätte jõudis, kargas Kaarel püsti vankrisse ning karjus:



«Säuka! Kes saab kõige enne?»



«Mina!» hüüdis Mai ja oli krapsti vankril poisi selja taga. Hobune pistis jooksu, teised laotajad jäid sinnapaika.



«Kabligi jätsid teised maha,» ütles peremees.



«Mis nüüd kablist, saaks aga tüdruku peale,» ütles saunatädi, kes ka laotajate killas oli.



Aga Kaarel ei ajanudki nii väga, kui oli teistest eemale jõudnud. Ei, ta laskis hobusel üsna pikkamisi astuda. Ka ei jäänud ta püsti seisma, vaid võttis istet ja laskis Maiel oma põlvile toetuda: nõnda oli tüdrukul pisutki puhtam ja viisakam.



Sellega oli Kaarlil oma plaan. See oli tal juba viimase koormaga väljale tulles. Nimelt tahtis ta Maiele öelda, et tema on kenam kui nende endi Miina, olgugi see noorem. Ta tahtis Maiele öelda, et tema meeldib talle rohkem kui kogu kõrvenurga tüdrukute kupatus kokku.



Ometi ei öelnud ta Maiele midagi selletaolist, laskis sellel ainult põlvele istuda, et oleks pisutki parem ja puhtam istuda sõnnikuveo–vankril, pani oma parema käe talle ümber piha ja juhtis pahemaga hobust. Peaaegu oleksidki nad nõnda toa juurde sõitnud, ilma et Kaarel sõnagi oleks lausunud, sest armuavalduseks polnud ta küllalt «kumamisi». Ometi viimaks sai ta sellega hakkama, sest ta küsis tüdrukult:



«Mai, kus sa magad?»



«Kaarel, metsas kuuse otsas,» vastas tüdruk kelmikalt.



«Kas aidas?» päris poiss.



«Ei, sealaudas,» naeris tüdruk.



«Või lakas?»



«Villavakas,» naljatas tüdruk edasi.



«Ütle ometi,» painas Kaarel.



«Otsi ometi,» palus Mai.



«Ma tulen täna.»



«Parem tule homme.»



«Täna on etem.»



«Ülehomme veel etem.»



«Ma räägin tõsiselt, Mai.»



«Mul on nutt varaks, Kaarel,» naeris tüdruk poisi põlvil.



«Tead mis, Mai?» ütles poiss.



«Ei ma tea ega tahagi teada,» vastas tüdruk, endal süda aga aina hüppas sees.



«Kui teeks õige pulmad.»



«Ja sõidaks sõnnikuvankril kiriku,» naeris Mai, endal aga tõepoolest peaaegu nutt varaks, sest tal tuli äkki meelde, et mitte esimest korda ei tehta temaga pulmadest juttu. Ta kargas poisi põlvilt üles, songutas kõigest jõust ohje ja nõnda sõitsid nad mürinal toa juurde, ise kisades ja karjudes, nagu poleks nende vahel peale lõõpimise midagi olnud.



Kodus läks varsti mürgel lahti, kätepesemisel nimelt. Tuldi mõttele, et peremeest peab kastma, on ju tema täna esimest päeva sõnnikuveos. Kastmine algas ainult käega pildudes. Aga peremees võttis veevanni ja kallas selle pildujaile kaela. Keegi ei oletanud, et peremees nalja nii tõsiseks pöörab. Kogu õu oli äkki kiljumist ja karjumist täis, sest igaüks kahmas mõne riista kätte ja vinnas teisele vett kaela, oli see külm või soe. Joosti ja aeti üksteist taga. Nii mõnigi poiss või tüdruk oli üleni märg. Aga ei olnud märjemat, kui oli oma pere Mai. Põhjuseks oli vististi see, et tema ise nii agar oli teisi kastma. Aga tema pillutud veega oli imelik lugu, kõik panid tähele, et oma pere Maie kasteveega on väga imelik lugu: sest viskas ta selle kuhu ta viskas, ikka sadas ta teisepere Kaarli kaela. Samasugune arusaamatu lugu oli ka Kaarli läigitatud veega: paiska ta või vastu sinist taevast, ikka sorisevad sellest teisepere Maie riided.



Kõik, kes seda imeasja nägid – ja seda nägid kõik –, mõistsid, et Maiel ja Kaarlil peab midagi olema või et neil peab midagi tulema, muidu see ei või olla. Nõnda oli siis Mai esiteks jumalamuidu hobu ohje songutanud ja suure kisa ning mürinaga koju sõitnud, sest kastevesi jutustas teistele niikuinii varjatud saladuse ära.



Aga asi oli üsna loomulik: Kaarel oli tugevamaid mehi, Mai matsakamaid naisi. Pealegi oli Maiel valge pea ja nii vaiksed ning sinised silmad, et poisid neist kohe marru läksid. Need polnudki nagu Maie omad silmad – niisugused olid nad.



Kui Mai endale aidas kuivad riided oli selga pannud, paistsid tema silmad Kaarlile veel sinisemaina ja vaiksemaina. Sellepärast ei saanud ta kuidagi muidu, kui pidi klimbisuppi ja sealiha peaaegu pimesi sööma, sest vahetpidamata piilus ta Maie poole. Ka unustas ta, kui palju ta peab sööma, nii et ta kõhule kippus liiga tegema.



Mai sellevastu ei saanud toitu suust alla. Supi sisse kastis ta lusikat ikka veel, aga liha jättis hoopis puutumata. Mai oleks ehk supigi söömata jätnud, kui mitte tema lusikas Kaarli omaga ühe kausi vahet poleks käinud: Kaarli lusika pärast kippus Maie lusikas kaussi. Juhtus nõnda, et Kaarli lusikas Maie lusikast klimbi ära nälpas. Aga sest polnud midagi. Mai oleks hea meelega kõik klimbid kausist Kaarli lusikasse korjanud – oleks korjanud selle külma vee eest, mis Kaarel talle õues kõigi silmade all kaela kallas.



Kui Kaarel peale sööki Maielt uuesti tema magamispaika küsis, ei saanud see muidu, kui pidi vastama nagu kord ja kohus.



«Tulen täna,» ütles Kaarel siis.



«Ää täna tule, Kaarel,» palus tüdruk, sest ta kartis poissi. aga veel rohkem iseennast. Vastuseks kordas poiss kindlamalt:



«Tulen täna ... kui kõik on magama läind.»



Maiel oli nii hea kartes ... Poiss tuleb kui varas öösel. Aga aidauks on seestpoolt haagis, haak ja obadus on tugevad. Mai võib kogu ööks haagi ette jätta, eks tulgu siis poiss. Tulgu Kaarel, küllap näis, kuidas ta tuleb. Maiel on nii hea meel, et ta kardab Kaarlit ja et uksehaak ning obadus on nii tugevad.



Hea meel on ka peremehel ja perenaisel sängi minnes. Oli tüli ja kulu mis oli, aga nüüd on sõnnik väljas ja suur hulk temast sissegi küntud. Ainult kahju, et teda nii vähe oli, sellest on tõesti kahju. Aga tulevaks kevadeks peab teda vähemalt nii palju olema, et kaheksa hobusega saab päevotsa käristada. Tingimata nii palju. Selles sõnniku–unistuses uinuski Vargamäe Andres. Sest nagu Mai lootis Kaarli pillutud külmast veest eluõnne, samuti nägi Andres rohkemas sõnnikus paremat tulevikku Vargamäel.



Ainult Krõõt, Vargamäe noor perenaine, temal ei olnud täna unistusi oma mehe kõrval. Tal oli ainult tundmus, et tema on tõesti perenaine, kel on rasked kohused. Kui aga saaks liikmed välja sirutada, et homme suudaks õigel ajal tõusta! Ainult liikmed välja sirutada!





VIII


Valmistuti heinatööle. Nii mõnigi muu vajalik töö jäi selle kõrval tegemata, sest polnud ju parata. Töid lükati iga päev tuleviku peale, nagu oli seda teinud eelminegi peremees.

Vikatid ja luisud olid kodus, löed ja rehad puudusid alles.

«Juss, pean ma ka sinu vikatile löe tegema või saad sa ise sellega hakkama?» küsis Andres sulaselt.

«Mis nüüd sina, peremees,» vastas sulane, «küllap saan isegi otsale.»

Nõnda jäidki sulase asjad tema enda teha. Aga teiste eest muretses peremees, muretses ka tagavarade eest, et oleks võtta, kui miski murdub.

Rehapulkadeks oli Eedi soost sajakoorseid korjanud, aga neist ei jätkunud kõigile, pidi pihlakasi lisaks tegema. Rehavarred oli peremees vanast kodust kaasa toonud, sest ta oli kartnud, et siin soomail ehk puuduvad kohased kuused. Ta oli nad raiunud kõige paremal mähiajal, nii et oleksid käele pehmed kui siid ja samet.

Algust tehti heinatööga mõni päev enne jaani. Ilm polnud küll sugugi heinailm, aina uitsetas vihma, aga rohi oli täis kasvanud ja jaanipäevast pidi algama kuiv ning palav. Seda kuulutas kalender ja seda tõotasid ka talvemärgid, mida vanad inimesed olid meelde pannud. Nõnda siis: vihmaga niitma, muidu pole kuivaga loogu võtta.

Vikatite ja jõudude proovi tehti välja all. Nii ühtede kui ka teistega jäi peremees rahule. Kõige halvem lugu oli ehk perenaise endaga, sest temal kadus viimasel ajal söögiisu, süda kippus toidu peale aina läikima.

«Noorikuga põle änam õige lugu,» lausus saunatädi saladuslikult, kui ta hädast kuulis.

«Ega hullu tea,» naeratas perenaine häbelikult vastu.

«Plika vist,» arvas saunatädi. «Plikad, raiped, ajavad ikka südame halvaks. Mul oli niisama, aeva käi aga põesa najal öökimas. Ja mitte toitu sees ei pea, tee mis tahes.»

«Kas sul siis ka neid on olnd?« küsis perenaine imestades, sest esimest korda kuulis ta saunatädi lastest. «Kaks oli, teine poeg, teine tütar,» vastas saunatädi. «Läksid teised mõlemad surnuaiale. Seda ma jõlgungi seal iga pühapäev.»

«Änam põle olnd?» küsis perenaine.

«Ei änam,» vastas eit. «Aastate pärast oleks võind olla, aga ei tea, on see minus või vanamehes; ei ole, mitte änam ei ole. Ja ega tulegi, vanaks jääme.»

«Ükski oleks võinud olla,» arvas perenaine.

«Jah, pesamunake,» vastas eit. «Oleks ometi, kellele teeks ja korjaks. Aga nüüd elame nagu kaks kõdund kändu, ei ainustki võsu, oota aga, et saaks lastele järele ... Ega perenaine teagi, kus on meie surnuaed.»

«Ega tahagi teada,» ütles perenaine.

«Või minagi tahtsin, aga kes küsis,» lausus eit alistunult.

«Jah, kes küsib,» kordas perenaine.

Nõnda sai Vargamäe Krõõt teada, miks tema süda nii väga läigib toidu peale. Aga ometi ei võinud ta sellepärast töös tagasi tõmbuda. Endiselt pidi ta tegema koduse talituse ja pidi siis tõttama appi heinalistele, sest kolmekesi ei suudetud Vargamäe heinamaid vikatiga üle käia. Neligi inimest oli vähevõitu. Tagaperes võis nii mõnigi päev kuut–seitset näha.

Heinaaeg see oligi, mil Krõõt õieti mõistis, mis tähendab olla perenaine. Tõused ühes päikesega, lüpsad lehmad, saadad karja välja, ajad sead koplisse, koristad toad, küürid piimanõud, teed perele toitu ja viid selle heinamaale järele. Astud ja tõttad, nagu oleks sul mitu paari jalgu all. Rühmeldad ühes teistega heinateol, ja kui teised hakkavad mõtlema lõuna ning lõunauinaku peale, pistad sina tuhatnelja koju, sest seal inisevad lehmad, oodates pikisilmi lüpsmist, seal ootab karjane, kelle pead jälle välja saatma. Oled sa kodus küllalt ümber tuuseldanud, lippad uuesti heinamaale pere juurde, et ka õhtupoolikul mõni tund abiks olla. Aga tööga läheb aeg lennates, päike ruttab õhtusse. Jällegi läheb perenaine kodu poole, nagu oleks tal tuli takus. Perele vaja süüa teha, sead ruugavad tänavas, sest koplis pole neil suuremat võtta, kõhud teistel tühjad kui lõõtsad. Perenaist nähes karjuvad nad otse suure häälega, nagu oleksid nad mõned moonutatud lapsed. Nõnda räägibki nendega perenaine, sest õigeid lapsi tal veel ei ole.

Aga peab ka lehmade peale mõtlema, sest kuidas sa neile tühja käega alla lähed, kui nad tulevad pehmest soost ja inisevad perenaist silmates. Niikuinii ei ole piima tarbeks, aina keeda jahukörti lisaks ja vala kirnu hulka või loksuta teda kaljaga segi. Sellepärast siis: kuna supp keeda poriseb, mine kapsaaeda, jookse kartulisse, käi sirbiga või vikatikiipsuga – head selleks ei võeta mööda aiaveeri ja põllupeenraid, koobitse ja korja, kitku ja kanna, sest see on perenaise kohus.

Teed ja tuuseldad hommikust õhtuni, aga tööhunnikut pole kuskil, mida kellelegi näidata. Millega hommikul algad, sellega ka õhtul lõpetad. Ikka kordub seesama, nagu oleksid puuri pistetud orav, kes tallab seal oma ratast.

Meespere poeb õhtul magama, läheb sagedasti tüdrukki, sest tema käib ju välistööl. Perenaise välist tööd ei võta keegi arvesse, peremees isegi mitte, nagu käiks perenaine heinamaal ja põllul ainult mängimas, aega viitmas. Viimasena koperdab perenaine üksinda talus, teeb ja tõttab, nagu oleks tal viimne päev teha ja tõtata.

Kui ta sängi poeb, norskab juba peremees, sest väsimus on tinane luis ja lihastes. Sest ka tema pole endale armu andnud, vaid on tööd kiusanud kui vihasemat vaenlast. Sulane sülitab ja vannub igal õhtul, et peremees tapab tööga ära, sest ega või ometi heinakaarel maha jääda, kui peremees ees lillutab.

«Söödab, kurat, hästi, aga tööga pinnib veel paremini,» ütleb Juss Maiele.

«Mis sa hädaldad, põle viga ühti,» vastab see, sest temal on praegu niisugune meeleolu, et töö ja kõik muud eluraskused oleksid nagu tühine mänguasi.

«Tuleks ometi vihmased ilmad, saaks pisutki hinge tagasi tõmmata,» ohkab sulane.

«Ei sa saa vihmagagi,» vastab tüdruk. «Küll saan,» vaidleb Juss vastu.

«No ei saa,» kinnitab Mai.

«Miks siis ei saa?» pärib sulane.

«Küll sa näed, et ei saa,» ütleb tüdruk.

Ja ei saanudki. Tulid küll vihmased ilmad, aga ikka oli nõnda, et polnud aega silmagi sügada.

Peremees leidis kohe, kui hirmus raisku olid lastud heinamaad minna. Igal pool laiutavad end madalad vaevakase– ja pajupõõsad, igal pool võserik ja rägu, kasenäss ja kadakaski. Ning mättad, aina mättad, mille vahelt koobitse vikatiga rohulajusid. Harva saad õige kaare ajada, harva võid õieti lüüa. Peremehel ei võinud siin muud mõtet olla kui – kirves kätte ja maha! Veel parem: juurtega välja, et poleks järgmisel aastal võsu ega kände, mis nälpavad vikatil kas või kanna tagant.

Nõnda oli sulase põli vihmaga veel räbalam: pidi raiuma mättaid ja põõsaid, kust rabises vihma kahekordselt. Õhtuks polnud ei peremehel ega sulasel hamba allgi kuiva kohta. Aga peremees ei teinud sellest väljagi, istus tule ääres, särk auras seljas, endal aga nägu ees, nagu oleks täna olnud see õige töö, täna see õige elu. Heinamaal mustendasid haovirnad ja mättahunnikud. Viimaste kohta ütles peremees:

«Las kuivavad, tuleval suvel tuli otsa või talvel lauta loomadele alla. Saab suur tükk puhast maad, rohi pääseb kasvama, vikat liikuma.»

Aga peremehe jutt ei leidnud vastukõla, sest sulane oli juba otsustanud, et tema teist suve enam Vargamäel ei niida, mitte mingi hinna eest. Mai pole küll veel otsustanud, kas ta jääb siia või otsib uue peremehe, aga teda mättaraiumine ei huvita, eriti praegu mitte. Temal on omad asjad ja need on palju tähtsamad kui peremehe mättad või põõsad. Tema asjad on pisut teisepere Kaarli käes ja sellepärast ei teagi ta, kas ta tuleval aastal veel Vargamäel niidab või kuskil mujal.

Nõnda pole kedagi, kes peremehe juttu tõsiselt võtaks ja kes teda tähelepanelikult kuulaks. Ja kui peremees ometi muidu ei saa, kui peab oma juttu jätkama, siis näib, nagu ei räägikski ta inimestega, vaid tulega või samade mätaste ja põõsastega, mida ta kogu päeva rägus, märg särk seljas.

Sulasel on ainuke mõte: saaks küüni värskete, krõbisevalt kuivade ja vommiliselt palavate heinte sisse, küll seal kuivab särk seljas, kuivavad püksidki jalas. Hommikuks on neil pisut värske heina lõhnagi küljes. See on kõige magusam lõhn, mida Juss teab. Kangegi on ta omajagu, sest hommikul on mõnikord pea raske ja süda kipub läikima, nagu oleksid nad eile õhtul liiga porujommitanud.

Vargamäe Juss ei tea ka pehmemat aset, kui on värsked heinad küünis. Heidad õhtul kõrge virna otsa, aga kui öösel hirmsa kuumuse käes sonides ärkad, leiad enda nagu virna alt. Lõhnavate murdlainetena on heinad magaja üle kokku langenud. Ronid uuesti virna otsa, aga hommikuks oled jällegi nii sügaval, et peremees võib enda hääletuks karjuda, sulane ei kuule ega kuule heinte alla. Veel talvel, kui heinu tõstad ja kui suvised lõhnad ninna hakkavad, tulevad meelde vihmane ilm, kaelani märg särk, läbiligunud püksid, vilud värinad väsinud kehal ja heinte uimastav kuumus.

Issand karistagu ja kirikuõpetaja noomigu küll peremehi, kes oma sulaseid heinakaarel tapavad, aga antagu andeks Vargamäe Andresele kõik tema patud kuumade ja lõhnavate heinte pärast, sest nõnda tahab tema sulane Juss igal õhtul, kui ta küüni magama poeb. Issand andku andeks kõigile nende patud, ainult jätku Juss mängust välja, sest tema ei soovi enam midagi, mitte kui midagi, ainult oma särki ja pükse kuumas heinas kuivatada. Ärgu ka küsitagu Jussilt, kuhu ta tulevaks aastaks enda kaupleb, sest võib–olla jääb ta Vargamäele paigale, kui peremehel on küünis nii kuumad ja lõhnavad heinad.

Kui Vargamäe rahvas heinateoga jõe äärde jõudis, kihas kogu maa inimestest. Aina luiskamine, aina välgatavad särgid põõsaste vahel, pilliroo ja kõrkjastiku taga.

Õhtul tuled, palju tulesid ja tulede kohal vardais pajad poriseva supi või kartulitega. Aga kui sütele ilmub pekipann, siis pole muud, kui aina nuusuta ja nuusuta, sest mis on sealiha lõhna vastu angervaksade ja uimastavate jõerohtude lõhnad.

Vesi jões on nii vaikne, et vaevalt märkad tema liikumist. Sulpsatab lagedal kohal väike kala, lobistab vool rohus ja kõrkjastikus haug, kes püüab oma väiksemaid vendi, kuni ta ise langeb roaks mõnele suuremale. Kui huigatakse, siis huikab vaikne vesi nagu küünide suu läbi vastu.

Tiirlevad pääsukesed, püüdes sääski poegadele küünipennil või roovilatil pesas. Häälitsevad, kuni hakkavad õhtul häälitsema ka inimesed – esiteks üks, siis teine, varsti kolmas ja neljas, kuni kajab kogu jõeäärne laulust ja huikeist.

Raske on nüüd peremeestel tütreid ja poegi, sulaseid ja tüdrukuid õhtul küüni saada, tapa neid päevakuumuses heinakaarel niipalju kui tahad. Aina vahivad teised jõe poole, kus sulpsatab kala ja kus seisab pilliroos lamedapõhjaline lootsik. Aina vahivad ja kuulatavad, kust kostavad laulud ja huiked. Või kui poevadki su enda silma all küüni, siis hiilivad sealt silmapilk välja, niipea kui suleb magus uni sul silmad, teeb kurdiks kõrvad.

Hiilivad välja ja lähevad, nagu ootaks neid kuskil jõe taga või siinsamas kõrkja– ja pilliroopadrikus tõotatud õnn. Auravas ja lõhnavas jões on uimastav õnn! Seda teab ettevaatlik saarmaski, kui ta solistab kord siin, kord seal, seda teab ka põder, kes ragistab pilliroorägus. Seda ei tea ainult peremehed, kes ajavad noori õhtul küüni magama, sest nemad ei usu õnne ega tulevast elu.

Homme saagu heinakaarel mis tahes, homme aidaku seal jumal ise, sest tema on ju loonud kõik need huiked ja hääled, virvendused ja valendused. Tema on loonud selle hämara öö ja mustendava soo ning raba, mis raamib jõge taevamüürina ...

Aga Vargamäe Andres arvas, et selle taevamüüri vastu peab võitlust pidama, sest tema tungis aasta–aastalt jõele ikka lähemale. Võserik ja rägastik oli elujõulisem kui jõekalda luht. Põõsastik tallas rohu jalge alla ja astus samm–sammult edasi.

Aga millega siis loomi toita, kui rohu asemele tikub põõsastik? Sellepärast – maha ussipesa, tuleroaks lopsakas risu, kuigi ta paneb kurjasti vastu. Ei aita põletamine, raiumine ega juurimine. Kuhugi sügavale maa alla jääb ikkagi mõni juurekonts ja sellest tõuseb järgmisel aastal haljendav võsu: rõõmus ja värske, nagu oleks tal must muld söödaks.

Võitled nagu mõne sajapealise mao vastu ja sured, enne kui jõuad raiuda kõik pead. Selle mao seeme tõuseb heinamaal, tõuseb karjamaal, idaneb põllul, ja igal pool rähkleb temaga peremees, nii et nahk nuriseb seljas iseendal ja ka käsualustel. See on tema unistus, see on tema õnn heinakaarel ja künnivaol.

Heinatöö lõpu poole oli Andresel selge, et pole võimalik karja suurendada, kui ei jõua heinamaid teiseks teha. Põllupõhulegi ei võinud suuri lootusi panna, sest viljades oli lopsakust vähe – orased aina tikkus. Rukis oli väljamäel nõnda, et võis öelda: konn istub kaenlaaukudeni sees. Põldu oli endine peremees vististi meelega narrinud, temalt aina võtnud ja võimalikult vähe talle andnud. Aga põlluga on ikka nõnda, et kui narrid teda korra, siis narrib tema sind üheksa korda vastu. Seda tundis nüüd Vargamäe Andres.

Jutuks tuli see tal Tagapere Pearugagi. Aga see vastas iseteadlikult:

«Ei mina või kaevata ühti, mul heinakuared, et hüppa kas või kepiga üle. Mina suan tänavu kindlasti ühe osa rohkem kui mineval uastal. Oleks kõik uastad nõnda, siis ... »

«Ei mina või kiita ühtigi,» rääkis Andres. «Lootsin paremat.»

«Minu mua on parem,» kiitis Pearu. «Niisukest muad pole sinul ega teistel. Puht–vuasahein, mehele püksivärvlist suati.»

Tõepoolest oligi Tagapere jõeäärne heinamaa Eespere omast palju parem. Pearu oli ise siin olnud, kui kohad krunti aeti, oli maamõõtjale pistnud, mis pista võis, ja see oli vastutasuks sihid ajanud, nagu neid vähegi võimalik oli ajada. Kuna jõgi Vargamäe all suure ja järsu pöörangu läände tegi ja Vargamäele nagu oma põlvesilma kurgu alla surus, siis võidi Pearu krunt suuremalt osalt selle põlve otsa asetada. Väike osa temast ulatus ka teisele poole jõge ja võttis seal enda alla kogu jõe põlvekõverduse – jõekääru. See oli nõnda hästi seatud, et paremat ei osanud ei Pearu ega tema isagi tol ajal tahta.

Vargamäe Eespere krunt ulatus allpool jõe äärde ja ta seisis kõik siinpool kaldal. Kui Tagapere peaaegu neljanurgelise lahmakana hoidis jõepõlve süles, siis pidi Eespere krunt omakorda nii–öelda Tagapere krundi ümbert kinni võtma, et üldse jõe äärde pääseda. Kahe talu piir jooksis lepiku alt otsesihis mõlema Jõessaare vahelt läbi ja tegi siis järsu pöörde jõele. Samasuguse nurga tegi ka teine piir, mis seisis Aaseme krundi vastas. Selle viimase talu piirid aga ei pääsenudki otseteed jõele. Tema jõeäärne heinamaa seisis eraldi maatükina, kuhu ei pääsenud oma looma jalg muidu kui läbi teise krundi.

Kõiki neid asjaolusid oli Andres juba koha ostmisel tähele pannud. Väga võimalik, et ta Vargamäe Eesperet kunagi poleks ostnud, kui ta teda ainult Tagaperega oleks võrrelnud. Aga tema võrdles teda ka Aasemega ja nõnda ei paistnudki asi väga halb.

Ometi oli ta seda, sellest sai Andres alles heinaajal õieti aru. Eespere ei saanud ju muidu kraavigi jõkke juhtida, kui pidi ringi ümber Tagapere maa käima. See aga võis kergesti iga kraavi jõepõlve otsa sihtida: tee oli kaks korda lühem kui Eesperel. Pealegi kukkus tema kraavides vesi paremini, kuna Andrese kraavides vesi õige tee leidis alles Jõessaare taga, kus võis pöörduda otsekohe jõe poole. Kaevab Tagapere kraavi, siis saab sellest kasu ainult tema, teeb seda aga Eespere, siis kaitseb ta suurel määral vee eest ka Tagapere krunti.

Põldude jaotamisel oli samuti silmas peetud Tagapere kasu. Eespere oli saanud enamasti kõrgema kivise kärka, Tagapere madalama ja lausalisema maa, kus kive vähem ja mulda rohkem. Pealegi olid Tagapere käes peaasjalikult vanemad põllumaad. Eesperel uuemad. Teati rääkida ajast, kus Eespere kõrget väljamäge, mille tipul ikka veel mõned põlised männijändrikud kasvasid, oli katnud alles pime mets, enamasti kuusik, miks ka kogu saart siis Kuusiksaareks hüütud. Pikkamisi aga roninud sahk mööda mäge kõrgemale, kuni jõudis sinna, kus ta praegugi peatub. Kümmekond vana pedakat mäenukil on mälestus Vargamäe endisest aust ja uhkusest.

Metsa hävinemine Vargamäel seisnud ühenduses tema praeguse nime tekkimisega. Alguses olnud Kuusiksaarel ainult üks talu, praeguse Tagapere asemel, ja seda talu hüütud saare järgi Kuusikuks. Elanud siin jõukas mees, kel olnud mitu paari veohärgi, ja nendega küütinud ta talvel ühe suure kuuse teise järel linna ja teinud rahaks. Metsavaht oli muidugi puskariga pimedaks löödud ja teised kõrvenurga mehed vaikisid, sest igaüks talitas ise Kuusiku vanamehe eeskujul, niipalju kui vähegi võimalust ja jaksu oli. Kõik aga naersid ja ootasid pikisilmi, et mis küll siis sünnib, kui ühel ilusal päeval leitakse, et Kuusiksaare paremate saepakkude asemel veel ainult kännud leiduvad. Juba eemalt vaadates võis harjunud silm tunda, et Kuusiksaar polnud enam endine metsamütsakas, vaid muutus aasta–aastalt aina harvemaks.

Mida kõik pikisilmi ootasid, see saabuski lõpuks.

Pikemalt jahisõidult ükskord talvel tulles arvas mõisasaks heaks Kuusiku ja teiste üksikute talude kaudu koju sõita, liiatigi, et siit näis päris hea ja kõva tee käivat. Kuusiksaare alla jõudes eksiti pisut ja mindi mitte tallu, vaid selle salaraiestikku, kus saksale kaks paari veohärgi vastu tuli, saepakud peal. Peremees märkas õigel ajal saksa ja putkas ise metsa, nii et sulane jäi üksi kohtu ette. Aga asi lõppes teisiti, kui keegi oli arvanud. Sest kui mõisasaks, keda kui suurt naljahammast tunti, sulaselt kõik oli kuulnud, mis vaja, käsutas ta esimese paari veohärgi ühes saepakkudega mõisa, laskis siis hobustel ümber pöörata ja sõitis minema.

Peremees tegi, nagu saks sulast oli käskinud: saatis esimese paari härgi mõisa, teise paariga läks aga rahulikult linna saepakke müütama. Ka hiljem jätkas ta nende vedu, nagu poleks midagi iseäralikku juhtunud. Aga need, kes asjast kuulsid ja ammugi Kuusiku koha peale hammast ihusid, tõttasid mõisa seda saksalt endale paluma, sest nad arvasid, et vana peremehe päevad on nüüd loetud. Ent mõisasaks tegi imestava näo ja küsis, et kuhu see Vargamäe Jüri siis ise oma vanade päevade sees tahab minna. Ja kui siis seda härgade ja saepakkude lugu meelde tuletati, ütles härra, et ega ta ometi loll ole, et ta sellise mehe kohalt minema ajaks, kes laseb paari härgi ära võtta, ilma et ta sellest köhataikski.

Nõnda kuuldi mõisasaksa enda suust esimest korda Kuusiku asemel Vargamäe nimetust.

Uus nimi pidi rahvale meeldima, sest peagi taganes ta ees vana, nagu taganes ka kirve ja veohärgade ees Kuusiksaare kuusik. Ja mis jäi kirvest ja veohärgadest nõrgemat harvalt järele, selle murdis tuul või kiskus juurtega maast. Ainult männid, need pidasid vastu, need peavad mäetipul praegugi vastu, sest nemad kartsid ainult inimest.

Mitme–setme aasta pärast, kui Vargamäe Jüri läks mõisa renti maksma, küsinud härra temalt, et mis teeb kuulus Kuusiksaare kuusik. Ja kui ta sellelt vastuseks sai, et tuul on kuusiku maha murdnud, siis arvanud härra, et nüüd võiks tuule murtud kuusiku asemele talu asutada. Nõnda see sündiski: Vargamäele tuli veel teine peremees. Ja et tema oma hoonetega asus mäele, kuna endine talu lömitas all orus, siis hakati neid hüüdma Mäe ja Oru. Kogu saarele aga anti mõisakirjas nimeks Vargamäe ja kohtade kruntiajamisel märgiti talud Eespere ning Tagapere. Nõnda on käinud see põlvest põlve ja käib igavesest ajast igavesti.





IX


Vahetpidamatus rähklemises kadus Vargamäe Eesperes suvi. Polnud aega silmagi sügada, aina üks töö teise otsa. Polnud heinatöö veel lõpul, kui juba kippus pudisema rukis, muudkui viska vikat ja võta sirp.



Heinamaad aru järgi päratu hulk, kõõbi teda või mihklipäevani, heina ennast aga ikka vähe ja vähe, sest maa on paljas. Samuti rukkiga. Sai teist sirbiga korjata, nii et küürus pistis pussiga, aga peksmisel leiti kasteheina ja teri nagu köömneid. Müügi peale ei võinud mõteldagi, hea, kui pole tarvis kevadel magasiaita minna.



Kaer ja oder tõotasid paremat saaki, vist sellepärast, et peremees ise oli nad külvanud ja seemendanud. Ka kartulitel olid madalamais paigus üsna kenad pealsed. Juba õitsemise ajal leidis peremees neil suured nubulad alt.



Lina ei täitnud tema peale pandud lootust. Tehti teine veel kevadel küll raske maa peale, aga ei tea, kas oli seeme halb või tegi vesi liiga – harvaks jäi, kuigi kiul polnud väga viga.



«Neist ei saa tänavu midagi ära anda,» ütles perenaine peremehele, «kuluvad kõik omale särkideks ja kottideks. Ja kottidest on veel suurem puudus kui särkidest.»



«Pisut peab ikka müüma, kust muidu raha saab,» vastas peremees, «tulevad uued asjad, uued kulud, raha peab olema, ei muidu või.»



«Jah, eks ta ole, põle ju veel looma müüa ega kedagi,» oli nüüd ka Krõõt nõus, kui peremees talle «uusi asju, uusi kulusid» meelde tuletas.



«Palju sul võid on?» küsis Andres.



«Küllap ajan talveks kolme leesika ümber kokku, ega rohkem küll, ise tahame ju ka ikka mõnikord saada,» vastas Krõõt.



«Asi seegi,» rõõmustas mees. «Katsu aga hoida.»



«Olen ju küll hoind,» seletas perenaine; «ja minu pärast võiks ta kõik pütti minna, mina ei raatsiks teda noaotsagagi leiva peale panna, aga pere peab ju ikka vahel saama.»



«Omale piaks sa ikka ka pisut võtma, muidu pärast väsid ära, ei jäksa änam, mis me siis tegema hakkame,» arvas peremees.



«Küllap jäksan,» julgustas perenaine.



Ja jaksaski. Näost langes küll ära, kõik panid seda tähele, aga vastu pidas.



Tõttas kodus aida ja lauda vahet ja näpistas aega pere aitamiseks heinamaal ja põllul: noppis odrapäid, küürutas kartulivaol. Oli küll raske, oli palju raskem kui kunagi enne, aga sai läbi, kannatas välja, sest ta oli Vargamäel perenaiseks. Talu oli võlgu ostetud, sisse oli makstud ainult nii–öelda käsiraha, kõik muu pidi alles tasa teenima. Ja kui ei teeninud ise, siis jäi koorem laste kanda. Aga peremees ja perenaine ei tahtnud, et nende ostetud koha teeniksid tasa lapsed. Sellepärast oligi perenaine nii väsimatu kodus ja ka välistööl. Lastel peab parem põli olema. Neil ei tarvitse enam mõisasaksa orjata, aitab sellestki, et nemad ise veel.



Esimese lume saabumisel – tänavu tuli ta varakult – olid kõik välistööd korras, ainult paar viljaauna seisis veel väljal. Aga needki tuuakse lähemail päevil ära, niipea kui tuul hakkab reiaaluse väravaist sisse käima, et vanad üssehunnikud võib läbi tuulata.



Viljasalved ja kotid ei täitunud aidas küll peremehe tahtmise kohaselt, ometi korjus sinna rohkem, kui ta oli julgenud loota.



«Põle viga,» lausus peremees perenaisele, «esimeseks aastaks käib küll.»



Muidugi Pearu vastu ta ei saanud, see oli ju vana majamees. Pearu kõnede järgi otsustades pidi tema küll kõike kaks korda nii palju saama kui Eespere. Sellest hoolimata sündis sügisel see, mis sauna–Madis oli ennustanud: sulane Juss leidis soosillalt viljavihud, kui ta öösel tuli «tädirannast». Hommikul neid kaeravihke nähes küsis peremees sulaselt:



«Kust sa need oled üle löönd?»



«Miks üle lüüa, kui nad niikuinii mööda teeääri vedelevad,» vastas sulane.



«Kus siis?» küsis Andres. «Meie oma sillal,» vastas Juss.



«Oli neid seal rohkem?» päris peremees.



«Ei olnd,» vastas poiss, «kaks leidsin ja pistsin nad teise teise kaenlasse. Mõtlesin, et mis nad sealgi vedelevad.»



Peremees ei lausunud nüüd midagi, muigas ainult pisut.



«Kui ma iga öösse kakski vihku toon,» ütles poiss, «siis hakkab vana mära karv varsti läikima.»



«Arvad siis iga öösse leidma,» lausus peremees. «Miks ei, kui vanal märal õnne on,» naljatas poiss rõõmsalt.



Rõõmu tundis millegipärast ka peremees, nagu saaks ka tema neist kaeravihkudest osa. Perenainegi naeratas Jussi juttu kuulates. Talle tegi nalja mõte, et Juss oli kottpimedal ööl mööda teed tulnud, valged kaeravihud kaenlas, nagu oleks ta mõni varas. Ometi polnud Juss mingi varas, vaid päris kena poiss, sõnakuulelik veel pealegi, kes alati hea meelega noore perenaise käsku täitis. Praegugi naljatas ta vist rohkem perenaise kui peremehe pärast, sest esimese nukrad silmad nõudsid nagu rohkem naeru kui teise külmad hallid, mis olid ajuti teravad nagu raudnael.



Jussil poleks üldse mingit viga, kui ta poleks nii lühike ja näss: kael lühike, pea kõrgete õlgade vahel, jalad pisut rangis. Kõndides vehib ta kätega omapäraselt ja naljakalt, hoides nad kangelt kehast eemal, nagu oleks tal taskud alati pungil midagi täis. Muidugi, kandes kaeravihke kaenlas, pidid ta käed paigal püsima, aga siis seisid õlad veel kõrgemal – nii kõrgel, et kui keegi talle vastu oleks sattunud, siis oleks ta kahelnud, kas Jussil üldse pea on olemas.



Ainuke, kes Jussi jutust mingit mõnu ei tunne ja kes ei mõista, kui halenaljakas võib Juss mõnikord olla oma rangjalgadega, on Vargamäe Eespere Mai. Tema istub üksi omaette ja tallab vokki nagu oleks tal süda tallalaua peale täis või nagu kannaks ta kurjust südames kogu ilmale. Ometi pole talle keegi mingit kurja teinud, või olgu siis, et Oru Kaarel. Tema üksi on ehk see halb loom, kes Maie silmas ilma mustaks tõrvab. Eks ta lubanud ka talveks Vargamäele jääda, aga nüüd pani äkki hõlmad vöö vahele ja kadus, vaevalt teab, kuhu. Põhjus? Ei taha siin kõrvenurgas elada, välimaal on viisakam, sest seal on külad ja kõrtsid ning kõik.



«Aga mina? Kuhu jään siis mina?» küsis temalt Mai.



«Tule ära, tule ka ära, mis tühja sa siin mülkas müttad,» vastas Kaarel.



Viga's oli Kaarlil nõnda öelda ja minna. Maie asi oli hoopis teine: tema oli aastaks kaubeldud, Kaarel ainult suveks. Pealegi kuhu oli Maiel minna, kus teda oodati? Pidi ta Kaarlile järele jooksma? Aga kuhu siis? Metsa puid lõikama või viinavabrikusse kartuleid kühveldama?



Ei, ei! Maiel polnud kuhugi minna, tema pidi Vargamäele jääma. Sellepärast sõtkubki ta nii kurjalt ja meeleheitlikult vokki, nagu oleks selle tallalaud milleski süüdi.



«Kas otsid tulevaks kevadeks endale kuhugi mõisa moonamehe koha?» oli Mai julgenud Kaarlilt ääri–veeri küsida ja nõnda talle tema tõotust meelde tuletada. Aga Kaarel sai sellest tühisest küsimusest üsna kurjaks ja vastas uhkelt:



«Ei see poiss moonakaks hakka, ehk olgu et aasta kümne pärast. Saab kergemaltki ninaesist ja ulualust.»



Nõnda sai Mai teada, et Kaarel enam põrmugi ei näe tema siniseid silmi, mis polegi nagu tema omad silmad, ja et tänavune suvi jääb ainult tänavuseks suveks. Oli küll kevadel kõik nii ilusasti alanud: Mai istus sõnnikuveo–vankris Kaarli põlvel ja pärast kastsid nad teineteist, nii et pidi aitama. Kõik nägid, et pidi aitama, aga ometi ei aidanud.



Niisugused olid Maie mõtted vokki tallates, kui rangjalgne Juss pererahvale oma kaeravihkudega nalja tegi.



Lume tulekuga tabas Andrest suur häda: tal polnud teist rege. Hakka või kreskuga heinu ja hagu vedama. Küll oli ta lootnud, et sügisel pikkade õhtute jooksul leiab tingimata mahti ise oma käega puuvärgi valmis teha, aga õhtu kadus õhtu järel ja varane lumi ei leidnud muud eest kui valmispainutatud jalased.



Oma häda kaebas Andres ka Pearule. See pakkus kohe oma rege, sest temal seisvat üks jõude. Andres võttis pakkumise vastu lootuses, et kuu aja pärast on tal tingimata endal regi valmis. Aga kui ta paari nädala pärast üleaedsega kõrtsis kokku sai, lärmas see kogu rahva ees, missugune vilets mehike temal naabriks olevat: ei jaksa endale regegi saada, sõidab tema omaga.



«Su märasetukal ehk tänagi minu regi taga,» pöördus Pearu lõpuks otseteed Andrese poole.



Andres vastas ägedalt:



«Sul põle omal niisukestki setukat aiste vahel.»



«Minul?!» hüüdis Pearu. «Mul hirnub täkk kõrtsi reiaall. Tahad, lasen sinugi mära karata? Lasen muidu, ilma kopikata. Tahad?»



«Sinu täkk on juba kahekümne aasta eest ruunatud,» irvitas Andres naabrile vastu. See ärritas Pearut ja ta vastas:



«Aga minu reega sõidad sa, könn, siiski.»



«Veel täna õhtul saad ta kätte,» ütles Andres.



«Sõida aga sõida, ma võin ta sulle vaesele kinkida,» ütles Pearu uhkelt.



«Niisugust risu ei tee ma ise ega võta ka teiselt kingiks vastu,» vastas Andres.



Sellega lõppeski ärplemine ree pärast, sest Pearu läks ära saksatuppa.



«Pearuga põle nali,» ütles Aaseme vanamees Andresele. «Tuleb kohe nina kallale, kui temalt midagi vastu võtad»



«Sauna–Madis hoiatas mind küll,» rääkis Andres, «aga ma mõtlesin, et mis siis ikka, üleaedsete asi, teinekord aitan mina jälle teda.»



«Eks sa tulnd minu juurde, minul ka regi jõude, mis sa tema tühjaga jändad,» ütles Aaseme Aadu. «Ajab teine nüüd terve kihelkonna lori täis.»



Aga Andres ei võtnud enam ka Aaseme Aadu rege – tahtis ühega seni läbi ajada, kuni teise valmis saab.



Veel samal õhtul saatis ta Jussiga Pearu ree ära ja laskis öelda, et pole enam tarvis. Kui Pearu hiljem koju tulles sellest kuulis, vihastas ta rohkem kui kunagi enne. Mis see üleaedne endast õige arvab? Võtab temalt ree, veab sellega nädalat kaks, ja tema ei tohi kõrtsis sellest juttu teha? Aga milleks ta siis oma ree teise kätte kulutada ja lõhkuda andis?



Pearu käis ja mõtles, mõtles ja käis, aga lõpuks ei teinud midagi, jättis asja seks. Isegi kõrtsis ei norinud ta Andresega nii väga riidu, sest kevadel oli ta tema jõudu näinud. Endise üleaedsega oli tal parem: see pidi kõrtsis tema eest nurka hoiduma. Praegune istus leti ääres, piip suus, viinakortel ees. Olgugi et ise ei joonud, viina ostis ta siiski, nagu tahaks ta Pearule näidata, mis ta võib. Ja võis ka, sest Pearu ei saanud talle midagi parata.



Reeloost ei teinud ka Andres suuremat välja, sest ta mõtles kraavi peale, mida nad Pearuga kahasse piirile kaevavad. Peaasi, et see pooleli ei jääks ja et vesi jooksma pääseks.



Imelikuna näis Andresele nüüd, miks Pearu reega nii palju lärmi lõi ja miks pole kaevatavast kraavist midagi kuulda. Ka siin oleks tal ju põhjust suurustamiseks, sest kraav on ju täiesti tema maa sees ja mätas laotakse tema poole kaldale – ilusasti ja tihedalt, nagu ehitataks siin mõnda tammi.



Lumepõlveski käis Andres kord kraavi vaatamas, nii väga rippus ta süda selle küljes. Helevalge lindina jooksis ta mööda piiri madala põõsastiku vahel Jõessaare poole. Eemal kaugel oli lint läbi lõigatud: seal oli kraavi ots. Kraav oli jääkaane all vett täis, sest jooksma ei pääsenud see ju kuhugi. Aga tuleval suvel, siis jõuab ots jõkke, siis pääsevad veed voolama.



Andres oli mõelnud, et juba esimesel talvel veab ta tarviliku materjali kokku ja teisel kevadel ehitab uued kambrid. Perenainegi oli uutest kambritest mitu korda juttu teinud, neid kuidagi sidudes nende esimese lapse sündimisega. Muidugi, see oli ainult Krõõda unistus, sest hoolimata oma noorusest mõistis ta ometi, et seda teostada pole võimalik: laps sünnib selleks liiga aegsasti.



Juba sügisel, kui aastane saak salves, oli peremehel selge, et mitte ainult esimese lapse sündimiseks, vaid et ka tulevaks talvekski ei saa nad uusi kambreid. Ei jõua, ei ole raha! Esimesel talvel on muidki vedusid nii palju, et ehitusmaterjal peab üsna kõrvale jääma. Vaja teibaid, vaja roikaid ja latte, ning et omas metsas neid ei ole või et neid ei raatsi sealt võtta, siis tuleb neid kümne, viieteistkümne versta tagant vedada, sest lähemal pole müüki.



Nõnda läks kambritega teisiti, kui perenaine oli unistanud, samuti ka teisiti, kui peremees alguses oli kavatsenud. Aga polnud parata, polnud midagi parata.



Nagu saunaeit suvel oli kuulutanud, nõnda see ka oli: Krõõdal sündis tütar. Sündis küll suur ja tugev, nii et kõik aina imestasid tema suurust, aga ometi ainult tütar.



«Ei tulnd kohapärija,» ütles Andres. «Sinule oleks nagu rohkem abi tarvis kui minule.»



«Kes teda teab, ehk ongi ka,» vastas Krõõt sängist õlgedeIt. Kogu oma jõu pidi ta kokku võtma, et niigi palju mehele vastata, kes pettununa seisis oma naise ja lapse ees.



Ette oli Krõõt oma last armastanud ja tema pärast rõõmu tundnud. Iga kehakatte tema tarvis oli ta teinud osalt riidest, osalt õrnusest ja armastusest. Aga praegu polnud tal rinnas vähematki õrnust ega armastust. Ta arvas isegi, et kui laps tema silma all praegu oleks hinge vaakumas, siiski poleks tal tema jaoks kustki õrnust ega kahetsust võtta – nii hirmus ükskõikseks tegi nurganaise suur väsimus. Ainult siis, kui ta kätega puudutas õrnuses ja armastuses valmistatud asjakesi, turgatas meelde endine tundmus nagu kauge mälestus.



Aga lapse hääl hakkas Krõõda kõrvu kuidagi imelikult kinni. Alles mõni aasta tagasi kuulis ta oma väikese õe häält, aga see läks nagu kõrvust mööda. Lapse hääl oli kõrvadele peaaegu niisama valus kui lapse enda puutumine rindadele. Aga saunatädi lohutas Krõõta tema valus, öeldes:



«Kannata aga rõõmuga, noorik, ega armastus muidu tule, kui valu ei ole.»



Krõõt naeratas. Tõepoolest näiski nüüd, et kui laps talle haiget tegi, tärkas ka armastus, aga see oli hoopis midagi muud kui see, mis oli tuntud riidehilbukeste valmistamisel. Uues armastuses oli juba liha ja verd.





X


Nagu esimene suvi, samuti möödus ka esimene talv vahetpidamatus töömurdmises. Oli sadu või tuisk, ikka pidi väljas olema, et midagi raiuda, saagida või vedada.



Pikad õhtud hööveldas ja kopsis peremees kruupingil, sest majas oli igasuguseist tarbeasjust nappus. Vähe oli toobreid, vanne ja kappu, vähe piimapüttegi. Kõik, mis vähegi võimalik, tahtis peremees ise valmistada, et mitte võõrast inimest sööta ega võõrale raha maksta.



Ka sulane nokitses midagi, sest peremehe tööhimu hakkas pisut nagu temassegi: tegi lusikaid, punus heinavõrku ja pastlapaelu, valmistas perenaisele loomade söötmiseks põhukorvi. Lusikatega oli Juss rohkem hädas. Kuidagi ei saanud ta neid sel määral sea alumise lõua moodi, nagu oleks tahtnud seda peremees. Aga lusikakaha peab sea alumise lõua moodi olema, seda teadis Vargamäe Andres kaljukindlalt.



Naispere vuristas vokke, vuristas õhtul ligi poole ööni ja hakkas hommikul kella neljast–viiest uuesti vuristama. Lapse pärast ei saanud perenaine põrmugi hõlpu, ikka pidi ta täie inimese eest väljas olema, sest mis perenaine ta muidu on. Perenaise tööl oli ainult üks mõõt: tegi, kuni voki taha magama jäi. Sõtkus, sõtkus tallalauda, näppis ja kastis lina– või takuheiet, kuni sõrmed jäid seisma. Vokiratas vurises nagu vana hooga pisut kauem. Aga kui ka tema peatus, nii et katkes vurin, ärkas perenaine kohe ja algas uuesti, kuni kordus kõik endiselt.



«Perenaine, mine ometi sängi, sa ei jäksa änam,» ütles mõnikord tüdruk seda nähes.



«Jäksaks ikka veel, aga näe, uni kipub peale, laps ei lase öösel magada,» vastas Krõõt. Ja kui ta siis voki tagant tõusis, et tõepoolest sängi minna, kinnitas ta tüdrukule: «Aga ära mind kauaks magama jäta, ma lasen ainult kord silmad kinni.»



Nüüd juba oli talus, mida vokil vuristada: olid omad villad ja olid ka omad linad. Ei jõutudki kõiki kahe vokiga lõngaks teha, pidi osa saunatädi kätte andma, sest ka tema tahtis leiba ja leivakõrvast teenida.



Kevadel jäi Juss paigale, ehk ta küll oli otsustanud maksku mis maksab uue peremehe otsida. Kas ei leidnud ta niisugust, nagu ta otsis, või ei otsinudki ta teda lõpuks, seda peremees ja perenaine ei teadnud. Millegipärast oli perenaisel väga hea meel, kui Juss jäi. Tema'p see oligi, kes sulasega sellest esimesena juttu tegi, küsides:



«Jussi, kas jääd veel üheks aastaks meile?»



Poiss vaatas noorele perenaisele esiteks nagu arusaamatuses otsa, vastas aga siis:



«Jääks küll, kui peremees palka juurde annaks.»



«Mis sa siis juurde tahaks?» küsis perenaine.



«Ma'p tea õieti isegi,» vastas Juss nüüd, «aga ikka tahaks sugupärast.»



«Mina omalt poolt annaks sulle kohe kaks paari kapukaid, ühed takused ja teised poolvillased püksid,» ütles perenaine siis.



«Kui perenaine needki lubab, siis jääks ma küll teiseks aastaiks,» arvas nüüd Juss.



Hiljem peremehega asjast rääkides nurus Juss sellelt veel paari parknahka pastlaid juurde. See lubas need ja andis veel teise paari raagnahkseid lisaks. Nõnda oli kaup koos.



Aga Mai läks ära, tema asemele pidi uue kauplema. Tema ei tahtnud palka juurde ega midagi, vaid ainult ära minna. Ehk oli ta süda ikka veel teisepere Kaarli pärast haige ja ta läks kohta otsima, mis on sellele lähemal. Ei tahtnud järgmisel kevadel enam paiku näha, kus ta mineval kevadel oli rõõmu pärast kudrutanud. Ei tahtnud Vargamäel sõnnikut vedada, kui ei või vankris Kaarli põlvil istuda. Möödunud õnn on surnud õnn, ja surnuga ei taha Mai kauemaks ühte jääda.



Lahkumisel tulid tüdrukul silmad vett täis, ja kui Krõõt temalt küsis, miks ta nutab, vastas ta:



«Perenaisest on kahju. Kust ma veel niisuguse kuldse leian.»



«Küllap Mai leiab kuldsema ja rikkama, mis mina nüüd,» vastas Krõõt.



«Ehk rikkama, aga kas kuldsema,» lausus tüdruk selle peale.



Nõnda lõppeski perenaise ja tüdruku jutt pärast aastast kooselamist, koostöötamist.



Aga peremehega tegi perenaine veel kord juttu, nagu tahaks ta end vabandada tüdruku mineku pärast. Ta ütles:



«Küllap see va Kaarel tal ikka südame peal kipitas, muidu ehk oleks jäänd. Ei tea, kas poiss pettis teise õige ää või.»



«Ega raibet tea,» vastas peremees.



Maal oli paiguti alles kirs all, kui Andres ja Juss hakkasid tänava–aeda tegema. Tänavu oli juba, millest teha, talvel olid peremees ja sulane selle eest hoolitsenud. Teritatud teibaid seisis virn õues, samuti ka tahutud latte ja roikaid.



Põlluservad olid enamasti aedadest lagedad või need olid risakil maas. Oma või võõra ulaloom pääses vilja, sead kartulisse. Nõnda ei võinud see jääda. Andres mõtles isegi üksikutele väljadele aiad ümber teha, et võimalik oleks neid kesa ajal sigade ja lammaste koplina tarvitada. Muidugi ei jõutud seda ühe aastaga teostada, aga küllap jumal annab päevi ka tuleval ja ületulevalgi aastal.



Eespere aiategu hakkas ka Tagapere Pearu silma kinni. Isegi talvine teivaste ja lattide vedu polnud teda ükskõikseks jätnud. Kohe oli ta mõelnud, et mida võib naaber, seda võib tema ammugi. Ja nõnda oli ta aiapuid rohkem koju vedanud kui Andres. Temal oli see hõlpsam, sest tema krundil kasvas palju rohkem metsa kui Eesperel.



Üldse hakkas kõigile silma torkama, et Vargamäe naabrid kipuvad võistlema. Juba mineval suvel oli seda märgatud põllu– ja heinatööga. Pearu tahtis maksku mis maksab naabrist ees olla. Kui ei saanud muidu, siis palkas päevilisi, ehk küll pidas sulase kõrval niikuinii juba suvilist. Aga Eespere ei vandunud alla. Mis olid Tagaperele suviline ja päevilised, seda oli Eesperele peremehe ja perenaise väsimatus.



Ühest sai Andres selgesti aru: tema oli leidlikum kui üleaedne. Pearu pidi kõige juures pikka aru pidama. Nõnda siis sündis ikka, et heinamaalaastamises, kivikorjamises ja –kaalumises, kraavikaevamises ja isegi aiategemises sörkis naaber Andrese sabas. Sellepärast oli Andresel kõrtsileti juures hea hoobelda, öeldes:



«Mis mees sa ka oled, sa ei oska ju ise kivilegi tuld otsa teha ega hooba alla pista, teed ainult siis, kui mina ees teen.»



«Kel on suurem kivivare põllu ääres, minul või sinul?» küsis Pearu vastu.



«Aga kes viis esimese vankritäie?»



«Mul veeti juba siis, kui sinust põlnd Vargamäel veel haisugi.»



«Kivihaisu sa võisidki enne mind vedada, mitte kiva, sest neid põlnd kuskil näha.»



«Mul oli enne sind suur tükk kiviaedagi.»



«See kiviaed oli muidugi ka enne sind Vargamäel.»



Nõnda ärplesid naabrid, Pearul kortel, Andresel pool ees.



«Vänged mehed need Vargamäe omad,» arvasid kõrtsilised, pooldades kord ühte, kord teist, mis olenes sagedasti sellest, kumma viinaklaas suule lähemal oli. Aga nalja sai Vargamäe meestega siiski, kui pidi neid kuulama hoopis kuiva suuga või kui pidi seda kastma oma raha eest.



Ühes asjas jõudis Pearu Andresest ometi ette: ta asutas viljapuuaia, kuna üleaedne seda alles siis mõtles teha, kui uued kambrid valmis on. Isegi mõisa aedniku tõi Pearu endale koju ja selle juhatusel sündis puude istutamine. See oli suur trump Tagapere peremehe pihus ja seda ei saanud temalt keegi võtta. Eespere võib nüüd endale ka rohuaia asutada, tehku seda jumala nimel, Pearusse see ei puutu, sest tema tegi seda enne.



Aga kui Pearu sellega kiitles, ütles talle Andres: «Sina tegid enne, aga mina mõtlesin enne. Sina tegid seda minu mõtte järele.»



«Kui sa tõtt tahad kuulda, siis kuula: mina tegin seda Hundipalu Tiidu mõtte järele, sinu mõttest ei tea ma teragi,» vastas Pearu, aga ta pidi oma tõde kohe kahetsema, sest Andres pistis:



«Aga mis sa siis tühja kiitled, las kiitleb Hundipalu Tiit, tema on ju siis sinu rohtaia asutaja.»



Niisugusest ärplemisest hoolimata elasid Vargamäe naabrid sõbralikult edasi ja nende vahel polnud muud vistart kui aga see ree lugu. Oma ühist kraavigi kaevasid nad tänavu varasest kevadest saadik.



Sauna–Madis läks juba siis sohu, kui mätaste all paiguti veel jäälobjakat leidus. Vesi tõmbas küll varbad kangeks, aga või siis ühtepuhku tuli lausa vees olla. Sügiseks pidi kraavi ots jõkke saama, maksku mis maksab.



Andres rääkis sellestki, et ehk jõuab tänavu pikuti mööda lepikualust uut väiksemat kraavi kaevama hakata, sest vesi tegi seal liiga ja maa oli kui mülgas. Iga paari päeva takka käi lehmi aitamas. Rohkem väsivad teised tümas ronimisega, kui lahja rohu söömisega jaksu võtavad. Ei aita ka see suurt, et talvel mõnikümmend sammu kõva silda tehti. Sillaots muutus loomade tallates peagi läbipääsematuks. Ainult mullikad, need pääsesid kergesti läbi: kergitasid ainult nagu viisakad tüdrukud saba, et see mudaseks ei saaks, ja läksid järgmise künkani, kus nad hinge tagasi tõmbasid.



Aga enne Andrest hakkas Pearu oma lepiku alla kraavi kaevama. Ta hakkas piirikraavist peale, jättes tüki maad selle uue kraavi ja kõva maa vahele. Millalgi oli katsutud sellest maatükist heinamaad saada, aga hiljem anti ta jällegi karja tallata, sest rohi oli niitmiseks liiga kehv. Nüüd tahtis Pearu uuesti õnne katsuda väljaaluse niidu soetamisega. Samal ajal, kui tema kaitseks kraavi kaevati, hakkas Pearu ise teda laastama ja mätastest puhastama.



Andres ei uskunud, et sellest tööst midagi saab, tema arvates võis siin ennem mets kui rohi kasvada pärast maa kuivatamist. Aga temasse see asi ei puutunud, tehku üleaedne, kuidas tahab. Andresel on teised mured, omad mured. Tema mõtleb, kuidas oma maad Aaseme poolt vee eest kaitsta. Ta on paar korda Aaduga juttu teinud, et piirile kahasse hakata kraavi kaevama, nagu Andres seda üheskoos Pearuga teeb, aga Aadu ei tea veel, kas tema Aaseme ostab või mõni teine. Seni on aga Aaseme vesi mõisa vesi, milleks tema teda hakkab laskma.



Mõistis Andreski, et Aadul oli päris õige jutt, aga tema asja see ei parandanud. Mõisa vesi täitis tema krundile peale ja tema pidi ennast selle vastu kaitsema. Ei saa seda teha Aaduga kahasse, siis teeb Andres seda üksi. Muidugi mitte tänavu, sest eelkõige peab praeguse kraaviga otsapidi jõkke jõudma.



Aga enne, kui sinnamaani saadi, tuli saunatädiga Eesperes imelik jutuajamine. Põhjuseks oli üsna tühine asi. Seda olid Andres ja Krõõt mõlemad varemaltki märganud, aga nemad ei teadnud selle peale kuigi suurt rõhku panna.



Nimelt oli Tagapere koeral see rumal viis, et tema kippus Eespere akende alla või toa ette kükitama. Kui saunaeit seda nägi, ütles ta kohe:



«See ei tähenda head, kui võõras koer nõnda teeb. Pererahva endi vahel peab siin midagi olema või midagi tulema.»



«Aga meie vahel põle ju,» ütles perenaine.



«Küll juba on või küll juba tuleb,» kinnitas saunaeit, «ei koer muidu, ei tema peta.»



Aga nüüd tuli perenaisele meelde, et isegi õuest ukse eest oli ta paar korda hommikuti koeramusta leidnud, mille pärast oma Polla tapelda ja viimane kord keretäiegi oli saanud.



Saunaeit pani sellegi lohakuse teisepere koera arvele, öeldes:



«Küll see on juba Oru oma töö, sest teie koer käib ju nende akende all, olen ise näind. Tahtsin juba ammugi öelda, et ei see ole õige asi, et ei koer lähe heast–paremast nõnda, aga pidasin suu, sest võib–olla arvatakse, et mina kes teab mis. Rääkisin ainult vanamehele, aga tema ütles ka, et ei see ole õige asi, midagi peab üleaedsete vahel viltu minema. Koer võiks ju meie akna alla tulla, aga ei tule, sest meiega põle tegemist, meie oleme saunarahvas. Aga teiseperega on tegemist, sellepärast käivadki teised nõnda vastastikku. Vana peremehe ajal oli kõigil teada, et Vargamäe koerad käivad teineteise akna all. Lase või soolaga, ei kuula teised, mädandid, ikka kipuvad. Niisuke roju on koer, kui kahe pererahva vahel on midagi.»



Ei kulunudki palju aega, varsti tuli asi kätte, nagu saunaeit oli ennustanud.



Oli kevadel, pisut enne sõnnikuvedu ja kesakündi.



Eespere sead ja paar rasket lehma olid kesal söömas, mida piiras kolmelt küljelt oma, ühelt küljelt Tagapere piiriaed. Äkki hakkas ühel päeval kesa kandis suur kisa ja karjumine. Eesperes oli kodus ainult perenaine ühes väikese lapsega. Tema kuulas ja kuulas karjumist, ilma et oleks teadnud arvata, mis see küll võiks olla, sest karjuja hääl oli võõras. Et aga hääl oma kesa poolt kostis, siis lõi tal äkki südamesse, et ega ometi loomadega midagi ole. Nõnda ruttas ta lauda otsa vaatama, kuidas on loomadega lugu. Seal nägi ta, et karjuja on üleaia peremees, kes seisab oma rukki ääres, mis tuules lainetab. Ja imelik! Üleaia peremehe juures on suur tükk piiriaeda maha lõhutud, nii et sead ja lehmad pääsevad vabalt teisepere rukkisse.



Krõõt mõistis kohe, et see pole õige asi. Silmapilk jooksis ta tuppa tagasi, kahmas sealt lapse sülle ja läks kesale vaatama, mis seal tõepoolest lahti on. Kesal puutusid lehmad kohe silma, aga sead olid kadunud. Need olid vististi läbi aiaaugu juba teisepere rukkisse läinud.



Naabri perenaist nähes jättis Pearu karjumise ega lõhkunud ka aeda enam. Ta ootas ja vahtis, kuni naabri naine tema juurde jõudis. Siis ütles ta pooleldi naljatades, pooleldi tõsiselt:



«Teisepere perenaine tuleb õige ise lapsega sigade karja.»



«Kus need sead siis on?» küsis Krõõt vastuseks. «Kuulsin karjumist, tulin vaatama, et kas õige teised paha peale pääsend või.»



«Ei tea, kus nad nüüd on,» ütles Pearu, «läksid teised esteks rukkisse.»



«Miks sa siis aja maha lõhud?» küsis Krõõt.



«Siin põle mul temast lugu, puid oli mujale vaja,» vastas Pearu ja vahtis ise häbelikult kõrvale.



«Oleks ometi enne meile öelnd, me ei oleks siis loomi omapead kesale last. Ega siin olegi jumal teab mis võtta, seerivad niisama teised põllul ümber,» seletas perenaine.



«Aga kuidas teisepere perenaine nüüd sead rukkist kätte saab, laps süles?» küsis Pearu, nagu ootaks ta, et Krõõt teda appi kutsub. Aga see ei vastanud naabri küsimusele midagi, hakkas ainult heleda häälega sigu kutsuma, ikka «kotsu, kotsu, kotsu, põssa, põssa, põssa». Tükk aega jäi kõik vaikseks, kippu ega kõppu polnud kuulda. Aga siis hakkas kostma ruugamine.



«Tulevad!» hüüdis Krõõt niisuguse rõõmuga, nagu võiks tema rõõm ka Pearu südant rõõmustada. Nüüd muutus perenaise hääl veel valjemaks ja heledamaks, ning kui sead üksteise sabas üle piiri oma põllule tulid, ei osanud Pearu muud teha, kui aga imestades ja siunates öelda:



«Vuata sindreid! Ma'p uskunudki. Aga nuabri eidel on nii hele jaal, et ... »



Krõõt ei võtnud mehe sõnu kuuldavakski, hakkas lapsega ruttu üle põllu koduvärava poole minema, sead võnnides kannul. Kui nad vahetevahel kippusid maha jääma, tegi perenaise põssatamine neile uuesti jalad alla. Oli ta sead tänavasse värava taha saanud, siis ajas ta ka lehmad kesalt ära, laps ikka alles süles.



Oru peremees seisis kogu selle aja lõhutud aia juures, ilma et ta kätt või jalga oleks liigutanud. Seisis ja vaatas ainult, kuidas naabri perenaine esiteks läks, sead kannul, ja kuidas ta pärast lehmi ajas. üleaedse eit oli teist moodi, peaaegu teist tõugugi kui tema vanamoor, sest üks oli pikk ja kõhnavõitu, teine aga lühike ja matsakas. Sellepärast vahtiski Pearu nii väga seda naabri perenaist.



Ometi oli ta pisut nagu pettunud. Tema oli lootnud, et sigu tuleb ehk ajama Juss, võib–olla peremees isegi, ja meestega võiks ajada mehejuttu. Aga nüüd ei tulnud tüdrukki, vaid perenaine ise, laps süles. Mis temale ikka öelda, ega tema ometi midagi vastama hakka, millest võiks pikem asjalik jutt ja sõnadega kemplemine tekkida. Pealegi on ju perenaine alles nooruke, kõnnib lapsegagi, nagu mõtleks naeru või nutu peale. Niisugusele ei saa Pearu midagi öelda. Oleks Krõõt sõnagi lausunud, siis oleks ta vististi kohe ise oma rukkisse läinud sigu taga ajama, aga Krõõt ei tahtnud Pearult midagi, kutsus oma sigu heleda häälega.



«Veart eit sel nuabrimehel,» kiitis Pearu endamisi, sülitas, pani käed seljale kokku ja läks lonkides kodu poole, jättes aiapuudki sinnasamasse, kuhu ta nad aia lõhkumisel oli pildunud – osalt peenrale, osalt rukki äärde vakku, osalt otsapidi rukkissegi.



Ei sel ega ka järgmisil päevil tulnud ta enam rukki äärest piiriaeda lõhkuma ega aiapuidki hunnikusse korjama. Pühapäeval seisatas ta siin aru pidades, aga ometi jäi kõik seks. Polnud peremehel enam himu aeda lõhkuda ega aiapuid mujale vedada. Milleks ta selle tembu oli teinud, ei teadnud keegi, vaevalt ta isegi. Mõtles ta üleaedset lihtsalt kiusata või olid tal ometi omad plaanid, ainult naabri perenaine, kes tuli, laps süles, ja kutsus sigu nii heleda häälega, ainult see ehk ajas ta kavatsused luhta. Lõpuks oleks ehk Pearu lõhutud aiajupi uuesti üleski teinud, aga häbenes: lõhu kõva aed, asja ees, teist taga, maha ning hakka siis teda kohe uuesti ise üles tegema. Nõnda võid saada ilma naeruks. Sellepärast seisiski see aiatükk nõnda kogu suve.



Andres mõtles juba kord lõhutud aiajupi asemele omalt poolt uue teha, et siis sigu endiselt ilma karjaseta kesale lasta. Sellest mõttest loobus ta peale seda, kui ta oli Pearuga kõrtsileti ääres kokku puutunud, mis oli naabritele ainuke paik jutuajamiseks.



«Mis sa sest piiriaiast sealt oma rukki äärest maha lõhkusid?» küsis Andres. «On see ka mõni mehetemp?»



«See oli minu aed, mina võin temaga teha, mis tahan,» vastas Oru peremees.



«Oli kade meel, et minu loomad omapead kesal kolasid?» küsis Andres edasi.



«Või omapead!» osatas Pearu. «Sul käib ju eit sigade karjas.»



See oli halvasti öeldud, sellest sai Pearu isegi aru, niipea kui sõna oli suust libisenud.



«Seakarjas käib ehk sinu eit,» vastas Andres vaikselt ja tõsiselt, nii et endisest lõõpimisest polnud maikugi enam järel.



«Minu oma talitab nagu täis perenaine muistegi: niipea kui suu paotab, on sead kannul. Õige perenaise hääl on magusam kui teise mehe rukis.»



«Jah, hele jaal on sinu eidel küll, aina kuula kohe,» kiitis nüüd ka Pearu.



Aga see ärritas Andrest millegipärast veel enam.



«Mis tead sina ka minu eide häälest? Mis on sinul temaga tegemist?» kärgatas ta naabrile.



See kohkus: kõrtsikoht, kes teab, mis võib sündida, kui Andres niisuguse häälega kärgatab.



«Ei noh, ega mina midagi, niisama muidu,» lausus ta tagasi tõmbudes.



Aga Andres jäi peale seda üsna tõsiseks ja sõnakehvaks. Pearu lõhutud aia asemele uue tegemisest ei võinud enam juttugi olla. Kui loomad enne sõnnikuvedu kesale lasti vaheajal kasvanud rohtu sööma, istus karjane rukki ääres aiaaugul. Muud polnud tal midagi teha, kui aga teisepere rukki ääres istuda. Oleks tahtnud rukkipilligi teha, aga ei tohtinud, peremees oli selle kõvasti ära keelanud.





XI


Tänavu oli juba mõnest asjast tunda, et elati teist aastat talus. Sõnnikut sai tõepoolest kaheksa hobusega terve päev käristada, vaevalt saadi temale vastu, sest kesa oli kaugemal kui mineval aastal.



Muidugi, iseenesest see muutus ei sündinud, vaid aina tööst ja tegemisest. Loomadele alla pandi mitte ainult iga võimalik põhukõrs, vaid lepiku alt veeti hulk puru juurde. Kevadel, kui soo alles kandis, mättad aga juba paljad ja sulad olid, käidi sealt sammalt kiskumas. Heinamaalt veeti koju lauta mineval suvel raiutud ja virna aetud mättad. Osa neist oli külmunud, aga karjaaias päikese paistel ja kevadise tuule käes sulasid ja kuivasid nad ning siis kõlbasid ka nemad loomadele aluspõhuks.



«Ei põld meid toida, kui meie tema nälga jätame,» arvas peremees.



Leivaga loodeti kuidagi uudsesse välja ajada. Oli küll napp, aga polnud parata. Juba varakult hakkas perenaine leiva sõtkumisel jahude jätkuks kartuleid tarvitama. Oo, polnud veel häda, kui neidki oli! Vanemailt oli halvematest aegadest kuuldud.



Tänavune rukis kippus mineva–aastasest viletsam saama. Harvaks jäi teine kevadel, ei võsunud ja alt servast oli talv liiga teinud.



«Seal ta nüüd on,» ütles peremees tema kohta, «kündsin ja külvasin ise, aga ei ühti, ikka ei kasva teine.»



«Põlnd sul ju sõnnikut panna,» lausus perenaine, nagu tahaks ta põldu ja rukist kaitsta.



«See'p see oligi,» arvas nüüd ka peremees ja lisas juurde: «Aga las tuleb teine kevade, siis on rukis juba oma rammutud, küllap näis siis.»



Tänavu seisid sood kaua külmunult. Puhusid kõledad tuuled ja sadas vähe vihma. Ja kui tuligi, siis järgnes vihmale ikka vilu. Nõnda jäid kängu viljaorased, kängu jäi ka heinakasv. Soodel punas aina puhas sammal.



Andres kõndis nukral meelel ja kordas:



«Kui nõnda jääb, ei maksa vikatit ligi pannagi.»



Nukker oli ka perenaine, sest loomad tulid tühjade kõhtudega karjamaalt koju. Lehmad aina ammusid perenaist nähes, nagu oleks neil häda täite udarate pärast. Aga udarad olid neil tühjad, nii et perenaine nende kohta pidi ütlema:



«Silguta ja silguta teisi, aga ei ühti, mis tühjad, need tühjad, ainult näppu saad kasta.»



Aga jaanipäeva eel muutus ilm: tuli vihma ja tuli ka sooja. Rohi nagu visati maa seest välja. Lagedaid soid ei jõudnud küll heagi ilm täiesti parandada, nemad olid ja jäidki paljavõitu, aga kõval maal ja põõsaste vahel oli rohtu kenasti, paiguti nagu rohkemgi kui mineval suvel.



«Tänavu pole muud, kui poe padrikusse,» naljatas peremees heinaajal, aga ise ei mõtelnudki sellepärast põõsaste rookimisest loobuda. Tema arvas, et küllap tulevad teistsugused ajad, teistsugused kevaded ja suved ning siis annab laastatud maa mitmevõrra. Pealegi – las tõmbab kraavid sisse ja las seab nõnda, et võib soovi korral paiguti heinamaa veega üle ujutada, küllap näeb siis.



Kui mineval aastal Juss vandus, et peremees tapab künnivaal ja heinakaarel ära, siis oli tänavu surm veel enam suu juures. Peremees näis tööga aina nagu hoogu võtvat. Kipuvad juba söögitunnidki käest nappima. Viskab teine korraks selili, tõmbab norinal läbi nina, nii et arvad, nüüd õige magab, aga juba ongi järgmisel silmapilgul uuesti jalul. Oleks teine nagu see väsimatu vanamees, kes pannud pikali visates parema jalakanna pahema jala suure varba otsa, ja niipea kui silmad kinni läinud ning üks jalg teise otsast maha kukkunud, karanud ka vanamees maast ja asunud uuesti tööle.



«Tahab, sinder, tõesti hinge võtta,» kaebab Juss uuele tüdrukule. «Just nagu jäksaks keegi kõik töö ühe päevaga ära teha.»



«Mis sa siis jäid teiseks aastaks,» vastab Mari.



«Loll olin, sellepärast.»



«Küllap oled veel kolmandagi aasta loll,» naerab Mari, valged hambad aga kilavad suus.



«Änam ei ole, kolmat aastat ei jää,» kinnitab poiss.



«Aga kui oled,» kahtleb tüdruk.



«Mitte ei ole.»



«Aga mina ütlen, et oled,» ajas tüdruk peale ja naeris, nii et see Jussi kõrvu kinni hakkas.



«Mis siis sul sest on, et nii väga naerad?» küsis poiss.



«Aga kui on,» lõõpis tüdruk.



Juss ei leidnud vastust ja jäi mõttesse. Õigem – ta ei tahtnud enam vastata, sest nad olid küüni juurest tulles peremehele heinakaarel järele jõudnud ja selle kuuldes ei võinud ometi oma asja arutada.



Anti heinale pihta: peremees ees, rangjalgne sulane järel, Mari selle kannul, nii et kas raiub poisil jalad maha. Aga imelik, äkki ei pannud Juss enam tööraskust tähele, see ei tulnud tal mõttessegi. Särk oli juba ammugi selga kinni hakanud ja kurgualune ning rind liimendasid, aga Jussi tuju aina tõusis. Pagana tüdruk see Mari! Endast pole teisest nagu suurt asjagi, aga niipea kui käed töö külge pistab, siis hoia alt.



Vahetevahel vannub Juss:



«Ää, kurat, aa na peale, jätad mu sõrgadeta!»



«Tee lahti!» vastab Mari.



«Peremees on ju ees,» vastab Juss.



«Või peremees ees,» osatab tüdruk. «Peremees versta maa peal.»



Ja edasi vihisevad vikatid. Peremehe. suu on aina naerul: ta on endale tüdruku saanud, kes Jussilegi jalad alla teeb. Suugi on Maril parajal paigal.



Nagu mineval aastal, samuti käib perenaine ka tänavu kodumail perel abiks. Selleks tegi peremees kena hälligi, mida kerge paigast paika viia. Võttis pika ridva – otsis pihlakat, aga leidis toominga –, painutas sellest suure pikerguse võru, millele perenaine õmbles külge tüki särgialuse–riiet – parajalt lõdvalt, et langeks kotina lonti ja peaks lapse sees, kui see liigutama hakkab.



Alguses pandi see kiigu mõne painduva puu latva või suurema kase oksa tuule kiigutada, sest perenaisel endal polnud ju selleks aega. Pärast otsis peremees sündsa ridva ja see pisteti põõsasse puude vahele. Ritv oli selle poolest va kallis asi, et tema otsa võis ka põllul hälli riputada.



Kui laps muidu ei tahtnud seista, anti talle märg lapp kätte lutsida, ja et ta pisutki jumalavilja saaks, seoti nartsu sisse piimas leotatud leivasisu. Seda märga lappi imedes lamas laps ridva otsas kiigus ja vehkles oma väikeste käekestega, nagu teeks ta endale juba varakult ilmas ruumi.



Nõnda võis perenaine perele igal pool abiks olla ja selle olukorraga harjusid kõik: perenaine ise, peremees ja Jusski. Ainult Mari oli nähtavasti teisel arvamusel, sest ta ütles mõnikord Krõõdale:



«Perenaine, las nüüd olla, sul muidugi kahe koorm kanda, mina jooksen seekord sinu eest.»



Seega sai Krõõt loomade talitusel nii mõnigi kord hinge tagasi tõmmata. Mai polnud kunagi perenaist arvesse võtnud, aga Mari võttis. Ta oli ikka nii nobe ja kärmas, nagu ei teeks töö ja talitus talle üldse suuremat vaeva. Ise ei pannud ta seda mikski, sest kui tema kärmus jutuks tuli, ütles ta ikka:



«Mis nüüd mina, perenaine oleks pidanud mu ema nägema.»



Aga seda ei saanud Vargamäe noor perenaine kunagi näha, sest tema puhkas juba mulla all: Mari oli vaenelaps, isa tal ei olnudki.



Mari emast ja tema surmast oli Vargamäel mitu korda juttu olnud. Sellepärast ütles Juss ükskord Marile, kui see jällegi oma naeruga talle kõrvu kinni hakkas:



«Omal emagi surnud, aga muudkui naerab.»



Aga Mari vastas endise naeruga:



«Suri ema, suren ka mina, kauaks inimesel päivi, sellepärast naerangi.»



«Oled ju alles noor, varsahambad suus,» ütles poiss.



«Sinust vanem, sa täismees,» nokkis tüdruk vastu.



«Muidugi täismees, mis sa siis arvad,» vastas Juss. «Juba kolme aasta eest sain leerist lahti.»



«Kinni ei jäänd?» küsis tüdruk nagu uudishimus.



«Ega seda ole,» suurustas poiss.



«Aga oleks mina olnd õpetajaiks või köstriks, kohe oleks su teiseks aastaks jätt.»



«Peatükid olid mul ju selged, kuis siis kinni saab jätta?»



«Aga näe, mina oleks jätt.»



«Sina muidugi, sina põle ju õpetaja.»



Millalgi segas peremees Mari ja Jussi jutu vahele, öeldes:



«On sel Maril küll Jussiga maade jagamist!»



«Me teeme Jussiga kahekesi pulmad!» hüüdis tüdruk peremehele vastu ja vaatas ise nii teravalt oma pruunide silmadega poisile otsa, et selle süda sees aina kihvatas.



«Mari, ää tee me Jussile liiga,» ütles perenaine tüdrukule tasakesi. Aga Mari naeris ainult perenaisele vastuseks.



«Näe, Juss on kuurustama hakand, ei lähe teisel toit änam sisse ühtigi. Võtab nalja viimati tõeks,» rääkis perenaine edasi.



«Ei ta võta,» ütles nüüd Mari ja pöördus siis poisi poole, küsides:



«Juss, ega sa võta tõeks, et me kahekesi pulmad teeme?»



Aga Juss vaikis, nagu ei peaks ta tüdruku sõnu vastamisväärilisteks.



«Juss, ää pane Mari lori tähelegi, mis pulmade tegija sina oled, sul alles kroonuteenistuski ees,» ütles nüüd perenaine.



«Mina olen üksik poeg, mind ei võeta,» seletas poiss vastu. «Mul elab ainult ema.»



«Aga kui ema sureb,» arvas perenaine. «Ei ta sure,» uskus poiss.



«Juss on mamma–pojuke, nannipunnike,» kiitis Mari.



«Ää naera ühti, olen mees nagu teisedki,» ütles Juss tõsiselt.



Peremees ja perenaine ei pannud sulase ja tüdruku vada peale suurt rõhku, sest neil oli peaasi, et käed käisid. Juss kippus ennast mõnikord otse katkestama, sest ta tahtis tüdrukule näidata, mis mees tema õige on. Aga tüdrukule ta käsi külge ei pistnud, see ei lubanud. Lõõpis ja lobas muidu poisiga ja õrritas teda.



Jõe ääres heinamaal pidi see õrritamine väga kurvalt lõppema. Seal tuli ujumisest jutt ja Juss hakkas oma ujumisoskusega kiitlema.



«Üle jõe sa ikkagi ei julge ujuda,» ütles talle Mari.



«Julgen,» vastas poiss.



«Siit kõige laiemast kohast üle haua?» näitas tüdruk jõe poole.



«Siit üle haua,» kinnitas Juss.



«Ei usu, mitte ei usu,» vaidles tüdruk vastu.



«Kui tahad, näitan sulle keskhommikul,» ütles Juss.



«Ää parem näita, teed enda minu ja teiste naeruks,» arvas tüdruk.



«Ega seda ole,» kinnitas poiss. «Ujun üle mis laksub,» suurustas ta.



«Aga kudas sa tagasi saad?» naeris Mari.



«Kui tahad, ujun tagasi ka,» ütles Juss.



«Kui mina tahan,» võttis tüdruk sõnast kinni. «Aga sina ise ei taha? Kardad? Jänes püksis?»



«Küll näed, et ei ole,» kaitses end Juss.



Ja niipea kui keskhommik kätte jõudis, läks Juss jõkke oma kangust näitama, kuna aga Mari natukese maa taha jäi pealt vaatama. Asi huvitas ka peremeest, sest jõgi oli siit paigast lai ja kalda ääres keerles vesi õige tugevasti, vulistades hooti põhjast külma vett üles.



Üle jõe ujus Juss kerge vaevaga, aga ometi kostis häälest hingeldamine, kui ta teiselt poolt kaldalt tüdrukule hüüdis:



«Noh. kas nüüd usud, et üle ujun?»



«Aga tagasi?» küsis tüdruk vastu.



«Varsti, oota natuke!» hüüdrs Juss.



«Oota,» osatas Mari. «Kaua ma siin ootan? Võib–olla tahad ehk homme tagasi ujuda. Lähen parem sööma.»



Juss kargas sumatades vette. Ta sihtis otseteed kõige laiemast kohast üle lageda vee. Ei puudunud palju, siis oleks ta kaldale jõudnud. Aga enne sündis midagi imelikku: Juss jäi esiteks nagu peatuma, sibeles ühel kohal, ja siis pistis surmahirmus karjuma. Mari kahmas reha, et selle puud poisile pihku ulatada, aga reha ei ulatunud, kuigi tüdruk läks ristluuni vette. Nüüd laskis ta silmadel ringi käia, et leida midagi, mis oleks pikem. Aga kui ta midagi ei leidnud, pistis ta omakorda karjuma, sest Juss kippus juba vajuma.



«Peremees, peremees, Juss upub! Appi, appi!» kisenda Mari kõigest jõust.



Aga peremees oli isegi poissi ja tüdrukut silmas pidanud, kartes, et ega see ärplemine ikka heaga lõpe. Silmapilk olid tal särk ja püksid



seljast maas ja juba sumas ta sulase poole, kelle ta jalgupidi kaldale vedas. Kui see meelemärkusele tuli, vandus ja sülitas ta:



«Kramp, kurat! Ei saand änam liigutada, kudas sa siis nõnda veel ujud.»



«Seni jändad, kuni suu vett täis,» ütles peremees.



«Jah, ega palju ei puudund,» oli ka Juss nõus. «Ole meheks, peremees, et appi tulid.»



«Mis sust raipest nüüd muidu,» naljatas Andres, «aga teenid juba teist aastat ja jääd ehk kolmatki. Ehk kust praegu uut heinalist võtta, ega me Mariga kahekesi tööle vastu saa.»



Jah, see pagana Mari! Teda polnud Jussil meeldegi tulnud, ehk küll tema pärast ta jõkke läkski.



Juss vaatas ümber: Mari seisis natukese maa peal. Ja äkki pani poiss tähele, nagu oleks tüdrukul sootuks lapse silmad, hirmunud lapse silmad, ja nendega vahib ta ainiti Jussi. Nüüd Mari ei naera, vaid seisab üsna tõsiselt.



«Mõtlesin juba, et oled läind,» ütles tüdruk poisile, kui nad kõrvu küüni poole sammusid.



«Ei see poiss nii kergesti lähe,» suurustas Juss, nagu oleks ta omal jõul jõest välja pääsenud. «Ehk mis siis, oleks läind ja otsas, kel sest midagi,» lisas ta natukese aja pärast juurde.



«Sa kuulsid, mis peremees ütles: kes siis oleks aidand heina teha,» vastas Mari ja jätkas siis pehmemal häälel: «Ja kes siis veel minu eest oleks suuri võtt.»



See oli Jussi meelest hästi öeldud, imehästi. Mari oli nüüd kuldne tüdruk. Kui ta tahaks, katsuks Juss veelgi kord üle jõe ujuda.



Võttis hulk aega, enne kui Mari Jussiga endiselt lõõpima hakkas. Päris endiseks ta ei muutunudki, sest nende vahel oli ju midagi sündinud: nende vahel oli surm seisnud. Seda ei saanud tüdruk unustada. Surm oli poisi Mari silmis nagu mehisemaks teinud. Peremees ja perenaine küll sellest aru ei saanud, aga Mari sai, sest tema mõistis Jussi paremini kui peremees ja perenaine.



Peremees mõistis ainult ühte: Jussist sai kord–korralt ikka parem töömees. Aga see oli loomulik ja arusaadav, sest Juss läks ju vanemaks, arukamaks. Igapäevane kohatöö edenes sedavõrd jõudsasti, et mehed vihmaste ilmadega võimalust leidsid isegi kraavi kaevata. Tegid seda heinamaal, tegid ka kodu välja all.



Vikatiga käidi tänavu rohkem maad üle kui mineval aastal. Niideti isegi neil paigul, kuhu polnud saunamehegi vikat ulatunud. Pandi vikatitele hargid peale ja keerutati mätaste vahel soopihla ja muud rohupuru kokku.



«Ei kõlba ta loomale toiduks, siis alla panna on ikkagi,» arvas peremees.



«Selleks aitab,» oli ka Juss nõus ja nõnda peksti nagu ussi põõsaste vahel edasi.



«Kui mihklipäevani nõnda uhame, siis on kogu Vargamäe sood vikatiga üle käidud,» arvas Mari.



Aga varsti polnud enam aega vikati vihistamiseks, vaid pidi hakkama sirpi välgutama. Selles ei saanud Juss kuidagi Mari vastu, kellele ta ometi ei tahtnud alla vanduda. Tagajärjeks oli, et ta lõikas endale nari kätte ja pidi peaaegu kogu rukkilõikusel santi mängima.



«Liig suisa hakkas teine peale,» arvas perenaine Jussi kohta, ja et see midagi paremat ei võinud teha, siis pani perenaine ta kapsaid rohima, lehmadele kartulist rohtu korjama, supipaja järele valvama, lastki kiigutama. Seda kõike tundis poiss suure alandusena tüdruku ees ja kirus oma kätt põrgu põhja. Aga perenaine oli pisut teisel arvamusel, sest ta ütles:



«On see naine vast õnnelik, kes Jussi kord endale saab! Juss söödab sead ja suurustab lehmad, keedab supid valmis ja paneb lapsekiigu käima.»



Marile hakkas Juss ikka enam ja enam nalja tegema ja teda huvitama. Temagi kaldus arvama, et ega Juss nii vilets ja õnnetu olegi, kui ta oma välimuselt näis.



Jaagupipäeva paiku teatas sauna–Madis, et tema jõudvat kraaviotsaga juba jõkke. Andresele oli see suur sündmus. Ta andis Madisele käsu kraavile parajasse paika tamm sisse jätta ja siis teiselt poolt tammi kraav kuni jõeni valmis kaevata. Nõnda ei pääseks esimene vesi enne jooksma, kui kõrvaldatakse ettejäetud tamm. Esimese vee jooksu tahtis aga Andres oma silmaga näha.

Sauna–Madis tegi, nagu Andres oli soovinud. Asjast teatas ta ka Oru Pearule. Lepiti kokku, millal nad kolmekesi lähevad esimest vett päästma.

Aga kui see aeg kätte jõudis, ei olnud Pearut kodus, ja kui Andres ning Madis kraavile läksid, leidsid nad, et tamm on juba läbi lõigatud ja esimene kraavivesi jõkke lastud. Nõnda seisid Andres ja Madis pikkade nägudega olnud tammi kohal ja vaatasid, kuidas vesi ainult pisut – kraavi põhjas – nirises.

«Va Pearu krutskid,» ütles Madis piipu vedides ja kraavi sülitades.

«Ei tea?» lausus Andres.

«Aga kes siis muu,» ütles Madis. «Ainult temal on sihukesed tembud.»

«Mis ta siis sest nüüd õige sai?» küsis Andres.

«Mis ta, sai,» kordas Madis. «Sai meile pika nina, ja seda ta tahtiski. Tema kraav, tema maa sees ja tema päästab vee, mil heaks arvab, või paneb kinni, kui süda, kutsub.»

Nõnda oli sauna–Madise arusaamine ja arvamine.

Aga Andrese oma läks sellest pisut lahku. Küll arvas ka tema, et kraav on Pearu oma, sest ta seisis ju tema krundil, aga peale selle arvas ta veel, et temal, Andresel, oleks pidanud õigus olema esimese vee jooksmist näha, sest tema oli ju kraavi eest poole hinda maksnud ja vett oli kraavi kahtlemata rohkem tulnud tema kui Pearu maa seest.

Andres pani Madise lepiku alla kohe uut kraavi kaevama. Piirikraavist algas see ja läks otsaga Aaseme krundi poole, et ta sealtpoolt tükkivad veed ära korjaks. See oli juba ainuüksi Andrese kraav ja selle kraavi veega võis ta teha, nagu süda kutsus. Ka mättaga talitas ta oma tahtmise järgi: laskis ta kahele poole kaldale laduda, mis oli Madiselegi soodsam.

Pearu näis mingisugust aru pidavat, mis paistis tema kõnnakust, seisanguist, köhatamisest ja sülitamisestki. Üheks suureks mureks oli tal see aiatükk, mis ta kevadel oma rukki äärest oli maha lõhkunud. Nüüd oli temal rukki asemel rukkikõrs ja teisel pool piiri rukkioras. Sellepärast oli Pearule endale piiriaeda palju enam vaja kui Andresele. Hea oleks lambaid rukkikõrde lasta, aga ei saa, aial on auk sees. Pearu pidas kaua aru, et kas minna aiaauku uuesti kinni tegema või ei. Päevpäevalt lükkas ta seda häbi oma kaelast.

Aga siis leidis ta ühel ilusal päeval, et aiaauk ongi juba kinni. Kes tegi? Tema ise ja tema inimesed mitte. Tähendab – naaber pidi siis tegema. Mispärast? Pearu läks uut aeda vaatama ja nüüd nägi ta, et Eespere oras oli aiaaugu kohalt loomajälgi täis tipitud. Alles nüüd mõistis Pearu asja: tema loomad olid läbi aiaaugu naabri orasel käinud, ja et oma orast teise loomade eest kaitsta, tegi Andres tema lõhutud aia asemele uue, ilma et naabriga asjast enne sõnagi räägiks – teda selle väärilisekski peaks. See tõsiasi puudutas Pearut väga tunduvalt. Endise naabriga oli teine lugu, temaga sai rääkida, vaielda, ärbelda, aga praegune teeb näo, nagu Pearut poleks olemaski.

Varsti pärast seda juhtus nõnda, et kui Eespere Juss ühel hommikul vara koplist läks hobuseid tooma, siis leidis ta nad naabri viljaauna kallalt.

«Kust nad siis sinna said?» küsis Andres.

«Ma ei tea,» vastas Juss.

«Väravat sa vaatamas ei käind?»

Ei, Juss polnud kopliväravasse saanud, vaid oli hobustega otseteed koju tulnud.

Andres läks ise asja uurima. Ta käis kopliaia läbi, see oli terve. Aga värav oli irvakil ja sealt vahelt olid hobused välja pugenud, seda näitasid jäljed.

«Kuule, Juss,» ütles Andres sulasele, «sina viisid õhtul hobused kopli ja jätsid vist värava võrust lahti.»

«Ei, mina panin värava võrusse,» vastas poiss.

«Tead sa seda kindlasti?» päris peremees.

Juss teadis seda päris kindlasti.

«Ega siis vanal märal ometi niisuke amet ole, et ta värava võrust lahti võtab,» arutas peremees nagu endamisi.

Nõnda see seks korraks jäigi. Aga mõne päeva pärast kordus asi uuesti ja hullemini. Ühel hommikul, kui Andres pimedas välja läks, öhötas noor mära talle õuevärava tagant vastu. Tähendab jällegi olid hobused koplist välja pääsenud, mööda põldusid ümber kolanud ja viimaks koju tulnud. Jälgi ajades leiti nüüd, et kuskil nõrgemas paigas oli paar aialatti katki aetud ja sealt olidki hobused põllule tulnud.

«Mis sa hulludega tahad teha, kui aeda hakkavad ajama,» siunas Andres.

«Noorel märal põle ilmaski seda ametit olnd,» püüdis perenaine oma kaasavara kaitsta. «Tema emagi ei ajand aedu, põlnd teine seda tõugu.»

«Ehk siis vana,» kahtles Andres. «Aga miks ta siis mullu ei ajand, kui aiad olid viletsamad? Kust ta tänavu selle moe on saand?»

Polnud parata, hobused pidi ikkagi koplisse viima. Andres käis ise veel kord kogu aia läbi, ja kus leidis madalama või nõrgema koha, sinna raius mõne oksliku kuuse peale.

See näis aitavat, sest nädalat kaks seisid hobused aia taga. Aga siis toodi ühel hommikul vara Orult Mäele käsk, peremees tulgu hobuste järele, nad olnud kapsas. Andres ise ei läinud, saatis Jussi. Aga sellele ei antud hobuseid kätte, peremees mingu ise. Andres saatis poisi uuesti Orule ja andis talle kümme rubla kaasa, öeldes:

«Maksa, mis nõutakse, ja too hobused ära.»

Seegi kord tuli Juss tagasi tühjade kätega. Pearu hobuseid poisi kätte ei andnud. Andres vihastas.

«Mis temp see siis nüüd on,» ütles ta.

Aga mõtles, mis mõtles, viimaks võttis ta ometi sulaselt päitsed ja läks ise hobustele järele.

«Mis vigurit sa mängid, et hobuseid kätte ei anna?» küsis Andres Pearult.

«Näh, tahtsin sulle endale näidata, mis kahju nad teind, et kui minu loomad vahel juhtuvad, siis tead,» vastas Pearu.

«Kui nad kahju on teind, eks siis tee raha õigust,» ütles Andres. «Ma andsin poisile ju kümme rubla kaasa, kas sest ei piisand?»

«Sinu raha ma ei taha, seda pahna mul omalgi küll,» sähvas Pearu.

«Mis sa siis tahad? Hobuseid pandiks või?» küsis Andres.

«Ei taha,» vastas Pearu. «Tahan sulle ainult näidata, mis su hobused kahju teind.»

«Seda ei taha ma näha, ennem tasun kahju, nagu kord ja kohus.»

«Tule ja vuata, mis nad kapsas teind, viljaaunadest ma ei reagigi,» kutsus Pearu.

«Ei tule,» vastas Andres järsult. «Sinu loomad käisid minu orast tallamas, ajasin ma nad kinni või kutsusin sind vaatama? Tegin ainult aja ette, kust sina kevadel kiusuks maha lõhkusid. Tegin sinu loomadele aja ette, minul omal põle seda aeda tarvis.»

«Ja nüüd tahad, et ka mina peaks sinu hoostele aja ette tegema?» küsis Oru.

«Mina ei taha sinult midagi, ainult anna hobused kätte,» ütles Andres.

«Enne lähme vuatame kahjud üle,» arvas Pearu.

«Enne hobused kätte,» nõudis Andres.

«Siis hobuseid ei sua,» ütles Pearu kindlalt.

«Kes neid mulle keelab?» küsis Andres. «Kes julgeb keelata?»

«Mina!» karjus Pearu vastu. «Mina, Pearu Murakas!»

«Sina, sitavares?!» osatas Andres. «Kus mul õige hobusekeelaja väljas! Tahan näha, kes julgeb takistada, kui mina oma hobuseid tahan koju viia.»

«Kuule, nuabrimees,» ütles Pearu nüüd ähvardavalt, «see asi läheb protsessi alla.»

Aga Andres ei pannud seda mikski ja hakkas karjaaia poole minema, kust hobused paistsid.

«Kaeba või keisrile, aga hobused viin ära,» ütles ta.

Nüüd pistis Pearu suure häälega lõugama, sest muud ei julgenud ta üleaedse vastu ette võtta. Karjumise peale jooksis kogu majarahvas kokku.

«Ma ajan sulased su kallale,» ähvardas Pearu Andrest.

«Tulgu aga seia, küll ma neile näitan, kudas Luukas õlut teeb,» vastas Andres. Ise pani ta hobustele karjaaias päitsed pähe ja tõi nad sealt välja, et koju minna.

«Kus Krants on?!» hüüdis Pearu. «Krants! Võta teda! Kisu! Kisu lõhki!»

«Hoia, et ta änam minu ukse alla kükitama ei tule, muidu löön ta maha!» hüüdis Andres Pearule vastu.

«Aga kui sinu karvanäss veel minu akna alla tuleb,

siis lasen ta surnuks!» karjus Pearu.

«Rabapüssiga vist?» pilkas Andres.

«Küllap leidub mõni muugi krihvel,» vastas Pearu.

Nõnda lõppes esimene riid Vargamäel. Andres läks hobustega Oru õueväravast takistamata välja ja pani selle hoolikalt enda järel kinni, nagu näidata tahtes, et tal selleks aega küll.

«Head päeva, teisepere rahvas!» hüüdis ta enne minekut pilkavalt.

«Mine, kus kurat!» andis Pearu talle tervituseks kaasa.

Kui Andres kodus asjast jutustas, ütles Krõõt:

«Eks sa siis võind neid kapsaid vaatama minna, oleks ehk siis riiuta saand.»

«Ei tule riid täna, siis tuleb ta homme, ega ilma selleta ikka saa,» vaidles Andres vastu. «Parem olgu siis juba täna. Ja või see sellega jääb.»

«Mis sa hullu juttu ajad,» sõitles teda Krõõt. «Mis siis veel tuleb?»

«Küllap näis,» rääkis Andres. «Aga mina arvan, et need hobused on Pearu oma töö: tema ise lasigi nad koplist välja.»

«Mis sa nüüd ikka seda,» kohmas Krõõt peaaegu hirmunult, eriti sellepärast, et Mari oli esiteks sedasama arvanud. «Mis tema neist siis? ... »

«Peaks passima minema, saaks teise, sindri, ehk kätte, annaks kuradile hea kasuka, nii et teab,» arutas Andres.

«Mis sa nüüd ikka kohe nõnda, teised pärast kuulevad,» manitses Krõõt.

«Kuulgu või ta ise,» vastas Andres. «Mina nalja ei mõista.»

Ometi pöördus kõik nagu naljaks. Andres ei läinud hobuste koplisse kordagi varitsema ja hobused ei pääsenud enam kordagi omapead põllule kahju tegema, ei iseendale ega ka naabrile, nagu oleksid nad oma halvad tembud niisama ruttu ja äkki unustanud, nagu nad õppisidki.

Peremehed hoidusid kokku puutumast ja sellepärast polnud enam kordagi sõnavahetust. Aga mõni nädal enne jõuluid, kui juba paks lumi maas ja kogu Vargamäe nagu surnud oli, ilmus Oru peremees ühel õhtul Eesperre. Miks ta just tuli, või tuli ta ainult purjus pea tõttu, seda ei osanud ükski alguses arvata. Igatahes tegi ta lepitust kõigiga ja andis oma pudelist rüübata, naistele punasest, meestele valgest. Leppis teine Jussigagi ja karjapoisiga, kellele ta andis kahekopikase prantssaia. Tahtis leppida ka pererahva väikese tütrekesega, aga see magas. Kui ta aga koerale lepitust pakkus, siis puges see sängi alla ja urises sealt vastu.

«Nii see on,» lausus Pearu nukralt, «pererahvas ise lepib, aga koer ei lepi.»

Lärmas teine maad ja taevad kokku ja istus viimaks perenaise juurde, kes vokki sõtkus.

«Vuatan ja vuatan,» rääkis Pearu, «ratas käib, nii et pulki ei näegi. Ja ikka ühe jalaga, ühe jalaga ... Minu eit sõtkub kahe jalaga, vokk teeb ikka sorr, sorr, sorr, sinu vokk aga aina vurr, vurr, vurr. Veart vokk! Ja näpud muudkui siblivad ja sikutavad ... Kui mõtlen vahel, kudas sa siis tulid, laps süles, tulid ja seisid, seisid ja küsisid, et kuule, sina Oru vanamees, miks sa, sinder, selle aja siit maha oled lõhkund, siis, kallis üleaja eit, siis ma änam ei lõhkundki, käed kohe änam ei hakand aeda kinni, nii et sai tõeks vana Saalomoni sõna: kes vana aeda lõhub, sellele hakkab uss kätte kinni. Teibad ja roikadki jätsin sinnapaika ja seal on nad tänapäevani. Võivad sinna mädaneda, mina neid änam ei puutu, teised ei tohi puutuda. Vanamoor küll ütles mulle, et eks korja puudki maast ära, aga mina vastu: see põle sinu asi, mina ise pean teisepere eidega rehnutti aja pärast ja kõik. Vanarnoor läks siis ise rukkilõikuse ajal näppupidi kallale. Aga mina põrkasin talle peale, et kes on Tagapere Orul peremeheks, mina või tema. Kui mina ütlen, et las olla, siis peab olema. Aga mul on kange eit, tema oma jonni ei jäta. Tema kandis minu salaja, ikka teivas teiba järele, roigas roika järele koju, kirvega katki ja paja alla. Ühel ilusal päeval lähen vuatama – puid ei ole. Kus on? Keegi ei tea, keegi põle näind. Vuata, kallis üleaja pere–eit, nõnda tegin ma, kui kuulsin su jaalt ja nägin sigu, kes jooksid su sabas. Oleks ajaaugu uuesti kinnigi teind, aga oli sinu ees häbi. Tõsijutt, häbenesin ... »

Pearu peatus pisut, aga kui Krõõt midagi ei lausunud, algas ta uuesti:

«Vurr, vurr, vurr! Vurr, vurr, vurr! Vurr, vurr, vurr!

Kui sina põleks siis tulnd ega sigu kutsund, ma oleks kõik aja maha lõhkund, puudki oleks ära vedand. Aga nüüd ei lõhkund. Kui tahad, teen ajaaugu uuesti kinni, teen kinni ja siis on seal kohal kaks aeda, minu aed ja sinu vanamehe aed, las nad seista seal kõrvu kahe põllu vahel piiri peal. Kange vanamees on sul, pagana kange! Sitke mees! Üle kõrvenurga! Kaevasime temaga kahasse kruavi, las vesi jookseb kahasse. Tahtsime kahekesi minna esimest vett laskma, aga meie poisisinder torgand tammi eest ära, niisuke sindri poiss on mul. Tahtsin teisele püksid tuliseks teha, aga jätsin niisama – vesi oleks niikuinii jooksma suand. Vesi jookseb ikka, kui tammi ees ei ole, aga teisepere sead jooksevad, kui kuulevad perenaise heledat jaalt ... »

«Üleaia peremees,» ütles Krõõt, «hakka nüüd õige koju minema, eit ehk ootab.»

«Kaks sõna veel,» mangus Pearu.

Ja jälle hakkas ta jutustama, rääkides kõigest, mis paari suve vältel Vargamäel oli sündinud. Talvi ei tuletanud ta sugugi meelde, sest nagu kogu Vargamäe, samuti elas ka Pearu tõsiselt ainult suvel. Ajaarvaminegi käis selle järgi.

Aga eksis joobnu jutt kuhu ta eksis, ikka pöördus ta naabri perenaise «heleda jaale» juurde tagasi, nagu oleks see mõni nõiatuluke Vargamäe soode pilkases pimeduses.

Andres, kes akna all kruupingil midagi hööveldas, ei pannud naabri juttu kuuldavakski. Kui see viimaks sinnamaale sai, et minekut hakkas tegema, kinnitas ta Andresele:

«Veart eit on sul! Väga veart!» Perenaise poole pöördudes kinnitas ta:

«Aga kange vanamees on sul, hästi kange! Alla'i anna! Mitte'i anna! Kas või tükk küljest, aga ei anna!» Nende sõnadega kobiski Oru Pearu uksest välja.

«Ei tea, mis sel pähe tuli, et nii väga leppima kipub,» ütles Andres, kui üleaedne uksest väljas oli.

«Heast südamest ehk,» arvas Krõõt.

«Ennem purjus peast,» vaidles Andres vastu.

«Ega ta olndki nii purjus ühtigi, tegi ainult nõnda,» ütles. Mari.

«Siis tal peab midagi ees olema,» arvas nüüd Andres. Ja oligi. Sest järgmisel pühapäeval sõitis Pearu oma eidega nii vara kirikusse, et Eespere Krõõt oma Andresele ütles:

«Teisepere omad lähevad vist lauale.»

«Seda ta siis siin ehk leppimas käiski,» arvas Andres.

«Ega hullu tea,» imestas Krõõt.





XII


«Mis aasta edasi, seda hullem Vargamäel,» ütles Krõõt millalgi Andresele, kui kartuseräästasse hakkasid juba purikad tekkima.



«Kuidas nii, hullem?» küsis Andres.



«Miks siis mitte,» vastas Krõõt. «Esteks olin lapseta, siis tuli üks ja nüüd on see alles rinna otsas, aga teine juba südame all. Ja töö? Tööd tuleb aina juurde, lastevaevast hoolimata.»

Kui Andres pärast naise sõnade üle järele mõtles, siis ei saanud ta muidu, kui pidi talle õiguse andma: mitte ainult Krõõdal, vaid ka temal, Andresel, läks aina hullemaks. Kõige muu hariliku töö kõrval oli tänavu talvel ehitusmaterjali vedu, sest maaksku mis maksab, aga tuleval kevadel pidi uued kambrid üles lööma. Aasta polnud saagi poolest küll kuigi kuldne, aga mine tea paremat oodata. Andres mõtles tuttavailt laenata. Aaseme ja Hundipalu olid raha lubanud, Ämmasoo Villem pakkus katuseõlgi. Palgiveole lubasid kõik ümberkaudsed peremehed oma hobused saata, aga välimaa poole ei ulatunud see lubadus kaugemale kui Aiuni ja kõrve poole kaugemale kui Ravani. Kassiaru Jaska, kes istus juba nii–öelda kõva maa otsal, ei sidunud end soonurgaga rohkem, kui et jõi ühes Oru Pearuga kõrtsi saksakambris. Soovälja meestest oli ainult Kingu Priidu Vargamäe Andresega lähemalt tutvunud. Nõnda jäid Vihukse ja Lõppe palgiveost kõrvale, kuigi nad ehk hea meelega sellest oleksid osa võtnud, Kukessaare, mis seisis tagapool Ravat, ei sõbrustanud Vargamäega, sest see oli temast juba liiga kaugel ja liiga pehmete soode taga.

Oma üleaedsele ei lausunud Andres palgiveost sõnagi.

Aga Pearu tuli ise. Tuli ühes sulasega ja pani metsas koormad peale, nagu oleks temagi kutsutud. Ainult nii palju tegi ta, et küsis metsas Andreselt:

«Kas minu regedele jätkub ka või tuleb nappus kätte?»

«Küllap saab ka sinu kodaratele,» vastas Andres. Aga hiljemgi, kui kaugemalt mehi enam näha polnud, ilmusid Tagapere hobused ikka veel. Nagu öeldud: niipea kui Eespere mehed asuvad metsateele, ilmub Oru sulane hobuse või kahega nende kannule.

«Kuhu sina sõidad?» küsis Juss temalt mõnikord valjul häälel.

«Peremees saatis vaatama, kuhu sina sõidad,» vastas teisepere mees.

«Me sõidame veskile,» luiskab Juss. «Mina ka.»

«Aga kus kotid?» «Sealsamas, kus sinulgi.»

Sulaste juttu eelsõitvalt reelt kuulates tahaks Mäe peremees üleaedse sulasele peaaegu öelda, ta mingu tagasi, sest tema abi pole tarvis, aga sõnad jäävad tal kurku kinni ja nõnda sõidavad nad ööpimeduses metsa poole, kuhu mõni tund teed on. Ainult reed karjuvad pakasel lumel ja hobuste ninasõõrmed purskavad nagu valget suitsu.

Andrese meelest on Pearu imelik mees, niisugust pole ta enne näinud. Kiusleb ja jonnib, aga siis teeb jälle, nagu poleks midagi iseäralikku nende vahel sündinud. Ka Krõõt leiab, et teisepere peremees on imelik mees, aga selle tõttu ei meeldi Andresele enam põrmugi, et Oru Pearu on niisugune imelik mees.

Siiski, pole viga, küllap ta temaga oma arved õiendab, elu on ju Vargamäel alles ees. Andres hakkab alles uusi kambreid ehitama, aga ta tahab ka teised hooned uued teha. Ta tahab kõik muugi Vargamäel uuendada. Uute hoonete ehitamisel ei saa ta kuidagi põldu unustada, vaid muretseb väsimata ka selle eest. Tal on tundmus, et Vargamäele tulles tegi ta temaga lepingu elu ja surma peale. Lepinguga on ta enda peale võtnud suured kohustused ja neid tahab ta täita, maksku mis maksab. Andres teab, et põld on kindel kui kalju, tema ei tagane oma lepingust küünemusta väärtki. Tema ei peta kunagi, sellepärast ei tohi ka Andres petta, vaid peab olema ja jääma õiglaseks, nagu ajaks ta asju jumala endaga. Andresel on mõnikord tume aimdus, nagu oleks Vargamäel jumalaga mingisugune salajane ühendus, nagu oleksid need kaks kuidagi üks ja seesama. Vargamäe põldudele rammu muretsedes ei tee ta midagi muud, kui kannab ande jumalale, kes elab siinsamas ja õnnistab Andrese tööd ning tegemist.

Nõnda tunneb Vargamäe Eespere noor peremees, kui ta tahaks lauta loomadele kõik kuivad mättad ja kuiva kraavimulla alla vedada. Sama tundmus ajab teda ka kõrvaliste tööde peale vaatamata ikkagi kive korjama ja kaaluma, et neid põllult aia äärde koristada või keset põldu varemesse laduda – ausambaks Vargamäe jumalale.

Ja see jumal õnnistas Andrese kätetööd, seda võis selgesti näha. Olgugi et tänavu oli kambrite ehitamisega nii palju tegu, ometi sündis laudas ennenägemata ime: sõnnik kasvas seal niisuguse kiirusega, et kevadel polnud loomadel enam ruumi, seljad nühkisid vastu aampalke. Ja ometi oli kari ainult paari pea võrra kasvanud.

Kui Krõõt talvel millalgi arvas, et Vargamäel läheb kord–korralt ikka hullemaks, siis oli kolmandal kevadel küll kõige hullem. Ei olnud kellelgi enam ainustki vaba silmapilku. Juss, kes juba esimesel aastal oli hädaldanud, et peremees ta tööga tapab, mõistis vast tänavu õieti, mis on tapmine künnivaol. Peaaegu kogu põllutöö tegi ta üksinda, vahetades väsinud hobuseid, ilma et ise kunagi oleks teadnud, mis on söögitund. Aga tänavu Juss ei hädaldanud, sest kolmat aastat oli ta Vargamäele jäänud Mari pärast. Jussi jalad läksid hommikust õhtuni saha ja äkke järel ladudes kangeks nagu vanal hundil, aga meel oli ometi rõõmus.

Andresel endal polnud paremad päevad kui sulasel, ka tema ei teadnud kogu kevadel, mis on puhkus pärast sööki. Seni kui kambriraiujad söögitundi pidasid, vehkis peremees ise väljal külvata, et pärast seda uuesti ühes meestega kirves kätte võtta ja seinale asuda, sest tema ise tahtis olla meister ja kõik. Kibedal külviajal võttis ta isegi pühapäevadest lisa, sest muidu ei tulnud omaga välja. Ükskord, kui ta jälle peaaegu kogu pühapäevase õhtupooliku oli külimituga mööda põldu käinud, nägi ta järgmisel hommikul kambriseinalt, et põldu on seemendamas kolm hobust. Abi kulus muidugi marjaks ära, aga ometi oli Andres pahane, et avitajaks oli üleaedne, mitte aga keegi muu. Pearu abiga võis aga samuti sündida, nagu oli sündinud ree laenamisega: ta hakkas sellega Andrest kõrtsileti ääres näägutama. Selle peale vaatamata heitis Andres alla ja laskis teisepere meestel oma põllul edasi seemendada.

Pearu ise ei näidanud oma nägu. Ainult nagu juhuslikult mööda minnes peatus ta silmapilguks toaraiujate juures, andis jõudu, pani käed seljale kokku, pidas pisut «rehnutti» ja läks jällegi oma teed.

«Näe hullu, teisepere mehed ka platsi tulnd,» imestas perenaine keskhommikul, nagu märkaks ta abilisi alles nüüd esimest korda. «Kes need välja ajand?» «Peremees saatis,» vastasid sulased.

«Eks meil kulu küll see abi ära,» ütles perenaine ja tõttas minema, nagu kardaks ta, et võib ehk midagi liiga öelda.

Aga Andrese arvates oli öeldugi liig. Sest oli teine sõna lausumata mehed saatnud, siis pidi nad ka samuti vastu võtma, milleks see jututegemine, nagu mingisugune tänupalve. Ometi ei avaldanud peremees oma arvamust sõnades, perenaine aimas seda ainult.

Kogu tänavune kevad ja suvi kulus kambrite ehitamise tähe all, sest see töö polnud ju tänaseks ega homseks, vaid terveks eluajaks, nagu peremees arvas. Sellekohaselt ehitatigi eluhooned: palju suuremad kui endised ja suurte valgete akendega, nii et kõik arvasid, et Vargamäe Eesperes saavad külmad kambrid – liiga suurte akende pärast. Aga peremees jäi oma tahtmises kindlaks, ainult vundamendi tegi madala, ladus palgid peaaegu maa peale, et tuul ei pääseks alt läbi vuhisema, nagu ta ütles. Oli lahendada veel põrandate küsimus: kas teha nad savist või laudadest? Mitmed arvasid, et hea, kui tagakambrissegi laudpõranda saab. Aga Andres otsustas teha üleni laudpõranda.

«Kas laudpõrandal tantsida ka lubad?» küsis Mari peremehelt.

«Küllap näis,» vastas Andres. «Ehk ka, kui ise puhtaks küürid.»

«Valgeks kui lumi,» ütles Mari.

«Siis las käia,» oli peremees nõus.

«Ega sel Maril muud olegi kui aga tants ja mäng,» ütles nüüd perenaine.

«Või ma siis nüüd iseenda pärast,» vabandas Mari. «Juss ju kibeleb.»

«Ah Juss!» imestas perenaine. «Vaata imet, või tema!»

«Kuule, Juss, me nüüd jäämegi seia elama, saame ilusad valged põrandad,» ütles tüdruk poisile. Aga vastust ootas ta asjata, nii et pidi uuesti ütlema: «Juss, sa ei vastagi, kas jääme või ei.»

Poiss ei vastanud nüüdki, vaatas ainult nagu etteheitvalt tüdrukule otsa, nii et see ta seks korraks rahule jättis. Aga kauemat aega ei võinud Mari Jussil ometi omaette nohiseda lasta, sest tema väle ja terav keel aina kiheles poisi peale.

Kord juhtus nõnda, et Juss ja Mari niitsid kahekesi kodumail. Teist–kolmat päeva uitsetas vihma ja loogu oli juba sedavõrd palju maas, et peremees paremaks arvas kambrite kallal nokitseda, kui vihmaga heinamaal jännata.

Juss vehkis oma vikatiga ees, Mari järel. Oli õhtu eeli. Niitjad olid juba sealmaal väljas, mis peremees neile ligilähedalt oli ära tähendanud. Ometi kippus tüdruk poisile kandu, nagu oleks keegi kolmas temale takka tuld tegemas.

«Sa tõttad, nagu oleks täna viimnepäev,» ütles Juss.

«Täna on viimsepäeva lauba,» vastas Mari.

«Et sa ka ükskord ei väsi,» siunas poiss.

«Tahan sinu väsitada, tahan su Vargamäelt välja süüa.»

«Ei lähe mina siit enne, kui lähed sina,» ütles poiss tõsiselt.

«Mis sul minust on?» küsis tüdruk.

«Aga mis siis sinul minust on, et sa mind tahad siit välja süüa?»

«Ää põikle ühti kõrvale,» manitses Mari. «Miks ei lähe sa siit enne, kui lähen mina? Sa vandusid ju mulle, et peremees su tööga tapab.»

«Tapabki, mis sa siis arvad. Tapab iseenda ja tapab ka minu.»

«Miks sa siis ära ei lähe?»

«Näe, ei lähe ega lähegi, las tapab, kui tahab. Ei tapa see, siis tapab mõni teine.»

«Aga mis see siis minusse puutub, et sa enne mind ei lähe?»

«Sina tapad samuti kui peremeeski,» ütles nüüd Juss nagu südame põhjast.

«Jussike, Jussike, Vargasoo ussike!» naeris nüüd Mari. «Või meie peremehega kahekesi materdame sind vaesekest! Ja Jussike–ussike

ei saa eest ära, kael lühike, jalg kõverake.»

«Sina ära naera mu kaela ega jalgu,» ütles Juss nüüd värisevail huulil, «ega ma ise neid põle teind.»

«Mis ma siis naeran, kui mitte jalgu, sind ennast või?» küsis Mari.

«Naera, keda tahad, mitte mind ega mu jalgu,» ütles poiss endise tõsidusega.

Vastuseks hakkas tüdruk naerdes laulma:

«Jussike, Jussike,

Vargasoo ussike!

Nipinapi kaelake,

Limpalampa jalake!»



Aga nüüd viskas Juss vikati äkki heinakaarele maha, võttis luisu taskust, pani selle sinnasamasse, ja ilma et kordagi tüdruku poole silmi oleks tõstnud, ütles ta, endal huuled tõmmutasid imelikult–imelikult:

«Anna vikat ja luisk peremehe kätte, mina enam ei niida?»

«Kuhu sa siis lähed?» küsis Mari kohkunult, ja tema silmadesse ilmus vaade, mis tal oli jõe ääres, kui Juss pidi uppuma. Oleks Juss nüüd neid silmi jälle näinud, siis ta oleks tundnud, et Maril on peaaegu hirmunud lapse silmad. Aga Juss ei näinud, sest temal oli selg Mari poole, kui ta läks.

«Juss, kuule, kuhu sa lähed?» hüüdis Mari talle järele.

Aga poiss ei vastanud, nagu ei kuulekski ta tüdruku sõnu. Ta läks ainult oma rangjalgade ja kenus kaelaga.

«Juss!» hüüdis Mari kolmat korda päris hirmunud häälel, sest poiss hakkas juba põõsaste vahele kaduma. Ja kui ta ikkagi ei vastanud, siis ei saanud Mari muidu, kui pidi talle järele jooksma, ka oma vikatit heinamaale maha jättes. Mari tahtis tingimata näha, kuhu Juss läheb ja mis ta mõtleb teha.

Aga Juss ei läinud kuigi kaugele, ainult põndakule, kus kasvas mõni laiaoksaline kuusk ja nende ümber tihnik. Seal jäi ta ühe kuuse all kännu äärde seisma, võttis pükste pealt nööritüki, mis tal kahekordselt ümber keha oli, pusis selle kallal midagi ja sidus ta siis otsapidi kuuseoksa. Oli ta sellega valmis, tegi ta nööri otsa silmuse, astus kännule ja tahtis silmuse kaela pista.

«Juss!» kiljatas Mari, jooksis poisi juurde ja karjus: «Mis sa, hull loom, ometi teed?»

«Poon enda üles,» vastas poiss otsustavalt.

«Juss, armas Juss!» ütles tüdruk nüüd ja võttis silmusest kinni. Tema hääles oli äkki nii palju lapselikku hirmu ja õrnust, et Juss talle tahtmata otsa vaatas.

«Mis sul sest on,» ütles poiss.

«On, Juss,» vastas tüdruk.

«Aga aita ei lase,» urises Juss.

«Eks võta mind siis ää, kui aita tahad,» vastas Mari ja pööras poisile pooleldi selja.

«Küll võtaks, Mari, aga sina ju ainult lõõbid minuga,» lausus poiss puhtsüdamlikult.

«Tule niitma, Juss, ma enam ei lõõbi,» kinnitas tüdruk.

«Ei tule, sa hakkad jälle,» ajas poiss vastu.

«Tule nüüd, Juss, ma ütlen sulle siis saladuse,» mangus Mari.

«Ütle kohe,» vastas poiss.

«Võta nöör enne kuuseoksast ära,» ütles tüdruk.

«Ei võta ise ega lase sind võtta,» kinnitas poiss. «Himu on elust otsas. Suren niikuinii seia Vargamäele, mida varem, seda parem. Peremees tapab tööga, sina ... »

«Kellega mina?» küsis Mari kärsitult.

«Naeruga,» kaebas poiss. «Mina olen sinu naerus, mina olen kõigi naerus.»

Äkki kadus Jussist kõik kangus ja ta hakkas nutma.

Hoidis pahema käega poomissilmusest kinni, pöördus küljeti tüdruku poole ja nuttis vaikselt ning alistunult.

Seda ei suutnud Mari välja kannatada: ka tema meel läks haledaks.

«Juss, ära nuta,» palus ta, aga rohkem ei saanud ta öelda, sest siis oli tal ka endal nutt käes. Ja nagu oleks tal sellest häbi, pöördus ka tema kõrvale, ning nõnda seisid nad kahekesi nuttes seal kuuse all tihnikus, peaaegu seljad vastastikku.

Alles tüki aja pärast ütles Juss:

«Mul on ammugi himu elust otsas, sellepärast ma kevadest saati seda nöörigi pükste peal kannan.»

«Võta mind ää, Juss,» nuttis tüdruk, «aga ära sa seda hullutükki tee, et sa enda üles pood.»

«Sa ei tule ju mulle, sõimad mind poisikeseks.»

«Nüüd tulen, änam ei sõima,» lubas Mari.

«Sa lõõbid jällegi,» kahtles poiss.

«Änam mitte, usu, Juss,» kinnitas Mari. «Ja tead mis?

Meie ei lähegi änam Vargamäelt ära, jäämegi seia.»

«Kus me siis seia jääme?» küsis poiss. «Alati Andrese sulaseks ja tüdrukuks?»

«Ei,» vastas tüdruk. «Mina tean, kuhu me lähme.»

«Kuhu siis?» päris poiss.

«Sauna! Saunakambri! Talvel on ehk külmavõitu, aga kui hästi kütta, küllap siis saab läbi,» seletas Mari.

«Kes meid sinna laseb?»

«Küllap lastakse. See plaan oli mul juba ammugi, olen kammert vaatamaski käind. Rääkisin ääri–veeri saunatädiga ja olen pisut ka perenaisega sellest juttu teind. Mõtlesin, et mina oleks linna otsas, kui saaks mehe ja võiks Vargamäe sauna minna. Aga meest põlnd kusagilt võtta. Olid küll sina, aga ei teand, mis sinust arvata, kas kõlbad või ei kõlba. Nüüd tean, et kõlbad.»

«Tõesti ikka, Mari?» küsis Juss rõõmsalt.

«Tõesti, tõesti, Juss,» vastas tüdruk ja vaatas poisile otsa.

«Küll oled sina, Mari ... » tahtis Juss öelda, aga jättis ütlemata. Tüdruk ootas, aga sõna ei tulnud ega tulnudki poisi suust.

«Mis ma olen?» küsis Mari viimaks. Vastuseks võttis Juss tal ainult käest kinni.

Kui nad viimaks kuuse alt minema hakkasid, pidid nad peaaegu nööri kuuseoksa unustama.

«Juss, võta nöör ära,» ütles Mari, kes asja märkas, «muidu pärast leiab peremees teise siit.»

«Seda nööri kannan ma eluaeg pükste peal,» ütles poiss ja võttis ta kuuseoksast. «See on minu kõige kallim nöör.»

«Tegid temast silmuse ja mina läksin sisse,» naeris Mari.

«Jüst!» kiitis. Juss. «Endale tegin, aga sina läksid jalgupidi sisse.»

«Või jalgupidi,» osatas tüdruk ja lisas natukese aja pärast juurde: «Kas ma nüüd tohin laulda: Jussike, Jussike, Vargasoo ussike?»

«Nüüd laula, kuis süda kutsub, nüüd tulevad su laulud heast südamest,» vastas poiss. «Ja peremees peab nüüd alles nägema, kuis töö lendab.»

Käsikäes läksid Marit–Jussi heinakaarele tagasi ja peagi kostis Mari hääl:

«Hoia kannad!»

Täna niitsid nad harilikust kauem, nii et kui nad koju läksid, perenaine neile ütles: «Te'p tahtki täna koju tulla.»

«Kõik Jussi süü,» vastas Mari.

«Jääh! Juss nüüd! Mari ise!» ütles poiss.

Aga omast asjast ei lausunud nad esiotsa musta ega valget. Seda oli vaja tasa ja targu ajada, sest aega oli ju küll. Nende aasta lõppes alles tuleval kevadel ja seni mõtlesid nad ainult Juss ja Mari olla.

«Kas sa mind nüüd aita lased?» küsis Juss Marilt õhtul.

«Jussike, Jussike, Vargasoo ussike,» laulis tüdruk poisile hellalt naeratades. Poisi nukrat nägu nähes aga ütles ta: «Kui oled hea poiss ... »

«Mari!» vastas Juss.

Nõnda see jutuajamine lõppeski.





XIII


Nähti vaeva mis nähti, aga sügiseks olid uued kambrid aegsasti valmis, nii et võis sisse kolida. Helevalged laudpõrandadki olid all. Külma tulekul taheti õled ümber panna, vähemalt tagakambrile, et ei pääseks liiga tegema pakane ega mingisugused tuisud ja tormid, mis vinguvad talvel Vargamäel.



Eeskambril oli alles põrand alt ära, kui sündis Krõõdal teine laps, – nagu kurjast – jällegi tütar. Isa ja ema ootasid pikisilmi poissi, kellest saaks kohapärija, peremees, aga ometi tuli tüdruk, kelle viib ükskord mees jumal teab kuhu ja annab talle mõni teab mis nime.



Juhtus veel nõnda, et polnud kodus kedagi peale poolteiseaastase magava lapse ja perenaise enda, kui hakkasid käima sünnitusvalud. Ei perenaine ise ega keegi teine olnud ette valmistatud, et asi võiks nii ruttu areneda. Tema arvas, et kordub umbes see, mis oli esimesel mahasaamisel: valud kestavad mõne tunni ja seks ajaks tulevad teised koju.



Aga kui perenaine tagakambrisse sängi heitis, kus nüüd ilus valge, lahe ja soe oli, siis tuli tema teine laps nii kergesti ja ruttu ilmale, et nurganaine aina imestas. Nõutult lamas ta esiteks ühes lapsukesega, aga siis ajas ta enda üles, et karjujat aidata.



Nõrkus oli küll suur, kuid mis parata, pidi tegema, mis teha vaja. Kõige raskem oli tuppa saada ja sealt tagasi, sest uks oli madal ja ukselävi kõrge. Ometi pidi tuppa saama, sest seal oli pajas soe vesi, mida lapse pesemiseks hädasti oli vala.



Peaaegu neljakäpukil ronis Krõõt tuppa, võttis sealt väikese puuvanni ja pani selle läbi ukse varemalt valmis seatud järile. Nüüd tõstis ta kapaga vanni vett, ronis neljakäpukil üle kõrge ukseläve kambrisse tagasi, otsis kapist varemalt varutud pesu ning mähkmed ja hakkas last pesema. Kisa peale ärkas vanem tütar magamast, ronis sängist välja ja vaatas, kuidas ema talitas.



Enne lapse pesemist katsus Krõõt järgi ühes veevanniga uksest eemale nihutada, aga tundis, et ei jaksa. Nõnda pesigi ta lapse rehetoa ukse kõrval eeskambris, kus polnud veel õiget põrandatki all.



Kui ta viimaks sinnamaale jõudis, et võis uuesti asemele heita ja lapse rinna otsa panna, tundis ta, nagu oleks ta nüüd alles tõeliselt oma teise lapse sünnitanud. Aga kui ta mõtles, et ka see teine on tüdruk ja et mis silmad küll Andres teeb, kui ta sellest teada saab, siis tulid tal silmad vett täis ja ta nuttis kõigest südamest, nagu oleks ta kõige mahajäetum inimene mitte ainult Vargamäel, vaid kogu maailmas.



Imelikul viisil ei tulnud Krõõdale enam kunagi isakodu meelde, kui tal rasked päevad olid, ehk kui tuligi, siis ainult tumedalt ja ähmaselt. Selge oli siin ilmas veel üks paik, ja see oli Vargamäe. Siin oli ta käinud soos lehmi rükkimas, siin oli ta tööd rühmanud, nagu oleks see tema eluihk, siin oli ta need kaks last ilmale kandnud, nähes raskeid ja kurje päevi.



Vargamäel oli mees temaga esimest korda kurjustanudki. Praegu torkas see temale nii selgesti pähe ja südamesse. Nurganaisele näis, nagu mõistaks ta alles täna seda sündmust õieti. See oli esimesel suvel ja siis kandis ta oma esimest last rinna all. Tõusis vihmahoog ja nemad kahekesi läksid rukkeid sisse tooma. Tõtati viimse võimaluseni, sest vihm ähvardas vihud märjaks teha. Andres andis vihke kätte, Krõõt tegi koormat. Aga juhtus nõnda, et ta suure ähmiga unustas hobust ja vankri taga koormapuud tähele panna, mis olid märgiks, kas koorem on otse või viltu. Uisapäisa vihke ladudes kaldusidki need sedavõrd teisele küljele, et pidi peaaegu poole koormat uuesti tegema. See poetas maha hulga rukkeid ja raiskas aega.



«Mis su isa ja ema sulle on õpetand, kui sa rukkikoormatki ei oska teha,» ütles Andres etteheitvalt. «Milleks ma selle koormapuu sulle vankri taha panin või hobuse otse ette keerasin. Nüüd läheb kõik lörri, vihm tuleb enne kaela, kui rukki sisse saame, ja seda sinu lohakuse pärast.»



Krõõt ei vastanud tol korral musta ega valget, sest mehel oli ju õigus. Aga kui vihm aega andis, nii et nad ikkagi rukki kuivalt sisse said, siis hakkas tal endast hale meel. Peaasi: miks kurjustas mees enne, kui ta ei teadnud, mis teeb vihm? Ja miks sai ta kohe nii käredaks? Eks võinud ta ometi mõelda, et temal, Krõõdal, on nende esimene laps rinna all.



Kodus läks ta aita ja seal nuttis ta kibedasti oma suure valge kirstu najal. Andres tuli talle sinna järele, ja leides ta nutmast, seisis natukese aega vaikides. Siis astus ta ligi, ilma et naist oleks puudutanud, ja ütles:



«Krõõt, ära nuta. Ma mõtlesin ju, et vihm tuleb kaela, kastab rukki märjaks, ega ma siis muidu.»



See oli tol korral naise mehega lepitanud. Aga esimesele pahandusele järgnesid teised, ja kui nüüd Krõõt kuskil seisis ja nuttis, siis ei tulnud Andres enam temaga rääkima. Ka ei läinud Krõõt enam aita emalt saadud kirstu najale pisaraid valama, nagu esimesel korral, kus ta oli valgelt kirjatud kirstult nagu emalikku õrnust ja troosti lootnud. Peale selle kirstu olid tal veel vana Maasik ja kaasavarana saadud mära, aga ka nende juurde ei läinud ta oma kurbusega, või olgu siis, et juhtus nutt peale tulema just lehma lüpstes.



Üldse nuttis aga Krõõt nüüd, kus juhtus. Nuttis heinamaal rehavarre või vikatilöe najal, nuttis last kiigutades või imetades, nuttis sigu söötes ja kapsaid rohides, nuttis isegi söögilaua ääres, kus nägid seda sulane ja tüdruk.



Täna esimest korda oma teist last imetades näis Vargamäe perenaisele, et ikka oli ta nutnud ainult sellepärast, et ta oli pidanud tol korral nõnda ema kirstu najal seisma. Poleks olnud seda esimest korda, siis oleksid jäänud tulemata ka pärastised nutud. Tänagi, jah, tänagi nutab ta vististi selle esimese korra pärast, just tema pärast võtavad pisarad nii hoogu.



Aga pikkamisi vaibusid nurganaise meeled last imetades, sest kui peremees umbes tunni pärast koju tuli, leidis ta, et söök on alles lauale panemata, ja tagakambrisse astudes nägi ta naist ühes lapsega rahulikult magavat. Andres puudutas naise kätt, ja kui see silmad avas ning mehe küsivat pilku nägi, ütles ta nagu andeks paludes:



«Jällegi tütar.»



Endal õnnetul kiskusid huuled viltu ja pea pöördus seina poole.



«Ära sellepärast nuta,» manitses Andres. «Mis sinna parata, peame leppima.»



Aga Krõõt ei vastanud, ta ei saanud pisaraist võitu.



«Kus saunatädi on?» küsis Andres.



«Teda ei olegi,» vastas nurganaine.



«Kes sul siis abiks oli?»



«Ei olnd kedagi, ise pesin lapse.»



«Teed omale liiga,» lausus mees.



«Tuli ju kõik nii äkki, ma ei saand kuhugi,» seletas naine. «Oli küll raske.»



«Või veel!» venitas Andres. «Koduloomgi tahab abi, siis veel inimene ... »



«Minu ema oli ka niisuke,» lausus Krõõt.



Mari jooksis kui värten sauna poole, leidis tädi kodunt ja tõi selle üles. Siis otsis ta, mis lauale panna, ja kolmekesi asusid nad lauda.



Ei lausutud ainustki sõna. Peremees oli raskes mõttes, nii raskes mõttes oli peremees, et kippus söömistki unustama. Istus vahel tükk aega, noa otsas leivapala, mida ta unustas silgusoolveesse kastmast ja suhu pistmast, et jahukördisegast piima peale rüübata.



Oligi, mille üle pead murda. Orul on kaks esimest pojad, alles kolmas tütar, miks ei võinud tema Krõõdal vähemalt teinegi poeg olla. Aga kes teab, ehk on ka kolmas tütar.



Muidugi, kui see on jumala tahtmine, siis sündigu, tema vastu ei vaidle. Sündigu kõik ainult tütred, nagu see on Aasemel, kus on viis tütart ja ainult üks poeg. Aga õige ei ole see mitte, Sest miks peab just tema Krõõt tütreid ilmale kandma, kuna Pearu eidel on kõigepealt pojad? Milles on tema halvem kui Pearu? Eks väeta ta kõigest hingest oma põldu, kas ei laasta ta oma heinamaid ja kuivata karjamaid? On ta varastanud või petnud, või on ta kellegi vastu kurje mõtteidki haudunud? Aga miks on siis temal tütred ja üleaedsel pojad?



Andresel kaoks pool tööhimu, kui ta teaks, et tema järeltulijaks Vargamäel pole poeg, vaid on mõni võhivõõras mees koduväina. Selleks ei maksaks ometi kive rükkida, mättaid raiuda ega põõsaid juurida. Ainult iseenda pärast ei maksaks nõnda nahast välja pugeda.



Ta käis mõisas vanahärra juures viljapuid kuulamas kambri otsa asutatava rohuaia tarvis ja härra lubas viljapuud jumalamuidu – peremehele rõõmuks, härrale mälestuseks, nõnda oli ta öelnud. Aga seegi käik sündis Andrese poolt ikkagi eeldusega, et temal on poeg ja et koht ühes rohuaiaga jääb nimelt just pojale.



Andrese mustad mõtted ei kestnud kaua, sest neil oli vähe olulist pinda. Tema ise ja ka Krõõt, mõlemad olid ju alles noored ning tõeliselt algajad, neil võis sündida veel hulk lapsi, poegi ja tütreid. Nõnda ta talitaski, nagu oleks tal hulk poegi tagavaraks tulemas. Sügisel rabeles ta põllul kividega, ajas nad maa seest välja ja seadis puutükkidele, et võimalik oleks neid esimese lumega kätte saada: regi oli kivide vedamiseks soodsam kui vanker. Viljapuudki tõi ta mõisast ära ja istutas nad nõnda, nagu aednik oli õpetanud. Aga et neid rohkem sai, kui Andres tuua mõtles, siis venis ka rohuaed kavatsetust suuremaks, ulatudes kambrite otsast hulk maad nende tahagi. Akende kõrvale ja aianurkadesse pistis ta sirelid, et oleks kevadel õisi. Metsast tõi pihlakaid ja toomingaid ning ka neile leidis ta paraja paiga õuevärava kõrval ja mujal toa ümbruses.



Ühte paneb Andres tähele: kunagi ei ole tehtust küllalt, kunagi ei saa himu täis. Üks kavatsus sünnitab teise, üks töö kisub endale teise järele.



Hakkad põldu, heinamaad ja karjamaad parandama, siis on loomulik, et suurendad ka karja, sest muidu on eelmisel tööl vähe mõtet. Aga suurem kari nõuab avaramaid karjalautu, vanad ei kõlba enam.



Paremini haritud ja väetatud põllud annavad rohkem vilja, aga seda ei jõua enam kuivatada vanas väikeses rehetoas, sussitad aina jõuluni. Teed sa aga rehetoa suuremaks, siis ei kõlba ka reiaalune enam, sest ahe ei mahu sinna pahmana põrandale. Lõpuks aga korjub teri sedavõrd palju, et need ei mahu vanasse aita, sest juba tänavugi on kõik salved laeni, kõik kirstud kaaneni ja kõik kotid pakatamiseni täis. Hakka kas või ainult selleks müüma, et ruumi saada.



Nõnda peaks maha kiskuma kõik vana ja ehitama asemele uue ja suurema, alates eluhoonetega ja lõpetades kõlguse ja aganikuga. Peaks tegema uue Vargamäe, oma Vargamäe. Aga kust võtta see jõud, millega katta kulud?



Andres mõistis, et kui tõsiselt mõtlema hakata, siis ajab Vargamäe nagu hirmu peale, sest tema on nii suur ja vägev ning tema nõudmised oleksid nagu tõepoolest mõne jumala nõudmised. Neid ei jõua ükski surelik täita. Sellepärast katsus ta võimalikult vähe mõelda ja aina teha, et poleks suuri mõtlemisi.



Aga ometi pidi ta sagedasti imestlema, et kust see küll tuleb, et temal kipub töö otse üle pea kasvama, kuna naaber elab ja kõlksib nagu mureta linnuke. Ajuti veedab ta kas või kõige kibedamal tööajal pooled nädalad kõrtsis, aga ometi elab ta oma Tagaperega priskesti edasi, nagu teeksid ja toimetaksid seal vaimud. Tema kätetööl oleks nagu teine õnnistus, nagu on tal teine õnnistus lastegagi. Sellest süttib Andrese rinnas kadedus, peaaegu viha.



Aga Krõõt ei tunne teisepere rahva vastu ei kadedust ega viha, tema on ainult nukker. Temale näib, nagu oleks üleaial mõnigi valgem silmapilk, mõnigi väike pidupäev, aga neil oleksid nagu pühadki ainult selleks, et uutele töödele ja vaevadele, uutele muredele hoogu võtta. Aga kui Krõõt selle kohta millalgi oma suu paotab, vastab Andres:



«Ega sa ometi taha, et ka mina pean kõrtsi vedelema minema?»



«Ei noh, kes nüüd seda,» vastab Krõõt.



«Mis siis?» küsib Andres.



Perenaine ei tea, mis siis, ja nõnda jääb ta vastuse võlgu ning tema silmad muutuvad veel nukramaks.



Ainuke, kes Eesperes kunagi muremõtteid ei veereta, on tüdruk Mari. Ikka on ta rõõmus ja lõbus ning kädistab nagu harakas aiateibas. Peremehelegi toob ta mõnikord naljasõnad suhu ja perenaise ajab ta naeratama. Tütardegi pärast oskab ta perenaist lohutada.



«Olete ju alles noored rahvad,» ütleb ta, «jõuate saada tütreid ja poegi. Minu tädil oli neli esimest tütred, aga näe, kui siis hakkasid poisid tulema, üksikud ja kaksikud, sai teisi viimaks liigagi, pane või käsi ette, et änam ei tuleks. Kuus poega järjestikku, kõik elus. Aga kõik riburada mööda, nii et anna teised otsast kõik kroonule. Saab meheks, oleks teisest juba abi, aga näe, võetakse ära, ei jää sulle muud kui aina pisarad. Tädi tahtis enda pimedaks nutta, nii oli kahju. Aga tütred jäid, neid ei võtnud keegi, neist sai rohkem naeru kui nuttu.»



«Vanamees tahab ju kohapärijat, tema tahab omale abi, tütardest ei saa ju kuhugi,» vastas Krõõt. «Tema ütleb ikka, et las hakkavad omad pojad tööle, siis teeme uue Vargamäe.»



«Mina elaks hea meelega Vargamäe saunaski,» ütles Mari, ja kui perenaine need sõnad kõrvust mööda laskis, lisas ta juurde: «Kui mina võiks Vargamäe saunas elada ja seal tütreidki saada, rohkem ma ei tahakski. Minu eaks jätkuks sellestki.»



«Kas Mari tõejuttu räägib või?» küsis perenaine nüüd.

«Küll räägiks, perenaine, kui tohiks. Olen sauna vaatamaski käind, kammer seisab seal ju üsna jõude,» vastas Mari.



«Ega sa siis ometi üksi lähe?» küsitles perenaine edasi.



«Ega seda küll,» ütles Mari. «Eks ikka Jussiga.»



«Või ikka Jussiga!» imestas perenaine.



«Ikka Jussiga, ei muu kellegiga,» kinnitas tüdruk ja endal ilmusid silma pisarad, kui perenaisele otsa vaatas. Ka Krõõda silmad tulid vett täis ja nõnda vahtisid nad vastastikku märgade silmadega, nagu mõistaksid nad teineteist sõna lausumata.



«Ja siis tahate Vargamäe sauna minna?» küsis perenaine.



«Oleme seda mõelnd ja arutand ... Ehk saaks ka lehmamullika ja lambatalle, Vargamäel ju seda va sood karja tallata küllalt. Siis oleks omast käest supivalgus ja ka sukalõng. Teeksime teile tööd ja tasuksime nõnda kartulivagude ja lehma karjamaa eest. Lubate vahel ehk pisut linugi maha teha, saab särgi– ja püksiriiet. Ja iga kord, kui ma seda mõtlen, hakkavad mul kohe silmad vett jooksma. Juss on üksik poeg, teda kroonu ei võta. Noorevõitu ta ju minule on, aga eks ta kasva, küllap tast mees saab.»



«Hea süda on tal,» ütles perenaine. «Kui ilusti ta lapsega vahel mängib, laps kohe armastab teda.»



Mari silmad tõusid uuesti vett täis: perenaise sõnad liigutasid teda südame põhjani. Ja nüüd ei saanud ta muidu, kui pidi jutustama, kuidas kõik heinamaal oli tulnud ja mis seal oli sündinud. Tuletas meelde Jussi sõnu: peremees tapab tööga, Mari naeruga.



«Eks ta vaeseke vaeva ole siin küll näind minu vanamehe kõrval,» lausus Krõõt, «sest see lõhub ju tööd teha, nagu teeks ta viimast päeva. Aga Jussi kont oli ju meile tulles nõrk. Vaevast ja tööst ta jaladki kõveraks on läind, mis muud.»



«Olen mõelnd, et kui lapsed ... » tahtis Mari öelda. «Ega siis sellepärast lastel kohe,» lohutas perenaine.



Naised olid oma jutust sedavõrd huvitatud, et vokirattad seisma jäid. Ja tasakesi küsis Krõõt:



«Ega te asjad siis veel sedasi ole?»



«Ei, perenaine,» tõrjus tüdruk küsimuse tagasi. «Ei seda, muidu poeb teine vahel minu juurde. Ta on ju nagu laps vahel.»



«Hoia oma nahka, Mari,» kinnitas noor perenaine elutargalt.



«Küll hoian, perenaine võib mureta olla,» vastas tüdruk.



Naiste magusat juttu oli Andreski läbi lahtise ukse eeskambrist tähele pannud ja ta ütles naljatades Jussile, kes tagakambri uksele lähemal istus ja pastlaid lappis: «Juss, kuula, mis salajuttu need naised seal tagakambris ajavad, näe, vokidki löövad teistel lorbatsit.»



«Jussist endast me jutt ongi,» vastas perenaine Andresele.



«Soo, või aina meie enda Jussist,» imestas peremees.



«Mis selle Jussiga siis õige on?»



«Juss hakkab pulmi tegema,» ütles perenaine.



«Mari!» hüüdis Juss.



«Mina põle midagi teind, Jussiike, see ju perenaine,» ütles tüdruk poisile.



«Või pulmi? Meie Juss hakkab pulmi tegema,» imestas peremees ikka veel.



«Ja Mari tahab ka teha,»kiitis perenaine.



«Teevad nad siis õige üheskoos või?» küsis peremees. «Ikka vist üheskoos näh, nõnda see kuulukse,» seletas perenaine.



«Tohoo hullu!» hüüdis peremees, nagu imestaks ta kord–korralt ikka rohkem, ja lisas siis asjalikult juurde: «Lõõbite muidu või on selle taga ka midagi?»



«Tõejutt ikka, peremees,» kinnitas nüüd Mari.



«Mis siis sina sellest arvad?» küsis Andres Jussilt.



Aga Juss ei saanud kuidagi nõela paksust pastlalapist läbi, kiskus ja kiskus, ise näost punane nagu keedetud vähk, kas raske töö või teiste jutu pärast, mõni seda teab.



Polnud parata, peremees pidi oma küsimust kordama ja tüdruk pidi poissi sundima, alles siis sai ta vastata:



«Ega siis Mari tühja.»



Andres peatus pisut saagimises, nagu oleks nõnda parem mõtelda, ja ütles siis:



«Marit–Jussi, kui teie tõesti paari lähete, siis teen mina teile pulmad, mis pulmad on. Aga Juss ise toogu viinad, mina teen õlle, ja küll perenaine leiab, mis lauale panna, et oleks võtta.»



«Ega see liig olekski, peremees,» ütles nüüd Juss oma väärtust mõistes, «tööd on siin saand seamoodi teha.»



«Sellepärast minagi, ega muidu,» oli ka peremees nõus.



«Nüüd saunast, perenaine, ruttu, ruttu,» palus Mari.



«Mis see Mari seal kädistab?» küsis Andres, kes tüdruku häält kuulis.



«Mari tahab, et ma nüüd saunast räägiks,» ütles Krõõt.



«Mis saunast?» küsis peremees, kes veel ei taibanud, kuhu sihitakse.



«Eks ikka meie saunast, meie saunakambrist, mis tühi seisab,» seletas perenaine.



«Marit–Jussi tahaks siis Vargamäele jääda,» hüüdis peremees.



«Siia jääda, siin elada ja siin surra,» vastas Mari. «Eks ta oleks hea küll, peremees, kui nõnda saaks,» ütles nüüd ka Juss.



See hakkas Andresele südamesse kinni: leidub peale tema ka teisi inimesi, kes tahaksid Vargamäel elada! Ja tõsiselt ütles ta:



«Nali naljaks, tõsi tõeks, aga minul põleks selle vastu midagi, kui aga muidu hakkama saab.»



«Küllap saab, kui aga peremees nõus oleks,» arvas Mari.



«Miks ei saa, ainult kui perenaine ja peremees ... » lausus ka Juss.



«Vargamäele on inimesi tarvis, ei muidu läbi saa,» ütles Andres. «Hea, kui omast käest tööjõud võtta, kui tarvis tuleb. Ja tööinimesed olete mõlemad, selle peale on teil käed otsast lahti.»



Kui pererahvas õhtul tagakambrisse magama puges, oli eeskambris nii palju õnne, et pidi lausa imestama, kuidas küll Vargamäe eeskambrisse nii palju õnne mahtus. Kamber oli ju küll suur, aga Jussi ja Mari õnn oli veel hulga suurem. Kahekesi õlgisel asemel ühe ning sama vaiba all lamades sonisid nad oma õnnest peaaegu hommikuni ja uinusid viimaks nõnda raskesti, et perenaine nad hommikul ühe vaiba alt leidis.



«Juss, mädand, kuhu sina oled pugend?» tõreles perenaine. «Kas Mari juures on soem? Hoia, et peremees sind siit ei leia!»



Aga peremees ei leidnud kunagi Jussi Mari vaiba alt.





XIV


Järgmine suvi oleks võinud Vargamäe Eesperes samuti mööduda, nagu olid läinud eelmisedki, sest Juss jäi endiselt sulaseks ja Mari tüdrukuks, see vähemalt kuni talveni. Siis võib–olla peab sauna pugema, sest kes teab, kuidas abielurahva asjad võivad minna.



Esiotsa pole noorpaaril ei lehma ega lammast, need mõtlevad nad endile muretseda alles aasta pärast. Sellepärast võivadki nad endiselt peres elada ja pikkamisi saunakambrit ning muid asju elamiseks kohendada.



Vana Madis, kel Jussi ja Mari vastu tõepoolest midagi pole, arvab siiski paremaks ettevalmistusi tegema hakata, et võiks oma Küüdu Oru karja saata, niipea kui Jussil lehm laudas ammub. Kahel saunikul on ühe peremehe juures ikkagi kitsam kui ühel saunikul, nõnda arvab Madis. Sellest räägib ta Andresegagi ja sel pole põhjust Madisele vastu seista. Saun seisab küll Andrese maa peal, aga lehma võib Madis ometi saata, kuhu ta heaks arvab. Eespere või Tagapere karja.



Kui aga Madis Pearuga asja puudutab, siis tunneb see sellest teatud kõdi.



«Rangjalg oma noorikuga sööb su välja,» naerab ta Madisele vastu.



«Mitte just, aga nõnda oleks mul seadsam,» vastas Madis.



«Eks sa tule pealegi, tule, millal tahad,» ütles Pearu. «Mul seda va padrikut ahjukütteks küll ja sooservi jätkub heinamuaks. Igatahes on mul seda rohkem kui Andresel.»



«Seda minagi,» on Madis temaga nõus.



Nõnda siis oleksid Vargamäe asjad üsna korras ja kõik võiks areneda rahulikul teel. Aga siis sündis imelik asi: Eespere karjapoiss, Mardi–nimeline, hakkas kaebama, et lepikualune on solinal vett täis. Perenaine lohutas poissi, kes esimest aastat Vargamäel oli, et endistel aastatel olnud veel hullem, sest siis polnud veel kraavigi ega midagi. Aga suur ja arukas poiss vastab:



«Mis see kraav aitab, kraavid vett täis, tammid ees.» Perenaine räägib asjast peremehele ja see läheb lepiku alla vaatama: kraavid tõesti täis mis täis, ajavad üle. Karjamaa soliseb hullemini kui enne kraave. Piirikraavil tamm ees. Muld, mis kraavist ainult ühele poole laotud. ei lase vett Oru krundile valguda, kuigi vesi on juba üle kraavikallaste. Aga Eespere krundile on tal vaba tee.



Edasi leiab Andres, et Oru lepikualuse kraavi ots on pööratud vastu väljamäge. Ka sel kraavil on mätas tammina ühel pool. Kraavi ja väljamäe vahel asuv uus heinamaa on laines vee all. Nõnda siis on selge: kõik vesi, mis valgub ja jookseb Aaseme poolt, jääb kraavide ja nende tammide taha peatuma.



Andres läheb üleaedse jutule. Aga see on täna üsna sõnakehv. Pealegi on tal hirmus vähe aega.



«Mul välja all loodheinamua, lasin teisele vee peale, paneb rohu mühama,» annab ta seletuseks.



«Aga, armas inimene, minu karjamaa on ju ka vee all,» ütleb Andres. «Lehmad peaks aina lootsikuga sõitma.»



«Kui su lehmad oskavad, eks siis las sõidavad,» pilkab Oru peremees.



«Kuule, kallis üleaedne, see põle ju ometi nali, asi on väga tõsine,» räägib Andres.



«Aga mis see minusse puutub, kui mina tahan oma heinamuad kasta,» vastab Pearu ja pöörab talitades selja Andrese poole.



«Kas siis tõesti pidin mina selleks kraavi eest pool raha maksma, et sina võiks minu karjamaale vett paisutada?» küsib Andres.



«Ma paisutan vett oma heinamuale, mitte sinu karjamuale,» seletab Pearu.



«Tule ometi ise vaata, mis lepiku all sünnib,» kutsub Andres.



«Kas sa tulid, kui su hobused mu kapsa ära radjasid?» sähvab Pearu.



«Mis siis see seia puutub?» küsib Andres.



«Aga mis siis see minusse puutub, et sinu karjamua vett täis on?» küsib Pearu vastu.



«Sina paisutad seda vett.»



«Mina paisutan vett ainult oma heinamuale.»



«Mina nõuan, et sa oma tammi maha võtad.»



«Sina nõuad?» osatas Pearu. «Kes oled sina? Oled sa mõni vallatalitaja või kohtumees? Kes võib nõuda, et mina oma kruavis ei tohi vett paisutada?»



«Omas kraavis,» kordab Andres. «Aga see põle ju ainult sinu kraav, mina maksin poole hinda. Madis võib tunnistada. »



«Aga kruav on minu mua peal, seda tead ilma Madisetagi.»



«Ah siis selleks oligi sul vaja kraavi täiesti oma maa peale saada?» küsib Andres.



«Ega ma loll ole, et ma oma raha eest hakkan teise mua peale kruavi kaevama,» vastab Pearu pilkava muigega.



«Ah siis mina olen see loll?» küsib Andres uuesti.



«Seda tead ise paremini kui mina,» sähvab Pearu.



«Küsin sinult veel kord: kas võtad kraavil tammi eest või ei?» ähvardab Andres.



«Sinul pole sellega midagi pistmist,» vastab Pearu ja teeb asja eemale nihkuda, sest Andrese hääl ja tegumood ajavad talle nagu hirmu peale. «Kruav on minu ja tamm on minu, ainult vesi on sinu. Ära lase oma vett minu kruavi, siis põle mul midagi paisutada.»



«Ei võta sina ise kraavil tammi eest, siis löön mina ta minema ja lasen vee jooksma,» ütles Andres nüüd. «Oma karjamaad ei luba ma leotada. Võid kaevata minu peale, kui tahad.»



Ütles ja läks kähku kodu poole.



Pearu kutsus suvilise põllult, et seda kraavile kaasa võtta – abiks ja tunnistajaks, kui Andres tõepoolest peaks tahtma tammi lõhkuma hakata.



Andres ei astunud kodus tuppa sissegi, kahmas ainult kirve kaenla alla ja viskas labida selga. Nõnda tormas ta mööda väljamäge alla, tossav piip suus.



Seda nähes polnud ka Pearul enam aega. Joostes pistis ta kurja koha poole, suviline kannul. Pearu tahtis enne naabrit tammile saada. Aga sedasama püüdis ka Andres ja nõnda läksid mõlemad, niipalju kui jalad võtsid.



Mehed jõudsid mõlemalt poolt peaaegu ühel ning samal ajal piirikraavile ja nende jahmatus oli ühesuguselt suur. Vahe oli siiski olemas: Andres pistis laia suuga naerma, nii et piip hambust porri kukkus, kuna Pearu suure häälega vandus:



«Kes kurat seda on teind!»



«Mitte kurat, kallis naaber, vaid jumal ise: tema ei võind sinu verist ülekohut sallida ja lasi veel endal tammi lõhkuda,» vastas Andres naabri vandumisele.



«Küll ma sinule ja su jumalale näitan!» ähvardas Pearu. «Saadana silmamunad!»



Vesi polnud nähtavasti mitte väga ammu jooksma pääsenud, sest teda oli tagavaraks veel küll ja vool tugev. Pearu katsus ühes suvilisega veele takistust teha, aga see ei õnnestunud: vägev vool kiskus mättad käest ja viis nad allavett jõe poole. Aga Pearu ei andnud järele, tagus kraavipõhja uued tugevad vaiad ja nende taha hakkas ta mättaid laduma. Pikkamisi kerkis uus ja veel tugevam tamm.



Pearu kartis, et naaber tuleb ehk temale kallale, ja ta süda värises tammi tehes, sest ta teadis, et vaevalt suudavad nemad suvilisega kahekesigi Andresele vastu panna. Esimeses vihahoos olekski Andres kahtlemata oma jõudu tarvitanud, aga nüüd, kus ta nii südamest oli naernud ja kus kraavid veest juba tühjad olid, oli ta rahulikumas meeleolus, jättis naabri sinnapaika ja läks koju. Peaasjalikult lohutas teda see, et nüüd pole enam nii rikkalikult vett peale tulemas, ehk olgu siis, et hakkab kõvemini sadama.



Õhtul, kui karja–Mart koju tuli, küsis peremees temalt naerusuul:



«Noh, kas õhtul oli kraavis vähem vett kui hommikul?»



«Ikka oli, aga tegi teine, kuramus, uue tammi ette,» vastas poiss. «Aga oodaku, ei ma sedagi talle kingi, küll ma ta eest ära saan.»



«Kas siis sina?» imestas Andres.



«Kes siis muu, peremees. Häda vaadata, kudas loomad solistavad.»



«Hoia sa oma nahk!» ütles Andres nüüd tõsiselt. «Kui ta teada saab, tuleb sohu sulle kere peale andma. Ega mina jõua sind seal kaitsta.»



«Ääh!» tegi poiss. «Tema saab nüüd mind soos kätte! Tulgu katsugu, kummal paremad jalad.»



Peremees käskis poisil oma teost vaikida, nii et sellest ei teaks peale nende kahe ükski hing.



Tulid vihmad ja kraavid täitusid uuesti veega. Jällegi solises karjamaa. Pearul polnud ööl ega päeval rahu, aina valvas oma tammi järele, et keegi seda ei lõhuks, ja tegi kraavivalle tihedamaks, et nad vett läbi ei laseks.



Aga nagu ikka: unustab hoidja, tabab püüdja. Leidus silmapilk, kus Pearust polnud kraavil kippu ega kõppu, sest muidu oleks Eespere koer juba ammugi haukunud. Mart asus tammi lõhkuma. Pärast asus mätaste kallale.



Uus tamm oli palju kõvemini ehitatud kui vana, ja et poisil muud abinõu polnud kui terav teivas ja kümme küünt, siis nõudis kogu talitus tükk aega. Juba sai ta vee pisut jooksma, kui koer äkki haukuma pistis: tüki maa taga ilmus kraavikaldale Pearu. Poissi tammil nähes hakkas ta täiest kõrist karjuma, nagu oleks keegi tal elu kallal. Ise tõttas ta kurjategijat peletama ja karistama. Mart lõhkus tammi seda suurema hooga, sest ta kartis, et muidu võib Pearu veevoolu seisku panna. Nii mõnegi hea mätta jõudis ta enne veel lahti kangutada, kui Pearu ligi sai. Seega oli veel sedavõrd suur jõud käes, et teda ei suutnud enam keegi takistada.



Aga Mardi julgus oleks peaaegu õnnetult lõppenud.



Päästjaks ilmus ainult teivas, mille ta Pearule õigel ajal jalgu viskas, ja koer, kes talle tagant külge kargas. Nõnda sai ta viimasel silmapilgul oma sohu ja lidus, mis jalad andsid, ikka mättalt mättale. Ka Pearu katsus mätastel jooksuga õnne, aga poissi kandvad mättad purunesid tema jalge all või langesid mudas küljeli, rabades ta porri. Seda silmapilku tarvitas koer enese kasuks: uuesti kargas ta Pearu külge kinni. Poiss seisis samal ajal eemal mätta otsas ja parastas.



«Mina su kuramuse hinge ükskord võtan, ää sa mõtle!» ähvardas Oru peremees koera, kui see tema nina all plõksis. «Ja sina, lurjus, seal mättal, sina saad triibulised püksid!»



«Eks anna aga pealegi, kui kätte saad,» vastas poiss. «Põle enne ühtki vanameest kart, ei karda ka sind.»



«Lõuad!» kärgatas Pearu.



«Seal on lõuad,» vastas poiss.



Äkki tuli Pearul tamm meelde, poisijahiga oli ta selle hoopis unustanud.



Vaheajal oli vesi oma töö teinud – tammi sedavõrd lõhkunud, et mingit mõtet polnud katsetki teha tema parandamiseks. Pidi ootama, kuni veevool väheneb, et siis uuesti tammi ehitamisega otsast peale hakata.



Pearu seisis ja kirus, poiss mättal naeris ja parastas. «Külaonu, lubage mind ka oma ilusat veejooksu vaatama,» ütles ta lahkel häälel.



Aga külaonu ei vastanud. Ta võttis ainult maast malaka ja virutas sellega koera, kes ikka veel vihaselt tema ees haukus. See pistis hirmul poisi poole, nii et vesi ja muda tal üle pea käis.



«Kas teed jälle tammi üles?» küsis poiss mättalt. «Ära änam nii kõva tee, hirmus raske oli lõhkuda, nahk suitseb mul veel praegu seljas.»



«Haugu aga haugu seal mätta otsas, küll sa oma sauna kord saad,» ähvardas Pearu.



«Kui saan, siis saan, aga tammi lõhun ikka ära, tee nii kõva kui tahes,» ütles poiss nüüd tõsiselt.



«Kui veel kord lõhud, uputan su kruavi nagu kassipoja.»



«Uputa, kui tahad, aga tammi lõhun ikka ära,» ütles " poiss.



Ütles ja hüppas teisele mättale, sealt kolmandale ning nõnda edasi, kuni ta kadus ühes koeraga Pearu silmist. «Kuradi poisiraisk!» siunas Pearu. «Kust küll niisuke vemmal välja võetud.»



Ta hakkas uusi tammivaiu raiuma ja neid teritama, et oleksid käepärast võtta, niipea kui nõrgenev veevool uue tammi tegemist võimaldab.



Ei raatsinud lasta kõike vett jõkke voolata, hakkas ennem vaiu kraavipõhja taguma ja pärast mättaid sisse laduma. Ei aidanud muidu, kui pidi mättaid kinni tallates jaluli kraavi minema ja poolest reiest vees sumama. Särgikäised olid mudased küünarnukkideni. Nägi kurja vaeva, mille kõrval Eespere poisi vaev lõhkudes polnud midagi. Aga Pearu ei hoolinud vaevast, nagu teeks ta jumal teab kui tarvilikku tööd.



Pool ilusat looja päeva kulus Oru peremehel tammi tehes. Aga siis oli ta valmis ja tegijal tööst hea meel.



Aeva lust oli seda tammi vaadata, nii kõva oli ta. Pearu oleks tahtnud peaaegu kuskil põõsa taga itsitades näha, missugust tirelit küll see teisepere poiss tema lõhkumisega lööb.



Ometi oli selle tammi iga lühem kui kahel esimesel: tema lõhuti nõnda, et Pearu õieti ei teadnudki, kes ta lõhkus.



Kraavid olid parajasti juba vett täis ja Pearu valvas ööd kui päevad tammi juures. Ta julges ainult siis siit lahkuda, kui teisepere poiss loomadega koju läks, muidu polnud ta kunagi kindel. Sest poiss, kurivaim, oli niisugune võrukael, et jättis loomad jumal teab kuhu sööma ja lippas ise koeraga vaatama, kas tammi juures õhk puhas või mitte. Oli Pearu kuskil läheduses, siis leidis koer ta oma ninaga peagi üles ja hakkas haukuma. Sellest oli poisile küll, ta läks rahulikult loomade juurde tagasi.



Oli kord imeilus päikesepaisteline ilm. Eespere poiss tuli loomadega kella üheteistkümne paiku koju. Koju võis minna nüüd ka Oru peremees. Natukese aja pärast nägi ta, kuidas teisepere poiss, päitsed käes, ühes koeraga teisele poole välja alla läks, et sealt nähtavasti hobust koju tuua. Ise lõi teine lustlikult vilet.



Pearu süda oli üsna rahulik. Ta viskas end õue päikese paistele pikali ja andis käsu, et teda äratataks, niipea kui teisepere poiss hobusega koju läheb. Aga teisepere poissi ei tulnudki hobusega, nii et Pearu sai tükk aega magada. Alles seks ajaks, kui kari peab välja minema, ilmus poiss päitsetega välja alt – ilma hobuseta.



«Ei tea, kuhu need teisepere hobused on läind, et poiss neid kätte ei suand,» arvas Pearu poissi vaadates.



Peale lõunat läks ta jällegi kraavile. Aga seal märkas ta kohe, et tamm peab maas olema, sest loodheinamaa oli juba kuiv ja kraavipõhjas ainult pisut vett. Kohale saabudes nägi ta, et hävitustöö oli põhjalikum kui kunagi enne.



«No mis sa tahad kuradiga teha!» vandus Pearu. «On see vast õelus! No millal ta kurivaim jälle siin käis.» Kui Pearu parajasti lõhutud tammi juures seisis ja sajatas, jõudis ka Eespere poiss loomadega sohu. Koer pistis kohe ägedalt haukuma. Südametäiega hakkas Pearu teda kaigastega pilduma.



«Tere, tere, Oru peremees!» hüüdis Mart eemalt. «Kuidas su kalli tammi käbarad käivad?»



Peremees tegi, nagu ei kuulekski ta koera kisa kõrval poisi sõnu.



«Su kraavid na kuivad kõik, vaevalt kassil juua, kuhu sa nüüd minu uputad?»



«Sinu tõmban nüüd oksa, seda pea meeles!» kähvas Pearu.



«Kui kätte saad,» irvitas poiss.



«Suan, ää muretse,» vastas Pearu ja hakkas poisi poole minema. See andis päkkadele valu. Aga Pearu ei läinudki teda püüdma, vaid hakkas loomi ajama, kes mööda muda roomasid.



«Ega need sinu loomad ole, mis sa neist tahad!» hüüdis poiss.



«Tahan katsuda, kas suan su kätte või mitte,» vastas Pearu.



«Jäta loomad rahule!» karjus poiss. «Tule ise seia, siis jätan, muidu aan ära.»



«Sina, sitavares, ajad minu loomad ära? Küll ma sulle näitan, kuidas loomi aetakse,» karjus poiss vihaselt. Ja ta jooksis karjasillale ning korjas sealt endale parajaid viskekive taskusse. Siis tuli ta uuesti Pearule lähemale, kes ikka alles loomi ajas, neid vemmeldades.



«Kas jätad loomad rahule või ei?» küsis poiss.



«Ahah!» naeris mees. «Juba vesi ahjus, mis?»



Poisi pihust lendas esimene kivi Pearu poole, kuna ta ise koerale hüüdis:



«Võta teda, kuradit! Võta!»



Koer tungis ägedamalt mehele kallale ja poiss usaldas lähemale nihkuda, nii et paras oli kividega pilduda. Juba kolmandaga tabas ta Pearut pahema käe küünarnuki otsa.



«As sa sinder!» karjatas mees ja võttis parema käega valusast kohast kinni.



«Paras, paras!» karjus poiss. «Peksa veel teisepere loomi!»



Jällegi sihtis poiss kiviga. Mõne korra järel tabas ta Pearu paljast jalga.



«Hästi paras!» kähistas poiss kõigest südamest ja pistis ise jooksu, sest nüüd polnud enam nalja. Pearu jättis ju loomad ja hakkas poissi taga ajama. See kestis tükk aega, kuid ilma tagajärjeta, sest poiss oli soos väledam. Pealegi jooksis ta nagu kurjast mööda mudasemaid ja pehmemaid kohti. Parajat silmapilku valides pöördus ta ümber ja viskas vahetevahel mõne kivi. Veel tabas ta paar korda märki. Viimaks jättis Pearu poisipüüdmise ja hakkas piirikraavi poole minema, kuna koer teda vihase haukumisega saatis.



«Pai peremees, kuhu nii ruttu, päev alles pooles õhtupoolikus!» lõõtsutas Mart mättalt. «Ja ega kividestki veel puudu ole, ühega tahan sulle pähe visata, tule tagasi!»



Pearu ei pannud poisi sõnu kuuldavakski, läks ja hüppas üle kraavi ning jäi selle vallile seisma, käed seljal koos. Koer plõksis tal teisel pool kraavi nina all. Peremees ei teadnud, mis ta selle eest oleks andnud, kui oleks võinud sauna palavaks kütta vähemalt koeralegi, sest see oli tal paar korda jooksul jalga kinni karanud, kui ta just valmis oli poissi tabama. Koer, sinder, oma hammastega päästis selle õeluse, ja tasuks lööks Pearu ta ristluust maha. Siis võib ta elada, kui ta tahab, ilma ristluuta.



Pearu seisis, puhkas ja mõtles. Koer muutus viimaks nii julgeks, et läks kraavist vett jooma, sest juba ammugi lõõtsutas ta, keel ripakil lõugade vahelt väljas. Oli paras silmapilk: mees virutas tõrvikuga koerale. Ei tabanud küll hästi, aga tabas siiski, sest koer karjatas.



«Kas said, suadana silmamuna!» parastas Pearu. «Tule veel minu kruavile vett lakkuma.»



Aga juba lendas poisi pihust esimene kivi üle kraavi mehe poole: poiss tõttas koera eest kätte maksma. «Ennäe mul raiska,» kirus poiss, «või siis, kui koer läheb palavaga jooma.»



«Kas sa jätad oma loopimise sea!» hüüdis Pearu.



«Mitte enne, kui sina sealt läind,» vastas poiss.



Ja jälle lendas kivi. Varsti sai peremees hoobi pihta, siis teise, sest poiss oli ju lähemale tulnud. Pearu tahtis juba uuesti üle kraavi karata, et poissi vemmeldama minna, aga siis tabas teda üks kivi vastu paljast jalasäärt. See oli valus, kuigi kivi ise polnud suur asi. Hüppamine jäi katki.



«Kui sa oma loopimist ei jäta, lähen koju, toon püssi ja lasen su maha!» karjus Pearu.



«Kallis külaonu, kivid otsas, see oli viimane, enam ei saagi loopida,» irvitas poiss.



Pearu hakkas kodu poole minema.



«Kulla peremees, tamm alles tegemata, mul tuleb tööst puudu!» hüüdis poiss.



Pearu ei vastanud, läks ainult. Ta polnud niipalju vihane kui nukker. Aastate kaupa kestnud kavatsused kippusid luhta minema. Algusest saadik oli ta paika otsinud, kus saaks Andresega sarved kokku panna, aga nüüd pidi ta tema karjapoisiga soos hundiratast lööma.



Tema plaanid ei tekkinud päris halvast südamest ja kurjast meelest, vaid ta tahtis ainult katsuda, mis mees see uus üleaedne õieti on. Mõistab ta mehega mehemoodi asju ajada ja on tal ka nutti või murrab ta ainult rammuga igalt poolt läbi? Pearu mõtles seda umbes samuti nagu hobustega võiduajamist, koerte kiskumist, härgade kaevlemist ja jäärade puksimist, ühe sõnaga kumb on üle? Siin ilmas, eriti aga Vargamäel, oleks hirmus igav elada, kui poleks neid jõukatsumisi ja ärplemisi. Igav oleks talvel ja igav oleks sügisel, aga eriti igav oleks kevadel ja suvel, kui Vargamäel valitseb tõsine elu.



Muidugi, võiks ju samuti hommikust õhtuni tööd rühmata, nagu teeb seda üleaiamees Andres, aga Pearul pole selleks jumala–andi. Pearu isa rühmeldas niisama, aga tema kordas alatasa, et rühmeldab ainult selleks, et lastel oleks kergem. Nõnda siis peab Pearul kergem olema, kui oli tema isal. Pearu sõidab ennemini laatadel ümber, prassib seal ühes Kassiaru Jaskaga ja vahetab kas või mustlastega hobuseid, kui et hakkaks end hommikust õhtuni tööga tapma. Ta istub meeleldi ka kõrtsi saksatoas, lärmab seal kohtumehega, vallatalitajaga, mõisa aidamehe või mõne muu suurema ja tähtsama isikuga, kes mõtlevad suuri ja tarku mõtteid. Nende tarkusest ja mõtteist tahab Pearu osa saada, et oskaks ka kodu õieti «rehnutti» pidada.



Üks niisugune «rehnutt» on ka see piirikraav ühes lepikualuse kraaviga, mis vee paisutamiseks hädasti tarvilik. Aga Eespere Andres ei saa sellest õieti aru, sest temal pole aega mõtelda, tema peab aina tööd murdma. Mustlanegi hobust vahetades on nutikam, sest kui sa tema üle lööd, siis ei saa ta vihaseks, vaid katsub järgmisel korral sinu enda või mõne muu omakorda üle lüüa. Aga Andres vihastab, kui Pearu ta on üle löönud. Täismees vastab vingerpussile vingerpussiga, aga Andres tuleks kohe jõuga kallale. Ja lõpuks saadab ta Pearu vastu oma karjapoisi. On see mõni mehetegu? On see mõni õige Vargamäe peremees?



Nõnda nägi Pearu oma asja, kui ta pikkamisi kodu poole lonkis. Ta oli pisut pettunud. Uue tammi tegemisel polnud praegu suuremat mõtet, sest kuivade ilmade tõttu oli vett vähe. Ainult see poisiraisk ja see koerarajakas; kui need kätte saaks! See soov kõvenes tal laupäeva õhtul saunas veel enam, sest kui eit teda seal leilitas, vihtus ja pesi, ütles ta mehele:



«Mis sinised laigud sul keha peal on?»



«Ma ei tea õhkagi,» vastas Pearu.



«Kas siis valus ei ole?» küsis eit haigeid kohti katsudes.



«Ei saa aru ühti,» ütles Pearu.



«Vuata hullu!» imestas eit. «Sinine ja põle valus.»



«Mehel mehe ihu,» kiitis Pearu.



Nõnda jäidki need Oru peremehe sinised laigud laupäeval saunas selgitamata.





XV


Kui Oru perenaine üleaedseilt oma vanamehe muhkude kohta seletust oleks küsinud, siis oleks ta seda tingimata saanud. Mäe kolmeaastane Liisigi oleks ehk teadnud midagi nende kohta rääkida. Kuid Oru perenaine ei rääkinud nüüd enam üleaedsetega ja need ei rääkinud enam Oru rahvaga. Elasid teised ühel ning samal Vargamäel, aga üksteise keelt ei mõistnud, või kui mõistsidki, siis ainult halbu sõnu, sõimusõnu, kõik teised sõnad olid ununud. See algas juba kevadel, kui Oru Pearul oli tarvis lepiku all oma loodheinamaale vett paisutada.



Karjapoiss Mart oli Eesperes kangelaseks tõusnud. Ta oleks kangelaseks tõusnud kogu Vargamäel, kui oleks teatud, kust sai Oru Pearu oma kehale sinised laigud. Ei olnud tähtis, kuidas just asi sündis, kindel oli ometi, et midagi oli lepiku all sündinud, sest kraavid seisid kuivad. Ka karjamaa pidi juba tahe olema, seda märkas Krõõtki lehmi lüpstes.



Ometi oli tema see, kes karjapoisi tegu alguses hukka mõistis. Temale oli sootuks vastuvõtmatu, et laps vana inimest nõnda näägutab ja teda kividega pillub, nagu Mart seda ütles teinud olevat. Aga kui poiss hakkas seletama, kuidas Pearu lehmi tümas taga ajanud ja neid vemmeldanud, siis muutus Krõõda arvamine. Kuidas? Lehmi vemmeldama? Oleks veel härjavärsse või mullikaid!



Muidugi, kui lugu soos nõnda oli, siis talitas Mart õieti. Ja sest silmapilgust peale hakkas Eespere perenaine oma karjapoissi Matuks hüüdma. Tema eeskujul tegid seda viimaks ka teised, esiteks Mari, siis Juss ja lõpuks peremees isegi. Mart oli surnud, elas Vargamäel ainult Matu. Hiljemgi, kui Mart tuli Mäele sulaseiks, ei kuulnud ta muud nime kui aga ikka Matu ja Matu. Ja see nimi oleks talle eluotsani jäänud, kui ta poleks Vargamäelt lahkunud, et paremat kohta minna otsima.



Niisugune imelik mõju oli perenaisesse karjapoisi jutustusel, kuidas Oru Pearu nende lehmi vemmeldanud ja kuidas tema teda siis kividega vinninud.



Andres leidis aga asjas tõsisema külje; kui ta poisile ütles:



«Tammi tegemise on ta küll katki jätnud, aga küllap ta hakkab nüüd sind varitsema, ega ta seda sulle nõnda kingi.»



«Jah, Matu, katsu sa oma nahka hoida,» manitses perenaine. «Tema ta pargib, kui aga kätte saab.»



«Ei saa tema minu nahka kätte, siputagu või siidi,» vastas poiss pererahvale. «Pistan alati mõned head kivid tasku, küll ma siis näen. Mina kividega eest, Valtu hammastega tagant, tulgu.»



«Et mitte salaja ei juhtuks,» kartis perenaine.



«Valtu nina võtab ta poole versta pealt,» lohutas poiss.



Mõned päevad möödusid rahulikult, ilma et midagi iseäralikku oleks sündinud. Ainult Oru õues paugutati püstolit – peremees ise paugutas. Nähtavasti proovis ta tuleriista. Aga sellest ei osatud Eesperes head ega halba arvata.



Siis kadus üleaedse õuelt paugutamine ja peremees luusis siin–seal ümber. Käis teine kraavilgi aru pidamas, nagu mõtleks ta jällegi hakata tammi tegema. Aga ei teinud, pidas muidu niisama aru.



Ühel õhtupoolikul ilmus ta äkki Eespere karjamaale, peaaegu Aaseme raja äärde. Ta tuli siia Matut kimbutama, sest siin oli maa kõvem ja mehele jooksmiseks soodsam. Pearul oli pikk vemmal käes, et koera tõrjuda või et poisilegi jooksul mõni hea jõhkam anda, kui teda kätte ei peaks saama.



Poiss usaldas liiga oma väledaid jalgu, kive taskus ja koera hambaid. Selle tõttu pääses Pearu talle nii mõnigi kord lähemale, kui kasulik oli. Küll oskas poiss põõsaste vahel põigeldes ikka oma naha päästa, nii et Pearu tal kraest kinni ei saanud ja et selle vemmal aina kaski sopsis, ometi tundus seljal paar valusat kohta. Aga see ei sünnitanud nii palju hirmu kui viha. Vihane oli ka Pearu ja tulivihane oli Valtu. Matul oli veel ainus kivi taskus järel – kõige suurem. Selle tahtis ta hästi kasulikult ära tarvitada – tahtis temaga Pearule pähe anda, maksku mis maksab. Et aga poiss juba tükk aega ühtki kivi polnud visanud, siis arvas Pearu, et poisil enam kive taskus polegi. Nüüd oli siis paras silmapilk tulnud. Ja ta hakkas niisuguse ägedusega poissi taga ajama, et see juba varsti Pearu sõrmi oma kaelus el tundis. Aga nüüd raiskas Matu oma viimase kivi– virutas temaga tagasikätt Pearule otsaette. Valtu omalt poolt kargas talle säärde kinni. Nõnda pääses Matu jällegi.



Pearu oli hirmus vihane, silmad välkusid tal kurjas õeluses. Ja kui koer ikka veel irevil hammastega tema nina all haukus, tõmbas ta taskust püstoli ja andis tema pihta tuld. Kuul tabas looma otseteed pähe ja ta langes nagu niidetud rohi tummalt, vaevalt sirutas ta veel jalgu ja lõi sabaga.



Matu ehmus hirmsasti, ja kui Pearu teda praegu oleks püüda tahtnud, siis poleks poiss üldse joosta märganud.



Võib–olla kui Pearu oleks käskinud, siis oleks ta ise tema juurde läinud ja enda tema kätte andnud. Sest on ta juba kord koera tapnud, siis tehku ta ka temaga, nagu ta heaks arvab. Aga koera surm rabas laskjat ennast peaaegu samuti kui poissigi. Ka Pearu oli oimetu valus sipleva looma ees, sest selle surma polnud ta milgi tingimusel tahtnud. Äkiline vihahoog oli ta kaugele üle soovitud piiri hukutanud.



Nõnda oli poisil aega toibumiseks. Kui Pearu end lõpuks liigutama hakkas, oli Matul uuesti hing sees ja ta pistis kõigest jõust jooksma. Otseteed jooksis ta koju, ilma et oleks mõelnud, kuhu loomad jäävad või mis nendega saab. Nuttes jutustas ta seal perenaisele, mis metsas oli sündinud.



«Mis nüüd saab?» küsis see nõutult ja pühkis silmi, sest oli ju veri valatud, kuigi koera veri.



Kodunt jooksis poiss välja äärde peremehe juurde, kes seal aeda tegi.



«Ah seda ta paugutaski oma püstoliga,» ütles Andres. «Harjutas laskma.»



Ka tema ei teadnud alguses, mis teha. Aga siis läks ta poisiga koju ja sealt lepiku poole väljale Jussi juurde, kus see sõnnikut sisse kündis. Sellel laskis ta hobuse põllu äärde ajada ja võttis ta endaga sohu kaasa – tunnistajaiks.



Kui nad sinna jõudsid, kuhu olid jäänud loomad ja Pearu ühes surnud koeraga, siis ei leidnud nad siit enam kedagi. Ainult sel paigal, kus Matu tõenduse järgi oli lamanud surnud koer, oli näha rohul ja samblal midagi pruuni.



Kuulati loomade kelli. Poiss näitas piirikraavi poole.



Sinna mindigi loomadele järele. Aru pidades astusid nad piirikraavi kaldale. Sel silmapilgul kostis teiselt poolt Pearu hääl, kes ütles:



«Tulge korjake oma raisk minu mua pealt ära!»



«Ta, sinder, on surnud koera seia vedanud,» ütles Matu.



«Ää sa valeta seal, võrukael!» karjus Pearu, kes poisi sõnu kuulis. «Või mina vedand. Aga kes ajas koeraga minu mua peal tedrepoegi taga? Kes ässitas koera minu kallale? Mul seared praegu veel verised.»



Andres hüppas üle kraavi, Matu ja Juss järele. Varsti leidsid nad koera mätaste vahelt. Vaadati paika: veremärke polnud kuskil leida. Nõutult seisid nad laiba ees. Kas ta ära viia või sinna jätta?



«Ma toon ta oma maa peale,» ütles poiss ja tahtis koeral tagajalust kinni võtta.



«Las ta olla,» ütles peremees. «On tema ta seia toond, siis tehku temaga, mis tahab, milleks meie oma käsi hakkame määrirna.»



Neid sõnu kuuldes karjus Pearu natukese maa pealt: «Kasige mu mua puhtaks! Ega siin te raipeaed ole!»



«Oled ise ta raipeajaks teind, siis olgu,» vastas Andres. «Ainult välja pead mulle selle raipe maksma.»



«Sinule välja?» hüüdis Pearu. «Vii ta ära, mul pole teda tarvis, ma kingin ta sulle. Ässita raibe veel minu kallale.»



«Ära tiku sina mu karjapoisi kallale, siis ei tule ka minu koer sinu, raipe kallale,» vastas Andres.



«Raibe on su koer, raibe on su poiss ja raibe oled sa ise, mitte mina!» karjus Pearu.



Sõnad muutusid ägedamaiks, hääled valjemaks. Viimaks ei kuulanud enam kumbki teist, vaid karjuti ainult. Ja et õhtu juba lähenes, siis kostis kahe Vargamäe peremehe kisa Jõessaarenigi, mis lõi kajama, nagu oleks ka seal riid mõne surnud koera pärast.



Palja karjumisega asi lõppeski, sest Pearu hoidus eemale ja Andres ise ei tahtnud läheneda, teades teisel püstoli kaasas olevat.



Tagajärjeks oli Vargamäe üleaedsete esimene kohtuskäimine. Eespere nõudis kahjutasu oma koera eest ja karistust tema tapjale. Tagapere tahtis tasu murtud tedrepoegade eest, valuraha iseendale surnud koera hammustuse pärast ja karistust Matule, sest tema ajas koera tedrepoegi otsima ja ässitas ta ka tema, Pearu kallale. Vee paisutamist, millest kõik oli alguse saanud, ei tuletatud peaaegu meeldegi. Vaevalt, et auväärt kohus seda teada sai – Vargamäe Tagapere Pearu teeb endale loodheinamaad, niisugune vänge mees on see Vargamäe Pearu.



Mehed käisid mitu raksu ees ja kogu asi leidis põhjaliku valgustuse, nii et tõde oli käega katsuda. Eespere Andresel polnudki muud eesmärki, kui et tõde jalule seada, mille põhjal siis kohus võiks õigust mõista. Ühes sulase ja karjapoisiga kinnitas ta, et kui nemad üheskoos sohu läksid, siis lamas surnud koer Pearu maa peal. Sedasama tõendas ka Pearu ise.



Aga tema tõendas veel rohkem, nimelt: kus koer tol korral lamas, seal leidis ta ka oma surma, sest temal polnud võimalik end kurja koera vastu millegi muuga kaitsta kui tuleriistaga, liiatigi et poiss koera tema kallale aina ässitas. Matu sellevastu kinnitas, et Pearu ei tapnud koera mitte oma, vaid Eespere maa peal. Vahepeal aga, kui tema hirmuga koju jooksnud, ajanud ta Eespere loomad oma piiri äärde ja viinud surnud koera üle kraavi oma maa peale.



Selles tõsiasjas – koera tapmises ja paiga küsimuses – seisid Pearu ja Matu kahekesi vastastikku, sest Andres ja Juss ei võinud siin kuidagi kaasa rääkida:



Kohus oli raskes seisukorras, kas usaldada rohkem peremeest või üleaedse karjapoissi. Oleksid kohtulauas istunud lugupeetud karjapoisid, siis oleksid nad vististi Matu sõnad tõena võtnud, aga et õigust mõistsid auväärt peremehed, liiatigi veel kohaomanikud, siis oli loomulik, et nad uskusid rohkem Pearu sõnu: varandus seisab tõele lähemal kui vaesus. Peremeestel oli raske uskuda, et keegi teine peremees võiks minna sohu üleaedse koeraraibet vedama või kandma: niisugune tegu ei sobi kuidagi kohaomaniku kõrge seisusega.



Kui lõpuks kogu protsessist ei ühte– ega teistpidi midagi välja ei tulnud ja kui Andres kõige üle üsna rahulikus ja nukras meeleolus järele mõtles, siis pidi ta paratamatule otsusele tulema: tema jäi oma õigusest ilma ainult sellepärast, et oli teda nõudnud tõe põhjal. Oleks tema ühes Jussi ja Matuga algusest peale kohtu ees kohe tunnistanud, et nemad leidsid surnud koera oma maa pealt, liiatigi veel piirist eemal, siis oleks kohus asjast hoopis teise mulje saanud ja Pearu oleks pidanud temale koera välja maksma. Nüüd aga arvas kohus Andrese koera ja Pearu tedrepojad, keda koer hävitanud, umbes üheväärseks.



Andres oli löödud: ta ei suutnud tõde jalule seada ega saanud ka oma õigust kätte. Kaotas mõlemad. Pearu turi aina tõusis. Ometi ei läinud ta kogu heinaajal tammi üles tegema ega ka Matut enam taga ajama. Sel oli nüüd palju suurem koer karjas kaasas ja kuri oli ta Pearule vähemalt samuti kui eelminegi. Ja nagu oleks ta Vargamäe asjadega põhjalikult tuttav, läks ta juba teisel–kolmandal päeval Tagapere akende alla kükitama.



Andres haudus Pearule kättemaksu. Kramplikult hoiti mõlemal pool, et loomad teise maa peale ei pääseks, sest siis on trahvimaks kindel. Aga õnnetus tabas seekord Pearut: tema karjane laskis loomad Eespere väljaalusele heinamaale, kus varajase niidu tõttu kasvas nii ilus ädal, et teda oleks võidud heinaks teha. Andres võttis loomad kinni ega andnud neid enne kätte, kui Pearu ise neile järele tuli, kes tahtis Andresega leppida.



«Küll kohus lepitab,» vastas see. «Kohtukulli ees õiendame oma asjad, muidu pärast võtan ma liiga või annad sina vähe.»



Pearu peksis meelepahas oma karjapoissi, nii et kisa kostis Eesperre. Aga see ei aidanud rohkem, kui et rahustas ainult pisut südant. Kohtusse pidi ta ikkagi minema ja kahjutasu maksma, sest kahju oli päevaselge: ädalhein, mille kari sõi ja tallas.



Nüüd hakkas lepiku all uus veepaisutamine. Jällegi oli Matul tegemist tammi lõhkumisega. Aga vahetevahel solises Eespere karjamaa ometi veest. Viimaks tüdines Andres jändamisest ja läks kohtukullilt õigust ning kaitset otsima. Aga nagu oma esimeses protsessis Pearuga, samuti tundis Andres ka nüüd, kui raske oli kohtule tõtt sedavõrd arusaadavaks teha, et selle järgi võiks õigust mõista. Viimaks sai ta peakohtumehe sinnamaale, et see vaevaks võttis asja kohapeale ise vaatama tulla. Aga siis juhtus nõnda, et Matu oli enne saanud tammi maha lõhkuda ja kraavid olid tühjad. Andres oli nüüd poisi peale väga pahane, aga Pearu käis ja itsitas. Pealegi läks peakohtumees Eesperest mitte koju, vaid Tagaperesse, kus ta Pearuga palju kauem juttu ajas kui Andresega ja lõpuks tema kuulsat loodheinamaadki vaatamas käis.



Nõnda ei saanud Andres kohtumehe Vargamäele ilmumisest peaaegu mingit tulu, vähemalt ei avaldunud see kuidagi õigusemõistmisel. Naabrid protsessisid kaua, sest üks protsess tekitas teisi. Seda ei teadnud Andres enne, kui nägi oma silmaga. Meestel oli nüüd aina käimist ja sekeldamist. Pearu istus kõrtsi saksatoas sagedamini kui kunagi enne, sest asjad olid keerulised ja nõudsid «rehnutipidamist».



Andres tundis, nagu kuluks ta kahest otsast korraga, töö sööb keha ja üleaedne põletab hinge, nii et kaob söögiisu ja kaob öösel uni.



«Mis sa tühjaga jändid,» ütles Krõõt mehele. «Las ta olla, ega sina teda paremaks ja targemaks tee. Minu ema ütles ikka: inimest parandab ainult haud.»



«Mis ma siis pean tegema?» küsis Andres. «Alla vanduma?»



«Kas või alla vanduma,» vastas Krõõt, «siis ta süda saab ehk rahu.»



«Aga minu süda? Mis ütleb tema? Või on ainult Pearul süda?»



«Targem annab järele,» lausus Krõõt.



«Ma peaks laskma siis tõe ja õiguse jalge alla tallata, sest et mina olen targem?» küsis Andres.



«Kuhu sa oma tõe ja õigusega ikka saad, näe, lasi su koera maha nagu ei midagi,» ütles Krõõt.



Kui Andresel Aaseme Aaduga asi jutuks tuli, ütles see:



«Mis sa mädandiga protsessid ja oma aega raiskad, anna talle kere peale, sa oled ju üle. Mõista ise õigust, ära mine teda teiste käest otsima. Tema käib sinu poissi püüdmas, sina püüa teda ennast. Las poiss narrib teda seal tammi juures, ja kui ta sinu maa peale tuleb, võta ta kinni – tümita, nii et aitab. Kasta vahel kraavi ja anna jälle. Usu, pole koeralgi kohut. Ja seda õigust kardab ta rohkem kui kohtukulli.»



Aga Andres ei võinud teha ei Krõõda ega Aaseme vanamehe nõuande järgi. Tema tahtis oma asju ajada õiglaselt ja avalikult, olgugi tema vastaseks Oru Pearu taoline mees.



«Maksab minul tema, tõpra pärast hakata valetama ja võltsima,» ütles ta. «Kas siis ilmas tõesti nii vähe õigust on, et Vargamäel ilma temata peab elama?»



Ja et ühest suuremast tüliõunast pääseda, nimelt sellest kurikuulsast piirikraavist, pani Andres sauna–Madise endale uut kraavi kaevama, mis kõik tema veed jõkke viiks. Sellega pidi ka Pearul võimalus kaduma üldse veel Eespere kraavidesse vett paisutada. Uue kraavi kaevamine tegi küll suurt kulu, aga tema pidi ka suurt kasu tooma, sest Andres juhtis ta keset oma krunti läbi, kus oli loota kõige paremat metsakasvu. Ka piiras uus kraav Jõessaare sisse ja pidi kogu selle ümbruse muutma kõvaks ja kuivaks.



Esimesel suvel edenes Madisel kraavitöö pikkamisi. Aga järgmisel kevadel panid nad Jussiga kahekesi käed külge, sest Juss ei olnud siis enam peres sulaseks, vaid käis seal ainult raskemail päevil abiks. Nüüd oli kraavi edenemisel hoopis teine mõnu, nii et sügiseks aegsasti saadi tema ots jõkke.



«Selle kraavi oleks pidand kohe kaevama,» ütles Madis, kui nad ühes Andresega esimese vee jooksma lasksid. «Ma ütlesin ju küll, et üksi tuleb kraavitamine odavam kui Pearuga kahasse, aga sa ei uskunud seekord.»



«Noh, ega see piirikraavi rahagi just maha põle visatud, maad kuivatab ta ikkagi,» vastas Andres. «Nüüd ta lepiku all änam vett paisutada ei saa, see kraav tõmbab vee ära.»



«Nojah, ega lepiku all küll änam, aga ... » lausus Madis, nagu jätaks ta midagi ütlemata. «Aga kus siis?» küsis Andres.



«Jõessaare all,» vastas Madis nüüd.



«Kuidas nõnda? Vesi jookseb ju tema oma karjamaale siis ka;» ütles Andres.



«Aga mis siis, kui ta ka seal jupi uut kraavi kaevab, nii et selle uue kraavi ja piirikraavi vahele mõni loodheinamaa jääb?» küsis Madis AndreseIt.



«Muidugi, siis küll,» oli Andres nõus. «Tammi teeb põndaku kohale, mis vee kinni hoiab, ja nõnda võiks meie Jõessaare alla elus järv saada.»



«Seda minagi,» lausus Madis.



«Aga siis tõmban mina kohe piirikraavist põikkraavi seia uude kraavi või kaevan saarte vahelt uue kraavi läbi,» ütles Andres.



«See on teine asi,» kiitis Madis, «siis pole Jõessaare tammil enam mõtet.»



Pikk kraav oli peaaegu ääretasa vett täis, kui Madis labidaga viimast turbatõket hakkas eest ära viskama. Aga vesi ei läbenud lõpuni oodata, murdis ise läbi; kiskus labidalt mätta ja pistis kolinal ja vahutades jõe poole.



«Küllap võtab nüüd soogi varsti teise näo,» arvas Madis.



«Aaseme poolt täidab alles peale,» ütles Andres. «Sinna piirile peaks samasuguse tõmbama nagu see siin. Aga ei jäksa praegu, seegi kraav alles sulle tasumata. Kui lina– ja viljahinnad nõnda jääks, küllap siis ... »



«Mis nüüd peremees selle maksuga nii kibeleb, mul aega oodata küll, ega raha sinu käest kaduma saa,» ütles Madis.



«Seda küll mitte.»



Natukese aja pärast ütles Andres teist juttu tehes: «Sa oleks võind ikka minu juurde jääda, küllap oleksite Jussiga mõlemad ruumi leind.»



«Mis nüüd peremees sellest,» vastas saunamees. «Las ma läksin pealegi, on minul ja Jussil nõnda lahedam. Ega me sellepärast pahukses ole.»



«Pahukses mitte, aga ... »



«Ega see Orugi hea silmaga näe, et mina seda kraavi kaevasin,» seletas Madis. «Juba mineval aastal kutsus mind ära, tahtis panna omale kaevama. Mõtlesin, et eks saa näha, mis ta teeb, kui ma ei lähe, aga ei tänini midagi.»



Nõnda katsus Madis Andrest lohutada: olles niiöelda Tagapere saunik, tegi ta ometi Eespere tahtmist. Pearule püüdis ta asja muidugi teisiti valgustada. Seega lootis ta kahe tugeva vahel häid päevi elada, et poleks tööst puudu ja et oleks leiba küll.





XVI


Jussi ja Mari abielu teise aasta algul sündis neile poeg.



Rõõmus oli Mari, veel rõõmsam ehk Juss, kelle kõverad jalad hommikust õhtuni naise ja lapse ümber sibasid. Juss oleks tahtnud nüüd kõik üksi teha. Maril oleks pidanud tema arvates olema ainuke kohus ja lõbu: hoida ja kiigutada last. Aga Mari märkas peagi, et pole kuigi suur lõbu alati lapse küljes kinni olla, palju parema meelega oleks ta midagi teinud või kuhugi läinud.



Algusest saadik oli Maril poisiga üks mure: on ta temasse või Jussi? Õigem – on poisi jalad isasse või emasse? Ei olnud Maril suuremat hirmu, kui et poeg võiks pärida isa kõverad jalad. Lapse sündimiselgi polnud tema esimeseks uudishimuks teada saada selle sugu, vaid missugused on ta jalad, nagu võidaks juba nüüd kohe selles asjas midagi öelda. Mari arvas isegi nõnda, et tüdrukul poleks kõveratest jalgadest suuremat häda, sest temal jääksid nad seeliku alla, aga kõverjalgne poiss – jumal hoidku selle eest!



Samal kevadel ehitas Juss endale lehmalauta –palgiotstest, mis pere kambritest olid järele jäänud. Nõnda oli rähklemist küll ja küll. Peres käis ta ainult ajutiselt abiks, sest päriselt suviliseks polnud võimalik hakata. Oli juba oma töö ja majapidamine: naine ja laps, lehmamullikas ja seapõrsas. Lehmalaudale ta ise katust ei osanud peale teha, aga Madis oli selles asjas suur meister. Tema'p see laudale katuse peale sopsiski, pannes räästasse aeva puhta pilliroo, mis jõest eelmisel suvel oli korjatud.



Peresse oli uus tüdruk kaubeldud, keegi Kaie–nimeline, aastat kolmkümmend vana, tuima näo ja tuhakarva juustega. Krõõdale polnud ta hästi meeldinud, aga et teda kui tumma töölooma kiideti, siis kaubeldi ta. Perenaine oleks jällegi tahtnud midagi Mari–taolist majja saada, sest nii hea oli näha rõõmsat nägu, kuulda naeru ja nalja, mis vaheldaks pisutki igapäevase elu üksluisust. Pealegi odrakülvi aegu ootas perenaine kolmat last ja siis sooviks majas inimest näha, kes räägiks suuremate lastega mõne parema sõna.



Juba ammugi valutas Krõõda süda oodatava lapse pärast. Tal oli mingisugune kuri eelaimdus, et jällegi tuleb tütar. Ta arvas nimelt, et kui hakkavad kord tütred tulema, siis tulevadki.



Ja tuligi, nagu ta oli kartnud. Teise tütre sünnil oli Krõõt nutnud. Nüüd võttis ta löögi alistunult vastu. Sest milleks nutta, kui see on jumala tahtmine, mis on niisama paratamatu nagu talvel külm ja suvel kuumus. Samasuguse näo tegi ka Andres, kui ta põllult koju tuli ja asjast kuulis. Aga saunatädi kõndis Vargamäe Eespere tagakambris nagu kurjategija. Kui ta sauna läks ja ka Marile tütrest teatas, hakkas see peaaegu suure häälega nutma.



«Vaene perenaine!» karjus ta. «Mis jumala nuhtlus see küll temal on.»



Missuguse näoga läheb ta nüüd perenaist vaatama ja kuidas seisab ta temaga silm silma vastu, kui ta ei söanda enam teda nõnda lohutada, nagu ta tegi seda teise tütre puhul, on ju temal endal vahepeal sündinud poeg? Millegipärast hakkab Krõõda saatus nii väga valusalt Mari südamesse kinni. Kui see oleks võimalik, vististi annaks ta oma poja perenaisele ja võtaks tema tütre endale. Eriti haledaiks läheb Mari süda siis, kui ta mõtleb, et perenaine tema poja tarvis oli andnud mitu–setu rätikut, vöö, teki, mütsi ja muud kribu–krabu. Ehk kuidas ilmus ta katsikule! Kooke ja munaputru oli nõnda palju, et sõi Mari ise, sõi Juss ja sai maitsta tädigi oma vanamehega.



Andres tegi endas imeliku leiduse. Tema oli teise tütre sündimisel mõelnud, et kui kolmas laps ka tütar on, siis lööb ta käega suure rähklemise peale ja hakkab elama hoopis teist elu: ta ei võta Vargamäed enam nii tõsiselt. Aga nüüd oli kolmas tütar käes ja Andres pani tähele, et tema tööhimu polnud põrmugi vähenenud, nagu ei olenekski see kuidagi tema enda vabast tahtmisest. Mitte tema ise ei otsusta oma eluküsimusi, vaid keegi nägematu käsib, ajab, tõukab, Andresel pole muud, kui mine, kuhu sind lükatakse.



Jussi ja Mari tõttu oli nüüd rohkem tööjõudu saadaval ja seda kasutas Andres kohe. Põldude vahele, piirile, heinamaale ja koplisse ilmus üks uus aed teise järel või tehti mõne vana asemele uus. Põllul peeti kividega nii ägedat võitlust, nagu oleksid Vargamäe Eespere kivid äkki hakanud peale tungima, peremees, vaene, paneb ainult kõigest jõust vastu, tarvitades selleks hoobasid, kangi, suurt vasarat ja tuld.



Sauna–Madis oli labidatega soos, niipalju kui omad tööd vähegi mahti andsid. Vanemate kraavide ääres muutsid kased juba karva ja aastast kasvu. Andresele tegi see nii suurt rõõmu, et ta peaaegu igal pühapäeval ühes või teises kohas kraavikaldal kõndimas käis. Sealt tõi ta ikka hea meeleolu koju kaasa. Ja kui Krõõt vahel tütreid kuidagi meelde tuletas, ütles Andres naljatades:



«Minu pojad kasvavad soos kraavikallastel, sihvakad ja lopsakad teised, nii et aina lust vaadata. Mina võin surra, aga ei minu pojad niipea sure, need kasvavad ka pärast mind Vargamäel.»



«Seni kui võerad käed nad maha raiuvad,» lausus Krõõt.



«Kännust tõusevad uued asemele, Vargamäel on visa seeme,» ütles Andres.



Visadust oma kemplemises ilmutas Oru Pearugi. Tänavu elas ta küll Andresega rahus, aga seda mitte tüdimuse või väsimuse pärast, vaid et tal oli nüüd omas kodus tegemist. Ta oli endale uue sulase kaubelnud, ja nagu ikka, võimalikult tugeva, et see oleks toeks üleaedse vastu. Aga nüüd juhtus nõnda, et Pearu läks ise oma tugeva sulasega vastamisi. See sündis millalgi, kui Pearu jälle suure ajuga kõrtsist tuli ja õuevärava maha ajas, mille eest ta naist ja lapsi tahtis karistada. Kui kisa ja karjumine liiga suureks läks, ei suutnud Jaagup välja kannatada ja astus pererahvale vahele. Ta tuuseldas pisut marruläinud peremeest ja viis ta siis sängi magama. Küll oli Pearu sulasele küüntega näkku ja kõrri kinni karanud, aga sulane ei hoolinud. Lõpuks sai peremees hammastega sulase pöidlast kinni. Nüüd võttis sulane teisest taskust kinnise liigenditega noa ja pistis selle Pearule hammaste vahele. Nõnda päästis ta oma haavatud pöidla. Aga niipea kui Jaagup Pearu lahti laskis, kahmas see sängi ääre alt kirve ja oleks vististi sulase elu lõpetanud, kui see õigel ajal poleks saanud tooli löögiriistana tarvitada. Nüüd võttis sulane vöö ja sidus peremehe käed selja taha kinni. Nõnda viskles ja vandus ta, kuni uinus magama. Siis päästis perenaine ta käed.



Ärgates tegi Pearu näo, nagu ei mäletaks ta eilsest sündmusest midagi. Isegi sulasele ei lausunud ta ainustki halba sõna. Aga sest silmapilgust peale hakkas ta teda kiusama, kus ta aga iganes võis. Algas sellega, et ta hommikul sulasel magada ei lasknud ja et see õhtul kauem pidi töötama kui harilikult. Eelmistel aastatel olid ikka Eespere mehed hommikul varasemad ja õhtul hilisemad, tänavu läks kõik vastupidi.



Sadas sügisel päevade kaupa külma vihma, siis nähti Tagapere Jaagupit lepikus hagu tegemas, kus puistas vett kahekordselt kaela. Või ta pidi kuskil põllu all kraavi kaevama, külm soovesi jalus, vihmavesi turjal. Kõige kibedamaks muutusid päevad kartulivõtmisel ja rehepeksmisel. Siis polnud enam öö ega päeva maiku. Kogu töö ja tegemise oleks Pearu pea peale pööranud, et aga Jaagupit kiusata. Heameelega oleks ta teinud kõik kodused tööd kuivaga, välised vihmaga. Oli ilm niisugune, et hea peremees ei aja koeragi ulualt välja, siis saatis Pearu sulase kas või üksipäini kartulimaale.



Talve tulekul, kui suuremad välistööd kõik tehtud, läks Pearu sinnamaale, et ta sulasele enam ei lasknud süüa anda. See nälgis paar päeva ja tahtis siis peremehega rääkida, aga peremees ei võtnud teda jutule. Jaagup ei osanud nüüd muud teha, kui läks Eespere Andreselt nõu küsima. See ajas Pearu hoopis marru. Ta tõstis sulase asjad toast ja aidast välja, ning kui see nõuküsimiselt koju tuli, ütles ta temale, et ta võib enda koristada, teda pole enam vaja. Jaagup nõudis palka, vähemalt teenitud aja eest.



«Mis palka?» karjus Pearu. «Sa oled mulle rohkem kahju teind, kui su palk veart.»



Ei aidanud midagi. Jaagup korjas oma kolid kokku ja kandis nad Andrese loal Eesperre, kuhu ta ka esiotsa jäi, sest minna polnud tal kuhugi. Oma palka hakkas ta Pearult kohtu teel nõudma. Aga nüüd esines ka Pearu vastuväidete ja vastunõuetega. Tema tõenduse järgi polnud õige, nagu oleks ta sulasele toitu keelanud. Tunnistajaks andis ta tüdruku, kes ka peremehe ütlusi kinnitas. Küll aga olnud sulane laisk tööle, hooletu hobustega ja kõigi oma tööriistadega, ropp suu poolest, nii et lapsi tema eest pidanud hoidma, kõlvatute elukommetega ja ööhulkur, joodik ja sõnakuulmatu, nii et ta tööd sagedasti otse peremehe käskudele vastuoksa teinud. Paned ta kraavi kaevama, siis teeb ta teisiti, kui on õpetatud, ajad ta hagu tegema või puid raiuma, siis raiub ta sul käsuvastaselt ilu– ja emapuud maha, nagu seda ka sauna–Madis teadis tunnistada. Nõnda teinud ta Pearule rohkem kahju, kui et saadav palgaosa seda suudaks tasuda.



Kohus ajas peremeest ja sulast leppima, sest eesistuja arvas, et eesel ei pea mitte astla vastu takka üles raiuma ja et pahmaja ei peaks härja suud kinni siduma. Pearu oli valmis sulasega leppima ja temale ta palka kas või siinsamas kohtu ees välja maksma, ainult kui sulane enda süüdi tunnistaks ja teda, Pearut, ainsagi sõnaga paluks. Aga sulane seisis nagu tige härg peremeeste kohtu ees ega lausunud sõnagi, nohises ainult. Kohus arvas, et ehk tahavad vastased asja isekeskis veel arutada ja lükkas otsusetegemise järgmiseks kohtupäevaks edasi.



Kohtust läksid nii Pearu kui ka Jaagup kõrtsi ja ka seal ütles peremees, et tema maksab sulase palga kohe välja, niipea kui see temalt andeks palub. Aga siin polnud sulane valmis seda tegema. Isegi viina ei võtnud ta Pearult vastu, vaid ütles:



«Peremees valab minu jao oma emapuudele kastaks.» Nõnda ütles Jaagup ja sülitas, nagu olekski ta juba peremehe klaasist rüübanud.



«Ah sa oled ikka veel kangust täis!» hüüdis Pearu. «Küll mina su kaelakünnapuid mudin.»



«Küllap näis, kumb kummal nad mudib,» vastas Jaagup.



«Ah sa ähvardad mind?» küsis Pearu.



«Mis mina sust ähvardan,» vastas Jaagup. «Mis on sulasel peremeest ähvardada.»



«Säh, joo viina!» pakkus Pearu. «Lepime ära. Kõrtsmik, korv õlut!»



Pearu pakkus ja pakkus oma klaasi, aga Jaagup ei teinud seda nägemagi.



«No rüüpa ükski kord minu klaasist,» mangus Pearu, «siis maksan siinsamas kõrtsiletil su palga välja.» Pearu tahtis nähtavasti, maksku mis maksab, sulasega leppida.



«Poiss, ligund, võta klaas vastu, kui peremees pakub!» hüüdis kõrtsmik Sama nõu andsid ka kõrtsilised. Kuid sulane oli oma otsuses kindel: ei võtnud.



«Mine siis p .... e!» karjus Pearu lõpuks Jaagupile. «Tänasest päevast põle sa enam mu sulane! Asjad viisid Eespere Andrese juurde, sinna mine ka ise. Mis mulle ei kõlba, see on temale paras. Kui palju on sul veel palka saada? Maksan su kõrtsiletil kui mustlase setuka kinni ja kasi, kus kurat!»



Ning kui sulane saadava summa oli nimetanud, ladus Pearu raha kõrtsiletile ja kutsus kõrtsmiku tunnismeheks.



«Kasi mu silma alt!» karjus Pearu Jaagupile.



«Ega sa Vargamäel ole, et nõnda karjud,» lausus poiss raha tasku pannes.



«Kas nüüd rüüpad mu klaasist?» küsis Pearu Jaagupilt.



«Maksa enne kõik mu rahapalk välja,» vastas sulane. «Niikuinii läheb ta mul muidu kaotsi.»



«Rüüpa enne viina,» tingis Pearu.



«Ei, enne kõik rahapalk, riidekraam võib jääda,» vastas sulane.



Kõrtsmik astus mõlema vahele lepitajaks, öeldes:



«Tehke mõlemad ühekorraga, peremees annab raha, sulane võtab viina.»



«Nõnda olen nõus,» ütles sulane. Pearu mõtles pisut.



«Üks ta mats puha,» ütles ta viimaks, «sulasest niikuinii meest põle.»



Nõnda leppis Vargamäe Pearu oma sulase Jaagupiga. Lepituseks tühjendati nii mõnigi klaas ja pudel. Alles hilja öösel hakkasid peremees ja sulane kõrtsist koju minema.



Aga kui Pearu oma peatäie oli välja maganud ja selle üle järele mõtles, mis ta purjus peaga oli teinud, siis kahetses ta oma tegu. Kuidas võis ta ometi sulasele nõnda palga välja maksta ja ta enda juurde tagasi võtta, oli see ju Eespere Andreselt läinud nõu küsima tema vastu ning lõpuks oma asjadki Andrese ulu alla viinud.



Algas uus kiuslemine. Pearu murdis pead, kuidas Jaagupit sisse vedada, kuidas talle vingerpussi mängida. Viimaks arvas ta õige nükke leidnud olevat. Ta läks kõrtsi ja tuli sealt hirmsa mürgliga koju. Varsti oli kogu talu karjumist, jooksu ja nuttu täis. Perenaise palve peale läks Jaagup peremeest rahustama ja kas või jällegi kinni siduma, kui muidu ei aita. Nüüd pistis Pearu appi karjuma, nagu tehtaks temale jumal teab mis liiga. Ja kui sulane ta lahti laskis, läks ta uksest välja ja vestiväel ning palja peaga läbi tuisu Eesperesse.



Oli õhtul kella üheteistkümne paiku, kui Pearu hirmsa müra ja karjumisega Eespere uksest sisse tormas ja seal lõõtsutades toolile langes. Eespere rahvas, kes alles ülal oli, ehmus õige tublisti, nähes Pearut säärases olekus.



«Mis on üleaiamehega juhtund?» küsis Andres. «Juagup tahab tappa,» lõõtsutas Pearu.



«Mis siis tema arusse läind, et ta sinu hinge himustab?» imestas Andres.



«Ta on kurjust täis ja segab end minu asjade vahele,» vastas Pearu ja hakkas Andrest enesega kaasa kutsuma, sest tema ei julgevat enam üksi koju minna. Kui ta alles rääkis, tuli teisepere perenaine oma vanamehele järele, kasukas ja müts tema tarvis kaasas.



Andres oli esiteks peaaegu valmis Orule vaatama minema, mis seal lahti, aga et Krõõt väga vastu seisis, siis jäi kõik niisama: Pearu läks viimaks ühes eidega. «Mine nüüd end tema asjade vahele segama,» ütles Krõõt, kui teisepere rahvas oli läinud, «aitab sellestki, mis sul endal temaga tegemist.»



Ka Andres arvas, et küllap Pearu mõnda tempu sepitseb. Nõnda see oligi. Varsti saadi kuulda, Pearu kaevanud sulase kohtusse. Käidi paar korda ees ja asi lõppes sellega, et Jaagup sai viisteistkümmend vitsahoopi ja lahkus Vargamäelt.



Nõnda oli Pearu viimaks seda saanud, mida ta tahtis.



Aga tema rõõm ei kestnud kuigi kaua. Sest kui ta mõni nädal hiljem tuisuse ilmaga hilja õhtul kõrtsist koju tuli, peeti ta teel kinni ja anti talle niisugune keretäis, et tal vaevalt veel hing sisse jäi.



Kes peksjad olid, ei selgunud. Pearu isegi ei tundnud neid. Ainult ühte pidi arvama: see oli Jaagupi töö, tema kättemaks. Sest nagu läbi udu mäletas Pearu hiljem, et peksjad olid parastades öelnud:



«See on vihmaga haotegemise eest, see emapuude eest, see kartulivõtmise eest, see kraavikaevamise eest, see saamata jäänud söögitundide eest!»



Aga kindlasti ei teadnud Pearu mitte, oli ta neid sõnu kuulnud tõepoolest peksjailt või ainult iseendalt palavikus sonides.



Peksmisel kaotas Pearu vahetevahel mõistuse, aga siis topiti talle lund püksi ja krae vahele, ning kui ta sellest toibus, anti uuesti. Pearu palveist ei hoolitud. Palvesõnad olid kui herned, mis pillutakse vastu kivimüüri.



«Ah nüüd sa, kurat, palud,» ütlesid peksjad. «Jõllsilm niisuke!»



«Pekske, aga jätke hing sisse! Mul on naine ja lapsed!»



«Ära karda, ei me tapa, peksame ainult, kuni sured,» vastasid halastamatud tümitajad.



Vististi oleksidki nad Pearu surnuks peksnud, kui mitte nagu saatuse pilkena neid selles poleks seganud Eespere Andres, see Pearu suurim vihamees, kes ta maastki korjas ja koju tõi, et külm peksust pääsenud elunatukest ei lõpetaks.



Ei saadud muidu, kui toodi kolme–neljakümne versta tagant arst Vargamäele.



«Sul on visa hing, vanamees,» ütles tohter. «Mõni teine oleks selle nahatäie kätte ammugi surnud.»



«Jään ma ikka elama?» küsis Pearu.



«Oled tänini elanud, elad ka edasi,» vastas arst. Rohkem Pearu ei tahtnudki teada: peaasi, et pole surmaks, et jätsid hinge sisse.



Asja uuriti, aga peksjate jälile ei saadud. Näis tõenäoline, et kuigi ehk endine sulane Jaagup peksu oli korraldanud, siis ometi polnud ta ise sest osa võtnud: olid kindlad tõendused käepärast, et Jaagup oli peksu ööl ligi kümne versta taga. Tuisu tõttu olid hommikuks igasugused jäljed kadunud. Isegi kuritöö kohal oli hommikuks sügav hang. Aga hange all leidusid veremärgid, mis olid sündmuse tunnistajaks.



Kogu talve, järgmise kevade ja poole suvegi loksles Pearu, enne kui õieti jalad alla võttis. Harva sai teda mujal näha kui tagakambris. Nagu haavatud metsloom, kes koopas oma haavu lakub, lamas ta seal. Ning nõnda oli Vargamäe Tagaperes rahu maa peal ja jumalal inimestest hea meel. Eespereski tõmmati kergemini hinge tagasi, sest nüüd polnud karta veepaisutamist ega muud «rehnutipidamist». Ei puudunud palju, et Andres oleks kahetsenud, miks küll just tema peksjaile peale pidi minema, muidu oleks ta ehk Pearu kiusust alatiseks lahti saanud. Pealegi, milleks hakkas ta teda sealt tee kõrvalt korjama, ta oleks võinud ta sinnapaika jätta.



Aga varsti mõistis Andres, et niisugused mõtted on kurjast ja et neid ei pea üldse mõtlema. Ta teab väga hästi, et ta ka tulevikus oma üleaedse tee äärest koju korjaks, kui seda tarvis peaks olema. Needki kurjad mõtted ei tekkinud otseteed Andrese omas peas, vaid Aaseme Aadu ja Hundipalu Tiidu sõnade tõttu. Sest kui need asjast kuulda said, ütlesid nad kohe Andresele:



«Lasnud ta olla, mis sa tast tahtsid! Arvad, et maksab sulle heaga kätte? Eks oota!»



«Heaga või halvaga, ükskõik,» vastas neile Andres. «Kudas sa siis inimese just lausa surema jätad. Hing oli ju teisel alles sees.»



Aga sügiseks toibus Pearu jällegi. Juba nähti teda kõrtsi saksatoas. Jõulu eel tuli ta sealt juba kord hirmsa mürgliga koju. Näis, nagu tahaks ta nüüd seda tasa teha, mis ta aasta jooksul on pidanud tegemata jätma. Lõppes sellega, et Tagapere perenaine jooksis Eesperre pelgu, sest mees tahtvat teda tappa. Olid mingisugused segased asjad arutada, mis Pearu haiguse ajal sündinud.



Natukese aja pärast tuli Pearu eidele järele. Aga ta ei astunud Eesperesse sisse, vaid jäi õueväravasse teele ja hakkas sealt oma eite hüüdma. Andres laks välja, et naabrilt küsida, mis ta karjub ja miks ta sisse ei tule.



«Kus mu lambasihver on?» küsis Pearu.



«Kust mina seda tean,» vastas Andres.



«Ta tuli ju sinu õueväravast sisse.»



«Ei mina põle teda näind,» kinnitas Andres. «Sinu eit on küll meil. Tahad ehk ise ka sisse astuda?»



Pearu võttis kutse vastu. Aga niipea kui ta kambrisse sai, küsis ta kohe:



«Kus sa siis oled, mu lambasihver?»



«Sinu eit on tagakambris, minu eide juures,» ütles Andres.



«Või tema, lohakas, läheb saksakambri s .... e!» karjus Pearu ja taarus tagakambri poole. Niipea kui ta üle uksepaku sai, karjus ta oma eidele: «Mis sa, lohakas, siin vahid, kasi koju! Kasi silmapilk koju!»



Ja juba oligi ta tema natis kinni. Aga Andres astus vahele, võttis üleaedsel käsivarrest kinni ja ütles vaigistavalt:



«Kallis üleaedne, lase eit olla, küll ta läheb isegi koju, tal minu eidega pisut õiendamist.»



«Minu lambasihvril pole teisepere perenaisega midagi õiendada, kasigu oma sõraväe juurde!» karjus Pearu ja kiskus ning mudis oma naist edasi.



«Armas naabrimees,» palus Andres, «ole nüüd mõistlik, jäta eit rahule, mis sa tast karjutad, ajad meie lapsed magamast üles.» Ja ta katsus Pearut eidest eemale tõmmata.



«Ära kisu mind!» sähvas Pearu. «Ma põle sinu eide kallal.»



«Naabrimees, mis sa nüüd nõnna,» püüdis Andres ikka veel leplikult.



«See on minu vanamoor ja mina teen temaga, mis tahan!» karjus Pearu välkuvail silmil ja juba otsisid ta käed naise juukseid.



«Pai naabriperemees, ära lase mind kiskuda!» palus Oru eit.



«Ah sa, saadana lõugut, paitad naabriperemeest!» möirgas Pearu. Ja mõni seda teab, missugust etendust Eespere rahvas oleks pidanud pealt vaatama, kui mitte Andres naabril poleks kätest kinni haaranud, öeldes:



«Mina omas majas ei luba, mine kisu mujal, siin põle kõrtsikoht. »



«Mina tahan oma eite kätte saada,» vastas Pearu. «Mis sa tast oma majas peidad?»



«Mina põle peit, ta tuli ise,» seletas Andres.



«Mis õigus on sinul keelata, kui ma oma eite tahan koju viia?» küsis Pearu.



«See siin on minu maja.»



«Aga see siin on minu vanamoor! Mina võin temaga teha, mis tahan.»



«Eks katsu, kui mina keelan.»



Pearu tahtis uuesti naise natti kinni karata, aga Andres astus vahele. Nüüd kaotas Pearu kannatuse ja virutas üleaedsele jalaga. See kahmas seetõttu naabril kraest kinni, viskas ta esiteiks nagu takutordi eeskambrisse ja sealt läbi koja õue, kus oli külm ja hele kuu taevas.



«Niisuke raisk, sinu omas toas sind ennast jalaga lööma!» siunas Andres kambrisse tagasi tulles. «Oleks veel käega, aga jalaga siis, raip.»



«Mis nüüd küll minust saab!» nuttis Oru perenaine. «Minust ja lastest! Halises teine küll kaua maas, mõtlesin juba, et ega ta enam tõusegi, aga ... »



Kulus natuke aega. Siis hakkas väljast uuesti karjumine kostma.



«See on tema heal,» ütles Oru eit hirmul. «Ainult tema karjub nõnda.»



Andres läks välja vaatama, mis üleaedsega on või kus ta karjub.



Pearu seisis õuevärava taga keset teed kuu valgel. Tal oli pikk ja haljas seatappe–puss käes ja ta karjus



«Tule välja! Tule seia! Katsume, kumb kummal vere laseb! Sul põle julgust, sa poed tuppa eide selja taha, hoiad tema seelikust kinni! Sa hoiad kahe käega kahe eide seelikust kinni! Tule mehe vastu! Tule teele soolikaid laskma!»



Ka Krõõt oli uksele kuulama tulnud, mis see teisepere vanamees küll nii suure häälega karjub. Ja kui ta tema sõnu kuulis, ütles ta Andresele, kes keset õue seisis:



«Tule ära, vanamees, ää mine talle lähemale. Tule tuppa, las ta karjub, kaua ta selle külmaga ikka karjub, küll ta läheb isegi ära.»



«Tal ju puss peos, ega see niisama ole,» vastas Andres. «Ihus teine pikka seatapmise pussi.»



Need sõnad ajasid Krõõdale veel rohkem hirmu peale.



«Mis sa tast tühjast kardad,» ütles Andres. «Vaat kui võtan teiba ja lähen näitan talle, kudas Vargamäe Eespere väravas pussi ihutakse.»



«Kulla vanamees, jäta ta!» palus Krõõt. «Tule tuppa, tule kärmesti!»



«Ega ma tahagi minna,» vastas Andres, «ma muidu ütlen, et vaat, kui võtan teiba ... »



Ta astus mõne sammu edasi, nii et Pearu teda ulatus nägema.



«Naisepoeg!» hüüdis Pearu naabrit silmates. «Tule välja mehe vastu! Tule mõedame, kummal pikemad pussid! Aga too verepütt kaasa ja segamiseks mõla!»



«Vanamees, ära seisa seal, tuleb viimaks pussiga teine kallale,» ütles Krõõt Pearu sõnu kuuldes.



«Oleks nüüd Matu oma kividega,» arvas Andres toa poole tulles, «küll see ta minema kihutaks.»



Nüüd kostis õuevärava poolt klibin ja klobin: Pearu võristas pussiga mööda väravapulki ja hüüdis:



«Hei, külamees! Kuule, sa sohinaise–poeg! Tule päid otsast võtma! Tule verepütti loputama, kui sul süda rinnas, mitte saapasääres! Siin on mees, kes tahab verd lasta!»



«Lähme ära tuppa,» ütles nüüd Andres. Sellega oli Krõõt kohe nõus.



Toas hakkas Andres jämedat puud tahuma ja seda ainult selleks, et müraga Pearu karjumist katta. Kui Andres umbes poole tunni pärast välja läks, siis oli seal kõik vaikne. Täiskuu helendas kõrgel Vargamäe kohal.





XVII


Viimane suur riid muutis Vargamäe meeste vahekorra jällegi väga pinevaks. Tegudes ei võinud see ometi kuigi palju avalduda, sest mis talvel sügava lumega Vargamäel ikkagi teha. Tõsine elu ja tegevus algab siin alles kevadel.



Üleaedsetel oli talvel üksainus punkt, kus nad kahekesi võisid kokku puutuda: ühine talitee heinte, hagude, puude ja muu materjali vedamiseks. See tee käis suure tüki mööda Oru maad. Aga kui Mäe Andres ühel päeval oma heinakoormaga kodu poole tuli, leidis ta seal paigal, kus ta ühiselt teelt oma krundile pidi pöörduma, kõva aia eest. Andres pidas pisut aru, võttis aga siis köie vahelt kirve, raius aia teelt maha ja viskas ta kõrvale.



Sellest päevast saadik ei tarvitanud Eespere mehed enam Tagapere meestega ühist teed, vaid nad tegid endile tee üle oma krundi. Oli küll tükk tühja vaeva, aga Andres arvas:



«Hakka viimaks iga õhtu naabrimehe taliaeda raiuma, kus sa sellega lähed.»



Nõnda lõppeski see riid ainult uue talitee tegemisega.



Kogu talve elasid üleaedsed vaikselt ja rahulikult, nagu oleksid neil vastastikku üsna sõbralikud mõtted.



Kevadel tundus Eesperes juba seda Vargamäed, millest Andres oli unistanud: kümmekond noort õunapuud, samuti ka kirsi– ja ploomipuud olid valendavalt õisi täis, marjapuudest, toomingatest ja pihlakatest rääkimata. Juba põrisesid põrnikad puude ümber ja juba nähti siin linde, kes tänini välja äärest kunagi mäele ei lennanud.



Andres oli mõnikord oma noorte puude keskel nii rõõmus, et oleks tahtnud seda rõõmu kellegagi jagada, aga ikka pidi ta üksinda olema, sest Krõõt kandis suure vaeva ja murega oma neljandat last rinna all, kuna kolm vanemat tal sabas sörkisid, nii et tema esialgne silmade nukrus oli levinud üle kogu ta olemuse. Seda neljandat last ei oodatudki enam Vargamäe Eesperes ja sellepärast ei teinud Andres tema tulekust väljagi.



Sauna–Mari käis peres ühtepuhku abiks, sest perenaise tervis oli selle lapsega vilets. Mari ootas oma teist last, aga temale oli see nagu hane selga vesi – ei vaeva ega muret, vähemalt teiste näha mitte. Rõõmsalt kandis ta oma koormat, nagu polekski see raskuseks, vaid aina lõbuks.



«Mari, kui minuga midagi peaks juhtuma,» ütles kord perenaine, «kas sa tuled siis ka vahel ka minu lapsi vaatama?»



«Heldene aeg, mis siis perenaisega peaks juhtuma,» vastas Mari. «On enne kõik ilusti läind, läheb ka nüüd. Eks minul ole ju seesama asi ees, minuga võib ju ka midagi juhtuda.»



«Ei sinuga, Mari,» vastas perenaine. «Enne põle ma kart, aga nüüd kardan, on niisuke imelik tundmus.»



«Ära karda, perenaine,» manitses Mari, «kartmine põle hea. Parem puhake, koguge jõudu, las mina teen.»



Ja Mari tuuseldas nii all saunas kui ka ülal peres.



Tema poeg Jukugi leidis üsna loomulikuna, et ta iga päev ühes emaga võis peresse minna teiste laste hulka. Viimaks harjusid sellega kõik, nagu ei võikski see teisiti olla. Aga siin sündis imelik asi: perenaisel pidi ikka enne raske aeg kätte tulema ja alles siis Maril, ometi sai Mari tütre, kuna perenaine ikka veel ootas. See aina tekitas Krõõdas hirmu ja muret, oli talle kurjaks ennustajaks.



«Läheb üle võsade, kasvab suureks,» kaebas ta Marile. Pisut kartma hakkkas nagu Marigi, kuigi ta endiselt katsus perenaist lohutada ja julgustada.



«Olen vahel mõelnd,» rääkis perenaine kord pisarsilmil Marile, «kui mind änam ei ole, küll tahaks ma siis, et sina mu laste ema oleks. Sinu kätte jätaks ma nad rahuliku meelega.»



«Issand jumal!» hüüdis Mari. «Perenaine, mis sa ometi räägid! Mul on ju Juss, kuhu ma siis tema panen?»



«Ega ma siis seda, ma ainult muidu räägin,» seletas perenaine.



Mari südamesse hakkasid perenaise sõnad imelikult kinni. Nii mõnigi kord mõtles ta nende peale tagasi.



Viimaks saabus Eespere Krõõda aeg. Olid abiks mõlemad saunanaised. Aga vähe võisid nad perenaist aidata, kes kaua ja raskesti vaevles. Kui ta lõpus oma piinast vabanes ja lapse häält kuulis, lõi ta suur ja kahvatu suu naerule, sest hääle järgi pidi olema poiss – kohapärija, tulevane peremees Vargamäel. Nõnda jäigi Krõõda suu nagu naeratama, ilma et ta oleks küsinud, kas on sündinud tütar või poeg. Andres, kes eeskambris ootas, astus sealt lapse häält kuuldes kohe tagakambrisse.



«Viimaks ometi poiss või?» küsis ta



«Peremees!» hüüdsid saunanaised korraga.



«Peremees mis peremees,» jätkas saunatädi üksinda. «Poiss kui purikas, suur ja tugev!»



Aga nurganaine ise ei lausunud sõnagi, nagu ei puutuks asi enam temasse. Ja kui Andres sängi ette astus küsima, kuidas Krõõt end tunneb, vastas see lihtsalt:



«Ei ma vist änam siit tõuse.»



«Ää hullu juttu aa,» vastas talle Andres.



«Ei see ole hull jutt,» ütles Krõõt.



Ja kui mees talle otsa vaatas ja tema näol ikka alles nagu õndsalikku naeratust nägi, siis aimas ta, et naise sõnades võib ometi tõde peituda. Tal oli nii imelik näha, et Krõõdal, kel kõik need aastad aina nukker nägu oli olnud, korraga nagu silmiski oleks naeruhelk. See võis küll surma pärast olla.



Sõna lausumata istus Andres sängijalutsile ja vajus seal kössi, selg peaaegu naise poole. Vahest ehk: esimest korda elus mõtles ta tõsiselt oma naise ja laste saatuse üle järele. Ta isegi imestas lõpuks, et temal võivad olla korraga niisugused mõtted.



Varemalt polnud tal kunagi pähe tulnud, et tema Krõõt võiks surra või et üles võiks öelda tema jõud lapsi ilmale kandes ja hommikust õhtuni ning pooled ööd rasket tööd tehes. Miks polnud ta kunagi uskunud, et naise nukrate silmade ja ägamise taga istub tõsine häda? Miks polnud ta tema sihvakamat kasvu ja peenemat konti kunagi arvesse võtnud? Ja ometi oskas ta seda teha iga hobusekronuga, kelle ta koorma veoks ostis. Igal märal ja igal lehmamullikal oli ta raskust arvesse võtnud, aga oma naisel mitte. Ta oli talitanud nagu iga teinegi peremees, kes ütles: naine on ju inimene, mitte loom.



«Kui sõidaks õtte tohtri juurde, tooks ta kas või seia,» ütles Andres naisele.



«Ei maksa, änam ei maksa, ma tunnen,» vastas see. «Poiss võttis mu hinge.»



Esimest korda oma abielus tunneb Andres, et Krõõda sõnad võivad südamesse lõigata. Poiss võttis hinge! Tema, Andres, oli poissi nii väga tahtnud ja iga tütre sünnil naisele etteheitvalt otsa vaadanud. Aga kui nüüd oleks mõni tulnud, kel vägi ja võimus, kui oleks tulnud kas või vanajumal ise ja oleks Vargamäe Eespere tagakambri uksest sisse astunud ja öelnud: «Tahad, ma teen poisi tüdrukuks, nõnda jääb Krõõt elama,» siis oleks Andres praegu sõna lausumata nõus olnud.



Veel enam: ta oleks vanajumalale omalt poolt vastanud: «Tee tüdrukuks see poiss ja ka kõik teised poisid, keda sa mulle oled mõelnud anda, ainult lase mu Krõõt elada. Ja tänasest päevast saadik tahan ma tema koormat kergendada, kui ta kannab ilmale sinu väe ja võimuga tüdrukuks tehtud poisse, keda mina ise olen sigitanud. Ma ei löö enam toaukse piitade külge kõrget lauda sigade takistuseks, ennem elan kas või sigadega ühes toas, et aga Krõõdal poleks vaja ämbreid üle selle laua rükkida. Ma ei lase teda enam raskeid toobreid tõsta ega sügavast kaevust vett vinnata, mis paneb mind ennastki niudeid pingutama. Ma teen toa otsa kerge jalgvärava, et Krõõdal igavesti vaja poleks suurt ja rasket väravat üle kõrge vaia rükkida.»



Kui Andres mõttes vanajumalale nõnda oli öelnud, tõusis ta üles ja läks välja: ta tahtis põllul viimased kaerad maha visata, sest pärast võib–olla pole selleks enam aega. Aga kui ta oma külimitu oli täitnud ja kandevööle seadnud, avanesid nagu äkki ta silmad ja kõrvad: ta nägi heledat päikesepaistet, tundis leiget kevadeõhku ja kuulis lõokeste laulu ning linavästrikkude vaikset, kuid rõõmsat häälitsemist künnivaos. Selle vastandina turgatas tal meelde Krõõt kodus sängis ja tulid meelde sõnad, mis tema, Andres, oli vanajumalaga vahetanud sängiäärel istudes.



Ja Andres tundis, et ta enam ei saa külvata, vaid peab selle asemel midagi muud tegema. Ta võttis külimitu kandevöölt, pani ta lähema kivi otsa ja istus ise kivi äärde, selg vastu päikest, nagu oleks tal siin midagi tõsist toimetada või millegi üle järele mõelda. Aga enne kui ta midagi sai teha või mõelda, kiskus ta suu temale endalegi ootamatult viltu ja silmist hakkas jooksma kibedat vett.



Andres rääkis uuesti oma jumalaga, korrates oma endisi tõotusi ja lisas juurde uusigi. Nõnda kestis see tükk aega.



Sulane ja temal abiks seemendamas olev Juss aina imestasid, kui nad nägid, et peremees, kes tuli ruttu väljale külvama, siin külimitu täitis ja ta korraks kandevöölegi asetas, nüüd päikese paistel kivi ääres istub, nagu soendaks ta seal selga ja kuulaks lõokeste laulu. Niisugust asja polnud Andresest keegi varem tähele pannud.



Aga kui Andres kõik oma tõotused naise ja laste suhtes oli vanajumalale andnud ja kui ta nad oli kinnitanud kibeda veega, mis jooksis silmist, sai ta tundmuse, et nüüd on ta kõik teinud, mis sureliku inimese võimuses, sellepärast tulgu nüüd, mis tuleb. Jääb ainult veel oodata ja risti kanda, mis sulle peale pannakse.



Kergendatud südamega ja uue hooga hakkas ta külvama. Aga kivi ääres istumine oli tüki aega ära viitnud. Nõnda ei jõudnudki ta kõike seemet maha visata, enne kutsuti ta põllult koju. Seal ootas Krõõt, kes tahtis temaga rääkida, sest vanajumal polnud Andrese pühalikke tõotusi mikski pannud ja oli oma käskjala Vargamäele saatnud, nagu oleks peremees Andres esiteks aina tühje sõnu rääkinud.



«Noh, vanamees,» ütles naine, «minu tund on vist tulnd.»



«Kui see nõnda olema peab, siis sündku Tema tahtmine,» vastas Andres alistunult.



«Aga mis lastega?» küsis Krõõt.



«Eks ma need kasvata üles,» vastas Andres.



«Sa pead omale teise naise võtma,» ütles Krõõt nüüd.



«Aga ära võta kurja ... lastele emaks.»



See oli kõik, mis Eespere Krõõt oma vanamehele ütles. Peale seda hüüdis ta sauna–Marit. Aga kui see sängi ette astus, ei öelnud perenaine talle midagi, vaatas ainult otsa. Ja nüüd nägi Mari, et perenaise silmad olid endiselt nukrad, hiljutine rõõmuhelk oli sealt jäljetult kustunud.



Krõõt liigutas oma paremat kätt, nagu tahaks ta seda Marile sirutada. See võttiski perenaise käest kinni ja jäi talle otsa vahtima ning ootama, mis ta küll ütleb. Perenaise huuled hakkasidki liikuma, aga häält kuuldavale ei tulnud. Huulte liikumisest ei võinud Mari midagi muud mõista, kui aimas iseenda korduvat nime.



Nõnda vahtisid Krõõt ja Mari teineteisele üksisilmi otsa, kuni Krõõda silmad kustusid. Aga ka siis veel hoidis saunanaine perenaise kätt, nagu mõeldes, mida tahtis see küll temale öelda, kui ta keel enam suus ei liikunud. Ometi aimas Mari niikuinii kadunud perenaise mõtteid.



Andres sulges Krõõda silmad ja suu; viimane kippus paotuma nagu ütlemata jäänud sõnadeks või õndsalikuks naeratuseks.



Ja ei olnud Vargamäe suurtes valgetes tubades muud kuulda kui aga nuttu. Nuttis sauna–Mari, nuttis saunatädi ja nutsid nende nuttu nähes ka suuremad ja väiksemad lapsed. Perelastega kaasa hakkasid karjuma ka saunalapsed, sest ka nemad olid siin, polnud ju Maril neid sauna kellegi hooleks jätta.



Ainult Andres ise ei nutnud. Tema seisis muidu niisama Krõõda korjuse ees ja vahtis üksisilmi, aga vaevalt nägid tema silmad midagi, sest liiga kauge oli nende pilk.



Kulus pisut aega, siis tuli Tagapere perenaine Eesperre.



«Minu vanamees ajas mind vuatama, et kas õige teisepere perenaisega midagi juhtund või, peremees kutsutud nii ruttu põllult ära koju,» ütles Tagapere eit. «Tahtis teine ise tulla, ma ei last, et läheb teine jälle riidu.»



«Teisepere perenaist põle änam,» vastas Andres naabri eidele.



Tükk aega ei lausunud see midagi, vahtis ainult, nagu ei mõistaiks ta öeldud sõnu. Siis läksid tal silmad märjaks j a ta ütles:



«Põle teist änam mitu päeva näha olnd.»



«Sündis poiss,» lausus Andres.



«Elab?» küsis naabri eit.



«Laps elab, aga Krõõt ... »



Andres ei saanud öeldud, mida öelda oli tahtnud. Midagi valusat pitsitas kurgu kinni.



«Heldene aeg!» hüüdis Oru perenaine. «Mis siis saab? Neli väikest ... »



Ka temal jäid nüüd sõnad millegi valusa pärast kurku kinni.



«Jah, neli väikest,» ütles Andres.



Nõnda seisid naabriperemees ja –perenaine hulk aega keset põrandat, näod teineteisest kõrvale pöördunud.



«Naabriperenaine,» ütles Andres viimaks, «on sul ehk aega saunanaistele pisut appi jääda? Surnu tahab pesemist ja lapsed ... Ma ise pean väljale minema, et viimased kaerad maha visata, muidu põle meestel varsti änam künda.»



«Seda see minu vanameeski,» vastas Oru eit. «ütles teine, et mine vuata, ehk on teisepere rahval abi tarvis, nende perenaisel peaks ju need päevad kätte tulema.»



Nõnda jäigi Oru perenaine saunanaistele abiks. Andres ise tõttas põllule. Külvas teine seal kärmesti ja kärmesti, aga endal silmad jooksid vett, nagu pilluks kevadine tuul vahetpidamata kibedat tolmu. Süda ei valutanud, ta oli ainult tühi ja raske. Esiteks kivi ääres istudes oli Andres kõik öelnud ja tõotanud, mis tal üldse öelda või tõotada oli, ja kui see siiski polnud abi toonud, siis pidi edasi rühmama, kuni kaks kätt rinnal.



«Nagu Krõõdalgi,» lausus ta endamisi.



Kui Andres põllult koju jõudis, oli Krõõt juba aidas valge lina all.



«Tahad ehk aita vaatama minna, peremees,» ütles sauna–Mari Andresele, «aga ära unusta luuakontsu kassiaugu ette panemast.»



Muidugi tahtis peremees aita minna, aga et Mari seda temale meelde tuletas, siis jättis ta seekord minemata. Selle asemel ronis ta aidalakka kirstulaudu otsima, tõi need sisse ja pidas aru ise hakata kirstu tegema. Aga siis ütles ta tüdrukule, et see endale puhtamad riided selga paneks ja Meistri–Antsule järele läheks.



Õhtuks jõudis Meistri–Ants Vargamäele. Temale kirstulaudu näidates ütles Andres:



«Mõtlesin esteks ise, aga sina tunned seda tööd muidugi paremini, sellepärast saatsingi sinule sõna, et tuleksid.»



«Küllap juba mina sellega toime saan,» vastas Meistri–Ants, tüse ja vimmas vanamees, kelle tömp nina oli näoga võrreldes liiga punane. «Olen ennegi teind ja on kõik minuga rahule jäänd, küllap jääb ka sinu eit ... Kuuselauad mis kõlisevad, head ja kuivad, panevad mitu ja mitu aastat vastu. Teen tubli ja tiheda, lase või vette, mitte tilkagi ei tule läbi.»



«Eks ta hea olekski, surnuaed niisukese koha peal, et hauad kevadel nagu kaevud,» ütles Andres.



«Nonäh, ega minagi muidu, ikka vee pärast,» kinnitas Meistri–Ants.



Järgmisel hommikul algas Vargamäe Eesperes juba koidu ajal saagimine Ja hööveldamine: perenaisele valmistati viimast ulualust, milles ta Vargamäelt pidi lahkuma.



Meistri–Ants oli isegi mingisugused hõbenarmad ja plekitükid tiivuliste punnpalgeliste inglinägudega kaasa toonud. Niisuguseid imeasju polnud lapsed veel kunagi näinud. Saunanaisedki aina vaatasid ja imestasid.



Tiivulised inglinäod tuletasid neid meelde, mis olid kirikus kantsli küljes. Selle tõttu omandasid nad puhtpühaduse ilme. Sellepärast siis, kui lapsed pärast Krõõda juures, kes kirstus lamas, issameiet lugesid, ei teadnud nad hästi, tegid nad seda õndsa Krõõda või punnpalgeliste inglinägude pärast.



Kolm päeva, mis pühapäevani aega, kadusid Andresel nagu mingisugune raske uni; ta isegi ei teadnud hiljem, oli ta selle aja uinunud või ärkvel olnud. Asjad, mille peale ta ei osanud mõelda, sündisid nagu iseendast, sest sauna–Mari, kes kõigega endisest ajast tuttav oli, talitas, nagu oleks ta alles eile siit lahkunud ja täna uuesti tagasi tulnud, et oma harilikku tööd jätkata. Pere poisi pani ta oma tütre kõrvale teise rinna otsa, ja esiotsa jätkus toitu mõlemale.



«Mari, löö sina pisut silma peale,» ütles Andres, kui ta poest matusekraamiga koju tuli. «Sina oled ikka nagu oma inimene.»



Ja nõnda see sündiski. Marist sai igale poole, Mari nägi ja kuulis kõik, kuigi tal oli kummagi rinna otsas laps. Ja kuna teised nägid, et peremees kõik Mari hooleks usaldas, siis kuulasid nemad ta sõna, nähes temas nagu perenaise asemikku. Aga vististi oleksid nad muidugi Marit kuulanud, sest kõigil oli teada, kuidas Krõõt surres just teda oli kutsunud ja peaaegu tema käte vahele surnudki. Andres ise ainult seadis kadunu silmi ja suud, seda ei teinud Mari mitte enam.



Matusepäeval oli Vargamäel kogu kõrvenurk koos: peremehed ja perenaised olid kutsutud Krõõta ära saatma. Tubades valitses imelik vaikus ja pühalikkus. Kõik käisid ja rääkisid nii tasa, nagu kardaksid nad Krõõta tema rahus segada. Kogu eluajal polnud keegi teda sel määral arvesse võtnud. Naised käisid aida vahet, kus puhkas Krõõt, valged höövlilaastud pea all.



«Küll oli temale vähe neid päivi antud,» ütles Hundipalu eit silmi pühkides.



«Mis muud, koorem oli liig raske,» arvas Ämmasoo perenaine.



«Põlnd seda konti ega jäksi,» lausus Oru pere–eit.



«Liig pikk ja peenike Vargamäele,» ütles Aaseme eit elutargalt. «Ja nooruke! Alles alla kolmekümne, aga juba neli väikest ... »



Lapsi nimetades hakkasid kõik eided silmi pühkima.



«Jah, tema ise sai vaevast lahti, aga lapsed ... » lausus Hundipalu.



«Jah, mis temal endal nüüd änam,» kiitsid ka teised eided nõus olles.



Söögi ajaks toodi puusärk kambri, nagu tahaks kadunud perenaine ühes tuttavatega viimast korda leiba võtta, et siis alatiseks Vargamäe eluhooneist lahkuda. Viimast korda pidi olema Krõõt Vargamäel perenaiseks, kuigi tegi ja talitas juba sauna–Mari.



Luges ja laulis Krõõda saateks Andres ise. Ja ehk küll hääl kippus kurku kinni jääma, ometi tegi ta kõik nagu kord ja kohus. Aga nuttu olid kõik Vargamäe hooned täis. Sõnad olid suhu hangunud, voolasid ainult pisarad. Mehedki pühkisid silmi, Oru Pearugi pühkis. Aga temale nähtavasti ei meeldinud niisugune silmapühkimine ja sellepärast läks ta enne teisi uksest välja, nagu oleks päikese paistel seda parem teha.



Õueväravast teele minnes leidsid surnumatjad, et sügavad roopad olid tasaseks tehtud ja suuremad kivid vankrirataste ning inimeste jalust koristatud.



«Oled teedki silund,» ütles Hundipalu Tiit Andresele.



«Mina mitte,» vastas Andres.



«Siis on õige Pearu selle tembuga hakkama saand.»



«Tema vist küll, kes muu.»



Soosillal oli hulk tööd tehtud, nii et täna mindi sealt üle mis kõbinal. Rava Kustas, kes alati valmis oli rumalat nalja heitma, ütles oma eidele:



«Vargamäel peaks sagedamini matukseid olema, siis saaks varsti sileda tee.»



«Mis sa lõõbid,» vastas eit talle etteheitvalt ja lisas siis juurde: «Vargamäe mehed sillutavad teed surnutelegi, aga teised ei tee sedagi.»



Andrest ärritas millegipärast see sillutatud tee. Oli küll parem sõita, aga ikkagi ajas südame täis. Temal endal polnud teesilumine pähegi tulnud, aga Pearu oli oma meestega selleks kogu laupäevase päeva ja poole ööd tagantjärele viitnud.



Andresel tuli meelde, mis nad Krõõdaga soosillast olid rääkinud, kui nad kahekesi esimest korda temast üle sõitsid – Vargamäe poole. Ja nüüd läks nõnda, et eluajal ei näinudki Krõõt paremat teed, ainult puusärgis sõites võis ta tunda, et soosild oleks nagu siledamaks muutunud. Ehk on hea seegi! Ja Andres ise? Näeb tema oma eluajal paremat silda? Näeb ta seda puusärgiski? Ja ometi oli ta Krõõdale lubanud siin varsti tõllaga sõita, kaks hobust kõrvu ees.



Õhtul Vargamäele tagasi tulles olid mehed kõik juba lõbusas tujus. Andresel endalgi oli paras kilk peas, sest kurvastuse tõttu oli ta pudelist harilikust rohkem rüübanud. Sauna–Mari aina imestas, missuguse menuga matuselised õue sõitsid. Kõigist kõige valjemini rääkis aga Oru Pearu. Ja ta rääkis vahetpidamata. Ikka kaldus tema joobnud jutt kadunud Krõõdale. Iga natukese aja tagant hüüdis ta söögilauas, kus võeti söögialust ja söögipealist:



«Kuule, sina nuabrimees! Veart eit oli sul. Niisukest änam ei tehta! Vargamäe silmad ei sua änam niisukest näha. Hallelooja! Sinu kadund eide terviseks! Issand olgu meile armuline!»



Nõnda valas ta klaasi klaasi järel endal kurgust alla.



Aga mida rohkem ta jõi, seda sagedamini hakkas ta keel kadunu nime lällutama. Viimaks ei saanud ta muidu, kui tõusis oma paigalt ja läks istus üleaedse kõrvale.



«Kallis nuabrimees,» hakkas ta sellele rääkima, «veart eit oli sul, seda tulin ütlema. Nüüd on sul kurvad päevad, sest niisukest eite ei ole änam ja teist niisukest põle ühelgi olemas. Mina kurvastan ka, aitan sul kurvastada, kallis nuabrimees ... Tegin eilse päeva ja terve öö sinu eidele sulastega teed. Aga sulased hakkasid öösel porisema, ei taht sinu eidele teed teha, siis tegin üksi, ilma poisteta. Tegin, jah, teed ning mõtlesin: seal ta nüüd on see nuabrimehe elu, oli teisel eit, oli teisel veart eit, aga nüüd änam ei ole. Ja siis ma mõtlesin, et ma lõhkusin sel korral aja rukki eest ära ja su sead läksid rukkisse, tahtsin näha, mis sa teed, kui näed, et sead minu rukkis ja et mina aja maha lõhkusin. Aga sina ei tulnd, tuli sinu eit – nüüd viisime ta ära, Essuke olgu temaga! – nonäh, tuli sinu eit ja ütles niisuguse pehme jaalega: «Kallis nuabrimees, miks sa aja eest ära lõhud, meie sead lähvad ju sinu rukkisse?» Veart eit oli sul, tundis rehnutti – sead lähvad mu enda rukkisse! Ja ma vastasin temale, et kallis nuabri perenaine, mul on aeda teisale vaja, sellest see lõhkumine ja sigade rukkisse laskmine. Aga tema – Essuke ülendagu tema hinge! – tema tundis rehnutti, nii veart eit oli sul, tundis ja ütles: «Kuule sina, nuabrimees, sina ei reagi tõtt, sina luiskad.» Just nõnda ta ütles seekord: «sina luiskad». Aga mina valetasin siis lausa, lõhkusin aeda kiusu pärast, tahtsin sind kiusata. Ja siis ütles sinu eit veel: «Kui sa aja tahtsid rukki eest ära lõhkuda, miks sa siis meile enne ei öelnd, et oleks teand loomad ära ajada?» Ning, kallis nuabrimees, siis hakkas mul sinu eide ees häbi seal lõhutud aja juures, sest tema tuli, laps süles, sigu ajama. Ja ma tahtsin ise sigadele rukkisse järele minna, aga sinu eit hakkas sigu heleda jaalega kutsuma, ikka põssa, põssa, põssa, kotsu, kotsu, kotsu (Pearu katsus kadunud Krõõda häält, maksku mis maksab, järele teha). Ning sead ajasid kõrvad kikki, kuulatasid ja pistsid siis jooksma, aina sinnapoole, kust kostis hele jaal. Nüüd ei ole änam seda ajaauku, kus sinu eit siis seisis, sina tegid ta kinni. Ja seisku ta nõnda seal igavesti, mina teda ei puutu, seisku mälestuseks, et sinu kadund eit kutsus siis sigu minu rukkist. Aga kui sead, sindred, kõik rukkist välja tulid, palja kutsumisega, ja sinu eidele järele truavisid, siis tahtsin ka mina sinu sigadega kaasa truavida, pangu sinu eit mind kas või oma sigadega ühte lauta… Ning nüüd, kallis nuabrimees, oleme siis kahekesi, peame sinu eide matukseid. Öösel, kui soosilda tegin, mõtlesin, et mis meist kahest nüüd küll suab. Kui sinu eit alles elas, lepitas ikka tema meid, sest tema oli meist mõlemast parem. Tema oli ka minu eidest, sellest minu lambasihvrest parem, sest minu eit põle niisuke, kui oli sinu eit. Peksteski põle minu eit nii hea, kui oli sinu eit peksuta. Nüüd on ta aga surnud, ning kui tegin öösel ja täna, pühapäeva hommikul, päev tõusis juba, soos silda, mõtlesin, et nüüd oleme kaks vaest vanameest Vargamäel. Kui lähme riidu, ja riidu me lähme, siis põle änam, kes ütleks hea sõna, vuataks hea silmagagi. Aga sinu eidel olid head silmad. Ja siis hakkas mul hirm seal soosillal minu ja sinu pärast siin Vargamäel. Nagu kaks kärbest istume siin sitahunniku otsas, kõnnime ja peame aru ning tühised on kõik meie arupidamised ja suured rehnutid. Seni kui elas sinu eit, oli meil ikka hea elu. Riidlesime mis riidlesime, aga ega me sellepärast halvasti eland. Me olime muidu niisama kaks kanget vanameest, üks ei kuuland ja teine ei and järele! Aga nüüd! Sinu veart eit on nüüd surnud, peame kahekesi tema matukseid ja mäletame oma kurja pattu. Ja põle änam kedagi, kes meid näeks ehk kuuleks, sest ... »



Pearu mõttering tõmbus koomale. Lõpuks ei saanudki ta sõnadega kaugemale, kui keerles kadunud «veart eide» surma ümber. Endal hakkasid silmad ikka enam ja enam vett jooksma. Habemekarvadelt tilkusid pisarad kuuerinnale, söögilauale ja viinaklaasi. Viimaks sai ta meel nii härdaks, et pidi tahes või tahtmata «kallile nuabrimehele» kaela langema. Mis Pearu südame nii härdaks tegi, kas Krõõda surm, öösine teesillutamine, üleaedsega riidlemine või purjus pea, seda ei teadnud vististi ta ise ega teised.



Rava Kustas, kes Pearut tahtis pisut kainestada, küsis temalt:



«Misukese silla sa oma eidele teed?»



«Mis? Mis see Rava rädiseb?» küsis Pearu.



«Ma küsin, et misukest silla sa oma eidele ükskord teed?» kordas Kustas.



«Minu eit matab minu ja sinu, temale põle meie silda vaja,» vastas Pearu. «Aga kudas sinu eidega lugu?»



Matuselised naersid, sest Kustas seisis oma hea suuvärgi peale vaatamata eide päka all.



«Ää Pearut puutu, tema torkab kohe,» ütles Aaseme Aadu



«Ah Vuaseme Vuadu kua seal,» imestas Pearu nüüd.



Ja siis pöördus ta uuesti oma üleaedse poole, nagu poleks teisi toas olemaski. Aga kui see tema joobnud jutust tüdis, ütles ta tõsiselt:



«Kallis üleajamees, mis sa nii palju selle asjaga lõõbid, anna minu eidele hauaski rahu.»



«Mis? Mina lõõbin?» küsis Pearu haavunult. Ja kui Andres temale midagi ei vastanud, võttis Pearu viinaklaasi ja läks istus nurka. Ning kõik nägid, et ka seal tal pisarad habemekarvadelt kuuerinnale, põrandale ja viinaklaasi tilkusid.





XVIII


Vargamäe Andresel olid Krõõda surmast saadik rasked päevad. Tänini oli ta vaevalt osanud aimata, et inimesel võiksid olla niisugused päevad. Ainukese lohutusena tundus temale, et seisukord polnudki veel kõige hullem. Tal oli vähemalt sauna–Mari, kes perenaise ja osalt ka ema kohuseid mahajäänud lapse vastu täitis. Aga kui ka Marit poleks olnud, mis oleks pidanud Andres siis tegema?



Vaadates, kuidas Mari oma rinna väikesele Andresele suhu pistab ja kuidas poiss seda ahnelt imeb, tekkisid vanal Andresel endal mõnikord imelikud mõtted. Kui sauna–Mari võikski peresse jääda ja kui ta võiks siin perenaiseks hakata ning kasvatada ühes väikese Andrese ja teiste Krõõda lastega ka omad lapsed! See meeldiks vististi kadunud Krõõdalegi, sest miks muidu püüdis ta surres nii väga Mari kätt. Aga Maril on oma Juss ja sellega elab ta saunakambris. Kui Andres oleks oma elu ette teadnud, siis poleks ta vist Jussil kunagi sauna lubanud asuda ning nõnda võib–olla oleks Mari veel tänapäev tüdruk. Ning siis? Siis oleks võinud Marist saada Vargamäe Eespere perenaine. Aga nüüd ei teadnud Andres, mida teha.



Andres peaks endale uue perenaise otsima, sest ega Marist ikka jumal teab kui kauaks saa, aga ometi elab ta päevast päeva edasi, ilma et ta midagi perenaise otsimiseks teeks: veel üks nädal ja veel üks nädal. Mari mängib endiselt perenaist ja karjatab niihästi iseoma kui ka pere lapsi. Jusski sööb nii sagedasti pere lauas, et paistab, nagu polekski nad saunarahvas.



Aga sügise poole, kui algasid pikemad ja pimedamad ööd, siis hakkas ka Jussil igatsus Mari järele.



Sellepärast ütles ta temale kord peres:



«Sa'p tahagi änam sauna tagasi tulla, jäädki Andresele perenaiseks.»



«Põle peremehega veel jutuks tulnd, ei tea, kuis uue perenaisega lugu,» vastas Mari.



«Peaksid õige Andresega rääkima,» arvas Juss.



«Mine ikka, kuis siis mina,» ütles Mari tõrjuvalt. «Ise suretasin Krõõta ja nüüd siis peaksin hakkama uuest perenaisest rääkima.»



«Kuis siis saab?» küsis Juss. «Kaua ma üksi saunas olen nagu vana hunt. Tädi juba nokib mind, ütleb, et küllap jääd Marist ilma, sest Marist saab nüüd perenaine, Jussi lastest saavad viimaks veel perelapsed.»



«Juss, ää niisugust juttu aa,» ütles Mari.



«Ega siis mina, teised,» vastas Juss. «Nemad võtavad minu kallal.»



«Ära kuula, mis teised loravad,» manitses Mari meest. «Las tuleb saanitee, küll peremees toob siis uue perenaise koju ja meie lähme jällegi kahekesi sauna. Ega ma praegu saakski ka tulla, kes hakkab siis poissi toitma, kuhu ma väikse Andrese jätan, pean ta ikkagi nüüd piimast välja imetama, sest perenaine palus surmavoodil nii. Kõvast' ja kõvast' hoidis ta veel surreski minu kätt.»



«Ütle, Mari, kas sa oled vahel kahetsenud, et sa mulle tulid?» küsis Juss natukese vaikimise järel.



«Ei, Juss,» vastas Mari mõtlemata. «Miks sa seda küsid? Meil on ju kaks last.»



«Ma muidu niisama,» vastas Juss. «Üksinda tulevad vahel niisugused mõtted, öösel sängis, kui üles ärkan. Ei tahaks küll nõnda mõtelda, aga ikka mõtlen, ei saa parata, nagu iseenda kiuste.»



«Mis sa siis iseendast nõnda kiusad,» noomis Mari. «Ega minulgi siin kerge ole. Kaks last rinnna otsas, terve kari suuremaid sabas, suure koha tegemine ja toimetus pealekauba.»



«Olen mõelnd, et just niisuke lastekari ja suur toimetus ning tegemine kõlbakski sinule,» ütles Juss. «Ja kui sa minule põleks tulnd, siis oleks sa võind ehk nüüd selle kõik kätte saada.»



«Juss, sa lähed saunas üksinda arust ära,» ütles Mari mehele. «Või ajab see tädi sul oma juttudega seal pea segi?»



Tuli külm ja tuli lumi, aga sauna–Mari askeldas ikka veel perenaisena Vargamäe Eesperes. Ei saanud alla minna oma lehmagi lüpsma. Seda tegi pahatihti tädi. Viimaks võttis Juss ise lüpsiku kätte ja läks lehma alla – esimest korda muidu naljaks, ainult katseks, sest mis üksinda igavusega ikka teha.



Aga lehmalüpsmine polnudki nii väga suur kunst ja nõnda hakkaski Juss ise oma lehma lüpsma, et poleks tädi tülitamist, tema juttude kuulamist. Ta oleks liivamollile püttegi küürima läinud, aga tänini oli tädi seda ikka nii korralikult teinud, et Jussil polnud mingit põhjust end tema tegevusse segada.



Pikisilmi ootas sauna–Juss, et millal küll pere–Andres hakkab pulmamõtteid mõtlema. Millal hakkab ta käima ja liikuma, nagu oleks ta poissmees, kes otsib tallu perenaist. Aga Andres elas endiselt, rühmeldas ainult hommikust õhtuni tööd teha, nagu tahaks ta nõnda igasugused mõtted summutada.



Juba hakkasid ümberkaudsed tuttavadki Andresele mõistu ja avalikult perenaisest rääkima, sest mis kohapidamine see muidu on, kui pole kodus õiget otsalist, õiget majalukku. Aga Andres tegi, nagu ei mõistaks ta hästi inimeste mõtteid. Kui ta enam kuhugi ei pääsenud, siis lausus ta harilikult:



«Eks ta ole küll, aga tänini olen sauna–Mariga läbi ajand.»



«Kauaks siis temast,» vastati, «temal ju omal mees ja lapsed. Sinul vaja oma inimest.»



«Muidugi,» oli nüüd ka Andres nõus, «oma on ikka oma. Aga või see oma siis kohe poissi imetama hakkab.»



Nõnda see perenaise–jutt enamasti lõppeski. Lähenesid jõulud. Nende eel sõitis Andres oma kodukohta. Kõik mõtlesid: nüüd on see aeg käes, nüüd läks ta perenaist otsima. Ka sauna–Mari mõtles nõnda ja millegipärast käis tal valus hoog südamest läbi, nagu oleks keegi pussiga torganud. Nagu oleks keegi lausa päeva ajal ette astunud ja pussi südamesse pistnud. Aga siis oli kõik möödas, oli ainult rahustav tundmus, et nüüd võib ta sauna oma Jussi juurde minna. Väikest Andrest vaadates, kes parajasti rinna otsas rahuldunult talle vastu naeratas, tõusid Mari silmad vett täis. Niisugune hale süda oli tal.



Aga Andres tuli mõne päeva pärast Vargamäele tagasi, ilma et midagi oleks öelnud või teinud, mis oleks lasknud ühte või teist oletada. Ainult tööd hakkas ta endise hooga murdma, ei andnud armu endale ega teistele.



Jõuluks oli nõnda, et sauna–Juss läks kirikusse esimesel pühal ja mangus ka Marit kaasa minema. Aga Maril polnud võimalik, sest kuhu panna või kelle hooleks jätta kaks väikest last. Nõnda läkski Juss üksinda, läks jala ega võtnud peremehelt hobust, kuigi see pakkus.



Keskmise püha hommikul hakkas Andres ise kirikusse asutama ega olnud tal kedagi, kes oleks toonud aidast riided tuppa sooja, andnud puhtad sokid või seadnud kaelarätti ja salli. Polnud parata, sauna–Mari pidi seda tegema, nagu oleks ta tõeline perenaine Vargamäel. Aga kui Mari parajasti seda tegi, ütles talle Andres:



«Mõtlesin, et kui õige sina tuleks ka, oled niikuinii ööd–päevad nagu ahelas, saaksid end vähegi lahutada ja hinge tagasi tõmmata.»



«Mina nüüd,» ajas Mari vastu. «Kus siis lapsed?»



Aga endal hakkas süda nii hullusti peksma, ei tea, kas suure rõõmu või hirmu pärast.



«Laseks saunatädi alt üles tulla, eks tema nendega see mõni tund ikka hakkama saa,» arvas Andres.



Mari ei lausunud sõnagi. Mõelda, et tema paneb enda täna kirikuriidesse ja istub Andrese kõrvale saani, mille seljatagusel on ilusad suured roosid – Mari oli neid nii mõnigi kord imetlenud –, tegi ta otseteed keeletuks.



«Kas sa ise tahaks tulla?» küsis Andres. «Täna ilus pehme ilm ... ».



«Kui peremees tahab ... » kogeles Mari.



Sellega oli kirikusõit jaatavalt otsustatud. Peremees saatis jalamaid saunatädi järele ja käskis temale öelda: tulgu üles laste juurde ja toogu ka Mari kirikuriided kaasa, sest see sõidab ühes peremehega täna kirikusse.



Seda kutset ja käsku kuuldes istus Juss lähemal olevale järile, sest jõud tema ihuliikmeist võeti äkki nagu käega. Aga kui tädi oli Mari riietega juba peresse läinud, ajas Juss endale ruttu pihtkasuka selga ja jooksis veel rutemini läbi pehme lume üle väljamäe teisele poole sooserva tihedate kuuskede vahele ning jäi seal ootama, kuni tuli nähtavale pere hobune, kõrge look peal ja saan järel, kus istus kaks inimest – peremees Andres ja Mari. Juss piilus kuuskede vahelt möödasõitjaid, kes tema lähedalolu ei aimanud. Ainult mära pööras oma kikkis kõrvadega pea tihniku poole ja vahtis: tema aimas midagi. Andreski märkas mära vahtimist, sest ta ütles, nii et Jusski kuulis:



«Ei tea, mis see hobune nii sinna metsa poole vahib, mõni rebane või.»



See mõjus Jussisse nõnda, et puudus vähe, siis oleks ta peremehele vastu hüüdnud. Ta isegi ei teadnud, mis ta oleks hüüdnud, aga ometi oleks tahtnud ta hüüda ja kirikulistele teada anda, et metsas pole rebane, vaid Vargamäe Juss, kes piilub tihnikus, kuidas küll tema Mari sõidab jõulu keskmisel pühal pere–Andresega kirikusse, nagu oleksid nad juba mees ja naine. Juss käis eile üksinda, aga Mari sõidab täna peremehega, niisugused lood on Vargamäel.



Kui saan oli Jussist tükk maad mööda jõudnud, ronis see lumiste kuuskede vahelt välja teele ja vaatas selja tagant, kuidas sõitis tema Mari pere–Andresega saaniroosid särasid veel siiamaalegi. Juss vahtis neid roose, kuni nad kadusid põõsaste varju. Näis, nagu oleks Juss nende rooside pärast siia tulnudki.



Aga kui oli silmist kadunud kõik – roosid saaniga, kaks pihta ja kõrge look –, lonkis Juss tasakesi kodu poole tagasi: jällegi otse üle väljamäe, sumades tükati sügavas lumes, et aga mitte pere õuest läbi minna. Vaevalt olid tema jalad kunagi kõveramad ja tema kael lühem paistnud kui tänasel jõulu keskmisel pühal. Põlvist saadik lumisena jõudis ta koju, ja, kui Madis temalt küsis, kus ta oli käinud, vastas ta:



«Käisin korraks õige jänesejälgi vaatamas.»



«Oleks püss, siis,» arvas Madis.



«Jah, oleks püss, siis,» oli ka Juss nõus.



Mari oli lasknud hommikul Jussile öelda, et ta tema äraolekul peresse tuleks lapsi vaatama, aga Juss ei läinud. Mitte, et ta poleks tahtnud minna, vaid ta nagu unustas. Tema meeli täitis painajalikult midagi muud, mis ei lasknud teisi mõtteid pähe. Isegi kui ta lõunauinakut tegi, mõtles ta seda ainukest mõtet.



Andres ja Mari tulid üsna varakult koju, nagu oleks neil päris harilik kirikuskäik olnud. Ainult ühte kiitis Mari: küll olevat noorel märal väledad jalad, mõisa lagedal sool ajanud Andres tervest kirikuliste voorist mööda, Maril käinud ainult külm tuul südame alt läbi.



«Ei, peremees tee saunamehe sõitu,» arvas selle kohta saunatädi.



«Ei jah seda,» kinnitas Mari.



Andrese enda kõrvu saunanaise jutt ei puutunud.



Ka Jussi kõrvust läks ta alguses mööda, aga pärast hakkas ta tema kuulmeisse ometi kinni – tädi suu läbi. Sest perest alla sauna saanud, ütles ta seal kohe Jussile:



«Pere mära oli aina märg kohe, kui kirikulised koju tulid.»



Tädi ootas, mis Juss selle kohta ütleb, aga kui see oma suud ei paotanud, jätkas ta:



«Ajand teised mõisa soos võitu. Andres kupatand pikast kirikuliste voorist mööda, Maril käind kohe külm tuul südame alt läbi, nõnda lõigand noor mära mõisa soo peal.»



Ja kui Juss ka selle kohta midagi ei lausunud, ütles tädi lõpuks:



«Jäi teine nüüd poissi–tüdrukut imetama, rinnad olid piima täis, nii et... Peremees ost teisele kõrtsi juures magusat viina, toond välja, sisse põle Marit kutsund.»



Aga Juss vaikis ka nüüd. See ajas tädi imestama. «Miks sa midagi ei lausu, Juss?» küsis ta nüüd.



«Mis ma ikka lausun,» ütles Juss.



«Jah, eks ta ole,» oli nüüd ka tädi alistunult nõus. «Mis saunamees ikka peremehele võib. Aga ei ta hakka ühti veel teist naist võtma, ei tea, kuda ta nõnda läbi saab, priske ja noor mees teine, inimesel ju ikka oma tahtmised ja tujud.»



Rohkem Juss ei kuulanud. Ta pani riided selga ja läks välja.



«Lähed õige peresse või?» küsis tädi.



«Lähen vaatama,» kohmas Juss vastuseks.



«Nojah, eks ta ole, lapsed seal ja kõik,» arvas ka tädi.



Kui Madis Orult koju tuli, ütles eit temale:



«On sel Jussil, vaesekesel, nüüd õige päevad!»



«Mis tal siis viga on?» küsis Madis, nagu ei teaks ta midagi või nagu ei puutuks see temasse, mis ta teab.



«Ei ole ju naist änam ega kedagi,» seletas eit, nagu oleks ta Jussi pärast mures.



«Eit, jäta niisukesed jutud!» noomis Madis. «Kes talt ta naise on võtt.»



«Näh, naine on ju peres, juba kevadest saati,» seletas eit. «Tahab naise juurde, mingu vargsi, käigu nagu ehal. Aga ega ta siis änam poissmees ole, tal ju lapsedki.»



«Sina, eit, ära topi oma nina teiste asjade vahele!» manitses Madis. «Mis peres on, see on pere asi, saun on pere kohta kurt ja tumm. Mõistad?»



«Ega siis Juss peres ole, tema on ju alles meie juures saunas,» vaidles eit vastu.



«Eit, ma ütlen, ära puutu Andrest, tema on hullem kui Pearu, kui sa ta vihale ajad. Tehku tema, mis tema tahab, sinul põle sellega tegemist. Ei puutu tema sind, siis hoia end tema eest, mida kaugemal, seda parem.»



«Ma ju ainult sinule, vanamees, teistele mitte poolt sõnagi: Jussile ainult, hale meel teist, vaesekest, vaadata,» seletas eit.



«Juss on mees, ajagu ise oma asjad,» vastas Madis. «Võtku naine perest ää, kui tahab, mingu kas või Vargamäelt minema, kui muidu ei saa, ega ta põle seia laulatud.»



«Juss nüüd mõni mees,» mõnitas tädi. «Kus on see mees, kes läheb lehma alla, kui omal naine peres? Kas Andres läheks lehma alla? Oled sina läind? Sa äratad mu veel surnustki üles, kui vaja lehma lüpsa.»



«Nojah, olgu pealegi nõnda, aga mis meil sest?» küsis vanamees.



«Ei midagi, ma muidu aga, oma inimene ju.»



«Ää räägi muidu ega asjagi pärast, parem on parem,» arvas Madis.



Niisugune oli sauna–Madise arvamine pere–Andrese ja sauna–Mari asja kohta.



Aga Jussi arvamine oli teine. Tema küsis: kuidas võis Mari teisel pühal peremehega kirikusse sõita, kui ta ei tulnud temaga esimesel pühal? Seda tahtis ta Marilt teada saada. Kuid peres olid pühade tõttu kõik inimesed kodus, istus seal paar külalistki. Nõnda oli Maril pisut rohkem toimetamist ja tegemist ning Juss ei leidnud kuidagi mahti ega kohta, et seda küsida, mida ta küsida tahtis. Nagu möödaminnes ütles Mari kõigi kuuldes Jussile:



«Sa põle täna taga lapsi vaatamas käindki, kui ma kodunt ära olin.»



«Ei tulnd meele,» vastas Juss otsekoheselt.



«Nii palju sina neist hoolid,» ütles Mari naljataval etteheitel, millele Juss vastust ei leidnud.



Juss istus ja istus peres, aina oodates silmapilku, et saaks mahti Marile oma küsimuse ette panna. Aga see silmapilk ei tulnud ega tulnud. Juss kibeles juba ammugi minema, ei läinud ometi. Pakuti talle peres süüagi, Mari ise pani lauale, aga toit ei tahtnud kurgust alla minna, sest see oli pere toit. Tõstis õllekappagi suule, aga ei saanud kuidagi neelata.



Alles hilja õhtul küsis Mari Jussilt: «Tahtsid õige minuga rääkida või?»



«Oleks taht jah,» vastas Juss.



Ta tegi minekut ja Mari läks teda toa otsa saatma.



Siin oligi see paik, kus Juss sai Marilt küsida:



«Miks sa täna peremehega kiriku sõitsid ja esimesel pühal minuga ei tulnd? Ma oleks ka perest hobuse võtt.»



«Peremees kutsus,» vastas Mari.



«Mina kutsusin sind ju eile ka,» ütles Juss.



«Aga lapsed ... » põikles Mari.



«Kas täna lapsi ei olnd?» küsis Juss, kes asja hästi läbi oli mõelnud.



«Täna tuli saunatädi,» vaidles Mari edasi.



«Eks ta eile oleks niisama tulnd.»



«Täna kutsus teda peremees.»



«Eile oleks mina kutsund.»



«Aga sina põle ju peremees, sina põle kellegi kutsuja. Ega ainult meie lapsed, pere lapsed ju ka.»



Selle peale polnud Juss mõelnud. Maril võis nagu pisut õigust olla.



«Aga kui oleks peremehega rääkind,» arvas Juss.



«Ma ei julend peremehe poja pärast, et kes teab ... » vastas Mari.



Jussi–Marit seisid toa otsas nii ligistikku, et nad oma riietega teineteist puutusid. Juss sai äkki üsna nõutuks. Tema oli tahtnud Marile oma küsimuse ette panna ja oli lootnud, et saab Marilt selge ja otsekohese vastuse ning nõnda teab ta, kuidas asjad on. Aga nüüd sai tema küsimusest hulk küsimusi ja ühegi peale ei vastanud Mari nõnda, et see oleks tõesti vastatud. Nõnda jääb jällegi kõik ehku peale.



«Kas sa siis ei taht, et ma läksin?» küsis Mari, kui Jussil enam midagi polnud öelda.



«Ma mõtlesin terve tänase päeva, et miks sa küll eile minuga ei tulnd,» vastas Juss. Aga sellest, kuidas ta hommikul üle väljamäe jooksis ja lumiste kuuskede vahel piilus ning pärast saaniroose silmitses, ei lausunud ta sõnagi.



«Ma änam ei lähe peremehega, kui sa ei taha,» lausus Mari nagu vabandades.



Sellega lõppeski saunarahva jutt seal Eespere toa otsas tähise taeva all. Juss läks mööda mäge alla sauna poole ja Mari jooksis peretuppa, külmajudinad kehal, sest ta oli ju kerge riidega välja tulnud meest saatma.



«Mis see Juss tahtis?» küsis Andres Marilt. «Oli tal asja ka või?»



«Ei, mis asja nüüd,» vastas Mari. «Niisama tuli teine aega viitma, pühade aeg.»



Aga peremehel oli nägu, nagu kahtleks ta sauna–Mari sõnade tões.



«Mõtlesin, et tuli ehk selle kirikuskäima pärast,» ütles ta. «Istus teine niisukese näoga, ei läind söök ega jook tal sisse.»



«Mis nüüd sellest,» lausus Mari. «Aga väljas nimetas, et ... »



«Seda ma arvasin kohe, kui nii kauaks välja jäite,» ütles Andres. «Mõtlesin juba hommikul seda, kui sõitsime ... Mõtlesin, et kui me kahekesi võikski nõnda sõita.»



Aga Mari ei võtnud viimaseid sõnu kuuldavakski.



Sellepärast jätkas peremees:



«Sina, Mari, kõlbaks nii hästi Vargamäele perenaiseks, oled kraps ja kärmas ja lastega saad ka toime.»



«Miks peremees kallil pühade ajal niisukest patujuttu aab,» ütles Mari nüüd, «mul ju omal lapsed ja Juss.»



«Mari, see põle patujutt, kui ma ütlen, et sa kõlbaks,» vaidles Andres vastu. «Tõejutt, sina kõlbaks küll seia perenaiseks ja oleks võindki selleks saada, kui asjad oleks teisiti. Mul põleks otsimist ega kedagi, perenaine oleks olnd tubli ja töökas, muudkui las käia. Ja ega kadund Krõõdalgi selle vastu põleks olnd, ta nii pidas sinust lugu. Ja lapsed armastavad sind. Suuremadki armastavad, poisist põle rääkidagi, tema nagu olekski sinu laps, mitte Krõõda.»



Mari nuttis. Maril oli millegipärast halb. Peremees ei rääkinud küll midagi halba, aga Marile ajas see nutu peale. Perenaine, kadunuke, oligi ju ükskord öelnud, et kui ometi Mari tema lapsi kasvataks, nende eest muretseks, siis sureks tema rahuliku südamega, sest siis oleks tema laste eest hoolitsetud. Ja nüüd tuleb ka peremees selle jutuga, nagu oleksid nad kahekesi millalgi kokku rääkinud. Aga mis võib siis Mari sinna parata, et temal on Juss ja kaks last, tütar ja poeg. Ega ta siis ometi saa Jussi maha jätta. Samuti ei saa ta ühel hoobil sauna–Jussi naine ja Vargamäe perenaine olla, seda peaks peremees isegi teadma. Ometi räägib tema ja rääkis ka kadunud perenaine, nagu võiks Mari oma elu muuta.



«Peremees ei peaks nõnda rääkima,» ütles Mari viimaks põllenurgaga silmi pühkides.



«Miks siis mitte?» küsis Andres vastu. «Miks ei või ma siis öelda, et kui sinul põleks Jussi, siis võiks sa kas või tänapäev Vargamäel perenaiseks saada? Nutta põle siin midagi.»



«Kadund perenaine rääkis ka sellest ... laste pärast,» ütles Mari ja puhkes uuesti nutma.



«Näed, ka Krõõt, mitte ainult mina,» rääkis peremees julgemalt. «Sina, Mari, oled kohe perenaiseks nagu loodud, sul on niisukesed käed otsas, saunas ei jätku neile tööd, tuleb puudus kätte.»



Nõnda jutlesid Andres ja Mari tagakambri kinnise ukse taga. Aga et nad seda ka varemalt olid teinud, siis ei pannud ükski seda mikski. Oli räägitud ja oli arutatud ning sellega lõppeski. Täna oli pisut teisiti. Sest kui Mari täna tagakambrist välja tuli, mõistsid kõik sulane, tüdruk ja suuremad lapsedki –, et on räägitud mingisugust iseäralikku juttu, sest Mari silmad olid nutetud, suu sõnakehv ja nägu tume, nagu oleks tal äkki mõni raske mure.



Ometi möödusid pühad Vargamäe Eesperes, ilma et midagi harukordset oleks sündinud. Samuti tulid ja läksid ka uusaasta ja kolmekuningapäev. Seejärel elati harilikke tööpäevi. Mari mängis endiselt perenaist ja imetas Andrese poega oma tütre kõrval, nagu oleksid tal sündinud kaksikud. Peremees ei rääkinud Mariga peale tarviliku enam midagi.



Uue perenaise otsimisest polnud kippu ega kõppu kuulda. Eided vaterdasid mis võisid, aga see jäi sinnapaika, Andrese kõrvu see ei puutunud. Nõnda oleks võinud Vargamäel kõik endiseks jääda, kas või kevadeni. Aga siis juhtus nõnda, et Andres läks sulasega vallavoori. Sealsamas oli ka Oru Pearu oma sulasega. Õhtul said nad kõrtsileti ääres kokku. Tipsutati ja lõõbiti, kuni Pearu juba paraja auru peale sai. Siis hakkas naabrite vahel vastastikune nokkimine, kuni Pearu pahvatas:



«Kallis nuabri–peremees, sul on küll head lõuad, aga miks sa sauna–Jussi naise käest ära võtsid? See, vaesekene, vahib vesise suuga pealt, kui sina tema eidega ... »



Mida Pearu öelda tahtis, seda ei tea, sest enne lause lõppu andis Andres talle rusikaga lõua alla, nii et ta kõrtsipõrandale selili kukkus. Aga sealt jalule ajanud, astus ta uuesti üleaedse ette ja ütles:



«Miks sa mind lõid? Kõik reagivad ju, et sina sauna–Mariga ... »



Jällegi lendas Pearu põrandale.



«Kui sa mind oma sauna–Mariga rahule ei jäta, löön su maha nagu konna!» põrutas Andres Pearule.



«Ega sa kõiki ikka jõua maha lüüa, kes reagivad,» karjus Pearu põrandalt.



«Sinu käest kuulen esimest korda,» ütles Andres. Pearu ajas end uuesti jalule ja hakkas tunnistajaid otsima, kes oleksid näinud, kuidas Andres teda lõi.



«Kaevan kohtusse!» karjus Pearu. «Küll kohus seletab!»



Andres rüüpas viimase viinatilga klaasist, maksis arve ja lahkus ühes sulasega kõrtsist. Pearu jäi kõrtsi endale tunnistajaid nõutama.



Järgmisel päeval teadsid kõik, keda asi huvitas, et Vargamäe mehed sauna–Mari pärast kõrtsis riielnud ja et Andres lubanud Pearu kui konna lõhki lüüa, kui ta veel julgeb sauna–Marit puudutada. Saunatädi kaudu puutus asi ka Jussi kõrvu. See tahtis esiteks kohe Andrese jutule minna, aga kui ta oli pisut järele mõelnud, jättis ta selle nõu katki. Kes teab, ehk sünnib temaga samuti nagu Oru Pearugagi, kui ta Andresele läheb Marist rääkima. Pealegi, mis oleks Jussil peremehele öelda? Et ta Pearule vastu vahtimist andnud? Aga mis siis ikka teha.



Juss mõtles ja mõtles, ta ei saanudki enam muud teha, kui mõtelda. Iga silmapilk leidis ta, et juba jälle seisavad käed töö juures, ainult mõtted liiguvad. Ainuke pääsetee – jällegi Mariga rääkima minna. Kuulata, mis tema ütleb, mis tema arvab, see otsustab.



Aga Mari oli nagu oma endise käbeduse ja sõnakuse kaotanud. Jussile näis, nagu oleks tal perenaisepõlves arugi vähemaks jäänud. Juss teadis ühtegi asja kindlasti, Mari ei teadnud sedagi. Juss teadis: Mari tulgu perest ära, Mari tulgu jalamaid perest ära.



«Armas aeg, kuis siis jalamaid saab,» ajas Mari vastu, «lapsed, loomad ja kõik.»



Aga Juss ei andnud järele, nõudis nagu täismees kunagi, sest saunatädi oli tal kihutajaks. Maril ei jäänud muud nõu üle, kui pidi peremehega rääkima, sest muidu ikkagi ei või. Õhtul leidis ta selleks paraja silmapilgu. Kuid Andres ei tahtnud Mari minekust kuuldagi.



«On see selle kõrtsiasja pärast või?» küsis Andres. «Juss on ju kuulda saand, käis teine siin,» vastas Mari.



«Mis sa selle tühja pärast,» ütles peremees. «Oleks veel mõni muu, aga va Oru Pearu. Ma andsin talle paar korda vastu vahtimist, lubas kohtu kaevata.»



«Kõik räägivad kangesti, sellepärast,» seletas Mari.



«Just nagu siis jääksid teised vait, kui sauna lähed. Hakkavad veel hullemini. Ei nüüd aita änam midagi, muudkui peab ära kannatama. Laterdavad seljataga, tõmmaku, tulevad suu sisse ütlema, lõikan vastu vahtimist, muud ei midagi.»



«Aga Juss ei lepi, tahab, et mina pean sauna minema;»



«Mis ta nüüd hullu ajab,» ütles Andres. «Kust ma siis üleöö omale uue perenaise võtan? Kes hakkab laste järele vaatama? Kes toidab poissi! Ei, Mari, praegu ei tule sellest midagi välja. Ole aga ilusti edasi, ja kui Juss jälle tuleb, siis saada ta minu juurde, ma kõnelen temaga ise. Mina olen teda toimetand, tema peab ka mind toimetama. Ega ma siis paha pärast.»



«Ei noh, ega seda nüüd küll,» oli ka Mari nõus. Järgmisel päeval läks Juss naisele peresse uuesti järele, aga see saatis ta peremehe juurde. Hulk aega kõnelesid mehed tagakambris küll vaiksemalt, küll valjemalt, aga ei olnud järeleandmist ei peremehe ega saunamehe poolt. Ainult sedavõrd leppis Juss, et Mari võib veel seniks peresse jääda, kuni Andres temale kiires korras asemiku otsib. Nõnda kogu asi seks korraks jäigi.



Nüüd muutus peres üsna vaikseks: Andres oli tumm, Mari keeletu, nagu varjaksid nad kahekesi mõnd paha asja. Nõnda jõudis kohtupäev kätte. Pearu oli enne seda nädalapäevad kõrtsi saksakambris veetnud. Võimalik, et Andres oleks ainult valuraha maksmisega Pearu heaks pääsenud, kuid ta ei talitsenud kohtu ees oma keelt, lubades ka tulevikus igaühele vastu vahtimist anda, kes julgeb temale niisuguseid asju nina alla hõõruda, nagu seda Pearu teinud. See ei meeldinud kohtule, sest tema oli enne seda Andresele südame peale pannud omavoli mitte tarvitada, olgu kõrtsis või kirikus. sest mõlemad asutised on ju ülemuse poolt lubatud ja jumalast seatud. Andres aga oma suurustavate sõnadega astus nii–öelda maksva korra vastu. Sellepärast siis tuli tal peale rahatrahvi ka kaheks päevaks vee ja leiva peale minna.



Pearu nägu hiilgas. Andres oleks heameelega talle otse kohtukulli ees veel kord äianud. Ometi polnud parata, pidi alistuma.



Kohtuotsusest teadis peagi kogu vald, muidugi ka Vargamäe. Ja kui siis päev kätte jõudis, kus Eespere Andres vallamajja vee ja leiva peale läks, ilmus Juss tema äraolekul peresse ja nõudis, et Mari nüüd sauna läheks, vähemalt enne, kui Andres koju tagasi tuleb. Mari punnis vastu, ja kui Juss järele ei andnud, ütles naine:



«Oled sina ka Pearu nõumees või, et sa niisukest asja tahad? Teine ise kodunt ära ja nüüd pista plehku, jäta maja kõik ui–ai. Mina täna ei tule, saagu homme või sitem.»



«Kui sa täna tema seljataga ei tule, siis sa ei tulegi,» ütles Juss. «Just sellepärast ma täna tahangi, et Andrest kodus põle, nüüd ehk ometi. Mari, tule koju! Võtame endi lapsed ja lähme.»



Seda öeldes oli Jussil endal niisugune imelik nägu, nagu kutsuks ta Marit surmasuust põgenema. Juba võttiski ta poisi sülle ja hakkas teda riietesse mässima, ilma et ta õieti isegi märkaks, mis ta teeb.



«Juss, ää ole ikka imelik,» ütles Mari. «Lase poiss olla. Mis su sisse siis nüüd nii korraga on läind?»



«Sa ei tulegi enam sauna, Mari,» ütles Juss värisevail huulil.



«Tulen, Juss, usu mind, aga täna mitte, täna ei või, mõistad isegi,» seletas Mari.



«Ei sa tule, kui sa täna ei tule.»



«Kust sa selle võtad, et ma ei tule?» küsis Mari.



«Ei tule,» kinnitas Juss.



«Tulen, usu.»



«Tule täna, tule praegu kohe, tule enne, kui peremees koju jõuab. Mina üksi änam sauna ei lähe.»



«Mine täna veel, Juss, homme räägin ma peremehega uuesti. Kui tahad, räägin veel täna õhtul, oota, las ta aga tuleb koju.»



«Ära jää peremeest ootama,» mangus Juss. «Ära räägi änam temaga, tule koju.»



«Ei, Juss,» vastas Mari kindlasti. «Enne peremeest ei tule, tee, mis tahad.»



Juss istus ja langes ikka enam kössi. Viimaks oleks ta nagu mingisugusele otsusele jõudnud, ta tõusis püsti ja küsis kõlatul häälel:



«Kas sa siis tõesti täna ei tule, Mari?»



«Praegu mitte,» vastas Mari. «Ma ei või lapsi ega maja omapead jätta.»



Juss kobis uksest välja. Mari ei saanud muidu, kui pidi natukese aja pärast talle järele minema, et vaadata, kas ta ikka läheb sauna poole. Sinna ta lonkiski mööda väljamäge alla, sest kelle teise kuju see seal kevadtalve õhtupimeduses mustendas. Nõnda võis Mari rahuliku südamega tuppa tagasi minna.



Andres tuli hilja koju, oli pisut purjus ja hoidis käies paremat jalga, nagu oleks sel midagi viga. Ta läks otseteed tagakambrisse ja kutsus ka Mari sinna. Seal laskis ta oma parema jala saapa otsast ära tõmmata, käskides Marit seda ettevaatlikult teha.



«Ui aeg!» hüüdis Mari kohkunult, kui ta saapa jalast. oli tõmmanud. «Peremehe jalg on ju üleni verine, narts on verest punane.»



«Kukkusin soosillal ja ei tea mis terav ork otse jalga, pealepoole põlve. Pea, risu, põle ju üsna selge, sellepärast,» seletas Andres ja lisas juurde: «Võta kapist piiritusepudel, vaata seal all, pahemat kätt, panen õige seda peale, see parandab.»



Mari otsis kapist piirituse, samuti ka puhta lapi, et peremehe jalga kinni siduda. Aga kui peremees verise püksisääre üles kääris, et haava piiritusega pesta, seisis Mari juures ja imestas:



«Just kui pussiga löödud!»



«Eks ole,» kiitis ka Andres naeratades, «just kui pussiga löödud. Pagan teab, kuhu otsa ma seal kukkusin, päike on soosillal lõuna poolt oksatüükad juba välja sulatand. Hea, et silma ei juhtund, oleks eluks ajaks pimedaks teind ... Aga küll piiritus ta varsti parandab, sest põle midagi. Õnnetused käivad ikka mööda inimesi, kiva ja kända nad ei puutu. See pagana viin, põle ju teisega harjund. Öeldakse küll, et joobnul ja lapsel on kukkudes padi all, aga seal ta nüüd on ... »



Kui haav kinni oli seotud, laskis Andres endale kasuka kätte anda ja võttis sealt taskust saiad ning kompvekid ja ladus nad lauale, öeldes ise Marile:



«Need siin on lastele, see sinule nende hoidmise eest ... Ei oleks mina seda uskund, et mina sinu pärast pean kinni istuma ja nõnda oma jalga veristama. Siiski ei taha sa mulle perenaiseks tulla.»



«Peremees, ää räägi nõnda, see on kurjast!» vastas Mari paluvalt.



«Kui kurjast, siis kurjast,» ütles Andres, «aga perenaiseks tahaks sind ikkagi, ega ma siis muidu põleks istuma läind. Ja nüüd see jalg ka veel.»



Mari hakkas nutma, sest mis muud oleks pidanud ta tegema. Sai ei läinud tal kurgust alla, käis suus ringi, Mõtles, et hoiab teise Jussile, pistab talle pihku, kui see homme tuleb peresse. Siis räägivad nad ka peremehega, sest kauem see nõnda jääda ei või, peab lõpu tegema, nii või teisiti. Maril kipub kõik üle pea kasvama.





XIX


Aga Jussil oli enne kõik üle pea kasvanud, see oli rutemini sündinud, kui Juss isegi oskas aimata. Saunatädigi ei teadnud sellest midagi, ehk küll tema Jussi oma sõnadega kui punase raudoraga vahetpidamata kõrvetas.



Õhtul mäelt alla tulles otsustas Juss, et homme on viimane päev, ja kui Mari ka siis ei tule, siis on lõpp. Mis ta selle lõpuga mõtles, see polnud talle endalegi hästi selge, vähemalt poleks ta osanud seda täna sõnastada.



Aga kui ta kodus pimedas toas asemele heitis, hakkas teda kuri kiusama, kes oli kiusanud teda varemaltki Mari pärast, nagu tuleks see kuri just Marist. Nõnda ei võinud Juss muidu, kui tõusis asemelt, nagu ta sinna oli heitnud, üleriided seljas, võttis seinalt lõksust pussi, pistis selle põue, lahtiselt, nagu ta lõksus seisis, ja läks välja.



«Juss, vaeseke, ei saa ega saa rahu,» ütles saunaeit vanamehele.



«Las ta läheb ja käib, mis sinul temaga asja,» vastas Madis.



Aga tädi ei saanud rahu. Natukese aja pärast lausus ta uuesti:



«Kuhu ta nüüd küll veel pidi minema, õige Marit vaatama või?»



Vanamees ei vastanud selle peale midagi.



Aga saunatädi eksis: Juss ei läinud Marit vaatama, sest sealt ta ju alles vähe aja eest tuli. Juss läks sama teed üle väljade, kust ta jõulu keskmisel pühal oli jooksnud, kui ta tõttas lumiste kuuskede vahele piiluma, kuidas tema Mari pere–Andresega kirikusse sõidab, roosilise saani, punasekirju teki ja kõrge loogaga, mis noorel märal peal.



Praegu, pimedas, polnud tema rutt sugugi väiksem kui sel jõulu keskmisel pühal. Juss jooksis, nii et kopsud töötasid sepalõõtsadena; ise hoidis kramplikult pussi peast kinni, esiteks põues, nagu oleks teda pimedal väljamäel kellegi eest varjata, pärast lausa õhus vehkides, et oleks soodsam joosta. Juss jooksis seni, kuni ta jõudis sinnasamasse kuuskede vahele, kus ta oli piilunud jõulu ajal. Lõõtsutades ja kuulatamiseks ajuti hinge kinni pidades ronis ta varsti teele lähemale ja kükitas viimaks otse teekaldale kahe paksu ning madala kuuse varju. Aga natukese aja pärast tõusis ta uuesti püsti, sest ta sai aru, et praegu pole tal ennast kellegi eest varjata. Hulk aega pidi ta siin kahe kuuse varjus seisma, enne kui hakkasid teelt sammud kostma ja kui hakkas viimaks paistma tulija must kogu.



Juss kükitas maha ja hoidis pussipead kramplikult pihus. Süda kippus kui meeletu peksma, kuskil üleval lõua all või mõnes muus paigas arvas ta teda tundvat. Kui ometi tulija enneaegu tema hirmsat südamepeksmist ei kuuleks, siis oleks kõik otsas! Aga ei, tulija ei kuulnud nähtavasti midagi, sest ta lähenes omasoodu vahetpidamata, ikka samm sammu järel, aina jalg jala ette, nagu oleks tal aega küll.



Imelikul viisil ei tulnud Jussil kuuskede varjus sugugi pähe mõelda või kavatseda, mis ta oma pussiga teeb või kuidas ta tõeliselt talitab. Selle asemel nägi ta äkki end kuskil kuuse all, mille oksas on silmusega nöör, ja tema ning Mari hoiavad kahekesi nöörist kinni. Juss tahaks selle loo üle pikemalt järele mõelda, aga enne jõuab tulija ligi ja hakkab kuuskedest mööda minema. Paras silmapilk. Mõtlemata kargab Juss kuuskede tagant välja, aga tema parem jalg hakkab lumes seisva alumise kuuseoksa taha kinni, ta komistab, kukub peaaegu, toibub ometi kohe ja jookseb ülestõstetud pussiga. Aga teine on Jussi komistuse ajal ümber pöördunud, ja et tal kaitseks midagi käes ei ole, siis lööb ta Jussi jalaga. Nõnda satubki Jussi puss talle pealepoole põlve. Seega arvab Juss, et kõik on nurjas, ta viskab pussi ära ja hüppab üle kraavi metsa sügavasse lumme, kadudes paksude kuuskede vahele. Andres jätkab oma teed kodu poole.



Juss sumas mööda sügavat lund välja äärde ja läks üle mäe otseteed sauna suunas. Lagedal põllul aedade ääres kandsid hanged. Aga kuigi nad poleks kandnud, ometi oleks Juss vististi neist läbi roninud, ilma et ta midagi oleks tähele pannud. Praegu talitas ta nagu kuutõbine. Koju jõudes läks ta lehmalauda ette, seisatas seal üürikeseks, avas siis laudaukse ja vaatas sisse, nagu tahaks ta lehmalt milleski nõu küsida või lohutust leida. Aga see magas rahulikult, ei tõusnud üleski, sest ta teadis, et praegu pole ei sööki ega jooki loota, on ju südaöö. Juss vaatas natukene aega magavat lehma ja kuulis selgesti, kuidas see mäletses, sulges siis ukse, ronis lauda otsast üle aia, kus ta oma kätt kriimustas, ilma et ta seda oleks märganud, läks lähedale kuuse alla, millel üks oks oli nii madalas, et ta ulatus seda kikivarbaile tõustes puudutama. Siin võttis ta pükstelt nööritüki, millel alles silmus otsas oli. «Eks olnd hea, et ta jätsin,» mõtles Juss silmuse kohta, «nüüd on valmis, põle tarvis teha.» Nõnda mõeldes sidus ta nööri otsa kuuseoksa, pistis pea silmusesse ja tõmbas jalad kõverasse. Sealt Madis ta koidikul leidiski, kui ta tahtis kuusikusse minna jumala asjade üle järele mõtlema.



Aga kõik panid pärast väga imeks, et kuidas see küll nõnda võis sündida, sest Jussi jalad puutusid ju rippudes maha. Kuidas võis silmus nõnda kokku joosta?



«Küll vanakuri selle eest hoolitseb, et silmus kinni jookseb,» seletas saunatädi, «seo nöör kas või aja tugiteiba külge. Tema sulle silmusegi kaela paneb, või siis inime ise niisukese teoga toime saab, liiatigi veel Jussi–sugune mees. Tema ei teind ju kärbselegi kurja.»



Kui Madis vastu algavat koidupuna Jussi rippuvat kuju nägema ärkas, jäi ta esiteks ammuli suuga vahtima, nii et piip maha kukkus, ja karjatas siis: «Juss!» Nüüd pöördus ta kannapealt ümber, jättis mahakukkunud piibu sinnapaika ja ruttas tuppa tagasi. Tema liigutused ja nägu olid niisugused, et eit, kes juba kambris oli käinud ja Jussi leidnud vajaka olevat, kohe aimas ja omakorda karjatas: «Juss!»



Polnud parata, Madis pidi jalamaid peresse minema. Esiteks tahtis eit minna, aga vanamees ütles:



«Sina ehmatad oma kisaga pererahva ära, ma lähen parem ise.»



Nõnda jäi eit üksinda sauna. Ja ehk küll Vargamäe sauna uksi kunagi polnud lukustatud ega riivitatud, ometi lükkas eit nüüd sisemisele uksele riivi ette ja surus selja kõvasti vastu ust, nagu tahaks sealt keegi sisse tikkuda. Niisuguse hullu hirmu ajas Juss poodult saunatädile peale, ehk küll teda elavalt kogu Vargamäel peaaegu mikski ei pandud. Sai tõeks Vargamäe saunas targa sõna, et peab kaitsma surnuid, mitte elavaid.



Peres polnud hirm poodud Jussi pärast väiksem kui saunas. Hääletu, tumm hirm! Ainult peremees ise, kes alles magamast ärkas, suutis viimaks öelda:



«Või siis nüüd enda, hull, üles poond.»



Need sõnad vabastasid nagu kogu maja kangestusest.



Joosti uksest välja ja mööda mäge alla sauna poole Mari poolpaljalt ees, teised tagantjärele. Andreski mõtles esiteks minna, aga kui ta oma jalga liigutada katsus, siis tundis ta, et parem on teda mitte liigutada, sest muidu läheb teine ehk veel käest hukka, hakkab mädanema. Nõnda jäigi ta tagakambrisse sängi pikutama ega võtnud üldisest jooksust osa.



Kui Mari Jussi nägi, karjus ta kohe:



«See on sama nöör mis seekord heinamaalgi!»



Teised ei mõistnud Mari sõnu ja see ei andnud nende kohta ka mingit seletust, nagu oleks ta nad määranud ainult iseendale ja surnud Jussile.



Sauna–Jussi surm oli mitte ainult Vargamäel, vaid kogu ümbruskonnas suureks sündmuseks. Andrese ja Pearu vahele langes ta tumeda varjuna paljude aastate kestel, võib–olla eluotsanigi. Juba esimesel kokkupuutumisel ütles Andres Pearule teiste kuuldes:



«Said oma lõõpimise palga kätte: sauna–Juss poos enda ülesse.»



Ja Pearu kas ei osanud või ei tahtnud vastata, aga ta vaikis.



Mari oli kui tapetud. Piim kadus rinnast tilgatumaks.



Lastele pidi hakkama lehmapiima andma. Õnneks lüpsis peres kaks lehma, nii et piima jätkus pere ja ka Mari lastele.



Mari esimene mõte oli: kui võiks oma pea samasse silmusesse pista, kus oli Jussilgi! Kui võiks sama nööri samasse kuuseoksa siduda, siis oleks kõik möödas!



Aga iga kord äratas teda neist mõtteist laste kisa ja nutt. Raske oli öelda, mõjus nõnda ainult ta oma laste häälitsemine või hakkas südamesse kinni ka pere laste karjumine. Üks oli kindel: niipea kui ta kuulis laste häält või tundis nende puudutamist, kadus tal kohe silmist ainiti tühjusesse sihitud pilk ja silmi tulid selle asemele ikka pisarad. Need tõid pisut nagu kergendust.



Andres ei lausunud millestki sõna, lamas ainult sängis, haige jalg siruli, või istus toolil midagi nokitsedes. Unustas Mari midagi tegemata, siis laskis ta tüdrukul teha. Seda märgates oli Maril tundmus, nagu annaks peremees talle märku, et temal oleks aeg minna. Aga nüüd polnud Maril enam paika, kuhu pugeda. Külmas saunakambris lamas Juss ja ootas puusärki.



Jälle tuli Meistri–Ants Vargamäe Eesperesse surnukirstu tegema, aga aidalakka laudade järele ei roninud nüüd peremees ise, vaid sinna läks Meistri–Ants ühes sulasega.



«Kukkusin jala, mädandi, katki, hoian seda, et halvaks ei läheks, muidu mõni teab mis teeb teine,» seletas peremees Meistri–Antsule.



Ei olnud nüüd ka enam sellest juttu, kas puusärk Jussile ka meeldib ja kas ta vett peab; tehti ilma igasuguse arutuseta, nagu poleks sellel, kellele ta tehakse, tema kohta midagi ütlemist. Samuti puudusid Meistri–Antsul ka hõbenarmad ja punnpalgetega tiibinglid läikivail plekitükkidel. Ei topitud nüüd vorsti ega sõtkutud saia. Sealiha–käntsakadki jäeti ahju panemata, nagu oleks see kõigil meelest ununud. Need olid tõesti kurvad matused, kus polnud kellelgi vähematki rõõmu.



Juss maeti laupäeval. Peale oma inimeste olid matusel veel Hundipalu Tiit ja Aaseme Aadu, et oleks, kes aitaksid puusärki tõsta ja hauda kinni ajada, sest Andrese enda jalg oli ikka alles haige. Aga juba käis ta longates tuba mööda ja toa ümber. Matusepäeva hommikul pani ta enese riidesse ja sõitis Jussi maha viima.



Juss maeti meelega laupäeval, et poleks võõraid pealt vaatamas, sest Juss maeti surnuaia taha puude alla, maeti ilma kirikukella–löömiseta, ilma õpetaja ning isegi ilma köstri–isanda lugemise ja laulmiseta. See oli Marile kogu õnnetuse kurvem külg. Juss oli ju ikkagi tema mees Ja tema laste isa, ja nüüd peab ta matma nagu looma! Ei ole nii suur õnnetus surra, kui autult surra.



Küll oli Mari ise õpetajat palumas käinud ja lõpuks kõigest loobunud, ainult ühest mitte: et Jussile lubataks lüüa ühegi kellaga, aga õpetaja oli kui jää ja raud, ei lubanud.



Nõnda siis sõitis Juss üsna vaikselt oma viimsel teekonnal, polnud isegi puutelgedega vankrite loginat kuulda – oli ju lumetee. Ja kui jõuti sinnamaale, kus mõisapõllul surnuvoorid peatusid, et valge riidega kellalööjale kirikutorni märku anda, siis sõideti Jussiga peatumata edasi, sest polnud ju kellelegi midagi lehvitada. Ei olnud üldse põhjust kiriku juurde minna, vaid sõideti otseteed surnuaiale. Aga isegi sellest viimsest jumalaarmust, õnnistatud ja pühitsetud maast, pidi Juss ilma jääma.



Ometi oli keegi, kes halastas: see oli Vargamäe Andres. Sest kui puusärk oli juba hauda lastud ja köied välja tõmmatud ning kui mehed mulla pealeajamiseks labidad haarasid, võttis Andres taskust palveraamatu, tegi selle lahti, paljastas oma pea ja ütles laulusõna ette. Sauna–Mari oli ikka laulda armastanud ja oskas kõiki viise, mis kirikus lauldi, aga täna ei saanud ta piiksugi teha, nii hirmus suur valu oli tal äkki kurgus. Suur valu suure rõõmu pärast! Temal polnud kunagi pähe tulnud Andrest paluda, et see Jussi haual loeks ja laulaks, Andres oli seda ise omast peast teinud. Marile tuli see nii ootamata, et tal otse ihuliikmed pehmeks läksid. Ja siis sai tundmus võitu: nüüd on kõik jälle hea. Sellepärast oli nii hea nutta, kui mehed laulsid ja Andres luges. Aga lõpuks ei saanud Mari muidu, kui pidi meestega kaasa laulma, suure häälega nutma ja laulma, nii et mehed õieti ei mõistnudki, kumba Mari tegi.



Kõik arvasid, et Mari nuttis suure kurvastuse pärast Jussi haual, aga ometi polnud see nõnda. Rõõmu pärast tahtis Mari laulda, aga nutt kippus millegipärast kangesti peale. Nõnda laulsid Jussi haual mehed ja ainukese naisena Mari, sest teisi ei olnud. Küll oli tahtnud ka saunatädi tulla vaatama, kuhu see Juss õige pannakse, aga tema ei saanud, pidi jääma pere laste karja.



Pere–Andrese hoole tõttu maeti siis Juss nagu kord ja kohus, ja kui keegi võõras oleks surnuaiast mööda läinud ja laulu kuulnud, siis oleks ta ehk ainult seda imestanud, miks küll laupäeval surnut maetakse, aga tal poleks mõttessegi tulnud, et lauldakse surnuaia taga, mitte aia sees.



Mari oli mõelnud, et niipea kui ta Jussi on maha viinud, läheb ta perest ära – läheb kogu Vargamäelt minema, niipea kui ta on endale ulualuse kuulanud. Aga Andrese lugemine ja laulmine Jussi haual tõi tema meeltesse muutuse. Ta sõitis ühes temaga Vargamäele tagasi ja äraminek ei tulnud tal enam pähegi. Mingisugune ähmane või uimastav tuimus võttis tema üle võimust. Ja kui siis peremees ise mõne päeva pärast Mariga tema minekust juttu tegi, küsides, tahab ta edasi jääda või lahkuda, siis ei vastanud Mari midagi, hakkas ainult nutma.



«Ega ma sind ei aja, ää seda mõtle,» ütles Andres talle siis. «Mul oleks muidugi parem, kui sa jääd, võiks rahuliku südamega kodust ära minna, maja sinu hooleks jätta. Aga ma mõtlesin, et kui ehk sa ise, siis ... »



Aga Mari ise polnud midagi arvanud, tema ei teadnud üldse enam midagi. Sauna ümbrust ja saunakambrit kartis ta, mujale aga polnud minna oma kahe lapsega. «Noh, eks elame siis edasi, aeg annab arutust,» lausus peremees. Ja et asjad ühel pool oleksid, toodi Mari lehmgi alt üles ja mahutati pere lauta.





XX


Algas harilik argipäevaelu. Olnud tormi järel tundus Vargamäel nii vaikne. Polnud nagu kellelgi siin muud huvi ega muret kui aga kodus loomade talitamine, tubade toimetus, vokkide vuristamine, lõngade haspeldamine ja kerimine ning kangaste kudumine, ikka ühest poolööst teise poolööni.



Ainukeseks vahelduseks oli kirikuskäimine. Nüüd sõidavad Andres ja Mari sootuks vaikselt, nagu istuksid nad saanis, seljad vastakuti. Tõeliselt ei lähegi nad kiriku pärast, vaid surnuaia ja selle taguse pärast, sest ühes puhkab ju Krõõt ja teises Juss. Kirik on kõrvaline asi, muidu moepärast rääkida, sest Andres pole kunagi suur kiriku sõber olnud ja Mari võõrdus temast Jussi matuste pärast.



Nõnda siis ajab Andres hobuse surnuaia väravasse ja paneb talle seal heinavõrgu ette. Ise lähevad nad Mariga, kuni üks astub väravast sisse ja teine pöördub aiaäärt mööda kaugemale puude alla. Lumi on sügav, Mari sumab põlvini sees, aga sellest po1e midagi, sest ta pani endale kahed villased sukad kodus jalga.



Kulub tükk aega, siis tulevad mõlemad jälle saani juurde tagasi, Andres võtab hobusel heinavõrgu eest, nad istuvad peale ja sõidavad kodu poole tagasi, sõna lausumata, nagu nad olid tulnudki. Peaaegu kunagi ei peatu Vargamäe Andres nüüd kõrtsi juures ega astu sinna sisse.



Juba enne liikus Vargamäel vähe inimesi, aga nüüd liigub veel vähem, eriti talvel, kui teed käivad silmalt üle soode ja rabade. Oli tundmus, nagu hoiduksid kõik meelega Vargamäest eemale. Tuli vahetevahel mõni sitsikaupmees oma kelgu või kandamiga ja kaltsukaupmees kausikoormaga.



Naabrite vahekord oli Jussi surmast saadik ehk pinevam kui kunagi enne. Ometi julges Pearu ühel õhtul Eesperesse sisse astuda, muidugi purjus peaga, nagu ikka niisuguseil korril. Suure müraga ronis ta uksest kambrisse. Oli õhtune aeg ja Eesperes olid kõik kodus.



«Tere kua, kallis nuabrimees!» hüüdis Pearu Andresele. «Sina ei tule ega tule mind vuatama, mina tulin siis sind. Kuda sa elad ja oled kua? Põle sind millalgi näind. Kõrtsis sa änam ei käi, surnuajale põle minul asja, seal suaks sinuga kokku. Ootasin, et kutsud mu kua Jussi maha viima, aga ei ühti, laulsid ja lugesid ilma oma nuabrimeheta.»



«Ega mina matuksele–kutsuja olnd, kutsuja istub seal,» ütles Andres Marile näidates.



«Tõsi jah, ega sina, kallis nuabrimees,» oli ka Pearu nüüd nõus. Ja Mari poole pöördudes hüüdis ta: «Tere kua, Mari! Alati on sul nii rõõmus nägu ja aeva laulujaal suus, kuula ja imesta. Aga nüüd oled ära lõppend, põle sul änam ossi ega tussi. Kõik Jussi pärast. Veart mees oli see va sauna–Juss, ei mina teda laida. Ja minu kallis nuabrimees – me riidleme küll kahekesi, aga ma armastan teda –, nojah, kallis nuabrimees, tema ei jäta, tema ei jäta kunagi, olgu see köster, kirikuõpetaja või mina, Oru Pearu. Sellepärast ma armastangi teda, et ta ei jäta. Mangu köstrit, mangu õpetajat, ei tule teised, ligundid, kirikumeeski põleks tulnd, kus nüüd seda, aga näe, Andres tõmbab raamatu taskust ja laseb laulu lahti. Vänge mees, veart mees! Ma tulin temaga leppima. Olen küll pisut purjus, aga sest põle ühti, nuabrimeeste asi, muidu ei julge, ei ole südant ega kuraasi, sellepärast. Sina, sauna–Mari, oled nüüd jälle nagu pere–Mari, lehmamullikagi tõid peresse. Jah, nõnda'p see sinugi elu käib. Oli sul mees ja kõik, tegi sulle lehmalaudagi, elasid saunas, aga mis on inimese elu – nagu rohi vikati ees. On veel lapsed sul, omad lapsed ja pere lapsed, üks, kaks, kolm (Pearu luges sõrmedel) ... viis, kuus last, sinul endal kaks ja Krõõdal neli, kokku kuus. Jah, oli see Eespere perenaine üks veart inimene, ainult nõrga verega, suri ära, ei pidand Vargamäel vastu. Aga minu eit peab, tema peab küll ... Nojah, suri ära õnnis perenaisuke, sinu hoida jättis oma tütred ja poja. Sellest suab Vargamäel peremees, kange peremees suab. Aga kahju on kadund perenaisest. Sinust on kua kahju, sauna–Mari. Sest vuata, kui ma mõtlen, et ma seekord Andresele kõrtsis nõnda ütlesin, ja et siis Juss – Essuke aidaku teda taevariiki! – nojah, et Juss ... Ma ei Sua muidu, kui pühin silmi, lähen tahakambri ja pühin seal (Pearu pühkiski silmi, sest seal olid pisarad) ning ütlen siis oma eidele, oma lambasihvrele, et Eespere Andres, see mu kallis nuabrimees, on ikka täismees, virutas mu siis kõrtsis põrandale, kaks korda virutas, sest miks ma puutusin sind ja Jussi, kallis Mari. Aga kui mu kõrvu puutus, et Andres, see kallis nuaber – kange vanamees on ta, hästi kange – Jussi haual on lugend ja laulnd – Hundipalu Tiit kiitis –, siis nutsin ma suure jaalega Hundipalu Tiidu kaelas ja ütlesin temale, et oh miks ei kutsutud mind Jussi hauale lugema ja laulma. Kas mina ei ole veart mees? Sest kui ei kögise köster ega õgise õpetaja, siis teeb Oru Pearu oma toru lahti ja laseb kuulda, nii et Jusski hauas kuuleb ... Ja veart mees on see minu nuabrimees, sellepärast tulin temaga leppima. Sinuga, Mari, lepin kua, et ma kõrtsis nõnda ütlesin... Rahu olgu Jussi põrmule surnuaia taga! Kui lumi ära sulab, lähen tema hauda vuatama. Sina ise, Mari, võtad mu käest kinni ja viid mu sinna, käsikäes lähme Jussi vuatama, ja sinu kõrval tahan talle issameie ära lugeda, sest «oh inimene usinast, sa vuata vara, hilja». Anna mulle oma väike käsi, Mari ... »



«Ära puutu!» hüüdis Mari, kui Pearu temale läheneda tahtis. «Räägi suuga, mitte kätega.»



Nõnda pidigi Pearu ainult sõnadega leppima, Mari talle kätt ei andnud. Aga seda ei pannud Pearu mikski, rääkis edasi, kuigi ükski õieti aru ei saanud, millest. Ikka uuesti ja uuesti pöördus ta leppimise ja andeksandmise juurde tagasi. Leppis kõigiga mitu korda. Leppis lastegagi. Aga kui ta väikese Andrese juurde jõudis, ütles ta:



«Noh, sina Vargamäe noor peremees, kudas siis sinu käbarad käivad? Kas sinust kua nii kange vanaanees suab kui sinu isa, minu kallis nuabrimees? Aga tead: veart mees on sinu isa, kasva sina kua nii veart meheks, sina räbalake, sina sitaratas. Minu Joosep kasvab kua veart meheks ja siis on Vargamäel kaks veart peremeest, kanged nagu isadki, mina ja Andres, kaevate kahasse kruavi ja käite kohut. Ema ei ole sul, vaesekesel, võerast rinda pidid imema, nagu mahajäetud põrsas ute all. Veart ema oli sul ja hele jaal. Kui suureks saad, siis reagin sulle kõik, kes oli sinu veart ema ja kes olen mina, sinu nuabrimees, Oru Pearu ... »



Pearu meel läks uuesti härdaks ja silmad hakkasid tal vett jooksma. Et laps karjuma pistis, siis pöördus Pearu Andrese poole ja pidas temale pika kõne leppimisest ja andeksandmisest, mida see nagu sääse pirisemist kuulas, ilma et vaevaks oleks võtnud sõnagi vastata. Nõnda hakkas Pearu jumalaga jätma, sattus aga uuesti kõnelusse ja selle järel algas uus jumalagajätmine ning käeandmine. Veel ukselt ja ukse eest väljastki tuli ta tagasi, et midagi öelda, mida ta enda arvates oli unustanud.



«Pearul on vist Jussi hing südame peal,» ütles Mari pärast Andresele, kui teisi polnud kuulamas.



«Kes teda teab, mis temal südame peal on,» arvas Andres.



«Aga silmad jooksid teisel nii vett, kui ta rääkis.»



«Purjus pea,» lausus Andres.



«Ei tea, kas ainult purjus pea,» kahtles Mari. «Hale süda teisel ikka ka.»



«Viin teeb haledaks, kurjaks ja haledaks. Eks sa vaadand, silmad teisel kui ussisilmad ja kõrvad kui metsloomal. Katsu midagi öelda või teha, torkab sind teinekord nagu naaskliga. Küllap olid tal täna omad asjad, miks ta tuli, ei muidu. Mitte Jussi ega Krõõda pärast!»



«Ei tea.»



«Mis seal teada,» vastas Andres. «Tuli muidugi meid kahekesi vaatama, kuidas elame ja oleme, kas hakkab midagi silma.»



Selle kohta ei öelnud Mari midagi.



Natukese aja pärast jätkas Andres:



«Tuli vaatama, kuis asjad meie vahel on. Nägid, kuis ta silmadega minu poole vilksis vaadata, kui ta sinule käsitsi kallale tikkus. See oli kõik sellepärast. Tahtis näha, mis mina teen.»



Mari süda lõi värisema, sest ta teadis, et peremees räägib asjust, mis temale hirmu peale ajavad. Kui ometi oleks võinud eluotsani sauna–Mariks jääda, kes täidab Vargamäel perenaise kohuseid! Mari tahaks seda teha nurisemata, kas või palgata, ainult kui ta võiks oma lapsed kaelakandjaiks kasvatada. Rohkem Mari ei soovi.



Aga Andres soovib rohkem. Tema tahab Vargamäele perenaist ja iseendale naist, sest tema tahab veel lapsi. Tema tahab veel palju lapsi, tahab poegi ja tütreid, kes peavad Vargamäe selleks tegema, milleks tema ta on mõelnud ja mõttes määranud.



«Kõik ju ootavad,» rääkis Andres natukese aja pärast edasi, «et mis meie nüüd teeme, sest Jussi põle änam ja minul on perenaist tarvis ... Et kas hakkame viimaks õpetaja juurde minema või. Sest ega siis ükski usu, et me niisama teineteise kõrval siin elame. Kõik arvavad, et meie juba enne Jussi surma teisiti olime, sellepärast see kõik ongi.»



«Ega nad siis ometi arva, et nii ruttu peale Krõõda ja Jussi surma ... » kohmas Mari.



«Kes sellest hoolib,» vastas Andres. «Kel siin ilmas aega surnutega rehkendada. Surnud elavad omaette, meie omaette.»



Mari ei vastanud, peremees ei jätkanud. Liiga värske oli haudadel alles muld, liiga värsked südames haavadki. Vaevalt oli Andrese jalg üsna terveks saanud. Oodati kevadet.



Kevad tuligi, aga siis algasid uued hädad ja uued mured, nii et Andresel perenaise küsimus üsna näis ununevat. Kevadel hakkasid kemplemised Pearuga. See oli, küll talvel leppimas käinud, aga seda polnud rohkemaks tarvis kui ainult armulauale minemiseks kirikusse. Juba esmaspäeva hommikul pärast kirikuskäimist mõtles mees teisi mõtteid, mõtles mehiseid mõtteid: kuidas üleaedse krundile vett paisutada, soosilla kõrvale auke kaevata, põlluteele kive veeretada, piiril aedu lõhkuda, põllupeenraid üles künda, naabri karjapoissi kimbutada, tema sulasega riielda või ükskõik missugust vingerpussi mängida, et üleaedset ärritada ja teda kohtukäimisele hukutada.



Varsti oldigi sealmaal, et protsessiti küll kraavide, küll loomade, küll tee, küll teesillutamise, küll põllupeenarde pärast. Kord oli üks kaebaja, kord teine. Kel õigus, kel kõverus, võis vanajumal mõista, mitte maapealne kohus. Aga rukkilõikuse ajal juhtus ometi niisugune asi, et iga inimene tahes või tahtmata pidi mõistma: Pearu on oma üleaedse vastu kelmistüki teinud või vähemalt temale kahju sünnitanud. Kohus kahtles küll hulk aega, aga ka tema ühines viimaks harilikkude surelikkude arvamisega. Oli nimelt nõnda, et kui Andres ühel ööl keset rukkilõikust kustki voorist koju tuli, leidis ta Pearu, kes joobnult vankris magas, hobusega oma rukkist. Seda nähes ruttas Andres koju, äratas sulase ja tüdruku, laskis ka sauna–Madise alt üles kutsuda–ning nõnda neljakesi läksid nad Pearut vaatama. Võis ainuke arvamine olla: Pearu pidi olema meelega hobuse teelt kõrvale juhtinud ja temaga läbi odra sõitnud, et üleaedse küpsesse rukkisse pääseda, kus ta ei sasinud hobuse ja vankriga niipalju kasvavat rukist, kui lõhkus valmis hakke. Tunnistajate päralejõudmisel norutas hobune keset Eespere rukist, ohjad ratta ümber, kuna Pearu ise vankris õndsa und näis magavat.



Kui asi kõigile üsna selgeks oli tehtud, saatis Andres üleaedse eide järele, et las see ise toob oma vanamehe tema rukkist välja, näeb asja ometi oma silmaga, teab, kel õigus, kel ülekohus. Nõnda see sündiski: teisepere eit ise sõidutas oma vanameest läbi üleaedse rukki ja odra teele ning mööda teed koju, endal silmad vett täis, nagu oleks ta surnumatja. Katsus teine vanameest äratadagi, aga sel oli uni kui tina.



Lepitusest ja kahjutasust ei räägitud ei perenaisega ega hiljem ka Pearu endaga, sest üleaedsed ei rääkinud teineteisega üldse mujal kui kohtukulli ees või kõrtsileti ääres, nii–öelda avalikus paigas. Vargamäel võis vastastikku ainult sõimelda ja teineteist näägutada.



Nagu ikka, nõnda oli Pearul ka seekord oma mõjuv vabandus: ta olnud purjus, hobune läinud omapead, tema enda raskesti magades. Selle vabanduse võttis kohuski arvesse, sest joomine on ju ülemuse poolt mitte ainult lubatud, vaid ka seatud ja viin ise on jumala armuand kurbadele rõõmustuseks. Seega ei võiks viinastunu uneski midagi kuriteolist olla.



Aga Andres tegi tunnistajate varal tõenäoliseks, et Pearu ei võinud siis magada, kui ta läbi odra tema rukkisse sõitis ja seal kuivad, eelmisel päeval tehtud hakkjalad maha ajas, vaid tema pidi siis tingimata ärkvel olema ja ise hobust ohjadest juhtima, kui tal kedagi teist kaasas polnud, kes seda võis teha, kuna ta hiljem ära läks ja Pearu sinnapaika jättis. Alles siis, kui hakid juba olid maha aetud, pidid olema ohjad ratta alla lastud, sest hobuse omapead minnes oleks see vististi ammu enne sündinud ja siis oleksid hakid jäänud maha ajamata ning raske kahju sündimata.



Mis aga puutub sellesse, et joomine on ülemuse, s.t. jumala asemikkude poolt lubatud ja seatud ning et viin on jumala armuand kurbadele rõõmustuseks, nagu auväärt kohus arvab, siis oli Andres sellega üsna nõus. Aga tema nõrga arusaamise järgi oli Pearu kallist jumala armuandi kurjasti tarvitanud – ligimese kahjuks. Sest mis sünniks, kui tema, Vargamäe Andres, ja ka kõik teised valla peremehed enese Pearu eeskujul purju jooksid ja siis vastastikku üksteise küpse rukki läbi sõidaksid ning hakkjalad maha ajaksid? Andrese arvates poleks seegi soovitav, kui igaüks oma rukkis purjus peaga nõnda sasiks ja oma hakkjalad nõnda purustaks, rääkimata võõra vara raiskamisest. See ei võiks enam kuidagi jumala armuanni ja tema armunõuga kokku käia.



Lõpuks kaldus ka auväärt kohus arvamisele, et üldine rukkisasimine purjus peaga, olgu omal või võõral põllul, ei võiks mitte jumala armunõu olla, sest kirjutatud on: kel on, sellele peab antama, ja rukkisasimine ning hakkide purustamine pole mitte andmine, vaid võtmine. Nõnda sai Pearu raskema karistuse, kui ta alguses oli kartnud. Muidugi Andrese arvates oli seegi vähe, nagu ta väheseks pidas oma kahjutasugi. Aga polnud parata, kohtukullile pidi alla heitma.



Pärast kohut läksid üleaedsed kõrtsi. Mis ühes ütlemata oli jäänud, sellest võis teises vabalt rääkida. Viinaklaasi juures sobis jutt üldse paremini kui kohtukulli ees, sest siis polnud vaja vastaspoolt kuulata, võis korraga karjuda, niipalju kui rinnust häält tuli. Nõnda oli asi mõlemale palju selgem, sest igaüks kuulis ainult ühte arvamist.



Üks asi oli ometi olemas, mille kohta Pearu oleks tahtnud oma vastase arvamist kuulda, nimelt: kuidas sattus tema küll läbi odra naabri rukkisse ja ajas seal tema hakid maha? Pearu ei suutnud kuidagi uskuda, et hobune ise nõnda oleks heast–paremast teelt kõrvale pöördunud ja mööda vilja läinud ümber kolama. Ta oli ju ennegi küllalt vankris maganud, aga hobune polnud kunagi muud teinud, kui mööda teeservi süües lõpuks koju läinud. üsna purju jäädes julges Pearu naabrimehelt minna seletust küsima, aga see vastas mitteteadmisega, sest tema leidnud ju ainult Pearu omast rukkist, see on kõik.



«Siis oled sina niisama rumal nagu minagi,» ütles Pearu, kuigi ta oma sõnu ise ei uskunud, sest tema arvates pidi Andres asjast rohkem teadma kui tema.



Andrest tabasid Pearu sõnad õigesse kohta: tema tahtis ikka Pearust targem olla. Sellepärast vastas ta üleaedsele:



«Kes siis oma tarkust teisele õpetab.»



Ise muigas kavalalt.



«Sa siis tead, kuda ma sinu rukkisse sain?» küsis Pearu.



«Tean või ei tea, sinu ninale ma seda ikkagi ei kirjuta,» vastas Andres iseteadvalt.



«Mis sa maksu tahad, kui ütled?» küsis Pearu. «Võta kümme rubla! ... Säh kakskümmend viis!»



«Pane juurde,» ütles Andres, «ega minu tarkus nii odav ole. »



«No kolmkümmend!» karjus Pearu.



Kõrtsmik laskus rinnuli letile. Kogu kõrts oli pinevil.



«Litsid mehed need Vargamäe omad,» ütles kõrtsmik ja laskis hammaste vahelt lirtsti üle leti põrandale, ärplejate jalge ette.



«No võta raha!» karjus Pearu.



«Hea küll,» ütles Andres viimaks, «kolmekümne eest ma ütlen. Aga sina ei tohi kellelegi edasi öelda, kohtulaua ees ka mitte.»



«Pea, pea!» hüüdis Pearu ja katsus joobnud peaga mõtelda. «Ei, sellega põle ma nõus,» ütles ta siis. «Sina võid minu rahaga teha, mis tahad, ja mina teen sinu sõnadega, mis tahan: lasen kas kiriku kantslist maha öelda või kiriku ukse ette paplisse lüüa, et kõik teaksid, mis sõnade eest Oru Pearu Mäe Andresele kolmkümmend rubla maksis.»



«Üks ta mats puhas!» hüüdis Andres nüüd. «Tee mis tahes, lase või lauluraamatusse üles panna.»



«Kas kuulete, mehed, ja sina, kõrtsmik, seal leti taga: Mäe Andres ütleb mulle siin kõrtsileti ees, kuda mina sain tema rukkisse, ja mina võin sellega teha, mis tahan.»



«Anna raha kõrtsmiku kätte, muidu pärast petad, sind põle uskuda,» ütles Andres.



Pearu andis raha ja kõrtsmik võttis selle vastu. Nõnda oli nüüd kõik korras, oodati ainult, millal Andres oma uudise ilmutab. Aga äkki astus see Pearu juurde, pani oma suu tema kõrva äärde, käe ette varjuks, et teised midagi ei kuuleks, ja sosistas nõnda midagi. Pearu polnud sugugi ette valmistatud, et ta nii ruttu Andrese saladuse teada saab. Aga niipea kui ta selle oli kuulnud, karjus ta:



«Sa pidid ju kõvasti, et kõik kuulevad!»



«Seda kaupa ei olnd,» vaidles Andres vastu. «Kõrtsileti ääres, kõigi ees, nõnda oli meie kaup ja nõnda mina tegingi. Kõik kuulsid meie kaupa.»



Tõusis üldine kisa ja kära. Kõik olid muidugi arvanud, et Andres pidi ütlema oma saladuse valjusti, nii et ka teised kõrtsilised kuuleksid, aga kõik mäletasid ka seda, et valjusti või salaja ütlemisest kauba sees juttu ei olnud. Tõusis küsimus: kuidas otsustada? Pearu nõudis kõrtsmikult raha tagasi, Andres keelas andmast, sest tema oli ju oma saladuse Pearule öelnud.



Kõrtsmik irvitas.



«Litsid mehed need Vargamäe omad,» kiskus ta läbi hammaste ja sülitas alla oma jalge vahele põrandale, sest teisel pool letti oli praegu niisugune liikumine, et sinna sülitada mingit võimalust ei olnud.



«Mina pidasin kaubast kinni,» seletas Andres. «Kui Pearu tahab, võin talle oma sõnu korratagi ja pangu ta nad siis lauluraamatusse, löögu paplisse või lasku õpetajat kantslist maha kuulutada. Aga seda ütlen ma sulle, Pearu, et kui sa oma sõnu tunnistajate suu läbi ei või kinnitada või kui sina mind avalikult laimama hakkad, siis annan su kohtusse, seda pea meeles.»



Kõrts möirgas.



«Pearu on sees!» hüüti mitmelt paalt.



Aga asi polnud veel otsustatud. Raha seisis alles kõrtsmiku käes. Pearu lubas kohtusse kaevata, kui see Andresele välja antaks.



«Ole ikka mees, Pearu,» rääkis kõrtsmik. «Kõrtsil kõrtsi õigus, kohtul kohtu õigus. Oled asja kõrtsis alustand, siis lõpeta ta leti ees, ära poe temaga kohtukulli ette. Kui muidu ei saa, las teised otsustavad, kuulake ise Andresega pealt. Ütleme nõnda, et kõrtsilett on kohtulaud ja mina sellel laual kulliks. Mehed, vaadake ise, kas mina kõlban kohtukulliks?»



«Kõlbad, kõrtsmik!» hüüdsid mehed naerdes.



Nõnda siis algas kohtumõistmine Vargamäe meeste riiuasja üle kõrtsileti ees, kus peal seisis kohtukullina kõrtsmik rõõtsakil. Aga juba asja–arutuse algul rääkis Andres oma kavalad sõnad, öeldes:



«Kõrtsmik ja kõrtsilised, mina seda Pearu raha ei tahagi, mul omalgi teda, niipalju kui kulub. Kui teie see kolmkümmend rubla minule peaks mõistma, siis jätan ma ta kõrtsmiku kätte ja tema andku selle raha eest igaühele, mis keegi soovib. Jooge ennast kas või käpuli maha, kui aga sellest rahast jätkub.»



Need sõnad tõid asjasse kohe selguse. Varsti mõistsid kõik ühes kõrtsmikuga, et Andres on kaubast kinni pidanud. Kui Pearu kaotas, siis polnud selles keegi muu süüdi kui tema ise: miks tegi ta nii halva kauba.



«Ka Pearu ise võib oma raha eest juua,» ütles Andres peale otsuse väljakuulutamist.



Vastuseks oli üldine hirnumine.



«Sinu sea mollile ma ei tule,» vastas Pearu ja tellis kõrtsmikult omal arvel. Aga sel polnud esiotsa aegagi tema tellimist täita, tal oli tähtsamat teha: kogu kõrtsile anda.



Kõik jõid rõõmu pärast, Pearu üksi aina kurvastuse ajel, sest nii õnnetut päeva polnud tal mil ega mil ajal olnud: ta kaotas kohtus ja sai kõrtsis teiste naeruks. Andres oli ta nii ühel kui ka teisel pool lihtsalt üle löönud. Pearu oli ikka arvestanud tema ausust ja tõearmastust, aga nüüd leidis ta korraga, et Andres on «krutskid» täis nagu temagi.



Seda pani Pearu oma üleaedsele väga pahaks. Tema arvates pidi mees ikka olema, mis ta on, aga mitte nõnda, et ükskord nii ja siis jälle naa. Oleks Andres algusest saadik krutskitega tulnud, siis oleks Pearu ennast teadnud hoida, aga tema usaldas Andrest ja nõnda sündis see, mis täna oli sündinud.



Pearu oli vihane ja muutus aina vihasemaks, nähes teiste joomist ja lõõpimist tema raha eest. Meeleldi oleks ta Andresele hammastega kas või ninaotsa kinni karanud. Teades aga tema jõudu, ei teinud ta esiotsa muud, kui näris teda sõnadega. Aga täna oli Andres nii häbemata heas meeleolus, et Pearu sõnad temasse üldse kinni ei hakanud, kõigest pääses ta rumala naljaga üle. Pearu katsus õnne küll Jussiga, küll Krõõdaga, aga mitte miski ei läinud Andresele südamesse. See ärritas Pearut ikka enam ja enam. Viimaks ei teadnud ta enam isegi, kuidas see juhtus, aga äkki leidis ta oma küüned Andrese habet kiskumas.



«Mehed, minge vahele!» käskis kõrtsmik



Aga enne kui käratsejaist ükski jaole sai, langesid Vargamäe mehed teiste ette porisele põrandale, Andres alla ja Pearu peale. Mõlemad karjusid – Andres jämedama, Pearu peenema häälega, mis peaaegu kiljumiseks muutus.



Kõrtsmik kargas leti tagant välja ja tahtis kantsikuga Pearule mõne tulise anda, et ta teise lahti laseks, aga parajal silmapilgul kargas keegi talle kätte kinni ja ütles:



«Kõrtsmik, kurat, ole mees, jäta soor, las nad ise!»



Kõrtsmik peatus ja nüüd mõistis ta asja: Andres karjus vist viguri pärast, ainult Pearul oli tõsi taga. Ta oli valu pärast vastase habemest juba lahti lasknud ja tahtis tõusta, aga ei saanud, sest Andres hoidis teda kustki hellast kohast kinni, nii et tal silmad pahempidi pähe läksid.



«Litsid mehed need Vargamäe omad,» irvitas kõrtsmik ja läks leti taha tagasi. «Põle niisukesi sindreid enne näind.»



Kui naabrid põrandal küllalt olid vehelnud ja karjunud, hakkasid teised hüüdma:



«Aitab küll! Tõuske üles, ega see kõrtsipõrand ainult teie päralt ole.»



Nõnda siis tõusidki Vargamäe mehed. Õigem, tõusis ainult Andres, kuna Pearut pidi aitama, nagu oleks ta äkki nii purju jäänud, et jalgu enam alla ei võta.



«Ära, saadan, tahtis teine tappa!» kirus Andres ja lisas juurde: «Habeme rikkus ära, näo kiskus veriseks.»



Tõepoolest oligi habemele liiga tehtud; tükid vedelesid põrandal, kust Andres nad üles korjas, et kohtule tõenduseks ette panna, sest nõnda ei tahtnud ta seda asja ometi jätta. Pealegi oli tal ka nägu mitmest kohast verine; seda nägid kõik.



Aga Pearul polnud viga midagi. Tema habeme karvad olid kõik alles ja nägu oli üsna terve. Niisugune pagana kange mees oli Oru Pearu: purjus peaga kisub teise läbi, nii et las aga olla. Keegi poleks seda uskunud, kui poleks oma silmaga näinud.



Ise istub teine seina ääres pingil ja tal on nägu, nagu ei tunneks ta oma võidust vähematki rõõmu. Otse selle vastu on tal tundmus, nagu oleks ta lausa surmasuust pääsenud. Ja kui Andres viimaks talle naljatades ütleb, et nüüd võiksid nad üheskoos koju sõita, on nad ju kahekesi kohtus käinud, kõrtsis kembelnud ja kiskunud, karjub Pearu talle vastu:



«Sinu, kuradiga, ma ei sõida, sina tapad mu tee peal ää!»



«Mis mina sust nirust tapan, sured isegi, kui õige aeg,» vastab Andres.



«Aga raha on veel järele, mis sellega?» küsib kõrtsmik.



«Jääb sinu kätte hoiule,» vastab Andres. «Kui Pearuga jälle kõrtsi tuleme, siis joome ise ja anname ka teistele.»



Nende sõnadega lahkub Andres kõrtsist.



«Ära tahtis teine, sunnik, mu vigaseks teha,» vandus Pearu toibudes ja esimest lonksu klaasist võttes. «Mis minu vaesest vanamoorist siis oleks suand.»



Joobnud hulk hirnus, nii et kõrtsi suurtuba kajas. Andres logistas üksipäini kodu poole sõita. Ta oli rohkem joonud, kui ta oli tahtnud, sest täna oli tal omasugune õnnepäev: ta oli võinud ometi kordki Pearule õieti kätte maksta. Sellepärast oli ta süda rahul ja meel rõõmus. Kui Pearu praegu oleks tema ette astunud ja leppides oma kätt pakkunud, siis oleks Andres vististi selle õiglase meelega vastu võtnud.





XXI


Vargamäel magasid juba kõik, kui Andres koju jõudis. Marigi oli endale akna kõrvale toolidele aseme teinud ja riides sinna pikali heitnud. Siin magas ta juba ammust aega, et oleks käepärast kuulma ja aitama, kui lapsed häält teevad.



Keegi ei näinud selles midagi halba, et sauna–Mari väikeste laste pärast pere tagakambris magas. Pealegi seisis Krõõda surmast saadik uks kahe kambri vahel öösiti alati lahti või praokil, nii et sulane ja tüdruk, kes magasid eeskambris, alati võisid näha ja kuulda, mis tagakambris sündis.



Suvel oli lugu muidugi teisiti. Siis magasid sulane ja tüdruk ühes karjapoisiga väljas, ainult Mari lastega ja peremees ise jäid läbi aasta tuppa. Nüüd poleks ka sellel tähtsust olnud, kas Mari ees– või tagakambris magab: kes rääkida tahtis, võis mõlemal korral ükskõik mida rääkida.



Peremeest koju oodates oli Maril ikka linnu–uni. Vähemastki krõbinast oli küll, et teda jalule ajada. Samuti oli see ka täna. Mari ärkas, kui õuevärav kääksus, ja läks Andresele õue vastu.



«Otsi hobusele heinu vankrisse ette,» ütles Andres, «ma panen ta seiasamasse sööma, ei lähe teda praegu metsa viimagi.»



Seni kui Mari heinu läks tooma, võttis Andres ise hobuse rakkest lahti ja sidus ta vankri külge. Temal polnud kunagi viisiks selle toimetuse pärast sulast äratada, ehk olgu siis, et mõni ise peremehele appi tuli. «Kas peremees tahab süüa ka?» küsis Mari kambris. «Las olla pealegi, eks ma hommikul söö,» vastas Andres. «Säh, rüüpa parem siit pudelist, katsu, kas on ka magus.»



Andres rääkis niisuguse hääle ja tooniga, et Maril tuli millegipärast meelde Juss heinamaal kuuse all, mille oksas rippus silmusega nöör, kuna Juss ise nöörist kinni hoidis.



Areldi lähenes Mari peremehele, et pudelit vastu võtta.



«Las jääda ka see hommikuks, peremees, hilja on,» ajas Mari vastu.



«Mis hilja,» ütles Andres. «Midagi ei ole hilja.»



Ja kui Mari viimaks pudeli vastu võttis ning suule tõstis, kahmas Andres tal äkki ümbert kinni, nii et Mari pidi ehmatusega pudeli põrandale pillama.



«Peremees, lase lahti, ära jända!» palus Mari.



«Ma ei jända ju, Mari, ma mõtlen tõsiselt. Ma olen ikka sinuga tõsiselt mõelnd, juba Jussi päevil. Ma olen ju küll oodand. Täna on mul nii hea meel, et tahan ka sinule head meelt teha: hakka mul perenaiseks, päriselt kohe, laste emaks ja kõik. See niisuke üksinda virelemine põle ka midagi väärt.»



«Lase lahti, peremees!» palus Mari.



«Ei või lasta, Mari, tee mis tahes, änam ei või,» vastas Andres.



«Lapsed pärast ärkavad üles, näevad,» rääkis Mari.



«Nähku,» arvas Andres, «ükskord peavad nad seda ikka nägema: neile on ju uut ema tarrvis.»



«Mõni teine kord,» palus Mari.



«Mis see teinegi kord parem on,» vaidles Andres vastu.



«Sa tuled täna väljast, viinapudel taskus,» põhjendas Mari.



«Arvad, et ma olen purjus?» küsis Andres. «Ma olin pisut purjus, kui kõrtsist välja tulin, aga teel lahkus ära, pea läks üsna selgeks. Praegu olen päris kaine, ainult meel on nii rõõmus, et ma ükskord selle Pearule sain ometi näidata.»



Et peremeest teistele mõtetele viia, hakkas Mari kohtuasjast pärima ja laskis tal kõrtsitempudestki jutustada. Kui jutt saladuseni ja kolmekümne rublani jõudis, küsis Mari:



«Kas sul siis oli midagi saladust?»



«Muidugi oli,» vastas Andres, «ja salaja kõrva sisse ütlesin talle sula tõtt, et ta teaks, muidu arvab viimati, et tema üksi on mees, kes krutskid mõistab teha.»



Andres peatus ja ootas, kas ehk Mari uudishimus veel midagi küsib, aga kui see vaikis ja nagu ootas, ei saanud Andres muidu, kui pidi kõik südame pealt ära rääkima, nagu ta seda oli teinud Krõõdagi päevil. Nii mõnigi kord olid neil siis vaidlused ja pahandused tekkinud, aga ikkagi pidi Andres Krõõdale aeg–ajalt oma südant puistama.



«Mina ise viisin Pearu oma rukkisse ja hakkjalgadesse sel korral,» ütles Andres kavalalt naeratades. «Sest vaata, lugu oli siis nõnda, et kui mina öösel koju tulin, ise tukkusin peal, jäi hobune äkki seisma, ja kui silmad lahti tegin, et vaadata, mis on, oli Pearu oma vankri ja hobusega mul risti tee peal ees. Hüüan ei kedagi, hüüan kõvemini – keegi ei kõssa, karjun kõigest jõust – vait kui haud. Ei kedagi, ronisin siis maha ja läksin vaatama: mis muud, kui Pearu täis ja magab vankris, nii et norin taga. Hobuselahjad ratta all, ei saa edasi ega tagasi. Võtsin siis ohjad ratta alt välja ja pidin nad vankrile kinni siduma, et hobust koju saata, oma väravast mööda, aga äkki tuli mul hea mõte. «Ahaa, vennas, nüüd oled mul ometi ükskord peos!» ütlesin iseendale. Saatsin siis oma hobuse kodu poole minema, panin ohjad istekoti alla, pöörasin Pearu linalaka ümber, ronisin ise ka vankrisse, et jälgi ei jääks, ja lasin läbi odra rukkisse, sealt hakkjalgadesse ning siis uuesti rukkisse, kus jällegi ohjad ratta alla ajasin, nii et põlnd võimalik edasi ega tagasi. Siis pistsin peenrale ja mööda peenart koju, õueväravasse, kus mära mind juba ootas ja vastu öhötas. Nõnda oli see, seda pead sa teadma, aga ää sellest kellelegi hinga, ainult sinule räägin, kuis asi oli. Pearule endale ütlesin ka kõrva sisse, et mina viisin, aga tal pole tunnistust, las ta teab, niisuke võrukael kui ta on.»



«Ah nii! Sina ise!» imestas Mari. «Sellepärast ma sel korral kuulsin, et oleks nagu vankri mürin tulnd, aga õueväravat ei tehtud lahti, et oleks kääksund. Mõtlesin, et mõni sõitis mööda.»



«Mära tuli ju vankriga üksinda, mina jõudsin alles natukese aja pärast väravat lahti tegema,» seletas Andres magusal suul.



«Aga kas see on õige nõnda teha?» küsis Mari. «Ja miks sa Pearule endale seda ütlesid, ta hakkab ju viha kandma?»



«Tema kannab niikuinii viha, las siis olla õieti, teadku, kellega tal tegemist, ja hoidku end. Ja õige on see ka, lähen kas või vanajumala enda ette sellega. Sest mis tegi Pearu, kui me kahekesi kahasse kraavi kaevasime? Ta hakkas minu oma rahaga kaevatud kraavist minu karjamaale vett paisutama. Oli see õige? Kui temal on õigus niisukest tempu teha, siis on ka minul õigus teda oma rukkisse viia.»



Andres surus Marit ikka kõvemini oma käte vahel ja ütles natukese aja pärast:



«Vaata, Mari, see oli minu üks saladus. Aga mul on veel teine, ja see on palju suurem, see puutub sinusse ka, õigem Jussisse.»



«Andres!» hüüdis Mari kohkunult. «Siis sa sel korral ei kukkunudki? See oli Juss?»



«See oli Jussi–raibe sel korral, sest kuhu ma siis lumega nõnda pidin kukkuma,» vastas Andres. «Aga kust sina seda tead? Kas Juss ise rääkis või?»



«Ei, Jussilt ei kuulnud ma midagi. Tema ei tulnd peale seda änam minu juurde,» vastas Mari.



«Kes sulle siis rääkis?» päris Andres. «Peale tema ja minu ei teand sellest ju ükski hing.»



«Mulle põle keegi rääkind,» vastas Mari. «Aga sa mäletad ju, et kevadel leidis sulane sealt tee äärest pussi ja kõik arutasid, et kelle oma see võiks olla, kes ta sinna on kaotanud. Ka mina vaatasin seda pussi ja ütlesin siis, et see on ju kadund Jussi puss. Arutasin siis, et kust võis küll see puss sinna saada, ja äkki vilksatas mul läbi pea, et ega ometi Juss sinul siis tee peal vastas käind. Tahtsin sinu käest mitmel korral küsida, aga ei julgend. Aga kui sa täna sellest teisest saladusest



nimetasid, siis teadsin kohe, et see oli tol korral ometi Juss.»



«Tema mis tema!» kinnitas Andres. «Ja kui ta jalad kuuseokstesse põleks kinni hakand; nii et komistama ajas, kes teab, kudas sel korral oleks läind. Siis ta oleks saand mulle ehk esimese sopsu selja tagant ära anda, sest ma olin ju pisut purjus. Aga komistamise ajal pöörasin ma ümber ja andsin talle jalaga või panin ainult jala ette, ma isegi ei tea õieti, nõnda läkski hoop põlve ligi.»



Andrese jutustust kuulates tõusid Mari silmad tulvil vett täis. Jussis oli ometi rohkem, kui tema kunagi oli oletanud. Peaaegu oleks Mari tahtnud, et ta poleks siis kuuseokstesse komistanud. Ükskõik, mis siis oleks tulnud, ainult kui Juss oleks saanud näidata, mis ta võis ja tahtis.



«Niikuinii oleks ta ehk minu sel korral seal vagaseks teind,» rääkis Andres edasi, «sest minul põlnd ju kusagilt miskit löömariista võtta ja temal oli pikk puss käes. Mul oli küll peaaegu täis viinapudel taskus, aga see ei tulnd mul sugugi meelde. Alles pärast mõtlesin, et näeh, seal ta nüüd on see joobnud pea, lase ennast kas või ära tappa, aga ei märka pudeliga pähe valada. Nojah, tema oleks võind mu tingimata siis vagaseks teha, seda mõtlesin pärast, aga tal põlnd mehe südant. Kui selja takka ei saand ja esimene kord ei õnnestand, hüppas ta üle kraavi, metsa. Et ta pussi lunde viskas, seda mina muidugi ei näind, ei teand tähele panna.»



«Eks oli ometi hea, et kõik nõnda läks, nagu läks,» arvas Mari nüüd, kui ta kuulis, mis Andres Jussist ja tema teost seletas. «Juss oli ehk ometi ainult Juss, muud ei midagi.»



Millegipärast läks Mari süda nagu tühjaks ja valusaks. Aga see tühi ja valus süda hakkas värisema ja värin kaldus nagu kehassegi.



«Nüüd sa tead kõik, Mari,» rääkis Andres nagu kergendatud südamel. «Sellepärast joo, joo iseenda ja minu terviseks. »



Andres istus pingile ja tõmbas Mari põlvele. See hoidis ikka veel pudelit pihus.



«Ma oleks ehk täna kauemaks jäänd, aga sina tulid mul meelde ja siis ei saand änam jääda, pidin tulema,» rääkis peremees.



Mari ei joonud pudelist. Ta istus muidu Andrese põlvel, istus, nagu oleks tal nutt varaks.



«Miks sa nii tõrges oled?» ütles Andres. «Kas sa siis mulle tulla ei taha või?»



«Ma ei tea, peremees, mis see on,» vastas Mari.



«Ikka see Juss sul oma surmaga meeles?»



«Võib–olla. Juss ja kõik. Nii imelik on. Nagu õudne, ajab hirmu peale,» seletas Mari.



«Ära karda,» julgustas Andres. «Juss ei või änam midagi ei sinule ega minule ega meie temale. Mis on, see on. Minul suri Krõõt, sinul Juss, kahekesi oleme järel.»



«Aga lapsed?» küsis Mari.



«Lapsed,» kordas Andres nagu mõeldes. «Mis siis lastega ikka on? Meil mõlemal on ju lapsed. Las nad olla siis meie lapsed, kasvatame nad üheskoos ülesse, leiba Vargamäel jätkub ju. Kõik olgu ühesugused, minu ja sinu lapsed, kõigil ühed õigused.»



Maril tõusid jällegi silmad vett täis: tema lapsed saavad perelasteks!



«Ää nuta, Mari,» lohutas peremees ja surus teda endale vastu rinda. Pisarad hakkasid täna Andrese südamesse kinni, ehk ta küll kadunud Krõõda pisaratega nõnda oli harjunud, et ta neid mikski ei pannud, nagu oleksid nad üsna harilik nähtus naiste elus.



Andres võttis Mari käest viinapudeli ja pani selle tagasikätt pingi alla. Siis võttis ta naise sülle, tõusis püsti ja tahtis üle läve kambrisse astuda.



«Mitte, peremees!» palus Mari härdalt. «Mitte täna! Mitte!»



Aga Andres ei kuulanud. Ta vastas ainult:



«Sa saad ju Vargamäe perenaiseks, sinu lapsed saavad perelasteks.»



Keegi polnud neid sosinal öeldud sõnu kuulamas ega keegi polnud nägemas, kui Vargamäe Andres sauna–Mariga üle läve tagakambrisse astus. Ei olnud ka järgmisel hommikul sellest sündmusest muud märki järel kui viinapudel eeskambris pingi all, aga sellegi korjas Mari ja pani tagakambrisse kappi, enne kui läks palgalisi äratama.



Ometi oli tal tundmus, nagu aimaksid sulane ja tüdruk, nagu aimaksid omad ja võõrad lapsedki, et on midagi sündinud tema ja peremehe vahel. Pahatihti tabas Mari enda pilkudelt, sõnadelt ja tegudelt, mis polnud enne seda üldse mõeldavad ega võimalikud.



Sellest kõigest poleks ju midagi olnud, kui mitte Juss, kadunuke, poleks Marile nii väga pähe tükkinud. Juba varemalt oli see nõnda, aga viimasest Andrese jutustusest saadik sai surnud Juss Mari südamesse nagu uut elu. Mari ei võinud ega võinud unustada, et Jussil sel viimasel õhtul ometi nii tõsi taga oli, et läks pussiga tee äärde Andrest varitsema.



Järgmisel pühapäeval ruttas Mari kohe Jussi hauale, ja kui ta enne oli seal lugenud ühe issameie, siis luges ta nüüd kaks ja haualt lahkudes veel kolmandagi. See rahustas pisut meelt. Paar kuud käis Mari nõnda surnuaia taga oma südant rahustamas, siis ütles ta ühel ööl Andresele:



«Minu asjad on juba sedasi.»



«Ega siis muud, peab aga õpetaja juurde minema,» vastas Andres.



«Ega vist muud jah,» oli ka Mari nõus.



Nõnda rakendaski Andres hobuse vankri ette, võttis Mari peale ja sõitis väljamäest alla. Nüüd oli kõigil selge, kuidas lood Andrese ja Mari vahel seisavad. Kui saunatädi tänini aina oli imestanud, et miks nad küll õpetaja juurde ei lähe, siis ütles ta nüüd otse selle vastu:



«Ei läbend teised aastatki oodata. Juss põle jõund heasti äragi jahtuda, suri ju alles veebruari lõpul, aga juba tuli taga, ei tea, kas teiste asjad õige sedasi või.»



«Nende oma asi,» porises vanamees, «noored tublid rahvad teised mõlemad.»



«Nonäh, pererahva asi, mis meie, saunikud, nüüd,» arvas eit.





XXII


Õpetaja juures ootas Andrest ja Marit väike üllatus.



Niipea kui vaimulik Andres Paasi nime kuulis, ütles ta: «Ah sina oledki see Vargamäe Eespere peremees?»



«Seda küll, õpetajahärra,» vastas Andres.



«Ja see on sinu sauna–Mari? Tema mees Juss poos enda üles ja sina lugesid ning laulsid tema haual?»



«Nii see on, õpetajahärra,» kinnitas Andres.



«Miks sa tegid seda, armas hing, kui seda ei teinud sinu õpetajahärra ega köstri–isand?» küsis pastor.



«Vaese naise pärast tegin seda, temal oli oma mehest kahju,» seletas Andres.



«Naine ise on tema kirstunael, seesinane sinu sauna–Mari on patune inimene, nagu sina isegi. Sina, Vargamäe Andres, oled see rikas mees, kes himustab vaese mehe talle.»



«Kui Juss suri, oli minu ja sauna–Mari süda puhas,» ütles Andres.



«Aga kas teie tulete puhta südamega ka oma õpetaja juurde ja altari ette?» küsis pastor.



Nüüd pidi ka Andres oma silmad maha lööma, nagu seisis langetatud laugel Mari juba ammugi ning pühkis aina pisaraid.



«Kuule, sina Vargamäe sauna–Mari, tuled sa puhta südamega ja ihuga oma õpetaja juurde ja kiriku altari ette, nagu see on õige lesknaise kohus?» pöördus pastor Mari poole.



Mari ei vastanud. Selle asemel hakkas ta peaaegu suure häälega nutma.



«Sina, Vargamäe Eespere peremees, oled patune inimene. Sina jood ja lakud kõrtsis ja riidled seal oma naabrimehega. Kohtulaua ees seisate teie ühtepuhku ... »



«Aulik õpetajahärra,» vastas Andres, «iga inimene peab oma õigust nõudma.»



«Armas hing, armu peab nõudma, mitte õigust,» õpetas vaimulik. «Aga sina oled kangekaelne mees ja paned oma südame kõvaks. Sina loodad oma suure rammu ja õiguse peale, aga jumal on sind katsuma tulnud – alles hiljuti matsid sa oma naise. Sina ei hoidnud teda kui nõrgemat astjat ja nüüd on sinu lapsed vaesedlapsed. Sina tahad neile uut ema, aga mina ei või teid enne maha kuulutada, kui olete mõlemad oma pattu kahetsenud, sina, peremees, oma naise Krõõda ja sina, Mari, oma mehe Jussi Surma pärast ja selle halva elu pärast, mis te olete kahekesi seal Vargamäel elanud.»



«Õpetajahärra, see põle võimalik,» ütles Andres. «Põle võimalik änam oodata.»



«Ei, pai õpetajahärra, see põle mitte võimalik,» ütles ka Mari nuuksudes.



Õpetaja vaatas neile küsivalt otsa ja ütles siis:



«Teie vahel seisavad kaks surma, armsad hinged, teie peate leinama ja oma pattu kahetsema.»



«Eks me jõua pärastki kahetseda, kui seda tarvis tuleb,» arvas Andres, «aga täna ehk paneb õpetajahärra meid ikkagi kirja, et oleks kõik korras, kui sünnib laps.»



Jälle mõtles pastor pisut ja ütles siis peaaegu liigutatud häälega:



«Hea küll siis, armsad hinged, teie lapse pärast teen ma seda, et tal oleks juba sündides õige isa ja ema. Laste kätte ei taha ma vanemate pattu mitte maksta, sest enam ei ela me hirmu, vaid armu all. Aga õige ei ole see mitte, mis ma teen, pea seda meeles, sina, Vargamäe Eespere peremees. Sellepärast ära nõua ka sina oma naabrimehelt ikka aina õigust taga, vaid mõtle vahel ka armu peale. Õigus teeb sinu südame kõvaks, sinu meeled kurjaks, õigus paneb silma silma vastu, hamba hamba vastu. Mina, sinu hingekarjane, ei mõõda sulle täna õigust mööda, vaid armu mööda, miks ajad siis sina nii väga oma õigust taga? Nõudkem jumala armu, mis ülem on kui kõik mõistus, see olgu meie õigus.»



Nende sõnadega laskis vana hallpea–õpetaja Andrese ja Mari minema. Aga kahe nädala pärast pidid nad uuesti ilmuma, et ta võiks neid veel kord enne laulatust noomida.



Kiriku juurest kodu poole sõites pidasid Andres ja Mari isekeskis aru, kust küll õpetaja nende asju nii hästi teab. Aga ei üks ega teine osanud seletust anda.



Alles hiljem, kui Andres Aaseme Aaduga, kes kiriku «vöörmünder» oli, sellest juttu tegi, sai ta asjale otsa peale.



Keelekandjaks oli nende oma saunatädi, kes peaaegu iga pühapäev kiriku vahet käis ja kel oli harukorril sinnapoole asja nädala seeski. Kiriku juures ei käinud saunatädi aga kunagi muidu, kui pistis ikka jalad ka kirikumõisa, muidugi tagaukse kaudu, kust käis kogu kihelkond.



Tädi käis õpetajaprouaga juttu vestmas, kes armastas väga eitede kõnet, sest need rääkisid aina meheleminemisest ja naisevõtmisest, mis oli vanale prouale põlevamaks eluküsimuseks. Temal endal oli üheksa last ja kaheksa neist tütred, keda nii raske oli kaelast ära saada, sest vähese kaasavara tõttu polnud väimehi kuskilt võtta. Sellepärast huvitas teda alati küsimus, kui palju kuskil lapsi oli ja mitu neist tütreid, mitu poegi. Peaaegu sooja südamega võis ta mõne pere–eide rõõmust osa võtta, kui see oma tütred üksteise järel kõik mehele pani, ja ohates arvas ta, et perenaistel on ometi kergem kui nende õpetajaproual, kelle tütreid keegi ei tule küsima.



Niisugune oli see loomulik põhjus, mis tegi kõik saunaeided kirikumõisas kutsutud külalisteiks, ja harva lahkusid nad sealt, ilma et õpetajaproua neile midagi pihku poleks pistnud. Eitede kaudu tundis õpetajaproua vähemalt poolt kihelkonda nimepidi ja mäletas nende elu ning olu. Proua andis saadud teated õpetajale endale edasi, ja kui need osutusid tähtsaiks, nõuti eitedelt täiendavaid teateid. Nõnda oli õpetajal kogu ta hingekari kõigi oma vooruste ja pattudega nagu pihu peal. Ja et niihästi saunatädisid kui ka kirikumõisa eriti just inimeste patud huvitasid, olgugi et voorused olid haruldasemad asjad kui patud, siis rääkisid eided enamasti ainult pattudest, nagu polekski kihelkonnas muud leida. Nagu sellest näha, ei tuntud ei kirikumõisas ega kihelkonnas haruldaste asjade vastu erilist huvi.



«Mis temal küll sellega peaks tegemist olema,» ütles Mari saunatädi kohta, kui Andres talle rääkis, mis ta Aaseme Aadult oli kuulnud.



«Kade meel, et sina perenaiseks saad,» arvas Andres.



«Ega ta siis enne seda teand,» püüdis Mari suusoojaks vastu vaielda.



«Või ei teand,» venitas Andres. «Teadis tema, teadsid teised, ega siis Pearu muidu kõrtsis minu ninale põleks tükkind, nii et talle paar vurakat pidin andma.»



Kui Andres ja Mari kahe nädala pärast uuesti õpetaja juurde ilmusid, võttis see veel peenemalt kogu asja läbi. Mari ei saanud jällegi muidu, kui pidi aina silmi pühkima. Aga Andres ütles:



«Õpetajahärra ei peaks nii palju vananaiste lora kuulama.»



«Armas hing, kuidas sa oma õpetajahärraga räägid!» hüüdis pastor.



«Andke andeks, õpetajahärra, aga ma räägin tõsist mehejuttu,» vastas Andres. «Õpetajahärra arvavad, et meie oleks Mariga nagu selle Jussi, kadunukese, tapnud. Aga kui see tõesti nõnda oleks, kes see meid siis veel lahti hoiaks, ammugi oleks me siis pulkade taga.»



«Ma ei räägi kuriteost inimeste, vaid jumala seaduse ees,» seletas õpetaja. «Inimeste seadused võivad su õigeks mõista, aga kas oled sa õige ja puhas ka oma issanda ees? Kas sa võid endale vastu rinda lüüa ja öelda: Juss oleks ka siis surnud, kui sa tema naisel oleksid lasknud õigel ajal sauna tagasi minna? Ehk kas võid sina, Mari, kallis hing, püha piibli juures kinnitada, et sina oma kadunud mehe sõna õieti kuulda võtsid, nagu vaga naise kohus? Kas ei olnud sul juba oma mehe elu ajal salajane patuhimu võõra mehe ja tema varanduse järele? Seda küsin mina, mitte seda, kas teil maapealse seaduse järele õigus on.»



«Aulik õpetajahärra,» ütles Andres, «minu süda on puhas. Mina ei keeland ilmaski Marit–Jussi kokku saamast, olgu päeval või ööl. Aga kui Juss Marit sauna kutsus, siis ei saand ta ju minna, mul põlnd perenaist ega lapseimetajat. Mari andis oma lapse kõrval rinda ka minu pojale, kes Krõõdast maha jäi. Nõnda oli see, õpetajahärra. Ja Mari ei teind seda omast peast, vaid õndsa Krõõda soovil: Krõõt pani seda temale veel surmavoodil südame peale, sest ta teadis Mari head südant ning arvas, et kui vaesedlapsed on Mari käes, siis on nad toidetud ja kaitstud ... »



«Perenaise, kadunukese sõna järele ma praegugi õpetajahärra ees seisan,» pistis Mari siin vahele, «sest tema, õnnis, ütles enne surma paar korda minule, et Mari, kui sa ometi veel prii oleks, et võiks minu asemele tulla, kui mina kaon! Aga mina nutsin siis ja ütlesin perenaisele, et, perenaine, see on patujutt nõnda rääkida, sest minul on oma Juss, Jussiga laps ja teine tulemas, kuda võin siis mina sinu asemele tulla, kui sina kaod. Ja ma ütlesin perenaisele veel, et, perenaine, ära karda, ega sa ei kao, kui see on jumala tahtmine. Aga perenaine vastas minule, et, Mari, ega ma siis seda, muidugi on sul nüüd oma Juss ja Jussiga laps ning teine tulemas, vaid ma räägin muidu, et kui see võimalik oleks, et Jussi ei oleks ega kedagi, siis. Noh, ja siis tuligi nõnda, et perenaine suri ja lapsed jäid maha ja et ka Jussiga juhtus nõnda ning ta maeti kirikuaia taha, sinna puude alla. Ja ei olnud, kes oleks talle kella löönd ehk lugend ja laulnd. Ning siis võttis peremees ise raamatu taskust, laulis ja luges ning meie kõik laulsime ka, kes seal olime, et Jussi vaene hingeke ei jääks sootuks ilma jumala sõna ja armuta. Ütelge nüüd ise, õpetajahärra, kas ma ei pidand siis peremehe poega imetama ja hoidma, nagu oleks ta mu oma laps. Ja kui mul pattu südames on, õpetajahärra, siis on see mu südame patt, et ma olen peremehe poega rohkem armastand kui oma last, see patt on mul küll, muud ei tea.»



Nõnda rääkis Mari, kui ta seisis nuttes õpetaja ees, ja Andres tundis, et Mari räägib hästi, räägib paremini, kui tema ise rääkis.



Mari ise polnud oma sõnadega päris rahul. Ta oli küll puhtast südamest rääkinud, aga ta ei rääkinud ometi südant õpetaja ees puhtaks. Sinna jäi midagi, mis teda piinas. Oleks ta üsna üksinda õpetaja ees seisnud, siis oleks ta ehk kõik öelnud, aga nüüd kartis ta Andrest ja rääkis tema meelt mööda.



Üksinda õpetaja ees seistes oleks ta tahtnud öelda, et tema on tõesti pattu teinud Jussi vastu ja et ta on ehk tema surmaski süüdi. Et sest ajast saadik, kui perenaine teda oma järeltulijaks soovis, tõusis temal endalgi see soov ning et ta peaaegu kahetses, miks ta Jussiga oli sauna läinud. Et peremees on hoopis teistsugune mees kui Juss ja et temal pole kõveraid jalgu ega midagi ning et pea seisab tal kõrgel õlgade vahel. Et tema armastuski peremehe poja vastu on patuarmastus, sest peremehe poega armastas ta ehk peremehe enda pärast ja teda armastas ta natuke juba Jussi elu ajalgi.



Et võib–olla ei armastanudki ta ainult peremeest ennast, vaid ka tema koda ja varandust, mis seal sees: armastas tema emist, kes toob kevadel põrssad; tema uttesid, kel on krubis villaga talled, üksikud ja kaksikud. mõnikord ka kolmikud; tema lehmi, kes annavad hulga piima ja võid; tema hobuseid, kellega võib kirikusse sõita, roosidega saan taga, kõrge look peal.



Nõnda oleks ehk Mari öelnud, kui ta oleks seisnud ihuüksi õpetaja ees, ja see oleks talle endale rohkem meeldinud kui tänased sõnad, mis ta rääkis Andrese pärast. Mis õpetaja niisuguste sõnade kohta oleks öelnud, seda ei tea, aga Mari tänastele sõnadele vastas ta lepitatult:



«Kui sa tegid seda armastuse pärast, kallis hing, siis annab jumal sulle andeks, sest armastus on enam kui käsutäitmine. Mine rahuga.»



Nõnda lahkusid Andres ja Mari õpetaja juurest. Andrese meelolu üsna rahulik, aga Maril kipitas süda sees. Kord sattus ta isegi mõttele: mis oleks, kui läheks õige Andrese salaja ja pihiks õpetajale kõik südame pealt ära. Annab ta ka siis andeks ja paneb Andresega paari, siis oleks Mari südames kõik selge ja puhas.



Ometi ei teostanud Mari oma kavatsust ja nõnda läks ta Andresega altari ette, ilma et oleks oma südamemõtlemisi õpetajale avaldanud.



Pulmad peeti nagu kord ja kohus, ja poleks saabunud nii palju kontvõõraid, siis oleks vististi kõik hästi lõppenud – oleks söödud, joodud, käratsetud, lõõbitud, tantsitud ja «Vares vaga linnukest» mängitud, muud ei midagi. Aga pikkamisi puges tuppa hulk kutsumata külapoisse, kes peale seda, kui nad olid pruudi põlle lappimisest tegelikult osa võtnud, omandasid nagu kutsutud võõraste õigused. Muuseas oli nendega ühes tuntud hambamees Laulu–Lullu, kes krõbistas klaasi süüa nagu jääd, väänas aruheinu keresse nagu mõni mäletseja ja valas pudeli õlut endal kurgust alla, ilma et kordagi oleks neelanud. Peale selle ajas ta vigurijuttu ja võis kas ööd läbi laulda, ilma et lauludel oleks lõppu tulnud.



Tänagi oli ta juba palju laulnud ning kõigile nalja teinud. Aga lõpuks hakkas ta midagi saladuslikku laulma, mida kuulsid ainult lähedased omad poisid. Kui laul oli vaikne, siis poiste naer seda valjem. Andresele paistis millegipärast laul kahtlasena ja ta läks ka kuulama. Teda nähes jäi Lullu vait ja ütles:



«Pai peremees, see põle peremeeste laul, ammugi mitte peigmeeste laul.»



Nõnda ei saanudki Andres kuulda, mida need poisid nii väga naerda hirnuvad. Aga siis võttis ta kavaluse appi: saatis enda asemel kellegi teise kuulama, keda ei teatud karta. Kui see mõne aja oli kuulanud ja kuuldust Andresele aru andis, sattus see otse marru, sest juba esiteks oli poiste salalik irvitamine teda ärritanud. Sõna lausumata kargas ta istmelt, tormas poistesumma keskele, ja enne kui ükski oskas aimata, sai Laulu–Lullu rusikaga hoobi lõua alla ja langes kägarasse maha.



«Koristage see raisk siit!» karjus Andres poistele. «Ja katsuge, et minema saate, muidu ... »



Ta ei öelnud, mis muidu sünnib.



Poisid jahmatasid. Ükski ei julgenud kätt tõsta, sest kõik teadsid Andrese jõudu. Pealegi oli ta omas majas ja poistel polnud eneste vahel kokku räägitud, kes on õieti Lullu pooli, kes vastu või kes pole ei seda ega teist. Nõnda siis kobisid poisid sõna lausumata minema.



«Õueväravast välja!» hüüdis Andres neile järele. Sellegi käsu täitsid poisid esimeses õhinas. Alles värava taga teel peeti uitsetava vihma käes aru. Imelikul viisil ei oldudki peremehe peale väga kuri, sest leiti, et – mis ta siis ikka pidi tegema. Terav punkt oli aga kuskil mujal, nimelt: kes teatas Andresele Lullu laulu sisu, sest ega ta ometi huupi, palja poiste naeru pärast vihaseks saanud? Ja ise ei võinud ta kuulda.



Arutati ja tuletati meelde, aga kedagi ei teatud kahtlustada. Poisid olid olnud liiga ülevas tujus ja laul oli neile nii palju lõbu valmistanud, et kellelgi ei tulnud meelde ettevaatuseks tähelepanelik olla. Nemad olid ainult Andrest ennast silmas pidanud, mitte teisi.



Pealegi ei mõe1nud keegi Lullu lauluga midagi eriti halba, imestati ainult, kuidas Lullu oskab eitede lõksutatud asjad nii ilusasti «remiisi» panna, et katkesta või kõht naeruga.



«On sel saadanal aga rusikas,» kirus Laulu–Lullu Andrest. «Aga seda ma talle ei kingi. Teen uue laulu ja mitte änam Pearu tellimise peale, vaid omast tahtmisest. Teen palju pikema ja vängema, löön ta salaja kiriku paplisse, las loeb terve kihelkond. Sel kuradil aga, kes mu laulust Andresele sõna viis, tärgin ma naha, kui ma ta kätte saan.»



«Ei noh, selle naha peab tärkima, muidu ei või jätta,» arvas ka keegi teine.



«Aga mis nüüd?» küsis keegi. «Kas ära minna või mis?»



«Lähme ja roogime nad kõik läbi,» ütles Lullu. «Teeme mürgli, mida põle Vargamäe näind enne meid ega näe ka pärast meid.»



Kainemad andsid nõu täna ära minna ja asi soola panna, sest aeg pole jänes, et ta eest ära jookseks, ja keretäis pole metslind, et ta soojaga halvaks läheks. On paremaidki paiku kui Vargamäe, sest siin on peremehel õigus, kuigi ta raiuks kirvega või laseks püssiga.



Kainemate arvamine pääses võidule. Ometi ei võinud ägedamad värava tagant muidu lahkuda, kui pidid üle aia mõne paraja kiviga toa poole virutama. üks kivi lendas läbi akna sisse.



«Ega te karjapoisid ole, et kividega loobite,» noomis Lullu. «Oleme mehed, siis võtame pussid pihku või teibad õlale ja lähme, kui ei, siis andke jalgadele teada.» Poisid läksid mäest alla. Küll paluti Lullut, et ta veel laulaks, aga see jäi vait.



«Eks te ise last omale ka Andrest üks mööda lõugu anda, küll ma siis oleks vaadand, kudas te oleks õige laulnd,» ütles ta. «Las teen uue ja parema, tulge siis kuulama.»



Alguses kartsid pulmalised, et tuleb üldine lööming, millest igamees peab osa võtma, kui ei taha piduperemeest ennast üksinda kontvõõraste kätte jätta. Läbi akna sisselennanud kivi oleks nagu räksi löödud säde püssi hakanud. Aga varsti rahunesid kõik, sest toodi teade, et kontvõõrad lähevad väljamäest alla.



Ainult Mari ei leidnud ega leidnud rahu. Mitmendat korda küsis ta juba Andreselt, miks ta poiste peale nii vihaseks sai. Aga Andres põikles vastusest kõrvale.



«Rumalaid laule laulis Lulli, sellepärast,» ütles Andres. «Niisugused sead! Tulevad kaanivad ja pugivad end su oma laua ääres täis ja siis veel su oma nina all laulma!»



«Aga mis ta siis laulis, et sa nii vihastasid?» päris Mari.



«See põle naiste asi niisukeste laulude järele pärida,» ajas Andres vastu.



«Seal oli minust ja sinust?» usutas Mari pelgavas uudishimus.



«Minust muidugi, kellest siis muust,» ütles Andres.



«Aga minust ja Jussist? Oli seal Jussist ka? Eks! ütle, Andres!»



«Meist kolmest kõigist,» vastas Andres viimaks.



«Seda ma arvasin kohe, et ega sa muidu,» lausus Mari väriseval südamel. «Ma kartsin esteks, et lööd Lullu maha. Aga mis ta laulis?»



«Kes seda siis sõna–sõnalt jõuab meeles pidada.



Nende möga või kedagi. Ainult ärgu tulgu minu oma nina alla,» seletas Andres.



Aga Mari ei leidnud neist sõnadest lohutust. Haiglases uudishimus ajas ta veel peale pulmigi Lullu laulu jälgi, et ometi teada saada, mis sellega õieti on. Mõni teab, kui kaua Mari oma uudishimu käes oleks vaevelnud, kui poleks midagi ootamatut sündinud: ühel hommikul leidis ta aidast kirstukapist lauluraamatu vahelt paberilehe ja lehelt otsitud laulu – mõnikümmend salmi pikk, igas salmis neli rida.



Juba esimesi ridu lugedes lõid Mari põlved värisema.



Kirstuservast pidi ta kinni hoidma, et mitte kukkuda. Toibudes läks ta nagu varas aidauksele vaatama, et keegi ei tuleks, ja siis hakkas ta lugema, veerima, sest kirjast oli raske aru saada. Ise aga vilksis teise silmaga ikka toa poole, nagu kardaks ta sealtpoolt seda, kes ta kuriteolt tabaks.



Kui Maril viimaks laul oli lõpuni loetud, tundis ta oma keha üleni nõresveel. Aga sellest hoolimata hakkas ta uuesti otsast peale, korrates üksikuid salme, kuni nad meelde jäid, kuni hakkas kõrvus kumisema kogu laul, mis algupoolel oli seadsam, kuna aga lõpp nii «rasvaseks» muutus, et Mari üksindagi ei söandanud teda hästi lugeda. See «rasvane» lõpp pidi olema küll peale Andrese ja Mari pulmi kirjutatud, sest temas räägiti mitte nii palju Andresest ja Marist kui Andresest ja Pearust, nimelt viimase rukkisse ja rukkihakkidesse viimisest, nagu oleks Andres teda eksikombel nooreks neiuks pidanud.



Alguses käis laul nõnda:



Ui–tui–tude rulla,



Paasi Andres kutsus pulma,



põlnd temal änam Krõeta,



kellega end mõeta.



Sauna–Mari punus sukapaela,



riputas tema tuppa naela,



tegi ilusa ja pika,



nagu mõni edev plika.



Aga rangjalg sauna–Jussi,



mängis Marile vingerpussi,



võttis naelast sukapaela,



tahtis panna ta omal kaela.



Mari ütles siis: «Armas Jussi,



tahad mängi mul vingerpussi,



võta anerasva voki otsast,



lauda tagant leiad kuuse metsast.



Anerasv on meardeks hea,



Juss, mu kallis, seda tea,



silmuse viib kinni hästi,



pane sukapael või ristirästi.»



Uuh, kuuradi, Jussi juuradi,



rangjalgadi, kenuskaeladi!



Kuuseoksas ta siis vaene kõlkus,



sest et Mari vahet Andres jõlkus.



Jussist põlnd küll Maril kahju,



aga sukapaela viskas ahju.



Mari nuttis oma sukapaela,



Jussi–roju pand ta oma kaela.



Mari viis oma Jussi maha,



kella eest ei maksnud raha.



Kiriksaks ta välja visand,



putku pannud ta eest köstri–isand.



Aga Andres laulis ise haual;



Mari tantsis Jussi kirstulaual,



et ei tõuseks kirstust poodud Jussi



ega paitaks Mari t ....



Kirstukaane all Jussi lesis,



laulujörinast ta hirmus väsis,



mõtles: sukapaela otsas parem,



seal veel Mari oli pisut arem.



Nii sai mulda Jussi–roju,



rõõmsalt sörgiti siis koju.



Kahju ainult – sest põlnd kasu,



keegi ei ju maksnud tasu.



Sauna–Mari oli kena naine,



eest ja takka ta üsna kaine.



Saunast alt ta mäele tüüris,



tagukambri ta välja üüris.



Pearu saksakambris kõndis sokkis,



suures toas tema Andrest nokkis.



Mari pärast nad seal läksid kokku,



nagu kaks kanget sarvis sokku.



Eite–taati nad mängisid kõrtsis,



Pearu peal ja Andres lörtsis.



Aga Mari sest kasvas kõhtu,



olgu hommikul või hilja õhtu.



Mõtles Andres siis: mis on lahti?



Mil saand Pearu küll mädand mahti?



Miks läeb sauna–Mari mul sohiks,



Pearu tegin ma ju üsna kohiks?



Vahtis Marit ta siis eest ja takka,



ronis tema järel sängi, lakka,



aga tee sa, mis iial tahad,



Maril ponduvad kõhunahad.



Andres ütles siis: «Põle viga,



minul paisub ju iga siga.»



Mari aga tõstis põrgukära,



karjus Andresele: «Võta ära!»



Polnud muud siis kui pulmad taga,



et kõik oleks jälle tumm ja vaga,



muidu tulevad ju varrud kaela,



pista pea kas või sukapaela ...





Mari luges ja luges, ta ei saanud kuidagi lõpetada. Ja imelik, laulutegija vastu polnud tal mingit viha, ta tundis ainult nagu meeletut hirmu.



Jälle hakkas tal väga kahju, et ta enne pulmi üksinda õpetaja juurde ei läinud ning temale oma südant tühjaks ei puistanud. Võib olla, et kui õpetaja oleks öelnud, et Maril selles asjas nii väga suurt süüd ei olegi ja et sellegi, mis tal on, annab jumal talle andeks, kui ta aga tõsisest südamest kahetseb, siis poleks see laul ehk Marisse sugugi nii valusalt kinni hakanud. Aga nüüd oli ta ilgete sõnade vastu kaitsetu. Need puresid tema südant ja õõnestasid rinda, sünnitades seletamatut piina. Ainuke lohutus, mis Mari endale leidis, oli see, et kui ta veel praegu Jussi pärast nõnda kannatab, siis ei võinud ta ju tema vastu nõnda olla, nagu laulusõna ütleb. Tema, Mari, peab laulust parem olema.



Üks oli Maril kohe selge: Andresele ei näita ta seda laulu mitte ega lausu tast temale sõnagi. Aga millegipärast ei saanud ta ka tema põletamisega hakkama, vaid tahtis ta iseendale mälestuseks hoida, et ei kustuks kahetsus. Aga kuhu ta panna, kuhu peita, et ta ei puutuks ei Andrese enda ega kellegi teise näppu?



Aga kui ta laulule hakkas peidupaika otsima, tuli tal äkki meelde küsida: kust oli see siia saanud? Kes oli ta kirstusahtlisse lauluraamatu vahele pannud? Millal? Oli seda teiuud mõni oma inimene, sulane või tüdruk, või keegi võhivõõras?



Muidugi, võimalik öli see nii ja teisiti, sest Vargamäel ei kardetud vargaid ja sellepärast seisis võti sagedasti ka ööd läbi aidaukses, mingu sinna sisse, kel süda kutsub. Ainult sest päevast saadik, kui perenaine Mari selle lorilaulu kirstust kiriku lauluraamatu vahelt leidis ei jätnud ta enam kunagi võtit aidauksesse, nagu kardaks ta tõepoolest Vargamäel vargaid. Aidavõtme toomine muutus õhtuti mingisuguseks eluküsimuseks.



«Mis sa selle võtmega nii kibeled,» ütles talle Andres kord, «kes seia Vargamäele ikka tuleb. Võerad on kaugel ja omad ei puutu. Krõõt ei teind võtmest suurt väljagi. Aidauksed seisid meil öösel samuti lahti nagu kambriuksed veel tänini, tulgu sisse, kes tahab.»



«Mis uhkuse pärast see lukk siis sinna ette on pandud, kui võtit ööseks tuppa ei tooda,» vastas Mari ega jätnud ka tulevikus võtit ööseks enam kunagi lukku. Aga keegi ei teadnud, et perenaine kartis rohkem varanduse juurdekandjaid kui vargaid.





XXIII


Vargamäe Mari oli oma saladuse Andrese ja kõigi teiste eest kirstu põhja kangarullide alla matnud ja valutas nüüd oma südant. Kõik arvasid, et Mari võiks olla rõõmus, sest mis ta süda veel võiks ihata, aga Mari kõndis nukra näoga, nagu peaksid kõigil Vargamäe perenaistel paratamata nukrad näod olema: kadunud Kröõdal oli, teisepere perenaisel on, kuidas võiks siis Marigi teisiti olla. Aga kui ta oli siin alles tüdrukuks, siis oli ta rõõmus ja laulu ning naeru oli kogu Vargamäe täis. Orulgi oli sellest kuulda ja saunarahvas sai temast oma osa.



«Mis imeasi see küll on,» ütles Andres ükskord naise nukrat nägu tähele pannes, «et siin ükski rõõmus ei ole. Krõõt oli mul alati nukker, nagu peaks mina selles süüdi olema, ja nüüd oled sina, Mari, just niisama. On sul nii raske elu või?»



«Eks oli ikka raske ja eks ole muresid, pere asi põle sauna asi,» vastas Mari.



«Võtaks õige suveks veel teise tüdruku abiks?» küsis Andres.



«Mis sest teisest tüdrukust,» tõrjus Mari vastu, «ega tüdruk perenaise muret vähenda. Tööga saan isegi toime.»



«Ei siis mina tea, mis teha, et sa rõõmsam oleks,» lausus Andres nõutult. «Eks sa laula ka vahel, lapsedki kuulevad, ei jää teised tummaks, kui suureks kasvavad.»



Aga Mari ei laulnud, nagu ei oskakski ta seda enam, ja kuigi ta katset tegi, siis oli kurk kinni, hääl ei pääsenud välja.



Andres oli Lullu lorilaulu ammugi unustanud ja sellepärast ei tulnud tal uneski pähe, et Lullu lorilaul võiks olla Maril kirstu põhjas, kust ta Vargamäele nukrat meelt külvab. Aga Andresele tuletati asja meelde, soendati nii–öelda uuesti üles. Soendajaks oli Oru Pearu kõrtsileti ääres. Juhtus nimelt nõnda, et kui nad seal kokku said, küsis kõrtsmik:



«Kuulge, Vargamäe mehed, kui kaua te oma viinaraha minu käes hoiul peate? Hakkate viimaks intressa nõudma Jooge ta maha või võtke tagasi.»



«Palju seal veel on?» küsis Andres.



«Ligemasti pool tervest summast,» vastas kõrtsmik «Kas võib anda?»



«Tehke ots lahti,» käskis Andres ja lisas juurde: «Oru Pearu laseb kõigile anda.»



«Oru Pearu ise seda solki ei joo,» ütles see. «Mina maksan omast taskust.»



Nõnda läks pidu lahti, sest anti ju kogu kõrtsile. «Saaks võerast rahast 1ahti,» ütles kõrtsmik andes.



Kui kõik juba. parajas tujus olid ja mehed üksteisele salajuttu kõrva sisse rääkisid, nii et kõrts vastu kajas, ütles Pearu Andresele, kes täna



üsna kaine oli:



«Nuabrimees, miks sa mind oma pulma ei kutsund?»



«Sa ei olnd siis minu naabrimees, sellepärast,» vastas Andres.



«Kas Lullu oma lauluga oli rohkem?» küsis Pearu irvitades.



«Sellest rääkisin juba Lullu endaga sealsamas,» ütles Andres ja lisas ähvardavalt juurde: «Aga kui keegi tahab, siis võin ka temaga rääkida.»



«Tahad jälle hakata eite–taati mängima?» küsis Pearu pilkavalt.



«Mis?» küsis Andres. «Ah soo!» hüüdis ta taibates.



«Kas mekkis hea, nii et tahad veel? Tule aga siis seia, hakkame peale.»



Pearu taganes eemale.



Aga et jutt juba kord Andrese pulmadele ja Lullu laulule kaldus, siis hakkasid ka teised sellest rääkima. Selgus, et peaaegu kõik olid Lullu laulu lugenud või et neile oli temast räägitud. Samuti sai Andres teada, et mitte Lullu omast peast polnud seda lorilaulu tegema hakanud ega teda tulnud Andrese ja Mari pulmas teistele ette lugema. Kogu vingerpussi taga seisis Oru Pearu. Et Andres ta viimati oli nii üle löönud, seda ei suutnud ta unustada ja kättemaksmiseks otsis ta Laulu–Lullult abi. Kõrtsi saksakambris oli ta sellele öelnud, et joogu, mis joob, või võtku maksu, mis võtab, aga tehku Andresest ja Marist laul, mis oleks mehelaul. Tehku laul, mida kõik laulaksid, nii et teda enam tarvis poleks ei kiriku kantslist maha kuulutada ega paplisse lüüa – muidugi teavad ja oskavad teda kõik.



Vanalt Aasemelt kuulis Andres veel enam, sest see vaga palvemees ja kiriku vöörmünder oli alati kursis kõigega, mis tema ümbruskonnas sündis. Tema teadis jutustada, et Lullu lorilaul olevat ka Marile tervena kätte toimetatud, kuidas just, seda ta ei öelnud, olgu oma tagasihoidlikkuse või teadmatuse tõttu.



«Kas Mari sulle põle reakind?» küsis Aadu Andreselt.



«Ei mina põle midagi kuulnd,» vastas Andres otsekoheselt, mida ta pärast kahetses, sest kasulikum oleks olnud nägu teha, nagu teaks ta ammugi kõik



«Nojah, kes siis nüüd niisukest asja mehele,» lausus Aadu.



Oli see vast mürk Andrese hingele! Tema oli Marile kõik oma saladused usaldanud, oli enda tema ees niiöelda hingeliselt ja kehaliselt alasti kiskunud. Ja Mari? Andresel tükkis tundmus peale, nagu oleks talle solgipang kaela kallatud, ja kallaja pole keegi muu kui tema oma Mari, mitte mõni Pearu või Laulu–Lullu.



Soo, või nii! Sellepärast siis ongi Mari nukker ja käib ümber, nagu oleks talle jumal teab mis kurja tehtud. Ometi võiks ta ennem rõõmustada: alt saunast pääses ta üles tallu.



Andres tundis, et Mari on temale üsna võõras, sest ka ülal talus elab ta ikka oma elu ja Andres oma. Krõõdaga polnud Andresel kunagi seda tundmust. Krõõdal polnud saladusi, mida oleks võinud enne teada saada kõrtsileti ääres mõnelt purjus vanamehelt kui temalt endalt. Mariga sündis aga niisugune asi juba mõnekuulise abielu järel.



Aga Aaseme Aadu joobnud keel lällutas Andresele aina uusi teateid juurde. Kogu asjas, olgu õpetada noomimistes, Lullu lorilaulus või selle kättetoimetamises, etendanud saunatädi tähtsat osa. Vähemalt olevat temalt tarvilikud teated saadud. Mis teistel tume paistnud, see olnud saunatädil üsna selge.



Nõnda siis, kui Andres kodu poole sõitis, otsustas ta kõik kolm käsile võtta: Pearu, Mari ja saunatädi. Pearuga oleks ta kas või täna arved õiendanud, aga see oli saksatuppa pugenud ega näidanud hiljem enam nägu.



Mari peapesu algas järgmisel päeval. Aga juba öösel oli see märganud, et Andrese sisse midagi on läinud: ta pööras asemel Marile selja ja mässis enda nõnda vaiba sisse, et Marile teda ei jäänudki, tema pidi kasuka katteks võtma. Pealegi oli Mari juba eelmisel ööl mingit halba und näinud. Halb uni ei või kunagi head tähendada, arvas Mari, ja sellepärast ta aina ootas, et millal see kätte tuleb, mis tulema peab.



«Kus on see laul?» küsis Andres Marilt äkki.



Mari! läks kogu keha nõrgaks. Pärani silmi vahtis ta Andresele otsa, ilma et oleks sõnagi suust saanud.



«Ma küsin, kus on see lorilaul, mis saunatädi tõi?» küsis Andres uuesti.



«Ah siis saunatädi» hüüdis Mari nüüd ja märkas alles peale seda, et ta juba kõik oli üles tunnistanud. Ometi oli ta mõelnud salata, maksku mis maksab.



«Kas saunatädi või mitte saunatädi, aga kus on see laul?» nõudis Andres.



«Mul pole ju teda,» lausus Mari ja nüüd kahetses ta, et ta laulu polnud ära põletanud, sest siis oleks võinud ta Andresele puhtsüdamlikult vastata.



«Ära valeta!» karjus Andres. «Kus ta on sul?»



«Aidas,» ütles Mari nüüd.



«Too ta seia, too minu kätte,» käskis Andres.



Mari läks aida poole. Polnud ta üsna surnud ega ka päris elav. Pikkamisi ja tapetult läks ta, nagu viiks ta oma pead pakule. Ainuski silmapilk veel elada! Veel seda jumala ilma näha! Ise kordas ta kuuldavalt: «Mis teha, mis teha?» Aga kui ta laululehe oli kangarullide alt välja võtnud, tuli talle äkki päästev mõte: ta läheb ja ütleb Andresele, et nagu laul talle salaja oli toodud, samuti on ta ka salaja ära viidud – teda pole enam kuskil. Ise tegi aga paberilehe laiemalt lahti, et oleks õhem, ja pistis ta siis suure ja raske liharaiumise paku alla, mis seisis aida nurgas. Tulgu Andres ja otsigu, kui tahab! Endal hakkas tal äkki nii hea meel, et peaaegu kippus naer peale.



«Noh, kus on?» küsis Andres, kui Mari kambrisse astus.



«Ei ole,» vastas Mari. «Kus ta siis on?»



«Ei tea, kus! Ära võetud!»



«Sa valetad!» karjus Andres. «Too paber välja, ehk muidu ... »



«Usu, Andres, tõepoolest ei ole,» kinnitas Mari ja jutustas siis, kuidas ta laulu ühel päeval kiriku lauluraamatu vahelt leidnud ja tema kangarullide alla peitnud, kust ta niisama saladuslikult kadunud, nagu ta esiteks oli ilmunudki.



Andres kuulas ja jäi peaaegu uskuma. Aga siis tuli talle uus mõte.



«Millal sa selle laulu leidsid?» küsis ta.



«Mitte ammu, mõne päeva eest,» vastas Mari ebamääraselt.



«Sa lugesid teda?»



«Vaatasin, heitsin silmad peale, oli hirmus segaselt kirjutatud,» vastas Mari.



«Soo,» ütles nüüd Andres, «või sina peitsid seda laulu ja ei lugend. See on vale. Ütle, mis seal oli kirjutatud.»



«Ei mäleta änam.»



«Tuleta meelde, loe ette, ma tahan ka kuulda.»



«Peast ei mäleta,» ajas Mari vastu.



«Pead mäletama ja mäletadki, kui nii kaua oled teda lugend.



Kust sul muidu korraga need mured, perenaise mured tulid, ainult lorilaulu lugemisest. Noh, hakka peale! käskis Andres karmilt. Ja kui Mari vaikis, küsis ta ähvardavalt, nagu räägiks ta väikese lapsega: «Noh, kas tuleb juba? Saad sa juba kord hakkama, ma ootan.»



«Ma ei mõista ju peast,» lausus Mari paluvalt.



«Küll mina su mõistma panen,» vastas Andres kurjalt, otse õelalt. Hääles ja toonis kõlas halastamatus ja julmus. Ta võttis parema käega rihmaotsast kinni, astus Mari ette ja küsis: «Kas loed või mitte? Ei või jaa?»



«Ei loe!» karjus Mari nüüd nuttes vastu. «Niisukest lori ja roppust ei loe ma sinule ega lastele ette, löö või maha, kui tahad!»



Andrese käsi tõusis kahekordse rihmaga lae alla, aga enne kui ta jõudis langeda, pistsid kõik lapsed, olgu Krõõda või Mari omad, nagu ühest suust lõugama ja jooksid Mari ümber kokku, nagu tahaksid nad teda ähvardavate hoopide eest kaitsta. Väike Annugi roomas oma kasuema juurde, nagu oleks ka teda siin vaja. Ja Mari nagu ei pannudki enam Andrest ega tema kavatsust tähele, vaid ta kummardus laste poole, kus tal esimesena ei tea miks pihku puutus peremehe ainus poeg.



Mari selg oli küll parajasti vimmas, et pole muud, kui läigita rihmaga küürule, aga ometi ei löönud Andres. Seisis muidu niisama naise ees, nagu vaataks ta tema askeldust lastega, laskis siis käe langeda, viskas rihma uuesti varna ja läks tagakambrisse.



Imelikult mõjus see Marisse. Ta tundis: temal oleks kergem olnud, kui Andres oleks löönud. Nüüd oli millegipärast raskem. Ja ta isegi ei teadnud, miks ta üles tõusis, aita läks, raiepaku alt paberi võttis ja selle tagakambrisse Andrese kätte viis – sõnagi lausumata.



«Kust sa ta nüüd välja võtsid?» küsis Andres. Ja kui Mari midagi ei vastanud, ainult nuttis, lisas ta juurde: «Eks sa ka muidu ei kuula, kui ikka kurjaga.»



«Mitte sellepärast, vaid et sa mind laste ees ei löönd,» ütles Mari nuuksudes ja läks eeskambrisse laste juurde.



Andres mõtles naisele otsa vaadata, aga ta nägi teda ainult selja tagant ja ta vahtis talle veel siis järele, kui enam midagi näha polnud. Viimaks tegi ta paberi lahti ja luges, luges hoolega, nagu oleks see mõni uus palveraamat. Ja kui himu lugemisest otsa sai, kiskus ta paberi pisikesteks tükkideks. Siis läks ta eeskambrisse ja küsis Marilt:



«Miks sa teda mulle kohe ei näidand, kui leidsid?»



«Kartsin, ei julgend,» vastas Mari silmi pühkides. «Mõtlesin, ei tea, mis teed.»



«Aga miks sa siis nüüd esteks vastu ajasid?» päris Andres edasi.



«Kartsin veel rohkem kui enne. Seal on minu kohta nii hullusti sees.» Mari sõnad lämbusid pisaraisse.



«Oled ikka ka,» ütles Andres. «Selle rumala lorilaulu pärast teed sa nõnda. Oleks sa kohe näidand, poleks midagi olnd, isegi naerda oleks saand.»



Nõnda seks korraks lõppeski. Aga Mari süda ei saanud rahu. Õhtul asemel, nagu lepituseks, jutustas ta Andresele kõik kuni peensusteni, kuidas ja kuhu ta laulu peitnud ja kuidas ta selle täna lihapaku alla pistnud. Aga Andresele ei meeldinud nähtavasti Mari enesepaljastus, sest ta ütles:



«Sa teed neid asju nõnda, nagu oleks sa ikka alles sauna–Mari. Iga tühise asja pärast vaevad oma südant ja mängid minu ees peitust. Krõõt nõnda ei teind.»



Need olid rasked sõnad ja Maril olid nad rasked unustada. Sest tegi mis ta tegi, rääkis mis ta rääkis, ikka mõtles ta iseenda kui sauna–Mari peale ja püüdis arvata, kuidas oleks küll praegusel korral talitanud Krõõt.



Enese alaväärtust tundes käis ta nagu ennegi nukral meelel Vargamäel ümber, nagu oleks tal siin perenaisena tõesti raskem elada kui teenijana või saunanaisena.





XXIV


Ometi polnud ka saunanaise põli Vargamäel kerge. Seda võis saunatädi elust iga päev tundma õppida. Tippis teine kärmesti ja kärmesti sauna ümber, ja kui mahti sai, lippas siin–seal ümber ning kandis keelt, sest see oli ainuke asi siin ajalikus elus, mis tõeliselt huvi pakkus ja närve kõditas. Lõksutas teine Marist, Jussist ja Andresest, kuni jutulõnga otsad kõik viimase kätte sattusid. Aga kui see oli Mariga oma asjad õiendanud, nõudis ta saunatädi üles ja andis talle niisuguse peapesu, et see ei osanud kolmegi lugeda. Aga sellestki polnud Andresele küll, sest kui saunatädi hakkas nutetud silmadega perest alla minema, ütles talle peremees:



«Saada Madis ülesse.»



«Ah Madis või? Mis siis temast?» küsis eit.



«Põle sinu asi,» vastas Andres, «käsi ta ainult ülesse tulla.»



«Ega peremees ometi selle minu asja pärast?» küsis eit hirmul.



«Mis siis muud?~ küsis Andres kurjalt vastu.



Nüüd hakkas saunatädi suure häälega nutma, nii et nutt pere lastessegi hakkas.



«Pai peremees,» palus eit, «tee muud, mis teed, pane päivi juurde, kui arvad, aga ära ütle minu vanamehele. Kui tema sellest kuulda saab, peksab ta mu vaeseomaks, lööb maha hoopis ja mu elu tuleb siis sinu hinge peale.»



«Tulgu!» vastas Andres kalgilt. «Jussi olen ma sinu rääkimise järele muidugi juba poond, eks ma või siis ka sinu hinge võtta, üks hing ees või taga, sest põle ühti.»



Ei aidanud palved ega pisarad, eit pidi alla minema ja vanamehe üles saatma.



Väljas kohtas tädi Marit, keda ta tänini igal parajal silmapilgul ja paigal oli lõhnanud, temast kui mehetapjast ja abielurikkujast kõigil kõrvad täis puhunud, aga nüüd pidi ta teda ometi ise oma suuga paluma. Ehk jõuaks tema Andresesse pehmendavalt ja lepitavalt mõjuda, mille tagajärjel ka tema vanamees pärast leplikumalt perest alla tagasi tuleks.



«Ega ma siis halba põle reakind, muidu niisama,» nuttis tädi Mari ees. «Sa ehk oled ka pahaks pand selle Jussi pärast, aga mina põle ei sinust ega temast midagi halba. Olen vahest ainult moka otsast suudmööda nimetand, et oli ja elas teie, näh, meie juures saunas ja siis tegi sihukese hullu asja iseendaga ära. Tegi teine selle laudatagusegi kõik na halvaks, vahi alati, silmad püsti peas, kui sealt mööda lähed. Peremees, kallis, võttis küll selle kurja kuuse maha, kännugi juuris välja ja istutas asemele pihlaka, aga ega see põle ainuke kuusk, kus oksad, kõigi kuuskede asemele põle veel pihlakaid pandud. Aga peremees on nüüd minu peale kuri, nagu oleks mina Jussi surmas süüdi, on ju teisest kahju, oli nii tubli töömees. Või siis mina Jussilegi kedagi, muidu reakisime vahel, aga tema, hull, tegi kohe sihukese tembu. Tema ei mõistnud nalja, aina tõsi taga. Keegi ei uskund, et temal ikka nii tõsi taga, oli ju muidu teine nii tasane ja vaikne, nagu põlekski ta mees. Lehmalüpsmisegi õppis teine ära. Läksin vahel lauda juurde vaatama, aga juba tema seal – kükitab lehma all, tõmbab, silgutab. Ma mõtlesin juba siis, et tule ime appi, mis see küll peaks tähendama, mees kükitab lehma all. Aga näe, mis see tähendas. Niisukesed asjad ei tähenda kunagi head. Ja nii naljakas oli ta ise selle juures, et ei tea kohe, kas nutta või naerda. Vesi tuleb silma, kui vahel tema peale tagasi mõtlen.»



Saunatädi pühkiski silmi. Ka Mari silmad kippusid niiskeks. Aga tädi ei võinud ta kuidagi aidata, sest Andresele ei julgenud ta tema heaks sõnagi lausuda. Nõnda tuli Madis peresse ja kuulas siin Andrese sõitlemist, miks ta oma eide suud ei talitse.



«Ma'p teagi sest asjast midagi, kuulen peremehelt esimest korda,» vabandas Madis.



«Nüüd siis tea, et kui see veel millalgi kordub, siis lähed saunast ühes oma eidega,» ütles Andres. «Ennem lasen ma sauna tühja seista või pistan talle oma käega tule otsa, kui et niisukest lõksutamist kannatan. Mine kiriku või kõrtsi, pea pulmi või varrusid, aina kuula sinu eide plära, kõigi kõrvad puhub ta täis.»



«Kui ma siit alla lähen, ei ta siis änam oma suud paota, peremees,» ütles Madis. «Aga sauna ära maha põleta, parem lase meid ikkagi Vargamäel edasi elada. Ja kraavitööd ära ka teistele anna, olen tänini kaevand, las kaevan ka edasi.»



«Hea küll,» vastas Andres leplikumalt, «aga siis lõpeta oma eide lõugutamine.»



«Küll mina selle lõpetan, peremees,» kinnitas Madis ja kobis peretoast välja, et alla minna. Aga juba ammugi polnud keegi näinud, et sauna–Madisel perest allaminekuga nii kiire oleks. Nagu oleks tal tuli taga. Ka eit pani seda läbi sauna–akna tähele



«Vanamoor, mis sa oled pererahva peale reakind?» küsis Madis sauna astudes.



«Ui aeg!» hüüdis eit vastu. «Mina pererahva peale?»



«Seda sa sahetasid siin oma Jussiga, nüüd tahtis Andres meid saunast välja ajada,» ütles vanamees.



«Või kohe saunast välja!» hüüdis eit ja lisas alistunult juurde: «Pererahva asi, kes sinna midagi võib. Ühe ajavad kuuske, teise kuuse alla, muudkui sina virele ja kannata.»



Seda ütles eit halvasti, ta isegi tundis seda, aga mine võta sõna sabast. Madis võttis üsna asjalikult pükstelt rihma ja pani selle kahekorra kokku, ja ilma et ta veel ainustki sõna oleks raisanud, hakkas ta eidele andma.



«Ah ikka veel hambad kihelevad!» siunas ta ise. «Keda on pererahvas kuuske ajand? Vaata, et sa ise seda selle Jussi–tössikesega ei teind, aina lõksutasid ja lõksutasid, aina nimetasid talle Marit ja Andrest, kuni ta kui marukoer ümber hulkus, saba longus, silmad hallid. Kas pead hambad rahu? Kas jääb meelde?»



Aga eidel olid enne palved lahti, kui vanamees polnud veel kordagi nokanud. Ta tõotas igavesest ajast igavesti rääkimisegi unustada.



«Kasvagu keel mul suulae külge,» ütles ta.



Jussi, Andrese ja Mari nime ei lubanud ta enam kunagi suhu võtta. Ta tahab nõnda elada, et nemad, kaks vanainimest, võiksid rahuga Vargamäe saunas surra.



«Me võimegi siin auga surra,» ütles Madis, «sest Andresel on nii palju kraavi kaevata, et jätkub minu eluks, tapa ennast kas või kraavikaevamisega ära. Ja sina, raip, lähed niisukese peremehe peale õpetaja juures keelt kandma, sina sahetad Laulu–Lulluga, selle heina– ja klaasisööjaga! Kus su aru on? Ega Andres ometi Pearuks ole, kes teeb ja unustab. Tema kannatab, kannatab ja siis korraga – lööb lihtsalt maha, pistab kas või oma käega punase kuke saunaräästasse. Tema ei hooli. Ta ise ütles mulle kord Pearu kohta, kui see tema karjamaale vett paisutas, et: annaks teisele, litsile, kere peale, aga pärast löö teine, ligund, südametäiega maha, mine teise pärast veel Siberi. Niisuke mees on Andres. Ja hoia oma nahk, et sa minu sõnu kohe ei jookse edasi laterdama, siis tuleb pannal,» ähvardas Madis.



«Sa andsid juba täna viimased korrad pandIaga,» nuttis eit.



«Ega siis paljas rihm sinu vana naha peale änam hakka,» vastas vanamees asjalikult.



Eit nuttis ja hädaldas:



«Nii on see saunanaise elu, ei tohi pererahva nimegi suhu võtta, siis on sul rihm küürul. Võtaks see ja teine niisukese meheroju, nagu see Juss oli! Ei mõista muud teha, kui ennast puua! Ja mina aitasin teda veel pesta ning riidesse panna! Ptüi! hauapõhja talle veel järele. Reostas sauna ära, mädand!»



«Eit, jäta see Juss hauaski rahu, saunas olid muidugi ta ümber nagu munas kana,» ütles vanamees.



«Eluotsani mõnan teda hauapõhja,» vastas eit. «Tema, raipe pärast pidin ma sinu käest peksa saama ja viimased korrad veel pandlaga!»



«Oled ennegi saand ja ikka lõugade pärast,» ütles Madis.



«Miks see suu mulle on siis loodud, kui ma teda tarvitada ei tohi?» küsis eit.



«Pane tähele, vanamoor, pannal tuleb veel täna,» ähvardas vanamees. «Ennem näen vaeva sinu peksuga, kui et lähen omale uut ulualust otsima.»



Nüüd vaikis saunatädi. Aga mõttes siunas ta Jussi, Andrest ja Marit edasi. Heldene taevas, kui õelad on inimesed! No mis nad temast, vaesest vanainimesest, ometi tahavad? Poogu end üles või elagu peres, aga lasku ka temal elada. Kas on tema kellelegi halba soovinud, on tema kellegi vastu kurja südames kandnud? Mis võib tema sinna parata, kui ta sest päevast saadik, kus Mari oma rinna perepojale suhu pistis, teda enam kannatada ei või. Aga missugune teine saunatädi võiks seda kannatada? Ei keegi! Jumala eest! Saunatädi nägi oma silmaga, kuidas poiss Mari rinna otsa pandi, ja sest saadik on tema sõprus Mariga läinud.



Ka Andrese väärtus on tädi silmis sest saadik langenud, kui ta Mari endale naiseks võttis. Mõni aeg Mariga elada ja siis ta uuesti tädi juurde sauna saata, sellest oleks tädi aru saanud, see oleks talle isegi meeldinud, aga Marist perenaine teha, Mari ära võtta, temaga õpetaja juurde ja altari ette minna – seda ei saa saunatädi Andresele andeks anda. Ah siis Vargamäele ei olnud paremat perenaist tulemas kui Mari? Oleks võtnud ükskõik kelle, aga mitte Mari.



Nõnda olid saunatädi arvamised pererahva kohta ja need arvamised olid õiged. Aga vanamees ei saanud neist aru, nii väga kartis ta Andrest. Sellest ei saanud jälle eit aru. Oleks tema oma vanameheks, siis kardaks tema ükskõik keda, aga Andrest nüüd enam mitte mingi hinna eest, ajagu ta või neid Vargamäelt minema. Mõni mees ka, keda karta, ei saanud endale paremat naistki, võttis Mari. Mis on Mari? Kui tädi võiks, kui ta tohiks, siis ütleks ta Marile endale suu sisse, mis loom ta õige on. Aga tädi ei tohi, sest ta kardab oma vanameest, kes kardab Andrest, nõnda et tädi isegi nagu Andrest kardaks, oma tahtmise ja parema arusaamise vastu. Ja mis kõige hullem: tädile tundub vahel, et ta peaks Maritki pisut pelgama, muidu läbi ei saa. See teeb elu hirmus raskeks ja tuleviku tumedaks.



Aga tumedad pole päevad ainult saunatädil, vaid ka ülal peres. Andres ja Mari on sõnakehvad ja nende näod on tõsised, nagu poleks nad oma eluga üsna rahul. Tuimalt omaette nohiseb ka sulane–vanapoiss ja lausub vaevalt kellelegi lahkema sõna. Nõnda on ta kodus kopitsedes, pastlaid lappides, hobust rakendades või reel pikutades, kui ta läheb heinu või hagu tooma. Ei laulu ega naeru. Vilegi oleks tal nagu suhu ära kuivanud. Ainuke, kes koeraga ukse ees vahetevahel jändab, temale kõrva huilgab, nii et ta pahaendeliselt ulguma pistab, on noor sõstrasilmaline tüdruk. Aga tema vallatusis nähti Vargamäel nagu midagi kurja.



Alles kevade poole, kui sama tüdruk teiseks aastaks jäi ja kui tuli uus sulane, noor, pikk ja sihvakas poiss – alles siis tekkis ka Vargamäe Eesperes rõõmsam ja lõbusam meeleolu. Oli kuulda vilet ja naeru ning ennatut kilkamist.



Pererahvasse endasse see suurt ei puutunud, kuid neil olid omad asjad, mis lahutasid meeli. Nimelt sündis Maril Andresega esimene laps, ja pealegi veel poeg. Andres ei öelnud küll midagi iseäralikku, aga Mari märkas tema pilgust ja näoilmest, et ta on pojaga rahul. Sõnagi kulutamata mõistis naine, et ta poja tõttu mehe silmis on võitnud. Ainuke, mis Marile muret tegi, oli see, et poiss oli nääpsuke ja nõrgake. Päris ime kohe: Jussi lapsed olid hoopis tuiakamad, ja ometi – mis oli Juss Andrese kõrval. Laps oli juba mõne kuune, kui Mari julges sellest Andresegagi juttu teha. Aga see lohutas ema, öeldes:



«Pole viga, peremees kasvab ees terve ja tugev, Innu võibki nõrgem olla. Aga vaata, kui suured ja eredad silmad teisel, tuleb tark poiss, saab koolmeistriks või kirikuõpetajaks.»



Mari naeris rõõmu pärast, et Andres nende esimesest pojast nii suuri asju räägib. Aga mitte ainult Andres ise ei rääkinud nõnda, vaid ka poisi ristiisa Hundipalu Tiit. Tema ei läinud kunagi Vargamäelt muidu mööda, kui astus ikka kas või silmapilgukski sisse oma ristipoega vaatama. Need külaskäigud tõid Marile palju rõõmu, sest Hundipalu Tiit oli kõrvenurga arukamaid ja lugupeetavamaid mehi. Tiiduga juttu ajades kasvas Mari nagu saunast ikka kaugemale ja nihkus aegamööda tõeliselt kohaomanikkude õhkkonda.



«Hoia aga teda hoolega,» rääkis Hundipalu Tiit Marile. «Tarkuseks põle rammu tarvis, aga tarkusest on meil rohkem puudu kui rammust. Kui temast kord õpetatud mees saab, siis pistab ta meid kõiki ühes meie suure rammuga kotti. Ja Vargamäe peaks ometi jõudma ühtegi poega koolitada, kas või Tartu suurkooli saata.»



Mari säras õnnest niisuguseid sõnu kuuldes. Küll ei mõistnud ta kõike, mis Hundipalu Tiit rääkis, aga nii palju taipas ta ometi, et räägitakse millestki suurest ja ilusast, millestki peaaegu võimatust, mis ülendas nagu teda ennastki pisut selles Vargamäe igapäevsuses.



«Kui siia suurde kolusse ka midagi sisse ei mahu,» rääkis Hundipalu Tiit, näidates poisi suurele peale, «kuhu siis veel peaks mahtuma.»



«Ainult kui aga kael kasvaks, et hakkaks pead kandma,» arvas Mari, püüdes targas jutus ka sõnakese kaasa lausuda.



«Küll kasvab, kui poiss süüa saab,» julgustas Tiit. «Ega ta nii peeneks jää.»



«Kes seda enne näind, et lapse kael nii peeneks jääks, nagu ta sündides on,» arvas ka Andres.



Juba Indreku varrudel oli Hundipalu Tiit tema koolitamisest rääkinud. Aga siis oli Oru Pearu temale vastu vaielnud ja pärast lapse emale purjus peaga õpetuseks öelnud:



«Kallis Mari, armas nuabri perenaine, rahu olgu Jussi põrmule seal surnuaia nurga taga. Uamen! Aga ära kuula sina seda va Hundipalu Tiidu juttu, sest kirjutud on: sina ei pea mitte hunti paluma, vaid valvake ja paluge, et teps ei tuleks kiusatus. Aga Hundipalu Tiit kiusab sind, kallis Mari, ja Andrest, sinu vänget vanameest, sest tema tahab poisist teha varga, puht–hobusevarga, kelle vald lubab ää Siberi. Jah, liha on küll valmis, aga vaim on nõder, nagu on kirjutud minu hinge suu läbi pühakirja raamatusse. Sest ma olen pisut purjus, oh Issand, ja anna andeks meile meie võlad! Nii siis, kui ära öelda, kallis Mari ja armas nuabri eit, valva poissi ja hoia teda Tiidu ning Andrese eest, sest nemad ihkavad tema hinge, Hallelooja! Uamen!»





XXV


Mariga esimese lapse saanud, tundus Andresele, nagu algaks ta oma elu uuesti. Ometi oli Vargamäel alles kõik vana. Uued kambridki polnud enam kuigi uued ja neid ei tulnud enam keegi uudishimus vaatama, sest leidus ju ümbruskonnas talusid, kus juba uuemad, suuremad ja valgemad eluruumid olid kui Vargamäe Andresel – nii ruttu veeres aeg ja muutus elu.



Talus sibas nüüd seitsmehingeline lapsekari: Krõõdalt kolm tütart – Liisi, Maret, Anna – ja poeg Andres; Marilt poeg Indrek ja peale selle veel Jussi lapsed – Juku ja Kata. Nõnda siis võis selle poolest Andrese süda üsna rahul olla: Vargamäele tulles oli ta lapsi tahtnud, ja neist polnud, jumal tänatud, puudu.



Andrese ja Krõõda ning Jussi ja Mari lapsed, olgu pojad või tütred, olid kõik tublid ja terved. Tulid küll vahetevahel haigused – sest kus siis lastelises peres ilma selleta saab –, aga need raputati nagu halb uni ihuliikmeist. Ainult köhast, kurjast, ei saadud igakord nii kergesti lahti ja siis oli kuulda, nagu raiutaks Vargamäe Eesperes aina puid. Peamureks oli – et jätkuks, mis lastele hamba alla panna, sest suud jahvatasid neil hommikust õhtuni. Mõni ajas isegi südaööl silmad asemel lahti ja painas emalt süüa.



Ainuke, kes oleks nagu teisiti loodud, on väike Indrek kiigus. Aga küllap hakkab ehk temagi viimaks kaela kandma, las aga Mari turgutab teda. Et see väike kõige nääpsukesem on, siis paistab vahel, nagu ei näekski Mari teisi lapsi, aina hoolitseb aga Indreku eest. Ongi temaga suurem häda, kui teistega nii vanalt on olnud. Ikka on teine pirin, nagu oleks tal midagi viga: või puudu, ei anna teine õieti rahu ei ööl ega päeval.



Liisi, kes peab teda kiigutama ja hoidma, ning Maret, tema abiline, on poisist surmani tüdinud, sest ta ei rahuldu ju millegagi, sea teda nii või teisiti. Ehk kui ta veel otseteed karjuks, siis oleks teine asi, sest siis tuleks ema. Aga ei, ta on ainult rahutu, kögiseb ja piriseb. Ja et lapsest silmapilgukski vabaneda, ei jää Liisil ja Maretil nii mõnigi kord muud pääseteed, kui peavad teda vahetevahel näpistama – mitte väga kõvasti, sest siis jäävad märgid järele, aga ikkagi peab, muidu ei saa kuidagi. Näpistamist kannatab aga Indrek naeruväärt vähe, nagu arvavad Liisi ja Maret, kes ainuüksi on pühendatud lapsehoidmise ametisaladustesse. Kussuta ja äiuta teda niipalju kui tahad või lase kiigu vibu otsal kas või vastu lage käia, nii et laps aina hüppab, see midagi ei aita, ikka lõugab teine, kui pisutki teda näppudega puudutada.



Iga kord, kui laps nõnda lõugama hakkab, ilmub ema, võtab lapse väheks ajaks oma sülle ja vabastab hoidja, kes pistab silmapilk minema, nagu oleksid tal kurjad vaimud kannul.



«Ää sa kaugele jookse, mul on sind varsti tarvis!» hüüab Mari hoidjale järele, aga vaevalt paneb see neid sõnu tähele. Kaua peab ta pärast hoidjat hõikama, enne kui see tuleb.



Hoidjal on vaheajal hirmus palju tähtsat toimetada. Eelkõige peab ta tulist ja tuhat mööda tänavat alla koplisse kupatama, sest seal on laste ühine majapidamine, millest osa võtab ka karja–Atu. Seal on murul kogu Vargamäe oma põldude, niitude, saarte, soode ja rabadega, jõgigi jookseb kuskil vinta–vänta, aga see on sügav ja pehmete, kõikuvate kallastega, nii et temast peab eemale tõrjuma loomad ja lapsed.



Koplid ja tänavadki on seal laste Vargamäel. Ei puudu ka piirid, kupitsad, ristikivid, kraavid ja soosillad. Elab seal kaks perekonda, meie– ja teisepere, kes alatasa riius ja vihavaenus. Häda sellele sarve– või kabjakandjale, kes julgeb üle piiri minna teisepere krundile, kohe on kinnivõtmine, kohtukäimine, trahvimaksmine – kasetohust valmistatud rahadega, Ümmarguste ja nurgelistega, millel numbrid peal ja kõik.



Loomi on aga mõlemas peres päratu hulk ning nii mõnedki neist ajavad aedu maha või kargavad kraavi. Aiaajamiseks on kõige maiam suur kirju sõnn, muudkui möirgab teine aga Atu, Liisi või Mareti suu läbi, ammub, vajutab rinnaga aiale ja see langeb kokku, nagu oleks ta tõepoolest ainult lepapilbastest tehtud. Sauna küüt, see sinder, on kange üle kraavide hüppama, nagu polekski teine õige kariloom, vaid elus kits. Isegi jõgi ei pea teda, ujub läbi, nina aga teisel vee peal ja puhutab.



Sellest teab karja–Atu otse imeasju jutustada. Tema'p see meistergi on, kes on asutanud kopli suure kivi äärde murule kogu selle tibatillukese Vargamäe meie– ja teiseperega. Tema tehtud on hooned (suvise keedukoja moodi), karjaaiad, tänavad, mets karjamaal, kased heinamaal. Tema meistriteosed on ka kõik need pudulojused, sõra– ja kabjakandjad, kes ammuvad, möirgavad, määgivad ja hirnuvad laudas, karjaaias, tallis, tänaval ja metsas, aga ikka Atu enda, Mareti või Liisi suu läbi. Ühel hobusel ja suurel härjal on isegi jalad all ning linased sabad taga. Need on kopli–Vargamäe au ja uhkus. Aga need ei taha muidu hästi püsti seista, kui peab jalad maa sisse vajutama. Seda peab aga parajasti tegema, muidu tulevad loomadel jalad alt ära, kui neid hakatakse maa seest välja tõmbama. Õiget mõõtu tunneb ainult Atu, pisut ka Liisi, aga Maret paneb loomad ikka nõnda seisma, et jalad kõik otseti maa sisse jäävad, kui looma tahad liigutada.



Peaaegu iga päev, kui Atu karjaga metsast tuleb, koliseb tal uusi loomi taskuis ja leivakotis – kõik aina suursugused mõisapullid ja peened sõiduhobused, kes elavad toredates tallides. Neid viimaseid ehitab Atu lõuna ajal, kui kari kodus. Küll käsib perenaine temal natukeseks magama heita, sest muidu ei saa teda hommikul kuidagi lakast maha, aga pole parata, poisil ei jätku aega magamiseks: kogu kopli–Vargamäe ootab korraldajat, ehitajat, kavatsejat. Liisist, Maretist või Annist kui tütarlastest pole suurt asja, sest neil puudub arusaamine tõsisest «rehnutipidamisest», Juku on aga selleks liiga väike. Nõnda lasub karja–Atu õlgadel kogu suur mure, mis on seda suurem, et mõnikord nagu laastav keerdtorm Vargamäest üle käib, olgu Liisi ja Mareti kurja vallatuse või mõne rõngasnina näol. Siis tuleb kõik uuesti ehitada Ja ainult Atu teab, kui suurt vaeva see nõuab.



Niisugune on see tähtis paik, kuhu lapsehoidja nii tulist ja tuhat lippab. Peab järele vaatama, mis on uut kavatsetud, uut tehtud. Issand jumal! Kui ometi aega oleks koplis istuda, Atu meisterdatud loomi karjatada, lehmi lüpsta, sõnne sarvipidi kokku lasta, hobuseid jooksutada ja talveks neile heina teha! Aga enne kui veel õieti saad tööle hakatagi, kostab juba hüüdmine, kord–korralt ikka kõvemini, ikka käskivamalt ja kurjemalt. Ei aita muu, kui jäta kogu töö ja toimetus jumala hooleks ja katsu, et jällegi saad lapse juurde.



See on hirmus, kui vähe on kõigil arusaamist kopli–Vargamäe rõõmudest ja muredest – ükski ei pane neid mikski. Kõik arvavad, et nende asjad on hoopis tähtsamad – et nende asjad on ainukesed tõsised ja tähtsad asjad. Aga Liisi ja Maret lohutavad end sellega, et ükskord saavad ka nemad suureks ja siis teevad nad, mis süda kutsub: mängivad kas või päevad otsa, kogu suve koplis Vargamäed ega lase endid kellestki segada, mingu päris–Vargamäe kas või tükkideks. Nad teevad siis koplisse suure–suure Vargamäe, võtavad poole koplit tema alla, teevad talle tugeva aia ümber – muidugi ühes karja–Atuga –, nii et sead, lambad ega veised enam sinna tallama ei pääse, ja istutavad siis sinna päris juurtega puud, ainult väiksemad kui harilikud puud.

Aga nüüd pole parata, peab minema, kui ema hüüab, ehk küll süda sees aina valutab. Ööselgi vahel on Liisil ja Maretil rind täis kuuma tuska oma kopli–Vargamäe pärast, nagu oleks see neil tõeliselt olemas. Sellepärast on nii raske jännata tüütavalt piriseva Innuga.



Mari isegi tundis, et Indrekuga oli raskem kui teiste lastega. Andres ja Kata väsisid õhtuks sedavõrd, et nad jäid magama, nagu oleks neile rondiga pähe löödud, suuremaist lastest rääkimata. Nõnda lamasid nad hommikuni, kus silmaluugid uuteks askeldusteks avanesid.



Indrekul oleks nagu linnu–uni. Öö jooksul ärkab ta mitu korda ja äratab ka Mari, sest temalgi oleks nagu linnu–uni. Vaevalt saab laps ennast liigutada, ilma et ema seda kohe ei kuuleks. Ometi peab hommikul õigel ajal jalul olema, sest kari ootab väljalaskmist, majatöö tegemist. Ja kui oleks veel endine töö! Aga Vargamäel töö aina kasvab. Krõõdal oli kolm last kaelas, neljas juba tappis ta. Maril on neid seitse karjatada ja kasida. Ainuke õnn, et kahest vanemast hakkab juba abi saama, lühendavad emal nii mõnegi jalatäie.



Õhtuti tunneb Mari mõnikord, et luud–liikmed polekski nagu tema luud–liikmed. Ainult hommikul peab nad tahes või tahtmata omaks tunnistama, nad asemelt kokku korjama ja uuesti ikkesse panema – käima aida ja lauda, keldri ja kaevu, kartuli– ja kapsaaia vahet.

Töö on kasvanud ka Andresel, kuigi ligi kümneaastane rähklemine jõudu pole kasvatanud, ennem kahandanud. Peremehe piht oleks nagu pisut juba vimma tõmbunud. Kui Krõõt hauast võiks tõusta ja vaadata, siis ütleks ta vististi, et Vargamäele tulles Andresel niisugust pihta ei olnud.



On kasvanud suude hulk nii toas kui ka laudas, nõudes aina pea– ja kõhuvarju. Pole muud, kui roogi uut põldu ja puhasta rägust uut niitu, muidu pole varsti ei toas ega laudas enam midagi suhu ega silma pista. Andres teebki nii ühte kui teist, on seda teinud kogu aja Vargamäel.



Alguses tegi ta seda nagu mingisuguse eesmärgiga või, unistuse teostuseks, nüüd teeb ta seda juba nagu mõnd harjumust või paratamatut tarvidust – ta ei või teisiti. Ta on sattunud nagu mingisugusesse nõiakeerdu ja siin tallab ta ringi nagu orav rattal puuris.



Kasvab põllu– ja heinasaak, peab loomi juurde muretsema, muretseb ta aga neid juurde, siis tekib varsti vajadus suurema saagi järele, olgu põllul või heinamaal. Nõnda vahetpidamata ja lõpmata. Kasvata kõik kas või kümne– ja sajakordseks, ikka keerled endises nõiaringis. Niipea kui puudutad käega maamulda, avanevad arvamatud võimalused, ainult tööd, tööd – muidu ei sünni midagi.



Andres ei suuda kõike teha, mis Vargamäe temalt loomulikult nõuab, seda mõistab ta ligi kümneaastase rähklemise järel. Vaevalt suudaks seda noor Andreski, kui ta astuks vana Andrese jälgedesse. Ühte tahaks ta ometi: muuta sood loomakandvaks. Tänini pole ta veel sinnamaalegi saanud, sest ikka alles ronivad lehmad tümas ja kisuvad oma jalgu mudast, nagu hoiaks mõni soovaim neil kümne küünega sõrgadest kinni.



Andres usub alles oma jõudu ja tulevikku, sest elatakse suurel majandusliku tõusu ajajärgul. Põllusaaduste hinnad kerkivad ja nõudmine nende järele kasvab. Viinavabrikud nõuavad aasta–aastalt ikka suurema hooga kartuleid ja need kasvavad head. Mehed, kes ei karda kartulikasvatamisega oma põldusid liiga kurnata, saavad oma kohtadest nii palju raha, et kaotavad ise aru ja ajavad selle ka teistel segi.



Andres on tänini kartuliga ettevaatlik olnud. Tema arvab, et kartul aina võtab põllult, aga ei anna midagi tagasi. Aga pikkamisi saab üldine rahahimu ka temast võitu.



«Kui katsuks õige mõne aasta kartulitega,» ütleb ta Marile, «saaks hulga raha, maksaks mõisavõla kinni, siis alles oleks omas talus pärismees.»



Aga need, kel taskud olid krabisevat paberit pungil täis, unustasid sagedasti kohavõlad ja elasid nagu mingisuguses muinasilmas. Raha pidi ju igavesti voolama, sest ikka ajas mõisnik viina ja ikka pidi põld niisama hästi kartuleid kasvatama, pole muud, kui vea viinakeldrisse ja võta ülalt häärberist raha.



Meestel oleksid äkki nagu tiivad külge kasvanud, ei saanud ega saanud kuidagi kodus püsida ja tööd teha või tööväsimusest puhata. Sõideti mööda laatu ümber, sest need olid ainukesed suured pidupäevad. Vedeldi päevade ja nädalate kaupa mööda kõrtse, sest need olid ainukesed lõbupaigad. Löödi raha peale kaarte, ärbeldi rahaga.



Pühapäeviti seisis kiriku juures kõrtsiesine hilja ööni hobuseid täis. Mõnel oli heinavõrk ees, mõni könutas niisama, närides ajaviiteks lasilapuud. Aga peaaegu igal vankril kössitas eideke, olgu noor või vana, ja ootas meest, kes ajas kõrtsis ühiskondlikke asju: lällas leti ääres või seisis keset põrandat, viinaklaas käes.



Kogu kõrts kõmas üldisest vaidlemisest, ärplemisest ja lõõpimisest. Suitsu tõttu, mis oli kibe ja vänge nagu viingi klaasis, ei küündinud silm ühest toa otsast teise. Talvel külmaga katsusid ka eided kõrtsi pugeda, aga nii mõnegi rinnad ei pidanud meeste piibusuitsule kuigi kaua vastu: eided hakkasid läkastama ja vesiste silmadega ruttasid nad õue tagasi.



Kõige suuremad pidupäevad kõrtsis olid kevadtalvel, kui mõisast kartulite eest raha kätte saadi. Hoidku jumal siis mõnd sulasmeest, saunataati või vaest peremeest kõrtsileti ääres mõne rikkaga kõrvu sattumast!



«Mis sa ka reagid, sul põle ju raha,» öeldi talle silmapilk, ja varsti tõmmati rahapung taskust ning virutati letile.



Oru Pearugi oli üks neist, kes palju kartuleid maha tegi ja mõisast palju raha sai. Parajate «semlakkidega» kokku juhtudes sõitis ta vahel päevade kaupa mööda ümberkaudseid kõrtse ümber, jõi, ärples ja riidles, kui vastasest muidu võitu ei saanud. Tema suurus ja mõju aina kasvas ja tema kuulus pisut nagu kõrgemasse ringkondagi. Andres ei olnud tema kõrval «seltskondlikult» midagi, sest tema käis harva kõrtsis ja joomisega ei teinud ta suurt tegemist. See aga oli paratamatu vaesuse märk, sest iga mees pidi jooma, kui tal jätkus selleks raha.



Kui nad Andresega kõrtsileti ees kokku sattusid, läks nende vahel kohe vastastikune nöökimine ja vedamine lahti. Sõnakad mehed olid nad mõlemad ja sellepärast saadi neist palju nalja. Et Pearu kurss viimasel ajal sedavõrd oli tõusnud, siis hakkas ta Andresega samuti rääkima, nagu ta seda oli teinud nende naabruse algul.



«Tahad, ma maksan su, sandi, kinni, mine Vargamäelt ära,» ütles Pearu kord Andresele.



«On sul siis nii kole palju raha?» küsis Andres.



«Ikka rohkem kui sinul, könnil,» vastas Pearu uhkelt. «Tule, paneme välja, kui mees oled.»



«Sinusuguse mehega ei maksa mul hakatagi,» lõõpis Andres vastu.



«Sina, könn!» hüüdis Pearu põlglikult. «Või minuga ei maksa hakatagi? Tule lagedale! Tule jaanipäisele jääle! Sa arvad, et kui sul rammu rohkem, et siis ka raha.»



«Ütlesin juba, et ei maksa sinusugusega jännata, kui paremaid mehi ei ole,» kordas Andres üsna rahulikult, nagu oleks tal tõepoolest jumal teab kui raske rahapung taskus. Ometi oli tema suurustamine ainult sõjakavalus, sest juba alguses oli ta Hundipalu Tiidule märku andnud, et see tuttavailt raha kokku ajaks ja salaja tema kätte toimetaks. Niipea kui Tiit oma ülesande oli täitnud, muutis Andres kohe tooni.



«Kui su paberikrossid taskus nii väga kihelevad, eks tule siis välja, katsume, kes on vägevam, Mäe või Oru,» ütles Andres viimaks nagu pahaselt.



«Krossid!» hüüdis Pearu ja virutas katariina letile. «Pane kõrvale!» käskis ta Andrest.



See võttis oma rahakoti ja otsis sealt sajalise välja.



Silmapilk virutas Pearu esimesele katariinale teise peale. Andres tegi sedasama ja nüüd oli tema oma sajaliste tagavara läbi. Pearu mürtsatas kolmanda sajalise letile, ja kui Andresel kohe polnud panna, ütles Pearu:



«Oled könn mehe kõrval, tunnistajaks terve kõrts.»



«Pea ikka, pea,» vastas Andres rahulikult, «mul peab kusagil veel tagavaraväge olema.»



«Tule välja, kui mees oled!» karjus Pearu.



Andres pusis ja otsis ning mehed ümberkaudu naersid, sest suurem hulk arvas, et Andres teeb Pearuga muidu nalja. Lõpuks aga võttis Andres ometi taskust rahakoti, tegi selle lahti, otsis sealt sajalise ja pani ta kolmandaks teiste sajaliste juurde letile. Pearu tõmbas rahakotist neljanda sajalise: sedasama tegi ka Andres. Nüüd läks asi juba põnevaks niihästi ärplejail enestel kui ka pealtvaatajail. Pearu silmad välkusid juba valgelt: temal oli veel üksainus sajaline tagavaraks. Andres aga ei teadnudki, kui palju tema kotis veel raha on, sest kott polnud ju oma.



«Tule aga lagedale, mis sa kõmmeldad seal!» hüüdis ta Pearule, kui see oma viimase sajalise letile–virutamisega viivitas. «Püksid sõeluvad juba tusti? Kevadel lähed magasiaita?»



Pearu pani viienda katariina virna otsa. Viienda virutas ka Andres ja ütles:



«Tule veel, kui mees oled!»



Nüüd pani Pearu juba kahekümne viielise.



«Könn!» karjus Andres ja virutas kuuenda sajalise teiste peale.



Pearu pani veel kaks kahekümne viielist.



«Könn!» karjus Andres veel kord ja pani seitsmenda sajalise.



Pearu otsis kümnelisi.



«Könn!» karjus Andres kolmat korda ja pani kaheksanda sajalise.



Kogu kõrts aina rõkkas imestusest, ainult Hundipalu Tiit ja mõned teised naersid heasüdamlikult.



Pearu oli löödud. Ta hakkas oma raha letilt korjama.



Andres suurustas. Aga sel silmapilgul avanesid saksakambri uksed ja lävele ilmus Kassiaru Jaska – kahe koha omanik, hobuseparisnik, mõisale härgade ja vilja ostja –, kes laskis oma naist emandaks hüüda ja kunagi perega ühes lauas ei söönud. Ta oli Pearuga suur sõber ja alles täna hiljuti istusid nad üheskoos saksakambris.



Kõik pöördusid Kassiaru poole. Ta ei lausunud sõnagi, seisis saksakambri lävel – palja jalu, igas varbavahes krabisev tuliuus katariina. Peale selle olid tal ka sõrmede vahed sajaliste ja väiksemate rahadega täis topitud.



Kui kõik olid küllalt Kassiaru imetlenud, astus see pikkamisi ja pühalikult saksakambri lävelt letikambrisse. Mehed andsid talle aupaklikult teed. Valitses surmlik vaikus. Mõned olid endal piibunosudki suust võtnud, nagu mõtleksid nad kirikusse astuda või nagu tahaks kirik korraks ka kõrtsi tulla vaatama, et mis siin tehakse.



Kassiaru Jaska astus pikkamisi suure toa läveni, nagu tahaks ta ka sinna minna ennast näitama, aga ometi ei läinud ta sinna, kas suure pori pärast põrandal või mõnel muul põhjusel, kes seda teab. Suure toa lävel pöördus Jaska ümber ja läks saksakambri poole tagasi särgiväel, jalgu mööda põrandat vedades ja kätega imelikult vehkides, et uusi paberrahasid võimalikult kuuldavalt krabisema panna.



Veel tükk aega peale seda, kui Kassiaru Jaska saksakambrisse kadus, valitses kõrtsi suures toas ja letikambris vaikus. Keegi ei pannud enam Vargamäe mehi tähele. Nemad olid mõlemad löödud ja seisid nagu kaks könni leti ees.



Pearu pistis oma raha kotti, jättis välja ainult kümnerublase paberi, süütas selle lambil põlema ning pani siis piibule tuld, popsides teist seni, kuni kõik raha oli põlenud. Siis läks ta Jaska järel saksakambrisse ja tegi seda niisuguse näoga, nagu oleks ta üksipäini kõrtsis: kõik muu on tuhk ja tolm, mille peale ei maksa aevastadagi.



Ka Andres pani oma raha kotti ja pistis selle tasku.



Võõra raha toppis ta teise kotti ja hüüdis siis valjusti:



«Hundipalu, säh, võta oma raha, anna meestele tagasi, sa tead, kelle see on!»



Alles nüüd mõistsid kõik, et Vargamäe Andres oli lõõpinud, kuna aga Pearu tõeliselt oli ärbelnud. Ja ei teatud, kellest rohkem pidada, kas Pearust, kes kümnerublasega piipu süütab, või Andresest, kes oskab nii rumalat nalja heita. Aga vist olid kõik kõrtsilised kõrtsmikuga ühes nõus, kui see üle leti sülitada lirtsas ja läbi hammaste kiskus:



«Litsid mehed need Vargamäe omad!»



Kassiaru Jaska nime ei tihanud keegi suhu võtta.



Kõrtsmik vaikis temast, nagu oleks ta mõni puutumatu pühadus, mis pühitseb kõrtsigi jumala meelepäraseks asutuseks.



Äkki avanes saksakambri uks ja lävele ilmus Oru Pearu. Ka tema oli nüüd vestiväel ja kapukates.



«Kõrtsmik!» hüüdis ta.



Viivitamata kuulas kõrtsmik käsku ja läks saksakambri uksele.



«Anna kõrtsile toop viina!» kostis saksakambrist Kassiaru Jaska hääl.



«Minu poolt pool!» hüüdis Pearu.



Kõrtsmik läks leti taha tagasi ja teatas pühaliku näoga:



«Kassiaru isand laseb kõrtsile toop viina anda ja Oru Pearu poole.»



Nagu nõiaväel võtsid mehed piibud hambust ja pühkisid suud.



Kõrtsmik kallas viina klaasidesse ja mehed hakkasid rüüpama. Vähe oli neid, kes leti äärde ei läinud. Nende väheste seas olid ka kõrvenurga mehed – Vargamäe Andres ja Hundipalu Tiit.



Aga veel polnud viin otsas, kui Pearu uuesti ukselävele ilmus kõrtsmikku kutsuma. Ja kui see leti tagant jällegi saksakambri uksele ilmus, kostis seest:



«Kõrtsile toop viina!»



«Minu poolt pool!»



Veel suurema hooga hakkas kõrtsmik klaase täitma, mehed veel suurema hooga rüüpama.



Aga natukese aja pärast kordus endine mäng, jällegi kostis saksakambrist: «Kõrtsile toop viina!»



«Minu poolt pool!»



Viina voolas ojana ja kisa kasvas kõrtsis iga silmapilguga.



Natukese aja pärast avanes saksa–toa uks ja sealt astusid letikambrisse Kassiaru Jaska ja Oru Pearu, mõlemad vestiväel, käed püksitaskuis, särgirinnad lahti, kust paistis Jaskal lihav ja roosa ihu, Pearul kõhnavõitu ja karvane. Nõnda ilmusid saksakambri–isandad eeskõrtsi end pisut «luhtitama», kõndides kõrvu, silmad maas ja kõrvad kurdid ümbrusele, nagu oleksid nad ihuüksi rahvaga täidetud kõrtsis. Ainult isekeskis vahetasid nad mõne tähtsa ja tarviliku sõna, aga see puudutas aina peeneid asju – hobuseparistamist, härgade ostmist, võiduajamist ja muud niisugust «rehnutipidamist».



«Kuradi vänged mehed!» kiitsid kõik nagu ühest suust, kui Jaska ja Pearu uuesti saksakambrisse kadusid, kus istusid ainult suured ja peened mehed: mõisa antvärgid ja teised, nagu vallatalitaja ja peakohtumees, kelle käes on võim ja õigus.



Võis olla kella poole kaheteistkümne paiku, kui kõrtsmik jällegi saksakambrisse nõuti. Kui ta sealt välja tuli, hüüdis ta tüdrukut, aga tuli sulane.



«Kus on Maali?» küsis kõrtsmik «Toogu õled sisse, saksad soovivad puhkama heita.»



Neid sõnu võis kogu kõrts kuulda, nii valjusti öeldi nad.



«Kas mina ei võiks tuua?» küsis sulane.



«Kui on öeldud, et õled toogu Maali, siis toob ka Maali,» vastas kõrtsmik kurjalt. «Sina mine tee sakste hobused rakkest lahti ja anna neile härjapeaheinad ette ning kaeru nii palju, kui nad söövad.»



Muidugi ei mõelnud keegi saksatoas veel magamisele, õled lasti ainult peenuse pärast sisse tuua. Peenusena mõistis seda ka kogu kisatsev ja käratsev kõrts. Eriti saadi sellest aga alles siis aru, kui kõrtsmik käskis meestel eestoas vagusi olla, sest sakstel ei tule muidu uni peale. Nüüd algas kogu kõrtsis salajutt üksteise kõrva sisse, olgugi nii valjusti, et ruum aina kõmas, aga sest polnud ühti, sest saksad salajuttu ei võinud ju kuulda.



Oru Pearu tuli koju alles esmaspäeva õhtuks ja siis oli seal suur kisa ja kära, nagu oleks ta terve kõrtsi ühes rahvaga Vargamäele toonud. Aga polnud seal muud rahvast kui ta oma eit lastega, kes puges lõpuks lakka pelgu, ja sulane, kes tuli Eesperesse, et siin oodata, kuni peremees magama jääb.



Järgmisel hommikul hüüdis Pearu, kui ta nii mõnedki head lonksud oli peaparandust võtnud:



«Vanamoor, mu kapukad»



Naine otsis kapukad soojamüüri august ja viis nad mehele. Aga see viskas nad eidele vastu vahtimist ja karjus uuesti:



«Minu kapukad!»



Eit korjas uuesti kapukad üles ja andis mehele kätte.



Nüüd sai Pearu hirmus vihaseks. Ta viskas tagakambri uksest välja niihästi eide kui ka kapukad, ise aga karjus endiselt:



«Minu kapukad, lambasihver!?»



Eit arvas, et vanamees on hulluks läinud. Aga sulane tundis «rehnutti», tema teadis, kuidas kõrtsitüdruk Kassiaru Jaskale peab kapukad kätte viima. Sellepärast küsis ta perenaiselt valge taldriku, pani kapukad sinna peale, andis taldriku perenaise kätte ja ütles:



«Anna nõnda!»



See meeldis Pearule: ta võttis kapukad vastu ja ütles eidele:



«Minu kallis vanamoor, õnnistatud olgu sinu ihusugu, sest sina austad ja armastad oma vanameest, et sinu käsi hästi käib ja sina kaua elad maa peal.»



Aga juba natukese aja pärast pidi tagakambris uus häda olema, sest Pearu möirgas sängis metsalisena ja pildus lõpuks oma kalli vanamoori ühes kapukatega välja, sest see ei osanud ju vanamehele kapukaid õieti jalga tõmmata.



Jälle pidi sulane perenaisele appi astuma, sest Kassiaru Jaska kaudu teadis ta, kuidas peened peremehed elavad ja kuidas neid peab teenima.



«Perenaine, pane kirikukindad kätte, mine siis,» õpetas sulane.



Ei aidanud eidel muu, kui pidi aita jooksma, sealt punasekirjud kirikukindad võtma ja need kätte ajama. Nüüd võis ta oma kallile vanamehele jalga tõmmata kapukad, mis haisesid magusalt vene saabaste määrdetökatist ja rasvast. Ainult punasest pudelist pidi ta veel rüüpama, siis sai ta niisama peeneks, nagu oli tema vanameeski. Varsti hakkavad nad nüüd oma lastega iselauas sööma, et vaja poleks enam sulase ja tüdrukuga ühel pannil või ühes silgukausis sõrmitseda ega supilusikaga ühes ning samas vaagnas solistada.



Aga Oru perenaisele teeb vanamehe peenus muret, tema ei saa sellest hästi aru, sest tema on ju sauniku tütar ja temal on orja hing, nagu vanamees talle vahel ütleb. Ka ei tea ta, mida peaks ta sulasele ja tüdrukule muud lauale panema kui iseendale, oma vanamehele ja lastele. Võiks ehk ainult nõnda teha, et «perele» annaks kolmanda, iseendale võtaks teise nädala leiba, sest värsket ei raatsiks ka ise süüa, kulub palju. Aga silku peaks samuti sööma nagu peregi ja silgusoolvesi peaks ikkagi kartulitorkeks jääma, sest ega ometi selle asemel või hakata rasvaga jahukastet tegema. Samuti pole ka ühtepuhku seapekki pannil säristada, muidu ei jätku ehk perele üheks korrakski nädalas. Piimaga on talvel muidugi suur pikk vahe, aina lõrbi haput kalja suutäiele peale rüübata.





XXVI


Jälle kulus Vargamäe Andresel üks talv, kus polnud öö ega päeva vahet: ta vedas materjali, et uut rehetuba ja rehealust ehitada. Vara–vara hommikul mindi kodunt välja, ilma et oleks pakasest või sajust hoolitud. Valgehakul jõuti metsa, pandi seal koormad peale ja alles hilja õhtul jõuti koju tagasi. Järgmisel päeval algas sama tegevus, ehk olgu siis, et heinad kodunt otsa lõppesid ja neid pidi vedama. Hobuste kõrvad kippusid lonti langema, kaelad nõkku vajuma, nagu oleksid neil kurjad vereimejad ja lihaõgijad laka all. Tehti katset ka veotalgutega, aga need ei õnnestunud, sest ilm juhtus olema tuisune ja hobustele võis ainult pooled koormad peale panna.



Kambrite ehitamise ajal olid Oru mehed ja hobused kutsumata appi tulnud, nüüd ei tulnud nad kutsudeski – sedavõrd oli üleaedsete vahekord aastate jooksul muutunud. Polnud küll vahetpidamata lausa tüli, aga vaen hõõgus ometi nagu tuli lees tuha all. Oli vastamisi nii palju vingerpusse mängitud ja teineteist tögatud, et andeksandmisest ja unustamisest ei võinud enam juttugi olla. Kodumail hoiti teineteisest eemale, juttu julgeti sõlmida ainult väljas, teiste keskel, kus polnud karta, et sõnadest võiks nii pea tüli tõusta.



Seni kui Krõõt veel elas, vahetasid perenaisedki kokku puutudes teineteisega mõne sõna, kui mitte just sõbralikult, siis vähemalt leplikult ja vaenuta. Nüüd oli ka see kadunud. Oru perenaine kui vanem ja pealegi veel jõuka sauniku tütar pidas endast palju rohkem lugu kui uuest Eespere perenaisest, kelle ema oli olnud vaene vabadik. On ometi vaks vahet, kas oled kasvanud oma toanurgas, kuigi saunas, või oled könutanud teise ulu all, kus oled kõigi lükata ja tõmmata. Seda vaksapikkust seisusvahet ei võinudki Oru perenaine unustada.



Ainukesed, kes vargsi kokku said, olid lapsed, need armastasid vargsi üheskoos mängida. Pearu kaks vanemat poega, Joosep ja Karla, olid Andrese Liisist ja Maretist küll mõne aasta vanemad, ometi sobisid nad üksteisega väga hästi.



Kevadel, kui Eesperes ehitus algas, põlesid Oru poisid kustumatus uudishimus, kõlas ju hommikust õhtuni mäelt raiumine ja meeste jutt ja naer. Paistsid ka laualõikamise pukid ja ülal kõrgel mees, kes vahetpidamata kätega üles ja alla kõigutas. Joosep ja Karla teadsid, mis see kõik tähendab. Valgeid laaste pidi ju olema terved virnad ning pukkide all sõredat saepuru rohkem kui jahu nende suures kirstus. Ning vaiku ja tema lõhna!



Poisid oleksid heameelega seda kõike oma silmaga vaatama läinud, aga ei tohtinud isa keelu pärast ega julgenudki kartusest Andrese ees. Nõnda pidid Liisi ja Maret poistele appi asuma, neile kuuesabas saepuru ning laaste piiriaia äärde kandma ning seal roigaste vahelt teisele poole aeda läbi toppima. Muidugi pidi seda tegema söögi ajal, kui mehi nägemas polnud, ja kandamiga pidi nõnda minema, et haopinu, mis toa ees oli, seisaks vahetpidamata akna kohal varjuks, sest kui isa nende tegu näeks, saaksid nad tingimata triibulised.



Emaga saab ikkagi veel kuidagi hakkama, sest tema ise tütreisse ei puutu, ütleb, pole tema omad; kardab kui võõras neile liiga teha ja sellepärast kaebab ta isale, kui tütarde kuriteod liiga suureks lähevad. Aga Maril on hale ja pehme süda, nii et kui teda ilusasti paluda, pisut nutta ja teda emaks nimetada, siis annab ta ikka andeks, ei ütlegi isale, aitab pealegi veel laste tempe varjata.



Andres ei mõista lastega nalja, tema roogib nad läbi, kui asi tõsiseks läheb. Sellepärast on saepuru kandmine Oru poistele, kes niiske külma maa peal piiriaia taga kõhuli, üsna hädaohtlik töö, sest tüdrukud panevad oma nahad mängu. Kõige hullem on see, et Oru poisid on väga nõudlikud, neile ei ole kunagi küll.



«Kui meie isa hakkab uusi kambreid ehitama, küll siis toome kätte,» seletab vanem poiss Joosep.



«Millal ta hakkab?» küsib Eespere Liisi.



«Millal just, seda ei tea, aga ta hakkab,» kinnitab Joosep.



«Aga kas toote meile niisama head puru?» küsib Maret. «Niisukest valget ja kuiva? Me korjame päeva paistelt, soe kohe teine võttes. Paremat ei ole.»



«Meie toome teile ka kõige paremat, see on kindel,» ütleb Karla.



«Kuda siis muidu, ikka kõige paremat,» kinnitab ka Joosep.



«On teil laastu ka vaja?» küsib Liisi.



«Oleks küll,» vastavad poisid nagu ühest suust.



Nüüd peavad tüdrukud ka laaste piiriaiaäärde kandma ja nad roigaste vahelt läbi toppima, kõik ükshaaval. Kahekesi nõnda kõrvu käies küsib Liisi äkki õelt:



«Mis sa arvad, kas nad toovad meile saepuru ja laastud kätte?»



«Ah siis, kui nende isa hakkab uusi kambreid ehitama?» küsib Maret v,astu.



«Siis näh, vastab Liisi.



«Miks nad ei too,» arvab Maret. «Kus nad siis pääsevad, nad ju lubasid.»



«Aga kas mäletad, mineval suvel viisime neile rukkitalgute ajal nisuleiba. Eks nad siis luband ka kätte tuua, kui neil rukkitalgud on, aga ei toond ühti,» seletas Liisi.



«See oli nisuleib, aga nüüd on ju saepuru ja laastud,» arvab Maret poiste kaitseks.



«Olgu,» ütleb Liisi, «aga mina ei usu, et nad toovad. Nad muidu ütlevad, et meie nii rumalad oleks ja neile kannaks. Mina änam ei vii.»



«Aga sa ju lubasid,» ütles Maret.



«Mis sest, aga näe, ei vii.»



Maret ei saa ega saagi aru, kuidas küll Liisi võib lubada ja siiski mitte teha. Tema on lubanud ja tema kannab.



«Miks Liisi änam ei kanna?» küsib Joosep.



«Liisi ei taha,» vastab Maret.



«Miks? Ta ju lubas,» ütleb Joosep.



«Liisi ütleb, et teie ei too meile saepuru ja laastu kätte, kui isa hakkab uusi kambreid ehitama, sellepärast,» seletab Maret.



«Meie toome tingimata,» ütleb Karla. «Kuda siis muidu saab.»



«Aga mineval suvel varastasime rukkitalgute ajal ema järelt nisuleiba ja tõime teile, aga te kätte ei toond, lubasite muidu,» seletab Maret edasi.



«Ah sellepärast siis Liisi ei kannagi?» küsib Joosep.



«Just sellepärast,» ütleb Maret.



Poisid peavad tasakesi aru ja Maret vahib neid läbi raigaste. Viimaks ütleb Joosep:



«Meie ema tegi odrakaraskit, puht–hapupiimaga, ise sõtkus. Kas tahad, me lähme toome seda teile ema järelt?»



See on tähtis teade. Maret peab sellest Liisile sõna viima.



«Oodake!» hüüab ta läbi roigaste poistele ja jookseb ise koju Liisi juurde, kes laastude ja saepuruga on kibedasti ametis.



«Joosep pakub nisuleiva eest odrakaraskit,» räägib Maret lõõtsutades Liisile, sest hing kipub kurku kinni jääma. «Puht–hapupiimaga tehtud, ema ise, sõtkund.»



Liisi ja Maret jooksevad kahekesi aia äärde. Seal lepitakse odrakaraskis lõplikult kokku.



«Kas siis tood meile veel saepuru?» küsib Joosep Liisilt.



«Siis toon,» ütleb Liisi.



«Ja usud, et me kanname kätte, kui isa hakkab uusi kambreid ehitama?» pärib Joosep edasi.



«Jah, siis usun,» kinnitab Liisi.



Nüüd jooksevad Oru poisid omakorda koju: nad lähevad vaatama, kas saaks ema järelt odrakaraskit võtta.



Ka Liisi ja Maret lähevad toa juurde ja nad on üpris õnnelikud, sest kõik nende hingelised kahtlused on kõrvaldatud. Nad istuvad haopinu taha päikese paistele, sest siit on hea näha, millal Oru poisid odrakaraskiga tulevad.



«Kui aga teised enne söönd ei saaks!» ohkab Maret.



«Ei nad saa,» lohutab Liisi. «Pea's nad jooksevad.»



Pikisilmi ootavad tütarlapsed, aga poistest pole kippu ega kõppu. Lõunaaeg jõuab mööda, Liisi ja Maret peavad tuppa minema, et süüa ja siis oma harilikku töösse asuda – Indrekut karjatama, kes juba igale poole ronib ja kõik endale kaela kisub, nii et asjad aina kolisevad. Muidugi, Maret võiks ju vahetevahel aiaaugule joosta, aga kui isa on seinal, siis on see võimatu.



Nõnda kulub aeg õhtuni. Liisi arvab, et Oru Joosep ja Karla neid jällegi on petnud, nagu nad seda tegid juba mullu suvel. Aga õhtul, kui mehed tuppa on läinud ja kui Liisi ja Maret uusi laastu– ja saepuruhunnikuid tõttavad üle vaatama, kostab piiriaia poolt vile. Nagu elus jumalavälk pistavad tütarlapsed aia äärde. Teisel pool aeda kohmetanud mullal kükitab Karla.



«Säh, siin on karask,» pistab poiss käe läbi aiaaugu. «Joosep ei saanud tulla, mina pean kohe minema.» ütles ja pistis kodu poole, niipalju kui jalad võtsid.



«Näed nüüd,» ütles Maret, nagu tahaks ta Liisile tema kahtlust ette heita.



«Ikka tõid,» vastab Liisi ja murrab karaskitüki pooleks.



«Katsu, kui hea,» kiidab Maret ja mugib kõigest jõust.



«Meie nisuleib oli mullu ka hea,» vastab Liisi.



Nõnda mugivad nad ruttu ja ruttu, kuna karask paiguti hammaste all ragiseb, sest tooja käed olid mullased ja mulda puutus karask ka läbi aiaaugu tulles.



«Kas hoiame teistele ka?» küsib Maret, mõeldes Annit, Annut, Jukut ja Katat, sest Indrekut ei loe nad veel eneste hulka.



«Ütlevad pärast emale,» vaidleb Liisi vastu ja lisab juurde:



«Ega nemad saepuru ja laastu kanna.»



Selle põhjendusega on ka Maret nõus. Peaasi: peab ise sööma, siis ei saa keegi teada. Nõnda on kõige parem.



Aga kui karask söödud, hakkavad Liisi ja Maret veel täna õhtul saepuru aia äärde kandma, tahavad paargi korda kumbki rüpes viia. Kõrrepõld on õhtuvilus juba kohmetanud ja kõrs ise torkavalt kõvaks tõmbunud, nii et laste jalad käies kibedat valu tunnevad.



«Sest põle midagi, kannatame aga välja,» manitseb Liisi Maretit.



Ja Maret kannatabki välja, nagu teeb seda Liisigi. Samal ajal ilmub Mari õue ja küsib tüdrukult, kes loomi toimetab:



«Madli, kas oled lapsi näind? Liisi ja Maret on vajaka.»



«Näe, kus teised!» näitab Madli käega.



Mari astub mõne sammu edasi, et haopinu enam ees poleks, ja nüüd näeb ta Liisit ja Maretit, kes põlvili maas aia ääres midagi toimetavad. On juba pisut videvik ja sellepärast ei seleta Mari silm hästi, mis need lapsed seal aia ääres teevad.



«Liisit–Maretit!» hõikab Mari.



Lapsed kargavad püsti ja peksavad kätega oma kuubi. «Tulge ära koju!» hüüab Mari. «Külm võtab teid ju ära, väljas on üsna viluks läind.»



Lapsed tulevad nagu suured kurjategijad, sest nad arvavad, et võõrasema on juba kõik näinud.



«Mis te seal tegite?» küsib Mari, kes laste kohmetust märkab.



«Ei midagi,» vastab Maret.



«Me muidu,» lausub Liisi.



«Mis teil seal on, et te salgate, nagu oleks teil mõni teab mis saladus?» pärib Mari.



«Ei ole midagi, ainult aja sees roigaste vahel auk,» seletab Liisi.



«Mis selle auguga siis on?»



«Ei ole midagi, muidu on auk,» ütleb Liisi, kuna Maret vaikib, silmad maas.



«Te räägite sellest ajaaugust, nii et minagi tahaks seda auku vaatama minna,» ütleb Mari.



Lapsed vaikivad.



«Noh, kas ütlete, mis teil seal on,» räägib Mari, «muidu lähen ma ise vaatama.»



Lapsed hakkavad nutma, esiteks Maret, siis Liisi.



«Mis hull auk teil seal aja sees siis õige on?» ütleb Mari juba päris uudishimuga, astub lastele ligi, puudutab neid kätega, silitab, meelitab, julgustab.



Nõnda hakkavad lapsed rääkima ja jutustavad kõik: saepurust, laastudest, odrakaraskist ja isegi mullusest rukkitalgute nisuleivast, mille nad Oru poistele viinud.



«Miks te siis minu salaja võtsite?» küsib Mari nisuleiva puhul.



«Kartsime,» vastab Liisi.



«Olete ikka ka rumalad,» ütleb Mari ja lisab juurde: «Et sinagi, Liisi, targem ei ole, ise juba suur tüdruk. Ega ma põleks keeland.»



«Sina ei ole meie ema, sellepärast,» seletab Maret ja mõlemad hakkavad uuesti nutma.



«Kes seda ütleb?» küsis Mari.



«Oru Joosep,» vastas Maret. «Nende ema on rääkind, et sina ei ole meie päris–ema.»



Mari on nõutu. Nüüd on tema käes kord nutta, sest nüüd oleksid nagu lapsed juba arunõudjad ja tema vastuseandja. Ta oli varemalt selle silmapilgu peale mõelnud, aga et ta nii lähedal seisab, seda ei oletanud ta mitte. Ta arvas ikka, et sellega aega küll on, aga nüüd on ta nii tühisel juhtumusel käes.



Esiteks ei oska Mari muud teha, kui tõmbab lapsed enda juurde ja silitab sõna lausumata nende sasipäid. Kõigil neil jooksevad silmist pisarad. Nõnda seisavad nad kolmekesi tüki aega haopinu taga, kust nad ei paista silma ei kambris olijaile ega õues käijaile. Ainult tüdruk Madli, kes alles lauda ja toa vahet talitab, imestab, mis see perenaine ometi nende lastega nõnda õhtuvidevikus seal haopinu taga seisab.



«Tead mis, Liisi,» ütleb Mari viimaks ja tema hääl on tõsine ning emalik. «Sina oled suurem ja targem, sellepärast räägin sinuga. Oru Joosepil on õigus, mina olen teie võõrasema, aga ega te siis sellepärast pea niisukesi asju salaja tegema. Nagu tänagi. Mõtelge ometi, mis oleks, kui isa teid seal oleks näind või kui mina isale ütleks.»



«Ema, ää isale ütle,» paluvad lapsed.



«Hea küll,» ütleb Mari, «aga siis ei tohi teie ühtigi minu salaja teha, kas lubate seda?» «Lubame,» vastavad lapsed.



«Talgute ajal nisuleiba ka ei võta?»



«Ei, me küsime sinu käest.»



«Ja kui teisepere poisid teile odrakaraskit toovad, – siis ütlete?»



«Siis ütleme,» lubab Liisi.



«Toome sulle ka,» lubab Maret.



«Teate, lapsed, mis siis on, kui te nõnda teete?» küsis Mari, ja kui lapsed ootama jäid, et mis nüüd tuleb, ütles ta: «Siis olen ma teie vastu nõnda hea, nagu oleks ma teie päris–ema. Mina tahan teid ikka isa kurjuse eest kaitsta, nagu oleks te minu omad lapsed, ja Jukut ning Katat ei tahaks ma sugugi rohkem armastada kui teid, Annit ja Annut. Olete nõus?»



Lapsed ei saanud räägitud sõnadest mitte väga palju aru, aga toon mõjus neisse nõnda, et nad pugesid Marile lähemale.



«Siis me võime nüüd saepuru ja laastu edasi kanda?» küsis Liisi.



«Muidugi,» vastas Mari, «aga ärge liiga palju kandke, ütelge Oru Joosepile ja Karlale, et väga palju ei või, meil läheb omal ka saepuru ja laastu tarvis.»



«Aga, ema,» küsis Maret, «kas nad toovad meile saepuru kätte, kui nende isa uusi kambreid hakkab ehitama?»



«Kas nad lubasid?» küsis Mari.



«Lubasid.»



«Siis nad toovad,» vastas Mari. «Aga lähme nüüd tuppa, väljas on külm, tunnete, näe, maa pealt kõik kahutand.»



«Isale sa ei ütle?» küsib Maret.



«Ei, mu laps,» vastab Mari.



«Mitte ilmaski?» pärib Liisi.



«Mitte ilmaski, – kui olete head lapsed ja änam ühtigi minu salaja ei tee,» seletab Mari.



«Meie oleme head lapsed,» kinnitavad mõlemad.



Tuppa minnes olid kõik kolm ühesuguselt õnnelikud, et nad olid isekeskis suure ja saladusliku lepingu kinnitanud, mis oli sihitud peaaegu isa vastu. Nõnda oleks võinud tänane õhtu olla Liisi ja Mareti elus üks ilusamaid. Aga Mari rikkus selle sedavõrd, et lapsed peaaegu kippusid uskuma – neil pole emaga mingit saladuslikku lepingut. Põhjus niisuguseks arvamiseks oli küllalt kaaluv: ema tahtis nimelt nende jalad enne magamaminemist sooja vee ja seebiga puhtaks pesta.



«Kured teevad muidu nairid peale,» kinnitas Mari lastele.



Aga jalgade pesemine oli hirmus tüütu ja piinav talitus, nii piinav, et Maret sängis teki all Liisilt küsis: «Kas päris–ema oleks me jalgu pesnud, kui nii valus on?»



Liisi kindlasti seda ei teadnud, aga ta kaldus arvamisele, et ei oleks, kui nii valus on.



Muidugi õhtune jalgadepesemine polnud naljaasi. Varasemast kevadest saadik tõmbasid suuremad ja väiksemad põngerjad alatasa paljajalu ümber, esiteks ainult õues, niipea kui seal hakkas maapinda nägema, hiljem ka põldudel, mis varem lumest vabanesid, päterdades kas või poolest säärest lumevees ja külmas poris. Hakkasid jalad seal külmetama, siis lõigati kevadise tuule ja päikese käes tahedal põllul ümber, kuni sääred olid kuivad ja päkad palavad. Nüüd võis uuesti vette ja porri minna, sest seal oli palju huvitavam kui tahedal maal. Nõnda aina vaheldumisi, kuni mitte ainult labajalad, vaid ka pahkluud ja sääremarjad lõhkenud kuusekoore taoliseks muutusid. Siin ja seal ilmusid kärisenud naha pragudesse verepisarad. Aga kes võis neist hoolida, kui lõõtsus kevadine tuul üle Vargamäe, kui helendas päike sinitaevas lumivalgete pilvede keskel, kui karjusid kured ja lõõritas lõoke. Keegi ei näinud neid verepisaraid jalul enne kui õhtul pestes ja ploomirasvaga sisse määrides. Rasvatükki paisteti aeg–ajalt tule ääres, ja kui ta pealt sulama tõmbus, siis võiti jalale ja hõõruti seal sisse: tehti kure naerimaa ära, et seal midagi ei kasvaks. Aga kurg oskas ikka nõnda külvata, et naerid kasvasid, sest temal olid abimeheks kevadine tuul, päike, veeojad ja lauljad linnud. Nõnda pidi laste jalgu igal õhtul pesema ja määrima, ja nagu päeval olid kõik õue– ja põllunurgad naeru ja kilkamist täis, nii kostis õhtuti igal pool tubades laste nutt, olgu Vargamäel, Hundipalul, Kingul, Raval või isegi peenel Kassiarul, sest ka sealsed lapsed armastasid kevadist tuult ja pori, päikest ja lindude laulu.



Järgmise päeva lõunal olid Liisi ja Maret jällegi oma aiaaugul. Täna oli juba asi julgem, sest kartma pidi ainult isa, mitte ema. Ja isagi polnud enam nii väga kardetav, sest ema lubas neid ju isa vastu kaitsta.



Oru poistest ilmus ainult Karla, kes teatas, et Joosep ei tule, pole võimalik. Karlale siis ütlesidki Liisi ja Maret, et kui nad veel mõne korra toovad, siis enam mitte, sest neil enestel läheb ju ka saepuru tarvis.



«Mis te temaga teete?» küsis Karla uudishimulikult. «Ema ütles, et läheb tarvis,» vastas Liisi.



«Siis ema teab juba?» küsis Karla.



«Juba teab ja ei ütle midagi,» seletas Maret. «Kas isa ka teab?»



«Isa ei tea.»



«Aga kui ema ütleb.»



«Ema ei ütle,» kinnitasid Liisi ja Maret nagu ühest suust.



«Aga meie ütleme temale kõik,» seletas Liisi üksinda edasi, «ja tema on meie vastu hea, nagu meie päris–ema kohe. Seda ütle ka Joosepile, et ta teaks, ja kui ema veel ütleb, et meie ema põle päris–ema, siis võid ka temale öelda, et temagi teaks. Nüüd on ema päriselt meie ema ja armastab meid niisama nagu Jukut ja Katat, kui oleme head lapsed ja räägime temale kõik ilusti ära.»



«Ja meie räägime kõik,» kinnitas Maret. «Rääkisimegi juba teie odrakaraskist ja rukkitalgute nisuleivast ja kõik.»



«Aga meie ei räägi kõik,» ütles Karla.



«Miks teie ei räägi kõik?» küsis Liisi.



«Meie oleme ju poisid, ega me tüdrukud ole,» vastas Karla.



«Miks siis poisid ei räägi?» küsis Liisi.



«Seda mina ei tea,» vastas Karla, «Joosep, tema teab ja ütleb nõnda.»



Nõnda seisid nad kolmekesi suure elusaladuse ees ja nad ei osanud muud teha, kui vahtisid vastastikku läbi aiaraigaste: kaks paari siniseid silmi ühel pool ja üks paar teisel 'pool aeda.



«Kas te meile änam sugugi saepuru ei too?» küsis Karla viimaks.



«Ei, änam ei too, meil läheb omal ka tarvis,» vastas Liisi asjalikult, «aga kui sa tahad, siis toome kuusekoori, päeva poolt tulevad teised nagu kasukad pealt ära, libedad ja siledad. Tahad, me toome neid?»



Oh jaa! Miks ei! Karla oli nõus. Küllap neil kuusekoorigi tarvis läheb, mis nagu kasukad pealt ära tulevad.



«Ja tead,» rääkis Liisi edasi, «meie vana tuba, mis nüüd ära lõhuti, on puht kervega tehtud, ilma saeta. Isa rääkis ja teised rääkisid ka, kõik imestasid. Niisukest tuba põle nüüd änam kuskilgi, ainult meil oli. Ükski ei tea, kui vana ta oli ja kes ta nõnda teind, mõistad, ainult kervega. Tahad, me toome teile sellest vanast toast mõne tüki, paar pakuotsa ehk kedagi muud. Tead, kõik on must, nii et kiiskab, seest pruun, läbi mis läbi, suitsu töö, kõva, nii et kõliseb, põle tänini mädand ega mädane eluilmaski.»



Ka neid vana toa tükke oli Karlal vaja, pealegi veel, mida rohkem, seda parem, sest küll nemad juba Joosepiga teavad, mis nad neist teevad. Liisi ja Maret kandku aga kõik siia, mis nad kätte saavad, andku läbi augu neile, küll nemad nad paigale panevad, kui aga nimelt läbi aiaaugu kätte antakse, sest nõnda peab see olema, mitte teisiti.



Nõnda kandsid Liisi ja Maret aina edasi, aga kõigist asjust teatud määral, rohkem ei võinud, sest neil endil läheb ju ka tarvis. Materjalivirn kasvas teisel pool aeda ja virna asemele tekkisid peagi mingisugused ehitised. Aga need olid ikka nii keerulised, et Liisi ega Maret seal taevast ega maast aru ei saanud, vahtisid nad läbi aia niipalju kui vahtisid, ninad lössis vastu roikaid.



Iseasi, kui võimalik oleks olnud üle aia ronida ja siis vaadata, aga see oli vitsahirmuga keelatud. Nõnda tuli leppida aia vahelt piilumisega ja Joosepi ning Karla seletustega. Nemad mängisid nimelt Türki ja Venet, pidasid sõda. Priidu–onu käinud seal sõjas ja tema teab, kuidas seal kõik olnud. Tema sõnade järgi on poisid ehitanud kindlused, teinud mäed ja kõik. See laastu–osm seal ning kuusekoore–osm teisal pole muud midagi kui puhtkindlused, kus mürtsuvad mustad pakuotsad kahuritena poiste eneste suu läbi.



Ainult ühest on kahju: materjalist tuleb puudus kätte, nagu sõjas kunagi. Laaste ja kuusekoori on vähe kindlusteks, saepuru vähe lumemägedeks, pakuotsi vähe «suurtükkideks». Sest mis sa paraku mürtsutad, kui Türgil on ainult üks ja Venel kaks suurtükki. Oleks saepuru ja kõike muud materjali tarbeks, küllap siis Joosep ja Karla Liisile ja Maretile näitaksid, mis nad mõistavad ja kuidas õieti sõditakse. Nad ehitaksid niisugused kindlused, et hakka kas või ise neid kividega vinnima, ikkagi ei lähe nad puruks. Nad ehitaksid niisugused lumemäed, et ei jõuaks kepigagi neist üle hüpata, hea, kui käpuli maas suudad otsagi ronida.



Aga polnud parata: Liisi ja Maret ei võinud nii palju kanda, kui Oru Joosep ja Karla teisel pool aeda nõudsid, sest neil endil läks seda kallist materjali ka tarvis. Pealegi oleks liiga suur kandmine isa tähelepanu äratanud ja selle eest pidi maksku mis maksab hoiduma. Sest ema noomis lapsi alatasa:



«Ärge nüüd isa pahandage ja tüüdake, tal põle aega ja sellepärast on ta kuri. Isa teeb uut tuba ja reiaalust, näete, kui palju mehi laua ääres, üks tegu leiba teise järel läheb nagu kerisele. Lihatünnil käiks nagu vargad kallal. Sellepärast olge head lapsed, muidu saan mina ja saate ka teie.»



Ja Maril oli õigus. Seda võis juba sellest näha, et tänavu oli esimene kevad, kus Vargamäe Eesperes peale hariliku sulase kaubeldi ka suviline. Pealegi oli veel sauna–Madis vahetpidamata pere rakkes, sest tema oskas kirvega niisama hästi raiuda kui labidaga kaevata. Tema peretöö oli seda loomulikum, et ta peale Jussi surma hakkas jällegi Eespere saunikuks, saates lehma siia karja, tehes siin endale kartulid maha joa kõõpides siin niitude servad ning raba ääri.



Saunatädi, kes Andresele kuidagi ei võinud andeks anda, et ta Mari oli perenaiseks teinud, pidi viimaks leppima nii ühe kui teisega. Isegi nahatäis, mis ta Mari ja Andrese pärast vanamehelt oli saanud, ununes pikkamisi. Lullu lorilaul oli küll väga ilus, nii et ilusam üks laul enam ei sünnigi, aga Mari ja Andrese peale ei hakanud nähtavasti ka Laulu–Lullu hammas mitte. Polnud ühtki mürki, mis oleks neile küllalt kange. Tahes või tahtmata peab saunatädi uskuma, et tema vanamehel on õigus, öeldes:



«Ei hakka Mäe Andrese peale ühegi hammas. Vaata, ostab teine ehk veel Lullule kõrtsis poolt kortlit ja ütleb, et söö parem heinu ja krõbista klaasi, sinu laulust põle niikuinii suurt asja.»



Mariga oleks ehk muidu hakkama saadud, seda usub saunatädi, aga nüüd on ta ju Andrese tiiva all, kasvatab seal oma Jukut ja Katat ning muretseb uusi lapsi majja juurde. Käib ja talitab teine nagu perenaine kunagi, pole liiga kitsi ega midagi, annab ikka ennem peotäie rohkem kui vähem. Seda kõike teab saunatädi ja sellepärast vuristas ta kogu minevase talve Marile kedrata või lõgistas sukavardaid.



Nõnda olid Andrese ja Mari asjad ja keegi ei arvanud, et nad oleksid halvad. Tööd jätkus siin paljudele kätele, eriti aga Andresele ja Marile. Teised võisid ikka veel vahetevahel hinge tagasi tõmmata, nemad ei kunagi. Kirikuteelgi mõtle aina koduste asjade peale; vaevalt saad argipäevamured peletada ühe korra aastas altari ees, kui õpetaja ütleb: «Võtke ja sööge, see on minu ihu ja veri ... » Aga ikkagi veel ei suudeta kõike, mis vaja.



Juba mineval sügisel oleks pidanud aias marjapõõsad ümber kaevama ja neile rammu peale panema, aga jäi tegemata, sest polnud mahti, külm ja lumi tulid enne. Kevadel ei võinud muidugi selle peale mõteldagi, siis olid teised, suuremad mured, mis aja röövisid. Aia puhastamisekski ei leidunud vaba silmapilku. Viimaks võttis Andres pühapäeva õhtupoolikul reha kätte, arvates, et aiaharimine pole ju päris argipäevatöö, vaid umbes nagu ligimese aitamine või lamba august välja tõmbamine, mis vanas seaduseski on lubatud.



Samuti on lugu põllul, heinamaal ja karjamaal. Igal pool kipub ajast nappus kätte. Ei jõua seda teostada, mis on kavatsetud ja mis oleks tarvis.



Põllul algas Andres salakividega – need kõige enne välja. Aga mõne aasta pärast pani ta imelikku asja tähele: põllulapil, mille ta enese teada salakividest oli puhastanud, nii et sahatera pärast pidi võima mureta olla, raksati äkki sellel tükk otsast ära. Mis see siis on? Kust see nüüd tuli? Käis sahk tänavu sügavamalt maa sees? Ei, sahk on endises hambas. Ajavad ehk kivid maapõuest pinnale, nagu oleksid nad kalad sogases vees, kes tulevad üles hingama, lõuad laiali peas? Või on Vargamägi mõne koletise lõualuu, kuhu tekivad aina uued ja uued hambad? Näib, nagu oleks see ja teine. Puhastad ja puhastad põldu, aga väljavõetute asemele ilmuvad uued ja suuremad. Kui mõelda, et kogu selle kõrge Vargamäe sisemus kubiseb suuremaist ja väiksemaist raudkividest ja et kõik need kivid kipuvad maapinnale päikesevalgusele, nagu oleks neil ühist Vargamäe lastega, siis läheb ta meel raskeks ja süda langeb ära. Kui maapõhjast kerkivad aina uued salakivid, millal pääseb siis nende kallale, mis seisavad halli hundikarjana lausa maa peal ja ootavad, Andres tunneb, et ootavad. Ta ei mõtlegi sagedasti enam lagedast põllust, vaid aina kividest, mis kuuluksid nagu Vargamäe karja hulka ja mis sigivad ja kasvavad nagu 1oomadki laudas, ainult et pole vaja nende eest hoolitseda. Nemad sigivad ja kasvavad puht jumala armust. Hooba ja purusta neid, niipalju kui tahad, ikka seisab hall kari endiselt keset põldu, nagu tipiks keegi kiusupunn iga äraneetu asemele uue.



Paremat pauku pole ka karjamaal ja heinamaal. Kaevad ja kaevad sinna kraave, aga enne kui järgmine valmis saab, hakkab eelmine juba ummistuma, nagu käiksid põllukivid öösel salaja kraavikallastel kõndimas, neid sisse tallamas. On mingisugune salaside nende hallide kivide ja musta soomuda vahel; mõlemad töötavad üheskoos ühise eesmärgi poole – Andresele vastu. Nii põllul kui ka soos hakka aina uuesti otsast peale. Nõnda hommikust õhtuni, kevadest sügiseni, hällist hauani, põlvest põlve. Aga sellest ei tohi mõtelda, seda arutada, sest mõtlemine teeb nukraks ja enneaegu vanaks. Seda tunneb Vargamäe Andres. Parem juba rühmeldada. Nõnda kasvab küll kühm selga, aga seda on kergem kanda kui nukraid mõtteid.





XXVII


Andrese ja Mari esimene poeg Indrek käis juba mõnda kuud neljandat aastat, kui sündis järgmine poeg, kellele nimeks pandi Ants.



«Ongi hea, et see asi tänavu kätte tuli,» ütles isa poja sündimisel, «sest kui kartulid niisama head kasvavad, kui pealsed on, siis peab tuleval kevadel uued aidad ehitama.»



«Ma mõtlesin ikka, et karjalautade kord tuleb enne kätte,» ütles Mari. «Saaks ometi kord kindlad uksed ette, loomad oleksid varjatud.»



«Ega neid keegi sealt võtma tule,» arvas Andres.



«Võtma mitte, aga ... »



Mari ei lõpetanud, sest ta teadis, et Andres teda nõndagi mõistab.



«Sa mõtled ikka seda asja,» lausus Andres.



«Näh, jällegi leidsin niisukese rasvatüki ja karvatordi laudast,» ütles Mari.



«Ää ole nii ebausklik,» manitses Andres. «Las nad kannavad ja teevad, mis loomadel sellest on.»



«Aga miks see õhviti tulnud mullikas ära suri? Tuulest või? Misuke lehm tast oleks saand, aga põle muud, kui aja auku. Närbib, närbib, kuni sirutab sõrad välja.»



«Kes teab, mis haigus tal oli,» arvas Andres.



«Haigus ... » kordas Mari. «Küllap see haigus oli tal suust sisse läind. Kes kurja teab, mis nad loomale kurku ajasid, ei muidu. Näe, Punik seisis terve minevase talve hernesveel, iga karva otsas tilk, kui hommikul lauta lähed. Õhtuks taheneb ära, teisel hommikul seesama. Nõnda vaevavad looma. Eks mine katsu Oru lauta pääseda, vaata, mihukesed lukud ja latid seal ees. Perenaine ise käib terve öö laternaga lauda vahet, aina valvab, nagu oleks ei tea kes tulemas. Ja nende loomad on ka terved. Meil on laudad lahti ja sellepärast põle muud, kui mata ja mata, iga aasta mõni suur või väike.»



«Jah, aga aitadega on ka häda, põle änam vilja kuhugi panna, saak põle ju änam endine. Mõni aasta müüme nüüd rohkem vilja ära, kui alguses kõigega kokku saime,» rääkis Andres.



«Nojah, aga loomi on meil nüüd ka rohkem, ei leia teistele kuhugi ruumi, pead–jalad teistel igal pool koos ... Ja mina neid Oru rahvaid kohe ei usalda, mina kardan neid, nemad käivad laudas loomade kallal,» lisas Mari saladuslikult juurde.



«Ää aa hullu juttu,» ütles Andres peaaegu pahaselt. «Vaata, et lapsed ja teenija sind ei kuule: kus selle kõla ots, kui niisuke asi haisema hakkab.»



«Ei hinga mina sellest kellelegi, aga mina tean, mis ma tean. Aaseme eit ütleb ka, et teeb loomad ää. Õpetas, kuis ohutada, aga ma põle ilma sinuta taht, sellepärast räägingi, et kord jutuks.»



«Ei mina usu ega karda kedagi,» ütles Andres.



«Ära usu,» vastas Mari, «aga üks on kindel, meie 1oomadega pole änam õige asi. Meil ei ole looma õnne. Kui mina alles siin tüdrukuks olin, siis oli teisiti. Ja oleks veel, et teised neid söödavad ja joodavad, igal pool olen ise. Aga mis ei lähe, see ei lähe. Lammastel kisuvad aga kaelad rõngasse, kuni aja taha, loomad ei võta kevadel jalgu alla, sööjad sabas ... »



«Aga mina tahaks ikka aidad enne ehitada ja siis alles laudad,» ütles Andres.



«Hull on ta küll!» ohkas Mari ja lisas siis juurde: «Mineval talvel mõtlesin mitu korda, et läheks õige lauta varitsema, saaks teise kurja kätte. Aga ikka jäi seks. Hommikuti käisin vahel jälgi ajamas: aina Oru poolt tulnd ja sinna ka läind. Ainult tulnd on õigetpidi, läind tagurpidi, ikka jalg–jalalt, jälg–jäljelt. Vaevalt saab mõnes kohas aru, et iga jälg kaks korda astutud.»



Nõnda sattusid rääkima Vargamäe Andres ja Mari, kui nad mõtlesid aru pidada oma teise poja varrudest: karjalaudad ja aidad tulid põiki ette. Aga lõpuks jõudsid nad ka oma pärisasjas otsusele, nimelt et varrud on kõige parem pidada nelipühiks, mil on aega endal ja ka külalistel. Siis oleks ka ühine ettevalmistamine niihästi pühadeks kui ka varrudeks. Õllest, kui hea suur tegu teha, jätkuks ehk isegi kolmeks tähtpäevaks – nelipühiks, varrudeks ja sõnnikuveoks.



Juba talvel oli ette näha, et tänavu kulub pisut rohkem linnaseid kui harilikult. Sellepärast viidi odrad varakult kottidega likku: lasti köie otsas jääaugust alla. Kui 1eotatud odrad viimaks koju toodi ja uues avaras rehetoas, mis soojaks oli köetud, kasvama pandi, kuni odralade ühtseks mättaks muutus, siis oli omasugune pidulik talitus neid segada ja kuivatada. Linnastes käperdamine hommikuti oli Andresele peaaegu nagu käte ristipanemine ja palvelugemine söögi alla. Isegi piibu võttis ta siis harilikult suust ära ja pistis tasku.



Terve tuba oli magusat jumalavilja lõhna täis, mis ulatus otsaga kambritessegi. Peremehe nägu omandas pehmema ilme ja silmi tikkus naeratav helk, kui ta askeldas linnastega, neile ahju küttes ja kätt katsumiseks üles tõstes, kas soojus on paras. Käis ise linnaseid nuusutamas ja kutsus ka teisi seda tegema, sest linnaste lõhnast võis eeldada õlle maiku. Isegi kevadel veel, kui ta viimased linnased veskil oli ära jahvatanud, võttis ta koju jõudes linnasejahu–koti lahti, et lõhna nuusutada ja Maril nuusutada lasta. Samuti otsustati ka humalate väärtust lõhna järgi, olgu need omast tapuaiast saadud või poest ostetud.



Need kõik olid tähtsad küsimused, sest õlu taheti ju teha niisugune, et kes mehejanu joob, see laulu jörisema hakkab, – et kuluks vähem viina. Mõned armastasid õllele lõhnaks panna kadakaid, aga Vargamäe Andres armastas ennem humalaviha. Ka toorest rukkijahu ei tarvitanud ta õlletegemisel, kuigi see oli piduperemehele kasulik kaup, sest kes niisugust märjukest janu jõi, see peagi kõhtu kinni hoidis ja mõneks ajaks oli tal söögiisu nagu pihuga võetud. Selletaolist õlut tegi mõnikord Oru Pearu, aga selle suurmeister oli rikas Kassiaru Jaska. Tema õlle kohta teati igal pool öelda, et kes janu joob, see nurga taha jookseb.



Andres arvas, et õlu peab panema laulma suu, mitte kõhu. Selleks oli vaja, et õlu seisaks enne joomist mõne aja tammeankruis hinge all. Aga pulgad ehk prundid tehti sealepast, millest ülearune hing võis läbi «viriseda». Vahetevahel käis Andres oma õlleankruid vaatamas. Ja kui ta märkas, et mõnel ankrul suure hinge pärast viimne häda käes oli, s.t. et lepapulkade läbi hingamine oli napp ja seetõttu põhjalauad juba kõmmeldunud, siis avas ta natukeseks «vissipulga». Pidi mõnikord täit mehejõudu tarvitama, et ankruhing pulka käest vastu taevast ei virutaks ja siis ise kõik ankrust plehku ei pistaks, mis võiks kaasa tuua õlle kalkumise.



Kui siis ükskord see pidulik silmapilk kätte jõudis, et esimesest ankrust mindi õlut laskma, siis ei usaldatud seda talitust kellegi teise kätte, ikka läks Andres ise. See oli raske ja hädaohtlik töö, sest pidi hoidma, et pulk käest ei lipsaks, muidu lendab hingeline õlu suure hooga ankrust kõik välja. Ainult pisut võis pulka paotada, nii pisut, et kannu tuli palju rohkem valget vahtu kui õlut ennast ning ninasse lõhna, lõhna, lõhna. Pidulik õllelaskmine oli ikka nagu külma duši võtmine – said oma jao käed, aga ei jäänud ilma ka silmad.



Seekord tegi Andres esimese ankruga katset juba mõni päev enne pühi. Põhjuseks oli vasika tapmine, keda puhtrõõsa piimaga suureks ja vanaks oli joodetud, et jätkuks temast süldiks ja ka praeks. Lihunikutööd ei teinud Andres kunagi hea meelega, sellepärast avaski ta õlleankru, et enne tubli janu juua, kui hakkab pussi kõhutama.



Selles talituses oli ikka midagi õudset. Peaosa tunti temast sügisel, kui tehti liigsed lambad lihaks. Lapsed käisid siis kartlikult ühest kohast teise ja vahtisid suuril tummil silmil üksteise otsa. Väiksemad, kes veel midagi ei aimanud, tahtsid kisatseda nagu harilikuIt, aga suuremad sundisid ja meelitasid neid vaikimisele, kuni ka need viimaks loomusunniliselt aimasid, et täna oleks Vargamäel nagu midagi kardetavat ja kohutavat.



Ei läinudki palju aega, kui tuppa ilmusid pead–jalad kartulikorvis ja ema hakkas keeva veega karva võtma ning sõrgu otsast murdma. Lapsed kükitasid korvi ümber, püüdes ühte või teist pead ja jalga ära tunda. Nimepidi tähendasid nad oinaid ja uttesid, kellest nad rääkisid nagu oma headest tuttavatest ja sõpradest. Alguses püüdis ema neid korvist eemale tõrjuda, aga kord–korralt omandasid nad ikka suuremad õigused vaatamiseks ja arutamiseks.



Lammaste tapmine oligi ehk kõige raskem ja õudsem silmapilk, sest siis sündis kõik nii saladuslikult ja vaikselt. Pealegi oli lammas nii–öelda vaga loom. Tema sisse polnud keski kunagi ühtegi kurjavaimu ajanud ja temast lauldi kirikulauluraamatuski. Ämmasoo vanataat, kes kange kohitsejameister oli (ainult täkkusid ei ruunanud ta), ei pannud kunagi nuga muidu jäära külge, oli see vana või noor, kui paljastas ikka oma pea, kus polnud enam karva–udetki näha. Isegi siis, kui ta poole kortlit piiritust enne ära viskas, nii et silmist tuli välkus, ei unustanud ta kunagi jäära kohitsemisel mütsi pähe. Nii püha loom oli lammas.



Sigadega oli teine lugu. Need karjusid, olgu kohitsemisel, rõnga ninassepanemisel või tapmisel, ja karjumine oleks nagu pisutki laste meeli kergendanud. Ometi kuulatasid nad ka sea hädakisa kuskil akna all või paotatud uksel ja nii mõnegi kuulaja ihuliikmed tõmbusid kangeks ja jäätunuks. Harilikult algas sea kisa hommikul vara, kui lapsed alles magasid. Aga kui keegi seda läbi une juhtus kuulma, siis äratas ta kohe oma kaaslased, hüüdes: «Kuule, kuule, siga tapetakse, siga tapetakse! Karjub, karjub! Kuulge!» Veel siis, kui seale prill ninale saadi ja tal suu kinni keerutati, nii et ta enam kõvasti karjuda ei saanud, ainult pisut inises, kuni seegi vaibus, veel siiski kuulatasid lapsed hinge kinni pidades, nagu puutuks asi neisse enestesse – nagu karjuks keegi neist ühes seaga.



Lapsed aimasid, et nad seisavad mingi suure elusaladuse ees, mis on varjatud paksu looriga. Tahaks minna asja lähemalt vaatama, aga ei tohi uksest välja astuda. Pärast näed ainult, et ema tuleb verepüttiga, millel pulk sees, ja mehed kannavad oimetunud siga, kel suur haav kurgu all. Vanemadki inimesed liiguvad ja räägivad suuril verevalamispäevil nagu ebaharilikult, seda on lapsed ammugi tähele pannud. Sellepärast tahtis Vargamäe Andreski enne varruankrust janu juua, kui läks puhtroosa piimaga joodetud vasikat tapma, kes polnudki enam õieti vasikas, vaid peaaegu juba mullikas, paras kas või elulooroaks jätta.



Varrude tõttu pidid tänavused nelipühad Vargamäe Eesperes eriti pidulikud saama. Küpsetati saia omadest ja poejahudest, sõtkuti sepikut ja jännati magushapuleivaga. Vorsti tehti ning tehti ja nende tegemisel ei tahtnudki lõppu tulla, sest ikka veel jätkus soolikaid pütis ja putru toobris. Vorstitikke kulus nii hirmus palju, et neid ei jõudnud keegi tarbeks teha. Tegid neid Liisi ja Maret, tegi noor Andres, tegi sulane ja tegi vana Andres, aga ikka tuli puudus kätte, nii et perenaine ja tüdruk pidid ise vahepeal pussid puusse panema.



Liisil Ja Maretil oli varrudega suur mure, sest nemad käisid tänavu kahekesi karjas. Juba paar nädalat enne pühi küsisid nad emalt:



«Aga kas meie peame ikka siis karja minema, kui kodus on varrud?»



«Kuis siis,» vastas Mari, «loomad tahavad ikka süüa, ega muidu.»



Aga Mari ise ei uskunud oma sõnu, sest tema arvas, et vähemalt esimeseks pühaks võivad lapsed koju jääda, sest ühe päeva kõhutäie korjavad loomad ka lepiku alt. Ometi ei tahtnud ta lastele tõtt öelda, sest valega arvas ta Liisi ja Mareti rõõmu suurendada. Tõepoolest aga sai laste rõõm suurem, kui Mari seda oskas ette arvata, sest esimesel pühal läks sauna–Madis karja, nii et lepikualuse võis teiseks pühaks hoida.



Varrulisi oli suur hulk kutsutud, sest viimased aastad olid põllumehele soodsad olnud, nii et jaksas võõraid sööta ja joota. Kõrvenurga meestest oli kutsutud Kingu Priidu Sooväljalt, see tüse vanapoiss, kes ennem tüdrukuile simlit plõnnitas, kui meestega sõrmkooku vedas. Soojast ilmast hoolimata oli tal ehteks kaelas all lihtne valge rätik, selle peal siidirätik ja kõige peal roosa villane sall, mille otsad pintsaku hõlmade alt välja ripnesid. Olgu kõndides või istudes, ikka ähkis ja puhkis ta, nagu lamaks ta saunalaval või nagu oleks ta mõni vana mesikäpp.



Teistest Soovälja meestest oli kutsutud veel Vihukse Anton oma eidega, sest tema oli hea mehe poolest Andresel abiks käinud ehitusmaterjali vedamas. Oli vaikne mehike, ja niipea kui ta paar janu õllekannust juua sai, magas ta kas või söögilaua ääres, poolpuretud suutäis suus, ilma et märkaks seda alla neelata. Tema sai omal ajal kuulsaks kirikus norskamisega, mis nii vali oli, et õpetaja kantslist naabritele käsu andis teda üles äratada. Sest saadik ei läinud Anton kunagi enam nii kantsli lähedale, vaid istus ikka tahaotsa, kust tema norskamine õpetaja kõrvu ei kostnud. Sellele nii–öelda pühalikule ja pidulikule unele tasakaaluks võis aga Vihukse Anton kibedal töö ajal kas või nädalate kaupa peaaegu ilma magamata elada.



Olid peale nende veel kõrve poolt Ämmasoo Villem oma eidega, Võõsiku Mihkel emaga, samuti ka Hundipalu Tiit ja Rava Kustas. Kukessaare Jaani ja teisi kaugemaid mehi Andres enam ei kutsunud, liiga kauged ja võõrad olid nad.



Välimaa poolt olid kohal Metsakandi meestest Aaseme, Võlla ja Aiu oma naisega, siis veel paar peremeest ja perenaist Luistelt. Kutsuti ka Kassiaru Jaskat, aga see jäi tulemata, sest tema naine oli mõisa aidamehe tütar, oskas mõne sõna saksa keeltki, nii et ta seeläbi kuulus pisut kõrgemasse ringkonda, kui oli seda Vargamäe Andres oma Mariga.



Oru Pearuga oli paar viimast aastat rahulikult läbi saadud, Sellepärast kutsuti tema kui üleaedne kogu oma perekonnaga, sulane ja tüdruk kaasa arvatud. Muidugi ei puudunud ka saunarahvas, sest need olid ju peaaegu omad inimesed, aitasid kogu aeg peres kaasa.



Et seltskond täielik oleks, siis ei puudunud ka oma nurga rätsep – suur laulja, isamaalane, kõrgete mõtete ja aadetega idealist, kel juba mõnisada rubla oli linnas intressi peal ja kes enne ei tahtnud jätta, kui tuhat rubla täis on. Siis tahtis ta rätsepa–ameti maha panna ja enese täielikult isamaale pühendada: laulda, pasunat puhuda, äratavaid kõnesid pidada, eeskujuks olla kõigile isamaad teenides. Rätsep Taar oli nimelt arvamisel, et seni kui inimene pole varanduslikult kindlustatud, ei või temal tõsist arusaamist isamaa–armastusest ega õiget lugupidamistki isamaa vastu olla. Nõnda oli siis tema tuhanderublane ideaal ühtlasi ka isamaaline ideaal. Sest tuhat rubla linnas intressil oli tema isamaa–armastuse eluküsimus.



Välimuselt oli Taar lüheldane ja matsakas, värske näovärviga, elavate ja lapselikult heledate ning süütute siniste silmadega, mis aina nagu naeratasid. Laulda võis ta hommikust õhtuni, ja kui kõrvenurga poisid, eriti aga tüdrukud ja noorikud, isamaalisi laule oskasid, siis võlgnesid nad selle eest tänu ainuüksi Taarile. Karjapoistele oli aga lõbus rätsep hoopis teises asjas kättesaamatuks eeskujuks: ta oskas vilistada, ilma et ta huuli torusse ajas. See oleks otse uskumatuna kõlanud, kui kõik karjapoisid oma silmaga poleks näinud: rätsep vilistab ja ometi ei saa silmaga põrmugi aru, et ta vilistab. Küll katsusid kõik karjapoisid seda järele teha, tegid proovi sulaspoisidki, aga rätsep vilistas nende kõrval nagu mõni noor jumal, kes kiidab vilega oma kallist isamaad.



Lapse ristijaks pidi tulema köster, sest et ei tahetud halva teega kiriku juurde logistada, mis väikese lapsega on väga tüütu. Et aga köster alles peale lõunat võis Vargamäele sõita, siis kutsuti ka teised külalised samaks ajaks.



Nelipühade esimese püha õhtupoolikul sumises siis kogu Vargamäe Eespere jutukõminast, mis kostis kambrist, toast, rehealuselt ja rohuaiast. Püha talitusegi ajal ei saadud kõiki kambrisse kokku, vaid nii mõnedki seisid kojas, ukse ees väljas ja lahtiste akende tagagi. Sellest laulminegi nii viisipärane sai, päriselt nagu lauldaks kirikus, kus köster ühes oreli ja kooriga kihutab ees ja kiriku keskpaik laseb silmnäos järel, kuna altariesine laulusõnu alles siis algab, kui köster oreliga lõpetab. Siin, Vargamäel, oleks võinud öelda, et köster jäi lauldes ikka köstriks, aga et rätsepast sai orel, Andresest ja Hundipalu Tiidust kooripealne, kojast kiriku keskpaik ja aknatagusest altariesine. Ning kui veel arvesse võtta, nii et mõnedki mehed juba tublisti varruõlut olid rüübanud, siis võib ilma pikema seletusetagi mõista, kuidas köster Vargamäel oreliga ees kihutas ja kui pikaks venis järelajajate saba, mille tipp altari ette, s.t. akna taha ulatus. Vihukse Anton sai vist kõige ennem laulu tõsisest mõnust aru, sest peagi magas ta niisuguse norinaga, et eit teda pidi raputama, öeldes:



«Mis sa, pime, siis kohe norinal.»



«Ei anna muidu õiget vahmiili välja,» sosistas eidele Rava Kustas, kes Antoni kõrval istus.



Ometi õnnestus kogu püha talitus väga ilusasti, nii et rahule jäid köster ise, lapse vanemad ja ka kõik kutsutud külalised. Nõnda siis võis pühitsetud suu ja südamega lauda asuda, sest kui köster issameiet luges, posises terve kogudus seda kaasa.



Lauda istuti nõnda, et köster asus laua otsa, tema paremal käel oli Andres ise, pahemal Hundipalu Tiit, kes pidi köstriga ajama viisipärast ja tarka juttu, et oleks seadsam.



Pikk pidulaud, valge kui kriit, ägas kausside ja taldrikute raskuse all, sest need olid kuhjaga täis sealiha ahjus hautatult, pajas keedetult ja kerisel küpsetatult, et oleks igaühel võtta, nagu kellelegi rohkem maitseb. Võtku igaüks kausist oma käega, niipalju kui kõhtu mahub, ja söögu, kuni süda läikima või kurgus kõditama hakkab. Lihaliudadega kõrvu süldikausid, heeringataldrikud, võitassid. Ning vorstid kui võmmid, aina nuusuta ja nuusuta ja nilpa keelt, ujuvad teised lausa sulas rasvas. Kõike on küll, kõigest jätkub. Aga ühte peaksid sööjad meeles pidama – lõpuks tulevad koogid ja kohv suhkruga kui kalju.



Enne kui julgeti näppu söögi või söögialuse külge pista, oodati, mis köster teeb, sest kõik arvasid, et ega tema niisama muidu sööma hakka. Ja ei hakanudki, vaid ütles oma salmikese laulmiseks ette ning tegi siis kena palve. Ühe sõnaga – kõik nagu kord ja kohus. Aga kui juba natuke aega oli söödud, tõusis köster lauas püsti ja pidas pikema ilmaliku kõne. Kuna tema nagu rätsepki suur isamaaline tegelane oli, siis jutlustas ta ikka ja igal pool oma kõrgeid aateid: soovitas «Linda» aktsiaid, Aleksandri–kooli, Eesti Kirjameeste Seltsi, «Postimeest» ja muud sel ajal pakutavat isamaalist kaupa. Samas vaimus kõneles ta ka täna kõrvenurga rikastele kohaomanikkudele.



Rätsep sattus köstri kõnest vaimustusse, sest räägitud sõnad olid nagu tema südamest tulnud. Suurem hulk ei teadnud midagi arvata, tema ainult kuulas. Eriti hoolega tegi seda Vihukse Anton, nii et kui köster veel viis minutit oleks kõnelnud, siis poleks ta enam suutnud silmi söögilauas lahti hoida.



Ainuke mees, kes köstri kõne kohta midagi oleks võinud arvata, oli Hundipalu Tiit. Aga see ei olnud nähtavasti kõnest kuigi vaimustatud, ennem oleks tahtnud ta nagu vastu rääkida juba kõnelemise ajalgi. Seda panid tähele mitteainult teised, vaid ka Oru Pearu, kes istus rätsepa vastas teisel pool lauda, kiheldes nagu selle vaimustuse pärast. Pearu ei sallinud ei köstrit ega rätsepat, sest temale oli kahtlane iga inimene, kes rääkis isamaast ja isamaalisist asjust, millest temal polnud vähematki aimu. Kui tal pisutki rohkem teadmisi oleks olnud, siis oleks tahtnud ta isamaalastele öelda:



«Ega me saksad või linna untsakad ole, et te meile isamuast reagite, meie oleme puht–muarahvas, reagime muakeelt ja teame isegi, mis mua on, olgu ta isa ehk ema mua.»



Et aga Pearul enesel teadmised puudusid, siis otsustas ta Hundipalu Tiiduga kaasa lüüa, kui see peaks köstri–isandale vastu astuma. Ja Tiit hakkaski köstrile vastu vaidlema, sest tema oli köstri kõnes haistnud Jannseni ja Hurda pooldamist ning Jakobsoni mahategemist. Aga seda ei võinud tema kannatada, oli ta ju ustav «Sakala» lugeja ning suur Kalja Pärdi ja Nalja Märdi austaja.



Siiski, köstri kõnega oleks Hundipalu Tiit ikkagi veel leppinud, sest tema oskas parajal paigal piiri pidada ja isamaaliste kaljude vahelt targu läbi loovida. Rätsepal aga, kes köstrile hakkas kaasa aitama, puudus see oskus ja tema tormas ummisjalu küsimustele ning nimedele, millest köster ettevaatlikult oli kõrvale hoidunud. Õigupoolest siis rätsepale hakkaski Tiit vastu vaidlema, mitte köstrile endale, kes oli asja algataja. Tema jäi vaidlusest esiotsa nagu välja, etendas ainult lepitaja ja vaigistaja osa, nagu see kirikusulasele on kohane. Aga siis sündis väga imelik asi, mis sünnib väga sagedasti ilmalikkude asjadega, kui jumalamehed oma käe nende külge pistavad: mida rohkem köster lepitas, seda rohkem mehed marru läksid, nagu oleksid isamaalised asjad omakasulised äriasjad või nagu oleksid nad ainult selleks jumalast maailma loodud, et üksteist isiklikult tõrvata ja haavata.



«Et vaimulik rahvas «Postimehe» poolt on, sellest saan ma aru, aga et rätsep nendega kaasa sörgib, selle kohta ei mõista ma midagi öelda,» ütles Tiit Taarile. «Kas rätsep ei tohi oma isamaad õieti armastada ja kas tema ei või tõe ja õiguse eest seista?» küsis Taar, endal põsed lõkendasid ja sinised silmad täis lapselikku tõsidust.



Siinkohal arvas joobnud Pearu, et ka tema oskab isamaalikkudele asjadele pisut kaasa rääkida, ja sellepärast ütles ta üle laua vastas–istuvale rätsepale:



«Kuule sina, kõrvenurga rätsep Taar, mis on kirjas ära seletatud hapu kali, sinu tõde on kasukas ja sinu õigus pükstes. Aga kas sul oli õigus minule, Oru Pearule, rikkale kohaomanikule, sihukesi püksa teha – p .... etagune ripub põlvekõverduses ja jalad on käies nagu kukel kammitsais? Vasta mulle seda meie saksa isamaa ees, kui sa prosessid tõe ja õiguse nimel, nagu minu kallis nuabrimees, Eespere Andres, kes peab täna oma poja varrusid. Ja meie kõik oleme tema varrulised, ainult sina, kallis rätsep, oled kontvõõras, sellepärast siis vasta mulle, sest õpetaja ütleb ikka: sina pead, sina pead, köster aga: sina ei pea mitte, sina ei pea mitte ... »



Pearu oleks vististi edasi rääkinud, aga köster tahtis juttu isamaa1isilt asjult kõrvale juhtida, sellepärast küsis ta:



«Aga kumma käsku siis Pearu peab, õpetaja või köstri?»



«Targa peaga pean köstri käsku, purjus peaga õpetaja käsku, sest siis pean ma rätsepale oma punktid kõik viimane ette panema,» vastas Pearu.



«Nüüd on ju armuaeg, mitte hirmuaeg, sest meie oleme vene kotka tiibade all,» seletas Hundipalu Tiit, «aga «Postimees» tahab, et oleks aina põrguvalu ja sakste malakas.»



«Armas peremees,» ütles köster, «seda ei taha «Postimees» mitte, tema just hoiatab meid selle eest, on ikka hoiatanud. Ikka tasa ja targu, ainult nõnda jääb roosk tulemata, see on tema arvamine. Jakobson kogub tuliseid süsa iseenda ja oma laste pea peale. Kes tuult külvab, lõikab tormi, ütleb vanasõna. Aga mina ütlen, et kes vaenu külvab, see lõikab vaeva, ja kes sõda kuulutab, see lõikab verd.»



«Õige, köstri–isand, väga õige!» hüüdis Taar.



«Kuule sina, va hapu Taar,» ütles Pearu üle laua, «kui sa nii väga seal karjud, siis mina sind ämm omale õmblema ei võta. Sest vuata, sinul ei ole õigus nõnda karjuda, kui minu püksip....etagune ripub põlvekõverduses. »



Neid sõnu ei pannud teised ega rätsep ise tähele, sest tema arvestas praegu rohkem köstrit kui Pearut. Selleks olid tal oma erilised põhjused. Nimelt oli ta juba ammugi hammast ihunud köstri õmblustöö peale, mida tänini oli ikka keegi teine teinud, mitte tema. Aga rätsep oleks esimene kord köstri–isanda1e kas või jumalamuidu õmmelnud, ainult kui aga saaks kord sinna, sest siis oleksid kõik paremad kohad tema käes, mõisaantvärgid ja untsakad, vallakirjutaja ja talitaja ning peakohtumees. Ainult parun, opmann ja õpetaja seisaksid tema riigist väljas, aga need ei tee temale peavalu, sest nende juures käib ikka saksa rätsep.



Just täna oli paras silmapilk, kus rätsep lootis köstri–isanda lõnga vedada. Selleks oli ta tahtnud erilise käigu Ämmasoole ette võtta, kuhu tal oli nagu pisut asja, aga sattus Vargamäel peatuma, sest ta sai kuulda, et Ämmasoo rahvas siin on. Nõnda palutigi ta varrusid kaasa pühitsema.



«Oru peremees ähvardab mind mammonaga,» ütles rätsep Pearule, kui see aina kordas, et ta Taari enam õmblema ei võta, «aga minu jalga ega mõtet põle veel kunagi mammon juhtinud, vaid ikka aated ja tõde ning õigus.»



«Mis teeb vaene mees tõe ja õigusega,» arvas Rava Kustas lõõpivalt, «seda on rikastele vaja.»



«Õige, Kustas!» hüüdis Pearu. «No ütelgu või köstriisand ise, mis teen ma selle tõe ja õigusega, kui ma prosessin oma kalli nuabrimehega või kui tema mind kõrtsis .... dest nii valusasti pigistab, et mul silmis mustaks läheb? No ütelge, mis ma teen, tema on ju minust üle?» Kogu ruum kõmises laiast naerust, mis kostis läbi akna kaugele õuegi. Andres isegi naeris kaasa, kuigi ta istus köstri kõrval, kes jäi ühes Hundipalu Tiiduga tõsiseks, nagu poleks ta Pearu rumalaid sõnu kuulnudki.



«Rätsep on ju rikas, sellepärast,» ütles Vihukse Anton, kes vaidlemisel peaaegu magama pidi jääma, suure naeru tõttu aga ärksamaks muutus. «Temal saab kümne aasta pärast tuhat rubla linnas intressi peal täis,»



«Kas see põle õigusega teenitud või?» küsis rätsep naerjailt.



«Õigusega, ikka õigusega, kuidas siis muidu,» kiitis Rava Kustas. «Aga kui see nõnda edasi läheb, siis saad sa varsti saksaks oma õigusega, ajad sakste asju, õmbled sakstele püksa.»



«Kuule sina, va kalja–rätsep, mis on ära seletatud Taar, sina oled sakste sabarakk,» ütles Oru Pearu, kui ta oli oma klaasi tühjaks rüübanud. «Mina sind änam õmblema ei võta, mina sinu riideid änam selga ei pane.»



«Sul praegugi minu õmmeldud püksid jalas,» ütles rätsep.



Need sõnad ajasid Pearu marru. Juba ammugi andis Hundipalu Tiit Andresele märku, et see rätsepat ja Pearut katsuks taltsutada, sest nemad tegid mõnusast jutust rumala lõõpimise, ja Andres ootas parajat silmapilku, et meestele vahele astuda. Aga nüüd sündis kõik nii äkki ja ruttu, et ükski polnud sellele ette valmistatud. Nimelt kiskus Pearu laua taga endal püksid jalast ja pani need üle laua rätsepale pähe, kuna ta ise karjus:



«Säh, võta oma püksid, ja uadetele jalga, Las kõnnivad tões ja õiguses, minul põle neid tarvis, minul põle nii suurt p .... etagust, sest minul põle uateid!»



Kogu maja oli möirgamist täis. Kõige heledamalt karjus rätsep, kel Pearu püksid peas olid. Suurem hulk hirnus naerda, sest nii halenaljakat asja polnud nad kogu oma eluajal kuulnud ega näinud: püksid rätsepa peas, sääreotsad lihaliuas ja sülditaldrikus. Naerdi, nii et pisarad jooksid. Andreski ei saanud muidu, kui pidi kaasa naerma, ehk küll tema kui piduperemehekohus oleks olnud pahandada. Nii köster kui ka Tiit, vaidluses vastased, olid mõlemad südame põhjas haavatud, sest nende arvates polnud rumalamat asja, kui et aatemehe pea on majandusmehe pükstes, liiatigi veel ristseil, keset pidulauda, mida alles hiljuti oli jumalasõnaga pühitsetud.



«Armas. piduperemees, sa peaksid oma võõraid pisut talitsema,» pöördus köster Andrese poole. Aga Andres ei teadnud, mis vastata, nii et Hundipalu Tiit tarvilikuks pidas tema asemel seletada:



«Köstri–isand ei tunne nähtavasti Oru Pearut. Andres oleks võinud tema kutsumata jätta, muud ei saa temaga midagi teha. Aga et ta on üleaiamees, siis ... »



Sellega oleks võinudki vahejuhtum lõppeda, aga Pearu istus ju alles püksata ja särgiväel pidulauas. Midagi pidi ometi tegema.



«Vanamoor!» hüüdis Pearu oma eite, kes laua otsas istus, «mine too mulle kodunt omatehtud takused püksid jalga, kaua ma siis nõnda palja reisi köstri–isandaga ühes lauas istun. Toast varnast võta teine pintsak, see põle selle hapukalja tehtud.»



Oru eit läkski koju, et oma vanamehele teisi riideid tuua. Aga et Pearu seni ööülikonnas või reherabajana lauas tahtis istuda, siis tehti söömingule pisut enneaegne lõpp – tõusti lauast ja mindi laiali. Köstril jäi seekord lõpupalvegi pidamata, sest inimeste meeled rippusid rohkem Pearu pükste kui jumalasõna küljes – nii halvasti mõjus asjaolu, et rätsep unustas tõe ja õiguse eest võideldes kohaomaniku püksitagumiku peale erilist rõhku panna.



Ühes teistega tõusis lauast ka Pearu, ja et tal pükse jalas polnud, siis pidi ta paratamata palja reisi varruliste keskel kõndima. Kõlblusvastast polnud selles küll midagi, sest tal oli seljas ilus valge linane särk, mis ulatus põlvini, ja kaelas kirju sitsirätik, sõlm lõua all. Aga niisugune kõndimine haavas kasinate ja neitsilikkude perenaiste viisakustundeid ja nemad arvasid, et neil on võimata ainult pealtvaatajaiks jääda. Kui siis Pearu välja päikese paistele astus, ilmusid naised vitste, tikerpuu–okste ja värskete nõgestega ning siis algas üleannetu karistamine – aina mööda paljaid sääri, mis särgi alt välja paistsid. Esiteks kannatas Pearu, aga siis pistis ta naiste eest jooksu, need suure kisaga järele. Pearu jooksis õueväravast välja ja siis mööda peenart edasi, mis seisis kesa ja rukki vahel. Aga purjus pea tõttu komistas ta ja kukkus rukki äärde maha. Et naised tal kannul olid, siis ei saanud ta enam üles tõusta ega uuesti jooksu pista, vaid ajas enda kükakile ja pistis jalad ning sääred särgisaba sisse. Aga naised ei hoolinud sellest. Silmapilk kisti Pearul särk üle piha kukla peale kokku ja vitsad, tikerpuu–raod ja nõgesed töötasid roosal seljal, pihal ja tagumikul, kuni hakkasid paistma siin–seal verepiisad. Pearu karjus.



«Palu andeks!» käskis Hundipalu perenaine.



«Palun andeks, et eided mu t ... i tahtsid näha,» vastas Pearu.



Särk kisti Pearul uuesti üle piha. Mõnes kohas lõi juba veri roosal ihul nirisema. Mehed seisid natukese maad eemal ja ässitasid naisi. Lapsed piilusid rukki ääres ja aianurkade taga.



«Andke!» kõlas igast küljest.



«Kas palud?» küsisid naised Pearult.



«Palun,» vastas see juba üsna taltsalt.



«Palu!» kõlas käsk.



Ja nüüd palus Pearu üsna tõsiselt naisi. Nõnda lõpetati peksmine. Naised läksid minema ja jätsid Pearu sinnapaika. See kükitas esiteks natukese aega üksinda rukki ääres ja tõusis siis püsti. Aga kui ta mõtles õuevärava poole minema hakata, nägi ta, et naabri teine poeg Indrek istub rukkiserval, vahib temale otsa ja nutab. See tegi Pearu südame kohe härdaks ja meele haledaks. Ta astus lapse juurde, võttis selle sülle, ja kui poiss siis peaaegu suure häälega karjuma pistis, ilma et ta Pearu sülest maha oleks kippunud, hakkas ka Pearu peaaegu väikese lapsena tönnima, ja nõnda läksid nad kahekesi õueväravast sisse. Keset õue tuli neile Mari vastu.



«Tema üksi haletseb mind,» nuttis Pearu naabri perenaise ees seistes, «ja nemad tahavad ta hobusevargaks teha ... nemad kõik ... Andres, Tiit, rätsep ja köster ... kõik nad ihkavad poisi hinge. Sest kirjutud on: oh jumala tall ja needsinatsed teised sõnad, mis ep ole mitte kirjutud.»



Sel silmapilgul jõudis Oru eit takuste pükste ja pihtkasukaga pärale. Teda nähes andis Pearu kohe lapse Mari sülle ja hüüdis:



«Minu kallis vanamoor, minu armas lambasihver, ometi tuled mulle appi! Külalised murravad mu ära, sest et pole mitte kirjutud, et sina ei pea himustama oma ligemese meest, vaid – naist!»



«Pane püksid jalga!» hüüdsid võõrad naised Pearule. Aga see ei teinud sellest väljagi, vaid ütles oma eidele:



«Kallis vanamoor, vuata, mis nad muga tegid.» Nende sõnadega tõstis ta oma särgi kaenla alla ja pööras selja naiste poole.



«Anname veel!» hüüdsid eided, kui nad nägid Pearu punaseks pekstud selga. «Või tema kisub särgi kaela!»



«Kui külanaised võivad mu särgi kaela kiskuda, miks ma siis ise ei või,» vastas Pearu.



Ja selle asemel, et püksid nüüd kohe jalga tõmmata, pani Pearu nad pahemale käele, võttis siis eide kaela ümbert kinni ja kõndis nõnda päikese paistel mööda õue.



«Vanamees, pane püksid jalga,» palus eit.



«Las veri kuivab enne ära,» vastas Pearu.



«Veri ongi kuivand,» ütles eit.



Viimaks ometi tõmbas Pearu püksid jalga ja pani pihtkasuka selga. Aga nüüd tuli tal kohe uus mõte. «Kus on rätsep?» hüüdis ta. «Tema pärast sain ma naiste käest peksa. Kus on pressraud ja hapukali?»



Aga rätsep oli ühes köstriga minekut teinud. Köster vabandas ajapuudusega nii rutulist lahkumist, aga vististi oli see ainult ettekääne, põhjuseks oli Pearu oma tempudega. Seesama oli ka rätsepa lahkumise põhjus, sest tema tundis Pearut ja teadis, et ega asi ainult sellega lõpe. Ometi oli rätsepal selle kõrval veel teine põhjus, mis samuti oli tähtis: köstriga kahekesi jäädes lootis ta õmblusest võivat juttu teha. Oli küll esimene püha, mil on kohatu rääkida argipäeva tööst ja toimetusest, aga päike vajus juba õhtu poole ja Pearu oma tempudega oli niikuinii juba seda kallist päeva sedavõrd «retsinud», et polegi ehk nii väga hull, kui rätsep katset teeb köstriga pisut ilmalikku juttu ajada. Sest köster pole ju õpetaja, tema ei seisa kirikule nii lähedal. Õpetajaga räägi kas või kündmisest ja sõnnikuveost, ikka oleks nagu pisut issameie ja peatükkide maiku.



Köstrile hobuseohje kätte andes vabandas Vargamäe Andres üleaedse tegu nii hästi, kui oskas, aga polnud parata, temp jäi ikkagi. tembuks. Rätsep oli veel Vargamäelt alla minnes Pearu pükstest heidutatud ja juba mitmendat korda kinnitas ta köstrile:



«Jah, kurb, väga kurb, Oru Pearu ei pea vaimuvalgusest lugu, tema ei salli aateid.»



«Aga naised,» kihistas köstri–isand naerda, «need olid vaprad! Küllap nemad Pearulegi viimaks vaimuvalgust ja aateid õpetavad.»



Rätsep kui kasinate elukommetega vanapoiss ei saanud köstri–isanda naerust kuidagi aru. Veel siis, kui nad üle soosilla, Aaseme välja äärde jõudsid, kinnitas ta:



«Ei, ei, köstri–isand, rahvas ei armasta vaimuvalgust»



«Soo, nüüd on õhk puhas,» ütles Andres, kui ta köstri oli õueväravast välja saatnud.



«Pearu, sinder, peletas köstri–isanda minema,» ütles Aaseme vanamees, kel oli piinlik, et tema kui kirikuvöörmündri ringkonnas niisugused hullud asjad pidid sündima.



«Köstrist põle nii väga lugugi, aga rätsepast on kahju,» ütles Hundipalu Tiit, «see oleks meile laulnud. Kirikus põle köstri häält kuuldagi, aga kui Taar oma toru koori äärel lahti teeb, siis tead, et käib üle kiriku, nii et õpetajagi kuuleb altari ees.»



Piduliku tundmuse tõstmiseks katsusid mehed omasoodu laulu jõriseda, aga sellest ei tahtnud midagi välja tulla, sest ikka laskis Pearu oma toruga sekka, ja et tema toru ajas sootuks oma joru, siis läksid ka teiste hääled segi.



«Las naised parem laulavad,» arvas Hundipalu Tiit.



«Eided ja vanamoorid, naised ja noorikud!» hüüdis Pearu ja tuigerdas nende poole. «Laske oma armast jaalt kuulda, sest te peksite mu reied küllalt veriseks, mu oma eit vuatas kõik viimane ilusti läbi. Ma istun te ette murule ja kuulan ning ei tõsta oma kisa ega silmi teps.»



Pearu läks ja jäigi naistega vaterdama, sest nendega oli tal lõbusam kui meeste seltsis. Mehed istusid ja lamasklesid rohuaias värskel rohul põõsaste vahel. Pearust vabanedes püüti juttu uuesti isamaalistele asjadele juhtida. Kõnelejaks võis siin olla ainult Hundipalu Tiit, sest teised ei teadnud mitte kui midagi, välja arvatud ehk Vargamäe Andres, sest temal oli kapis peale vaimulikkude raamatute ka mõni ilmalik, üks isegi peaaegu piibli suurune, aga ilma kaanteta ja esimeste lehtedeta, nii et keegi ei teadnud, mis raamat see õieti on. Hundipalu Tiitki oli seda raamatut lugenud, aga tema ei saanud temast aru ega otsa.



Hundipalu Tiit oskas ja armastas rääkida. Tema kõne algas ikka sellega, et ta kõige harilikumale lausele juurde lisas: nagu ütles see ja see või nagu tegi see ja see. Ja et ükski ei teadnud, kes nõnda ütles või tegi, siis pidi Tiit seletama. Seega oligi päris jutuots käes. Ja oli see juba kord käes, siis voolas vaheldumisi Aleksandri–koolist ja «Kolmest isamaa kõnest», «Linda» aktsiatest ja «Isamaa sündinud asjust», Joosep Haideni elukäigust ja Eesti Kirjameeste Seltsist, Nalja Märdist ja Kalja Pärdist ning Oja möldrist, Vagast Jenoveevast ja Jakobsonist, eriti just viimasest. Sest see asunud elama samuti soode ja rabade taha nagu temagi, Hundipalu Tiit, ainult mõni aasta pärast teda, nii et võiks täie õigusega öelda: mitte Jakobson polnud eeskujuks Hundipalu Tiidule, vaid Hundipalu Tiit Jakobsonile. Aga oli Tiit eeskujuks juba Jakobsonilegi, siis ammugi oma nurga meestele, olgu teetegemisel, põlluharimisel, kraavikaevamisel, rohuaia asutamisel, mesilastepidamisel või ükskõik milles. Vähemalt arvas Tiit ise nõnda.



Hundipalu Tiidu juttu tuli kuulama Oru Pearugi, sest naistega ei tahtnud ta asjad pärast tänaseid tempe hästi sobida. Tema katsus esiteks Tiidu jutule vahele lõõpida, aga kui Tiit ise ega teised temast välja ei teinud vaid kuulasid, nagu räägiks mitte köster, vaid õpetaja ise põrguvalust, siis jäi ka Pearu oma hallide jõllis silmadega kõnelejale otsa vahtima, nagu püüaks ta iga sõna elavalt alla neelata. Tiit sattus ikka paremasse hoogu,



«Oh, kui nüüd köster kuuleks!» ohkas Pearu ja vahtis Tiidule otseteed suhu.



Aga nõnda ei kestnud see kuigi kaua, sest varsti vajusid Pearu silmad väsinult kinni. Veel kord käristas ta nad lahti, aga siis langesid rasked laud jäädavalt. Juba enne teda oli rohul lamav Vihukse Anton norskama hakanud ja Aaseme vanamehel käsipõsekil olles piip suust maha kukkunud. Neile järgnesid peagi teised, kuni norskas peaaegu terve kogudus, kellele Hundipalu Tiit ilmalikku jutlust pidas. Ärkvel oli veel Vargamäe Andres, kes istus Tiidu kõrval, ja Kingu Priidu, kel kahe rätiku ja villase salliga olid higitilgad pärlitena otsaees.



«Lähme ära, las nad magavad,» ütles Andres tasa. Seda tahtis, ka Hundipalu Tiit teha, aga kuna kõne paremas hoos ja hääl vali ning hele oli, siis ärkas Pearu silmapilk, niipea kui Tiidu kõne vaikis.



«Ole reod,» siunas Pearu silmi pärani ajades, «kisub ja kisub silmad kinni, nagu loeks eit piibliruamatut või kuulaks kirikus õpetaja jutlust. Tiit, sa peaks oma poja õige õpetajaks koolitama, sul head lõuad ja jaal, pojal ehk tuleb niisama ... Hei! Vihukse! Mis sa norised! Ja sina, Vuaseme Vuadu, kus su piip on? Ajad noore rohu põlema. Mis te, põrgulised, magate, Tiit reagib ju. Muast lahti, muidu tulevad naised nõgestega!»



Virgusid kõik, aga enam ei saanud Hundipalu Tiit kõnega hakkama, sest vaevalt sai ta lausuda: «nagu ütles» või «nagu tegi», kui juba mõni mees tõepoolest midagi ütles või midagi tegi, mis sulges Tiidu suu. Kõigil olid varsti nii tähtsad asjad jutustada, et pidi maksku mis maksab üksteisest üle karjuma.



Õhtusöögil valitses laua ääres üldine kisa ja kära. Kostsid juba naistegi hääled, sest mõned olid rüübanud punasest pudelist ja maitsenud meeste kannumärjukest. Üsna tummad olid Vargamäe perenaised ja Andresegi häält polnud suuremat kuulda, selle tasuks aga karjus Pearu kõigi kolme eest, karjus isegi siis, kui tahtis naabrile kõrva sisse rääkida salajuttu. Aga naabri kõrvatrummid pidasid vastu, see ei raputanud pead ega midagi. Kui niisugust salajuttu oleks räägitud koera kõrva, siis oleks see tingimata kõrvu laksutanud, nina vastu taevast tõstnud ja ulguma pistnud.



Ka pärast lauast tõusmist kestis endine kära kaugele üle poolöö. Alles hommiku poole hakkasid mehed üksteise järel reast välja langema. Päike oli juba ammu tõusnud, kui viimasena õllekannu juures laua ääres istus Oru Pearu. Tema kõrval, laual rõõtsakil, nohises Vihukse Anton, keda Pearu katsus äratada, ilma et sel tagajärgi oleks olnud. Nõnda siis rüüpas Pearu üksinda kannust ja sonis:



«Magab ... magavad ... Mina üksi ... Issanda pale ees. Hallelooja! Uamen! ... Kas on linnukesel muret ... ja needsinatsed teised sõnad ... Uamen!»



«Vanamees, hakkame koju minema, kõik magavad juba,» ütles teisepere eit juba kümnendat korda.



«Armas vanamoor,» ütles Pearu oma halle silmi lahti käristades, «meie üksi seisame Issanda ees, sest kirjutud on … nojah ... kirjutud on ... oh inimene usinast ... Ja need teised sõnad. Säh, joo, vanamoor, mu kallis lambasihver.»



Aga eit ei tahtnud juua tema tahtis ainult oma vanamehe koju viia. Ta võttis tal ümbert kinni ja katsus vanameest laua tagant üles tõsta. Ometi viimaks võttis see jalad alla. Algas kojuminek. Aga tee oli hirmus kitsas, kõver ja kallak, õnneks, et viis allamäge.



Kui Oru eit oma vanamehega koju õueväravasse jõudis, hakkasid kirikukellad lööma.



«Veart kellad,» sonis Pearu eide najal väravast sisse tuigerdades. «Väga veart kellad … üle raba ... üle soo ... üle heinamaa … veart kellad ... pim–pam, piu–pau, pim–pam, piu–pau …»



Nõnda lõppes varrude esimene päev teise päeva hommikul, kui päike on juba kõrgel taevas.



Lõokesed lõõritasid Vargamäe kohal.





XXVIII


Järgmine talv oli kõrvenurga1e väga õnnetu. Tõeliselt ei teadnud keegi, mis võiks küll nii suure õnnetuse põhjuseks olla. Siiski üks oli, kes teadis – õpetaja kantslis. Temale oli kõik üsna selge. Iga pühapäev kinnitas ta, et kõiges on süüdi rahvas ise oma suure patuga. Mis peaasi: kõik tahavad olla nagu saksad, nagu saksad. Aga jumal ei anna ennast pilgata. Mis inimene külvab, seda tema ka lõikab. Kes liha peale külvab, see lõikab lihast igavest hukatust.



Õnnetus sai alguse Kassiarult. Kui vana Jaska millalgi laadasõidult jälle koju tuli, jäid tal lapsed üksteise järel kõik haigeks, nagu oleks mõni lausuja talle laadalt lastehaiguse kojuviimiseks kaasa andnud. Haigus võttis kohe hädaohtliku pöörde, ähvardades laste kurgu kinni matta. Ei jõutud asjas õieti täieliku1e teadvuselegi, kui juba suri esimene laps ja varsti peale seda teine. Polnud muud, kui hakka matuste vastu valmistuma.



Peiepidu kahele lapsele tehti Kassiaru talu ja Jaska kuulsa nime kohane. Ümberkaudsed peremehed ja perenaised olid kõik koos. Harva leidus, kes puudus, nende seas ka Vargamäe Andres oma Mariga. Neid oli küll kutsumas käidud, aga nemad polnud veel unustanud, et nad nelipühiks Kassiaru omi asjata Vargamäele ootasid. Kui neil ei kõlvanud Vargamäele tulla, miks pidid siis nemad kohe Kassiarule minema? Ons matused tähtsamad kui varrud?



Need olid kuulmata kurvad matused, sest samal ajal, kui söödi ja joodi kahe auks, kes puhkasid puusärgis, käed rinnal, vaakusid juba kolm teist last sängis hinge. Laste seisukord oli sedavõrd raske, et ema ise ei saanud koolnuid nende viimsele puhkepaigale saatma minna, vaid pidi koju jääma teisi suretama. Nii uskumatu kui see ka kõigile näis, ometi oli nõnda, et kui matuselised õhtuvidevikus surnuaialt koju jõudsid, oli Kassiarul juba jällegi kaks väikest laipa – kaksikud sündides, kaksikud ka surres, mõlemad poisid. See rabas matuselisi nõnda, et ühelgi ei läinud enam söök ega jook sisse, sest igaüks pidi tahes või tahtmata iseenda laste peale mõtlema, kes jäid omapead koju. Leidus neidki, kes sõna lausumata kreskule istusid ning tühja kõhuga koju sõitsid, nagu oleks neil vanakuri ase kannul. Sõitsid vaikides puristava ja aurava hobusega, kuna aga Kassiarul samal ajal asjata sööjaid ootasid auravad verivorstid, lihakausid, sülditaldrikud, peen– ja saialeivad, paremad ja peenemad kui kuskil mujal.



Kaksikud poisid viidi juba üsna vaikselt maha, sest matuselisi polnud kuigi palju ilmunud. Kassiarul oldi sedavõrd arutud, et ei teatud enam, keda kutsuda, keda mitte. Õnnetus oli suurem, kui isa ja ema mõistus suutis kanda, olgugi et üks oli kaval hobuseparisnik ja teine peaaegu haritud nagu mõni saks.



Kahele paarile järgnes kaks üksikut laipa surnuaiale, kuhu nende hauad kõik kõrvu kaevati, Viimane neist viidi nii lihtsalt, nagu polekski ta Kassiaru ja tema Matilde oma laps, vaid mõni sauniku poeg. Kui poleks talle kahe kellaga löödud, siis poleks tema matustes midagi peremehelikku olnudki. Kõigist lastest jäi vanemate silmateraks üksainus: pooleaastane Maali ema rinna otsas. Ema ise istus nagu vahakuju, ükskõikne ja külm, nagu poleks temal sellest midagi, on lapsel ta süles veel hing sees või on ka tema hingetu nagu teisedki, keda viidi surnuaiale. Esimese lastepaari suremisel nuttis ta, teise paari juures murdis ta ainult käsi, silmad kilavalt kuivad peas, kahe viimase lapse surmavoodil muutus ta juba selleks, millena ta praegu liigub Kassiaru suuris hooneis – elavaks varjuks.



Kassiaru Jaska oma eidega polnud kunagi suur kirikusõber, aga nüüd nõrkus pisut ka tema süda, nõtkusid ka tema põlved. Eit ei saanud kuidagi muidu, kui pidi isiklikult õpetaja juurde ilmuma troosti otsima: ehk teab tema, miks neile see karistus on kaela saadetud. Raske oli õpetajagi seisukord neil raskeil päevil. Sest mis pidi ta muud tegema, kui rikka perenaise ja tema uhkeldaja vanamehe kanget südant nõrgutama. Issand ei taha ju külmaks pealtvaatajaks jääda, kui Kassiaru Jaska kihutab mööda laatu ümber ja paristab hobuseid. Issand ei salli hobuseparistamist ega kannata prassimist, seda ütles õpetaja.



Aga kui naine sellest kodus Jaskale rääkis, pani see oma südame kõvaks ja vastas, nagu oleks tema pool tõde ja õigus:



«Ikka see hobuseparistamine ja hobuseparistamine, nagu poleks ma tervel eluajal muud teindki. Aga ma olen ju kümmekond aastat mõisale härgi ostnud ja olen kasulikult ostnud, see peaks ometi jumala–meelepäraline töö olema.»



«See on ju ka,» arvas perenaine oma vagas südames, «ja sellepärast ehk jäetigi Maali meile rõõmuks ning lootuseks.»



«Ehk tul1akse ka sellele järele, ää suurusta nii ruttu,» vastas mees, kes püüdis nagu jumalat iseenda vastu üles ässitada. Naine hakkas nutma ja ütles:



«Sa räägid, nagu oleks sul kahju, et Maali meil järele jäi.»



«Ei,» vastas mees, «aga mu hing on täis, et miks just meid nõnda nuheldakse, nagu oleks meie need kõige suuremad kurjategijad. Nagu teised ei paristaks hobuseid ega jooks kõrtsis. Mina lasen veel teistelegi anda, aga teised ei tee sedagi, joovad ainult ise. Miks siis just meie lapsed pidid surema? On see õigus?»



«Õpetaja ütleb, et peab nõudma mitte õigust, vaid paluma armu, kõik muu on kurjast,» seletas perenaine silmi pühkides.



«Miks siis just mina pean armu paluma, mitte teised?» küsis Jaska. «Olen mina see kõige vaesem ja viletsam? Teised võivad õigusega elada, ainult mina palugu armu. Aga minul on suurem koht ja on rohkem raha kui neil.»



«Ehk tulevad ka teistel katsumisepäevad!» õhkas perenaine oma sügavas südames, nagu paluks ta Issandalt neile seda katsumist. Tema arvas, et oleks tõesti hea, kui ka teised peaksid hakkama armu paluma, sest siis saaks ehk ka tema vanamees sellega toime, muidu aga lubab ta südamekanguses ennem oma viimase lapse jumalale, kui et ta oma meelt pööraks kõigevägevama palge ees.



Varsti näiski, nagu oleks jumal Kassiaru emanda vaga õhkamist kuulda võtnud.



Kõige enne tabas kuri kaelahaigus nende lapsi, kes käisid Kassiarul kahe esimese lapse matusel. Nagu oleks Kassiaru langenud äkki jumala erilise viha alla, nii et ei tohi enam appi minna tema lapsigi maha viima! Niipea kui pistad jalad üle ukse sinna, et osa võtta nende raskest leinast, kohe saadetakse sulle endale sama lein kaela.



Haigeks jäid lapsed Orul, Hundipalul, Ämmasool ja Raval ning igal pool pidas surm varsti lõikust. Oli lõpuks peaaegu nõnda, et igaüks pidi matma ise oma lapsed, kellelgi polnud võimalik teise juurde matusele minna.



Orul surid kaks väiksemat last – tütar ja poeg, suuremad ja päris väetikesed jäid terveks. Hundipalu mattis kaks, neli jäid haigusest ja surmast puutumata. Siia olid ka Vargamäe Andres ja Mari matusele kutsutud, sest nende lapsekari kilkas alles rõõmsasti.



Oli imelikult õudne pilt külmal ja selgel pühapäevahommikul. Päike tõusis, nagu oleks ta verre kastetud. Väljaäärsed kaasikud ja soo võserik olid paksus valges härmas, nagu oleksid puud äkki helendava lehestiku saanud. Eemal, väljaotsal kaskedes paistsid tedrekuked kui kustunud söed vaikselt valendava hõõguse keskel.



Hundipalul seati alles puusärke reele, kui alt soolt hakkasid paistma kaks–kolm hobust, sealt tuli Rava Kustas oma pojukesega, kelle surm võtnud peaaegu ema rinna otsast. Aga veel polnud Rava Kustas Hundipalu välja alla jõudnud, kui juba kaugemal tuli nähtavale teine voor: seal vedas väsinud hobusekronuga surnuaia poole Kukessaare Jaan oma tütart, kes juba oli karjaskäija. Hundipalul peatusid mõ1emad voorud, Oodates, et see oma puusärkidega ees läheks – ikka riburada mööda, nagu jumal ise taludki nende loomisel laia sohu oli tippinud.



Nõnda siis läks Hundipalu mäelt neli laudkasti üksteise järel alla soo poole. Lumi karjus reejalaste all, nagu krigistaks keegi meeletus vihas või valus tuhandeid hambaid. Eemalt kuulduna näis nõnda, nagu karjuksid lapsed alles valgeis laudkastides, mis on paigutatud regedele, õlekood aluseks. Aga ükski ei kuule nende väetit kisa, sest kõik on nende ümber kurdiks jäänud, omaksed ja võõrad.



Kui seee surnuvoor sinnamaale jõudis, et ulatus nägema Ämmasoo õue, siis paistis, et seal ootab juba üks puusärk reel, kuna teist alles sinna seatakse: esimene oli Võõsiku Anna, kes naabri väravasse oli peatuma jäänud, teine Ämmasoo Kusti. Ühes olid nad mänginud, ühes taheti nad ka surnuaiale viia, et oleks seltsis segasem. Hundipalu, kes oma voori eesotsas sõitis, pidas hobuse kinni, kuni Ämmasoo ja Võösiku voor tema ette olid jõudnud, siis alles mindi edasi.



Heideti pilk üle soo Kingu väljamäe poole. Selle kõrgemal tipul seisis üksik inimene kui must post. Vististi oli see Priidu ise, kes oli tulnud eemalt matuserongi vaatama, sest temal endal kui poissmehel polnud ju lapsi, keda surm oleks võinud võtta, ja teiste Soovälja meeste omad olid alles terved.



«Kingu Priidul hea põli,» arvas Ämmasoo küürakas eit, «põle tal laste matmist ega kedagi.» Vanamees ei lausunud eidele sõnagi vastuseks. Aga kaugel tagapool, kus ei võidud Ämmasoo eite kuidagi kuulda, ütles Rava Kustas, nagu mõtleks tema eidele vastata:



«Jah, mis Kingu Priidul viga, põle muud, kui võta simmel kätte ja plõnnita, las teiste lapsed tantsivad.»



«Tänagi ei või sa ilma lõõpimata,» manitses teda naine.



«Ei noh, ega see lõõpimine ole,» kaitses end Kustas, «Priidul põle ju naist ega last, ainult simmel, ja see roju ei sure ju.»



Nii palju oli terves pikas matuserongis juttu kuulda Kingu Priidust, keda arvati oma väljamäel seisvat. Muidu sõideti üsna vaikselt edasi, ainult reed karjusid soomadalikul topsakate ja tihedaks härmatanud kaskede vahel. Aga ei olnud ainustki rege, kus poleks pühitud silmi, nagu oleks kõigil nii väga kahju Priidust, kes peab üksinda seisma seal üleval väljamäel. Silmi pühkis Rava Kustaski, kui ta rääkis lõõpivat juttu Priidust ja tema simlist.



Oru lähedale jõudes paistis kõigile silma, et seal seisab mitu hobust. Ka siin paigutati kaks kirstu regedele. Matuserongis oleks nüüd võinud kuulda lausa nuuksumist, aga lumi reejalaste all karjus kõik üle – kuuldi ainult teda.



Orul saadi asjaga parajasti seks ajaks joonde, kui teised pärale jõudsid. Nõnda siis mindi üheskoos edasi: kõige ees Oru kahe kirstuga, siis Ämmasoo omaga, siis Võõsiku, siis Hundipalu oma kahega, siis Rava ja lõpuks Kukessaare. Oli, mida Kingu Priidul oma väljamäelt vaadata, ja ta vaataski seal, kuni kadus õudne voor Vargamäe taha. Aga siis ei läinud ta mitte koju simlit plõnnitama ega teiste lapsi tantsitama, nagu Rava Kustas oma lõõpiva keelega arvas, valid ta ruttas harilikust rutemini ennast riietama, pani kaks rätikut ja villase salli kaela, riidega pihtkasuka selga, võttis omatehtud haavapuust suusad ja pistis üle soode ja rabade otseteed kiriku poole suhistama. Ei võtnud palju aega, kui ta ema silmist väljaaluste härmatanud kaskede vahele kadus. Aga kui ema hiljem teda oma kaugelenägevate silmadega otsis, leidis ta tema lagedalt ja kõrgelt rabalt musta täpina, mis aina kaugenes Kingult ja lähenes kirikule.



Aasemel oli kõik vaik ja vaga. Siia polnud veel surm julgenud sisse astuda, sest vana Aadu oli ammuaegne kiriku vöörmünder, seisis seega õpetajale ja jumalale lähemal kui teised. Oli neid, kes arvasid põhjuse mujal peituvat, nimelt: tema oli alles rentnik ja polnud kunagi kohaomanikkude viisil hoobelnud ega lõõpinud – see meeldis jumalale, kes säästis tema lapsed. Aga Vargamäe saunatädi vaidles sellele kohe vastu, öeldes: «Miks on siis Mäe Andresest ja Marist mööda mindud? On nemad rentnikud? Aga heldene aeg, Juss!? Kuhu jääb siis tema poomine? Kas tõesti on see juba kõigil meelest läind? Aga siis näitasid ju kõik näpuga Mari ja Andrese peale.»



Aaseme rahvas oli täna Orul, nagu Vargamäe Andres ja Mari olid Hundipalul. Nii ühtedel kui ka teistel värisesid südamed sees: kas läheb see karikas neist mööda või on ainult mõtlemiseks aega antud, et nad puhastaksid oma südamed ja kojad kõigest, mis on jälk Jehoova silma ees?



Aasemelt jõuti Võlla tee otsa. Ka siin polnud kihku ega kahku kuulda. Surmal polnud siit enam midagi võtta, ehk olgu siis, et ta asuks Juhani enda kallale, sest oma kaks last ja naise viis ta juba maha. Tema Kai oli täiskasvanuist ainuke, kes suri lastehaigusesse. Kõigi arvamise järgi oligi see nõnda üsna kord ja kohus, sest Võlla Kaie peeti lapsikuks inimeseks, kel polnud täiskasvanu kainet aru ega mõistust. Oma lapsigi armastas ta nagu teisiti kui kõik teised emad, olgu tervena või haiguse ajal.



Õpetaja trööstis Juhanit ilusamini kui kedagi muud ja sellepärast oli Juhan teiste seas nagu valitud jumalast, kes armastas tema naist nagu lapsigi, kutsudes ta ühes nendega enda juurde. Aga Võlla Juhan pani oma südame õpetaja ilusate sõnade pärast kõvaks, sest temale ei meeldinud, et jumal armastab tema naist rohkem kui teisi. Ometi oli tal oma Kaie surmast pisut nagu hea meelgi. Kaiel oli liiga hell ja hale süda, kui et ta oleks suutnud oma laste surma välja kannatada, nüüd ometi on tal rahu.



Mõisa välja kõrgemale kohale jõudes pidi surnute voor pisut seisatama ja paaril korral valget rätikut lehvitama, sest millegipärast ei hakanud kirikumees kohe kella lööma ja ilma selleta ei tahetud edasi sõita, sest see poleks käinud mitte ainult pühakirja vastu, vaid oleks lahkkõlas seisnud ka surnute ja nende omaste auga. Oodates sai Rava Kustas mahti mõne lõõpiva sõna lausuda, öeldes:



«Kirikumees läks muidugi õpetajaga aru pidama, et kudas meiega nüüd õige saab, kas peame igaüks kahe kella eest maksma või maksame summa peale kokku kahe eest. Sest kui igaüks kahe eest, siis peaks kirikumehel kuusteist kella lüüa olema, aga temal on ikka ainult kaks. Tähendab, siis ikka kõik kokku kahe eest, nõnda oleks õigus.»



«Eks iga surnu matjad kuula oma kõrvaga kahte kella,» arvas Kukessaare Jaan.



«Ega me kuulmise eest maksa, vaid löömise eest, sest kui kuulmise eest, siis peaks Hundipalu Tiit ja Oru Pearu kumbki nelja kella kuulma. Aga ei kuule ühti nelja, ikka kahte, sest kahte lüüakse,» seletas Kustas, millega meeste jutt seks korraks lõppeski, sest kirikukellad hakkasid lööma ja surnute voor liikuma.



Kui välimaa mehed tänini kõrvenurka polnud arvestanud, siis pidid nad seda nüüd tegema: nende surnute voor oli sedavõrd pikk, et niisugust polnud siin veel keegi näinud, ja mitte sel ainsal pühapäeval. Jumala viha ja tasuhimu ei kustunud nii pea.



Juba järgmisel pühapäeval oli matusekord ka Vargamäe Andrese ja Aaseme rahva käes. Nõnda nägid kõik, et ei aita vöörmündri–amet ega tõe ning õiguse nõudmine, millest rääkis Mäe Andres Oru Pearuga kohut käies ja kembeldes. Pidi olema mingisugune salajane asi, milles olid süüdi kõik – rentnikud ja kohapidajad, vagad ja kurjad, õiged ja ülekohtused. Ja et Kassaru Jaskat kõige enne ja kõige raskemini karistati, siis pidi tema olema see kurja juur. Arvati ja arutati, et mis see küll peaks olema, kuni viimaks kõigi silmad avanesid.



Aastaid tagasi sai laadateel, kahe kõrtsi vahel, keegi oma nurga mees, suur joodik ja kange kakleja, imelikul viisil surma. Asja uuriti ja arutati, kuulati üle Kassiaru Jaska, Aaseme Aadu, Oru Pearu, Hundipalu Tiit, Ämmasoo Villem, Rava Kustas ja palju teisi, kes o1id tol korral laadaliste seas. Aga juurdlus ei toonud suure joomari surma kohta selgust. Suust suhu käis aga kuulujutt, et Kassiaru Jaska pidi Ossu surmas nii või teisiti tingimata süüdi olema. Tema pidi olema viinaga ja rahaga mehed palganud, kes Ossu hingetulukese kustutasid, pealegi veel nii kavalasti, et õieti sedagi ei võidud kindlaks teha, on ta tapetud või õnnetult otsa saanud. Teised oma nurga mehed, kes samal ajal üheskoos laadalt tulid, pidid asjast rohkem teadma, kui nad juurdlusel rääkisid. Et Jaskat õiguse käest päästa, vaikisid nad või väänasid lausa tõde.



Nõnda pääsesid tol korral kõik ilmaliku kohtu käest, aga nüüd sirutas jumal oma käe välja ja selle ees polnud enam kellelgi peidupaika. Pealegi kinnitasid veel kõik: «Tähendab Jaska oli siiski Ossu surmas süüdi. Tema laskis selle joomari, kakleja ja pikanäpumehe vere valada ja jumal nõudis selle eest tema kuus last, sest mitte inimene ei pea inimese verd valama, vaid jumal ise võib seda, sest tema on inimese loonud.» Süüdi pidid olema ka kõik teised kõrvenurga mehed, kes ühes Jaskaga laadalt tulid, sest miks muidu saadeti surm ka nende majja, ainult nende süü oli väiksem, palju väiksem, nagu ka nende laste suremine oli kasinam.



«Aga miks surevad siis Vargamäe Andrese ja Mari lapsed, Andres ei olnudki tol korral laadal, vaid vedas sulasega jõeäärest heinu?» küsiti. Selle kohta teadis kõige selgema vastuse anda saunatädi, kes ütles: «Armas aeg! Aga Juss! Kes tappis Jussi? Kes ajas ta kuuseoksa? Ega täie aruga inimene ometi ise sinna lähe. Küsige seda Andreselt ja Marilt. Inimeste kohtu ees nad muidugi salgavad, aga eks katsugu jumala ees. Nüüd on neil käes, oodake aga! Ega see veel sellega jää.»



Ja ei jäänudki sellega, sest esiteks surid Maril Juku ja Kata, siis Andresel kolmas tütar Anni. Nõnda ei jäänudki Jussil enam võsusid Vargamäele.



«Nõuab omad kõik kätte,» ütles saunatädi, «ei jäta Andrese ja Mari vintsutada ühtegi. Nõuab oma õigust, ütleb, et kui ajasite minu enese mulda, siis tooge ka mu lapsed surnuaiale või surnuaia taha, ükskõik, aga siin peavad nad olema, minu juures, mitte teie piitsa all.»



Mari enda otsus laste suremise kohta ei erinenud palju saunatädi omast, kuigi ta selle otsuse ainult iseenda teada hoidis. Uuesti said elavaks Lullu lorilaulu hirmsad sõnad, mille mõtet ta alles nüüd arvas õieti mõistvat. Üksi jäädes nägi Mari ikka ja jälle kirstusahtlis lauluraamatut sealt vahelt paistva paberilehega, millel on aina salmid, salmid ja salmid, üks koledam kui teine.



Laste haigeksjäämisel püüdis Mari end lohutada, sest ehk küll sellest haigusest ükski polnud pääsenud, ometi võis jumal imet teha, kui ta aga tahab. Mari uskus seda nii kaljukindlalt, et kui usk üldse midagi võib, siis pidi ta nüüd imet tegema. Aga Mari usk ei võinud midagi, Sest jumal ei tahtnud. Sellest hoolimata hoidis Mari tema hõlmast veel siis kramplikult kinni, kui Kata oli juba oma nääpsukesed liikmed külmalt ja kangelt laudsil välja sirutanud. Ei kunagi olnud Mari varem märganud, et tema ja Jussi Katakesel võiksid nii armsad ja nääpsukesed liikmed olla. Kummuli maas nuuksus ta oma lahkunud lapse ees ja põlvedel ronis ta Juku voodi juurde härdas palves, et jumal temagi peale armu heidaks, ema peale halastaks. Aga jumal oli tumm ja kurt. Julmalt ja armuheitmatult sulges ta ka Juku kõri ja pani ta Kata kõrvale laudsile igaveseks puhkama.



«Olen siis tõesti mina ainuüksi süüdi?» nuuksus Mari oma südames öösel ja päeval. Nutt oli tal saanud söögi ja joogi ning magamise aseaineks. Kui ka pisaraid enam poleks olnud, siis oleks ta vististi ühes oma lastega surnud, nagu suri Võlla Kai – põua pärast silmis. Ka Kassiaru Matilde oleks ühes lastega hauda läinud, varem või hiljem, kui ta poleks tagasi saanud pisaraid. Nõnda arvasid kõik. Aga Vargamäe Mari võis vahetpidamata nutta, kuni silmad paistetasid ja läksid punaseks nagu veretomp – see päästis ta hinge teistele lastele.



«Eks ajand õnnis Krõõt mind esimesele patumõttele?» jätkas Mari. «Tema ütles, ma peaks tulema tema asemele, saama tema laste emaks. Olen ma siis nüüd tema lastele kurja teind või halba taht? Olen ma neid halvemaks pidand kui iseoma lapsi, olgu need saadud Jussi või Andresega? Jumal ise näeb, et ma põle seda taht ega teind. Mina ei taht ju Vargamäe perenaiseks ega Andrest omale meheks, sest minul oli juba Juss, ainult Jussile oleks taht sirgeid jalgu ja pikemat kaela, et see ulataks ilusti õlgade vahelt välja nagu teistel meestel.



Seda ma tahtsin. Aga oli see siis nii suur patt? Mis siis mina olen kurja teind, et minu laste isa jalad ja kael peavad niisukesed olema. Siiski ei põland ma teda, ega seda ole! Aga Andres ei and mulle rahu, nagu oleks Krõõt meid oma sõnadega ära teind. Nõnda see oli ja mina põle rohkem süüdi kui Andres.»



See viimane küsimus kippus Marile küsimuste küsimuseks muutuma. Mõni seda teab, millega kõik o1eks lõppenud, kui ka Andrese noorem tütar Anni poleks haigeks jäänud, mis tõendas, et Andreski Jussi surmas süüta pole.



Oma pisaraid püüdis Mari laste eest nii palju varjata, kui vähegi võis, aga ikkagi nähti teda siin–seal silmi pühkimas. Teised lapsed harjusid varsti ema nutuga, aga Indrek mitte. Tema ei saanud kunagi muidu, kui pidi emaga kaasa nutma: surus pea ema riietesse ja karjus.



«Sina oled ainuke, kes patuhimus sigitatud, sellepärast nutad sa,» mõtles Mari oma ja Andrese vanema poja kohta.



«Sinu veres on surmasüüdi, sellepärast.»



Samal ajal, kui ta nõnda mõtles, küsis ta lapselt, katsudes ise naeratada:



«Mis siis sina nutad?»



«Ema nutab,» vastas poiss.



«Ema änam ei nuta,» trööstis Mari last. «Ema änam ilmaski ei nuta. Innu ka ei tohi nutta, nutt teeb silmad haigeks.»



«Juku ja Kata viiakse kolliauku,» ütle spoiss.



«Kes seda ütles? Kust sa seda tead?» küsis Mari.



«Tean,» kinnitas poiss. «Teised ütlesid.»



Mari ei saanud parata, jällegi purskasid tal silmist pisarad. Nutma hakkas ka poiss uuesti, misjuures ta nägu imelikult, nagu vanainimeselikult krimpsu kiskus. Nutmisel tundus lapse nägu võrdlemisi suure pea küljes palju loomulikum kui naermisel. Ainult silmad olid ikka kohased, olgu naerul, nutul või muidu poisi tõsisena olles. Ikka vaiksed, nagu mõtlikud või unelevad.



«Innu jääb alati ema juurde,» kinnitas laps lohutavalt. «Innu on hea laps, ei sure, ei jää haigeks, ei lähe kolliauku.»



Ema nuttis ikka ägedamini ja surus last endale vastu rinda.



«Juku ja Kata on ka head lapsed,» ütles ta.



«Kas nad tulevad pärast kolliaugust tagasi?» küsis Indrek.



«Tulevad tagasi, rumal laps,» vastas Mari, endal oli aga kogu keha kramplikke tõmbeid täis.



«Kas varsti?» päris poiss.



«Varsti,» vastas ema.



«Miks nad siis lähvad sinna?»



«Jumala ingel kutsub.»



«Ah see tiibadega?»



«See tiibadega.»



Poiss mõtles natuke ja ütles siis:



«Kas Juku saab ka tiivad?»



«Juku ka.»



«Aga Kata?»



«Kata ka.»



«Siis nemad ka lendavad?»



«Lendavad. »



«Ja nõnda tulevad siia tagasi?»



«Lennates tulevad tagas.»



«Ema, mina tahan ka lennata, mina tahan ka ingliks saada, tiivad külge ja ... »



«Minu rumal, rumal laps,» kallistas teda ema. «Mine nüüd teiste juurde mängima, kasva, küll siis saad tiivad.»



«Kui olen suur, siis?»



«Siis, siis,» kordas ema, vabastades end lapsest ja tema küsimustest.



Oli hirmus tuisk, hingetuisk, kui Vargamäe Andres ja Mari oma Juku ja Kata maha viisid. Matusel oli Oru rahvas, Hundipalu Tiit oma eidega, Võlla Juhan, Kingu Priidu, Vihukse Anton ja saunarahvas. Kassiaru omi ei kutsutud, Aasemel, Ämmasool ja Raval olid lapsed raskesti haiged.



Jälle olid Vargamäe Eespere kambrid nuttu täis. Nuteti siin ka Krõõdagi matusel, aga ei olnud see nutt midagi tänase nutu vastu, sest kes pidigi tol korral nii väga nutma. Andres ise oli siis oma suured nutud väljal kivi ääres ära nutnud ja katsus teiste ees enda üle talitseda. Lapsed olid alles liiga väikesed, kui et nad oleksid võinud asja õieti mõista. Teised olid kõik võõrad ja nutsid siis ka enamasti sellekohaselt – et aga oleks nutetud. Kõige haledam süda oli siis ehk sauna–Maril, kes Krõõda mahajäänud poega imetas, ja Oru Pearul purjus peaga, kui ta tuletas meelde õndsa Krõõda heledat «jaalt» sigade põssatamisel rukkist.



Täna oli hoopis teine lugu. Mari oli üsna meeletu, sest tema ei matnud mitte ainult oma kahte last, vaid kogu oma minevikku ühes kõigi ta arvatavate eksituste ja pattudega. Talle näis isegi, et ka Jussi võttis ta tõeliselt alles täna lehmalauda tagant kuuseoksast, et teda ühes lastega surnuaiale viia. Tänini alles kõndis ta varjuna Vargamäel, aga nüüd ehk rahuldub ta süda ja ta lahkub siit jäädavalt.



Teised matuselised, kes siin koos olid, ei nutnud niipalju Mari Jukut ja Katit kui iseoma lapsi, keda nad juba olid maha viinud või veelgi võivad viia, kui see nõnda peab olema. Et nad aga siia nutma olid tulnud, siis näis kõigile, nagu leinaksid nad tõepoolest Jussi ja Mari lapsi, kes puhkavad kirstus viimset und.



Mäe Andres ise, kes luges ja laulis lastele, nagu ta oli lugenud ja laulnud ka Jussile endale, ei saanud kuidagi muidu, kui pidi aina silmi pühkima, sest muidu oleksid pisarad palveraamatu rikkunud.



Isegi Kingu Priidusse, õndsasse vanapoisisse, hakkas üldine nutt, kuigi temal polnud lapsi matta ega naise elu pärast väriseda. Pühalikult istus ta soojamüüri ääres pingil, nagu hoiaks ta simlit põlvil «Mu elu Kristus ise» mängimiseks. Et tal aga, nagu ikka, kaks rätikut ja paks villane sall kaelas olid, siis pani soe müür varsti ta näo higis pisarlema ja nõnda ei teadnud keegi õieti, kas jooksevad Priidul pisarad suure kurbuse või sooja müüri, rätikute ning paksu salli tõttu. Igatahes sai aga ka Priidu osa kõrvenurga suurest nutust, mis nuteti Vargamäe Eesperes, ja nõnda polnud sest suuremat lugugi, et tal endal polnud naist ega lapsi.



Ainuke inimene, kes istus kuivade silmadega, oli Vihukse Anton. Selleks oli kaks mõjuvat põhjust: temal endal polnud veel ühtegi last surnud, ja enne kui teiste nutt jõudis temasse hakata, jäi ta Kingu Priidu, oma üleaedse kõrvale magama. Seega ei olnud temal nagu mingit tulu, et ta oli naisemees ja mitme lapse isa.



Et aga Vihukse Antoni puuduvat nuttu tasa teha, karjusid Vargamäe lapsed peaaegu krampides üksteise järel, vanemad ees, nooremad kannul, jooksid nad tagakambrisse sängi kobarasse kokku ja siin muutusid nutuhääled peagi kiljumiseks. Ei olnud eeskambris enam kuulda Andrese etteöeldud laulusõnu ega tema lugemist. Marigi oma meeletuses pani seda viimaks tähele ja läks neid rahustama – läks aitas neil nutta, et saaks rutem jao täis. Peaaegu kogu palve aja olid nad kõik üheskoos kummuli sängis.



Ühes puusärkide ja regedega, mis vaevalt–vaevalt läbi hange õueväravast välja pääsesid, kadus Vargamäe hooneist ka nutt. Vaikis varsti laste kisa ja kuivasid ka saunatädi silmad, kes oli jäetud koduhoidjaks. Selle viimasega oli küll kõige imelikum lugu. Tema arvas nimelt, et Mari laste pärast ei ole kellelgi muul põhjust nutta kui aga Maril endal, sest nende surm on õige ja kohus. Ei või ju ometi olla, et niisugused teod, nagu on Mari teod, jääksid nuhtlemata, nii et peaks arvama – inimene võib siin ilmas kõik, mis süda kutsub. Iga tegu peab ometi oma palga saama, ja Mari laste surm on Mari patupalk. Nõnda arvas saunatädi oma õiglases südames. Aga ometi ei saanud ta muidu, kui pidi teiste nutjatega kaasa nutma ja seda nii puhtast südamest, nagu inimese süda üldse puhas võib olla. Niisugune imelikult õiglane ja puhas süda oli Vargamäe saunatädil.



Niipea kui matuselised olid läinud, koondus laste, eriti suurematte huvi hingetuisule, mis möllas väljas. Ei võinud olla midagi ilusamat ja veetlevamat kui see. Ilus oli teda läbi akna vaadata, veel ilusam oli temas kõndida ja kõige ilusam hingetuisuga kaasa joosta, juuksed sassis peas ja salkudena silmade ees.



Liisi ja Maret olid palunud, et neid kiriku juurde kaasa võetaks, sest nad tahtsid näha, kuhu Juku ja Kata pannakse ja kuidas nad pannakse, nii et nad teaksid ise ja võiksid ka teistele rääkida. Aga ei isa ega ema võtnud nende palvet kuulda, liiatigi veel tänase ilmaga. Nõnda pidid nad nüüd sellega leppima, et võisid ühes väiksematega läbi akna lumemöllu vaadelda. Aga sellest sai varsti himu täis, pidi midagi muud tegema, pidi selle hingetuisuga rohkem tegema kui ainult vaatlema.



Salaja hiilisid Liisi ja Maret rehe alla – väiksemad ei tohtinud seda tähele panna –, ajasid seal ruttu–ruttu riided seljast maha, nii et nad said paljaks kui porgandid, ja jooksid siis tagavärava vahelt välja – suurde ja sügavasse lumehange, valgesse ja pehmesse, nii et aina lust vaadata. Suure hooga ja kilgates sööstsid nad keset möllavat tuisku.



Ah! Midagi veetlevamat ja suurepärasemat pole ei Vargamäel ega kogu ilmas, kui on niisugune salajane alasti lumme kargamine keset tormavat tuisku, eriti kui seda võib teha õhtul pimedas.



Täna pidi seda pidu pühitsema südapäeval. Aga nõndagi oli see pööraselt hea peale seda üldist suurt nuttu. Üksteise järel pugesid kõik lapsed peale Antsu rehe alla, kus Liisi ja Maret end sootuks alasti tõmbasid, Annil jäi särk selga, kuna aga Andres ja Indrek pistsid riietes hange ja pöörlesid seal nagu jahusalves. Küll tahtsid vanemad väiksemaid takistada, aga kõik sündis nii suure õhinaga, et polnud selleks aega. Alles siis, kui poisid juba olid üleni lumised, hüüdis Liisi Maretile:



«Lapsed teevad oma riided märjaks!»



Samal ajal märkasid nad ka, et neil enestel juba külm on ja et peab särgid selga ajama ning tuppa jooksma, sest muidu tõmbub keha kangeks. Ruttu–ruttu haarasid nad Andresel käest kinni, kahmasid oma riided pihku ning jooksid sisse. Alles nüüd märkas saunatädi, mis oli sündinud. Kohe hakkas ta Indrekut ja Andrest lumest puhastama, ning tütarlaste ihu kuivatama, et võiks neile riided selga panna ja sooja müüri äärde asetada. Kõigepealt päkad vastu palavat müüri, see oli saunatädi arvates kõige parem külmarohi.



Varsti istusidki kõik lapsed nagu pääsukesepojad reastikku palava müüri ääres. Ja isa ning ema polekski ehk lumeskäimisest teada saanud, kui mitte Liisi ja Maret õhtuks poleks köhinud, nagu raiutaks nende kurgus puid, ja kui Anni põsed poleks ööseks palavikus õhetama löönud. Need tunnused rääkisid äraandlikku keelt ja järelepärimisel saadi kõik teada. Nüüd oli kogu maja tõrelemist täis, nagu polekski Vargamäel kurba ja vaikset matusepäeva. Sai võtta saunatädi, sai aga oma osa ka tüdruk, et nad lapsi paremini silmas ei pidanud. Üks troost oli vanematel siiski: poisid ei köhinud, sest nemad olid riietes lumehange karanud, see päästis nad nähtavasti.



Lapsi magama pannes asetati poisid vanemate eneste sängi ette nurka, köhijad Liisi ja Maret kõrvu oma sängi, palavikus Anni aga lõõri äärde.



Matuselised lahkusid varakult, kohe peale õhtusööki. Õudne oli kauemaks leinamajja jääda, kui pesitses kõigis aimdus, et leina lõpp pole veel käes: peab ehk veel kellegi Vargamäelt surnuaiale viima. Sedasama kartsid ka Andres ja Mari ise. Nõnda ei maitsenud neil söök ega jook.



Nende kartus läks veel enne täide, kui päev kaks korda oli koitnud: kustus Anni värisev elutuluke. Oldi hirmul ka teiste laste pärast, aga need pidasid esiotsa vastu. Liisi ja Maret raiusid nädalapäevad köhida, aga palav piim meega ja päkkade kõrvetamised vastu lõõri murdsid lõpuks kurgukõdituse. Poisid, nagu olid, nõnda jäidki terveks.



Võeti ka karmid ettevaatusabinõud tarvitusele: kambrid puhastati põhjalikult, Andres tegi nad kaks–kolm korda maast laeni paksu kadakasuitsu täis, mis igaühe pani läkastama; riided kanti välja külma kätte. Rehetoa hiigelahi köeti palavaks ja kogu pere kolis tuppa.



Oli see vast pidu! Lastel oli pärast väga kahju kambrisse tagasi kolida, sest seal polnud ei vommi ega parsi, ei kerist ega kollet, kuhu ronida või kus torkida. Kambris polnud ka ämbreid, vanne, toobreid ega tünne veega, milles kas või keelu vastu on hea solistada. Toas oli nii hea peitust või kodukäijat mängida, kellele nimeks pandi redu. Redu võis kõik, teadis kõik, oskas kõik. Tema päris–asupaik oli lakas, kuskil ulu all, kaugel heinte ja kõlgaste või õlekubude taga, eriti aga tahmases toalakas ja tema taga pimedal ja madalal kambrilael, kus tema ettevaatlikult hiilivat sammu vahetevahel võis kuulda. Lapsed tõid ta sealt mängus tuppa ja panid ta kolistama ning häälitsema vommil, parsil, pimedas nurgas, riistade taga, rehealuse ukse kallal, isegi ahjus ja kerisel.



Nõnda siis kadus lastel kambrisse tagasi kolides suur hulk eluluulet. Pealegi oldi nendega nüüd palju karmim: ei lubatud neid paljalt enam tuppa ega rehe alla, Lumehangest ja aida– või laudateest rääkimata. Ikka pidi midagi soemat seljas ja mingit varju jalas olema. Elu muutus lastel sedavõrd kitsaks, et ennem olgu peaaegu surm kui niisugune elu. Ja nõnda algas Vargamäe Eesperes suur laste vabadusvõitlus vanemate vastu, kuni olid paljastele jalgadele tagasi võidetud tuba, rehealune, kaevu–, aida– ja laudatee ning lõpuks tuisu ajal lumehangki suplemiseks.



Aga enne kui see kõik sündis ja enne kui lastel vabaduspäike uuesti säras Vargamäe kohal, kulus palju aega. Võib peaaegu öelda, et praegune põlv ei näinudki endist vabadust, nii hirmus tagasikiskumine hõljus neil päevil Vargamäe kohal. Ainukeseks lohutuseks olid Liisi ja Mareti mälestused kadunud õnnepäevadest, millest nad ikka ja jälle väiksemaile jutustasid.



«Kui tuppa tulin, ei tundnudki oma jalgu all, nii tuimad olid külmast,» jutustas Maret.



«Mul klõbisesid varbad laudpõrandal, nagu külmanud kartulid,» ütles Liisi.



«Ja kui siis pärast kukkusid valutama!» hüüdis Maret edasi, tehes ise niisugused silmad ja suu, et väiksemad vennad aimu pidid saama nagu mingisugusest meeletust maitsemisest.



«Lõi kohe hammastesse,» lisas Liisi kinnitavalt juurde. «Aga kui uuesti lunde joosta, siis oli kergem, valu oli vähem. Sellepärast siis ikka lõõri äärde ja lunde, lõõri äärde ja lunde, nõnda oli kõige parem.»



«Kus siis isa ja ema olid?» küsis Andres asjalikult, kuna Indrek ainult kuulas ja suuril küsivail silmil õdedele otsa vahtis, kui need möödunud päevist jutustasid.



«Kus juhtus,» seletas Liisi. «Ükskord läksid isa ja ema laadale, sulane vedas hagu, tüdruk toimetas loomi.»



«Siis oli hea,» kiitis Maret.



«Kus meie siis olime?» küsis Indrek.



«Teie olite siis alles väikesed, ei mäleta seda,» vastas Liisi.



«Kas pärast köhisite?» päris Andres asjalikult.



«Mitte teragi,» kiitis Liisi.



«Siis põlnd seda haigust, mis nüüd,» ütles Maret.



«Siis põlnd haigust ega surma meil ega teiseperel,» seletas Liisi. «Ainult pead valutasid vahel ja käisid ümber, nii et ei saand seista ... Mäletad, Maret,» pöördus Liisi õe poole, «kudas oli üks jõululaupäev? Sadas ja tuiskas, nii et mõnikord ei näind aita ega lauta. Teisepere oli nagu Vargamäelt ära pühitud. Kui ema aida või lauda poole läks, kadus ta vahel juba poolel teel tuisku, vahi, niipalju kui tahad, ei paista. Keegi ei saand kiriku minna, kõik jäid koju. Õled toodi sisse ja siis hakkas isa lugema ja laulma. Ema laulis ka, istus tagakambris isa juures. Mai pani tooli eeskambri ukse kõrvale, aga sulane jäi kohe magama, kui lugemist ja laulmist kuuulis. Meie istusime eeskambris õlgedel. Ema ajas meid küll tahakambri, kartis, et hakkame õlgedega möllama, aga meie ei läind. Ja kui siis teised kõige kõvemini laulsid ja sulane tukkus, pugesime meie tasakesi tuppa, hoidsime, et ukselink ei koliseks. Tuba oli hea soe, lees olid söed, ahjus liha, mis särises, vorstid kerisel. Meie kärmesti särgid seljast, sina omal ahju ette hagudele, mina omal redelipulgale, siis välja, teate, sinna aja äärde, kus kõige sügavam, üle pea. Hinge pani kinni, jää või sinnasamasse. Lõime paar virru, siis tuppa tagasi, mööda redelit vommile, kus soe, natukene aega seal ja uuesti õue hange. Nõnda mitu–mitu korda kohe. See, mis me üheskoos seal toa taga tegime, kui teised kiriku läksid, põlnd selle kõrval ühti, maksa rääkidagi. Me oleks veel rohkemgi käind, aga eks ema kuulnd toaukse kolinat, tuli vaatama, kes käib ja mis vorstid kerisel teevad ... Meie parajasti vommil, alasti, ise üleni lumest märjad. Kutsus meid alla, võttis vitsa ja tahtis andma hakata. Aga sina, Maret, emale: «Pai ema, ää löö vitsaga, me ju ihualasti!» Ja nõnda ei lööndki ta, lubas ainult isale kaevata. Aga muidugi ei kaevand, ajas meid ainult vommile tagasi, ütles, muidu külmetate end ära. Ise kinnitas ja hoiatas vommi keskpaiga eest ... teate, see kõrge koht ... et see on kuum, kõrvetab päkad. Aga me teadsime seda isegi, ega me esimest korda vommile läind.»



«Miks vomm nüüd änam ei kõrveta?» küsis Andres.



«Ei köeta änam nõnda kui enne,» seletas Liisi. «Siis oli hoopis teine kui nüüd. Siis ütles ema aina, kui vorstid keriselt maha võttis, et liiga saand teised, ära põlend, aga nüüd – ei tõmba teised hästi krõbedaks, ahi ei saand küllalt, haod olid lund täis ... »



Nõnda lõppes laste lumeskäimise–jutt palava vommiga ja tahmase kerisega, kus särisevad vorstid, ajades terve toa ja kambrid pühade ajal magusat haisu täis. Aga kõigil jäi jutust tundmus, et maailmas ja ka Vargamäel on huvitavam ning ilusam aeg möödas. Vähemalt arvasid seda Liisi ja Maret kindlasti ja nemad polnud enam nii väikesed, et nad poleks teadnud, mis nad arvavad, see oli Andresel, Indrekul ja Antsul päevaselge.



Ükskord oli Vargamäel aeg, kus polnud veel haigust ega surma ning kus ei pandud kedagi kirstu ega viidud kolliauku, ja siis valitses igal pool vabadus ning rõõm ja õnn oli otsata. Nüüd avanevad laste ees uksed ja aknad alles kevadel, kui on leige tuul ja soe päike, aga siis pole enam tuisku ega pakast. Kuid mis on kevadine tuul ja päike hangede ning tuiskude vastu!



Ah, ilusam ja õnnelikum aeg on enne mööda läinud, kui Andres ja Indrek ilma said! Liisi ja Maret jõudsid veel õigel ajal Vargamäele, nemad küll, seda tunnevad poisid, eriti just Indrek.





XXIX


Kogu ümbrusele pani laste suremine nagu kangvaljad pähe ja rauad suhu. Kassiaru Jaska jättis esiotsa laatadel ümberkolamise ja hobusteparistamise, ostis ainult mõisale härgi, vilja ja kartuleid. Viimane tegevus oli nagu pisut jumalameelepärasem kui mustlastega hobusteparistamine, sest üks polnud muud kui ainut kasulik tegevus, teine aga kirg ja himude rahuldamine, nagu tal seda oli kõrtsis–istumine ja joominegi.



Hundipalu Tiit ei rääkinud enam igal parajal juhul, et ta tahab oma pojad panna pasunat puhuma või teisi pille mängima, sest ta arvas, et pole hea kõnelda mängust sel silmapilgul, kui kõigil alles kurgud valutavad nutmata pisaraist.



Oru Pearut polnud keegi juba ammugi kõrtsis näinud, vähemalt mitte päevade kaupa, nagu oli varemalt. Samuti seisis ka õuevärav maha ajamata ja kodune mürgel tegemata.



Rava Kustase suu oli lõõpimise nagu vähemaks jätnud, või kuigi ta seda tegi, siis vaiksemalt ja tagasihoidlikumalt, nagu kardaks ta kedagi nägematut pahandada.



Aaseme Aadu jutust ja tegumoest võis nüüd juba igaüks aimata, et nõnda võib talitada ainult mõni palvevend või vastutav kirikuametnik. Aaseme noored rahvadki olid nüüd hoopis vanade mõju alla langenud: käidi üheskoos palvemajas ja kirikus.



Surnuaial oli pühapäeviti rohkem inimesi kui kunagi varem. Kevadel oli kirikumehel haudade korraldamisega palju tööd ja nii mõnigi kõlisev rahatükk veeres tema pihku. Nõnda tõusis leinavate isade ja emade suurest nutust ja kurbusest ometi pisutki rõõmu, kuigi ainult kirikumehe vagas südames.



Vargamäe Eesperes oli lein ja südamevalu kahekordne, sest uute haavade tagajärjeks oli ka vanade lahtikäristamine. Andres mäletas Annit ema kõrvale mattes ja teda seal vaatamas käies oma nukrasilmalist Krõõta: ikka niisugusena, nagu ta oli olnud Vargamäele tulles – noorena, punapalgelisena, naervana, kuigi millegipärast nagu nukrana. Anni haual issameiet lugedes luges ta seda ka Krõõdale. Ja imelik tundmus oli tal endal: nagu oleks lapse surm emast midagi üles äratanud, temale nagu elavat õhku ninna puhunud.



Mari oleks tahtnud Andrese viisil talitada, aga temal polnud võimalik, sest Juku ja Kata puhkasid surnuaia sees, Juss aga surnuaia taga. Küll oli Andres soovinud, et Mari mataks oma lapsed Krõõda ja Anni kõrvale, aga Mari ei teinud seda. Miks, ta ei teadnud õieti isegi. Nagu oleks tahtnud ta haudadele minnes ihuüksi olla, üksi oma mineviku ja pattudega. Põrmus tahtis ta seal jumala ees põlvitada, otsides troosti ja armu. Aga Andres ei langenud kunagi põrmu, isegi oma jumala ees mitte. Tema tegi ikka nõnda, nagu ei paluks ta ainult armu, vaid nagu oleks tal ikkagi ka pisut õigus nõuda.



Mari ei uskunud tänapäev mingit õigust, vaid ainult armu. Ja nagu loodaks või otsiks ta seda eriti just Jussi haualt, ei jätnud ta seal kunagi käimata, kui oli kord surnuaia mail. Uuesti muutus Juss oma surmaga talle mingisuguseks suureks etteheiteks ja piinaks. Vahetpidamata seisis ta temal meeles ja oma lastegi surma pani ta mehe surma arvele. Elavaist pöördus huvi surnute poole, nagu oleks nende käes võim elavategi üle. Sagedasti olid tal silmad vees ja naeratus ei ilmunud ta näole kunagi. Ainult vanema poja Indreku kallistused lohutasid ema. Mõnikord kuni nukra naeratuseni.



Andres oli juba ammugi Mari sõnadest ja tegudest aimanud, et sel on lein laste järele nuhtluseks arvatavate pattude eest. Sellepärast katsus ta vahetevahel Jussist ja tema surmast juttu teha, seletades, et laste surm ei või ju isa surmaga mingisuguses ühenduses seista, sest lapsi suri ka seal, kus mõlemad vanemad elavad.



«Igaühel omad patud,» vastas Mari. «Kes teise hinge näeb, igaüks tunneb ainult oma südant.»



«Muidugi, või siis minagi selle vastu,» ütles Andres nagu nõus olles. «Kõik on patused. Aga on siis see õige, et ühe patuse pärast peavad nõnda süütud lapsed surema? Nagu meilgi: kolm korraga. Mis süüdi siis neil oli?»



«Meie oleme süüdi, mitte nemad,» vastas Mari rõhutades.



«Siis surmaku meid ja lasku lapsed elada,» ütles Andres samuti.



Mari ei öelnud midagi, nagu oleks ta nõus. Ometi võis kõigest aru saada, et see nõnda polnud. Temal olid oma eriarvamised, mida ta endale pidas.



«Noh, hea küll,» rääkis Andres natukese aja pärast, «Ütleme, et lapsed surid meil Jussi pärast, mis siis nüüd? Mis see Juss siis nüüd veel tahab? Ta võttis ju kolm elu oma elu tasuks. On seda vähe?»



Andrese sõnad ajasid Marile otse hirmu peale. Ta ei osanud midagi vastata, tõstis ainult käsi, nagu mõtleks ta kõrvad kinni hoida, et mitte enam kuulda.



«Ää räägi nõnda!» palus ta viimaks, valuilme näol.



«Aga see on ju nõnda,» kinnitas Andres. «Jussi surm on ju nüüd kolmekordselt tasutud, patused on nuheldud. Sellepärast olgu surnud surnutega, elavad elavatega. Minul suri Krõõt võib–olla osalt mu enda süü pärast ... »



«Andres!» hüüdis Mari vahele.



«Kuu1a!» käskis Andres. «Ma ütlen – võib–olla, ja sedagi ütlen ainult sellepärast, et õpetaja mind nõnda noomis: ma olla oma naise suure tööga tapnud, põle tema peale kui nõrgema astja peale halastanud. Nõnda ütles õpetaja. Mina ise ei teand sellest sinnamaale midagi. Lõin ise end takka, niipalju kui vähegi jäksi oli, ja lasin ka Krõõta teha, niipalju kui ta vähegi suutis. Aga ise teenisid meil: oli meil kerge teenida? Ütle! Vasta!»



«Seda nüüd just mitte,» vastas Mari.



«Aga on sul nüüd kergem?» küsis Andres.



«Raskem,» ütles Mari, nagu oleks ta ise selles süüdi.



«Aga Krõõdal oli ehk veel raskem kui sinul, sest siis olime algajad, kõigest oli nappus. Kuude kaupa põlnd meil talvel muud süüa kui kartulid, silgusoolvesi, jao pärast leiba ja hapu kali juua ning kuivale toidule peale rüübata, et rutem alla läheks. Nõnda elasime ja nõnda rühmeldasime hommikust õhtuni, pooled ööd veel takka peale, ja nõnda kandis Krõõt ka oma lapsed ilmale. Ei ühtegi valget päeva, ei kunagi hinge tagasitõmbamist. Noh, ja tema põlnd sinuks. Tema oli pikavõitu, vilaja kehaga, ei pidand vastu, nõnda surigi. Mina ei märgand seda enne, kui ta mulle ütles – mäletad, seal asemel, kui sina Andresele oma rinna suhu pistsid –, kui ta sel korral ütles, et ei tema küll änam siit tõuse. Siis nägin ma äkki, et Krõõt on kui vana hobusekronu, kel jalad harkis all ja kõrvad lontis peas ja kes ei suuda enam ühtegi liiget liigutada, tümita teda raudkangiga või raiu kervega. Seisab, ei liiguta änam oimugi! Hobusekronu oskasin ma turgutada, kui ta nõnda saha, äkke või vankri ette seisma jäi, aga mis pidin ma Krõõdaga tegema? Hobusekronule viisin tüki leiba või kamalutäie kaeru, ja kui ta selle oli ära söönd, ajas ta kõrvad kikki ja korjas jalad kõhu alla kokku. Krõõdaga ei osand ma midagi peale hakata, et ta veel kord jõuaks oma liikmeid liigutada. Läksin ainult väljale ja istusin kivi äärde. Nõnda suri Kroõt. Mina ei saand tema heaks sedagi teha, mis ma teen igale setukale. Aga ega mulle setukas sellepärast kallim ole, kui oli Krõõt. Üks on ikkagi loom, teine inimene; aga mis teed loomale, seda ei tee inimesele, sest loodad, et eks inimene muretse isegi enda eest. Aga näe, ei muretse. Ennem sureb, kui muretseb, nagu oleks inimenegi ainult loom. Krõõt ise mõtles endast samuti nagu minagi. Mõtles, et looma eest peab muretsema, iseenda eest mitte, sest mina olen ju inimene. Krõõt mõistis väga hästi, et kui hobusel on aiste vahel kõrvad lontis ja jalad harkis, et siis ei aita änam takkalöömine, vaid et teda peab turgutama. Aga ise ei jäänd :ta kunagi hobusekronu viisil seisma ega öelnd: siitmaalt, änam ei jäksa. Krõõt jäksas ikka veel, tema jäksil põlnd kunagi lõppu, nagu põlnd seda ka minu omal. Ja kui tuli kord lõpp, siis oli ka surm, lõpp ja surm tulid üheskoos. Aga kas siis nüüd sellepärast peaks mina terve eluaeg nina norus käima ja käed rüpes istuma? Peaks koha lohakile jätma ja mitte änam laste peale mõtlema? Kel oleks sest kasu? Või oleks see õige? Aga vaata, Mari, sina mõtled just nõnda ja sina teed ka nõnda. Kui sa käiks ühtepuhku laste haual, siis põleks sest ühtigi, aga sina käid veel rohkem Jussi haual. Sa käid seal surnuajale minnes ja ka surnuajalt tulles, sa mõtled Jussi peale kiriku sõites ja koju jõudes, sul on ta meeles sängi heites ja sängist tõustes. Lastegagi räägid sa, nagu mõtleksid sa aina Jussi peale. Enne, kui Juku ja Kata alles elasid, ei näind ma, et sa neid rohkem oma lapseks oleks pidand kui teisi, aga nüüd on mõnikord nõnda, et Indrek ja Antski oleks sulle nagu võõrad. On see tõesti nõnda õige? On siis Jussil tõesti õigus seda veel nõuda? seda küsin ma. Kas tema võlg ikka veel põle tasutud, kui meil talle võlga ehk oli? Mis ta siis veel nõuab?»



Küsimused olid nõnda seatud, et Mari oskas vastuseks ainult nutta. Aga Andrese meelt ei teinud see härdaks, ennemini tundis ta südames ikka suuremat kibedust. Tema ise oli loomult enam tõsine ja mõtlik kui rõõmus ja kergemeelne, sellepärast oleks ta tahtnud, et teda igavesti ei ümbritseks nutused silmad ja kurvad näod, sest neist luges ta etteheidet iseendale: tema ei osanud nõnda elada, et temaga oleks võidud rõõmus olla. Krõõda alaline nukrustamine ja hädaldamine oli talle palju tuska ja meelehärmi valmistanud ja sellest oli tõusnud nii mõnigi sõnelemine ja pahandus. Marit oli ta just sellepärast tahtnud, et see oli tüdrukupõlves Vargamäel alati naernud, ikka lõõritanud. Juba Krõõda eluajal oli Andres mõelnud, et kui ometi Krõõt vahetevahelgi võiks Mari viisi naerda ja lõõritada, siis oleks elu poole kergem. Aga Krõõt ei naernud Vargamäel kunagi, vähemalt ei mäletanud seda Andres, kes pani naise nukruse soode ja rabade arvele, sest see oli tulnud sealt, kus olid aina metsad ja laaned, mis helisesid. Aga nüüd on Mariga lugu veel hullem: tema ju oli ükskord siin rõõmus, ainult niipea kui ta sai Andrese naiseks ja Vargamäe perenaiseks, kadus ka naer ja lõõritus. Nagu oleks Andres ta Jussilt vägisi ära kiskunud või nagu oleks ta oma käega Jussile silmuse kaela pannud ja ta siis kuuseoksa riputanud.



«Tead, Mari,» rääkis Andres natukese aja pärast edasi, «meie elu läheb nõnda lörri, varem või hiljem. Mina ei jõua seda änam kuigi kaua välja kannatada. Krõõda ajal ei mõelnd ma midagi, rühmasin ainult tööd teha, aga tema surm ajas mõtlema. Siis tuli veel see Jussi asi ja nüüd need lapsed oma surmaga – jõud ütleb ülesse. Kui sa nutaks oma lapsi, sest põleks ühti. Ka minul on neist kahju, väga kahju. Juku oli nii viks ja tubli poiss, teda oli Vargamäele nii vaja. Aga jumal arvas, et surnuajal on temast suurem puudus – olgu. Aga kui ma näen, et sa leinad aina Jussi, siis ei tea ma, kuhu minna või mis teha. Jussi nuttes saab sinust jällegi endine sauna–Mari, nagu põleks sa kunagi Vargamäe perenaine olndki. Siis oli sul muidugi kergem põli kui nüüd ja seepärast mõtlen ma, et sa ehk kahetsed, et Vargamäel perenaiseks hakkasid. Mõtled, et mis endast siin tappa, ükskord sureme niikuinii ja läheme hauda. Vahe ehk on ainult see, et saunanaisele lüüakse ühe kellaga, Vargamäe perenaisele kahega, muud ei midagi. Eks ole nii?»



«Seda mitte, Andres,» vastas Mari nuttes. «Kui Jussi põleks olnd ja sina mind oleks taht, siis oleks ma siin alati naernd ja laulnd, surres ka oleks naernd ja laulnd, usu, Andres.»



«Tähendab – Juss?» küsis Andres.



Mari nokutas nuttes pead.



Andres vaikis üürikeseks. Tema silmi ilmus põlgus ja viha



«Kui kauaks see Juss siis meie vahele peab jääma?» küsis ta.



«Ma ei tea,» vastas Mari lihtsailt.



«Elavalt pistis teine isegi siis putku, kui puss peos oli, aga surnult on julgem. Tõepoolest, kui see võimalik oleks, siis kägistaks ma ta oma kätega, et aga ükskord temast lahti saada,» rääkis Andres.



«Issand halasta!» hüüdis Mari. «Andres, mis sa ometi räägid!»



«Räägin lausa tõtt,» vastas Andres. «Kui võimalik oleks, siis ise oma käega! ... Juba Krõõda ajal ei teand ma mõnikord, mis oleks teind, et naerust nägu näha, aga tema nutetud silmadel põlnd selget põhjust, vähemalt mina ei teand seda, ja sellepärast oli seda kergem kannatada. Sinuga on teine asi, sinul on Juss ja ometi ei või ma sinna midagi parata. Kõigist olen ma võitu saiand, isegi Oru Pearuga saan ma lõpuks hakkama, juba mitu aastat põle teine oma hambaid näidand, aga Jussist ei saa ma jägu.»



«Juss on ju surnd, kuis sa siis saad,» lausus Mari.



«Nii see on,» ütles Andres. «Elus võisin ta pahema käega läbi tuuseldada, aga surnult ei saa talle kahe käegagi vasta.»



«Surnute vasta ei saa keegi,» kinnitas Mari.



«Aga küll näed, mina saan,» ütles Andres ähvardavalt.



Mari vaatas talle hirmunult otsa.



«Mis sa tahad teha?» küsis ta.



«Midagi peab tegema,» vastas Andres, «nii see olla ei või. Surnud sauna–Juss ei pea igavesti Vargamäe Eesperes elavate üle valitsema. Ühte ütlen sulle, Mari: hoia end! Kui ma Jussist jägu ei saa, sest et ma talle hauda ligi ei pääse, siis oled sina alles maa peal ja sinust saan ma jägu, mingu või kõik kuradile. Mina põle siinilmas mängimiseks; mis tirelit ma sealilmas löön, seda ma ei tea.»



Ütles ja tormas suure mürinaga uksest välja, nagu oleks mõni paha vaim talle sisse läinud. Nõnda ei saanudki Mari teada, mis Andres oma sõnadega mõtles. Ometi käis hirmuvärin tal kogu kehast läbi. Üks mõte ei tulnud aga Maril mitte pähe, nimelt: kas Andres isegi praegu õieti mõistis, mis ta oma sõnadega mõtles? Ähvardus oli ehk ainult ähvardus, esiotsa alles ilma sisuta. Andres tundis ehk ainult, et kauemat aega ei suuda ta olevat seisukorda välja kannatada ja nõnda peavad Vargamäel halvad päevad tulema. Juss oli ju elusalt päris tubli poiss, seda Andres ei salanud, aga surnult ei pidanud ta temast kuigi suurt lugu. «Mõne mees ka, kes enda püksipaelaga kuuseoksa riputab,» oli Andres millalgi öelnud. Andres arvas, et ennem oleks võinud ta tema, Andrese, tol korral tappa, kui iseendale seda teha. «Inimene põle ometi iseenda koer,» lausus Andres teinekord, «kuis ta siis endale läheb silmust kaela panema.» Ja nüüd tahtis ometi see «iseenda koer» Vargamäel valitseda. See tegi Andrese pööraseks.



Et Andrese ja Mari vahel sel korral kõik selgusetuks jäi, siis algasid neil tumedad päevad, mille vari langes kogu elule ja olule. Kuude, võiks öelda isegi aastate kaupa kestis see nõnda. Lapsedki aimasid, et isa ja ema vahel oleks nagu midagi juhtunud, aga mis nimelt, seda ei teadnud keegi selgesti. Pikkamisi harjuti selle olukorraga ja sulane ning tüdruk arvasid, et niisugune peabki peremehe ja perenaise vahekord olema Vargamäel. Igaühel omad asjad ja mured, pole muud, kui pusi hommikust õhtuni teineteise kõrval. Ära poe teise hingele kunagi üsna ligi, see võib sind temast sootuks eemale peletada.



Rühmati tööd, niipalju kui oli jaksu, sest töö oli lõpuks ainuke õige ajaviide, aja tapmine, ainuke tõsine lohutaja. Mari tegi, mis võis, et surnuid, eriti aga just Jussi unustada ja et täie teadmisega oma uuele elule anduda, aga ometi ei saanud ta Jussist öösel ega päeval rahu. Öösel oli isegi hullem kui päeval, sest unes ilmus Juss sagedasti nii kohutavana, et Mari ärkas Andrese kõrval külmas higis. See kas ei märganud tõepoolest midagi või tegi ainult nõnda: ta oli ehk oma naise kannatustele ja vaevadele teadlikult tummaks ja kurdiks muutunud.



Mari tundis, et tal oleks praegu kergem, kui ta võiks Andresega Jussist rääkida, aga ta ei julgenud suudki paotada. Ja oleks tahtnud Andrest paluda, et kannatagu ta temaga natukene aegagi veel, kannatagu pool aastatki, siis läheb ehk kõik mööda, aga ka seda ei saanud Mari mehele öeldud.



Kes Vargamäe Eesperesse lahedamat meeleolu tõid, need olid noor sulane ja noor tüdruk ning kilkav lapsekari, muidu oleks võidud siin kas või lämbuda, sest oleks ju aina kardetud surnud sauna–Jussi. Aga need ei kartnud, sest need ei tundnud teda ega tahtnudki tunda



Tüdruk tuletas pisut nagu Marit ennast meelde, ainult rohkem oli tal tedretähti mõlemal pool nösunina ja tumehallide silmade all. Sulane Jaagup pidi sügisel kroonusse minema, aga tahtis sealt maksku mis maksab pääseda. Igal parajal juhul kinnitas ta, et saagu, mis saab, aga tema ei lähe.



«Kas või surm?» küsis Leena.



«Kas või surm, aga ei lähe,» kinnitas Jaagup.



«Aga kui nad ikka su võtavad?» küsis tüdruk.



«Siis tulen varsti välja, kas või käpuli ja kõhuli, ikka tulen.»



Muidugi ei jäänud Jaagup käed rüpes ootama, kuni ta sügisel paigale pannakse, vaid tema tegi ettevalmistusi, et teda mitte paigale ei pandaks. Kuna ta oli kasvult pikk ja peen, siis oli tal lootus, et ta sügisel mõõtu välja ei anna, mispärast ta teiseks aastaks jäetakse. Et asi kindlam oleks, näljutas ta end hullupööra. Sügise poole ei söönudki ta enam muud, kui krõbistas kuivi herneid, mida ta nälja peletamiseks alati taskus kandis.



«Ma pean Jaagupile sügisel õige toiduraha kõrvale maksma,» ütles Andres, «sest paljuke need herned ikka maksavad, mis ta mul aidast ära sööb.»



«Ää maksa, peremees, ühtigi,» ütles sulane vastu, «muidu hakkad ehk palgarahast maha kiskuma, ütled, et ma ei jõua tühja kõhuga hästi tööd teha.»



Aga tööd tegi Jaagup kuni nõrkemiseni ja selle poolest polnud Andresel talle midagi ette heita. Samuti väsimatult käis ta laupäeva–õhtuti ja pühapäeviti külas tantsimas ja pillerkaaritamas. See oli seda loomulikum, et ta oli oma nurga kõige parem pillimängija, mispärast ta oli aina oodatud ja kutsutud külaline. Öösiti luusis ta muidu küla vahel ning nõnda teadis ta kõigi ümberkaudsete teenijate ja peretütarde kohta, kus või kellega keegi magab. Aga endal polnud tal ainustki kohta, kuhu teda oleks oodatud salajaseks öiseks mänguks või sosistamiseks. Mitte sellepärast, et teda keegi ei tahtnud – peretütredki ei põlanud teda –, vaid Jaagup oli imelik unistaja; keda tõmbas mingisugune seletamatu kaugus.



Sagedasti jäi ta õuevärava najale või keset väljamäge seisatama ning laskis silmadel ümber käia mööda sohu laialipillatud üksikuid talusid, mööda külasid, siin–seal paistvaid veskitiibu, mõisahooneid, mis eemal valendasid, mööda soid ja rabu ning metsasalke, mis kaugel sinavaks taevapalistuseks muutusid. Aga ikka peatusid ta silmad lõpuks kahel kõrgel metsatukal, mille vahelt mingisugused hallid hooned paistsid. Kauguse tõttu oli võimata seletada, mis seal just oli.



Tõepoolest aga oli seal küla ja külas Põlluotsa talu ning talus tütar Roosi. See oli kõige ilusam tüdruk, keda Jaagup kunagi on näinud, – nõnda oli tema enda arvamine. Kahe aasta eest teenis ta seal külas ja sest ajast saadik ei saa ta enam Põlluotsa Roosist lahti. Tema pärast ta endale pilligi ostis ja nõnda mängima õppis, nagu ta praegu mängib: Jaagup tahtis Roosi silmas midagi olla, midagi maksta.



Tantsijad mõtlesid igal pool, et Jaagup mängib neile, aga ei! Jaagup mängib aina Põlluotsa Roosile ja mõtleb mängides aima temast. Isegi Vargamäe aidatrepil, õueväraval, põllupeenral või kivi otsas mängides mõtleb ta vahetpidamata Roosist.



Alguses mõtles Leena, et Jaagup mängib temale, aga ühel ilusal päeval sai ta teada, kuidas Jaagupi lood tõeliselt on: Jaagup ise jutustas, sest tema õnn oli suurem, kui et ta ainult tema enda südamesse oleks mahtunud. Nõnda sai ka perenaine Mari Jaagupi suurest õnnest teada. Andreselegi oleks ta jutustanud, kui niisugused asjad teda karvaväärtki oleksid huvitanud.



Aga Andres rääkis aina tööst ja tööst ning sellest, et seda kunagi küllalt ei jõua teha, sured ära ja ikkagi jääb teda veel teha küll ja küll. Jaagup sellevastu mõtles, et töö on muidugi töö, mis seal nüüd rääkida, ega temast pääse keegi, saksad ehk ainult, aga et tema pärast ei elata. Tema sünnib eluga ja sureb eluga, temale pole üldse midagi parata.



Töö pärast ei elaks Jaagup ainustki päeva. Muidugi töö pärast ei hakka ta ennast tapma, ehk olgu siis, et töö ise tapab. Jaagup elab teiste asjade pärast, hoopis teiste pärast. Ja on need teised asjad kord olemas, siis teeb Jaagup ükskõik mis ja kui rasket tööd, teeb otse lõbuga. Nõnda arvab, õigemini tunneb Jaagup, kuigi ta sellest ei Andresele ega kellelegi teisele sõnagi ei lausu. Kõik peaksid seda mõistma iseenesestki.



Kui Vargamäe Jaagup nõnda pilli mängis ja ise oma Roosi peale mõtles, hakkas ka Leena tema peale mõtlema, kui ta Jaagupi pilli häält kuulis. Mõnikord juhtus isegi nõnda, et Jaagupi pilli häält kuuldes perenainegi oma kurvad mõtted unustas ja nii mõnegi rõõmsa mõtte Jaagupi Roosist mõtles. Aga perenaine ei mõelnud nii tõsiselt Jaagupi Roosist kui tüdruk Leena, kel sealjuures silmad niiskeks kippusid. Vargamäe perenaine ei armastanud Põlluotsa Roosit nii sügavast südamest kui tüdruk Leena. Jaagup isegi ei armastanud teda nii väga, sest tema silmad lõid armastusest ainult hiilgama, Leenal aga vett jooksma.



«Kas tema sind ka nõnda armastab?» küsis Leena kord Jaagupilt, kui see nagu hunt üle raba kahe metsatuka poole vahtis, kust hallid hooned paistsid. «Mõtleb ta nõnda sinu peale?»



«Roosi või?» küsis Jaagup vastu. «Ei, tema ei mängi pilli ega kedagi. Tema ei mõtle.»



«Sina siis üksi?» päris Leena.



«Mina üksi,» vastas Jaagup. «Aga läbi akna laseb ta mu alati sisse, kui ma lähen.»



«Aga kui sa ei lähe, mis siis?»



«Siis laseb ta mõne teise,» arvas Jaagup ja lisas juurde: «Ta on ju nii ilus, poisid on kui hullud tema järele. Neid lahinguid, mis Põlluotsa ümber lüüakse! Ja ikka tema pärast. Mina tulin sealt ju perepoegade eest ära, tahtsid mu maha lüüa, pillilõõtsad lõikasid teised läbi, muudkui vuhka–vuhka. Isegi Roosile lubasid kaelakiike teha, kui ta minu veel sisse laseb. Aga ei see karda! See ei karda kedagi. Ta vaatab poistele naerdes otsa ja ütleb: eks tehke, kui raatsite. Teil omal rohkem kahju kui minul. Muidugi keegi ei raatsi. Poisid kui luua all ... Ootan, kui tulevad pikemad ja pimedamad ööd, siis lähen õnne katsuma. Ükski ei aima, et mina siitmaalt võiksin minna, aga mina lähen. Lähen otseteed üle laukaraba, laugaste vahelt läbi, paar pühapäeva olen käind juba teed vaatamas ja märke panemas. Mis see kuus–seitse versta mul lipata on! Paljajalu, nõnda saab igalt poolt läbi, mõnest kohast kas või neljakäpakil, kus pehme. Silmalt!»



«Aga kui sa ära eksid?» arvas Leena.



«Ei eksi, mina ei eksi, olen rabadega vilund lapsest saadik.»



«Aga mis siis, kui teised poisid su kätte saavad?»



«Ei nad saa! Põle tänini saand ega saagi. Ega Roosi neid sisse lase, kust nad teavad, et mina olen.»



«Minul põle ühtegi niisukest poissi olnd kui sina,» ütleb Leena nüüd.



«Roosil põle ka niisukest olnd, ise ütles,» vastab Jaagup.



«Aga miks ta siis teisi sisse laseb?»



«Kõik kipuvad kangesti, sellepärast. Ei raatsi ära ajada.»



«Aga mina ei laseks kedagi teist, kui mul oleks niisuke poiss,» ütleb Leena. «Ennem oleks ma üksi, aga teist ei laseks ma mitte.»



«Noh, sina põle ka nii ilus, kui on Roosi,» ütles Jaagup nii lihtsameelselt, et Leenal pisarad otse purskasid silmist. Seda nähes püüdis Jaagup oma sõnu parandada, öeldes: «Ei noh, ega nüüd seda ole, et sa inetu oleks, et sa põleks ilus tüdruk. Seda muidugi! Oled tüdruk üle kõrvenurga. Aga ma ütlen muidu, et sa põle nii ilus, kui on Põlluotsa Roosi. Aga sest põle kedagi, sest teist nii ilusat tüdrukut põlegi kihelkonnas.»



See oli Leenale halb lohutus, seda nägi Jaagup isegi, aga tema ei osanud teda paremini lohutada. Natukese aega vaatas ta, kuidas Leena silmi pühkis, siis võttis ta pilli ja hakkas mängima, et ehk lohutab see nutjat. Aga Leenal hakkasid pisarad veel suurema hooga voolama, sest ta arvas, et Jaagup mängib Roosile. Ometi mängis Jaagup seekord ainult Leenale troostiks.



«Niisukest poissi põle ma veel enne ilmas näind,» ütles Leena lõpuks, kui ta oli silmist pühkinud viimased pisarad.



Aga Jaagup ei vastanud talle sõnagi. Ta nokutas nõus olles pead ja surus lõõtsmoorikut käte vahel kokku ning venitas teda pikaks, nagu tahaks ta näidata: näe, mihuke ma olen.



«Lõhu või lõõts, ega ta Põlluotsale ikkagi kosta,» ütles Leena etteheitvalt.



«Seda põle vajagi, ma mängin nüüd sinule, et sa ei nutaks,» vastas poiss avameelselt.



«Mis sinul minust, nutan või naeran ma,» ütles tüdruk.



«Miks ei ole,» vastas poiss. «Siin on kõik nii tõsised, sina üksi veel naersid tänini, aga nüüd hakkad ka sina silmi peos hoidma.»



«Änam ei nuta, sinu nähes ei nuta ma änam ilmaski,» kinnitas Leena. «Sina põle seda väärt. Sina armastad oma pilli rohkem kui teisi inimesi.»



«Ei, Roosit armastan rohkem kui pilli,» seletas poiss.



«Roosit armastan üle kõige.»



«Tema on ilusam kui pill?» pilkas Leena.



«Tema on kõige ilusam,» kinnitas Jaagup.



«Pill mängib nõnda ainult sinuga, aga Roosi mängib ka teistega. Põle sind, siis on teised.»



«See on teine asi. Pill põle inime, tema põle nii ilus kui Roosi.»



«Ikka see vana: põle nii ilus, põle nii ilus! Nagu saaks seda ilu patta panna või pannil küpsetada!» hüüdis tüdruk nagu meeleheitel ja vihaselt.



«Ega pillistki saa suppi keeta,» vaidles poiss vastu.



«Aga pill mängib, Roosit vahid siit ainult üle raba.»



«Küll oled sa õige rumal,» ütles Jaagup nüüd lihtsalt. «Ma ei mängikiski ju, kui põleks Roosit. Tema pärast ma pilli ostsingi. Ehk võta tänagi: kas oleks ma seia kivi otsa tulnd pilli mängima, kui ma ei saaks siit üle raba Roosi poole vahtida. Kui sa teaks, kudas ta akna avab ja kudas ta sosistab: tasa! Kui ta sel silmapilgul ütleks: löö oma pill lõhki, mina või pill, siis paneks ma ta kui kärnkonna jala alla lässu. Niisuke on Põlluotsa Roosi ja niisuke on minu pill.»



«Aga mina ütlen: sina oled togu poiss,» sähvas tüdruk.



«Seda muidugi,» oli Jaagup nõus. «Kõik ütlevad mulle seda, Roosigi on öelnud. Aga sest põle midagi, et ma togu olen. Nii tark olen ikkagi, et kroonut teenima ei lähe.»



«Küll lähed,» ütles Leena.



«Mitte ei lähe, teiste kiuste ei lähe.»



«Ma annan su talitajale üles, et sa ennast nõnda näljutad,» ähvardas tüdruk.



«Arvad, et siis hakkan sööma? Ega seda ole! Sügisel tõmban veel tubakavett sisse, võtku siis mu nahk ja pangu paigale, kui tahvad.»



«Teed sa seda Roosi pärast?»



«Ei! Mis temal sellest on.»



«Loll!» hüüdis tüdruk.



«Olgu, aga näe, teen. Eks katsume, kumb on kangem, mina või kroonu.»



Ütles ja pani uuesti pilli üürgama.



Tulid pikemad ja pimedamad ööd. Nii mõnelgi õhtul, kui kõik pugesid magama, lippas Jaagup mööda peenart väljamäest alla, lidus tükk maad kõval kraavikaldal ja pöördus siis sohu, mis peagi kõrgeks laukarabaks muutus.



Jaagup tõttas Põlluotsa Roosi poole. Ei tal olnud mahti kuigi kaua seal olla, aga tal oli sellestki küll, kui ta sai tüdrukule kätt anda ja temaga mõne sõna sosistada. Ta oleks isegi sellega leppinud, et ainult mõni minut akna all seista, aga seda ei tohtinud, sest siis oleks ta teiste poiste küüsi võinud langeda. Sellepärast pidi ta alati läbi akna sisse pugema.



Pimedas toas istus ta tüdruku sängi serval, kuna see ise teki alla puges. Tasa–tasa pidid nad rääkima ja seda mitte vanemate pärast, kes magasid teises toas, vaid nende kõrvade kartusel, kes võisid salaja tulla akna taha kuulama. Sest Muska ei liputanud mitte ainult Jaagupile saba, vaid kohtles niisama sõbralikult veel mitut teist poissi. Kui kellelgi tõepoolest peretütre ilust kasu oli, siis just karvasel Muskal: temale kanti lepituseks parimad suutäied. Niisugune mesinädalate kestmine demoraliseeris vaga ja kasina Muska sedavõrd, et peremees tema ärksuses ja truuduses kahtlema lõi, kuna perenaine teda aina närvaks sõimas ning imestas:



«Kellest see koer küll peaks elama ja paksemaks minema.»



«Vanaks hakkab teine jääma, mis muud. Armastab aga magada, ei haugu,» ütles peremees ja kõigil tõusis tundmus, nagu peetaks Muska kohta juba kurja nõu.



Jaagup ei teadnud midagi paremat, kui pimedas Roosi juures istuda, tema sõrmedega mängida ja tasakesi sosistada. Ainult kord sattus Roosi pats talle pihku, kas juhuslikult või kuidagi muidu, seda Jaagup ei teadnud. Aga üks oli selge: selle patsi pärast kogu see asi tuligi. Issand jumal: et ilmas võivad niisugused patsid olla ja et neid võib pimedas toas pihus hoida! Mis on lõõtspilli mängimine selle kõrval!



Jaagup unustas kõik – aja ja ettevaatuse. Nõnda said oma küla poisid akna taga teada, et keegi on toas Roosi juures. Aga kes? Arutati kõik omad poisid läbi, aga neist ei võinud keegi täna olla. Lõpuks: kes muu kui kuradi Pilli–Jaagup. Tema, sinder, neh! See molkus! Nende Roosi juures! Nõnda arvasid poisid väljas ja otsustasid oodata kas või hommiku valgeni.



Hommikul oli Põlluotsal rukkirehi, tõusti vara üles, nii et Jaagupil tuli sääred teha. Aga kuhu või kuidas, kui poisid väljas ootavad? Nad peksavad ta ju vaeseomaks, sest rammu pole Jaagupil kuigi palju ning riielda ei oska ta põrmugi. Jaagup kaotas pea. Jeesus Kristus, sa armastuse ülalpidaja, anna ise kallist nõu Vargamäe Jaagupi päästmiseks!



Aga Roosil oli nõu valmis: ta viis Jaagupi tasahilju rehetuppa, sealt rehe alla. Kättpidi talutas ta tema redeli juurde ja ütles:



«Kui üles saad, pööra paremat kätt, pahemal pool magavad sulane ja karjane. Ole tasa, aga ära karda, mõlemad on raske unega. Roni härjapeahunniku otsa, sealt saad unkasse. Passi ja piilu, et poisid sind kätte ei saa. Isa tõuseb varsti, hakkame rehele. Tule jälle, ma ootan.»



Nõnda sosistas Roosi Jaagupile kõrva sisse ja ilusamaid sõnu ning magusamat helinat polnud Jaagupi kõrvad kunagi kuulnud.



Kaua pidi Jaagup ristikheinavirna otsas läbi unka piiluma, sest varitsejad ei lahkunud ka siis mitte, kui Põlluotsal juba rehele hakati. Alles valgehakul julges Jaagup läbi unka katusele ronida, sealt räästale laskuda ja toa taha maha hüpata, kust ta üle põllu metsa jooksis.



Sügisel liisku minnes oli Jaagup peenike nagu piibuork: ei andnud mõõtu täis ja jäeti teiseks aastaks. Poiss naeris, sest kroonu oli tüssatud. Tuleval aastal tahtis ta veel paremini teha, sest ta oli ju uusi nükkeid juurde õppinud. Vargamäele jäi ta aastaks edasi. Talvel tegi endale suusad ja suhistas nendega öösiti üle raba Põlluotsale. Aga talvised olud olid palju halvemad kui suvised. Pika reisi tasuks ei saanud ta kunagi muud, kui aga silmapilguks neiuga rind rinna vastu väljas pakase käes seista, kuhu neiu tuli, kuuldes aknal poisi tasast koputust. Ja seegi lõbu oli ühendatud suure hädaohuga.



Viimast karda võttis ta niisuguse teekonna ette veel kevade tulekul, kui madalamais paigus oli juba elus vesi lume all. Siis puudus vähe, et ta oleks oma naha tagakiusavate poiste kätte jätnud. Ta pääses ainult sellepärast, et oskas noorest lepikust läbi suhistada, kus lund oli rinnuni, mis paljast jalga ei kandnud. Siin oligi see koht, kus kannul seisvad külapoisid üksteise järel kõik lumme soperdama jäid, kuna aga Jaagup suuskadel nagu mees muistegi läbi suhistas. Selle aja peale, kui poisid lepikulumest pääsesid, oli Jaagup juba kaskede alt läbi ja üle lodu, mis oli sügavat lumealust vett täis. Siit ei saanud poisid üle ja nõnda kihutas Jaagup lagedale rabale, nagu polekski teisel pool lodu kiruvaid ja sajatavaid külapoisse.



Aga nagu öeldakse: unustab hoidja ja tabab püüdja, nõnda sündis lõpuks siingi. Sügise poole suve kohtas Jaagup Roosit ühel pühapäeval kiriku juures ja sai temaga seal mõne sõna juttu ajada. Neiu ütles poisile, et tulgu aga: kõik on samuti nagu mullu suvelgi. Jälle on ta oma väikesest talvekambrist ära tulnud eestuppa, kus on lahedam. Voodi sealsamas, kokkuräägitud koputus aknale seesama.



Jaagup läks. Aga juba üle raba minek osutus õnnetuks: ta eksis teelt ja kukkus laukasse, kus sai kaelani märjaks. Võttis riided kuni särgini seljast ja väänas neist vee, siis läks edasi. Ometi ei pääsenud ta Põlluotsa akna taha koputama, vaid sellesama noore lepiku vahel, kus külapoisid talvel teda taga ajades olid lumme jäänud, olid nad tal täna vastas ja võtsid ta kinni. See oli esimene kord, kus Jaagup läks Põlluotsale kokkuräägitud päeval, muidu käis ta ikka huupi, ja sel esimesel päeval langes ta varitsejate küüsi, kas Roosi äraandmise tõttu või sellepärast, et ta enne seda temaga kiriku juures oli juttu ajanud, mille tagajärjel poisid tema tulekut võisid oletada, seda ei saanud Jaagup kunagi õieti teada.



Külapoisid peksid Jaagupi lepiku vahel vaeseomaks, nii et ta teist keretäit nende arvates enam ei peaks tahtma. Uimaselt jätsid nad ta sinnapaika. Koidikul viluga tuli Jaagup meelemärkusele ja leidis enda peaaegu üleni verisena: igal pool haavad ja muhud. Võttis enne aega, kui ta jalule sai ja kodu poole hakkas tuigerdama. Aga jõud lõppes peagi, pidi maha heitma puhkama.



Kogu selle päeva tuigerdas ja roomas ta rabas laugaste vahel – viimaks koguni sõna otseses mõttes neljakäpukil, sest jalulseismiseks ei jätkunud enam jõudu. Aga Jaagup ei tahtnud rabale surema jääda, vaid sihtis peaga aina Vargamäe poole, mille vanad männid väljamäe tipul temale teed viitasid. Alles hilja õhtul jõudis ta oma väljamäe äärde. Jõud oli tal viimse pügalani otsas. Väljamäest üles sai ta ainult roomates. Ta ronis kodus aidatrepi alla ja jäi sinna ootama, kuni Miina aita magama tuli. See oli ligi kolmekümnene vanatüdruk mingisuguste imelikkude elutute ja tuimade silmadega, laia nina ning tugevate jalgadega. Teda polnud vist keegi kunagi armastanud ja näis, nagu ei võiks ka tema kedagi armastada.



«Miina!» hüüdis Jaagup trepi alt, kui tüdruk parajasti hakkas aidaust lahti tegema.



Tüdruk ehmus, tõmbas aidaukse raginal lahti, hüppas sisse, hoidis kramplikult ukse sisemisest haagist kinni, pistis pea ukseprao vahelt välja ja küsis kohkunult, samuti sosinal: «Kes seal on? Kes hüüab?»



«Mina!» vastas sosin ja keegi roni trepi alt välja. Aidauks prahvatas kinni ja läks haaki.



«Miina, rumal, mis sa kardad, see olen ju mina, Jaagup,» ütles poiss nüüd hädise häälega.



Aidauks läks uuesti lahti.



«Kuhu sa täna jäid?» küsis tüdruk. «Peremees on kuri ja perenaine hirmul.»



«Tule aita mind, Miina,» palus poiss, kel nõrkusehoog peale tuli.



Miina ei saanud alguses kuidagi aru, teeb poiss vigurit, on ta purjus või mis temaga on. Aga kui ta viimaks taipas, mis Jaagupiga on sündinud, hellus ta pisarateni.



«Seda see perenaine siis kartiski,» lausus tüdruk, kui ta poisi oli sisse aidanud.



«Perenaine teadis, et poisid mind varitsevad,» ütles Jaagup.



Miina jooksis toa juurde. Peremees oli juba sängi läinud, perenaine üksi veel kohmitses toas. Kui ta Jaagupi asjast kuulis, võttis ta küünla, väikese vanniga leiget vett, käterätiku ja nõnda mindi aita poissi vaatama.



«Kui must sa oled!» ütles Mari poisi kuube ja särki seljast võttes. «üleni mudane.»



«Ma ju roomasin terve tänase päeva,» vastas poiss.



«Kas sul puhast särki kuskil on?» küsis perenaine. «Ei vist ole,» vastas poiss, «seljas oli viimane.»



«Paneme talle esteks minu särgi selga,» ütles Miina, ja nõnda nad tegidki. Selle öö magas poiss tüdruku särgiga. Hommikuks oli ta oma särk juba puhas ja kuiv, selle eest muretses perenaine.



Pakuti poisile süüa, aga see ei läinud sisse, sest seal oli valu vastas. Tühja kõhuga uinus poiss tüdruku asemel, kuna see ise põrandal könutas.



«Hea, et nad sul luud–kondid terveks on jätt,» ütles Andres, kui ta teisel hommikul piiritusepudelit kaasa võttes poisi haavu läks vaatama, «muidu kulus sulle ehk see nahatäis marjaks ära, ehk võtad siis pisutki meeletuhka pähe.»



«Luud–kondid on terved,» vastas poiss peremehele.



«Millal sinul küll mehearu pähe tuleb?» küsis peremees sulaselt ja vaatas talle otsekoheselt silma.



«Kes teab, kas tulebki,» vastas sulane peremehele samuti vastu vaadates.



«Vahel ikka nagu oleks sul teda pisut, aga siis jälle nagu põleks teda põrmugi. Kas sul kaigast käes ei olnd või parajat kivi taskus, oleks ometi ühelegi saand anda?» küsis Andres.



«Mitte midagi ei olnd,» vastas Jaagup, «olin lausa palja käsi nagu ikka. Minust põle ju löömameest.»



«Aga muudkui lähed, kas või läbi laugaste.»



«Peremees, ära ole kuri, et seekord mul nii sitasti läks, ma teen pärast päevad täis,» rääkis sulane.



«Mis minu päevadest nüüd, aga sinu oma nahk,» vastas Andres. «Kahju hakkab sinust. Oled tubli poiss, aga see va pillikääks ja tüdruku–nadid, need võtavad sul aru peast. Jätad kas või hinge nende pärast.»



«Seekord võtsid ainult naha,» arvas sulane ise. «Kartsin, et peksavad pimedaks, siis ma põleks sealt änam ära saandki, põleks üle raba Vargamäe mände seletand. Aga ei, silmad on alles peas.»



Andres hakkas heasüdamlikult naerma.



«Mine tee nüüd niisukese hulluga, mis sa teed,» ütles ta. «Rõõmus veel pealegi, et silmad peas.»



«Kõrvad ka, aga teine valutab koledasti, ei tea, mis sellest saab. Siiski täna annaks nagu valu pisut juba järele.»



Nõnda lamas Jaagup Miina asemel ja see võidis tema haavu ja muhke hanerasvaga, nagu peremees ja perenaine teda olid õpetanud. Andres ise käis vahetevahel piiritusepudeliga, mis pidi olema hirmutuseks mädanikule ja igale halvale asjale.



Poissi võides haletses tüdruk seda tema meelest nii ilusat ihu. Aga kui see juba paranema hakkas, ei mallanud Miina enam seina äärde põrandale jääda, vaid puges poisi juurde asemele – ühe teki alla, sest nõnda oli mõnusam ja soem. Tasakesi silitas ta poisi haavu ja muhke, mis paranedes kihelema ja muhelema lõid.



«Küll oled sina, Miina, hea inimene,» ütles talle Jaagup kord, «isegi oma särgi andsid mulle selga.»



Need olid Miina meelest kõige mahedamad sõnad, mis ta kunagi mehelt oli kuulnud, ja sellepärast oli tema õnn otse mõõtmatu. See oli nii suur, et perenainegi teisel päeval seda tema silmist nägi.



«Kui keegi minu vastu ka nii hea oleks,» vastas tüdruk poisile.



«Mina olen,» vastas see. «Küll näed, et olen. Sina tegid ju mu terveks.»



«Jumal tegi su terveks,» õpetas tüdruk. «Jumal ja sina, teie kahekesi,» ütles poiss.



«Perenaine ju ka, tema andis ju hanerasva ja kõik muu,» seletas tüdruk.



«Õige jah, perenaine ka. Teie kolmekesi: jumal, sina ja perenaine,» arvas poiss ja nõnda unustati peremees oma piiritusepudeliga hoopis. See oli muidugi suur eksitus, ja kui Vargamäe Jaagup elab ning tarkust kogub, siis paneb ta praeguse kolmainu asemele tingimata uue, öeldes: jumal, piiritus ja naised, need tegid mu tol korral terveks. Kuidas Miina siis asjast aru saab, seda ei tea praegu, aga täna ütles ta Jaagupile noomivalt:



«Ära tee niisukest patunalja.»



«Ma ei tee ju, räägin tõtt,» vastas Jaagup.



Aga ehk ta küll ise arvas, et perenaine ja Miina ta jumala abiga olid terveks teinud, ometi ei tahtnud endine tervis kuidagi tagasi tulla. Ikka tegi kuskil haiget ja ikka oli raskemate tõstmiste juures tundmus, nagu peaks sees miski rebenema. Nõnda lähenes sügisel liisuvõtmine teist korda ja Jaagup oli päris kindel, et ta ka tänavu pääseb, sest nüüd oli ta palju viletsam kui mineval aastal. Ometi võttis kõik äkki teise pöörde. Algas sellest, et perenaine ühel ilusal päeval tasakesi peremehele ütles:



«Kuule, meie Miinaga põle änam õige lugu.» «Mis taga siis on?» küsis Andres vastu.



«Kas sina siis midagi põle märgand?» imestas perenaine. «Tema asjad on ju sedasi.»



«Mis? Miinal?» imestas peremees nüüd omakorda. «Kellega siis?»



«Põle küsind,» ütles perenaine, «aga ma arvan, et Jaagupiga. »



«Selle poisikesega! Selle lapsega! Miina kõlbaks ju Jaagupile emaks.»



«Seda küll,» oli ka perenaine nõus. «Aga see hakkas Jaagupi haiguse ajast. Miina ju tohterdas teist ikka. Esimesel õhtul tõmbas ta poisile oma särgigi selga.»



«Tegi särgiga poisi ää või?» küsis Andres naljatades.



«Seda minagi, mis muud,» arvas Mari tõsiselt. «Näeh, Leena oli mineval suvel kui hull poisi järel, aga teda see ei näind, oli tumm ja kurt, ja nüüd siis Miinaga! Aga mis on Miina Leena kõrval!»



Jäi sellega, et Mari pidi Miinaga rääkima. See oli seda kergem, et Miina oma seisukorda sugugi ei varjanud, vaid perenaise rääkimist nagu ootas. Aga kuna see alles parajat silmapilku ja paika valis, ütles Miina ise Marile:



«Perenaine on muidugi juba tähele pand, kudas minuga lood on.»



«Seda ma vaatan jah,» vastas Mari, «aga ainult ei tea, kellega.»



«Eks ikka oma Jaagupiga, kellega siis muuga, ega mina siis änam mõni poistemagataja ole. Kes minu juurde tuleb,» rääkis Miina.



«Aga kuis siis Jaagup? Temal ju aina see Roosi hinge peal, lasi end tema pärast peksagi.»



«Roosi on tal ikka, ega siis muidu, aga minuga niisama, ei tea, kudas see tuli. Rääkis teine mulle ikka Roosist, aga ometi tuli see nõnda. Ma aina imestasin kohe,» seletas Miina.



«Mõtlesin korra, et kas õte see särk, mis sa talle sel õhtul selga ajasid,» lausus perenaine.



«Ega hullu tea!» hüüdis Miina ja nüüd äkki pani Mari tähele, et tüdruku tuimades silmades välgatas rõõm, säras õnn. «Muidugi, midagi pidi ikka olema ja küllap see minu särk oligi. Ma panin ju selle puhtlinase, ilma aluseta. See mu leerisärk. Lootsin ikka, et saab ka mu laulatussärgiks, aga nüüd hoidsin teda juba surisärgiks, mõtlesin, et ega mehed mind änam. Aga näe – Jaagup! Perenaisel oli õigus, see oli see minu särk neh mis nõnda tegi.»



«Sa räägid, nagu oleks sul aina hea meel,» ütles Mari.



«Perenaine, mul on ju hea meel,» vastas Miina.



«Lubas ta siis su ää võtta või?»



«Ei, sellest põle me ühti rääkind.»



«Aga kus selle häbi ots siis, Miina!» hüüdis perenaine.



«Mis parata, perenaine, kui muidu ei saa,» vastas tüdruk tõsiselt. «Hea, et nõndagi laps tuleb.»



Nüüd hakkas perenaisel millegipärast tüdrukust hale meel ja tema hiljutine rõõm ja õnn tundusid kerjuse rõõmu ja õnnena.



«Kas sa siis nii väga tahad teda?» küsis Mari kaastundlikult.



«Perenaine küsib veel!» ohkas Miina. «Tõtt öelda, ega Jaagup tulndki minu juurde, vaid mina ise läksin tema juurde … oma asemele tema juurde. Ta oli ju siis nii vilets ja haige, terve keha oli teisel haavu ja muhke täis, põlnd tal kedagi, kes teda oleks silitand ja hellatand ... Nõnda see tuli.»



«Kas Jaagup ise teab, et asjad sul juba sedasi on?»



«Ei, kust tema nüüd seda,» vastas tüdruk. «Või tema nüüd seda tahaks. Ma põle temale hingandki, et kes teab, mis siis teeb.»



Kui Mari oli Miina seletused ära kuulanud, ei saanud ta kuidagi muidu, kui pidi talle oma südames andeks andma. Aga Andres vaatas asja peale teisiti. Temale ei meeldinud tüdruku ja sulase elu põrmugi ja mingisugused seletused ning vabandused ei võinud tema arvamist muuta. Tema ei sallinud niisugust korravastast asja oma majas, liiatigi veel, et kaks vanemat tütart juba niisuguseist asjust hakkasid aru saama. Nõnda ei saanud Andres muidu, kui pidi omakorda Jaagupi käsile võtma.



«Mõtlesin, et jooksed ainult üle raba Põlluotsa vahet,» ütles Andres poisile, «aga nüüd korraga ... »



«Ega siis mina, peremees,» hädaldas Jaagup suure lapsena. «Tema ju ise puges, ja nõnda see tuli.»



«Miks sa siis lasid, nüüd on sul käes,» vastas Andres.



«Ma olin ju siis haige.»



«Ah siis haigest peast?» imestas peremees.



«Ma olin pisut tervem, siis see algas.»



«Kui nõnda, siis peksan ma Miina minema,» ütles Andres otsustavalt.



Jaagup mõtles natukese aega ja ütles siis:



«Peremees, las Miina olla, eks minul ole ikka ka süüdi. Tema ju küll võidis ja silitas mind, aga mina ... »



«Et ma seda ise oma laste silma all pean kannatama!» hüüdis Andres.



Ja nõnda seks korraks asi jäigi. Jaagupil oli ometi tundmus, et ega peremees nüüd Miinat kohe Vargamäelt minema kihuta. Temas endas aga sündis salajane ja üsna arusaamatu pööre: ta hakkas sööma kui pöörane, tahtes end paari nädalaga nii tugevaks turgutada, et ta liisuvõtmisel paigale pandaks. Teised poleks sellest nii pea teadagi saanud, sest kõik sündis salaja, tasa ja targu, aga perenaine märkas toidu kadu sahvrist ja aimas, kuhu see läheb. Sulase meelemuutuse põhjustki aimas ta, aga ei lausunud sellest kellelegi sõna. Andreselegi mitte. Jaagup oli aga kindlasti otsustanud tänavu kroonusse minna, kui mitte muidu, siis otseteed vabal soovil, et aga sinna pääseda.



Seda viimast abinõu polnud vaja tarvitusele võtta, sest tänavu oli mehi vähe ja nõnda pandi teisi nõrku ning ühes nendega ka Vargamäe Jaagup paigale. Nagu kivi langes ta südamelt: mõneks aastaks oli ta kogu kupatusest päästetud. See Miina asi hakkas tal sedavõrd hinge kinni, et isegi Roosi nagu tagaplaanile kadus.



Aga kui ta liisuvõtmisest Vargamäele tagasi tuli ja kõik kuulsid, et ta on vastu võetud, siis paistis see kahtlane. Andres küsis kohe Marilt:



«Mis see oli meelega või? Kas sa ehk tead?»



«Mis siis muud,» vastas Mari, «muidugi meelega. Ta hakkas ju enne liisku salaja söömagi.»



«Niisugust hullu põle meil enne olnd,» arvas Andres nüüd. «Pistab vanatüdruku eest kroonu.»



«Ega ta tüdrukut karda, vaid tüdruku last,» seletas Mari.



Selle peale nimetas Andres Jaagupit nii halva nimega, et isegi Mari ütles:



«Mis sa siis kohe nõnda.»



Kahtlasena tundus Jaagupi paigalepanemine ka Miinale. Parajal silmapilgul ütles ta poisile:



«Kuda see siis nüüd nõnda tuli? Lootsid ju ikka, et saad vabaks.»



«Ei tea, aga näe, paigale panid,» vastas Jaagup nukrat nägu tehes.



«Tead, Jaagup, mis mina arvan: sina tegid seda meelega.»



«Mis asja?» küsis poiss.



«Lasid enda ise paigale panna.»



«Ää aa tühja lori,» ütles poiss.



«Ei aa,» kinnitas tüdruk. «Sa hakkasid juba enne liisku priskemaks minema, ma tundsin. Siis ei taht ma uskuda, aga nüüd usun: sina sõid salaja.»



Jaagup vaikis.



«Ja tead, miks?» küsis tüdruk vastust oodates. «Sina tegid seda minu pärast. Minu pärast lasid enda paigale panna, sest et minuga on sedasi. Kas perenaine ei öelnd sulle?»



«Ei, aga peremees,» vastas poiss.



«Nojah, eks ma öelnd, et tegid seda minu pärast. Eks teind, ütle,» painas Miina.



«Muidugi, mis sest veel valetada,» tunnistas poiss ja vahtis kõrvale.



«Küll oled sa õige rumal,» ütles Miina nüüd lihtsas heasüdamlikkuses. «Sa kartsid, et pead mu ää võtma? Et pead hakkama last toitma? Eks kart?»



«Mis siis muud,» vastas poiss.



Miina hakkas nutma.



«Aga mina põleks seda taht,» ütles ta, «mitte põleks taht. Mina tahtsin ainult last, seda tahtsin ma. Võin seda kinnitada õpetajale altari ees. Ma põle selle peale mõelndki, et sina mu ää võtaks, mitte põle mõelnd. Ja nüüd sina lähed minu pärast kroonu. Kui Vargamäe rahvas mind änam ei taha pidada, lähen ema juurde sauna; kui tahad, tule sinna last vaatama, aga kui ei taha, ära tule, mina sind ei sunni. Aga kui on poeg, panen talle nimeks Jaagup, sinna ei või sa midagi parata, mine kroonu või jää seia.»



«Ma tulen kroonust välja,» ütles poiss nüüd. «Ma teen nõnda, et tulen.»



«Minupärast võid kas järgmisel päeval tulla, mind ja minu last põle sul tarvis karta,» kinnitas Miina.



«Sa ehk valetad,» kahtles poiss.



«Püha Eesuse nime juures vannun sulle, et räägin sula tõtt,» ütles tüdruk pühalikult.



Jaagup jäi nüüd istuma mureliku ja ogara näoilmega.



Kunagi polnud ta veel nii rumalasse seisukorda sattunud. Tundus äkki, nagu teeksid vanad haavad ja muhud, mis ta Roosi pärast oli saanud, talle uuesti haiget ja nagu ulatuksid nende otsad sügavasse rinda.



«Ma ei uskund, et sa nii rumal oled, sellepärast ei rääkind ma varem,» ütles Miina. «Ei julend rääkida, kartsin, et jääd eemale, sellepärast,» lisas ta nuttes juurde.



Nõnda polnud midagi parata. Jaagup läks kroonusse ja Miina saadeti peagi Vargamäelt minema, sest Andres ei tahtnud teda laste silma all näha. Aga Liisil ja Maretil oli juba asjast hais ninas. Sellepärast võisid nad väiksematele tarvilikke seletusi anda.



Nuttes pakkis Miina oma asju ja nuttes jättis ta jumalaga. Seda nähes küsis Indrek õdedelt:



«Miks siis Miina ära läheb, kui ta nutab?»



«Isa ajab,» vastas Maret saladuslikult.



«Miks?» küsis poiss.



«Miinal tuleb varsti laps, sellepärast,» vastas Maret.



«Emal on ju ka titt, miks isa teda ära ei ajand?»



«Küll oled sa rumal!» hüüdis nüüd Liisi. «Miina põle ju laulatud, sellepärast.»



«Aga miks ta siis ei laulata ennast?» päris poiss.



«Jaagup võeti ju soldatiks,» vastas vanem õde.



«Kas siis teised ei või teda laulatada?»



Õed naersid.



«Õpetaja laulatab, mitte Jaagup,» seletas Maret.



«Mis siis Jaagupist on? Teda põle siis tarviski,» arvas poiss.



«Saad sa aru: kui õpetaja laulatab, siis on Jaagup Miina mees ja siis tuleb laps,» seletas Liisi asjalikult.



«Aga kudas ta siis nüüd tuli, kui Jaagup põle Miina mees?» küsis Indrek, kellele asi ikka alles tumedana paistis.



«Näe, tuli ja see on patt, sellepärast,» ütles Maret niisuguse näoilme ja häälega, et Indrek pidi aimama: Miinaga on midagi halba sündinud, aga mis just, sellest ei saanud ta hästi aru,



«Kas meie ema titt põle patt?» küsis Indrek alles tüki aja pärast Maretilt. Aga see oli juba asjast tüdinud ja vastas kärsitult:



«Jäta rahu, sina ei tea midagi, kasva enne. Mõistad: kui on laulatud, siis põle patt, aga kui põle laulatud, siis on. Ja nüüd ole vait.»



Poiss oligi vait ja kasvas. Aga kauaks jäi talle meelde sõna patt, muu seletusest ununes. Lambatallesid nähes, kui nad talvel külma eest tuppa toodi, kus nad haledalt ja armetult määgisid, tuli talle see sõna meelde – ühes õe näoilmega, mis tal seda sõna öeldes oli olnud. Samuti mäletas ta seda sõna ja näoilmet kevadel, kui karjaaias ja tänavas jooksis lontis kõhuga ja lotendavate nisadega emis, kari karjuvaid põrssaid kannul. Need tundusid nagu rodu ilusaid ja väikseid patte, igaühel neli peent jalga all.





XXX


Aastat poolteist peale seda, kui Jaagup kroonuteenistusse võeti, lasti ta välja tervist parandama. Ta käis ka oma vanu leivavanemaid, Vargamäe Andrest ja Marit vaatamas. Perenaisel tulid silmad vett täis, kui ta oma endist sulast nägi, nii haletsemisväärne oli ta välimus.



«Jäksasid ikka meile tulla?» küsis perenaine.



«Tund ja verst, ei rutem,» vastas Jaagup pehmelt köhatades.



«Kus sa siis nüüd oled?» päris Mari.



«Kus ma siis ikka pean olema,» vastas poiss nagu süüdlaselt. «Eks Miina juures saunas, sel suri ju ema ära.»



«Kuule hullu, või Miina juures!» imestas Mari, endal oli millegipärast na hea meel. «Kas laps terve teisel? Kuulsin, olnd poeg. Teda ennast põle ma näind, läksime nagu pisut pahuksesse.»



«Mis nüüd sellepärast, aga ... » lausus Jaagup. «Mul polnd ju kuhugi minna, omakseid ei ole ja tööd teha ei jäksa.»



«Oled siis päriselt Miina kaelas?»



«Sedapuhku küll,» tunnistas poiss puhtsüdamlikult. «Ise tegid seda või?» küsis Mari natukese mõtlemise järel.



«Kes siis, kui mitte ise.»



«Võtsid sisse midagi või?»



«Eks saand ikka sisse võtta ja peale määrida ... igasugu solki,» seletas poiss. «Aga viimaks mõjus, välja lasid.»



«Surnuaiale,» lausus perenaine.



«Olgu kas või surnuaiale,» ütles poiss. «Aga Miina lubab mu terveks teha. Ütleb, et parandasin su siis, kui Roosi juurest tulid, parandan ka nüüd, kui kroonust tuled, surra ei lase. Kinnitab teine, et on kangem kui Roosi või kroonu.»



«Aga mis sel1e Roosiga siis nüüd on?» küsis Mari uudishimulikult.



«Mis taga ikka on,» venitas poiss. «Läind teine kasuks. Ise põle teist näind.»



«Kas sinu oma või?» päris Mari.



«Ei, see põle minu,» vastas poiss kindlalt.



«Kelle siis?» imestas Mari. «Sina ju jõlkusid üle raba tema vahet.»



«Või siis mina üksi! Oli ka teisi. Kes siis mind muidu peksma oleks tulnd.»



«Ah siis ainult Miinaga oli sinul!»



«Ainult Miinaga,» kinnitas poiss.



«Jätad nüüd Roosi maha?»



«Mina veel mõni võtja või jätja,» arvas Jaagup.



«Ei jäksa änam tantsida ega pilligi mängida.»



«Ah pilli ka änam ei jäksa?» imestas perenaine.



«Ei änam!» kinnitas Jaagup. «Põle tahtmistki. Aga poiss kuulab hea meelega, kui kääksutan vahel, istub kui nott.»



«Tähendab – isasse ... Hoiad kodus last, kui Miina tööl käib?»



«Mis ikka muud. Nõnda ongi parem, ei hakka igav. Kena teine ka, naerma aab vahel.»



«Kas teil süüa ikka on?» küsis perenaine tasakesi, nagu saladuslikult.



«Tänini ikka on olnd,» vastas poiss. «Miina ründab ju ööd ja päevad – kolm suud jahvatavad.»



«Mõtlesin, annaks sulle midagi hõlma alla, aga kas jäksad kanda?»



«Noh, pisut ikka,» arvas Jaagup. «Eks ma puhka ja roni siis jälle.»



Mari läks Andresega rääkima, kes Jaagupist nagu kõrvale hoidus, temaga suuremat juttu ei teinud, nagu ei huvitaks teda endise sulase saatus põrmugi. Marile ütles ta:



«Eks sa anna talle, mis siis ikka, aga ära teda koormaga tapa, näed, hing teisel niikuinii lõngaga kaelas.»



Mari läks aita, lõikas seal hea kannika leiba, pani paar toopi herneid ja tangu ning lisas kõigele juurde käntsaka paksu seapekki, mille ta sidus eraldi pakki. Jaagupile ütles ta:



«Tegin kaks kompsu, sidusin paelaga kokku, hea õlale visata, üks ees, teine taga.»



Kõveras ja kookus läks Jaagup mööda väljamäge alla, nagu kipuks väike kandam teda liigestega noana kokku vajutama.



«Ka mees!» lausus Andres, kui Jaagup oli välja läinud.



«Mees mis mees,» vastas Mari. «Näe, laps teisel ja kõik.»



«Aga naine toidab meest ja last,» tähendas Andres.



«Noh, Miinal seda va jäksu ikka on,» arvas Mari. «Ja hea meel on tal ka, et Jaagup tema juurde läks, ehk laulatavad endid viimaks äägi.»



«Ega hullusi tea,» vastas Andres nagu rahuldunult.



Natukese aja pärast, kui ta oli millegi üle järele mõelnud, ütles ta: «Siinilmas on asjad imelikud, arvad ühte, aga näe, läheb teisiti: arvad, et on hea, aga näe, on halb ja midagi ei või sinna parata.»



«Mis asjast sa siis nüüd nii?» küsis Mari.



«Eks ikka meie omast asjast, Matu asjast. Kauplesin teise lootusega, et saan tubli poisi, oli karjas kange, aga nüüd on Pearu nagu tige härg, kes punast riiet näind. Nagu oleks Matu teise ära teind. Oleks ma seda enne teand, mina küll Matut põleks kaubelnd. Pearugi ütles mulle kohe, et mina norin riidu, topin talle rusika nina alla, sest kas siis teisi sulaseid Vargamäele tulemas põle, kui ainult see kuradi Matu, kes teda kividega pildund; nõnda ütles ta mulle, kui sellest rääkimine oli.»



Aga ometi polnud Andresel mingit halba nõu, kui ta talvel endale Matu sulaseks kauples. Kõik sündis päris juhuslikult, nagu kogemata. Said teised kõrtsis kokku ja ainult nalja pärast kutsus Andres teda endale sulaseks, millele Matu vastas:



«Ei taha. Mis ma selle Pearuga ikka kaklen.»



«Me elame nüüd head elu, nagu truid naabrid muistegi,» vastas Andres. «Juba mitu aastat.»



«Või nii!» imestas Mart. «Kuule hullu, või ei riidlegi! Siis võiks tulla küll.»



«Oled sa siis prii?»



«Linnuprii,» vastas poiss.



«Kas või täna Vargamäele?»



«Kas või täna,» kinnitas poiss.



Ja nõnda see sündiski: istuti täna rekke ja sõideti Vargamäele. Vana sulase aasta polnud küll veel täis, aga seda parem, sest kevadel algas karjalautade ehitamine ja sellepärast oli tööjõudu harilikust rohkem tarvis. Andres ise oleks ehk lautade ehitamisega veel viivitanud, aga Mari käis peale. Tema ei saanud mõttest lahti, et nende loomadega pole õige asi: liiga põevad teised, põevad ja lähevad hangele, kord üks, kord teine. Ta oli asja nii mõnelegi targale kaevanud ja kõik olid kinnitanud nagu ühest suust, et ära tehtud, ei muud midagi, kui ära tehtud. Nõiutud! Oli Mari omalt poolt ka tarku ja kavalaid vastuohutusi teinud, aga mis sest abi oli, kui teine võis uue viguri sinu peale teha. Sellepärast ei aidanud ei üheksat tõugu terariistade pealt jootmine kevadel karjalaskmisel, ei karvadega suitsutamine, ei sõnade lugemine, ei lõppenud looma lauda uksepaku ette matmine – ikka tulid hädad, ikka käis lendva.



Nii tõsiseks muutus Mari silmas seisukord, et ta viimaks arvas: ehk ei olegi siin tegemist kurjade inimestega, sest nende tempude peale peaks ometi miski hakkama, vaid põhjuseks on Mari omad vanad patud põhjuseks on jällegi Juss. Sest just tema surmast saadik läheb Vargamäe Eesperes loomadega tagurpidi. Niisugune arvamine andis Marile uut hoogu nukrustamiseks ja surnuaial käimiseks. Andrese eest püüdis ta oma mõtteid võimalikult salajas hoida, aga ometi näis see kõike aimavat. Mari läks ettevaatuses viimaks nii kaugele, et laste haual käies jättis Jussi haua vaatamata; aga see oli Andresele eriliseks tõenduseks, kuidas Mari süda Jussi küljes rippus. Kord ütles ta lausa Marile, kui see Jussi haual käimata jättis:



«Mis sa vigurdad. Nagu ma nüüd ei teaks, et surnuaia poole kisub sind rohkem Juss kui lapsed. Siis mine ometi, mine ta hauale.»



Aga Mari pidas vastu, vaatas mehele pisarsilmil otsa ega läinud mitte seekord Jussi hauale issameiet lugema. Niisugune piinlemine ja iseenda üle valitsemine nõudis temalt suurt jõupingutust ning ta lõppes silmanähtavalt, muutus enneaegu vanaks. Kuna Andresel püsis aimdus, et Mari ikka veel ei suuda mineviku kurja mõju alt vabaneda, siis ei tundnud ka tema kunagi seda vaba ja lahket meeleolu, mis tal ehk muidu vahetevahelgi oleks võinud olla. Selle tõttu hakkasid aastad ka temasse rohkem mõjuma kui, õigus, liiatigi veel, et ta sagedase meelehärma summutamiseks viimase jõulaju tööga rühmeldamiseks ära kulutas. Kaela– ja pihasooned olid tal sagedasti ülal nagu vorstid ja Mari näppis ning mudis neid kuni käte ja sõrmede tuimumiseni. Tuli vahel ka Liisi oma kätega ning pigistas isa voolmeid, kuid temal polnud selleks õiget jaksu. Aga ühte ta suutis juba: kahe jalaga isa seljas tallata, kui see õues murul või toas põrandal kõhuli laskus, nii pikk kui ta oli.



«Lastest hakkab juba abi saama,» ütles Andres Marile, kui Liisi teda nõnda tükk aega oli tallanud.



«Nagu kaigastega tümitab su läbi, teeb luud–kondid pehmeks. Las ta aga kasvab.»



«Kui kasvab, tallab su lömaks,» arvas Mari.



«Ei nii pea veel,» vastas Andres.



Ikka sagedamaks läksid silmapilgud, kus Andres aietades toolile istus, veel suurema aietamisega sealt aga tõusis.



«Nagu vana hobuse–setukas,» ütles ta iseenda kohta. «Esteks luud–liikmed kanged, aga kui nahk soojaks saab, siis sörgib sõitagi.»



«Jah, põle änam endine mees,» arvas sulane Mart, keda vahetevahel ikka veel Matuks hüüti



«Ega Oru Pearugi änam jäksaks mööda sood taga ajada,» ütles Andres.



«Arvad, et nüüd veel tema eest jooksu pistaks,» lausus sulane.



«Küllalp saame näha,» naljatas Andres.



«Pearule on midagi sisse läind, ta lõhkus juba piirilt tüki aeda maha, see ei tähenda head.»



«Minu pärast või?» küsis Mart.



«Ma arvan küll. Juba mitu aastat põle ta niisukest tempu teind.»



«Kui ta minu pärast seda teeb, siis mina talle veel kõriorilaid mängin,» ähvardas sulane.



Aga Pearule oli ükskõik, millega naabri sulane teda tagaselja ähvardas, see teda tema tegevuses ja «rehnutipidamises» ei eksitanud. Tema oli peremees, kohaomanik ja võis oma maapeal teha, mis tahtis: paisutas mõnes paigas vett, lõhkus piirilt aedu ja tõstis nad oma maa sisse, nii et piiri ja aia vahele jäi tubli tänavalaiune maariba, kuhu ta puuistanduse asutas. Endastki mõista, et naaber oma loomi ei võinud tema istandikule lasta. Nõnda pidi ka tema omalt poolt aia tegema, kas piirile, või ka pisut oma maa sisse, nii et piir vabaks jäi, see olenes tema vabast tahtmisest ja «rehnutipidamisest». Andres tegi oma aia harilikult ikka piirile ja siis lõhkus Pearu endal üsna maha ja andis oma kalli puuistanduse iseenda loomade tallata. Niisugune imelik «rehnutipidamine» oli temal oma kohaga ja oma piiriaedadega, kus ta nendega oma naabrile vähegi võis meelehärma sünnitada.



Kesakünnil sündis midagi, mis Andrese kannatuse sootuks katkestas. Naabrite kesad olid piiri ääres vastamisi, ja kuna Pearu ise piiripeenra serva lahti ajas, kündis ta peaaegu terve peenra üles. Läks Andres temaga sellepärast rääkima, ütles ta:



«Lasksin ise teise pisut kitsamaks, niikuinii teine minu mua sees.»



«Peenar oli ju ennem minu maa peal,» ütles Andres.



Pearu vaidles vastu. Ei olnud parata, Andres pani vaiad ja tuustidega latid püsti ning hakkas sihti ajama.



Ja vahtis ta oma vaiu ja tuuste niipalju kui vahtis, üks näis kindel olevat: Pearu on oma põllu pikkamisi üle piiri Andrese krundile nihutanud. Tahes või tahtmata tulid Andresele Madise sõnad meelde, mis see alguses oli öelnud:



«Kui aga kupitsad ja ristikivid paigal seisavad.»



Nõnda oli saunamees siis tähendanud. Nüüd näis tõepoolest, nagu hakkaksid kupitsad ja ristikivid liikuma.



Andres kutsus Pearu oma sihiajamist vaatama, aga see ei tulnud ega tahtnud Andresega üldse rääkida. Siis tõi Andres teised mehed, tõi Madise ja võhivõõrad laudaraiujad, sundis neid vahtima ja sihtima. Aga need tegid ainult soh et, noh et, jah et ning läksid oma töö juurde tagasi.



Andreses süttis viha. Ta ajas õige piiri sisse, märkis selle vaiadega ning pani hulga kive piiri ja uue peenra kaitseks, mis tuli osalt otseteed Oru kesakünnile. Pearu tuli tehtud tööd vaatama, kui Matu parajasti viimaseid kive uuele peenrale veeretas. Ta hakkas naabri sulase peale karjuma.



«Lõuga, niipalju kui süda kutsub,» ütles talle Matu, «aga kui sa oma näpud nende kivide külge pistad, siis mina su naha koorin, pea seda meeles. Aga kere peale annan sulle niikuinii – koera eest, mis sa mul karjapõlves maha lasid.»



«Ah selleks sa, tattnina, tulidki Vargamäele?» küsis Pearu.



«Just selleks, et sulle kere peale anda,» vastas Matu.



«Andres ei aja sinuga õieti asja, tema räägib sinuga õigusest, aga sinu õigus on taguotsas. Sealt peab sulle tõtt sisse villima, ilusat triibulist tõtt, nii et ka minu koera eest jätkuks.»



«Kõtt ühes oma koeraraipega!» hüüdis Pearu ja lisas siis juurde: «Nannipunn!»



«Tule lähemale, kui mees oled!»



«Tule ise.»



«Tulen,» vastas Matu ja hakkas minema.



«See on minu mua!» hüüdis Pearu.



«Sa ju ise kutsusid,» vastas Matu ja astus edasi.



«Ma lasen su püssiga maha nagu su koeragi!» ähvardas Pearu.



«Lase, kui tahad, kere peale saad ikkagi.»



Juba oli Matu Pearul üsna ligi. Aga nüüd pöördus Pearu ümber ja läks minema, ise lõi silmad vilks ja vilks selja taha, nagu kardaks ta, et teine võiks talle kallale karata; Aga Matu ei mõtelnudki tema tagaajamisele; ta jäi keset põldu seisma, tundes heameelt, et Pearu tema eest ära läks, ja hüüdis:



«Teisepere peremees, sul vist jänes püksis!»



Pearu ei vastanud enam ja Matu läks viimaseid kive peenrale panema.



Mõne päeva pärast tõi Pearu mingisugused asjatundjad Vargamäele ja nendega alustas ta omakorda sihtide ajamist. Muuta ei võidud Andrese töös küll midagi, aga tema oli peenra parandamisega nii–öelda omavoli tarvitanud ja sellepärast pidi see asi «prosessi alla minema», nagu üks asjatundja ütles.



Andres tõi peale seda ka endale väljast abimehi ega jätnud enne, kui kõik sihid olid uuesti lahti aetud. Päevade kaupa oli Vargamäel võõrast väge. Räägiti, arutati, karjuti. Selgus, et mitmes paigas tegelik piir oli Eespere krundile nihutatud. Oli kohti, kus Oru mehed valepiiri tõttu Eespere maa pealt olid hagu teinud ja mõne jämedamagi puu maha lasknud.



Algas protsesside joru, sest Andres hakkas temale tehtud kahju eest tasu nõudma. Õieti olnud ju tähtis tehtud kahju, vaid Andres tahtis kogu maailmale tõendada, et temal on õigus, et Pearu aga on ülekohtune. Aga kui ta aastate eest oli katsunud oma õigust kätte võita tõe abil, siis oli ta sellest nüüd täiesti loobunud, sest usu tõesse oli ta oma esimeste protsessidega kaotanud. Õigust uskus ta aga endiselt ja seda nõudis ta, ükskõik missuguste abinõude ja nüketega. Kohut käies muutus pikkamisi tal õiguse mõistegi sedavõrd, et ta just oma nükkeis ja võtteis hakkaski õigust nägema, peaasi, kui nad temale aga kohtus võidu tõid. Aga sõnad jäid endiseks, tõest ja õigusest räägiti Vargamäel tänapäev niisama palju kui kümmekond aastat tagasi. Selles oligi üks peapõhjustest, miks Pearugi viimasel ajal protsessides hakkas vihastama, kuna ta varemalt asja sugugi tõsiselt ei võtnud, vaid temas nagu tühipaljast ajaviidet, ärplemist ja kemplemist nägi. Noil ajul oli Pearu kindel, et kuidas asi on, nõnda Andres sellest ka räägib, olgu kõrtsis või kohtus. Selle tõttu oli temal lihtne asja nõnda väänata, et Andrese tõest ja õigusest hoopis teine tõde ja õigus arenes, mis oli täiesti Pearu oma. See oli peaaegu kaardimängu tõde ja õigus, sest Pearu teadis, et ühtede ning samade kaartidega võib nii või teisiti mängida, sest milleks siis muidu jännata. Kui Pearu õigusest rääkis – ja Pearu rääkis õigusest samuti kui tema üleaednegi, ainult tõest oli tal pisut tume arusaamine –, siis mõtles ta ikka seda mängu–õigust.



Aga ka mängija võib õigusevastaselt talitada, seda uskus Pearu kindlasti ja seda viimast heitiski ta tänapäev Andresele ette. Andres oli tema arvates omasugune valemängija – valtsturaka lööja sel silmapilgul, kui vastane virutas korralikult omatrumpi. See oligi, mis Pearu vihale kihutas, sagedasti otse marru ajas, nii et ta isegi enam ei teadnud, millest peale hakata. Sest mõtle ometi: kohut käies rääkis Andres endiselt aina tõest ja õigusest, süüdistades Pearut kõveruses ja ülekohtus, aga ise tegi kõverust ja ülekohut samuti kui Pearugi. Andres tegi ikka veel näo, nagu oli see alguses tõepoolest, et tema võtab asja tõsiselt, ei mängi üldse mitte, püüdes ka teisi seda uskuma panna, aga ometi mängis ise sagedasti hullemini kui Pearu. Tema tarvitas vana tõe ja õiguse kilpi selleks, et seal varjul, kõigile nägematuna, lüüa valtsturakat. Pearul ei olnud seda kilpi, sest kõik teadsid, et tema ainult mängib, ainult kempleb.



Niisugune oli praegu seisukord ja Pearu võis tões ja vaimus endale vastu rindu lüüa ning küsida: ons see õigus? ons see õigus, et minule on antud läbipaistvad kaardid ja Andresele läbipaistmatud? Õigem: ons see õigus, et Andres kavalusega on omad kaardid läbipaistmatuks teinud? Pearu arvates polnud see õigus ja sellepärast tema viha üleaedse vastu aina kasvas. Andres ehk ütleb: tema ei tahagi mängida, ei valtsturakat ega omatrumpi. Aga mis ta siis Vargamäele tuli? Mis ta otsis mängulauda? Mingu siit ära.



Kohapiiride kõrval tekkisid kohtukäimised veel veepaisutamise, soosilla tegemise, loomade kinniajamise ja mitmel muul alal, nii et tegemist oli korraga enam kui ühes protsessis. Iga vana protsess sai ikka uue protsessi aluseks. Aastate kaupa ei teinud Vargamäe naabrid muud, kui käisid kohut ja otsisid uusi nükkeid, kuidas vastast sisse vedada. Ja et vahepeal kohtute korraldus oli uuendatud, siis tuli meestel nii mõnigi kord maakonnalinna sõita «miravoisse», või nagu nad ise ja teised seda ütlesid – «märavoisse».



Aga ei üks ega teine kohus suutnud vastaseid rahuldada. Lõppes protsess ükskõik kuidas, ikkagi mõtlesid mõlemad pooled, et neile on vähe õigust mõistetud ning liiga palju süüd. Ja kui kohtukäimine mingisuguseid tagajärgi ei andnud, siis pidi silmapilk uue protsessi alustama, mis tagajärgi annaks, sest vastasele pidi ometi «teada andma», kuidas lood õieti seisavad.



Tulemusteta protsessimise ja mõlemapoolse rahuldamatuse tagajärjeks oli tahe koduses elus seda maksma panna, mida polnud võimalik teostada oma üleaedse vastu. Kui ei saadud nõutaval määral õigust ja võitu naabriga kembeldes, siis võis seda ometi leida naise ja lastega talitades. Nõnda olid välimiste protsesside tagajärjeks ka kodused protsessid, milles oli tõealust pahatihti niisama vähe kui välimisteski. Aga õigus ja võit olid mõlemal naabril siin palju kättesaadavamad.



Kunagi polnud kogu Vargamäel nii raskeid päevi elatud, nii rasket õhkkonda tuntud kui suurte protsesside ajajärgul, ehk küll oluliselt elu oleks võinud aina paraneda, sest Pearul hakkasid pojad juba sahakurgi hoidma ja Andres hakkas oma vanemat tütart äestajana ja rullijana tarvitama. See viimane polnud küll siin nurgas moes, aga Andres sellest ei hoolinud, vaid tegi, mis heaks arvas.



Mõlemas peres käisid omad lapsed karjas. Oli silmapilk käes, millest mehed nagu mingist õnneajast olid unistanud: pole vaja võõrast kaubelda. Ja ometi muutus elu aina täbaramaks, riidu ja tüli oli nii kodus kui ka väljas ennenägematult palju. Isegi saunataat ja –eit pidid sellest siin–seal tahes või tahtmata osa võtma. Harilikuks põhjuseks oli see, et kui Orul lahing liiga ägedaks muutus, siis sõjapõgenejad, peaasjalikult naised ja lapsed, sauna kolisid paremaid aegu ootama. Sellega ei leppinud ei Pearu ega Andres, kes nii mõnigi kord Madisele ütles:



«Mina ei salli, et sa teisepere jooksikutele minu saunas ulualust annad.»



«Pai peremees,» palus Madis, «mis mina sinna võin parata, kui nad tulevad.»



«Pane uks eest kinni,» ütles Andres.



«Külm võtab nad ju ära, lapsed alles väiksed,» seletas saunamees.



«Las võtta,» kärgatas Andres. «Sureks ometi see ussisugu.»



«Ei, peremees,» ütles Madis nüüd, «ennem aja mind Vargamäelt alla, aga lapsi ma külma võtta ei jäta. On nad, mis nad on, inimeselapsed on nad ometi.»



«Ja ajangi su Vargamäelt minema, kui sa muidu ei kuula,» kinnitas Andres.



Aga ometi ei pidanud Andres oma sõna, ei ajanud Madist saunast välja, kuigi naabri perenaine ühes lastega ka tulevikus seal ulualust leidis. Andres tegi nüüd näo, nagu poleks tal asjast aimugi. Sagedasti jäigi tema ees asju saladuseks, sest tema eest püüti neid varjata, maksku mis maksab.



Vargamäe Eespere Mari ei läinud kunagi mujalt varju otsima, ehk küll temalgi olid ühes lastega mõnikord kibedad päevad. Tehku Andres, mis ta teeb, peksku, mis peksab, Mari jäi tuppa, ei liigutanud end paigast. Selles oli ta nagu õndsast Krõõdast eeskuju võtnud. Ainult ühte tegi ta: varjas lapsi isa kurjuse eest, niipalju kui suutis, laskis ennem iseennast lüüa kui lapsi. Ja nõnda talitas ta mitte ainult enese, vaid ka Krõõda lastega. See oli valus punkt ka Andrese hoolimatule ja raudsele tahtmisele: tõstis ta küll nii sagedasti käe löömiseks, aga langetas niisama muidu, sest Mari kaitses ju mitte enese, vaid tema ja Krõõda last.



Oli silmapilke, kus Andres tulises vihas karjus:



«Kasige mu silma alt, et ma te varjugi ei näe!»



«Kuhu ma pean nendega minema, kas sauna, nagu teisepere eit või?» küsis Mari vastu.



«Kasi või sauna, kust oled tulnd!» karjus Andres.



«Need on juba surnuaial, kes saunast tulid, siin on ainult sinu omad. Nendega ei lähe ma sauna, löö või maha, kui tahad,» ajas Mari vastu.



Mari kindlus mõjus mehesse enamasti ikka jahendavalt. Andresele meeldis, et Mari oma ema– ja perenaiseau eest nii südisti välja astus. Ometi oli silmapilke, kus Andres igasuguse kannatuse kaotas, ja siis talitas ta kui meeletu ja pöörane. Enamasti sündis see ikka siis, kui Mari või keegi teine tema õigluses ja õiguses Pearu vastu kahtles. See oli nagu mingisugune eluküsimus, milles võis olla ainult üks arvamine – Andrese arvamine.



Juhtus neil Mariga tänavu kord niisugune asi ega leitud nädalapäevad sellele lahendust, kuni kõik lõppes hirmsa riiu ja meeletusega: Andres peksis Marit südapäeval keset õue. Mari tuli parajasti pinumaalt, pool kubu hagu lahtiselt süles, ja Andres jooksis toast välja talle vastu. Vahetati mingisugused mõttetud sõnad ja pilgud, mis olid teravad kui raudnaelad, ning siis sündis kõik.



Õnneks, et polnud kedagi pealt vaatamas ei oma ega naabriõues. Juhtus ukse ees väljas olema ainult nende esimene poeg Indrek. Kui see nägi, kuidas ema hoopide all, mis vemblaga põiki üle piha kõigest jõust löödi, ainult vimma tõmbus, täiesti rahulikult ja vaikselt aga paigal seisis, nagu oodates, millal tuleb küll hoop pähe, mis lõpetaks ja kustutaks teadvusest kõik – Jussi ja tema laste mälestuse, elu Andrese endaga, armastuse tema ja ta laste vastu, Vargamäe sauna ja Vargamäe pere ning kogu Vargamäe kõige ta viletsuse ja õnnetusega –, jah, kui poiss seda seismist nägi, siis jooksis ta köökus seisva ema juurde, langes peaaegu hingetult tema ette maha ja võttis tema jalge ümbert kinni. Nõnda nuuksus ta seal, kuna ema seisis keset õue, pool lahtist haokubu süles, piht vimmas, et isal oleks nagu parem lüüa.



Kaua see nõnda kestis, seda poiss hiljem ei mäletanud, aga ühte teadis ta selgesti: emal olid siis pa1jad jalad, ms kevadest saadik kunagi katet polnud näinud; nad oli päikese kõrvetatud ja tuulte pargitud, igavese mustusega läbi imbunud, sest nendega pidi ta käima aida, keldri ja lauda vahet. Emal oli mingisugune jämedast ning kõvast riidest seelik seljas ja selle läbi poiss ema sääri tundiski, mis iga kord poisi käte vahel tuksatasid, kui kostis vimmatõmbunud pihalt uus laksatus. Neid tuksatusi tundis poiss veel kaua–kaua oma kehas, kui ta nägi ema pruuniks pargitud jalgu ja tema jämedast riidest seelikut. Veel täiskasvanult ei saanud ta seda mälestades imelikust ja õudsest tundmusest lahti ja siis paistis talle, et kogu eluaeg pole ta näinud ega saagi näha viletsamat ja haletsemisväärsemat inimest ilmas, kui oli tol korral tema ema seal keset õue, seistes isa ees vimmas pihaga, poolik haokubu süles.



Siiski, üks ehk oli veel viletsam ja õnnetum: see oli isa, aga sellest ei saanud poiss ei tol korral ega ka hiljem mil ega mil ajal aru. Ainult ema näis seda aimavat ja mõistvat, et isa võitleb elavate ja surnute vastu korraga, sest tema oli valust hoolimata tähele pannud, kuidas isa pekstes läbi hammaste kiskus, nagu oleks iga sõna tükk verist südant või valutavat hinge: «Säh sulle Jussi eest! Säh sulle Pearu õiguse eest!» Sellepärast nagu ei pannudki ema isa peksmist nii väga liiaks, sest kui see oli lõpetatud ja minema läks, nagu oleks tema ise peksetu, võttis ema haod ühte kaenlasse ja tõstis teise käega poisi üles ning viis ta endaga tuppa, kus ta hakkas hagu paja alla panema, nuuksuvat last ise manitsedes.



«Ära nuta, on muidugi valu ja vaeva küll. Sa nägid, isa tuleb jälle.»



Aga laps ei kartnud isa kurjust, ta nuuksus edasi.



Kaua pidi ema teda rahustama, enne kui ta nutu pidama sai, sest ema hääl ja silmad ajasid selle talle ikka uuesti peale.



Matu, kes aastate eest oli Vargamäel karjas käinud ning täiseas lapsepõlve mälestustega siia tagasi tuli, leidis sootuks uued olud, peaaegu nagu uue Vargamäe eest. Siis valitses siin alles nagu helgus ja kõndisid käsikäes rõõm ja õnn. Riiud ja tülidki olid siis ainult nagu meelelahutuseks ja naljategemiseks, kuigi see ajuti nii kurvalt lõppes, nagu tema koeraga, kelle Pearu maha laskis. Nüüd sündis kõik hoopis teises meeleolus. Ainult harva leidus nagu endiste aegade helki, mis Matugi südant soendas, sest ta värskendas vanu mälestusi.



Lepiku alt jõkke, Jõessaarte vahelt läbi, jooksis vana piirikraav, mille naabrid alguses kahasse olid kaevanud ja milles Pearu millalgi vett paisutas. Kraav ise oli juba peaaegu kokku vajunud ja teda puhastada polnud kellelgi mõttesse tulnud. Ühele poole kaldale laotud kraavivall oli aga kõrge ja tugev ning seda mööda käis algusest saadik üldine vargamäelaste jalgtee nii Jõessaarde kui ka jõele. Seda teed tarvitasid pere– ja ka saunarahvas. Käisid siit heinalised ja karjased, käisid jahilised ja kalalised, käisid ka need, kes armastasid muidu hulkuda metsas. Pistsid oma sõrad kõrgele ja kuivale turbale ka loomad, niipea kui karjane neile selleks mahti andis, aga neile oli see sedavõrd keelatud, et isegi koerad seda teadsid: ilma käsuta jooksid nad loomale kallale, kui see julges kraavikalda1e minna.



Ühes teistega käis mööda seda kraavikallast ka Matu. Tema käis ehk sagedamini kui teised, sest tema oli kirglik õngitseja. Nagu ikka, käis ta palja jalu, sest kes raatsis pastlaid jõevees teotada või kes viitsis neid palavaga kanda. Ükskord jälle nõnda mööda kraavikallast jõele minnes astus ta oma mõlemad jalad põhja alt teravate orkide otsa veriseks. Iseenesest oli see paljajalamehe, eriti veel endise karjase silmas üsna tühine asi. Kui katki, siis katki, eks ta parane jällegi, nõnda arvas Matu ja arvasid ka teised.



Aga siis hakkas kuuldama, et ka teised oma jalad on kraavikaldal puruks tallanud, nagu oleks sinna taevast teravaid orke maha sadanud või nagu oleks mõni kuri inimene nad sinna meelega pannud. Asjast tuli Matul kord sauna–Madisega juttu ja see kaebas, et ka tema eit oma jala kraavikaldal puruks tallanud, nii et see nüüd mädaneb, sest vesi läinud teisele sisse: eit komberdab peaaegu ühe jalaga.



«Mis pagana orgid need seal siis peaks olema?» küsis Matu.



Madis lirtsas läbi hammaste võimalikult kaugele sülitada, nagu mõtleks ta millegi üle järele, vaatas Matule küsivalt ja kavalalt otsa ning ütles siis saladuslikult:



«Oskad sa suu pidada?»



«Oskan,» vastas Matu.



«Nagu haud?»



«Nagu haud,» kinnitas Matu.



«Pearu töö,» ütles Madis nüüd.



«Mis? Orgid Pearu pandud?»



«Tema ise, kes muu.»



«Tead sa kindlasti?»



«Ma tõmbasin ühe kraavikaldast välja: inimese kätetöö, mõlemad otsad teravad, maa sisse pistetud. Lapsed seda taha ei jäksa, ei seda ole. Ja kes võiks seda meestest peale Pearu?»



Nõnda seletas Madis, ja veel samal pühapäeva–õhtul läks Matu kraavikaldale palja jalu tippima: ikka jalg jala ette, jalg jala kõrvale, nii et ainuski ork ei saaks vahele jääda. Esimesel torkel kraapis ta kohe orgi otsa turba seest välja ning leidis teritatud vaia, mis nii kõvasti maa sisse oli pistetud, et Matu tema sealt suure vaevaga kätte sai. Tähendab – sauna–Madis rääkis sula tõtt. Matu mõtles alguses asja ka noorele Andresele ja Indrekule seletada, kes kahekesi karjas käisid, aga siis otsustas ta teisiti: jättis kõik iseenda teada.



Järgmisel pühapäeval, kui Pearu hommikul kirikusse sõitis, läks Matu kraavikaldale palja jalu tippima, kuni ta oli kõik teritatud salavaiad leidnud, nad maa seest välja kiskunud ja kraavi pildunud, kus nad möödaminejaile pidid silma torkama.



Mõni aeg ei veristanud enam ükski oma jalgu kraavikaldal kõndides, aga siis ilmusid teravad orgid uuesti:



Pearu oli neid külvamas käinud. Seekord tuli Matule parem mõte, sest amet ise õpetas. Jällegi otsis ta kraavikalda salaorgid üles ja kiskus nad välja, aga enam ei pildunud ta neid kraavi, vaid korjas kokku, läks nendega Oru kraavile, mis keset nende krunti jõele jooksis ja mille kallast samuti jalgteeks tarvitati, peamiselt Oru rahva enda poolt. Sinna kraavikaldale pistis Matu kõik väljakistud teravad vaiad keset teerada maha kõndijate jalgu varitsema. Kogu töö maksis tal peaaegu kahe öö unerahu, aga mis sest, toimetus oli selleks küllalt huvitav ja Matu arvates tarvilikki.



Kulus tükk aega. Ei olnud kraavikalda orkidest kippu ega kõppu kuulda, enne kui Oru rahvas hakkas jõe ääres heinamaal käima. Siis kuuldus äkki, et orgid olevat ilmunud Oru suure kraavi kaldasse; vana Pearu isegi astunud seal oma jala ühe otsa, jalg mädanevat praegu.



Ei saadud enam maast ega taevast aru. Ainult Matu muigas omaette, Kui esiteks süüdistati Pearut, siis keda pidi nüüd süüdistama? Ega ometi Pearu ise hakanud oma teerajale orke torkima, et siis seal oma jalgu veristada? Sauna–Madis ehk oletas õiget vastust, aga temagi tegi teise, isegi Matu ees näo, nagu ei aimaks ta midagi.



Nõnda seisis asi, seni kui piirikraavile tekkisid jällegi orgid ja Matu läks neid sealt otsima ning välja kiskuma. Nüüd tabas Pearu, kes põõsaste taga varitses, tema otseteed teolt. Matule tuli see nii ootamata, et ta end esimeses ähmis karjapoisina tundis ja peaaegu oleks tahtnud Pearu eest samuti plehku pista nagu varemailgi päevil. Aga siis sai ta meeltesegadusest võitu, jäi kraavikaldale seisma ja hoidis väljatõmmatud vaia käes.



«Mis sa mu kruavikaldast lõhud!» karjus Pearu, ilma et ta lähemale oleks astunud.



«Ma puhastan jalgtee orkidest,» vastas Matu. «Karjapoisid, ligundid, teisi maa sisse toppinud, näe, kui pikad ja jämedad. Ning teravad, inimesed lõhuvad oma jalad nende otsas ära.»



Matu tõstis vaia kõrgele ja näitas seda kui imeasja Pearule.



«See põle sinu asi, mis karjapoisid minu kruavikaldal teevad," hüüdis Pearu. «Kasi minema sealt!»



«Ei, ma tahan kõik orgid välja kiskuda, enne ei lähe,» vastas Matu.



«Kas sa lähed mu kruavikaldalt minema?» hüüdis Pearu ähvardavalt.



«Ei lähe, ma ütlesin juba,» vastas Matu.



«Ma lasen su maha, kui sa ei kuula!» kärgatas Pearu.



«Mis sa arvad, et koer olen või?» küsis Matu.



«Kasi minema!» karjus Pearu ja tõmbas püstoli taskust.



«Sellega mine konni tapma, mitte meest,» ütles Matu põlglikult.



«Tapan sinu kui konna!» karjus Pearu ja hakkas kraavile lähenema.



Niipea kui Matu seda nägi, võttis ta kraavikaldalt maast veel mõned vaiad pihku ja astus sohu põõsaste ja mätaste vahele, kus võimalik oleks varju leida, kui Pearu tõepoolest mõtleks lasta.



«Tule!» karjus ta tulises vihas. «Arvad, et käin alles karjas?»



Pearu jäi seisma, nagu mõtleks ta.



«Kas püksid sõeluvad juba tusti?» küsis Matu.



«Sa tühi põle ju selle laengugi veart,» vastas Pearu.



«Aga sinule on need kasetümikad just parajad,» ütles Matu ja hakkas Pearu poole minema. See ootas pisut, pöördus siis ümber ja läks eest ära. Matu pistis jooksu Pearule järele.



«Nüüd pead sa oma nahatäie kätte saama, mis sul juba ammugi soolas,» ähkis Matu Pearut taga ajades, kes mööda sood kodu poole solkas. Lepikualusest kraavist üle minnes oleks Matu ta tingimata kätte saanud, aga hädaohtlikul silmapilgul laskis Pearu püstolist – Matule otse vastu vahtimist, nii et sel olid suu–silmad tuld ja suitsu täis. See päästis Pearu. Liiga hilja sai Matu aru, et püstol oli palja rohuga laetud: Pearu oli teda ainult hirmutada tahtnud.



«Argpüks!» karjus Matu Pearule järele, kui see oma lepikusse jooksis.



«Kas hing alles sees?» naeris Pearu talle vastu.



Polnud parata, tahes või tahtmata pidi Matu tunnistama, et seekord oli Pearu teda oma rohulaenguga tüssanud. Aga kui kodus temalt küsiti, kas ta ehk ei näinud, mis see Pearu seal lepiku all paugutas, siis vastas ta:



«Oravat ajas teine taga, seda vist lasigi.»



Nõnda ei saadudki teada, mis põmm see sel pühapäevahommikul Vargamäe lepiku all oli. Alles hiljem, kui Matu Vargamäelt oli juba läinud, jutustas Pearu asjast purjus peaga. Aga nagu ikka, ei tahetud ka siin tema sõnu hästi uskuda, ehk kui usutigi, siis ei teatud kindlasti, mida või kuidas seda uskuda.



Teiste uskumatusest hoolimata kinnitas Pearu: «Pagana vänge mees oli, ei kart püstoli ega kedagi, lase või maha teine, sinder. Ja tööd lõhkus teha! Vuatasin teise heinakuart, Andresele endale ei and järele ühti; aina nagu puhtaks ihutud. Kutsusin teist omale sulaseks, pakkusin hea palga, aga tema vastu, et kas tahad kere peale saada või. Ja oma karjakoera surma ei anna ta mulle eluotsani andeks. Vänge poiss!»



See vänge poiss mängis sügisel Pearule vänge vingerpussi – tasuks suvise tüssamise eest.



Piiriaedade kõrval, mida Pearu vahetpidamata tegi ja lõhkus, oli tal ka soosillal palju «rehnutipidamist». Aastate eest, üleaedse esimese naise Krõõda matuse ajal oli ta soosilda parandamas ja silumas käinud, mida kõik aina imestasid. Sellest kõigest polnud enam jälgegi järel. Sillapakud mädanesid ikka enam ja enam ja nende asemele raiuti risu ning pandi labidaga muda peale. Suvel kuivaga polnud niisugusel teel suuremat viga, pääses läbi, aga vihmaga hakkas kogu sild ja silla ümbrus pirisema ja porisema, nii et karda kõrvikese kadumist aiste vahelt, ainult kõrvad jäävad paistma.



Tänavu sügisel hakkas Pearu erilise hooga enda pool silla kõrval auke kaevama ja muda sillale vinnama. Niisuguse hoolisuse tagajärjel muutus sild peaaegu läbipääsematuks. Küll oli Andres ammugi temaga kaupa sobitanud üheskoos kividega ja kivirähaga silda täitma hakata, aga sellest polnud kunagi midagi välja tulnud, sest Pearu polnud ometi see meeletu, kes hakkaks teed tegema, mida ei tarvita ainult tema üksi, vaid ka teised kõrvenurga mehed. Kas või teljed pooleks, rattad kägarasse, hobusel rauad alt, jalaluud katki, ükskõik, saavad teised läbi, siis saan ka mina – see on täismehe viis, see on õige «rehnutipidamine».



Aga nüüd ometi täitis Pearu silda ja pealegi veel nõnda, et kõik oigasid ja, aietasid. Üks ei aietanud mitte – see oli Vargamäe Eespere sulane Mart. Tema ütles ühel ilusal päeval, kui Pearu veskile läks, et lasku peremees teda soosilda parandama, muidu ehk ei saa Pearu õhtul õieti tagasi. Andres mõistis peagi, et sulane tahab üleaedsele vingerpussi mängida, ja andis talle vabaduse. Aga see ei tarvitanud seda enne kui õhtu eeli, kus võis arvata, et täna Vargamäe soosillalt enam teist tulijat pole kui aga ainult Pearu.



Kuni kottpimedani jäi Matu vajaka, ja kui ta ükskord tuli, siis suure jooksu ja naeruga.



«Sees! Juba sees! Peremees, tule kuula, karjub!» ütles Matu.



Mindi välja ja kuuldi, et keegi tõepoolest soosillal appi karjub.



«Võtame nüüd laterna ja lähme vaatama,» ütles Matu.



Nõnda tehtigi: nad läksid Andresega kahekesi. Aga varsti nende kannul tulid ka Oru sulane ja poisid. Kohale jõudes nägi Andres, mis Matu soosillal oli teinud:



Pearu turbaaugud olid palju suuremaks kasvanud ja turbalade sillal läbipääsematuseni kõrgeks tõusnud. Pearu, kes oli tublisti purjus, nagu väljast tulles ikka, oli hobusekoormaga otseteed sillale vinnatud turbalademesse ajanud, ja kui loom seal enam edasi ega tagasi ei saanud, teda nähtavasti nüpeldama hakanud, mille tagajärjel see paremat teed otsides sillalt kõrvale oli kaldunud ning Pearu enda kaevatud ning Matu suurendatud auku sattunud. Sinna ta siis jäigi. Pearu ise seisis looma nina ees ja hoidis kramplikult päitsetest kinni, kartes muidu selle uppumist. Nii ei saanud ta enese aitamiseks muud teha, kui aga karjuda.



«Täppesse läks,» kihistas Matu peremehele, kui nad Pearule appi tõttasid.



«Mis kuradi mudavalli siin täna on ehitatud?» karjus Pearu, kui Andres ja Matu pärale jõudsid.



«Kallis naabrimees, sina ju ise sillutasid siin teed,» vastas Andres, nagu ei saaks ta millestki aru. «Oled vist pisut liiga seda head ja paremat peale kand, võiks vähemaks võtta. Sa, Matu, hakka õige tööle.»



«Ma olen viha pärast kõver nagu jäärasarv!» karjus Pearu.



«Põle viga, kallis üleaedne,» lohutas Andres. «Mäletad, millalgi olid pussiga minu õueväravas, aga pärast läks kõik üle, said ilusti koju. Nõnda ka täna. Ainult hobuse peame august välja tõmbama. Õnneks põle su augud liiga sügavad.»



«Käi kuradile! Ära puutu mu looma, ennem las upub ... Appi! Appi! Appi!» hüüdis ta kodu poole.



«Ega ma na väga kipugi sinna vette,» ütles Andres, «parem on pealt vaadata.»



Natukese aja pärast jõudsid Pearu mehed pärale ja siis hakati tööle. Andres ja Matu seisid juures, südamed naerul. Nii palju tegi Matu siiski, et rookis sillalt vankri ümbert ja eest muda kõrvale, sinnasamasse auku, kust ta selle oli võtnud, kuna ta ise kirus:



«Vänged mehed need Vargamäe omad, nemad tahavad mudast maanteed teha. Põle seda enne näind ega kuulnd.»



Kaua pusisid ja koperdasid Oru mehed, enne kui nad hobuse august välja said ja uuesti vankri ette rakendasid. Küll tahtis Andres neile appi minna, aga ikka saatis Pearu teda sinna, kuhu ükski ei lähe ja kust ka keegi pole tulnud. Nõnda ei jäänud Andresel muud üle, kui seisis jõude soosillal ja vaatas teiste askeldust, kuni võidi kodu poole minema hakata.



«Seda ma sulle ei kingi,» ütles Pearu, kui ta Eespere väravast mööda sai.



«Ega ma võtagi sinult kingitust vastu,» ütles Andres.





XXXI


Niisugune oli Matu viimane vingerpuss, mis ta Pearule mängis ja millest ta isegi lõbu tundis. Veel kaua mäletati Vargamäel Matut ja tema tempe. Andresel oli enne ja pärast teda sulaseid, aga ei olnud tema sarnast. Seda teadsid ehk noor Andres ja eriti just Indrek veel paremini kui Vargamäe peremehed ise. Karjapoistele oli Matu tükk Vargamäe minevikku ja see tundus palju ilusamana ja huvitavamana kui olevik. Matu tundis poiste arvates mineviku–Vargamäed paremini kui ükski teine. Teistele olid Vargamäe minevikus ikka ainult mingisugused tõsiasjad – kraavid, metsad, üksikud puud, heina– ja viljasaagid, see või teine tee ja maakoht, aga need polnud iseendast kuigi huvitavad. Matu tõsiasjad olid aga seotud ikka mingisuguste tundmuste ja elamustega. Ikka ja jälle pidi ta poistele kordama jutustust tolleaegsest soost, loomade ronimisest ja sissejäämisest, ning mis peaasi – tammi lõhkumisest ja võitlusest Pearuga mööda mättaid ja pori, mis käis jooksmisel üle pea.



Noorele Andresele meeldis see nõnda, et ta peaaegu kahetses, miks Pearu enam ei saa lepiku all vett paisutada, et ka tema, Andres, võiks salaja tammi lõhkuda ja pärast Pearut kividega vinnida. Ja noor Andres harjutas end vahetpidamata kiviviskamises ning kandis isegi kive soos taskus, nagu peaksid mineviku unistatud ajad tõepoolest uuesti Vargamäele tagasi tulema.



Polnud midagi parata. Vargamäe ilusamad ja huvitavamad asjad olid kõik enne neid sündinud. Neist võis ainult veel pussiga meisterdades unistada. Unistusena tundus seegi, mis Matu rääkis Jõessaarest ja tema kaskedest. Tema päevil olid nad alles nii peened, et tema ronis kui orav nende latva, viskas jalad puust eemale ja tuli siis ühes kaseladvaga viudi maha, nii et külm tuul käis südame alt läbi. Laskis ta peale seda kaseladvast lahti, siis lõi see enda kui vedruteras uuesti üles, roni kas või jällegi latva ja tule temaga alla. Matu ei teinudki Vargamäel karjas käies muud, kui aga ronis Jõessaares peente ja pikkade kaskede latva ning laskis sealt viu ja viu maha, sest nii hea oli, kui selle juures külm tuul südame alt läbi käis.



Nüüd olid Jõessaare kased juba kõik jämedad. Andres ja Indrek võisid kas või kõige kõrgemale ladvatippu ronida, ükski neist ei paindunud poiste raskuse all enam vibuna. Ja kui leiduski veel mõni nõrguke, siis oli see teiste all kängus ja lühike, nii et temaga ülalt maha vibutades mingit külma tuult südame alt läbi ei käinud. Poisid katsusid mitu ja mitu korda, aga ikka seesama:



Indrek maitses pisutki seda jumalikku tundmust, Andres mitte sugugi, ehk küll Indreku pea nii kõrgele ei kannatanud ronida kui Andresel, sest tema käed läksid kõrgel puu küljest lahti, hoia nii kõvasti kinni kui tahad. Nõnda tekkis Andresel peaaegu arvamine, et Matu ehk luiskas pisut kaselatvadega allalaskmisest rääkides ja et Indrekki kipub Matu õlul luiskama, kui ta kinnitab, nagu tunneks ka tema mingisugust imelist tuult südame all, rippudes vibutava kase ladvas.



Pärast ronimist istusid poisid tuules kohisevate kaskede all, vahtisid nende kõrgete kroonide poole üles ja arutasid.



«Vaat, kui võiks selle kõige pikema kase ladvaga alla lasta, siis tunneks,» arvas Andres.



«Siis tingimata,» kinnitas Indrek.



«Aga ega sinu pea ei kannataks seda välja,» ütles Andres.



«Ega vist küll,» oli noorem vend nõus. «Enne hakkaks ringi käima.»



«Sinule põleks siis pikkadest kaskedest miskit, niikuinii ei saaks sa alla lasta.»



«Eks ma näeks, kui sina lased.»



«Mis see aitab, ega sa vaatamisega ikka külma tuult südame all tunneks.»



«Ehk tunneks,» arvas noorem.



«Tunneks küll. Ma tunnen nüüdki pisut, kui sa kõrgemalt alla lased. Nii kui viskad oma jalad puust eemale, nii kohe tunnen.»



«Aga mina ise ei tunne põrmugi,» kinnitas Andres.



«Aga kas sa siis ka ei tunne, kui sa ülalt kõrgelt mööda kuuseoksi kaksiti alla lohistad?» küsis Indrek.



«Mitte midagi ei tunne, ainult hea on libiseda,» kinnitas Andres.



«Aga minul on vaadates nagu hirm ja see teebki külma tuult südame alla. Mõtlen, et kui korraga lähvad käed lahti ja hakkad kukkuma, ikka allapoole ja allapoole, kuni prantsti maha. Mäletad, kuda mina koplis lepa otsast kukkusin, kui lepalatv katki läks?»



«Lepp on teine asi, aga need siin on kased. Kask on sitke. Ja kuda võivad käed lahti minna, kui ma kõvasti kinni hoian ja ise lahti ei lase.»



«Aga kodus katusel sul ju läksid lahti,» tuletas noorem vanemale meelde. «Tahtsid vibunoole harja juurest ära tuua, aga hakkasid libisema. Peaaegu oleks maha kukkunud.»



«See oli katusel, õled olid kuivaga hirmus libedad, nagu elus jää. Ega siis kuuseoksad libedad ole, kui ma seal alla lohistan.»



«Just räästa peal said kätega kinni, ma kartsin, et nüüd tuled kividele.»



«Ega seda ole,» suurustas Andres.



«Aga kas sul siis käis külm tuul südame alt läbi?»



«Ei käind.»



«Aga minul käis, kui nägin, et libisesid. Käis nagu südame ja päkkade alt läbi, tundsin kohe.»



«Mis sul siis sest oli, ega sina libisend.»



«Aga ikka tundsin. Ja tead: ma tunnen praegu veel, kui selle peale mõtlen.»



Niisugune jutt ei meeldinud Andresele. Tema ei kannatanud, et Indrek midagi muud võis tunda kui tema, liiatigi veel neis asjus, mis temaga sündisid. Ja kui ta seda sõnadega oma vähemale vennale ei suutnud arusaadavaks teha, siis mõjus jõu abiksvõtmine ikka otsustavalt. Aga ainult seks korraks, sest varsti leidus jällegi midagi, kus Indrek nõnda tundis, et Andres teda ei mõistnud ega kannatanud. See ajas Andrese arvamisele, et Indrek ainult tema kiuste asju räägib, mis temale on arusaamatud ja ebausutavad. Indrek tahab nõnda temast targem ning parem olla. Nõnda muutus poiste vahekord aina halvemaks, kokkupõrked sagedamaks. Tundus vahel, nagu polekski neil kahel ühiseid arvamisi ja arusaamisi.



Matu oli poistele näidanud, mis võib ussiga teha: ta oli ussile näpitsa sappa pannud ja ussi näpitsa otsas sipelgapessa viinud. Seda armastas Andres Matule järele teha. Ta surus ussile hargi kaela peale ja Indrek pidi seal harki kinni hoidma, nii et uss oma pead ei saaks liigutada. Samal ajal võttis Andres näppudega ussi saba ja pani selle näpitsa vahele.



Ei olnud Andresel suuremat lõbu, kui sipelgapesa juures vahtida, kuidas näpitsavangis uss alguses tema kallale tormavaid sipelgaid õgis, nagu mõtleks ta kogu pesa tühjaks süüa, ja kuidas ta mõne aja pärast õgimast väsis, kuna aga sipelgate kahanemist polnud märgatagi. Vahetpidamata voolas uusi loomakesi võitlusse, ilma et ükski oma elu oleks mikski pannud. Veel enam! Isegi need sipelgad, keda uss alguses nii aplalt oli õginud, pidasid nähtavasti võitlust edasi, sest teatud aja jooksul murdsid nad endile uuesti tee vabadusse küljekontide vahelt läbi naha. See oli võitluselõpu hakatus: sipelgad olid võitnud. Paari päeva pärast polnud ussist muud järel kui aga pikk valge selgroog. See seisis kaua, kuni sügiseni, sest tema peale ei hakanud ei sipelgate jõud ega hammas. Varsti harjusid nad temaga sedavõrd, et nad teda enam tähelegi ei pannud, vaid asusid oma harilike toimetuste juurde. Aga nüüd kartsid poisid selle pesa sipelgaid, sest Matu oli neile seletanud, et peale ussi söömist on sipelgad niisama kihvtised kui usski.



Järgmisel suvel panid poisid imelikku asja tähele: kõigist neist sipelgapesadest, kuhu nad mineval suvel olid ussi pannud, olid sipelgad kadunud. Poisid torkisid kepiga pesad põhjani läbi – tühjad mis tühjad. Kas olid sipelgad kõik surnud või olid nad teise paika rännanud, seda poisid ei teadnud. Pealegi ei huvitanudki see neid eriliselt ja nõnda poleks sellest midagi olnud, kui ühte tagajärge poleks olnud: Indrek ei tahtnud enam ussi sipelgapesasse viia. Kui Andres teda kutsus harki ussi kaelal kinni hoidma, ei läinud ta.



«Kardad või?» küsis Andres.



«Ei karda, aga muidu ei taha,» vastas Indrek.



«Miks sa siis muidu ei taha?» päris Andres, kes kunagi ei taibanud, miks küll Indrek niisugust asja ei taha.



«Sipelgate pärast,» ütles noorem vend.



«Mis sul neist on, nemad pistavad ju ussi kinni, saavad hea keretäie,» arvas vanem.



«Aga pärast jätavad pesa maha.»



«Mis häda sul siis sest on?» imestas Andres. «On sul sipelgatest kahju või?»



«Ei ole, aga muidu,» vastas Indrek, kel oli häbi tunnistada, et tal tõepoolest sipelgatest nagu kahju oli, kuigi nad tema paljaid jalgu hammustasid.



«Mis muidu see siis sul on?» painas Andres.



«Ma lihtsalt ei taha ussiga mängida. Jälk on, kui sa näpuga ta saba näpitsa vahele paned.» «Tahad, ma panen ilma näputa?»



«Ei taha, muidu ka ei taha.»



«Loll!» hüüdis Andres põlglikult. «Ma ei tahagi sind sitta appi, lähen üksi!»



Ja läkski üksi ning viis ussi sipelgapessa. Aga Indrek võttis ta sealt salaja ära ja mattis maha. Järgmisel päeval leidis Andres nii näpitsa kui ka ussi vajaka ja süüdistas selles Indrekut. Tõusis suur tüli, milles kannatajaks oli muidugi Indrek. Vanemate kõrvugi ulatus asi. Aga õigusemõistmine oli väga raske, sest isa pooldas enam vanemat, ema nooremat poega.



Üks tagajärg oli sellel õigusemõistmisel ometi: Andres ei kandnud enam usse sipelgapessa, vaid tegi nendega midagi muud. Päikese paistel lamavale ussile pistis ta tühja piimapudeli nina alla, kuhu see piima lõhna tõttu peagi sisse roomas. Niipea kui see oli sündinud, võttis Andres pudeli ja surus talle korgi kõvasti peale, pani ussi «hinge alla», nagu ta ise ütles. Tükk aega kandis ta nüüd pudelit kaasas ja õrritas ussi läbi klaasi. Viimaks riputas ta pudeli kuhugi puuoksa ja laskis tal seal ussiga seista – päeva, kaks, kolm ... nädala, kaks ja tüki kolmatki. Ta tahtis nimelt näha, millal uss «hinge all» ära sureb. Aga kui see ka kolmandal nädalal poisi õrritustest ärritus, oma kaheharulist musta keelt nilpas ja lõuad vastu klaasi laiali ajas, siis viskas Andres pudeli koera ette. Sai ka see pudeli ümber küllalt tirelit löönud ja haukunud, purustas Andres pudeli ja tappis ussi. Nõnda tegi ta ikka ja jälle uuesti. Kodus seletasid nad, et piimapudelid lähevad kogemata katki – ka Indrek pidi nõnda valetama. Aga kui ema viimaks peaaegu pisarsilmil hädaldas, et enam kuskilt uusi pudeleid pole võtta, tunnistas Indrek talle asja üles. Sellest tuli Andresele tubli saun, kuid Indrek sai karjas Andreselt veel parema sauna, nii et tõetunnistaja hädakisa kaugele–kaugele kostis.



«Kui kodus sellest räägid, saad homme veel paremini,» ähvardas Andres ja Indrek teadis, et vend sõna peab.



«Tee, mis tahad, aga näe, änam emale ei valeta,» ütles Indrek nuttes.



«Miks sa siis esteks valetasid?» küsis Andres. «Eks sa öelnud kohe, et Andres ajas ussi pudelisse.»



«Sa ju käskisid valetada.»



«Mis sest, et käskisin. Kui sa nii väga tahad tõtt rääkida, mis sa siis minust kuulad.»



«Sa ju peksad,» nuttis Indrek.



«Las ma peksan, sina räägi ikka tõtt,» ütles Andres pilkavalt.



«Näe, räägingi nüüd,» kinnitas Indrek.



«Näe, peksangi siis,» ütles Andres.



«Kui suureks saan, siis änam ei lase peksa.»



«Sina ei saagi suureks,» ütles Andres. «Mina olen sinust alati suurem ja tugevam.»



Seda rääkis vanem vend nii kindlas usus, et isegi noorem uskuma pidi. Uue hooga hakkas ta nutma iseenda ja oma tõe pärast, mis istus nagu mürgine madugi umbselt korgitud piimapudelis.



Poisid olid alati vastamisi, sest nende arvamised läksid alati lahku. Kummaski oli nagu oma eriline elurütm ja sammutakt. Isegi niisugune pealtnäha tühine põhjus, nagu seda oli kullide ja vareste tüli, võis ka neid tülli ajada.



Oli Jõessaares neil suur kuusk, õigem kaks kokkukasvanud kuuske, ja neil olid nii tihedad oksad, et poisid ei pääsenud sinna otsagi ronima. Selle paksude okstega kuuse latva tegid varesed pesa, sest see ei paistnud sealt kellelegi silma. Muidugi poisid teadsid, et seal pesa oli, sest neil oli pesa leidmiseks eriline abinõu. Maksis ainult kepiga vastu puud lüüa, kui pistis pesalt kohe krobinal lendu hauduv ema või karjusid seal pojad. Viimase tunnuse järgi oligi neil teada, et kuuselatvades on varestel pesa.



Aga siis juhtus ükskord nõnda, et poisid juba hulga maa pealt soost nägid Jõessaare kohal suurt vareste lendu ja kisa. Nende seas lendas paar väiksemat lindu. Lähemale minnes nägid poisid, et lendlemine ja käratsemine sünnib suure ja paksu kuuse kohal: tülitsevad ühelt poolt kaks raudkulli, teiselt poolt suur hulk vareseid. Kuuse alt maast leidsid poisid paar varesepoega. Üks poeg paistis ülal kuuseokstes, kuhu ta taeva ja maa vahele oli rippuma jäänud. Poegadel oli alles hing sees. Katsumisel tundusid nad soojad ja nad ajasid nokad lahti, ei tea, kas toitu lootes või enesekaitseks.



Kõigest sellest tegid poisid ühe järelduse: raudkullidele oli vareste pesa, eriti aga selle paik, sedavõrd meeldinud, et nad pesale kallale tungisid, pojad välja pildusid ja ta siis endale võtsid. Varesed tõstsid muidugi põrgukära, kutsusid kõik oma suguvennad ja –õed appi eneste omandust kaitsema, sest tõde armastades arvasid nad enestel õiguse olevat. Nõnda kestis võitlus pesa, aga vististi veel enam selle paksu kuuse pärast kaks–kolm päeva, sest varesed tungisid raudkullidele ikka uuesti kallale. Aga need ei andnud alla ega taganenud. Lasksid teised vahetevahel oma kiiluvat sõjakisa kuulda ja langesid siis kui tuul ühele või teisele varesele otseteed selga, mispeale see nagu vana kasukas krobinal kuhugi puuokstesse langes, kust ta alles natukese aja pärast uuesti lendu sai. Ühe niisuguse, kulli poolt uimastatud varese pidid poisid peaaegu kättegi saama.



Kui nüüd poisid võitlust küllalt olid vaadelnud ja selle põhjust arvasid mõistvat, küsis Andres Indrekult: «Kelle poolt sina oled, vareste või raudkullide?»



«Vareste poolt,» vastas Indrek.



«Aga mina olen kullide poolt,» ütles Andres.



«See oli ju vareste kuusk ja pesa,» seletas Indrek.



«Mis sest, aga vareseid on hulk, kullid ainult kahekesi,» seletas Andres vastu.



«Kes neid käskis tulla vareste kallale, ärgu tulgu, kui nad kahekesi on.»



«Aga kui kuusk meeldis.»



«See oli ju vareste kuusk.»



«See on meie kuusk, mitte vareste,» ütles Andres nüüd. «Kullidel on siin niisama suur õigus kui varestelgi.»



«Aga varesed olid enne siin, neil on suurem õigus,» vaidles Indrek vastu.



«Ega need varesed meie käest kuuske põle küsind, et neil suurem õigus on.»



«Ega kullidki küsind, tulid ise.»



«Mõlemad tulid ise, varesed ja kullid, sellepärast on neil ühesugune õigus,» arvas Andres.



«Varesed tulid ju enne, sellepärast on neil suurem õigus,» vaidles Indrek vastu.



«Aga kullid on tugevamad, nemad on kahekesi hulga vastu.»



«Sest põle ühti, et tugevamad: kes enne, sel õigus.»



«Kes üle, sel õigus,» kinnitas vanem vend, ja kui ta oma arvamist nooremale kuidagi ei saanud muidu arusaadavaks teha, siis võttis ka tema jõu abiks nagu raudkullidki. Jõule ei olnud nõrgemal muud vastu seada kui aga nutt ja alistumine.



Niisugused vaidlemised, nääklemised, kiuslemised ja tülitsemised oleksid ei tea kui kaua kestnud, aga sellest kõigest tekkis üks õnnetu kokkupõrge, mis poistesse nii sügava mulje jättis, et nad mõlemad tagasihoidlikumaks muutusid.



See juhtus lõuna ajal, kui kari kodus oli. Ema võttis väljal varaseid kartuleid ja Andres ning Indrek olid kahekesi temale sinna järele läinud, et teda aidata. Aga selle asemel hakkas Indrek värskes mullas ei tea mis tegema ja Andres teda kiusama, sest tema ei võinud kannatada, et noorem vend midagi omaette nokitses ja teda nagu mikski ei pannud. Andres tahtis ikka liikuda, ikka rähelda, mitte aga nokitseda, nagu armastas seda Indrek, kes ise seejuures oma mõtetega nagu kuhugi teise maailma langes, mis vanemale vennale arusaamatu ja vastuvõtmatu oli. Nii sagedasti pidi Andres Indrekule ütlema:



«Jäta kord oma kükitamine, tule hakkame midagi tegema.»



Tegemise all mõistis Andres ikka mõnda toimetust või mängu, kus oli vaja jõudu pingutada, joosta ja hüpata, nii et särk seljas liimendas. Et tal üksinda igav hakkas. siis sundis ta Indrekut kaasa tegema. Enamasti heitis see venna tahtmisele alla. Aga ema juuresolekul oli ta palju iseteadvam ja julgem, tahtes nagu siin kõike alandust maha pesta, mis ta metsas vanemalt vennalt pidi kannatama. Kui siis Andres täna lõpuks sinnamaale läks, et ta Indrekul mütsi peast kahmas, sellesse pihuga mulda sisse pani, et ta raskem oleks, ja ta siis kaugele kartulisse viskas, kaotas Indrek igasuguse kannatuse. Tema näojooned kiskusid imelikult kokku ja hambad krigisesid suus, kui ta maast paraja kivi kahmas ja otse pimesi sellega Andrese pihta virutas. Aga see kui tugevam oli julge, rahulik ja leidlik. Niipea kui nõrgem oma kivi minema saatis, laskus vanem vend kartulimullale kõhuli ja kivi lendas täie hooga temast üle vastu külge emale, kes Andrese selja taga kummargil maa seest kartuleid kaapis. Andres naeris, sest ta ei pannud alguses tähele, et Mari oli hingetult kartulikorvi kõrvale värskele mullale langenud. Indrekul lõi silmade ees kõik mustaks, pilkases pimeduses sähvisid ainult mingisugused kiudpeened palavad välgud.



«Kas said külge?» küsis Andres temalt pilkavalt.



See küsimus tõi Indrekule aru tagasi. Nähes, et ema end korvi najale juba istukile ajab, tormas ta meeletuna Andresest mööda ema juurde ja hakkas karjuma. Ema oigas ja aietas. Indrek viskles tema ees kramplikes tõmmetes, nägu vastu mulda. Nähtavasti ei söandanud ta ema puudutada.



«Mis su arus ometi on,» lausus ema viimaks pojale.



«Tahtsin ju Andresele, tema kiusas,» nuuksus poiss hingetult.



«Ja sina seal,» pöördus ema nüüd Andrese poole, kes seisis eemal langus päi, «kas sul häbi ei ole väiksemat ühtepuhku kiusata. Mis sa tast tahad?»



Mari katsus end üles ajada, aga ei võinud: valus oli. Tõusis viimaks põlvili ja tahtis hakata nõnda kartuleid võtma, sest aega viita polnud võimalik. Nüüd sai Indrek nii palju julgust, et kargas maast ja langes emale kaela.



«Ai, ai, ai!» karjus Mari. «Sa teed mulle haiget!»



Jällegi langes poiss maha, aga seekord surus ta oma näo ema mullasesse rüppe. Nüüd ei saanud see muidu, kui pidi poja sassis ja pulstunud juukseid silitama.



«Kus su müts on?» küsis ta poisilt.



«Andres pani mulda täis ja viskas kartulisse,» nuuksus Indrek.



«Ah siis sellepärast!» lausus ema. «Sa mu vaene, vaene poiss, mis sa küll pead kannatama,» rääkis ema haletsevalt poisi pead silitades. Silmad tulid endal vett täis, nii et kõrvaltvaataja arugi poleks saanud, kes kummalegi haiget oli teinud, kas poeg emale või ema pojale. –Raske oli mõista, kumma valu praegu suurem ja sügavam oli, sest kui ema kannatas saadud hoobi ja oma poja alanduse pärast, siis tuli poisil nii painajalikult elavalt meelde, kuidas ema kord vimmas pihaga oli keset õue isa ees seisnud, pool haokubu süles. Kiviga viskamise tagajärjel tundus poisile äkki, nagu poleks ka tol korral mitte isa emale haiget teinud, vaid tema ise, kuigi ta lamas ema jalge ees. Mingisugusel imelikul viisil ühendas ta need kaks sündmust ja kannatas mitmekordselt.



«Aita mul nüüd kartulikorv täis võtta, sa viitsid mul hulga aega ära,» ütles ema viimaks Indrekule.



Andres seisis natukene maad eemal ja vaatas pealt, siis läks ta sõna lausumata toa poole, sest äkki tundis ta end siin võõrana. See aimdus oli tal täna esimest korda, aga tulevikus ei saanud ta temast enam kunagi päris lahti. Ikka seisis tal silme ees, kuidas need kaks tema ära minnes sinna kartulimaale olid jäänud. Seetõttu kadus tal endine tahtmine Indrekuga vaielda või teda kiusata. Tuli ka nüüd veel nende vahel nääklemisi ette, aga vahekorra teravus oli kadunud. Kumbki kõndis nüüd oma rada. Tahtis Indrek üksinda nokitseda või suikuda, siis lõi Andres tema peale käega.



«Olgu,» lausus ta endamisi, «mis mul temast on.»



Indrek oli juba varemalt mingisuguse imeliku hellusega ema küljes rippunud, aga sellest viimasest sündmusest saadik kartulimaal muutus hellus härduseks. Ka Mari ise hoidis oma südames kõige rohkem Andrese esimese poja poole. Indrek oli Marile tema suurim valulaps: tema sigitamine ja sünd seisis Jussiga ja selle surmaga kõige lähemas ühenduses. Maril oli vahel tundmus, nagu oleks ta Indreku sigitusele oma südames aluse pannud juba enne Jussi surma ja nagu oleks see surm just sellest sigituse alusest tekkinudki. Nõnda sai tema esimene poeg Andresega talle ühel ning samal ajal õnneks ja ka piinavaks etteheiteks.



Maast–madalast näis poiss seda aimavat, nagu oleks ta sellest teadlikuks saanud mitte ainult emarinda imedes, vaid juba enne sündimist emaihus. Elusündmused olid seda aimdust aina süvendanud – peaaegu kuni haigluseni. Viimaks läks sinnamaale, et Indrek ei võinud enam ema nukrat nägu näha, ilma et see tema rinnas ja kurgus valusaid pitsitusi poleks sünnitanud.



«Kas ikka veel teeb see koht haiget?» võis ta veel aastate pärast emalt küsida, mõeldes külge, kuhu ta kogemata kiviga oli virutanud.



«Ei, rumal laps,» vastas Mari harilikult, «emal on muud mured.»



«Sa räägid muidu nõnda, sa ei taha mulle tõtt öelda, ma tean,» ajas poiss vastu.



«Ei, ma räägin tõtt, mul on teised mured. See koht teeb ju ka vahel haiget, aga sellega olen juba harjunud, ei pane enam tähelegi,» seletas ema.



«Kas alati teeb haiget?»



«Ei, mitte alati, vaid kui teisi ilmu tuleb, siis ... »



«Nüüd sa jällegi ei räägi tõtt,» arvas poiss nukralt.



«Ma tean, see koht teeb sulle alati haiget, see oli ju nii suur ja raske kivi. Sest ajast saadik ma änam sugugi Andrest ei salli.»



«Andres on ju su vend,» ütles ema, «teil on üks isa.»



«Olgu,» vastas poiss, «ikka ei salli. Tema pärast viskasin ma selle kivi.»



«Sest põle ühtigi,» lohutas Mari poega, «aga ära änam nõnda viska.»



«Andresele virutan ikka, kui ta muidu ei kuula,» kinnitas poiss.



«Viskad viimaks ka tema maha,» arvas ema.



«Maha nüüd siis sellepärast,» ütles Indrek umbusklikult. «Tema on ju minust suurem ja tugevam.»



«Armas laps, ää räägi nõnda,» manitses ema. «Andres hakkab viimaks ka sind kividega pilduma, mis siis saab.»



«Tema peksab mind rusikate ja kepiga muidugi,» vastas poiss.



Selle peale ei osanud Mari midagi öelda, ohkas ainult.





XXXII


Vanad inimesed uskusid Vargamäel ja ka mujal ümberringi, et ilmas valitseb mingisugune jumalik tasakaal. On talv külm, siis tuleb vastukaaluks palav suvi, on ta aga pehme, siis jääb suvi viluks. Ikaldab mõni aasta vili või hein, siis on loota varsti peale seda haruldast saaki, juhtub mõni aasta haruldane saak, siis ole valmis ikaldust vastu võtma. Sellepärast hoiatati alati lapsi suure naerulagina eest, sest sellele peab paratamatult järgnema nutukisa.



Seda viimast aga ei uskunud ei noored vargamäelased, ämmasoolased, hundipalulased ega üldse noored, ükskõik kus väljamäel nad keset lagedat sood ka rõõmutsesid ja kilkasid. Sellevastu tundsid nad paratamatult, et kui vanade näod aasta–aastalt murelikumaks muutuvad, siis nende näod peavad samal määral rõõmsamaks muutuma, sest muidu kaob ilmast vanade eneste poolt tähelepandud jumalik tasakaal. Rõõmul ja õnnel on maailmas oma osa, ja kui nad kaotavad pesapaiga ühes kohas, peavad nad ulualust leidma teises. Rõõm ja õnn on kui rändajad linnud, kes kardavad sügist ja tõttavad kevadele vastu.



Nõnda sündis rõõmu ja õnnega ka Vargamäel. Ikka enam ja enam taandusid nad vanadest ja ikka enam hakkasid nad hoiduma noorte poole. Ja ei olnud Andresel viimaks enam peaaegu midagi, mis oleks temale rõõmu valmistanud.



Aastate jooksul olid tal tekkinud põldudele pikad kiviaiad ja suured kivivared. Veel kümme aastat tagasi oleks ta võinud neid nähes rõõmu pärast hõisata ja Vargamäe mändide all tantsida, nagu tantsis Taavet millalgi seaduselaeka ees. Aga nüüd tegi see teda ainult nukraks, sest ta tundis, et tema ülekeev jõud ja tööihk lööb kahanema, kuna aga kivikari põllul alles nõnda tihedalt seisab, nagu polekski kiviaiad ja kivivared siit võetud, vaid kuskilt mujalt siia veetud.



Kraavide kaevamine oli juba peaaegu seisku jäänud, või kuigi seda tehti, siis jäi mõni vana puhastamata, mis ehk veel tarvilikum oleks olnud kui uue kaevamine. Aga sood solisesid alles sügisel ja kevadel ning keset suvegi raskema vihmaga, nii et kehakatel lehmadel raske oli läbi pääseda. See polnud küll enam kurekarjamaa, nagu alguses, aga ega ta veel päris loomadegi karjamaa olnud.



Heinamaid oli ta paljude aastate jooksul aina laastanud ja silunud, aga ikka veel pidas ta võitlust võseriku ja mätastega; ikka veel pidi ta korraliku niitmise asemel vikatiga aina rapsima, nagu peksaks ta ussi mätaste ja küngaste vahel. Hõre loog kadus auklikku maasse, nii et temast vaevalt midagi riisumisel kätte saadi. Andrese jõud kahaneb, aga mätastel ja võserikul näib ta aina hoogu võtvat. Enne oli nagu Andres pealetungija, tõrjus nad kaugele tagasi, aga nüüd algab nende rünnak. Andres arvab, tema silm näeb veel seda, et võserik tungib sinnasamasse tagasi, kus ta oli Andrese Vargamäele tulles.



Andres ehitas endale uued kambrid, enda arvates suured ja valged, aga ligi paarikümne aastaga oleksid nad nagu sootuks väikeseks ja pimedaks jäänud. Igal pool ümberringi leidub juba suuremaid ja valgemaid. Isegi Orul on nad seda, sest Pearu ehitas omad hiljem. Õieti öelda tahaks ja peaks Andres endale jällegi uued kambrid ehitama ja nüüd juba rehetoast ja rehealusest lahus, aga praegu ei jätku selleks jõudu, võib–olla ei jätku eluajalgi.



Ainult karjalaudad on veel niisugused, nagu nad ehk tänapäev Vargamäel olema peavad. Aga sellestki pole mingit tulu, sest uute karjalautadega ei tulnud karjapidamisse uut õnne, nagu Mari kindlasti oli lootnud. Küll käivad karjalautade uksed nüüd samuti lukku nagu aidadki, aga ikka kisuvad lammaste kaelad kevadeks rõngasse, lehmad löövad mullikaile oma teravad sarved makku, nii et soolikad välja tulevad, ja vana emis magab või sööb ise oma põrssad ära, nagu oleks ta äkki aru kaotanud. Nüüd pole Maril enam kahtlust, miks see kõik nõnda on: igal pool tunneb ta Jussi sõrme ja see röövib tema südamest rõõmu, samuti nagu ta põgeneb Andrese hingest halli kivikarja, ummistunud kraavide ja pealetungiva võseriku ees.



Vargamäel näis nüüd kõike – vilja, heina, loomi, riistu, raha – rikkalikumalt olevat kui varemalt, aga kel oli sest kasu? Oli sellest kellelgi kergem? Võis siin keegi hinge tagasi tõmmata? Võis seda teha Andres isegi oma valutavate ja kangestunud liikmetega? Elas ta tänapäev lahedamalt kui viisteist, kakskümmend aastat tagasi? Seda ei uskunud Andres ise ega uskunud teisedki. Veel tänapäevani polnud kõik kohavõlg tasutud, veel tänapäev polnud ta seega Vargamäel pärisperemees, sest ikka oli raha kuhugi mujale rohkem vaja kui kohavõla tasumiseks.



Ainult ühes asjas tunti nagu midagi, mida varem ei olnud: teiste kohaomanikkude eeskujul pidas Andres endal sõiduhobust tallis, kelle parema ninaesise pidi ehk tööruikade suust nälpama. Aga seegi Vargamäe au ja uhkus osutus enam ristiks kui kergenduseks ja mugavuseks. Väsinud hobustega oli põlluvaheteedel ja soosildadel palju mõnusam ronida kui noore söödetud loomaga, kel kaerad torkisid kintsus. Temaga sõites ei võinud ohje naise ega laste kätte anda, nagu ei võinud seda teha teisedki kohaomanikud, kel trallisid täissöödetud loomad aiste vahel, vaid ta pidi kõigi soosildade põrutuse ja peksmise ise läbi kannatama. Muidugi talvel seda häda ei olnud, aga siis tulid teised. Kõige kangema külmaga pidid ohjad aina pingul olema, nii et ei saanud mahti piipugi panna. Aina trt–trt–trt, trt–trt–trt, nagu oleksid sa mõni mõisakutsar või edev ja uhke perepoeg–peiupoiss. Ometi pole sa ei see ega teine, oled ainult vana ja väsinud Vargamäe Andres või Hundipalu Tiit, kes tahaks pühapäevalgi lasta oma kangeid käsi pisut puhata.



Isegi kiriku juures on noore loomaga häda, eriti kui ta on täkk. Nii mõnigi uhke kohaomanik ei pääse kunagi jumalakotta, sest kuna õpetaja altari ees talitab või kantslis jutlust ütleb, seisab tema valvurina oma üle kihelkonna kõige kangema ja «röögatuma» täku juures, tuues nõnda temale ohvriks oma magusa uinaku, mida ta oleks võinud kirikus teha, ja ka oma hingeõnnistuse. Needki mehed, kes kirikusse läbevad minna, ei saa seal aga jumalasõna tähele panna, vaid kuulatavad aina kikkis kõrvul, kas nad ehk oma täku karjumist ei kuule, nii et õigel ajal teaks välja minna teda taltsutama. Õpetaja hääl on hüüdjaks hääleks kõrbes, aga oma täku hääl lõikab igale mehele südamesse ja paneb hinge värisema, nagu puhutaks Jehoovale pasunaid mitte kirikus, vaid väljas lasipuu küljes, kangvaljad peas ja rauad suus.



Muidugi kogu sellel täkkude jumaldamisel pidi oma õndsus olema, aga Vargamäe Andres ja tema kaasaegsed ei tundnud seda hästi. Kümmekond aastat varem, siis ehk oleksid nad seda teisiti maitsenud, nüüd aga maitsesid seda ainukestki tõsist elumõnu ja eluedu noored.



Kui Andres ja Mari ise kirikust tulles mõisa soo peal lasksid tulisel loomal «lillutada», siis võisid nad kergesti kõva lumekänkariga hobuse kabja alt vastu vahtimist saada, nii et tuli ja vesi silmast ühekorraga purskasid, aga muud suuremat ega ülevamat ei tundnud nad sellest mitte kui midagi. Tegid aga Liisi või Maret niisuguse «lillutamise» kaasa, siis käis neil külm tuul südame alt läbi, nagu millalgi karja–Matul, kui see Jõessaares pikkade kaskede latvadega vibutades ülalt maha laskis. Südame all aina kõditav puhang, nii et tunned seda küünarnukkides ja sääremarjadeski, südames endas aga pisut valu ja pitsitust, mis ajab huulile õnnenaeratuse. Nõnda oleksid noored võinud «lillutada» kas või pool eluiga ja poleks tundnud sealjuures ei külma ega nälga, vaid aina rõõmu.



Niisugune imelik vahe oli vanade ja noorte elul mitte ainult tulise hobusega kirikuteel «lillutades», vaid kogu askeldustes vanal Vargamäel. Millal see pööre oli sündinud või miks ja kus ta oli sündinud, seda ei teadnud keegi, saadi ainult aru, et see on sündinud kogu Vargamäe ja kõrvenurga silma all. Ühed olid jäädavalt midagi kaotanud, teised leidnud – kui kauaks? selle üle ei murdnud õnnelik leidja pead.



Andresele ja Marile olid kõik Vargamäe nurgad täis töö, vaeva, mure, kurbuse ja meelepaha jälgi, noored aga nägid siin, kui mitte alati, siis vähemalt ajutigi aina rõõmu ja unistuste pühi paiku. Laulud aina helisesid Vargamäe aasadel ja nurmedel ning naeru ja kilkamist kostis igast toanurgast ning kolgast. Pasunat puhuti, nagu oli puhutud ainult Matu päevil, sest Matu ise oli Andrest ja Indrekut õpetanud nõnda puhuma. Tema ise oli neid õpetanud sileda lepa koorest ja helisevast pedakast pasunat «õieti» tegema. Huilgamist oli heledail kevade– ja suveõhtuil niisugust kuulda, nagu oli Vargamäel kuuldud ainult alguses karja–Eedi suust, kes nuttis millalgi õueväravas, kui mööda läksid kirikulised nelipühade esimesel pühal.



Aga nüüd ei nutnud enam keegi nõnda õueväravas kirikuliste silme all, ainult Indrek istus vahel haopinu taga või soos mättal päikese paistel, nagu oleks tal juba midagi kallist kaotsi läinud. Tema'p see oligi, kes oskas endise karja–Eedi viisil huilata, kuigi ta teda kunagi polnud kuulnud. Iseendast hakkas ta soos mättal nõnda huilgama, kui Andres puhus pasunat, nii et koer nina vastu taevast tõstis ja ulgus. Indrekul oleksid nagu sõrmilised kurgus, nõnda lullitas ta oma häälega. Andres ei mõistnud sellest kuigi suurt lugu pidada, sest kui tema oma pika pedakase pasuna otsa puuoksale pani ja täie hingega puhus, siis polnud Indreku hääle lullitamist kuuldagi. Ometi oli lõpuks nõnda, et Indreku lullitamine äratas naabrite karjastes rohkem huvi kui Andrese tugev tuututamine.



Aga kanged mehed olid nad mõlemad, kumbki omaette, seda teadsid nad ise ja teadsid ka teised. Andres ehitas endale Jõessaarde eluhooned ja karjalaudadki, kõik lepapuust ja koerakaela–nurkadega, nagu ta seda nägi jõe ääres küünidel. See nõudis palju aega ja vaeva, aga Andres ei hoolinud sellest. Indrek tegi samal ajal ahju, korsten peal ja kõik, pole muud, kui pane aga tuli sisse ja kohe tuleb korstnast suitsu kui molliga. Ahju ette tegi ta viimaks pliidigi, mille «kivist raud» küttes nii palavaks läks, et seal peal võis kartuleid küpsetada, mis oli kõige magusam roog kogu Vargamäe Jõessaares. Sülitamisel aina särtsus kohe see kivist pliidiraud. Ent siis kukkus Andres piipusid tegema, totad lepast ja varred angervaksast või koerõispuust. Toredaid piipe vorpis ta teha, suitseta nendega sambla ja lepalehtede asemel kas või päris tubakat. Ja suitsetada võis Andres nagu mees muistegi, neelas suitsu alla ja kõik ning laskis ta läbi nina välja. Vahel harva ainult pani see ta läkastama. Aga Indrek tegi nüüd kuueküljelise kasetohust karbi, kuhu sisse ühes samblaga võis paigutada maamesilase pesa. Kui peale seda karbil auk sulgeda, siis ei pääsenud mesilased enam välja, pirisesid ainult sees, ja nõnda võis neid enesega kaasas kanda ning viia, kuhu süda kutsub.



Neid ja muid niisuguseid asju tegid Andres ja Indrek metsas teineteise võidu ja neil oli suur rõõm kõike seda teha. Aga nende mõlema rõõm kasvas ehk veel suuremaks, kui sel kevadel, kus Andres neljateistkümne aastaseks sai, isa otsustas ilma sulaseta läbi ajada. Võõrast tüdrukut polnud juba mitu aastat kaubeldud, sest Liisi ja Maret olid selle asemele astunud.



Küll arvas Mari, et Andres on täielikuks tööpoisiks alles nõrk, aga isa oli poja kohta teisel arvamisel.



«Mis ta seal karjaski logeleb,» ütles ta. «Puhub ainult pasunat ja kraapleb teiste poistega. Ehk kui nad kahekesi seal hästi läbigi saaks, aga seda ka ei ole.»



«Eks ta nüüd see ole,» lausus Mari. «Kardan ainult, et ta tööga enda ära katkestab.»



«Ega ta mõni peru sälg ole, keda ei või enneaegu aiste vahele panna,» vastas Andres. «Inimesel inimese aru, eks ta tee jõudu mööda.»



«Tema aru või kedagi,» arvas Mari.



«Küllap kasvab ka aru,» ütles Andres ja andis poisile sahakured kätte.



Poisi rõõm oli muidugi suur: tõusis ta ju karjapoisist tööpoisiks, kel on pühapäevad vabad. Aga kerge polnud tal alguses mitte, pidi tõepoolest üle jõu tegema, nagu Mari oli kartnud. Pidid katkestama end tööga kõik kolm – Liisi, Maret ja Andres – vananeva isa kõrval.



«Oleks sa ometi suilisegi võtt,» arvas Mari hiljem veel kord. «Tapate endid tööga kõik ära, noorest nõrgukesed ja vanast väetikesed.»



«Põle veel ühtegi looma tööga tapnud, kuis ma siis seda iseendaga ja oma lastegagi teen,» vastas Andres.



Mari oleks tahtnud Andresele meelde tuletada, mis see millalgi Krõõdast ja tema surmast rääkis, ja oleks tahtnud talle öelda, et ta teeb Krõõda lastega sedasama, mis ta Krõõda endaga tegi, aga ta ei julgenud. Selle asemel ütles ta mehele:



«Sa hoiad oma loomi mõnikord rohkem kui iseennast ja oma lapsi.»



«Seda peabki tegema,» vastas Andres. «Seda peab igaüks tegema, muidu ei saa.»



Ja kui ta natukene aega oli mõelnud, lisas ta nagu Mari lohutuseks juurde:



«Eks näe, kui muidu ei jõua, siis peame päilist.»



Aga Mari teadis, et päevilise võtmine on nigerik asi, sest kibedal tööajal pole teda igakord saadagi. Andres isegi näis seda mõistvat, sest ta ütles natukese aja pärast iseenda ja teiste troostiks:



«Ega see asi tänavu änam nii hull olegi, Liisi ja Maret on ju jällegi mõlemad aasta vanemaks saand.»



See oligi ainuke tõsine lohutus kõigile, ka Liisile ja Maretile. Nemad isegi tundsid endid juba päris täiskasvanuina, sest mõlemad olid juba leerist läbi. Ei peetud ümberkaudu enam ainustki tantsupidu, kuhu poleks Vargamäe Liisit ja Maretit kutsutud. Igal vainul, kus tuldi kiige alla kokku ja kus üürgas lõõtsmoorik videvikust puhteni või pühapäeva õhtupoolikul, helises ka Liisi ja Mareti laul või naer, kargles nende jalg, kas või üürikesekski, kui rohkem polnud võimalik. Ja võimalust selleks oli sagedasti väga vähe.



Juba Krõõda surm oli Vargamäe Andrese hingele teatud sünguse pitseri vajutanud ja pärastised sündmused aina süvendasid seda mõju. Lohutust polnud aga kuskilt leida. Mida ta alguses oli Marilt lootnud, see jäi tulemata, sest Jussi surm vaevas selle hinge. Ei jäänud Andresel muud üle, kui pöördus ikka sagedamini pühakirja lugemisele. Isegi Pearuga kohtukäimine lükkas teda nagu piibli poole. Kuna ta siin ilmas otsitavat õigust ei leidnud, siis pidi seda andma vähemalt tulevane elu. Seal pidi Andrese õigus särama kui päike.



Aga oli veel teine põhjus piibli juurde pöördumiseks: kahtlus. Andres kahtles mõnikord oma õiguses, oma õiguse mõistmises. Ja õigusest õiget arusaamist läks ta jumalalt nõudma, tema püha sõna pidi Andrese vaimu valgustama. Valgustaski. Andres mõistis ikka selgemalt, et temal on õigus, mitte Pearul. Aga kui ta ometi oma õigust ei suutnud Pearu vastu maksma panna, siis kippus talle mõnikord peaaegu meeleheide peale. Mis aitas tema piiblilugemine ja vaimuvalgus, kui Pearu elas oma pimeduses niisama hästi ja paremini? Kas tõesti on see õige, et maailmas valitsevad mitte valgustatud, vaid pimedad? Aga milleks siis see pühakiri ja vaimuvalgus?



Oli aegu, kus Andrest tabas üks nurjumine teise järel. Siis ei leidnud ta rahu ööl ega päeval. Nii mõnigi kord tundis Mari ta öösel asemel ärgates vajaka: lamp põles laual ja Andres istus laua ääres piiblit lugedes. Nõnda kõneles ta oma jumalaga, sest kellegi teisega polnud tal seda teha: ta tundis ennast ilmas üksildasena – olid ju lapsed alles noored, naine aga hingeliselt võõras. Oma jumalaga kõnelemisel sai Andrese meel nii mõnigi kord härdaks – Mari kuulis teda tasakesi nutvat. Niisuguseil korril oleks Mari heameelega tahtnud oma mehe juures olla, temale lähedal seista, tema härdusest osa võtta.



Öine jumalaga kõnelemine tegi Andrese noorte rõõmudele, lõbudele ja naljadele ikka võõramaks. Seetõttu tekkis Vargamäel mingisugune ümberpöördud maailm: seni kui askeldati siin palgalistega, käisid siin pidutsemas, tantsimas ja ringmänglemas võõrad, aga kui hakkasid kiljuda ja karelda tahtma juba omad lapsed, siis ei tohtinud need seda minna tegema võõrassegi kohta.



Ja kui Mari, Liisi ja Mareti võõrasema, oleks isa eeskujul talitanud, siis oleksid tütarlapsed pidanud kas või aru kaotama ja puhtast tantsuhimust hukka minema. Aga tema tegi teisiti, sest tema oli Liisi ja Mareti nõus.



Sest ajast saadik, kui ta tütardega ühel õhtul haopinu taga oli lepingu teinud, ajas ta nendega asju oma käe peal ja sagedasti Andrese tahtmise vastu. Kerge ei olnud see mitte, eriti tütarde täiskasvanuks saades; Ei olnud Mari meelest hirmsamat asja, kui et Andres, võõrad või Krõõt hauas võiksid temale millalgi ette heita Liisi ja Mareti raiskuminekut hooletu järelevalve tõttu. Aga siiski ei võinud ta muidu, kui pidi nad üks ja teine kord külla pillerkaarile laskma isa salaja, temale tütarde mineku ettekäändeks täie teadmisega valetades.



«Te näete, misukest pattu ma teie pärast teen,» rääkis Mari vahel tütardele ja pühkis põllenurgaga oma silmi, «hoidke siis endid, et teiega midagi ei juhtu. Oleks ma veel teie oma ema, aga ma olen ju võõras.»



«Ära karda, ema,» lohutasid teda Liisi ja Maret, «me oleme ju kahekesi, kes siis meile midagi saab teha. Ja Oru Joosep ning Karla on ka meie nõus, nii et ... »



«Jumal, jumal küll, et isa seda teada ei saaks!» palus Mari korduvalt.



«Ei ta saa,» kinnitasid tütarlapsed, «nii pea ta ei saa, meie hoiame. Ja kui ta kord saab, siis ehk oleme juba läind.»



«Mis siis küll minust saab!» ohkas Mari.



«Mis siis sina sinna võid parata või mis võime meiegi,» ütlesid tütred.



«Ma olen nii hirmus palju teie pärast isale valetand,» hädaldas Mari.



«Valeta veel, emakene,» palus Maret ema kätt silitades. «Muidu ei saa ju, mis teha.»



«Jah, ega muidu küll ei saa,» arvas ka Liisi. Mari nuttis ainult.



Kevadel tahtsid Liisi ja Maret aita magama minna, aga seda isa ei lubanud.



«Ega te palgalised ole, olete peretütred ja peate kambris magama,» põhjendas isa oma keeldu.



Ometi teadsid Maret ja Liisi, et peretütredki suvel igal pool aidas magavad. Aga Vargamäel pidi see teisiti olema.



«Eks nad pane ust seestpoolt kõvasti haaki,» lausus Mari.



«Ei, tüdrukud jäävad kambri,» ütles Andres lühidalt.



«Tee, nagu tahad, nad on sinu lapsed,» vastas Mari, «aga aidas oleks neil palavaga lahedam, sellepärast arvasin ma. Ka kärbseid ei ole seal.»



«Võime meie ise kambris magada, miks siis nemad, noored, ei või,» seletas Andres vastu. «Kärbestele tehku tuba pimedaks, kui muidu ei aita.»



Nõnda jäigi. Liisi ja Maret pidid kambris magama, kuigi aidas oli jahedam ja lahedam. Aga Mari süda oli nüüd rahulikum, nagu oleks suur hulk vastutust temalt Andresele langenud. Tüdrukud oleksid muidugi kõigest hingest tahtnud aita minna ja Mari poleks saanud nende tahtmisele vastu seista, aga nüüd oli tema arvates siiski parem.



Eriti põles aitaminemisega Liisi, sest juba vara kevadel oli Oru Joosep temalt küsinud, kus ta suvel magab, toas või aidas. Mõistagi, et Joosep pooldas aita, ja sellepärast pooldas seda ka Liisi.



«See on minu viimane suvi,» ütles Joosep, «tuleval suvel olen juba mõni teab kus Poolamaa põhjas.» Sellega tähendas ta kroonuteenistust, mis sügisel kätte pidi jõudma.



«Ehk pääsed,» ütles Liisi.



«Kes hundi lõugadest enne pääsend,» vastas Joosep. «Kergitust ei ole, terve olen. Ainuke, kui juhtub palju mehi olema ja numbri kaugele võtan, siis jään kopli peale, saan punase passi.»



«Kui liisku võtad, siis võta minu käega,» andis Liisi nõu.



«Tähendab pahemaga?»



«Pahemaga,» kinnitas Liisi. «Küll näed, pääsed.»



«Aga kui ei pääse, mis siis?» küsis Joosep ja vaatas neiule otsa.



«Siis jääb, nagu räägitud,» vastas Liisi. «



Ja sina ootad, kuni ma tagasi tulen?»



«Ootan, kuni sa tagasi tuled.»



«Ja ei sõbrusta kellegiga vaheajal?»



«Ei seda ole!» ütles Liisi. «Kui ma midagi luban, siis ma seda ka pean, saagu, mis tahes.»



«Tead, Liisi, ma kohe ei tea, mis ma selle eest sulle teeks või annaks, et sa niisuke oled,» ütles Joosep liigutatult.



«Tee sina niisamuti, ära sõbrusta ka mitte kellegiga,» vastas Liisi.



«Hea küll,» oli poiss nõus. «Aga kus me kokku saame? Ma ei jõua pühapäevani kannatada.»



«Õpi kannatama,» manitses tüdruk elutargalt. «Elus on palju kannatada. Näe, mis Vargamäel.»



«Meie lähme Vargamäelt ära, seia me ei jää,» ütles Joosep. «See siin on nagu mõni neetud maa.»



«Ega mujalgi kergem ole,» püüdis Liisi vastu vaielda. «Seal seesama kohtukäimine ja riid.»



«Ükskõik, saagu või sitem, aga siit lähme ära,» toonitas poiss. «Kui muidu ei saa, siis rendime omale kusagilt väikese talu ja elame, aga siit saastast välja. Tead, mis mina sulle ütlen, ja seda ütlen ma ainult sinule, Karlagi ei tea seda: mina ei armasta Vargamäed, ma ei armasta õieti oma isa ja emagi ning õed ja vennad on mulle peaaegu ükskõik. Kõik kohad kodus ja metsas on minu mälestustes seotud mõne halva asjaga, ja kui need kohad mulle meelde tulevad, siis ikka kõigepealt nende pahade asjade pärast, nagu poleks siin midagi head ilmaski olnud. Sellepärast ei armasta ma Vargamäed ega seda, mis siin leida. Mina tahan siit ära minna, seda tahan ma, ja mis edasi saab, seda näeb.»



«Naljakas,» ütles Liisi. «Meie Maretiga oleme mõnikord just sedasama rääkind. Ükskord laulsime ja laulsime, nagu oleks Vargamäel ainult rõõm, ja siis hakkasime viimaks arutama, et kus on see koht, kellest jääks ainult head ja ilusad mälestused, kui siit kord ära lähme, ja ei leidnudki niisukest kohta. Ikka oled kusagil nutt, ikka oled kusagil isa käest tapelda saand, ikka oled muretsend, vaeveld ja kannatand. Mõtlesime, et kas mujal ilmas ka nõnda peaks olema. Jumal, jumal, mis päivi me küll nägime, kui meid tööle pandi. Minul oli lühem ja tugevam keha, mina sain ikkagi veel kuidagi, aga vaene Maret, see on pikem ja kleenuksem, temal läks heinakaarel vikatiga lüües keha otse keerdu ja kahekorra, nii raske oli temal. Ja tead, meie arvasime, et see kõik on sellepärast, et meil põlnd päris–ema. Aga teil on ju oma ema, ometi on teil niisama.»



«Just niisama,» kinnitas Joosep. «Ei aita siin oma ega võõras ema. Sellepärast tahangi siit ära, saagu mujal, mis tahes.»



«Aga sina oled ju esimene, sina saad koha,» ütles Liisi.



«Ma ei taha seda kohta, tahan teist või ükskõik mida,» vastas Joosep.



«Aga meie Andres nimetab ennast juba nüüd Vargamäe peremeheks,» seletas Liisi.



«Temavanuselt tegin mina sedasama,» arvas Joosep. «Aga las ta kasvab, küllap näeme siis.»



«Aga mis ütleb isa selle kohta?» küsis Liisi.



«Kust tema seda teab ja kes temale seda ütleb. Ega ma rumal ole, et ma sellest temale lähen rääkima. Tema meelest olen ma muidugi kohapärija.»



«Jumal hoidku, mis teeks küll meie isa, kui tema Andres samuti räägiks nagu sinagi! Ta lööks Andrese vist küll ennem maha, kui et ta tema Vargamäelt minema laseb,» rääkis Liisi.



«Andres on ehk temast sel aal juba tugevam,» arvas Joosep.



«Jah, kes teab,» oli Liisi nõus, «praegu juba teisel käed nagu tangid.»



Tekkis lühike vaikus. Siis lähenes Joosep Liisile, võttis tema käest kinni ja küsis:



«Aga kus ma sinuga suvel kokku saan, sa ei vastand esteks?»



«Kirikuteel, kus mujal,» naeratas Liisi.



«Ega siis öösel kiriku minda,» vastas poiss.



«Öösel ei saadagi kokku.»



«Ma tahan,» palus poiss.



«Tead,» ütles neiu äkki, «isa meid aita magama ei luba, aga tule kambri.»



«Kambri ei saa ju, koera–kuramus,» vastas Joosep.



«Katsu ta ära meelitada,» õpetas tüdruk.



«Olen küll katsund, aga tema peale minu hammas ei hakka. Kui palju ma tema nahka head ja paremat olen sööt, aga ei kedagi: ikka lõugab endist viisi ja tükib teine meie akna alla käima.»



«Koer maksab nüüd vanemate patud laste kätte,» arvas Liisi. «Meie isad riidlevad ja käivad kohut, sellepärast on Pollo nõnda.»



«Meie ema ütleb sedasama: on inimesed head, siis ka koerad head, on inimesed kurjad, siis ka koerad ei lepi. Sellepärast siis Pollo sööb ja uriseb.»



«Vaene poiss!» haletses tüdruk.



«Hirmus vaene,» ütles Joosep. «Pere tütrest saab jägu, aga pere koerast mitte.»



«Ära sa nii väga suurusta, muidu näitan, kudas Luukas õlut teeb,» ähvardas Liisi. «Ma olen ju isa tütar, kõik ütlevad seda.»



«Ma ei suurusta ju,» ütles poiss lihtsameelselt, «aga sa tead ju isegi, et oled minu vastu parem kui Pollo, aga ometi olen teda rohkem meelitand kui sind.»



«Häbi sul ei ole ka nõnda rääkida,» tõreles tüdruk.



«Häbiga saab ikka läbi, aga mis ma selle Polloga pean peale hakkama, seda ei tea ma. Kord mõtlesin, et kui õige ... aga ei, parem ma ei ütle,» rääkis Joosep;



«Mida sa ei ütle?» küsis Liisi. «Mõtled ta ära tappa, maha lasta, eks?»



«Ei, seda mitte, vaid rebasekakku sisse anda,» ütles poiss. «Mõtlesin, et kui tuleb uus koer, siis tema ei tea Vargamäe riiust ja kohtukäimisest ning laseb ehk enda ära meelitada. Aga ää sa sellest kellegile hinga.»



«Ei, isegi Maretile ei ütle ma, parem on parem, ainult meie kahekesi teame. Ega ta olegi suurt asja koer, hirmus maias linnupesade ja –poegade peale. Indrek ei lasegi teist sellepärast karja, rüüstab terve soo puhtaks. Küll on nad teda selle eest materdand, aga midagi ei aita, nii magusad on tedre munad ja pojad. Kui isa toob uue koera, siis katsume ta kahekesi ära meelitada, et ta sinuga lepiks.»



Nõnda asutati kaheliikmeline vandeselts Pollo vastu, ja mitte tema pahede, vaid otseteed tema vooruste pärast: miks ei lasknud ta oma suud altkäemaksuga sulgeda. Joosepi ja Liisi armastuse pärast pidi Pollo surema, sest nemad ei tahtnud, et tema öösel sellest ka teistele kuulutaks. Tõekuulutamise pärast pidi ta oma ärksa ja maia hinge rebasekakule jätma.



Nädala kahe pärast oli Vargamäe Eesperes uus koer: samuti must nagu eelminegi, aga suurem ja karvasem. Muskaga sidusid Joosep ja Liisi kohe salasidemeid. Aga varsti oli koeral nähtavasti kogu Vargamäe elu ja olu olevikus ja ka minevikus teada, nagu oleksid Vargamäe asjad tõepoolest õhus rippunud, kus neid igaüks võis nuusutada, kel selleks nina ei puudunud. Ka Muska hakkas Oru akende alla kükitama kippuma ja Joosepi vastu muutus ta veel leppimatumaiks, kui seda oli Pollo: ta ei võtnud temalt lõpuks enam mitte midagi vastu. Nõnda jäi Joosepi ja Liisi saatus endiseks: koerad olid kõige vihasemad nende armastuse vastased.



Aga Indrek oli uue koeraga väga rahul, sest sõna kuulas teine hästi, loomi hoidis, nagu oleks tal inimese aru, ja linnupesadesse ei puutunud. Selle asemel armastas ta usse mätastest otsida, neid haukumisega ärritada, kuni nad viimaks tulises vihas peaaegu sabaotsal püsti seisid, ja siis äkki neisse kinni karata ning lõugadega rapa–rapa lüüa, nii et ussitükid kas või Indrekule vastu silmi lendasid, kui see eemale ei hoidunud. Niisugune vänge koer oli see Vargamäe Muska.



Aga Oru Joosep käis tema pärast norus peaga.



«Hakka kas või sedagi rebasekakuga uinutama,» ütles ta Liisile kaebavalt.



«Las ta elab,» ütles Liisi. «Muska on hea koer, teda ei pea tapma, kuigi ta on meie vastu. Kolmas oleks ehk niisama. Kõik koerad on ehk nõnda, seni kui on Vargamäe nõnda.»



«Ega hullu tea,» arvas ka Joosep. «Asi ehk põlegi koertes, vaid Vargamäes.»



Nõnda anti Muskale armu, kuigi otsus tehti tagaselja.



Abi otsiti mujalt. Nimelt seisis Eespere uute karjalautade taga, osalt räästa all, osalt selleks tehtud katuse all, ehitusest järelejäänud palgivirn. Siin oligi neid vanu toapalke, mille vanadust keegi ei teadnud ja mida saehammas polnud puutunud. Suitsust olid nad läbipruunid ja ise kõvad nagu taotud teras. Võib–olla oli siin ehk neidki palgiotsi, mille jupid Liisi ja Maret millalgi ühes saepuru, kuusekoorte ja laastudega piiriaia äärde Joosepile ja Karlale olid kandnud. Selle palgivirna otsa, madala õlgkatuse alla määrati lõpuks suvine kokkusaamise paik Joosep pidi tasahilju siia ronima ja ootama, kuni Liisi võimaluse leiab tulla.



Oli kordi, kus Joosep jumalamuidu ootas. Oli ka neid öid, kus nad kahekesi siin kange kõuega istusid. Välgu valgusel oleks neid siin võidud näha, kui oleks olnud vaatajaid, aga siia ei tulnud keegi, liiatigi veel öösel. Sellepärast võis Liisi julgesti Joosepi ligi pugeda, sest tema läheduses kartis ta müristamist ja välku palju vähem kui muidu.



Palgihunniku alune oli konni, hiiri ja mingisuguseid muid väiksemaid loomi täis. Öösel ronisid nad siit välja ümbritsevasse suurde rohtu ja laiade kobrulehtede alla, kus nad sopsisid hüpata ning krabistasid joosta, tehes vahetevahel piiksuvaid hääli, nagu kõneleksid nad isekeskis arusaamatuil keelil. Ka see hirmutas neiut. Mõnikord ei saanud poiss teda muidu rahustada, kui pidi ta endale sülle võtma, et kaoks hirm kõigi vanajumala loomade ees, kes krabistasid ja häälitsesid.



Sügisel hiljapoole, kui Joosepil juba liiskuminek lähenes, istusid nad ühel ööl jällegi siin palgivirnal. Juba mitmendat päeva pladises külma vihma ja vinge tuul kiskus toa ümber, välja all ja kaugeil Soosaartel langes puudelt koltunud lehti. Metsad ja nurmed olid tummaks jäänud. Nukrad nabrad seisid pihlaka punaste marjakobaratega kõrvu, mis nõtkusid rammalt. Õhu ähmusest ammutas nagu valu ja soode poolt ronis udu üles Vargamäe hoonete poole. Selgeil öil vingusid kõrgel õhus rändlindude tiivad.



«Et meil ka paremat paika ei ole,» ütles Joosep sel õhtul palgivirnal ja tõstis kuuekrae üles.



«Paremat paika põle ei Vargamäel ega ilmas olemas,» kiitis Liisi.



«Tuul vuhiseb nii mis hirmus,» kaebas poiss.



«On sul külm?» küsis tüdruk. «Mul on väga soe.



Anna oma käsi seia, katsu.»



Ta võttis Joosepi käe ja tõmbas selle isa kasuka alla, mille ta endale oli selga ajanud,



«Mis sul kasukaga viga,» ütles Joosep.



«On soe?» küsis Liisi.



«Soe,» vastas Joosep. «Ja hea,» lisas ta juurde.



Nõnda jäidki nad istuma: poisil üks käsi ümber tüdruku piha, teine ta põues.



«Mäletad, mis me kevadel ükskord kirikuteel rääkisime: et Vargamäel põle ühtegi kohta, kus põleks juhtund midagi halba,» ütles Liisi.



«Mäletan,» vastas Joosep.



«Aga tead, kui ma nüüd ükskord Vargamäelt alla lähen, siis on mul üks koht mäletada, kus oli ainult hea,» ütles Liisi.



«Kus?» küsis poiss.



«Nagu sa ise ei teaks!»



«Siin, palgihunniku otsas välkude ja tuule käes?»



«Kus siis mujal. Just siin. Siin on ainult hea olnd.»



«See on küll õige,» oli nüüd ka poiss nõus. «Siin on ainult hea olnd,» lisas ta juurde ja toppis oma käe ikka sügavamale tüdruku põue.



«Kui sind paigale pannakse,» ütles Liisi, «ja sa kaugel oled, siis mõtle ikka selle palgivirna peale.»



«Mõtlen,» vastas poiss.



«Ja mina tulen üksinda seia istuma,» ütles Liisi.



«Siis mõtlen ma palgihunniku ja sinu peale,» lubas Joosep.



«Jah, mõtle ka minu peale, kui kaugel oled,» lausus tüdruk nukralt.



Ja tahes või tahtmata jooksis kogu tänavune suvi veel kord ta silmade eest läbi. Näis, nagu polekski ta kevadest saadik muud teinud, kui siinsamas palgivirnal istunud. Reaalne oli ainult see palgivirn, kõik muu oli nagu unenägu. Algas siin kevadel tedre kudrutamise, lõokese lõõritamise, kurgede turlututamise, käo kukkumise, taevakitse möhitamise, rabakana käk–kärritamise ja paljude teiste lindude häälitsemisega. Ööd läbi täitis Vargamäe õhku rõõmus kisa, mille sekka kostis karjaaiast lehmakellade tilksumine. Varsti tuli oma ühetoonilise prääksumisega rääk, ja kui tema väsima hakkas, siis algas oma lauluga rohutirts. See pidas ajahambale kõige kauem vastu. Aga öökülmades ja hallades katkesid ka tema mänguriistalt keeled. Kured hakkasid uuesti karjuma, aga mitte enam öösel, vaid päeval. Oli kuulda vahel mingisuguste rändlindude kiiret ja kärsitut tiibade vihinat, aga neil polnud viisiks häält teha, nagu ei jätkuks selleks aega. Suure rutuga lendasid nad lõuna poole.



Viimasena tilksus karjaaias ikka veel lehmakell, nagu poleks sügist ega midagi.





XXXIII


Sest ajast saadik, kui Andres tööle pandi, hakkas Indrekul karjas hea põli: kadus nääklemine, kiuslemine ja riid. Kevadel vee ja mudaga, kui loomadel polnud soos muud söögiks võtta kui aga mustpead mätastel ja kui kaske ilmus esimene õrn lehestik, oli Indrek metsas ihuüksi, sest Ants hoidis põllul sigu ja lambaid. Alles hiljem tuli ta ühes vasikate ja lammastega veiste juurde sohu.



Nüüd algas poistel lausa pidu. Põõsad olid juba tihedaks ja läbipaistmatuks muutunud. Loomi ulatus nende vahel nägema ainult mõnekümne sammu taha, ehk olgu siis, et kuhugi männi otsa ronida, kust pisut kaugemale paistis. Lambad kadusid mätaste taha. Siin–seal välgatas mõni must või valge. Kui poleks olnud veistel kelli ja krappe ning lammastel kuljuseid kaelas, siis oleks võinud peaaegu arvata, et soos ei ole kedagi muud kui aga poisid, kes kiiguvad laialadvalistel mändidel või mõne tuiakama kase harude vahel, puhuvad pasunat, mängivad sõrmilist, huilgavad ja hõiskavad, nii et õhtu eeli kauged saared keset mõõtmatut sood vastu kajavad.



On tuttav iga metsatukk, iga lagedam lapp, iga suurem puu, küngas, iga mätas, sest ikka on kuskil midagi tehtud, midagi nähtud, mis annab paigale erilise tähtsuse. Ja kui mõni paik muidu meelde ei taha jääda, siis keeratakse mõne väiksema kase latva või suurema kase oksa tuust. Leiduvad mõnes kohas tuustireadki, mis kuhugi viivad, kuhugi juhatavad: mõne linnu–, maamesilase– või herilasepesa juurde.



Tuntakse iga lindu, iga looma tema häälest, teatakse, mis tähendab see või teine häälitsemisviis. Mõistetakse iga linnu lennust, kes mätaste vahelt loomade või poiste eneste eest tõuseb, kas ta tõusis pesalt, poegade juurest, kes enda rohtu ja samblasse on peitnud, või lihtsalt niisama muidu. Iga linnu häälest aimatakse tema saladus, tema kavatsus.



Ei ole suuremat lõbu, kui proovida, kas linnu mõtteid õieti on loetud või – kas lind tõtt on kõnelnud, kui ta siuksub teatud viisil puuoksal: tahab ta pesale hauduma minna, on tal alles väikesed pojad pesas või on need juba sealt välja lennanud? Poisid istuvad kuhugi põõsa varju ja tükil ajal ei lausuta ainustki sõna, ei liigutata ainustki liiget. Nõnda võtab häälitseja linnuke varsti julgust ja ilmutab oma saladuse, lennates pessa või poja juurde. Kõige avameelsem on väike hall pöialpoiss. Kui tal juba pojad pesas, karjub ta hommikust õhtuni mööda puuoksi keksides üü–ütt, üü–ütt! ja otsib ussikesi, et neid poegadele viia. Nende pesi on poistel kogu soo täis ja mõnikord võistlevad nad, kumb leiab neid rohkem.



On veel võrratu lõbu mööda kraavi suvel, kui vesi vähemaks jääb, väikseid haugisid taga ajada ja neile silmust kaela vedada, et siis veest välja visata. Jumal hoidku, kui haug on juba poolenaelane või veel kopsakam! Siis kipub otseteed hing rindu kinni jääma, kui Indrek talle tasa–tasa ligi hiilib ja silmuse väikese ridva otsas tema poole sirutab. Käed värisevad, süda peksab ja jalgu hakkab imelik nõrkus kinni. Aga enamasti on ikka nõnda, et haug vilksab enne minema, kui poiss talle silmuse saab lõpuste taha vedada. Vaevalt jõuab silmus ninaotsa alla, kui on järele jäänud ainult mudane vesi, mis tõendab, et siin ikkagi kala kord on olnud.



«Kaval, kurivaim!» kirub Indrek Antsule saladuslikult, kes aupaklikus kauguses vahtides oma kaela sirutab.



«Hirmus kaval, sinder,» kiidab Ants ja küsib siis:



«Kas kala looma ka kardab?»



«Ei karda,» arvab Indrek.



«Miks ta looma ei karda?» pärib Ants.



«Mis ta temast kardab, ega siis loom inime ole,» seletab Indrek.



«Aga miks ta siis inimest kardab?» painab Ants edasi.



«Küll oled sa rumal,» ütleb Indrek nüüd. «Inimesel on ju ritv ja silmus, loomal põle käsigi, ainult saba taga.»



«Saba siis kala ei karda, kardab ainult silmust ja ritva?»



«Ära sega,» käsib Indrek. «Ole vagane, näe, juba seisab teine jällegi, poolest saadik tõrvaka all, nina paistab, suur ... »



Uuesti algab silmuse kaela–ajamine ja see kestab seni, kui õnnestub haug välja visata, mis on sagedasti nagu tubli kotinõel.



«Kus ta mehe käest pääseb!» suurustab püüdja nüüd.



Kui nõnda mitmel–setmel korral havi ees põksuva südamega ja nõrkade ihuliikmetega on seistud, siis valdab viimaks imeline roidus keha. Ei tahaks muud, kui mättale istuda ja suikuda. Kõige parem oleks mätaste vahele sinikavarte keskele maha heita ja päikese paistel roidunud liikmeid välja sirutada, aga seda ei või, sest nõnda uinud enne magama, kui ise märkadki. Teada saad sellest alles siis, kui uuesti virgud ja loomade kelli hakkad kuulama. Aga neid pole enam kuskil, nemad helisevad juba kraavikaldal, kasevõsudes või jõe ääres heinamaal, mis on ühesuguselt suur eksitus oma ametikohuste vastu.



Haugisid võib püüda ka jõe ääres, kui peaaegu kogu heinamaa on päikese soendatud vett täis, nii et solista kas või poolest säärest või ka üle põlve sees. Siin süstavad havid nooltena ühest kohast teise ja ikka ninapidi samblasse, kust neid võib kinni võtta, kui on oskaja käsi ja silm. Aga ometi pole see midagi selle vastu, kui võid võtta õnge, millel on kork küljes ja kõik, ning visata lausa jõkke kupulehtede vahele, kus uitavad punasilmalised särjed ja tumedavöödilised ahvenad.



Kui Indrek korki vahtides näeb, et kala nokib, siis on tal tundmus, nagu nokiks keegi tema oma südant rinnas – valusasti ja valusasti, aga nõnda, et on ütlemata hea ja tahaks seda kannatada päevad ja ööd. Mõnikord, kui Ants jääb kraavide vahele loomi tõrjuma, et need jõe äärde ei pääseks, ja kui Indrek tundi kaks kupulehtede vahel õngekorki vahib, valutab tal süda veel kaua aega pärast seda, valutab ööselgi, nii et magusa valu pärast ei saa õieti magada. Aina tunned, nagu nokiks mõni särg või ahven õnge kallal ja õngekork omakorda sinu südame nurga kallal.



Antsul on hirmus igav üksinda loomi tõrjuda, nii igav, et isegi Muska tema juurest jõe äärde plehku pistab. Seal on nii huvitav paterdada ja solistada ning isegi läbi jõe ujuda, et vaadata, kuidas teisel kaldal kõrges rohus elatakse. Peaaegu nutusel häälel hüüab Ants jõe poole:



«Indrek, tule ära! Ega nad täna änam hakka!»



Aga Indrek vastab ikka:



«Oota veel natuke, varsti tõmman ta, sindri, välja!» Ja ta seab õnge otsa ussi ning sülitab sellele peale, nagu Matu oli õpetanud, solistab ridvaotsaga vett ja viskab siis jällegi ühe looma katseks sisse. Aga kui Ants ikka sagedamini karjub ja kui ta lõpuks muud ei teegi, kui aina karjub, tundes end kõige viletsama olevusena ilmas, siis viimaks ei jää Indrekule muud nõu, kui peab jõe äärest ära tulema.



«Just pidi teine võtma, aga sina ei läbe ju oodata,» ütleb ta Antsule.



«Ma ütlen emale, kui sa veel lähed,» ähvardab Ants. «Mis sa siis sellepärast kohe emale,» räägib Indrek lepitavalt. «Tahad, mine sina homme, kui ilus ilm juhtub.»



«Sinu õngega või?» küsib Ants ja jätab endise kaebliku tooni.



«Sul omal ei ole ju,» vastab Indrek.



«Ja sina jääd seia loomade ette?» pärib Ants edasi. «Mina ise jään loomade ette,» vastab Indrek.



«Siis ma küll emale ei ütle,» kinnitab nüüd Ants.



Aga järgmisel hommikul on Indrekul kümme ettekäänet, miks täna ikkagi tema peab õngitsema minema, mitte aga Ants, kes lõpuks jällegi sellega lepib, et ta loomi jääb tõrjuma. Ainult ühest tingimusest peab ta veel kinni: täna ei tohi Indrek enam niikauaks jääda, mida see ka lubab, ilma et ta oma lubadust suudaks pidada. Alles mitme päeva pärast jõutakse sinnamaale, et Ants enam mingi hinna eest loomade juurde ei jää. Teda ei rahulda enam muu kui aga õngitsemine. Nüüd muidugi pole Indrekul enam parata, vaid ta peab alla heitma. Aga Antsule nähtavasti ei pakugi õngitsemine nii suurt lõbu kui Indrekule, sest tunni poolteise pärast tuleb ta peaaegu pettunud näoga jõelt ja ütleb siunates:



«Ei hakka teised, sindred, näkivad muidu niisama. Viidika–saadanad teevad ju õngeotsa enne paljaks, kui ta põhja saab.»



«Sa ei oska püüda, see on see asi,» vastab Indrek elutargalt ja tuletab seda ahvenat või särge meelde, kelle ta paar nädalat tagasi välja tõmbas. «Õngitsemine on suur kunst, temal on omad sõnad ja kõik, Matu teadis.»



«Kas sina tahaks kalameheks saada?» küsib Ants.



«Kalameheks? Miks mitte,» vastab Indrek. «Kui mind kord tööle pannakse, siis lähen ma iga pühapäev kalale, aga kiriku mitte ilmaski. Ainult seisan jõe ääres ja tõstan särgi ja ahvenaid välja – päevad otsa, hommiku vara lähen, õhtu hilja tulen. Enne päevatõusu olen jõe ääres ja kukun neid sealt välja loopima. Lähen mööda jõe äärt kaugele–kaugele, seal on palju kala. Matu rääkis, kus neid hästi on, põle muud, kui aina vinna, ainult hoia, et õngeritv ei ripata, siis on õng läind ühes kalapatakaga. Matu käind kord seal kaugel, toond hobuse peakoti täie, kõik tublid unnaneelud või veel suuremad, puha ahvenad.»



«Võta mind ka sinna kaasa, kui lähed,» ütleb Ants.



«Esteks lähen üksi, vaatan, kus see koht on, pärast lähme kahekesi, võtame õnged ja head kotid kaasa, et oleks, kuhu panna. Kes neid seal jõuab vitsavääti ajada,» seletas Indrek. «Aga siis peame tingimata enne päevatõusu ära minema, muidu jääme hiljaks.»



«Muidu jääme hiljaks,» kordas ka Ants, kel tekkis nagu Indrekulgi imeline unistus silmi ja ootus näoilmesse selle tundmatu ja kauge koha pärast, kus pidi olema kalu, nii et tõsta või peaaegu kartulikorviga. Ainuke häda: millal tuleb küll see päev, et sinna saab! Andresel oleks nüüd pühapäeviti aega küll, sest tema on ju tööpoiss, aga teda kalad ei huvita. Tema läheb ennem kirikusse või muidu külla, kus võib teiste poistega rammu katsuda: see meeldib jälle temale.





*




Orul käis sel ajal karjas Riia: madal ja matsakas plika, silmad teisel kui haljad terasekillud, pilk pisut altkulmu ja valkjad salgud alati silmade ees.



Temal oli kallis kass, nii kallis, et ta teda alati metsas kaasas kandis, mõnikord teise leivakottigi pistis, silgu ja võikarpide ning piimapudeli juurde, kui leivakannikas juba otsa oli saanud. Miks Riia seda kassi kalliks pidas, sellest ei saanud ei Indrek ega Ants aru – oli ju Milli takerja karvaga, kõhn, peene kaelaga, nurgelise peaga, kondise keha ja peaaegu karvadeta sabaga – ühe sõnaga, täielik solgutatud kass. Ei aidanud midagi, et Riia temale kõik oma paremad suutäied söötis, kass jäi, nagu oli, niruks.



Indrek vihkas seda kassi nagu oma kurjemat vaenlast. Miks, seda ta ei teadnud. Aga iga kord, kui ta tahtis Riiaga juttu ajada ja kui kass siis nende vahele ronis ning Riia ta sülle võttis ja teda silitas, oleks Indrek ta heameelega tütarlapse käest ära kahmanud ja otseteed Muska lõugu visanud, kes oli kasside rappimise peale väga maias, sest ussid ja kassid olid Muska eriala siin ajalikus elus. Üks sündmus ajas aga Indreku viha kassi vastu sinnamaale, et ta paratamata küsimuseni jõudis: kas Riia kass või tema, Indrek? Teist pääseteed enam ei olnud.



Indrek leidis nimelt piirikraavi äärest karjalinnu pesa. Seda lindu armastas ta üle kõige, sest tal oli nii ilus kollane kõhualune, pikk saba ja õrn hääl. Ikka uik ja uik, ning ise kõigutab oma pikka saba kuskil puuladvas, nii et rütmilisse hallimisse satub kogu keha.



Seda pesa näitas Indrek ka Riiale, kuid ainult eemalt, et emalindu pesalt mitte hirmutada. Pesa seisis seni puutumata, kui munadest said pojad – nõrgukesed, pika peene kaela, suure suu ja suure peaga loomakesed, kes ajasid oma noka pärani lahti, kui ligi minna. Mõne päeva pärast leidis Indrek pesa tühja – pojad olid läinud. Koer ei võinud neid süüa, sest tema kraabib harilikult ikka pesa käpaga pahempidi, aga siin oli pesa korras. Võis oletada, et ehk juhtus mõni uss pesasse tema saab juba udusulis linnupoegade allakugistamisega toime, Indrek teab seda, sest ta nägi kord, mis ta tegi hiirega.



Indrek kutsus Muska pesa juurde ja laskis temal nuusutada, aga see omandas kohe niisuguse tegumoe, et ussist ei või siin juttugi olla. Muska hakkas jälgi ajama, nagu otsiks ta kedagi neljajalgset. Kraavikaldale minnes leidis Indrek siit palja jala jäljed: keegi oli üle kraavi hüpanud. Ka Muska hüppas nuuskides üle kraavi. Indrek arutas, et kas ehk need jalajäljed linnupesa hävitamisega ühenduses ei seisa. Veel polnud ta mingile otsusele jõudnud, kui Muska Oru maa peal haukuma hakkas, nagu hauguks ta kassi või orava peale, kes puus on. Nüüd hüppas ka Indrek üle kraavi ja läks Muskale järele. See seisis männi all ja vahtis ülespoole: männi ladvas istus Riia Milli.



Nüüd oli Indrekule kõik korraga selge: MiIli oligi linnupesa ära söönud. Kraavikaldas leiduvad jäljed olid vististi Riia omad ja tema pidi seega ise kassi linnupesa kallale tooma, sest kuidas muidu oleks osanud kass seda leida. Kuna Indrek nõnda männi all endamisi arutas, hakkas Riia hääl kostma: ta kutsus oma kallist kassi, nagu ta seda ikka tegi, kui see metsas kaotsi läks. Muska haukumist kuuldes arvas ta kohe, et Milli hädasse on jäänud, ja tuli vaatama. Nõnda sai Indrek temaga männi all kokku.



«Keela Muska ära, muidu ei tule Milli alla,» ütles Riia Indrekule.



«Aga Milli on minu karjalinnu–pesast pojad nahka pand,» vastas Indrek.



«See ei ole õige,» vaidles Riia vastu. «Milli ei söögi linnupoegi.»



«Aga näe, sööb jälle,» kinnitas Indrek. «Muska tuli talle pesa juurest haisu mööda järele.»



«Muska ei tunne õieti haisu.»



«Või Muska ei tunne õieti kassi haisu,» imestas Indrek. «Ää selle eest muretse, küllap tema juba tunneb.»



«Aga näe, ei tunne,» kinnitas Riia. «Milli linnupoegi ei söö. Ma olen talle pakkund, aga ei söö, ei võta suu sissegi, ei nuusutagi hästi.»



«Mis?» hüüdis Indrek. «Sina annad talle linnupoegi.»



«Ega mina anna, ta ise võtab,» vastas Riia.



«Sa ju ütlesid, et annad.»



«Ma muidu katsusin, et kas sööb, ega ma siis sellepärast and.»



«Kas sa käisid täna minu karjalinnu–pesa vaatamas?» küsis Indrek.



«Ei ole käind, mitte ei ole,» kinnitas Riia.



«Aga kelle jälg see kraavikaldas on?» küsis Indrek. «Tänane, päris värske jälg.»



«Mina põle seal käind, mina põle üle kraavi hüpand,» vaidles tüdruk vastu.



«Aga kes siis käis?»



«Kust mina seda tean. Eile käisin ma küll kraavikaldal.»



«Ei, see jälg on tänane. See on sinu jälg, sina käisid Milliga minu karjalinnu–pesa kallal, tema pistis pojad pintslisse,» rääkis Indrek.



«Ei ole tema pist ühtigi, Muska haugub muidu, Muska ei tea,» vaidles Riia vastu.



Indrek ei võinud sinna midagi parata, et ta uskus: Riia valetab ja Muska räägib tõtt. Aga Riia ajas tulist rauda vastu ja sellepärast kutsus Indrek koera viimaks ära, nii et Riia oma kassi männi otsast kätte sai.



Indrek hakkas plaani hauduma, kuidas tõe jälile saada, nii et Riia ei võiks enam vastu vaielda. Talle tuli meelde, mis tegi Andres omal ajal Polloga, kui ta teda esimese linnupesa räbustamises kahtlustas. Katseks näitas ta temale tervet linnupesa ja läks siis ise eemale, koera kaasa kutsudes. Aga koer, kelle neelud käisid linnupesa järele, ei saanud kuidagi muidu, kui pidi varsti poiste juurest eemale hiilima, et linnupesa juurde tagasi minna. Andres läks koerale silmnäos järele, ja kui see mõtles pesa kallale minna, siis kutsus ta teda kõige süütumal häälel, nagu ei aimaks ta tema kurjast kavatsusest mitte kui midagi. Koer uskus Andrese häält ja näoilmet ning tuli paha aimamata selle juurde. Andres aga haaras koeral nüüd turjast kinni, viis ta linnupesa juurde ja materdas teda seal mehemoodi. Peale seda oli koer palju ettevaatlikum ja kavalam. Kui ta linnupesa kallale läks, siis ainult sel ajal, kui kari ja poisid olid pesast võimalikult kaugel. Sealt kadus ta äkki poiste juurest ja ilmus natukese aja pärast uuesti tagasi. Aga ühe asjaga andis Pollo enda ikka ära: ta limpsas liiga palju keelt ja lakkus oma suud, nagu tahaks ta teda kuritöö jälgedest puhastada. Pealegi hoidus ta nüüd Andresest eemale, nagu poleks ta südametunnistus puhas. Indrekut aga usaldas ta endiselt ja selle käe läbi pandi talle nüüd tugev nöör kaela ning viidi söödud linnupesa juurde. Häda Pollole, kui teda mõne tedre– või rabakana–pesa söömises süüdistati, niisugusel korral oli Andres julm ja halastamatu.



Indrek mäletab, kuidas Andres nii mõnigi kord koera puu külge sidus, siis tal kuklalt kinni võttis, ninapidi purustatud pesasse surus ja peksis, ise teda häbistades ja talle õige ning ausa karjakoera voorusi õpetades. Viimases hädas tahtis koer poisile kätte kinni karata, aga selle eest sai ta malakaga hoobi pähe ja kaotas üürikeseks aru. Uued hoobid selga ja tagumikule tõid looma aru tagasi. Ikka uuesti ja uuesti suruti ta nina lõhutud linnupessa ja materdati, kuni ta enam ei karjunud, vaevalt hingas veel. Andrese hääl hakkas kurgus kähisema, tema üksisõnu vahetpidamata karjudes: «Kas lähed veel tedrepesa kallale? Mine veel tedrepesa kallale! Mine veel! Kas on nüüd hea? Mine veel!»



Üks malakas teise järel lendas tükkideks. Iga natukese aja pärast hüüdis Andres Indrekule: «Lõika uus!» Ning uuega tuli ka nagu uus hoog kätte. Mitmel korral jäi koer uimasena maha, aga natukese aja pärast toibus ta uuesti ning siis jätkati materdamist. Viimaks, kui vaevalt temas veel elu võis oletada, võeti tal nöör kaelast ja jäeti ta sinnapaika – lõhutud tedrepesa asemele.



«Kas see aitab?» küsis siis Indrek Andreselt.



«Kui ei aita, saab veel paremini,» vastas Andres.



«Kas siis aitab?» küsis Indrek uuesti.



«Loll!» hüüdis Andres nüüd. «Saab, kuni aitab – kas või surnuks!»



Sai veel mitu korda, aga linnupesade krattimist ei jätnud. Pollol oli ja jäi põhimõtteks, et tema peab iga tedrepesa ära sööma, mis ta aga kuidagi teada saab. Sellevastu oli Andresel kaljukindel kohusetunne Pollo põhimõtete vastu võidelda, maksku mis maksab, kas või surmanuhtlusega. Aga vististi oli see ainult sellepärast, et ta ei teadnud, mis Pollole tähendas mättal põõsa all tedrepesa. Pollo võis kas või teises maailma otsas olla, aga kui ta teadis, et Andresel on kuskil tedrepesa, siis pidi ta teda kas või läbi tule ja vee vaatama minema. See põhimõte oli tema elus nii kindel, et ta selle teostamisel igasuguse peksu unustas. Isegi siis, kui teda selle eest surmaga oleks nuheldud ja hiljem mingisuguse kuulmatu ime tõttu uuesti ellu äratatud, isegi siis poleks talle tema põhimõte enne rahu andnud, kui ta oleks läinud tedrepesa vaatama. Keegi nagu oleks ta ära teinud, sest tal oli Andrese meelest täiesti vastuvõtmatu ja temale endalegi hoopis mõistmatu ja kuni hullumeelsuseni sügav arusaamine: tedrepesade päästmine seisab selles, et tema, Pollo, nad ära sööb. Sellepärast oli ta valmis kas või iga päev ikka uuesti laskma ennast risti puua, kui aga saaksid tedrepojad päästetud. Ei olnud Pollo elus suuremat kirge kui see päästetöö.



Õigupoolest ei läinud Pollo kunagi selleks pesa juurde, et otseteed mune sööma hakata, vaid kõige ülevam silmapilk oli see, kui emalind pesalt tõusis ja tiibadega mööda mättaid ning põõsaid krobistades minema lendas, et nõnda Pollot pesast eemale meelitada. Just Pollo nina all krobistab ta tiibadega, nagu võiks teda iga silmapilk lõugu kahmata, aga ikka lipsab ta mõne põõsa või mätta varju ja asjata pingutad sa oma liikmeid teda taga ajades. Ainult üks kord sai Pollole see õnn osaks, et ta kahmas haudujal tedrel sabasulgedest kinni, aga need olid nii pudedad, et nad kohe tagant ära tulid ja ainuüksi Pollo lõugu jäid, kuna lind ise kõrgemale tõusis ja kadus.



Ja siis: mööda vanu jälgi tagasi pesa juurde, mis lõhnab, nii et liputa kas või saba tagant. Pollol võiks kas kümme saba taga olla, ikka liputaks ta neid kõiki korraga, nii hirmus hurmavalt lõhnab mättal tedrepesa. Kogu maailm näib täis olevat seda veetlevat lõhna, sest praegusel silmapilgul ongi maailm ainult see tedrepesa. Munad, munad, munad! Pollol lööb silmade ees kirjuks, ta ei saa lugeda, kui palju on neid pruunikirjuid mune, ja nõnda näib talle, nagu oleks kogu Vargasoo täis ainult neid imelisi mune, pole muud, kui haista ja söö.



Üksteise järel tõstab ta nad hellalt pesast mätta äärde, kus ta nad avab ja tühjendab. Jumalate rooga läheb rohu sisse ja samblasse ning lõpuks sööks Pollo ka rohu ja sambla ning kogu pesamätta, sest igal pool on selle roa lõhna ja maiku, kui keelega limpsida ja ninaga nuusutada. Kõik võib siin ajalikus elus anda juba ainult selle lõhna eest, oma elugi võib vabatahtlikult jätta, kui aga saaks päästa tedrepesa oma selge arusaamise järgi. Ja Pollo olekski viimaks oma elu tedrepesadele ohvriks toonud, kui mitte poleks juhtunud tulema see rumal ja mõttetu Liisi ning Joosepi armastus, mis tõi koera nina alla kurja rebasekaku.



Seda kõike teab Indrek väga hästi ja sellepärast mõistab ta, et pole mingit mõtet Riia kassile katsuda kere peale anda. Kassil on tedrepesa suhtes tingimata sama maailmavaade ja põhimõtted mis Pollolgi, ja kes võib nende vastu midagi. Indrek mäletab nii selgesti, kuidas ta ükskord väikesena talveõhtul unest ärkas – soojas lõõrinurgas oli ta istukil magama jäänud –, sest luust ja lihast lõikas läbi mingisugune kole hääl. See oli nagu inimese hääl, nii kole oli see läbi une. Silmi lahti kiskudes nägi ta, et pole midagi muud kui aga nende oma vana hallivöödiline kass, kes ripub sabapidi ülal sahvri ukse vahel, ja ema peksab teda: vana kass oligi see, kes nii koleda inimesehäälega karjus. Indrek ei saanud tol korral muidu, kui pidi kaasa karjuma – veel enne, kui ta asja õieti taipaski, sest tal oli äkki tundmus, nagu oleks temagi ühes kassiga sabapidi sahvriukse vahel, kus pole enam muud teha, kui aga koledasti karjuda. Kui kass siis oma jao oli saanud – ja see jagu jäi Indreku kaasakarjumise tõttu ema arvates väiksemaks kui õigus –, tuli ema poissi vaigistama ja ütles:



«Ää nuta kassiroju pärast, kass tegi kurja, ajas viietoobise kausi klimpide ja sealihaga ülalt laudilt maha. Uus kauss oli – tead, see roosidega, mis ma hiljuti nadikaupmehe käest võtsin, ja setu mul suurt kaussi oligi. Klimbid tahtsin teile hoida, külmalt head võtta teised, aga kõik sittas teine, raisk, ära. Hiiri kõik kohad täis, aga neid, mädand, ei viitsi teine püüda, muudkui sahvri kausi kallale. Sellepärast peksin, et ta teaks.»



«Ema, ää änam teda peksa, tal nii kole hääl, karjub nagu mõni inime,» rääkis Indrek.



«Ega ma änam,» lubas siis ema. «Ei ta nüüd änam sahvri lähe, mäletab seda keretäit. »



Aga kass ei mäletanud seda keretäit kuigi kaua, seda teab Indrek väga hästi, sest miks muidu pidi ema ta uuesti sabapidi ukse vahele panema ja teda materdama, et kogu Vargamäe oli õudset kisa täis. Samuti ei aitaks ka see, kui Indrek Riia kassile saaks kuidagi kere peale anda: on ta enne linde ja linnupoegi söönud, siis sööb ka pärast peksu. Ainuke, mis Indreku arvates võis teha:



Riia kassil hing võtta karjalinnu pesa pärast. Siis on kindel, et ta enam linnupesi ei räbusta. Aga enne pidi kindlasti teadma, kas Milli ikka on selle karjalinnupesa söönud ja kas ta ka teisi pesi sööb või mitte.



Tõe jälile pääsemiseks tarvitas Indrek kurja kavalust. Tal oli piirikraavi ääres jõhvilinnu pesa, kus väikesed pojad sees. Seda pesa näitas ta Riiale kui oma paremale sõbrale, keda ta läbi ja läbi usaldab. Peale seda läks ta loomadega eemale, jättis Antsu neid hoidma ja hiilis ise tagasi linnupesa juurde varitsema. Kaua ootas Indrek kõhuli maas mätaste vahel. Juba läks tal aeg igavaiks oodates ja ta tahtis tõusta, et ära minna, sest ta hakkas uskuma, et Riia oma Milliga ei tule ega ole ka varemalt temaga üle piirikraavi hüpanud linnupesa pärast. Aga kui ta oma pea tõstis ja ringi vaatas, siis nägi ta Riiat, kes piirikraavi taga põõsa varjul piilus. Indrek langes mätaste vahele, nagu oleks talle keegi puuga pähe löönud. Tal oli millegipärast nagu häbi ja kahju. Peaaegu oleks tahtnud ta käpuli maas eemale roomata ja mitte ainustki korda silmi enam Riia poole tõsta. Ometi jäi ta paigale.



Kui Riia küllalt oli oma ümbrust uurinud, astus ta viimaks kraavi kaldale, kass süles. Ta kuulatas nähtavasti teisepere karjakelli. Aga need ei võinudki kosta, sest Indrek oli nad sammalt täis toppinud. Riia võttis kassi ja hüppas temaga üle kraavi. Nagu varas öösel hiilis ta põõsaste vahel kasetuusti poole, mille all oli jõhvilinnu pesa.



Indreku süda hakkas hirmsasti peksma, nagu oleks tema see, kes roomab linnupesa poole, kass kaenlas. Ta tahtis end liigutada, aga liikmed ei kuulanud sõna. Ta mõtles hüüda, aga hääl oli kurku kinni kuivanud, kähises ainult pisut. Nõnda lamas ta endiselt mätaste vahel. Ja kui Riia viimaks kasetuusti juurde jõudis ja ühes kassiga sinna maha kükitas, hakkas Indrekul nii raske, et ta kõhuli maas nutma puhkes, poetades aina pisaraid rohtu ja samblasse. Nõnda kestis see tükk aega. Viimaks tõstis ta oma märjad silmad üles ja nägi: Riia seisis juba uuesti kraavi kaldal, kass süles, uuris veel kord ümbrust ja kadus siis põõsaste varju:



Indrek ajas end üles ja istus mättale. Alles natukese aja pärast tõusis ta jalule ja läks linnupesa juurde: see oli poegadest tühi. Vanad linnud karjusid poisi ümber, nagu oleks tema nende pojad ära söönud. Ja muidugi, lindudel oli õigus, sest kui Indrek õigel ajal oleks häält teinud, siis oleksid pojad veel praegugi pesas. Indrek kükitas tühja pesa juurde ja tema süda oli nii hirmus nukker ja raske, et enam pisaraidki ei leidunud. Oli see linnupoegade, Riia või iseenda pärast, seda ta ei teadnud. Aga vististi olid kõik kolm midagi kaotanud, mida. polnud võimalik enam millegagi heaks teha. Linnupojad olid jäädavalt läinud, endine Riiagi oli kadunud. Ja Indrek oli iseendale nagu võhivõõras. Et tema tõeleidmiseks võis ohvriks tuua jõhvilinnu pesa Riia kassirajule, seda ta enne ei teadnud.



Palavikulise ja ainitise pilguga läks ta karja juurde tagasi. Antsule ei lausunud ta asjast sõnagi. Üksi tahtis ta iseendaga toime saada. Ka Riiale ei rääkinud ta asjast midagi, vaid tegi näo, nagu oleks ta jõhvilinnu pesa sootuks unustanud. Aga selle enda süda kibeles nähtavasti sees. Mõni päev hiljem Jõessaares kokku puutudes ütles ta Indrekule:



«Kes selle jõhvilinnu pesa on ära räbustanud?»



«Misukese?» küsis Indrek nagu arusaamatuses vastu.



«Aga selle, mis sa mulle kraavi ääres näitasid,» seletas Riia. «Ma käisin teist vaatamas, poegi põle änam sees.»



«Mis sest,» ütles Indrek ükskõikselt, «mul veel teisi pesi küll.»



«Kus nad on?» küsis Riia uudishimulikult. «Küll ma mõnikord näitan sulle,» ütles Indrek. «Miks sa enne põle näidand?» päris Riia.



«Põle meelde tulnd.»



«Ma tahaks nii väga näha,» ajas Riia peale.



«Aga kui ma näitan, kas annad siis oma Milli mulle mängida?» küsis Indrek:



«Sa viskad ta Muska kätte,» kartis Riia.



«Ei ma viska,» vastas Indrek.



«Viskad küll, ma tean,» kinnitas Riia.



«No ei viska, ma muidu õrritan Muskat.»



«Õrritada ka ei tohi,» ütles Riia. «Kui õrritada tahad, siis ma ei anna.»



«Mul ükskõik,» seletas Indrek nüüd. «Ega mul kassist häda ole, aga linnupesi sulle ei näita.»



«Säh, mängi siis pealegi kassiga,» ütles Riia selle peale, aga kui poiss temalt kassi tahtis võtta, hakkas tüdrukul mingisugune loomusunniline hirm ja viimasel silmapilgul haaras ta kramplikult Milli peast kinni, kuna Indrek teda juba kehast hoidis.



«Lase, peast lahti,» ütles Indrek.



«Ei lase,» vastas Riia, endal juba pisarad silmis.



«Ma tõmman vägise,» ähvardas poiss.



«Ei tohi, Milli saab haiget,» keelas Riia.



«Miks sa siis lubasid?» küsis poiss ja sikutas kassi kehast, nii et see tasakesi kräunus.



«Ma änam ei luba,» nuttis tüdruk. «Lase lahti, anna kass kätte!»



«Ei anna,» ütles poiss kindlasti, nagu oleks tal äkki mingisugune meeletu tuju peale tulnud.



Riia sikutas kassi peast, Indrek kehast. Kassi kael venis pikaks ja peeneks ning ta kräunus hädaliselt, püüdes küünistada. Riia hakkas karjuma. Ants seisis juures ja naeris, sest tema meelest polnud lõbusamat asja ilmas, kui oli seda Riia kassi kräunutamine. Oru Kaaru ja Mäe Muska haukusid kärsitul häälel ja nemad olid valmis. iga silmapilk kassi külge kargama, eriti just Muska. Viimaks tegi Indrek äkilise tõmbe, Milli pea lipsatas Riia käte vahelt. Samal silmapilgul kargas Muska kassi külge kinni ja raputas teda kõigest jõust oma lõugadega, kuna Indrek alles tema tagumisi jalgu hoidis. Riia kiljus, kass karjatas viimses hädas, Ants hüüdis Muskale ässitavalt: «Võta!» ja siis lasksid nii koer kui ka poiss korraga kassist lahti, nii et see maha kukkus, kus ta paar korda tagumiste jalgadega lõi, oma pika ja peene kaela välja sirutas ning nõnda rahulikult lamama jäi.



«Eks ma öelnd, et viskad Muska kätte!» karjus Riia ja korjas kassi maast. «Näe nüüd – surnud!»



«Ma ei visand ju,» ajas Indrek vastu. «Muska ise kargas külge. Sinu oma süü, miks sa kassil peast nii kõvasti kinni hoidsid.»



«Sa tahtsid ta ju koera kätte visata, sellepärast.»



«Ei taht ju,» vaidles Indrek vastu. «Ma oleks kassiga Muskat ainult õrritand.»



«Ää valeta ühtigi, tahtsid visata jah,» kinnitas Riia. «Siis ma oleks ta ju ammu visand,» seletas Indrek. «Ma olen temaga ju ennegi Muskat õrritand, aga midagi põle visand.»



«Täna tahtsid visata, ma nägin su silmist,» kinnitas Riia endiselt, istus maha ja pani surnud Milli endale sülle. Ise karjus nõnda, et Indrekul nende oma kass meelde tuli, kui ta rippus ema pekstes sabapidi ukse vahel: Riial oli täna nagu nende hallivöödilise kassi hääl. Ja nagu Indrekul tol korral kahju oli kassist, samuti. hakkas tal ka Riiast hale meel. Ta püüdis teda vaigistada ja lohutada.



«Tahad, ma teen sulle kassi eest ilusa marjakorvi valgeist juurikaist, kaane peale ja kõik,» rääkis ta.



Aga Riia ei tahtnud kassi asemel mingit korvi. Siis ütles Indrek uuesti:



«Ma teen sulle tule ääres ilusa kasetohust karbi, ukse teen ette ka. Sinna sisse panen samblaga maamesilase pesa, nii et võid viia, kuhu süda kutsub, kas või koju aeda, üles lakka või ükskõik kuhu.»



Aga Riia ei tahtnud ka mesilastega tohikut, nuttis ainult oma Millit taga.



«Ma teen sulle ilusa puust karbi, kaas käib soonega peale, sisse pane, mis iial tahad,» lubas Indrek edasi.



Riia ei tahtnud ka puukarpi, kuhu võib sisse panna, mis iial tahad. Tema tahtis ainult ühte: oma kassinirule hinge sisse, seda tahtis ta, sest muidu ei saanud ta temale linnupoegi sööta.



Indrek lubas talle veel teha suure, nagu pasuna, haavakoorest vile; lubas tuua jõe äärest padrikust kõige jämedama heinputke ja teha sellest virtsa; lubas otsida temale jumalakäsi ja kuradikäppi; lubas kiskuda jõest pikki ilusaid kõrkjaid ja jämedaid pillirooge, võtta rohelisi pudeleid ja pikkade vartega valgeid roose, otsida hundinuie, mis on pehmed ja ilusad nagu elus siid ja samet; lubas lõpuks kogu suve kuni sügiseni aina Riia eest muretseda ja tema tahtmist täita, ainult kui ta jätaks oma nutu. Aga Riia ei võinud mingi hinna eest oma nuttu jätta. Ühte oleks võinud Indrek veel lubada: nende vanal kassil olid kodus pojad ja Indrek oleks võinud Riiale lubada, et ta toob temale uue kassi, aga seda ei võinud ta ju teha, sest siis oleks Riia hakanud sellele linnupoegi söötma.



Nõnda siis, kui Indrek oli Riiale kõik lubanud, mis tal võimalikku hinge taga oli, tegi ta viimaks südame kõvaks ja ütles:



«Mis sa tühja nii palju karjud, ega ta ikka änam hinge tõuse, matame ta parem ilusti maha, ma aitan. Teeme talle kena haua, mina kaevan valmis, panen sammalt sisse ka, et oleks hea pehme ja soe. Tahad? Teeme nõnda. Ma lõikan pussiga hea suure lepa, teen labida, sellega kaevan.»



Riia ei vastanud midagi, aga nutt jäi soiku, sest auväärt matused olid tema valutavale südamele kõige magusamaks palsamiks. Nutu vaikimisest oli Indrekule küll. Ta läks leppa maha võtma, et labidat valmistada.



Ants seisis juures ja vaatas pealt. Muska aga jäi Riia ette ja silmitses ainiti selle süles lamavat kassi.



Kui Indrekul oli labidas valmis, läks ta Riia juurde ja küsis:



«Kuhu ma haua kaevan? Kas teie suure kase alla?



Seal oleks kõige parem ... juurikate vahele, loomad ei lähe sinna peale.»



Riia tõusis kassiga üles ja ütles:



«Kaeva pealegi sinna, jääb hästi meelde.»



Mindi suure kase alla: Indrek kõige ees, labidas seljas, Riia kassiga järel, tema kannul Ants. Aga Muska sörkis Riia kõrval, sest tema ei tahtnud kassi silmast lasta, nagu oleks tal temaga veel mõnesugused arved õiendada.



Indrek kaevas haua valmis ja vooderdas ta pehme samblaga nii ilusasti, et Riial peaaegu hea meel hakkas oma kalli Milli surmast. Ainult kui Indrek hakkas Millile mulda peale ajama, ei saanud Riia nuttu pidada.



«Kui jätaks mulla peale ajamata,» ütles ta, «paneks ainult sambla.»



«Ei, seda ei või,» seletas Indrek vastu, «hakkab haisema.»



«Kas mullaga ei hakka?» päris Riia.



«Mullaga ei hakka,» vastas Indrek ja ajas augu mulda täis.,



Riia seisis juures ja nuttis, aga Antsul polnud põrmugi kahju. Ehk kui oligi, siis ainult sellest, et ta oma käed mullaseks oli teinud, sest Indrek torkis oma lepast labidaga mulla august lahti, Ants pidi selle aga kamaluga välja pilduma – niisugune tore omatehtud labidas oli Indrekul Milli hauda kaevates.



«Tahad, ma panen risti peale ka,» ütles Indrek Riiale lohutuseks, kui see nuttu pidama ei saanud. «Ma teen risti kadakast, see ei mädane.»



«Pane pealegi rist ka,» oli Riia nõus ja äigas silmad kuivaks.



«Aga täna ei saa, ei jõua,» seletas Indrek. «Risti tegemine võtab aega, kui tahad ilusa. Ma teen põikpuule õnara ja kõik. Halba ei maksa teha.»



«Ega nüüd halba küll ei maksa,» arvas ka Riia.



Nõnda pidigi rist alles homseks saama.



Aga kui Indrek Antsuga üksi jäi, oli tal aega mõtlemiseks ja siis kahetses ta oma lubadust – Milli hauale risti teha, liiatigi veel kadakast. Mis oli see Milli tõepoolest? Linnupesade krattija, muud mitte kui midagi. Kassiroju, kes inimestele igal pool jalgu jäi. Miks siis just temale rist? Kui sureks, ütleme, nende Muska, temaga oleks teine lugu, sest tema linnupesi ei räbusta, vaid rapib aina suve läbi usse. Temal võiksid olla kümned ja sajad patud, ikkagi saaks ta nad andeks, sest kõik teavad ju, et iga ussi surm lunastab tema tapja üheksast patust.



Ei, Indrek Millile risti ei tee. Seda aimas ta nagu esitekski, aga lubas ometi teha, sest ta tahtis siis Riiat rahustada. Homme on see ehk isegi juba risti unustanud, või kui ei ole, siis leiab Indrek selle aja peale mingisuguse ettekäände, miks ta veel risti pole teinud.



Päevast päeva selle tegemist edasi lükates pääseb ta temast lõpuks ehk sootuks.



Aga kui Indrek endamisi alles nõnda arutas, tuli Muska Oru maa poolt, kandes midagi solknevat suus.



«Vaata, mis Muskal suus!» hüüdis Ants.



«Las tuleb lähemale,» vastas lndrek.



Koer tuli otseteed Indreku juurde ja pani tema ette maha – Riia Milli, ke1le ta hauast oli välja kraapinud. Ise jäi ta üksisilmi Indrekule otsa vahtima, nagu ootaks ta, mis see nüüd ütleb. Aga Indrek ei saanud sõnagi suust. Tema seisis, nagu näeks ta viirastust.



«See ju va Riia Milli!» hüüdis Ants. «Kust ta selle on kätte saand?»



«Mis nüüd teha?» küsis Indrek, nagu seisaks ta mõni teab kui raske otsustuse ees.



«Matame ta uuesti maha, mis muud,» arvas Ants. «Aga kuhu? Kas viime ta oma hauda?»



«Teeme talle seiasamasse augu ja viskame sisse,» ütles Ants.



«Aga kui Riia teada saab,» kahtles Indrek.



«Kust ta seda saab, kes talle ütleb. Mina ei kõssagi ja sina ka ära ütle.»



Öeldud, tehtud: Milli maeti siiasamasse. Pärast läksid poisid Oru suure kase alla ja silusid selle haua seal nõnda, nagu oleks kõik korras.



«Nüüd võib kase alla kadakast ristigi teha, kui Riia nii väga tahab, sest Millit põle änam siin,» arvas Indrek endamisi.



Aga öösel piinasid teda rasked unenäod, mis peaaegu ilmseits jampsimiseks muutusid. Ta kuulis mingisugust kassiroju häält, mis oli peaaegu nagu inimese hääl. Uuesti uinumisel kordus nägemus teisendatud kujul. Ta kuulis endist häält, aga nägi ka mingisuguseid tardunud silmi, nagu olid Milli silmad, kui Muska ta tema ette maha pani. Need silmad vaatasid pisut altkulmu, nagu tegi seda Riia pahanedes ja mossitades.



Järgmisel hommikul ei saanud Indrek muidu, kui jättis Antsu loomadega keset sood, jooksis ise lõõtsutades Jõessaarde, kaevas Milli maa seest välja ja viis ta jällegi suure kase alla esialgsesse hauda. Ettekäändeks, et ta seda teha võis, oli ristipuu–kadaka toomine Jõessaarest. Muidugi võttis ta ka kadaka siit kaasa, aga peaasi oli ikkagi kassi matmine. Rahuliku südamega läks ta nüüd Antsu juurde tagasi ja hakkas seal risti meisterdama.



Aga tema südamerahu ei kestnud kuigi kaua. Sest kui nad loomadega paari tunni pärast Jõessaarde jõudsid, tuli Muska jällegi Oru maa poolt ning kandis midagi suus.



«Jälle kass!» hüüdis Ants, kes koera enne tähele pani.



Need sõnad pidid Indrekult peaaegu aru röövilma. Ogarate silmadega vahtis ta koerale otsa, kui see kassi tema jalge ette pani.



«Aga auk on terve!» hüüdis Ants, kes eilsele kassiaugule oli jooksnud vaatama. «Ainult muld nagu oleks täna peale aetud.»



Indreku huuled värisesid. Valmistatava risti oli ta käest maha pillanud.



«Kust ta, sinder, selle kassi võttis? Auk on ju kinni,» kordas Ants venna juurde astudes.



Indrek vastas temale ainult küsimusega: «Mis me nüüd teeme?»



«Matame jällegi maha, mis muud,» arvas Ants. «Aga see on ehk mõni teine kass, meie auku põle ju kraabitud.»



Viimaseid sõnu ei võtnud Indrek kuuldavakski, vaid ütles:



«Muska kraabib ta jällegi välja, kui me ta maha matame.»



«Las ta siis olla,» arvas Ants ja lisas kohe juurde: «Aga ta hakkab haisema.»



«Põletame ta ära,» tuli Indrek heale mõttele.



See meeldis ka Antsule, ainult ta kahtles, et kas kass põleb.



«Teeme hea lõõma, küll ta siis põleb,» ütles Indrek. Nõnda hakkasid nad puid ja risu korjama kassi põletamiseks.



«Aga Riiale ei ütle me sellest ühtigi,» rääkis Indrek juba tule lõõmates. «Kui ta leiab, et haud on ära kraabitud, siis ütleme, et meie ei tea. Nõnda põle risti tarvis ega kedagi, võin ta tulde visata.»



«Mis temale sellest rääkida,» arvas Ants.



Aga kui poisid alles nõnda rääkisid, hakkas suure kase poolt kisa kostma: kassi haud olevat lahti kraabitud ja Milli ise läinud. Poisid hüüdsid Riia viimaks oma tule äärde, kuna nad enne seda risu ja tooreid kuuseoksi sinna peale ladusid, et kass ei paistaks. Kui Riia poiste juurde jõudis, kurdeti üheskoos kassi kadu ja kohendati tuld.



«Mis hais see vahetevahel ühes suitsuga ninasse tuleb?» küsis Riia.



«Mina ei tunne mingit haisu,» ütles Indrek.



«Mina ka mitte,» kinnitas Ants ja vaatas ise Indrekule otsa.



«Aga mina tunnen,» ütles Riia. Ja pisut allatuule minnes, kuhu suits paremini peale käis, ütles ta poistele: «Noh, tulge seia ja nuusutage, küll te siis tunnete.»



Poisid läksid Riia juurde ja nuusutasid ühes temaga, aga ikkagi ei tundnud nad midagi, mitte midagi.



«See on kuuseoksa hais,» ütles Indrek uusi oksi tulle pannes.



«Jääh, kuuseokstel siis niisuke hais,» vastas Riia uskmatult.



Et teist juttu teha, ütles Indrek:



«Ega mul nüüd änam maksagi risti teha.»



«Ega änam, Milli on ju ära viidud,» ütles Riia nukralt, aga sugugi mitte enam nõnda, nagu ta eile rääkis. «Küllalp see on Muska töö, kes muu sinna teadis minna.»



«Siis viskan ma risti tulde,» ütles Indrek ja võttis poolvalmis ristipuu maast.



«Ah sa juba hakkasid tegema,» imestas Riia. «Anna, ma vaatan.»



Indrek andis ristipuu tüdruku kätte. See vaatas ja ütles:



«Kui ilus! Milli ise põlndki nii ilus ühti, ema ütles seda ja teised ütlesid ka,» rääkis Riia.



Nüüd ütles Indrek midagi, millele polnud ette valmistatud ei teised ega ta isegi õieti. Nõnda tahtis ta juba ammugi rääkida, aga ikka ei leidnud ta parajat silmapilku. Kas nüüdki see oli tulnud, ei teadnud ta, vaid ta ütles ainult, et ometi kord öeldud oleks:



«Ja linnupojad sõi ta ka pesast ära.»



Indrek ütles seda üsna lihtsalt ja rahulikult, nagu polekski jutt Riia Millist.



«Ei söönd ühtigi, tema ei söönd,» vaidles Riia ärevalt vastu.



«Sõi küll,» ütles Indrek. «Ma olin mätaste vahel kõhuli maas, kui sa küürakil piirikraavi kalda äärde tulid ja seal põõsa tagant piilusid. Alles pärast tõusid kraavi kaldal püsti, kui nägid, et kedagi ei olnd. Siis kuulasid sa meie karja kelli, aga need ei kostnud, sest kellad olid sammalt täis. Pärast võtsid Milli sülle, hüppasid temaga üle kraavi ja viisid ta minu jõhvilinnupesa kallale. Ise kükitasid juures, kui Milli poegi sõi. Salga või ära salga, aga ma nägin kõik.»



Ants ja Riia vahtisid ammuli sui Indrekule otsa.



«Sina valetad!» karjus Riia ja hakkas nutma, nagu oleks talle mõni teab kui valusasti haiget tehtud.



«Ei valeta,» vastas Indrek. «Vanad linnud karjusid nii haledasti, kui Milli nende poegi näsis ja sina ise juures vahti pidasid.»



Riia seisis tule ääres ega saanud silmi maast. Äkki aga pöördus ta ümber, pistis jooksu ja karjus: «Valetad, valetad, valetad! Midagi ei näind sa, räägid muidu!»



«Miks sa siis jooksu pistad, kui ma valetan?» hüüdis Indrek talle vastu. «Kes see valet kardab!»



Riia ei vastanud enam.



«Tule tagasi!» hüüdis Indrek talle veel. «Tule oma kassi põletama. See oli sinu Milli hais, mis sa siin tundsid!»



«Valetad!» hüüdis Riia nüüd jällegi.



«Ei valeta,» vastas Indrek. «Tule nuusuta uuesti ja vaata oma silmaga, kui tahad.»



Aga Riia ei tulnud enam Indreku ja Antsu juurde, ei sel ega teistel päevadel. Ainult poiste äraolekul käis ta Jõessaares nende tuleaset kepiga torkimas. Leidnud siit kondi, uskus ta, et poisid Milli olid ära põletanud. Miks nad seda olid teinud, see jäi talle üsna arusaamatuks ja nõnda ei andnud ta neile nende tegu kunagi andeks.



Indrek aga magas järgmisel ööl õndsa und. Ei nägemusi ega hääli, ei higi ega hirmuvärinaid kehal, kõik oli vaikne ja rahulik, nagu oleks emarüpp peapadjaks olnud. Kui ta hommikul äratati, lausus ta endamisi:



«Näe, mis hea, et ma talle kõik ära ütlesin. Las ta teab. Kassiniru pärast hakka öösel veel halba und nägema.»





XXXIV


Vargamäel elati nüüd juba aastate kaupa nõnda, et isegi joodud peeti ilma naaberrahvata. Nõnda olid Mäel ristitud Tiiu ja Kadri ning Orul viimane poeg Jüri. Kummaski talus elati täiesti omaette, nagu poleks teist talu ühisel väljamäel olemaski. Vanad olid selle seisukorraga ammust ajast harjunud. Sauna–Madiski leidis selle elu–olu päris loomulikuna. Naljatades ütles ta vahel:



«Ah, mis sest naabrist nüüd, ehk olgu siis, et leivakõrvasest puudu tuleb.»



Leivakõrvase all mõistis ta tülitsemist, mis aega hoopsamini kulutas. Jootude ajal läks aga aeg muidugi ruttu, nõnda polnud siin ei Andresel ega Pearul «leivakõrvast» vaja. Sellepärast oleksid võinud vanade pärast joodud mööduda, ilma et naaberrahvas sedagi oleks teada saanud, mis seal söödi ja joodi. Aga noored mõtlesid ja tahtsid teisiti. Pisut või palju, aga ikkagi pidi Oru rahvas Mäe pidudest kuidagi osa saama. Tiiu varrude ajal viisid Eespere karjapoisid Tagapere omadele endi titesaia ja kooki «katsta». Kadri varrudest osasaamine pidi Oru rahval peaaegu päriselt äparduma, sest Indrek ja Ants olid sel ajal Oru Riiaga kassi põletamise pärast raskesti väntas. Aga nüüd astus Liisi otsustava sammu, sest tema pistis endale hea saiakäänaka põue ja läks välja alla lilli korjama. Seal sattus ta lauluhoogu, sest lilli noppides mõtles ta Oru Joosepi peale. Joosep ise poleks ehk Liisi laulu kuulnudki, kuid jumal tahtis, et vana Pearu, kel head kõrvad kuulmiseks, sel ajal juhtus väljas olema. Kui see tuppa läks, ütles ta:



«Küll on neil Mäe tüdrukutel õige heledad jaaled! Va kadund Krõet on oma kõri neile and, sel oli ka nii hele jaal, kui ta vahel sigu kutsus. Kuu1asin praegu väljas – kõik kohad aina rõkkavad, nõnda heledasti laulab teine välja all.»



Neist isa sõnadest oli küll, et ka Joosep välja läks Mäe tüdruku heledat häält kuulama. Aga pisut kauaks jäi ta sinna, seda panid kõik tähele.



Tõepoolest aga oli lugu nõnda, et Joosepil polnud üldse aega kuulata, vaid niipea kui ta tundis ära Liisi hääle, tuli talle nagu sada paari jalgu alla, mis ladusid põllupeenart mööda välja äärde, ometi mitte sinnapoole külge, kus laulis Liisi, vaid otse vastupidisele. Aga jõudes lepiku varju, kus teda enam ei võidud näha, ei Orult ega Mäelt, jooksis ta mööda välja äärt edasi, et teha ring ümber välja otsa ja saada laulja juurde.



Sel silmapilgul, mil Joosep pärale jõudis, hammustas Liisi parajasti saiakäänaka otsast, nagu oleks ta selle iseendale söömiseks kaasa võtnud. Aga Joosepit nähes ütles ta kohe:



«Tahad ka meie varrusaia katsta? Aga mitte minu hambajälgi, siis lähme riidu.»



Nende sõnadega ulatas ta saiapala Joosepile.



«Kui riidu, siis riidu,» ütles poiss ja hammustas otseteed tüdruku hambajälgedesse.



«On hea?» küsis Liisi.



«On küll,» kiitis Joosep.



«Minu oma sõtkutud, muna ja võid sees,» seletas Liisi ja tegi ka ise hammustama, näksides aga tõeliselt ainult hiire viisil, et nõnda Joosepile rohkem jätkuks.



«Säh, hammusta veel,» käskis Liisi poissi, kui selle suu hakkas tühjaks saama. «Söö kohe!» «Söö ka ise,» käskis poiss vastu.



«Eks mina saa teda muidugi,» vastas tüdruk.



Seda mõistis ka Joosep ja sellepärast vajutas ta hambad ikka julgemini värskesse saia. Samal ajal kõndis Liisi tema ümber ja korjas lilli, ikka jaanikanne ja kullerkuppe, kullerkuppe ja jaanikanne, mida kattis juba õhtune vilu kaste.



«Ega ma põleks teandki tulla,» rääkis Joosep mugides, «aga isa oli väljas ja ütles tuppa astudes, et keegi laulab Mäe välja all.»



«Isal on paremad kõrvad kui pojal,» ütles Liisi.



«Ma olin ju toas,» vabandas poiss.



«Aga miks sa siis olid toas,» ütles tüdruk etteheitvalt. «Niisukese õhtuga toas!»



«Tead, mis isa veel ütles,» rääkis Joosep.



«Noh?» jäi tüdruk uudishimulikult ootama.



«Sul on niisama hele hääl nagu su kadund emal, Krõõdal. Isa räägib alati sinu ema heledast häälest. Kas mäletad, kudas ta sinu ema matuksel nuttis? Mina mäletan seda selgesti.»



Aga Liisi ei mäletanud seda. Võib–olla polnud ta seda tähelegi pannud, sest sel päeval nutsid paljud, nutsid kõik.



Kui Joosepil oli varrusai söödud, astus ta neiu juurde, kes ikka veel lilli noppis.



«Kas said sellest ka midagi?» küsis Liisi ja punastas ise millegipärast.



«Küllap sain,» vastas poiss ja lisas naerdes juurde: «Aga oleks veelgi taht, nii hea oli.»



«Maiasmokk niisuke,» vastas tüdruk, kuna ta ise kahetses, miks ta rohkem polnud toonud. «Teinekord toon rohkem,» lisas ta juurde. «Teinekord saad nii palju, kui tahad.»



Nõnda kinnitas Liisi Joosepile, kui ta tema kaudu laskis Oru rahval endi varrusaia maitsta. See oli praegu ainuke võimalus ja Liisi tundis, et tema on kohustatud seda ainukest võimalust tarvitama. Muidu oleksid naaberrahvad teineteisele hoopis võõraks jäänud, sest kohtukäimine võttis juba kevadel vara hoogu ja kiuslemised olid igapäevased asjad. Pearu paisutas mitmes kohas korraga vett ja piiriaedu lõhkus ning soosilda tegi ta nõnda, et ta isegi selle käes kannatas ja üleaedset kirus, miks ta tema tõttu küll niisuguseid meeletuid asju peab tegema. Ometi pidi ta selle risti enda peale võtma ja seda alistunult kandma, sest naabrit ei võinud ju kuidagi ilma vingerpussita jätta.



Harilikult oli ikka nõnda, et naabrid vingerpussitasid ja kulutasid kohtu uksi ainult suvel, tänavu oli aga tegemist südatalvelgi. Selleks andsid põhjust paar erilist asja. Esimesena võiks ehk nimetada seda, et sügisel oli Pearu esimene poeg kroonuteenistusest pääsenud ja seda pidas Andres naabri nükkeks, liiatigi veel, et see ise kõrtsis purjus peaga hooples, tema poeg saanud kroonust sellepärast vabaks, et tema lasknud tohtril talle sinna kohta kaks ihuavaust teha, kus teistel meestel on ikka üks. See Pearu arvatav nüke ärritas Andrest. Peaaegu tahtis ta tema pärast oma jumalaga rääkima minna, nagu oli ta kord rääkinud sellest, et miks Pearul on esimesed lapsed pojad, temal aga tütred. Andrese arvates oli Pearu kirjutaja ja talitajaga tingimata «sahker–mahker» teinud ja nende läbi ülemalegi poole «pistnud».



Aga tõepoolest polnud Pearu «sahker–mahker» teinud, vaid Joosep ise, ja mitte kirjutaja ega talitajaga, vaid Andrese enda vanema tütre Liisiga, kes oli nõu andnud liisku võtta oma, s.t. pahema käega. Sellest nükkest ei teadnud keegi midagi, ei ametlikud ega eraisikud, see seisis ainult Joosepi ja Liisi eneste teada. Ometi aitas ta nii palju, kui neil tarvis oli: mehi oli tänavu palju ja Joosep võttis numbri nii kaugele, et jäi ühes kolmanda kergituse meestega koju «utsinasse» ehk «kopli peale». Joosepil oli väga hea meel, et ta Liisi nõuannet tähele pannes kogu komisjonile vingerpussi oli mänginud, ja Liisil oli hea meel, et ta Joosepile niisugust vingerpussinõu oli andnud.



Muidugi sellest kõigest poleks võinud naabrite vahel mingit taliprotsessi tõusta, vaid see võis ainult kaudselt asja protsessini juhtida. Sest poleks Joosep kroonust pääsenud, siis poleks ehk Liisi ühes teistega jõululaupäeval kirikusse läinud ja asi oleks nõnda võinud teise pöörde võtta. Aga nüüd oli see kallis õhtu Vargamäel haruldaselt pidulik, sest polnud enam võõraid palgalisi kurnmaski peres, vaid aina kõik omad lapsed.



Mäel tõid poisid juba varakult õled sisse – eeskambri soojamüüri äärde, ja kõik noored valmistusid kirikusse minema, sest ilm oli ilus ja pehme, hoia ohje kas või palja käsi. Ja ei olnud Vargamäel midagi veetlevamat, kui rakendada hobused jõuluõhtul pikkade regede ette, mis valgeid õlgi täis, õlekubu istmekski, laduda lapsi peale, niipalju kui mahub ja niipalju kui hobune veab – sest selleks jätkus lapsi Vargamäel –, ja siis minna mäelt alla ikka sinnapoole, kus helisevad talvises karges õhus kumedad kellad üle soode ja rabade, üle väljamägede ja hoonete, üle soosaarte ja nende metsatukkade, mis lumikatte all vastu ei helise, vaid ainult pisut mütsuvad, nagu löödaks raske asjaga kuhugi pehmesse paika.



Tänavu sõideti Eesperest kahe hobuse ja reega ning sõitjaiks olid vanuse järgi: Liisi, Maret, Andres, Indrek, Ants ja Liine. Tiiu ja Kadri pidid koju jääma isale ja emale appi ahju kütma ja vorste kerisele panema, sest ei võinud ju ometi toad sellepärast ilma magusa haisuta ja kõrvad meelitava särinata jääda, et kõik tahtsid minna kirikukelli lähedalt kuulama. Nõnda seletas Mari kahele väikesele nende kojujäämist jõuluõhtul.



Suuremad aga asusid regedele – Liisi, Andres ja Liine ühele, Maret, Indrek ja Ants teisele, ja esimeste regi sõitis noore hobusega ees, teistel polnud muud, kui las vana mära lõikab noorele järele, nii et polnud teda vaja sundida ega juhtida. Liinele ja Antsule aeti isa ja ema suured kasukad selga ja nende raskuse all istusid nad regedel nagu kägarad. Aga sest polnud midagi, hea oli ikkagi sõita ja nad asetati keset rege suuremate vahele, et nad pimedas kogemata ühes kasukatega ära ei kaoks. Kiriku juures pugesid nad putukatena oma raskest kestast välja ja läksid kirikusse – võimalikult altarile lähemale, et nad näeksid ligidalt jõulupuud ja tunneksid põlevate küünalde magusat lõhna.



Liine oli täna esimest korda kirikus ja temal oli siin nii palju vahtida, et ta ainustki sõna õpetaja suust tähele ei pannud, isegi siis mitte, kui ta üksisilmi tema suu küljes rippus. Oreli mängima hakates püüdis ta oma silmi koori poole pöörata, aga ei saanud – nii paksult oli ema talle kodus mitmesuguseid ritikuid–rätikuid ümber sidunud. Katsus kogu keha pöörata, aga kirik oli sedavõrd täis kiilutud, et seisti kui silgud tünnis. Nõnda ehk oleks pidanudki ta kuni lõpuni seisma, ilma et ta oleks näinud orelit ja selle kõrval seisvat suure häälega meest, kes laulis, nagu puhuks ta karjapasunat. Õnneks oli Liisi tema kõrval ja Liisi kõrval Oru Joosep, et Liisiga ühest raamatust jõuluõhtul laulda, ning Joosep see oligi, kes Liinele parajal ajal appi sai, nii et ta nägi orelit ja kõike. See–eest poleks aga Joosepi enese väike vend mitte kui midagi näinud, sest Joosep oli tema Liisi pärast sootuks unustanud. Kuid temale sai appi Liisi ja nõnda maitses ka Joosepi väike vend õiget jõulurõõmu.



Vahtis Liine niipalju kui vahtis, aga miski ei pannud teda nõnda imestama kui altari ees seisev kuusk, üleni küünlaid täis. Kuidas oli küll nii suur puu kirikusse saadud ja kuidas oli ta siin püsti aetud? Küünalde panemine oli juba kergem töö, sest seda võisid teha väikesed poisid, kes selleks kuuse otsa ronisid. Jah, seda oleksid võinud teha nende Ants ja Indrekki, ehk küll viimane tahtis juba liiga suur olla. Aga nii suurt kuuske kirikusse tuua ja ta sinna püsti panna, seda ei suutnud Ants ja Indrek kahekesigi. Võib–olla said ehk Andres ja isa niisuguse kuuse vastu, nemad ehk kahekesi küll, aga teised mitte.



Neist oma painajalikest mõtteist, rääkis Liine pärast ka Antsule. Aga sel olid pisut teistsugused arvamised, sest ta ütles:



«Oh, mis see tänavune kuusk põlnd midagi, ükskord enne oli palju suurem!»



«Veel suurem?» imestas Liine. «Kui suur? Nagu Jõessaare kõige suuremad?»



«Nii suur just mitte,» ütles Ants, «mujal põlegi nii suurt kuuske kui see kõige suurem seal.» «Kas seda saaks kiriku viia?» küsis Liine.



«See ei mahu ju,» vastas Ants.



«Aga kui teeks niisukese kiriku, et mahuks, kas siis saaks?»



«Ei, seda Jõessaare suurt ei saa keegi kiriku.»



«Andres ega isa ega keegi?»



«Mitte keegi! See meie kuusk on nii suur, et ei keegi,» kinnitas Ants.



«Ja küünlaid ei saaks ka külge?»



«Küünlaid ehk saaks, kui otsa roniks.»



«Kui õige paneks niisukesele küünlad külge,» unistas Liine. «Paneks külge ja pistaks kõik korraga põlema. Paneks meie vana suure kuuse Jõessaares kohe küünlaid täis ja siis ... Kas põleks ilusti?»



«Kust sa nii palju küünlaid võtad?» küsis Ants.



«Kui oleks, kui kirik annaks,» ütles Liine. «Kui annaks nii palju, et võiks panna sellele suurele ja kõigile teistele Jõessaares, ja kui siis pistaks öösel pimedas kõik põlema, kas oleks siis valge nagu kirikus?»



«Nii valge ei oleks,» arvas Ants. «Nii valge põle kuskil kui kirikus ja nii pikka kuuske ka ei ole, kui on kirikutorn.»



«On ta pikem kui meie Jõessaare suur kuusk?» küsis Liine, sest pimedas polnud ta ise kirikutorni pikkust saanud silmaga mõõta.



«Palju pikem,» kinnitas Ants.



«Kas ulatab taeva?»



«Taeva ei ulata.»



«Aga kui paneks kirikutorni otsa meie suure kuuse, kas siis ulataks?»



«Siis ka ei ulata.»



«Aga kui kuuse ladvale paneks veel laua, laua peale tooli ja tooli peale reiaaluse suure redeli, kas siis ulataks?»



«Redel ei seisa ju tooli peal püsti, kukub maha,» ütles Ants.



«Aga kui seisaks ja kui reiaaluse redeli otsa seaks toaredeli ja toaredeli otsa laudaredeli ja laudaredeli otsa aidavahe–redeli, kas siis ulataks?»



«Taeva ei ulata, taeva ei ulata miski, taevas on kõigist kõrgem, muidu ta põlekski taevas ja muidu läheks inimesed kõik taeva ja maa jääks tühjaks,» seletas Ants.



«Põleks änam kedagi, kes loomi söödaks, karjas käiks ja aidaukse õhtul lukku keeraks ning võtme tuppa tooks,» arvas Liine.



«Küll oled sa alles rumal,» ütles Ants nüüd. Aga seda ei pannud Liine nagu tähelegi, vaid küsis kohe:



«Aga kas pilveni ulataks, kui kõik need asjad teineteise otsa paneks?»



«Pilveni ehk ulataks,» ütles Ants.



«Miks siis inimesed maa pealt ära pilvesse ei lähe?» küsis Liine. «Kas loomad seal süüa ei saa?»



«Sinuga ei maksa sellest rääkida, sina ei saa veel aru,» ütles Ants ja lõpetas õega jutu.



Indrekul rippusid silmad peaaegu kogu jumalateenistuse ajal lunastaja kujul, mis paistis vaevalt läbi jõulupuu okste säravate küünalde vahelt. Juba varemalt oli ta seda kannataja kuju mitu korda vaadelnud, aga täna kiskus ta poisi silmad millegipärast eriti enda külge. See ehk oli sellepärast, et kuju niuete ümber olev valge side läbi kuuseokste teravamalt silma torkas kui muidu, meelde tuletades mingisugust nägemust, mille kohta Indrek õieti ei teadnud, oli see ilmne või unelevalt viirastuslik ... Oli mingisugune päikesepaisteline päev, pooles õhtupoolikus. Oli hulk ähmaseid inimesi ja õhku täitis kisa ning kära. Inimeste seas oli mingisugune silmatorkavalt selge mehekuju, seljas ainult valge särk, mis ulatus peaaegu põlvini. Ja seda meest peksti ähmaste inimeste poolt, esiteks vastu jalgu, ja kui ta need maha kükitades valge särgi sisse peitis, tõmmati tal särk üle piha, ja siis paistis ka temal kaela peal samuti valge riie nagu lunastajal niuete ümber. Lunastajal jookseb punane veri küljest, seal päikese paistel ilmus aga kükitaval mehel veri seljale ja reitele. Indrek mäletab seda nii selgesti, nagu oleks seda temale mitu ja mitu korda tegelikult ikka uuesti meelde tuletatud. Ta mäletab ka seda, et ta pärast oli selle mehe süles, aga kuidas ta sinna oli sattunud või kuhu ta sealt oli läinud, seda ei mäleta ta mitte enam. Kui ta sellest jõuluõhtul kirikus uneles, tulid talle nagu kogemata meelde Õnnistegija sõnad, mis ta piibliloost oli lugenud:



«Laske lapsukesed minu juurde tulla ja ärge keelake neid mitte.»



Liisi ja Joosep olid inimeste poolt nii kõvasti teineteise vastu surutud, et nad läbi paksude riietegi teineteise ihusooja arvasid tundvat. Neil oli nõnda väga hea ja nende näod õhetasid, nagu seisaksid nad palavas kirikus. Ometi polnud siin muud sooja, kui mis tuli küünaldest ja inimestest, kes laulsid üheskoos: «Ma tulen taevast ülevalt.»



Väljas ootas Vargamäe rahvast imelik üllatus. Kui Andres hakkas hobust teiste vahelt lasila äärest välja lükkama, helisesid aisades kellad. Andres jahmatas. Oli ta ehk võõra hobuse omaks pidanud? Oli keegi ehk eksikombel oma kellad tema ree aisadesse sidunud?



«Mis see siis peab tähendama?» küsis ta imestanult.



«See tähendab, et pea suu ja istu peale,» vastas Liisi naerdes, kes mõistatust näis mõistvat.



«Sa siis teadsid sellest?» päris Andres.



«Teadsin,» vastas Liisi.



«Joosepi töö, eks?» küsis Andres.



«Mis sa veel pärid,» vastas Liisi, «lase sõita, muidu jääme teiste jalgu.»



Lastigi minna, nii et kellad paukusid. Peale nende kuuldi veel ainult ühel kellad peal olevat.



Nagu tuldi kirikusse, nõnda mindi ka koju tagasi Liisi, Andres ja Liine oma reega ees, teised neile järele. Aga mis oli kirikusõit kojusõidu vastu! Heameelega oleks tee kas või kümme korda pikemaks venitanud, kui ta tõelikult oli, nii ilusasti helisesid aisades kellad. Nagu oleks kummalgi rangiroomal mingisugune väike kirikumees istunud ja Vargamäe noortele aina helistanud, kui need valgete ja õlgpehmete regedega jõuluõhtul sõitsid, väiksemad kägaratena isa–ema raskeis kasukais suuremate keskel.



Mõisa soo peal oli nelja Vargamäe ree ees terve voor teisi regesid ja saane.



«Tõmma mööda!» hüüdis Oru Joosep tagant Mäe Andresele. «Lumi on ju madal ja soo kõva.»



Andres tõmbaski viivitamata noore mära kõrvale ja pingutas ohje. Kolm teist Vargamäe rege vuhisesid temale järele. Kellad paukusid. Võib–olla oleks ehk mõni teinegi voorist mööda ajanud, aga ei maksnud, polnud ju kelli peal. Vargamäelased üksi sõitsid täna õhtul mõisa soo peal kelladega. Teised ainult vaatasid, kuidas kelladega sõidetakse, ja nii mõnigi lausus oma kaaslastele:



«Vargamäe vägi läheb.»



Aga kui jõuti hea vutiga oma välja alla, siis peeti hobused kinni, võeti kellad pealt ära ja Oru Joosep pistis nad oma ree õlgede alla. Nüüd lasti hobustel tasahilju väljamäest üles ronida, sest sõitmiseks polnud enam tungivat põhjust: polnud helisevaid kelli kihutajaks.



«Alles nüüd saab õieti aru, kui ilusad nad olid,» ütles Liisi teistele.



«Aga lapsed,» pöördus Liisi väiksemate poole, «pidage oma suu, et isa kelladest ei kuule, siis sõidame teine jõululaupäev jälle nõnda.»



«Kas emale võib rääkida?» küsis Liine.



«Emale võib,» vastas Liisi.



«Siis räägime salaja emale," arvas Liine, sest muidu ei võinud ju, sellest pidi kellelegi rääkima.





*


Laste imestus oli suur, kui nad kambrisse astudes leidsid, et isa ja ema alles laulavad ja loevad. Oli üsna arusaamatu, kuidas võivad nad veel lugeda ja laulda, kui kõik kohad on täis nii magusat sealiha ja verivorsti haisu, mis ulatub ahjust ja keriselt isegi otsaga õue. Aga veel enne, kui ükski jõudis küsida või vastata, miks isa ja ema oma palvepidamisega nii hiljaks on jäänud, sosistas Tiiu juba Liinele:



«Isa peksis teisepere koera.»



Tõepoolest oligi Andrese ja Mariga imelik lugu sündinud. Laste ärasõidul oli ahi pooleldi juba küdenud, ja kui tukkidest hõõguvad söed said, seadis Mari liha ja vorstid ahju ning kerisele, nagu ühele või teisele on kohane. Vaikse ja pehme ilma tõttu oli koja välisuks lahti jäänud. Toa auguga uks seisis kinni, suur uks aga oli irvakile jäetud, et suits pääseks välja minema, ja ukse vahel seisis ahjuhark, mis takistas teda kinni langemast.



Nõnda korraldas Mari kõik ilusasti, enne kui ta väikeste lastega kambrisse läks, sest Andres istus juba tagatoa laua ääres ja ootas, et võiks hakata laulusõna ette ütlema. Ka Mari istus tagakambri, aga aeg–ajalt tõusis ta sealt ja läks tuppa, et palvesõnade vahel särisevat liha ja vorste vaadata, neil teist külge keerata Või muidu pisut liigutada. Aga äkki, kui Mari just toast alles kambrisse oli saanud, kostis sealt kahtlane kolks, nagu oleks ahjuhark suure ukse vahelt maha kukkunud. Mari ruttas tuppa ja nägi kohe, et ahjuhark tõepoolest suure ukse vahelt oli maha kukkunud ning uks ise kinni läinud. Mari tahtis juba ahjuhargi maast võtta ja ta uuesti ukse vahele panna, et see irvakil seisaks, sest toas tundus alles vingu, aga enne märkas ta pimedas nurgas tünnide vahel põlevaid silmi. Nüüd alles mõistis Mari, et ahjuhark polnud ise kukkunud, vaid et keegi oli ta maha ajanud. Kassiroju ei võinud see olla, tema on ettevaatlik, ei aja kunagi nõnda ahjuharki maha. Muska oli lastega kiriku juurde läinud reevalvuriks. Kes see siis õige kallil jõululaupäeva õhtul nende tuppa on tulnud? Mari võttis ahju eest laudilt väikese lambi nagu hundisilma ja läks pimedasse nurka vaatama. Kostis tige urin. Mari kergitas lampi, et paremini näha: va teisepere Valtu!



«Vaata kurja,» lausus Mari endamisi. «Või tema! Vorstihaisu peale! Ometi kord panid ise enda laksu, oled mul juba küllalt nuumsea–sööki lõmpsind ja seebitükke ära kand.»



Mari lükkas suure ukse kõvemini kinni, nii et ta klõmpsti linki läks, ja ruttas kambrisse, kus ta Andresele ütles:



«Ehk peaks natuke lugemise ja laulmisega vahet.»



«Mis siis on?» küsis Andres.



«Teisepere Valtu on meie toas. Tulnd teine vist läbi auguga ukse sisse ja ajand suure ukse vahelt ahjuhargi maha, nii et see läks siis kinni, ei pääsnd teine änam minu eest välja, silmad aga aina põlevad teisel peas,» seletas Mari.



Andres pani palveraamatu käest, viskas valge pihtkasuka selga ja läks väljast toorest haohunnikust parajaid malakaid kiskuma. Ta teadis väga hästi, kus seisid heinamaalt tehtud pihlaka– ja toomingasegased kood, sealt kobas tema harjunud käsi pimedas otsida, leides aina toomingaid ja pihlakaid, pihlakaid ja toomingaid.



Kui oli muretsetud paras tagavara sitkeid tümikaid, võeti laualt suurem lamp, millel klaas peal, ja viidi see tuppa kõrgele naela otsa, et ta valgustaks pimedat ruumi. Esiteks pidi Mari tuld näitama, aga sellest ei tulnud midagi välja, sest koera õrin ja jooksmine heidutas sedavõrd, et Mari oleks võinud lambi maha pillata.



«Ah sa ise urised veel,» lausus Andres oma lõhnavaid toomingaid ja pihlakaid niisama lõhnavate vorstide vahel kerisel vinnutades. Ja naise poole pöördudes ütles ta sellele natukese aja pärast: «Säh, võta ka omale asjaks kätte,» ja andis ka sellele hea pihlaka.



«Mis mina nüüd,» vastas Mari.



«Kaitseks, kui mitte muud,» vastas Andres.



Ja koera urinast ning hammastepaljastamisest vähematki hoolimata läks Andres malakaga suisa talle kallale. Ei aidanud sel ei haukumine ega hammaste õel laristamine, toomingas laksatas niisuguse ägeduse ja hooga talle selga, et varsti polnud muud kuulda kui aga kiunumine ja lausa karjumine. Polnud enam juttugi vastuhakkamisest, koer püüdis ainult riistade vahel varju leida, et vähegi hoopide raskust kergendada. Aga Andres tõukas riistad jalaga üksteisest eemale ja nõnda pääses tümikas koerale igale poole ligi. Ainult nii palju oli loomal pugemisest tulu, et peksja nii mõnigi malakas vastu riista serva või kumerust tükkideks raksatas ja ta ahju eest pidi minema uut tooma. Kuid nüüd sadasid hoobid veel suurema viha ja ägedusega ja neil ei näinudki lõppu olevat. Viimaks ei jõudnud koer enam kuidagi valu välja kannatada, sest see kippus otseteed nagu hinge kallale juba. Oma meeletuses kargas ta seina ääres seisvale tünnile, mis oli vett täis. Aga nüüd kahmas Andres ahjuhargi ja vajutas selle harud koerale kaela peale, nii et see üle pea tünni sumatas, vett ojana põrandale lartsatades ja pritsmeid Andresele enesele näkku ning valgele jõulusärgile saates.



«Teed toapõranda märjaks,» ütles Mari, nagu tahaks ta meelde tuletada, et aitab juba.



Aga Andres nagu ei kuulnudki neid sõnu. Ta laskis koera korraks vee peale hinge tõmbama ja vajutas ta siis uuesti tünni põhja. Nõnda mitu korda. Alles siis laskis ta koera tünnist välja hüpata, ise käratades:



«Kasi tünnist välja! Solgib teine, raip, hobusejoogivee ära.»



Surmahirmus kargas külmas vees karastatud koer tünnist, ja kui Andres talle tümikaga selga virutas, hüppas ta sorisevail karvul leelõukale, sealt kerise ette ahjuotsale. Vististi mõtles ta esimese hooga otseteed kerisele pugeda, kust nii magus hais tuli, aga lähemale saamisel hõõgas keris niisugust kuumust, et koer ahjuotsal oma tilkneva kasukaga seisma jäi ja peksjale alla vastu jõllitas.



«Nüüd läheb, kurivaim, kerisele!» karjus Mari, ja tema hirm polnud nähtavasti koera omast sugugi väiksem, kui ta juurde lisas: «Ää reostab, mädand, vorstid; mis lastele lauale panna, kui kirikust tühja kõhuga koju tulevad.»



«Las läheb, kui küüned kannatavad,» vastas Andres, võttis seina äärest ahjuroobi ja tõmbas sellega koera ahjuotsalt alla leesse, nii et tuline tuhk aga suitses. Ahjuesine õhk oli silmapilguks nagu kevadisel kapsamaa kütise laotamisel.



Mari karjus, koer vingus, Andres kirus ja vehkles toomingase tümikaga. Kogu tuba oli kisa ja kära täis, nagu peetaiks siin mingisuguseid talguid kapakaljaga, mitte aga vaikset jõuluõhtut verivorstidega.



Koer jooksis tagumisse toanurka, kuhu Andres talle järele sööstis. Ehk ta küll kasuka juba alguses kohe maha oli visanud ja särgiväele jäänud, ometi nõretas nahk voolavast higist. Selles higis auras aastatepikkune viha ja vaen ning kättemaksuhimu Oru Pearule ja kõigele, mis on temaga ühenduses.



Kui koer taga toanurgas jällegi mõne hea matsu oli saanud ega teadnud, kuhu joosta või hüpata, avas väike Tiiu parajasti kambriukse, et vaadata, mis küll toas sünnib. Seda silmapilku kasutas koer ja pistis kui nool kambrisse, visates lapse õlgedele pikali. Küll olid Andres ja Mari lapsele nagu ühest suust karjunud: «Uks kinni!» aga ometi oli koer kärmem kui laps.



«Ole raibet!» kiirus Andres. «Oma märja karvadega kambri ka veel!»



Kambris algas jaht mööda sängi– ja lauaaluseid, kuni koer kargas tagakambris lauale, nagu tahaks ta läbi kahekordsete akende välja murda. Lauale oli aga püha palveraamat lahti jäänud ootama, millal pererahvas aega saab oma hingeõnnistuse peale mõelda. Lugemise asemel päterdas nüüd teisepere koer oma märgade, tahmaste ja tuhaste käppadega puhta jumalasõnaga täidetud lehtedel.



«Läheb aknasse!» hüüdis Mari surmahirmus. «Saadan niisuke!» kirus Andres ja laksatas loomale tümikaga. «Jaluli palveraamatul! Kas sa saad tuppa! Ma sind ehitan!»



Peagi oli koer tagakambrist välja löödud, samuti ka eeskambrist. Toas jätkati vemmeldamist, sest Andresel oli ikka alles tundmus, et ta õieti pole veel saanudki koerale anda. Aga kambriukse käsirauast pisteti toas luuavars läbi, nii et ust enam keegi avada ei võinud.



«Jäta järele,» manitses viimaks Mari, «sa peksad ta surnuks.»



«Surgu, kui tahab,» vastas Andres peksuvaimustuses, «saab risust lahti, muud midagi.»



Aga Oru koeral oli visa hing, Andrese tümikad ei toonud talle surma, ehk küll jäi teine lõpuks kui roisk seina äärde maha ja lõõtsutas ainult, kui peksti. Viimaks võttis Andres tal ühe käega kuklalt ja teisega ristluult kinni ning kastis ta veel kord külma vee tünni. Kuna see koera pisut toibutas, andis ta temale veel paar head jõhkamit, tegi suure ukse lahti ja ütles: «Kasi välja!» Koer katsus läbi ukseaugu hüpata, aga ei jaksanud, kukkus tuppa tagasi, nagu oleks ta pääsemisrõõmust oimetu. Ta istus ukse ette, lõõtsutas ja kogus jõudu uueks hüppeks, mis tooks vabaduse.



«Ah sisse said ja välja änam ei saa,» ütles Andres, võttis pajast kapaga kuuma vett ja läigitas seda lõõtsutavale koerale. See niuksatas ja oli järgmisel silmapilgul läbi ukseaugu väljas.



«Soo, nüüd pane ka välisuks kinni,» ütles Andres Marile. «Suits on väljas, põle änam –tarvis ühtegi auku lahti jätta.»



Ja kui kõik uksed olid suletud, rääkis Andres vemblatükke korjates ja riistu paigale pannes, kuna Mari luuaga veelaike laiali pühkis, et nad rutem kuivaksid:



«Niisuke näru! Rikub kalli jõuluõhtu ära! Võõra tuppa vargile! Jaluli pühakirjale!»



«Ega ta nüüd vist änam tule,» arvas Mari, «võib seasöögi ja seebitükkide pärast mureta olla.»



«Ma arvan ka, ei ta nüüd änam,» lausus Andres.



«Ma sain ju niisuguse nahasooja, et särk aina liimendab kohe seljas, kus ta siis: veel julgeb.»



Võeti kambriukse käerauast luuavars, Mari kohendas ahjus liha ja kerisel vorste, Andres pesi sooja veega käed puhtaks ja siis mindi uuesti tagakambri, et jõuluõhtuks lugeda ja laulda, mis esiteks nii ootamata oli pooleli jäänud.



«Raip, jäljed teind teine jõuluõhtu lugemisele, üks just Emmanueli peale,» ütles Andres palveraamatut kätte võttes.



Ta katsus koera jälge Emmanuelilt ära pühkida, aga ei ühtigi. Läks appi Marigi, aga ei midagi. Tahad koera jäljest lahti saada, siis läheb ka Emmaanuel, nagu oleks nende vahel mingisugune seletamatu salaside. Nõnda pidigi Andres lugema tänasel ja ka kõigil teistel jõuluõhtuil Emmanueli koerajälje alt – kuni surmani. Isegi peale koera ja Andrese surma seisis see jälg ikka veel raamatus, nagu oleks tal osa sellest igavesest rõõmust, millest räägiti palves.



Aga Valtu ise ei tulnud sellest jõuluõhtust saadik enam kunagi Mäe toa ega õuevärava ligi. Tuli oma kaevuni, aga mitte kaugemale, sinna jäi ta istuma või pöördus alistunult tagasi.



Tänini oli Eespere Tagaperest rammuga ikka üle käinud, oli see ramm meestes, sõnnides või jäärades. Ainult Muska oli pidanud Valtule alla vanduma, sest sel oli hirmus terav ja vali hammas. Pealegi oli tal see ilge mood kiskuda, et kui kuskilt hammastega kinni sai, siis ta enam sealt üldse lahti ei lasknud, jäägu kas või tükk talle lõugu. Sellepärast kartis Muska Valtut, kes oli oma ilgete hammaste peale nii suureline, et ta päise päeva ajal julges tulla Mäe väravasse ja isegi õue kõndima ning seda toimetama, mis tal juhtus toimetada olema. Ta tegi näo, nagu ei teakski ta, et Mäel elab Muska, kes on mürgiste madude ja kasside rappimises suur meister,



Sellest kallist jõuluõhtust saadik aga, kus Muska ühes Indreku ja kõigi teistega kirikus käis – õigem kiriku juures käis, sest tema valvas teiste kirikus olles regesid – ja koju tulles paukuvate kelladega teistest kirikulistest mõisa soo peal mööda «lillutas», muutus seisukord täiesti. Nüüd talitas Muska kodus kui tõsine peremees ja isegi Oru pinnal võis ta vabalt ja julgelt käia oma asju ajamas, ilma et oleks vaja olnud Valtu teravat hammast karta. Ja et siitsaadik Eespere koer aina Tagapere akende all oma asju käis toimetamas, kuna Tagapere koer seda Eespere akende all kunagi ei teinud, siis võis võõras inimene arvamisele tulla, et Eespere kannab viha Tagapere peale, kuna see Eespere vastu aiva sõprusest ja armastusest hõõgub.





*


Kui kirikulised koju tulles kuulsid, mis siin vahepeal oli juhtunud, ütles noor Andres:



«Oleks ma seda teand, siis ma kiriku põleks läindki.»



«Aga kirikus olid ju orilad ja jõulupuu,» ütles Liine.



«Mis sest,» vastas Andres, «neid oleks võind ma teine jõululaupäevgi näha ja kuulda, aga ega siis teisepere Valtu iga jõululaupäev meie tuppa tule. Ei tulnud teine enne, nii et oleks ta kätte saand, ja võib–olla ei tule ta änam kunagi uuesti.»



Sellest seletusest said kõik kirikulised kui käegakatsutavast tõest aru: noor Andres oli täna suure eksituse teinud, et ta ühes teistega kirikusse oli läinud, sest Valtu peksmine ei kordu võib–olla tõepoolest enam kunagi Vargamäel.



Ometi ei lasknud ei Andres ise ega ka teised tehtud eksitust jõulurõõmu rikkujaks saada, sest õled olid ju soojamüüri ääres maas, seapekk ahjus haudumas ja verivorstid kerisel, kus nad mõnusasti krõbedaks tõmbuvad. Juba ainult see, et poisid ise kõik vorstitikud olid teinud ja et igaüks oma tikkudele erimärgi külge oli lõiganud, mistõttu alati võib öelda, kelle tehtud tikku keegi käes hoiab, ajas noorte meeled elevile, tegi vorstisöömisest suure ja tähtsa jõulusündmuse. Ainult üks asi oli siin halb: isalt ei julgenud keegi küsima minna, missugused märgid on tema vorstitikul, ehk olgu siis, et selle kardetava ülesande täitmise võttis enda peale ema. Tema julges seda, eriti kui ta oli enne ühes isaga tagakambris laulnud ning tema lugemist kuulanud.



Isa ei armastanud laste alalisi naljatusi, eriti vaiksel ja pühal jõuluõhtul mitte. Ikka oli tal endassesüvenenud nägu, nagu veeretaks ta hinges muresid, peas raskeid mõtteid. Küll oli ka emal samuti murelik nägu, aga teda lapsed ei kartnud, nagu ei peaks nad tema muresid tõsisteks ega tähtsateks.



Lastel oli vanemate pühade ja tõsiste nägude tõttu jõuluõhtul ja esimesel pühal väga raske põli Vargamäel. Kõhud võis küll verivorsti, seapekki ja saialeiba pinevalt täis puukida ja ka õlgedel võis pikutada kas või seni, kui nad magama uinusid ja alles esimese püha hommikul ärkasid, aga teha ei tohtinud midagi, mida oleks tahtnud õlgedel teha, sest aeg oli tegemiseks liiga püha. Ka ei tulnud jõuluõhtul ja esimesel pühal ehk olgu siis, et kirikumees oli kiriku juba välja löönud – ühtegi külalist, sest siis visati talle vanad pastlad kaela, nagu vanad inimesed ütlesid, ja sedagi sellepärast, et aeg oli vaikne ja püha. Alles teisel pühal oli külalisi oodata ja siis võis ka õlgedel midagi tegema ning toimetama hakata: võis hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni mustlast võidelda, passi lüüa, kingsepal silma peast välja pista või lihtsalt muidu hullata, nii et isa eeskambrist läbi minnes pidi ütlema:



«Mis te, hullud, ometi tõmmate, tuba nagu kütis.» Aga kõik teadsid, et need sõnad ei sisaldanud tõsist keeldu, ja sellepärast ei võtnud neid keegi õieti arvesse. Peatuti ainult üürikeseks, ja siis läks veel hullem möll lahti. Kiilumist ja karjumist tuli mitmest kõrist korraga, nii et see peaaegu taevani oleks võinud kosta. Suure tolmu pärast ei seletanud silm viimasel pühal ühest kambriseinast teise. Niisugune oli Vargamäe noorte tõsine jõulurõõm, mis kippus taevani küündima.



Õlgedele istuma tulid ka Liisi ja Maret, aga nemad ei maadelnud ega võidelnud mustlast. Seda pani Liinegi tähele, kes ükskord küsis:



«Miks Liisi ja Maret mustlast ei võitle? Kui nad Andrese ja Indrekuga ei taha, võidelgu siis ise kahekesi.»



Aga temale vastas Ants suure asjatundmisega:



«Küll sa oled alles rumal! Neil põle ju püksa jalas, kuda nad siis võitlevad.»



Kuid Liine ei andnud järele, vaid seletas:



«Mis sa valetad, neil on ju püksid jalas, ainult seelikud on peal.»



«Neil põle ju poiste püksid,» ütles Ants, ja sellega oli kogu küsimus lahendatud.



Kingsepa silma katsusid Liisi ja Maret ometi kord välja pista, kuigi see oli päris poiste mäng. Aga nad tegid seda sel silmapilgul, mil polnud kedagi nägemas, ainult nemad ise kahekesi ja väikesed Tiiu ning Kadri. Teised poleks asjast üldse teadagi saanud, kui mitte Tiiu kogemata poleks välja lobisenud. Kuid sellest said tüdrukud näkku õhetuse ja isagi heitis nende üle pisut nalja.



«Eks Liisi jäksaks mustlastki võidelda,» ütles ta, «aga ega Maretist suurt asja ole.»



«Tulgu minuga katsuma,» ütles noor Andres hooplevalt, «küll mina talle näitan, kuda sussid veskit teevad.»



«Mis sa tühja hoopled,» ütles isa pojale, «vaat kui tulen ise Liisi eest.»



«Andres või isa?» küsis Liisi kahtlevalt.



«Ää hullu tükki tee,» ütles Mari mehele, «et lastega lähed mustlast võitlema.»



Aga vana Andres tegi, nagu ei kuulekski ta Mari sõnu, ja lõõpis edasi:



«Mis sa, Liisi, sest loost arvad, kui ma läheks õte sinu eest?»



«Mine, isa!» hüüdsid kõik lapsed nagu ühest suust, sest miski ei teinud neile suuremat rõõmu ja nalja, kui et isa ise läheks õlgedele mustlast võitlema, pealegi veel Andresega, kes oma rammuga alati nii väga suurustab, et sellele näidata, kuidas ta enda sussid õige veskit mängivad.



«Hea küll,» ütles vana Andres. «Sööme kõhud enne täis ja hakkame siis peale.»



Aga silmapilk muutus nüüd nii põnevaks, et lastel kõigil söögiisu äkki kadus. Ei läinud suust alla enam ei verivorst, ei seapekk ega saialeib, kuhu pühade ajal võis võid nii paksult peale väänata, kui süda kutsus. Äkki hakkas seapekk ei tea miks kõigil kurgus kõditama, pani peaaegu südame läikima ja võiga sai käis suus aina ringi, nagu ei tahaks ta muidu alla minna, kui rüüpa haput kalja peale.



«Ole sind ka oma mustlasevõitlemisega,» ütles Mari, «ajasid kõigil söögitahtmise ära, põle muud, kui varsti teised kõik jälle sahvris, niipea kui toit laualt ära saab.»



Ema sõnu ei pannud praegu ükski tähele, kõik rippusid silmade ja kõrvadega isa küljes, et mis ta küll ütleb ja millal ta söömise lõpetab, et kord hakkama saaks. Aga isa sõi rahulikult edasi, nagu poleks ta mustlasevõitlusest juttugi teinud. Sellest lastes ärevus aina kasvas.



«Andres, söö aga sina kõht kõvasti täis, ega muidu jäksa,» naljatas isa, kui see enne teda lõpetas ja lauast tõusis.



«On juba paras kimp peal ja sellega peab jäksama,» vastas Andres isale.



«Kumb kummagi?» küsis Liine Antsult.



«Eks näe,» vastas see elutargalt.



«Seisa sina vait,» ütles Andres õele. «Mis sina ka meeste võitlemisest tead.»



Viimaks ometi tõusis isa lauast. Suur silmapilk oli käes. Ärevus tõusis kõrgeimale tipule. Aga siis viskas isa oma sõnadega nagu külma vett rahustuseks kõigile kaela, öeldes:



«Peale sööki peab pisut leiba luusse laskma, ega siis muidu või.»



Kõik jahmatasid ja igaüks tegi mingisuguse oma liigutuse, aga kõigil oli südames ainult pettumus ja etteheide, mille nad surusid ainsasse hüüdesse: «Isa!»



«Mis sa siis neist nõnda ninapidi vead,» ütles nüüd ka Mari. «Kas siis nemad nii kaua läbevad oodata, kui sina magama lähed.»



«Jah, isa,» julgesid ka lapsed öelda, «sa lubasid ju peale sööki kohe.»



«Noh, hea siis küll, kui kõik nii väga tahavad,» ütles isa viimaks ja läks heitis õlgedele pikali. «Tule, Andres, seia, teeme siis tembu ära.»



«No mis sa veel ütled,» imestas Mari nüüd, «eks ta lähegi lastega mustlast võitlema, nagu oleks ta mõni poisike.»



Poeg heitis isa kõrvale, pea tema jalgade poole. Sätiti, nihutati end ja tõsteti katseks jalgu. «Hakkame peale,» ütles isa.



«Hakkame,» vastas poeg.



Jalg löödi jala taha, aga need liuskasid teineteise tagant ära; ilma et kumbki lamaja oleks õlgedelt kerkinud. Järgmisel korral polnud jalgadega enam äpardust ja nüüd lendas poeg kukerpalli eemale. Kogu tuba rõkkas. Isegi Mari naeratas.



«See oli Liisi eest!» hüüdis isa. «Tule seia, ma annan sulle ka Mareti eest.»



Lapsed kilkasid. Andres heitis uuesti isa kõrvale ja jällegi tõusid jalad, aga ikka endise tagajärjega: poeg lendas kukerpalli.



«Tahad ka Liine, Tiiu ja Kadri eest?» küsis isa. «Poisid võivad ise võidelda.»



Andres tahtis ka teiste õdede eest, aga kõigile pidi ta alla vanduma, sest isa oli nende eest väljas. Lõpuks ütles isa pojale:



«Nägid nüüd! Sellepärast ää kodus suurusta, suurusta väljas, kui tahad.»



«Aga tule kingsepa silma peast välja pistma,» vastas Andres isale, kui ta nägi, et mustlasevõitlemisest tõepoolest tema kasuks midagi ei ripata.



«Kus on te kingsepad!» hüüdis isa. «Tooge nad välja, ma tahan sulle näidata.»



Toodi õlepalmikust kolmejalgne kingsepp, võeti puu ja hakati tal silma pistma – meestel seljad vastastikku, ise kaksiti kummargil puul, millest nad kahe käega kinni hoiavad, üks tagurpidi jalge vahelt vahtides ja puuga kingsepa silma pistes, teine, kelle ees. õlgkingsepp seisab, puuotsa mööda juhtides, et ta kingsepale silma ei satuks.



Kembeldi kingsepa kallal tükk aega, aga polnud parata: siin jäi ikka noor Andres võitjaks. Tema pistis isa kingsepal silma peast, aga isa tema kingsepal ei saanud. Kõik nägid seda imeasja, Marigi nägi, kes siinsamas seisis.



«Vanainimese käed kanged ja silm tönts, ei saa änam noore vastu,» ütles isa viimaks alistunult ja jättis mängu. «Ära väsitas täie kõhuga, nagu oleks mõnda rasket tööd teind,» lisas ta juurde ja läks tagakambri.



«Las ma kasvan veel mõne aasta, tulgu ta siis veel mustlast võitlema,» suurustas noor Andres.



«Mis sa nüüd ikka nõnda,» manitses teda Mari. «Isa teeb teiega pühade nalja, aga sinul kohe tõsi taga. Sina ju peadki temast tugevamaks saama, sina oled ju noor, tema vana ja läheb veel vanemaks.»



«Kust see isa täna ometi niisukese nalja peale pidi tulema?» imestas Liisi.



«Ei tea, kust see tal tuli,» vastas Mari. «Aga küllap see ikka selle teisepere koera peksmise pärast oli, see lahutas jõululaupäeval ta südant.»





XXXV


Kogu see asi tuli ainuüksi kalli jõuluõhtu pärast, seda mõistis Vargamäe Andres väga hästi. Sest oleks niisugune toaahju kütmine sündinud mõnel muul laupäeval, siis poleks keegi ahju hõõguvate sütega üksi jätnud ja tagakambri lugema ning laulma läinud.



Muul õhtul oleksid lapsed kodus olnud ja nemad oleksid tingimata hulgakesi küdeva ahju ees istunud, kes raiepakul, kes luual, kes kummulipandud matil või kes uksepakul. Neil oleks leidunud siin tarvilikke toimetusi: oleks nõiutud soolatüükaid soola abil; oleks tulle sülitatud, et näha, kas lähevad huuled sellest katki, nagu ema ütleb; oleks lihtsalt soola ahju pillutud, et katsuda, kas jõuab nii ruttu õue joosta, et soola praksumist ei kuule; oleks küpsetatud orgi otsas või ahjusuuraual kaali– ja kartulirattaid, mis on kõige maitsvam toit Vargamäel; oleks vaadatud, kuidas tahm kerisel põleb, või oleks katsutud, kes võib lahtiste silmadega redelil või vommi äärel kibeda suitsu sees kõige kauem seista.



Isegi siis, kui jumalal oleks olnud niisugune tahtmine, et jõululaupäeval oleks tormanud ja tuisanud, et lapsed poleks saanud kirikusse sõita, jah, isegi siis poleks nad ahju ees istunud, vaid kambris õlgedel, ja Muska oleks istunud seal nende juures või lõõsanud söögilaua all, nõnda et tuba oleks pidanud ikkagi ainult vorstidega ja nende magusa haisuga leppima. Seega oleks teisepere Valtu võinud kas või jumala tahtmise vastu ukseaugust sisse hüpata ja ahjuhargi suure ukse vahelt maha ajada, millele oleks järgnenud loomuliku paratamatusega kõik seesama, mis järgnes nüüdki. Ainukeseks vaheks oleks jäänud, et siis oleksid saanud kaks Andrest nahasooja, nüüd ainult üks.



Nõnda siis – mis oli tulnud, see pidi tulema, kahetseda polnud selles midagi. Ja ega Vargamäe Andres kahetsenudki, kuigi talle just meeltmööda polnud, et ta jõululaupäevase koerapeksmise pärast peab hakkama kohut käima.



Pearu kaebas nimelt Andrese peale, et see peksnud tema «veart» koera, tema majaluku poolpimedaks ja poolkurdiks ning kõrvetanud tal seljas karva lahti, nii et koer külmaga enam ei või välja minna. Ja kuigi ta sinna läheks, siis poleks sellest kasu, sest temal on endine kuulmine ja nägemine läinud, nõnda et ta ei olegi enam endine «veart» koer ja majalukk.



Vargamäe mehed käisid mitu raksu Pearu koera pärast kohtu ees ja nõnda sai kogu vald teada, kui hirmus kallis ja «veart» oli olnud see koer enne jõuluõhtut; kus Eespere rahvas küdeva toaahju hõõguvate sütega üksi jättis ja ise tagakambri läks lugema ja laulma.



Andres arvas omalt poolt, et mitte tema ei peaks Pearule, vaid Pearu just temale kahjutasu maksma, sest sel vaiksel silmapilgul, kus lapsed kirikus olid ja nemad ise Mariga tagakambri läksid lugema ja laulma, nagu see on iga õige ristiinimese kohus kallil jõuluõhtul, tulnud Pearu koer läbi ukseaugu tuppa, söönud leelõukalt leiged vorstid ja tõmmanud palava süldipaja ümber, nähtavasti endale kaela, nii et pole siis ime, kui tal peale seda kuulmine ja nägemine kadus ning karvgi seljas pisut lahti läks. Väga hull ei võiks aga lugu koeraga olla, sest sült polnud enam päris keev, vaid oli juba natukene aega jahtunud. Tema, Andrese kahju on küll Pearu omast võrdlemata suurem, aga ometi hindab tema head vahekorda üleaedsega kõrgemalt kui oma jõuluvorste või süldipada ja sellepärast loobub tema igasugusest kahjutasu nõudmisest, sest jumal on andnud ja jumal on võtnud, kuigi siin üleaedse koeraniru himutseva suu läbi. Nõnda arvas Andres kohtu ees.



Andrese arvamine meeldis vagadele ja õiglastele kohtunikkudele rohkem kui Pearu oma ja sellepärast arvasid lõpuks ka nemad, et asi tuleks jätta, nagu ta on. Pearu on küll kaotanud oma koera väärtuse, missuguses kaos süüdi on Andrese jõuluvorstid oma lõhnaga ja süldipada oma kuumusega, aga ka Andrese kahju pole väike, sest Pearu koera söödud ja näritud vorstidel pole ikka enam endist väärtust, ja sült, mis pajas, maksab rohkem kui see, mis on toas põrandal.



Ometi ei võinud, Pearu sellega leppida, sest tema arvas oma koera kuulmise ja nägemise rohkem väärt olevat kui Andrese jõuluvorstid ja süldipada. Nõnda siis leidis ta varsti uue põhjuse protsessimiseks. Temal olid vargad käinud, mis on kuulmata sündmus Vargamäel, ja vargusest tekkinud kahju nõudis ta Andreselt, sest selle süü läbi kaotanud tema koer, see majalukk, kuulmise ja nägemise, mille tagajärjel vargus üldse võimalikuks sai.



Vargamäe naabrid jõlkusid kogu talve kohtu vahet. Kõige kangema pakasegagi ei saanud nad, õnnetud, hinge tagasi tõmmata. Kevadel pidi hakkama muidugi see päris protsessimise hooaeg, sest siis algas aedade tegemine ja lõhkumine, loomade kinniajamine, veepaisutamine, teetegemine ja muud niisugused tarvilikud toimetused, mis võisid naabri hinge täita. Kõigile neile harilikkudele asjadele tuli lisaks midagi uut, mis sünnitas Eesperes väga suurt pahandust ja meelehärma.



Nagu ennemalt, samuti oli ka nüüd Vargamäe üleaedseil kõrtsileti–esine ehk ainuke paik, kus nad teiste keskel kortli viina juures teineteisega vahetevahel mõne mehise sõna vahetasid. Sõnad olid enamasti küll kiskude ja konksudega, aga ometi olid nad sõnad. Aga seekord olid Pearu «ässad» Andrese «trumpidest» palju vängemad, kui nad kõrtsis sõnamängu sattusid. Jutt oli jõululaupäevasest koera vemmeldamisest ning lugemisest ja laulmisest.



«Pühakiri teeb su südame uhkeks ja tigedaks,» ütles Pearu Andresele. «Mina jõuluõhtul ei lugend ja jätsin ka sinu koera peksmata.»



«Minu koer käis jõuluõhtul kirikus ja jättis sinu vorstid varastamata ning söömata,» vastas Andres. «Sa oleks pidand oma koera ka kiriku saatma, siis oleks tal karv selga, silm pähe ja kuulmine kõrva jäänd.»



«Minu koera asemel oleks võind sa ise kiriku minna, siis oleks mu koer samuti terveks jäänd, kuigi oleks söönd su jõuluvorstid puripuhtaks kõik ää,» ütles Pearu.



«Minul pole vaja kiriku minna, ma võin koduski lugeda, aga sinu koer lugeda ei oska, tema mingu kiriku, küll ta siis kuuleb, mis seistmes käsk ütleb: sina ei pea varastama,» vastas Andres.



«Aga kas sa seda käsku ei tunne, mis ütleb, et sina ei pea himustama oma ligimese koda?» küsis Pearu.



«Mis see seia puutub?» küsis Andres vastu.



«Soo, või mis see seia puutub,» osatas Pearu. «Mina küsin sinult selle jumalakoja kõrtsi leti ees: miks himustad sa oma ligimese koda?»



«Mis?!» hüüdis Andres. «Kelle koda olen mina himustanud?»



«Minu,» vastas Pearu.



«Mina sinu, varesevihtleja koda?» küsis Andres iga sõna üksikult toonitades.



«Sina, könn, minu, varesevihtleja koda,» vastas Pearu niisama.



«Kallis üleaedne, jumal on su ühes koeraga ogaraks teind,» ütles Andres põlastavalt.



«Miks su tütar siis minu poega magatab, kui sina minu koda ei himusta?» küsis Pearu nüüd.



«Mis jutt see on?» küsis Andres ärevalt vastu. «Minu tütar magatab sinu poega?»



«Sinu tütar minu poega,» kinnitas Pearu võidurõõmsalt, sest ta mõistis, et Andresel polnud asjast veel aimugi.



«Misuke tütar misukest poega?» päris Andres juhmilt, et nagu silmis virvendama lõi.



«Liisi ikka Joosepit, kes kedagi siis muud,» seletas Pearu. «Joosep on ju tulevane Oru peremees, sellepärast.»



«Pearu,» ütles Andres nüüd ja kõik mõistsid ühes kõrtsmikuga, et Andrese hääles helises ähvardav tõde, «Pearu, kui sina täna minu tütre peale tühja lori aad, siis peksan ma su vaeseomaks, varem või hiljem, kui sa enne ei sure. Ja kuigi ma sellepärast peaks vangiroodu või Siberi minema, vaeseomaks peksan su siiski. Peksan su hullemaks, kui on su koer, peksan sind nõnda, et sa ei näe enam kummagi silmaga ega kuule kummagi kõrvaga. Karvad ajan sul keeva veega nagu tapetud nuumseal maha. Pea seda meeles.»



«Pea ise meeles,» vastas Pearu uhkesti ja julgelt. «Mind põle sul vaja peksa, sest mina su vorste sööma ei tule. Sinul on verivorstid ja neid mina ei võta suu sissegi, ajavad mu nuusutades juba öökima. Aga sina vuata, kuda sa oma tütrega toime saad, et ta änam mu poega ei magataks ega temaga litsi ei lööks.»



Andres tahtis Pearu kallale tormata, aga see oli seda juba ammugi kartnud ja jõudis õigel ajal üle leti kõrtsmiku selja taha hüpata, kuhu talle viinaklaas ühes viinaga näkku lendas.



«Tule välja!» karjus Andres. «Tule lagedale, kui mees oled! Ma sulle näitan, kudas minu tütar sinu poega magatab, kudas ta temaga litsi lööb. Sinu, sita poeg ei jäksagi minu tütrega magada.»



«Ega ta ehk muidu küll jäksa, aga kui tütar ise kangesti tahab ... » rääkis Pearu.



Vähe puudus, et Andres oleks üle leti talle kallale karanud.



«Seda ma sulle ei kingi!» karjus ta tulises vihas. «Aga kui mul õigus on?» küsis Pearu.



«Jah, kui Pearul õigus on, kas ta siis tohib leti tagant välja tulla?» küsis kõrtsmik.



«Siis löön ma oma tütre maha või peksan ta õueväravast välja,» vastas Andres.



«Löödki siis oma tütre maha, mitte minu,» ütles nüüd Pearu ja puges leti tagant välja, sest Andres oli viimaseid sõnu öeldes jalapealt ümber pöördunud ja kõrtsist välja läinud.



Pikk ja vilets kodutee, mida mööda hobune vankrit logistades pikkamisi ronis, andis Andresele aega rahuneda ja asja üle järele mõelda. Vähene viinaaur oli peast nagu peoga võetud. Seal olid veel ainult Pearu ilged sõnad ning mõtted ja südames tundmused, mis nende mõjul olid tekkinud.



Andresel polnud uneski pähe tulnud, et tema tütardel või poegadel võiks tegemist olla Pearu poegade ja tütardega. Aga nüüd on see asi äkki käes, ilma et temal oleks olnud asjast vähematki aimu. See oli nii kuulmata hull, et ta Andresele pähegi ei tahtnud mahtuda, kui ta üksinda kodu poole logistas sõita. Kõrtsis viinaklaasi juures, teiste keskel, sai ta sellest veelgi kuidagi aru, aga siin väljas teel ütles mõistus üles. Lihtsalt naeruväärsena tundus, mis Pearu kõrtsis lobas.



Aga just sel silmapilgul, kui lugu kõige võimatum näis, tuli Andresele meelde, et Pearu oli rääkinud tema koja himustamisest, ning nüüd sündis Andrese peaajus väike võnks, nagu oleks hiljutine viinaaur uuesti sinna tõusnud. Mis oleks, kui Liisi siiski Joosepile läheks ja kui sünniks see, millest rääkis Pearu: kui ta saaks nõnda Oru perenaiseks? On see siis sootuks võimatu? Kas Pearu ei anna siis kohta Joosepile, kui ta võtaks endale naiseks Liisi? Annab ta ehk siis koha Karlale? Aga kui see tahaks korraga Maretit Oru perenaiseks? Kas ta siis ka Karla kohast ilma jätab? Annab ehk siis koha Juljusele? Aga Andresel on ju veel tütreid: Liine, Tiiu, Kadri. Mis siis, kui üks neist Juljusele saaks? Kui iga Pearu poja tarvis on Andresel tütar ja iga Pearu tütre tarvis poeg koduväiks, missugusele pojale või tütrele annab ta siis koha? Või jätab ta kõik oma lapsed kohast ilma, kui nad end seovad Andrese lastega? Ei, pagan võtku, nii kaugele ei lähe ta ometi mitte! Kellelegi annab ta lõpuks ometi koha, kui mitte pojale, siis tütrele.



Andrese meel läks peaaegu rõõmsaks. Taevas oleksid löönud vehklema nagu virmalised. Issand jumal, kui see oleks tema armunõu, et Andres oma laste kaudu võidaks kogu Vargamäe! Jah, siis ei tahaks ta mitte vastu seista, kui tema tütred lähevad Pearu poegadele või tema pojad võtavad Pearu tütred. Tema veri tuksuks siis Vargamäe elusoontes, tema liha kõnniks siis Vargamäe nurmedel ja niitudel. Midagi poleks ilmas ilusam kui see, seda tunneb Andres nii selgesti üksinda vankris istudes, kuna aga rattad sügavaid ja auklikke roopaid uuristavad.



Kodus ei teinud Andres asjaga uisapäisa algust, vaid talitas tasa ja targu. Tegi juttu kõigepealt Mariga. Aga see ütles alguses, et tema asjast midagi pole kuulnud. Viimaks andis ta nõnda palju järele, et arvas, tema olevat ka ikka midagi nagu tähele pannud. Kaugemale Andres ei jõudnud. Polnud parata, pidi Liisi enda käsile võtma. Mari hoiatuse tõttu oli see ette valmistatud. Aga tema arvas, et kui asi kord juba isa kõrvu on puutunud, siis on mõttetu veel salata, ning ütles sellepärast kõik.



«Ja sa arvad, et mina lasen sinu või kellegi teise oma lastest Oru Joosepile minna, kui ta kohta ei saa?» ütles Andres lõpuks.



«Mitte, et ta ei saa, vaid ta ei taha Oru kohta,» ütles Liisi.



«Ükskõik, kas ta ei taha või ei saa, Oru kohast on ta ikkagi ilma ja see on peaasi,» seletas Andres.



«Aga mina ei taha Oru perenaiseks saada,» ütles nüüd Liisi.



«Mis sa siis sellele Joosepile otsid, kui sa Oru perenaiseks ei taha saada?» küsis isa.



«Ega siis Oru üksi koht ilmas ole,» vastas tütar.



«Oru on Vargamäel ainuke koht peale meie,» ütles isa, «ja kui sina ega Joosep Oru kohta ei taha, siis ei lähe sina Joosepile, seda ütlen mina. Seda ussisugu põle siis minule tarvis. Kas kuuled?»



«Just selle ussisoo pärast ei taha ma Oru perenaiseks, » seletas Liisi.



«Orule peab uue ja parema soo viima, seda peab tegema,» õpetas Andres.



«Joosep arvab, et terve Vargamäe on kihvtitatud, siit võib ainult ära minna.»



«Vargamäe peab ühe sugukonna käes olema, siis saab, muidu mitte,» seletas Andres tütrele.



«Võtku ta, kes tahab, meie Joosepiga ei taha teda mitte,» vastas Liisi kindlasti.



«Teie Joosepiga,» kordas isa mõnitavalt. «Sa räägid, nagu oleksid sa temaga juba üks. Või on see tõsi, mis Pearu mulle kõrtsis kõigi kuuldes näkku viskas: sina magatad Joosepit?»



Liisi pööras näo kõrvale ega vastanud.



«On see tõsi?» päris isa. «Pearu ütles veel rohkemgi! Ta ütles: minu tütar lüüa tema pojaga litsi. Nõnda ütles Pearu kõrtsis,»



«Pearu valetab!» karjus Liisi nüüd, nagu oleks ta hoobi näkku saanud.



«Siis põle sul veel Joosepiga ühtigi olnud?» küsis isa.



«Ei ühtigi, et mina peaks häbenema,» vastas Liisi ja vaatas isale otsa.



«Siis on ju kõik hea,» rääkis Andres kergendatud südamega. «Ja tänasest päevast saadik olgu ka see kõik lõpetatud, mis tänini teie vahel on olnd. Kui Joosep ei taha Oru kohta, siis ei taha ka mina teda omale väimeheks. Seda võid talle öelda.»



«Mis ma sellest talle ütlen,» vastas Liisi. «Temal on ju valida, kas võtab minu või Oru, teist teed tal ei ole. Mina ei taha Vargamäele jääda. Saab kuhu saab, aga seia ei jää mina mitte.»



«Ah siis selleks olengi ma sind kasvatand ja oma aastad ja tervise Vargamäele matt, et sina, minu esimene laps, mulle nõnda ütleks?» hüüdis Andres.



«Isa, ma ei ütle paha pärast, ma ütlen ainult, nagu mina tunnen. Ja Joosep tunneb niisama. See Vargamäe elu on meid nõnda ära tüüdand, et mida varem, seda parem siit kaoks. Siin on alati riid ja kohtukäimine, sellepärast. »



«On see siis minu süü? Olen mina seda riidu ja kohtukäimist taht? Olen mina see, kes õigust paenutab ja tõde varjab? Ütle, olen mina see, sa oled juba täie päevade sees inimene,» rääkis Andres.



«Isa, mina põle ometi sinu ja Pearu vahel kohtumõistjaks.»



«Soo, või nii!» hüüdis Andres. «Sa ei vasta! Sa pead mind süüdlaseks! Sina süüdistad mind!»



«Isa, ma ei süüdista kedagi,» ütles Liisi.



«Mis see siis on, kui sa ei tea, kes on riiu ja kohtukäimise põhjuseks, kas mina või Pearu.»



«Kas ma võin puhtast südamest rääkida?» küsis Liisi.



«Olen ma sind ilmaski valetada käskind ehk valetama õpetand?» küsis Andres vastu.



«Noh, ütle siis, isa, kas sa võid omal käe südamele panna ja jumala enda ees kinnitada, et sina ühelegi riiule ja kohtukäimisele põle põhjust and?» küsis Liisi.



«Jah, ma võin käe kas või piiblile panna ja jumala enda ees seistes öelda: mina põle kunagi Pearuga riidu norind ega temaga kohtukäimist otsind, aga ma põle ka last ennast ilma narriks ja naeruks teha, vaid olen kaitst iseenda, oma perekonna ja koja au. Ma põle last tõde, varjata ja õigust kõveraks väänata, sest siis oleks ma teind pühakirja vastu. Kui sina seda ei näe, siis oled sa Pearu poolt, oled temaga ühes mestis ja seda on sulle Joosep pähe pand.»



«Joosep ei ole kunagi sind süüdistand,» ütles Liisi. «Tema ütleb oma isa ja sinu kohta, et kumbki põle süüdi, vaid süüdi on Vargamäe.»



«Ega see Vargamäe kellegi kallale lähe,» lausus isa.



«Ta ajab inimesed teineteise kallale, niisuke on see Vargamäe oma soode ja rabadega.»



«Niisukest kavalat juttu ajab Joosep sellepärast, et tahab Pearut puhtaks pesta, ja sina, rumal, usud ning tuled mind süüdistama, sest sina oled ühes Joosepiga Pearu poolt.»



«Isa, mina ei ole Pearu poolt,» kinnitas Liisi.



«Mis jutt see siis on, et Vargamäe ajab inimesed riidu? Aga miks siis mujal riieldakse? Ega siis ometi kõik ilma inimesed Vargamäel ela. Ja siis veel: kui sina tõesti ei ole Pearu poolt, nagu sa ütled, siis pead sa Joosepist lahti ütlema, sest see on ju veri tema verest ja liha tema lihast.»



«Ei, isa, Joosepist ei ütle ma mitte lahti,» ütles Liisi vaikselt ja kindlalt.



«Mis!?» karjus Andres. «Sina julged mulle suu sisse kinnitada, et sina ei ütle temast mitte lahti?»



«Jah, isa, ei ma temast küll lahti ütle,» kordas Liisi endiselt.



«Noh, seda tahan ma veel näha, kas sa ütled temast lahti või ei;» rääkis isa ähvardavalt. «Ma tahan katsuda, kes on siin peremees, kas mina või sina. Või sellest põle veel küll, et mul Pearu endaga tegemist, nüüd hakkavad ka omad lapsed tema eest sõdima.»



«Mina sõdin ainult iseenda ja Joosepi eest,» ütles Liisi. «Pearu minusse ei puutu.»



«Aga kes on siis Joosep ja kes Pearu,» küsis Andres. «Minu silmas on nad üks.»



«Minu silmas mitte,» vastas Liisi juba vähese ärritusega. «Pearule ei läheks ma eluilmaski, aga Joosepile lähen ka siis, kui terve ilm vastu on.»



«Sina ei lähe temale mitte!» karjus Andres.



«Lähen, isa,» vastas tütar. «Ja kui mind ka luku taha pandaks, siis lähen talle läbi lukuaugu.»



«Siis panen ma su luku taha ja topin ka lukuaugu kinni,» käratas Andres. «Ja nüüd kasi mu silma alt, ma ei taha änam sind näha.»



Liisi hakkas nutma ja läks.



Peale seda kutsus Andres Mari tagakambri ja rääkis ka sellega selget keelt.



Pearu juttu kõrtsis kuuldes oli Andres kohe arvanud, et Mari pidi asjast juba ammugi teadma, ainult tema, Andrese eest hoiti kõik salajas. Seda ütleski Andres Marile kätte ja nõudis teateid, mis ajast see Liisi Joosepiga juba on alanud.



«See on ju ikka olnd,» ütles Mari.



Need sõnad langesid nagu tormi murtud puu Andresele pähe.



«Mis see tähendab: ikka olnd?» küsis ta arusaamatuses.



«Lapsest saadik, seda tähendab see,» seletas Mari.



«Mis on lapsest saadik olnd?» päris Andres.



«Liisi ja Joosepi sõprus ikka, mis siis muud,» vastas Mari. «Juba siis, kui me oma tuba ehitasime, kandis Liisi ühes Maretiga Joosepile ja Karlale piiriaia äärde saepuru ja pakuotsi ning need tõid meie lastele selle eest odrakaraskit. Aga veel enne seda olid Liisi ja Maret rukkitalgute ajal sepikut võtnud ja seda Joosepile ning Karlale viind.»



«Siis põle ju ainult Liisi Joosepiga, vaid ka Maret Karlaga?» küsis Andres peaaegu kohkunult.



«Ei, Maretit ja Karlat põle ma pärast änam märgand,» ütles Mari.



«Muidugi, ega sa enne ole, kui Pearu mulle jälle kõrtsis ütleb, et minu tütar tema poega magatab või midagi veel hullemat teeb!» hüüdis Andres, kuna tal endal huuled värisema lõid.



Mari silmad lasti nagu püssist vett täis ja ta küsis:



«Ütles Pearu nõnda?»



«Eks sa tulnd ise kuuland,» vastas Andres. «Terve kõrtsi ees ütles.»



«Pearu valetab,» ütles Mari.



«Kus ta siis valetab, kui sa ise ütled, et asi on käimas juba lapsest saadik,» vaidles Andres vastu. «Aga miks ei öelnd sa minule, kui sa teadsid?»



«Ma ei teand ju midagi iseäralist ja ma mõtlesin, et sina niisama palju tead, ainult ei tee sellest välja, nagu sul viisiks,» rääkis Mari.



«Sa valetad!» käratas Andres. «Sa teadsid väga hästi, et mina kõiges kurt ja pime olin, ja sina ise aitasid mind nõnda hoida, mängisid lastega minu vastu kokku. Sa valetad praegu ja oled mulle ikka valetand. Enne ma seda ei teand, aga laste suremisest saadik läksid mu silmad lahti. Oma südames põle sa Vargamäel perenaine olndki, jäid ja oled praegugi ainult saunaeit. Ja mind põle sa kunagi oma päris meheks pidand, vaid ikka Jussi, kes riputas enda lehmalauda taha kuuseoksa. Ma võtsin küll kuuse kõige juurtega üles ja istutasin tema asemele pihlaka, mis nüüd juba suur puu, iga sügise punaseid marju teine täis, aga sina mõtled ikka veel selle kuuse peale, kus oksas Juss kõlkus. Minu ja Krõõda lapsi põle sa kunagi mikski pand, oled last nad meelega raisku minna, oled õpetand neid mulle valetama, minu seljataga kõiksugu asju sepitsema. Ka neid, mis sul minuga olnd, ei armasta sa õieti, vaid mõtled aina Jussi laste peale, kes on surnuajal. Nõnda oled sa minu kõrval eland kõik need pikad aastad kui võhivõõras. Selle elu vilja lõikame nüüd. Liisiga on asi käes ja ega ta Maretigagi tulemata jää. Et see Krõõt ka nii vara pidi surema!»



«Andres, sa teed mulle ülekohut!» hüüdis Mari nuttes.



«Mina teen muidugi kõigile ülekohut – sinule, Liisile ja ka Pearule. Liisi ütles, et ka Pearule.»



«Sa ütled, et mina põle sinu ja Krõõda lapsi mikski pand. Kudas võid sa nõnda öelda? Kas sa tõesti ei näe, kui vähe selles tõtt on? Mis olen ma oma lastele paremat teind kui sinu ja Krõõda lastele? Kas Liisil ja Maretil põle kõik, mis neil vaja? Sinu tahtmise vastu pean hanesigi, et neile patju saada. Kas neil põle ilusad riided seljas või põle neil puhas ja valge linane pesu? Mingu nad või tänapäev mehele ja kuhugi perenaiseks. Kõik põle küll minu tehtud, neil enestel on ju õiged tööinimese käed otsas, aga kas mina põle neid nii palju aidand, kui vähegi võimalik. Silmad tulevad mõnikord vett täis, kui mõtlen, et kui omad tütred. ükskord kasvavad, kas siis jäksan neile veel nõnda teha või olen siis juba vana ja hoopis hädine. Ehk ei jätkugi seniks elupäevi, kui nemad hakkavad mehele minema, nii et nende eest muretseb keegi võõras või ei muretse keegi. Sellepärast olengi nõnda sinu ja Krõõda laste eest muretsend, et ehk siis jumal laseb kedagi ka minu laste eest muretseda, kui mind ennast änam ei ole. Külg teeb vahel kanget valu ja luud–liikmed nagu läbi peksetud. Need aastad olen nüüd hõlpu saand, aga kui Liisi ja Maret ära peaks minema, siis hakkab mul raske orjus ... »



Nõnda rääkisid Andres ja Mari tagakambris isekeskis. Aga kõigest rääkimisest hoolimata ei uskunud Mari ometi mitte, et see Liisi asi Andrese südamesse nii väga oleks kinni hakanud. Tema arvas, et küllap ta viimaks lepib ja Liisi laseb Joosepile minna, sest mis siis sest õige on, et Liisi Joosepile läheb. Vanemad riidlevad küll, aga eks lapsed või ikkagi rahus elada ja teineteisega leppida. Mari mõtles sellepärast nõnda, et ta ei tundnud ega mõistnudki kõiki Andrese mõtteid Vargamäe kohta.



Andrese mõtteid aimas ja hindas ehk ainult Oru Pearu õieti. Sellepärast ütles ta oma esimesele pojale, et kui tema Mäe Liisi võtab, pühkigu suu Oru kohast puhtaks, sest tema kingib Oru ennem vallasantidele, kui et laseks Andrese tütre Orule perenaiseks. Liisi enese vastu põle tal küll midagi. Liisi isegi meeldib talle, sest tal on niisama hele hääl, nagu oli Krõõdal, kuigi tal pole Krõõda silmi, mis on Maretil. Aga küsimus pole siin mitte Liisis, vaid Andrese sugukonnas, ja seda Oru Pearu ei kannata, ammugi mitte Orul.



«Orul oled ju sina ise peremees,» ütles Joosep isale, «kuda siis mina siin saaks peremeheks hakata. Ega ma siis ometi jää siin sinu surma ootama, parem lähen mujale, eks ikka mõnda kohta kusagilt kätte saa, rendilegi ometi, kui osta ei jäksa. Onuga rääkisin, tema lubas aidata, ja ega siis sinagi, isa, mind lase päris paljalt minna.»



«Ei noh, poeg, seda küll mitte,» vastas Pearu. «Küllap me su otsa peale aitame, kui aga ise mees oled. Aga Oru peale ära sa siis änam looda, selle saab Karla või keegi teine, kes rohkem veart on ... Et see ka nüüd nii hulluste peab minema ja et sa omale kedagi teist naiseks ei leia,» tähendas isa lõpuks. «Aeva minu keelu vastu pead tegema.»



«Las nüüd olla pealegi, isa,» vastas Joosep. «See vist peab meiega nõnda olema, mis muud. Sina võtsid oma isa tahtmise vastu saunamehe tütre ja mina lähen Mäe Andresele väimeheks.»



«Või nüüd mina sinu naisega elan,» lausus isa, «aga ilus põle see mitte, et sa minu vihamehe tütre ... »



Aga noored ei hoolinud vanemate vihast, nagu ei hoolinud nad ka Vargamäest, kust see viha oli pärit. Nad olid valmis nii ühest kui ka teisest loobuma, et minna õnne otsima mujalt, kas või maailma otsast, nagu peaks õnn ikka olema kaugel. Siit tahtsid nad kaasa võtta ainult mõned väikesed mälestused: mõne aiaaugu, kus nad olid mänginud, mõne nisuleiva– või odrakaraski–tüki, mõne palgivirna, kus nad hea ja kurja ilmaga öösiti olid istunud, mõne kevade ja lillelise vainu, mõne kaugelt kuuldud laulu ja nõresokstega kase – seda ainult tahtsid nad mälestusena kaasa võtta ning seda varandust ei saanud neile keegi keelata, seda varandust ei tundnudki teised õieti.



«Sa ei ole oma esimese poja õiguse veart,» ütles Pearu üks teine kord Joosepile, olles pisut purjus. «Mäe Andres on su oma läätseleemega ära meelitand. Et minu vanad silmad veel seda pidid nägema!»



Aga Joosepil tuli õigel ajal vaim peale ja ta vastas isale:



«Isa, kirjutud on, et sellepärast jätab mees oma isa ja ema maha ja hoiab oma naise poole.»



Need sõnad tegid Pearu purjus meeled haigeks ja ta ütles härdalt:



«Ning needsinatsed teised sõnad: ja nemad peavad üks liha olema.»



«Näed nüüd, isa, nõnda ütleb pühakiri,» kinnitas Joosep.



Sest saadik ei saanud Pearu enam pojaga õieti kuri olla tema naisevõtmise pärast, kuigi see temale ei meeldinud. Ta kas vaikis, või kui hakkaski purjus peaga sellest rääkima, siis tuli talle ikka meelde, kuidas Joosep teda pühakirjaga oli noominud, ja ta meel sai härdaks. Võõrastele sellest jutustades võis ta lausa nutma hakata, öeldes:



«Et minu vanad kõrvad veel seda pidid kuulma, et minu oma laps mind pühakirjaga noomib!»



Andrese südant polnud nii kerge nõrgutada, sest tema polnud kunagi purjus ja igale piiblisalmile oskas ta peagi teise vastuseks leida, mis esimese ümber lükkas. Sellepärast oli pühakiri temale peaaegu mõtteta kiri, õigem – eluliselt väärtuseta kiri, sest vasturääkivaid salme kõrvu seades jäi temale järele ainult väitmiseoskus ja hingeline tühjus. Viimastel aastatel kõik vabad tunnid südamerahustuseks piibli taga istudes luges Andres ta sõna otsekoheses mõttes tühjaks, sest ikka enam ja enam muutus see raamat talle mitte hingekosutuseks, vaid omakasuliseks õiguseraamatuks. Aga mis aitas talle õigus, mille ta piiblist endale välja luges, kui polnud võimalik seda õigust maksma panna? Mis aitas jumalasõna, kui jumal ise oma sõnu Andrese arvates Vargamäel ei pidanud? Isegi oma lastega ei saanud ta nõnda talitada, nagu seisis pühakirjas selgesti lugeda. See tõetundmine röövis Andreselt ikka enam ja enam rahu. Öösel norskas ta küll valjemini kui kunagi varem, aga sestsamast sonis ta niisama valjusti ja ärkas siis äkki, nagu polekski ta tõsiselt maganud, vaid magamist ainult mänginud.



Liisi järele valvas ta päeval ja ööl, luges sõna otsekoheses mõttes tema jalajälgi ja tema südame salajasemaid liigutusi. Ikka ja jälle võttis ta tema uuesti käsile, katsudes tema meelt muuta. Aga tüdruk oli ja jäi kui raud. Nuttis ja käis päevad otsa punaste silmadega ringi, kuid järele ei andnud.



«Kas sa siis mitte teisiti ei või, kui isa seda nii väga tahab?» küsis temalt kord Mari pisarsilmil. «Kui sa ometi Joosepi jätaksid, siis saaks mina süüst lahti, et olen su halvale teele last minna. Isa viskab seda mulle ühtepuhku ette.»



«Ei, sina, ema, põle mind kuhugi halvale ajand,» vastas Liisi. «Aga Joosepit ma siiski ei jäta, tehku isa, mis tahab.»



«Aga kuda sa siis temale lähed, kui isa nii tulist rauda vastu seisab?» küsis Mari.



«Küll ta hakkab mind ise varsti ajama, oota aga, ema,» vastas Liisi.



«Ää hullu juttu aa,» ütles ema. «Miks ta siis sind ise ajama hakkab?»



«Küll sa näed,» kinnitas tüdruk.



«Liisi, kuule, mis sa mõtled teha?»



«Ema, ära küsi, muidu oled jälle sina süüdi.»



«Armas laps, kallis laps!» palus Mari härdalt. «Tee nüüd, mis sa teed, aga ää sa seda hullu tükki tee, et sa Joosepiga enneaegu lapse saad. Sinu ema Krõõda nimel palun ma sind, tema tahtis nii väga, et mina sul teiseks emaks oleks.»



«Aga kui isa mind muidu Joosepile ei lase,» vastas Liisi avalikult.



«Nojah, ma arvasin kohe, et sa seda mõtled,» nuttis Mari. «Issand jumal, kui kanged te mõlemad olete, niihästi sina kui isa! Ja teised niisama, nagu teeks Vargamäe kõik nii kangeks. Küll mina siin veel päivi saan näha! Mine lõpuks sama kangeks kui kõik teised, tee süda kõvaks, siis võid elada, muidu ei või, tapab ära. Vanadus tuleb enneaegu. Kui sinu ema suri, siis ma ei mõist veel; miks ta küll nii vara pidi surema. Aga temal põlnd seda kangust, mis Vargamäel peab olema, kui siin elada tahad. Tema ei pand oma südant ilmaski kõvaks ja nõnda siis pidi ta noorelt surema.»



Aga nähtavasti ei saanud Andreski alati oma südant kõvaks panna, et oleks kergem elada. Ka tema vananes viimasel ajal mitte aastatega, vaid päevadega, kuigi polnud seda mõjutamas ei rasked haigused ega muud erilised põhjused. Mees hakkas nagu kõdunema, seest ja väljast korraga. Kui ta mõnikord endassesüvenenult oma piipu tossutas, lausus ta mõtlikult oma elu kohta:



«Elu on, nagu peaks sa teda hundi hammaste vahelt kiskuma.»



Viimase Pearuga kõrtsis kokkupuutumise tagajärjeks oli peale muu jällegi kohtukäimine: Pearu süüdistas Andrest, et see visanud talle raske viinaklaasiga näkku, nii et sinine muhk üles ajanud, mida kohtumehedki oma silmaga võisid näha. Selle teo eest mõisteti Andres trahvi maksma. Tema oleks võinud omakorda Pearu «sisse kaevata», et see tema tütart kõigi kuuldes oli litsiks sõimanud, aga see oli nii hull ja nigerik asi, et Andres seda ei tihanud. Polnud ju kindlasti teada, missugused «ässad» Pearu kohtu ees välja mängiks ja kui hulluks ta kogu loo võib ajada. Nõnda siis jättis Andres asja sinnapaika.



Raske südamega tuli Andres kohtust koju ja heitis varakult magama. Surmani haavunud ja tulises vihas Pearu vastu trahvimaksmise pärast, virgus ta südaööl, pani lambi põlema, võttis kapist piibli ja hakkas oma jumalaga kõnelema Hiiobi suu läbi. Aga täna tundis ta end nii viletsana ja haletsemisväärsena Issanda ees, et ta meel ühes Hiiobiga härdaks läks ja ta nutma puhkes, nagu polnud seda sündinud mitmel–setmel aastal.



Mari, kelle uni oli viimaste sündmuste tõttu nagu linnul oksal, kuulis asemelt oma mehe kõnelust jumalaga. Ka tema meel läks härdaks ja ta nuttis sängis teki all. Aga viimaks ei suutnud ta enam vastu panna, tõusis asemelt, nagu ta oli, ja jäi sängisamba najale seisma, jäme linane särk seljas, lühike triibuline seelik selle peal. Ei ta julgenud mehe juurde astuda, seisis ainult kõveras ja köökus sängisamba najal ja aitas temal laua äärde, püha piibli juurde nutta.



Mari mõtles, et ehk nõrkub Andrese süda ja ehk räägib ta temaga, Mariga, mõnegi sõna nõnda, nagu rääkis ta nende abielu algul. Lõpuks, Mari poleks tahtnudki rääkimist, ta oleks rahuldunud sellegagi, kui Andres korrakski oleks lahkelt tõstnud oma silmad tema poole ja vaadanud tema nutmist – sellest oleks tõepoolest küllalt olnud. Juba ainult selle eest oleks Mari Andresele öelnud, mis mõtted on Liisil Joosepi ja endaga.



Aga kõik läks teisiti, kui Mari oli lootnud. Tema nutuabi sängisamba najal oli asjatu. Sest kui Andres teda nägi, sai ta endast kohe võitu, kuivatas silmad, pani piibli kinni ja ütles:



«Mis sinul viga? Mis sina tahad? Kas ka südaööl ei tohi üksi olla?»



Mari ei vastanud, nuttis ainult kõveras ja köökus sängisamba najal. Liisi suure saladuse oli ta hoopis unustanud. Veel siis, kui Andres juba tule kustutas ja sängi puges, ei liikunud Mari paigast. Ta ärkas alles, kui Andres talle ütles:



«No mis sa vahid seal, kui sa magama ei saa.»



Alles nüüd kobis Mari mehe kõrvale sängi, kus ta enam hommikuni silma kinni ei saanud.





*


Pinevad ja piinlikud päevad kestsid Vargamäel peaaegu kogu suve, sest Liisi ja Joosepi loo vari langes kõigi peale. Kõndis imelik aimdus inimeste südames, et rõõm oli lahkunud mitte ainult isadest ja emadest, vaid ka vanematest lastest. Rõõm oli läinud nooremate laste südamesse, et hõisata, naerda ja lõõritada seal. Aga ta tegi seda «suurte ja vanade» salaja, sest need ei armastanud enam rõõmu.



Ei olnud enam Liisil ja Maretil lusti külla tantsima ja ringmängutama minna, sest kõik kohad olid hullu kõla täis. Nagu oleks keegi seisnud Vargamäe kõrgemal tipul vanade pedakate all ja kõvasti–kõvasti pasunat puhunud – nõnda kostis see, mis Vargamäel sündis, teistele soosaartele ja välimaa nurkadelegi. Liikus jällegi käest kätte ja suust suhu mingisugune inetu ja ropp laul poiste keskel. Aga seda laulu lugesid ka tüdrukud hea meelega (häbi pärast muidugi salaja), sest polnud tõsisemat ja otsekohesemat rõõmu, kui et ometi kord oma silmaga näha, kuidas Vargamäe tüdrukutele lausa puhast tõtt öeldakse. Tänini olid poisid ikka Vargamäe tüdrukute sabas olnud, sest neil olid laulmiseks heledad hääled ning rääkimiseks ja naermiseks suud parajal kohal, aga mingu nüüd veel. Nüüd teavad kõik, mis loomad seal Vargamäel elavad. Nõnda siis tekkis Vargamäe murest ja pisaraist ümberkaudseil väljamägedel nii mõnigi rõõmulill. See võis olla lohutuseks teistele ja ka vargamäelastele enestele nende raskeil päevil.



Ainuke, kes millestki ei hoolinud, oli Vargamäe noor Andres, sest see hakkas juba sedavõrd tugevaks saama, et ta hoolimatult võis igaühele vastu lõugu anda, kes tema nina alla tuli larisema või oma roppu laulu jorisema. Tema'p seegi oli, kes Vargamäe Eespere heinamail, olgu metsas või jõe ääres, vahetevahel hõiskas ja huikas, muidu oleks siin aina vaikus valitsenud. Sest kui Liisi ja Maret teiste suvede eeskujul mõnikord oma lauluhäält tõstsidki, siis ometi nii tasa ja kurvalt, et see kuigi kaugele ei kostnud. Rõõmu kadumisega südamest kadus ka kumedus kurgust, heledus häälest ja ükski ei võinud kindlasti öelda, kas endine heledus veel kunagi Vargamäel kõlab või mitte. Krõõt oli millalgi siin oma häält helistanud, Oru Pearugi oli seda kuulnud, kui ta esimest korda piiriaeda lõhkus, et teisepere sigu oma rukkisse lasta, aga kus oli nüüd Krõõt oma häälega?



Eriti vaikseks muutus Mäel heinaaja lõpu poole, nagu kardetaks mingisugust rasket kõue või nagu varjataks mingit suurt saladust. Liisi ja Maret rääkisid ainult kahekesi veel, teiste juuresolekul muutusid nad nagu tummaks ja kurdiks. Aga rukkilõikuse päevil muutus äkki kõik elavaks ja kisa ning kära oli kogu Vargamäe täis. Ka saunarahvas sai sellest oma osa. Algas kõik sellest, et vana Andres Marilt tasakesi küsis:



«Kas sa oled meie Liisit tähele pand? Mis temaga õige on?»



«Olen ikka vaadand ja aru pidand, aga ... » vastas Mari.



«Noh?» küsis Andres.



«Aga temalt endalt põle ikka veel julend küsida,» ütles Mari.



«Mis seal veel küsida,» sähvas Andres. «Ta ei saa ju änam õieti küürutadagi.» Mari vaikis ja värises.



«Kutsu ta väljalt koju,» ütles Andres.



«Andres, ära tormiks saa,» palus Mari. «Mõtle, et ta on niisuke, mõtle, et võib jumal teab mis juhtuda.»



«Mis siis veel võib juhtuda?» küsis Andres vastu. «Kõik läheb kuradile ja kõik käigu ka kuradile!»



«Kulla Andres,» rääkis Mari pisarsilmil, «ma ei julge Liisit koju kutsudagi, kui sa nõnda räägid.»



«Siis lähen kutsun ta ise, ükskõik!» karjus Andres.



«Mõtle ometi, vanamees, et meil omal needsamad päevad käes olid, kui meie kahekesi õpetaja ette läksime,» rääkis Mari, hoides välisukse lingist kinni.



«Mis päevad?» küsis Andres.



«Ma kandsin ju Indrekut kolmat kuud rinna all,» ütles Mari.



«Kas siis meie elasime oma vanemate hoole all?» küsis Andres. «Meie olime ju täiskasvanud inimesed, muretsesime eneste eest ise. Ja mis oli õpetajal sellega tegemist?»



«Las Liisi läheb ka ja hakkab iseseisvalt elama, heidame tema peale armu, nagu heitis sel korral õpetaja meie peale,» rääkis Mari paluvalt, seistes ikka veel ukse juures, sest ta lootis, et ehk pääseb tütre kutsumisest.



«Kas tema minu peale armu on heit?» küsis Andres. «Eks siis tema heida jälle oma laste peale armu,» vastas Mari.



«Lapsed!» hüüdis Andres. «Ussisugu tuleb sealt, mitte lapsed! Mine juba kord, ää seisa seal ukse najal.»



«Issand jumal, halasta meie peale!» palus Mari härdalt, kui ta läks Liisit kutsuma, astudes ikka nagu sammu edasi, kaks tagasi. Ta ei hüüdnud kaugelt, vaid läks peaaegu rukkilõikajate juurde, et nõnda tagasi tulles rohkem aega oleks Liisiga rääkida.



Põllul oli nüüd kõigil selge, et kodus on midagi lahti. Juba esiteks pandi imeks, et miks küll isa äkki heast–paremast koju läheb ja sinna nii kauaks jääb kõige ilusama lõikuseilmaga, kuna aga rukis on pudisevalt küps. Enne lahkumist vaatas Liisi Maretile tähendusrikkalt silma ja läks siis ühes emaga.



«Kui ometi sinugi meel nõrkuks,» ütles Mari Liisile.



«Mõtle ometi oma lapse peale.»



«Ema, ma mõtlen ju, ma olen kõik need päevad ja tunnid aina mõelnd, ma ei saa änam ööselgi nahka silma peale,» rääkis Liisi.



«Noh, siis palu isa, palu teda ilusti, tunnista ennast süüdi, see aitab ehk natukenegi,» õpetas võõrasema. «Ta on ju su oma isa, teda sa ometi võid paluda, ega see võõraga ole.»



«Ma ei saa teda paluda, kui ta minuga nõnda räägib, nagu oleks mina ja kõik teised süüdi, ainult temal on õigus. Löögu mind või maha, aga mina ei palu,» rääkis Liisi. «Kui ta ütleks mulle ühegi ilusa ja hea sõna, nii, et ma tunneks, et tema mind oma lapseks peab, siis teeks ma ehk kõik, mis ta tahab. Ma olen mitu korda mõelnd; et ei tea, mis siis oleks olnd, kui isa alguses kohe ilusti minu juurde oleks astund ja minuga heaste rääkind. Ma oleks ehk Joosepistki lahti saand, kui isa mind oleks palund. Aga tema ainult kärgib ja kässib ning ikka kurjaga. Nõnda aga saan ka mina kurjaks.»



«Sa oled ju noorem, sina pead enne järele andma,» ütles Mari.



Aga Liisi ei võinud sinna midagi parata, et tema oli oma isast noorem, järele anda ei tahtnud ta sellepärast veel mitte.



«Olete isaga nagu kaks tilka vett ühe ämbri uurdes,» lausus Mari natukese aja pärast. «Ainult hääles oleks sul nagu pisut Krõõta.»



«Kõik ütlevad, et mul on ema hääl,» ütles Liisi.



Aga inimesed poleks seda kunagi öelnud, kui nad oleksid kuulnud, missugusel häälel räägib Liisi viimasel ajal isaga. Selles hääles polnud nagu õndsa Krõõda hääle nehkugi ja nõnda pidi tahes või tahtmata arvama, et Liisil on kaks häält – isa ja ema hääl, mida ta kordamööda tarvitab.



Kärsitult ootas Andres kodus. Peaaegu tahtis ta juba vaatama minna, kuhu nad nii kauaks jäävad. Niipea kui naised uksest sisse astusid, küsis Andres kohe nõudvalt:



«Liisi, mis see peab tähendama? Mis sinuga on?»



«Eks te näe isegi, mis minuga on,» vastas Liisi, nagu poleks tal häbi natukestki.



«Kust sa selle oled saand?» küsis isa.



«Joosepilt ikka, kellelt muult!» vastas Liisi. «Ega ma teda külast põle käind otsimas.»



«Liisi!» palus Mari härdalt.



Aga juba tormas Andres rusikas käsil tütre kallale, tarvitades seejuures tema kohta kõige ropemat sõimusõna. Vististi oleks ta oma lapse vaeseamaiks löönud – nii põhjani oli ta haavunud oma isalikus tundmuses ja nii väga tundis ta oma võimetust tütre vastu –, kui mitte Mari õigel ajal vahele poleks karanud, käed üles tõstnud ja meeletult karjunud:



«Löö mind maha, aga ära tapa iseoma ja teise mehe last!»



Mari hääles, silmis, näoilmes ja kogu seisangus pidi küll väljenduma kohutav meeleheide, sest muidu poleks Andres tõstetud rusikaga tema ette seisma jäänud. Liisi keha oli vallanud mingisugune tuimendav ning oimendav kramp ja temale näis üsna ükskõik olevat, kas silita teda õrnalt käega või vala talle puuga pähe, ikka seisab ta nagu post. Aga kui ta nägi, et Mari oma meeletusega Andresest võitu on saanud, siis lõi ta keha äkki lõdvaks ja ta langes sängiservale, surus käed silmade ette ja hakkas nuuksuma – niisama kramplikult, nagu ta esiteks seisiski.



«Välja mu majast,» karjus Andres, «muidu näitan ise, kus meister augu teind! Kel pole häbi jumala ega inimeste ees, see ei kõlba minu silma alla!»



«Andres, pai Andres!» palus Mari, kuna Liisi ainult nuuksus. Vaevalt taipaski ta, millest isa rääkis.



«Kui ma lõunaks koju tulen, siis olgu maja tühi, muidu ... » ütles Andres ja läks mürinal uksest välja.



Liisi ja Mari jäid kahekesi. Ka Mari hakkas nüüd vaikselt ja härdalt nutma, istudes tütre kõrvale sängiservale. Nõnda kestis see tükk aega. Kui Liisil viimaks nutt hakkas mööduma, küsis Mari abitult:



«Mis siis nüüd saab?»



«Mis ikka,» vastas Liisi alistunult. «Peab kuhugi minema, ega seia jääda änam või.»



«Aga kuhu sa siis lähed, armas laps? Kuhu?»



«Oleme seda Maretiga arutand, sest me kartsime, et see nõnda lõppeda võib, nagu ta nüüd lõppes,» rääkis Liisi, «aga me ei mõist midagi välja mõelda. Sest ega Orule ikkagi või minna.»



«Orule küll mitte, jumal hoidku selle eest,» ütles Mari. «Mõni teab, mis siis Pearu teeb, ja kes selle pereeidegi hinge näeb.»



«Kui läheks esteks Aasemele või Hundipalule,» arvas Liisi.



«Kuule, mine õige parem sauna,» ütles Mari. «Ega isa sind sealt ikka tule välja ajama ja pärast ehk annab ta süda järele, võid ehk koju tagasi tulla. Nõnda ei tõmba asja kohe ilma kella otsa.»



Liisi imestas, kuidas küll ei tema ega Maret sellele lihtsale mõttele polnud tulnud. Muidugi nõnda oli kõigeõigem ja parem. Esiteks sauna ja küllap seal siis näeb, mis edasi saab.



Lõunal väljalt koju tulles ja Liisit mitte kuskil enam nähes ei lausunud vana Andres sõnagi, nagu poleks tal Krõõdast muid tütreid olemaski kui aga Maret üksi. Alles mõne päeva pärast tegi ta Mariga asjast juttu, tahtes kuulda saada, kuhu Liisi on läinud.



«Kus ta siis ikka pidi minema,» ütles Mari nagu vabandavalt. «Mis sa sest na väga pärid.»



«Orule?» küsis Andres tigedalt.



«Mis ta siis praegu Orule,» vastas Mari. «Eks ta ikka sauna läind, kuhu siis mujale. Mina ajasin ta sinna, mõtlesin, et eks sa seal ikka lased tal olla.»



Selle peale ei vastanud Andres midagi, ja nõnda see jäigi.





XXXVI


Liisi pidas saunarahva juures pisut nagu häid päevi, sest välja tööle ei pääsenud ta ju kuhugi. Aga käsi rüpes ei hoidnud ta ometi mitte, vaid hakkas seda peent nipet–näpet valmistama, mis varem või hiljem igal noorel naisel tarvis läheb. Tegi hommikust õhtuni ja katsus vahetevahel laulda, aga sellest polnud suurt asja, sest silmad tulid lauluga vett täis.



Tädi oli päev päeva kõrval peres tööl, olgu Mäel või Orul, viimasel ainult siis, kui esimene teda ei vajanud. Et tädil tarvis poleks lehmalüpsmise ja põrssasöötmise pärast lõunal sauna juurde tulla ja et tal ka õhtuti rohkem aega oleks, siis tegi Liisi tema koduse talituse, nagu oleks temast saanud mõni saunanaine.



Madise luud–liikmed ei tahtnud enam sõna kuulata. Ligi kolmkümmend aastat oli ta mõisale ja Vargamäele ning teistele peremeestele kraavi kaevanud, solistades varasest kevadest kuni hilise sügiseni külmas rabavees, aga nüüd ütles tervis lõpuks üles. Kätes oleks veel jõudu olnud, aga jalus on raske jooksva, need ei liikunud enam. Ajaviiteks punus ta peresse pastlapaelu, tegi marja– ja kartulikorve, veistele lõõgu, heinavõrke, luudi, lusikaid ja kulpe ning muud tarvilikku kribu–krabu. Materjali pidi talle muidugi kätte viima, sest tema ise ei pääsenud sellele enam järele.



Puuduse pärast poleks Madisel olnud vaja kätt ega jalga liigutada, sest suure töö ja kokkuhoidmisega oli tal aastate kestel paarsada rubla järele jäänud, mis seisid Mäe Andrese käes hoiul. Madis oli nii mõnigi kord Andresele öelnud, et ega tema seda raha tagasi tahagi, kui aga tema surmani võiks sauna jääda ning kui ka tema eide eest pärast Madise surma oleks muretsetud: Ka ei tahaks tema, Madis, et tema ise või tema eit ükskord Vargamäelt lahkuksid nagu vallasandid või kerjused, vaid neil peaksid olema nagu kord ja kohus matused ja neile peaks mõlemale löödama kahe kellaga, nagu oleksid nad elanud ja surnud täieõiguslikkude inimestena. Kui Andres selle kõige eest tahaks hoolitseda, siis pidagu need paarsada rubla rahulikult endale.



Andresega julgeb Madis kui mees mehega rääkida, sest ta on tähele pannud, et Andres oma sõna ei söö. Sellepärast peab Madis Andresest lugu. Tema vanema tütre Liisigagi räägib ta nõnda, nagu oleks tal tema vastu lugupidamine. Ja kui see teda vahel aitama tuleb, räägib ta temale krägisedes:



«Vanad vedrud ei paindu änam. Ja valutavad teised, mädandid! Aga eks nad siin Vargamäe kraavidel ikka selle pealopsu saand, kus mujal. Jajah, Vargamäel, ei kusagil mujal! See sööb veel mõne teisegi mehe luud–liikmed, ei minul üksi. On enne söönd ja sööb ka edaspidi. See sööb kõigi luud–liikmed, ei tema himu muidu täis saa. Seal ta on nüüd see lepikualune: kas sinna vähe on kraavi kaevatud, aga on ta nüüd kõva ja kuiv? Ah, äh, äh! Eks mine katsu, kui kuiv ja kõva ta on. Millal käis Andres viimati seal oma lehma rükkimas? Eks see olnd ju alles mullu kevadel. Ja kui mitu aastat on ta juba seda sood siin kuivatand ja kraavitand? Oma paarkümmend tugevasti. Nojah, mina olin siis neljakümnene, kui me väljal rammukatsumiseks kivi tõstsime. See oli nimelt Pearu pärast, Andres tahtis teada, kumb on kõvem, tema või Pearu. Aga juba siis nägin ma kohe, et see mees on jumalaviljaga toidetud, mitte aganaleiva ja magasiaida puruga. Ei mina saand kivi tõstmisega temale ligigi. Aga mina olin sel korral ometi paras mees, keda kuraditki ei kart ma, pistsin igaühega rinnad kokku, kui paras kilk peas. Aga Andrese vastu ei saand ... Muidugi, nüüd põle minust änam meest olemaski, aina naiste kohendada ja aidata. Aga mis sest Andresestki järele on jäänd? Mis on kõigist järele jäänd, kes me siin vanad oleme? Mineval aastal vaatasin Andrese käsi: sõrmed kanged, könksus ja haarakil. Jalad ja ristluu teisel käies kui igavesel puuhundil. Piht vimmas, nagu kasvaks küür selga. Kaelasooned kui köied väljas, põle endist Andrest änam kuskil. Ja kus on Krõõt, sinu õnnis ema, see kuldne inimene? Kui sina, laps, teaks, misuke kuldne inimene oli sinu õnnis ema ... Ehk kus on Juss ja tema lapsed? Kus on minu ja minu vanamoori poeg ... ? Tead, Liisi, isa teeb ju sinuga ainult sellepärast nõnda, et ta põle änam endine mees. Ei ta enne põleks niisukest asja teind! Siis põleks ta keda kuraditki kart, oleks last oma tütre kas või vanasarvikule endale minna, sest ta oleks öelnd: kes võib midagi minu ja mu laste vastu? Õige, õige, õige! Andres põle änam endine mees, sellepärast teeb ta nõnda. Enne ei lugend ta nii palju, aga nüüd loeb. Minu isa armastas ka piiblit lugeda, nagu Andreski, aga meie, lapsed, panime tähele, et piibli lugemine tegi tema kurjaks ja õelaks. Piibli pärast põlnd meil änam kodus hõlpu. Sest saadik olen mina piiblist ikka eemale hoind, põle teda ilmaski lugend, ja mina arvan, et kui minul oleks lapsed, siis põleks mina nende vastu mitte nõnda kuri ja õel, kui oli meie isa meiega. Niisuke lugu oli meil piibliga. Olen vahel mõelnd ja arutand, sest mis ma üksinda ikka need pikad päevad teen, olen nimelt mõelnd, kui sind ja sinu päivi näen, et ei tea, kas Andresel õige ka see asi piiblist on külge hakand või. Tema enne ei olnd nii riivatu, Pearu oli hullem, kodus ja väljas, aga nüüd oleks nagu Andres riivatum. Ei mõista kohe arvata, mis see on. Mina mõtlen aina, et see on ikka piibel, ei muud ühtigi. Mis sina sellest õige arvad? Oled juba ka täis inime ... »



«Mis mina nüüd, aga hull on selle asjaga küll,» lausus Liisi, kuna tal endal silmad vett täis tulid.



«Mina olen küll arvand ja rehkendand,» rääkis Madis, «aga ei leia kedagi muud kui aga piibel. Sest vaata, laps: käsk ütleb, et sina ei pea oma jumala nime ilmaasjata suhu võtma. Aga ehk ei pea ka jumala sõna liig sagedasti suhu võtma? Seda olen mina arvand ja rehkendand. Jumal on inimesest kangem ja eks siis ole kangem ka tema sõna. Ja kui nüüd nõrk inimene, olgugi see niisuke vänge mees nagu sinu isa, nojah, kui nüüd see ajalik inimene liig palju ja sagedasti igavese jumala kangeid sõnu loeb, siis teevad need tema südame kangeks, sest halvad sõnad rikuvad head kombed ära. Mitte et jumala sõnad oleks halvad, vaid nemad saavad halvaks, kui inimene nad ühtepuhku oma suhu võtab. Kui jumal ise oma sõnu nõnda loeks või räägiks, siis oleks need sõnad head, aga inimese suule ja kõrvale on nad liig kanged. Nii kui mõni kange viin, ütleme puhas piiritus. Ja kes on harjund piiritusega, sellele teine viin polegi änam viin ja tema ei pane teda mikski. Samuti ei pane need, kes jumala kangete sõnadega harjund, änam inimeste sõnu mikski. Aga ütle nüüd ise, mis asjaga tahad sa inimese südant pehmendada, kui sõnad änam tema peale ei hakka? Ma mõtlen nimelt ajaliku inimese sõnu, sest kaugele sa siin ilmas ja elus jumala kangete sõnadega ikka pääsed. Meie isaga oli nõnda, et ta meie sõnu änam mikski ei pand, sest tema oli nii väga kangete piibli sõnadega harjund. No mis me võisime talle öelda, kui tema luges meile pühakirja peast nagu raamatust? Mitte kui midagi. Nõnda põlnd meil elus viimaks änam miskit õigust, vaid kõik õigus oli tema käes. Aga kudas sa siis siin ilmas elad, kui sul änam sugugi õigust ei ole.»



«Jah, ega meil küll kuskil õigust ole,» ütles nüüd Liisi. «Ja emal ka ei ole, õigus on kõik isa käes.»



«No seda minagi,» oli Madis nõus. «Meil oli oma isaga niisama. Tema ütles meile ikka, et tema ei või meile õigust anda, sest see käib pühakirja vastu, aga mis inime see siis on, kes elab pühakirja ja käsusõnade vastu. Meie pidime teda kartma ja armastama ja meie kartus oligi isa meelest meie armastuse mõeduks. Aga temal ei olnd tarvis meid karta ja sellepärast põlnd temal ka meie vastu armastust. Ainult siis, kui ta meid nüpeldas, et meie teda rohkem kardaks, nagu käsusõna nõuab, siis arvas ta, et tema meid armastab, sest kirjutud on: mida kibedam vits, seda armsam laps. Kartus oli meie armastuse mõeduks, vitsa kibedus isa armastuse mõeduks. Nõnda elasime meie Soovälja Vihuksel puht pühakirja järele, sest mina olen ju sealt mehi. Nüüd elavad seal uued rahvad. Meist ei jäänd sinna ükski, pistsime kõik iga nelja tuule poole laiali. Isa õpetas meile vitsaga nii palju armastust enda vastu, et me kartsime mitte ainult teda ennast, vaid ka Vihukset ja Soovälja, muudkui saaks aga tuhknai minema.»



«Meil ka kõik suuremad niisama, muudkui pistaks aga Vargamäelt alla, kas või palja jalu ja alasti,» ütles Liisi. «Aga tead, saunaonu, meie oma isa ei karda, mitte sugugi ei karda, aga meil on isast ja Vargamäest hale meel, sest me näeme, et neid ei salli keegi, neid ei armasta keegi. Põlvepikkune armastab ehk veel, aga nii kui saab püksivärvlist saadik, siis on juba läind: siis usub, et mujal on parem. Andres on meil ju kohapärija, aga mina ei usu, et tema Vargamäele jääb. Las ta saab aga vanemaks, läheb tema nagu Oru Joosepki.»



«Nojah, just niisama, nagu oli Vihuksel, Sooväljal, ja meil oli see puht pühakirja põhjal, sest meie isa oli vaga inimene ja tahtis ka meid vagaks kasvatada. Küll olen mina siin üksinda paigal istudes arvand ja rehkendand, et kuidas see Vargamäe Andrese ja tema laste asi küll on, kas õige ka niisama nagu meil, või on midagi muud, aga tuleb välja, et ei midagi muud, üsna seesama, puht pühakirja põhjal, Jehoova, meie jumala käskude ja õpetuse järele. Aga vaata, mu laps, meie räägime neist asjust, nagu oleks me kaks vana inimest ja mõlemad jalutud ning rinnutud Vargamäe soode ja rabade pärast, aga tõepoolest olen ju ainult mina jalutu ja rinnutu vanainimene, sina aga alles noor. Sinul on elu alles ees, minul juba möödas, sest ega see siis änam elu ole, mis ma nõnda elan, naiste kohendada ja aidata. Sellepärast siis kuule, mu laps, mis mina, vanainimene, sulle ütlen. Ja mina ei ütle seda mitte paha pärast. Sul ei ole ka tarvis mind karta ja armastada, sest kes saunameest siinilmas kardab, ja armastada põle minus änam kedagi. Kui ma ükskord jälle mullaks saan, siis seda, mulda peab armastama, olgu ta või mõne sauna ukse all ... Nojah, vaata, mu laps, mis mina sulle ütlen, ja pea seda meeles, sest see tuleb sulle endale kätte. See võib sul väga ruttu kätte tulla, nagu tuli ta minule ja teistele. Tahan nimelt sulle öelda, et ometi oli minu isal õigus ja sellepärast on ehk Vargamäe. Andresel, sinu isalgi, õigus ... »



Liisi tõstis silmad ja vaatas küsivalt ning imestanult Madisele otsa.



«Praegu sa muidugi seda ei usu, aga sest põle lugu, kuulata võid sa siiski,» jätkas Madis. «Sa oled ju kuulnd ja ise ehk lugendki, et kirjutud on: silm silma vastu, hammas hamba vastu. Vaata, laps, nõnda seisis minu isa oma Vihuksega Sooväljal ja nõnda seisab ka sinu isa oma Eesperega Vargamäel vastastikku, rindupidi või hambani koos. Kummal pikem ja valjem hammas, see võidab. Sooväljal võitis Vihukse, sest tema sõi meie isa ja ema luud–liikmed ära ning lõi meid välja ilma; mis Vargamäel sünnib, seda mina ei tea. Meie ajasime siis kõik oma isa süüks, aga süüdi oli ainult Vihukse, kui keegi süüdi oli. Tema oli see, kes meie isa niisuguseks tegi, nagu ta oli, sest tema elas puht pühakirja järele ja sundis ka meie isa nii elama – sunnib meid kõiki nii elama, loe pühakirja ennast või ära loe. Mina põle teda ilmaski lugend, aga kui mõtlen oma elu, siis olen eland nagu mu isagi ... Nojah, mis ma nüüd tahtsin öelda ... Vihukse, näh, elas puht pühakirja järele, sest tema kasvatas ja kasvatab veel tänapäevgi kibuvitsu ja ohakaid. Kui minu isa temaga terve oma elu põleks seist hammas hamba vastu, siis põleks ta mitte kui midagi muud kasvatand kui ainuüksi kasevõserikku, pajurägu, ohakaid ja kive. Ainult seda! Ja mis teeb Vargamäe? Kas see põle vaga maa, samuti nagu oli Soovälja oma Vihuksega? Kasvatab ta midagi muud kui kibuvitsu ja ohakaid? Kas põle sinu isagi temaga seist hammas hamba vastu kõik need pikad aastad? Ja kuhu ta on saand? Omal käed kanged ja könksus, jalad nagu igavesel puuhundil, piht kasvab juba ammugi küüru ja lapsed mõtlevad aina, kuda plehku pista. Aga Andres ei taha Vargamäele alla anda. Kui ise änam ei jäksa, siis tahaks teised välja ajada, ajas minugi enese eest välja, sest ise ei jõund, ja siin ma nüüd olen. Vargamäe on mu võit, nagu võitis Vihukse mu isa, ja küllap Vargamäe Andresestki jagu saab. Tema kasvatab lapsi enda asemele ja sunnib neid pühakirja abil Vargamäega võitlust edasi pidama, sest inimese sõna on siin nõrk, nagu mõni lahja viin, mida see änam mikski ei pane, kes piiritusega harjund. Vargamäe elab pühakirja järele, tema elab vaga elu ja kes temaga tahab võidelda, peab pühakirja järele vaga elu elama. Temal peavad olema suus kanged jumalasõnad ja nendega peab ta ise minema ning peab ka teisi ajama vaga Vargamäe vastu, kes elab jumalaga. Sellepärast siis ei olnd meil Sooväljal ega teil ka Vargamäel sugugi õigust. Meie arvasime, et Vihuksel on õigus kõik meie isa käes, ja teie arvate, et Vargamäel on teie isa käes. Aga see'p see ongi, mis põlnd tõsi Vihuksel ega ole tõsi ka Vargamäel. Sest vaata, armas 1aps: õigust põlnd kuigi palju meie isal ega ole ka teie isal, nemad on samuti ilma õiguseta, nagu olime meie ja olete teie. Ja tead, kel on õigus? Õigus on Vihuksel ja õigus on Vargamäel, kellega seisid ja seisavad hammas hamba vastu meie isad. Meie isegi seisame viimaks nendega hammas hamba vastu. Vihukse ja Vargamäe ei tunne küll pühakirja, aga ometi on neil ainuüksi õigus, sest nemad ise oleks nagu puht pühakiri, nagu puht jumala sõna, nagu puht jumal ise. Mis nemad tahavad, ütlevad ja teevad, see on õige ja jääb, võitle selle vastu, niipalju kui tahad. Inimese peale ei hakka inimese sõna, samuti ei hakka jumala peale ka jumala sõna. Mis aitaks pühakiri Vihukse või Vargamäe vastu. Vargamäe kõneleb tegudega. Paari aastaga pistab ta sulle tuhat pajupõõsast vikati ette, see on tema issameie. Kivid saputab ta sulle nagu hundikarja saha ette, see on tema kümme käsku. Mõne aastaga tallab ta su kraavid täis, mis sa vaevaga kaevand, see on tema püha ristiõpetus ja peatükid. Mõnekümne aastaga sööb ta su luud–liikmed ja saadab su kirikuaiale, see on tema piiblilugu. Nõnda kõneleb Vargamäe ja nõnda kõneles ka Vihukse. Ja ega Hundipalu, Ämmasoo, Rava, Kukessaare, Aaseme, Võlla, Kassiaru ja kõik need teised kohad muid palveid inimestele õpeta. Ikka üks ja seesama. Sest see on nende õigus. Ja kui minu ehk sinu isa tahavad sellest õigusest osa saada, siis peavad ka nemad olema kui tuhat pajupõõsast, kui hall kivikari, kui vedelas maas kraav, mis täis langeb, ilma et nad hooliks vikatist, sahaterast või kraavimehe vaevast. Nad peavad seisma kõigega silm silma vastu, ehk muidu neelab neid Vihukse ja Vargamäe. Oma lastegagi peavad nad seisma hammas hamba vastu, sest teisiti nad ju seista ei mõistagi. Niisuke on Vargamäe õigus ja temast osasaamine.»



«Ah siis sina, saunaonu, arvad, et isal on ka minuga õigus?» küsis Liisi, ilma et ta hästi oleks taibanud, millest jalutu ja rinnutu Madis rääkis, kes kõigi arvamist mööda ühes jalgadega ka osa oma arust oli kaotanud, nagu oleks see tal peitunud jalus.



«Ei noh,» vastas Madis, küsimusele, «seda ma just küll ei arva. Sest mina ei arva, et inime peaks oma lastega nii kangeid sõnu tarvitama, nagu räägiks ta aina jumalaga, Vargamäega ja Vihuksega. Inime on nõrk ja noor inime on veel nõrgem, jumala kanged käsud on temale liig kanged. Sest ega noor inime põle mõni Vihukse või Vargamäe, kes tuleb kohe tuhande pajupõõsa ja halli kivikarjaga. Tema ei raba sind kohe puusast või jalust, nagu on teind Vargamäe jumal minuga. Miks siis temaga kohe talitada jumala käskusid ja seadmisi mööda. Teine asi, kui Andres teeb nõnda Pearuga. Temale võib küll jumala käskude ja kangete sõnadega kohe külge hakata, sest tema ise on vänge mees, nagu mõni jumala sulane. Temaga võib küll silm silma ja hammas hamba vastu seista, aga oma lapsega põle see hea, lapse hambad on ju alles nõrgad. Nõnda arvan mina.»



«Aga isa ütleb ikka, et meie oleme kanged ja et tema tahab meie kangust murda,» ütles Liisi.



«Miks siis just isa ise oma laste kangust peab murdma, eks seda või mõni teinegi teha. Ega Andrese enesegi kangus ometi murtud olnd, kui ta Vargamäele tuli, aga küll ta siin pehmeks tehakse. Mis ei jõua teha Vargamäe ise, seda teeb Pearu, sest see on niisama kange kui Vargamäegi. Tema ei loe pühakirja, aga tema oleks nagu ise pühakiri. Ilma jumalasõnatagi on temas õpetus, nagu ka tigedale härjale põle tarvis otsaette kirjutada: see härg on tige, sest seda näeb igaüks isegi, kes härja krutskid teab. Sellepärast on tema lastel ehk kergem põli, kui oli meil Vihuksel. Pearu läheb püha viha täis oma laste vastu ainult purjus peaga. Aga sest põle suurt häda, sest ega inime alati purjus ole. Aga mis tahad sa sellega teha, kes on alati kaine ja aina püha viha täis? Meil Vihukse1 oli niisuke lugu. Ma ütlen otsekohe pühakirja põrgu. Meid oli üksteist last, kolm surid ära, kaheksa kasvasid suureks. Ja isa tahtis, et me kõik elaks pühakirja järele. Kas sa nüüd oskad öelda, mis elu see on, kui kaheksa last elavad pühakirja järele? Ehk mis pühakiri see on, kelle järele lapsed peavad elama? Kui ma nüüd selle peale tagasi mõtlen, siis arvan ma, et ilma selle meie isa pühakirjata oleks kergem olnd meil lastel ja ka isal endal; emast rääkimata. Sest mõtle ometi, kui kuradi kange ja halastamatu oli meie pühakiri. Millalgi, lihavõttes või nelipühis, ei mäleta änam hästi, sest sellest on ju üle viiekümne aasta aega, igatahes olid siis soojad ilmad. Nojah, millalgi pühade ajal, esimese püha hommikul, kui lauda istusime, ütles isa üle laua minule (mina olin ju kõige vanem laps), et mina loeks söögipalve. Aga mina ei lugend. Sest miks pidin siis mina täna lugema, kui muidu luges ikka isa ise. See lugemine oli kui karistus mulle peale pandud. Aga mina põlnd miskit kurja teind ja mina ei taht, et ta mind karistab. Kui mina ei lugend, käskis isa vanuse järele järgmist poega. Ka see ei lugend. Ei lugend ka kaks tütart ning nende järgmine poeg. Nüüd ütles isa meile kõigile: Teie olete kui sead, kes pistavad jalad moldi, ilma et enne oma Issandat meelde tuletaks. Aga kes minu laua ääres ei palu, see ka ei saa. Sellepärast jäävad Madis, Mikk, Leena, Ann ja Priidu seni söömata, kuni nad paluvad. Kusti, Mann ja Tõnu on alles väiksed, nende eest palun mina ise. Nõnda ütles isa, ja meie läksime laua äärest tühja kõhuga minema. Siis luges isa oma palve, ja nüüd pidid isa, ema ja väiksed lapsed sööma hakkama. Aga ema ei saand süüa, vaid hakkas nutma ja tõusis lauaäärest. Ema nuttu nähes hakkasid ka lapsed nutma ja jooksid nurka. Nõnda sõi isa üksi vorsti ning saialeiba ja sealiha, meie aga kõik sinkusime tühja kõhtu. Pärast süüdistas isa ema, et see on meie, väänkaelade nõus, sest miks ta muidu laua äärest ära jooksis, ja tema vaga süda ei and enne järele, kui ta oli esimese püha hommikul ema peksnud. Pärast seda pani ta kõik toidu aita luku taha või laskis ema sahvri kanda ja selle ukse lõi ta kahe pika naelaga kinni. Terve pühade aja seisime meie söömata, närisime kuivi herneid, sest need olid saadaval, või läksime külasse, lootes sealt midagi hamba alla. Kui tulid tööpäevad, siis pidi meile süüa andma, muidu ei jäksand ju ühtigi teha. Aga soojaga olid jämedad vorstid juba hapuks läind ja need pidi sigade ette viima, ehk küll neist vahepeal ükski põlnd oma Issandat paluma õppind. Ema tahtis oma silmad peast nutta vorstide pärast, aga isa ütles temale, et ei pea oma südant siduma maapealse varanduse külge. – Niisukesed asjad sündisid meil Soovälja Vihuksel, kui isale tuli tõsine vagaduse iil peale. Kui ma Pearut purjus peaga näen, siis mõtlen ikka oma isa peale: tema jäi nagu piiblist purju ja selle peaga tegi ta hullemaid tükka, kui Oru Pearu teeb viina või õlle purjus peaga. Mõlemad oleks nagu äkki muutund tigedaks härjaks, kes möirgab ja puskleb. Ja mina arvan, et sinu isa on vahel ka nagu piiblist purjus, sest see võtab ju mõistuse nagu piirituski, kui teda liiga tarvitada. Mina olen kuulnd, et kes piibli kolm korda otsast otsani läbi loeb, see läheb lolliks. Sellepärast hoida õpetajad hoolega, et nad mitte otsast otsani ei loe, vaid et ikka midagi vahele jääks. Aga taluinimene on rumal, tema loeb kõik sõna–sõnalt, nagu tegi minu isa, ja nõnda hakkab mõistuse peale. Inimese nõrk veri ei pea jumala kangetele sõnadele kuigi kaua vastu, lööb kihama ja käärima nagu värske õlu, ja siis sünnib see, mis sünnib piiritusegagi, nagu oleks igal pool kange jumala vaim.»



Niisugune oli sauna–Madise kõne Liisiga, kui see käis teda tema eide peres tööl olles aitamas ja kohendamas, nagu aitaks ja kohendaks ta oma isa. Aga temal oli oma kõnega kaks suurt häda: ta tahtis teda väga pidada ja tahtis teda viimaks ka lõpetada. Ometi oli nii see kui ka teine niivõrd. raske, sest kõne algamiseks puudusid enamasti ikka kuulajad kõrvad ja kõne lõpetamist takistas üksi istudes kuhjunud aine hulk. Õnneks pääses ta esimesest sellega, et harjus iseendaga kõnelema, ja teisest – et hakkas ise oma kõnet kartma, mispärast ta lõpuks ikka kinnitas, et kuulaja asja enese teada jätaks ja mitte edasi ei räägiks. Liisilegi ütles ta peaaegu paluvalt:



«Ää sa sest isale sõna lausu, ää hinga sest ühelegi hingele, sest kui niisukesed jutud Andrese kõrvu ulatavad, siis võib ta minu ja mu eide saunast välja peksa, sest ega tema ju ei hooli. Tema teeb ju aina püha jumalasõna järele ja sellepärast põle temaga nalja. Ma räägin ju nõnda ainult sinuga, aga eide kuuldes ei tohi, see kannab laiali, sest tema, vanainimese keel ei pea änam ühtigi kinni.»



Muidugi vanamehel oli oma eide asjus õigus: selle keel ei pidanud juba nooremaski eas midagi kinni, mis võis ta siis veel nüüd pidada. Liiatigi veel niisukest asja, nagu oli Liisil ja Joosepil. Eide huvi koondus alguses ainsasse punkti: kas Joosep tuleb sauna ja millal ta tuleb? Aga kui Joosep juba esimesel õhtul ilmus ja ka hiljem ühtki õhtut käimata ei jätnud, siis tundis saunatädi pettumust. Hoopis teine asi, kui Joosep poleks tulnud, kui tädi oleks pidanud Joosepile Liisi palvel Orule järele minema, kus oleks võinud sosistada ühe või teise nurga ääres. Aga ei! Asi pidi tühine olema, kui kõik nii lihtsalt sündis. Va Jussigi asi oli tädi meelest huvitavam, sest selles oli sisu.



See oli teisipäeval, kui Liisi ülalt alla sauna tuli, ja reedel läksid nad Joosepiga ennast õpetaja juurde kihlama, sest viivitamiseks ei näinud nad enam mingit põhjust.



Neljapäeva õhtul mängisid Oru poisid sauna–Madisele ja Liisile kena vingerpussi, millest tädi mitte osa ei saanud, sest tema oli hommikul Aasemele läinud rukist lõikama ja pidi sinna ka järgmiseks päevaks jääma, ilma et ööseks koju tuleks, sest Liisi mängis ju saunas perenaist. Poiste vingerpussist sai osa tädi asemel Maret, kuna tema parajasti saunas oli, kus ta Liisit iga päev paar korda käis vaatamas, et mõni sõna rääkida ja vaadata, mis tal puudub.



Liisi ja Maret olid parajasti kambris ja vana Madis krägises toas asemel, kui keegi sauna välisuksest kotta astus. Aga selle asemel, et kohe sisse tulla, jäi ta kojas pisut kohmitsema, ning siis äkki paukusid needsamad aisakellad, millega Liisi sõitis jõuluõhtul kirikuteel. Kellad helisesid täna õhtul nii rõõmsasti, et Madis toast Liisile niisama rõõmsalt hüüdis:



«Liisi, Liisi, kosjad tulevad! Kosjad tulevad kelladega ja kõik!»



Tüdrukud otse jahmatasid kelli kuuldes ja läksid uudishimulikult tuppa vaatama, mis see õige on. Aga ei olnudki muud kui Oru poiste nali, sest Joosep tahtis pisut Liisi meelt lahutada ja teda lõbustada, kippus ta ju nukrusele: õhtuti olid teisel silmad aina punased, nagu oleks ta selle poolest oma õndsasse emasse. Eelmisel õhtul, kui kõik magama pugesid ja kui Joosep sauna läks, hiilis Karla Joosepi pealekäimisel hobustekopli, ajas seal noorele märale valjad pähe ja sidus talle teki selga ning kupatas temaga kõrtsi juurde viinade järele. Nõnda oli neil täna kaks pudelit viina, üks meestele ja teine naistele, aga mõlemad head ja magusad. Et asi täielik oleks, siis hakkas Karla, kel hea suuvärk ei puudunud, vanemale vennale isameheks ja ka pulmahobuseks, sest aisakellad pistis ta endale tasku ja pimedas saunakojas laskis ta nendega parajat traavi. ikka ühelt jalalt teisele, kuigi aina paigal püsides. Pärast peitis ta kellad kuhugi ja astus siis suure julgusega peigmehe ees tuppa, sest ta oli enne kangemast pudelist pisut rüübanud.



Vana Madis taipas peagi poiste nalja, ja kui ta kange pudeli mõne korra suule oli upitanud, laulis ta kui lõoke oma sängi serval. Aga Liisi nuttis ja Maretki pühkis silmi. Neil polnud uneski pähe pistnud, et Joosep võiks Liisile ükskõik mil viisil üldse kosja tulla.



Karla kui isamees lõõpis Madisega esiteks niisama, aga kui keel juba mõlemal hakkas pehmenema, ütles poiss vanamehelikult:



«Nonäh, peremees, ega me siis puripuhta muidu tulnd ühtigi, meil oli ikka pisut nagu asja ka.»



«Mis asja siis küll külarahval meile nii hilja õhtul veel võiks olla?» küsis sauna–Madis muheldes.



«Näh, kuda seda nüüd öelda või kuda seda seletada,» vastas Karla. «Noorukesel oleks nagu midagi ää kadund või ää joost, minagi tea õieti, mis see oli.»



«Mõni õhvake või?» küsis Madis. «Mõni talleke, seapõrsas või mõni kanapojuke?»



«Kuuldi teine ikka nagu kanapojuke olevat,» seletas Karla. «Näh, ilm, pergel, läks ju pimedaks, silm ei seletand änam jälgi ega kedagi. Vihukse kraavikaldal olid viimased jäljed, näitasid teised nagu seiapoole tulemist. Mõtlesime, et eks astume esimese onni uksest sisse ja küsime, ehk on keegi midagi näind või kuuld.»



«Meie pool ikka oleks nagu nähtud ja kuuldud ka,» vastas saunaonu, «aga mine nüüd tea, kas tunnistate omaks või panete võeraks. Eest teine hirmus, takka armas, sööma kasin, tööle varmas, niisuke kuulukse teine olema.»



Et Karla sellele midagi kohast ei saanud vastata, siis rüübati pudelist.



«Kuule, küla noormees,» pöördus Madis nüüd Joosepi poole, «meie pool käib kõla ringi, sul joost kanapojuke ää. Oled ehk meie omi juba katsund ja silmand, leiad oma olema või ei. Näh, ikka tuli ja tuli teine, siuksub siin üksinda minu, vanainimese juures, me'p teand teda kuhugi viia ega pakkuda, mõtlesime, et küllap tullakse ehk teist otsima. Näikse teine kena poju olema. Hääl kui mesilasel, kõnnak kui kosilasel, ei ole maias ega ahne. Kui leiad oma olema ja kui viid ta meie mailt, jäävad nutma toanurgad, leinama leivalabidad, haopinud pilli aama. Kui viid kaugele koduje, sussuta suisa suu juures, kaisuta kasuka juures, silita sinisilmaga, kallista kahe käega, et ei närbuks pisi poju, kui viid kaasakeseks koju ... Noh, küla noormees, ei sa vasta ühti, põle oma või?»



«Oma ikka oma,» vastas Joosep nüüd naerdes. «Mis siis änam,» ütles Madis, «siis on kõik korras.



Aga ega külamees ometi nüüd öösel hakka kanakest koju viima, läheb pärast pimedas uuesti kaduma, aja ja otsi teda siis mööda maad–ilma taga.»



«Jah, kui lahke pererahvas lubab, siis jätame ta täna veel seiä hoiule,» lausus Karla asjalikult.



Seega lõppes ametlik jant. Kosjad olid vastu võetud ja nüüd võis südamerõõmuks pudelist rüübata. Aga Liisile kippus aina nutt peale, niisugused imelikud kosjad olid need. Ometi polnud sest ühti, sest nõnda oli ometi parem kui ilma kõigeta. Seda kinnitas talle ka Maret mitmel korral.



Kuna Joosep tüdrukutega juttu vestis, istus Karla Madise juurde ja hakkas sellelt laule peale ajama, sest sooja peaga oli see tuntud kui suur sõnaseadja. Aga täna oli Madis oma lauludega tõrges, sest temal olevat ainult meeste laulud, poiste ja tüdrukute kõrvad ei tohi neid kuulda. Viimaks andis vanamees ometi järele ja hakkas tasakesi jörisema, kuna Karla tema ligi istus, kõrv suu juures. Ometi ei kuulnud ta kõike, mis Madis laulis, sest see neelas vahetevahel sõnu alla – nende liigse «rasva» pärast. Imelik lugu oligi nende saunaonu lauludega. Algasid nad ükskõik kui ilusti ja kasinasti, rääkisid nad «hellast eidekesest», «tublist taadikesest», «õndsast õhtukesest» või «karja kaitsmisest», ikka muutusid nad varsti niisuguseks, et laulja pidi poisi ees aina sõnu alla kugistama. Saunaonu lauludega sündis nagu inimesegagi: lapseeas kõik nii süütud, aga kasvades lähevad raisku, saavad patuseks; neiust peast kõik nii head, aga jumal teab kust tulevad küll naistel need vead.



Tundi kolm lõõpisid poisid saunas, siis arvasid, et ehk aitab. Kojas võttis Karla jällegi aisakellad pihku ja traavis paigal tammudes, sest ka minnes pidid ju kellad helisema. Ja et helin paremini kostaks ning et ka pulmatäkk ise paistaks, siis hoiti toa uks lahti, nii et traavlit kotta näeksid tüdrukud ja ka saunaonu, kes naeris sängiserval. Aga pulmatäkk läks isamehe käes, kel paras aur peas, peruks ja pistis välisuksest õue ning ladus ümber sauna, nii et kellad aina paukusid. Peigmees ja mõrsja, saunaonu ja mõrsja õde ei osanud muud teha, kui ainult naerda.



«Kui nüüd isa juhtuks kuulma,» ütles mõrsja viimaks.



«Ei ta kuule,» rahustas teda peigmees. «Meil ja teil magavad ammu juba kõik.»



Aga ometi tahtis saatus, et ka Vargamäe Andres ise oma esimese tütre kosjadest pisutki osa saaks. Küll oli tema õhtul õigel ajal magama heitnud, aga palavate kambrite ja muude inimlikkude asjade pärast pidi ta südaöösel asemel ärkama, pihtkasuka selga viskama ja välja minema pisut jumala loodust vaatama, ning see juhtus olema tütre kosjadest osasaamiseks just paras silmapilk: Samal ajal läks sauna juures kosjatäkk peruks ja traavis paukuvate kelladega väljas. Andres kuulatas. Selge aisakellade helin, mis tuleks nagu sauna poolt, aga siis jälle nagu Aaseme poolt, ning siis jälle nagu sauna poolt. Aga et sauna poolt mingit kellade helinat tulla ei või, sest seal pole vankriteedki, siis pidi helin ikkagi Aaseme poolt kostma, nõnda arvas Andres kambrisse tagasi minnes. Seega sai ta kellade helina näol oma vanema tütre kosjadest osa, aga tema ise ei teadnud ega mõistnud seda osasaamist mitte ja sellepärast arvas ta, et seda osasaamist pole kunagi olnud.



Andres oleks ehk kauemini kelli kuulatanud, aga ta ei saanud, sest kui peru kosjatäkk suure ajuga uuesti sauna ette tuli, uksest sisse tormas ja ka mööda sauna paukuvate kelladega ladus, siis kargas peigmees talle valjastesse kinni ning võttis kellad pealt. Nõnda siis polnudki Andresel enam midagi kuulata, kui ta jahedast jumala ilmast oma palavasse kambrisse tagasi läks. Järgmisel hommikul ei saanud ta muidu, kui pidi sellest öösisest helinast ka teistele rääkima, nõnda et ka need Liisi kosjadest pidid osa saama. Aga see oli õieti asjatu rääkimine, sest teised kuulsid Maretilt kosjadest põhjalikumalt. Ja et nad ei kahtleks, nagu nad alguses kahtlesid selles, mis jutustas vana Andres, kutsus Maret nad salaja aita, kus ta neile andis rüübata punasest ning magusast pudelist. Nüüd uskusid kõik, et õigus oli vanal Andreselgi ja et Liisil oli tõepoolest kosjas käidud täkuga, kellad peal. Aga ei saanud ühegi usk Mari vastu, sest tema silmad seisid Maretit kuulates aina vett täis. Punasest pudelist rüübates läksid nad märjaks, nagu oleks see pudel talle liiga kange.



Reedel sõitis Oru Joosep üksinda täkuga Mäe väravast mööda. Seda nähes oleks tahtnud Andres midagi öelda, aga et asi puutus Joosepisse, siis ei lausunud ta sõnagi. Samuti vaikisid ka Maret ja Mari, kes Joosepi sõidu põhjust teadsid. Joosep sõitis üksinda kuni Aaseme välja alla, kus seisis tee ääres heinaküün; seal pidi ta Liisiga kokku saama, kes ei tahtnud ennast kodus näidata ja sellepärast mööda Vargamäe vä1jaalust läks põllu lõpuni ning siit mööda kraavikallast silmalt Aaseme välja äärde, et Joosepi kõrvale vankrisse istuda, nagu viisakas mõrsja kunagi. Sama teed tarvitas ta ka koju tagasi tulles. Nii ei saanudki isa teada, et Liisi Joosepiga õpetaja juures käis.



Seal olid aga noortel rasked tunnid, sest nendelt küsiti, kas ka vanemad on nende asjaga nõus. Vastuseks oskas Liisi esiteks ainult silmi pühkida ja Joosepile abitult otsa vaadata, kes siis mõne sõnaga vaimulikule seisukorra seletas.



«Seda ma arvasin,» ütles õpetaja. «Nagu ma kuulnud, elavad ju Vargamäe naabrid ammust ajast saadik riius. Aga, armas noorpaar, ja iseäranis sina, pruut, kas sa teed seda asja nüüd kangest südamest oma isa vastu või armastad sa oma peigmeest nõnda, et sa teda jätta ei või?»



«Õpetajahärra, jumal ise näeb, et Joosep võib mu kui koerakutsika maha lüüa ja ma ei niuksata ka mitte,» vastas Liisi nuttes.



«Ui, ui, armas laps,» ütles vana õpetaja, «miks siis Joosep peaks su maha lööma? Oled sa siis tema vastu kurja teinud? Või on sul mõni raske patt südame peal?»



«Õpetajahärra näeb isegi, mis patt mul südame peal, aga see on ka Joosepi patt, mitte mõne teise,» nuuksus Liisi.



«Miks te siis varem kiriku juurde ei tulnud?» küsis õpetaja.



«Isa ei last, sellepärast see kõik,» ütles Liisi.



«Jah, sellepärast, õpetajahärra, et ta änam ei keelaks,» ütles nüüd ka Joosep.



«Aga kas sina, peigmees, oma pruuti nüüd vähem ei armasta?» küsis õpetaja.



«Ei mitte,» vastas Joosep. «Me ju kahekesi ühel nõul, muidu ei saand.»



«See on hea, kui te ühel nõul, siis annab teie õpetaja ja ka jumal teile teie patu andeks. Minge rahuga. Aga jumala arm, mis ülem kui kõik mõistus, see hoidku meie meeled.»



Niisuguste trööstivate sõnadega laskis õpetaja nad minema.



Aga kui nad olid oma tralliva täkuga tolmusest alevist välja jõudnud põldude vahele, kus rukis juba hakkides seisis, odral kõrgemais paigus kael oli kenasti könksus, kaer tükati juba hõbehaljuse kõrval kirju ja kus ainukeseks laulumeheks oli rohutirts õhtupoolses päikesepaistes, mille poole tee neid viis, ei võinud Joosep end enam pidada, vaid pidi Liisile ütlema:



«Kuda sa ometi õpetajale nii hullusti ütlesid, et kui mina sinu nagu koerakutsika maha lööks?»



Joosepi hääles ja toonis oli midagi, mis Liisi südamesse kinni hakkas, sest tal tõusid silmad kohe vett täis, nii et raske oli näha valmivaid viljavälju ja lustlikku täkkugi aiste vahel. Ainult päike paistis endiselt heledana, nagu ei hakkaks tema peale noore naise pisarad ega miski muu.



«Ega ma seda siis halvasti mõelnd,» vastas Liisi pisut viivitades. «Aga mul tuli siis meelde, kudas isa sel korral mu kallale tahtis tulla ja kudas ema vahele kargas, nagu oleks ta valmis ennem surema, kui et mulle praegu midagi halba sünnib. See tuli mul meelde ja seda ma õpetajale ütlesingi, et mina tahan teha samuti, nagu tegi siis mulle mu võerasema. Ja ma mõtlesin veel, et kui halvasti meie vanemad Vargamäel elavad. Mul on nii selgesti meeles, kudas sinu ema kord isa eest meile jooksis, ja ma tahtsin õpetajale öelda, et mina ei tee kunagi nõnda. Kui tahad, löö mind maha, aga mina jään ikka koju, jään ikka sinu juurde, sest seal on mu koht ja mitte kuskil mujal.»



Need sõnad tegid Joosepi meele härdaks ja temagi silmadega sündis midagi, mis takistas valmivate viljaväljade nägemist. Ja niisuguste silmadega vaatas ta Liisile otsa ning ütles:



«Kunagi ei tõsta ma kätt sinu vastu ja sul ei pea tarvis olema ei üksi ega lastega kodust ära joosta mujalt ulualust otsima.»



Ja nüüd istusid nad mõlemad tükk aega vaikselt vankris teineteise kõrval, nagu istuksid nad üksinda, kumbki omaette. Mõni teab, kui kaua see nõnda oleks kestnud, aga äkki hakkas täkk hirnuma, sest ta nägi eemal võõrast hobust: Ja kogu tema kehasse tuli niisugune rõõm, et ta otseteed läbi viljade oleks võõra hobuse juurde jooksnud.



Täku hele rõõm tegi ka Joosepi ja Liisi meele rõõmsamaks ja nüüd kuulsid nad äkki rohutirtsude hulgalist siristamist ning nägid, et odrakael on juba kõver ja et kaeralt hõbehaljus läinud.



«Mis muud kui varsti lõikus,» ütles Liisi, nagu jätkaks ta pooleli juttu.



«Muudkui lõikus,» kordas Joosep ja lisas juurde: «Tuleval aastal sel aal lõikame juba omal põllul.»



«Kui see ometi nii oleks!» ohkas Liisi.



«Küllap on, ää muretse,» lohutas Joosep. «Onu ütles, et tehku isa mis tahes, tema aitab meid otsa peale, ja temal selleks jäksi on.»



«Palju Vargamäelt saab Soonistele?» küsis Liisi.



«Versta viisteist,» vastas Joosep.



«Mina tahaks veel kaugemale,» ütles Liisi igatsevalt. «Nii kaugele, et Vargamäest enam midagi ei kuuleks.»



Sellega see jutt neil lõppeski. Vaikuses logises vanker õhtuse päikese paistel Vargamäe poole.





*


Joosepi ja Liisi pulmad olid lihtsad ja tagasihoidlikud. Kõik püüdsid näo teha, nagu puuduks neil tõsine pulmatuju. Mäe Andres polnud sel ajal koduski, sest pulmapüha reede lõunal rakendas ta vana mära vankri ette, et omakseid vaatama minna, kes elasid mõnikümmend versta eemal.



«Viimased ilusad ilmad, seal tarvis ära käia,» ütles ta Marile, kui ta õuest välja sõitis, nagu oleks tal sõiduks tõepoolest tungiv tarvidus. üle õla tagasi vaadates lisas ta juurde: «Enne esmaspäeva õhtut põle mind vaja oodata, mul on seal toimetamist.»



Sellest pidi ainult ühte mõistma: Andres ei tahtnud ise pulma minna, aga teisi ei tahtnud ta ka selles takistada, sellepärast läks ta tülist eest ära. Kõigil pääseski Mäel nagu hing lahti, kui vana Andres väljamäelt alla oli sõitnud. Joosti kilgates sauna juurde, mindi õhtul Orulegi, nagu poleks naabrite vahel vaenu ega midagi.



Pearu aina muheles õlleankrute ümber, sest ta tundis, et tema oli praegu võidumees: Andres oli põgenema löödud. Pearu üksi askeldab siin, nagu oleks kogu väljamägi tema päralt.



Peiupoisse ja pruuttüdrukuid oli ainult viis paari. Kõigi arvamise järgi oli see perepoja ja peretütre pulmade kohta liiga vähe. Aga kõik said ka sellest aru, et polnud mingit mõtet suurt karja peiupoisse kokku ajada; sest pulmasõidust ei tulnud siinmail praegu niikuinii mitte midagi välja. Hoopis teine lugu, kui pulm oleks peetud lumetee ajal – siis küll! Siis oleks võidud kihutada – pruudisõitja kõige ees ja peigmees ja peiupoisid tagant järele –, nii et vahutükid oleksid lennanud. Aga mis teha vankripõlves Vargamäe soosillal ja roopaliste põlluvaheteil? Kes võiks vankril istuda, kui hobusele tõepoolest jalad alla teeks? Pealegi oli veel üks asjaolu, mis õiget pulmasõitu takistas: pruuti ei tohtinud põrutada.



«Muidu saame pulmad ja varrud korraga,» heitis rumalat nalja Rava Kustas, kes ka pulma oli kutsutud.



Nõnda siis sõideti tasa ja targu kiriku juurde ning samuti sealt tagasi, nagu peetaks Vargamäe kohaomanikkude esimeste laste pulmi ilma pruudisõitjate ja peiupoisteta.



Pilli– ja laulumeheks oli Joosep mõelnud kutsuda Laulu–Lullu, aga kui Liisi talle meelde tuletas, kui rumala laulu see nende kohta oli teinud; siis jäeti tema kutsumine katki. Viimaks arvati, et kui õige kutsuks va Kingu Priidu oma simliga, aitaks ehk sellestki viiele peiupoisile ja pruuttüdrukule. Simmel ei lõuga küll just lõõtsmooriku vastu, aga küllap temagi oma häält tõstab, kui Priidu puutiku kõvemini näpu vahele võtab. Ka ei jää Priidu tantsutükkidega jänni, laseb teine reinlendrit, polkat, polkamasurkat, kaloppi, aagenpitsi ja labajalga nii mis laksub. Vaheaegadel võib ta mängida «Mo elu Kristus ise» või midagi muud mõnusat viisi, millele laulavad kaasa tema ise ja ka teised.



Nõnda siis tuligi Kingu Priidu Vargamäe laste pulma oma simliga pillimeheks ning kõik aina imestasid, kui kenasti võib simli järgi tantsida: poisid põrutasid jalga vastu põrandat ja pruuttüdrukute seelikusabad seisid taga aiva, torus.



Eriti hakkas Priidu mänguriista kõla Mäe Indreku kõrvu ja hinge kinni. Kogu pulmade ajal ei saanud ta mujale, kui istus aga Priidu juures ja ootas, millal see mängima hakkab. Tema'p see oligi, kes Joosepi ja Liisi pulmas Priidu kogu kunsti nägi ja imetles.



Pärast oli Indrekul tundmus, nagu ei heliseks mitte ainult simmel, vaid ka poiste ja tüdrukute hääled, nende tantsivad jalad, nende naervad suud ja silmad. Kogu pulma õhkkond oli täis imelist helinat, mis sai alguse Priidu simlist. Ja Indrek arvas, et seda ei kuule ega tunne mitte ainult tema, vaid ka teised, sest miks muidu muutuvad tüdrukute kehad poiste käte vahel tantsides nii pehmeks ja painduvaks, miks muidu löövad nende palged lõkendama ja silmad nii imeliselt läikima või kilama.



See kõik on nii imelik, et Indrek arvab: temagi põsed kipuvad punetama, silmad läikima, luud–liikmed pehmenema. Jahedust ja karastust otsides läheb ta pimedasse õue, aga siin kostab mitmelt poolt korraga naerukihinat ja sosinat, mis ajaks nagu veel enam vere näkku ja läike silmi. Südagi hakkab valjemini lööma, nagu kipuks hirm peale.

Hommiku tulekul, koidu eel, kui olid kadunud peiupoisid ja pruuttüdrukud, et paariviisi endile uinumispaika leida, kas lakas, põhulaos, laudil, aidas või rehe all vankris, lõõpisid veel Pearu ja Rava Kustas kahekesi väsimatult edasi, õllekannud käes. Viimaks läksid nad otsima, kes kellegagi ja kes kuhugi on magama pugenud. Muidugi huvitasid neid seejuures mitte abielulised, vaid vallalised, poisid ja tüdrukud. Ja kui nad kuskilt paarikese teineteise kaisust leidsid, köitsid nad nende jalad nööriga kokku või õmblesid nende riided kotinõelaga ühte. Juba olid nad mitme paariga nõnda teinud, kui nad viimaks lakast ulu alt Oru Karla ja Mäe Mareti leidsid. Rava Kustas tahtis ka need kokku köita, aga siin polnud Pearu nõus. Tema oli ebausklik ja kartis, et kui tema ise oma poja Andrese tütrega seob, siis see ka igavesti nõnda jääb.



«Lase minu poiss olla,» ütles ta Kustasele ja kiskus seda kättpidi magava paari juurest eemale.



«Mis see sinu poiss siis parem on kui teised,» vaidles Kustas vastu ja tahtis ilmtingimata siduda. Meeste sõnelusest virgus Maret, kargas poisi kõrvalt üles, ronis mööda redelit maha ja jooksis koju.



«Las poiss magab edasi,» ütles Pearu, sest temal oli väga hea meel Mareti äraminekust.



«Magagu,» vastas Kustas, «aga kinni seon ta siiski, kas või roovilati külge, kui ta tüdruku jalad lasi ära viia.»



Ütles ja siduski Karla jalad roovilati külge, nii et roovilatt pidi siin tüdruku säärte aset täitma. Enamasti olid need tugevad sääred ja jõudsid poissi hoida nagu roovilattki. Ainult Maretil olid oma ema luud–liikmed, sellepärast polnudki mõtet Karlat siduda tema külge, niikuinii ei oleks suutnud tema teda pidada.



Aga kui lõõpijad olid oma köitmise ja õmblemisega valmis saanud, tõstsid nad põrgukära, et magajaid äratada. Tõustes leidsid paarikesed, et ei saa teineteisest lahti, ja nüüd oli naeru ning rumalat nalja rohkem, kui tüdrukute kõrvad jõudsid kuulata. Lõpuks puudusid veel Karla ja Maret. Mindi neid otsima. Aga Maret jäigi kadunuks, ainult Karla siples jalgupidi roovilati küljes, kui ta äratati. See tegi ta kõige naeruväärsemaks peiupoisiks, aga oma isale valmistas ta nõnda suurt rõõmu. Ühest oli poistel kahju: polnud Laulu–Lullut, kes oleks Maretist ja Karlast siinsamas laulu teinud, pealegi hästi soolase.



Noorpaar oli sauna magama läinud. Kui nad hommikul pulmamajja tagasi tulid, oli pulm juba täies hoos. Pearu oli jalul eilsest saadik. Tema silmad olid juba hoopis halliks läinud, nagu oleksid nad terasest tehtud. Liisit nähes läks ta kohe sellele vastu, võttis tema käest kinni, pani ta enda kõrvale istuma ja hakkas rääkima. See oli üks neist Pearu purjus pea juttudest, millel polnud mingit algust ja kus polnud ka lõppu loota, ehk olgu siis, et Pearu rääkides väsis ja magama uinus, mis temaga mõnikord juhtus.



«Sest sina oled, mu kallis minijas, kui tall, mis viiakse tappa, ja sina ep ole võind mitte tantsida,» nõnda algas Pearu oma juttu. «Ja sina oled nüüd minu esimese poja, minu kalli Joosepi naine, sest kirjutud on: ja siis jättis Joosep oma kuue ning põgenes. Minu kallis Joosep jätab oma kuue ning kasuka, oma särgi ja püksid, mis on kirjas ära seletud: Vargamäe, seda jätab minu kallis Joosep oma isa vihamehe esimese kalli tütre pärast. Uamen! Sest kirjutud on: sina ei pea mitte ... ja needsinatsed teised sõnad. Nõnda siis, mu kallis minijas, sina istud minuga, purjus vanamehega, ja aad vaga juttu ning ei nõua mitte teps ilma lusti ja rõemu taga, sest sina tead, et minu käes on keelata ja käskida, ja sellepärast pead mind kartma ja armastama, nagu on pühakirja üles pandud Jehoova, meie kalli jumala pärast. Hallelooja! Issand pikendagu tema päivi ja ülendagu tema hinge, sest kui sinu õnnis ema suri, siis tegin mina temale teed, et tema ei peaks mitte oma jalga vastu kivi tõukama, nagu ütles Eesus Kristus. Aga tema isa ei ütle mitte nõnda, vaid tema on üks kange südamega vanamees, nagu oleks ta Vargamäel meie nuaber. Meie ka oleme kanged vanamehed ja sellepärast jätab Joosep oma kuue ning kasuka, nagu kirjutud on, kui ta põgeneb Potivari naise juurest, mis on kirja pandud: Vargamäe. Ja tema hoiab sinu poole ning teie peate üks liha olema, sest tema jätab oma isa ja ema maha, nagu ta ise seda mulle pühakirjaga ära seletas. Uamen. Ja ma noomisin teda ning ütlesin kalli jumalasõnaga: sina ei pea oma naisele mitte tegema, nagu teeme meie Vargamäel, sest see on sinu isa vihamehe esimene tütar, kel tema ema Krõõda hele jaal, kui ta kutsus sigu ... ja sina pead teda armastama kõige ihu häda sees. Kürjeleisson! Ja tema nuttis ning ütles: vuata, isa, mõek käib välja Juagupist ning needsinatsed teised sõnad. Ja tema võttis mu käest kinni, nagu võtan mina sinu käest purjus peaga kinni ja meie vahel ei pea mitte kurja olema. Aga meie Andresega oleme need Iisraeli vürstid ja teie Joosepiga needsinatsed jumalamehed ning teie niidate meie südamed maha Vargamäe ja Jehoova ees igavesest ajast igavesti. Ja meie ei või teile teps midagi teha, et oleks teile õieti tehtud, sest meie oleme kaks kanget vanameest ja meid ei või keegi murda. Ja needsinatsed meie omad lapsed tõusid üles meie vastu sõdima ning Andres põgenes Vargamäelt alla ja mina istun purjus peaga, sest tema kallis tütar on minu kalli poja naiseks suand ja nemad käivad magamas saunakambris Jehoova, oma jumala silma ees, nagu on üles pandud prohveti ruamatusse Issanda seadmist mööda. Ja kui ma näen, et mu poeg läheb nagu varas öösel, siis hakkab haledus mu hinge kinni, nagu hakkasin ma ükskord kõrtsis Andrese rindu kinni, ja ma ütlen: Issanda nimi olgu kiidetud minu poja Joosepi pärast, kes läheb oma isa kange vihamehe tütre juurde, sest tema tahab temaga olla üks liha siin ajalikus elus. Ning mul on üpris hea meel, et meie Andresega ei või sinna ühtigi parata, meie kaks Vargamäe kanget vanameest. Sest ... »



Joosep, kes nägi, et Liisi on purjus isa käes hädas, tuli talle appi – viis ta mingisugusel ettekäändel ära. Pearu rääkis esiteks iseendale edasi, siis aga tõusis ka tema ja läks teiste juurde. Aga veel mitu korda päeva jooksul alustas ta miniaga oma lõpetamata juttu, nagu oleks tal temale midagi tähtsat südamelt puistata. Ometi venis kõik nii hirmus pikale ja valgus sedavõrd laiali, et Pearu kuidagi oma päris kõneaineni ei jõudnudki: jäi ütlemata see, mille pärast ta aina uuesti juttu alustas. Väänas ja väänas ta oma purjus peaaju, et sealt kätte saada ainukest elutilgakest, mille ta tahtis kaasa anda oma vihamehe esimesele tütrele, aga see jäi andmata. Elutilgake jäi Vargamäele.



Peale pulmi asus Liisi sauna, nagu ta oli seal olnud enne sedagi. See ei meeldinud küll hästi ei Joosepile ega Pearule, aga Liisi ei andnud järele, sest ta tundis, et nõnda on tal endal parem ja et nõnda meeldib ka isale. Pearu ei tahtnud, et tema poeg käib Andrese saunas magamas, aga lõpuks pidi ta sellega ometi leppima. Piinlik oli ka Joosepil, sest tema käis oma naise juurde nii–öelda salaja. Kord oli ta Andrese jutule läinud, et temaga kui oma äiapapaga rääkida, aga kui see kuulis, et Joosepil on tema juurde asja Liisi pärast, siis lõpetas ta kohe jutu, sest Liisiga ei olevat temal enam midagi tegemist. Nõnda seisis asi tänini. Ainult nii palju võttis Andres noori arvesse, et sest ajast saadik, kui Liisi sauna läks, ei tõstnud ta oma jalga enam kunagi sinna, ehk ta küll varemalt sagedasti käis jalutu Madisega juttu ajamas.



Vargamäe sauna jäid Liisi ja Joosep hilise sügiseni, kuni pakilised välised tööd olid möödas. Siis sõitsid nad ühel vihma uitsetaval päeval Vargamäelt alla ja Liisi otsustas oma südames, et tema ei too oma jalga siia enam mitmel–setmel aastal. Pisarad kurgus, kinnitas ta iseendale seda. Aga pisarad silmis, pidi ta oma sõnad juba järgmisel kevadel sööma, nii et tõeks pidi saama saunaonu sõna, kui see talle prohvetlikult oli kuulutanud: see tuleb sul kätte, see tuleb sul ruttu kätte.



Joosepi onul olid lahedad eluhooned, rehetoast lahus. Tema andis noorpaarile talveks ühe toa tarvitada. Siin sündis Joosepi ja Liisi esimene lapski, sündis teise toanurgas, nagu oleks ta vabadiku poeg. Nimeks pandi talle pühas ristimises Joosep, sest nõnda tahtis Liisi. Järgmisel kevadel asusid noored juba oma tallu. Siis tuli Joosep Vargamäele, ja kui ta siit lahkus, oli tal kaasas hobune, paar sarvlooma, mõni lammas ning muud kribu–krabu, mida Pearu ise läks appi ära viima, et vaadata, kuhu tema poeg elama asub. Ja saatus tahtis, et kui Oru rahvas loomadega Mäe väravast mööda läks, siis mullikas enda lahti kiskus ja Mäe õue jooksis. Joosep tuli teda taga ajama ja sai siin lehmamullika juures oma kalli äiapapaga kokku, teretas teda nagu kord ja kohus, pakkus talle jumalagajätmiseks kätt ning soovis head ja õnnelikku elu Vargamäel, sest tema läheb nüüd ära. Andres mängis küll ükskõikset ja osavõtmatut, aga kui Joosep oma koliga Vargamäelt oli alla läinud, ei saanud ta muidu, kui pidi Marile ütlema:



«Sa peaks ikka ka Liisile midagi kaasa andma.»



Need sõnad pistsid kui pussiga Mari vaevatud südamesse ja tema hing kihvatas suures valusas rõõmus. Küllap ta juba mõistis, mis Andres mõtles, kui ta Marile ütles, et tema peaks Liisile midagi kaasa andma! Mis või kes oli Mari, et tema pidi hoolitsema Liisile kaasaandmise eest? Mari oli ju Liisile võhivõõras. Mari oli nagu kogu Vargamäele võhivõõras, ehk olgu siis, et tal oli siin tegemist olnud Jussiga. Ehk ei olnud tal õiget egoistlikku ema–armastustki iseoma laste vastu just sellepärast, et ta oli Vargamäel võhivõõras. Ja siis tema oli see, kellele Andres ütles, et Liisile oleks pidanud midagi kaasa andma.



Aga Mari teadis väga hästi, et Andrese enda süda lõi nõrkuma nähes, kuidas Joosep lahkus Vargamäelt. Ometi ei tahtnud ta enda nimel midagi teha, sest ta oli ju Liisi oma katuse alt minema peksnud ja mitmel korral lausa päeva ajal kinnitanud, et ta teda oma lapseks enam ei pea. Nõnda oli ta tänini talitanud ja mõtles ka edaspidi talitada, ainult süda tundis millegipärast teisiti.



Mari ei saanud alguses sõnagi suust, vaatas virvendaval pilgul Andresele otsa. Aga see ei tahtnud, et Mari temale nõnda otsa vaataks, ja ta pööras silmad kõrvale ning ütles, nagu ajaks ta mõnda tühist juttu:



«Anna talle Kirjak. See on vana Maasiku tõugu, kelle Krõõt kaasavaraks sai, kui me Vargamäele tulime. Temast saab piima ja võid, kui tal aga vähegi ninaesine. Temal on kõige kenamad lehmasarved, ja piimaaugud on tal kõhu all suuremad kui ühelgi teisel. Meile enestele seia sohu ei kõlbagi teine hästi, liig raske kehaga ja läheb veel raskemaks, kipub teine sisse jääma, näeb tümas rübeldes asjata vaeva, nii et las ta läheb, kus tal ehk parem. Härjavärsi ja paar lammast talledega võiks ju siin üle suve sööta, kui neil ehk seal, välimaal, vähe karjasmaad. Aga ära määra lammastest halvemaid, vali ilusa krubis villaga, eks meile enestele kasva uued. Andres võiks ka sälule päitsed pähe panna, see oskab juba vankri järel küllalt käia, venitas oma kuklapealse juba ära. Suur asi ta ju põle, pika tokerja karvaga teine, aga kust ma paremat võtan. Viisin mära küll mõisa täku juurde, aga näe, misuke narr varss. Ei õnnestand ... Otsi neile ka aidast midagi kotti, herneid või tangu, see kulub ära. Palju sul veel püülijahu kirstunurgas on, saad ehk pisut ka sealt näpistada, suvel leivakasteks, kartulitorkeks. Mõni neid teab, kuis neil leivajahudegagi. Ehk kuluks ka neid sekk p .... e alla anda. Meil ehk jätkuks, on ju terigi veel järel, seemne võib ka uudsest võtta või kusagilt laenata. Lihatünn lööb ehk ka ette, suvel soojaga hooligi nii väga sest rasvasest ... »



Andres rääkis mõeldes ja peatudes. Aga kui ta viimaks Mari poole pöördus, nagu ootaks ta, mis see ütleb, siis nägi ta, et see seisab sängisamba najal – sealsamas, kus ta oli seisnud sel ööl, mil Andres rääkis oma jumalaga –, seisab ja nutab just niisamuti nagu sel ööl siis. Ja Andresel oli nägu, nagu ei saaks ta millestki aru, kui ta Marile ütles:



«Mis sa siis nüüd nutad? On sul kahju, et oma varanduse pead käest ära andma? Sinuga ei saa viimasel ajal ka kõige tarvilikumat asja läbi rääkida, kui ikka olgu silmad peos.»



«Sa küsid, et kas mul varandusest kahju,» vastas Mari. «Ega see minu varandus ole, et ... »



«Miks sa siis nutad?»



«Ma nutan sinu hea südame pärast, Andres,» ütles Mari nüüd.



Andres nõksatas, nagu oleks teda mõni valus hoop tabanud. Siis aga ütles ta, nagu poleks midagi iseäralikku juhtunud:



«Liisil on õigus saada. Tema on õndsa Krõõda esimene laps ja Krõõt tõi ometi varandust Vargamäele kaasa. Tema ei tulnd palja käega, nagu ta siit läks, valged laastud pea all. Ja pealegi oli Liisi ise õige tööinimene, teist niisukest meil ei ole, Andresest ehk saab, kui kasvab. Oli see heinakaarel, rukkivihul või kartulivaol, kellele vandus ta alla või kes sai tema vastu? Ennem jättis tervise, kui lasi mõne teise endast ette. Liisil olid töö peale Krõõda lahtised käed, aga minu ramm, niisuke inime oli Liisi. Ja sellepärast anna talle, mis meil anda täib, aga ära meid, endid sootuks ilma jäta.»



Nõnda ütles Andres ja sellega oli asi korras. Mari pisarate pärast ei lausunud ta ainustki sõna, mida see temalt lootis nagu kevadist jääminekut. Ka lepiti selles kokku, millal Liisi oma kaasavarale pidi järele tulema. Ja kui siis vallavoori päev kätte jõudis, läks vana Andres ise sinna juba vara hommikul. Tema seljataga pidi siis Mari antud juhtnööride järgi talitama.



Joosep ja Liisi ilmusid kahekesi ja olid kaasa toonud ka oma poja.



«Tõime ta oma sünnipaika vaatama,» ütles Liisi.



«Sa ei luband ju oma lastele kunagi Vargamäed näidata,» ütles Maret.



«Ta on ju alles nii rumal, ei tea veel midagi, sellepärast,» seletas Liisi vastu, ise aga tundis väga hästi, et juba hakkab ta oma sõnu sööma, mis ta Vargamäest varemalt oli rääkinud. Aga täna ei hoolinud ta sellest. Kord–korralt hoolis ta sellest ikka vähem, kui ta nägi, mis ja kui palju isa temale oli käskinud kaasavaraks anda. Isa võis ju andes rääkida õigusest, aga Liisi tundis seda ainult kui armastust, sest et tema ise oli õppinud juba armastama.



Ning kui ta lõpuks Vargamäelt hakkas alla minema, kuhu omaksed jäid pisarsilmil talle järele vahtima, siis läks ta niisuguse tönniga, nagu polnud siit läinud veel keegi. Liisile näis äkki, nagu oleks siin iga koht ja nurk nii armas, nagu pole seda miski kusagil. Ja tema ise oleks tahtnud siin kõigile olla armas, et kõik mõtleksid temast ainult head, nagu oli seda lubanud teha jalutu saunaonu, kes andis talle virvendaval pilgul käe jumalagajätmiseks. Oleks nüüd isa kodus olnud, siis oleks ehk Liisi oma lapsega tema jalge ette langenud, tema põlvede ümbert kinni võtnud ja mitte enne tõusnud, kui ka temaga oleks kõik hea olnud.



Aga midagi niisugust polnud võimalik, sest isa oli läinud. kuskilt kaugelt telliskive tooma ja käis praegu võib–olla oma kangete jalgadega kivikoorma kõrval, nukker ja endasse süvenenud. Sellepärast polnud Liisil võimalik muud teha, kui surus oma väikest poega vastu rindu ja läks suure–suure tönniga Vargamäelt alla.





XXXVII


Liisi ja Joosepi 1ahkumisega Vargamäelt algas siin nagu mingisugune lagunemine: noored kadusid isakodunt üksteise järel. Maret, kes Liisi ajal nagu tagaplaanile oli surutud, ei tõusnud ka üksi jäädes rohkem silmapiirile. Teda nagu ei pandud suuremat tähelegi, olgu kodus või väljas. Oma pikavõitu ja peenlase kehaga käis ta ikka pisut ettepoole vimmas, pea nagu nukralt langus ja silmis asjatu kurbus ka siis, kui ta suu naeris. Leinas ta kedagi või oli tal mõni salamure? Keegi ei teadnud seda, sest Maret rääkis vähe. Töös oli ta hoolas ja väsimatu, ei rääkinud isale ega võõrasemale kunagi vastu, tegi, mis kästi, aga Liisiga ei suutnud ta võistelda, sest tal polnud Liisi jõudu ega tema lahtisi käsi, eriti välistöödes. Laulda võis ta Liisi minekust saadik peaaegu vahetpidamata, nii et isa vahel tüdines kuulamast ja talle ütles:



«Ei sinu suu änam seisagi kinni.»



Aga Maril oli asjast teine arusaamine kui Andresel ja tema küsis kord Maretilt naljatades:



«Hakkad ka õige mehele minema või, et nõnda laulad?»



Maret vaatas emale nukra naeratusega otsa ja vastas: «Või need mehed näpuotsast võtta on.»



«Küsisin ju muidu niisama suusoojaks,» ütles Mari nüüd, «tuli mul ju oma noorus meelde. Mina ka armastasin kangesti laulda. Aga sel aal ei olnd nii kurvad laulud kui sinul. Mina trallitasin, aina trallitasin.»



«Liisi ka armastas rohkem trallilaule,» ütles Maret.



«Aga põle sest saadik änam trallilaulud minu suhu saand, kui Andres mu Mäe perenaiseks võttis,» rääkis Mari edasi. «Ei kohe ole aega ega jäksa laulda. Ja küllap need aastad nüüd olid ikka veel kergemad, teie olite mul Liisiga lükata ja tõmmata. Ma sain kohe hõlpu. Aga Liisi on juba läind ja kuniks sindki veel siin kõerutamas, kes seda teab.»



«Jah, ma olen ka vahel mõelnd, et kudas sa siis küll läbi saad, kui mind ka änam ei ole,» ütles Maret.



«Ah et oled mõelnd vahel?» küsis Mari ja tema väsinud silmis säras rõõmuhe1k. «Eks mul hakka rasked päevad siis, kes teab, kauaks tervis ja jõud ette lööb. Lapsed on igaüks tüki viind, aga kes annab siin ilmas midagi tagasi. Külg teeb ka vahel kuuma valu, ei tea, mis seal on.»



Seda viimast häda ei kaevanud Mari kunagi Indreku kuuldes, sest see ei suutnud seda välja kannatada. Aga Maretile võis ta sellest rääkida ja võis isegi seletada, et nagu kõva tükk oleks kuskil sügavas küljekontide all, mis teeb vaeva kodusel ja välisel tööl. Viimasest tuli tal tänavu õige sagedasti osa võtta, sest tööjõud oli peres kasinam kui mineval aastal: Liisi asemele oli astunud Indrek, kelles oli midagi Mareti–taolist pikka ja painduvat, nagu oleksid nad ühe ema lapsed. Pealegi oli algusest saadik märgata, et Indrekul pole nagu head tööhakkamistki.



Muidu elati Vargamäel üsna vaiksesti, ei kohtukäimist ega riidu. Kanged naabrid olid lössi löödud oma esimeste laste abielu pärast. Pealegi tabas Pearut sügisel raske hoop: Karla võeti kroonuteenistusse. Küll oli ka tänavu palju mehi, nii et Karla oleks võinud järele jääda, aga, tal polnud õnne, võttis numbri ligi. Nõnda siis pidi Pearu endale võõra, sulase palkama, sest järgmine poeg Juljus oli alles nõrk, et töömehe kohustusi täita. Sellest mõistis Mäe Andres, et jumal teeb mõnikord õigust ka Vargamäel. Pearu oli küll hoobelnud ja suurustanud, aga nüüd pidi ta ometi kord mõistma, et tema pole ilmas see kõige vägevam. Aga sellesama kõigeväelise kätt sai ka Andres varsti tunda. Sest talvel tuldi Maretile kosja ja tuldi jällegi nõnda, et see Andresele ei meeldinud. Sõideti küll paukuvate kellade ja kangete ning magusate viinadega ukse ette, aga ikkagi ei meeldinud see Andresele: kosilaseks polnud peremees, vaid käsitööline – tisler kiriku juurest, kes tegi tellimise peale kummuteid ja kappe ning ka puusärke, kui see nõnda pidi olema. Pealegi oli kosilasel viga, et ta paremat jalga lonkas, mitte küll palju, aga ikkagi lonkas, sinna polnud midagi parata. Muidu peeti mehest lugu ja leidus nii palju peretütreidki, kes kinnitasid, et tisleri–Sass tantsib oma vigase jalaga paremini kui suurem hulk poisse oma tervete jalgadega.



Peaaegu oleks Mareti meheleminek samasuguseks muutunud nagu Liisigi oma, aga Mareti vaiksem ja pehmem loomus päästis seisukorra. Kui Maret Mari kaudu isale juba varakult asjast teada andis, ütles see kohe:



«Sass on ju sant, muidu põleks mehel viga.»



«Ega see lastesse hakka,» vastas Mari, «eks lapsed tule ikka terve parema jalaga.»



«Ükskõik,» ütles Andres, «aga sandile ma oma tütart küll ei taha panna. Kas siis meie tõesti vallas need kõige halvemad oleme, et me need viimased peame ära korjama?»



«Sass ei ole ju see viimane, tema on ju meistrimees,» seletas Mari.



Aga Andres ei olnud nõus. Ta laskis kohe Mareti kutsuda ja ütles temale: «Kas sa siis paremat ei saa, et pead selle sandi võtma?»



«Teised põle mind tänini taht,» vastas Maret.



«Aga sul on ju ometi aega oodata, ega sa veel vana ole,» ütles isa.



«Pea's see vanaduski ei tule,» arvas Maret norus päi. «Ei mina küll sellega praegu nõus ole, et sa Sassile lähed. Mul on kohe valus sind temale lasta,» ütles isa.



«Eks me või siis Sassiga oodata,» lausus Maret üsna alandlikult ja vaikselt.



«Mis!?» hüüdis isa nagu hirmul ja imestanult. «Sa tahad siis teda ootama jääda?»



«Tema on ju valmis mind ka ootama,» vastas Maret. «Tema ootab ükskõik kui kaua. Veel mineval pühapäeval ütles ta mulle, et kui vaja, ootame, mina põle änam poisike, kes iga seeliku järele jookseb. Ja siis ütles ta mulle veel, et tema teist ei võta, kui mina temale ei lähe, tema tahab ainult mind. Sellepärast on tema kõigega nõus, mis mina teen, nõnda et kui sina, isa, praegu ei taha, et ma temale lähen, siis ootame Sassiga, ma ütlen talle. Ega ta ilma minu loata mulle kosja ei tule.»



«Päris oma ema, just nagu vana õnnis Krõõt,» ütles Andres endamisi ja ta meel sai pisut nukraks. «Heidab alla, aga järele ei anna, tee mis tahes.» Ja Andres hakkas möödunud päevi meelde tuletama, et neist leida õpetust olevikule ja näpunäiteid tulevikule.



«Isa, kas ma võin nüüd ära minna?» küsis Maret. «Seakartulid jäid tuppa patta keema, lagunevad teised pärast ära.»



Andres ärkas mõtteist ja vaatas tütrele otsa. Ja et selle silmad nii väga kadunud Krõõda silmi meelde tuletasid, ütles ta:



«Sa siis kedagi teist ei taha?»



«Ei, isa,» vastas tütar. «Mina lubasin enda Sassile.»



«Siis lase ta tulla, millal ta tahab või millal sina tahad, tagasi ei lükka ma teda mitte,» ütles Andres nagu suure jõupingutusega, ja endal oli pärast hea meel oma sõnade pärast.



Hea meel oli ka Maretil. Ta ei vastanud isale küll midagi, aga ta näos ja silmis paistis nii vaikne ja õnnelik naeratus, nagu Andres seda Krõõda näos oli märganud ainult surmavoodil. Ja nüüd oli Andresel veel parem meel, et ta tütre tahtmisele oli järele andnud.



Nõnda oli siis küsimus otsustatud ja Maret läks tuppa vaatama, et seakartulid puruks ei keeks.



Maril olid nüüd need päevad käes, mida ta oli kartnud: ta pidi tahes või tahtmata võõra tüdruku võtma. Sellepärast niisutas ta oma pisaratega iga kosjaviinalonksu, iga pulmavorsti, mida ta läbi lehtri valge puupulgaga toppis, iga saiapätsi, oli see rosinatega või ilma. Ei saanud Maretile midagi kotti panna ega kompsu siduda, ei saanud ta temaga lõpuks ainustki sõna rääkida, ilma et suunurgis poleks valusasti tõmmelnud ja põlle– või rätikunurk silmadele kippunud. Maril oli ajuti tundmus, nagu saadaks ta õnnist Krõõta veel kord Vargamäelt alla, ainult mitte surnult, vaid elavalt – nii väga tuletas tütar talle oma kadunud ema meelde.



Ka Maretil olid silmad lahkudes märjad. Oli see nutt Mari või kõige muu pärast, mis maha jäi, seda ei öelnud ta kellelegi.



«Ega mina nii väga kaugele lähegi,» ütles ta Marile, «kirikumäele paistavad ju Vargamäe vanad pedakad ära, võin neid seal kas või iga päev kord vaatamas käia.»



«Seda minagi, et ega jah nii väga kaugele,» oli ka Mari nõus, aga ise ei saanud silmi peost.



Kui Vargamäe Eesperes pulma–askeldused olid möödas ja endine rahu majas, ütles Andres tagakambris kord Marile:



«Nüüd oleme tütardest lahti.»



«Sedapuhku jah,» vastas Mari. «Ei Liinest, Tiiust, Kadrist saa veel millalgi asja.»



«Ei nii pea,» oli ka Andres nõus.



«Mõtlen vahel, et kas minu silmad seda aega näevadki,» kurtis Mari. «Mõni teab, kes neid kord toimetab ja totsutab, kui neil aeg kodust minna.»



«Sa oled ju noorem kui mina,» vastas Andres.



«Noorem või vanem, mis see siin loeb,» arvas Mari.



«Küll ka minul tulevad omad rasked päevad,» ütles Andres Marile nagu lohutuseks. «Andres võetakse mõne aasta pärast kroonu, Indrekust ei saa vist talutöö tegijat, põle tal seda konti ega õiget tahtmistki, ja Ants ei jõua seks ajaks veel sirguda.»



«Jah, ei tea, mis sest Indrekust meil saab,» ohkas Mari. «Hundipalu Tiit, tema ristiisa, aab ikka peale, et koolitada teist, aga ... »



«Köstri juurde ma panin ta ju,» rääkis Andres. «See annab mulle aina nõu, et ma ta linna kooli saadaks, aga kohe ei jõua,– tee mis tahes. Hull oleks sellepärast hakata laenu tegema, ei tihka kuidagi, sest millal või miska sa, vennike, maksad. Olen rehkendand edasi ja tagasi, aga võtta põle kuskilt, Liisi ja Maret viisid oma jao, ega seegi koha sissetulekut suurendand, aina kuivab aga teine vähemaks. Ja aastad põle nagu änam endised. Ei kasva änam endist vilja ega kartuleid ja ei makseta neistki änam endist hinda. Laseks teise õige veel ühe talve köstri juures käia, saaks ikka pisut targemaks.»



Nõnda sündiski. Suvel tegi Indrek Vargamäel tööd ja talvel pidi ta köstri juures õppima – ühes mõne teise poisiga, kellest taheti midagi teha, ilma et vanemad isegi õieti oleksid teadnud, mis neist nimelt köstri juures teha saab.



Praegune köster oli noorevõitu mees, kes tuli endise vana isamaalase ja aatemehe asemele. See suri paari aasta eest kindlas usus jumalasse ja isamaasse ning kihelkond mattis ta suure auga maha, nagu oleksid kõik tahtnud seega tema usku heaks kiita. Ainuke kihelkonna nimekamaist meestest, kes seisis nagu õndsa köstri usu vastu ega austanud tema viimset rännakut oma osavõtuga, oli rätsep Taar. Tõepoolest oli ka tema köstri usu pooldaja, kuid veel rohkem pooldas ta isamaad ja sellepärast puuduski ta köstri–isanda matuselt. Nimelt oli nõnda, et köstri abil, kes talle kui aatelisele isamaa eest kannatajale Vargamäe Eespere varrudest ja Pearu kurikuulsaist pükstest saadik ikka truult oli tööd andnud, sai Taar oma ihatud tuhat rubla linna intressi peale täis. Esialgse kavatsuse tõttu pidi ta nüüd rätsepa–ameti maha panema ja ainuüksi isamaale elama hakkama. Aga mida enam tema pangasumma linnas tuhandele rublale lähenes, seda enam võitis teda veendumus, et selle intressidega ei või veel kuigi hästi isamaad teenida, vaid et peab ta vähemalt kahekordseks tõstma. Sellepärast siis, kui Taaril ihatud tuhat rubla täis oli, hakkas ta veel suurema hooga tööd vuhtima, et kaks tuhat rubla linna intressi peale saada. See tähtis silmapilk oli umbes aasta enne köstri surma. Ja kui nüüd see vaga jumalasulane ja truu isamaa–ori siitilmast lahkus, ei võinud Taar kuidagi tema viimsele rännakule minna, sest tema oli teise tuhande rubla pärast Pearuga lepitust otsinud ning oli nüüd kaua aja tagant esimest korda Orul õmblemas. Aga mis oleks Pearu öelnud ja teinud, kui rätsep oleks töö lausa argipäeval pooleli jätnud – köster maeti ju argipäeval, et nõnda näha, kui palju on neid, kes teda tõsiselt armastavad ja teda saatma tulevad – ning kiriku juurde põõkinud selle põrmu pärast, kelle aadete vastu Pearu nii südilt oli võidelnud? Ei, rätsep pidi oma südamesoovist loobuma ja tööd murdma, kui teised sõitsid kiriku juurde köstrit matma. Aga viimasel silmapilgul pani ka Pearu hobuse ette, et köstri matusele sõita: tema leppis oma aatelise vastasega peale surma. Ometi ei võinud Taar Pearuga mitte kaasa sõita, sest ta oli juba kord teisiti otsustanud ega tahtnud kergemeelselt oma otsust viimasel silmapilgul muuta. Pealegi arvas rätsep, et kui Pearu köstri aadetega lepib, siis ikka ainult sellepärast, et ühes köstriga oleksid nagu surnud ka tema aated, kuigi need on igavesed, nagu on igavene inimese hing, sest muidu poleks ju igavest elu ega lunastust, nojah – kui Pearu surnud köstriga ja tema aadetega lepib, siis ei lepi ta veel rätsepaga ega tema aadetega, sest nemad mõlemad on alles elus. Nõnda oli targem köstri matusele mitte sõita, vaid Orule jääda õmblusmasinat vuristama. Aga et köster oma viimsel rännakul rätsepa osavõtust mitte üsna ilma ei oleks, siis helistas see kogu päeva oma kumeda kurguga matuse– ja isamaalaule, nii et need, kes isamaast olid kuulnud, oleksid võinud arvata: rätsep matab Vargamäel oma isamaad, kihelkond kiriku juures oma köstrit. Ometi ei matnud rätsep oma isamaad, vaid töötas aina tema kasuks: õmbles, et võimalikult ruttu veel teist tuhandet linna intressi peale saada, sest muidu võis surm ka temale järele tulla, enne kui tal võimalus avaneb kogu oma jõudu isamaale pühendada. Puht isamaa kasu pärast loobus Taar köstri matustest ja sellepärast võis ta rahuliku südamega pressida ning nõeluda, sest elus isamaa on ometi rohkem väärt kui surnud köster.



Nõnda arvas rätsep Taar.





*


Oleks vana õnnis köster kauem elanud, mõni teab, mis oleks sündinud Vargamäe Andrese poja Indrekuga, aga nüüd käis ta talviti noore köstri juures koolis. Kool mõjus Indrekusse kui mürk: oled kord teda millegipärast tarvitama hakanud, siis ei pääse temast enam, sest ihk tema järele aina kasvab. Seda mürki tundis Indrek juba vallakoolis, kus nad käisid Andresega kahekesi üheskoos. Õpetajaks oli neil seal noorevõitu mees, kel vend linnas õppis, kust ta vahetevahel maale ilmus. Nii tuli ta venna juurde kord aastas. Olid sajud ja pehmed ilmad. Kooliesiselt mäekingult lasti liugu regedega; kelkudega, lauatükkidega, palituhõlma ja ka püksitagumikuga, kuni seal kohal, kust inimene kaheharuliseks kasvab, hakkas käies selget välku lööma.



Aga Indrek ei armastanud liugu lasta, mis oli arusaamatu asi tema vennale Andresele, nagu ei mõistnud seda teisedki poisid ega õpetaja ise. Üksinda istus Indrek koolitoas, vahtis läbi akna teiste nalja ja tundis sellest vaadates ehk rohkem lõbu kui need seal mäel ise. Mõnikord juhtus ka nõnda, et ta üldse ei vaadanud, mis teised liumäel tegid, vaid süvenes mõne raamatu lugemisse, kuigi see raamat oli piiblilugu, mis pähetuupimise tõttu oleks pidanud vastikuks muutuma. Ühel niisugusel silmapilgul astus klassi õpetaja vend, keda kõik hüüdsid kooli–Juljuseks. Nähes Indrekut üksinda siin, küsis ta:



«Mis sa siin teed?»



«Ei kedagi,» vastas poiss hirmunult.



«Miks sa ei lähe liugu laskma?»



«Ei taha,» vastas Indrek lihtsalt.



«Mis? Sina ei taha liugu lasta? Mis poiss sa oled? Mine ometi katsu! Kui sa mäest alla lendad, küll sa siis tunned, et hea külm tuul käib südame alt läbi»



«Ma mineval aasta1 katsusin.»



«Ja enam ei taha?» «Ei taha.»



«Mis raamat sul ees on?» küsis Juljus ja võttis poisi piibliloo.



«Tahad, ma toon sulle ühe teise raamatu? Niisukese, mida sa enne pole lugenud.»



«Tahan küll, kui enne põle lugend,» vastas Indrek ja oli huvitatud, mis raamat see küll võiks olla, mida tema enne pole lugenud. Enese teada oli ta juba sel ajal nii hirmus palju lugenud, et vaevalt võis veel päris uusi ja tundmatuid raamatuid leida. Ta oli lugenud Kolomatsist ja Kuradi kolmest juuksekarvast, mis on puhtast kullast. Vaga Jeenoveeva ja Vürst Apollooniuse lood olid tal otsast otsani kui vesi peas. Vanu «Virulasi» oli ta läbi võtnud kahlukaupa. Isal oli suur raamat «Maailm ja mõnda», seda tundis ta kaanest kaaneni. Temal oli veel teine suur raamat, millel polnud algust ega lõppu, mispärast keegi tema nime ei teadnud; ka selle oli Indrek läbi lugenud. Orult oli ta saanud mingisuguse pika–pika jutu, nii pika, et tal lõppu vist ei olnudki, kuna algus ei tea kuhu oli kadunud; ja ka seda oli Indrek lugenud, nii et see peaaegu temalt mõistuse röövis oma lõpmatusega. Loe kas või aasta otsa, aga jutt käib edasi, käib mitu aastat, käib kas eluaja, nagu sünniks ta aina ühes eluga.



«Siin on see raamat,» ütles Juljus koolituppa tagasi tulles ja poissi tema mõtteist äratades; «aga hoia teda puhtasti ja loe, kui aega saad. Pärast ma ehk küsin sinult, mis sul temast meelde on jäänud.»



Seega andis ta paberisse pandud raamatu Indreku kätte.



Poiss hakkas raamatut sirvima. Kohe märkas ta, et see on tõepoolest sootuks uus raamat, niisugust pole ta kunagi enne näinud, veel vähem lugenud. On ikka küll päris maakeelne raamat, aga mõned tähed on niisugused, et tema neid ei tunne ja lugeda ei mõista. Muidu saaks ehk veelgi lugemisega hakkama, aga kole palju võõraid nimesid, mida tema pole kunagi kuulnud ega raamatuiski leidnud. Poiss ei saanud kuidagi aru, milleks see võõraste nimede lõpmatu rodu, ava raamat, kust tahad. Ta katsus lugemisega mitmest kohast õnne, aga ikka lõppes sellega, et ta lugemise raskuse tõttu loetu mõtte kaotas. Lugemine muutus tühiseks pomisemiseks või posisemiseks, millest tal midagi meelde ei jäänud, nagu loeks ta mõnd arusaamatut keelt.



Ometi hakkas ta seda pöörast raamatut armastama. Temast sai talle nagu mingisugune elumõistatus, eluõnnistus. Kui ometi kord sinnamaale jõuaks, et seda raamatut võiks lugeda arusaamisega ja et sellest, mis oled lugenud, oskaks ka teistele jutustada! Kui see kord sünniks, siis oleks ehk nii mõnigi asi arusaadav, mille kallal Indrek murrab praegu asjata oma pead.



Aga poiss ei jõudnud sinnamaale, sest enne lõppesid vastlad ja kooli–Juljus pidi jällegi venna juurest linna sõitma. Enne seda tuli ta Indreku juurde oma raamatu järele, küsides, kui palju ta on lugenud ja mis tal raamatust on meelde jäänud. Indrekul hakkas nende küsimuste ees otse surmahirm, sest ei ühele ega teisele teadnud ta vastust. Ilmatu hulk võõraid sõnu, mis ta raamatust endale oli ette pomisenud või posisenud, keerles kuskil kõrge pealuukummi all: Indrek arvas neid peaaegu avasilmi seletada võivat, aga ühegi nende väljendamiseks ei paindunud tal keel.



«Kas sul siis mitte midagi pole meelde jäänud?» küsis Juljus ja vaatas kaastundlikult Indrekule otsa, kellele vesi silmi kippus – nii haletsemisväärsena tundus ta praegu iseendale.



«Paavst,» sai Indrek viimaks lausutud, nagu oleks ta mõni teab mis raskuse võitnud, ja hakkas ise härdalt nutma.



«Ära sellepärast nuta,» lohutas Juljus poissi ja silitas tema pead, «küll teinekord jääb rohkem meelde.»



Aga nüüd sai poisi nutt veel suuremat hoogu. Ta jäigi nutma, kuna Juljus raamatuga oma teed läks, mida ta enam kunagi Indrekule lugeda ei toonud. Sellest oli Indrekul veel siiski kahju, kui ta juba köstri juures õppis ja võis vene keelt lugeda mis plarinal. Kulus hulk aastaid, enne kui Indreku kätte uuesti sattus see imeraamat, millest talle meelde oli jäänud ainult sõna «paavst». Aga vaheajal oli raamatust kõik endine ime ja võluvus kadunud. Imeraamat oli nüüd – nagu palju teisigi raamatuid – tühine kirjasõna, kus polnud enam mõistatusi ega õndsust.



Samal ajal, kui Indrek mingisuguse haiglase igatsusega unistas kord nähtud «paavsti»–raamatust, luges ta kõike, mis aga kätte juhtus ja mida ta kätte sai. Muuseas pani ta tähele, et on olemas mingisugused raamatud, mida Liisi ja Maret peidavad, nagu oleksid need mõni häbiasi. Ta hakkas nende saladuslikkude raamatute järele piiluma, neid varitsema, et viimaks ometi kord nad kätte saada. Millegipärast tõusis tal kord meeletu mõte: aga mis siis, kui Liisi ja Mareti käes on mõni neist «paavsti»–raamatuist.



Viimaks sai ta õdede saladuslikud raamatud kätte ja luges neid karjas mättal istudes, kus polnud keegi teda nägemas. Aga otsitud imesõna ei leidnud ta siit mitte. Imelikud ja saladuslikud olid need raamatud siiski juba pealkirjade poolest, sest ühe kaanel seisis: «Suured saladused», teisel: «Looduse kuningas», kolmandal: «Naiste peegel». Need nimed jäid Indrekule alatiseks meelde, nagu sõna «paavstki». Aga kui see viimane sõna ühes teda sisaldava raamatuga tekitas unistusi millegi kättesaamatu järele, siis tegid need õdede salaraamatud ta vastu tahtmistki ärevaks. «Paavsti»–raamatut oleks Indrek julgenud ka kodus laual isa ja ema ees lugeda; ta oleks võinud ta jõuluõhtul kas või kirikussegi kaasa võtta ja tema avada Kristuse kuju ees, mis tuletas talle meelde Oru Pearut särgiväel, aga neid raamatuid kartis ta peaaegu soos mättalgi avada. Ikka laskis ta silmadel piiluvalt ümber käia, kas ehk keegi kuskilt ei tule ja teda nende raamatute lugemiselt ei taba.



Ka neis oli palju seda, mida Indrek ei mõistnud, vaevalt ainult aimas. See paljas aimamine ja oletamine tegi nende raamatute sisu viirastuslikult kättesaamatuks ja meeletult veetlevaks. Oleksid need raamatud olnud samuti selged ja arusaadavad nagu piiblilood või katekismus – Indrek arvas, et need on arusaadavad, sest kõik pidasid neid selleks –, jah, kui nad oleksid olnud niisama arusaadavad nagu peatükid ja õpetused, siis ehk poleks nad teda põrmugi erutanud, vähemalt sel määral mitte nagu nüüd. Neid raamatuid lugedes – ta näppas nad mitmel korral õdede järelt ja süvenes neisse ikka suurema innu ja ärevusega – hakkas ta kõike millegipärast nägema mingisuguselt erutavalt vaatepunktilt. Nõnda kuulas ta kevadel lindude laulu ja vaatles nende mängu, nõnda nägi ta kirevaid liblikaid ja siniseid põuakiile, eriti kui nad paarikaupa kaisutades paigast paika lendlesid, et kuskil päikese paistel õndsalikku rahu leida.



Raamatuisse peidetud saladus lõi ilmnema loomadeski, keda ta maast–madalast tundis nagu oma õdesid ja vendi. Jäärade puksimine ja jooksmine, härgade möirgamine ja pusklemine, hobuste hirnumine ja inkumine, hanede mäng vees, koerte purelemine ja pulmitamine, usside lamamine päikese paistel, olles iseend palmikuna mässinud teineteise ümber, kultide vahuga täidetud latsutavad lõuad – kõik oli üks ning sama saladuslik asi, mida Indrek hästi ei mõistnud, vaid ainult nagu viirastust aimas.



Sagedasti tuli tal «paavsti»–raamat meelde ja ta mõtles, et kui ta selle oleks võinud päris selgeks õppida, siis oleksid tal selged ka kõik teised raamatud, õdedegi omad. Aga kooli–Juljus ei toonud enam seda arusaamatut raamatut tema kätte ja nõnda vaevleb ta vahetpidamata mõistatuse käes.



Inimeste hõiskamine ja huikamine kõlaval suveõhtul vastukajavasse metsa polnud enam tühipaljas häälitsemine, nagu on seda karjapoiste pedakase pasuna puhumine, mille ots toetub sookase oksale, vaid nemad hõiskavad sellepärast, et neil on mingisugune imeline saladus, mida nad ei tihka sõnadega avaldada, nagu ei tihka Indrekki saladuslikke raamatuid ühegi hinge ees avada. Liisi ja Maretki lõõritaksid vaevalt nõnda, kui neil poleks tegemist selle saladusega, mis on peidetud nende raamatuisse.



See veetlev saladus ei ilmne ainult nende lauludes. vaid ka nende sõnad on mõnikord samasugused, sest nad räägivad Indreku juuresolekul sagedasti nõnda, et see kuidagi ei taipa, millest neil on jutt. Ometi armastab Indrek kuulata seda õdede arusaamatut juttu, sest see on niisama hea ja erutav nagu mõne arusaamatu raamatu lugemine. Niisugust juttu vestes löövad õdede silmad nii iseäralikult särama, nende näkku ilmub imeline ilme ja suu hoiavad nad hoopis teisiti kui muidu. Indrek kuulab nende arusaamatuid sõnu ja vaatab nende imelikke näoilmeid, ja siis on tal mõnikord tundmus, nagu mõistaks ta, millest nad nii saladuslikult kõnelevad.



Enamasti ajasid Liisi ja Maret niisugust juttu aidas ja Indrek istus siis aidatrepil päikese paistel. Ta tegi näo, nagu ei istukski ta siin õdede jutu pärast, vaid nagu soendaks ta ainult oma paljaid jalgu ja jalasääri, kuhu kured kevadel nii palju naereid on külvanud, et nad rasvaga määrimise tõttu peaaegu mustaks on muutunud. Päikese soojus on kurgede naerimaale väga mõnus, Indrek tunneb seda kogu kehaga õdede juttu kuulates, eriti kui ta naeripeenraid oma jalgadel ja säärtel tasakesi silitab. Aga vahetevahel vilksab Indreku silmist õdede poole niisugune pilk, et neil millegipärast piinlik hakkab, ja siis ajavad nad poisi aidatrepilt kohe minema, nagu teeks ta siin mingit kurja.



«Kas ma siis ei või siin päikese paistel istuda?» küsib Indrek süütult.



«Ei või,» vastab Liisi. «Mine mujale, ega siin üksi päike ole.»



«Miks ma siis siin ei või istuda?» küsib Indrek. «Ma põle ju siin kellegi tüliks.»



«Oled küll,» ütleb nüüd Maret.



«Kelle tüliks ma siis olen?» ajab poiss vastu.



«Eks sa siis saa ükskord aru: meie tüliks,» ütleb nüüd Liisi. «Meie tahame Maretiga oma salaasju rääkida ega taha, et sina kuulad.»



Nüüd on asi selge ja Indrek ei saa enam vastu punnida. Tema küsib ainult, nagu oleks talle rasket ülekohut tehtud:



«Kuhu ma siis pean minema?»



«Mine, kuhu tahad,» ütleb Liisi, «terve ilm on sinu ees lahti. Mine või haopinu äärde, seal on samuti soe ja tuulevari.»



Ja Indrek lähebki haopinu äärde, kus seisavad püsti teibad, roikad, postid ja pakud, mõned kooritud, teistel ainult lahad külge aetud või üleni kirvetäkkeid täis, et puu ei hakkaks koore alt pehastuma. Siin tundub mitmesugust toore puu lõhna ja linavästrik karjub haopinu otsas, sest temal on siin kuskil haokubude vahel pesa.



Siia istub Indrek pakkude ja roigaste vahele, sest siit võib aida poole piiluda, kust kostab Liisi ja Mareti jutukõmin, ajuti mõni üksik sõnagi, kui nad jutlemisel vaimustusse satuvad ja kilkama ning naerma hakkavad. Indrekul polegi nende sõnadest suuremat lugu, sest neid arvab ta halvemini mõistvat kui nende naerukihinat, mida ta siiamaale kuuleb.



Mõnikord poeb Indrek ka siis siia pakkude vahele, kui päike ei paistagi ja kui aidas on Maret üksipäini. See on alguses üsna vait ja vaga, nagu oleks ait päris tühi ja uks asjata lahti unustatud, aga varsti hakkab ta laulma, esiteks tasakesi, siis pisut valjemini, nii et Indrekul siin pakkude ja postide vahel on paras kuulata. Indrek on ikka laulu armastanud, aga eriti armastab ta just Mareti laulmist, sest tema hääles oleks nagu pisut ema häält, kui see vokivõrina sekka vahel varemalt laulis suurest tammest, mida läheb raiuma isa oma seitsme pojaga, igaühel seitse kirvest, kinnitades iga laulsõna otsa arusaamatu «sink sale proo».



Millegipärast on Indreku meeltesse kinni hakanud just see imelik «sink sale proo», sest seda tuletab meelde oma lauluga mingisugune roheka kõhualusega lind, kes lendab ühe pika puu ladvast teise ja kordab neid ema arusaamatuid sõnu igal kevadel – mitte küll päris selgesti, kuid ometi kordab, nii et Indrek neist aru saab. Ja kui Maret laulab, siis tundub Indrekule, et ka tema laulab mingisugusest «sink sale proo'st, nagu oleks ka tema mõni ema või roheka kõhualusega nimetu linnuke. Mareti laulul on teised sõnad, aga Indrekule kostaksid nagu ema või linnukese laulu sõnad. Maret algab näiteks nõnda: «Kord istus jõe kalda peal», aga Indrekul kõlab kohe kõrvus «sink sale prao», nagu muudaks mingisugune imevägi tõelised sõnad tema kuulmeis viirastuslikeks ja mõistatuslikeks.



Sama laulu laulab ka Liisi, aga teisel viisil, ja nõnda ei muutu laulusõnad Indreku kuulmeis mitte. Maret sai oma praeguse viisi isalt, kes talle selle kord õpetas nelipühil õhtuvidevikus, seistes aidatrepi ees, kuna Indrek istus trepil. Ta mäletab seda nii selgesti. Liisi ja Maret olid kahekesi aidas ja laulsid parajasti tütarlapsest, kes istus jõekaldal haledasti nuttes. Isa tuli aidatrepi ette, valge lambanahkne pihtkasukas seljas, kõver piip hambus, tuli, jäi seisma ja kuulas tütarde laulu. Aga kui need olid lõpetanud, ütles ta, et kuulaku nüüd nemad, las tema laulab. Ja ta lauliski, mitte rinna–, vaid peene kurguhäälega, nagu tahaks ta jäljendada mõnd naist. Kahel korral laulis ta ühe ning sama laulu esimest salmi ja küsis siis:



«Kumb on ilusam, kas teie või minu viis?»



«Meie oma meeldib mulle rohkem,» ütles Liisi.



«Isa, laula veel kord:» lausus Maret.



Ja isa laulis jällegi kaks korda järgemööda.



«Isa, sinu viis on palju ilusam,» ütles Maret nüüd.



«See on tõesti nagu nutt jõekalda!»



«Õpi ta selgeks,» käskis isa ja laulis jällegi, ikka vaikselt ja peene kurguhäälega. Maret laulis kaasa, kuni uus viis oli peas.



«See on mustlasetüdruku viis,» seletas isa. «Mina olin siis mõisas kärneri juures poisiks, kui mustlane oma tütre, ahvi ja leierkastiga sinna tuli. Tütar laulis ja tantsis, ahv tegi kometit ja tõmbas õnneloosa, vanamees ise väntas leierkasti. Seal kuulsin ma seda viisi ja sest saadik on ta mul meeles.»



Peale seda õhtut laulis Maret nutvast tütarlapsest jõekaldal ikka isalt õpitud viisil ja Indrekule tundus, nagu oleks selles mustlastüdruku kaeblevas ja igatsevas viisis helisenud tema ema laulu arusaamatu «sink sale proo». Oli kordi, kus Indrekut valdas võitmatu härdus õe laulmist kuulates, sest see tõi talle jumal teab mis meelde. Pisut oli selles härduses nagu õdede järelt näpatud saladuslikke raamatuidki, aga ei puudunud ka kooli–Juljuse mõistmatu raamat, millest poisile meelde jäi ainult sõna «paavst», sest selle viimasega hakkas ta ühendama ja siduma kõike, mis on arusaamatu ja mõistatuslik.



Kui Liisil algas see Joosepi lugu, mis lõppes suure riiu ja pahandusega, nii et Liisi pidi sauna elama minema, nagu polekski ta oma isa laps, siis kõneles miski Indreku südames:



«See on just see! See on seesama! Sellepärast läheb Liisi sauna elama ja sellepärast on isa nii hirmus kuri, et ei kannata peale Liisi ka ühtegi teist inimest, kärgib kõigi peale ja virutab esimese paraja asjaga, mis kätte puutub. Sellesama pärast on sõnnid sarvipidi koos ja puistavad kas või teineteise soolikaid; sellepärast põmmivad jäärad vastastikku oma pealuid, nii et silmi niriseb veri; sellepärast on kultide kihvakad lõuad valges vahus; sellepärast kaklevad teisepere kuked, kuni mõlemad on üleni verised ja väsimusest laabakil maas, ja sellepärast lasksid mineval kevadel kaks metsisekukke endid palja käega elusalt kinni võtta, olles mõlemad kakluses sedavõrd pöörased, et ei märganud inimestki karta. Kõik on sellepärast!»



Kui Indrek ometi ükskord teaks, mis see õieti on, mille pärast see kõik nõnda sünnib! Aga Indrek ei tea. Andresega võiks ehk sellest rääkida, aga teda need asjad ei huvita. Tema käib küll külas ja tantsib tüdrukutegagi, aga niisama hästi või veel parema meelega lõhub ta tantsu poistega, sest siis pole karta, et teistele jalgu jääd: siis hoidku teised, et jalgu ei jää.



Liisi pulma ajal nägi Indrek, kuidas Oru Pearu ja Rava Kustas tüdrukute ja poiste jalgu köitsid ja nende riideid nõelaga kinni pistsid. Teised kõik olid magama pugenud, aga Indrekul ei olnud und, nõnda oli temasse mõjunud Kingu Priidu simmel ja kõik muu, mis ta oli näinud ja kuulnud.



Kui Pearu ja Kustas hakkasid pärast peiupoisse ja pruuttüdrukuid üles äratama ning nende kokkuseotud jalgade ja kokkuõmmeldud riiete üle «soolaseid» nalju heitsid, siis naersid kõik, kes seda kuulsid ja nägid, naersid isegi naerualused poisid ja tüdrukud. Aga Indrek ei saanud naerda, sest et ei asi ise ega teiste naer mõjunud temasse naljakalt, vaid tema seisis muidu teiste juures ja vahtis neile uurivalt näkku, nagu otsiks ta sealt, milles peitub nali. Teiste naer tegi ta ennem nukraks kui rõõmsaks, sest äkki oli tal tundmus, et kuskil jõekaldal nutab vaene tütarlaps, kellest Maret armastab isalt õpitud viisil laulda, ja tema üle see praegu naerdaksegi.





*


Kaks esimest aastat köstri juures koolis käies oli Indrek vana lese kirikumehe juures korteris. Tütar oli tal lähemas maakonnalinnas mehel ja tuli sealt vahetevahel oma isa vaatama. Teisel Indreku kooliaastal tõi ta kord ka oma tütre kaasa, kes oli Indreku arvates päris «preln» kohe, sest ta pidi kodulinna kõige suuremas koolis käima ja pidi mõistma juba nii saksa kui ka vene keelt kõnelda. Vene keelt katsus ta ka Indrekuga rääkida, kes mõne sõna talle kuidagi vastu purssis, aga saksa keele jättis ta sootuks katsumata, kui ta nägi, et Indrekul oli alles ees der, die, das. Ainult üks jäi Indrekul kauaks–kauaks meelde: kui linnapreili (ta oli umbes Indreku vanune ja teda hüüti Milliks, nagu oli hüütud Oru Riia kassigi, kelle Indrek Jõessaares oli ära põletanud) Indreku der, die, das'i nägi, ütles ta, et saksa keelt olevat hirmus raske rääkida, kui peab «artikleid» õieti tarvitama. Siis veel Indrek ei taibanud õieti, mis loomad need artiklid on, ja sellepärast mõjus see sõna temasse imeliselt ning muutis ka preili imeliseks. Ikka veeretas ta keelel sõna «artiklid» ja seadis ta kõrvu sõnaga «paavst», mille ta heameelega kuhugi kõne sekka oleks pistnud, et näha, mis näo «preln» teeb. Aga ta ei leidnud selleks kunagi parajat juhust ja nõnda sõitiski «preln» minema ning kadus jäädavalt Indreku silmapiirilt, ilma et see oleks saanud temale oma imesõna lausuda, vastukaaluks tema imesõnale, või ilma et see oleks tihanud küsida, kas ehk tema ei tunne sõna «paavst» tähendust.



Muidu mõistsid Indrek ja Milli teineteist väga hästi.



On päris kindel, et kui Milli kauemaks oleks siia jäänud, siis oleks Indrekul õppimisega kabedad päevad tulnud. Milli oleks selle metsa ajanud – sinna suurde kuusikusse, mis seisis kirikumehe maja ja surnuaia taga, mille all jooksid vaiksed siledad lumeteed igasse ilmakaarde, nagu seisaks kirikumehe majake maailma südames.



Milli ema oli peaaegu alati kodunt ära ja nagu puurilinnuke vahtis Milli kirikumehe maja väikesel aknal, kui Indrek köstri juurest koju tuli.



Indreku kõht oli tühi ja ta tahtis süüa. Mõnikord, kui kirikumees suppi keetis ja ka Indreku lihatüki oma patta võttis, sai Indrek supist osa ja nõnda oli kõik korras. Aga nüüd, kui tütar kodus, kirikumees suppi ei keetnud ja Indrek pidi ise endale midagi valmistama kui ei tahtnud külma ja kõva leivakannikaga leppida.



Kord näis Indreku kojutulekul tuba tühi olevat, aga sisse astudes kuulis ta kirikumehe tuttavat norskamist eesriide tagant. Indrek arvas, et nüüd on paras aeg endale liha küpsetada, sest Milli ees häbenes ta seda teha. Aga kui ta tule lõukale oli üles teinud ja ahjuservalt läks kummuli panni võtma, et pekitükid peale panna, astus Milli eesriide tagant kassisammul välja ja tuli Indreku juurde.



«Kuulete, kuis vanaisa magab?» küsis ta.



«Norskab,» vastas Indrek pekki nüsides.



«Ta ju vilistab magades,» ütles Milli.



«Vilistab küll,» oli ka Indrek nõus ja ladus pekitükid pannile, ilma et ta seda enne oleks loputanud.



«Näha kohe, et meesterahvas,» naeris Milli nüüd.



«Kas naised nõnda ei vilista?» küsis Indrek.



«Ega ma siis nüüd vanaisa mõelnud,» seletas Milli naerdes, «ma mõtlesin teid. Te panete liha pesemata pannile.»



«Vanaisa paneb ju ka, me mõlemad paneme,» ütles Indrek õigusega.



«Eks tema ole ka meesterahvas nagu teiegi,» vastas Milli



Et Milli teda nagu kirikumeestki meesterahvaks nimetas, hakkas imelikult Indreku südamesse kinni ja tegi ta nagu juhmiks. Ta jäi oma pannile pandud pekitükkidega seisma ega saanud nendega enam edasi ega tagasi. Aga siis astus Milli tema juurde ja ütles:



«Las mina aitan, mina nagu naisterahvas.»



Indrek vahtis punastades ja suuril silmil tütarlapsele otsa ja laskis sündida, nagu see soovis. Milli pani lihatükid pannilt ära, valas sinna tilgakese vett, laskis selle tulel palavaks, pesi panni puhtaks ja ladus alles nüüd lihatükid uuesti pannile.



«Nõnda,» ütles ta, kui pann juba tulel särises. Ja enam ei liikunud ta panni juurest, enne kui liha oli küps. Siis küsis Milli Indrekult piima ja jahu, millest ta valmistas kastme, nimetades seda naeratades «potaseks.».



«Kas taldrekut on, kuhu valada?» küsis ta.



«Ei ole,» vastas Indrek. «Me paneme panniga lauale, paberit pisut alla, põle pärast taldreku pesemist.»



«Supitaldrekut ka ei ole?» päris Milli.



Supitaldrik oli ja sinna sisse panigi Milli küpse liha ühes «potasega». Taldriku viis ta lauale ja käis siis Indrekuga üheskoos sahvris, kust see leiba ja külmi kartuleid võttis, ning istus siis juurde vaatama, kuidas Indrek sõi. Ta oli nimelt põlvili toolil, küünarnukkidega rinnuli laual ja nina peaaegu Indreku kastmetaldrikus. Sel oli hirmus piinlik ja häbi nõnda süüa, aga Milli tegi, nagu ei märkaks ta midagi. Indrekul oli täna peaaegu samasugune tundmus, nagu oli tal olnud soos mättal istudes, kui ta luges õdede järelt näpatud saladuslikke raamatuid.



«Teate, mis ma esiteks vanaisa juures eesriide taga tegin?» küsis Milli Indrekult.



«Läksite peitu,» vastas Indrek.



«Ei läind teie eest peitu,» ütles Milli, ja Indrekul oli, nagu peaks ta põranda alla langema, sest alles nüüd mõistis ta, kui hirmus rumalasti ta oli vastanud. Milli peaks tema eest peitu minema?



«Ma vaatasin hoolega järele, kudas vanaisa nõnda norsata ja vilistada saab. Nüüd on mul see selge. Kui ma linna sõidan, hakkan ma seal niisama norskama. Tahate, ma norskan teile?»



«Noh,» tegi Indrek ja katsus kõigest jõust neelata, –et suutäit alla saada, sest kurk oli nagu kinni nööritud.



Ja Milli norskas, visises ja vusises ning vilistas, nagu magaks tõepoolest vana kirikumees ise eesriide taga.



«Eks ole õieti?» ütles Milli.



«Väga õieti,» kiitis Indrek ja ta sai selle ning ka teised suutäied kurgust alla, sest see oleks nagu Milli norskamise tõttu äkki lahti läinud.



«Tahate, ma õpetan teid ka nõnda norskama ja vilistama?»



Indrek tahtis küll, aga enne korjas ta toidu laualt. Peale seda ütles Milli Indrekule:



«Lähme kuusiku alla, seal ma õpetan, siin pärast vanaisa kuuleb.»



Nad hiilisid toast välja, jättes kirikumehe üksinda magama.



Metsa all oli juba videvik ülal puudes kohises tuul, all teerajal oli üsna vaikne. Ainult nende surnuaia lähedusse sattudes sööstsid sealtpoolt tuuleiilid, külmad nagu surnute hingus. Millil oli valge villane müts peas ja mingisugune pehme nahk kraeks. Kitsal teerajal ei saanud ta muidu, kui pidi Indrekule nii ligi hoiduma, et see kord tema pehme krae puutumist arvas tundvat.



«Võtke mul käe alt kinni, muidu lükkate mu lunde, sukad saavad märjaks,» ütles Milli Indrekule, endal värin hääles. Aga värinat tundus selles käeski, mis areldi Milli käe alla pisteti.



Nõnda kõndisid nad vanuvas videvikus nagu õndsalikus unenäos. Kui Indrek seda hiljem katsus meelde tuletada, siis ei mäletanud ta midagi muud kui aga mingit seletamatut tundmust ja uimastavat lõhna, mida ta polnud nagu ei enne ega pärast enam kunagi haistnud. Selles oli nagu pisut raud– ja koirohtu. Indrek oleks selle lõhna pärast jumal teab mis teinud, aga ometi jäi kõik tegemata sel lihtsal põhjusel, et Indrek ei teadnud, mis peab tegema, kui tunned niisugust lõhna.



Koduteel jäid nad surnuaia nurga juures seisma ja siin küsis Milli:



«Kas te kardate surnuid?»



«Tänini põle kart,» vastas Indrek.



«Aga mina olen kart, ainult täna ei karda,» ütles Milli.



Indrek tahtis küsida, miks ta täna ei karda, aga ei julgenud, sest võib–olla oleks see küsimus niisama rumal, nagu oli endine vastus, mida ta nii häbenes. Nõnda seisid nad surnuaia nurga juures kahekesi vastastikku ega lausunud sõnagi, otsisid pimedas ainult teineteise silmi. Nad seisid nii ligistikku, et nende riided päris kõvasti kokku puutusid, seda teadis Indrek päris kindlasti. Ta teadis seda sellepärast, et tal tuli imelik mõte: mis oleks, kui keegi seoks nende jalad salaja kokku? Kui seoks mitte mõni Oru Pearu või Rava Kustas, vaid keegi muu, kas või mõni niisugune, keda pole võimalik näha ega kuulda. Ainult siis, kui nad katsuksid endid liigutada, tunneksid nad, et nende jalad on kokku köidetud – kõvasti–kõvasti, palju kõvemini kui Oru Karlal roovilati külge.



See mõte ja elamus oli tol korral nii valdav ja sügav, et Indrek peaaegu endi jalgade sidumist tundiski, ja et ennast pettumusest päästa, püüdis ta võimalikult kaua nõnda Milli läheduses seista ja tema lõhna tunda.



Aga äkki kahmas Milli peoga maast lund, viskas sellega Indrekule vastu silmi, pistis kõigest jõust kodu poole jooksma ja hüüdis:



«Võtke kinni! Püüdke!»



Aga Indrek seisis oimetuna veel tükk aega paigal, nagu oleks ta täis sügavamat imestust, kuidas võib küll Milli joosta, nagu poleks keegi nende jalgu surnuaia nurga juures seismisel sidunud.



«Mis te seisate ja vahite seal!» hüüdis Milli.



Alles nüüd sai Indrek jalad maast lahti. Aga Millile järele ei jooksnud ta mitte. Tal polnud põhjust joosta, sest tema imeline nägemus oli jäänud surnuaia nurga juurde ja tal oli kahju temast lahkuda.



«Miks te nii kurb olete?» küsis Milli.



«Ma ei ole kurb,» vastas Indrek.



«Olete küll,» kinnitas Milli. «Teil on niisukesed silmadki.»



«Naisterahvas,» lausus Indrek endamisi ja mõtles sellega tütarlast, kes rääkis tema kurbusest. See oli täna esimest korda poisi meelest nii imelik sõna.



Nõnda sündis nende tutvuse viimasel päeval. Järgmisel hommikul vara pidi Milli ühes emaga raudteejaama sõitma. Õhtul heitis kirikumees vara magama ja ajas ka Milli asemele, sest muidu ei saavat ta homme «maast lahti». Ema oli alles kodunt ära. Indrek hakkas homseks õppima. Aga luges mis ta luges, tema mõtted pöördusid ikka surnuaia nurga juurde, kus nad Milliga kahekesi teineteise ees nii lähestikku olid seisnud. Nõnda kestis see tükk aega. Siis hakkas kirikumees norskama ja vilistama. Milli aseme ajutise eesriide tagant kostis samasugune norskamine ja vilistamine. Imestades kuulatas Indrek. Aga siis kerkis eesriide tagant Milli naeratav nägu. Tasakesi tuli ta laua äärde, seadis tooli parajasse paika, laskis selle peale põlvili, surus küünarnukid lauale ja käed lõua alla, nagu oli ta seda teinud lõuna ajal, ning jäi nõnda silm silma vastu Indrekuga vahtima. Paar valkjat juuksesalku kippus tal silmade ette, ja kui ta neid püüdis kõrvale puhuda, ulatusid nende otsad poisile näkku. Tütarlaps naeratas seda nähes.



«Õpite homseks?» küsis Milli tasa–tasa, nii et tema sõnu võis ennem suu liikumisest aimata, kui kõrvaga kuulda.



«Hakkasin praegu,» vastas Indrek.



«Kudas te saate?» imestas Milli.



«Ega ma saagi,» vastas Indrek puhtsüdamlikult.



«Põle ka tarviski,» arvas Milli. «Homme sõidan mina ära, siis teil aega õppida küll. Nüüd aame juttu.»



Ja poisile veel ligemale ronis ta oma küünarnukkidega laual. Tema silmad paistsid Indrekule nii siniste ja selgetena, peaasi, just selgetena, nagu ta seda veel kunagi enne polnud näinud. Liisil ja Maretil olid ka sinised silmad, aga neil ei paistnud nad nõnda läbi nagu Milli omad. Need olid nagu kaks tünni puhast kaevuvett Vargamäel isakodu ukse ees: vaatad sisse ja näed iseennast. Alguses ei söandanud Indrek neisse pilkuheita. Aga kui ta nendega sai harjunud, nimelt panni pesemise ja liha küpsetamise juures, siis ei tahtnudki ta enam muud, kui aga neisse silmadesse vahtida. Sinna vahtimine oli veel hukutavam kui millalgi isakodus peegeldava veetünni ääres seismine. See oli nagu hea ja ühtlasi ka valus. Hea oli nagu kõhus ja valus nagu südames või kuskil veel sügavamal ja kaugemal.



«Kas teil siin üksi igav ei ole?» küsis Milli ja tõmbas oma kollaka juuksepatsi üle õla rinnale, kus ta tema kallal sõrmitses.



«Tänini põle olnd,» vastas Indrek ja talle tuli meelde, et ta esiteks väljas oli öelnud «tänini põle kart.»



«Mis te homme teete, kui koolist koju tulete?» küsis Milli edasi.



«Ei tea, mis jüst,» vastas Indrek.



«Kui te veel liha küpsetate, kas pesete nüüd panni enne puhtaks?»



Indrek punastas ja vastas siis: «Nüüd pesen.»



«Pesete tõesti?»



«Päris tõesti.»



«Alati?»



«Alati,» kinnitas Indrek niisuguse tõsidusega, nagu oleks otsustada mõni teab kui tähtis eluline küsimus.



«Teate mis: kui te panni pesete, mõtelge siis minu peale,» palus Milli, ja nüüd nägi Indrek, et ka tema punastas.



Indrek ei osanud neile sõnadele midagi vastata, tundis ainult, kuidas keegi rinnas midagi muljus – valusalt ja uimastavalt, nii et keha üleni kuumaks läks.



«Kas mõtlete?» küsis Milli ja punastas veel rohkem kui esiteks.



«Kui tahate, siis mõtlen,» vastas Indrek.



«Kas te siis ise ei taha?» päris Milli.



Jälle muljus keegi valusasti Indreku südant, nii et kuum hoog näkku lõi. Nagu peaks ta mõne raske kuriteo omaks võtma, lõi ta silmad maha ja lausus:



«Tahan küll.»



Nüüd võttis Milli oma juuksepatsi otsa, mis oli lahti hargnenud, ulatas selle Indreku nina alla ja küsis:



«Kas tunnete?»



«Tunnen küll,» vastas Indrek.



«See on minu juustest,» seletas Milli. «Pese või ära pese, ikka on nad nõnda.»



«Ma mõtlesin esiteks, et krae,» ütles Indrek.



«Ei, minu juuksed. Kui krae ka, siis on see ikkagi juustest,» seletas Milli ja küsis: «Kas teile meeldib?»



«See on kõige parem, mis ma nuusutand,» kiitis Indrek.



«Katsuge, kui pehmed nad on,» käskis Milli.



Indrek liigutas juba kätt, aga enne kui see juusteni küündis, kolises välisuks: ema tuli. Nagu välk oli Milli asemel teki all. Ema sisse astudes istus Indrek üksi laua. ääres käsipõsekil ja katsus lugeda, kuigi ta ei seletanud, kas raamat on õieti või tagurpidi ees.



«Kes seal on?» küsis Milli eesriide tagant, kui ema tuppa astus.



«Mina, mu kallike,» vastas ema ja Indrekule tundus, nagu kuuleks ta alles täna esimest korda sõna «kallike»



«Miks ei maga sa, homme peab vara tõusma.»



«Ma ärkasin kolina peale üles,» vastas Milli. «Katsusin küll tasa tulla, aga see uks siin,» vabandas ema.



«See on üks hirmus uks,» siunas Milli. «Hea, et me siit linna saame.»



Indrekule oleks nagu jääpank rinda pistetud. Süda lõi tonks, tonks, tonks ja tahtis peatuda. Kus on tõde? Kas selles, mis oli laua ääres, või selles, mis oli nüüd asemel emaga juteldes? On tõde hirmsas ukses ja linnas või juuste lõhnas ja selgeis silmis?



Kogu öö ei saanud Indrek silma kinni. Kui teised varahommikul tõusid, tegi ta, nagu magaks ta alles ja ei kuule midagi. Keegi ei tuletanud teda meelde. Aga siis tuli silmapilk, kus hobune oli juba ukse ees, kuna Milli ema ja kirikumees läksid midagi saani viima. Seda aega kasutas Milli. Ta astus Indreku aseme ette ja küsis sosinal, nagu jätkaks ta eileõhtust juttu:



«Magate?»



«Ei,» vastas Indrek samuti salaja. «Ma põlegi magand.»



«Sähke, katsuge,» ütles Milli Indreku juurde kummardudes, nii et see tema hingust tundis, tõmbas oma juuksepatsi, pistis selle lahtise otsa poisile teki alla ja jättis ta sinna natukeseks ajaks.



«Tunnete, kui pehmed,» ütles ta tõustes.



«Kole pehmed,» kiitis Indrek.



Nõnda nende jutt lõppeski, sest ema tuli uuesti tuppa.



«Oled valmis?» küsis ta tütrelt.



«Nüüd olen valmis,» vastas Milli.



Ja ema ajas ta enda ees välja, nii et tal võimalik polnud enam ainustki pilku tagasi heita.



Paari nädala pärast tuli Indrekule ümbriku sees kaart, mille ühel küljel ulatusid roosidest teineteisele kaks roosat kätt, kuna kaardi teisele küljele oli vene keeles kirjutatud: mälestuseks. Allkirjaks M. – see oli kõik.



Kaarti lähemalt silmitsedes tundis Indrek mingisugust lõhna – Milli juuste lõhna. Ja kui ta katsus meelde tuletada nende pehmust, siis seegi: muutus nagu lõhnaks kaardi küljes.

Kuskil oli Indrek varemalt midagi samataolist tundnud, see turgatas talle nüüd meelde. Kus? Ei mäletanud. Aga kui ta mõne päeva pärast hakkas endale liha küpsetama ja enne tahtis panni pesta, tuli talle äkki meelde, kuidas ema seda kodus teeb. Samal silmapilgul teadis ta ka, kus on ta tundnud midagi Milli kaardi lõhna taolist, mis on hakanud sinna nagu juustest: ema kirstus aidas on samataoline lõhn, selles valges kirjatud kirstus, millel kumer krägisev kaas peal. Milli juuksedki krägisesid katsudes pisut sedamoodi nagu selle lõhnava kirstu kaas avamisel.



Rohkem ei saanud Indrek mõelda, sest siis, tuli talle emast ja endast midagi väga rasket ja valusat meelde ja sellepärast kippus nutt otse vastu tahtmist peale. Ta ei võinudki muidu, kui pidi nutma hakkama. Kui ta lõpuks endast võitu sai, oli tuli üsna kustunud. Uuesti pidi ta selle üles tegema, et panni pesemist ja liha küpsetamist jätkata. ühes uue tulega tuli talle mitte ainult pähe, vaid ka nagu kogu kehasse ja hinge mingisugune seletamatu hele valgus või aimdus ja panni pesemisel peatudes rääkis ta endamisi:



«Õige! See ongi see! See on seesama! Nüüd ma tean! Nõnda ta tuleb, nõnda ta hakkab!»



Ja äkki arvas ta mõistvat Liisi ja Joosepi lugu, isa ja Liisi riidu, Liisi ja Mareti arusaamatuid kõnesid ja nende imelikke näoilmeid. Mareti laulu, poiste ja tüdrukute jalgade sidumist ning kõike muud, mille üle ta nii palju pead oli murdnud.



Aga kui ta oma arvatavast selgest arusaamisest või aimdusest mõnele teisele oleks pidanud rääkima, siis oleks tal sõnadest kahtlemata puudu tulnud, nagu oli tal kord sõnust puudus kooli–Juljusele vastamisekski. Kogu hinge täitva suure ja sügava aimduse seletuseks oleks võinud ta ehk nüüdki lausuda üheainukese sõna «Milli», ning seegi poleks lõpuks muud olnud kui väikese kaardikese küljes pisut ema kirstu lõhna – koi– ja raudrohu lõhna, mis päev–päevalt ikka rohkem haihtub.



Kui Indrek järgmisil päevil köstri küsimustele nagu juhm vastas, siis kuulis ta teistelt poistelt nii palju pilget ja naeru ja köstrilt endalt – tema vagast ametist hoolimata – nii tõredaid ja torkavaid sõnu, et ta paremaks pidas arvestada kirikumehe hirmsat ust ja mingisugust igatsetud linna, millest Milli emaga oli rääkinud, kui väikese kaardikese uimastavat lõhna, mis röövib aru peast. Nõnda muutus Indrek õppimises varsti endiseks, veel paremakski, sest imelikul viisil oli talle kuskilt nagu värsket jõudu ja selgemat arusaamist juurde tulnud.





*


Teise kooliaasta kevadel, kui Vargamäe Andres läks poega köstri juurest koju tooma ja arveid õiendama, ei saanud see muidu, kui pidi isale ütlema:



«Poisi peaks linna kooli panema, minu juures ei jõua ta kuigi kaugele.»



Andres mõtles nii ja mõtles naa, aga lõpuks pidi ta ometi ütlema, et tema hammas praegu linnakooli peale ei hakka.



«Nõnda läheb poiss vanaks, ei pääse enam kuhugi sisse,» arvas köster.



«Mingu ta vanaks või mis tahes, aga ei ole parata,» vastas Andres köstrile.



Viimaks lepiti kokku, et Indrek pidi siiski veel üheks talveks köstri juurde minema ja see lubas erilise hoolega tema käsile võtta. Ehk saaks ometi niigi kaugele, et pääseks kuhugi koolmeistriks või selle käealusekski



Ometi läks kõik teisiti, kui köster ja Andres olid arvanud ning kavatsenud. Kolmanda kooliaasta kevadel otsis nimelt vallakirjutaja endale abilist ja pöördus kord naljatades köstri poole, et see võiks oma «tudengitest» mõne temale kantseleisse anda. Imelikul viisil oli köster kohe vastanud:



«Ega nüüd teistest küll asja saa, aga Paasiga, Vargamäe Andrese pojaga võiks ehk katsuda»



«Räägite ikka tõesti või?» küsis kirjutaja.



«Päris tõesti,» vastas köster. «Temaga saate hakkama, seda usun ma.»



Lepiti eneste vahel kokku, et Indrek läheb mõneks päevaks kirjutaja juurde proovile, alles pärast seda näeb, kas maksab asjast isale rääkida või mitte.



Poiss kannatas proovi välja ja nüüd tuubiti talle pähe, et ärgu ta mingu enam suveks isakodusse tööle, vaid jäägu kirjutajale abiks.



«Siin õpite juurde ja saate edasi, aga mis see maatöö teile annab,» seletas kirjutaja Indrekule, kes oleks tahtnud peaaegu vastuseks küsida:



«Aga kas mina võin ise millalgi kirjutajaks saada?» Ometi jättis poiss selle küsimata, sest temale tundus see ideaal nii kõrgena ja kättesaamatuna, et otse naeruväärne oleks sellest unistadagi.



Vargamäe Andresele ei meeldinud see plaan esiotsa sugugi, sest Indreku tööjõud oleks suvel nii marjaks ära kulunud. Kaua, kaua pidi ta tagakambris istuma ja piibutama, kui ta Indreku antud seletuste peale mõtles. Kõik kippus teisiti minema, kui Andres paljude aastate eest oli arvanud ja kavatsenud. Vargamäel pidid algama mingisugused suured ja heledad päevad, kui saavad kaelakandjaiks omad lapsed. Aga nüüd põgenesid need kõik üksteise järel Vargamäelt, järele jäid ainult vanast väetikesed ja noorest nõrgakesed.



Viimaks segas Mari Andrese mõtlikku piibutamist, sest ta ütles:



«Sa mõtled ikka seda Indreku asja?»



«Mis ma nüüd jüst seda Indreku asja,» lausus Andres. «Mõtlen üldse seda Vargamäe asja.»



«Eks teda oleks kodus küll marjaks tarvis, aga ... »



«Miks teda tarvis põleks, mis seda nüüd rääkida,» ütles Andres vahele. «Anna sahakured teisele kätte või pane äkke ja rulli järele velkima.»



«Aga mis me tast siis sinna köstri juurde panimegi.» rääkis Mari. «Oleks nagu teisedki oma kolm talvet vallakoolis ära käind ja las hakkab tööd murdma.»



«See'p see ongi,» ütles Andres.



Uisapäisa seda küsimust ei otsustatud. Kulus aega kuni järgmise pühapäevani. Siis läks Andres Hundipalule mitte just Indreku asja pärast, vaid muidu niisama pisut juttu ajama, sest Tiit oli Andrese arvates siin nurgas ainuke mees, kellega tõsiselt maksis rääkida ja nõu pidada.



Kaua venis kohaomanikkudel jutt mööda Vargamäe, Hundipalu ning üldse mööda kõrvenurga soid ja rabu, mäenukke ja metsasalke, heinamaid ja karjamaid, põldu ja põlluääri, mööda toimetusi, vaevu ja muresid, enne kui Andres leidis paraja juhuse lausumiseks:



«Eks ta ole minulgi see asi hull: tütred läksid mehele, Mari jäi üksinda suure töö ja toimetuse rakkesse, nüüd mõtleb ka Indrek ära minna, ei taha suveks änam tööle tulla, ei teagi, mis sest kõigest nõnda saab.»

«Kuhu see Indrek mõtleb siis minna, linna või?» küsis Hundipalu Tiit.



«Näe, kirjutaja kutsund teist omale abiks, et tulgu aga kohe, temal inimest iga päev tarvis,» vastas Andres.



«Kas siis Indrek saaks juba selle tööga toime?»



«Ütleb teine, et saab. Olnd juba nädalapäevad kirjutaja juures proovi peal.»



«Kuule, Andres,» ütles Tiit nüüd juba veenvalt, «ega see halb asi oleks, kui Indrek kirjutaja juurde läheks. Poisil on pea otsas, tal on niisukesed silmadki, nii et las ta läheb.»



«Sellest saan ma ise ka aru, et ega see halb oleks, kui ta läheb, aga mis minust saab? Mis saab Vargamäest, kui kõik ära lähevad? Ka Andresel tuleb paari–kolme aasta pärast minna,» seletas Vargamäe peremees.



Hundipalu Tiit ohkas. Alles natukese aja pärast ütles ta, pannes käe Andrese põlvele:



«Kuule, Andres, meie oleme sinuga juba vanad mehed, aga me mõtleme ikka veel, nagu oleks me noored: mina mõtlen oma Hundipalu, sina oma Vargamäed. Aga meie lapsed ei mõtle ei Hundipalu ega Vargamäed. Minu Aadu peaks tänavu sügisel kroonust välja tulema, aga nüüd kirjutab teine, et ei tule. Lasin teise õppida pasunat puhuma, sest poisil oli tahtmist ja hakkamist. Nüüd on tal oma pasunaga Peeterburis nii hea elu, et ei taha änam Hundipalust kuuldagi. No mis ma taga teen? Mis ma saan talle teha? Ei tule – ei tule, las siis olla. Tõnise aeg saab kahe aasta pärast täis. Aga sel on seal taga Poolamaa põhjas omad plaanid, ka see ei mõtle änam Hundipalu peale, nagu oleks see mõni võhivõõras saareke keset soid ja rabu. Jüri läheb mul paari aasta pärast. Kas sellestki paremat nahka saab, kui ta kord siit välja laia ilma pääseb, kes seda teab.»



«Aga mis sest kõigest siis nõnda saab?» küsis Andres. «Meie ise jääme vanaks, sureme ära.»



«Ega meil veel jüst surmapäevad ole, aga vanad me olemegi, jääda põle siin enam midagi,» vastas Tiit.



Vaikides istusid nad kummargil teineteise ees, piibud hambus, ja kumbki neist mõtles oma mõtteid, kumbki veeretas oma muresid.



«Tead, Andres, mis mina vahel olen mõelnd,» ütles Tiit viimaks. «Oru Pearul on ometi õigus, kui ta ütleb, et kool kasvatab hobusevargaid.»



Et Oru Pearul Tiidu silmis milleski võiks õigus olla, seda Andres varemalt polnud uskunud, ja sellepärast langesid viimased sõnad nagu puu talle pähe. Ta ei osanud midagi vastuseks öelda, vahtis ainult pärani silmi sõbrale otsa.



«Usu, Andres, Oru Pearul on rohkem õigus kui minul või sinul,» kinnitas Tiit.



«Mis hullujutt see siis sul täna õige on?» küsis Andres nüüd.



«Ei see ole hullu–, vaid päris mehejutt,» vastas Tiit.



«Kuis siis nõnda?» ütles Andres uskumatult.



«Aga miks siis mitte,» vastas Tiit. «No ütle nüüd ise, kas minu Aadu oleks mulle niisukese kirja kirjutand, kui ma teda natuke rohkem põleks koolitand ja põleks last teda õppida pasunat puhuma? Eluilmas mitte! Kuhu ta muidu oleks pääsnd? Mitte kuhugi! Oleks ilusti Hundipalule tagasi tulnd, nagu tulevad kõigi teiste pojad oma isakodusse! Aga näe, minul ei tule, mitte ei tule.»



«Ega ta siis sellepärast veel hobusevaras ole, nagu Pearu ütleb,» vaidles Andres vastu.



«Tema on hullem kui hobusevaras: tema varastab minult mu Hundipalu, kuhu ma olen pannud oma noore jõu ja tervise, varastab ja annab minu töö ja vaeva mõnele võhivõõrale, kes ei teagi, mis mina Hundipalust olen teind ja mis ma tast veel tahtsin teha.»



«Pearu hoidis oma Joosepit küll kooli eest, aga miks siis tema Vargamäelt plehku pistis?» küsis Andres.



«Joosep pistis ju küll Vargamäelt plehku, aga ei läind ometi linna, vaid võttis omale teise koha ja see on niisama hea kui Vargamäe või Hundipalugi. See on ikkagi muld ja maa, mitte kivi ja linn. Ja seegi, et ta Vargamäelt ära läks, põle ehk Joosepi tegu, vaid süüdi on sinu tütar. Joosep ise oleks ehk jäänd.»



«Aga Liisi ei saand ju ka muud kui kolm talvet vallakooli,» ütles Andres.



«Mis sest, aga tema veri oli rikutud,» arvas Tiit, «ja vere vastu ei saa keegi.»



Selle peale ei teadnud Andres midagi vastata. Natukese aja pärast rääkis Tiit edasi:



«Temal on ju sinu veri ja sina räägid Vargamäest algusest saadik rohkem, kui oled ise jõund teha. Sina räägid Vargamäest, nagu põlekski see õieti Vargamäe, vaid maalapike, mis aina piima ja mett jookseb. Kool ja kirik on õpetand sind ja mind nõnda rääkima. Ja mis sa siis arvad, kas see laste südamesse kinni ei hakka?»



«Aga miks nad siis Vargamäega nõnda ei taha teha, et ta põlegi änam õieti Vargamäe, kui see neile nii väga südamesse kinni hakkab?» küsis Andres, nagu tahaks ta Tiitu puntrasse ajada.



«See'p see ongi, et nad tahavad, aga nad ei taha siin, sellepärast lähvad nad,» seletas Tiit.



«Vargamäe ei kõlba neile?»



«Neile ei kõlba, ega nad muidu ära lähe,» ütles Tiit. «Minule kõlbas Hundipalu ja sinule Vargamäe, aga meie lastele ei kõlba ei see ega teine. Nemad ei taha seda linna, millest meie ärbeldes purjus peaga kõrtsileti ees räägime, seia soode ja rabade taha ehitama hakata. Meie tahtsime seda teha, aga ei jõund, nemad ei tahagi.»



«Aga ega Pearu lapsed ka ehita,» ütles Andres nagu kadedusega ja nagu iseendale lohutuseks. «Nemad ehitavad,» vastas Tiit.



«Keda kuraditki ei ehita nad!» hüüdis Andres nüüd.



«Mina arvan isegi seda, et põle kaugel aeg, kus mind ega minu lapsi änam Hundipalul ei näe, vaid nende asemel on siin mõni Oru Pearu omastest või sugulastest,» ütles Tiit nagu Andrese kiuste.



«Kuule, Tiit, sina oled ainuke mõistlik mees meie nurgas, aga täna on sul tõesti arust puudu,» ütles Andres nüüd tõsiselt ja nukralt.



«Ei, Andres,» vastas Tiit samuti. «Ei ole minul ega sinul arust puudu, vahe on ainult see, et mina sinust ligi kümme aastat vanem ja et minul juba kaks poega kroonuteenistuses, sina aga oled ainult kaks tütart mehele pand. Saada kord oma Andres Vargamäelt alla, küllap sa siis näed, mis su süda sees ütleb ja mis mõtted sul pähe tulevad. Meie häda on see, et meil on rohkem mõtteid, kui Hundipalul või Vargamäel vaja. Meil on rohkem aru, kui siia praegu mahub. Siin põle praegu kuigi palju aru ja mõtteid vaja, peab ainult tööd murdma.»



«Me oleme ju murnd,» ütles Andres ja lisas juurde: «Pearu on vähem teind.»



«Õige, Pearu on vähem teind, mis nina ees, nõnda on temal ja tema lastel kergem kui meil ja meie lastel. Meie sõrmed on tööga könksu läind, meie piht vimmas, aga meie mõtted on alles sirged ja küüruta. Meie ei räägi Vargamäest ja Hundipalust, nagu nad on, vaid nagu nad peaksid olema. See on meie lapsed rikkund – nemad ei kõlba ei Vargamäele ega Hundipalule. Vargamäe ja Hundipalu lapsed ei tohiks õieti teadagi, et kusagil on ilusam ja parem maa, nende ees peab selle saladuses hoidma, siis on nad õiged Vargamäe ja Hundipalu lapsed. Aga meie omad on rikutud, nemad tahavad siit ära, paremat otsida.»



«Nõnda siis pean laskma ka Indreku minna paremat otsima?» küsis Andres vähese mõtlemise järel.



«Lase ta minna, see on ainuke õige,» vastas Tiit. «Ega temast õiget Vargamäe elanikku ikka saa. Ka tema veri on lapsest saati rikutud. Juba siis, kui talle Indrek nimeks pandi ja mina tema ristiisaks hakkasin, lõõpisin ma, et minu ristipojast saab koolitud mees. Pearu ütles mulle juba tol korral, et meie püüame lapse hinge, ma mäletan seda nii selgesti. Ka pärast olen ma oma lõõpimisega poisi hinge püüdnud, sest alati, kui aur peas, olen ma tema koolitamisest rääkind ja poiss ise on seda kuuland. Ega siis niisuke asi kätte tulemata jää, ta hakkab lastele külge nagu mehele piibutõmbamine, eks katsu tast raipest lahti saada. Kui mina Hundipalule tulin, mõtlesin ma, et ühe oma poja saadan ma tingimata Tartu suurkooli, aga näe, kudas see nüüd on tulnd, omal mitu poega, aga ühtegi põle jäksand koolitada. Ei ole kohe saand, tee mis tahes. Ja seda oma koolitamise mõtet lõõpisin ma nüüd sinu poja Indreku külge, sest tema on minu ristipoeg. Et kui ei saa oma poeg, siis saagu ristipoeg.»



«Ega minulgi seda jõudu ole, et teda suurkooli saata,» ütles Andres.



«Siis las läheb kirjutaja juurdegi, see on ikkagi midagi,» arvas Tiit.



Andres ei vastanud enam, aga kui ta Hundipalult ära tuli ja mõttes läbi pehme soo edasi kõmpis, mööda suuri kivilahmakaid, mis soosilla kõrvale kuuseokstele ja kadakatele olid asetatud isegi kevadisest suurveest kuivi jalu läbipääsemiseks jõesillani, ei saanud ta muidu, kui pidi vahetevahel peatuma ja ringi vaatama, imetledes tehtud tööd.



Jõesillal jäi Andres hoopis seisma, nagu tahaks ta näha, kas ujuvaid kalu sügavas vees paistab või mitte. Aga mitte kalad ei seisnud praegu Andrese südames, vaid tema hiljutine kõnelus Hundipalu Tiiduga. Andres ei saanud viimaks muidu, kui istus jõesillale maha ja hakkas piipu toppima. Ise laskis ta silmadel ümber käia sillal ja neil suurtel kividel, mis seisid mõlemal pool jõge teeserval jalakäijate tarvis.



See kõik on Tiidu töö, seda teab Andres, sest tema enese silma all on see sündinud ja osalt on Andres isegi aidanud seda tööd teha. Enne Tiitu polnud siin ei seda kõrget ja kumerat jõesilda ega neid kivilahmakaid. Veest käidi läbi kas püksata või sõideti lamedapõhjalise lootsikuga. Hundipalu ja nii mõnegi teise talu vankrid seisid suvel teisel pool jõge, Ämmasoo välja ääres kuuse all, ja ratsahobusega pääseti siis jõemadalikust läbi vankrite juurde. Aga enamasti katsuti nõnda läbi ajada, et vankripõlves võimalikult vähe oleks hobusega üle jõe käia: veod ja voorid õiendati reepõlves, kui kandis jõgi ning sood ja rabad, nii et lase loomaga kas või silmalt. Mõiski võttis siis kõrvenurga meeste olusid arvesse ja käsutas neid voori ainult lume aegu. Tiit ei leppinud niisuguse olukorraga ja tema hoolel ning vaeval tekkis jõele sild ning ronisid tee äärde kõikuvale soopinnale need kivid, kus osa neist juba aastat kolmkümmend on püsinud, ilma et oleks põhja vajunud.



«Kas võiks kord uuesti aeg tulla, kus seda jõesilda änam ei ole ja kus oleksid kadund ka need kivid teeservalt?» küsis Andres endamisi ja pidi tunnistama, et tema niisugust aega ei suutnud oletada, õigem – temale oli see nii valus oletada, et ta sellest loobus. Et võiks äkki kaduda viirastusena see jõesild ja need suured kivid – ei, ei, see oli liiga raske mõelda.



Aga siis turgatas talle äkki midagi meelde ja ta ütles peaaegu kuuldavalt:



«Kui Hundipalul ei oleks mitte Tiit ega tema lapsed, vaid mõni Oru Pearu omadega, kas siis oleks see võimalik?»



Nüüd ei olnud Vargamäe Andresel enam valus oletada, et siis oleks see küll võimalik, ta tundis sest oletusest isegi rõõmu. Peaaegu rõõmsana tõusis ta jõesillaltki ja astus mööda kive läbi vee kuivi jalu Ämmasoo poole.



Aga kui Hundipalult nähti, et Vargamäe Andres nii kaua jõesillal istub ja vett vahib, nagu oleks ta alles mõni karjapoiss, pandi seda väga imeks. Ainult Tiit ei imestanud mitte, vaid ütles oma halli habet silitades:



«Andres peab poja majast välja saatma, sellepärast. Andresel hakkavad minu päevad.»





XXXVIII


Sellest hoolimata, et Indrek tööpoisina Vargamäel marjaks oleks ärakulunud, tegi Andres siiski Hundipalu Tiidu sõnade järgi ja laskis tal minna. Samasugune oli ka Mari arvamine, aga seda Andres suuremat arvesse ei võtnud: tema pärast oleks võinud Indrek ilusasti koju jääda.



«Meestetöö põle sinu asi,» ütles Andres Marile Indreku küsimuse otsustamisel, «ja sellepärast seisa sina rahu. See jäta minu mureks ja vaata, kuidas sa oma tüdrukuga hakkama saad.»



Mitte et Andres nõnda just tõeliselt oleks arvanud, aga teda ärritas see, et Mari arvamised käisid kokku Hundipalu Tiidu omadega, mille vastu tema, Andres, polnud võinud seista. Nõnda paistis, nagu ei võiks Andres ka Mari arvamiste vastu seista, mis oleks võimatu asi. Sest kes on siis Vargamäe Eesperes õieti peremeheks, Mari või Andres? Ei puudunud palju, et Indrek oleks pidanud ainult selleks koju jääma, et tõendust saada: Andres on peremees. Ometi viimaks lasti tal heaga minna ja nõnda hakkas tema nagu pisut saksaks saama.



Tööd murdma koju jäid vana Andres ise ja samanimeline poeg, kes juba kevadest saadik käis üheksateistkümnendat. Lisaks võõras tüdruk, sest Mari oma paariaastase lapsega vajas abi. Kevadel põllutöö ajal tarvitati kolmeteistkümnelist Antsu äestajana ja rullijana ning heinamaal pisteti talle suvel reha pihku. Poiss oli küll väikese kasvuga, aga hästi visa ja hakkaja. Karja hoidsid üheteistkümnene Liine ja kaheksane Tiiu. Kuueaastane Kadri jooksis väikese Sassi sabas. Oli veel lootus, et Maret heinaajal ja lõikuseks appi tuleb, kas või mehega kahekesi, kui see ehk oma tööst mahti saab. Maretil oli küll väike laps, aga seda ei peetud kuigi suureks takistuseks. Peale kõige selle taheti kibedal ajal päevilisi pidada. Nõnda pidi Andrese arvates tööle vastu saama.



Antsu töölevõtmise pärast oli isal ja emal kaunis tõsine sõnasagin, sest Mari oli selle vastu, et poissi nii noorelt orjama panna, kuigi see sünniks ainult vahetevahel ja kergemail töil. Samal arvamisel oli ta olnud Andresest poja töölepanemisel. Nagu siis, samuti ütles ta ka nüüd vanamehele, et looma oskab ta hoida, aga oma last mitte. Loomal laseb enne konti kasvatada ja paneb ta alles siis aiste vahele, aga oma lapsega pole küsimist, on tal ikke tarvis kaelakünnapuid või ei, ainult kui tarvis, siis hakaku peale.



Aga Mari rääkimine ei mõjunud ei Andresest poja ajal ega ka nüüd. Isa arvas endist viisi, et loom pole inimene. Looma eest peab inimene hoolitsema ja mõtlema, aga loom inimese eest ei mõtle, mille peale Mari vastas:



«Ega see halba teeks ühti, kui inimene ka inimese eest hoolitseks ja kui mõni loom vahel ka inimese eest mõtleks.»



Kui Ants oli noorest nõrguke ja vana Andres ise pisut nagu vanast väetike juba, siis oli noor Andres see–eest päris mehemürakas ja rammu tuli tal aasta–aastalt juurde nagu noorel karul. Rammust rääkisid tema piht ja õlad, rammust tema kõnnak ja kaelgi. Leeris oli tema ajal ainult üks poiss, kel maksis püksivärvlist või rinnust kinni võtta, teised olid kõik ühe käega tuuseldada. Samuti oli lugu vägikaika ja sõrmkooguga. Peale ühe olid kõik Andrese kõrval könnid, nagu ta neid harilikult nimetas.



Aga see nimetus ei meeldinud Tõrvakülast Mätliku Eedile, kes tänavu oli juba kolmat aastat leeris. Esimesel aastal oli õpetaja ta kinni jätnud peatükkide pärast. Järgmisel aastal kinkis ta temale need ja nõudis ainult issameiet, aga et Eedi ka seda ei jõudnud pähe õppida, siis pidi ta kolmandaks aastaks jääma. Kas ta tänavugi oskas, seda ei teadnud keegi, aga nii palju oli kõigil teada, et Eedi oli mõisasepa juures poisiks – suurehaamri–meheks. Kui Vargamäe Andres kord jälle könnidest kõneles, tõusis Eedi lavalt, puges kastide vahelt läbi keset põrandat Andrese ette, sest tema oli ainuke, kes tohtis ja julges seal kõndida, ning küsis väljakutsuvalt:



«Kes on könn?»



«Sina ja terve poiste kihelkond,» vastas Andres.



«Ma tahan sulle näidata, kes könn on,» ütles Mätliku



Eedi ja viskas kuue seljast lavale.



«Käi nii kaua leeris, kui mu poolvend Ants tuleb, küll sa sellele ehk siis näitad,» muigas Andres. «Minuga ära tule mängima, muidu löön sul tunamullused kapsad välja.»



Kogu ruumikas leerituba lagistas naerda.



«Näe, vaata, siin on su pealae–ase nagu Kolgatal,» ütles Eedi ja lõi jalaga teatud paika, sest eelmisel tunnil oli õpetaja just Kolgata pealae–asemest rääkinud.



«Mis?!» hüüdis Vargamäe Andres. «Sina näitad minule pealae–aset? Kolmekordne könn niisuke! Tee oma vana katekismuse–näru issameie kohalt lahti ja pane su enda näidatud paika põrandale, ma tahan katsuda, kas ma kõlksatan su oinakolu issameie sisse, nii et see sul viimaks ometi kord pähe hakkab, muidu jääd tänavu jälle kinni ja lähed vene usku.»



Jälle olid naerjad Andrese pool.



«Tule lagedale!» hüüdis Eedi.



«Hea küll, kui sul issameie muidu pähe ei hakka,» vastas Andres. «Aga tee katekismus enne õigest kohast lahti, muidu ei maksa jännata.»



Keegi tõi katekismuse ja pani ta püha issameie kohalt lahti põrandale.



«Kas on Eedi enda raamat?» küsis Andres.



«Ei, minu oma,» vastas katekismuse panija.



«Too Eedi enda raamat, muidu ei maksa,» ütles Andres.



«Eedil põlegi katekismust!» hüüdis keegi.



«Eedi katekismus kulus ära!» hüüdis teine.



«Siis las olla seesama seal,» ütles Andres nüüd. Poisid pistsid rinnad kokku. Aga Eedi oli kõvem, kui Andres oli arvanud, sest temal oli juba nii–öelda täiskasvanud mehe jõud. Esimene kord kukkusid poisid kõrvu põrandale, nagu oleksid nad ühekõvadused. Kui nad maast tõusid, välkus Andrese silmis peaaegu viha ja ta asus niisuguse jõu ja ägedusega vastase kallale, et kui see püüdis talle jalga taha panna, lendas ta ise peaga kuhugi vastu kasti, nii et terve nägu verd täis viskus.



Eedi oli hoobist pisut uimane, aga ajas enda varsti jalule, katsus oma verist pead ja ütles Andresele:



«Aga näe, issameiele ikka ei saand.»



«Paranda oma kolu enne ära, siis panen,» vastas Andres.



«Ei pane, eluilmas ei pane,» vaidles Eedi vastu.



«Panen,» kinnitas Andres.



«Võta pea otsast ää, siis paned ta issameiele, muidu mitte,» suurustas Eedi ja see meeldis Andresele nõnda, et ta oma rätiku Eedile ümber pea andis, mis oli suureks lugupidamismärgiks, võib–olla sõpruse–avaldusekski. Ning sest saadik ei nimetanud ta oinapealist Mätliku Eedit enam kunagi könniks, ja kui õpetaja tahtis issameie pärast Eedit kolmat korda kinni jätta, oli Andres esimene, kes ühes teiste poistega õpetajat läks paluma, et see Eedi tänavu leerist lahti teeks. Pea võis Eedil lõhki lüüa, ilma et pisar tal seetõttu silma niisutaks, issameie pärast nuttis ta aga õpetaja ees nagu korralik leerilaps kunagi. See härdameelne nutt ja teiste poiste palumine nõrgutasid viimaks vana õpetaja vaga südant sedavõrd, et ta ütles:



«Armsad lapsed, see on patt Issanda ees, et ma Eedi leerist lahti lasen, kui ta ei mõista püha issameie palvetki. Aga et te nii väga teda armastate ja tema eest palute, siis võtan ma selle patu Issanda ees oma hinge peale.»



Ja nõnda said kõik leerilised, eriti aga Mätliku Eedi ise, oma vana õpetaja patu pärast üpris väga rõõmsaks ja Eedi ning Andres läksid esimese paarina pühapäeval kõrvu altari ette, et esimest korda Issanda õnnistust vastu võtta.



Pärast leeri tüsenes Vargamäe noor Andres endise hooga ja kroonuteenistuse eel polnud enam kuskil ümberkaudu meest, kes talle vägipulgaga oleks tuule alla teinud. Suvel laupäeva– ja pühapäeva–õhtuti käis ta Luiste küla vahel härjana möirgamas või täkuna hirnumas ja ep olnud külas ainustki poissi, kes oleks julgenud läheda maa pealt talle niisamuti vastata. Kogu suvi polnud rammu katsuda enam kellegagi, sest juba kevadel varakult, kui tuli kuhugi uus sulane, olid selle hambad vastu taevast pööratud või oli talle vägipulgaga tuul alla tehtud. Rammu sai näidata ainult heinakaare laiusega, seljatäie suurusega, heinahangumisega või sõnnikutõstmisega. Viimaste tööde ajal pidi vana Andres nii sagedasti noorele manitsevalt ütlema:



«Ää sa aga jälle lõõpima hakka, tõstad hargivarre katki, raiskad kallist tööaega.»



Aga noor Andres armastas oma rammuga lõõpida ja sellepärast murdusid tema käes sagedasti reha–, hargi– ja hanguvarred. Nad murdusid ilma lõõpimata, kui töö oli kiire ja kui noor Andres surus tööle täie jõuga peale. Isal oli aina rõõm ja lust näha, kuidas esimese poja käes töö lendas.



«Vaat nii peab mees tegema, see on mehetöö,» ütles ta vahel. «Aga kudas tegid mul sulased? Liikusid, nagu ujuks täi. Seljatäis kui kirbukoorem, aga seavad ja seavad teist vitsale, nii et hallitad oodates. Andres võtab rehaga üksi rohkem selga kui nemad vitsaväädiga teiste abil. Niisuke on mehe ja mehe vahe.»



Andres oli millalgi Luistel Otsa talus pühapäeva õhtupoolikut kulutamas ja peremees hakkas seal noort hobust rautama, kes jalga hoidis. Niipea kui vasaraga kopsu lööd, kohe siputab ja jalahoidja lendab uperkuuti eemale. Küll pandi sedelgarihm kabjaliikmesse, et parem oleks hoida, aga ei ühti: nii omad kui ka võõrad mehed, kes katsuma läksid, lendasid üksteise järel «sõpsikusse» või langesid lömitava looma raskuse all lössi.



«Kui õige sina, Vargamäe noor peremees, katsuksid,» ütles Otsa Tõnu viimaks Andresele, kes asja pealt vaatas.



«Mul kirikuriided täna seljas,» ajas Andres vastu.



«Viska oma uus kuub seljast ära ja pane minu vana,» ütles peremees. «Ja ma annan sulle veel põlle ette.»



Andres tegi, nagu peremees soovis, ja võttis hobuse jala pihku. Aga imelikul viisil ei jännanud hobune nüüd üldse mitte: ei siputanud jalga ega lömitanud Andrese turjale, nagu poleks tal neid tempe sees olnudki..



«Vaata raibet,» imestas Otsa vanamees, «ära tunneb, mis mehega tegemist.»



«Loom, mädand, on ju tark,» arvas keegi pealtvaatajaist.



Ja nõnda rautatigi Otsa noor kõrb täna nagu kord ja kohus ning hiljemgi ei teinud ta enam midagi korravastast, ükskõik, kes ta jalga peos hoidis. Oli see Vargamäe noore Andrese suure rammu pärast või mõnel muul põhjusel, seda ei püüdnud keegi seletada, ainult au ja kuulsus langes Andrese nimele.



«Vargamäe Andres oleks teisele nagu sõnad peale pand,» kordas Otsa vanamees igal rautamisel uuesti.



Tüdrukud olid igal pool nagu mesilased Andrese ümber ja kõik mõistsid, et tema võib neid nii palju solgutada, kui süda kutsub, sest vaevalt paneb ükski seda temale pahaks, olgu ta peretütar või palgaline. Aga Andres ei hoolinud neist suuremat. Pidudel ikka tantsis nendega, kuid see oli niisama muu seas. Isegi teiste poiste õrritamine ei tõstnud tema silmis noore naispere väärtust. Ütles keegi Andresele, et see või teine poiss temalt tüdruku üle löönud, siis vastas ta harilikult:



«Las võtta, mul neid närusid küll, käte ja jalgadega segada. Kust temagi vilets saab.»



Ainuke, kes talle just ajuti pisut tuska tegi, oli Kassiaru Jaska üksik tütar Maali – suurest lastesuremisest ülejäänud võsuke. See oli oma nurga kõige peenem ja rikkam tüdruk ja tema kuulsus ulatus mõnest kohast isegi üle kodukihelkonna piiride. Tema oli linnas õmbluskoolis käinud, vuristas tagakambris masinat ja purssis isegi mõne sõna saksa keelt. Teda ei hüütudki ei tüdrukuks, piigaks ega neiuks, vaid Kassiaru «mampsliks». Ja et ta iseend väga peeneks ning uhkeks pidas, siis oli talle tema saksa keele pärast nimeks pandud «komm essen, koerajalg, vas vilkstu, vasikajalg». Nimi oli igapäevaseks tarvitamiseks liiga pikk ja sellepärast sai temast lühendatult «koeravasikas». Ilus see nimi niisugusele peenele mamslile just ei olnud, sest ta käis mõnikord kirikus saksa jutluselgi, aga kes sellest hoolis, kui kadedus ja viha Kassiaru Maali vastu olid nii suured. Maali isegi teadis, et poisid ja tüdrukud teda nõnda nimetavad, ja millalgi oli tal sellest Vargamäe Andresegagi juttu.



«Tahate, ma keelan selle ära,» ütles Andres Maalile.



«Nemad nüüd keeldu kuulavad,» vastas Maali uskumatult.



«Kui mina ütlen, siis peavad nad kuulama,» kinnitas Andres.



«Mul ükskõik,» vastas Maali nüüd nipsakalt ja pöördus kõrvale, sest temale ei meeldinud Andres, kel polnud maniskit ees ega kamasse jalas. Oleks Andres palja maniskigi kaela pannud või rinnapealsegi ette seadnud, kuigi ilma lipsuta, ikkagi oleks see peenem ja moodsam olnud kui lihtne rätik. Aga Andres ilmus Maali ette, nagu oleks ta mõni viimane sulaspoiss või nagu oleks Maali mõni karjatüdruk.



«Siis olgu Kassiarul koeravasikas edasi,» ütles Andres haavunult.



«Ja Vargamäel karuköhmis,» vastas Maali väga peenelt, sest nõnda hüüti külas Andrest.



Sest saadik tundus nende vahel vaenu, nagu oleksid nad päris vihased kohe. Aga tõepoolest polnud Andres Maali peale kuigi vihane, ta tegi ainult, nagu oleks ta, kuna oma südames mõtles ta hoopis teisiti. Maali ei teadnud muidugi sellest midagi, aga sel suvel sai ta sellest pisut aimu. Sest kui nad ühelt tantsupeolt koju läksid ja silmapilguks kahekesi jäid, ütles talle Andres:



«Teie mullu suvel ei taht, et ma neil selle koeravasika ära keelan, aga seda ma ütlen, et kui teie minu kroonuteenistuse ajal mehele lähete, tulen ma koju ja löön teie mehe maha, ükskõik, kes ta on. Mind saadetakse siis Siberi, aga las saata, maha löön teie mehe siiski, see on kindel.»



Nõnda ütles Vargamäe noor Andres Kassiaru Maalile jumalagajätmisel ja läks minema, ehk küll Maali täna veel heameelega oleks Andrese juttu kuulanud, sest talle meeldis, et see tema mehe lubas maha lüüa ja siis Siberisse minna. Manisk ja kamassid ei tulnud Maalil nüüd põrmugi meelde, sest jumalaga jättes oli ju päris pime. Pealegi mõistis Maali väga hästi, et neid ehteid pole mehe mahalöömisel kuigi hädasti tarvis, võib ka muidu.



Vargamäe vanale Andresele ei meeldinud, et tema esimene poeg käib küla vahel ja lausa teel nõnda möirgamas ja hirnumas, aga tema ei võinud sinna parata, sest poeg ei hoolinud isa arvamistest kuigi palju. Pojal olid omad arvamised ja tõekspidamised ning nende järgi pidi ta nõnda küla vahel häälitsema. Poeg arvas nimelt, et iga loom võib oma häält tõsta ja tervele ilmale kuulutada, miks ei peaks võima seda teha siis inimene, liiatigi veel Vargamäe noor peremees, kelle vastu ei saa ümberkaudu keegi.



Niisugused arvamised tekkisid noorel Andresel juba varakult, veel Liisi ja Mareti kodus olles. Õed ehk olidki need, kes vennas niisugused arvamised tekitasid, sest nemad teadsid ja mäletasid, et kui Vargamäel teenisid alles võõrad sulased ja tüdrukud, siis kolasid need alati öösel mööda küla ringi. On siis nüüd omad lapsed halvemad, et nemad seda teha ei või? Miks peab oma last rohkem kinni hoidma, kui ta minna tahab?



Noor Andres jõudis otsusele, et tema pole kuidagi halvem, kui olid palgalised, ja sellepärast peab võima käia, nagu käisid needki. Tema peab võima rohkem käia, sest isa ju ise ütleb alati, et poeg teeb tööd kolme mehe eest: nõnda peaks võima siis poeg ka kolme sulase eest külas käia ja teel ning vainul möirata.



Isa noomimised, olgu kas või pühakirjaga, olid Andresele nagu hane selga vesi. Oma pojaga oli Vargamäe Andresel esimene kord elus, kus ta lausa päeva ajal nägi, kui hirmus vähe hakkab pühakiri noore ja tugeva mehe peale, nagu polekski teine pühakiri, vaid muidu niisama ainult aga kiri. Võta poiss käsile uue või vana seaduse põhjal, ikka on tal nägu, nagu lõõbiks isa temaga muidu niisama.



Vargamäel oli viisiks arvata ja uskuda, et kui kellegi peale enam inimese ega jumala sõna ei hakka, siis hakkab ometi tema peale vemmal, nagu oleksid selles koos need õiged käsud ja prohvetid. Aga kes pidi noorele Andresele neid käske ja prohveteid õpetama? Mõni aasta tagasi oli isa temaga jõuluks mustlast võidelnud ja võitnud, aga kui nad nüüd sedasama teeksid, kas või kallil jõululaupäeva õhtul, siis oleksid tulemused kindlasti otse vastupidised. Vana Andres oli viimaste aastate vaevade ja murede käes ruttu kokku vajunud, noor Andres aga aina sirgunud, sest muresid temal ei olnud ja vaevad mõjusid temasse nähtavasti nagu väetis. Nõnda siis võis ta oma isakodus kas või hukka minna, aga ei olnud ühtki hinge, kes oleks õpetanud temale Vargamäe õigeid käske ja prohveteid, sest isa kui nõrgem pidas õiguse– ja korravastaseks katsetki teha poja löömiseks, kuigi ehk see poleks vastu löönud.





*


Nagu Andres meeste seas, samuti hakkas Ants kuulsaks saama karjapoiste keskel. Tema polnud küll kasvult suur ega rammult tugev, aga ta oli rässaka kehaga, hakkaja loomuga, leidliku vaimuga ja alla ei vandunud ta kellelegi. Rässaka keha ja rõõmsa meele oli ta nähtavasti saanud emalt, kanguse isalt. Isegi kõige halvemad silmapilgud ei pannud teda kuigi kauaks norutama.



Kord oli ta enne sõnnikuvedu loomadega kesal, kus ta sooja päikese kätte magama jäi. Mitte et ta seda just oleks tahtnud või seda meelega teinud, vaid ta heitis muidu niisama naljapärast keset ohakaid ja karikakraid pikali, et pärani silmi vahtida pilvi kevadises taevas ja kuulata kaskede kohinat välja ääres. Seal ep see tema peale tuligi. Tuli suure kavalusega, sest muidu poleks ta Antsust kunagi võitu saanud.



Esiteks hakkas Ants mingisugust imelikku pilve vahtima. See oli niisugune pilv, et tuletas väga vana mära varssa meelde, kui see jookseb, lühike lai saba püsti, nina ees õieli ja kõrvad kui tikud peas. Aga niipea kui Ants teda katsus hoolsamalt silmitseda, sai pilvevarsast kohe pilvevasikas, kel nagu varsalgi saba seljas. Vasikast sai varsti uuesti varss, kes muutus jällegi vasikaks. Ants vahtis ja vahtis, et mis hull pilv see on, vahtis, kuni varsa ja vasika vaheldumine muutus nii kiireks, et paistsid mõlemad nagu korraga. Ants ajas nüüd silmad kõigest jõust pärani lahti, et seda imelooma õieti näha, aga siin oligi see paras paik, kus uni kahe jalaga ta silmile kargas ja laud kinni tallas. Nõnda ei näinud Ants enam midagi, kostis ainult kauge–kauge karjakellade kõlin ja taevas lendava varss–vasika püstiseisva sabatuti kahin.



«See on kask seal põllu ääres,» tuikas kuskil ja siis kadus kõik: varss–vasikas taevast, kask põllu äärest, hälliv rukis, ohakad, karikakrad, kellad. Ants ärkas alles siis, kui isa andis kibeda vitsaga mööda paljaid jalgu.



«Kus su loomad on?» küsis isa kurjalt.



Aga loomad polnud kuskil mujal kui noores ristikheinas ja hällivas rukkis. Nende tagasiajamine kesale oli silmapilgu töö. Alles nüüd ütles isa pojale:



«Lase püksid maha!»



Peale seda sündis kõik, mis sündima pidi. Aga kui isa oma kohused vihaleaetud südametunnistuse järgi poja vastu oli täitnud ja põllult koju läks, sõid loomad kesal edasi, nagu poleks midagi iseäralikku juhtunud. Ka kased kohisesid põllu ääres ja noor rukis hällis tuules, nagu oleks ta pikkade–pikkade madudega üleni kaetud, kes aina vingerdavad ja võnklevad. Ainult taevas polnud enam varssa ega vasikat. Küll otsis teda Ants, otsis niisuguse hoolega, et ei pannud tähele ohakate torkimistki paljasse säärde, aga mis läinud, see läinud. Taevas liikusid päris harilikud pilved, mida Ants ammust aega oli näinud. Alles nüüd mõistis poiss, et pilvevarss–vasikas polnud midagi muud kui ainult une nüke, ja sellepärast ei heitnud ta enam kunagi sooja päikesega ohakate ja karikakarde keskele pilvi vahtima kevadises taevas. Aga kui Ants tahtis kivile istuda, tundis ta, et iste on valus ja et püksid hakkavad ihu külge kibedasti kinni. Sellepärast oli palju parem püsti seista ohakate ja karikakarde keskel, kui hällis noor rukis ja kahises välja ääres õrn ja pehme lehestik.



Õhtul küsis ema pojalt karjaaias: «Kas isa lõi veriseks?»



«Muidu vist nii valus,» vastas poeg.



«Näita seia,» ütles ema. «Lase püksid maha.»



Ema toonitas ja hääldas neid sõnu hoopis teisiti kui isa esiteks väljas, aga ometi ei teinud poiss püksinööpe lahti, nagu oleks ema halvemini toonitanud ja hääldanud kui isa. See oli nii imelik. Ema käsku tahtis Ants täita, aga ei täitnud, isa käsku ei tahtnud, aga ometi täitis.



«Mis ma neist maha lasen, valus on ikkagi,» ütles Ants emale ja jättiski püksinööbid lahti tegemata, sest temal oli ema vastu nii kange süda.



«Kudas sa siis magama jäid?» küsis ema.



«Ega ma jäändki,» vastas Ants, «tuli muidu niisuke leitsak.»



Nii paljuke oli Antsul emaga sellest uneleitsakust juttu, aga tema oleks tahtnud, et sedagi poleks olnud, sest mis sest kasu oli: istuda oli valus kolmandalgi päeval.



Siiski, nii väga valus ei olnud see ometi mitte. Palju hullem oli paljaid varbaid vastu kive või kände taguda või mõne varba kurgualusega terava orgi otsa astuda. Samuti oli ka valusam, kui kuskilt umbes mädanema lõi, kui varvas või sõrm mädanedes küüne pealt ära ajas. Jalad olid vahel kümnest kohast korraga katki, nii et ei teadnud, missugust kohta maha toetada. Ometi pidi niisuguste jalgadega jooksmagi, kui veised või lambad olid kadunud või kui mullikad enne müristamist tõmbasid sabad selga ja pistsid kiini jooksma, sest nemad ei pannud Antsu muhke, katkisi varbaid ja veriseid varbaaluseid mikski. Neil oli niisugune maailmavaade, et kui kiinid kõrva ääres inisesid ja parmud karjakaupa pilli ajasid ning kõuepilv kaugelt tõusis, pidi tingimata saba selga tõmbama ja jooksma. Ants ei mõistnud neid sellepärast hukka, sest mis võisid mullikad, kui neil oli niisugune maailmavaade. Aga ühest oli ometi kahju: miks oli isa nii palju kraave kaevanud ja soo nõnda ära kuivatanud, et loomad üldse joosta võisid. Kui mätaste vahed alles soliseksid ning mullikadki kõhust saadik sees rübeleksid, küllap siis vaataks, kuidas nad kiini jooksevad. Aga niisugune õnneaeg oli praegu möödas, Ants oli oma karjapõlvega pisut hiljaks jäänud. Liisi ja Mareti päevil olnud veel palju parem karjas käia. Siis polnud Vargamäe loomadel veel kiinijooksmist ega seente otsimist, anna või malakaga takka.



Aga suuremat muret see ilus ja õnnelik minevik Antsule ei teinud, sest tema ei armastanud pead murda ega südant vaevata asjade pärast, mis olid kättesaamatud või tühised. Tühise mänguna tundus talle pasunapuhumine ja ussidega mängiminegi. Temal polnud vähematki huvi harjutamiseks, et võiks ussil kukla tagant kinni võtta ja siis lasta külma painduvat keha endal ümber palja käsivarre lüüa, nagu tegi seda Andres karjas käies ja teeb seda veel praegugi heinamaal, kui uss tal heinakaarel või riisumisel ette juhtub. Aga kui uss kord karjas Antsu jalga hammustas, lõikas ta parajasti ihutava pussiga ussi hambajälje välja ning pigistas haavast nii palju verd, kui sealt vähegi tuli. Peale seda tõmbas ta hea tüki katkist kuuevoodrit ja sidus sellega haava kinni. Samal ajal pidi Liine ussi järele valvama, ja kui Ants jalaga oli valmis, purustas ta mätta, kuhu kurjategija oli peitu pugenud, ja lömastas tema pea kasejuurikal.



«Nõela teinekord veel,» ütles Ants talle õpetuseks.



Jalg tegi küll kaua haiget ja mädanes, aga paistetus jäi tulemata.



See pussiga iseenda lõikamine meeldis Andreselegi. Aga temale meeldisid Antsu mõned teisedki tembud. Ants oli õigupoolest esimene Vargamäe Eesperes, kes hakkas vitstest kahvu valmistama vähkide püüdmiseks ja mõrdu kraavidesse ning jõevoogudessegi sissepanemiseks, kuhu ta selleks tõkked tegi, et ainuski kalapoeg mõrrasuust mööda ei saanud. Need olid asjad, mis andsid tööd nii suurele kui väikesele. Polnud ju sellest küll, et olid kahvad, – paljaste kahvadega ei saanud ju keegi vähki püüda. Pidi korjama konni selleks kaevatud aukudesse, kust nad laupäeval kotti loeti, igamehele oma osa, ja siis konnakottidega jõele – ruttu, ruttu, et saaks kahvad pimedikuks sisse.



Vaesed konnad! Häda hakkas neil juba korjamise ajal, sest igakord polnud korjajal kotti kaasas ja siis hoiti nad peos – jalgupidi. Hoidis neid nõnda Andres, hoidis ka Liine, ainult Indrek ei teinud seda mitte. Aga kui Tiiu ja Kadri kasvavad; siis hakkavad ka nemad nõnda konni korjama, sest juba praegu harjutavad nad end selles. Kui Sass kasvab, siis õpetavad nad ka sellele ameti selgeks – tingimata.



Kõige suurem meister konnade hoidmises oli ometi Ants, sest tema hakkas neid jalgupidi seadma mitte ainult oma pihku, vaid ka sõrmede vahele, nii et pahem käsi oli tal konni korjates nagu punnsilmaline konnapärg. Ants oli esimene Vargamäel, kes nii ilusasti konni korjas, kõik teised, kes seda pärast samuti tegid, olid tühipaljad jäljendajad, nii–öelda epigoonid konnakorjamises. Selle peale oli Ants väga uhke ja suureline.



Veel suurelisemaks ja uhkemaks läks ta konnanülgimisega: vähk armastab ainult nülitud konna, seda teadis Vargamäel igaüks. Ants oli nimelt esimene, kes võis ka elaval konnal naha maha tõmmata ja ta siis kahvale siduda. See oli temale nii tühine asi, et ei pannud õieti köhatamagi. Rava Kustas, see alatine lõõpija, kes arvas, et solk pole see, mis eest sisse läheb, vaid mis sealt välja tuleb, sõi elavat vähki ja vaatas ise pealt, kuidas see tagurlik loom siputas, aga Vargamäe Ants nülgis elusaid konni!



Muidugi, Kustase vastu Ants ei saanud, sest kõik mõistsid, et elava konna nülgimine pole elava vähi söömise kõrval midagi. Aga, samuti pidid ka kõik Antsu kohta õigusega ütlema, et las aga see poiss kasvab, küllap siis näeme, kas ta viimaks Rava Kustast üle ei löö. Ainult Antsu emal oli asja kohta pisut teine arvamine, sest tema ütles pojale mõnikord nagu möödaminnes, kui see august konni võttis:



«Ää sa täna jälle seda hullu tükki tee, et sa neil elavalt naha seljast maha tõmbad, löö nad ikka enne surnuks. Sa tead ju küll, kudas: võta jalust kinni ja, ... »



«Ema, ää mind tule õpetama,» vastas Ants, «ma ju Vargamäel esimene ja kõige vanem konnatapja.»



Nõnda ei saanud ka Mari konnade eest kosta.





*


Igal suvel kord või kaks tuli kirjutajagi ühes Indrekuga Vargamäele vähile. Oli suur sündmus, kui kirjutaja köstri kõrge loogaga, missugust polnud kogu kõrvenurgas, üles Vargamäele sõitis – köstri loogaga sellepärast, et kirjutajal endal polnud ei looka ega hobust. Mitte ainult Eespere ei sattunud sel tähtsal päeval ärevusse, vaid ka Orul ja isegi saunas oli tunda kerget erutust. Siin–seal nurkade taga ja aia ääres seisid inimesed, uudishimulikud silmad pärani lahti. Vana sauna–Madis needis oma jooksvahaigeid jalgu, sest muidu oleks ka tema jõele läinud ja alles näidanud, kust ja kuidas õieti vähki peab püüdma.



Kirjutaja arvas, et viin on vähi püüdmisel vähemalt niisama tähtis kui kahvale seotav konn, ja sellepärast ei tulnud ta kunagi ilma viinata. Aga iga kord kahetses ta, et Vargamäe poisid armastasid enam vähki püüda konnaga kui viinaga. Nõnda pidi kirjutaja ikka üksi viinaga vähki püüdma ja üksi ka sohu, saartesse ning jõeuttu hõiskama. Isegi kahva läks ta enamasti niisuguse laulu ja solinaga vaatama, et vähid pidid kurdid või purjus olema, kui nad õigel ajal kõik plehku ei pistnud. Tõepoolest oligi ikka nõnda, et kirjutaja kahvad olid aina tühjad, nagu oleksid neil halvad konnad peal või nagu oleksid nad kellegi poolt ära tehtud. Laulu ja solinat ei võinud kirjutaja ometi kuidagi vähendada, sest siis poleks mõtet üldse öösel jõe äärde tulla, arvas ta.



Viimaks oli kirjutaja keerulisest seisukorrast lihtsa pääsetee leidnud: ta muretses endale laulu– ja solinakohased kahvad. Need olid niisugused imeasjad, milletaolisi Vargamäel enne keegi polnud näinud ega neist kuulnudki. Kirjutaja oli oma uute püügiriistade peale väga uhke ja oli nende auks isegi köstri Vargamäele kaasa toonud. Juba varem oli ta teda kutsunud iga kord, kui ta käis temalt vähipüügiks hobust küsimas, aga ikka oli köster eitava vastuse andnud, sest niisugune lõbu kui öösine vähipüüdmine ei hakanud tema vaga elukutsega hästi kokku. Aga nüüd, kus kirjutajal uued kahvad olid, ei andnud ta köstrile enne rahu, kui ka tema pidi Vargamäe jõele vaatama tulema, kuidas kirjutaja õige oma uute kahvadega hakkab vähki välja tirima. Nimelt just tirima, sest kahv oli pika nööri otsas ja visati sügavasse vette, kust ta nööripidi välja kisti.



Püüdmisel selgus, et uued kahvad olid kirjutajal samuti ära tehtud kui vanadki: vähki ei saanud nendega. Aga muidu olid nad väga kenad. Seda kinnitasid Vargamäel kõik, kes neid nägid, kinnitasid isegi need, kes neid kunagi polnud näinud, vaid ainult teisest–kolmandast suust neist olid kuulnud – nii ütlemata kenad olid need kirjutaja uued kahvad.



Aga nendega oli üks imelik asi: viskad nad nööri otsas keset lagedat ja sügavat vett, aga mine välja tõmbama – kinni, ei tule, nagu oleks nii ropult vähki peal. Ja kui kirjutaja südametäiega tõmbas, katkes nöör ja kahv jäi jõe põhja. Nõnda sündis kolmel korral. See ajas kirjutaja hinge täis ja ta ütles:



«Seda ma ei kingi.»



Ükski ei saanud õieti aru, mis ta sellega mõtles, köstergi ei taibanud saladuslikkude sõnade tõsist mõtet, aga kui kirjutaja end tule ääres hakkas riidest lahti võtma, siis mõistsid kõik korraga, mis ta mõtles: ta tahtis kahvadele jõe põhja järele minna.



«Ega te ometi aru pole kaotanud, härra Luts,» ütles talle köster. «Südaööl jõe põhja.»



«Mis mul jõe põhjas päevast on,» vastas kirjutaja.



«Kirjutajahärra, minge hommiku valges,» andis ka Andres nõu.



«Aga millega ma siis öö otsa püüan,» vastas kirjutaja ning kooris enda tule ääres paljaks.



«Võtke minu kahvad,» pakkus Indrek.



«Millega siis teie püüate,» vastas kirjutaja abilisele. «Minu isa on vana meremees ja mina peaksin oma kahvad siia tiresse jätma.»



«Palju siin vett on?» küsis köster.



«Sülda kolm ehk kahva kohalt,» arvas Andres.



«Kas kuulete,» ütles köster, «kolm sülda vett. Ärge minge end südaööl uputama.»



«Uputama, selles kitseojas?» imestas kirjutaja ning tegi sügavaid hingamisi.



«Kuulake nüüd, mis ma teile ütlen,» rääkis köster kirjutajale, «ja ärge pange oma elu hädaohtu paari kahva pärast. Las nad jääda, kus nad on.»



«Ma tahan ju teisel aastal ka nende kahvadega püüda,» vaidles kirjutaja vastu. «Aga mis peaasi: kiuste ei jäta ma neid jõe põhja, lähen ja toon nad välja.» ütles ja hakkas jõele minema. Teised läksid talle järele.



«Las minna,» sosistas Ants Andresele. «Saaks näha, kas toob välja.»



Kaugel üle jõekäärude vilkus kuskil põõsaste vahelt tuli. Kirjutaja vaatas seda tuld ja hüüdis siis kõigest kõrist:



«Säuka!»



Aga sealt ei tulnud mingit vastust, ainult tuluke vilkus auruses õhus.



«Kui olen natuke aega põhjas olnd, siis hüüdke, et kuuleks, kuhu üles tulla,» õpetas kirjutaja ning hüppas vette. Kõik jäi vaikseks, ainult vesi virvendas pisut vastu eha ja mõned vullid tõusid jõe põhjast. Silmapilgud venisid ootajail minuteiks, peaaegu tundideks. Kõige enne kadus kannatus köstril. Aga niipea kui tema suu hüüdmiseks avas, karjusid ka teised temaga kaasa, nagu oleks kõigil ühine häda. Vesi jäi endiselt vaikseks. Ootajad hüüdsid teist korda ja oleksid seda teinud peagi kolmat korda, kui kirjutaja poleks enne vee peale tõusnud.



«Te karjute, nagu oleks ma juba uppund,» ütles ta kaldale ronides ja lisas juurde: «Tooge viinapudel tule äärest kuuetaskust siia, ma võtan karastuseks lonksu.» «Noh, mis oli?» küsis Andres kirjutajalt uudishimulikult.



«Mis oli,» kordas kirjutaja. «Jõe põhjas on suur känd ja kahvad on nähtavasti selle juurikate all. Küll ma nad üles otsin.»



«Suur känd,» imestasid Andres ja Ants. «Kust on seia känd saand?»



«Siin on millalgi mets kasvand, mis muud,» arvas kirjutaja.



«Mets kasvand,» imestasid poisid.



«Miks mitte,» arvas kirjutaja, võttis Indrekult viinapudeli ja tõstis suule. Siis ütles ta: «Soo, nüüd on süda kõva, võib uuesti minna. Aga ärge nii ruttu hüüdke, andke pisutki aega põhjas olla, ega ma nii pea upu.»



Nüüd andsid ootajad talle rohkem aega, aga kui ta nende hüüde peale veele tõusis, oli tal kahv käes.



«Jumala ime!» hüüdis köster.



«Inimese kätetöö,» vastas kirjutaja, ja kui ta oli pisut hinge tagasi tõmmanud, hüppas uuesti sisse. Varsti ilmus ta jõe põhjast teise kahvaga. See oli esimesest natuke maad eemal, aga ka tema oli kuhugi jämeda kännu juurikate alla kinni jäänud. Kolmat kahva ei leidnud kirjutaja mitte, kuigi ta valmis oli kas või kogu jõepõhja läbi kõndima. Oma otsimist viimaks lõpetades ütles ta:



«Siin on millalgi puht–laas olnud:» Ja endist vilkuvat tuld märgates hüüdis ta jällegi kõigest kõrist, nagu oleks Vargamäe jõe ääres praegugi veel laas:



«Säuka!»



Ka nüüd ei tulnud mingit vastust, ainult põder solistas ja ragistas üle jõekääru, pilliroopadrikus.



«Tehke hea lõõm, ma tahan ennast soendada,» ütles kirjutaja, ja kui poisid tema soovi olid täitnud ning tema end paljalt tule ääres eest ja takka paistis, lisas ta mõnulevalt juurde: «See on nüüd see õige elu, aga mitte see seal laua taga.»



«Aga kui paari kahva pärast oleksite põhja jäänud, mis siis?» küsis köster.



«Miks siis põhja?» küsis kirjutaja vastu ja lisas lõõpivalt juurde: «Nädala aja pärast oleksin peale tõusnud ja hoopis priskemalt.»



Poisid naersid.



«Niisugune on õige elu ja õige luule,» kiitis kirjutaja uuesti, kui keha juba soe ja kuiv oli, nii et võis särgi selga ajada.



Aga köster ei leidnud kirjutaja tembus kuigi palju luulet.



«Mis siis luule on?» küsis kirjutaja. «Ainult see tuli, mis kaugel vilgub?»



«Miks siis ainult tuli,» vastas köster. «Mina teile ütlen, härra Luts, mis mina luuleks pean. Kui praegu pimedas, kus meie siin tule ümber seisame, ehk kui üleüldse, olgu öösel või päeval, kostaks siin soode ja rabade keskel äkki kuskilt ilus nelja häälega isamaalaul – jõelt, padrikust, tule äärest, soosaarelt või ükskõik kust ... »



«Või jõe põhjast,» naljatas kirjutaja.



«Kas või jõe põhjast, kust leidsite need suured kannud,» kinnitas köster. «Nii siis, kui korraga kõlaks siin soode ja rabade keskel ilus isamaalaul, vaat see oleks minu arvates õige luule. Selle luule ees võtaksin minagi mütsi maha.»



Kirjutaja ei saanud kuidagi aru, miks oleks isamaaliste laulude laulmine keset soid ja rabu luulelisem kui tema jõepõhjas käimine südaööl ja pärast seda enese kuivatamine leegitseva tule ääres. Veel koduteel vaidlesid kirjutaja ja köster selle küsimuse üle, aga kumbki ei jõudnud teist oma arvamises veenda. Kirjutaja tuli ainult otsusele, et praegune köster on niisama paratamatu romantik kui tema õnnis eelkäijagi, ja köster ei leidnud kirjutaja arvamisele muud seletust, kui et ta on egoist ja mõtleb ainult iseenda peale: mis tema maise isikuga ühenduses, see on luullik, kõik muu tühipaljas mõttetus ja illusioon.





*


Vargamäel mõjus see kirjutaja kahvade lugu ja tema ning köstri vaadete kokkupõrge sügavasti nii noortesse kui ka vanadesse. Ükski eelmistest vähipüükidest ei jätnud osavõtjaisse nii põrutavaid jälgi.



Noortel seisis küsimus lahendada: mis on raskem, kas elava vähi söömine või südaööl jõepõhjas käimine, et seal kännujuurikate alt kahvu otsida? Küll ootas Ants, et ehk tuletab keegi tema elavate konnade nülgimist meelde, aga ükski ei niitsatanudki sellest. Nõnda sai ta juba lapsepõlves oma nahal tunda, et prohvet pole kuulus omal maal. Aga ta ei hinnanud seda tõesõna õieti ning sellepärast tuli ta otsusele: tema vägitöö on üsna tühine asi. Seetõttu ei nülginud ta enam kunagi elavaid konni, vaid lõi nad ikka enne surnuks, nagu ema seda talle varemalt asjata oli meelde tuletanud. Elavate konnade nülgimine muutus talle vastikuks asjaks ja ta ei võinud kannatada, kui mõni teinegi seda tegi. Samal ajal küpses tal aga otsus: kui ta saab täismeheks, siis hakkab ta kas elavaid vähke sööma või südaööl jõepõhjas käima, teist hakkab ta tingimata tegema, muidu ei või. Esiotsa oli Antsule see paljas mõtegi suureks lohutuseks.



Vanu huvitas noorte küsimus ja Antsu mehine otsus üsna vähe, aga neil oli oma pähkel pureda, nimelt: suured kännud jõe põhjas, mis kirjutaja sealt kahva otsides oli leidnud. Kust võisid küll niisugused kännud jõe põhja saada? Oli keegi nad mingil põhjusel siia toonud? Või oli millalgi siin jõe kaldal või selle läheduses tõepoolest suur mets kasvanud? Aga millal siis? Keegi ei teadnud sellest midagi.



Siiski leidus ometi üks inimene, kes asja kohta midagi võis kõnelda, kui Vargamäe Andres temaga sellest juttu tegi. See inimene oli vana sauna–Madis, kes oli praegu oma paiga külge needitud nagu kirjutaja leitud kännudki jõe põhja. Tema tuletas kõigepealt meelde, kuidas tema ise samasuguseid kände oli leidnud Vargamäemailt, muidugi mitte jõe põhjast, vaid kraavikaevamisel sügavalt turba alt. Veel enam: tema oli paar korda leidnud kraavisihilt maapõhjast isegi jämedaid puid, milletaolisi kuskil ligilähedalgi tänapäev ei kasva. Juba siis oli tema arvanud, et kännud ja puud pole ometi siia veetud, vaid et nad on millalgi siin loomulikult kasvanud: siin, kus tema, sauna–Madis, kaevab kraavi, on millalgi olnud päris laas. Aga kui võis raba ja soo asemel millalgi kasvada mets, miks ei võinud siis samal ajal Vargamäe all jõe ääres suured puud kasvada. See on seda tõenäolisem, et Madisel nagu läbi udu meelde tuleb: tema kuulnud lapsepõlves juttu sanglepalaanest Soovälja–alusel jõekaldal, mis on Vargamäe alt nii mõnigi hea verst ülespoole. Seda juttu kuulnud ta vist noormehenagi, aga siis polevat see tema südamesse kinni hakanud, sest siis olid tal teised huvid, mis tema meeli köitsid. Kuid lapsena, siis polevat ta kaua–kaua sellest jõeäärsest lepalaanest oma mõttes lahti saanud, see tuleb Madisele ikka selgemini meelde. Kuivõrd selgesti Madise isa sellest Soovälja–alusest lepametsast teadis, seda Madis enam ei mäleta, võib–olla oli ka temal sellest ainult mälestus nagu läbi udu.



Sauna–Madise mälestused panid Mäe Andrese kauaks mõtlema, – nagu oleks ta oma meeltega praegu alles niisama kaugel, kui oli sauna–Madis lapsepõlves. Ikka pidi ta oma südames jõe põhja laskuma ja seal nagu kännule istuma, mille oli leidnud kirjutaja. Ja ta imestas väga, miks ei hakanud tema meeltesse kinni sauna–Madise kirumised kraavikaevamisel, kui talle ette juhtus mõni vana jäme känd, mille kõrvaldamine raiskas palju aega ja vaeva ja mille kohta Madis harilikult ütles: «Vanad pedakasaadanad!» Alles nüüd tagantjärele teadis Andres, et Madis nii mõnigi kord nõnda oli kirunud, kui ta Andresele kraavi kaevas. Tol ajal ei mõelnud ei Madis ega Andres midagi muud, kui et kännud olid tüliks. Aga nüüd, kus kraavitöö on Vargamäe mail ammugi soikus, jõuab vaevalt vanugi puhastada, nüüd hakkavad mõtlema niihästi Andres kui ka Madis.



Aga kui oletada, et millalgi on siin kasvanud mets, kas ei või siis oletada, et ta siin ükskord jällegi kasvab? Eks ole maapind metsakasvule tõepoolest soodne, ainult kui jõuaks ära kuivatada. On ainult üks häda: kraavid ei kuku küllalt, jõgi seisab liiga täis. Mis sellega teha? Andres teab, et jõgi hakkab allpool ikka rohkem kukkuma ja sünnitab paiguti otse kärestikke. Ta teab ka seda, et ülespoole minnes jõevoolu loidus kaob ja et soostunud maapind valitseb jõe ümber ainult vahest mõnekümne versta pikkuselt. Mis oleks, kui saaks nõnda teha, et jõgi hakkaks ka Vargamäemail kiiremini voolama ja et veepind temas langeks selle tõttu paar jalga? Et veepind jões langeks kolm–neli jalga, söandab Andres mõelda, kuna ta ise tunneb, kuidas tal süda rinnas otse värisema lööb. Mis sünniks siis Vargamäe karjamaa ja niitudega? Mis sünniks kõigi ümberkaudsete karjamaade ja niitudega? Ja jõeäärse endaga? Ning rabadega, kui neile kraavid sisse tõmmata? Kõik oleks varsti kuiv ja mets hakkaks mühama, nagu mühas ta siin ehk millalgi varem! Siis ehk hakataks jällegi põldu harima Jõessaares ning kõigil teistel soosaartel, kus veel tänapäev on tunda vanad põlluasemed! Hakataks ehk põldu harima sois ja rabadeski!



Muidugi, siis ehk! ... Aga Andres teab, et see on ainult tema mõte, nagu tal neid ennegi on olnud, muud ei midagi. See on üks niisuguseid mõtteid, mida praegu Vargamäel ei peaks mõtlemagi, nagu Hundipalu Tiit kord oli öelnud. Nõnda ei tohtinud sellepärast mõelda, et Hundipalu Tiit ise omal väljamäel kord nõnda oli mõelnud, kuni ta otsusele oli tulnud, et nõnda on halb mõelda. Inimene unustab kõige tarvilikuma elus, kui ta harjutab endas niisugust hullu mõtlemist, selles oli Hundipalu Tiit kaljukindel. Aga see va Tiit seal Hundipalul, tema ehk ei teagi veel, et kirjutaja leidis Vargamäe alt jõe põhjast suured–suured puukännud. Mis ütleks Tiit, kui ta seda kuuleks ja kui ta teaks, mis sel puhul rääkisid niihästi kirjutaja kui ka köster? Andres tahaks peaaegu ainult selleks Hundipalule minna, et Tiiduga nende kändude lugu arutada. Aga millegipärast kõheleb ta minnes, nagu kardaks ta, et Tiit oma tooli temale lähemale nihutaks ja siis talle põlvele patsutaks, öeldes:



«Vaata, kulla mees, nõndasama sünnib ükskord suurte kividega jõesilla otsas. Ükskord ehk mädanevad neil haod alt ja siis hakkavad nad vajuma, ikka sügavamale ja sügavamale, kuni jõuavad üsna põhja. Kui siis keegi millalgi uuesti hakkab siia teed või silda tegema, leiab ta nad poolkogemata, nagu leidis kirjutaja need kännud jõe põhjast.»



Hirmus imelik on Andresel mõelda, et Hundipalu jõesilla otsas ehk ükskord neid suuri kive enam ei ole. Aga ehk kaob sild ise veel varem kui need kivid? Ehk tuleb aeg, kus mööda kive kõnnitakse veel jõe äärde, aga sellest ei saada enam muidu üle kui lootsikuga? Andresel on raske seda mõelda, ja kui ta ometi seda peab mõtlema, siis lahutab ta end uue mõttega: kui see kord peaks sündima, siis pole enam Tiitu ega tema lapsi Hundipalul, seda mitte. Pole Tiitu Hundipalul ega Andrest Vargamäel. Nende sugu on siit kadunud, sest nende rikutud veri ei lasknud neid siia peatuma jääda, nagu seletas Tiit millalgi. Tulevad uued inimesed, kes elavad siin väljamägedel sauna–Madise sõna mööda nagu kärbsed sitahunniku otsas, ilma et nad mõtleksid minevikku või aimaksid tulevikku.



Aga mis sünniks kividega siis, kui jõe vesi langeks mõne jala ja kui jõeäärne muutuks kõvaks ning kuivaks? Eks istuksid kivid siis kuival maal ja eks peaksid siis inimesed kord küsima: milleks küll need kivid siia tee äärde on ritta laotud? Ja on see siis nii võimatu? On siis nii võimata jõge voogudelt sügavamaks teha ja puhastada pilliroo– ning kõrkjapadrikust? Kui võib kraavi puhastada, miks siis ei võiks jõega sedasama teha? Peaasi: kui võiks voogudest välja kiskuda vanad tõkked, mis on veele kõige suuremaks takistuseks. Igal pool on vähemalt üks tõkkerisu, paiguti aga kaks ja kolm. Andrese omadki pojad on neid kaks–kolm tükki oma heinamaa kohta juurde teinud. Sauna–Madis on neid oma eluajal vähemalt kümmekond valmis vorpinud. Paljud neist on nõnda vanad, et nende iga keegi ei tea ja nende tegijat ükski hing ei mäleta, nagu oleks jumal ise Vargamäe jõe ühes nende vanade tõketega loonud, nii et siin oleks tegemist jumaliku jõe ja jumalikkude tõketega.



Aga kust võtta see jõud, kust võtta need käed, mis suudaksid jõe põhjast kiskuda need jumalikud vaiad ja jumaliku risu, mis on seisnud siin maailma loomisest saadik? Andresel hakkab silmis virvendama, kui ta nõnda küsib, nii hirmus palju on Vargamäe jões vanu tõkkeid ja nende vaiu. Tema on omad päevad siin Vargamäel ängelnud, aga paljuke on ta jõudnud korda saata? Ainult nii palju, et kevadel ja sügisel pole vaja iga päev käia soos lehmi aitamas, nagu oli alguses. Siiski, mis oleks, kui tema läheks oma poegadega, Pearu omadega, Hundipalu Tiit omadega, Ämmasoo omadega, Soovälja mehed omadega, ja kui mõnel pole poegi, siis läheks ta oma sulastega; kui tuleksid mehed ka välimaa poolt – Metsakandist, Luistelt, Kassiarult, Urvakülast ja peale selle kõik need, kes käivad kümnete verstade tagant siin jõe ääres heinamaal; ja kui hakkaksid kõik need mehed, isad ja pojad, peremehed ja sulased, kantnikud ja vabadikud – muidugi igaüks oma või oma pere heinamaa kohalt – jõge puhastama, tõkkevaiu ja –risu välja kiskuma, kas saaks siis sellele vastu, mis on siin seisnud maailma loomisest saadik ja mis on arvatavasti jumala enda kätetöö? Kas pääseks siis vesi kiiremini jooksma, kas või jumala seadmiste vastu?



Ja Andres arvab, et kui tuleksid kõik, kel on siin heinamaad, ja kui hakataks puhastamisega mõlemalt kaldalt korraga peale – muidugi suvel soojaga, kui on lust vees solistada; kui tuleks vald, kui tuleks kihelkond, isegi kas või maakond ja hakkaks Vargamäe jõge puhastama, siis saaks tema igavesele risule tingimata vastu, nii et vesi pääseks vabalt jooksma ja langeks juba esimesel suvel paar jalga. Aga see tähendaks, et ka Vargamäe kraavid võivad sedavõrd sügavamad olla. Jah, seda tähendaks see, kui jões vesi langeb.



Mõeldes muutub Andres pikkamisi kainemaks, nagu kaoks tal peast omasugune viina–aur. Ja nüüd mõistab ta, et kõik oleks nõnda, kui ta oleks. Jajah, kui põrssal oleksid küüned, siis roniks ta puu otsa, ja kui eidel oleks ... ning needsinatsed teised sõnad. Aga ometi ei ole seda ja Andres ei usu, et see kunagi tuleb: põrssale ei kasva küüned. Ta teab seda omast käest, omast elust, et see nõnda ei ole. Kihelkonnast ja vallast rääkimata, omad ümberkaudsedki mehed jääksid välja tulemata, kui tahaks minna jõge vanast tõkkerisust puhastama. Andres kahtleb, kas Hundipalu Tiitki selleks oma poegadega jõe äärde ilmuks. Paarkümmend aastat tagasi oleks ta seda kahtlemata teinud, aga nüüd mitte enam. Nüüd kuulab ta ennem, kuidas pojad pasunat puhuvad, või kuigi läheb jõele, siis kalapüügiriistadega. Jah, ennem läheb ta õnge ja unnaga, landi või noodaga kui labida ja kirvega.

Ja Andres ise, mis teeks tema? Kümmekond aastat tagasi oleks ta tingimata võtnud sulase, võib–olla ka sauna–Madise, ja läinud, aga nüüd rögiseb Madis jalutuna sängis ja sulase asemel on Andresel poeg, kes peab sügisel kroonusse minema. Aga kas on pojal mõtet minna jõevoogudelt vanu tõkkeid lõhkuma, kui ta sügisel läheb kroonusse? Ja kui pole mõtet tema minekul, on siis vana Andrese enda minekul suurem mõte? Ehk mis aitakski tema minemine, kui ei lähe teised, sest ega tema üksi suuda ometi neile tõketele midagi teha. Tema on juba vana ja sureb, enne kui näeb oma töö tulemusi, nõnda teeks ta tühja tööd. Teised aga ei tule, see on kindel. Ei tule Oru Pearu, ei tule Soovälja mehed, ei tule Ämmasoo omad, ei Rava Kustas, ei Kukessaare Jaan, ei Aaseme Aadu, Võlla Juhan ega Aiu Jüri, ei Kassiaru Jaska, ei Luiste ega Urvaküla peremehed. Sellepärast oleks päris loomulik, et koju jääb ka Vargamäe Andres, kui peaks minema jõevooge puhastama ja süvendama.





XXXIX


Suvi enne noore Andrese kroonusseminekut oli Vargamäe Eesperes imelik suvi, milletaolist siin enne keegi polnud näinud. Mitte et ta oleks olnud ilmade poolest hoopis iseäralik või et oleksid andnud heinamaad ja põllud erilist saaki, ei, seda mitte. Ristikhein oli küll haruldaselt hea ja kartulid tõotasid lopsakate pealsetega rikkalikku saaki, aga see ei mõjutanud ühegi vargamäelase meeleolu kuigipalju. Seda ei pandud suurt tähelegi, sellest ei tehtud juttu ega tuntud erilist rõõmu, vana Andres isegi ei tundnud seda.



Üldse ei huvitanud vargamäelasi tänavu nii palju looduseasjad kui teadmine, et sügisel läheb kroonusse noor Andres, see Vargamäe kandev tugi ning tema au ja uhkus. Esiteks rääkis sellest ainult vana Andres igal parajal juhul, siis hakkas sellest juttu tegema ka noor Andres ise ning lõpuks teisedki perekonnaliikmed, sest kõik pidid tahes või tahtmata aimama, et sellel sündmusel on Vargamäe kohta eriline tähtsus. Viimaks ütlesid võõradki ümberkaudu, kui noor Andres mõne karutükiga kuskil toime sai:



«Kroonumineja tembud! Hullab veel tänavu, ega tuleval suvel änam saa, siis juba püss õlal ja sinel seljas.»



Oru Pearugi sai tunda, mis tähendab, et Mäe noor Andres sügisel peab minema kroonusse. Pearul tuli nimelt tuju Jõessaare all hakata vett paisutama. Seda oli ta ette valmistanud juba mineval aastal ja oli selleks suure tüki uut kraavigi kaevanud, mullaga ühel pool kaldal veetammiks ja otsapidi vastu Jõessaart et ta hoiaks selle vee kinni, mis voolab piirikraavist üle kallaste, kui sellele tamm ette teha.



Pearu seletas igal pool laia suuga, et ta teeb Jõessaare all uut loodheinamaad. Selle vastu polnud muidugi kellelgi midagi öelda, sest kõik teadsid, et rohumaa on seal hea. Kahjuks oli aga lugu nõnda, et kui Pearu paisutas piirikraavist vee oma uuele heinamaale, siis täitus ka Andrese karjamaa Jõessaare all veega, nii et loomad paiguti poolest säärest saadik sees solistasid ja ainult rohulatvu võisid näksida. Sellest kõigest tõid sõna Tiiu ja Kadri, kes kahekesi karjas käisid.



«No mis sa tahad rojuga teha,» siunas vana Andres, «nüüd hakkab ta sellega peale, millest sauna–Madis juba ükskord ammu rääkis. Sestsaadik kui ma oma kraavi jõkke tõmbasin, ei ole tal enam võimalik lepikualust karjasmaad vett täis paisutada, nüüd läheb teine Jõessaare alla. Seal on kurjategemine kergem. Tee saartevahe kõrgemale kohale tamm ette, siis seisab kogu kraav vett täis ning pealegi ujutab vesi Jõessaare all kõik parema rohumaa üle. Saarte vahelt on ju maa sedavõrd kõrge, et ta vee kinni hoiab. Ei jää muud nõu üle, kui peame minema ja saarte vahelt oma maa seest uue kraavi veelaskmiseks läbi tõmbama, las ta siis tammitab piirikraavi, niipalju kui süda kutsub. Vähemalt lausvee alla ei saa ta siis meie karjasmaad mitte änam.»



«Ei mina küll seda kraavi sinna saarte vahele kaevama lähe,» ütles noor Andres.



«Aga mis siis teha?» küsis vana Andres. «Ega me siis paremat karjasmaa–lappi või lasta vee all seista. Ja kui kohtusse kaevata, millal sellest siis asja saab või kas üleüldse saab; on ju temaga varemalt jännatud küll.»



«Milleks kohtusse, isa?» küsis noor Andres vastu. «Aga mis siis üle jääb? Pearuga rääkima minna?»



«Kõigepealt tamm maha ja siis alles räägime,» vastas noor Andres.



«Siis hakkab jällegi see igavene vaen ja riid, nüüd on ta mõni aasta vähemalt lees tuha all hingitsenud, nõnda on ikkagi kergem,» ütles Mari vahele.



«Hakkab,» osatas noor Andres. «Mis ta veel hakkab; kui karjasmaa juba vett täis mis soliseb, siis ta ongi juba hakanud.»



Ja kui noor Andres pisut sai mõelnud, ütles ta:



«Isa, jäta see asi minu mureks. Sina oled Pearuga küllalt oma hammast katsund, las mina katsun ka.»



«Ää sa aga midagi hullu tee,» manitses ema.



«Jah, sa ehk lähed liiale,» arvas ka isa.



«Mis te nüüd tühja,» vastas poeg. «Pearuga põle osand veel keegi liiale minna, või siis minagi ... »



Aga kui noor Andres labida ja kirve võttis, et metsa minna Pearu veetammitamist vaatama, jooksis Ants talle tänavasse järele ja küsis:



«Kas lähed Jõessaare alla tammi lõhkuma?»



«Lähen torkan ta eest ära,» vastas Andres.



«Võta mind kaasa,» palus Ants, «ma tahan näha, kudas vesi õige lõikab, kui tammi änam ees põle.»



«Sa pidid ju minema isaga aeda tegema,» vastas Andres.



«Mis sest,» ütles Ants, «eks isa lähe siis üksi.»



«Aga mis pärast saab?»



«Saagu mis tahes,» vastas Ants, «aga ma tahaks näha, kudas sina seda tammi lõhud ja kudas vesi lõikama pistab.»



«Siis lähme ruttu,» ütles Andres ja andis kirve Antsu kätte.



Poisid ladusid mööda tänavat alla, niipalju kui jalad võtsid. Aga Mari oli juba söögilaua ääres tähele pannud, kui väga Pearu tammiasi Antsu südamesse kinni hakkas. Sellepärast läks ta välja vaatama, kuhu poiss söögilaua juurest nii ruttu kadus. Antsu otsides sai ta parajasti sel silmapilgul toa otsa, kui poisid kõrvu joostes tänavast koplisse jõudsid, ühel labidas, teisel kirves käes.



Mari hakkas Antsu hüüdma, hüüdis teda mitu korda.



«Ema hüüab,» ütles Andres jooksul Antsule.



«Las hüüab,» vastas Ants. «Teeme, nagu ei kuuleks.»



Ja nõnda ladusidki poisid mööda koplit edasi, nagu oleksid nad kurdiks muutunud ema häälele. Aga ema hüüdis toa otsast veel siiski, kui poisid juba lepikusse kadusid.



«Soo, nüüd on ükskõik,« ütles Ants lõõtsutades, kui lepik neid juba ema silmade eest varjas. «Nüüd võime käia ja hinge tagasi tõmmata.»



«Jah, ega me ühe jooksuga ikka Jõessaare alla jõua minna,» arvas ka Andres ning jättis jooksmise. Tõepoolest oli aga poistel Pearu tammilõhkumisega niisugune tuli taga, et heameelega oleksid nad kogu tee parajat sörki lasknud, et aga võimalikult ruttu kohale jõuda.



Jõessaare all parandas Pearu parajasti oma uue kraavi kaldavalli, sest mõnest kohast kippus ta vett läbi laskma. Ta oli saare äärde augu kaevanud, kust ta labidaga savi võttis ja seda kraavivalli kitiks kaugemale kandis. Mäe poisse nähes jäi ta seisma ja toetus labidavarrele.



«Teisepere isa, ae!» hüüdis Andres kohe, nagu oleks tal päris selge, mis ta tegema peab. «Me tulime nüüd te tammi lõhkuma.»



Pearu ei vastanud, sest Andrese sõnad kõlasid nii avameelselt, et raske oli aru saada, kas neid pidi võtma naljana või tõena.



«Tulete ehk lähemale, ma tahaks teiega rääkida,» ütles Andres, kui Pearult vastust ei tulnud.



«Laps noorem, jalg kergem,» vastas Pearu.



«Hea küll,» vastas Andres ja läks mööda tammi teisele poole kraavi ning mööda saartevahelist põndakut Pearu juurde. See toetus rinnaga endiselt labidavarre kargule.



«Kuulge, teisepere isa, teie ajate kõik me saarealuse vett täis,» ütles Andres Pearule.



«Eks tehke oma poole kruavile vall ette, nii et vesi teie mua peale ei pease,» õpetas Pearu.



«Isa tahtis saarte vahelt uue kraavi läbi tõmmata, kust vesi ära jookseks, aga mina põlnd nõus,» seletas Andres. «Sest miks uut kraavi kaevama hakata, kui vana olemas. Pealegi on see ka meie kraav, sest isa ütles, tema maksnud saunaonule poole tööraha.»



«Aga kruav on minu mua sees ja mina võin temaga teha, mis tahan,» ütles Pearu.



«Teie võite poole kraaviga teha mis tahes, aga teist poolt ei tohi te puutuda, sest see on meie, meie rahaga kaevatud. Tehke poolele kraavile tamm ette, kui tahate, aga pool peab lahti jääma,» ütles Andres.



«Kelle mua, selle kruav,» vastas Pearu. «Seda olen kohtus mitu korda välja prosessind.»



«On see teie viimane sõna, teisepere isa?» küsis Andres.



«Mis minu, see minu, ega ma siis omast või lahti öelda,» seletas Pearu vastu.



«Head päeva siis, teisepere isa,» ütles Andres viisakalt mütsi kergitades ja tegi minekut, lausudes Antsule: «Lähme siis torkame ta eest ära, laseme vee jooksma.»



«Kui te minu tammi puudute, siis lähete mõlemad prosessi alla,» ähvardas Pearu, viskas labida õlale ja sammus üleaiapoistele järele.



«Me teeme ainult oma kraavipoole lahti,» vastas Andres üle õla tagasi, «teie poolele jätame tammi kõvasti ette.»



Nagu öeldud, nõnda ka Andres tegi: lõhkus kraavil poolest saadik tammi eest ära. Aga nüüd ei andnud vesi, kurivaim, armu ka teisele poolele, vaid pühkis varsti ka selle eest. Andres vaatles üsna vaikselt vetemängu, aga kaks teist pealtvaatajat ei saanud muidu, kui pidid aina häälitsema: Ants suure rõõmu pärast, joostes veevooluga mööda kraavikallast võitu, nii et nahk tolmas seljas, Pearu suurest südametäiest, kuigi ta täna ei teinud niisugust põrgukisa nagu varemal ajal lepiku all, lüües tammi pärast hundiratast Andrese karjapoisiga või tema sulasega. Tuli see muutus Pearu vanadusest või noore Andrese jõust ja viisakusest, mõni seda teab, igatahes ei tekitanud Jõessaare tammi lõhkumine kuigi suurt mürglit, nii et Andres kohase leidis öelda:



«Teisepere–isa, astuge lähemale, siis näete ka teie, kui ilusti vesi jookseb, tammi mättad löövad aina lipsu jõe poole pistes.»



Aga Pearu ei tulnud ilusat veejooksu vaatama, sest tema ei tahtnud tammimätaste lipsulöömist näha. Tema jäi endiselt aupaklikku kaugusse ja ütles:



«Enne õpetas vana Andres ikka võerad karjapoisid niisukesi rumalaid tempa tegema, aga nüüd ajab ta iseomad lapsed kurja peale. Küsige talt kodus, kas see on ka pühakirja järele, nagu minu koera peksmine jõuluõhtul või oma lapse kihutamine sauna?»



See vihastas noort Andrest ja nüüd vastas ta Pearule päris tõsiselt ja peaaegu südamlikult:



«Teisepere isa, kui sa tahad mehejuttu ajada, siis kuula, mis mina sulle ütlen: Mina põle ei sinu ega oma isa tegude üle kohtumõistja, sest mina olen alles liig noor. Aga ühte pead sa teadma: sinu tammi lõhkusin ma täna maha oma isa tahtmise vastu, ja kui sa mu sellepärast tahad kohtusse kaevata, siis kaeba, mina oma tegu ei salga ja tunnistajaid ei ole sul vaja. Aga pea meeles, kui sa selle tammi veel kord üles teed ja meie karjamaa vett täis ajad, siis ei mõista ma nalja. Sügisel lähen ma kroonu, ja kui ma olen paigale pandud, siis pead sa teada saama, kes ma olen ja mis ma teen. See on minu tõsine mehesõna ja oma sõna põle ma veel söönd ega söö ka seda sinu vastu. Rohkem põle mul midagi öelda. Head päeva!»



Nende sõnadega viskas Andres labida selga ja läks minema. Ants sörkis tal nagu truu kutsikas kannul. Tema arvates oli Andres nii hästi rääkinud, et nõnda ei oska keegi rääkida, võib–olla ainult kirikuõpetaja ise, tema ehk paneb küll teisele niisugused punktid ette.



Pearu seisis endisel paigal ja vahtis poistele järele, kuni nad roheliste põõsaste vahele kadusid; alles siis läks ta veejooksu vaatama, mida üleaedse poeg Andres nii väga oli kiitnud. Aga veejooks polnud kuigi ilus, seda nägi Pearu kohe ja selgesti, Andres oli asjata kiitnud. Kui Pearu siiski kraavikaldale tükiks ajaks norus peaga seisma jäi, siis mitte veejooksu imetlema, vaid asja üle järele mõtlema. Ja ta tuli kindlale otsusele: isa Andresega oli palju huvitavam asju ajada kui poeg Andresega. Õigem, pojaga ei saanudki õieti asju ajada, sest enne oli kõik lõpetatud. Oleks vana Andres ise siin olnud, siis oleks Pearu temale vähemalt öelnud, et tema teda ei karda ja et ükski ei või teda takistada oma loodheinamaale vett paisutamast, ei kohus ega miravoi. Aga noor Andres läks ajades minema, ilma et Pearu oleks saanud oma südant sõnadega tühjendada, meelt kergendada. Nõnda on veetammitamisel hirmus vähe mõtet. Ja Pearu pidi lõpuks iseendale tunnistama, nagu tegid seda Andrese lapsed üksteise järel karjas käies: Vargamäel olid ilusamad ja huvitavamad päevad möödas. Oli nagu olnud elu ise, nüüd aga tuleb veel ainult see, mida on vaja hingeõnnistuseks.



Pearu seisis hulk aega kraavikaldal, esiteks silmadega, pärast seljaga voolava vee poole. Ta vaatas oma uut kraavi, mis tüki maa pealt Vargamäe poolt piirikraavist algas ja otsaga vastu Jõessaart jooksis, kaldavall tükati saviga juba veekindlaks tehtud. Uue kraavi ja piirikraavi vahel seisis nõndanimetatud loodheinamaa, mida Pearu ise oma käega oli laastanud ja silunud. Üksikud laasitud kased seisid nagu õunapuud keset rohuaeda.



Suur kahju hakkas Pearul oma tühisest tööst ja vaevast. Sest mis mõte on sel kõigel, kui ei saa üleaedse karjamaale vett paisutada, nii et see ujuks ja et loomade jalad solistaksid. Tal oli tundmus, nagu peaks ta oma südames etteheitega pöörduma jumala poole, miks annab ta oma sulase kätetööle nii vähese õnnistuse. Miks annab ta Andresele niisukese poja, nagu on noor Andres, keda kardab ja austab kogu kõrvenurk tema suure rammu pärast, ja miks ei ole temal, Pearul, ühtegi nii tugevat poega ega ka nii ilusat tütart, kes suudaks hakata selle noore meremõrtsuka kaela, nagu Pearu noort Andrest ikka nimetas? Miks peab Pearu isegi noort Andrest kartma, nagu oleks sellel Oru krundi kohta midagi ütlemist?



Aga ei, Pearu ei karda. Pearu pole isa kartnud ega karda ka poega, seda vannub ta oma uuel loodheinamaal. Ta teeb Jõessaare tammi tingimata üles ja paisutab vett, niipalju kui süda kutsub. Nõnda otsustas Pearu ja hakkas rahustatud südamega koju minema.



Ometi sündis nõnda, et kogu suve jooksul ei tekkinud Jõessaares piirikraavile enam tammi ette. See oli Vargamäe viiside ja kommete seisukohalt vaadates nii imelik, et vana Andres muidu ei saanud, kui pidi pojale ütlema:



«Vanaks jääb teine juba, veel kümmekond aastat tagasi oli ta hoopis teine mees.»



«Kümmekond aastat tagasi olid ka Mäel teised mehed,» vastas poeg iseteadvalt.



«Sa siis ikka arvad, et ta sind kardab?» küsis vana Andres.



«Ega tea ka,» muigas poeg.



«Siis sa pidid teda ikka ähvardama,» arvas isa, kes juba mitu korda asjast juttu oli teinud; et õieti teada saada, mis Jõessaare tammi lõhkumisel oli sündinud. Aga poisid olid eneste vahel kokku leppinud, et nad vähemalt Andrese viimaseist Pearule öeldud sõnadest kodus midagi ei lausu. Rääkigu Pearu ise, kui tahab, nemad vaikivad või teevad asjast rumala nalja, mille kallal võib naerda ja lõõpida.



«Muidu vist nõnda,» kohmas nüüd noor Andres isale vastu. «ütlesin, et oodaku, kui sügisel olen paigale pandud, siis ... »



«Nojah, siis on see muidugi see,» ütles isa. Aga poja sõnad viisid ta mõtted kohe Jõessaare tammilt ja Pearult teisale ning ta ütles:



«Aga ehk pääsed sügisel kudagi.»



«Kudas?» küsis poeg vastu. «Mehi tänavu vähe, nii et värisevad üksikudki pojad, mis siis veel mina.»



«See'p see häda on, et mehi vähe,» arvas nüüd ka isa, «muidu võiks numbri õnnekombel kaugele võtta, nagu tegi seda Oru Joosep.»



«Põle mul enne õnne olnd, kust ta siis nüüdki tuleks,» vastas poeg. «Mis oma rammuga jõuad, see on, muud ei ühti ja ega seal ometi ramm aita.»



«Jah, ei minul ka põle elus õnne olnd,» rääkis vana Andres noorele. «Kõik, mis mul siin Vargamäel on, on saadud palja töö ja vaevaga. Kui palju loomi on mul õnnetult otsa saand, kui palju lambaid hangele läind! Mäletad isegi, kui ilus sälg see kõrb oli, mis hunt murdis jaaniööl. Põlnd enne siin huntidest kuulda ega põlnd ka pärast, aga minu kõrvi ajas teiste juurest ära tümasse ning tõmbas tal seal kõri maha, nagu oleks mõni ta noaga maha lõigand. Ja oleks kusagil mujal miskit vistart, ainult kõri maas! Oleks need raiskuläind loomad mul kõik alles, ma oleks päris rikas mees kohe, seda olen ma mitu korda öelnd ... Nüüd oled sinagi nagu need raiskuläind loomad: hakkaks sust juba tuge ja abi saama, aga ei, mine mitmeks aastaks kroonu. Mis sa siis ise õige sest asjast arvad, või põlegi veel selle peale mõelnd, et kui su kroonuaeg kord täis saab, kas tuled siis Vargamäele tagasi või lähed samuti oma teed nagu Hundipalu Tiidu pojadki?»



«Kes seda nüüd teab,» vastas noor Aadres. «Ma põle ju veel kroonu läindki, mis ma siis sest väljatulekust oskan öelda. Seni on ehk kümme tuult jala all.»



Vana Andres oli sellega näilikult nõus, aga endal puges mingisugune valus eelaimdus ja noomiv etteheide südamesse, miks poeg talle nõnda vastab, nagu poleks tal oma isatalust sooja ega külma, nagu ei paneks ta Vargamäed mikski. Temal, vanal Andresel, oli ja on oma sünnikohaga teistsugune vahekord. Veel täna paneks ta oma hõlmad vaheliti ja läheks lauldes Vargamäelt alla, kui oleks võimalik uuesti isatallu elama asuda, nõnda tundub vanale Andresele. Aga tema poja soontes voolaks nagu oma sünnikoha suhtes mingisugune võõras veri.



Mitmel–setmel korral pöördus Vargamäe Andres suve jooksul sama kõneaine juurde tagasi, nagu loodaks ta, et poeg ehk kogematagi laseks välja paista oma seotust ja armastust kodukoha suhtes. Ta tahaks kas või kõige tühisemat põhjust, paljast ettekäänetki eelduseks, et tema esimene poeg tuleb kroonust vabanedes Vargamäele tagasi: künnab sama põldu, niidab sama heinamaad ja kõnnib mail, mida tema on kraavitanud, laastanud, harinud. Aga poeg jääb isa katsetele tummaks, nagu ei seoks teda Vargamäega tõepoolest mitte mingisugused tõsised elamused.





*


Vargamäe Andresel pole küsimus ainult vanemas pojas, vaid ka Indrek erutab tema meeli. Juba rukkilõikuse ajal sai ta teada, et see mõtleb sügisel kirjutaja juurest ära minna – linna edasi õppima. Kirjutaja püüdvat küll poissi kinni hoida, aga ei midagi, see kibeleb ikkagi minema.



Muidugi selles kõiges pole midagi iseäralikku, sest Indrek on niikuinii Vargamäele kadunud. Ometi tahaks Andres millegipärast, et poeg kirjutaja juurde edasi jääks, kas või senikski, kui vanem vend kroonust välja tuleb.



Mari kaldub sinnapoole, et Indrek peaks linna minema, kui ta aga minna saab, sest temal on linnast hoopis teistsugune ettekujutus kui isal. Tema on ainult üks kord suuremas linnas käinud, ja kui ta tema peale tagasi mõtleb, tunneb ta ikka pisut hirmu, mida saadab mingisugune suuruseaimdus. Mõtelda, et Indrek elaks seal, kus Marile endale tuli hirm peale, on kiusatuslikult veetlev. Tol ainumal korral, kui Mari linnas käis, seisis nende hobune kuskil suure ja kõrge maja ees, millel oli mitu rida aknaid. Mari istus tükk aega maja ees vankril ja vahtis pärani silmil vahetpidamata, ometi ei jäänud tal meelde, kui palju oli majal kordi ja aknaid. See on talle tänapäevani tõenduseks, et neid pidi olema hirmus palju, sest muidu oleks pidanud nende arv talle meelde jääma. Ja kui ta nüüd mõtleb, et tema Indrek võiks mõne niisuguse maja uksest sisse ja välja käia, ilma et tal põrmugi hirmu oleks, siis ei ole Maril muud tahtmist, kui et las ta läheb ja käib ja las kõik näevad ja teavad, kuidas tema Indrek käib ja kuidas tal pole põrmugi hirmu seal käies.



Sellepärast siis, kui Indrek sügise poole ühel pühapäeval tuli ja isale otseteed ütles, et tema läheb nüüd kirjutaja juurest ära, läheb linna, nagu ta juba varemalt oli kavatsenud, tuli Mari südamesse suur rõõm, kuna Andres millegipärast kurvaks sai. Aga imestada polnud selles midagi, sest Vargamäel oli ikka nõnda olnud, et kui rõõm tuli kellegi südamesse, siis lahkus ta mõne teise südamest, sest Vargamäel ei jätkunud rõõmu korraga kõigi südamete tarvis, nii vähe oli teda jumalast jagatud siia soode ja rabade keskele. Kui rõõmutsesid vanad, siis nutsid noored, aga kui naersid noored, siis pühkisid silmi vanad, nagu leinaksid nad oma laste nuttu. Kui kilkasid naised, siis kannatasid mehed, aga kui maitsesid mehed õnnejoovastust, siis ägasid naised, nagu oleksid nad kadedad oma laste isade õnne peale. Andres oli Vargamäel vähemalt üks kord südamest rõõmustanud – kui Krõõdal sündis poeg, aga siis oli Krõõt kohe surnud ja ise surmale naeratanud, mida nähes Andres kivi äärde läks ja nuttis, nagu oleks tal kahju, et Krõõt korragi siin Vargamäel sai südamest naeratada. Niisugune imelik asi oli Vargamäe inimestega ja nende rõõmudega ning kurbusega.



Mis Andrest praegusel silmapilgul eriti valusalt puudutas, oli see, et Indrek ei tule isalt küsima minemiseks luba, arvamist ega nõu, vaid teatab lihtsalt: tema läheb, nagu poleks enam kellelgi tema kohta midagi ütlemist. Isa tahaks pojale mõista anda, kui väga ta alles vanema inimese juhtimist vajab, ja ütleb sellepärast:



«Kirjutaja on sulle ju palka juurde pand.»



«Ükskõik, see ei aita,» vastab Indrek, nagu räägiks isa tühiseid sõnu: isa ise tunneb, nagu oleks ta poja meelest tühiseid sõnu rääkinud. Ometi küsib ta pojalt:



«Mis see siis aitab? On sul linnas parem koht teada?»



«Ei ole,» vastab poeg endisel toonil. «Ma ei otsigi kohta, tahan kooli minna või muidu edasi õppida.»



«On sul siis nii palju raha?» pärib isa ikka suurema imestusega. «Ega ilma rahata kooli võeta.»



«Ega mul suurt ole ühtigi,» vastab poeg. «Ainult pisut. Mõtlesin küsida, et ehk sina saaksid mind natuke aidata. Pärast, kui palka hakkan saama, maksaksin ära.»



Isa on peaaegu jahmatanud. Kunagi pole võinud ta arvata, et tema enese poeg temaga nii asjalikult–võõralt võiks rääkida. Indrekust on mõne aastaga uus inimene saanud, nagu polekski ta Vargamäel sündinud ja kasvanud.



Mari kuulab isa ja poja kõnelust vaikides pealt ja tema ei saa Indreku sõnu kuulates muidu, kui peab mitmel korral oma silmi pühkima. Issand jumal! Iseoma laps, iseoma valulaps tuleb neilt raha laenama!



«Kuidas meil tänavu on?» küsib ta viimaks Andreselt.



«Mis meil on,» vastab Andres. «Midagi ei ole. Isegi näed, kes kaela hakkab kandma, see läheb – kes mehele, kes kroonu, kes linna. Oleme varsti kaks vanainimest Vargamäel ja võõrad teenijad, muud ei kedagi.»



«Kas siis sugugi ei saaks?» küsib Mari.



«Neli–viiskümmend ehk kuidagi, ei rohkem,» vastab Andres, «seegi suure vaevaga.»



«Hea oleks seegi,» ütleb Indrek nüüd nagu liigutatult.



«Aga selle annan ma niisama, tagasi ei taha,» lausub Andres.



«Ei noh, kus siis seda nüüd,» arvab Mari.



«Eks teine aasta näe, kuis siis on,» räägib Andres nagu poega lohutades.



«Ma näen ka linnas, kuis seal on,» vastab Indrek ja arutab siis edasi: «Nõnda saan ma hakkama. Omal natuke, siit mõnikümmend ja laenata saan ehk ka pisut, kui just häda.»



«Kes sulle laenab?» küsib isa. «Kes võeras laenab lapsele raha?»



«Küllap leidub ka neid, kes võõrale lapsele laenavad,» vastab Indrek ja see ajab Mari jällegi silmi pühkima, sest temal tuleb meelde, et tema isegi on laenanud: on laenanud Krõõda lastele ema hoolt ja armastust, mis ime siis, kui mõni teine tema lapsele raha laenaks.



Ometi pühiks Mari täna oma silmi veel palju rohkem, kui ta teaks, kellelt loodab Indrek raha laenata. Ja nagu himustaks ta seda silmade pühkimist, pärib ta pojalt temaga üksi jäädes ääri–veeri, kes see on, kes talle raha laenaks. Aga Indrek ei vasta emale, ta räägib ainult ebamääraseid sõnu, nii et ka ema omakorda tunneb nagu isagi: iseoma laps on võõrastega elades võõraks muutunud.



Indreku rahalaenamisega on aga niisugune imelik lugu. Juba enne Indrekut teenis kirjutajat keegi vanatüdruk, nimega Mai, keda aga kirjutaja kauaaegse truu teenistuse eest hüüdis Maie. Tal olid pruunid silmad ja ruuged juuksed. Pahem käsi oli tal millegipärast nõrgake ja raskemaks tööks vähe kõlvuline. Aga kartulit koorida temaga ikka sai ja riista hoidis ta pesemisel ja kuivatamisel ka. Muidu oli kirjutaja Maie tüse ja tugev inimene, ainult hinge poolest õrnake, nagu oleksid tema pahem käsi ja hing lähemad sugulased.



Maie suuremaks kireks oli romaanide lugemine ja pärast nende jutustamine igaühele, kes aga kuulata tahtis. ümberjutustamises oli ta suure osavuse omandanud, nii et paljud Maie jutustust paremaks pidasid kui raamatu enda lugemist. Raamatul oli ikka pisut võõras maik, aga kui ta Maie suust oli läbi käinud, siis oli ta igapidi päris oma.



Muude seas oli Maie jutustamisest võlutud köstri sulane – hallisilmaline ja vähesõnaline, valgete sorakil vuntsidega mees, Maiest paar aastat noorem. Tükid ajad võisid kirjutaja Maie ja köstri Juhan istuda ja ep olnud muud kuulda kui aga Maie lahkesuulist sõnademulinat igavesest truudusest ning palavast armastusest kuni surmani.



Aga see sündis, et Juhan läks köstrilt ära – läks teise kihelkonda väikese talu peremeheks, sest tema vanemal vennal oli kasulikumat teha, kui väikest kodukohta pidada, andes nõnda oma eesõiguse Juhanile. Alles nüüd, kus köstri Juhan oli läinud ja seega ainuke tõsine kuulaja kadunud, märkas Maie, et jutustused igavesest truudusest ja armastusest kuni surmani oli ta rääkinud otse iseenda palavast südamest, et nad köstri Juhani külma südant soendaksid. Maie jutustustes leegitses tema enese kuumav süda.



Ja et see magus lõõm ei kustuks, sõlmis Maie Juhaniga kirjavahetuse. Aga kirjade kirjutamine polnud Maiel sugugi nii kerge kui jutustamine, kus aitasid kaasa toon, liigutused, pisarad, nõretavad pilgud. Maie kirjutas ja kirjutas, aga kui ta kirjutust hakkas läbi lugema, kiskus ta selle puruks: kirjutusel ei tundunud Maie põleva südame ja kurduva hinge pitserit. Aga ainult selle pitseri pärast Maie ju kirjutaski.



Maie oli lõpuks peaaegu meeleheitel ja langes kurvameelsusse. Kõik panid tähele, kuidas kirjutaja truu Maie kurvameelsusse langes. Isegi vana õpetajaproua kõrvu puutus see jutt. Aga siis leidis Maie ühe romaani eeskujul oma asjale lahenduse: ta jutustas kogu oma kurva loo Indrekule ja palus teda endale kirjade kirjutamises abimeheks. Selleks arvas ta endal isegi teatud õiguse olevat, sest kõik need aastad oli ta Indreku kui oma lapse eest muretsenud, temale pesnud, tema pesu ja riideid lappinud ja tema sokke nõelunud, oli see siis nüüd liig, kui Indrek ka teda pisut vastu aitab.



Maiel oli oma hädaga õnne, sest kuigi Indrek oli alles noor, ometi olid tal juba omad väikesed kogemused ja mälestused, mis Maie kurva loo ja palve tõttu ärkvele tõusid. Nagu vaimust vaevatuna läks Indrek oma kasti kallale ja soris seal kaua raamatute ja paberite kallal, kuni ta leidis kaardikese luitunud roosade käekestega, mis hoidsid teineteisest kinni. Kaardikese teisel küljel oli vene keeli kirjutatud: «mälestuseks», mille all seisis täht M.



Nõnda siis algas Maie kirjavahetus Juhaniga Indreku käe ja südame läbi. Maie jutustas, mis ta tahaks Juhanile öelda, ja Indrek pani selle kirja. Kord–korralt vabanes ta ikka enam Maie jutustuse mõjust ja viimaks kirjutas ta Juhanile, nagu Maie seda kunagi polnud jutustanud, vaid ainult tundnud ja vahel unes näinud – nii ilusad olid Maie arvates Indreku kirjutatud kirjad.



Poolteise–aastase kirjavahetuse tulemuseks oli see, et Juhan unustas Maie küpsed aastad ja tema nõrga pahema käe ning sõitis talle kosja nagu kord ja kohus: viinadega, kelladega, isamehe ja kõigega. Kosjad olid nii toredad ja lõbusad, et laulu laskis peigmees ja pisut pruutki, laulu laskis ka isamees, ja vait ei võinud olla kirjutajagi. Ainult Indrek ei laulnud. Temal oli seletamatu valu südames, peas segane ja silmis ähmane. Sellepärast see ehk nõnda sündiski, nagu see sündis. Sest kui Indrek ja Maie pimedas kojas vastastikku sattusid, haaras tüdruk poisi ümbert kinni ja suudles teda mitu korda kõvasti suule – nii kõvasti, et Maiel endal pahemasse kätte nagu jõudu juurde tuksatas, kuna Indrekul silmist tuli surtsatas, mille valgusel ta nagu sõna «mälestuseks» luges. Kas selle sõna all ka täht M seisis, seda ei näinud ta, sest enne kustus silmatuli.



Kui Maie Indreku viimaks sinnapaika jättis ja välja läks, et kaevul janu raudkülma vett juua, seisis noormees pooluimaselt seina najal edasi, nagu oleks ta täis magusat kosjaviina. Õuest tagasi tulles leidis Maie poisi endiselt paigalt ja küsis temalt erutatult:



«Mis teil on?»



«Ei ole midagi,» vastas Indrek.



«Kas olete haige või?» päris Maie edasi.



«Ei,» vastas poiss oma pead katsudes, nagu oleks seal midagi viga.



«Või ehk sellepärast, et mina? ... » küsis tüdruk.



«Ma ei tea, võib–olla sellepärast,» lausus Indrek.



«Ma palun väga andeks, kui sellepärast,» ütles Maie nüüd ja pisarad purskasid tal silmist. «Ma ei tea isegi, mis kuri mu peale tuli, et ma nõnda,» luksus ta. «Ma olin nii õnnelik, õnnelik ja teadsin, et see on ainult teie kirjade pärast, nõnda see siis tuligi. Aga teate, mul on üle kahesaja rubla korjatud, Juhanile põle ma sellest sõnagi lausund. Te rääkisite ikka, et läheksite linna kooli, aga põle raha. Tahate, ma annan oma rahast poole teile ega hinga sellest kellelegi, Juhanile ka mitte. Kui millalgi saate, siis makske ära, kui ei, las olla. Tahate? Võtke vastu ja sõitke linna, minge siit ära, nii et kui põle siin änam mind, siis põle ka teid. Olete nõus? Eks! Jah! Andke oma käsi.»



Indrek andis oma käe, mida Maie kõvasti pigistas.



Aga see käesurumine ajas Maiele nähtavasti uuesti kosjaviina pähe ja puudus vähe, et ta jällegi oleks tormanud Indrekut suudlema.



Nõnda oli Indrekul lugu selle rahalaenamisega, millest ta ei rääkinud emalegi. Ta ei võinud sellest rääkida, sest muidu kippusid tal silmad ikka tuld lööma, mille valgusel helendas mingisugune tuntud venekeelne sõna.



Maie täitis, mis ta Indrekule oli lubanud. Ta oleks ehk veel rohkemgi teinud, kui Indrek oleks nõudnud. Aga Indrek ei nõudnud midagi, ta pidas paljuks pakutavatki summat. Maie tungival pealekäimisel võttis ta selle viimaks vastu, aga raske oli otsustada, kumb sellest suuremat rõõmu tundis, kas andja või vastuvõtja.





*


Imelik meeleolu valitses Vargamäel Indreku lahkumisel. Selles oli nagu rõõmu, aga oli ka seletamatut kurbust. Vana Andres liikus sõnakehvana, ema nähti siin–seal silmi pühkivat. Miks? Sellest ei saanud ükski aru, Mari isegi õieti mitte. Tema ise oli Indreku linnaminekut tahtnud ja oli Andresele ühes Hundipalu Tiiduga korranud, et las ta läheb, kui ta tahab, ega ta enam mõni tita ole, et ta minna ei või. Aga nüüd liikus ta ometi nukra näoga Vargamäe eluhoonetes oma laste silmade all.



Muidugi, imeks ei pannud seda Vargamäel keegi, sest ununenud olid need ajad, kus Vargamäe praegune perenaine veel naerdes ja lauldes aida ja lauda vahet käis ning vokiratast tallas. Noorematel lastel oli oma emast niisugune mälestus, et kui nad selle järgi ema üle üldse oleksid pidanud otsustama, siis oleksid nad aru pidamata öelnud: emad ei rõõmutse ega naera kunagi; emad on nagu viletsad veoloomad, kes vaevalt suudavad oma koormale vastu saada – ägades ja ohkides, mis ei köida kellegi tähelepanu, nii väga ollakse sellega harjunud. Oli nagu jumalast seatud püha kord Vargamäel, et ema kõnnib ikka nukra, isa tõsise ja tusase näoga, kuna aga laste suust kostab aina naerukisa ja muretu vada, niipea kui nad kuskil silmapilgukski ninad kokku pistavad.



Ümberkaudu ei tehtud Vargamäe Indreku sõidust suurt väljagi. Ainult Hundipalu Tiit, Indreku ristiisa, kuulnud asjast, tuli otseteed selleks Vargamäele, et oma ristipojaga rääkida ja tema sõiduks oma õnnistust anda. Tiit kõneles Indrekuga vanemate juuresolekul ja ta rääkis temaga kui täie mehega: niisugune lugupidamine oli Tiidul hariduse vastu.



«Ega see palju põleks olnd, kui Vargamäe oma sugurahvale ühegi suurkooli haridusega mehe oleks and,» ütles Tiit Andresele, korrates seega oma armast ja kulunud mõtet, mis tal juba mõnikümmend aastat vana oli. Aga Tiit kordas oma mõtet ikka veel, nagu oleks see mõni haruldane, suur ja julge mõte.



«Ega see Hundipalulegi liiga põleks olnd,» vastas Andres nagu vabandades ja vastu vaieldes.



«Muidugi, ega see põleks olnd,» oli ka Tiit ise nõus ja silitas oma laia halli, peaaegu juba valget habet. «Seda ma mõtlesingi, kui Hundipalu ostsin, et ühe poja saadan ikka suurkooli, aga ... »



«Aga põle saat ühti,» ütles nüüd Mari.



«Põle saat ühtigi,» kordas Tiit ja laskis käe üle oma suure palja pealae ning silmade käia. «Põle saat ühtigi,» kordas ta siis ja ohkas. «Põle saat mina ega keegi teine, ka sina, Andres, mitte, aga mina uskusin, et sina saadad.»



«Ma ju nüüd saadan,» ütles Andres.



«See põle ju see,» vaidles Tiit vastu. «Indrek on nüüd liiga vana, kuhu ta veel pääseb.»



«Küllap pääsen, ristiisa,» ütles Indrek.



«Usud sa siis tõesti, et pääsed?» küsis Tiit.



«Küll näete, et pääsen,» kinnitas Indrek.



«Kas või suurkooli?» küsis Tiit nagu õnnenaeratusel.



«Kas või sinna, kui aga tahan,» arvas Indrek.



Indreku vastused mõjusid Tiidusse nõnda, et tal tõepoolest mõned pisarad habemesse langesid. Andres ja Marigi nägid, et see nõnda oli. Ja liigutatud meelil ning värisevail käsil võttis ta rahakoti taskust, otsis sealt kaks kümnelist paberraha ja ulatas need Indrekule, öeldes:



«Minu poolt teerahaks, ristiisalt ristipojale.»



Ja kui Indrek vastuvõtmisega viivitas, ütles Tiit: «Võta nüüd võta, küllap see sul tarvis läheb.»



Raha nähes läks ka Mari süda härdaks ja nõnda pidi ta mõlemad käed põllega silmile tõstma.



Jumalaga jättes hoidis Tiit ristipoja kätt tükk aega pihus ja ütles:



«Mine ja saa meheks. Aga ära tee nõnda nagu minu pojad. Õpi rohkem kui nemad, siis jääd ehk kodumaale, nii et sust ka sugurahvale kasu oleks. Seda soovib sinu ristiisa. Oled küll õppimisega pisut hiljaks jäänd, aga anna pihta, küllap jõuad. Näe, meie sinu isaga põle küllalt pihta and ja sellepärast põle ka seda saand, mida tahtsime.»



Viimastest sõnadest ei saanud Indrek hästi aru, sest kuidas pidid siis tema isa ja ema ning ristiisa veel pihta andma, kui nad juba nüüdki on tööga kõik enneaegu vanad ja hädised. Seda enam aga mõistis Andres, mida mõtles Hundipalu Tiit oma sõnadega. Tema mõistis, et Tiidu sõnad olid nukrad sõnad Andresele, Marile ja Tiidule endale.



Kui Tiit oleks tahtnud lausa avameelselt rääkida, nii et Indrek teda oleks mõistnud, siis oleks ta öelnud:



«Armas ristipoeg! Anna pihta ja saa õnnelikuks. Näe, meie sinu isa ja emaga oleme küll pihta and, aga õnnelikuks põle me saand. Ja nüüd oleme vanad.»



Aga Tiit ei öelnud nõnda, sest tema nägi tänast päeva rõõmupäevana, mida mured ei pea tumestama. Rõõmsana ta Vargamäelt Hundipalu poolegi läks, sest tal oli tundmus, nagu poleks ta mitte päris asjata elanud.



Pisut seda tundmust oli Vargamäe Andreselgi, sest temale torkas äkki pähe, et mis oleks, kui Indrekust saaks ükskord õpetaja, kes ütleks rahvale kantslist jutlust – kes ütleks jutlust kodukiriku kantslistki, nii et seda kuuleksid vargamäelasedki, kuidas ütleb jutlust nende Indrek.



Maril olid omad mured ja mõtted: kas poeg linnas küllalt süüa saab? kas seal veel kodukootud riided kõlbavad? kas sünnivad veel selga panna ema kootud pleegitud linased särgid või peab tegema peenemast riidest? Ja ta tegi ning toimetas, keetis ja küpsetas ning pidas üksinda ja Indrekuga üheskoos aru, kuhu ja kuidas kõik panna ning mahutada.



Indrek ise ei muretsenud millegi pärast, tema süda ujus aina minekurõõmus. Suu vaikis, aga süda helises. Isegi Vargamäelt alla sõites ei tundnud ta muud kui hüplevat kergust hinges. Aga kui nad vend Andresega Võlla väljamäele jõudsid, kust Indrek nagu loomusunnil tagasi vaatas Vargamäe kõrgemal tipul kasvavate vanade pedakate poole, siis oli rinnas äkki midagi kuuma ja valusat, nagu oleks seal midagi lõhki kärisenud. Seda kuumust ja valu polnud Indrek kunagi varem tundnud; sest see oli Vargamäe vanade mändide kuumus ja valu, kui nad jäid ilma Indrekuta sinna kõrgele tuule kätte ühes kõige muuga, mis oli Vargamäel ilusat ja armast.



Vendadel polnud teel teineteisele midagi iseäralikku öelda, nagu polnud neil seda varemaltki. Ja kuigi nad oleksid katsunud öelda, siis vaevalt oleksid nad teineteist õieti mõistnud, sest nende sisemus oli samuti erinev nagu nende välimuski. Üks suur ja tugev, kes murrab läbi omalaia ja kõrge rinna ning võimsate käsivartega, teine pikavõitu, kõhn ja peaaegu nääpsuke, kel raske oma peadki kanda. Silmad mõlemal sinakashallid, Andresel heledamad ja avameelsemad, Indrekul tumedamad ja pisut nagu liiga pealuu sees, raskete kulmude ja laugude all, mis kipuvad silmi ülearu katma, andes neile nõnda endassesüvenenu, mõtlikkuse, tagasihoidlikkuse ning unistava ilme ühel pea püsti, isegi seljas, teisel piht juba praegu pisut nagu vimmas, rind nõgus, õlanukid ettepoole, pea longus. Naermisel moonduvad Indreku suure suu jooned peaaegu nutuliselt, kuna aga Andrese naeruilmes leidub ainult võltsimatut ja tagasihoidmatut rõõmu. Kehaliselt on Andres suurendatud isa, hingeliselt aga ei kuulugi ta nagu oma vanemate kilda, sest rõõmus avameelsus puudub niihästi isal, kui puudus ka õndsal emal. Indrek oleks nagu välimuselt ja ka sisemuselt läinud Andrese emasse, sest ema nõrgavõitu keha ja tema hingelist nukrust pole ei isal ega ka emal, ehk olgu siis, et arvesse võtta Mari meeleolu just Indreku kandmisel.



Nõnda sõitsid kaks venda kas vaikides vaksali poole või rääkisid üsna ükskõikseist asjust. Kui Indrekul oli sõidupilet juba käes, ütles Andres:



«Mina lähen kuu poolteise pärast kroonu, nii et... »



«Nojah, ega siis tea, millal jälle ... » vastas Indrek.



See oligi nende lahkumiskõne enne jumalagajätmist.



Kui kodus küsiti, kuidas Indrek minema saanud, vastas Andres:



«Mis siis ikka – istus peale ja läks, rongist põlnd varsti haisugi järel.»



Nõnda oli Vargamäel üks võsu jällegi vähem ja kellelgi ei tulnud mõttesse, et tema veel kunagi siia kui oma eluasemele võiks tagasi tulla.





*


Andrese minekuga oli hoopis teine lugu. See pidi olema ainult ajutine. Nõnda said sellest kõik aru. Ja ometi oli tema lahkumine palju raskem kui Indreku oma, sest viimane oli juba enne sõitu isakodule teatud määral võõras ja kadunud.



Liisuvõtmisega polnud väga vigagi, aga niipea kui Andres teatega koju tuli, et ta on paigale pandud, asus Vargamäe hooneisse, nurmile ja soile tundmus, nagu oleks neil surnu valvata. Vana Andres ei osanud seda tundmust millegagi seletada, ta teadis ainult, et siis, kui Krõõt puhkas aidas puusärgis, oli ta näinud Vargamäe hooneid, välju ja metsi samas valguses nagu nüüd. Töödki oli ta siis samuti teinud: mõtteta, nagu harjumuse ajel, ilma et ta selle vajaduses päris kindel oleks olnud.



Nekrutit viimaseil päevil enam tööle ei sunnitud, nagu ei kõnniks isatalus enam ta ise, vaid ainult tema vari või vaim, mis pole kõlvuline maiseks askelduseks. Nõnda oleks võinud noor Andres paar–kolm nädalat päriselt ulada. Seda katsuski ta mõned päevad teha, aga siis läks ise tööle ja murdis seda hullemini kui kunagi enne.



«Nõnda on parem,» seletas ta. «Muidu viskle öösel asemel, nii et luud–kondid hommikul valutavad, ei ole und.»



«Jah, ega tööst paremat rohtu ole, kui head und tahad,» arvas ka vana Andres.



«Laupäeva–õhtuti ja pühapäeviti kolas noor Andres ajatapmiseks Luistel, Urvakülas ning üksikuis tuttavais taludes. Pidudel, kui hoogu sattus, tantsis ta rohkem kui kunagi varem, aga ennem poistega kui tüdrukutega. Urvakülas oli paar teist nekrutit, nendega vihtus ta polkat ja labajalga või kiiret kaloppi, sest see andis kõige paremat nahasooja.



Tüdrukud arvasid, et Vargamäe Andres on liisuvõtmisest saadik uhkemaks läinud, sest miks muidu hoidub ta nendega tantsimast ja laaberdab teiste poistega. Ometi polnud Andresele põrmugi uhkust juurde tulnud, ennemini oli ta suure hulga oma endisestki uhkusest kaotanud. Aga seda teadis õieti ainult Kassiaru Maali, kes omandatud teadmised ainult iseendale pidas. Tema ütles kord Andresele:



«Suvel lubasite minu mehe maha lüüa, kui kroonust välja tulete, ning siis Siberisse minna. Kui tahate, ma teen nõnda, et teil põle vaja minu pärast Siberisse minna.»



«Ega ma ei löö ju teie meest maha,» vastas Andres Maalile. «Suvel lõõpisin ja suurustasin muidu niisama.»



Sellest vastusest nägi Maali, kui väga palju Vargamäe Andres oma endisest uhkusest oli kaotanud. Siitnurga rikkamal ja peenemal peretütrel oli sellest väga kahju, ja kui ta õhtul pimedas üksinda – meelega läks ta täna õhtul pimedas üksinda – koju läks, võis ta segamatult peaaegu suure häälega nutta, sest nägemas teda polnud keegi. Kui aga mõni pimedas tema nuttu oleks kuulnud, siis poleks ta ometi kunagi aimanud, et nõnda võiks nutta Kassiaru Maali Vargamäe Andrese kadunud uhkuse pärast. Ükski ei teadnud, et Maali nii väga tahtis oma mehe mahalöömist Andrese poolt, kui ta kroonuteenistusest välja tuleb.



Aga kui Maali sügisepimeduses küllalt oli nutnud, tegi ta endamisi kaljukindla otsuse: seada asjad tingimata nõnda, et Vargamäe Andres kroonust tulles tema mehe maha lööb ja Siberisse läheb, küll ta siis teab, kes on Kassiaru Maali. Siberis mäletab ta teda.



Praegu ei teadnud Vargamäe Andres sellest veel midagi, kui ta läks nagu Maaligi üksinda pimedas kodu poole. Ka tema mõtles midagi, aga temal ei olnud Kassiaru Maali mõtted. Seni kui tal nahk tantsust seljas tolmas, taandusid peaaju tühised urgitsemised, aga niipea kui kehasoojus sügisevilus hakkas langema, võtsid arutused uut hoogu. Polnud parata, südamesse ja pähe puges kord–korralt ikka suurem tühjus, aga selles tühjuses sündis midagi, mis tõi rahutuse ja tegi haiget. Niisuguse valusa tühjusega südames läks Vargamäe noor Andres üksinda pimedas kodu poole.



Poja lahkumise päevaks oli Vargamäe Andres õlut teinud ja paar lammast veristanud. Mari keetis sülti, küpsetas saia ja pani värsket lamba– ning soolatud sealiha kerisele, nagu oleksid tulemas suured pühad. Aga ep olnud pühi tulemas, vaid Vargamäe Andres saatis oma esimest poega kroonusse. Selleks oli poest toodud häid heeringaidki ja laenuks võetud nuge, kahvleid ning taldrikuid, et oleks söögilaud kui pidulaud.



Võõrad saabusid lahkumispäeva eelõhtul ja terve öö söödi ning joodi üheskoos. Ainult koidu eel visati silmapilguks õlgedele pikali ning lasti silmad kinni. Oli palju ümberkaudseid inimesi koos, aga enamasti mehed, sest naistel polnud ju kroonusseminekuga tegemist.



Oli tulnud Vargamäele Hundipalu Tiit, sest tänavu polnud temal endal kroonusse minevat poega. Olid tulnud Aaseme omad, aga mitte enam vanad, sest neil olid juba suud mulda täis, vaid noored, needki juba aastais inimesed. Oli tulnud Aiu Jüri oma üksiku pojaga, kes tänavu oli liisus käinud ja vabanenud. Oli ka Kukessaare Jaan oma eidega, kes olid oma poja mineval aastal ära saatnud. Rava Kustas puudus, tema pidi tulema alles hommikul, sest ka tema poeg oli mineja. Polnud ilmunud vanapoiss Kingu Priidu, sest tema oli talu jätnud ning linna läinud lihapoodi pidama, kus ta mängis endiselt simlil: «Mo elu Kristus ise». Tema asemele oli Kingule küll kohe uus peremees asunud, aga sellega polnud Vargamäel lähemaid suhteid. Kingu üleaedne Vihukse Anton, see kõrvenurga kuulsaim magaja, oli kohal ning noogutas peaga juba enne sööki soojamüüri ääres, sest ta oli juba mõne janu õllekannust rüübanud. Kassiarult polnud keegi tulnud, nagu oleks tema ja Vargamäe vahel vaen. Ometi polnud mingit vaenu, sest noor Andres oli ju loobunud isegi Jaska ainsa tütre Maali tulevase mehe mahalöömisest, et poleks kahe talu vahel vähematki vistart. Jalutu sauna–Madise oli vana–Andres alt üles toonud, sest ta tahtis, et ka tema ta vanemat poega kroonusse saadaks.



«Oled lasnud Vargamäe veed jõkke, saada siis ka tema pojad kroonu,» nõnda oli vana Andres Madisele öelnud, millele see vastu oli rögisenud:



«Sinu vete laskmisel olin ikka alles mees, aga nüüd olen sant.»



«Ega nekruti saatmiseks põlegi tervist tarvis, kui aga nekrut ise tugev ja terve oleks, ja seda minu Andres on,» rääkis vana Andres.



«No on,» kiitis Madis, «võid oma poja peale uhke olla.»



«Tuled siis mu au ja uhkust saatma,» lausus Andres nukralt.



Oru Pearust polnud Eespere piduliste keskel midagi näha, sest kahe üleaedse vahelt oli nagu alatiseks must kass läbi jooksnud. Niigi palju polnud kahe naabri vahel praegusel ajal sidemeid, et mõnigi Tagapere inimestest oleks kas või vargsi teada saanud, mis maik on Eespere õllel, süldil või saial. Varemalt oli vähemalt sedagivõrd tutvust ja sõprust. Praegune Vargamäe noorpõlv oli teistsugune, kui olid Pearu ja Andrese esimesed lapsed. Tema oli juba nähtavasti sigitatud ja imetatud vihast ja vaenust mürgitatud vere ning piimaga ja sellepärast hoidus ta naabri noorpõlvest kui võhivõõrast eemale, nagu oleksid mõlemad pooled vaenulist elektrit pinevil täis.



Siiski, päris ilma ei jäänud Tagaperes Eespere pidustusest mitte, sest tuul puhus neil päevil Eesperelt Tagaperele ja kandis sinna hooti magusaid lõhnu, mis jutustasid peade ja jalgade kõrvetamisest, maonaha hautamisest kuuma kiviga, süldikeetmisest, vorstitegemisest, saiade väljavõtmisest ahjust. Nii palju halastas vanajumal kahe vaenuliku naabri peale, et nende vahel ei katkeks ometi viimane side siin ajalikus elus, sest missuguse näoga peaksid nad muidu paradiisis teineteisele otsa vaatama, kuhu nad ükskord pääsevad lunastaja armust.



Armuna võtsid siis Tagapere inimesed neid lõhnugi, mis tulid jumala tuules Eespere poolt. Lapsed seisatasid kuskil nurga ääres, nagu oleksid nad varesed või harakad, kes istusid aiateibas ja pidasid nokad Eespere poole. Vanad inimesed peatusid keset õue ja tõmbasid sügavalt hinge, kui midagi värsket ninasse torkas.



«Ei tea, kas teisepere rahvas keedavad õige Andrese minekuks sülti,» lausus Tagapere perenaine nagu endamisi, «või on see muidu värskelihasupi hais, sest vana Andres ei või ju seda muidu kannatada, kui ikka olgu virtsi ja pipart peal.»



Nõnda ütles Tagapere pere–eit ja nõnda see jäigi, sest ükski ei vastanud temale, nagu oleks sellega naabri Andrese saatmiseks kõik tehtud.



Aga Eesperes kestis pidulik söömine ja joomine läbi öö hommikuni, kuni tuli Rava Kustas oma Antsuga. Siis tehti minekut, et õigeks ajaks vallamaja juurde jõuda, kus oli kogumispaik. Kui minekuks oli kõik valmis, tõi vana Andres palveraamatu. Alles nüüd mõisteti õieti, kui tähtsaks pidas Vargamäe peremees oma esimese poja kroonussesaatmist.



Palveraamat oli seesama, millest Andres luges millalgi oma Krõõdale ja lastele ning Jussigi haual. Seega sai tema ühendavaks lüliks kõigile neile raskeile silmapilkudele. Sellepärast oli äkki kõigil tundmus, nagu seistaks mingisuguse nägematu puusärgi ees, lõõpur Rava Kustaski tundis seda, kui ta oma pojale otsa vaatas ja Vargamäe Andrese öeldud sõnade järgi laulis.



Palvet lugema hakates ei võinud Andres kuidagi muidu, kui pidi meelde tuletama kõik need korrad, kus ta siin tuttavate ees samuti oli seisnud, raamat käes. Ja vististi pidi tema lugemises, hääles ja näos midagi hella olema, sest lugemine pani. nutma esiteks eided ja lapsed, siis silmi pühkima mõned taadid ja lõpuks nina nuuskama noori mehigi ja tüdrukuid. Keegi ei teadnud õieti, miks see nõnda sündis, aga kõik tundsid ainult, et see nõnda sündis. Võimalik ka, et see sündis viisakusest pühakirja vastu, väga võimalik.



Vargamäe Mari, kes viimased aastad oma kasupojast imelikult eemale oli jäänud, ei saanud midagi parata, et ta jumalaga jättes pidi pisarsilmil tema ligi tikkuma. Ja kui siis Andres Marile, kes oma kasupoja kõrval nüüd nii väike tundus, oma käe ümber piha pani ja lohutavalt ütles: «Ema, ära nuta, ega ma surma lähe,» siis oli Maril nii ütlemata hea olla, et ta oleks tahtnud veel kauaks nõnda oma kasupoja juurde jääda. Nii imeline oli mõelda, et kuigi tema Andrest oma ihus pole ilmale kandnud, siis vähemalt on ta teda imetanud, ja nõnda on ehk Andrese luude–kontide jõus pisut ka tema rinnapiima rammu.



Vargamäe Andres tahtis poja küütida maakonnalinna, aga poeg oli vastu, osalt sellepärast, et ta ei tahtnud isale seda vaeva, osalt, et – võõrastega oli praegu kergem kui omastega. Kergem oli minna vallaküüdiga kui oma isaga. Nõnda siis viimaks jäigi, et Andres viis poja ainult vallamaja juurde.



Vargamäelt alla sõites ütles noor Andres vanale: «Nüüd pead jällegi võõra sulase võtma, isa.»



«Olen mõelnd muidu läbi ajada,» vastas vana Andres. «Ants on ju alles liiga noor ja nõrk.»



«Enne saadi Vargamäel ikka poisikesega hakkama,» arvas isa.



«Siis oli Vargamäe teine ja olid ka sina ise teine,»ütles poeg.



Vana Andres istus natukese aega vaikides, piht vimmas, ja ütles siis:



«Mina tahan siiski nõnda läbi ajada, kuni sina tagasi tuled.»



«Kas ma üleüldse tulen,» tähendas nüüd poeg.



Isa vaatas pojale otsa sõna tõsises mõttes hirmunud pilgul.



«Mis jutt see siis nüüd on?» sai ta alles natukese aja pärast suust. «Kellele ma siis olen teind ja vaeva näind? Kas sa siis Vargamäed sugugi ei armasta?»



«Isa, sina isegi ei armasta õieti Vargamäed, sul on ainult kahju oma töövaeva võõrastele jätta, see on kõik,» rääkis poeg.



«Kust sa selle ometi täna võtad?» küsis vana Andres valusalt.



«Veel tänavu suvel ütlesid sa kord, et sel päeval, kui sul võimalik oleks isakoju tagasi minna, paneks sa kas südaööl hõlmad vaheliti ja läheks lauldes Vargamäelt alla. Eks ole nõnda?»



Muidugi, nõnda see oli, seda teadis vana Andres, aga et see nii raskel silmapilgul talle kätte pidi tulema, seda ei teadnud ta mitte. Nüüd teadis ta seda, teadis oma esimese poja suu läbi, keda ta sõidutab Vargamäelt alla. Võib–olla oleks pidanud poeg täna isa peale halastama ja seda talle mitte meelde tuletama, aga poeg ei halastanud, sest pojad ei halasta kunagi isade peale. Hulk aega pidi vana Andres vaikima, enne kui oskas öelda:



«Mis sest siis on, et mina oma isakoju tagasi läheks, Vargamäe on ju sinu isakodu ja sina pead seia tagasi tulema.»



«Nii ta on küll,» arvas poeg vastu. «Aga kas sinu isa oma laste sünnikohta armastas?»



«Meie kõik armastasime – isa, ema, lapsed.»



«Nonäed, aga sina ei armasta oma laste sünnikohta ja minu ema põle ka Vargamäed armastand, sest temale põle meeldind need sood ja rabad, sa ise rääkisid,» seletas poeg isale.



«Ega tema nüüd õndsake küll ... » lausus isa. «Aga sood võib ju ära kuivatada, soode asemele tuleb mets, nõnda peab see olema.»



«Aga miks siis just meie need peame olema, kes oma elu seia sohu matavad, kui mujal kergemalt leiba saab?» küsis poeg, ja kui isa ei vastanud, lisas ta mõeldes juurde: «Kui jüst oleks armastus, siis muidugi ... »



«Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus,» ütles isa.



«Sina oled seda teind ja minu ema tegi seda ka, ega ta muidu nii vara surnd; aga armastus ei tulnd, teda põle tänapäevani Vargamäel.»



Need olid kurvad sõnad, nii kurvad, et vana Andres poleks kunagi võinud arvata, kuidas küll noor Andres võib nii kurbi sõnu rääkida, sõites ühes isaga Vargamäelt alla. Neid sõnu kuuldes muutus vana Andres nagu veel palju vanemaks ja vimmakamaks, nii et kui poeg silmad temale heitis, tal isast kahju hakkas. Sellepärast ütles ta:



«Aga kes seda siiski teab, inimene mõtleb, jumal juhib.»



«Nojah, ega jumala vastu saa,» oli ka isa nõus, sest see oli see põhjatu tõrs, kuhu võis kallata kogu maailma mure ja kurbuse, ilma et ta kunagi täis saaks. Oli suur meistritöö see murede ja nukruse suurtõrs ja Vargamäe vana Andres aina imetles teda. Selles imetluses ta poja kõrval vankrilgi istus, kui sõitis vallamaja poole.





*


Peale nekrutite lahkumist ei tahtnud Vargamäe Andres koju minna, vaid astus korraks kõrtsi sisse vaatama, sest täna pidi siin leiduma võõraid ja tuttavaid.



Tõeliselt polnudki kõrts enam endine kõrts, mis millalgi hiilgavaid päevi oli näinud, vaid ainult õllepood. Aga polnud kõrtsilisedki enam endised mehed. Ülekaalus olid peremeeste asemel sulased, puulõikajad, turbavõtjad, mõisapoisid. Endised mürgeldajad olid vanaks või vaeseks jäänud, neis oli endine õnnis aeg nagu alatiseks surnud. Kogu aeg ja olu oli teiseks saanud, ilma et keegi õieti oleks teadnud, millal, miks või kuidas.



Oru Pearugi oli täna kõrtsis, aga ta ei istunud saksatoas, nagu tal varemalt oli viisiks. Isegi Kassiaru Jaska ei armastanud enam kõrtsi saksatoas istuda, nagu ei armastanud ta ka enam mööda laatu ümber ajada ja hobuseid paristada, kas vanaduse või vaesuse pärast, seda ei teadnud keegi. Saksatoas istusid, õllekorvid laua all, nüüd mingisugused noormehed, kel polnud endisest ajast aimugi. Ka nemad ärplesid isekeskis, aga nende ärplemine oli hoopis poisikese laadi: kas keegi saab enne pudeli õlut joodud või teine timpsaia söödud; kes võib kõige rohkem õllepudeleid kurgust alla kallata, ilma et vaja oleks üle saksatoa ukse välja astuda, ja muud selletaolist. Nagu nende ärplemine, nõnda olid ka selle tagajärjed: saksatoa haisust võis seda sagedasti tunda, ja vähe oli neid, kes seda haisu armastasid.



Ei olnud enam mehi, kes oleksid kõrtsiletile raha välja pannud, sest kõik kaebasid rahapuudust. Ei olnud ka kedagi kuulda, kes katsuks Laulu–Lullule järele teha: laulda ilusaid meestelaule ning süüa peale klaasi ja aruheina, nagu mõni mäletseja, ja seda ainult kortli viina eest. Riieldagi ei osatud enam meeste moodi. Ei osatud enam õieti karvust kiskuda ega pöidlaid silma ajada, sest silmad olid meestel küll jäänud, aga õiged karvad olid kadunud. Rusikastki polnud enam suurt asja ja sellepärast peksti pudeliga, täie või tühjaga, täkiti pussiga, tümitati teiba või kaikaga.



Nõnda siis istusid taadikesed täna nagu mõnesugused varemed endises kõrtsis, millest ka nagu ainult varemed olid järele jäänud – paljas mälestus endisest ajast.



Kaua pidid mehed seda va õllelaket rüüpama, enne kui kurk õieti kuivama hakkas ja keelepaelad nõrkuma lõid. Pearugi pidi enne tükk aega hoogu võtma, kui sinnamaale jõudis, et söandas üleaedsega juttu teha. Viinaklaasist oli ta omal ajal palju rutemini julgust rüübanud.



«Suatsid oma meremõrtsuka minema,» ütles Pearu viimaks Andresele.



Aga see ei võtnud öeldud sõnu kuuldavakski. Sellepärast nihkus Pearu naabrile lähemale ja ütles valjemini:



«Va üleaedne õige kurdiks jäänd või, et ei vasta?»



«Kas mul siis põle õigus vaikida või?» küsis Andres vastu.



«Sina ikka kohe oma õigusega,» ütles Pearu. «Kaugele sa oma õigusega oled suand?»



«Oled siis sina oma kõverusega kaugemale jõund?»



«No ikka kaugemale. Minul esimene poeg kroonust päästetud, aga sinul pandi paigale ja teise saatsid hobusevargaks õppima.»



«Kes on läind hobusevargaks õppima?» küsis Andres.



«Aga mis see Indrek sinna linna siis otsis?» küsis Pearu vastu.



«Indrek läks linna, et Vargamäele kord tõde ja õigust õpetada,» ütles Andres tõsiselt.



«Vargamäel võib ilma selleta paremini elada,» arvas Pearu. «Ega sa muidu oma meremõrtsukat kevadel mulle Jõessaarde kallale suat.»



«Kas ajas hirmu nahka?» küsis Andres muiates.



«Mis sa siis arvad,» vastas Pearu. «Arvad, et küsis minu õigusest, mis ma välja prosessind? Lubas maha lüüa, kui ma oma kruavile tammi ette teen, muud midagi.»



«Ega see mahalöömine sulle liiga põleks teind,» lausus Andres.



«Ega see kroonuleib meremõrtsukalegi liiga tee,» nöökas Pearu. «Kulub teisele marjaks ära, teised inimesed suavad ka aega elada.»



«Saavad aega elada ja teise maa peale vett paisutada,» pilkas Andres.



«No ega ma siis sind ega sinu põngerjaid karda,» ütles Pearu.



«Hoia iseend ja oma põngerjaid minu põngerjate eest,» ütles Andres ähvardavalt, tõusis pingilt ja lõpetas jutu, sest kaua sa selle va õllelakke juures ikka Oru Pearuga juttu ajad, liiatigi kui sul endal kodus parem õlu ankrus.




Soe ja sume pilvealune juulikuu hommik. Öösi oli sadanud tublisti vihma ja nüüd suikus ilm nagu mõttes, kas uuesti sadama hakata või päike lahti teha. Ajuti viskas kusagil tänavanurgal tuuleõhku nagu leitsakut näkku, kuid see vaibus juba järgmisel silmapilgul, olles aurust ja agulihaisudest liig raske kaugemale kandumiseks. Aga ülal pidi olema tuult, sest vabrikukorstnate pursatud suitsujoad sirutusid peletisliku eluka kahmavate kätena või ähvardavalt heidetud mustade lingudena üle ähmase linna, et haarata teda kogu tema rõõmude ja muredega.

Kusagil kiviprügituseta tänavate ristpunktil lohus oli sogane veeloik ja seal solistasid räpased lapsed paljajalu, poolest säärest saadik sees. Ise kilkasid ja vadistasid nad heledasti, nagu oleks aguli tänavapori täis puhast õnne ja rõõmu. Indrek ei saanud muidu, kui pidi tahes või tahtmata üürikeseks peatuma, et pisutki laste rõõmust ja õnnest osa saada, sest ise polnud ta ei üht ega teist viimasel ajal kuigi palju leidnud – võib-olla sellepärast mitte, et ta oli neid otsinud kusagilt kõrgelt ja kaugelt, mitte aga lähedalt oma nina eest, oma jalge alt. Aga vaevalt oli ta seisatanud, kui hakkas puhuma mingi vabrikutoru – hundavalt, peaaegu kaebavalt.

„Kas kuulete!” hüüdis keegi seitsmene, kaheksane loiguslobistaja tähtsalt ja suurustavalt. „See on Dwigaatel. Isa ütles eile õhtul, et täna lasevad auru välja. Kindlasti! Nüüd töinabki teine. Küll varsti hakkavad teised ka, ega needki nüüd jäta.”

„Ei jäta, ega seda ole,” kinnitasid teised poisid kooris ja tütarlapsed lõid rõõmu pärast käsi kokku, nagu kuulutaks hundav vabrikutoru mõnda suurt pidupäeva.

Indrek läks edasi. Siin-seal seisatasid inimesed kuulatades ja ümber vahtides, nagu otsiksid nad, kellega paar sõna vahetada, või nagu kardaksid nad midagi. Aga kui esimesele torule seltsis varsti teine, nagu lapsed seda asjatundlikult ennustanud, teisele kolmas, neljas ja veel enamgi, siis tuli inimesi, esijoones ikka naisi, hooviväravaistki välja, nagu oleks tänaval vabrikutorude kaja paremini kuulda või nagu peaks ühes kuulmisega midagi ka näha olema. Aga mahajäetud tänavate vaikuses ei näinud ükski midagi muud kui aga oma naabrit, kes kuulatas ja vahtis, nagu ta isegi, või mõnda vürtsipoodnikku, kes ootas ukse ees ostjat. Ainuke võõras näis siin olevat Indrek, aga tema teadis hundavatest vabrikutorudest esiotsa veel vähem kui kõik need teised. Tema teadis neist ainult niipalju, et nemad võtsid temalt sellegi rõõmu- ja õnneraasukese, mis ta esteks saanud veeloigus soperdavailt lastelt, sest torude ühesoodses, väsimatus ja lõikavas kogukisas tundus midagi kurjakuulutavat, peaaegu verist, mis ajas nukrusele.

Ühel hooviväraval jäi Indrek seisatama. Tuhmunud ja pragunenud värviga kaetud postil seisis sedel, milles muu seas lugeda: „Ontli meeste- ehk naesterahvas võib saada odavalt ilusa toa.” Aga Indrek pidi neid sõnu mitu korda lugema, enne kui taipas nende mõtte, sest lugedes kuulas ta kahe naise juttu, kes sirutasid rääkides teise korra akendest oma pead välja.

„Jumal seda küll teab, mis sest kõigest lõpuks tuleb, aina muud kui treigivad aga teised, aina lasevad aga auru välja,” ütles noorem.

„Häda tuleb, mis muud,” vastas vanem. „Kui tööd ei tehta, kes siis palkagi maksab.”

„Aga näe talvel said treigi eestki makstud,” vaidles noorem vastu.

„Aga kui palju sai surma, kui palju haavata?” küsis vanem.

Indrek astus väravast sisse, sest tuba oli saada hoovipealses majas. Juba mitut oli ta täna vaatamas käinud, aga kaup polnud ikka sel või teisel põhjusel sobinud. Ta oli tänavail edasitagasi lonkimisest juba tüdinud ja otsustas sellepärast esimese pakutava ulualuse vastu võtta, kui taks ja muud olud vähegi lubavad.

Korter 7 oli teisel korral ja uksel kohmakalt joonistatud saabas. Tähendab – kingsepp, aina taob, aina klopib, olgu hommiku vara või õhtu hilja. Aga ükskõik, Indrek koputas siiski uksele. Avama tuli suurekasvuline, tüse, pisut nagu käherduvate valgete juustega aastat kolmkümmend viis, nelikümmend vana mees, kelles polnud midagi muud iseäralikku, kui et ta oli kingsepaks nagu liig suur ja et ta silmad olid suure pea ja koguka keha tarvis liig väiksed, liig kulmude alla varju pugenud, kus nad hiilgasid kilavalt, peaaegu vesiselt, nagu kipuksid neisse aina pisarad, mida peletavad laud sagedase ja kelmikalt kavala pilgutamisega. Veel hiljemgi Indrek mõtles nende silmade avaldatud esimese mulje üle järele ja kunagi ei kahelnud ta, et juba ainult nende pärast poleks ta tahtnud siin läheduses elada. Aga kui tuba näitama ilmus naine, kes kasvult pikavõitu, oludele lahkuminevalt kitsaste õlgade ja puusadega, näolt haruldaselt puhta nahaga, nagu ei kuulukski ta siia majja, tegumoelt lahke ja jutukas, nii et Indrek sai varsti teada, perekonnas on veel kooliskäiv tütar, kes praegu maal sugulaste juures, siis unustas ta mehe silmade mulje ja oli valmis siia asuma, sest muuseas mõtles ta endamisi, et tütar peab olema tingimata emasse, samasuguste siniste silmadega ja pruunikate juustega, sama lahke ja jutukas, ainult hambad on tal terved suus, terved ja valged, kui ta naerab.

„Näete,” seletas naine, „selle kapi taga on uks, kust pääseb koridori, nii et meie toast pole ju tarvis läbi käiagi. Kui soovite, tõstame selle kapi vaheukse ette ja nõnda on teil täiesti oma ette tuba eraldi sissekäiguga: tulete, millal tahate, ja lähete, kui süda kutsub. Ja teie juures võivad käia, kes iganes soovib, nemad ei sega meid ja meie ei sega neid, olgu nad meeste- või naisterahvad.”

„Mul ei ole siin tuttavaid, paar koolivenda ainult,” lausus Indrek.

„Peas' noortel tuttavad tulevad,” vastas naine. „Ja seda ärge kartke, et meie teid segame, ei seda ole. Meesterahvas kõpsib vahel natukene, aga seda pole kuigi paljuke, sest ega ta päris kingsepp olegi. Tema käis enne vabrikus tööl, aga jaanuaris sai treigi ajal haavata, rikkusid, kurjad, teise käe ära, ei pea enam kirvest ega haamrit. Hea veel, et pahem, nüüd ikkagi teeb ja toimetab teine ja teenib mõne rubla, muidu jumal teab kus me otsaga oleksime olnd. Ja mind ja minu tööd ei kuulegi te, masina vurinat ehk vahel pisut. Aga kui paneme kapi tublisti ukse ette ja ukse lukku, siis pole sedagi kuulda. Ja kui tahate, siis panen ka teiselt poolt vastu ust kapi ning mujal on palksein. Kristil käivad vahel kooliõed, aga need kõik on vaiksed, kenad lapsed, naeravad ehk ainult mõnikord pisut.”

„Tähendab, tütre nimi on Kristi,” mõtles Indrek. Ta seisatas ja kuulatas, ilma et oleks lausunud sõnagi.

Perenaine pidas tema vaikimist kahtlemise märgiks ja küsis lõpuks:

„Aga kui küsida tohib, kus olete ametis?” „Ei olegi,” vastas Indrek.

Nüüd oli naise käes kord kahelda, kas üldse maksab tuba anda inimesele, kel pole ametit ega teenistust. Ja ometi meeldis see noormees talle. Sellepärast ta küsis: „Mõtlete kohta otsida?”

„Ei,” vastas Indrek sõnakehvalt, sest vabrikutorude lakkamatu hundamine mõjus temasse millegipärast rusuvalt.

„Siis peate küll olema rikas,” arvas naine. „Sugugi mitte,” naeratas Indrek ja vaatas naisele otsa. Ja see oleks nagu just seda oodanudki, sest ta hakkas südamlikult naerma ja ütles:

„Muidugi, sest mis otsiks rikas meie agulisse, temal on parematki paika küll.”

Aga äkki jäi ta mõttesse, vari lendas tal üle näo ja paar sammu Indrekule lähemale astudes ta küsis saladuslikult:

„Ega ometi mõni niisuke mässumees, kes kihutab treikima ja elab põranda all?”

„Ka mitte,” naeratas Indrek endiselt ja vaatas naisele uuesti otsa.

„Nojah, mitte,” oli ka naine nõus ja lisas juurde: „Ja kuigi olete või te seda siis minule ütlete. Aga ma palun teid südamest, et kui teil tõesti on mässude ja treikidega tegemist seal põranda all, ärge siis tulge meie juurde. Mul on oma meesterahvaga juba küllalt sellepärast sõdimist, mis veel siis, kui mõni teine lisaks tuleb. Ütelge nüüd isegi, mis ta otsib neile koosolekutele, kus on aina politsei ja kasakad, aina kanged kõnemehed ja näokatted, kividega pildumised ja püssipaugutamised, kinnivõtmised ja peksmised. Kui käiks veel vabrikus, siis oleks teine asi, läheks teistega ühes, aga ta ei käi ju. Temal on oma mässupalk käes, olgu sellega rahul, las teised saavad ka oma jao. Igakord, kui vabrikutorud huugama hakkavad, nagu täna, on mul otse tulemaik südames, sest siis, kui tema oma käega tuli, huugasid torud niisamuti.”

„Ka minule hakkavad nad imelikult kõrvu kinni,” lausus Indrek.

„Ei te siis küll mässumees ole,” ütles naine rõõmsalt, „neil panevad vabrikutorud aina kõrvad kihelema. Kui see nende teha oleks, siis polekski vabrikutes muud kui lastaks aga auru välja, nii et kogu linn kuuleks. Aga, armas aeg, mis inimene te siis õieti olete? Ametit ei ole, teenistust ei ole, rikas ei ole, mässumees ei ole, kohta ei otsi, aga millest te siis elate?”

„Elan nagu jumala linnuke oksa peal,” naljatas Indrek nukralt naeratades ja lisas tõsiselt juurde: „Aga kui teile üürnikuks tulen, maksan üüri korralikult nagu kokku lepitud. Võlga ei jää, seda ärge kartke.”

„Nii et omastelt saate raha,” arvas naine nagu endamisi.

„Ei saa,” ütles Indrek.

„Aga tule jumal appi, kust te siis saate, mis maksate, kui te ei teeni ega ole ka rikas? Ah soo! Nüüd ma mõistan!” venitas naine äkki ja mõõtis Indrekut pilguga pealaest kuni jalatallani. „Nii, nii, nojah, muidugi. Aga meie tuba ja ümbrus teile hästi ei sobi, ehk vaatate kusagil mujal ringi.”

Nüüd oli Indreku käes kord uudishimulikuks muutuda ja ta küsis:

„Mis te siis nüüd minust õige mõtlete?”

„Teadagi mis,” vastas naine.

„Nimelt?”

„Seda ei tohi ju öelda.”

„Tohite küll, öelge aga.”

„Sala,” sosistas naine Indrekule ligi astudes.

„Nuuskur?” küsis Indrek vastu.

Naine nokutas jaatavalt pead. Indrek hakkas südamest naerma.

„Olen ma seda moodi?” küsis ta.

„Salad on kõiki moodi,” vastas naine. „Minu meesterahvas ütleb ikka mulle, et ära usu tänapäev ühtki inimest, igaüks võib sala olla, liiatigi kui ta on kahtlane.”

„Nagu mina,” naeris Indrek ja lisas siis tõsiselt juurde: „Olen ma, mis ma olen, aga sala ma küll ei ole. Sandarmitega pole ma kunagi tegemist teinud, sandarmite ja politseiga.”

„Aga mis te siis õieti olete, et jutt juba kord selle peale on läind?” ajas naine ikka endiselt oma uudishimu rada.

„Seda on õieti raske öelda,” vastas Indrek. „Lühidalt: mina õpin ise ja õpetan teisi – annan tunda.”

„Aga mis te õpite, kui küsida tohib?” päris naine.

„Tahan üliõpilase-eksami teha, see on kõik,” seletas Indrek ja oleks peaaegu tahtnud juurde lisada, et ta juba kaks korda selle eksamiga õnne katsunud, kuid ikka läbi kukkunud, üks kord vene keeles, teine kord matemaatikas, sest tal pole olnud võimalik õieti ette valmistuda, ilmunud ju takistuseks kas rahapuudus või armastus – jah, armastus. Aga see kõik jäi õnneks ütlemata, sest kui naine kuulis üliõpilasest, siis hüüdis ta kohe:

„Siis ometi olete mässumeeste killast! Minu meesterahvas ütleb ikka, et kui üliõpilane, siis mässaja või mässulekihutaja.”

„Ega ma veel ju ole üliõpilane, tahan selleks alles saada, pealegi veel värvimütsimeheks ja need juba ei mässa, need laulavad muidu,” seletas Indrek naljatades.

„Mis nad siis laulavad, kui nad ei mässa,” imetses naine. „Minu meesterahvas ei tee kunagi suud lahti, aga niipea kui läks teistega auru välja laskma, kohe – Priius, kallis anne, taeva kingitus”

„Kas siis pühadeaeg ka ei laulda?” küsis Indrek pisut kelmikalt.

„Noh, seda nüüd muidugi, kui lõbusas tujus,” naeris naine.

„No näete, mina tahan saada niisukeseks üliõpilaseks, kel püha, püha alati, ei argipäevi olegi. Nii et mässust pole juttugi, kuigi laulab.”

„Ega te ei joo ometi?” küsis naine äkki pelglikult.

„Tänini pole joonud,” naeris Indrek.

„Nojah, muidugi, nii et olete päris ontli noorehärra. Meie niisukest otsimegi, sest kasvaja laps majas. Meil enestel, minul ja mu meesterahval, meil on muidugi ükskõik, meisse ei hakka enam midagi, tooge või preilisid sisse. Aga jumal hoidku niisukeste lipakate eest, kes hakkavad lärmama, löövad kandali lahti, sihuksed ajavad minul endalgi hirmuvärinad peale. Aga kui te õpite ja teisi õpetate, ega teil siis aega ole preilidega mässata,” arvas naine lõpuks.

„Olge üsna mureta, selleks mul ei jätku tõepoolest aega,” ütles Indrek ja vaatas naisele avameelselt silma. Pilk pidi olema usaldustäratav, sest naise näkku ilmus õnnelik naeratus, nagu oleks ta leidnud just selle, mida ta otsinud ja oodanud, või veel rohkemgi. Nõnda siis sobis kaup peagi ja Indrek lahkus, et pärast lõunat jäädavalt tagasi tulla.





II


Esimesed päevad uues asulas möödusid üksluiselt ja igavalt. Ei tahtnud õieti süüa ega magada. Uni tekitas ainult roidumust, aele või ööd ja päevad asemel. Silmalaud tursusid üles, näonahk koltus ja lõdvenes. Tundus mingisugune sõnulseletamatu tühjus ja rahuldamatus – eksamil läbikukkumise tulemus ja kõik muu. „Ah, loll olin, loll olin,” kordas ta üksisõnu, mõeldes hiljutisist sündmusist. Et üldse kõik võis nõnda juhtuda!... Aga see hääl kõlas nii imeliselt ja need pisarad olid nii liigutavad. Alguses polnudki ju muud kui kaastundmus ja haletsus, vähemalt Indrek ise arvas nõnda. Ainult pisinatukene ehk ka uudishimu, et kuis küll selline peaaegu lapsesilmadega noorukene võib nõnda laulda, kuis tal võib olla selline hääl? Nüüd Indrek teab, kuis see oli võimalik, varsti sai ta seda teada. Ja siis tuligi see, mis oleks nagu praegugi veel pisut mõistatuslik: tuli joobumus, tuli valusalt põletav kirg, tuli peaaegu nõdrameelne unustus, tuli mingisugune uus valgus selle ilma asjule, kuni ta äkki leidis, et tema on ainult üks paljudest, pealegi veel see ainuke rumal. Teised olid targemad, vististi kõik olid targemad, sest nad ei tikkunud kaklema, nagu tema. Veel praegu on tal iseenda ees häbi, kui mõtleb sellele. Häbi ja tülgastav! Ja tagajärg – läbikukkumine. Rumal, rumal! Ja kes tagab, et ta pole tulevikus sama rumal? Kes tagab, et ka tulevikus ta ei unustu mõne häälekõla, mõne sõna, mõne pilgu pärast? Jah, kes? See oligi, mis roiutas keha ja vaimu.

Peaks võima kogu jõu koondada ainsa eesmärgi saavutamiseks, vaatamata paremale või pahemale. Aga tänini polnud ta seda suutnud, juba Mauruse juureski mitte. Jah, kui poleks olnud seda kõike seal, siis oleks ehk muugi jäänud tulemata. Aga noilt päevilt saadud kõrvetav, tuikav valu hõõgus hinges, kehas, üdis, otsides nagu pääseteed kas või kõige meeletumas himude prahvakus. Nõnda laskub inimene mingist surematust kõrgusest surelikkude kilda.

Ka Indrek tundis end praegu palju surelikumana kui Mauruse juurest lahkudes ja talle näis isegi, et tülgastusest hoolimata praegu oleks nagu pisut kergem kui varemalt. Ta uskus nimelt, et nüüd on ta rohkem teiste sarnane, neile lähedasem. Sellepärast läks ta oma koolivendi otsima, kes enne teda Mauruse müüride vahelt lahkunud, et teenida igapäevast leiba. Aga vististi oli tema liig kauaks sinna jäänud, sest oma endiste kaaslastega ta ei sobinud kuigi hästi, nagu poleks ta neile ikkagi veel küllalt lähedane. Üks neist, kes temast paar aastat vanem, vabandus ajapuudusega, sest päeval on äris ja õhtul kuramaaž.

„Päris tõsine kohe, mõistad, sõprade vahel öeldud,” seletas ta. „Vanal üksik tütar, pärib maja ja äri. Äris igavesed hädad ja sekeldused, sest kõik mässavad, kõik. Nõutakse tööpäeva lühendust, viisakamat ümberkäimist, palgakõrgendust ja igasugu kremplit, nii et mõnikord olen ühes vanaga ihuüksi äris. Sest kes siis teeb, kui kõik uksest välja lähevad, ega äri ometi kannata, seda peaks iga inimene isegi mõistma.”

„Muidugi,” vastas Indrek nõus olles, sest ka tema mõistis, et kui üksik tütar ühes maja ning äriga ja kõik mässavad, siis pole parata.

„Aga Viidikul on mõni päev aega laialt,” ütles sõber lohutavalt. „Sa ju tead tema apteeki?”

Indrek teadis. Viidikul oli tõepoolest vahetevahel aega laialt, kuid juba teisel kohtamisel juhtus neil pisuke arusaamatus ning nõnda jäigi see sel puhul nende viimseks kokkusaamiseks. Nad läksid nimelt õhtul puiestikku jalutama ja seal istus Viidik ilma pikema jututa pingile kahe daami kõrvale ning algas kõnelust.

Sest polnud ühti, et daamid alguses ei vastanud, aitas sellestki, et nad jäid istuma. Sääskede peletuseks Viidik hakkas suitsetama ja puhus suitsu nõnda, et daamid pidid läkastama. Rohuks suitsu vastu pakkus ta neile šokolaadi, mis võeti pika nurumise peale vastu. Nõnda oli tutvus ilma igasuguse tutvustamiseta sobitatud. Pärast läksid nad neljakesi üheskoos kohvikusse, kus aga Indrek pidi maksma, sest Viidik oli „täiesti läbi põlenud”, nagu ta sosistas sõbrale kõrva. Polnud parata, Indrek lunastas iseenda ja ka oma sõbra. Aga lunastusraha mõjus temasse nõnda, et ta lahkus viibimata niihästi vanast kui ka uuest tutvusest, olgugi et Viidik kinnitas ausõnaga, tema maksvat Indrekule lähemal palgapäeval kõik tagasi – kõik, ka selle osa, mis peaks loomulikult langema Indrekule endale ja teisele daamile. Tema, Viidik, sobitas tutvuse, tema viis nad kohvikusse, tema ka maksab, sest see on auasi. Sellise lohutusega Indrek lahkus õnnelikuna, et oli pääsenud nii kergesti.

Jällegi pidi Indrek üksinda kodu poole lonkides iseendale tunnustama, et ta oli olnud rumal. Üksildased sammud kivisel kõnniteel kõlasid kaugele tänavate vaikuses ja kulunud kontsade raudnaelad sünnitasid paega kokku põrgates heleda, vinguva helina, mis kostis kõrvu nagu loll, loll, loll! Indrekule meeldis see helin. Ta värises nagu kandlikeel sumedas soojuses. Nõnda ta ei läinudki otseteed koju, vaid kõndis otstarbetult siia-sinna, nagu otsiks ta ikka veel omale ulualust, mida ei leia ega leiagi. Kuidagi ta sattus sinna risttänavale, kus lapsed olid mõned päevad tagasi porilombis soperdanud, kui hakkas hundama esimene vabrikutoru. Millegi pärast Indrek peatus just samal paigal, kus tolgi korral, kui oli tahtnud saada pisutki osa laste porisest rõõmust ja õnnest. Nüüd oli platsil ainult tolm. Õhulgi oli päris tolmu maik, sest langev kaste polnud jõudnud temast veel võitu saada. „Hommikuks, siis,” lausus Indrek endamisi, „hommikuks on õhk puhas.”

Aga kui ta nõnda seal seisis, tuli keegi üle platsi tema poole, nagu tahaks ta järele vaadata, mis see mees küll nõnda siin seisab südaööl. Indrek ei teinud tulijast väljagi, vahtis ainult platsile, mida kattis paks, pehme ja valendav tolm – jah, ööhämaruses paistis tolm peaaegu valgena, võrreldes majade ja tema üle kummuva taevaga. Siis kostsid imestuvad sõnad: „Teie, sina, Paas”, ja Indrek nägi enda kõrval lüheldast kõhnavõitu meest, kelle nägu varjas sügavasti pähe vajutatud sonimüts. „Kas sa mind enam ei tunne?” küsis hääl. Ah jaa! Nüüd Indrek tundis. Tähendab, köstripapa juures nad olid üheskoos, tuupisid vene keelt, Otstaavli Kustas, see vigurivänt ja naljahammas, Otstahvkuks hüüti teda. Ta on politseijaoskonnas kirjutajaks, jah pristavi juures; palk mitte suur, kuid ühes kõrvalsissetulekutega pole viga, ei või kaevata, isegi võib kenakesti ära elada, võib endale üht, teist lubadagi. „Ainult nüüdne aeg, see on, sest kõik mässavad ja politsei on kõigil pinnuks silmas. Nagu oleks politsei selle korra loonud! Nende vana, see tähendab pristav, ütleb alati – muidugi mõista eneste keskel, – et kuningas või keiser, president või kommunist, ärid jäävad, majaomanikud jäävad, lõbukohad jäävad, viinad ja õlled jäävad, tähendab – viisakalt võib politsei alati ära elada. Ja ilma politseita – noh, seda tahaks meie vana alles näha, kuidas ilma politseita. Politsei on riikluse alus – osnoova gosudarstvennosti – ütleb meie vana, politsei on ka seltskonna alus – osnoova obštšestvennosti, – nii et kuhu need mässajad tahavad siis selle riigi ja seltskonna õige panna? küsib meie vana. Iseasi sandarm ja nuhk. Aga kui põhjalikumalt mõelda, siis needki... sest politsei on riikluse alus, nuhk aga politsei alus, see aga ilma sandarmita, ütleb vana, see on nahkmuna, mõistad, lihtsalt nahkmuna, surnult sündinud vasikas. Nii ütleb ta ja tema tunneb asja. Ta oleks peaaegu politseimeistri abiks saanud, ainult naised tulid vahele, meie vana lõi nimelt politseimeistrilt üle – lihtsalt lõi üle, tegi näo, nagu poleks asja kursis. Muidu oleks tingimata olnud nüüd politseimeistri abi. Siis ta ütleski, et naine on mehele sedasama, mis seen majale, see tähendab, kui maja armastab seda seent, lisas ta juurde. Nii et seda tuleb kõrva taha panna, sest siin pole see, mis köstripapa juures.”

Nõnda õpetas Otstaavel Indrekule pristavi riigi- ja elutarkust ja et see vaikides kuulas, siis oli õpetaja oma õpetusega üpris rahul: ta võis segamatult näidata, mil määral ta köstrikoolist saadik arenenud. Lõpuks, kui ta oma tarkusekotti küllalt soputanud, küsis Otstaavel Indreku arvamust, nimelt: kuis ta vaatab politsei peale?

„Ma ei vaata tema peale kuidagi, mul pole temaga kunagi tegemist olnud,” ütles Indrek.

„Eks ole,” kiitis Otstaavel. „Amet nagu iga teinegi. Liiatigi veel minul, sest mina olen ainult kirjutaja, kirjutaja nagu iga teinegi, milleks siis minu peale kõõrdi vaadata, milleks mind halvaks panna, nagu oleksin ma mõni jätis või raisk. Vana ütleb alati: ei kõlba enam politsei, noh, siis kõlbab miilits, uus munder – sest ega mundrita ikka saa – ja asi tahe, teenime edasi, sest teenima peab meiesugune ikka. Aga sõprade vahel öeldud, kui praegune kord kestaks veel kümme aastat, kaheksagi, siis pole minul enam vaja teenida, sest siis oleks mul oma lahe katus pea peal. Noh, mis sa ütled selle kohta, on politseiteenistus halb? Igal pool on midagi head, kui asja õieti ajada. Elad sa siin?” küsis Otstaavel, kui Indrek oma hooviväravas peatus ja saanud jaatava vastuse, ütles ta: „Väga hea! Kas sa ei taha pühapäeval üheskoos välja minna?”

„Kuhu?” küsis Indrek umbusklikult.

„Kas või metsa. Pühapäeval on metsas suur koosolek. Lähme üheskoos, õpid linnaümbrust tundma – suur, suur koosolek, meie politseis teame, sest meie peame teadma, mis politsei me muidu oleme. Võiksime tingimata sinna minna, saab nalja, tingimata saab. Ja karta pole midagi, mind ei tunne ju keegi, võib julgelt liikuda, vaadata ja kuulata. Kasakad sinna ei tule, ma tean, kõnelgu ja karjugu, niipalju kui süda kutsub. Ja tead, huvitav on, üldse on väga huvitav. Tule, lähme! Sul jalgratast ei ole? Noh, siis tulen mina ka jala. Nõus?”

Indrek oli nõus. Aga pühapäeva hommikul, kui perenaine tõi kohvi, küsis ta Indrekult:

„Kas lähete täna ka rohelisse?”

„Mõtlesin minna,” vastas Indrek.

„Aga ärge te metsa minge, seal on aina need mässu-koosolekud. Minu meesterahvas käib ikka seal kandis. Ma olen talle küll öelnud, et mine oma vigase käega kuhugi mujale, viska end mättale või männijuurele, puhka rahulikult ja tule õhtul ilusti koju tagasi, aga ikka sinna poole, kus on politsei ja kasakad, nagu ei saaks ilmas nendeta läbi.”

Indrek ei vastanud midagi, aga endamisi lausus ta: „Peab tingimata minema vaatama, mis seal õige on.” Nõnda ta läkski ühes Otstaavliga. Aga sama hästi oleks võinud ta minna üksinda, sest niipea kui nad jõudsid linnaservale, paistsid igalt poolt inimesed, kes liikusid teatud suunas – üksi, kaksi, aga ka tropikaupa. Kõik tõttasid kuhugi, nagu oleks õhus helisenud salajane kutse. Heinategu oli paiguti pooleli, loog krõbises tasakesi päikese ja tuule käes kuivades ning heitis möödujaile uimastavaid lõhnu ninna, aga ükski ei pannud seda tähele, ükski ei peatunud silmapilgukski, nagu oleksid kõik muutunud pimedaks ja kurdiks ning kaotanud tänaseks haistevõime. Neid valdas ainuke aje: tõtata sinna, kuhu tõttavad kõik, sest töötatakse kergendust vaevatuile ja koormatuile juba siin maa peal.

„Näed sa, kuis trügivad kõik ühte külge,” ütles

Otstaavel inimesi tähendades. „Katsuks politseiga neid kaugele metsa kokku ajada, ei saaks, miski hinna eest ei saaks, aga nüüd lähevad – mehed ja naised, poisid ja plikad. Seal eemal see triibulise seelikuga on tingimata mõni vana eit, aga ka tema poeb, nagu palvetundi. Ja õieti palvetund see ongi. Uus usk, ütleb meie vana, et kui politsei ära kaotada, siis tuleb õnn ja rahu maa peale. Nii ütleb ta. Aga mis on politsei?” targutas Otstaavel värske heina lõhnas. „Munder, muud midagi. Tähendab, munder maha ja asi korras, rahu majas, eks? See on sama lihtne, kui täkust ruun, sõnnist kabu teha, veel lihtsam, ainult et mundri võib uuesti selga panna, kas või uue mundri ja politsei on jällegi valmis, aga ruunast täkku juba enam ei saa; oinas on igavene seisus, jäära ausse ta enam ei tõuse, uted ei tõsta. Munder on peaasi. Meil oli mees, kes tahtis naist võtta, majaperemehe tütart. Polnudki tüdruk suur asi midagi, aga punnis vastu, ei läind. Miks? Pole mundrit! Hakka või kalotiks, aga munder peab olema, ütleb ta mehele. Aga kalotil on ju väike palk, ajab mees vastu. Olgu, vastab tüdruk, raha pärast ära muretse, ainult munder peab olema. Nõnda mees läkski kalotiks ja siis olid pulmad. Niisuke lugu on mundriga.”

„Aga mis nüüd, kus munder satub rahva viha alla?” küsis Indrek.

„Nüüd? Nüüd on naisel ainukeseks issameieks, et tehku need mässajad mis nad teevad, aga jätku munder rahule, sest ega see ometi kellegi kõri kallale lähe, kedagi kurna. Või kui mitte see munder, siis mõni teine, peaasi, et aga oleks munder. Nii et munder jääb, see on kindel, tulgu mäss või ärgu tulgu. Tead, mis meie vana kord öelnud, muidugi purjus peaga sõprade seltsis? Öelnud, et kui tema oleks keiser, kas või Nikolai ise, siis annaks tema oma käega kuberneridele täiesti salajase ringkirja – ministrid ja senat muidugi seda ei lubaks – annaks ringkirja ja ütleks: pange sõjaväed valmis, mobiliseerige sandarmid ja politsei, aga samal ajal kutsuge mässujuhid oma juurde ja öelge neile, et nad võivad enestele punased lipud muretseda ja kas või tulipunased mundrid, nagu tõsised timukad kunagi, ainult kui nad saavad korralikkudeks kodanikkudeks ja ei mässa enam oma keisri vastu. Ja tema on kindel, et punaste mundritega oleks kogu mäss terves riigis kauaks ajaks lämmatatud, sest inimene ei tegevatki muud, kui vahetavat ainult lippu ja mundrit. Lase see vabalt sündida, siis võid tema kas või oinasarveks väänata. Nii ütleb meie vana.”





III


Sellise targa jutuga jõudsid nad metsa. Kogumispaigal istusid ja seisid inimesed tõepoolest nagu kirikus või palvemajas, oodates hingekosutavat jutlust. Ei valju kõnet, naeru, mängu ega suurt käimist. Peaaegu pühalik vaikus mändide all, mille latvu õõtsutab aegajalt tuul. Ainukene vahe, et palvemajas konutavad enamasti vanad naised, siin aga ootavad peaaegu ainult mehed, noored ja keskealised. Siin-seal helgib kirevuseks mõni pluus, rätik või kübar, isegi värviküllane päevavari, aga sedagi hoiab tööpargitud peo. Igal pool päikese ja tuule pargitud või umbsetes töökodades koltunud näod, kanged ja nurgelised liigutused, käsnas käed, vimmas pihad, kulunud küüned.

Indrek ja Otstaavel ei läinud viimase nõuandel kõige tihedamasse rahvasumma, vaid istusid kõrvale kuhugi männijuurikale. Alles siis, kui algas kõne ja kõik surusid kobarasse kokku, liikusid ka nemad lähemale. Nad mõtlesid üsna kõneleja ligi pugeda, kuid see osutus võimatuks, sest teda piiras mitmerealine meestemüür, millest pääsesid läbi nähtavasti ainult valitud. Sellisena torkas Indrekule silma tema korteri peremees Lohk, kes seisis oma tugeva pihaga nagu kilbiks just kõneleja ees. Tähendab, tema on oma inimene, mõtles Indrek ja tal tuli meelde see vastikuse ja usaldamatuse tunne, mis valdas teda, kui ta nägi esimest korda selle mehe väikseid, pilgutavaid ja nagu kelmikaid silmi. Jällegi eksitus, lausus Indrek endamisi.

Esimene kõne oli asjalik tööliste olukorra valgustamine meil ja välismail; räägiti parteidest, koalitsioonist, ametiühinguist, streikidest, miitinguist, propagandast, ajalehist, trükikodadest, raamatuist. Otstaavli arvates polnud see põrmugi huvitav ja sellepärast kutsus ta Indrekut eemale.

Ja kuigi selle meelest kõne oli isegi väga huvitav, läks ta ometi kutsele kaasa. „Las tuleb teine või kolmas, vaat' siis läheb alles lahti,” seletas Otstaavel ja lisas juurde: „Sina seisa selle männi all siin, nii et ma su pärast leian, ma pean natukeseks ära minema.” Ja Indrekult vastust ootamata sammus ta oma teed.

Kõneleja asus pealtuule ja sellepärast kostsid ta sõnad ka siiamaani, eriti kui ta pööras oma suu rääkides allatuule. Indrek katsus kuulata. Aga teda segas varsti sügav ohe, mis tuli vana eide suust, kes istus Indreku lähedal männi all, käed ristis. Tal oli triibuline seelik seljas ja väike rätikusse seotud komps rüpes, üks rätikunurk nagu kuulatav jänesekõrv püsti. Mis võis küll eide ohkama panna? Kas noorpõlve kurjus või see, et kõneleja rääkis siin männikus temale sama arusaamatuist asjust nagu õpetaja kantsliski? Nagu oleks kõik ühesugune jumalasõna, pajatagu ta streigiõigusest ja revolutsioonist või Talle verega pesemisest ja igavesest lunastusest.

Indreku mõtteid segasid kaks noormeest, kes astusid tema juurde, teine neist nähtavasti pisut joobnud.

„Tulge natuke kõrvale,” ütles see ja hingas Indrekule viinahaisu otse näkku.

„Kuhu? Milleks?” vastas Indrek nõutult.

„Seal kuulete,” ütles noormees ja tahtis Indrekul käsivarrest kinni haarata, aga teine astus vahele ja sõitles: „Lase olla! Ära puudu! Peab ilusti.” Ja Indreku poole pöördudes ta ütles: „Me ei taha ju midagi muud kui ainult paar sõna rääkida, kus keegi ei kuule. Tulge ainult pisut eemale.”

Indrek mõtles natuke, mõõtis silmadega ümbrust ja ütles siis: „Ükskõik,” seadides sammud selles suunas, kus puudusid inimesed. Natukese kõndimise järele jäi ta mändide vahel seisma ja ütles:

„Kaugemale ma ei lähe, siin ei kuule meid keegi.”

.,Milleks teie olete siin?” küsis temalt viinahaisuga noormees.

,.Milleks kõik – kuulan kõnet,” vastas Indrek. „Aga mis teie sellest tahate?”

„See on meie asi,” vastas noormees. „Sest teie nuhite.”

„Mitte nõnda,” segas teine noormees vahele, aga see oli ainult nagu õli kallamiseks tulle, sest viinahaisuline purskas: „Mis kurat seal veel kõmmeldada, teine on ju nuhk! Kuhu ta putkas?” pöördus ta Indreku poole. „Läks sõna viima? Teie jäite peale passima? Tunneme!”

„Teie eksite põhjalikult,” ütles Indrek nüüd, sest ta hakkas taipama, milles asi.

„Soo! Või mina eksin? Vastake mulle: kas see teine teenib politseis?”

„Teenib küll,” ütles Indrek.

„No näete!” hüüdsid mõlemad noormehed võidurõõmsalt. „Politseihingi pole meil täna vaja ja sellepärast, kui teil luudkondid kallid, kaduge," lisas viinahaisuline juurde. „Öelge seda ka selle teisele, kui ta tagasi tuleb, teist korda me suud kulutama ei hakka, vaid paneme käed käima.”

Sellega kadusid nad rahva hulka, kust nad ilmusidki.

Indrek seisis natukene aega sealsamas, kuhu teised ta jätsid. Aga siis tuli tal hea mõte. Ainult kahju, et see hea mõte tuli nii hilja. Miks ei öelnud ta noormeestele, et tunneb vigase käega Lohku ja on selle juures korteris! Oleks ometi näinud, mis näo nad oleksid teinud. Ja Indrek läks oma endisele paigale tagasi, et Otstaavlit oodata või noormehi nähes neile öelda, mis ta esteks unustanud ütlemata. Ohkav eit oli vaheajal oma männijuurikalt kadunud. Ta oli vististi lähemale läinud, et paremini kuulda, sest esimese asemele asunud teine kõneleja rääkis juba nõnda, et temast võis aru saada iga noor ja vanagi. Teine rääkis nimelt õigusest, töölise õigusest, kelle higi ja vaev peab kogu ilma ülal. Aga seda õigust ei taheta tunnustada; sandarmihüäänid, politseikoerad, kapitalistid-vereimejad, mõisnikud-kurnajad, kodanlased-higikaanid ei taha seda tunnustada. Sellepärast ärganud tööline võtab ise endale oma õiguse, võtab endale õige õiguse ja jagab seda ka teistele – vanadele ja noortele, kel rakkus käed, vimmas seljad...

„Noh, seda maksab juba kuulata,” ütles Otstaavel äkki Indrekule, sest ta oli tähelepanematult tagasi tulnud, ja küsis siis tasakesi: „Mis need mehed tahtsid?”

Indrek oli otsustanud neist mitte rääkida, aga nüüd polnud parata ja ta ütles kõik.

„Ma arvasin kohe,” ütles Otstaavel. „Lollakad! Mina ja nuhk! Mina, kes istun jaoskonnas kogu ilma silma all! Mis nuhk niisuke on. Nuhid on nende eneste keskel, otse kõnelejate nina all, nende oma kaitsemüüri sees, seal on nad.”

„Arvad?” küsis Indrek üllatatult.

„Aga kuis siis muidu,” vastas Otstaavel, nuhk on ikka oma inimene, kes pääseb igale poole, kes teab ja tunneb kõik.”

„Nii et meie jääme?” küsis Indrek.

„Muidugi,” vastas Otstaavel.

„Sedasama arvan ka mina,” ütles Indrek. „Oleme tulnud, siis jääme.”

Ja nõnda läksid nad lähemale, et paremini kuulda.

Kolmas kõneleja rääkis juba praegusest silmapilgust ja selle ülesannetest, teadliku töölise pühast kohusest, eneseohverdusest parema tuleviku lootuses. Ta rääkis otseteed tänasest päevast siin mändide all, kus ausate inimeste seas kuulavad kõnesid tulevasest õiglasest põlvest ka sandarmite verekoerad, kelle ninad haistavad töölise punast elumahla, mis peab voolama vabadusealtarile. Sest ärgu mõeldagu, et politsei revolver oleks laadimata, et kasaka käerandmel ei ripuks nuut või et sandarmitel puuduksid rauad. Need kõik on ka praegusel silmapilgul tööliste, meie seltsimeeste ja vendade ründamiseks valmis. Need on valmis praeguse koosolekugi ründamiseks, ainult käed on lühikesed, jõud ei ulatu, sest jõud on töölise pool, jõud on töölise rakkus kätes. „Sellepärast, vennad-seltsimehed, meie ei karda, meie viime varsti oma punase lipu kivitänavaile, nagu ta lehvib meile praegu männiladvas. Selle tähega sa võidad, vendseltsimees. Miski ega keegi ei suuda meid takistada, ainult kui hoiame kokku. Ühenduses on jõud, üksmeeles tugevus...”

Kõnede lõpul oldi vähemate ringide kaupa koos, kuhu ei pääsenud keegi peale oma lähedaste inimeste. Indrek ja Otstaavel läksid eemale ja istusid maha, viimane viskas enda varsti ristseliti, nii pikk kui ta oli, ja vahtis taeva. „Mulle meeldivad niisukesed kõned,” ütles ta. „Ma käin neid alati kuulamas. Öeldakse sulle lageda taeva all, et oled nuhk ja verekoer ning tead, judinad jooksevad üle keha. Ega ei karda, seda mitte, sest mis peaks siin kartma, kui üks kõneleb ja teised kuulavad, aga lihtsalt on mõnus, pisut õudnegi teada, et oled veidi verejanuline. Nii kui kuulen sihukesi kangeid sõnu ja näen kõneleja meeleheitlikku kätega vehklemist, kohe tundub, nagu hakkaksid mul hambad suus kasvama. Tõsi jutt! See pole nali. See on just kui elus viirastus. Olen mitu korda iseeneses arutanud, kust see küll tuleb, aga pole muud leidnud, kui et kõneleja peab midagi sarnast nägema ja tundma ning temast hakkab see minusse. Sest mitte iga kõnelejat kuulates ei hakka mu hambad suus kasvama. Ei, seda mitte! Aga, näiteks, see viimane, see oli hea. Seda olen varemaltki kuulnud, tunnen ta häälest. Tema paneb kohe mu hambad pakatama. Tunnen seda otse lõuapärades. Ja see tundmus toob silme ette kohe kaks pilti. Üks: Olen alles väike. Varane hommik. Tapetakse siga, prill ninal, saab teine ainult pisut iniseda. Mina hoian verepütti, pulk paremas, et verd segada, sest seda peab tingimata, ütleb ema. Seljas isa pihtkasukas, käised kõrgele üles kääritud, vill väljapoole. Teine: Olen pisut suurem, isaga suvel linnas, seal loomaaed, karud, tiigrid, tiigril väike poeg, see teisel pool ust, ema õgib verist liha, ragistab valgete hammastega jämedaid konte; poeg tahab ema juurde, karjub, lõuad laiali-laiali, aga ema ainult õgib ja õgib ning limpsib keelega verd. Nõnda! Ja ma mõtlen, et kui on olemas kõneleja, kes elustab minus niisukesed tundmused ja mälestused, miks ei või siis olla kõnelejaid, kes suudaksid veel rohkem. Võiks olla sihuke, et niipea kui teeb suu lahti, vaatab mulle otsa, keerutab silmi ja väänab käsi, kohe tunnen, et mul pole mitte ainult verejanulise hambad, vaid ka tema tõelised neli jalga, suurte käppade ja küüntega. Ja mõtle ometi, mis oleks, kui kõik kuulajad, vanad ja noored, keskealised tugevadki tunneksid samuti ning kui kõneleja saadaks nad sandarmite ja politsei kallale. Kas neid võiks miski päästa? Kas aitaks siis kasaka nuut, kaloti revolver, müürid ja rauad? Usu, ei aitaks, miski ei aitaks. Ja sellepärast ma mõtlen vahel: mis oleks, kui ma poleks pristavi juures kirjutajaks, vaid selle asemel kõneleja, niisuke kõneleja, kes räägib inimestele kas või verised hambad suhu ja härjasarved pähe. Ah! midagi pole ilmas toredam, kui olla niisuke kõneleja, et teised sind usuksid nagu igavest tõde.”

„Aga kas siis seda kuidagi ei saa?” küsis Indrek. „Kas ei saaks nõnda, et oled pristavi juures, teenid ausasti oma leiba ja käid vabal ajal, ütleme, õhtuti, nende juures kõnelemas, alguses muidugi harjutamas?”

„Jumala eest, kui võiks nõnda! Kui oleks niisuke vabadus, et ole ise kalott ja samal ajal kihuta inimesi kalottide vastu üles! Ole sandarm, ole nuhk – aga ei, nuhk ma siiski olla ei tahaks, ükskõik kui suur vabadus. Ja tead, kuis mina siis teeks? Arva! Ma kihutaks inimesed sandarmite kallale nagu nälginud tiigrid, kes haistavad verd, ja kargaks siis ise neile ette, hüüdes: siin ma olen, teie vend ja seltsimees sandarm. Tapke mind, sest mul on munder seljas ja mundril hiilgavad nööbid!... Mis sa arvad, kas nad löövad mu maha?”

„Löövad,” vastas Indrek, „kui sa hästi kõnelesid.”

„Siis jään parem pristavi juurde edasi,” ütles Otstaavel, nõnda ehk päästan naha.”

„Kas sealgi päästad,” kahtles Indrek.

„Aga kuhu ma pean siis minema, mis tegema? Kes mind tahab? Tead, va vennas: nali naljaks, aga kui oled kord politseis, siis pole enam kuhugi minna, see on see viimne. Politseist ei taha sind enam keegi. Mitte keegi. Hea veel, kui teenid mundrini, siis mõni naine võtab su mundri pärast, aga muidu ei taha sind nainegi.”

„Aga mis sa siis otsisid sinna?”

„Arvad, et olin kohe nii tark, kui praegu? Nii tark pole keegi, enne kui on sees. Ja siis – tjänii ljämku! Aga seda ei tohi ühelegi hingele öelda, nimelt – et oleme viimne jätis, et kõik peavad meid selleks, kõik. Ka igasugused ametikohad, kes ise ilma politseita läbi ei saa. Sandarmistki peetakse rohkem lugu kui politseinikust. Et ma seda sulle ütlen, käib minu kohuste vastu ja on väga rumal, aga sa kuulsid isegi, mis need kaks minust arvavad. Sellepärast pea meeles: kui sa ei taha ennast määrida, siis hoia minust eemale. Seda oleksin pidanud sulle kohe ütlema, aga olgu, teen seda nüüd, nii et sa teaks."

„Aga mina vilistan sellele teadmisele,” vastas Indrek.

„Teed väga rumalasti,” ütles Otstaavel taeva vahtides. ,.Millalgi kahetsed.”

„Pole tänini midagi kahetsend, ei kahetse ka seda.” kinnitas Indrek.

„Noh, siis las käia,” ütles Otstaavel istukile tõustes. „Mina olen sulle öelnd, minu süda on puhas. Ainult hea oleks, kui sa selle tänase peaksid täiesti iseendale, liiatigi kui juhtud maale minema, siis seal, tead. pea suu.”

„Pean suu,” vastas Indrek.

„Nii siis võime ühes tagasi minna, nagu tulimegi,” ütles Otstaavel üles tõustes. Ja et koosolijate suurem parv oli juba minekut teinud – nende summ mustas eemal mändide vahel – siis hakkasid ka nemad samas suunas liikuma.

„Väga ligi polegi hea, sest kes teab...” ütles Otstaavel oma mõtet lõplikult väljendamata.

Nõnda siis läksid nad suuremale hulgale ainult silmnäos järele. Meestesumm katsus paar korda laulu alustada, aga millegi pärast vaikis see mõlemal korral peagi. Lagedale jõudnud, Otstaavel ütles tähelepanu juhtivalt:

„Näed sa, punane lippki üles tõmmatud. Kui nad nõnda mõtlevad linna minna, siis läheb tingimata löömaks lahti. Ilmtingimata! Ennem ükskõik mis, seda mitte! Lõhu või tosin monopolipoode, sest pole kuigi suurt häda, aga punast värvi ära näita, seda politsei härg ei kannata.”

Juteldes ununes ettevaatus ja nõnda jõudsid nad lipumeestele pikkamisi lähemale. Nad ulatusid juba nägema, et enamasti kõigil olid kätte tekkinud tugevad tümikad, mida mõned kõigutasid kõrgel pea kohal, nagu katsudes nende raskust ja löögijõudu, kuna teised kandsid neid püssidena õlal, nagu oleksid nad alles poisijõmpsikad mängumurul. Ometi tuli sellele kõigele üsna lühike lõpp, sest kui meestesumm jõudis kohale, kus teed palistab ühelt poolt noor, tihe männik, teiselt poolt künklik liivalagendik harvade pajupõõsaste ja vanade pedakajändrikkudega, ilmus männiku varjult äkki salk kasakaid teele ette, sammu viiskümmend meestest linna pool. „Laiali minna!” karjus politseinik, kes kasakatega kaasas, aga kuna ta nähtavasti alles samal silmapilgul märkas meestesumma keskel punast lehvivat lipukest, siis pöördus ta ohvitseri poole ning nüüd kõlas käsklus ja kogu ratsanikkude-salk tormas tuhatnelja meestesumma sihis, vististi et punast lippu asitõendusena kätte saada. „Hakkame vastu, kurat võtku! Anname neile, saadanatele!” kostis meestesummast läbisegi ja siis kõlasid paugud ning muutus kõik ühiseks ürgseguks lendavas tolmupilves: hobused, inimesed, sajatused, valukarjatused, langevad hoobid, ratsanikuta hobu künklikul liival pajupõõsaste vahel, teine samasugune teel, kihutades umbnelja linna poole. Kui kaua see õieti nõnda kestis, seda Indrek ei tea, aga äkki ta leidis, et seisab maanteekraavi kaldal ja temast kihutab mööda tuline ratsanik, kes katsub teda millegagi lüüa, ei ulatu aga hästi, ainult kantsiku otsakene rabab tema kaela alla poole kõrva. See ei olegi nagu liig valus, aga ta ajab hirmsale vihale ja Indrek kargab maanteekraavi, kahmab sealt parajaid kive, jookseb ja virutab, isegi õieti ei tea kellele, aga ikka hobustele ja neile, kes hobuste seljas. Kui kivid otsas, kahmab ta maast uusi ja mõtleb ratsanikele järele joosta, aga siis peatab keegi teda hüüdega: „Jäta, seltsimees, nad juba said oma jao.” Indrek viskab nüüd kivid maha – ühest on tal kahju, see on nii hea nurgeline, punane raudkivi – ja pöördub ümber, et vaadata, kes nimetanud teda seltsimeheks, ning ta seisab silm silma vastu sama noormehega, kellega tal oli tegemist männikus koosolekul. Praegu on ta täiesti kaine, vahib selgeil silmil Indrekule otsa ja kui see midagi ei lausu, ütleb ta lõpuks:

„Teil on kael verine, kas olete haavatud või?”

Nüüd tunneb ka Indrek ise, et kaelal on midagi valusat ja et särk on rinna pealt kleepuvalt märg. Ta tõstab käe kaelale ja sõrmedele jääb veri.

„Lähme metsa,” ütleb noormees, „lähme eemale, sest ega see sellega jää, nad tulevad tingimata tagasi.”

Ja nõnda nad kaovadki üle maanteekraavi noorde männikusse, kuna Indrek samal ajal võtab taskust rätiku, et kaelalt verd pühkida. Lõpuks pistab ta rätiku krae vahele, nii et haavast nõrguv veri ei saaks enam mööda keha allapoole valguda. Nõnda lähevad nad mändide vahelt edasi, tehes siiraviirakäike vabama ja lagedama tee valimiseks. Jõudnud järvekaldale, võtab Indrek rätiku ja kastab selle vette, aga kui ta parajasti temast suuremat vett välja väänab, tuleb tal meelde, et kus on siis tema kaaslane Otstaavel ja miks seisab selle asemel tema ees keegi võõras noormees? Ja kuhu sai üldse see meestesumm, kes kõndis tema ja Otstaavli ees? Ning äkki Indrek taipab, et tema tähelepanust oli vaheajal kustunud hulk kõige lihtsamaid ja silmatorkavamaid tõsiasju. Selle asemel olid tähtsuse ja reljeefsuse omandanud teised, näiteks see punane, nurgeline raudkivi. See oli talle äkki tähtsam kui kõik muu, nagu oleks see mõni imekivi, mõni talisman. Ja ometi viskas ta tema nüüd keset tolmust maanteed, nagu oleks ta kõige harilikum kivi. Aga võib olla avastab mõni teine temas millalgi uuesti talismani ja unustab siis tema pärast jällegi kõik muu.

„Tehke särk eest lahti, võtke krae kaelast ära,” andis võõras noormees nõu, katkestades Indreku unistava arutluse. Ja kui Indrek seda teinud, kastis võõras noormees oma rätiku järves märjaks ja ütles: „Lubage, et mina. Omal on raskem, silm ei näe.” Ja Indrek lubaski, et teine pühkis teda oma jaheda rätikuga kaelalt ja rinnalt.

„Õnneks, et mitte silma ega kõrva,” ütles noormees pühkides.

„Muidugi,” oli Indrek nõus, „kui oleks sinna juhtunud, siis – valmis!”

„Valmis, mis valmis. Neil ju kuraditel pagan teab mis seal kantsiku otsas.”

„Ots see puutuski vist,” arvas Indrek.

„Seda minagi,” oli noormees nõus. „Ma sain selga, muhk ülal, aga märga pole tunda. Selle eest aga läigitasin politseimeistrile, nii et käis kui kapsas sadulast hobuste jalge alla. Mis tast seal järele jäi, seda ei tea, igatahes oma jalaga ta koju ei saand – hobune lidus tal ees, mehe enda talusid kasakad.”

Kui Indrekul haavast enam verd ei immitsenud, hakkasid nad mööda järve äärt edasi minema, tehes teatud määral ringi ümber linna. Sama teed tarvitasid ka paljud teised, nagu pärast selgus. Kõrgelt liivakallakult lõpuks alla laskudes rohisele tasandikule, ütles võõras noormees äkki Indrekule:

„Ja mina pidasin teid esteks nuhiks.”

„Ma ei saanud esteks maast ega taevast aru,” lausus Indrek vastuseks.

„Aga te ei peaks selle teisega, muidu...” ei lõpetanud noormees oma ütlust.

„Mõni teab, milleks see hea on,” naljatas Indrek, ilma mingi erilise mõtteta. Aga teine vaatas talle äkki paljutähendavalt otsa ja vastas veenduvalt:

„Õige, väga õige! Mõni teab, milleks see võib hea olla. Ka politseitutvust võib kasulikult tarvitada.”

Indrek mõistis, et mees eeldab palju rohkem kui tõelikult olemas, aga ta jättis asja selleks ja ei öelnud enam midagi.





IV


Linna jõudes oli Indrekul kaks häda: kael paistetas ja kõht oli tühi. Oli valus pead pöörata ja raske nälja pärast jalga jala ette tõsta. Mõtles minna eelkõige apteeki, aga jalad viisid vanaaegsesse kivimajja, mille madalal uksel oli millalgi seisnud plekksilt pealkirjaga: „Speisebude – Söma pood,” kuid praegu oli kiri sildil sedavõrt kustunud, et ükski ei pannud teda enam tähele, isegi politsei mitte, kes oleks pidanud selle järele valvama, et ärisiltidel ilutseks esikohal riigikeel, mitte aga ei puuduks hoopis tükkis, nagu siin. Söögimaja uks, lävepakk ja koja põrand olid armetult kulunud. Siin oli nähtavasti palju jalgu sisse ja välja käinud. Sellepärast polnudki sildist enam põrmugi lugu, inimesed tulid kas harjumuse ajel või toidulõhna peale.

Söögimaja pidas ema oma kahe tütre ja ühe koeraga. Tütreid polnud Indrek veel kordagi näinud, küll aga ema ja koera. Need kaks teenisid truilt oma külalisi. Ilma naljata! Sest kunagi ei juhtunud, et kui söögimaja perenaine tuli toiduga, et siis teda poleks saatnud koer – väike mops, kuid paks, nii et käies aina lõõtsutas, olgu suvel või talvel. Samuti paks oli ka perenaine, aga tema ei lõõtsutanud. Tema veeres nagu kummipall üle põranda. Pani perenaine külalisele toidu ette, siis vahtis koer lõõtsutades, keel ripakil suust väljas, sellele otsa, nagu tahaks ta küsida, kas toit meeldib või mitte. Silmapilgu pärast tõmbus ta rahuldunult ühes perenaisega tagasi. Koputas aga keegi taldrikule perenaise kutsumiseks, siis ilmus avatud uksele ikka kõige pealt kähisevalt haugatav koer oma rippuva keelega ja alles pärast seda perenaine ise. Selle koera tõttu oli hakatud söögimaja hüüdma koera söögimajaks. Öeldi, et: koeramamma söödab ikka kõige paremini või lihtsalt: koer söödab kõige paremini. Oleks võinud peaaegu arvata, et toitude headus ei olenenud mitte niipalju perenaisest ja tema kahest igavesti nägematust tütrest, kui just ripakil keelega haugatavast ja lõõtsutavast koerast.

Oli hiljavõitu ja sellepärast söögimaja peaaegu tühi. Koer võis puhata ja laskis ka perenaisel hinge tagasi tõmmata. Akna all istus ainult halli habemetüügastikuga üle viiekümne väike vimmas mehike, prillid ees, kulunud, kuid punnil täis portfell aknalaual tema kõrval. Seda vanameest ja tema portfelli Indrek tundis, sest mõlemad olid temast järve ääres mööda tulnud, kui võõras noormees puhastas teda verest. Sellepärast Indrek asus taha toanurka nõnda, et haige kaelakülg seisaks pimeda pool. Kui perenaine ja koer olid toidud lauale kandnud, istusid nad mõlemad vanamehe juurde juttu vestma, see tähendab – vestsid perenaine ja vanahärra, kuulas aga koer, ise ühtsoodu lõõtsutades, nagu oleks nii hirmus raske kuulata selle kahe vanainimese saksakeelset kõnet.

„Olete hilinenud, härra Bõstrõi,” ütles perenaine.

„Vanaks hakkan jääma,” vastas vanamees. „Vanadus teeb korratuks.”

„Minge ikka, mis te ometi räägite!” hüüdis perenaine. „Noored armastavad korratust, mitte vanad.”

„Minu juures on see vastupidi,” ütles vanahärra.

„Ei ole tõsi,” arvas perenaine. „Ega siis teie ometi mõni streikija ole, mõni punase lipu kandja?”

„Seda nüüd küll mitte, sest olen ju selleks vana, aga...”

„No näete!” hüüdis perenaine vahele.

„Pidage, pidage,” lausus vanahärra. „Teie kuulake enne, siis. Muidugi, mis streikija või punase lipu kandja mina olen, aga kas te usute või mitte, armas proua Kuusik, ma kahetsen hirmsasti, et olen nii vana. Kui olin noor, siis uskusin, et siinilmas maksab ainult korralikkus, truu kohuste täitmine, usinus – veel keskealiselt uskusin seda, isegi veel paar aastat tagasi, aga nüüd enam ei usu. Teen küll endiselt tööd, kuid ise enam oma tööd ei usu, mitte ei usu. Saate teie sellest aru?”

„Ei, härra Bõstrõi,” vastas perenaine, mispeale koer ajas enda silmapilguks jalule, et siis uuesti põrandale vajuda, seal peaaegu laiali valguda oma pehme, lihava kehaga.

„Mina ise ka mitte,” jätkas vanamees. „Aga äkki lihtsalt pole enam usku. Millal see lõppes, ei tea. Aga ühel ilusal päeval leidsin, et arutan nõnda: siin ma nüüd olen juba oma paarkümmend aastat ja kirjutan numbreid suurtesse raamatuisse, aga kas on lõpuks mingit märki, et just mina, Bõströi, Joosep Pauli poeg Bõstrõi, seda olen teinud? Eks ei oleks võinud iga teine seda sama hästi teha? Kui keegi tahaks hiljem teada, kes neid raamatuid pidanud, siis ei ole see üldse võimalik. Ta peaks vaatama kusagilt teisest raamatust ja alles sealt ta näeks, kes on olnud tol või tol aastal minu kohal ametis. Tähendab: mis siis olen mina? Ei midagi. Mis on minu töö? Ka ei midagi, sest seda võib iga teine teha. Ja kellele olen ma sellega head meelt teinud, keda rõõmustanud? Ei kedagi. Sest vabrikandil on lõpuks üsna ükskõik, kes neid raamatuid peab, tema silmas pole mul mingit teist väärtust kui igal masinal, mis lõikab või hööveldab määratud viisil puud. Oleksin ma kogu eluea jooksul kas või mõnda raamatut võltsinudki, et mõni elav hing oleks sellest kasu saanud, selle üle rõõmutsenud, aga isegi seda ma pole teinud.”

„Teie räägite hirmsaid asju, härra Bõstrõi,” ütles perenaine ja lisas elutargalt juurde : „Näete nüüd, mis sellest tuleb, kui inimene üksi on: hakkab vanaduses kahetsema, et pole raamatuid võltsinud.”

„Mitte seda,” vaidles vanahärra vastu, „vaid et pole üldse midagi teinud, mida iga teine minu asemel teha ei või. Aga hakata, näiteks, streikima või minna äkki punase lipuga – seda juba igamees ei tee. Ei tee lihtsalt sellepärast, et ei saa teha, sest pole alati streiki. Mina elasin kogu elu tänapäevani, ja ei teadnud, mis on streik, kuidas ta tegelikult sünnib, olin temast ainult lugenud, seda muidugi. Ja nüüd äkki – kas või igapäev, aina muud kui aur välja.”

„Aga kellel on sest kasu, kellele see valmistab rõõmu?”

„Vähemalt streikijaile enestele. Proua Kuusik, olete teie kunagi näinud, kuidas see tõepoolest sünnib?”

„Fui, ma kardan neid, kui nad nõnda ühes summas lähevad!” hüüdis perenaine.

„Seda muidugi,” oli vanahärra nõus. „Soldatidki kardavad, aga neil on ometi püssid käes.”

„Need juba ei karda,” vaidles perenaine vastu. „Põmmutavad maha.”

„Arvate teie, et muidu põmmutavad, kui ei karda?” naeratas vanames. „Puhas hirm, muud midagi! See hirm ongi, mis mulle meeldib, liiatigi kui mõelda, et elad kogu elu ja pole kunagi ajanud ühelegi elavale hingele hirmu peale. Tõsi jutt! Varblasedki ei karda mind õieti, jumala eest. Kui kontori aken on lahti, tulevad nad minu lauaotsale, peaaegu ülemisele raamatuservale, kui ma allservale midagi kirjutan. Aga teiste juurde minna ei julge. Mitte kordagi. Ainult minu juurde. Ja siis mõtlen ma mõnikord – need mõtted tulid mul alles hiljuti, – et mis oleks, kui võiksin äkki teistele hirmu nahka ajada? Kui saaksin nõnda teha, et äkki varblased hakkavad mind tõelikult pelgama ja ühes Varblastega ka kassid, koerad ja lõpuks isegi inimesed, näiteks meie pearaamatupidaja, insenerid, kas või direktor ise. Mina istun kõveras oma puldi otsas, aga nemad kardavad, nemad värisevad.”

„Teie ajate tõepoolest mulle täna hirmu peale,” ütles perenaine tuntava õudusega ja heitis pilgu Indreku poole, nagu tahaks ta otsusele jõuda, kas see mõistab, mis nad räägivad, või kas ta üldse neid katsub üle toa kuulata. Aga vanamees tegi, nagu poleks Indrekut olemaski ja jätkas suurima südamerahuga:

„No vaadake, see ongi ilmas peaasi, et saaks hirmu teisele nahka ajada. Teise värisema panna isegi siis, kui ise tema ees värised, see on õige inimese viis. Ja mina pole seda kunagi suutnud, sest ma olen olnud selleks liig korralik. Mäletate, proua Kuusik, kaheksateistkümmend aastat tagasi istusime kahekesi just siinsamas akna all...”

„Kas tõesti on sellest niipalju aastaid ära?” imestus perenaine.

„Paari päeva pärast just kaheksateist,” kinnitas vanahärra.

„Õige, õige, minu noorem tütar oli siis kolmene ja nüüd on ta kakskümmend üks.”

„Noh, ja vaadake, kui mina siis, tol õhtul – mäletate, kassid karjusid akna all aias, – kui mina oleksin osanud teile sel korral pisutki hirmu peale ajada, niiöelda kananaha ihule tõmmata, kas te oleksite mulle siis seda vastanud, mis te vastasite? Ja kui mina poleks olnud siis nii korralik, et ma ei arvanud sündsaks ei teid ega ka kedagi teist elavat hinge värisema panna, kas oleksin mina siis leppinud selle vastusega, mis mulle andsite? Ei! Mina kui ebakorralik inimene oleksin tulnud ja rääkinud uuesti, oleksin rääkinud seni, kuni oleksin suutnud teile ajada hirmu nahka, nagu täna õhtul, ja siis oleksite mulle tingimata teisiti vastanud.”

„Arvate teie tõesti seda?” küsis perenaine nagu kahetsedes, et talle pole kaheksateistkümmend aastat tagasi siin akna all aetud hirmu nahka, kui kassid karjusid aias.

„Iseenesestki mõista,” vastas vanamees. „Selles pole vähematki kahtlust. Vanad juudid teadsid seda, sest nemad olid tark rahvas, muidu poleks nad öelnud: sina pead kartma ja armastama. Nii et enne hirm, alles siis arm. Ja kui mõelda, et oled pisikese põngerjana seda tuupinud, aga aru saad sellest alles haua äärel, kui näed streikijaid töölisi, kes lasevad vabrikuis auru välja, siis, teate, läheb vanajumala maailm silme ees pisut nagu kirjuks. Tähendab, kui poleks olnud streiki ega mässu, siis oleksin surnud, ilma et oleksin taibanud kõige tähtsamat siin elus. Nüüd vähemalt tean, et olen elanud asjata, mõtteta, jumalamuidu, olen olnud ainult korralik inimene, nagu peab olema korralik iga masingi. Olengi ainud masin ja nüüd olen kulunud, nagu kell mu taskus, mille keeran iga õhtu üles, juba üle kahekümne aasta. Aga teate, mis ma nüüd teen? Ma ei keera teda enam iga õhtu üles, vaid üks päev õhtul, teine päev lõunal, kolmas päev hommikul, nii et ta pisutki tunneks, et mina pole samasugune masin kui tema. Et vähemalt mu kellgi tunneks!”

„Armas härra Bõstrõi,” ütles perenaine vaikselt ja kaastundlikult, „teiega pole asjad päris korras; teie mõtlete liig palju, loete liig palju igasuguseid suuri raamatuid.”

„Teie eksite, proua Kuusik. Otse ümberpöördult: tänini polnud minuga asjad korras, aga nüüd katsun nad korda ajada. Tänini arvasin nõnda, et kui lugeda, ütleme, majandusteadust, siis juba lugedagi ainult seda. Kas või eluotsani. Noh, ja siis? Arvate, et saate väga targaks? Teate, mis on ja mis tuleb? Teate õieti sedagi, mis oli? Võta näpust! Tulevad ühel ilusal päeval streikijad töölised, ajavad sul hirmu nahka, paiskavad kogu su majandusteaduse uperkuuti – paiskad ise ta hirmuga uperkuuti ja siis on sul käes su korralik majandusteadus. Aga mis teen mina nüüd? Nüüd, kui lähen pühapäeval rohelisse, võtan kaasa, ütleme, majandusteaduse, täieliku unenägude seletaja, numismaatika – on selline teadus, vanad rahad sees, – astroloogia ja kas või õpetuse temperamentidest ning loen, näiteks, alguses masinate mõjust tööstusse. Aga mitte väga kaua, ütleme, nii pool tundi, mitte üle tunni. Siis panen selle raamatu kõrvale ja võtan unenägude seletaja ning vaatan, mis tähendab masinat unes näha. Kui sõna „masin” puudub täielikus unenägude seletuses, kuigi ta seal puududa ei tohiks, siis otsin sealt aparaati, margapuud või üldse mõnda riistapuud, millel oleks pisutki tegemist masinaga ja masinükkusega. Nõnda otsides ma täna sattusin mõttele, et kas ehk ka inimene ei kuulu pisutki riistapuude hulka, nii et masina otsimise asemel võiks unenägude seletajast otsida lihtsalt inimest. Ühesõnaga – otsi iseennast, nagu ütleb vana kreeka mõttetark. Aga kas usute või ei, unenägude seletajas ei leidu inimest. Jumala eest ei leidu! Seda sõna seal ei ole. Ja ometi on minul kõige täielikum unenägude seletaja. Kõige täielikum! Nii et tuleks veel täielikum kirjutada. Aga lutikas, näiteks, on sees. Lutikas on! No mis te ütlete selle kohta, proua Kuusik, et lutikas, raibe, on, aga inimest ei ole?”

Aga proua Kuusik ei öelnud selle kohta midagi, ta naeris ainult, nii et lõõtsutav koer oma tolkneva keelega enda esimesile jalgele üles ajas ja korda mööda vestjaile otsa vaatas.

„Kodukäija on ka sees,” jätkas vanamees natukese aja pärast, nagu polekski ta perenaiselt mingit vastust oodanud, ning koer laskus jällegi kõhuli. „Isegi surnu on sees, tähendab, surnud inimene, aga elavat ei ole, nii et on elav lutikas ja surnud inimene. Mõtlesin kaua, kaua, miks see küll nõnda on, mõtlesin selle üle kogu tänase päeva.”

„Ja nüüd teate miks?” küsis perenaine heasüdamlikult naeratades.

„Nüüd tean,” vastas vanamees. „Arvan, et tean. Põhjuseks on hirm, lihtsalt hirm. Sest võtame, näiteks, lutika. Kuis tema on ja mis temaga on? Teadagi, kuis tema on: armastab pimedust, põlgab valgust ja läbitõmbavat tuult; tahab süüa, aga nälga ei sure; soojus on talle nahka mööda, aga suurt kuumust ei kannata, kuivab ära, nagu sammal väljal kivi otsas. Kuid sammal tõuseb niiskust saades uuesti ellu, lutikas mitte, nii et sammal ta ei ole. Aga võtke inimene, elav inimene muidugi. See armastab nähtavasti ka pimedust ja põlgab valgust ning läbitõmbavat tuult, just nagu oleks teine tõepoolest mõni lutikatõug; tahab hirmsasti süüa, aga võib sõna otseses mõttes nälgida terved põlved, sajandid, ilma et sureks nälga, teeb tööd veel pealegi, orjab teisi, teisi inimesi, nii et üks lutikas peaks ka teisi lutikaid orjama, ja harjub isegi läbitõmbavat tuult kannatama. Harjub üldse nähtavasti kõigega, nii et mõned tulevad otsusele, inimene võib ja suudab kõik, tema on kõige vastupidavam, kõige kannatlikum koduloom härrastemajas ja selle ümbruses. Aga siis sünnib äkki, mis ei sünni ühegi lutikaga, sest lutikas on järjekindel, inimene aga ei ole. Sellepärast sünnibki see nii äkki. Korraga lastakse aur välja ja masinad pannakse seisma – kõik pannakse seisma. Kes seisma ei taha jääda, saab kere peale, peab. See ongi, mis ajab hirmu peale. Inimese tujukus. Kannatab sajandid, mitmed põlved ja siis korraga enam ei kannata. Majandusteaduse järele peaks veel pisut kannatama, veel pisut pingutama, aga ei, äkki, ootamata ja uskumata kombel laseb auru välja. Öelge nüüd ise, kallis proua Kuusik, kuidas sa paned sellise riistapuu unenägude seletajasse, kas või kõige täielikumassegi? Hea küll, sa paned ta täna sisse, sest ta teeb nagu korralik riistapuu kunagi vabrikus tööd. Aga või sa siis täna teda kohe unes näed. Unes näed teda alles homme või ülehomme, isegi ehk alles tuleval aastal. Aga siis ta ehk ei olegi enam korralik riistapuu, vaid streigib juba, laseb auru välja. Ühesõnaga – hoopis teine riistapuu, hoopis teine loom. Mis mõte oleks siis teda unenägude seletajast otsida, kui ta on juba hoopis teine loom. Sellepärast siis ei pandagi teda sinna. Ei julgeta panna, sest unenägude seletaja on ettevaatlikum kui majandusteadus. See märgib lihtsalt: eluta ja elav inventar või kapital ja vabrikudirektor arvab, et ta teab, mis see on. Aga pärast selgub, et ei tea, selgub nimelt siis, kui aur välja lastakse. Sellepärast peaks direktoril käsiraamatuks olema täielik unenägude seletaja ja sealt ta siis näeks, et inimest ei olegi, et teda ei tohi arvestada, vaid teda peab kartma ning armastama.”

„Kartma peab teda küll, selles on teil täiesti õigus, aga kas ka armastama...”

„Armastus tuleb iseendast, kui on juba kord kartus,” ütles vanamees.

„Kuis sa niisukseid armastad, nagu töölised on praegu,” ütles perenaine. „Täna olla nad politseimeistri maha löönud, räägitakse, ja kasakaid lasknud ning kividega pildunud, nii et need käinud linnast omale abi viimas, pole muidu hakkama saanud.”

„Nii, nii,” kordas vanamees, „see tuleb ette inimesega. Laseb end nüpeldada, aina laseb nüpeldada, aga siis hakkab äkki ise teisi nüpeldama, et poleks nii hirmus järjekindel. See ongi, mis hirmu peale ajab, see tujukus, järjekindlusetus.”

„Teie siis ei olnud täna seal kandis, ei kuulnud sellest midagi?” küsis perenaine.

„Kuulsin, laskmist kuulsin,” vastas vanamees.

Sel silmapilgul Indrek palus omale klaasi teed ja koer ning perenaine läksid tema soovi täitma. Klaasi lauale pannes perenaine küsis oma uudishimu vaigistuseks Indrekult, kas ehk tema ei tea sellest kasakate ja tööliste löömingust midagi lähemat. Oh jaa! Indrek muidugi teadis, sest tema olnud juhuliselt sündmuse pealtvaatajaks.

„Kas ka mitte kaasalööjaks?” küsis vanamees, „ma nägin teid ennist vististi järve ääres, kui ma sealt läbi tulin.”

„Ei, mina kaasa ei löönud,” vaidles Indrek vastu, „kuid ma seisin tee ääres, sest ma ei pääsenud edasi. Ja nõnda keegi kasakas pidas nähtavasti ka mind löömameheks ja andis mulle korra nuudiga.”

„Soo, soo,” lausus vanamees, „seda te siis seal järve ääres selle teisega toimetasitegi.”

„Millega siis asi lõppes?” päris perenaine.

Aga seda Indrek ei teadnud. Olnud rüselemine, paar hobust lillutanud ilma sõitjateta, pärast kihutanud kasakad minema ja inimesed kadunud ka kuhugi.

„Jajah,” oli vanamees nõus, „inimesed kaovad ikka kuhugi, aga millega asi lõpeb, seda ei tea, või kui tead, siis ei saa aru.”

„Nii et pole kindel, kas politseimeister elab või on surnud?” päris perenaine.

„Miks ta siis peaks, surnud olema,” ütles Indrek. „Mina ei näinud midagi muud, kui et kasakad kihutasid tööliste hulka, ajasid neid laiali.”

„Noormees, kunagi ei aja kasakad muidu inimestele peale, kui need peavad enne kasakaile kallale tungima, kasakaid ähvardama,” õpetas vanamees Indrekut isalikult naeratades. „Kes teisiti asja näeb, ei näe õieti, või tema pole korralik inimene.”

Ja muidugi, sellega oli Indrek nõus, maksis arve ja lahkus. Kui ta head õhtut soovis, vaatas vanamees talle läbi prilliklaaside nii tähelepanelikult otsa, nagu tahaks ta tema näojooned alatiseks meelde panna.

„Kena noormees, mis? See on ehk ka üks niisuke. kes ei aja kellelegi hirmu peale,” ütles ta, kui Indrek oli juba välisukse kraaksudes kinni pannud.

„Teie näete tonte, härra Bõstrõi,” vastas perenaine.

„Kuis nii?” küsis vanamees. „Ma otsin ainult iseennast. Nii kena ja õudne on näha noort inimest, kellest võiks arvata, et tema elab ehk oma elu samuti nagu oled elanud ise. Te mõelge ometi, mis see tähendab, et käid kaheksateistkümmend aastat peaaegu vahetpidamata ühes ja samas paigas lõunat söömas, vahel ka õhtust.”

„Kõik perekonna inimesed teevad nõnda,” ütles perenaine.

„Isegi perekonnaisad ei tee seda nii korralikult, nagu olen teinud mina. Perekonnaisadelgi on oma kõrvalhüpped, aga minul pole olnud. Mina olen käinud ainult siin.”

„Ja kas võite nuriseda, et teid on halvasti toidetud?” küsis perenaine.

„Mina pole üldse kunagi millegi üle nurisenud, pole kunagi streikinud ega auru välja lasknud. Nõnda on kadunud mu elu. Ja ükski pole tundnud minu vastu vähematki huvi. Korralik inimene ei huvita kedagi, tema ei ärata hirmu ega armu. Te mõelge ometi, mis huvi võib pakkuda inimene, kes puudub temale määratud lõunalauast kaheksateistkümne aasta jooksul ainult kolmkümmend seitse päeva. Mõistate – kolmkümmend seitse! Lugesin päevaraamatust järele. Juba ainult see, et need päevad on üles märgitud, pealegi veel punasega, nagu vead vabrikuraamatuis! Aga isegi neis on mul kaheksateistkümne aasta jooksul punasega märgitud päevi rohkem kui oma päevaraamatus. Lihtsalt hirmus! Kole! Ja mõelda, et inimene peab vastu, kannatab välja. Tõbras niisugune!”

Viimased sõnad ütles ta südamepõhjast ja rüüpas siis kanget teed peale.

„Härra Bõstrõi, mis teiega ometi on juhtunud?” küsis perenaine kaastundlikult.

„Minuga pole kogu eluaeg midagi juhtunud ega juhtu ka nüüd. Ma ei tahagi enam, et minuga midagi juhtuks. Aga muidu juhtub, muidu küll. Ilma minuta. Pidage meeles, mis ma ütlen: juhtub hirmsaid asju, sest inimesed on hakanud üksteist kartma, neil on teineteise ees hirm. Aga kui inimesel on hirm, siis hakkab tema tegema hirmsaid asju. Ja minul on hea meel, et see on nõnda. Minul pole hirmu, sest mida peaksin mina kartma, aga meie direktoril on hirm, inseneridel on hirm ja meistritel on. Enne ajasid teistele hirmu peale, aga nüüd värisevad ise. Ja kas te arvate, et need inimesed kingivad teistele oma värina? Oodake! Nemad katsuvad omakorda teistele hirmu peale ajada ja nõnda vastamisi ikka kõvemini ja hullemini kuni viimaks pakatab, plahvatab.”

„Mis siis viimaks plahvatab?” küsis perenaine hirmunult.

„Aga kust mina seda tean, mis plahvatab,” vastas vanamees üsna rahulikult. „See'p see ongi, et keegi midagi ei tea, sest tegemist on inimesega. See ajabki hirmu peale. Inimene ei tea iseensestki, mis ta järgmisel silmapilgul teeb, veel vähem siis teisest. Hakkab ainult korraga tegema, hakkab streikima, hakkab nõudma. Miks? On tal praegu halvem kui mineval aastal või veel varem? On tal vähem vabadust või õigust? Ei ole. Ta lihtsalt hakkab kord peale, hakkab üle ajama, nagu oleks ta piimakatel, millel nägematu tuli all. Näiteks mina: olen käinud siin kaheksateistkümmend aastat, aga nüüd enam korraga tulla ei taha. Lihtsalt ei taha, muud ei midagi. Ja kuigi käin harjumuse sunnil edasi, siis vastu tahtmist. Lähen iseenesele vastikuks, kui astun üle teie läve. Läilaks lähen.”

„Teiega on tõepoolest midagi juhtunud, härra Bõstrõi,” lausus perenaine nukralt.

„Juhtunud, juhtunud,” kordas vanamees. „Mis saab inimesega juhtuda, kui teda ei karda keegi ja kui tema ise ei karda kedagi? Ja mina ei karda, ei karda. Direktor kardab, mina mitte. Ja teate, mis ma arvan: ma pole teidki õieti kunagi kartnud, kogu see kaheksateistkümmend aastat mitte.”

„Miks te oleksite pidanud siis mind kartma?” naeris perenaine heasüdamlikult.

„Oo, ärge naerge! On naisi, kes ajavad judinad kehale. Juba palja juuresolekuga, vähemagi puutumisega, sest mõõdad ennast temaga kui mees, lihtsalt kui isane, et kas saad vastu, kas kõlbad temale?”

„Nüüd lähete nilbeks, härra Bõstrõi,” sõitles perenaine.

„Kuis nii?” küsis vanamees. „Ma räägin ju ainult hirmust. Et mul pole kunagi teie ees õiget mehe hirmu olnud, seda ütlen ainult. Ja sellepärast olengi võinud kaheksateistkümmend aastat nõnda siin käia. Lihtsalt käid, ilma et midagi on, ise aga usud, nagu oleks. See ongi see kõige hirmsam. Elad teiste inimestega külg külje ääres ja sul pole neist sooja ega külma. Aga elad siiski. Usud, et elad. Aga mis siis, kui see polegi elu? Kui see pole lutikagi elu? Ma küsin: mis siis?”

Ta tõusis püsti, võttis aknalt punnil täis portfelli, seisis pisut perenaise ees, nagu ootaks ta vastust, ja kui see talle ainult nukralt otsa vaatas, pöördus ta ümber ja läks ilma arvet õiendamata ning sõna lausumata uksest välja, milleni koer saatis ta lõõtsutades oma punase, suust tolkneva keelega.





V


Järgmisel hommikul, kui perenaine tõi Indrekule kohvi, märkas ta, et selle kaelaga midagi juhtunud, ja küsis:

„Sattusite ka kasakate kätte või?”

„Kuidagi sattusin,” vastas Indrek. „Olin küll meestesummast eemal, aga äkki kihutas keegi ligi ja andis ühe ära, miks, ei mina tea.”

Seda nende juttu oli läbi ukse ka peremees kuulnud ja tuli asja vaatama.

„Nagaika ots,” ütles ta kaela nähes asjatundlikult. „Kas apteegis eile käisite?”

„Ei,” vastas Indrek.

„Tegite väga targasti,” ütles ta kavalalt oma väikseid virvendavaid silmi pilgutades. „Keda kasakas kord löönud, see on mässaja, sellepärast. Sest milleks kasakas muidu lööma tuli, kui sa polnud mässaja,” seletas ta.

„Aga ma seisin ju eemal maanteekraavi kaldal,” püüdis Indrek end kaitsta.

„Ükski inimene ei tohi kusagil seista, kui ta näeb kasakat,” vastas peremees.

„Aga mis ta peab siis tegema?” küsis Indrek.

„Liikuma, aina liikuma,” seletas peremees. „Jooksma, põgenema, sest selleks ju kasakas ongi, et kõik peavad põgenema. Võim peab nägema, et sa kardad, ja kui keegi muidu ei karda, siis antakse, nii et kartma hakkad. Sest kuis siis muidu saab, kui keegi ei karda.” Nüüd astus peremees otse Indreku juurde ja ütles vaikselt ning saladuslikult: „Aga politseimeistri jalg on kuradile nagu kapsajuurikas! Mehed oma tümmikatega ja hobused oma rautatud kapjadega, nii või nii, aga löma. Kasakad kandsid teise ära. Need ise said ka oma jao, kes kiviga, kes malakaga, tegid sääred. Nüüd otsitakse ninamehi ja küll nad juba leitakse, sest ega nuhidki puudunud. Need ei puudu kusagilt, nemad on ikka hulgas. Tingimata.”

Lohk rääkis seda nagu tigedalt ja põlastavalt, aga omal sädelesid väiksed silmad virvendavalt peas, nagu oleks kõik ainult tühine viguriväntlik nali, mida ei maksa võtta kuigi tõsiselt. Ja nagu tahaks ta oma silmade ilmet seletada, ta liigutas ühes kogu õlaga oma pooljõuetut kätt ja ütles:

„Näete! See on sama politseimeistri käsul. Nüüd tunneb ise jalaga, kas on küll hea. Aga muidugi, tema saab oma kontide eest lindi rinda ja kui vaja, tubli paiuki, kuid mis sain mina? Kerjakoti kaela, sest see on alles terve, võib kanda. Küsib keegi mu naisest ja lapsest? Eks oodake! Sellepärast kuulake vanema inimese nõu: hoidke kõrvale, hoidke õigel ajal kõrvale, sest mis tähendab kasakale mõni südametäiega visatud kivi. See on lastemäng, purjus poiste mood külavahel või kusagil kõrtsi ees. Nõnda märkab teid lõpuks mõni nuhk.”

Indrek tundis, kuidas tal äkki veri tõusis näkku, tõusis veel siiski, kui peremees oli toast juba läinud ja ta seisis ihuüksi keset põrandat. Tal oli oma eilse talitusviisi pärast häbi, häbi ehk sellepärast, et keegi teine oli kõrvalt vaadelnud, kuidas tema äkilises vihahoos sõna otseses mõttes pimesi oli hakanud kividega pilduma ja seda tahtnud jätkata isegi siis veel, kui polnud selleks enam mingit mõtet. Ja ometi ei võinud ta sinna midagi parata, et ta ka veel täna sattus vihamarru, kui mõtles eilsest sündmusest. Tänini ta oli sellistest juhtumeist ainult lugenud ja ta oli ikka oletanud, et küllap ehk kantsikumeestel oli kuidagi õigus ja kannatanuil kuidagi süüdi, aga nüüd tundus talle äkki otse vastupidi: kannatajal pole kunagi süüdi ja vägivallal pole kunagi õigust. Kui ta parajasti selle üle järele mõtles ja läbi akna teise maja aeda vahtis, kus lapsed nosisid marjapõõsaste kallal, kuulis ta ukse poolt kerget krõbinat. Ta lõi silmad uksele ja nägi, kuis keegi toppis kulunud lävepaku ja ukseserva vahelt kokkupandud valget paberit tuppa. Paberit võtma minnes ta kuulis ukse taga kiireid kaugenevaid samme ja kui ta ukse avas, nägi ta allaviival trepil tütarlapse pead kaduvat. Indrek sulges ukse ja võttis paberi. Sellele oli oskamatu käega ja vigases keeles kirjutatud mingisugune palve „Krestuse Meje Issanta kanadusse perasd.” Palves oli öeldud, et „Jerussalemas kulti ääld, kes üdles, et ges seie etasi anap kolme pävaga ühesale Inemeselle, seie peasdap issant ärra sesd kuriasd ia ühheksatõisdgümdal bäval saap Temale Sur Röm osas.” Kes aga seda mitte ei tee, sellega sünnib, nagu ,.mehhega sial gaukel Ergudski linnas, kele suku on ärra netud tänapävani.” Lõpuks veel Kristuse sõnad: Laske lapsukesed minu juurde tulla ja ärge keelake neid mitte, sest „Kurrivaim on gui Meuraia Leugoer Inemesde sies.”

Indrek pidi alguses paberilipaka tükkideks käristama, aga siis tuli tal teine mõte: ta andis selle perenaisele edasi. See lõi silmad kirjale ja peitis ta siis põue. Õhtul, kui mees oli välja läinud, tuli ta Indrekult sulge, tinti ja paberit paluma, aga kui ta need oli saanud, kõhkles ta paigal tammudes ja esines viimaks palvega, Indrek kirjutagu õige see palve üheksas eksemplaris ümber. Just nii: Indrek kirjutagu valmis ja tema, perenaine, annab ta siis edasi. Vanamees ei tohi sellest teada, sest tema ei salli seda, hakkab torisema. Aga edasiandmata ei või see palve ka jääda, sest siis peab meie Issand Jeesus Kristus uuesti ristisambas surema, nõnda ütlevad vagad inimesed. Ja edasiandmine sündigu salaja, nagu oleksid nägematud Issanda inglid teel, ainult siis pääseb Kristus uuest ristisurmast.

Kui perenaine oli Indrekule nõnda selgeks teinud, millise tähtsa toiminguga siin tegemist, oli ta nõus: tema kirjutab üheksa eksemplari valmis ja perenaine annab nad nägematult nagu Issanda ingel edasi. Võib ehk palved panna ümbrikusse? Oh jaa! Seda parem veel! Seda saladuslikuni. Kui saaks veel pitserid peale! Indrek lubas ka pitserid muretseda, ainult mitte täna enam, vaid homme. Aga ümberkirjutamisega teeb ta ehk veel täna alguse, veel täna või homme hommikul vara. Kaubapealisena lubas perenaine Indrekul nõeluda sokke ja lappida pesu – laseb masinaga vurinal, see pole tema käes midagi, ainult kui saaks üheksa palvet valmis, et päästa Kristus ristipuult.

Palvet ümber kirjutades sündis Indrekuga imeline lugu: ta hakkas niiöelda ise palvetama, teistesõnadega: tal tuli vaim peale. See sündis nõnda, et alguses ta püüdis palvet ainult parandada, siis juba täiendada, lõpuks lihtsalt omast peast luua, sisendades palvele kõik need suured voorused, millest temale rääkinud perenaine. Uues palves, s. t. Indreku ja perenaise palves selle täiuslikumal kujul oli jutustatud Kristuse kannatusest ja Jehoova julmast meelest ning manitsetud inimesi halastama Kristuse peale Jehoova sõna kuulmisega, et ta ei saadaks Lunastajat uuesti piinavasse surma. Üheksa palvet, igaüks ümberkirjutusest omasugune, pani Indrek ümbrikuisse ja pitseeris need kinni kolmekordselt, mille kohta perenaine ütles, et kolme armastab jumal, ja nõnda läksid nad laiali. Indreku süda oli rahul, eriti sellepärast, et pitseeritud ümbrikuist ei saanud perenaine palveid lugeda, mis võib-olla talle sugugi poleks meeldinud. Aga tema hämmastus oli suur, kui ta leidis mõne päeva pärast oma ühe täiuslikumaid palveid „Rahva Sõbrast” ühes lisamärkusega, et vagad inimesed muutuvad sagedasti oma sügavamas palvehärduses peaaegu jumalateotajaiks.

Palvet luges lehest ka korteriperemees Lohk ja kohe kutsus ta naise ning näitas seda ka temale, tähendades, et Kristus organiseerib inimesi Jehoova vastu, valmistab ka taevas revolutsiooni ette. Emand Lohk ei vastanud mehele midagi, kannatas tema jumalavallatud sõnad vaikse meelega, kuid esimesel parajal silmapilgul küsis ta Indrekult, kas see lehest palvet lugenud ja mis tema sellest arvab. Ja muidugi, Indrek oli lugenud, aga tema ei arvavat midagi iseäralikku, ainult et palved ei käi üldse ilmaliku mõistuse ja tarkusega hästi kokku, sest neis on tallele pandud jumala ja inimeste südamete salajased ja seletamatud asjad.

Sellega oli emand Lohk täiesti nõus ja kaebas, et temal oma meesterahvaga ei ole mingit vastastikust arusaamist. Eriti halvasti oli mõjunud tema vigastamine ja sellele järgnev politseilik tagakiusamine. Nüüd, jumalale tänu, on küll politsei neid rahule jätnud, sest mis ta sandist veel tahab, aga meesterahvas pole sellepärast sugugi lahkemaks muutunud; nokitseb omaette saapaid parandada, kui tööd on, ja käib koosolekuil. Seal käib ta ikka, seda ta ei jäta.

„Olen talle küll öelnud,” rääkis perenaine, „et kas tahad, et ka teine käsi otsast ära võetakse, aga tema vastab: võtku või pea, lähen ikkagi. Tütrest tahtsime teha koolipreili, päris kubernante kohe, mis läheb Peeterburi suure koha peale, aga või nüüd sest midagi tuleb, kus meesterahval tehti teine käsi sandiks. Tüdruk ise ütleb ka, et tema läheks parema meelega Ameerika, tal ju onu seal Lossi linnas – teist nime ma ei mäleta, sest sel linnal on kaks nime. Nii et nüüd hakkas teine inglise keelt õppima. Ja las õpib ning läheb, seal ehk vähem mässu kui siin. Rohkem ehk ka vabadust, sest noored tahavad ju kangesti vabadust. Vanal inimesel, temal ükskõik, sest mis tema selle vabadusega ikka teeb. Nagu mina siin, mis ma teen vabadusega? Ei kedagi, istun ainult masina taha ja vuristan või lähen vagade koosolekule.”

„Aga kui sinna ka ei lubataks?” küsis Indrek.

„Kes siis sinna hakkab keelama,” vastas perenaine lihtsameelselt ja lisas juurde: „Ja kuigi keelataks, mis sest, õhtul magama minnes võin ma ikkagi öelda: Jeesuke, tule minuga, sest seda ei saa mulle keegi keelda. Meesterahvas ei taha, et ma nõnda ütlen, kui poen tema kõrvale, aga kas ma sellepärast jätan ütlemata: ütlen salaja, ütlen mõttes, liigutan ainult pisut suud, see on kõik. Ja kes võib mulle seda keelda?”

Ja muidugi, seda ei võinud emand Lohule keegi keelda, et ta liigutas pisut oma kipras suud, kus puudus juba nii mõnigi hammas. Sellega pidi Indrek tingimata nõus olema. Samuti pidi ta tunnustama, et palve, mille ta tegi üheksakordseks, pealegi iga kord teda pisut teisendades, avaldas tema isiklikku ellu suurt mõju, olgu kodu või väljaspool. Kodu muutus ta selle tõttu pisut nagu oma inimeseks ja väljas avanesid tal mitmeti teed, nii et kui ta oleks olnud pisutki vanem ja õnnetum, siis oleks ta pidanud paratamatult hakkama uskuma selle ja ka igasuguse teise palve imettegevasse jõusse. Sündis nimelt nõnda, et kui Indrek nägi oma palvet „Rahva Sõbras”, siis ta tundis korraga end selle mõjuva lehe kaastöölisena, nagu ta oli kaastööliseks olnud õpilaste lehelgi Mauruse juures, kust ta lendas siis tänavale. Siin ta lendas vastupidises suunas – tänavalt toimetusse, muidugi mitte autorina, kes kirjutanud selle palve, vaid kes loonud midagi muud, mis nii käremeelne ja põrutav, et ei pääsenud lehte, tõi ainult kirjakastis J. P. all märkuse, et autorit palutakse toimetusse sisse astuda. Seda ei lasknud Indrek omale kahte korda öelda. Juba järgmisel päeval oli ta kohal – mööda kitsast treppi kolmandal korral. Teda võttis toimetuses vastu aasta kolmekümnene noormees, kel kollakad vuntsid ja lokkis, õigem salkus juuksed, mis tikkusid alatasa silmile, nii et neid pidi aina üle pea tagasi pilduma. Ja seda tegi noormees suure ägedusega, nagu oleks ta mõni muusikakunstnik, kes mässab vaimustushoos. Nägu kõhn, nurgeline, silmad sinised, sügaval pealuus, kuid teravad, puurivad. Õlad kitsad, ripakil, rind peaaegu aukus. Kogu keha hoidus ettepoole kõverasse, nagu oleks kõht liig tühi või nagu teeks ta sirgeks ajades haiget.

„Teie oletegi „Orava” autor?” küsis toimetaja, kes ta jutule võttis.

„Mina,” vastas Indrek ja ei võinud kuidagi lisandamata jätta, et tema on ka kirjutanud selle palve, mille „Rahva Sõber” avaldas mõne päeva eest. Toimetaja tegi kahtlase ja uskumatu näo, aga kui Indrek oli mõne sõna seletuseks öelnud, raputas toimetaja oma lokke, tammus muheleval näol jalalt jalale ja ütles:

„Ilus! Väga ilus! Mõistan! Siis on tal ju siht sees. Aga „Oravat” ei saa me avaldada, tsensor ei luba.”

Neis sõnus oli Indrekule kaks üllatust ja arusaamatust korraga, esiteks, tema palvel siht sees ja, teiseks, tsensor ei luba „Oravat” avaldada.

„Kuis nii?” küsis ta imestunult ja kõdistatult.

„No vaadake,” seletas toimetaja ja viskas juuksesalgu silme eest ära, „teie orav närib ikka oma puuri pulgad läbi, ühesõnaga murrab tee vabadusse. See ei meeldi tsensorile. Ta ütleb: on selge, et orav pole siin keegi muu kui vene rahvas. Mõistate? Poliitiline siht. Karjapoiss, see on tsaar, sandarmid ja balti mõisnikud; puur, see on riiklik kord Venemaal, kogu suur Venemaa ise oma õigeusu, kullatud kirikute ja absolutismiga; tali, see on politiline surve, tsarism ning kevad tähendab revolutsiooni, kus rahvas murrab oma ahelad ja vangirauad. Peatoimetaja käis, katsus küll seletada, et, tule jumal appi, mis tsaar ja sandarmid või balti mõisnikud on karjapoiss või mis vene rahvas on väike orav, aga ei aidanud. Tsensor ütleb, et, muidugi, karjapoiss poleks miski tsaar ega mõisnikust sandarm, kui ta ei pistaks oravat puuri, ja orav poleks iseenesest miski vene rahvas, kui ta ei näriks puuripulki läbi, liiatigi just kevadel, ega jookseks vabadusse. Laske orav jääda ilusasti puuri, ütleb ta, või kui tahate, las ta siis närib talvel pakasega puuripulgad läbi, jookseb isegi välja, aga tuleb sealt sooja puuri tagasi. Jah, tehke nõnda, et orav tuleb ise puuri tagasi, siis luban läbi, ühesõnaga rasrešaju, muidu ei saa. Ja miks ei või orav ise tulla puuri tagasi? küsib ta peatoimetajalt. See vastab, et nõnda poleks loomulik, nõnda ei käiks orava hingeteadusega kokku, aga need sõnad ajavad tsensori hoopis marru. Mis?! hüüab ta. Orava hingeteadus? Teie arvates on oraval hing? Noh, nüüd näete isegi, et oravaga mõtlete vene rahvast, sest vene rahval on hing, mitte oraval. Ja nõnda tõmbaski punasega üle – sa javno kramoljnoje napravleenije. Nii et nüüd kuulute juba nende hulka, kes katsuvad sõnaga õõnistada riigi aluseid – osnoovõi gosudarstva.”

Viimastele sõnadele Indrek naeratas poolkohtlaselt, sest ta ei mõistnud hästi, olid nad öeldud naljaks või tõsiselt. Aga üks oli tal selge: tal oli üpris väga kahju, et tema „Orav” ei pääsenud „Rahva Sõpra” ja sellepärast avaldas ta arvamist, et ehk võiks ometi pisut teda muuta. Kas või, ütleme, lasta puurile panna raudpulgad, nii et orava hammas ei hakkaks neile enam peale.

„Nii et orav jääkski puuri?” küsis toimetaja oma juuksesalke raputades.

„Mitte just seda,” arvas Indrek, „aga karjapoiss las unustab puuriukse lahti. Seda ometi tsensor lubab.”

„Kui ta unustab talvel, siis ehk küll, aga kui kevadel, siis vist mitte,” arvas toimetaja ja lisas juurde: „Kuid siis ei jää ju enam mingit sihti. Mitte mingit! Mis mõte on siis veel teie oraval? Mis mõte on üldse oraval, kui ta on pistetud puuri ja ei saa puurist enam muidu välja, kui keegi peab midagi unustama. Unustamine tähendab juhust, kuid juhusel pole põhimõttes ruumi. Juhustega ei tee „Rahva Sõber” tegemist, see on lihtsalt ajaviide, ajaraisk ja meil siin pole võimalik ajaraiskamisega aega raisata. Siin maksab ainult kindel radikaalne siht ja põhimõte. Pealegi pole see kuigi loomulik, et karjapoiss unustab. Sest milleks peab karjapoiss korraga unustama, kui sandarmid ja balti mõisnikud ei unusta. Orav pääseb puurist sihi ja põhimõttega või ta ei pääse üldse, sest põhimõtted ja sihid valitsevad maailma ”

Muidugi, toimetajal oli vististi õigus, selles Indrek ei kahelnud, kuid tal oli hirmus kahju, et tema orav ei pääse tsensori ja „Rahva Sõbra” kindlaist põhimõttepihtidest. Seda märkas ka toimetaja ja sellepärast hakkas ta Indrekule õpetama ridade vahelt lugemise ja ridade vahele kirjutamise õilsat kunsti. Kogu küsimus seisab selles, kuis teha orav niisuguseks imeloomaks, et ta tsensori silmis enam ei õõnestaks Vene riigi aluseid, ise ometi ei kaotaks oma radikaalset, nimelt just radikaalset põhimõttelist sihti. Radikaalsus oli peaasi, kui orav tahtis pääseda „Rahva Sõbra” veergudele, seda toimetaja toonitas täna ja ka hiljem, sest Indrekul oli ka pärastpoole siin käimist. Siin olid üldse kõik väga radikaalsed, nii et ei Indrek ega ka nemad isegi õieti ei teadnud, kui radikaalsed nad kõik olid. Peatoimetaja ehk teadis, aga sellega Indrek ei rääkinud ja see ei rääkinud ka temaga ning nõnda ei saanudki ta teada, kui radikaalne see kõik siin oli. Lõpuks ei huvitanudki see teda nii väga, sest ebamäärasuses ta tundis end vabamana.

Ainult siis ta nagu jahmatas, kui tutvus siin inimestega, kes vaidlesid valjult ainuõige ja ainuteadusliku ilmavaate pärast ja nimetasid radikalismi kodanliseks mõttesogaks või rämpsuks. Need inimesed vaatasid mitte ainult Indrekule ja toimetajaile, vaid ka peatoimetajale kõrgi üleolemisega alla ja Indrekul hakkas pisut õudne nendega kokku puutudes ja mõtteid vahetades, kuigi nad olid enamasti kõik noorukesed, mõned isegi nooremad kui Indrek. Nemad kõik liikusid ja rääkisid peaaegu ilmavõitjatena, isegi politsei ja sandarmite nimetus kutsus neil näkku ainult trotslik-põlgliku naeratuse.

Muidugi, politsei ja sandarmid võisid neid kinni võtta, nad vanglasse heita, neid maalt välja saata, aga ta ei suutnud neilt võtta nende ainuõiget ilmavaadet, nende ainuteaduslikku ideaali, mis pidi tooma inimesile lunastuse mitte taevas, vaid juba siin maa peal. Tehtagu nendega mis tahes, aga ükskord tulevad nemad või nende järelkäijad ja päästavad inimesed praegusest ülekohtusest ilmakorrast, tulevad ja päästavad isegi praegused võimukandjad ja viivad nad uude paremasse maailma.

Nii mõnelegi, kui mitte kõigile, oli see omataoline uus usk, mille tõenduseks ja kinnituseks ei teatud midagi muud kui mõni lause kusagilt raamatust või mõni maagilise mõjuga nimi. Seda märkas Indrek siis, kui sobis lõpuks kellegi kõhna, helevalge noormehega, kel lapselik naeratus huulil ja mingisugune äraseletatud pilk silmis. Tema juhatas Indreku neile allikaile, kust tema ise ammutas oma kõikumatu veendumuse, oma kaljukindla usu, et tema ja ta seltsimehed kuuluvad inimessoo valitute hulka, kelle päralt peab olema tulevik ajaloo igavese loogika põhjal.

Ka Indrek tundis endas kutset, olla valitu. Selle pärast hakkas ta neelama neid raamatuid ja raamatukesi, mis liikusid valitute seas käest kätte või mida hankis kõrvalt omapead. Ta neelas sotsialismi ja kommunismi, sotsialismi ja anarhismi, sotsialismi ja marksismi, sotsialismi ja revisjonismi, sotsialismi ja tšartismi, sotsialismi ja tradeunionismi, sotsialismi ja utopismi, sotsialismi ja materialismi, sotsialismi ja darvinismi, sotsialismi ja humanismi, sotsialismi ja feodalismi, sotsialismi ja katolitsismi jne. jne. Ikka sotsialismi alla ja midagi teist peale, kuid mõnikord ka vastupidi – teist alla ja sotsialismi peale. Õgis selle kõrval Erfurti programmi, kaheksatunnilist tööpäeva, lisaväärtust, õigust kogu töösaadusele, inglise tööliste seisukorda, mis pani vere hanguma oma õudusega, naisküsimust, ajaloolist materialismi jne., kõike ikka võimalikult väikestes portsjonites, sest elu ähvardas mööda minna, ähvardas kätte jõuda mingisugune tundmatu, kuid ammu unistatud ja ihaldatud suur pidupäev, enne kui jõuad kõik alla neelata, mis sel päeval ilmtingimata hädavajalik, sest muidu võid jääda kuhugi kõrgete väravate taha, kui valitud, kel kõik need suured ja kallid asjad ning nõiasõnad keelel, sammuvad püstipäi õndsate riiki.

Aga ei saabunud kunagi see suurpäev, mil Indrek oleks võinud ühes valitutega minna läbi kõrgete väravate – põranda alla, just põranda alla, sest sinna viisidki need tema imetletud kõrged väravad. Tema ei saanud selleks kunagi küllalt valmis, sest ikka leidus veel mõni raamat – mõni endisest suurem raamat, mille ta tahtis enne läbi lugeda, kui võtta omaks see ainuõige, hüljates kõike muud.

Temale ei saanud need uued ja suured asjad kunagi nii selgeks, et ta oleks võinud neid niiöelda uskuda kui kaljukindlat tõde ja nende eest panna kas või oma pea panti. Teistega oli see kuidagi teisiti. Ka nemad kahtlesid, sest miks muidu vaidlesid nad igavesti suure kisa ja õhinaga, nagu oleks küsimuses elu ja surma otsustamine. Aga oma kahtluses nad ometi kuidagi uskusid ja läksid põranda alla, kus kannatasid puudust, et ükskord teistel oleks kõike küll; kus tundsid nälga, et teistel saaksid kord kõhud täis; kus magasid kivil või puul, et teistel oleks millalgi pehme ase; kus veetsid uneta öid, et teised võiksid kord väsimusest puhata: kus värisesid sagedasti mitte ainult homse päeva, vaid ka järgmise silmapilgu pärast, et teiste tulevik oleks kord kindlustatud; kus elu kippus sult röövima inimese nägu, et aga teised võiksid tulevikus elada inimeslikult. Sinna läksid nad, need valitud.

Ja seal pidid olema aina piigid, pommid ja püssid, mis hakkavad kord pistma, plahvatama ja paukuma. See oli saladuslik ja kohutav, see ajas hirmu peale. Ehk oli härra Bõstrõil ometi õigus, et inimesel pole suuremat lõbu, kui et panna teist või teisi kartma, sest mida rohkem sind kardetakse, seda rohkem tunned oma võimu, tunned end tõelikult inimesena. Ja ehk ei saanud Indrek oma raamatutega ja suurte asjadega kunagi lõplikult selgusele just sellepärast, et tema ei tahtnud kellelegi hirmu peale ajada. Teised tahtsid seda ja sellepärast tõttasid nad võimalikult ruttu põranda alla, kus võisid ise jubedust tunda ja teistelegi hirmuvärinad peale ajada. Oh jaa! Nemad kõik olid ehk inimlikumad kui tema, Indrek, nemad olid loomulikumad. Kuidas oli Bõstrõi iseenda kohta öelnud? Olen olnud liig korralik, kui et oleksin kellelegi kunagi ajanud hirmu peale. Nõnda ütles ta. Liig korralik! Ja nüüd oli ta vana ning õnnetu ... Sellepärast Indrek tundis alati nagu suurt lohutust, kui ta võis viibida nende läheduses, kes olid ebakorralikud, otsides võib-olla ise hirmu ja läkitades seda ka teistele.





VI


Indrek sattus kuidagi elukeerdu, leidis korraga rohkem tähelepanu kui ta ise oleks teadnud või julgenud loota, leidis isegi rohkem kui see talle meelt mööda. Millal või millest see just algas, seda ta ise esteks ei teadnud, aga äkki ta ainult leidis, et kõik oli olemas. Ta märkas, et kui avas oma ukse, siis avanes ka üle koridori vastasuks, millel seisis vaskplaat nimega Passelmann, ja kellegi uudishimulikud silmad jälgisid teda ukseprao vahelt. Mõnikord avanes uks sel määral, et tema vahel tuli nähtavale kogu kastanpruun pea, aga see kadus sealt silmapilkselt, niipea kui Indrek juhtus tagasi vaatama või ümber pöörduma. Sama mäng kordus ka alumise korra ustel, kui ta jõudis mööda nagisevat puutreppi nende nähtavusse. Indrek teadis juba, kes asusid nende uste taga, sest selle eest oli hoolitsenud emand Lohk. Ülal nende vastas asus noor abielupaar. Mees käis sadamas, käis laevu „lossimas”, nagu emand Lohk ütles, ja naine istus kodu – ootas meest, kuni see tuli, enese puhtaks pesi, puhtad „vatid” ümber pani ja naise jalutama viis.

„Nagu toakutsikas teine,” ütles emand Lohk selle naise kohta, „vahib ja piilub, nina ukseprao vahel, millal tuleb peremees. Ja uskuge või ärge uskuge, aga laisk on ta nagu päevakoer, teate, see pikk, must ja karvane. Kui ta viitsiks ometi villast lõngagi sõrme ümber käänata või katki vedada! Aga ise peenike, käinud teine keelekoolis ja veel õmbluskoolis, ometi ei oska midagi muud, kui oma meest pasteldada, sellepärast siis ka Passelmann.”

Alles hiljem sai Indrek emand Lohu kurjuse õige põhjuse teada, nagu näis: Passelmannid julgesid end avalikult – lausa kogu majarahva kuuldes, isegi pererahva kuuldes – nimetada härraks ja prouaks, kuna niihästi Lohud kui ka kõik teised polnud isand ja emandki, vaid ainult meesterahvas ja naisterahvas, et mitte öelda lihtsalt mees ja naine või eit ja vanamees, nagu tegid seda keldrikorral asuvad elanikud. See oligi, mis ei mahtunud ei emand Lohu või nagu majas öeldi – Lohu naisterahva ega ka ühegi teise naisterahva karskesse hinge.

„Mis nad, mädandid, eputavad oma härra ja prouaga,” ütles emand Lohk ja lisas seletuseks juurde: „Meie majas on ainult üks õige härra ja proua, see on nimelt majaperemees ja tema naisterahvas, aga kõik teised, kes seda olla tahavad, on paljad ekutised, seda ütlen neile enestele suu sisse, kui nad õtte kuulda tahavad. Sest kus on neil stepid ja klaverid ja kõik, kui nad on härra ja proua? Aga näe pereproual on. Tõmmaku nemad ka nöör hoovi peal üles ja lasku kojamaadami oma stepisid kloppida, aga pole neil kojamaadami ega stepisid ega niuhkugi.”

Nõnda arvas emand Lohk Passelmannide kohta ja tema arvamist jagasid ümberkaudu kõik, ka pererahvaski oma klaveri ja „stepidega”. Üldse oldi Passelmannidele kuri ja kade, et nad julgesid end teistest paremaks pidada ja et mehe teenistus näis lubavat naisele ulavat laisklemist, kuna teised pidid ründama hommikust õhtuni, et majapidamises ots otsaga kuidagi kokku saada. Teised naised käisid, kes sadamas, kes pesu pesemas, kes „saksu” passimas, kes muidu päeviti tööl või kes seda ei teinud, see „ratsutas” kodu oma lapsi või ajas masinavänta ümber, nagu tegi seda emand Lohk, nõudes enesele selle eest pisut kõrgemat aukraadi, kui oli see omane pesupesijaile, puuladujaile või isegi neile, kes kasvatasid oma lapsekarja. Emand Lohk nõudis endale kõrgemat aukraadi veel sellepärast, et tema oli ainukene inimene siin majas, kel oli kahetoaline korter, kuigi andis teise toa välja. Pealegi – see oli endine majaperemehe enda korter, kui elas veel praeguse peremehe õnnis isa, kes müüs maal oma talu ja asus siia hoovipealsesse majja, et oleks uulitsa mürast-kärast kaugel. Alles noor peremees – tema käib teistele maju ehitamas, sest omad majad on tal juba ammugi valmis – noor peremees, kes võttis peene naise, leiva- ja saiategija tütre, asus uulitsa äärde, kus laskis paar korterit kokku, sest naine ei tahtnud siin hoovisopis hallitada, vaid ihkas olla uulitsa ääres keset elu, kus oleks läbi akna midagi näha.

Nõnda on asjade tõeline seisukord ja seda teab kogu maja, teavad teisedki majad, Passelmannid üksi mängivad lolli, nagu poleks neil millestki aimu. Ainult nüüd, jah, nüüd see peenike proua Passelmann pistab nina ukseprao vahele, sest emand Lohul on korteris inimene, kes õpetab teistele raha eest kas või ei tea mis. Kõik võivad näha, kuidas õpilased tulevad ja lähevad ning aina puhta raha eest. Ja raamatuid, raamatuid! Kui see Passelmanni proua võiks kordki näha, kui palju on nende noorehärral – ja muidugi noorehärral, just, seda hõõrub emand Lohk kõigile nina alla – kui palju tal on raamatuid ning aina võõras keeles. Vaat' niisuke on õige härra, aga mitte see, kui keegi käib „upsijaks”, nagu Passelmann. Sellele kõigele ei võinud emand Lohk kuidagi jätta juurde lisamata, et pealegi on nende härra veel niisukene härra, et läheb, kui vaja, ka kasakatega kokku. Kes ei usu, vaadaku armi tema kaelal, parema kõrva all – see on kasaka nuudi jälg. Aga mis sai kasakas selle eest? Minge küsige meie härralt, küll te siis kuulete, mis ta sai, ütles emand Lohk iseendale vastuseks ja naeratas põlglikult ning paljuütlevalt.

See juhuslik kaelaarm polnud omataoliseks trumbiks mitte ainult emand Lohu suurustelus, vaid ka mujal, isegi valitute ringkonnas teatud määral. Tema oli nagu mingisugune usalduse salamärk. Juba tol korral seal teel ja järve ääres oli ta oma mõju avaldanud. Paar tundi tagasi oli võõras noormees nimetanud Indrekut peaaegu nuhiks või vähemalt selle külameheks, aga nüüd, nähes kaelal verd, muutus ta silmapilkselt seltsimeheks. Selle muutuse tähendust taipas Indrek alles hiljem, seal järve ääres paistis see talle ainult lihtsa juhuna. Oma eksitusest Indreku suhtes oli noormees – teda hüüti Meigas'eks – muidugi jutustanud kõikjal ja sellest siis see enam kui ootamatu heatahtlikkus ja usaldus tema vastu. Kaelaarmi tõttu julgeti tema juuresolekul nii mõndagi rääkida, tema mõjul pääses ta nii mõnelegi koosolekule.

Kaelaarm mängis teatud osa ka siis, kui pererahva tütar Kristi tuli maalt linna. See oli aasta kuue-, seitsmeteistkümnene plika, kahe ilusa patsiga, mida ta aga maksku mis maksab tahtis maha lõigata, sest nad olla tal hirmsasti tüliks. Läbi ukse Indrek kuulis tütre mangumist ja ema sõitlemist, kes väitis, et naisterahval on teisigi jumala loodud asju, mis ehk on tüliks, aga või siis kõigest sellisest siinilmas lahti saab. Lõpuks ta ütles:

„Juuksed on ju iluks, juuksed teevad ilusaks.”

„Ma ei tahagi ilus olla,” vastas tütar, „poisid on siis nagu kajakad kallal, ei anna ööl ega päeval rahu.”

„Sellepärast tulidki nii vara maalt ära või?” küsis ema.

„Ära päri parem,” vastas tütar puiklevalt, aga jutt kestis neil veel tükk aega ja aina juustest, ilust ja poistest, kuni viimaks isa tuli ja, kuuldes, milles asi, ütles:

„Õpi inglise keel selgeks ja sõida Ameerika, seal võid pea kas või number nulliga kaalikaks koorida, aga siin ei tohi patse puutuda. Need on sul alles ema kasvatatud ja kui ema ütleb, et jäävad, siis jäävad ka.”

„Aga kui inglise keel selge, siis võin?” küsis tütar. „Inglise keel selge ja üle mere Ameerikas, siis võid. Ja juuksed saada üle mere tagasi, et oleks veel niigi palju oma lapsest,” vastas isa, ning Indrekule tundus, nagu ei sobiks tema praegune häälekõla ei tema suure ja tüseda koguga ega ka tema vaiksete kilavate silmadega.

„Juba sa, ema, nutad jällegi,” hüüdis tütar imestunult, „mis sa veel siis teed, kui ma tõepoolest sõitma hakkan.”

„Siis ma ehk enam ei nutagi, siis on mu nutud juba nutetud,” vastas ema.

„Aga kui tahate, ma ei sõidagi,” ütles tütar nagu lohutavalt.

„Mis sa siin tegema hakkad?” küsis isa.

„Ükskõik mis,” vastas tütar. „Mis teisedki.”

„Ei sest tule midagi,” arvas isa.

„Ei jah,” lausus ka ema. „Oleks saanud just kooli lõpetada, aga näe see isa käsi...”

„Jah, oleks saanud kubernante tasku,” arvas ka isa, „aga nõnda ongi parem, saad siit meie mässupesast välja.”

„Ma ei tahagi mässupesast välja,” vaidles tütar vastu.

„Tahad ka mässata, mis?” küsis isa, ja kui tütar ei vastanud, lisas: „See on viimne leib, see mässuleib.”

„Aga Ameerikas on maavärisemised,” ütles tütar.

„Ega ta seal igal pool värise,” vastas isa üsna rahulikult, mispärast tütar pidi tahes või tahtmata oma ilusate patsidega üle ookeani Los Angelesi sõitma, et neid seal onule ja ka teistele näidata, kas peab nad maha lõikama või kõlbavad nad edasi kanda iseendale iluks ja teistele rõõmuks. Ühes pruunikate patsidega pidid minema sinised, nagu emalgi, avameelsed ja rahulikud, peaaegu mõtlikud silmad, vajalikust pisut laiemad õlad, kitsad, noorusest alles nurgelised puusad, juba esiletükkivad rinnad ja käed kuidagi pikad ja kohatud, nagu oleks nad kusagilt mujalt võetud ja selle keha külge pandud või nagu oleks keha kasvus kängu jäänud, käed aga algelise lopsakusega edasi arenenud. Aga neis kohatuis käsis tundus palju südamlikkust, palju rohkem kui silmis, ehk olgu siis, et viimaseis lõi surtsatama mingisugune imeline helk, mis tegi nad usaldavaks ja soojaks. Seda käte südamlikkust Indrek tundis juba esimesel teretamisel ja nii mõnigi kord hiljem. Kogu kehas ja näos oli ehk ainult suurevõitu lopsakahuuline ja tugevahambuline suu, mis harmoneeris kätega, nii et loodus polnud oma tujukuses neid just päris üksi jätnud.

Indrekut kohtles Kristi kohe nõnda, nagu oleksid nad millegi pärast juba vanad tuttavad ja nagu ei näekski ta teda esimest korda siin katuse all oma kaasüürnikuna. Ema oli kirjutanud, jah, ema oli maale kirjutanud kõik ning nüüd veel peale kauba rääkinud. Kõik, kõik! Kasakad ja kõik, kaelast ja kõik! Ja siis esines ta ühel päeval vanemate selja taga ettepanekuga, kas Indrek ei tahaks tulla nende koosolekule, just – nende koosolekule, sest ka tema seisab mingisuguses põrandaaluses ringis, kus käivad väljastpoolt kõnelejad, need päris propagandistid kohe, kes teevad põrandaalust tööd, valmistavad mässu ja vabadust. Ainult isa ja ema ei tohi sellest midagi teada, nemad mitte miski hinna eest, muidu saadavad nad ta kohe Ameerikasse. Isa käib küll ise mööda tööliste koosolekuid, aga teda, Kristit, ei luba ta kuhugi ja kuigi, siis ennem emaga palvemajja, kus on „ulgumine ja hammaste kiristamine”, aga mitte põranda alla. Nii et kõik peab sündima suurimas saladuses, niiöelda pettuses, vanemate ninapidivedamises. Nemad, Indrek ja Kristi, saavad kusagil väljas teatud kohal ja ajal kokku ning siis kaovad kui tina tuhka. Koju tulevad jällegi igaüks omal ajal ja teel, nii et keegi ei saa midagi teada. Selle saladuslikkuse juures Kristi peatus just kõige kauem ja kõige suurema andumusega. Võis igast tema sõnast, liigutusest, näoilmest, isegi häälekõlast tunda, kui väga teda kõditas, võlus ja ahvatles see keelatud ja teatud mõttes hädaohtlik saladuslikkus. See oli omasugune retk tundmatuile, elukardetavaile maile, see oli sõit väikese, munakoorena õhukese lootsikuga sügavale järvele või merele, see oli ronimine kuhugi kõrgele, kust võib kukkuda, kui pea hakkab ringi käima ja kui käed ei hoia enam hästi kinni.

„Isa ütleb ikka, et Ameerikas ei ole mässu,” seletas Kristi, „et seal pole mässajaid ega põrandaaluseid, nii et kui lähen sinna, siis olen kõigest ilma. Sellepärast siis veel siin, enne kui sõidan, nii et tean Ameerikas öelda, kuidas Venemaal tehakse mässu ja vabadust. Ja pealegi! Isa ütleb ikka: mine Ameerikasse, seal õpid iseseisvust, sest seal oled vaba, siin hoiad ema põllepaelast kinni. Aga miks ei või ma juba siin vaba olla? Miks ei lase nad mind juba siin vabaks, isa ja ema nimelt? Ameerikasse võin omapead sõita, aga siin ei või omapead elada. Kas siin on ka takistuseks Venemaa riiklik kord? Keelab politsei ja sandarmivalitsus mind vabaks laskmast? Keelab ta teisi vanemaid? Ei ju keela! Aga vanemad valvavad ilma politseita, ilma nuhkideta. Tähendab – politsei on neil enestel veres, on veres ja jääbki sinna, nii et meil, noortel, kes me nõuame vabadust, polegi muud teed kui salaja, kui põranda alla. Ka vanemate eest, sest nemad on meie kõige lähem politsei, kes peab vanast kinni. Emast saan veel aru, sest tema käib palvemajas, aga isa! Ta on ju ise peaaegu põrandaalune! Ka ema, kui õieti öelda, sest pooled korrad käib ta isa salaja. Minagi ei tea igakord. Võtab aga mõne riidetüki kaasa, et läheb seda ära viima, aga ei lähe ühti, palvetundi läheb. Nõnda ta on ju põrandaalune.”

Nii et Kristi südametunnistus ei teinud talle mingeid etteheiteid, kui ta käis salaja. Kõik käivad salaja, kõik. Elu ongi niisukene, et peab olema salaja, sest muidu pole elusaladust. Ennem heitis ta vanemaile ette, miks need ei saanud temast aru ja sundisid teda salaja käima, sundisid maast madalast valetama ja petma. Tema, Kristi, saavat oma vanematest aru, aga miks ei saa vanemad temast aru? Kõik tulevat arusaamise puudusest: vanad jäävad ajast maha. Igal pool, kinnitas Kristi, ainult juutide juures mitte, seal minevat vanad noortega ja ajaga kaasas. Indrek näeb seda kord ise, kui lähevad nende juurde koosolekule. Sellepärast on juutide päralt tulevik.

Nõnda arvas Kristi ja tema teadis, mis ta pidi arvama, sest ta oli juba pool aastat hiilinud keelatud koosolekuile ja raske oleks olnud tal ehk endalgi öelda, mis tõmbas teda tõelikult rohkem, kas keeld, need koosolekud või see hiilimine. Igatahes viimasele ta pani erilist rõhku juba esimesel korral, kui nad läksid Indrekuga kahekesi. Nad tegid mingisuguseid asjatuid ringe, läksid kusagilt hooviväravast sisse, üle hoovi ja teisest väravast välja, kust pääsesid uuele tänavale. Siis läksid nad veel kuhugi majja, ronisid seal teisele korrale, vahtisid petrooleumilambikese hämarikus uksesilte, tulid sealt alla, nagu poleks nad otsitavat leidnud, läksid uuesti edasi, kuni lõpuks jõudsid pärale, kus nad oleksid võinud olla juba ammugi.

„See on sabade pärast,” seletas Kristi.

„On siis meil saba taga?” küsis Indrek.

„Ei,” vastas Kristi. „Ennem on saba siis, kui lähed üksinda. Sellepärast öeldakse meile ikka: tulge alati kahekesi, tulge kavaleriga, siis ei ole kahtlane. Kuramaaž, mõistate. Kurameerijad aga ei mässa kunagi, ei õõnista riigialuseid, ei nõua vabadust,” seletas ta elutargalt.

„Nii et meie tänased haagid olid ilmaasjata,” ütles Indrek.

„See oli nalja pärast, et teile näidata, kuis ma teen, kui lähen üksinda,” rääkis Kristi. „Aga see polnud veel ühtigi, mis täna. Üksinda teen palju rohkem. Lähen mõnikord kuhugi kaugele, kaugele, kus pime ja hirmus, nii et peab värisema, katsun kusagilt maja uksest tasakesti sisse minna, see krägiseb. Lasen ta kohkunult kinni ja avan siis pikkamisi, pikkamisi. Ikka krägiseb. Siis tõmman ta järsku ja julgelt lahti, nagu oleksin oma inimene, ja astun sisse. Aga trepp ja koridor on pime. Koban käsikaudu teisele korrale või jään kusagil keset treppi seisma ning kuulan – kuulan ja seisan nõnda tüki aega, mõnikord lihtsalt selleks, et näha, kui kaua võib nõnda võõral trepil seista ja kuulata, enne kui mõni tuleb. Kusagil avatakse uks ja valgus langeb koridori, aga mina olen pimedas ja mind ei näe keegi. Juhtub mõni tulema, siis lähen üles või alla ja kui vaja, küsin kellegi nime, et kas elab see või teine siin majas. Uulitsale astudes seisatan ja vahin kahele poole, nagu peaks keegi kusagil mind luurama, aga silm ei seleta pimedikus midagi ja nõnda võin minna. Mõnikord lähen kuhugi pimedale hoovile, poen seal kuhugi müüri-või seinanurka ja seisan. Aga siiski, seda ma enam ei tee, see on liig hirmus.”

„Miks nii?” küsis Indrek huvitatult.

„Võib jälle mõni koer tulla,” vastas Kristi. „Viimane kord oli: mina poen kuhugi pimedasse nurka, seisan, ootan. Inimesed tulevad ja lähevad, aga mind ei näe keegi, võiksin seal kas või ei tea kui kaua seista. Aga äkki tunnen, et keegi puudub minu riideid, nii põlvede kohalt, keegi hingab. Kahman käega – koera pea, koera nina. Pidin lihtsalt sinnasamasse kukkuma, sinnasamasse surema puht palja hirmu ja ehmatuse pärast. Mis siis, kui on teine tige, kui nuusutab esteks ja nii kui end liigutan, ainult katsun liigutada – krauhh kinni. Aga ei, hea koer oli, tahtis, et ma teda silitaksin, nühkis end minu vastu ja liputas saba suurest rõõmust, nagu poleks teda keegi juba ammu silitanud, ainult mina, ise värisen. Ja siis pikkamisi, ettevaatlikult värava poole, aga koer oma paksu karvaga kord ühte, kord teistpidi ees, et ikka veel kratsiksin. Veel värava vahel sagisin teist pahema käega, siis sain tulema.”

„Ja nüüd enam ei lähe?” küsis Indrek.

„Enam ei lähe pimedale hoovile seisma,” kinnitas. Kristi.

„Aga kui nuhk juhtub tõepoolest kannul olema?” kiusas Indrek edasi.

„Siis lähen trepile, lähen kas või võõrasse korterisse sisse ja küsin ükskõik keda või ütlen lihtsalt: spik on väljas, ootab mind, sellepärast tehke minuga mis tahes, aga laske mul siin natukene aega istuda, seni kui see uulitsalt ära aurab.”

„Aga see võib ju spiki enda korter ollagi, kust teie seda teate,” ajas Indrek jonnakalt oma sihis endiselt.

„Issand halasta, kui hirmsaid asju teie räägite!” hüüdis Kristi. „Tähendab, teie arvate, et mina lähen sisse, mulle antakse tool, minuga aetakse juttu ja seda kõik teeb spiki perekond – naine, lapsed, sugulased. Nii et spikil on naine ja lapsed ning kõik?”

„Aga miks siis mitte?” küsis Indrek.

„Ja need teavad, et isa on... Ei, ei, see on liig hirmus! Niisuguseid asju ei pea rääkima. Lihtsalt kole! Kuidas teil üldse tulevad niisukesed mõtted?” küsis Kristi õudusega.

„Mis seal siis tulla,” vastas Indrek. „Igasugused mõtted võivad tulla, sest mõtted on vabad.”

„Õige, mõtted on vabad, mõtted on täiesti vabad,” kordas Kristi endamisi. „Nii et kui ma tahaksin, siis võiksin mõelda, et, ütleme, minu... aga ei, ma lihtsalt ei saa seda mõelda. Minu mõtted ei ole vabad, ei ole nii vabad. Ma ei saaks isegi seda mõelda, et teie isa on ... lihtsalt ei saa, jääb luksti! kurku kinni. Kui teil poleks seda armi kaelal, siis ehk saaks, aga nüüd ei saa. Nii kui hakkan mõtlema, kohe tuleb arm meelde ja ei saagi enam mõelda, või kuigi mõtlen, siis midagi muud. Aga kas teie saate tõesti ikka mõelda?” küsis Kristi Indrekult täiesti uskumatul häälevärvingul.

„Saan küll,” vastas see lihtsalt.

„Ja võite ka oma isast ja emast kõike mõelda?” päris tüdruk.

„Miks siis just neist?”

„Ahaa!” hüüdis Kristi võidurõõmsalt. „Teie ju ka ei saa kõike mõelda.”

„Saan,” vastas Indrek. „Mina võin, näiteks, mõelda, et minu isa on spik.”

„Issand jumal! Kristus halasta!” hüüdis Kristi ja tal kostsid otseteed pisarad kurgus. „Teie olete hirmus! Teie olete kole! Ma hakkan teid kartma.”

„Teie saate minust valesti aru,” püüdis Indrek seletada. „Ma võin ju seda küll mõelda, aga mitte uskuda.”

„Ei, ei,” vaidles Kristi vastu. „Kes võib nõnda mõelda, see võib ka seda uskuda. Kui mina midagi kauemat aega mõtlen, siis hakkan ka seda uskuma; lihtsalt mõtlen, et see ongi nõnda, sest miks ma muidu nõnda mõtlen.”

Kui Indrek sellele midagi ei vastanud, sest ta mõistis, et oli niikuinii liiale läinud, jätkas Kristi:

„Küll on teil hea, te olete mõteteski vaba, aga mina pole kusagil. Kui ma saan Ameerikasse, siis olen ka mina vaba, pole enam isa ega ema, kes keelavad ja valvavad. Siis hakkan ka oma mõtteid vabaks harjutama, nii vabaks kohe, et ei teagi kui vabaks. Sealt kirjutan teile oma vabu mõtteid, nii et te oma silmaga näete, kuis mu mõtted on täiesti vabad. Ning teie kirjutate mulle vastu – samuti, täiesti vabalt. Ah, vabadus, vabadus, vabadus!”

„Teid võidakse kuulda,” lausus Indrek, et katkestada Kristi vaimustatud sõnadevoolu. Aga see ei aidanud, ta rääkis mingis imelises ekstaasis edasi, nagu tahaks ta ummisjalu ja avasilmi astuda sisse une paradiisi väravast. Nõnda jõudsid nad otsitud ukse taha.





VII


Nad olid „haakide” tegemisega ja vestlusega pisut hilinenud. Keegi noormees üliõpilase tužurkas ja vene särgis kõneles juba. Tal olid süsimustad lokkis juuksed, prillitatud silmad, ilus, pisut kühmus nina ja helepunased, nagu värvitud huuled, mis hiilgasid kõneldes niiskelt ja nagu soojalt. Oli veel teine samasugune mustapealine härra, esimesest kümmekond aastat vanem, ja musta verd daam, kes istusid ja kuulasid kõneleja selja taga. Nende läheduses asus paar valgeverelist, kelle riietusest ja kuidagi ükskõiksest ning hoolimatust seisangust võis järeldada, et kõne pole määratud neile, vaid paarikümnele korralikumalt ja harilikumalt riietatule noorele, poistele ja tütarlastele, kes olid aset võtnud kõneleja ees. Nende viimaste sekka jäid peatuma ka Indrek ja Kristi.

Tuba polnud suur, kus need inimesed asusid, aga kuidagi mahutati nad sinna ära, kiiluti kokku. Seda suurem oli varsti kuumus. Ei aidanud ka see, et praotati teise toa uks – päris lahti teda ei tehtud, sest vististi pidi sealt kaudu kuhugi kostma. Kõige enne hakkas higi pühkima vene särgis kõneleja, siis vanem härra ja daam, lõpuks ka paarkümmend noore. Ainult need mõned ükskõiksed valgeverelised, kes kuulusid arvatavasti juba valitute hulka, ei higistanud mitte, nagu oleks temperatuuril nende kohta sama vähe tähendust kui kõneleja sõnadelgi. Aga ometi kuumus oli toas suur ja kõneleja sõnad kõvad, kuigi neid räägiti üsna vaikselt.

Millega kõne algas, seda Indrek ja Kristi ei saanud muidugi teada, aga praegu oldi sotsiaaldemokraatide, sotsialistide-revolutsionääride ja anarhistide juures ning materdati kaht viimast. Iga paari lause tagant kordas kõneleja toonitavalt, nagu nõidudes: „meie sotsiaaldemokraadid” ja rabas sotsialiste-revolutsionääre ning anarhiste kord Marxiga, kord Leeniniga, kord Plehanovi või Kautskyga. Ja seda kõike tegi ta täna puht ideoloogiliselt, puht loogiliselt, puht mõtte arengu ja selle sügavamate aluste seisukohalt. „Sotsialistid-revolutsionäärid – see pole üldse mõni põhimõttelik mõttevool, see pole üldse teaduslikult konstrueeritud loogiline ehitis,” kinnitas kõneleja ja tõestas seda siinsamas mõne tsitaadiga. „Anarhism, kui talle vaadata lähedalt näkku, koorub väikekodanlise tõuguna, buržuilise sentimentalismina!” hüüdis ta natukese aja pärast ja juhtis tähelepanu Plehanovile. Selles suunas läks edasi ka siis veel, kui ei kõneleja ise ega ükski teine enam ei kahelnud, et niihästi sotsialistid-revolutsionäärid kui ka anarhistid on praktiliselt totrus ja loogiliselt mõttetus – vanaduse nõtrusse sureva kodanlise ideoloogia vastukajad, selle kodukäijad.

Kõne oleks ehk veelgi kestnud, sest kõnelejal oli nähtavasti sõnu küllalt, kuid kuumus tegi kõigele lõpu – ka läbirääkimistele, mis pidid järgnema kõnele. Muidugi, oleks võidud ju avada aknad ja lasta sealt värskemat õhku, kuigi ka seal valitses haruldane soojus, aga see polnud soovitav, sest aknad vaatasid otseteed tänavale, olid alumisel korral ja oleksid võinud toasisemusest rohkem paljastada kui koosviibijaile meelt mööda. Nõnda pidigi kõik jääma seks. Sellest oli kõigil väga kahju, sest läbirääkimised olidki need, mis andsid õpetlikkudele kõnedele õige tuuma. Vaevalt oli küll uskuda, et keegi oleks tahtnud hakata kaitsma materdatud sotsialiste-revolutsionääre või anarhiste, sest surnuid ei pea keegi katsuma ellu äratada, aga vaidlusainet oleks leidnud ilma selletagi, vaielda oleks võidud ka surnute üle, s. t. selle üle, kas nad on õieti surnud, kui asuda puht ideoloogilisele, puht loogilisele seisukohale.

Ei unustatud kunagi, põhimõttelikult ei tohtinudki unustada, et kui keegi lüüakse ideoloogia- ja loogikanuiaga maha ja kui neid nuie ei kasutata täpselt õieti, s. o. kui nuiad kalduvad ideoloogiliselt ja loogiliselt juuksekarva võrragi õigelt teelt kõrvale, siis ärkab tapetu, kui mitte sel koosolekul, siis vähemalt mõnel järgneval jällegi priskelt ellu ning asi hakkab puht ideoloogiliselt ja loogiliselt uuesti otsast peale. Sellepärast siis, mida rohkem mõni asi on ideoloogiliselt ja loogiliselt surnud, seda enam peab tema üle vaidlema, et otsusele jõuda, kas ta ehk ometi mõne ideoloogilise ja loogilise nükkega ei aja end uuesti ellu, nagu korduksid Kristuse sooritatud imeteod ikka ja jälle kõigi silma all, kuigi seda ei ustud ei siis ega usta nüüd, usti ainult pimedal keskajal, jah, pimedal keskajal.

Ehk kuigi kõik koosolijad on ühisel arvamusel, et see või teine vaimuvärdjas on tõepoolest igavesest ajast igavesti surnud, siis ometi peab vaidlust algama selle üle, kas ta on õieti surnud, õigem – õieti tapetud või ehk oleks pidanud ta kuidagi teisiti „vagaks” tehtama. See on see kõige kurnavam ja väsitavam toiming, olgu vaidlejaile enestele või kuulajaile, sest mõelge ometi: seal see vaene korjus lamab kõigi silme all, pisut on tal juba teise ilma lehkagi küljes ja otsusta nüüd tema raipe üle, on ta õieti maha notitud või mitte. Kes seletab, kes tunnistab? Ei keegi, sest iga seletaja, iga tunnistaja on erapoolik, kaitseb ainult oma tapmisviisi, oma tapmisvahendit, soovitades seda kui ainuõiget. Igaüks tahaks olla ise selle lehkava korjuse õige tapja, õige mõrtsukas, õige timukas.

Alles selliseil koosolekuil võib õieti näha, milline kustumata tapmiskirg istub inimeses, milline verejanu! Aastatuhanded on ta nõnda põlenud tapmisihas, aastatuhanded on olnud tema suurimaks naudinguks muuta korjuseks kõik, mis on elav. Aastatuhanded kõneleb inimessoo ajalugu ülistavalt ainult neist rahvastest, ainult neist inimesist, kes on tapnud mõne teise rahva, mõne teise inimese või kes on hävitanud ja naeruväärseks teinud mõne teise rahva elumõtte, teise inimese mõtte. Aga kergem on olnud neil, kes on tapnud rahvaid ja inimesi, kui kes on valinud endale möttemõrtsuka elukutse, sest mõte on visam ja elupriskem kui ükski rahvas või inimene. Mõte võib ärgata surnuist tuhandete aastate pärast. Mõte võib edasi elada isegi sarve-ja sulekandjais. Sellepärast oldigi salakoosolekuil nii hirmus valvel mõtte pärast, tappes teda ideoloogiliselt ja loogiliselt, sest siin asuti ikka kohe asja tuuma kallale, jättes igapäevase elu möödaminevad askeldused väiksemate vendade sooritada, kes elavad kõigi nähes lageda taeva all.

Noored, lahkudes koosolekult aurava nahaga, olid temaga väga rahul: nad olid kuulnud hulk uusi nimesid, hulk uusi sõnu, ja kui nad mõtteliselt kõike hästi ei taibanud, siis oli neil lohutuseks, et järgmisel koosolekul nad kuulevad umbes sedasama, küllap nad siis mõistavad juba paremini. Leidus isegi neid, kes olid otse vaimustuses, sest enne uksest väljumist – seda võis teha ainult paariviisi, kõige enam kolmekesi – kuulis Indrek kedagi teisele ütlevat, kui nad seisid ühes kobaras: „Küll aga andis,” millele teine vastas: „Nii et tükid taga.” Samuti vaimustuses oli Kristi, seda küll mitte niipalju kõne sisu, tooni ja sõnade pärast, sest see kõik oleks nagu tema kõrvust kosena mööda kohisenud, vaid et nad üldse nõnda kokku tulid, koos olid ja et räägiti, kas või tükid taga. Kusagil muidu ei sündinud midagi sellesarnast. Kõneles küll õpetaja kirikus, kuid seda teadsid kõik, mis tema kõneles, ja seda võisid kõik kuulama minna; kõneldi ka seltsides, aga selleks pidi olema politsei luba ja politseinik istus kõneleja nina all. Mis maksab niisukene kõne? Aga siin, salakoosolekuil – võmmel pole aimugi, tullakse lihtsalt kokku ja kõneldakse, ilma et teaks enne, kes kõneleb või isegi, mis ta kõneleb.

„Kuulsite, kuis ta kordas: meie sotsiaaldemokraadid, meie sotsiaaldemokraadid?” ütles Kristi. „See oli julge, see oli suur, see oli ilus, see oli vaba! Kui seda mõni võmm või sandarm oleks kuulnud, ta oleks hulluks läind. Mis te arvate, mis oleks mõni võmm või sandarm teind, kui ta oleks seda kuulnud, ikka: meie sotsiaaldemokraadid, meie sotsiaaldemokraadid!”

Aga Indrek ei teadnud, mis oleks teinud mõni võmm või sandarm, kui ta oleks seda kuulnud, sest Indrekul polnud nende seas tutvusi. Tema tundis ainult Otstaavlit, seda politseikirjutajat, kes sattus keelatud koosolekul samuti vaimustusse, nagu Kristi või mõni teine noor. Tema vaimustuse põhjus oli küll pisut teissugune, aga mis sest, kui aga oli vaimustus. Tema vaimustus sellepärast, et olles küll teenistuses politseis, s. t. olles viimane jätis, see jätiste jätis, ometi ta võis kuulata samu sõnu, samu mõtteid, samu ähvardavaid hüüdeid võimukandjate ja vägivallameeste vastu, mida kuulasid needki, kes pidasid end valituks hulgaks, maasoolaks, tulevikupandiks, võis kuulata ja südamest rõõmutseda, nagu oleks ta kangelane, kes saeb oma käega oksa, millel istub, kuni lendab alla kuristikku, kus pole pääsu.

Teine kord käis Indrek ühes Kristiga koosolekul kusagil jõukas perekonnas. Siia võis sisse minna kas või karjakaupa, sest siin ei kardetud politseid: kõik võõrad olid kuue-, seitsmeteistkümneaastase noorema peretütre külalised, keda see oli kutsunud vanemate loaga mingile tähtpäevale. Ühes noortega olid siin ka mõned vanemad härrad ja daamid ja nende seas perevanemad ise auväärsete, lahkete ja soliidsete juudipatriarhidena. Kõne ajaks istuti lauda ja ümmardajad valgeis põlledes ning rätikuis kallasid külalistele kohvi, kuna igasugused maiustused ja puuvili seisis laual vaagnail ja vaasides. Ümmardajad olid eestlased ja need mõistsid sellest vähe või mitte sugugi, millest rääkisid härrased oma külalistega vene keeles. Ka siin rääkis kõneleja kõvu sõnu, aga siin nad kõlasid imelikult pehmelt, peaaegu paitavalt, sest vaibad, pehme mööbel, portjäärid ja aknariided imesid igasuguse teravuse ja kareduse endasse. Oleks võinud peaaegu öelda, et tasside ja lusikate, nugade ja vaagnate kokkupuutumises tundus palju rohkem revolutsioonilist lõikavust kui kõneleja toonis ja sõnades. Siin ei tekitanud kõne ka mingit erilist kuumust: isegi kohvi kuumus suri maiustusisse ja puuvilja jahedusse või tõusis kõrgele üles hoolikalt värvitud lae alla. Näis nagu ei võiks revolutsiooni teostamine sünnitada siin majas mingeid erilisi pingutusi, erilisi ohvreid, mõni mahe sõna, mõni käeviibe ja kõik on sündinud, nagu kantaks mõni uus, seni maitsmata roog lauale. Ka siin rääkis kõneleja lauasistujaist kui sotsiaaldemokraatidest, aga seda ei pandud nagu tähelegi, sest siin oli suuremale hulgale nii paljugi muud tähele panna, mis oli samasugune uudis, nagu sotsiaaldemokraatki. Pealegi seisid siin kuldkirjadega raamatud reas lihvitud klaaside taga ja need näisid kinnitavat: meis on see kõik juba olemas. Samal ajal, kui kõneleja ütles: „meie sotsiaaldemokraadid” ja vaatas ise nagu Kristile üle laua otseteed silma, puutus teda tema kõrval istuv mustasilmne mahedalt naeratav peretütar küünarnukist ja pakkus talle kristallvaasist õunu, öeldes:

„Maitske neid, need on Krimmist, me tõime nad ise sealt kaasa, mina oma käega võtsin nad puu otsast maha.”

Kristi tänas, võttis ja sõi, aga pärast pidi ta Indrekule tunnustama, et nende omad õunad maitsevad talle rohkem, kuigi nad pole nii ilusad – isegi kui nad on ussitanud. Hiljem pidi ta veel muudki Indrekule tunnustama, sest kui ta mõni aeg peale seda sinna majja uuesti sisse astus, et noorema peretütrega kokku saada, kajasid kogu need ilusad ja suured ruumid lõikavast, südantlõhestavast kisast. Kristi jäi ehmunult seisma ja tahtis hirmunult uuesti välja, aga juurderutanud, nutetud silmadega peretütar seletas, et neil on lein majas – ema surnud. Seda leinakisa ei suutnud miski pehmendada, ei vaibad, mööbel, portjäärid ega kuldkirjadega raamatuteread lihvitud klaaside taga, Kristi tundis, et ei suutnud. Ja kui ta oli uuesti tänaval, pidi ta tahes või tahtmata leinajate häält võrdlema kõneleja omaga, kui nad olid istunud hiljutisel koosolekul. Tal tekkisid nagu mõnesugused kahtlused ja arusaamatused, mõnesugused küsimused, mida ei osanud kuidagi väljendada, sest ütle kuis iganes tahad, ikka pole see, mis olema peab. Lõpuks jõudis ometi sinnamaale, et küsis Indrekult:

„Kas sotsiaaldemokraat võib jumalasse uskuda?”

„See tähendab – kas ta tohib?” küsis Indrek vastu.

„Mitte, vaid ütleme, kas ta saab, kui ta on õige, tõsine sotsiaaldemokraat?” seletas Kristi.

„Seda ma ei tea, sest ma pole veel kunagi sotsiaaldemokraat olnud,” vastas Indrek.

„Aga kuidas või millest ma võin teada, et olen tõsine sotsiaaldemokraat?” päris Kristi edasi.

„Mina arvan, et seda on kergem uskuda kui teada,” lausus Indrek.

„Sotsiaaldemokraat on ju usu vastu,” ütles Kristi nüüd. „Nad ütlevad seda alati.”

„Muidugi on nad usu vastu,” arvas ka Indrek, kuid lisas juurde: „Iga õige ja aus inimene on usu vastu, kui selle usu nimel valitseb taevas jumal, kes maapealse jumala, ütleme, keisri või kuninga kaudu saadab sulle kaela võmmid, sandarmid ja nuhid.”

„Noh, aga kuis nad saavad siis uskuda, et nad on sotsiaaldemokraadid, kui nad ise on usu vastu?” imestus Kristi.

„Aga kuis nad saavad siis teada, et nad on sotsiaaldemokraadid, kui nad ei tea?” küsis Indrek.

„Mida nad siis ei tea?” päris Kristi.

„Et nad on sotsiaaldemokraadid,” kordas Indrek. „Või arvate teie, et kõik need, kes peavad end sotsiaaldemokraatideks, tõepoolest teavad, mis on sotsiaaldemokraat? Et nemad on lugenud neid suuri ja raskeid raamatuid, kus see kõik on sees? Et neil oleksid need raamatud saadagi? Või et nad neid mõistaksid, kui nad loevad? Mina küll seda ei usu, aga võimalik, et mina olen rumalam kui kõik teised ja otsustan ainult enda järgi. Aga suurem hulk ei oska ju neid keeligi, milles need raamatud kirjutatud, nii et jääks ainukene võimalus: uus nelipühi, uus vaimu väljavalamine...”

„Tähendab, teie siis ei peagi neid kõiki sotsiaaldemokraatideks?” imestus Kristi.

„Kuis nii?” imestus Indrek vastu. „Seda pole ma öelnud. Mina arvan ainult, et neil on kergem ja ka kasulikum uskuda kui teada, et nad on sotsiaaldemokraadid, see on kõik.”

„Jälle seesama ja mina ei saa midagi aru,” nukrustas Kristi õnnetult: „sotsiaaldemokraat on usu vastu, ise aga usub. Kuis on see võimalik, Issand halasta?”

„Mina ei tea,” vastas Indrek ja lisas endiselt juurde: „sest mina pole veel sotsiaaldemokraat olnud. Aga ma arvan, et kui mina oleks sotsiaaldemokraat, siis võiks ma küll uskuda, võiks uskuda jumalassegi...”

„Isegi jumalasse!?” hüüdis Kristi imestunult.

„Jah, isegi jumalasse,” kinnitas Indrek.

„Aga mis ütleksid teised sotsiaaldemokraadid selle kohta?” küsis Kristi.

„Aga kust nemad seda teavad?” küsis Indrek vastu.

„Aa! Nüüd ma mõistan!” hüüdis Kristi. „Tähendab salaja?”

„Põranda all,” täiendas Indrek ja tahtis jätkata, kuid neiu hüüdis otse kohkunult vahele:

„Uuesti põranda all!?”

„Aga kui muidu ei saa jumalasse uskuda ja ometi oled sotsiaaldemokraat,” seletas Indrek.

„Tähendab, ka kirikus peab salaja käima,” arutas Kristi jumalasseusu raskuseid.

„Milleks kirikusse?” imestus Indrek. „Ei, mina arvan, et kui juba kirikusse, siis pole enam sotsiaaldemokraat. Aga mina räägin nõnda, nagu oleksin päris see õige sotsiaaldemokraat. Ja sellepärast ütlen: meie praegune jumal segab end maapealseisse asjusse ja sotsiaaldemokraat ei või niisukest jumalat kannatada. Aga mis siis, kui oletada, et jumalal pole maapealsete asjadega midagi tegemist, vaid siin oleme ainult meie ühes loomadega, tema on ülal taevas ja jääbki sinna? Kas siis sotsiaaldemokraat võib tema sisse uskuda? küsin mina. Võib, vastan ma, sest niisuke jumal on minu isiklik asi ja omandus ning seda ei või mulle keegi keelda. Tema kannan ma igale poole kaasa, kuhu iial lähen. Niisukest jumalat ei saa keegi tappa, ^sest ma võin ju mõelda nõnda, et jumalal polegi muud elu kui see, mis annab talle minu usk, ja seda ei saa ju miski kõigutada, kui ma ei seo teda maapealsete asjadega. Ükskord ma arvasin teisiti, arvasin, et jumala võib tappa, aga nüüd ma enam ei arva.”

„Nii et teie olete päris usklik, ei käi ainult kirikus ega palvemajas,” järeldas Kristi, kuid sellele Indrek vaidles kohe vastu, öeldes:

„Ma ei ole ju öelnud, et mina olen usklik, ma ütlesin ainult, et kui ma oleks sotsiaaldemokraat, siis võiks ma nõnda uskuda ja ikkagi veel sotsiaaldemokraat olla.”

„Soo, nüüd mul on siis selge, nüüd mul on kõik selge,” ütles Kristi natukese mõtlemise järele.

„Mis nimelt?” küsis Indrek.

„Nende leinamine ja kõik,” vastas Kristi. „Nemad usuvad.”

„Kes?”

„Juudid, kes muud,” seletas Kristi. „Juudid usuvad, sest miks nad muidu juudi kombel leinavad, aga ise on sotsiaaldemokraadid. Tähendab, ainult eesti sotsiaaldemokraadid ei usu, aga juudi omad usuvad. Ja teate, kui mina kuulsin nende leinakisa, siis tulid mul hirmuvärinad peale. Ma tundsin, ükski kõne, olgu ta nii kange kui tahes, pole minusse nõnda mõjunud kui see lein. Tähendab, usk, sellepärast, eks?”

„Võib-olla sellepärast,” vastas Indrek. „Nemad oskavad seda paremini kui sotsiaaldemokraadid, sest nemad leinasid nõnda vististi juba Egiptuses, baabeli vangipõlves ning Jeruusalemma varemetel, aga kauake on sotsiaaldemokraadid kõnelnud. Isegi meie õpetajad kantslis ei oska veel mõjuvalt kõnelda ja ometi on ka nemad harjutanud oma paar tuhat aastat.”

„Nad ei usu, sellepärast,” kinnitas Kristi tõsiselt ja elutargalt, „aga juudid usuvad, muidu ei saa nõnda leinata. Muidu ei saa! Mina ei saaks, sest ka mina ei usu. Isa ka ei usu, ainult ema, see ehk usub, aga kui palju temagi, kes seda teab. Käib ehk teine muidu palvemajas nutmas, sest seal kõik nutavad, see meeldib neile.”

Uuesti sattusid nad usule ja teadusele ning murdsid nende kallal oma noori päid, nagu ei võiks nad muidu elada või nagu poleks elul muidu mingit mõtet. Üldse olid nad sedavõrt noored, et arvasid – elus on väärtus ainult sellel, millest saad aru. Nemad olid oma aja lapsed ja uskusid – kuigi nad ise arvasid, et nad teavad, – et mõistus ja selle saadus, teadus, päästavad inimessoo siit hädaorust, teevad ta õnnelikuks. Sellepärast ahmida raamatuid, kuhu oli kuhjatud inimessoo vaimuvara, paistis ülima õnnena, ülima eluülesandena, seda enam, et nende raamatute üle ja najal võis nii lõpmatult rääkida. Eriti hea oli seda teha seal, kus polnud kuulajaid, sest peamiseks kireks olid ju need raamatud, mis olid keelatud. Just neis pidi olema see, mis teeb inimese targaks ja õnnelikuks.

Indrek ja Kristi olid siirdunud linnatänavailt puiestikku ja otsinud seal üksiklasema kõnnitee, kus käisid nüüd kõrvuti edasi-tagasi. Põliste puude varjus ragises jalge all liiv ja ülal lehestikus kahises hooline tuul, mis kandis vahetevahel lähedasest lokaalist helilaineid nende kõrvu. Eemal kaugel vilkus läbi lehestiku siin-seal mõni tuluke, mis ei küündinud valgustama, vaid heitis ainult nagu õudset helki.

Peale nende polnud puiestikus ainustki inimest kõndimas näha ega kuulda. Aga üksikul pingil paksu mustendava põõsa ääres valendas kellegi undruk, vilkus vahetevahel mingisugune tuluke ja kostis naerukihin, mille tõttu Kristi põrkas iga kord uuesti oma kaaslasest eemale, kellele ta kippus lähenema loomusunniliselt, sest pimedus, tuulekohin, mustendavad puutüved ja põõsad, mille taga nagu keegi aina varitses, ajasid tahes või tahtmata õuduse südamesse. Poleks seda ajutist naerukihinat, siis oleksid nad vististi varsti kõndinud külg külje vastu, aga nüüd hoidusid nad eemale, sest muidu võidaks arvata, muidu peaksid nad isegi lõpuks arvama, et nemad pole põrmugi paremad kui need kihistajad seal põõsaäärsel pingil, ja et neilgi pole südames midagi kõrgemat, ilusamat, ülevamat.





VIII


Elu muutus päev-päevalt aina huvitavamaks ja nagu pinevamaks. Kõik näisid pikisilmi ootavat, mis toob homne päev. Isegi vanad ja hallid, kes vajunud aastate raskuse all juba küüru ja kes polnud juba ammugi elult peale surma midagi oodanud – jah, elu võlgnes neile ainult veel surma – isegi need hakkasid ühes noorematega ootama ja seadsid õhtul prillid ninale, et ise oma silmaga lehest lugeda, kas ja mis on tulemas. Sest polnud midagi, et kõik teadsid ja kinnitasid: „Lehed valetavad, tsensor ei lase tõtt läbi,” ikkagi ahmiti neid lugeda ja katsuti tõtt leida valeridade vahelt. Siis usuti veel, et lehed armastavad tõtt ja kuulutaksid seda rahvale, ainult valitsus, jah, valitsus ainuüksi seisab tõe vastu. Kui tema lubaks, siis oleks varsti kogu maailma tõde rahva omanduseks ning seega algaks uus ajajärk, algaks uus elu.

Kõik pidasid endastmõistetavaks, et kui valitsus midagi kinnitab, siis peab otse vastupidist uskuma, ja et kui valitsus ajab midagi valeks, siis on see kaljukindel tõde. Valitsust usuti ainult siis, kui ta kinnitas oma lüüasaamist, sest see valmistas rõõmu ja seda taheti uskuda, ning kui ta teatas, et see või teine tema käsilastest, mõne suurvürstiga alates ja pisimagi politseinikuga lõpetades, on revolutsionääride poolt tapetud – pommiga purustatud või revolvriga maha lastud. Jah, seda usuti ning kellelgi ei tulnud mõttesse, et siingi on tegemist inimeseluga, inimese verevalamisega. Seda mitte! Valitsus ja tema käsilased ei kuulunudki nagu enam rahva ja inimkonna hulka, sest nad seisid ju ühes oma kõrgeima ülemaga nii või teisiti väljaspool seda seadust, mis maksis kõigi teiste kohta.

Sellest kõigest hakkas Indrek siin agulimajas elades otse loomusunniliselt aru saama, sest see hõljus nagu õhus, kandus tuulehoos, helkis igas pilgus, helises igas sõnas ja häälekõlas. Alles nüüd ta taipas õieti Otstaavli sõnu, mis see talle rääkinud tol korral metsas, et politsei olla see viimane jätis, see jätiste jätis. Mitte politsei kui niisugune, vaid valitsus oli jätiste jätis ja et politsei kui valitsuse käsilane seisis rahvale kõige lähemal, siis suunduski kogu rahva viha ja põlgus tema vastu. Indrek ei võinud sinna midagi parata, et tal tõusis politsei vastu teatud sümpaatia ja kaastundmus, nagu oleks see mõni vaga kannataja, kes peab lunastama kellegi teise patud. Sellepärast ta ehk otsiski kaua aja tagant jälle kord oma koolivenna üles, astus selleks politseijaoskondagi, sest Otstaavli elukohta ta ei teadnud.

„On sul palju raha?” küsis Otstaavel Indrekult esimesel parajal silmapilgul, kus keegi polnud kuulamas.

„Ei,” vastas Indrek, ilma vähemagi mõtlemiseta.

„Noh, siis ma talitasin õieti,” ütles Otstaavel.

„Kuis nii, ma ei saa aru,” imestus Indrek.

„Muidugi mitte,” naeris Otstaavel. „Vallavalitsus nõudis sinult vallamaksu, saatsin vastuse, et sinu elukoht on meile teadmata ning sellepärast pole võimalik sinult vallamaksu sisse nõuda.”

„Aga sa ju teadsid, kus ma elan,” ütles Indrek.

„Mina kui sinu koolivend, muidugi, aga kui ametnik, see on hoopis teine asi. Sovsem drugooje djeelo.”

„Sisse kirjutatud olen ma ju ka,” ajas Indrek oma mõtet edasi.

„Mitte meie jaoskonnas, palun,” vastas Otstaavel naerdes ning lisas siis seletuseks juurde: „ja kuigi meie jaoskonnas, siis võib ometi mingisugune segadus või eksitus juhtuda. Võib ju, eks? Kõik võivad eksida, miks siis mitte politsei.”

„Aga nad peavad ju vallast uuesti kirjutama,” püüdis Indrek jätkata.

„Selleks nad ju seal ongi, et kirjutada,” vastas Otstaavel. „Kuulsin, vanamees olevat seal praegu üksi, ilma abita – sa ju mäletad teda veel? Las istub ja pingutab. Mind oskas ta ropul kombel taga ajada – mina olin ju pärast sind tema juures – aga nüüd annan mina temale tööd, et ta teaks, kes on Otstaavel. Nüüd on tema minu abi.” Ta naeris heal meelel oma võimu maitsedes.

„Aga ma pean ju ikkagi maksma,” ütles Indrek.

„Nii? Sa tahaksid maksta? Hea küll! Me võtame raha vastu ja saadame valda ühes seletusega, et kirjas sellest ja sellest kuupäevast on juhtunud eksitus, kuna Indrek Paas elab seal ja seal ning tasus nõutud summa,” rääkis Otstaavel.

„Just praegusel silmapilgul ma ei saa maksta,” ütles Indrek.

„Noh näed, et minul oli õigus,” naeris Otstaavel. „Kui tuleb järgmine kiri, eks me siis vaata, mis teha saab. Seni aga vallal leiba, kirjutajal tööd ja sinul aega raha koguda.”

Oh jaa! Otstaavlil oli muidugi õigus, aga Indrekule oli see vastik ja ta ei osanud muud paremat teha, kui katsus, et minema sai, nagu olekski ta ainult selleks tulnud, et võimalikult ruttu minna.

„Kuhu nii ülepeakaela?” küsis Otstaavel.

„Tuli midagi meelde, pean kohe minema,” vastas Indrek.

„Aga milleks sa siis tulid?” „Muidu niisama, läksin mööda, astusin sisse.” Aga kui Indrek oli uuesti tänaval, tundis ta äkki suurt nälga, nagu oleks kätte jõudnud silmapilk, mil ta harilikult lõunastab. Tõelikult ei olnud temal sellist silmapilku olemaski, sest korralikku lõunat sõi ta väga harva. Millest siis täna see haruldane nälg? Mis oli muutunud? Tema majandussüsteem? Ei, see oli endine. See oli selline, et kõige kohasem oleks olnud üldse mitte süüa, korralikust lõunast rääkimata. Tema oli andunud niiöelda innukale avalikule ja ühiskondlikule tegevusele ja see õõnestas tema majandusliku seisukorra hoopis. Ta luges raamatuid, aga sellega ta ei teeninud krossigi. Ta käis koosolekuil, aga ka seda ta pidi tegema tasuta, olid koosolekud salajased või avalikud. Mõnikord tuli nende eest isegi maksta, kui juhtus olema mõni korjandus või oli määratud teatud sisseastumisraha. Ka jalutuskäigud, mis olid hädavajalikud põlevate elu- ja ühiskonnaküsimuste arutamiseks, ei toonud midagi sisse. Üldse ta puutus inimestega kokku, kes olid saatusest määratud hoolitsema riigi ja rahva parema tuleviku eest ja lahendama igasuguseid keerulisi ülesandeid, mille raskust inimessugu oli tundnud juba sajad ja tuhanded aastad. Nüüd pidi olema silmapilk käes, kus võis otsustada kõik ühel hoobil ning Indrek tahtis seda maksku misv maksab kaasa teha. Sellepärast ei olnudki tal kuigi palju võimalust oma sissetulekuile mõelda. Kord ta oli läinud „Rahva Sõbra” toimetusse lootusega seda majanduslikult kasutada, hankides tema kaudu tunde või kirjutades lehes vahetevahel mõne maksulise rea. Aga imelikul viisil kükitas iga kavatsuse taga nurjumine, iga lootuse varjul pettumus. Indrek nimelt ei suutnud kuidagi õppida ridade vahele kirjutamise kõrget kunsti, nii et lugeja võiks sealt veel midagi leida, kust tsensor otsib asjata. Sellepärast oli Indreku kirjutistega ikka nõnda, et neist leidis kas juba tsensor midagi ja tõmbas neile siis punase kriipsu peale või kui tema neist midagi ei leidnud, siis ei leidnud ka ükski teine ja nõnda arvas toimetus, et neid võiks tarvitada ainult ilma tasuta, niiöelda ruumi täiteks, kui noor inimene tahab kuulsaks saada. Ja kus on see noor, kes ei tahaks kuulsaks saada? Seega siis Indrek kirjutaski mõni aeg lehe ruumi täiteks, kuni ta arvas, et saavutatud kuulsusest jätkub.

Selline oli tema majandusliku seisukorra tagasein, kui ta tundis äkki suurt nälga ja otsis selle lähemat põhjust. Muidugi, tema kõht oli ju tühi, aga nälga oleks ta pidanud siiski tundma mõni tund hiljem, mil ta harilikult otsis omale midagi hamba alla. Aga ükskõik, täna tahtis ta kaua aja tagant jällegi korraks koeramamma juurde sisse astuda, sest ta oli täna suure hulga raha kokku hoidnud – oli jätnud vallamaksud võlgu – ja see eitav toiming saigi ehk ajakohatu nälja ebateadlikuks elustajaks.

Söögimajas perenaine võttis Indreku nagu vana hea tuttava vastu, sest ta armastas temaga vesta härra Bõstrõist. Ta kinnitas alati, et Indrek olevat härra Bõstrõi „sümpatii”, sest see tegevat temast alati juttu. Ja kuna tema teeb alati juttu Indrekust, siis proua Kuusik teeb juttu Indrekuga. Ta jutustab, milline mees see vanahärra Bõstrõi on, mis toite ta eelistab ja kui kaua ta juba siin söömas käinud.

„Ja kas saate sellest aru,” räägib perenaine, „et inimene käib korralikult aastate kaupa ja siis äkki enam ei tule. Lihtsalt jääb tulemata. Ei tule täna, ei tule homme ega ka ülehomme. Ei näita nägugi, nii et hakkad otsima lehest surmakuulutust. Aga siis ilmub ta äkki uuesti. Need on vist ikka need ärevad ajad, et inimesed on niisukesed.”

Perenaine käis ja toimetas ja kui leidis vaba silmapilgu, siis tuli Indreku juurde tagasi, et oma juttu jätkata. Koer sörkis temaga vahetpidamata kaasa, aga kui sai aega, siis laskus lauaserva all kõhuli ja pani oma lõõtsutava lõua Indreku jalale. See pidi olema suureks sõpruse tunnuseks, nagu perenaine seletas.

„Lihtsalt naljakas, nii et mine kas või ebausklikuks,” jutustas perenaine edasi, naeratades oma ümmariku pondunud näoga ja peaaegu nooruslikult säravate siniste silmadega, „aga niipea kui hakkan otsima lehest surmakuulutust, kohe ilmub ta uuesti, nagu tõukaks keegi ta uksest sisse. Ei kannata, et teda peetakse surnuks. Sellepärast teen ma nüüd nõnda, et kui olen juba mõni päev teda asjata oodanud, siis hakkan lugema lehest surmakuulutusi, ajan ta niiöelda surmakuulutustega korralikult lõunat sööma. Eks ole kentsakas, et surmakuulutustega võib ajada inimese lõunele.”

Ja et Indrekule tõendada, milline on mõju surmakuulutuste lugemisel Bõstrõisse, perenaine asus siinsamas neid lugema.

„Küll näete, ta on varsti uksest sees,” rääkis perenaine ja jätkas hoolega oma lugemist. See imelik toiming võis kesta minutit viisteist, kakskümmend, siis tõstis koer äkki Indreku jalalt oma lõõtsutava lõua, kuulatas, haugatas rõõmsalt oma kähiseva häälega ja vänderdas välisukse juurde, nagu tõttaks ta kedagi vana tuttavat vastu võtma.

„Tuleb!” hüüdis perenaine võidurõõmsalt naeratades. „Ei Riki muidu. Tema teab.”

Aga kui koer oli natukene aega ukse all seisnud, tuli ta niuksudes perenaise juurde tagasi.

„Läks mööda,” seletas perenaine. „Viimasel ajal teeb ta sagedasti neid tempe: tuleb, aga ukse all jääb äkki seisma, mõtleb ja läheb mööda. Täna muidugi niisama. Küsisin teiselt kord, et miks nõnda, ja tema vastab: katsun, kas saan mööda, kui tahan; kas saan tahta, kui tahan tahta; kas olen vaba, sellepärast. Inimene peab ennast alati proovima, ütleb ta.”

Perenaine rääkis alles, kui koer haugatas uuesti ja vänderdas ruttu-ruttu välisukse poole, mis avanes samal silmapilgul, et härra Bõstrõid tema nääpsukeste ihuliikmetega sisse lasta – põlved ettepoole könksus, piht vimmas, pikavõitu käed ripakil, kael peenike ja nagu liig lõtv suurevõitu pea kandmiseks, mida aitab rinnale suruda tume kaabu. Näos välgatavad mitte niipalju silmad kui prillid, aga hallikas habemes punavad huuled nagu nooruse värskuses.

„Jällegi läksite esiteks mööda,” naeris perenaine teretamise asemel härra Bõstrõile vastu ja tõttas lõunasööki tooma. See ei teinud öeldud sõnadest väljagi, võttis prillid eest ja puhastas neid, astus siis Indreku juurde, andis kätt ja ütles:

„Et ma ei unustaks, siis kõige pealt asi: minu sõber Viljasoo tahaks teiega tutvust teha. Tema annab raamatuid välja ja tahaks teilt kaastööd. Astuge tema poole sisse kas või veel täna.”

See oli Indrekule selline rõõmusõnum, et ta hakkas lõunasöögiga niiöelda uuesti otsast peale, et oleks põhjust Bõstrõiga ühes lauas istuda ja temaga juttu vesta.

„Naistel on ilmas kerge elada,” rääkis vanahärra, kui oli õiendanud selle, mida nimetas asjaks, „sest nemad ei saa õieti millestki aru või kuigi saavad, siis hoopis omal viisil. Näiteks, see proua siin. Tema on, võiks öelda, haritud ja elutark inimene, on paarkümmend aastat teisi inimesi toitnud ja ükski neist pole sellepärast enneaegu surnud. Ainult koerad ei pea vastu, nende südamed lähevad rasva ja siis tuleb enneaegne surm. Praegune on tal kaheksateistkümne aastaga juba kolmas ja sellegi päevad on loetud. Tema õnnis mees – proua on ju lesk – suri ehk ka rasva, nagu koeradki, sest naistel on kas koer või mees, mees või koer umbes üks kama kõik.”

„Mis te siin räägite noore inimesele naistest ja koertest,” ütles perenaine suppi serveerides naljatavalt.

„Härra Bõstrõi räägib meestest ja koertest, mitte naistest ja koertest,” õiendas Indrek.

„Mina räägin seda,” seletas vanamees, „et teie olete haritud ja elutark naisterahvas, pole oma toiduga ühtegi inimest veel tapnud, aga ometi ei saa teie inimesest põrmugi aru. Sest...”

„Kuis ei saa aru, kui oskan teda toita” küsis perenaine vahele. „Saan ju.”

„Ei saa,” vaidles vanahärra vastu. „Mina lähen uksest mööda, lähen tõsiselt mööda, aga teie naerate, arvate, et ma teen nalja.”

„Muidugi nalja,” vastas perenaine, „sunnite ainult vaese koera kaks korda ukse alla jooksma, see on kõik, sest tagasi tulete niikuinii ja sisse astute ka.”

„Siin ongi punkt, millest te aru ei saa,” seletas Bõstrõi. „Ma tulen ju tagasi ja astun sisse ainult sellepärast, et mul oli jõudu mööda minna. Kui see päev kätte tuleks, et ma seda enam ei suuda, küll siis näete, et mina oma jalga üle teie läve ei tõsta. Lihtsalt ei tule, muud midagi. Mina ei taha enam midagi teha, mida olen sunnitud tegema, Vähemalt vanas easki tahan olla vaba ja iseseisev, niiöelda isevalitseja. Teised võitlevad isevalitsuse vastu, mina võitlen tema poolt.”

„Teie vabadusel ja isevalitsusel on kohe lõpp, kui mina hakkan surmakuulutusi lugema,” naeris perenaine vastuseks.

Aga nüüd sündis midagi hoopis ootamatut, vähemalt perenaise silmis. Nimelt: härra Bõstrõi pani lusika, mille ta just praegu mõtles suhu pista, ühes supiga – ühes kõigega, mis seal sees oli – lauale, tõusis toolilt, võttis varnast palitu, viskas selle selga, pani kübara pähe ja läks. Uksel pöördus ta korraks ümber ja ütles perenaisele:

„Nüüd lugege oma surmakuulutusi ja oodake, kuni ma tagasi tulen. Seda ütlen teile tunnistaja juuresolekul.” Kergitas kübarat ja oli läinud – pea rinnal, käed ripakil, põlved könksus.

„No mis te ütlete selle kohta?” küsis perenaine Indrekult lausa pisarsilmil. „Inimene käib kaheksateistkümmend aastat järjepanu, iseoma suuga kinnitab mulle seda ja nüüd korraga nõnda, pealegi veel võõraste ees. Nagu arust ära!”

„Jah, tõepoolest,” lausus Indrek nõus olles.

„Teie muidugi ei tea seda, aga me oleme kõik need aastad peaaegu nagu abielurahvas elanud, ainult et polnud ühist korterit ega maganud ühel asemel,” rääkis perenaine edasi. „Seda mitte, sest me pole ju laulatud. Ja mina sihukest asja ilma selleta ei salli, pole niisukese verega. Ja nüüd tema viskab lusika ühes supiga lauale, nagu oleksime tõesti maha kuulutud ja laulatud. Tema tahab näidata, et tema on vaba. Aga armuline Jumal! Ta on ju vaba, tulgu ainult õigel ajal lõunale, ainult seda. Tulgu ja mingu, et ma teda korraks näen, siis tean, et ilmaasjad on alles korras. Kui härra Bõstrõi astub uksest sisse, mõtlen ma: tänu jumalale, katki pole veel midagi, tema elab, on terve, tahab süüa. Ja öelge nüüd isegi, mis teeb vanainimene vabadusega, kuhu ta temaga läheb? Minu tütred kinnitavad mulle iga päev, et – ah mamma, sulle pole ju vabadust vaja, oled juba vana, ainult meile, sest meie oleme noored. Aga härra Bõstrõi on ju minust veel vanem ning tema tahab korraga niisukest vabadust, et poleks enam vaja lõunatki süüa.”

Lõpuks ometi pidi perenaine minema, sest teises toas kolistati armuheitmatult taldrikutega. Aga ta pöördus veel kord teel ümber ning ütles ähvardavalt:

„Aga oodaku, seda ma talle ei kingi, seda supilusikat nimelt. Pole laulatud ja viskab lusika nõnda ühes supiga lauale. Loen igapäev surmakuulutusi, küll ta siis teab. Tuleb tingimata tagasi.”

Perenaine püüdis teha vihast nägu, aga ometi oli omal peaaegu nutt varaks.

„Tuleb tingimata,” kordas Indrek lohutavalt ja läks palitut selga ajama, et minna otseteed kirjastaja Viljasoo poole.

Viljasoo kontor asus vanaaegses kivimajas teisel korral. Sinna pääses läbi rõskust hõõgava koja, kitsa, hämaralise trepi ja südapäevalgi videvikulise koridori. Kui Indrek koputas uksele, hüüti seestpoolt talle vastu:

„Sisse, sisse! Uks on ju lahti!”

Indrek katsus ust avada, aga see andis ainult praokile.

„Lükake kõvemini,” käskis hääl toast ja Indrek lükkaski, nii et mahtus lõpuks ukse vahelt tuppa. Nüüd oli tal kõik korraga selge: ukse liikumise takistuseks olid raamatud, mis seisid igal pool virnas – riiulitel, laual, toolidel, aknal, varjates valgust, diivanil, mis täitis nähtavasti ka aseme ülesannet, sest tema teises otsas seisis kokku keeratud triibuline vaip ja võidunud puuriga padi, põrandal, nii et Indrek jäi nõutult seisma, sest ta ei teadnud, kuhu tõsta jalga.

„Mis seal veel oodata või koputada, kui uks lahti,” rääkis kirjastaja, kes luges laual raamatuvirnade vahel korrektuuri. „Ega siin pole mõni saksa maja, et koputad või kõlistad, kuni toatüdruk tuleb. Sisse, sisse, muud midagi... Istuge, silmapilk olen valmis, siis, trükikoda ei kannata.”

Indrek otsis paika, kuhu toetuda. Tool seisis teisel pool raamatuvirna ja oli pealegi veel ise raamatutega koormatud.

„Lükake raamatud kusagilt eest ära, küütige nad põrandale, neil ju ükskõik, kus nad on,” Õpetas korrektor Indrekut, kes katsus valida kuldse kesktee – muretses endale ruumi tiivanil, kus raamatuvirn langes ümber ja mattis oma alla triibulise teki ja padja.

„Teil on raamatute ees hirmus suur aukartus,” muigas korrektor, nähes Indreku kimbatust jalgele kohta muretsedes, sest igal pool olid raamatud tüliks. Seda öeldes kirtsutas ta ise imelikult nina, nagu tahaks ta avaldada põlgust või nagu tunneks ta mingisugust halba raamatute haisu. Nina kirtsutades tõmbas ta naha silmade alla kokku, mis muutusid sellest väiksemaks ja nagu kurjemaks ja salalikumaks. Ninakirtsutamist tegi kaasa kogu punane põskhabe, mis ühines kõrvade ääres kohevil juustega ja muutis haruldaselt suure pea üldiseks sasikooks. Ülestõstetud kraega ebamäärast karva kuub paistis piha ja käte ümber laiana ja lotendavana, nagu polekski ta kohane katma seda keha; pärast selgus, et tema pikkus oli sama ohter nagu laiuski. Aga ometi oli kõik otstarbekohane: ülestõstetud krae pidi aitama habemel katta paljast kaela ja kurgualust, kus särgil puudus nööp, ning kuue avarus pidi võimaldama talvel külmaga läbi ajada ilma üliriideta, toppides ainult peaaegu niueteni ulatuva kuue alla midagi paksemat ja soojemat.

„Teie olete Paas,” ütles kirjastaja, kui oli lõpetanud korrektuuri. „Mina olen teid näinud „Rahva. Sõbra” toimetuses. Jätsin sinna sõna...”

„Mulle ütles härra Bõstrõi,” tähendas Indrek vahele.

„Seda parem,” vastas kirjastaja. „Tema on minu sõber. Mina olen Viljasoo, varjunimega Maarjamaa, Muremaa, Mõrumaa jne. Kuulsin, tsensor ei laskvat teid „Rahva Sõbras” läbi. Ehk annate seda mulle, minu raamatu jaoks, katsun õnne.”

„Kas ta siis raamatus lubab, kui tõmbab lehes maha?” imestus Indrek.

„Ei luba,” vastas Viljasoo nina kirtsutades, nii et habe tudises, „aga katsuma peab ikka.” Mina kirjastan ainult seda, mis teistel maha tõmmatud või mis teistele ei kõlba, minule on see just paras. Sest maksta ma ju suurt ei saa, võin anda ainult oma kirjandust. Seda võite ise siit põrandalt omale valida, nagu süda kutsub. Kaastöölistele kõrged protsendid. Jah, väga kõrged! Ja mis puutub tsensorisse, siis temaga on nõnda, et täna ei luba, aga homme lubab. Aga ka vastuoksa: täna lubab, homme ei luba. Nagu tuju, eeskiri või olukord. See on mul selge, sest ka mina kirjutan. Kirjastan ja kirjutan. Selleks niipalju nimesid, sest lugeja ei armasta alati sama inimese kirjutisi, lugeja armastab vaheldust. Nõnda siis Maarjamaa, Muremaa, Mõrumaa jne. Kirjanikul on nimi peaasi, iseäranis algajal. Nimi ongi, mis lugejat tõmbab, nimi kirjanikul ja kirjutisel, tähendab – pealkri. See on kõik. Mis te võtate omale nimeks? Paas ei kõlba, on küll kõva, aga pole kibe ja mõru,” naeris Viljasoo, näidates habemesasist laiu, kollakaid hambaid. „Minugi oma,” jätkas ta, „on see mõni nimi? Viljasoo! Mis see ütleb meie aja inimesele? Mis ta ütleb vabrikutöölisele? Tema tahab, et nimi oleks nagu malakas, nagu kange sinep, nii et paneb hinge kinni, ajab silmad kipitama. Saaks niigi palju kanget ja kibedat, mis nimes, muu ruunab niikuinii tsensor. Vänget nime nähes ütleb lugeja kohe: see on see õige, ainult tsensor, võllanägu, ei luba läbi. Ja nõnda loeb ta pahnagi ainult hästi kange nime pärast.”

Viljasoo naeris jällegi ja kirtsutas nina, enne kui jätkas:

„Nii et mis nime te omale võtate...? Siiski, sellega on aega, võime aru pidada. Millal võiksite käsikirjad tuua? Mul oleks kohe tarvis. Pealkirjad paneme muidugi uued, ajakohased. Ja tasuga jääb, nagu ütlesin: valige ise siit põrandalt. Ning kõrged protsendid! Võite isegi näha, kuis minuga on: siin on mu kontor, ladu, ekspeditsioon, erakorter, võõrastetuba jne. Vahel on mul siin ikka pisut rohkem ruumi, aga täna hakkasin midagi otsima ja siis kukkusid mõned raamatuvirnad ümber. Siiski, pole viga, asi edeneb, rahvas loeb, rohkem pole vaja. Meie pole niikuinii midagi muud kui tulevikusõnnik, hea kui sedagi oleme. Ah jaa! Kas teil ei ole tuttavaid, kellele võiks raamatuid müüa, siis oleks teil honorar kindlustatud, võiksite ette saada. Hea honorar, sest protsent, nagu öeldud, on kõrge. Mis? Ei ole?”

„Paar inimest ja needki pole kirjandusesõbrad,” vastas Indrek.

„Kes nad on? Nende amet? Kui suur palk?” päris Viljasoo.

„Üks teenib äris, teine apteegis, kolmas politseis...” „Tore!” hüüdis Viljasoo vahele. „Politsei on tore asi, aga äri ja apteegiga pole midagi peale hakata. Surnud vaev! Politsei, see on teine asi, tema on meist huvitatud, armastab meid lugeda, minultki on käinud teine paar korda proove võtmas. Võtab ja otsib kramoolat, riigialuste õõnistamist, aga õõnistab ise nõnda riigialuseid. Sest mõelge ometi, mis sünnib, kui politsei loeb nõnda aastast aastasse suure hoolega revolutsioonilist kirjandust, muidugi maksuta, sest politseil on kõik maksuta, selleks ta ongi ju politsei, et kõik oleks maksuta – teater, kirjandus, isegi lõbumajad. Mis te arvate, kas politseile jääb revolutsioonilisest kirjandusest midagi külge? Jääb, ütlen mina. Jääb tingimata. Inglased tegid palja lugemisega buuri sõja, meie teeme revolutsiooni. Nii et tänini politsei on lugenud revolutsioonilist kirjandust maksuta, aga nüüd katsume ta panna ka maksma, sest ega siis revolutsiooniline kirjandus pole ometi mõni avalik lõbumaja, et peab olema politseile maksuta. Võtke lihtsalt siit kas või juba täna raamatuid kaasa ja viige nad oma politseihinge kätte, et ta ostaks neid ise ja müüks ka ametivendadele. Aga seda peab tegema salaja ja saladuslikult, sest seda armastavad kõik – politseinikud ja meie ise. Kõik tahavad olla pisut põrandaalused, muidu ei tunne end küllalt tähtsana, ei tunne end õige inimesena, seda pidage meeles. Seega oleks siis honorariküsimus lahendatud. Ainult käsikirjad! Ja küllap mina juba tsensoriga hakkama saan, seda ärge kartke. Temale peab rääkima noortest tüdrukutest, kui tahad, et ta laseks midagi krõbedamat läbi, sest ka tema on ju niiöelda politsei, vaimline politsei. Aga vaimlisel ei ole lõbumaja prii, temal mitte, vaid ainult kehalisel. Sest mis on vaimul tegemist tüdrukutega? Sellepärast on siis vaimlisel politseil hea meel, kui ta võib noortest tüdrukutest maksuta rääkidagi. Ja mina olen selleks just paras – punane habe ja ise vanapoiss. Mind ta usub, mind ta võtab tõsiselt, mind ja mu noori tüdrukuid. Ja pange tähele, teie „Oravgi” lipsab nende vahelt läbi, noorte tüdrukute vahelt nimelt. Ainult nimi, pealkiri, selle peab muutma, sest see on peaasi. Nimi on kirjanduse tärn ja õlalapp, lint ja aumärk, mõõk ja revolver...”

Kui Indrek lahkus Viljasoo juurest, oli tal kaenla all suur pakk raamatuid, mis ta pidi ümber vahetama honorariks. Aga Otstaavel, kelle poole ta esimeseks pöördus, vastas talle ilma pikema jututa:

„Selle pahnaga ära tule, meil teda terve jaoskond täis, kõik jumalamuidu, milleks siis raha eest.”

See vastus peletas Indreku nõnda, et ta neid raamatuid enam kellelegi ei söandanud pakkuda. Seega sai tema rõõmumäest väike pettumushiireke ja tema kahekordne lõunasöök muutus suureks kurjuseks ja majandusaluste õõnistamiseks.





IX


Kristi tuli Indreku juurde tähtsa ülesandega, mis pidi olema nii salajane, nagu vähegi olla võib. Põrandaalusedki ei pidanud sellest õieti teadma, teistest rääkimata. Indrek pidi sepitsema mingisuguse üleskutse, mis oli määratud proletariaadile ja kõigile, kõigile, kõigile. Seda üleskutset pidi siis paljundatama ja levitatama, kas või tänavanurkadele üles kleebitama, kui õnnestub, peaasi aga – töölistele vabrikuis pihku pistetama.

Muidugi, Indrek polnud ainuke, kes sepitses seda üleskutset, vaid seda tegid ka teised. Oli peaaegu võistlus, et kes kirjutab kõige parema.

„Ja mõelge ometi, kui meil oleks kõige parem!” rõõmutses Kristi juba ette.

Aga nagu pärast selgus, kõige paremat pole olnudki. Lõplik üleskutse, mis paljundati ja levitati, oli niiöelda kokku lapitud – tükk ühest, teine teisest algtekstist, et ta oleks tõsine evangeelium, kõigi tema pahede ja voorustega.

Kristile valmistas see suure pettumuse, oli ta ju rippunud selle üleskutse küljes, nagu oleks ta tema hingeõnnistus. Ta oli mugavamaks asjaajamiseks ja lähemaks tööst osavõtmiseks isegi väikse kavaluse välja mõelnud ja see oligi ja jäigi selle üleskutse tõsiseks ning väärtuslikumaks tulemuseks tema isiklikus elus. Nimelt: koridoriukse kaudu Indreku tuppa minna või seal sagedasti käia, oleks torganud varsti teistele majaelanikele silma, eriti proua Passelmannile, kelle pea oli pahatihti oma ukse vahel, niipea kui keegi liigutas teiste uksi.

Majas maksis ju selline kord, et igaüks pidi kõigi oma lähemate naabrite järele valvama õhtust hommikuni ja hommikust õhtuni. Kes selle väsitava ja kurnava korra maksma pannud, keegi ei teadnud. Nähtavasti oli see väga ammu sündinud ja nüüd oli aegumine ta sedavõrt kindlustanud, et poleks olnud võimalik teda mingisuguse uue määrusega kõrvaldada. Kogu inimkond – eriti naispere, sest nõrgem ja rõhutum tunneb iga vaeva intensiivsemalt – selles ja teistes majades, selles ja ka teistes agulites, selles ja isegi teistes linnades ägas valitseva korra all, aga polnud kuulda ühestki põrandaalusest seltsist, ühestki põrandaalusest paljundamatagi üleskutsest, mis katsuks õõnistada selle korra aluseid. Nii hirmus kindel oli see ligimesesuhteline valvekord. Teda oleks võinud isegi pühaks pidada, kui mitte mehed oma naistele ja täiskasvanud tütardele lauapüha hommikul või selle eelõhtul poleks vahel noomivalt öelnud: „Jätke ometi kord see uksega saagimine. Käige enne lauakirikus ära, eks te siis jõua näha, kelle täkud kuhu jooksevad,” mille peale naine harilikult kaitsvalt vastas: „Ega me silmadega lauale lähe, sinna minnakse suu ja südamega. Sa jäta ise teiste täkud rahule, muidu roojastad oma suu jumalaarmuks.” Nii et sellisest kahekõnest võis vähemalt kaudseltki järeldada, et see majades maksev kord polnud siiski veel nii vana, et ta oleks muutunud juba päris pühaks.

Kristi tundis seda korda lapsest saadik. Ta oli oma vanematega sagedasti korterit vahetanud, aga valitsev kord polnud muutunud. Sellepärast ta leiutaski oma väikse kavaluse. Kogu majarahvas teadis, isegi majaprouale endale oli kõrva puutunud, et Lohu naisterahvas üürinud küll oma teise toa kellelegi noorhärrale, aga vaheukse keeranud lukku ja ukse ette pannud mõlemalt poolt kõrged riidekapid. Selle kohta polnud kellelgi midagi laitvat öelda, sest see oli korralikult tehtud, ainult majaproua peenike õde, kes mängis klaverit ja oli uhke oma ümmarikkudele vormidele, lausus kaastundlikult: „Igaüks hoiab ka oma kiitsakat” ja vürtsipoodniku tütar ütles, nagu oleks tal millegi pärast süda täis: „Kes seda küll peaks tahtma, tal ulatuvad ju käed põlvini.” Aga see oli ka kogu kolme maja peale kõik, mis Lohu emand ise oma kõrvaga kuulda sai.

See tubade vaheuks ja kapid, mis mõlemal pool ust, need saidki Kristi kavaluse aluseks. Tema tegi nimelt eelkõige katset, kas ta jõuab teist kapiserva uksest eemale nihutada, nii et võimalik oleks ust lukust lahti keerata. Kui see tal õnnestus, siis koputas ta tasakesi uksele – üsna tasakesi, et seda kuuleks ainult Indrek, mitte aga teised majaelanikud, kes asuvad nende all või kõnnivad ja piiluvad koridoris. Ja kui siis Indrek nina lõpuks kapi vahele pistis, irvakil ust nägi, ning kitsast riba Kristi silmi ning helendavaid hambaid, siis taipas ta kohe, milles asi, ja nihutas ka oma kapiserva seinast eemale, nii et uks andis laiemalt lahti ja Kristi võis külgepidi tema tuppa pugeda, öeldes ise selle juures: „Näete, kui hea, et olen nii õhuke, nagu nahkhiir?” Ka Indrekule meeldis, et Kristi tuli läbi prao nagu nahkhiir ja nõnda võisid nad üheskoos oma salajast üleskutset sepitseda, niipea kui vanemad juhtusid mõlemad välja minema. Tuli aga keegi pererahva ukse taha, siis oli Kristi tuldud teed silmapilk oma toas, nihutas kapi paigale ning võis avada ukse, ilma et oleks olnud midagi karta, sest Indrek muretses selle eest, et vaheuks oleks õigeks ajaks suletud ja ka tema kapp paigale nihutatud. Väikese viivituse vabandamiseks oskas Kristi alati kas või sada ettekäänet leida.

Jah, ja ometi polnud see midagi aidanud, nende mitmekordne töö polnud leidnud üldist heakskiitmist, vaid oli lapitud kokku teistega. Indrek ja Kristi olid sulgenud üleskutsesse niiöelda kogu oma hinge, revolutsiooni vaimustuse ning vabadustungi, aga sellest polnud küllalt. Mitmel-setmel korral oli Indrek oma töö lõpetanud, arvates, et nüüd peab ta olema valmis, aga iga kord, kui ta luges selle Kristile ette, ütles see ekstaatiliselt: „See on hirmus ilus ja vägev, et ma arvan, kui võib nii ilusalt ja vägevalt, siis võib ka veel ilusamalt ja vägevamalt. Katsuge veel!” Ja Indrek katsus ikka veel, et öelda lõpuks nii ilusalt ja vägevalt, et enam ilusamalt ja vägevamalt ei saagi. Kui alguses seisis üleskutses: „Töölised, vabadusvõitlejad istuvad ikka veel rikaste rõõmuks ja sandarmite ning nuhkide meeleheaks niiskes vangikojas,” siis võis lõpuks lugeda: „Seltsimehed rakkuskäed, vennad terasmusklid, süütud vabadusmärtrid kopitavad ikka veel teie higist ja verest rasvunud nuumikute jälgiks rõõmuks ja tsaari värisevate verekoerte nilbeks naeruks surnukambreis, mida nemad nimetavad vangikodadeks.” Esteks: „Mitte lootust kaotada, mitte pead norgu lasta, mitte hädaldada, vaid koguda jõudu, et nõuda oma õigust,” lõpuks: „Pea püsti, rind ette, revolutsiooniline laul huulil, vend rakkuskäsi, sest meie kütame viha ja kuumutame tasumisiha, et võiks õige palga maksta lottlõugadele ja rasvamagudele, terrori turukupjadele ja teistele orjastatud rahva timukaile ning vabastada oma seltsimehed, kes vaevlevad süütult inimessoo parema tuleviku pärast.” Enne: „Mõelge oma vendadele, kelle veri valati ka teie eest, ja hoidkem kokku selle vere nimel,” nüüd: „Üks kõigi eest, kõik ühe eest, sest meie oleme üks oma vendade veres, mis valatud Tallinnas, Piiteris, Moskvas, Lodsis, kogu maailmas. Sellepärast üles! valmis! valvel!” Nõnda muutsid nad oma üleskutset, mille algkujuks, niiöelda juhtnööriks oli venekeelne tekst, muutsid seni, kuni ei rabanud taipamismeeli ja kuulmeid enam ükski sõna, olgu ta ei tea kui vägev ja vaikne. Ka kõige vängemaist sõnust said suure kordamisega päris harilikud sõnad, mida võis lugeda üsna rahuliku meelega. Seda pani Kristigi lõpuks tähele ja siis ta ütleski Indrekule peaaegu ükskõikselt, et nüüd on hea küll. Kui ta nüüd oleks talitanud oma südamesoovi kohaselt, siis poleks ta endi üleskutset teistele üldse näha viinud, vaid selle lihtsalt tükkideks rebinud ja ära põletanud – selline kurb tulemus oli tema esialgsel suurel ekstaasil ja Indreku vaimupingutusel. Ainult kui ta sai lõpliku üleskutse paljundatult kätte, lõi ta süda värisema ja ta otse põles kannatamatusest, et ühes Indrekuga üleskutset lugeda ja uurida, mis on selles nende omast. Oo! „Verekoerad” olid, „lottlõuad” olid, „rasvamaod” olid, „rakkuskäed” olid ja veel nii mõndagi muud. Aga „terrori turukupje” ei leidunud, selle asemel seisis nähtavasti „satrapismi timukad”. Lõpuks olid nad ometi mõlemad, Indrek kui ka Kristi, üsna rahul, sest nad nägid ise oma silmadega, kuidas ka nemad aitavad revolutsiooni süvendada, üldist vabadust kätte võita. Nende rahulolek muutus otse salajaseks rõõmuks, kui Kristi isa ühel õhtul koju tulles sama üleskutse kaasa tõi ja teda omaette luges. Kristil kiheles see nii hirmus südamel, et kuidagi muidu ei saanud, kui pidi isalt küsima, et mis ta küll seal nii hoolega loeb, millele isa vastas: „Tulge ja kuulake. Tule sa, eit, ka, ega see sinugi vagale hingele halba tee, kui saad kuulda midagi krõbedamat.” Ja nõnda asusid nad kolmekesi laua ümber peadpidi kokku ja vana Lohk ise luges üleskutse kõigile tasakesi ette. Vägevamate sõnade juures peatus ta, nagu tahaks ta neid ise paremini maitsta ja anda ka teistele seda võimalust. Kristi pidi kõige oma jõu kokku võtma, et rõõmust mitte särama lüüa ega midagi äraandlikku öelda. Viimaks ütles isa:

„Küll aga annavad teised!”

„Issand Jumal, mis sellest küll saab nõnda!” ohkas emand Lohk.

„Palvevendadele kaelakiike,” irvitas mees.

„Aga kui see puudub politsei näppu, mis siis?” küsis naine otse hirmul.

„Ka kaelakiike, mis muud,” irvitas mees endiselt.

„Kust politsei selle kätte saab,” ütles Kristi.

„Ära muretse, politsei saab kõik kätte, saab üleskutse, saab selle kirjutaja, saab ka selle paljundaja ja levitaja,” seletas mees kindlusega. „Sest niipea kui tabab ühe, siis tulevad riburadamisi ka teised. Üks on käes, sellel kuklast kinni, kas tunnistad või saad. Ja hakkavadki andma. Annavad sulle täna, annavad homme, annavad tunahomme, annavad vahetpidamata...”

„Kas siis inimene ära ei sure, kui nii kaua?” küsis Kristi hirmunult.

„Ei inimene sure, sel visa hing nagu kassil,” seletas isa. „Ja või nad siis nõnda, küllap nad juba teavad kuidas. Ei peksagi, vaid muidu – pigistavad, väänavad...”

„Ära räägi nii hirmsaid asju, ma ei saa öösi magada,” ütles emand.

„Aga siis saad, kui seda sulle ette loen?” küsis mees üleskutset näidates.

„See on ju kiri, kiri pole kunagi nii hirmus kui sõna. Ja kui sina seda veel nõnda räägid, siis...

„Siis nii kui põrguvalujutlus,” naeris mees.

„Ei, see on palju hullem,” seletas naine; „põrgus, seal on ikka nagu seletatud ihu juba, sest kuis ta muidu sai mulla alt üles tõusta, ja sellega ehk ikka veel kuidagi, aga mõelda, et su oma elav, patune keha on teiste tappa ja piinata, see on nii hirmus, et ma ei tea kohe...”

„Aga näe ei hoolita,” ütles mees külmalt ja ükskõikselt, kirjutatakse üleskutseid edasi ja kantakse laiali – peost peosse, taskust taskusse. Ja ei võigi hoolida. Või kas sinu vagad palvevennad hoolivad? Jätavad nad põrguvalu pärast patuhimu?”

„Neil on aega enne surma patust pöörda,” vastas naine.

„Aga meie võime veel vangiski pöörda, nii paljud pööravad seal oma meelt,” ütles mees.

„Nojah, pööravad meelt ja hakkavad nuhiks,” pistis Kristi isa ja ema jutu vahele.

„Aga mis nad sii peavad tegema, kui muidu elu ei ole?” küsis isa tütrelt. „Pane nöör kaela või...”

„Ennem siis juba nöör kaela,” ütles Kristi otse südamepõhjast.

„Vaata nüüd, missugust koledat juttu te räägite,” ütles ema, „ja seda kõik selle hirmsa paberi pärast. Mis sa ometi kannad neist s...dest koju ja rikud oma elu. Loe väljas, kui sa muidu ei või, mässa seal ühes teistega, aga pea kodus rahu.”

„Sinul on omad palveraamatud, minul omad,” püüdis mees kõik naljaks pöörda ja läks ühes oma paberiga varsti uksest välja.

„Läheb muidugi teist edasi viima, nagu oleks ta tõesti mõni püha armukuulutus,” rääkis ema tütrele üleskutset tähendades.

„Ehk ongi ka,” arvas tütar.

„On see sõim siis ka mõni uus usk või?” küsis ema vastuvaidlevalt.

„Võib-olla et on. Näe isagi – palveraamatut ei loe, aga seda loeb, palveraamatut tasku ei pane, aga selle paneb,” rääkis Kristi.

„Sulle ka meeldib see, mis? Sa nagu aina kaitsed seda paberit. Tead, tüdruk, kui sina ka hakkad nende asjadega minu selja taga mängima, siis ei küsi ma enam su inglise keelest ega kedagi, küüdin su lihtsalt Ameerikasse onu kätte, tehku tema sinuga mis tahes. Et aga mina sinu pärast hakkaksin siin politsei vahet jooksma, seda ära looda. Vanamees tehku mis tahes, see tema asi. Teise käe sai endal otsast ära, pangu ka teine jalg mehele, küllap siis ehk aitab, nii et aru pähe tuleb. Seek on siis igatahes kindel, sest ega mina teda oma nõelatorkimisega jõua hinges pidada.”

Nõnda rääkis ema tütrele hoopis tõsiselt ja isegi rahulikult, mis tõendas, et tema asja üle endamisi põhjalikult järele mõelnud. Kristi ei pidanud alguses sellele midagi vastama, aga siis kartis ta äkki, et see võiks emas veel suurema kahtluse äratada ja sellepärast ütles ta:

„Sa võtad ikka kõik asjad nii tõsiselt.”

„Aga, laps, kuis siis muidu,” ütles ema. „Arvad, et on naljaasi, see isa vigane käsi. Õnn veel, et oskab pisut traadi ja naaskliga ümber käia, muidu oleks õtse nälg – muidu peaksime kahekesi teda toitma.”

„Meie isa toitma?” imestus Kristi, nagu kuuleks ta seda mõtet esimest korda, ilma et õieti taipaks tema sisu.

„Aga kes siis?” küsis ema. „Kes siis vigast inimest toidab, kui mitte lähemad omaksed? Või arvad, et need, kelle assetusel ta läks soldatite püssikuulide ette? Eks oota! Seni kui jooksed nende kihutusel, oled hea, aga kui ihuliikmed ei võta enam vedu, käi kuradile, vaat' nii on siinilmas.”

„Aga isa ise tahtis ju ka lühemat tööpäeva,” arvas Kristi.

„Noh, eks tal siis nüüd ole see lühem tööpäev käes,” lausus ema ja lisas mõnitavalt juurde: „Aina kõik tahavad lühemat tööpäeva, muud kui lühemat, poepoisidki tahavad, aga mine poodi, siis on teistel ninad seljas, nii et meiesugune ärgu mingu uksest sissegi. Kui saavad lühema tööpäeva, kas lähevad siis ka vaeste inimeste vastu lahkemaks? Lähevad, mis? Ei ju lähe, tõmbavad veel enam ninad selga. Aga mis siis minul, vaesel inimesel, sellest, on ta tööpäev lühem või pikem. Siin on Käba meesterahvas all, sai teine lühema tööpäeva, kas tuleb nüüd varem koju? Ei, hiljem tuleb! Aina koosolekud, arupidamised ja käimised ning omal viinahais taga, kui liigub. See on see lühem tööpäev. Saab naisterahvas kodu sellest midagi? Saavad lapsed?”

„Kuule, ema, nii see asi just ei ole,” vaidles Kristi vastu. „Sest muidu võiks ju sinule ka öelda, et mis isal ja minul sellest, et sa käid oma koosolekuil.”

„See on hoopis teine asi, armas laps,” seletas ema. „Sellest ei saa sina veel aru, oled liig noor. Aga ühte sa võiksid küll tähele panna, nimelt, et meie koosolekud teevad inimese rahulikumaks ja leplikumaks, need teised koosolekud aga aina rahutumaks ja riiakamaks, nii et nagu muud ei tahetakski enam teha, kui aina kakelda ja kellegilt midagi nõuda, küll vabrikuvalitsuselt, küll majaomanikult, küll politseilt, küll kubernerilt. Aga kust see siis kõik peab tulema, mis need paljud inimesed nõnda tahavad? Meid ei õpetata inimestelt nõudma, vaid jumalalt paluma ja kannatlikult ootama, kuni ta annab. Sellepärast lähen oma koosolekutel paremaks, aga isa aina kurjemaks, nii et kargaks kas või igale inimesele ninasse.”

Sellega pidi Kristigi nõus olema, et neil koosolekuil, kus tema oli käinud, õhutati tõepoolest ainult vihavaenu, ainult rahulolematust ja ikka oli kõiges halvas keegi teine süüdi, mitte meie ise. Aga tõeliselt oligi ju see nõnda, sest meie ise pole ju ometi seda ilmakorda loonud, vaid meie tahame teda ainult parandada. Meie, noored, teame, mis selles ilmakorras halba, ja meie võiksime parema korra luua, ainult vanad ei luba, ei lase. Eks ei aja see siis iga inimest vihale, kui tal ei lasta halba asja parandada, nii et kõigil oleks parem.

Muidugi neist oma mõtteist ei lausunud Kristi emale midagi. Selle asemel tähendas ta ainult:

„Isal on ju õigus oma käe pärast vihane olla.”

„Nüüd tal on muidugi õigus,” oli ema nõus, „aga imelikul viisil ta nüüd ei olegi enam nii kuri kui enne. Nii et paistab, nagu oleks vabrik see, mis inimese kurjaks teeb. Hulgakesi teised seal ninapidi koos ja aina hauduvad viha. Näe, Käba naisterahvas jutustas ennist, tema meesterahvas rääkinud, et nende meistrile saadetud puusärk koju kätte. Puht uus, ilus puusärk kohe, heitku kas või täna sisse surema. Mehed vabrikus teise peale nii vihased, et koristagu oma kondid või lüüakse maha. Selleks siis puusärk.”

„Noh, ja meister?” küsis Kristi huvitatult.

„Meister... Meister käib vabrikus edasi, ei tee asjagi. Öelnud teine meestele, et temale saadetud kellegi teise pähe vale puusärk, tema ei olla veel nii vana, et tahaks surra mustas, tema tahab kollast. Nii et nüüd ootavad kõik, kas saadetakse teisele õige kollane koju kätte. Aga ise käib teine vabrikus, laetud revolver taskus, ütlevad mehed, nagu läheks mõni lausa päeva ajal talle kallale. Ei meie teda, raibet, tapma hakka, öelnud Käba; kui paras aeg, siis välja kärutame ta vabrikuväravast küll, nagu sõnnikukoorma. Aga kui lähvad teist kärutama, eks siis tulegi laskmine ja tapmine. Nii on need mässukoosolekud ja kõned, aina puusärgid ja surm, muud midagi.”

Kristi südamesse hakkasid isa ja ema jutud kuidagi imelikult kinni, nii et ta neid pidi Indrekuga järgmisel päeval uuesti arutama. Eriti aitas selleks kaasa rahutu öö mingisuguste õudsete unenägudega, mis küll hommikuks unusid. Meelde jäi ainult mingi vaev ja rahutus ning rusuv eelaimus. Hommikul oli ka poes juba uuest üleskutsest räägitud ja kaupmees oli muu seas tähendanud, et nüüd on politseil ja nuhkidel jälle jooksmist ning haisuajamist, kes ja kus. Ka tema oli arvanud, et küll nad juba selle õige kätte saavad. See oligi, mis ajas Kristi eriti ärevile. Kas on võimalik, et ka nende, s. t. Indreku ja tema kaasatöötamine teada saadakse? Kui ta selle küsimuse esitas Indrekule, vastas see üsna rahulikult, et midagi ei saa nad teada. Üleskutse on ju mitmest kokku lapitud, tähendab, ta pidi ümber kirjutatama, enne kui paljundati, ja vanad käsikirjad põletati muidugi ära. Pealegi oli Indrek meelega kirjutanud pliiatsiga, mitte tindiga, nii et keegi tont ei võta midagi välja. Ja peaasi, kes teab, kel on üldse aimu, et nemad seda üleskutset sepitsesid?

Aga ometi – esimest korda tundis Kristi tõsist hirmu ja see hirm polnud sugugi seda laadi kui pimedail treppidel või hoovil, kus tema juurde tuli suur koer. Need hirmud seal tegid ta nagu uuesti nooremaks, väiksemaks, see aga suuremaks, vanemaks, tähtsamaks. Uudishimulikult päris ta Indrekult, kas see ka pisutki tunneb hirmu, et teda võidaks kinni võtta, teda usutada ja talle andma hakata, nagu isa ütleb, kui ei tunnista, kui ei anna kaaslasi välja. Ja kui see vastas, et temal pole vähematki hirmu, siis oli Kristil sellest nagu kahju. Ta ütles:

„Aga minul on tõepoolest. Kui te teaksite, kui kole on nõnda hirmu tunda ja ma arvan, et kahekesi üheskoos oleks veel parem.”

„Hulgakesi on hirm suurem,” seletas Indrek elutargalt.

„See ongi ju parem,” ütles Kristi nagu õndsalt. „Muidu ei usu hästi oma hirmu, ei ole temas päris kindel, aga kui näed, et ka teine väriseb, siis tead, et pole enam kahtlust. Kui vend alles elas, siis oli meil kahekesi ikka nõnda.”

Aga pisut näis olevat hirmu poodnikulgi, kes oli musta verd tüse mees. Kui Indrek tema juurde sisse astus omale midagi eineks ostma, viis ta jutu kohe mässule ja lendlehtedele. Esimene, mis ta hukka mõistis, oli lendlehtede toores toon.

„Kas siis tõesti ilusamalt, niiöelda kristlikumalt ei saa?” küsis ta Indrekult ja lisas siis juurde: „Aga noh, sellega olgu veel kuis on, sest nagu lind, nõnda laul ja nagu kuulaja nõnda kuulutus, aga miks laotavad nad valeteateid? Vaat' sellest ei saa juba minu mõistus kuidagi aru. Mõtlen vahel, et ma olen ehk rumal. Aga seda ma ka ei ole, sest ma pean juba aastat kakskümmend viis iseseisvalt poodi – ka minu isa pidas poodi, tähendab, teine põlv, nii et aru peaks olema – pean poodi ja ükski ei või öelda, et mina oleks tagurpidi läinud. Ei või! Seda inimest ei ole! Aga siis ei ole ma ju rumal. Kuid, palun,” ütles kaupmees, nagu kardaks ta, et Indrek võiks vahele rääkida, mida see aga sugugi teha ei mõelnud, „miks sõimatakse mind siis rasvamaoks? Miks? küsin ma. Lehes seisab ju: kõigile, kõigile, kõigile, nii et ka minule. Kuidas võidakse süüta inimest nõnda teotada ja rahvast tema vastu üles hässitada. Sest see on hässitus, kui süüta inimesele öeldakse rasvamagu. Nüüd astub eile siia keegi vana tuttav sisse ja ütleb minule naljatades: No, kuramus, kui soolikate puistamine lahti läheb, siis oled sina üks esimestest, va rasvamagu. Mõistate? Hea küll, ütleme, ta naljatas, aga ega see päris nali ka ei olnud, sest varemalt võttis ta minu käest raamatu peale, ei maksnud ja mina andsin teise miravoisse. Muidugi teada, mis tuli: summa välja ja palk kinni, kuni minu oma käes. Kel oli õigus? Minul, iseenesestki mõista, aga nüüd ta tuleb ja tahab hakata mu soolikaid laskma. Ja mispärast? Mitte sellepärast, et ma ta palga lasksin kinni panna, sest selle on ta juba ammugi unustanud, on minuga peale seda pudeli õlutki kokku joonud, vaid et seal lehes seisab lottlõug ja rasvamagu. Need peavad olema noored inimesed, kes seda on kirjutanud, sest nad pole teadnud, et kõik maod pole sugugi rasvamaod, vaid looduse karistus, mis on süüta inimesele peale pandud. Minu isa oli juba täis storoova mees ja mina olen niisamuti, ega siis sellepärast või revoluutsioniga hakata minu soolikaid puistama.”

„Ega see siis vist ka nõnda polegi mõeldud,” püüdis Indrek kaupmeest rahustada.

„Aga kuidas see siis on mõeldud?” küsis kaupmees. „Te nagu koolitud ja targem inimene, annate teistele õpetust ja õpite ise edasi, seletage mulle ära, kuidas see on mõeldud, kui seal seisab rasvamagu ja minul on ka magu karistuseks ees? Seletage, ma võtan targema inimese õpetust.”

„Seal on mõeldud nähtavasti neid, kes on saanud oma rasvamao teiste inimeste higist ja vaevast,” püüdis Indrek seletada. Aga see ei pidanud kaupmehe loogilise mõistuse ees põrmugi paika, sest ta ütles:

Sellest ei seisa seal sõnagi. Lugesin mitmel korral hoolega läbi, mis ei ole, see ei ole. Seal seisab lihtsalt lottlõug ja rasvamagu, nagu oleks iga lottlõug ja rasvamagu teiste inimeste töö ja teenistus, mitte aga inimese enda higi ja vaev. Ja kuulake, mis mina teile, noorehärra, ütlen: teie pole veel ühtegi päeva poodi pidanud ega ka muud sehvti teinud, teil pole veel kunagi olnud täie mehe kõhtu ega kaela ja sellepärast ei või teie teada, et kui revolutsionärid sihukeste valeteadetega tahavad mässu teha ja inimesi hakkavad minusuguse mehe vastu üles ässitama, siis jookseb nende revoluutsion solgiämbrisse, uulitsarentslisse. Sest kes seda mässu siis toetab, kui minusugusel kõige pealt soolikad maha lastakse? Kes, küsin ma?”

Ja et Indrek ei teadnud kes, siis ei jäänud tal muud üle, kui lahkuda, et teistele ostjaile ruumi anda, kellele ehk poodnik esitas samad väited, sama küsimuse.





X


Aga poodnik polnud ainuke väitleja, ainuke küsija. Kõik väitlesid, kõik küsisid, igaüks oma arusaamise kohaselt. Isegi raamatud, mida Indrek päevade ja nädalate kaupa lugenud, aina väitlesid, aina küsisid ja sihtisid ning juhtisid sinnapoole, et kõik, mis olemas, peab kaduma, peab varem või hiljem kokku langema, sest ta on läinud ajast ja arust, on saanud minevikuks. Päevpäevalt lehed ei teinudki muud kui teatasid, kus kõneldud, kus miitingut või mingit ülemaalist kongressi peetud uue nõudmiseks, kus streigitud, segadust sünnitatud, lõhutud, võimudele vastu hakatud, politseinikku peksetud, sandarm tapetud või midagi muud erakordset toimetatud, mis sihitud maksva korra vastu. See sõi pikkamisi meelerahu, hävitas tasakaalu. Ei tahtnud lõpuks keegi enam midagi õieti teha, ei tahtnud kavatseda ega pikema aja peale midagi ette võtta, sest kõik olid kuidagi erevil, nagu lennus. Aina oleks kõndinud paigast paika, seisatanud siin tänavanurgal, kuulatanud teisel, kus kaks kolm inimest ninapidi koos, vaadanud ratsanikkude liikumist, mis toob majade vahele kapjade plagina kõleda kaja, astunud kuhugi sisse, et ajada mõni sõna juttu, kuulda uudiseid ning uuesti välja.

Isegi loodus oli nagu kaotanud tasakaalu. Alles paar päeva tagasi teatasid lehed maasikaõitest ja maasikaist, mis valminud sügissoojuses, kui äkki leiad hommikul värske, puhta, helevalge ja kerge, nagu udusulise lume. Teda on langenud igale poole – katusele, korstnaservadele, kolletanud puulehtedele, postide otsa, aedadele, põõsastele, rohule, tänavakividele, kõnniteedele, kust ta kõrvaldatakse luudadega. Oled üllatatud, isegi nagu erutatud, ajad ruttu riided selga, tõttad välja, et kõndida selle helendava ime keskel, tunda tema karget hingust, aga sa pole jõudnud õieti veel mõnutsema hakatagi, kui kõik tuhmub, vesistub, poristub ja ainult veel kusagil põhjapoolse katusekallaku kättesaamatus kõrguses näed seda, mille pärast tõttasid tänavale. Isegi seal pole tal pikka iga, sest päike tõuseb kõrgemale ja katusetorud hakkavad sorisema igavat sügiselaulu. Läind! Kõik on möödas! Võid minna uuesti tülpinult koju või tallata rahutult poriseil tänavail, nagu teed seda ehk homme ja tunahommegi.

Kui astuda „Rahva Sõbra” toimetusse – ja sinna kui ka teiste lehtede toimetusisse astuvad nii paljud päevpäevalt – siis vastatakse seal harjunud kombel: „Eks näe, mis toovad homsed pealinnalehed. Aga liigub, liigub.” Ja nad krabistavad oma tänaste pealinnalehtede kallal, loevad, arutavad, tõlgivad või kirjutavad muidu ja kiruvad nagu ühest suust: „Siin ta nüüd on! Hea tükk, hea mõte, aga kirjutada ei saa, tsensor ei luba, tõmbab maha. Ei maksa paberit määridagi, teda asjata raisata. Peremehe varandusest kahju.”

„Kes ütleb, et see on peremehe varandus?” küsib Joosua, see kollakate lokkidega, kes kaldub päevpäevalt aina pahemale poole. „Kui kõik hakkavad üle võtma, siis võtame meie ka. Üldine kommuuna, sest selleks ta lõpuks läheb ometi.”

„Ei, va vennas,” vastab talle teise laua äärest eraomanduse kaitsja Sillamäe, „neid päivi sa niipea ei näe. Enne tuleb kodanline revolutsioon, mis annab isiklise vabaduse ja kui pursuid selle kõigile kindlustanud, alles siis hakkame kommuuna poole tüürima.”

„Sa arvad, et kõik läheb nagu Prantsusmaal?” küsis Joosua.

„Kõik läheb, nagu on läinud igal pool,” vastas Sillamäe suure veendumusega, sest tema pidas end ajaloos väga tugevaks. „Ajalooseadused on kõikjal needsamad.”

„Seda muidugi,” oli Joosua nõus. „Seadused on needsamad, aga, kulla vend, seadustest astutakse ju igapäev üle, meie isegi astume. Kirume tsensori ja kus saame, teeme talle ninanipsu. Sul endalgi varastati lahtise akna kaudu uus ülikond peaaegu seljast ära.”

„See on teine asi, sest ma olin niiöelda pidutujus ja aken jäi lahti,” vastas Sillamäe.

„Ja sa arvad, et kogu rahvas, ütleme, kümme, viiskümmend, kas või sada miljonit ei või sattuda pidutujusse, mis? Sa unustad massipsühholoogia.”

„Ja sina arvad, et kogu rahvas, see sinu viiskümmend, sada või tuhat miljonit ronib teise viiekümne, tuhande või biljoni aknast sisse, kui see magab pidutujus, ning varastab sada võ triljon miljonit ülikonda?” küsis Sillamäe.

„Miks mitte,” vastas Joosua. „Üks miljon magab pidutujus ja teine miljon ronib pidutujus aknast sisse ning asutab füsiokratismi, kapitalismi või lihtsalt kommunismi.”

„Kõige lihtsam, kui anarhismi,” ütles Sillamäe.

„Miks siis kohe anarhismi?” küsis Joosua tõsiselt.

„Kuis siis mitte anarhism, kui miljardid ronivad teiste miljardite akendest sisse ja varastavad nende püksid, nii et mõni „Rahva Sõbra” toimetuseliigegi peab püksata ilmuma toimetusse.”

„Kaks märkust, ainult kaks märkust sulle, armas ametivend,” vastas Joosua. „Esiteks – esimene miljard on juba ammugi teisel miljardil võtnud mitte ainult püksid ja saapad jalast, vaid ka kuue seljast ja temal on sellepärast mitmed püksid, mitmed saapad, mitu kuube. Teiseks – palun mitte isiklikuks minna, sest mina pole kelleltki ühtegi paari püksa ega ühtegi kuube võtnud.”

„Mina ka mitte,” vastas Sillamäe, „aga miks sa siis tahad minule oma miljonid kaela saata, keda ma ei saa varguse pärast pulkade taha pista?”

„Ma pole ju tahtnud,” vaidles Joosua vastu.

„Kuidas pole tahtnud?” küsis Sillamäe. „Kui sinu kümned ja tuhanded miljonid hakkavad üle võtma, nagu sina ütled, arvad sa, et nad siis jätavad minu või sinu endagi vahele? Usud sina tõesti, et kui tänini ülemine kümme tuhat on ülekohtuselt jaotanud, on võtnud endale, ütleme, kümned püksid ja kümme kuube, nii et paljud peavad sellepärast käima niiöelda püksata ja särgiväel, usud sa tõesti oma sügavamas südamepõhjas, et sinu kümned ja sajad miljonid, kes tulevad üle võtma, jaotavad õiglasemalt?”

„Jah, mina usun seda,” kinnitas Joosua. „Mina usun, et rahvas kui niisugune, narod kak takovoi, armastab õiglust ja nõuab õigust ja et...”

„Siis pole sul ajaloost aimugi!” karjus Sillamäe ärritatult, kargas laua tagant püsti ja raius pahema käega õhku, sest tema oli pahema käe mees. „Kuula, mis mina sulle ütlen: rahvas kui niisugune pole kunagi õiglust armastanud, pole kunagi teadnud, mis on õigus, ta on otsinud ainult paremat söödamaad, nagu rohutirtsuparv, ja minu- ja sinusuguse üksiku on ta alati pannud oma pöidla küüne alla, nagu teeb seda mõni saunaeit oma vanamehe hallivatimeestega veel tänapäevgi.”

„Ja teeb väga õieti,” vastas Joosua, „sest tähtjas pole üksik, vaid hulk.”

„Mis loom see hulk siis on, et temal on niisuke õigus??!” karjus Sillamäe. „On see mõni uus jumal? Ja kes on see üksik, et teda hulga sekka ei arvata? Ütleme nõnda: meid on kümme. Kui võtta sellest üheksa, siis see on hulk ja üks on üksik. Aga kui võtta kaheksa, kas siis ülejäänud kaks on üksik, kelle võib panna pöidla küüne alla? Või on ka kuuel õigus seda teha neljaga, mis sa arvad?”

„Muidugi on,” vastas Joosua endastmõistetaval toonil ja näoilmel.

„Aga siis võib ju kümme miljonit panna miljoni ja sada miljonit kümme miljonit pöidla küüne alla. Veel enam – kuuskümmend miljonit võivad lömaks litsuda nelikümmend miljonit ja sina nimetad seda õigluse armastuseks, õiguse nõudmiseks. Mis siis on lõpuks sinu rahva armastatud õiglus ja õigus, mis ta on? küsin ma.”

„See on looduseseadus, mis valitses juba sauruste ajal,” vastas Joosua.

„Aa!” hüüdis Sillamäe nüüd võidurõõmsalt. „Tähendab, ikkagi seadus, ikkagi ometi seadus!”

„Ja muidugi, vennas, seadus mis seadus, kuid niisuke, mille põhjal sajamiljoniline rahvas astub varem või hiljem ajalooseadusest üle, hüppab kas või pärisorjusest otseteed kommuunasse,” seletas Joosua.

„Või monarhismist otseteed anarhismi, kui see sada miljonit talitab meie Joosua pea järele,” lisas Sillamäe juurde ning siit algas varieeruv mõttekäik uuesti ja vaidlus võis kesta lõpmatuseni, ilma et kuigi palju oleks hoolitud loogikast või õiglusest ja õigusest, mida ühelt poolt miljardiline rahvas pidi nii väga armastama, teiselt poolt aga tarvitama ainult tapalavana, täitaprina, kuna täi aset täidab inimene. Tundus, et kui õiglus ja õigus tõepoolest peaksid kusagil asuma, siis mitte seal, kus nende pärast kõige ägedamat lahingut lüüakse. Samas arvamuses näis olevat ka kolmas toimetuseliige, kes ütles lõpuks vaidlejaile:

„Teil on muidugi mõlemil õigus, aga mis te arvate, kas ehk minul pole ka pisut õigust, kui ma palun rahu, et võimalik oleks tööd teha?”

Sellele vastuseks hüüdis neljas mees teisest toast läbi lahtise ukse:

„Selleks pole sul, va vennas, mingit õigust, sest sina oled üksik ja nemad on hulk. Nemad hoiavad kokku.”

„Meie just ei hoiagi kokku!” hüüdis Sillamäe vastu. „Aga mis te siis kahekesi nii ühel nõul vaidlete?” küsis neljas teisest toast. „Tingimata hoiate kokku. Teie mõlemad tahate oma sadat miljonit või miljardit pookida, ainult te ei jõua otsusele, kuidas seda oleks kõige kasulikum teha. Päris kindel, et kui ülevõtmine tuleb, siis meie Kuruga jääme kõigest ilma, sest meil poleks aega, teeksime tööd, kuna aga teie...”

„Neil poleks ka aega, nemad vaidleksid,” vastas Kuru teise toa mehele. Sellega olid kõik nõus ning nõnda võidi päevakorras edasi minna – lehti krabistada, kirjutada ja tsensorit siunata, kes ei lase midagi läbi.

Aga Viljasoo, kes ka oli vaidluse ajal toimetusse ilmunud värskeid teateid hankima, ütles, et temal pääsenud suuremalt osalt kõik läbi, isegi Paasi „Orav”, ainult et ta lõpus, kus orav pillub lustikalt saba, lisanud omalt poolt juurde: „nagu noor, ebakas tüdruk.” Sellest olnud küll, sest nüüd öelnud tsensor kohe, et lool on hoopis teine siht. Ühesõnaga – riigialuste Õõnistamisest pole haisugi, niipea kui on tegemist noore tüdrukuga. Selline oli tsensori mehelik veendumus ja nõnda oli Viljasoo ennustus täide läinud, et noored tüdrukud päästavad Indreku „Orava”.

Toimetusest lahkunud, Viljasoo avaldas ka oma arvamust „kommuuna” kohta, leides, et ideaalsemat ilmakorda ei saa üldse olla, sest seal muretsevad kõik ühe eest, kuna aga sel ühel pole mingit muret. Mitte kui mingit! Nad ütlevad: üksik peab hulga käes hukkuma. Aga kas üksik üksi ei hukku? Hukkub ju, eks. No mis nad siis räägivad ja süüdistavad hulka. Üksik hävineb nii või teisiti, pääseb ainult hulk, sellepärast on hulk kõik, üksik mitte midagi. Nii, et siiamaani on kõik korras. Ainult üks häda, üksainus häda: kommuuna ideaalne kord ei hakka, ei kõlba tema elukutsele.

„Sest mis on kommuuna?” küsis Viljasoo ja vastas ise: „See on niisike (Viljasoo ütles „niisike”, kui asi oli tähtjas) ettevõte, kus ükski ei või öelda, see on minu, vaid kõik peavad ütlema – see on meie. Selge, eks? Ülevõtminegi ei tähenda muud, kui et minu asemele pannakse meie, sest ega varandus ilmast kaduma saa, ainult et endise mina asemel saab tema omanikuks meie. Noh, ja nüüd võtke mind kui kirjastajat. Mis te arvate, kas leidub selles või mõnes teises eesti linnas inimene, kes astuks ülevõtmise silmapilgul minu uksest sisse ja tahaks põrandal, laual ja toolidel vedelevate raamatute kohta sõna „minu” asemele „meie” tarvitusele võtta, lühidalt – kas keegi tahaks hakata minu raamatuid ühes võlavekslitega üle võtma? Mis te arvate, kas leidub kogu ilmaski niisikest inimest?”

„Raske öelda,” lausus Indrek, et midagi lausuda.

„Mis? Raske öelda?” küsis Viljasoo ja kirtsutas Indrekule näkku vaadates nina, nagu kahtleks ta tema arus. „Niisikese inimese võiks ehk leida ainult Seevaldist, mitte mujalt. Aga vististi sealgi ei ole. Ei ole üldse niisikest! Mõistate? Ja kujutlege nüüd, et täna-homme hakatakse üle võtma, kõige pealt muidugi lõbumajad, siis monopolid, tubakakauplused, riideärid ja nõnda edasi, kuni kõik võetud. Noh, ja mina? Mis pean siis mina tegema? Sest kindel on, mina ei tule kellelgi meelde. Hea küll, kleebin uulitsanurgale suurte tähtedega kuulutuse, et seal ja seal kirjastus ühes raamatulaoga üle võtmata. Aga kindel on, et ka see ei huvita kedagi, nii et mina istun ainuüksi oma raamatuvirna otsas ja jään kommuunast välja. Jään tingimata välja. Ühesõnaga – olen ideaalse ilmakorra jätis. Kuid pange tähele, see pole kõik. Ütleme, et sünniks ime: mind võetakse üle, minu raamatud jagatakse kommuuna liikmete vahel. Noh, ja siis? Arvate teie, et keegi hakkaks minu raamatuid lugema? Mitte miski hinna eest. Sest milleks lugeda veel raamatut, kui kõik juba üle võetud ja ideaalne kord maksmas? Milleks? küsin ma. Muidugi, raamatute lugemise võiks sunduslikuks teha, nagu saunas käimise, aga see ei päästaks mind, sest öelge ometi, milleks peaksin ma veel kirjastama, kui elame niikuinii juba ideaalses ilmakorras? Kelle vastu ma veel agiteerin, kelle vastu ässitan? Ei, teate, niipea kui ülevõtmine on lõpetatud ja kommuuna valmis, siis olen mina oma raamatutega kõige tarbetum loom maailmas. Mind pole siis enam mulle endalegi vaja. Nii et sellest te võite nüüd näha, kuidas ka kõige ideaalsemas ilmakorras isegi kõige korralikum inimene võib muutuda vanaks koluks.”

„Tähendab, ideaalses ilmakorras võiks inimene veel ainult iseenda lõbuks kirjutada,” arvas Indrek.

„Kuidas saab inimene iseenda lõbuks kirjutada, kui tal pole enam põhjust teistele väänata?” küsis Viljasoo. Aga Indrek ei teadnud, kuidas seda saab, ja sellepärast vastas Viljasoo ise, öeldes: „Kui kõik on ideaalne, siis kaob lõbu kirjutamiseks. Mõnikord arvan isegi, et ehk ei taha siis enam hästi eladagi. Ainult see lohutab mind pisut, et oleks kena vaadata, mis teeb siis tsensor ja mis teevad teised temaga. Ainult tema pärast võiksin ma veel edasi kirjastada ja aina niisikesi asju, mida tema on pidanud kogu eluaeg kustutama. Ja siis loeksin talle ette ning küsiksin tema arvamist, nõnda teeksin ma. See oleks veel ainukene trööst ja lõbu ideaalses ilmakorras.”

Nad olid jõudnud maja ette, kus asus Viljasoo. Jumalaga jättes pidas ta Indreku käe harilikust kauemaks kinni, et peaaegu südamlikult seletada:

„Näete, noormees, niisike on inimese elu, kel on tulevikku sihitud põhimõtted. Põhimõtted võivad hävitada inimese, s. t. üksiku inimese, aga hulgale on nad suureks toeks, sellepärast peavadki olema põhimõtted.”

Selle isaliku õpetusega läks Indrek oma teed ja Viljasoo oli temaga väga rahul, sest ta oli saanud oma arvamisi avaldada ja teda oli kuulatud, kuna harilikult ükski kuulata ei taha, vaid kõik aina rääkida. Indrek aga, kes ühe sõõmuga niipalju suuri mõtteid alla neelanud, tundis üksi jäädes, et süda läheb hirmus vesiseks ja tal tõusid nii elavalt silme ette need imelised hapud kurgid, mida koeramamma annab lõunasöögil kotlettide või seaprae kõrvale. Nõnda ei võinud ta kuidagi kiusatusele vastu panna ja seadis sammud sinnapoole, liiatigi kus tal helises rõõmusõnum kõrvus, et tema „Orav” tsensori poolt lubatud ja ilmub.

Lõunasöömine oli parajasti täies hoos ja mõlemad toad peaaegu otsani rahvast täis. Koer oli käimisest rinnutu, seisis, jalad harkis, keset esimest tuba ja lõõtsutas kõigest hingest, punane keel suust pikalt ripakil väljas. Perenaisel endalgi olid higipisarad otsaesisel. Indrekut nähes kutsus ta selle kolmandasse väiksesse tuppa, mis võeti tarvitusele ainult hädakorral või kui kedagi millegi pärast taheti eraldada.

„Las nemad jooksevad ka vahel,” ütles perenaine tütarde kohta, kui ta ise tõi Indrekule lõunasöögi ja istus veidikeseks tema juurde oma jalgu puhkama. Muidugi, istumise peapõhjuseks polnud jalad, vaid hoopis midagi muud, sest peagi küsis perenaine Indrekult, kas ta ehk pole kohanud vanahärra Bõstrõid. Ja saanud eitava vastuse, rääkis:

„Mõelge ometi, siin pole ta ka käinud. Kas saate inimesest aru, lusikas nõnda lauale visata, ära minna ja mitte enam tagasi tulla, mitte enam nägu näidata? Olen arutand ja arutand ja siis tuli mul äkki midagi meelde. Tema rääkis mulle nimelt hirmu peale ajamisest. Noh, ja nüüd ta tahabki mulle hirmu peale ajada. Temal on nimelt väga õrn kõht, sest ta ise on õrn, ja nüüd rikub ta oma õrna kõhtu halva toitudega. Tema muidugi teab, kui hästi mina tema kõhtu tunnen ja kui väga see on mul südame peal. Noh, ning nüüd ta rikub teda minu kiuste. Mõistate? Rikub iseoma kõhtu teise inimese kiuste. Ja uskuge, mina armastan tema kõhtu rohkem kui tema ise, selles ongi see asi. Öelge, andke ometi nõu, mis ma pean tegema, sest mõelge ometi, surmakuulutused ei aita enam, miski ei aita enam, ta ei tule, ei näita nägugi."

„Saadaksite talle ehk lõunasöögi koju,” arvas Indrek. „Viiksite ehk ise.”

„Arvate, et see aitab?” küsis perenaine. „Usub ta siis, et mul on tema kõht tõesti südame peal?”

„Ehk usub,” ütles Indrek.

„Annaks jumal!” ohkas perenaine.





XI


„Noh, Käba, sa treigid jällegi?” küsis poodnik parajasti keskealiselt tööliselt, kui Indrek sisse astus.

„Ei, täna hakkasime tööle,” vastas Käba.

„Mis te siis nõnda mängite,” ütles poodnik, „täna treigite, homme juba tööle. Kui hakkate kord treikima, siis treikige ühejoonega oma jagu täis, aga muidu ei saa maast ega taevast aru. Ei tea ju, kas sinul või mõnel teisel polutskas midagi saada on või ei ole. Aga sotid tahavad õiendada, sest see on minu polutska. Ka sinul on juba oma kenakene summa.” Kaupmees soris vaiksete sinisekaaneliste vihkude kallal, võttis sealt ühe pihku ja sirvis teda, ise rääkides: „Nojah, sinu sott, Käba, kipub liig suureks minema: ütlesin su naesterahvale juba ka, et kui sina treigid, nii et polutskat enam ei ole, siis hakkan ka mina treikima. Sest kaua siis mina üksinda, kui teised kõik treigivad. Eks ole tõsi?”

Aga Käba ei vastanud, kas see on ka tema arvates tõsi, ennem küll pidi tema otsus vastupidine olema, sest mille paganaga siis oma lapsi toita, kui ka poodnik mõtleb streikima hakata. Pealegi saab Käba oma streikidest pisut nagu ühiskondlikust ettevõttest aru, sest sinna suunda sihivad niihästi põrandaaluste mässumeeste kui ka nii mõnegi töölise seletused. Käba streigib niiöelda mitte ainult iseenda, vaid ka poodniku eest. Nende vahel oleks nagu iseenesest sündinud teatud tööjaotus, mis seisab selles, et kui Käba lakkab töötamast ja ei saa palka, siis peab kaupmees samal ajal veel intensiivsemalt töötama ja pealegi veel selle eest tasu maksma jumalamuidu väljajagatud toiduainete näol. Nii peab see olema paratamatult, sest muidu ei või olla mingit vabadusvõitlust. Aga vabadusvõitluse poolt on poodnik isegi, sest tema arvab alati, et mida inimene õieti tahab, seda tema ka lõpuks saab, ja kuna meie alati oleme tahtnud mõisnikkude alt vabaks saada, siis saame ka. Ja poodnik on kaljukindel oma arvamises, et mässaku inimesed ja töölised niipalju kui tahavad või kakelgu kasakatega niipalju kui süda kutsub, see kõik on naljaasi, see kõik on ainult silmapete iseenestele ja teistele. Sest mis on meil pistmist kasakatega? Mis on meil pistmist vabrikantidega? Mis on meil pistmist üldse teistega kui mõisnikkudega? See on meie kasakas, see on meie vabrikant, see on meie sandarm ja tsaar. Niisugune oli poodniku kaljukindel veendumus ja seda ta ei tundnud mitte ainult oma südames, vaid peaaegu ka kõhus, mida lendleht oli nimetanud rasvamaoks. Sellepärast ütles poodnik alati, kui keegi seda kuulda tahtis, et mängigu töölised oma streikidega niipalju kui mängivad, aga kui asi tõesti kord peaks löömaks minema, siis ainult mõisnikkudega. Nõnda ei olnud poodnik Käba vabriku mässudest kuigi suures arvamises, iseasi kui Käbal oleks olnud kokkupõrkeid juba mõisnikkudega. Seda teadis ka Käba ise ja sellepärast ei hakanud ta kaupmehele oma arvamisest tööjaotuse suhtes tema ja poodniku vahel midagi seletama, vaid kinnitas ainult:

„Ei, täna tegime juba tööd ja homme teeme ka, nii et polutska...”

„Noh, siis mina ka ei treigi,” ütles poodnik vahele. „On sinul polutska, siis on ka minul, tean, oled korralik mees.”

„Ei noh, ega ma teise oma ei taha, seda mitte,” kinnitas Käba. „Aga meil ju, tead, hakkasid mehi välja vihtuma. Kel natuke tolku peas ja sellest töö juures pisut teistele annab, pole muud kui rassott kätte ja väravast välja – mine oma tolguga, kus tahad, meil pole sinu tolku vaja. Nuhid, tähendab, spiki kuradid ninasse pistnud. Noh, siis tegimegi treigi lahti ja panime vabrikuvärava kinni, et viimast tolku välja ei aetaks.”

„Aga näe Sitsis litsuti tosin uusi võmme sisse,” ütles poodnik, hoides ainult nimetsimatsi ja väikeatsiga lõigatavat leiba, sest teiste sõrmedega oli ta just praegu kartuleid toopi toppinud.

„Mis neil seal viga,” vastas Käba, „see naeste riik. Aga eks katsugu meil või Voltas. Too uus võmm sisse, me laseme vana auru välja.”

Nüüd oli poodnik oma kaubaandmisega seal maal, et Indrek oleks võinud lahkuda, sest tal oli juba kõik soovitud materjal käes. Aga kaupmees arvas, et tema ettevõte on niiöelda avalik asutis ja tema töö on niiöelda „kulduuratöö,” mispärast tema isegi on natukene „kulduurainimene”, nagu on seda kirjutajad, kooliõpetajad, tunniandjad ja muud ettelugejad. Sellepärast ei võinud ta lasta Indrekut niisama lahkuda ja tahtis, et ka see ütleks oma sõna, avaldaks oma arvamise. On kord avalik asutis, siis avaldagu igaüks midagi, et oleks õige „kulduura” viis. Nii siis, just sel silmapilgul, kus Indrek hoidis pahema käega oma pooleldi paberisse mässitud asju ja paremaga tahtis avada ukse, ütles poodnik :

„Noh, noorehärra, millal siis meie kahekesi hakkame mässama, niiöelda seda õiget kulduuratööd tegema?”

„Küllap tuleb ka meie aeg,” vastas Indrek ümber pöördudes.

„Kelle vastu meie lähme, kui löömine tuleb, meil pole peremeest ega vabrikanti?”

„Las hakkavad enne peale, eks siis näe,” naeratas Indrek.

„Väga õige,” oli poodnik nõus, „las läheb enne löömaks, siis...”

„Ja löömaks see läheb,” kinnitas Käba. „Meil vabrikus öeldakse igapäev, et poisid, mehed, seltsimehed, olge valmis, nüüd hakkame varsti peale.”

Aga „Rahva Sõbras” ei oldud asjaga sugugi nii kursis. Seal ei vastatud küsijale küll mitte enam, et „eks näe, mis toovad homsed pealinnalehed,” vaid kinnitati lühidalt: „käärib, käärib,” aga see sõna oli nii ebamäärane, et igaüks võis selle all mõista, mis aga keegi tahtis. Samasuguse ebamäärase sõnumiga tuli Kristi ka kusagilt salajaselt koosolekult. Suure rõõmu ja ärevusega, nii et ta rääkimise asemel ennem oleks tahtnud laulda, hõisata või kiljuda, teatas ta Indrekule, et „nüüd läheb lahti, nüüd läheb lahti,” ilma et oleks õieti teadnud, mis läheb lahti. Ainult niipalju võis ta seletuseks juurde lisada, et Piiterist on tulnud saadik või saadikud, nii et asi olevat päris kindel. Kuid see olevat saladus, suur saladus, nii et Indrek pidagu seda meeles.

„Et asi tõsine on,” seletas Kristi näitlikult, „tõendab juba see, et isa enam sugugi tööd ei tee, vaid aina väljas longib, kuhugi läheb, kuskilt tuleb, omaette nohiseb, midagi ei räägi. See on temaga ikka nõnda: niipea kui asi läheb tõsiseks, tema hakkab omaette nohisema, nagu meid emaga poleks ilmas enam olemaski. Aga ta, vaeneke, ei aimagi, et ka mina tean, et ka mina tean!”

Ka emand Lohk teadis midagi. Tema teadis, et on ilmunud keegi juut, kes kõneleb, nagu oleks ta mõni uus Jeesus Kristus ise. Ka meil enestel on sõnakaid ja jumekaid lugijaid, aga juudi vastu ei saa neist ükski. Kes kord on kuulnud juuti, see tahab ainult veel teda kuulata. Samuti ka emand Lohk: tema istuks aina oma imetletud juudi jalge ees, istuks ühes kõigi nende teiste naistega, kelle riik ei ole siit ilmast. Juudil on salateadmised jumala palumiseks, et see su palvet tõesti kuuleks. Juut on need salateadmised toonud oma suguvendade käest, sest nende hoiul on need juba Siinai mäe päevilt. Tema on esimene juut, kes toob need saladused ristirahva kätte, sest aeg on täis saanud, et see peab sündima. Nõnda on jumala püha käsk prohvetite suu läbi. Aga teised juudid on jumala tahtmise vastu ja sellepärast peab see juut, kes on jumala käskjalaks, nende viha ja tagakiusamist kannatama. Ta peab oma elu pärast rändama maalt maale, rahva juurest rahva juurde, et saaks tõeks jumala sõna: hulkumas ja põgenemas pead sa olema, kuni saab sinu kiusatuse aeg täis ning seesinane on pikk ja raske. Aga kes võidab, see peab olema kui jumala välk, mis tõuseb õhtust ja kustub hommikusse. Nõnda peab see olema, seda on emand Lohk ühes teiste eitede ja taatidega mitmelsetmel korral läbi arutanud. Aga see ei ole ilmalikkude kõrvade tarvis ja sellepärast peab emand Lohk kodu suu. Ainult Indrekule ta julgeb vahetevahel mõne sõna lausuda neist suurist asjust, mis tulemas, sest sel oleks nagu pisut jumalakartlikku meelt ja usklikkude arusaamist, vagade kõrvakuulmist, millele määratud salajased asjad, kuni ilmub Issanda au ja hiilgus, et väriseksid need, kes panevad oma südamed kõvaks, teevad oma kuulmed kurdiks. Nõnda tunneb emand Lohk oma vagas meeles ja selles ei suuda teda ükski kõigutada.

Aga ilmalikud inimesed pole selles, mis tulema peab, kuigi kindlad, sest asjad lähevad päevpäevalt nagu aina segasemaks ja keerulisemaks. Ikka kestsid streigid, korratused, vastuhakkamised, arreteerimised, purustamised, põletamised, aga ka miitingud, kõned, kihutused, hässitused, koosolekud, kongressid ning seal tehtud otsused, resolutsioonid, loosungid, isegi nõudmised. Jah, isegi nõudmised, imelik küll! Seda polnud veel mõni aeg tagasi kuulda, et oleks nõutud, sest seda lihtsalt ei julgetud. Tähendab, midagi erilist oli nagu sündinud, midagi oli nagu paigast nihkunud. Kogu ilmatusuur maa oli nagu paigast nihkunud ja selle tõttu olid kõik erevil. Kõigi kannatusekannelde keeled olid pingutatud viimase võimaluseni ja ükski ei teadnud, mis sünnib, kui neid puutuda, kas nad katkevad või löövad helisema.

Nad lõid helisema – lõikavalt, huugavalt, hundavalt, kutsuvalt, julgustavalt, hässitavalt. Kõik kuulsid, kuis helisesid kannatusekandle keeled: Indrek kuulis, Kristi kuulis, emand Lohk kuulis oma vagade kõrvadega, poodnik Vesiroos kuulis, Joosua kuulis ja juhtis ka ametivendade tähelepanu helinale. Aga ei mõistnud seda helinat ükski nii hästi kui tööline Käba oma seltsimeestega. Tema oli ainukene kogu linnas, kes teadis, et kui hakkab täna-homme kusagil helisema, siis peab kaasa helistama, sest kannatusehelinast peab saama suur rõõmuhelin, suur rõõmukisa, suur hõiskamine, et see kajaks üle maa. Kõik peavad teadma, et Käba oma seltsinimeestega helistab suurt rõõmu- ja võidulaulu, mis peab saama kogu rahva omaks. Temale oli seda kuulutatud salajasil koosolekuil, nagu oleks ilmunud uus Messias ja nagu oleks tema, Käba, põline Nikodemus, kes otsib ööpimeduses vargsi oma õndsuseteed.

Käba asjadel oleks nagu osa emand Lohu salajasist asjust, mis peavad avalikuks saama, kui nende aeg täis. Siis peab pasunaid puhutama, siis peab ristteedel karjutama, siis peab kelli helistama, et kõik kuuleksid, kel on kõrvad kuulmiseks. Kõik peavad teadma, et Käbal ja tema seltsimeestel on juba kolme-neljakümneselt vimmas pihad, könksus sõrmed, pahkas käed ja kanged ihuliikmed ning et kodu ootavad neid närudes naised, kaltsudes lapsed, kellele jumal andnud ainult kumedad kõrid karjumiseks ja tugevad hambad puremiseks, mis ei väsi ega kulu. Käba teab seda, tema naine teab seda veel paremini, kõik naised teavad seda, kes elavad nende ümbruses. Poodnik Vesirooski teab, sest Käba toiduarve kipub tema juures aina kiiremalt kasvama, kuna aga tasumine viibib ja viibib, nii et kaupmees ähvardab „treigiga”, kui „polutskat” ei tule. Aga, armas Vesiroos, kust peab küll tulema see „polutska”, kui Käba peab vabadusvõitlust? Või peab tema sellepärast nälgima? peavad seda tema naine ja lapsed? Saab kellelgi paljast vabadusvõitlusest kõht täis? Kustutab paljas vabadus kellegi janu?

Ükskõik! Vesiroos võib „treikida”, kui ta arvab seda õigeks, Käba ei hooli sellest, tema paneb ka oma vabrikutoru ühes teiste torudega hundama, et kellelgi poleks enam miskit ütlemist. Torud hüüdma ja rattad seisma, kedervarred vahtima, nõnda käib praegune vabadusvõitlus. Ainult mehed ise liiguvad, mehed ise muutuvad mustaks vooluks, mis mühab, voogab, laulab, rõkkab huugavaile torudele kaasa. On üsna ükskõik, mis rõkkab see tume mürisev vooi. Kostku sõnadena „Priius, kallis anne”, „Mu elu, Kristus, ise” või „Nüüd surnukeha matame”, hääles, toonis, intonatsioonis võidutseb rõõm, vaimustus, julgus, iseteadvus ja usk oma teo pühadusse. Pisarad veavad tahmunud palgeile heledamad vöödid. On need tööst ja vaevast? On need väsimusest? Aga miks ei või nad olla suurest rõõmust, sügavast meeleliigutusest, enesesalgavast andumusest, pühast hardusest oma määratu ülesande ees?

Hoidke alt, kes te kaitsete vana korda palga eest ja värisete oma paiuki pärast, rõkkav hulk tahab uut korda luua maksuta! Hoidke alt, kes te kannate sõjariistu verevalamiseks, teie ise upute kord oma käega valatud verre, sest vabadust tõttab kuulutama sõjariistuta hulk lauludega! Kus on, kes hõiskab kaasa, kus on, kes sammub kaasa – tümpa, tümpa, tümpa, tümpa? Tänavalt tänavale tümiseb samm, tänavalt tänavale raskeneb ramm. Kividki kriiskavad kontsade all, vabinal väriseb majade vall. Tümpa, tümpa, tümpa, tümpa! tänavalt tänavale tümiseb samm...

Aga kui saabus pimedus – ja see saabus õige ruttu, sest oli pilves sügisene päev, – siis olid vaikinud kõik torud, suured ja väiksed, valjud ja vaiksed. Kivitänavail kõmisesid ainult inimeste sammud ja kajas arglik kõnelus, ilma et silm oleks midagi seletanud, sest vabaduse esimeseks üllatavaks tunnuseks oli pilkane pimedus. Tümpa, tümpa, tümpa, tümpa! ja kusagil klirisesid aknaklaasid kildudeks, kusagil purustati, murti, kangutati midagi ja tumedad kogud liikusid sisse ja välja. Tänaval killustusid klaasitükid kõndijate jalge all. Kusagil kõlas õhtu pimedusse esimene pauk. Kus lasti, kes laskis, miks lasti, keegi ei teadnud, pisut ainult võpatati ja kõnniti edasi. Soldatid! Ratsanikud! Läbiotsimised! Keegi ei hoolinud, sest kõik tahtsid saada osa vabaduse algusest, mis sündis nii pilkases pimeduses. Valitses mingisugune joobumus ja meelteuimas oleks tahetud kas või võõralgi kõvasti ümbert kinni võtta, et hällida hulga tõugatuna paigast paika, tänavalt tänavale. Soldatite sammude või hobuste kabjaplagina lähenedes hulk voogas tagasi, harunes mitmele poole, komistades, tõugeldes, naerdes, kiljatades, isegi kirudes, aga sellest hoolimata ei kahanenud kõndijate parved, ei vähenenud rahvatung.

Indrek poleks ehk välja tulnudki, aga Kristi otse põles selle esimese vabadusrünnaku järele pimedail tänavail. Isa oli juba lõunast saadik kodunt ära ja emast ei saanud kuidagi kaaslast, pika mangumise peale lubas ta Kristil ainult siis minna, kui ehk Indrek võtaks ta oma hoolde. See tõi Kristile sellise rõõmu, et ta suures ärevuses peaaegu oleks ema silma all kapi kallale karanud ja ta paigast nihutanud ning nõnda otsemat teed Indreku juurde lipanud. Veel tänaval tänas ta jumalat, keda ta oma arvates ei uskunud, et see talle õigel ajal arunatukese pähe andnud ema ja isa petmiseks.

Nõnda siis läksid nad kahekesi mööda kottpimedaid tänavaid, suundudes linnasüdame poole. Nad hoidusid teineteise ligi, nagu kartes muidu kadumist. Ja mida enam nad lähenesid südalinnale, seda lähemale nad teineteisele nihkusid, sest nad sattusid ikka enam ja enam. rahvavoolu. Äkki kostis hobukapjade lähenev laksumine. Rahvahulk seisatas, värehtus nagu edasi-tagasi, sosistas: „Dragunid!” ja tormas täie hooga Indrekule ning Kristile peale. Suure hädaga jõudsid nad ümber pöörduda, et minna summaga kaasa. Aga neid suruti kitsale kõnniteele, paisati alla kuhugi trepile, mis pidi viima mingisse keldriruumi, ja võimata oli sealt enne üles pääseda, kui ratsanikud kuuldusid juba lähedal. Indrek ja Kristi kükitasid trepisügavuses maha ja hoidsid seal kõvasti teineteise ümbert kinni, nagu võiks see millekski kaasa aidata. Aga kui dragunid olid õnnelikult möödas, tõusid Indrek ja Kristi püsti, naersid, võtsid veel tugevamini teineteise ümbert kinni, ronisid pikkamisi trepist üles ja läksid nagu unenäos kahekesi mööda tänavat, püüdes tasa ja targu astuda, et keegi neid ei kuuleks. Aga varsti nad sattusid uuesti rahvavoolu, mis kandis neid siia-sinna, kandis neid klirisevaile klaasitükkidele, mingisugustele muudele asjadele, mis takistasid astumist. Nad kuulsid, et räägiti lõhkumisest, purustamisest, sissemurdmisest, aga neil nagu ei tulnud pähegi küsida, kes lõhub või miks lõhutakse, vaid ennemini tundus loomulikuna, et kui on nii pime ja esimene vabadus, siis ka purustatakse, nii et klaasitükid ja muu rämps vedeleb tänavail, hoia ainult jalad, et neid kuhugi terava otsa puruks ei talla.

Äkki heideti tornidele ja Toompea kõrgeile müüridele ning helkivaile akendele tontlikku valgust, kõik nägid äkki, et heideti. Valgus värises, lehvis, ähvardas nagu kustuda, süstas siis uue hooga õudsel kumal läbi pimeduse, muutus südikamaks, kindlamaks, lõõmavamaks, sulas ühtlaseks vägevaks leegiks, mis tahtis nagu kogu taevaaluse läbipaistvaks teha, ja joonistas kauge mustava öö tagaseinale kõrged majad kõigi nende piirjoonte, katuseharjade, korstnate ja esikülgedega nagu muinasjutulised peletised, aknad veristeks silmadeks peas. Kõik vahtisid silmapilguks nagu kinninaelutatuina, nagu võlutuina. Salk sõdureidki oli unustanud oma kohused ja vahtis kivistununa maagiliselt õudset leekide mängu kõigel, mis ulatus üle teiste. Ja loitva lõõma alaliselt vahelduvas helgis tundus üürikeseks, nagu oleks tornide ja majade kõrgus peadpööritav, peaaegu lõpmatuseni küündiv. Need pole inimeste kätetöö, need pole meie esiisade kokku kantud kantsid ja kivimürakad, vaid hiiglaste töötulemused, uskumatult visa ja tugeva tõu saavutised. Sestsamast aga näis, nagu poleks neid torne ja kantse üldse olemas, nagu poleks minevikku ega ajalugu, on vaid õudselt maagilised leegid ja need oma verivarjundilise helgiga nõiuvad silme ette mineviku ja ajaloo, mis asub neis tornides ja kantsides. Las kustub ainult leekide lõõm, las raugeb viirastuslik helkide mäng, siis kaob ka verine nägemus, mis oleks nagu minevik ja ajalugu, ning hulka ümbritseb jällegi imeline vabadus pilkase pimedusega.

Ootamatult end nähes ülekallatuna ereda, lainetava valgusega, inimesed jahmatasid, ei tundnud endid nagu ära, vaatasid imestunult ümber ning üksteisele otsa.

„Kusagil põleb,” lausus keegi.

„Tuli, tulekahi,” ütles Indrek tasakesi Kristile, omal õudusevärin kehas.

„Tuli, tulekahi,” kordas Kristi vastukajana ja Indrek tundis, kuis ta võpatas kogu kehast, sest ikka veel nad hoidsid teineteise ümbert kinni, nagu valitseks nende ümber alles pimedus.

Aga nagu teistest, samuti lahtus ka neist hiljutine uim, ja kui nad pöördusid ümber, et minna ühes rahvasummaga otsima, mis siis õieti nii valgelt põleb, nägid nad purustatud aknaid, sissemurtud uksi, klaasikilde, raamipulki, valgeid karpe, mis lömaks tallatud, poriseid pabereid, mingisuguseid riidetükke ja igasugust prahti, mis vedeles inimeste jalge all, ja nad taipasid äkki, mis on sündinud, ning joobumuse asemele tükkis jubedus. Lageda platsi äärde jõudnud, kus oli nii hea vaadelda praksuvate ja mühisevate leekide heitlust, Kristi lausus nagu endamisi:

„Tähendab, nõnda tuleb vabadus. Nõnda tuleb see, mis tulema pidi.”

Kui Indrek midagi ei öelnud, ainult seisis ja vaatles, pöördes lõpuks silmad kõrgete tornide ja majade poole, mis kurdusid verevalt helkivas kumas, nihkus Kristi talle lähemale, teda puutudes, ja küsis tasakesi, nagu pettunud ekstaasis:

„Kas vabadus tuleb ikka nõnda?”

„Ma ei tea,” vastas Indrek. „Ma näen esimest korda tema tulekut.”

Tükk aega nad seisid nagu unustuses teineteise kõrval, ilma et oleksid märganud, mis nende ümber sündis või mis räägiti. Viimaks ütles Indrek:

„Kodu, Vargamäel, käisime sügisel pimedate õhtutega ühtepuhku vaatamas, kas ehk ei paista kusagil kauget tulekuma. Ja igakord, kui ta kusagil paistis, mõnel õhtul isegi kahes, kolmes kohas, läks isa tahakambri ja palvetas.”

„Tähendab, teie isa oli vaga?” imestus Kristi.

„Vaga ja kuri,” vastas Indrek. „Ja nüüd mõtlen ma: kes peaks küll selle tulekuma pärast palvetama? Ta on ju küll suur, aga ega ta Vargamäele ikka paista, nii et minu isa teaks palvetada.”

Jälle seisid nad natukene aega vaikides, kuni Indrek jätkas:

„Minu isa oli kuri ja kõik arvasid, see tuleb suurest vagadusest. Aga ka see, kes täna teatrile tule otsa pani, peab olema kuri. On ta ka vaga? see huvitab mind.”

„Te arvate, et mõni palvevend?” küsis Kristi imestunult.

„Ma ei arva midagi, ma küsin ainult,” vastas Indrek. „Te näete ju, kuidas see tuli põleb, ja te nägite ka, mis oli kaupluste akendega. Mind huvitab – on see kõik vagadusest, s. t. usust, või on see muidu ja kui see on muidu, siis küsin ma: mis on inimesel sest kasu, et ta pole vaga, kui ta jääb ikkagi kurjaks? Veel enam: mis on vabadusest kasu, kui inimene on kuri? Minu isa oli Vargamäel vaba, ta oli seal vabam, kui mina kunagi tänini olen olnud, aga kasu polnud sellest ei temale endale ega meile. Ja nüüd mõtlen ma: kas tõesti on mujal ilmas samuti nagu oli meil Vargamäel? Kas tõesti polegi paremat? Teate, preili” – esimest korda ütles Indrek Kristile selle sõna – „nõnda mõelda teeb kurvaks, teeb hirmus kurvaks. Olen päris kindel, et oleksin ma praegu üksinda, siis istuksin siia remmelga juurikale ja võib-olla nutaksin, nõnda oleks kergem. Kui olin alles väikene poiss ja kui polnud mõnikord mingit lohutust, siis nutt aitas ometi pisut...”

Aga kuna Indrek siin tulepaistel sattus rääkima oma lapsepõlvest, ei pannud ta tähelegi, mis sündis Kristiga tema kõrval. Alles siis, kui see millegi pärast nuuskas imelikult kõvasti nina, pöördus ta tema poole ja nägi, et ta pühib silmi.

„On juba mööda,” ütles ta naeratades, kui nägi Indreku pilku. „Tuli ja läks.”

„Me lähme jaburaks siin tule paistel ja kõigi nende kumade käes,” ütles Indrek, „parem katsume, et koju saame.”

„Katsume pealegi,” oli ka Kristi nõus ja silmnäos ümber alles kõrgelt-kõrgelt loitva lõõma hakkasid nad minema, vahtides pöördunud peadega helendavat tuld, nagu oleks neil ometi kahju temast lahkuda või nagu tahaksid nad ta omale igaveseks meelde panna. Kaugemale jõudnud, kuhu tulekuma ulatus ainult vaevalt märgatava väriseva helgina, nad lähenesid kõndides teineteisele uuesti ning sammusid vaikselt ja nagu alistunult kodu poole.

„Nii siis on see,” lausus Kristi mõttes.

„Nii see nähtavasti on,” kinnitas Indrek.





XII


Järgmisel päeval oli linn nagu palverändureid täis. Ka kõige kaugemaist agulinurkadest rühkisid inimesed, vanad ja noored, terved ja vigased, kuuljad-nägijad ja ka poolpimedad kurdid südalinna poole, sest eile oli paistnud sealt suur valgus ja oli kuulda olnud valjut paugutamist. Kes olid varasemad, need nägid veel tänavate koristamist igasugusest purust, nägid lõhutud ja segipaisatud kaupluste omanikkude murelikke nägusid ja nägid isegi seda, kuidas mehed tulid laudade, naelte ja vasaratega ning tagusid aknaid kinni, aga hilisemad ei näinud õieti mitte midagi, sest siis olid tänavad juba puhtad ning akende ees lauad, mille taha oli võimata otsustada, kas aknad terved või purustatud. Nõnda olid nad peaaegu jumalamuidu pika ja vaevalise teekonna mööda poriseid tänavaid ette võtnud, ja et üldse midagi oma vaevast saada, tegid nad juttu tuttavate kui ka võõrastega olukorraga tutvumiseks. Aga peaaegu tundus praegu nõnda, nagu polekski linnas enam võõraid inimesi, vaid kõik on aina kui mitte just sõbrad, siis lähedased tuttavad, sest kõik ajasid enestevahel juttu, kõik arutasid üht ja sama: eestlane purssis vene keelt, sakslane murdis eesti keelt, et küsida või seletada. Äkki olid nagu kõigil ühised huvid, rahvuse ja seltskondlikkude kihtide peale vaatamata, nii et üksainus öö pimedat vabadust oli teinud nagu hiiglatöö, millega polnud hakkama saanud sajandid.

Ainult ratsanikud, kes klobistasid õrna ratsude raskete kabjaraudadega vahetevahel mööda tänavakive, ei peatunud ega võtnud üldisest arutamisest osa, need mitte. Ennemini takistasid nad teistegi kõnelust, sundides neid liikuma, nagu arvaksid nad, et ka päise päeva ajal võiks mõni eit või taat, mõni poiss või plika, mõni kaabu-või kokardikandja hakata akende lõhkumist jätkama.

„Nüüd on mul mehed platsis, püssid seljas, aga kus olid eile õhtul, kui lõhuti,” tähendas üks eit ratsanikkude kohta.

„Eile õhtul,” sosistas teine eit esimest nagu vaigistades, „eile õhtul ta ise oligi ju see lõhkuja.”

„Ä'ä a'a hullujuttu,” pistis kolmas oma nina ligi. „Ah nemad ise olidki? Kust sa seda kuulsid?”

„Näe, esteks ju räägiti siin, see pikk vanameeski seal kuulas pealt. Sest kes siis muu seda tegi, ikka politsei ja nemad, kõik ühes mestis. Sellepärast polnudki takistajat ega kedagi. Ise, mis ise, ei keegi muu, et siis oleks hea rahva peale ajada, et näe, mis rahvas teeb, kui tal on vabadus.”

Aga teises paigas kinnitas keegi vanamees oma kaaslastele:

„Saksad, mis saksad! Nüüd käivad ja vaatavad, kas poisid oma töö hästi teind. Neile oli seda tarvis, ainult neile, sest nemad tahavad keisrile näidata, mis eestlane ja liht rahvas kohe teeb, kui ta saab natukenegi vabaduse otsa peale. Nüüd on nende arvates muidugi supp paras soe, et Peterburis keisrile ette kanda. Lõmpsi, keisrike, kui tahad, ütlevad nad, see sööm on eestlase solgitud. Ning keisril pole muud kui vinnab aga kasakaid, niipalju kui saksad iganes soovivad, et aga orjaaeg kestaks edasi. Ärgu tulgu nad minule puru silma ajama, mina nende krutskid tunnen, olen ise mõisat orjanud.”

„Ega neid, raipeid, küll uskuda või, nemad saavad iga tükiga hakkama,” arvas ka teine.

„Miks nad siis ei saa,” kinnitas esimene ja hakkas jutustama mingit igivana lugu sellest ja sellest parunist ning sellest ja sellest krahvist, mis see ja see teinud ning mis see ja see rääkinud.

„Noh, eks mul ei olnud õigus, kui hiljuti ütlesin, et üle võtma hakkame ikka lõbumajadest ja monopolist peale,” irvitas Viljasoo nina kirtsutades Indrekule, kes ka oli tulnud päevavalgel uuesti öösiste sündmuste jälgi vaatama. „Minu raamatuid ei taha keegi. Aga tüdrukud ja viin, need on kõigil meeles, just nagu oleks kõik tsensorid.”

„See on ju viha pärast,” ütles Indrek nagu vastu vaieldes.

„Ärge olge nii kindel, et viha pärast,” kirtsutas Viljasoo nina. „Kui mees naist peksab, siis ei tea kunagi, kus lõpeb ta viha ja kus algab armastus. Viha tulebki sellest, et armastab, sest mis tal muidu temaga tegemist. Mis nad neist monopolidest ja lõbumajadest tahavad, kui nad neid ei armasta. Armastavad, see on see asi, aga minu raamatuid ei armasta.”

Kahekesi üheskoos nad läksid „Rahva Sõbra” toimetusse, et sealt midagi lähemat kuulda, seisukorrale selgitust saada. Aga juba ukse taha kostis, et siingi pole kuigi palju selgust, vaid aina seletatakse, ja enamasti teevad seda ikka Joosua ning Sillamäe, sest nende hääled on kuulda.

„Noh, hea küll, monopolist ma saan aru,” rääkis Sillamäe, „peksa puruks, et teistel poleks juua, iseendale võid ikkagi tasapisi sorokunni hõlma torgata.”

„Ei torka õige revolutsionäär kunagi,” hüüdis Joosua.

„Õige muidugi ehk mitte,” vastas Sillamäe, „aga paljuke neid õigeid on. Noh, ja edasi – lõbumajad? Kuidas seisavad need õige revolutsionääriga ühenduses?” küsis Sillamäe.

„Need on kodanlise seltskonna mädapaised,” seletas Joosua.

„Ja õige revolutsionäär peab need esimeseks lahti torkama, mis?” ütles Sillamäe. „Aga miks ta laseb siis mäda laiali joosta, s. t. tüdrukud. Arvad sina, et asi on sellega kõik korras või parem, kui lähed peksad lõbumaja uksed, aknad sisse või pistad talle tule otsa, nii et ühes temaga uurgab tuhaks ka mõni teine maja?”

„See on juba revolutsioonis paratamatu, et rahva viha...”

„Aa!” karjus Sillamäe võidurõõmsalt vahele. „Rahva viha! See on teine asi! Aga sel pole ju õige revolutsiooni või revolutsionääriga midagi tegemist. See on otse selle vastand! Rahva viha tõukab iga revolutsiooni õigelt teelt kõrvale ja õige revolutsionäär ei või sinna midagi parata. Õige revolutsionäär on võimetu. Ja sellepärast muutub tema õigegi tegu mõttetuks.”

„Kuis nii mõttetuks?” karjus Joosua Sillamäele vastu.

„Miks siis mitte,” vastas see samuti. „Hea küll, ütleme, tahtsid sõjariistu saada...”

„Jäta mind rahule, mina ei tahtnud midagi,” karjus Joosua närvlikult.

„Muidugi tahtsid ühes teiste ülevõtjatega,” vastas Sillamäe, „sest mis sa siis muidu vaidled.”

„Ei tahtnud!” kinnitas Joosua.

„Tähendab, mul on õigus?” küsis Sillamäe.

„Miks siis sinul on korraga sellepärast õigus?” küsis Joosua ja pöördus toolil ümber, visanud juuksesalgud üle pea, omal nägu helendavalt punane, mis tõendas sisemist andumust ja ärritust.

„Aga muidugi on õigus, kui sina ütled korraga, et ei sina ega sinu mõttevennad pole tahtnud sõjariistu röövida, vaid see oli ainult mõni juhuslik samm, nagu oleks tegemist rahva vihaga,” seletas Sillamäe.

„Ära luuleta mulle suhu sõnu, mida ma pole rääkinud, ega pähe mõtteid, mida seal pole olemas. Kordan sulle uuesti: minu arvates oli loogiline konfiskeerida kauplustest sõjariistad, aga mitte mina pole seda ei mõelnud, kavatsenud ega tahtnud. Saad sa sellest aru või ei saa?”

„Ahaa! Mõistan!” hüüdis Sillamäe nöökavalt. „Sina võtsid teiste targa mõtte tagant järele omaks ja kaitsed teda, mängid advokaati, kui neid endid pole kohal.” Joosua viskas siinkohal lootusetult oma käsi taeva poole ja kohendas järsust liigutusest silmile langenud juukseid, kuna Sillamäe jätkas, nagu ei puutuks see toiming põrmugi temasse: „Hea küll! Võtame selle arvesse. Tähendab, mitte sina, vaid need teised läksid, peksid kõigi silma all kaupluseaknad sisse ja konfiskeerisid sealt” ta rõhutas eriliselt konfiskeerisid – konfiskeerisid mõne revolvriplõksu ja püssitortsu...”

„Miks siis kohe plõksu ja törtsu?” küsis Joosua haavunult.

„Lihtsalt sellepärast, et kaupluses midagi paremat ei olnud, ei võinudki olla. Või arvad sina, et meie kauplustes seisavad vintpüssid ja kuulipildujad laos? Mõni kiirlaskja suurtükk ehk ka, mis? Ühesõnaga – haavlipüssitortsud ja väiksed revolvriplõksud, millega mõnekümne sammu tagant Oleviste kirikulegi pihta ei saa või kuigi saad, siis kuul ei jookse kasukastki läbi. See oli see saak. Aga akna pidi ometi ära lõhkuma, nii et iga kaabakaski võis näha, kuidas peab aknaid lõhkuma, kui on pimedus ja vabadus, niiöelda pime vabadus. Ja nõnda siis purunesidki teised aknad hoopis teissuguste kaupluste ees ja sealt võeti varustus, sõjavarustus – mõni uus ülikond, uued mansetid, kõrged kraed, sest võitlusse minnakse ikka paraadmundris, eks?”

„Sul on tagantjärele hea ironiseerida,” ütles Joosua, „aga mis siis sina ise oleksid selle asemel teinud?”

„Minusse see ei puutu, sest mina pole revolutsionäär,” vastas Sillamäe, „aga võib olla, selle asemel” – ta toonitas neid sõnu eriliselt – „selle asemel ma poleks üldse midagi teinud. Muidugi, kui saadud sõjariistu mõeldakse rahuliku elaniku vastu tarvitusele võtta, et temalt veel midagi konfiskeerida" – eriline toonitus – „siis muidugi on ka igal revolvriplõksul ja püssitortsul oma kaal, aga kas tasub see seda meeleolu muutust, mis niisugused konfiskeerimised endaga kaasa toovad, selles on kogu küsimus. Te peletate kodanlase enne ära, kui ta on aidanud teil poliitilised vabadused kätte võita, selles on asi. Te olete nõnda varsti üksinda ja siis on fiasko – paratamatult. Tasub seda mõni muidu saadud revolver või haavlipüss, millega võib minna küll tetri laskma, mitte aga soldati vastu?”

„Kodanlase meeleolu pärast ei maksa muretseda,” ütles nüüd Viljasoo nina kirtsutades vahele, „küll valitsus hoolitseb selle eest.”

„Väga õige,” hüüdis ka Joosua, „sest pole ju eluilmas karta, et vene valitsus oskaks kodanlased üle meelitada oma poole, nii et proletariaat jääks täna-homme üksinda ja et teda võiks vastu seina suruda.”

„Nii et konfiskeerime rahulikult edasi,” rääkis Sillamäe nöökavalt, „ja kui neetud kodanlane taganeb hirmuga tsaari selja taha, siis sandarm küüdib ta sealt täie hooga proletariaadi rüppe tagasi. Tähendab, meie lootus on tsarismi rumaluses, eks?”

„Kui tahad, siis nõnda,” oli Joosua nõus.

„Ei, kulla vennas,” ütles Sillamäe nüüd tõsiselt. „Teise rumalus on halb trööst meile. Aga mis siis, kui see teine pole korraga nii rumal, nagu meie arvame?... Nojah, muidugi, meie lähme ühes venelastega, meil enestelgi on ju vene pead otsas ja vene pea on juba ammugi laulnud laulu vene omapärasustest, et nii ja naa, aga meie kõnnime oma teed, ne Jevroopoi protoorennuju tropuu. Sellepärast siis – neetud kodanlast pole vaja, astume kohe proletariaadi riiki. Arusaadav, eks?”

„Aga ajad on ju tõepoolest teised kui prantsuse revolutsiooni ajal,” ütles Viljasoo.

„Arvate, et teised?” küsis Sillamäe. „Mina ei arva seda mitte, aga mida ma kardan, see on – et meie oma kapsad veel sööme, olgu nad nii hapud kui tahes.”

„Ohoh!” hüüdis Joosua pilkavalt. „Äkki meie! Ah teie ka? Kuule imet!”

„Just nii!” kinnitas Sillamäe. „Meie ka: mina, Kuru ja kõik teised siin, meie sööme kaasa. Sest ka meie oleme revolutsiooni poolt, meie kõik!”

„Näe hullu! Kae kurja!” ironiseeris Joosua edasi. „Korraga revolutsiooni poolt! Aga sealjuures arvad, et revolutsiooni võib teha paljakäsi. Kuid mina ütlen: revolutsioonid idanevad ainult veres.”

„Ära muretse, veri tuleb niikuinii, aga miks siis just meie peame tema valajad olema,” vastas Sillamäe.

„Meie!” hüüdis Joosua ärritatult. „Aina meie ja meie! Kes kurat on see meie? Kas meie põmmutasime jaanuaris talvepalee ees? Kas meie põmmutasime Tallinna tänavail? Kas meie töötasime tääkidega sadamas? Kuulume siis meie nende hulka, kes valasid seal verd? Jäta ükskord oma meie!”

„Miks sa nii hirmus karjud?” küsis Sillamäe Joosualt. „Ma kuulen ju vähemaltki...”

„Sa ise karjud veel hullemalt!” hüüdis Joosua vastu.

„Ei,” vastas see, end rahule sundides. „Hea küll, kui meie sulle ei meeldi, siis ütleme teie...”

„Käi kuradile oma meie ja teiega,” vastas Joosua.

„Noh, siis nemad,” ajas Sillamäe nagu tüütu kärbes. „Nemad valasid verd. Õige! Aga kas siis meie ise või teie ise või nemad ise selleks kaasa ei aidanud?”

„Nemad ise muidugi aitasid!” pistis Joosua vahele. „Nad provotseerisid!”

„Aga siin nad ei provotseerinud ju, siin tuli verevalamine ilma selleta,” ütles Sillamäe.

„Miks siis mitte?” küsis Joosua. „Milleks siis need soldatid püssidega? Kas see polnud provokaatorlik väljakutse töölishulgale? Käputäis soldateid nii hulga tööliste vastu, mis see on, kui mitte provokatsioon? Iseasi, kui soldateid oleks olnud rohkem ja kui neil oleks olnud kuulipildujad ja suurtükid, aga polnud ju.”

„Milleks siis seda, kui jätkus püssidest?” küsis Sillamäe.

„Et poleks provokatsiooni, selleks,” vastas Joosua. „Et igaüks mõistaks ilma seletuse ja hoiatuseta: asi on tõsine, ära mine oma nina kõrvetama.”

„Aga seda nad ütlesid meile vähemagagi,” seletas Sillamäe.

„Jälle meile,” urises Joosua. „Ega meie verd seal valatud. Meie muidugi oleksime teadnud, et ära mine palja käega, kui teisel on vintpüss, aga...”

„Aga need, kes läksid, need ei teadnud seda, mis? Ja need, kes teisi taga kihutasid, need ka ei teadnud mis? Kes siis lollid on, meie, minejad, kihutajad või laskjad?”

„Kui nõnda rääkida, siis ei saa olla ühtegi revolutsiooni,” ütles Joosua.

„Ei,” vastas Sillamäe, „vaid kui lugu on nõnda, siis ei leia mina mingit provokatsiooni, ehk kui leian, siis eneste pool, sest meie, olles paljakäsi, provotseerime soldateid eneste pihta laskma, et siis pärast tühje sõnu teha.”

„Mine ütle seda politseimeistrile, kes juhatas laskmist, ning sul on kroonupaiuk või mõni lint kindel,” ütles Joosua põlglikult, nagu oleks ta kokku puutunud mõne määriva asjaga.

„Ei, mu armas ametivend,” vastas Sillamäe, „lint ja paiuk kuluvad politseimeistrile ära, sest oma jala eest on ta seda väärt. Aga veel enam kulus talle see purustatud jalaluu ära ja see on ainuke asi, millest mina aru saan. Kui võitlus, siis võitlus! Aga paljakäsi inimesi tulle kihutada, see on paremal korral ainult lollus.”

„Ja halvemal korral?” küsis Joosua.

„Halvemal korral?” küsis Sillamäe vastu ja jätkas siis: „Ma juba ütlesin – provokatsioon või harilik vene sõda, kus liha saadetakse masina vastu, mis töötab dünamiidi, terase ja nikliga. Nägid isegi, mis sündis kaugel idas – Portsmouthi rahu! Ja meie saame samasuguse rahu, kui me ei oska panna dünamiidi vastu dünamiiti ja terase vastu terast, vaid ajame elava liha ja vere.”

„Nõnda pole ükski revolutsioon võimalik,” ütles Viljasoo omalt poolt.

„Siis ärge rääkige mulle provokatsioonist,” vastas Sillamäe, „minge rääkige seal, kus teid ustakse. Ei saa te muidu oma revolutsiooni teostada, kui peate laskma verd valada, siis jumal teiega, voolaku veri, aga jätke vähemalt mind rahu oma süüdistustega. Võitlus on võitlus! Kes ründavad kindlust, ärgu lugegu langejaid ning ärgu tehku etteheiteid kindluse kaitsjaile.”

Sellega ehk olekski vaidlus lõppenud või vähemalt seks korraks soiku jäänud, aga nüüd arvas Kuru heaks omalt poolt Sillamäele tähendada:

„Sina oled pisut naljakas oma loogikaga. Kui asuda sinu seisukohale, siis olid kristlased ise selles süüdi, et neid Roomas taga kiusati, mis? Siis olid nemad ise need tõsised tagakiusajad, mitte paganad? Aga siis on ju ka lammas ise süüdi, kui hunt ta nahka paneb, eks? Ning kui ta katsub hundi eest surmahirmus põgeneda, siis on see paljas provokatsioon, et ärritada hunti end taga ajama, sest lammas peaks ometi teadma, et ta hundi eest kuhugi ei saa ja sellepärast ei tohiks ta oma jooksuga hakata hunti provotseerima, ega?”

Kõik ootasid Sillamäe vastust; Joosua viskas äkilise hooga juuksed üle pea ja Viljasoo kirtsutas nina.

„Jätame selle kristlase ja pagana ning hundi ja lamba kõrvutamise,” ütles Sillamäe, „meie pole enam kellegi kristlased ja...”

„Mina olen kristlane!” hüüdis Kuru.

„Käid lauakirikus ka?” küsis Sillamäe.

„Viimasel kümnel aastal pole käinud,” vastas Kuru.

„Noh, näed,” ütles Sillamäe, „niisukene kristlane olen minagi. Aga see pole see! Sellepärast, jätame kristlase ja pagana, sest üks pole me enam ja teiseks pole me veel õeiti saanud. Mis teame nendest? Ainult niipalju, et vana roomlane tahtis tegelikult kuugistada kogu maailma, sest muidu ei tunnud ta end õnnelikuna, ja vana kristlane pidi maksku mis maksab sööma inimese liha ja jooma ta verd, sest muidu ei saanud ta kuidagi õndsaks. Kumb suurem oinas või kumb suurem hunt, ei mina tea. Pealegi Kristus lükkas ise oma käega ümber rahavahetajate lauad, andis piitsa ja needis viigipuu, nii et see kuivas, kui sel polnud vilja, mida oleks võinud konfiskeerida või eksproprieerida.” Viimaseid sõnu hääldas Sillamäe silp silbilt ja lisas siis juurde: „Räägib see nii väga tallekese meelest? Aga pange tähele: vanad kristlased ei hoolinud surnuistki, isegi need ajasid nad uuesti jalule, kuigi neil oli juba teise ilma lehk küljes. Niisugust vägivalda ei tarvitanud ükski pagan kogu Rooma riigis oma kaasinimeste vastu, olid need kristlased või paganad. Ja mina usun, et kristlaste ja roomlaste vahel polnudki muud tüli, kui et ühed tahtsid maailma-revolutsiooni kaudu ka surnute üle käskida, kuna teised leppisid ainult elavatega.”

„Mis puutub see siia?” küsis Joosua. „Mis puutub see asjasse?”

„Ei mina tea, mis see asjasse puutub,” vastas Sillamäe, küsi seda Kurult, tema on sinule lähemal kui minule.”

Ja nüüd algaski sellest, kuis ning mis puutub see asjasse, et vanad kristlased äratasid surnuid üles.





XIII


Aga seletamist ja vaidlust polnud mitte ainult „Rahva Sõbra” toimetuses, vaid kõigis toimetusis ja kõigis majus ja paigus, kus sattus kokku vähemalt kaks inimest. Neil päevil juhtus isegi nõnda, et üksikud inimesed, eriti vanemad, hakkasid iseendaga valjult rääkima, kui ei leidnud kaasrääkijat. Lähed mööda tänavat ja kuuled, et keegi ütleb äkki vaidlevalt: „Ei noh, see ei või olla, see ei või olla” või kinnitab veendunult: „Just nii, just nii, teisiti see olla ei või,” ning vaatad uudishimulikult tagasi, et kes need seal nii valjult arutavad sassi läinud ilmaasju, aga ei ole kedagi olemas peale üksiku vanamehe, kes vehib kätega ja mõistab millegi üle kohut. Oli nagu vana muistne aeg tagasi pöördunud, kus draamades esinesid suured ja rasked monoloogid, mis nõudsid näitlejalt rohkem vaimu- ja andepingutust kui kõik kahe- ja kolmekõned kokku. Sest draamas ei tahtnud keegi uskuda, et inimene võib iseendaga kõnelda, kuna aga tänaval uskusid seda kohe kõik, niipea kui keegi nägi üksikõnelejat. Nõnda olid need osad elus palju kergemad mängida kui näitelaval.

Samuti, kui keegi oleks kirjutanud näidendi, kus sajad või tuhanded oleksid mänginud tumma ja ainult üks või kaks oleksid kõnelnud tundide kaupa, siis oleksid kõik karjunud juba veerand- või poole tunni pärast, et see pole tõenäolik, see pole loomulik, aga nüüd võis näha inimhulki umbseis ruumes ja ka lageda taeva all, isegi sügisese vihma käes, jalge all pori, kes kuulasid kõnelejaid kas või päevad otsa, ööd läbi ja ühelgi ei kerkinud kordagi küsimust, on see loomulik või loomuvastane. Aeg oli niisugune, et tegi ebaloomuliku loomulikuks, ilma et ühelgi oleks tulnud pähe küsida, miks on see nõnda.

Oli pööraselt veetlev ja ahvatlev rühkida kuhugi koosolekule, mis oli võimude poolt keelatud, aga mis oli siiski lubatud, sest ei juletud millegi pärast keeldust maksma panna. Lihtsalt ei juletud! Ühendused olid katkestatud, kõik kobasid käsikaudu, nagu oleksid riigivõimu silmad ja kõrvad kaotanud nägemise ja kuulmise. Selle eest aga nägi ja kuulis rahvas mitmevõrdselt ja pimestatud ning tummastatud võimud pugesid peitu, hoides kramplikult sõjariistu peos. Isegi Otstaavel, see sootuks kõrvaline lüli riigivõimus, tuli tänaval Indrekule vastu kössis, pea ülestõstetud palitukraesse tõmmatud, nagu häbeneks või kardaks ta midagi.

„Lähme koosolekule,” kutsus Indrek teda.

„Pole aega,” ütles see, kuid lisas kohe juurde: „Meie mees ärgu näidaku nüüd parem nägugi. Soovitan ka sinul mitte minna. Meie vana oli öelnud, et mõni teab, millega see kõik lõpeb. Ja temal on asjast aimu.”

„Millest?” küsis Indrek.

„Vana öelnud nimelt, et kui kaks pulli ülevõimu pärast pusklevad, siis võib mõni kolmas sarvede vahele sattuda.”

„Sellest ei saa ma põrmugi targemaks,” ütles Indrek avameelselt.

„See tähendab, et kui kindral ja kuberner kaklevad -– derutsa, – siis võib rahvas kannatada. Sest ega siis need mehed ometi inimestega rehkenda. Sobstvennõi prestiž i karjeera, vsjo drugoje trõntravaa! Samuti nagu need teisedki vennad seal, ütleb meie vana, – üks pood ees või taga, üks puhtaks riisutud inimene vähem või rohkem, mis see loeb.”

„Nii et sina arvad, et...”

„Nii et mina ei arva mitte midagi,” ütles Otstaavel vahele. „Sest mis tean mina! Veel vähem kui ehk sina. Ainult tagant järele – sadnim umom kreepok, nagu ütleb venelane.”

„Kas ehk praegu ei longi kõigi teadmised sündmustele järele,” arvas Indrek.

„Ära seda ütle,” vastas Otstaavel. „Näiteks meie vana, temal on nina, tema haistab ette. Sest mõelge ometi, predstavte sebe, ütleb tema, mis sünniks, kui, ütleme, skaažem, kuberner lubab teatud koosoleku, sobraanie, aga kindral ei luba – saadab soldatid teda laiali ajama. Mis sünnib siis? küsib meie vana. Kas oskab seda keegi omale ette kujutada? Esiteks: kas rahvas läheb laiali, kui mõni leitnant või kapten seda nõuab? Ei, vastab meie vana, sest rahval on ju kuberneri enda luba. Noh, aga see leitnant või kapten, kas hoolib tema sellest loast, peaasi – kas ta võib hoolida? Jällegi ei, vastab meie vana ja tema teab, mis ta vastab, sest tema on endine ohvitser – jumala eest, ainult naised ja viin ning võlad, need toonud ta politseisse. Nii et kumbki ei hooli – ei rahvas ega leitnant või kapten, sest – ütleb meie vana – mis loeb leitnandi või kapteni ees mõni kuberner, kui on täita kindrali käsk! Kuberner on null, tema luba on õhk, vosduh. Noh, ja mis sellest järgneb – što is etavo sieedujet? küsib meie vana, vahib jollis silmil, lööb siis käega ja pöördub kõrvale. Alles natukese aja pärast lisab ta juurde: pole meie asi – ne naase djeelo, naaša haata s kraaju. Ühe sõnaga – las üürgab, nagu eile õhtul saksa teater, kellegil pole asja. Olid sa väljas? Nägid sa lähedalt?” küsis Otstaavel lõpuks.

„Nägin,” vastas Indrek sõnakehvalt.

„Ilus, eks? Lihtsalt tore!” hüüdis Otstaaveh „Üldse, tead, revolutsioon on pagana tore asi – sest see on revolutsioon, ütleb meie vana – jumala eest, tore asi, kui sul omal pole poodi ega monopoli, mille aknad või uksed võidaks sisse klopsida. Käisid sa lõbumajade juures? Ei? Kaotasid palju! Seal sai vast nalja! Tüdrukutele mängiti kõriorilaid. Aga lõpuks ometi, jei Bohu, mina aru ei saa, mis nad neist tahtsid. Tead ehk sina?”

Aga Indrek ei teadnud ja tema arvamused Otstaavlit ei rahuldanud, sellepärast ta arutas edasi:

„Hea küll! Sa ütled, uues ilmakorras ei ole lõbutüdrukuid ja lõbumaju tarvis...”

„Mitte, et pole tarvis,” arvas Indrek kohaseks seletada, „vaid nad kaovad uues ilmakorras iseenesest.”

„Olgu pealegi, et kaovad iseenesest,” oli Otstaavel nõus, „aga milleks neid maju siis lõhkuda ja tüdrukuid peksa, kui nad kaovad iseenesestki? Las nad kaovad.”

„Tahetakse, et nad kaoksid rutem,” vastas Indrek.

„Aga kuis nad siis kaovad, kui pole veel uut ilmakorda?”

„See tuleb,” kinnitas Indrek.

„Noh, las siis need majad ja tüdrukud elavad rahulikult edasi, kuni see kõik on tulnud,” vastas Otstaavel, „aga muidu paistab, nagu oleksid need viletsad tüdrukud siin kõige kangemad vana korra kaitsjad. Politseid ja sandarme ning nende maju ei puudu keegi, aga lõbutüdrukuile joostakse tormi. Monopolid, see on ehk teine asi, sest siin on tegemist kroonuvarandusega – kasjonnoje dobroo. Aga isegi need, jumala eest, jei Bohu, ei mina nende lõhkumisest aru saa. Tähendab uues ilmakorras kaovad ka monopolid?”

Indreku arvates pidid kaduma ka monopolid, nii et neid, nagu lõbumajugi, polnud vaja alles hoida. Pole muud kui puruks, kõige parem tuli otsa, nii et neist ei jääks mälestustki. Seda kõike ei tahtnud Otstaavel kuidagi uskuda, millest tekkisid pikad ja laiad arutused, küsimused ja seletused. Pealegi mõistis Otstaavel kõiges selles midagi, mis sihitud politsei vastu. Indrek ei saanud jälle sellest kuidagi aru

„See on nii lihtne,” seletas Otstaavel, „sest kui kaob viin ja lõbumajad, milleks siis veel politsei? Usud sina, et mehed hakkavad ilma naisteta ja viinata midagi politseivastast tegema? Isegi vargile ei lähe nad siis enam, jumala eest! Nii et monopolide ja lõbumajade lõhkumine, see on hoop näkku politseile, see on temalt leivakannika kiskumine. Sellelt seisukohalt vaadates on revolutsionääride tegevus arusaadav. Ühes lõbumajade ja monopolidega kaob ka politsei. Millest oleks sinul kõige rohkem kahju?” küsis Otstaavel Indrekult.

Aga Indrekul polnud neist ühestki kahju, mis pani Otstaavli väga imestuma, nii et ta küsis:

„Kas siis sina oled nii väga selle uue ilmakorra poolt?”

Nõnda võisid nad asjatult arutada ainult sellepärast, et neil kummalgi polnud ei kauplust, lõbumaja ega vabrikut, sest kui neil oleks olnud ükski neist asutisist, siis nad oleksid pidanud pead murdma küsimuse kallal, mil viisil oma varandust kaitsta, kui ehk järgmisel ööl konfiskeerimine algab revolutsiooni läbiviimiseks uuesti. Nende seisukord oli palju kergem ja mugavam kui kõigil neil, kes mõtlesid oma varanduse kaitsmisele, sest uue ilmakorra üle vaielda on palju lihtsam kui vana korda tegelikult alal hoida. Seda mõistsid mitte ainult murelikud linnaisad varanduseomanikkude esindajaina, vaid ka tööliste asemikud, kes higistasid ühes nendega põlevate päevaküsimuste kallal. Sest mõeldagu ometi: linnaisad ei tahtnud ei vähem ega rohkem, kui et töölised võtaksid tulevaks ööks kodanikkude varanduse kaitsmise oma hoolde. Oli see pilge või lihtsalt mõni kaval nüke? Tahtsid nad tööliste asemikkudele läbi lille öelda, et, armsad töölised, tuleval ööl ärge andke enam kaabakatele lõhkumiseks eeskuju, või mõtlesid nad meelitada töölisi niiöelda lepingule alla kirjutama, et siit maalt loobume konfiskeeringuist, kuigi küsimuses oleksid vintpüssid, kuulipildujad ja suurtükid? Keegi ei teadnud, kumba nad mõtlesid.

Üks oli ainult kindel: linnaisade seisukord oli täbar, sest nad pidid oma valijate varandust kaitsma, kuigi neil polnud selleks käsutada mingit jõudu. Sest karta oli, et riigivõim, mis hoidus kõrvale mineval ööl, hoidub kõrvale ka tuleval, nagu oleks ta juba revolutsiooni poole üle läinud. Samuti täbar oli ka tööliste seisukord. Veel mineval ööl olid nad olnud vabad revolutsioonitegelased, kes konfiskeerisid, mis vaja konfiskeerida, ja nüüd korraga pidid nad kõigest loobuma: nad pidid hakkama kaitsma seda, mille vastu nad tõelikult võitlesid. Nad pidid kaitsma inimessoo kurjemat vaenlast – eraomandust, mis on niiöelda avalik vargus. Nad pidid kaitsma peaasjalikult südalinnas asuvat eraomandust, mis kuulus vana korra kindlamaile pooldajaile. Pealegi, nad pidid kaitsma seda paljakäsi, varanduseomanikkude naljaks ja naeruks, kes istusid lukkude ja riivide taga, sõjariistad käes. Nad pidid seda kaitsma vihatud politsei juhatusel, kes pidi kõndima relvastatult nende ees, nagu viiks ta karja vange. Nad pidid kaitsma seda ühes teiste vana korra sulastega, kes kihutasid ratsa.

Ja see kõik sündis ehk ainult sellepärast, et tööliste juhid oma enamikus istusid vanglas ja et neid taheti maksku mis maksab vabaks saada. Nii et tundus peaaegu, nagu ütleksid töölised linnaisadele: vabastage meie vennad-seltsimehed, siis loobume tulevaks ööks revolutsioonist ja muutume vana korra ja eraomandusliku varguse truiks kaitsjaiks. Me võime muutuda kõige halatsemis- ja naeruväärsemaiks olendeiks, kui aga seega vabastaksime oma seltsimehed kivikongidest. Ja kuna linnaisad tahtsid maksku mis maksab päästa oma valijate varandused, töölised aga oma mõttevennad, siis sobiski halenaljakas tehing, õpetuseks tulevastele põlvedele, kui vähe maksavad põhimõtted ja kui palju armastus millegi või kellegi vastu.

Armastuse kõrval võis ehk veel paika pidada ainuke oletus, arvamus, veendumus, või, kui tahate, usk, nimelt: kui ajaratas pöördub paratamatult sinnapoole, et kaob eraomandus, s. t. et olev eraomandus saab rahva omanduseks, siis, võttes korrapidamise, s. o. eraomanduse kaitsmise oma hoolde, töölised tegelikult asusid kaitsma ise oma tulevast varandust, sest nemad on ju rahva enamik. Korrapidajad-töölised olid niiöelda tulevase proletariaadi eelvägi või lendsalk, kes kaitses selle varandust, et mõni asjasse pühendamatu ei okupeeriks teda enneaegu. See oli ainukene ideeline võimalus armastuse kõrval oma seltsimeeste vastu, kes istusid vanglas või kes kannatasid tööpuuduse tõttu nälga ja ootasid toetust. Aga vaevalt mõtles keegi sellele ainsale ideelisele võimalusele ja sellepärast jäi järele paljas armastus.

Eriliselt torkas see silma sel hetkel, kus vangla uksed tõepoolest avanesid ja lasksid välja oma asunikud, kes võisid kaua aja tagant jälle kord ilmuda oma seltsimeeste-vabastajate keskele. Rõõmu pärast olid peaaegu pisarad silmas neilgi, kel korises tühi kõht ja vingusid kodu näljased lapsed. Ainult selles ehk oleks võinud kahelda, mis rõõmu joovastas töölisi rohkem, kas oma vanglast vabastatud seltsimehi kätel kanda läbi vaimustatud rahvahulga või teadvus, et nemad, need kandjad, ongi samad mehed, kes vabastasid oma seltsimehed, s. t. kes seda suutsid! Nemad ise niiöelda avasid vangla uksed, nemad ise võtsid oma linna Bastille, pealegi valamata tilkagi verd.

See oli ülev silmapilk, mis andis koosolekule pisut nagu kergemeelse ilme. See oli joovastus, mis polnud nagu õieti teenitud, sest nii mõnigi koosolijaist oleks pidanud teadma, et veri, mis pole valatud Bastillede ründamisel, võib voolata ka pärast seda. Aga sellele ei mõelnud praegu keegi. Rõõmutseti ainult oma esimese võidu puhul, nähes seltsimehi oma keskel, sest tunti, et tähtsad pole igakord mitte ainult tõsiasjad, vaid ka leegitsevad hingevalingud, mis valgustavad tuletornidena teed tulevikku ja saavad suurimaiks lohutajaiks raskemailgi võitluspäevil. Ei ole ju midagi ilusamat, julgustavamat ja õnnetuses lohutavamat kui teadmine, et kord olid tugev ja et siis oli maailm täis rõõmu, paljast rõõmu.

Tööliste rõõmust said osa teisedki inimesed, kes olid ilmunud nende koosolekule, sest nii mõnigi neist tundis ka ennast vangla uste kaasavajana. Kes nägi kogu seda rõõmutsevat mitmekesist rahvahulka, oleks võinud peaaegu arvamusele tulla, et temaga hõiskab kaasa kogu linn, kogu maa. Aga ometi leidus linnas ja ka maal õnnetuid inimesi, kel polnud põrmugi rõõmu, sest teiste suur rõõm tegi nad kurvaks, nagu oleksid nad ebausklikud, kartes jumalate viha inimeste suure rõõmu pärast.

Leidus isegi selliseid, kelle südamed olid täis viha, nagu oleks hõiskav hulk röövinud just nende rõõmu, et sellega pillerkaaritada. Nemad olid nagu veendunud, et ilmas pole üldse niipalju rõõmu, et temast jätkuks suurele hulgale. Rõõm on üksikute eesõigus, rõõm on üksikute eraomandus, ja kui keegi näeb rõõmu hulkade südames, siis teadku ta, et see on röövitud rõõm, mis tuleb tagasi anda valituile, kel on maailmas ainuõigus rõõmutsemiseks. Sellepärast häda teile, kes te joovastute võõrast rõõmust, häda teile, kes te hõiskate valitute eraomandusest, häda teile, kes te kiidulaulutsete röövitud saagi jagamisel, sest jumal ei lase ennast pilgata. Sajandid olete käinud nukralt ja keegi pole teilt kuulnud rõõmulaule, kust võtsite äkki nüüd nii palju rõõmu, et tegite temast õnnehõisked? Või on jumal järsku muutnud meelt, nagu oleks ta tujukas naine, kes ei hooli ajalooõigustest ega maailmaseadustest? Ei, ei, jumal ei muuda meelt, jumal ei pilla rõõmu hulkade südamesse, sest siis kaotab ta oma väärtuse. Mis on kõigi, see pole enam kellegi, ja mis pole kellegi, milleks jumal seda peaks looma. Seega siis – rõõm on määratud valituile, mitte hulgale. Nõnda mõtlesid need, kelle südameid kõrvetas tuline viha. Ja nad vaevasid oma aju, kuidas küll jumalast seatud korda uuesti maksma panna.

Aga rõõmutsev hulk ei teadnud veel hästi, et jumal loonud maailma vähem rõõmu, kui et temast jätkuks kõigile, sellepärast ei hoolinud ta üksikute tulisest vihast kuigi palju, vaid hõiskas ainult oma rõõmuprassingus, nagu ei oleks rõõmul kunagi karta lõppu. Ka Indrek tundis sel koosolekul, kus töölised kandsid oma vabastatud seltsimehi läbi vaimustatud rahvahulga, et rõõmul pole kunagi lõppu, sest tema oli, on ja jääb, ainult igakord meie ei tea ega aima, et ta on meile nii lähedal.

Vanahärra Bõstrõi, keda Indrek kohtas siinsamas koosolekul, oli nähtavasti teisel arvamusel. See tuli ehk sellest, et rõõmutsev hulk oli surunud ta kaugele saalinurka, kus ta oma lühisuse tõttu poleks midagi näinud, vaevalt kuulnudki, kui ta poleks tõusnud jaluli toolile, selle kaitseks pannes oma kulunud mapi, mis, nagu ikka, raamatuid pungil täis, nii et ta tõepoolest seisis mitte toolil, vaid oma majanduseteadusel ja unenäoseletajal või mõnel muul lahutamatul kaaslasel. Et ka Indrek oli hoidunud saalis tahapoole, sest tema ei arvanud endal olevat niipalju õigust rõõmuks kui näiteks Käbal, Lohul, Joosual või mõnel teisel, sellepärast nad sattusidki Bõstrõiga kokku, kes tundis, et temal endal polegi nagu õiget rõõmu, vaid ta on tulnud osa saama ainult teiste rõõmust. Temal polnud peaaegu õigust teiste rõõmust osasaamiseks, nagu ta ise arvas, sest tema polnud selleks, midagi teinud ja väga hilja ta oli hakanud hulga rõõmule kaasagi tundma, pidades end peaaegu kogu eluaeg hulgast eraldatuna. Nõnda ta siis seisis kaugel teiste selja taga – vana ja hall, vimmas ja könksus jalu, kael õieli, silmad siruli prillide taga ja käsi vahetevahel kõrva ääres, et ometi midagi näha ja kuulda. Indrekut nähes ta naeratas ja tegi käega liigutuse, nagu mõtleks ta kergitada kübarat, ning ütles üle teiste peade:

„Ajasid lõpuks teistele hirmu nahka, mis?”

Aga Indrek ei mõistnud kohe, millest Bõstrõi räägib, ja sellepärast puges ta talle ligemale.

„Või arvate teie, et vangid vabastati ilma hirmuta?” küsis Bõstrõi edasi, kui Indrek oli juba tema juures. „Puhas hirm, muud midagi. Seda nüüd vastastikku püütaksegi – üksteisele hirmu nahka ajada. See on põletamiste ja lõhkumiste ainukene mõte. Hirm, hirm, hirm!”

Viimaste sõnade juures tuli Bõstrõi ülalt maha, võttis mapi kätte ja kutsus Indrekut endaga tooli jagama, ning et nad kumbki polnud tüsedat laadi, siis võisid nad mõlemad teist puusapidi pisut toetuda. Nõnda jäid nad eneste ees seisjate selja taha ja Bõstrõi arendas oma arvamist edasi, nagu ei huvitaks teda enam põrmugi see, mis saalis sünnib või mis seal kõneldakse.

„Pange tähele, noormees,” ütles ta, „hirm on siinilmas peaasi, hirm, mis tunnete ise ja mis ajate teistele nahka. Aga praegusel silmapilgul tekib küsimus: kuidas saavad nemad meile hirmu teha? Meil oli lihtne – lõhkusime, põletasime, aga nemad? Mis peavad tegema nemad? Meil, s. t. töölistel, ju midagi hävitada pole, sest meil puudub varandus, see eraomandus. Meil on ainsaks varanduseks tervis ja elu. Tähendab, kui nemad tahavad meile hirmu peale ajada, siis peavad nad meie elu ja tervise kallale kippuma, eks? Lihtsalt öeldud: nad peavad hakkama tapma, muidu nad ei saa. Tänini panid nad vangi, saatsid maalt välja, aga see abinõu on juba nii igapäevane, et sellega ei hirmutata enam kedagi. Nii siis pole muud kui surm. Mõistate? Ja see mitte sellepärast, et nemad oleksid kurjemad kui meie, vaid see on paratamatus. Tänini vanglad hirmutasid inimesi, nüüd mitte enam, kui jõutakse sinnamaale, et ka surm ei aja enam hirmu peale, siis on võit meie. Mis te arvate,” pöördus Bõstrõi Indreku poole, „kas surm ajab veel inimestele hirmu peale?”

„Ma arvan küll,” vastas Indrek.

„Siis pole midagi parata, nende töö on kerge,” ütles Bõstrõi, „sest mis maksab praeguste tapamasinatega mõnikümmend või ka mõni sada inimest külmaks teha, lihtsalt mänguasi. Ja kui nad saavad sellega meile hirmu nahka, siis teevad nad seda. Pealegi, mida suurem on nende endi hirm, seda kergemini see sünnib. Hirmule näita kümmet rahulikku elanikku ja tema näeb kohe tuhandelist sõjaväge, hirmu ees sule tubakatoos või kellakaan ning kohe kuuleb ta laskmist kas või suurtükkidest kui aga hirm küllalt suur. Jääb veel ainult küsida: on nende hirm küllalt suur?”

Seda Indrek ei teadnud. Temale endale polnud pimedus ja lõhkumine sisendanud peaaegu mingit hirmu. Temale tundus üsna loomulikuna, et kui on pime, siis lõhutakse ja varastatakse, sest milleks see pimedus muidu on. Maal oli see ikka nõnda olnud, et kui algas sügisel pimedus, siis algasid ka vargused ja aitade lõhkumised. Ja olid need mõned purustatud kauplused linna kohta rohkem kui ait või kaks valla kohta? Vähem, arvas ta. Ainult tuli, õige, see oli küll temasse jubedalt mõjunud, kuid vististi sellepärast, et tal tuli midagi meelde lapsepõlvest, nimelt: karjalautade põlemine ühes elavate loomadega. Aga linnainimestel oma enamikus ei võinud selliseid mälestusi olla. Millest siis see küllalt suur hirm, et peaks hakkama tapma?





XIV


Oli vaikne hilissügisene pühapäeva-hommik. Korraks valitsenud vilu ja ajutine lumi olid kadunud nagu mälestusestki. Taevas oli küll kahvatu ja päike oma kirka sära jätnud läinud aegadele, aga ometi tundsid kõik, et ta soojendab alles imeliselt, nagu peaks võtma veel kord omale pambu kaenla alla, lapsed käe kõrvale ning tõttama linnast välja, et otsida vilu varju.

Niiskusega imbunud õhk looris kaugeid tänavaid, maju ja torne hallika vinana, mis hõrenes päikese lõunasse jõudmisega ja tihenes kohe uuesti, niipea kui see pöördus oma madalal kõnniteel õhtu poole. Hommikused tühjad tänavad kajasid üksikute kõndijate sammudest ja hobukapjade laksudest peaaegu nagu suvise heledusega. Aga kirikute kellad kõmasid tumedalt ja hellalt ning isegi hoburaudtee kelluke väsinud kronu laudjal sulises õhuniiskuses nagu vaikselt voogavas vees.

Päikese soojenemise ja kirgastumisega inimhulk suurenes tänavail. Kutsus teda kirikukellade kõma? Ihkas ta kuulda jumalasulaste manitsusi ja õpetusi? Vaevalt, kuigi enamikus liikusid just need, kes nii väga vajasid julgustust ja lohutust, mitte aga selle ilma suured, kelle käes on vägi ja võim. Suured istusid kodu, nagu ei oskaks nad põrmugi lugu pidada selgest sügistaevast ja kahvatust päikesest või nagu kannaksid nad ikka veel oma südames millegi või kellegi pärast viha. Aga ometi oli möödunud ööl linnas valitsenud rahu ja tuledki olid põlenud, nagu oleks jälle kõik endine. Need, kel pole omal peaaegu midagi kaitsta, olid kaitsnud neid, kel midagi on: vaesed olid valvanud rikaste varandust, nagu see kestnud juba põlisest ajast. Miks siis see rikaste viha? Või olid nad täis hirmu, nagu arvas vanahärra Bõstrõi? Olid nad tõesti kaotanud julguse ainult sellepärast, et vaesed olid seda pisut juurde saanud? Aga siis on ju maailmas julgusega samuti kui rõõmugagi: teda ei jätku kõigile. Annab jumal teda rikastele, siis jäävad vaesed ilma, jagab ta temast põrmukesegi vaestele, siis on rikastel tast kohe nappus käes. Vaene jumal, vaesed inimesed! Kui ometi tuleks kusagilt keegi, kes tooks või looks maailma niipalju rõõmu ja julgust, et temast jätkuks rikastele ja vaestele, suurtele ja väikestele, vanadele ja noortele, meestele ja naistele, poistele ja tüdrukutele – et teda oleks pulgestada väikestel lastelgi, niipalju kui süda iial kutsub!

Aga sel ilusal sügispühapäeval teda ei olnud ja sellepärast istusid suured ja rikkad lukkude ja riivide taga ning vaatasid, kas sõjariistad korras, nagu varitseks keegi vahetpidamata, et aga murda kuhugi sisse. Ometi polnud vaestel aega mõelda sissemurdmisele, sest nemad tõttasid linnast välja koosolekule, kus pidid kõnelema need, keda äsja vabastatud vanglast. Sellepärast nad ei kuulnudki kirikukellade kõma ega ihanud jumalasulaste manitsusi. Tagakiusatute kõned olid nende pühapäevajutlus, palve ja altariteenistus, mida rikastele soovitati kirikuis, kus asus nende jumal. Seal kutsuti küll juba sajad ja tuhanded aastad vaevatuid ja koormatuid, aga kuulda võeti ainult rikaste palveid, nagu oleks jumal juba igavesest ajast igavesti pooldanud võimu ja varandust. Sellepärast tõttasid siis need, kes arvasid mõistvat jumala meelt, lageda taeva alla päikesepaistele, et otsida seal teist jumalat, kel oleks südant ja meeli ka vaeste jaoks. Kirikud olid saanud vaeste meelest nagu röövlikoopaks, kus kistakse paljalt ihult viimne ude. Kiriku ukski oli nagu ling, mille silmus heidetakse nagu ainult selleks vaese kaela, et temalt koorida viimane. Tornid näitasid taeva poole, aga sinna ei saanud vaene enne surma kunagi, nii et hakati kahtlema, kas sinna pääseb pärastki surma. Ehk on nõnda, et see jumal, kes valmistab rikastele paradiisi juba siin. maa peal, avab ka kõrge ja kauge taeva väravad sealpool eluläve ainult rikastele? Taevas on ehk toredusasi, nagu kallid riided, maitsvad road ja ilusad sõidukid rammusate hobustega ees – selle saavutab ainult see, kes suudab maksta.

Sellepärast läksid siis kõik, kes otsisid ja ihkasid uut jumalat, linna taha lageda taeva alla, kus ütlesid jutlust vaevatute ja koormatute preestrid. Nad läksid sinna, kus pidid olema need, kes ütlesid: vanglast oleme tulnud ja vanglasse peame minema, sest meie nõuame taevariigist osa ka vaestele juba siin maa peal. Meie kuulutame teile, vaesed, uut usku, mis ütleb: taevariigi peab tooma maa peale või teda pole olemaski. Meie ütleme: taevariik on juba tulnud, aga rikkad on ta ülekohtuselt enda kätte kiskunud, on temast teinud üksikute eraomanduse. Meie usume: taevariigi peab õiglasemalt jaotama või tuleb viimnepäev. Meie kinnitame: taevariigi peavad eneste vahel jagama vaesed, mitte rikkad, ehk olgu siis, et ka nemad saavad vaesteks. Taevariik olgu vaeste päralt juba siin maa peal, see on meie käsk ja prohvetid. Ja iga vaene, kes tunneb, et ta on taevariigi väärt, see tulgu meiega kaasa – astugu võitlusse maapealse taevariigi pärast rikastega. Võitlus, armutu võitlus maapealse taevariigi sihis, see on meie sõjahüüd. Võitlus rikastega ja nende jumalaga! Kel kõrvad on kuulda, see kuulgu!

Ja oli palju kõrvu, kes seda tahtsid kuulda lageda taeva all sügisese päikese paistel. Läksid mitte ainult Lohk, Käba ja teised töölised, vaid isegi Passelmann ja poodnik Vesiroos, kellele jumal andnud paksema keha kanda kui pikemaks käiguks õigele ristiinimesele soovitav, olgugi et paistab ainult kahvatu sügisepäike, Indrek oli vististi üks viimaseid minejaid siit majust ja seda sellepärast, et ta tahtis minna ühes Kristiga, kes pidi täna aitama levitada lendlehti.

Tema oskavat seda väga hästi: võta kahlakas lehti, poe oma kaaslaste keskel paksemasse rahvamurdu ja viska nad seal äkki üles kõrgele, kus nad lendavad tuule käes laiali ja langevad siis inimestele pihku; ise tee imestunud nägu ja tõtta mõnda langevat lehte püüdma, nagu näeksid teda just praegu esimest korda, sest nõnda ei aima keegi, et sina ise nad viskasidki lendu. Ainult üheskoos ei saavat nad minna, sest tema, Kristi, pidavat minema alguses üksinda. Siiski – seal või seal tänavanurgal, nii ja nii kaua aja pärast nad võiksid kohtuda, jah, seda nad võiksid küll, kui aga Indrek tahaks.

Indrek tahtiski, aga ometi läks asi pisut teisiti kui kavatsetud. Sest kui ta asus teele, tuli talle vastu härra Bõstrõi, mapp kaenlas, ja pidas ta kinni, et mõni sõna vahetada, aga mõnest sai peagi mitu. Indrek oleks ehk ammugi minekut teinud, aga ta ei saanud, sest vanahärra hoidis teda sõna otseses mõttes hõlmast, kuigi ta ise kinnitas iga natukese aja pärast, et ta ei tahtvat teda kuidagi kinni pidada, ainult paar sõna, paar sõbralikku sõna.

„Ja mis see siis teile, nooremehele, teeb, kui te minusuguse vanainimese pärast pisut hilinete,” rääkis ta. „Te ju ometi võite seda, et kuulate pisut üksiku vanainimese juttu. Sest pange tähele, noormees, vanadus on hoopis midagi muud kui noorus.”

Indrek ootas nüüd, et Bõstrõi hakkab talle seletama vanaduse ja nooruse vahet, kuid selle asemel ta hakkas rääkima unenäost, öeldes: „Näiteks mina: jumal seda teab, kust või millest, aga korraga näen unes suurt laant, selle keskel nagu lagendikku, lagendiku keskel suurt puud. Suurt, suurt puud! No ütelge mulle nüüd, kust võtab vanainimene äkki niisuguse unenäo, kui ta pole näinud mõnda laant juba pool eluiga? Aga nooremalt, kui mõnikord saigi veel laande, siis ei näinud. Mitte ainustki korda! Ja saate aru, see pole see, et näed unes – näed ainult unes ja mäletad seda vaevalt, vaevalt hommikul või ei mäleta hoopis tükkis. Aga nüüd: näen seda laant ja lagendikku ning suurt puud, vist kuuske, selle keskel ning näen, et see puu hakkab millegi pärast tudisema, tuikuma, nii et võib prahvatades langeda, langebki juba ja otse minu pihta. Mul hakkab suur hirm, nii suur, et seisan kui kapsajuurikas külmanud maas – õndsa ema sõnad, tulid mul unes meelde – ning ärkan üles, värinad kehal. Muidugi, kui leidsin enda vaiba alt, mitte laanest, ajas naerma, eriti see kapsajuurikas külmanud maas, ning naeratades uinusingi uuesti, sest ma mõtlesin oma emale. Aga kas usute või mitte, et niipea kui olin uuesti magama jäänud, näen und edasi ja just sellestsamast silmapilgust peale, kus esteks ärgates lõpetasin. Täpi pealt just sealt! Jällegi sama laan, videvik, lagendik, selle keskel suur puu, ainult et esteks oli nagu kuusk, nüüd aga näen selgesti, et kask, pikad nõres oksad ja mõned üksikud, peaaegu rohelised lehed ladvatipul. Kask langeb parajasti ja mina seisan otse ees. Jällegi pöörane hirm ning mina lähen kangeks ja külmaks, nagu jääpurikas katuseräästas. Tahaksin põgeneda langeva puu eest – ei saa oimugi liigutada, tahaksin üles ärgata – võimata! Sest jääpurikad ei ärka kunagi, mõtlesin unes. Mõistate? Jääpurikad ei ärka. Aga kui olin nagu kapsajuurikas külmanud maas, siis ärkasin ja pääsin langeva puu alt. Nüüd aga tuli kask mulle kaela. Esteks tundsin ainult tema nõres oksi. Nojah, mõtlesin, tüvi on juba tublisti längus, nii et lõdvad raod on minu poole ripakil, sellepärast puuduvad nemad mind enne kui tüvi. Tähendab, neile järgnevad jämedad oksad ja alles siis tuleb tüvi, niiöelda kask ise, mõtlesin, muidugi mõista, kõik unes. Jämedad oksad peavad olema juba valusad, arutan edasi, nemad võivad mu purustada, sest olen kõva kui purikas räästas. Aga ometi ei tunnud ma jämedaid oksi, nagu poleks neid kasel olnudki. Ma ei tunnud õieti kaske ennastki, tundsin ainult midagi uimastavat ja rasket, mis oleks nagu minu ümbert kinni võtnud, end minu ümber mässinud, et mind olematuks teha. Mis ma siis nüüd olen? küsin endalt ja vastan: surnud – ning siis jätkan, nagu räägiksin kellegi teisega: härra Bõstrõi, kogu elu olid sa pehme ja paenduv – pange tähele: pehme ja paenduv nagu kabjaraud, aga nüüd oled sa sirge ja kange nagu jääpurikas, sellepärast oled sa surnud. Niipea kui seda saan öeldud, tunnen, et hing jääb kinni ja nõnda ärkangi hirmsa hingeldamisega. Nüüd vaatasin kella, see oli pool kaksteist. Kuidas? mõtlen korraga, pool kaksteist. Aga ma kustutasin ju tule punkt üksteistkümmend. Sündis minu surm siis unes poole tunniga? See ei või olla, sest ma tean kindlasti, et enne laant ja lagendikku nägin ma veel midagi muud pikka ja keerulist unes. Tähendab – kell on jällegi üles keeramata, kell seisab. Ja kui olen teinud peas selle loogilise järelduse, alles siis panen kella kõrva äärde. Muidugi, maha käinud! Juba teist korda olen unustanud ta üles keeramata. Ning nüüd seon mõttes kahekordse kella seismajäämise ning kahekordse unenäo ja ütlen: selles peab midagi olema, selles peab midagi peituma. Pool eluiga pole ma unustanud oma kella ja kogu eluaeg pole ma näinud laant ega langevat puud unes, nüüd sünnivad mõlemad asjad korraga. Ja kähku tõusin ma voodist, ajasin riided kärmesti selga, kraegi panin kaela, lipsu ette ja mansetid kätte, sest – mõtlen ma – inimene peab olema alati korralik, ei ju või teada, mis kusagil või millalgi juhtub. Lõpuks ajan palitu selga ja kalossid jalga ning tõttan raatuse ette vaatama, mis on õige kell, sest ma tahtsin ometi teada, kui kaua ma olin maganud ja und näinud. Ja kas teate, mis oli kell?” küsis Bõstrõi tähtsa pinevusega, nagu oleks tegemist mingi erilise avastusega. „Kell oli täpselt neli,” jätkas ta ja võttis ise veel kõvemini Indrekul hõlmast kinni, nagu kardaks ta selle putkupistmist. „Mõistate, kell oli neli. Tähendab, mul oli õigus, kui arvasin, et ma pidin olema maganud kaugelt üle poole tunni. Ja see unenägu, see oli, ütlen ma, kella töö, õigem minu enda töö – miks jätsin ma kella üles keeramata. Niipea kui see jättis tiksumise – ta ripub mul voodi juures seinal, nõnda on tast üksi magades seltsi ja muud seltsi pole mul ju olnud paarkümmend aastat – nii et kui tiksumist enam ei olnud, siis tuli see lai laan oma lagendiku ja puuga, tähendab vaikuse ja kasega, sest kask olen tingimata mina. Ja nõnda surin ma kahekordselt – langesin kui puu ja kõngesin kui kapsajuurikas ja angusin nagu jääpurikas. Ühesõnaga – kukkusin iseendale kaela, mõistate? Kaua kõndisin mööda tühje tänavaid, enne kui läksin koju, sest magama heita ma enam ei tahtnud, kartes näha oma surmaund kolmat korda, mis oleks juba kindel surm, nii et praegugi olen sanias riietuses, millega käisin raatuse ees kella vaatamas. Ainult silmadele panin hiljem paar korda peoga külma vett, see on kõik. Mõtlesin õige kord põhjalikult oma elu üle järele ja kas teate, mis otsusele ma tulin? Arvake.”

Aga Indrek ei teadnud midagi arvata, sellepärast jätkas Bõstrõi ise:

„Hea küll, teie ei tea, teie ei võigi teada, sest teie olete selleks alles liig noor. Mina teie eas ka ei teadnud. Mitte midagi ei teadnud ma. Noorelt ei või inimene endale ettegi kujutada, mis on õieti elu. Teie muidugi ei usu seda, sest ükski noor ei usu vanainimese juttu. Siiski, see kõik viiks meid liig pikale, selleks oleks kogu tänane sügisene päev vaja, isegi see ei aita, et seda teile või mõnele teisele noorele arusaadavaks teha. Kas tahaksite, ütleme, homme õhtul minu poole sisse astuda – nii kella viie, kuue paiku? Tahate? Väga hea! Siis räägime põhjalikumalt. Nüüd aga ütlen teile ainult niipalju: tehke, mis teete, aga tehke seda millegi või kellegi teise pärast. Samuti: mõelge, mis mõtlete, aga mõelge millestki või kellestki teisest, mitte iseendast. Saate aru? Muidugi, ka see on puhas egoism, nagu hingeõnnistusegi taganõudmine – sest hingeõnnistus on puhtaim egoism – pidage, pidage, pidage, ainult üksainus silmapilk! Tähendab, teisele millegile või kellegile midagi teha või temast mõeldagi, ka see on egoism, sest inimene tunneb ise sellest head meelt, öeldes: mõtle ometi, misuke tubli ja hea inimene mina olen, ma ei mõtle iseendast, vaid teisest, ning mõtlen temast pealegi veel head. See heameel on puhast verd egoism! Teisest halvasti mõelda või temale halba teha, kas või puule ja kivile, see on iseenesestki mõista egoism. Nii siis – ka head mõelda või teha on ikkagi egoism, aga see on seda sorti egoism, millest ka teine saab head, pisut või palju, aga saab. Aga te mõelge kord õieti järele, mis tähendab selle kõrval hingeõnnistuse taganõudmine. Hea küll, ma elan nõnda, et saan õndsaks igavesest ajast igavesti. Noh, ja teised, kes õndsaks ei saa, mis on neil sellest, tähendab – minu õndsusest? Eks ei ole see samuti, nagu elaks sa nõnda, et lähed rikkaks? Mis on vaestel sellest, et mina olen rikas? Aga pange tähele: taevane rikkus, s. t. hingeõnnistus on egoistlikum varandus kui maapealne rikkus. Jumala eest, uskuge või ei! Sest öelge nüüd ise: kas võib oma hingeõnnistust kellegiga jagada, nii et sa võtad temast tüki ja annad teisele? Ei ju saa! Aga kuis on lugu maapealse varandusega? Saate isegi aru, et teda võib jaotada: igaühele tükk kätte, mine, söö või joo ja ole rõõmus. Maapealist varandust võib isegi varastada, röövida või lihtsalt üle lüüa ning see on tema suur pluss taevaste varanduste ees, sest nõnda on alati sada võimalust iseendale mõtlevat egoismi ümber vahetada teistele mõtlevale egoismile. Mõistate? Peaasi – surm muudab maapealiste rikkuste virnas egoismi sihi alati. Ja pikuke on ühe inimese elu! Aga kuis tahakiste egoismi sihi muuta taevases varanduses? On see üldse võimalik? Muidugi mitte! Siin ei aita isegi vargus, röövimine ega tapmine, siin ei aita midagi! Tapa kas või kõige õndsam inimene, tema hingeõnnistust sa endale ei saa. Kristus oli õnnis, juudid tapsid ta, aga kuhu see viis nad? Ei kuhugi. Aga kui ei aidanud isegi Kristuse tapmine, mis mõte oleks siis tappa mõnda lihtsurelikku oma hingeõnnistuse pärast. Sellepärast, armas noormees, võtke kuulda vanainimese õpetust ja tehke, mis teete, mõelge, mis mõtlete, jätke oma hingeõnnistus rahule, see on kõige pöörasem egoism, sest teda ei saa millegagi millekski muuks muuta. Siis veel: kas loom, ütleme, võib õndsaks saada? Aga puu, mõni lill, rohulajuke, kivi või vesi? Meie arvates ei saa, sest neil pole seda asja, mille kaudu õndsus tuleb. Koer, näiteks, on mõnikord nagu neljajalgne inimene, isegi targem kui mõni kahejalgne, aga ometi ta on nii öelda pool inimest, sest tema ei saa õndsaks. Sellepärast siis see kahejalgne inimene, kes hoolitseb aina hingeõnnistuse eest, ei või oma neljajalgse kaasinimese heaks midagi teha, seni kui ta pole saanud kahejalgseks. Aga mis võib ta siis veel teha mõne puu, lille või kivi heaks, kui isegi koer, kes sööb tema leiba ja magab mõnikord temaga ühel asemel või ühe katuse all, peab saama enne kahejalgseks, kui inimene võib hakata mõtlema tema hingeõnnistuse peale. Ja isegi siis, kui koerast saaks ühel ilusal päeval tõesti kahejalgne, jah isegi siis ei võiks inimene tema hingeõnnistuseks midagi teha, nagu juba näitasin teile esteks. Ning kõige selle tähendus? Inimene, kes nõuab oma hingele õnnistust, jääb vaeseks ja mida enam ta nõuab, seda vaesemaks ta jääb. Õnnis inimene seisab ilmas üksinda, temal pole niiöelda kogu ilmaga mitte kui midagi tegemist. Ja kes on täiesti õnnis, see on juba surnud, nii et pooleldi õnnis on pooleldi surnud, natuke õnnis natuke surnud, eks? Sellepärast siis töölised, kui nad murdsid politseimeistri jala – mäletate, suvel, kül saite kasakalt kaelale? – või kui nad isegi ehk purustasid mõned aknad ja uksed, talitasid ometi elulisemalt, ütleksin isegi inimlikumalt, kui need, kes samal ajal muretsesid oma hingeõnnistuse eest. Isegi see kasakas, kes andis teile kaelale, oli lüües inimlikum kui ta seda oleks olnud kusagil altari ees põlvitades ja risti ette lüües, sest lüües tegi ta midagi, mis puutus ka teisi, risti ettelöömine oleks puutunud ainult teda ennast, kui ta üldse oleks kedagi puutunud. Mis sellest järgneb...?”

Aga nüüd ei suutnud Indrek enam kannatada, sest tal tuli äkki Kristi meelde, kuidas see ehk kusagil tänavanurgal teda ootab, pikad, saamatud käed ripakil ja nutuvõru ümber suure punase suu, mis muutub sellest nagu veel punasemaks.

„Uskuge, härra Bõstrõi, aga enam pole mul võimalik kuulata,” ütles Indrek ja kiskus oma hõlma vanamehe käest. „Mul on kohused teiste vastu.”

„Kõnelete?” küsis Bõstrõi.

„Ei, vaid lendlehed, see tähendab...”

„See on hoopis iseasi, kui mõtlete teiste peale!” hüüdis Bõstrõi. „Siis olete õigel teel, üsna õigel teel. Aga ühte ütlen ma: mitte liig palju lendlehti, mitte liig palju kõnesid, sest ka see on ainult hingeõnnistus, seesama, mis palvemajas ja kirikuski, sest seal on aina kõned, aina lendlehed – jutlused ja laulud. Sest pidage meeles, noormees...”

Aga noormees ei pidanud enam midagi meeles, kiskus enda vanamehe käest lõplikult lahti ja hakkas minema, nagu oleks tal kümme paari jalgu all.

„Homme siis!” hüüdis vanamees noormehele järele. „Väga tähtjas asi!”

„Homme!” hüüdis noormees tagasi.

„Kella viie, kuue vahel!” hüüdis vanamees veel kord, aga ei saanud enam vastust. Nõnda siis kehitas ta oma mappi kaenla all ja hakkas Indrekule vastases suunas edasi minema – vimmas, pea rinnal, jalad könksus.





XV


Nagu Indrek kartnud, nõnda see oligi: Kristi ootas teda kokkuräägitud paigal, lendlehed põues, ja ta oleks vististi veelgi oodanud, kui Indrek oleks viibinud.

„Mind peeti teel kinni,” ütles Indrek nagu vabanduvalt. „Räägiti hingeõnnistusest ja unenäost.”

Kristi vaatas talle arusaamatuses küsivalt otsa, nagu ootaks ta mingit seletust, aga kui Indrek sellega ei rutanud, küsis tüdruk:

„Mõni vaga palvevend?”

„Ei,” vastas Indrek. „Keegi härra Bõstrõi, käib alati, mapp pungil raamatuid täis, olete temast ehk kuulnud?”

Aga Kristile polnud see nimi kunagi kõrva puutunud.

„Mõni venelane?” küsis ta.

„Nimi nagu venelasel, ise eestlane, tuletab aga meelde sakslast, niisuke on ta,” seletas Indrek.

Aga Kristil polnud selle võõra vanamehe vastu kuigi palju huvi, sest temal kuumendasid põues keelatud lendlehed, need olid tema päevasündmus.

„Mulle ei antud palju,” seletas ta, „kardavad, et ma pärast ei saa nendega hakkama. Aga küll näete, et saan, saan väga hästi. Mina näitan neile, et olen nende usalduse väärt. See on ilus, nõnda minna ja midagi teha, mis keelatud. Teate, mis mina arvan: see annab jõudu juurde, kasvatab usku iseendasse. Ja seda läheb mul Ameerikas vaja, kui olen üksinda. Enne ma rõõmustasin nii väga, kui onu kutsus mind Ameerikasse, aga nüüd ma enam ei tahagi hästi minna, kardan, et seal on igav. Aga siin on praegu nii huvitav, nii huvitav! Kusagil pole praegu nii huvitav kui Venemaal, sest siin on revolutsioon. Mis tuleb teil silmade ette, kui pigistate nad kinni ja ütlete pikkamisi: re-vo-lut-si-oon. Üsna pikkamisi!”

Aga Indrek polnud tänini kunagi seda katset teinud ja sellepärast ta ei teadnud, mis tuleb revolutsiooniga silme ette, kui need on kinni.

„Mina näen ainult tuld ja verd,” seletas Kristi, „suurt tuld ja palju, palju verd. Kui ma nõnda kaua kinnisilmi seda vaatan, siis hakkab mul hirm, aga ikkagi ma ei ava silmi, sest mulle meeldib see hirm. Teate, sellest õhtust saadik, kus me kahekesi mööda linna käisime, hakkasin ma hirmu armastama. Kas teie ka armastate hirmu?”

Aga Indrek ei armastanud hirmu.

„Mida siis teie armastate?” küsis Kristi.

„Mina ei armasta vist midagi õieti,” vastas Indrek.

„Ei armasta midagi?!” imestus Kristi. „Ja polegi armastanud?”

Indrek vaikis.

„Miks te ei vasta?” päris Kristi. „Ah jaa! Tean! Ema ütles mulle millalgi. Ütles: armastus on häbiasi. Eks ole? Noored tütarlapsed ei pea armastusest rääkima, nõnda ütles ema mulle, või muidu arvatakse kohe, et nad on rikutud. Ma küsisin siis emalt, kui vanalt võib hakata armastusest rääkima, et ei oleks enam häbiasi, aga selle peale ema ainult naeris ja ütles, ma olevat alles üsna laps. Olen ma tõesti alles laps, mis te arvate?”

„Mina ei usu mitte,” ütles Indrek.

„Mina ise ka mitte,” arvas Kristi, „sest kas laps läheks salajastele koosolekutele või kas ta hakkaks keelatud lendlehti põues kandma? Kui ma olin alles laps, siis toppisin kassid põue ja tõin nad koju, jah, siis ma olin küll alles laps. Sest mõelge ometi, mis mõte sel on, kui võtad iga esimese kassipoja, kes istub kusagil müüriserval või keldriaknal, ja ajad aga omale põue. Ja mina tegin seda, niisuke laps olin ma. Armastasin kasse, olin hull nende poegade järele. Kas teie pole kunagi millegi järele hull olnud?”

„Olen,” vastas Indrek vaikselt.

„Olete?” hüüdis Kristi rõõmsalt. „Siis saate minust väga hästi aru.”

„Saan,” lausus Indrek.

„Mis ajas teid hulluks?” küsis Kristi ja vahtis alt üles Indrekule otsa, nagu tahaks ta teda läbi näha, et mõista, kas ta räägib tõtt, kui ta vastab. Indrek vaatas talle natukene aega vastu ja ütles siis ilma silmi pööramata:

„See oli üks tüdruk.”

Seda öelnud, ta pööras silmad kõrvale, aga ta tundis, kuidas Kristi teda endiselt ainiti vahtis, ilma et oleks saanud sõna suust. Alles tüki aja pärast ütles ta vaikselt:

„Emal on vist õigus, kui ta ütleb, et ma olen alles päris laps, muidu oleks ma ilma küsimatagi teadnud, et tütarlapsed on hullud kasside ja poisid tüdrukute järele. Olen jällegi tüki targemaks saanud. Teiega saan ma ikka targemaks.”

Ja vaikides, nagu nukralt, kõndisid nad teineteise kõrval, kuni jõudsid linnaserva lagedale, kus Indrek tõstis käe näitamiseks ja ütles:

„Näete, kus teised!”

Tüki maa taga keset laialdast rohist pinda paistis suur summ inimesi ja nendele voolas vahetpidamata lisa juurde. Rahvasumma poole sihtisid ka Indrek ja Kristi oma sammud.

„Te tegite mu kurvaks,” ütles neiu, ja et Indrek seda nagu kuuldavakski ei võtnud, lisas ta juurde: „Teie rääkimine teeb mu ikka kurvaks. Mäletate õhtul, kui see tuli põles – siis ma olin ka kurb.”

Aga ka sellele jäi Indrek vastuse võlgu ja nõnda saabusid nad koosolekule vaikides. Parajasti, kui nad pärale jõudsid, visati rahvahulga teises servas kahlakas valgeid lehti üles, mis langesid laialipillatult inimeste sekka, kes püüdsid neid ülestõstetud käsil. Mõni minut peale seda lendasid lehed ka nende servas, ja kui Indrek Kristi järele ümber vaatas, siis ei leidnud ta teda kusagilt. Aga silmapilgu pärast ilmus ta tihedamast inimmurrust, lendleht käes, ja ütles: „Näete, sain ka ühe kätte.” Tähendab, ta viskas juba omad lendu,” mõtles Indrek.

Kõneles parajasti keegi noor neiu. Kuulajad, enamikus mehed, vabrikutöölised, surusid aina koomale tema ümber kokku, nagu kardetaks sõnade jahtumist, enne kui nad jõuavad nende kõrvu. Vahetevahel kostis heakskiitev mõmin sadadest karedatest kurkudest. Kõneleja sattus ikka enam hoogu, sest kuulajaskond kiskus teda kaasa ja tema kuulajaskonda. Naine hässitas mehi, mehed õhutasid naist. Tundus, nagu polekski lõpuks tähtis, mis ta kõneleb, vaid kuis ta kõneleb. Hääletoon, näoilme, pilgud ja ägedad, otsustavad liigutused, need tõstsid kuulajate meeled, tõstsid ka kõneleja enda. Ja kui ta lõpuks oleks oma aluselt õhku tõusnud ning kõigi peade kohal liblikana keerelnud, isegi kas või silme ees taeva lennanud, siis poleks vististi ükski imestunud, selline oli viimaks üldine meeleolu, mis peegeldus silmis, nägudel, poolavatud huulil, sirutatud kaelades, peade seisangus.

„Issand, kui mina kordki võiks nõnda kõnelda, siis tahaks ma kas või surra!” ohkas Kristi Indreku kõrval ja lisas siis alistunult juurde: „Aga see päev ei tule kunagi, ma tean.”

„Kas olete kunagi katsunud kõnelda?” küsis Indrek.

„Kahe-, kolmekesi, seda küll, aga kui ükskord oli meid rohkem, siis läks kõik segi, lihtsalt silme ees lõi kirjuks,” seletas Kristi.

„Tähendab, vaja ainult harjutada, muud midagi,” ütles Indrek.

„Ja arvate, et ka mina võiks siis nõnda kõnelda, nagu see seal – inimesed kuulavad suud ammuli, silmad pärani? Arvate tõesti seda?”

„See on kindel,” vastas Indrek. „Kui võite kõnelda kahele, kolmele, siis võite veel paremini hulgale, kui aga harjutate.”

„Siis ei sõida ma kunagi Ameerikasse, tehku isa ja ema mis tahes,” ütles Kristi otsustavalt.

Järgmisena asus kõnelema noormees, kel nägu valge nagu lubi.

„Näete, vist värvitud, et ei tuntaks,” sosistas Kristi.

„Küllap on seda vangla värvinud,” arvas Indrek.

„Nii valgeks!” imestus Kristi kaastundlikult.

„Mõne valgeks, teise mulla karva,” vastas Indrek.

Kristi tahtis veel midagi öelda, kuid ümberringi hakati sisistama, sest nõuti rahu, et oleks võimalik kuulata, mis kõneleja räägib. Noormehel tulid laused aeglaselt, nagu mõtlikult. Isegi üksikuil sõnadel peatus ta, veeretades neid nagu enne hääldamist suus. Tundus, nagu oleksid tal lõuapärad kanged, kurgus pitsitus või keeles vahetevahel kramp: ta peab pingutama kogu oma jõudu üksikute sõnade väljasurumiseks hammaste vahelt, mis kipuvad aegajalt üksteisele nii ligi, et jääd kuulama, nagu peaks kostma nende login või krigin. Need nagu pingutatud suuliigutused ja käte kramplikud rusikasse tõmbed tekitasid tahes või tahtmata mulje, et igas vaevaga väljendatud sõnas, olgugi ta iseenesest kas või sootuks lihtis, peitub mingi sügav mõte, raske ja läbikannatatud tundmus ja tõelik veendumus, mis raudne ja kõikumatu. Pealegi oli sõnade kaal oskusega valitud. Nad olid küll nagu värvivaesed ja kuivavõitu, aga nad harmoneerisid kõneleja peaaegu kõleda ja ometi rinnutu häälega.

Kui kauemat aega kuulata, siis omandas kogu kõne mingisuguse imeliku valkja helgi, nagu oleks tal midagi ühist kõneleja valge näo ja valkjalt välkuvate silmadega. Sõnad alguses rususid, peaaegu masendasid, nii et kõigil läksid pihad vimma, aga äkki tundsid ei tea miks kõik, et nad olid täis põlevat viha ja et nad polnud vimma rudjutud, vaid ainult turja tõmbunud, nagu oleksid nad iga silmapilk valmis kellelegi kallale kargama.

Lõpuks muutusid sõnad ähvardavaks ja teravaks, kuulutades vägivalda neile, kes tänini valitsenud ainult vägivallaga. „Ja kui vägivald sünnib, siis heidame vastutuse endalt, sest meid sunnitakse, meid aetakse, meid tõugatakse vägivallale. Vaenlasel hambad taeva poole ja jalg kõrile, see on meeste mood.”

Kõnelejat vaadeldes Indrek arvas, et need, kes seisavad tema ligi, peavad tingimata kuulma lõuapärade naksumist ja ajuti hammaste kiristamist. Sest ükski sõna polnud kõneleja meelest nähtavasti küllalt sapine ja terav, pidi appi võtma tegelikud vahendid, et väljendada oma taltsutamatut viha ja kustumatut tasumishimu. Nõnda tundus.

„See ajab otse hirmu peale,” sosistas Kristi.

„Hirmu ju peale ajada tahetaksegi,” vastas Indrek, sest tal tulid meelde Bõstrõi targutused.

„Siin polegi ju sandarme ja võmme, keda siis hirmutada?” küsis Kristi.

„Aga nuhid?” küsis Indrek vastu. „Arvate, et ka need puuduvad? Küll nemad juba selle eest muretsevad, et õigel kohal kõik teada oleks.”

Ja äkki Indrekul tuli meelde, mis Otstaavel oli rääkinud kindralist ja kubernerist ning nende kaklusest, ja ta püüdis kujutleda, mis küll sünniks, kui äkki ilmuksid ratsanikud ja kihutaksid täie ajuga rahvasummale otsa? Kas mehed hakkavad vastu? Aga naised? Ja need õpilased – poisid ja tüdrukud, – kes seisavad kikkis kõrvul täiskasvanute keskel, mis teevad nemad? Põgenevad nad või avavad nad lihtsalt lastena suud ja hakkavad karjuma, nagu aitaks see neid?

Neid mõttetuid kujutlusi segas Kristi, öeldes: „Lõpetas! Tuli maha!” Kuid eelmise kõneleja asemele asus kohe keegi teine, kel mustad salgud otsa ees, kõrvade ääres ja kaelal. Aga Indrek ei saanud enam kuulata, teda häirisid endised arutud mõtted. Nõnda lahkusid nad Kristiga koosolekult.

Aga ka kahekesi jäädes Indrek ei pääsenud kohe oma mõtteuimast, sest selle kohutavuses oli nagu midagi veetlevat ja joovastavat. Ehk oli just see joovastus ja veetlevus, mis piitsutas kõnelejaidki tarvitama nii verevaid sõnu, manama kuulajate silme ette nii õudseid pilte? Ehk olid ka nemad, nagu Indrekki, oma kujutluste vangid, vestes hulgale muinasjutte, mis ajavad lapsi kerima jalgu toolile oma alla või pugema vanemate sülle, et leiaks varju isegi ei tea mille eest? Keegi ei teadnud sel silmapilgul, et tõelikkus võib olla kohutavam kui ükski muinasjutt. Keegi ei aimanud, kui hirmus raske on mõnikord öelda, kus lõpeb tõelikkus ja algab muinasjutt. Ehk polegi inimese elus tõelikkust, vaid kõik on ainult muinasjutt? Või kui see tõelikkus on olemas, ehk seisavad siis lapsed temale oma kohutavate muinasjuttudega palju lähemal kui täiskasvanud oma üleoleva muigega neile lihtsaile õudustele?

Aga Indrek ja Kristi ei murdnud kahekesi olles kauemat aega nende küsimuste kallal pead, sest neil algas nagu oma muinasjutt, milles polnud midagi õudset, vaid ainult sinetavat unistust, nagu peaks taevas langema neile kahele, kõnnitee raagus puudele, majadele, möödasõitvale voorimehele ja tema hobusele, vastutulijaile ja möödaminejaile, kogu linnale. Isegi hääled ja kõlad looruvad nagu millessegi pehmesse ja sumedasse. Kuhu nad lähevad, mida nad otsivad ja millest nad räägivad? Ah, muinasjutus ei või kunagi teada, kuhu keegi läheb või mis temaga võib sündida. Muinasjutus on nõnda, et mine kuhugi või seisa üsna paigal, ikka sünnib sinuga midagi olematut.

„Kus me oleme?” küsis Kristi äkki.

„Lähme edasi,” vastas Indrek, nagu oleks tal kõik selge.

Nad läksid jällegi, pöördudes tänavanurkadel kord ühele, siis teisele poole. Aga kui nad viimaks jõudsid puiesteele, paistis eemalt mingisugune suur rahvasumm, mis köitis nende tähelepanu. Nad lisasid sammu, et jõuda lähemale.

„Tähendab, koosolek lõppes juba ära,” ütles Indrek.

„Tähendab, et lõppes,” kordas Kristi nagu nõrk vastukaja.

„Nojah, muidugi, kipub juba pimedaks minema,” lisas Indrek seletuseks.

„Jah, juba kipub,” kordas Kristi ja Indrek tundis teda enese ligi.

Nõnda astusid nad rahvahulgale silmnäos järele. Ja äkki oli hiljutine unistavus nagu peoga võetud puilt, inimesilt, majult, tänavailt, kogu linnalt tema ähmaste kaugustega. Kõik oli muutunud tumedaks, süngeks, nagu kurjakuulutavaks. Sünged olid inimeste tumedad kujud, sünged nende näod ja hääled ning süngena ja pahaendelisena kostsid ka kõige tühisemadki sõnad.

„Saab näha, kas võmmid panevad tee kinni,” ütles üks kolmest möödaminejast.

„Ei usu,” lausus teine.

„Ei julge,” kinnitas kolmas.

Siis ütles jällegi esimene midagi, aga sõnadest polnud enam võimalik aru saada.

„Kuhu nad peaksid minema?” küsis Kristi. Aga Indrek ei teadnud, kuhu läks see süngena paistev rahvahulk, mis tegi korraga nagu meele nukraks. Jah, esteks seal linna taga lagedal, kui paistis alles päikene, tundus kõik palju rõõmsamana, tõelikult pühapäisemana, aga nüüd oli ainult hall, sumpas hilissügisene õhtu, mis vanub pikkamisi öiseks pimeduseks, kattes kogu linna ja maad kõige tema viha ja armastusega, ärevuse ja rahuga, murede ja vaevadega, valude ja piinadega, kartuse ja hirmuga.

Millegi pärast Indrek ja Kristi pöördusid rahvahulga kannult kõrvale, teisele tänavale, nagu oleksid nad kokku rääkinud. Aga ometi polnud nad lausunud ainustki sõna. Jällegi asus nende ümber endine vaikus ja rahu, ainult siin-seal liikus mõni üksik inimene. Nad unustasid, kuhu pidid minema, aga võib olla, nad polnud seda juba algusest saadik teadnud. Nad tundsid ainult ühte – et nad peavad minema, kahekesi kõrvu minema, mõeldes mõtteid ja rääkides sõnu, mis sünnivad ainult üks kord elus ja ei kordu enam kunagi. Aga nemad ise ei aima seda kaduvust. Nemad ise arvavad, et tänased mõtted ja sõnad on mingisugune algus, millegi suure algus, aga ei – nad ei ole midagi muud kui aga kaduv unenägu kahe hinge õndsusest, mis siplevad linnukestena maistes puurides.

„Ma armastan linna,” rääkis Kristi. „Ma armastan võeraid uulitsaid ja võeraid maju. Lähed ja lähed ja siis korraga torkab sulle ninasse mõni lõhn ja sa ütled endale: ah jaa, seal ja seal majas, kus me elasime, seal oli ka niisuke lõhn, ainult pisut nagu teistsugune. Sest igal majal on oma lõhn, seda panin juba väikse lapsena tähele. Ja igas korteris ka oma lõhn, nii et kui mitu korterit, nii mitu lõhna majas. Ja teate, miks see on nõnda? Sellepärast, et igal perekonnal ja igal inimesel on oma lõhn.”

„Tõesti?” küsis Indrek, nagu ta ei usuks seda.

„Kas te siis seda enne ei teadnud?” imestus Kristi. „Mina tean seda juba ammugi. Kui tädi alles elas, siis tema toas oli hoopis teine lõhn kui meie juures, ja see tuli ainult sellest, et tädil endal oli teine lõhn kui minu emal. Kui mina jääksin ühel päeval kottpimedaks, siis ei saaks keegi minult mu ema vahetada, sest lõhna järele otsin ta üles.”

Kristi vaatas Indrekule otsa ja, nähes seda naeratavat, ta ütles:

„Teie ei usu? Jumala eest on see nõnda. Ma tundsin isegi mõne oma kooliõe lõhna järele. Ja teate, mis juhtus minuga mineval suvel? Lähen mööda uulitsat ja otsin maja, kus me millalgi elasime. Ma käin iga aasta kord kõik need paigad läbi, kus me oleme elanud, astun mõnikord isegi hoovile ja majadesse, lähen koridori, et vaadata, kas on midagi muutunud või ei ole. Tähendab, lähen nõnda, otsin ja otsin ja ei leia. Mõtlen juba, et see vana majaloks on maha lõhutud ja tema asemele uus ehitud, aga ei leia ka mingit uut. Äkki näen, mina seisan just meie endise maja juures. Ja teate, miks ma teda ära ei tunnud, miks ta lihtsalt ei hakanud silma? Maja otsas plangu taga kasvasid žasmiinid ja need lõhnasid nii tugevasti, siis aga, kui meie seal elasime, neid žasmiine veel ei olnud ja varemalt polnud ma neid üldse tähele pannud – sellest siis minu silmade pimedus. Lõhnast tundsin, et hoopis võeras maja, ja silmad ei näinud seda, mida nad vaatasid. Tahate, ma näitan teile seda maja ja neid žasmiine? Nüüd nad muidugi ei õitse, neil pole lehtigi küljes, aga ladvad paistavad üle plangu siiski. See pole kaugel, ainult pisike ring. Ja seal on nii hea ja vaikne kõndida, ainult mõni piilub läbi akna.”

Ja nõnda nad pöördusidki puiesteelt kõrvale ja läksid vaatama žasmiinipõõsast, mis ei õitse ja millel pole lehtigi küljes, ainult raagus ladvad paistavad üle plangu. Kristi viis Indreku hoovilegi, et näidata, kus kasvanud varemalt vana pärn, millest pole enam asetki järel. Isegi koridori kutsus ta teda, aga sinna Indrek ei läinud, ei, sinna mitte, hoovist jätkus. Ja äkki tuli tal meelde Vargamäe, see suur ja avar Vargamäe, kui võrrelda teda selle linnaaguliga, üksiku räpase ja haiseva majaga, kitsa, pimeda hooviga ja tänavatega, mis täidetud kas tolmu või poriga. Ometi olid nad end tundnud selles avaruses vangidena ja neist polnud ühtegi kaelakandjat, kes poleks ihanud sealt minema. Tal hakkas peaaegu häbi selle tütarlapse kõrval, kes näitas talle seda hoovi, seda planku ja tema taga kasvavaid jasmiine. Ja esimest korda ta arvas õieti taipavat, et armastuseks pole peaaegu midagi muud vaja kui aga südant, mis armastab, mis suudab armastada.

Oli juba videvik, kui nad jõudsid südalinna ja mõtlesid koju minna. Aga siis nad nägid, et vabal platsil seisab mingi tume rahvakogu ning Indrek kutsus Kristit vaatama, mis seal lahti on. Kristi ajas küll vastu, et tema peab nüüd tingimata kohe koju minema, sest ta oleks pidanud seda juba ammugi tegema, aga kui Indrek lubas aidata kodu isa ja ema paluda, siis andis ta naeratades järele ja läks kaasa. Nagu selgus, siin jätkati koosolekut, mis oli lõppenud linna taga murul. Kõneles jällegi sama noor neiu, keda nad olid estekski kuulanud. Aga vaevalt Indrek ja Kristi jõudsid läheneda rahvahulgale, kui see nagu võpatas ja ärevusse sattus: kõik pöörasid pead ja silmi, lähemad õiendasid kaela ja tõusid kikivarbaile, kuna siin-seal kostis sõna: „Soldatid!” Kusagil küsis keegi valjusti: „Mis, kurat, need siit tahavad?” kuna teine samuti vastas: „Võmmidele abiks.” Siis ütles ka kõneleja soldatite suhtes midagi, aga ei Indrek ega ka keegi teine tema läheduses saanud neist sõnadest aru. Vististi pidi see midagi rahustavat olema, sest hulk jäi endiselt paigale, nagu tahaks ta kõnet edasi kuulata. Ja et Indrek ning Kristi asusid rahvahulga ühel serval, soldatid aga otse vastupidisel poolel, siis jäid ka nemad paigale, nagu tahaksid nad oodata, mis tuleb. Kristi oli lühike ja ei ulatunud üle inimeste peade vaatama, ja kuna ta tingimata tahtis oma silmaga näha, kas ja kuipalju on soldateid, siis tegi Indrek oma paremast kõverdatud põlvest talle jalaaluse, võttis tal käest kinni ja aitas teda nõnda kõrgemale tõusta. Aga just samal silmapilgul kõlas käsklus ja püssid prahvatasid esimesed paugud. Indrek kui ka Kristi langesid maha, nagu tegid seda teisedki. Õieti ei mäletanud Indrek kunagi, kuidas või kuhu ta langes või kes langes ühes temaga, ainult niipalju ta teab, et keegi oli tema kõrval ja keegi oli nagu tema peal, aga kes just oli, seda ta poleks võinud vanajumalale endalegi pärast öelda. Ta kuulis oigamist, aietamist, ta kuulis karjumist, kisendamist, kiljumist, aga tal oli ka nagu läbi udu meeles, et keegi vandus: „Kuradid, kuulidega!” Ta kuulis hääli ja nagu mingit kahinat, mida ta kunagi varem polnud kuulnud. Ja samal ajal, selle kõige kõrval nägi ta imelises selguses äkki tuttavat muruplatsi, kus hulk suuri, halle sammeldunud kive; nägi muruplatsi ääres lepikut, mis täis samasuguseid halle sammeldunud kivilahmakaid, nagu neid oli lagedalgi; nägi väikest poissi ühe lepa otsa ronivat, sootuks lepa latva ronivat ja seal kiikuvat, õõtsuvat, kuni habras puu murdus ja poiss kukkus ühes ladvaga, mis pehmeid, helerohelisi lehti täis, kukkus otseteed laiale, hallile sammeldunud kivile, kuhu jäi hingetult lamama pehmete lepalehtede alla. Seda kõike nii selgesti nähes, nagu vaatleks ta just praegu kummuli lamades seda oimetut poissi, lausus Indrek endamisi: „See poiss olin mina,” ja parandas siis: „See poiss olen mina.” Aga siis ta imestus äkki, et kui tema ise ongi see poiss, miks lamab ta siis kõhuli, surudes jalapöidi lapiti kõvasti vastu maad, kuna ta ometi nii selgesti näeb, et see poiss lamab seal värskete, heleroheliste lehtedega lepaladva all selili, paljad kannad vastu kivi ja varbad püsti, parem käsi välja sirutatud, sõrmed ulatuvad üle rohekaspruuni samblaga kaetud kiviserva, pahem aga hoiab ikka veel kramplikult habrast puud, nagu võiks see teda kuidagi aidata. Ja mis jälk pragin see on, et ta ükskord ometi ei vaiki, nagu tahaks ta kesta terve igaviku? See poiss seal lepaladva all ei kuule mingit praginat, aietamist, oigamist ega õudset korisemist, vaid tema ümber valitseb vaikus. Ainult päike paistab soojasti helesinises kevadises taevas, tuul kähistab pehmeis, kleepuvais lehis ja vahetevahel laulab mõni väikene linnukene suigutavat laulu lamavale poisile. Indrek näeb nii selgesti seda helendavat päikest sinikevadises taevas ja ta arvab isegi, et kuuleb lindude laulu lehestikus, ja ta lausub uuesti endamisi: „Ometi olen see mina.” Nüüd ta märkab äkki, et praginat enam ei ole, on ainult ägamine, oigamine ja häälitsused, mida võib küll kuulda, kogu kehaga nagu tunda ja mitte kunagi unustada, kuid millele ei tea nimetust. Indrek tõstab pead ja näeb, et ka teised tõstavad pead, ning siis ajab ta enda püsti. Aga keegi on tema jalge peal, ta ei saa neid kuidagi vabaks. Kes seal on või oli, seda Indrek ei tea, mäletab ainult, et kuidagi vabastas ta oma jalad sellest teisest, nii et sai püsti ja katsus käia. Aga niipea kui tõstis jalga esimest korda – see pidi olema pahem jalg, sest pahem saabas jäi tal kadunuks, sellepärast pidi see olema pahem – niipea kui ainult mõtles teda liigutada, tundis kohe, et keegi hoiab sellest kõvasti kinni, kramplikult kinni. See oli esimene silmapilk, kus Indrek mäletab olevat tundnud nagu hirmu ja selle tõttu tõmbas ta paar korda järsku oma jalga, nii et sai ta vabaks. Nüüd ta hakkas minema, sest ka teised läksid. Indrek nägi, et teised siin-seal kukkusid, tõusid üles ja kukkusid uuesti, aga tema ei kukkunud, ei, tema mitte. Mitu sammu ta sai astuda, seda ta ei tea, võib ka olla, et ta üldse polnud veel jalga jala ette tõstnud, aga äkki tundis ta, et keegi hoiab tal palitust kinni, ise nagu ägab ja nuuksub. Indrek tahab enda uuesti lahti kiskuda, sest tema peab ju edasi minema, aga siis kuuleb ta nagu tuttavat häält, mis ütleb: „Aidake mind, palun! Aidake mind koju!” Alles nüüd pöördub Indrek ümber ja kummardub, et vaadata, kes see räägib nii tuttava häälega, ning näeb, see on Kristi. Aga miks ei tõuse ta püsti, vaid on põlvili või kuidagi nõnda, mis pole püsti, põlvili ega käpuli? Ja siis tuleb tal äkki nagu täis aru tagasi, sest ta märkab maas verd, palju verd ja näeb läheduses meest, kel poleks nagu pead otsas olemaski. Ning ta kummardub maha tüdruku juurde, laskub siis teisele põlvele, et kergem oleks ägavat kätele võtta, tõuseb püsti ja hakkab minema – läheb üsna rahulikult ja pikkamisi ning on rõõmus, et enam keegi tal ei jalast ega riietest kinni ei hoia. Kui kaua ta nõnda läks, Kristi süles, seda ta õieti ei tea, aga natukese aja pärast tuli voorimees tühjalt sõites vastu ning peatas hobuse. Sõnalausumata ronis Indrek troskasse ja vististi pidi ta olema voorimehele öelnud, kuhu minna, sest see pöördus ümber ja sõitis õiges suunas. Alles siis, kui nad juba tükk maad olid sõitnud, Indrek märkas, et tal puudub pahema jala saabas ja et jalg on märg.

„Kas sina oled terve?” küsis Kristi Indreku kätel.

„Ma ei tea,” vastas see, ja nõnda sõitsid nad koju.





XVI


Kus on see, kel oleks küllalt võimas silm ja aru, et näha ja mõista ühel hoobil kõik, mis sündis sügiseõhtu tihenenud videvikus keset linna toimetatud tapatalgul niihästi nendega, keda tapeti, kui ka nendega, kes tapsid ja kes käsutasid tapma ning kes nägid tapmist või ainult kuulsid seda, ilma et oleksid aimanud, et nõnda kuuldaksegi tapmist? Ehk kus on see, kes oleks suutnud näha ja mõista, mis sündis pärast seda paigal, kus oli just praegu tapetud, mis sündis linnas, kogu maal, kuhu ulatus sõnum teostunud tõsiasjast, ja mis sündis inimeste südameis? Jah, kus ta on?

Aga nõnda on küsitud juba tuhanded aastad ja sellest küsimusest on tekkinud ajalugu, lugu, jutt, muinasjutt, mis tõendab lugematud korrad uuesti, et sellist silma ja aru ei ole olnud, ei ole ja võib-olla ei tulegi. Kui hiljutine jube sündmus korduks täpselt uuesti, siis ka sellest poleks vististi mingit erilist kasu, sest ka nüüdki saaksime temast sama tumeda ja hajuva pildi, nagu saadi esimene kordki.

Inimene on olnud, on ja võib-olla jääbki nõdrakeseks vaatlema ja tähele panema seda, mis ta teeb ise või mis teevad tema kaaslased. Sajad ja tuhanded aastad ta kobab oma meeltega kõige igapäevasemate nähtuste keskel, enne kui hakkab neid pisutki taipama. Kui polekski tema meeltel muud takistust teel, siis ometi jääb uudishimu, mõni eriline kalduvus, tuju või kirg, mis piirab võimed – kui poleks muud, siis jääks ometi hirm, meeletu loomalik hirm isegi neil juhtumeil, kus sellel pole vähimatki alust ega mõtet. Hirmul öeldakse olevat küll suured silmad, aga ometi ei näe need midagi või nad näevad võõriti ja mingi vägi ei suuda neid selles veenda.

Seda oma võimete nõtrust on inimene juba ammugi märganud ja sellele abi otsinud masinas, aparaadis, mingisuguses riistapuus, millel puuduks tundmus, elu. Inimene loob asja ja see on täpsem ja usaldatavam kui tema ise. Loodu on loojast ees, parem. Kas ehk ka jumal ei loonud inimese ainult selleks, et pisutki aimu saada maailmast, ja et pisutki teada, mis temas sünnib? Sest kui juba inimene, kes ise olevat loodud loom, niiöelda jumala riistapuu või aparaat, ei suuda midagi ilma uute aparaatideta, mida peaks siis suutma veel jumal, keda keegi pole valmistanud ega loonud ja kellel puudub sellepärast otstarve? Jah, oleksid tapatalgul inimeste, s. t. jumala riistapuude asemel maas äganud mingisugused riistapuud, siis oleksime sellest sündmusest tingimata saanud tõenäolikuma ja usutavama pildi kui nüüd. Või kuigi inimene ise, see jumala püha lojus, oleks pidanud kõigeväelise armunõul lamama, visklema ja surema tuimaks tümitatud sõduri püssikuuli ees, siis oleks pidanud vähemalt mõni tema aparaat või riistapuu hõljuma õhus tema piinapaiga kohal, et külmalt ja ükskõikselt ning täpselt panna kirja kõik, mis sünnib inimesega – aparaadi loojaga, aparaadi jumalaga – tema hirmu- ja kannatusagoonias.

Aga polnud midagi selletaolist. Oli ainult inimene, see jumala riistapuu, oli paljas inimene, kes maha jäetud oma jumalast kui ka aparaatidest. Nõnda ta siis lamas õnnetus- ja viletsushunnikuna seal maas, ümber terve linn teisi inimesi, pea kohal tumehall, ähmane ja tumm sügisetaevas ning varjavaks katteks ainult tihenev videvik, millest lõikas läbi üdi ja konte põrutav ragin, liha ja luid lömastav metall.

Ainult verest ei saadud võitu, sellest mitte, see üksi jooksis elavana edasi, täites lohud ja immutades maapinna. See üksi jäi sinna, kui koristati purustatud liha ja lömastatud luud. Ei aidanud vesigi, millega ujutati paika, veri oli, on ja jäi sinna, kuhu ta jooksis elavana, kui liha ja luud värisesid surmahirmus või kui nad surid. Ta oli seal järgmisel päeval elavate inimeste ja hobuste tallata, ta oli seal järgmisel nädalal, järgmisel kuul, aastal, aastakümnel, inimespõlvel, julgustavaks ja kihutavaks mälestuseks kõigile, kel kipub värisema luu ja liha. Kui poleks olnud seda julget verd, siis poleks suurem hulk inimesi ei linnas ega maal üldse saanud teada, mis sündis sel sügiseõhtul nii hirmsa raginaga. Aga nüüd nad teadsid, nüüd nad mäletasid ja võisid jutustada ka oma lastele.

„Ma nägin iseoma silmaga verd,” kinnitasid mehed ja naised, noored ja vanad, kui sõitsid linnast koju. Ja päevade kaupa otsiti ikka ja jälle uuesti keset linna turuplatsil inimesvere jälgi ning sosistati olevaid ja olematuid, võimalikke ja võimatuid asju. „Need on saksad, kes seda tegid, nemad!” öeldi. „Nemad käskisid, soldatid lasksid,” seletati. „Nemad ise need laskjadki olid, soldatiriided seljas,” sosistati. „Saksad ja nende sabarakud!” kinnitati. „Saksad ja õpetajad!” täiendati.

Ja leidus hulgana neid, kes teadsid kas või oma hingeõnnistuse juures vanduda, mis öelnud see või teine mõisnik, see või teine õpetaja, ning mehed sülitasid ja tõotasid, et samuti, nagu ta ei võta oma sülge enam teist korda suhu, ei lähe ta ka kirikusse ega võta üheltki jumalasulaselt karikat ega armuleiba vastu. „Mul pole enam vaja Kristuse verd, aitab vendadegi verest, mis jalge all,” arvati. Ja nõnda sündis uus usk – usk vendade veresse. Selles oli uus unistus, uus hingeõnnistus ja lunastus. Ja ei olnud päevade, nädalate ja aastate vältel muud juttu kui vendade verest, mis voolanud kõigi tallamiseks keset linna. See sõi kõigi südameid, nagu rooste rauda ja kõik uskusid, see ei või nõnda jääda, nüüd enam ei või. Oli küllalt neid, kes vandusid ära sakste jumala ja usu, kuid kes ometi uskusid mingisugust teist jumalat ja lootsid sellelt õigust – lootsid niiöelda sakste jumala vastutuselevõtmist, kaakitõmbamist.

Õnnetu jumal! Temale ei tahtnud keegi armu heita inimeste tegude pärast. Paremal korral vabandati teda ainult sellega, et meie, inimesed, ei saa temast aru, kuid see oli ju sama hea, nagu õieks öeldud, tema ei saa inimestest aru, ning kaheldi, kas sellist jumalat üldse vaja.

Isegi emand Lohu usuasjad jumalaga kippusid sassi minema, kui talle kanti haavatud ja üleni verine tütar äkki uksest sisse, nagu rabataks teda piksega selgest taevast. Aga mis pidi tegema vaene Passelmanni „naesterahvas”, see hellitatud sülekoer, kes läks välja ühes oma mehega ja tuli koju ainult laibaga? Kas teda suutis lohutada see, et emand Lohk andis talle nüüd andeks kõik tema patud, tõotas teda prouatada kuni surmani ja käis ühes teiste naistega tal abiks nutmas? Või mis pidid tegema veel need, kes otsisid oma lapsi mööda surnukuuri või haigemaju? Mis pidid tegema need naised, kel polnud enam meest ega tütart, need mehed, kel polnud enam naist ega poega, ja need lapsed, kel polnud enam isa ega ema? Need käisid kui ogarad, kui nõdrameelsed paigast paika, karjusid, murdsid käsi või seisid tuimalt kusagil nurgas või rahvamurrus, mis koosnes enamikus uudishimulistest, sest inimene armastab näha kaasinimeste valu ja vaeva nagu mõnda jubedat näitemängu. On nii imeline osa saada teiste kurvastusest, teades, et see kurvastus ei puutu tõelikult sind ennast. Teise rõõm võib teha su kadedaks ja nõnda on võimata kaasa rõõmutseda, teise kurvastust võid aga maitsta puhtast, otse süütust südamest. Sellepärast peab iga korralik inimene oma kaasinimeste eest varjama rõõmu või muidu mõjub ta demoraliseerivalt – kadedust kasvatavalt, aga oma kurvastuse ja leinaga esinedes peab ta nagu suurt paastujutlust, mis arendab avameelset ja otsekohest kaastundmust, kaasakurvastust, edendades nõnda ligimeste kõlblust. Siit see loomulik põhjus leinalintide kandmiseks ja pärgade panemiseks haudadele, mitte mõrsjate pähe.

Aga imelikul viisil ilmnes nüüd kummaline nähtus, mida poldud juba ammu, ammu tähele pandud ja mida mõned pidasid peaaegu ebaloomulikuks, isegi ebainimlikuks: leidus inimesi, kellesse peaaegu poole linna lein ja kurbus, mida saatis peaaegu kogu linna kaaslein ja kaaskurbus, ei mõjunud põrmugi niiöelda moraalselt, nagu oleksid lein ja kurbus, valu ja vaev äkki kaotanud kõlbliselt kasvatava mõju. Kuid need, kes olid ilmas kaua elanud ja inimese vooruste ning pahede üle järele mõelnud, arvasid, et leina ja kurbusega kordub sama lugu, mida on tähele pandud rõõmugagi: teda ei jätku kõigile siinilmas. Vaesed ja rõhutud olid seekord oma kätte kiskunud mitte ainult kogu linnas ja maal saada oleva leina ja kurbuse, vaid ka kaasleina ja kaaskurbuse, nii et rikastel polnud ka kõige paremal tahtel kusagilt võtta tsipakestki ei leina ega kurbust, ei kaasleina ega kaaskurbust, ei põrmukestki lihtsat inimlikku kaastundmustki.

Niisugust pöörast puudust pidid noil päevil kannatama rikkad vaeste pärast, kes olid oma ahnuses eneste kätte kiskunud kõik need vooruslikud tundmused. Oli arusaadav, kui ilma jäeti need, kes olid tapnud või kes olid käskinud tappa, sest neil poleks praegu niikuinii aega leidunud ükskõik millise kaastundmusega jännata, pidid nad ju kartma, et tapmisele võidakse vastata tapmisega, purustamisega või põletamisega, nii et neil oli ainult üks mure: hoida sõjariistad kõvasti peos ja olla valvel. Aga ilma jätta kaastundmusest need, kes polnud ise tapnud ega käsutanud ka teisi tapma – see oli kõige julmem vägivald inimeslikkude õiguste vastu. Ometi sündis see lausa päeva ajal ja kõik kinnitasid – selline on revolutsioon.

Aga juba järgmisel päeval võisid kõik näha ja kuulda, et revolutsioon on ka teissugune: sündmused lasksid veel kord pöörase kukerpalliga paista, kui muutlikud on selle ilma rõõm ja mure. Vaesed polnud veel õieti saanud leinama hakatagi, sest kõik polnud veel jõudnud omakseid surnukuuridest ja haigemajast üleski leida, ja rikkad polnud veel õieti rõõmu maiku suhu saanud, kui jõudis teade, et kõigile on kuulutatud vabadus ja inimeslikud õigused, isegi neile, kes on surnud, ainult kahju, et nemad on juba surnud ja ei saa enam kasutada neile määratud õigusi ja vabadusi.

Nüüd oli jällegi vaeste käes kord rõõmutseda ja rikastel põhjust muretseda, nii et kõik võisid otse ise oma silmaga näha, kuidas rõõmust ega murest ei jätku ühel hoobil rikastele ja vaestele. Rikkad ütlesid üsna lihtsalt: kust võeti need vabadused ja õigused, mis jagati vaestele? eks ei ole need meie omad? eks ei ole meie neid sajad aastad kogunud kui kallimat varandust ja nüüd võetakse ja heidetakse nad vaeste kätte, kel pole neist arusaamist. Ennem võib pärlid heita sigade ette, kui jagada õigused ja vabadused vaeste vahel. Ennem oleksid võinud hukkuda kõik vaesed, ainult et aga õigused ja vabadused oleksid jäänud.

Linn oli muutunud peaaegu hullumaja taoliseks. Ka kõige kainemad kippusid kaotama tasakaalu. Kõigile oleks nagu vaheldamisi kaela kallatud kuuma ja külma vett. Alles eile õhtul rägisesid soldatite püssid ja voolas veri ning surijate valukisa kostis nagu üle kogu linna, aga täna lähevad inimesed samadele soldatitele vastu ja hõiskavad neile: „Elagu vabadus!” millele soldatid vastavad laia naeratusega ja ohvitser käe kõrva äärde tõstmisega. Inimesed raputavad tuttavate käsi ja sülelevad sõpru isegi õieti teadmata, miks või milleks. Indrek nägi noormeest ja neidu, kes läksid vanale kordnikule vastu, teda tervitades vabadusega, ja ilma pikema arupidamiseta langes neiu vanamehele kaela ja suudles teda mitu korda. Siis pöördusid mõlemad oma teed, ilma et kumbki oleks õieti vaadanudki, mis nägu teine oli. Aga kui Indrek jõudis sama kordniku juurde, pöördus see häbelikult kõrvale, sest tal olid silmas pisarad. Oli isegi nii kergemeelseid, kes hüüdsid vastutulevaile sõdureile, et nad visaku oma relvad kus seda ja teist, sest rahu- ja vabaduspäevad olevat käes. Oli lihtsameelseid vanakesi, kes arvasid puhtast südamest, et nüüd olevat siis keiser ometi kord murdnud mõisnikkude võimu. Eilne tapatöö olnud see viimne ja küllap see avanudki lõpuks keisri silmad, nii et ta andis rahvale tema vabadused ja õigused kätte, mida mõisnikud hoidnud kogu aeg oma peos, muidugi keisri salaja. Ning nüüd tahtis see õnnis vanakene rahulikult surra, sest tema silmad on näinud Issanda õnnistust ja keisri armu. Aga kahju, see vanakene pidi seni elama, kuni keiser jõudis neid soldateid, kes laskmisest osa võtsid, truu teenistuse eest tänada.

Kristi, kes pidi lamama kõhuli, sest nõnda oli tal haavade pärast kõige parem, ütles, et tema saab nüüd terveks paljast rõõmust. Ta näitas Indrekule oma kinnimässitud jalasäärt, mille sääremarja kuul riivanud, ja lisas seletuseks juurde, et teine haav olla pisut halvem, kuid seda ei võivat ta näidata, ei, seda mitte. Isagi ei olevat seda haava näinud, ta ainult teab, kus ta on. Ka Indrekule võivat Kristi seda öelda, kui ta väga tahab.

„Las ta paraneb enne ära, öelge siis,” naeratas Indrek haavatule.

„Hea küll, las ta paraneb enne ära,” oli see punastudes nõus.

„See kõik on minu süü,” ütles Indrek. „Mul on nii kahju, et ma ei lasknud teid koju tulla, vaid mangusin koosolekule.”

„Aga mul on peaaegu juba hea meel, et see nõnda läks," seletas Kristi. „Nüüd ma ometi tean, mis on tõsine hirm, eks? Õnneks pääsime kergelt, teie jäite päris terveks ja minul ainult need kaks kriimustust.”

„Või kriimustust,” lausus Indrek. „Aga verd olid kõik kohad täis.”

„Teie ise olite ju veel hullemini verine,” vastas Kristi. „Ja oma saapast jäite ka ilma, see on jälle minu süü.”

„See oli saapa süü, sest miks oli ta nii vana ja miks kummid nii väljaveninud,” seletas Indrek.

Vana Lohk ise oli laskmise eest õigel ajal putku pistnud ja ka Käba ning paar teist meest endaga kaasa viinud. Tema ütles Indrekule :

„Lollid, jäävad teised nagu oinad püsside ette, just kui poleks kellelgi silmi peas, et soldatid seavad end laskevalmis.”

„Aga meie ei näinud ega kuulnud ju midagi,” ütles Indrek, „seisime rahva varjul ning oli juba üsna pime.”

„Hea küll, et teie ei näinud, aga teised, kes soldatite lähedal seisid?” küsis Lohk. „Ning kõneleja tünni otsas, kas see ka ei näind, mis sündis? Lollid! arvavad, et soldatid tulevad nalja pärast. Aga nüüd teavad, nüüd muidugi. Mina ka enne ei uskund, aga kui sain oma noosi kätte, siis oli asi klaar. Üleüldse, ütlen ma, on lollus nõnda oma nahka turule viia, pidage seda meeles, noorhärra. Mina tunnen seda mässuasja, tean kõik krutskid, kudas seda tehakse. Sina mine tulle, aga tema ise ei lähe; tema vaatab kõrvalt, kudas sina lähed ja misukese nahaga sa välja tuled. Tean! Tunnen nagu haisust! Tundsin ka eile. Muidugi, mis viga kindral olla, liiatigi veel naiste ja lasteta. Kui vaja, aura ära, kui paras aeg, ilmu uuesti. Aga kuhu mina auran oma naise ja lapsega? Kuhu aurab Käba, kui laste kõhud mängivad kodus marjaasi? Ja kes kannatasid eile? Ikkagi minu ja Käba taolised. Kas on ükski teistsugune hulgas? Eks oota!”

„Räägitakse, et...” tahtis Indrek vahele öelda, kuid Lohk jätkas kõrgendatud ja ärritatud häälel:

„Räägitakse, õige, et keegi naine, noor tüdruk... Tähendab, lolla on ka mujal, mitte ainult meiesuguste seas. Loll on igaüks, seni kui ta pole targaks saand. Mõistate? Ja mitte kõigil pole niipalju õnne kui teil. Te pidite küll kusagil nõos lamama, seal on niisukesed kohad, muidu on uskumata. Muidugi, ka minu tütrel oli õnne, et pääsis nii kergelt...”

„Isa, mul oli hirmsasti õnne!” hüüdis Kristi vahele. „Nüüd ma tean, mis on revolutsioon.”

„Need teavad veel paremini, kes surnukuuris,” vastas isa pilkavalt, „nii et sul on veel õppida küll. Aga ütle mulle, tüdruk, mis lehed sul eile seal linna taga koosolekul käes olid?”

„Mul oli ainult üks leht, lendleht, see on vist praegu mul taskus,” seletas Kristi.

„Nõnda võid sa luisata mõne teisele, mitte minule,” ütles isa. „Mina tean päris kindlasti, et sul oli terve kahlak lendlehti ja et sa viskasid need rahva sekka laiali? On see nii või ei ole?”

Kristi ei vastanud, mispärast isa jätkas:

„Näed nüüd, kui lühikesed on sinu vale jalad. Aga pea meeles, tüdruk, see läheb sul lõpuks kalliks maksma. Praegu sa lamad lahas, aga varsti võid sa istuda trellide taga.”

„Ise ütlete, et vabadus on juba välja kuulutatud,” ütles Kristi.

„Mõni teab, kuniks seda,” arvas isa ja lisas juurde: „õigust öelda, mina ei usu mingit vabadust, lihtsalt ei saa uskuda.”

Aga Indrek ja Kristi uskusid, Indrek sellepärast, et ta oli oma silmaga näinud liigutavaid stseene, Kristi – et Indrek kõigest nähtust temale oli nii usutavalt jutustanud. Pealegi, nad uskusid sellepärast, et nad nii väga tahtsid uskuda, sest nad unistasid vabadusest, ehk nad küll õieti ei mõistnud, mis see sõna sisuliselt tähendab. Kui neilt või nende taolisilt äkki oleks küsitud, mis on vabadus, siis oleksid ühed vastanud: vabadus on, kui tohib keelatud kirjandust lugeda; teised: vabadus on, kui tohib jumalasse mitte uskuda ja teda teotada; kolmandad: kui tohib salajasi koosolekuid avalikult ja ilma politseita pidada; neljandad: kui võib kirjutada ja kõnelda, mis süda kutsub; viiendad: kui saab palka juurde ja võib juhatajale, meistrile või õpetajale vastu hakata; kuuendad: kui võib vabriku üle võtta ja kommuuna sisse seada, nagu seda olevat suure eduga juba tehtud Inglismaal, Ameerikas või Jaapanis; seitsmendad : kui saad oma maalapikese või olevale lapikesele pisutki lisa ning seda võimalikult odava hinna eest, isegi üsna muidu. Aga oli ka neid, kes mõistsid vabadust kui piiramatut võimalust teha, mis süda kutsub, kas või põletada, lõhkuda, lihtsalt mürgeldada, teisi inimesi tülitada ja ikka aina vabaduse lipu all. Kui teine seda pahaks pani, siis öeldi ülalt alla:

„Ä'ä ole ikka naljamees! Vabadusepäevad, aga sina niisuke pirts. Tead, nüüd võib ühe vastu tattigi anda, ilma et keegi aevastaks.”

Muidugi, vabadusest arusaamine ei piirdunud ainult sellega. Oli neid, kes kehitasid õlgu ja ütlesid: vabadus on see, mis temaga mõistetakse,” ja jätsid targu seletamata, mida mõistavad siis nemad vabadusega. Mõned kinnitasid põlgliku huulte vingutamisega: „Iga vabadus on ainult selleks paras, et tema varjul suurema vabaduse heaks võidelda” ja nad rääkisid relvade ja dünamiidi muretsemisest ning pommide valmistamise tarvidusest. Leidus ka selliseid, kes vangutasid pead ja ütlesid: „Vabadus! Mis on vabadus ? Vaba võib olla ainult üksik, mitte hulk. Mida rohkem vabadusvõitlejaid, seda vähem vabadust.” Vabrikutööline Käba, kes nurus vürtsipoodnikult oma lastele leiba võlgu, sest vabadusepäevadel pole ju „polutskat”, targutas vabadusest nõnda:

„Nad ütlevad: vabadus. Noh, hea küll, vabadus. Aga mis teeb vaene inimene vabadusega: Täidab ta mu enese, mu naise või mu laste kõhtu? Ei ju täida. Nüüd on: mina olen küll vaba, vedelen mööda neid kõnesid ja koosolekuid, aga naine? See on ju hullemini ikkes kui enne vabadust. Nii et kui asja õieti võtta...”

„Mehe sõna,” kinnitas poodnik, „et kui õieti võtta, siis – kel vabadus, kel vangipõli. Mina siin näituseks olen ükskord õieti vaba inimene – oma peod, oma kaup, oma raha, sest võlga mul ei ole, võlga rna ei armasta. Niiöelda puhas sott ja puhas amet, elan nagu kulduurainimene muistegi. Aga kas ma võin öelda, et homme hommikul ma ei tõuse kella viiest, sest nii ja naa, vabadusaeg ja muud sellesarnast? Ei või, sest ukse taga kolistab piimamees. No mis pagana vabadus see siis on, kui piimamees kolistab juba kella viiest sul ukse taga? Ja pühapäeva hommikul rabab teine, kuramus, sutt-sutt veelgi varem, sest – täna nagu pühapäev ja kõik – ütleb ta. Või kui küsida õige põhjusmõtteliselt: kas ma võin heast-paremast piimatoobile simutada, ütleme, kas või üheainsa kopika juurde, sellepärast et nüüd on vabadus? Jälle ei või, sest teine, siin kõrval, katsub nagu kiuste ennem kopika alla lasta kui juurde lisada. Noh, öelge nüüd vägede Jehoova enese nimel, kus on see kiidetud vabadus, kui ma ei või iseoma rahaga ostetud piimatoobile poolt kopikatki juurde lisada? Muidugi, odavamalt müüa, seda võib, selleks on vabadus. Aga see vabadus oli mul ka enne. Siis veel: kas ma võin nüüd, kus on vabadus, võmmu ilma jätta? Kus sa sellega, siis on mõni protokoll varsti kaelas. Ja nüüd ütle veel Käba, sa näljakoi ja sitavares, kas ma võin su lapsed ilma leiva ja kartuliteta...”

„Ei, kartuleid mul on veel,” pistis Käba siinkohal vahele.

„Aga leib ja silgud?” küsis kaupmees.

„Need on läbi,” ütles Käba. „Viimased merimõrtsukad pistsid poisid ilma leivata kinni, ütlesid, et nõnda on süda tahedam, võib vett peale kaanida ja kõhtu saab ikkagi asja. Ainult suurem poiss ütles, et – vesi ju loksub, sinder, kõhus, ei saa hästi joosta. Mis sa siis, pime, ikka na ühtepuhku traavid, vastab talle naisterahvas, kauake see vesi nõnda sul sees seisab, keskpaik jällegi varsti hele.”

„Noh näed,” ütles poodnik, kes ootas kärsitusega Käba jutu lõppu. „Sul on kõik otsas ja mina pean andma, eks.”

„Jah, ole meheks,” lausus Käba, tõusis püsti, avas välisukse ja sülitas tänavale, millist viisakust ta tunnustas ainult majandusliku kriisi ajajärkudel. „Küllap lõpevad ka vabadusepäevad ja siis tulevad jälle polutskad, sest ega siis vabadus igavesti või kesta, inimesed surevad tema kätte nälga.”

„Mehe sõna!” kinnitas kaupmees: „vabaduse kätte sureme nälga. Ja tead, mis mina sulle ütlen: sind ja su lapsi ma esiotsa nälga ei jäta, aga pillamiseks pole ka minul. Sinule annan muidu, teistele litsun tasapisi hinda juurde. Sest kust siis mina võtan. Ei kusagilt mujalt, kui litsun juurde, litsun juurde.”

Emand Lohul oli vabadusest niisugune arusaamine, et tema sagedasti seisis silmad peos, veel sagedamini aga ohkas sügavast südamest. Ja kui Kristi tahtis teada, miks ta nii ohkab, siis vastas ema:

„Sa küsid veel! Isal on käsi otsast, sinul peaaegu et oleks läind jalg alt! Ja kui sa veel ise näeksid, mis on sinu parema näksiga, kes sind nõnda tahab.”

„Aga keegi ei tea ju, mis temaga on, kui meie ise ei räägi, keegi ei ju saa seda eluilmas teada,” kinnitas Kristi.

Ema vaatas nukra naeratusega tütrele otsa, nagu tahaks ta öelda: laps, küll oled sa alles rumal, kuid tõelikult vastas ta tütrele:

„Kuis sa siis sauna lähed? Riides või? Küll seal juba nähakse, ja need, kes kadedad, tõmbavad kohe suure kella külge. Või arvad, et poe Hilde oma suu seob, nii pea kui teada saab? Nüüd närib su käte kallal, siis hakkab näksidega. Kus selle häbi ots!”

„Noh, siis ma enam sauna ei lähe,” ütles Kristi.

„Seal on sul siis see vabadus, ei saa enam saunagi. Jumal seda küll teab, mis sellest kõigest tuleb!” ohkas emand Lohk.

„Usu, ema, nüüd on kõik mööda,” õpetas Kristi elutargalt. „Vabadus on kerge, ainult vabadusevõitlus on raske.”

„Ei mina seda usu,” ütles ema. „Mina arvan, et kui inimesed ilma vabaduseta võtavad teistel aina käsi ja jalgu otsast, siis vabadusega tuleb kord peade kätte. Seda kardan mina.”

„Ema, sa kardad tühja,” seletas Kristi. „Päid võetakse siis, kui on revolutsioon. Aga kui on vabadus, siis pole ju enam revolutsiooni tarvis, milleks siis veel päid võtta.”

„Vabad on need, kel suud juba mulda täis,” vastas ema tütre seletusele. „Vabad on inglid taevas.”





XVII


Et vabadusest arusaamist ühtlustada – sest kõik arvasid, et õigest vabadusest peab kõigil olema ühesugune arusaamine, – siis peeti vabaduse esimesest päevast alates koosolek koosoleku peale. Õieti oli see üks ja sama koosolek, millele tehti väikesed vaheajad, kui inimesed olid end laeni täistuubitud ja kuumas ning umbses ruumis rääkinud ja kuulanud näljaseks, uimaseks, uniseks, lõdvaks, loiuks, tülpinuks ja ükskõikseks. Nõnda kestis see päevade ja ööde kaupa ning aina seletati vabadust, milline ta olema peaks ja milline ta olla ei tohi. See oli suur saun niihästi vabadusseletajaile kui ka vabadusele endale.

Kuulajaskond, enamikus töölised, olid vaevalt ka kõige pingutavamas töös tundnud sellist lavaleili kui siin vabadusrappimisel. Tundus ajuti peaaegu nõnda, et raske on küll vabaduse eest võidelda, aga veel raskem temast aru saada, s. t. nii õieti aru saada, et see arusaamine kõlbaks ka teistele.

Mõni seda teab, millega kogu see arutamine oleks lõppenud, kui poleks leidunud inimesi, kes oskasid hulgale selgeks teha, et vabadusega on sama lugu nagu, ütleme, kas või maja ja maatükiga, leivapätsi ja palgaga: mida suurem, seda parem. Muidugi, maatükk võib olla nii suur, et sa ise ei jõua teda harida, aga ta võib ju seista söödis, kui ei taha teisi appi võtta. Suurt leivapätsi ei jõua küll korraga ära süüa, aga see võib ju jääda teiseks korraks. Ka vabadus võib suurem olla, kui sa praegusel silmapilgul hädasti vajad, aga küllap ta tulevikus tarvis läheb. See on lihtis ja arusaadav loogika ja sellepärast pääses võidule nende vabadusmõiste, vabaduse seletus, kes pakkusid kõige suurema vabaduse. Kogu väsitav sõnasõda ei seisnud lõpuks milleski muus kui üksteisest ülepakkumises. Hääled karjuti kähisema, keeled räägiti rakku, lõuapärad krampi ja ometi aitas see vähe, kui ei pakutud teistest üle. Inimesed olid nii hirmus näljased vabaduse järele, et nad isegi ei teadnud, kui suur see peab olema, mida nad ihkavad. Iga pakutud vabaduse juures näisid nad küsivat ahnete silmadega: kas suuremat ei saa, kas suuremat ei ole? ja kui keegi teadis suurema, siis see oli see paras ja ainuõige.

Oli otse kummaline vaadelda seda higistavat ja peaaegu lämbuvat inimhulka, kes oli nagu täiesti unustanud selle verehinna, mis hiljuti maksetud vabaduse eest, mida nad nüüd seletavad. Alguses arvati, et veri oli voolanud kogu vabaduse eest, aga nüüd seletati, et ainult teatud viisil mõistetud vabaduse eest. Veel polnud langenute laibad kalmule kantud, veel polnud kõik haavatud jõudnud surragi, kui juba need, kelle vabaduse eest nad pidid surema, lõid verega lunastatud vabaduse pärast lahinguid, jagades teda enampakkujaile, nagu oleks verehinnaline vabadus mõni pankrottmeistri kaup.

Indrek kuulas päeva, kuulas poole ööd, kuulas teise päeva seda enampakkumist, aga siis tahtis ta tingimata teada, mis arvab härra Bõstrõi selle kohta, liiatigi kus tal alles nüüd turgatas meelde, et ta oli lubanud juba esmaspäeval minna teda vaatama. Aga vanahärrat polnud kusagil näha, nagu ei huvitaks teda põrmugi küsimus, kui suure vabaduse peame enestele nüüd võtma. Indrek sai küll Viljasooga kokku, aga tema arvamused olid harilikult teised kui Bõstrõi omad, kuigi nad olid mõlemad vanad poisid ja pealegi veel endised ametivennad. Viljasoo arvas nina kirtsutades, et:

„Karunaha pärast on siis kõige parem karvu kitkuda, kui karu ennast pole veel käes.”

„Kuis nii?” küsis Indrek arusaamatuses.

„Arvate siis teie, et vabadused ja õigused on juba tõelikult käes?” küsis Viljasoo vastu. „Seda võis ju eila, vabaduste esimesel päeval uskuda, mitte enam täna. Minagi olin eila valmis kas või sandarmiga suudlema, aga täna loen juba, kuipalju on koosolekul nuhke. Inimesed vaidlevad ju ainult lubatud vabaduste ja õiguste üle.”

Mis Indrekut neis sõnus kõige rohkem rabas, oli see, et Viljasoo arvamused kõlasid kuidagi kokku Lohu omadega: mõlemate alatooniks oli uskmatus vabaduse suhtes. Aga Indrek oleks tahtnud leida inimese, kes usub vabaduse tõelikkusesse.”

„Kas siis rääkijad ise ka ei usu lubatud vabadusi?” küsis ta.

„Usklikke võib igal pool olla,” vastas Viljasoo. „Aga hea seegi, et vabadusest ja õigusest tohib juba rääkida.”

Nõnda siis Indrek jättiski nad rääkima ja läks vanahärra Bõstrõid otsima – päev hiljem kli kui lubanud, aga parem hilja kui ei iialgi, mõtles ta. Enne tahtis ta koeramamma poole sisse astuda ja pisut kehakinnitust võtta, aga see jäi tegemata, sest söögimaja uks oli kinni ja uksel valge sedel, et söögimaja on neil ja neil päevil leina pärat suletud.

„Imelik,” arutas Indrek endamisi, minnes härra Bõstrõi korteri poole. „Keda siin siis leinatakse? Ega ometi mõni pühapäeva õhtul turul otsa saanud? Aga kes siis? Vanaproua ise ei läinud ometi koosolekule. Üks või teine tütar ehk? See oleks juba võimalikum ja tõenäolikum.”

Aga isegi see mõte ei rahuldanud Indrekut ja sellepärast arutas ta edasi, kuni arvas olevat leidnud õige leinapõhjuse.

Muidugi! See on kõige võimalikum ja tõenäolikum, et koer! Koeramamma peni on kõrvad pea alla pannud, see on see lein. Oli ka aeg, sest ta hääl kähises hirmsasti, nina ja pool pead oli juba hall. Hullem kui härra Bõstrõi, tõepoolest hullem. Sest härra Bõstrõi ei lõõtsuta, ei ole põrmugi rinnutu.

Aga millegi pärast taandus Indreku peas see võrdlus sama ootamata, nagu ta tekkinud, ja härra Bõstrõi aseme täitis inimhulk, mis lamas pühapäeva õhtul keset linna, Indrek ise tema keskel. Näis, nagu oleks see lamav hulk, ka Indrek ise, palju rohkem vana, lõõtsutava koera moodi kui halli habemega härra Böstrõi, kes kõnnib, põlved könksus, piht vimmas, kael lõdvalt ettepoole, vaevalt hoides rinnale vajunud pead. Hulk lõõtsutab, hulk ägiseb, nagu see rasva kõngev koer; hulk katsub isegi koera kombel kähisevalt haukuda, niuksuda, vinguda, kuigi ükski ei pane seda tähele, nagu paneb koera tähele tema mamma.

Õhtupimeduses mööda nõrgalt valgustatud porist agulitänavat edasi plärtsides, tundus Indrekule, et ta näeb päevaselgelt seda tolkneva, nagu heleroosasse verre kastetud keelega koera, kes haugub kähiseva häälega, poolkustunud silmad pungil pealuust väljas. Õige! Vana hääletu koerakronu haugub ja huik ühes Indrekuga on tema ees kummuli maas, püüdes jäljendada tema kõlatut, ebamäärast häält, sest koer on püha ja tema lõõtsutuses ning kahinas on õndsus.

Laterna all keegi vaatas Indrekule uurivalt näkku ja ta võpatas kogu kehast, nagu ärkaks ta äkki tukastusest. Talle tundus, nagu võiks see võõras tema nägemust aimata ja tal oli piinlik, et lamab ühes teistega selle ähkiva-puhkiva koera ees. Ta laskis silmad ringi käia ja leidis, et on õigelt teelt kõrvale kaldunud. „Mõtted viivad ikka õigelt teelt kõrvale,” lausus ta endamisi ja pöördus ümber nurga. Samal ajal ta otsustas mitte enam mõelda koerast, iseendast ja lamavast hulgast. Aga siis nägi ta äkki imeselgelt – nagu esteks kähisevat koeragi – lubjana valge näoga ja kangete lõuapäradega noormeest – seltsimees Kröösuseks hüüti teda, – kes oli kõnelnud pühapäeval lageda taeva all ja kõneles ka kinnistel koosolekutel, surudes seal kõik oma arvamused vabaduse ja õiguste kohta häälteenamusega läbi, sest tema pakkus neid häid asju rikkalikumalt kui ükski teine. Tema silmad välkusid valgelt ja tihedad hambad naiselikult õhukeste huulte taga olid kokku litsutud, nii et sõnad pääsesid vaevalt nende vahelt läbi – vintskelt ja visalt, kuid lõikavalt, torkavalt, mõnitavalt ja hässitavalt. „Vabaduse ja õiguse mõte selles peitubki, et kellegile kuidagi väänata, kedagi õrritada, kellegile jalg ette panna, kaikaid kodaraisse pilduda," mõtles Indrek ja nägi samal silmapilgul Bõstrõi halli habet ja pead, mis muutus järgmisel hetkel halliks koera koonuks, elutuiks pungsilmiks. Jällegi võpatas Indrek, virgus ja nägi, et on päral. Ta astus sisse, koputas ja ootas ning koputas uuesti. Siis avanes kõrvaltuks ja lävele ilmus noor naine, küsides:

„Otsite härra Bõstrõid?”

„Jah,” vastas Indrek, „aga nähtavasti pole ta kodu.”

„Ei ole,” vastas naine, „ega tulegi.”

„Kus ta siis veel tuleb, ta on ju surnud,” ütles valge peaga ja nirgi näoga tütarlaps ema kõrval heleda häälega.

„Jah, teda ei ole enam,” ütles nüüd ka naine.

Indrek seisis keeletuna.

„Juba pühapäevast saadik pole teda enam,” jutustas naine. „Siis läks teine hommikul välja ja pole sest ajast saadik enam ilmunud. Räägitakse, et pühapäeva õhtul, kui see laskmine oli, siis...”

„Siis oli tema ka turul, mis?” rabas Indrek küsida.

„Ei, turul mitte,” vastas naine, „vaid sealt hoopis eemal kaugel, kusagil uulitsal ning sinna ta kukkunudki.”

„Kohe surnuks,” täiendas tütarlaps ja vaatas tõsiselt, kuid üsna ükskõikselt Indrekule otsa, nagu ei taipaks ta veel kuigi palju sellest, mis ta räägib.

„Pea nüüd sina oma suu,” sõitles naine last, nagu oleks ta kade, et see napsab kõige paremad sõnad tema eest ära. Ja Indreku poole pöördudes jätkas ta: „Jah, räägitakse, et kohe surnuks, sest kuul läinud otse südamesse.”

„Ilusti kohe südamesse,” kinnitas laps.

„Aga kus on surnukeha?” küsis Indrek.

„See on ühes väikeses söögimajas, kui ehk teate, üks vana proua oma kahe tütrega peab seda.”

„Tähendab, ometi mitte koera ei leinata seal majas,” mõtles Indrek endamisi ja vastas siis naisele: „Tean, tean, olen seal käinud. Tänan! Head õhtut!”

„Head õhtut jah,” vastas naine. „Seal ta ongi. Käis teine ikka seal söömas ja nüüd on ta ka seal.”

Tänaval meenus Indrekule tema viimne kõnelus härra Bõstrõiga hommikuse päikese paistel. Tähendab vanamehel oli oma unenäoga ometi õigus! Vanamees aimas nagu tõepoolest oma otsa ette. Või tuli see ehk ainult sellepärast, et ta nii väga oma otsa uskus ja usu tõttu teda ootas, peaaegu ihkas? Sest kui inimene midagi kõigest hingest tahab, siis saavutavat ta selle nii või teisiti. Siiski imelik! Ta rääkis nii sagedasti hirmust ja sellest, et hirmu tõttu hakkavad inimesed tegema arutuid tegusid. Selle arutuse pärast näis ta hoiduvat hulkade eest. Kuid mis ta sellega võitis – mis ta võitis oma hirmuga? Võib-olla, kui ta oleks olnud ühes Indrekuga turul vinguvate kuulide ees, ta oleks ehk praegu alles elanud. Võib-olla!

Indrek koputas söögimaja uksele esimest, teist ja kolmat korda, kõvendades järk-järgult hoopide tugevust. Kähisev koer hakkas kohe ukse taga haukuma, surudes vahetevahel kuuldavasti nina haistmiseks uksepraole, et selgusele jõuda koputaja isiku suhtes. Alles tüki aja pärast lähenesid uksele ka inimese sammud mitte vanaproua omad, vaid kellegi kerged ja kärmed jalad ning noor hääl küsis:

„Kes on? Mida soovite? Täna süüa ei saa, söögimaja on kinni. Lugege sedelit uksel.”

„Juba lugesin,” vastas Indrek, „aga ma tahaksin proua endaga paar sõna rääkida.”

Nüüd keerati uks lukust tasakesi lahti, Indrek tundis, et ettevaatlikult ja tasakesi, ja ta seisis noore tõmmuverelise ning pisut nagu kahupealise neiuga vastastikku, kes lausus:

„Ah, see olete ju teie! Üks silmapilk, ma ütlen kohe emale.”

Varsti ilmus perenaine ise. Ta oli üleni mustas, silmad nutetud, lõõtsutav koer kõrval, kelle suust rippus roosakas keel.

„Eks ma öelnud teile juba ammugi, et tema läheb viimasel ajal naljakaks,” rääkis vanaproua ilma pikema sissejuhatuseta. „Niisuke asi ei tähenda kunagi head, mitte kunagi, seda olen ammugi märkinud. Surnud! Lausa keset kõnniteed surnud! Kuul otseteed südamest läbi. Ja mõelge ometi, kui kaugel laskmisepaigast! Tähendab, mõned soldatid pidid käsuvastaselt üle laskma, kui rahvas langes kummuli maha. Nad ei tahtnud tappa neid, keda nägid, ja nõnda tapsid selle, keda ei näinud. Nad ei tahtnud tappa süüdlasi, kes olid turul kobaras koos, ja nõnda suri süütu. On see üleüldse võimalik? Mis ütleb armas jumal selle kohta?”

Aga Indrek ei teadnud, mis ütleb armas jumal selle kohta, kui süüdlaste asemel tapetakse süütuid. Indrek ei teadnud isegi seda, milles seisis rahvahulga süü seal turuplatsil keset linna, kui tema peale lasti nõnda, et ohvreid leidus ka teises linnaservas. Indrek ei teadnud midagi. Aga ta oleks tahtnud nii mõndagi teada ja oleks seda küsinud kas või armsalt jumalalt endalt, kui ta teda kusagil oleks kohanud. Jah, imelik, vana Mauruse juures oli ta arvanud, et ta on lõpetanud arved jumalaga ning et asi oleks päris kindel, oli Maurus talle andnud viis rubla teerahaks vana eesti jumala vastu minemiseks – viis vene paberrubla! Kuid nüüd oli Indrekul mõnikord selline naljakas tundmus, et mis siis, kui see vanajumal, kelle sa hiljuti maha nottisid, tuleb sulle kusagil tänavanurgal pimedas vastu ja vaatab sulle vaikselt nõnda otsa, et sa kogu kehast võpatad? Kui see peaks tulevikus millalgi tõepoolest juhtuma, siis võtab Indrek tal tingimata hõlmast kinni ja küsib temalt, miks tapetakse süütuid, kuna süüdlastel ei kõverdata juuksekarvagi?

Ühe asja oli jumal ometi korraldanud hästi ja õiglaselt: ta oli saatnud härra Bõstrõile kiire ja valuta surma. Kogu tema näoilme puusärgis lamades oli nii harilikult rahulik, peaaegu heasüdamlikult naeratav. Vististi oli ta mõelnud häid mõtteid sel silmapilgul, kus surmav kuul tabas tema südant, ja nende heade mõtetega ta surigi. Ta oli kukkunud küljeli, nagu oleks ta heitnud magama, ja juuresolev kordnik, kes seda kukkumist näinud, tõendanud pärast, et nagu ta kukkunud, nõnda ta ka jäänud: kõik ihuliikmed paigal, ainult parema käe sõrmed nagu tuksatanud korraks, sedagi vist sellepärast, et sealt langenud raamatutega täidetud kirjamapp kividele. Jah, tänavalt koristatud laip surnukuuri ja alles sealt toonud proua Kuusik ta ära oma juurde, sest ta leidnud ajalehest sõnumi, mis ajanud talle hirmu peale. Kirjamapi, mis tal kaasas olnud, paneb ta puusärki ühes, et tal oleks pisutki seltsi mulla all. Aga kui Indrek tahaks enne neid raamatuid vaadata, sorida, siis olgu nii lahke. Selle vastu pole vanaproual midagi. See isegi meeldiks talle, kui keegi tunneks kadunu vastu kuidagi huvi. Nõnda siis võttis ta kadunu kõrvalt kirjamapi ja pani selle Indreku ette lauale. Küünlad põlesid, aknad olid avatud aeda, kust paistsid tuules liikuvad ähmased puuoksad valgushelgil ja kostis vahetevahel kasside inetu läbilõikav kisa, nagu kiputaks kellelegi kõri kallale!

„Rojud, rikuvad teised surnu rahu,” ütles vanaproua kurtvalt kasside kohta. „Aga nõnda see siin ilmas on, et kui saadki inimestest lahti, siis on sul loomad oma kisaga kaelas. Oleks veel kevadegi, aga on ju sügise, varsti tali, et need, mädandid, peavad ka alati ühtesoodu lõugama.”

Indrek võttis ühe raamatu teise järele nahkpaunast välja, luges nende pealkirju, vaatas sisukorda ja lehitses siit-sealt. Proua samal ajal jätkas oma jutustust:

„Kadunu ise küll armastas kasse kuulata siinsamas akna all. Mitu korda ta ütles mulle, muidugi naljatades, et kusagil ei karju kassid nii ilusasti kui siin. Aga kuuvalget ta ei armastanud, tema tahtis, et kassid karjuksid pimedas, üsna pimedas. See oli vist sellepärast, et ükskord tema tahtis mind omale, ise istus just siinsamas akna all ja kassid karjusid pimedas aias. Puhus vali tuul ja raputas hirmsasti puid, nii et oksad peksid vastu akent. Siis ta rääkiski sellest. Ja sellepärast ta neid meie aia kassegi armastas. Tuletavad noorust meelde, ütles ta. Aga ta polnudki siis enam nii noor, kui ta sellest rääkis, nii neljakümne ümber. Mina ei olnud siis nõus, tahtsin järele mõelda, aga tema teist korda enam rääkima ei hakanud. Kassid karjusid küll vahel, kui ta siin akna all sõi, aga tema ei rääkinud – niisuke oli see kadunu. Alles tänavu suvel tuletas teine seda meelde, sest, ütles ta, nüüd on vabadus tulemas, nüüd võib sellest rääkida. Nüüd võib hakata kõike tegema, mida enne ei võinud. Ja siis ei ilmunud ta äkki mitu päeva järgemööda lõunele. Siis'ep ma neid surmakuulutusi lugema hakkasingi ja nüüd näete, mis sellest tuli.”

Proua pöördus kadunu poole ja kohendas siit-sealt, kuna Indrek samal ajal luges: P. I. Proudhon: „Mis on omandus?”; Schäffle: „Die Quintessenz des Sozialismus,” Cabet: „Reise nach Ikarien.” Selle raamatu vahelt leidis ta lehe, millele saksa keeles kirjutatud: „Kui keegi meilt küsib: milline on me teadus? – siis vastame: vendlus! – ja teie põhimõte? – vendlus! – teie õpetus? – vendlus! – teie teooria? – vendlus! – süsteem? – vendlus!” Edasi leidis: „Weitling: „Die Menschheit, wie sie ist und wie sie sein sollte.” Selle raamatu vahel puutus talle muu seas silma paberileht Bismarcki kõnekatkendiga, milles oli nõutud töölisele õigust tööd saada, kuni ta on terve, ravimist, kui ta on haige, ja hoolitsemist, kui ta jääb vanaks. Neile raamatuile lisaks oli kellegi inglase oma, milles räägiti rikkuse jaotamisest, ja eestikeelne „Täielik unenägude seletaja,” milles mitmel pool erilised märgid. Aga nende lähema sirvimise pidi Indrek katkestama, sest vanaproua pöördus uuesti tema poole ja seletas edasi:

„Ma ju tegin teie nõuande järele ja viisin talle ise lõuna koju. Mina ise! Ja teate, miks ma läksin ise? Ma mõtlesin, et kui ta ehk nüüd veel kord hakkab sellest rääkima, siis ütlen talle, et eks nüüd ole nagu vabaduste aeg ja eks nüüd või uuesti otsast peale hakata. Mul on juba lapsed suured ka, olen selle poolest vaba inimene. Aga tema sõi küll lõuna ära ja hakkas peale seda jälle siin käima, oli teisel vist häbi mind lasta seda pikka maad söögiriistaga trampida, aga ei kasside karjumisest ega muust enam sõnagi. Ma küll otse meelega söötsin aeda ka võõraid kasse, et neid oleks siin hästi palju karjumas, tahtsin näha, kas tal tuleb veel meelde ja kas nimetab veel poole sõnagagi, aga ei, tema suu jäi lukku. Muidugi, nüüd on mul selge, miks ta oli nõnda: surm varitses teda, surm astus tema kannul, otsis ainult parajat silmapilku. Ja nii kui siis soldatid tõmbasid püssid vinna, pööras surm ühe rauaotsa kohe tema pihta.

Jah, ei muud midagi kui surm seisis nüüd meie vahel, see oli. Ja surma vastu ei saa miski, ei hea lõunasöök ega kassidki oma karjumisega, ehk olgu neid ei tea kui palju. Nüüd võib sellest rääkida, sest tema on surnud.”

Siin kohal Indrek arvas olevat paraja aja tulnud jutustamiseks oma viimasest kõnelusest kadunuga, selle unenäost ja hingeõnnistusest.

„Jah viimasel ajal ta ei saanud lasi sellest hingeõnnistusest,” ütles proua, „nagu oleks mõni raske patt tema südant vaevanud. Mõtlesin mitu korda, et mis see küll peaks olema, ja ei leidnud midagi muud, kui et ta oli vanapoiss. Tal ei olnud naist, kes oleks aidanud tal õndsaks saada, sest mehel on see ilma naiseta raske. Ja kui ma nüüd mõtlen, et tema peab minu süü pärast minema põrgu, siis ma kohe ei tea, mis ma teeksin. Oma kohagi ta ju kaotas selle hingeõnnistuse pärast.”

„Kas tal siis kohta ei olnud?” imestus Indrek.

„Ei,” vastas proua Kuusik. „Sellest polnud muidugi midagi, sest temal oli vististi oma kopik musta päevade jaoks varutud, ainult ma kartsin, et mõni teab, mis igavusest teeb. Tema oli ju direktorile vastu hakanud, otseteed direktorile endale. See tahtnud midagi seletada raskustest, mässudest ja streikidest, aga kadunu soovitanud tal lugeda unenägude seletajat. Ainult täielikku, lisanud ta juurde ja naeratanud endamisi, nagu tal oli viisiks. Ning seda teiste juuresolekul, saate aru. Direktor muidugi pidas seda pilkamiseks, nõudis seletust, aga siis vastanud kadunu, et direktor armastavat rääkida aina hingeõnnistusest. Unenäod ja hingeõnnistus – need on direktori peamured. Sellega olnudki lõpp tema oma rääkimise järele. Ainult niipalju lisanud ta pärast juurde, et tema võib ometi ainuski kord elus rääkida ja mõelda, mida ta tahab. Ei meeldi see teistele, siis käigu nad kuradile, nõnda et mina arvan, just selle kuradi pärast pandigi tal sulg sappa. Kes siis seda võib suures vabrikus lubada, et mõni kirjutaja või insener hakkab direktorit põrgu küütima, seda tohib ainult armas jumal ise.”

„Kas temagi,” kahtles Indrek.

„Aga heldene taevas, kes siis?!” hüüdis proua Kuusik hämmastunult. „Ega ometi Jeesus Kristus? Kes siis lunastama hakkab? Kes päästab meid ära kurjast?”

„Ma ei tea,” vastas Indrek.

„Teie olete uskmata,” ütles proua Kuusik nüüd. „Teie, mehed, olete kõik nõnda, juba lapsest saadik. Sellepärast ütlen mina alati, et kui naisi poleks olemas, siis läheksid kõik mehed põrgu.”

„Ennem oleks ehk nõnda, et kui poleks naisi, siis poleks ka taevast ega põrgut,” ütles Indrek, korrates kellegi teise meenunud mõtet.

„Nojah, muidugi, mehed arvavad ikka, naised on nii halvad ja kurjad, et jumal pidi nende pärast looma põrgu, sest et neile vähemast ei aita,” rääkis proua Kuusik. „Aga mina ütlen teile, et põrgu on jumala armunõu ja mehed teavad temast sama vähe kui naised. Seda ütlesin ka kadunule alati. Aga kas te võite arvata, mis tema mulle ükskord selle peale vastas? Teate, see oli just tol õhtul, kui teie tulite oma katkise kaelaga. Tema vastas, et oleks ta sel kasside karjumise õhtul mulle hirmu nahka ajanud, siis oleksime meie kahekesi, s. t. kadunu ja mina, teada saanud, mis on põrgu. Ja kui mina küsisin, kuis see oleks võimalik olnud, ütles ta lihtsalt: meist, s. o. minust ja temast oleks saanud siis mees ja naine. Ja uskuge või ärge uskuge, aga hirmuga oli tal ometi õigus, olgu põrguga lugu kuis tahes. Mina mõtlesin siis justament, et mis mul temasugusest mehest kasu, keda ma sugugi ei karda. Mis tugi on inimesel sellest, keda ta ei karda? Kuid samal ajal mõtlesin ma veel midagi, aga seda ta juba ei teadnud, ei saanudki teada, suri enne ära. Oleks ta kauem elanud, siis ta oleks ehk ka seda teada saanud, kas või minult endalt, sest nüüd ma oleks võinud seda talle juba öelda.”

„Mis asi see siis oli, kui küsida tohib?" ütles Indrek huvitatult.

„Vaadake, sel õhtul, kui kassid nii karjusid ja tema minult küsis, kas ma tahaks tema omaks saada – ta ütles nimelt omaks, mitte naiseks, nii delikaat ta oli – vaadake, siis olime alles mõlemad nii noored, et meil oleks võinud olla lapsi, aga just seda mina ei tahtnud.”

„Ah nii,” lausus Indrek, nagu oleks tal nüüd kõik selge, kuid proua jätkas:

„Mina ei tahtnud sellepärast, et kadunul olid nii suured kõrvad ja kangesti peast eemal – ma nimetasin teda oma tütarde vastu sageli naljatades lontkõrvaks – ning ma kartsin, et lastel tulevad ehk samasugused, neist saavad ka lontkõrvad. Mõtlesin, et mis ma teen tütrega, kui ta saab korraga kadunu kõrvad. Pärast muidugi kahetsesin ja mõtlesin, et eks tüdruk oleks võinud kõrvad peita juustesse, sest milleks need talle jumalast on antud, kui nendega ei või lontkõrvugi varjata. Aga siis polnud sellest enam kasu, sest tema ei hakanud enam kunagi uuesti rääkima, mitte kunagi, nagu poleks seda asja eluilmas meie vahel olnudki. Ja nüüd on ta surnud.”

Proua pühkis silmi. Ka Indrekul oli millegi pärast kahju. Aga kassid karjusid hooti aias, nagu poleks midagi sündinud, ja sügisene tuul kargas üle plangu majade vahelt ning üle kiviste katustegi aeda, kus ta pimeduses põrkas vastu raagus puid, nii et pidi vinguma. Kui Indrek valmistus lahkuma, seisis proua Kuusik tema juures, nagu tahaks ta veel midagi öelda, aga ometi ei lausunud ta sõnagi. Alles siis, kui Indrek oli juba üle leinatoa läve, ütles proua:

„Ja te lahkute tõepoolest nõnda? Te lähete ja ei loe ainustki issameiet? Aga mina palvetan ühtepuhku tema juures, mõtlen, et ehk aitab ometi pisut teisegi palve tema hingele, tema ise ju ei hoolinud palvest ega kellestki.”

Indrek peatus natukeseks, nagu mõtleks ta millegi üle järele, ja tal tuli äkki meelde, mis kadunu temale öelnud viimsel kõnelusel, nimelt: „Kui mõtlete teiste peale, siis olete õigel teel.” Nii olid tema sõnad. Aga veel oli ta nimetanud kasakat peaaegu inimlikuks, sest et ta polnud tagunud omale risti ette, vaid andnud Indrekule nuudiga kaelale, s. t. teinud midagi teisele, mitte iseendale. Kui nüüd Indrek läheb ja loeb temale ühe issameie, siis ei või see ometi hullem olla kui kasaka nuut Indreku kaelale. Proua Kuusikule aga valmistaks see tingimata suurt rõõmu.

Nõnda siis Indrek astus üle läve tuppa tagasi ja lähenes kadunule ning küünaldele. Ta laskis pea rinnale ja pani käed risti ning hakkas juba lugema, aga siis mõtles ta, et ta teeks leinajale veel suuremat rõõmu, kui ta loeks palve põlvili. Ja nõnda langeski ta põlvili ja hakkas palvet uuesti otsast peale. Aga see tõi proua Kuusikule nii suure nutuhoo, et ta karjus peaaegu suure häälega kogu see aeg, kus Indrek luges vaikselt oma palvet. Ta nuttis nii tõsisest südamest ja võltsimatult, et Indrekki vaevalt, vaevalt suutis hoiduda kaasanutmisest, sest talle viirastusid äkki Vargamäe eluhooned ja need leinad, mis seal leinatud, ja need nutud, mis seal nutetud lapsepõlvest saadik. Ja kui ta pärast kõndis õhtupimeduses üksinda kodu poole, tundus talle, nagu oleks ta kadunu hingeõnnistuse eest hoolitsedes isegi pisut õndsaks saanud.





XVIII


Peale vabaduse ja õiguste seletamise, mis toimus enampakkumisi, oli veel kaks küsimust, mis hoidsid avaliku arvamise ja rahva meeleolu pinevil, esiteks: kes oli suures tapmises süüdi, teiste sõnadega, kes oli tapja? ja teiseks: kuidas matta tapaohvrid?

Alguses näis nõnda, et esimene neist küsimusist on lihtsam ja teine keerulisem, aga pärast selgus vastupidine – teine oli lihtsam, esimene keerulisem. Muidugi, inimesed olid tapetud, selles polnud kahtlust, mõnikümmend inimest. Ei kahelnud ka selles keegi, et soldatid lasksid ning et just sellele laskmisele järgnes nähtavasti mainitud inimeste surm, nii et laskmine pidi nii või teisiti põhjustama surma. Just nii, see oli selge. Nii et asi oli üsna lihtis: soldatid lasksid ja inimesed said sellest surma või haavata. Aga soldatid ei võinud midagi sinna parata, et nad lasksid, sest neil olid püssid käes, neid oli õpetatud laskma ja peale selle oli neil veel kästud lasta. Tähendab, küsimus oli selles, kes oli käskinud? Aga juurdlusel selgus, et küsimus pole sugugi selles, vaid – kes oli käskinud käskijat? kes oli käskinud käskija käskijat? kes oli käskinud käskija käskija käskijat? jne., kuni jõuti inimestelt seaduseni ja seaduselt uuesti inimeseni, kes seisis väljaspool seadust. Aga öelge nüüd ise, kuidas tahate vastutusele võtta selle, kes seisab väljaspool seadust? Vastutusele võiks võtta ainult süsteemi, sest see on seaduses ette nähtud.

See on asja üks külg. Nüüd teisest küljest: hea küll – soldatid lasksid. Aga kas soldatid ka siis oleksid lasknud, kui rahvast turuplatsil poleks olnud, mis te arvate? Vististi mitte. Tähendab, rahvas ise oli laskmise põhjuseks. See ei tähenda midagi, et tal polnud sõjariistu, või kuigi oli, et ta neid ei võtnud tarvitusele. Sest tähtis polnud siin tõsiasjad, vaid oletus, veendumus, usk. Kui sõjavägi võis oletada või uskuda, et rahval võivad olla relvad ja tema võiks nad tarvitusele võtta, siis oli sellest küll, et laskma hakata. Usu kindlus aga oleneb enamasti kartuse suurusest, kartuse suurus rumaluse suurusest, rumaluse suurus nii mõnigi kord harimatuse suurusest, see viimane aga jällegi – süsteemist, mis seaduses ette nähtud, nii et ainult selle võiks vastutusele võtta, s. t. tema asemele uue süsteemi panna.

Seega siis süüdlast inimest ei olnud, süüdi oli süsteem. Või kuigi oli kusagil kaugel, kaugel keegi inimene laskmises süüdi, siis see seisis väljaspool seadust, s. t. temale polnud karistust muidu ette nähtud, kui tee revolutsioon, tee hästi põhjalik revolutsioon, nagu tehti kusagil Prantsuse- või Inglismaal. Tegelikud laskjad, seega tapjad, samuti ka käskija, käskija käskija, käskija käskija käskija jne. olid täitnud ainult käsku ja neid tuli seega truu ja vastutusrikka teenistuse eest tänada. Tänu oli tegelikkude mõrtsukate ainuke töötasu. Ometi leidus inimesi, kes selles kahtlesid. Üks selliseid oli Viljasoo, sest tema tähendas selle küsimuse arutamisel harilikult:

„Küllap said peale tänu ka hea käraka karjajaaku ja horgi otsas suurema lihaportsjoni.”

Nõnda ütles tema oma vanapoislikus jõhkruses ja kirtsutas nina, nagu tunneks ta ise oma sõnade vastikut kibedust. Aga kui keegi püüdis talle vastu vaielda, öeldes, et tema arvamus võiks ehk paika pidada lihtsõduri, mitte aga ülemuse suhtes, äigas ta endiselt nina kirtsutades ja isegi irvitades:

„Ülemus sai hiilgava võidu, mis jaapani sõjas jäi tulemata.”

Nõnda siis oli kindel, et tapmises ei võinud süüdistada kedagi, ehk olgu siis, et tapetuid endid: miks olid nad sõjaväele nii suure hirmu peale ajanud, et see oletas või uskus silmapilkset rünnakut ja astus sellepärast viibimata tegevusse. Sest, kui rahvas oleks sõjaväele veel suurema hirmu peale ajanud, siis oleks ta kas või kuulipildujad ja isegi kahurid tarvitusele võtnud. Iseasi, kui hirm oleks olnud nii suur, et sõdurid oleksid lihtsalt plehku pistnud, või kui ta oleks olnud nii väike, et nad oleksid julgenud kuulideta padrunitega paugutada. Jah, see oleks olnud iseasi! Siis oleks rahvas lihtsalt laiali läinud, muud ei midagi. Aga seda ei olnud ja sellepärast tuli kõik, nagu ta tulema pidi – süütult ja süsteemitruult, kuid nii totralt ja jälgilt, et pidid olema kõva kristlane, kui suutsid seda uskuda ilma lihasilmaga nägemata.

Leidus neid, kes ütlesid, et, noh, hea küll, kui süüdi pole tapjad, vaid niiöelda tapetud ise, siis tuleb küsida, kes on selles süüdi, et tapetud on süüdi? Teiste sõnadega: kuidas sai või tuli rahvahulk turule sõjaväge ja tema ülemust nõnda hirmutama, et püssid hakkasid paratamatult paukuma ja veri voolama? Või tuli rahvas ise? Võttis lihtsalt kätte ja tuli, nagu tulevad rohutirtsuparved või sipelgakarjad, ole ainult hea ja võta nad vastu. Tuli, nagu tuleb maavärisemine, torm, uputus või mõni muu looduslik nähtus. Tagant järele võid küll kõike ilusasti seletada, aga kui asi kordub uuesti, siis ollakse sama tark või rumal nagu eelmine kordki: leinatakse hukkunuid ja juureldakse jällegi põhjuste kallal, otsides süüdlast, sest elus inimene ei saa muidu. Kui on tegu, siis ka tegija, ainult maailm tekkis ise, sest tema on suurem, kui et keegi oleks võinud teda teha, tema on nii suur, et täidab kogu ruumi ja tegijal pole kohta, kus olla. Sellepärast siis lõigi maailm enda ise, aga väikestel asjadel on ikka tegija, neis on ikka keegi süüdi, neil on ikka oma kindel põhjus.

Laskmist uuris ametlik komisjon ja see tegi kindla ja selge otsuse: laskjaid tuleb tänada. Rahvahulga turuplatsile sattumist või tulemist juureldi eraviisil ja sellepärast ei jõutud mingile kindlale otsusele ega võidud loomulikult ka kedagi tänada või hukka mõista ja karistada. Üldse aeti seda asja hooletult, pealiskaudselt, peaaegu ükskõikselt, nagu ei puutuks see kellessegi. Ainult „Rahva Sõbra” toimetuses satuti tema pärast kord nattipidi kokku, nii et verevalamise uurimine pidi peaaegu sünnitama uue verevalamise. Seegi sündis ehk mitte niipalju asja enda pärast kui põhjusel, et Sillamäel ja Joosual oli teineteisega „pistmist”. Kuidas see kõik just algas, seda oleks pidanud pärast omakorda uurima, nii et oleks olnud juba uurimise uurimine, sest alguse ajal polnud ühtegi kõrvalist isikut pealt kuulamas. Kui Indrek astus toimetusse, oli seal kõrvalistest isikutest ainult Viljasoo ja varsti peale teda tuli Kröösus ühes kellegi sootuks noorevõitu kaaslasega, kel maapoisi rõivastus ja tegumood, helevalged püstiseisvad juuksed, helevalged kulmud, samasugused ripsmed, helesinised silmad ja vaevalt märgatav ude ülemisel huulel ning lõual. Millegi pärast meeldis see noormees Indrekule esimesest silmapilgust saadik. Ta andis Indrekule kätt, nagu vana tuttav, ta andis nõnda kõigile kätt, nagu astuks ta vendade keskele ja sellepärast Indrek ei kuulnudki tema nime esimesel kohtamisel. Alles hiljem öeldi, et teda hüütakse Attilaks, mis ajas tahtmatult igaühele naeru näkku. Peale nende saabus veel paar inimest, muu seas see valget verd Meigas'e nimeline tööline, kes oli aidanud Indrekul järve ääres kaela pesta. Tema tõi lehele mingisuguse kirjutise või sõnumi ja pidi kohe lahkuma, aga ei saanud, sest Joosual, kelle võimupiiridesse kirjutis kuulus, polnud aega teda vastu võtta ega ka tarvilikke suusõnalisi seletusi tähele panna. Tema kas pildus ärritatult üle pea oma juuksesalkusid, mis kasvasid päevpäevalt aina pikemaks, kuulas Sillamäed või rääkis ise nõnda, et teised pidid kuulama. Tal oli ainult niipalju mahti, et juba mitmendat korda Meigasele öelda:

„Ainult üks silmapilk, siis –”

Nõnda siis Meigas ootas lubatud silmapilku, kuna Joosua karjus Sillamäele:

„Jäta ükskord oma kodanline plära! Ikka kes, kes? Iseenesestki mõista kes: mass! Hulk on see, kes teeb, mitte üksik isik. Nüüd pole nii, nagu enne, kus revolutsioon oli üksikute inimeste eraasi...”

„Kui nõnda," hüüdis Sillamäe vahele, „milleks siis teiseltki poolt süüdlasi otsida?”

„Aa!” karjus Joosua, „see on hoopis teine asi! Siin on süüdlaste otsimine õigustatud ja linnavalitsus talitab õieti, kui...”

„Mis kuradi teine asi?!” möirgas Sillamäe kõigest kõrist ja lõi lahtise peoga laksatades lauale.

„Sa karjud kui kretiin,” lõugas Joosua talle vastu, sest temal oli viimasel ajal millegi pärast viisiks idioodi asemel ikka tarvitada kretiini, mis polnud veel nii kulunud ja sellepärast nii mõjutu, nagu see teine sõna. „Saa ometi ükskord aru ja raiu endale kas või saapatalla sisse või kellakapslisse, kui peaaju seda kõige algelisemat asja kinni ei pea: neil on tegevuses isikud, meil mass, isikuid saab süüdistada, sest neil on vastutustunne, massi mitte. See on kõik.”

„Aga milleks teil siis see põrandaaluste instituut või seisus, kui kõik on ainult mass?” küsis Sillamäe, keda irriteerisid Kröösuse muiged. „Milleks need kõned ja üksikute vaidlused päevade ja ööde kaupa, eks laske kõneleb mass. Las tulevad need eided ja taadid, poisid ja plikad, keda oli turule kokku meelitatud, ning las nad seletavad oma uusi vabadusi ja õigusi, küllap siis näeme, kes on kretiin.”

„Pidage, härra Sillamäe,” rääkis nüüd Kröösus rahulikult, kuid ähvardavalt vahele. „Teie ütlesite, et rahvas olnud turule kokku meelitatud. Kas te ei väljendaks selgemalt, kes olid teie arvates need meelitajad?”

„Seda mina ei tea,” vastas Sillamäe, „aga just seda mina tahaksingi selgitada.”

„Aga te räägite niisugusel toonil, nagu sihiksite kuhugi. Teil on nägu, nagu peaks neid meelitajaid otsima minu parteikaaslaste seast.”

„Härra Kröösus,” vastas nüüd Sillamäe ja tahtis jätkata, kuid see ütles talle kõrgendatud toonil vahele:

„Palun väga, mina pole härra, vaid ainult seltsimees, kuulun massi hulka.”

„Minule pole te mingi seltsimees,” vastas Sillamäe, „ja massi moodi pole te ka. Paremal korral olete härra seltsimees.”

„Palun mitte isiklikuks minna,” ütles Kröösus.

„Massi vastu ei saagi isiklikuks minna,” vastas Sillamäe. „See on teie oma retsept.”

„Jäta ükskord oma igavad targutused ja vasta, mis sult küsiti!” hüüdis Joosua.

Aga Sillamäe oli juba küsimuse unustanud ja sellepärast pidi seda temale kordama.

„Meelitajaid, härra Kröösus...” hakkas Sillamäe.

„Kordan uuesti,” põrutas Kröösus vahele, „jätke oma härratamine, see haavab minu enesetunnet.”

„Hea küll, hea küll, härra Kröösus,” oli Sillamäe nõus, aga nüüd lõi Joosua kahe käega korraga plartsatades lauale, nii et Kuru ees hüppas tindipott, kargas püsti, sasis kümne küünega oma salkus pead ja karjus meeleheitlikult:

„See on kurat teab mis! Inimene on kui tõeline kr...retiin!”

„Meelitajad,” algas Sillamäe uuesti ja katsus kramplikult ilma härrata, „kui nad on olemas, siis peab neid minu arvates tingimata otsima seltsimees Kröösuse ja konsortsiumi laagrist, mitte aga laskjate hulgast.”

„Tähendab, revolutsioonijuhid, rahva vabaduse eest võitlejad on rahva tapjad?!” karjus Joosua uuesti püsti karates ja Sillamäe laua äärde tormates, nagu peaks ta temale kallale kargama.

„Miks siis kohe tapjad?!” naeris Sillamäe talle vastu ja laskis enda toolitoele seljakile, nagu põrkaks ta teise eest hirmunult tagasi. „Ma ütlesin ju selge sõnaga meelitajad.”

„Aga esteks te ju seletasite, et meelitajad ongi need õiged veresauna süüdlased,” rääkis Kröösus pikkamisi ja nagu iga sõna eriti rõhutades. „Kui nüüd mina ja konsortsium, nagu teie seda ütlete, olemegi need meelitajad, siis oleme ühes sellega ka veresauna süüdlased. Eks ole nõnda?”

„Ja muidugi,” oli Sillamäe nõus, „kui tehtaks kindlaks, et teie kutsusite rahvahulga turuplatsile, teie kui kõnelejad, kui juhid ja jätsite ta sinna niiöelda jumala hooleks – sest teid endid polnud ju laskmise ajal seal – siis muidugi! Pealegi, kus olid need sõjariistad, mis te iseoma ütlemise järele paar päeva tagasi konfiskeerisite? Kus need olid, kuhu need said? Hea küll, teie ise ei tahtnud laskma hakata, aga kui teised avasid tule, miks ei kõmmutanud te kas või ühtainustki laskjat või nende käskijat maha? Miks te ei näidanud, et te oskate peale rääkimise veel midagi muud? Miks ei viinud te rahvahulka kas või paljakäsi sõdurite kallale, sest nõnda oleks olnud ohvreid mitu korda vähem kui nüüd? Ma küsin, miks? Te topite mulle ainult oma massi nina alla. Aga kui läksite sõjariistu konfiskeerima, siis ei läinud ju mass, vaid mass läks ainult juhtide eestvõttel. Kus olid juhid siis, kui lasti? Kus nad olid, küsin ma? Ja kui mulle selle peale ei vastata, siis ütlen ma: karjased olid jätnud oma lambad huntide hooleks, juhid olid andnud oma massi ära. Sellep...”

Poole sõna pealt Sillamäe katkestas oma hoogsa süüdistuskõne ja lipsas jumalavälguna selja taga asuvast uksest teise tuppa, sest ta oli märganud, et Kröösus võtab tasahilju revolvrit taskust. Alles nüüd, kus Sillamäe äkki kadunud, panid ka teised üksteise järele Kröösuse toimetamist tähele.

„Üks niisugune kodanline koer rohkem või vähem, see ei loe üldse ilmas,” rääkis Kröösus pikkamisi läbi hammaste, kuna tema õhukesed huuled tundusid kangena ja valkjad silmad läikisid kalgilt. Ta astus ukse juurde, mille taha Sillamäe kadunud, ja katsus seda avada, kuid ei saanud, sest teda hoiti teiselt poolt kõvasti kinni. Sellepärast ütles ta läbi ukse: „Üsna asjata ust kinni hoida, Sillamäe. Kui mina ja mu seltsimehed on tapjad, siis tapan ma teid niikuinii, ükskõik kas täna või homme. Meie loodame vene tsarismiga hakkama saada, siis ammugi saame ka teiega ja teiesuguste bursuidega.”

Kõiki juuresolijaid oli tabanud omataoline kangestus, nii et ükski ei liigutanud oimugi. Ainult Attila näos peegeldus ekstaas ja tema helesinised silmad virvendasid suurest meeleliigutusest, mis hakkas ka Indrekusse, kes leidis Kröösuse talitusviisi olevat väga julge ja mehise, kuigi pisut nagu liialdatud. Esimene, kes võitis meelerahu tagasi, oli Kuru, sest tema ütles Kröösusele, kel ikka veel revolver käes:

„Pange see pidemesse ja pistke tasku, muidu võib ta lahti minna, kui ta on laetud.”

Nüüd sai ka Joosua oma kõnevõime tagasi ja arvas:

„See on õige viis kõnelda niisuguste meestega.”

Natukese aja pärast, kui Kröösus oli revolvri tasku peitnud, hüüdis Kuru:

„Sillamäe! Revolver on juba taskus, võid tagasi tulla. Tule, tule, tule, tänaseks on sulle elu kingitud, et sa meelt parandaksid.”

Sillamäe avaski ettevaatlikult ukse ja pistis pea sisse.

„Tõpranäod,” ütles ta, „kui sõnadest tuleb puudu, siis tükite käsitsi kallale, aga kui tükitakse käsitsi kallale, siis teete ainult sõnu.”

„Kuulge, kas te usute, et teil läheb täna räbalasti,” ütles Kröösus toonil, nagu tahaks ta uuesti revolvri välja tõmmata.

„Hea küll, hea küll,” ütles Sillamäe sisse astudes ja rahustamiseks kätt tõstes, „ma juba vaikin, ei lausu ainustki sõna. Käige põrgu oma laskmise ja laskjatega, tapmise ja tapetutega. Pole minu asi, ei puutu minusse. Basta!”

Aga ometi algas jutt samast asjast uuesti, nii et sõeluti linnavalitsust, politseid, rahvahulka, sõjaväge, kuberneri, kindralit ja igasugust tühja-tähja, mida kuulnud või öelnud see ja teine, mida arvatud siin või seal. Küsimus polnudki lõpuks selles, kes oli mõttele tulnud, et võiks hulgakesi linna minna, vaid kes oli lasknud, kes oli lubanud sel sündida? Kes oli tekitanud petliku arvamise, nagu oleks see lubatud, kuigi kõigil oli teada, et see oli keelatud? Politsei? Kuberner? Kindral? Aga temasse see ei puutunud, temasse puutus ainult mahalaskmine. Nii et oligi nagu teostunud see, millest Indrekule omal ajal rääkis Otstaavel, kui ta teda hoiatas koosolekule minemast. Üks võim lubas ja teine keelas, üks laskis rahva turule ja teine põmmutas ta maha, nagu oleks paras aeg jänesejahiks. Ja hulk ei võtnud seda arvesse, läks niiöelda võimukandjate lõksu.

„Ikka hulk, hulk!” hüüdis Sillamäe viimaks vahele, kui ta oli küllalt vaikinud ja teiste targutamist pealt kuulanud. „Aga kus olid juhid? Need polnud ometi hulk. Nemad oleksid pidanud võima ometi üldist seisukorda õieti hinnata. Nemad oleksid pidanud mäletama, et alles paar päeva enne seda lõhuti ja põletati linnas. Oli see nali või? Ja kes tegi seda? Hulk, vastate teie. Aga siis pidid ju need, kellesse asi puutus, seda hulka kartma.”

„Vana trafareet!” hüüdis Joosua vahele. „Kui inimesel pole oidu peas, sii ei aita midagi.”

„See'p see ongi, et inimesel pole kuigi palju oidu peas,” vastas Sillamäe, „ja kui ta tuleb veel karjakaupa, siis on ta hoopis arutu. Aga kes tahab karja juhtida, sel peab olema oidu...”

„Kes tahab karja juhtida, see sörgib tema sabas,” äigas Viljasoo nina kirtsutades, nii et kogu ta habe liikus.

„Teil, Viljasoo, on muidugi hea irvitada, sest teile on kõik ükstapuhas, aga minule ei ole, mina võtan seda südamesse. Mina jooksin turule, mina nägin, mis seal oli sündinud, ja ma ütlen, kui sa oled kordki niisukest asja näinud, siis ei tahaks muud, kui kõik need, kes selle põhjustasid ja kes selles süüdi, sinnasamasse lömaks lüüa, nii et neist ei jääks märga lappigi mälestuseks tulevastele põlvedele. Ainult seda tahaks. Ja ma ütlen : kui hulk olevas seisukorras riskeeris turuleminekuga, siis oleks ta pidanud olema viimase võimaluseni sõjariistus, tal oleksid pidanud olema kaasas vähemalt kõik need revolvriplõksud, mis konfiskeeriti paar päeva tagasi ja...”

„Olen nõus,” ütles Kröösus Sillamäe juurde astudes „ja et tulevikus võiks talitada, nagu teie räägite, siis – kuipalju ohverdate sõjariistade heaks?”

„Mis kindlustab, et minu antud summa läheb tõepoolest sõjariistade ostuks?” küsis Sillamäe.

„Esteks minu kui revolutsionääri sõna,” vastas Kröösus imponeeriva iseteadvuse ja endast lugupidamisega, „ja teiseks meie partei keskkomitee, kellelt võin tuua teile tõenduse, et raha edasi on antud.”

Sillamäe viivitas, nagu tahaks ta midagi vastata, kuid ometi ei öelnud ta midagi.

„Kas sellest pole teile veel küll?” küsis Kröösus nagu haavunult.

„Sillamäe ei raatsi lihtsalt rahast lahkuda, see on kõik,” ütles Joosua halvakspanevalt.

„Eks sina lahku temast, kui sul teda nii väga kusagilt võtta,” vastas Sillamäe.

„Mina saan ju palju vähem palka kui sina,” ütles Joosua enda kaitseks.

„Näed, sul omal ka kohe kits kotis, nii kui pead ise midagi ohverdama,” irvitas Sillamäe.

„Kas minult tahaksite?” küsis Kuru, „ma viis rubla võiksin anda.”

„Mina omalt poolt kolm,” ütles Viljasoo.

„Tänan endi partei komitee nimel,” ütles Kröösus tähtsalt. „See on meeste mood.”

Ka teised annetasid, niipalju kui ükski võis, ainult Joosua ja Sillamäe kõhelesid ikka veel, nagu tahaksid nad ära oodata, kui palju keegi annab, et siis selle kohaselt oma summat määrata.

„Siin on ka minu poolt,” ütles Sillamäe viimaks, mille peale Joosua kargas püsti ja nähes kolmerublalist hüüdis suure häälega:

„No kas sul häbi ei ole, nii vähe anda?! Ise kavatsed maja osta ja ainult kolm rubla!”

„Eks anna sina rohkem,” vastas Sillamäe.

„Mina... Küll mina juba annaks, kui mul oleks, aga minul ei ole. Minu rubla on rohkem kui sinu kümme ja vähemalt niipalju sa oleksid pidanud andma,” rääkis Joosua, aga ei ta andnud oma rublat ega suurendanud ka Sillamäe oma summat kümneni.

Samal silmapilgul ilmus peatoimetaja ja sellele tõttaski Kröösus nüüd vastu, et ka temalt summat saada revolutsioonikassasse. Läbi lahtise ukse kostis nende kõnelus teisest toast.

„Mina ei saa teist hästi aru,” rääkis peatoimetaja Kröösusele, „Koosolekuil, seal olen mina ja minu mõttevennad niiöelda kodanline rämps ja nüüd tulete minult raha saama.”

„Härra Mürkmann,” vastas temale Kröösus, „teie segate kaks eriasja – koosoleku ja nelja silma all jutuajamise. Koosolekul jääte teie ikkagi kodanliseks rämpsuks, kas te mulle täna raha annate või ei, sest muidu ei saa me teie ettepanekuid maha hääletada. Kui me aga teie ettepanekuid maha ei hääletaks, kes saaks siis praegusel silmapilgul aru, et meil on oma partei. Isiklikult pole meil teie vastu midagi ja raha on ju isiklik asi, nii et mis puutub sellesse, siis...”

„Siis raha võtaksite ka mustasajalistelt vastu, kui neid meil oleks,” ütles Mürkmann.

„Just nii,” kinnitas Kröösus, „raha võtame kas või röövlilt ja mõrtsukalt vastu ja tarvitame seda revolutsiooni läbiviimiseks.”

„Nii et minu raha, kui ma annaksin, võiks sattuda kampa mõne mõrtsuka või röövli rahaga,” ütles Mürkmann. „See pole kuigi meelitav.”

„Kust te teate, et raha, mis te annate, pole röövli või mõrtsuka raha?” küsis Kröösus. „Aga muidugi meie ilmavaated lähevad selles asjas lahku. Et mitte asjata sõnu teha, küsin veel kord, härra Mürkmann: kas tahate toetada revolutsiooni või mitte? Kas olete revolutsiooni poolt või vastu, et teaksime endid ja oma parteiseltsimehi selle järele seada? Ei või jaa?”

„Aga, armas mees,” ütles Mürkmann vastusest kõrvale põigeldes, „revolutsioon on juba läbi, s. t. praegusel silmapilgul oluliselt võimalik revolutsioon, peab kindlustama ainult tema võitusid.”

„Selles asjas lähevad meie vaated põhjani lahku,” ütles Kröösus. „Meie arvates pole revolutsioon veel õieti alanudki.”

„Mõistan, saan aru, kuid mina ei usu, et revolutsioonilised jõud oleksid praegu sel määral organiseeritud ja võitlemiseks varustatud, et nad suudaksid selle joonega kaugemale edasi tungida. Teeksid nad katset, siis löödaks nad tagasi ja nad kaotaksid sellegi, mis saavutatud. See on minu arvamine. Saadud võitu peaks sellepärast mõni aeg kasutama uue rünnaku ettevalmistamiseks.”

„Seda me ju teemegi ja selleks ongi raha vaja,” ütles Kröösus.

„Minu arvates on teie tempo liig kiire,” tähendas Mürkmann.

„Meie arvates on see olnud liig aeglane,” vastas Kröösus. „Iga silmapilk on kallis, sest muidu on vaenlasel liig palju aega koondumiseks ja ettevalmistamiseks. Meie, proletariaat, see kogu maailma vabastamise suur maleva, meie anname elava jõu, teie, kodanlased, peate andma raha, ainult siis on revolutsiooni võit kindlustatud. Ma ootan teie vastust ja kinnitan veel kord: meie ei naljata ei teiega ega ühegi teisega ja meie selja taga seisab jõud ning meie oskame seda kasutada.”

Peatoimetaja mõtles natukene aega, pistis siis käe tasku ja võttis rahakoti välja.

„Siin on teile viiskümmend rubla,” ütles ta.

„Härra Mürkmann!” hüüdis Kröösus talle vastu. „Teie ajate naerma ja teete iseenda naeruväärseks! Suure kodanlise lehe peatoimetaja” – Kröösus toonitas eriti sõna kodanlise – „ja pakute revolutsiooni läbiviimiseks ainult viiskümmend rubla. Lihtsalt naljakas!”

„Võiksin veel kakskümmend viis juurde lisada, siis jääb kümme omale tasku," ütles Mürkmann nüüd. „Seda ei või ära anda, sest täna tahab teenija palka.”

„Ärge tulge oma üksiku teenijaga turule, kui küsimuses on revolutsiooni läbiviimine ja kogu inimsoo tulevik,” ütles Kröösus ülalt alla põlglikult, kuna ta ise pistis rahad tasku, nagu oleks need lihtsad paberilipakad. Nõnda näitas ta, kuivõrt kõrgel tema seisab sealpool raha, sealpool seda kodanlaste ebajumalat.

„Kui minul pole täna kümmet rubla taskus, siis sünnib mul kodus revolutsioon ja kümne rubla pärast ei hakka ma endale ometi revolutsiooni kaela tõmbama,” rääkis Mürkmann naljatavalt. „Seda ei teeks teiegi, kuigi te nii väga armastate teda.”

Vahepeal oli Indrek tahtnud toimetusest lahkuda, aga kui ta uksest tänavale astus, ootas seal kahehobuse voorimees, kes palus teada, kas siia majja on tulnud misuke ja niisuke noorhärra, sest ta jätnud teda ootama ja tema ei teadvat, kui kaua ta õige peab ootama. Indrek läks toimetusse tagasi, et küsida, kas keegi pole ehk voorimeest ootama jätnud ning ta siis unustanud, aga seal selgus, et voorimees pole hoopiski unustatud, sest Kröösus tahab temaga veel kuhugi sõita.

„Ärge tüüdake mind ometi mõne näruse voorimehega,” ütles Kröösus surmapõlguses. „Mul on paremat teha kui voorimeest meeles kanda. Või pole tal aega oodata?”

Ja muidugi, miks voorimehel aega oodata pole, kui aga saksad selle eest maksavad, selline oli pukis istuva vanamehe arvamus ja nõnda ta jäigi edasi konutama „Rahva Sõbra” toimetuse ette, kui Indrek sealt lahkus.





XIX


Tapatalgu ohvrite matuspäev kujunes esimeseks tõelikult suureks vabaduspäevaks. Niipalju oli selles üldises leinas rõõmusädet. Aga ilm oli hilissügiseselt tume, ähmane, räidinud, rõske. Kauguses kõik hallis udus. Tinased pilved lasusid raskelt ja süngelt kogu linna kohal. Tundus tuult, mis püüdis nagu pilvi peletada päikese eest, kuid niiskusekude oli visa, sitke, kärisematu: varasest hommikust kuni hilise õhtuni mässis ta lakkamatult ja armutult kõik endasse. Linnatornid ja kaugemate raagus puude ladvad paistsid valendavas aurus, mis väljus nagu neist enestest. Igas tornitipus, igas peenimaski vitsaraos peitus nagu oma aurukoda.

Selles üldises ähmuses ja sünguses hakkasid juba hommikul aegsasti liikuma rahvahulgad, mis ehk sama ähmased ja sünged nagu neid ümbritsev õhustikki. Keegi ei teadnud, kes nad olid ja kust nad tulid või kuhu nad ükskord jälle kaovad, nähti ainult, et nad tulid ja olid, nagu oleks mingi eriline võlukepp nad meelitanud maa alt. Ja kõik, mis elas ja liikus, voolas täna turuplatsi poole, kuhu pidid saabuma langenute puusärgid. Aga vool oli nii püsiv ja tugev, et ta lõpuks uputas mitte ainult laia turu, vaid täitis ka ümbritsevate majade aknad, rõdud, katused, vanad, jändrikud, harulised puud – üldse kõik, kus inimese jalg leidis kuidagi peatust ja kus inimese silm küündis midagi nägema. Inimesed olid pannud seisku kõik oma askeldused, kõik oma igapäevased elumured ja tahtsid täna ainult leinata või näha, kuidas küll leinatakse, kui kantakse kalmule korraga nii palju vabaduse vereohvreid. Nad tahtsid nagu leinasuurusest teha õigeid järeldusi vabaduse väärtuse kohta, millest nad niipalju kuulnud ja millest nad ise laulnud juba aastakümned, kuid millest nad ometi ei saanud õiget taipu. Täna nad ehk saavad, täna tingimata, sest täna on nii hirmus pikk rida puusärke, nii õudselt pikk rida, nagu nad pole kunagi varem näinud ega saa ka tulevikus enam näha. Ainult keegi vigane, kes jaapani sõjast osa võtnud, seletas kaunis suure häälega oma lähedastele:

„Oh, see pole veel miski, vaat' kus meil Mandžuurias! Kui te oleks seda näind! Meil polndki seal muud kui ainult surnud. Ja kõik ilma puusärkideta! Isegi riideid polnud ümber, sest kes elas, see tegi surnu lagedaks – kas või viimase lõngani, kui aga sai mahti. Jah, seal maksis vaadata, aga see siin!...”

„Aga Mandžuurias polnud ju pärgi ja linta, mis seal siis vaadata,” vaidles keegi vanem naisterahvas vastu. „Inimesest endast pole ju elusaltki jumal teab mis vahtida, veel vähem siis surnult.”

„Oleks see minu teha,” rääkis vigane sõdur endisest vaiksemalt, „siis oleksin pärgade ja lintide rahaga ostnud sõjariistu ja neile, kuraditele, näidanud, kuidas jaapanlane sõdib. Ma poleks puusärkagi ostnud, kõik raha ainult sõjariistadeks.”

„Aga kuidas sa siis oleks neid taht matta, kui puusärka poleks olnd?” küsis naisterahvas imestuva õudusega.

„Kuidas? Sa võid veel küsida! Samuti nagu Mandžuuriasa,” vastas sõdur.

Aga ei vanaldane naine ega teised ümberseisjad polnud sellega nõus, et surnud oleks meil maetud samuti nagu Mandžuuriaski. Kõik tahtsid, et oleksid puusärgid, pärjad ja lindid. Eriti ilusad olid need täna, sest igal pool säras nii palju punast, veripunast, nii et ajas peaaegu hirmuvärinad kehale, sest ta tuletas meelde verd, mis oli voolanud mõni päev tagasi siinsamas ja immutanud maamulla. Aga ta tuletas ka seda meelde, et see on vabadusvärv, tänini kõvasti keelatud värv, mida ei kannata ükski härg ega võmm, ainult kes saab kindrali ausse, see võib teda kanda mantlivoodris. Täna, vabaduse kurval leinapäeval, veretasid pärjad, mis tulnud ligidalt ja kaugelt, maalt ja linnast, teistest linnadest, veretasid pärgade lindid, veretasid korrapidajail märgid rinnas, veretasid krepiga kaetud leinasidemed inimestel ümber käiste. Kui heita äkiline pilk kogu lõpmatule rahvamurrule, siis viirastus, nagu oleks kogu maailm kastetud punasesse. Tõmbuvad pisut nagu punakaks ähmased kaugusedki virvendava pilgu ees, kui sinna valgub pisar.

Et poleks kellelgi midagi ütlemist vereva punase pärast, siis ei liigu rahvameres ainustki kokardi, ainustki pagunit ega relva, sest rahvas tahab oma esimesel suurel vabaduspäeval ise pidada korda. On jäänud ilmumata ka kõik need, kes on ikka toetunud kokardile, pagunile ja relvale. Õieti on neist kahju, sest nüüd ei saa nad kunagi teada, kuidas maitseb vabadus, kui tema ohvritena liigub kalmule nii pikk rida puusärke ning kui nende ümber on nii arutu palju nutetud silmi, kurdunud südameid, närbunud hingi. Nad ei saa ka seda näha, kui hirmus palju võib olla meie linnas inimesi, liiatigi kui lisa tuleb ümberkaudselt maalt, kes kõik tõtanud imetlema verevat vabadusvärvi. Nad näeksid seda ehk oma kivimajade katustelt, kuid need on nii järsud, et sealt libiseks iga jalg, mis püüaks leida tugipunkti. Võiks ainult istuda kaksiti katuseharjale, kuid see pole viisakas nii paljude elavate ja surnute silma all. Õnnetud inimesed! Nad jäävad kõige inimeslikumast ilma! Ajalugu läheb nende silme eest mööda, aga nemad ei näe seda. Nad kannavad viha, kui aitaks ainult armastus, mis tekitab vastuarmastuse. Nad hauduvad kättemaksu, kui pääsemine on ainult leppimises.

„Kahju,” ütles Viljasoo nina kirtsutades Indrekule, „et ma õigel ajal heale mõttele ei tulnud. Oleks pidanud lehes kuulutama, kas ei leidu vähemalt ühtegi sakslast, kes aitaks meil leinata ja kelle kaudu saaksid ka teised tema suguvennad meie leinast osa. Kui poleks leidunud rikast, siis oleks ju võinud leppida mõne vaesegagi. Mina isiklikult oleks nõus olnud kas või mõne ehtsa kadaka kaasleinaga, et aga mitte seda rahvaosa üldisest leinast päris ilma jätta.”

Viljasoo heitis muidugi võrukaelset nalja, aga Indrekule muutus see mingisuguseks kibedaks tõeks. Talle tuli meelde tema lapsepõli Vargamäel. Ka seal valitses alaline viha ja vaen, aga suuril leina- ja isegi rõõmupäevil tuldi ometi ühiselt kokku, et nutta oma nutud ja naerda oma naerud ja et viha ning kurjuse pärast mitte katkestada inimeslikke sidemeid. Aga siin oli teisiti, siin oli hoopis teisiti. Siin ei ühendanud inimest inimesega enam miski. Elasid teised ühisel maalapil, nagu „kärbsed s...ahunniku otsas” – just nõnda oli saunaonu ikka öelnud, Indrek mäletas seda nii selgesti – ja neil ei olnud muud oma naabrist, kui et ta küttis sinus ainult kurjust, tulist viha, kättemaksu. Ei tehtud kahasse ühtegi teed, ei kaevatud ühtegi kraavi, vaid kui üks hakkas tegema silda, siis teine kaevas koopa ette, kui üks kaevab kraavi, siis teine ehitab kohe tammi, et vesi ei pääseks jooksma.

Muidugi, tänase suure leinaga oli pisut teisiti kui Vargamäe leinadega. Seal oli sagedasti leina nii hirmus palju, et oma pere ei saanud temaga kuidagi hakkama, pidi tahes või tahtmata väljast abi kutsuma, nagu peetaks leinatalguid. Siin aga oli imelikul viisil nõnda, et kuigi leina oli kümme korda rohkem kui Vargamäel, siiski ei jätkunud temast kõigile, sest tahtjaid oli nii päratult. Võib isegi öelda, et õiget leina oli selle rahvamere kohta nii armetult vähe, et temast sai nagu tilgast veest kuumale kivile. Kui Indrekul oleks olnud juhus, siis ta oleks võinud vigase soldati eeskujul öelda: „Mõni lein ka! Tulge Vargamäele, vaadake seal. Seal nutavad lapsedki rohkem kui siin vanad.” Aga tal ei olnud juhust ja nõnda jäi kõik ütlemata. Ometi mõistis nii mõnigi ilma ütlemata, et siin oli rohkem vaadata, kui et oleks aega õeiti leinata. Siin polnudki nagu peaküsimus leinas, vaid leinademonstratsioonis, mis muutus peaaegu paratamatult vabaduse ja inimesõiguste demonstratsiooniks. Lein summutati temas idaneva rõõmuga. Leinast sai parteimeeste käes politiline lööknumber. Sellepärast ei suutnud langenute omaste pisarad, meeltheitev karjumine, nõrkemine ja minestamine kuigi palju. Oleksid pidanud ehk esinema sajad nutunaised ja leinamehed kogu oma meelirabava kunstiga, kui oleks tahetud saada nõutav hulk masendavat leina. Oli unustatud isegi kabeli kellamehele ütlemast, et ta peab täna helisema panema kõik oma kellad ja lööma neid kas või nelja käega. Alles viimasel silmapilgul märgati eksitust ja rutati seda heaks tegema.

Leinarong venis nagu päratu muinasjutuline meremadu läbi linna. Kui esimene ots oli jõudnud juba agulimajakeste vahele, polnud saba saanud veel liikuda paigalt.

Ja ometi polnudki kõik langenud koos. Puudus Passelmanngi, sest tema naine ei tahtnud teda ühes teistega matta, nagu ei kuulukski ta vabadusohvrite hulka. „Nende kaakide kätte ma oma meest vintsutada ei vii,” ütles ta kibedas vihas, nagu oleksid matjad ise ka mõrtsukad, ja toimetas oma mehe üksinda ning eraldi maamulda.

Oleks võinud peaaegu arvata, et matuserongil ei tulegi lõppu, sest tagapool taotakse vahetpidamata uusi naelu uutesse puusärkidesse, kuhu asetatakse ikka veel uusi langenuid, sest veel pole vabadus täiesti lunastatud. Vabadusjumal on sama täitmatu ja verejanuline kui sõjajumalgi. Ei olnud sellepärast õigus neil, kes panid oma pärjalindile sõnad: „Vägivalla viimastele ohvritele.” Palju paremini tundsid vabadus jumalat need, kes laususid oma lindiga: „Teie veri on õli püha vabaduse tulesse,” sest ei ju vaibu kunagi vägivald ega tohi sellepärast ka kustuda vabadustuli. Vabadus on see imelik taim, mis sööb iseenda – sööb vägivallaks. Kus on need vabad, kes ei usuks ainult vägivalda ega küsiks imestusega: mis on vabadus? Iga ori usub ainult vabadust, – iga vaba ainult vägivalda ja mõlemad talitavad sellekohaselt. Aga ajakeerus võib igast orjast üleöö saada vägivallaapostel ja igast vägivallajüngrist vabaduspreester. Nii see oli olnud tänini ja nii see oli ka nüüd. Ühe vabadus on teisele vägivald ja mõlemad on teineteisele tummad ning kurdid. Vabadusjumal on kahepalgene nagu sõjajumalgi. Ühel pool vaimustus, ekstaas ja imeline ihk, teisel pool julmus, jõhkrus, raudne järeleandmatus, ükskõikne hoolimatus. Kes sulatab need kaks vastandit üheks, see on saanud inimessoo õnnesepaks.

Tänases päratus leinarongis ei mõelnud keegi sellest, nagu ka mitte need, kes istusid kodu ja hoidsid relvu käes. Vabadusjumal oli alles selgesti kahepalgene ja vastandite vahel polnud lepitust loota. Seda toonitasid oma hauakõnedes kõik, isegi need omal viisil, kes on kutsutud ilmale õpetama ainult armastust, halastust ja lunastust. Igavene vanne ja needus ning hukkamõist vägivallale, igavene närtsimatu mälestus vabaduse vereohvritele. Ja tõotus: meie ei puhka, enne kui see saavutatud, mille eest me seltsimehed, vennad ja õed langesid. Aga kes on meile juhiks selles raskes võitluses? küsib üks kõneleja langenute ühishaual. Proletariaat! vastab ta ise. Proletariaat olgu meile juhiks, sest tema on inimessoo kõrgemate ideaalide kandja, ilusamate unistuste teostaja. Ja kõik uskusid seda tol silmapilgul, uskusid juba ainult sellepärast, et vereohvrite läheduses oli ihk vabaduse järele kuni pisarluseni suur. Ja kes võitleb kõige paremini vabaduse eest? See, kel teda kõige vähem. Sellepärast, kes tahab võidelda vabaduse eest, mingu orjadega kaasa.

Ilm oli juba üsna pime, kui hakati haudu kinni ajama. Ei jõutud kuidagi kõike öelda, mis öelda taheti. Isu kasvab söömisega, sõnadevool kõnelemisega. Ja oli nii ahvatlev rääkida, kui polnud kuulamas politseid, sest vabadus oli alles nii värske, et tal verelõhn külies. Nuhid olid vististi väljas, aga nendele ei pandud suuremat rõhku. Viljasoo arvas isegi, et on väga hea see nende väljasolemine, sest esiteks saavad nad mõistlikke kõnesid kuulda, mis oma mõju ei jäta avaldamata, teiseks aga on nemad ainuke lüli selles suures leinas rahva ja valitsuse vahel. Jah, nii imelik kui see ka on, aga nuhkide kaudu saavad ehk isegi sakslased rahva leinast pisut osa, arvas Viljasoo nina kirtsutades. Ja kui Indrek tähendas, et vaevalt neid rahva lein huvitab, ehk olgu siis, et rõõmustuvad, siis vastas Viljasoo sootuks tõsiselt:

„Hea seegi! Ikka enam kui ei ühtigi. Kõige hullem, kui inimene on ükskõikne. Siis ei tee temaga midagi. Aga kui ta veel nii või teisitigi sinu elust osa võtab, siis võib tast ajajooksul asja saada. Sest kui oleks kindel, et keegi igakord rõõmutseb ja jumalat tänab, kui sina kurvastud ja sedasama jumalat oma hingeahastuses palud, mis sul siis viga oleks, teie vahel oleks kontakt kindel. Tahad, et saks naeraks, tee nutunägu ja lase tönn lahti. Tahad tema nuttu, aja hambad irevile, muud midagi. Lihtne, mis?”

Väsinult plärtsisid nad läbi pori ühes teistega linna poole, aga teel kadusid pikkamisi teised, jäädes maha, jõudes ette või pöördudes kõrvale. Lõpuks olid nad kahekesi. Polnud kuulda enam samme ega kõnekõminat. Oli vaikus ja rahu. Ainult tuul hakkas nagu kordkorralt aina kõvemini kohisema teeäärseis puis. Äkki jäid nad mõlemad kuulatades seisma. „Keegi nagu nutaks,” ütles Indrek. „Seal ju vana tönn ise lahti,” vastas Viljasoo ja lisas juurde: „Lähme vaatame, kes seal nõnda pimedas töinab.”

Nad läksid üle maanteekraavi ja nüüd hakkasid seletama männijändriku all mingit ähmast kogu, millest sai lähenemisel noorevõitu naine kahe lapsega, mõlemad tüdrukud, kes roninud peadpidi ema mantlihõlmade alla ja uinunud seal magama. Ema, kes nõnda tedrena soojendas oma poegi, oligi see nutja. Mehi nähes kohkus ta, pühkis kärmesti silmi, tõmbas nina ja hakkas lapsi äratama.

„Miks te nutate siin?” küsis Viljasoo. „Tulime surnuaialt, tahtsime minna koju, aga näe lastel hakkas külm ja mina mõtlesin neid natukene soendada, aga nad jäid magama ja ei ärka enam. Ma ei saa neid kuidagi koju.”

„Miks te siis nii hiljaks jäite,” ütles Viljasoo nagu etteheitvalt.

„Lapsed ei taht ju enne ära tulla kui isa mulla all. Aga see võttis kaua aega, et läks sootuks pimedaks. Ei ju mõistnud arvata, et see nii kaua tuurib, võtsin lastele liig vähe leiba kaasa, kõhud läksid teistel heledaks, väsisid ära, sellepärast see külmgi kallale kargas.”

Sõnalausumata ajas Viljasoo oma poole reieni ulatuva laheda pintsaku maha, mille alla ta oli pannud mingi sooja vammuse, ja küsis naiselt:

„Teie ise käia jaksate?”

„Mina?” imestus naine. „Küll juba mina jaksan, kui aga saaks lapsed kuidagi...”

„Mina mässin ühe oma pintsakusse...” ütles Viljasoo.

„Teise võtan mina,” lausus Indrek, kes ka tõmbas omal pintsaku seljast ja pani palitu vesti peale.

Nõnda said magavad lapsed omale soojemad riided ümber ja ühe neist võttis Viljasoo, teise Indrek sülle. Nüüd võis minna. Kõik sündis peaaegu sõnalausumata. Alles siis, kui nad olid juba maanteel, ütles naine nagu vabandades:

„Teise oleks ma võinud ju isegi võtta.”

„Teie kätte tuleb kord, kui meist üks või teine väsib,” vastas talle Viljasoo, ja nõnda jätkati vaikides teed. Aga natukese aja pärast kuulsid mehed, et naine, kes kõndis nende kannul, nutab jällegi.

„Ärge tühja nutke, ega see midagi ei aita,” ütles Viljasoo.

„Ega ta muidugi ei aita,” nuuksus naine, „aga pisut kergem on ikkagi. Päris jumalamuidu olla on veel raskem.”

„Kuidas see teil siis nõnda tuli, et?...” tahtis Indrek küsida, ilma et oleks mõistnud lõpetada.

„Ei kedagi, lihtsalt,” seletas naine. „Seisime seal mehega, lapsed ka, sest mul pole ju neid kuhugi panna ega jätta, kui lähen ise välja, pean ka nemad kaasa võtma. Nüüd on juba ikka kergem, jooksevad teised oma jalaga, ainult täna... Nii et seisime seal, kui tulid soldatid. Meie tahtsime küll kohe ära minna, kartsime, et kes teab mis, aga siis öeldi, et jääge aga paigale, meil on kuberneri luba. Mina tahtsin ikkagi minna, aga mees ütles, et kui jäävad teised, kuhu siis meiegi jookseme, ja nõnda lõpuks jäimegi. Selle järele see siis kõik hakkaski. Mõned pistsid nüüd jooksu, aga suurem hulk heitis pikali maha. Meie ka – mees laskjate poole, tema taha mina ja lapsed minu kõrvale – nõnda käskis tema. Ta ütles veel: „Pead maha!” See oli tema viimane sõna, siis polnud muud kui see ragin ja karjumine. Ei mina mäleta õieti, kas mees ennast vahepeal liigutas või ei, häält igatahes ei teinud ta mitte, aga kui ragin lõppes ja kõik hakkasid tõusma, siis tõusin ka mina ning lapsed ühes minuga. Väiksem küsis veel, et, ema, kas lähme nüüd koju. Nüüd alles nägin, et mees lamab endiselt, ja mõistsin kõik. Lapsed ütlesid pärast, et ma olla äkki hirmust häält teind ja siis maha langend. Nõnda oli see...”

Jällegi läksid kõik vaikides, kostsid ainult sammud ja naise nutt.

„Nii et nüüd olete lastega lagedal,” lausus Viljasoo natukese aja pärast.

„Täitsa lagedal,” vastas naine. „Kahe nädala pärast saab korteris kuu täis ja siis tuleb välja kolida.”

„Kaks nädalat on pikk aeg, seniks leiame nõu,” ütles Viljasoo. „Langenute perekondade heaks korjatakse andeid, ma katsun rääkida.”

„Oleme lastega kerjused,” ütles naine.

„Te peaksite uuesti mehele minema,” arvas Viljasoo.

„Ärge rääkige patujuttu,” vastas naine talle etteheitvalt.

„Jätame patu pappide hooleks,” rääkis Viljasoo. „Kui vana te olete?”

„Mu jumal, kui hirmus kole on see kõik!” ohkas naine.

„Ega te üle kolmekümne veel ei ole?” jätkas Viljasoo oma juttu. „Mina olen pisut üle neljakümne.”

Aga naine ei lausunud enam sõnagi, nii et Viljasoo algas veidikese viivitades uuesti:

„Kui vana see minu süles on? Seitse või kaheksa?”

„Seitse,” ütles naine, „ja teine ajab kuue ligi. Nääpsukesed mõlemad, pole ju teistel õiget ninaesist.”

„Nii, nii,” lausus Viljasoo. „Aga annab siiski kanda. Ja nimed?”

„Vanem Hildegard, noorem Kunigunde,” ütles ema.

„Hirmus uhked nimed!” hüüdis Viljasoo.

„See on mehe tahtmine,” seletas naine, „sest tema ütles, tütardest peavad saama preilnad ja siis olgu uhked nimed, et poleks teiste preilnade ees häbi.”

„Ja ema nimi?” päris Viljasoo.

„Marie.”

„Noh, vaadake, Marie, Hildegardi ja Kunigunde eest ärge esiotsa muretsege, küll mina juba toimetan. Mina olen nimelt õnnis vanapoiss, nii et minul pole miskit muret. Ja mina olen iseendale vandunud, et mina omale naist ja lapsi ei muretse. Aga et nüüd on revolutsiooni aeg, siis teen ka mina iseendale revolutsiooni ja võtan omale mured kaela...”

Siinkohal tahtis naine midagi vahele öelda ja ka Indrek katsus tähendada, et igal naljal ja lõõpimisel on omad piirid, kuid Viljasoo kõrgendas häält ning seletas julgesti ja kindlasti edasi:

„Ma ei nõua teilt ju praegu midagi, ma ainult ütlen, mis ma teen, nii et teil poleks vaja nii väga oma laste ulualuse ja kõhuvarju pärast muretseda. See võib ju minust olla väga rumal, aga minul tuli äkki see mõte ja mina tahan ta teostada. Iseasi kui te just mul ära keelate, siis muidugi ei või ma midagi parata...”

„Mis nüüd sellest keelata või,” lausus naine nagu sõnu otsides, „aga see on kõik nii hirmus imelik, et kohe ei tea, mis öelda.”

„Siis ärge öelge midagi, teeme ainult. Aga minul juba nahk liimendab seljas, kas teie ise veel sugugi jaksate oma Hildegarti kanda?” Nende sõnadega pöördus Viljasoo lapsega ema poole. Ka Indrek peatus, et teistest mitte eralduda.

„Andke see vänts siia,” ütles ema. „Magades teine ju vedel nagu soolikas, see teebki raskeks. Ei tea, mis selle teise mehe särk seljas ütleb?”

„Tema eest ärge muretsege,” seletas Viljasoo, „tema on ju palju noorem kui mina ja jäksi küll.”

Indrekul aga polnud meeldegi tulnud tähele panna, mis särk tal seljas ütleb, sest kogu asi oli muutunud pimeduses nii kummaliseks, et terve tema tähelepanu oli pööratud sellele.

„Hildegardil on sinised silmad?” küsis Viljasoo.

„Mõlemil,” vastas ema.

„Mulle meeldivad sinised,” ütles Viljasoo ja lisas järeldavalt juurde: „Nii et emal ka sinised?”

Naine nagu naeratas nüüd pisut ja ütles siis:

„Emal on hallid.”

„Hallid meeldivad mulle ka,” kiitis Viljasoo.

„Te hakkate tühja loba ajama,” ütles naine talle vastuseks, „sähke, võtke parem jälle laps, minu käed ei jäksa enam.”

Nõnda rändaski magav laps uuesti Viljasoo sülle. Natukese aja pärast tahtis ema ka Indrekul lasta veidi puhata, kuid see ei olnud nõus – tema käed ei olevat põrmugi väsinud. Kuum hakkas ometi, sest pikemat maad kanda oli siiski tükk tööd ja peale selle lapse keha soojus.

„No mis te nüüd selle kohta ütlete, Paas,” rääkis Viljasoo, kui nad kahekesi kõrvu astusid oma kandamitega, „me läksime hommikul poissmeestena matusele ja õhtul pimedas tuleme koju, lapsed süles?”

Aga Indrek ei saanud midagi selle kohta öelda, sest nende selja tagant kostis äkki nuuksumine.

„Vaadake nüüd, mis te teete,” rääkis Indrek tasakesi etteheitvalt.

„Marie,” ütles Viljasoo ümber pöördudes ja naise ees lapsega seisma jäädes, „minu rumalat juttu ära pane mikski, sest minul on tõpra keel juba maast madalast. Minul on isegi pisut tõpra nägu, aga seda pimedas ei näe. Sa võid muidugi edasi nutta, kui see vähegi aitab, aga ainult ära nuta minu pärast, seda ei maksa teha.”

Seda öelnud, pöördus ta uuesti minema ja nüüd juba sammusid nad hoopis vaikselt. Ainult tuul vihises teeäärseis puis ja naine kuuldi kord nutuga, kord ilma nututa meeste kannul astuvat. Ümberringi sügiseõhtu süsimust pimedus.





XX


Viimastel päevadel oli kogu linna tallanud nagu mõni luupainaja, inimesi oli vallutanud nagu kuri pohmelus. Kõigil olid nagu tursunud näod, pondunud silmad, ükskõiksed, tülpinud liigutused, närvlik, peaaegu haukuv kõneviis. Sündmused olid langenud üksteise järele meelimasendava jõhkruse, tujukuse, ootamatuse ja üllatavusega. Keegi polnud enam kindel, et homme ei tule mõni uus pööre, mis paiskab jällegi kõik segi.

Aga ei, seekord jäi nagu pisut peatuma ja inimesed said meeleliselt niiöelda jalad alla. Nad leidsid juba niipalju rahu, et võisid paar ööd kenakesti magada. Isegi need, kes olid seletanud vabadust ja temas valitsevat õigust, olid seks korraks oma töö lõpetanud. Koosolekud ja arutamised kestsid muidugi edasi, kuid need olid juba määratud kitsamatele ringidele.

Üldse põdes rahvas nagu koosolekute, kõnede ja vaidluste haigust. Inimespõlved olid möödunud, ilma et neil oleks olnud õigust või võimalust eneste keskel kokku tulla ja oma asjust rääkida. Ning nüüd korraga võis seda teha. See lihtne tõsiasi mõjus kui joobnustav mürkaine, nagu hurmav unistus. Esimese hooga tormasid kõik kokku ja kõik tahtsid korraga rääkida, oma südame pealt midagi ära öelda. Tõttasid avalikult ütlema isegi need, kel polnudki midagi öelda, mida poleks võinud kuulda iga politseiniku või nuhi kõrv ilma kikki minemata. Võiks isegi öelda, et paljud, väga paljud tulid avalikkudele koosolekutele asjadega, mis olid keelatud viiskümmend aastat tagasi, mitte nüüd, sest suur hulk elab ikka vaimselt minevikus, vähem osa rahvast olevikus ja ainult mõned üksikud tulevikus. Kes seda enne ei teadnud, sellele sai see vabaduspohmeluses üsna selgeks. Varsti hakatigi paljusid kõnelejaid ja sõnavõtjaid ning nende pooldajaid hüüdma minevikumeesteks, minevikuväeks. Viljasoo kavatses isegi raamatut või perioodilist väljaannet, nimega „Minevik”, sest sellega lootis ta äri teha ja saadud rahaga seda kirjastada, mis määratud tulevikule.

„Minevik on kaup, mis leiab alati ostjaid,” kinnitas ta, „olevikku küsitakse harva, tulevikku ei tuntagi. Seda tõsiasja ei tea keegi õieti, kui ta pole olnud paargi aastat kirjastaja.”

Ka Indrek oli ujunud või sumanud üldises pohmeluses. Aga kui ta õhtul matuselt koju tuli ja voodi heitis, siis ta tundis, et nüüd tuleb kaua aja tagant hea ja pikk uni. Magava lapse kandmine oli andnud talle tubli sauna sügisesest vilust tuulest ja üdini tikkuvast niiskusest hoolimata. Pealegi tundis ta kogu kehas imelist rahuldust ja mõnu, nagu oleks magav laps oma kehasoojusega temasse immutanud osa omast rahust ja naiivsusest, mis võtab kogu maailma askeldusi, muresid, rõõmusid, õnnetusi ja õnne palju loomulikumalt, kui teevad seda täiskasvanud, kes kipuvad igast sündmusest tegema mingisuguse elu- ja surmaküsimuse.

Järgmisel hommikul Indrek alles magas, kui emand Lohk kolistas juba kohviga ukse taga. Aga Indrek ei tõusnud veel, vaid jäi asemele oma roidunud liikmeid sirutama. Näis, nagu tunneks ta veel praegu eileõhtust mõnusat sooja ja väsimust. „Need olid tõesti kenad matused,” lausus ta endamisi ja märkas alles nüüd, mis ta öelnud. Ja tasakaaluks oma ebasündsaile sõnule ta püüdis kujutleda kogu seda viletsust ja häda, mida toonud see tapmine. Aga ometi ta ei vabanenud sellest mõnusast heaolust, mis peitus kusagil sügavas, sügavas.

„Kui te pärast aega saate, siis astute ehk meie poole sisse,” rääkis emand Lohk. „Kristi tahaks nii hirmus hea meelega matustest midagi kuulda. Isa, see ei räägi ju midagi, nohiseb aga oma ette ja ütleb, et tema asjad polevat naiste ja laste asjad. Mina jälle ei saa kuhugi, sest olen hommikust õhtuni töö ja tegemise küljes kinni. Enne tuli Kristi juurde veel mõni tuttavgi, aga nüüd teised kõik nii plehus, et...”

„Küll ma pärast tulen,” ütles Indrek.

„Nojah, siis pärast,” oli emand nõus. „Pärast ongi parem, sest siis pean mina natukeseks välja minema ja Kristil hakkaks hirmus igav.”

Indrek oli uuesti magama jäänud ja ärkas alles siis, kui kuulis, et keegi koputab ja hüüab teda. Unise peaga ütles ta: „Sisse!” ja märkas alles nüüd, et koputatakse ja hüütakse mitte välis-, vaid vaheukse taga. Ta kargas voodist välja, tõttas kapi juurde, pistis pea selle ja seina vahele.

„Teie olete minu hoopis unustanud,” rääkis Kristi. „Tulge rutem, ma ootan.”

Indrek hakkas riietuma. Kohv oli veel vaevalt leige. Selle ta jättis sinna paika.

„Näete, ma võin juba ilusasti küljeli lamada!” hüüdis Kristi Indrekule, kui see astus uksest sisse. „Täna katsusin juba natukene käiagi. Praegugi olin voodist väljas.”

„Teete omale viimaks liiga,” arvas Indrek.

„Te ju ei kuulnud muidu, ma pidin ukse juurde tulema, kapi vahele karjuma,” vastas Kristi.

Nüüd seletas Indrek, miks tal täna nii hea uni olnud ja kuidas nad eile ema kahe lapsega leidnud.

„Issand!” hüüdis Kristi. „Oleks ometi mina ka võinud seal olla! Aga mind ei ole kusagil, kui midagi sünnib.”

Indrek hakkas puhtast südamest naerma ja ütles:

„Teie arvates polnud siis see laskmine midagi. Aga miks te siis lamate? Kas ma ei võiks teid selili pöörata?” Ja Indrek astus ligi, nagu mõtleks ta oma sõnu teostada.

„Palun, seda mitte,” ütles Kristi. „Veel mitte! Nii kolme, nelja päeva pärast, siis ehk võib. Aga teate, mis otsusele mina siin lamades olen tulnd: kõik asjad on ainult oodata ilusad, kui neist unistad, aga kui nad on käes, siis nagu polegi neid enam, nii väikseks muutuvad nad. See laskminegi, see polnud ju tõepoolest mitte midagi. Vaat' kui oleks tehtud nõnda, et ammugi oleks lehes temast ette kuulutatud, pikalt ja laialt kirjutatud, nii et kõik oleksid temast lugend, teda arutand, temast mõelnd ja unistand...”

„Kuis nii unistand?” küsis Indrek arusaamatuses. „Kes siis sellest oleks unistand?”

„Miks mitte?” vastas Kristi samuti nagu arusaamatuses. „Põrgupiin on ju veel hirmsam kui oli see laskmine, aga minu ema mõtleb ja unistab temast ühtpuhku, et kas pääseb temast või ei pääse. Ja see jaapani sõda või kõik need teised sõjad, mis ajaloos, neid ometi teatati ette, neist räägiti, kirjutati, mõeldi ja mina arvan, et oli neidki, kes unistasid. Noh, ja kas need ei olnud hirmsad? Kas need olid vähem hirmsad kui see meie turu laskmine? Need olid ju veel hirmsamad, eks?”

„Ei, need ei olnud nii hirmsad,” arvas Indrek. „Seal oli võitlus, sõjas on ikka võitlus, aga meil polnud mingit võitlust, oli lihtsalt tapmine.”

„Aga sõjas tapetakse selle eest palju rohkem,” vaidles Kristi vastu „ning kõik teavad juba ette, et seal tapetakse palju rohkem. Vaat', kui mina oleks ka ette teadnud, et lähen ühes teiega turule teiste juurde ja et seal tuleb siis laskmine. Isegi seda oleksin võinud ette teada, et saan sealt ja sealt nõnda ja nõnda haavata...”

„Aga siis te poleks ju turule läind, või kui oleksite seda teind, siis oleksite esimest soldatit nähes putku pistnud,” ütles Indrek.

„Kust te seda teate?” küsis Kristi. „Inimesed lähvad ju sõtta, kuigi teavad, et seal on tapmine.”

„Sõtta sunnitakse minema.”

„Kas siis ükski ei lähe vabatahtlikult, niiöelda himu pärast? Mõned ju lähvad,” ütles Kristi. „Aga hea küll, ütleme, et ei mina ega ükski teine poleks läind heastparemast turule laskmise ette, vaid meid oleks sunnitud minema ja sellest oleks enne avalikult teada antud...”

„Kuulge, see on ju võimata!” hüüdis Indrek. „Kes siis annaks avalikult teada, et sel ja sel päeval peavad need ja need mehed ning naised, isegi ühes väikeste lastega, ilmuma turule ja et seal algab siis nende mahalaskmine, nagu see oli nüüd? See oleks muidugi ausam, võib-olla inimlikumgi, aga...”

„Selle mõtte peale mina ei tulnd, et nõnda võiks olla ausam ja inimlikum,” rääkis Kristi vahele. „Aga tõepoolest, sest siis võiks ennast ette valmistada, kas või issameiet lugeda, kui tahad. Aga muidu on see kõik teie arvates täiesti võimata, mis?”

„Täiesti,” kinnitas Indrek.

„Issand, kui hea meel mul on, kui rõõmus ma olen!” hüüdis Kristi ja tahtis selili pöörduda, et lakke vahtida, kuid asetas enda aietades uuesti küljeli, enne kui rääkis edasi: „Mäletate, mis te mulle kord ütlesite? Et teie võite kõik mõelda, ka seda, mis võimata. Nüüd näete, ka mina võin juba seda mõelda, mis täiesti võimata. Tean, et seda pole kusagil olemas, pole olnd ega tulegi, aga ikkagi mõtlen, nagu oleks kõik päris tõsi. Ja teate, nõnda on hirmus hea mõelda. Sest kujutlege ometi: kui niisuke asi oleks tõesti võimalik, et inimene teaks, et inimesele öeldaks mitu päeva ette, et tuleval pühapäeval lähed ühes teistega sinna – ütleme, et see oleks nõnda jumalast seatud – lähed sinna ja teised ka – sest ka neid on jumal määranud – ning seal algab siis laskmine, kas ei oleks elu siis palju huvitavam? Minu meelest küll, sest siis ma saaks tõsiselt hirmu tunda ja sellest hirmsast asjast tublisti mõelda, aga nõnda, nagu nüüd, pole kogu seda asja peaaegu olemaski. Sest kuidas ma kõik need päevad olen mõelnd ja meelde tuletand, aga ikka näib mulle, et ma ei tunnudki seal õieti hirmu ega valu. Ainult see on mul meeles, et kui teie tahtsite ära minna ja minu sinna jätta, siis hakkas mul küll kole hirm, seda ma tundsin ja ka mäletan, muud mitte. Nii et sellest laskmisest polnud mul hirmu mõttes kuigi suurt kasu. Aga oleks ma ette teadnud, mis tuleb, siis oleks olnud hoopis teine asi, siis oleksin teisiti kartnud ja ka teisiti valu tundnud, seda tean ma kindlasti. Olen seda edasi-tagasi igat kanti läbi mõelnd. Ainult ühte ei saa ma selle juures kuidagi mõelda, ühte mitte.”

„Mis asja mitte?” küsis Indrek.

„Seda, et teie oleksite saanud seal surma,” vastas Kristi.

„Aga see on ju kõige lihtsam, kõige loomulikum ja võimalikum,” ütles Indrek.

„Olgu,” lausus Kristi mõttes, „aga niipea kui katsun ainult pisinatukenegi kujutlusega sinnapoole tüürida, et mina elan ja olen üleni verine ning ronin teie juurde, aga teie ei liiguta enam, ei vasta, ei hinga, kohe astub küsimus teele ette: aga kes mu siis koju oleks toond? ja nõnda ei saagi enam edasi mõelda, mitte ei saa.”

„Aga katsuge nõnda mõelda, et mina olen surnud ja teie olete surnud, meie mõlemad surnud,” õpetas Indrek.

„Olen katsunud, ei saa ka seda,” ütles Kristi. „Ei saa üldse mõelda, et teie olete surnud. Enesest seda mõelda on üsna kerge. Mõelda, näiteks, et mina oleks olnud seal surnud, on päris lihtne. Oleksin lamanud üsna vaikselt ja teie oleksite tõusnud ning ära läind. Sest seda oleksite tingimata teinud, kui ma poleks teil esteks jalga ja pärast palitusse kinni karand. Ainult ühte ei tea ma, nimelt: kas ma oleks teil pärast meelde tulnd ja kas te oleksite siis ümber pöörand, et mind otsida?”

„Tingimata,” kinnitas Indrek.

„Ma ise arvasin ka vahel sedasama, et küllap ma ikka oleks teil meelde tulnd, nii et oleksite ümber pöörand. Ja nii kui ma seda mõtlen, siis näen selgesti, kuidas te mu maast vere seest võtate ja minuga lähete. Aga surnult olen ma palju raskem kui elusalt, sest elusalt aitasin ma ise kaasa, hoidsin teist kõvasti kinni. Kas teie mäletate, kust ma teil kinni hoidsin?”

Aga Indrek ei mäletanud seda. Sellepärast arutas Kristi edasi:

„Küll olen mina katsund seda meelde tuletada, aga ei kedagi. Mõnikord näib, et palitukraest või rapatitest, siis jälle, et ümber kaela. Küsisin ema käest, et kas tema mäletab, kuis ma olin, kui teie mu tuppa tõite, aga ema ütleb, et temal löönd silme ees kõik mustaks, sest tema mõelnud, et mina olen juba valmis.”

„On siis seda teada nii tähtjas?” küsis Indrek.

„Ma ei tea,” vastas Kristi, „aga nii hea on üksinda sellest kõigest mõelda ja unistada. See on ju lõpuks ainukene, mis ma sellest laskmisest sain. Hirmu ei tunnud, valu ei olnud, sest valu tuli pärast, ja nõnda pole sellest midagi mõelda. Aga kuis ma teil saapa jalast tõmbasin ja kuis te pärast mind oma palitusabas peaaegu järele lohistasite, seda tean ma nii selgesti, nii selgesti. Ning siis tulite, kummardusite ja võtsite. Kas teil oli minust ka kahju?”

„Esteks, ei tea, aga pärast, voorimehel, siis küll,” vastas Indrek.

„Tähendab, ikkagi oli!” hüüdis Kristi: „Ma mõtlesin kohe, et pisut ometi.”

Sel silmapilgul astus ema uksest sisse ja ütles:

„Mis see sul seal ikkagi oli? Sa ju karjud, nii et kostab koridori. Kas Passelmannil veel vähe lõksutamist? Pea ometi aru.”

Aga Kristi ei võinud aru pidada, rääkigu Passelmann või mõned teised majas mis tahes. Emand Lohk isegi suutis nähtavasti vähe aru pidada, sest ta oli linnas paarile väga ustavale inimesele seletanud, kuidas ja kust tema tütar haavata saanud, ning nüüd rääkisid sellest imelikul viisil kõik mitte ainult nende peremehe majades, vaid ka kõigis teistes ümberkaudseis. Asi oli isegi juba poes olnud kõneaineks, pesuköögist ja puukuuridest rääkimata.

„See tuleb sellest, kui inimesed nii väga näevad teise kõhtu ja peavad seda nagu kuriteoks,” seletas kaupmees. „Minu kõhu kallal, mis mulle jumalast antud, on nad küllalt närinud, las nüüd purevad vahelduseks ka midagi muud, mis pole mitte jumalaand.”

„Inimesel on kõik jumalaand,” ütles keegi vaga eit, kes käis ühes Lohu emandaga juuti kuulamas.

„Mis te tühja räägite,” vastas kaupmees. „Minu kõht on ju küll jumalaand, aga kui soldat sellele püssikuuliga augu sisse puurib, ega see auk siis enam jumalaand ole. Nõnda ka Lohu tütrega.”

„Pole viga ühti, küll jumal kasvatab kuuliaugu kinni,” ütles eit.

„Aga kurat jätab märgi järele,” vastas kaupmees laia lõuaga naerdes, nii et kõht vabises, ja teised naersid kaasa, sest muidu oleks võinud nende krediit ära nappida. „Aga preili sõidab ju Ameerikasse, seal olla naistest nii suur puudus, et isegi kuradi märgitud leiavad mehe,” lisas kaupmees natukese aja pärast juurde, mis tõi uue naeruplahvatuse.

Muidugi, kui vaga eit selle poejutu emand Lohule palvetunnis kõrva sosistas, leidis see küll seks korraks paraja seletuse, aga või ta siis selle seletusega kogu ilma naeru jõudis summutada. Emand Lohk arvas nimelt, see olevat kaupmehe poolt sellepärast, et nemad ei võta temalt kaupa, vaid käivad teises poes, sest kaupmees olevat alles hiljuti temalt küsinud, et kas tema kaup halvem kui teisel. Samuti öelnud ta, et emand Lohk andvat inimestele halba eeskuju. Oma maja rahvas pidavat kokku hoiduma, sest siin on kõik niiöelda ühe pere lapsed, kui rääkida „kulduurakeelt”. „Nad on kadedad, nemad kõik on kadedad, et minu tütar sõidab Ameerika, aga nende omad peavad jääma siia, sest neil pole seal ühtegi onu või tädi, kes saadaks reisiraha või muretseks hea koha,” seletas emand Lohk. „Aga Ameerikas pole see, mis siin, seal on kõigil saksa elu ja olemine, sest seal õpetatakse juba ahvid tööle. Keegi rikas mees ostnud korraga mitusada ahvi, paneb need inimeste asemele rühmeldama, sest üks prohvessor õppind ahvide keele ära ja nüüd pole enam muud, kui anna tubinaga takka.”

Nõnda seletas emand Lohk asju palvetunnil ja pisut seletas seda nõnda isegi praegu sisse astudes, kui oli kuulnud oma tütre heledat häält ukse taha. Aga ei Kristi ega Indrek tahtnud hästi uskuda juttu ahvidest, kuid emand kinnitas, et tema ise oma silmaga lugenud seda lehest. Seal olnud selgesti öeldud, et prohvessoril on juba ahvide keel üsna selge ja et puuduvad veel ainult mõned sõnad, nii et varsti on täiesti ja siis pole enam midagi.

„Nõjah, kui tuleb täieline vabadus, ega inimesed ju siis enam taha tööd teha,” arutas emand asja seletuseks. „Ja et kõik ütlevad, et Ameerikas ongi juba see päris vabadus käes, noh, siis pole muud, kui ahvid astuvad inimeste asemele, sest need on juba kõik saksad ega taha enam kõrtki liigutada.”

„Ema, ega see ikka just nõnda ei ole,” rääkis Kristi.

Ka Indrek arvas, et see pole päris nõnda, sest ahvidelugu ta kuulnud ka Viljasoolt, kes andnud aga asjale teise valgustuse öeldes: vabadus olevat „niisikene” asi, et tema eest peab keegi alati võitlema. Ameerikas olevat vabadus juba kõigil inimesil käes ja vabadusvõitlusele ei mõtle seal enam keegi, ainult aetakse raha kokku. Et aga vabadus sealgi üsna kuivale ei jääks, siis olevatki professorid hakanud ahvidest kasvatama uut proletariaadisugu, kes siis võtaks vabadusvõitluse päevakorrale ka Ameerikas.

„Uskuge, emand Lohk,” ütles Indrek, „ameeriklased teevad oma ahvidega ainult nalja, sest nemad on suured naljamehed. Niipea igatahes pole ahvist inimesele mingit konkurentsi karta ei töös ega vabadusvõitluses.”

„Ah teie arvate, et kui tulevad nemad, siis meie, inimesed, jääme tööta ja leivata?” küsis emand. „Aga siis on ju meil siin parem, sest meil pole veel ühtegi ahvi kusagil ja ükski ei õpi veel nende keelt ega kedagi.”

Kõigist neist arutusist hoolimata emand Lohk arvas ometi, et mida varem tema tütar siit ära saab, seda parem. Saab uute inimeste sekka, kes ei tea tema hädadest ja häbidest midagi. Saab õnnemaale, kus pole väiklast kadedust ega õelat kurjust. Mis Ameerikas tõepoolest on, seda ei osanud emand Lohk õieti kujutella, aga ühte uskus ta kaljukindlalt – seal on kõik hoopis teisiti kui siin. Je tema Kristi peab sinna minema, kus on kõik teisiti, sest ka tema ise on pisut teisiti kui kõik teised inimesed, eriti neist haavadest saadik, mis ei anna emale kuidagi südamerahu.

Kristi ise oli oma haavade tõttu otse vastupidisele arvamusele jõudnud, nimelt – et nüüd sobib ta siia palju paremini kui Ameerikasse. Haavade kaudu oli nagu kogu tema organismi immutatud mingit imelikku mürki, mis teostas tema mõtteis ja unistusis täieliku pöörde. Enne ta oli oodanud silmapilku, kus võiks võtta oma kimpsud-kompsud ja raputada koduse tolmu jalgelt, nüüd unistas ta peaaegu sellest, kuidas jääda alatiseks siia – igaveseks, sest äkki oli ilmunud ta pähe ei tea kust igavik, nagu oleks ta sündinud sel hirmsal verevalamise silmapilgul. Oli pöörane mõelda, et Kristi peas kujunes see kole sündmus peaaegu kõige ilusamaks, mis tal elus olnud. Juba kahetses ta ajuti, et tema elu ilusaim silmapilk on nüüd möödas – selline imelik tundmus oli tal mõnikord.





XXI


Juba mõne päeva pärast oli kõigil selge, et mitte ainult rahvas ei seleta vabadust, vaid ka valitsus. Nagu iga uue üritusega, kas või näiteks lahedama ja ajakohasema vangla ehitusega, esimeseks küsimuseks jäi ikka: mis ta maksab ja kes sooritab töö kõige odavamini. Samuti ka vabadusega: rahvas hääletas kooris nende poolt, kes nõudsid rahuldava vabaduse teostamiseks kõige rohkem, valitsusel sobis kaup nendega, kes leppisid kõige vähemaga. Peaasi, et aga võiks öelda: soo, nüüd on vabadus valmis. Ühesõnaga – vabadus muutus rahva käes enampakkumise kaubaks, valitsus nägi temas vähempakkumisi antavat tükitööd.

Siit on seletustetagi selge, mis järgnes. Ühel pool vabadusega ääretu laiutamine, teisel pool kitsipunglik kokkuhoid; ühelpool pillamine, nagu ei tuleks vabadusel kunagi lõppu, teisel pool viimaste raasukestegi kokkukorjamine ja tagavarakspanemine; ühel pool nii rikkalik vabaduse tarvitamine, et ta on juba otsaga jalge all, teisel pool kogemuslik arvamus, et vabaduses tuleb piskuga läbi ajada, sest muidu muutub ta kohe vägivallaks. Pealegi, kuna ju on teada, et rahvas piskuga ei lepi, siis parem las jääda, nagu on, s. t. las kesta vana vägivald edasi.

Nii siis oligi varsti üldine tundmus, et kõik jääb, nagu olnud, ainult sõnad on teised. Reform oli teostatud – kasakatele muretsetud uued nuudid, politseinikele uued mundrid ja sandarmitele paremad relvad, seega igaüks võis oma silmaga näha vabaduse ja õiguste mõju. Pealegi aeti kokku kõik endised nuhid ja mobiliseeriti võimalikult palju uusi, et valitsusel oleksid täpsed andmed rahva soovidest.

Nõnda sai päev-päevalt ikka enam ja enam ustavaks Kröösuse jõhker arvamus, et vabadusega on samuti nagu verivaenlasegagi: ta pole enne täiesti sinu võimuses, kui oled ta virutanud selili ja surunud talle jala kõrile. Seega siis kogu küsimus seisis selles, kes teostab selle operatsiooni vabadusega rutemini ja põhjalikumalt, kas enampakkujad või vähempakkujad. Eeltöid selleks olid mõlemad pooled teinud korralikult, ühed vanglate, kaakide, piinapinkide ja sunniasumisega, teised paratamatu põrandaaluse eluga, mis tõukas pommidele ja niiöelda nurga tagant tapmistele ja kõige kalgimale julmusele. Nii mõnelegi hakkas tahes või tahtmata hämarduma, et kuna vabadus on sattunud selliste vastaste vahele, siis jäävad temast varsti järele ainult raasukesed, mida üksikud inimesed otsivad nagu teise elava inimese jälgi suure laastava katku või sõja ajal.

Aga vähe oli neid, kes sellest hoolisid, vähe oli neidki, kes sellest said hoolida, sest suurenevate kasakapatrullide toorused tänaval ja nuhkide kasvav hulk salajas tõukas kõiki vääratamatult teatud suunas – vägivalla suunas. See meeleolu hõõgus nagu õhus. Pidi olema laiskelaja visadus kannatuses või ninasarvikulikult paks nahk õigluse tundes, et jääda külmaks pealtvaatajaks.

Kõiki riivas see avalik pettemäng, mis teostati vabadusega: teda jagati sõnades kahe käega, aga saanud polnud temast ükski midagi, nagu oleks ka temaga nõnda, nagu rõõmuga – temast ei jätku kõigile. Üldse näis nõnda, nagu ei jätkuks millestki kõigile. Tahad midagi saada, siis peab teine ilma olema, siis peab teiselt ära võtma, kas kavaluse või vägivallaga. Ja selle juures arvasid kõik, et vägivald on suurem voorus kui kavalus.

Oo, kui ometi saaks kord sinnamaale, et võiks vägivallaga, väevõimuga valitsuselt kiskuda vabaduse! Selline oli nende unistus, kes olid asunud kavalusega põranda alla ja kes asusid pooleldi seal praegugi. Seda unistust püüti istutada igasse inimesesse, eriti ja kõige pealt neisse, kes olid kogu eluaeg teinud kurnavat tööd ja olid harjunud võitlema igasuguste raskustega, esinegu need rauas, kivis, puus või mullas. Neile öeldi, et elav inimene võitleb surnud ainega ja et sama ainega peab ka võitma elava inimese enda: tema peab võitma terase ja tulega, püssi ja pommiga. Selleks oli vaja raha, palju raha, mida korjati vabrikuis ja tehastes, kus asusid vabaduspesad, aga ka mujal, isegi neil paigul, kus arvati, et kiidetud uus vabadus pole midagi muud kui ainult vägivald.

Indrek sattus päris juhuslikult sellise toimingu kaaslaseks. Minnes kord südapäeval mööda tänavat, kahehobu-voorimees sõitis temast mööda. Silmi sinna poole pöörates ta pidi tahes või tahtmata teretama, sest tema pilk sattus vastamisi Kröösuse omaga, kes istus troskas. See pilkude kohtumine nähtavasti saigi Indrekule saatuslikuks. Kröösuse näoilmes välgatas mingisugune uus helk, ta peatas voorimehe kõnnitee ääres ja hüüdis Indrekut nimepidi, austades sõnaga „seltsimees”. Indrek ei võinud sinna midagi parata, et see nimetus teda kõditas, sest praegusel silmapilgul polnud tema arvates üldse midagi kõrgemat, kaunimat, ülevamat ja ideaalsemat kui see. Sellesse olid nagu koondatud kõik ühiskondlikud hüved ja inimeslikud voorused.

„Seltsimees, sõitke minuga pisut kaasa,” ütles Kröösus Indrekule, kui see astus sõiduki juurde. Need sõnad räägiti nagu palvena, kuid ometi tundus neis käsk, mida peab vastupuiklemata täitma. Pealegi Kröösus ei jäänudki Indreku nõusolekut ootama, vaid näitas lihtsalt käega, kuhu temal tuleb istuda, ning Indrek talitaski viipe kohaselt.

„Väike revolutsiooniline akt, muud midagi,” lausus Kröösus, kui voorimehe hobused peksid rautatud kapjadega tänavakive.

Nad suundusid linnasüdamesse. Ühe suurema kaupluse ees Kröösus peatas voorimehe.

„Lähme,” ütles ta Indrekule ja viskas voorimehele üle õla käskivalt tagasi: „Oodata!”

Kaupluses Kröösus nõudis äriomanikku. Kui see ilmus, ütles ta:

„Meil oleks vaja teiega mõni sõna isekeskis juttu ajada. Asi on tähtjas ja meil aega vähe, sest voorimees ootab.”

Äriomanik heitis pilgu tänavale ja nähes seal tõepoolest kahehobu-voorimeest ootamas, tõstis letiklapi ja ütles:

„Palun.”

Ta juhatas võõrad kontoriruumi, kust väljus sellekohasel viipel paar ametnikku.

„Millega võin teid teenida?” küsis ta nüüd.

„Asi on üsna lihtne,” vastas Kröösus: „Praegu on käimas vabadusvõitlus ...”

„Kuidas?” küsis äriomanik imestudes. „Meil on ju vabadus käes.”

„Palun mind mitte segada,” lõikas Kröösus äriomaniku sõnad kalgil, kõledal ja käskival toonil. „Ja ärge pistke oma nina asjusse, millest teil puudub vähemgi arusaamine. Ajage äri, see on teie asi, ja meie võitleme vabaduse eest, see on meie asi. Vabadusvõitlus maksab raha, mida meil ei ole, aga teil on ja sellepärast küsin teilt oma partei nimel: kuipalju olete valmis vabatahtlikult maksma” – ta toonitas eriliselt sõna „vabatahtlikult”, nii et äriomanik pidi tahes või tahtmata mõttele tulema, et on veel olemas sunduslik maksmisviis – „vabaduskassasse püsside, pommide ja kuulipildujate muretsemiseks? Palun ilma targutusteta, ainult ei või jaa, et teaksin oma parteile öelda, missuguse seisukoha ta teie vastu võtab.” Ta pistis siinkohal käe nagu midagi meelde tuletades tasku, võttis revolvri välja, et nagu vaadata, kas see korras, andis Indrekule silmadega märku, mida äriomanik tingimata pidi tähele panema ja, nähes selle ärevust, tõstis rahustavalt pahema käe ning rääkis edasi: „Ärge kartke, teid ei ähvarda mingi hädaoht, sest meie pole ometi mõned vägivallateenrid või väljapressijad, tahtsin ainult oma mängukanni vaadata, kas ta korras, sest kes teab. Ainult niipalju pidage meeles: meie oleme otsustanud mobiliseerida kogu rahva Neeva satraaplise valitsuse vastu, et ei võiks korduda enam hiljutised verevalamised. Vaesed annavad selleks oma vere, rikkad raha. Ootan teie vastust.”

Kröösus näppis ikka alles revolvri kallal, omal nägu kui rauast ja valkjad silmad külmad ja kalgid nagu mõni nimetu metall.

„Mõistan, saan aru,” ütles kaupmees; „ma pole rikas, aga sada rubla võiksin anda, sest ma tunnen kaasa.”

„See on vähe teie äri kohta,” ütles Kröösus, „vähemalt kolmsada, sest ega me igapäev tule.”

„Kolmesadat pole mul kogu majas praegu,” vastas kaupmees, „te mõelge ometi, mis aeg praegu on, kes see midagi ostab. Aga sada hea meelega.”

Kröösus leppis lõpuks ka sellega, lisades tähendusrikkalt:

„Teete targasti, kui politseile ei hinga, sest muidu hakkab see teid kahtlustama põrandaaluste toetamises ja põrandaalused nuhkimises. Mõistate?”

„Mõistan,” vastas kaupmees. „Jääb seks.”

„Minu partei seltsimehelik tänu ja tervitus,” ütles Kröösus kübarat kergitades. Ka Indrek ei saanud muidu, kui pidi kaaslase eeskujul talitama. Nad lahkusid, istusid voorimehele ja peatusid ühe teise äri ees, kus kordus seesama. Ainult et seal oli omanikuks keegi vana daam, kes hakkas nutma ja ütles, et üle viiekümne ta kuidagi ei saa anda ning, kui oli raha ära maksnud, siis kartlikult küsis:

„Aga kuis jääb siis nüüd politseiga, kas temale peab ka ikka veel maksma või võib öelda, et teile on juba maksetud?”

See küsimus igatahes pisut rabas Kröösust, aga ta kogus end kohe ning vastas:

„Teil on lambaaru, kallis proua või preili, mis te olete. Politsei ei kuulu veel minu partei käsutusse, veel mitte, pidage meeles. Aga kui ta kord kuulub, siis muudame ta miilitsaks, saate aru? Siis kaob politsei ära.”

„Nii et nüüd ta esiotsa ikka jääb ja temale peab ka maksma?” küsis daam nagu kinnituseks.

„Seda peate juba teie ise teadma, kas politseile maksate või mitte,” vastas Kröösus, ja lisas lõpuks seletuse juurde, miks on tark temale makstud suminast mitte kellelegi rääkida, vaid seda täiesti endale pidada.

„Mõistan, mõistan,” nokutas daam pead, „politsei kinnitab ka alati: suu pidada, muidu...”

„Naine jääb naiseks,” ütles Kröösus sõidukisse istudes, „aru kui kanal. Ei taipa, mis on politsei, mis miilits, mis revolutsionäär, mis sandarm. Pudrupea!”

Nõnda külastasid nad veel mitut äri ja igal pool kogus Kröösuse tasku pisut krabisevat paberit. Ainult viimane äriomanik ütles kategooriliselt ära, – ei andnud. Küll lavastas Kröösus oma harilikku mängu revolvriga, aga kaupmehesse ei mõjunud see põrmugi.

„Hea küll,” ütles Kröösus püsti tõustes ähvardaval toonil, „teatan teist oma parteile, küllap tema juba nõu leiab.”

„Väga hea,” vastas kaupmees. „Olen niisukeste asjadega juba vilunud. Politseiga on sel alal palju sekeldusi. Kui suudate sundida ja kui see mulle kuidagi kasulik, eks ma siis maksa. Esiotsa on minu arvates politsei tugevam kui teie.”

„See tähendab, te ähvardate politseiga?” küsis Kröösus lõikavalt.

„Ei, milleks seda,” naeratas kaupmees. „Pole kasulik teie kahe vahel mängukanniks olla. Mina maksan ainult seal, kus ma kuidagi ei pääse, ja pean suu. On politsei tugevam, siis maksan temale, saate teie jämeda otsa oma pihku, siis teile. Lihtne, eks? Äri on äri ja mina ajan ainult äri, mitte poliitikat. Minu vabadus on seal, kus ärimaksud madalamad ja kapitali protsent kõrgem, muud mind ei huvita. Nii et lahkume sõpradena ja kui olete politsei vastu seina surunud, siis tulge tagasi, nii on minu arvamine.”

„Politsei ei kaitse teid meie vastu,” ütles Kröösus. „Kus oli politsei, kui hiljuti kauplusi lõhuti?”

„Õige,” oli kaupmees nõus, „aga ka teid polnud siis kusagil näha. Polnud politseid, polnud ka teid. Lõhkumine ja röövimine oli siis korraga eraasi. Minu heal sõbral tehti magasin tühjaks, seal oli palju minu rahaga ostetud kaupa sees, nii et mina olen juba revolutsiooni- ja vabaduskassasse kenakese summa maksnud.”

„Teie olete siis ainuke...” tahtis Kröösus öelda.

„Politsei kordab mulle seda juba aastate kaupa,” rääkis kaupmees naeratades vahele.

Nõnda nad lahkusidki.

„Sellele mustasajalisele tuleb punast värvi lähemalt näidata,” äigas Kröösus Indrekule, kui nad istusid juba voorimehel.

Nähtavasti oli viimane jutuajamine siiski pisut Kröösuse tuju rikkunud. Ta ütles äkki, et peab kuhugi hädavajalikult sõitma, mingisugune tähtis asjaõiendus, mille ta peaaegu oleks unustanud. Nõnda siis peatas ta voorimehe ja laskis Indreku maha.

„See on ainukene õige viis pursuidega,” ütles ta jumalagajätuks, „ja selle ühe teeme ka varsti tümaks.”

Ütles, istus voorimehele, tõmbas kaabu silmadele, tõstis parema jala pahemale põlvele ja vuras minema. Indrek seisis veel tükk aega samal paigal ja vahtis tänavanurga poole, mille taha sõiduk oli kadunud. Kõik tundus viirastusena. Tal käis nagu pea ringi, isegi ei teadnud, kas rõõmust või uhkusest, et oli võinud kaasa elada nii tähtsa revolutsioonilise akti. Ja kellega veel? Kröösuse endaga, kes seisis vabadusapostlite seas esireas, kui ta polnud see kõige esimene.

Indrekul tuli meelde, kuidas ta oli Kröösust kuulnud esimest korda kõnelemas väljas lageda taeva all ja nüüd ta mõistis, miks see mees võis nõnda kõnelda. See mees võis ka teotseda, see oli see asi. Teotseda, teotseda, see oli ka Indreku unistus, aga kunagi polnud ta veel leidnud seda õiget kohta, kuhu käed täie rammuga külge panna. Ta õpetas ju küll töölistele vene keelt, sest ilma vene keeleta ei saadud hästi vabaduse eest võidelda, nagu nad ütlesid; ta tõlkis üht ja teist kanget ning veel kangemat või katsus ise Viljasoole midagi kokku klopsida, sest see nõudis nüüd hästi soolast ja veel soolasemat – „nii et neil veremaik suhu tuleb,” ütles ta, – aga see polnud Indreku arvates ikkagi see, mis olema peab. Jah, kui võiks ka Kröösuse viisil revolvriga mängida, kui võiks askeldada teiste inimestega, mitte aga keelega või kirjaga, see oleks ehk see õige tegevus.

Ikka tungivamalt hakati rääkima sellest, et on tingimata vaja ühendused luua maaga, sest linnad üksi ei aita. Peab alevikkudes, külades, kas või igas üksikus talus looma vabaduspesad, peab tegema revolutsiooni kogu rahva asjaks. Kirikust lahti, usuköidikuist vabaks, pappide päka alt välja, sest need on vägivalla preestrid ja mõisnikkude kannupoisid. Aeg on möödas, kus pidi teise palge ette pöörama, kui ühele oli juba löödud, nüüd pidi igale hoobile mitte kaks, vaid kakskümmend vastu andma, selline oli uus voorus, püha revolutsiooni voorus. Nüüd pidi tasuma kõik hoobid korraga, mis olid saadud aastakümnete, aastasadade jooksul. Saabus aeg, kus Kristuski, kui ta oleks tulnud uuesti maa peale, oleks pununud piitsapliu mitte paelast, vaid terastraadist. Seda taheti nüüd õpetada kogu rahvale, sest elu ise lükkas õppemeistrina takka.

Indrek tahtis maksku mis maksab kaasa õpetada. Ta oligi sellega juba ammugi algust teinud, aga nüüd asus ta uue hooga tööle. Eelkõige ta tellis Vargamäe tarvis aasta lõpuni „Rahva Sõbra”, mis oli nüüd hoopis radikaalseks muutunud. Lehele lisaks saatis ta Viljasoo vängeid väljaandeid ja teisi trükitooteid, mis süvendasid kuidagi revolutsiooni, olgu politiliselt või usuliselt. Kõigele lisaks hakkas ta ise sagedamini kirjutama, et aina seletada praegust aega, tema püüdeid ja nõudeid. Nõnda ta jõudis peaaegu kommunismini välja, kus inimestel on jällegi ühine varandus, nagu see oli apostlite ajal. Inimsugu peab uuesti pääsema varanduse orjusest ja siis võib ta õndsaks saada kas või ilma lunastuseta. Õndsus algab siis juba maa peal ja inimene võib taevasest paradiisist loobuda. Sest milleks minna veel paradiisi, kui Eeden on uuesti siinsamas.

Aga Vargamäel, kas ei saadud kogu sellest suurest tarkusest kuigi palju aru või ei oldud temast esiotsa kuigi palju huvitatud. Isa kirjutas Indrekule, et tema raiskavat jumalamuidu liig palju raha lehega ja raamatutega, sest keegi ei jõudvat neid otsast otsani läbi lugeda. Poolest lehest oleks tuhandeks küll. Et aga poolt saata ei saa, siis oleks parem mitte sugugi saata, kui et pool lehte raisku läheb, sest teist poolt pole kellelgi aega läbi lugeda, nii et see raha on lihtsalt maha visatud. Indrek olevat aga kõige tähtsama asja unustanud, kuigi saatnud juba mitu pikka kirja, nimelt: kas ta on oma vennast Andresest midagi kuulnud? on see ehk kirjutanud? Nemad Vargamäel pole temalt juba ammugi kirja saanud. Indrek vastaku kohe. Mis aga puutub sellesse, et inimestel tuleb apostliteaeg uuesti kätte, siis olla see võimalik, sest see käivat pühakirjaga kokku ja meie oleme ristiinimesed, aga tema, vanainimene, ei nägevat seda vististi mitte enam, sureb enne ära. Indrek ehk näeb, Indrek vististi, kui see nõnda on, et apostliteaeg uuesti on tulekul. Nõnda isa.

Ants kirjutas ka omalt poolt, kuid tema andis mõista, et nemad kodu pole sugugi ajast nii maha jäänud, nagu Indrek näib oma kirjades arvavat. Isa, vanainimene, tema muidugi ei tea midagi, aga nemad, nooremad, teavad kõik, mis on streik ja sotsiaaldemokraat ja revolutsioon. Aga saadetud raamatuis olla palju krõbedaid asju, naera mõnes kohas kas või kõht paigast. „Küll aga väänab mõnikord toredasti, sinder, nii et võtab keele suus laksuma,” kirjutas Ants. Mis aga puutub vend Andresesse, siis olevat temal kui ka teistel kindel usk, et teda ei ole enam elavate kirjas. Tema, Ants, öelnud kohe, kui Andres saadetud Jaapani vastu, et sinna ta läheb ja sinna ta ka jääb. Nii see nüüd ollagi. Ainult isa lootvat veel, sest tema tahaks kangesti, et Andres tuleks Vargamäele peremeheks. Parem olevatki, kui Andres kadunuks jääks, sest elusalt ei tuleks ta niikuinii Vargamäele enam tagasi ja see kurvastaks isa veel rohkem kui tema surm. Niisugune oli Antsu kirja mõte.

Kõike kokku võttes Indrekul oli selge, et Vargamäe kipub temale juba pisut võõraks muutuma ja et tema ei saa selle elanikkudest enam päris hästi aru. Ta niiöelda unustab oma õige arusaamise kodust ja temas valitsevaist oludest. Tema kipub talle lähenema mõistete ja mõõdupuuga, mis maksab linnas, liiatigi veel mõne Viljasoo, Kröösuse, kadunud Bõstrõi, Joosua või sootuks noorte, peaaegu alaealiste juures, kes elavad nagu linnukesed oksal, ei mõtle oma eraelus üldse homsele päevale, vaid anduvad ainult mingisugustele pooleldi arusaamatuile, võimatuile ja valitseva korra silmis kuritegelisile unistusile. Nemad siin kannatavad puudust, vahete-vahel nälgagi, kõik oma arvates inimessoo parema tuleviku heaks, aga Vargamäel on selle asemel hulk neljajalgseid, kes ei taha inimessoo paremast tulevikust midagi teada, mitte kui midagi. Nende silmis, õigem kõhus, maksab ainult tänapäev, ja kui see on millegi poolest napp, siis nad ammuvad, määvad, hirnuvad, ruugavad ja kiunuvad. Vargamäele nõnda kirjutades, nagu ta oli seda tõelikult teinud, ta läks niiöelda loomadele armuõpetust kuulutama, et saaks tõeks Õnnistegija sõna. Tema oli arvanud, et vanale isale on tähtsam kuulda tulevikuriigist kui oma pojast Andresest, kes peab Vargamäel astuma tema enda asemele, vaigistama kõiki neid, kes siin ammuvad, määvad, hirnuvad, ruugavad, kiunuvad, kakutavad või kaagutavad. Ta oli isegi selle unustanud, et isa huvitaks apostliteaja tagasituleku asemel kuulda Indrekust endast midagi lähemalt, kas ta mõtleb veel õnne katsuda üliõpilas-eksamiga või on ta selle hoopis visanud. Indrek oli ju olnud niiöelda Vargamäe au ja uhkus noore Andrese kõrval, üks vaimuga, teine rammuga. Hundipalu Tiit ei saa kordagi muidu mööduda Vargamäe väravast, kui peab tingimata silmapilguks sisse astuma, et kuulda, kuis on lugu Indrekuga, tema ristipojaga, kellele temagi on pannud oma lootuse, sest tema oma poegadest pole seda saanud, mis tema oleks tahtnud neist saada. Seda kõike Indrek ometi teab. Temale on sellest kirjutatud ja ka suusõnal räägitud, nagu ainult selleks, et teda virgutada päästma neid kõiki kodu nagu mingist häbist ja Hundipalu Tiitu, oma vana ristiisa, kurvastusest. Tal on isegi see teada, mis Hundipalu Tiit kord jupastanud olekus öelnud, kui ta istunud Vargamäe tagakambris laua ääres, nimelt:

„Kuule, vana Andres, meist enestest pole õieti midagi saand ja meie poegadestki ei saa midagi.” Ta pole küll just Indrekut nimetanud, aga niihästi Andres kui ka kõik teised on mõistnud, et Hundipalu Tiit on oma sõnadega mõelnud just teda, Indrekut. Iseenesestki mõista, see tegi Andresele väga haiget, liiatigi, kus Oru Pearu tõttas igal parajal silmapilgul oma „veart nuabrimehelt” küsima, kas tema poeg on juba selles suures hobustevaraste koolis või on ta muidu niisama ameti selgeks saanud.





XXII


Need olid asjad, mis tulid Indrekul meelde kodunt saadud kirju lugedes. Ja ometi ei võinud ta sinna midagi parata, et ta praegusel silmapilgul ei mõelnudki ei isa, ristiisa ega kellegi teise lohutusele. Tema oli sattunud nagu mingisugusesse veekeerdu või keerdtormi, mis kiskus kaasa, ilma et oleks küsinud, kas tahad või mitte.

Vabadused ja õigused olid küll kuulutatud, aga rahutuste hulk aina kasvas, levis aina laiemasse piirkonda. Alguses streikisid, demonstreerisid ja nõudsid töölised, nüüd oli järg jõudnud juba ümmardajate ja koolipoiste kätte. Kõik nõudsid suuremaid vabadusi ja inimlikumat käitumist, ja need, kellelt seda nõuti, vangutasid pead ja kehitasid õlgu ning ei teadnud, kust seda võtta, mida neilt nõutakse. Nemad ise polnud nõutavaid vabadusi kunagi näinud ja paljud polnud oma elupäevil ka kunagi kuulnud, et sellised vabadused on üldse olemas, aga nüüd pidid nad korraga teistele jagama, mida polnud kusagilt võtta. Nõnda seisid noored ja vanad arusaamatuses vastastikku, ühed süüdistasid teisi tagurluses, mustasajalisuses, teised esimesi logardluses ja raiskumises. Paremal korral räägiti mingisugusest üldisest taudist, kujutletud vabaduse taudist, mis sööb rahvast, eriti aga noorsugu, nagu vähk ja mis toovat kõigile peatse lõpu.

Indrek käis paaril korral kusagil keskkooliõpilaste salajases ringis kõnelemas. Kõneained olid suured ja sügavad, vähemalt pealkirjade poolest. Tõotati rääkida sotsialismist ja positivismist ning kõngeva kodanluse dekadentsusest kirjanduses. Seda lubada oli imekerge, sest küsimused paistsid alles lihtsaina ja selgeina. Ehk kui nad mõnikord ei paistnudki niisugustena, siis pidi ometi tegema näo, nagu nad paistaksid, sest muidu võisid tõmmata endale kahtluse sanias haigluses ja dekadentsuses, millest ise kõnelesid hukkamõistvalt. Inimene või inimesed, kes ründavad teisi, peavad olema veendunud, et nende pool on tuline õigus ja nende käes võltsimatu tõde, ainult siis nad suudavad leida enestes nõutava jõu ja hoolimatuse rünnatavate vääramiseks. Sedasama tulist õigust ja võltsimatut tõde jutlustas ka Indrek, kui ta kõneles Andrejevist, Maeterlinckist või Przybyszewskist, kes langesid selle õiguse ja tõe ees pihuks ja põrmuks kokku. Sama saatus tabas ka mõnda Tolstoid, Schillerit või Goethet, kes ühes Shakespeare'iga ei olnud õieti paari kollaseid venesaapaidki väärt. Sõnnikuhark oli tänapäev vajalikum kui selline kirjandus, mis määratud närbunud kodanluse lodevatele erkudele.

Nõnda kõnelda oli lihtis ja kerge, sest kõneleja ise polnud harilikult ridagi kirjutanud, ei kodanlaste ega ka proletaarlaste närvidele: veel enam: ta polnud ise mõelnud neidki mõtteid, mis ta avaldas kõnes, vaid oli nad kusagilt raamatust välja lugenud või paarist, kolmest kokku kombineerinud. Aga sest polnud midagi, tuluke inimeste hinges lõi aina heledamalt lõõmama ja keegi ei osanud õieti öelda, millega see viimaks lõpeb. Sellest ei mõeldudki, sest kõik teadsid, et mässuleekide kustutamiseks on valitsus mobiliseerinud kõik oma jõud. Oli ainukeseks mureks, kuidas puhuda need leegid nii suureks, et keegi neid enam kustutada ei suudaks. See oli kõik.

Kristi, kes oli pidanud need päevad kodu lamama, põles tulises uudishimus, et kuidas küll linn näeb nüüd välja, sest tema arvates pidi tal nüüd tingimata olema mingisugune eriline ilme, nõnda olid Indreku poolt toodud sõnumid temasse mõjunud. Üksinda asemel aeldes viirastus talle, nagu oleks juba unistatud uus kord igal pool läbi löönud, nii et kui jalule saab. ei teagi alguses, kuis olla ja kuis elada.

„Ei see nii ruttu lähe,” seletas talle Indrek. „Et uus kord tuleb ja maksma pannakse, selles pole kahtlust, kui meie ise seda kõigest hingest tahame ja nõuame ...”

„Meie ju tahame ja nõuame kõigest hingest,” kinnitas Kristi.

„Hea küll,” vastas Indrek, „aga selleks on täielikku sotsialismust vaja, kõige täielikumat. Kuid enne peavad olema sandarmid läind, politsei läind, sõjavägi läind, vangimajad läind, piiteri valitsus läind, Siber läind, Sahalin läind, kogu vana rämps läind, alles siis tuleb sotsialismus.”

„Issand, kui hea see on, kui kõik on läind!” hüüdis Kristi vaimustuses.

„Sest kui tuleb täielik sotsialismus, mis on teaduslik marksismus, siis pole kogu seda vana rämpsu enam tarvis, vaid kõik saavad vennaks ja õeks ja rahvas valitseb end ise. Nüüd õpetab sotsialismus klassivõitlust, vihast klassivõitlust, aga kui see vana rämps on läind ja sotsialismus maksmas, siis kaovad klassid ja ühes nendega ka klassivõitlus. Jääb järele ainult üks klass, tööliste klass, ja temal ei ole enam kellegi vastu võidelda, sest teisi klasse pole enam olemaski ja nad ei tule ka enam, sest on ju rahvavalitsus. Naine vabaneb siis mehe orjusest, saab esimest korda täiesti vabaks. Mehele minnakse ja naist võetakse mitte enam raha või seisuse pärast, vaid puhtinimlikul alusel.”

„Aga kas ilul on siis veel tähendust?” küsis Kristi. Indrek tundis, et temale on lõks üles seatud, sest tal tulid meelde küsija liig pikad ja suured käed. Sellepärast ta vastas põiklevalt:

„Ilu, teate, ei saa patta panna ega kangaks kududa. Kui inimesed on täiesti vabad ja üheõiguslikud, siis on ilu vooruste seas viimane, sest ilu pole kellegi võtta ega teha, küll aga näiteks haridus, tarkus, ausus, leplikkus, truudus, töökus, kasinus, usinus ja nõnda edasi. Need omadused suruvad ilu hoopis tagaplaanile, kui inimene on täiesti vaba, sest ilu on üürikene, voorused igavesed.”

„Aga mina arvan, et poisid näevad ikkagi ennem ilusaid tüdrukuid kui inetuid, olgugi need ei tea kui vooruslikud. Kõik näevad ainult ilu.”

„Selles teie eksite,” vaidles Indrek vastu. „Mina näiteks...” tahtis ta jätkata, kuid Kristi ütles vahele:

„Mis aitab, et teie üksinda, aga teised! Minu kallal närivad nad lapsest saadik. Sellepärast ema mõtlebki, et kui sõidaks õige Ameerikasse, kus nii suured vabadused, et seal ehk inimesed ei näri teiste kallal nõnda nagu siin.”

„Miks nad siis teie kallal?” küsis Indrek, teeseldes mitteteadmist.

„Nagu te ise ei teaks,” vastas Kristi ja pöördus peaaegu kummuli, nagu tahaks ta hakata nutma. „Seda teavad kõik, et nad närivad mu käte kallal. Sellepärast ma mõtlen vahel, et kui tuleks sotsialismus, see teaduslik marksismus, kas minul oleks sellest midagi kasu või ei. Ja teate, mis otsusele mina olen tulnd, just nüüd haiguse ajal, kus mul niipalju aega mõelda? Et minul ei oleks sotsialismusest või marksismusest miskit kasu, mitte kui miskit. Inimesed näriksid minu käte kallal endist viisi edasi. Meile tuli ju vabadus ja tema tulekul mina sain haavata, olen nagu vabadusohver, aga mis teevad inimesed? Nad naeravad minu üle, nad närivad minu haavade kallal. Mõistate? Emagi ütles mulle kohe, et see on häbiasi, et sul niisukeses kohas haavad, sellest ei tohi kellegile rääkida, aga nüüd räägivad sellest kõik, nii et ma ei julge oma ninaotsagi uksest välja pista. See on selle eest, et mul oli nii suur rõõm, kui te mu sealt koju tõite, ja et ma olin oma haavade peale uhke. Kõik saab inimeste suus naeruks.”

„Te ei peaks niisukesi tühiseid asju nii tõsiselt võtma,” ütles Indrek.

„Teil on hea öelda, sest teie olete mees ja teil pole haavu,” vastas Kristi, „aga oleksite minu asemel, küll te siis näeks, mis tirelit te lööks. Ütlen teile ühe saladuse: minu haavad on juba terved, sidemed on ümbert ära, aga ma ei taha üles tõusta ega välja minna, lihtsalt ei taha. Ma tahtsin teilt enne midagi paluda – suurt, suurt asja paluda. Aga te ei tohi naerda, mitte põrmugi ei tohi, muidu on mul hirmus häbi, sest mul on niikuinii juba häbi küllalt.” Ta pöördus jällegi kummuli ja peitis pea patja, nagu häbeneks ta sedavõrt, aga tõepoolest hakkas ta ägedasti nutma. Indrek ei teadnud, mis teha, aga igaks juhuks kummardus ta tütarlapsele lähemale ja puutus paaril korral nagu lohutavalt tema juukseid, ise rääkides:

„Ärge nutke. Võite päris julgesti mind paluda ja kindel olla, et ma ei mõtlegi naerda.”

Kristi pühkis silmad patja kuivaks, vaatas Indrekule tänulikult otsa ja küsis kinnituseks:

„Mitte põrmugi?”

„Mitte tsipakenegi,” ütles Indrek.

„Teate,” hakkas nüüd Kristi. „Minul on niisuke imelik tundmus, et kui ma üles tõusen ja välja lähen, siis vahivad mind kõik nõnda, nagu võiksid nad läbi riiete mu haavaarme näha, kõik vahivad ja naeravad. Ja sellepärast tahtsin ma, et keegi, et teie...” Ta pööras silmad uuesti vastu patja ja neelas mitu korda kuuldavalt, nagu kugistaks ta midagi, mis ei taha kuidagi alla minna. „Näete nüüd, ma ei saa ju seda öeldud,” rääkis ta, nägu endiselt padjas. „Kas te siis ise aru ei saa?” lisas ta nagu pahaselt juurde.

Oh jaa! Indrek mõistis juba, ainult ta ei teadnud, kuis olla, kuis toimida. Ja ta mõtles äkki: oleksin ma arst, siis ma teaksin, siis tingimata, või oleksin ma arstiteaduse üliõpilanegi. Aga ta vähendas veelgi oma soovi ja lausus: oleks mul lootus või tõsine tahtmine selleks saadagi. Kuid tal polnud käepärast ühtegi neist oletusist. Ometi pidi ta kuidagi toime saama, sest ta oli ju Kristile lubaduse andnud, mitte naerda, ja kui ta praegu oleks tagasi tõmbunud, siis oleks see olnud hullem igast irvitusestki, nõnda tundis ta.

„Tähendab, asi on üsna lihtne, kui ma teid õieti mõistan,” rääkis Indrek viimaks sootuks asjalikult ja ükskõikselt. „Teie tahaksite oma haavaarme minule näidata, et nõnda minu arvamist kuulda.”

„Te olete hea,” ütles Kristi. ,Just nõnda. Sest mina arvan, et kui arst võib vaadata, miks siis teie ei või, sest teie tõite mu ometi haavatult koju, aga arst ei toonud. Ja mina tahaks just teie arvamist kuulda, et kas see on nii hirmus ja naeruväärt, nagu kaupmees ja kõik teised räägivad.”

„Juba ette võin teile kinnitada, et selles pole midagi naeruväärset, ennem võite selle peale uhke olla,” seletas Indrek.

„Aga vaadake ikkagi,” palus Kristi, „siis on kindel ja ma tean. Pöörake natukeseks silmad ära, ma sean valmis, siis... Veel mitte... oodake veel... pisut veel... soo, nüüd... nüüd võite vaadata, vaadake üsna julgesti, nüüd ma enam ei häbene, teid ma ei häbene. Noh, olete vaadanud? Nägite? Öelge midagi, ma palun! Muidu hakkab mul jällegi häbi. Näe ongi! Te olete hirmus! Jumal, olen mina küll rumal! Nüüd alles saan sellest aru.”

„Te ei ole sugugi rumal,” vastas Indrek talle nüüd tõsiselt. „Ja mis puutub sellesse armisse, siis on ta nagu iludusemärk kusagil palel.”

„Fui!” hüüdis Kristi. „Nüüd on mul hirmus häbi! Miks te seda ütlesite. Kui ma oleks seda ette teadnud, siis ma poleks teile eluilmas näidand. Te lähete lõpuks ja hakkate seda armi ka mujal nõnda kiitma. See on lihtsalt kole! Kuidas te ometi võite nõnda?”

„Kui te silmapilgukski arvate, et mina võiksin minna sellest kusagil või kellegile rääkima, siis ei oleks pidanud te mind nõnda usaldama,” ütles Indrek.

„Eks ole,” vastas Kristi nagu rõõmsalt, et pääsetee leitud. „Tähendab, kui mina teid nõnda usaldasin, siis teie minu usaldust kurjasti ei tarvita. Hea küll! Aga mis te siis õieti arvate, öelge päris otsekoheselt.”

„Ma juba ütlesin,” vastas Indrek ja tahtis jätkata, kuid Kristi hüüdis vahele:

„Te olete lihtsalt hirmus või häbemata! Just! Seda ma enne ei teadnud, aga nüüd tean. Hä-be-ma-ta!” rõhutas ta silp-silbilt. „Iludusmärk! Seal! Siga! Jumala eest!”

Indrek tõusis toolilt ja ütles nagu haavunult:

„Mul on väga kahju, aga kui nõnda, siis lõpetame. Ma ei oska, nagu teie tahate. Küsige mõnelt teiselt.”

Kristi surus silmad jällegi patja ja hakkas nutma. Alles natukese aja pärast ütles ta:

„Muidugi, ma olen rumal, hirmus rumal, emal on täiesti õigus. Nüüd on mul mu rumaluse palk käes. Olen teil niiöelda peos, võite teha minuga, mis tahate. Sest kellele võin ma sellest hingata, mis ma täna tegin. Aga teil on see trumbiks, heidate nalja minu endagi vastu, teete minu häda naeruväärseks, nagu teisedki.”

Aga nüüd ütles Indrek üsna vaikselt ja nõnda, nagu teeb seda inimene, kes enesega otsusele jõudnud:

„Teie olete tõepoolest rumal, nagu teie ema arvab. Et te aga pisutki saaksite targemaks, siis kuulake, mis ma teile ütlen: see haavaarm oli minu silmis tõepoolest nii ilus, et ma vaevalt, vaevalt suutsin hoiduda teda suudlemast. See on kõik! Pean ma nüüd minema?”

„Nüüd minge,” ütles Kristi tasakesi natukese aja pärast, ja ta jäi kauaks, kauaks nõnda nagu ta oli, ilma et oleks liigutanud oimugi. Nuttis vahetevahel, lamas muidu ja nuttis uuesti, ilma et oleks kuivatanud pisaraid. Ta oli niihästi endas kui ka teistes korraga avanud mingi suure tõe, mis nõuab oma õigust. Kogu revolutsioongi kõigi oma koleduste ja ahvatlustega omandas nagu uue valguse ja Kristi ei teadnud, kuis olla või kuis toimida. Elu isegi pole muud kui paljas revolutsioon ja kunagi ei jõua sa küllalt ruttu temale kohaneda. See oligi see, mis ajas mind mõtlema, et linnas on kõik muutunud, lausus ta endamisi, ainult mina ei teadnud, et see oli see. Keegi ei teadnud. Kui nüüd oleks võimalik, siis istuks ta praegu kohe rongile või laevale ja sõidaks Ameerikasse, et mitte kunagi enam näha neid paiku ja inimesi. Indrekut ei tahaks ka enam näha, teda kõige vähem. Et inimesed võivad sellist tunda ja seda veel sulle endale öelda! Jah, aga üks on nüüd hea: enam ta ei karda inimeste rääkimist, naeru ega vahtimist, sest see kõik on tühine selle kõrval, mis olnud. Hullemat ei võigi enam olla. Ainult üks oleks veel hullem: kui ta tõepoolest oleks seda armi suudelnud. See on nii hull, et Kristi ei saa õieti sellele mõeldagi, sest see mõte on kuidagi selline, et ta ei mahu pähe, lihtsalt ei mahu ja sellepärast ta seda kõige hullemat ei mõtlegi. See mõte on küll olemas, aga ta seisab kusagil kaugel ja kõrval ning ta ei olegi tema mõte, mis millegi pärast olemas – niisugune imelik loom on see mõte.

Kui ema koju tuli, lamas Kristi ikka veel ja ütles:

„Nüüd ma tahaksin Ameerikasse sõita – kohe, jalamaid, et mitte enam ümber vaadata.”

„Kust see siis nüüd korraga tuli?” imestus ema.

„Ei tea,” vastas Kristi, „aga kui ma kõige üle põhjalikult järele mõtlesin, siis leidsin, et ikkagi kõige targem on ära sõita, sest mis ma siin ikka teen.”

„Ma kirjutasin ju onule, aga tänini pole vastust ja meil pole niipalju raha, et pilet osta," seletas ema. „Peame ootama, kuni onu vastab ja piletiraha saadab.”

„Küll on see hirmus, et kunagi ei saa seda teha, mis tahad,” hädaldas Kristi. „Ajasite päev päevalt mulle peale, et sõida, sõida, sõida, aga kui tahan sõita, siis ei saa. Onu ehk ei kirjuta ega saadagi raha, mis siis?”

„Siis jääd koju, mis muud,” vastas ema alistunult.

„Ma ei taha enam siin olla, ei taha elada,” ütles Kristi nüüd.

„Armas laps, sa lähed lamades totraks,” arvas ema nüüd, „tõuse parem üles, pane riided selga ja mine välja, seal tulevad teised mõtted. Siinilmas ei saa ilma rahata midagi. On raha, sõidad, ei ole, ei sõida.”

„Ma või varastan selle raha, aga sõidan ikkagi,” ütles Kristi kiusakalt.

„Kust see vaene inimene varastab,” vastas ema. „oleks rikas, küllap siis leiaks nõu.”

„Küll oled sina naljakas, tahad olla rikas ja siis vargile minna,” naeris Kristi.

„Isa ju ütleb ikka, et mitte vaesed ei varasta rikastelt, vaid rikkad vaestelt ja sellepärast nad ongi rikkad, et varastavad.”

„Siis saab minust ka ükskord varas, sest mina tahan rikkaks saada, las nad siis katsuvad mind naerda,” rääkis tütar.

„Mis sul täna ometi pähe on tulnd?” küsis ema. „Kust sa selle võtad? Et isa niisukest juttu ei kuule, hoia selle eest.”

„Arvad sa, et isa oleks nii väga varguse vastu, kui sellega saaks rikkaks?” küsis Kristi.

„Kuule, sa ajad mulle hirmu peale,” ütles ema vastuseks ja vahtis tütrele uurivalt silma. „Kust sul ometi tulevad niisugused mõtted?”

„See on vabamõtlemine,” seletas Kristi emale. „See on niisuke mõtlemine, et võid mõelda kõik, mis pähe tuleb, kõik, mis tahad. Mina õpin vabalt mõtlema, nii et oleksid igasugused mõtted valmis, kui revolutsiooniga tuleb neid tarvis. Muud kui see on see häda, et revolutsioon läheb ikka rutemini kui minu vaba mõtlemine.”

„Sa oled selle revoluutsioniga hoopis totraks läind või olen mina, vanainimene,” ütles ema lootusetult.

„Aga see on ju hoopis lihtne, ema!” hüüdis Kristi. „Tule, ma seletan sulle selle asja ära, nii et sa teaksid ja saaksid targemaks. Linnas oli lõhkumine ja põletamine, eks olnd?”

„Mis siis sest?” küsis ema arusaamatuses.

„Oota!” käskis Kristi. „Las mina! Pärast oli tapmine ja mina sain haavata, härra Paas tõi mu koju, sest tema ei olnd haavatud, oli muidu niisamuti verine, nii et, tähendab, see oli teiste veri, minu ja veel kellegi. See on sul kõik selge ja arusaadav, eks ole, ema?”

„Armas laps!...” tahtis emand Lohk vahele rääkida.

„Pea, pea! Oota, kuula!” käskis Kristi. Tähendab nii: seda kõike me nüüd teame ja võime sellest ilusasti ja rahulikult mõelda...”

„Mina ei või seda sugugi rahulikult mõelda, kuidas härra Paas su koju tõi,” ütles ema vahele.

„Hea küll, sul on õigus, mina ka mitte,” oli Kristi nüüd nõus. „Aga ometi võime sellest mõelda, kuigi mitte rahulikult. Aga ütle, ema, kas sa enne seda ka oleksid võinud sellest kõigest mõelda? Kas sa oleksid võinud mõelda, et härra Paas astub korraga uksest sisse ja mina temal süles? Oleksid? Vasta puhtast südamest, nagu seisaks sa jumala enda ees, nagu oleks mina sinu jumal.”

„Kristi, sa oled tõesti ogaraks läind,” ütles ema nüüd ja istus toolile, silmis peaaegu hirmu ja õuduse pisarad. „Kuidas ma siis sellest võisin mõelda, mis polnud veel olemas! Kuidas ma teadsin! Ükski ei võinud ju seda! See tuli kõigile ootamata.”

„Noh, näed, ema, sa isegi ütled, et tuli ootamata. Aga kui mina, sina, kõik inimesed oleksime enne sellest mõelnud, siis poleks see tulnud ootamata, vaid kõik oleksid öelnud: ah, see on ju vana tuttav asi, sellest oleme juba mõelnud. Nii et kui tahad vabalt mõtelda, siis mõtle seda, mida veel ei ole, aga mis võib tulla, nii et ükskõik mis siis ka tuleks, miski pole enam ootamata ega ehmata sind. See ongi see, mis ma teen, kui ütlen, et isa võiks olla varas. Muidugi, ega ma ju ei arva, et ta oleks, ja kui keegi tuleks mulle seda rääkima, siis ei usuks ma seda miski hinna eest, aga ma mõtlen seda siiski, et oleks ka see mõte valmis, nii et kui midagi niisukest juhtuks, siis ei tuleks ootamata. Saad aru? Ikka ei saa? Ah jumal, küll on sinuga, ema, tegu! See on ju nii lihtne! Ja praegusel ajal ju muidu ei saa, kui peab oskama vabalt mõtelda. Härra Paas, tema võib kõik mõelda, lihtsalt kõik. Sa ei oska endale ettegi kujutada, mis tema kõik võib mõelda. Mina ei saa temale ligigi. Sa ütled, et mina olen totraks läind, aga kui sa veel teda kuuleksid! Lihtsalt hull, muud midagi. Aga tema ütleb, et muidu ei saa, sest revolutsiooniaeg.”

„Siis on sul see totrus temast,” ütles ema. „Tema ju sinu sinna turulegi kaasa kiskus, aga ise jäi ilusti terveks, ainult sina...”

„Jah, ainult mina,” ohkas Kristi. „Ja nüüd naeravad kõik.”

„See on ikka nõnda, mu laps,” seletas ema, „et kui naisterahvaga midagi sünnib, siis naeravad kõik, aga kui mehega, siis ei naera keegi. See oli nõnda enne vabadust ja jääb ka vabadusega ja sellepärast ütlebki Käba naisterahvas oma meesterahvale, et: ptüi! seda vabadust ja kogu mässu, naisterahvastel pole sellest niikuinii miskit kasu. Mõnel lõkatsil ehk, mõnel sulesabal, kel pole lapsi ega kedagi. Aga see oli ennegi vaba, sest niisuke naisterahvas pole üldse õige naisterahvas, vaid...”

„Vaata, ema, see on ka nüüd vabamõtlemine, mis sina mõtled ja räägid,” ütles Kristi äkki vahele.

„Mis?” küsis ema, nagu oleks ta puuga pähe saanud.

„Nojah,” seletas Kristi. „Sa ütled, et naisterahvas polegi naisterahvas, aga ega niisukest asja ei ole ju. Naisterahvas on ikka naisterahvas, eks, ema? Nii et sina mõtled seda selleks, et kui tuleks niisuke revolutsioon, et naisterahvas pole tõesti enam naisterahvas, siis see ei tuleks sul ootamata ja sina ei ehmataks. Teised ehmataks, aga sina mitte, sest sina oled seda asja juba enne mõelnd. Niisamuti võiks mõelda, et mees ei olegi mees, ja kui siis äkki näed, et mees on ometi mees, siis ehmatad, eks? Kas sa oled, ema, millalgi mõelnd, et mees polegi mees?”

„Ei,” vastas ema, „sest mees on ikka mees, aga naesterahvas pole alati õige naesterahvas. Sinule pole aga sellest mingit mõtet rääkida, sest sina lähed päevpäevalt aina tobumaks, armas laps. Millal sinui küll aru hakkab tulema.”

„On juba tulnd, ema,” ütles Kristi rõõmsalt. „Tunnen, et on pisut tulnd,”

„Annaks jumal!” ohkas ema. „Oleks juba aeg!”





XXIII


Kristi ja ema arutasid ikka veel vabamõtlemist, kui vana Lohk ise koju tuli. Teda sai üldse harva näha, ehk olgu siis et hommikul ja hommikupoole ööl, kus revolutsioon puhkas ühes temaga. Siis olid ka need silmapilgud, kus Lohkude toast kostis kas tallanaha kloppimine või tikkude sissetagumine. Aga sedagi oli üldse vähepoole, nii et ülespidamise muretsemine lasus peaaegu tervena emand Lohu õlgadel. Ometi oli ka Lohu enda käes raha liikumas näha, nii et naine mõnikord tahes või tahtmata pidi imestuma, kuidas mees nii vähese tööga niigi palju teenib. Siis aga seletas mees alati naisele:

„Mis sa siis õige arvad, et mina hakkan jumalamuidu pooled päevad ja ööd ringi jooksma, kui ma selle eest mitte midagi ei saaks? Oodaku! Ainult alguses olin ma nii rumal. Ja minu käsi maksab ka midagi. Kui teistele kannatajatele abi antakse, siis antagu ka minule. Pitsitan välja, muud midagi. Kui igapäev korjatakse raha, siis tahan ka mina saada, sest revolutsioon toitku oma pojad, nagu vabrik oma töölised. Tööle ma enam ei kõlba, aga mässata võin, nii et...”

Ainult niipalju lisas Lohk naisele juurde, et pidagu ta oma suu, sest muidu läheb kisa lahti, hakkavad kõik tahtma, aga ükski ei jõua niipalju raha korjata, et sellest võiksid kõik saada. Saajad on ikka üksikud ja kui nende arv kasvab, siis sedavõrt väheneb saadav summa, sest mida rohkem koeri koos, seda vedelam lake. Nõnda on ilmas kõigega, ka revolutsiooniga ja tema andidega. Igalpool olevat oma politika, ka revolutsioonis, mis on küll puht vabadusvõitlus, aga ikkagi ilma politikata ei saa. Sellepärast olgu siis nende politika – igavesti hädaldada, kurta, kui jutuks tuleb, ja tasapisi ära elada. Mitte pillata, sest revolutsioon ei ole pillamiseks. Aga kui tahab mõnda paremat suutäit, siis peab seda ostma sealt, kus sind keegi ei tunne, ja peab seda sööma siis, kui keegi ei näe. Üldse peab hakkama elama revolutsioonilist elu: tasa ja targu, niiöelda põranda all.

„Ja mitte karta, mu eideke,” patsutas Lohk naisele õla peale, „ega me päris nälga ikka jää, kuidagi kikerdame läbi. Meil ju vana tagavara ka pisut, seda ma pole peaaegu puutunudki. Aga mis peaasi: ikka süüa ja salata, ikka süüa ja salata, see on see õige revolutsiooni viis ja seda olen ma nüüd selgeks saanud.”

Niisugune oli Lohu arvamine revolutsioonilisest tegevusest ja seda õpetas ta ka oma naisele, et oleks vähemalt perekonnaski vastastikune mõistmine ja kodune rahu. Kui ta aga täna koju tuli ja tütre leidis olevat väljaminemiseks riietunud, ütles ta tasakesi, nagu oleks tegemist mõne saladusega:

„Kas juba nii kaugel? Väga hea. Seda ma ootasin juba ammugi, sest ma tahtsin sinuga paar tõsist sõna rääkida.”

„Las ta enne tuulutab ennast vähekene,” ütles ema, „ta läheb ju siin toas sedasi ogaraks.”

„Ei,” vastas isa ja ikka vaikselt, et see kuhugi ei kostaks, „enne ütlen mina, mis mul öelda, ja alles siis võid minna. Ning pidage meeles: see jääb meie vahele. Nimelt, Kristi: mis tegid sina sel pühapäeval, kus õhtul oli laskmine, nii et sina said haavata, just samal korral, mis sa tegid seal väljas koosolekul? Sa olid ju seal, eks?”

„Olin küll,” vastas Kristi.

„Noh, hea küll, et olid, aga milleks sa seal olid?”

„Vaatasin rahvast ja kuulasin kõnesid, muud midagi,” vastas Kristi.

„Kas tõesti?" küsis isa. „Sa ikka tõesti valetad minule? Kas sa tõesti ei visanud midagi rahva sekka laiali? Sul ei olnud põues lendlehti, mis?”

Kristi tundis, kuis ta veri tõusis näkku ja silmis lõi virvendama, nagu langeks kõigile äkki tihe udu. Ta tuikus pisut jalgel, nagu peaks ta maha kukkuma. Ema, kes seda nägi, mõistis, et isal on õigus, ja ta ei osanud midagi muud, kui aga lausus südame põhjast:

„Armuline taevas! Sellepärast siis need haavadki!”

„Sellepärast või mitte sellepärast,” rääkis isa edasi, „aga ühte ütlen ma sulle, tüdruk, need tembud pole naljaasjad. Hea küll, lähed koosolekule, kuulad, mis seal räägitakse, see on tühine asi, aga lendlehtedega oma käsi hakata määrima...”

„Isa, ma palun,” ütles Kristi vahele.

„Suu vait ja kuula,” põrkas isa tütre peale. „Aga mis siis, kui mõni sala nägi, kui sa need lendlehed rahva sekka laiali viskasid? Siis oled sa nimekirjas. Kindlasti! Oota ainult parajat silmapilku, millal sulle järele tullakse.”

„Issand Kristus!” ohkas ema. „Taga hullemaks asjad ikka lähvad.”

„Ja muidugi,” kinnitas isa, „taga hullemaks nad lähvad. Või arvate teie, et mässajad on juba võitnud, vabadus käes? Seda veel vaatame, kes võidab. Ja sellepärast, tüdruk, pea meeles: hoia oma käed kõigest puhtad, mis võiks olla sinu vastu süüdistuseks. Sina oled rumal, sina ei tea, lased enda sisse vedada, targemad kasutavad sinu rumalust ja saadavad su sinna, kuhu ise ei taha minna. See on ikka nõnda. Mõistad? Ma ei ütle mitte, et sina ei peaks olema vabaduse ja revolutsiooni poolt, seda mitte. Mina ise olen vabaduse ja revolutsiooni poolt ja ka sina võid olla, aga seda peab oskama, muidu oled sees. Näiteks mina ise, mina olin ka alguses rumal, kohe püssi ette ja käsi valmis. Samuti see turul laskmine. Seal said ainult rumalad surma ja haavata, targad jäid terveks. Targad, kes asja tunnevad, kel on õige nina, need jäävad ikka terveks. Sellepärast, kui sa midagi niisukest mõtled teha, siis tule ja ütle minule, peame enne aru ja peame ka pärast aru, nii et mis tehtud, see ka silutud – mitte jälgegi kusagil. Olgu või kümme nuhki kannul, kätte ei saa ükski midagi. Sest pea meeles: nuhid on igal pool, igal pool. Ja nemad on alati väljas. Nad peavad olema, sest muidu kaotavad nad oma koha. Sinul, laps, pole ju sellest aimu, aga see nuhkide asi on ju nagu vabrikutööstus, antakse igaühele oma tükk kätte ja katsu ainult, et omaga valmis saad. Nõnda on see. Sellepärast peab ennast kõigest väest hoidma.”

„Ta ütles ennist, et sõidaks hea meelega kas või kohe ära Ameerikasse, ja see olekski kõige parem,” rääkis ema.

„Ja muidugi,” oli isa nõus, „see oleks see kõige parem. Said terveks ja sõida. Aga seni kui oled siin, hoia oma nahk, sest muidu ei lastagi sind välja. Ja mis ma veel tahtsin sulle öelda, tüdruk: selle meie üürnikuga ära sa nii väga sõbrusta ega temaga käi, sest ei või ju teada, mis või kuidas. Temal on igasugused tutvused. Mõnikord käib ta kellegi nooremehega, kes teenib politseis...”

„See on ju tema koolivend maalt,” seletas Kristi.

„Mis sest, et koolivend,” ütles isa. „Koolivend, koolivend, aga teenib politseis, meie ei tea neist ei ühest ega teisest midagi, parem siis eemale hoida.”

„Isa, sa ei hakka ometi härra Paasi kahtlustama!” hüüdis Kristi pisut valjumalt.

„Tasa, hull loom!” taltsutas teda isa. „Sa karjud, nii et tema ise ja ka teised võivad kuulda. Mina ei mõtlegi teda milleski kahtlustada, ma ütlen ainult, et meie ei tea temast midagi ja temal on tutvus politseiga, sellepärast on parem hoida kui pärast oiata. Saad aru? Ma ei taha ju midagi muud, kui ainult sind kaitsta. Enese eest ma juba ei muretse, sest mina olen vana känd, kelle peale ei hakka ühegi võmmi ega nuhi hammas nii kergesti.”

Kui Kristi sai viimaks minema, siis märkas ta oma mõtetega üksi jäädes, et kogu rääkimisest isa ja emaga temas on sündinud mingisugune imelik pööre: tema ei taha enam ei Ameerikasse sõita ega ka Indrekut kohates ettevaatlikumaks muutuda. Jah, isegi seda viimast mitte, sest olgu Indrekuga muidu mis tahes, aga teda milleski lasta kahtlustada või seda kuidagi arvestada, seda Kristi ei võinud. Sellepärast oli isa riivavail sõnadel ainult üks otsekohene tagajärg: Kristi andestas Indrekule ka kõik muu.

Õieti algas andestamine tema südames juba varem, sellest siis see vabamõtlemise küsimus, millest Kristi nii hea meelega vestis emale, nagu tahaks ta Indrekut puhtaks pesta ka selle ees.

Õige! Indreku sõnad suudlemisest polnud midagi muud kui vabamõtlemine ja ettevalmistus, et kui revolutsiooni möllus midagi nii kuulmatut peaks sündima, siis see ei tuleks ootamata, nagu näiteks laskmine turul või nende kojutulek, kus tema oli korraga Indreku kätel. Just nii! See oli Kristil nüüd päevselge. Mitte, et niisuke asi oleks ilmas olemas, vaid Indrek mõtleb nii vabalt, nagu oleks see olemas – igaks juhuks, sest kes võib revolutsiooni ajal midagi ette teada.

Nõnda siis oli Kristil ütlemata hea meel, et ta oli sellele hullule asjale leidnud nii lihtsa ja ilusa seletuse, ja sellepärast mõjusid isa kahtlustused otse vastupidiselt sellele, mida nendega püüti saavutada. Ometi elasid Indrek ja Kristi mõni aeg nõnda, nagu oleks must kass nende vahelt läbi joosnud, kuid see olenes mitte neist enestest, vaid kellestki kolmandast, nimelt Attilast, sellest valgepealisest ja sinisilmsest noormehest, kellega Kristi tutvus neil päevil. Sellelgi sündmusel poleks ehk olnud suuremat tähendust, kui Indrek ise poleks nii sagedasti rääkinud Kristile Attilast kui ideaalsest revolutsionäärist, kes viibib pidevas vaimustuses ja on ihu ning hingega kõige peale valmis. Sõnad „ihu ja hingega” olid kuidagi imelikult lõiganud Kristil kuulmeisse ja kui ta nüüd sama inimesega tutvus, kelle kohta neid sõnu tarvitatud, siis jäi ta tema külge kuidagi nagu rippuma, lootes saada osa tema suurest ja enesesalgavast vaimustusest. Sest Kristi arvas ühes paljude teistega, et revolutsiooni tähendus peitubki ainult selles vaimustuslõõmas, mis sünnib isegi ei tea millest ja lükkab su isegi ei tea õieti kuhu – lükkab mingisse sinetavasse kaugusse, nagu iga teinegi unistus.

Mõni teab, kui kaua see uus unelm oleks kestnud või millega ta oleks lõppenud, kui poleks tulnud midagi vahele, mis juhtis Kristi uuesti Indreku juurde. Oli nimelt vaja inimest, keda võiks täiesti usaldada ja kes poleks ometi ei põrandaalune ega ka muidu silmatorkav politika tegelane. Tema kätte hoiule taheti anda suurem summa raha. Sellisena nimetati Indrekut ja Kristi oli üks tulisemaid tema pooldajaid. Suureks soovituseks temale oli just see, mis ajas Lohku teda kahtlustama: tema tutvus politseiga. Sest kui keegi käib politseiga läbi, siis pole oletada, et temal oleks tegemist põrandaalustega.

Aga Indrek ei tahtnud kassapidaja-ametist kuuldagi, sest see pani talle teatud kohused peale ning takistas tema vaba liikumist. Kristi selle vastu tahtis äkki maksku mis maksab, et Indrek oleks nõus, sest neiul muutus kogu küsimus au- ja uhkusasjaks.

„Keegi peab seda ometi tegema, see on igaühe püha kohus,” seletas ta Indrekule. „Pealegi, mina ka soovitasin teid, olge juba ainult minu pärast nõus. Ja teate, kui te seda teete, siis ütlen teile suure saladuse. Ma ütlen teile kaks suurt saladust, olge ainult nõus. Need on väga tähtsad saladused, väga tähtsad ja teie ei saa neid kellegilt muult teada kui ainult minult. Ma palun, olge nõus, sest nõnda pääsete kahtlusest.”

Neid sõnu rääkides hakkas Kristil endal süda sees värisema ja ometi oli ta tahtnud panna värisema ainult Indreku südame.

„Mis kahtlusest?” küsis see nagu pahaselt. „Annab see siis põhjuse kahtlustamiseks, et mina ei võta raha oma kätte hoiule?”

„Mitte see, vaid kui võtate hoiule, siis kaob kahtlus,” vastas Kristi, põledes himust ometi kord võida rääkida, oma süda tühjaks puistata. Tal hakkas peaaegu hirm, sest kui Indrek loobub lõplikult, siis kaotab Kristi ka viisaka põhjuse rääkimiseks. Tema aga tahtis viisakat põhjust, et Indrek ei hakkaks jumal teab mis arvama.

„Ma ei saa põrmugi aru, mis kahtlusest või usaldusest te räägite,” ütles Indrek.

„Olge nõus, siis seletan kõik,” vastas Kristi. „Pealegi on nii raske kohaseid inimesi leida, ütlevad nad.”

„See ei või olla,” vastas Indrek, „te ju ise arvasite ennist, et ega ainult minu kätte, vaid ka teistele, et oleks julgem ja et ei läheks kõik korraga kaotsi, kui juhtub õnnetus. Tähendab ma pole sugugi nii tähtjas. Leiavad nad teised, siis leitakse ka see üks minu asemele.”

Kristil oli nutt varaks. Kõik kippus teisiti minema kui tema mõelnud. Tema käes läks ikka kõik teisiti. Isegi nutuga läks tal teisiti kui ta tahtis: silmad hakkasid tal vett jooksma, enne kui ta mõtleski nutta. See sündis lihtsalt iseenesest ja mitte just sellepärast, et temal oleks jumal teab kuidas südamel seisnud, kas Indrek saab niiöelda salajaseks kassapidajaks või mitte, vaid kas ta teeb seda, mis Kristi temalt nii väga palub. Nii et kui Kristil silmad hakkasid vett jooksma, siis tulid pisarad väga südame lähedalt. Seda arvas nähtavasti Indrekki, sest kui ta nägi neiu silmis pisaraid, nõrkus tema kange süda kohe ja ta küsis:

„On siis teile nii tähtjas, et ma nõus oleksin?” „Ma nii väga tahaks seda,” vastas Kristi. „Hea küll,” ütles Indrek, „siis ma teen seda teie pärast.”

Seda Indrek ütles Kristi arvates väga ilusasti, nii hirmus ilusasti, et ta tahtmatult naeratas, kuigi pisarad said nagu uut hoogu. Ta kuivatas ja kuivatas neid, aga nad aina tikkusid silmist.

„Soo, nüüd on kõik hea, kõik,” lausus Kristi nagu endamisi, kui ta sai silmad kuivaks.

„Ma ei saa teist hästi aru,” ütles Indrek. „Teil oleks nagu midagi südame peal. Kas te ehk ikka veel ei suuda unustada seda – te teate ju, see haava asi – või on teil midagi muud.”

„On see ja on ka midagi muud,” vastas Kristi. „Teate, mis mina mõtlesin: see oli teil niiöelda vabamõtlemine, eks? Te mõtlesite seda igaks juhuks muidu niisama. Ja mina otsustasin nõnda, et kui teie olete nüüd selle rahaga nõus, siis on minu arvamine õige, s. t. teie mõtlesite seda muidu niisama, aga kui te nõus ei ole, siis oli see midagi halba. Nõnda! Ja teie olete nõus, nõnda siis oli see ainult vabamõtlemine, nagu seegi, et kellegi isa võiks olla korraga nuhk. Eks ole tõsi?”

Indrek mõtles natukene aega, mis vastata, ja ütles siis:

„Täiesti tõsi.”

„No näete, ma ei olegi ju nii rumal, nagu teie mulle siis ütlesite,” rääkis Kristi rõõmsalt.

„Muidugi mitte,” oli Indrek nõus. „Teie ei ole sugugi rumal, aga teie saate asjust omal viisil aru ja seletate neid mõnikord nii vabalt, et aina imesta.”

„Nii et mina juba oskan ka vabalt mõelda, nagu teiegi,” ütles Kristi õnnelikult.

„Te mõtlete sagedasti veel vabamalt,” arvas Indrek. „Aga ega seda nii väga palju ei võigi, sest kui inimene alati harjutab vabamõtlemist, siis tema mõtted ei käi viimaks asjadega sugugi kokku.”

„See on teil sotsiaaldemokraatidel, nemad ütlevad ka alati, et vabamõtlejate mõtted ei käi asjadega kokku,” seletas Kristi ülitargalt, et Indrekule näidata, mis ta teab.

„Väga õige,” oli Indrek nõus, „sellepärast pidage seda meeles ja õppige natuke kahtlema.”

„Kahtlemine on kõige raskem,” ütles Kristi. „See on hirmus raske, nii et mina kohe ei saa kahelda. Kui isa rääkis, et...” Kristi ehmus oma suu lukku.

„Mis see isa siis rääkis?” küsis Indrek.

Kaua mõtles Kristi, enne kui jõudis otsusele, mis vastata. Ta oli väga täbaras seisukorras. Suure rõõmuga ta oli unustanud usalduspiirid ja oli peaaegu saanud oma isa äraandjaks. Nüüd ta oli lõksus: ta pidi kas Indrekule valetama või oma isa paljastama ebameeldivast küljest. Lõpuks ta valis ometi selle viimase, sest see oli tema arvates see väiksem. Avameelselt ta jutustas Indrekule kõik, palus ainult jumalakeeli, et see ei annaks sellest mõista ei isale ega emale.

„Aga see on ju üsna loomulik, et isa teid minu eest hoiatab,” ütles Indrek. „Lõpuks ometi ei tea teie minust mitte kui midagi. Mina võin ikkagi väga hästi olla nuhk, nagu neid on palju teisigi, kellest seda ei oleta ega aima keegi.”

„See on nüüd jällegi teie vabamõtlemine, mis ei käi sugugi asjadega kokku,” arvas Kristi.

„Kuis nii?” vastas Indrek. „See võib isegi väga hästi asjadega kokku käia, ainult et ei teie ega keegi teine seda ei tea, isa ainult kardab, et pärast see ehk on nii...”

„Te võite ju rääkida, mis te tahate,” seletas Kristi, „aga mina ei saa niisukest asja üldse mõelda. Ma ei saa mõelda, et minu isa või ema oleksid nuhid ja teiega on see niisamuti või veel raskem. Jah, mõelge ometi, teist seda mõelda oleks nagu veel raskem. Sellepärast rääkige niipalju kui tahate, mina ei kiida seda kunagi heaks, et isa teid nõnda kahtlustas. Kui teie oleks mõni nuhk, mis otsisite siis turule, kui seal lasti? Teie oleks ju siis kindlasti teadnud, et seal võib laskmine tulla, eks? Ja kas teie oleks hakand mind sealt koju tooma, kui te oleks olnud nuhk. Ükski nuhk ei tee seda, see on kindlam kui kindel.”

„Teil on väga imelik arusaamine nuhist,” ütles Indrek, „teie arvates ta nagu polegi inimene.”

„Ega ta ei ole ka, see on kindel,” vastas Kristi. „Minu meelest ta ei ole õige loomgi. Mis ta just on, seda ma ei tea, ei oska öelda, aga ma tunnen, see on nii jälk asi, et ta ei mahugi mulle pähe.”

„Hea küll,” oli Indrek nõus, „ma ei vaidle selle vastu, aga ometi ma arvan, et ka nuhil, näiteks, võivad olla lapsed, keda ta armastab ja...”

„Issand Jumal!” hüüdis Kristi vahele. „Millal õpin küll mina nii vabalt mõtlema! Nuhil lapsed ja ta armastab neid! Lihtsalt kole! Nuhk ja armastus! Ei! Nõnda ei peaks üldse mõtlema, mitte keegi ei peaks nõnda mõtlema. See on nii hirmus kole, et armastuski oleks nagu mõni jälk asi, kui ta seisab ühes nuhiga. Teate, kuidas mina seda tunnen või peaaegu näen, otse selgesti näen: läheb miski kõver ja vintrik, miski limane ja vastik, mis määrib su peaaegu vaatamisega, ja tema kõrval kõnnib valge ingel, tiivad seljas – jalad peened, peened, keha kerge, kerge, nii et ta nagu ei astugi, vaid ainult hõljub. Nõnda näen ma nuhki ja armastust. Aga kuidas hakkavad need kaks kokku? Ei kuidagi.”

„Aga mõelge nõnda, nagu ehk mõtleb teie ema, siis hakkavad nad väga hästi kokku,” seletas Indrek. „Mõelge, et nuhk on kuri ingel ja armastus hea ingel, kes tahab seda teist päästa...”

„Mina ei tahaks, et nuhk pääseks või õndsaks saaks,” hüüdis Kristi vahele. „Ja seda ütleksin ma kas või Jeesuse Kristusele endale, kui ta tuleb meid lunastama. Ütleksin: lunasta, keda tahad, aga jäta nuhid sinna paika, muidu ei lähe mina ega paljud teised korralikud inimesed taevariiki. Lähen ükskõik kuhu, aga mitte sinna, kui Kristus ei kuula ja lunastab kuradi käest ka nuhid.”

„Aga mis siis, kui Kristus tuleb päris lihtsalt, nagu tuleksin minagi, vaataks teile nukralt, nukralt silma ja ütleks: hea küll, armas laps, ma ei taha, et teie jääksite taevariigist eemale, sest ma armastan teid, ja sellepärast jätan ma esiotsa nuhid lunastamata. Aga ega te ometi nõua, et see kestaks igavesti, nad said ju nii imelühike aeg olla nuhid. Nad võivad ju kuradi juures kannatada sada aastat, hea küll – tuhat, sadatuhat, isegi miljon aastat, aga ometi mitte igavesti. Sellepärast, armas laps, kui sa armastad mind samuti, nagu mina sind, kas su süda siis ka miljon aasta pärast ei nõrku, nii et sa lubad lunastada ka nuhid? Mis te vastaksite selle peale Jeesusele Kristusele?” küsis Indrek.

„Kust te küll võtate niisukesed asjad!?” hüüdis Kristi.

„Mitte mina, vaid teie ise tõite Jeesuse Kristuse mängu,” vastas Indrek. „Mina katsun ainult tema asemikuna teie südamele koputada, muud midagi. Nii et teie peate minule kui Kristusele nüüd vastama, minule kui jumala pojale, mõistate?”

„Aga see on ju jumala teotus, nõnda rääkida,” ütles Kristi nüüd.

„Seda muidugi, aga esimene jumalateotaja olite teie, kui te ei tahtnud lasta Kristusel nuhke lunastada,” seletas Indrek. „Kuid see on ükskõik, peaasi on teie vastus, s. t. kas teie lubate Kristusel nuhid lunastada, kui nad on juba miljon aastat põrgutules põlenud või peavad nad jääma sinna igavesest ajast igavesti?”

„Peavad jääma igavesest ajast igavesti,” ütles Kristi kõikumatult.

„Hea küll,” oli Indrek nagu nõus, kuid jätkas ometi: „Aga mis siis, kui Kristus teile ütleb, et: armas laps, nuhkide eneste pärast võib sinu süda ju kangeks jääda, aga kas ta ometi viimaks ei nõrku minu pärast, kes ma sind nõnda olen armastanud, et jätsin oma elu sinu eest? Minu suure armastuse pärast luba, et ma lunastan miljon aasta pärast ka nuhid ja toon nad taevariiki, sest muidu jääb mul hulk armastust ja andestamist üle ja mul pole teda kuhugi panna. Mis vastaksite Kristusele nüüd?”

„Teie ju kiusate mind praegu oma mõtetega muidu niisama, sest ega niisukest asja ju kunagi ei tule,” ütles Kristi. „Ja teie ise vist ei usugi Kristust ega maailma lunastamist, ükskord ütlesite nõnda. Mina ka seda õieti ei usu, ainult minu ema usub ja tema laseks kohe kõik nuhid õndsaks saada, kui aga Kristus tahab.”

„Aga teie?” küsis Indrek. „Teie olete mulle alles vastuse võlgu.”

Mina ei lubaks neid kunagi taeva, kui see oleks minu teha,” ütles Kristi endise kindlusega.

„Ka Kristuse suure armastuse pärast mitte?” päris Indrek.

„Ka Kristuse armastuse pärast mitte. Aga kui ta mind just väga palub, siis ma ütleksin temale: hea küll, too nuhid taeva, kui sa muidu ei saa, aga luba, et mina siit siis lähen, nuhkidega üheskoos taevaski olla ma ei taha. Seda ma ütleksin talle tema suure armastuse pärast.”

„Ja läheksite nuhkide eest kas või põrgu?” küsis Indrek.

„Kas või põrgu põhja,” vastas Kristi, mispeale Indrek astus tema juurde, võttis tal käest kinni ja ütles:

„Tüdruk, te ajate pisut hirmu peale.”





XXIV


Esimene vabadusvaimustuse uim lahtus mõne aja pärast ja siis valdas kõiki tundmus, et ollakse kuidagi nõutu ja peatu: peatud olid vabadusapostlid, peatud ka vägivallasulased. Ühtedele oli äkki rohkem rüppe langenud, kui seda oli julgetud loota või kui seda osati või saadi kasutada, teised arvasid, et neil on rohkem kaotsi läinud kui see tõelikult sündinud ja sellepärast ei usaldanud nad oma jõudu tarvitada võimalikul määral. Tekkis nagu tühi, valdamatu maaala ründajate ja taganejate vahele, kuhu ei söandanud asuda kumbki pool, kartes vastase lõksu.

Ühel pool väsitati end ikka veel igasuguste koosolekutega, mis pidid süvendama revolutsiooni. Räägiti keeled rakku, lõuapärad kangeks, hääled kähisema. Vaieldi selle üle, mis siis teha, kui vana korda enam ei ole, ja unustati tõsiasi, et ta püsib endiselt. Teda katsuti ikka veel kõigutada sõnadega, sest sõna peeti teoks, suurt sõna kangelasteoks. Kõneldi võimuhaaramisest, aga võim jäi ometi haaramata. Kröösus kinnitas küll, et tänini on valitsus valanud rahva verd, nüüd peab rahvas hakkama valama valitsuse verd, selline olevat asjade loogika, ometi oli rahvas nii vooruslik ja inimlik, nagu ei saa olla ükski, kes sirutab käe võimu järele.

Ainult mõnikümmend meest olid võtnud asjade loogikat tõsiselt, haaranud oma pussid ja püssid ning tõtanud maale, nagu asuks see valitsus seal, kelle verd peab valama. Nõnda pidi tõeks saama vürtsipoodniku Vesiroosi sõna, et kui läheb tõesti löömaks, siis ainult mõisnikkudega. Pisut ta siiski eksis, sest ei mürgeldatud mitte ainult mõisades, vaid ka monopolipoodides, nagu võiks ka siin valada valitsuse verd.

Kui sel kõigel polnud muud tähendust, siis vähemalt see, et jälle kord sai kuulda, mis arvatakse vabadusest ning tõest ja õigusest. Need, kelle käes seisnud ikka vägi ja võim ning vabadused ja õigused, tõttasid kohe ütlema, et näete nüüd oma silmaga, vabadus pole muud kui vägivald ja õigused ainult ülekohus. Vabadusapostlid ei leppinud sellega ja kinnitasid, et neil pole riisujatega mingit ühist ja sellepärast jäetagu vabadus rahule, aga nende sõnu ei pandud mikski ei vaenlaste ega isegi sõprade pool – nii väga oli sõna väärtus neil päevil langenud. Kõik aimasid, et sõnu ei kuulutata tõe ja õiguse pärast, vaid selleks, et neist oleks kasu. Tõde ja õigus isegi polnud muud kui see, mis kasulik.

Pealegi, tõde peeti liig kalliks isegi rahva vabaduse ja õiguste eest võitlemiseks, valega tuli alati palju odavamini toime. Tõde on kuld, aga kes siis läheb lahingusse kuldrelvadega? Tõde on ilmas nii vähe, et temast ei jätkuks üheski lahingus, ammugi mitte revolutsioonis, sellepärast peab paratamatult tarvitama aseainet – valet. See on seda lihtsam ja loomulikum, et tõest saab nii kergesti vale ja valest tõde, eriti ühiskondlikul alal.

Sellel mõnekümne mehe maaleminemisel, et seal teha, mis teha võib, ja võtta, mis võtta saab, oli veel teine kõigile silmatorkav tulemus: selgus, mis on sotsialist ja mis sotsialism. Pealegi valgustati asja kahest otsast, nii et ta pidi olema üleni selge. Kui valgustati ühelt poolt, siis olid need maaleläinud mõnikümmend meest tingimata sotsialistid, sest miks inimene muidu läheb hulgakesi rüüstama, kui ta ei ole sotsialist. Veel enam: kui asja küllalt hästi valgustati, siis selgus, et tol ajal oli iga aidavaras ja heinaküüni või loomalaudagi põletaja sotsialist. Et aga sügisel rehepeksmise ajal oli palju tulikahjusid ning pimeduse tõttu sagedaid aidavargusi, siis oli kõigile käega katsutav, et kogu maa oli uppumas sotsialismi, mille Luteruseks juut Marx. See oli sedavõrt kindel, et võis enda lasta kas või tuleriidal ära põletada.

Aga kui valgustati asja teisest otsast, siis nägid kõik, et sotsialism pole midagi muud kui kristlik õpetus maapealsest paradiisist, kus inimesed saavad õndsaks puht söömisest ja joomisest, kui aga seda anda, niipalju kui kellelegi kulub. Luterus puhastas ainuõndsakstegeva usu kuningatele, vürstidele ja teistele suurnikele, Marx – talupoegadele, töölistele ja paadialustele. Siit see suurnikkude kibe viha uue õpetuse vastu, aga siit ka endastmõistetav tõde, et olla sotsialist, tähendab olla vaevatute ja koormatute eestvõitleja, rõhutute kaitseingel. Attila arvas, et sotsialist on kõrgeim ja õilsaim, mis inimesele maa peal üldse osaks määratud. Joosua oleks võinud omalt poolt seda arvamist täiendada, öeldes, et sotsialist on midagi nii ülevat ja kõrget, et ei tema enda ega tema nimegi külge või hakata midagi halba või kahtlast. Sotsialist seisab sealpool inimeslikke pahesid, peaaegu sealpool head ja kurja, nii et tehku ta ükskõik mis, tema tehes muutub see heaks. Kui oleks selgunud, et maa röövretkel olid ka mõned sotsialistid, siis oleks kindel, et seal pole üldse röövitud, vaid ainult eksproprieeritud ja konfiskeeritud, mis on korralik revolutsiooniline toiming. Kröösus oleks võinud omalt poolt sellele lisada, et sotsialistid on uue, parema ilmakorra asemikud, tema võimukandjad, ja sellepärast on neil õigus tulevasele ilmakorrale vastuhakkajaid samuti kas või surmaga karistada, nagu teevad seda vana korra asemikudki, ilma et neil oleks vaja vastutust kanda.

Oli mõttetu sellele vastu väita küsimusega, et kes on teid pannud uue, tulevase ilmakorra asemikuks, sest samasuguse õigusega võidi küsida: kes on pannud need vana korra asemikud, et nad tapavad inimesi lausa linnaturgudel? Ei, mõlemad olid ise hakanud ja mõlemad arvasid, et neil on suurem õigus kui vastastel. Mõlemad arvasid ka, et eesmärk pühendab abinõud, millist arvamust Viljasoo pidas üpris loomulikuks, sest ta ütles:

„Kui jumal võis anda oma poja juutide kätte, et nad naelutaks ta ristipuule inimeste lunastamiseks, miks siis sotsialistid ei või mõnda mõisa või monopolikassat tühjaks teha, kui nad tahavad inimesi paradiisi toimetada? Jumalal oli ainult üks poeg, aga mõisaid ja monopole on palju, nii palju, et sotsialistid ei jõua kunagi neid kõiki tühjaks puistata.”

Niisugune oli tema arvamus, kui ta istus laua ääres ja mugis raamatuvirnade vahel oma lõunasööki, mille naine talle siia toonud. Sest tema oli ometi oma matusepäevaõhtu lõõpimise pööranud tõeks ja oli teostanud oma vanapoislikus üksinduses revolutsiooni – oli võtnud omale naise, kel on kaks last, needsamad, keda Indrek oli aidanud pimedas koju kanda.

Naine pidas asja ikkagi veel naljaks, aga igakord kui ta tõi Viljasoole süüa, uskus ta jällegi üürikeseks, et asi võib ometi tõsi olla. Kodus üksi oma lastega magama heites kadus üürikene ja nõder usk muidugi varsti. Et ta aga pidi iga päev Viljasoole toitu kandma, siis toitis ta sellega ka oma nõrka usku. Viljasoo omalt poolt seletas, et tema pole enam nii noor, et oleks asjadega hädaline. Tema tahab ise vaadata ja laseb ka Mariel vaadata, kas nad kuidagi sobivad. Võib-olla Marie leiab kellegi kohasema, siis muidugi mingu sellega, aga kui see ehk liig kaua nõnda kestab, siis jääb ehk hiljaks, sest Marie võib hakata temale, Viljasoole, meeldima, nii et siis ei lase ta teda enam kellegi teisega. Vististi kindlasti see läheb nii, et Marie hakkab temale meeldima. Aga sellepärast ei maksa tal ometi nutta, sest Viljasoo ei lähe meeldimise tõttu tema vastu põrmugi halvemaks. See on ainult noorte juures nõnda, et kui keegi teisele meeldib, siis andku kohe kas või oma hing selle eest, sest noored ütlevad, et milleks sa mulle meeldid, kui sa ei anna ka oma hinge minule. Viljasoo kui vanainimene arvab pisut nagu vastupidi, et kui Marie hakkab temale tõesti meeldima, siis tema, Viljasoo, võib oma hinge anda Mariele, muidugi kui tema seda ehk millalgi tahab. Nõnda arvab Viljasoo. Aga praegu, kus Viljasoo mugis süüa, ta sellele ei mõelnud, vaid jumalale ja inimestele, nii et lisas oma endisele targutusele nina kirtsutades juurde:

„Jah, jumal tappis oma poja, et lunastada ilma, aga kui Aabram tahtis minna oma poja elu kallale, et endale pisut õndsust muretseda, siis see ei kõlvanud, vaid ta pidi võtma kitsetalle. Eks ole nõnda. Aga mis sellest võib õppida? Seda, et kui teed midagi teiste heaks, siis on rohkem lubatud kui iseenda pärast. Seda jumala enda eeskuju just ei panegi valitsus ega tema kaagid tähele, nii et sotsialistid on suuremad kristlased ja jumalasulased kui mõisnikud ja nende sabarakud pastorid, sest nemad muretsevad ainult iseenda eest.”

Jällegi Viljasoo sõi nohinal omaette ja kirtsutas vahetevahel nina, nagu hauduks ta mingisugust mõtet. Natukese aja pärast rääkis ta nagu endamisi edasi, kuna Indrek istus sohval raamatute vahel ja soris neid. Viljasoo ütles:

„Mina ka muretsesin tänini ainult iseenda eest, tegin raamatutega revolutsiooni ja mõtlesin ainult iseendale. Meie kõik teeme nõnda, revolutsioon teistele, elu iseendale. Aga nüüd tegin selles revolutsioonis revolutsiooni – hakkan elama teistele. Heategevus, hale süda, kaastundmus, kristlik meel, mis?”

Viljasoo pani kahvli käest, sest toit oli otsas: ta laskis endale ikka paraja portsjoni tuua, et poleks jätiseid. Nüüd pühkis ta habet ja hakkas hambaid torkima.

„Inimene on pagana õnnetu loom vanajumala tõpratallis,” hädaldas ta, „sest mõelge ometi, isegi krokodillile olevat ta loonud väikese linnu, kes puhastab tema hambavahed toidujätistest, kui ta ise põõnab päikesepaistel, aga inimene peab seda ikka ise tegema. See tuleb sellest, et inimesel on südametunnistus, mis ei luba, et mõni teine su hambavahesid torgiks, ikka pead ise. Krokodillil ei ole südametunnistust, sest miks muidu tema hambaid puhastab lind.”

Jälle peatus Viljasoo targutus. Paari hetke pärast ütles ta Indrekule:

„Te muidugi mõtlete, et miks ma nõnda sellest krokodillist ja südametunnistusest...”

„Ei, ma ei mõtle midagi, ma lihtsalt kuulan,” vastas Indrek vahele.

„Mina aga nimelt mõtlen sellega midagi,” ütles Viljasoo, „selle kaastundmuse, haleda südame, krokodilli ja südametunnistusega. Mõtlen nimelt iseennast...Ja teid ka...”

„Miks nii?” küsis Indrek huvitatult.

„Sellepärast et ma kardan, teie ehk mõtlete minust ja mõtlete pealegi veel võõriti,” seletas Viljasoo.

„Ma ei saa põrmugi aru, millest te räägite,” ütles Indrek avameelselt.

„Ma räägin Mariest ja tema lastest, keda me tol õhtul koju kandsime.”

„Mis siis nendega on?” küsis Indrek.

„Nendega pole midagi,” vastas Viljasoo, „ainult minu ja teiega.”

„Kuidas minuga?” küsis Indrek kärsitult.

„Kannatage pisut, laske ma seletan,” ütles Viljasoo. „Te pidite ju sel õhtul tingimata imestama, et mis minu arukesega äkki küll juhtunud: naine tuleb lastega mehe matuselt ja mina hakkan teda omale kauplema, teda ja tema lapsi, eks ole nii?”

„Natukene veider muidugi oli,” naeratas Indrek.

„Ja kui hakkasite sellele seletust otsima, siis leidsite muidugi, et mina olen kaastundlik inimene ja et mul on väga hale süda sees, eks?”

„Olgu selle haleda südamega kuis tahes, aga ega te teatud kaastundmusest ei pääse,” ütles Indrek nüüd veendunult.

„Seda ma kartsin kohe, et te nõnda mõtlete.”

„Miks te siis seda just kartsite?” küsis Indrek, rõhutades viimast sõna.

„Aga lihtsalt sellepärast, et see ei ole õige ja laseb mind paista valevalguses. Tema heidab minu iseloomule niiöelda teatud varju, võiks isegi öelda halva varju, sest mina pean kaastundmust ja haledat südant revolutsioonipäivil suureks puuduseks ja endale otse haavavaks. Mina arvan, et ennem võib inimene nälga surra, kui et haledailt südameilt midagi vastu võtta. Seda arvan mina. Mina ei ole kunagi ühelegi kerjuseie kopikatki andnud, ehk olgu siis, et olen kindel, ta vahetab selle monopoli vastu ümber, nii et ta muudab minu haleda südame kohe totruseks, teeb ta naeruväärseks. Siis küll, siis annan, sest see valmistab mulle lõbu, ma saan iseendale ja teistele tõendada, kui rumalad ja kahjulikud on kõik armuannid. Aga kuidas saaksin ma selle, mis ma teen Marie ja tema lastega, rumalaks ja naeruväärseks muuta? Ei, seda ei oskaks ma. See on mõnikord ainult naljakas, halenaljakaski, aga siiski mitte naeruväärne. Sest öelge nüüd isegi, mis on selles naeruväärt, et ma lasen lastele natuke paremini süüa anda, nii et nad läheksid pisut priskemaks ja ümarikumaks, või et ma lasin neile mõned paremad hilbud muretseda. Aga muidugi, naljakas on see küll, sest ema, selle asemel et rõõmustada ja lastega kaasa naerda, aina tönnib. Naised on ikka nõnda: kui on halb, tönnivad, kui on hea, tönnivad ka. Nii et pole parata. Ja teate, mispärast ta tönnib? Et ma ei taha vastutasu. Mõistate? Temal on ainukeseks vastutasuks ta ise ja nüüd ta tönnib, miks ma teda ennast ei taha, miks ma ööseks sinna ei jää. Pealegi, kõik majas usuvad, et meie vahel on algusest saadik nõnda, sest kes siis muidu söödab kellegi lapsi või ostab neile hilbukesi. Ja teate, mis ta on teistele südametäiega öelnud? Temal olevat minusuguseid iga sõrme jaoks kümme tükki, nii et tähendab sada, sest minul on kõik sõrmed alles, näete!” Viljasoo tõstis oma mõlemate käte haaraku sõrmed üles ja näitas neid Indrekule, nagu oleks see ei tea kui tähtis, ning jätkas siis: „Tähendab kiitleb teiste ees, et tal on minutaolisi vanu tervelt sada, aga omal pole õieti mindki. Sellest siis see tönn kõige enam, sest tema peab endast lugu. Ja tal on õigus, sest tal on õiged naise nurgad ja kõverdused. Teie ärge punastage, et ma räägin seda nii vanapoisilikult, ka noores eas pole ma osanud naistest õieti rääkida.”

„Ma ei punasta sugugi,” vaidles Indrek vastu.

„Ärge seda öelge,” rääkis Viljasoo, „noored punastavad alati, kui naisest natukenegi midagi nimetada, sest naine on nende silmas kas hoopis olematu loom või ta on püha mardikas, kes treib sõnnikustki aina uusi maailmu. Aga mina olen teisiti loodud, juba maast madalast. Mina pole osanud naistele kunagi nõnda otsa vaadata, et näeksin uusi maailmu ja kuud ning tähti ega oska ka nüüd, sest vanaduses neid asju ei õpita. Mina ei oska ka lastega midagi peale hakata. Hea küll, kui ta magab, nagu siis õhtul pimedas, siis mässid ta muidugi kuue sisse ja kahmid ta kuidagi sülle, aga mis temaga siis teha, kui ta käib või jookseb ja sulle otsa vaatab, sinuga räägib, jumala eest ei tea. Mul on ikka pisut hirm, et kui puudud teist kusagilt, murrad äkki midagi küljest ära, nagu kannul kõrva. Aga on see siis hale süda, kui sa ei murra kannul kõrva ära? Mariest saan ma muidugi aru, kui ta ütleb, et tema olevat oma lastega nagu mõni sant või kerjus. See on muidugi alandav, sest armuand alandab alati. Sellepärast ei pea inimesele kunagi armu andma...

„Aga miks te siis seda teete?” küsis Indrek.

„Ega ma ei tee ju,” vastas Viljasoo, „ainult Marie ja teie arvate, et minu tegu on armuand. Et Marie minu seletusi ei usu, sellest ma saan aru, sest temal on ta naiselik väärtus kaalul ja pealegi ei või tema kuidagi mõista, et niiöelda revolutsioonilise tegevuse ja selle tagajärjed peab laiendama ka naistele ja lastele. Mõistate? Revolutsiooniline tegevus!” Indrek ei võinud siinkohal kuidagi naeratust tagasi suruda, mida ka Viljasoo märkas ja siis jätkas: „Teie muidugi naerate, sest teie ei tunne asjaolusid. Teie ei tea ju veel, et see polegi minu raha, mis ma Mariele ja tema lastele annan. Ärge mõelge, et ma räägin neist summadest, mis rahvas oma hingeõnnistuse pärast langenute perekondadele kokku kannab, need on muidugi täisverd armuand. Aga nendest osasaamise keelasin ma Mariel ära, et poleks tegemist armuandidega. Ja teate, mis Marie mulle sellepärast tönnides ütles? Mina tahtvat üksinda see suur heategija olla. Mina ja heategija! Naeruväärt! Ma pole kellelegi kogu eluaeg head teinud. Asi on üsna lihtne: raha, mis ma annan, on vana Bõstrõi oma, kes oli täisverd eestlane, kandis vene nime ja oli muidu peaaegu sakslane, ainult et ei armastanud sandarme ega kasakaid. Selle eest sai ta surma revolutsioonilises võitluses, kui tuli pühapäeva õhtul jalutamast, raamatumapp kaenla all. Ja ärge arvake, et ma naljatan. Koguni mitte. Kuul, mis talle surma tõi, oli määratud niiöelda revolutsionääridele. Ka Bõstrõi oli revolutsionäär, sest tema ei langenud sotsialismi ees minestusse ega käinud saksa lauakirikus. Nii et oli üsna õige, kui vene soldat ta jalutuskäigul maha põmmutas. Mõistate? Noh, aga enne seda, kui ta langes revolutsionäärina, tema oli laenanud minule nii mõnegi kenakese summa ja seda ainult sõbramehe poolest, niiöelda peost pihku, ei kirja ega kohut. Saate aru? Aga nüüd, kus sugulased jagavad tema varandust, peaksin mina kui korralik inimene saadud raha neile välja maksma, sest see pole nüüd enam minu vana ametivenna Bõstrõi raha, vaid tema sugulaste oma, eks ju? Noh, ja mina? Arvate, et ma läksin ja ütlesin, et olen saanud nii ja nii palju ning luban maksta siis ja siis? Või arvate teie, et sugulased oleksid minu poolt soovitud tähtaegadega nõus olnud? Nad oleksid mult raha kohe nõudnud. Ja kust ma seda oleksin võtnud? Ning siis? Oksjon! Tähendab – minu raamatud. Aga kes neid ostab? Ei keegi. Nii et nemad ei saaks raha, minu raamatud läheksid heeringamüüjatele, kes jaotavad nad leht lehelt rahvale välja. Teie suremata teosed muidugi ka,” naeris Viljasoo Indrekule ja kirtsutas nina, nii et naerust sai irvitamine. „Iseenesestki mõista, et see oleks olnud puht lollus. Siis mõtlesin ma, et annan õige selle raha sõjariistade muretsemiseks, sest selleks ju korjatakse raha. Aga ka sinna oleks pidanud suurema summa korraga andma, muidu pole mõtet. Kuid see polnud ainukeseks takistuseks, vaid veel muud. Mina mõtlesin nimelt nõnda: hea küll, mina annan raha ja nemad ostavad sõjariistad, aga kes hakkab neid tarvitama? Minust endast asja ei ole, teistest, keda tunnen, ka ei ole. Kröösus on ainukene, kes julgeb revolvri vähemalt taskugi pista või ta sealt välja võtta, aga lasta ei julge temagi, või kuigi laseks, siis tingimata mööda, igatahes mitte mõne sandarmi või nuhi pihta. Temal on revolver ainult selleks, et teiesuguste poisikeste ees suurt meest mängida, muud midagi. Ärge pange pahaks, see on minu arvamine. Nii et tähendab, kuigi mina annaksin raha ja kuigi selle eest ostetaks sõjariistu, siis poleks neist kasu, sest pole ju sõjariistade tarvitajaid. Lihtsalt ei ole, tehke mis tahes. Mõnele kõri kallale minna, et käsi teise tasku pista, niisukesi mehi leidub muidugi, aga et mõni nuhk teise ilma saata, selleks ei liigu ühegi käsi. Sellepärast arvasin, et ka sõjariistadeks ei maksa. Kaalusin ja kaalusin, mis ma küll selle vana revolutsionääri rahaga pean tegema, kaalusin oma mõttes tolgi õhtul. Ja kui siis äkki leidsime selle naise oma tönni ja lastega – mina arvasin alguses, et need on tingimata poisid, tingimata – nojah, kui me need arvatavad poisid ühes tema emaga leidsime, siis tuli mul äkki mõte, nagu välk selgest taevast, et näe, siia pane see raha, kasvata poisid suureks ja nendele anna püss või puss kätte, küll nemad juba teavad, mis teha nuhi või sandarmiga. Aga siingi kukkusin sisse, nagu nägite, poiste asemel saime sülle tüdrukud. Mees kahmab sülle ikka tüdruku, mitte poisi,” irvitas ta nina kirtsutades ja jätkas siis: „Oma otsusest ma siiski ei loobunud, sest ma ütlesin: olgu pealegi tüdrukud, tulevased tragid tüdrukud on ehk rohkem väärt kui praegused sossid poisid, need memmepojad. Ja pealegi, kui ma oma otsusest jällegi oleks loobunud, siis oleks ma pidanud uuesti mõtlema hakkama, kuhu see raha panna, mis ma võlgnen surnud revolutsionäärile. Aga mina ei armasta üldse palju mõelda, sest see segab mu tegevust. Veel vähem armastan ma mõelda rahast, ehk olgu siis, et kust teda saab, aga mitte, kuhu ta panna. Nõnda siis, et asi oleks ühel pool ja et poleks enam miskit mõtlemist, tegin tol õhtul asja trahtrah ära, nagu oleksin maha põmmutanud mõne nuhi. Ning see on kõik. Öelge nüüd ise, kus on siin kaastundmus, hale süda või kristlik meel? See on ainult korralik äri, omakasulik võlgade tasumine. Marie muidugi ei usu kogu asjast küünemustaväärtki. Tema ütleb mulle päris lihtsalt: sina ei taha, et mina või minu lapsed oleksid sulle tänulikud ja sellepärast mõtlesid selle loo välja. Ning teate, mis ta mulle viimati juurde lisas, ise mind äkki teietades? Teie olete egoist; teie olete vastik egoist! hüüdis ta. Ainult teie tahate teiste heaks midagi teha, aga teised ei või teie heaks midagi. Isegi tänulik ei või olla, siis pistetakse sulle mõni surnu nina alla, keda sa kunagi pole näinud. Aga Marie, vastasin temale, sa ju tood mulle süüa. Ja te arvate, et see tasub selle, mis teie mulle teete? küsis ta otse viha ja põlgusega vastu. Noh, hea siis küll, ütlesin mina, kui sa arvad, et see on nii vähe, hakka siis ka minu pesu pesema ning lappima. Nõelu ka mu sokke, kui muidu ei aita. Aga, ütlen ma temale, ma ei soovita sul seda mitte teha, s. t. pesu pesta, sest minu särgid on väga mustad ja minu higi haiseb halvasti. Ka ei vaheta ma iga nädal pesu, sest esiteks on mul puhas töö, ainult paber ja trükimust, ja teiseks olen ma revolutsionäär, ei taha priisata, kui minu kaasvõitlejad istuvad vanglas. Habemegi lasksin selleks nii suureks kasvada, et ei paistaks, kui pesu on võidund. Ja, ütlen ma, minu sokid on peaaegu ilma põhjadeta, sest neid vahetan ma veel harvemini kui pesu. Aga kui sa just tahad, siis hakkan pesu iga nädal vahetama, et ta poleks enam nii hirmus must, ja sokke kas või kahe nädala tagant. Nõnda seletasin talle oma asja ära ning ootasin, mis ta mulle vastab. Aga tema ei vastanud midagi, läks ainult tönnides uksest välja. See oli just enne teie tulekut, nii et ma praegu õieti ei teagi, millega see lõpeb, kas ta hakkab mu pesu pesema ja sokinärusid nõeluma või ei.”

„Hakkab tingimata,” arvas Indrek.

„Noh, siis on ju kõik korras,” ütles Viljasoo, isegi kui ma oleks mõni niinimetatud heategija, oleks ikkagi kõik korras, sest see töö tasuks kõik rikkalikult. Aga ma ei ole ju heategija, vaid ainult korralik inimene, kes tasub oma võlad ja teeb seda pealegi veel nõnda, nagu see temale kõige soodsam.”

„Seda ei usu te ju isegi,” ütles Indrek.

„Mina tean ja usun, aga teie nähtavasti ei usu, kuigi teate, nagu Mariegi. Teil on arvamine, et kui inimene midagi teeb, mis teisele hea, siis ta teeb seda ikka kas armastusest või kaastundmusest ja Marie tahab, et see oleks armastus, teie aga, et oleks kaastundmus. Kuid mina tahan, et see oleks õiglus, revolutsiooniline õiglus: igaühele oma, mitte enam.”

Viljasoo vaikis natukeseks ja jätkas siis: „Või arvate, et need töölised, kes annetavad langenute perekondade heaks, teevad seda kaastundmusest? Ei, vaid ainult selleks, et kasvatada uusi revolutsionääre vanade asemele. Te muidugi imestate, et milleks ma küll seda teile räägin. Ainukene eesmärk: et jätaksite oma haleda südame usu, sest teie pole ometi mõni naine. Ja pealegi, kui näete asju õieti, siis ehk aitate mul ka Mariele õige aru pähe panna. Teid ta ehk usub, sest teie olite ju selle asja alguse juures. Nii et kui teie temale ütlete ja omalt poolt kui kõrvaline inimene seletate, siis ta ehk jätab oma tönni, muidu mõni teda teab, mis ta veel teeb. Tuleb viimaks samasugune häda ja õnnetus, nagu armuandidega. Üleüldse, teate, on hirmus, kui inimene midagi teeb. Tee linn pimedaks – hakatakse lõhkuma, kutsu rahvas turule – lastakse maha, katsu langenu lapsi toita – ema pistab tönnima, on haavatud. Ja uskuge või mitte, aga niipea kui mina võtaks Marie omale naiseks, nii et poleks enam tönni, siis tulevad uued lapsed, mis on revolutsionäärile veel see kõige hirmsam. Lihtsalt häda, häda!”

„See on sellepärast, et inimene mõtleb,” arvas Indrek.

„Muidugi sellepärast,” oli Viljasoo nõus, „aga mina olen kord juba niisike inimene, et niipea kui minul on naistega tegemist, siis tulevad kohe kõiksugu mõtted. Sellepärast olen ma neist alati hoidnud kaugele. Rahuajal oli see ju võimalik, aga revolutsioonikeerus satub inimene ikka kuidagi ratta alla ja seal ta nüüd on.”





xxv


Mida paljud olid ennustanud, see sündiski, pealegi veel nõnda, et ükski õieti ei teadnud, millal see just oli sündinud: rünnatav valitsus oli muutunud oma korda ründajaks. Ründamine ei avaldunud esiotsa milleski muus, kui aga ratsapatrullide suurendamises tänavail ja „sabade” seadmises inimesile, kes pidid end ise ja keda ka teised pidasid revolutsionäärideks. Et see oli praegu väga auväärt elukutse, siis oli sagedasti väga raske mõista, kus lõppes tõsine veendumus ja algas tühine edevus, ja nõnda pidid vaesed nuhid mõnikord inimesi ainult sellepärast jälgima, et nad riietusid näruselt ja lohakalt, kandsid pikki sasis juukseid ja liikusid ning kõnelesid teatud hoolimatuse ja jõhkrusega, mis pidi kõigile meelde tooma Kristuse sõnad: „minu riik pole siit maailmast.”

Üks tulemus oli nuhkide eksitusel ometi: inimesed, kes olid ainult mänginud revolutsionääri, hakkasid nüüd uskuma, et nad on tõepoolest revolutsionäärid, sest miks muidu neid jälgivad nuhid. Teiseks tulemuseks oli, et hädaohtlikkude isikute nimestik kasvas sandarmivalitsuses aina pikemaks ja nuhkide tähtsus suuremaks. Nõnda paisutati vett kohalikkude võimumeeste rattale, et võiks vahetpidamata.kõrgemaid valitsuseasutisi pommitada suuremate sõjajõudude nõudmiseks, muidu ähvardades heita endalt vastutuse riigi tuleviku eest nende kätte usaldatud rajoonis.

Nüüd saabuski silmapilk, kus töölised hakkasid vabrikuist koju ilmuma, hõlma all mingisugused omavalmistatud tapariistad. Vana Käbagi tõi midagi koju, mille kohta ütles: „Ühe võmmi uinutan sellega ikkagi. Tehku igaüks niigi palju.” Räägiti ka tuliriistadest ja nende muretsemisest, kuigi jäi üldiselt ähmaseks, millised need pidid olema või kui palju neid muretsetud. Suurustamiseks andsid nad siiski küllalt põhjust. Kröösus ähvardas õige aja kätte jõudes kõik nuhid vagaks teha ja käis selleks, nagu räägiti, ei tea kus vaikses paigas isegi laskeharjutusi tegemas. Attilalgi, sel valgeverelisel, sinisilmsel ja neitsisuisel poisil oli revolver tasku siginud, ainult teadmata, kas ta oli laetud või mitte. Ka Indrek kui revolutsiooniline kassameister oleks võinud omale revolvri saada, aga tema ei soovinud, sest temal oli väikese tuliriista vastu imelik eelarvamus, nagu kõlbaks see ainult enesetapmiseks. Ka paljud põrandaalused kõndisid ilma relvata, sest nemad arvasid, et nuhkide uinutamisel pole mingit mõtet, pannakse ju iga kõrvaldatud nuhi asemele kohe mitu uut ametisse, ainult et nuhkide palk oleks võinud tõusta mitmekordseks. Viljasoo kinnitas alati, et tee üks nuhk vagaks, siis saavad kümme teist ametikõrgendust, kõrvalda aga kümme, siis muutuvad sada nuhki tähtsaiks meesteks, kes tantsitavad sandarmiülemat, kindraleid ja kuberneri. Kuigi õige revolutsionäär hoolitsevat kõigi eest, ometi ei olevat õiglane ühte nuhki selleks tappa, et teistel hakkaks parem põli.

Sel niiöelda sõjajõudude ja relvade liikumise ajajärgul Indrek sattus olukorda, mis mõjustas kogu tema pärastist tegevust. Ta astus sündmustekeerus sammu, mis sai talle saatuslikuks. Samm ise aga olenes paljast juhusest, sest kui ta poleks sel õhtul „Rahva Sõbra” toimetusse läind, siis oleks ka kõik muu tulemata jäänud. Sinna aga läks ta sellepärast, et ta polnud Viljasood kodunt leidnud ja ometi oli tal selline meeleolu, et ta pidi tingimata kuhugi minema ja kellegagi pisut juttu ajama. Nõnda oli lõpuks kogu asja põhjuseks tema meeleolu.

„Rahva Sõbra” toimetuses oli parajasti keegi venelane-sõdur, kes kurtis oma häda ja palus abi, nagu seda oskab teha ainult venelane. Abi seisis teatud rahasummas, mille sõdur tõotas tasuda esimesel võimalusel, kinnitades oma tõotust kõigi pühakute, Õnnistegija enda ja isegi oma viie alaealise lapse vere juures, sest teda pidi ootama surm, kui ta abi ei saa. Teda oli siia kui revolutsionääride pesasse juhitud, kus pidi olema peameheks ei keegi muu, kui Sillamäe, kes lõi Joosuaga nii ägedaid sõnalahinguid revolutsiooni pärast. Ja et sõdur pidas ka oma tegu revolutsiooniliseks sammuks, siis tuli ta teistelt revolutsioonitegelasilt abi saama. Tema oli nimelt kusagil raudteejaamas läinud monopoli ostma, mis olnud kõvasti keelatud, ja sellelt teolt tabatud ta politseinikkude poolt. Temalt võetud relvad – mõõk ja püss – ning müts, milles seisis tema nimi. Enne kui jõuti protokoll kirjutada, kuulis ta lahkuva rongi vilet, kahmas oma mütsi, valas millegi raskega politseiohvitserile pähe, nii et see langes kui kott, andis veel mõned hoobid paremale ja pahemale, tormas toast välja, jooksis ülepeakaela jaama, kargas seal sõitvale rongile ja tuli ühes teistega linna. Tema kuriteo ainukeseks avastajaks olevat asjaolu, et tal puuduvad relvad – püss ja mõõk, sest mütsi saanud ta enne kätte, kui loeti sealt seest tema nimi. Jaamas rääkinud ta juba vana sandarmiga, see lubanud talle hea mehe poolest relvad müüa, kuid nõuab nelikümmend seitse rubla. Seda raha sõduril muidugi ei olnud, aga ta lootis, et tema kui revolutsionäär siit selle summa saab, sest ta lõi ju politseiniku maha. Saanud eitava vastuse, ta tegi väga arusaamatu ja jahmatanud näo.

„See tähendab kuidas?” küsis ta natukese aja pärast juhmilt.

Talle seletati uuesti, et teda on võõrasse paika juhatatud ja et siin pole mingisuguseid summi selletaoliste otstarvete jaoks.

„Aga kuhu ma pean siis minema?” küsis sõdur.

„Meie ei tea teid kuhugi juhatada,” vastas Joosua.

„Kas siis tõesti hallivatimees-politseinik pole neljakümmend seitset rublagi väärt?” küsis sõdur imestunult ja vahtis korda mööda kõigile näkku. Kui talle selle peale keegi ei vastanud, ütles ta äkki: „Tähendab te ehk annate mu ära, teatate politseile?”

Aga talle kinnitati, et seda pole tal tarvis põrmugi karta.

„Härra, ehk annate teie mu välja?” pöördus ta nüüd Indreku poole, kes kui võõras oli natukese aja eest uksest sisse astunud. Indrekule tuli see küsimus nii ootamata, et ta ei mõistnud muud targemat teha kui vastata küsimusega:

„Milleks?”

„Kust mina seda tean,” ütles sõdur ning lisas longu langedes lootusetult juurde: „Muide, mulle on see nüüd üsna ükskõik, lapsed ei saa mind enam kunagi näha.” Ja ta pöördus ukse poole, et minna. Aga Indrek palus teda silmapilguks peatuda ja hakkas ise eesti keeles teistega läbirääkimisi pidama, et kas poleks võimalik hulga peale nõutavat summat kokku saada. Sõdur, kel tõusis uus lootusesädemeke, sattus imelikku erutusse ja ei saanud kuidagi paigal püsida, värisedes ise nagu kogu kehast. See mõjus sel määral, et peaaegu oldi valmis käsi tasku pistma ja soovitud summat kokku kraapima, kuid siis poetati Sillamäe poolt sõna nuhk ning kõigi käed tulid tühjalt taskust tagasi. Sõdur väljus uksest, nagu oleks talle surma märk otsa ette vajutatud, ja kõik tõmbasid kergendatult hinge, et see karikas möödus neist õnnelikult. Indrek kuulatas sõduri raskeid, mõtlikke samme, mis liikusid pikkamisi mööda puutreppi allapoole. Kui enam polnud midagi kuulda, siis tundis ka tema nagu teatud kergendust. Aga pisut imelik oli see lugu talle siiski. Kui mitu korda oli tema ise igasuguste korjanduste juures viibinud ja ikka ohverdati alati vähemad või suuremad summad, aga täna, kus oli kahtlemata kaalul inimese elu, – tema uskus sõduri jutustust sõnasõnalt – ei andnud ükski kopikatki.

Indrek jäi ehk pooleks tunniks toimetusse ja kui ta sealt lahkus, istus keegi all viimsel trepiastmel ähmases valguses. Tema ei pööranud sellele suuremat tähelepanu, sest varemaltki ta oli seal näinud eidekesi ja taadikesi jalgu puhkamas. Pealegi olid tema meeled ikka veel vangistatud hiljuti lahkunud sõduri kujuga. Aga kui ta jõudis alla istuja juurde, kuulis ta temast möödudes nagu nuttu ja palvetamist. Ta vaatas uudishimulikult tagasi ning nägi oma üllatuseks, et trepiastmel ei istu keegi muu kui endine sõdur, nuusates punasesse rätikusse nina ja pomisedes midagi endamisi. Indrek pöördus ümber ja jäi tema ette seisma.

„Mis te siin teete?” küsis ta natukese aja pärast.

„Aga kuhu mul siis minna?” küsis sõdur vastu. „Rongi alla või võllasse, ei kuhugi mujale,” lisas ta seletuseks, ja seda niisugusel toonil, et Indrekule torgati kui pussiga südamesse. Ta istus sõduri juurde trepiastmele, pani talle käe põlvele ja küsis:

„Öelge mulle, on see tõesti kõik õige, mis te esteks ülal rääkisite? Öelge, nagu seisaksite jumala enda ees.”

„Issand, kuidas võiksin ma midagi sellist valetada!” hüüdis sõdur. „Kõik on täpselt nõnda, nagu seletasin. Olen küla sepp, mobiliseeriti, saadeti jaapanlaste vastu, toodi sealt tagasi, pidin saama koju naise ja laste juurde, aga nüüd saadeti siia, öeldi – tsaaritapjate ja püha Venemaa vaenlaste vastu. Mõistate? Tsaaritapjate vastu! Aga tsaar elab ju, kes võis teda siis tappa. Tähendab mis see siis on? Tähendab samuti nagu jaapanlastegagi. Pidime võitma, aga saime ainult lüüa. Aina muud kui silasime, kas või mütsata ja püksata. Nüüd öeldi, et enam me lüüa ei saa, enam me ei põgene, võime julgesti minna. Tähendab kuhu me siis nüüd lähme? Kuhu meid saadetakse? Maale talupoegi peksma, mis? Aga mina ise olen ju ka talupoeg, Borodino alt Liipovkast ja mul on naine ning viis last, kõige vanem kolmeteistkümnene. Nemad seal virelevad ilma isata, aga mina pean minema teiste laste isasid ja omakseid karistama. Saate aru? Ja isegi pudelit monopoli ei tohi endale osta. Mõistate? Sellepärast siis trahh! sellele politsei ahvinäole pähe, teisele trahh! näkku, kolmandale trahh! kuklasse. Ja nüüd olen siin ning naine ja lapsed ei saa mind enam kunagi näha. Aga jumala eest, nõnda ma ei sure, nõnda ma neile neid jaapanlasi ja kõike muud ei kingi. Enne tapan veel kellegi! Enne tapan veel ükskõik millise politsei ahvinäo või kokardi, siis tehku nad minuga mis tahes, poogu üles või lasku maha.”

„Kuule, vennas,” ütles Indrek, „ka minu vanem vend oli jaapanlaste vastu, aga nüüd pole tast enam kippu ega kõppu kuulda.”

„Kes seal midagi kuulis või nägi,” rääkis sõdur, „meie vendi langes seal hullemini kui kärbseid, kes pääsis, pääsis imega, mitte õiguse ega õnnega. Mina isegi...”

„Aga öelge ometi, kas tõesti võiks teid praegu päästa nelikümmend seitse rubla?” küsis Indrek.

„Nii tõesti kui jumal elab!” kinnitas sõdur. „Nelikümmend seitse rubla teeksid siin sedasama, mis jumalaime jaapanlaste kuulide all.”

„Siis annan mina teile selle raha,” ütles Indrek äkki, mis tuli talle endalegi ootamata. Kui ta hiljem katsus omale aru anda, mis oli peaajeks tema otsustamisel, siis turgatas tal kõige pealt meelde sõna Borodino ja Lermontovi sellekohase laulu hakatus: „Sa ütle, onu...”, siis vend Andrese tugev kuju ja lõpuks vanahärra Bõstrõi oma prillitatud silmade, vimmas piha ja peene kaelaga, mille otsas kõikus pea nagu päevaroosi raske õitsmik.

Indreku sõnad rabasid sõdurit sel määral, et ta jäi talle päranisilmil otsa vahtima ning küsis lõpuks jahmatanult:

„See tähendab, kuis nii?”

„Lihtsalt – mina annan teile nelikümmend seitse rubla,” ütles Indrek ja ta nägi, kuis sõduri silmis surtsatasid nagu tulukesed põlema, kuna ta järgmisel silmapilgul oli juba kummuli tema ees maas, kogeldes südamepõhjast:

„Mu päästja, mu lunastaja! On see võimalik!”

„Tõuske üles,” ütles Indrek, „ja võtke raha, muidugi olete hulk aega ära raisanud."

„Ega ma täna enam niikuinii või kasarmusse minna,” vastas sõdur ja istus endisele paigale.

„Aga siis olete ju kadunud, rahast pole enam mingit kasu,” arvas Indrek ja mõtles selle tasku tagasi panna.

„Ei, ei,” seletas sõdur, „juba teel tegime seltsimeestega plaani, kuis mind päästa. Peale minu tegid veel viis tükki roodust sääred ja ilmuvad tagasi ühed homme, teised ülehomme. Nõnda oleme ennegi teinud. Kui küsitakse, siis vastame, et olime lõbutsemas. Mõistate? Selle eest on kartser päev või kaks, mitte üle viie. Nii et kui mul oleks raha ja ma võiks sandarmilt relvad osta, siis oleks kõik korras – ainult kartser minule endale ja ka seltsimeestele.”

Seda kuulates võttis Indrek tema kätte hoiule usaldatud raha ja ladus sõdurile viiskümmend rubla pihku. See kahmas tema parema käe nagu sepapihtidega ning kattis seda ikka ja jälle suudlustega, kuna ta ise rääkis :

„Mu päästja, mu lunastaja! Mu laste teine isa! Ma kirjutan neile...”

„Jumala pärast, hoidke selle eest!” hüüdis Indrek vahele. „Kiri võidakse lahti võtta ja siis oleme mõlemad kadunud.”

„Õige, õige, isand,” oli sõdur nõus. „Aga siis kirjutan neile hiljem, kui kõik on ammugi möödas ja unustatud, või ma ütlen neile suusõnal, et palvetagu nad ükskõik kus või millal, iialgi ärgu unustagu nad ka selle eest palvetamast, kes päästis nende isa. Ja kui meil naisega peaks veel lapsi olema, siis ka neid õpetame teie eest palvetama, kuni eluotsani.”

„Pidage meeles,” ütles Indrek, „see on võõras raha, mis te minult saate, ta on minu käes hoiul ja mina pean tema pärast vastust andma.”

„Issand,” hüüdis sõdur, „mis siis saab!”

„Isegi ei tea mis,” vastas Indrek, „aga eks ma kuidagi ikka saa, sest minul pole naist ega lapsi.”

„Aga teil on ometi isa ja ema, õed ja vennad?” küsis sõdur.

„Seda muidugi,” ütles Indrek, „ja just nende vastu teid ehk saadetaksegi, sest nemad elavad maal.”

„Esteks saadetavat meid kuhugi väiksesse linna,” seletas sõdur.

„See on esteks, aga pärast võib-olla ka maale mõisadesse ja taludesse,” arvas Indrek.

„Jeesuse Kristuse meie Õnnistegija nimel tõotan, et ma ei tõsta kunagi kätt teie omaste, sugulaste, sõprade ega tuttavate vastu, sündigu minu endaga mis tahes,” rääkis sõdur risti ette lüües.

„Teie tõotate liiga,” ütles Indrek, „minu tegu pole seda väärt. Aga ühte paluksin ma teilt küll, seltsimees: pidage ise meeles ja seletage oma kaaslastele, niipalju kui võimalik, et kui teid saadetakse maale talupoegade vastu ja öeldakse, need on mässajad, siis teadke, need pole mingid mässajad, vaid kõige rahulikumad elanikud, kes tahaksid ainult, et nende peal ei lasuks kõik kohustused ja mõisniku päralt poleks kõik õigused.”

„Tähendab, meid saadetakse siia mõisnikkude pärast,” ütles sõdur.

„Just nõnda, mõisnikkude pärast ei saanud te koju oma laste juurde, vaid pidite jaapanlaste vastast tulema siia. Mõisnikud ja nende leivalised karjuvad tsaari ees mässust, et nõnda veel kindlamalt jalga suruda talupoja turjale.”

„Olge mureta,” ütles sõdur, „ma pean seda meeles ja seletan ka teistele. Mina mõistan seda, sest ma olen kirjaoskaja ja minu isagi oli kirjaoskaja.”

Samal ajal, kui ta seda rääkis, sirvis ta ikka ja jälle uuesti raha oma näppude vahel, nagu ei suudaks ta kuidagi oma silmi uskuda.

„Peitke raha ära,” käskis Indrek.

„Aga siin on ju kolm rubla ülearu,” vastas sõdur.

„Selle annate pärast tagasi,” ütles Indrek.

„Ei, see ei lähe,” seletas sõdur, „sest mis minuga pärast saab, kes seda teab. Kõige pealt pistetakse mrnd kartserisse ja siis saadetakse ehk kohe minema. Iseasi, kui annaksite oma aadressi, siis...”

„Praegu minule kirjutada poleks kuigi tark,” ütles Indrek. „Sest pidage meeles, et teid võidakse jälgida, teid kõiki, kes te täna põgenesite roodust. Eks ole nõnda?”

Sellega oli sõdur nõus ja nõnda pöördus ta uuesti küsimusele, et kolm rubla on ikkagi ülearu. Pealegi veel, oleks oma raha, aga ei ju ole, milleks siis see asjatu raisk, kuna temal pole seda kolme rubla põrmugi vaja. Indrekul ei jäänud lõpuks muud üle, kui võttis ühe viielise ja läks vahetas selle lehekontoris peeneks, nii et võis anda täpse summa. Nüüd rahuldus sõdur, pistis raha põue ja tahtis uuesti maha langeda, aga Indrek rääkis tõrjuvalt:

„Jätke seda, vennas. Mina tegin, mis mina võisin, tehke teie, mis teie võite, siis oleme tasa.”

„Vennas, meie ei saa kunagi tasa,” vastas sõdur liigutatult. „Mitte kunagi! Mina ja minu omaksed on kaugel, kuidas võiksimegi tasuda.”

„Küll jumal annab, et võite,” lohutas Indrek.

Nad tõusid püsti ja seisid teineteise ees. Sõdur tammus jalgel, nagu tahaks ta minekut teha, aga ometi ei saanud ta sellega hakkama. Juba andis ta kätt, soovides kõike, mis soovida võib, aga ikka veel kõhkles ta paigal, nagu oleks ta midagi hädavajalikku unustanud teha või öelda. Viimaks küsis ta:

„Kas ma siis teid enam kunagi ei näe?”

Indrek mõtles pisut ja ütles siis:

„Teate mis: teie nimi pidi olema Timofei. Kui teil kogu see jant möödas ja kui teil võimalik, siis astuge siiasamasse sisse ja küsige Timofeid, küllap juba siis kõik korraldatakse, et me kohtume. Mõistate? Lihtsalt Timofei, muud midagi. Peate meeles?”

„Tingimata!” kinnitas sõdur. „Lihtsalt Timofei, Timofei, Timofei. Tähendab, mina iseennast.”

„Just nii,” naeratas Indrek. „Küsige iseennast.”

Veel kord andsid nad kätt ja sõdur väljus trepikojast. Indrek viivitas pisut ja läks talle siis järele. Aga vaevalt sai ta porisel tänaval teha kümmekond sammu, kui äkki süda lõi tal sees värisema, esiteks tasakesi, siis kõvemini, kuni värin kandus kerge surinaga kõigisse ihuliikmeisse, nii et ajuti oli raske jalaga tabada õiget paika. Oli see kartus oma teo tagajärgede pärast või õnneerutus teadmisest, et ta oli riskeerinud ja päästnud inimese? Ta ei teadnud, mis see oli, tal oli ainult hea kõndida mööda poriseid tänavaid, kus harvad kaasilaternad kumasid rõskes õhus hõõguvate udukeradena, mis südamest heledamad ja pinna poolt kordkorralt tumedamad, kuni nad sulavad pikkamisi kokku ümbritseva pimedusega.





XXVI


Mõne päeva pärast nõuti Indrekult raha – kogu summa, ja et tal polnud silmapilkselt maksta, siis selgus kõik. Ta andis, mis tal oli, ja lubas puuduva osa muretseda paari päeva jooksul, aga tal õnnestus kokku ajada ainult pisut üle poole. Alles nüüd taipas ta, kui kerge on raha välja anda ja kui raske on teda saada, liiatigi kui ta peab tulema niiöelda teiste inimeste armust. Esmalt pöördus ta Otstaavli poole, kellega tal olnud kogu aeg nii südamlik vahekord, kuid see vabandus sellega, et temal ei ole ja mis tal on, see olevat kinni pandud.

„Ma sulle ütlesin juba kord,” seletas ta, „et mina ei taha oma ametist midagi muud, kui aga kõigega kokku niipalju, et võiksin kindlustada end tulevikuks, s. t. osta endale kuhugi väikese majaloksi, mõistad. Peale selle tulgu ükskõik misuke revolutsioon või ükskõik misuke kord, mina elan oma majaloksiga ikka kuidagi ära. Vähemalt on ulualunegi. Eks ole nõnda? Ja mul pole kelle kuradigagi pistmist, ega? Ja tead, kui mina juba midagi kavatsen, siis mina ka selle teostan. Arva kuidas? Ma ei kanna viit kopikatki ülearu raha taskus. Nii mis saan, selle kohe hoiule viin, et kannaks protsenti, sest protsent on leitud raha. Mõnikord viin nõnda ära, et ei jää söömarahagi. Siis laenan sõpradelt rubla või kaks, vahel ainult mõnikümmend kopikat, et aga oma raha kannaks hoiul protsenti. Saad aru: mina ei kanna kunagi oma raha taskus, vaid ainult seda, mis teistelt laenatud, muidugi ilma protsendita, sest kes siis sõbralt laenu eest protsenti võtab, liiatigi kui tasun laenu nädala või paari pärast.”

„Mina oleksin valmis sulle sama protsenti maksma või veel kõrgematki, kui sa saad hoiul, ainult et aga päästaksid mu hädast,” ütles Indrek.

„Mis sa siis arvad, et mina hakkan sinu häda oma kasuks tarvitama ja sind nöörima,” vastas Otstaavel.

„Noh, siis laena mulle muidu või hoiukassa protsendiga,” ütles Indrek.

„Sinul ei ole nähtavasti rahaasjust õiget arusaamist,” seletas Otstaavel nüüd. „Juba köstri juures puudus see sul ja Mauruse kool pole sulle selle poolest midagi juurde andnud, ennem veel sellegi võtnud, mis sul oli. Sina räägid revolutsioonistki, nagu oleks see mõni heategev ettevõte, aga õige inimene küsib kõige pealt: kas ta kannab protsenti?”

„Mis pagana protsenti see revolutsioon peab siis kandma?” imestus Indrek.

„Noh, näed nüüd, et sul pole ei rahaasjust ega revolutsioonist sinise esmaspäeva aimugi!” hüüdis Otstaavel võidurõõmsalt. „Milleks siis revolutsiooni teha, kui ta ei kanna protsenti. Meie vana ütleb, et kindlustagu revolutsionäärid temale uue korra juures kõrgem palk ja vahvamad kõrvased, siis on tema esimene revolutsionäär, niiöelda riigitruu revolutsionäär. Aga mis teevad revolutsionäärid? Nemad tahavad kõik kõrvaldada, see tähendab, kõik protsendid ära võtta, sellest siis ka see tüli. Mina arvan, et Nikolai isegi oleks ükskõik misukese revolutsiooniga nõus, kui aga temale kindlustataks kõrgemad protsendid. Protsent, see on kogu küsimus revolutsiooniga ja ka minuga. Asi ja ettevõte peab kandma protsenti, aga seda ei tohi võtta sõpradelt, seda mitte. Sõprus peab olema ilma protsendita, seda olen ma välja arvanud. Nõnda siis, kui mul oleks võimalik ja kui ma tahakski raha hoiukassast välja võtta, siis ei võiks ma seda teha, sest kui ma ta laenaksin sulle protsendita, siis saaksin ma kahju ja sina kui sõber ei või ometi nõuda, et mina kannataksin sõpruse pärast kahju...”

„Ma ütlesin ju, et olen valmis...”

„Pea, pea, ära sega,” katkestas Otstaavel Indrekut, „kuula, mis ma sulle ütlen. Tähendab nõnda: kahju ei või ma sinu pärast kannatada, sest seda ei luba sinu sõprus, eks ole nõnda? Ära aja vastu, sa tead, see on nõnda. Aga kas ma võiksin sinult protsenti võtta? Ei ju või, sest siin on minu sõprus kui igavene Keerub põiki ees. Pealegi, kui ma võtaksin sinult rohkem, kui saan hoiukassas, siis oleks see lausa ülekohus, võtan ma aga sedasama, mis saan sealt, siis pole mul mingit mõtet raha sealt välja võtta, ega ole? Sest raha peab liigutama ainult siis, kui ta kannab selle läbi kõrgemat protsenti, mõistad.”

„Imelik,” ütles Indrek, „sinu arvates on nõnda, et kui oled kellegagi sõber, siis ei saa tema heaks enam midagi teha, sest takistuseks on ikka kas su oma või selle teise sõprus.”

„Justament nõnda,” kinnitas Otstaavel, „sest meie vana ütleb ikka, et aita, keda sa aitad, aga ära aita kunagi sugulast ega sõpra, sest need panevad seda sulle ikka pahaks või löövad su üle ja teevad teiste naeruks. Sõber mõtleb ikka, nagu sugulanegi, et temal on oma sõpruse või suguluse tõttu õigus teistelt midagi saada. Aga sa tead ometi, et niipea kui inimesed jõuavad õiguseni, siis pole rusikad enam kuigi kaugel. Sellepärast siis annan sulle nõu: kui tahad kellegagi sõbraks jääda, siis ära otsi temalt kunagi abi ja ära laena temalt raha.”

Nõnda targutas ja õpetas Otstaavel, nagu oleks ta Indreku isalik nõuandja. See kuulas teda kannatlikult ja mõtles samal ajal oma mõtteid. Kui Otstaavel lõpuks talle paari rubla pakkus, siis ei võtnud ta seda vastu. Aga see käis talle kui uni peale ja seletas:

„Võta julgesti, see ei tee meie sõprusele midagi, sest see pole minu enda raha, vaid laenatud. Seda võib ikka sõbra käest vastu võtta.”

Aga kui Indrek jäi kindlaks, sai Otstaavel haavatud ja ütles:

„Näed sa nüüd isegi, kuis on sõprade vahel: ma pakun sulle kahte rubla, kuid sa ei võta vastu. Aga kui ma pakuks seda kahte rubla mõnele võõrale, siis võtaks ta tingimata vastu ja oleks tänulik pealegi. Sõprus teeb uhkeks ja nõudlikuks.”

„Mina pole uhke ega nõudlik,” ütles Indrek, „vaid paarist rublast pole mul vähematki kasu, sest nõnda peaks mul üle kahekümne sõbra olema, et tervet summat kokku saada. Aga kust võtta niipalju sõpru?”

Nüüd katsus Otstaavel Indrekule maksku mis maksab selgeks teha, et inimesel võib ka üle kahekümne sõbra olla, kui ta aga ise pole liig uhke ja nõudlik. Temal, Otstaavlil, näiteks olevat niipalju sõpru, et neli-, viiskümmend rubla võib ta kas või rubla kaupa kokku ajada. Aga muidugi, harva leiduvat ilmas nii vähenõudlikke ja vastutulelikke inimesi, nagu olevat tema, Otstaavel. Seda olevat ta politseis õppinud, sest seal ei saa muidu, kui ole niiže travõi, tiiše vodõi. Indrek peaks ka paariks aastaks politseiteenistusse astuma, küllap ta siis saaks teada, kuidas peab talitama tõsine ja vähenõudlik sõber. Aga Indrek ei mõelnud esiotsa seda teha ja nõnda nad lahkusid teineteist mõistmata.

Indrek kaebas oma rahahäda ka apteekrist koolivennale Viidikule, keda kohtas tänaval. See kahetses, et ta pole veel proviisor, sest siis ta võiks tingimata teatud summa anda. Päris kindel ta ei olnud, kas ta saaks siis terve summa, pool või ainult veerandi anda, aga pisut annaks ta kahtlemata, kui ta aga oleks proviisor. Ja et ta kord proviisoriks saab, selles ei olevat vähematki kahtlust. Indrek oodaku ainult mõni aasta, küllap ta siis näeb, kes kõnnib Tartu tänavail, korporandi müts peas, sest muidu ei maksvat üldse ülikooli minna, kui ei saa värvimütsigi pähe. Indrek kannatagu pisut oma üliõpilase eksamiga, siis võivad nad üheskoos Tartus pummeldama minna. Küllap näis, kumb neist õige enne värvid kätte saab. Ja mis peaasi: kas Indrek üldse mõtleb korbiks saada või ei, mis ta praegu arvab? See oli muidugi väga tähtis küsimus, kuid et ta Indrekut praegu ei huvitanud, siis läksid nad peagi igaüks oma teed. Ainult niipalju kinnitas Viidik veel lõpuks, et oleks Indrekule mingisuguseid arstimeid vaja, siis võiks ta suurima lahkusega aidata, kõike toimetada, mida aga Indreku süda sooviks, aga raha – jah, seda neil apteegis müüa ei ole.

Ka Viljasoo juurde Indrek läks oma hädaga ja avas talle puhtsüdamlikult kõik oma kaardid, kuna ta koolivendadele puhus midagi parajat hambasse. Viljasood poleks kogu lugu põrmugi üllatanud, kui oleks mängus olnud mõni naine või viin, aga nüüd kirtsutas ta pisut nina ja ütles:

„Teie olete nähtavasti teisiti loodud kui mina, sest mina teen niisukesi asju ainult naiste ja viina pärast. Te ju teate seda Marie asja. Ega seegi palju targem ole kui teie tegu. Vaadake, mina ei oska naistega midagi peale hakata. Aga kui mees ei oska naistega midagi peale hakata, siis laseb ta kohe raha lendu, sest tema arvab, et see tasub tema oskamatuse. Muidugi on see lollus ja nõdrameelsus, muud midagi. Teie vist ei oska meestega midagi peale hakata ja sellepärast on teil raha nii kergesti näpu vahel. Leidub isegi niisukesi idioote, kes ei oska ei meeste, naiste ega lastegagi midagi peale hakata, ja need ongi kuulsad oma helduse pärast. Inimene tahab ju alati teisele midagi teha ja kui ta muud ei oska, siis aina maksab, maksab hauaääreni. Teie teo järele otsustades olete teie üks neist ja sellepärast peab arvama, et teil tuleb veel palju maksta. Minul on peale naiste veel viinaga mõnikord nõnda, et aina maksan ja maksan, kuigi peaksin selleks müüma kogu oma krempli, mis mind siin uputab. Nõndaks! Ja nüüd? Mina võiksin kümme pulka kokku ajada, mitte rohkem, sest minul on ju oma nõdrameelsus, mõistate? Millega see lõpeb, seda ma veel ei tea, sest naistega on nagu revolutsioonigagi – ta läheb ikka pisut teisiti kui kavatsetud. Aga kümme rubla võiksin nõutada, kui see teid rahuldab. Muidu aga – sülitage kõige peale ja ärge võtke seda nii väga südamesse, sest nagu ma juba ütlesin, revolutsioonis läheb kõik pisut teisiti kui kavatsetud. Revolutsioonis läheb enamisti kavatsemata, selles on asi. Nagu minul selle Mariegagi. Olid mul temaga mingisugused kavatsused? Ei! Ainult see Bõstrõi raha, mida mõtlesin kasutada.”

„Ja minul tema sõnad, mis ta rääkis oma viimse elupäeva hommikul,” lausus Indrek. „Tema ütles, et peab mõtlema vaid teistele, mitte iseendale, ja mina mõtlesingi.”

„Tähendab, tema kiusab meid mõlemaid taga, mind oma tegudega, teid oma sõnadega,” ütles Viljasoo. „Nõnda on need head inimesed ikka, nende käest ei pääse peale surmagi. Laenab sulle raha ja sina oled sees või ajab tühje sõnu suust välja ning ikkagi oled sees.”

Indrekule anti raha muretsemiseks uus tähtaeg, aga kui ka see ei aidanud, siis pidi ta Kröösuse palge ette astuma, kus pealtkuulajaks peale Attila veel paar võõrast nägu. Kröösus silmitses Indrekut natukene aega tummalt ja ütles siis:

„Kas teate, mis asjamees te olete? Revolutsiooni äraandja, muud midagi,” vastas ta ise oma küsimuse väikese viivitusega, millega suurendas oma sõnade mõju. „Samal ajal, kus satraapiline tsarism pingutab oma viimseid lõtvu lihaseid revolutsiooni värskete jõudude kägistamiseks, koondades meie väerinnale oma truuksjäänud timukasalku, asute teiegi neid toetama oma seltsimeeste selja taga. Ja millega? Revolutsiooni kassaga! Meie orjastatud vendade veeringutega! Hea küll! Ta ütles teile, tema tapnud politseiniku. Aga tõendused? Ma küsin teilt: kus on tõendused? Ja isegi, kui te need muretseksite, siis – kas maksab politseiniku hing nelikümmend seitse rubla? Pidage meeles: politseiniku hing ei maksa meie kui revolutsionääride silmis neljakümmet seitset kopikatki. Kas kuulete? Politseiniku hing maksab sama palju kui üks revolvripadrun, mitte kopikatki rohkem. Mõistate? Ja rehkendage nüüd ise järele, mitu padrunit saab neljakümne seitsme rubla eest, nii mitu politseiniku ja nuhi hinge võlgnete revolutsioonile. Seda oskate ometi välja arvata, sest te olevat üliõpilase-eksamil kaks korda juba läbi kukkunud, nii hiilgava ettevalmistuse olete saanud Mauruse juures. Seal teid vist oma haledat kodanlist südant õpetati teiste rahadegagi rahuldama. Aga revolutsioon ja tõsine revolutsionäär ei tea, mis on haledus. Temal on ainult üks asi ilmas olemas – revolutsiooni võit. Sellele peab tooma ohvriks kõik – isa ja ema, õed ja vennad, sugulased ja tuttavad, ka iseenda, kui vajadus nõuab, terve rahva! Sest tõsisel revolutsionääril on peale revolutsiooni kõik ainult abinõu. Mõistate?”

„Mõistan,” vastas Indrek, „aga mina mõtlesin, et ka sõdur on inimene ja...”

„Inimene, inimene!” hüüdis Kröösus. „Mis on revolutsioonil tegemist inimesega? Revolutsioonil on tegemist ainult revolutsionääriga ja tema vaenlastega ning nende vahel seisab laetud tuleriist, laad revolutsionääri, rauaots tema vaenlase poole – nõnda!” Kröösus pistis revolvriotsa Indreku ninale nii ligi, et see hoopi kartes tahes või tahtmata lõi pea pisut tagasi. Samal hetkel Indreku silm ei tabanud mitte ainult Kröösuse kõhna ja kahvatut nägu, valgeid silmi ja õhukesi pingul huuli, vaid ka Attila vaimustuses säravat pilku eelmise selja taga. „Pidage meeles,” jätkas Kröösus natukese aja pärast, „inimene on revolutsioonis ainult materjal ja sellepärast ei loe üldse kaasa. Sest kus on inimene, seal on ka varsti tõde ja õigus, aga niipea kui saabuvad need, on revolutsioonil jalg kõril. Nõnda arvan mina. Olen veel kord rääkinud teiega kui seltsimehega, kui see ei aita, siis seisab meie vahel dünamiit ja tina.”

Indrek oleks ju võinud oma kasuks meelde tuletada sõduri tõotust, et tema ei tõsta relva oma heategija omaste, sugulaste, sõprade ja tuttavate vastu ja et ta tahab selles sihis mõjustada ka oma seltsimehi. Ühe sõnaga – ta oleks võinud katsuda seletada, et tema teo otseseks eesmärgiks oli kanda revolutsioon sõjaväkke, luua sõbralikud sidemed vaenlase leeris revolutsiooni võidu kindlustamiseks. Aga see tuli tal alles siis meelde, kui ta istus juba koeramamma juures lauas ja muretses oma heledale kõhule varju. Tema süda oli lõpmata raske ja nukker ning tema meeleolu alla nulli. Ainult näljakustutamine mõjus nagu pisut ergutavalt ja tal tuli meelde, kuis ta oli mõni kuu tagasi istunud siinsamas, kasaka nuudi verine arm kaelal. See arm oli tema esimene kannuste teenimine revolutsiooni okkalisel võitlusväljal ja täna oli tal tundmus, nagu oleks ta nüüd kaotanud kõik. Tema rõhutud meeleolu torkas majaprouale ja tema lahutamatule kaaslasele, lõõtsutavale koeralegi silma, kes püüdis Indrekut nähtavasti sellega lohutada, et katsus oma keele suhu tõmmata ja lõõtsutamisest loobuda, et oleks võimalik lõuga toetada Indreku jalale. Aga iga natukese aja pärast pahvatasid ta lõuad laiali ja roosa keel lõi uuesti tolknema, liikudes rütmiliselt. Viimaks pisut aega saanud, majaproua ise ka istus Indreku juurde ja ütles talle:

„Te olete täna nii kurb, eks ole?”

„Hädad, hädad, hädad,” vastas Indrek ükskõikselt.

„Aga mina ei taha, et teil on niisuke nägu” rääkis majaproua. „Enne pidasin härra Bõstrõi nägu silmas, nüüd teie oma. Ma mõtlen ikka, et kui on veel ükski tuttav nägu, mis rõõmus, siis pole viga. Sest kui see üks võib rõõmustada, eks siis mina või ka. Aga kui härra Bõstrõi hakkas lõpuks mossitama, siis hakkasin ma kartma, tuli lihtsalt hirm peale. Ja te nägite, millega see lõppes – hirmsa tapmise ja surmaga. Nüüd hakkate teie omakorda. Ega ometi jälle mõni tapmine või surm ees seisa. Jumal hoidku küll selle eest.”

„Täna pisteti mulle revolver nõnda nina alla, et tundsin külma rauaotsa,” ütles Indrek vaevalt märgatava naeratusega.

„Issand halasta küll!” hüüdis proua. „Sellepärast teil siis ongi niisuke nägu. Ma panin kohe tähele, niipea kui astusite sisse.”

„See nägu polnud revolvri pärast, vaid hoopis teisel põhjusel,” ütles Indrek..

„Ikka veel teisel põhjusel!” imestus majaproua. „Nagu poleks sellest küll, kui sulle revolver nina alla pistetakse.”

„Ah, see poe nüüd midagi,” arvas Indrek. „Revolver on ju ainult mänguriist, nagu mõni suupill või pajuvile.”

„Aga kui ta lahti läheb?” küsis majaproua hirmunult.

„Ega ta ei lähe ju,” ütles Indrek.

„Miks ta siis ei lähe, kui ta on laetud,” vaidles proua vastu.

„Aga kui ta ei ole?” küsis Indrek.

„Tähendab, see ei olnud laetud, mis teie nina alla pisteti?”

„Vististi mitte,” vastas Indrek.

„Heldene taevas! Kuidas te mind küll jumala-muidu hirmutate! Mina arvasin, et revolver oli tingimata laetud. Aga mis teil siis viga on, kui revolver oli tühi?" päris proua.

„Eks tea, mis vaesel inimesel viga,” seletas Indrek. „Lubasin laenu teatud ajaks tasuda, aga ei saanud, ja nüüd olen petis ning kelm, sest sõbral on raha hädasti vaja.”

„Kui suur see summa on?” küsis majaproua.

„Puudub ümmarguselt veel kakskümmend rubla,” vastas Indrek, „teise poole ajasin kuidagi kokku.”

„Ja sellepärast siis norutategi?” naeratas proua. „Kas mina võiks teile selle summa laenata?”

„Ma olen teile juba ennegi võlgu,” vastas Indrek.

„Seda lihtsam on teil sedagi vastu võtta,” ütles majaproua. „Võtke, minge tasuge võlg ja tulge homme rõõmsalt tagasi. Küllap hiljem maksate kõik, te olete ju alles noor, noor ja terve... Vaadake veel kord nõnda altkulmu minu poole, veel! Jumala eest! Justament tema! Mina mõtlesin alati, et keda te küll meelde tuletate, aga nüüd tean: minu õepoega. Tema vaatas vahel ka nõnda, aga tema suri juba kaheksa-, üheksa-aastaselt. Õde pidi teise ikka linna kooli panema ja mina oleks ta siis oma juurde võtnud, aga suri teine enne ära. Selle õepoja mälestuseks, kes oleks praegu võinud umbes teie vanune olla, laenan ma teile selle raha, ma armastasin seda poissi väga. Mõtlesin ta isegi oma kasvandikuks võtta, sest õel oli veel teisigi poegi. Või kui teile selle poisi mälestus midagi ei ütle, sest teie ju ei tundnud teda, siis laenan selle raha härra Bõstrõi õnnetu surma mälestuseks, sest teie meeldisite temale väga ja mina armastasin teda. Päris õige, nüüd ma tean seda, ja mis sest teie ees salata. See olgu teile õpetuseks, kui rumal on armastus. Enne ei saa temast õieti aru, kui inimene on surnud, siis on kõik korraga selge. Aga ühes ta eksis ometi. Tema ütles ikka, et armastuseks on hirmu vaja. Pead kartma, siis tuleb armastus, need olid tema sõnad. Kuid mina ei kartnud teda surnult põrmugi, oleksin kas või tema kõrvale puusärki võinud heita, ja ometi armastasin teda. Tütred naeravad mind, kui ma lähen tema hauale. Aga nemad on rumalad. Noored on üldse rumalad, nemad ei tea teise armastusest midagi, nemad armastavad ainult iseennast.”

Kui Indrek astus koeramamma juurest välja, kakskümmend rubla taskus, et seda nõutavasse paika ära viia, murdis ta kogu tee pead, kas noored teavad midagi armastusest või on see ainult vanade eesõigus. Kui vana peab inimene olema, kui ta saab juba taipu armastusest? Kas tema, Indrek, võib juba teada, mis on armastus, või armastab ka tema veel ainult iseennast?





XXVII


Peale viimaseid sekeldusi Indrekul oli tundmus, nagu oleks kulutuli tema ümbrusest üle käinud ja kõik puhtaks pühkinud: ta seisis jällegi üksi, nagu linna tulles, või kuigi mõned olid veel jäänud, nagu näiteks proua Kuusik ja Viljasoo, siis paistsid need praegusel silmapilgul kõige vähem vajalikkudena, pealegi veel sellistena, kellega Indrek ei osanud nagu midagi peale hakata. Eriti suurendas tema üksinduse tundmust see, et sõdur, kelle pärast ta kõik omale kaela tõmmanud, ei andnud endast vähematki elumärki, nagu oleks temaga sündinud Viljasoo oletuse kohaselt: nagu oleks ta kõigest hoolimata ometi sisse langenud, nii et Indrekul tarvis ainult oodata, millal ka tema jälile jõutakse. Esimese nädala jooksul kasvas Indrekul ootuseärevus päevpäevalt, nii et öösi tuli unestki puudus kätte, pärast seda lõi ta lootusetult käega. Sõdur oli ju öelnud, et teda võidavat roodust kargamise eest kuni viie päevani kartseri pista, aga kui teda pole ka seitsmendal päeval kuulda ega näha, mis mõte oleks siis veel tema pärast pead murda või südant vaevata. Ja lõpuks valdas Indrekut tundmus, et temale on üsna ükskõik, mis sõduriga sündinud, tähtis oli talle ainult tema teo motiivid ja kantud ohver. Üks oli temas imelikult kindel: silmapilgukski ei kahelnud ta sõduri aususes ja tema sõnade tõelikkuses, kuigi just see oli punkt, mida kõik ründasid. Sillamäe „Rahva Sõbra” toimetuses, kuhu see rahajant oma ringkäigul mõne päeva pärast jõudis, andis Indreku tõeusule väga lihtsa seletuse, öeldes:

„Muidugi, mis teil siis nüüd veel muud üle jääb, kui ainult uskuda, kõike tõeks pidada, sest see on ju ainukeseks lohutuseks. Mõelge ometi oma seisukorda, kui ühel ilusal päeval selgub, et teid on lihtsalt ninapidi veetud. Te olete ju siis rüütel, kes sureb, kaitstes daami au, mida sel juba ammugi enam ei ole.”

„Jah, teie ei ole sugugi soliidne,” lausus Kuru ja vaatas Indrekule halvakspanevalt otsa.

„See kõik on tühi kodanline puru,” ütles Joosua. „Teie unustate peaasja. Teie unustate, et ta pistis käe revolutsiooni kassasse, mis on sama hea, kui pista käsi revolutsiooni enda külge.”

„Ühelgi revolutsioonil pole kunagi mingit kassat olnud,” vaidles Sillamäe kohe vastu. „Revolutsiooni teostavad kas nälgijad, paljasjalgsed ja närukaelad või pole mingit revolutsiooni, on ainult lihtne kuninga tapmine, nagu Inglismaal. Revolutsioonid tehakse kassata, aga kassameistrid kasutavad revolutsiooni.”

„Nõnda on ainult kodanliste revolutsioonidega,” vastas Joosua. „Praegu aga teostame puht proletaarlist revolutsiooni ja selles...”

„...ei saa kassata läbi?” pistis Sillamäe vahele. „Eks ole nõnda? Proletaarlasel peab ikka kassa olema, kodanlane võib ka ilma selleta mässata.”

„Sinuga ei maksa neist asjust rääkida,” ütles Joosua nüüd.

„Eks ole,” kiitis Sillamäe järele. „Aga ütle ometi, oled sina või su mõttevennad proletaarlased? On Kröösus proletaarlane? Aga miks ta siis kahehobuse-voorimehega sõidab?”

„Sa küsi seda temalt endalt, kui julged,” muigas Joosua üle õla, sest ta istus, selg Sillamäe poole. Aga see ei võtnud seda nagu kuuldavakski, vaid jätkas:

„Tead, mis mina sulle ütlen: mitte kõik pole proletaarlased, kes end selleks peavad, vaid paljud neist on proletaarlaste kassameistrid. Need on kaarnad, kes panevad revolutsiooni nisu oma pugudesse.”

„Kaarnad ei armasta nisu, vaid raibet,” ütles Kuru asjalikult.

„Kas kuuled,” pistis Joosua pilkavalt.

„Noh, siis on need kassameistrid raipenokkijad,” vastas Sillamäe teravalt.

Aga nüüd läks Joosua hääl nii valjuks ja tema juuksesalgud hakkasid sel määral peas lendama, et Indrek tundis iga karjatust ja juukselendu kui etteheidet, sest tema oli kogu selle riiuragina põhjustanud. Ometi ei pidanud ta sündsaks lahkuda ja sellepärast pidi ta kõik ilusasti ära kannatama. Alles tüki aja pärast võis ta kergemalt hingata, sest siis pöördus sõnelemine teisele alale.

„Et ka niisukese inimesega peab ühte lehte toimetama!” kirus Joosua. „Aga nõnda on selle kodanlise rämpsuga ikka: inimesed Soomest ja Saarest kokku ajada ning see peab olema toimetus, kel on põhimõtted. Kus on siin põhimõtted, kui toimetuses istuvad inimesed, kes on nagu tuli ja vesi.”

„Mitte nagu tuli ja vesi, vaid nagu hing ja kolmnurk,” aitas Sillamäe tagant järele. „Aga miks te ei asuta oma lehte, kus oleksid ainult puhtad põhimõtted, muud midagi. Igale poole pange ainult põhimõtted ja kus põhimõtet ei ole, see jätke panemata. Tehke ka õnnetused ja kuriteod põhimõttelisiks, eriti aga kuulutuste külg. Ja kui kuulutusi ei ole, siis kuulutage ise suurelt, suurelt, et – otsitakse põhimõttelikke kuulutusi.”

„Sa võid ju ironiseerida, niipalju kui tahad, aga ometi on sul väga hästi teada, miks meil pole oma õiget häälekandjat,” ütles Joosua.

„Jumala eest, mitte midagi ei tea ma,” vastas Sillamäe ilmsüütult. „Jõust ei ole teil ometi puudu, kui otsustada mõne mehe sõnade järele, ja sõjariistu olevat tarbeks, sest neid veetakse teile sisse, muretsetakse koha peal ja valmistatakse vabrikuis. Mulle räägiti, et mõni vabrik valmistavat nüüd masinate ja vagunite asemel ainult sõjariistu. Sinul on selles asjas muidugi täpsemad andmed käepärast. Ja rahast peaks teil ka jätkuma, sest seda korjate kogu linnas, kas revolvriga või ilma.”

„Kas sul tõesti pole häbi?” küsis Joosua ja pöördus toolil ümber.

„Mille pärast?” küsis Sillamäe vastu. „Teie rumaluse või edevuse pärast, mis?”

„Ei, vaid oma kasimata suu pärast,” ütles Joosua. „Sa teed naeruväärseks ka kõige kõrgema ja pühama.”

„Sa oled idioot!” karjus Sillamäe nüüd. Selle peale viskas Kuru sulepea prahvatades lauale ja laskus lootusetult seljakile toolitoe najale, kuna Joosua toolilt kargas ja punetava näoga, juuksesalgud silme ees, Sillamäe laua äärde sööstis ning vaiksel, kuid väriseval häälel küsis:

„Mis sa minust tahad?”

„Et sa jätaksid oma igavese proletaarlise jörina, kui lõmpsime üheskoos kodanlisel künal,” vastas Sillamäe, „muidu pean arvama, et oled juhm või kelm.”

„Oma ilmavaadet ja põhimõtteid ma kodanlise läätseleeme eest ei müü,” ütles Joosua ja lisas juurde, „aga sina oled mustasajaline ja kodanlaste sabarakk.”

„Mina olen ise kodanlane,” kinnitas Sillamäe.

„Ehk aitab juba,” ütles Kuru rahulikult vahele, „sest nüüd on kõigil teada, mis te olete: üks juhm või kelm, teine mustasajaline või kodanlane. Trükikoda näeks hea meelega, et te muu seas oleksite ka ajakirjanikud, sest muidu jääb leht jälle hiljaks.” Viimased sõnad rääkis ta siis, kui trükikojast ilmuti käsikirjade järele.

Nõnda surusidki kodanlane ja proletaarlane ninad paberile ja hakkasid radikaalset lehte kirjutama, kuna Indrek lahkus toimetusest tundmusega, et mitte need seal, vaid tema on see juhm ja kelm, kellest oli just praegu jutt. Ainult mustasajaliseks ja mingiks sabarakuks ei saanud ta end pidada, seda mitte.

Nõnda lonkis ta kodu poole. Seal ootas teda kiri, mis teatas, et ema on haigeks jäänud, nii et on pidanud arsti tooma. Aga sellest pole suurt abi olnud, sest valud kestvat ikka edasi – paremas puusas, jalas ja külje sees, eriti just viimases. Ainult niipalju olevat arst öelnud, et see võivat kaua kesta, tähendab – haigus ja valud. Lõpuks taheti Indrekult, et tema muretseks linnast paremat rohtu – kangemat, mis võtaks vähemalt valugi ära või tuimendaks keha, et nii väga ei tunneks. Sest kui see on surmahaigus, siis rohud terveks üldse ei tee.

Seda kõike lugedes Indrek mõistis, et häda pidi olema suur, kui Vargamäele tuuakse arst selle sügisese pori ja põhjatute teedega. Aga kuidas võiks tema aidata? Mis rohtu teaks tema nõnda muretseda? Või kuidas seda kätte toimetada? Pead murdes tal meenus Viidik, kes oli hiljuti raha asemel pakkunud arstimeid. Selle poole Indrek nüüd pöörduski. Aga Viidik arvas, et ilma mingisuguste andmeteta haiguse kohta tema ei või ometi kuidagi aidata. Indrek muretsegu lähemaid teateid, lasku saata mõni rohusedel või midagi selletaolist.

Seda oli kergem nõuda kui täita. Kõige lihtsam oleks olnud Indrekul endal sõita raudteejaama ja sealt minna jalgsi Vargamäele, et oma silmaga näha, mis teha või loota. Kuid see kõige lihtsam osutus kauge maa, ärevate aegade, sügiseste vihmade, pori ja põhjatute teede tõttu ehk kõige raskemaks, liiatigi et polnud midagi kohast selliseks retkeks ei jalga ega selga panna. Sellepärast rahuldus ta lõpuks kuidagi sellega, et saatis teele kirja, mis pidi vastuseks tooma tarvilikud andmed. Aga ka see lootus nurjus, sest varsti peale kirja ärasaatmist algas postiteenijate streik, mis tegi saadetiste edasi- ja kättetoimetamise üsna küsitavaks. Indrek ootas ja ootas ning ühes ootamisega tumenes mälestusest kõik, mis kirjaga ühenduses, sest oli ju praegusel silmapilgul uusi, erutavaid sündmusi, mis matsid vanad asjad mõne päevaga oma lademe alla.

Inimesed, kogu maailm oli nagu hakanud elama mitte kuude ja aastatega, vaid tundide ja päevadega. Üks päev ei tundnud, üks tund ei mäletanud enam teist. Kõik muutus nii ruttu, et silmis lõi virvendama. Oli imestusväärne, kuidas samad inimesed, kes olid oma eluea rahulikult mööda saatnud, suutsid sellele vastu panna, tehes peale kõige muu ikka veel oma igapäevast tööd ja toimetusi. Lehed, mis levisid üle kogu maa, kõnelesid kuude kaupa aina rahutusist, mässudest, põletamisist, tapmisist, streikidest, koosolekuist, kõnedest, uuest ilmakorrast ja vabadusest ning kõigil oli tundmus, et see suur nõiakatel hakkab ikka kõvemini keema, ikka hoogsamalt üle ääre ajama, ikka segasemalt podisema, ilma et ükski õieti teaks, millega see viimaks lõpeb.

Alguses olid asjad üsna selged: oli valitsus, oli sõda, oli rahvas, kes oli valitsuse ja sõja vastu, nii et võideldi ühel rindel. Aga mida tumedamaks, vihmasemaks ja ähmasemaks muutusid sügisesed ilmad, seda segasemaks läksid ka inimeste asjad. Valitsuse vastu võideldi endiselt, aga lahinguid löödi juba ka eneste keskel, ehk küll paljud kuidagi ei taibanud, milleks see tarvilik. Oli ehk valitsusvõim juba sel määral maha tallatud, et revolutsioonipesas jätkus aega ja jõudu koduseks kakluseks? Ei, otse selle vastu, just viimasel ajal tõstis sandarm, politseinik ja nuhk ikka julgemalt oma pead ning sõdurite vägivallateod maal ja linnas liikusid kulutulena suust suhu.

Veel umbes kuu tagasi oli tulnud rahvas tervikuna oma vabadusohvrite matusele ja need, kes jäid tulemata, ei kuulunud rahvasse.

Aga juba tekkis tundmus, et kui veel peaks matma vabaduse eest langenuid, siis oleksid proletaarlastel omad ohvrid ja kodanlastel omad ja kes teab, ehk võiksid nad juba vastastikku oma endiste kaasvõitlejate ohvreid mõnitada, vähemalt vaikides õlgu kehitada. Veel hiljuti oli mingisugune ühine proletaarlaste vägi, kes laulis üksmeelselt: „Kauem raudu me kanda ei taha,” aga juba tunti nagu tarvidust eraldada mitte ainult sotsialiste-revolutsionääre sotsiaaldemokraatidest, vaid isegi vähemlasi enamlasist, nagu oleks see ühise vägeva vaenlase vastu võideldes jumal teab kui tähtis või nagu teeks ka sandarm, võmm ja nuhk nii väga vahet, kas ta jälgib ühe- või teisevarjundilist põranda alust. Eristumine läks veel kaugemale: vene sotsiaaldemokraatia kõrvale ilmus eesti oma. Nii või teisiti pidid kõik need eraldunud hulgad vastastikku teatud määral sõjajalal seisma ja oma jõudu kulutama mitte valitsuse vastu võitlemiseks, vaid oma kaasvenna vääramiseks kogu maa ja rahva silmas. Kui Indrek sattus sellest rääkima Viljasooga, kirtsutas see hulk aega enne nina, kui ütles irvitades, nagu oleks tal sellest kõigest ainult kahjurõõmu:

„Te ju teate, inimene on nagu neljajalgnegi: tema tahab teisest üle olla. Seni kui meil oli tundmus, et meie oleme või saame valitsusest üle, läksime kõik üheskoos, aga nüüd meil nähtavasti enam seda tundmust ei ole ja sellepärast hakkame kedagi teist otsima, kellest oleksime üle. Nõnda siis proletaarlane kargabki kodanlase, vähemlane enamlase, vene sotsiaaldemokraat eesti sotsiaaldemokraadi ja majandusemees aatevenna kõrisse kinni ning vastupidi, sest need kõik on praegu nõrgemad kui valitsus. Valitsuselt ei jäksa me enam midagi võtta, aga üksteiselt loodame kõige paremad suutäied ära kiskuda.”

„Aga nõnda kisub ju valitsus meilt kõik suutäied lõpuks,” ütles Indrek.

„Sest pole ühti,” irvitas Viljasoo endiselt nina kirtsutades, „sellega oleme maast madalast juba harjunud, et meil midagi ei ole.”

Aga Sillamäe sai asjast hoopis teisiti aru. See selgus siis, kui peatoimetaja tuli temale oma täbarat seisukorda kaebama, lausudes:

„Lihtsalt ei tea, mis teha või mis öelda. Igal parajal juhul sõimavad sind pursuiks, vereimejaks, ja teiste kurnajaks, aga sestsamast tulevad ja tahavad raha. Kes siis kumbagi kurnab, kas mina raha andes või nemad raha võttes? Üks kahest: mina kas olen tõepoolest pursui ja proletaarlaste vastane ja siis jätku nad mind rahu või ma olen nende kaasvõitleja ja abimees ja siis ärgu sõimaku mind ja minusuguseid, vähemalt mitte enne kui praegune võim kõrvaldatud.”

„See on valitsus, kes talitab oma agentide kaudu roomlaste eeskujul: divide et impera” ütles Sillamäe. „Valitsus poetab oma käsilased revolutsionääride ridadesse ja need ajavad seal pilli lõhki – teevad suurejoonelisest politikast kildkondlise jõhvilõhestamise ja karvakitkumise, nagu oleks politika erakond mõni tõrreusulahk. Ja mina ütlen: valitsus saavutab nuhkide kaudu lõpuks oma eesmärgi, ajab üksikud rahvakihid enneaegu teineteise vastu üles ja teeb nad siis üksikult vagaseks. Ainult põranda all võib mässutuluke edasi hingitseda. Ja küllap ta oskab ka riigiduumalegi parajal ajal prilli ninale keerata.”

„Seda muidugi,” oli peatoimetaja nõus, „aga üksteist õgida oskame ilma provokaatoritetagi. See on meie ajalooline pärandus. Lisaks veel, et tegemist on põrandaalustega. Nende peas muutuvad nähtavasti kõik ideed pisut nagu tõrreusulahuks, sest igast tagakiusatud mõttest saab lõpuks pöörasus. Ma olen sagedasti mõelnud, et mis küll sünniks, kui need inimesed saaksid võimu oma kätte. Asi oleks vististi hullem kui ühegi tsaari ajal.”

„Niisugused tõrreusulised ei haara mingit võimu,” arvas Sillamäe.

„Ärge ennustage,” hoiatas peatoimetaja, „meie pole kaardimoorid.”

Aga hoiatusest hoolimata kinnitas Sillamäe ometi, et tema silmad seda võimuhaaramist ei näe või vastasel korral olevat ta valmis ära sööma oma vanad kalossid. Neid viimaseid sõnu kuulis ka Joosua, ja see ütles rõõmsalt:

„Seda tõotust peame meeles. Olen näinud, et loomad närivad vanu saapaid, aga vanade kalosside söömist ma pole veel näinud.”

„Ega näe nüüdki,” vastas Sillamäe.

„Veame kihla, et näen,” ütles Joosua.

„Hea küll, veame pealegi,” vastas Sillamäe. „Kui võidad sina, söön mina omad kalossid, ja kui võidan mina, sööd sina omad, nii et nõnda näed sa tingimata vanade kalosside söömist. Tähtajaks määrame sinu surmapäeva, sest peale surma ei söö ega näe sa enam midagi.”

„Aga sina näed?” küsis Joosua.

„Mina näen, ” vastas Sillamäe, „sest mina olen kristlane ja usun elavat hinge, sina aga usud surnud Marxi.”

„Usu, va vennas, meie mõlemad sureme enne kui Marx,” ütles Joosua veendunult.

„On ta siis surnust üles tõusnud?” küsis Sillamäe imestunult.

„Sa arvad, et ainult Kristus on seda teinud,” vastas Joosua.

„Ma ei arva sedagi,” ütles Sillamäe.

„Aga ikkagi oled kristlane?” imestus Joosua.

„Seda ei arva enam ükski kristlane,” seletas Kuru nüüd vahele, „seda õpetatakse ainult veel paganatele kaugel soojal maal, kus on tiigrid ja meie kured külmaga.”

„Selles eksite,” ütles Joosua. „Alles paar päeva tagasi käisid leeripoisid minult nõu küsimas, mis nad peavad pastorile ütlema, kui see õpetab neile asju, mis käivad mõistuse ja teaduse vastu. Muu seas oli juttu ka Kristuse ülestõusmisest.”

„Noh, ja mis nõu sa neile andsid?” küsis Sillamäe.

„Teadagi, mis nõu,” vastas Joosua.

„Et Marx on surnust üles tõusnud, aga Kristus ei ole, eks,” ütles Sillamäe.

„Ja muidugi,” kinnitas Joosua, „sest Kristus on meile praegu surnud, Marx aga elav.”

„Aga mis siis, kui pastor poissa niisukese õpetusega leerist lahti ei tee, neid lauale ei võta?” küsis Kuru.

„Mis puutub see minusse,” vastas Joosua. „See on praktiline küsimus ja see ei huvita mind põrmugi. Minu ülesandeks oli asja ideeliselt õieti valgustada, poistele õige tee kätte näidata.”

„Kuigi see viiks praktiliselt hukatusse?” küsis Sillamäe.

„Revolutsiooni päivil ei tea keegi, kus on hukatus või kus päästmine,” arvas Joosua. „Pealegi ei või sellest hoolida, kui on küsimuses inimsoo parem tulevik. Ja ükskord peame ometi sellest keskaegsest vaimupimedusest välja jõudma.”

„Küll on sinul ilmas kerge elada!” ohkas Sillamäe. „Sa paned Kristuse asemele Marxi ja asi tahe – maailm on valge.”

„Pisut ikka valgem kui enne,” vastas Joosua.

„Õndsad on need, kes usuvad, sest nemad on vähenõudlikud,” ütles Sillamäe.





XXVIII


Oli ilmunud kusagilt teade, et maale läkitatud sõdurid tõrkunud ühes või paaris paigas ülemuse käsku täitmast, kui neilt nõutud relvadetarvitamist rahva vastu. See teade jooksis linnas suust suhu ja ilma et keegi oleks vaevaks võtnud tema tõelikkust juurelda, tehti igasuguseid oletusi ja ehitati õhulosse. Mis sünniks, kui see oleks tõsi? Millisesse seisukorda satuks valitsus, kui mitte ainult siin, vaid ka mujal väed hakkaksid ülemusele vastu?

Mõni päev pärast seda sõnumit Indrek sai „Rahva Sõbralt” teate, et käidud Timofeid küsimas ning lubatud sel ja sel ajal tagasi tulla. See sõnum pani Indrekul südame rõõmu pärast värisema. Tähendab ta ei eksinud. Teda ei petetud. Sõdur ei valetanud. Ta ei ole ka lõksu langenud. Ja kui ta temaga kokku sai, siis ta oleks temale kas või kaela langenud, nii ülevoolavalt oli tal õnne ja rõõmu. Aga see pidi veel suuremaks kasvama, kui nad astusid õhtupimeduses tänavale ja läksid üheskoos kuhugi lihtsasse joogikohta, kus sõdur pudeli õlle juures jutustas oma loo. Ta oli roodust maha jäänud relvu muretsedes ja teda oli tapiga järele saadetud maakonnalinna, kus pisteti vee ja leiva peale nädalaks ajaks. Aga niipea kui pääses välja, ta hakkas kohe tasapisi tööle – hakkas seltsimeestele seletama, mis temaga sündinud ja kes tema päästja ja heategija. Ta rääkinud mõnele seltsimehele ka oma tõotusest, mitte relva tõsta oma päästja omaste, sugulaste, sõprade ja tuttavate vastu, lastagu ta maha või poodagu üles.

„Aga kui seltsimehed oleks teid ära annud,” ütles Indrek.

„Eluilmas ei võinud nad seda teha,” vastas sõdur, „sest kes üheskoos on mädanenud mandžuuria kaevikuis, need ei anna üksteist ära, sündku mis tahes. Halb oli ainult see, et kõik polnud roodus kaevikutemehed, sest meist jäi seal vähe järele ja roodu täiendati hiljem. Nende teistega oli raskem, siin pidi olema ettevaatlik. Aga ka nendega saime lõpuks toime. Ja kui meid siis saadeti maale mõisa, kus moonamehed streikisid ning mässasid, siis juhtus nõnda, et sinna sattusid enamiste kaevikutemehed. Seal ütlesin ma seltsimeestele, et, vennad, pidage meeles, mis ma tõotanud ja mispärast ma tõotanud ning meie ei tõsta oma kätt mitte selle maa ja rahva vastu, kelle keelt ja kombeid me ei tunne. Las nad õiendavad ise oma asju. Just nõnda, Timofei, vastasid mulle seltsimehed. Ja nõnda see sündiski. Me pidime moonamehed laiali ajama, kes olid kogunud mõisa juurde, aga meie seisime nagu postid, kui leitnant andis käsu. Seisime ja ei teinud ainustki liigutust, ei lausunud ainustki sõna. Leitnant karjus, sõimas, tõmbas isegi revolvri taskust, kuid pani selle sinnasamasse tagasi, sest ta teadis, et meil olid laetud püssid käes.”

„Ja millega see siis lõppes?” küsis Indrek suures ärevuses, nagu ei maldaks ta jutustuse jätkamist oodata.

„Teadagi, millega,” vastas sõdur. „Meid käsutati korterisse tagasi ja jäeti kuni selle päeva õhtuni sinna. Vahepeal käidi ja joosti mõisas suure ähmiga edasi-tagasi. Nähtavasti käis leitnant ühes paruni, valitseja ja jumal teab kellega moonamehi vaigistamas, neid meiega ähvardamas ja hirmutamas, sest ega siis need teadnud, et neil pole tarvis meid põrmugi karta. Kuidagi said nad vististi asjad joonde ja õhtul hilja, kui kõik oli vaikseks jäänud, käsutati meid kõigega, mis meil oli, raudteejaama ja sealt maakonnalinna. Seal laaditi varsti kogu rood vagunisse ja nüüd oleme siin. Kuuldavasti saadetakse meid kui ebaustavaid Piiteri poole tagasi ja meie asemele tulevad uued.”

„Ja teile ei tehtud midagi?” küsis Indrek.

„Ei lausutud sõnagi, et keegi ei saaks teada,” vastas sõdur. „Ainuke, mis tehakse: rood ehk tükeldatakse ära, jaotatakse teistesse väeosadesse. Juba Mandžuurias tehti seda, kui tõrguti käsku täitmast.”

„Mul on nii hea meel, et teil polnud vaja kannatada,” ütles Indrek.

„Aga mina oleksin nii hea meelega teie pärast kannatanud, sest muidu olen nagu armusaaja. Aga koju ma kirjutasin siiski naisele ja näe siin on vastus, kui tahaksite lugeda.”

Indrek võttis kirja ja hakkas lugema. Ligemasti kolm lehekülge oli nimelisi tervitusi ja kummardusi igasuguste sugulaste, sõprade ja tuttavate poolt, siis peaaegu neljanda lehekülje lõpuni sõnumid sündidest, matustest ja ristsetest ning alles selle alumisel serval sõnad: „aga peale selle, mis puutub meie heategijasse, siis palusin juba eile õhtul ja täna hommikul ning palun ka täna õhtul ja homme hommikul ja iga õhtu ja iga hommiku ühes Maanja, Suura ja Kooljaga tema enese ja ka tema omaste, sõprade ja tuttavate eest kuni tuled sa ise koju, nii et võime kõik üheskoos paluda meie õndsa surmani iga õhtu, ja iga hommiku. Aamen.”

Indrek ei võinud sinna midagi parata, kogu see kiri oli tema meelest nii veider ja liigutav, et tal läksid silmad tahes või tahtmata märjaks. Seda nähes sõdurigi silmad lõid virvendama ja nõnda vahtisid nad teineteisele otsa üle valgeks värvitud, kuid kulunud palja laua, millel seisid kaks õllepudelit ja mõned lihtsad kandilised klaasid, nagu oleks nende meeleliigutus tingitud alkoholiuimast. Natukese aja pärast ütles sõdur:

„Isand, kas ma võiksin teid veel paluda?”

„Milles?” küsis Indrek.

„Jätke see kiri endale mälestuseks.”

„Hea küll, tänan,” ütles Indrek, võttis taskuraamatu ja pani kirja sinna vahele.

„Ja kas te ehk nüüd annaksite mulle oma nime ja aadressi” palus sõdur edasi.

Ka seda tegi Indrek. Siis vabandas sõdur ajapuudusega, sest ta olla salaja kasarmust välja hiilinud, ja nad maksid arve ning lahkusid. Kusagil kitsal ja pimedal tänaval mingisuguse vana müüri tühemuses jätsid nad jumalaga, surudes kramplikult teineteise kätt.

„Annab jumal, siis näen teid veel enne surma, isand,” rääkis sõdur iiigutatult, ja äkki lasksid nad nagu kokkuräägitult vastastikku käed lahti, haarasid teineteise ümbert kinni ja suudlesid, nagu oleksid nad mõni armastuspaarike, kes pugenud peitu õrnuseavaldusiks.

„Kaitsku teid jumal!” hüüdis sõdur lõpuks.

„Teid samuti,” vastas Indrek ja jäi keset tänavat seisma, kui sõdur tõttas pooljoostes minema. Tänavanurgal laterna all heitis ta pilgu tagasi, aga Indrekut, kes seisis pimedas, ei võinud ta enam näha. Järgmisel hetkel oli ta kadunud. Alles nüüd pöördus Indrek ümber ja hakkas minema. Kogu sündmus tundus viirastusena. Ja ometi maksis see viirastus talle rohkem kui niipalju tõsiasju. Nüüd polnud talle enam kuidagi tähtis, mis teised arvavad tema viirastusest, mitte põrmugi. Teised ei tarvitsenud sellest teadagi, sest mis puutus see neisse. See oli tema eraasi, millel polnud nagu praeguse aja ja tema sündmustega, kogu revolutsiooniga midagi tegemist. Iseasi, kui ka kogu see revolutsioon oleks ainult viirastus, ainult inimeste tujukas õhin, ilma mingisuguse õiguse või tõe aluseta. Siis muidugi oleks tal tegemist selle sõduriga, kes vaatas natukese aja eest tänavanurgal laterna alt tagasi. Aga revolutsioon pole enam ei unistus ega viirastus, vaid igapäine tõsiasi. Selle vastu seda sõdurit ei tõendaks, praegu miski, kui Indrekul poleks taskus seda veidrat kirja. Kuid kellele seda kui tõendust näidata? Kes näeb selles üldse mingit tõendust? Kristi ehk, jah, tema ehk, ei keegi muu.

Aga ometi Indrek ei näidanud seda kirja esimeseks temale, vaid Viljasoole, kes ei pannud teda mikski. Tema luges, muigas, kirtsutas nina ja luges jälle. Viimaks ta ütles:

„Muidugi, mõistan, teie arvate, et nüüd on tõendatud teie heategu ja selle suurus, eks? Aga mis te ütlete minu teo kohta? Te ju teate, mis ma mõtlen. On see heategu või mitte? On, arvate teie. Noh, olgu. Aga kui ma paar päeva tagasi Marie poole sisse astusin leidsin sealt võõra mehe, kes tundus Mariele üsna omasena. Nad sõid parajasti laua ääres ja ma arvan, minult saadud rahaga ostetud toitu. Ainult viinapudel oli ehk mehe poolt toodud. Lapsed tahtsid mulle vastu joosta, aga ema ja selle mehe paljast pilgust oli küll, et neid keelata.”

Viljasoo vaikis ja kirtsutas mõttes nina.

„Noh, ja siis?” küsis Indrek uudishimulikult ja nagu ärevalt.

„Siis,” kordas Viljasoo, „siis tulin mina ära.”

„Ja te ei öelnud midagi?” päris Indrek uskmatult.

„Mis pidin ma ütlema? Mul ei olnud lihtsalt sõnu. Ma tahtsin enne mõelda, kas üldse midagi öelda või mitte. Ja nüüd olen ma juba paar päeva mõelnud ning otsusele jõudnud, et seal pole midagi öelda. Mina tegin niinimetatud heateo teise inimese rahaga, aga selleks polnud mul vist mingit õigust. Nüüd otsustasin kadunud Bõstrõilt saadud summa tervena tema pärijaile välja maksta, ka selle osa, mis ma juba Mariele ja tema lastele kulutanud. Teen samuti, nagu tegite teie: maksan kogu raisatud summa tagasi. Mõistate – raisatud summa.”

„Mina ei pea seda summat kudagi raisatuks, mis te lastele kulutanud,” ütles Indrek.

„Mina küll,” vastas Viljasoo, „sest ega ma siis ometi selleks kadunud ametivenna raha mängu pannud, et lõpuks seda mehelogaskit oma viinapudeliga eest leida. Mina tahtsin ju neile lastele pisut isaks olla, selleks tegin seda. Ja seda naist tahtsin ma lõpuks ka omale naiseks, mis ma sest salgan. Enne ma seda nii selgesti ei mõistnud, kui just nüüd, kus tean, et seal istub keegi teine mees. Mina mõtlesin asja ajada mõistlikult, s. t. Mariele pisut aega anda, sest esimene mees pole hauas veel ussidest puretud. Aga naistega ei saa midagi mõistlikult teha. Nendega kas jookse tormi või jäta nad üsna rahu, kuid mina ei oska ei ühte ega teist. Ja kas teate, mis otsusele ma selle paari päevaga olen tulnud? Revolutsiooniga on lugu samuti: jookse tormi või ära jookse üleüldse. Ja meie pole osanud õigel ajal tormi joosta, see on minu arvamine. Aga mul on ka veel teine arvamine, nimelt: revolutsionäärid tahavad olla samasugused heategijad, nagu minagi – tahavad ühede käest võtta ja teistele anda, pole siis ime, kui mõni kolmas pistab jalad laua alla ja hakkab sööma, surgu või revolutsioonilapsed nälga. Jumala tõsi! Meie kõik tahame rahvale midagi anda, temale niiöelda head teha. Aga kust me selle võtame, mis me anname? On meil omal midagi? Ei ju ole. Tähendab, tahame võtta ühedelt, et anda teistele. Mis õigusega? Me ütleme – revolutsiooniõigusega. Mina ka toetusin revolutsiooniõigusele, kui võtsin suure matusepäeva õhtul ühe võõra lapse oma sülle ja andsin teise teie kätele, noh, ja nüüd on mul mu palk käes.”

„Mina ei saa ikkagi hästi aru, mis palgast teie räägite,” ütles Indrek.

„Asi on nii lihtne, et siin polegi midagi aru saada,” vastas Viljasoo. „Alguses mina mõtlesin, et teen ja talitan, annan ja aitan ning ei nõua selle eest mingit tasu. Aga inimene on nähtavasti nõnda loodud, et tema ei saa muidu midagi tehtud, ilma et ei paneks seda kui teenet endale arvesse ega nõuaks midagi vastutasuks. Noh, aga mis siis, kui see soovitud vastutasu jääb tulemata? kui sinu teenet ei tunnustatagi? Siis on see, mis on praegu minuga: oled haavunud ja käid norus.”

„Ka sellest ei saa mina aru,” ütles Indrek.

„Oli siis teil üsna ükskõik, kas te oma sõdurit veel nägite või ei ja kas ta teile selle kirja andis või mitte?” küsis Viljasoo.

„Seda just mitte,” seletas Indrek, „sest igatahes suurendas see minu teo väärtust mu enda silmas. Aga ka siis, kui ma sellest sõdurist enam kunagi midagi poleks kuulnud, oleks minu teos endas olnud selline suur tasu või nauding, et mina oleksin alati temast tundnud ainult rõõmu. Isegi siis, kui täna-homme selguks, et mind on ainult petetud, ka siis rõõmustaksin oma teo üle.”

„Sellest ei saa jälle mina hästi aru,” ütles Viljasoo. „Mina ei rõõmusta kunagi, kui mind petetakse.”

„Asi pole petmises, vaid niiöelda eneseunustamises, egoismist vabanemises, kui tahate. Teada, et oled saanud enesearmastusest silmapilgukski võitu ja et oled sel võidusilmapilgul muutunud niiöelda teiseks, tuues tema hüveks ükskõik kui suure ohvri, nagu oleks see teine sina ise – see on see, mis annab sügava rahulduse, peaaegu õnnejoovastuse.”

„Teie peaksite minema paganatele ristiusku kuulutama või põranda alla pomme valmistama,” arvas Viljasoo nüüd.

„Ma võiksin üht kui ka teist teha, ainult kui ma usuksin, et sellisel ohvril oleks mingisugune suur eluline tähendus. Paljud inimesed võiksid seda, ainult kui nad usuksid midagi suurt – kui nad seda tunneksid kogu oma organismiga. Ma ütleksin nõnda: paljud inimesed võiksid Kristuse asemel ristipuus surra, kui nad seega lunastaksid kogu maailma pattudest.”

„Olete aga teie inimesenärust kõrges arvamises!” imestus Viljasoo.

„Mitte,” vastas Indrek, „sest seda suurt usku ei ole nimelt või teda leidub nii harva, et inimest arvestades peab sellest loobuma. Teda on ehk veel mõnes metslases või põrandaaluses.”

„Metslastega ma pole ühes teeninud,” ütles Viljasoo nina kirtsutades, „aga põrandaalustest te nähtavasti rohkem usute kui teate. Mina ise olen pisut nagu põrandaalune, sellepärast võin seda öelda. Olen mina mõni suur uskuja või enesesalgaja? Aga milleks ma siis kadunud Bõstrõi rahaga läksin omale niiöelda revolutsioonilisi kannukseid teenima? On seda mõni Kröösus? Või peate selleks Joosuat? Na, na! Need mehed toonitavad ainult enese mina. Rahulduvad nad nii väga ainult sellega, et nad on põrandaalused? Ma pole tänini veel ühtegi niisukest näinud – naiivselt edev Attila ehk, te teate ju, see valgete kulmudega kõhetu sinisilmne poisike. Teised kõik loevad oma teeneid rahva ja kogu inimsoo ees ning ootavad sellekohast tasu – kõik, nii või teisiti. Ja kui tasu kipub hiljaks jääma, siis pööravad paljud oma silmad sinnapoole, kust tasu on kindlam ja kiirem. Auahnusest ja edevusest...” tahtis Viljasoo edasi rääkida, aga just sel silmapilgul prahvatas uks lahti ja tuppa kargas Marie hirmunud näoga, lõi ukse oma järel kinni ja surus selja vastu seda, nagu tahaks ta takistada kedagi sisse tungimast. See kõik sündis nii ootamata, et Viljasoo kargas laua taga oma raamatuvirnade vahel püsti ja vahtis päranisilmil ukse poole. Aga enne kui ta jõudis midagi öelda või teha, kostsid koridorist rasked sammud, mis peatusid ukse juures ja nüüd avanes see Marie vastu-hoidmisest hoolimata pikkamisi ning lävele ilmus töölise välimusega mees, silmad joobnult segased, juuksesalgud mütsinoka all otsaesisel, ise vimmas ettepoole, nagu põrnitseks ta pealekargamiseks. Viljasoo tundis temas sama mehe, keda ta oli näinud paar päeva tagasi Marie juures.

„Mida teie soovite?” küsis Viljasoo.

„Kuhu ta jooksis?” küsis mees. „Ta tuli siit uksest sisse.”

Nüüd astus Marie ukse varjult välja ja hoides ise ukse käerauda, ta püüdis ust kinni suruda, karjudes mehele:

„Jäta mind rahu! Mis sa tahad must! Ma võin minna, kuhu süda kutsub!”

Aga mees surus ukse hoopis laiali ja astus üle läve tuppa, haaras naisel käest kinni ja ütles:

„Mis?! Sina võid minna, kuhu tahad? Aga kas siis mina ei või? Ma ometi vaatan, mis koht see sul siin on ja mis mehed need sul siin on.”

„Lase käsi lahti!” karjus naine ja sikutas kõigest jõust.

„Eks oota!” irvitas mees vastu.

Viljasoo oli laua tagant nende juurde astunud ja ka Indrek tõusis püsti.

„Minge välja!” ütles Viljasoo mehele käskivalt, „muidu kutsun politsei.”

„Ohoh!” hüüdis mees muiates vastu. „Või politsei? Revolutsiooniaeg ja politsei! Mis mees te olete, kui poete võmmi selja taha? Vaadake mind: ühe käega hoian naist, teine käsi on teie tarvis, jalaga võtan võmmi vastu, niisuke on täis mees revolutsiooniajal.”

Aga ta ei jõudnud õieti oma sõnu veel lõpetada, kui Viljasoo andis talle rusikaga hoobi lõua alla, nii et ta prantsatas vastu uksepiita ja vabastas naise käe. Nüüd mõtles ta pealetungi alustada, aga Viljasoo rusikas ja kogu keha tema laia ja pika pintsaku sees töötas nii ruttu, et mees lendas üle läve koridori ja uks virutati tema järel kinni ning keerati lukku. Oli ainult kuulda, kuidas mees kobis vandudes põrandalt üles ja kuidas avanesid koridoris teiste tubade uksed, sest kõik olid müra kuulnud ja tahtsid näha, mis lahti. Järgmisel silmapilgul oli mees metsalise möirgamisega uuesti ukse taga ja peksis esiteks rusikatega, pärast jalaga, lubades ukse eest maha lüüa, kui teda ei avata. Et toast ei vastatud musta ega valget, lubas mees minna kivi või mõnda muud löögiriista otsima, et lõpetada oma arved kangekaelse uksega ning nendega, kes ukse taga. Aga vaevalt sai ta hoovile, kui juba tema järel suleti välisuks, nii et kui ta tahtis majja tagasi pääseda, pidi ta kõige pealt ründama välisust. Vandudes läks ta hoovivärava kaudu tänavapoolsele välisuksele, kuid ka see oli juba lukku keeratud. Südametäiega virutas ta kiviga kord vastu seda ust ja läks siis sajatades minema, ähvardades tulevikus need asjad „sirgeks” teha.

Viljasoo oli vahepeal oma hariliku tuju tagasi võitnud, sest lihaste pingutus mõjub meeleolule ikka hästi. Ta istus oma harilikul paigal laua taga raamatuvirnade vahel ja rääkis:

„Öeldakse ikka, et ega amet leiba küsi. Nägite nüüd mis hea, kui inimene oskab kakelda. Mis oleks minu endaga ja minu vaeste raamatuvirnadega sündinud, kui ma poleks seda ametit omal ajal õppinud karjas käies ja hiljem külavahel. Aga nõnda teed oma paar tulist ära ja asi joones. Ja uskuge või ärge uskuge, aga see kõik tuli mulle endalegi päris ootamata, sest mina ei teadnud, et ma veel oskan mehe viisil kakelda. Selle mehe sõnad revolutsioonist ja võmmist otsustasid kõik. Sest mõelge ometi, kus selle häbi ots, kui meie revolutsionääridena ei saa ühestainsastki joobnud mehest jagu, vaid kutsume võmmi, aga mis me siis teeme kogu valitsusevõimuga? Kutsume ka kusagilt mõne võmmi, mis? Ise võitleme võmmi vastu, aga kui häda käes, siis hüüame ta appi, eks? Vaadake, need mõtted otsustasid kogu meie saatuse praegu.”

Seda rääkis Viljasoo Indrekule ja ei kirtsutanud ise kordagi nina, nii muhedaks oli muutunud tema meel, et ta oli oma revolutsionääri au puhta hoidnud ja sissetungijaga omal jõul hakkama saanud, ilma et ta oleks tarvitanud politsei abi.

Marie oli laskunud kuhugi madalale raamatuvirnale, istus seal köökus kummargil, selg pooleldi meeste poole ja nuttis. Viljasoo ei lausunud talle sõnagi, heitis ainult vahetevahel pilgu tema poole, millest helkis nagu head meelt, et see naine istub nõnda tema raamatuvirnal. Alles tüki aja pärast küsis Viljasoo:

„Marie, kus on lapsed?”

Naine pööras oma hallid silmad küsija poole, nagu kahtleks ta milleski, ja vastas siis:

„Lapsed on kodus. Nemad ei lase kedagi sisse, seda pole karta. Aga mina ei pääse kuidagi nende juurde, sest see valvab, tingimata valvab, tema on niisuke.”

„Kas sa ei ütleks mulle, Marie, mis mees see õige on?” küsis Viljasoo.

„Lukussepp, teenib vabrikus, oli mu mehe sõber. Ta ei andud mulle selle eluajalgi rahu, tundis mind juba enne meheleminekut ja nüüd on ta nagu pöörane. Seda ma kartsin kohe, kui mees otsa sai, et nüüd ta tuleb, ja sellepärast ma tahtsingi, et oleksite mu kohe oma juurde võtnud, muidu pole mul temast öö- ega päevarahu. Ja lapsed kardavad teda mis hirmus. Nõnda on temaga ja minuga.”

Kui esiteks Viljasoo oli olnud ainult muhe, siis nüüd muutus ta otse rõõmsaks. Selles meeleolus ta laua tagantki tõusis ja Marie juurde astus ning temale ütles:

„Seda te oleks pidanud mulle kohe ütlema, et on olemas niisuke mees, ja siis ma oleks kohe kõik korraldanud. Aga lähme nüüd lapsi vaatama.”

Marie tõusis raamatuvirnalt ja jäi Viljasoo ette seisma, lihtne villane müts peas, silmad ikka veel niisked, huulis kerged tõmmutused, nagu kipuks nutt uuesti peale või nagu tahaks suu veel midagi öelda. Aga ei tema ega Viljasoo lausunud enam sõnagi ja nõnda läksid nad kõik üheskoos uksest välja.





XXIX


Paari päeva pärast Viljasood uuesti kohates, teatas see, et tema kolinud juba uude korterisse ühes Marie ja tema lastega: kaks tuba ühes köögiga teisel korral, pealegi veel nii mugavad, et kummalgi toal oma sissekäik, tema omal üldisest koridorist, teisel köögi kaudu, nii et uus elupõlv ei segavat tema tööd põrmugi.

„Tulge meid vaatama,” kutsus Viljasoo, „aga praegu pole põrmugi aega, mõtlen lendlehte välja anda aatemeeste vastu, sest need tahavad mingisuguse kongressi või ülemaalise rahvaasemikkude koosoleku kokku kutsuda. Pealegi tahan ka mina ise sinna koosolekule pääseda ja sellepärast tuleb eeltööd teha, et me ei sõidaks teiste veskile vett vedama.”

„Kes sõidavad veel?” küsis Indrek.

„Tahaksid sõita ka Kröösus ja Joosua, aga kas me kõik valimisel läbi läheme, kes seda teab,” vastas Viljasoo. „Igatahes mürgel peab saama aus.”

Sellest ülemaalisest koosolekust oli neil päevil juttu kõikjal. Joosua arvas teda selleks kasutada, et „neile inimestele” kord arusaadavalt „mokale määrida”, et nende aated on lori, nende niinimetatud rahvas – pettus ja nende ülemaalisus – proletariaadi ninapidi-vedamine. Kröösuse otsus selle koosoleku suhtes oli palju lihtsam ja lühem ning avaldus sõnades: tuleb üle võtta. Keegi noor töölinegi, kes õppis Indreku juhatusel vene keelt, tegi juttu sellest koosolekust ja arvas, et olevat kodanline loba rääkida rahvaasemikkudest, kui inimesed pole valitud neljapügalase valimissüsteemi järele, sest muidu osutuvat valituiks mitte rahva, vaid kapitali asemikud. Ja aatemehed ei teenivat üldse rahvast, vaid kapitali. Mitte aade ei käsuta kapitali, vaid vastuoksa – kapital aadet, sest kapital on alus, aade pealeehitis, nagu ütleb Marx.

Isegi poodnik Vesiroos tegi sellest kongressist Indrekuga juttu, kui see läks õhtul hilja tagaukse kaudu omale midagi hamba alla saama.

„Mis seltsis teie liige olete?” küsis Indrek.

„Käsitöölisteseltsis,” vastas poodnik, „sest ka mina olen ju käsitööline, teenin kätega omale ja oma perekonnale ülespidamist. Ma olen oma inimestega juba rääkinud, meie valime tingimata käredad mehed, sest mis mõte oleks mõnda memme ülemaalisele koosolekule saata, nagu poleks meil paremaid mehi olemaski. Jumal tänatud, et on. Käre aeg, siis ka käredad mehed, aga muidugi ikka mõistlikud käredad, nii et saaks üks kulduura koosolek, mitte mõni miiding, kus on kohe mäss ja revoluutsion. Sest muidu tehku inimesed mis tahes, aga kui nad tulevad üle maa kokku, siis ei või nad ometi kohe mässama hakata, nagu mässaks terve maa. Terve maa ei mässa kunagi korraga. See on nagu see poigodeeriminegi: ühte või kahte-kolme võib poigodeerida, aga ega siis kõiki saa. Teie pererahvas poigodeerib mind, ei osta minu käest, aga ega ta siis kõiki kaupmehi poigodeerida saa. Ja ometi on poigodeerimine see õige kulduura mäss ja revoluutsion. Eks ole tõsi, noorhärra? Teised ütlevad küll, et poigodeerimine polegi mäss ja revoluutsion, vaid et see on nagu treik, ainult pisut nagu teist moodi, aga mina ütlen, et ka treik on mäss ja revoluutsion. Ülepea ütlen ma: mäss ja revoluutsion on praegult nagu see vanajumal ise, temal on mitu olemist – treik, poigodeerimine, konviskeerimine ja kottiajamine. Ning mina arvan, et ega see sellega jää, küllap tuleb veel midagi, tuleb ilmtingimata. Mis teie arvate, noorhärra?”

Kuigi Indrek arvas sedasama, ometi seletas kaupmees veel tükk aega ilmaasju, enne kui sai soovitud kauba kaalutud.

Emand Lohk ei tundnud küll ülemaalise koosoleku vastu vähematki huvi ja vaevalt ta teadiski, et midagi selletaolist tulemas, ajades inimeste meeli ärevile. Aga temal olid omad asjad, mis teda erutasid, – kurvastasid ja rõõmustasid. Juba mõni päev tagasi oli ta hommikul kohvi tuues Indrekule jutustanud, et juut, kes neile nii kaua jumalasõna kuulutanud, lahkunud seks korraks oma karjalambukeste juurest. Ta öelnud küll viimsel osasaamisel, et ta ilmub varsti jälle, nagu varas öösi, aga ükski ei uskuvat tema tulekut ärevate aegade pärast. Jumala lapsukesed olevat tänapäev nagu aganad tuule käes ja et isegi juba juudist on saanud kristlane, liiatigi veel vaga jumalasõnakuulutaja, siis ei ole maailma ots enam kaugel. Sellepärast on emand Lohul tõsine mure, et ta just nüüd peab oma ainukese lapse kodunt välja saatma. Aga onult on Ameerikast juba kiri tulnud ja varsti läkitavat ta ka reisiraha, nii et Kristil pole muud kui olgu sõiduks valmis. Kui emand Lohk kindlasti teaks, et viimne päev on ligi, nagu seda tunnistavad ajamärgid, siis kirjutaks ta vennale, et ärgu ta saatku raha, sest mis mõte oleks kuhugi kaugele sõita, kui tõeks saab laulusõna: „See aeg on tõesti ukse ees.”

Sellised olid emand Lohu mured ja Indrekul oli väga raske teda lohutada.

„Ma käisin selle asjaga ka juudi jutul, sest tema ise kutsus kõiki, kelle südant vaevab mõni mure või kahtlus,” rääkis emand edasi.

„Noh, ja mis ütles tema?” küsis Indrek.

„Tema ütles, et kes koputab, sellele tehakse lahti ja kes palub, sellele antakse,” seletas emand. „Aga ainult peab kindlasti uskuma. Ta ütles, et kui mina päris kindlasti usuks ja jumalat paluks, siis võib ta ka viimse päeva edasi lükata, kui see on tema tahtmine. Just nõnda ütles ta ja pani oma käe mulle õlale, nagu oleks ma mõni mees. Jumal pikendab maailma päivi, kui on ükski ema, kes teda kõigest südamest palub ja kindlasti usub, nõnda kinnitas ta mulle. Aga seda ma ei saa uskuda. Ma usun küll kõik, aga seda mitte ja sellepärast ei saa ma ka seda jumalalt paluda. Olen mitu korda katsunud, aga mitte ei saa. Ja nüüd mõtlen ma, et saagu minust ja mu lapsest mis tahes, aga las viimne päev tuleb omal ajal, nii et need, kes magavad hauas, võiksid üles tõusta, kui Jeesus Kristus laseb pasunaid puhuda, muidu peab Õnnistegija minu pärast ootama. Ja vahel on mul nii hea meel, et mul pole seda kindlat usku, mis laseks viimse päeva edasi lükata, nagu ütles see juut, sest väga kindel usk teeks teistele halba. Mis te arvate, kas sel vagal ristiusu juudil on nii kindel usk, et ta saab jumalalt paluda viimse päeva edasilükkamist?”

„Ehk on,” lausus Indrek.

„See on hirmus!” ohkas emand õnnetult. „Sest mis oleks, kui ta seda tõepoolest jumalalt paluks. Kui ta paluks, et jumal lükkaks aina viimist päeva edasi. Siis see jääkski tulemata ja surnud ei tõuseks kunagi lunastamiseks üles. Vaene Jeesus Kristus!”

„Teil on hea süda, te muretsete teiste eest surnust peastki,” ütles Indrek ja ta isegi ei teadnud õieti, mõtles ta seda tõsiselt või heitis ta pisutki nalja.

„Ometi ükski hing, kes seda tähele paneb!” rõõmustus emand südamest, „teised ainult naeravad mind.”

„Kas Kristi ka?” küsis Indrek.

„Tema see naerabki, vanamees saab kurjaks, kui ma temale neist asjust räägin,” vastas emand.

„Neil on omad mured, sellepärast,” püüdis Indrek teisi vabandada.

„Jah, neil on maapealsed mured, minul taevased.”

„Nemad usuvad maapealset paradiisi, teie taevast.”

„Kui hirmus, et inimesed nõnda usuvad!” ohkas emand südamepõhjast. „Nende hinged ei saa kunagi õndsaks.”

„Aga ehk saavad,” arvas Indrek. „Ehk saavad inimesed ka maa peal õndsaks, kui nad aga kindlasti usuvad.”

„Ei kunagi,” kinnitas emand nukralt, „sest kirjutatud on...” Ja ta luges piiblisalmi, mis pidi tõendama tema arvamust.

Nõnda ei tulnud Indreku katsest midagi välja, kui ta püüdis saavutada emanda nõusolekut, et inimesed võiksid ka maa peal kuidagi õndsaks saada. Sest inimene ei lunastu ju enne, kui viimsel päeval, ning siis sajab ju tuld ja tõrva ja põlevat väävlit, mis sööb maa ning vee, nii et inimesel ei jää enam jalaaset. Aga kuidas võib siis inimene maa peal õndsaks saada, kui maad enam ei olegi? selle raske küsimuseni jõudis emand Lohk lõpuks välja. Ja et ka Indrek ei teadnud, kuis on see võimalik, siis tulid nad leplikult otsusele, et need asjad, õndsakssaamise asjad nimelt, käivad üle inimese mõistuse.

Ometi Indrek mõtles nende üle järele veel siiski, kui emand oli juba läind, ja ometi küsis see oma tütrelt, kas tema usub, et ta saab juba maa peal õndsaks? Aga Kristi vastas hooletult:

„Milleks ma peaksin seda uskuma? Ma ei tahagi õndsaks saada.”

„Aga härra Paas ütles, et kes ei usu taevast paradiisi, see usub maapealset.”

„Ma lähen ilma õndsakssaamiseta paradiisi,” ütles Kristi nüüd.

„Ei sa siis usugi paradiisi, kui sa nõnda võid rääkida," ütles ema. „Ükski inimene ei taha ilma õndsakssaamiseta paradiisi minna.”

„Mina tahan,” ajas Kristi vastu.

„Sa oled rumal, sellepärast. Inimene peab hoopis teiseks saama, ta peab uuesti sündima, kui ta tahab ükskõik mis paradiisi minna. Muidu oleks sama hea, kui mõni läheks sõnnikuveoriietega kirikusse.”

Sellest ei saanud Kristi kuidagi aru, sest tema oli Attilaga rääkinud ja see oli talle maapealsest paradiisist pajatanud, nagu oleks see kättesaadav igasuguses riietuses. Veel enam: mida viletsamad riided ja mida tühjem kõht, seda kättesaadavam on maapealne paradiis. Ja mitte nõnda, nagu ema arvab, et enne muutugu inimene ja alles siis astugu paradiisi, vaid otse vastupidi – enne paradiisi ja küllap sa seal juba muutud, s. t. õndsaks saad. Attila oli väga lihtsa näite esitanud: Kristi ei pea enne ameeriklaseks saama, kui ta sõidab Ameerikasse, vaid enne sõidab ta sinna ning alles siis võib ta ameeriklaseks saada. Tähendab – ema ei saa asjast õieti aru, ta on lihtsalt ajast maha jäänud. Ka Indrek kipub ajast maha jääma, sellepärast ta arutabki emaga usuasju. Arutab usuasju ja unustab revolutsiooni. Sest mida muud tähendab tema kätte usaldatud raha raiskamine, mis pani Kristigi halba seisukorda, sest tema oli Indrekut soovitanud. Hea ainult, et ta lõpuks ometi kõik tasus. Jah, see on hea, sest nüüd ei kannata selle all revolutsioon.

Nõnda mõistis Kristi mõttes Indreku üle kohut, aga seda enam teiste aruga kui oma südamega, sest tahes või tahtmata ta tundis kogu selle rahajandi vastu suurt huvi. Ja mitte ainult kohtunikuna. Kui ta ühes teistega oli Indrekut küllalt hukka mõistnud, siis põles temas ometi uudishimu, mis sellest sõdurist lõpuks sai, kelle pärast Indrek astus oma väärsammu. Ja ta ei leidnud viimaks kuidagi muidu rahu, kui pidi ometi Indreku endaga rääkima. Juhus tuli talle appi. Tõtates kord õhtul tunnist koju, ta jõudis Indrekule tänaval järele, pidi temast mööda minema, aga viivitas siis sammu ja kõndis temaga kaasa. Esiteks oli nagu mõlemil pisut piinlik, aga pärast sobis jutt, nagu poleks vahepeal midagi sündinud. Isegi sõdurilt saadud kirja näitas Indrek lõpuks kusagil äriakna valgusel.

„Kas te usute hingeõnnistust?” küsis Kristi, kui oli lugenud kirjalõppu mitu korda.

„Miks te seda küsite?” vastas Indrek üllatatult.

„Sellepärast, et ema muretseb nii väga minu hingeõnnistuse eest ja ütleb alati, et mina ei tee midagi, mis võiks mulle õnnistust tuua. Oleks minul ometi ka mõni niisuke kiri, siis saaks ema kohe murest lahti, sest kui see kiri õndsust ei too, siis ei too miski.”

„See küll ei too,” ütles Indrek vaikselt.

„Aga milleks te teda siis taskus kannate?”

„Ta on mälestus, et olen kord õnnis olnud,” vastas Indrek viimast sõna toonitades.

„Ja enam ei ole?” küsis Kristi.

„Ei,” lausus Indrek. „Inimene ei ole elusalt üldse kaua õnnis, vaid ainult silmapilguks.”

„Aga surnult?” päris Kristi nagu uudishimulikult.

„Sellest ma ei tea midagi,” ütles Indrek, „sest ma pole veel surnud olnud.”

„Kõik usuvad ju, et inimene saab alles pärast surma õndsaks,” ütles Kristi.

„Võib olla,” vastas Indrek, „aga mina olen juba enne surma olnud mitu korda õnnis ning tahan veelgi õndsaks saada.”

„Teie pöörate kõik naljaks, aga mina räägin tõsiselt,” ütles Kristi.

„Mina ka, uskuge ometi,” kinnitas Indrek. „Ma võin teile isegi need korrad nimetada, kus ma olin õnnis. See hakkas juba siis, kui ma olin alles väikene. Aga siis ma veel ei teadnud, et nõnda saadakse õndsaks. Esimest korda aimasin seda kusagil suures toas, kus oli suur kapp peaaegu keset tuba, kapi ja seina vahel mingisugune tumepunane roosiline riie, akna all pikk, must laud, laua ees keset valgeks kulunud põrandat noor neiu, kes küsis minult: kas ma annaksin talle oma soontest verd, kui tal vaja tuleks? Ja ma tundsin, et ma võiksin kogu oma vere ohverdada, ainult kui aga tema seda vajab, ning seda öeldes oli mul selge, et ma olen õnnis.”

„Ja kus see neiu nüüd on?” küsis Kristi ärevalt.

„Teda ei ole enam,” vastas Indrek ja rääkis edasi: „Teist korda sündis see kusagil madalas keldriruumis, mille keset põrandat oli mingisugune kaltsuhunnik ja selle otsas nuuksuv laps, kel olid nõdrad jalad, mis ei suutnud teda kanda. Laps oli kaotanud usu, et tema jalad võiksid kunagi terveks saada, ja mina tahtsin talle tema usu tagasi anda. Ning kui see mul õnnestus, siis ma sain teist korda õndsaks.”

„Ja kolmat korda saite nüüd, eks?” küsis Kristi.

„Ei, nüüd selle sõduriga oli juba neljas kord. Kui ma trepist alla tulin ja ta viimasel astmel leidsin konutamas, taipasin talle näkku vaadates, et selle inimese elupäevad on läbi. Aga mina tahtsin talle tema elu maksku mis maksab tagasi anda, sest ta ütles, temal on kodus viis väikest last, ja nõnda pistsin käe revolutsioonikassasse, revolutsiooni enda külge, nagu ütles Kröösus, ning just sel silmapilgul, kus ma seda tegin, tundsin ma suurt õndsushoogu, sest revolutsioon oli mulle suurim ja pühim ja ometi unustasin ta selle tundmata sõduri laste pärast.”

Nad kõndisid tükk maad teineteise kõrval vaikides, alles siis küsis Kristi:

„Ja see kolmas kord?”

„See oli südaöösel. Väljas oli külm ja tähtine taevas. Mina istusin suures ja kõrges toas, kus hulk musti koolilaudu, suur must tahvel, kateeder ja kaks noodipulti. Just viimaseid mäletan ma nii selgesti, sest üks oli harilik must, teine ebaharilik pruun. Mina istusin lauas, küünlajupp põles ees, sest laelamp oli kuiv. Ma kirjutasin. Kirjutades sattusin hoogu, mis lõppes imelise ekstaasiga: jumala tapmisega – muidugi sõnadega – ja sel silmapilgul ma tundsin õndsust.”

„Kas siis jumalat saab tappa?” küsis Kristi nagu hirmunult.

„Sel öisel silmapilgul ma uskusin, et saab,” vastas Indrek.

Jällegi kõndisid nad vaikides teineteise kõrval. Alles tüki aja pärast ütles Kristi:

„Seda oleks pidanud ema kuulma, kuidas teie õndsaks saate.”

„Milleks seda,” vastas Indrek. „Iga inimene saab omal viisil õndsaks. Teile ma rääkisin neid asju ainult selleks, et te mind pisutki mõistaksite ja ühes teistega ei kahtlustaks.”

„Ma ei kahtlusta ju,” ütles Kristi: „Ma pole kunagi kahtlustanud, aga kui teised...”

„Just nii, et kui teised,” kinnitas Indrek. „Teiste päralt on maailm, selles pole revolutsioon midagi muutnud. Meid endid pole nagu olemaski, on ainult teised ja kui keegi julgeb silmapilgukski ta ise olla, siis on ta igasuguste kahtluste alune – kuni revolutsiooni äraandmiseni. Revolutsioon on püha tuli...”

„Attila ütleb ka nõnda!” hüüdis Kristi vahele. „Kui ilusasti see kõlab: revolutsioon on püha tuli vabadusaltaril, eks?”

„Just,” kiitis Indrek järele, kuid äkki need suured sõnad tundusid talle labastena ja kulunuina, nagu oleksid neid korranud juba lugematud huuled, ilma et keegi oleks õieti mõelnud või taibanud, mis nad tähendavad, ja sellepärast ta oleks tahtnud öelda midagi riivavat. „Revolutsioon on püha tuli, aga teostades saab temast ainult vaevaline käsitöö, mis ajab lõkkele kõige halvemad kired. Kahtlustatakse kõiki ja igaühte, olgu see oma isa, vend või õde.”

„Mina ei kahtlusta,” ütles Kristi.

„Siis pole te vist õige revolutsionäär,” vastas Indrek. „Ja nii see ongi, sest õige revolutsionäär on ju põrandaalune, teie aga elate oma kodus. Mina pole ka õige revolutsionäär ja sellepärast kahtlustatakse mind nii kergesti. See algas juba suvel metsas koosolekul. Mõni aeg tagasi kahtlustas teie isa mind ja nüüd olen ma niiöelda valmis. Aga teate, mis mina ütlen: mina võiksin neid kahtlustajaid endid samuti kahtlustada, nagu nemad kahtlustavad mind.”

„Minu isa ka?” küsis Kristi.

„Miks mitte,” vastas Indrek. „Aga ka Kröösust, Attilat ja iga teist õiget revolutsionääri ja põrandaalust.”

„See on jällegi teie vabamõtlemine, aga Attila ütleb, et mõte ei tohi olla kunagi täiesti vaba, vaid temal peab olema kindel siht. Inimene peab olema vaba, mitte tema mõte, sest muidu pole revolutsiooni,” seletas Kristi.

„See pole mingi vabamõtlemine,” vaidles Indrek vastu, „vaid meie teadmiste puudus. Teie tunnete näiteks oma isa palju paremini kui mind, Kröösust või Attilat...”

„Ei, mul on tundmus, et ma teid tunnen paremini kui oma isa,” vastas Kristi.

„Hea küll, jätame siis minu mängust välja,” ütles Indrek. „Aga ometi tunnete isa paremini kui Kröösust, Attilat ja palju teisi, eks? Öelge mulle nüüd, mis te temast õieti teate? Teate, kus ta käib, mis ta teeb, kellega puutub kokku?”

„Ta käib koosolekuil, räägib oma seltsimeestega ja...”

„Kust teie seda teate?” küsis Indrek.

„Ta ju ise ütleb,” vastas Kristi.

„On siis see teie teadmine, kui tema seda ütleb?” küsis Indrek. „Isegi see ei aitaks, kui mõni teine seda ütleks, sest nemad võivad seista ühe mütsi all. Te peaksite oma silmaga nägema, oma kõrvaga kuulma, kus ta käib, mis ta teeb ja räägib, kellega puutub kokku, siis te teaksite. Ja nõnda peaks see sündima võib-olla nädalate kaupa, et otsusele jõuda, kas ta vahel harvagi ei tee mõnda kõrvalhüpet, mis äratab kahtlust.”

„Tähendab, te kahtlustate minu isa?” küsis Kristi ärevalt.

„Ei” vastas Indrek, „ma ei kahtlusta teda milleski, ma räägin seda ainult näiteks, et iga inimest võib kahtlustada, kui aga tahab, nagu teie isa tegi seda minugagi.”

„Aga tema ei käi ju politseiga läbi,” vaidles Kristi vastu.

„Kust teie seda teate?” küsis Indrek.

„Te ajate mulle hirmu peale,” ütles Kristi õudusega. „Te räägite, nagu teaksite midagi ja varjate seda minu eest. Teie kõik olete targemad kui mina ja sellepärast on teil nii hea minuga mängida.”

„Uskuge, Kristi, ma ei tea midagi ja ma ei mõtlegi teid hirmutada või teiega mängida, ma püüan ainult teile mõista anda, kui kole see on, et revolutsioonis, selles pühas tules, niipalju kahtlustatakse ja et ilma selleta pole ükski revolutsioon võimalik, sest teda on nii kerge ära anda.”

„Aga mis siis peab tegema?” küsis Kristi abitult.

„Ei peaks nii kergesti kahtlustama,” arvas Indrek.

„Aga kui kahtlus ometi tõuseb?”

„Siis kõige pealt kindlaid andmeid koguma, valvama, luurama.”

„See on ju nuhkimine!” hüüdis Kristi põlgusega.

„Mis sinna parata, kui muidu tõtt teada ei saa,” ütles Indrek alistunult.

„Ennem lepin valega, kui hakkan nuhkima,” ütles Kristi kindlasti.

„Aga mina hakkan ennem nuhkima, kui kahtlustan kedagi põhjuseta,” vastas Indrek samuti.

„Seda te ainult mõtlete ja ütlete, aga ei teeks kunagi, kui keegi kahtlustaks teie isa või venda. Ja kas te võiksite ka minu järele luurata?”

„Ehk võiksin, kui see oleks tarvilik” vastas Indrek.

„Te olete hirmus, lihtsalt kole,” ütles Kristi. „Aga kui te kedagi väga, väga armastate?"

„O, siis on nuhkimine kõige kergem,” vastas Indrek, „sest siis hakkad nii hõlpsasti kahtlustama ning tahad tõtt teada saada.”

„Siis ma ei taha kunagi armastust,” lausus Kristi.

Nad olid kodu lähedale jõudnud ja et mitte üheskoos sisse minna, siis andsid nad kätt ja lahkusid: Kristi kadus hooviväravasse, kuna Indrek tegi väikese ringi, enne kui järgnes temale.





xxx


Inimesed jõudsid ülemaaliselt kongressilt tagasi kärisevate häälte ja kähisevate kurkudega või sootuks hääletult, silmad punased ja tursunud, näod kolkunud ja takused. Aga meeleolu oli hea ja see oli peaasi. Iseteadvus oli suuresti kasvanud, sest nad olid võinud endid niiöelda ülemaaliselt kuulda lasta.

„Kui nüüd ka lahti ei lähe, siis ei lähegi,” ütles Joosua kähisevalt, pistis käed sügavalt püksitaskuisse ja kaldus kummargil sedavõrt ettepoole, et juuksesalk langes silmile. „Otsused on tehtud, juhtnöörid on antud ja inimesed on mööda maad laiali sõitnud, pole muud kui tuleb ära oodata.”

„Millest siis kõige enne peale hakatakse, kas tulest või verest?” küsis Sillamäe.

„Miks siis kohe tuli ja veri?” küsis Joosua vastu. „Rahvas võib oma revolutsioonilist tahet ka muidu avaldada.”

„Seda ma usun,” ütles Sillamäe, „aga mind huvitab see, mis teevad need, kelle vastu rahvas oma revolutsioonilist tahet avaldab.”

„See on nende asi,” arvas Joosua.

„Ülemaaline kongress ei ole sind põrmugi targemaks teinud,” ütles Sillamäe nüüd.

„Ja sina targutad edasi, nagu tegid seda ennegi. Istud siin ja targutad, lähed koju ja targutad ning ei tee midagi, aga niipea kui mõni teine oma kätt või jalga liigutab, siis oled üpris väle seletama, et see on võõriti ja halvasti.”

„Liigutasite teie seal oma käsi ja jalgu? Te liigutasite ju ainult keelt.”

„Kohe näha, et sa ainult targutad ja ise midagi ei tea ” ütles Joosua nüüd. „Sina arvad, et kui on tegemist aadete ja õigusega, et siis aitab ainult keelest. Teine kord ei jätku kätest ja jalgadestki. Jookse kas või peaga vastu seina, niisuke on seisukord.”

„Kuis on aadetega, seda ma ei tea, aga õigusega on lugu lihtne: paku vastasest üle, siis on võit kindel. Seda ma õppisin siinseil koosolekuil tundma ja ma arvan ülemaalisel kongressil maksab sama seadus. Paku alati üle, muud midagi, ja ära mõtle kunagi tagajärgedele.”

„Seal sa, va vennas, eksid,” ütles Joosua vaevalt kuuldava kähinaga. „Revolutsioonis mõeldakse ainult tagajärgedele: kas hakkab liikuma või ei hakka, kas läheneme eesmärgile või mitte.”

„Aga ohvrid?!” hüüdis Sillamäe.

„Sa tuled igavesti oma ohvritega!” kähises Joosua. „Ilma ohvriteta pole ju ühtegi revolutsiooni.”

„Seda ma tean,” vastas Sillamäe.

„Mis sa siis tahad?” küsis Joosua.

„Mina tahan, et need, kes nii väga toonitavad revolutsiooni ohvreid, ise läheksid ohvriks, aga mitte ei aja selleks teisi,” vastas Sillamäe.

„Ma ei saa sinust aru,” kähises Joosua. „Talupoeg tahab mõisniku alt vabaks saada ja ega siis ometi minul või mõnel teisel vaimuproletaarlasel pole võimalik selleks muud teha, kui aga ainult juhatust anda. Meie ütleme: jäta rent maksmata, jäta ostuhind tasumata, sest maa on meie esiisadelt vägivallaga röövitud, ta on seega meie põline omandus.”

„Ma palun: mitte röövitud, vaid ainult eksproprieeritud või konfiskeeritud ja see on ju sinu enda silmis hoopis midagi muud, kui on seda röövimine.”

„Kui üksik mõisnik talupoegadelt ja vallalt maa ära kiskus, siis oli see ainult täisverd röövimine, mitte midagi muud ja seda tuleb ükskord lausa välja öelda.”

„Olgu või nõnda,” oli Sillamäe nõus, „aga kui sellele lausa väljaütlemisele järgnevad vägivallateod ja vägivallategudele tuli ja veri, mis siis? Kes vastutab selle eest?”

„Kes on kunagi revolutsioonides vastutanud tule ja vere eest?” küsis Joosua vastu.

„Need, kes kannatanud,” vastas Sillamäe. „Need, kes nõrgemad ja jäävad alla. Ja alla jäävad harilikult need, kes pole ettevalmistatud. Kui mina oleksin revolutsionäär, siis oleksin ma talupoegadele öelnud: tahate mõisnikkude alt vabaks saada, siis varustage endid kõige pealt heade sõjariistadega. Ja kui te siis lõpuks tõepoolest otsusele jõuate, et on õige aeg peale hakata, siis tehke puhas töö, sest kas te mässate pisut nii või teisiti, mõisnik muretseb ikkagi selle eest, et teid kui koeri üles puuakse või nagu varblasi maha lastakse, seda pidage meeles. Sest igas mõisnikus, igas valitsevas klassis, olgu Baltimaal või mujal, on pisut sellest röövloomast, kellele nimeks antud blonde Bestie, ja sel loomal on lugupidamist ainult teise rööviku või murdja vastu. Talupoeg peab kõige pealt näitama, et tema on juba sedavõrt vaba, et ta julgeb tappa, siis võib ta hakata mõisnikkudega sõbralikku juttu ajama. Tapmine on olnud kõige vanemast ajast peale vabade eesõigus ja tapmine on olnud tänini ainuke abinõu vabaduse võitmiseks. See on minu arvamine.”

„Kui kõik läheksid niisuguste targutuste ja ettevalmistustega revolutsiooni tegema, siis poleks maailmas tänapäevani vististi sündinud ainustki revolutsiooni,” ütles Joosua. „Me peaksime siis ehk veel kümme- või paarkümmend aastat ootama, propagandeerima ja ette valmistama, aga siis ehk jääb revolutsioon hoopis tulemata.”

„Aga nüüd võib tulla nii kuumalt, et kõrvetate ainult oma suu, muud midagi,” arvas Sillamäe.

„Sinna pole enam midagi parata, mis tulema peab, see tuleb,” seletas Joosua. „Ja kui mina peaksin ise kaasa kõrbema, siis jumala rahus ja täie teadmisega, et olen selle suure asja juures olnud. Näed, nekrutid tõrguvad ja mürgeldavad juba, see on meie otsuste teenus. Kõik peaksid tõrkuma ja mürgeldama, see on minu arvamine. Kõik segi ja uppi lüüa, kõik pahempidi pöörata, see on ainukene abinõu, kui puuduvad kuulipildujad ja suurtükid.”

„Aga miks me siis ise laudu kummuli ei pööra?” küsis Sillamäe.

„Ka seda tuleb teha,” vastas Joosua. „Vähemalt mitte enam endist radikaalset soga sortsida, vaid klassiteadlist proletaarlist lehte toimetada,” kähises Joosua sellise jõuga, et oli kuulda isegi päris häält. Aga need sõnad ärritasid Sillamäed sedavõrt, et ta oma puhanud kõriga, mis polnud kunagi ainustki sõna ülemaaliselt karjunud, lämmatas silmapilk Joosua kahina. Ja kui nemad praegu kahekesi oleksid ülemaalisel kongressil esinenud, siis oleks olnud kuulda ainult radikaalne kodanlane, mitte aga klassiteadlik proletaarlane. Muidugi, mõnes teises kohas oli häältevahekord otse vastupidine: seal kähises või kärises kodanlase kurk ja kõmas proletaarlase rind, aga vihane vaidlus oli mõlemal pool ühesugune.

Sündmused samal ajal aga arenesid nõnda, nagu poleks neil tegemist ei aatemeeste, radikaallaste ega proletaarlastega või nagu kähiseksid suurest vaidlusest kõigi nende kurgud sel määral, et sündmused ei kuule nende juhtivat häält. Oli nagu mingisugune tundmatu jõud, mis tõukas ja juhtis. Hõljus nagu midagi õhus, mis hurmas ja joovastas, nii et inimesed sagedasti mõtlesid ja ütlesid ühte ning tegid järgmisel silmapilgul teist. Ei suutnud kirgesid taltsutada ei kõned, hoiatused ega partei distsipliingi. Inimesed tundsid, et aeg on teotseda ja nimelt nõnda, et see käiks valitsevale korrale risti vastu. Selleks oli valitsus ise lugematu hulk kordi olnud rahvale eeskujuks, tallates jalge alla kõik, millega oldi harjunud, ja sooritades kuritegusid, millele polnud vabandust ega õiget seletustki. Ainult viimasel ajal oli valitsusvõim asunud nagu vaatlevale seisukohale ja kõik ootasid põnevusega, millal ja kuidas ta uuesti astub tegevusse. Kui see lõpuks sündis, tõmmati nagu kergendatult hinge tagasi, sest kõik tundsid jalge all korraga vana tuttavat põhja ja teadsid, et lühike vaheaeg, kus kõneldi õigustest ja usuti vabadust, polnud muud kui ilus unelm, ja et nüüd algab jällegi vana proovitud argielu.

Põrandaalused, kes üürikeses vabaduspuhangus muutunud peaaegu harilikeks kodanikeks, pingutades kuni tülpimuse ja oimetuseni oma närve masendavas töös, võisid olla kindlad, et varem või hiljem nad leiavad ihatud puhkust niiskeis ja kopitanud vangikongides, sest vaevalt leidus suuremal hulgal neid, kes oleksid uskunud uusi vabadusvõite lähemal ajal. Kõik teadsid, et kui vanasti vabadused olid verise mõõga otsas, siis nüüd poevad nad peitu pobiseva kuulipilduja ning haukuva kahuri kurku, ja kes käsutab neid, selle päralt on õigused ja vabadused. Vabadusvõitlejail puudusid need, olgu põranda all või põranda peal, nende muretsemise katsed olid tänini kõik äpardunud – sõjaväe mässud olid veriselt maha surutud.

Relv, millega võideti käesolev üürikenegi vabadus, oli vahepeal suurest tarvitamisest kõlbmatuks muutunud: vabrikud, tehased, asutised, ametikohad, koolid, nekrutid ja jumal teab kes kõik olid vabadusuimas nii palju, nii sagedasti, korratult ja mõttetult streikinud, et streik ei üllatanud enam kedagi, ammugi ei rabanud ta valitsust jalust. Streik oli alguses omataoline püha toiming, millele asuti kõnede ja lauludega, nüüd oli temast saanud nagu poisikeste mäng ja temaga edvistasid isegi koolilapsed. Streik oli alles hiljuti vägev võitlusvahend, aga nüüd tarvitati teda ainult korratuse pisielukana, ja revolutsioonijuhid kas ei mõistnud, mis sündis nende silma all, või nad olid võimetud liikumist mõjustama.

Aga kui streik ise kippus oma kõrget kutset kaotama, kes hoolis siis streigikassastki. Küll tembeldati need, kes streigikassat ei toeta, rahvavaenlasteks, aga seegi hirmus nimetus oli oma esialgse teravuse kaotanud. Kuu, poolteist tagasi tähendas ta valitsuse kaitsjat, politsei pooldajat, sandarmite külameest ja mõisnikkude sabarakku ning see tähendus oli igal juhul korraliku inimese silmis alatu ja põlgusväärne, kuulugu see inimene proletaarlaste või kodanlaste kilda. Nüüd aga juba proletaarlased tembeldasid rahvavaenlasiks kas või iga kodanlase, igatahes aga iga südikama aatemehe, nimetades teda eražandarmiks, politiliseks köietantsijaks ja mustasajaliseks, kes õgib aina elavaid töölisi, kuna aga aatemees omakorda arvas, et proletaarlaste esirinnas kelgivad ainult võllaroad, kõlupealised poisikesed, politikakingsepad ja ladvikud kõrilõikajad oma külameeste röövlite ja varganägudega.

Nii mitmepalgeseks oli muutunud üürikeses vabadusunelmas rahvavaenlase mõiste ja nii väga oli tuhmunud rahvasõbra ainukenegi pale. Boikotiga püüti kaela käänata mitte ainult vägivaldsel võimumehel, vaid ka vastase erakonna lehel, suure suuga mustusevedajal või korstnapühkijal, nagu oleneks neist revolutsiooni nurjumine või õnnestumine. Kelle poole hoiduda selles uisapäisa vehklemises, keda toetada ja kellega kaasa minna?

Ühel ööl oli haruldaselt tugev torm, mis arenes hommikupoole otse pööraseks maruks ja lõppes metsiku välguheitmise ning rahesajuga, nagu poleks praegu mitte hiline sügis, vaid suvelõpp, mis toob ägedaid kõueraksatusi. Õhtul hilja Indrek tuli kusagilt koosolekult, kus arutati üldist seisukorda ja otsiti abinõusid valitsuse uute vägivailasammude vastu, sest need ei pidanud nüüd enam kuigi kaua ennast oodata laskma, nagu arvati üldiselt. Mõned panid suuri lootusi kongressisaadikuile, kes sõitsid antud juhtnööridega üle terve maa laiali ja pidid selle panema varsti kihama nagu sipelgapesa. Teised arvasid, et mis ka need saadikud teeksid, ometi ei või sellel olla kuigi suurt tähendust, sest maal võidakse küll panna tirelit lööma mõni mõisnik, kreisiülema noorem abiline või politseikordnik, aga valitsusvõimu ei kõiguta see põrmugi, sest selle tugipunktid asuvad linnades. Maal võidakse isegi kõik mõisad üle võtta ja kõik vallavalitsused ümber valida neljapügalase valimissüsteemi alusel, valitsusvõimu ei pane see aevastamagi, seni kui keskpunktid on kindlad, kust võidakse parajal silmapilgul sõjajõud üle maa laiali saata ja see rahule sundida. Iseasi, kui maa oleks varustatud sõjariistadega, aga seda ei ole. Sellepärast jäävat ikkagi peaküsimuseks, mis teha linnas, kui vägivallatorm algab siin uuesti. Aga just sellele ei saadudki mingit selgemat vastust. Räägiti relvadest, räägiti püroksüliinist ja pommidest, räägiti vastuhakkamistest, räägiti üksikuist ja salajasist terroriaktidest, kuid kõigest ainult räägiti, ilma et oleks asutud midagi otsekohe tegema või ette valmistamagi. Lõppotsus oli – pidi esiotsa veel ootama ja vaatama, mis valitsus teeb. Pidi ka selgusele jõudma, mis sünnib mujal riigis, kas asutakse laiemalt aktiivsele tegevusele või piirdub tegevus ainult ääremaadega, nõndanimetatud muulastega, millisel juhul poleks peale nurjumise midagi loota.

Kui Indrek öösi üksinda koju hakkas tulema, oli torm nii vali, et pidi tänavanurkadel ja neelukohtadel kogu jõu kokku võtma, et mitte lasta end teelt metsa puhuda või jalust rabada. Ümberringi vihin ja vingumine, tuulelippude kriuksumine, aknaluukide mürin, siltide kolin. Siin-seal lendasid õhus katusepapitükid, vanad roostetanud katuseplekilahmakad, mis langesid kõrvulukustava mürinaga kividele ja lendasid tuules edasi, kuni prantsatasid kuhugi vastu seina või planku, mis võis aga omakorda tormile järele anda ja maha langeda, nii et plekk ragises uuesti kuhugi edasi, kadudes pimedusse.

Indrek kõndis keset porist tänavat, kartes muidu millegagi pähe saada. Tugevatel tormihoogudel tõstis ta loomusunniliselt käed silmade kaitseks ja mütsi hoiuks, et see ei lendaks peast. Aga kusagil kitsal tänaval virutas torm vana kõrge plangu tänavale maha ja sellise hooga, et Indrek jõudis vaevalt tema eest ära karata. Samal ajal lendas talle midagi pähe ja vististi oleks tema pahema silma saatus olnud otsustatud, kui mitte sügavalt pähe tõmmatud paks sonimüts oma varjava nokaga poleks saanud kaitseingliks. Hoop oli ometi nii tugev, et Indrek tuigerdas tagaspidi, komistas vastu langenud planku ja kukkus sinna peale. „Näe, mis hea,” tuikas tal uimases peas, „et torm plangu ümber viskas, muidu oleksin kukkunud otseteed porisse.” Ta ajas enda plangult uuesti jalule ja käega haiget kohta hoides ta hakkas uuesti kodu poole minema. Imelikul viisil jalad olid muutunud nagu nõrgaks ja kogu keha tuimemaks. Pooluimasena kobas ta nagu käsikaudu mööda tühje tormiseid tänavaid, kuni jõudis viimaks oma korteri hooviväravasse. Toas tulevalgel peegli ees ta leidis, et hoop oli rabanud põiki üle silma. Külmast kompressist hoolimata silm paistetus hommikuks kinni ja sinetas üleni.

„Minu meesterahvas oli ka eile õhtul väljas,” rääkis emand Lohk hommikul Indrekule, „aga tema tuli tervelt koju. See oli ju öösel otse nagu mõni hingetorm. Ma ärkasin mitu korda üles ja mõtlesin, et saab näha, mis see õige tähendab, kas viib majal katuse ära või teeb midagi muud. Seal ta nüüd ongi – teie silm üleni sinine, vaata, et jääb eluks ajaks teine pimedaks.”

Aga ei, Indrek seda ei kartnud, sest hommikul oli esimeseks ülesandeks kätega paistetunud silm lahti kiskuda ja proovida, kas ta näeb või mitte. Silm nägi päris hästi ja paistis kenakesti korras olevat oma varjulises koopas. Muidugi, paar päeva kulub ometi, enne kui ta vähegi joonde saab, nõnda arvas Indrek ja tal oli kahju, et ta just praegu peab tuppa jääma, sest üldise olukorra pinevus oli ka tema ergukavva sööbinud. Aga polnud parata.

Emand Lohul oli selles asjas oma arvamus, sest ta ütles Indrekule:

„Saate nüüd ometi pisutki puhata, muidu ei näe öö- ega päevarahu, nagu minugi meesterahvas. Tema tuli ju veel hiljem kui teie, sest ma kuulsin väga hästi, kui te oma toas kobistasite, aga ega siis mina teadnud, et teil niisuke häda oli.”

„Õige,” lausus Indrek endamisi, „Lohk tuli tükk aega hiljem kui mina ja ometi lahkusime koosolekult ühel ajal. Kus tema küll see aeg võis olla või käia?”

Ja äkki tuli Indrekul meelde, et see pole esimene kord, kus nad on kahekesi samal koosolekul ja kus Lohk tuleb hulk aega hiljem koju kui tema. Aga tänini polnud see kunagi köitnud tema tähelepanu. Miks on see täna teisiti? Vististi on põhjuseks pähe saadud hoop, millest kuumendab veel praegu nagu terve pealuu. Juba unenäod öösi olid kummalised, milliseid ta polnud ammugi näinud, ja teatud määral nad kestavad nagu ilmsigi edasi, muutes iga mõtte imelikult teravaks ja salapäraseks, iga nägemuse selgeks ja tähendusrikkaks. Tema omadki paistavad nagu uues valguses ja vahekordadele teiste inimestega langevad seni tabamatud varjundid, mis annavad kõigele mingisuguse kahtlase ilme. Tal tulevad imelise selgusega meelde tema jutuajamised Kristiga ja äkki tunneb ta tema pärast nagu hirmu, kuigi selleks pole mingeid olulisi põhjusi. Ja ta püüab lohutuda teadmisega, et Kristi sõidab ju Ameerikasse, kuna ta alles hiljuti tundis ärevust just selle sõitmise pärast. Lõpuks ärkab ta nagu raskest uinakust, püüab raputada kogu oma keha, et vabaneda painavaist mõtteist, nimetades kõike kuuldavalt lolluseks, aga natukese aja pärast haudub peaaju uuesti olematuid nägemusi ja arutusi, nagu poleks praegu üldse muidu võimalik elada. Iga ringkäigu järele pöörduvad mõtted esialgsele kahtlusele tagasi, mida Indrek märkab sellest, et ta otsib Lohu hilinemisele mingit seletust ja vabandust. Mina ise olen ju samalt koosolekult tulles nii mõnigi kord hilinenud, lausub ta endamisi nagu vastuvaidlevalt ja püüab meelde tuletada, mis ta neil korril teinud või kus ta käinud, nagu kipuks ta ka iseend tagant järele millegis kahtlustama. Ja tal tuleb meelde, kuis ta üksinda kõndinud mööda tühje tänavaid, kuulates iseoma sammude kaja ning kuis ta kuulmetega jälginud teiste üksikuid samme, mis kadusid kaugusse ja pimedusse. Nõnda kõndida oli imeliselt rahustav ja hea ja oli kordi, kus tal tõusis tundmus, et ta võiks kogu öö nõnda kulutada ja alles siis koju minna, kui tänavad muutuvad uuesti elavaiks. Ehk armastab ka Lohk seda linnatänavate öösist võlu, eriti tormiga, nagu mineval ööl? Ja Indrek kujutles tema tugevat kuju, tema käharduvaid tihedaid juukseid ning millegi pärast tekkis temas arvamus, et selliste juustega inimesed peavad armastama tuult ja tormi. Jah, just nõnda, ainult kui poleks neid väikseid, kavalaid pilusilmi, ainult kui poleks neid.

Veel samal päeval Kristi tõi Indrekule teate, et linnas on teostatud esimesed vangistused.

„Tähendab, algus on käes, mäng hakkab uuesti otsast peale,” ütles Indrek,

„Sedasama ütles ka Attila,” vastas Kristi. „Tema ei ole komiteega sugugi rahul, sest see muudkui ootab ja viivitab. Aga tema tahaks kohe peale hakata, kas või nuhkidele itsi teha, kui paremat pähe ei tule. Hakkab valitsus, siis hakkame ka meie, ütleb Attila.”

„Mis ta nii väga kibeleb,” ütles Indrek, „oodaku pisut, küllap leidub ehk ka temale tegevus.”

„Ennem juba siis vanglasse kui oodata, ütleb Attila. Vanglas vähemalt kannatad oma ilmavaate ja ideede pärast, aga siin, käed rüpes, istudes pole sedagi. Üleüldse ütleb Attila, et sotsialistide-revolutsionääride juures on hoopis teine. Seal pole küll nii häid põhimõtteid, aga seal on selleeest vahvad teod, pole muud kui põmm ja pomm – nõnda arvab Attila.”

„Noh, eks ta siis lähe sinna, mis muud,” lausus Indrek.

„Teised keelavad, ei lase, ütlevad, et küll tuleb ka neil oma tegevus,” seletas Kristi.

Ka Kristi isa oli viimasel ajal kaldunud ikka enam ja enam arvamusele, et peaks energilisemalt ja aktiivsemalt teotsema. Peaks, ühesõnaga, valitsusele näitama, et ta võib oma sõrmed kõrvetada, see ajaks ta ettevaatusele ja tagasihoidlikkusele. Ta seadis lätlasi meile eeskujuks, nagu seda tegi ka Joosua, kui ta vaidles Sillamäega või seltsimeestega omakeskis.

Ka täna Lohk arendas oma sellekohaseid mõtteid, kui ta tuli vaatama Indreku silma ja temale lugeda tooma „Isamaad”, mille ta saanud Passelmanni leselt, kes mehe surmast saadik vihkas kõigest südamest „punaseid”, kirudes neid igal kohasel või ka kohatul silmapilgul. Et ka Lohku tunti kui punast, siis oleks Passelmann ka teda kirunud ja sõimanud, aga et seda millegi pärast ei julgenud, siis pistis ta temale vahetevahel ainult mõne „Isamaa” numbri pihku, kus leidus midagi hästi soolast punaste kohta. Kuna emand Lohk oleks tahtnud, et tema mees kaotaks pisutki oma punasusest, siis polnud temal selle vastu midagi, et varemalt nii ninakas, mehe surmast saadik aga taltsamaks muutunud Passelmanni „naesterahvas” tegi tema mehe kallal „Isamaa” kaudu „miisjonitööd”. Lohk omakorda tuli üks ja teine kord saadud lehtedega Indreku jutule, et üheskoos mõnda küsimust arutada. Nõnda ka täna.

„Mina olen ikka öelnud,” seletas Lohk, „et lähme tasa ja targu ning jätame revolutsiooni suurte rahvaste teha, nagu soovitab „Isamaa”, või hakkame lihtsalt peale, aga mitte nõnda, et aina räägime revolutsioonist ja ise ootame nagu memmed, et millal see valitsus oma võmmid ja sandarmid saadab meid kinni võtma. Kui õpetatakse võitlust, siis mindagu võitlusse, aga ärgu otsitagu varju vanglas, see on minu arvamine. Lätlastest ma saan aru: kui on revolutsioon, siis olgu õieti – pista tuli otsa ja anna tina.”

„Aga meie pole ju lätlased,” vaidles Indrek vastu; „meie pole kunagi nõnda talitanud nagu lätlased.”

„Ja mis me sellega võidame?” küsis Lohk. „Kas võmm vaatab sellepärast meie peale teise silmaga? Või on mõisnik meid vähem mudind? Keda kuraditki! Sellepärast ütlen mina – tuleb ükskord peale hakata, muud midagi, tuleb lagedale minna, saagu või sitem. Me peame oma värvi näitama, muidu kaotab rahvas usu.”





XXXI


Rahva usuga oli noil päevil imelik lugu. Teda materdati armutult, kui ta oli sihitud jumala poole, ja teda turgutati vahetpidamata, kui küsimuses oli mõni parteiprogramm, lipukiri või loosung. Kui asi puutus jumalasse, siis nõuti tõendusi ja seda mitte pühast kirjast, vaid midagi olulisemat, aga kui samal ajal räägiti oma politilisist unistusist, siis juhatati sind paremal korral tõendusena raamatute juurde, mida kõnelejad isegi polnud lugenud või mida nad lugedes vaevalt-vaevalt taipasid, halvemal korral aga pisteti kahtlejale mõni pisike brošüür pihku ning see pidi täitma käskude ja prohvetite aset.

Inimesed oma enamikus pole kunagi olnud tõenduste suhtes eriti nõudlikud. Kes selles enne kahtles, pidi nüüd tahes või tahtmata oma kahtluse jätma. Nagu hulk loobus kergesti põlvede jooksul omandatud usust, sama kergesti tema omandas uue usu, kui aga temale seda pakuti küllalt sagedasti ja südilt. Tänini ta oli lootnud taevast paradiisi ja sellest õndsast lootusest oli söönuks saanud nii mõnigi papp või palvevend, nüüd ta hakkas vahelduseks uskuma maapealist Eedenit, arvates selle olevat kättesaadavama kui taevariik, aga ka see usk nõudis esiotsa ainult ohvreid ja ikka aina ohvreid, mida kanti tulevikualtarile lahkel käel.

Paljud olid oma uues usus isegi sellise meisterlikkuseni arenenud, et nad kinnitasid – seisukord olevat seda parem ja lootusrikkam, mida halvem ta on. Oo, see polnud nali, vaid tuliuus tõde, mida julges kuulutada Joosuagi Sillamäega vaieldes, kes karjus mõnikord, nii et kas või vaht suu ääres. Ja seda ta ei teinud mitte selleks, et mõnda teist tõde võidule aidata, sest temal ei olnud mingeid uusi tõdesid käepärast. Sillamäe karjus, sest et ta ei suutnud kannatada, kui kellelgi oli midagi, mis temal omal puudus. Aga Joosuat ei peletanud Sillamäe vali hääl põrmugi, eriti pärast seda ülemaalist kongressi, kus ta oli karjunud enda hääletuks, mida kõik pidasid suureks teeneks revolutsiooni ja rahva tuleviku ees.

„Võid karjuda kas või kümme korda suurema häälega, sest jumal on sind selle poolest õnnistanud,” rääkis Joosua üsna rahulikult ja vaikselt, sest ta kartis oma paranevale kurgule uuesti liiga teha, aga enne kui ta sai jätkata, jõudis Sillamäe vahele karjuda:

„Jäta jumal rahule, see ei kuulu sinu parteiprogrammi!”

„Ega ta sinugi omasse ei kuulu,” vastas Joosua. „Jumal on meile mõlemile erapooletu isik, sellepärast võin teda väga hästi nimetada.”

Nüüd pääses pikk ja äge vaidlus selle üle valla, kas jumal on erapooletu isik või mitte ja kui ta seda oleks, kas siis Joosual kui sotsiaaldemokraadil on õigus rääkida jumala õnnistusest, liiatigi veel sellise vana radikaallase ja niiöelda jumala isikliku vaenlase suhtes, nagu pidi seda olema Sillamäe, vähemalt tema enda arvates. Joosua muidugi arvas endal selle õiguse olevat. Sillamäe aga eitas seda, sellest siis vaidlus. Oleksid nemad olnud kahekesi toas, siis poleks nad vististi kunagi pöördunud tagasi oma esialgse kõneaine juurde, sest nad oleksid selle lihtsalt unustanud, aga Kuru tüdines varsti jumala rappimisest ja et mehi sellest eemale meelitada, küsis ta üsna süütu näoga:

„On siis ka jumala õnnistus mängus, kui inimestel on seda parem, mida halvem?”

„Te võite ju naerda, niipalju kui tahate,” ütles nüüd Joosua, „aga minu kui revolutsionääri silmis jääb asi seks: mida raskemas ja lootusetumas seisukorras rahvas on, seda kergem on teda revolutsioneerida, s. t. kihutada vana korda kukutama. Nõnda siis on revolutsionääri esimeseks ülesandeks – rahvast uskuma panna, et tema seisukord on õiguslikult ja majanduslikult viimane, millest armetumat ja ülekohtusemat ei ole ega saagi olla. On inimene selle kord omale kindlasti pähe võtnud, siis lööb ta varsti kõik uppi, lootes, et tuleb, mis tuleb, halvemat tulla ikka ei saa. Selles mõttes võibki öelda, et mida halvem, seda parem, sest mida halvem, seda rutem tuleb revolutsioon, ja see on ometi hea.”

„Aga kui revolutsiooniga tuleb midagi veel hullemat, mis siis?” küsis Sillamäe.

„Revolutsiooniga ei tule kunagi halvemat,” oli Joosua veendunud vastus. Et aga Sillamäe oli teises arvamuses, siis arenes sellest äge vaidlus, mis ei vaibunud, enne kui vabrikutorud hakkasid üksteise järele üle kogu linna nagu kurjakuulutavalt hundama.

„Kuulake parem, mis see tähendab,” ütles Kuru vaidluse vahele.

„See tähendab revolutsiooni,” vastas Joosua natukese vaikimise järele. „Vägivallale tuleb anda viimne hoop, millest ta enam ei toibu.”

Sellega olid kõik päri, aga abinõudes ei suudetud kuidagi kokku leppida. Ainult töölised tundsid igal kriitilisel silmapilgul õieti oma ülesannet ja täitsid täpselt oma kohust – panid kõik rattad seisma. Rohkemaks polnud jõudnud neid lühikesel vabaduspuhangul keegi ette valmistada. Lisaks tegid nad seekord veel ühte: tõmbasid vabrikuile riigilipu asemele punase. See oli nende arvates suur samm, sest ammus see oli, kui julgeti punane lipp pista ainult metsas puulatva, kus peeti koosolekut, või kui temaga tehti katset linna tulla, lüües kasakatega lahingut! Ja nüüd – vabrikuis riigilipu asemel!

„Siit läheb ta otseteed kubernerilossile,” kiitlesid ühed.

„Ei, vaid kubermangu vanglale,” arvasid teised.

„Parem juba Pikale Hermannile,” parandasid kolmandad.

Aga ometi nurjusid need ennustused, nagu oleks nurjumine kõigi ennustuste paratamatu osa: punane lipp ei tõusnud selle joonega ei kubernerilossile, kubermangu vanglale ega ka Pikale Hermannile, vaid rändas tagasi metsa puu otsa, kus all peeti salajast koosolekut. Selle kohta ütles Viljasoo Indrekule millalgi nagu trööstivalt, kui vangla kubises juba proletaarlasist, radikaallasist ja isegi aatemehist ning mõni teab kellest:

„Ongi parem, et nad ei jõudnud punase lipuga Toompeale, sest mõelge ometi seda koledust, kui kõigi nende peade kohal lehviks praegu punane lipp. See oleks siis see tõelik revolutsiooni hukatus. Aga tsaari lipu all vanglas istuda, see pole kuigi hirmus, sellega oleme juba harjunud.”

Selle politilise tarkusega pidi ka Indrek tahes või tahtmata nõus olema, aga enne kui ta jõudis selle tarkuseni, kahetses ta ühes teistega nii väga, et punane lipp polnud pääsenud Toompeale. Isegi poodnik Vesiroos oleks seda tahtnud, ainult et tema, kui see oleks olnud tema teha, poleks punast lippu tõmmanud ei kubernerilossile, ei vanglale ega Pikale Hermannile, vaid hoopis teise kanti, hoopis!

„Mis tähendus on vabrikul, vanglal või Pikal Hermannil,” seletas ta Indrekule. „Punase lipu peab tõmbama landstoale, see on ta õige koht.”

Küll püüdis Indrek vastu vaielda, et kuberneriloss on praegu tähtsam kui „landstuba", aga kaupmees pidas kõikumatult oma arvamusest kinni.

„Lubage, noorhärra, endale öelda,” rääkis Vesiroos, „et teie olete küll hariduse saand ja teil on võõrad keeled suus, aga teie ei tunne siin nooti. Poliitika on teine kui haridus. Poliitika on see, kui punane lipp tõmmatakse kõige pealt landstoale, aga haridus on see, kui räägitakse aina kubernerist ja vanglast. Kuberner on ju sellepärast, et on mõisnikud, kui poleks neid, siis poleks ka kuberneri. Te ometi nägite endise kuberneriga, kuis oli: laskis teine rahva tulla turule miidingut pidama ja lendas, sest mõisnikud ei tahtnud rahva miidingut. Teie muidugi arvate, et kuberner lendas selle tapmise pärast, mis oli turul, nii et olid need suured vabaduse matused, aga mina ütlen – see on haridus, aga mitte poliitika. Haridus arvab, et tapmise pärast, aga kui on poliitika, siis tänatakse tapjaid, nii et tähendab maladets, karassoo, muud midagi. Sellepärast siis, noorhärra, kui on haridus, siis viige oma punane lipp kus tahate, aga kui on poliitika, siis tõmmake ta landstoale ja kuberner lendab, sest saksad ei taha, et punane lipp oleks nende pea kohal. Eks ole nõnda?”

„Nojah, ega nad nüüd seda küll ei taha,” oli Indrek nõus.

„No näete!” kiitis nüüd Vesiroos võidurõõmsalt. „Kui ometi need haritud inimesed, kes seda revoluutsioni teevad ja neid mässuasju ajavad, ka sellest õieti aru saaksid, nii et hakkaksid ometi kord õigest otsast peale. Teate, mis mina teile, noorhärra, ütlen,” rääkis poodnik vaikselt ja saladuslikult, laskudes letile oma suure kõhuga, nii et see vajus laiali ja andis kogu kehale täispuhutud konna kuju enne talvise une algust, „meie poliitika on suur s..., muud midagi. Mis on majandus? Mõisnik on meie majandus. Mis on aade? Saks on meie aade. Aga milleks siis see majandus ja aated? Parem juba lihtsalt kohe välja, nii et iga matski mõistaks: meie poliitika on mõisnik ja saks. Eks ole nõnda? Ja nagu praegugi: milleks see kuberner ja võmm, milleks neid poigodeerida? Võmmile pista rubla pihku ja saada uksest välja, aga pista kümme pihku, siis on ta tumm ja kurt ning pime veel peale kauba. Aga eks katsu saksale midagi pihku pista. Sellepärast, teate, peab nendega hoopis teisest otsast peale hakkama, hoopis teisest. Nelja silma all eneste vahel öeldud,” kaupmees vajus letil veel laiemaks ja tema hääl muutus sootuks vaikseks ja saladuslikuks, „nemad tulid ja võtsid meilt, meie lähme ja võtame nüüd neilt – võtame oma tagasi, muud midagi. Nemad tõid meile ristiusu, meie viime neile punase lipu, nii et oleme täiesti tasa. Vorst vorsti vastu, eks! Seda ütlesin ma ka „Rahva Sõbra” peatoimetajale, sest mina räägin ainult tema endaga, poisikestega mina asju ei aja. Aga tema ütles, et nüüd on teine aeg, nüüd on haridus ja kulduura. Aga ma küsin kas või Jeesuselt Kristuselt endalt, mis haridus ja kulduura see on, kui mõisnik istub alles ülal landstoas ja meie oleme all linnas? Nõnda küsin mina. Kui on kulduura, siis olgu õieti, nii et ka meie istume landstoal, aga kui ei ole, siis on poliitika ning siis ka meie lähme ja teeme poliitikat – hakkame mõisnikust ja saksast peale. Sest ülevõtmine on ju ometi poliitika, mitte aga kulduura. Juba apostlid ajasid poliitikat, aga ei teinud kulduuratööd, sest ka nemad ütlesid, et tooge kõik mis teil on ja pange meie jalge ette. Nõnda teeme nüüd ka meie, nagu tegid õndsad apostlid, et ei oleks kellelgi midagi ütlemist. Õieti öeldud, mis?...”

Aga poodnik ei jäänud Indreku vastust ootama, vaid rääkis edasi, sest teda ei huvitanudki ükski vastus. Nagu hulk teisi, ei mõelnud ka tema ennast kutsutud olevat teotsema, vaid ainult rääkima, õpetama, juhatama. Ja kui ilmas midagi äpardus või viltu läks, siis ainult sellepärast, et ei tehtud nõnda, nagu tema, poodnik Vesiroos, seda õigeks pidas. Nad oleksid pidanud eelkõige tema nõu küsima ja alles siis talitama. Aga kogu maailm pidas end nähtavasti Vesiroosist targemaks ja sellepärast oli igal pool häda. Vesiroos elas ometi, nagu poleks revolutsiooni ega midagi, seda võis igaüks näha oma silmaga. Muidugi, ka temal olid oma pisukesed hädad, aga need olid nii lihtsad parandada. Käba näiteks kolis oma näljaste lastega siit majast välja, läks teise linnaserva ja jättis mõne rubla maksmata. Aga sellised kahjud olid Vesiroosil juba ette nähtud ja kogu majapidamine vastavalt korraldatud – hindadele juurde litsutud, nagu ta seda väljendas, nii et lõpuks „klappis” kõik suurepäraselt. Sellepärast arvas Vesiroos ka revolutsiooni kohta, et teda võib ajada, nagu peaks kusagil tänavanurgal väikest poodi, kell ukse küljes, nii et oleks kuulda, kui keegi astub sisse või läheb välja.

„Asi peab klappima, kui ta on õieti aetud,” kinnitas Vesiroos Indrekule mitmel-setmel korral.

Nii imelik kui see ka oli, aga ometi talitas lõpuks Indrek, talitasid ka paljud teised just nõnda, nagu oli arvanud poodnik Vesiroos oma vääramatus tarkuses. Nad jooksid ühelt salakoosolekult teise, kõnelesid arutasid, vaidlesid, tõotasid igaks juhuks valmis olla, aga ometi lõppes kõik nõnda, nagu ei jõuaks nad kuidagi otsusele, millest õieti peale hakata, kas jääda tõepoolest ootama, kuni sind kinni nabitakse ja vanglasse pistetakse, nagu oleks see ainuke õige ja aus tasu selle närvipingutuse eest, mis viimaseil päevil läbi elatud, või asuda maksku mis maksab midagi tegema, kuigi see paistaks praegu ja ka hiljem suurema hulga silmis meeletusena või lihtsalt kuriteona. Otsustajaks ilmus lõpuks üldine seisukord oma sõjaseadusega, mis keelas koosolekud ja muud avalikud eluilmutused. Ja kui sellest ei hoolitud, siis tuli rännata kivikongi. On päris kindel, et seda teed oleks läinud niihästi Indrek kui ka Attila, poleks mitte teatud korral päästjaks ilmunud Meigas, kes tundis ümbrust ja oskas juhust kasutada. Tema abil nad pugesid ühes mitme teisega kõrvale, hiilisid mingisuguste kuuride, virnade ja hoonete vahel, ronisid üle plankude, jooksid läbi juurviljaaedade ja jõudsid viimaks sinnamaale, kus tõmmati kergemini hinge ja arvati, et hädaoht on seekord möödas. Meigas see oligi, kes nagu Vesirooski kinnitas, et sõjaseadus ja kõik muu on mõisnikkude töö ning et sellele peab reageerima, maksku mis maksab.

„Kui olete mehed, siis lähme maale itsi tegema,” ütles Meigas väljakutsuvalt, „las nad istuvad siin linnas oma sõjaseaduse otsas.”

Ja mehed tahtsid olla kõik, keda Meigas päästnud vangistusest, mis sai osaks nii mõnelegi teisele, kuipaljudele just, seda ei osatud siis umbkaudugi arvata. Lepiti kokku uueks koosolekuks ja seal pidi siis tegevuskava lõplikult selguma. Esiotsa läks igaüks oma teed, et teha ettevalmistusi eelseisvaks retkeks.

Indrekule tegi kõige rohkem muret, mis panna jalga, sest tal oli selge, et valitseva poriga ta ei lähe oma linnakingadega kuigi kaugele – neis saavad jalad märjaks ja nad lagunevad peagi hoopis. Hädas tuli tal hea nõu appi. Lohul ta oli jalas näinud säärega saapaid, mis välimuselt otsustades heas seisukorras. Olgugi, et nad tema jalgele pisut lohmakavõitu, ometi tahtis ta need endale muretseda. Ettekäändena ta tahtis kasutada ema haigust, mille ta vahepeal sootuks unustanud; ta muutis haiguse peaaegu suremiseks, et oleks minek paratamatum.

„Minu saapad pole ju suured asjad,” ütles Lohk, kui Indrek avaldas temale oma palve.

„Eks nad paremad ikka ole kui minu viksitud kingad,” vastas Indrek. „Iseasi, kui te neid ei taha või usalda mulle anda, sest praegu on niisuke aeg.”

„Seda muidugi ka,” ütles Lohk, „sest nüüd hakkab nähtavasti päris mäng peale. Ega maalgi tea, mis seal võib tulla.”

„Mis siis minuga ikka võib juhtuda,” arutas Indrek, „teed ja teeäärseid tunnen hästi, lähen kas või käsikaudu. Eks ma hoia kõrvale, kui midagi kahtlast märkan. Pealegi mõtlen ma öösise rongiga välja sõita, nii et jala tuleks minna hommikupoole ööd, kus keegi ei liigu.”

„Mina teie asemel siiski ei läheks,” ütles Lohk viimaks, „aga kui te mu saapaid tahate, siis need võin teile anda. Ainult enne pean ühel jalakõverdusest talla kinni lööma ja teisel tagant sääreõmbluse kinni pistma, siis võite nendega minu pärast kas või ema matuseid pidada. Määret said nad alles hiljuti.”

„Mis sa selle surmaga nõnda lõõbid,” ütles emand Lohk oma mehele. „Haigused ja surm ei ole ometi naljaasi.”

Need sõnad hakkasid kuidagi valusalt Indreku südamesse kinni. Lohku saapaid parandama jättes ta läks oma tuppa ja istus seal kaua hiljutise vale üle järele mõeldes. Ja äkki tundus talle, et ta polegi valetanud, vaid et ema ongi juba surnud, ilma et oleks jõudnud ära oodata Indreku viidud rohtu. Imeselgena esines talle nägemus tema surmast ja kõigest sellest, mis sündis samal ajal kodu. Selle nägemuse mõjul tegi ta uue otsuse: minna koosolekule ja öelda seal, et tema ei saa kaasa tulla, sest tal on ema suremas ning tema peab sinna ruttama. Jah, tehku seltsimehed mis tahes, aga tema ei lähe nendega kaasa, vaid otseteed Vargamäele, nagu ta seda rääkis Lohulegi saapaid küsides ja nagu seda kuulas kikis kõrvul pealt Kristigi. Õige, Kristile ta ei hakka valetama, olgu teistega kuis tahes.

Aga ometi läks kõik teisiti kui Indrek otsustanud: ta pidi ikkagi seltsimeestega kaasa minema. Põhjus oli väga lihtne: üks salk mehi pidi suunduma just Vargamäe kanti ja Indrek oli teejuhina sinna nagu loodud. Pealegi võis ta muu seas ka koju minna, nii et oleks üks tee ja kaks asja. See kombinatsioon otsustas kõik. Aga koosolekult tulles oli ta süda hirmus raske, nagu oleks ta astunud või otsustanud astuda sammu, millel on saatuslikud tagajärjed. Ometi miski kiskus teda paratamatult teistega kaasa. Oli siin põhjuseks paljas seiklushimu, hiljutisest rahajandist kahtlustamisega tõusnud vimm, paljas tegevustahe, loomusunniline tasumistung või oli tal tõepoolest ühes teistega usku, et nad oma retkega muretsevad suuremal arvul relvi, sellele poleks võinud vastata ei ta ise ega ka ükski teine. Võimalik, et peapõhjuseks polnud midagi muud, kui et Meigas päästis tema ja nii mõnegi teise politsei ja kasakate küüsist. Vastutasuks ta ei tahtnud tema ettepanekut tagasi lükata ega hiljem kord antud lubadusest loobuda.

Koosolekult Indrek tuli veel kord koju, sest Lohk oli jäänud ju esiteks saapaid parandama, lubades pöidadele veel värsket määretki peale panna. Saapad rippusidki toas sooja ahju ääres, kus määre pidi rutemini sisse tõmbuma. Aga aeg oli olnud nähtavasti liig lühike, sest nahk liimendas alles. Lohk ise oli vahepeal välja läinud, kodu olid emand ja Kristi.

„Kas teil on midagi paksemat jala otsa panna, muidu hakkavad saapad käies loksuma, sest nad on teile vististi suured,” rääkis emand Lohk. Ja et Indrekul midagi paksemat ei olnud, siis soovitas ta oma „meesterahva” jalanartsusid.

„Mul oleks ka head kapukad,” seletas emand, „aga nartsud on palju paremad, sest kui neil saavad alumised otsad märjaks – saapad lasevad ehk vett läbi – siis võib need ülesse pöörata ja ülemised kuivad otsad ümber labajala mässida, nii et olete palju paremini aidatud kui kapukatega.”

Indrek kuulas emanda tarka nõu ja võttis nartsud, aga omal kipitses süda vahetpidamata, nagu valmistuks ta kuriteole, mille kaasaitajaks meelitab ka teisi teadmatuid kavala valega. Kui ta omale saapaid jalga seadis ja nendega käia katsus, kas nad ehk kusagilt ei hõõru – sest tal tuleb ju palju käia, seletas ta naisväele – silmitses Kristi teda nii ainiti, et tal hakkas otse piinlik. Sellepärast ruttas ta võimalikult pea oma tuppa, kus pidi olema veel toimetusi. Tal oli raske rääkida, sest iga uus sõna oleks olnud ka uus vale, aga tõtt tunnistada oli hoopis võimata, isegi Kristile. Viimaks oli minekuhetk käes, ta lukustas ukse ja andis võtme emand Lohule.

„Te tulete ju varsti tagasi?” küsis emand.

„Niipea kui võimalik,” vastas Indrek ja vaatas ise nagu muremõttes, tõepoolest aga abitult kõrvale.

„Meie ootame teid,” olid emanda viimased sõnad. „Kristi sõidab varsti ära, tulge ikka enne tagasi, tulge teda saatma.”

„Seda muidugi,” ütles Indrek vastuseks ja oli õnnelik, kui ta lõpuks leidis enda pimedalt hoovilt, kust astus välja tänavale.

Ilm oli pilves; udutas nagu vihma; taevas tundus madalana, nagu kannaksid teda kõrgemate majade katuseharjad. Kirikutornid on täna poolest saadik taevas, mõtles Indrek ja tal tuli äkki meelde, kuidas lapsena Vargamäel oli arutatud taeva kõrgust ja kaugust. Ta ei tõtanud minnes, sest tal oli aega küll, jõudis muidugi määratud tunniks kohale. Äkki kuulis ta kellegi jooksvaid samme oma selja taga. Tal tekkis mingisugune kahtlus, kargas mõne hüppega lähema maja juurde, kus teadis olevat kõrge välimise trepi, mis jättis enda ja maja vahele pimeda nurga ja pakkus head varju. Hinge kinni pidades jäi ta siin ootama. Jooksja möödus Indrekust täie hooga ja peatus alles lähemal tänavanurgal, kus vahtis pimedusse ning kuulatas. Kelleltki vastutulijalt küsis ta midagi ning, saanud nõutava vastuse, ta tuli joostes tagasi. Alles nüüd silmitses Indrek teda hoolikamalt ja astus oma peiduurkast välja jooksjale vastu.

„Kristi, teie!” hüüdis ta imestunult. „Keda te otsite ja taga ajate?”

„Oi, kuis ma kartsin, et ma teid enam kätte ei saa,” hingeldas tüdruk vastuseks. „Katsuge, kuidas mu süda peksab.” Ta võttis Indreku käe ja surus selle oma südamele. „Tunnete! Kuulsin just, et kostavad sammud ja äkki enam ei ole. Mul hakkas kole hirm!”

„Ja nüüd tahtsite joosta koju tagasi?” küsis Indrek.

„Ei, vaid teisele tänavale, et vaadata, ehk läksite seda mööda,” vastas Kristi avameelselt.

„Te vaeseke,” lausus Indrek. „Ja mina ei tunnud teid esteks ära, alles nüüd, kui tulite tagasi.”

„Tähendab saan rikkaks, kui ei tunnud,” vastas Kristi. „Ema ütleb ikka nõnda.”

„Ega tea, mis Ameerikas sünnib, kui sinna jõuate,” arvas Indrek.

Kristi ei lausunud selle kohta midagi. Ta seisis Indrekule üsna ligi ja vahtis tema poole üles, nagu tahaks ta pimeduses talle silma vaadata.

„Teate, ma ei usu, et te koju lähete,” ütles ta siis. „Seda ma tahtsingi teile öelda. Tahtsin nimelt küsida, kas mul on õigus või mitte?”

„Ei, ma lähen koju,” vastas Indrek.

„See on nii kole, et ma ei saa teid uskuda, aga ma ei saa kohe, tehke mis tahes. Teie silmad on nagu teised ja teie hääl on teine kui tõtt rääkides. Ja teate, mul tuleb hirm, mul tuleb lihtsalt kole hirm, et ma ei saa teid uskuda. Sest mõelge ometi, mis mul äkki pähe tuli: et teie ei tulegi enam tagasi ja et mina ei näe teid enam kunagi. Saate sellest aru? Öelge mulle ometi puhtast südamest, kas teie ema on tõesti suremas haige?”

„Mul jäi tuppa kiri, mis seda tõendab,” vastas Indrek. „Kahju, et panin ta kohvrisse luku taha, aga kui soovite, ma annan teile võtme, otsige see kiri sealt välja ja lugege oma südame rahustuseks.”

„Ei, ei, seda ma ei tee, mina teie kohvri kallale ei lähe,” ütles Kristi, „kui tagasi tulete, siis võite ise mulle seda kirja näidata, eks?”

„Hea küll,” oli Indrek nõus. „Nii et nüüd usute mind?”

„Nüüd usun,” vastas Kristi: „Aga süda valutab ikka hirmsasti, nagu tahaks teine lõhkeda. Ja kui ta nõnda valutab, siis ma hakkan uuesti kahtlema, sest ma küsin: miks see süda siis nii hirmsasti valutab, kui midagi ei ole ja kui kõik on korras? Teate, kõige parema meelega tuleksin teiega kaasa.”

„See pole ju võimalik,” vastas Indrek, ja äkki ta tundis, et ka temal käis millegi pärast hirmuvärin südamest läbi. On see ehk tõepoolest mingisugune kurjakuulutav eelaimus?

„Ma ju tean, et see pole võimalik, aga ma ütlen muidu niisama, nagu oleks see võimalik. See tuleb vist sellest, et mina teie eeskujul olen õppinud kõiksugu võimatuid asju mõtlema, nagu oleksid need võimalikud. Ja kui nõnda mõelda, siis oleks nagu kergem kui mõtlemiseta. Sellepärast mõtlen ma ka nüüd, et mina lähen teiega kaasa ja mõtlen seda kogu aeg, kui teie lähete üksinda ja mina jään üksinda koju.”

„Kui te kord Ameerikasse sõidate, siis mõelge, nagu sõidaksin mina teiega kaasa, kas mõtlete?”

„Ei, seda ma ei saa mõelda,” vastas Kristi, „olen juba katsunud, aga mitte ei saa. Selle asemel ma mõtlen alati, et ma ei sõidagi Ameerikasse. Ma tean muidugi, et ma sinna sõidan, sest onu saatis juba raha ning kõik, aga mõttes jään ma siia – mõttes sõidab keegi teine, mitte mina. Mõttes lähen seda teist saatmagi ja tunnen temast kahju. Kas teil on mõnikord iseendast kahju?”

„Tänini pole olnud,” vastas Indrek.

„Aga minul on endast olnud,” tunnustas Kristi. „Tänagi oli, kui ma seal tänavanurgal seisin ja jooksuga tagasi tulin. Mis sa tühja nõnda jooksed, ütlesin ma iseendale, seda pole ehk kellegile vaja.”

„Teie teete iseendale liiga,” ütles Indrek ja tahtis Kristi käe haarata, aga äkki ja ootamatult tundis ta, et nad hoiavad selle asemel kõvasti teineteise ümbert kinni, seistes ise pimedas keset kõnniteed.

„Mul on ikka hirm,” kaebas Kristi, „mõtted ei aita midagi.”

„Te peate koju minema,” vastas Indrek.

„Muidugi, seda ma pean. Aga ka seal on mul hirm ükskõik, mis mõtlen.”

„See on täiesti asjata, sest paari päeva pärast olen ma tagasi. Ma saadan teid väravani.”

„Ei, seda mitte,” vastas Kristi, „parem mina saadan teid selle nurgani, kus ma seisin ja kuulatasin. Tulge, ma saadan, nii hea on saata.”

Nad hakkasid minema, hoides ikka veel teineteise ümbert kinni.

„Kas mäletate, millal me nõnda kõndisime?” küsis Kristi ja rääkis ilma vastust ootamata edasi: „Siis oli linn valge, valge, sest saksa teater põles. Ja kui me seal seisime ning tuld vaatasime, siis ütlesite, et see pidi olema kuri inimene, kes seda tegi. Ja teate, mis te veel ütlesite? Et kodus isa alati palvetas, kui paistis tulekahjukuma, ja kui oli mitu kuma, siis luges ta ka mitu palvet.”

Üsna õige, Indrekul endalgi tuli nüüd meelde, et ta tol puhul midagi selletaolist oli rääkinud.

Kui nad jõudsid tänavanurgale, haaras Kristi uue hooga Indreku ümbert kinni ja surus end kramplikult tema vastu ning ütles:

„Minge nüüd! Minge kärmesti! Ma kuulan teie samme!”

Ja sõnalausumata Indrek hakkas minema kiirel sammul. Aga ta ei saanud kuigi kaua minna, kui kuulis oma selja taga jällegi kellegi jooksu ning ta pöördus ümber ja läks jooksjale vastu.

„Ma ei saanud muidu, ma pidin teid veel kord nägema, andke andeks, palus Kristi.

„See on see pimedus,” lausus Indrek tüdrukut peaaegu sülle tõstes ja temaga tagasi minnes. „Näete nüüd, et mina pean teid saatma, mitte teie mind.”

Aga kui nad jõudsid endisele tänavanurgale tagasi, kiskus Kristi enese äkki lahti ja ütles:

„Seiske siin, mina jooksen! Ehk ei! Parem teeme nõnda, et jookseme mõlemad, igaüks oma poole. Üks, kaks...”

Aga ta ei saanud veel kolme öelda, kui Indrek haaras veel kord ta ümbert kinni, nii et ta luudkondid ragisesid.

„Ai, ai, ai!” karjus Kristi, „te murrate mu ära.” Ja nagu pöörases hirmus vabastas ta enda noormehe kätest ning kadus joostes pimedusse. Indrek pistis teisele poole, niipalju kui jalad raskete saabastega andsid. Kui tal juba hing kippus jooksust kinni jääma, peatus ta äkki kuulatamiseks, aga natukese aja pärast jätkas ta rahulikult oma teed.





XXXII


Kusagil linnaservas oli niiöelda eelkogumispaik, sest need, kes olid ümbrusega tuttavad, võisid minna otseteed linnast välja ja oodata seal teatud paigas, kuni jõuavad kohale ka teised. Indrek läks eelkogumiskohale, sest ka Meigas lubas sinna ilmuda. See oli üksik, uuesti rajatud tänav, kus ääres ühel pool mõned harvad majad, teisel pool muu seas mingisugune puuladu, mis piiratud planguga. Plangu äärt mööda seisid kõrged munakivikuhjad, oodates nähtavasti tänavasillutamist. Just need kivihunnikud olidki paigaks, kus pidi kokku saama.

Indreku sinna jõudes Meigas oli juba kohal ja temaga kaasas kolm teist meest, nähtavasti ka vabrikutöölised, keda Indrek ei tundnud. Kokkuleppe kohaselt oodati veel paarkümmend minutit. Selle aja jooksul saabus veel kaks meest, nii et kõiki kokku oli seitse, kui nad hakkasid minema. Nende tee viis neid suuremast ja elavamast ning juba sillutatud tänavast üle. Aga enne kui nad jõudsid sinnamaale, kostis sealt hobusekapjade plagin kividel. Nad jäid kuulatama ja vahtima, et näha kauges laternahelgis, kes seal liigub. Natukese aja pärast laususid paar meest tasakesi: „Kasakad! Laseme nad mööda minna.” Aga kui nad natukene aega olid oodanud ja kapjade plagin oli jõudnud juba nende tänavaotsa kohta, vaikis äkki kõik.

„Pöörasid siia,” sosistas Meigas. „Tagasi!” „Oota, kuulame!” vastas teine ja kõik jäid silmapilguks uuesti seisatama.

„Tulevad,” oli nüüd kõigi ühine arvamus ja sellepärast pöördusid kõik tagasi, esiteks kiirel käigul, varsti aga joostes, kuni jõuti vanale paigale.

„Üle plangu!” käsutas Meigas, kes etendas nagu juhi osa ja ronis esimesele kivihunnikule ning sealt plangule. Teised talitasid tema eeskujul. Aga vaevalt oli Meigas sisse saanud, kui tema kraes oli kinni juba öövaht ja hakkas karjuma. Tema hääl lõigati kui noaga pooleks, sest Meigas oli talle revolvri otsaette surunud ja kohe lasta ähvardanud, kui ta silmapilk ei vaiki.

„Tola,” ütles Meigas öövahile, „ega me ometi mõned vargad ole. Kuuled, sealt tulevad kasakad, kui sa praegu julged piiksatadagi, siis oled surnumuld. Aga oota, las kasakad lähevad mööda, siis kaome, nagu tulimegi. Istu!”

Vanamees istus kuhugi pakule. Ka teised võtsid tema ümber aset ja ootasid vaikides kasakate möödumist. Kui see sündinud, küsis keegi öövahilt:

„Kas ei ole siin redelit? ”

Ei, redelit ei olnud, aga selle asemel leidus mingisugune pukk, millelt sai kerge vaevaga plangule. Nõnda kadusid mehed üksteise järele ööpimedusse.

„Pea meeles, vanamees,” ütles Meigas üle plangu tagasi, „mitte sõnagi kellegile meist, kui sul on elu armas.”

„Mis sa vanainimesest tühja hirmutad," sõitles keegi Meigast, kui nad olid uuesti tänaval.

„Parem on parem, ” vastas Meigas, „mõni aegki peab ehk suu kinni.”

Nüüd jõudsid nad ilma mingisuguse segaduseta linnast välja maanteele. Seal peatusid nad kokkulepitud paigal ja Meigas vilistas. Silmapilk vastati tee kõrvalt pimedusest samasuguse vilega ja natukese aja pärast ilmusid mustad kogud teele. Pimeduse tõttu oli raske aru saada, mis mehed need õieti olid, aga Indreku arvates oli ootajate hulgas niihästi linna- kui ka maamehi – vististi nende seast, kes olid linna kokku tulnud ja siin kinnivõtmisest pääsenud.

Karjas plärtsiti mööda keset porist maanteed linnatuledest kaugemale, mis paistsid lõpuks ainult üldise kumana taeva all, kuni tuhmus kõik ühiseks läbipaistmatuks sumedaks ja rõskeks sügisööks.

Räägiti vähe, nagu oleks kõigil iseenesega küllalt tegemist või nagu kannaksid mehed üksteise peale mingit vimma. Aga sammu aina lisati, nii et Indrek pidi peagi palituhõlmad nööpidest päästma ja mütsi kuklasse lükkama.

Nõnda velgiti tundi kaks suurema arupidamiseta, sest kõigil oli ju teada, kuhu ja milleks mindi. Kõik olid veendunud, et ei kunagi varem ega ka praegu pole niipalju tegemist vene valitsusega kui oma mõisnikkudega: nemad pidid olema kogu maa ja rahva õnnetuse alus. Põlvest põlve oli see sel määral kõigile verre ja närvikavva läinud, et kuigi keegi oleks tahtnud praegusel äreval silmapilgul vastupidist tõendada, siis poleks ta peale iseenda kahtlustamise midagi muud saavutanud. „Sakste poolt ära ostetud!” oleks talle vastu karjutud ning juurde lisatud: „Maha, maha!” ja peale seda oleks päevakorras edasi mindud.

Ka Indrek ei teinud sel sügiseööl midagi muud, kui astus päevakorras edasi. Sakslased olid rahvale sõjaseaduse ja kõik muud hädad kaela tõmmanud, ja nemad kuulutasid sakstele sõja, see oli lihtne ja loogiline. Nemad ei jäänud ootama, et oleks kokku tulnud suur malev, ei, vaid nemad asusid lihtsalt sõjaretkele, lootes, et vägi kasvab käigul iseenesestki. Neid oli üldiselt ainult mõnikümmend hakkajat meest, kes mõistsid silmapilgu nõuet ja ei kõhelnud, nagu seda tegi suurem hulk, aina mõeldes, aina arutades. Nende otstarve oli lihtne ja arusaadav: Vene tagurlise valitsuse ja tema ustavate kannupoiste mõisnikkude vastu tuli võidelda elu ja surma peale, seda olid nad mitmel-setmel korral tõotanud kui truud seltsimehed, kes seisid ühenduses kogu suure ilmariigi vabadusvõitlejatega. Selleks võitluseks oli vaja raha ja sõjariistu, palju raha ja häid sõjariistu. Nende arvates oli ainsaks paigaks, kus pidi leiduma üht kui ka teisi – mõisad, vihasemate vaenlaste kuldsed kodud. Sellepärast siis võimalikult ruttu, nii ruttu, et siia komandeeritavad väed ei jõuaks segama, niiöelda tuulekiirusega üle kogu maa laiali ning mõisad tühjendada rahast ja relvadest. Iga silmapilk viivitust võis põhjustada kogu ettevõtte nurjumise. Mehed ülepeakaela salkadesse ja linnast välja maale, iga salk ise teed.

Indrek ei tundnud oma salgas peale Meigase kedagi. Attila oli määratud kuhugi teise salka, sest ei ju tahetud, et samas salgas oleks rohkem inimesi, kelle võimed tundmata ja proovimata ja kes ei tea õieti isegi, mis nad tahavad või suudavad. Indreku salga teiste meeste hulgas leidus neid, kes olid juba mõni nädal varemalt teinud väikese retke maale, nagu Indrek seda taipas mõnest langetatud sõnast. Need olid niiöelda salga au ja uhkus, tema vana kaardivägi.

Võis olla möödunud tundi kaks, kui pahemal pool kõrval tõusis eemal kaugel punane kuma taeva alla. Mehed jäid silmapilguks seisatama. Indrekul käis jube värin südamest läbi, sest talle meenusid lapsepõlve pimedad sügiseõhtud, kus nad käisid õues või õueväravas samasuguseid kohutavaid kumasid vaatamas. Pärast istusid nad küdeva reheahju ees, küpsetasid pihlakamarju ja arutasid, kui kaugel küll üks või teine kuma võiks olla. Ka nüüd lapsed käivad kusagil, võib-olla ka Vargamäel, samuti tulekahjukumasid vaatamas ja istuvad pärast reheahju paistel, ainult mina olen ühes teistega siin teel, mõtles Indrek. Aga tema mõtteid segas keegi sõnadega:

„Näete, seltsimehed on meist ette jõudnud.”

„Arvad sa tõesti?” kahtles teine.

„Kindlasti, ei see muud ole,” ütles esimene. „Ühe mõisa toss tõuseb juba taeva poole.”

Sellele ei vastanud enam ükski midagi. Kõik pöördusid minema ja sammusid veel südimalt ja suurema hooga kui tänini. Indrekul käis nagu külm tuul südame alt läbi. Mis see siis tähendab? mõtles ta. Võitlus? Ei saadud muidu jagu? Ei pääsetud raha ja relvade jaole? Ja kui ta tüki aja pärast sattus Meigase kõrvale, kelle ta pimeduses tundis, küsis ta:

„Milleks nad põletavad?”

„Ei ju tea õieti, mis tuli see on,” vastas see. „Võib-olla lihtsalt õnnetus.”

„Jah,” oli ka Indrek nõus, „sest mis mõtet oleks meelega. Varandus on varandus ja kui uskuda võitu, siis on see ju lõpuks kogu rahva varandus. Ning kui võitu mitte uskuda, mis mõte oleks üleüldse sellel kõigel.”

„Mõte oleks siiski, kui lihtsalt itsi teha,” arvas keegi pimedusest kähiseva häälega, nagu oleks ta mõni ülemaalise kongressi saadik.

„Mõte on hirmu nahka ajamiselgi,” arvas teine. „Esimene kord peletasime valitsuse palja streigiga, aga nüüd muidugi see enam ei aita, sellega ollakse harjunud. Nüüd peaks võtma tule ja vere abiks. Valitsus on küllalt valanud süütut verd, poleks halb kui nüüd hakataks valama süüdlaste verd. Et linnas seltsimeestel käsi vabastada, selleks peab väed maale meelitama. Aga millega siis meelitada, kui mitte tulega? On seda parem teha verega? Mis te arvate, seltsimehed, kummaga on kergem?”

„Tulega ikka,” arvas keegi. „Paistab kaugemale.”

„Ja inimlikum ka kui verega,” ütles teine.

„See on ju nii, seltsimehed,” rääkis nüüd Meigas, „aga koosolekul leppisime ju muus kokku. Koosolek otsustas nõutada ainult raha ja sõjariistu. Me lubasime seda ja selleks asusime teele. Seda otsust tuleb täita, arvan mina.”

„Mina arvan sedasama?” ütles nüüd ka keegi teine.

„Ka mina tulin ainult selleks välja,” ütles Indrek.

Sellega arvamuste vahetamine seks korraks lõppeski. Ükski ei vaielnud enam vastu, nagu oleksid kõik sellega päri, et üheskoos tehtud otsust tuleb ka üksi-kaksi täita. Aga ometi Indrek ei pääsenud kuidagi aimusest, et salgas leidub küllalt mehi, kes ei pane tehtud otsust mikski, vaid kellel on täiesti oma isiklikud arusaamised ja kavatsused.

Esimeseks peatuti kusagil kroonuviinapoe juures, mis piirati sisse. Otsustati müüja äratada ja temalt kassa nõuda. Aga samal ajal, kui ühed läksid seda teostama, murdsid teised viinamüügiruumi akende eest luugid puruks, milliseks tegevuseks olid nähtavasti nõutavad riistad kaasa võetud, löödi aknad sisse ja roniti tuppa, kus süüdati põlema laelamp ja algas purustamine. Terved riiuli- ja kastitäied pudeleid lendas hirmsa mürina, kolina ja klirinaga põrandale ja mehed plärtsisid saabastega lausa viinas. Mida ei saadud hulgaviisi maha lükata, see purustati malakaga või pilluti läbi akna välja. Isegi tühjadele pudelitele ei antud armu. Purustajad sattusid nagu marru ja nad oleksid tahtnud hävitada kõik – mitte ainult täied ja tühjad pudelid, vaid ka kastid, riiulid, lauad, toolid, uksed ja aknad.

Mis Indrekut selle juures kõige rohkem rabas, oli see, et isegi palja pealtvaatamisega valdas ka teda mingisugune imelik ärevus ja tung, ühes lõhkujatega tegevusse astuda. Kui poleks olnud paari maameest ja Meigast, kes jäid kogu aeg rahulikuks pealtvaatajaks, siis Indrek oleks vististi ka läbi akna sisse karanud ja ühes teistega asunud hävitustööle, niisuke imeline ihk sündis tal kogu kehas, kuulates purunevate pudelite klirinat.

Veel rabas tema tähelepanu asjaolu, et lõhkusid, mis lõhkusid, ikka leidus veel kusagil mõni terve pudel katkiste seas, mis polnud purunenud isegi ülalt kõrgelt riiulilt kukkudes. Kuis oli see olnud võimalik? Keegi poleks võinud seda seletada, kuigi oleks tahtnud, aga praegu polnud siin peale Indreku vist ainustki, kelle tähelepanugi see oleks köitnud, sest inimene on sellega harjunud, et ilmas sünnib igapäev asju, mida ei saa seletada, ehk olgu siis et räägitakse juhusest või jumala tahtmisest. Just see viimane meenus Indrekule, kui ta kuulis purustajaid vanduvat, et ikka olevat veel mõni pudel terve, ja kui ta nägi nende kasvavat viha jumala tahtmisest säilinud pudelite vastu. Inimene oma aru ja jõuga võitles jumala kaitsva tahtmise vastu, sest ta ei leppinud, et pääseks ainuski tilk uimastavat ainet hävitamisest. Aga lõpuks mehed kaotasid nagu lootuse, et jõuaksid purustada viimse pudeli, sest äkki hüüdis keegi:

„Tuli kuradile otsa, muud midagi!”

„Õige, tuli otsa!” karjusid teised vastu.

„Mehed, välja, väljast pistame tule, muidu kõrbeme ise ühes, saapad lähvad jalas põlema.”

Ja üksteise järele kargasid purustajad aknast välja. Samal ajal panid kõik korraga tähele, et müüja eluruumides karjub laps, ei – et seal karjub kaks last, üks suurem, teine väiksem, hoopis väikene. Millegi pärast mõjus see kainestavalt, tõi purustajad nende tuhinast argiellu tagasi.

„Jätke tuli, seltsimehed,” ütles Meigas, „kuulete, lapsed karjuvad.”

Uksele ilmusid mehed, kes olid käinud kassa järele.

„Müüjat ennast pole kodu, ainult naine kahe lapsega ja keegi vanainimene,” seletasid nad.

„Kassa käes?” küsis Meigas.

„Ainult mõnikümmend rubla,” vastati temale.

„Hea seegi,” arvati vastuseks ja asutati minema. Aga siis märgati äkki, et öist taevast valgustab juba kaks kohutavat kuma. Kõik seisatasid silmapilguks.

„Need on signaalituled meie seltsimeestelt,” ütles keegi.

„Me peaksime ka märku andma, et meiegi ei maga,” arvas teine.

„Jätke naised ja lapsed rahule,” manitses Meigas ja teda toetasid mõned teised hääled.

Nõnda siis sammuti edasi. Aga enam ei olnud seda vaikust, mis valitses meeste keskel enne. Näis, nagu oleks pudelite purustamine kõigisse mõjunud erutavalt või nagu oleksid kõik sattunud rõõmsamasse tujju selle mõnekümne rubla pärast, mis saadi viinapoe kassast. Aga nagu hiljem selgus, siin oli mängus juhus või jumala tahtmine: neist pudeleist, mis pilluti suures tuhinas läbi akna välja, olid mõned jäänud imelikul viisil terveks ja olgugi et käsk oli kõike purustada, libistati ometi ööpimeduses tervelt tasku paar pudelit, kust rüübati vaheldamisi juba viinapoe juures ning hiljem ka teel. Ainult Meigas kõndis paari teisega endistviisi vaikselt ja vahtis ajuti uurival pilgul pimedusse. Äkki tegi ta tugeva hüppe ja siis lendas midagi klirinal kuhugi kivi vastu puruks.

„Mis, kurat, peab siis see tähendama?!” karjus keegi kähiseva häälega.

,See peab tähendama, et ei jooda ennast purju, kui ollakse tõsise asja pärast väljas,” vastas Meigas.

„Seda öelge oma linnameestele, aga mitte minule,” kähises hääl pimedusest vastu.

Aga nüüd hakkas mitu häält korraga rääkima ja kõik nad manitsesid kähisevat vaikimisele, seletades, et Meigasel on tingimata õigus. Pealegi lisasid nad lohutuseks :

„Oleme ju oma tipsud saanud ja aitab, muidu läheb tõepoolest liiale.”

„Ükskõik,” vastas kähisev hääl, „aga mis õigusega mul pudel peost puruks lüüakse? Ma oleks ta isegi kraavi võinud visata, kui seda nii väga tahetakse.”

„Ma ju pimedas ei seletanud, arvasin, et mõni oma mees,” vabandus nüüd Meigas, et asjale lepitavat lõppu saada.

Teatud määral oli tema vabandus usutavgi, sest pudelist olid maitsnud nii hästi maa- kui ka linnamehed. Küsimus oli nüüd veel ainult selles, kas purustatud pudel oli viimne või ehk leidus mõnel taskus veel midagi. Selle küsimuse otsustamiseks pidid kaasa aitama kõik süütud, s. o. need, kes polnud ühestki pudelist maitsnud. Ka Indrek kuulus nende sekka ja sellepärast pidi ta Meigase kõrvalt lahkuma ja teiste seltsi otsima, et seal silmas pidada, kas tuleb kusagilt veel mõni pudel nähtavale. Aga salajane valve ei andnud mingeid tulemusi – meeste kurgud jäid kuivaks, nii et pidi järeldama – nende taskud olid tühjad. Varahommikuks, kui nad jõudsid esimese mõisa juurde, oli kõigil kerge alkoholiuim kadunud ja kõneainet leidus nüüd sama vähe nagu õhtulgi, kui nad lahkusid linnast.

Esimeseks astuti sisse valitseja juurde, kes polnud veel magamast tõusnud. Nõuti silmapilkset ukse avamist, vastasel korral ähvardati sissemurdmisega. Kui uks lahti, käsutati valitsejal käed üles ja nõuti niihästi relvade kui ka mõisaraha väljaandmist. Valitseja oli kõhukas sakslane, kes kandis Vilhelmi eeskujul üleskeeratud vuntse, aga praegu rippusid nad sorus allapoole ja värisesid ühes kahekordse lõuaga, nagu oleks neid äkki tabanud külmatõve valing. Siin said mehed teada, et härrastemaja on tühi, sest saksad on sõitnud linna. Samuti said nad juhatusi metsaülema asukoha leidmiseks, mis seisis mõisast vahest pool kilomeetrit eemal metsa ääres. Sinnapoole asus ajaviitmata teele viis meest, kuna ülejäänud salgaliikmed läksid härrastemaja juurde, kus löödi ilma pikema arupidamiseta või ootamiseta välisuks eest maha.

Mehed käisid kogu kahekordse ruumika härrastemaja tuba toalt otsast otsani läbi, hoides revolvreid igaks juhuks laskevalmis käes. Tühi mis tühi, kusagil mitte hingegi! Aga kui nad otsaga alumistesse ruumidesse tagasi jõudsid, oli juba avatud uksest mõisa moonamehi ja teisi töölisi härrastemajja tunginud, sest sõnum mässajate ja vabaduskuulutajate tulekust oli edasi lennanud elektrisädemena. Ka need hakkasid oma mudaste jalgadega, olgu nad kaetud saabaste või pastaldega, mööda parketti ja vaipu päterdama. Inimesed olid siin sündinud, kasvanud ja vanaks saanud, aga nende silmad polnud kunagi näinud neid ruume, mööbleid, pilte, ehteid, nüüd oli ometi paras juht saabunud, et oma uudishimu vaigistada.

„Kae kuradit, kuis siin elatakse” vandus keegi nässis vanamees, kel sasis habemes juba tublisti hõbedat, mida ta nagu märkas alles täna esimest korda siin suure punasest puust raamis peegli ees. „Aga kui mina tahtsin valitsejalt paari lauaotsa, et oma toapõrandat paigata, siis ei täinud mulle sedagi anda, ütles, et ei või, sest siis tulevad teised ja tahavad ka.”

Nõnda endamisi rääkides ja oma karvast, peaaegu nagu mõne looma nägu peeglis vahtides vanamees märkas äkki, et tema räpases ja kühmus kujus on midagi halatsemisväärset, kui ta seisab keset selle ruumi toredust ja hiilgust, ning temas tõusis hirmus viha kõige vastu, mis helkis peeglist. Enesele aru andmata tõstis ta korraga parema käe rusika ja parema porise jala, nagu tahaks ta peeglit äiata ülalt ja alt korraga. Seda liigutust nähes Indrek tahtis haarata tema ülestõstetud käe, aga enne kui ta jõudis oma kavatsuse teostada, peatus rusikas iseenesestki vanamehe pea kohal, kuna jalg jäi kuidagi töllakile vastu teist jalga. Nõnda seisatas ta hetkeks, tuletades kuidagi meelde linnukoera, kes haistab äkki linnu lähedust ja kes kardab, et see võiks tema süü pärast enne lendu tõusta, kui kütt jõuab ligi. Kartis ehk vanamees midagi? Ei, tema ei kartnud. Tema ei võinud praegu hirmu tunda, sest tema vihavaling oli selleks liig suur. Temal oli üsna ükskõik, mis temaga oleks sündinud pärast kavatsetud tegu, sest ta aimas nagu äkki millegi pärast, et pole enam mingit mõtet elamiseks, kui on kusagil läheduses selline ümbrus, nagu piirab tema räpast kuju peeglis. Ainult ühel tingimusel võiks ta veel edasi elada ja endiselt hommikust õhtuni rähelda: kui ta teaks, et enam ei ole seda hiilgust ja toredust, mis paistab peeglist. Et ta siiski peeglit ei saanud rünnata, tuli sellest, et ta tundis, nagu peaks ta iseennast ründama, iseenesele rusika ja jalaga virutama – iseennast oma käega kavatsetava teo pärast juba ette karistama. Midagi selletaolist liikus tema tuimas peaajus.

Tema rünnakut ja ülalhoitavat rusikat oli keegi linnamees tähele pannud. See astus vanamehe juurde ja ütles naerdes:

„Ajas hirmu nahka, mis? Ei julge, ega? Vaata, kuidas sellega peab tegema.”

Siniste silmadega ja kõrgete õlgadega ning paksude mustade juustega noormees lähenes peeglile küljelt ning ootamata ja ettevalmistamata andis ta temale nii tugeva tõuke, et peegel lendas täie hooga raginal põrandale, purunedes tuhandeks tükiks. Noormees ise läks naeratades minema, nagu kuuluks tema tegu kõige harilikumate kilda. Vanamees vaatas talle lollakalt järele, aga tema silmis süttis imelik tuluke, mis lõi kordkorralt ikka tugevamalt leegitsema. Seesama tuluke süttis pikkamisi ka teistes, nagu oleks peeglikildudest lennanud lugematu hulk sädemeid igale poole. Kõiki valdas nagu hullustushoog, mis oli ammugi olemas, kuid ei leidnud enne pääseteed, kui purustati esimeseks peegel, millele järgnes üldine metsik ja meeletu purustamine ja hävitamine. Ei aidanud mingisugused manitsused ega kellegi keelamine, inimesed olid kaotanud arusaamise ja otsustusvõime. Möllas kirg, mis tõusis joobumuseni, ekstaasini. Meigas käsutas omad mehed viinavabrikusse ja -keldrisse, lootes nõnda hullustusele piiri panna, aga ta karjus kurtidele kõrvadele, sest kõik ihkasid rüüstamisele kaasa elada, olgu osavõtjate või pealtvaatajatena, nagu oleks just see kogu revolutsiooni peamõte.

Indrekki tundis kogu selles purustusmöllus midagi ahvatlevat ja hurmavat. See oli midagi sellist, mis pani unustama viha, tasumishimu, kahju, eesmärgi ja mõtte, ainult kui võiks purustada ja hävitada, et joovutada teisi ja joobuda ka ise. On lõpuks ükskõik, kellele kuulub hävitatav varandus, joobumus hävituses on seda suurem, mida kallim varandus hävineb. Inimene muutub nagu lapseks, kes ehitab ja ehitab plokkidest või papitükkidest mingit majakest ja hävitab lõpuks kogu oma saavutise ainsa käe- või jalahoobiga.

Seisis kusagil saalinurgas raske ovaalne punasest puust laud pärsia vaibal. Sama vanamees, kes peatus hiljuti ülestõstetud rusikaga iseenda peeglikuju ees, nägi praegu kurja vaeva, et seda lauda purustada. Ta otsis parajat löögiriista, aga ei leidnud. Ta katsus lauda puruks murda, aga jõust ei piisanud selleks. Ta kahmas kolm neli tugitooli üksteise järele ja tappis nendega lauda, aga laud oli tugevam kui toolid: tal pudenesid küll punased killud, aga ise jäi hea tervise juurde. Vanamees tõstis laua suure vaevaga üles ja viskas ta prantsatades põrandale, kuid laud jäi ikkagi terveks. Hakkas otse kahju sellest vaesest vanamehest. Ta oleks võinud minna tuua kive, aga nähtavasti ei läbenud, tahtis rutemini lauast võitu saada ja nõnda heitles ta temaga, kuni sai jämedad higitilgad otsaette. Siis jättis ta äkki laua sinna paika ja kargas vaiba kallale, et seda, otsa jala alla pannud, puruks käristada, aga ka see ei tahtnud kuidagi õnnestuda. Lõpuks puutusid talle silma vaasid ja iluasjakesed ahjusimsil, ta tormas nende juurde ja peksis nad murdunud toolijalaga puruks. Kõrvaltoast leidis ta raamatukapi, silmapilguga tõukas ta selle suure mürinaga ümber. Paari tõmbega olid aknakardinaist järele jäänud ainult närud.

Samuti talitasid ka kõik teised, kes ruttasid toast tuppa ja saalist saali, purustasid, käristasid, lõikasid nugadega, raiusid mingisuguse vana mõõgaga, mille nad kusagilt kätte saanud, tõukasid ümber, mida võimalik tõugata, murdsid kõik sahtlid ja uksed lahti ning pildusid sisemuse mööda põrandat laiali. Magamistoast leitud lõhnaõli kallati riietele, pähe, kätele, isegi poristele jalanõudele ja nii mitmedki olid hiljem surmahirmus neid saatva lõhna pärast. Voodivaibad käristati siiludeks või nende otsas trambiti jalgega. Patjade suled lendasid mööda tube, hakkasid inimeste riietesse, juustesse, habemesse, tungisid ninasse, suhu ja silmi, ning kui aknad purustati, siis kandis tuul nad välja, kus nad lendlesid kogu mõisa õuel, pargis puude vahel ja isegi kaugel väljade kohal.

Keegi vanamees haaras tüseda pakkjalgse eide kaenlasse, tõmbas ta pehmele vedrumadratsile ja kiikus seal. Siis aga kargasid kaks poissi jaluli samasse voodisse ja püüdsid hüpates vedrusid purustada, kuid katse ei õnnestunud ja nõnda hüplesid nad nagu kummipallid voodis. Viimaks tüdinesid nad, kargasid põrandale ja lükkasid voodi ühes eide ja taadiga ümber, kes langesid naerdes põrandale just sel silmapilgul, kui mees ütles naisele:

„Mis oleks, eit, kui me ühegi lapse oleks võind muretseda niisuksel asemel.”

Aga enne kui need sõnad jõudsid lõpule, nad lamasid juba põrandal, nii et naine võis õigusega mehele vastata:

„Meil kodus omal parem ase, seal on õlekott külje all.”

Kuid pikkamisi vaibus ometi hullustushoog ja selle asemele asus viha, miks ei saa ühel hoobil kõike hävitada, lihtsalt olematuks teha, sest kõik, mis siin silmaga näha, tuletas meelde, mis tänini olnud, ja andis ennustavalt mõista, et see on ka tulevikus samuti, kui ei tehta kõigele lõppu. Ja lõpu võis tuua ainult üks abinõu – tuli, mis mõlkus kõigil meeles. Ja nõnda ei teadnud lõpuks keegi, kes oli asunud üldise mõtte teostamisele, tunti ainult äkki suitsuhaisu.

„Kusagil põleb!” hüüdis Meigas Indrekule vastu tulles, ja nad jooksid kahekesi üheskoos tuld otsima. Kui nad ta leidnud, tõmbas Meigas kuue seljast ja hakkas sellega kustutama; tema eeskujul talitas ka Indrek. Aga nad olid alles natukene aega töötanud ning polnud veel kaugeltki tulest võitu saanud, kui Indrekule lendas midagi rasket ja kõva vastu külge, lüües ta peaaegu hingetuks. Meigas sai millegagi hoobi pähe, nii et lõi jalul tuikuma.

„Kuradi kaagid!” kirus ta läbi hammaste ja pöördus ümber. Tema ees seisid mõisa moonamehed.

„See on meie tuli, teil pole sellega asja!” ütles üks neist.

„See on meie mõis, meie võime temaga teha, mis tahame, teie pidage oma näpud rahu,” ütles teine.

Aga Meigas astus, revolver käes, meestele vastu ja ütles:

„Esimese, kes julgeb tulekustutust takistada, lasen kui koera maha, pidage seda meeles!” Ja revolvrit uuesti tasku pistes pöördus ta uuesti tuld kustutama. Neile abiks ilmusid varsti mõned linnamehed ja paar talupoegadest, kellega nad linnast üheskoos tulnud. Ühisel jõul said nad viimaks tulest võitu.

Härrastemaja oli otsast otsani, katusealusest kuni keldriruumideni läbi käidud ja otsitud. Raha ei leitud peaaegu sugugi ja relvadena saadi ainult mõned jahipüssid ning paar revolvrit. Üks neist anti laetult Indrekule, sest tema oli tänini ilma. Vahepeal olid ka need mehed tagasi jõudnud, kes olid käsutatud metsaülema majja. Need tõid kaasa paar püssi, revolvri ja suurema summa raha.

Nüüd oli aeg minekut teha, sest väljas oli juba lai valge. Ühed hobused lasti rakendada parimate sõidukite ette, teised pandi sadulasse, et jätkuks ruumi kõigile, kes lähevad kaasa. Indrek pidi istuma sadulasse, sest parteimehed olid võtnud sõidukid oma alla, kandes sinna ka mingisugused täidetud kotid. Indrek oleks hea meelega visanud sadula kus seda ja teist, sidunud oma märale ainult mõne riidetüki selga ja sõitnud nõnda, sest sadulat polnud ta tänini kunagi ratsutades tarvitanud. Aga polnud parata, sadulata ei andnud moodi välja, sest tema tundis äkki, et tema on ühes tõllassõitjatega pealtvaatajate silmis tähtis isik – mässaja ning vabaduslevitaja – ja tähtsad isikud sõidavad ikka sadulaga. Nõnda siis tuli sellega leppida.

Mõisast lahkuv salk oli siiatulnust palju perekam. Oli neid, kes sõitsid ise vabatahtlikult kaasa, oli ka neid, keda pidi manitsema kaasa minekule, tuletades meelde igaühe pühi kohuseid revolutsiooni vastu. Sest kes on revolutsiooni poolt, see on ka rahva poolt, ja kes on revolutsiooni vastu, see on ka rahva vastu. See oli asjade lihtne loogika. Ja kes julges või tahtis noil päevil saada revolutsiooni ja rahva vastaseks? Ei keegi, või ta oli mõisnikkude sõber, valitsuse kannupoiss.

„Poisid, lähme ühes itsi tegema, saab nalja!” kuulis Indrek kedagi poisikeseohtu noormeest ütlevat oma kaaslastele, ja nõnda läksidki paljud kaasa, et saaks „nalja”, nagu oleks see, mis sündis siin või mis sünnib ka edaspidi, ainult tühipaljas tembutamine ja rumal veiderdus.

Kui nad olid mõne kilomeetri edasi sõitnud, tegi tee pöörangu, nii et mahajäänud mõis osutus paremal pool kõrval. Indrek pööras siin pead ja vaatas tagasi. Ta jahmatas ja peatas hobuse, et oleks parem vaadata: mõisa härrastemaja kohal keerles suits pakseneva joana taeva poole. Indrek kihutas tuhatnelja sõidukeile järele ja karjus niipalju kui hääl suutis:

„Mõis põleb!”

„Las uurgab!” hüüdis keegi naerdes vastu.

Indrek kihutas selle sõiduki kõrvale, milles istus Meigas, ja kordas ka temale oma endisi sõnu, nagu tahaks ta temalt teada, kas peab tagasi pöörduma tuld kustutama või sõitu jätkama. Aga Meigas ei vastanud sõnagi, ta lõi ainult nagu lootusetult käega. Seda nähes Indrek tundis äkki, kuidas tema südame ümbert muutus nagu külmaks. Ta jäi oma hobusega sõidukitest ja ratsanikest pisut maha, et olla iseendaga üksinda, ja puudus vähe, siis oleks ta üksinda ümber pöördunud ja põleva mõisa poole tagasi kihutanud, sest tal oli äkki naljakas tundmus, et mõtteta on edasi sõita, kui selja taga põleb nõnda inimeste peavari ja hävineb varandus, mis kogutud aastakümnete, võib-olla sajandite jooksul. Jah, nagu esimest korda taipas ta praegu õieti, et see oli inimeste varandus, mida tema oma silma all nõnda meeletult hävitati. Ja uuesti ilmus ei tea kust silma ette rabava selgusega see sasis habemega ja hallide juustega vanamees seal kõrge peegli ees ning hiljem lauda purustades ja põrandavaipa käristades. Aga ta nägi ka seda siniste silmadega noormeest, kes tõukas peegli ümber ja päästis seega kõigis meeletu kire valla. Sel noormehel näis üldse olevat ainsaks tungiks kõik ümber tõugata, kõike kukutada, nagu oleksid need sõnad ja mõisted sööbinud tema närvikavva ja peaajju politilistest brošüüridest ja lendlehtedest, kus räägiti aina kukutamisest ja ümbertõukamisest. Indrek nägi, kuidas see noormees kõndis toast tuppa ja otsis, mida ta võiks ümber tõugata. Raamatukogutoas pidi ta peaaegu elu ohverdama oma kirele, sest vähe puudus, siis oleks raske ja kõrge täiskiilutud raamatukapp ta matnud enese alla. Mitte tema, see noormees, ei karanud jaluli lamavatele kappidele, et neid sisse tallata, mitte tema ei olnud see, kes tarvitas hiljem aknate purustamiseks raskeid saksa-, prantsuse-, ja venekeelseid raamatuid, mis lendasid läbi kurisevate ruutude raagus ja nõres põõsastesse, ei, seda tegid juba teised, tema tõukas ainult ümber, sünnitades seega nagu kahuripauke ja pannes ajuti kogu maja kuni alusteni värisema.





XXXIII


Nad jõudsid kuhugi vallamaja juurde, kus oli suur hulk rahvast koos, küll jala, küll vankritega, enamasti mehed. Oli see mõni ametlik koosviibimine või olid need inimesed kokku tulnud, et põlevate päevaküsimuste üle aru pidada, seda ei saanud Indrek kunagi teada, sest tema oli teistest pisut maha jäänud, ja kui ta jõudis vallamajja, seisis Meigas juba püsti laual vanade ajalehtede virna otsas ja kõneles, seletades, mis sünnib linnas ja milleks nad tulnud maale. Ta rääkis lühidalt, selgelt, lõikavalt, nagu jagaks ta hoope millegi raske ja teravaga. Aga ta ei lausunud targu sõnagi sellest, milline vastuolu oli nende maaletuleku eesmärgi ja tegeliku talituse vahel. Just seda oleks pidanud toonitama, seda seletama, arvas Indrek, ja kõigile südame peale panema, et head eesmärki ei muudetaks arutu mölluga lihtsaks rüüstamiseks.

Meigase järele kõneles vallakirjutaja. Tema läks oma nõudmistes ja kavatsustes palju kaugemale kui eelkõneleja. See oli rääkinud nõnda, nagu seisaks kõige raskem võitlus vana korraga alles ees ja nagu peaks kõike jõudu pingutama, et temale mitte alla jääda. Kirjutaja sõnust aga kostis veendumus, nagu poleks enam vana korda ega võitlust temaga, on ainult rahvas ja selle tahe, mida peab teostama. Tema oli üks ülemaalise kongressi käredaid saadikuid ja seal tehtud otsuste elluviimine pidi olema nagu mõni lapsemäng. Oli ainult vaja valda uus vallavolikogu neljapügalase süsteemi järele ning siis läheb kõik nagu lepse reega: hakatakse üle võtma ja pannakse valitsusasutised ning ametnikud boikoti alla, kuulutatakse nad olematuiks. Ja kus on see võim, kes suudaks midagi kogu rahva vastu?

Aga Indrek ei saanud ikkagi aru, miks peab kõik hävitama, mida rahvas samal ajal mõtleb üle võtta, pidades seda oma varanduseks. Ja kui lõpuks äkki sõnavõtja seda meelde ei tuletanud, ei võinud Indrek muidu, kui pidi ise kõnelema, seistes sealsamas laual lehtede virnal, kus olid seisnud teisedki. Esimest korda elus pöördus ta sõnadega juhusliku hulga poole. Süda tõmbus äkki sootuks külmaks ja vaevalt oleks ta üldse midagi öelnud, kui ta poleks näinud otse laua ees Meigast, kes vahtis talle otsa ja kelles oletas pooldajat. Nõnda siis hakkas ta kõnelema, esiteks sõnu ja mõtteid otsides, aga varsti leides neid sellises külluses, et ei teadnud, mis nendega teha või kuhu nad panna, sest väljendada ei suutnud ta neid kõiki. Ta rääkis inimesest ja tema õigustest ning vabadusest, ta rääkis revolutsioonist ja selle kõrgest, pühast mõttest ning eesmärgist, ta rääkis vanast korrast ja selle ustavamaist tugedest mõisnikest, ta rääkis talupoegadest, meist enestest, meie nõuetest, ta rääkis abinõudest meie soovide rahuldamiseks, ta rääkis uuest, paremast ja õiglasemast korrast ning lõpetas viimaks:

„Aitab rüüstamine meid meie eesmärgile lähemale? Vastake, vennad ja seltsimehed? Algame ja alustame meie sellega paremat ja õiglasemat korda, et purustame ja hävitame nagu arutud? Astub unistatud uus inime seega oma esimesi samme, et rüüstab teiste kodasid, kuigi need oleksid meie verivaenlaste omad? Pange õieti tähele mu sõnu: küsimus pole vaenlase varanduses, vaid meis enestes, sest kui me juba oma esimestel sammudel anname voli oma madalamaile, nii-öelda tõpralikele loomusundidele, kuidas suudame endid taltsutada siis hiljemgi? Aga öelge mulle, mu vennad ja seltsimehed, mis saab revolutsioonist, mis saab inimesest, tema õigustest ja vabadusest, kui juba algusest peale on peaperemeheks loomalik instinkt? Kas ei sünni meiega, inimestega, samuti nagu härjagagi, kes lööb sarved heinakuhjale makku ja puistab tema laiali kuni orijalgadeni, tallab jaluli haljal, kähiseval toidul ja sureks lõpuks talvel nälga, kui tema eest ei mõtleks, kui teda ei kaitseks tema enda pimeda loomusunni eest inimene, kes selle kuhjagi kogunud ja valmistanud? Varandus jääb varanduseks ja kes ei märka võõra varandusega muud paremat peale hakata, kui teda ainult meeletult hävitada, see õpib vaevalt iseomagi varandust hindama või teda omale soetama. Sellepärast siis, mehed vennad, pöördun teie poole...”

Talle karjuti vahele, talle pandi sõnad suhu ja vastati neile, ilma et oleks lastud edasi rääkida. Ja lõpuks jõuti ometi otsusele, et pole mingit mõtet säästa härrastemaju, sest neid ei olevat kogu nende sisustusega rahval vaja. Meie maa, iegi kogu maailm ei olevat nii rikas, et võiks loota ka kõige suuremas vabaduses, kõige õiglasemas ühiskonnakorras sellist jõukust, mis laseks kõigil inimesil endale muretseda niisuguseid eluhooneid ja sisseseadeid, nagu leidub seda meie mõisamajades. Aga milleks siis see toredus, kui temast ei jätku kõigile? Teda pole üldse vaja, sest tema tekitab ainult viha, kasvatab kadedust ja ajab inimesed üksteisega vaenujalale. Sõdadegi põhjuseks on ainult see, et üks on rikkam kui teine, et üks elab toredamini kui teine. Sellepärast maha selline toredus, millest ei jätku kõigile. Niisugune oli vallakirjutaja arvamus, ja kui esiteks suurem hulk kaldus Indreku poole, leides tema sõnus mõistlikku mõtet, siis karjusid nüüd kõik nagu ühest suust kirjutajale:

„Õige! Tõsi! Just nii! Maha, muud midagi! Milleks vihavaen! Rahus peab elama!”

Muidugi, Indrek oleks võinud ju kirjutajale vastata, et kui varandus on vihavaenu alus, siis peab lõpparve pidama ka peremeeste varandusega, sest muidu ei kao kantnikkude, popside, saunikute, vabadikkude ja sulaste viha ning kadedus, aga ta vaikis parem, sest ta teadis, et selle väitega võidakse ta välja vilistada ja maha karjuda või ta võib lõkkele ajada niisugused kired, mis lööb enneaegu segi kõik vabadusvõitlejate read.

Paaritunnilise arutuse järele, kui kõik pidasid tarvilikuks rahu ja head läbisaamist, asuti teele mõisa poole, mis seisis siit ainult mõni kilomeeter eemal. Mõisas oli vabaduskuulutajate tulek ette teada. Valitseja oli põgenenud ühes kahe vana mõisapreiliga, kes olid omanikud, kuna mõisa majapidamise juht, keegi noor parun, juba varemalt oli sõitnud linna. Nõnda oli mõis üsna tühi. Ka metsaülemat ei leitud kodunt. Igal pool, kuhu mindi, olid ees ainult naised ja lapsed, kes pugesid hirmunult nurka või karjusid meeletult, värisedes ühes emaga. Ei aidanud järelepärimised ega ka ähvardused, kuhu metsaülem ja valitseja läinud, sellele ei saadud õiget vastust. Arvatavasti olid nad ka suurema hulga raha ja paremad relvad kaasa võtnud, nii et selle kõige tarvilikuma saak, mille pärast maale tuldud, osutus minimaalseks. Vastutasuks süüdati põlema niihästi metsaülema kui ka mõisavalitseja eluhoone ja valvati juures, et tuld ei saaks kustutada, ainult asju lubati majadest välja kanda.

Ka härrastemajal polnud pikka pidu, sest siin ei tahtnud enam keegi lõhkumise ja purustamisega vaeva näha, vaid kõik jäeti tule hooleks. Rüüstamise asemel valdas inimesi hoopis teissugune marutõbi ja Indrek ei saanud kuidagi muidu, kui pidi selle panema vähemalt teatud määralgi oma kõne arvele, mille ta pidas vallamajas: inimesed hakkasid põlevas majas varandust kokku kraapima ja välja kandma. Esiteks kahmiti väärtasju, niipalju kui neid oli siia maha jäänud härraste põgenemisel, pärast haarasid käed igasuguste riidetükkide, patjade, vaipade, ihupesu ja linade järele. Töötati sellise agaruse ja isegi eneseohverdamisega, et pandi elu kaalule, ja kui kõrvalt vaadata, siis võis arvata, et need inimesed päästavad iseoma varandust. Segavalt mõjus ainult see, et võis näha inimesi, kes haarasid korraga samast asjast kinni ja sikutasid nüüd vastamisi, sest kumbki ei tahtnud lahti lasta, pidades asja omaks ainult sellepärast, et tema oli oma arvates teda enne puutunud kui teine. Sellised lahkarvamused kippusid paiguti arenema peaaegu riiuks.

Indrek seisis ja vahtis nagu juhm seda sibavat, askeldavat hulka – mehed, naised, neiud ja noormehed, isegi lapsed läbisegi. Kõige rohkem rabas teda see, isegi need, kes pidid aitama teatud korda pidada, ei hoolinud millestki, vaid andsid oma kätele vaba voli, toppides tasku kõike väärtuslikku, mis puutus pihku. Tehti isegi otse pööraseid tegusid, võttes sedagi, mida polnud kuhugi panna ega saanud tarvitada või mille väärtus oli sootuks tühine. Ta nägi küürakat eite, kes oli hiljaks jäänud tulekuga ja sellepärast peale ööpoti enam midagi kohast ei leidnud, nüüd läks ta kärmesti ja kärmesti sellega, kael õieli, poolpimedad ahned silmad pilukil, suu lahti, kust paistsid mustad, harvad hambad, kaelasooned lõua all rihmadena pingul. Ja oleks seegi riist olnud terve, aga ei – tal paistsid praod servas. Eit läks Indrekust mööda, nagu oleks tema talle ainult õhk, aga uksel tuli talle vastu noormees, kirju rätik kaela ümber sõlmes, lõhkise nokaga vana mütsilott peas, paljas pihtkasukas seljas. Selle ees jäi eit nõutult seisatama.

„Issand jumal, ema!” hüüdis noormees, heitis pilgu Indrekule, kes neid silmitses, kahmas siis vanainimeselt ööriista ja viskas selle kõigest jõust minema, pealegi nõnda, nagu oleks ta temaga sihtinud Indrekut: riist lendas suure kolinaga Indreku jalge eest mööda ja purunes vastu ahju. „Ma ju ütlesin sulle, et tehku teised mis tahes, meie ei määri oma käsi vargusega.” Ja ta haaras sõnalausumata oma vana ema sülle ning kandis ta nagu lapse trepist alla. Indrek läks võlutuna talle järele. Aga jõudnud trepist alla, noormees peaaegu viskas ema maha, kes jäi tuikuvail jalul seisma ja ümber vahtima. Noormees ise tõttas peaaegu jooksusammul kuhugi vankri juurde, kus kaks meest koperdasid kummuti kallal.

„Karla!” hüüdis noormees teisele kummutitõstjale, „mis see on, mis sa siin teed? Kas sul pole ometi häbi? Viska kummut vankrilt maha! Ja mis sul seal kotis on? Tule jumal appi, ka sina oled ühes teistega aru kaotanud.”

„Need põlevad ju niikuinii ära,” vastas kummutiseadja.

„Las nad põlevad!” hüüdis noormees vastu. „Põlegu tuhat korda, ainult ära sina põleta ega röövi. Tehku seda teised, kui nad ogaraks läind.” Ja sõna lausumata asus ta kummuti kallale ja tahtis selle vankrilt maha tõsta. Aga vahele astus teine, vanem mees ja ütles:

„Jäta kummut rahu, mina aitasin ta peale tõsta ja kui Karla teda ei taha, siis mina võtan ta omaks.”

„Käi kuradile!” karjus noormees vastu. „Tahad kummutit varastada, siis too omale hobune ja vanker ja vea, aga ära aja teda teise mehe kraesse. Karla, pane käed külge, ole mees, kuula, mis ma sulle ütlen.”

„Karla, ä'ä ole laps, näe kõik võtavad, mis siis meiegi ootame,” rääkis vanem mees.

Aga ometi kuulas Karla lõpuks noormeest, pistis käed kummutile külge ja aitas selle vankrilt maha tõsta – puu alla paigutada, kuhu ta jäigi. Peale selle võttis ta vankrist ka täidetud koti, viis selle kummuti taha, võttis seal ta suu lahti ja puistas siis tühjaks. Tühja koti viskas ta tagasi vankrisse. Peale selle päästis ta hobuseohjad puu küljest lahti ja istus vankrisse, kutsudes sinna ka teist, aga kui see nagu kõhkles ja silmega mahatõstetud kummuti ümber keerles, andis Karla hobusele äkki piitsa ja sõitis mürinal minema, nagu oleksid tal tagaajajad kannul. Noormees vahtis ringi, nagu otsiks ta veel tuttavaid, kelle kallal maksaks misjonitööd teha, aga kui ta kedagi ei näinud, tegi ta minekut, nagu lööks ta kõigele käega.

Indrek sai tema eeskujust julgust, jooksis trepist uuesti üles tubadesse, kus juba hakkasid võimust võtma tuli ja suits. Kaks naist tulid talle vastu sohvaga. Sõnalausumata tõukas ta selle nende käest sellise hooga maha, et sohval murdus üks jalg. Aga naised haarasid uuesti sohvast kinni, sest nad arvasid nähtavasti, et Indreku tegu sündis suitsu tõttu kogemata.

„Näe mädandit, üks jalg läks teisel alt ära,” hädaldas üks naine.

„Võtame jala kaasa, küllap mehed panevad alla tagasi,” vastas teine.

Aga Indrek virutas teist korda neil sohva käest, pealegi veel sellise hooga, et murdus kaks teist jalga.

„Jätke ükskord see sohva rahule, muidu murran tal ka viimse jala alt!” karjus Indrek.

„Meil pole ju muud midagi kui ainult see,” vastas vanem naisterahvas.

„Siis jätke ka see siia paika,” ütles Indrek ja tõttas minema, sest karta oli, et võib tulle jääda. Väljas leidis ta Meigase paari teise mehe seltsis nendega heitlevat, kes ladusid asju vankrile. Ka Indrek läks nende juurde. Väevõimuga kiskusid nad kellegi käest mõned pehmed toolid ja ühe taevakarva sinise siidriidega kaetud sohva, kuid sellele tulid karjas appi teised ja Meigas oma kaaslastega pidi taganema, kui ei tahtnud kakelda või päris lahingut alustada.

„Jätame kogu kupatuse kus ja kurat ning sõidame edasi,” andis keegi Meigasele nõu, kuid häda oli selles, et nende meestest suurem hulk puudus. Härrastemaja ümber polnud neid näha ja sellepärast jäi ainukeseks tõenäoliseks oletuseks, et nad on viinavabrikus või viinakeldris, sest osa mehi oli pidanud sinna minema. Nad leiti viimasest. Ka need olid siin rahvahulgaga vastamisi läinud. Nemad olid tahtnud viinavaatide põhjad sisse taguda, aga neid oli selles takistatud: nõuti et mõnedki vaadid jäetaks terveks. Oli isegi paar vankrit siia aetud, kuhu peale taheti veeretada vaate.

Aga siin ei mõistnud Meigas nalja. Sõnalausumata haaras ta ühe kaaslase käest kirve ja kargas viinavaatide juurde, mis juba keldrist välja veeretatud. Ise karjus ta ähvardavalt, nagu seisaks tema selja taga määratu jõud:

„Revolutsiooni nimel! Ja kes takistusi teeb, see on surma laps!”

Uusi mehi nähes, kes tõttasid endistele appi, viinavaatide kaitsjad kohkusid silmapilguks tagasi ja enne kui jõudsid toibuda, olid juba kõigil vaatidel põhjad sisse löödud ning kange märjuke maha lastud. Ainult niipalju said mõned teha, et haarasid oma mütsid, rätikud ja isegi kuued seljast ning kastsid maha viina sisse, et siis pärast neid välja väänata.

Meigas oma seltsimeestega läks härrastemaja juurde tagasi, et asuda edasisõidule, aga siin ootas teda uus üllatus: temale määratud sõidukis oli hulk röövitud asju. See avastus oli seda rabavam, et alles hiljuti, kui Meigas takistas inimesi võõrast varandust vankrile ladumast, oli keegi talle öelnud, et tema tahaks muidugi kõik endale saada ning Meigas oli siis oma revolutsionääri ausõnaga kinnitanud, et tema ja ta seltsimehed ei otsi muud kui ainult raha ja relvi tsaari valitsuse ja mõisnikkude võimu kukutamiseks. Ning nüüd leiab ta äkki oma sõiduki täidetud olevat hariliku võõra varandusega, nagu oleks ta oma seltsimeestega lihtne rüüstaja ja röövel. Sõnalausumata tahtis ta kõik välja pilduda, sõiduki tühjaks teha, aga seltsimehed astusid vahele, takistasid teda seletusega:

„Jäta, see on ju kuld ja hõbe! See on sama hea kui sularaha. Kui me seda ka ei võta, siis me ei saa ju midagi, sõidame üsna asjata ringi.”

Meigas peatus mõttes. Siis astus ta teiste sõidukite juurde, silmitses neid ja küsis: „Ainult kuld ja hõbe?” „Sõjariistad ka,” kõlas vastus.

Meigas seisatas jällegi mõttes, nagu ei usuks ta oma seltsimeeste sõnu ja Indrek teadis väga hästi, kui põhjendatud oli Meigase kahtlus. Lõpuks ometi ta istus sõidukisse, sest ta jõudis nähtavasti otsusele, et tema salk sulaks liialt kokku, kui ta tahaks igas asjas tarvitada oma mõõdupuud. Oli paratamatu, et üksik inimene ei muutnud ümbrust, vaid ümbrus pidi muutma üksiku inimese, kui see ei tahtnud hukkuda, paremal korral jääda üksinda.

Norus peal ratsutas Indrek põleva härrastemaja juurest minema, kus ümber askeldasid tundmatud inimesed, mehed ja naised. Ta heitis pilgu puu alla, kuhu oli esiteks jäänud vankrilt mahatõstetuna kummut, aga enam polnud temast jälgegi. Ka kotist maha raputatud asjad olid kadunud. Samal paigal seisis praegu rammus ja vaos laudjaga võik hobune, kellel imeilus valge ja pikk lakk ning saba, mõlemad pisut kähardunud, ja tema ümber askeldasid tuttavad naised, kes seadsid jalutut sohvat vankrile, mille kõrval maas seisid murdunud jalad. See pilt mõjus Indrekusse nõnda, et ta oleks peaaegu hobuse seljast maha karanud, ta sinna paika jätnud ja jalgsi edasi läinud. Kuid siis oleks ta teistest maha jäänud. Et ta seda ei tahtnud, siis ei võinud ta hobusest loobuda, aga tal oli imelik rahuldustunne, et ta vähemalt sadulagi oli ära visanud ja ilma milletagi hobusele selga istunud, nagu oleks see vähem väärt kui sadul või tema omandamine ja tarvitamine korrapäraseni kui sadula kasutamine.

Järgmine peatus oli monopolipoe juures, mis juba varemalt rüüstatud ja millele pandi nüüd ainult tuli otsa, sest kui Indrek jõudis salgale järele, oli juba kõik sündinud, peeti ainult vähekene vahti, et keegi ei saaks algavat tuld kustutada. Kui see mure oli möödunud, sõideti suure kisaga edasi, kuna viinamüüja ühes naisega jäi oma isiklikku varandust tulest päästma.

Kolmandas mõisas kordus seesama, mis kahes esimeseski, ainult selle vahega, et siin oli härrastemajas kodu keegi vanahärra – pikk, kuivetanud ja kahvatu, sootuks hall, peaaegu valge, aastailt igatahes tublisti üle seitsmekümne, suu närviliselt pisut viltu, värisevad käed ja pooloimetud jalad nagu loomuvastaselt pikad. Kui meestekari sisse tungis, seisis ta nagu sookurg iseteadvalt, kuigi kepi najal, keset põrandat, püüdes oma kangestunud liikmeid võimalikult sirgu ajada ja vahtides võõrastele otseteed silmi, ilma et pilk oleks avaldanud imestust, hirmu või isegi viha.

„Kes te olep ja mis te soovip?” küsis ta Meigaselt, kes astus tema ette ja teretas.

„Meie oleme revolutsionäärid,” vastas Meigas, „kes tahavad kukutada tsaarivalitsuse ning murda mõisnikkude omavoli, anda rahvale tagasi maad ja metsad, põllud ja heinamaad, mis tema käest ülekohtuselt ära kistud. Me otsime raha ja sõjariistu ning selleks on otsustatud tühjendada kõik mõisad kogu maal.”

Vanahärra kuulas Meigast tähelepanelikult ja vastas siis:

„Maja on lahti, teie votap, mis te soovip,” ja ta katsus oma pahemat pooloimetut kätt tõsta, et avatud ruumide poole näidata.

„Kus on raha ja relvad?” küsis Meigas.

„Te otsip ise,” vastas vanahärra peaaegu ükskõikselt.

Meestekari valgus mööda ruume laiali, ainult üks pidi jääma vanahärra valvuriks ja selleks osutus Indrek, kes seisis ukse kõrval, nõjatudes õlaga vastu piita. Vanahärra jäi tükiks ajaks algseisu, ilma et oleks katsunud end liigutada. Siis vaatas ta toas ümber, nagu asuks ta siin ihuüksi, ja tegi katset oma elutuid jalgu paigast nihutada. Aga see kõik sündis nõnda, nagu võiks ta kogu oma kõrendlikus pikkuses põrandale langeda.

„Roosi!” hüüdis ta, ootas natukene ja kordas siis endist nime valjema häälega, aga ükski ei ilmunud, sest kõik olid nähtavasti püssimeeste eest pakku pugenud. Nüüd astus Indrek vanahärra juurde ja ütles:

„Võin ma ehk teile milleski abiks olla?”

Vanahärra tõstis silmad tema poole, nagu näeks ta teda alles nüüd esimest korda, vahtis teda tükk aega ainiti ja ütles siis:

„Sina aitap mu sinna toolile.”

Indrek ei teadnud õieti, milles tema abi peaks seisma, aga ta pistis ometi käed vanahärra külge ja katsus teda kõnnil kuidagi toetada. Pikkamisi ja suure vaevaga jõudsid nad tugitooli juurde, kuhu vanahärra laskus liikmete nagisedes ja oiates. Äkki meenus Indrekule midagi kauget kodust: millalgi Vargamäel olid tema oma isa liikmed samuti naksunud, samuti kanged olnud ja isa oli neid painutades samuti äganud ja aietanud, nagu see vanahärra, see mõisnik siin. Ning talle näis, et see saatus varitseb kõiki, elagu nad talus, mõisas, lossis või palees, see saatus varitseb teda ennastki ja selle saatuse kaudu seisab ta ühenduses niihästi oma isa kui ka selle mõisnikuga. Tema mõtiskelu katkestas vanahärra öeldes, et Indrek võtaks toolitoelt villase rätiku ja mässiks talle ümber jalgade. Kui Indrek seda teinud, jäi ta keset põrandat istuja ette seisma. See silmitses teda tükk aega vaikides ja küsis siis:

„Kes sa olep?”

„Minu isa on talupoeg,” vastas Indrek.

„Tema ka vihkap oma herra nagu sina?”

„Minu isa rääkis oma härrast nii mõndagi head,” vastas Indrek.

„Jumalal tenu!” lausus vanahärra ja lisas: „Aga oma lapsed ep ole ta seda õpetanud. Sina olep koolis käind?”

„Gümnaasiumis,” vastas Indrek.

„Gümnaasiumis?” kordas vanahärra, vaatas Indrekule silma ja kõngutas pead, kuna tema viltukiskunud suunurgas närvlikult tõmbles. „See kool, see vene kool. Aga kas teie tahap see venevalitsus kukutada? Kus votap teie see jõud ja söjariistad?”

„Terve rahvas on meie poolt ja sõjariistad saame mõisadest ning ostame,” seletas Indrek.

„Teie eksip,” vastas vanahärra, „rahvas ep ole rahvas nink mõisast teie ei leiap söjariistad.”

Sel silmapilgul tulid mõned mehed tagumistest ruumidest tagasi. Ühel oli käes kindrali munder. Ta astus sellega vanahärra ette ja küsis:

„Kelle see on?”

„Minu,” vastas vanahärra.

„Tähendab, teie olete vene kindral?”

„Kindral,” kinnitas vanahärra.

„Siis ajage munder selga, ruttu!” käsutas mees.

„Jäta vanainimene rahule,” segas Indrek nüüd vahele.

„Mis on sinul siin ütlemist?” küsis keegi Indrekult. „Sa pole parteiliigegi, muust rääkimata.”

„Selleks pole ometi vaja mõne partei liige olla, et vanainimest kaitsta,” vastas Indrek.

„Kas meie vanu on mõisas teol kaitstud?” küsis keegi Indrekult.

„Aga kui keegi varastab sinult hobuse, pead siis ka sina tema hobuse varastama?” küsis Indrek vastu.

„Jäta oma intelligendi lora,” ütles mees, kes hoidis käes mundrit, tõukas Indreku kõrvale ja tahtis käsitsi minna vanahärra kallale. See vihastas Indrekut sel määral, et ta andis omakorda vastasele sellise müksu, et see tuikus selja taga seisvate kaaslaste poole.

„Mis kurat see siis peab tähendama!” hüüdis mees, viskas mundri kellegi teise kätte ja tahtis karata Indreku kallale, kes seisis vanahärra ees ja kahetses jälle kord, et tal polnud oma vend Andrese kasvu ja rammu. Aga enne kui tüli jõudis areneda lööminguks, tuli Meigas, astus meeste vahele ja päris aru.

„Nad tahavad vanainimesele mundri selga ajada, aga see ei seisa ju peaaegu jaiulgi,” seletas Indrek.

„Ja see siin takistab revolutsioonilist tegevust, mis tõstab meeleolu ja annab julgust ning lootust,” vastas teine. „Mina olen soldat olnud ja tahan, et kindral mind teeniks. Ka minu seltsimehed on endised soldatid ja tahavad sedasama. Meie ja meie esivanemad on küllalt mõisnikke orjanud, orjaku siis ükski neist ka meid.”

„Ta on ju jalutu!” hüüdis Indrek.

Vaidlus kestis tükk aega ja lõppes viimaks sellega, et mundritooja ajas iseendale kindrali mundri selga ning et vanahärra pidi oma endises riietuses hakkama mehi teenima, neile lauda katma, viina ja õlut klaasidesse valama ning sigari otsa tuld andma. Ta tegi seda üleolevas ja stoalises rahus, kuigi jalad ei tahtnud kuidagi , sõna kuulda ja kuigi värisevad käed ähvardasid kõike pillata ning maha läigutada. Nii mõnigi roosiline taldrik, voolitud klaas ja nuga ning kahvel lendas põrandale ja jäi sinna vedelema kas purustatult või tervelt, sest vanahärra ihuliikmed ei paindunud küürutamiseks.

Aga ometi näis nõnda, nagu muutuksid nad paljast liikumisest painduvamaks ja sõnakuulelikumaks ja selle poolest ei sarnanenud vanahärra mitte ainult Vargamäe Andresega, Indreku isaga, vaid ka Vargamäe vanade hobustega. See avastus rabas Indreku meeli tugevamalt kui miski muu. Kui imelikult on siinilmas kõik loodud: parun või krahv, lisaks veel kindral, aga allub Vargamäe vanade hobuste seadusele! Ja veel lähedasemana tundus talle see vanahärra, kes pingutas praegu oma nõtra jõudu noormeeste teenimiseks, sest et need olid temast jõuliselt üle.

Ja Indrekul tuli meelde üks vana põline Vargamäe hobune, kelle jalad jäid hoopis kangeks ja kelle hambad ei purenud enam heinu, vaid keerutasid ainult sigareid, nagu öeldi. Tõusis küsimus, mis temaga teha, kas koorimiseks müüa või ise tema eluküünal kustutada, et ei saaks teda enam võõrad käed piinata ja vaevata. Kogu pere arutas seda küsimust lõunalaual ja kõigil oli ühine arvamus, et mitte müüa. Vana loom pidi maha lastama ja nõnda seda toimetatama, et ta ei tunneks vaeva ega valu. Indrekule paistis praegu, et mis oli hea vanale loomale, see kõlbaks ka vanale inimesele ja et sel vanahärral oleks vististi kergem surra, kui neid võõraid inimesi teenida.

„Säh, joo ka ise,” käsutas kindrali mundris mees vanahärrat ja lükkas täidetud klaasi tema poole.

„Ei, tänan,” vastas vanahärra.

„Joo, kui pakutakse!” käskis mundris mees, kelle silmad lõid juba alkoholist kilama.

Vanahärra seisis kõrgilt ja ükskõikselt, nagu tahaks ta öelda, et siin majas pole kellelgi midagi pakkuda, ainult temal.

„Sõna kuulda, kui kindral käsib!” käratas mundris mees oma soldati vene keeles. „Sest mina olen nüüd kindral, mul on ju munder!” Ja ta tõusis lauast ning astus ähvardavalt vanahärra ette.

„Teie teep, mis teie soovip, mina ei joo,” ütles vanahärra rahulikult ja kindlalt.

„Jäta, seltsimees,” keelas Meigas, kuid vaevalt oleks seda tähele pandud, kui poleks kogu küsimus lahendunud teisel teel: tagumistest ruumidest ilmus äkki suits ja väljast paistis videvikku valgustav helk. Kas olid mehed ise esiteks kusagil tulele alguse pannud või olid seda mõned teised teinud, tungides tubadesse tagauksest, see küsimus ei huvitanud nähtavasti kedagi. Algas ainult üldine liikumine ja sibamine. Kõik tõusid lauast, misjuures keegi tõukas nagu poolkogemata selle ühes kõigega ümber. Lendasid noad-kahvlid, klaasid ja taldrikud, suupisted ja pudelid. Ainukene, kes hoidis alal endise rahu ja enesevalitsemise, oli vanahärra oma pikkadel, peentel jalgadel. Kõik olid nähtavasti tema unustanud. Ta silmitses välist valgushelki ja tubades paksenevat suitsu ja mõtles hakata ukse poole liikuma. Sel silmapilgul ilmusid mehed uuesti, kes olid endale selga ajanud kas mantlid või kallid kasukad. Mõnel ulatus tema uus üliriie maani.

„Teie tulete kaasa,” ütles kindralimundris mees vanahärrale. „Pange omale midagi selga.”

Indrek jooksis Meigast otsima ja kui ta tema leidnud, hüüdis ta:

„Seltsimees, mis see ometi tähendab? Milleks seda vigast vanainimest kaasa vedada?”

„Nad ei kuula, mina ei või sinna midagi parata,” vastas see. „Just praegu öeldi mulle, et mina ei kõlba juhiks. Kõik läheb kuradile. Aeg kaob ja me ei tee peale rumaluste midagi.”

„Kui te selle vigase vanainimese kaasa veate, siis jään mina maha,” ütles Indrek.

„Tehke, nagu arvate,” vastas Meigas.

Samal silmapilgul tulid mehed karjas uksest välja, põgenedes tule eest, mis võttis juba suure hooga maad. Nad talutasid eneste vahel vanahärrat, kellele jalga tõmmatud pikad vildid ja selga aetud riidega poolkasukas. Et ta ei suutnud küllalt kärmesti astuda, siis pidi teda peaaegu kandma. Ümberringi seisis inimhulk, nähtavasti mõisarahvas, kuid ei leidunud ühtki, kes oleks söandanud või tahtnud segada relvastatud jõugu toimingut. Vanahärra paigutati sõidukisse.

„Milleks nad küll seda teevad?” küsis Indrek nagu iseendalt.

„Võtavad pantvangiks, ütlevad nad,” seletas Meigas, „sest mis mäss see on, kui pole pantvange.”

Nende sõnade ajal astus ligi kindralimundris mees ja küsis Meigaselt:

„Seltsimees, kas sõidame edasi, kõik on valmis?”

„Mina ei tule enam kaasa, kui te seda vigast vanainimest maha ei jäta,” ütles Indrek väljakutsuvalt.

„Tähendab jooksik, äraandja, nuhk?!” hüüdis kindralimundris mees teravalt, kelles munder või lauas tarvitatud alkohol oli nagu avastanud sootuks uued loomujooned. „Tead sa, mis on nuhi ja äraandja palk?” Silmapilkselt tõmbas ta revolvri taskust, pistis selle Indrekule nina alla ja käsutas: „Sa tuled kaasa või ma tapan su siinsamas.”

„Jäta oma tembutamine ja pane revolver ära, teda läheb mujal vaja,” ütles Meigas.

„See pole tembutamine,” vaidles teine vastu. „Aga minugi poolest, kasi või kuradile, ainult vanamees tuleb kaasa!” hüüdis ta lõpuks ja läks minema.

„Tähendab, teie ei tule?” küsis Meigas.

„Ei,” vastas Indrek kindlasti. „Nõnda muutub kõik mõttetuks.”

Meigas seisis natukene aega noruspäi, nagu murraks ta millegi üle pead, ja ütles siis:

„Mina pean kaasa minema. Ma katsun teha, mis suudan, rohkem ei või keegi mult nõuda. Ja teie? Linna tagasi?”

„Ma ei tea,” vastas Indrek. „Ma ei taha enam kuhugi. Tõepoolest, seltsimees.” Viimast sõna hääldas ta äkki nõnda, nagu oleks selles paitus või kallistus. Nad surusid teineteise kätt ja vaatasid silma ning äkki oli Indrekul tundmus, nagu peaks ta selle mehe ümbert kõvasti kinni võtma ja teda sülelema. Aga see oli ainult silmapilguks nõnda.

„Elage hästi,” ütles Meigas ja millegi pärast tundis Indrek, et nemad ei kohtu enam kunagi.

„Elage hästi!” vastas ta ja haaras veel kord lahkuja käe, et seda suruda viimset korda.

Oli juba üsna pime, kui vabaduskuulutajad lahkusid mõisa õuelt. Märguandeks lasti revolvrist paar pauku ja siis puhuti jahipasunat, mis siit kaasa võetud. Sõidukites istusid salgajuhid linnunahka kasukais, ainult Meigasel olid omad riided. Kindralimundris mees tahtis nüüd tingimata ratsutada, milleks valiti mõisatallist hobune. Ka siit inimestest kargasid mitmed teiste juurde sõidukisse või ronisid hobuste selga, et „nalja” pisutki kaasa teha. Nõnda kadusid varsti kõik suure kisa ja käraga vanuvasse videvikku.

Viimaks kostis veel:

„Mõisad põlevad, saksad surevad,

Mets ja maa saab matsile.”

Ja võrukaelne saatus tahtis, et seda laulu joriseti viisil, mille järele kogu maa inimespõlve kestes oli tantsinud saksa Rheinländer'it.

Mõisa ümbrust valgustas heledamaks muutuv loit sest tuli võttis ikka enam ja enam hoogu. Inimesed seisid summas tema paistel ja ühelgi ei tulnud nähtavasti pähe teda kustutada või temast midagi päästa katsuda. Oligi hilja, leegid sulgesid juba kõik teed. Ainuke õnn, et sädemed ja londid kandusid tuules üle pargi põllule, kus polnud midagi süttimas. Seal seisis küll viljaküün ühes peksumasina ja kuivatisega, aga temani ei jõudnud ka suurim säde ega tulelont, kõik kustusid enne rõskes, uitsetavas sügisõhus.





XXXIV


Esiteks mõisa sõites Indrek oli näinud ristteel nimelauda, mis juhatas lähemasse raudteejaama, sinnapoole ta nüüd seadis oma sammud. Aga kui ta jõudis juba soovitud teele ja hakkas nagu kergendatud südamega minema, nägi ta tulekuma vastu helkivat mingisugusel punasest telliskivist korstnal ja kuulis leekide praginat. Ning ta isegi ei teadnud, miks või milleks ta kargas üle maanteekraavi ja läks lausa mööda mõisa põldu, põiki lendlevate sädemete ja tulelontide alt läbi. Pimeduses sattus ta viljaväravate juurde, läks neist esiteks mööda, aga istus siis ometi nende alumisele pulgale, selg maantee poole.

Tema ees kusagil kaugel tundus olevat mets, sest tule heledamail loidanguil helkis seal midagi suurt ja musta. Aga sädemeist ja tulelontidest ei jõudnud ükski sinnamaale, kõik kustusid ammu enne. Nad ei jõudnud õieti Indrekunigi, sest enne mahalangemist kadusid nad kõik silmist, nagu istuks Indrek kustuvate tähtede saju all. Teda ümbritses juba pilkane pimedus, nii et ükski neist, kes tõttasid mööda teed kiirel sammul mõisa poole, ei võinud näha teda. Indrek kuulis vahetevahel ainult nende astumist, kui saapakonts tõukas vastu kivi. Inimesed olid nähtavasti nagu liblikadki, neid meelitas valgus kokku, mis kumas kõrgel taeva all, kuhu poole sööstsid pragisevad leegid esiaegse hiigeleluka punaselt nilpava keelena. Raagus puud, mis ümbritsesid põlevat härrastemaja, joonistusid heledate leekide tagapõhjal musta võrgustikuna, mis tumenes või kustus vahetevahel ähmaseisse suitsupahvakuisse. Seda vahelduvat valguse ja pimeduse mängu vaadeldes Indrekule meenus ei tea miks linnast lahkumise silmapilk, kus nad ei saanud Kristiga teineteisest kuidagi lahti ja lõpuks põgenesid igaüks isekülge. Ka nüüd oli Indrekul tundmus, nagu ei saaks ta sellest praksuvast tulest ja neist juhuslikest viljaväravaist muidu lahti, kui peaks jooksma, põgenema, kuni jääb hing rinnus kinni. Ja siis kuulis ta äkki iseoma häält ja sõnu: „See on kuri inimene, kes seda tegi.” Kes kordas hiljuti neid sõnu? Eks olnud see Kristi, kellest ta ei suutnud ennast lahti kiskuda. Võib-olla see oli just nende sõnade pärast nõnda, ainult tol silmapilgul Indrek ei teadnud seda. Ta ei teadnud seda sellepärast, et ta uskus muud, uskus suurt ja ilusat, uskus ülevat ja ideaalset, uskus ohvritoomist ja ristikandmist inimessoo parema tuleviku nimel. Ta ei teadnud isegi õieti, mida ta siis uskus või mida lootis, ta ainult tahtis uskuda ja loota, sest muidu polnud nagu elul mõtet. Aga tema usk oli teostunud hoopis teisiti kui ta oletanud ja sellepärast ta istub nüüd ihuüksi siin viljavärava alumisel pulgal, ilma et õieti teaks, mis edasi teha või kuis olla. Teised, tema kaaslased, usuvad ja loodavad nähtavasti teisiti kui tema ja sellepärast lähevad nemad edasi ja ei jää kuhugi istuma ega mõtlema. Nemad on temast õnnelikumad, sest nemad ei mõtle enam, kui nad usuvad. Nende usk pühitseb nende teod, muudab nad õigeks ja õiglaseks, muidu poleks arusaadav ei see lähedane ega ka need kauged tulekumad, mis tõusid taeva alla juba mineval ööl ja tõusevad ka täna.

Indrek laskis silmil ümber käia, ta tõusis isegi värava pulgalt ja astus jalaga sinna peale, et nõnda paremini näha. „Üks, kaks, kolm,” luges ta. „Tähendab, kolm ja meie oma neljas.” Neli usuleeki, neli meeletut kireleeki! Neli suurt lootust, neli hirmsat häda! Neli arutut vihaloitu, neli kättemaksu tuleriita! Neli pöörast karjatust taeva poole mineviku ja oleviku pärast ning tuleviku nimel!

On ükskõik, mil määral need inimesed, kes tuld toovad või tuld näevad, mõistavad, mis nad õieti teevad või mis nad näevad. Mõistmine tuleb hiljem, mõte saab selguse ehk alles siis, kui kõik tuled on juba kustunud, kõik söed kurdunud. Arusaamine tärkab alles siis, kui istud üksinda, nagu Indrek teeb seda siin keset mõisapõldu, mille kohal kõrgel lendavad sädemed ja tulelondid, kustudes nagu langevad tähed.

Kui kaua ta õieti siin istus, seda ta pärast ei teadnud, aga tuli jäi pikkamisi väiksemaks ja kuma tõusis aina kõrgemale, nagu põletaksid leegid augu taevasse. Juba tulid mõned inimesed mõisa poolt tagasi. Enamasti kõnelesid nad eneste vahel nii tasa, et raske oli sõnadest aru saada. Aga oli ka neid, kes rääkisid suure hääle ja täie rinnaga.

„Vahvad poisid,” kiitis keegi, „oleks niisukesi rohkem, saaksime sakstest mõne päevaga lahti.”

„Ära usu,” vaidles teine vastu, „pole neist enne saand ega saa ka nüüd. Küll nad omale Peeterburist abi muretsevad, ega keiser neid hädasse jäta. Hooned neil tule vastu kinnitud, tõmmavad veel toredamad häärbärid üles.”

Aga esimene arvas, et neid hooneid ei jõua ükski kinnitusselts välja maksta, mis nüüd maha põletatakse, ja sellepärast tulevat ikkagi mõisadele lõpp. Teine vaidles ka sellele väitele vastu, ja nõnda kadusid nad kuulmisringist.

Natukese aja pärast kostis kellegi noor ja kõlav hääl:

„Oleks mina sel ajal mõisas olnud, siis oleks kohe kaasa sõitnud, ilma pikema jututa. Mõtle ometi, see ongi nüüd see mäss ja revolutsioon, mida pole kunagi enne meil olnud ja mis ei tule ehk enam kunagi meie päevil. Mina oleks tingimata läinud vaatama.”

„Ei tea, mis nad sest vanast krahvihärrast kaasa vedasid,” ütles teine vanem hääl, „see on ju küll rahva vastu hea olnd.”

„See on nõnda mässu ja revolutsiooni plaani sees, sinna ei või ükski midagi parata,” seletas kolmas.

„On see sakstegi asi hull küll,” kostis naise hääl, „mõis rahvast täis, aga ükski ei liiguta kätt ega jalga, kui võõrad inimesed möllavad.”

„Aga mis nad siis paljakäsi pidid tegema, kui teistel olid revolvrid ja püssid,” ütles vanem mehe hääl.

„Kui on mäss ja revolutsioon, siis ei või ükski midagi,” arvas kõlav noormehe hääl.

Peale seda oli tükk aega vaikust. Siis hakkas jällegi kostma mõisa poolt kõnekõma, aga enne kui Indrek jõudis midagi kuulda, vaikis see ja noore neiu hääl hakkas täie hooga laulma: „Õrn ööbik, kuhu tõttad sa?” Sellega seltsis varsti mehe hääl ja nõnda lauldes nad möödusidki Indrekust.

Hääled, kuigi tugevad ja kõlavad, langesid nagu lauljate eneste jalge ette maha, ilma et oleksid kandunud või kostnud kuhugi kaugemale, sest õhk oli sumpas ja raske. Ta oli nagu pehmeks puuvillataoliseks massiks kokku rõhutud, mis ei lase püssikuuligi läbi, veel vähem siis midagi nii jõuetut kui on inimese hääl. Aga Indrekuni tungis laul siiski ja tema ei mäletanud, et ta oleks kunagi kuulnud midagi imelikumat, peaaegu jubestavamat aga ka köitvamat ja kaasakiskuvamat kui see laul keset seda rõsket pimedust, kui taeva all kumas tulikahi ja heitis oma helki ikka veel mingisugusele kaugemalseisvale korstnale.

Indrek tundis äkki, et temal on külm ja tema südant läbib värin. Ta tõusis püsti ja katsus end raputada, nagu teevad seda hobused, kui tõusevad piherdamast. Siis tõstis ta palitukrae üles, pani ülemise nööbi kinni, surus käed tasku ja hakkas maantee poole tagasi minema, et rutata järele häälele, mis jätkas laulu. Tahtis ta ehk seda lähemalt vaadelda, kes võis täna nõnda laulda? Ei, ta ei tahtnud midagi muud kui ainult minna, rutata, et saaks sooja, sest hilissügisene külm niiskus oli tunginud nagu luini ja üdini. Ta oleks ehk viljavärava alumisel pulgal võinud istuda kangestumiseni, kui poleks tulnud seda noort elurõõmsat häält oma kevadelauluga. Tema oli tundnud istudes nagu mingit lõppu, elumõtte lõppu, sest kõik läheb siinilmas teisiti kui oletad, unistad, mõtled, kavatsed. Igast kõige ilusamast kujutlusest saab teostusel ikka midagi väga inetut, iga kõige mõistlikumgi mõte võib muutuda kõige pöörasemaks tõsiasjaks. Aga kuis siis veel mõelda või teotseda? Parem juba ainult istuda ja suikuda nagu poolunes, et poleks enam mõtet ega tegu, unistust ega kavatsust.

Sellesse meeleolu oimetusse lõikaski see jubestav laul, värske ja hoolimatu nagu elu ise. Ja äkki Indrek taipas, kui mõttetu on istuda nõnda siin viljavärava alumisel pulgal ja vahtida põleva mõisahoone kumasse, kui võidakse veel nõnda laulda, nagu oleks ilm täis kevadet, luulet, armastust ja unistust. Nagu võlutuna läks ta laulvale häälele järele. Aga kui see pöördus mõne aja pärast maanteelt kõrvale kuhugi pimedusse, kust vilkusid akendest kauged punased tulukesed ja kust kostis koerte haukumine, sammus Indrek nagu soojendatud südamega üksinda edasi, sest ta oli kindel, et sündku, mis iganes sünnib, kusagil leidub ikkagi veel mõni, kes avab suu kas või pilkases pimeduses ja laulab, kui ümberringi kumavad kohutavalt õudsed tuled.

Puruväsinult Indrek jõudis raudteejaama, kuid küllalt õigel ajal, et saabuda öisele rongile, mis tuli linna poolt. Vagunid olid rahvast täis, vaevalt leidis ta omale ruumi. Inimesed vahtisid akendest välja ja näitasid üksteisele tulekumasid pimeduses.

„Mõelge ometi, tükki kümme on meie kätte paistnud, õudne!” ütles keegi naisterahvas.

„See on turul tapmise ja sõjaseaduse eest, mis muud,” lausus keegi mees vaikselt, nagu mõttes, ja tema hääles polnud ei imestust, viha ega hukkamõistmist, vaid lihtsalt tõsiasja toonitamine. „Kuidagi peab see ometi kusagilt välja lööma.”

„Aga ega see teiseltki poolt selleks jää,” arvas teine mees, „täna on juba dragunisi ja kasakaid maale saadetud ja küllap saadetakse veelgi. Nüüd põlevad mõisad, varsti leegitsevad talud.”

„Muidugi,” oli esimene mees nõus, „aga mis sinna parata, see on ikka nõnda olnud.”

„See on lihtsalt hässitus, muud midagi,” seletas keegi kolmas mees vahele.

„Hässitus muidugi ka,” oli esimene mees sellegagi nõus, „aga kas te arvate, et on võimalik sütitada, kui pole kuiva materjali, mis tuld võtab?”

„Toored lepadki põlevad reheahjus,” sähvas kolmas mees.

„No näete,” naeratas esimene, „kui põrgu küllalt palav, süttivad kividki, eks ole?"

Keegi ei lausunud siin enam sõnagi, nagu poleks enam midagi öelda või nagu võiks nüüd ainult veel midagi selletaolist väljendada, mida ei tohi kuulda juhuslikud kõrvad. Aga samas vagunis paar vahet edasi süttis natukese aja pärast ei tea millest äge vaidlus.

„Te hädaldate – tuli, tuli!” karjus keegi noormees, „aga suuruke on siis tulehäda, iseasi kui voolaks juba veri. Tuld tühja ei maksa rääkidagi. Vaat' meil Mandžuurias: kõige pealt inimesed maha – kõik: mehed, naised ja lapsed, noored ja vanad ning alles siis tuli otsa. Tuli üksi pole midagi, ajab ainult vihale. Küll te näete, selle eest, et ei tapeta, maksavad mõisnikud kõige hirmsamini kätte. Sõjas on ikka nõnda.”

„Ega siis meil pole sõda,” vaidles keegi vastu.

„Mis see mäss siis on, kui põle sõda. Mäss on sõda iseoma riigi vastu ja sõda on mäss võõra riigi vastu, see on kõik. Üks ja seesama nottimine ja põletamine puha ja sellepärast ei tähenda paljas tuli midagi. Vaat' kui meie, kes me Mandžuuriast läbi käind, mässuotsa lahti teeks, küll te siis näeks alles, mis on mäss ja revoluutsia. Aga meie ei tee, sest meie teame, et pane talle nimeks mäss, revoluutsia ehk sõda, üks tapmine ja põletamine ta kõik. Ja sõjas on ikka nõnda, et täna mina tapan ja põletan teist, homme tapab ja põletab teine mind. Aga mõnikord on ka nõnda, et kes täna tapab ja põletab, teeb homme dai boh noogi ja siis tapetakse ja põletatakse ülehomme seda, kes pole ei tapnud ega põletanud, vaid ainult paigale jäänud. Sest kui kedagi on tapetud ja põletatud, siis tahab ta tingimata vastu tappa ja põletada, et oleks maksetud vorst vorstiga. See on niisuke sõjaseadus Mandžuurias ja mujal. Ja mis sa hing teed, kui ei saa seda kätte, kes sind on enne tapnud ja põletanud? Pole muud kui poo ja pussita seda, kes iganes pihku puudub, sest muidu jääb sõjaseadus täitmata. Aga seadust peab täitma, muidu see ilmakord jalul ei seisa. Hiinlastega oli nõnda, et kui meie andsime armu, siis jaapanlased tegid maatasa, aga kui nemad andsid armu, siis tegime meie maatasa, sest kui sõjas antakse kellelegi armu, siis on see äraandja ning äraandjaga pole muud kui maatasa. Sellepärast ütlen mina: kui põletada, siis juba kõik, muidu teed inimese äraandjaks.”

,.Jätke niisuke hirmus jutt,” manitses sõdurit keegi vanem naisterahvas.

„Nüüd mul hirmus!” hüüdis mees. „Sõda isegi põle kuigi hirmus, ainult peab temaga harjuma. Esteks olnd Mandžuurias küll hull, aga kui mina sinna sain, siis oli juba kõigil amet selge, põlnd muud kui dai boh noogi. Sõjas ja revoluutsias on ikka nõnda, et kes seda ei mõista, sel läheb räbalasti. Mõisnikud teavad seda, nemad pistsid kõik tuhknai linna poole ja kui tuleb kord meie kätte, siis on mees, kes teeb ka tuhknai dai boh noogi.”

„Ei õige hõlma hakka keegi kinni,” ütles vanamehe hääl veendunult.

„Näha kohe, et te pole ei sõjas ega revoluutsias olnd!” hüüdis sõdur. „Õige hõlma see just hakataksegi kinni, sest õela hõlm ei puudu pihku. Mis te arvate, et need mõisnikud, kellele nüüd itsi tehakse, on need kõige kurjemad ja õelamad? Need on kõige paremad, kes teadsid, et nad pole kellelegi kurja teind ja jäid julgelt oma mõisa. Ja nüüd? Nüüd on mässajatel nagu pirukas peos. Ja need kurjad ning õelad? Need tegid hirmuga dai boh noogi ja Hüütavad nüüd linnas. Samuti oli ka Mandžuurias...”

„Mõisnikud on kõik ühesugused, kõik on nad meie kaelalõikajad,” rääkis keegi vahele, sest ei tahetud enam Mandžuuriast kuulda. „Kõik nad kisuvad eneste poole, kõik!”

„Nemad eneste poole, meie eneste poole,” ütles sõdur. „Just nagu Mandžuuriaski! Kollanägu ja kõõrdsilm oma poole, meie oma poole. Nõnda see sõda ja revoluutsia käibki. Aga kel juba sõda selge, sel pole sest õhkagi: täna paneb tema mulle pirni, homme mina temale. Ikka kordamööda ja nõnda seni, kui ükskord tehakse rahu, siis on see sõda ja revoluutsia mööda ja võib hakata uut ootama ning selle vastu valmistama. Just nagu Mandžuurias lahingutega! Saad täna ühega läbi, lidud mõne hea päeva, aga siis on viimaks stopp ja juba hakatakse uuega peale. Käib kui käki tegu. Inimene on ikka nõnda: saab sellel luual võrud peale, kohe uus luud käsile, et saaks ka sellele võrud peale. Ja kui tuleb raagudest puudu, siis pole muud kui muretse juurde. Nagu Mandžuurias püssidegagi! Sõdisime, sõdisime ja lidusime, lidusime ning siis tuli neist puudus kätte. Aga muretseti uued, ikka muretseti uued! Ja kui mul poleks jalad nõnda alt ära läind, siis oleks nad mulle kuni sõjalõpuni aina uue püssi muretsenud, kindlasti! Aga nüüd põlnd enam tarvis. Sest kui sõjamehel pole enam jalgu all, mis sõjamees ta siis veel on. Sellepärast ütlesin mina Mandžuurias ja ütlen ka siin, et seni kui inimene võib öelda dai boh noogi, pole tal häda veel midagi. Ja ka siis, kui tal pole enam dai boh noogi ega kedagi, pole tal ikkagi häda midagi. Sest põletakse, mis põletakse, tapetakse, mis tapetakse, kõike ei jõuta ometi põletada ega tappa. Kunagi ei jõuta kõike põletada, midagi jääb ikka järele. Ja tapa, mis tapad, ega sa igat inimest ikkagi tapa. Mõni jääb ikkagi kuhugi järele. Nagu Mandžuuriaski: tapsime meie, tapsid jaapanlased, tapsid hunhuusid, aga põlnd asigi, inimene elas edasi. Inimene elab ikka edasi, tulgu, mis tuleb. Võta loomal jalad alt ära, viskab vedru, aga võta inimesel, hakkab luudi tegema, pastlaid lappima või saapaid tallutama. Ainult raod ja nahatüki peavad teised kätte tooma. Ja lõõtsmoorikut käristan nagu muistegi, muud kui tantsida, pratt, netu nihtsuviil! Plotski mekib veel paremini kui enne, aga kärakast, sindert, ei kanna enam kuigi palju, sest nüüd läheb teine, ligund, kohe pähe, aga enne läks jalgadesse. Tema, niru, pärast on mul jalgadest kõige enam kahju. Linnas öeldi mulle, et me paneme sulle uued jalad alla, kapsid kui kukk künnisel, aga mina ütlesin, et aitab mulle karkudestki, sest ega niisukesi jalgu ikka enam saa, mis selle va elutilga endasse kaaniksid, nii et pea hakkaks jälle rohkem teda, põrgulist, kandma. Jah, nõnda nende inimeste tarkusega on, jalad oskavad sul ilusasti alt ära võtta küll, aga uusi alla panna ei oska. Ehk kuigi panevad, siis niisukesed, et viina vastu pole neist kasu. Sellepärast ütlen mina, et olgu keiser mõisnikkude poolt kas või süle ja seljaga, mis ta ikka võib. Mõisadega on samuti kui minu jalgadega: põletada oskab neid igaüks, aga üles ehitada ei keegi. Mis teeb keiser? Kas tema hakkab uusi mõisasid ehitama? Ei seda ole. Tema annab ainult käsu neid põletada, kes enne põletanud. Aga kui neil midagi põletada ei ole, mis siis? Siis tehakse samuti, nagu meie tegime Mandžuurias: põletakse neil, kel midagi põletada on, et aga oleks põletatud ja sõjaseadus täidetud, sest seadust peab täitma, kui keiser käseb ja mõisnikud paluvad...”

Jalutu sõdur rääkis lõpuks peaaegu ainuüksi, vahel harva tegi mõni teine paarisõnalise märkuse. Vaguniakendest helkivad tulekumad tegid meeled raskeks ja köitsid keelepaelad. Pealegi oli suurem hulk nähtavasti sõduri suhtes samal arvamusel, nagu see mees, kes lausus Indreku läheduses:

„Selle mehe pea pole jalgade kaotusega mitte ainult viina vastu nõdraks läind.”

Ja ometi mõjus selle nõdrapealise väsimatu rääkimine Indrekusse kuidagi nagu lohutavalt. Ta tekitas tundmuse mingisugusest suurest paratamatusest, millega peab tahes või tahtmata leppima, kui tahad elada. Aga kui juba kord kuhugi ei pääse, eks ole siis parem alistuda rõõmuga kui noruspäi. Eks ole kergem laulda, nagu see neiu seal rõskes pimeduses, kui veeretada muremõtteid. Silmapilk rõõmu on ehk rohkem väärt kui igavik muret. Ja äkki Indrekut rabas aimus, nagu kõneleks jalutu sõdur sellest samast, millest laulis see neiugi. Veel hiljemgi, kui ta üksinda sammus pimeduses Vargamäe poole, tuikas see tundmus tal meeles. Aga kui tuleks keegi, kes annaks sõdurile tema endised jalad tagasi, nii et pea kannaks jällegi viina, kas ta ka siis kõneleks ilmaasjust nõnda, nagu ta teeb seda nüüd? Või kui tuleks uus suur õnnetus, mis rööviks temalt ka käed, et ta oleks kui ussike siin maa peal – veel viletsam kui ussike, – milliseks kujuneks tema maailmasuhtumine siis? Kas võiks ehk inimese õnnetuste ja loobumiste kaudu juhatada uuesti Eedenisse? Ehk oleks võimalik saavutada suurt rahuldust, suurt õnne ainult seega – nagu Indrek kusagilt lugenud, – et kõik vormid taanduvad algvormile – pallile, kerale. Sellistena liiguvad lugematud taevakehad lõpmatus ruumis, selliseks püüab iga silmapisar, iga vihmatilk. See ongi ehk selle päris paratamatuse, päris rahulduse, päris õnne algkuju, millest kõik unistavad ja räägivad. Sõdur kaotas jalad ja sai ümmarikumaks ning õnnelikumaks, kaotab ta ka käed, siis saab ta veel ümmarikkust ja õnne juurde, aga kui läheks kaduma ka pea, siis oleks see päris õnn käes. Seda mõelnud, Indrek kuulis selja taga kauget kapjade plaginat, mis lähenes, ja enesele aru andmata kargas ta käsikaudu üle maanteekraavi ning läks metsa, kus kükitas jämeda puu taha, nagu võiks teda keegi sinnamaale pimedas näha. Natukese aja pärast kihutas temast mööda tubli salk ratsanikke. „Tähendab, rahustajad,” mõtles Indrek maanteele tagasi tulles ja jälle minema hakates. Ja siit saadik muutus ta hoopis ettevaatlikuks. Paarist külast, kust kostsid nagu kahtlased hääled, möödus ta suure ringiga mööda põldusid. Samuti ta talitas ka ühe teeäärse mõisaga, sest ta oletas siin rahustajate tugipunkti ja kartis salajast valvet.





xxxv


Hämarikus Indrek jõudis Vargamäele. Siin ta sattus kohe mingisse raskesse õhkkonda, nii raskesse, et peaaegu kahetses oma tulekut. Sest milleks võtta endale vaeva, kui ei saa sellega kergendada teiste koormat. Ja Indrek mõistis peagi, et tema on jõuetu aitamiseks.

Kohe kambri astudes ta kuulis sonivat oigamist, mis kostis suletud ukse tagant. See hakkas nii imelikult kõrvu kinni, lõikas äkki luusse ja lihasse, et Indrek ei märganud teretadagi.

„Heldene aeg, sina, Indrek!” hüüdis Liine kohkunult ja oleks peaaegu põrandale pillanud kausid, mida mõtles viia tuppa. Ometi ta sai nad lauale tagasi pandud ja pühkis põllega oma paremat kätt, et seda teretamiseks vennale pakkuda.

„Kas ema oigab nõnda?” küsis Indrek, nagu ei usuks ta oma kõrvu.

„Aga kes siis?” vastas õde imestunud küsimusega. „See on olnud nõnda terved nädalad, ööd ja päevad. Alguses olid pikemad vaheajad, aga nüüd käib see peaaegu vahetpidamata. Esteks ei saand öösel keegi muidu magada, kui pidime kordamööda valvama, nii et teised võisid lakka põhku pugeda, aga nüüd oleme juba harjund, lõõskame ka kambris.”

„Kas sellega saab siis harjuda?” küsis Indrek nagu hirmunult, et inimesed võivad ka sellise häda vastu tuimaks ja ükskõikseks muutuda.

„Aga kuhu sa hingega pääsed,” vastas õde lihtsalt. „Ainuke, mine ära, et ei kuule, mine Vargamäelt alla, et ei näe, muud midagi. Aga keegi peab ju ometi siin olema, keegi peab ometi ema aitama ja seda kuulama. Ja tead, Indrek, mina ei nurise sugugi, et mina veel Vargamäel olen ja ema häda siin päev päeva kõrva näen. Ma olen mõnikord isegi rõõmus, et see on nõnda läind, sest nüüd ma tean, kui rumal on nõnda hädaldada, nagu meie seda sagedasti oleme teind. Mis on meil emaga võrreldes viga? Mitte midagi. Ema häda on mulle terveks eluajaks õpetuseks, et peab õppima kannatama, kui tahab elada.”

„Sa räägid nagu vana inimene, Liine,” ütles Indrek õele.

„Ma olengi ju vana inimene,” vastas Liine. „Meie kõik oleme ema haiguse ajal mõne nädalaga vanaks läind. Ainult Ants, tema on endine, sest tema ei võta midagi südamesse. Aga temaga ongi ka teine asi, sest tema on alati väljas, kambris näeb teda ainult söögi ajal. Õhtuti käib ta jumal teab kus ja ajab mõni teab mis asju. Kui ema hädast jutt tuleb, ütleb ta alati: see häda on ühe inimese küljes ja seda ei saa parandada, aga on hädasid, mis on tuhandete ja miljonite küljes korraga ja mida võib parandada. Tema jookseb ja muretseb ainult niisukeste hädade pärast, nagu ta ütleb. Käivad ju teised kirjutaja juures koos ja eks see neile kõigile seda tarkust sisse ajagi, et oma häda oleks nagu puu küljes, ainult teiste inimeste häda maksab midagi. Isa keelust ei hooli ta enam põrmugi, ähvardab ainult ära minna, kui teda tahetakse Vargamäel vangina pidada, ähvardab sinna minna, kus ta teeb oma töö ja on pärast seda vaba. Ja isa kardab, et Ants läheb tõepoolest minema, nii et hakka võõrast sulast otsima, sest Andresest ei kuuldu enam ammugi kippu ega kõppu.”

Sel silmapilgul tuli isa toauksest kambri. Hallis hämarikus ta jäi kohmetunult seisma, nagu ei usuks ta oma vanu ning töntse silmi.

„Oled ikka tõesti sina, Indrek, või?” küsis ta siis ja astus paar sammu edasi.

„Mina ikka mina,” vastas Indrek ja astus isale vastu, et temale kätt pakkuda.

„Oled sa Andresest midagi kuulnud?” küsis isa kohe, nagu seisaks see asi tal esimesena keelel ja südamel.

„Mitte midagi,” vastas Indrek.

„Siis nad tapsid ta ikka ära,” arvas isa.

„Kui ta ehk sattus vangi, siis on ometi võimalik, et pikk tee,” katsus Indrek lohutada. Aga isa raputas uskmatult pead ja vastas:

„Imelikul viisil võiks see ju olla, aga minul pole elus ühtegi imet olnud, nii et raske oleks ka seda imet uskuda. Ja mõni teda teab, kas ta üldse Vargamäele oleks tahtnud tagasi tulla, sest tema oli kroonus nii tugevaks läind, et enam ükski temale vastu ei saand ja sellepärast tahtis ta kangesti minna mööda maadilma otsima, kas ehk ometi kusagil meest ei leidu, kellele tema vastu ei saa. Tema oli juba kodus niisuke tormakas: võtab heinahangu või sõnnikuhargi, kohe tahab katsuda, kas ta ehk ei jõua selle vart katki tõsta. Ja tõstiski katki, enne süda rahu ei saanud. Soo, nüüd ma tean, et ka see vars mulle vastu ei piisa, ütles ta siis. Niisuke oli tema. Antsuga on samuti häda, sest tema ajab aina ilmaasju, omal olgu kodus kas või kõik uiai. Sina, Indrek, oled nüüd laiemalt käind ja suurt tarkust õppind, kas ehk sina tead, mis asi see ometi on, et noored inimesed nüüd kõik on niisukesed, et nad kõik jooksevad ilmaasjade järele ja omad asjad jätavad laokile. Kui mina veel noor olin, siis meie ei olnd nõnda. Meie kõik oleks jäänd koju, aga ei saand, sest meid oli mitu ja ainult üks koht hulga peale. Mina pakun siin oma kohta ja ükski ei taha teda, anna või viimaks mõnele võerale. Andrest ei ole, Ants ähvardab igapäev Vargamäelt alla minna, sinust ka pole asja ja kui Sass kasvab, ega siis temastki targemat tule, kardan ma. See oleks nagu mõni hull haigus lastel küljes. Kas sina oled sellest midagi kuulnd või lugend? Neis lehtedes ja raamatutes, mis sa meile siia koju oled saat, ei seisa sellest küll midagi. Seal on kõiksugu hullud asjad, aga mitte seda, mida otsid. Ja mina olen otsind. Ma vaevasin oma vanu silmi pooled ööd, et ometi kuskilt otsa peale saada, aga mitte kui midagi.”

„Neid asju ei ole raamatuis, Vargamäest ei kirjuta keegi,” ütles Indrek.

„Aga mis sa siis raiskad oma rahast ja saadad meile neid raamatuid ja lehti, kui seal midagi tarvilikku sees ei ole?” küsis isa etteheitvalt. „Või oled sa juba nii rikkaks läind?”

„Ei, isa,” vastas Indrek, „mina olen vaene ja jäängi vist vaeseks, sest mul on Vargamäe veri.”

„Noh, siis ära osta neid raamatuid ja ära saada neid meile,” õpetas isa. „Seal on muidugi kõik ilmaasjad sees, kõik mässud ja need teised uued asjad, aga neist pole ju kasu, kui te kõik pistate Vargamäelt minema. Nüüd ma hakkan juba uskuma, et Hundipalu Tiidul on õigus, kui ta ütleb, et sellepärast lähevadki kõik ära, et kuulevad liig palju ilmaasjust. Nüüd on igal pool see mõisate põletamine käsil, sest Ants seletab, et kui mõisaid enam ei ole, siis tuleb vabadus. Aga kuule, ütlen mina, mis sest siis kasu, kui te mõisad kõik ära põletate ja saate selle suure vabaduse kätte ning pistate siis kõik üksteise järele riburada mööda Vargamäelt alla? Mis ma teen selle suure vabadusega, kui ma ulun kui hunt üksinda siin poolkuivanud pedakate all? Enne olime vähemalt kahekesi, aga sest saadik, kui ema nõnda maha jäi...”

Tagakambri uks tehti sel silmapilgul lahti ja lävele ilmus noor neiu, keda Indrek esimesel silmapilgul peaaegu ei tundnudki – nii väga oli välja kasvanud ja muutunud kuue-, seitsmeteistkümnene Tiiu. Välimuselt oli ta rohkem isasse kui emasse ja tema hallid silmad vaatasid rõõmsa imestusega vennale otsa.

„Ema tahab teada, kellega isa räägib nii palju eeskambris,” ütles Tiiu, ja pöördudes silmadega haige poole seletas ta tasakesi naeratavalt:

„See on ju Indrek. Indrek on koju tulnd.”

Nüüd polnud enam parata, Indrek pidi kohe ema juurde minema. Ta astus peaaegu hirmuga üle läve tagakambri ja jäi nagu arusaamatuses haigele otsa vahtima, sest ta ei tundnud teda enam õieti ära, nõnda oli vaev ja kannatus tema välimuse muutnud. Ema lamas ristselili asemel, pea madalamal padjal, sest nõnda pidi tal parem olema, ja kui ta tahtis Indrekut näha, siis ei saanud ta seda muidu, kui Tiiu pidi oma käe padja alla pistma ja tema pead kergitama. Nõnda seisis kaks peaaegu võhivõõrast nägu Indreku silme ees, üks noor ja õitsev, teine koltunud ja lõppenud, ühel silmad selged ja säravad, teisel silmade asemel peaaegu mustad tühjad koopad.

„Noh, kas tunned ära?” küsis Tiiu emalt.

„Miks mina teda ei tunne,” vastas ema: „Aga kas tema mind, mulda?” Ja uuesti tahtis ta, et tema pea lastaks madalamale langeda, nagu ei oleks tal enam himu oma pikisilmi oodatud poega näha. Endiselt lamas ta, aga ei oianud, nagu katsuks ta Indreku pärast natukene aegagi tummalt kannatada. Tummalt seisis Indrekki, sest teda oli rabanud avastus, kui hirmus ruttu muutub siinilmas kõik. Ka kõige lahedamad, kõige armsamad saavad üleöö võõraiks ja tundmatuiks. Samuti peab sündima ka meie enestega teiste suhtes. Lahkud omasena ja pöördud mõne aasta pärast tagasi sellisena, et emagi ei oska sinuga midagi peale hakata.

Noh, sa aina rääkisid, et Indrek tuleb ja tuleb ning toob rohtu, mis päästab valust, nüüd on ta siin, eks sa ei ütle talle midagi,” rääkis Tiiu ja tahtis jällegi ema pead kergitada, aga see andis märku, et antagu talle rahu, lastagu tal olla, nagu ta on.

„Mine ära,” ütles ta tasakesti Tiiule. „Minge kõik ära,” ta lisas natukese aja pärast juurde.

„Indrek ka?” küsis Tiiu.

„Ei,” vastas ema vaevalt kuuldavalt.

Nõnda siis lahkusid tagakambrist kõik peale Indreku, kes seisis ikka veel endisel paigal sängi jalutsis ja vahtis üksisilmi ema kokkukuivanud keha, mis oli nii nääpsukeseks jäänud, et teda polnud vaiba all peaaegu tundagi. Käed, mis puhkasid vaibal, olid paljas luu ja peaaegu mullakarva kortsunud nahk ning esimest korda Indrek pani õieti tähele, kui hirmus pikad ja peened võivad olla inimese sõrmed. Ja äkki tuletasid need käed millegi pärast meelde kellegi teise käsi, mida ta nii väga oli armastanud, aga mitte kunagi julgenud puutuda. Jah, need olid Ramilda käed, Ramilda-Rimalda käed, neid tuletasid ema käed millegi pärast meelde. Ta nägi neid käsi sel silmapilgul, kui nad tõusid ja temasse tahtsid kinni hakata, teda puutuda, aga enne seda langesid alla ja tõmbusid tagasi. See oli seal pika, musta laua ees ja väljas oli siis kevad, esimesed haljad rohulajud ajasid oma teravad otsad tänavakivide vahelt välja. Neil oli siis jutt verest, jah, verest... Indreku pilk peatus ema kätel, nagu tahaks ta otsusele jõuda, kas ka neis on veel verd näha, või kas ka neid võiks veel elustada kellegi teise värske veri. Ja ta pani. tähele, et parem käsi teeb nagu hirmsaid jõupingutusi, et end vähegi liigutada, aga ei saa sellega kuidagi hakkama. Ja Indrek astus siis sängi ette, kummardus ema üle ja küsis:

„Tahad sa midagi?”

„Istu mu juurde,” sosistas ema.

Indrek tegi seda ja et vaikust peletada, ta küsis:

„On sul väga valus?”

„Ei,” vastas ema vaikselt; „valuga harjub ära, kui ta nii kaua kõrvetab, aga oiata tahab, see on kõik.”

„Siis oiga ometi, ema,” ütles Indrek.

„Sa pole ju sellega harjund,” vastas ema.

„Küll ma harjun,” kinnitas Indrek.

Ja nõnda algas vaikne, soiguv oigamine uuesti, nagu see oli alguses kostnud eeskambri.

„Kus on valu kõige suurem?” küsis Indrek.

„Kõige kuumem on paremas küljes,” vastas ema, „ja veel kusagil sees, aga kus just, seda ei tea.”

„Tähendab, ikka see parem külg,” lausus Indrek süüdlaselt, ja mis teda eriliselt masendas, oli see, et ema ei püüdnud nüüd enam midagi varjata, vabandada või pehmendada, vaid ütles lausa:

„Ikka see! Ikka seesama koht, kuhu sinu kivi siis seal kartulimaal läks.”

Indrek katsus kogu seda sündmust uuesti meelde tuletada, nagu ta seda juba teinud palju kordi, aga täna libises kõik kujutlusvõimest, ainult seda nägi ta selgesti, kuidas ta läks ema juurest nutetud silmadega keset pikki kartulivarsi, et tuua oma müts, mille Andres sinna visanud. Eriti selgesti nägi ta neid kartulipealseid: nad olid alles üsna haljad, ainult harvad mustad laigud lehil, ja nad ulatusid temale mõnes kohas peaaegu kaenla alla, kui ta kõndis mööda vagu. Nii väike olin ma alles siis, tuikas tal peas, ja nii suurt häda tegin ma. Nüüd on ta suur, samad kartulipealsed ulatuksid tal praegu ainult pisut üle põlve, aga ometi ei suuda ta väiksena tehtud kurja heaks pöörda isegi oma ema vastu. Kas ehk siinilmas üldse ei saa midagi heaks teha? Hea võib siin ainult kurjaks pöörda, mitte vastuoksa? Sellepärast ehk ongi inimene juba ammust ajast otsinud abi lunastusest, ohverdamisest? Aga Indrek ei usu mingit ohvrit. Lunastustki usub ta ainult siis, kui inimene teeb seda ise. Igaüks peab iseenda lunastama, või lunastusel ei ole mõtet. Igaüks peab iseenda ohverdama, või ohver on pettus.

„Millega võiksin sind aidata, ema?” küsib Indrek ja lisab härdalt juurde: „Ma teen kõik, mis sa tahad.”

Aga ema ei taha midagi, mitte midagi, ainult kui poleks seda hirmsat oigamist.

„Indrek, kas usud, ma lähen hulluks iseoma oigamist kuulates,” räägib ema. „Teiste kõrvad saavad vahetevahelgi puhata, aga minu omad ei kunagi. Hommikust õhtuni, õhtust hommikuni ikka üks ja seesama. Aga ma ei kaeba, ma ei hädalda, ma heidan alla, las olla valu, ainult milleks see oigamine? Tead, Indrek, selle valu olen ma ära teenind, seda ma kannan rõõmsa meelega. See kõik on Jussi pärast, minu esimese mehe pärast, kes poos enda sauna taha kuuseoksa. Andres, sinu isa, juuris küll selle kuuse üles ja istutas pihlaka tema asemele, sellesama, mis kasvab veel praegu sauna taga, jämedad magusad marjad otsas. Kuusest oleks saand ilus palk, temast oleks saand mitu posti, aga Andres lõikas ta tulepuuks ja põletas ära, et ei jääks temast muud järele kui aga tuhk. Okstest oleks saand ilusad aiavarvad ja neid oli väga tarvis, aga Andres viis oksad sohu karjasillaks ja vedas neile mitu koormat kivirähka peale, et ei jääks neist tikkugi paistma, kui loomad tallavad nad sügavamalt ja sügavamalt porisse. Nõnda tegi Andres ja jäi rahule, sest rohkem ta teha ei saanud. Ta arvas, et nüüd on Jussiga lõpetud, et nüüd on surnud Juss samuti valmis nagu elavgi. Aga surnud Jussist Andres jagu ei saanud, ainult elavast. Sina ju ei tea, keegi ei tea peale minu ja Andrese, et Juss tahtis teda enne pussiga tappa, kui ta enda oksa tõmbas. Nii et kui ta oleks saand seda teha, siis poleks sinul isaks olnd Andres, vaid Juss ja siis poleks minul neid valusid. Sest need valud on surnud Jussi pärast, sellepärast et Juss ei saanud pussiga Andresest võitu. Seda pole ma kellelegi hingand ja ei hinga ka, Indrek, ainult sinule, sest sina oled minu patu laps. Sina selle kiviga juba karistasid mind mu patu pärast, sest jumal on su minu vastu pannud oma asemikuks siinilmas. Mina seisan sinu ees kui oma jumala ees ja mina ei tahaks oma suud kordagi avada suure valu pärast, sest see valu on õige ja hea. Aga see on see teine, keda keegi ei näe ega tunne, see on see, kes armastas Jussi ja tema lapsi, kes armastab neid ikka veel, see karjub, see oigab, sest tema ütleb, et miks pean mina nüüd valu käes vaikima, kui ma pole süüdi, sest ma armastasin ju Jussi. Nõnda siis ta oigabki, nagu karjuks see, kes armastas Andrest ja peab nüüd kannatama. Nõnda on sellega, mu poeg ja mu jumal! Andres ei saand surnud Jussist jagu, sest mina mäletasin teda. Andres istutas kuuse asemele pihlaka, aga mina mäletasin, mäletan tänapäevani, et enne kasvas seal suur kuusk ja sel oli hea jäme ja pikk oks, mis nii kõrgel, et paras nööri üle visata. Andres põletas kiva lõhkudes kuuse ära, aga mina mäletan, et seal ja seal seisid toa taga enne suured kivid, mis läksid lõhki selle kuuse tulest, poodud Jussi kuuse tulest. Ja nõnda mõtlen vahel, et mitte Andres pole neid kiva lõhkund ega ära vedand, vaid poodud Juss, sest kui Juss poleks end üles poond, siis oleks ehk need kivid hoopis lõhkumata jäänd. Ja kui lehmad tulevad, udarad täis, mööda uut silda, mis tehtud Jussi kuuse okstest, siis mõtlen, et see on poodu õnnistus, sest ilma temata poleks seda silda olnd ja lehmad oleks roomand mööda muda. Seda ja palju muud ma mõtlen Jussist, mõtlen vahetpidamata, kui see teine oigab, kes ei pea Jussi pärast kannatama. Ja mul on hea meel, et ükski ei näe ega kuule, mis ma mõtlen. Aga mul on üks salajane, iseäralik mõte, see tuli alles hiljuti, see tuli selle oigamisega. Ainult sinule, Indrek, räägin ma seda. See on see, et Juss maeti surnuaia taha, ja kui mina tahaks, et mind maetaks tema kõrvale, siis peaks ka mind sinna matma. Aga sinna ei maeta muidu, kui peab käe ise oma elu külge pistma, peab tegema, nagu tegi Juss, kui ta ei saand Andresest pussiga võitu. Ja mina tahaks Jussi kõrvale ning kui ma saaks, siis ma teeks nõnda, et mind viiakse sinna. See on see uus mõte, mis ma nüüd mõtlen, kui kuulen seda oigamist. Aga ma ei saa, ei saa ja mind viiakse, kuhu ma ei taha: mind viiakse surnuaia sisse, kus on teised.”

„Ema, kas sa siis tõesti ennem lähed aia taha Jussi juurde, kui ühes meiega aia sisse?” küsis Indrek.

„Juss vaevab mind, Juss ratsutab valudega minu seljas ja ükski ei aita, ükski ei päästa mind tema käest, tema kisub mind oma valudega enese poole. Olen kutsund Andrest, olen kutsund kõiki, aga ükski ei aita, ükski ei saa Jussi vastu. Ma ootasin sind, Indrek, ma ootasin ööd ja päevad ja lootsin, et sina päästad mu, et sina saad Jussi valudest võitu. Sina olid mu ainuke lootus, Indrek. Sina oled mu südamevere patt, sina oled mu suur karistus ja lunastus, kui sina ka ei aita, siis ei aita mind keegi ja siis lähen ma aia taha Jussi juurde, et saaks ta lõõg kord täis. Seda ütlen ma sulle, Indrek.”

„Ema, mina aitan, mina võidan surnud Jussi, mina saan temast jagu,” rääkis Indrek, kuna ta ise tundis, nagu jääks tal peas ja südames midagi peatuma.

„Seda ma teadsin, seda uskusin,” rääkis ema. „Ma ütlesin kõigile, et las tuleb Indrek, las ta aga tuleb, küll tema juba teab ja teeb. Tema on nüüd prevosser ja tema sõbrad on prevosserid, neil on rohud, mis õhutavad Jussi valud. See tohter siin käis kaks korda, aga ei temal olnd rohtu, mis saaks Jussi valude vastu, temal ei olnd midagi. Küll andis teine tilku, küll pulbreid, küll rattaid, aga oigamine jäi seks – hommikust õhtuni, õhtust hommikuni. Sa kuuled ju isegi, Indrek. Kes jõuab seda kauemat aega välja kannatada, kes jõuab, kes jõuab...”

Ema lamas ristseliti, terav kondine lõug peaaegu püsti, kaela sooned nagu nöörid pingul. Õhukesed mustad juuksesalgud kleepusid peanaha külge, nagu oleksid nad higist märjad või millegagi võietud. Silmad olid tal kinni ja sügavad silmakoopad mustasid. Kondine otsaesine oli imelikult suur ja ettetükkiv. Kogu rääkimise ajal avas ta ainult paar korda silmalaud, kuid laskis neil varsti jälle kinni langeda. Sõnad vaheldusid oietega, laused katkesid sagedasti ja vahetevahel pidi tükid ajad ootama, enne kui kõneleja jätkas endist mõtet. Ajuti tundus, nagu kipuks rääkijal kõik segi minema, aga siis ilmus jällegi harilik arusaamine ja selge sõna. Lõpuks ütles ema Indrekule:

„Mine nüüd ära, et sa oigamist enam ei kuule, muidu harjud ka sina sellega, nagu teised, ja arvad, et see peabki nõnda olema. Aga see ei pea mitte! Teised seda ei tea, sina tead. Sina tead kõik, nemad ei tea midagi. Andres ka ei tea. Tema ei tea sedagi, et need valud on Jussist, need valud ja see kivi, mis sa seal kartulimaal viskasid. Tema arvab, et mina jampsin, et minu aru on segi, seda arvab tema, sest tema ei tea sellest kivist ja Jussist midagi, ei saa aru. Peab kaua kannatama, enne kui tuleb õige arusaamine. Ütle nüüd sina, Indrek, kas ma jampsin või on mu aru selge?”

„Selge, ema,” vastas Indrek.

„Nii et sina viskasid selle kivi, ja nüüd ta valutab?”

„Mina viskasin ja nüüd valutab,” kinnitas Indrek.

„Ja eks ei olnd see Jussi kivi, mis sa viskasid?”

Indrek viivitas ja mõtles, mis vastata. Ema avas äkki silmad, pööras suure vaevaga pisut pead, vaatas Indrekule otsa, katsus aga nukralt naeratada ja ütles siis peal tagasi langeda lastes ning silmi sulgedes:

„Ka sina ei saa sellest aru. Sina oled küll prevosser, aga Jussist sa aru ei saa. Just nagu teisedki.”

„Ei, ema,” vaidles Indrek vastu, sest sellega mõtles ta kannatajat lohutada, „mina saan Jussist aru, nüüd saan ma aru. Siis, kui ma viskasin, ma ei saand, aga nüüd saan.”

„Siis ütle ka teistele, et sa saad Jussist aru ja tema kivist,” käskis ema, kuid lisas natukese aja pärast juurde: „Ei, Indrek, parem ära ütle midagi. Ära lausu sõnagi sellest kivist, see on meie kahe ja Jussi asi.”

„Hea küll, ema,” oli Indrek nõus.

„Nüüd mine, las ta oigab,” ütles ema otsustavalt ja Indrek lahkus tema juurest.





XXXVI


Eeskambris ootasid Indrekut isa ja Tiiu; Liine kuuldi talitavat toas. Varsti Indrek jäi isaga üksi, sest Tiiu puges tasakesi tagakambri, et olla igaks juhuks käepärast, kui ema peaks vajama. Ants oli hommikul vara, ammu enne Indreku tulekut, läinud veskile ja teda oodati koju alles pärast lõunat; Kadri ja Sass olid koolis, kuhu nad viidi nädala-leivakotiga, nii et neid sai näha ainult suurtel pühadel ja laupäevaõhtuti, kui nad tulid, tühjad moonakotid seljas. Kadri oli juba viieteistkümneaastane tüdruk ja õieti poleks tal enam vajagi olnud kooli minna, aga ema oli tahtnud, et ta läheks tänavu veel kas või jõuludenigi kümne, üheteistkümnesele Sassile seltsiks ja toeks ja ema tahte kohaselt siis toimitigi. Muidugi, asja otsustamise ajal polnud ema haigus veel seal maal, kus praegu, ja siis polnud hädavajalik, et üks inimene istuks alati, olgu öösi või päeva, ema voodi ees. Selle tõttu polnud Kadrit siis sugugi sel määral kodu vaja nagu nüüd. Seda kõike Indrekule seletanud, isa lõpetas sõnadega:

„Ja nõnda me nüüd elame päevast päeva, et aga saaks kuidagi surma poole, hauale lähemale. Ja emaga on tõelikult nõnda, et tema elust ja surmast ei tea midagi. Tohtri tõime kaks korda, aga viimati ütles mulle ainult niipalju, et surm võib tulla täna-homme, aga võib ka ennast oodata lasta kuud ja aastad, nii et kõik on jumala käes. Jah, mis seal muud on, kui veri rikutud ja sellepärast on igalpool kanged valud. Iseäranis kaebab ta oma paremat külge, nagu oleks seal mõni valude pesa. Tohter küsis ka seda paremat külge, et mis sellega on, aga meie keegi ei tea, mis temaga õieti on. Mina ütlesin küll tohtrile, et tohtrihärra, ärge kuulake minu rumala vanainimese juttu, aga see ehk on ometi nõnda, et temal, s. t. emal on nii suured valud, et ta ei saa surra, suurte valude pärast surm ei tule. Kui mina olin alles poisikene, siis olid ühel naisel ka nii suured valud, et nad pidid teda kolme mehega asemel knni hoidma ja temal ei tulnud ka enne surm, kui valud andsid järele, siis suri. Et kui saaks meie emaga ka nõnda teha, et tal poleks enam neid hirmsaid valusid, siis saaks ehk ka tema viimaks vaevast lahti. Nõnda rääkisin ma tohtrile. Tema siis lubaski kirjutada pulbrid, mis pidid valu ära võtma, aga need ei teind midagi, ainult pisut nagu tuimendasid, see oli kõik. Aga niipalju ütles tohter viimane kord minule päris kindlasti, et see haige ei võta enam kunagi jalgu alla, ei tõuse enam kunagi oma asemelt.”

„Mina tahan tagasi minna linna,” ütles Indrek, „katsun, ehk saan sealt rohtu valude vastu.”

„Jah, linnas on ehk paremad rohud ja sinule antakse nad ehk välja,” arvas isa. „Sa oskad tohtrite ja apteekritega paremini rääkida. Minule, taluinimesele, nad ei anna, lubavad küll, aga ikka ei anna.”

Samal ajal, kui Indrek isaga eeskambris rääkis, kostis tagakambrist ühesoodne oigamine, mis oli nagu veel valjem kui alguses Indreku tuppa astudes. Aga isa ajas oma juttu edasi, nagu ei kuuleks ta üldse midagi. See ükskõiksus ja tuimus mõjus Indrekusse kõige masendavamalt ja sellepärast oleks ta ei tea kuhu läinud, et aga mitte oigamist kuulda ja mitte temaga harjuda. Ta läks välja, käis toas, reiaall, lautades, kus Liine söötis parajasti loomi. Ka siin oli kõik uueks ja võõraks muutunud. Hobustest oli ainult üks, keda Indrek mäletas hästi, teised olid uued, tundmatud. Lambad olid kõik võõrad, isegi nende häälest oli see tunda. Lehmadest teadis Indrek ainult kahte nime järele, kõik teised sarvekandjad olid temale olematud suurused, mida ei elusta ükski mälestus. Ta ei tundnud nende häält, nende eluviise, nende riukaid. Liine hüüdis neid nime järele ja patsutas neid käega, nagu vanu, häid tuttavaid, ja kui nad temale vastu inisesid, siis Indrek oleks tahtnud peaaegu imestuda. Ja ometi olid sellest ainult mõned harvad aastad möödunud, kui tema ise oli talitanud samuti.

„Me oleme mitu korda üheskoos arutand,” rääkis Liine loomadele sülega põhku ette kandes, nagu aimaks ta Indreku tundmusi, „et kas sa tunned veel huvi Vargamäe loomade vastu, kui sa tuled linnast koju, või ei tunne. Meie Tiiuga ütlesime, et tunned, Ants vaidles rauda vastu, et ei tunne. Aga, näe, ikka on meil Tiiuga õigus, mitte Antsul, sest sa oled täna kõik me laudad läbi käind ja kõik loomad ära vaadand.”

„Ma vaatan, kuidas kõik on muutunud, inimesed ja loomad,” ütles Indrek.

„Kas mina ka?” küsis Liine.

„Sina mitte nii väga,” vastas Indrek.

„Eks ole!” kinnitas Liine õnnelikult, nagu peituks muutumatuses mõni suur hüve või voorus. „Mina armastan sind, Indrek, ikka endiselt, veel enamgi. Ja tead, mis ajast saadik see nõnda on? Kui me kahekesi selle linase särgiriide pooleks lõikasime, tead, seal kirstu ees, ja kui me siis kahekesi mööda teed alla läksime, pamp minu seljas – siis ma hakkasin sind veel palju rohkem armastama. Ja nüüd ma ei jäta sind enam kunagi, ei muutu kunagi.”

Indrekul oli hirmus raske seda tundmustevalingut kuulata, sest ta ei osanud sellele midagi kohast vastata, liiatigi, et õel seisid rääkides peaaegu pisarad silmas. Indrek peaaegu ei kuulnudki õe sõnu, või kuigi kuulis, siis ei taibanud nende mõtet, sest tema kõrvus kumises ainult kellegi ühesoodne oigamine, kellegi peaaegu sosistatud sõnad mingisugusest kivist ja valudepesast külje sees. Kui võiks summutada selle oigamise, kui võiks hävitada valudepesa, alles siis räägiks ta armastusest, alles siis. Siis vaataks ta õele otseteed silma ja ütleks: ka mina olen sind armastanud, armastasin sind juba enne seda särgiriiet, armastan teid kõiki. Ta ütleks veel: ma armastan sellepärast, et ei ole elul mõtet ei Vargamäel ega mujalgi, kui pole armastust. Ja on üsna ükskõik, miks keegi kedagi armastab, kas mõne särgiriide või ilusate silmade ja maheda hääle pärast, peaasi on, et ta armastab. Nõnda Indrek ütleks, kui poleks seda oigamist, aga nüüd ta ei ütle midagi selletaolist, vaid lausub ainult:

„Kui imelik on kõik!”

„Jah, hirmus imelik,” on Liine kohe nõus, ilma et annaks endale õieti aru, mis on imelik.

Veskilt tulles Ants tõi sõnumi, et mõisa tulnud salk ratsanikke, aga nad sõitnud varsti edasi, et mässajaid ja mõisapõletajaid püüda.

„Ega nad seda meiegi mõisaasja seks jäta,” arvas isa, „küllap hakkavad siingi uurima ja kuulama, kes seda tegid ja kes seal olid. Vaata, et sindki lõpuks kinni ei nabita.”

„Mis nad siis minust tahavad,” vaidles Ants vastu, „mina jõudsin ju mõisa, kui juba kõik põles, kõik oli purustatud. Ma vaatasin ainult ühes teistega põlemist pealt.”

„Kes niisukesel korral sellest küsib, kas oled midagi teind või ei, peaasi, et sind nähti sel ajal seal,” rääkis isa. „Aga eks omad vitsad peksavad, mina olen sind küll keelnud, aga või siis ükski minu keeldu kuulab.”

Ja nüüd jutustas isa pika hädaldava loo, kuidas ükski tema, vanainimese, sõna enam ei kuula ja kuidas sellepärast kõik läheb Vargamäel alla mäge. Isa rääkis seda nõnda, nagu otsiks ta Indrekult abi ja õigust. Aga Indrekul polnud anda isale üht ega teist, sest tema ise oli teinud asju, mida isa oleks mõistnud kõige kurjemalt hukka, kui ta aga oleks neist teadnud. Viimaks ütles Indrek, nagu teeks ta järelduse kõigest räägitust:

„Tähendab, peab jala vaksali minema, et kergem oleks peitu pugeda, kui vaja.”

„Mis siis sinul karta on?” küsis isa nagu arusaamatuses.

„Ei midagi, isa,” vastas Indrek, „aga kui kõik räägivad, et linnamehed käivad mööda maad ringi ja põletavad mõisasid, siis on ometi iga linnamees kahtlane.”

„Aga sul on ju ometi ema suremas, tulid teda vaatama,” vaidles isa vastu.

„Ah, isa, kes küsib mässu ja revolutsiooni ajal isast või emast,” ütles Indrek. „Tallinnas lasti mõnikümmend inimest maha, mehed ja naised ning lapsedki läbisegi, kes küsis seal millegist. Ja mis need inimesed tegid? Kellele nad kallale läksid? Kui ei tahetud enam, et seal kõneldakse, siis oleks küllalt olnud paarist tulekahjupritsist, et tervet turgu inimestest puhastada. Aga ei, verd taheti! Mis siis veel nüüd rääkida, kus niipalju mõisaid tuhaks tehtud. Nüüd pole muud kui hoia eest.”

„Jah, õigust ei ole ilmas enam kusagil,” ohkas vana Andres. „Mina olen kogu eluaja siin Vargamäel kembeld oma üleaedsega ja nüüd, näe, on mujal ilmas needsamad päevad käes, veel halvemadki päevad. Vargamäel pole ükski punast kukke oma vihamehe katusesse pistnud, aga nüüd ei kuulegi enam muud, kui aina et põletavad, olgu need heinakuhjad või küünid, karjalaudad või eluhooned. Lõpuks on kord jõudnud mõisate kätte. Enne ikka veel palusid jumalat, et see hoiaks sind tule eest, aga mis sa paraku nüüd veel palud, kui inimesed ise teevad seda. Kuidas saab jumal hoida, kui inimene, kuriloom, teeb ise meelega? Ei siin aita enam palve ega miski.”

„Palve pole kunagi aidand,” seletas Ants targalt, „ennemalt olid inimesed ainult rumalad ja uskusid, et palve aitab.”

„Sinul on muidugi kõik ilmatarkused käes,” ütles isa pilkavalt.

„Igatahes paluma ei hakka ma mitte, tulgu mis tuleb,” vastas Ants. „Ennem palun teist inimest kui jumalat. Ja lauale ka ei lähe, leerist lahti saades käisin esimest ja viimast korda.”

„Indrek, sa oled nüüd mitu aastat linnas koolis käind ja kõiksugu tarkust õppind,” rääkis isa, „kas seal ka noored nõnda vanade õpetust naeruks panevad? Mina siin Vargamäel ei saa sõnagi lausuda, kui juba tuleb kümme ässa vastu.”

„Isa, meie kõik oleme noorelt hirmus targad,” ütles Indrek peaaegu kurvalt.

„Nii et minusugusel vanal pole enam muud kui oota surma,” lausus isa samuti.

„Ei, isa, vaid sina pead kannatama, kuni noored saavad vanemaks,” vastas Indrek.

Isa vaatas Indrekule otsa ja nähes selle naeratust, naeratas talle samuti lepitatult vastu. Nüüd arvas Ants olevat saabunud paraja silmapilgu praktilise tähenduse tegemiseks.

„Tead, Indrek, kui sa tahad jalgsi vaksali minna, siis tulen mina sind saatma,” ütles ta. „Põllupank kaevas siin uue suure kraavi ja selle kallast mööda on hea otsekohene tee minna. Pealegi loeb seal ainult hunt meie jalajälgi. Nõnda käime umbes pool teed mööda metsa ja raba, kus pole ühtegi ratsanikku ega urjädnikut. Ja kui sul see tee kord selge, siis võid ka tagasi tulles seda tarvitada.”

Isa pidas seda teed pimedas käimiseks küll kohatuks, kuid pojad jäid oma plaani juurde kindlaks – tahtsid minna nõnda, et neid kodumail ükski hing ei näeks. Öösise rongiga oli Indrek tulnud ja öösisega tahtis ta ka linna tagasi minna, selleks oli tal küllalt põhjusi.

Indrekule teejuhiks minnes olid Antsul peale muu veel oma erilised asjad ning nendest hakkas ta kohe peale, niipea kui nad jäid kahekesi. Kõige esmalt: mis arvab Indrek, kas tuleb lõpuks see õige vabadus, millest räägib kirjutaja, et poleks enam keisrit ega kuberneri, sõjaväge ega politseid, vaid ainult miilits, s. t. rahvas ise? kas on nüüd mõisnikel ja mõisadel lõpp, kui neile on kõigile tuli otsa pandud, ja kas nüüd tuleb üldine mõisamaade jagamine, nii et igaüks saab oma jao? kas selleks, et oleks õige vabadus ja et võiks mõisaid jaotada, peab praeguse vallavolikogu laiali kihutama, nagu manifest käsib, ja uued neljapügalalised valimised ette võtma, nii et saaks jäme ots õige proletariaadi kätte või peab lihtsalt asjaga hakatust tegema? kas neile ratsanikele, kes nüüd mööda maad ringi kihutavad, peab vastu hakkama, nende eest põgenema või laskma enda kinni võtta, ja mis tehakse mujal, kas hakatakse vastu või kuidas? kas on õige, et linnas on revolutsionääridel sõjariistu küll ja et kui tuleb paras aeg, siis pistetakse igale mehele pihku püss ja pomm? kas tulevad revolutsionäärid linnast maale appi, niipea kui siin peaks haprasti minema, ja mis arvab Indrek üldse kogu kupatisest? Selliseid küsimusi sadas Antsu suust nagu vihma, sest tema arvas, et koolitatud vennal on nende vastamine lihtsalt mänguasi. Isegi kirjutajal on igale küsimusele paras vastus valmis, aga Indrek peaks neid mässuasju ometi palju paremini tundma kui tema, sest Indrek tuleb otseteed linnast, kus on mässupesa ja tehakse kõik need suured otsused, millega neil pole maal muud kui paljas täitmise vaev.

Aga Indrek valmistas vennale oma vastuste ja seletustega suure pettumuse, peaaegu nii suure, et ta muutus isegi selle silmas paljaks pettumuseks. Ants ei saanud lõpuks kuidagi aru, mida see Indrek seal linnas õppinud või teinud, kui ta ei tea kõige lihtsamaid asjugi. Ja milleks saatis ta maale neile lehti ja raamatuid või milleks kirjutas ta nii pikki kirju, kui tal enesel pole asjast selget arusaamist? Kirjutaja ja koolmeister teavad rohkem, hoopis rohkem ja nemad räägivad asjast nii lihtsalt ja selgesti, et iga lapski võib neid mõista. Aga Indrek kahtleb, Indrek nämmutab. Nämmutab on just õige sõna, arvas Ants. Kirjutajal on asjast selge ots käes, sest ta ütleb: kui lõpp, siis lõpp, tuli otsa ja muud midagi. Aga Indrek: milleks põletada, ainult raha ja relvi oli vaja. Pagan võtaks, milleks relvi, kui neid revolutsionääridel küll? Kirjutaja teab seda selgesti, et on küll. Või on kõik vale – vabadus ja revolutsioon? kõik eksitus – põletamine ja mäss? kõik rahva ninapidi vedamine – lehed, raamatud, kõned, koosolekud, otsused, resolutsioonid, loosungid, manifestid? On see siis kõik mõni tondipiibel või? Jumala eest – ainult tondipiibel, mis?

Aga ei, Ants arvas – ennem on Indreku seletused ainult tondipiibel, kui kõik see mäss ja vabadus, kõik see suur usk ja lootus. Indreku enesega peab midagi viltu olema, see on kõik – nõnda otsustas Ants, kui ta kõndis pimedas mööda kraavikallast kodu poole, ja nüüd oli tal peaaegu ükskõik, kas Indrek veel tagasi tuleb või ei. Jäägu ta oma „nämmutamisega” linna, nemad saavad maal isegi toime. Aga kui ta jõudis juba Vargamäe maile, sai iseoma kraavikaldale, tegid mõtted tal mingisuguse järsu pöörangu; just nagu oleksid nad pikk õlekõrs, millele murtakse äkki klõksti! mõlk sisse. Ja nüüd hakkas ta Indreku seletusi uuesti meelde tuletama, nende üle järele mõtlema. Ehk oli neis ometi midagi tõtt? Ehk ei ole ometi kusagil sõjariistu ega revolutsionääre, kes tulevad püsside ja pommidega, kui rahval häda käes? Ja mis peab siis rahvas tegema, kui tulevad ratsanikud püsside, võib-olla suurtükkidegagi, nagu ütleb Indrek? Kirjutaja ütleb küll, et kui oleks uus volikogu, see õige vabaduse volikogu ja vallavalitsus, siis määrataks vallakassast üks hea summa ning toodaks igale mehele püss kätte, aga seda õiget volikogu ei ole ja pole ka teäda, kas ta üldse tuleb, selle asemel tulevad ehk ratsanikud ja hakkavad läbi otsima ning kinni võtma, nagu tehakse linnaski. Õige, milleks lasevad revolutsionäärid linnas inimesi kinni võtta, kui neil on niipalju sõjariistu ja pomme, miks ei hakka nad vastu? Mida nad ootavad?

Kui Ants jõudis välja äärde ja tundis kindlat maad jalge all, kahetses ta juba peaaegu, et ta polnud Indrekut paremini kuulanud ja et ta oli temale nii ägedasti vastu vaielnud, mille tagajärjel Indrekul tahtminegi kadus edasi rääkida. Aga Antsul oli lohutus omast käest: Indrek tuleb ju tagasi, ta tuleb tingimata, selles pole kahtlust, sest ta armastab ema ja toob rohud kas või läbi tule ja vee Vargamäele, ning siis tahab Ants temaga kogu selle revolutsiooni ja mässuasja nii põhjalikult läbi võtta, nii selgeks teha, et ta võib isegi koolmeistrile ja kirjutajale haagid ette lükata, kui vaja. Just nõnda!

Samal ajal Indrek jõudis ilma äpardusteta raudteejaama ja jäi rongi ootama. Temaga seltsisid varsti ka mõned teised. Aga rong hilines, ei tulnud, miks? keegi ei teadnud õieti. Ametnikud, kelle poole pöörduti, vastasid põiklevalt ja kehitasid õlgu, nemad kas ei teadnud isegi midagi või nad arvasid targemaks vaikida, sest kogu seisukord kõigi oma kuuldustega tüüris sinnapoole, et pidi olema kõiges ettevaatlik. Kus aga paar, kolm tuttavat ninapidi koos oli, seal sosistati raudtee lõhkumisest, sildade õhkulaskmisest, rongiõnnetusist, ratsanikest ja nende võitlusist rüüstajate ja põletajatega. Aga keegi polnud oma silmaga midagi näinud ega oma kõrvaga kuulnud, vaid kõik rääkisid seda edasi, mida keegi teine jutustanud, kellele kõnelnud keegi kolmas või neljas. Kinnitati, et on olnud surnuid ja haavatuid, aga kumb pool võitjaks on jäänud, selles läksid kuuldused lahku: ühed kuulutasid võitu revolutsionääridele, teised aga ratsanikele. Üks näis olevat ometi kindel: on alanud suur mäng, suurem kui kunagi varem kogu aasta jooksul.

Saabus lõpuks hommik, aga rong jäi tulemata. Indrek sai viimaks nelja silma all kätte ühe rööpaseadja, kellega tal varemalt paar korda kokkupuutumist olnud, ja sellelt kuulis ta, et olevat tõepoolest olnud mingisugune raudteeõnnetus, nii et enne õhtut ei ole sellepärast mingit rongi loota. Üldse olla küsitav, kas sõidurongiga niipea edasi pääseb, iseasi kui tahaks logistada mõnes tühjas kaubarongivagunis. Nõnda polnud siis parata, Indrek pidi jääma ootama. Aga kus olla see aeg? Rööpaseadja oma korterisse ei tohtinud võõraid võtta, sest see olla sõjaseadusest saadik kõvasti keelatud, aga ta tutvustas Indreku kellegi vagunilaadijaga ning see viis ta enda juurde. Seal Indrek magas õndsa und peaaegu kogu lühikese päeva. Kuid sellega polnud ta ootamisel lõpp, sest alles järgmisel päeval pärast lõunat ta sai minema ja jõudis õhtul kella kaheksa, üheksa paiku linna.

Esimeseks ta tõttas kohe oma korterisse, aga koputuse peale ei avanud keegi. Selle vastu paotati vastasuks ja Passelmanni lesk pistis oma pea uudishimulikult välja. Nähes Indrekut, ta ilmus üleni nähtavale ja ütles, et Lohkusid ei olevat kodu, nemad läinud tütart sadamasse laevale saatma, sest see sõidab Ameerikasse. Seda kuulnud, Indrek tõttas neile järele, lootes jõuda veel õigeks ajaks pärale enne laeva väljasõitu, Aga tal oli alles tükk maad minna, kui mingisugune laevatoru puhus kolm korda. Indrek pistis jooksu, kuigi teadis, et on mõtteta joosta, kui puhub see laev, millega lahkub Kristi. Ta jooksis siiski kõigest hingest ja jõudis suure lõõtsutamisega kohale sel silmapilgul, kui mingisuguse laeva tuled särasid parajasti sadamasuus kaugenedes. Indrek vahtis tükk aega laevale järele, ilma et oleks õieti teadnud, kas kaob pimedusse see laev, mille pärast ta veel praegu lõõtsutab, või on see ehk mõni teine, mis temale ükskõikne. Aga siis märkas ta sadamasillal rahvahulka ja läks kelleltki küsima, kas sõitis ehk praegu lahkunud laev Ameerikasse, ja sai vastuseks, et see laev suundunud Soome.

„Kus on siis see laev, mis läheb Ameerikasse?” päris Indrek ärevalt. Aga seda see inimene ei teadnud. Kuid temale asus kõrvale keegi teine ja see seletas, et Ameerikasse ei lähegi laeva, vaid et soome laev võtnud ka ameerikasse-minejad kaasa ja et neil tuleb alles Soomes istuda ameerika laevale. Nüüd seisis Indrek tükk aega üsna rahulikult omaette ja katsus veel kord silmadega leida lahkunud laeva tulesid, aga siis kuulis ta äkki, et keegi nutab rahvahulga keskel ja ta küsis samalt mehelt, kellega ta esiteks mõtteid vahetanud, et mis need inimesed siin vahivad ja mis nende paatide ja tuledega seal veepinnal tehakse.

„Keegi hüppas üle parda sisse,” vastas mees; „laevgi hilines selle tõttu, aga sõitis lõpuks ometi minema, kui sissehüppajat ei leitud. Ja nüüd nad jändavad seal all ning otsivad, aga, näe, sadamas on kaunikene lainetus, see takistab.”

„Kes see oli, kes sisse hüppas?” küsis Indrek, tundes ise, et millegi pärast tema süda kipub värisema.

„Keegi noor neiu,” vastas mees tasakesi, nagu oleks see saladus. „Pidanud teine Ameerikasse sõitma. Isa ja ema olid laeval teist saatmas, näe, seisavad teised seal, ja otse nende silma all kartsumdi!”

Indrek puges inimeste vahelt läbi nuuksuva naise poole, kelle kõrval seisis suur ja tugev mehemürakas.

Nüüd polnud enam kahtlust, keda otsiti sadamaveest.

Indrek trügis otseteed nutja juurde, nii et seisis temaga külg külje vastu.

„Mis tal, hullul, küll pähe tuli, et ta seda tegi,” nuuksus naine kaeblikult kellelegi teisele. „Oleks veel, et meie oleks teda nii väga ajanud, aga tema ise tahtis sõita, sest onu kutsub, lubab talle seal hea koha ja teenistuse. Meil oli õnne, saime talle hea reisiseltsilisegi, sellepärast oli mul süda nii rahul, et las sõidab, saab ilusasti sinna. Onu pidi olema laeval vastas, nii et kõik oli tehtud ja muretsetud. Mis asja me onule nüüd kirjutame. Oh jumal, jumal küll!”

Indrek ei julgenud endast märku anda, ta seisis muidu õnnetute vanemate juures pimedas ja kuulas nende kaebust. Isa vaikis enamasti ja kui avaski suu, siis ennem arutu ema lohutamiseks ja vaigistamiseks kui hädaldamiseks või kurtmiseks. Temale lõpuks Indrek julgeski läheneda, võttes tal tasakesi käest kinni ja surudes seda tummalt. Lohk ei saanud esiteks hästi aru, mis temaga sünnib või mis temast tahetakse ja taganes pisut eemale, aga siis vahtis ta pimedas Indrekule tükk aega otsa ja tundis ta ära. Nüüd tõstis ta sõrme põiki huulile, sellega märku andes, et Indrek vaikiks, sest nähtavasti arvas ta, et tema ilmumine vöiks leinavale emale tuua uue vapustuse. Pikkamisi eemaldus ta naistest ühes Indrekuga ja rääkis siis tasakesi:

„Kas mõistate, et otse meie eneste silma all, otse meie käte vahelt, et ei leia ega leiagi teda. Ja mina veel enne seda ütlen temale, et kui sa ehk sõita ei taha, tahad koju jääda, siis jää, aga tema vastab minule: ei, ma sõidan, koju jääda ei taha. Hea küll, ütlen mina, nõnda ongi ehk parem, sest ma mõtlesin selle peale, et tema ka jooksis mööda neid koosolekuid ja võib-olla on nuhid teda tähele pand, nii et nabitakse viimaks kinni, pistetakse kivikongi. Parem siis Ameerikasse, et oleks sellest igavesest mässust väljas... Teile ta kirjutas enne mõned read, kiri on kodu laual. Jumalagajätuks, ütles ta. Õigem – ema tuletas talle meelde, ütles, et kas sa siis härra Paasiga jumalaga ei jätagi. Siis ta läks ja tegi mõned read. Aga esiteks ajas vastu, ütles, et tema olla teiega juba jumalaga jätnud. Ehk ütles ta teile midagi oma kirjas, miks ta nõnda tegi. Aga muidugi, veidi imelik oli see laps meil alati, nii et...”

Lohu kõne katkes niiöelda poolel sõnal, sest rahva hulgas tekkis äkki elav liikumine ja kostsid hääled:

„Leidsid üles! Käes! Tõmbasid välja! Surnud! Valmis! Muidugi! Selle külmaga!”

Lohk tõttas oma naise juurde, kes tõstis arutut kisa. Indrek puges sadamasilla servale, et paremini näha. Tõepoolest, uppunu oli leitud, ta tõsteti paati ja läheneti temaga sadamasillale. Vaest ema lohutati mitmelt poolt, et tütar pole selle ajaga veel surnud, vaid et ta äratatakse ellu. Ta on ju ainult tund aega vees olnud, aga isegi kahe tunni pärast võidakse uppunuid ellu äratada. Leidus nii mõnigi, kes jutustas imelikest juhtumeist, kus elluäratamine õnnestunud veel kauema veesolemise järele. Räägiti peaaegu nagu muinasjutte või lugusid ilmatusuurest võiduloosist.

Aga mis teeb õnnetu ema muinasjuttudega, kui tema oma silma all tõmmatakse jääkülmast veest tema ainukese lapse elutu keha? See on peaaegu sama hea kui jutustada neid muinaslugusid uppunule endale lohutuseks, öeldes üsna mahedalt, et – armas uppunu, ära muretse oma uppumise pärast, mõnikord äratatakse uppunud ellu, aga iseenesest mõista ainult sel juhul, kui sinu südamega pole juhtunud midagi erakordset, millise asjaolu selgitame peagi. Sest kui sa ei hakka omal jõul hingama tunni või kahe pärast, nii et meil pole enam mõtet sind rullida ja loksutada ning sinu käsi murda, siis on kindel, et see pole üldse sellepärast, et sa oled uppunud, vaid et sinu südamega on midagi juhtunud. Niisugune on sinu kurva sündmuse teaduslik tõde ja selle võime tõestada kõige paremini sinu keha lahkamisega. Aga ära karda, sellega ei tee me sulle enam mingit vaeva, sest kui su südamega on juhtunud vees midagi erakordset, mis mõte on siis kõigel muul. Seda mõttetust tahamegi veel teadusliku tõega tõestada.

Nõnda see oligi, uppunu südamega pidi olema tingimata midagi harukordset juhtunud, sest ta ei ärganud kõigist katseist hoolimata kuidagi hinge. Kui ühed elavad töötades väsisid, astusid teised nende asemele, aga surnu oli ikka üks ja seesama: tema pidas üksinda kas või kümneile elavaile vastu. Ei teda nõrgutanud isa jõud ega ema pisarad. Esimest korda elus tundsid nad õieti, kui hirmus kange on nende pikkade ja suurte kätega tütar. Raske oli temaga, kui ta alles elas, veel raskem nüüd, kui ta surnud.





XXXVII


Indrek ei saanud peaaegu kogu öö silma kinni ja kui ta hommiku eel lõpuks uinus, siis piinasid teda mingisugused segased, tumedad ja ebamäärased nägemused, mis kadusid meelest, enne kui ta jõudis ärgata. Ainult kehasse jäi roidumus ja tuim valu, nagu oleks teda raskesti tallatud või millegi pehmega pekstud. Aga niipea kui ta katsus uuesti uinuda, algas kohe uus nägemuste rodu: oli nagu põgenemine ja tagaajamine, heitlemine ja rüselemine, kostis nagu kellegi karjumine, appihüüdmine ning kõigest sellest kihutas nagu üle lõpmatu loomakari, millest polnud muud näha kui ainult jalad. Indrek tahtis näha, et kas jalgadel on kabjad või sõrad, kas nad on rautamata või rautatud, sest tal oli mingisugune tume aimus, et kihutav hulk on ehk ratsanikud, kuid jalgade väleduse tõttu ei saanud ta millestki aru. Aga kui ta nõnda neid välkuvaid jalgu vahtis, hakkas läbi nende sibava hulga paistma kellegi kuju, aga nii tumedalt, et silm teda vaevalt seletab. Indrek katsub ennast üles ajada, sest ta on ühes teistega ruttavate jalgade all maas, ta katsub paistvale inimkujule lähemale saada, aga ta takerdub millessegi, langeb jällegi maha ja tunneb, kuidas temast minnakse üle, teda sõtkutakse. Ta katsub uuesti tõusta, kuid langeb sinnasamasse ja virgub endise tuima valuga kehas.

Õhtul oli Lohk teda hoiatanud, mitte siia jääda, sest teda käidud juba otsimas ja tema järele olevat valve, aga Indrek ei hoolinud sellest, ennem ta peaaegu ootas, et tuleksid kinnivõtjad, sest siis oleks kõik möödas, oleks kõik ühel pool, poleks enam valikut ega arutamist. Siis poleks sest enam midagi, et Kristi on surnud ja et Vargamäel oigab ema, oodates temalt valuvaigistavat rohtu. Siis poleks enam millestki midagi, seda tunneb Indrek. Aga nüüd on tal nagu pisut hirm ja õudne Kristi pärast, veel enam ema valude ja oigamise pärast Vargamäel: kodu seisab nagu tont kusagil kaugel. Ja äkki näib talle, et öine kuju, mis paistis läbi sibavate jalgade, polnud miski muu kui Vargamäe oma oigava emaga, kes kannatab ja ootab päästmist, lunastust. Alles nüüd hakkab Indrek nagu taipama, miks ema nimetas teda oma patupojaks ja oma jumalaks – mõlemaks korraga, ja tal hakkab jube oma jumaluse ees. Ta ei taha sinna, kus meeletu valu teeb temast jumala, aga ta ei taha ka siia jääda, sest siin on Kristi oma kirjaga, sellepärast ootaski ta täna öösi kinnivõtjaid. Ometi tõmbas ta hommikul kergemini hinge tagasi, kui tundis end alles vabana, ja ta hakkas uuesti lugema Kristi mõnerealist kirja, mida ta oli juba öösi lugenud korduvalt. Selles seisis: „Teie valetasite mulle ometi sel õhtul: teie ei läinud ema vaatama. Siis ma tundsin seda, nüüd tean. Ja ninapidi vedasite mind kogu aeg, sest mina olen rumal, nagu ütleb ema. Seda asja teadsite juba ammugi, muidu poleks te nii tihti sellest juttu teind: teie valmistasite mind ette. Nüüd ma tean kõik, aga isa ja ema ei tea, et ma tean. Mis see aitaks. Kõik on ühesugused – ka Teie, aga nüüd on see ükskõik. Ma ei sõida Ameerikasse – ma ei taha enam kuhugi sõita, ei taha kuskil olla. Mind ei armasta keegi, sest mul on inetud käed ja ma ise olen rumal. See muu ka, Te teate. Mis ma teen, ei tea, aga et ma teen, see on kindel. Elage hästi ei ütle, ei taha, kirjutan Teile ema soovil, tema armastab Teid. Kristi.”

Kiri oli venekeelne, vististi selleks, et vanemad ei saaks lugeda, kui nad peaksid ümbriku avama. Et nad läheksid kirja lugemiseks võõrast abi otsima, seda Kristi nähtavasti ei oletanud. Aga sellest, et kiri oli venekeelne, Indrek järeldas veel midagi, nimelt: kirja kirjutaja ei võinud ometi oletada, et tema kiri jäetaks läbi lugemata sel juhul, kui ta teeb oma elule lõpu, nagu täna. Ei, nii rumal ei võinud ta olla. Tähendab võõras keel oli määratud kaitseks ainult vanemate uudishimu vastu, muud midagi. Aga siis ei võinud kirja kirjutajal kirjutamise silmapilgul kavatsust olla nõnda talitada, nagu ta lõpuks talitas. Temal pidi olema mingi teine plaan, kui tal oli üldse midagi. Tema võib-olla mõtles lõpparve teha kusagil kaugemal merel ja arvatavasti nõnda, et üldse poleks teada saadud, kus või kuidas ta hukkunud. Siis oleks võinud Indrekule määratud kiri seista avamata päevi, aga ka nädalaid ja selle aja jooksul oleks Indrek tingimata tulnud ise oma kirja avama. Nõnda pidi Kristi mõtlema kirja kirjutades. Aga miks muutis ta oma esialgse kavatsuse? Või oli kõik ainult paljas juhus? Nagu Indreku linnatulekki. Paljuke puudus, et tema oleks jõudnud pärale kaksteistkümmend tundi varem ja siis poleks olnud seda kirja ega midagi ning üks elav hing oleks olnud maailmas rohkem – seda uskus Indrek kindlasti. Aga kõik läks teisiti, harilikult läheb ikka kõik teisiti kui kavatsetud.

Kiri ise oli mitmeti arusaamatu ja äratas kahtlusi. Indrek näiteks ei mõistnud kuidagi, mis asja tema pidi teadma juba ammugi ja milles tema pidi olema Kristit ette valmistanud. Siis veel isa ja ema, kes ei tea, et Kristi teab... Igatahes, vaheajal oli midagi sündinud, millest Indrekul polnud aimugi. Neist tundmatuist sündmusist tekkisidki kõik arusaamatused ja ebamäärased süüdistused ning kahtlustused. „Rumal tüdruk tõepoolest,” lausus Indrek lõpuks. „Mõni teab, millise rämpsu pärast omal elu võtta.”

Aga vanematele jutustas ta kirjasisu nõnda, et kadusid kõik kahtlused. Milleks vaevata neid õnnetuid inimesi, kui sellega ei saa enam midagi muuta, arutas Indrek. Paratamatuses jäägu kõik kahtlused kõrvale. Häda algas kirjaga siis, kui ema nõudis tema sõnasõnalist tõlget, sest tema oletas oma valus, et kirjas peaks ometi midagi leiduma, mis annaks Kristi meeletule teole mingisuguse seletuse või oletuse. Ometi sai Indrek ka tõlkimisega rahuldavalt toime, kuigi ema käis näpuga sõnalt sõnale ja nõudis iga üksikut tähendust eraldi, vannutades lõpuks Indrekut tema hingeõnnistuse ja Jeesuse Kristuse süütu vere nimel, et ta tõlgiks kirja täpselt ja õieti. Indrek tõotas ja vandus, mis õnnetu ema temalt nõudis, ja tõlkis, nagu südametunnistus sel silmapilgul soovitas.

„Issand jumal,” ohkas emand Lohk, „lase ometi nüüd see vaga ristiusu juut meie linna tulla, et ma leiaks õiget tröösti!”

Aga Issand jumal ei kuulnud vaese ema ainukest suurt palvet ja ei lasknud seda vaga ristiusu juuti mitte talle tröösti tooma. Nii siis pidi emand Lohk seda mujalt otsima. Ja nõnda võttis ta omale pähe, et ta peab Kristi kirja Indrekult maksku mis maksab endale mälestuseks saama. Sellega polnud Indrek mingil tingimusel nõus. Nõnda kestis heitlemine kirja ümber tükk aega, sest ema süda ei leppinud kuidagi sellega, et tema lapse viimne kiri, niiöelda tema surisõnad jääksid kellegi teise kätte. Küsimuse lahendus leiti lõpuks selles, et Indrek soovitas kirja kadunule puusärki pea alla panna, et saaks kõik ühteviisi mullaks ning et poleks kellelgi kadunust midagi muud kui paljas mälestus.

„Et poleks muud kui paljas mälestus,” kordas ema. nõus olles.

Kogu päeva Indrek kulutas oma toas, alles õhtul pimediku saabudes ta läks välja. Esimene käik oli Viljasoo poole, sest temalt lootis ta saada seisukorra kohta lähemaid teateid. Aga Viljasoo korterist leidis ta ainult Marie oma lastega.

„Teie olete alles lahti!” imestus Marie.

„Kas siis teised on kõik kinni?” küsis Indrek.

„Kõik,” kinnitas Marie.

„Viljasoo ka?”

„Tema vist veel mitte, sest tema puges põranda alla,” seletas Marie ja jutustas, milline õnnetus Viljasood tabanud. Temale tunginud tänaval see mees kallale, kellega ta vanas korteris kord kakelnud, nagu Indrek ehk veel mäletab, ja hakanud teda taga ajama, mingisugune löögiriist käes, ning karjunud, et – nüüd sa, kurat, enam hingega ei pääse, sest on mässuaeg. Viljasoo joosnud ja joosnud ning ise võtnud revolvri välja. Viimaks, kui hakanud väsima, lasknud esiteks muidu niisama hirmutuseks ja kui see pole aidanud, siis pihta, vastu jalgu. Nõnda siis jäänudki see teine sinnasamasse ja Viljasoo saanud minema, teinud sääred. Sest saadik ongi nüüd põranda all. Kõige halvem kogu loos olevat see, et mees saanud ainult haavata ning nüüd võtvat ta veel rohkem südant, nii et mõni teab, millega toime saab. „Viljasood ajab aga politsei taga, käib minu käest küsimas, et kus ta on, aga mina ei tea tõepoolest tema peidupaika, sest tema ütleb, et parem on, kui sa midagi ei tea, siis pole sul midagi hoida ega varjata,” rääkis Marie.

„Ma mõtlesin, et saan vähemalt üheks ööks siin ulualust.” rääkis Indrek.

„Ruumi oleks ju küll,” arvas Marie, „aga see on üleüldse väga ettevaatamata, et te siia tulete, siit te saate kohe omale saba taha.”

„Aga kas ma ei võiks vähemalt oma asjanatukesed siia tuua?” küsis Indrek. „Keelatut ja kardetavat pole nende hulgas midagi.”

Oh jaa, seda võib Indrek väga hästi, aga toimetagu seda ekspresside kaudu, et poleks vaja endal enam teist korda nägu näidata, selline oli Marie sõbralik arvamus. Samuti lubas ta katsuda korraldada, et Indrek kohtaks teatud paigal Viljasood, kuid see võis sündida alles homme õhtul, mitte varem. Nõnda siis Indrek läks ekspressi otsima.

Lohkude juurest lahkumine muutus pisut raskeks, sest emand oleks tahtnud, et Indrek jääks vähemalt matusteni, pärast seda tehku ta nagu süda kutsub. Pealegi, neil enestelgi pole enam mõtet nüüd seda korterit pidada, vaid nad kolivad väiksemasse. Kõik kolivad nüüd mässuajal väiksemasse. Isegi kaupmees Vesiroos mõtleb odavamaid ruume leida, aga tema tasku voolavad ometi kõigi sissetulekud. Tema ähvardab ka mässu ja revolutsiooniga – ähvardab hakata müüma ainult sularaha eest. See olevat see kõige suurem revolutsioon maailmas, ainult seda ei olevat võimalik kuidagi läbi viia, sest kõiki kaupmehi ei saa ühe mütsi alla. Mõni annab ikka võlgu ja see lööb „kunded” teiste käest üle, nõnda arvab Vesiroos. Jääb järele ainus abinõu – litsu hinda juurde, kus võimalik. See on see kaupmehe mäss ja revolutsioon maksva korra vastu.

Emand rääkis küll kaua kaupmehest ja tema revolutsioonist, rääkis isegi Passelmanni lesest, kel olevat nüüd muidugi rõõmupäevad, sest sel on suu ikka naerul, kui näeb emand Lohu nutetud silmi; kõnet oli isegi majaperemehest ja tema prouast ning kõigist majaelanikest läbisegi, aga Indreku südant see ei nõrgutanud, tema tahtis lahkuda kohe. Tema tahab lahkuda varsti üldse linnast ja viib asjad sinna, kus nad pole kellelgi tüliks ja kus nad enam saadaval, kui neile tullakse järele.

„Aga matusele te ju tulete ikkagi?” küsis emand hirmunult, sest tal tuli äkki kiri meelde. „Seda muidugi,” kinnitas Indrek. Vana Lohk ise oli muutunud üsna sõnakehvaks. Tema ei keelanud ühegi sõnaga Indrekut minemast, nagu ootaks ta pikisilmi, et saaks temast ükskord lahti. Ta tegi juttu ainult ükskõikseist asjust.

„Noh, kas mu saapad pidasid ka vett?” küsis ta Indrekult.

„Väga hästi, nii et olen teile väga tänulik,” vastas Indrek.

„Mis teeb ema tervis?”

„Hirmsad valud, pean linnast rohtu viima.” „Millal mõtlete välja sõita?” Seda Indrek ei teadnud.

„Muidugi, kes võib seda nüüdsel ajal teada,” oli Lohk nõus ja pilgutas nagu kavalalt oma väikseid, virvendavaid pilusilmi.

Indrek, kui oli ekspressi asjadega minema saatnud, läks otsima Viidikut, et rääkida rohu pärast. Aga ta ei tabanud teda, pidi homme apteeki tagasi minema. Nüüd Indrek kõndis eesmärgita mööda tänavaid ja ei teadnud, kuhu minna. Muu seas ta oli tahtnud Viidikult küsida, kas ta ehk tema juures seks ööks ulualust ei leia, aga nüüd luhtus ka see lootus. Kuhu minna, mis teha, kelle poole pöörduda? Ei jäänud lõpuks muud nõu üle, kui seadis sammud Otstaavli poole, kuigi see pidi olema see viimane, kellelt ta tahtis minna abi otsima.

„Nagu kutsutud!” hüüdis Otstaavel talle vastu. „Just täna tuli jaoskonda järelpärimine, kas ei ela siin keegi talupoeg Indrek Andrese poeg Paas, kel kahe aasta vallamaksud võlgu, kolm kuuskümmend aastas, kokku seitse kakskümmend. Noh, mis on, kas tahad ära maksa? Teine kord pahandasid, et tunnistasin su kadunuks ja saatsin paberid valda tagasi.”

„Nüüd olen tõepoolest kadunud, nii et politsei ei leia mind,” ütles Indrek.

„Kuidas nii?” küsis Otstaavel. „Sa oled mul ju peos.”

„Kolisin vanast korterist välja ja uut pole veel leidnud, aga mul on lootus oma koolivenna Otstaavli juurde seks ööks ulualust saada, ” seletas Indrek.

„Tähendab, võmmi võib sulle vana aadressi järele kaela saata?” ütles Otstaavel.

„Võib julgesti,” vastas Indrek.

„Siis on see asi klaar,” ütles Otstaavel, „aga mis ulualusesse puutub, siis on sellega pisut täbar lugu, sest esiteks on sinu koolivend politseiteenistuses, teiseks maksab sõjaseadus, kolmandaks oled sina pisut, nagu näha, põrandaalune ja neljandaks läheb teil praegu üsna räbalasti. Aga ütle, inimene, kuidas oled sina veel lahti?”

„Tulin eile õhtul maalt,” vastas Indrek.

„Mis? Maalt? Tähendab, olid mõisaid üle võtmas? Ei, va vennas, siis ma sulle küll ulualust ei anna,” rääkis Otstaavel.

„Mitte mõisaid üle võtmas, vaid ema vaatamas, ja nüüd tulin talle linnast rohtu viima,” seletas Indrek.

„Annan sulle nõu, jäta rohud kus seda ja teist, kui sa tahad oma emale rõõmu teha, sest iga linnamees, keda praegu maal tabatakse, tõmmatakse ilma pikema jututa oksa või tehakse muidu vagaks. Praegu valitseb mõõduandvates ringkondades arvamine, et maale läheb linnast ainult see, kes mõtleb mõisaid rüüstata või põletada.”

„Ükskõik,” vastas Indrek, „rohud viin emale siiski ära, kui mind enne kinni ei võeta.”

„Mina sinu asemel ootaks vähemalt mõne päevagi linnas, et näha, kuidas asjad arenevad. Praegu võetakse ju alles hoogu ja maal läheb asi varsti palju hullemaks kui linnas, selles võid sa meie vana teateid usaldada. Tema ütleb ikka, et hiljuti oleks võinud mässajad politsei samuti üle võtta nagu võtsid lõbumajad ja monopolid, aga nüüd hakkab politsei neid üle võtma. Ainult kahju, et ülal Toompeal nii vähe ruumi, pole kohta, kuhu mahutada, hakka tahes või tahtmata pooma ja pussitama. Seda aga meie vana ei armasta, sest tema on rahulik inimene ja sellepärast on ta väga rõõmus, et timukatöö teevad sõjaväed. Meie vana läheks ennem revolutsionääride poole üle, kui et hakkaks tapma, niisuke rahulik inimene on tema. Sõjavägi, see on teine asi, hoopis teine, ütleb meie vana. Sõjavägi on tapmiseks. Politsei on aga vaikne ja rahulik rahva ori. Temal muuda pisut nimetus ja varustus ning las orjab tasapisi edasi. Sellepärast ei karda minagi oma koha pärast enam nii väga. Las rüüstavad ja põletavad, las poovad ja põmmutavad, aga politsei jääb paigale, sest tema on ainukene erapooletu võim riigis ja hoiab sinna poole, kuhu kaldub võit...”

Nõnda Otstaavel õpetas Indrekule politseilist ühiskonnateadust ja Indrek katsus temale mitte vastu vaielda, sest muidu võiks tema tänaöösine ulualune luhta minna, mis paneks ta täbarasse seisukorda.

Järgmisel päeval Indrek sai Viidikult soovitud rohu, mingisugused pulbrid, aga enne kui ta nad Indrekule üle andis, veeretas ta kaua karpi peos. Sest see, mis ta tegi, polnud kuigi korralik, aga kui ta seda ometi tegi, siis ainult sellepärast, et nad olid üheskoos Mauruse laua taga istunud.

„Ühest peaks küllalt aitama,” seletas Viidik pulbrite kohta, „ainult äärmisel korral kaks, aga kolm on korraga kindlasti liig, seda pea meeles.”

„Pean meeles,” vastas Indrek, „võid üsna julge olla.”

Nõnda nad lahkusid. Aga kui Indrek oli mõned sammud edasi läinud, tuli Viidik talle peaaegu joostes järele ja nõudis pulbreid tagasi, sest ta tahtvat talle homme teised anda, mis kohasemad. Indrek ei tahtnud sellest kuuldagi, sest tema mõtlevat veel täna õhtul linnast lahkuda, kui see vähegi võimalik. Tükk aega seisid nad tänaval ja vaidlesid pulbrite pärast, kuni Viidik viimaks leppis ja oma teed läks.

Viljasooga Indrek kohtus, nagu kokku räägitud. Aga seda meest ta ei tundnud pimedikus, enne kui see jäi naerdes tema ette seisma: ta oli muutnud oma riietust ja oli maha ajanud oma laia punase habeme ning pikad vuntsid.

„Näete, mis võib mehega juhtuda, kui ta hakkab veel vanas eas naistega jändama,” ütles Viljasoo. „See on see minu revolutsioon. Uskuge või ärge uskuge, aga kui mina oleks teadnud, et vana ametivenna raha õiglane kasutamine niisukese kupatuse kaela toob, siis oleks ma ta ennem annud kas või misjoniseltsile piiblite ostmiseks paganate tarvis. Vähe puudus, et minust oleks saanud mõrtsukas. Peaaegu tahtsin talle pähe lasta. Veel viimasel silmapilgul tuli meelde, et vana revolutsionäär ei tapa ometi teist naise pärast. Aga Mariele oleks meeldinud, et minust oleks saanud mõrtsukas, kas või ainult sellepärast, et siis poleks olnud vaja enam seda teist karta. Naised on palju praktilisemad kui meie. Oleks ju peaaegu üks välja teinud, kas ma oleks ta maha lasknud või ainult vigastanud, nagu nüüd, karistus oleks vististi sama olnud. Sest ma oleks võinud alati öelda, et tappa ei tahtnud, ainult kogemata, sest teine tuli rauapurakaga.”

„Mis siis nüüd saab?” küsis Indrek.

„Midagi ei saa,” vastas Viljasoo. „Seda asja ma ei kardagi, aga kui ma enda selles asjas politsei pihku annan, siis kraamitakse politilised patud välja ning nendega on Siber kindel, kas või administratiivsel teel. Sinna ei tahaks ma sõita, põrandaalune on soem ja lähedamal, katsun esiotsa sellega läbi ajada. Aga ma ei saa ennast trööstida, et pidin põranda alla pugema niiöelda naise pärast. See ei mahu mulle lihtsalt pähe. Oleks see mees olnud mõni nuhk, siis oleks hoopis teine asi, aga ta on ju harilik h... jääger ja mina pean temaga kaklema. Ainult ühest ei saa ma hästi aru, kes meist kolmest on süüdi, kas see mees, mina või Marie. Kindel on, et ühega peab midagi viltu olema, sest kui kaks meest ühe naise pärast kaklevad, on ikka midagi viltu. Ja mina kaldun põranda all ikka enam ja enam arvamisele, et süüdi pole ei see mees ega mina, vaid Marie. Tähendab, mitte mees, vaid naine. Just kui revolutsiooniski: süüdi pole inimesed, vaid revolutsioon, sest tema võib igast inimesest teha revolutsionääri. Mõni ootamata ahvatlus, pisitilluke kiusatus revolutsiooni poolt ja juba astubki inimene sammu, mis muudab ta revolutsionääriks. Ning oled sa kord revolutsionäär, siis ei pääse sa enam inimeste sekka – valitsus ei lase. Revolutsionäärist võib saada ainult revolutsionäär või – nuhk, muud midagi, niisuke on põrandaalune looduseseadus. Nii et marksismus peab ka siin paika: iga olukord tekitab need jõud, mis hävitavad olukorra. Tsarism tekitas põrandaaluse ja see hävitab tsarismi. Põrandaalune tekitab nuhi ja see hävitab põrandaaluse. Nagu see Lohk: oli peaaegu põrandaalune, kaotas aga käe ja juba kaotab nüüd põrandaalust...”

Indrek võpatas neid sõnu kuuldes.

„Siis on ju kõik selge!” hüüdis ta.

„Mis nimelt?” küsis Viljasoo.

„Kristi, Lohu tütar, uputas enda eile ära,” ütles Indrek.

„Teda kahtlustati ühes isaga, ei lastud enam koosolekuile, veeti ninapidi,” seletas Viljasoo.

„Kristi oli süütu, tema ei teadnud midagi,” ütles Indrek.

„Võimalik,” vastas Viljasoo, „aga isa võis tema rumalust kasutada.”

„See on eksitus,” vaidles Indrek vastu, „see tüdruk polnud sugugi nii rumal, oli isegi väga nutikas ja revolutsioon oli talle suurimaks pühaduseks.”

„See'p see häda ongi, et revolutsioon on meile kõigile mingisuguseks pühaduseks, tõelikult on ta aga paljas praktiline küsimus. Meie arvame, et kõik inimesed, kes pühadusega tegelevad, on ka ise pühad. See on suur eksitus. Võib isegi jumala endaga ühes lauas istuda, temaga ühest karikast juua ja ikkagi tema ära anda; võib kogu eluaeg olla jumalasulane, tegemist teha ainult pühadustega ja ometi ise olla kelm ja kaabakas, nagu see Lohk. Sest mõelge ometi: samal ajal, kui talle anti toetust kui kannatanud revolutsionäärile, võttis ta Juudase palka politseist. Kena, eks! Aga muidugi, kui Õnnistegijat võib ära anda, miks siis mitte revolutsiooni, sest ega tema püham ole kui Õnnistegija.”

Nad sammusid tükk aega vaikides teineteise kõrval. Siis küsis Viljasoo:

„Arvate teie tõesti, et tüdruk tegi omale otsa peale isa ameti pärast?”

Vastuse asemel Indrek võttis taskust kirja ja Viljasoo luges selle lähema laterna all läbi, kirtsutades ise mitu korda nina, nagu leviks kirjast mingit teravat lõhna.

„Huvitav, kas vanemad peaksid oma lapse surma põhjust aimama või mitte,” lausus Viljasoo alles tükk aega pärast kirja lugemist.

„Ema igatahes mitte, isa võib-olla,” vastas Indrek.

Jälle vaikis Viljasoo natukene aega, enne kui ütles:

„See oleks suur ohver ametialtarile. Nuhkimine oleks siis ka peaaegu püha talitus, nagu põranda all oleminegi. Õieti öelda, ühed põrandaalused on nad mõlemad, revolutsionäär ja nuhk, ainult üks on maksva korra põrandaalune, teine – põrandaaluse põrandaalune. Tähendab, nuhk seisab taasi veel madalamal, veel sügavamal, veel pühamal paigal.”

„Kuidas te küll kõik pea peale pöörate!” hüüdis Indrek. „Tõepoolest ühed teenivad ainult raha, teised ohverduvad oma ideaalidele.”

„Ka teie näete revolutsioonis ainult pühadust, mitte praktilist küsimust,” seletas Viljasoo. „Tõelikult töötavad mõlemad tasu eest, olgu nuhid või revolutsionäärid.”

Sellest ei saanud Indrek kuidagi aru ja sellepärast rääkis Viljasoo edasi:

„Aga muidugi! Ainult nuhk saab tasu sularahas, revolutsionäär nii-öelda natuuras – ideaalides, mida vaja realiseerida.

„Pidage!” hüüdis Indrek vahele. Aga Viljasoo ei peatunud, vaid kirtsutas nina, kui jätkas:

„Iseasi, kui revolutsionääril kuluvad aja jooksul ideaalid viimase jupini ära, siis muidugi võtab ka tema tasu ainult sularahas. Nõnda see harilikult sünnibki ja sellepärast saab revolutsionäär kahekorrist tasu: esiteks pistab ta pintslisse ideaalid ja teiseks nõuab ta veel muud tasu, nagu oleks see ei tea milline teene, et ta on oma ideaalid kinni pistnud. Üleüldse meie, revolutsionäärid, oleme väga nõudlikud inimesed. Me armastame mässu ja poeme selleks põranda alla, aga loodame teistelt, et nad peaksid meid kas või vagadeks kannatajateks.”

„Tõsine revolutsionäär kannatab ju inimsoo parema tuleviku pärast,” hüüdis Indrek vahele.

„Millalgi olnud keegi, kes kannatanud kogu ilma eest, kuid ilm pole sellest põrmugi õnnelikumaks saanud,” vastas Viljasoo. „Aga edasi: oleme põrandaalused, aga tahame maksku mis maksab põranda peale. Ning kui oleme kõige selle saavutanud, jääme ootama ausammast.”

„Kui teie sõnu tõsiselt võtta, siis on korralikum olla nuhk kui revolutsionäär,” ütles Indrek.

„Ei, seda mitte,” arvas Viljasoo nina kirtsutades, „aga nuhk rahuldub vähemaga: saab oma tasu ja asi tahe. Ei mingit oreooli, ei mingit ausammast, vaid ainult põlgus ja unustus. Raskes elukutses, kus pead ohvriks tooma oma ainukese lapsegi, pole see hiilgav.”

„Aga keegi pole ju selleks sunnitud,” ütles Indrek.

„Mõni on ka sunnitud,” vastas Viljasoo ja äkki viirastus Indrekus mingisugune tume kahtlus, et kas ka Viljasoo ise pole nuhk, sest kuis ta muidu võib nõnda arutada. „Ja teate, miks meie, revolutsionäärid, oleme nii nõudlikud?” küsis Viljasoo ja vastas ise: „Sellepärast, et peame revolutsiooni ja ka iseendidki pisut pühaks. Kõik sellepärast! Pühad on kõik nõnda. Kristuski ei tihanud muidu maailma lunastada, kui tahtis selle eest ilmakuulsaks saada: kõik pidid teadma, et just tema on see lunastaja, mitte mõni teine.”

„Mina arvan, et asi on otse vastupidi,” ütles Indrek. „Kristuse ilmakuulsuse eest muretses inimene, mitte tema ise, Tema ei pannud ju midagi kirja, vaid seda tegi inimene. Kristus ise vist ei tahtnudki, et maailm teaks, kes ta lunastas. See ongi, mida võiksime ehk eeskujuks võtta. Ma olen sagedasti mõelnd, et kui näiteks minus oleks midagi, mis võiks ütleme kas või vihmaliimukagi lunastada, ja kui mina tahaksin seda teha Kristuse eeskujul, siis peaksin selle Himuka lunastama, ilma et seda teaks tema ise või ka laulev ööbik puuoksal. Ma ei peaks sellest lausuma ühelegi hingele, et olen lunastanud vihmaliimuka. Ja seda mitte sellepärast, et mul oleks häbi, miks lunastasin tumma ussikese, kui on alles lunastamata laulev ööbik, vaid et ma ei taha mingit tasu teo eest, mille tegin sisemise tarviduse ajel. Tarviduse rahuldamine ise ongi juba tasu. Aga te mõelge, mis muidu sünnib: mul on pahe, voorus või tarvidus vihmaliimukat lunastada, aga ma ei tee seda muidu, kui raiutagu mulle kõige pealt ausammas valmis, eks? Mille eest? Et mul on niisuke voorus, pahe või tarvidus, mis?”

„Aga mis siis, kui vihmaliimukas ei tahagi, et te ta lunastate, vaid ütleb: enne ööbik, siis mina, sest temal on suurem häda kui minul, miks ta muidu nõnda karjub – kas ka siis võib ilma ausambata?” küsis Viljasoo.

„Ma ei saa teist midagi aru,” ütles Indrek.

„Muidugi mitte,” oli Viljasoo nõus, „sest mina mõtlen hoopis midagi muud kui teie. Mina mõtlen praktiliselt, sest muidu ei maksagi mõtelda. Te ehk olete juba kuulnud, et niiöelda kõik on kinni, kõik peale nende, kes oleksid võinud kinni olla, nagu näiteks mina. Sest mis olen mina? Revolutsionäär? Ma istun ju redus naise pärast, kel kaks last. Teeb seda mõni õige revolutsionäär? Ah jaa! Kröösus on lahti, tema üksi. Kui ma ise poleks alles lahti, hakkaksin teda kahtlustama. Ütlesin seda temale endalegi.”

„Ja tema?” küsis Indrek põnevusega.

„Irvitas mulle näkku,” vastas Viljasoo, „ja ütles: meiesuguseid ei taha keegi. Aga tema pole ometi minusugune. Või on ka temal mõni naine? On siis ainult need veel lahti, kel on mõni naine ja lapsed kaelas? Lihtsalt hirmus! Mis revolutsioon see on, kui kõik on kinni – kui kõik lasevad end kinni võtta. Mõistate – lasevad võtta! Lähevad nagu kanad ühte kongi ja – armsad võmmid, tulge nüüd jaole, siin oleme kõik, rohkem meid ei ole. Tõepoolest, puudub ainult, et ise oleksid politseile sõna saatnud.”

„Aga ehk saatsidki” arvas Indrek.

„Ah mis!” vastas Viljasoo. „See on see, kui revolutsioon on inimestele püha asi, kui peab aina olema mingisugune üliinimlik vaimustus, et tüki kas või Himukaid lunastama, nagu teie ütlete. Kaua see võib siis nõnda kesta? Varsti on väsimus, tüdimus, vaimustusest mitte tuhkagi ja siis pole muud, kui katsu luku ja riivi ning tapi ja taba taha oma loorberitele puhkama. Ühesõnaga: Himukad on lunastatud, ööbik las laulda. Uskuge või mitte, aga mõnikord näib, et targem on olla Attila nahas, kui nõnda lunastustööd teha.”

„Mis on Attilaga?” küsis Indrek.

„Suu mulda täis,” vastas Viljasoo. „Tema on lunastatud.”

„Ja Meigas?”

„Surnud,” vastas Viljasoo. „Langes võitluses dragunitega. Räägitakse, et oleks teine võinud ühes teistega põgeneda, aga ei märganud, sattus õhinasse. Mina imestan ainult, et teie siin olete.”

„Miks nii?” imestus Indrek omakorda vastu.

„Teie läksite ju kaasa, ma tean, aga kuidas te saite ära tuldud, kui teised surid, seda ma ei mõista,” seletas Viljasoo.

„Minu ajal ei surnud veel ükski,” ütles Indrek; „ma lahkusin enne, sest et ei suutnud kauem teiste vaimustust kaasa teha. Minu arust oli see nii meeletu ja ülekohtune.”

„Imelik inimene, tema läheb revolutsioonist otsima aru ja õiglust,” kirtsutas Viljasoo nina. „Mina olen ikka öelnud: revolutsioon on nagu naine, aru ja õiglusega ei pääse siin kuhugi.”

„Siis ei kõlba ma ei revolutsioonile ega naistele,” arvas Indrek.

,Jah, mõlemiga peab olema kerge süda, ei tohi ei revolutsiooni ega naise tegusid liig tõsiselt võtta. Kõik läheb mööda. Lõpuks on ehk ometi kõige targemad need, kes lasid end kinni võtta: nüüd on neil seks korraks rahu majas, asjad ühel pool, ootavad kohut või väljasaatmist, tähendab – lihtsalt praktiline küsimus, kuidas on praegusel silmapilgul soodsam. Aga nii või teisiti nad vabanevad uuesti ja viivad revolutsiooni lõpule.”

„Usute teie tõesti, et viivad lõpule?” küsis Indrek peaaegu erutatult.

„Kindlasti!” ütles Viljasoo veendunult, „Mina ei taha enne surra, kui olen vabadust näinud.”

Indrekul oli nii imelik kuulda, et üldise põgenemise ja kartuse, peaaegu hirmu silmapilgul leidub inimene, kes usub revolutsiooni võitu. Ja kuigi ta ei osanud endale selgesti aru anda, kas ka tema ise suudab seda kaasa uskuda, aga üks oli tal ometi selge: hea ja lohutav on teada, et on kusagil keegi, kes usub kõikumatult selle saabumisse, mida nii paljud ihaldavad.

Indrek ei pääsenud nii ruttu linnast, nagu ta seda oli kavatsenud. Ta pidi nii mõnegi päeva pelgupaika otsima ja alles pühade eel, kui rahvast rohkem liikumas, sai ta minema. Pelgupaiga suhtes, nagu muiski asjus, Viljasoo toonitas aina praktilisust ja sellepärast arvas ta, et Indrek tegi suure rumaluse, kui ta tuli Lohkude juurest ära. Oleks pidanud tingimata sinna jääma.

„Hunt oma pesa ümbert ei murra,” ütles Viljasoo, „ennem tõrjub teisedki hundid eemale.”

Aga nüüd polnud enam parata, pidi muidu läbi ajama ja mujalt ulualust otsima. Selle leidis ta lõpuks sealt, kus ta ei osanud teda oletadagi. Pimedikus astus ta „koeramamma” juurde sisse nälga vaigistama. See võttis ta õnneliku naeratusega vastu.

„Jumal tänatud!” ohkas ta, kui oli kutsunud Indreku tagaruumi, kus nad olid üksinda. „Teie olete alles vaba. Mina arvasin, et olete juba ammugi Toompeal, sest sinna viidavat nüüd kõik, kes ei saa põgenema. Taevas teab, mis nad nendega seal tegema hakkavad. Aga saksad saavad nüüd uuesti pukki. Kõik on niisukeses ärevuses, et ajab minulegi judinad peale. Ja kas te võite uskuda, et isegi koer kaotas oma rahu, läks nii närviliseks, et ei saanud enam ööl ega päeval magada. Söögiisu kadus teisel sootuks, sest loom on peaaegu nagu inimenegi, koduloom nimelt, kui pole und siis ei taha ka süüa. Ainult vingus ja niuksus teine, lamas kõhuli, lõug käppadel, silmad pärani – ööd ja päevad läbi nõnda. Nagu oleks teisele midagi sisse söödetud, mis teeb valu. Rääkisin sellest ka Viljasoole – te ju teate, misuke ta on – ja tema ütles kohe: koeral on revolutsiooni eliting kohus. See olevat niisuke sigade haigus, mis hakkab revolutsiooni ajal ka koertesse. Tema vastu ei olevat muud rohtu kui aga kloroformi plaaster, mis pannakse ninale, see võtvat valu nagu peoga ära. Ma lasin tema nõuande järele teha ja teate, mis sündis? Koer suri ära. Kui ma sellest Viljasoole rääkisin, kehitas ta ainult õlgu ja ütles: „Mis parata, üks revolutsiooni ohver rohkem. Revolutsioon nõuab ohvreid ka koerte seast.” Nii olen nüüd üsna üksinda. Üks tütar põgenes kellegi revolutsionääriga, kes käis siin söömas – ma arvan, ta oli ristimata juut: niisuke must, nina tönts ja lai, suu suur ja paks ning punane; teine elab – uskuge või mitte – armukest; minust ei hooli keegi, ütlevad, et nüüd on revolutsiooniaeg, ja lõpuks viis see revolutsioon või eliting mu koeragi. Kõik lähvad härra Bõstrõile järele.”

Sellises armetus ja mahajäetud seisukorras oli proua Kuusik, kui Indrek talle ütles, et tema seisukord on veel viletsam, sest temal pole ulualustki.

„Jääge siia,” ütles proua kohe; „jääge lihtsalt minule seltsiks, sest siit ei tea teid keegi otsida.”

Ka Indrek ise arvas, et siin oleks hea ulualune, sest siin liigub palju inimesi, nii et tema tulek ja minek ei ärataks kelleski vähematki tähelepanu ega kahtlust.





XXXVIII


Raudteesõitjate järele otsustades meeleolu pidi olema maal vaheajal suure muutuse läbi teinud. Enne valitses teatud ärevus ja uudishimu, nüüd aga kahtlus ja hirm. Vagun oli samuti rahvast täis, nagu siis, kui Indrek oli viimati sõitnud, aga ometi valitses teatud vaikus ja rusutud meeleolu või nagu kahtleks iga inimene oma naabris ja ei julge tema läheduses õieti köhatadagi, veel vähem rääkida, et oma arvamist avaldada. Ja kuigi kusagil mõni leidus, kes tegi juttu kõiki erutavaist sündmusist, siis tingimata hukkamõistvas toonis, hukka mõistes nimelt neid, kes tõmmanud rahvale praeguse häda kaela.

„Nojah, mis neil viga, kes tulid ja põletasid ning rüüstasid,” rääkis keegi vanamees; „on neil maja või maad? Täna on nad siin, homme seal, mine püüa neid. Aga mis meie teeme? Kuhu meie lähme? Kuhu ma jätan oma naise ja lapsed, kuhu panen hooned ja loomad? Pole muud kui võta head ja paremat vastu, kui kroonu käsi tuleb.”

Ja ei leidunud ühtegi, kes oleks siunatute vabanduseks ainukesegi sõna lausunud. Aga veel mõni päev tagasi oleks üks või teine seda tingimata teinud.

Raudteejaamast minema hakates Indrek sai mõni verst ühelt eidelt ja taadilt küüti, konutades nende reeotsal. Aga äkki paistis eespoolt tuli, mis aina kasvas. Taat pidas hobuse kinni, et oodata ja vaadata ning aru pidada. Pöörduks tagasi, läheks teist teed, aga see oleks liig suur ring. Ei, eit ja taat otsustasid lõpuks edasi sõita, sest olgu tee ääres mis tahes, neisse ju see ei puutu, sest nemad pole kellessegi puutunud. Aga Indrek arvas paremaks maha jääda. Ta ütles, et tema läheb tagasi. Tõepoolest aga pöördus ta teelt kõrvale ja sumas läbi lume, mis polnud veel kuigi sügav. Nagu hunt vahtis ta vahetpidamata tule poole, kui ta tegi tema ümber suure ringi, et pääseda tülitamatult uuesti teele. Kui ta nõnda mööda lund sõtkus, viirastus talle, et millalgi varem on ta samuti talitanud. Ah jaa! See oli kusagil linnaserval lepikus, kus kasvas suur mänd, mille alumise oksa külge ta kätega kinni kargas. Pärast läks ta samuti mööda põldu ja vahtis linnatulede kuma. Ja siis tundus talle äkki, et ta on nõnda pimedas kõndinud lugematu hulk kordi ja ikka on ta vahtinud mingisugust kauget kuma, aga ta on kõik unustanud, ainult seda kahte korda ta mäletab veel. Kogu tema elu pole olnud muud kui pimedas kõndimine, silme ees mingi petlik või kohutav kuma, mille ümber liiguvad pisitillukesed mustad kujud.

Küla koerad haukusid, nagu haistaksid nad näljast kriimsilma. Aga mööda lumist põldu sammus ainult Vargamäe Indrek, taskus mingisugused valuvaigistavad valged pulbrid, mida ta tahtis viia oma emale. Ja ta needis külma ning lund, mis oli raskendanud salajase liikumise ning mis ei lasknud lähenevat hädaohtu küllalt aegsasti ette teada: regi ei mürisenud nagu vanker ja lumisel teel ei kostnud ratsanikkude müdin kuigi kaugele. Kui putkasid teelt metsa, jäid igale poole äraandlikud jäljed ja isegi südaööl võis silm seletada musta inimkogu tüki maa taha helevalgel lumel. Niisugune häda oli külma ja lumega, mille jumal oli lõpuks saatnud selleks, et inimesed võiksid tuua oma loomadele heinu soode ja rabade, jõgede ja järvede tagant, et nad veaksid omale terveks aastaks puid ja hagu, käiksid veskil ja kirikus, laadal ja kõrtsis ning et nad sõidaksid isegi linna, kus saksad ootavad mune, võid ja liha. Jah, isegi sinna peavad nad sõitma, sest jumal hoolitseb sakste eest, et neil poleks millestki puudus.

Jõudnud lõpuks üksildasele metsarajale ja soid läbivale kraavile, Indrek tundis, et jumal oleks nagu temagi eest muretsenud oma külma ja lumega: praegu oli siin palju parem käia kui sula maa aegu. Pealegi silm seletas nüüd pimedas palju paremini teed. Ainult jäljed, need äraandlikud jäljed! Neid mööda võidakse sulle veel järgmisel päevalgi järele tulla. Indrek oli kuulnud vanu jahimehi rääkivat, rebane olevat nii kaval loom, et ta pühkivat sabaga oma jäljed lumel tasaseks. Oli see õige või mitte, seda Indrek ei teadnud, aga niipalju oli kindel, et oleks temal, Indrekul, saba, siis tema oleks küll nii kaval, et ta pühiks praegu ja ka tulevikus lumelt kõik oma jäljed, kuni see hädavajalik. Kahjuks ei olnud Indrekul sellist saba, millega jälgi pühkida, ja rebasel pole ehk nõutavat mõistust, vaid on ainult saba. Nõnda jäävad Indrekul kui ka rebasel jäljed lumele, kui nad kõnnivad mööda metsa või lähevad mööda kraavikallast üle lageda raba. Õnnetu inimene, õnnetu loom!

Aga ometi jõudis Indrek õnnelikult Vargamäele, pealegi veel silmapilgul, mil teda enam keegi ei oodanud, sest kõik arvasid, et Indrekuga on sündinud seesama, mis sünnib tänapäev nii mitmega: ta on kinni võetud. Nõnda siis oli üllatus suur, kui Indrek astus sisse. Aga ka Indrekut ootas suur üllatus: isa ja Antsu olid soldatid ära viinud juba eile õhtul, kuhu? polnud teada, nagu ka seda mitte, millal nad tagasi tulevad. Ainult ühes olnud isa ja Ants ise ja olid ka kõik teised kindlad, et küllap nad juba varsti tagasi tulevad. Kahest ohvitserist osanud teine eesti keelt ja see pärinud ka Indreku järele, sest tal olnud teada, et see viibinud hiljuti Vargamäel ning et ta pidavat olema veel praegugi siin. Nõutud tema väljaandmist, vastasel korral tulega ähvardades. Ei ole aidanud isegi isa vandega kinnitamine, et Indrek käinud küll kodu, aga läinud linna tagasi emale rohtu tooma, kust ta tänini tulemata, nii et nad teda enam üldse ei ootagi, ikka voetud terves majas läbiotsimine ette, käidud isegi reiaall, kõlguses, aganikus, aitades, karjalautades, üldse igal pool, kuhu vähegi osati ronida ja pugeda. Iga natukese aja pärast põrutanud ohvitser ikka ja jälle Andresele uuesti peale, et andku ta Indrek heaga välja või muidu saab ta tüki tina ja hooned tehakse maatasa.

„Ma olen kogu oma elu võidelnud tõe ja õiguse eest, kuis ma siis nüüd vanas eas hakkaks sakstele valetama,” ütles Andres. „Mis ei ole, see ei ole ja isegi surm ei saa seda võtta.”

„Kui surm seda ei saap, keda ta tahap, siis tema võib võtma ka ühe teise,” vastanud ohvitser selle peale.

„Muidugi, kui see on jumala tahtmine,” öelnud Andres.

Viimaks ometi lõpetatud otsimine, aga kaasa võetud peale isa ja Antsu kõik kirjad ja paberid, kuhu midagi peale sirgeldatud, muu seas ka Indreku kirjad, mis see saatnud koju isale, Antsule või Liinele. Samuti viidud ka ära Indreku saadetud raamatud ja lendlehed. Soldatid sattunud oma agaruses sellisesse õhinasse, et ajanud kotti isegi Siioni kandle, Vürsti Taaveti kojast, Maailm ja mõnda, hakatuseta ja lõputa romaani, saksa keele õpperaamatu, täieliku unenägude seletaja, piibli ja muud selletaolist. Ainult Andrese vahelesegamise tõttu antud suurem osa neist raamatuist kohe tagasi, kuid Vürst Taaveti kojast ning nimetu romaan viidud ometi kaasa, sest et esimesel olnud punased kaaned, mis sõdureile kahtlased, ja teisel pole olnud üldse kaani, hakatust, lõppu ega nime. Aga mis raamat niisuke on, millel puuduvad kõik need atribuudid? Ainult kahtlased raamatud ja asjad võivad loovutada kõige selle, mis teistele samasugustele hädavajalik. Nii siis rändas „Valguse” romaan, mis nii pikk, et tema hakatus lugedes enne ära kulus kui lõpp pärale jõudis, mässukirjandusena kotti, kotiga reele ja reega mõisa, kust sõideti teise mõisa, sest esimene mõis oli rüüstatud ja ära põletatud. See oleks olnud halenaljakas, kui ta ühes sellega poleks olnud nii tõsine ja kurb. Aga seda viimast taipab õieti vististi ainult Indrek. Tema ainuüksi mõistis oma kirjade tähendust, mis ta saatnud koju isale, vennale või õele. Sõjaseaduse piirkonnas võivad need praegusel silmapilgul kaela tuua ka kõige halvema. Selle oletuseks oli seda enam põhjust, et kuuldused ringi liikusid, nagu oleksid juba mõned inimesed maha lastud, ilma et keegi oleks teadnud mispärast. Lihtsalt kutsuti toast välja, seoti esimesel parajal paigal mõne posti või puu külge, kustutati paari pauguga tema eluküünal ja jäeti laip sinna paika, kas omaste korjata või koerte nuuskida.

Indrek ei saanud kuigi kaua õdedega jutelda, sest ema oigamine ei andnud rahu. Pealegi oli Indrekul endalgi huvitav teada, kas toodud rohud suudavad ema vaeva vähendada või mitte. Sellepärast ilmus ta jällegi ema voodi ette. Kui Liine emalt küsis, kas ta ehk tunneb, kes seisab tema ees, vastas see silmi paotamata või pead pööramata, nagu näeks ta läbi laugude:

„Indrek.”

„Kuidas sa mind tunned, kui sa ei vaata?” küsis Indrek.

„Tunnen,” vastas ema tasa ja lisas natukese aja pärast: „Küljega.”

See pani Indreku võpatama.

„Jampsib,” sosistas Liine Indrekule tasa-tasa, aga ema vastas selgesti:

„Ei jampsi.”

Nüüd tuli Liinele õudus ja hirm, et ema äkki nii hästi kuuleb. Ta oleks tahtnud vennale öelda, et ema hakkab vististi surema, aga ei julgenud, sest ema oleks võinud ka seda kuulda. Nõnda seisid nad vaikides, kuni Indrek ütles:

„Ema, ma tõin nüüd rohtu, kas tahad võtta?”

„Anna,” vastas ema lühidalt.

Indrek andis talle katseks ühe pulbri. See pani haige paariks tunniks vaikselt lamama, nagu magaks ta rahulikult, aga siis algasid oigamised uuesti, esiteks segase üminana, nagu läbi raske une, pärast jällegi harilikul viisil.

Kui Indrek käis esimest korda kodu, siis arvas ta, et ema on kehaliselt seisukorras, millest halatsemisväärilisemaks ei või muutuda enam ükski inimene, kui ta tahab kuuluda veel elavate hulka. Aga nüüd pidi ta oma imestuseks nägema, et tema oli siis põhjalikult eksinud. Varemalt paistis, nagu poleks emast enam muud järele jäänud kui luu ja nahk, nüüd tundus, nagu oleksid veel ainult luud, imestud ainult, kuidas nad küll koos seisavad. Kogu nägu tuletas meelde mitte enam elavat inimest, vaid surnu pealuud.

Aga ometi puresid seda luukere hirmsad valud, selles polnud kahtlust, sest oigamised omandasid kordkorralt aina selgema kõla, kuni äkki Indrek kuulis ema ütlevat:

„Anna veel.”

Ja Indrek andis, aga jällegi ainult ühe pulbri. Nõnda ta toimis kogu selle päeva ja ema oigamist polnud peaaegu kuuldagi.

Lähenes õhtu, jõuluõhtu, aga kellelgi ei tulnud seda õieti meeldegi. Täna pidi vorstigi tehtama, aga ei tehtud; samuti jäeti tegemata ka saiad. Keegi ei tahtnud millestki kuulda, seni kui polnud teada, mis saab isa ja Antsuga. Muretseti ainult hädatarviliku eest: et oleks inimestel igapäevane toit laual ja et loomad oleksid söödetud-joodetud. Õlgigi ei toodud tuppa soojamüüri äärde, kuigi Kadri ja Sass, eriti viimane, hästi ei mõistnud, mis puutuvad õled isasse ja Antsusse. Vorstid ja saiad, see on teine asi, sest neid peab tegema, aga õled on ju valmis, pole muud kui too sisse. Ja kui Liine ning Tiiu sellega ometi ei leppinud, siis hakkasid Kadri ja Sass hoopis teisest otsast rünnakut jõuluõhtule.

„Kas siis loomadele ka leiba ei anna?” küsis Sass. „Ega siis nemad tea, et isa ja Antsu kodus pole.”

„Arvad, et vana mära ei tea?” küsis Tiiu vastu.

„Noh, aga lehmad ja lambad?” küsis Kadri. „Nemad ikkagi ei tea, miks siis nemad peavad ilma jääma? Kui õlgi sisse ei too, siis viime lehmadele ja lammastelegi nende osa, las tunnevad ometi nemadki, et on jõuluõhtu.”

Ja Kadri ning Sass painasid vanemate õdede kallal seni, kuni ka Indrek heitis nende nõusse ja nõnda ei jäänud Liinel ja Tiiul muud üle kui häälteenamusele järele anda. Aga nad ütlesid kohe, et kui juba saavad leiba lehmad ja lambad rõõmutäheks, et Õnnistegija on sündinud Betlemmas, siis ei või ka hobuseid ilma jätta, sest ka nemad tahavad Lunastaja sündi kaasa rõõmutseda.

Nõnda siis valmistatigi lehmadele, lammastele ja hobustele tõs.ine jõuluõhtu, ainult sead unustati, nagu seisaksid nemad inimestega ühel pulgal. Ja ei mäletanud Vargamäe Eesperes ükski seda hullu asja, et loomad oleksid maitsnud jõulurõõmu, kuna inimesed istusid nukralt ümber laua ja rääkisid ilmalikest asjust, nagu oleksid nemad need ainukesed paganad siin hoonetes.

Aga ükski ei pannud seda imeks neil päevil, sest ilm oli kurjaks läinud ja inimeste südame-mõtlemised ei otsinud õndsuseteed. Indrekulgi, kes oli vanal õndsal ajal paukuvate kelladega jõuluõhtul kirikusse sõitnud, et seal imetseda kuuse suurust ja küünalde rohkust, tuikasid peas sootuks maised mõtted: kas öösiks koju jääda või kuhugi kaugemale küüni heinte sisse magama minna, kust teda juhtuval korral keegi ei teaks otsida?

Muidugi, ettevaatuse-abinõud polnud unustatud, neist rääkis hommikul vara Liinegi kohe: Indrek ei pidanud kogu päev ennast väljas näitama ja keegi ei tohtinud tema kojutulekust ainustki sõna lausuda ühelegi elavale hingele. Pidi igal juhul talitama nõnda, nagu poleks teda olemaski. Ainult jõulurõõmu käis ta ühes teistega südaööl loomadele viimas, sest neist polnud karta, et nad kannaksid keelt.

„Nemad ei räägi kellelegi, et oled siin, nemad on head,” ütles Liine jäära pead silitades, kes oleks tahtnud hea meelega taganedes hoogu võtta ja võmmu anda, kui jõululeib otsas.

„Jah, loomad on head,” kiitis Indrek nõus olles järele, kuna ta ise mõtles midagi hoopis muud. Ta mõtles, et mis küll saab, kui isa ja Ants ei tule ei täna, ei homme ega ka ülehomme – kui nad ei tule üldse enam tagasi? Mis hakkavad õed üksinda kodu peale? Tema, Indrek, võiks ju minna isa ja Antsu otsima, aga tal on kindel veendumus, et tema ei suuda neid aidata, viskab ainult iseenda hundi lõugu. Teda ei peleta ohver, vaid paneb mõtlema ohvri asjatus. Temal on äkki aimus, nagu kaaluks tema elu vähem kui isa ja Antsu oma. Neid oleks tema arvates ilmas rohkem vaja kui teda. Vajab teda üldse keegi? Eks ei ole ta nagu tilk ämbriuurdes, mis võib sealt langeda ükskõik millal, ilma et ükski paneks seda õieti tähelegi. Õdedelgi ja väikesel Sassil seisab ta ehk ainult seni meeles, kui ta asub nende keskel, aga sel silmapilgul, mil ta kaoks maailmast, võiks ta ka jäljetult kaduda nende meelest, sest tema ei ole neile tegelikult kuidagi tarvilik. Ema ehk ainult, surma vaakuv ema ehk loodab temalt midagi, ilma et isegi õieti teaks, mida just. Aga sellegi jaoks pole tal muud tagavaraks kui mõned pulbrid, mis vähenevad päev-päevalt, isegi tund-tunnilt. Ja on nad kord otsas, mis siis? Läheb ta linnast uusi nõutama? Kui kaua see tal õnnestub? Kas ei lange ka tema lõksu, nagu see on sündinud nii paljude teistega?

Alles teise püha õhtul pimedas saabus isa. Ta tuli hobuse ja reega nii tasa õue, et ükski ei pannud seda tähele. Kuuldi äkki, et keegi avab reiaaluse väravaid. Kõik jooksid karjas välja vaatama, ainult Indrek jäi kambri. Aga varsti tulid kõik tagasi, sest isa ajanud nad külma käest ära, käsutanud ainult Indreku ja Liine endale appi. Lapsed vahtisid arusaamatuses üksteisele otsa, et milleks küll isa vajab Indreku ja Liine abi. Ning äkki küsis Kadri :

„Miks Antsu ei ole?”

Nüüd pahvatas äkki kõigil meelde, et kus on Ants. Aga reiaalusel selgus Indrekule ja Liinele ilma pikema jututa, kuhu on saanud Ants: tema lamas nii pikk kui ta oli reel vaiba all. See oli veel sama vaip, millega Andres ja Mari olid millalgi ammu sõitnud kirikusse, kui Juss piilus neid tee ääres kuuskede taga ja vahtis neile pärast keset teed seistes järele. Nüüd oli Juss hauas, Mari haua äärel ja vaibal juba augud sees, aga Antsu kängunud keha kattis ta veel üsna kenakesti, kuigi kirikusõiduks tarvitati tänapäev juba uuemat vaipa, mis aga ei saanud oma kirjadega kuidagi selle vana vastu. Kõik lapsed arvasid Vargamäel nõnda ja imetsesid, kuidas võidi küll vanasti nii ilusaid vaipu kududa ja miks ei tehta seda enam nüüd.

„Tapsid ära,” lausus Indrek isale, nähes tumeda laterna valgusel vaiba all sirget ja liikumatut inimkuju.

„Tapsid ära, kuradid,” kordas isa kirudes, nagu Indrek polnud seda temalt kunagi varemalt kuulnud. Tundus, nagu oleks isa viha ja meeleheide sedavõrt suur, et kurvastusele ei jätku enam põrmugi maad. See isa meeleolu hakkas ka lastesse, nii et ka nemad ei tundnud venna pärast õiget leina, vaid midagi sellist, millele ei osatud anda nimegi. Kui sel ei olnud muud head omadust, siis vähemalt oli nõnda kergem kurba sündmust haige ema eest varjata.





XXXIX


Pikkamisi selgusid isa sõnadest kogu loo üksikasjad. Neid ja teisi – sest oli ka teisi kinnivõetuid – veeti ühest paigast teise ja ikka ühes ähvardusega, et kes katsub põgeneda, see lastakse jalamaid maha. Teise püha hommikul sõideti edasi naabermõisa, kus pidi olema kohtumõistmine. Kusagilt madalalt karjamaalt läbi minnes peetud hobused kinni ja soldatid hakanud teeservalt parajaid pajusid lõikama. Sedasama pandud ka tegema nooremaid mehi, muu seas Antsu. Soldat seisnud püssiga juures ja mehed lõiganud. Esiteks pole keegi taibanud, milleks see vitste lõikamine, kuid siis olnud äkki kõigil nagu tuulest selge: lõigati vitsu peksmiseks. Saksad tahtsid talupoegadele meelde tuletada vanu õndsaid aegu. kus härrad võisid oma orie kas või igapäev lasta tallis rookida. Kuid meeste arusaamisest hoolimata lõigati vitsu ometi edasi. Vargamäe Andres, kes istus reel, oli nii sügavasse mõttesse langenud, et isegi piip oli kustunud, kuigi ta seda oskas kas või magadeski popsida, sest nii selge oli tal see amet. Äkki võpatas ta püssipaukudest – põmm, põmm, põmm. Mitu korda just lasti, seda ta ei tea, aga varsti lõpetati paugutamine ning keegi tõsteti põõsaste vahelt lumelt ja kanti tema reele. Alles nüüd ta taipas õieti, mis oli sündinud. Aga Ants elas alles, ta elas veel tüki aega, kui nad sõitsid edasi.

„Peksku, keda tahavad, mind nad juba enam ei peksa,” kordas isa Antsu sõnu.

„Poeg, peksavad ehk haavatultki,” vastanud Andres.

„Surnult võivad peksta, kui tahavad,” öelnud Ants ja vaikinud.

Nõnda nad sõitnudki tükk aega vaikides edasi. Andres vahtinud ainult seda punast rada, mis joosnud tema ree järele, vahtinud kuidagi mõttetult, nagu ei mõistakski ta, mis see on või mis ta tähendab. Aga siis hüüdnud äkki vahisoldat midagi, kes istunud nende reel, ja kui Andres silmad pööranud – ta istunud poolviltu, sest kange kõle tuul olnud vastu – näinud ta, et Antsu nägu olnud imelikult valge ning silmad klaasiselt lahti. Nüüd mõistnud ta äkki kõik. Ta pöördunud ümber, võtnud kustunud piibu suust ja labaku käest ning surunud Antsu silmad kinni. Ja alles nüüd saanud ta õieti aru, mis Ants viimaseks öelnud: tema tähendab tegi katset põgenemiseks ainult selleks, et leida surma, sest nii tark pidi ta küllalt olema, et pääsemise lootust põgenedes polnud siin peaaegu mingisugust, oli ju ümberringi lage maa ja raagus võserik.

Et Ants selle soo peal surma sai, see nagu ei vapustanudki Andrest nii väga, sest oli ju kadunu soos karjas käinud, soos jahti pidanud, soos marju korjanud, soos heina niitnud ja soos kraavi kaevanud. Ta oli sõitnud üle soo kirikusse, poodi, laadale, veskile ja linna, ta oli vedanud üle soo heinu ja hagu, kartuleid ja vilja, miks ei pidanud ta siis lõpuks soo peal surmagi saama, kui see on jumala tahtmine. Pealegi, kui ta oleks ellu jäänud seal soo peal, siis oleks ta vaevalt pääsenud surmast hiljem mõisas, kus mõisteti nende peale kohut. Seda tehti küll väga imelikult, sest ühtegi neist ei kuulatud üle ega esitatud neile ainustki küsimust, aga ikkagi oli see nagu kohtumõistmine, sest otsus anti ometi teada, loeti ette. Aga oleks ju võidud nõnda teha, et otsusest ka poleks teatatud, oleks lihtsalt otsus täide saadetud, muud midagi: kes surma, see surma, kes peksupingile, see peksupingile, kus hakatakse ilma pikema jututa andma ja antakse, seni kui jagu täis. Ise võid hoope lugeda, kui nende arv sind huvitab, teistel pole muud kui annavad. Sest Andres arvas, et kui kellelgi on süda täis, milleks peab siis veel ütlema, et sel ja sel on süda täis, seda näeb ju igaüks oma silmagagi. Ning kui keegi hakkab teisele südametäiega andma, milleks ta siis peaks ette teatama, kuipalju ta just annab, sest kust ta teab, et viha just nii ja nii mitme hoobiga üle läheb. Nõnda arvas Andres ja ütles, et kohtumõistmine on ikkagi olnud, sest mis otsuse nad siis muidu teada andsid. Et aga kohtumõistmine sündis ilma ülekuulamiseta, siis võidi ka Antsu üle kohut mõista, kuigi ta oli ree peal juba ammugi kange. Tema mõisteti surma, sest tema olevat asutanud Vargamäe vabariigi, mille presidendiks tema ise. Vana Andres kuulis seda uudist esimest korda ja seletas sellekohasele küsimusele vastates, et tema teada ei saa Vargamäel olla mingit vabariiki, sest poolel mäel valitseb alles tema, Andres Paas, ja teisel poolel Pearu Murakas, kes on mõlemad truud Vene riigi alamad. Aga siis pisteti talle mingisugune paber nina alla ja küsiti, kas ta lugeda oskab, mille peale tema vastanud, et oskab küll, kui prillid ette paneb. Aga seda ta muidugi ei saanud teha, sest prillid olid koju jäänud ja nõnda polnud tal ka võimalik lugeda seda lehte, kus pidi olema juttu Vargamäe vabariigist. Nüüd tahtis Andres tütardelt kuulda, kas ehk nemad ei tea, mis loom see Vargamäe vabariik on ja kes temast sellele paberilehele kirjutanud, mida saksad temale näidanud.

Vargamäe vabariigi asjadega kursis oli kõige paremini Tiiu. Tema laulis sellest kui lõoke, sest tema oli see, kes aidanud Antsu tema raskes töös. Muidu olnud kõik juba joones, ainult kodanikud puudunud uuel vabariigil. Olnud ainult üks kodanik, nimelt president ise, aga pühade ajal pidanud nad teisi juurde muretsema. Vabariigi sissetulekuiks pidid olema summad, mis saadakse vähkide, metsalindude, pähklite ja jõhvikate müügist. Nõnda pidi aasta jooksul korjatama mitu rubla. Väljaminekute hulgas olnud viimati märgitud muu seas: Ämmasoo Juulile krõmpskaunu 22 kopika eest, Hundipalu Eevile niknakki 15 kop. eest. Niisugune olnud see Vargamäe vabariik.

„Ja selle teie rumaluse pärast pidin mina mõisatallis peksa saama, nagu oleks ma veel mõisa ori,” ütles Andres nüüd.

Nende sõnade mõju oli lastesse otse masendav: kes karjatas, kes tegi mingisuguse ebamäärase liigutuse, kes tammus jalgel. Indrekul läks äkki kõik silmade ees mustaks ja ta pidi käega soemüürist tuge otsima, et mitte tuikuda või isegi kukkuda. Talle tundus, et kergem oleks olnud kuulda isa surmast kui peksmisest.

„Ja sinu, Indrek, lubasid nad maha lasta või võlla tõmmata, kui nad su kätte saavad,” segas isa laste tundmusvalingut. „Nad ütlesid, et sina ja sinusugused on see kurjajuur, mis tuleb põhjani välja kiskuda.”

Alles hiljem isa seletas asja lähemalt, sest laste kuuldes ei tahtnud ta kõike öelda. Neile kinnitas ta ainult omakorda, et Indreku kojutulekut ei tohi ükski elav hing teada, sest see tooks temale surma ja teistele kõigile suure häda kaela. Suure häda all tuli mõista Andrese enda kinnivõtmist ja eluhoonete mahapõletamist, nagu isa jutustas pärast nelja silma all Indrekule. Seda oli talle öelnud kirikuõpetaja, sest ka see olnud peksmise ja mahalaskmise juures, andes jumalaarmu neile, kes seda soovinud. Aga soovijaid olnud vähe, sest mehed saanud varemalt teada, et õpetaja tahtvat nüüd sõjaväe abil vanu võlgujäänud kirikumakse sisse nõudma hakata, ja sellepärast surid mehed ennem ilma jumalaarmuta, kui et oleksid temalt midagi vastu võtnud. Meid tahetakse püssitikkudega kirikusse ajada, öelnud mehed ja arvanud, et ennem lähevad nad püssidega põrgu kui kirikusse, nii hirmus kanged olnud inimeste südamed. Aga Andres arvas, et kui oleks tähele pandud tema palvet ja peksmine muudetud mahalaskmiseks, siis oleks tema küll õpetajalt vastu võtnud jumalaarmu, aga nüüd on tema ära vandunud kiriku ja usu ning isegi jumala.

„Seda räägin ma ainult sinule, Indrek,” ütles Andres peaaegu keskööl, kui nad läksid kahekesi hobustele öösiks heinu ette andma. Isa seisis, pihtkasukas seljas, peaaegu kummargil oma sootuks vimma kiskunud pihaga, latern pahema käe könksus sõrmede otsas. Tuli valgustas vaevalt ainult nende lähemat ümbrust ja laskis paista paaril hobuse sabal ja tagajalal, kuna heinu krõmpsutavad suud asusid juba pimedikus. Õhku täitis heinalõhna ja värske sõnniku haisu segu, mis tõi Indrekule nii elavalt meelde möödunud aegu. „Sina oled rohkem käind ja näind ning oled ilmatarkust õppind, nii et võiksid juba minust vanainimesest aru saada. Kui ma seal nõnda selle surnud Antsuga sõitsin, soldat püssiga reel ja vereoja ikka veel järel, palusin ma oma südames jumalat ja ütlesin: Armuline Issand! Karista mind, kuis tahad, kui olen pattu teind, aga päästa mind sakste peksust. Minu isa oli kohaomanik ja mina olen kohaomanik, sellepärast las ma ennem suren, nagu mu poeg Ants, aga ära anna mu keha ja ausat nime sakstele määrida. Tee seda oma poja Jeesuse Kristuse, meie Õnnistegija pärast. Tee seda, oh jumal, sellepärast et sa tunned mu neerud ja mu südame mõtlemised ning näed, et kui sa mind ei aita, siis võin ma meele heita, sest see häbi on suurem kui ma suudan kanda oma tuttavate ja sõprade ning oma vana vihamehe Pearu Muraka pärast. Nõnda rääkisin ma oma südames jumalaga ja palusin teda silmaveega, mida nägi see soldatki, kes istus minu reel oma püssiga. Tema mõtles muidugi, et mina nutan oma surnud poega, aga ei, ma palusin ainult jumalat, et ta päästaks mu sakste peksust, kui see peaks olema nende kuri nõu minu vanainimesega. Aga kui saksad minu palvest ei hoolinud ja isegi kirikuõpetaja mulle tuli seletama, et mina panevat ikka veel oma südame jumala ees kõvaks, kui mina tahtvat viieteistkümne vitsahoobi asemel surra, siis tundsin ma, et jumalaga on minu südames halb lugu. Ja ma ütlesin õpetajale, et auväärt hingekarjane, kui sa tõesti tahad, et ma ei salgaks meie Issandat jumalat, meie Õnnistegija Jeesuse Kristuse isa, siis mine sakste juurde sisse ja palu minu nimel, et kui ma tõesti olen niisukest kurja teind, et mind peab karistama, siis lastagu mind ennem maha nagu poegki, aga ärgu peksetagu mind vanainimest, sest see toob mulle kõige kurjema hingehäda. Nõnda ütlesin ma. Ometi ei võtnud õpetaja mind kuulda ja nõnda tõmmati mind väevõimuga pingile ja pekseti. Mõistad sa, poeg, et kui minule oleks antud tuhat hoopi, kui mulle oleks antud sadagi, siis oleks ma kergema meelega kannatanud, kui seda viitteistkümmet. Sest mina ütlen, et need viisteist polnud mitte nuhtluseks mõeldud, vaid ainult minu, vanainimese häbistamiseks, minu retsimata nime sittamiseks, minu au määrimiseks. Sest mis süü see niisuke on, mille eest minule peab andma ainult viisteistkümmend vitsahoopi? Olen ma mõni kelm karjapoiss voi väike hobusevaras? Nad ütlevad, ma ei ole õieti oma lapsi kasvatanud, sellepärast. Aga teie kõik ja kogu ilm on minu tunnistaja, et mina olen teid juhatanud jumala nimel tõe ja õiguse teed. Saksad seda ehk mulle süüks panevadki, sest neile ja ka kõigile teistele meeldib rohkem Pearu oma semlakkidega, kes istuvad kõrtsis. Aga kus on siis jumal? Kus ta on, et ta seda maailma kõverust ei näe? Kus ta on, et ta ei kuule inimese häält, mis hüüab hingehädas tema poole tõe ja õiguse nimel? Miks laseb ta seda sündida ja ei kuule õige inimese palvet? Minu südamesõnad ja silmavesi said naeruks, seda tundsin, kui istusin uuesti oma surnud poja kõrval reel ja mära, ohjad lontis, korvad kikkis, sörkis omapead aiste vahel, sest ta tõttas koju. Aga mina ei tahtnud enam koju, mina ei tahtnud enam Vargamäele, kus ma olen elanud ja oma lapsi kasvatanud jumala nimel. Usu, mu poeg Indrek, esimene kord elus mõtlesin ma nende inimeste peale, kes pistavad iseenda käe oma elu külge, ja puudus vähe, et ma oleks sidunud ohjaotsad reekorvi külge ja saatnud mära surnud Antsuga koju ning oleks ise läinud esimese paraja puu alla ja seal tõmmanud enda oksa. Õigel ajal tulid mul veel meelde õndsa isa sõnad, mis see ikka ütles enesetapjate kohta, ja nende läbi sain endast võitu. Inimene ei ole iseenda koer, et ta peaks oma käega enesele nööri kaela panema – nõnda ütles isa ja mina küsisin endalt, kas siis mina olen see iseenda koer? Ja mul tuli Juss meelde, kes tõmbas enese sauna taha kuuske, mille mina võtsin kõigi juurtega üles, et ei jääks temast asetki, ning istutasin tema asemele pihlaka, mis on iga aasta punaseid marju täis. Kus on see, küsisin endalt, kes teeks sedasama selle puuga, mille oksas mina ripun? Ja ma teadsin, et seda inimest ei ole ja et see puu jääks endiselt kasvama ning võeraid inimesi ja nende lapsi kohutama. Võeraste inimeste ja nende laste pärast jätsin ma oma hullu teo tegemata, sest see oleks olnud ülekohus nende vastu. Aga kui ma jõudsin lagedale mõisasoole, kus ma sagedasti lasknud hobust jõulupühade ajal nõnda lillutada, et külm tuul käib südame alt läbi, läks mu meel härdaks ja ma nutsin suure häälega. – nii hirmus mahajäetud olin ma jumalast ja inimestest. Ja ma ütlesin iseendale: Andres, Vargamäe Andres, sa oled teinud kogu eluaeg tühja tööd. Sa oled sigitanud tütreid ja poegi, aga sina ei saa neist abi, sest tütred lähvad mehele ja pojad võtab sõda või tapavad saksad. Sul on olnud kaks naist, kes olid su laste emad, aga üks neist on juba ammugi hauas ja teine seisab oiates hauaäärel. Sina ise oled valvanud oma südame ja nime puhtuse järele, aga nüüd on su nimi määritud igaveseks, kuna aga Pearu särab sinu kõrval, nagu Kristuse talleke. Sa palusid ikka jumalat, kui läksid kraavi kaevama, kiva lõhkuma või soosilda tegema, aga sinu kraavid vajuvad täis, lõhutud kivide asemele kerkivad maapõhjast uued ja soosild kaob pikkamisi porisse ning kuhu on jäänud sinu jumal? Pearu ei ole kunagi palveraamatut avanud, nagu poleks jumalat ja tema poega, meie Õnnistegijat, maailmas olemaski, aga ometi elab tema paremini kui sina. Temal pole ühtegi poega tapetud, tema naine elab ja tema oma keha ja nimi on peksust määrimata. Nõnda kõnelesin ma iseendaga Antsu surnukeha juures ja kui jõudsin oma välja alla, needsin oma südames kõik palved ja usu, needsin tõe ja õiguse, mida ma kogu eluaeg taga nõudnud ja teile, oma lastele, õpetanud, needsin jumala see isa, jumala see poja ja jumala see püha vaimu ning lootuse oma hingeõnnistuseks, sest see kõik on olnud tühi töö ja vaimunärimine siin Vargamäel tema soode ja rabade keskel. Ma vandusin, et ei kunagi enam vii ma oma jalga üle kirikuläve iseenda pärast, ning ma kahetsesin, et ma olin soldatitelt tagasi nõudnud Siioni kandle, piibli ja muud palveraamatud. Nüüd viskan nad oma kapist välja ja panen nad musta kambri lae alla laudile, et nad oleksid koos rämpsu ja satikatega, keda inimene kiusab taga kui oma keha ja vaimu vaenlasi. Nõnda teen mina. Aga sina, Indrek, oled ainuke mu laste seas, kellel olgu teada, miks su isa talitab nõnda, nagu oleks ta mõni tölner või pagan. Ja kui sina ning ka teised tahate mind sellepärast hukka mõista, siis mõistke, minu süda ei nõrku. Kui ma olen teile halb ja ei kõlba teie isaks, siis jätke mind üksinda siia Vargamäele ja ma tahan siin elada nagu hunt. Isegi kui jumal tuleks ühes oma pojaga, meie Õnnistegijaga, mind noomima, siis ei muudaks ma oma meelt, vaid ütleks temale: vägede Jehoova, kes sa ilmud suitsus ja pilves, tagane Vargamäelt, sest mina olen su neednud ühes sinu pojaga ja mina ei pööra oma silmi enne sinu poole, kui sa oled annud märki, et sa oled tõe ja õiguse jumal. Mine ühes oma poja ja püha vaimuga sinna, kus on kõverus ja ülekohus, Vargamäel ei pea sul pidu ega paika olema. Mine nende juurde, kes tapavad süütuid ja häbistavad ausaid. Nõnda ütleks ma jumalale endale ja tema pojale, meie Õnnistegijale. Ja kui Jeesus Kristus jätaks mind sellepärast lunastamata ning jumal saadaks mu põrgu, siis lähen ma rahuliku meelega, sest kusagil peab ometi inimene leiduma, kes kaitseb tõde ja õigust jumala endagi ees.”

Nõnda rääkis Vargamäe Andres oma poja Indrekuga, kui nad seisid südaööl hobuste juures tallis, kus need krõmpsutasid heina. Ja Indreku meel läks väga raskeks oma vana isa kuulates, sest tema ei saanud kuidagi muidu, kui pidi arvama, et kõik õnnetused, mis on Vargamäed tabanud, on teda tabanud tema, Indreku, pärast. Tema oma kirjade, raamatute ja lehtedega põhjustas kõige selle, mis viis isa meeleheitele, röövis temalt ainukese lohutuse. Vargamäelt oleks nagu hävitav tuli või laastav torm üle käinud. Keset mahajäetud, tühja väljamäge seisab vana Andres oma könksus sõrmede, kookus põlvede ja vimmas pihaga, paras paarimees poolkuivanud pedakaile. Ja keegi oigab, jah, keegi oigab! See lõikab Indrekul luusse ja üdisse, lõikab nüüd äkki veel palju hirmsamini kui tänini. Ajuti see polegi nagu õige oigamine, vaid lapse tihkumine või koera niuksumine, nagu sellest rääkis proua Kuusik. Seal oli Viljasoo leidnud valu ja vaeva diagnoosi – revolutsiooni elitinga, mille võib koertel parandada ainult kloroformi plaaster. Aga kus on see, kes ütleb, miks oigab, tihub ja niuksub Vargamäe Mari, nagu oleks temas korraga koos inimene, laps ja koer? Kus on see, kes vaigistaks ka tema valud, lõpetaks tema vaeva?

Iga kord, kui ta toibub sissevõetud pulbrist uuesti ja hakkab tundma valu, on tal keelel ainuke palve, ainuke õhkamine ja ihk – et ometi kord tuleks surm. Aga surm ei tule ning ikka ja jälle kannataja pöördub uuesti jumala poole lootes, et viimaks ometi võetakse teda kuulda. Mari ei nea jumalat, Õnnistegijat ega püha vaimu, sest tema teab, et temal pole õigust jumalat paluda. Temal pole ka õigust loota, et jumal võtaks tema palvet kuulda, tema palub ainult hea õnne peale, ainult et aga paluda.

Sest saadik, kus Indrek tuli oma pulbritega, Vargamäe Mari palub ka teda, palub isegi härdamalt kui jumalat, et ta võtaks temalt ta valud, võtaks jäädavalt. Mari tahab, et Indrek annaks talle pulbrit aina rohkem ja rohkem, et ta annaks, nii et kohe aitaks. Kui Indrek katsub seletada, et väga palju korraga ei või, sest siis läheb liiale, ei taipa ema kohe, mis tähendavad poja sõnad. Aga varsti ta aimab nähtavasti nende mõtte ja nüüd hakkab teda äkki piinama pöörane hirm, et pulbrid võivad lõppeda otsa. Ta pärib ja mangub Indrekult ühtviisi, et kui palju on veel pulbreid ja kui kauaks neist jätkub, ning Indrek kinnitab ikka ja jälle, et pulbreid on küll, või kuigi nad peaksid lõppema, siis tema muretseb kohe uusi.

Tõepoolest aga ei jätku pulbritest kuigi kauaks ja uute muretsemine on praegusel silmapilgul enam kui küsitav, sest hirm ja ahastus võtavad ikka enam maad ja liikumine on kardetav nagu sõjaajal. Pealegi ei või Indrek kauemaks koju jääda, kui ta ei taha omastele kaela tõmmata veel suuremat viletsust, veel raskemaid katsumispäevi, sest palja juhugi tõttu võidakse tema siinviibimisest teada saada.

Kogu see õhtu, kui isa koju tuli, ei näidanud ta ennast emale, et sel poleks põhjust Antsu järele küsida. Aga hommikupoole ööd, kui ema ärkas oma pulbriuimastusest, kuulis ta isa norskamist asemel ja ütles Indrekule, kes valvas tema voodi ees:

„Isa kodu.”

„Magab,” vastas Indrek.

„Ants?”

„Magab eeskambris.”

„Annaks jumal,” ütles ema, nagu kahtleks ta Indreku sõnade tõepärasuses. Ja kui valud hakkasid talle uuesti liiga tegema, sosistas ta: „Indrek, ma tahan surra.”

„Oota, ema, surm tuleb varsti,” lohutas teda Indrek.

„Surm ei tule,” vastas ema.

„Kas tahad, ma annan sulle jälle rohtu?” küsis Indrek.

„Anna,” vastas ema. „Anna rohkem.”

„Ma annan, ema,” ütles Indrek.

„Anna, et poleks enam tarvis anda,” mangus ema, ja kui Indrek sellele midagi ei vastanud, küsis ta: „Kuulsid sa, Indrek?”

„Kuulsin, ema,” vastas Indrek ja lähenes pulbriga haigele. Aga see ei võtnud seda temalt vastu, tahtis teada, palju seal on. Ta kustunud silmad vahtisid mustadest pealuukoobastest õudse tungivusega Indrekule otsa ja ta krimpsus surnud huuled sonisid härdalt: „Indrek, ma tahan surra! Ma tahan Jussi juurde, et saaks ta lõõg täis! Aita mind, Indrek, kui sa võid! Aita mind, patust! Sa ise oled samast patust! Aita mind mu küljevalu pärast! Aita mind selle kivi pärast, mis sa siis kardulimaal viskasid! Aita, Indrek, mu patulaps!...”

„Ema, mõistad sa ise, mis räägid?” küsis Indrek.

„Mõistan, pojake, mõistan,” vastas ema.

„Ma ei või ju seda, ema,” ütles Indrek.

„Võid, pojuke, pead võima. Ma ei jäksa enam, ei suuda.”

„Oota, ema, veel ükski päev, surm tuleb,” rääkis Indrek.

„Surm ei tule,” vastas ema. „Aita mind, ole surmale abiks.”

Indrek, kes istus ema voodi ees, langes kummuli, haaras kondise käe, kattis seda suudlustega ja palus härdalt:

„Halasta, ema! Halasta oma lapse peale!”

„Ei, Indrek,” vastas ema. „Vargamäel pole halastust, Vargamäel peab.”

Indrek hoidis veel tükk aega kondist kätt, lootes, et ema muudab ehk oma meelt, aga kui see mangus üksisõnu edasi, vannutades poega peaaegu hullumeelse hardusega, tõusis see viimaks voodi eest ja ütles:

„Ema, ma teen seda ainult sinu pärast. Teen, et sa enam ei kannataks. Teen täie teadmisega meeletut kurja.”

Need olid ta sõnad. Aga tema mõtted olid teised. Mõtted ahmisid endasse nagu poole maailma ja selles vilksatas uppunud Kristi, mingisugune lõõtsutav koer, kel ripneb roosa keel suust, noormees, kelle kätt ta surub kramplikult, vimmas vanamees, kes ütleb: tehtud on ainult see, mis tehakse teistele, pikk, kuivetanud viltuse suuga vanahärra, kellele tahetakse ajada selga kindralimundrit, jalutu sõdur, kes räägib Mandžuuriast, surnukeha reel punasekirju aukliku vaiba all, isa oma könksus kätega, needes kõike, mis olnud talle tänini suurimaks elutõeks, noor neiu pika musta laua ees, paludes südameverd, noormees, kes tapab oma jumalat, küünlajupp põlemas ees, palja peaga vanamees talvises tuisus, toppides talle tasku viit vene rublat, kui ta läheb eesti jumala vastu, väike poiss, kes kahmab vihavalingus maast kivi ja viskab pimesi, millele järgneb oigamine, mis kestab tänapäevani. Indrek isegi ei tea, mis vilksatas kõik sel silmapilgul tema mõtteis. Tundus, nagu teeks ta kogu oma eluarvet, pealegi veel pöörase kiirusega, sest ema ootab lausudes:

„Tee täie teadmisega, kui mind armastad!”

„Armastan, ema,” kinnitas Indrek, ja alles nagu nüüd ta taipas esimest korda oma armastuse suurust ja oma tegude raskust, mis vaevas teda nagu kuri vanne.

„Siis on kõik hea, Indrek,” ütles ema imelise selgusega, „sest Vargamäel on armastust rohkem vaja kui kurja eest hoidmist.”

Ema vaikis. Ka Indrek ei lausunud sõnagi, nagu peaks ta kogu oma jõu hoidma tarvilikuks toimetuseks, mis muidu võiks jääda tegemata. Alles siis, kui ta oli niikaugel, et võis parema käe pista ema padja alla pea kergitamiseks, kuna ta pahemaga hoidis sisseantavat rohtu, lausus ta:

„Noh, ema.”

„Jeesuse nimel, poeg,” vastas Vargamäe Mari ja võttis Indrekult rohu vastu.

Lõpp.







Koduteel oli Andresel aega kõige üle järele mõelda ja Pearu sõnadegi juures peatuda. Polnud kahtlust, Pearu oli kevadel noort Andrest nõnda kartnud, et ta veepaisutamise seks suveks jättis. Võib–olla unustas ta ka oma teised krutskid just noore Andrese pärast. Aga siis hakkab ta nüüd tingimata uuesti peale. Muidugi vana Andres ei karda tema tempe, aga ta on neist tüdinud, surmani väsinud. Tal on täna tundmus, nagu vajaks ta juba abi ja tuge. Aga kust seda võtta? Ants kasvab küll, kuid tema pole Andrese taoline ja pealegi läheb ka tema varsti kroonusse. Selle aja peale tuleks ju küll Andres tagasi, aga kas ta tuleb, et jääda? Nii imelikult rääkis ta armastusest, mis puudub Vargamäel.



Mitu päeva oli vihma udutanud, aga nüüd pöördus tuul ja taevas tõmbus selgeks. Kui Andres Võlla väljamäest hobusega üles ronis, paistis päike samuti, nagu ta oli paistnud millalgi ammu varemalt. Ainult siis oli kevadine, täna sügisene päike. Aiste vahel oli samasugune kõrb mära, aga ometi polnud ta enam endine, vaid selle poeg. Siis olid vankril puuteljed, nüüd raud– assid. Kevadel istus vankril nukrasilmaline Krõõt ja Andres ise kõndis kõrval, sundides hobust, et jõuaks enne päikeseveeru koju. Nüüd istus Andres ainuüksi oma vimmas seljaga kössis vankril ja tal oli üsna ükskõik, kas ta päikeseveeruks Vargamäele jõuab või mitte.



Ta vaatas Vargamäe mände ja talle tuli meelde, et neil Krõõdaga tol korral neist juttu oli olnud. Krõõt oli ammugi kadunud, vaevalt mäletati teda veel Vargamäel, Andres ise vana, aga männid seisid endistena. Ainult oksad olid teistel nagu harvemaks muutunud. Kuid võimalik, et asi polnud männiokstes, vaid Andrese enda silmis, mis aasta–aastalt töntsimaks läksid.



Vargamäe soosillal tuli Andresele meelde, mis nad Krõõdaga temast olid rääkinud. Ja otse uskumata valusalt pidi Andres tunnistama, et soosillaga oli sündinud Krõõda, mitte Andrese sõnade järgi. See oli seda valusam, et Krõõt ise oli nii varakult läinud, aga oma sõnad jättis ta Vargamäe soosilla üle valitsema kuni tänapäevani.



Kodus ei rääkinud Andres sõnagi. Ta jõi ainult mitu head janu õlut, jõi, kuni peas lõi kihama, sest ta kartis, et täna muidu und ei leia, ja puges siis magama. Aga öösel, kas õlle mõju vähenemise tõttu või mõnel muul põhjusel, ärkas ta asemel ja ronis sealt tasakesi välja. Esiteks mõtles ta uuesti õlleankru kallale minna, aga siis tegi ta kapiukse lahti, võttis sealt piibli, istus laua äärde ja hakkas Hiiobi lugu lugema, sest Hiiobi suu läbi tahtis ta kõnelda oma Issandaga. Aga siis sündis nõnda, et kuna Andrese silmad käisid Hiiobi sõnade kannul, mõtles ta ise oma mõtteid, sest need seisid nagu igal pool pühakirja ridade vahel. Ja viimaks tundus Andresele, et loetud Hiiobi sõnad muutuvad kuidagi tema enese tundmusteks ja mõteteks, tema enese muredeks ja vaevadeks, tema enese pettumuseks ja meeleheiteks. Silmad jätavad viimaks pühakirja lugemise ja suu kordab poja räägitud sõnu, nagu oleks neis koos kõik käsud ja prohvetid töö ja vaeva kohta: «Sina oled seda teind ja minu ema tegi, ega ta muidu nii vara surnd, aga armastus ei tulnd, teda põle tänapäevani Vargamäel.» Aga mis siis siin on? küsib Andres endalt ega tea vastust. Ning kui ta viimaks arvab vastuse leidvat, siis ei saa ta enam muud teha, kui kummuli piiblile langeda, kuhu ta jääb tükiks ajaks.



Nõnda räägib Vargamäe Andres oma südamlikumad sõnad Issandaga südaööl ja neist saab Marigi sängis vaiba all aru. Küll tahaks tema tõusta ja Andrese kõrvale kummuli lauale langeda, aga ta ei tee seda, sest ta teab, et siis langeb Andrese süda lukku Issanda ja Mari ees, nagu ta läks kõvaks siiski, kui Mari läks kord seisma sängisamba najale, et aidata mehel nutta. Sellepärast jääb Mari vaikselt vaiba alla, nagu ei paneks ta Andrest laua ääres mikski. Aga kui see pärast sängi tagasi poeb, et magama heita, leiab ta, et peapadi on märjaks läinud. Nüüd alles mõistab ta, et Mari oma jumalaga on kõnelnud, nii alandlikult, et ta oma peadki ei söandanud vaiba alt välja pista.






„Nüüd ma usun, et jumal elab alles,” ütles Karin peaaegu südamepõhjast, tormates oma mehe töötuppa, kus laskus üliriietes tiivanile. Isegi kalossid ta oli esisest läbi rutates jalga unustanud, selline tuli oli tal taga oma tõetundega.

„Ära sega praegu,” lausus Indrek vaikselt, ilma et oleks pööranud või kergitanudki oma pead töölaualt.

„Sa oled möhmus,” hüüdis naine pahaselt. „Surud nina raamatusse ja ei tea mitte midagi, mis ilmas sünnib.”

„Ma ju palusin sind juba kord, et sa praegu ei segaks,” ütles Indrek uuesti.

„Tee või tõrva, aga praegu ma sind ei kuula,” hüüdis naine, kargas tiivanilt üles ja astus nagu võitlusvalmilt keset tuba, kus jäi ootama, et mees ometi kord oma silmad tema poole pööraks. „Mina tahan sinuga rääkida, tee mis tahes.”

„Aga mina tahan tööd teha,” vastas Indrek ja pööras pea naise poole.

„Jumal tänatud!” ohkas Karin südamepõhjast ja istus kirjutuslaua otsa toolile. „Ometi said korraks silmad raamatust lahti!”

„Mis sa siis tahad?” küsis Indrek teatud kärsitusega toonis. „Ütle ruttu, mul pole aega.”

„Täna peab sul minu tarvis aega leiduma,” vastas Karin, „sest ma toon sulle niipalju uudiseid, et...”

„Sa juba ütlesid, et usud – jumal elab alles,” rääkis Indrek kerge muigega vahele.

„Jäta mind oma jumalaga rahule!” hüüdis Karin nüüd peaaegu halvakspanevalt. „Köögertal on pankrott, mõistad?! Nüüd juba kindlasti!”

„Kust sina seda tead?” küsis Indrek.

„Linnas räägiti,“ vastas Karin. „Kõik räägivad.”

„Kõik räägivad seda kõigi kohta praegu,” ütles Indrek.

„Tal on hulk veksleid protesti läinud,” kinnitas Karin tuliselt.

„Seda on tal varemaltki juhtunud,” ütles Indrek uskumatult. „Pealegi, tänapäev hakkab kõigil veksleid protesti minema.”

„Ah, see pole see!” hüüdis Karin kärsitult, sest ta tahtis nii väga, et mees võimalikult ruttu tema uudises näeks tõsiasja. „Advokaat Paralepp ütles mulle, et nüüd on asi lõplikult otsustatud. Läbi, kaputt! kinnitas ta. Ja läbi ka kõik, kes Köögertaliga seotud, tähendab – läbi Nõmmik, läbi Ojasuu, läbi ka Lauri ühes oma naisevennaga, läbi lõpuks ka ...”

„Väga hea,” rääkis Indrek naisele vahele, „aga mis on sellel jumala elu või surmaga tegemist?”

„Aga kes siis mõistab ilmas õigust, kui mitte jumal?” küsis naine vastu.

„On siis pankrott õigusemõistmine?” imestus Indrek.

„Aga mis siis?” hüüdis Karin, et selles võidakse kahelda. „Issand jumal! Kui ma mõtlen Köögertalide ja kogu selle pesakonna narruse ja uhkuse peale, siis ei tea ma üldse suuremat õigusemõistmist, kui et nad lähevad pankrotti. Kõik, kõik, kõik! Mäletad, millise näoga see nõndanimetatud armuline proua Köögertal, väljateeninud köögitüdruk või vene sakste lastekasija, veel enne jõule meile ütles, tema mees ei armastavat Fordi, see hakkavat närvide peale? Köögertal ja närvid! Ennem on peekonil närvid kui temal!”

„Seda ei või ometi proua Köögertalile pahaks panna,” ütles Indrek vabandavalt ja tahtis edasi rääkida, kuid naine hüüdis nagu ussist nõelatult vahele:

„Ah temale ei või, aga teistele küll?”

„Ega siis kõik pole nii harimatud ja rumalad kui tema,” ütles Indrek.

„Siis mingu sinna, kus ta koht on,” sähvas Karin armutult.

„Armas naine, meie kõik läheme lõpuks sinna, kus me koht on,” lausus Indrek nagu ennustavalt. „Nikolai teinegi läks, miks siis ka mitte Köögertal või mõni teine tema taoline.“

„Teist tema taolist polegi!” hüüdis naine veenvalt.

„Ära seda ütle,” vaidles Indrek vastu. „Neid on kohe küll ja küll!”

„Kes näiteks, ütle?” nõudis Karin ägedalt.

„Naine, jätame nimed, muidu ei tule meie jutul niipea lõppu ja jumala elu ning surma küsimusest saab peagi meie oma elu ja surma küsimus,” rääkis Indrek. „Ma ei taha praegu vaielda.”

„Aga mina tahan,” kinnitas Karin. „Mina tahan teada, keda sa pead Köögertalide taoliseks.”

„Ära parem taha seda,” manitses Indrek, „see ajab meid riidu. Ja mis mõte oleks meil mõne Köögertali pärast riielda.”

„Haa!” hüüdis Karin nüüd ja kargas toolilt. „Nüüd ma mõistan, miks sa vaikid! Sa pead mind Köögertalide taoliseks! Muidugi! Mees arvab ikka iseoma naisest seda kõige halvemat, muidu poleks ta ju õige mees.”

„Ei, ei, armas naine,” ütles Indrek. „Mees arvab esijoones iseendast kõige halvemat, kui ta on õige mees.”

„Tähendab, sina ja mina oleme Köögertalide taolised!” hüüdis Karin ikka enam ägestudes. „Sina oma raamatutega ja mina nagu elus varras – meie oleme nende lihatünnidega see õige paar. Issand jumal, küll võid sina ülekohtune olla! Mina ei tea, kas kõik mehed oma naiste vastu nõnda on.”

„Kõik,” kinnitas Indrek. „Vähemalt arvavad kõik naised oma meeste kohta seda.”

„Aga mehed oma naiste kohta ei arva?” sähvas Karin. „Mehed on inglid, nemad arvavad ja räägivad oma naistest ainult head, eks? Mehed on veel hullemad kui naised. Sina oled ka hullem kui mina.”

„Mina muidugi,” oli Indrek nõus. „Aga kõik mehed pole minu sarnased. Sina ise kinnitad seda mulle alatasa. Näiteks, advokaat Paralepp, see aina kuristab kui tui oma naisega.”

„See kuristab ainult teiste naistega,” vastas Karin. „See kuristab minugagi, ainult sina ei näe seda.”

„Tema kuristab puhtast südamest, kuristab ainult äri pärast. See pole abielurikkumine.”

„Sa oled lihtsalt kole!” hüüdis Karin. „Kui sind kuulata, siis kaob elutahe.”

„Aga ütle ometi ise, oled sa kunagi tähele pannud või oled sa kellegilt kuulnud, et Paralepp heidaks silma noortele tüdrukutele, liiatigi veel plikadele, nagu teeb seda Köögertal?” küsis Indrek, nagu mõtleks ta kaitsta kas Paraleppa või iseend. „Tema kuristab aina auväärt prouadega, eriti nendega, kes mõtlevad oma meestega lahku minna.”

„Tähendab, tema mõtleb, et ka mina tahan sinust lahku minna?” küsis Karin. „Ah siis ainult sellepärast on ta minu vastu tähelepanelik? Loodab lahutusprotsessi, mis? Aga tead, mis mina sulle ütlen: peale selle, et ma võin Paralepale lahutusprotsessi anda, on mul tema silmis ka teisi voorusi. Sina muidugi ei usu seda, sest mina olen ju sinu naine, olen sulle kolm last suure valuga ilmale kandnud ja ühe neist veel suurema valuga maha matnud. Sina oled nagu see merihärg Köögertalgi, kes arvab, et voorused on ainult noortel tüdrukutel, eriti veel rumalatel plikadel, kes ei tea pooli asjugi maailmas. Aga mina tean, et ma olen praegu palju huvitavam kui siis, kus ma sinuga abiellusin.”

„Oo!” venitas Indrek nagu muiates või imestledes. „Sa olid huvitav juba meie abielu alguseski.”

„Olin jah!” kinnitas Karin. „Olin huvitav ja jäängi huvitavaks, sina ei või sinna midagi parata. Tagant järele ei taha sa seda tunnustada, sest see pole sulle kasulik, paneks sulle kohused peale. Nõnda on kõik mehed. Kui on oma naise ära rimund, siis näeb veel ainult teisi, näeb nooremaid, et ka neid rimuda.”

„Meie mõlemad rimume teineteist vastastikku, see ongi abielu,“ ütles Indrek alistunult.

„Kuidas saab naine meest rimuda?” küsis Karin.

„Mis olen mina sinule teinud? Olen mina saanud sind panna lapsi ilmale kandma või neid oma rinnaga toitma?”

„Üht kui teist tahtsid sina ise samuti nagu minagi,” vastas Indrek.

„Ma olin noor ja rumal, ei tundnud elu, sellepärast,” ütles Karin. „Mõnikord kahetsen nii hirmsasti, et ma pole teisiti elanud. Kui oma meeski seda hindaks! Aga ei, see näeb ainult noori, kes pole veel lapsi ilmale kandnud ega neid oma rinnaga imetanud. Kui seda mõtlen, siis tõuseb metsik viha kõigi meeste ja ka sinu vastu. Tahaksin teile kõigile seda kurja kätte tasuda, mis te meile teinud.”

„Kui naine tahab mehele kätte maksta, siis võib ta seda kõige paremini armastusega,” ütles Indrek mõttes.

„Mis see siis jälle tähendab?” küsis Karin, nagu aimaks ta hädaohtu.

„See tähendab seda, et minu armastusest poleks jätkunud meie abieluks. Sinu armastus oli suurem kui minu oma ja nõnda sai minust rikka Vesiroosi ainuke väimees ja majaomanik.”

„Ma palun, majaomanik olen mina,” tähendas Karin vahele.

„Nõnda siis ainult väimees ja oma naise mees, muud ei midagi,” jätkas Indrek. „Kel sest kasu, mina ei tea, aga minule on toonud see ainult kahju.”

„Ja sul pole häbi seda mulle öelda?!” hüüdis naine.

„Ei ole,” vastas Indrek lihtsalt. „Enam ei ole häbi. Kas minust muidu midagi oleks saanud või kas ma kellegile kasulik oleksin olnud, seda ma ei tea, kindel on, et praegu ei ole ma midagi ja mind pole õieti kellegile vaja.”

„Sa oled lihtsalt hirmus!” hüüdis Karin nõutult. „Aga see, et olen mina ja et meil on lapsed, ei ütle sulle midagi? See on sulle ükskõik?”

„Sina ja su lapsed oleksid ehk õnnelikumad, kui neil oleks mõni teine mees või mõni teine isa,” arvas Indrek.

„Tähendab armukadedus, et ma julgesin Paralepa nime suhu võtta?” küsis Karin ja lisas siis teisel toonil juurde: „Küll oled sa rumal! Küll on kõik mehed rumalad! Ma ei tunne ühtegi nii rumalat naist, nagu on iga teine mees.”

„Võimalik,” vastas Indrek. „Mina olen muidugi rumal ja olin enne veel rumalam. Mina uskusin nimelt kord, et isiklik õnn peitub varanduses, mureta elus. Ja kui meie abiellusime, siis arvasin, et mina võin kasulik olla muu seas sinu isalegi varanduse kokkuajamises või vähemalt selle alalhoidmiseski.”

„Aga seda oled sa ju olnud,” kinnitas Karin. „Olen mitu korda oma kõrvaga kuulnud, kuis isa sind oma abilisena kiidab. Isa ütleb ikka, et äiapapa tungib peale ja väimeespoeg kindlustab.”

„Aga mis siis, kui väimeespoeg pole kindlustanud, kui ta pole saanud kindlustada?” küsis Indrek.

„Ma ei mõista sind,” ütles Karin halba aimates.

„Muidugi! Miks peaksidki sina seda mõistma. Sinule aitab sellestki, et hakkad uskuma jumalasse, kui läheb pankrotti mõni Köögertal. Aga ütle, armas naine, kas sa ehk veel kindlamalt jumalasse ei usuks, kui ühes Köögertaliga kaoks äriilmast ka Vesiroos, mis sa arvad?”

Indrek rääkis sootuks rahulikult, kuid just see rahu oligi, mis oleks pannud naise kahvatuma, kui tal oleks olnud näos loomulik puna. Nüüd venisid ainult tema hallid silmad suuremaks ja õhukesed helepunased huuled kippusid nagu värisema, kui ta laskus tuge otsides toolile, vahtides üksisilmi mehele otsa ja küsis:

„On sinu sõnade taga ka midagi või tahad sa mind muidu hirmutada?”

„Ajab siis sinule isa pankrott hirmu peale?” küsis Indrek vastu. „Minule ei ajaks mu endagi pankrott hirmu peale. Sest see mõni aasta lahedamaid olusid polegi nagu minu oma elu. See on viibimine võõrsil. Oleks ehk isegi hea ja kasulik, kui ajakeer lükkaks jälle kord koju.”

„Sinu otsekohesus on lihtsalt hävitav,” ütles naine nüüd hingepõhjast. „Tähendab – elu minuga on sulle võõrsilviibimine. See on hirmus oma selguses.“ Ta kargas toolilt ja vahtis uurival pilgul mehele otsa, nagu tahaks ta sealt leida kinnitust oma äkki pähe turgatanud mõttele. Viimaks ütles ta vihast väriseval häälel: „Kas ehk väimeespoeg ise pole selleks kaasa aidanud, et äiapapa võõrsilt koju küüditaks, s. t. kuhugi alevi vürtspoodi? Selleks ehk väimeespoeg ei kindlustanudki äiapapa seljatagust ärilisel rünnakul?”

Nüüd oli Indreku käes kord kahvatuda. Ta tegi toolil äkilise liigutuse ja ütles: „Sa oled nõdrameelne.”

„Ei, ma pole mitte nõdrameelne,” vaidles naine vastu, „sest sinust võib kõike uskuda.”

„Ka seda, et mina võiksin sinu isa laostumiseks kaasa aidata?” küsis Indrek ja ta tundis ise, kuis tema hääl muutub ebakindlaks.

„Ka seda,” kinnitas naine. „Veel rohkemgi! Sa laseksid meiegi maja haamri alla ja pistaksid minu ühes lastega kuhugi aleviurkasse või keldrikorterisse, sest seal võrsuvad sinu arvates need õiged inimlikud voorused. Aga seda võid sa kaua oodata! Ise võid sa minna kas või paadi alla, aga mina jään lastega siia, jään oma majja ja kasvatan nad siin suureks. Minu isa võid sa pankrotti ajada, võid oksjonil lasta müüa tema äri ja majad, aga minu peale sinu hammas ei hakka.”

„Sa oled lihtsalt hullumeelne, Karin!” hüüdis Indrek.

„Seda me veel näeme, kumb meist hullumeelne on!” karjus naine vastu, omal juba pisarad hääles. „Ma lähen jalamaid isa juurde ja jutustan talle kõik. Ma räägin ka lastele ja teenijale, mis mees sa oled, räägin kõigile, las teab kogu maailm, kui õnnetu ma olen.”

Nende sõnadega pöördus Karin ukse poole. Aga enne kui ta sinna jõudis, kargas Indrek talle ette, surus selja vastu ust ja ütles:

„Sa oled tõepoolest aru kaotanud! Ise tuled minu juurde ja hakkad rääkima Köögertali pankrotist, aga kui siis mina tähendan, et ühes Köögertaliga võivad langeda mitte ainult Nõmmik, Ojasuu ja Lauri, vaid ka veel palju teisi, muu seas ehk sinu isagi, siis pistad karjuma, et mina ajasin mitte ainult sinu isa, vaid ka meid endid pankrotti või vähemalt, et ma seda tahan. Ütle ometi, kust sa selle võtad?”

„Lase mind minna!” karjus Karin välkuvail silmil.

„Ei lase, enne kui sul aru pähe tuleb,” vastas Indrek, „muidu võid iseendale ja ka oma isale suure õnnetuse kaela tõmmata.”

„See pole sinu asi!” vastas naine. „Mine eest! Muidu hakkan karjuma.”

„Karju, kui tahad,” ütles Indrek, „elad ju omas majas.”

„Ma kratsin su silmad puruks,” ähvardas naine.

„Kratsi, ma olen ju su oma mees,” vastas Indrek endise kindlusega, ilma et oleks mõelnud enda kaitsmisele.

Järgmisel silmapilgul tundis ta naise teravaid küüsi oma näos ja tal tulid meelde selle hoolega maniküüritud käed.

„Said sa?” sähvas Karin parastavalt, aga nähes Indreku näol verd, ta taandus silmapilkselt, istus sohvale ja hakkas peaaegu suure häälega nutma. Indrek jäi veel tükiks ajaks seisma, toetudes seljaga vastu ust, ja vahtis tühjusse. Viimaks ärkas ta nagu unest, astus sohva juurde ja rääkis vabandavalt:

„Muidugi olen mina jällegi kõiges süüdi, ma poleks pidanud sulle neid tõsiseid asju nii äkki ja ettevalmistamatult rääkima. Pealegi pole kõik kuuldused veel tõsiasjad. Ma tahtsin sulle ainult seda öelda, et ei maksa jumala elu või surma olenevaks teha igamehe pankrotist, liiatigi Köögertali omast mitte. Sest tema pankrotiga võib tõepoolest nõnda juhtuda, et ta kisub ka meid kaasa.”

„Issand jumal!” hüüdis Karin ja tõstis oma märjad silmad Indreku poole. „Esteks ikka isa, nüüd juba meie ka.”

Aga kes on siis isa ja kes meie?” küsis Indrek. „Tabab õnnetus isa, siis tabab ta kaudselt ka meid. Ma ei usu mitte, et sinu maja meile nii laheda elu võimaldab, nagu see tänini olnud.”

„Ega me siis sellepärast pankrotti lähe,” ütles Karin, nagu kahtleks ta ise oma sõnades ja nagu otsiks ta mehelt neile kinnitust.

„Seda muidugi mitte,” ütles Indrek lohutavalt ja lisas uurivalt, „sest ega ju majale pole võlga tehtud.”

„Minu teada mitte,” vastas Karin ja kuivatas silmi.

„Noh, siis on kõik hea,” ütles Indrek ja tähendas nagu mööda minnes: „ja küllap sinu isa juba nõu leiab, nagu ikka.”

„Aga mis siis õieti isaga on?” küsis Karin nüüd.

„Ta on Köögertalile allkirju andnud, muud ei midagi. Sa ju tead, et omal ajal Köögertal toetas teda ja kuidas siis tema poleks pidanud Köögertalile vastu tulema. Muidugi, allkirjad, mis varemalt antud, need oleksid võinud olla, sest nendega oleks kuidagi hakkama saanud, aga need viimased olid kurjast, neid poleks pidanud enam andma.”

„Mis siis nüüd saab?” küsis Karin nõutult ja hirmul.

„Mis nüüd saab,” kordas Indrek mõttes, nagu tahaks ta tähendada, et on ju iseendastki mõistetav, mis nüüd saab. „Kui ei jätku Köögertali varandusest, siis astugu Vesiroosi oma ette, seda saab. Ja minu arvates on enam kui kindel, et Köögertali võlausaldusest ripub vähemalt viiskümmend protsenti õhus. Selle tagatiseks pole midagi peale ühiste söömingute, joomingute ja trallingute asjaomastega.”

„Ja sellepärast peab minu isa ühes temaga pankrotti minema!?” hüüdis Karin tulises vihas. „Kaabakad niisukesed!”

„Jah, mis parata,” lausus Indrek alistunult. „Sinu isa sõi, jõi ja trallitas Köögertaliga kaasa, kui see muretses endale nõnda laenuusaldust. Meie isegi kahekesi oleme nii mõnigi kord kaasa trallitanud. Ainult sinu ema ei tulnud kunagi kaasa. Tema ütles ikka, et see olevat nagu pidu katku ajal, mis ajab hirmu peale.”

„Tähendab, tema oli kõige targem,” ütles Karin.

„Tähendab, et oli,” kinnitas Indrek. „Õigem, see polnud niipalju tarkus kui süda: ta pole suutnud oma Johannest unustada, kes langes sõjas. Ja meiegi poiss oleks vististi elanud, kui poleks olnud sõda ega okupatsiooni.”

„Arvad sa siis, et sellepärast peame ka meie käima ainult surnuaia vahet?” küsis Karin.

„Ma ei arva midagi,” vastas Indrek. „Ja keegi ei arva vist enam midagi, sellepärast elavadki kõik nõnda, nagu nad elavad. Kõigil oleks nagu üsna ükskõik, mis olnud, mis on või mis tuleb, peaasi et saaks aga kuidagi raha jaole ja et saaks selle kuidagi läbi lüüa. Selles on kõik.”

„Mis siis sina tahaksid selle asemel teha?” küsis Karin.

„Mina ei tahaks midagi teha,” vastas Indrek. „Mina tahaksin lihtsalt istuda, oma ümber vaadata ja pisut mõelda, mis see siis nüüd kõik on. Inimestel tuli nagu hull tuju peale. Korraga kukkusid kõik purustama ja hävitama, mis saavutatud suure hoole ja vaevaga kümnete ja sadade aastate kestel. Ja et muidu polnud seda võimalik, siis tapeti või tehti vaeseomaks kümned miljonid inimesi. Kui see kõik sündinud, algas suur pidutsemine. Nõnda on see kogu maailmas, mitte ainult meil. Ainult Hiinas ja Indias on see ehk pisut teisiti. Hävitatud rikkuste asemele hakati hullumeelse kiirusega tootma uusi. Need lademed täidavad meiegi äride aknaid. Ja tead, naine, mis mina täna mõtlesin, kui kõndisin mööda linna: kogu maailm toodaks nagu avalikele lõbumajadele, mitte töökatele ja korralikkudele elanikkudele. Tarviliku asja peale ei mõtle keegi, tähtis on see, mis kõditab ja kütab kuidagi himu, kütab edevust...”

Naine kuulas tükk aega, tõusis siis püsti ja ütles põlglikult:

„Jälle see vana laul! Olen sellest juba tüdind. Mina ei saa ometi olla, nagu on mu ema. Tema leinaku oma sitsirätikus kas või surmani, sest tema ei saa enam uut poega kadunu asemele, aga mina võin veel saada, mina olen noor. Sellepärast tahan ma ühes teistega elada.”

„Eks eladki,” lausus Indrek. „Aga milleks siis nii suurt kisa teha mõne tühise pankroti pärast? Ega varandused ilmast välja pääse, nad liiguvad ainult ühest käest teise.”

„Sinu arvates on muidugi ükskõik, kas pankrotti läheb Köögertal või sina ise,” ütles naine.

„Mina juba pankrotti ei lähe, sest minul pole varandusi,” kinnitas Indrek. „Ja kui mul neid oleks, siis ei katsuks ma veel maailma avalikuks lõbumajaks muuta.”

„Sina teeksid maailmast kloostri, seda sa teeksid,“ ägestus Karin vastu. „Aga pea meeles: mina sinuga su kloostrisse ei tule. Ennem lähen juba sinna, mida sina nimetad avalikuks lõbumajaks.”

Viimased sõnad rääkis naine ust avades.

„Nagu soovid,” oli Indrek nõus ja lisas: „Aga sa teed targasti, kui sa pankrotijandist isale ega emale sõnagi ei lausu. Ootame ära.”

„See pole sinu asi, millest ma oma isa ja emaga räägin,” vastas Karin ja tõmbas ukse paukudes kinni.





II


Indrek jäi üksinda. Ta istus esiteks natukene aega sohval, läks siis oma endisele paigale laua äärde, et oma tööd jätkata. Aga sõnavahetus naisega oli sedavõrt tuju rikkunud, et ei suutnud kuidagi oma mõtteid koguda. Pealegi, mis kasu oleks tema tööst, kui Köögertali pankrott rabaks ka Vesiroosi jalust? Mis mõte oleks temal oma tähelepanu ja püsivust pingutada nende äriraamatute korraldamisega, kui kõik langeb niikuinii kokku? Parem juba las katsuvad teised, kas või võhivõõrad, neist mingit taipu saada. Tema on selletagi juba küllalt teinud, kuigi see pole andnud peaaegu mingeid tulemusi. Oleks vana Vesiroos ometi mõni kuugi tagasi tema hoiatusi arvestanud! Aga ei, kõik on teisiti läinud kui Indrek tahtis. Tema arvas, et uppujat võib päästa ainult see, kes ise ujumises kindel, aga Vesiroos tahtis hädalisele appi karata ka siis, kui ta ise püsis vaevu vee peal. Sest mitte ainult Köögertal polnud viimasel ajal kaotusi kannatanud, vaid ka Vesiroos. Ja paljuke piisas tema varanatukesest Köögertali ettevõtete päästmiseks! See oli tilk kuumale kivile. Nõnda mõistis kogu seisukorda Indrek. Aga Vesiroos ise kas mõistis seda teisiti või uskus ta ikka veel seda pöörast õnne, mis hellitanud teda ja temataolisi nii mõnigi hea aasta.

Ah jaa! Kõik uskusid mingit lakkamatut, peaaegu igavest õnne, uskusid ja elasid sellekohaselt peaaegu pimesi. Ka tema, Indrek, oli elanud, kuigi tema õnneusk polnud päris kindel ega pime kunagi. See oligi ehk peamine põhjus lahkarvamisteks oma naisega, kes oli ujunud aastaid õnneusu joovastuses ühes lähema ümbrusega. Alguses tundus see nii ilusana, liiatigi et Indrekul oli nii raske omal jõul unustada läinud aegade pettumusi ja vapustusi, mis jätsid nagu kustumatud jäljed. Talle kangastub tema praeguse elu algus kõik nii selgesti – veel selgemalt, kui see oli tõeliselt. Ta näeb ja kuuleb oma esimest kõnelust Kariniga, nagu sünniks see alles praegu.

„Ma tahaksin ühegi inimese ilmas õnnelikuks teha,” kõlab Karini hääl.

„Kuidas te mõtlete sellega toime tulla?” küsib Indrek.

„Ma ei tea,” vastab Karin, „aga mulle tundub, et pole maailmas suuremat õnne kui jagada õnne.”

„Te olete egoist, preili,” ütleb Indrek nüüd naeratades.

„Kuis nii?!” hüüab Karin imestunult ja haavunult.

„Et saavutada iseendale suurimat õnne, ainult selleks ju mõtlete õnne jagada teistele,” seletab Indrek.

„Teie pöörate kõik pahupidi!” hüüab Karin.

„Võib olla,” vastab Indrek. „Aga kui te nii väga tahate inimestele õnne anda, siis on see praegu nii kerge: minge sõjaväljale halastajaõeks, seal jätkub tööd teile ja võib-olla kõigile naistele.”

„Ma ei kannata verd, käisin tapamajas proovimas,” seletab Karin.

„Seal on ju loomaveri, mitte inimeste,” vaidleb Indrek vastu.

„Te olete kuri inimene,” ütleb Karin nüüd ja vaatab Indrekule oma hallide silmadega peaaegu nukralt otsa. Aga siis pöörab ta pilgu nagu häbelikult kõrvale ja lausub hoopis vaikselt: „Võib olla ka, et olete ainult õnnetu.”

Nüüd ei vasta Indrek enam midagi ja nad kõnnivad vaikides teineteise kõrval. Indrek tunneb ainult vahetevahel Karini uurivat pilku endal ja millegipärast meenub talle Kristi, kelle haavade kohta millalgi teinud pilkavaid tähendusi ka Karin. Aga Indrek ei pane seda talle enam pahaks, sest võib-olla tegi ta seda ainult sellepärast, et ta oli Kristi õnnele kade. Jah, Kristi õnnele! Ning äkki ta näeb tema haavaarme sääremarjal ja ülalpool, mida ta oleks tahtnud tol korral suudelda. See kõik on selge kui lummutis. Aeg ei ole tumestanud nägemust ega tema veetlevust. Ja pimeda loomusunni ajel Indreku pilk langeb Karini sääremarjadele ja ülemistele kehaosadele, nagu otsiks ta ka sealt mingisuguseid haavaarme. Aga need sääremarjad on siidsukkade all täiesti siledad ja rikkumata, kuigi samuti peened, nagu olid Kristilgi. Aga ülaltpoolt tundub ta täidlasemana. „Õige!” mõtleb Indrek, „ta on ju Kristist hulga vanem. Siis oli ta temast noorem, aga nüüd vanem, sest elavad jõuavad surnuist aastatega ette.” Samal silmapilgul ta märkab, et Karinil on millegipärast hirmus piinlik, nagu aimaks ta tema mõtteid, nägemust ja pilgu tähendust. Ta jätab ilma igasuguse ettekäändeta jumalaga ja läheb, nagu katsuks ta põgeneda oma nägemuse ja mõtete eest.

Aga nad puutuvad sagedasti kokku, lõpuks igapäev, sest nemad mõlemad töötavad kusagil tehases. Õigupoolest Indrek oleks pidanud marssima, püss õlal, või istuma kusagil väeosa kantseleis, kuid Karini sobitusel oma isa ja Köögertali kaudu ta tunnustati hädatarvilikuks tööjõuks sõjavarustuse alal, ja nõnda ta istub nagu vanajumala enda selja taga raskel sõjaajal. Karin oli nimelt hakanud hoolitsema Indreku õnne eest, sest tema polnud kaotanud lootust, et mõne teise inimese õnne kaudu pääseb ta ka ise õnnele lähemale.

„Kas olete nüüd pisutki õnnelikum?” küsib ta kord Indrekult, kui see istub juba kindlal paigal.

„Nagu oleks,” vastab see naljatades.

„Mis on kõige suurem õnn?” küsib Karin natukese aja pärast uuesti.

„Seda ei olegi,” vastab Indrek.

„On,” kinnitab Karin.

„Miks te siis minult küsite, kui te ise teate,” ütleb Indrek.

„Ma tahtsin näha, kas ka teie teate,” vastab Karin ja pöörab silmad kõrvale.

„Kõige suurem õnn on häbiasi,” ütleb Indrek nüüd.

Selle peale pöörab Karin temale peaaegu selja ja ütleb nagu pahaselt:

„Teie pöörate kõik rumaluseks.”

„Ei, preili, minul on õigus, sest miks teie muidu pöörate silmad kõrvale, kui räägite kõige suuremast õnnest,” seletab Indrek.

„Nüüd olete juba häbematu,” ütleb Karin.

„Ja teie häbenete oma suurima õnne pärast, nii et kõrvalestadki punetavad,” vastab Indrek.

Aga järgmisel silmapilgul ta kahetses oma üleannetuid sõnu, sest kui Karin pööras oma silmad tema poole, voolasid neist pisarad. See muutis Indreku natukeseks ajaks keeletuks. Siis aga sai ta meel härdaks, ta puutus korraks Karini kätt ja ütles:

„Preili, andke andeks, aga ma ei tahtnud suurimat õnne nimetada, sest see tähendab surma.”

Nüüd vaatas Karin talle oma märgade silmadega nagu etteheitvalt otsa ja vastas:

„Kui surm, siis surm, mis sest, ainult et aga oleks suurim õnn.”

„Suurim õnn on armastus,” ütles Indrek nüüd.

„Ja see tähendab surma?” küsis Karin.

„Jah, kui ta on suur,” vastas Indrek.

„Kui ometi oleks nii suur armastus, et tuleks surm!” ohkas Karin.

„Sõda on teil närvidesse hakanud,” arvas Indrek. „Treite seal asju, millega külvatakse surma, sellest see kõik. Kui te minu asemel peaksite ainult raamatuid, siis ei unistaks te kunagi surmast ega armastusest.”

„Nii et teie olete ühe kui teise vastu kindlustatud?” küsis Karin.

„Seda mitte,” vastas Indrek, „sest ma ei pea ju ainult raamatuid, vaid kõnelen näiteks ka teiega. Ja millega võiksin end siin surma ja armastuse vastu kindlustada? Selle kahe häda vastu on olemas ainus abinõu ...”

„See oleks?” küsis Karin uudishimulikult.

„Abielu,” vastas Indrek.

„Nüüd räägite jällegi rumalust,” ütles Karin nagu pettunult.

„Ei sugugi,” vaidles Indrek vastu. „Abielu pistab surmale nina alla lapsed ja nii suurt armastust ei olevat kunagi olnud ega tulevatki, et abielu ei saaks temast võitu. Abielu on sellepärast parim kindlustus armastuse vastu.”

„Nõnda võib iga inimese jaburaks ajada,” ütles Karin, „aga mind mitte, sest mina tean ja tunnen, et abielu võib ka teissugune olla.”

„Kas te ei taha, preili, siis minu naiseks saada?” küsis Indrek nüüd.

See tuli Karinile praegusel hetkel nii ootamata, ja kogu avaldusviis tundus nii võimatuna, et tal tõusid silmad uuesti vett täis ja ta vastas millestki aru andmata:

„Teie olete tõepoolest arust ära!”

„Andke andeks, preili, ka minusse on vist sõda ja veri hakanud!” ütles Indrek ja lahkus Karini kõrvalt.

See rabas neidu veel hullemini, kui noormehe ootamatud sõnad. Ta läks üksipäinis mööda kõnniteed ja ei saanud pisaraist kuidagi võitu. Ta oli ju lootnud, et täna viib ta Indrekuga asjad ühele poole, aga nüüd oli kõik pahupidi pöördunud.

Seda ja kõike muud, mis nüüd järgnes, mäletas Indrek täna siin laua ääres istudes oma minevikuna. Niipalju oli selles temale arusaamatut, millele ta ei leidnud seletust tänapäevgi. Eelkõige: milleks Karin abiellus just temaga? Tema, Indrek, polnud talle kuidagi õige paarimees. Rumalusest? Vaevalt. Ta oleks võinud parema partii teha, nagu isagi talle soovitas, aga ei teinud. Nagu oleks ta kannatanud mingi atavistliku tundmatu kompleksi käes. Kord oli ju ehk Karinil põhjust Indrekule silma heita, nimelt plikana oma isa vürtspoes, kui Indrekut looris peaaegu üliõpilase ja revolutsionääri aupaiste, aga nende abiellumise ajaks oli see kõik kustunud. Kristigi nimi, mida tol ajal seoti Indreku omaga, oli ununud. Või hoidsid need minevikuvarjud tõesti ikka veel Karini hinge? Aga tema isa oli ju mineviku oma ümbert maha raputanud, ainult oma paksust kehast polnud ta lahti saanud. Selleks puudus tal õieti tahegi, sest mis vürtspoodnikule liig, see suurärimehele paras. Nõnda arvas Vesiroos, sest tema pidas end juba suurärimeheks. Oma uut mõõdupuud ta oleks tahtnud omastada ka naisperele, kuid see hoidis vanast kinni: proua Vesiroos kandis ikka veel hea meelega sitsirätikut ja tütar kippus mehele, kes oli niiöelda endine inimene ja kuulus praegusel silmapilgul pisut nagu madalamasse seltskonnakihti, nagu arvas Vesiroos.

„See on noorpõlve armastus,” ütlesid inimesed, aga Indrek arvas, et nad ei tea, mis nad räägivad.

Nõnda sai alguse see elu, mida nad jätkavad veel praegu. Aeg murendas ühe raasukese võluvust teise järele olematusse. Aga midagi oli ikka veel, mis köitis neid. Olid need lapsed? Ühised mälestused? Harjumus? Laiskus pöörde tegemiseks? Või ehk ikka veel pisut seda, mida nimetatakse armastuseks? Omaksed? Ühised tutvused? Võib-olla pisut kõigest sellest ja paljust muustki, millele ei osata anda nimetust – palju sellist, mis sööbub mürgina hinge ja verre ja mida märkad ainult siis, kui katsud seda ära võtta.

Vesiroos oli pulmapäeval tütrele põlle pannud sama maja dokumendid, milles nad elavad praegugi.

„Sellest aitab esiotsa,” oli ta öelnud Karinile ja lisanud nagu lohutuseks: „Peale selle jääd tütreks edasi, sest pole ühti, et lähed mehele.”

Indrek oli tol korral tundnud, et vana Vesiroos mõtles öelda: „sest pole ühti, et lähed niisukesele mehele,” oli aga ometi viisakuse pärast sõna „niisuke” vahelt välja jätnud. Hea seegi!

Vesiroos oli kõik oma mitmekesised tehingud, alates salapiirituse ja karjajaaguga ning lõpetades takkudega, toiminud ilma ühegi raamatupidamiseta. Sel ajal, kui ta tõusis jõukaks ja lõpuks rikkaks meheks, oli ta vormilikult endine vürtspoodnik, kuigi ta juba ammugi enam ise ei mõõtnud inimestele petrooli ja kartuleid ega kaalunud heeringaid ja leiba. „Virma” eest muretseb mul „naesterahvas” – . nõnda armastas Vesiroos öelda – mina ise ajan äri. Ja äri ajas ta niiöelda kotimehena, kes ei lunasta patenti ega tasu makse, sest need toredusasjad olevat tarvilikud lollidele. Sõjaajal ja selle järelaastail igasuguste ainete ja kaupade puudus, alaline hindade kõikumine ja igasugused keelud ning load või kitsendused olid selleks taimelavaks, millel võrsus Vesiroosi ja paljude tema ametivendade nisu. Tema teadis ja uskus, et valitsusvõimu ülesandeks on uusi määrusi maksma panna, kodaniku kohuseks aga neist mööda hiilida ja teha, nagu poleks neid olemaski. „Mis siis sellest kasu, et me sõdisime omale täielise vabariigi ja kulduura ning et puht eesti mehed istuvad landstoal, kui ikka peab kuulama seadust ja paragrahvi,” ütles Vesiroos veenvalt ja otsis seaduses mulku ning ametnikkude peres inimest, kellele võiks „pista”. Ja ühe kui ka teise oli ta tänini ikka leidnud, nii et Vesiroos oli Eesti vabariigi seadustega ja ka ametnikega üpris rahul. Tema arvates polnud asi Venega võrreldes põrmugi halvemaks läinud, vaid ennem lahedamaks muutunud. Pimeda keskajana oli tundunud ainult okupatsiooniaeg, kuid seda ei pannud ta imeks, sest siis istusid ju saksad landstoal.

Viimaks saabusid millegi pärast ajad, kus Vesiroosi äriasjad kippusid seletamatuil põhjusil sassi minema ja äparduma. Tal nagu nihkus kindel põhi jalge alt. Ostis küll hästi, aga kui läks edasi müüma, siis ei saanud loodetud „prohviiti”, nagu ta ütles. Olenes see õnnest või Eesti vabariigist, seda Vesiroos ei teadnud, kuulis ainult, et ka Köögertal ja teised sõbrad hakkasid kaebama halbu aegu ja maailma „konktuuri”. Tähendab – ei olnud viga Vesiroosi õnnel ega ka Eesti vabariigil, ainult see „sindri konktuur”. Nüüd oligi silmapilk, kus ta võttis kuulda oma väimehe nõuannet ja laskis seda hakata korraldama mingisugust raamatupidamist, et saaks isegi oma äriasjust paremat ülevaadet ja et võiks teha mingisuguseidki kalkulatsioone, kuigi ta ise oma südamepõhjas pidas seda kõike ainult mängimiseks ja tühiseks ajaviiteks. Sest Köögertälil oli ju raamatupidamine ja kalkulatsioonid, aga ikkagi ei pääsenud ta „konktuurist”. Vesiroosi arvates oli äris peaasi, et „riskeerid” õige kombinatsiooni. Kes kombineerib õieti, sellele ei tähenda „konktuurgi“ midagi, olgu ta eesti või maailma oma.

Aga muidugi, korraliku raamatupidamise sisseseadmine oli Vesiroosi ärides väga raske asi, seda taipas Indrek õige pea. Sest Vesiroos ütles enne kui ka pärast, et milleks raamatupidamine, kui äri läheb hästi? Milleks veel kalkuleerida, kui kasu on niikuinii käega katsutav ja silmaga nähtav? Raamatupidaja ülesandeks oleksid pidanud õieti jääma need „otsad”, mis tõid kahju. Siin oleks pidanud kalkuleerima, kuidas „riskeerida” nõnda, et kahjudest saaksid kasud.

Nõnda oli Indrek juba mõni aeg tegelnud äiapapa äriasjadega, aga edasi oli ta nendega vähe jõudnud. Mitu korda oli ta kõik maapõhja vandunud ja kõigele käega löönud, aga siis pöördus ta uuesti oma algatuse juurde tagasi ja lootis jällegi, et ta toob lõpuks korra majja. Mida rohkem ta nõnda end vaevas, seda rohkem hakkas ta oma ülesannet armastama, nagu tõestuksid siingi Vargamäe Andrese sõnad, mis see ütles oma esimesele pojale, kui ta saatis teda kroonuteenistusse, omal surmamaik suus: „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus”.

Indreku püüdes oli midagi kunstniku taotlusest, kes tahaks anda vormi vormilagedale. See pole äriküsimus, vaid vaimu võitlus ainega, ümbritseva ollusega. Vesiroos ei tundnud seda kirge. Temal oli äri tõepoolest ainult äri. Sellepärast mõistsidki nad Indrekuga teineteist nii halvasti. Ka Karin ei taibanud hästi, milleks Indrek jändab nende raamatutega, kui isal endal pole neist õieti sooja ega külma. Tema arvates ainukeseks tõsiseks põhjuseks võis olla – leida viisakas ettekääne, et nosida omaette ja mitte pühendada oma aega temale, Karinile, kes pidi selle tõttu seltsi ja ajaviidet otsima mujalt, kui ei tahtnud oma noort elu raisata laste, teenija, supipottide ja tolmulappide peale.

Üldse ähvardas kogu elu nagu mingisugune kuri sassiminek. Inimesed hakkasid siblima nagu kanad takus. Nõnda tundus Indrekule siin laua ääres istudes. Tema mõtted oleksid ehk veelgi tumedama värvingu omandanud, aga äkki hakkas seina tagant kostma suur hädakisa, mis lähenes uksele. See lõi kogu meeleolu ja mõtted segi ning äratas unelmast tõsiellu.





III


„Mamma! Maamma!” karjuti ukse taga nutuse häälega.

„Mammat ei ole?” hüüdis Indrek vastu ja läks avas ukse.

„Kus ta siis on?” küsis noorem tütar Tiki ja vahtis märgade silmadega isale otsa.

„Kas ta seal ei ole?” küsis Indrek vastu.

„Ei ole,” vastas Tiki. „Seal on ainult Tiina. Tema läks nüüd kööki.”

„Kus siis on Miia?” küsis Indrek.

„Miia on seal,” näitas Tiki käega.

„Aga miks sa siis nutad?”

„Miia ainult kiusab,” kaebas Tiki.

„Soo, või ainult kiusab!” imestus Indrek ja hüüdis siis: „Miia, tule siia! Tule anna aru oma tegudest.”

Nüüd ilmus ka vanem tütar noorema kõrvale ja nõnda seisid nad esises ukseavausel, tagapõhjaks varnas rippuvad üliriided ja peakatted ning põrandal kalosside rida, mis paistis nende peente säärte vahelt.

„Miks sa Tikit kiusad, kui Tiina peab kööki minema?” küsis Indrek Miialt.

„Ega ma ju ei kiusa,” vaidles Miia vastu, „aga Tiki tahab Maaral jalust kinni võtta, et ta pead vastu põrandat puruks virutada, ja kui mina ei lase seda teha, siis hakkab ta nutma ja tuleb kaebama.”

„On see nii, nagu Miia räägib?” küsis Indrek Tikilt.

Tiki vaatas vaheldamisi õele ja isale otsa, astus siis üle läve tuppa ja ütles:

„Tiki ei armasta Maara pead.”

„Ja sellepärast tahad puruks lüüa, mis? Mis sel peal siis on, et sa teda ei armasta?” päris Indrek.

Miia tahtis midagi seletama hakata, kuid Indrek andis märku, et ta vaikiks, ja nõnda sai Tiki mahti öelda:

„See pole ju Maara oma pea, sellepärast.”

„Kuis nii?” imestus Indrek. „Kelle pea see siis on?”

„Arno pea!”vastas Tiki omakorda imestusega, et isa sedagi ei tea. „Maara oma pea läks ju puruks, silmadki tulid välja ja kõik.”

„Noh ja siis?” küsis isa oodates.

„Ja siis võttis Miia Arnol pea otsast ära, sest et Arnol oli teine jalg ja teine käsi katki, ja Miia ütles, et ei sest poisist pole enam asja ühti, kui tal pole teist jalga ja teist kätt.”

„Ja siis sai Arno pea Maarale?” küsis Indrek.

„Jah,” vastas Tiki, „Tiina aitas otsa panna, tema oskab seda. Võtab tüki kummipaela ja ongi valmis. Silmad käivad ka kinni ja lahti.”

„Aga miks sa siis nüüd tahad selle pea puruks lüüa?” küsis Indrek.

„Kas sa siis seda ei tea?” küsis Tiki peaaegu põlgusega sellepärast vastu, et täiskasvanud inimesed on nii hirmus taibuvaesed ja arusaamatud. „See on ju poisi pea! Arno on ju poiss, aga Maara on tüdruk ja käib Portugali lasteaias, seal räägitakse ainult prantsuse keelt.”

Soo, nüüd oli siis Indrekul lõpuks kogu asi selge: poisi pea ei kõlvanud tüdrukule ja sellepärast tuli jalust kinni võtta ning vastu põrandat, seina või lauda taguda, et ta aga vabaneks võimalikult ruttu sellest ebasobivast kolust. Asja selgumise silmapilgul ilmus Tiina esise uksele ja ütles:

„Lapsed, tulge nüüd ära, te segate papat, papa tahab tööd teha.”

„Mina ei taha minna Tiinaga,” ütles Tiki ja võttis Indrekul kuuehõlmast kinni.

„Tiina!” hüüdis Indrek. „Tulge siia! Mis te seal olete teinud, Tiki kaebab teie peale.”

„Ma pole oma teada midagi halba teind, härra,” ütles Tiina ja astus kabineti uksele, kus jäi oma suurte pruunide silmadega tõsiselt Indrekule otsa vahtima.

„Kuis nii ei ole,” vastas Indrek nagu etteheitvalt. „Teie olete pannud Maarale Arno pea – tüdrukule poisi pea, kas siis see pole teie arvates kuritegu?”

Nüüd kiskusid tüdruku kahvatud huuled naerule ja see andis kogu tema kollakale, pisut nagu haiglaselt kõhnale ja kurnatud näole omapärase armsuse ja truuduse ilme, mis oli Indrekule meeldinud algusest saadik. Võib-olla just selle ilme tõttu Tiina saigi siin aasta tagasi koha, hoolimata oma noorusest, vilumatusest ja näivast kehalisest nõrkusest. Eriti üks asjaolu pani Karini Tiinat kaubeldes mõtlema: tüdruk kõndis pisut teisiti kui kõik muud inimesed. Tema niuded olid nagu liiga painduvad või nõrgad. Karin ei saanud tol korral muidu, kui pidi sellest Tiina endaga juttu tegema. Aga see vastas üsna lihtsalt:

„Seda ei maksa proual karta, sest see on nõnda loodud. Ma ise ei tunne sugugi, et ma oleks teisiti kui muud inimesed. Kui proua muidu ei usu, siis võtku mind mõneks päevaks proovile, ma selle eest palka ei tahagi.”

„Milleks siis ilma palgata ” oli Indrek vahele öelnud, kes tüdruku sõnu pealt kuulanud. Ja nõnda Tiina tuligi esiteks ainult proovile. Proovist oli saanud juba enam kui aasta ja Tiina oli muutunud majas peaaegu oma inimeseks. Indrek ja Karin olid lootnud, et ta ehk nende juures pisutki kosub, aga ei – Tiina oli endiseks jäänud: ta sõi kui lind ja magas kui lind ning tubades liikus ta vaikselt, nagu poleks teda olemaski. Lapsedki olid tema seltsis nagu vaiksemaks muutunud.

„Poisi pea mõttele tuli Miia, mitte mina,” ütles Tiina viimaks Indrekule, „mina aitasin ta ainult Maarale otsa panna.“

„Jah, papa, see on minu mõte!” kinnitas nüüd ka Miia. „Mina võtsin Arnol pea otsast, aga ma ise ei saand teda hästi Maarale külge.”

„Aga näe, Tiki pole teie tööga sugugi rahul, tema tahab nüüd Maaral jaiust kinni võtta ja ta pea purustada,” rääkis Indrek. „Teie töö haavab tema loomulikke tundmusi.”

„Härra ei peaks laste kuuldes nõnda rääkima,” ütles Tiina nüüd, nagu oleks ta Indrekust palju vanem ja jagaks talle elulist õpetust. „Pealegi pole see asi sugugi nõnda, vaid Tiki tahab uut nukku ja arvab, et ega muidu ikka saa, kui peab vanad ära purustama.”

„Jah,” oli ka Tiki ise sellega nõus, „mamma ütleb ikka, et las vanad saavad enne eest otsa, siis ostame uued. Aga vanad ei saa ju otsa, kui tüdrukule pannakse poisi pea.”

„Tõsi ta ju on,” kiitis Indrek Tikile järele, „sest nuku poistel on pea tugevam ja tüdrukutel keha, nii et kui need kaks tugevat kokku panna, siis saab otse igavene nukk.”

Indrek mõtles veelgi midagi öelda, aga tema omad sõnad poiste pea tugevusest meenutasid talle tema kadunud poja. Sellel ei olnud vististi pea küllalt tugev, sest miks muidu tabas kuri haigus teda just sealt ja viis hauda ilusa, terve kehagi. Äkki kadus Indrekul himu lastega lobisemiseks ja ta ütles:

„Soo, minge nüüd Tiinaga, papal pole enam aega.”

Aga Tiki, selle asemel et järgneda Tiina kutsele, ronis laua äärde toolile ja ütles:

„Tiki jääb siia, Tiki jääb papaga.”

Kui Tiina tahtis teda sülle võtta, haaras ta oma väikeste käekestega kramplikult toolist kinni ja hakkas karjuma. Kummarduva teenija ja karjuva lapse nägusid kõrvu nähes Indrekule viirastus hetkeks, et need kaks on ema ja tütar: mõlemal pruunid silmad ja suurevõitu suud, mis räägiksid nagu lähedasest sugulusest.

„Laske ta jääda natukeseks,” ütles Indrek veidikese aja pärast, kui oli vabanenud lummutisest.

Tiina läks. Indrek võttis Tiki sülle ja istus temaga laua äärde toolile, ise ikka veel oma hiljutiste mõtete paelus kadunud pojast ja kõrvuti nähtud kahest sarnasest näost.

„Mis raamatud need on?” küsis Tiki ja ronis rinnuli lauale, otsides oma pisikeste põlvedega Indreku sülest tuge.

„Las need seista, ega seal pilte ei ole,” ütles Indrek.

„Mis seal siis on?” päris Tiki, aga sellisel toonil, nagu ei puutuks asi põrmugi teniasse. Ta tahtis muidu niisama oma käekestega katsuda ja silmadega vaadata, mis kuski on. Ning äkki ta sattus millegi pärast oma endisele mõttele, nii et küsis:

„Kus on mamma?”

„Ema on väljas,” vastas Indrek.

„Mamma ei taha, et tema on ema,” ütles Tiki nüüd. „Mamma on mamma.”

Sellega laps puudutas küsimust, mis oli millalgi olnud siin katuse all sagedaseks kõneaineks ja mille arutamisest olid osa võtnud mitte ainult Indrek ja Karin, vaid ka omaksed, isegi sugulased ja tuttavad, sest see oli nagu mingisugune kultuuri ja seisuse küsimus. Karin arvas nimelt, et neilgi juba kodu olnud papa ja mamma, mitte isa ja ema, peab siis tema nüüd hariduses tagasi minema, mõeldes haridusega vististi arenemist. Sellepärast lapski tuletas Indrekule meelde, et ei tohi „hariduses” tagasi minna.

„Üsna õige, mamma on mamma,” oli Indrek Tikiga nõus.

„Aga miks sa ütled siis ema?” päris laps.

„Kogemata, ei tulnud meelde,” seletas Indrek.

„Kas kogemata võib seda teha, mis ei tohi?” küsis Tiki nüüd.

„Mis sa siis tahaksid kogemata teha?” küsis Indrek vastu.

„Maara pea puruks lüüa,” vastas Tiki.

„Kas siis sul sugugi temast kahju ei ole?” küsis Indrek haletsevalt.

„On küll, aga muidu ei saa uut,” seletas Tiki.

„Miks sa siis nii väga uut tahad? Vana on ju armsam,” rääkis Indrek.

„Ma tahan kangesti näha, misuke see uus on,” ütles Tiki.

„Vana ei või ometi enne ära purustada, kui uus käes,” arvas Indrek. „Kui mammal pole ehk raha uut osta, siis jääd nõnda hoopis ilma nukuta.”

„Ei jää,” vaidles Tiki veendunult vastu, „mammal on raha.”

„Kas tal siis otsa ei lõpe, kui ta aina uusi nukke hakkab ostma?” küsis Indrek.

„Kui otsa lõpeb, siis toob pangast jällegi,” kõlas lihtis vastus.

„Ja pangast ei lõpe otsa?” huvitus Indrek.

„Papa!” hüüdis Tiki imestunult. „Kuis siis pangast võib otsa lõppeda, vanapapa viib ju sinna.”

„On siis tema nii rikas?”

„Aga muidugi!” ütles Tiki imestunult, et Indrek seda ei tea. „Vanapapa raha ei lõpe ilmaski otsa, mamma teab seda. Kui vanapapa ära sureb, saab mamma kõik raha omale. Tema on siis ka rikas ja ostab mulle iga päev uue nuku.”

„Aga mis sa vanadega teed?” küsis Indrek.

„Vanad müün ära vaestele ja saan palju raha, siis olen mina ka rikas,” seletas Tiki.

„Ainult mina ja Miia jääme vaeseks,” tähendas Indrek.

„Miia ongi juba rikas,” vastas Tiki. „Temal on suur kassa raha täis, topib iga päev august juurde. Kui mina rikkaks saan, siis annan ma sinule ka nii palju raha, et sa rikas oled. Tahad sa niipalju raha, et sa rikas oled?”

Indrek ei teadnud, mis vastata. Pealegi muutus äkki kõik vastikuks. Ta tahtis üksi jääda ja sellepärast ütles ta lapsele:

„Mine nüüd teiste juurde, Miial ja Tiinal hakkab muidu igav. Kas lähed? Mamma tuleb siis ka varsti koju. Papal pole enam praegu aega.”

Aga Tiki ei tahtnud veel minna ja küsis:

„Millal sul aega on?”

„Pärast, siis,” vastas Indrek.

„Siis, kui oled rikas, siis on aega,” arvas Tiki.

„Siis, kui olen rikas,” kiitis Indrek lapsele järele ja saatis ta uksest välja.

Ta jäi keset tuba seisma ja katsus mõelda, aga peas virvendas ainuke sõna – raha. Aastate kaupa polnudki ta nagu midagi muud kuulnud ei alaealistelt ega täiskasvanuilt. Temas endaski oli see sõna millalgi sellist vastukaja leidnud, et ta arvas tema kaudu saavutavat eluõnne. See oli siis, kui õhku tiinestas inimeste vereaur ja iharus.

Alguses oli tundmus, nagu peaks minema ühes teistega, et võidelda või lihtsalt surragi. Aga aegamööda rahunes meel, leppides tapatalguga kui mõttetusega, mis olnud, on ja võib-olla jääb, kuni leidub elu maakeral. Aga milleks siis oma südant ja pead vaevata lahendamatute küsimustega? Eks ei ole targem mõelda iseendale? Las tappa, kes tapma peavad, häda ootab võidetuid ja ka võitjaid, kui kõik võitlevad kõigi vastu. Päästku end, kes päästa võib.

Aastaid Indrek oli ühes paljude teistega tahtnud päästa maailma – kogu inimsugu. See õilis aeg lõppes hirmsa teoga, mida ta ei suutnud unustada tänapäevani ja millele järgnes kohe redutamine metsades ja heinaküünides. Aga inimsugu jäi lunastamata. Nüüd paljud tema endisist kaasvõitlejaist ja kaaskannatajaist lootsid lunastust üldisest verevalamisest. Nii mõnigi hõõrus peaaegu rõõmu pärast käsi ja ütles: „Soo, ometi läheb kord lahti! Ometi hakkab peale!” Inimsoo lunastus nimelt! Aga nagu pärast selgus, ei hakanud midagi ega lõppenud midagi, oli lihtsalt tapmine, verevalamine, mis aina suurendas inimese häda. Nagu varemgi! Nagu ikka!

Nõnda sai inimsoo lunastusest isikliku mugavuse küsimus. Rindel tapetagu kas või kogu inimsugu, kui muidu ei osata teda lunastada, aga mind lubatagu ehitada oma pesa, teda vooderdada võimalikult pehmelt ja soojalt. Teisendatult mõtles sõdur lõpuks samuti: vaenlane võtku või kogu maailm, ainult mind laske koju.

Veel praegu Indrek istub selles pesas, mille ta vooderdanud ligimese vereaurus, õppides toonitama sõna raha. Aga nüüd on ta sellest sõnast tüdinud, nüüd ta tahaks tema unustada. Ta ei ole temale andnud, mida ta temalt lootis. Võib-olla süü pole rahas, vaid temas endas. Ükskõik! Ainult vabaneda tema võimust kui ka võlust – see on saanud talle peaaegu uueks lunastusküsimuseks. Sest tema arvab olevat jõudnud tõetundmisele, et raha kas valitseb inimest ja siis pole teda vaja, või inimene valitseb raha ning siis ei ole teda varsti enam. Kes asuvad kolmandal teel, need nagu polegi inimesed, neil nagu polegi inimese südant ja meeli. See ongi see tee, mida Indrek kõndinud aastaid, maitstes magusaid ja uimastavaid jooke, kui ümberringi valitses puudus, ja süües ülearu, kui teistel oli nälg varaks. Aga viimasel ajal tal oli mõnikord tundmus, nagu maitseks nälg paremini kui rammusad toidud ja nagu vaimustaks ning lõbustaks puudus rohkem kui uimastavad joogid.





IV


„Nüüd on vanakurat ise lahti!” kirus Vesiroos, kui ta astus mõne päeva pärast Indreku kabinetti, kus laskus kogu oma raske kehaga sohvale, mille ta ise kord tütrele ostnud ühes maja ja kõigega, mis seal sees. „Mõistad sa, väimeespoeg, sinu äiapapa on läbi!”

Rääkija nägu kiskus virilalt viltu ja kortsu, nagu katsuks ta naeratada või hoiaks kramplikult nuttu tagasi.

„Sul on, väimeespoeg, ikka ka mõnikord nutti,” rääkis Vesiroos natukese aja pärast edasi, kui Indrek tema esimestele sõnadele midagi ei vastanud, „aga kas sina võisid kunagi uskuda, kas või silmapilgukski, et inimesed teevad minu ükskord puhtaks? Et omad sõbrad teevad su puhtaks!”

„Kui teevad, siis ikka sõbrad, mitte vaenlased, sest need ei pääse ju sulle ligi,” ütles Indrek, et üldse midagi öelda ja küsimusest endast targu kõrvale põigelda.

„Aga mis see siis nõnda on? Mis kulduura see on? Mis täieline eesti vabariik see on?” küsis Vesiroos arusaamatuses ja vahtis jõllitades Indrekule otsa, silmavalged kui vereklomp.

Indrek kehitas ainult õlgu.

„Mõistad sa seda vana Köögatsit” – nõnda nimetas Vesiroos oma kallimat sõpra Köögertali – „tema on aegsasti oma kaks maja eide nimele kirjutanud ja teistel majadel on nii rängad obligaatsiad, et pangad pühkigu suu puhtaks. Obligaatsiad on muidugi Köögatsi oma taskus. Ja minule, oma paremale sõbrale, sellest mitte mõhkugi!”

„Tema arvas muidugi, et sina toimid enesestki mõista samuti,”ütles Indrek nüüd.

„Aga ei!” hüüdis Vesiroos nagu haavunult vastu. „Mina tegin nagu õige ja aus eesti mees kunagi. Vürtspoodki pole mul eide nimel, nii et sellegi võivad nad haamri alla ajada ning siis oleme eidega paljamad kui kunagi varem.”

„Aga see maja siin jääb ju ikka,” ütles Indrek.

„See pole ju minu,” vastas Vesiroos nagu üllatatult.

„Minu ta ka ei ole,” katsus Indrek naljatada.

„Mehe sõna?!” hüüdis Vesiroos ja pidi peaaegu oma raske keha sohvalt üles hoovama.

„Iseenesestki mõista,” kinnitas Indrek. „Maja on Karini nimel ja mina ei taha oma mõju siin kuidagi maksma panna. Kõik oleneb Karinist.”

„Tead, väimeespoeg, aga seda poleks ma sinust mitte uskunud,” ütles Vesiroos liigutatult ja langes sügavamalt sohvale. Tema veretuvad silmavalged kilasid niiskelt. „Karin on hea laps, temal on pehme süda, tema pärast ei tee ma endale muret.”

„Mis siis Köögertal ise kogu kupatisest ütleb?” küsis Indrek, et juttu teisale viia. „Kas oled temaga rääkinud?”

„Tema? Tema süüdistab pankasid ja valitsust. Ütleb: mis pagana täieline Eesti vabariik see on, kui esteks antakse sulle laenu, aga pärast enam ei anta? Kui esteks antakse kas või rohkem kui tahad ning siis korraga mitte teragi? Aga kuis siis äri ajada, kui ei anta enam laenu, ütleb ta, sest tema ei ole see loll, kes oma vaevaga teenitud kopikad paneks ärisse. Milleks peaks tema riskeerima, ega temal seda äri ega kaupa vaja ole, vaid rahval. Noh, siis rahvas andku ka raha. Rahvas ja pangad! Ning valitsus! Kelle kuradile kogu seda kremplit vaja, kirub ta, kui üks ettevõtlik inimene ei saa laenugi, kui just hädasti vaja. Võtku nüüd rahvas ja pangad ning valitsus ise ja jätkaku tema suurt äri, katsugu, kas saavad sellega toime, kui ei anta enam laenu. Tema, Köögertal, laiendanud oma tegevuse üle kogu maa, tema käsi ulatunud Stockholmi, Berliini ja Pariisigi – Berliinis ja Pariisis on tal ju majad, – aga küllap näis, mis need pangad ja valitsus tema ettevõttega peale hakkavad. Muidugi, ütleb ta, nüüd on karsoss! Sest ei rahvas, pangad ega valitsus oska nii suures ettevõttes kõrvugi liigutada. Seal pole seda nutti, mis on siin – koputab ta enesele otsaette. Aga oleks temale antud veel paarkümmendki närust miljonit laenu, kinnitab tema, ja soodustused, nagu ühel õigel rahvatööstusel peavad olema, siis, ütleb ta, oleks kogu Eesti poole aasta pärast näinud, mis mees on õieti vana Köögertal. Ja mis on rahvale või valitsusele mõnikümmend miljonit! Aga näe, ei antud, ja nõnda tuligi siis kõik. Aga Köögertal ütleb, et tema süda on puhas ja tema uni rahulik. Küsin siis temalt, et mis siis mina pean nüüd tegema? Aga tema vastab, nagu poleks tema asigi: igaüks katsub, kuis saab. Igaühel omad mured. Kuis nii, ütlen mina, sina teed pankroti ja mina pean maksma? Eksid, va vennas, vastab tema, mitte Samuel Köögertal ei tee pankrotti, vaid virma „Köögertal ja kompanii”. Kui nii, siis tasu mu kahjud, ütlen mina. Miks siis mina pean seda tasuma, mis teised sulle kahju teinud? küsib tema nüüd niisukese näoga, nagu oleks mul arust puudu ja ajaks sellepärast lolli juttu. Aga sina ju petsid minult allkirjad välja, kui sa ise olid omadega juba ammugi läbi! hüüan mina nüüd juba südametäiega, sest ma hakkasin aimama, mis mees ta õige on. Selle peale vastab tema aga rahulikult: olid tobe, kui lasksid end petta. Loll saab kirikuski peksta. See on su viimane mehe-ja sõbrasõna? küsin ma nüüd, et tema südant puudutada, aga tema, tõbras, vaatab mulle otseteed silma sisse ja ütleb – pange hästi tähele, mis ta ütleb – ütleb: Köögertal oli Vesiroosile mitte sõber, vaid ainult ärisõber, nii et meie vahekorrad on puhtad. Nüüd aga oli minu kannatusel lõpp. Ta ei jõudnud veel oma molu kinnigi panna, kui mina laualt kivist tuhatoosi võtsin ja ühes paberossiotstega lartsti! otse näkku lasksin, nii et punane kali taga. Ma oleksin ta, jumala eest, sealsamas vagaks teind, aga teised, kuradid, tulid oma ninadega vahele. Siiski, sain niigi palju talle anda! Paar kuldhammast peab ta ikkagi suhu juurde panema.”

„Aga selle eest võib ta sinu istuma panna,” ütles Indrek.

„Mulle on see ükskõik, nüüd on see mulle üsna ükskõik,” ütles Vesiroos lootusetult, ja uuesti vajus tema raske keha kössi, kuna ta jutustuse ajal oli pinevalt sirgu tõusnud. „Mina olen kui aus mees vanaks saanud” – need sõnad rääkis ta suure veendumusega, nii et Indrek vaatles teda huvitatult, mõeldes tema mitmekesisele äritegevusele sõjaajal ja selle järelaastail – „ja kui nüüd eesti rahvas ja vabariigi valitsus lubab, et keegi kelmiköögerdis tuleb ja mu puupaljaks röövib, siis lähen ma parema meelega sulide hulka istuma, kui et veel ausate kaabakate seas elan.”

Neile sõnadele järgnes kestev vaikus. Alles tüki aja pärast hakkas Vesiroos uuesti rääkima. Ta arutas lähemat minevikku ja kahetses, et polnud kuulanud Indreku nõuannet, kui see oli hoiatanud Köögertalile uusi allkirju andmast.

„Teadsid sina juba siis, et tema on niisuke kaabakas?” küsis Vesiroos.

„Mitte just,” vastas Indrek, „aga ma kartsin seda.”

„Miks sa siis minule sellest ei rääkinud, ma poleks ehk siis allkirju andnud?”

„Mul olid omad põhjused vaikimiseks,” ütles Indrek.

„Ja nõnda lasksid mu pea silmusesse pista,” lausus Vesiroos etteheitvalt. „Aga mis põhjused need siis olid, et sa vaikisid?”

„Neist ei tahaks ma praegu rääkida,” vastas Indrek kõheldes, nagu otsiks ta jalaga teed.

„Mis siis nüüd enam on!” ütles Vesiroos. „Nüüd on niikuinii kõik läbi. Mis mõte oleks veel vaikida. Pealegi, milleks seda minu eest varjata.”

„Esteks pole veel kaugeltki kõik läbi,” tahtis Indrek seletama hakata, kuid Vesiroos pistis kärsitult vahele:

„Kuis nii, pole veel kõik läbi?”

„Arvad sa siis, et Köögertal jätab sellega? Usud sina, et temal pole tarvilikul pool enam poolehoidjaid, kes sokutavad ja kombineerivad uued miljonid tema uude ettevõttesse, mille ta avab kellegi teise nimel? Tead, asi võib isegi nii pööraselt lõppeda, et sinagi saad tema kaudu uuesti jalad alla.”

„Peale seda, kui mina oma käega äigasin tal hambad kurku?” imestus Vesiroos.

„Ta laseb ju sinu enda rahaga kuldsed asemele panna,” muigas Indrek vastu.

Vesiroosi paksuhuuline ja habemetüügastikuga ümbritsetud suu kiskus nagu naerule.

„Sina tahad mind ainult trööstida,” ütles Vesiroos natukese aja pärast. „Mina ei saa enam kunagi jalgu alla.”

„Ega sest polekski kasu,” arvas Indrek.

„Kuis nii, poleks kasu?” küsis Vesiroos haavunult.

„Sa kaotaksid ikkagi kõik,” vastas Indrek.

„Miks siis?” päris Vesiroos üllatatult.

„Köögertal kaotab lõpuks ka kõik,” seletas Indrek vastuse asemel. Tema jõuab varsti sinnasamasse, kus sinagi. Küll sa näed. Näed oma silmaga. See olgu sulle trööstiks.”

„See olekski suureks trööstiks,” ütles Vesiroos peaaegu liigutatud meelel. „Ja tead, väimeespoeg, kui see tõesti nõnda sünniks, nagu sina ütled, siis oleks kindel, et maa peal maksab õigus ja taevas elab jumal.”

„Karin ütles mõni päev tagasi sedasama,” tähendas Indrek.

„Tema on minu tütar,” kiitis Vesiroos heal meelel. „Temal on minu silmad ja süda, ainult keha on tal emalt – eluaeg nagu piits teine. Aga ma ei saa siiski aru, miks Köögertal tuleb mulle tingimata järele,” lausus ta natukese aja pärast.

„Ah miks?” kordas Indrek nagu aru pidades ja ütles siis iga sõna toonitades? „Aga sellepärast, et tema pole ärimees, vaid äritseja. Lihtsalt spekulant! Äriline röövik, kes elab teiste verest ja mahlast. Tema ise on tühi, nagu väljapigistatud sidrun. Veel tühjem! Nagu kuivanud käsn! Niisuke on ta! Kogu see äritseja kupatis oma enamuses on samasugune ja sellepärast peab ta paratamatult põhja minema. Need on ellujäänud sõjaaegsed marodöörid, revolutsiooniaegsed verekaanid, kes end teiste kulul täis imenud ja nüüd pakatavad ...”

„Siis olen ka mina üks neist kaanidest?” küsis Vesiroos nagu ähvardavalt ja ajas enda sohval üles.

„Peaaegu, kallis äiapapa, kui otsekohene olla,”

vastas Indrek piinlikult kõheldes, et ta enda unustanud. Aga lõpuks ometi oli tal hea meel ja pisut nagu kergendatud tundmuski.

Vesiroos langes uuesti sohvale kössi, nagu tahaks ta tema vedrudesse kaduda. Ta vahtis päranipilgul Indrekule otsa ja tema silmavalged olid verisemad kui kunagi varem. Silmis oli külm, tardunud veri.

„Aga lamajat ei lööda enam, ütleb vene vanasõna,” rääkis Indrek vabanduvalt Vesiroosi veretuvaisse silmi vahtides.

„Minu eit ütleb mulle ikka, et tema sind pisut pelgab, nüüd ma mõistan, miks see nõnda on,” rääkis Vesiroos ja pööras silmad kõrvale. „Tähendab, eit tundis, et sa arvad midagi ja vaikid. Jah, temal on peenike nina, minu eidel nimelt. Aga Karin on minusse, sellepärast ta kippus kangesti sinule. Mina keelasin küll, aga tema ei võtnud kuulda. Tema ka kardab pisut sind.”

Vesiroos pööras uuesti oma verevad silmad Indreku poole.

„Ei, kallis äiapapa, mitte Karin ei karda nii palju mind kui mina teda,” vastas Indrek vaikselt ja vahtis Vesiroosile mõtlikult vastu. Selle näos ei liikunud ainuski lihas, nagu ei puutuks asi põrmugi temasse. Ta pööras ainult silmad kõrvale ja rääkis nagu endamisi:

„Aga lapsed sind ei karda, seda ütleb eit alati.”

„Ema on hea inimene,” lausus Indrek.

Vesiroos pööras uuesti silmad tema poole ja vahtis talle peaaegu mõttetult otsa. Indrekul hakkas pisut jube. Aga siis tuli Vesiroosi näoilmesse elu tagasi ja ta rääkis:

„Aga siiski ei saa ma aru, mis õigusega sina minule seda ütled? Sina nimelt!”

„Muidugi,” oli Indrek alistuvalt nõus, „mul pole selleks mingit õigust. Ma oleks pidanud vaikima.”

„Ei, siiski parem, et ütlesid, nüüd ma tean. Siis sina arvad tõesti, et mina olin oma varanduse ülekohtuga saanud ja et sellepärast läkski kõik nõnda?“ küsis Vesiroos.

„Nii täpne ja korras pole maailmas õigusemõistmine mitte,” arvas Indrek. „Sõjas hukkus niipalju süütuid ja pääses niipalju ülekohtuseid, et kui selle peale mõelda, siis võib aru kaotada. Aga igal asjal on oma aeg. Mis oli võimalik sõjapäevil ja revolutsioonis, see ei kõlba enam praegu – muud ei midagi. Kuid Köögertalid talitavad, nagu kestaks sõda ja revolutsioon täie hooga edasi. Selles on nende süü ja sellepärast läheb kõik, nagu ta minema peab.”

„Nii et minul ei maksagi end enam liigutama hakata,” ütles Vesiroos. „Olen õigusega läbi ja pean põhja jääma. Ainuke troost, et varsti tuleb ka Köögertal ühes kõigi teistega järele, eks? Nii arvad sina?”

Indrek ei vastanud. Ta kehitas ainult pisut õlgu ja vaatas kõrvale.

„Eksid, armas väimeespoeg!” hüüdis Vesiroos, kui Indrekult vastust ei tulnud. „See kõik on ainult raamatute järele nõnda, mida sina loed. Aga raamat pole elu. Minulgi hakkas tagurpidi minema just siis, kui sina hakkasid minu äriraamatutega jändama.”

„Vastuoksa,” tähendas Indrek, „enne hakkas sul halvasti minema ja siis alles mina soovitasin raamatupidamist.”

„Vale!” hüüdis Vesiroos. „Äpardusi ja sissesilksatusi oli mul ka varemalt, sest ega siis kõik otsad või täie ette minna, kus siis selle raha ots, mis inimene ilmas kokku ajaks. Aga niipea kui tulid raamatud, siis polnudki enam muud kui sissesilksatused. Pane tähele, mis ma sulle ütlen: raamatutarkus ja -õigus ei kõlba elu tarvis. Siin maksab hea nina, nagu minu eidel: sina vaikid, aga tema tunneb – hea nina ja oma töö ja vaev. Ja ilma töö ja vaevata pole mina midagi saanud. Mitte midagi, kas kuuled! Mitte niigi palju, kui küüne all musta. Aga kui on oma töö ja vaev, kus on siin siis teiste veri? Sa ütled: teised olid rindel. Eks nad saat mind ka. Arvad, et mina poleks läind, et mina oleks sääred teind? Ei, armas väimeespoeg! Vesiroos oleks läind ja oleks ka seäl läbi löönd. Sinu äiapapa lööb igal pool läbi, niisuke mees on tema. Lööb läbi iseoma töö ja vaevaga. Teine asi mõni Köögats! Sel olgu muidugi semlakid valitsuses ja pankades, see muidu ei saa. Sest mis on niisuke Köögatsike? Varas, röövel – muud mitte midagi. Varastab valitsust ja röövib eesti rahvast. Mina olen ometi täiseestlane ja minu tegi ta puhtaks. Aga kelle olen mina puhtaks teind? Kelle? Ütle ükski inimene, kui tead. Nimeta! Ära häbene! Aga sa ei tea kedagi, sest ei ole ju kedagi. Vesiroosil pole keda kuraditki vaja, ei panka ega vabariigi valitsust. Ja siin pole enam mingit vabariiki, vaid puhas isevalitsus, Vesiroos keisriks troonil, kes hoiab ohjad pingul peos. Ja ühte ütlen ma: Vesiroos hakkab uuesti peale, Vesiroos näitab veel sinule ja kõigile Köögatsitele, kes on Vesiroos. Sina ütled minule: teiste veri. Aga millest sina ise kõik need aastad oled nõnda elanud? Kas oma närusest palgast, mis sa teenid? Raamatute lugemisest? Ei, mu armas väimeespoeg, see on olnud minu, Vesiroosi töö ja vaev, minu veri! Kas kuuled, minu veri!”

„Sul on täiesti õigus,” oli Indrek nõus, „ja sellepärast mina poleks pidanudki oma arvamist avaldama.”

„Ei, vaid sa oleks pidanud oma arvamist avaldama mulle enne, kui sa said mu väimeheks, siis oleks sa olnud täismees,” vastas Vesiroos.

„Siis mul veel polnudki seda arvamist,” seletas Indrek.

„Taga targemaks asi ikka läheb!” hüüdis Vesiroos. „Nii et tuleb välja, et mina ise, minu eit ja minu tütar ning võib-olla ka tütre lapsed, kogu mu sugukond on sinus selle arvamise kasvatand?”

„Nii et tuleb välja,” kordas Indrek alistunult nõus olles. Ja kui Vesiroos jäi talle päranisilmil otsa vahtima, lisas Indrek juurde: „Võimalik ka, et seda on raamatud ja teised inimesed teind.”

„Raamatud, raamatud, raamatud!” kinnitas Vesiroos. „Nemad on kõiges süüdi. Pealegi oled omale ameti valinud, kus ka ainult raamatutega tegemist. Nõnda võib hoopis aru kaotada.”

„On kuis on,” ütles Indrek Vesiroosi jutu vahele, „sa võid mind hukka mõista, kui tahad; ühte tahaksin sinult siiski paluda.”

„Lase kuulda, väimeespoeg, lase kuulda,” rääkis Vesiroos kergendatud häälel, nagu poleks tal pankrotiga tegemist ega midagi. „Aga kui see palve sul ka kusagilt raamatust on, siis pea ta parem omale, mina raamatupalveid ei armasta.”

„Ei, vaid – kas see kogu meie rääkimine ei võiks ainult meie kahe vahele jääda, nii et naised jääksid mängust välja, seda tahtsin sinult paluda,” ütles Indrek.

„Üsna õige!”oli Vesiroos nõus. „See on meeste asi, meeste jutt, naistel pole sellega asja, muidu läheb veel pirr lahti. Minu eit ei tea õieti veel sedagi, et temal pole enam vana vürtspoodigi. Lasen teda rahus elada mõnedki päevad veel. Las kosutab närve. Karinil on aga ammugi hais ninas, näen seda tema näost.”

Sel silmapilgul kõlises välisukse kell.

„Seal ta ise vist ongi,” tähendas Indrek.

„Hunt tuleb ikka sinna, kus t'ast räägitakse,” vastas Vesiroos.

„Härra on omas toas?” kostis Karini hääl esisest.

„Jah, papa ja vanapapa!” vastasid lapsed nagu ühest suust.

„Teie minge Tiina juurde, mul on papaga rääkimist ” ütles Karin lastele.

„Mina tahan ka tulla papa tuppa,” kiunus Tiki.

„Ei, ei, ei! Praegu mitte,” ütles Karin ja katsus juba uksekäerauda.

„Nüüd läheb lahti,“ ütles Vesiroos Indrekule. „Ole mulle abiks!”





V


„Sa istud rahulikult siin, aga mina otsisin sind kodus ja linnas,” pöördus Karin isa poole, ilma et oleks Indrekust väljagi teinud.

„Me peame kahekesi aru,” vastas Vesiroos.

„Pole vist enam midagi aru pidada,“ lausus Karin ja lisas siis peaaegu vihaselt: „Me oleme paljad, nagu näib.”

„Miks siis kohe paljad?” küsis Vesiroos. „See maja on ju meil alles järel. Ja peale selle on mul veel üht ja teist tühja-tähja müüa, seda nad kätte ei saa, ei leia üles”.

„Sinu tühja-tähjaga olgu kuis tahes,” ütles Karin, „aga sellest majast ära räägi, see on ju minu.”

„Ei noh, muidugi sinu, ega ma siis seda,” seletas Vesiroos põigeldes, „aga ulualune on meil ju hädakorral ikka, ja kui talle obligaatsiad peale teha...”

„Nojah, seda aru te siin pidasitegi,” lausus Karin nöökavalt, tõusis toolilt, kuhu oli istunud, võttis käekoti, mille oli esiteks sohvaotsale visanud, avas ta närvilise kiirusega, nagu kardaks hilinemist, leidis sealt väikese hõbedase puudritoosi, läks akna alla, tolmutas seal oma nina, mis kippus ärritusest niiskeks kiskuma, pöördus siis uuesti käekoti juurde, võttis paberossi, pani selle suitsema, istus toolile, viskas oma peene siidsukas jala hooletult põlvele, nii et paljastus osa reitki, ja puhus suitsu isale peaaegu näkku.

„Karin, kallis laps,” ütles isa paluvalt, „viska see pabeross! Sa ju tead, mina, vanainimene, ei või kannatada, kui naised suitsetavad.”

„Seisukord on niisugune, et siin ei aita enam pabeross, vaid viska sigar näkku,” vastas Karin mehelikult, mis andis tema kõhna ja nagu õrna välimusega otse naljaka kokkukõla. Aga praegusel silmapilgul ei pannud seda keegi tähele.

„Armas laps, mina ei mõista sind,” hakkas Vesiroos ja tahtis jätkata, kuid Karin sähvas kärsitult vahele:

„Muidugi ei mõista. Mehed üldse ei mõista midagi. Ainult meelitada, lootust anda, uskuma panna ja siis pää! muud ei midagi.”

„Millest sa õieti räägid?” küsis isa ja lisas nagu kibestunult: „Aga viska ometi ükskord see paberossi-näru, ma ei või teda sinu suus näha. See on lihtsalt hirmus!”

„Aga mina sinu pankrotti pean võima näha?!” hüüdis Karin häälel ja näoilmel, mis ennustasid nagu peatset nuttu. „See ei ole hirmus? Ei ole? Ja nüüd veel ihute kahekesi selle majaloksu peale hammast!...”

„Kuidas sa räägid!” ütles nüüd ka Vesiroos juba kõrgendatud häälel. „Loks! On see maja loks? See maja on kui kelluke! See on, ma ütlen teile, kui naksitrall! Paremat maja pole kogu linnas leida.”

„Ja sellest elades võid ainult vesiseid kartuleid ja tulisoolaseid heeringaid süüa,” jätkas Karin isa toonil. „Aga jumala pärast, heeringale mitte haput koort peale panna, seda see maja ei luba, ainult pisut sibulat ja sedagi ainult sügisel, kui ta odav.”

„Nii hirmus see asi ometi veel ei ole ju,” tähendas Indrek nüüd vahele.

„Sina ole vait!” käratas Karin ja viskas paberossiotsa toanurka põrandale, nagu seisaks seal mõni prügikast. „Sina ei tea neist asjust midagi ja ei tahagi teada. Sinu kuuldes ei tohi sõna raha suhugi võtta. Sinu arvates on need kõik, kes rahaga tegemist teevad, kelmid ja kaabakad, räpased loomad. Ka mina olen sinu meelest ainult...”

Ta ei saanud lõpetada, sest enne tuli tal nutuhoog peale. Nüüd puutus isa oma käega tema põlvi, nagu tahaks ta kleiti pikemaks venitada ja neid katta, aga tõepoolest patsutas ta tasakesi ja lausus rahustavalt:

„Nonoo, lapsuke! Mitte nii südamesse võtta, mitte nii südamesse! Ja Indrek pole ju milleski süüdi.”

„Aga kes siis on?” küsis Karin pisaraid pühkides ja katsudes endast võitu saada. „Keegi peab ometi süüdi olema.”

„Jah, mis süüsse puutub,” hakkas Vesiroos, ilma et oleks teadnud, millega lõpetada, „siis on asi nõnda, et...”

„Mehed on süüdi,” lõpetas Karin nagu lause. „Kõik mehed, sest teie ajate äri, teie käes on raha ja varandused. Naistel pole ju midagi. Paljas ihu ja hing, see on kõik. Aga seda ei taha keegi. Ja mina ei saa sinust aru, papa. Ise oled vana inimene, terve eluaeg äri ajanud ja nüüd lased sel Köögertalil enda sisse vedada, lihtsalt üle lüüa. See on ju nõnda, selles pole vähematki kahtlust, eks? Kõik räägivad ju sellest! Ja naeravad! Ei, irvitavad!”

„Sinu isa, armas tütar, on ausam kui teised inimesed, see on kõik” ütles Vesiroos sellise veendumusega, et Indrekki hakkas teda peaaegu uskuma.

„See ausus on sulle muidugi Indrekust külge hakanud,” ütles Karin põlastavalt. „Temal on iga teine sõna ausus või õigus. Noh, ja nüüd on teil teie ausus käes! Köögertal irvitab ja mina sülgan teie aususe peale. Kelmide keskel teie oma aususega!”

„Aus peab inimene ikka olema, seda nõuab ususeadus,” ütles Vesiroos õlitatud häälel.

„Kes selle ususeaduse on teinud?” küsis Karin ja vastas ise: „Kelmid, kes teisi tahtsid pügada.”

„Ei, armas laps,” vaidles Vesiroos talle vastu, „ususeaduse on teinud jumal oma meeste läbi.”

„Jumal!” hüüdis Karin põlglikult. „Kes tuu om?”

„Niisuke on see tänapäeva noorpõlv,” ütles Vesiroos otse südamliku nukrusega, pöördudes Indreku poole, kes omakorda pöördus Karini poole, öeldes kerge irooniaga:

„Alles mõni päev tagasi sa tormasid siiasamasse tuppa ja ütlesid, sa usud, et vanajumal elab alles.”

„Kui keegi minus on jumala tapnud, siis just sina, seda pead sa teadma,” vastas Karin ägedalt Indrekule. „Mina olin usklik, sest minu ema on usklik; isegi papa on enamasti alati usklik olnud. Aga sina oma targutustega oled mu usu söönud. Ikka: kuis võib olla see või teine, kuis võib sündida nii või teisiti, kuis saavad inimesed teha seda ja teist, kui on tõesti jumal? Aga näe, võib olla, näe, võib sündida, näe, inimesed saavad teha, mis tahavad, aga jumal on siiski olemas. Ja tänasest päevast saadik hakkan mina teda uuesti uskuma, usun sinu kiuste. Lastele hakkan ka igapäev jumalast rääkima, jumalast ja rahast, mine või lolliks seda kuulates.”

„Minu pärast ei maksaks sul tõepoolest hakata jumalasse uskuma, ei tasu vaeva,” ütles Indrek, „aga iseenda pärast küll, ehk saaksid nõnda oma rahu jälle tagasi.”

„Jah, kallis laps” oli ka isa Indrekuga nõus, „oma rahu peaksid sa küll tagasi saama. See on otse hirmus, kuidas sa kõik asjad omale südamesse võtad.”

„Võtan jah südamesse!” kinnitas Karin parastades, nagu puutuks asi eelkõige teistesse, mitte temasse endasse. „Aga teie olete kahekesi ühes nõus, tahate minu taltsaks teha. Oodake niikaua! Ma tahaks lõpuks teada, mis te minust õieti tahate? Mis te närite mu kallal? Hea küll, et olete kaks meest, üks minu isa, teine mu abikaasa” – viimast sõna toonitas ta põlgliku irooniaga, – „aga mis siis sest? Mina olen naine ja laste ema ning vilistan selle peale, et teie olete mehed. Ma pole enam mõni tita, kes näeb mehes jumal teab mis, Nii et ma palun, jätke mind ükskord rahule.”

„Täna on nähtavasti parem, et ma lähen” lausus Vesiroos nüüd nagu endamisi alistunult ja tõusis sohvalt. Aga kui ta Karinist mööda läks, puutudes oma laia lotendava kuuehõlmaga tema peaaegu püstiaetud põlvi, siis tundus kogu tema lohmakas kujus midagi nii viletsat ja haletsemisväärset, et Karin ei saanud muidu, kui kargas otse loomusunnilikult jalule ja sööstis isale ukse alla järele, kus ta temal käest kinni haaras ja liigutatud häälega ütles:

„Papa, ära mine veel. Ma olin sinu vastu halb. Tule tagasi. Räägi, mis sul on. Ma katsun kuulata.”

Nende sõnadega talutas ta isa endisele paigale ja istus ise tema kõrvale, pannes talle käe pihale. See tütre käitumine mõjus Vesiroosi nõnda, et ta vaevalt suutis hoiduda härduspisaraist. Keeletuna istus ta tükk aega Karini kõrval, nii et see oma läbematuses viimaks küsis:

„Milleks sa õieti meile tulid?”

„Vaata, tütrekene,” algas Vesiroos tasa ja targu. Aga tema kõnetoon mõjus Karinisse kohe erutavalt, nii et ta tõmbas oma käe loomusunnilise kindlusega isa pihalt tagasi. Tema teadis nimelt, et kui isa algab nii tasa ja targu, siis peab see midagi halba olema, pealegi veel sellele, kellega ta räägib.

„Nonoh!” lausus Karin nagu ergutavalt. „Ma kuulan.”

„Nagu sa tead, olen ma läbi,” algas Vesiroos uuesti.

„Jah, Köögertal tegi su paljaks, papa,” ütles Karin vabandavalt.

„Aga nõnda see ometi jääda ei või,” ütles Vesiroos.

„Mis sa siis mõtled Köögertaliga peale hakata?” küsis Karin. Aga see küsimus oli Vesiroosile sedavõrt üllatav, et ta pöördus kogu kehaga tütre poole ja vastas:

„Köögertaliga pole midagi peale hakata. Paar hammast riskeerisin tal kurku, see on kõik. Midagi muud peab tegema, sest ega siis käed rüpes või istuma jääda. Peab pisut raha muretsema ja...”

„Ja minu majale obligatsiooni tegema, eks?” täiendas Karin, tõusis sohvalt, pani uuesti paberossi suitsema ja lisas: „Ei, papa, räägi minuga, millest tahad, mitte sellest. Jäta minu maja rahule. Selle oled sa minule and, see ka jäta minule.”

„Selle andsin ma mitte ainult sinule, vaid ka sinu mehele,” ütles Vesiroos nüüd.

„Mis sa t'ast siis üksi minu nimele kinnitasid, kui sa tema ka Indrekule andsid,” vastas Karin ja puhus suitsu lakke.

„Aga mehel on ju niikuinii oma naise varanduse kohta sõnake kaasa rääkida,” arvas Vesiroos.

„Haa!” karjus Karin nüüd, nii et pabeross kukkus suust põrandale, kus ta temale jalaga peale astus. „Seda te haudusitegi siin kahekesi välja.” Ja Indreku poole pöördudes ja temale paar sammu lähemale astudes, ütles ta: „Ah nüüd on see õige aeg, oma meheõigusi hakata maksma panema? Nüüd, kus olete oma tarkusega pankrotis! Tee ainult proovi! Küll mina juba abinõu leian sinu taltsutamiseks.”

„Ma pole mingile õigusele mõelnudki,” ütles Indrek.

„Teedki targasti, sest muidu võiks su käsi väga halvasti käia,” vastas Karin ähvardavalt.

„Tõepoolest, ma ei mõista sind,” lausus Indrek nüüd õlgu kehitades ja pöördus pisut kõrvale.

„Mehed ei mõista üldse midagi,” ütles Karin, „sest mehed ei mäleta midagi. Neil on nii, et täna tehtud ja homme unustatud. Aga mina ei unusta, ära karda. Sellepärast pea meeles: minu maja jäta üsna minu hooleks, ole sa mees või ükskõik mis. Ja seda ma ütlen, et kui mina veel kord peaks abielluma, siis kõige peält varandused lahku.”

„Me võime ju veel nüüdki varandused lahutada,” ütles Indrek.

„Sinuga pole mul seda janti tarvis, sina oled mul muidugi peos,” vastas Karin ja istus toolile, visates jällegi jala hooletult põlvele, nagu ei paneks ta üldse tähele, mis ta teeb.

„Tõsi jutt, armas laps,” ütles nüüd ka Vesiroos; „varandust võib alati lahutada. Minagi mõtlen nüüd mammiga varandused lahutada, et oleks selge vahe.”

„Nüüd muidugi, miks siis mitte,” osatas Karin. „Aga, armas papa, miks ei teind sa seda varem? Siis oleks kogu õnnetus tulemata jäänd.”

„Selles on sul, tütreke, üsna õigus,” kordas Vesiroos, nagu püüaks ta nõnda Karini meelt rahustada. „Aga parem hilja, kui ei iialgi. Eks ole nõnda? Ja just sellest ma tahtsingi sulle rääkida, aga sina saad juba enneaegu nii väga ärritatud, et...”

„Noh, hea küll,” rääkis Karin vahele. „Sina tahad mammaga varanduse lahutada. Siis lahuta. Minul pole selle vastu midagi. Mul on isegi väga hea meel, et mamma saab vanul päevilgi iseseisvaks.”

„Aga kas sa siis, kui mamma juba iseseisev, ei tahaks ...” mõtles Vesiroos öelda.

„Oma majale obligatsiooni teha?” küsis Karin.

„Mammat pisut aidata?” jätkas Vesiroos oma lauset.

„Selle asja õiendan mammaga, kui tal juba oma varandus olemas,” vastas Karin.

„Nõnda on ju mõttetu varanduse lahutamisega jändama hakata,” tähendas Indrek nüüd. „Me just mõtlesime papaga, et sa võiksid seda teha mamma pärast. Tema on ikka nii hea olnud.”

„Jah,” aitas ka Vesiroos kärmesti kaasa, kui nägi, et Karin jääb kuulatama, nagu hakkaks tal süda nõrkema. „Sest vaata, lapsuke, mammi ei teagi ju, et ka seda vürtspoodi pole meil enam kunikski. Ja kui siis võiks talle anda uue poekese, mis oleks täiesti tema oma, tema nime peal ja kõik, kus tema täieline peremees ja perenaine, nagu sina siin selles majas, siis ma ütlen, et...”

Vesiroos sai ise oma sõnadest liigutatud, tema hääl hakkas värisema ja tema punased silmad lõid jällegi niiskelt kilama. Isa meeleliigutus hakkas ka tütresse, kes püüdis seda alguses kõigest väest varjata, milleks tõusis toolilt ja läks akna alla, et võiks pöörata selja meeste poole. Aga äkki silmad tõusid tal tulvil vett täis, ta pöördus uuesti toa poole ja ütles nagu südametäiega:

„See on sinu nüke, Indrek, sinu silmus, mis te mulle kaela viskate. Ainult sina tead, kuidas ma oma ema armastan, ja nüüd tarvitad sa minu nõrkust kurjasti.”

Ja nagu oleks Karinil süda ikka veel täis, ta läks Indreku juurde ja sikutas teda kahe käega kõrvust. Aga kui see teda oma kätega puutus, langes ta temale sülle, puges peaga lõua alla ja hakkas peaaegu suure häälega nutma, ise öeldes:

„Indrek, ma olen hirmus õnnetu!”

„Sa võid oma vanale emale head teha ja oled ikkagi õnnetu,” imestus Indrek ja patsutas naist tasakesi.

„Sa oled lihtsalt kurat,” ütles Karin mehele imelise õrnusega.

„Soo, nüüd on siis kõik jälle hea,” lausus Vesiroos kergendatult.

Tundmuste valing vaibunud, hakati arutama küsimuse praktilist lahendust. Aga seal kippus jällegi kõik pea peale pöörduma. Indrek pakkus ennast selleks, kes muretseb obligatsiooni eest raha ja valvab, et Karinil poleks kogu asjaga ei nüüd ega tulevikus mingeid sekeldusi ega lahendusi. Aga naine ei tahtnud sellest kuuldagi. Tema ise pidi asja oma kätte võtma, et ta teaks, mis ja kuidas.

„Mina ei usalda oma asju enam meeste kätte,” ütles ta.

„Ühe või teise mehe poole pead sa selle asjaga ometi pöörduma,” seletas Indrek.

„Jäta see üsna minu mureks,” vastas Karin iseteadvalt.

„Vaata, et sa oma pead silmusesse ei pista, nagu sa ise esteks ütlesid,” hoiatas Indrek.

„Mul on paremaid nõuandjaid kui sina oled,” ütles Karin sellise ükskõiksusega, nagu poleks hiljutist õrnusevalingut kunagi olnud.

„Annaks jumal,” lausus Indrek peaaegu ohates.

„Ära sina võta jumala nime suhu!” hüüdis Karin.

„Sinu pärast võtan ma ikkagi,” vastas Indrek.

„Jah, oma naise pärast peab mees tänapäev ikkagi jumala nime suhu võtma,” rääkis Vesiroos naljatavalt, sest tema oli ka eelnevat sõnavahetust naljana võtnud.

„Naised peavad seda ennem oma meeste pärast tegema,”ütles Karin üsna tõsiselt ja vaatas oma isale tähendusrikkalt otsa, nii et see ainult ohkas.

„Ma ütlesin ju kohe, et temal on kuldne süda,” rääkis Vesiroos, kui Karin oli toast lahkunud. „Aga ta võtab kõik asjad liiga südamesse.”

„Ei, äiapapa, vaid naistel oleks nagu süda kusagil mujal kui meil meestel,” arvas Indrek.

„Väga õige, väimeespoeg,” oli Vesiroos nõus, „minu eidel on süda kogu aeg teisel kohal olnud kui minul endal. Temal oleks nagu õigemal kohal kui minul. Ta on mulle mitu korda öelnud, et jäta sokutamine ja praalimine nende suurtega, ega see hästi ei lõpe. Noh, nüüd ongi eide sõnad käes – karsoss!”





VI


Järgnevad päevad polnud Karinit peaaegu näha ega kuulda – kodu nimelt. Äriasjad ja seltskondlikud kohustised, nagu ta ise ütles, röövisid temalt kogu aja. Hommikuti magas ta enamasti keskpäevani ja kui ta tõusis, oli tal ikka pöörane rutt, et õigeks ajaks kohvikusse jõuda. Sest ennem võis trammile või raudteerongile hilineda kui kohvikusse, seda teadis Karin sama hästi kui iga teinegi seltskonnaproua: kohvikusse hilineda tähendas niiöelda oma seisusest loobumist, rongile hilinemine selle vastu ei tähendanud midagi muud kui ainult hilinemist.

„Lapsed väsitavad ära,” kurtis Karin kohvikus sõbrannadele. „Eriti just viimasel ajal. Nad hakkavad mul hirmsasti närvide peale.”

„Arushaadav!” hüüdis proua Meeli, rõhutades tugevasti sõna kolmat silpi, ja lõi selle juures lõua nõksti! allapoole, nii et ta muidu ei saanud oma kaaskõnelejaile otsa vaadata, kui pidi silmad hästi ülespoole keerama – silmaterad kadusid peaaegu värvitud ripsmete alla ja silmavalged pääsesid kogu oma mõjuga maksvusele. Proua Meeli oli nimelt kaks välismaareisi oma mehega kaasa teinud ja sealt selle kena võtte ühes toonud, mis pidi tähendama ilmsüütust. Et aga meil oli neid vähe, kes olid välismail käinud, siis ei teatud, mis oli ilmsüütus, ja sellepärast peeti proua Meelit tema pilgu pärast kas luuleliseks või eksalteerituks, mis tähendaks lõpuks ühte ja sedasama. „Aga minu Loolu ei hakka mulle phõrmugi närvide peale,” jätkas proua Meeli. „Thema on tõepoolest üks fhääga mõistlik khoer. Theie ei või omale ettegi kujutada, khui mõistlik.”

„Lapsed võivad õrna närvidega inimese otse hulluks ajada,” ütles proua Horst asjatundlikult, kuigi avalikud kohustused polnud tal võimaldanud ühtegi last kasvatada. Nagu öeldu kinnituseks ta vajutas oma paberossiotsa tuhatoosis kägarasse kokku, nii et ainult pisitillukene suitsujuga pääses väriseva halli leegina sellest energilisest muljumisest. „Näe Saksamaal või Ungaris, ei mäleta hästi, kus see oli, lehest lugesin, igatahes kusagil vanal kultuurimaal, on üks ema iseoma käega oma kolm last ära tapnud ja siis ka iseendale silmuse kaela pand. Mis te arvate, teeb üks naisterahvas seda nalja pärast!”

„O, armuline proua!” hüüdis ajakirjanik Sutt, kes tuli sel silmapilgul siia lauda, sest prouadega lobisedes kogus ta seltskondlikke uudiseid. „Mis puutub laste tapmisse, siis selleks ei vaja me enam välismaa eeskuju. Lapsi võib nimelt tappa ilma välisvaluutata. Kindlasti! Nõnda on kõige soodsam, sest siis ütlevad kõik advokaadid ja kohtunikud, et mis see vaene tüdruk pidi siis tegema, tal polnud ju meest, kes muretseks välisvaluutat.”

Seda öelnud, Sutt välgutas oma prilliklaase kordamööda kõigile lauasistujaile, nagu küsides: noh, kuidas meeldis? ja võttis siis asjalikult oma taskuraamatu, et sinna midagi tähendada. Oma pika ja sihvaka kasvu, puhtaks aetud valge näo ja lühikese piibuga hambais peeti teda väga mõjuvaks, isegi elegantseks, hoolimata tema pisut lamedast ninast, paksuhuulisest suust, kollastest hammastest ja pisikestest silmadest.

„Härra ajakirjanik,” ütles proua Itam, kes istus Suti vastas teisel pool lauda, „teie süüdistate vaeseid naisi, aga kus on siis nende laste isad õnnetuse silmapilgul?”

Need sõnad räägiti imeõrna ja maheda häälega, nagu tahetaks kõnesolevaid isasid paitada, sest proua Itami häälel oli kuulsus, et sellele ei suuda ükski mees vastu panna.

„Kanad munevad ka ilma kuketa,” vastas Sutt ja meelitas sellega kõigi nägudele naeru. „See on esimeseks,” jätkas ta. „Teiseks aga – isad aitavad emadele tänapäev truult kaasa õnnetuses, nagu teie seda nimetate.”

Need sõnad said üldise ja nii valju kiiduavalduse osaliseks, et teiste laudade äärest lendasid pilgud siiapoole.

„Just nagu kristlikus abieluski,” lõpetas Sutt oma mõtte.

„Küll olete teie kuri ja häbemata,” ütles Karin, kellele Sutt imponeeris, sest ta oskas väga nooblilt piipu hammaste vahel hoida. Nõnda suitsetavad ainult välismaalased, oli proua Meeli tema kohta öelnud, ja see pidi ometi asja tundma.

„Härra Sutt tahab teravmeelne olla,” tähendas proua Horst, kes hindas mehes üle kõige vaimu ja kes ei võinud anduda tegelikule lapsekasvatusele just sellepärast, et lapsel pole veel vaimu, vaid ainult hing, nagu ta ütles.

„Kuis nii?” küsis Sutt piipu toppides. „Ega siis eesti mehed ometi kõik korraga pole suguvõimetuks jäänud, et enam lapsi ei tule. Perekonnad on harilikult kolmeliikmelised – mees, naine ja...”

„Majasõber,” ütles proua Itam, „nii arvate teie.”

„Eksite!” hüüdis Sutt, nagu kõneleks ta kogu kohvikule.

„Tasa, tasa!” vaigistasid prouad mitmelt poolt korraga peaaegu värisevate südametega, sest jutt oli kaldunud ainuhuvitavale alale. Sutt pistis täistopitud piibu hambaisse, laskis rinnuli lauale, nii et pea ulatus naiste peade ligi, mis ka kummardusid ettepoole, ja ütles siis saladuslikult:

„Mitte majasõber, vaid koer. Kolm perekonna liiget: mees, naine ja koer. Majasõber on Prantsusmaal, Eestis on selle asemel koriseva kõhuga peni. Mäletate Visnapuud? See on see mõte. Just kui sigitaks eesti abielud inimlaste asemel kutsikaid. Sellepärast arvataksegi tulumaksus laste peale nii väikene summa.”

„Kuis nii sellepärast?” küsis proua Horst arusaamatuses.

„Väga lihtsalt” vastas Sutt ja puhus suitsu lakke: „seltskonnas on mõte liikuma pandud, et naiste toa- ja sülekoerad võetakse ühes lastega tulumaksus arvesse, s. t. nende heaks arvatakse teatud summa tulust maha. Seaduseprojekt esitatakse riigikogule lähemal ajal. Nii et koerad ja lapsed kui perekonnaliikmed üheõiguslikeks, siis pole kellegil nurisemist, olgu perekonnas mees naine ja laps või mees, naine ja koer. See on selleks, et oleks rohkem kristlikke abielusid loorberipuude ja mirdipärgadega. Majasõber jääb esiotsa tulumaksuseadusest välja. Aga kui meil tuleb välismaa eeskujul kord ka läbikäigumaks, siis sinna võetakse ta tingimata sisse.”

„The võite ironiseerida, niipalju kui tahate, aga minu Loolu on thõepoolest mõistlikum kui nii mõnigi laps,” ütles nüüd proua Meeli ja laskis oma ilmsüütu või luulelise pilgu Sutil viibida.

„Teil on peaaegu õigus, armuline proua,” vastas Sutt, „sest viimasel ajal on Eestis peeneks kombeks, et lapsed on köögis teenijatega ja koerad saalis härrastega. Ümbrus mõjub.”

„See pole sugugi nii,” ütles Karin nüüd ägedalt.

„Armuline proua, teie mõtlete ebapeeneid perekondi,” lausus Sutt ja vedis piipu.

„Kas te ei ütleks, härra Sutt, mitu last teil omal on?” küsis proua Horst.

„Kõige pealt peab mehelt küsima, mitu naist tal on,” vastas Sutt. „Sest kui mehel on palju naisi, siis ei või temalt ometi keegi enam lapsi nõuda.”

„No näete,” ütles proua Horst nüüd, „nõnda ütlevad kõik mehed ja peavad laste asemel mitu naist ülal.”

„Pole parata, seltskond kohustab,” lausus Sutt alistunult. „Igal korralikul abielumehel peab vähemalt ükski kõrvalhüpe olema, muidu satub ta iseomagi naise naeru alla, teistest seltskonnainimestest rääkimata.”

„Härra Sutt, te olete vist millalgi õnnetult armastanud,” ütles proua Itam oma maheda häälega paitavalt ja kaastundlikult ning ulatas oma paberossiotsa üle laua proua Horstile, paludes: „Ole pai, kustuta ära, sinu käes käib see nii hästi. Mina kohe ei saa. Kodus kustutab mul mees. Mina suitsetan, tema kustutab. Samuti kui kahekesi kalalgi: mina õngitsen, tema paneb sööda ja võtab kalad otsast ära. Mul jooksevad judinad seda nähes üle selja. Paberossiotsaga samuti.”

Seda kõike rääkis ta nii kenasti ja veenvalt, et kui oleksid laua ümber istunud noormehed, siis oleksid armuleegid tõusnud suitsutiinesse õhku, aga naiste silmist välgatas ainult tuld ja jõhker targutaja Sutt küsis nöökavalt:

„Aga kes teil kanu tapab?”

„Seda ma ei tea,” vastas proua Itam. „Aga kui ma oma meest paluksin, siis teeks ta seda hea meelega. Siiski, kuis jäi teie õnnetu armastusega? Te ei vastanud mulle esteks?”

„Mina armastan ikka õnnetult,” ütles Sutt.

„Praegu ka?” küsis proua Meeli.

„Praegu ka,” kinnitas ajakirjanik ja vaatas proua Itamile tungivalt silma.

„Te vaesekene!” lausus see paitavalt ja jättis oma sinised rõngassilmad vastupuiklematult mehe vaadelda, nagu valdaks teda südamlik kaastundmus.

„Siis õnnetu armastuse pärast polegi teil lapsi,” muigas proua Horst ajakirjanikule ja saavutas üldise naeru.

„Just!” kinnitas Sutt. „Sest mõelge ometi, milline tragöödia: mina arvan, et armastus tähendab lapsi, aga naised arvavad, et armastus tähendab autot.”

„Oh jaa!” ohkas proua Meeli südamest, nii et kogu laudkond purskus naerma.

„Näete ja kuulete,” ütles Sutt ja tõusis lauast, vabandudes ametikohustega.

Naised omasoodu jäädes näppisid juttu siit ja sealt, aga ära minna ei raatsinud ükski niipea, kuigi õhk oli lokaalis vintske, et keeruta kas või köit.

Räägiti viimasest ooperietendusest teatris, kuid siin koondus peaaegu kõigi huvi ühisesse tulipunkti: kuis olid istunud meesnäitlejail püksid? Karin mäletab, et tema polnud sellest ükskord põrmugi aru saanud, mispärast teda siis nimetatud lapseks. Nüüd polnud ta enam niisuke laps.

Räägiti ka tulevaist pidudest ja sellest, kust ja millise kleidi omale keegi tellib ning mis see maksma minevat. Imestuti, kust üks või teine proua selle hirmsa raha välja võtab, mis ta oma tualettidele kulutab, ja viibati salakesi allikaile.

Meeste rahaallikate kallal nii väga pead ei murtud, isegi siis mitte, kui mõni peen noorhärra kurameeris tões ja vaimus kellegi rahatuusa tüseda teispoolega.

„Mis ta, vaene poiss, peab siis tegema,” öeldi noorhärra kohta vabandavalt, „ta on ju, teate, preili N. järele kui hull ja sel käib peigmees ülikoolis, kus värvid nõuavad palju raha.”

Nõnda või midagi muud, mis sobis viisakale ja haritud noormehele.

Iga tulijat ja minejat lasti pilkudega nagu kadalippu joosta. Tundus, nagu ootaksid kõik midagi harukordset, aga nagu ikka, ei tulnud midagi. Tulid harilikud ja igapäevased inimesed, keda nähtud kuni tüütuseni. Tuli muu seas ka kunstnik Mägar, kes jäädvustas oma pintsliga seltskonnaliikmeid, eriti mõjuvate daamide ja nende tütarde „maisi olendeid”, nagu ta ise oma tegevust nimetas.

Temal kui kunstnikul oli seltskonnas üpris hea „mark” ja tema vaated ning põhimõtted leidsid suurt poolehoidu. Tema arvas nimelt – eriti kui asi puutus „kogu olendisse”, – et mitte ilme pole nii väga tähtis, isegi mitte sarnasus, vaid ilu. Pilt olgu ilus. Sest ilu on pildis paratamatu näht, kõik muu juhuslik: kunst peab ju ilustama. Ilme olgu inimeses, seletas Mägar, mitte pildis, sest ilme on üürikene, pilt igavene. Aga kõige mõttetum olevat ilmet otsida veel sellises pildis, mis maalitud ilmetu inimese järele, sest pilt peab olema loomutruu.

Loomutruu ja ilus, nii et tal oleks jäädav väärtus. Aga mitte kõik inimesed pole nii ilusad, et neil oleks jäädav väärtus. Sellepärast siis mitte ainult ei või, vaid isegi peab inimest pildil pisut ilustama, et ta saaks kui mitte just päris igaveseks, siis natukenegi igaveseks. Nii et kui majaproual olid jämedamad jalad ja suuremad käed kui igavikule ja ilule sobiv, siis oli Mägar valmis proua jalgu maalima preili jalgade järele ja preili jalgu ümmardaja jalge järele, nagu olud seda nõudsid.

Ei tähendanud midagi, et mõned imestusid, kuis küll nii peened jalad suudavad kanda selliseid tüsedaid „olendeid”. Mägar jäi üsna rahulikuks ja ütles, et, kallid suguvennad, oodake vähemalt sada aastatki ja tulge siis küsima ning seletama. Sest mis tähendab kunstis täna?! Ega ometi selleks maksa lõuendit määrida, et arvestada tänast maitset või arusaamist. Tema, Mägar, mõtlevat vähemalt tuhat aastat maalides ette.

Seega olid kõik nöritsemised kõrvaldatud. Ainult kujur Soobik, kes nägi „olendeid” aina igaveses kivis, mitte aga „ehvemäärses” värvis, tähendas kord filosoofilise halvakspanuga:

„Tuhande aasta pärast pole Mägari lõuendeist räbalatki järele, sellepärast on ükskõik, kuidas ta neid tänapäev määrib.”

Ent selles filosoofias ei nähtud niipalju vastuväidet kui ametivennalikku võistlust ja kadedust.

Sellele mehele meie prouad saatsidki nüüd oma kutsuvad pilgud, oodates teda oma lauda.

Aga Mägarit pilkudega kutsuda oli kaunis täbar, sest ta kandis prille, hoidis silmad maateral ja liikus nii paksus suitsuvinas, et palavamgi pilk takerdus sinna nagu päikesekiir tihedasse uttu. Ometi õnnestus lõpuks see, mida nii väga sooviti.

„Rääkige midagi pikantset,” palusid prouad Mägarilt, sest nende arvates pidi kunst kui ka kunstnik olema pikantne.

„Kannatust, mu armulised,” vastas Mägar iseteadvalt ja jäi oma tooli taha seisma, et pühkida prille. Pealegi, nõnda pidid kõik teda tähele panema ja nägema, kuidas tema seisab ümbrusest kõrgemal.

Kui Mägar lõpuks prillid ette sai ja toolile istus, laskis ta oma silmad prouade nägudel ümber käia ja ütles imestledes:

„Kogu meie kultuur ja kunst koos!”

„Mis te sellega mõtlete?” küsis proua Itam maheda häälega.

„Jumala eest!” imestles Mägar edasi. „Ainult minusugune asjatundja näeb, kus lõpeb loodus ja algab kunst.”

„Härra kunstnik, teie lähete täna kohe häbematuks,” ütles proua Horst.

„Ei sugugi,” vaidles Mägar vastu. „Mina olen tõepoolest veendunud, et kui meil iseseisvuse ajal üldse keegi ilusate kunstide alal midagi on teinud, siis just meie naised. Milline maalilikkus! Oleme tõusnud otse euroopalikule tasapinnale. Sest pidage meeles: mina ei kuulu nende kilda, kes arvavad, et inimene ei tohi enese ilustamiseks midagi teha. Ennast ilustada, tähendab – ennast lähendada igavikule.”

„Minu mees ütleb, et näojumestus ja käsiküür – nõnda nimetab ta maniküüri – olevat sama hea kui pihil- ja laualkäimine,” tähendas Karin.

„Üsna õige,”„kinnitas Mägar. „Sest milleks käiakse pihtimas ja laual? Et saada igaveseks, eks. Ja mille kaudu? Hinge kaudu. Aga inimene võib enda igavestada ka ilu kaudu, sest ilu on samuti igavene nagu hingki. Seda on meie daamid aimanud loomusunniliselt. Sellepärast pole ime, kui kirikud kipuvad tühjaks jääma: mehed palvetavad börsil, naised mani- ja pediküüril, ripsmete ja huulte värvimisel. See on uus usk, usk värvide ja ilusate kunstide igavikku, lühidalt – võõbatud igavikku. Nõnda läheneme uuesti loodusele ja loomale, kellest kristlik ebakultuur meid eraldanud. Sest öelge ometi, mu daamid, miks ei tohi õige kultuuriinimene end värvida, kui seda teeb iga metslane, loom ja taimgi? Tummad kaladki muudavad värvi, kui saabub igaviku silmapilk, s. t. kudemine, mis tähendab sigitust, aga inimene ei või? Kultuuriinimene ei tohi? Miks siis mitte? tahaksin teada. Või on veel kusagil mõni hull, kes arvab, et meie ei kuulu loomariiki? Euroopas ei kahtle selles enam keegi. Ainult Ameerikas mõni. See on sellepärast, et seal leidub veel Darwini järelkäijaid, kes õpetas, et inimene on arenenud loomast. Tõepoolest on aga tõde vastupidine: inimene arenes jumalast, loom inimesest, taim loomast, muld taimest, kivi mullast, nagu telliskivigi saadakse savist. Ja ongi loomulik, et mitte arutu loom ei pea püüdma inimese poole, vaid aruga inimene looma poole, et oleks ühine jumala tapatall.”

„Ma palun mitte tapmisest rääkida,” lausus Karin.

„Aga kuidas siis saab loomanahku värvida, kui ei tapa?” küsis proua Meeli.

„Teil on täiesti õigus,” ütles Mägar. „Inimest võib elusalt värvida, aga looma ei saa, sest temal pole aru. Loom ei mõista, et värv on igavikupasun. Ainult ühes tuleb ka inimesel arust puudu: tema arvab, et igavikku võib värvida ainult näos. Aga uskuge, mu daamid, see on eksitus, eriti teie suhtes. On ilusamaid kehaosi, kui on seda naise silm ja nägu, ainult kui õpiksime neid eelarvamusteta nautima.”

Karin tundis, et temal jooksid imelikud külmad judinad mööda selga alla, aga ta ei saanud hästi aru, oli see hea või halb. Proua Meeli vaatas oma ilmsüütu või eksalteeritud pilguga nagu kaugusse, kus sinendas tubakasuits. Proua Horst muljus jällegi paberossiotsa tuhatoosis nässu, kuna proua Itam üsna rahulikult kunstnikule otsa vaatas ja oma maheda häälega küsis:

„Millises naise kehaosas peitub teie kui kunstniku arvates kõige rohkem ilu?”

Kogu laudkond peaaegu võpatas. Prouade Meeli ja Horsti silmis välkus kadedus. Ikka pidi see proua Itam oma peaaegu lapsehäälega seda söandama, mida teised ainult ihaldasid!

„Igas kehaosas,” vastas Mägar valmilt. „Absoluutselt igas! Kas olete silmas pidanud, mida kinodiivad oma ilust õnnetuse vastu kinnitavad? Kõike! Käsi, käsivarsi, kaela, selga, jalgu – kõike. Muidugi, möönan, üsna kõike nad veel kinnitada ei saa, sest kristliku ebakultuuri prüderii ja koketerii on takistuseks. Just – koketerii! Aga mina olen veendunud, et see ebakultuur varsti kaob ja et haritud inimene muutub varsti sama ilmsüütuks, nagu on seda loomgi. Sest kui mõelda, kuidas inimene on õppinud lühikese aja jooksul tapma, kas ta siis tõesti ei suuda õppida eelarvamusteta elama, nagu loom või taim. Kindlasti suudab! Ja siis võivad kinodiivad ning ka teised naised hakata kõike ilustama ja kinnitama, absoluutselt kõike. Siis saabubki aeg, kus me oma silmaga näeme, et kreeklaste Venus või isegi Venus Kallipygos on eesti naiste kõrval lihtsalt lehmaliisu.”

„Mis tähendab Kallipygos?” küsis Karin.

„Seda on kõige parem kodus sõnaraamatust järele vaadata,” arvas proua Horst.

„Parem küsin oma mehelt, tema on ladina keelt õppinud,” ütles Karin.

„See on vist kreeka keeli, sest Venus oli kreeklanna ja rääkis kreeka keelt,” seletas Mägar.

„Ei tee viga,” muheles proua Horst, „proua Paasi mees on vist ka kreeka keelt õppinud.”

„Mis aitavad need surnud keeled,” rääkis Mägar, nagu ei märkaks ega taipakski ta sõnadesse peidetud nöökamisi, „oma silmaga peab nägema. Astuge millalgi minu ateljeesse, seal mõistate kõik ilma kreeka ja ladina keeleta.”

Nende sõnadega kunstnik tõusis lauast, et siirduda mujale, sest tal oli ka teiste laudade juures õiendamist, kus istus daame. Teda huvitasid eriti kas üsna noored tüdrukud, kelles võis sütitada uudishimu ilusate kunstide vastu, või küllaldaselt juba elurõõmu maitsnud daamid, kes ihkasid uusi elamusi. Kõik, mis kordub, muutub igavaks, aga Mägar kinnitas, et kunst ei kordu kunagi ja sellepärast leidus nii mõnigi, kes läks seda kunsti vaatama, mis ei kordu kunagi.

Kui inimpere sai juba hõredamaks ja õhk tubakasuitsust pisut lahedamaks, tahtsid ka meie prouad lahkuda. Aga viimasel silmapilgul tähendas proua Horst.

„Näe, isand Pilu istub alles omal paigal.”

Kogu laudkonna pilgud pöördusid teatud nurka. Ja et seal alles tõepoolest istus kirjanik Pilu, siis jäid ka meie prouad veel istuma, et mitte lahkuda ühes äriilma esindajatega, kel polnud kunagi aega millessegi süveneda. Neil oli ju aega ja nemad võisid süveneda, nagu vaimsed harrastajad kunagi.

„Töötab vaenekene,” lausus proua Itam kaastundlikult.

„Jah, tema ütles mulle kord vene saatkonnas,” seletas proua Meeli, „et temal ei tule muidu kuidagi mõtted, kui peab nägema enda ees karja mõttetuid nägusid. Mina panin seda siis naljaks, sest saatkondades heidetakse üldse väga teravmeelselt nalja, aga kes teab, ehk rääkis ta ometi tõtt. Keegi seletas mulle, et mõned luuletajad nuusutavad mädamune, kui tahavad luuletada.”

„Mädand õunu ikka,” parandas proua Horst.

„Ei, mädamune,” vaidles proua Meeli vastu, „ma mäletan seda kindlasti.”

„Härra Pilu ütles mulle kord, et tema mõtted tulevad vanade kollaste saabaste haisust,” seletas nüüd Karin, et näidata – ka temal on vaimseist harrastusist aimu. Aga teised pidasid tema sõnu kas pilkeks või naljaks ja sellepärast rääkis ta edasi: „Tõsi jutt, just nõnda ütles ta mulle. Vanu kollaseid saapaid pole vaja nii sagedasti puhastada kui musti, aga sagedane saabaste puhastamine peletab mõtted, sest nemad on kui kärbsed – armastavad mustust ja raibet. Ta ütles veel midagi, aga seda ei või ma korrata.”

„Miks mitte, kallis?” küsis proua Itam.

„See on ropp, sellepärast,” seletas Karin.

„Palun, ütle, ma tahan seda kuulda,” mangus proua Meeli ja vaatas Karinile oma ilmsüütu või luulelise pilguga otsa.

„Roppu ei ole, on ainult pikantne,” arvas proua Horst, „pealegi oleme isekeskis.”

Nõnda siis Karin rääkis edasi:

„Enne arvatud et inimene mõtleb... aga ei, parem ma ei ütle,” lõpetas Karin.

„Proua Paas loodab vist, et meie jutustame meestele, kui naiivne ja rikkumata tema on, sellepärast ta mängib nõnda oma roppusega, sest meestele meeldib, kui keegi on rikkumata,” ütles proua Horst nöökavalt.

„Kallis, ükski naine, kes abielus, pole rikkumata,” lausus proua Itam õrnalt.

„Karin, räägi,” painas proua Meeli, „ma armastan roppust, kui mehed ei kuule.”

„Enne arvatud, et inimene mõtleb seemnega,” ütles Karin nüüd peaaegu sosinal, millele teised vastasid heleda naeruga, küsides:

„Ah see oligi teie suur roppus?”

Ja muidugi, see oli Karini suur roppus, nii et nüüd võis ta edasi seletada:

„Aga see olevat eksitus.”

„Mis on eksitus?” küsisid teised.

„Et inimene mõtleb sellega, mis ma ütlesin,” vastas Karin. „Aga inimene mõtleb ka emakojaga, ütles kirjanik Pilu, ainult kui ta ei vaheta liig sagedasti oma kingi ega puhasta neid, nii et nad ei haise.”

„See on ju paljas nali, aga mädamunade nuusutamine on fakt,” ütles proua Meeli nüüd.

„Mitte mädamunade, vaid mädand õunte nuusutamine,” parandas proua Horst.

„Mädand õunad ei ju aita,” vaidles proua Meeli vastu. „Luuletaja vajab tingimata midagi vängemat ja pikantsemat.”

Nüüd kaldus vaidlus ainest pisut kõrvale, nimelt: kas vänge võib olla ka pikantne? Kogu lahkheli lõpetas proua Itam, kes ütles oma pehme häälega:

„Kallid! Milleks vaielda, kas vänge või pikantne. Te olete ju kõik ühes nõus: peab olema midagi haisevat, muidu ei saa mõelda ega luuletada. Sellepärast minu mees ütlebki, kui tahan lugeda mõnda eesti raamatut: lemmik, ära seda puutu, see haiseb.”

Selle otsusega tõusti lauast. Aga kirjanik Pilu töötas oma nurgas täie hooga edasi, lastes ainult harva pilgu lokaalis ümber lennata, et sealt tabada, mis tabada on. Muidugi, proua Meelile räägitud põhjus kohvikus töötamiseks oli ainult teravmeelne nali. Aga tõeline tuum seisis selles, et Pilu arvates kirjanik on ühiskondlik loom, nagu iga teinegi inimene, ja tema tegevus ühiskondlik tegevus, nagu vekslile allkirja nõutaminegi. Kui nüüd teised ühiskonnaloomad on hakanud oma asju ajama kohvikus, siis peab seda tegema ka kirjanik, mille õilsaks eeskujuks olevat kogu Euroopa. Ei ole paremat vastumürki vaimuinimese individualistlikule eraldumisele kui kohvikus töötamine: nõnda muutud tõelikuks ühiskonnaloomaks kogu oma olemusega. Pealegi arvas Pilu, et olevat võimata seltskonnast ja seltskonnale kirjutada, kui pole midagi haisevat nina all.





VII


Kohviku ukse ees soojendava päikese paistel proua Horst andis kaaslastele kätt ja läks oma teed. Tema sünnitaski iseloomult ja ka välimuselt teistega võrreldes teatud lahkkõla – oli kehaliselt tugev ja käitus sagedasti peaaegu jõhkralt.

„Mis mees küll niisukesega peaks tegema,” tähendas proua Meeli, kui Horst oli läinud.

„Jah, dromedaar,” lausus proua Itam õrnalt ja pöördus siis Karini poole küsimusega:

„Miks olete viimasel ajal nii nukker ja vaikne?”

„Ah! mured,” ohkas Karin.

„Ja teie lasete murede pärast nina norgu!” hüüdis proua Meeli, nagu poleks ta enam see inimenegi, mis kohvikus. Ka silmist oli hiljutine luulelikkus kadunud.

„Aga mis siis teha?” küsis Karin nõutult.

„Las mees muretseb, milleks mina,” ütles proua Meeli.

„Jah, mina veeretan küll kõik oma mured mehe kaela,” ütles ka proua Itam, kuid ikka veel endise mahedusega, nagu poleks hele päikene ja karge õhk tema häält põrmugi mõjustanud. „Ja pealegi,” jätkas ta nagu lohutades, „kel pole tänapäev muresid.”

„Arushaadav!” hüüdis proua Meeli. „Valitsus ei hoolitse rahva eest, see on kõik. Minu mees ütleb ikka, et toompeale on uut tuult vaja. See on lihtsalt pöörane, mis nad teevad: nad ei anna enam laenu. Minu mees tahtis autot osta, aga nüüd tuleb välja, ei saa. Ja põhjust pole mingisugust muud, kui et pank ei anna raha. Mõistate: lihtsalt ei anna.”

„Minu mees ütleb, et tema ei või kurta,” lausus proua Itam paitavalt. „Muu seas ma isegi rääkisin paari inimesega, kel sidemed. Nemad ütlesid, et asi pole veel sugugi nii hull, inimesed karjuvad muidu. Ja nõnda selguski, kui mees läks asju ajama, et asi pole tõesti mitte veel hull.”

„Ah, minu mees on ju nii saamatu!” ütles proua Meeli.

„Kas mehed pole üldse pisut saamatud ja kõhklejad?” küsis nüüd Karin.

„Aga sellepärast peamegi ise kaasa aitama,” lausus proua Itam asjatundlikult ja veenvalt. „Elu on raskeks muutunud, sellepärast peame ka meie naised kaasa töötama.”

Selle veendumusega lahkus proua Itam ja astus ühte suuremasse delikatesside ärisse, kuna ta enne vabanduseks seletas:

„Pean kalamarja ja muud tühjatähja koju viima, ootan õhtuks võõraid.”

„See naine oskab,” ütles proua Meeli kadestavalt, kui olid Kariniga jäänud kahekesi. „Oled sa märkinud tema häält? Mina ei mõista, mis need mehed selles leiavad. Togud! Kõige pealt tema oma mees. Saad sa sellest aru, et tema oma häälega muretseb raha, ja nõnda nad elavad. Tahaksin ainult teada, kas palja häälega. Aga ühes on tal ometi õigus, meie ise peame hakkama energilisemalt kaasa töötama. Mehed üksi enam ei suuda, kui tahame seisusekohaselt ära elada.”

Ja nagu oleks tal kaasatöötamisega pakiline rutt, andis ka tema Karinile kätt ja tõttas minema. Nõnda jäi Karin üksinda. Ta sammus natukene maad mõttes edasi, ilma et õieti oleks näinud vastutulijaid ja möödaminejaid, siis aga äkki vaatas ta käel kella ja lausus:

„Pole kodus.”

Ta mõtles nimelt advokaat Paraleppa. Teda ta oleks tahtnud nüüd kohata, temaga rääkida. Karin ei võinud midagi sinna parata, et ta mõnikord, kui oli istunud ühes naistega kohviku sinendavas õhus ja kuulanud nende juttu kas isekeskis või meestega, tundis, nagu oleks ta hingeliselt kui ka kehaliselt käinud läbi solgitoru. Tema leidis, et mehed on palju karskemad ja ideaalsemad kui naised. Kui see aga vastupidi paistab, siis ainult sellepärast, et naised mehi selleks ahvatlevad, nagu tõendas seda ka see paljukogenud arst, keda Karin omal ajal tema sõnade pärast pidi korrale kutsuma.

„Armuline proua,” ütles see arst siis lihtsa avameelsusega, „ma olen teile väga tänulik, et te mu sellest kahemõttelisest kohusest vabastate, teie suguõed on enamasti vastupidises arvamuses.”

Nõnda ütles ta, ja Karinil oli tol korral peaaegu häbi kuuldes, et tema pole, nagu ta suguõed. Ta oli katsunud saada teiste sarnaseks, aga polnud seda vist suutnud õieti tänini. Ta jõudis küll edasi, aga siis leidis ta äkki ühel ilusal päeval, et tema suguõed on veel rohkem edasi jõudnud. Nõnda sörkis ta teiste sabas ja arvas, et ainult meestega suudab ta sammu pidada. Jõudnud oma mõttelõngaga sinna paika, ta eksiv pilk tabas kuski ukse kõrval seinal kaks valget plaati, mis asetsesid teineteise all. Ühel sildil seisis must valgel: Ida Langebrunn, hambaarst ja teisel: Aleks. Karim, hambaarst. Need olid mees ja naine, sildid kuulusid aga nende vallalisse põlve.

Karin oli millalgi Ida Langebrunniga koolis ühel pingil istunud, aga päris hästi polnud ta temaga kunagi sobinud. See oli siis pisut kadaklik tüdruk, kelle kodus pursiti saksa keelt. Käitumiseltki ta püüdis olla kuidagi peen, mis ärritas Karinit kui edev vigurdamine. Paljud aastad Ida oli kadunud silmapiirilt, aga siis ilmus ta uuesti hambaarstina. Karinit tänaval kohates, ta kutsus end vaatama. Aga kaua aega Karin ei saanud sellega hakkama. Alles siis, kui kuulis, et Ida ammugi mehel ja et tema ja ta laste seaduslik nimi Karim, astus Karin millalgi juhuslikult sisse. Ka tol korral oli ta tuju millegipärast nigel, nagu tänagi. Ja tal tuli äkki meelde, et ta üldse ainult halva tujuga Ida pool käinud, nagu oleks see mingisugune piksevarras. Nõnda astus ta tänagi sisse ja ütles Idale, kes ise ukse avas:

„Mul on täna halb tuju, tulin sellepärast sinu juurde, sina mõjud ikka nii rahustavalt.”

„Mees ütleb mulle sedasama,” vastas Ida ja viis Karini saali, kus lisas: „Jumal tänatud, tulid õigel ajal, suur robin on läbi. Üks ootab, see tahab mehe juurde.”

„Kas keegi üldse sinu juurde tuleb, kui mees seal on?” küsis Karin.

„Ikka tuleb,” vastas Ida lihtsalt. „Mõni nainegi tuleb.”

„On see võimalik?” imestus Karin. „Mina pole veel kunagi hambaarsti juures käinud ...”

„Õnnelik inimene!” hüüdis Ida vahele.

„Aga kui ma kunagi peaks minema,” jätkas Karin, „siis läheks ma tingimata mõne mehe juurde. Tuleks kas või sinu mehe, mitte aga sinu enda juurde. Mul kohe ei ole naiste sisse usku.”

„Ka iseenda sisse mitte?” küsis Ida.

„Iseendasse on,” vastas Karin.

„No näed, tähendab, sul ikka on naistesse usku,” naeris Ida ja lisas: „Mul polnud alguses iseendasse kuigi palju usku, aga töö ise toob usu. Ja tead, mis otsusele mina olen tulnud: mehed suudavad ainult sellepärast meist rohkem, et neil on rohkem usku iseendasse. Üldse on mehed usklikumad kui meie. Meie käime kirikus, aga nemad usuvad.”

„Minu mees küll ei usu,” ütles Karin.

„Kui mees ei usu, siis ta ei elagi,” vastas Ida nüüd.

„Küll on sinul imelik arusaamine meestest,” imestus Karin.

„Soovitan sulle sedasama, siis paistavad nad hoopis uues valguses,” naeris Ida vastu. Ainult ühte leidis ta meestes tingimata vähem kui naistes, nimelt kannatust ja kaastundmust, seda ka.

„Otse vastuoksa!” hüüdis Karin. „Mehed on palju kannatlikumad ja kaastundlikumad kui naised.”

Aga Ida ei lasknud end selles veenda. Ta tõi hulga näiteid oma ja mehe tegevusest, millest pidi selguma vastupidine.

„Kui mehe käes mõni haige häält teeb, saab ta varsti kärsituks, läheb närviliseks,” jutustab Ida, „sest tema arvates peab iga inimene enese kokku võtma ja välja kannatama, kui ta on tulnud hambaarsti juurde. Aga mina pole kunagi kärsitu. Ma ennem karjun ise haigega kaasa, nutan, kui temal silmad valu pärast vett jooksevad.”

„On see võimalik?” küsis Karin uskumatult.

„On küll!” kinnitas Ida. „Ja kui sa teaks, kui hästi see mõnikord mõjub. Eriti laste peale. Üks poiss küsis kord minult, et miks ma ise karjun, kui ma temale haiget teen. Mul on valus, kui sa nõnda nutad, ütlesin mina ja poiss kannatas peale seda kõik ilusasti välja. Mehed muutuvad taltsaks nagu talled, kui näevad minu silmis pisaraid, usu või ära usu.”

„Mehed on kenad!” hüüdis Karin, kuid samal silmapilgul meenus talle ta oma mees ja nüüd näis talle, nagu poleks mehed põrmugi kenad. Aga kui ta siis mõtles, et ta veel täna peab minema advokaat Paralepa poole, tundis ta uuesti, et mehed on ometi kenad. Ja et seda head tundmust mitte enam segada lasta, viis ta jutu teisale, öeldes huupi:

„Sind ei ole kusagil näha.”

„Sind ka mitte,” naeris Ida vastu ja lisas siis juurde: „Mina pole kuigi suur seltskonnainimene, ei anna hästi mõõtu välja. Näed isegi.”

„Aga nõnda jääd sa hirmsasti ajast maha!” hüüdis Karin.

„Küll minu lapsed lähevad ükskord praegusest ajast ette,” ütles Ida üsna rahulikult. „Las aga mu poisid kasvavad.”

„Sa pole ju ise veel nii vana, et ainult lastele elada,” arvas Karin.

„Aga küllalt vana, et elada, nagu ma heaks arvan,” vastas Ida.

„Issand,” hüüdis Karin, „küll oleks sina minu mehega hea paar!”

„Tänini olen oma mehegagi hea paar olnud,” naeris Ida.

„Ja teised mehed sind ei huvita?” küsis Karin. „Mitte põrmugi? Mitte kunagi?”

„Minule aitab ühestki, kui on peale selle lapsed ja töö,” vastas Ida. „Ühestki on vahel liiga.”

„Mees ütleb mulle sedasama,” vastas Ida ja viis Karini saali, kus lisas: „Jumal tänatud, tulid õigel ajal, suur robin on läbi. Üks ootab, see tahab mehe juurde.”

„Kas keegi üldse sinu juurde tuleb, kui mees seal on?” küsis Karin.

„Ikka tuleb,” vastas Ida lihtsalt. „Mõni nainegi tuleb.”

„On see võimalik?” imestus Karin. „Mina pole veel kunagi hambaarsti juures käinud ...”

„Õnnelik inimene!” hüüdis Ida vahele.

„Aga kui ma kunagi peaks minema,” jätkas Karin, „siis läheks ma tingimata mõne mehe juurde. Tuleks kas või sinu mehe, mitte aga sinu enda juurde. Mul kohe ei ole naiste sisse usku.”

„Ka iseenda sisse mitte?” küsis Ida.

„Iseendasse on,” vastas Karin.

„No näed, tähendab, sul ikka on naistesse usku,” naeris Ida ja lisas: „Mul polnud alguses iseendasse kuigi palju usku, aga töö ise toob usu. Ja tead, mis otsusele mina olen tulnud: mehed suudavad ainult sellepärast meist rohkem, et neil on rohkem usku iseendasse. Üldse on mehed usklikumad kui meie. Meie käime kirikus, aga nemad usuvad.”

„Minu mees küll ei usu,” ütles Karin.

„Kui mees ei usu, siis ta ei elagi,” vastas Ida nüüd.

„Küll on sinul imelik arusaamine meestest,” imestus Karin.

„Soovitan sulle sedasama, siis paistavad nad hoopis uues valguses,” naeris Ida vastu. Ainult ühte leidis ta meestes tingimata vähem kui naistes, nimelt kannatust ja kaastundmust, seda ka.

„Otse vastuoksa!” hüüdis Karin. „Mehed on palju kannatlikumad ja kaastundlikumad kui naised.”

Aga Ida ei lasknud end selles veenda. Ta tõi hulga näiteid oma ja mehe tegevusest, millest pidi selguma vastupidine.

„Kui mehe käes mõni haige häält teeb, saab ta varsti kärsituks, läheb närviliseks,” jutustab Ida, „sest tema arvates peab iga inimene enese kokku võtma ja välja kannatama, kui ta on tulnud hambaarsti juurde. Aga mina pole kunagi kärsitu. Ma ennem karjun ise haigega kaasa, nutan, kui temal silmad valu pärast vett jooksevad.”

„On see võimalik?” küsis Karin uskumatult.

„On küll!” kinnitas Ida. „Ja kui sa teaks, kui hästi see mõnikord mõjub. Eriti laste peale. Üks poiss küsis kord minult, et miks ma ise karjun, kui ma temale haiget teen. Mul on valus, kui sa nõnda nutad, ütlesin mina ja poiss kannatas peale seda kõik ilusasti välja. Mehed muutuvad taltsaks nagu talled, kui näevad minu silmis pisaraid, usu või ära usu.”

„Mehed on kenad!” hüüdis Karin, kuid samal silmapilgul meenus talle ta oma mees ja nüüd näis talle, nagu poleks mehed põrmugi kenad. Aga kui ta siis mõtles, et ta veel täna peab minema advokaat Paralepa poole, tundis ta uuesti, et mehed on ometi kenad. Ja et seda head tundmust mitte enam segada lasta, viis ta jutu teisale, öeldes huupi:

„Sind ei ole kusagil näha.”

„Sind ka mitte,” naeris Ida vastu ja lisas siis juurde: „Mina pole kuigi suur seltskonnainimene, ei anna hästi mõõtu välja. Näed isegi.”

„Aga nõnda jääd sa hirmsasti ajast maha!” hüüdis Karin.

„Küll minu lapsed lähevad ükskord praegusest ajast ette,” ütles Ida üsna rahulikult. „Las aga mu poisid kasvavad.”

„Sa pole ju ise veel nii vana, et ainult lastele elada,” arvas Karin.

„Aga küllalt vana, et elada, nagu ma heaks arvan,” vastas Ida.

„Issand,” hüüdis Karin, „küll oleks sina minu mehega hea paar!”

„Tänini olen oma mehegagi hea paar olnud,” naeris Ida.

„Ja teised mehed sind ei huvita?” küsis Karin. „Mitte põrmugi? Mitte kunagi? ”

„Minule aitab ühestki, kui on peale selle lapsed ja töö,” vastas Ida. „Ühestki on vahel liiga.”

„See on otse hirmuäratav, kui rahulikult sa seda ütled!” hüüdis Karin. „Ka minul on ju oma lapsed, aga kui ma vahel mõtlen, et ilmas on niipalju huvitavaid inimesi ja et mina lähen vanaks oma nelja seina vahel tammudes, ikka teenija ja lapsed, lapsed ja oma mees, siis ma mõnikord lihtsalt ei tea, mis teha.”

„Mina teen siis tööd või loen pisut, kui ma ei tea, mis teha,” naljatas Ida ja lisas siis nagu tõrjuvalt juurde: „Pealegi, mina ei leia sugugi, et ilmas on niipalju huvitavaid inimesi. Meil naistel pole harilikult mingeid huvisid, peale lobisemise ja keelekandmise või hilpude ja nende moodide, noh, ja mehed, need kas ajavad oma asju või teevad silmi ja räägivad rõvedusi pikantsuse nime all.”

„Naised on veel rõvedamad kui mehed,” ütles nüüd Karin vastu vaieldes.

„Võib olla need, kes logelevad mööda igasuguseid lokaale,” arvas Ida üsna rahulikult, „aga mis rõvedusi võib naisel pähe tulla, kui ta teeb oma tööd ja kasvatab oma lapsi. Tead, armas Karin, laste kasvatust on meile enestele rohkem vaja kui lastele või riigile, sest lapsi kasvatades kasvame kõige pealt ise. Lapsed kasvatavad meid vanu rohkem kui meie neid, see ongi laste peaõnnistus.”

„Küll oled sina vana ja tark!” imestus Karin. „Mina olen ka tähele pand, et lapsed mõjuvad minusse hoopis teisiti kui kohvik. Mina nimelt häbenen oma lapsi, ei julge nende ees nõnda olla, nagu olen mehega või seltskonnas. Ja kui olengi vahel, siis teeb Tiki seda juba teisel päeval järele. Armas Ida, sa ei või endale ettegi kujutada, kui hirmus on omal seda pealt vaadata. Ma lihtsalt lähen mõnikord üleni punaseks. Ja katsu mõnda rumalust sellelt väikeselt tripsult ära harjutada! Halliks lähed enne. Nõnda on minu lastega.”

„Nõnda on kõigi lastega” kinnitas Ida.

„Aga kas sa siis kunagi lastest ja oma mehest ära ei tüdine?” päris Karin imestusega. „Oma on ju oma, nagu oma särk või sukapaelad, pimesi kõik teada, iga ta liigutus, sõna, võte, harjumus. Aga mina tahan uut, tahan vaheldust, tahan lihtsalt mõnikord, et oleks häbi, surmlikult häbi, nii et langeks kas või maa alla juba puht palja suure häbi pärast.”

„Küll oled sa alles laps!” hüüdis Ida ja hakkas heledasti naerma.

„Olen ma siis tõesti alles nii väga laps?” küsis Karin uudishimulikult. „Aga miks siis teised naised kõik räägivad, et neil on oma meestega igav? Või lihtsalt: oma mees on igav. Kas siis nemad on ka lapsed? Või ei ole kõik mehed igavad? Ütle, kui sa tead. Mina murran vahel oma vaest pead, nii et tahab lõhkeda, aga kaugemale ei jõua. Olen oma meheltki küsinud, aga...”

„Oled sa siis tõesti seda iseoma mehelt küsinud?” imestus Ida vahele.

„Aga muidugi!” hüüdis Karin.

„Ja ütlesid temale, et ta on igav?” päris Ida.

„Ma olen seda talle mitu korda ütelnud,” vastas Karin.

„Noh, ja tema?” huvitus Ida.

„Tema naerab või ei tee üldse midagi,” seletas Karin.

„No, armas Karin,” lausus Ida mõttes, „küll oled aga sina” Lause jäi pooleli. Ida ei teadnud nähtavasti isegi, millega ta selle peaks lõpetama.

„Miks ma ei peaks siis temaga nõnda rääkima,” imestus Karin. „Ta on ju mu oma mees. Ütlen lihtsal : tee nüüd nii, et mul oleks häbi, ma kohe tahan nii kangesti häbeneda. Sest mis mees sa oled, kui sa ei oska oma naiselegi häbi teha.”

„Ja mees teeb?” küsis Ida ja naeris, nii et ta lihav nägu läks üleni punaseks, silmad tõmbusid kitsaks kilavaks piluks kokku ja kogu tüse keha vabises.

„Ta ei mõtlegi!” hüüdis Karin nagu mossitades, sest ta ei saanud hästi aru, mis see on, mis valmistab tema hingehädas Idale nii suurt nalja. Aga siis see muutus äkki tõsiseks, sai nagu nukraks ja ütles kadestusevarjundiga hääles:

„Küll oled sina õnnelik!”

„Heldene jumal, kuis nii?!” tahtis Karin imestusest peaaegu lõhkeda, et teda võidakse õnnelikuks pidada.

„Ärme parem räägime sellest,” vastas Ida peaaegu ohates, ja kogu tema tüsedasse kehasse ilmus nagu iseäralik lõtvus, mis aitas selleks kaasa, et ta langes veel enam vormist välja, või nagu Karin esiteks oli öelnud: jäi ajast maha. „Sa peaks midagi tegema hakkama,” lausus Ida lõpuks nõuandvalt.

„Just minu mehe sõnad,” ütles Karin.

„Päris õige,” kinnitas Ida. „Hakka tööle ja siis kaob himu, et mees peab sulle maksku mis maksab häbi tegema.”

„Aga kas töö on nõnda hea kui häbi?” küsis Karin avameelselt.

Nüüd Ida hakkas uuesti naerma ja küsis siis:

„Kas mees sind väga armastab ja hellitab?”

„Ma ei tea,” vastas Karin ja lisas siis: „Ei! Mitte sugugi!”

Ida vahtis talle tükk aega tummalt otsa ja tema pilk muutus kordkorralt tõsisemaks, peaaegu kurjaks.

„Sa peaksid ühegi aasta oma mehe kõrval tööd tegema, siis hakkaksid temast aru saama.”

„Kas sina saad oma mehest aru?” küsis Karin sellise südamlikkuse ja otsekohesusega, et Ida jällegi tahtmatult naerma hakkas.

„Issand jumal!” hüüdis Karin. „Mis see ometi on? Ma räägin oma meelest nii tõsiselt kui oskan, aga sinule sünnitab see ainult naeru.”

„Õpi midagi tegema, siis õpid ka teisiti rääkima,” ütles Ida.

„Ikka tegema, tegema,” kordas Karin, „nagu oleks tegemises kogu eluõnn. Kui keegi võiks mulle kindlasti öelda, kui mõni kaardimoor, käetark, grafoloog või selgeltnägijagi võiks mulle ennustada, et töö teeb mu õnnelikumaks, siis hakkaksin veel tänapäev millegagi peale. Aga seda ei tea ju keegi. Enne meheleminekut käisin targa juures, tema vaatas mulle hirmuäratavalt silma ja kinnitas mitmel korral: mures ja vaevas võrsub teie õnn, mures ja vaevas võrsub teie õnn. Nüüd saan juba ligi kümme aastat mehel olnd, aga õnn pole ikka veel tulnd. Ja sellepärast mõtlen vahel: vist pole mul veel õiget muret ega vaeva olnd, kust siis õnngi saab tulla.”

„Sedasama arvan minagi,” ütles Ida heasüdamlikult.

„Aga ometi olen ma mõnikord nii hirmus õnnetu!” hüüdis Karin.

Selle oma hirmsa õnnetusega Karin lahkuski Ida juurest, sest lõunaaeg jõudis kätte ja tema ei tahtnud tüliks olla. Aga väljas tundus talle, et tema polekski nii väga õnnetu, kui teised ei paistaks nii õnnelikena. Just see teiste kole suur õnn tegigi tema mõnikord nii väga õnnetuks. Kõik sõitsid oma autodega, kõik tema tuttavad ja paljud kooliõedki, aga temal polnud selleks vähematki lootust. Nüüd mitte enam! Enne võis ta isalegi peale ajada, et see endale auto ostaks, aga nüüd oli ka see lootus läbi. Muidugi, isa polnud kunagi nõus autot ostma, sest ta ütles alati, temal ei olevat vekslitele vaja allkirju korjata, milleks siis auto, aga hea oli seegi, et võis isaga sellest üks või teine kord rääkida.

Indrek oli autoostmises Vesiroosi vastand. Kui Karin temaga sellest juttu tegi, ütles ta kohe, et – müüme maja ära, siis saame auto. See vihastas Karinit hirmsasti, sest ega ta ometi oma lastega saa autosse elama asuda. Kuid siis Indrek istus laua äärde või võttis taskuraamatu ja pliiatsi, palus pisut kannatust ja ütles natukese aja pärast, et kui asja tõsiselt võtta, siis umbes kümne aasta pärast võiksid nad enestele päris kena autoloksi osta. Ning ta arvutas selgelt ning täpselt, milline on nende sissetulek, milline väljaminek ja kuipalju jääb üle. Aga seda aega olevat võimalik paari aasta võrra lühendada, kui tema, Indrek, otsiks endale ka pealelõunase teenistuse. Lühendus oleks veel suurem, kui nad hakkaksid üldse kokkuhoidlikumalt elama. Ja jällegi Indrek arvutas täpselt, kuipalju võiks kusagilt või millest kokku hoida ja millise summa see aastas annaks.

Seesugune esmakordne arutlus kiskus Karinit sel määral kaasa, et ta otsustas asuda Indreku plaani teostamisele. Pealegi ei tahtnud ta rahulduda nende väikeste kokkuhoidudega, mida Indrek soovitas, vaid tema võttis palju radikaalsemad abinõud tarvitusele. Kui juba, siis juba, ütles ta iseendale ja ka mehele. Ta läks ise turule ja käis odavaid supijuuri otsides selle mitmel korral edasitagasi läbi, leidis need õiged lõpuks sealt, kust ta oma supijuure-ärireisi oli alanud ja oli üpris õnnelik kasuliku kauba üle. Aga kui ta astus turumajja liha ostma, siis valis ta kõige parema ja kallima, võttis isegi pisut tomateid, mis maksid sel aastaajal hingehinda, kuid ühte tegi ta sellepärast, et supijuurilt oli ta ju kokku hoidnud ja teist, et lapsed ja mees tunneksid, täna pole teenija turul käinud.

Juhtus ka nõnda, et ta järgmisel päeval ostis nii vähe ja sellise materjali, et jällegi pidid kõik märkama, pereproua on ise turul käinud, sest lõunalaud tehti tühjaks, nagu oleksid sealt rohutirtsud parvena üle käinud, ja kõigil oli ometi tundmus, nagu oleksid nad ikkagi vähe saanud. Pereproua ise oli peaaegu üsna ilma jäänud ja tema pidi end seega lohutama, et muretseb enese eest kohvikus, kus sööb paar pirukat või kooki, paremal korral ühte kui teist. Veel nõnda paar päeva ja siis oli kodu põrgu lahti, kui Indrek tuli lõunale: teenija avas ukse nutetud silmadega ja tema esimeseks kõneks oli, et proua öelnud ta üles ja sellepärast läheb tema nüüd ära, sest milleks tema peab majas teenima, kui teda sõimatakse raiskajaks ja pillajaks, kuna aga tema on kasin ja kokkuhoidlik inimene. Karin ise oli mehe kabinetis sohval ja ulgus, nagu oleks eluõnn jäädavalt kadunud.

Muidugi, kogu asi lõppes sellega, et teenijale pandi pisut palka juurde ja ta hakkas jällegi üksinda turul käima. Auto aga jäi ostmata ja on ostmata tänapäevani. Sest Karin arvas, et kui auto pärast peab niipaljust loobuma, tema pärast niipalju kannatama, siis pole teda tarviski. Ainult mõelda, et see piin korduks iga päev, iga nädal, iga kuu, iga aasta, kümme aastat ja et aastas on kaksteistkümmend kuud, viiskümmend kaks nädalat, kolmsada kuuskümmend viis päeva, millele lisaks tuleb veel kaks päeva, sest kümne aasta jooksul on vähemalt kaks liigaastat, jah, ja kui siis teada, et päevas on kakskümmend neli tundi, tunnis kuuskümmend minutit, minutis kuuskümmend sekundit ning et iga jumala sekund sa pead kümme aastat mõtlema ainult sellest närusest autoloksist, Issand jumal, aga nõnda on ta ju ammu enne kulunud, kui sa ta kätte saad – sinu hinges kulunud, mõistagi. Nõnda oli mõelnud Karin sohval nuttes. Aga mees oli üsna rahulikult tema juures seisnud ja lõpuks lausunud: „Tähendab, me ostame autot – teenija nutab köögis, sina siin.” Need sõnad olid Karinit hirmsasti vihastanud ja nutt oli tal kui peoga võetud. Tähendab, mees oli teda ainult ninapidi vedanud ja tema oli küllalt rumal uskuma. Nõnda arvas ta siis. Aga praegu ei teadnud ta üldse enam, mis arvata, nagu oleks ta aastatega rumalamaks läinud.





VIII


Samal ajal, kui Karin heitles iseendaga ja oma asjadega, tabas ka Indrekut miski, mis pidi olema nagu mineviku tõenduseks või lunastuseks.

Ühel õhtul, kui ta istus üksinda oma toas, kõlises väliskell ja Tiina teatas natukese aja pärast, et keegi tundmatu härra soovib rääkida. Indrek käskis ta sisse saata.

See oli keskmist kasvu aastat kolmkümmend mees, kaunis laia ja loperguse näoga, milles torkasid eriti silma tugevad lõuapärad ja jõhkralt, kuid millegi pärast ometi meeldivalt vormitud suu ja lõug. Rääkides paljastusid tugevad kollakad hambad, nagu oleks neil juba mõni aeg puudunud korralik ravi. Silmad pruunid nagu juuksedki.

„Tere Paas,” ütles ta ja lisas: „Tere, pursui! Mind sa ei tunne enam?”

„Kahjuks ei,” vastas Indrek. „Kellega on mul au, kui küsida tohin?”

„Küsida tohib küll,” vastas võõras, „aga vaevalt teen ma sulle au. Lubad ehk vähemalt istuda?”

„Olge nii hea, tool on seal,” vastas Indrek, „või kui soovite, siis sohvale.”

„Nõnda siis,” lausus võõras toolile asetudes. „Tähendab, sina Meleskit enam ei mäleta? Meleskit Mauruse juurest! See, kelle kohta vana Suplemaat – või kuis me teda seal nimetasime – ütles, et see poiss neelab suitsu alla, nii et vana Maurus kargas mul kõrvade äärest kinni ja karjus: ,Ah sina, šinder, neelad suitsu alla! Sellepärast sa oledki nii pruun nagu tubakas, mille järele mind hulk aega hüüti tubakaks.

„Õige!” hüüdis Indrek nüüd. „See oled tõepoolest sina! Aga mina ei tunnud ära, suureks oled kasvanud.”

„Peaaegu sinu pikkune,” vastas Melesk, „aga siis ulatasin sulle ainult südameauku.”

„Nonoh, olid ikka pikem,” vaidles Indrek vastu ning küsis siis: „Ja nüüd? Mis sa siis nüüd teed?”

„Nüüd olen redus,” vastas Melesk lihtsalt ja vahtis Indrekule teravalt näkku, nagu uurides, millist mõju tema sõnad avaldavad.

„Õige jah,” kiitis Indrek tagant järele. „Sina pöörad ju ikka veel põranda all riigikorda.”

„Just nii,” kinitas Melesk, ja hiljutine pinevus tema näos andis järele, nagu oleks ta mingile otsusele jõudnud. „Aga sellest ei tahaks ma praegu rääkida, mõni teine kord ehk. Asi on nimelt nii, et mina olen pigis, mind jälgitakse ja ma tahaksin magada. Sa tead, nad püüavad mind. Aga ma ei taha veel surra, sest ma pole enesega selgusel. Mul on vaja aega mõtlemiseks, klaarimiseks. Ja kogu küsimus seisab selles, kas sina saaksid mulle tänaseks ööks ja homseks päevaks ulualust anda? Homme õhtul pimeduse saabudes lähen ma jälle. Praegu pole mul kuhugi minna. Muidugi, päris hädaohutu pole see sulle mitte, kuid siiski on vähe usutav, et keegi teaks tulla mind siit otsima. Pöörasin sinu poole sellepärast, et ka sina ise olid millalgi redus, tead, mis see tähendab.”

„Tean,” lausus Indrek mõttes.

„Noh, ei või jaa,” ütles Melesk, „sest mul pole palju aega.”

„Mõtlen nimelt, kuhu sind panna,” ütles Indrek.

„Pista mind, kuhu tahad,” vastas Melesk. „Mina magades ei norise.”

„See pole see,” ütles Indrek. „Mul on ju naine ja tema on kartlik. Pean tema teadmata, see teeb asja keeruliseks.”

„On ehk pööningul kusagil mõni urgas? Ilm pole praegu liiga külm, pealegi olen kõigega harjunud,” rääkis Melesk.

„Õige,“ ütles Indrek nüüd. „Meil on ju pööning omaette, eraldi trepiga oma kojast. Pealegi on mul seal väike urgas, aga ilma igasuguse küttekoldeta. Hakkasin teist kord tegema iseendale, sest mina mõtlesin millalgi suurele vaimlisele tööle – sellest ajast on see urgas seal. Naine tegi temast kolikambri, see oli hädavajalikuni kui minu vaimline töö, nõnda jäigi kõik pooleli. Aga sooja ta ehk pisut peaks.”

„See on ju minule nagu loodud,” ütles Melesk. „Vii mind tasapisi üles ja jäta kõik muu jumala hooleks.” Seda öelnud, ta ise hakkas imelikult naerma, mis mõjus Indrekusse pisut võikalt, kuid Melesk tõttas kohe oma naeru põhjust seletama, öeldes: „Panid sa tähele, et ma võtsin jumala nime suhu. Ja ometi teen ma ise kõik, mis minu võimuses, et teda inimeste suust ja südamest välja kiskuda. Juba kümme, viisteistkümmend aastat! Mäletad sa veel, kuidas sina omal ajal jumala pärast Mauruse juurest lendasid? Sa ise vist ei aimanudki, kuidas mina siis sind kadestasin, mina ja nii mõnigi teine. Ma olen sagedasti sellele tagasi mõelnud ja kordkorralt ikka enam veendunud, et Maurus astus siis tõepoolest jumala kaitseks välja, ei teinud seda ainult oma kooli pärast. Saad sa nii vanast mehest aru, kes kaitseb jumalat noorte vastu? Minule on see tänapäevani mõistatuseks.”

„Aga siis oli ometi kergem elada kui praegu,” ütles Indrek.

„Jah, tapsid jumala ja arvasid, et oled suure teo, suure heateo teinud inimsoole,” lausus Melesk mõttes.

„Aga sina peaksid seda ju veel praegugi arvama,” ütles Indrek.

„Ja sina?” küsis Melesk.

„Ma ei tea,” vastas Indrek.

„Tead, va vennas,” ütles Melesk nüüd südamlikult, „meie kõik lähme mida vanemaks, seda rumalamaks.”

„Mulle ka näib mõnikord nõnda,” ütles Indrek vaikselt ja vaatas nagu häbenedes kõrvale.

„Mäletad sa veel meie söögilauda Mauruse juures ja kuis me seal istusime?“ küsis Melesk äkki elavamaks muutudes, ja kui oli saanud jaatava vastuse, rääkis edasi: „Ülal laua otsas istus keegi lõunamaalane, vististi mõni vürst või midagi selletaolist, nimega, mis lõppes šviili'ga või iaani'ga. On sul veel silme ees, kuidas meie kõik sõime musta leiba, tema aga üksi valget? Mina näen seda nii selgesti, nagu istuksime veel praegu seal lauas. Ja tead, miks see nõnda on? See Mauruse vürsti valge leib tegi minust siis jumalasalgaja ja revolutsionääri, peaasi revolutsionääri. Vürsti saiakannikas on minu hinge kogu eluaeg nagu luupainaja tallanud. Aga ma arvan, et oleks ma seda saiakannikat kümme aastat hiljem näinud, siis poleks minust revolutsionääri saanud.”

„Arvad sa seda tõesti?” küsis Indrek, ja ta tundis, kuidas tema hääl kippus värisema, sest temal endal tulid omast elust üksikud silmapilgud meelde, mis lasusid tal nagu vanne.

„Päris tõesti!” kinnitas Melesk. „Just selle Mauruse vürsti helevalge saiakannika pärast otsingi ma täna sinu juures ulualust.”

„Sa pead ta saama,” ütles Indrek ja omal süda hüppas rõõmu pärast sees, nagu hakkaks vürsti saiakannikas ka tema elus mingit osa etendama. „Õnneks on naine ooperis, sealt ei tule ta nii pea ja nõnda on meil aega. Meil on petrooliahi, selle võtame ülesse kaasa, loodetavasti teda tarvis ei tule. Külje alla seal leidub, aga pea alla, mis saan ma sinna? Patja ei või võtta, naine leiab ta vajaka olevat. Õige, mul on kummipadi, sellele midagi soojuseks peale, see kõlbab.”

„Kõlbab!” kinnitas Melesk.

„Aga ettekäändeks teenijale, miks me üles lähme? Ka sellest saame üle. Ütlen, et käisin üksi, sest sina läksid ära, käisin vanu raamatuid ja ajakirju sorimas, meil on neid seal paar kastitäit. Õige, õige? Petrooliahju võtsin kaasa, et oleks soem, et soendada käsi, ja jätsin pärast sinna, sest mõtlesin homme tagasi minna. Korras! Me võime minna. Aga kuis on söögiga?”

„Kõht on täis, võin kannatada homme õhtuni,” vastas Melesk.

„Hommikul katsun sulle midagi tuua,” ütles Indrek, „või vähemalt pärast lõunat, enne kui ära lähed.”

„Nõnda arutasid nad, enne kui võtsid küünla ja petrooliahju ja läksid üles. Indrek ajas endale selga vana vateeritud palitu tagamõttega, et ka see Meleskile jätta. Samuti pani ta endale selleks otstarbeks pähe vana läkiläki. Nõnda pidi olema tehtud kõik, mis teha võib.

Pööning oli lauapindadega kaheks jaotatud, üks pool pererahvale võetud, teine teistele majaelanikele jäetud. Seda oli Karin omal ajal isalt nõudnud ühes eraldi sissekäiguga oma korterisse, milleks pidi ostetud majale tegema teatud juurdeehitisegi – trepikoja, et oleks täiesti omaette. Sest Karin arvas siis, et milleks hakata jändama oma majaga, kui ei saa end teistest inimestest eraldada. Tänini polnud Indrek hästi mõistnud, milleks seda nii väga vaja, aga täna esimest korda taipas ta seda.

„Pea meeles,” tähendas ta pööningu vaheseina kohta, „seda ära sa usalda, sest temal on mõnes kohas praod, mis lasevad pilgu ja valguse läbi.”

„Pean meeles,” kinnitas Melesk ja küsis: „Aga minu palee seinad on ometi valguskindlad?”

„Palee seinad küll,” naeratas Indrek.

Palee ise oli aga üpris vilets ruum ja veel viletsamas seisukorras. Siia oli aastate jooksul heidetud kõik, mida taheti saada jalust ära, käest kõrvale. Sellepärast kuulusid ruumi sisustuse hulka asjad, mida polnud praegu vaja, kuid mis võisid millalgi majapidamises tarvis tulla, alates vanade kastrulite ja priimusega ning lõpetades peetud vaipade, riiete ja laste mänguasjadega. Muidugi, viimastega Meleskil polnud midagi peale hakata, aga vanad riidetükid kulusid marjaks ära.

Kõige pealt Indrek pani petrooliahju kütte, et vähemalt alguseski peletada toast suurem külmakahm. Alles siis nad hakkasid vaatama, kuidas asju pisut koomale nihutada, ja magamisaset seada. Indrek arvas, et ase tuleks teha otseteed põrandale, sest läbi lae tõuseb ehk alt korterist pisut sooja, aga Melesk tahtis heita kastidele, mis seisid vanade raamatutega seina ääres.

„Vaimlisele õhkkonnale lähemale,” katsus ta naljatada.

Raamatukaste nihutades nad leidsid nende tagant vana mererohust madratsi.

„Näed sa,” lausus Melesk nüüd, „niipea kui puutud vaimlisi asju, kohe tuleb midagi kasulikku välja.”

„Sul on tõesti õigus,” ütles Indrek, „sest see urgaski siin on millalgi ehitatud ju vaimuste asjade pärast, muidu poleks teda olemaski olnud ja ma poleks võinud sind kuhugi panna.”

Nõnda jutlesid nad pooleldi tõsiselt, pooleldi naljatades tasakesi, peaaegu sosinal, nagu oleksid nad mõni armupaarike, kes teeb endale pesa. Aga pesaehitamine oli väga keeruline, sest üks kast oli madalam, teine kõrgem. Ometi leiti ka selles nõu: madalamale kastile pandi nõutav kiht raamatuid alla ja nõnda muutusid kastid ühekõrguseks.

„Vaim teeb ka madalad asjad kõrgeks,” targutas Melesk, istudes liituvaile kastiotstele katseks, kas nad tõesti annavad tasase pinna. Aga äkki sattus ta uuesti minevikku ja ütles:

„Mäletad Mauruse Siberit? Kuis me seal mõnikord lõdisesime!”

„Noh, siin sa võid vanu mälestusi värskendada,” vastas Indrek, „sest siin läheb vähemalt sama külmaks, kui oli Mauruse Siberiski.”

„Vahe on siiski olemas,” ütles Melesk, „siis kirusin Maurust külma pärast, nüüd õnnistan sind sellegi varjupaiga eest.”

„Sellest sa võid näha, kui leplikuks ja vähenõudlikuks muutub inimene aastatega,” rääkis Indrek nagu isalikult õpetades, otsides välja kaks vana vateeritud tekki, oma vana lambanahka kasuka, õndsate revolutsiooniaastate päranduse, Karini ajast ja arust läinud mantli ja muud kribukrabu, mis võiks anda sooja. Kõige selle kalli varandusega läks ta välja pööningule, et raputada teda seal tolmust, kuna Melesk ise katsus siis endale aset valmistada. Lõpuks Indrek puhus ka kaasavõetud kummipadja oma sooja hingeõhku täis ja ütles: „Kui sa nüüd ka rahul ei ole, siis söögu sind susi.”

„Õige revolutsionäär, see tähendab ideeline, ei ole kunagi rahul, sest ei ole seisukorda, millest paremat poleks võimalik ette kujutada,” vastas Melesk.

„Ja milles ühel või teisel revolutsionääril poleks kedagi kadestada, eks,” jätkas Indrek samal toonil.

„Mina pole ilmas õieti kedagi kadestanud,” ütles Melesk nii lihtsalt, et Indrek teda siinsamas sõna pealt uskus. „Ega ma seda Mauruse vürstigi tema saiakannika pärast kadestanud, midagi muud oli, mis minu meeli rabas, nimeta seda õiguseks või milleks tahad. Ma pole sinugi peale kade, et sul on minule seegi ase anda, mitte aga minul sinule.”

„Teedki väga targasti, kui sa mind ei kadesta,” vastas Indrek. „Tead, vennike, kui kordki oled revolutsionääri kodutuse ja paljajalgsuse mürki maitsnud, siis on endast väga raske korralikku inimest teha, see tähendab niisukest, kel oleks loomulik arusaamine mugavast kodust, varandusest ja lastest.”

„Ära sa seda ütle,” vaidles Melesk vastu. „Tegelik elu näitab hoopis vastupidist.”

„Kus?” küsis Indrek. „Arvad Venemaal? Ei, va vennas, selles sa eksid põhjalikult.”

„Aga seal on ju endised kodutud ja paljasjalgsed praegused valitsejad,” ütles Melesk.

„Ja on kogu maa ning rahva muutnud kodutuks ja paljasjalgseks, nagu on seda iga õige revolutsionäär,” jätkas Indrek Meleski toonis. „Imelik, kas siis sina tõesti ei märka, et Venemaa sest saadik, kus teda valitsevad endised põrandaalused, on muutunud tervenisti ühiseks, üldiseks põrandaaluseks või vähemalt püütakse temast maksku mis maksab seda teha.”

„Küll on sinul metsik arusaamine sotsialistlisest või kommunistlisest revolutsioonist!” hüüdis Melesk.

„Võib olla,” vastas Indrek, „aga kadedus ja kartus pole mitte selle aluseks. Mina mõtlen seda nii: hea küll, endised põrandaalused pääsesid võimule, tapsid tsaari ja kõik, keda tahtsid, rahuldasid hulga ja ka iseeneste vereiha ja tasumishimu, kõrvaldasid endise korra talad ja toed. Ja nüüd? Nüüd uut ühiskonda looma. Ja seda nimelt omal maal, kus ruumi ja rikkust palju ning kus puudub kord. Aga mis teevad uued võimukandjad tõelikult? Nemad jätkavad lihtsalt endist põrandaalust tegevust, ainult selle vahega, et enne õõnistasid nad oma isamaa, s. t. Venemaa maksvat korda, nüüd tahaksid nad miinid panna kogu maailmale alla. Ning võtted oma eesmärkide saavutamiseks on täpselt endised.”

„On see siis sinu arvates nii suur kuritegu, kui see kodanline rämps kord ära pühitaks?” küsis Melesk.

„Minul pole küsimus praegu üldse selles, kas see on hea või halb, ülekohtune või õige, et ühe ühiskonnakorra asemele tahetakse panna teine. Mind huvitab ainult, kuidas seda tehakse. Enne oli käputäis idealiste, kes mõtlesid päästa oma kodumaa ja sugurahva. Selleks arvasid nad enestel õiguse olevat röövida, tappa ja üldse igasuguseid kuritöid teha. Isegi üksikute maade seadustikud näevad ette, et poliitiline tapmine ei olegi tapmine, vaid see on ainult ühest ilmakorrast teise saatmine – maalt taeva läkitamine, mis pole karistatav. Aga nüüd arvavad endised põrandaalused, praegused võimukandjad, et on võimalik muuta sada viiskümmend miljonit inimest idealistideks, kel peaks olema õigus kogu maailmas igasugu kuritöid toimida, et päästa sedasama maailma ja kogu inimsugu. Ideeliselt võib ju endistel põrandaalustel olla õigus, selle vastu ma ei vaidle, aga mina arvan, nende katse nurjub, sest ei ju saa mingisuguste abinõudega luua sadat viitkümmend miljonit idealisti. Isegi kui oletada, et ohverdatakse selleks operatsiooniks kolossaalne summa, kolmkümmend või viiskümmend miljonit elavat hinge, ka siis ei muutuks ülejäänud sada või sada kakskümmend mijonit idealistideks, kes poeksid vabatahtlikult oma idee pärast maailma põranda alla, et viia inimsugu vastu õnnelikumale tulevikule. Sunnitööga aga inimsugu päästa – see pöörane mõte võib tekkida ainult sunnitöölise peaajus. Nõnda arvan mina.”

„Arva pealegi,” lausus Melesk toonil, mis ei lasknud oletada ei pooldamist ega vastuvaidlust, „aga mina olen väsinud ja tahan magada. Teine kord, kui ehk aega, sellest pikemalt.”

Ta võttis saapad jalast, istus asemele ja hakkas endale valmisvarutud riideid peale seadma. Kui Indrek talle head und soovides tahtis lahkuda, oli Melesk juba uinumisel.

„Kustuta ahi, aitab,” olid tema viimased sõnad.

„Ma jätan ta siia, tikud panen kõrvale põrandale, kui külm liiga kipub tegema, siis võid uuesti kütte panna,” rääkis Indrek aseme ees seistes, küünal käes, aga Melesk ei vastanud enam. Tema oli juba valitsevast maailmakorrast paremasse läinud.

Indrek oli ülalt alla tulles enesega üpris rahul, käis mööda treppi ka välisukse juures ja avas korraks selle, nagu laseks ta kedagi välja, tuli siis tuppa, istus laua äärde ja luges seal tüki aega kõige rahulikumas meeleolus. Samuti magas ta öösi õndsa und ja läks hommikul harilikul ajal ja viisil tööle.





IX


Vesiroos oli varemalt kuulnud teiste pankrottidest ja siis polnud ta kuidagi suutnud mõista, kuidas küll arukas inimene võib nõnda elada ja asju ajada, et läheb pankrotti. Üldse – mis tähendab, et inimene läheb pankrotti või on pankrotis? nõnda küsis ta. Aga nüüd oli tal päris selge, kuidas minnakse pankrotti ja ollakse pankrotis. Ja kui ta enne oli kaldunud uskuma, et pankrotis inimene on kas juhm või kelm, siis kippus ta nüüd vastupidi arvama, et pankrottiminejad on need ainsad arukad ja ausad inimesed maailmas. Näitena esitas ta ikka iseend. Oli temal arust või aususest puudu? Ei ju olnud. Jätkus mõlemast, et olla Eesti vabariigi kodanik. Ta oli mõnikümmend aastat „tegutsenud ärialal” – nõnda ütles Vesiroos iseendast rääkides viimasel ajal, eriti pankrotipäevil, – ta oli hulga varandust hoolsa töö ja vaevaga kokku ajanud ning igal inimesel oleks võinud olla rõõm tema peale vaadata, sest temas esines elav eeskuju kõigile, kes rühivad edurada. Aga äkki tuli see mingi Köögertal, kes ise õieti midagi pole teinud, ainult riigikassat kergendanud ja panku „lakkinud”, nagu Vesiroos arvas, ning siis oli tema varandus paari väikese käeliigutusega läinud, nagu poleks teda kunagi olnud. Nagu poleks tema, Vesiroos, vürtspoodigi pidanud kahekordses majas, mille ta leivategijalt ära ostis, kui see arvas kasulikuks oma ärikapitali maja müümisega suurendada. Nagu poleks temal olnud ühendusi kogu endise kubermangu viinaajajatega ja nagu poleks tal olnud omal ajal sidemeid kõrgemais ringkonniski, nii et võis toiduaineid vagunitega välja vedada, kui kogu maa nälgis.

Eks ei tundnud teda kord iga politseinik, kui ta tema nina alt võis oma puskari või piiritusekoorma läbi saata, ilma et see oleks haistnud vänget alkoholilõhna. Või ei teretanud teda siis advokaadid ja arstid ning igasugused muudki ametimehed, kes istusid kusagil võimukohal. Teretasid ju, sest tema andis neile tööd ja teenistust.

Aga üleöö on kõik muutunud: Vesiroosi ei tunne enam keegi, teda ei tereta enam keegi, ja kui tema ise katsub teisi teretada, siis ei panda seda tähele või võetakse viisakas tervitus nõnda vastu, et sul läheb igavesest ajast igavesti vastikuks igasugune tutvus, igasugune teretus. Vesiroos pole kunagi kuulunud seltskonda, aga ta võis kord õigusega öelda, et tal olid seltskonnaga juba sidemed. Kuid nüüd on temale maailmast kadunud niihästi seltskond kui ka sidemed sellega. Tema omagi ringkonna inimesed, kelle seas veedetud paremad eluaastad, lähevad temast nagu eemalt mööda – lippavad üle tänava, kui näevad Vesiroosi vastu tulemas. Sest põhjaläinud inimesega ei taha keegi tegemist teha, kartes tema hädaldamist ja laenunurumist. Ligi tulevad laial lõual naerdes ainult need, kes põlesid ükskord kadedusest ja kes kipuvad nüüd pakatama paljast puhtast rõõmust. Needki ei anna kätt kui omasugusele, vaid patsutavad irvitades Vesiroosile õlale ja küsivad: „Noh, härra Vesiroos, kuidas äri läheb? Teie sõber Köögertal olla pleite.” Ütlevad ja lähevad edasi, ilma et jääksid ootama Vesiroosi vastust. Vesiroos pöördub tänaval ümber ja vaatab hulk aega minejale järele, aga see läheb omasoodu edasi ja ei mõtlegi tagasi vaadata.

Niisugune seisukord on Vesiroosile hirmus raske, ja kõige mõistlikum oleks, kui ta oma jalga tänavale ei tõstakski. Aga ta ei suuda päeva pealt loobuda oma hiljutisest askeldusest ja ta nagu katsub iseend petta, et temal on ikka veel asja, et temal on mõtet kõndida ühes teistega elavail linnatänavail. Vesiroosi seisukorda raskendab eriti veel see, et temaga peavad kaasa kannatama teised, muu seas Karin. Tema oli see, kelle kaudu Vesiroos oleks kuulunud seltskonda ja sobitanud seal kindlamaid ja soodsamaid sidemeid. Muidugi, loomulik ja õige oleks olnud, et Vesiroos oleks saanud sellise väimehe, kes oleks mõistnud, mis tema seisukorras teha, ühesõnaga – oleks asjale käe külge pannud ja sealt edasi ehitanud, kuhu vana Vesiroos jõudnud. Aga ei, väimeespojal polnud äriverd ega ettevõtlikku vaimu ja sellepärast pidi äiapapa ise katsuma edasi ehitada. Osalt sellest ehk kogu õnnetus.

Karin oli Köögertalide kaudu seisnud juba keset seltskonda. Tema tuttavate seas leidus diplomaate, poliitikamehi, rahvaasemikke, ühistegelasi, arste, advokaate, saatkondade nõunikke, kõrgemaid ametnikke, ärimehi, pangahärrasid, sõjaväelasi ja isegi endisi ministreid. Juba olid tal oma kavatsusedki, kuidas Indrekule hakata edasipääsemiseks teed valmistama kas või tema oma tahtmise vastu. Aga nüüd näis äkki, nagu oleks kõigel lõpp. Lõpp kogu tulevikul! Istu kogu eluaeg oma majahütis, mis annab kuus ainult mõnikümmend tuhat sissetulekut ja ei võimalda mitte midagi sellest, mis saanud Karini unistuseks. Seda mõeldes langes tal otse süda ära ja ta jooksis mõttetult linnas ümber, nagu viskleks kala kuival. Kõige hullem, et isa pidi muule lisaks veel Köögertali lööma. Võib-olla isal oli õigus, aga mis aitab õigus, kui ta ei too midagi sisse. Poleks isa löönud, siis oleks võinud ju nõnda minna, et tema pankrotist hoolimata oleks neid, Paase, endiselt kutsutud Köögertalide poole ja nõnda poleks isa laostumine saanud sugugi nii katastroofiliseks. Et aga Köögertalid oma endist seltskondlikku elu jätkavad, selles ei kahelnud keegi, ainult võib-olla esiotsa pisut tagasihoidlikumal kujul.

Köögertalide tutvus seisis Karinil sedavõrt südamel, et igal parajal juhul ta rääkis sellest Indrekuga, küsides temalt nõu, kuidas küll olla või mis teha, et seda tutvust alal hoida. Aga Indrek ei teadnud mingit nõu anda ei esimesel, teisel ega ka järgmisil arutlusil. Ja imelikul viisil see tema mitteteadmine vihastas Karinit igakord ühetasa, isegi päev-päevalt aina rohkem.

„Mis mees sa ka oled, kui sa sedagi ei tea, kuidas sinu naine pääseks vana Köögertali juurde pidule,” ütles Karin kord Indrekule. „Otsi nüüd oma tarkus välja, mis sa raamatutest lugenud, ja ütle, mis ma pean tegema.”

„Raamatutarkuse järele peaksid sa selle asemel rahulikult koju jääma ja Köögertali peale käega lööma,” vastas Indrek.

„Aga näe ei mõtlegi seda teha!” hüüdis Karin vastu. „Sinu kiuste ei mõtle. Esimesed aastad mängisin kodukana, aga mis ma sest sain? Ainult poja viisin surnuaiale!”

„Oleks sa kodukana edasi olnud, siis oleks sul juba ammugi võinud uus poeg olla,” vastas Indrek.

„Muidugi sinu arvates olen mina ainult selleks olemas, et käia kõht punnil ees! Aga kes ütleb, et järgmine on poeg? Aga mis siis, kui jälle tütar? Kui ma sinuga ei saagi enam poega, mis sa siis ütled?”

„Ütlen, et ka tütred on inimesed. Mõnikord rohkem väärt kui pojad,” vastas Indrek.

„Mitte midagi ei ole nad väärt!” hüüdis Karin. „Mina ise istun siin, nagu õnnetusehunnik. Ja üldse, ma ei taha kuulda, kui sina räägid. Sa räägid minuga, nagu polekski ma naine, vaid aiateivas.”

„Teibad on ju nüüd moodis,” ütles Indrek.

„Hea küll, siis ma viskan oma plastika, viskan tantsutunnid, viskan masseerimise, viskan kõik ja hakkan sööma nagu hobune. Las lähen paksuks nagu vana lasu, küll ma siis näen, kuidas see sulle meeldib,” rääkis Karin ägestuses.

„Minule meeldib kõik, mis sulle hea,” vastas Indrek.

„Sinule meeldib muidugi kõik, sest sul ei ole maitset!” karjus Karin peaaegu nutul. „Ilmas pole üldse asja, mis sulle ei meeldiks. Aga ma tean, miks sulle kõik meeldib, miks sulle just kõik inetu meeldib. Ära sa arva, et ma seda ei tea. Tean! Sina tahad, et ka minule meeldiks ainult inetu, et ka mina ise oleks inetu, et ma laseks enda inetuks minna, et ma ise teeks enda inetuks. Just seda sa tahad, sest siis sa võiksid kindel olla, et ma ei leia kusagil poolehoidu. Siis oleks su süda rahul. Jätaksid mu kui tuhakoti sinna paika ja elaksid jumalarahus edasi, käiksid ainult tänaval ja kinos noori tüdrukuid vahtimas, neile silmi tegemas, sest need lähevad alles uhtivuhti, sinu oma naine aga ägiseks kodus. Aga oota, ma sulle veel näitan! Küll mina su krutskid tunnen! Hakkan veel rohkem võimlema, lasen end veel sagedamini masseerida, riietan enda kui moenuku, sest seda ma veel võin, selleks pole mul vaja sinu sõrmede vahelt su närust näljaraha manguda.”

„Ja see kõik on selleks, et pääseda Köögertalide juurde pidule?” küsis Indrek.

„Jah, kõik selleks, ma ei häbene seda sugugi ütlemast!” karjus Karin põlevail silmil.

„Üks abinõu on ehk olemas,” lausus Indrek mõttes.

„Aga selle hoiad sa muidugi targu endale,” ütles Karin nöökavalt.

„Pisut imelik iseoma naisele seda abinõu soovitada,” arvas Indrek.

„Sa oled lihtsalt häbematu!” hüüdis Karin nüüd.

„Ma pole ju veel midagi öelnud,” vastas Indrek.

„Sellepärast oledki! Ainult õrritad, muud midagi,” seletas Karin.

„Sa peaksid katsuma vanale Köögertalile külge lüüa,” ütles Indrek nüüd.

„Ah see ongi sinu suur abinõu, mida oma naisele ei või soovitada!” hüüdis Karin põlastavalt. „Aga seda abinõu ma tean isegi. Kõik naised teavad seda abinõu. Mine kuula! Seda nimetatakse meestele kaasatöötamiseks ärialal. Sina muidugi ei tea seda ...”

„Külap tean,” ütles Indrek vahele.

„Aga mis sa siis sest soovitad, kui sa tead!” hüüdis Karin. „Ajad sina ka mõnda äri, et mina peaksin sulle kaasa töötama? Norid sa kusagilt laenu, et ma peaks minema mõne käemehe või pangahärra juurde teed tasandama? Sa ei tee ju seda. Milleks sa siis soovitad mul külge lüüa? Ah?! Kas sa ei vastaks kord selge sõnaga?! Tahad sa minust juba lahti saada? On sul minust himu täis? Oled tüdinud? Ma olen sulle vastik? Ajan jälkuse peale, mis? Haa! Nüüd kukkusid oma nõuandega sisse, nüüd andsid enda ära! Mitte nõu ei tahtnud sa mulle anda, vaid läbi lille öelda, et mina kõlban veel ainult vanale Köögertalile. Jah, just seda tahtsid sa mulle öelda, ära püüa ometi tagasi ajada, kui asi on päevaselge!” hüüdis Karin, kui ta nägi, et Indrek tahaks nagu vastu vaielda. Siis aga jätkas ta endisel toonil: „Aga mina ütlen sulle, pea seda meeles, et mul on paremaid, kui on vana Köögertal, palju paremaid! Sama rikkaid, aga palju nooremaid, kes ainult ootavad minu märguannet, et ümmardada mind põlvitades. Nimelt just põlvitades, seda pead sa teadma, kuna sul pole aimugi, mis on naise ees põlvitamine.”

„Aga Köögertali pidu, kuis jääb sellega?” küsis Indrek.

„Sinna kantakse mind kätel, kui ma aga tahaks, kui ma ainult oma väikese sõrme otsagi liigutaks, seda pead sa teadma.”

„Siis on ju kõik korras,” ütles Indrek nagu kergema südamega.

„Ja muidugi!” hüüdis Karin. „Igatahes sinu abi ma selles ei vaja, seda ära karda. Löön ilmas oma jõuga läbi.”

Nõnda lõppes viimane rääkimine, nagu eelmisedki, ei millegagi. Aga Karini lükkas ta ometi uuele mõttele. Tõukajaks oli Indreku soovitatud abinõu. Karin ütles küll, et tema teab isegi seda abinõu, sest seda tarvitavat paljud naised oma meeste ja iseeneste kasuks, aga ometi ei tulnud ta mõttele sama abinõu mängu panna ka oma eesmärgi saavutamiseks. Ka siin oli ta arenemises ümbritsevast ilmast maha jäänud. Kui aga Indrek seda meelde tuletas, siis Karin otse jahmatas iseoma rumaluse pärast, kuidas ta küll ise polnud sellele lihtsale mõttele tulnud.

Hiljem üksinda asja arutades, Karin otsustas nõnda, et tema ei mõtlegi enam Köögertalide poole minna, kuigi teda sinna kutsutaks, vaid tema teeb ainult proovi, et kas see abinõu, see meestele ärialal kaasatöötamise abinõu aitab või ei. Täpsemalt: et see abinõu üldiselt aitab, selles Karin ei kahelnud, aga teda huvitas küsimus, kas ka tema ise oskab seda abinõu nõnda tarvitada, et ta aitaks. See oli kogu asja tuum, mitte midagi muud. Karin tahtis ainult pisut targemaks saada, ta tahtis katsuda oma käel teistele järele jõuda, see oli kõik. On see saavutatud, siis vilistab ta kõige peale, sest ega ta siis ometi nii rumal ole, et ta endale või teistele enda suhtes midagi lubaks, kui pole kaalul ei mehe äriasjad ega ka midagi muud tähtsat.

Sellise otsusega sammus ta advokaat Paralepa kontori poole, mis asus südalinnas, kuna tema elukorter pidi olema kusagil mujal. Indreku soovitatud abinõuga Karin ei tahtnud mitte vana Köögertali juures katsetada, vaid valis selleks advokaat Paralepa, kes talle imponeeris oma jõulise kehaehituse, üleoleva iseteadvuse ja kavalerliku kõneviisiga. Eriti meeldis Karinile Paralepa kõnnak. Nõnda liikusid Karini arvates ainult rammumehed, keda ta näinud tsirkuses. Nemad ei tõsta lihtsalt jalga, nagu harilikud surelikud, vaid neil liiguks nagu kogu puus jalaga kaasa. Pealegi tundub, nagu poleks põlv kogu liikumise keskpaik, vaid reis, lihas keset reit, sest see hakkaks nagu kõige enne äkilise nõksakuga liikuma. Paralepa reied tegid astudes just sellesama nõksu ja viskasid seega nagu kogu jala edasi. Muide, Paralepp oli mees, kes ei ilus ega inetu oma tugevate, nagu kirvega raiutud näojoontega, millel ei puudunud aga teatud pehmus. Eriti torkas see silma millegipärast himutsevana tunduva suu ümbruses, milles naerdes paljastusid nagu liiga lühikesed, igemeisse uppuvad, mitte päris korraliku ehitusega, suitsetamisest kollakaks tõmbunud hambad. Pealegi oli kahel esimesel pealmisel hambal nii lai vahe, et Paralepp sinna oskas hammustada kokkulitsutud paberossiotsa ning natukese aja pärast ta sealt huulte abil uuesti välja võtta. Seda toimingut võis ta sama paberossiga korduvalt sooritada, nagu harjutaks ta suurema osavuse saavutamiseks. See oli kõik, mis Karin oli Paralepas märkinud iseärasustena, lisaks ehk veel väikesevõitu pilusilmad, mille hallikas värving võis meeleolukohaselt kas helestuda või tumestuda ning väga kergesti omandada niiske läike. See viimane joon polnud aga Karini arvates kuigi erakordne, sest seda oli ta tähele pannud niipaljudes meestes, isegi naistes, olid nende silmad suured või väikesed, ümmarikud või pilutaolised, sinised või hallid, pruunid või mustad.

Ainuke, mis tegi Karinile muret, see oli viisaka ettekäände leidmine Paralepa kontorisse minekuks. Paar päeva ta murdis selle üle oma pead, aga mitte midagi ei osanud ta välja mõelda. Obligatsiooni küsimus oli lõplikult lahendatud ja korraldatud ja sellest uuesti rääkima minna oleks pisut imelik. Ei puudunud palju, siis Karin oleks kärsituses Indrekult nõu küsinud, sest kellelt ta siis ikka peab nõu küsima, kui mitte omalt mehelt. Aga õigel ajal tuli tal meelde, mis ta oli rääkinud Idaga ja mis see temale öelnud, ning nõnda otsustas ta omal kael talitada. Lõpuks tuli tal hea mõte ja ta ütles endamisi:

„Milleks siis just mina pean oma pead murdma, et viisakat põhjust leida, las tema murrab ka, kui ta on viisakas kavaler. Astun lihtsalt sisse, muud ei midagi. Temal on kõnetund ja sellepärast peab tema teadma, mis ta kõneleb. Ei tea ta, millest kõnelda, siis tulen ma lihtsalt ära. Sest mis ma siis tema juures peaksin tegema, kui ta ei oska midagi targemat kõnelda kui mu oma meeski. Tema on advokaat, tema on ülikoolis käinud ja seal kõnelemist õppinud, noh, siis näidaku nüüd, mis ta oskab.”

Nõnda otsustas Karin oma kaine mõistusega ja läks julgesti mööda kivitreppi kolmandale korrale. Ta polnud eksinud, sest vaevalt oli ta Paralepale silma vaadanud, kui juba mõistis, et pole mingit ettekäänet vajagi ja et Paralepp teab niikuinii, millest kõnelda. Karin oli talle selle eest otse südamepõhjast tänulik. Ometi kord inimene, kes seisab oma ülesande kõrgusel! Karin oleks talle selle eest kas või kaela langenud. Pealegi polnud, õnneks, kedagi ees, et oleks pidanud ootama, mille eest Karin oleks võinud talle teist korda kaela langeda.

„Armuline proua,” ütles Paralepp, kuna ta ise temale kõige viisakusega istet pakkus, „tulite veel kord oma obligatsiooni suhtes?”

Ja ilma et ta oleks oodanud Karinilt mingit vastust kas sõnas, liigutuses või näoilmeski, jätkas ta kohe vahetpidamata, pealegi veel nõnda, et ta ise sel silmapilgul ei vaadanud Karinile otsagi, vaid korraldas laual oma pabereid, millise delikaatsuse eest Karin oleks võinud talle kolmat korda kaela langeda.

„Kõik on kõige paremas korras,” rääkis Paralepp edasi ja pööras oma niiskekstõmbunud silmad Karini poole, kelle pilk muutus ka niiskeks, nagu ta ise kartis, sest Paralepa silmade läikest arvas ta aimavat, et see mõistab kõik, on aga nii õrnatundeline – jah, just õrnatundeline, kinnitas Karin iseendale, – et püüab sellest mitte kuidagi märku anda. Ta säästab mind, mõtles Karin ja leidis äkki, et see uus sõna väljendab kõige paremini Paralepa teguviisi, nagu ka iga uus mood näib kõige ilusamaks tegevat naise keha kenadused. Aga kuna Karin nõnda mõtles ja niiskel pilgul Paralepale otsa vahtis, jätkas see südamlikult: „Ärge tehke omale vähematki muret, ilus proua. Veeretage oma mured seekord minu peale. Mina korraldasin selle asja, mina ka vastutan, et teil ei tule mingeid raskusi. Te arvasite viimati, et hea oleks, kui niipea ei tuldaks nõudma, sest teil oleks raske lähemal ajal lunastada. Ka selle eest on muretsetud, nii et...”

Paralepp poolitas lause, võttis paberossikarbi, avas selle, tõusis toolilt ja ulatas viisakalt Karinile, öeldes:

„Tohin ehk paluda? Väljamaa kraam, mitte meie oma pinutagune. Sünnib suhu pista.”

Karin võttis paberossi vastu ja Paralepp ulatas talle tuld, aga ta tegi kõik nõnda, et Karin pidi tundma, millise hea meelega teine talle pakkus ja andis: nagu oleks selles suur tükk õnne.

Kui mõlemil suitsud suus ja nad ühisesse tuhatoosi mõni aeg olid oma käsi ulatanud, ütles Paralepp nagu teatud pingutusega:

„Te tulite täna õigel ajal, kena proua, mina mõtlesin teile just helistada.”

„Mis siis on?” küsis Karin teatud ärevusega.

„Palun mitte ärrituda, mitte ärevaks saada, asi pole seda väärt. Tahtsin teid ainult informeerida, et te teaks ja te ei mõistaks mind võõriti, ei teeks etteheiteid.”

„Ma hakkan tõepoolest kartma, ütles Karin, keda erutas Paralepa pikk sissejuhatus.

„Teil ei ole karta midagi,” ütles Paralepp.

„Kel siis? Minu mehel, lastel?...”

„Teie isal, härra Vesiroosil,” seletas Paralepp. „Ma tahtsin teile juba varem rääkida, aga kahtlesin, kas maksab, kas tohin, aga lõpuks otsustasin ometi. Sest ma tahtsin teile öelda, et kui mina ei võtaks seda asja oma kätte, siis võtaks selle mõni teine ning see võiks veel halvem olla, sest asja saab ju ajada ja pöörata nii või teisiti. Te ehk isegi olete kuulnud, et teie isa, härra Vesiroos, teinud, nagu öeldakse, Köögertalile ühe äsa. Muidugi, asi oleks võinud halvemini lõppeda, tähendab hammaste murdmine ja nõnda, aga seda, jumal tänatud, ei ole, nii et...

„Aga minu isa rõõmustas just, et ta Köögertalil vähemalt paar hammastki kurku löönud,” ütles Karin sama vihaga, millega neid sõnu oli rääkinud isagi.

„Armuline proua,” hakkas Paralepp suure häälega naerma ja vajutas kokkulitsutud paberossi harvade hammaste vahele, „juhin teie tähelepanu asjaolule, et Köögertal on minu klient ja teie isa tema vastane, nii et mina võiksin teie avameelsust kurjasti tarvitada.”

„Seda ei karda ma kunagi!” hüüdis Karin. „Eluilmas ei usuks ma seda.”

„Soo!” tegi Paralepp imestunult. „Miks nii?”

„Mul on teie vastu niisugune usaldus, härra Paralepp, et...” hüüdis Karin.

„Väga hea,” ütles advokaat, „siis räägime nagu kaks head sõpra.”

Nende sõnadega tõusis ta toolilt, läks seina äärde tiivani juurde, pöördus seal ümber Karini poole ja ütles kummardudes:

„Kallis proua, tulge istume siia, seal laua ääres on nagu liiga vormilik ja ametlik.”

Nõnda siis nad istusidki kõrvuti tiivanile, kuhu Karin keris varsti oma jaladki.

„Mis siis saab selle papa asjaga?” küsis ta.

„Jah, mis ikka saab,” vastas Paralepp.

„Ja pole mingit pääsu?” küsis Karin.

„Pääsu juba leiduks,” venitas Paralepp ja vaatas Karinit kõigis tema kehakõverdusis nagu arvustavalt, raputas siis tõrjuvalt pead, naeratas kavalalt ja ütles: „Aga ei maksa, kallis proua, ei maksa vana Köögertaliga, parem las isa läheb istuma.”

„Aga mina tahaks ometi katsuda, kas ma ei saaks oma isa aidata,” ütles Karin, „ja selleks ma paluksin teie abi.”

„Kõige suurema lahkusega, niipalju kui oleneb üldse minust,” vastas Paralepp ja võttis nagu ebateadlikult Karini käe, silmitsedes iga tema sõrme üksikult. „Kellesse olete oma kätega, isasse või emasse?” küsis ta.

„Ennem emasse,” vastas Karin ja tõmbas käe tagasi, nagu paneks ta alles nüüd tähele, mis sünnib.

„Ma arvasin ka seda,” ütles Paralepp.

„Miks nii?” küsis Karin.

„Saab siis kõigele vastata?” küsis Paralepp.

„Saab küll,” ütles Karin.

„Noh, siis vastake: kas teie olete õnnelik?” ütles Paralepp.

„Seda ma ei tea,” vastas Karin. „Vahel olen, vahel ei ole. Ja teie?”

„Minu naise emal pole vist olnud niisukesi käsi nagu teie mehe naise emal, ütles Paralepp.

Karin ei saanud kohe hästi aru, mis see pidi tähendama, aga ometi tundis ta, et tal tõusis palav hoog näkku ja et sellest pääseda, tegi ta teist juttu, öeldes:

„Mina peaksin oma isa asjus vana Köögertali endaga rääkima.”

„Selle seelikukütiga, kui nõnda lubate väljenduda?” tähendas Paralepp.

„Teie mõistate mind võõriti,” ütles Karin. „Ma mõtlen, nimelt, kusagil seltskonnas, niiöelda juhuslikult. Ja teate, mis mina olen tähele pannud: kõik seltskonnamehed on suured seelikukütid. Jaa, jaa, see on nõnda, ei aita midagi, et teie tahaksite vastu vaielda. Ainult minu mees on teisiti. Aga tema ei armasta ka seltskonda. Igakord punnib ta vastu, enne kui ta fraki selga ajab ja minuga kuhugi tuleb. Näiteks praegugi: mina ütlen temale, et vii mind Köögertalide juurde mingile olengule, kus ma saaksin vana endaga paar sõna rääkida, aga tema ei mõtlegi seda teha. Niisuke on ta. Mis on mul sest siis kasu, et ta pole seelikukütt. Ennem juba seda, aga tehku, mis vaja teha. Korraldagu, sest tema on mees.”

„Teil on üsna õigus, kallis proua,” ütles Paralepp. „Aga kas mina ei võiks korraks teie mehe asemele astuda, mis puutub fraki selgatõmbamisse?”

„Kuis nii?” küsis Karin üllatatult, nagu ei saaks ta millestki aru.

„Väga lihtsalt: mina viin teid Köögertalide juurde, mina korraldan kõik,” ütles Paralepp.

„Aga teie oma abikaasa?” küsis Karin ikka veel nagu üllatunult.

„Minu oma abikaasa,” kordas Paralepp õlgu kehitades ja vaatas nukralt Karinile otsa. „Minu abikaasaga on umbes sama lugu, nagu teil oma abikaasagagi. Üks ei armasta frakki, teine ei salli tualette. Minu naisel on selleks oma mõõduandvad põhjused, kuidas on lugu teie mehega, seda ma ei tea.”

„Minu mehel pole mingeid põhjusi,” ütles Karin. „Mitte mingisuguseid.”

„Noh, siis ta lihtsalt ei hooli teist, ei võta teid küllalt arvesse,” arvas Paralepp.

„Sedasama olen ka mina temale öelnud,” tähendas Karin.

„See on otse uskumatu, millise pimedusega on mõned mehed iseoma naise suhtes löödud!“ hüüdis Paralepp ja küsis siis: „Kuidas teie tutvusite oma mehega?“

„Tutvusin!” hüüdis Karin nagu meelde tuletades. „Ma polegi temaga tutvunud!”

„Suurepärane!” hakkas Paralepp naerma. „Te polegi veel oma mehega tutvunud! Siis teil lapsi ei ole, mis?”

„Kolm last on, üks surnud, kaks elavad, mõlemad tütred,” seletas Karin. „Taga targemaks!” hüüdis Paralepp. „Ja ikka veel pole oma mehega tutvunud?”

Alles nüüd Karin hakkas taipama, millele sihtis Paralepp, ja seletas:

„Ma olen temaga peaaegu lapsest saadik tuttav, seda tahtsin ma öelda.”

„Ah nii!” venitas Paralepp. „Siis palun vabandust.”

„Plikast peast, kui tema ei teinud minust väljagi, armastasin teda hirmsasti,” jutustas Karin.

„Nii,” tegi Paralepp. „Või otse hirmsasti?”

„Jah,” kinnitas Karin, „aga pärast, kui abiellusime, siis ma olin juba targem ja teda enam nii väga ei armastanud. Sest kaua sa ikka jaksad nii kangesti kedagi armastada.”

Paralepp naeris täie hooga.

„Päris tõesti kohe,” ütles Karin, „sest milleks ma peaks seda valetama. Pealegi mõtlesin ma siis, et soo, mina olen teda juba küllalt armastanud, las tema armastab nüüd mind ka. Armastagu lihtsalt nõnda, et ma tunneksin, et mind armastatakse.”

„Noh ja tema?” küsis Paralepp endiselt naerdes.

„Miks te nii väga naerate?” küsis Karin vastu.

„Pean ma siis nutma, kui te nii kenasti räägite?” vastas Paralepp. „Ja kui ma ei kardaks teid haavata, siis ütleksin teile päris avameelselt: teie mees võib olla kullatükk, aga ta on eesel! Palun mind väga vabandada, aga see on minu otsekohene arvamine.”

„Miks nii?” küsis Karin.

„Lihtsalt sellepärast, et see mees ei olegi mees, kes teiesuguse naise pärast ei tõmba endale kas või kümme frakki ja smokingit ülestikku selga. On naisi, kelle pärast võib saada vargaks, kelmiks, teeröövliks, mõrtsukaks”.

„Just minu mehe sõnad,” ütles Karin üsna rahulikult, nagu kuuleks ta igivana asja, ja rabas sellega Paraleppa nagu nuiaga pähe. See oli tahtnud öelda midagi ilusat ja suurt, aga ta oli korranud ainult teise mehe sõnu.

„Aga mehed ju ainult räägivad nõnda,” seletas Karin edasi, „ega nad siis sellepärast kohe teeröövliks ja mõrtsukaks hakka. Minu mees pole tänini veel ühtegi inimest tapnud ja vargile pole ta ka läinud. Ma olen talle mitu korda öelnud, et vaata, mis teised mehed oma naiste pärast teevad, koorivad sõbrad puhtaks, teevad pangad paljaks, lähevad pankrotti. Tee ometi sina ka midagi! Näita, et oled mees, ütlen ma, vaata ometi, vana Köögertalgi tegi oma naise pärast pankroti.”

„Kes seda ütleb, et naise pärast?” küsis Paralepp huvitatult.

„Aga kui majad on naise nimel,” vastas Karin.

„Ah soo!” venitas Paralepp. „Aga räägitakse, et need majad ei jää kunikski naise nimele.”

„Miks nii?” küsis Karin omakorda suure huviga.

„Proua Köögertal on kunstist huvitatud,” ohkas Paralepp, nagu teeks kunst ta raskemeelseks. „Aga tema ei saa kunsti ilma kunstnikuta maitsta ega arendada. Noh, ja kunsti ning kunstnikkude arendamine ning maitsmine läheb väga kalliks maksma. Sellepärast võlad, obligatsioonid. Kui kaua see nõnda võib kesta.” Äkki tuli Paralepal midagi meelde, ta vaatas käel kella ja ütles: „Vabandust, aga ma pean minema. Mis oleme sõpruses rääkinud, jääb meie vahele. Proua Köögertali kunsti ning kunstnikke õpime loodetavasti varsti koha peal tundma . Mina ajan need asjad joonde, olge mureta. See pole muidugi veel mõni teerööving ega roim, mida teie mehelt nõuate, aga ehk lepite alguses sellega, armuline proua.”

„Aga kas teie võiksite naise pärast mõrtsukaks saada, kui te teda väga armastaksite?” küsis Karin, ja kui Paralepp jäi talle arusaamatuses otsa vahtima, lisas ta seletuseks juurde: „Ütleme nõnda, et mitte kohe tegelikult, vaid mõttes. Et oskate üldse mõelda, et võite mõrtsukaks saada, kui kõik nõnda oleks ja tuleks, nagu ühel mõrtsukal olema ja tulema peab?”

„Mõttes olen mõrtsukas juba praegu,” vastas Paralepp sügava kummardusega.

„Aga minu mees ütleb, et tema ei saa enam mõtteski mõrtsukas olla,” ütles Karin.

„Kuis nii enam ei saa?” küsis Paralepp uudsihimulikult.

„Ütlesin ma enam?” küsis Karin vastu.

„Just nii!” kinnitas Paralepp. „Te ütlesite, et teie mees ei saa enam mõtteski mõrtsukas olla. Kas ta siis millalgi on saanud?”

„See on abielu saladus,” ütles Karin nüüd. „Sellepärast ehk olengi ikka veel oma mehe naine.”

Viimased sõnad rääkis ta nõnda, et ei Paralepp ega Karin isegi teadnud õieti, heitis ta edvistavalt nalja või mõtles ta seda tõsiselt.





X


Paar päeva läks mööda, ilma et Karin oleks oma mehega juttu teinud Köögertalidest või nende olenguile pääsemisest. Tema oli nimelt otsustanud hakata korjama oma isiklikke saladusi: hakata elama oma elu. Kaua ma ikkagi mehe kaelas ripun, ütles ta endamisi. Mul on ju minu oma majanduslik varandus, mida mees ei puutu, samuti vaja koguda endale ka vaimlikku ja hingelikku varandust, nii et oleks kui mitte vormilik, siis vähemalt tegelik varanduste lahutus.

Nõnda arutas ta endamisi ja tegi sõbrannale visiite, käis jalutamas, istus kohvikus ja külastas ühe või teise tuttava seltsis kinosid ning teatrit, et ajast mitte maha jääda. Sest on ju piinlik istuda kuski seltskonnas, kus räägitakse mõnest filmist või filminäitlejast, kui ise pole seda näinud ja ei oska sellepärast kaasa rääkida. Karinil polnud seda oskust, mida valdas proua Meeli. Tema laskis parajal ajal oma luulelise pilgu kõnelejail ringi käia ja teadis täpselt õiget silmapilku, kus ta võis hüüda: „Arushaadav!” See kõlas alati nii veenvalt, et kellelgi ei tulnud kunagi pähe küsida, mille kohta see hüüe oli mõeldud või mis temaga mõeldi. Pealegi, proua Meelil oli alati oma eriline trump käepärast. Kui mõni nii väga kippus oma teadmistega laiutama, siis vingutas ta pisut oma helepunaseid huuli ja algas umbes nõnda: „Ma ei thea, aga kui meie mehega fiimane khord Berliinis olime, siis...” Sellest jätkus enamasti, aga kui ei jätkunud, siis laskis ta ka Pariisi mängu ning sellele ei pidanud enam keegi vastu. Sest ei leidunud sellist hullu, kes oleks julgenud midagi öelda Berliini või Pariisi, üldse välismaa kohta, kuigi küsimuses oleks olnud mõni sealseilt koluturgudelt ostetud riidehilp.

Aga Karinil polnud tagatiseks ei sellist oskust ega ka ühtegi välismaareisi. Nii pidi ta ise enda eest väljas olema ja see nõudis pingutust. Ta hakkas isegi ajalehti lugema, et mitte enam oma endisi eksimusi korrata ja seltskonnas küsida: kes on meil praegu presidendiks või keda kommunistid tahavad eesti kuningaks, et nad põranda all aina mässavad? Neil on ju oma põrandaalune, mis nad siis veel tahavad. Muidugi, oma endise poliitilise teadmatuse vabanduseks olid Karinil väga mõõduandvad põhjused või väga selge ja lihtis loogika, kuid seltskond kahjuks ei arvestanud seda. Karin ütles, et milleks peaksin mina oma pead vaevama sellega, kes on praegu üheks või teiseks ministriks või kes saanud riigivanemaks? Kutsuvad nad mind oma juurde külla või tulevad nemad minu juurde, kui mina neid kutsuksin? On mul lootust nendega tuttavakski saada? Ei! Mind tutvustatakse parimal juhul nendega või nende prouadega alles siis, kui nad on juba endised ministrid või endiste ministrite prouad. Aga seltskond vaatas neile küsimusile hoopis teisiti: tema püüdis kramplikult nime järele tunda neid, kellega ei puutunud kunagi kokku, ja ei hoolinud kuigi palju teistest, keda kohtas igapäev kohvikuis, kinodes, teatreis ja igasugu lokaales.

Iseseisvale pingutavale seltskondlikule tegevusele Karin pidas ainult mõned päevad vastu, aga siis oli talle omaette elamisest villand ja ta ütles Indrekule:

„Näe, ikka saan Köögertalide juurde ja sina ei või sinna midagi parata. Sina arvad küll, et kui sina kätt ega jalga ei liiguta, siis mina jään istuma, aga oota niikaua. Saan kõik, mis tahan, sest mina ise maksan ometi ka midagi.”

„Kellele sa siis külge lõid, vanale Köögertalile endale või mõnele teisele?” küsis Indrek.

„Mina ei löönud kellegile külge, vaid küsi parem, kes lõi minule külge,” vastas Karin.

„Seda ma lihtsalt ei usu,” ütles Indrek.

„Et minule võidakse külge lüüa?” küsis Karin.

„Jah, et sulle oleks külge löödud Köögertalide juurde sobitamiseks,” vastas Indrek. „See oleks loomuvastane. Sest loomulik oleks, et sa ei läheks sinna isegi siis, kui sind tõepoolest kutsutaks.”

„Suurepärane!” hüüdis Karin. „Kogu aeg annad ise minule nõu, kuis ma sinna pääseksin, ja nüüd korraga – ei pea üldse minema. Aga miks siis mitte, heldene taevas?!”

„Selleks on vähemalt sinul kaks põhjust: esiteks, Köögertal tegi täie teadmisega sinu isa puupaljaks ja teiseks pole enam eriline au Köögertalidega läbi käia, sest kuigi peaaegu kõik, alates kas või ministrist ja lõpetades mõne põrandaaluse kommunisti ja pätiga, salajas imetlevad ja kadestavad, kui uskumatult hästi Köögertal on osanud kõigile külge teha, ometi ei söanda keegi avalikult oma imetlust avaldada. Ainult ühte ütlen ma: Köögertal on suur eeskuju, temale järgneb varsti teisi, sest kõik tahavad nagu temagi kedagi puupaljaks teha, nagu on seda praegu sinu isa või mõni teine.”

„Sa oled lihtsalt kurat!” hüüdis Karin. „Esteks vaikid sa ja alles nüüd, kui mulle Köögertalide uksed juba lahti, avad mulle oma registrid. Aga mina ei hooli sinu targutustest. Mis on minul tegemist isaga ja tema asjadega? Tema elab omaette, mina omaette. Köögertal tegi tema paljaks, aga minule pole ta midagi teinud.”

„Kuis nii?” küsis Indrek imestunult. „Sul on ju obligatsioon majal, kas see pole Köögertali tehtud või mis? Või pole see mõnisada tuhat raha? Tead, halval korral võib see summa kaela murda. Maja võidakse ära müüa ja pealegi veel saiaraha eest, nagu see juba mõnega sündinud.”

„Sa oled elus saatan!” karjus Karin. „Nüüd sa hakkad mind ka obligatsiooniga hirmutama.”

„Ma ei hirmuta. Ma ainult tuletan meelde, et sul pole mingit erilist põhjust Köögertalide juurde kippumiseks. Ennem hoia eemale, sest nagu ma ütlesin, ega seal sellega jää.”

„Sa arvad, et nad lähevad lõpuks tõesti pankrotti?” küsis Karin. „Raiskab siis see vanamoor tõesti niipalju oma kunsti ja kunstnikkude peale?”

„Vaata, vaata, mis sinagi juba tead,” imestus Indrek.

„Näe, tean jah,” vastas Karin jonnakalt.

„Aga see on vististe tühine asi,” arvas Indrek. „Räägitakse, et vanamees ise spekuleerib edasi, mingisugused suured operatsioonid venelastega, ja selleks tekivad majadele obligatsioonid. Need on muidugi hoopis teistsugused summad, kui kunsti ja kunstnike peale kulutatud raasukesed. Köögertalide eesti kunst ja kunstnik on esiotsa üsna odav; kõhutäis süüa, peatäis juua, ülikond riideid, paar kingi ning pisut taskuraha – sellest • aitab. Majaproua Pariisist tellitud kleidihinnaga võib kolm kunstnikku aasta otsa priil lobil hoida.”

„Issand jumal!” ohkas Karin. „Sa kallad kõik nagu virtsaveega üle.”

„Kust sa selle võtad?” küsis Indrek.

„Sa peaks kuulma, kui ilusasti Mägar kunstist räägib,” ütles Karin.

„Olen kuulnud,” vastas Indrek. „Aga ta ju maalib veel ilusamini.”

„Sa ütled seda nii, nagu oleks sul jällegi mõni tagamõte,” rääkis Karin. „Sina üldse ei räägi midagi otsekoheselt, nagu teised inimesed. Nagu nende Köögertalidegagi – kord nii, kord naa. Mis ma siis nüüd pean tegema? Pean ma minema või ei? Aga ma lähen ikkagi. Ja tead, milleks? Ma katsun nõnda teha, et Köögertal isa kohtusse ei kaebaks. Muidu ta kaebab, ma tean, mulle öeldi. Ja siis on mul veel teine plaan, aga seda ma sulle ei ütle, sest see ei puutu sinusse, vaid on minu eraasi.”

See eraasi tekkis Karini peas alles praegu Indrekuga vesteldes. Nimelt: kui eesti kunst ja kunstnik on nii odav, nagu Indrek seda ütleb, kas ei võiks siis ka tema, Karin, selle heaks midagi teha? Kas ei võiks asja nõnda seada, et ka tema majas liiguksid kunstnikud sisse ja välja, nii et võiks oma kõrvaga kuulda, mis nad räägivad ja arvavad, ning võiks oma silmaga näha, mis see inimene teeb või kuidas ta on, kes on kunstnik. Pealegi – võiks kogu seda asja teistele prouadele kohvikus tasapisi nina alla hõõruda. See oleks asja üks külg. Aga teine külg on Karinile veel huvitavam, ja see ongi see peaasi: lüüa Köögertali vanamoorilt – Karin nimetas mõttes proua Köögertali ainult nõnda – tema kunstnikud lihtsalt üle, jätta teda kuivale. See oleks see õige kättemaksmine Karinilt oma isa ja ka iseenda eest.

Sellest viimasest, niiöelda peaasjast, Karin ei tihanud Indrekule rääkida, küll aga tegi ta juttu kunstnikega läbikäimisest, et kuulda ka tema arvamist. Aga Indreku arusaamine oli ka siin pentsik. Ta ütles kohe:

„Mis on kunstil või kunstnikel meiega tegemist, me oleme ju väikekodanlised tõusikud.”

„Aga Köögertalid ei ole tõusikud, nii arvad sina?” hüüdis Karin ägestudes, sest Indreku sõnad riivasid teda valusalt.

„Ega siis ometi Köögertalide kunsti ja kunstnikega maksa läbikäimist otsida,” ütles Indrek nüüd ja see oli Karinile veel valusam, kui eelmised sõnad. „See kunst või kunstnikud ronivad sulle ise tuppa, tee ainult uksed lahti.”

Karin oli hoopis nõutu. Tähendab, Indrekust pole milleski abi loota. Tema käib kui katk oma sõnadega kõigest üle. Ometi Karin tegi veel kord proovi ja küsis:

„Aga kas Mägariga maksab läbi käia?”

„See tähendab – ennast maalida lasta?” küsis Indrek vastu.

„Miks siis kohe maalida lasta?!” hüüdis Karin ärritatult.

„Aga mis siis?!” küsis Indrek. „See pinseldaks ju kogu maailma ilusaks.”

„Nöritseja!” kiskus Karin nüüd nagu läbi hammaste. „Sina närid kõige kallal. Mis teistele hea, see sinule halb. Miski ei kõlba sulle. Minagi olen sulle ainult lükata ja tõmmata, nagu mõni narr.”

„Ei, armas naine,” ütles Indrek nüüd peaaegu südamlikult. „Aga mina arvan tõepoolest, et ega kunstnikud pole meist kuigi palju huvitatud. Meie oleme selleks kui mitte liiga harimatud, siis ometi arenematud. Mis meie neilt õieti loodame ja nõuame? Et nad maaliksid meile sugupulle ja lehmi, kes näitavad sabaga vihma ja tuult. On olemas niisukesed lehmad. Ehk paremal korral – kuidas maetakse pritsimeest, s. t. pasarnikut.”

„Sa oled lihtsalt jõle!” hüüdis Karin.

„Muidugi, ma liialdan,” oli Indrek nõus, „aga ega see suurt asja ei muuda. Mäletad sa seda kontserti, kus meie selja taga keegi seltskonnadaam teisele vaimustatult hüüdis: ta laulab peaaegu nagu grammofon! ja seda pildinäitust, kus keegi teine läbi kuldraamidega lorneti vaadeldes kiitis: tore! suurepärane! nagu oleks aparaadiga võetud? Noh, ja nii oleme kõiges.”

„Tähendab, pole kuidagi võimalik kunstnikkudega läbi käia?” küsis Karin.

„On küll,” vastas Indrek, „aga selleks peaks meil kui pursuidel palju rohkem raha olema. Või me peaksime palju vähem toitu ja palju rohkem kunsti ostma. Üldse, me peaksime vähem kõhuga ja rohkem vaimuga seedima, siis tuleks kunst ja kunstnikud ise meile majja.”

„Ma söön ju küll vähe,” ütles Karin, „vaata, kui kõhn ma olen.”

„Sedasama kinnitab endast ka proua Köögertal ja palju teisi temataolisi,” ütles Indrek.

„Ikka kõrvutad sina mind selle vanamooriga!” hüüdis Karin pahaselt. „Mina olen ju tema kõrval elus pilbas.”

„Muidugi, aga ma nägin millalgi koera, kes oli paljas kondikrõbi, ometi oleks ta söönud kas või hommikust õhtuni ja kunagi ei saanud ta täis, kunagi ei lõppenud tal nälg. See olevat niisuke koerte haigus, sõja ajal hakanud ta hobustesse. Mina arvan, et meie, aga võib olla ka et kogu maailm põeb praegu seda koerte haigust. Eriti see nõndanimetatud seltskond.”

„Küll oled sa kade,” ütles Karin nüüd.

„Kelle peale?” küsis Indrek.

„Seltskonna peale, mõistagi.”

„Siis olen ma ju iseenda peale, sest ka mina kuulun seltskonda,” ütles Indrek.

..Sina ja kuulud seltskonda?” imestus Karin.

„Just nii,” kinnitas Indrek. „Oma naise kaudu muidugi, kes on rikas majaomanik.”

„Sinu häbematusel pole piiri, tead,” ütles Karin nüüd ja tal oli selline imelik tundmus, et oleks tahtnud nutta ja naerda korraga, aga ometi ei saanud ta ei ühte ega teist teha. Lihtsalt ei tulnud nutt ega naer peale. Aga ühest ei loobunud ta siiski mitte – mõttest, proua Köögertalilt tema kunstnik või kunstnikud, kui tal neid mitu, üle lüüa, tema ümbrus kunstist kui põrgutulega puhtaks kõrvetada. Ah, üldse pole ilmas midagi ilusamat, kui kelleltki naiselt tema mees üle lüüa, see oli Karinile praegu selge. Sellest ja kindlast usust, et ülelöömine tal tingimata õnnestub, oli Karinil mitu päeva hea meeleolu. Ta tundis oma väärtust tõusvat. Imelikul viisil ta pani tähele, et tuttavad oleksid nagu tema vastu viisakamaks ja lahkemaks muutunud ja et teda teretasid tänaval inimesed, kes temast polnud peale isa pankrotti enam väljagi teinud, nagu oleks ta paljas õhk. On neil juba hais ninas, et nad võivad mind ehk varsti Köögertalide juures kohata? mõtles Karin. Või on nad alles nüüd kuulda saanud, et minu isa on pankrotis, mitte aga mina? Ükskõik, kuis see oli, aga Karin arvas tundvat, et tema kurss tõuseb viimasel ajal. Seda ta pidi järeldama proua Itami kutsestki, tulla ühes paari teise prouaga tema uut korteri sisseseadet vaatama. Proua Meelit polnud mitte kutsutute seas, küll aga proua Horst. Miks see nii oli, seda Karin ei teadnud ega võinud ka aimatagi.

Itamid asusid südalinna lähedal keset aeda helevalges kivimajas. Proua Itam nimetas seda oma lumipaleeks. Tõepoolest olekski olnud teda talvel raske ümbritsevast lumest eraldada, kui poleks olnud neid helkivaid peegelaknaid ja punast katust. Tänava ääres seisis neil suurem kolmekordne kivimaja.

„Te enne ei elanud siin?” ütles Karin proua Itamile, selle asemel et ühes teistega kõike aina imestleda.

„Enne elasime tänava ääres mehe majas,” vastas proua Itam südamliku mahedusega, sest ta oli Karinile üpris tänulik, et see oli oma küsimusega võimaldanud seda avaldada, mille järele tema keel kõige rohkem kipitses. Aga imestlejad sõbrannad tegid, nagu ei kuulekski nad räägitud sõnu. Ainult tummaks muutusid nad kadedusest. Seda oli proua Itam just tahtnudki ja selleks oli ta nad siia kutsunudki.

„Ah see ei olegi teie mehe nimel?” küsis Karin.

„Ei, see on täiesti minu oma,” ütles proua Itam.

„Tähendab, teie hakkate ka pankrotti minema,” lausus Karin saladuslikult, kuid küllalt valjusti, et kõik võiksid seda kuulda ning oma südames sellest pistest rõõmutseda.

„Kuis nii?!” hüüdis majaproua peaaegu ehmunult. „Kust te üldse selle peale tulete?”

„Aga Köögertal kirjutas ju ka siis kõik oma naise nimele, kui hakkas pankrotti minema,” seletas Karin avameelselt.

„Ega siis minu mees pole ometi mõni Köögertal,” ütles majaproua põlglikult, võib-olla esimest korda kuulsid kõik, et proua Itami hääl on ometi modulatsioonivõimeline. „Et maja oma naise nimele kirjutada, selleks pole mehel vaja igakord veel pankrotti minna, vaid aitab sellestki, kui ta oma naist armastab,” jätkas majaproua ja vaibus jällegi oma endisse mahedusse, vidistades linnukesena vaikselt ja sulavalt edasi:

„Mees hakkas seda siis ehitama, kui ma raskeks jäin ja ütles, et kui tuleb poeg, siis saan maja omale. Ta näitas mulle plaani. Mina küsisin: kas aia ka? Mees mõtles natukene ja ütles siis: aia ka, aga sellest suurest paplast saadik, muu läheb suure maja külge. Siis vastasin mina: kui sa mind nõnda armastad, siis sünnitan sulle poja, aga kui poeg ei tule, siis on see sinu oma süü. Ja teate, mis ma tegin? Ma käisin kõik arstid ja targad läbi ning küsisin kõigilt: kuidas saan ma poja? kuidas saan ma ilmtingimata poja?”

„Noh, ja mis teile öeldi?” küsisid sõbrannad sellise uudishimuga, et unustasid isegi kadeduse.

„Ei mina enam kõike mäleta, mis mulle öeldi,” seletas proua Itam, „aga igaüks õpetas oma tarkust. Just sel ajal tutvusin ma kena noormehega. Tema oli palju reisinud ja palju lugenud, käis meil majas. Silmad niisugused unistavad, unistavad, ise süsimustad. Parajal silmapilgul küsisin ka temalt, et, austatud härra, mu lemmik, kuidas teha nõnda, et ma saaks ilmtingimata poja, sest siis kingib mees mulle aia ühes majaga? Ja vaat' see väljamaalane siis õpetas ning tema õpetuse järele ma saingi.”

„Aga mis ta siis õpetas?” küsiti mitmelt poolt kärsitult.

„Tema õpetas, et igal õhtul magama minnes ja igal hommikul ärgates pean mitu ja mitu korda lugema: iga tund ma näen und, et laps mu sees, loode vees saab ikka enam pojaks. Ja kõige parem, ütles ta, kui ka mees loeb seda kaasa, loete kahekesi. Mees lugegu ka siis veel, kui mina juba magan. Ka öösel, kui juhtub ärkama, lugegu tasakesti mulle kõrva sisse: iga tund sa näed und, et laps su sees, loode vees saab ikka enam pojaks. Samuti ka hommikul, kui ta tõuseb, et tööle minna, kuna mina alles magan. Mina ise muidugi ka, kui ärkan, loen aina: iga tund ma näen und jne. Isegi söögi alla hakkasime lugema, nagu oleks see mõni uus Issameie, lumipalee Issameie. Mees ei jätnud seda võõraste juures olleski, pani käed laua all risti ja luges endamisi: iga tund sa näed und jne. Aga mina poetasin enda ikka kuhugi kõrvale ja lugesin seal. Läksin vannituppa, nagu peseksin käsi, aga ma ei pesnud ühtigi, sest käenahk läheb inetuks, kui sagedasti pesta, vaid mina aina seisin ja pomisesin: iga tund ma näen und jne. Isegi see väljamaalane, kes mulle seda õpetas, luges alguses minuga kaasa, õpetas õieti lugema, nõnda:..” ja proua Itam demonstreeris, milline on õige lugemine, kui peab tulema poeg. „Ta lubas isegi Pariisis veel lugeda, et oleks kõik tehtud, mis üldse teha võib.”

„Prantslastel see ongi niisuke mees, kes sellist asja õpetab,” ütles proua Horst, et tõendada oma asja kursis olemist.

„Aga kuidas prantslane oskas eesti keeles luuletada?” küsis Karin.

See rabas kõiki. Kuidas oli see võimalik, et välismaalane oskas meie keelt? Sest sõnad: iga tund ma näen und jne. on ju puht eesti keeles.

Aga proua Itam ütles üsna rahulikult:

„Ega siis tema eesti keeles! Tema ütles seda prantsuse keeles, aga minu mees tõlkis eesti keelde, sest ta ütles: kuis siis võib lugeda prantsuse keeles, kui peab sündima õige eesti vabariigi poeg. Tema on ju hirmus suur isamaalane.”

„Ah siis härra Itam ise luuletas selle!” hüüdis Karin, aga raske oli mõista, mis tema hääles helises, kas imestus või nöökamine. Aga võib-olla ei see ega teine, vaid lihtis naiivsus.

„Minu mees teeb kõik, mis ma temalt palun,” ütles proua Itam iseteadliku mahedusega ja juhatas oma külalisi ühest ruumist teise, neile igal pool parajasti niipalju aega andes, et nad võiksid ühe või teise tähenduse teha nähtu või katsutu kohta.

Kabinetis, kus majaproua avas teatud salalaeka, küsides, et mis külalised soovivad, kas konjakit, likööri või veini, valitses üleni vasega ehitud tamm. Kui proua Horst heal meelel sügava klubitooli siidpehmet nahka silitas, küsis majaproua:

„Kahtlete, kas on nahk?”

„Ma imetlen tema pehmust,” vastas proua Horst.

„Eht pühvel, kinnitab minu mees ja teda võib usaldada, sest tema ei armasta imitatsioone. Tema nimetab neid poolvillaseks.”

„Aga milleks peab kõik nii tugev olema?” küsis Karin.

„Mis te sellega mõtlete?” küsis majaproua.

„Seda, et miks on kõik vasega rautatud – toolid, kapid, sohvad ja kõik,” ütles Karin.

„Et oleks ilusam,” seletas proua Horst.

„Aga siis oleks ju veel ilusam, kui rautaks üleni kõik vasega ära,“ seletas Karin. „Kui minul oleks palju raha, mina tõmbaksin tingimata vaskpleki kas üleni või jätaks ta hoopis ära.”

See tõi üürikeseks üldise vaikuse, nagu oleksid kõik süvenenud veini maitsmisse või kullaga kirjatud klaaside vaatlusse.

„Ja klaasid kataksite ka kas üleni kullaga või jätaksite hoopis ilma,” lausus majaproua õrnalt.

„Ei, seda ma ei tea, mis ma klaasidega teeksin,” ütles Karin üsna lihtsalt, „need ma ehk jätaksin, nagu nad on.”

„Ometi midagi on armu leidnud proua Paasi silma ees,” ironiseeris keegi külalistest.

Vein maitstud, siirduti teistesse ruumidesse. Saalis valitses rohekashall toon.

„See siin on pähklapuu,” seletas majaproua. „Mina ei armasta mahagonit – liiga grell! Hakkab närvide peale. Mina tahan midagi rahulikku, leplikku, tagasihoidlikku. Kate on muidugi eht,” lisas ta juurde, kui ta nägi, et mööbliriiet puudutati: „Soovite silmapilguks istet võtta? Viite muidu teiste külaliste mugavuse.”

Nõnda istuti siiagi silmapilguks, enne kui mindi edasi. Alumisel korral ei olnudki enam rohkem ruume kui üks väiklane tuba, ka midagi kabineti taolist. See oli sisustatud punase puuga.

„Minu vastuvõtutuba,” seletas majaproua. „Ma küll punast puud ei armasta, kuid viisakuse pärast panime siia siiski selle. Vahelduseks! Sest mis ikka panna.”

Ülemisel korral olid eluruumid, magamis-, lapse- ja vannitoa ning köögiga. Magamistoa mööbel oli elevandiluukarva ja kuulus kõik ühte valangusse. Vooditel ei puudunud isegi pitsitatud katus.

„Siin magan mina harilikult üksinda,” seletas majaproua, „mees magab kabinetis sohval, et oleks telefon käepärast ja ei segaks mind, kui ta peab hommikul vara tõusma.”

Igal pool valitses üliküllus, silma torgata tahtev toredus, ainult lapsetuba seisis erandina. Siin oli kõik äärmiselt lihne, peaaegu napp, mis mõjus muuga võrreldes tahes või tahtmata otse rabavalt. Majaproua isegi nähtavasti tundis seda ja sellepärast tõttas ta seletama:

„Minu mehel on niisuke vaade, et lapsi ei tohi hellitada. Kuidas mina kasvasin, ütleb ta, ja minust on saanud mees, kes ilmas läbi löönd, noh, siis kasvagu ka minu poeg samuti, siis saab ka temast ükskord mees. Mina ei viitsi mehega vaielda, sest tema tahtis ju kangesti poega, noh, siis kasvatagu teda, nagu ta heaks arvab.“ Selle öelnud, pöördus ta hoidja poole ja küsis vene keeli: „Soonja, kuis on buubi kõht?”

„Ikka halb, proua,” vastas see.

„Mis see siis nüüd ometi on, et ta enam korda ei lähe,” rääkis majaproua etteheitvalt. „Kuulge, Soonja, teie ei armasta enam minu buubikest, sellepärast ei parane tal kõht.”

„Kuis ei armasta!” hüüdis hoidja haavunult vastu. „Väga armastan, aga ei aita.”

„Armastage, armastage, Soonjakene,” kordas majaproua, „küllap siis ka lapsel kõhtki korda läheb.”

Nende sõnadega lahkusid kõik toast, jättes sinna ainult mureliku näoga hoidja ja tema viriseja hoolealuse, kelle käekesed ja nääpsukene nägu paistsid valgete linade keskel sinakatena.

„Seal ta nüüd on,” seletas majaproua, „tahtsime kangesti poega, aga nüüd teisel kõht haige ja ei taha kuidagi paraneda. Ämmaemand vist ikka külmetas teise esimestel nädalatel ära, mis muud. Mees ikka toherdab teist ja jändab temaga, aga ei kedagi. Ma juba ütlesin talle kord, et, kallis, mis see siis nüüd on, et sa ei saa enam lapse kõhtugi terveks. Mina kohe ei või seda näha ega kuulda, sest see erutab mind nii hirmsasti. Ja erutumine on mulle kahjulik, arst on seda kõvasti ära keelanud.“

„Aga miks teil on venelanna hoidjaks?” huvitus proua Horst.

„Mees tahab nõnda,” vastas proua Itam. „Tema ütleb, et siis õpib laps kohe ühe võõra keele ära. Meie ise hakkame temaga saksa keelt kõnelema, nii on tal juba kaks keelt jumalamuidu käes. Ja eesti keele, oma emakeele, ütleb mees, saab ta muidugi kätte, niipalju kui seda tal tarvis tuleb. Mina pole ennast selle sisse segand, tehku mees, mis ta heaks arvab. Mind erutavad niisukesed asjad ja mina pean end selle eest hoidma, ütleb arst. Ma ei saa siis öösel magada ja ei lase nõnda ka meest magada. Aga kui mees ei saa magada, siis läheb ta närviliseks ja nõnda erutun mina veel rohkem. Te mõistate isegi, mis sellest viimaks välja tuleb, kui mina olen närviline, minu mees on närviline, meie mõlemad oleme närvilised. Nii et las mees parem teeb, mis ta heaks arvab. Ainult temal pole kunagi aega, sellepärast ongi lapse kõhuga nii, et las hoidja vaatab.”

Proua Horst mõtles esiteks võõrkeelte õpetamise asjus oma arvamist avaldada, aga kuuldes, et siin tegemist mehe tahtega, vaikis ta. Vaikisid ka teised prouad, sest nad kõik arvasid, et kui koeraga võib võõrast keelt rääkida, miks siis mitte lapsega, sest ega tema koerast halvem ole. Kõik tundsid proua hädale südamest kaasa. Ainult Karin söandas öelda:

„On need mehed küll imelikud! Üks õpetaks lapsele võõrad keeled juba enne sündi kätte, teine ei taha sellest kuulda peale sedagi. Minu mees ütleb alati: mida rohkem keeli, seda vähem aru: inglane mõistab ainult oma emakeelt ja tema valitseb maailma.”

„Aga, kallis,” vastas majaproua, „ega siis meie pole inglased.”

Sellega olid kõik nõus, Karingi oli, ainult ta oleks tahtnud teada, mis Indrek siin vastaks.





XI


Pika ja piinava ootamise järele saabus Karinile lõpuks ometi ihatud silmapilk – minna Köögertalide juurde olengule. Paralepp tuli talle autoga järele ning nõnda sõitsid nad kahekesi. Õieti oleksid nad võinud jalgsigi minna, sest tee polnud pikk, kuid Paralepp ei pidanud seda viisakaks. Tema arvas, et kui inimesel pole omal autot, siis peab ta sõitma vähemalt teisegi omaga. Auto olevat nagu rahagi: pole tähtis, kelle ta on, peaasi, kes teda kasutab. Sest kui inimesed kõik hakkaksid seda aega ootama, mil neil enestel on niipalju raha, et viisakalt ja seisusekohaselt ära elada, siis poleks ilmas viisakat ja seisusekohast elu üldse olemas, või teda oleks nii vähe, et oleks mõttetu temast rääkida.

Õige mees on see, kes kohaneb oludele ja sõidab viisakalt ka võõra autoga ning elab seisusekohases viisakuses ka võõra rahaga. Ja selleks pole sugugi vaja kätt teise tasku panna, mitte sugugi. Seda rumalust teevad või on sunnitud tegema ainult need, kes seisavad väljaspool seltskonda. Seltskonnainimesele tuuakse raha peaaegu koju kätte. See tähendab, ta peab vaevaks võtma ja panka sisse astuma, sest see ongi paik, kuhu tuuakse see raha, millega ei osata midagi peale hakata ja mis peab ootama, et keegi tuleks, kes oskaks temaga midagi peale hakata. Ja pankadest ei lõpe raha kunagi otsa, sest keegi pole veel kuulnud, et ilmas oleks millalgi olnud puudus inimestest, kes ei oska iseoma rahaga mitte midagi peale hakata.

Nõnda seletas advokaat Paralepp Karinile autos rahvaste majandust ning rahandust ning lõpetas oma mõistliku kõne sellega, et ütles, täna minevat nad majja, kus osatakse teiste rahadega veel paremini opereerida kui omadega. Sellepärast võidaksegi seal nõnda elada, nagu elatakse.

Auto peatus lähemas eeslinnas õige ruumika kahekordse puumaja ees, mille kogu ülemine kord kuulus Köögertalide asukohaks. Nad elasid omas majas, täpsemalt – proua Köögertali majas. Karini ja Paralepa saabudes sumisesid toad juba külalistest ja neid tuli aina juurde, nii et ruum ähvardas kitsaks jääda. Karin tundis neid ruume, sest ta oli nii mõnigi kord varemalt siin käinud ühes isa ja mehega. Täna oli ta üksipäinis keset võõrast rahvamurdu ja tal kippus tõusma mahajäetuse tunne. Ainult õnn, et Paralepp täitis oma kavalerikohuseid sellise innuga ja ei lahkunud tema kõrvalt peaaegu silmapilgukski.

Üldiselt võetuna sarnanes Köögertalide ruumika korteri sisemus pisut nagu mingisuguse omapärase kaubamajaga, milles omanik kas pole osanud või tahtnudki maksma panna teatud korda või liigitust. Paiguti oleks nagu meelega kuhjatud asju üleliiga, küsimata sellest, kas nad kuuluvad väärtuselt, värvilt või stiililt ühte. Oleks nagu tahetud toonitada, et ilusad ja head asjad pane ritta või lao hunnikusse, ikka jäävad nad ilusaks ja heaks. Nõnda tekib omataoline looduslik küllus, kus kõlbavad kõik värvid ja joonestikud suurepäraselt üksteise kõrvale.

Selle nähtuse üheks põhjuseks oli asjaolu, et Köögertal oli omal ajal äritsenud kõigi nende esemetega, mida võis leida tema endagi korterist. Palju sellest, mis oli ostetud edasimüümiseks, jäi vedelema ja lõpuks arvas Köögertal, et eks ta kulu omalegi ära, või selle müümisega nii häda ongi. Pealegi, arvas ta, müüa võib neid asju oma korteristki.

Proua Köögertal, kes oli nii vaimustatud kunsti ja kunstnikkude toetaja, arvas omakorda küll vahetevahel, et mees muudab vägisi korteri juudipoeks, aga samal ajal aitas ta isegi selleks südilt kaasa, ostes näitustelt või ka kauplustest pilte ning asju ja paigutades neid kuhugi oma eluruumidesse. Lõpuks olid härra kui ka proua ning isegi külalised arvamisel, et praegune korter kipub kitsaks jääma, aga kuna tuli vahele see pankrotijant, siis peeti sündsamaks praegu mitte ümberkolimisele mõelda ega ka maja alumise korra tühjendamisele asuda. Selle asemel võeti tarvitusele lihtsam ja odavani abinõu: üleliigseid asju hakati üles pööningule kandma, kuhu selleks ehitati eriruum, mis võttis oma alla ühe otsa kogu katusealusest. Et ka üürnikel olid uluall omad kuurikesed igasuguse logu panipaigaks, siis muutus pööning sest saadik, kus ka majaomanik oma saraga nende kõrvale asus, teatud määral viisakamaks ja isegi nagu täielikumaks. Tänini oli otse imelik vaadata, et igal kehvavõitu inimeselgi on ikka midagi pööningule kanda, rikkal majaomanikul pole aga tripsugi. Noh, nüüd võisid kõik üürnikud ja poodnikud oma silmaga näha, kui hirmus palju temalgi üleliigset varandust.

Õieti öelda, see polnud päris üleliigne kolu, mis kanti Köögertalide korterist pööningu varakambri, vaid see oli samas korteris koluks muutunud, selleks tehtud. Näis peaaegu nõnda, et Köögertali oma korter ja selles valitsevad eluviisid said mõõdupuuks asjadele, kas nad kuhugi kõlbavad või ei. Eriti kangeks katsemanöövriks igasugustele esemetele olid pidulikud olengud. Sest kui vana Köögertal jõudis juba heasse tujju, et võis sigari hambaisse pista ja muhedalt sõpradega juttu vesta, siis oli tal armsaks ajaviiteks kiigutada oma „turrutatud” mõnutsevat keha kahel tagumisel toolijalal või koguni veel ühelgi, kui ta sattus õigesse hoogu. Pidulahke peremehe eeskujul katsus nii mõnigi „turrutatud” külaline sedasama järele teha. Oli juhtumeid Köögertalide majas, kus punasest puust „isteesemed” ragisesid kokku mitte ainult piduperemehe enda, vaid ka kahe, kolme külalise all korraga. Suurt häda polnud sellest ei peremehel ega ka külalistel, sest kukkudes leidsid nad endid harilikult ikka mingisuguselt vaibalt, millistest polnud siin majas puudu, nagu kõigist teistestki asjadest, üldse mitte millestki. Sellised „kokkuragisenud” asjad rändasidki pööningule, kuna peremees nad enne sootuks „vaeseomaks” klobis, et oleks õieti tehtud. Vahel juhtus ka nõnda, et peremees jäigi vaibale lamama, tõugates murdunud tooli ainult jalaga eemale ja kutsudes ka külalisi oma eeskujule järgnema, sest siis ei olla karta, et nad veel madalamale langevad. Sellepärast polnud imestuda, et kui enne lainetas jookidest laud, siis nüüd hakkasid varsti lainetama vaip ja põrand, millest polnud aga muud häda, kui et pidi paika vahetama kuiva küljealuse otsimiseks, oli ju vaip selleks küllalt suur või leidus peale selle ka teisi vaipu.

Nagu „isteesemetega”, samuti võis sündida ka teiste asjadega, mis vedelesid igal pool mööda ruume, olgu kuski simssidel, laudadel, akendel, postamentidel või riiulitel. Kõik need asjad olid niiöelda üleöö siia paisatud võõraist kortereist, kus elasid teissuguste eluviisidega inimesed, kel olid kõige selle kribukrabuga teatud isiklikud suhted. See asjade ja inimeste suhe puudus alles siin majas. Kui murdus mõni tool, sohva või laud, mida peremees mõtles juhuslikult kasutada istmeks, või kui purunes kukkudes tuhandeks killuks mõni hiina vaas või jaapani iluasjake, siis ütles peremees alati iseenda ja teiste rahustuseks: „Ah, mis tühja, asjad pole mind saand, mina olen asjad saand, saan uued jälle.” Köögertal ei teadnud veel ega saanud vististi kogu eluajal teada, et inimesed muutuvad asjade keskel, asjad aga inimeste keskel mitte ja sellepärast tuleb neil, inimestel, asjade kohaselt muganduda või asjad ütlevad oma vahekorra inimesega üles – lähevad katki. Ja nende asemele tulevad juba uued asjad, mis nõuavad inimesilt uut mugandumist.

Täna oli lisaks kõigele muule muretsetud arvamata hulk elavaid lilli, mille aroom oli nii vägev, et murdis kaua läbi isegi tubakasuitsu pilvedest, toitude ja jookide lõhnadest rääkimata. Korvides seisid siinseal õrnad azalead, hurmavad sirelid, aga ka lopsakad ja karged alpikannikesed ning isegi kained ning külmad hortensiad. Vaasides enamasti roosid kõigis võimalikes värvinguis, aga ülekaalus punased ja valged. Söögilaualgi oli õieuputus paiguti nii suur, et raske oli vastasistuvat lauanaabrit näha, temaga sõnu ja pilkusid vahetada. Ometi tundus selles ka teatud mugavus: nõnda olid need, kes otsisid pidukäras üksildust või „kaksildust”, vähemalt üheltki poolt hulgast eraldatud.

Vana härra Köögertal ise võttis Karini vastu nagu ammuaegse hea tuttava ja kutsutud külalise, avaldas ainult imestust, kuhu on jäänud ilusa proua armas abikaasa, kuid lisas sealsamas juurde:

„Mõistan, mõistan! Noor inimene peab end pisutki lahutama, niiöelda välja tuulutama kitsast kodusest õhkkonnast. Teate, proua, kui mina oleks naine ja nii noor ja ilus – vabandage vanainimest tema otsekohesuses, see pole halvasti mõeldud, vaid see on lihtsalt õige ja aus arvamine, mida inimene usub, sest teie olete ju noor ja ilus...”

Rohkem ei saanud härra Köögertal öelda, sest nüüd tuli proua Köögertal peaaegu väljasirutatud kätega, pea pahemal pisut viltu ja tugevasti selga visatud, nagu tahaks ta teistest kõigist üle vaadata, mispärast tema sinised silmad oma värvitud ümbrusest ei saanud Karinile muidu otsa vaadata, kui pidid peaaegu kinni laskuma, kuna aga lühedavõitu nina oma avaustega esile tükkivalt sidus tahes või tahtmata ümbritsevad pilgud rohkem kui see ehk ninakandjale kasulik. Üldse polnud proua Köögertalil nagu oma nina, vaid see oli tingimata kellegi teise peast siia sattunud. Nina enda kui sellise kohta polnud õieti midagi öelda, kuid temast ei jätkunud sellele näole, sest ta jättis suu ja lõua liiga ilma varjuta ja ei andnud silmadele ning otsaesisele küllalt tuge. Aga ometi pole mõistlikul ninal muud teha, kui seda kahte paari teineteisest viisakas vahemaas hoida. Muidugi, on veel hullemaid ninu kui proua Köögertali oma. On selliseid ninu, mis nii kangekaelsed, et tahavad olla kogu nägu. Need suruvad siis kõigest jõust suud ja lõuga kurgu alla ning silmi ja otsaesist pealaele. See võib mõnikord veel hullem olla kui proua Köögertali nina liigne tagasihoidlikkus, nagu oleks tal oma ümbruses pisut piinlik oleskelda. Kuid selleks polnud majaproua ninanääpsukesel mingit põhjust, sest kõik muud näoosad ja lisandused seisid sobivas tasakaalus ja neid oli niipalju kohendatud ja poleeritud, nagu seda valitsev kunstitase sel silmapilgul üldse suutis, alates juustega, mis meenutasid valget neegrit, ja lõpetades hammastega, kus säras aina kuld. Lisaks kandis proua Köögertal kõrvus rõngaid ja pehmel ümmarikul kaelal keed, mis olid mälestised endisest Venemaa „hiilgavast elust”, nagu ta ise ütles, kust nad ühes abikaasaga ilmusid oma väikest, armast kodumaad üles ehitama tööstusalal.

„Kui armas, et tulite. Toote meie igavasse seltskonda ometi pisutki elu!” hüüdis proua Köögertal Karini mõlemaid käsi haarates. Ja ta viis tema kohe pisut kõrvale, kus seletas saladuslikult ning nukralt: „Te ei või arvatagi, kui kole kurb ma olen: Röneel on hääl halvas vormis! Rönee hääl on lihtsalt ära! See on otse hirmus, kuidas Rönee hääl on ära! Ta pidi täna õhtul esinema, aga nüüd jääb muidugi kõik seks. Lihtsalt peab jääma. Milline tore orgaan tal on! Olete ehk millalgi kuulnud? Ei? Kui kahju! Ta esineb vahel kitsamas ringis. Ja muidugi, ainult kitsamas. Tema ei armasta suurt publikumi, selleks on ta liig peen ja tagasihoidlik. Peen on ju tagasihoidlik, eks?”

Sel silmapilgul ilmus Paralepp oma üpris viisaka kummarduse ja peaaegu ahne suudlusega, nagu tahaks ta kogu majesteetliku majaproua kinni pista, alates sõrmustatud ning võrustatud käest ja lõpetades sinakat lüheldast kleiti kandva ümmariku kehaga. Jalad, need siidis ja kõrgekontsalises brokaadis tippivad pisitillukesed asjakesed – nõnda oli keegi neid kunagi nimetanud, mis meeldis prouale endale väga, sest ta tahtis, et tal oleks peale nina veel ükski väike esemeke – jah, jalad lähevad kehale iseenesestki järele.

„Issand, kuidas ma kartsin!” hüüdis Karin, kui nad jäid Paralepaga kahekesi.

„Keda? Proua Köögertali? Tikkus ta teile millegagi kallale?” küsis Paralepp.

„Ei!” naeris Karin. „Proua Köögertal oli üpris lahke, kurtis, et Röneel olevat hääl ära.”

„Sel oli hääl vist juba enne sündimist ära,” vastas Paralepp ja küsis: „Aga mida või keda te siis kartsite?”

„Teid,” naeris Karin, „ma mõtlesin, et pistate proua Köögertali siinsamas kinni. Ja teate, mis mul meelde tuli? Loomaaias nähtud madu, kes kugistab kodujänest. Ma nägin äkki üsna selgesti, kuidas proua Köögertalist ei paistnud enam muud kui jalad, säravad kingad otsas.”

„Oleksite teie minu silmadega vaadanud,” ütles Paralepp, „siis te poleks enam proua Köögertali jalgugi näinud, vaid ainult säravaid kingi.”

„Issand, kui häbemata te olete,” ütles Karin ja vaatas nagu tänulikult oma hallide silmadega talle otsa. „Aga miks te siis nõnda tal kätt suudlesite?”

„Kes siis seda küsib,” ütles Paralepp.

„Miks siis mitte!” imestus Karin. „Ma tahan teada, tahan targemaks saada.”

„Ja teie ei tea seda?” küsis Paralepp omakorda imestudes.

„Ei!” hüüdis Karin.

„See meeldib naistele,” seletas Paralepp.

„Ah nii!” imestus Karin ja lisas: „Aga minule mitte.”

„Oodake! Saage vanemaks,” seletas Paralepp.

„Nii et kui ma saan vanemaks ja mehed tahavad mulle meeldida ...” hakkas Karin.

„Mitte meeldida,” parandas Paralepp, „vaid meelitada.”

„Ja mehed tahavad mind meelitada, siis hakkavad nad nõnda minu kätt suudlema, eks?” küsis Karin. „Teie kätt ei hakka nad vist kunagi nõnda suudlema,” ütles Paralepp ja vaatas Karinile tõsiselt silma.

„Miks siis mitte?” küsis see. „Kas ma suren enne ära?”

„Ei” vastas Paralepp, „sest mehed ei hakka teid kunagi meelitama, sellepärast.”

„Te teete mu kurvaks,” ütles Karin.

„Ei, ma tahtsin teid rõõmustada,” seletas Paralepp, „sest mehed ei hakka kunagi teid meelitama, vaid püüavad ainult teile meeldida.”

„Nüüd tegite mulle häbi,” naeris Karin. „Vaadake, kas ma lähen punaseks, ma nii hirmus kardan, et ma lähen punaseks. ”

„Kas te ise ka teate, kui võluv te olete?” küsis Paralepp nüüd vaikse tõsidusega ja üsna lihtsalt.

„Mis tähendab õieti sõna võluv?” küsis Karin samasuguse lihtsusega vastu, nagu poleks tal vähematki aimu, mis talle öeldud. „Ma olen oma mehelt küsinud, aga ega tema ju ei ütle. Ehk kui ütleb, siis nõnda, et ei saa midagi aru.”

Nüüd hakkas Paralepp Karinile selle sõna mõtet ja tähendust seletama, nii et ta saaks temast õieti aru, aga pisut vaeva nõudis see seletajalt kui ka kuulajalt, sest mõlema näkku tõusis teatud pingutuse puna. Sellest päästis nad õnneks kutse lauda asuda, kus nad leidsid varjulise paiga jahedate hortensiate läheduses.

Enne kui asuti seda maitsma, mis lauale pandud ja mis mõeldi veelgi lisaks tuua, ütles majahärra mõned sõnad sissejuhatuseks, nagu palveliseks õnnistuseks. Ta tuletas nimelt meelde valitsevaid raskeid aegu, mille tõttu mitte tema ei esine täna piduperemehena, vaid tema auväärt abikaasa. Sellepärast siis, kui kõik ei osutu selliseks, nagu on olnud nende majas viisiks ja kombeks ning kui ühest või teisest heast asjast kipub ehk nappus kätte tulema, siis ärgu süüdistatagu majarahvast helduse ja lahkuse nappuses või kitsiduses, vaid pandagu kõik raskete aegade arvele. Tema abikaasa ja ka tema ise jõudu mööda on teinud kõik võimaliku, et unustada ja kergendada raskeid aegu.

Härra Köögertal sai ise oma kõnest kõige rohkem liigutatud, sest ta rääkis enda peaaegu vaimustusse ja vaimustuses hakkas ta arvama, et ta seda isegi usub, mis ta räägib. Külalised pidasid majahärra kõne otsast otsani naljaks, ja mida suuremaks tõusis kõneleja paatos, seda enam arvati teda naljatavat. Tõelikult ei võidudki teisiti, sest kõigi silmad olid pöördud laua poole, mis otse ägises toitude ja jookide all ning ootas pikisilmi oma koorma kergendust. Kalamarigi, must ja kollane, ei puudunud, igasugustest kaladest enestest ja kõigist võimalikest lihalõigetest ning sültidest ja konservidest kõnelemata. Viinadest oli esitatud eelkõige viru valge, nagu majahärra seda armastas nimetada. See pidi olema see ainuke õige alkohol, kõik muu on paljas solk, olgu see konjak, liköörid või igasugused veinid, mis ootasid oma vooru kui väikesemad vennad.

Paralepp valas ka iseendale ja Karinile kõigepealt viru valget.

„Ma palun, ärge jootke mind purju,” ütles Karin Paralepale, „ma ei julge siis koju minna.”

Aga need sõnad kõlasid oma toonilt peaaegu vastupidises mõttes. Sellepärast tõttas Paralepp kohe õpetama, kuidas kunagi purju ei jää. Ta ütles nimelt:

„Peab viskama ikka klaasi korraga, ikka korraga, mitte ainult maitsma, nagu naised seda teevad. Ja mitte mõelda, et joote, jumala pärast mitte mõelda, et joote viina. Peab tegema, nagu oleks see puhas destilleeritud vesi. Vaadake nõnda!” näitas ta ja kallas terve klaasi omale kurku. „Nõnda pole ta isegi kibe. Mitte põrmugi. Puhas vesi, muud mitte midagi. Sellepärast peabki inimene ühes teistega jooma, et tal poleks aega mõelda, et ta joob. Sest kui keegi istuks üksinda laua äärde, kallaks endale kas või ainult ühe pisitillukese klaasi napsi täis ja hakkaks seda läbi peene õlekõrre imema, ise aina mõeldes, et tema joob kanget viina, siis oleks ta ammu enne täis, kui klaas tühi. Sest mitte niipalju viin, kui just meie oma mõte ajab meid purju.”

„Nojah,” oli Karin nõus, „see on samuti, nagu proua Itam sai pojagi: mõtles, et saab, ja saigi.”

Ja kui Paralepp oli huvitatud, kuidas just proua Itam poja saanud, jutustas Karin kogu loo, nagu ta teda mäletas, korrates teatud määral pojasaamise nõiasõnugi.

„Noh, näete,” ütles Paralepp, „kui mõttega, usuga või kujutlusega võib isegi tütrest poja teha, mis maksab siis viinast vee tegemine. Tähendab, peab lugema: iga tund, ma näen und, et viin mu ees klaasi sees saab ikka enam veeks. Ja peab seda uskuma.”

„Jah,” arvas Karin, „aga ma ei saa uskuda, kui mulle selle eest midagi ei anta. Proua Itam sai oma usu eest aia ühes majaga ja sellepärast ta uskuski nii kindlasti, et tuli poeg, aga mis saan mina oma usu eest, et viin mu ees klaasi sees muutub veeks? Ma ei saa ju midagi.”

Aga teised, eriti majahärra, olid tähele pannud, et Karin ja Paralepp nõiuvad oma viinaklaase, ja kõik tahtsid teada, milles asi seisab. Ning kui neile seletatud ja nõiasõnadki kätte õpetatud, hakkasid kõik peaaegu kooris oma viina veeks muutma ning ikka sagedamini klaase tühjendama, et näha, kas usul on viinavõtmise juures tähendust või mitte. Varsti arvasid paljud, et usul on tingimata suur tähendus, sest, ütlesid nad, kui nemad oleksid niipalju viina joonud ilma usuta, siis oleksid nad juba ammugi laua all olnud. Nõnda võis lahedasti edasi juua, sest laua alla langemist polnud niipea karta. Üks tõsiasi ilmnes täna õhtul ometi: naised olid usus palju nõrgemad kui mehed, nemad ei suutnud viina kuigi suurel määral veeks muuta ja sellepärast lõid nad näost lõkendama, hakkasid suure häälega rääkima ning peaaegu kiljudes või kõõksudes naerma, toetudes kätega või küünarnukkidega lauale, nii et seal midagi veerema tikkus või ümber kukkus: mõned langesid isegi oma mees- või naisnaabrile kaela, nagu oleksid nad täis magusat armu joovastust. Ühe proua usk oli lõpuks sedavõrt lõtv, et ta vajus sootuks reast välja juba enne soojade roogade tulekut, kus ta oleks võinud valida põrsa, vasika, kana või kalkuni, ja selle nõdrausulise pidi talutama kõrvalruumi, kus lauanaaber püüdis teda vähemalt magusate roogadegi ajaks vormi panna. Aga see äpardus täiesti ja lauanaaber pidi lahkuma, võttes kaasa viimaseks õrnuseks daami huulilt sõna „siga”, mis öeldi südamepõhjast, pealegi veel nõnda, nagu oleks tal vähemalt kolm s'i ees. Daami oma mees ei lasknud end sellest põrmugi segada, sest temal oli ju oma naisnaaber, kelle vastu tal kohused. Pealegi oli ta veendunud, et kui naisega ei saa hakkama võõras mees, siis oma mees ammugi mitte.

Ka Karin tundis, et tema peas sumises ja palged hõõgusid. Ta pani tahtmatult käe otsaette, nagu tahaks ta sealt midagi ära võtta. Selle juures kippus ta nagu Paralepalt üürikeseks tuge otsima. Aga see ei pannud seda nagu tähelegi, võttis ainult täidetud klaasi, sundis Karinit sedasama tegema ja kordas juba valju häälega, nii et kõik pidid kaasa karjuma: „Iga tund ma näen und, et viin mu ees klaasi sees saab ikka enam veeks.” Teistega kaasa karjus ka Rönee, kelle häälepaelte pärast majaproua nii mures. Ta peaaegu laulis kohe, kui Karin ulatas oma klaasi talle üle laua vastu ja vaatas talle silma, nagu mõtleks ta temaga sinasõprust jooma hakata.

„Miks te meile täna ei laula?” kriiskas Karin üldise häältemulina sekka.

„Kui teie käsete, siis kohe,” vastas noormees ja viskas silme ette langenud juuksesalgu üle pea, sest tema uskus nagu Simsongi, et jõud või and peitub juustes, ja sellepärast laskis ta neid heal meelel kasvada.

„Ma ju palun!” hüüdis Karin.

„Siis saab ka lauldus,” vastas noormees ja tühjendas klaasi, hüüdes enne Karinile: „Teie terviseks, armuline proua.”

„Ärge korjake endale tuliseid süsa pähe,” sosistas Paralepp Karinile. „Mammi Köögertal ei anna seda teile kunagi andeks.”

„Aga papi Köögertal?” küsis Karin, ilma et oleks sellega midagi erilist mõelnud.

„Naine, te pole sugugi nii rumal, kui arvata võib!” hüüdis Paralepp vaimustatult, nagu oleks Karin avastanud mõne uue tõe.

„Härra Paralepp,” ütles Karin ja lõi talle teelusikaga käele, „mitte häbematuks minna, sest me oleme purjus. Kui purjus inimene läheb häbematuks, siis ta ei tea, kui häbematuks ta läheb, et oleks viisakas. Uskuge, ei tea! Ja mina olen päris kaputt kohe. Ja teie ka. Mul on tundmus, et kui tahaks üles tõusta, siis jalad ei võta enam vedu.”

„Tähendab, täis kui tina, aga aru on selge,” kiitis Paralepp. „Sest kas te siis ei mõista, et vanal Köögertalil pole suuremat rõõmu, kui et mõni lööks tema mammilt ta kunstiobjekti üle.”

„Näete,” naeris Karin nüüd vastu, „isegi pime ja purjus kana leiab vahel tera.”

Aga Paralepp haaras tema käe, milles oli ikka veel endine teelusikas lööginuiana, ja suudles seda ahnelt. „Kas ma enam ei meeldi teile, et meelitama hakkate?” küsis Karin, aga Paralepp ei saanud enam vastata, sest klaver hakkas juba mängima ja majaproua palus rahu. Iga silmapilk pidi ka bariton klaveri kutsel ilmuma. Röneel oli nimelt bariton ja Karini arvates mitte nii halb, nagu seda pidi järeldama Paralepa eelmistest ja ka pärastistest märkustest.

„Laulab nagu mõni Amati või Perdutti,” sosistas Paralepp, kui esimene laul lõppenud.

„Nagu noor jumal!” vastas Karin peaaegu veendunult.

„Nagu noor joobnud jumal!” täiendas Paralepp pilkavalt.

„Miks te olete kunstist nii halvas arvamises?” küsis Karin.

„Mitte kunstist, vaid kunstnikest,” vastas Paralepp.

Karin tahtis veel midagi öelda, aga juba algas klaver uuesti ja nõudis jällegi ühes majaprouaga rahu. Ainult härra Köögertal ise ei tahtnud kunstist suuremat välja teha, vaid lõi lähedase sõbraga klaasid kõlinal kokku. Aga neidki manitses majaproua, öeldes:

„olge ometi kultuurainimesed ja kuulake muusikat.”

„Aga kuidas ma siis kuiva kurguga laulu kuulan,” vastas majahärra, kuid rahunes siiski.

Peale teist laulu nõuti veelgi lisa ja kõik karjusid läbisegi oma soove laulu valikus. Ka Karin karjus ühes teistega ja tegi lauljale kätega mingisuguseid liigutusi. See mõtles, et teda kutsutakse, ja astus aupaklikult Karini juurde, et öelda:

„Armuline proua, mitte midagi pole kuulda, me teeme ju õllemuusikat.”

„Aga joome ise selget piiritust,” vastas talle Paralepp.

„Laulge midagi ilusat ja armsat,” palus Karin, „laulge midagi minule.”

„Saab lauldus, armuline proua,” vastas Rönee kummardudes ja läks tagasi klaveri juurde, kus pöördus nõnda, et võis Karinile otsa vaadata. Nõnda nad jäidki kogu laulu ajaks teineteisele otsa vahtima. Lauluks oli aga sel korral „Sulle ma neiuke”, mis tõi Röneele sellise kiiduavalduse, et ta pidi veelgi lisa andma. Selleks valis ta „Mu kallike kambri sees üleval” ja ikka laulis ta nõnda, et ei pööranud pilku Karinilt. Ka see ei saanud oma silmi temast lahti. Aga seda ei pannud keegi tähele, vähemalt naised mitte, sest nemad ise rippusid silmiga laulja küljes samuti. Kui Karinil hiljem õnnestus Röneega mõni sõna nelja silma all vahetada, ütles ta temale:

„Oleks minule neiust peast nõnda lauldud, siis oleks ma kohe üleni armunud.”

„Aga nüüd ei saa enam?”küsis Rönee.

„Ei, nüüd ei saa enam nii kergesti,” vastas Karin peaaegu nukralt.

See oli kõik, mis need kaks isekeskis sel õhtul isiklikku ja asjalikku rääkisid, ülejäänu valgus hirmsasti laiali. Sest muusika lõppedes kaldus jutt kunstile ja teadusele ning üldse kultuurile ja nüüd tahtis igaüks näidata, et temal on ometi neist asjust aimu. Aga et kogu seda „venivat ja vedelat ainet”, nagu ütles Paralepp, aeti niiöelda mitmest segadusest läbi, siis muutus ta ka ise aina segasemaks, venivamaks ja vedelamaks, nii et lõpuks ei leidunud ehk kedagi, kes oleks tahtnud seda lõrpida. Ometi oli asjal alguses hea hoog sees, sest kõik „spurtisid“ pidutuju tõttu mõistetes ja sõnades hirmsasti. Nõnda põrkasid ida ja lääs kokku. Siis saabuski silmapilk, kus mingisugune atašee või midagi selletaolist hüüdis veendunult:

„Venemaa on tulevikumaa!”

„Muidugi, kui ta kõik sama paljaks teeb nagu minu!” hüüdis Köögertal.

„See on teine asi!” hüüdis atašee vastu. „See on hoopis teine asi!”

Ja nüüd tõusis hirmus kisa vaidlusest, kas see on teine asi, hoopis teine asi, kui kõik tehakse samuti paljaks, nagu tehtud Köögertal. Aga kui oli küllalt vastastikku ja kõrvuti karjutud, siis vaibus kisa, nii et oli selgesti kuulda, kui keegi ütles:

„Ei, ei! Moodsa kultuuri tippsaavutised kuuluvad Ameerikale. Ja see on alles algus. Ainult kui mõelda – viiskümmend tuhat ühte majja! Ja kui loendada ameeriklaste rekorde, siis ...”

„Näiteks sigarisuitsetamises,” pistis Paralepp vahele, kes oli lillevaasi pisut edasi nihutanud, et paremini näha kõnelejat.

„Härra advokaat, te võite muidugi ironiseerida niipalju kui tahate, aga...” algas eelmine kõneleja tõsiselt, kuid keegi hüüdis vahele:

„Ameerika kultuur seisab neegri kultuuri mõju all, seega on neegri kultuur kõrgem.”

„Suurest kultuurilisest kadedusest ameeriklane lintšibki neegreid!” hüüdis keegi teine.

„Kas kõrgem või madalam, aga kui arvestada neegrite viimaseid saavutusi spordis...”

Ameerika- ja spordiharrastajat ei lastud ka nüüd oma pikatoimelist lauset lõpetada. Aga viimaks, kui kõneluses tekkis teatud vaheaeg, küsis Karin üle laua spordiharrastajalt:

„Kui see tõesti nõnda oleks, et neegrid millalgi eurooplastest ja ka ameeriklastest kaugemale ja kõrgemale hüppavad, kas nende kultuur on siis kõrgem kui meie oma?” Karin luges nimelt lauasistujaid eurooplaste ja ameeriklaste kilda.

„Aga muidugi,” vastas spordiharrastaja, „kui võtta kultuuri mõõdupuuks vana kreeka kultuuri. Sest seal oli nõnda, et...”

Järgnevad sõnad läksid Karinil kaotsi, sest Paralepp nihutas lillevaasi endisele paigale ja noormehe pea ühes kõneleva suuga kadus Karini silmist ning räägitud sõnad kõrvust. Ta kuulis ainult Achillese nime, keda tituleeritud tema rekordide pärast välejalgseks. Kui Karin lillevaasi uuesti kõrvale nihutas, nii et ta võis noormehele otsa vaadata, oli see juba tema unustanud ja seletas oma naabrile, kuidas ka tema võiks rekorde lüüa, kui aga tal poleks nii nõrk ristluu.

„See on emalt,” ütles ta, „sest minu ema oli alati oma ristluuga hädas. Sellepärast, kui mina oleksin riigimees, siis paneksin seaduse maksma, et ükski naine, kel hädine ristluu, ei tohi lapsi ilmale kanda, vähemalt poegi mitte.”

„Aga kas te teate, kuidas saab oma heaksarvamise järele poja või tütre?” kriiskas Karin üle laua noormehele, kel nõrk ristluu. „Ma võin teile õpetada.”

Ja Karin hakkaski õpetama. Aga seda ei pannud ükski tähele, sest sel silmapilgul hüüdis härra Köögertal valju häälega, nii et kõik pidid seda kuulma:

„Soo! Või see pole rekord? Minu neljakümne-puudane pole rekord? Aga mis on teie arvates rekord, kui mitte nelisada puuda?”

„Just praegu ütlesid sa nelikümmend, aga sestsamast juba nelisada, kumb ta siis öieti sul on seal laes?” hüüdis keegi vastu.

Nüüd seletas majahärra, et kroonlühter kaaluvat ikka nelikümmend puuda, mitte nelisada, kuid natukese aja pärast sai neljakümnest uuesti nelisada, sest Köögertal ei pannud väikeste vahede peale suurt rõhku. Tema ei armastanud arvudes täpsust, sest see takistas teda talitamast, nagu ta ütles. Ärialalgi meeldis talle kõige rohkem, kui võis minna hea õnne peale, või nagu venelased ütlevad – ehk'u peale. Sest tema arvates oli kergem ehk'u peale pankrotti minna, kui igavesti arvestada, arvestada, arvestada. Nõnda ta oli elanud tänini ja nõnda ta mõtles ka jätkata. Aga et leidus inimesi, kes ei pidanud tema saali kroonlühtrit rekordiks, eestigi rekordiks, siis see oli temale ikkagi liig. Sellepärast kargas ta lauast ja kutsus teisi enesega saali, et koha peal asja õieti valgustada:

„Te arvate, et see lagi oleks teda üleval kannud,” karjus ta. „Eluilmaski! Teate, mis ma tegin? Lasin abitalad panna ja sinna külge kranasin ta kinni. Te ei usu? Olge nii lahked, tulge üles, ma näitan, kuidas seda tehakse, nii et, kui teil enestel millalgi vaja tuleb neljasadat puuda lakke riputada, siis teate, kuidas seda teha.”

Härra Köögertal sattus sellisesse vaimustusse, et ta ei võinud mingil tingimusel muidu, kui pidi mõned oma külalised pööningule viima ja seal neile koha peal näitama, mis peab tegema, kui sul juhtub olema „neljatuhandepuudane” kroonlühter. Pealegi sündis see kõik niisuguse kisa ja käraga ning jalgade trampimisega, et isegi majaproua, kel küllalt kõvad närvid, palus pisutki tasemalt talitada, sest mis ütlevad vaesed üürnikud all.

„Eks nad koligu välja, kui ei meeldi,” vastas härra Köögertal, sest tema ei saanud kuidagi vaiksemalt elada, kui see talle saatusest määratud.

Pööningult tuldi alla veel suurema müraga kui sinna mindi ja nüüd olid kõik veendunud, et majahärra kroonlühtri auks või terviseks peab jooma, aina uuesti jooma. Nõnda siis joodigi, kuni paljud muutusid sedavõrt vaikseks, et nad põleksid endid ka siis liigutama hakanud, kui neile kas või neljasaja tuhande puudane kroonlühter oleks kaela langenud. Aga majahärra ise pidas vastu, muutus ainult kordkorralt südikamaks meeste ja naiste suhtes. Juba mitu korda oli ta katsunud Karinile läheneda, aga ikka oli see tal millegi pärast nurjunud. Viimaks astus ta otseteed Paralepa juurde, kes istus Karini kõrval ja ütles kõhklemata.

„Härra advokaat, lubage mind ka pisut nooreproua juurde, teie olete siin juba küll olnud.”

Oleks Paralepp ka omanud kodu mõnekümnepuudast kroonlühtrit, siis oleks võinud tekkida ehk tüli, aga nüüd andis targem järele ja Köögertal istus Karini kõrvale, kes kiitis:

„Küll on teie juures mõnus ja huvitav. Just nagu kodus! Ainult minul pole kodus kunagi muusikat, mees ei armasta.”

„Mina ka mitte,” ütles Köögertal tasakesi ja pani käe Karini toolitoele, nagu valmistuks ta temal piha ümbert kinni võtma. „Ma annaks hea meelega oma maja muusika teile, armas proua. Mis oleks, kui te võtaks minu maja muusika mõnekski ajaks omale, minu teinepool saaks pisutki hinge tagasi tõmmata, muidu kunst kurnab ta liiga ära.”

„Kui naljakas te olete, härra Köögertal!” hüüdis Karin.

„See pole nali, armas prouakene,” rääkis Köögertal. „Tõsi jutt! Öelge mulle päris otsekoheselt: kas see Rönee või Rein teile sugugi meeldib või ei? Minule vanainimesele võite öelda, mind ei maksa häbeneda, sest mina viisakatele prouadele külge ei löö, seda mitte. On ju veel ilmas muid inimesi, milleks siis viisakatele prouadele külge lüüa. Aga näiteks teie lauanaaber, see otsib ainult viisakaid, mõistate? Tema on niisuke seelikukütt!”

„Nii et teie, härra Köögertal, olete teistsugune?” naeris Karin, mis ajas ka Köögertali naerma. Aga kui neil mõlemail naer otsa lõppes, ütles Köögertal mõttes :

„Ma olen vist kroonlühtrist purju jäänud, ei mäleta põrmugi, millest ma teiega tahtsin rääkida.”

„Me rääkisime muusikast,” ütles Karin.

„Õige!” hüüdis Köögertal. „Me rääkisime muusekandist, s. t. sellest Röneest või Reinust. Aga kuis siis jääb, meeldib ta teile või ei meeldi? Sest kui ta meeldib, siis jumala rahus, mina annan oma õnnistuse kaasa, lükkan takka.”

„Ega ta siis kohe nõnda meeldi, et ma muusika pärast ka ta enda võtaksin,” naeris Karin. „Aga et teile head meelt teha, siis võiksin ...”

„Ma kannan teid selle eest kogu oma eluaeg käte peal!” sosistas Köögertal.

„Hea küll,” vastas Karin, „ma võtan teie muusika, aga...” ja nüüd muutus ta nägu peaaegu lapse näoks ja tema hääl peaaegu lapsehääleks – „aga ärge teie siis enam minu papale muusikat tehke.”

„Kuis nii?” küsis Köögertal rabatult. „Tema tegi ju minule, mitte mina temale. Mu kõrvad hakkavad kohe pilli ajama, kui see meelde tuleb, ainult kui olen tubliste tropitanud, nagu praegu, siis ei kuule midagi. Ta oleks võinud mu kas või pimedaks teha.”

„Muidugi, härra Köögertal,” oli Karin nõus, „aga ega ta ei teinud ju.”

„Mis te siis tahate? küsis Köögertal.

„Ärge pange teda, vanainimest, istuma,” palus Karin ja silitas Köögertali kätt, millel algasid karvad peaaegu randmest juba.

„Te olete üks suur kelm,” ütles Köögertal ja tema silmis süttis niiske helk, mida märkas Karingi.

„Ei, härra Köögertal,” ütles Karin, „ma ainult armastan oma papat ja tema on nii õnnetu.”

„Mina ka,” vastas Köögertal, „aga ma vaatan, mis ma teha saan.”

„Mispärast teie õnnetu olete?” küsis Karin kaastundlikult, nagu poleks ta Köögertali viimaseid sõnu kuulnudki.

„Et olen nii vana ja purjus,” vastas Köögertal. „Aga ma jään siiski teie peale lootma.”

„Mina ka teie peale ” vastas Karin.

Neid viimaseid sõnu panid mitmed tähele, muu seas ka Paralepp, aga nad kõik mõistsid neid võõriti. Sellest see ehk tuligi, et Paralepp talitas Karinit koju saates nõnda, nagu oleks tal pisut arust puudu. Sest veel mitu aega pärast seda esitas Karin endale küsimuse, et kust võttis ta, s. t. Paralepp, küll selle julguse, ja ei osanud vastust leida, sest ta ei teadnud, et see tuli võõritimõistmisest.

Lugu ise aga sündis üsna lihtsalt. Niipea kui auto hakkas liikudes mürisema, lükkas Paralepp oma kübara kuklasse, näitas näpuga autojuhi poole ja surus siis sama näpu põiki huulile vaikusemärgiks, haaras peale seda ootamatu ja oletamatu jõhkrusega Karini ümbert kinni ja püüdis oma suuga leida tema suud. Karin ajas alguses kõigest jõust vastu, aga tundis peagi kogu kehas maitstud jookide uima, mõtles viimase kaitseabinõuna karjuma hakata, kuid siis tuli tal meelde, et Paralepp oli ju sõrme põiki huulile tõstnud ja et pole kuigi viisakas autojuhti paremaks pidada ega teda rohkem usaldada kui oma saatjat, mõtles veel kord sellegi mõtte ümber ja oleks nüüd tingimata häält teinud, kui mitte Paralepp poleks tal oma suuga tugevasti suud katnud, nii et võimata oli hingatagi, veel vähem karjuda. Viimases hädas ei saanud Karin muud, kui haaras pahema käega Paralepa paremast kõrvast kinni ja oleks vististi selle esimese hooga peast rebinud, kui ta oleks jaksanud. Aga et jõust tuli nappus kätte ja et ta tundis, et mida tugevamini tema kõrvast sikutab, seda tugevamini Paralepp oma suu tema suule surub, siis laskis ta kõrva lõdvemale ning lõpuks sootuks lahti, et saaks ehk pisutki hinge tagasi. Nõnda see siis seks korraks lõppeski, ainult Paralepp tähendas:

„Vähe puudus, siis oleksin ühe kõrvaga jäänud.” Ja nagu tahaks ta uuesti katsuda, kas ehk Karin ei jaksa tal kõrva peast ära tõmmata, haaras ta tema enne päralejõudmist veel kord peaaegu endale sülle ja suudles. Aga kuna Karin teadis, et tema nõdrast jõust Paralepa kõrvade vastu ei piisa, ei katsunudki ta neid enam rebida. Selle asemel mõtles ta ainult:

„Mis sest, et sa mind suudled, ega ma sind ikkagi ei armasta.”





XII


Melesk oli külmast kolikambrist nagu tina tuhka kadunud, justkui poleks teda seal kunagi olnudki. Kui Indrek läks teda peale lõunat otsima, leidis ta eest mitte ainult tühja toa, vaid asjadki enamasti endisel paigal. Ainult rasked raamatukastid seisid seal, kuhu Indrek ja Melesk nad ühisel jõul nihutanud.

Nõnda siis Indrek oli end asjata varustanud toidumoonaga, mille oli mõelnud viia Meleskile. Ta oli oma teo varjamise otstarbel kõik nõutava väljast ostnud, et poleks vaja kodu sahvrist midagi võtta, mis oleks võinud äratada kahtlust. Nüüd ta ei teadnud, mis teha ostetud singi ja saiaga, millele võigi vahele pandud. Kuhu ta panna? Alla viia? Aga millega seletada Karinile või Tiinalegi, miks ta täna äkki ostis sinki ja saia? Võtaks ja sööks ise selle siin külmas kambris keset vanu tolmunud kolusid, riideid ning raamatuid, aga ei, parem jätab ta kõik rottidele ja hiirtele, las saavad nemad ja rõõmustuvad. Vaevalt oli ta seda mõelnud, kui talle meenus, et alles mõni kuu tagasi oli ta iseoma käega igale poole rotimürki pannud ja kogu maja puhastanud, et ometi kord kaoks naiste hädaldamine rottide rünnakuist kõigele söödavale.

„Seal ta nüüd on,” lausus Indrek endamisi, seistes keset kolikambrit, „tapsin ise rotid, aga kui võimalik, ärataks nad nüüd jällegi ellu, et nad sööksid mu saia ja singi. Siis võivad nad jumalarahus uuesti surra. Ahjaa!” ohkas ta lõpuks, „kui inimesel on maja, siis ei tohi ta midagi hävitada, vaid peaks aina koguma ja hoidma, kuigi need oleksid hiired ja rotid, sest kunagi ei või teada, millal ta vajab seda või teist ka kõige halvemat ja mõttetumat asja. Sellepärast ehk kuhjabki inimene endale igasugust rämpsu sel määral, et ta ise kipub peaaegu lämbuma.”

Viimase sõna juures kerkis Indrekule selge pilt kaugest minevikust, sest ka siis ta oli lähedal nagu lämbumisele – nõnda pitsitas hing rinnas. Nägemus oli nii elav, et ta unustas üürikeseks kõik oma arutused.

Ta nägi end väikese poisina paljajalu ja paljaspäi joostes ruttavat karjakellade suunas mööda väljaäärset jalgteed lepiku vahel, mis lõhnas niiskusest, samblast ja esimestest seentest. Mütsi surus ta kahe käega vastu rindu, sest see oli värskeid, rudisevaid hernekaunu pungil täis. Sadas peent vihma, mis leotas pikad juuksed, nii et nende märjad, korratud salgud tikkusid otsapidi silmi. Kõik oleks olnud hea, kui isa poleks vastu tulnud. Milleks tema küll sellise sajuga seal lepikualusel teerajal kõndis! Indrek puges ju hernesse just sellepärast vihmaga, et siis pole kedagi nägemas.

Nii ta siis seisis seal tilkuva lepiku all palja peaga oma isa ees, süles ligunud mütsilott roheliste kauntega, mis värisevate sõrmede all mõnusalt rudisesid. Nagu Indrek ei tea tänapäevani, milleks isa oli tol korral märja lepiku all, samuti on tal jäänud arusaamatuks, miks ta ei öelnud talle midagi muud, kui aga: „Indrek, sa ei peaks loomi üksi jätma, nad lähevad paha peale.” See oli kõik, muud ei midagi. Nagu poleks ta hernekaunu mütsis näinudki. Ja ometi oli nende korjamine kõvasti keelatud, sest korjates tallasid ju herne maha mädanema. Kas ehk hakkas isal temast kahju, sest ta oli ju läbimärg, pealegi veel palja peaga? Või olid isal endal mingid mõtted, mis lasksid iga üleastumise paista tühisena? Isa andestas talle tol korral ehk tõesti iseenda ja oma mõtete pärast?

Alles täna siin kolikambris, kus Indrekul samuti niiöelda keelatud asjad käes, nagu tolgi korral, ta arvas taipavat isa sõnade salajase mõtte. Loomi ei tohi üksi jätta, oli ta öelnud. Aga kas inimest tohib üksi jätta? Kas inimene ei lähe paha peale, nagu loomgi, kui ta jäetakse üksi? Ehk polnud isa oma sõnadega üldse mõelnud loomi, vaid just teda, Indrekut, ja võib-olla ka iseennast, sest nemad mõlemad olid üksi? Nemad olid ehk mõlemad tol korral paha peal, mitte ainult tema, Indrek, kes kandis oma himuesemeid märjas mütsilotis. Jajah, lausus Indrek lõpuks, nagu virgudes endamisi, inimene ei pea üksi olema, sest siis tulevad tal hullud mõtted ja himudki. Ilmalunastajad ja targad ongi ehk ainult selleks otsinud üksindust, et nõnda süveneda kogu inimsoo kurjadesse himudesse – et laskuda alla sinnamaale, kus võib südamerahus öelda: laske lapsukesed minu juurde tulla. Ja muidugi – lapsukesed, sest neis pole ärganud veel hea ja kurjuse, tõe ja õiguse vanne.

Kerge värin läbis kogu Indreku keha. Oli see külmast või tema oma mõtteist? Miks tärkavad temas praegu sellised mõtted ja miks elustuvad mälestused? On see mõni eeltähendus Meleski või tema enda suhtes? Võib mõte või mälestus üldse olla eeltähenduseks? Ka hiired ja rotid, kui Indrek ise nad tapnud mürgiga? Naeruväärt! Mis puutuvad siia rotid, Indrek või Melesk, see on iseasi. Aga kui puutub Indrek, miks siis ka mitte rotid, kui tema nad tapnud? Tõepoolest, miks mitte?! Sest kõik puutub ju kõigesse. Kõik!

Aga mis tähendab õieti see kõik? Hea küll, võtame iseendid, lähemad omaksed, sõbrad, tuttavad, võhivõõrad, kõik inimesed, ka need, keda me pole kunagi näinud ja kellest me pole kunagi midagi kuulnud, nii et meil pole neist vähematki aimu; võtame loomad ja looduse, mis meid ümbritseb, võtame ka need loomad ja looduse, mis pole meid kunagi ümbritsenud; võtame kogu maakera kõigega, mis temal on elavat ja elutut; võtame teda ümbritseva õhustiku kõigi tema tormide, sadude ja kõuemürinatega, võtame ka päikese, kuu ja kõik need lugematud säravad maailmad, mis ümbritsevad meid, võtame kogu selle arusaamatu ja seletamatu kupatise ja ütleme: sellest kõigest oleneb kogu inimsoo ja ka iga üksiku inimese saatus, sest kõik on kuidagi kõigega seotud, nii et miski ei pääse millestki, ka inimene mitte, olgu ta elav või surnud. Nõus, tehtud, olgu nii, kiidab Indrek iseendale järele, aga kas siis nüüd on viimaks ometi lõpp? Kas nüüd pole enam midagi, mis võiks mõjustada minu isiklikku elu, minu mõtteid ja tundmusi, minu arvamisi ja aimdusi? Aga mis siis, kui on veel midagi olemas, mida mina ei aima ega taipa oma mõtte, tundmuse ega meeltega kunagi, arenegu ma aja jooksul üliinimeseks või isegi jumalaks? Jah, ehk on ometi midagi olemas, mida ei tea ega taipa jumalgi oma kõikteadmises. Tema teab seda, mis ulatub temani, aga mis seal pool teda, sellest pole temalgi aimu. Ja seal ehk ongi see, mida ei piira ükski relatiivsus ja mis otsustab lõppude lõpuks kõik küsimused, isegi selle – milleks inimene mürgistab rotid, kui tal endal on neid tarvis?

Indrek hakkas oma viimase mõtte üle naerma. Aga juba järgmisel silmapilgul arutas ta edasi, nagu oleks kõik parimas korras. Lollus, lausus ta endamisi, sest kui oleks tõepoolest midagi, mis seisab sealpool jumalat ja relatiivsust, milleks siis üldse oma pead vaevata. Oleks võinud küll jätta rotid mürgistamata, aga ometi poleks neid enam majas olemas, sest nemad oleksid võib-olla, rännanud kuhugi kaugele, kaugele – oleksid rännanud ühes kogu Euroopa rottidega, kes põgenesid äkki ülepeakaela, sest Euroopat pidi ju varsti ähvardama uus hirmus sõda, mis toob üldise nälja ja hävingu. Inimesed, kes elavad jumalaga, ei teadnud seda, aga rotid teadsid, sest nemad elasid sealpool jumalat ja relatiivsust. Sellepärast on asjata mõelda mürgistatud rottidele, vaid peab lootma iseendale. Üldse on siinilmas nõnda, et inimest ei aita ei relatiivsus, jumal ega rotid, vaid ainult ta ise. Selline on Indreku arutamise tulemus, kui ta seisab oma saatusliku saia ja singiga üksinda külmal pööningul ja mõtleb, mis sellega teha või kuhu see panna.

Aga esiotsa ei teinud ta midagi, vaid jäi ootama, et tuleks pimedus – sest jumal tänatud, ikka veel tuli pimedus, kuigi andis juba pisut oodata, – siis läks ta hoovile, vaatas hoolega ringi ja, kui kedagi silma ei puutunud, astus prügikasti juurde, tõstis selle kaane üles, viskas oma väikese valge paki sinna sisse ja torkis kepiotsaga talle jumal teab mis saasta peale. Soo, siin võib ta nüüd seista, mõtles ta, ja seks ajaks, kui ükskord prügikast tühjendatakse, on valge paber ammugi mustaks muutunud ja sink ning sai läpastanud, mis on sama hea, nagu oleks rotid ta ära söönud. Ja kui oli veel kord pilguga pimedat hoovi uurinud, ta väljus tänavale, et teha väikene jalutuskäik.

Aga ka siin astus tegevusse see, mis seisab sealpool kõike muud. Nimelt oli kojamehele täna tema tööandja öelnud, et kuu aja pärast saab ta viimase palga, sest temale, tööandjale, olevat nooremat tööjõudu vaja. Ja ei aidanud midagi, ei palved ega ka odavama palgaga leppimine, kojamees kaotas oma koha, ainult niipalju sai ta oma rääkimisest, et tööandja maksis talle lõpuks siinsamas kuu palga ette ja palus mitte enam tulla, et poleks enam mingeid nurumisi. Aga kui seegi ei aidanud ja vanamees ikka veel seisis noruspäi, viskas peremees talle veel poole kuupalka lauale ja ütles, et nüüd olgu kõik rääkimised lõpetatud. Nõnda siis kojamees tuligi sõnalausumata ära ja istus kodu laua äärde, et jutustada kõigest eidele, kes istus nõnda akna kõrval, et tema nägi kogu hoovi, kogu hoovist aga teda ei keegi.

Kaua võttis aega, enne kui vanamees jõudis kõik ütelda, mis tal südames kipitses. Oli vaevalt videvikku tunda, kui ta algas, ja oli juba päris pime, kui nad ikka veel istusid mõlemad omal paigal, ehk küll ei eit ega taat osanud enam midagi lausuda. Ja just sel silmapilgul Indrek astuski prügikasti juurde oma valget pakikest matma. Oleks kojarahva eluruumis valitsenud harilikud olud, siis oleks neil praegu laual põlenud lamp ning valgest toast pimedale hoovile poleks olnud midagi näha. Et aga kojarahvas istus valgustamata toas ja nende silmad olid videvikust saadik pimedusega harjunud, siis nägi eit selgesti, kuis majahärra ise astus prügikasti juurde, nagu tahaks ta oma silmaga näha, kas see hakkab varsti täis saama, ja kuis ta saladusliku kiirusega võttis põuetaskust mingisuguse valge asja, viskas selle prügikasti ja torkis talle vististi kepiga midagi peale, sest mis tal muidu seal udimist. Sellest nähtust eit teatas siinsamas ka vanamehele, öeldes salapäraselt:

„Ei tea, mis hea asja see peremees sinna prügikasti mattis.”

„Kuhu prügikasti?” küsis vanamees, nagu ei saaks ta enam lihtsamastki asjast oma suure õnnetuse pärast aru.

„Meie oma prügikasti, kuhu siis mujale,” vastas eit.

„See ehk oli keegi teine, mitte peremees ise,” arvas vanamees.

„Ega ma pime ole, et ma ei tunne oma peremeestki,” vaidles eit vastu.

„Mitte sina pole pime, vaid väljas on pime,” ütles vanamees.

Aga eit tõusis akna kõrvalt ja ütles:

„Ma lähen õige vaatan, mis see on, mis ta sinna pani.”

„Kui see oli tõesti peremees ise, kes käis prügikastil, siis ära mine,” keelas vanamees.

„Miks siis mitte?” küsis eit vastu, keda kihutas uudishimu.

„Sellepärast, et oleks keegi teine, siis oleks teine asi, et aga peremees ise, siis seisa parem eemal, ära puutu. Kui hakatakse prügikasti tühendama, mine seisa siis juures ja vaata, sest siis oled sa kõrvaline isik, asi ei puutu sinusse, vaid prügivedajasse...”

„Armas jumal!” hüüdis eit, „millal sellest siis asja saab, prügikasti tühjendatakse paari kuu tagant kord.”

„Ja sul nii väga põleb selle valge asja järele nüüd?” küsis vanamees. „Ei või enam põrmugi kannatada, mis?”

„Meie oleme ju kojarahvas ja peame teadma, mis majas sünnib,” ütles eit, võttes oma inimliku nõrkuse kilbiks ametikohused.

„Minu pärast lasku peremees ise oma maja kas või õhku, see ei puutu minusse õhkagi!” hüüdis kojamees ja lisas nagu meeleheitel käega lüües juurde: „Ja ehk olekski nüüd parem, kui me ühes prügikasti ja kogu selle kupatusega vastu taevast lendaks. Elu läheb sest saadik, kus änam sõda ei ole, päevpäevalt aina sitemaks ja et uut sõda oodata, selleks olen mina liig vana.”

„Küllap elame ilma sõjatagi,” arvas eit ja asutas välja minema.

„Ainult kui saaks teada, mis valge asja see peremees sinna prügikasti peitis,” nöökas vanamees ja lisas tõsiselt: „Ma ütlen sulle veel kord, eit, jäta peremees ja tema prügikast rahule.”

„Pole sinu asi, vanamees,” ütles eit nüüd; „sina vaata, kust sa uue tööotsa kätte saad, et me nälga ei sure, mina valvan, et hoovil ja prügikastis kõik korras oleks, muidu võime peavarjust ilma jääda.”

Ütles ja läks keldrikorterist pimedale hoovile. Siin ta seisis alguses tükk aega läve ees liikumatult paigal kikis kõrvul. Rätikugi lükkas ta kõrvadelt ära, et oleks paremini kuulda. Ja kui korvad ka siis midagi ei tabanud, läks ta aia äärde, mis jaotas hoovi kaheks, ühe poole peremehele, teise üürnikele. Avas isegi aiavärava ja läks tasahilju pererahva hoovile, tuli sealt tagasi, astus väravast välja tänavale ja vaatas ringi. Kuski polnud midagi kahtlast näha – peremees oli jäljetult kadunud. Alles nüüd kojamadam söandas minna prügikasti juurde, et selle kaant kergitada ja vana luuavarrega roisus torkida ja sorida. Ja ennäe, ta leidiski valge pakikese, mida ta hiljuti näinud peremehe käes. Aga just samal silmapilgul tuli tal imelik mõte ja kartus: mis siis, kui peremees seisab praegu ülal pimedas toas, nagu seisid nemad esiteks allgi, ja vahib sealt hoovile ning näeb, kuidas tema, kojanaine, tahab näpata valget pakki. Eide hirm oli üürikeseks nii suur, et ta laskis kastikaane kinni ja jäi üles peremehe toa akna poole vahtima, mis seisis teiste kõrval pimedana. Tähendab, tema, kojamadami kartus võib ometi põhjendatud olla ja siis ei puudu kuigi palju, et nad kaotavad oma kojarahvakoha samuti päeva pealt, nagu vanamees kaotas täna oma teenistusegi. Parem on parem, mõtles kojamadam ja läks aru pidades hooviväravale. Aga kui ta seal nõnda seisis ja tänavale vahtis, märkas ta äkki, et peremees välgatab tulles uulitsanurgal laterna valguses. Nüüd jooksis eit, niipalju kui tema vanad ja kanged jalad võtsid, ruttas prügikasti juurde, tõstis selle kaane, kahmas valge pakikese, peitis selle põue ja vänderdas lõõtsutades oma keldrikorrale.

„Sain kätte,” ähkis ta. „Peremees ise tuli.”

„Mis?” küsis vanamees ärevalt. „Tuli peale, kui sina üdisid prügikasti kallal?”

Kuid eit seletas rõõmuärevuses otse vastupidist.

„Aga mis siis, kui peremees läheb oma pakki otsima ja ei leia ” ütles vanamees, nagu tahaks ta eite hirmutada. „Ja seda võib ta üsna kergesti, kui see pakk talle midagi loeb.”

„Siis ütleme, et meie ei tea,” vastas eit. „Ei tea, muud midagi, pole kuulnud ega näinud. Küsime, et mis pakk see pidi olema, nii et nagu poleks maast ega taevast aimu.”

Samal ajal eit ise otsis küünlajuppi, et sellele voodieesriide taga tuld otsa panna, sest elektrivalgust ei julgenud ta kasutada tema liigse heleduse pärast. Pealegi ei saanud elektrilampi akna juurest eemale viia.

Ettevaatlikult pakki välja võttes eit nägi, et suure ähmiga ta oli ühes pakiga põue toppinud ka hulk prügi. Aga sest polnud midagi, peaasi, et pakk oli käes. Selle avanud, eide imestus oli ehk veel suurem kui esiteks tema uudishimu. Lahtise paki tõstis ta kõige pealt nina alla, et nuusutada ja hüüdis alles siis:

„Tule jumal appi! Puhas sink ja sai! Ja värske ning ilus, nagu oleks praegu ostetud. Tahad, vanamees, nuusuta, kui magus hais? Tule siia, ega siin eesriide taga meid keegi näe.”

Aga vanamees ei tahtnud minna, vaid ütles:

„Jäta, eit, mind sellest mängust välja. Mina sain täna oma aitüma juba kätte, teist enam ei taha.”

„Mis sa arvad, kas maksab maitsta?” küsis eit. „Ainult natukene.”

„Peremees tappis kihvtiga ikka rotte, ehk on ka see selleks, et oleks kihvtine,” arvas vanamees.

„Kas siis rotikihvt inimesele midagi teeb?” ebales eit.

„Kuule, sa oled täna tõesti jaburaks läinud,” ütles vanamees nüüd. „Nagu poleks sa eluilmas enne sinki ja saia näinud, kui peremees viskab prügikasti, siis sa mine too välja ja söö ära. Ega me siis mõned pätid ole. Meil on ometi viisakas amet ja seisus, milleks siis prügikastist toitu otsida. Kui tahad, säh, võta raha ja mine too endale sinki ja saia, niipalju kui tahad, aga jäta see rahule.”

Ja et enda sõnadele rohkem mõju anda, vanamees tõusis toolilt ja pistis pea eesriide taha. Aga seal nägi ta oma imestuseks – mitte hirmuks, sest hirmu polnud vanamehel põrmugi, ei ju tulnud tal mõttessegi, et ükskõik mis võiks tema eidele midagi teha, ehk olgu see kas või „rotikiuht” ise, – nägi, et eide suu juba liigub, et eit juba maitseb ning ootab, kas hakkab kusagil midagi paha või valu tundma. Aga kui ta oli nõnda mõni minut singi ja saiaga „mänginud”, kadus tal igasugune kahtlus ja ta hakkas päris rahuliku südamega mugima. Mitmel korral ta pakkus ka vanamehele, aga see jäi kindlaks – ei võtnud. Veel viimase suutäie juures ütles eit:

„Maitse ometi natukenegi! Tee ometi suusekski.”

„Ma panen parem piibu suhu,” vastas vanamees. Ja kui ta seda oli teinud, lisas ta juurde: „Saab ometi kord näha, mis sest elust nüüd siis tuleb.” Ta mõtles nimelt oma kohakaotust. Aga eidel oli meeles ainult tema valge pakk ja sellepärast vastas tema:

„Jumalaime jah, mis sest kõik tuleb ja saab. Et see midagi tähendab, see on kindel, ei inimene heastparemast muidu niisama nii värsket sinki ja saia prügikasti lähe matma. Ja et just mina selle pidin ära sööma, siis peame meie sellest asjast osa saama, see on jumalakindel. Eks ootame ja vaatame, mis ma nüüd unes näen. Täna öösel kohe. Sest kui see sink ja sai oli prügikastis hea pärast, siis on ka unenäod head, oli ta aga paha pärast, siis tulevad ka unenäod halvad. Mis sa arvad, vanamees, on see kõik hea või paha pärast?”

„Ega mina sul mõni unenägudeseletaja ole,” vastas vanamees.

„Mina arvan küll, et paha pärast,” ütles eit, „sest miks ta muidu kepiotsaga prügi peale ajas. Ja et sina esteks ütlesid, et tema võib minna oma pakki prügikastist otsima, siis tead, mis mina teen: panen umbes samasuure käänaka leiba sellesama paberi sisse, viskan prügikasti ja ajan roisku peale, nii et kui ta lähebki vaatama, kas pakk alles, siis ongi ta alles. Sest ega ta teda prügide seest oma näpu vahele ikka enam võta.”

„Kuule, eit, sina tunned nooti,” ütles vanamees heakskiitvalt, sest eide mõte meeldis talle väga. Nõnda siis eit sepitseski uue paki, mis peaaegu endise sarnane ja toimetas ta kõige ettevaatusega määratud paigale.

„Soo, nüüd võib rahulikult magama heita ja unenägu ootama jääda,” ütles ta väljast tuppa tulles, ja ta süda ning koht ei tundnud sellepärast mingit halba, et ta oli söönud revolutsionäärile määratud saia ja selle kõrvase. Rahul oli ka vanamehe süda, sest eide pettepakk hävitas temas igasugused kartused ja kahtlused.

Aga Indrek ei leidnud rahu. Teda vaevas küsimus: miks oli Melesk varem lahkunud, kui ta alguses kavatses? Ja peaasi: kuidas ja millal ta lahkus? Tegi ta seda kõigile nägematult, või kui teda keegi nägi, siis kes just? Tiina? Või ehk isegi Karin? Siiski, see viimane polnud usutav, juba sellepärast mitte, et kui Karin oleks midagi aimanudki, siis oleks ta juba ammugi Indrekult aru pärinud. Sest teda ei erutanud miski rohkem, kui hullumeelsed, joobnud ja põrandaalused revolutsionäärid. Ta pidas iga esimest mõrtsukat neist kolmest paremaks.

Nii siis, Karini suhtes Indrek oli üsna kindel. Hoopis teine asi Tiina. See oskas vaikida, või kui rääkis, siis valis hoolega silmapilku. Ka polnud ta arg. Indrek pidas kaua aru, kas Tiinaga üldse asjast juttu teha või ei. Sest kui oleks juhuslikult nõnda, et Melesk lahkus nägematult, siis oleks raske eksisamm Tiinat kaasteadjaks teha.

Aga asi lahenes lõpuks iseenesest. Sest kui Karin õhtul välja läks ja lapsed juba magasid, tuli Tiina Indreku tuppa ja küsis, kas ta võiks pisut rääkida.

„Mis siis on, Tiina?” küsis Indrek vastu.

„Meie ülal toas oli täna hommikul see võõras mees,” ütles tüdruk.

„Misuke võõras?” küsis Indrek nagu arusaamatuses.

„Vist seesama, kes eile õhtul käis härra jutul,” seletas Tiina. „Ma läksin üles pesu riputama ja kuulen korraga, et keegi nagu nohiseb ja liigutab. Esteks ei uskunud oma kõrvu ja riputasin pesu edasi. Aga siis kuulen uuesti, et kolikambris on tõepoolest keegi. Mul hakkas kole hirm ja ma tahtsin ülalt alla joosta. Aga enne kui sain trepiotsale, ilmus see võõras mees uksele, tegi mulle „pst!” ja andis käega märku, et ma seisma jääks. Ma siis jäingi, mõtlesin, et kui asi sootuks hulluks läheb, eks siis pista ülepeakaela trepist alla.”

„Ütles ta midagi teile?” küsis Indrek.

„Esteks vahtis teine mulle uurivalt otsa, nagu kardaks ta mind samuti kui mina tedagi, aga siis naeratas ja küsis, et kas proua alles magab. Mina vastasin, et ei maga, vaid paneb end riide. Siis küsis ta, et kas mina võin ta nõnda välja lasta, et proua seda ei näeks ega kuuleks. Mulle tegi see nalja, et ta nõnda küsis, ja ma ütlesin, et võin küll. Kui ma naerma hakkasin ja küsisin, miks ta prouat nii väga kardab, ütles tema, et kaks kuradit on hullem kui üks. Kes need kuradid siin on? küsisin mina, sest enam ma ei kartnud teda nii väga, ja tema vastas: teie olete üks, proua teine. Ta käskis mind teiega rääkida, härra, ja seda ma nüüd teengi. Prouale pole ma sõnagi lausunud, et teda mitte erutada, nagu härra ikka ütleb. Kui me trepist alla tulime, käisin mina ees, tema järel ja tema luges üks, kaks, üks, kaks, et astuksime korraga, nagu üks inimene. Ukse all küsis ta minu nime ja kui ma talle vastasin, et Tiina, naeratas tema ja ütles: Tiina, tervita Indrekut, nii et see pidi ikkagi see eilne mees olema, ei keegi muu, sest kust ta muidu härra nime teadis.”

„Tõepoolest pidi ta mind tundma,” ütles Indrek, tõusis toolilt, astus üsna tüdruku ette, vaatas talle otsekoheselt silma ja küsis: „Tiina, olen ma teie vastu hea olnud?”

Tüdruku pilk lõi hetkeks nagu nõutuses virvendama, kerge punagi tõusis tal näkku, aga siis vastas ta üsna lihtsalt:

„Olete küll, härra.”

„Kas teie tahaksite ka minu vastu hea olla?” küsis Indrek edasi.

„Tahan küll, härra,” vastas Tiina endise lihtsusega.

„Aga kas oma sõna peate?”

„Pean küll, härra,”ütles Tiina ja nikutas kinnitavalt pead.

„Siis ärge lausuge ühelegi elavale hingele, et nägite seda võõrast ülal, mitte ühelegi, sest muidu tuleb see ehk kuidagi proua kõrvu ja ma ei taha, et tema sellest kuuleb,” rääkis Indrek. „Proua ei salli seda inimest, aga minule on ta koolivend, ja et ta on oma eluga õnnetu, sest temal on ju ka naine ja lapsed,” luuletas Indrek, „kellest elab lahus, siis polnud tal eile kuhugi minna ja mina mõtlesin ta seks ööks sinna kolikambrisse peita, sest täna pidi ta linnast välja sõitma. Tahtsin teid juba õhtul hoiatada, et te teaks, aga pärast mõtlesin, et ehk läheb see number niisamuti läbi, aga, näe, ei läinud. Nii et kui te nüüd tahate, et mul ei tuleks prouaga jälle mingit niisukest – te ju teate, mis ma mõtlen – siis pidage oma suu ja mitte ainult proua enda, vaid ka üldse kõigi vastu, sest niisukesed asjad lendavad nagu kulutuli suust suhu ja on peagi otsaga proua kõrvus.”

„Härra võib üsna kindel ja rahul olla, Tiina suu jääb täiesti lukku,” ütles tüdruk, nagu räägiks ta väikese Tikiga. „Ja ega ma lastepesu pärast poleks ülesse läinudki, aga see proua valge kleit, see tegi seda kõik,” seletas Tiina edasi.

„No näete,” rääkis Indrek ja püüdis asja nagu naljaks pöörata, „kohe on proua platsis, kas või oma kleidigagi, kui meie kahekesi püüame tema eest midagi varjata. Sellepärast olge valvel.”





XIII


Nagu Indrekul Tiinaga ja kojanaisel oma vanamehega, samuti olid ka Karinil omad saladused, mille arv ja ulatus näis päevpäevalt kasvavat. Indrek aimas seda Karini teguviisist, aga ka siin-seal pillatud sõnust. Sest ühel ilusal päeval ütles ta Indrekule üsna lihtsalt:

„Mul oleks raha vaja.”

„Kui palju?” küsis Indrek.

„Sinul niipalju ei ole,” vastas Karin.

„Kust sina seda tead,” ütles Indrek. „Mul on pangas jooksev arvegi.”

„Mis?” hüüdis Karin imestunult. „Sinul on pangas jooksev arve ja mina ei teagi. Tähendab, sul on minu ees juba saladused. Aga kas sa mäletad veel, et meie lubasime mängida lahtiste kaartidega, nagu sina ikka ütled? Mäletad?”

„Mäletan,” vastas Indrek. „Aga ainult siis, kui mängivad mõlemad nõnda.”

„Minul ei ole sinu ees saladusi,” ütles Karin, „ja mis on, need on nii tühised, et neist ei maksa rääkidagi. Niisukesed saladused on igal naisel, sest muidu ei saa ju eladagi. Aga et sina korjad panka raha, see on juba hoopis teine asi. Palju sul seal on?”

„Milleks ma sulle seda pean ütlema,” vastas Indrek.

„Ma tahan sinult laenata, selleks,” ütles Karin.

„Mitu protsenti maksad?” küsis Indrek.

„Maksan sedasama, mis pankki,”vastas Karin asjalikult, ja sellest taipas Indrek, et ta ei naljata rahahankimisega.

„Sinult pean rohkem saama kui pangalt,” seletas Indrek, „sest sinu käes võib raha palju kergemini kaotsi minna.”

„Küll oled sa äriasjas rumal!” hüüdis Karin nüüd. „Minu käes on rahal palju kindlam paik kui pangas, sest pangad lähevad meie päevil palju kergemini pankrotti kui majaomanik. Ja minul on ometi maja, seda sa tead, ja kui palju tema peal võlga, seda sa tead ka. Kui suur summa sul pangas on? Või kui sa seda ei taha öelda, siis ütle mulle, millal sa hakkasid korjama, siis ma võin ligilähedalt isegi välja arvata, kui palju sul olla võiks.”

Indrek nimetas esimese sissemaksu tähtaja ja kui Karin oli natukene aega mõelnud, hüüdis ta:

„Siis pole sul ju veel midagi! Sellest ei aita minule. Mul oleks vähemalt kaks-kolmsada tuhat vaja. Aga niipalju sinul ju olla ei või.”

„Seda muidugi mitte,” oli Indrek nõus. „Aga mis sa niipalju rahaga teed? Tahad omale mõnda kasukmantlit või palantiini osta, Pariisist kleiti välja tellida?” küsis ta pooleldi naljatavalt, pooleldi tõsiselt.

„Sa oled togu,” ütles Karin ja lisas siis nagu südametäiega: „Tahan hakata äri ajama. Mehed lähevad kõik pankrotti, nüüd on naiste käes kord.”

„Pankrotti minna,” jätkas Indrek samal toonil.

„Ei,” hüüdis Karin vastu, „vaid raha teha! Raha, raha, raha! Mõistad?”

„Sa mõtled muidugi ühes mõne teisega tegutseda,” rääkis Indrek, „sest ega siis paaristsajast tuhandest muidu piisa. On see teine või teised ka naised?”

„See ei puutu sinusse,” vastas Karin.

„Tähendab, mehed,” järeldas Indrek.

„Tähendab, tähendab!” hüüdis Karin, „mitte midagi ei tähenda see. Võib-olla mehed, võib-olla naised, võibolla ka mõlemad segi. Kõike võib see tähendada.”

Nad vaikisid mõttes mõlemad natukene aega. Siis lausus Indrek:

„Sa pead siis majale veel teise obligatsiooni tegema, ega muud ei aita.”

„Ometi taipasid kord!” hüüdis Karin vastu. „Milleks ma siis sinu juurde tulin. Ma ei saa ju obligatsiooni ilma sinuta teha, sa oled ju mu mees, mu eestkostja. Ja nüüd küsin ma sinult üsna lihtsalt: kas oled nõus uue obligatsiooniga või mitte?”

Indrek vastas ilma igasuguse mõtlemiseta:

„Ei ole.”

„Miks siis mitte?” küsis Karin. „On see maja minu või sinu?”

„Maja on sinu” kinnitas Indrek.

„Oled sa ise öelnud, et sina minu varanduseasjadesse ei sega?” Oled sa seda tõotanud?” päris Karin nagu vannutades.

„Olen,” vastas Indrek, „aga...”

„Mitte mingit aga enam, kui sa seda oled tõotanud!” hüüdis Karin püsti karates. „Oled tõotanud, siis täida seda, sest tõotus on sama hea kui vannegi. Tõotus on sama hea, nagu oleksime abieluvaranduse lahutanud, ainult vormitäitmise pärast pead oma nõusoleku andma. Nõnda saan mina sellest aru.”

„Mina just niisama,” ütles Indrek, „kuid...”

„Siis jäta kõik oma kuid ja ägad!“ hüüdis Karin vahele.

„Kannata ometi natukenegi,” ütles Indrek manitsevalt, „ega see asi sul jalamaid põlema lähe. Mina tahan seda öelda, et kuigi meie varandused oleksid juba lahus ja minul ometi oleks võimalus seda obligatsioonitegemist takistada, siis teeksin ma seda, teeksin seda mitte enese, vaid sinu ja meie laste pärast.”

„Aga mina tahan seda obligatsiooni teha ka just iseenda ja oma laste pärast, sind ei arvesta ma üldse mitte,” vastas Karin.

„Siis lähevad meie arvamised diametraalselt lahku, pole midagi parata,“ lausus Indrek. „Sina tahad ma ei tea millega riskida, aga minu arvates pole praegu üldse soodus silmapilk riskimiseks, ammugi mitte sinul, sest sul pole kogemusi.”

„Aga ilmas leidub ometi inimesi, kel on kogemused!” hüüdis Karin.

„Mina annaksin sulle nõu neid inimesi lasta iseoma rahaga riskida, ütles Indrek.

„Armas mees, mina ei vaja praegu sinu nõu, vaid tahan ainult sinu nõusolekut, ei või jaa?” vastas Karin.

„Kuna mul puuduvad sinu kavatsuste kohta igasugused andmed, siis ei,” ütles Indrek.

„Ja see on sinu viimane sõna?” küsis Karin ähvardavalt.

„See on mu viimane,” kinnitas Indrek.

„Siis lasen ma oma varanduse sinu omast lahutada, aga jalamaid!” karjus Karin vihaselt, omal peaaegu nutt varaks.

„Sul on kergem oma abielu lahutada kui abieluvarandust,” ütles Indrek.

„Siis lasengi ka oma abielu lahutada, aga sinu lupardiks ma enam ei hakka! Veel täna annan asja advokaadi kätte,” karjus Karin suure ägedusega.

„Aga kas sul lahutamiseks põhjust on?” küsis Indrek nagu õrritades.

„Küll mina juba põhjused leian,” vastas Karin. „Ilmas on veel mehi, kellega võib abielu rikkuda.”

„Aga kui sina tahad abielu lahutada, siis pole sellest küll, et sina ise abielu rikud, vaid mina peaksin seda tegema,” seletas Indrek.

„Siis lähen lihtsalt sinu juurest ära, istu üksi, kui tahad!” vastas Karin, kargas suure hooga Indreku ette ja karjus värisevail huulil: „Kui sina mulle abielulahutust ka ei anna, siis tapan su ära. Pea seda meeles! Või lasen su tappa!”

„Viimane oleks igatahes kindlam,” lausus Indrek, „sest tapmine nõuab teatud vilumust ja sinul seda minu teada ei ole. Kui ma sulle nõu tohin anda, siis vali kedagi, kes on kauemat aega maailmasõjas praktiseerinud. Meie oma vabadussõja kangelased selleks ei kõlba, sest nemad olid tapatalgul niiöelda olude sunnil ja idee pärast ja sellistest ei saa kunagi head mõrtsukat.”

„Ma lasen su maha lüüa nagu konna ja selleks jätkub igast pätistki!” karjus Karin otse hambaid kiristades ja nagu iga silmapilk valmis ise käsitsi Indrekule kallale kargama.

„Pättide kangelastegudele oma tulevikku ära ehita,” ütles Indrek. „Nende vägiteod on minevikus, sest nemad on olnud inimesed.”

„Siis pistan majale tule otsa, põletan kõik ära, teen tuhaks, nii et kui ei saa mina, siis ei saa ka sina! Ja kui ma sedagi ei saa, siis tapan iseenda, nuta siis ühes lastega minu puusärgi juures. Uputan enda ära, lähen auto või trammi alla!”

„See kõik on väga hea ja seda võib muidugi teostada, nagu lehtedest igapäev näha, aga kas sa ei ütleks mulle enne, miks sa seda teed?” küsis Indrek asjalikul toonil.

„Kurat niisuke! Ta alles küsib! Ma räägin ja seletan kogu aeg, aga tema teeb näo, nagu poleks ta veel midagi kuulnud ega näinud. Siis tee kõrvad lahti ja kuula: ma tahan majale obligatsiooni ja kui seda ei saa, siis meie varanduste lahutust, et ma võiksin oma varandusega talitada, nagu heaks arvan.”

„Ja kui seda ei saa, siis abielulahutust, minu surma, oma surma või selle maja mahapõletamist,” jätkas Indrek Karini toonil.

„Jah, seda kõike tahan ma,” kinnitas see.

„Ja mina vastan sulle selle peale,” ütles Indrek jällegi asjalikul toonil: obligatsiooniga pole ma praegu nõus, abieluvaranduste ja abielu enda lahutamisega küll, kuid ainult ühe tingimusega – enne kirjutad maja oma nimelt laste nimele.”

„Sa oled tõepoolest hulluks läinud!” hüüdis Karin, nagu ei usuks ta iseenda kõrvu. „Enne maja laste nimele?! Aga milleks või mida ma siis veel lahutan? Arvad sa, et mina hakkan sinu pärast seda vaeva nägema? Ei mõtlegi! Ma võin ilma selletagi teha, mis ma tahan, sina ei saa mind milleski takistada.”

„Noh, siis on ju kõik korras,” lausus Indrek, „sest minu või enda tapmiseks ei hakka sa ometi minult nõusolekut ootama.”

„Sinult ei oota ma enam midagi!” hüüdis Karin ja istus sohvale, kuna ta senini oli tammunud püstijalu, nagu oleks tal iga silmapilk rutt minna. „Issand! kui õnnetu ma olen,” ütles ta lõpuks ja hakkas kõigest südamest nutma. „Kunagi veel pole ma nii selgesti tundnud, mis tähendab – olla naine. Naine!” karjus ta iseend inetult osatades. „Mitte naine, vaid näru! Närude näru, aga mitte naine! Mis ma siis nõnda olen? Mitte midagi! Veel vähem kui mitte midagi. Mul on hale meel iseenda ja kõigi naiste pärast. Nüüd saan alles aru, miks kõik tahavad poega ja miks kõik olid minu peale kadedad, kui ma sain poja. Ja kuidas nad rõõmustasid, kui mu poeg suri! Seda ütlesid nad mulle näkku. Siis ma ei saanud sellest aru, aga nüüd mõistan. Siis tulid kõik naised mesimagusate nägudega, et küll jumal annab uue. Kuradile oleks tahtnud neid saata ühes oma jumalaga. Neil on kusagil mõni jumal! Naistel on jumal!? Naistel pole midagi! Neil on ainult mees ja kui meest ei ole, siis pole neil üldse midagi...”

Indrek ei lausunud sõnagi, ta laskis Karini rääkida ja nutta, arutada ja targutada, sest see rahustas teda kõige paremini. Ja kui ta arvas olevat õige aja, siis küsis ta üsna vaikselt ja rahulikult:

„Nüüd oled sa naised tuhaks ja tolmuks teind, mehed orgi otsa ajanud ja kogu maailma peeneks jahvatanud, kas sa ehk nüüd ei ütleks mulle, mispärast sa õieti kõike seda teed?”

„Ole obligatsiooniga nõus, siis ütlen,” vastas Karin silmi pühkides ja lisas: „Näe, rätik märg nagu kalts, aga sinule on see muidugi ükskõik.”

„Mulle pole see sugugi ükskõik, aga obligatsiooniga ei saa ma siiski nõus olla,” vastas Indrek. „Sinu enda pärast ma ehk veel kuidagi, aga laste pärast ei, sest nemad on väikesed.”

„Vana laul!” hüüdis Karin põlglikult, „lapsed on muidugi tähtsamad kui ema. Aga kui needsamad lapsed saavad ükskord emaks, siis pole nad jällegi enam tähtsad. Kuidas mina kasvasin, kas minu vanematel oli maja?”

„Sinu vanemad oskasid midagi teha ja tahtsid teha, aga sina ei oska ega tahagi midagi teha,” ütles Indrek nüüd.

„Aga milleks siis just mina pean midagi teha oskama ja tahtma?” küsis Karin. „Mis asjamees siis sina õige mul oled?”

„Mina olen umbes samasugune asjamees, nagu sinagi,” vastas Indrek. „Ka mina ei oska ja võib-olla ei taha õieti midagi teha. Väike saladus sulle: kutseta õpetajaid hakatakse lahti registreerima ja mina olen üks neist. Siis tuleb ehk aeg, kus peame vürtspoodnikuks hakkama, nagu sinu vanemadki. Hoia obligatsioonitegemine selleks ajaks.”

See rabas Karinit nii masendavalt, et ta ei saanud hulgal ajal sõnagi suust, vahtis ainult pärani silmil, milles veel pisarate jäljed, Indrekule peaaegu arutult otsa.

„Sa ajad mu hulluks,” lausus ta lõpuks. „Mina sinuga vürtspoodnikuks? Aga, Issand halasta, milleks siis ema laskis mind koolis käia, milleks ma õppisin vene ja saksa keelt? Ja sina niisamuti, milleks seda kõike, kui ometi lõpetame vürtspoega, nagu sina ütled?”

„Aga mis siis teha, kui millegi muuga ei oska enesele ülespidamist teenida,” vastas Indrek.

„Meil on ju alles see maja!” hüüdis Karin.

„Noh, aga siis ei tohi ju temale obligatsiooni peale teha, muidu võib ta üleöö jumal teab kelle omaks saada,” seletas Indrek. „Läheb oksjonile ja siis ostab see, kel raha, ja kuna meil teda ei ole, noh, siis tulebki see, mis ma ütlesin – vürtspood ja muud niisugused asjad.”

„Ah sa igavene võrukael!” hüüdis Karin nüüd. „Tähendab, vürtspoe ja kõik muu mõtlesid sa ainult selleks välja, et mulle hirmu nahka ajada ja mind sundida oma kavatsusest loobuma. Tunnen su nükkeid! Aga, näe, mina sind ja su vürtspoodi ei karda. Sest pea meeles, niisugused asjad mind ei hirmuta, sest mul on tuhat korda kergem ratta alla või vette minna kui langeda tagasi oma vanemate seisukorda. Sellepärast elan üsna rõõmsalt edasi ja kui lõpp, siis lõpp.”

Selle peale võttis Karin käekotist peegli ja vaatles end.

„Lihtsalt hirmus, kuidas ma välja näen!” hüüdis ta. „Kuhu ma nõnda lähen! Kõik näevad kohe, et ohoh! see naine on mehe käest peapesu saanud. Tähendab, tahtis raha või on tal teised mehed. Nõnda mõtleb iga vastutulija, kui näeb naise nutetud silmi. Kõik arvavad praegu, et naistel polegi muud südamel, kui aga raha ja võõrad mehed. Ja ongi õige: kui pole raha, siis on ometi veel võõrad mehedki.”

„Ka need maksavad varsti raha, kui naiste arv liialt ülekaalu tõuseb,” tähendas Indrek.

„Ilusate ja noorte arv ei tõuse kunagi ülekaalu,” ütles Karin ja tõusis sohvalt.

„Kuniks piisab siinilmas noorusest ja ilust!” ohkas Indrek.

„Näe piisab jah!” vastas Karin jonnakalt ja upsakalt ning lahkus toast. Ta läks oma silmi pesema ja kogu nägu kohendama, sest kõik oli vormist väljas. Aga natukese aja pärast kostsid ta sammud uuesti ja kui ta jällegi Indreku juurde tuppa astus, olid tal juba üliriided seljas ja kübar peas.

„Tead, kallis mees,” ütles ta kindaid kätte kiskudes ja neid kinni nööpides, „ma mõtlesin järele, sellest summast ehk aitaks mulle, mis sul pangas hoiul. Kas sa oleksid valmis seda mulle andma või tegid sa esiteks ainult nalja?”

„Selle sa võid hommepäev saada,” ütles Indrek. „Kui soovid, kirjutan sulle siinsamas kohe tšeki, et poleks enam kahtlust.”

„Kui sa oleksid nii kallis,” vastas Karin, ja nõnda Indrek võttiski tšekiraamatu ja hakkas kirjutama, kuna Karin seisis tema selja taga ja vaatas, millise summa ta paberile paneb.

„Kolm tuhat jätan enesele seemneks,” ütles Indrek kirjutades, „nõnda tuleb sinule ümmarik summa.”

„Issand, kui hea sa vahel oled!” ohkas Karin otse südamest.

„Oleks mul rohkem raha, siis oleksin sagedamini nii hea,” vastas Indrek.

„Ma kaon parem ruttu,” ütles Karin tšekki käekotti pannes, „muidu lähme jällegi riidu.”

„Aga mis siis veel, kui raha juba käes!” hüüdis Indrek naisele järele, kes läks juba uksest välja. Kuid kuuldes neid sõnu, ta avas ukse uuesti, pistis pea prao vahele ja ütles:

„Näe on jah nõnda! Kiuste on! Oleks sul niipalju raha kui kulub, siis võiks ma lasta enda sinu eest kas või risti lüüa.”

„Ainult siis, kui sa võiksid kõigile, kes su risti alla tulevad, tões ja vaimus öelda, et teed seda puhtast armastusest,” vastas Indrek. Aga need sõnad ärritasid Karinit sedavõrt, et ta kargas uuesti tuppa ja ütles:

„Ja muidugi oleks see puhtast armastusest. Sest mõne teise pärast ei hakkaks ma ristile ronima, kuigi tal oleks niipalju raha kui kulub. Tähendab, on ju armastus.”

„Tähendab, on ju,” kinnitas Indrek. „Sest enne oli nõnda, et kui oli veri, siis oli ka armastus, nüüd on vere asemel raha.”

„Tähendab, ka enne oli midagi muud, aga ei olnud puhas armastus,” järeldas Karin.

„Ikka on olnud midagi muud, mitte aga puhas armastus,” ütles Indrek.

„Aga mis sa siis räägid?” küsis Karin.

„Ei midagi muud, kui et vaesel inimesel on vähe raha, nii siis saab ta ka vähe armastust. Aga verd on tal sama palju kui rikkalgi. Mõistad, naine? ütles Indrek peaaegu nukralt.

Karin seisis natukene aega keset põrandat ja mõtles Indreku sõnade üle järele, siis avas ta käekoti, võttis sealt tšeki ja pani selle Indreku ette lauale ja ütles:

„Säh, võta oma raha, mina teda ei taha. On sul verd rohkem, siis anna seda.”

Ütles, pöördus silmapilkselt ümber ja läks uksest välja, ilma et Indrek oleks saanud kätt või jalga liigutada. Ainult ühte tundis ta sel silmapilgul – kui pööraselt see naine talle meeldis. Oleks tal taipu olnud nüüd Indrekult küsida nõusolekut obligatsioonitegemiseks, siis poleks see suutnud talle midagi keelda, mitte midagi. Aga ta ei küsinud, vaid läks lihtsalt uksest välja. Kuhu? Seda Indrek ei teadnud, aga ta oleks tahtnud teada ja oleks võinud peaaegu talle tänavale järele joosta. Õieti seda ta oleks ehk pidanudki tegema, sest see oleks ehk tähendanud, et tal on verd rohkem kui raha, nagu Karin oli öelnud. Aga nüüd näis nõnda, et ta oli tõepoolest vaene, tal polnud palju raha ega ka verd. Ja et Karin talle siiski meeldis, kuigi oli ta oma naine, siis tekkis tal äkki mingisugune ebamäärane kahtlus: aga mis siis, kui Karin polegi enam ainult tema naine? mis siis, kui ta ehk just sellepärast täna meeldiski nii väga, et ta on temale juba võõras naine või et ta on vähemalt selleks juba saamas? Jah, muidu olekski asi peaaegu ebaloomulik, sest Indrek ei tunne praegu ühtegi meest, kellele meeldiks ta oma naine või kes näeks selle voorusi, kõik on aina vaimustuses võõraist naistest.

Järgmisel päeval Indrek pakkus oma tšekki uuesti Karinile. Pika mangumise peale ta võttis selle vastu. Millegipärast rahustas see Indreku südant. Aga mõni aeg hiljem, kui ta astus sisse Karini ema uude vürtspoodi, et vaadata ja kuulda, kuidas tema elab, kaebas see, et asi kippuvat üsna täbaraks minema, pane kas või pood kinni, sest ei saa kuidagi enam kaupa sisse, nii suur rahapuudus, sest kõik, mis tuleb, valgub mujale.

„Aga kuhu mujale see siis kõik valgub?” küsis Indrek.

Sellele eit ei andnud esiteks otsekohest vastust, aga kui Indrek peale käis ja eidele oma abi lubas, siis ta seletas, et alguses võtnud raha ainult vanamees, sest ta uskuvat ja otsivat ikka veel mingisugust õnnelikku „otsa”, mis aitaks ta korraga uuesti jalule. Viimastel päevadel aga hakanud raha tahtma ka Karin. Temalgi olevat mingisugused kavatsused, mis just, seda ema ei teadnud.

„Vanamehega sai ikka veel nii või teisiti,” kurtis ema, „sest temal pole ju õigus võtta, aga mis ma siis Karinile saan öelda, tema raha see siin minu käes ju ongi. Ma enne ei uskunud, aga nüüd hakkan nägema, et temal on nagu isa veri: tema usub ja loodab, aina usub ja loodab, et kusagil on midagi või keegi, kes ajab ta jalurikkaks. Öelge nüüd ise, kust see rikkus, tule jumal appi, peab siis kõigile korraga kokku valguma. Vanameeski, nagu meeletu teine, midagi ei viitsi ega läbe enam teha, muud kui ajaks kas või ratsa rikkust taga. Ja sina, väimeespoeg, ma tean, et sina tegid selleks kõige rohkem, et mind siia sokutada, aga ära pane pahaks, kui mina, vanainimene, sulle ütlen, et Karinit ei pea sa õieti vaos. Sina annad temale liiga suure voli. Enne kantseldasin teda mina ja nüüd pead seda tegema sina, muidu ta läheb sul käest metsa, mina tunnen teda, sest mina olen teda kasvatanud. Ja tead, Indrek, mis ma sulle veel juba ammugi olen tahtnud öelda, aga ikka olen seda edasi lükand, sest mina olen sind ikka pisut nagu kart. Aga sest saadik, kus ma kuulsin, et just sina mu siia sokutasid, kadus mul hirm ära. Tõsi jutt, väimeespoeg! Ja sellepärast ma nüüd julgengi sulle öelda, et sina ei pea oma naist õieti naise eest.”

„Kuis nii?” küsis Indrek arusaamatuses.

„Naist peab pidama nagu noort hobust – ohjad pingul ja valjad peas. Kangvaljad, need on naisele kõige paremad. Usu, väimeespoeg, naine ei tunne muidu oma väärtust, ei usu, et mehel temast midagi on, ei usu sedagi, et mees teda armastab.”

„Ema, nüüd pole enam endine aeg,” ütles Indrek.

„Ja sina usud, et naine muutub sama ruttu kui aeg,” vastas eit. „Ei, lapsuke, meeski ei muutu nii ruttu kui aeg. Vahetavad teised ainult riideid, muud midagi. Olen neid kogu elu näinud ja näen neid ka tänapäev, kingad ja kleidid on teised, inimesed üsna endised. Sina otsustad Karini kleitide järele; see on kõik.”

„Ei, vaid Karin on tõepoolest iseseisev inimene, tal on oma varandus, oma sissetulek,” seletas Indrek.

„See ongi tema õnnetus,” arvas eit. „Ma ütlesin küll tol korral vanamehele, et ära kirjuta maja Karinile, vaid tema lastele, muidu läheb ta liiga suureliseks. Noh, nüüd ongi. Tead, väimeespoeg, mul on mõnikord teie elu pärast otse hirm.”

„Ära karda, ema, tühja, Karinil on hea süda,” rahustas Indrek, aga endal rahutus aina kasvas rinnas, sest ta oli veendunud, et ema pidi palju rohkem teadma kui Indrekule rääkis, muidu tal poleks olnud mingit mõtet sedagi rääkida.

Üks oli Indrekul nüüd ometi selge: Karin tarvitab raha kaugelt üle oma sissetulekute. Kuhu ta selle paneb? Teeb ta tõesti katset mingisuguse äriga? Aga millisega? Tema summad on lõpuks siiski liiga väikesed, et nendega midagi ette võtta, isegi kui oleks oskus. Muidugi, temal on omad abilised: huvitav, kes need võiksid olla. Paralepp ehk, sest sel on sidemed Köögertaliga ja ka teistega. Või on ehk see võimatu võimalik, et Karin on astunud mingisse ühendusse otseteed Köögertaliga? Aga mis tähendus oleks siis Karini summadel?





XIV


Üks mõte pentsikum kui teine vaevas Indreku peaaju. Ainukeseks puhkuseks ja lohutuseks oli talle töö, ja seda hakkas ta tegema palju suurema agarusega kui tänini. Teen veel nüüd, mõtles ta, kes teab, kuniks sedagi. Ja ta seadis nõnda, et oleks hästi palju ja sagedasti kirjalikke töid, mille läbivaatamine ei annaks tal kodugi vaba aega. Aastaid polnud ta seda tööd armastanud, aga nüüd otsis ta temast rahuldust, nii imelikult muutlikud on päevad. Kord oli ta ihanud tööd, mis nõuaks mõtet, praegu ta nagu kartis mõtteid, sellepärast oli lihtis tehniline askeldus kõige meeldivam. Enne ärritas teda laste kisa ja nende vallatused, nüüd leidis ta neis vaheldust, sest need sundisid teda paratamatult tegelema kõrvaliste ja tühiste asjadega, mis ei lasknud ilmuda häirivaid mõtteid.

Indreku ametivennadki panid tähele, et tema oleks nagu hakanud oma töö vastu tundma erilist huvi ja poleks nagu tahtnudki kooliruumest lahkuda pärast õppetöö lõppu.

„Iga asi, mis hakkab käest ära minema, muutub armsaks,” seletas Indrek kord teisele õpetajale, nimega Kalvi, kes näost valge kui lubi.

„Ah, mis teil viga!” ohkas see vastu. „Teie olete rikas inimene. Tulge minu naha sisse ja elage selles ükski aasta, küllap siis näete, kas veel mingisugune töö teile armsaks muutub. Jooksed küll hommikust õhtuni töö järele, aga teda armastada, noh, ma tänan väga! Kus on see inimene, kes armastaks oma vannet ja needust. Öeldakse küll mõne naise kohta, et see armastab meest, kes teda petab, aga ma pole inimest kuulnud, kes armastaks tapvat tööd.”

„Mina olen praegu see inimene,” vastas Indrek naljatades, „või kui ma veel õieti ei ole, siis võib minust tulevikus saada.”

„Te ainult usute seda,” vastas Kalvi, „aga kui teil ükskord tõesti minu seisukord kätte tuleks, et teil oleks kaelas neli last ja haige naine, nii et te peaks hommikust õhtuni päev päeva kõrva ainult ühte mõtlema, kuidas aga neid toita ja katta, küll ma siis näeksin, kas te oma tööd veel armastate. Uskuge, te hakkate teda vihkama ja põlgama, kuigi teete teda hädasunnil seda suurema innuga edasi, kuni ta muutub teile vastikuks, läilaks ja lõpuks üsna ükskõikseks. Siis olete põhjas, kust pole enam tõusu. Uskuge, aga ma ei valeta, kui ütlen, et minule pole ükskõikne mitte ainult minu igapäine töö, vaid ka ma ise, minu lapsed ja naine, kelle eest ma muretsen.”

„Kui ehk mina eksin tapva töö armastuses,” ütles Indrek, „siis teie eksite tingimata oma ükskõiksuses. Katsuks keegi teilt teie koormat ära võtta, teda kergendadagi, siis poleks teie ükskõiksust enam kusagil.”

„Tähendab, te arvate surma, mis tuleks mõne lapse või haige naise järele?” küsis Kalvi.

„Kas või surma,” vastas Indrek.

„Selle peale olen ma isegi mõelnud,” rääkis Kalvi, „ja uskuge või ärge uskuge, aga mul pole tõepoolest midagi selle vastu, kui üks või teine neist sureks, ainuke asi, miks ma surma põlgan, see on – uued kulud. Sest naist või last viisakalt matta on palju raskem kui viisakalt toita. Surnud on nõudlikumad kui elavad. Muidu – jumalarahus! Sest ütelge nüüd isegi, mis on meiesuguse, s. t. minusuguse elu, sest teie olete hoopis teine kaliiber. Teate, õhtuti hilja mõnikord, kui ma olen tööst nõnda väsinud, et silmade ees lööb virvendama ja peas tallavad nagu kihulased tuult, te mõistate ju, mis ma mõtlen, siis lähen ma nagu mõni põrandaalune ihuüksi tänavale lonkima. Saate aru – ihuüksi. See ei tähenda mitte seda, et mul pole kedagi kaasas, ütleme, näiteks, pole naist käsivarrel või last käekõrval, vaid et mina tunnen siis, nagu oleksin mina sel silmapilgul puhtüksinda maailmas, ihuüksi. Pole kedagi teist peale minu. Ehk kui ongi, siis on need sootuks teissugused, minust lahkuminevad olendid, kellega minul pole mingit sarnasust ega ühendust. Pole vähematki kokkupuutumist, sest nemad asuvad nagu teisel pinnal, isegi teisel planeedil. Niisugused on minule siis teised inimesed. Mina tunnen siis rohkem sugulust mõne hulkuva koeraga või väsinud hobusekronuga kui teiste inimestega. Ükskord nägin ma nõnda jalutades autot, mis ei tahtnud kuidagi vedu võtta, ja uskuge või mitte, see on üsna teine asi, aga mina kinnitan teile, et äkki tundsin siis, et mina olen selle haiseva masinaga lähemalt sugulane kui ükskõik kellega kogu maailma inimestest.”

„Lähemalt isegi kui oma lastega?” küsis Indrek.

„Isegi lähemalt kui oma lastega,” kinnitas Kalvi, ja tema kurnatud lubivalge nägu kiskus virilale naerule. „Sest öelge mulle ometi, mis ühendus või sugulus võib minul olla nende kahejalgsetega, kes istuvad kõigis neis lokaales, millest mina käin mööda, silmad virvendavad peas, kus kihulased tallavad tuult? Ennemuiste ehk oli ometi niigi palju, et minusugune õpetas nende lapsi, aga nüüd pole neil kahejalgseil lapsi ka mitte, sest haisevad masinad põrutavad kõik naised enneaegu ära. Ja õieti öelda, kuhu see praegune naine oma lapse panekski või mis ta temaga teeks, sest kõhtu tal ei ole, puusa ei ole, rinda ei ole, nii et mina arvan mõnikord hilja õhtul kõndides, et kas tal vaesekesel muudki midagi on. Ainult sääred! Ja kui mina nüüd mõtlen, et minu omad tütred kord kasvavad – mul on nad kõik tütred, sest loodus muretseb nõrgema poole abiliste eest ja minu naine on nõrgem kui mina, – ja et ka neil pole enam kõhtu, puusa ega rinda, siis tundub mulle, et pole neil sugulust ei minuga ega oma haige emaga, vaid neid oleks nagu jumal teab kes sigitanud või ilmale kandnud. Ja ometi on meie abielu puhas, täiesti puhas, see on ainuke lohutus mu elus. Mitu korda olen mõelnud, et kuidas küll need mehed saavad rahulikult elada, kes ei tea, kus nende naised käivad või mis nad teevad.”

„No näete,” tähendas Indrek siin, „teile pole veel maailm sugugi ükskõik, kui te nõnda võite mõelda. Kes on veel huvitatud oma naisest, see on huvitatud kogu maailmast.”

Indrek lõpetas seks korraks jutu, sest talle näis, et Kalvi teab temast ja Karinist midagi, millest ei tihka rääkida, ainult piirleb oma sõnadega hädaohtliku küsimuse läheduses nagu liblikas tule ümber. Kogu tema pikk sissejuhatus oma tapvast tööst ja kõigest muust oli ehk ainult selleks, et maskeerida paari viimast sõna: kuidas küll need mehed saavad elada, kes ei tea, kus nende naised käivad ja mis nad teevad. Jah, see oli kogu tema pika rääkimise mõte ja eesmärk, otsustas Indrek endamisi.

Selle tagajärjeks oli, et Indrek kutsus samal päeval Karinit jalutama, aga sel polnud võimalik minna, sest ta oli enda juba kuhugi mujale lubanud. Järgmisel päeval Indrek tahtis üheskoos minna kinno, aga ka selleks polnud Karinil mahti. Samuti Indrek pidi üksinda minema teatrisse ja kontserdile, kui ta üldse sinna tahtis minna.

„Sa oled ikka naljakas,” ütles Karin, „aastate kaupa pole sul minu tarvis aega, aina töö ja töö, nagu oleksid mõni pärisori, nüüd korraga – tule, lähme, nagu oleks mina mõni asi, mida võib varna otsast võtta. Mul on ju ometi ka oma tutvused ja kohustused. Pealegi kodus oleme niikuinii alati ninapidi koos, siis vähemalt väljaski võib pisut puhata ja lahutust leida. Need on su omad sõnad, kui sa tahad õieti teada.”

„Aga nüüd me ei ole ju kodus enam peaaegu kunagi ninapidi koos,” hakkas Indrek seletama.

„Ja kui oleme, siis riidleme, nääkleme, eks,” ütles Karin vahele. „Aga see pole ometi minu süü.”

„See on abielu,” püüdis Indrek naljatada.

„Noh, eks me siis ole abielus,” ütles Karin mõnitavalt.

Sellega seks korraks lõppeski ja Indrek otsis nagu varemaltki oma kipitavale südamele rahustust kas tööst või jutuajamisest ämmaga ja ametivenna Kalviga. Aga ämm ei teinud enam Indreku ja Karini vaheliste asjadega tegemist, temal olid nüüd omad mured, sootuks muued mured: tema poest või eluruumidest oli leitud piiritust, koostatud protokoll ja nõnda siis oli oodata protsessi ning trahvi. Kes piirituse muretsenud, kas ämm ise või vana Vesiroos, kes käis linnas ringi nagu „möiraja lõukoer”, otsides seda head „otsa”, mis aitaks tema veel kord jalule, sellest vaikis eit targu. Ütles ainult, tema teinud väga rumalasti, et ta pole ajanud kõike vanamehe süüks, sest siis oleks niihästi rahatrahv kui ka kinniistumine võinud langeda tema kaela. Pannakse aga eit ise istuma, kelle hooleks jätab ta siis poe. Vanameest üksi siia jätta ei või, sest see teeb vististi puhta töö, niisukeseks olevat ta muutunud, ja kedagi teist ei ole. Pane kas või poeuksed hoopis kinni, mis oleks hirmus suur kahju.

„Aga milleks siis niisuguse asjaga jännata,” tähendas Indrek.

„Armas aeg!” hüüdis ämm vastu. „Aga millest me peame siis elama? Kõik kauplevad ju temaga. Ega siis nüüdsel ajal keegi piima ja suhkruga omal hinge sees pea. Need toovad rohkem kahju kui kasu. Näe, suuredki lähevad oma suhkruvirnade otsas pankrotti, mis siis veel meiesuguseid putukaid rääkida. Va haljas on ainuüksi, mis annab leiva ja ka leiva kõrvase. Ja mina pole temaga kunagi hangeldanud, vaid ainult natukesehaaval oma inimestele and. Sest muidu nad ütlevad varsti, et mis sest piimagilakkest sinu käest osta, kui me piiritust ei saa, parem lähme ostame piima ka sealt, kust saame piirituse, et oleks üks tee ja kaks asja. Ja nii ta just ongi – iseomale piiritust, lastele piima.”

Tähendab, siis pole parata,” lausus Indrek nagu alistunult.

„No ei,” vaidles eit kavala muigega vastu, „parata on küll, aga eks me ise olnd seekord pisut ikka koerad ka, ei mõistnud politseile tema õiget osa kätte, nõnda see tuligi. Õigus kah, sest kust see politseigi saab, kui mitte piirituse pealt, kõik tahavad piiritusest elada. Sellepärast ütleb minugi vanamees vahel, et seni kui on ilmas piiritus, pole veel midagi katki, tema päästab hädast suure ja väikese.”

Nõnda oli Indreku ämma kuldne arvamine. Ja kui ämm oli temale hiljuti öelnud, et tema kartnud endisel ajal Indrekut, siis see oleks võinud nüüd peaaegu öelda, et tema hakkab kartma oma ämma.

Aga ka oma ametivenna Kalviga oli sama lugu, sest see keris Indrekuga juttu otsides aina mingisuguse hella punkti ümber, kuigi algas harilikult oma tapvast tööst, vaevast ja murest. Ning ikka lõppes kõik sellega, et ta kui ülekohtuselt kannataja hüüdis: mis ta sellest saab, mis see talle annab, mis see talle sisse toob.

Ka tema töö oli nagu omataoline vürtspoepidamine, milles ainukeseks eesmärgiks on sissetulek. Kui maksta Kalvile tema töö eest küllalt kõrget tasu, siis võib-olla ei teeks see töö talle vähematki muret ega vaeva, valmistaks isegi lõbu. Kõik mõtlesid ainult tasu peale ja see oligi, mis määras nende vahekorra tööga. Keegi ei leidnud töös endas midagi väärtuslikku, mille pärast oleks maksnud higistada. Tööga oli samuti nagu usugagi: ükski ei tahtnud muidu uskuda, kui pidi selle eest ikka midagi saama, kui mitte siinilmas, siis vähemalt teiseski – kui mitte muud, siis vähemalt kuldpasuna, mida võib puhuda igavesti, istudes jumala enda paremal käel.

Indreku meel läks nukraks seda mõeldes. Kalvigi pani seda tähele, aga tema arvas, et see on kaastundmusest tema raske seisukorra vastu ja sellepärast rääkis ta veel suurema hooga edasi:

„Seal on see Köögertal, kes läks pankrotti, mis teab tema minu tööst ja vaevast, mis teab tema üldse tööst ja vaevast, aga ometi elab ta pankrotiski paremini kui mina kogu oma varandusega. Pankrott laseb teda samuti pidutseda nagu ennegi.”

„Ta pulgestab naise varandust,” ütles Indrek.

„Naise varandus, naise varandus!” hüüdis Kalvi. „Eks minu naisel võiks ka mõni varandus olla. Miks temal ei ole? Ütle, miks minu naisel ei ole? Kust sai Köögertali oma selle varanduse? On tal mõni koht, amet, teenistus? Pole ju! Tähendab...”

„Tähendab, tal võisid olla rikkad vanemad,” ütles Indrek vahele.

„Kõigil naistel ei saa ometi olla rikkad vanemad, nagu sinu omal,” vastas Kalvi nüüd.

„Minu naise vanemad on vaesed,” ütles Indrek.

„Aga nad olid rikkad, ainult vana Köögertal tegi nad paljaks,” ütles Kalvi ja lisas nagu teatud ettevaatusega : „Kas sa võiksid mulle öelda, millega seda seletada, et peale seda, kui Köögertal tegi Vesiroosi paljaks, selle tütar, tähendab, sinu abikaas, käib ikka veel Köögertali juures, kui see oma sõpradega praalib? Ta praalib ju niiöelda Vesiroosi, see tähendab, tema ainukese lapse, sinu abikaasa rahaga – eks ole nõnda? Ja see laps ise läheb praalib kaasa, mis? Kuidas teie, armas ametivend, selle peale vaatate?”

„Mina pole õieti selle üle järele mõelnudki,” ütles Indrek, „aga kuna minu naine on iseseisev inimene...”

„Kuis nii iseseisev, ta on ju teie naine?” küsis Kalvi.

„Kas siis naine ei või iseseisev olla?” küsis Indrek vastu.

„Aga kuidas ta siis seda mõtleb olla?” küsis Kalvi uuesti. „Kas mina, näiteks, olen iseseisev, kuigi mul on haige naine, kes mind milleski ei sega? Kas ma saan midagi teha, mis ei heidaks varju minu laste ja nende ema peale? Teate, see vari langeb nende peale hauaski ja kui me lähme ükskord kõik ilusasti taeva, siis seisab laste selja taga nende vanemate vari, naiste selja taga meeste ja meeste selja taga nende naiste vari. Nõnda arvan mina. Abielu ainuke mõte ongi see, et inimene pole enam iseseisev, vastasel korral pole mingit abielu. Seda olen ma selle aja jooksul, kus mu naine lamab, põhjani ja kindlasti järele mõelnud.”

„Aga kuidas hakkab see sellega kokku, mis te mulle kord varemalt rääkisite ükskõiksusest?”küsis Indrek. „Te ju ütlesite tol korral, et tunnete end haiseva autoga lähemas suguluses kui oma naise või lastega. ”

„See on hoopis teine asi!” hüüdis Kalvi. „Siis ma rääkisin tundmusest, aga nüüd mõttest?”

„Aga minu naisel on ehk ka niisugune tundmus, et tema seisab Köögertaliga lähemas suguluses kui oma isa Vesiroosiga,” ütles Indrek naerdes, „sellepärast lähebki selle praalingule ja ei hooli oma isast ja tema tundmusist põrmugi.”

„Hea küll, et isaga tunneb nõnda,” oli Kalvi nõus, „aga tal on ju mees ja lapsed.”

„Võib-olla on ka need temale kaugemad sugulased kui mõni haisev auto,” naeris Indrek, nagu võtaks ta kõik ainult rumala naljana.

„No kuulge!” hüüdis Kalvi nagu etteheitvalt, ei lausunud aga enam sõnagi vastuseks, kui Indrek talle ütles:

„Aga see on ju teie oma tundmuste loogika.”

Läks mõni päev mööda, siis Kalvi otsis Indrekuga uuesti juttu ja nüüd juba ütles ta sissejuhatuseks, et tema peab end Indreku sõbraks, ja kuna ta peale selle on veel tema ametivend, siis tunneb end kohustatud olevat midagi rääkima, millest muidu peaks vaikima. Ja Indrek, jumala pärast, ärgu mõistku seda halvasti, sest tema, Kalvi, teeb seda ainult hea pärast. Pika ja ettevaatliku sissejuhatuse järele küsis ta nagu üllatavalt:

„Kas teie teate, mis mees on õieti see advokaat Paralepp? On ta ka mõni pankrottmeister või midagi selletaolist?”

Aga Indrek ei teadnud Paralepa kohta midagi erilist.

„Ka tema võtab Köögertali praalinguist osa,” rääkis Kalvi.

„Köögertal on tema klient, vististi sellepärast,” arvas Indrek.

„Teie abikaas on vist ka tema klient,” ütles Kalvi.

„Jah, ta laskis teda oma majale obligatsiooni teha,” seletas Indrek.

„Nojah, siis sellepärast nad istusidki Köögertali juures kõrvuti lauas ja sõitsid pärast üheskoos koju,“ jätkas Kalvi ja Indrek ootas juba teatud kärsitusega, et mis nüüd tuleb. Aga ei tulnud esiotsa midagi muud, kui et Kalvi ainult küsis:

„Teie ise muidugi ei tea, mis sellest kojusõidust räägitakse?”

Indrek ei vastanud sellele midagi, vahtis ainult Kalvile otsa ja mõtles, kuidas küll seda osata naljaks pöörda, mida teine kavatseb temale öelda. Sest millestki seletamatust immitses Indrekusse aimdus, et mitte sõbralikud tundmused ei ajanud Kalvit rääkima, vaid kahjurõõm. See mehike oli oma abieluga hirmus õnnetu, ja nagu kõik õnnetud harilikult, mõtles ka tema, et teised kõik on hirmus õnnelikud, eriti veel need, kes temast jõukamad, nagu Indrek, ja sellepärast ei olnud tema südamele paitavamat palsamit, kui et saaks mõnele arvatavale õnnelikule kuidagi öelda, ärgu ta nii väga tema nina all uhkutsegu ja rõõmutsegu, sest kuigi tema, Kalvi naine lamab voodis, siis teiste naised teevad sedasama, ainult mitte üksi, vaid teiste meeste kaenlas. Inimese jumaliku loomuse tõttu pidi selline teadvus Kalvisse otse õnnestavalt mõjuma. Ta pidi tundma, et mitte ainult tema abielu pole niiöelda ilma naiseta, vaid et ka teistes abieludes puuduvad sageli naised. Tähendab üldine seisukord oli niisugune: abielud on, aga abielunaised ja -mehed puuduvad, sest nemad on kas vigased või nad elutsevad väljaspool abielu. Seda viimast tahtis Kalvi Indrekulegi sõbramehe poolest meelde tuletada, kui ta astus otse tema ette ja kähises nagu sügavas kõlblas vihas:

„Autojuht lärmab kogu linnas, et Paralepp suudelnud teie naist autos.”

„Väga rumal autojuht, kui ta nõnda lärmab, sest varsti ei julge enam ükski viisakas inimene temaga sõita,” ütles Indrek.

See vastus mõjus Kalvisse otse rabavalt. Mis see siis nüüd on? Kõik oli ju selleks olemas, et teine vähemalt tõsisekski muutuks, aga selle asemel paljas rumal nali. See päästis Kalvis kõlbla pahameele valla ja ta ütles:

„Poleks ime, kui teid lahti registreeritakse, sest teie nähtavasti ei kõlba noorsoole eeskujuks ega tema kasvatajaks.”

Aga nüüd sündis midagi, mis ei pannud jahmatama mitte ainult Kalvit, vaid ka Indreku enese, kuigi tema oli see tegija. Sest Kalvi polnud veel õieti oma sõnu lõpetanudki, kui Indrek andis talle sellise hoobi vastu nägu, et ta oleks vististi maha kukkunud, kui mitte takistuseks poleks olnud laud, mille vastu ta mürinal tuikus. Just see lauamürin oligi, mis tõi Indreku meelemärkusele, ja nüüd oli tal silmapilkselt selge, millise parandamatu eksisammu ta oli teinud. Oma mõtlematu teoga oli ta võltsimatult paljastanud selle haava, mille lõid Kalvi sõnad tema südamesse, ja oli sellele vääramatult tõendanud, kui õieti ta talitas, kandes edasi teiste keelekannet. Kalvi võis jumalat tänada, sest nüüd ta teadis kindlasti, et mitte ainult tema polnud oma abielus õnnetu, vaid ka Indrek, tema rikas ja kadestatav ametivend. See ehk veel õnnetum kui tema ise, sest tema pole veel nii õnnetu, et läheks teisi inimesi peksma. See teadmine oli palju magusam, kui et hoobist saadud valu oleks suutnud teda silmapilgukski summutada. Valu aina tegi magususe intensiivsemaks, tõstis ta peaaegu nagu ekstaasini. Sellepärast poleks tal tõepoolest olnud mingit põhjust Indrekule etteheidet teha, sest kes kurjustab heateo puhul.

Kuid siin tuli mängu see, mida Kalvi esiteks nimetas „teiseks asjaks”, rääkides tundmusest ja mõttest. Tundmus võis olla hea, selle vastu Kalvi ei vaielnud, aga mõte halb. Mõte, et tema on hoobi näkku saanud, oleks eriti halb siis, kui ta läheb teiste pähe, nii et teised hakkavad seda mõtet edasi mõtlema. Iseasi, kui ühes selle halva mõttega läheks teistesse ka Kalvi hea tundmus. Aga see ei ju lähe. Ja kuigi Kalvi katsuks neile sellest kaastundmusest aimu anda, siis saaks ta seda teha ikkagi ainult mõtte kaudu ja see uus mõte oleks juba veel halvem kui see esimene. Nõnda oleks juba kaks halba mõtet tema vastu. Sellepärast siis Kalvi vaikib oma hea tundmuse surnuks ja pöördub ainult halva mõtte pärast Indreku poole, küsides, nagu poleks tal mingit head tundmust olnudki:

„Miks te mind lõite?”

Aga Indrek ei leia, mis vastata, ta seisab ainult ja vahib oma ette põrandale, nagu tahaks ta selle oma pilguga läbi puurida. Hea meelega ütleks ta Kalvile kõik, mis ta temast ja tema abielust arvab, aga ometi on tal küllalt aru, et mõista, kui mõttetu see oleks, sest tõendusi pole tal ju mingisuguseid.

„Ma rääkisin seda teile ju ainult hea pärast,” seletab Kalvi, nagu paluks ta Indrekult andeks.

„Headki ei tohi inimesele vist vastu tema tahtmist teha,” ütleb Indrek nüüd.

„Siis oli see minu poolt küll suur eksitus, et ma tahtsin teid hoiatada,” räägib Kalvi. „Kui inimene armastab, siis ei tohi teda hoiatada, ja teie nähtavasti armastate alles oma naist. Mina olen sellest, jumal tänatud, juba üle.”

„Mina kahetsen seda südamepõhjast,” tunnustas Indrek tundmusega, ilma et ta õieti oleks mõistnud, käis see hoobi kohta või mõtles ta oma armastust Karini vastu.

„Siis te ei olegi minu peale pahane?” küsib Kalvi nagu õnnelikult.

„Aga, jumal hoidku, ei!” hüüab Indrek talle vastu.

„Noh, siis lepime ära,” ütleb Kalvi, haarab Indreku käe ja raputab seda südamlikult. „Mis oli, olgu unustatud ja jäägu sõprade vahele.”

Indrek on vaikides nõus ja katsub ka Kalvi kätt vastu raputada, kuid ta tunneb, et lihased on millegi pärast lõdvad. Lahkudes on nad mõlemad rõõmsad, et asi sündis nelja silma all, sest kõik olid juba ammugi lahkunud, ainult nemad kahekesi seisid õpetajatetoas ja ajasid juttu.

Kui Indrek üksinda koju minnes kogu sündmusele tagasi mõtles, ei suutnud ta hoiduda imestusest, kui suuremeelsed on mõnikord võitjad, näiteks Kalvi täna. Alles nüüd Indrek uskus kindlasti kõike seda, mis ta esiteks oli Kalvist ainult oletanud, sest muidu poleks osanud ta tema teguviisi kuidagi seletada. Tal pidi lõpuks temast, Indrekust, peaaegu hale meel hakkama, kui ta nägi, millise saamatusega ta paljastas kogu oma sisemuse. Indrek oleks tahtnud nii väga näha Kalvi nägu, kui ta läheb üksinda mööda tänavaid või kui ta astub oma rögiseva naise sängi ette, et naeratada talle peaaegu õnnelikuna vastu.

Ja Indrek ise? Temal endal oli imelik vastik tundmus, nagu oleks ta tabanud oma naise abielurikkumiselt ja nagu poleks ta osanud sellelegi millegi paremaga vastata kui aga mõttetu ja inetu hoobiga õnnetule ja viletsale näkku.





XV


Karin tundis end olevat seisukorra peremehe. Peale katastroofi isaga pind jalge all oli löönud kõikuma. See viga oli nüüd peaaegu parandatud. Nimelt just peaaegu, sest päris kindel Karin ei olnud eneses mitte. Aga igatahes ta oli nii palju saavutanud, et teda hakati jälle tundma ja viisakalt teretama, nagu see oli olnud enne Köögertali ja Vesiroosi laostumist. Esiotsa sellest aitas. Ainult tema vanematel olid nähtavasti õnneaastad möödas, neid hakkasid varitsema äpardused. See sündis täpselt nõnda, nagu seda ette kuulutanud esiteks mustlaseeit ja pärast eesti kaardimoor. Muidugi, kui kaks eriallikat nii kooskõlaliselt ennustavad, siis võib asja kolmandaks lüliks olla ainult ennustuse täideminek. Muu seas Vesiroosid said juba teise protokolli „suliseva“ pärast kaela, nii et jumal ise teab, millega see nõnda lõpeb.

Kõige hullem, et polnud lehtede juures sobivaid tutvusi, mis oleksid võimaldanud seal Vesiroosi nime kõrvaldada teiste samalaadiliste kurjategijate reast. Alles nüüd Karin mõistis, kui tähtis on mõnikord heas vahekorras seista mitte ainult ministri või kindraliga, vaid ka uksehoidja ja kapraliga, s. t. praegusel juhul reporteriga. Õnn veel, et vähemalt Karin ise polnud enam Vesiroos, vaid Paas.

See nimi polnud talle kunagi meeldinud ja abielludes kahetses ta, miks pole seadust, mis laseks naisel hoida alal oma neiupõlve nime. Nüüd aga tänas ta jumalat, et niisukest seadust polnud, ja ta oli peaaegu arvamisel, et niisukest seadust ei peaks kunagi tegemagi, sest tema kaudu pistaks ehk nii mõnigi noor neiu iseseisvuse vaimustuses oma pea otseteed silmusesse.

Ah jaa! Iga korralik inimene peaks võima vähemalt kordki elus oma nime muuta ja seda mitte ainult naised abielludes, vaid ka mehed, kui süda kutsub. Sest kui inimesele saab millegi pärast tema nimi ebamugavaks või lihtsalt vastikuks, nagu mõni king või soeng, miks ei peaks võima teda siis vahetada mõne uue vastu. Miks ei võiks Vesiroosi asemele võtta näiteks Põllulill? See oleks ju veel tõepärasem nimi, sest meie põldudel kasvab ometi rohkem lilli kui vetes roose. Jah, öeldagu ometi Karinile miks? Mis hea, kui Vesiroosist saaks äkki Põllulill, sest siis võiksid lehed seda kas või iga üle päeva nimetada piiritusemüüjate seas, ilma et ükski teaks, et see tähendab Karini isa või ema.

Aga polnud parata, Vesiroosi ei saanud vahetada Põllulille vastu ja nõnda pidi Karin selle pilli alla neelama, et Vesiroosi nime hakati kordama viinagahangeldajate seas. Muidugi, iseenesest polnud see mingi häbiasi, sest ministrist kuni ministeeriumi uksehoidjani ja suurärimehest kuni popsini valitses igal pool emand Vesiroosi veendumus, et tööga võid ehk kuidagi ise endale ja oma järeltulevale soole muretseda leiva, aga kui tahad „riskeerida” ka leivakõrvast, siis pead ikkagi peale hakkama piiritusest.

Vesirooside ja kõigi nendetaoliste häbi peitus mitte tõsiasjas, vaid selles, et nende tõsiasjad olid väikesed – pisitillukesed pudelikesed või plekkplaskukesed. Kui neil oleks olnud piirituseveoks oma autod, mootorpaadid ja aurikud, isegi terved laevastikud, siis oleksid nad võinud südamerahus vahetevahel sisse kukkuda, sest siis oleks see toonud au ja imetlust mitte ainult neile enestele, vaid ka kogu suguvõsale ning kas või maakonnalegi, kust nad pärit. Politsei ja piirivalve oleksid neid ka siis püüdnud ja nendega lahinguid löönud, aga ministrid ja igasugused liidrid oleksid samal ajal nendega sõbralikult ühe laua taga istunud ning valitsus oleks neile müünud sulisevat kaupa poole hinnaga, nii et nad ei kannataks kahju, kui politsei või piirivalve omakasulikult ahnitsedes konfiskeerib mõne auto või mootorpaadi. Nõnda oleks see olnud, kui Vesirooside ja Põllulillede tõsiasjad oleksid olnud suured.

Piiritusega on nimelt samuti nagu iga seadusevastase asjaga. Võta sandi taskust kross ja sa lähed vanglasse, aga organiseeri terved röövrühmad ja rüüsta kogu maa paljaks ning kõik näevad sinus kui mitte just inimsooheategijat, siis vähemalt meest, kelle kätte peab usaldama maa ja rahva saatuse. Tapad ühe inimese, sul võetakse pea otsast, aga tapa tuhat, saad ausamba, tapa miljon ja kõik usuvad, et sinu peaks valima presidendiks, kuningaks või keisriks ning kuulutama surematuks.

Nõnda on väikeste muudatustega sündinud maailmas tema algusest saadik ja sünnib tänapäevgi, aga Karinit ei olnud kunagi ajalugu huvitanud ja sellepärast tema ei teadnud seda. Temale ajalugu ajas isegi hirmuvärinad peale, sest ta ei leidnud temas peale tapmiste ja röövimiste peaaegu mitte kui midagi. Ta ei saanud kuidagi aru, miks küll need kuulsad kuningad ja keisrid, kellest kubiseb ajalugu, kõik armastasid ühteviisi tappa ja rüüstata, olid nad jumalakartlikud või jumalakartmatud.

Karin ei taibanud koolipingil ega nüüdki, et verega on lugu samuti nagu piiritusegagi: teda peab aina valama, sest muidu ei saa küllalt leivakõrvast, nagu ütleb tema ema. Karin ei taibanud, et polegi erilist vahet, kas valad verd või piiritust, sest piiritusegi valamine muutub lõpuks kuski hurtsikus verevalamiseks, kus naine ja väetimad lapsed kõngevad nälja ja külma kätte.

Seega teevad Vesiroosid ja Köögertalid ühes oma kaaslastega vürtspoes või kaubamajas pisut nagu sedasama, mis teevad kuulsad kuningad ja keisrid ajaloos. Nende tundmusedki peavad olema pisut nagu kuningate ja keisrite tundmused, sest kuis nad muidu võivad samuti talitada. Nad kõik käivad ahnete silmadega ringi ja otsivad, mida omandada, ilma et kunagi küsiksid, kelle see on, nagu oleksid nad kuningad ja keisrid võõra rahva keskel.

Ainult võtta ja võtta! Kui palju? Keegi ei teadnud, Karin ei teadnud ammugi, sest tema ei armastanud midagi arvutada, nagu ei teinud seda õieti tema isa, ei teinud Köögertal ega teinud vististi ükski. Taheti ainult võtta ja iga saadud summa oli ainult selleks paras, et tema kaudu haarata veel suurema järele. Oli selline meeleolu, et igaüks oleks kahmanud kas või kogu maa, kogu maailma oma pihku, isegi päikest ega taevatähti poleks jätnud teistele. Inimesed olid muutunud nagu väikeseks lapseks, kes kuud nähes sirutab käed ja karjub: minu kuu tõuseb minu metsa tagant minu merest.

Karin rõõmustus lapsena, kui tal mõni „šnitt” õnnestus. Õieti ei õnnestunudki ju temal endal, vaid ainult Paralepal, kes oli tema nõuandja ja asjaajaja – tema asemik äriasjus. Karin sai õnnestumisest teada alles siis, kui Paralepp ladus talle teatud summa pihku. See oli muidugi suur rõõm, kuid Karin tahtis veel suuremat: ta tahtis oma käe ja aruga teotseda ning võita ja teenida. Selleks tegi ta proovi kaardimänguski. Aga siin tabas teda enamasti alati ainult kaotus, nii et tal peagi kadus himu mängimiseks. Ta ootas kärsitusega hippodroomi avamist, et seal õnne katsuda. Sest tema uskus, et kuna tema hobuseid hirmsasti armastab, siis siin peab ta käsi ometi paremini käima kui kaardimängus, mis talle õieti alati olnud vastumeelt. Ta ostis ka tuhandete eest võiduloosipileteid, lootis tabada miljoni või vähemalt poolegi. Ja ostetud pileteid sirvides ning nende numbreid pähe tüüpides ta tegi täpseid kavasid, kuidas võidetud miljon või pool kasutada. Kavad võisid muutuda päevpäevalt, aga üks asjaolu ei muutunud kunagi: kogu summa pidi kohe välja andma, et süda saaks rahu. Alguses kavatses ta võidetud summaga pikema euroopa reisi sooritada, aga siis tekkis küsimus, kuis ta seda peab tegema, üksi või kaksi, ja kui kaksi, kes on siis tema paarimees?

Need olid rasked küsimused. Liiatigi oleks raha nõnda kauaks jumalamuidu seisma jäänud, sest võtab ometi aega, enne kui nõutad välispassi ja muretsed muud tarvilised asjad sõitmiseks. Pealegi, millal jõuad näiteks Veneetsiasse või Kaprile, Pariisi või Madriidi? Parem lahendab Karin asja kuidagi teisiti.

Aga pärast selgus, et seda asja polnudki vaja lahendada, sest miljon jäi tulemata, poolmiljonit jäi tulemata ja kõik väikesemadki summad jäid tulemata. Alguses Karin andis tühjad loteriipiletid lastele mängida, aga pärast ei tihanud ta seda enam, sest neid oli pisut liiga palju teistele näitamiseks. Eriti kartis ta Indreku nägu ja tema muiet.

„Teil nähtavasti ei ole õnne mängus,” kordas Paralepp Karinile, „teil peab olema õnne armastuses.”

Ja nõnda Karin hakkas lõpuks uskuma armastust. Selle usuga ta siis liikuski viimasel ajal tuttavate seas, kohvikus, kinos, teatris või ka tänaval, ja see usk pidi temale andma silmi ja näoilmesse erilise helgi, sest miks muidu inimesed hakkasid nagu otsima tema seltsi, miks muidu nad armastasid temaga vestelda. Ainult proua Horst taandus temast millegipärast eemale, nagu oleks ta teda millegagi pahandanud. Aga see polnud ju sugugi ime, sest proua Horstil hakkasid juba juuksed halliks minema ja näonahka ei suutnud siledana hoida enam ükski kreem ega puuder.

„Tema on läbi, ei aita enam midagi,” ütlesid proua Meeli ja proua Itam ühel nõul proua Horsti kohta.

„Jah, nagu hakkaks teine vanaks jääma,” lisas Karin.

„Nagu hakkaks,” kordasid teised kaks nagu ühest suust ja naersid.

Nõnda siis hoidusid need kolm kokku, kes pidasid end alles nooreks ja ilusaks. Igaühel neist oli oma erivõlu: proua Meelil tema süütu või luulelik pilk, proua Itamil tema mahe hääl ja Karinil tema üllatavalt naiivne viis küsimusi esitada, mis näis meestele üpris meeldivat. Pealegi olid nad kehaliselt kõik moodsad daamid, kel pole ei rinda, puusa ega kõhtu, nagu ütles õpetaja Kalvi Indrekule. Aga peaaegu igaühel neist oli ka oma häda või õnnetus. Proua Meelil oli hääl, mis kippus iga hetk niiöelda üle aisa lööma ja siis kostis ta nagu kuskilt pesuköögist või trahterist. Mis küll jumal tema kurguga teinud, et see võis isegi pärast kahte välismaareisi sellist häält anda, seda ei osanud seletada ükski grafoloog ega kaardimoor. Ainult keegi noormees, kes armastas proua Meelit õnnetult, arvas, et ta peaks hakkama laulutunde võtma, sest kui ta on kunstnik, siis ei julge enam keegi talle tema hirmsat häält pahaks panna.

Ometi oli proua Meeli seisukord palju kergem kui proua Itami oma, sest hääl on pisut nagu vaimline või hingeline väärtus ja seda ei hinnatud naistes praegu kuigi kõrgelt. Aga mis pidi proua Itam tegema oma jalgadega?! Nagu peaksid naisel tingimata olema pakkjalad, kui tal on mahe hääl! Ah, nii mõnigi kord proua Itam oli vandunud põrgupõhja kogu teaduse ja kunsti, selgelt- ja kaugeltnägevuse, massaaži ja kosmeetika, plastika ja atleetika, mani- ja pediküüri, sest mis on kasu kogu inimlikust vaimukultuurist, kui ta ei suuda anda viisakale kehale viisakat organitki. Küll polnud proua Meeligi hästi rahul oma vorstitaoliselt ühtlaste säärtega, aga ometi võis ta puhtast südamest Issandat kiita, et see polnud tema päris kena keha külge kinnitanud proua Itami jalgu.

Jah, proua Itam oleks võinud oma hääle tõttu saada kas või mõne india maharadža lemmikuks, aga jalad panid ta peaaegu harimatule eestlasele naiseks. See leppis, sest sel polnud kunagi aega vaadata oma naise jalgu, vaid ajas raha taga. Sellepärast ei teadnud ta vististi sedagi, miks kandis tema naine ikka veel pikki kleite, kui olid juba ammugi moes lühikesed. Aga naisele endale oli see silmapilk raske, nii raske, et ta mõtles oma säärte operatsioonist. Mõtles sõita välismaale ja nende jämeduse sinna jätta, sest mäestikuõhk, kristallselge mäestikuõhk mõjustab imeliselt madalmaa naiste jalgu. Aga siis ta luges lehest, et kellelgi kinodiival läinud selle operatsiooniga haprasti. Sellest järeldas ta, et mis ei sobi diivale, see ei sobi ka temale. Ometi proua Itam on õnnelikum kui filmitähed – tema sääri ei näe kinos keegi. See oli tema lohutus ta õnnetuses.

Karin oli ehk neist kolmest kõige õnnelikumalt loodud, kuid teised kaks arvasid isekeskis, et tema on juba liiga pilbas.

„Mis see mees küll niisukese kondikrõbiga kodus peaks tegema,” arvas proua Meeli, ja tema hääl viskas enda hoolimatult üle aisa.

„Ah kallis,” vastas temale proua Itam sulava õrnusega, „sa tead ju, meestel on nii vähe maitset. Oled sa tähele pannud, kuidas ta käib?”

Just kõnnak oligi Karini nõrk punkt: ta hoidus astudes liiga ettepoole, nagu oleks ta pisut vimmas. Kuid kõnnaku nõrkuse tasus mõnede arvates tema seisang, sest selles leiti anduvust.

„Nõnda pöördub lill päikese poole” oli kunstnik Mägar millalgi öelnud ja tema pidi ometi midagi teadma, ega siis teised prouad muidu peale seda Kariniga hulk aega mossitanud.

Aga praegu polnud selle kolme vahel mingit mossitamist, sest igaüks leppis nähtavasti oma vooruste ja pahedega. Eriti soe oli Karini vahekord proua Itamiga, kelle haiget lastki ta käis paar korda vaatamas. Ikka alles vedelesid mööda tuba rätikud roheliste laikudega ja laps ei tahtnud kuidagi kosuda. Kui Karin kord hoidjaga üksi jäi ja temaga sõbralikult juttu vestis, ütles see:

„Proua ütleb ikka, et mina ei armasta õieti last ja sellepärast olla ta kõht haige, aga mina ütlen, see pole õige laps ja temal pole õiget kõhtu, sellepärst minu armastus ei aita. Ma ütlesin seda prouale endalegi, ei hoolind, et ta paneb pahaks, sest miks ta ikka tuleb oma armastusega, mis pole õige.”

„Kuis see ei ole siis õige laps?” küsis Karin huvitatult.

„Kus ta siis õige on,” vastas hoidja, „kui tahtis tulla tütar, aga nemad nõidusid, nii et tuli poeg. Tähendab, pole ju õige ja kõht pole ka õige.”

„Nii et laps on nõiutud,” ütles Karin nagu nõus olles.

„Justament ära tehtud,” kinnitas hoidja. „Kas siis prouad pole veel kuulnud, mis nad lapsega tegid, kui see oli alles ema kõhus? Nemad nõidusid, et temast saaks poeg. Aga tähendab, see oli tütar ja nemad nõidusid, kuni tütrest sai poeg ja sellepärast ongi nüüd poeg, aga oleks pidand olema tütar, sest lapsel on tüdruku kõht, aga poiss ei oska tüdruku kõhuga elada. See on see asi, aga mitte minu armastus, sest mina armastan õieti, aga kui lapse koht pole õieti, mis siis aitab õige armastus. Ma ütlen alati prouale, et hea küll, nõidusid endale tütrest poja, noh, siis nõiu ka, et poiss hakkaks elama tüdruku kõhuga. Eks ole! Asi on ju lihtne. Nüüd muidugi lapsele enam uut kõhtu ei saa, sest kõht on juba valmis, aga seda saab ometi, et laps oskaks võõra kõhuga elada. Või ei saa seda ka? Noh, siis ei aita minu, vanainimese armastus, vaid ta peab surema, sest siis on selge, et jumal ei taha, et elaks niiöelda kuradipoeg, sest nõidus on ju kuradist, ja see kuradipoeg saaks ükskord õndsaks ning läheks taeva, sest kui temast tehakse ristiinimene, miks ta siis õndsaks ei saa. Nõnda ütlen mina, kui proua ütleb, et mul pole õige armastus. On õige, aga kõht pole õige, või kui on kõht õige, siis pole laps õige, sest oleks pidand olema tüdruk, mitte poiss. Nõnda ütlen mina, kui proua ütleb.”

Pärast proua Itami endaga lapse haigest kõhust juttu tehes, Karin avaldas arvamist, et kas ei peaks nüüd tegema sedasama, mis enne lapse sündimistki: peaks lihtsalt kätte võtma ja uskuma ning päevpäevalt kordama, et lapse kõht hakkab paranema ning saab terveks.

„Kui usuga saite poja, kas siis usuga ei saa tema kõhtu terveks,” lõpetas Karin.

„Mina ei jaksa enam uskuda,” ütles proua Itam. „Te mõelge ometi, mis pingutus see oli: üheksa kuud igapäev hommikust õhtuni ja isegi öösi magades uskuda. See kestis veel kauem kui üheksa kuud, sest ma tahtsin juba enne uskuda, kui see algas, mõistate, enne kui mees selle mõttega minu juurde tuli. Ja nagu pärast selgus, olin ma hulk aega jumalamuidu uskunud, sest nii hirmus vara poleks olnud tarviski uskuma hakata. Aga mina hakkasin, et oleks täiesti kindel, sest ma tahtsin nii väga seda maja ja aeda. Hoidja ütleb mulle ka, et kui nõidusid omale poisi, siis nõiu talle ka poisi kõht, et oleks kollane ja terve – hoidja nimetab minu usku nimelt nõidumiseks, – aga mina ütlen temale alati, et nüüd usu või nõiu sina, sest kui sa mu poissi armastad, siis võid ka uskuda ja nõiduda. Aga tema ütleb, et tema armastab last küll, kuid oma hinge ta siiski armastuse pärast kuradile ei anna, sest nõidus on ju kuradist. Nõnda me vaidlemegi ja lapse kõht seisab ikka roheline.”

„Aga mis ütleb teie mees selle kohta?” küsis Karin.

„Minu mees?! Tema ütleb, et jätku ma teda oma usuga rahule, temal pole praegu aega uskuda, sest äriasjad kipuvad vägisi sassi minema. Mine kaardimoori juurde, ütleb ta, kui arstid ei aita, mina käin äriasjus ikka kaardimoorilt nõu küsimas, igatahes on tema äriasjadega rohkem kursis kui majandusteadlased. Nõnda ütleb tema. Sellepärast ei saagi ma i-st ega a-st edasi, sest mehel pole aega uskuda, mina ei jaksa uskuda ja hoidja ei julge uskuda, sest tema kardab pattu ja põrgutuld. Kõige parem oleks muidugi, kui buubi ise oskaks juba uskuda, siis saaks ta kõht tingimata terveks. Aga tema ei oska veel. Ma võtan ta vahel hoidja sülest silmapilguks oma kätele ja ütlen talle: buubi, usu ise, muidu su kõht terveks ei saa, sest ema ei jäksa ja isal pole aega uskuda ning nännä, rumal, kardab pattu ja jumalat. Aga buubi pigistab silmad kinni, ajab oma hambutu suu lahti ja hakkab karjuma. Noh, pole parata, ütlen siis mina ja annan ta hoidjale tagasi, kus ta vait jääb, oled alles rumal, ei oska uskuda, kasva suuremaks. Aga mõnikord mõtlen, et ta on halva kõhu tõttu nii nõrk, et kuigi ta oskaks, siis ei jaksaks ta kuigi palju uskuda. Õieti arvab hoidja seda, sest tema ütleb ikka, et mis tema, põrmuke, ka usub, tal pole ju õiget kohtugi.

„Aga mina teie asemel katsuks siiski uskuda,” ütles Karin.

„Olen katsunud, aga ma lihtsalt ei jaksa,” vastas proua Itam. „Ma ei saa kuidagi mõelda, et ma võtan kätte ja hakkan uskuma. Enne kui ma mõttega sinnamaale jõuan, mõtlen ma juba midagi muud. Ja kas teate, mis ma enamasti hakkan mõtlema, kui ma mõtlen mõelda usust oma lapse kõhu sisse? Aga ei, ma parem ei ütle seda teile, ma ei ütle seda kellegile.”

„Kas oma mehele ka mitte?” küsis Karin.

„Oma mehele ei ütle ma pooli asjugi, veel vähem siis seda,” vastas proua Itam.

„Aga mina olen oma mehele tänini kõik öelnud,” seletas Karin ja lisas: „On see väga rumal minust, mis te arvate?”

„Väga, väga rumal!” kinnitas proua Itam.

„Aga miks siis?” imestus Karin.

„Kas teil siis midagi ei ole, mis te oma mehe eest tahaksite varjata?” küsis proua Itam vastu.

„Ei ole,” vastas Karin.

„Siis te ei armasta oma meest, ei võta teda üldse arvesse,” ütles proua Itam nüüd. „Voi olete tõepoolest ingel?”

„Võib-olla olen ingel,” ütles Karin natukese mõtlemise järele. Nende sõnade mõju oli proua Itamisse sootuks ootamatu. Tal tõusid silmad äkki vett täis ja ta ütles:

„Aga mina ei ole ingel, mul on ju jämedad jalad.”

Neis paaris sõnas väljendus kogu tema elutraagika.

„Oma jalgadele hakkangi ma alati mõtlema, kui tahan mõelda oma lapse kõhu usust,” seletas proua Itam. „Ja niipea kui mõtlen neid, ei saa ma enam uskuda oma lapse kõhtu. Ma mõtlen nimelt, et, noh, hea küll, ma hakkan täna uskuma ja usun, ütleme, nädala, kaks, kolm, usun kas või aasta otsa, nii et lapse kõht saab täiesti terveks, kasvab tugevaks, aga kas minu sääred lähevad sellega pisutki peenemaks, kas mõni vabandab sellepärast pisutki minu sääri, öeldes: sest pole ühti, et tal niisukesed sääred, aga ta uskus oma lapse kõhu terveks. Niisukest inimest pole kusagil olemas, kes nõnda ütleks, teda pole meeste ega naiste seas. Mõistate, mis see tähendab? Ja sellepärast mõtlen, et milleks ma usun, kui ma sellest sedagi ei saa, et mulle andestataks mu jämedad jalad. Ja teate, mis ma oma lapse kõhu asemel siis usuks? Usuks oma jalgu, usuks, et nad hakkavad päevpäevalt peenemaks minema, kuni lähevad üsna peeneks, nagu teilgi. Aga ma ei jaksa sedagi uskuda, üksi ei jaksa, kuidagi ei jaksa, olen küll katsunud.”

„Kas siis mees ei aita?” küsis Karin. „Või pole tal ka selleks usuks aega?”

„Ma ei julge ju seda talle öelda!” nuttis proua Itam peaaegu karjudes. „Sest mis peab mu mees minust arvama, kui ta näeb, et ma olen iseenda pärast õnnetu. Siis peab ju ka tema õnnetuks saama. Sest ükski ei või olla kauemat aega õnnetuga õnnelik, liiatigi kui see õnnetu on jämedate jalgadega naine nagu mina. Kõik imetlevad mu häält, aga kas mõni on mulle sellepärast mu jalad andestanud? Mitte keegi. Noh, siis ei andesta ka mu mees, niipea kui ta saab teada, et ma ise olen nendega õnnetu. Ma olen mitu ja mitu korda mõelnud, et kust ma küll leian mõne inimese, mõne naise nimelt, kes aitaks mul uskuda ühegi kuu kindlasti, et saaks näha, kas see mõjub sugugi säärtesse ja lõpuks arvasin, et sina, Karin, oled nii hea südamega, sellepärast siis rääkisin oma õnnetusest sulle. Ma kardan, ma lähen oma jalgade pärast viimaks hulluks, sest usu või ära usu, aga ma olen mõelnud, et kui keegi aitaks mu sääred peeneks uskuda, siis annaks ma talle oma maja ühes aiaga. Kohe! Jalamaid! Ma ei hooliks siis oma mehest ega kellestki, sest kui mul oleksid peened sääred, mõtlen ma, siis võiks ma kas või kümme niisukest maja ja aeda saada. Nii et kas sina saaksid aidata mul uskuda, kui ma annaks sulle maja ja aia?”

Karin mõtles natukene aega ja ütles siis: „Ei saaks. Usun, et ei saaks. Kui sa tahaks oma lapse kõhtu uskuda, siis ehk saaks, siis saaks kindlasti, aga jalgu ei saaks. Tahad, usume kõige pealt sinu lapse kõhu terveks, ma aitan, ja kui see tehtud, siis hakkame jalgade pärast uskuma. Sest tead, mina juba armastan natukene sinu last, ta on nii hirmus nääpsukene ja viletsakene, nii et mul on temast kahju. Aga sinu jalgu ma veel ei armasta, sellepärast on mul nende pärast raske nii äkki uskuma hakata.”

„Minu jalgu ei armasta keegi,” ütles proua Itam silmi pühkides, „mina ise ka ei armasta neid, ja kui leidubki mõni, kes neid armastab, siis on see inimene mulle vastik. Kord oli üks mees, kes oli mu jalgade järele kui hull, aga mina kartsin teda, nagu oleks ta tõepoolest hull. Lihtsalt hirmus!”

„Oleks su jalad vigased, kõverad või midagi sellesarnast, siis ma saaks nende pärast palju kergemini usuotsa kätte, aga kuidas sa hakkad äkki millegi või kellegi pärast uskuma, kui ta on nii suur ja tugev. Pealegi on nad kahekesi. Ma ei oska kahe pärast korraga uskuda, mitte ei oska. Aga laps on üksinda ja pealegi nii vilets ja vaevane.”

„Jah, mind segab ka hirmsasti see, et jalad on kahekesi,” oli ka proua Itam nõus.

„No näed,” ütles Karin, „me tunneme ühte moodi. Sest nii kui hakkad uskuma, siis mõtled kohe: aga kumma pärast ma siis õieti usun, pahema või parema pärast, ja vastad siis ise: mõlemi pärast. Kuid mis usk see veel on, kui sa juba nõnda küsid ja vastad. Usus ei tohi küsida ega vastata, vaid seal peab lihtsalt uskuma.”

Lõpuks hakkasid nad lapse kõhu „nõiasõnu” kokku seadma. Eeskujuks võeti need sõnad, millega usuti, et laps sünniks tingimata poisina. Kaua jändasid nad, enne kui leppisid sõnades kokku, mis käisid nõnda: „Buubi, kallis! Iga tund ma näen und, et kõht sul ikka, kuigi pikka, saab tervemaks.” Sõna „kallis” oli Karini poolt, sest tema ütles, et see tuletab meelde armastust ja ilma armastuseta olevat temal hirmus raske uskuda.

Proua Itam omakorda tahtis tingimata sõna „pikka” sisse võtta, sest tema oli veendunud, et ega kõht, mis nii kaua haige olnud, ometi äkki või terveks saada, nii et kui hakata seda „äkki” uskuma, siis nurjub lõpuks kõik. Sellepärast siis sõna „pikka”, mis tähendab pikkamisi.

„Soo,” ütles Karin lõpuks, kui sõnad valmis, „suur tükk vaeva on juba nähtud.”

„Kas sa tõesti juba usud, et see aitab?” küsis proua Itam.

„Aga kuis siis muidu,” vastas Karin. „Ah! sul on ju nii kerge uskuda, ma lubasin sulle oma maja,” ohkas proua Itam.

„Aga, kallis, sina saad ju peened jalad,” vastas Karin.

„Mõtle oma jalgele, kui tahad uskuda oma lapse kõhtu.”





XVI


Karini omal-käel-elamine, nagu ta ise seda nimetas, ei kestnud kuigi kaua lootusrikkalt. Laostumine algas nagu sellest silmapilgust, kus ta hakkas aitama proua Itamil uskuda tema lapse kõhu paranemisse ja selleks pidi lugema õhtuti ja hommikuti ning ka muil päeva-tundidel nende eneste sepitsetud sõnu.

Karin oli oma toimingust üpris õnnelik, sest nüüd oli tal oma kindel ülesanne, millest mõelda ja millega täita iga oma vaba silmapilku. Sest ilma kindla ülesandeta mõtled ja murrad vahetevahel pead, mis küll täna teha, kuhu minna, millest rääkida. Aga nüüd oli asi lihtis: niipea kui saabus mõni igav ja tüütu silmapilk, Karin süvenes proua Itami lapse haigesse kõhtu ja luges: „Buubi, kallis! Iga tund ma näen und, et kõht sul ikka, kuigi pikka, saab tervemaks.” Seda võis isegi siis teha, kui sõid samal ajal midagi niisukest, mis mõjustas su oma kõhtu halvasti.

Ometi loobus Karin viimasel ajal kohvikus söömast kooke, kui ta jõi šokolaadi, sest need kaks koos tegid tema „siseministeeriumile” alati liiga ja tema arvas, et ehk ei ole ometi päris hea täie teadmisega iseoma kõhtu rikkuda, kui samal ajal tahad kindlasti uskuda, et kellegi kõht „ikka, kuigi pikka, saab tervemaks”. Sellepärast siis – koogid kohvi või teega ja šokolaadi kaasa hoopis kergem koorem. Aga jäätisest ta ei loobunud, kuigi tundis, et see pole kurgule hea, sest ta ütles endamisi põhjendatult: jäätis mu kõhtu ei riku ja sellepärast ka mu usku ei sega.

Nõnda oli Karinil tema oma arvates tekkinud elus teatud kord ja tasakaal. Aga temas oli alal hoidunud teatud endine nõrkus: ei mingisugune rahulolu suutnud teda panna elama üksinda. Tema tahtis seda, mis tal oli, tingimata jagada kellegi teisega, sest ainult nõnda võis ta leida õnne. Teiseks aga Karini silmas võis olla ainult mõni mees, mitte mingil kombel naine. Iga naine, see olen ma ju ise, aga mitte mõni teine, kinnitas Karin. Kui temale seletati, et mujal ilmas, näiteks Inglismaal, eriti aga Ameerikas, naised võivad olla õnnelikud ka isekeskis, siis arvas Karin, et need on ebaloomulikud inimesed või et noil mail on teine ilmastik, Inglismaal hirmsad udud, Ameerikas kole kuumus. Sest naine ihkab last, või kui seda ei ole, siis meest, muu on võimatu.

See oli Karini veendumus. Naine pidi head ja halba jagama ainult mehega, mitte mõne teise naisega. Mees, kellega Karin mõtles oma head ja halba jagada, oli Paralepp, sest esimesest poolvägisi suudlusest oli nende vahel arenenud lähem suhe. Oma mees, kes polnud nõus majaobligatsioonigagi, võttes ettekäändeks lapsed, nagu oleksid need naisest tähtsamad, taandus võõra eest, kes nägi ainult naist, mitte tema lapsi. Kahju ainult, et Karin oli Indrekult raha laenanud, jah, sellest oli väga kahju, sest seni kui see pole õiendatud, on tal Indreku vastu teatud kohused. Aga küllap ta korraldab sellegi varsti ning siis on nende vahekord puhas. Paraleppki kinnitab ju, et nüüd pole enam endine aeg, pole endised inimesed, endised abielud. Naine on nüüd iseseisev ja vaba nagu meeski ja ta võib oma äranägemise järele valida. Nõnda siis Karin valiski.

Kuid vabast valikust hoolimata Karin leidis varsti, nagu seisaks ta äkki kuristiku serval. Kui keegi oleks tahtnud temale varemalt seletada, et inimese elus on silmapilke, kus seistakse nagu mingisuguse põhjatu sügavuse ees, millesse vahtides silm ei seleta mitte midagi – absoluutselt mitte midagi, siis Karin oleks naernud ja öelnud, et niisukest asja ei ole. Sest midagi peab ikka veel olema. Aga nüüd ta äkki taipas, et tema ise seisab selle tühja sügavuse serval, mida ta tänini poleks uskunud ega oletanudki. Ainult see polnud tema arvates sugugi selline, nagu Indrek temast milIalgi rääkinud, mitte sugugi. Temas tundus nagu pisut õnnegi, pisut elumagusust – just seda viimast. Sest ainult mõelda, et sinu ees on põhjatu kuristik ja sinu ümber tühjus – Karin tundis, nagu oleks see mõni kivikõva aine, mille peale ei hakka miski, sest ta on tulekindel ja purunematu – sinu ümber on tühjus, nagu elevandiluust müür, sile, läikiv ja libe, võid liuelda seda mööda niipalju kui süda kutsub, aga lõppu ei tule, lõpp läheks nagu aina kaugemale. Inimene oleks nagu äkki muutunud helendavaks ilmakehaks, mis tormab hirmsa kiirusega millegi päratult suure ja süsimusta poole, et kustuda selles, aga see süsimust peletis põgeneb tema eest veel suurema kiirusega ja nõnda nad lendavad kahekesi lõpmatuses, ilma et kaoksid kunagi teineteise silmast.

Karin hakkas nimelt Paralepale jutustama oma usust kellegi haige lapse kõhtu, siis kellegi proua jämedaisse jalusse, kuni saabub aiamajake tasuna. Paralepale valmistas see pöörast nalja ja ta naeris südamest. Aga nõnda oli see ainult esimesel korral. Kui Karin rääkis seda teist korda, Paralepp kuulas juba naeruta, ilma et oleks lausunud sõnagi, aga kolmandal korral – sest Karin rääkis asjast teatud teisenditega ka kolmat korda, et Paralepp mõistaks teda õieti, nagu ta ise ütles, sest tema ei kartnud midagi rohkem, kui et pärast mõni inimene mõistab teda ehk võõriti – kolmandal korral Paralepp äkki küsis temalt:

„Kas sa ise usud seda ka, mis sa räägid, või kordad sa oma vana nalja?”

Paralepp ja Karin olid nimelt juba mõni aeg sina peal, aga seda ainult nelja silma all.

„Issand halasta!” hüüdis Karin. „Mina kordan vana nalja!? Kuidas sa võid ometi nõnda rääkida?”

„Usud sa siis tõepoolest, et kellegil võib sündida sellepärast poeg või tütar, et tema seda ise nii väga tahab, mõtleb või usub, nagu sina seda ütled?” küsis Paralepp.

„Aga Itamitel ju sündis!” hüüdis Karin.

„Nii!” lausus Paralepp. „Siis nemad ongi need, keda sina aitad oma usuga. Nojah, väga õige! Siis on ju kõik arusaadav. Aga kas sa siis kunagi sellele lihtsale mõttele pole tulnud, et Itamitel oleks ka siis võinud poeg sündida, kui nad oleks kõigest hingest tahtnud, mõelnud ja uskunud tütart? Oleks sündinud otse seesama poeg, nii et otse nende mõtte ja usu vastu.”

Ei, see polnud Karinil kunagi pähe tulnud või vähemalt mitte sel rabaval kujul. Sellepärast täitis teda esimesel silmapilgul imestlus, kust võtab Paralepp, kust võtavad üldse inimesed, eriti mehed, sellised sõnad ja mõtted, mis võivad ainsa löögiga hävitada kogu su sisemuse. Ja samal ajal sama inimene, kes ütleb midagi sellist, kahtleb mõtte või usu mõjus. Aga milleks siis inimesed mõtlevad ja usuvad, kui sel pole mingit mõju? huvitus Karin.

„Kes usuvad? Kes mõtlevad?” küsis Paralepp.

„Kõik!” hüüdis Karin. „Teie isegi.”

Vaidlemine ja arutamine oli Paralepa ja Karini vahekorra sel määral kainestanud, et nad hakkasid nagu kokkuleppel teineteist teietama.

„Mina ei usu midagi,” ütles Paralepp.

„Hea küll, te ei usu, aga mõtlete ometi,” seletas Karin.

„See on teine asi,” vastas Paralepp. „Aga ega ma siis ometi selleks mõtle, et emaihus tüdrukust poissi või poisist tüdrukut teha.”

„Midagi tahate ju ometi oma mõttega teha, sest muidu on ju mõttetu mõtelda,” ajas Karin vastu. „Te olete mulle mitu korda öelnud, et astute parteisse ja lasete enda riigikogusse valida, milleks te siis seda teete, kui te arvate, et mõte sugugi ei mõju? Milleks te lähete sinna, kui ühelgi mõttel pole mõtet?”

„Milleks?” kordas Paralepp küsimust. „Lihtsalt selleks, et karjääri teha, sest kui kõik võivad olla ministrid ning isegi riigivanemad, miks siis mina ei või. Kui kõik võivad oma isiklikku ja partei võimu soodsalt kasutada, miks pean siis mina seda operatsiooni vesise suuga peält vaatama? Kogu selles asjas on minu arvates ainult niipalju mõtet vaja, et otsustada, millises parteis on kõige rohkem lolle, sest seal on kõige kasulikum töötada. Ja seda ütlen ma kui aus ja korralik riigikodanik, pealegi veel veendunud demokraat, kes ei mõtle mingile erilisele pettusele, vaid kes tahab lihtsalt meie avalikust elust tegelikult osa võtta. Sest mina olen katsetanud mitmel alal, nii et minul on kogemusi, ja ma olen otsusele jõudnud, et lõppude lõpuks oleneb siinilmas kõik sellest, mis sa sisse võtad. Millega sa sisse võtad, see pole kuigi tähtis. Viimasel ajal on just poliitika see ala, kus teatud kogemuste najal võib tulusalt teotseda, ilma et oleks nii kergesti kokkuvarisemist karta, nagu muil ärialadel.”

„Aga mõtted aitavad ometi poliitikaski selleks kaasa, et midagi sisse tuleb,” ajas Karin nagu tüütu kärbes oma pirinat edasi.

„Mitte niipalju minu mõte kui asjade seisukord annab mulle sissetuleku,” seletas Paralepp. „Äris pean ise oma kasusid kaitsma, aga poliitikas teeb seda partei: ärialal on enamasti tegemist eramajandusega ja siin on kõik valvel, aga poliitikas puutub pihku kas riigi- või rahvavarandus, ja kus on see, kes tahaks selle järele valvata. Selles on asi, mitte minu mõttes.”

„Aga ega siis riigi- ja rahvavaranduski muidu kellegi poole liikuma hakka, kui ikka peab ise selle peale pisutki mõtlema, kuigi partei aitab,” pidas Karin oma joonest kangekaelselt kinni. „Oma mõte peab ikka ka mõjuma.”

See oli Paralepale lõpuks liig. Juba ammugi ei võtnud ta enam vaevaks oma naisega millegi üle vaielda või mõtteid vahetada ja nüüd pidi ta seda tegema teise mehe naisega. Milleks?

Oma naine oli talle toonud millalgi kenakese varanduse kaasa, millest Paralepp oli mõelnud viisakalt ja muretult ära elada, aga hiljem selgus, et naise varandusest ei piisanud selleks, sest olud olid muutunud. Pealegi õpetasid kogemused Paralepale, et naise varandusega on sama lugu nagu hingeõnnistusegagi – teda ei saa siinelus kunagi õieti kasutada, kui oled korralik inimene. See oligi mõjuvaim põhjus, miks Paralepp unistas poliitikasse siirdumisest.

Nagu äris, samuti ka poliitikas ta mõtles tarvitada hüppelaudu, ja nendeks kõlbasid ainult naised. Karinigi ümber oli ta kord selle mõttega lipitsenud, sest selle isa seisis Köögertaliga ühenduses, kes kaalus juba õige palju. Aga Vesiroos oli põhja vajunud ja Köögertali täht tumestunud, nõnda polnud Karinis enam muud kui ainult tema oma isik. Muidugi, ka see oli Paraleppa võlunud, võlus teda veel praegugi, aga mitte sel määral, et ta peaks kannatama tema totrat vastuvaidlust – Paralepp arvas, et totrat – tühisemaski asjas. Sellepärast ütles ta Karinile lõpuks peaaegu põlglikult:

„Ikka üks ja seesama – mõte peab mõjuma! Te ehk arvate viimaks, et ka selleks oli mõtte mõju vaja, et teie raha minu käes teeniks.”

„Kuis siis muidu! Iseenesestki mõista!” hüüdis Karin võidujoovastuses, nagu ei pääseks Paralepp enam tema käest.

Ent see ei püüdnudki enam kuhugi minna, ta vahtis Karinile peaaegu jõhkralt otsa ja ütles:

„Aga mis siis, kui see raha polegi teeninud? Kui ta on minu taskus seisnud?”

Neid sõnu Paralepp kahetses juba järgmisel silmapilgul, sest nad mõjusid Karinisse hoopis põrutavamalt kui Paralepp seda osanud oletada.

Karin jäi tardunud pilgul mehele vastu vahtima ja just nüüd avaneski äkki tema ees tühi kuristik, pealegi veel sellise selgusega, et silmad lõid tal mustaks ja pea hakkas ringi käima. Tagasikätt otsis ta toolilt tuge ja istus lõpuks sinna peale, sest vaidluse ägeduses oli ta esiteks püsti karanud.

„Tähendab, kõik on pettus, paljas pettus,” lausus ta endamisi ja vahtis mõttetult oma ette, silmad klaasised nagu surnul.

„Karin, kallis,” ütles Paralepp ja mõtles temale läheneda, aga see kargas nagu ussist nõelatult jällegi püsti ja karjus peaaegu meeletu hirmu ja tülgastusega:

„Ärge puutuge mind enam!”

„Uskuge, oleks ma teadnud, et teie seda nii traagiliselt võtate, ma poleks seda teile kunagi öelnud,” rääkis Paralepp. „Ma kahetsen oma sõnu kõigest südamest.”

„Mina mitte, sest nüüd ma tean, kui hirmus rumal ma olen. See on ehk ainuke, mis meie vahekorrast järele jääb.”

„Uskuge, proua, mis ma tegin, seda tegin ainult armastusest,” kinnitas Paralepp. „Ma mõtlesin teile viisaka põhjuse anda minu poole sisse astuda, sest te ju ometi ise tahtsite seda samuti nagu minagi. Nõnda ma siis rääkisingi kergest teenimisvõimalusest.”

Need sõnad tundusid Karinile nagu piitsahoobid õhetavasse näkku. Issand! kui hirmus halastamatud võivad küll mehed olla! Paari sõnaga nad muudavad naise paljaks näruks. Jah, Karin tunneb end praegu üsna viletsa näruna, millest räbalamat ta vaevalt oskab endale kujutellagi. Selliseks räbalaks suudab naise teha ainult mees.

„Muidugi,” lausub Karin lõpuks, „mis paremat võiski teise mehe naine loota, kel kodus lapsed.“ Ja ilma et ta ootaks veel vastust, astub ta ukse poole, et minna. Kui Paralepp katsub tal teed sulgeda, vaatab ta sellele nii imelikult tardunud pilguga otsa, et sel hakkab õudne.

„Nõnda ei lase ma teid kuhugi,” ütleb Paralepp.

„Ärge tühja kartke,” vastab Karin, „te ju kuulsite, mul on kodus lapsed. Nemad on esimesed, kes mul igal pettumusel meelde tulevad.”

Need sõnad räägib ta sellise lihtsuse ja võltsimatusega, et nad hakkavad Paralepa südamesse kinni, nii et ta ütleb:

„Karin, sa oled kuld, sa oled...”

„Härra, ma palun,” peatab teda Karin ja lisab: „Aitab juba!”

Nõnda lahkus ta, nagu oleks ta põrmuni alistunud oma saatusele. Väljas astus ta esimesse trammivagunisse ja sõitis sellega lõpuni. Alles seal märkas ta, et oli tahtnud sõita kuhugi mujale. Aga ükskõik, mõtles ta ja astus vagunist välja. Oli porine ja veeojad jooksid piki tänavaservi, aga ka keset uulitsaid mööda mäge alla. Karin läks jooksvaid ojasid mööda ülespoole, kuhu? seda ta hästi ei teadnud. Oli tänav, kus liikus palju raskeid koormaid, mis tegid hirmsat müra. Neist mööda kihutav auto pildus jalakäijaid, ka Karinit, poriga, aga siin ei pööratud sellele suuremat tähelpanu, Karin ka ei pööranud. Teda häiris ainult kivikoormate igavene ragin ja ta pöördus kõrvale, kuhugi tänavale, mis viis linnast ja tema mürast kaugemale. Aga mõne aja pärast märkas Karin, et ta ei pääse pori pärast enam edasi ja nõnda jäi ta mõttes seisma. Siis nägi ta jalaastumiseks tipitud kivirida ja pääses natukene maad kaugemale, mingisuguse kraavi kaldale, kus jooksis haisev ja porine vesi. Sellele veele ehitasid porised lapsed tammi ette ja tammiavausele seadsid omavalmistatud vesiveskit. Aga nad ei saanud sellega kuidagi hakkama. Karin silmitses hulk aega kahte kükitavat tütarlast kraavikaldal ja poissi, kes oli meister veetammitamises. See ei saanud kuidagi neid harke püsti, mille vahele ta tahtis veerema panna veskivõlli otsad. Karin kiskus lõpuks endal kindad käest ja tahtis kükitada tütarlaste kõrvale vaatama, kas ta ei saa kuidagi veskimeistrile abiks olla, aga suurem tütarlaps hüüdis talle hoiatavalt:

„Ära kükita, sa teed oma riided mudaseks, meil on ju tööriided seljas.”

Karin võttiski õpetust, ei kükitanud, vaid asus kaksiti veetirele, üks jalg ühel, teine teisel kaldal, ja nõnda hakkas ta tammi seadma, kuna poiss aina õpetas. Hargid, mis pidid kandma veskivõlli otsi, asetas ta kivide vahele püsti, sest maa oli alles külmanud, ja nõnda saavutas ta lõpuks laste eesmärgi – pani veski vette vurama, nii et tiivaotsad pildusid päikesepaistel säravaid sädemeid.

„Läheb mis müriseb!” hüüdis poiss.

„Läheb,” kinnitas Karin ja tõmbas pahema jala teiselt poolt kraavi tagasi. Alles nüüd ta märkas, et selle kaloss oli vett täis. Seda tühjendades ta ei leidnud muidu tasakaalu, kui kutsus poisi enda juurde ja toetus silmapilguks temale.

„Võta aga julgesti kinni, mul on rammu küll,” ütles poiss ja tõstis oma päikese ja tuule pargitud näo Karini poole.

„Sa oled juba päris mees kohe,” vastas Karin talle, kui kaloss juba jalas. Ja nagu ta tulnud, samuti läkski ta mööda porisse tipitud kive tagasi.

Varsti pöördus ta sellelt tänavalt kõrvale, jõudis natukese aja pärast suuremale ja porisemale uulitsale, läks seda mööda edasi ning leidis end maja ja hoovi juurest, mis haises hirmsasti: Karin jäi seisma ja tõmbas sügavasti hinge tagasi, nagu tahaks ta ennast täis kaanida mingit magusat lõhna. Ja imelikul viisil oligi see hirmus hais peaaegu hea ja magus. Karin tundis, nagu annaks ta temale tasakaalu tagasi. Kevadine päike, sinetav õhk ja helevalged pilved tundusid liiga õrnana ja puhtana. Karinil oli, nagu võiks ta neid määrida oma mõtete, tundmuste ja kogu maise olendiga. Sellepärast hakkaski hirmsas haisus nagu hea. Aga kui ta nõnda seisis, tuli kuskilt ruugav seakari, mida aeti haisevasse hoovi. Tähendab tapamaja, need lähevad surma, mõtles Karin, ja äkki silmapilguks välgatas tal peas, mis on elu ja mis on surm. Aga järgmisel hetkel kadus jällegi kõik, oli vaid seakari haiseval hoovil tapamaja ees, mis haises vististi sama halvasti nagu hoovgi.

Karin pöördus linna tagasi, aga nüüd ta valis juba võimalikult puhta ja kuiva tee, ning kui ta ometi kuski oma kalossid pidi määrima, siis pesi ta neid esimeses kõlvulises veelombis või hõõrus varjulises paigas säilinud lumes, otsides pealmise musta ja tahmase kihi alt puhtamat. Nõnda puhastas ta oma jalgu mitu korda, enne kui jõudis korralikult sillutatud tänavale. Nüüd ei roninud ta enam trammivagunisse, vaid ta läks jalgsi koju, läks pikkamisi, nagu oleks ta inimene, kes astub eluski tasa ja targu.





XVII


Karin elas nüüd mitu head päeva niiöelda varjusurmas: ta ei söönud õieti, ei joonud õieti, ei maganud õieti, ei olnud õieti ärkvel, ei rääkinud õieti ega vaikinud õieti. Ta polnud õieti kurb ega rõõmus, vaid ennem näis ta ükskõiksena. Kuid ka seda polnud ta, sest kõik kuulsid, et ta vahetevahel ohkab südamepõhjast. Aga milleks ohkab ükskõikne inimene? Ajuti liikus ta nagu poolunes ühest ruumist teise, puutus mõnda asja laual, aknakardinat, lina või tooli. Avas äkki otstarbetult mõne kapiukse, nagu tahaks ta sealt midagi otsida, tõmbas mõne kummutisahtli lahti, nagu oleks tal sealt midagi tarvis, aga kui ta oli avatud mööbli ees natukene aega seisnud, sulges ta tema samuti, nagu ta nad avanudki – otstarbetult.

Seda tema varjusurmalist elu nägid kõik: nägi Indrek, nägi Tiina, nägid lapsedki, kes esitasid talle selles asjas isegi küsimusi. Enamasti tegi seda Tiki, kuna vanem tütar Miia silmitses ema eemalt, nagu aimaks ta midagi ja nagu tahaks ta pääseda mingisuguse saladuse jälile.

„Mamma, miks sa oled nii kurb?” küsis Tiki.

„Kallis laps, mamma ei ole kurb,” vastas Karin.

„Aga miks sa oled nii vaikne?” päris Tiki edasi.

„Mamma on väsinud,” ütles Karin.

„Eks sa mine siis magama,” arvas Tiki.

„Mammal ei ole und, kallis laps,” kurtis Karin, ja kuna sõna „und“ meenutas talle sõna „tund”, siis luges ta endamisi: Buubi, kallis! Iga tund ma näen und, et kõht sul ikka, kuigi pikka, saab tervemaks. Millegi pärast tõid need sõnad talle pisarad silma, aga mitte rohkem kui ainult niipalju, et laugude alused said nõretsvett täis.

„Aga nüüd sa ju nutad, mamma,” ütles Tiki, kes märkas pisaraid.

„Ei, kallis laps,” vastas Karin, „mammal tulid ainult pisarad silma, sest ta nägi kusagil pisipisikest poisut, kelle kõht on väga haige ja ei parane. Kas sa tahad, Tiki, et selle poisu kõht saaks terveks?”

„Tahan küll,” vastas Tiki lihtsalt, „las poisu saab pealegi terveks.”

„Aga sina, Miia?” küsis Karin vanemalt tütrelt.

„Kas see poisu on väga väikene?” küsis Miia vastu.

„Pisitillukene, ütles Karin ja tegi rääkides oma hääle võimalikult peeneks.

„Siis tahan küll, et saab terveks,” ütles Miia. „Aga suuri poissa ma ei armasta, need teevad haiget.”

„Lapsed, andke oma käed siia,” ütles Karin, ja kui lapsed seda olid teinud, rääkis ta edasi: „Ja mõelge nüüd selle väikese poisu peale, kelle kõht on haige. Mõelge nõnda, et see haige kõht saab aina tervemaks. Noh, kas mõtlete? Mõelge tublisti, tublisti.”

„Ma ei saa, mamma,” ütles Tiki.

„Ma ka ei saa,” kurtis Miia, „sest ma mõtlen, et misuke see poisu on, aga kõhtu ei saa mõelda.”

„No hea küll,” ütles Karin. „Mõelge nii palju kui vähegi saate ja ütelge mulle järele: poisu, kallis!”

„Poisu, kallis,” kordasid lapsed kahekesi, mispeale Miia emalt küsis:

„Kas see poisu on meile siis kallis?”

„On küll,” vastas Karin.

„Aga ma pole teda ju näinudki,” ütles Miia.

„Tiki pole ka,” ütles väiksem tütar.

„Sest pole ühti, ikka on kallis,” seletas Karin, ja sellepärast loeme ja mõtleme üheskoos veel kord: poisu, kallis, iga tund ma näen und...”

„Und näeb ju öösi, mitte päeva, ütles Miia vahele.

„Und võib igal ajal näha,” seletas Karin ja jätkas oma „nõiasõnade” etteütlemist lastele, mida need päid nokutades kordasid. Lõpuks ütles Karin, et kui nemad kolmekesi igapäev neid sõnu loevad, siis saab pisi poisu kõht varsti terveks.

„Kui kaua me peame nõnda lugema?” küsis Miia.

„Kuni poisu saab terveks,” vastas Karin.

„Aga kui ta ei saagi, kas siis peame alati lugema?” päris Miia edasi.

„Saab, tingimata saab,” lohutas Karin.

„Aga kui ei saa, siis ma tüdinen varsti ära,” seletas laps. „Oleks poisu siin, siis ma ei tüdineks, aga nõnda ma ei taha. Ma hakkan mõtlema, kas ongi poisut.”

„Mamma, kas on ikka tõesti see poisu?” küsis Tiki omakorda.

„On, on, armsad lapsed, ja tema koht on haige, nagu ma ütlesin,” kinnitas Karin.

Aga varsti väsis ta neist ühetoonilisist kõnelusist ja siis saatis ta lapsed Tiina juurde. See liikus viimased päevad mööda tuba pisut nagu pelgurina. Ta sai aru, et midagi on sündinud, aga mis just, sellest polnud tal aimu. Alguses arvas ta, et härral ja proual kahekesi on jälle mõni suurem kokkupõrge olnud, nagu seda varemgi juhtunud, kuid varsti taipas ta, et proual peab iseendaga midagi tegemist olema. See oligi, mis ajas talle pisut hirmu peale. Ja kui Karini varjusurmalised päevad ähvardasid liiga pikale venida, võttis Tiina südame rindu ning tegi neist juttu Indrekuga, tähendades, et proua on vist haige.

„Tiina, ärge püüdke endale rohkem õigusi, kui teile kuulub,” ütles Indrek rahulikult ja kindlalt.

„Ma palun härrat väga vabandada, aga ma mõtlesin, et härra ehk ise pole tähele pannud, et proual pole nagu elusa inimese nägugi,” rääkis Tiina.

Sellele ei vastanud Indrek enam midagi, nagu ei peaks ta Tiina juttu selle vääriliseks. See ootas natukene aega, ja kui Indreku suu jäi lukku, ei julgenud ka Tiina enam oma paotada. Indrekul aga olid Karini ja ka üldse inimeste suhtes omad arvamised, nimelt: las saab ise endaga toime, las põeb terveks, sest üks inimene suudab teist tema hingehädas vähe aidata. Pealegi, oma abi ei pea teisele kunagi pakkuma ega peale sundima. Aega jätkub kõigeks ja aeg lahendab kõik küsimused, ka need, mis vaevavad Karinit. Pealegi Indreku arvates aeg hakkaski juba midagi nagu lahendama, sest Karini näoilme muutus elavamaks ja talle tuli liikumisvõime tagasi: paar korda oli ta endale üliriidedki selga ajanud ja linnas käinud.

Karinis hakkas tõepoolest midagi lahenema, aga mitte selles suunas, mida soovis ja oletas Indrek, vaid otse vastupidises: Karin oli otsusele jõudnud, tema peab Indrekule kõik ütlema. Oma otsuse peale vaatamata ei olnud ta ometi päris kindel, on selline lahendus see kõige targem ja kohasem või peaks ta ehk ometi midagi muud tegema. Et saada kindlustust oma otsusele, ta mõtles minna proua Langebrunn-Karimi poole ja temalt nõu küsida. Aga esimene kord tuli ta ukse tagant tagasi, sest viimasel silmapilgul tundus minek ja nõuküsimine mõttetuna. Mis nõu võib Ida mulle anda, mõtles Karin, sest ega ma ometi kõike või temale tunnustada. Ometi läks ta paari päeva pärast uuesti tagasi ja siis ei kahelnud ta enam sisse astudes.

„Sa oled mulle nagu teine ema, sellepärast tulen ikka sinu juurde, kui mul häda käes,” rääkis Karin sõbrannale.

„Hea, et sa siiski tuled, kui sul häda käes,” naeris Ida ja lisas samuti: „Ainult kahju, et sul nii harva häda kätte tuleb. Aga ütle, kui vana sa õieti oled?”

Ja kui Karin oli vastanud, naljatas Ida:

„No näed, ma olen sinust tervelt viis aastat vanem, nii olengi paras ema.”

Karin jutustas Idale pikalt ja laialt, kuigi enne oli kavatsenud panna kogu loo mõnesse sõnasse, nii et Ida ainult taipaks, aga midagi ei teaks. Karin jutustas sellepärast, et juba esimeste lausete järele tundis ta, kuidas rääkimine kergendab südant, sest sõnad nagu kulutaksid hingest kõik halva. Ja Karin tuli lõpuks peaaegu arvamisele, et kui ta võiks oma asjast küllalt kaua rääkida, siis ehk kaoks hingest kõik saast ja tema tunneks end süütuna, nagu varemaltki. Sellepärast ta siis rääkiski nii hirmus pikalt ja laialt, kaotades seejuures sagedasti peaasja silmast.

Kui Ida oli teda küllalt kuulanud, tegi ta lühikese kokkuvõtte ja ütles:

„Mõistan, armas Karin, sa oled lihtsalt patustanud ja nüüd tahad teada, kas mehele sellest rääkida või ei? Nii mõtled sa?”

„Just nii,” kinnitas Karin. „Talle selgeks teha, et ta mind mõistaks ja ...”

„Milleks ta sind nii väga peaks mõistma?” küsis Ida peaaegu imestusega.

„Aga milleks ma siis räägin, heldene taevas?” hüüdis Karin vastu. „Milleks ma end paljastan ja oma suud kulutan, kui ta mind ei mõista?”

„Tead, Karin, mõistmine ei aita abielus, mõistmine aitab kohtus. Aga abielu pole kohus. Kui kohtunik peaks ise hakkama kohtualusega pärast otsusetegemist külg külje ääres elama; temaga võib-olla ühel asemel magama, ühest riistast sööma ja jooma, siis ta teeks vististi teistsuguse otsuse. Ta võib-olla ei teekski siis otsust.”

„Nii et sina arvad, et minu rääkimine ei aita midagi?” küsis Karin nõutult.

„Ma ei tea,” ütles Ida mõttes, „aga ma arvan ei. Aimab su mees midagi?”

„Muidugi,” vastas Karin.

„On ta sinult midagi küsinud?”

„Ei!” hüüdis Karin. „Ta ei tee seda viimasel ajal enam kunagi ja see ongi, miks mul elu nii raske.”

„Siis on vististi kõige parem, kui ka sina mitte midagi ei ütle,” arvas Ida.

Aga see ei meeldinud Karinile põrmugi, sest endise jutustamisega ta oli niiöelda maigu suhu saanud, ja kui ta alguses mõtles sõbrannalt nõu küsida, kas mehele üldse rääkida või mitte, siis nüüd oleks ta tahtnud ainult juhatust, kuidas seda teha, et see algaks üsna loomulikult, ilma et Karinil oleks vaja end eriliselt pingutada.

„Kuis me siis elama hakkame, kui mees midagi ei tea,” ütles ta. „Nagu kaks tuhakotti teineteise kõrval.”

„Nõnda on kõige rahulikum elu,” arvas Ida. „Ja usu, armas, tuhakotiks muutub inimene lõpuks ometi, muutuvad kõik, sest elu on niisuke.”

„Ei, mina ei muutu kunagi,” ütles Karin otsustavalt. „Ennem juba surm.”

„Aga surm teeb su ju veel suuremaks tuhakotiks, kui sa elus kunagi suudad olla,” seletas Ida naeratades.

Ja nüüd nad hakkasid vaidlema selle üle, kumb teeb inimese suuremaks tuhakotiks, kas elu või surm. See oli õieti üsna asjatu vaidlus, sest inimeselt ei küsita peaaegu kunagi tema arvamist iseenda surma kohta, elluastumisest hoopis kõnelemata. Või oleks neilgi, kes inimesele elu annavad, täis aru peas. Seda ka mitte. Ikka on nad enamvähem mürgistatud mingist uimastavast pisikust, kel nimeks kirg, armastus, himu või midagi muud. Ja seni kui pole avastatud see pisik ega tunta tema „puhast kultuuri”, on inimesele üsna ükskõik, kumb on tema suhtes suurem tuhakott, kas elu või surm. Kui aga naised või mehed ometi selle üle vaidlevad, siis ainult õilsaks ajaviiteks, et pääseda silmapilgukski igapäevaste küsimuste lahendusest, mis ootavad korda.

Ka Karin vaidles ainult selleks, sest temal oli palju kergem rääkida elust ja surmast, kui kuulata Ida põhjendusi, miks ei pea oma mehele mitte midagi rääkima, kui mees ise midagi ei küsi ja sellega mõista annab, et ta midagi teada ei tahagi. Aga Karin tahtis, et mees teaks, ja et oma tahtmist läbi suruda, selleks olid tal põhjusedki valmis. Muidugi polnud ta nii rumal, et ta oleks hakanud neist Idale rääkima. Juba sellepärast ei võinud ta seda, et see oli tema abielu saladus. Veel enam! Karin oli millalgi kõige südamega tõotanud seda saladust isegi siis mitte avaldada, kui tema mees sureks või kui nad läheksid lahku. Ja et oleks viisakas kõigest sellest vaikida, siis Karin puhus elu ja surma küsimuse jumal teab kui tähtsaks. Tõepoolest arvas ta aga, et tähtis on ainult teiste surm ja elu, mitte iseoma. Tema ise oleks võinud iga silmapilk surra, aga ta ei tahtnud, et mõni tema lähedastest sureks. See oli väga raske ja tülikas.

Ida juurest lahkudes Karinil oli teatud tühjuse ja rahuldamatuse tundmus. Minnes oli kogu asi kitsaks, väikeseks ja lihtsaks küsimuseks kokku surutud tema peaajju, aga nüüd oli kõik nagu üle kogu keha laiali valgunud. Üksi jäänud, ta hakkas uuesti kõike korjama ja koondama. Ning et ta polnud Ida vastuse ja seletustega rahul, siis astus ta proua Itami poole sisse. Õieti oli see teatud pettemäng, sest tema ei läinud sinna lausalise teadmisega, et omast asjast rääkida. Ei, seda mitte, sest tema tahtis oma esialgsest otsusest kinni pidada, et ta kõneleb oma hädast ainult Idale. Proua Itami poole läks ta selleks, et tema lapse kõhu kohta teateid saada ja et talle jutustada, kuidas ka tema, Karini lapsedki usuvad juba Itami poisu tervenemist. Aga muidugi, kui juba Karin kord oli kohal ja oli saanud lapse kohu üle täpsed teated ning oli rääkinud ka kõigist teistest uudistest, siis oli nii loomulik, et ta tõstis muu seas põhimõttelise küsimuse, kas mehele üldse midagi rääkida või ei.

„Aga Karin, kallis,” lausus proua Itam oma maheda häälega, „mehed ei saa ju meist aru, milleks neile rääkida. Muidugi, kui just peab ja ilma selleta ei saa, siis on teine asi, sest see on paratamatu, aga...”

„Kui asi neile täiesti, täiesti selgeks teha, kas nad siis ka meist aru ei saa?” küsis Karin.

„Ei, kallis, ei kunagi,” kinnitas proua Itam. „Ja kuigi nad viimaks ütlevad, et nad meid mõistavad, siis võid sa kindel olla, et nad mõistavad meid võõriti. Nõnda on meestega.”

„Aga kui ma, näiteks, olen midagi teinud ja selle puhtast südamest üles tunnistan, lihtsalt ütlen, et armas mees, ma olen süüdi, kas siis mees sellest ka aru ei saa?” päris Karin edasi ja lisas siis: „See on ju ükskord nii lihtne, et iga lapski saab sellest aru.”

„Laps saab sellest muidugi aru, aga mees mitte,” vastas proua Itam. „Sest mees kuulab su ilusasti ära ja mõtleb kohe: nojah, selle asja ta tunnistab üles, sest see oleks niikuinii välja tulnud, aga mis võiks küll peaasi olla, mille varjamiseks ta selle tühise asja üles tunnistab? Justament mõtlevad mehed nõnda. Nemad arvavad alati, et meie tunnustame tühja-tähja ainult selleks, et midagi palju suuremat ja tähtsamat varjata ja et nemad üldse näevad kõiges ainult tühja-tähja, siis pole võimalik neile midagi nii suurt tunnistada, et nemad rahulduks ja sellest suuremat ja hullemat endale ette ei kujutaks.”

„Aga, Issand jumal, mida võiks mees endale veel hullemat ette kujutada, kui naine läheks ja ütleks, et tema on teise mehega, noh, sa tead ju isegi?” küsis Karin.

„Küll oled sa alles laps,” naeris proua Itam oma ilusa häälega. „Kui naine läheb ütleb oma mehele, et tema on saanud teise mehe omaks, siis ka kõige parem mees usub kohe, et tema naine on saanud juba vähemalt kolme võõra mehe omaks, aga harilikult paneb ta kolme asemele kümme, sest see on ümmargusem ja lihtsam. Nõnda saab mees sellest aru, kui naine räägib ühest võõrast mehest.”

„Küll on see huvitav!” hüüdis Karin nüüd peaaegu imestledes. „Sa ütle temale üks, aga tema mõtleb kümme. Aga kui naine ütleks kümme, mis siis? Mis mõtleks mees siis?” küsis Karin.

„Siis mõtleks mees midagi väga triviaalset, mida pole viisakas nelja silma allgi öelda,” vastas proua Itam.

„Kitty, kallis,” palus Karin peaaegu lapselikult, „ütle mulle see triviaalne, mis mehed siis mõtleksid, ma tahan nii väga teada, kui triviaalselt mehed võivad mõelda.”

„Kui naine ütleks kümme, siis mees mõtleks kohe roodu sõdureid, nii hirmus triviaalselt mõtlevad mehed oma naistest,” seletas proua Itam.

„Aga see polegi nii hirmus hull, ma mõtlesin veel hullemat,” ütles Karin pisut nagu pettunult.

„Kallis proua Paas,” seletas proua Itam nüüd, „mõelda ju veel võib, aga milleks siis kohe kõik öelda. Kuid mehed ei saa muidu, nemad kohe ütlevad ja see ongi see kõige hirmsam ja triviaalsem. Isegi sakslased on viimasel ajal triviaalseks muutunud. Sest mõtle ometi, mis ma alles eile lugesin, pealegi veel saksa keeles : lilledel lõhnavad nende Geschlechtsorgane, mõistad. Muidugi sel mehel, kes seda kirjutab, – sest seda kirjutab nimelt mees, mitte naine – sel mehel võib õigus olla, ma ei tea, sest mina pole lilleaedntk, aga kui see nõnda oleks, mis sellest siis kirjutada, nii et kõik seda võivad lugeda. Mina arvan, et on hulk inimesi, kes peale seda, kus nad niisukest asja lugenud, enam ei saa rahuliku meelega lillesid nuusutada. Minule on nad igatahes eilsest päevast saadik kõik vastikud.”

Karin ei vaielnud Kittyle vastu, aga kui ta tema juurest lahkunud ja üksinda mööda tänavat läks, mõtles ta endamisi, et Kittyl on vististi oma jämedate jalgade pärast niisukesed arvamused. Jah, oleks Karinil võimalik, ta teeks Kitty jalad kohe peeneks, et siis näha, kas ta arvamised muutuvad sellekohaselt. Sest kui saabastest tulevad mehele mõtted, nagu kinnitab kirjanik Pilu, miks siis naisel ei või tulla arvamised jalgadest. Või kui mitte jalgadest, siis ehk lühikestest juustest, nagu seletas millalgi keegi saksa professor, ja sakslased ometi teavad. Sest lühike juus paljastab naise kaela ja kukla ning see ongi peaasi, sest mehe meelt ja mõistust otsitakse otsaesiselt, naise omi kaelalt ja kuklast.

Üldse pidid inimestel olema igaühel omad eripõhjused, miks nad arvasid nii ja mitte teisiti, sest muidu oleks arusaamata, miks lähevad nende arvamised nii hullusti lahku. Nagu Idagi, kes mehe kõrval töötades vajunud vormist välja ja kipub nüüd Karinile nõu andma, mis temale põrmugi ei sobi. Sest tema ei tee ometi mehe kõrval tööd ja ei ole sellepärast ka vormist väljas. Samuti ei maksa tema kohta Kitty arvamised, sest Karinil pole ometi tema jalgu ning see otsustab kõik. Sellepärast Karin peab käima oma rada, tema peab leidma oma erilise tee, mis on tema elutee.

Tänavanurgal sattus ta lillemüüjale ja ostis sellelt mitu kimpu esimesi kevadelilli. Ta surus nad mitmel korral vastu nägu ja tõmbas nende karget lõhna endale sisse. Karin tundis end äkki peaaegu õnnelikuna. Nõnda kõndis ta veel hulk aega mööda tänavaid, lilled käes. Aga kui ta ükskord koju jõudis, siis olid lilled kadunud, ja Karin ei suutnud kuidagi meelde tuletada, kuhu nad saanud või kuhu ta nad ise pannud. See tegi ta uuesti kurvaks. Ta pöördus tagasi, et lilli otsida, aga varsti tuli ta uuesti koju, sest mis mõte oleks linnatänavail midagi taga ajada.

Indrek polnud veel tulnud. Karin läks tema tuppa ja lukustas ukse, et ei pääseks segama ei lapsed ega Tiina, kes käis talle viimasel ajal eriti närvidele. Juba varemalt oli ta liikunud peaaegu kuulmatult, nüüd oli ta muutunud otseteed kassiks. Sest pole ühti, et Karin ise oli temale alguses õpetanud seda kuulmatut käiku ja talitamist, praegu ta ei kannatanud seda. Praegu ta oleks tahtnud, et Tiina oleks liikunud ja talitanud kuuldavalt, sest muidu tundus, nagu hiiliks ta mööda seina-ja uksetaguseid.

Lukustatud uste taga meenusid Karinile uuesti kadunud lilled. „On see hea või halb eeltähendus, et ma nad nõnda kaotasin?” küsis ta endamisi ja lisas natukese aja pärast: „Mu vaesekese pea peab küll sootuks otsas logisema, kui ma niisukesi asju teen.”





XVIII


Indreku koju tulles oli kabineti uks ikka veel lukus ja alles mitmekordse koputamise ja hüüdmise peale avas Karin, omal silmad üleni märjad. Kui Indrek tuppa astus, heitis Karin uuesti sohvale, kust ta ukse-avamiseks tõusnud, ja hakkas suure hooga nutma. Indrek seisis natukene aega keset tuba, vihkude pamp käes, pani siis selle lauale ja võttis istet. Nõnda kulus tükk aega: Karin nuttis, Indrek istus ja kuulas, kuidas nuteti.

„Kas keerasid ukse lukku?” küsis Karin viimaks nutu vahele.

„Milleks?” küsis Indrek vastu.

„Keera lukku,” käskis Karin toonil, mis ei luba vasturääkimist.

Indrek tõusis toolilt, astus ukse juurde, surus selle jalaga ligi ja võttis parema käega võtmepärast kinni, enne kui küsis:

„Kas üks või kaks korda ette?”

„Kaks,” vastas Karin asjalikult, nagu ei taipaks ta nalja.

„Tähendab asi on hullem kui auto-ostmisega, siis leppisid ühe korraga,” järeldas Indrek, aga endal kippus süda pisut nagu kipitama ja värisema.

„Sina ära naera,” ütles Karin ja tõusis sohval istukile. „See pole naljaasi. Ma olen kaua mõelnud ja vaevelnud, aga lõpuks jõudsin otsusele, et kõige targem on ikkagi sinule kõik ära rääkida, lihtsalt üles tunnistada, et sa teaks.”

„Ära parem tunnista,” ütles Indrek, „ma ei taha midagi teada.”

„Miks siis mitte?” küsis Karin. „Ma olen ikkagi veel sinu naine.”

„Ükskõik,” ajas Indrek vastu. „Pihtimisel pole mõtet, sest niikuinii ei pihi keegi seda, mis teisi huvitab, vaid harilikult seda, mis teda ennast huvitab. Eriti on see mehe ja naise vahekorras nõnda.”

„Tähendab, sa ei usu mind?” küsis Karin, kel meenusid Kitty seletused. „Sa arvad, et ma räägin sulle ainult tühjatähja ja varjan su eest peaasja? Et ma püüan asja paremaks teha, kui ta tõesti on? Sa lihtsalt kahtlustad mind võltsimises ja valetamises, eks?”

Karin kippus ägedaks saama, sest ta ei võinud kannatada seda rahu, millega Indrek teda käitles. Isegi kui see rahu oleks olnud ainult tehtud ja näiline, ka siis Karin poleks seda kannatanud, sest kui naine on ärevuses, kui tal on nutetud silmad, siis ei tohtinud ükski mees Karini arvates rahulik olla ega ka rahulik näida.

„Armas naine, ma ei kahtlusta sind milleski,” ütles Indrek endise rahuga. „Ma ei kahtlusta sind praegu isegi selles mitte, et sa püüad end halvemana näidata, kui sa tõepoolest oled. Ja mis puutub tühjatähja või peaasja, siis sa tead, selles lähevad meie arvamised enamiste alati lahku – kus sina näed tühjatähja, seal mina peaasja ja vastuoksa. Kummal õigus, meie ise pole kohtumõistjad. Sellepärast siis: jäta oma pihtimine. Mis ma kuulda tahaks, seda ma vist ei kuule, ja mis ma kuulen, see pole nii huvitav kui valus. Pealegi, pole kuigi lõbus sorida isegi oma naise musta pesu.”

Viimased sõnad väljendasid pisut sellest, mis kees tõelikult Indreku hinges. Aga Karini ajasid nad julmale vihale, nii et ta kargas sohvalt, tormas mehe ette, vahtis talle välkuval pilgul otsa ja karjus talle näkku:

„Soo! Või nii! Sina minu musta pesu ei taha sorida, aga kas sa minu tahtmist küsisid, kui sa minu panid oma musta pesu sorima? Küsisin ma sinult, kuidas su ema suri?”

„Karin!” karjus Indrek peaaegu metsalise häälega ja vististi pidi ka kogu tema tegumoes midagi metsalisest olema, sest Karin taganes kohkunult vastu sohvat ja langes sinna istukile.

Indrek seisis silmapilgu üksinda laua ees, parem käsi pooles vinnas, nagu löögiks valmis. Aga siis tuli tal kogu kehasse lõtvus, käsi langes oimetult alla ja ta vajus toolile kokku. Kumbki ei lausunud sõnagi. Indrek tundis end nagu hävitatuna. Ta oli osanud kõike kujutella, mitte aga seda, et naine võiks talle tema ema surma meelde tuletada, pealegi veel sellisel juhul, praegusil tingimusil. Tal oli äkki tundmus, nagu ei suudaks ta seda temale enam kunagi andeks anda, mitte kunagi. Kõik muu andestab ta, sest kõik muu on selle kõrval ainult tühitähi, nagu Karin esiteks öelnud, aga selle paneb ta meelde, seda ta ei unusta.

Karinil oli hirm, teda valdas tõeline hirm, kui ta nägi, mis sündis Indrekuga. Teda ei kohutanud niipalju Indreku esialgne viha kui tema pärastine kokkulangus toolil. Teda seal vaadeldes tuli ta otsusele, et Kittyl oli tõepoolest õigus, kui ta kinnitas, et mehed ei mõista naisi mitte kunagi. Aga sellele tarkusele Karin lisas omalt poolt: ehk ei mõista ka naised mehi kunagi, või kuigi, siis aina võõriti. Näiteks tema, Karin: mis ta siis õieti praegu Indrekule ütles, et see nii kohutavalt ärritus? Oma teada mitte midagi. Indrek ise esimesena hakkas rääkima mustast pesust ning siis ka Karin, öeldes, et mitte ainult temal pole musta pesu, vaid ka Indrekul endal. See oli kõik. Mis selles siis nii hirmsat? Või tohib ainult mees rääkida naise mustast pesust, mitte aga naine tema omast? Aga kuhu jääb siis üheõiguslus, millest kõik karjuvad? Karin ei osanud vastata, ei saanud aru ja ta oleks veel kaua oma vaest pead vaevanud lahendamatute küsimustega, kui mitte Indrek poleks lausunud alistunult:

„Muidugi, sul on ju õigus: sina kuulasid mind, mina pean ka sind kuulama. Eks siis lase kuulda.”

Ja ilma et tal näos oleks liikunud ükski joon, toetus ta küünarnukiga tooli kõrvaspuule, laskis pea langeda pisut viltu käele ja jäi nõnda nagu soolasambaks.

Indreku sõnad tulid Karinile nii ootamata, et ta ei teadnud, mis teha või millest alata. Ta katsus sõnu leida ja ei leidnud. Ta väänas õnnetult oma käsi ja ometi jäi ta suu lukku.

„Ma ootan,” lausus Indrek endises liikumatuses.

„Ma ei saa nõnda,” ütles Karin nüüd. Ta tõusis sohvalt ja läks Indreku juurde, puutus teda kätega siit ja sealt, nagu tahaks ta teda silitada või paluda, et ta teda kuidagi aitaks. „Tule sohvale, või võta mind oma juurde,” lausus ta lõpuks nagu piineldes.

„Siin pole kahele ruumi,” vastas Indrek, ja Karin ei julgenud oma salajast soovi avaldada, et Indrek lubaks teda oma põlvele istuda, võtaks ta lihtsalt enda juurde, nagu ta seda varemalt nii sagedasti teinud. Karin ootas ja näpitses Indreku kuue krae kallal, et see ehk tema soovi aimaks, aga Indrek jäi külmaks ja ükskõikseks ja ei liigutanud ainustki liiget.

„Tule siis sinna, kui siin pole minu tarvis ruumi,” ütles Karin viimaks.

Indrek tõusis sõnalausumata toolilt ja läks istus, kuhu soovitud. Karin seadis enda tema kõrvale, kerides jaladki üles.

„Sa oled nii hirmus, et ma ei julgegi sulle rääkida,” ütles ta. „Kõik läheb teisiti, kui ma mõtlesin. Mina ise olen teisiti ja sina oled teisiti. Kitty hoiatas mind küll, aga...”

„Kes on see Kitty?” küsis Indrek ükskõikselt.

„Proua Itam,” vastas Karin.

„Tähendab, tema teab juba ka, et...” tahtis Indrek öelda.

„Ei, tema ei tea midagi, sest temaga ma rääkisin üldse meestest, mitte sinust, aga Idaga...”

„Ja kes see Ida on?” küsis Indrek vahele.

„Issand jumal! Et sinul ka midagi meeles ei seisa!” hüüdis Karin ja seletas: „Proua Karimi eesnimi on ju Ida, ma olen seda sulle ...”

„See on vähemalt inimene,” lausus Indrek.

„Eks ole!” hüüdis Karin peaaegu õnnelikult. „Sellepärast ma temale ...”

„Hea küll,” ütles Indrek vahele. „Kitty ja Ida, tähendab kaks, neile rääkisid sa juba, enne kui tulid minu juurde. Kellele oled veel rääkinud?”

„Heldene taevas!” hüüdis Karin, ja tema hääles kostis hirm ning ka etteheide. „Kuidas sa minult küsid? Nagu oleks ma mööda linna ümber joosnud ja igale esimesele vastutulijale rääkima hakanud!”

„Aitab kahestki, kui sa rohkemale pole rääkinud,” ütles Indrek. „Iga tunni jooksul kumbki räägib asja kahele edasi ja need järgmised talitavad samuti, kahekümne nelja tunni pärast räägivad sellest juba tuhanded, võib-olla miljonid. Aga ükskõik – tähendab kaks, rohkem ei ole?”

„Ma jään otse keeletuks, sest sa teed nagu tükitööd. Mitte tundmuse nehkugi!” hüüdis Karin.

„Jääd keeletuks? Seda parem,” ütles Indrek. „Nii et – schluss.”

„Oma lilled kaotasin ka ära,” ütles Karin, „ ja mitte ei mäleta, kuhu ma nad panin.”

„Tähendab, kolm: Kitty, Ida ja lilled,” ütles Indrek. „Mis veel?”

„Ära narri ega piina mind,” palus Karin nüüd ja näppis Indreku kuuehõlma.

„Ma ei mõtlegi sind narrida ega piinata,” ütles Indrek, „ma katsun ainult sind otsa peale aidata. Aga tänini sa räägid ainult naistest ja lilledest, nagu poleks mängus ainustki meest. See paistab mulle veidi imelik.”

„Ah, Indrek, sina oled lõpuks ometi ainuke mees, keda ma armastan,” ohkas Karin.

„Mul pole ju hinge taga praegu rohkem kui need kolm tuhat, mis tol korral panka jäid, ja nende pärast ei maksa isegi oma meest armastada,” ütles Indrek peaaegu nõnda, et seda oleks võinud tema tõeliseks arvamiseks pidada.

„Paralepal pole sedagi,” vastas Karin, „peale selle on ta veel petis.”

„No ometi kord üks mees!” hüüdis Indrek. „Ootasin juba ammugi, sest kogu linn räägib sinu suudlemisest temaga autos.”

Need sõnad langesid otse pommidena Karini kõrvu. Ta oleks võinud kõike uskuda, mitte seda, et Indrek teab kogu asja algust ja ei ole ometi ainustki sõna lausunud. Ta võib-olla teab ka kõik muu, nii et Karinil endal on tõepoolest üsna mõttetu ennast paljastama hakata. Sellepärast on ta tükk aega üsna keeletu. Lõpuks leiab ta vastulöögi.

„Ja sina usud, mis teised räägivad?” küsib ta. Kuid vastuseks lendasid jällegi pommid, mitte sõnad, sest Indrek ütleb:

„Vististi uskusin, ega ma muidu rääkijale vastu vahtimist andnud.”

See rabas Karinit veel rohkem kui esimesed sõnad. Tähendab Indrek on tema pärast kakelnud, on tahtnud tema ja iseenda au kaitsta võib-olla samal silmapilgul, kus tema oli teel sinna, kus tema oli seal, Paralepa juures. See tegi Karini südame hoopis pehmeks, meele peaaegu härdaks. Aga ühes sellega ta tundis ka veidikene rõõmu ja tänulikkust Paralepa vastu, et see teda autos suudelnud, sest nõnda sai Karin teada, et Indrek ikka veel teda armastab. Just nii, Indrek armastab teda, sest Karini arvates oli kaklemine kõige kindlam armastuse tunnus.

„Sa ise võiksid nüüd sealt maalt edasi jutustada,” räägib Indrek, segades Karini mõtteid. „Rohkem ma ei tea, sest kellegile ei paku lõbu armulugusid jutustada, kui selle eest rusikaga näkku sõidetakse.”

Karin tunneb end äkki üsna pisitillukesena. Samal ajal meenub talle see tühi kuristik, mis avanes talle viimati Paralepa juures. Ja talle näib, nagu langeks ta praegu sinna sisse, kuid ei lange ometi alla, sest ta on nii pisitillukene, et jääb tühjuses lendlema, nagu tolmukübemekene helendavas päikesekiires. Seal ta nüüd hõljub ja keegi puhub vahetevahel tema peale, et ta ei jääks ühele paigale peatuma.

„Või polegi midagi muud sündinud?” küsib Indrek. Need sõnad toovad Karini silmad tulvil vett täis. Ta tunneb, et oleks praegu õnnelikem inimene maailmas, kui ta võiks vastata jaatavalt, aga et ta seda ei või, siis lohutub ta vähemalt sellegagi, et ta on ju nii imetillukene, mis võiks temaga ikkagi juhtuda. Ja kuigi juhtub, siis las juhtuda, sest nii imetillukesest pole kellelgi ometi midagi. Nõnda hakkab ta jutustama ja ta ei unusta sedagi ütlemast, mis ta autos lõpuks mõelnud: „Mis sest, et sa mind suudled, ega ma sind ikkagi ei armasta.”

„Ja usu, Indrek,” seletab Karin, „seda ma uskusin ise tõepoolest, kui ma nõnda mõtlesin. Ja et ma seda nii kindlasti uskusin, siis ei teinudki ma skandaali, sest mis mõte oleks olnud karjuda või midagi selletaolist teha, kui niikuinii enam midagi ei pidanud tulema ega olema. Ma olin endas siis nii kindel, et ma arvasin – parem on kannatada mehe suudlust, keda sa ei armasta ja keda sa ei hakkagi armastama, kui hakata rumalat kisa tegema. Ja kas seegi oleks aidand, seda ma ju kindlasti ei teadnud, sest tema oli ju pisut joonud ja mina muidugi ka, see oli peaasi. Mina poleks pidanud üldse pidule minema, see oleks olnud õige, aga kui juba kord läksin, siis kõik muu tuli juba iseenesest. Nii et saa minust, armas mees, õieti aru: see ei olenenud enam minu tahtmisest, vaid see tuli lihtsalt nagu iseenesest...”

Karin keris kaua selle punkti ümber, seletades, kuidas asjad arenesid niiöelda tema tahtmisest mööda, nagu ei puutukski need asjad teda, vaid kedagi teist, kes temale võhivõõras. Samuti ka kõik pärastine, seegi ei tulnud Karini tahtest, vaid selle põhjuseks oli kas lihtsalt pettus, isegi kõige alatum pettus, või kuigi tema, Karin, midagi tahtis, siis koguni mitte seda, mis tuli, koguni mitte. Ja kui tema oleks teadnud, kui tema oleks võinud ette aimatagi, et see kõik nõnda läheb, nagu see nüüd läinud, siis poleks ta isegi seda teist tahtnud, mille vastu ju Indrekul endalgi midagi ei ole, sest ta andis ju ometi oma viimase raha Karini kätte, ainult et ta ei olnud nõus uut obligatsiooni majale tegema. See olnud muidugi väga hea, sest Karin saab sellest nüüd tagant järele isegi aru.

Indrekut hulk aega obligatsiooni pärast kiitnud, Karin jätkas:

„Aga sa poleks pidanud mulle ka oma raha andma, siis oleks ehk kõik tulemata jäänud. Kui mul mitte midagi poleks olnud, siis poleks mul saanud tahtmistki tõusta omal käel äris õnne katsuda, et seda heaks teha, mis isa kaotanud, ning siis oleks ehk ka kõik muu tulemata jäänud.”

„Siis oleksid sa emalt veel rohkem võtnud kui nüüd,” tähendas Indrek.

„Issand, kuidas sa kõik tead!” hakkas Karin otse puhtast südamest naerma, nagu oleks Indrekul õnnestunud mõni ilus nali. „Aga sa eksid siiski,” jätkas ta, „sest need summad üksi oleksid olnud liiga väikesed ja pealegi ei tarvitanudki ma neid äriajamiseks, vähemalt kõiki mitte. Sellepärast jääb ikkagi peaasjaks see sinu summa, sest see oli see kurjajuur, millest võrsus kõik. Aga isegi see pole päris peaasi, kui asja peale õieti vaadata, sest mõtle ometi, mis pärast selgus – kujuta omale ette, suudad sa seda mõelda või uskuda: Paralepal polnudki...”

„Paluksin ilma selle nimeta,” lausus Indrek asjalikult vahele.

„Hea küll, kui soovid,“ vastas Karin. „Nime asemel lihtsalt tema, nii et kui ütlen tema, siis sa tead, et see ongi tema. Nõnda siis, kujuta endale ette: temal, mõistad, temal polnudki mingit äri. Lihtsalt polnud mitte midagi. Ta pistis raha oma tasku ja maksis mulle sellestsamast rahast need summad, mis pidid olema protsendid või tulud mingisugustelt ärioperatsioonidelt mustal börsil või jumal teab kus, millest ma õieti aru ei saanud. Sest tema ütles, et igal äril on oma saladused, sellepärast ei võivat tema rohkem öelda kui ta öelnud. Muidugi, niipea kui ma sellest teada sain, oli kõigel lõpp, aga jalamaid, sest, sa tead, mina endaga mängida ei lase, kui inimesed mõtlevad pettusega minu juures kuhugi jõuda.”

„Nii et sellega lõppeski?” küsis Indrek nagu hinge tagasi tõmmates.

„Ah jumal, küll oled sa rumal!” hüüdis Karin. „Muidugi, et sellega lõppes, aga enne oli juba kõik olnud, sest milleks ma siis muidu sulle seda seletan. Aga see polnud ju ainuke pettus, sest oleks ainult see, siis muidugi olekski ehk ainult sellega lõppenud. Kuid oli veel midagi, mis on ka tingimata pettus, tingimata, aga mille kohta ma siiski veel kindlasti ei tea, kas ta oli või ei olnud.”

„Mis see tähendab, et tingimata – ja ometi ei tea?” küsis Indrek.

„See tähendab seda, et esimese ähmiga, kui nägin, kuidas mind haneks püütud, mõtlesin ma seda suure nutu ja südametäiega ... Aga sa ei pea arvama, nagu oleks ma tema – sa mõistad ju, kellest ma räägin, kes see tema on – jah, ära sa seda arva, et ma tema ees oleksin tõepoolest nutnud, ei, sinnamaale ma ennast ega sind ometi ei alandanud, nii et tema võiks kiidelda, Paasi naine on tema käes nutnud, tema ees ja tema pärast pisaraid valanud, seda mitte. Ma nutsin ainult oma südames ja mõtlesin esimese vihaga, et, tähendab, kui see on pettus, siis on ka kõik muu pettus, kõik, kõik, kõik! Aga pärast väljas, kui olin üksinda ja kui ma tõepoolest olin juba nutnud, muidugi mitte nii, nagu oma kodus, vaid ilusti ja viisakalt, ainult hirmsasti pani nina nuuskama, nagu oleks mul jumal teab kui kole nohu. Aga mul polnud siis põrmugi nohu, sest see tuli alles pärast. See tuli peale selle, kui ma aitasin poisil veski käima panna ja oma pahema jala kalossi vett täis ajasin, nii et jalg sai märjaks. Mu kingapõhi on ju läbi, vaata ise, kui tahad, nii et sa ükskord teaksid, kuidas su naine käib ja elab...”

„Pea, pea,” ütles Indrek. „Mis veskipoiss see sul seal kusagil oli?”

„Justament, nagu Kitty ütles!” hüüdis Karin. „Ma räägin ühest ainsast temast, aga sina juba mõtled, et on kaks või kolm. Nii hull see asi ometi veel sinu naisega ei ole. Kas sa siis mind enam põrmugi ei usalda? Ütle päris otsekoheselt, kas sa seda sugugi usud, mis ma sulle räägin või ei usu põrmugi. Kui sa põrmugi ei usu, siis ei maksa mul ju sulle jutustadagi, kuidas see kõik oli.”

„Sa räägi kõige pealt nõnda, et ma pisutki aru saaks, millest sa räägid,” vastas Indrek.

„Hea küll, ma katsun olla täpne ja selge,” ütles Karin. „See poiss seal üleval päikese ja tuule käes oli seitsme, kaheksane põngerjas – kaks tüdrukut oli ka seal, kõik ühesugused räpased, aga see ei puutu asjasse, sest sina ei pane puhtuse peale nii väga suurt rõhku – ja see põngerjas seadis oma pilbastest veskit porisele ojale ning sellel põngerjal ma aitasingi veski, pilbasveski käima panna. Noh, kas nüüd on selge, kas nüüd saad aru? Või arvad ikka veel, et mul on peale tema hinge peal ka mõni teine. Kui sa tõepoolest seda julged minust arvata, siis ei lausu ma sulle enam musta ega valget, istun nagu soolasammas siin sinu kõrval kas või homme hommikuni, homme õhtuni, järgmise hommikuni ja nõnda edasi, kuni suren nälga.”

„Et sul ka himu ükskord otsa ei lõpe tühje sõnu suust välja ajada,” lausus Indrek.

„Nojah, muidugi!” hüüdis Karin põlgliku pilkega, „mis naine räägib, see on mehe meelest ikka tühine. Aga et mina sinna ülesse selleks läksin, et järele vaadata, kas paeaukudes on juba vesi või on seal alles lumi, see sind iseenesestki mõista ei huvita. Aga milleks sa siis mulle ise neid paeaukusid ükskord näitasid ja seletasid, kuhu joobnud mees ära uppunud? Kas sa ei ütleks milleks, kui see sind põrmugi ei huvita. Ainuke häda oli, et tee, mis läks paeaukudele, oli nii hirmus porine, et ma kuidagi läbi ei saanud, või ma oleks pidanud oma mõlemad kalossid vett ja pori täis ajama ning jalad märjaks tegema. Sellepärast ma siis aitasingi sel põngerjal tema veskirisu käima panna. Pärast tahtsin teisest küljest paeaukudele pääseda, aga siis sattusin ma kuhugi misukesesse paika, kus oli nii hirmus hais, nagu ma kunagi varem polnud seda tunnud, ja seal ma siis mõtlesingi, et kui inimesed võivad niisuguses haisus elada ja paeaugud on siinsamas nende külje all, eks siis mina või ka ilma selle haisuta elada, kui paeaugud on hulk maad kaugemal. Pealegi ei teadnud ma, kas nad olid siis vett või lund täis. Vististi oli neis siis alles lumi, nüüd muidugi juba vesi, nii et jällegi võib mõni joobnud kogemata sisse minna. Ja just siis, kui ma sealt hirmsa haisu seest linna tagasi pöörasin, küsisingi ma endalt, et kas tõesti oli kõik pettus või oli pettus ainult see äri mis ta minu rahaga pidi ajama? Ning et mul seks ajaks juba kõige suurem viha mööda oli, samuti ei kippunud ka nutt enam peale, siis ma hakkasingi kahtlema, et ehk oli ometi kusagil pisutki tõtt. Ja et sa minust õieti aru saaksid, siis ma tuletan sulle oma aastaid meelde, sest sinu ees pole mulses asjas saladusi, nagu sa tead. Mõni kuu tagasi ma lugesin nimelt kusagilt lehest, et Inglismaal oli olnud ankeet, et teada saada, millal on naine oma täiusetipul. Ja kas tead, millal? Siis, kui ta on kolmkümmend neli aastat vana. Just nõnda seisis lehes. Ja et ma seda: ei unustaks ega eksikombel midagi muud ei arvaks, siis lõikasin ma selle otsuse lehest välja ja panin kõrvale sina veel pärast ajasid taga, et kes on lehest tüki välja lõiganud, sest teisel pool jäi midagi tähtsat pooleli. Mina olin tol korral see, kes seda tegi, nüüd võid sa: seda tagant järele teada. Seda kirjatükki lugesin ma ühtepuhku, kui ta mulle näppu puutus, ja et ma kandsin teda käekotis, siis oligi ta mul aina näpus. Ja ma mõtlesin: veel paar aastat, paar lühikest aastakest, siis on tipp ja peale seda algab allaminek, mäest alla veeremine, kuni oled põhjas – hauas ja teised ajavad sulle mulda peale, esteks viskad sina peoga, siis viskavad lapsed ja pärast hakatakse labidatega. Nõnda mõtlesin ma siis. Aga sa ju tead, kuidas ma hirmsasti armastan, et mind pisinatukenegi imetletaks, nagu sina seda tegid alguses. Selles pole ju midagi halba, ega? Igaüks tahab ju midagi natukenegi olla. Ja et sina mind nüüd enam kunagi ei imetle, nagu polekski minus enam: midagi imetleda, siis mõtlesin ma, aga kas siis kogu maailmas pole enam ainustki inimest, kes leiaks minus midagi imetlusväärset. Nüüd on veel viimane aeg seda inimest otsida, sest varsti olen ma tipul ja siis on kõik otsas, sest kui juba inglased ütlevad, et on otsas, siis peab tõesti otsas olema, nemad valitsevad ju maailma, nagu sina ise alati ütled. Siis tuli mul ka meelde, kuidas teised naised mind kadestavad, ja ma mõtlesin, et oodake te, ma teile alles näitan. Seda ma ütlesin muidu niisama suurustamiseks, ega ma ise sellepärast midagi mõelnud, sest kõige parem on siis öelda, kui sa ise midagi ei mõtle, ainult et tahad tingimata midagi öelda. Samal ajal tuli mul ka see meelde, et tema, kelle nime ma ei tohi sulle nimetada, oli mulle millalgi Köögertalide juures öelnud, et keegi ei või arvata, nagu oleks mina juba laste ema. Tol korral ei saanud ma hästi aru, mis ta sellega mõtles, aga pärast mõistsin, et see oligi pisut nagu imetlemine. Sest sa pead teadma, praegu on naise kõige suuremaks vooruseks, et ta poleks sünnitanud. See ei ole moes. Seda teist, mis on ka nagu peaaegu sünnitamine, seda võib, sest see on moodis, sellega naised isegi uhkustavad, aga sünnitada ei tohi. Sa ju mõistad, millest ma räägin, aga ma ei taha otsekohe nimesid nimetada, sest mõned sõnad on mulle vastikud. Näiteks sõna abort, mulle ei meeldi ta, mitte sellepärast, mis ta tähendab, vaid lihtsalt ei meeldi. Samuti ka sõna aorta, mille tähendustki ma ei tea, leidsin ta ühest raamatust, mida sina käskisid teaduse pärast lugeda. Aga minule ei meeldi teadus, kus on niisukesed sõnad, nagu abort ja aorta. Nii kui ma neid kuulen või loen, siis on kohe tundmus, nagu ajaks keegi oma suu ammuli. Nõnda! Ja kui ma pikemat aega olen mõelnud, et mina olevat, nagu poleks ma kunagi sünnitanud, siis hakkas see mulle hirmsasti meeldima ning muidugi hakkas mulle pisut ka see mees meeldima, kes seda oli minust öelnud. See oli kõik, ja see kõik tuli ainult sellest, et sina mind enam kunagi ei imetle. Sa ei pane tähelegi, kui ma vahest nõnda teen, et sa võiksid mind imetleda, ja sa ei või siis kujutellagi, kuidas mul omal on pärast seda häbi. Sest mõtle ometi: mina lasen ennast imetleda ja ükski ei imetle.”

„Armas naine, kogu eluaeg ei jõua ükski mees imetleda,” lausus Indrek.

„Hea küll, Innu,” vastas Karin, „aga siis poleks sa pidanud mind oma naiseks võtma, oleksid pidanud võtma mõne teise, kes lepib vähemaga. Sest niisukesi naisi on ilmas küll. Näiteks Ida! Tema ei nõua oma mehelt imetlust, rühmab tema kõrval ainult hommikust õhtuni tööd teha, see on kõik. Või kuigi sa mu endale naiseks võtsid, siis oleksid sa pidanud vähemalt teesklemagi, nagu imetleks sa mind eluotsani. Sellest oleks aidanud, ma arvan. Oleks heitnud pilgu või puutunud kordki käega, kui ma olin imetluse vaevas, ja siis võibolla oleks kõik tulemata jäänud, mis lõpuks tuli. Nii et, kui see kõik nõnda tuli, siis pole sinagi selles päris ilma süüta.”

Indrek tõusis sohvalt, surus käed tasku ja hakkas mööda tuba edasi-tagasi sammuma, ilma et oleks lausunud sõnagi. Karin vaikis ja nagu ootas midagi, aga kui kõik jäi endist viisi, ütles ta:

„Indrek, kallis, tule istu jälle siia, ma ei saa rääkida, kui sa oled nii kaugel.”

„Parem oleks, kui sa üldse ei räägiks,” vastas Indrek. „Ma isegi palun sind, päästa mind sellest.”

Aga Karin jäi oma juurde: tema tahtis oma vahekorra Indrekuga selgeks teha. See istus uuesti sohvale.





IXX


„Naiste suurim õnnetus on see, et mehed ei mõista neid,” algas Karin uuesti, korrates Kitty mõtteid.

„Jäta see tühi loba!” hüüdis Indrek kärsitult, sest ta kannatus kippus katkema.

„Kuis nii tühi?” hüüdis Karin vastu. „Seda ütlevad ju kõik.”

„Suurepärane!” ütles Indrek. „Aga mehi mõistetakse väga, meist saadakse väga aru? Sinu isast saadi suurepäraselt aru, kui Köögertali pankrott neelas kogu tema varanduse? Naerdi ja parastati ning pöörati talle selg, see oli kogu arusaamine. Koolis küsitakse minult mu arusaamist, mis? Tahad kohta pidada, siis paindu kümnele küljele korraga ja seegi ei aita, sest ikkagi leitakse, et sul pole kutset. Noh, ja need kutsega, need on paremad kui mina? Kus on siin arusaamine, kes küsib ilmas üldse sellest. Arusaamine ja mõistmine on muinasjutt, mida räägitakse lastele.”

„Hea küll,” vastas Karin, „aga kuidas me siis kahekesi elame, kui me üksteisest aru ei saa?”

„Jätame selle küsimuse, seda me täna ei lahenda,” vastas Indrek, „jutusta parem edasi, et ükskord saaks läbi.”

„Aga milleks ma siis jutustan, kui me üksteisest aru ei saa,” ütles Karin.

„Noh, siis ära jutusta, seda parem,” vastas Indrek.

„Ma jälle tahan jutustada, et sa teaks.”

„Siis jutusta ometi kord!” hüüdis Indrek.

„Aga kuidas ma saan siis jutustada, kui sa nõnda karjud,” seletas Karin. „Ma tahan, et sa kuulaksid rahulikult, nii et sa paneks kõik ilusasti tähele, mis ma sulle ütlen.”

„Hea küll, ma kuulan rahulikult ja panen tähele,” lubas Indrek.

„Ma tahtsin sulle esteks just öelda, et muidugi olen mina kõiges see peasüüdlane, aga et natukene oled sina ka ikka süüdi,” algas Karin oma seletust uuesti. „Sest oleks sina pisutki võtnud vaevaks minuga kui oma naisega arvestada, siis oleks sa kas või natukene mind võinud pettagi, et ometi teha seda, mis mulle nii väga meeldib. Ja sa tead, mind pole kuigi raske petta, sest ma usaldan sind sõna pealt. Temagi poleks võinud mind muidu nii kergesti petta, kui sina poleks mind alati õpetanud, et kunagi ei pea inimesi enne kelmiks ja petiseks pidama, kui nad pole midagi niisukest teinud. Kui sa oleks mulle alati öelnud, et kunagi ei tohi inimesi heast-paremast usaldada, sest igaühes võib istuda kelm ja petis, siis oleks olnud teine asi ja mina võib-olla poleks teda nii kergesti uskunud. Et aga sina alati ütled, inimesi peab usaldama, siis mina ka usaldasin, sest tema polnud mind tänini veel petnud. Peale selle iseenesestki mõista meeldis mulle, kui ta kiitis mu jalgu, sest jalad on praegu naisel peaasi, jalad ja see, mis ma esteks ütlesin – et pole sünnitand. Ja kui sa oleksid kuulnud ning näinud, millise õnnetu näoga ta rääkis omast abielust ja omast naisest: igavesti rase – tema ütles selle asemel käima peal – igavesti hädine, igavesti lapsed, laste rätikud, laste kisa ja nutt ning temast, kes on üksi, ei hooli keegi. Usu või ära usu, kallis Indrek, aga mina uskusin tema valu ja õnnetust, sest mina ise kannatasin oma abielus ja olin õnnetu – mõistad, olin, ütlen ma, nii et ära mõista mind võõriti. Ja siis mõtlesin ma, et kui meie kaks oleme oma abielus nii õnnetud ja kui ta nii väga tahab imetleda mu jalgu – ma istusin nimelt tiivanil, – et natukenegi olla õnnelik, mis sest siis õige nii väga on, liiatigi kuna ma tean, et mul tõepoolest vaja pole oma jalgu kellegi ees häbeneda. Nõnda me siis istusime seal ja tema võttis mul isegi kinga jalast. Ka seda lasksin ma veel sündida, sest ma arvasin, et sellest pole veel ühtigi, mul on ju sukk jalas ning pealegi veel tuliuus ning terve, just eelmisel päeval olin ostnud, esimene sort väljamaa siidi. Nõnda võis ta ka minu labajalga imetleda ning ta ütles, et minu jalad olevat nagu kompvekid tema naise jalgade kõrval, sest sel olevat suured nukid ja igal pool konnasilmad, mõlemad jalad üleni täis, nagu külvatud. Siis ütlesin mina naerdes, et kui minu jalg on nagu kompvekk, siis suudelge teda, sest neid ei suudle juba ammugi enam keegi. Sellega mõtlesin ma muidugi sind ja see oli tõepoolest esimene suur rumalus, mis ma tegin. Oma mehest ei tohi võõrale mehele nõnda rääkida, sest see on abielusaladuste avaldamine, mis pole aga ilus ega õige, sest abielu on püha ja sakrament, nagu ütlevad kõik. Nii et selles olen ma tõesti sinu ees, armas mees, süüdi. Aga sellest poleks ehk veel nii suurt lugu olnud, kui ma poleks ise naljaviluks oma jalga tema nina alla sirutanud. Mõistad, ainult naljaviluks, sest minul oli kõik ainult nali, kõik. Aga tema võttis seda tõsiselt, ma üsna ehmatasin kohe, kui tõsiselt tema seda kõike võttis. Ta hakkas mu jalga suure hooga suudlema, labajalast peale ja ikka kõrgemale. Ma mõtlesin, et küllap näeme, kui kõrgele sa julged minna, kui ma ise lahtiste silmadega pealt vaatan, aga tema ei teinud sellest väljagi ning siis ütlesin mina, et küll, aitab juba sellest hullamisest, sest ega me enam lapsed ole, aga tema ei võtnud seda kuuldavakski ja varsti oli ta sealmaal, et ma mõtlesin, nüüd oleks häbi veel midagi öelda või teha. Ja nõnda see tuligi kõik.”

„Karin, sa oled väärt, et ma su kui konna maha lööks ja jalgupidi aia taha viskaks,” ütles Indrek üsna vaikselt, aga tema keha vapustasid mingisugused kramplikud tõmbed, nagu valdaks teda tumm nuuksumine.

„Aga miks sa ei löö siis?” küsis Karin üsna lihtsalt, nagu oleks ta sellega nõus.

„Sellepärast, et tapsin kord oma ema ja ei taha ka oma laste ema tappa,” vastas Indrek, kuna tal endal nagu alles nüüd täies suuruses mõistetavaks sai, mis ta millalgi meeletul silmapilgul teinud.

Karin hakkas nutma. Ta nuttis kaua ja lootusetult, ise kõveras ja kägaras vastu Indrekut, kes ei liigutanud end ega lausunud sõnagi, nagu ei näeks ega kuuleks ta midagi, mis sünnib tema ümber. Kui Karin viimaks nutust võitu sai, küsis ta Indrekult kuiva taskurätikut, sest tema oma olevat märg nagu kalts, ja kui Indrek ka sellele millegagi ei reageerinud, ajas Karin enda tema najal – sest Indrek istus peaaegu seljaga tema poole – üles ja läks kahe käega üle õla tema tasku kallale rätikut otsima, mis näis silmapilguks, nagu mõtleks ta temale seljatagant kaela langeda. Kui taskurätik leitud, pühkis Karin silmad kuivaks ja ütles: „Indrek, ära võta seda nii väga traagiliselt, sest ma võin sulle puhtast südamest öelda, et kogu see asi polnud sugugi nii huvitav, kui ma uskusin. Sinuga oli omal ajal palju huvitavam. Ja häbi tundsin ma siis ka rohkem, palju rohkem, nii et sa ei pea mitte arvama, nagu oleks mina temast tol korral jumal teab mis pidanud. Ja kui ma oleks teadnud, et ma pärast seda temast nii vähe pean, siis poleks see kõik kunagi sündinudki. Sinust pidasin ma siis ja pean ka nüüd palju rohkem. Üldse oled sa palju huvitavam.”

„On sul veel midagi öelda või on nüüd ükskord lõpp?” küsis Indrek.

„Nüüd on kõik,” vastas Karin, „ja sa võid minuga teha mis sa iganes tahad, ma olen kõigega nõus. Aga ühte palun ma: kui sa mu lõpuks tõesti maha lööd, ära siis mind jalgupidi aia taha viska. Viska kuidagi teisiti, kui sa tingimata visata tahad, aga mitte jalgupidi. Ma ei või kohe mõelda, et sa mu võtad nagu konna, ma nutan oma silmad peast ja südame seest, nagu estekski, kui selle peale mõtlen, kuidas sa mul jalust kinni võtad, et visata. Sa mõtle ometi, ükskord sa suudlesid ju neid jalgu, aga konna jalgu pole sa kunagi suudelnud, kuidas sa siis võid neist ühteviisi kinni võtta. Ja konna jalad pole kunagi kannud kingi ega siidisukki, ka seda pead sa mõtlema.”

„Ma mõtlen ainult ühte: et inimene võib teise usaldust nii kurjasti tarvitada ja et selle inimesega on mul lapsed! See on kõik, rohkem mitte midagi. Sest et sina lõppude lõpuks kõik selle peale välja mängid, mis mina millalgi sulle oma ema surmast rääkisin, selles pole mul vähematki kahtlust.”

„Selles on sul vist küll õigus, ma isegi hakkan seda uskuma, kui sina seda ütled,” rääkis Karin. „Sest see oli minule vististi liig siis ja on võib-olla nüüdki. Usu või ära usu, aga kui ma selle peale mõtlen, siis ma ei või midagi sinna parata, et sa lähed minu meelest suuremaks, kui sa ehk tõepoolest oled. Ja siis ma mõtlen nõnda: Hea küll! Kui ta mulle seda rääkis, ei olnud ma veel midagi, sest ma polnud midagi niisukest teinud, mis minust midagi teeks. Aga kas ma siis kunagi midagi ei tee, mis oleks natukenegi sinu teo väärt, nii et mina ise saaksin siis natukenegi ka sinu vääriliseks – oma teo läbi nimelt. Seni kui sa mind imetlesid, – sa tead ju, kuidas sa mind imetlesid, kõiki mu ihuliikmeid üksikult suudlesid, nii et ma häbi kätte tahtsin otse surra – jah, seni kui kestis sinu imetlus, mõtlesin ma, et sest pole midagi, et ma pole midagi teinud, mina ise olen midagi. Mina ise olen midagi niisukest, et mind imetleks kogu maailm, ainult kui ta mind näeks samuti, nagu näed mind sina. Aga kui sinu imetlus kadus, siis ütlesin endale, et kuidas see siis on, minus endas pole midagi ja teinud pole ma ka midagi, aga ometi oleme abielus. Ja kõik ütlevad, et abielus peavad mõlemad olema üheõiguslised ning iseseisvad, nii et elavad nagu kaks ühekõvadust rammumeest. Sina ise ütlesid ju sedasama. Ütlesid, et elame kui kaks inimest, kes teineteisel abiks. Aga mis abi siis minust on, kui ma midagi ei tee ehk kuigi teen, giis on see kõik nii tühine ja vilets sinu kõrval, et mul hakkab iseendast ja sinust hale meel, iseendast sellepärast, et olen nii vilets, ja sinust, et sa pead just minuga kui üheõiguslisega koos elama. Ja nõnda ma siis tulingi mõttele, et mis mina küll teeks, et kõik näeks, et mina midagi tõepoolest teen. Ja kui ma siis tõesti olin midagi teimud ning paeaukudele teed otsisin, sinna aga ei pääsenud, sest enneaegu ei tahtnud ma ju kalosse vett täis ajada ega jalgu märjaks teha, siis sain ma küll selgesti aru, et ega ma seda õieti kunagi pole teha tahtnud, mis ma nüüd teinud, aga ometi on seegi midagi, mis mind teeb pisutki sinu vääriliseks.”

„Naine, sa oled pisut peast põrunud,” ütles Indrek.

„Kuis nii?” küsis Karin. „Kõik seltskond elab ju nõnda. Mehed petavad äris, ja et naised oleks pisutki nende väärilised, siis nad petavad vähemalt abieluski. Sest kuis nad siis muidu saavad üheõiguslised olla, kui nad pole ühesugused.”

„Mul pole tõesti sõnu, et sulle vastata,” ütles Indrek. „Sinu arvates pole mina sulle millegist muust jutustanud kui aga väikesest ärilisest pettusest. Kellega ma seda petlikku äri siis mõtlesin ajada, kas jumalaga, ilmainimestega või ehk koguni sinuga?”

„Ei, kallis, sa mõistad mind hoopis võõriti!” hüüdis Karin. „Ah jumal küll, et mehed naisi ei mõista! Ega siis sina pole sellepärast petnud, et teised petavad. Mina ju ka ei peta. Sest ega see pole ometi pettus, kui ma midagi teen ja siis tulen ise heast-paremast ning jutustan sulle kõik ära – kõik, kõik, nagu see on sündinud. See pole enam mingi pettus. Aga see on kuritöö, seda ta on. Mina olen kurjategija, nagu sa tol korral enda kohta ütlesid, kui sa minult küsisid, kas ma tahan kurjategija naiseks saada? Mina tahtsin, sest mul hakkas pisut nagu õudne ja mul oli mõnikord hirm sinuga üksi jääda. See hirm võib-olla siduski mu sinuga lõplikult. Ma mõtlesin esteks, et sina peaksid ehk mind ka nüüd pisinatukenegi kartma, sest ka mina olen ju kurjategija, aga kui sa siis äkki ütlesid, et sa võiksid mu kui konna maha lüüa ja jalgupidi aia taha visata, siis sain ma aru, et sina ei karda mind põrmugi, sest sa ei pea mind kurjategijaks. See tegi mu hirmus kurvaks. Õieti öelda, ma ei teagi, mis mu nii hirmus kurvaks tegi, aga mul tuli meelde, kuidas sina oma kuritegu mulle jutustasid ja ise nutsid, siis tuli ka minul nutt peale. Ise mõtlesin: las ma ometi nutan, nii et ta näeb, et see pole sugugi naljaasi, aga muidu ta ehk veel mõtleb, et ma räägin muidu niisama, et ennast huvitavamaks teha, kui ma tõepoolest olen. Mehed teevad naiste ees alati nõnda ja meie, rumalad, lähme ikka selle liimi peale nagu kärbsed. Kui sina mulle tol korral oma lugu jutustama hakkasid, siis mõtlesin ma alguses ka, et näe, poiss hakkab ennast huvitavaks tegema, aga kui sa ise nutma hakkasid, siis sain ma aru, et sul tõsi taga ja et sa võtad ka mind päris tõsiselt ning nõnda ei saanudki ma enam sinust lahti.”

„Küll kahetsen mina, et ma seda sulle üldse olen rääkinud,“ ütles Indrek. „Nähtavasti ei suuda sa ometi selle suure tõega elada. Sa isegi oled seal maal, et murrad pead, kas ma ehk tol korral sulle ei luisanud, et ennast huvitavaks teha.”

„Justament nõnda!” kinnitas Karin. „Mitte ainult siis, kui sa rääkisid, vaid ka pärast olen ma seda mitu ja mitu korda mõelnud.”

„Seda ma arvasin kohe,” ütles Indrek. „Et me aga oleme täna oma vahekorda selgitama hakanud, siis tahan ka mina seda teha. Tead, naine, mina rääkisin seda asja sulle mitte selleks, et end huvitavaks teha vaid et sind eemale peletada.”

„Tähendab, sa ometi luiskasid tol korral!” hüüdis Karin.

„Seda mitte,” vastas Indrek. „Ma rääkisin tõtt, aga ma olin tol korral nii naiivne, et uskusin – naist, liiatigi noort, võib peletada kuriteoga. Siis ma veel ei teadnud, et naine muudab kuriteo kohe kangelasteoks. Nii kukkusin ma sisse. See, mis oli mõeldud katsekiviks, muutus sinu silmis liimiks, nagu sa ütlesid, ja sinna jäid sa nagu kärbes kinni. Ühesõnaga – ma olen sisse kukkunud.”

„Mitte millegist ei saa ma aru!” hüüdis Karin. „Kuidas oled sa sisse kukkunud? Milles? Sa ei tahtnud minuga abielluda?”

„Ma kartsin sind,” vastas Indrek.

„Sina kartsid mind!” hüüdis Karin ja vahtis laial mõistmatul pilgul Indrekule otsa, kes pööras oma näo tema poole.

„Jah, mina kartsin sind, armastasin ja kartsin, tahtsin sinust lahti saada ja ei tahtnud ka ning siis mõtlesin ma, et kui ma astun selle viimase sammu, avaldan talle oma suure saladuse, oma suure tõe, ja kui ka see teda ei peleta, siis on ta mu saatus, millest ei pääse. Nõnda tuli see, nagu sa näed, on see kõik puhas eksitus, mis kipub tõepoolest meile mõlemile saatuslikuks saama.”

„Nüüd läheb mul peas kõik segi,” ütles Karin. „Sina oskad asjad ikka nii keeruliseks ajada, et mina ei saa enam millestki aru.”

„Mina ei aja, elu ajab,“ seletas Indrek. „Oleks ma tol korral olnud nii tark kui praegu, siis oleks ma vaikinud kui haud ja võib-olla meist poleks mees ja naine saanudki.”

„Siis on ometi hea, et sa rääkisid,” ütles Karin, „mul on praegu nii hea meel, et ma olen su naine.”

„Ma arvan ka, et sul peaks hea meel olema,” ütles Indrek, „sest kaunis raske oleks sul olnud teist meest leida, kes kannab kogu eluaeg nii rasket koormat hingel nagu mina ja keda võib selle tõttu nii mugavalt oma kasuks tarvitada, ilma et tema katsuks ennast maksma panna. Aga ma palusin sind ometi, Karin, pisutki minu peale armu heita. Usu, lõpuks võib ometi kõik kuradile minna, kui sa ka tulevikus nõnda talitad nagu täna. Kui mina sind ei rahulda, otsi omale mõni teine mees, aga jäta mind oma mängust välja.”

„Tähendab, sa ajad mind ära, eks? ütles Karin.

„Ei,” vastas Indrek lihtsalt. „Sinul pole ju kuhugi minna, see on ju sinu maja. Kui kellegi minemisest võiks juttu olla, siis ainult minu minemisest.”

„Indrek, sa räägid nõnda, nagu mõtleks sa mind juba täna maha jätta,” ütles Karin, puges mehele ligi ja puhkes kõigest südamest nutma. „Kas sa siis mulle kuidagi ei või enam andeks anda, ma rääkisin sulle ju kõik ilusasti ära.”

„Sinu tegu on palju kergem andestada kui sinu rääkimist,” ütles Indrek.

„Kas siis sõnad rüvetavad rohkem kui teod?” küsis Karin.

„Väga sagedasti,” vastas Indrek. „Vanad eided armastavad harilikult kõige rohkem rääkida. Nende sõnades on kehas kustunud rõvedus. Nemad rahuldavad end sõnadega teiste kuuldes ja silma all.”

„Tähendab, mina olen nüüd sinu meelest juba vana eit”, lausus Karin silmi pühkides.

„Sa oled suur togu, seda sa oled,” ütles Indrek.

„Sõima, sõima mind, ole kallis,” palus Karin, „siis ma tunnen, et ma pole sulle veel ükskõik. Või kui see sind aitab, siis löö mind, tee mulle haiget, ära karda, ega ma ei karju, ma kannatan ilusasti välja. Tee minuga lihtsalt, mis sa tahad, ainult ära istu nõnda. Või veel parem: ütle, mis ma pean tegema, ma täidan su käsku jalamaid. Ma teen kõik, mis sa iganes tahad.”

„Kõige parem, ära tee midagi,” ütles Indrek pöördudes naise poole.

„Ma tahan midagi teha, ma pean midagi tegema, ma ei või muidu,” ajas Karin vastu. „Või tee sina midagi, võta ja tee minuga midagi, tee, mis tahad.”

„Ma ei taha sinuga midagi teha,” ütles Indrek.

„Sa oled hirmus nagu ikka!” hüüdis Karin. „Kas sa siis ei mõista, et ma tunnen end roojasena, nii et ma ei julge kõik need päevad õieti lapsi ega asjugi kodus puutuda. Tee, palun, nii et ma ei oleks enam roojane, õnnista mind oma puutumisega, pühenda mind. Ükskord tegid sa mu oma puutumisega õndsaks, täna võid teha mu puhtaks.”

Rääkides Karin puges mehele ligemale, nagu otsiks ta tema puutumisest tõepoolest õndsust ja puhtust.

„Ah sind halba ja õnnetut,” ütles Indrek ja võttis naise oma käte vahele. „Kui sa ometi ise aimaksid, kuipalju sa haiget teed.”

„Tee mulle ka, tee, kallis, ära hooli, ma kannatan ilusasti välja. Nõnda saame tasa, me kaks kurjategijat,” rääkis Karin, ise peaaegu kogu kehast värisedes, nagu tunneks ta täna esimest korda mehe kallistavat kätt oma ihuliikmeil.





XX


Palmipuudepüha laupäeval laskis kojamees prügikasti tühjaks teha, et oleks suureks nädalaks ja ka pühadeks kõik puhas. Ja kui tulebki veel uut prügi ja uut mustust, siis on see juba niiöelda pühade mustus ja selle vastu ei või kojameeski mitte midagi, et ka kõige suurematel pühadel on oma prügi ja mustus.

Indrek tuli parajasti just sel silmapilgul koju, kus kojamees avas väravad ja prügivedaja laskis oma raske vankri mürinal hoovi. Indrek jäi väheseks seisatama, et vaadata ja kuulata, kuidas need kaks inimest toimetasid ja kõnelesid. Temale oli alati meeldinud selline tähtis toiming, nagu on seda prügikasti tühjendamine. See sündis ikka ja alati nõnda, nagu oleks see toiming saatusest ette määratud. Sa võid teha, mis sa tahad, sa võid elada, kuis tahad, aga ühel ilusal päeval avatakse ometi hooviväravad ja sisse sõidab mees vankriga, kes asub prügikasti kallale ja hakkab mitte ainult tühjendama, vaid niiöelda „sirvima”, mis inimesed majas teevad, mis nad söövad ja kuidas nad üldse elavad. Sest inimene jätab elades jäljed ja nendest võib kogenud ning teaduslikkude kalduvustega prügikasti tühjendaja teha kindlad järeldused, elada peaaegu majainimeste elu kaasa, ainult selle vahega, et tema vaimusilmade eest käib see tunni või poolega läbi, milleks teised kulutasid kuu- või kaks.

Sellisteks arutlusiks endamisi olid Indrekul muidugi oma erilised põhjused: prügikasti tühjendajat nähes meenus talle ta valge pakk, mille ta matnud mõni aeg tagasi prügi sisse. Teda huvitas väga, kas see pakk tuleb nüüd päevavalgele või läheb ta tähelepanematult ühes kõige muuga vankrisse. Sellepärast läks ta üles oma tuppa ja jäi seal akna all seisma, et prügikasti tühjendaja tegevust silmitseda, nagu oleks see tõesti mingisugune suur ja tähtis toiming, mida maksab ikka ja jälle vaadelda.

Aga juba algusest peale märkas Indrek, et prügivedaja on ärksa vaimuga ja teadusehimuline mees. Tema ei lasknud ühtegi vähegi vaatlusväärset eset muidu kastist vankrisse, kui pööras teda enne mitmel korral ringi, lõi teda tasakesi katseks, tonksas jalaga ja kui vaja, võttis ta kättegi, et vaadelda ja isegi nuusutada.

„Ei ta selle mehe käest pääse,” mõtles Indrek.

Ja ei pääsenudki. Sest ei võtnud kuigi palju aega, kui tuli nähtavale valge pakk, mille Indrek isegi siit maalt, s. t. toast akna alt tunnistas kohe omaks. Prügivedaja pööras teda esiteks hargiharudega, veeretas siis jalaga, nagu tahaks ta katsuda tema kõvadust, ja võttis ta lõpuks pihku, proovis sõrmede vahel ja hakkas siis paberit lahti arutama, nagu oleks see üsna harilik pakk, mille tood poest koju ja avad omas toas. Paberi seest tuli midagi nähtavale, mis äratas Indrekus kahtlust. See polnud nagu sugugi see, mis tema pakis pidi olema. Pealegi, tema pakis pidi leiduma kaks asja, igaüks omaette eraldi veel kord paberi sees, aga selles pakis oli ainult üks asi ja ühekordselt paberis. Ei puudunud palju, siis Indrek oleks alla rutanud ja paki tõmmanud prügivedaja käest, et lõplikult veenduda, mis paber see õieti on ning mis temasse mässitud. Aga õigel ajal tuli tal parem mõte: ta läks ja võttis binokli, puhastas ruttu selle klaasid ja tõstis ta siis silmile.

„Jumala eest, paberis on leib, mitte sai!” hüüdis ta imestunult, nagu oleks ta avastanud mõni teab kui tähtsa uudise või leiduse. Ta võttis binokli silmade eest ja vahtis ilma selleta. Prügivedaja kooris paberi leivatükil tervena ümbert ära ja vahtis teda ümberringi, nagu püüaks ta lahendada mingit rasket küsimust. Samal silmapilgul lähenes prügivedajale kojamadam ja küsis oma heleda häälega, mis kostis läbi avatud õhuakna:

„Mis sa sealt leiad, et nii hoolega vahid?”

„Leib, mis leib,” kärises prügivedaja hääl vastuseks. „Puht leivakannikas kohe, ilusasti paberisse mässitud, kirju paelaga kinni seotud, nagu pühadekink muistegi. Leiva haiski teisel alles küljes.”

„Kae koeri, neid inimesi,” ütles kojamadam leivatükki omakorda näpu vahele võttes ja vaadates. „Mõnel inimesel pole leiba tarbeks suhugi pista, aga siin visatakse terve ilus kannikas prügikasti ja raisatakse puhast valget paberit ning nööri veel peale kauba. Mõni teab, mis küll niisuke asi peaks tähendama, sest ega siis niisuke asi muidu niisama ole. Seda ma täna öösel undki nägin, aina oli suur nälg ja puudus, nagu punaste ja sakslaste ajal. Ajasin terve päeva taga, kust ma küll selle hullu unenäo võtsin, aga seal see seletus nüüd ongi: ilus leivatükk prügikastis.”

„Ruunal õnne kui tõrva,” kärises prügivedaja hääl, „temal on ta pühadekink käes.”

„Nojah, see ju ilus puhas leivatükk, mis see hobune siis ikka tahab,” ütles kojamadam, kartis aga siinsamas, et pärast hakkab keegi teda milleski kahtlustama, kui ta seda leivatükki nii väga soovitab, ja sellepärast lisas ta hoiatuseks: „Aga ega tea ehk kihvtitud teine, tapab viimaks su ruuna ära, vaat' siis sul pühadekakku. Peremees ajas ja tappis ikka neid rotirojusid, ehkku leib sellest ajast.”

„Ei minu ruuna peale hakka miski,” kärises mehe hääl. „Minu ruun teab ise, mis ta sööb ja mida mitte. Kui sööb, tähendab on hea, ei söö, halb. Nõnda on temaga. Nii et teeme kohe proovi.”

Ja prügivedaja otsis taskust noa, võttis selle liikmest lahti, lõikas leivatükist paar suutäit ning läks ruuna nina ette, kes öhötas talle juba eemalt vastu, nagu tunneks ta leiva lõhna.

„Sööb!” hüüdis prügivedaja nagu võidurõõmsalt. „Tähendab, leib on aus. Jumal õnnistagu heldet andjat!”

Need viimased sõnad pidi kojamadam tahes või tahtmata oma arvele võtma ja et õnnistust millegagi tasa teha, ütles ta:

„Nojah, mis sel leival siis ikka on. Leib on leib, tulgu ta prügihunnikust või poeletilt, üks prügikast ta kõik. Mõni prügikast veel korralikum kui poelett, kus kõik ilm käib käperdamas, siia kallale ei saa keegi, ainult oma maja elanikud.”

Nüüd astus ka kojamees juurde vaatama, millest eit ja prügivedaja kahekesi nii kaua ja valjusti vestlevad, ning nõnda algas kogu lugu uuesti otsast peale, sest ka kojamehele jutustati see imeasi ära, et prügikastist leitud paberisse mässitud ja ilusasti kinni seotud leivatükk.

„Mõni vaga inimene on tahtnud pättidele pühadekinki teha,” ütles kojamees, nagu poleks ka temalgi asjast vähematki aimu. Nõnda kalduski jutt asjast hoopis kõrvale, kaldus maailma inimestele, nende rikkusele ja vaesusele, seisusele ja seadusele ning kojarahvas ja prügivedaja arutasid ja imestusid, kuidas küll inimene võib sinnamaale langeda, et temast saab pätt. Olla korralik ja aus kerjus või pidada seaduslikku vargaametit, – sest ka niisuke amet on seaduses ära märgitud – sellest sai niihästi prügivedaja kui ka kojamees aru, aga saada pätiks ja jäädagi eluotsani pätiks, niiöelda jumala linnukeseks, kes ei ketra ega külva, kerja ega varasta, see käis täiesti üle mõistuse.

„Et inimene ei tee tööd, sellest saab igaüks aru,” rääkis prügivedaja käriseva häälega, „sest niisukesi jumala päevavargaid on kõik kohad täis ja nemad elavad palju paremini ära kui mina oma ruunaga prügi vedades, aga et inimene ei kerja ega varasta, see on sootuks uus kulduur, seda enne ei olnud. See on nagu see ipodroom, kus hobused, kes ei vea koormat ega sõida, vaid jooksevad aina võitu ja elavad ka ilusasti ära.”

„Mis sest hobuste ipodroomist rääkida,” ütles kojamees omalt poolt, „sa mine parem vaata inimeste ipodroomi. Seal joostakse veel hullemini ja ikkagi elatakse ilusasti ära. Seep see uus kulduur ongi, et inimene tahab loomast mööda joosta. Sest esiteks on niisukesed ipodroomid, et ainult hobused või ainult inimesed, aga siis tehakse niisukesed ipodroomid, et võib panna hobused ja inimesed ühte, nii et oleks pisut kõrgem kulduur. Minu vennapoeg õpib seda ipodroomi jooksmist kangesti, tema ikka vahel seletab mulle neid asju. Tema ütleb, et kui tema võiks, ütleme, niiöelda viis täit aastat tublisti harjutada, et poleks vaja muud teha, kui aga ainult joosta, siis tema saaks küll igast ipodroomi hobusest mööda.”

„Ameerikas olla ju niisuke ipodroom, et mehed ja naised tulevad kokku ja katsuvad, et kes oskab kõige kauem suitsetada, ja ka need inimesed elavad ilusasti ära,” seletas prügivedaja, et näidata, ka tema tunneb pisut maailma ipodroomi asju.

Selle aja peale oli Indrek juba ammugi akna alt lahkunud ja laua äärde toolile istunud. Kojarahva ja prügivedaja tark jutt oli ka temas mõtted äratanud, mis ei puutunud ei teniasse endasse ega tema asjadesse põrmugi. Need olid niiöelda tühjad mõtted, mis eksisid inimsoo kultuuri rajul. See oli küsimus sellest, mida eelistada, kas pea või jalgade „ipodroomi”. Sajandeid on inimene eelistanud pea „ipodroomi” ja on põlvpõlvelt saanud aina õnnetumaks, sest kuritegude ja enesetapmiste arv kasvab kiiresti. Inimene on püüdnud ennast ja teisi päästa mõistuse, usu ja kõlblusega ja on langenud aina sügavamale patuorjusesse. Võib-olla peaks inimsoo lunastustööd algama mitte peast, südamest, neerudest, vaid kõhust ja jalgadest. Ehk peaks koolidest välja heitma kogu usulise ja teadusliku krempli ning hakkama võidujooksmisest ja rusikavõitlusest kogu noorsoo kasvatust. Eriti võiksid sellega katsetada väikerahvad, sest neid on nõnda vähe, et nad võiksid võidujooksmise, maadlemise, rusikavõitluse ja igasuguste muude kultuuriliste mängudega ilusasti ära elada, nagu arvab kojarahvas ja prügivedaja. Jah, võib olla, kindlasti Indrek ei tea, sest kui ta teaks seda kindlasti, siis võiks ehk temastki saada mõni uus apostel, ilmaparandaja, õnnekuulutaja. Indrek ripub kuidagi paratamatult endise kultuuri küljes, mis on seotud peaga ja südamega. Teda vaevab praegu küsimus, on see hea ja õige, et ta pole veel tänapäevani Karinile rääkinud Meleski ööbimisest ja sellest valgest pakist, mis ta peitis prügikasti. Pealegi, täna, kui see pakk võeti prügikastist välja, oli ta hoopis midagi muud kui pannes – mis oli siis temaga vaheajal sündinud? Kuidas oli see inimkultuuri jäänus nii lühikese aja vältel sel määral teisenenud, et tahes või tahtmata pead arvama, nagu oleks see prügikast ja tema sisemus siin hoovil seisnud juba kümned tuhanded aastad ja nagu poleks see prügivedaja tõepoolest ainult prügivedaja, vaid mõni kuulus maapõue pööraja, kes lahendab suuri küsimusi kustunud elu varemeil.

Muidugi, Indrek võis küsida ja arutada niipalju kui süda kutsus, aga lahendust ta ei leidnud. Tema oli leivatüki suhtes sama tark või rumal nagu prügikastivedajagi. Selle asemel käis kojamadam oma taadiga muheleval näol ringi, sest nemad kahekesi oleksid võinud silmapilkselt mõistatusele seletuse anda. Aga neil oli oma mõistatus, mis jäi igavesti lahendamatuks: miks pani peremees nii ilusa saia ja singi prügikasti? Nõnda seisavad inimesed oma saladustega, vaevates üksteist, ja sellepärast mõtlebki Indrek praegu, et kas poleks ometi targem Karinile kõik rääkida, liiatigi kus nad tol korral õrnusehoos uuesti tõotasid teineteisele alati tõtt rääkida ja mitte midagi varjata, nii et nende vahel ei saaks midagi arusaamatut tekkima hakatagi. Aga kui Indrek seda tahaks rääkida, siis ei võiks ta ka varjata, et asjasse on pühendatud Tiina ja et ka see on seda tema eest varjanud, teda sõna otseses mõttes petnud. Kuid sellel oleksid juba sellised tagajärjed, et Indrek ei oska kõiki võimalikke tagajärgi kujutellagi. Tähendab, Indrek mängib teenijaga tema, Karini, oma naise selja taga kokku. Mis suhted on Indrekul sellisel korral üldse Tiinaga? Mis ajast saadik on Indrekul suhted Tiinaga? Ah sellepärast ei imetlegi Indrek enam teda, Karinit, tema imetleb ju Tiinat. Vana laul, kõik mehed on ühesugused: Tiina on ju noorem. Aga siis teeb tema, Karin, puhta töö, sest see on ju alles tema maja. Välja majast, jalamaid välja! Milleks pidada noort teenijat, kui on veel vanu olemas. Sest pole ühti, et vanad varastavad rohkem kui noored, kuipalju nad ikkagi jõuavad ära varastada. Ja kes võib Tiinastki teada, kui ta läheb sinnamaale, et mängib Indrekuga tema selja taga kokku. Vana krõnks majja, see on kõik. Pealegi, aa! nüüd alles Karin saab aru, miks temal tuli äkki nii hullumeelne himu teiste meeste järele: ta tundis loomusunnilikult, ta aimas nagu haisust, et Indrek pole puhas, tema süda on võlts, tema on petis, petab teda, Karinit, iseoma majas teise naisega. Ja kellega? Oma teenijaga. Jah, seda aimas Karin ja sellest tuli kõik. Nii et ta tegi üpris lollisti, kui läks Indrekule üldse midagi rääkima, temalt nagu andeks paluma. Indrek oleks pidanud temalt, mitte tema Indrekult andeks paluma. Ja et Indrek on tema selja taga sellise teoga toime saanud, teda, Karinit, oma teenijaga petnud, siis on Karini käed vabad, tema käed on eluajaks vabad.

Sellised ja veel palju teissugusemad oleksid võinud olla tagajärjed, kui Indrek oleks tahtnud Karinile kõik puhtast südamest ära rääkida, nii et nende vahel poleks olnud enam mingit saladust. Aga Indrek jõudis lõpuks otsusele, et ennem võtab ta oma hingele väikese saladusepatu, kui et ta kannatab need tagajärjed. Ta tegi seda täie teadmisega, kuigi ise uskus, et iga tegu saab seemneks teistele tegudele, mille ulatust ei oska kunagi ette arvata.

Samal ajal, kus Indrek iseendaga nõnda aru pidas, jalutas Karin lastega väljas. Tema oli oma „musta pesu” päevast saadik nagu koguni teiseks inimeseks saanud: jändas lastega hommikust õhtuni või toimetas muidu mööda maja midagi. Ta oli nimelt äkki aimdusele tulnud, et ehk ei ole lastele sugugi ükskõik, kas nendega toimib ema ise või ükskõikne, harimata või poolharitud teenija.

„Eks ole,” ütles ta Indrekule, „kui minul endal ka midagi targemat ei ole neile anda, siis on mul vähemalt armastuski, aga võõral teenijal pole ju sedagi.”

„Üsna õige, armas naine,” vastas Indrek, „armastust on sul küll rohkem kui ühelgi teenijal, aga vaata ette, et sa oma armastusega lastele liiga ei tee.”

„Armastusest ei saa kunagi küll,” arvas Karin. „Armastus kas tapku ära, ikka ei aita veel. Armastuse kätte tahaks mitu korda, igapäev mitu korda surra, niisuke on armastus.”

Sellise armastusega viiski ta nüüd oma lapsi jalutama. Aga kui nad täna kolmekesi koju tulid, saatis Karin Tiki ja Miia kohe edasi Tiina juurde, et see nad riidest lahti võtaks, ise aga tuli Indreku tuppa.

„Tead, kes meile täna vastu tuli,” ütles ta. „Tema!”

„Kes tema?” küsis Indrek, kes oli pooleldi alles oma mõtete küljes.

„Seal ta nüüd on ” hüüdis Karin. „Ise keelad tema nime suhu võtmast ja nüüd ei tea, kellest räägitakse.”

„Õige,” lausus Indrek. „Mõistan.”

„Küll oli ta täna üpris viisakas!” hüüdis Karin nagu imetledes, ja kui Indrek midagi ei lausunud, lisas ta: „Palus mind äriasjus oma kontori, kõnetunnid siis ja siis. Nagu oleks teine küünarpuu alla neeland.”

Aga Indrekul ei tulnud ka nüüd sõna suust. Kogu asi Paralepaga oli liiga värske, kui et tema oleks tahtnud sellest juttu teha või midagi mainida, mis seisis sündmusega kaudseski ühenduses.

„Sa oled nagu pahane, et ma sellest rääkima hakkasin,” ütles Karin.

„Ei,” vastas Indrek, „aga ma ei armasta seda asja meelde tuletada.”

„Sa ju ise olid nõus, et sellest päevast saadik ei tohi meie vahel enam saladusi olla,” rääkis Karin. „Ja kuigi mina ise oleks vaikinud, siis oleksid võinud lapsed kuidagi öelda, et meid teretas võõras onu ja kutsus mammat oma poole, nõnda oleks asi veel hullem olnud. Sa oleks mind kohe kahtlustama hakanud, et, nojah, kes see muud ikka oli kui tema, sest miks ma muidu ta nõnda maha salgan. Sa oleksid tingimata arvand, et mul on temaga veel midagi ees ning et asi pole üsna puhas. Sellepärast ma siis rääkisin kohe ise, et lapsed ette ei jõuaks ega sul poleks vaja mind kahtlustama hakata või misukesele mõttelegi tulla. Aga nüüd see korraga ei meeldi sulle. Tähendab, ka sina ei jaksa tõde kannatada, ei suuda tõega elada, nagu sa ikka armastad ütelda. Nii et peab tahes või tahtmata salgama ja petma. Aga kuis ma siis seda teen, kui mul on lapsed ühes? Nemad ju võivad rääkida. Tähendab, ma ei tohi lastega välja minna, pean üksi käima, nagu kõik seltskonnaprouad, sest kõigil on omad saladused, mida ei või meestele rääkida, sest see ei meeldi neile. Eks ole nõnda? Nii et minu ilusad kavatsused, ise hakata oma lapsi kasvatama, lähevad tühja. Või pean ma ise seniks kööki minema, kuni Tiina lapsed välja viib. Sest tema võib, temal pole veel meest, kelle eest ta peab alati midagi varjama. Nagu sa näed, olen ma väljapääsemata seisukorras.”

„Inimene on nähtavasti üldse väljapääsematus seisukorras,” ütles Indrek, „tema ei suuda elada ei tõega ega tõeta, eriti oma isiklikus elus. See on tema vanne.”

„Nii et meie oleme ka vandealused?” küsis Karin.

„Meie ka,” vastas Indrek. „Me pääseks sellest vandest ainult siis, kui meil poleks kunagi olnud, poleks praegu ega ka tulevikus ainustki pattu või eksitust teos, mõttes, meeles. Aga niisukest inimest ei ole. Me kõik oleme nõnda loodud, et igaühel on oma patud, ja sagedasti on kõige räpasemad need, kes pole ainustki pattu teinud, vaid ihkavad neid teha. Tegu puhastab pisutki inimest.”

„Eks ole,” hüüdis Karin. „Nii et mina olen pärast oma patutegu pisut puhtamgi, kui oleks olnud ilma tegemata. Mina ise tunnen ka nõnda. Aga siis oled ju sina hullem kui mina. Tead, nüüd ma ütlen sulle veel ühe saladuse: mina olen mitu korda sinust mõelnud – aga sa ei tohi mulle seda pahaks panna, sest ma räägin ju ainult selleks, et sa must kõik teaksid, nii et ma olen terve oma ihu ja hingega sinu naine, täiesti sinu, seest ja väljastpoolt – ma olen nimelt mõelnud, et kas sina oled kunagi – aga ära vahi mulle nõnda otsa, mul hakkab hirmus häbi, ma ei julge rääkida, pööra pea nõnda, vaat' nii, vaata aknast välja, tee, nagu oleksid mõttes ja ei kuulegi õieti, mis ma ütlen, soo, väga hea – sest mõnikord mõtlen ma, et kas sulle meeldivad vahel teised naised. Saad aru, mitte, et kas meeldivad, vaid kas sa tahaksid nendega olla, nagu sa oled minuga? Ära veel silmi pööra, vahi aga aknast välja, ole mõttes. Ja siis ma mõtlen veel, et kui sulle mõni meeldib, kas sa oled katsunud mõnega olla nagu minuga? Ja siis veel: – mitte vaadata! nüüd just mitte – kui sa oleksid olnud, kes meeldib sulle rohkem, kas mõni võõras või mina, su oma naine? Seda olen ma tahtnud sinult ammugi küsida, aga ei ole julgenud, sest ma olen kartnud, et ma ajan su sellega halvale mõttele, nii et sa pärast võid mulle öelda: sa ju ise õpetasid. Mõistad. Aga nüüd, kus me uuesti leppisime ja tõotasime, et meil enam saladusi ei ole, mõtlesin ma, et ükskõik, ma ütlen sulle kõik. Aga sellepärast ei tohi sa kohe hakata võõraid naisi vahtima ega neid püüdma. Kui sa seda hakkad tegema, siis mul tuleb hirm peale ja ma pole omas koduski enam julge. Ma olen mitu korda Tiinat vaadelnud ja mõelnud, see võiks vist meestele väga meeldida – vaikne, tasane, kenad pruunid silmad. Ja kas oled tähele pannud, kuidas ta käib. Nõnda ei oska ükski teine naine käia. Ta astub nõnda, nagu oleks tal puusade ja põlvede vahel veel kusagil liikmed. Kui prouad vahel kohvikus naiste kõnnakut arutavad, siis ma olen neile öelnud, et olge head ja tulge vaadake minu Tiinat, siis näete, kuidas naine peab käima. Ütle päris otsekoheselt, kas sulle meeldib, kuidas Tiina astub?”

„Ma ei tea,” vastas Indrek.

„Kas sa siis pole teda vaadelnud?” küsis Karin.

„Ma olen mõelnud, et tal on midagi viga, nagu ma sulle alguses kohe ütlesin,” seletas Indrek.

„Issand, oled sina küll proosaline!” hüüdis Karin. „Viga või mitte viga, meeldida ta võib ju ikkagi. Näe, mõned vigased teevad kõige paremad partiid.”

„Peaasi, mul pole tänini aega olnud,” ütles Indrek, „mul on niikuinii juba kolm naist kaelas.”

„Taevane isa!” hüüdis Karin. „Kui lihtsalt sa nii hirmust asja ütled! Kes on need kolm?”

„Üks oled sina,” hakkas Indrek.

„Hea küll,” ütles Karin vahele. „Aga teised kaks?”

„Teine oled ka sina ja kolmas oled samuti sina, sest sina oled vähemalt kolme naise eest.”

Karin purskus hea meele pärast laginal naerma, läks Indreku juurde ja sasis ta juukseid, kuna see tal käe ümber niuete pani.

„Ega siis meestele alla kolme aitagi,” ütles Karin, „kõik naised kinnitavad seda. Jumal tänatud, kui need kolm sul kodus on. Aga teisi naisi võiksid sa pisinatukene ikkagi vaadata – pea meeles, ainult vaadata, mitte rohkem, – siis sa näeksid nende ja oma naise vahet ning õpiksid teda paremini hindama. Mees peab oskama hinnata, mina tahan seda, sest muidu ma arvan, et temal on ükskõik, kes tal käes, ainult et aga oleks keegi. See pole huvitav ega pole ka naisele auks. Mees osaku hinnata ja jäägu siis oma naise juurde, niisuke peab olema minu mees. Pealegi, tead, mu armas – mees, kes tunneb ainult ühte naist, on seltskonnas naeruväärne ja naisel on väga raske, kui temal on naeruväärne mees.”





XXI


Karini omad asjad olid sedavõrt ta meeled köitnud, et ta unustas proua Itami poisu haige kõhu, unustas proua enda jämedad jalad ja aiamajakesegi, mille ta pidi saama tasuks, kui ta aitab uskuda lapse kõhu terveks ja tema ema jalad peeneks. Aga kui möödusid niiöelda teiskordsed mesinädalad – ja need mööduvad harilikult ikka, nagu esmakordsedki, – siis pahvatas kõik äkki Karinile meelde. Ajaviitmata kutsus ta nüüd lapsed Indreku tuppa, kes oli tööl, sest pühad olid kadunud ühes mesinädalatega, pani ukse lukku, et Tiina ei saaks segada, istus sohvale, tõmbas ühe lapse ühele, teise teisele poole ja hakkas neile jutustama haige kõhuga poisust.

„Kas siis poisul veel kõht terve ei ole?” küsis Tiki.

„Ei veel,” vastas Karin. „Me pole ju kaua aega oma palvetki lugenud. Nüüd hakkame uuesti peale, sest need päevad oli mammil hirmus palju tegemist, nii et ei saanud kuidagi aega.”

Ja ta tõmbas laste käed endale rüppe ja käskis järele lugeda, kuna tema ise ütles ees: „Poisu, kallis, iga tund ma näen und, et kõht sul ikka, kuigi pikka, saab tervemaks.” Nõnda lugesid nad arvamata hulk kordi. Kui lapsed viimaks ära tüdinesid ja Karin neilt küsis, kas nad ka ise mõtlesid poisu peale, kui nad tema kõhust lugesid, vastas Tiki:

„Ei, mamma. Ma mõtlesin, et Tiina oli täna näinud liblikat. Ma oleks ka tahtnud liblikat näha.”

„Ja sina, Miia?” küsis Karin vanemalt.

„Ma ei teagi, mis ma mõtlesin, ma vist ei mõelnd midagi,” vastas see.

„Nõnda ei saa meie poisu kõht kunagi terveks,” ütles Karin nukralt, kuid laste rõõmust meelt ei häirinud see põrmugi ja nad vahtisid emale otsa, nagu ei usukski nad tema nukrust.

Kui see püha talitus tehtud, nagu Karin seda toimingut nimetas, saatis ta lapsed teenija hoolde, pani end riidesse ja tõttas proua Itami juurde. Aga parajasti sel silmapilgul, kus tema jõudis Itamite hooviväravasse, kanti seal pisitilluke helevalge puusärk sisse. See pistis Karinile nagu jääpanga südame alla, mitte niipalju sellepärast, et Kitty poeg ehk surnud, sest selles poleks midagi iseäralikku, vaid et tema oli ühes lastega lugenud surnud poisu kõhu parandamiseks ja ise uskunud, et see aitab. Ta oli lugenud surnud lapsele, nagu tahaks ta teda ellu äratada. Jumal tänatud, et Tiki ja Miia midagi ei mõelnud, ainult lugesid, lausus Karin iseend lohutades, nagu oleks mõtteta lugemine parem kui mõttega.

Jääpank Karini südames oli õieti ennustanud: Kitty poiss oli surnud ja Kitty ise sügavas leinas.

„Kuhu sa jäid, Karin, kallis,” ütles ta. „Ma ootasin ja ootasin, aga sina ei tulnud. Nüüd on mu buubi siin.” Ta astus laua äärde, kus peal puhkas nääpsukene keha, ja kõrvaldas lina. „Nüüd on siis ta kõht igaveseks terve,” ütles ta silmi pühkides.

Karinil tõusid silmad pakitsevalt vett täis ja ta seisis nii kõveras ja köökus selle kange kehakese ees, nagu tahaks ta alandlikult palvetada.

„Kallis, ära loe issameiet, ega ta pole veel ristitud, ainult registreeritud. Mees ütles, et las ta kõht saab enne terveks, eks me siis jõua ristseid pidada, nõnda see jäigi,” rääkis Kitty.

Nüüd hakkas Karinil sellest nääpsukesest kehast veel enam kahju ja ta oleks tahtnud suure häälega karjuda. Aga ema ei nutnud enam, sest tema oli seda juba küllalt jõudnud teha. Tema seisis muidu Karini kõrval ja pühkis ainult silmi. Ning kui nad pärast kahekesi mõnusalt mugavail toolidel istusid, sai Karin kogu kurva sündmuse teada, kuidas ta saatusliku pöörde võtnud ja sellega lõppenud, millega ta nähtavasti lõppema pidigi.

Itamid olid oma lapse kõhukorratusega pikapeale sedavõrt harjunud, et pidasid seda peaaegu loomulikuks nähtuseks, nagu peakski nende lapsel selline kõht olema. Erilist polnudki ju selles midagi, sest ka täiskasvanuil seltskonnainimestel juhtuvad väga sagedasti kõhukorratused, nii et arstidel oleks tegemist ja jooksmist. Pealegi kui seltskond ei anna arstidele tööd, kes siis peab andma. Ja kuna Itamite buubi kuulus juba lapsest saadik seltskonda, siis olid asjad peaaegu korras, ainult pisinatukene nagu korrast ära.

Sellepärast aeti endiselt äri, käidi kinos, isegi teatris, aga seda harva, külastati kohvikuid ja teisi lokaale, kus veetis oma aja tõusev uus seltskond, söödi ja joodi restoranides, kus võidi seda teha laulu ja muusikaga, tehti kaasa mõni väljasõit, sest seda nõudis seltskonnast lugupidamine. Ühesõnaga, elati üsna harilikku elu – olengud, peod, söögid, joogid, uued kehakatted. Olengud isegi oma ruumides, sest kaua sa ikka teiste laualt sööd ja jood, vahel peab laskma teisi ka oma laualt süüa ja juua. Mööda olid ju need kuldsed ajad, kus Itam poissmehena võis piiramatult teiste laudu ja pudeleid tühjendada – teda peeti nimelt suureks söödikuks ja joodikuks, – ilma et sellest iseendale oleks tõusnud mingisuguseid vastukohuseid, peale tantsimise ja edvistamise peretütardega ja peale pondunud pereprouade käte suudlemise, mis lõhnasid mõnikord heeringaselt, mõnikord aga jumal teab milliselt.

Itam ise oli küll suud mööda kodusele pidule veidi vastu seisnud, aga seda mitte lapse kõhu pärast, vaid põhjuseks oli äriline seisukord, sest üldised olud andsid end ka Itamile tunda, millest ta aga naisele ei pidanud tarvilikuks rääkida. Itam oleks tahtnud mõne õnneliku operatsiooni lõpu ära oodata, et võiks siis tuju poolest kõik registrid lahti tõmmata, nagu tema seda armastas ja nagu armastasid seda ka tema sõbrad ja tuttavad.

Proua Itam võttis mehe vastuseismist kui näpunäidet lapse haigusele ja tõttas kohe seletama, et see ei tohiks ometi kaasa rääkida.

„Kallis, ütlesin ma mehele, seltskond ei või ometi meie lapse kõhukorratuse pärast oodata,” seletas Kitty Karinile. „Sest ega meie laps pole ainukene seltskonnas, kel korratu kõht. Kui aga tahaks rehkendada kõigi laste korratute kõhtudega, siis poleks seltskonda üldse olemas.”

Niisugune oli proua Itami veendumus enne oma lapse surma ja sellekssamaks oli ta ka jäänud peale surma, sest tema ei armastanud oma veendumusi muuta uskudes, et korralikule inimesele on sellestki küll, kui ta vahetab moe järele oma riideid. Nõnda siis tuli kõik, nagu ta tulema pidi. Hakkas õieti sellest, et hoidja ütles viimasel pühal Kittyle, lapse kõht olevat nüüd sootuks käest ära.

„Issand jumal, mis tal siis jälle viga on? küsisin ma hoidjalt,” jutustas Kitty, „ja kui mu mees koju tuli, ütles ta nännäle: mis sa oled temaga teinud? Mu mees ütleb nimelt teenijatele ikka sina, mitte halva pärast, vaid et oleks respekt, ja hoidjale ütleb ta veel iseäranis sina, sest et venelane ei tea, mis teie, vaid ainult, mjs sina ja meie, nõnda ütleb minu mees. Muidugi, nännä suure häälega nutma, et tema pole lapsele midagi teind, aga mees ütles talle üsna lihtsalt: miks siis lapse kõht ükskord terveks ei saa, vaid aina läheb hullemaks? Laps soigus, nagu ei magaks ta ega oleks ka õieti ülal. Kui teda puutusin, ajas ta silmad pilukile ja avas oma suukese, mis veel vaevalt suutis häält teha. Ega ta märg ole? küsisin ma ja hoidja vastas, et mis asjast ta ikka märg võiks olla, tal polegi enam midagi seest tulemas. Aga kui ma last katsusin, siis oli ta ometi märg ja mu mees sai nüüd juba päris kurjaks ja karjus nännäle, et sa tapad mu lapse nõnda ära, kas sa võid seda Issanda oma jumala ees vastutada. Nännä muidugi vastu, et jah, tema võib vastutada, et tema pole last tapnud. Kui ma siis lapse paljaks koorisin, et teda õieti järele vaadata ...” Siin ei suutnud proua Itam vastu pidada, vaid hakkas nutma. Alles natukese aja pärast võis ta edasi jutustada, kuidas kõik oli olnud.

Nimelt: kui Kitty oma silmaga nägi seda nääpsudest keha, millel kael nii lõdvaks ja imepeeneks muutunud, et „suur pea seisis nagu villase lõnga otsas”, tõusid tal silmad tahtmatult vett täis. Ei, sündides polnud see keha mitte niisuke, ka nädal või mõni päev tagasi oli ta alles teissugune ja teist karva. Roosakast oli saanud midagi tuhakarva halli. Ja kui viletsad tundusid selle „näost ära langenud” naha all need pisitillukesed luukesed! Kittyl oli tundmus, nagu polekski selles vaevalt häälitsevas kehas enam muud kui aga need armetud, haletsemisväärsed luukesed tuhakarva naha all. Kittyl olnud nii valus, et ta tahtnud karjuda otse suure häälega, nagu metsloom. Kus olid tema silmad tänini olnud, et ta midagi polnud näinud? Surm istus ju tema lapse peatsis, surm korises tema viletsas kõhukeses, luges tema pisitillukesi, armetuid luid, urgitses nende üdis.

Nüüd polnud enam aega, nüüd polnud enam silmapilkugi aega, kohe pidi tulema arst, pidi tulema mitu arsti, terve konsiilium, mingu või kogu maailm uperkuuti. Helistati ühele, teisele, kolmandale, neljandale, keegi ei teadnud lõpuks mitmendale arstile kõlistati, aga neid kas ei saadud kätte või nad olid tööga seotud. Viimaks ometi õnnestus: arst pidi tulema. See polnud küll sama, kes oli varemalt last vaatamas käinud, aga ükskõik, ometi oli ta arst ja täitis selle kohuseid: vaatas, küsis, katsus, koputas, kuulas, kirjutas rohu, õpetas ja lubas mõne tunni pärast tagasi tulla. Kui majahärra talle küsimusi esitas, oli ta tagasihoidlik ja sõnakehv, ümbritsev rikkus ja küllus ei avanud ta suud. Järgmisel korral oli ta veel vaiksem ja sõnakehvem ning kui härra Itam lõpuks nelja silma all temalt küsis, kas elu või surm, siis arvas ta, et lootust vähe.

„Aga lootust ikkagi on?” küsis Itam.

„Lootust peab alati olema,” vastas arst.

Nüüd hakkas telefon uuesti helisema ja selle tagajärjena ilmus kolm arsti korraga – konsiilium, nagu härra Itam pärast armastas toonitada, sest tema pidas seda uhkusasjaks, et tema poeg suri konsiiliumiga. Aga imelikul viisil konsiilium küsis, vaatas, koputas ja kuulas õudselt vähe, nagu oleks ta muidu niisama kohale kutsutud korraks vaatama, kuidas Itamid elavad oma lumipalees, ja nägema, kui heldelt nad võivad tasuda arstidele nende vaeva, mida nad pole näinud, nagu arvasid kõik, ka nännä. Vaikides, nagu toimetanud, tahtis konsiilium ka lahkuda, ja kui majahärra temalt ta otsust küsis, siis tegid arstid peaaegu näo, nagu ei mõistaks nad õieti, mis neilt soovitakse. Kaks pöördusid minekule, kolmas, kõige vanem ametivend, tähendas majahärrale, et nende ülesanne olevat siin lõppenud. Samas aga ta nagu kahetses oma raskeid sõnu ja lisas lohutuseks:

„Siiski, mõnikord sünnivad imed. Sellepärast – soojad kompressid ja kõik muu, nagu tänini.”

Muidugi, imet ei sündinud, sest imed sünnivad viimasel ajal nii harva, et neist ei jätku väikeste laste kõhtude ravimiseks.

Mõne tunni pärast kustus närbunud kehakesest viimne elunatukene, kustus tasa ja pikkamisi, isegi nagu ilma sügavama vapustuse ja valuta, just kui oleks surm mõni kaastundlik lohutaja, kes talitab tasa ja targu. Lõpuks poisike liigutas veel kord oma hambutut suukest, meenutades emale ennenägematut konna.

„Ma ei saa kuidagi mõttest lahti, miks tuli mul siis just konn meelde, see külm ja vastik loom. Küll ikka vist ainult sellepärast, et minu buubi suri ristimata,” kurtis Kitty.

Surija katsunud oma raskeid laugegi paotada, et viimast korda näha jumalailma valgust, aga ei jaksanud: laud langesid veel kindlamini silmadele, nii kindlasti, et silmad vajusid auku, ning nõnda oligi kõik möödas, ainult suu tuli kinni panna. Kes juuresolijaist kõige rohkem kurvastus, mõni seda teab, kindel oli ainult, et kõik kolm olid sel silmapilgul väga kurvad, hoidja mitte vähem kui isa ja ema.

Kõige enne toibus härra Itam ise. Tema sai lapse surmast nagu uut elujõudu, mis tungis tegevusele. Eelkõige oli tal selge, et kuigi tema laps on surnud, siis vähemalt on see sündinud korralikult – arst on käinud, konsiilium on käinud, vanemad ise on seisnud surivoodil. Kellelgi ei peaks olema midagi ette heita. Ja mis puutub matustesse, siis peavad kõik nägema, et härra Itam teab, mis ta võlgneb oma seltskondlikule seisukorrale, nii et ka selle poolest ei peaks olema kellelgi midagi ette heita ei temale ega tema naisele.

Peale selle mõlkus tal juba meeles hauasammas, mingisugune inglikuju palmioksaga, nagu ta kusagil näinud, või isegi lapsukese enda kuju, kui see kuidagi teostatav. Ühesõnaga – pidi olema või tulema midagi sellist, mis jäädvustab väikese lahkunu alatiseks, mitte ainult nende eneste, vaid ka koigi sugulaste, sõprade, tuttavate ja võhivõõrastegi meeles, kel polnud elava lapsukese vastu vähimatki huvi või kes polnud teda kunagi näinud ega temast kuulnudki. Itam teeb seda kas või ainult vagatsejate kiuste, kes ütlevad, et püha ristimine ja ristiusk teeb inimese igaveseks, tema tahab näidata, et tema laps saab surmas ka ilma ristimata igaveseks. Niisugune kangelane ja usu vastu võitleja oli ärimees Itam. Muidugi, see ei takistanud teda põrmugi laual käimast või isegi koguduse eesseisjaks olemast, aga see oli teine asi, hoopis teine.

Oma tegevusele tungivast elujõust püüdis Itam ka Kittyle sisendada, niipalju kui vähegi võimalik. Nõnda siis arutati üheskoos läbi, mida igal viisakal surmajuhul paratamata arutama peab: räägiti surirõivaist, puusärgist, pärgadest, lilledest, matustest ja peielistest, keda vaja kutsuda. Lõpuks leiti, et proua Itam isegi vajab nii mõndagi korralikuks leinaks ja selle avalduseks, kui ei taheta lapse mälestamist jätta poolikuks.

„Tõepoolest, Karin, kallis,” rääkis Kitty, „mul ei ole mitte midagi asja- ja ajakohast selga panna. Ja sellepärast ma siis ütlesingi mehele, et nõnda see ei lähe, sest mis ütleks ja mõtleks seltskond. Ta mõtleks ja ütleks tingimata, et Itami äriasjad peavad räbalad olema, kui ta oma naist laseb nõnda närutada, et tal pole õiget leinariietki. Muidugi, sellest sai mu mees kohe aru, sest tema on üldse väga arusaaja inimene. Ja nüüd on mul sellepärast tööd ja toimetust, jooksmist ja mõtlemist, nii et kas tapa või iseennast siia lapse kõrvale. Mõtlesin omale uue kleidi teha, uue kübara osta, siis veel sobivad kingad, kindad, võib-olla peab isegi uue mantli tellima, lihtsalt hirmus, kui palju muret ja vaeva! Tahtsin sind paluda, kas sa ei saaks mul abiks olla, sul nii hea maitse, minu mees nimelt ütleb seda, ei tea, kust ta seda on kuulnud. Käiks, jookseks, vaataks, valiks ja ostaks üheskoos.”

Oh jaa! Miks mitte! Seda Karin võib. Tema on valmis teda tema hädas aitama. Sellisel raskel silmapilgul ei või kedagi üksi jätta.

Nõnda langes Kittyl nagu kivi südamelt ja ta hakkas tundma, et temagi ammutab oma pojukese surmast uut elujõudu. Oo! Küllap juba kõik kujuneb nagu kord ja kohus, küllap nad ostavad lilli ja pärgi, kutsuvad omaksed, sugulased ja tuttavad, kutsuvad niipalju, et võhivõõrad julgevad isegi kutsumata kaasa tulla või vähemalt tänavaservi statistidena palistada, imestledes ehitud surnuvankrit ja teda vedavaid rõivastatud hobuseid, mehed nagu lõvitaltsutajad kõrval. Muusika panevad nad mängima, lauljad laulma, nii et väikesel buubil poleks oma emale surmas midagi ette heita. Teadku ta veel haualävelgi, kuidas teda armastatakse. Autod olgu jalgsi sammuvate peieliste järel nagu tähesaba – pikk, pikk, nii et kaob kaugusse.

„Mis sa arvad, kallis,” küsis Kitty Karinilt, „kas oleks kõlvulik buubit lasta praegu üles võtta, niikuinii pole meil temast pilti?”

„Miks siis mitte,” vastas Karin peaaegu imestusega, et Kitty võib sellises asjas kahelda. „Täiskasvanuidki pildistatakse surnult ja lehedki on nende piltide peale maiad.”

„Sul on üsna õigus, kallis Karin,” ütles Kitty, „tuleb lasta tingimata üles võtta ja siis mees võib pildi lehte panna, kas või kõigisse lehtedesse, nii et minu buubi saab veel peale surma kuulsaks.”

Aga kui Kitty rääkis sellest mehele, siis selgus, et temal oli väljas askeldades valminud hoopis suurem mõte. See mõte oli tal tulnud just siis, kui kunstnik Mägar oli kohvikus tema juurde astunud, et paar sõna mõistlikku juttu vesta. Itam ei rääkinud küll kohe oma kavatsusest Mägarile, aga küllap ta temaga juba asjad joonde ajab, kui peaks tarvis tulema. Nõnda oli ta oma mõtte juures endamisi öelnud. Ja kui nüüd naine kodu hakkas rääkima ülesvõttest, siis tuligi Itam otsusele, et kohvikus mõeldud mõtte võib kodu teoks teha. Nõnda siis ta seletas naisele oma suurepärase mõtte.

„Aga kas Mägar tuleb?!” hüüdis Kitty peaaegu õnnevärinal.

„Tuleb,” vastas Itam iseteadvalt. „Mis ta siis tahab, et ta ei tule, kui temale maksetakse. Pealegi on ju surnud last parem maalida kui elavat, sest elav ei taha hästi paigal seista, aga surnu seisab. Nii et kui asja õieti võtta, siis peaks surnu maalimine odavam olema kui elusa inimese maalimine. Aga hea küll, olgu pealegi, ma maksan talle siiski hariliku hinna, ma maksan talle isegi sada protsenti üle hariliku hinna, siis ta on oma määrdekastiga ikkagi siin.”

„Aga kallis mees, on see praegu moes, surnuid maalida?” küsis Kitty. „Sest me peame seltskonna peale ikka ka mõtlema.”

„Kui ei ole moes, siis teeme uue moe otsa lahti, vastas Itam.

„Kui me ometi seda võiksime!” hüüdis Kitty.

„Küll näed, et võime,” kinnitas Itam.





XXII


Nõnda algas Itamite lumipalees töö, toimetamine, rähklemine, jooksmine ja tõttamine, nagu polnud seda nähtud ei lapsukese eluajal ega ka enne seda. Surma tõttu oli laps saanud perekonna isikulisest asjast niiöelda seltskondlikuks esemeks. Kui Itamid ehk enne seda päris hästi ei mõistnud, siis nüüd veendusid nad selles alatiseks.

Kuni nende laps elas, ei tundnud peaaegu keegi tema vastu huvi, ehk olgu siis, et mõni tuttav proua, kel omal juba kaks, kolm tütart ja mitte ainustki poega, põletas salajas südames kadedusviha. Kogu maailmas ei leidunud ainustki inimest, kes oleks raatsinud lapse heaks ohverdada mõnegi silmapilgu oma kallist ajast. Isegi Karin unustas lapsukese ühes tema haige kõhuga, niipea kui tulid omad mured ja hädad. Samuti rippusid ka kõik teised oma murede ja hädade küljes või neid vaevasid rasked seltskondlikud kohustused.

Nüüd oli äkki kõik muutunud: Itamite lapse vastu leidus huvi igal pool. Tikkusid teda vaatama isegi need, keda ei tahetud lapsele tema eluajal ligi lasta, kartes nende kurja silma. Proua Itamil hakkas õudne, kui nad vahtisid tema last koolnunagi. Leidus eitesid, kes pakkusid end lapsukese juurde valvama ja pühakirja lugema, sest kuigi ta oli jäänud ristimata, ometi oli ta ju ristiinimeste laps, mitte aga mõni konnapoeg, nagu Kittyle surivoodil oli viirastunud. Tuli isegi proua Köögertal seks otstarbeks Itamite majja, olles valmis alistunult loobuma igasuguseist teisist seltskondlikest kohustusist.

Kui Itamitel oleks kunagi püsivust ja aega leidunud mõtlemiseks, siis oleksid nad pidanud otsusele tulema, et inimeses on midagi teatud kärbse taolist, kes põlgab elavaid ja armastab surnuid. Niipea kui kuski tundub surnulehka, on see kärbes platsis, ja ükski ei või öelda, kust ta tuleb või kuhu ta jällegi kaob, niipea kui surnulehk haihtub. Itamid oleksid pidanud leidma, et neis enesteski näib peituvat midagi sellest imelikust kärbsest, sest nemadki armastaksid nagu oma last surnult rohkem kui elavalt. Oleks ehk tulukam olnud enestele ja lapsele, et nad ise oleksid hoolitsenud tema eest eluajal ja surnult oleksid usaldanud ta „nännä” varju alla. Aga ei, nad talitasid, nagu oleksid nad porikärbsed.

Muidugi, Itamitel pole tänini mõtlemiseks aega leidunud ega leidu seda ka tulevikus, sellepärast ei tea nemad inimese ja porikärbse sugulusest midagi. Nemad näevad ainult, et nende laps on surmaga võitnud üldise seltskondliku tähelepanu ja et selle tõttu võidavad nemad isegi suurel määral tähtsust juurde, mis neid mõnusalt kõditab. Lapse surmaga oleks alanud nagu nende hooaeg.

Kõik toimetused ja talitused teostusid libedalt ja ruttu, nagu oleks liikuma lastud hästi määritud masin, sest härra Itam maksis, mis nõuti, ja maksis pealegi sulas. Tuli ülesvõtja ja tegi oma töö, oli valmis tulema ka kunstnik Mägar, kas just raha pärast või mõnel muul erilisel põhjusel, kellele ta seda ütles. Tema oli maailmas juba küllalt ilu loonud elavate kaudu, võibolla tahtis ta kordki katsuda, kas ka surnutes võib midagi ilusat leida, nii et seda võiks näidata ka teistele.

Mägari leinamajja ilmudes koolnu puhkas juba puusärgis, mis ümbritsetud lilledega. Mägarile see ei sobinud, see tähendab – lilled küll, puusärk mitte, sest see pidi liiga eraldama, pidi eraldama lapsukese isegi lilledest. Aga Mägar ei tahtnud eraldada, tema tahtis, et koolnu kuuluks veel siia maailma, kuuluks nende lillede sekka, mille hulka ta oma silmaga suurendas mõõtmatuseni. Sellepärast avaldas ta soovi, et ehk võiks lapse puusärgist välja võtta ja ta ihuüksi paigutada keset lõhnavaid lilli. Nüüd oli proua Itamil isegi hea meel, et tema laps oli surnud ristimata, sest nõnda tõstis ta tema palju kergema südamega puusärgist uuesti välja, kuigi ta oli sinna asetatud jumalasõnaga. Oleks ta aga olnud enne ristitud, siis poleks ta teda vististi mitte enam söandanud tema igaveselt puhkepaigalt liigutada ja nõnda oleks ehk pilt jäänud hoopis maalimata.

Kõhklevat arupidamist nõudis kunstniku soov lapsevanemailt ometi, aga nad alistusid lõpuks. Nad leppisid sellegagi, et lapsukesel tulid suririided ümbert võtta – hästi või halvasti, aga sellega pidi kuidagi hakkama saama, sest Mägar tahtis paljast last keset lilli näha, muidu ei leidvat ta inspiratsiooni, aga ilma selleta ei hakkavat värv lõuendile. Kõige rohkem nuttis kogu selle toimingu juures vaene „nännä”. Temal hakkas lapsest nüüd valusamalt kahju, kui ta seda kunagi tundnud tema üürikesel eluajal. Tema ainukeseks lohutuseks jäi veendumus: nõnda võidakse teha lapsega ainult sellepärast, et ta on saadud nõidusega ja et ta on sellepärast kuradist. Aga isegi kuradi enda lapsega ei peaks selletaolist tegema, kui temale on kui mitte elavalt, siis vähemalt surnust peastki kuulutatud jumalasõna. Nõnda arvas vaene nännä.

Kui kõik oli korraldatud, nagu Mägar soovinud, tahtis ta lapsukese ja lilledega üksi jääda. Isal ja emal polnud selle vastu midagi, sest niikuinii poleks neil jätkunud aega siinviibimiseks. Aga vanas hoidjas tekkis kahtlus, sest ta kartis, et jumal teab, mis selle vaese lapsukesega õige mõeldakse teha. Sellepärast piilus ta esiteks läbi lukuaugu ja pärast ka irvakile tehtud ukse prao vahelt. Aga imelikul viisil ei teinud see võõras mees lapsele midagi, ta ei astunud isegi talle lähedale, istus ainult toolil, ilma et oleks lapse poole vaadanudki, istus kõveras ja kössis, nagu oleks ta suures mures või nagu leinaks ta selle lapsukese pärast. Nõnda kestis see tükk aega, kuni viimaks hoidja südant võttis, tuppa astus ja ütles:

„Härra, kas te tõesti ei karda jumalat?”

Mägar polnud hoidja lähenemist märganud ja sellepärast ta pisut võpatas.

„Te olete ometi kristlane ja usute oma hinge õnnistust,” rääkis hoidja edasi. „Aga miks te siis vaevate seda lapsukest veel peale surma, nagu poleks sellest küll, mis ta sai oma kõhuga elus. Kui te oleks näind, kuidas ta, vaeneke, kannatas, nii tegi kõht talle vaeva.”

„Nii,” lausus Mägar.

Sellest oli eidele küll. Nüüd päästis ta oma jutuvoolu ja ei vaikinud enne, kui oli südamelt puistanud kõik, mis seal pakitses. Ta tahtis sellele võõrale mehele seletada kogu valu ja vaeva, mille käes laps kannatanud eluajal, tahtis teda veenda kõigi pühade ja sakramentide nimel, et halastagu sellepärast lapse peale ometi pärast surmagi. Eit rääkis surnud lapsest nõnda, nagu võiks kõht talle veel praegugi piina sünnitada.

„Sest uskuge, härra,” ütles eit, „viimased päevad ei pidanud ta temal enam mitte terakestki, nii mis ülalt sisse kallasin, see alt välja jooksis. Ja aina oli teine nälgas! Mul oli vähe rätikuid, nii et alati oli puudus. See nõid seal köögis ei ju aidand pesta, muud kui – põle tema asi, sest tema põle lapsehoidja. Aga kus ma siis pesen, kui laps on järjesti haige, ei maga kümmet minutitki korraga. Kuivatada ka põle kuskil, sest köögis ei saa, see vana nõid pillub kõik üle ukse tuppa. Riputa või põrgu kuivama, ütleb ta, pole minu asi, mina köögis ei luba, see on minu riik. Rääkisin prouaga, aga see ütleb, et eks sa katsu kuidagi, küll sa juba nõu leiad, sa oled ju vana inimene, mitte mõni tita. Nii see siis oligi. Laps vedeles oma haige kõhuga aina märja rätiku sees, sest nad ligunesid nõnda läbi, et kuiva nurka polnud ka enam alla panna. Kord käristasin isegi ühe oma vana särgi puruks, et lapsele midagi kuiva ümber saada, aga või ma siis kõiki oma särka võisin ära hukata. Nii ta surigi. Tuuakse arst, tuuakse mitu arsti, aga mis sest kasu, ega arstid hakka mul lapserätikuid pesema ega kuivatama, seda pean ikka mina üksi tegema, sest see nõid seal köögis, see söödab selle asemel mehi või värvib end ülalt ja alt, niisuke on see nõid, kui mul pole lapsele kuiva nurkagi alla panna...”

Eit hakkas rääkima selleks, et peletada Mägarit tema kavatsusest, aga tema sõnade tulemuseks oli just vastupidine: Mägar asus maalima. Ometi ei hoolinud kõneleja sellest, vaid rääkis aina edasi, keereldes kümnes teisendis köögis asuva nõia ja kuiva nurga ümber, mida tal polnud lapsele alla panna. Mägar võib-olla poleks ehk eide vada mikski pannud, kui tal endal aastaid tagasi poleks surnud poeg umbes samas olukorras, ilma et keegi oleks õieti teadnud või küsinud, miks või kuidas. Eite kuulates Mägar kuulis nagu esimest korda iseoma lapse surmalugu. Esimest korda kuulis ta selle vene eide suust, et lapsele peab võima vähemalt kuiva nurgagi alla panna, muidu ta väetike sureb. Aga ehk ei olnud ka tema lapsel seda viimast, ehk puudus ka temal kuiv nurk?

Mõtiskledes ja kuulates Mägarile viirastus, et tema ees keset lilli lamab tema oma laps külmana ja kangena ja et alles täna esimest korda taipab ta õieti tema surma. Õigem: võõra lapse kaudu mõistab ta oma last ja oma lapse kaudu mõistab nagu äkki kõiki lapsi, kes lamavad kuski külmana ja kangena. Kunagi varemalt polnud Mägar nõnda näinud lapse armetut, viletsat ja haletsemisväärset keha tema peente säärte ja pisitillukeste, pooleldi arenemata jalgadega, tema nii õrnade küljekontidega, et nad peaksid juba ainult õhukese, tuhakarva nahakile all kokku langema. Ja siis need nääpsukesed, veretud huuled, meeletult nukker suukene ning aukuvajunud silmad, puhas ja muretu otsaesine, kuhu langevad õrnad udemed! Mägar tunneb äkki, kui hirmus üksinda ja kõigest mahajäetuna lamab see vilets lapselaip. Mida rohkem püüad teda millegagi ümbritseda, seda mahajäetumaks ta muutub. Peaks tooma tema lähedusse pidulaua ühes pidutsejatega, peaks asetama siia kogu karnevali värviküllases ilutulestikus, alles siis mõistaksid ehk kõik, kui mahajäetud on see pisike putukas praegu ja kui mahajäetud ta oli juba eluajalgi.

Aga Mägaril pole käepärast ei pidutsejaid ega karnevali, temal on ainult lilled, palju lilli, ja ta laseb neid aina juurde tuua, laseb aina kuhjata värve, et nende keskele paigutada see väikene korjus – vaikne ja nukker. Nõnda hakkab ta maalima, nõnda tahab ta maalida. Tema töö on kiire, sest see pisitillukene mahajäetu ootab rahu. Ootab ka mõmiseja eit tema seljataga, tuletades meelde nagu mõnda looma, kes leinab häälitsedes oma hukkunud ihusugu. Nõnda nad siis töötavad kahekesi tuhatnelja, eit aina kurtes ja kaevates, Mägar pinseldades värve lõuendile.

Kui ta oli oma tööga juba lõpule jõudmas, läks Karin teda vaatama, valides meelega aja, kus Kittyt polnud kodu. Aga kui Karin sai pilgu lõuendile heitnud, hakkasid tal huuled värisema ja ta otsekui karjatas:

„Inimene, mis te ometi olete teinud?”

„Ei midagi erilist, armuline proua,” vastas Mägar. „Panin surnud lapsukese keset lilli, muud ei midagi.”

„Aga ma võiks selle lapse pärast oma südame seest välja nutta,” hüüdis Karin, kuna omal pakitsesid jämedad, valusad pisarad kurgus, Karin tundis, et jämedad ja valusad. Ta ootas, et nad tõuseksid silmi, sest siis kaoks valu, aga nad ei tõusnud, vaid jäidki kurku valutama. Alati, kui Karin lõi silmad pildile, tundis ta, et nad on seal ja ikka endised – jämedad ja valusad.

Karini sõnu kuuldes Mägar pöördus ümber, vaatas talle niiskel, kilaval pilgul otsa, ja nagu valdaks teda äkki sügav liigutus, ta ütles üsna tõsiselt:

„Proua, kui see oleks nõnda, siis ma oleks geenius.”

„Kas te siis ei ole?” imestus Karin. „Mina arvasin, et kõik kunstnikud on enam-vähem geeniused.”

„Enam-vähem!” naeris Mägar ja lisas: „Geeniusena oleksin ma ammugi nälga surnud.”

„Mis on õieti geenius, kui ta nii kergesti nälga sureb?” küsis Karin nüüd.

„Ma ei tea,” vastas Mägar.

„Kuidas ei tea, kui te räägite?” imestus Karin.

„Me räägime nii paljust, mida me ei tea,” seletas Mägar.

„Aga kui te oleks geenius, kas te siis teaks, mis see on?” päris Karin.

„Ei,” arvas Mägar, „siis ma vist ei usukski, et midagi sellist on olemas.”

„Nii et seda ei saagi teada, mis on geenius,” ütles Karin.

„Ei kunagi,” kinnitas Mägar peaaegu nukralt ja vahtis tühjusse. „Geenius ainult ollakse. Aga mina ei ole.”

Nõnda nad seisid natukene aega, Mägar vahtis ikka veel mõni teab kuhu ja Karin temale otsa. Äkki pööras kunstnik oma silmad tema poole ja hüüdis helendaval pilgul:

„Naine, teie olete geenius!”

Karin võpatas kogu kehast.

„Jumala eest, teie olete geenius!” hüüdis Mägar imestunult. „Miks ei tulnud te varem, siis oleks ma oma pildi hoopis teisiti maalinud. Või miks ei jäänud te üldse tulemata, sest nüüd ei taha ma seda pilti enam lõpetada.”

„Hakake uuesti otsast peale,” ütles Karin, kes ei saanud põrmugi aru, millest Mägar rääkis.

„Surnutel pole nii kaua aega oodata, kuni elavad katsetavad geniaalsuses,” vastas Mägar nagu lootusetult ja istus toolile, kus langes nukrasse mõtiskelusse. Karin seisis ikka veel pildi ees, nagu vaatleks ta seda. Aga ei, ta ei vaadelnud, vaid ta katsus mõista, millest oli rääkinud see mees, kes istus praegu nõnda toolil, nagu polekski teda, naist, maailmas äkki olemaski. Mehed olid tõepoolest imelikud, nagu kinnitasid kõik naised. Karin polnud seda tänini õieti uskunud, aga praegu valdas teda veendumus, et neil on õigus. Mehed on tõesti imelikud ja väga naljakad.

„Teate, proua, ma olen käperdis, mitte kunstnik,” segas Mägar Karini arutlust ja tõusis toolilt, nagu oleks tal see selge, mille üle ta järele mõtles. „Ma olen kogu eluea käperdis olnud ja hoolega harjutanud, et selleks saada.”

„Te maalite ju küll ilusti,” ütles Karin otse imestlusega. „Kõik ütlevad, et te maalite nii ilusti.“

„Ja muidugi, kõik ütlevad,” kordas Mägar. „Aga teie ütlesite mulle täna, et ma olen ja jäängi käperdiseks ning teid ma usun rohkem kui kõiki teisi.”

„Armuline taevas!” hüüdis Karin peaaegu ehmunult, nagu kahtleks ta oma kuulmeis või mehe arus. „Ma pole teile midagi öelnud. Ütlesin ainult, et inimene, mis te olete teinud, ma nutan selle lapsukese pärast ju oma südame seest välja. See oli kõik.”

„Ei,” vaidles Mägar vastu, „teie ütlesite mulle, et ma olen käperdis, vilets lõuendimäärija, muud ei midagi. Muidugi ei teinud te seda suuga, vaid silmadega, kogu oma olendiga. Teie suu valetab, armuline proua, nagu kõigil naistel, aga teie silmis on tõde, tõde ja tarkus, ainult teie ise ei tea seda. Naised ei tea üldse, mis on nende silmis ja ihuliikmeis, seda teavad ainult mehed.”

„Ah siis sellepärast minu mees ütleski ükskord mulle, et minu põlvis on rohkem mõtteid kui kümne mehe otsa ees,” rääkis Karin, nagu tahaks ta ka omalt poolt toetada Mägari sõnu.

„Ütles ta nõnda?” küsis see peaaegu vaimustusega.

„Ja muidugi,” vastas Karin, „ega ma niisukest asja hakka ometi luiskama.”

„No näete!” hüüdis Mägar võidurõõmsalt.

„Aga minu mees heitis ju siis ainult nalja, tingimata,” ütles Karin.

„Miks te seda arvate?” küsis Mägar.

„Tema ütles ju seda ainult selleks, et ma lubaks oma põlvi suudelda,” vastas Karin üsna lihtsalt.

„Te olete otse jumalik!” hüüdis Mägar imestluses ja lisas nagu endamisi: „Tähendab, mitte teie silmad ei öelnud mulle käperdis, vaid teie põlved. Geenius istub teil põlvis, mitte silmis.”

„Mitte häbematuks minna, härra kunstnik,” hoiatas Karin. „Kui mina ise või minu mees mu põlvedest räägime, siis ei tähenda see ammugi mitte, et seda võib teha ka iga teine mees. Ei, ma ei luba isegi teistel naistel oma põlvedest rääkida, veel vähem siis meestel.”

„Aga silmadest?” küsis Mägar.

„Silmadest võite küll rääkida, sest need on kõrgemal ja pole kaetud,” vastas Karin avameelselt.

Mägar oleks tahtnud naerda, aga et Karin oli tõsine, siis jäi ka tema selleks.

„Kui vana te õieti olete, armuline proua?” küsis Mägar.

„Mitte veel tipul, arvavad inglased,” vastas Karin. „Aga mul on kolm last, tütred elavad, poeg on surnud.”

„Pidage, pidage!” hüüdis Mägar, surus mõlemad käed vastu rindu, nagu tahaks ta hoida oma südant ja istus toolile. Isegi ta näokarv pidi muutuma, sest Karin tõttas väljasirutatud kätega kohkunult tema poole ja karjatas:

„Armuline taevas! Mis on? Mis teil on? Rääkige ometi!”

„Ma hoian kahe käega südant kinni, et ta ei lõhkeks suure rõõmu pärast,” ütles Mägar. „Tähendab, ka teie poeg on surnud. Siis on ju kõik selge, kõik. Teie nägite mu pilti nõnda, nagu ma oleks pidanud ta maalima, ja siis alles nägin mina. Teie vaatasite silmadega ja nägite põlvedega, eks?”

„Tõepoolest, mul tegid põlved nõksti! niipea kui heitsin silmad pildile,” ütles Karin. „Küll olete teie tark! Kust teie seda teadsite? Kes teile seda ütles? Te ei näinud ju, sest teil oli selg minu poole.”

Aga Mägar ei vastanud esitatud küsimustele, nagu poleks ta neid kuulnudki. Tema jätkas oma poolelijäänud mõtet, öeldes:

„Õige, õige, nüüd ma mõistan. Sellepärast tundsingi end sellise käperdisena, kui seisite minu läheduses. Teie nägite, sest teil oli see suur armastus, mida vajab geenius. Just! Armastus! Enne ma seda ei teadnud, nüüd tean. ”

Äkki Mägar tõusis toolilt, astus Karini juurde ja võttis tal ilma pikemata käe alt kinni, nagu oleksid nad ammuaegsed kaaslased, pöördus temaga pildi ette ja ütles:

„Vaadake, proua, siin on lõpmata palju kirevaid lilli selle nääpsukese keha ümber, sest nõnda tahtsin mina, seni kui teie polnud seda veel näinud. Aga nüüd ma enam ei taha. Nüüd tahaks, et ma oleksin maalinud, nagu teevad seda jaapanlased: maalivad õitseva kirsioksa ja meie näeme selles kevadet. Mõistate? Meie näeme, sest nõnda on see kirsioks maalitud. Sellise kirsioksa oleks pidanud ka mina maalima, nii et oleks olnud ainult oks ja see nääpsukene keha – ei muud midagi. Kõik teine rämps minema! Aga ei, parem mitte kirsioks, ka sedagi on liiga. Ainult mingisugune üksik lillekene oma pika, peene varrega, seegi pisut kõverasse või kööku tõmbunud, aga selles varre kõveruses kogu inimsoo nukrus ja lein, kogu inimsoo härdus, kogu mõeldav armastus. Mõistate? Isegi kogu inimsoo ükskõiksus ja julmus. Nõnda oleks pidanud maalima. Ainult see nukker ja ükskõikne lilleke ning see nääpsukene keha – kaks pisitillukest tumma. Kui keegi oskaks seda õieti maalida, siis võiks minagi ühes teiega oma südame seest välja nutta, aga et ma seda ei oska, siis tahaksin sellepärast nutta. Peaasi – ma ei õpi seda enam kunagi. Ükskord oleks ehk võinud, aga siis ei teadnud, et nõnda peab õppima, nüüd tean, kuid nüüd ei või enam. Hilja!”

„Ja pole mingit pääsu?” küsis Karin ja märkas äkki, et Mägar hoiab tal käe alt kinni.

„Ei mingit,“ vastas Mägar ja vabastas Karini käe, lisades juurde: „Aga lohutus on: nõnda võib ilusasti ära elada, nagu võidujooksmisegagi.”

„Siis on ju nõnda veel parem,” arvas Karin.

„Võrdlematult parem,” vastas Mägar. „Sest igal asjal on kaks külge – ühelt poolt ja teiselt poolt. Oled geenius, sured nälga, oled käperdis, sured loomulikku surma.”

„Kui hirmus te olete!” hüüdis Karin. „Kõik lõpeb teil surmaga.”

„Kõik lõpeb siinilmas surmaga,” kinnitas Mägar. „Sest kõik on nagu see köökus lilleke, millest teile rääkisin, ja nagu see nääpsukene ihuvõsuke seal keset lilli. Seda ehk oleks pidanudki mu pilt ütlema.”

„Jumal tänatud, et te pole geenius,” ohkas Karin kergendatult, sest siis oleksite ehk tõepoolest midagi niisukest maalinud, enne kui surete nälga.”

„Jah, harilikult geeniused ikka teevad midagi, enne kui nad surevad nälga,” vastas Mägar. „Ainult meil ei tee nad enne surma midagi.”

„Tähendab, meil siis ikka on omad geeniused?” küsis Karin huvitatult.

„Aga kuis siis muidu,” vastas Mägar.

„Miks nad siis ei tee midagi, enne kui tuleb näljasurm?” küsis Karin peaaegu etteheitvalt.

„Meil pole midagi teha, väike maa,” seletas Mägar. „Sellepärast pole meil muud, kui ootame aga näljasurma, et saada geeniuseks ja nõnda elame kenakesti ära.”





XXIII


Paralepp oli sattunud täbarasse seisukorda. Ta oli talitanud Kariniga, nagu nii mõnegi teisega oma eluajal, aga tulemused olid siin teised kui varemalt. Tähendas see ehk lähenevat vanadust? Aga Paralepp oli ju ainult paar aastat üle neljakümne, nii et mehe kohta kõige paremad päevad. Oli siis ehk selles naises midagi erilist, et Paralepp ei saanud temast lahti? Miks hakkas ta keha päevpäevalt ikka rohkem põlema tema järele? Oli see ehk tõepoolest armastus, millest ta noores eas romaanidest lugenud, elus teda aga mitte tõelikult tundnud? Oo, see oleks juba õnnetus, sest Paralepp oli armastust alati kui õnnetust mõistnud. Tema kui jurist teadis, et armastus on kõige ülekohtu alus ja sellepärast, kus võimalik, kõrvaldatakse ta õigusemõistmisest, sest armastus teeb inimese ebaõiglaseks, erapoolikuks.

Seda püüdis ta iseendalegi selgeks teha ja väita, et seni kui tema ei armasta, pole perekonnal tema mitmesuguste suhete üle põhjust nuriseda: olgu mis on, tema jääb oma naise ja laste vastu õiglaseks isaks ja meheks. Sellest õiglusejoonest oligi ta tänini piinlikult kinni pidanud ja sellesama õiglusejoone pärast ta oli ehk Karinigagi nii jõhkralt toiminud, sest tal hakkas juba siis salajane aimdus, et see naine ei haara ainult ta himusid, vaid kipub vanglaraudu taguma ka tema südamele. Nõnda siis – lühike lõpp, et poleks sekeldusi ei selle naisega ega oma südamega. Pealegi, ta peab suhteid otsima kuski mujal, kui tahab hakata seltskonnas tõusma peale vee, ja sellepärast on hea, kui enne on vanad vahekorrad lõpetatud.

Aga nüüd tõusis päevpäevalt aina suurem himu katkestatud vahekorda uuesti sõlmida. Ja imelik! Enne ta oli alati teadnud, kuidas sellisel juhul toimida, aga nüüd ta kõhkles ja kahtles. Tänavalgi Kariniga kokku sattudes, kui see tuli, lapsed käekõrval, talitas ta kuidagi kohmetult ja saamatult, nii et Karin võis õigusega Indreku vastu öelda: „nagu oleks küünarpuu alla neelanud.”

Peale pühi ootas ta pikisilmi, et Karin astub ehk äriasjus kontorisse, aga see ei tulnud, ega andnud endast ka muidu elumärki. Viimaks arvas Paralepp teha teatud malekäigu ja saatis Karinile kirja, milles ta palus, kui mitte teda ennast, siis mõnda tema volinikku, tulla asja õiendama. Sellele sai vastuseks paar rida, milles Karin teatas, et ei temal ega ta loomulikul volinikul ole härra advokaat Paralepaga midagi õiendamist, tunneb aga tema ise end milleski kohustatuna, siis – proua Karin Paasi jooksev arve on selles ja selles pangas.

Muidugi, Paralepp polnud oma kirjaga saavutanud seda, mis ta kavatses, aga tal oli hea meel siiski, et sai vastuseks needki read. Igatahes tõendus oli käes, et nii lihtsalt ei saa tehtud eksitust parandada. Nõnda läks ta paaripäevase viivituse järele panka ja maksis nõutava summa Karini jooksvale arvele, katkestades seega viimase vahelüli. Aga just katkestamisega sidus ta nagu uuesti. Sest ei läinud kuigi palju aega, kui ta sai pangast teate, et tema arvele on tulnud mingisugune summa. Järele kuulates selgus, et selle summa on tema nimele maksnud proua Karin Paas. Esiteks ta ei mõistnud, mis see tähendab, aga pärast taipas, et temale on tagasi maksetud just see summa, mis tema varemalt Karinile andnud tema kapitali teenistusena, kuigi seda teenistust või tulu polnud kunagi olnud.

Iseenesestki mõista Paralepp ei võinud tagasi maksetud summa vastu vaielda, sest ta oli ju ise Karinile tunnustanud, et kõik oli ainult mäng – paremal korral armumäng, aga temal tekkis siinsamas uus mõte, nimelt: võõras raha oli teatud aeg tema käes seisnud ja sellepärast pidi ta kui korralik inimene tema pealt vähemalt samad protsendid maksma, mis saadi rahalt pangas jooksval arvel. Nõnda siis arvutas ta täpse protsendisumma ja maksis selle jällegi Karini jooksvale arvele, saates ühes sellega viisaka ja tagasihoidliku kirja asja seletuseks. Aga mõne päeva pärast hakkasid ametivennad Paralepale muhelevalt otsa vahtima ning lõpuks küsis keegi, miks tema nii väga muretseb eksitatud naiste kodu eest? Paralepp ei saanud küsimusest põrmugi aru ja pidas seda rumalaks naljaks, aga siis öeldi temale, lehes seisnud ju must valgel, Paralepp annetanud eeltähendatud otstarbeks kenakese summa. Nüüd taipas Paralepp kõik, sest summa kuuldus olevat sama, mis tema maksnud protsentidena panka Karini arvele.

Pärast lehest oma silmaga järele vaadates, leidis ta sealt tõepoolest täpselt selle summa ühes Paralepa nimega. Et linnas ühtegi temanimelist tuntumat inimest polnud teada, kes oleks võinud sellise summa annetada, siis oli loomulik, et kõik mõtlesid lehte lugedes temale. Õiendama minna oli peaaegu sama täbar kui hakata otsima isikut, kes selle summa Paralepa nimele maksnud. Ja lõpuks – miks siis just tema ennast maailmas ainukeseks Paralepaks peab? Aga ei võtnud kuigi kaua aega, kui asi puutus tema naise kõrvu, kes küsis, et kas heidetakse rumalat nalja või on tema tõepoolest ohverdanud eksitatud naiste heaks lehes tähendatud summa; ja kui ta viimast kategooriliselt eitas, ütles naine:

„Aga siis sa pead ometi õiendama, sest muidu arvatakse meie abielust jumal teab mis.”

„Mida ma õiendan?” küsis Paralepp. „Et mina pole see Paralepp, kes annetanud seal ja seal sellise ja sellise summa? Aga siis just hakkavadki kõik mind selleks Paralepaks pidama.”

„Sest pole ühti, et peavad, aga siis nad ei tohi seda enam avalikult teha, ei tohi sellega minu nina alla tulla. Ma olen korduvalt öelnud, tee, mis tahad, aga pea oma nimi puhas. Sa oled advokaat, seda pead sa ometi mõistma.”

Muidugi, Paralepp mõistis, naisel oli õigus. Aga tema seisukord oli pisut nigel. Suure vastupunnimise peale teatas ta lõpuks lehes eksiarvamiste vältimiseks, et tema pole see Paralepp, kes annetanud niisukese ja niisukese summa seks ja seks otstarbeks. Neil ridadel oli just see tagajärg, mis ta oli oletanud: sõbrad ja tuttavad muhelesid kõik ja küsisid temalt, kas ta vahest ei tea, kes on see tema nimekaim ja miks ta nii väga hoolitseb eksitatud naiste eest. Nüüd polnud Paralepal enam parata, tuli ära kannatada ja kus võimalik, rumalat nalja kaasa teha, sest nõnda oli kõige kergem. Aga see kõige kergemgi oli raske küllalt, sest tema oli ikka olnud veendunud, et kogu maailm arvaku sinust ükskõik mis, sina ise pead võtma end tõsiselt. Inimesel peab olema iseenda vastu ikka ja alati teatud lugupidamine, mida Paralepp tituleeris respektiks. Ja nüüd oli ta sunnitud toimima ise oma põhimõtetele risti vastu: pidi heitma iseenda üle rumalat nalja, et nürida seega teiste naljanoolte teravust, pidi tegema seda nii mõnigi hea päev, sest lehes õiendamine soojendas asja uuesti üles.

Kõige kummalisem kogu asjas oli see, et oma häda algataja vastu ei tekkinud tal mingit vaenu, nagu oleks ta arvanud, et on toimitud mitte ainult heatahtlusest, vaid isegi armastusest. Sellepärast püüdis ta Karinit kohates teda tervitada võimalikult lahkesti ja viisakalt, nagu poleks nende vahel kunagi midagi olnud. Ta ainult imestus, millise kergusega Karin näis võtvat kogu asja. Kõik oli nagu paljas puhas vesi ja tema valge hani, kes sealt korraks läbi ujunud. Ei mingit märki, niipea kui veest väljas, siis ka tiivad kuivad, võib lennata edasi. Tema mees peab olema eesel, mõtles Paralepp, nagu oleks mõelnud tema asemel ja tema seisukorras iga teinegi. Sest oli ju võimata oletada, et see mees, see koolipapa, nagu Paralepp ütles, teades oma naisest kõik, oleks võinud temaga endiselt edasi elada, kui ta oleks õige mees. Igatahes temal, Paralepal, olid oma naisega hoopis teised vahekorrad. Või oli see mees tõesti mõni lupard, mida võis vajadust mööda igapidi tarvitada? Kõik need oletused huvitasid Paraleppa sellepärast, et neid arvestades ta võis seada oma sammud. Et aga asi seks ei jää, see veendumus kõvenes temas päevpäevalt.

Karin samal ajal elas üsna muretult päevast päeva. Kunagi polnud aeg nii ruttu temast mööda lennanud kui praegu. See rutt tegi talle sagedasti muret, sest ta ei unustanud, et inglaste poolt määratud kõrgustipp naise elus polnud temast enam kuigi kaugel. Ta hakkas hommikuti isegi varemalt üles tõusma, oli ta ju tähele pannud, et magatud aeg elus on raisatud aeg. Sellepärast nägi ta magamises mitte mõnu, vaid hädatarvilikku kurjust. Magamist ei peaks õigupoolest olemagi, nagu pole tõsist tarvidust pimedusegi järele. Paljud linnud ei teagi peaaegu, mis on uni ja murdjad, ei tunne pimedust, sest nad näevad öösi sama hästi kui päevagi. Karin oli seal maal, et kui ta oleks leidnud kaasvõitlejaid, siis oleks ta võinud asutada magamise vastu võitlemise seltsi. Eelkõige püüdis ta selle uue harrastuse pooldajaks saada oma mehe. Harjutused algasid sellega, et päeval tehti tööd, õhtul mindi kinno või teatrisse ja öösi aeti juttu. Et sellest puudu ei tuleks, korrutati vanad asjad kas või kümnel korral läbi. Aga igakord vaadeldi ja seletati neid viimaste sündmuste valgusel.

Nõnda kadusid ööd ja päevad. Ja et olid saabumas valged ööd, mis omalt poolt vähendasid nagu une võlu ja magusust, siis tundus vahel, et inimesed võiksid tõepoolest peaaegu magamiseta läbi ajada, kui nad kätte võtavad ja tahavad. Aga hommikuti oli vaja külma vett, et närvikava tarviliselt tundlikuks ja ergaks teha. Ometi juhtus vahel, et üks või teine kõige suurema jutuhoo ajal äkki üsna vaikseks muutus ning ilma pikemata unikülla kadus. Kõik kokku oli nagu mingisugune esimene armuloidang, mis kuumab hinges ja kehas, põletades üht kui teist. Aga kumbki ei põle ära, vaid muutuvad tasapisi, üsna tähelepanematult tulekindlamaks. Ja ükskord saabub silmapilk, kus nad enam ei võta tuld. Siis võib jälle magada, võib isegi pooled päevad laiseldes asemel lebada, juua seal kohvi, lugeda mõnda raamatut või lehte.

Karin jõudis Indrekuga üsna ruttu sinnamaale, palju rutemini kui esimesel armuloidangul. Aga niihästi esimesel kui ka teisel korral ta uskus alguses, et see loidang on igavene ja kestab eluotsani. Sel suure pihtipäeva õhtul Karin oleks võinud isegi puhtast südamest vanduda, et suur tuli kestab peale surmagi edasi, nii kindel oli tema usk jäävusse. Kui ta jälle kord oma usust uneles, küsis ta Tiinalt, kes toas talitas:

„Kas te olete kunagi midagi väga uskunud?”

„Olen küll, proua,” vastas Tiina.

„See tähendab, ma tahtsin küsida: kas olete midagi uskunud, et see jääb igavesti?”

„Olen, proua,” ütles Tiina.

„Ja kas jäi?” küsis Karin.

„Jäi küll,” kinnitas tüdruk. „Olin laps, kui juba uskusin ja usun ikka veel.”

„Mis asi see on?” küsis Karin.

„Seda ei või ma prouale öelda,” ütles tüdruk. „See on saladus.”

„Kas te kellegile oma saladust kunagi ei ütle?” päris Karin.

„Ainult ühele, sest see saladus on ka tema saladus, ainult tema ei tea seda. Aga võib-olla ei ütle ka temalegi.”

„Tähendab, meie Tiinal on salajane armastus ja tema ei tea, kas on vastuarmastust,” rääkis Karin pooleldi tõsiselt, pooleldi naljatades.

„Ei, proua, armastust ei ole,” vaidles Tiina vastu „aga on tõotus ja sellest võib saada armastus. Mina ei ole veel kunagi armastanud.”

„Kas teile siis veel keegi pole meeldinud?” imestus Karin.

„Ei keegi,” kinnitas Tiina.

„Ja poisid jätavad teid rahule?”

„Ega siis poisid nüüd tüdrukuid taga aja, tüdrukud ajavad poissa. Juba siis, kui mina olin väikene, ajas minu vanem õde poissa taga, ikka tema, mitte poisid teda,” seletas Tiina. „Aga mina pole kunagi poissa püüdnud ja nemad on ka minu rahule jätnud.”

„Ma olen mõnikord imestanud, et kuidas te saate nõnda elada,” rääkis Karin. „Üle aasta olete juba meil ja mitte kuhugi ei lähe te, siia ei tule ka keegi. Kas teil sõbrannasid ei ole?”

„Sõbrannad tahavad kõik ainult poistest rääkida ja et mina ei taha, siis ei ole mul sõbrannasid,” ütles Tiina.

„Kas siis kõik ainult poistest?” naeris Karin heasüdamlikult, aga Tiina kinnitas üsna tõsiselt:

„Kõik ainult poistest, ja kes vanemad, need meestest, aga kõik.”

„Ja teie, vaenekene, üksi ei taha?” küsis Karin ikka veel naerdes.

„Ei, mina ei taha,” kinnitas Tiina. „Ja kui tahaks, siis ei oska. Ainult oma vennast oskaks, aga teda ei tunne siin keegi. Ja pealegi on tema ju naisemees ning vaene. Sõbrannad armastavad nooremaid ja rikkamaid, et oleksid simmid.”

„Kui kaua te siis nõnda arvate elada, et ei sõbrannasid ega poissa?” küsis Karin, sest teda hakkas äkki Tiina elu huvitama. Teda vaadeldes ja kuulates ta ütles endamisi: seal ta nüüd on, elad inimesega aasta otsa ühe katuse all, puutud temaga igapäev silm silma vastu kokku, sööd ja jood temaga ühest riistast ja ometi ei tea, et temal on saladus, mida ta võib-olla ei ütle kellelegi. Karin oleks kangesti tahtnud sellise saladuse teada saada, mida inimene ei ütle kellelegi. Indrekul oli niisuke saladus ja ta usaldas selle ainult Karinile, kui ta suudaks ka Tiina usalduse võita, siis oleks tal vähemalt oma maja saladused käes. Nõnda mõtles Karin, kui Tiina talle vastas:

„Ma ei tea, proua. Võib-olla elangi nõnda oma elu ära. Tänini olen nõnda elanud ja miks ma siis ei või edasi elada. See ei olegi nii igav, kui proua ehk arvab, ei sugugi. Mul ei ole kunagi igav. Vahel mõtlen, kui üksi olen, et hea seegi, et mul on oma saladus, kui hirmus oleks elada, kui mul poleks sedagi. Mul on tuttavaid tüdrukuid, kes ütlevad, et neil on kohe nii igav, kas roniks või korstna otsa. See on muidugi siis, kui pole poissa ega saa neist rääkida, sest mina ju ei räägi. Ja mul hakkab neist vahel nii hirmus hale meel, et neil on nii igav elada. Vist on see sellepärast, et neil pole ainustki saladust, sest nad lobisevad ju kõik poistele välja, nemad kohe ei saa muidu.”

„Ainult teie ei lobise,” lausus Karin nagu õrritades.

„Mul pole ju poissi,” vastas Tiina, „ja oma tuttavatele tüdrukutele midagi usaldada, noh, ma tänan, proua, nii rumal pole ma kunagi olnud. Juba lapsest saadik tean ma, et räägi kellele sa räägid midagi, mitte teisele tüdrukule, tema veab su kohe sisse, annab su ära ja tarvitab seda kurjasti. Ma olin alles väike laps, kui ei tohtinud oma suurele õele midagi usaldada. Sellest sain aru, et, noh, kui juba oma õde on niisuke, mis siis veel võõrad, ja olen väga targasti teinud, et olen vaikind, muidu oleks seda, mis mina tean, teadnud juba ammugi terve maailm.”

„Aga mina teie asemel ei suudaks nõnda elada,” ütles Karin, „mina otsiks omale tingimata kellegi, keda võin usaldada, ja räägiks temale kõik, räägiks terve südame puhtaks, sest puhta südamega on palju kergem elada.”

„Minu süda on puhas,” kinnitas Tiina, „nii puhas, nagu üks süda üldse olla võibki. Sellepärast ma poistestki ei taha rääkida, et mu süda oleks puhas. Sest nii kui tüdrukud hakkavad poiste peale mõtlema ja nendest rääkima, siis ei ole nende südamed enam puhtad. Ja kui süda pole enam puhas, hakkab ta valutama, valutab päevad otsa, valutab isegi öösel. Sa ise magad,aga süda valutab. Sest südames on veri ja kui süda pole puhas, siis hakkab veri südames haiget tegema, nõnda on see. Veri teeb haiget ja süda valutab. Minu õel valutas nõnda. Ma olin alles väike laps, kui ta ajas mu vahel südaöösel tasakesti üles, nii tasakesti, et ema ei kuuleks, võttis lihtsalt kinni ja sangutas, nii et ma ärkaks. Ja siis ütles mulle kõrva sisse: Tiina, mu süda valutab, katsu ometi käega. Ja ta võttis mu käe ning vajutas selle oma südamele, öeldes: tunned. Ja ma tundsingi, et tema südamealune oli palju kuumem kui minu oma, nii et tähendab, pidi valutama. Aga emal oli erk uni, sest ta magas nagu lind, ja sellepärast kuulis ta ikka, kuidas õde mind äratas ja mis ta mulle kõrva sosistas. Ja kui ta nõnda sai õe saladuse ilusasti teada, ütles ta lõpuks valju häälega: eks aga kola oma poistesälgudega rohkem ringi, küll siis näed, et varsti ei valuta mitte ainult süda, vaid ka kõht. Siis ei saanud ma sellest õieti aru, et veri lööb kõhtu nagu südamessegi ja hakkab sealt haiget tegema, nii et kõht hakkab valutama, aga nüüd ma tean, et ema arvas hoopis teist. Ja see asi tuligi õel viimaks kätte ning siis ma saingi õieti aru, mis ema oma sõnadega öösel mõtles.”

„Aga mis ta siis mõtles?” küsis Miia äkki vahele, kes oli oma mängutoast tasahilju ära tulnud, et salaja pealt kuulata, mis need ema ja Tiina täna ometi nii kaua räägivad.

„Ah sina oled ka seal?!” hüüdis Karin tütrele. „Käid mööda uksetaguseid kuulamas? Kas sul siis sugugi häbi ei ole?” Ja hea meelega oleks tahtnud ta öelda, et nõnda teevad ainult teenijad, aga sai õigel ajal sõnal sabast kinni. Selle asemel ütles ta Miiale: „Nõnda teevad ainult salalikud ja halvad inimesed. Need käivad ja nuusivad mööda uksetaguseid, nagu politseikoerad.”

„Kas politseikoerad on halvad?” küsis Tiki omakorda.

„Sina ka!” hüüdis Karin. „Muidugi, kus siis sinagi jääd, kui juba suurem siin.”

„Missugused on need politseikoerad?” küsis Miia. „Kas need mustad kikkkõrvad, nagu Tiina neid nimetab.”

„Ei mina tea,” vastas Karin, „küsige Tiinalt, las tema seletab.”

„Aga kui sa ei tea, kuis sa siis seda tead, et nad on halvad?” küsis Miia nüüd emalt.

„Kes on halvad?” küsis see vastu.

„Politseikoerad, sa ju ise ütlesid ja nüüd teed, nagu ei mäletaks enam oma sõnu,” seletas Miia.

„Mitte politseikoerad pole halvad,” tõttas Tiina prouale oma seletusega appi, „kui nad nuusivad, sest see on nende amet, selleks neid peetaksegi, aga inimesed on halvad, kui nad nuusivad samuti, nagu politseikoerad.”

„Said sa nüüd aru?” rääkis Karin vahele. „Inimesed on halvad, kui nad nuusivad. Ja lapsed on veel halvemad, kui nad nõnda teevad.”

„Miks on lapsed veel halvemad?” küsis Tiki, keda Tiina ja ema seletus ei rahuldanud.

„Kas kuulete, Tiina,” hüüdis Karin teenijale selle asemel, et vastata Tikile. „Minge ja seletage nüüd niisukestele midagi!”

„Aga miks on lapsed veel halvemad, kui nad nuusivad?” küsis nüüd ka Miia.

„Väga lihtsalt – sellepärast et lapsed on väiksemad, ja kui väiksed teevad niisama halvasti nagu suured, siis on see veel halvem kui suurte halbus. Papa võtab ja sööb terve suure hapu ja soolase kurgi ära, eks sa mine tee järele – jood enese sealsamas lõhki.”

„Soo, nüüd ma sain aru,” ütles Miia. „Et papa sööb terve hapu kurgi korraga ära, on sellepärast halb, et hapu kurk on soolane, eks, mamma.”

„Mitte midagi ei saa sa aru,” vaidles Karin tütrele vastu. „Mõista ometi ükskord: mitte see pole halb, et papa sööb terve hapu kurgi korraga ära ja rüüpab taldrikult veel soolveetilga peale, öeldes, ah kui hea, ah kui hapu, ah kui soolane, ah kui karastav. Saad aru, sest pole midagi, las papa sööb ja rüüpab ning kiidab. Aga ära sina söö, sest sina oled alles väike ja oled pealegi veel tütarlaps ning tütarlapsel pole viisakas korraga niipalju haput kurki süüa ega taldrikult soolvett peale rüübata. Fui, see on hirmus inetu ja viisakuseta. Tütarlapsed ei tee seda kunagi.”

„Aga kui ma oleks poiss, kas ma siis võiks terve hapu kurgi ära süüa ja soolvee taldrikult peale juua?” küsis Miia.

„Fui! Ei!” hüüdis Karin. „Viisakad poisid ei tee seda kunagi. Oled sa kunagi näinud, et mamma lõrbib taldrikult kurgi soolvett. Ei, mamma ei tee seda kunagi, sest see pole ilus ega viisakas.”

Miia mõtles natukene aega ja ütles siis:

„Soo, nüüd on mul see asi selge: nõnda tohib teha ainult papa, sest tema on mees. Kui ma saaks papaks, siis võiks ma terve hapu kurgi ühekorraga suhu pista ja taldrikult hea suutäie soolvett peale rüübata. Nõnda!” ütles Miia ja tegi rüüpamise protseduuri täpselt järele. „Ah, mamma,” hüüdis ta siis, „kui ma ometi kord saaks papaks, küll oleks siis hea elada!”

„Tiina ütles, et kui Tiki saab mammaks, siis on ka hea elada,” rääkis väiksem laps.

„Tiina ei tea midagi,” ütles Miia nüüd ja sellest tekkis laste vahel vaidlus, kas Tiina teab midagi või ei tea, sest üks arvas, et ei tea, teine – jah teab.

Aga Karin oli lastest juba tüdinud ja ta saatis nad minema – mängutuppa. Karini tüdimus tuli kõige enam sellest, et Tiina saladus ei andnud talle kuidagi hingerahu. Ta tahtis aina näppida selle kallal. Nõnda kutsus ta Tiina teatud ettekäändel uuesti tagasi ja viis jutu jällegi vanale ainele. Aga nüüd sai ta Tiinalt midagi niisukest teada, mis viskas ta endised oletused ja arvamised kõik uperkuuti. Edasitagasi rääkides jõuti viimaks sinnamaale, et Tiina seletas oma saladuse alguse kohta:

„Ah, proua, see on juba mul ammugi, juba lapsepõlvest saadik, sellepärast see ehk ongi mulle nii südamesse kinni hakand. Ema ütles meile ikka, et, lapsed, küll näete, mis lapsepõlves on, see jääb. Kõik muu läheb mööda, kõik ununeb, aga lapsepõlveasjad jäävad, jäävad lihtsalt surmani. Minul ongi nüüd nõnda. Mina olin siis pisike, tema juba suur, aga ta ei teagi, et mina olen juba ka suur.”

„Kas ta teiega kunagi on rääkinud?” huvitus Karin.

„Kõige selle pika aja jooksul õieti üksainus kord,” vastas Tiina. „Sel ainsal korral ta rääkis nõnda, nagu mäletaks või aimaks ta oma tõotust, rohkem ei ole.”

„Ja teile aitab sellest?” imestus Karin. „Mina ei jätaks seda asja kunagi nõnda, mina hakkaks lihtsalt nii või teisiti peale, et saaks kord otsusele. Kui te mind, Tiina, usaldaksite, nii et räägiksite mulle kõik ilusasti ära, siis mina aitaks teid. Kas tahate, et ma teid aitaks?”

Aga nüüd ehmus Tiina, sest seda pööret polnud ta oodanud ega lootnudki. Ta jäi päranisilmi Karinile otsa vahtima, nagu tahaks ta temalt endalt nõu küsida, mis talle vastata. Aga Karin päästis ta sellest raskest ülesandest, sest kui ta nägi, kuidas Tiina nägu tema küsimust kuuldes muutus, ütles ta kohe, nagu vabandudes:

„Ega ma teile peale ei käi, Tiina, seda ärge kartke. Ma aga muidu niisama pool naljaks ütlesin, et kui tahate, ma olen valmis aitama. Arvate aga paremaks oma saladusega edasi elada ja oodata, elage jumalarahus, mina teid ei sega. Ma polegi nii väga uudishimulik, nagu teie ehk arvate, see paistab ainult siis nõnda, kui ma satun hasarti. Olete nüüd rahul?”

„Jah, proua, ma olen nõnda väga rahul,” vastas Tiina.

Aga Karin ei leidnud rahu, kuigi ta oli Tiinat nii kenasti rahustanud. Karin rääkis asjast ka Indrekule, et temaga üheskoos aru pidada. Aga sel oli Tiina saladusist hoopis teissugune arusaamine kui Indrekul. Tema ütles:

„Ega sa siis selle paarituhandelise palgaga ometi Tiina isiklikku elu pole oma teenistusse saanud, vaid ainult tema tööjõu, sedagi mitte kõike, sest temale endale peab sellest ka veel midagi üle jääma, muidu ta ei jaksa ju enam oma sukkigi kinni nõeluda.”

„Küll oled sina naljakas,” imestus Karin. „Kuidas ma siis inimesega külg külje ääres elan, kui ma temast midagi ei tea? Ah tema minust tohib teada, mina temast mitte? Teenija prouast tohib, aga proua teenijast ei? Mina ei saa tema eest midagi varjata, isegi seda mitte, kui ma sinuga riidu lähen, aga tema on minu eest seitsme pitseriga kinni.”

„Annan sulle lihtsat nõu,” ütles Indrek: „ära riidle ega vaidle minuga, siis ei kuule Tiina midagi.”

„Mis ma pean siis sellepärast õige ära surema või, et mul teenija majas?” hüüdis Karin nüüd. „Kus on see inimene, kes saaks abielus ilma riiuta? Vahel mõtlen, et abielu selleks ongi seatud, et oleks alati inimene käepärast võtta, kui tuleb riiuhimu.”





XXIV


Kunstnik Mägar oli lõpetanud oma töö suure kiirustamisega õigeks ajaks. Majahärra tasus tema töövaeva, nagu varemalt kokku lepitud, ja nad lahkusid kombepäraste kummardustega. Mägaril oli pisut raske oma teosest lahkuda, kuigi ta ise pidas teda rämpsuks. See raskus tuli pildi juures tekkinud tõetundmisest, et kogu oma elu on ta teinud seda, mida poleks pidanud tegema, ja on tegemata jätnud ainutarviliku. Ta on kunstnikuna oma elu kulutanud mitte kunstile, vaid lahedamaks äraelamiseks. See oli see tõetundmine, mille mälestuseks oleks tahtnud hoida seda pilti. Ja veel teiseks mälestuseks: selle naise mälestuseks, kellega ta üürikene aega seisnud külg külje vastu selle pildi ees, mis pidi ajama südame seest välja nutma. Aga Mägaril oli tundmus, nagu oleks ta seal pildi ees oma südame seest ära rääkinud, nii et ühes pildiga läks ka süda.

Itamid tõmbasid kergendatult hinge tagasi, kui kunstnik oli nende majast läinud, sest oli ju pisut õudne ja võõrastav liikuda oma ruumides, kui seal viibib niiöelda teisest ringkonnast inimene, kellega pole mingit ühist. Eriti tundis seda härra Itam ise, kes oli endine sõjaväelane ja rõhutas seda igal parajal silmapilgul, sest temal oli otse instinktiivne tunne, et inimlikud voorused võivad olla ainult seal, kus on õpitud tapariistadega korralikult ümber käima. Muidugi, selles tema loomulikus tundmuses polnud midagi loomuvastast, sest nõnda inimesed on tundnud juba aastatuhanded. Aga sellega seletub teatud määral tema vahekord Mägarigagi: pintsliga ei saa lasta ja pilt ei kõlba okastraattõkete purustamiseks, nii siis – need on pisut õudsed ja imelikud esemed. Sellepärast on hea, kui inimene, kes nendega teotseb, on s'ust pisut kaugemal.

Ainult üks raske küsimus oli Itamitel pildi asjus veel lahendada. Nemad otsustasid nimelt – pilti matustel mitte avada, vaid seda hiljem teha. Itamid tarvitasid just sõna „avada”, mitte aga näidata. Pilt pidi olema midagi mälestussamba taolist, aga seda võib korralikult ainult avada, mitte näidata. Selleks avamiseks oli kavatsetud eriline koosviibimine ja nüüd seisiski kogu raske küsimus selles, kas pildimaalija ka kutsuda või mitte? Lõpuks: kui ta kutsuda, siis kuhu panna ta istuma? Kelle kõrvale? Või panna laua otsa, muidugi allaotsa, et ta poleks kellegi kõrval? Ah Issand, nende asjade kallal võib oma pea ja südame lõhki mõtelda!

Aga proua Itamil tuli lõpuks hea mõte ja ta ütles oma abikaasale:

„Ardu, kallis, milleks nii tühise asja pärast oma pead ja südant vaevata. Sa tead ju, praegu läheb kunst ja kirjandus pisut moodi, sest kunsti toetamine on natuke nagu heategevus ja raamatuid võib alati kinkida, sest need ei ütle kellegile midagi ja keegi pole neist seltskonnas huvitatud. Kingid sa aga midagi muud, siis vahitakse, katsutakse ja arvustatakse, nagu oleks igaühel õigus midagi kallimat saada. Sellepärast, tead, mis nõu mina sulle annan: kutsume Mägari ja kutsume ka veel mõned teised kunstnikud, kirjanikud või lauljad. Just! Kutsume ka mõne laulja, et Köögertalid ei saaks oma Reinuga nii väga eputada, ja et need selle kaasa toovad, on üsna kindel. Ja seda otseteed ära keelata, see ju ka ei lähe, või mis sina arvad?”

Aga härra Itam arvas, et tõepoolest pole sünnis sel määral oma sõprade ja tuttavate eraellu tungida, ja sellepärast las tuleb ühes seltskonnaga ka see „kabajantsikute” esindus. Hulgakesi nad ehk eralduvad kergemini ja nõnda pole neist lõpuks sooja ega külma. Kui süüa ja juua jätkub teistele, siis ka sellele näljasele hulgale. Pealegi, kui kunstis ja kirjanduses nähakse uut heategevusharu, siis peab seda tingimata toetama, sest õigusega ei tahtnud härra Itam ainustki liigset penni oma peost liikuma lasta, aga, noh, halastus, see on hoopis teine asi, see teeb tema südame ikka pehmeks. Nõnda saadi üksmeelselt sellest raskest küsimusest üle.

Seega oli seltskond pildiavamisel kaunis kirju. Oli muidugi esijoones äriilm Köögertalidega eesotsas, siis kõrgemad pangaametnikud, seltskonnategelased, haritlased, sõjaväelased ja õppivat noorsugu „isamaalisis” värves. Oli kutsutud peale mõne kunstniku, kirjaniku ja laulja ka Paasid, sest Kitty ei tahtnud, et Karin puuduks „värnisaasilt”, oli ju tema nii erilist huvi ilmutanud tema buubi vastu elusalt, surnult kui ka pildistatult.

Imelikul viisil ilmus siia ka advokaat Paralepp, mis oli Paasidele suureks üllatuseks. Karin pani seda Kitty arvele, kel pidi vististi mingisugune lõhn ninas olema Paralepa ja Karini vahekorrast ja kes ei võinud Karinile andestada oma õnnetuid jalgu, nimelt: miks on temal sellised jalad ja miks Karinil ei ole. Üsna lihtis loogika. Sellepärast siis, säh, Paralepp sulle nina alla, küllap näeme, mis ütleb su mees selle kohta. Nõnda arutas Karin endamisi.

Aga Indrek pani kogu üllatuse Karini arvele, mõeldes ka üsna loogiliselt: tähendab, juba hakkab uuesti peale. Sest ei või ju vähimatki kahtlust olla, Karin pidi teadma, kas Paralepp kutsutakse või mitte, ja oleks võinud, kui ta oleks tahtnud, pisutki inimlikult toimida, Indrekut hoiatada. Üsna kindel, oleks Indrek seda ette teadnud, ta oleks jäänud ükskõik millisel viisakal ettekäändel tulemata. Nüüd ei teadnud ta tõesti mitte, mis Karinist arvata.

Aga oli veel kolmas inimene, kes mõtles ehk veel loogilisemalt kui Indrek ja Karin ja see kolmas oli proua Köögertal, kes saabus ühes oma Röneega. Proua Köögertal mõtles nimelt nõnda, pidades silmas Karinit: Nii, sina tahad ka Itamite juurde. Hea küll! Ma pole veel unustanud, mis sa tegid meil Röneega. Tähendab, Itamite juures ei tule midagi targemat, sest oma mehest sa ei hooli, nagu ei hooli ükski naine, kel täis aru peas. Aga oota sa, võrukael! Mis oleks, kui ka Paralepp ilmuks Itamite juurde? Ja muidugi, Paralepp peab seal olema, eks me siis näe, kuidas asjad kujunevad. Nõnda saigi Paralepp Itamitelt kutse.

Ometi kujunesid asjad otse vastupidiselt sellele, mida proua Köögertal oli kavatsenud, ja sest päevast saadik nimetas ta Karinit ainult maoks ning ussiks, kes tahab terve ilma alla neelata.

„Küll sa mul ükskord pakatad, oota aga!” ähvardas ta Karinit needes.

Aga esiotsa ei mõjunud see needmine Karinisse põrmugi. Tundes, et Indrek tõmbub tema vastu millegipärast turja, ja oletades, et see sünnib Paralepa pärast, nagu oleks tema selle tulekus süüdi, Karin pidas sellist teguviisi enda kohta üpris haavavaks. Et ta üldse võib minus kahelda, kui mina temale kõik nii puhtast südamest üles tunnistanud! mõtles Karin Indreku kohta ja lisas endamisi: aga hea küll, kui nii, siis nii, las käia. Ja ta lõi eelkõige Mägarile külge, kes võttis ta vastu niiöelda süle ja seljaga, aga vaevalt oli see sündinud, kui ta juba püüdis kinni Rönee ja ei loobunud sellest enam kogu õhtu, nii et proua Köögertal tahes või tahtmata pidi mõtlema, Karin teeb seda temale kiuste. Selles veendus ta veel rohkem, kui Karin oskas asjad nõnda seada, et tema mehest ja Paralepast said lauanaabrid, millist asjaolu Paralepp tõlgitses peaaegu armuavaldusena, Indrek aga kuulmatu sigadusena, mis muutis ta äkki sootuks ükskõikseks. Selle tõttu Indrek jõi pisut, mis juhtus väga harva, ja et Karini sigadust rumalaks naljaks pöörda, tegi ta Paralepaga varsti juttu ja nõnda vestsid nad kui kaks mahajäetud meheroju üheskoos pool õhtut. Aga Karin polnud kunagi oletanud, et Indrek võiks sellise sigadusega toime saada, ja sellepärast kippus talle vaheldamisi nutt ja naer peale, mida ta seletas möödunud matuste ja tänase peoga, kus pidi esinema niipalju kunsti küll värvis, küll helis.

„Kunst teeb mu alati kurvaks,” ütles ta Röneele. „Ainult kui ma selle peale mõtlen, kuidas te laulate, tõusevad mul pisarad kurku.”

„Armuline proua, te olete väga tundeline ja teete mulle liiga suurt au,” vastas Rönee punastudes, sest tema kõrval istus laulja, kelle kingapaelagi ta polnud väärt lahti päästma. See laulja heitis paar korda kõõrdi pilgu Karinile ja mõtles, et küll leidub ilmas kanapäid. Tahtes endale tähelepanu tõmmata ta tühjendas klaasi valget ja rääkis oma naabrile harilikust pisut valjema häälega:

„Ma vastasin neile üsna lihtsalt ja kategooriliselt, et öelge oma presidendile, mind pole kuningategi kutsed meelitanud, mis tähendab siis mulle üks vabariigi president. Öelge oma presidendile, seletasin ma neile üsna sõbralikult, et mul on kodus veel juua küll, milleks peaksin ma võõrsile minema. Või arvate, et ma pole patrioot? küsisin ma.”

„Härra patrioot!” hüüdis keegi, „prosit!”

„Prosit!” vastas laulja ja tühjendas klaasi.

Samal ajal, kui Karin ise ja teised tema ümbruses nõnda kõnelesid, mõtles ta endamisi Indreku kohta:

„Tähendab, niisamapaljuke peab ta minust lugu! Tema võib selle inimesega minu silma all nõnda rääkida ja isegi naerda, nagu ei teaks ta mitte kui midagi. Seda ei kingi ma talle kunagi! Mitte kunagi eluilmas! Vastu vahtimist peaks ta temale andma, seda peaks ta tegema. Las tulla skandaal, ükskõik!”

Aga pikkamisi alistus ta paratamatusele ja andus vestlusele Röneega, kes jõi, nagu ikka, rohkem kui talle kasulik ja armus selle tõttu Karinisse kõrvuni. Nõnda nad siis istusidki kahekesi õndsa armastuspaarikesena, nii et kõik seda tähele panid. Ainult Indrek ei näinud ega kuulnud midagi. Ma vilistan selle peale, mõtles Karin ja jõi Röneega juba mitmendat korda kokku.

Vernissaaž ise, milleks kogu oleng kavatsetud, algas õieti alles pärast lauast tõusmist. Peo pererahvas oli kaua kaalunud küsimust, millal pilt avada, ja oli otsusele jõudnud, et kõige kohasemaks silmapilguks on see, kus kõigil kõhud ja pead parajasti täis, nii et pole kuhugi ruttu ega ole ka erilist tarvet millelegi muule mõelda, kui anduda mugaval istmel kunsti maitsmisele. Kui vaja, võidakse samal ajal tassikesi ja klaasikesi ringi kanda, nii et oleks olemine mitte kuidagi kesisem kui ükskõik millises lokaalis.

Nõnda see sündiski. Pildi pidi avama looja ise ja tema pidi ka mõned sõnad sissejuhatuseks ütlema, aga et ta lõpuks tuli otsusele, tema oskab kõnelda ainult värvidega, mitte aga sõnadega, siis pidas avakõne härra Itam. Alguses oli kavatsetud isegi väike jumalateenistus, aga siis oleks pidanud pildi tingimata avama enne sööki, sest ei ole viisipärane täie kõhu ja peaga jumalat tülitama hakata, ning sellepärast jäeti jumalateenistus ära. Pealegi polnud laps, kelle järele pilt maalitud, veel taevakirja sisse kantud ja sellepärast oleks võidud jumalateenistust isegi teatud nöökamiseks pidada. Nõnda siis ütleski härra Itam lõpuks: „See jant las jääb ära, kallis Kitty”. Ja nõnda jäigi lugemine ning laulmine olemata.

Avakõne oli lühike, kuid läbimõeldud ja sisukas. Sõnasõnalt käis ta nõnda:

„Mu daamid ja härrad! Ilmas on kolm suurt asja, need on surm, teadus ja kunst. Surm laastab, teadus ja kunst ehitavad või jäädvustavad. Kui inimene sureb ja kui tahetakse, et ta ometi jääks alles, siis astub ette teadus või kunst. Teadus palsameerib, kunst maalib, raiub ja valab. Meie siin, mina ja mu naine, kandsime oma pojukese isamaa altarile, aga surm röövis ta meilt ja isamaalt. Surmale südilt vastu astus kunst ja andis isamaale igaveseks tagasi röövitud inimkonna liikme. Elagu isamaa, teadus ja kunst! Kadugu surm!”

Nende hoogsate sõnade järele Mägar vabastas oma teose kattest.

Ei või just öelda, et ta oleks vaatajaid eriti rabanud või liigutanud. Suurem hulk silmi avaldas nagu kahtlust või arusaamatut küsimust. Muidugi, sest polnud midagi, et keha oli täiesti alasti lillede keskel, sest ta oli alles nii nääpsukene, et ei võinud veel kedagi šokkeerida.

„Ei, ei, sellest ei või juttugi olla,” kinnitas keegi asjatundlikult. „Laps on nagu loom, temale on kõik lubatud, aga mis on lapsele lubatud, seda ei või ka kunstile keelata.”

Sellega oldi üldiselt päri. Aga üks asjaolu torkas ometi kõigile silma: Mägarit tunti kui meest, kes armastas ja harrastas ilu, kuid see pilt polnud ilus. Tema võis kõik muu olla, mitte seda. Laps oli ehk õieti maalitud, nii et Itamid, kui nad elaksid ka saja-aastaseks, ikkagi võiksid nad pildil tunda oma lapse. Noh, ja mis puutus lilledesse, siis need olid muidugi väga kenad.

„Tahaks minna lihtsalt nuusutama, et kas lõhnavad,” ütles keegi ja nüüd kaldus jutt sellele, et mis oleks, kui kunst oleks nii täiuslik, et maalitud lilledel oleks loomulikkude ja elavate lõhn. Aga siin sosistas keegi, nii et seda mitu kuulis:

„Nii et kui maalid surnu, siis tunned ka surnu lehka.”

Need sõnad ajasid mõned turtsuma, aga viisakusepiiridest ei mindud ometi üle. Nali jäeti naljaks ja mindi päevakorras edasi.

Kujur Soobik, kes ka siin viibis, vedis piipu ja tähendas mürgiselt:

„Tänini Mägar tappis pintsliga seltskonnadaame, nüüd katsub ta nende surnuid lapsi ellu äratada ja raske on öelda, mis tal paremini õnnestub.”

Kirjanik Pilu pidas oma kohuseks tähendada:

„Ühiskondlikult kannalt vaadelduna ei paku pilt erilist, sest laste probleem ei ole praegu akuut. Inimesi on niikuinii liiga. Maakera on inimestega niiöelda üliküllastatud. Võiks lahedasti paar maailmasõda veel ära pidada, siis ehk jätkuks kõigile parajasti ruumi ja tööd. Ja üldse ei meeldi mulle sellised närveldamised. Üksik ei loe meie ajal enam, üksik laps ammugi mitte. Või mis tähendavad need igavesed lilled? Tänapäev nõuab hulka, massi, kas või rohutirtsuparve. See on looja ja teda peab looma.”

Paar ajakirjanikku kuulas kikis kõrvul, sest nemad olid selleks siin, et Itamite nime laiematesse ringkondadesse kanda. Kujur Soobik, kes Pilu sõnu kuulnud, vastas talle:

„Kunstis loeb ainult üksik, mass on null.”

„See arvamus on ammugi aegunud ja ümber lükatud,” kaitses Pilu oma seisukohta. „Kes oli Homeros? Keegi ei tea. Võib-olla rohutirtsuparv. Igatahes mingi hulk, mass, mitte üksik isik, sest muidu poleks teostel nii jäädavat väärtust. Ei teata sedagi, kes oli Shakespeare. Ka see on ehk mingisugune kogunimi. Kindlasti, sest üksik ei suuda midagi selletaolist luua. Ja piibel: kes ta kirjutanud? Rohutirtsuparv. Võib-olla millalgi räägitakse Euroopast kui suurest kirjanikust, kellest pole säilinud kahjuks ainustki teost, aga see nimi tähendab ometi miljonilisi rahvaid, mitte üksikut isikut.”

Nõnda vaidlesid kirjanik ja kunstnik ning majahärrased olid oma otsusega väga rahul, et olid osanud anda oma koosviibimisele nii vaimlise ja kunstilise värvingu. See huvitav vaidlus oleks võinud veel kaua kesta, kui mitte Indrek poleks vahele tähendanud:

„Härra Pilu vist eksib pisut, sest Euroopa pole mitte kuulsa kirjaniku, vaid selle ilusa naise nimi, kes muutis kreeka kõige kangema jumala härjaks.”

Suurem hulk vaatas kaheldes üksteisele otsa, sest ei saadud õieti jaole, kuidas sellele reageerida, kas viisaka tõsidusega, et oma haridust tõendada, või millegi muuga. Aga Karin päästis seisukorra, sest tema ütles nii valjult, et ümberringi võisid seda kõik kuulda:

„See on tingimata mõni rumal nali, kuigi mina ei saa tast põrmugi aru.”

Nüüd purskusid alguses ainult mõned üksikud naerma, aga neile järgnesid peagi teised, kuni naersid kõik kas seda ilusat naist, kes muutis Jupiteri härjaks, kas härjaks muudetud Jupiteri või seda, et ilus naine ei saa oma mehe rumalast naljast põrmugi aru. Lõpuks oli ometi ükskõik, mida naerdi, peaasi, et naerdi. Selle naeruga oleks võinud pildi arvustamine ja nautimine lõppedagi, kui oleks olnud koos ainult seltskond, aga et siin leidus ka neid, kes seisid väljaspool seda piirkonda, siis võttis vestlus lihtsalt skandaalse pöörde, nii et majahärrased kahetsesid südamest oma vaimlist ja kunstilist üritust.

Algas nimelt sellest, et keegi hüüdis sügava bassihäälega üldise naeru hulka:

„Sel kreeka daamil oli väga moodne maitse.”

„Ja ilus pidi ta olema!” hüüdis teine. „Aga miks kohe härjaks?”

„Jumalat ei või muidu naise ligi lasta, kui sarved pähe ja neli jalga alla!” kõlas kelleltki kolmandalt kähinal, nagu kägistataks teda.

„Mu härrad, see on ju muinasjutt...” püüdis keegi haritlane seletama hakata, kuid temale karjuti kohe suure naeruga mitmelt poolt vastu:

„Muinasjutt! Kas kuulete, härg on muinasjutt! Ilus daam on muinasjutt! Jupiteri sarved on muinasjutt! Kogu seltskond on selliseid Jupiterisid täis!”

„Härg tähendab Kreekas ja...” püüdis endine hääl seletada, aga talle hüüti uuesti vahele:

„...sedasama, mis nüüdki, ainult et nüüd ei tohi tal inimestega järeltulevat sugu olla, ei sarvikuid ega nudipäid.”

„Ja kui on, siis mättasse või solgiämbrisse!”

„Et ei tuleks uut maailmasõda!”

„Jah, Kreekas kandis Venuse taoline lõbunainegi lapsi ilmale, aga nüüd ei taha seda neitsidki.”

„Naisi ja neitsisid pole enam tarvis, me vajame rohkem lõbutüdrukuid!”

Muidugi, need ja teised sündmatud sõnad räägiti mitte just nii valjusti, et kõik oleks pidanud seda kuulma, aga ometi nõnda, et seda võidi kuulda. Sellepärast hakkas kõnelejate ümbrus hõrenema. Ühes teistega liikus ka Paralepp. Ta läks Karini juurde ja ütles sellele:

„Armuline proua, minu imetlusel teie vastu pole piiri.”

„Vabandust!” vastas talle Karin. „Üks silmapilk.”

Ta tõusis toolilt ja läks Indreku juurde, et öelda:

„Vaata, mis sa tegid oma rumalusega! Selle pildi juures nõnda rääkida! Fui! Ma tahaks kangesti nutta!”

„Oota pisut, kui saame koju, siis,” vastas Indrek üsna asjalikult.

See riivas Karinit ja ta jättis Indreku sinna paika, et minna Kitty juurde, kellele Paralepp ütles tänase õhtu suhtes meelitusi.

„Kitty, kallis,” ütles Karin, „palu, et keegi teeks muusikat, ma tahaks nii kangesti nutta, aga muidu pole põhjust.”

Kuid muusikaga ei saadud kuidagi hakkama, sest „tuusad” vabandusid „halva vormiga” ja vähemad vennad häbenesid. Röneegi oli nii vähe joonud, et tal puudus julgus.

„Kas te siis mind sugugi ei armasta?” küsis Karin temalt.

„Ma olen püsti hull, armuline proua,” vastas Rönee, „aga see ei aita täna. Kui lubate, ma astun millalgi teie poole sisse ja siis laulan niipalju kui soovite. Ainult teile, armuline proua!“

„Mul pole klaverit ega saatjat,” vabandus Karin. „Ei tee viga,” vastas Rönee, „teie silmad ja kõrvad saadavad mind.”

Nõnda lepitigi kokku, et Rönee pidi Karini poole sisse astuma.

Üldiselt kippus kogu oleng tuimaks muutuma, sest maja seisis ju veel värskes leinas, mida pidi viisakuse pärast arvestama. Ainult Köögertal ei lasknud end sellest eksitada. Tema võttis paraja auru peale ja kui teised läksid kunsti maitsma, jäi tema rahulikult paari sõbra seltsis laua äärde istuma, kus ta ütles, kuuldes majahärra avakõnet surmast, teadusest ja kunstist:

„Nad ütlevad kunst. Aga mina ütlen: mis on kunst? Kunst on käsitöö, mida võib raha eest osta. Tähendab, õige kunst on raha ja tema tegemine. Aa! Sellest saan ma aru! Raha teha ka siis, kui oled pankrotis, see on õige kunst, mitte käsitöö. Teha nõnda, et kui kõik pankrotimehed kokku astuvad, siis võivad nad terve Eesti vabariigi üles osta, vaat' see on see kõige õigem kunst ja sinna see elukunst tüüribki. Aga see kunst seal, see pole kunst. Iseasi, kui ta oleks vana, nagu need, mis ma Venemaalt ostsin. Aga ka siis pole see, et ta on kunst, vaid et ta on vana. Sest inimene armastab noort naist, vana kunsti ja hallitanud viina ning see on kultuur. Hiinamaal armastatakse mädamune ja see on veel kõrgem kultuur. Nõnda on see jumalast seatud. Prosit!”

Lahkudes pidumajast Indrek ja Karin sattusid kohe vastuollu, sest Karin tahtis sõita, Indrek jala minna, et pisutki liikuda heledas ja karges kevadeöös. Lõpuks Karin andis järele, kuid ütles pahaselt:

„Sa oled lihtsalt võimatu! Nagu ennist sealgi! Milleks niisukesed naljad, liiatigi kui ükski ei saa neist aru. Ainult piinlik!”

„Ma mõtlesin iseennast ja sind, sellepärast oligi kõigile arusaamatu,” vastas Indrek.

„Tähendab, mina olen sinu härjaks teind?” küsis Karin ärritatult.

„Aga mis sa siis arvad?” küsis Indrek vastu. „Inimene peab tõepoolest sarvloom olema, et ennast lasta sellisesse seisukorda vedada. Milleks olin ma täna seal? Et Paralepaga vestelda?”

„Miks ei annud sa talle vastu vahtimist?!” hüüdis Karin.

„See oleks korralikust härjast kabu teinud, sellepärast,” vastas Indrek. „Härjal võib veel pisut iseloomugi olla, kabul pole sedagi.”

„Iseloom, iseloom!” hüüdis Karin osatades, nii et kevadeööst kajas vastu. „Kel on seda iseloomu vaja! Sinu iseloom teeb seda, et mina pean su härjanalju pealt kuulama ja ei tohi nuttagi, kui selle väikese lapse juures niisukesi asju räägitakse. Just – lapse juures, sest see pilt on mulle sama hea, nagu oleks see surnud laps ise.

„Minu nali oli ehk tõesti rumal,” arvas Indrek, „aga teised rääkisid aja- ja asjakohaselt.”

„Jäta ükskord oma härjanaljad!” hüüdis Karin kärsitult.

„Kuis nii härjanaljad?” küsis Indrek. „Itamid on ju lasknud meelega oma lapse surra, aga võib-olla asi on veelgi hullem.”

„Kes seda ütleb?” küsis Karin kohkunult.

„Paralepp rääkis seda kui avalikku saladust,” seletas Indrek. „Laps polnud Itami, vaid kellegi noormehe oma, keda sinu Kitty nimetab välismaalaseks. Itam sai sellest alles tagant järele teada.”

„Ja see, et tuleks tingimata poeg?” küsis Karin nagu hirmul.

„Seda peetakse kõige paremaks härjanaljaks kogu selles loos,” ütles Indrek, „sest Itami aidanud ju ise hingeliselt ja vaimliselt selleks kaasa, et teine mees muretseks talle lihalikult poja. Peenike, mis?! Aga see pole kõik. Itam öelnud abielludes, et – soo, nüüd on küllalt elatud ja jännatud, tarvis ükskord hakata oma kodanikukohuseid täitma, sest meil on ju nüüd oma vabariik ja isamaa. Ta valinud meelega Kitty tema jalge pärast – sest, pea meeles, peale muu olevat nad veel kõverad, Paralepp teab –”

„Sa oled kurat!” karjatas Karin siin vahele.

„Kuula nüüd, ära sega,” manitses Indrek. „Ta valinud Kitty lootuses, et tema, nagu ta on, ei meeldi ühelegi mehele, nagu ta ei meeldi ka Itamile endale. Nõnda võiks siis loota täiesti korralikku abielu. Aga Itam olevat ebamusikaalne – kolossaalselt ebamusikaalne, ütles Paralepp, – sellepärast ei teadnud ta oma naise häälest enne abielu midagi, ei tea abieluski. Aga ilmas on ka musikaalseid mehi ja need tunnevad naise hääle mõju. Nõnda tuli kõik kõigi arvestuste ja oletuste vastu. Neid asjaolusid pidid nii mõnedki tundma, kes nii väga etteheitvalt kõnelesid „aortast” – seda teist sõna ma ei ütle, seda sa armastad veel vähem – ja laste tapmisest maailmasõja nimel. Aga nende härjanali seisab selles, et nemad ise vististi kõik eranditult on nii või teisiti lapsetapjad ja lõbunaiste kasutajad. Nad jooksevad neitsidegi järele ainult selleks, et neist lõbunaisi teha. Nad jooksevad iga naise järele selleks, et temast lõbunaist teha, sest see on auasi. Inimene on ju nii imelikult loodud, et kõige enam heidab ta teistele ette just oma patte. Neid ei andesta ta teistele kunagi. Selle inimliku loogikaga peaks ütlema: Jumal on kõige eksinum olend maailmas. Temasse on koondatud kogu maailma mõeldavad eksimused. Ainult nõnda võiks mõista tema leppimatust ja julmust inimeste patu pärast, kui ta saadab iseoma poja ristipuusse. Miks ei rahuldunud ta vähemaga? Miks ta ei andestanud? Inimsoopatud on tema omad patud, sellepärast, sest...”

„Aga miks ta ei lase end lahutada?” küsis Karin, kes juba ammugi ei pannud seda tähele, millest rääkis Indrek. Karin mõtles oma mõtteid, üsna maisi ja lihtsaid mõtteid.

„Kuis nii?” küsis Indrek arusaamatuses. „Kes kellest? Jumal Kristusest, Kristus jumalast või jumal maailmast? Kellest peab kedagi lahutama?”

„Halastaja ja armuline taevas!” hüüdis Karin. „Et sul ometi kord need rumalad naljad läilaks ei lähe! Itam Kittyst muidugi – miks ta ei lahuta end?”

„Ah nõnda!” lausus Indrek. „Itam Kittyst, tähendab. Pole põhjust, see on see põhjus. Poeg omaks võetud ja sellena mahagi maetud. Muud tõendused puuduvad. Pealegi, Kitty nõuab maja ja aia kõrvale veel midagi, sest millest ta peaks siis oma lumipalees elama. Itam kalkuleerib. Naine on ka ainult kalkulatsioon ja et naiste hind ilmaturul üldiselt langenud, siis Itam põlgab tingimusi kalliks, nii et härjanali võib edasi kesta...”

Aga Karinile ei teinud see härjanali põrmugi nalja. Tema mõtles üsna tõsiselt: tähendab pettus, kõik paljas pettus. Ja mina, rumal, uskusin. Millal saan ma küll targaks! Millal saan ma sama targaks nagu Kitty ja teised!

Aga Indrekule vastas ta:

„Kuidas sa küll kõik ära hävitad! Kõik ilusa! Ma ei taha enam selle pildi peale mõeldagi,” veel vähem teda näha.

„Mis parata, kui tõde on nii inetu,” vastas Indrek alistunult.

„Sina ise oled inetu!” hüüdis Karin. „Sina ja su tõed.”

Ja nüüd läksid nad vaikides mööda tühje ja kõmavaid tänavaid ühise kodu poole, mõlemad nukrad ja peaaegu pettunud.





XXV


Viimase aja sündmused ja niinimetatud tõed, millega Karin nagu mingisuguses nõiakeerus kokku puutunud, tegid tema sisemuses laastavat tööd. Kõik, mis pakkus varemalt natukenegi pidet, lõi logisema. Usust polnud tal kunagi suuremat tuge olnud ja seegi natukene, mis tal oli, kadus sõja- ja revolutsioonipäevil. Aga ka abielu oli oma osa nõudnud. Indrek oma alaliste juurdlustega õõnistas Karini südames kõik alused, näppis peeneks kõik pidemed. Indrek ise jäi nagu sellest hävingust puutumata. Kõigest juurdlusest ja kahtlusest hoolimata temal oli omal mingisugune vankumatu alus, millel ta püsis kõikumatult. Kui Karin temalt nõudis, öelgu ometi kord selge sõnaga, mis on see, millega tema endiselt edasi elab, kui ta ise aina laastab ja hävitab, siis ei saanud Indrek lihtsalt aru, millest Karin rääkis, sest tema, Indrek, ei mõtlevat üldse laastamisele ega hävitamisele. Nõnda seisid nad kõrvuti, üks ei mõistnud ühte ega teine teist või kuigi mõistsid, siis ei suutnud ei see ega teine oma kaaslast aidata. Indrek põikles üldse, eriti viimasel ajal, Karini küsimuste vastamisest kõrvale, öeldes, et abielu ei olevat ühiseks mõtlemiseks, vaid ühiseks elamiseks.

„Aga kuidas sa siis elad, kui sa ei mõtle?” küsis Karin.

„O, suurepäraselt!” hüüdis Indrek teatud imestlusega, millest Karin ei saanud põrmugi aru. „Vaata ometi loomi! Vaata kevadel liblikat! Arvad, et ta väga palju mõtleb, kui lendab ühes teise omataolisega? Aga vaata puid, rohtu, lilli! Arvad, et maikellukesel on väga sügavad mõtted ja et need sügavad mõtted lõhnavadki? Või lõhnavad temas peituvad magusad tundmused? Kallis naine, ega ma sind ometi sellepärast armasta, et...”

„Kas sa ikka tõesti veel armastad?” küsis Karin vahele.

„Ära küsi, muidu sa pole enam kallis ega armas,” vastas Indrek. „Tema tarkade mõtete ja küsimuste pärast ei armastata ühtegi naist ega ühtegi muud olendit, see on üsna kindel. Aga mina arvan isegi, mida rohkem naised õpivad mõtlema, seda vähem saavad nad tunda, mis on toeline armastus. Armastus põgeneb laostava mõtte eest. Mees põgenes enne tema eest naise juurde, aga varsti pole sedagi varjupaika, sest ka naine aina küsib ja juurdleb. Võib-olla see peab paratamata nõnda olema, aga vaesemaks jäävad mõlemad, mees kui naine.”

„Ära räägi nii kurvalt,” ütles Karin, „ma ei taha, et me vaesemaks jääme. Ma katsun mitte kunagi enam mõelda ja arutada, ainult kui aga vaesus jääks tulemata.”

Aga Karin ei pidanud sõna, ei saanud pidada, ta juurdles ja arutas aina edasi.

Igal pool, kuhu ta heitis pilgu või kuhu ta pääses lähemale, avanesid mingisugused saladused ja isegi otsesed kuriteod, s. t. sellised asjaolud, mida Karin oli tänini pidanud kuriteolisiks. Ja ometi elasid inimesed, kes tegid neid tegusid, ilusasti edasi, nad elasid pealt näha isegi palju õnnelikumalt kui niinimetatud ausad inimesed. Või olid ka neil oma patud, eksitused ja kuriteod, ainult Karin ei teadnud neid?

Ah jaa! Karin jõudis tõepoolest viimaks otsusele, et kõigil on oma saladused, oma patud, ainult temal ei olnud midagi. Tema süda oli nii tühi ja puhas, et lase kas või sipelgad sisse, nad ei leia sealt midagi, ja sellepärast ehk ongi ta mõnikord nii hirmus õnnetu ja tunneb enda nii mahajäetuna. Vististi on Tiinal ometi õigus, et inimesele on suureks lohutuseks, kui tal on ükski väikene saladus, mida ta hoiab üsna iseenda tarvis. Just! Ka Indrek ütles tol suurel saladuste ja pattude paljastamise korral, et ta kahetseb oma kuriteo rääkimist Karinile. Jah, seda ütles ta selge sõnaga.

Aga see ju tähendab, et kui tal juhtuks veel mõni kuritegu või saladus, siis ta juba minule ei räägiks, vaid jätab selle täiesti omale. Aga ehk tal ongi juba uusi patte ja saladusi hingel? Ehk on tema samasugune nagu teisedki, kes elavad üsna rahulikult oma kuritegudega edasi? Tingimata peab tal nii mõndagi hingel olema, mida Karin ei tea. Sellepärast keelas ta Tiina saladuste kallal juurdlemastki. Võib-olla tema ise teabki seda saladust, ainult Karini eest püüab ta seda varjata. Jah, kõik võib olla ja ometi elavad kõik nõnda, nagu poleks mitte midagi.

Need olid piinavad mõtted ja sellepärast oli Karinil hea meel, kui Rönee ühel päeval ukse taga seisis ja kõlistas. Temaga polnud vaja mõelda, sest Karin arvas, et kui keegi õpib laulma, milleks siis veel mõtlemine. Muusika on üldse mõttetu tegevus ja sellepärast ajabki ta nii kergesti armastama, tuleb ju armastus siis, kui ei mõtle, nagu seletab Indrek. Nii et see asi oli Karinile üsna selge. Aga ta pidi oma üllatuseks nägema, et ka Rönee kipub mõtlema, aina mõtlema, nagu oleks see mingi paratamatult nakkav haigus. Pealegi mõtles ta üsna kurbi mõtteid, mis tegi kogu tema harrastuse peaaegu mõttetuks.

„Enne oli hea,” rääkis Rönee, „suri inimene, siis suri ka tema hääl ja jumal kaasa. Aga praegu: inimene võib surra kas või kümme korda, hääl elab edasi, nagu oleks elav hing mitte inimeses, vaid tema hääles. Ole nüüd hea ja õpi laulma, nii et keegi sind tahaks kuulata, kui iga koolijüts oskab grammofoni üles keerata ja mõne Martini või isegi Caruso peale panna. Mine katsu nendega võistelda. Sest mõelge ometi, meid on ainult miljon ja kuidas suudame siis teistega võistelda, kui neid kümned ja sajad miljonid. Ja ometi küsib sinult iga grammofonikeeraja: miks sa ei laula nagu Caruso, miks sa ei laula nagu grammofon? See on see häda. Enne pidi võistlema elusate inimestega, aga nüüd surnutega ja masinatega, öelge nüüd isegi, armuline proua, kes peab siin vastu? Kes suudab siin vastu pidada, kui meid on ainult miljon ja teisi kümned ja sajad miljonid ning kui nad saadavad kõik oma surnud ja masinad meie mõne elava vastu?”

„Lintsalt hirmus, eks ole,” ütles Karin.

„See on lihtsalt kole,” kinnitas Rönee. „Sest mõelge ometi minu kui noore laulja seisukorda: minu laulu üle otsustatakse grammofoni järele, mitte vastupidi. Oleks vastupidi, siis poleks midagi viga, aga vastupidi pole kunagi, ikka edaspidi – grammofon ees, minu hääl järele. Aga nõnda on ju õige, ütlevad kõik, sest grammofone on rohkem kui lauljaid, kuidas te tahate siis teha? Kas maksab veel häälteenamus või ei maksa? Kas on ilmas veel demokraatiat, või ei ole? Kas olete, noormees, vabariiklane või hoiate aristokraatia poole? Nõnda küsitakse, kui hakatakse põhimõttelikult arutama. Aga ütelge nüüd teie, armuline proua, mis aitab mulle häälteenamus, kui jumal on mulle andnud üheainsa hääle, millega pean karjuma kogu maailma elavate ja surnutega võitu, kes lõugavad sulle grammofonidest ilmatu raginaga vastu? Niisuke on minu seisukord. Lähed aga konservatooriumi, siis ütleb õpetaja: noormees, te kärisete ja ragisete nagu raadio. Ei, ütlen ma, mina laulan puht grammofoni järele, sest seal on Caruso. No, ütleb tema, kui tahate surnuid eeskujuks võtta, siis ärge tulge siia. Aga tule jumal appi, keda ma pean siis eeskujuks võtma!? Teda, õpetajat? Aga ta pole ise kunagi elavat Carusot kuulnud ja surnu peale on ta kade, nii et sööks ta kas või elavalt ära. Ainult üks klaverdaja on meil elavat Carusot kuulnud, aga see teeb plinn, plõnn ja ütleb: nõnda laulis seda Caruso. Sellest näete, armuline proua, et ma olen alati kahe tule vahel: kui õpin, siis nõnda, nagu poleks raadiot ja grammofoni olemaski, aga kui laulan, siis pean laulma nagu grammofon ja kõik tema kümme tuhat surnut.”

„Ärge tehke omale niipalju muret,” katsus Karin noormeest lohutada, „küll teie surete ka ükskord ära ja lähete siis grammofoni. Pealegi, siis on ehk grammofone veel rohkem kui praegu ja nõnda saate Carusost kuulsamaks.”

„Aga ma tahaks juba nüüd kuulsaks saada, sest see toob palju raha. Kuulsus toob hirmus palju raha,” vastas Rönee.

„Mis te palju rahaga teeksite?” küsis Karin.

„Kõige pealt laulmine nurka ja raadio ning grammofon platsi, sest milleks ennast veel vaevata, kui kultuur on nii kõrge, et on raadio ja grammofon. Sest Carusost ei ole keegi kunagi paremini laulnud ega laula minagi.”

„Noh, ja siis?” küsis Karin oodates. „Mis te siis teete?“

„Ei midagi iseäralikku,” vastas noormees, „hakkan elama. Sest kui mul on küllalt raha, miks ei peaks siis elama. Mammi küsib ka vahel, et...”

„Kes on mammi?” huvitus Karin.

„Proua Köögertal muidugi,” vastas Rönee. „Tema küsib ka vahel, et mis ma teen, kui ma saan kuulsaks ja teenin palju raha? Aga tema küsib veel midagi.”

„Mida ta siis veel küsib?” päris Karin.

„Seda ma ei või öelda, see on saladus,” vastas Rönee.

„Juba jälle saladus!” hüüdis Karin. „Kõigil on saladused. Ja ükski ei või neid minule usaldada. Mitte ükski! Mina olen kõigi meelest nii tühipaljake, et minule ei räägita midagi. Kui te teaksite, kui õnnetuks see mu teeb!”

„Ärge olge õnnetu,” palus Rönee, „ma ei või ju kõike rääkida.”

„Aga meie vahekorrast teistele räägite, eks?” usutas Karin, nagu oleks ka neil juba saladusi.

„Ei räägi kõike,” vastas noormees.

„Mida te ei räägi meie vahekorrast?” päris Karin.

„Seda ma ei või teile öelda, armuline proua,” vastas noormees punastudes ja lõi silmad maha, Seda nähes tõusis ka Karinil veri näkku, ta tundis kohe, kuidas veri tõusis suure hooga. Aga ta sai endast varsti võitu ja ütles:

„Jällegi saladus! Tähendab, teil on minust minu enda ees saladused?”

„Mitte!” vastas noormees. „Minul on minust endast saladus, mida ma ei või teile öelda, sest see puutub ka teid.”

„Öelge mulle see saladus, ma palun,” mangus Karin.

„Ei või, veel ei või,” ajas noormees vastu.

„Siis laulge mulle sellest saladusest, või laulge mulle oma teistest saladustest, ma tahan kangesti saladusi kuulda. Tõepoolest laulge midagi. Kas peate tingimata püsti tõusma? Kas te ei saa istudes laulda? Katsuge siinsamas, nii, istuge lähemale, nõnda, soo, laulge nüüd, ma tahan tunda, kuidas te laulate, sest ma pole kunagi lauljal nii lähedal seisnud.”

Rönee hakkas laulma, aga iga laulu järele Karin palus veel midagi ja nõnda leidiski Indrek nad koju tulles sohvalt laulmast ja kuulamast. Karin tahtis Rönee ka lõunaks jätta, aga noormees vabandus võimatusega, sest ta olla lubanud minna kuhugi mujale. Oli see tõepoolest nõnda või loobus ta lõunasöögist Indreku pärast, see jäi tumedaks. Igatahes Indrek oli lõunalaual harilikust vaiksem ja sõnakehvem, nagu vaevaks miski tema südant. Kui Karin hiljem selle nähtuse põhjuse järele küsis, vastas ta:

„Sina teed mulle muret. Itamite juures olid sa selle noormehega peaaegu kaelastikku koos ja täna oli ta juba siin. Või on ta ka varemalt käinud?”

„Kas juba armukade, mis?” küsis Karin.

„Jätame esiotsa armukadeduse,” vastas Indrek, „sest abielus on muidki asju, Mina annaksin sulle nõu võõraid mehi üldse mitte oma majja kutsuda ega nendega lukustatud uste taga istuda.”

„Küll oled sina ka kena,” rääkis Karin. „Ma ei saa ometi lasta lapsi edasi-tagasi uksest seegata, kui ise palun teda laulda. Ja mis on selles siis nii halba, et mõni tuttav meeskülaline astub meie poole sisse?”

„Muidugi pole sellest midagi, kui ta tuleks meie poole” – Indrek toonitas sõna meiet – „aga kui ta tuleks ainult teie poole, armuline proua, liiatigi kui see sünniks korduvalt, siis torkaks see lastele ja teenijale varsti väga imelikult silma.”

„Pean siis mina oma elu seadma laste ja teenija järele?” küsis Karin juba teatud ärritusega.

„Iseenesestki mõista, kui sul nad olemas,” vastas Indrek. „Iga orjaperemeeski seab oma elu orjade järele.”

„Ah juba võrdled mind orjaperemeestega!” hüüdis Karin. „Küll aga sinul käib see ruttu!”

„Jäta niisukesed käänamised ja väänamised,“ manitses Indrek, „sa saad ju väga hästi aru, mis ma mõtlen.”

„Mina ei saa sinust põrmugi aru!” hüüdis Karin, „ja ma ei tahagi sinust aru saada. Kui sa minu Õiget arvamist tahad kuulda, siis tea: ma ei mõtlegi oma elu igas asjas laste ja teenija järele seada! Ei mõtle jah! Olen küllalt närutanud, olen küllalt teiste pilli järele tantsinud, ükskord tahan ka mina elada. Teenija võib omale teise koha otsida, kui tal siin ei meeldi, mingu või tänapäev. Mingu kohe, kui ta on sinuga ühel arvamisel.”

„Ja lapsed otsigu omale teine ema, kui see neile ei meeldi, eks?” ütles Indrek.

„Lapsed mingu isa juurde, kui see on emast parem!” hüüdis Karin vastu. „Ja sinna nad lähevad niikuinii, kas ma poen või nahast välja. Nad on ju tüdrukud, nemad lähvad ikka meeste juurde. Veel mõni aasta, siis lükkavad nad minu kõrvale, sest siis olen mina vana, nemad noored. Mind ei näe siis enam keegi, mind vana kontsu. Sina ka ei näe mind enam, sest sa vahid juba praegu nooremaid. Kõik mehed näevad ainult nooremaid. Ja kui kusagil juhtubki mõni olema, kes ka mind veel näeb, siis tahad sa selle kohe majast välja kihutada. Aga mina ei luba seda. Ei luba jah!”

„Aga milleks sa siis just selle Köögertali vanamoori lemmiku valisid?” küsis Indrek.

„Soo!” hüüdis Karin. „Ah nüüd äkki vanamoor! Tähendab, sa tahad sellega öelda, et mina olen ka juba vanamoor? Seda mõtled sa, jah? Hea küll! Las me siis oleme kaks vanamoori pealegi.”

„Ei, vaid mind huvitab ainult see, miks oled sa endale valinud mängukanniks just selle poisikese?” küsis Indrek.

„Nüüd juba poisike! Esteks vanamoor, nüüd poisike!” hüüdis Karin. „Varsti tuleb tudike ja siis titake! Aga ta pole sugugi poisike,” ütles Karin lõpuks hoopis teisel toonil. „Ta on juba ammugi täismees, üle kahekümne aasta vana, peale selle veel kunstnik ja laulja. Miks ma aga just tema valisin, see on minu asi, minu saladus. Teil on kõigil omad saladused, näe, minul on nüüd ka oma. Sest kui teenijalgi on oma saladused, siis võivad ka majaproual omad olla, seda ei või ega saa mulle keegi keelda, sina ka mitte.”

„Kuule, armas naine,” ütles Indrek, „mille üle sa nii väga ärritud?”

„Just sinu enda üle, sinu rääkimise viisi üle!” karjus Karin vastu. „Selle üle, et mina olen sinu arvates vanamoor ja täiskasvanud noormees poisike!”

„Sinu kõrval on see noormees muidugi otse jütsa, mitte isegi poisike,” ütles Indrek, „ja mina tahtsin sulle nõu anda...”

„Mul pole su nõu tarvis, pea see omale!” hüüdis Karin vahele.

„Kuula enne minu nõu ära, otsusta siis,” ütles Indrek.

„Ei kuula, ei taha kuulata! Näe mitte ei taha!” karjus Karin vastu.

„Aga mina tahan seda!” kõrgendas Indrek häält, sest naise ärritus hakkas pikkamisi ka temasse. „Mina nõuan seda! Ja ma sunnin sind kuulama, kui sa heaga seda ei tee.”

See oli õli tulle valamine. Seda Karin oli nagu oodanudki.

„Sina sunnid!” karjus ta. „Sina tahad mind sundida! Olen ma su ori? On naine tänapäev veel üldse mehe ori? Naine on iseseisev inimene, ta võib teha, mis ta tahab. Sa võid kohtusse kaevata, kui ma sulle ei meeldi, seda võid sa teha, muud mitte midagi. Mine nõua lahutust! Nõua lahutust, et ma ei lase ennast sundida ja et ma sellepärast ei meeldi sulle. Ütle kohtus, et lahutage meid ära, sest ma ei ole oma naisest huvitatud, aga teised mehed on.”

Ent nüüd sündis midagi üsna imelikku. Indrekul muutus äkki näoilme, muutus kogu välimuski. Silmad omandasid nagu kivistunud läike. Ta astus üsna rahulikult naise ette, vahtis talle tungivalt otsa ja küsis:

„Kas sa tahad mind kuulata või ei? Vasta!”

Karin tundis südames kerget värinat, sest ta ei olnud päris kindel, millised kavatsused on mehel. Ta oli kahevahel, mis on targem, kas tõesti kuulama jääda või oma jonnist kinni pidada. Osalt tõusis temas uudishimugi, mis asi see küll võiks olla, mille pärast Indrek nii tõsised abinõud tarvitusele võtab. Kogu see kahtlus vältas ainult silmapilgu, siis vastas ta Indrekule suure südidusega:

„Ei taha! Mitte ei taha! Näed, panen käedki kõrvade ette, et ma ei kuuleks. Karju kui tahad!”

„Siis näitan ma sulle, kes majas peremees,” ütles Indrek otsustavalt, haaras Karini kinni, võttis tal käed kõrvade eest ja tahtis rääkima hakata, ning kui Karin karjuma pistis, surus ta naise mõlemad käed oma ühte pihku armutult kokku, kuna ta teise käe pani talle suule, et lämmatada ta kisa. Karin viskles ja väänles ning peksis jalgadega Indreku sääri, aga see tegi, nagu ei paneks ta seda tähelegi, vaid rääkis sunnitud rahuga:

„Mina annan sulle nõu, poisikestega mitte jännata, sest nemad võivad sinu mängu tõsiselt võtta. Nemad võivad mängu armastusena võtta. Lapsed ja poisikesed armastavad ju veel tänapäevgi ja armastus on hädaohtlik asi, mõistad.” Nüüd laskis ta naise lahti ja lisas siis: „Soo, ja nüüd võid minna, nüüd oled vaba, mine kohtusse ja lase end lahutada, sest ma olen sinu kallal vägivalda tarvitanud.”

Karin langes pooloimetult sohvale, sest ülearune pingutus ja suu sulgemine oli talt jõu riisunud. Tema keha vapustas kramplik nuuksumine.

Viimased sõnad öelnud, Indrek tundis oma pahemas käes teravat valu, ja kui ta pihku vaatas, leidis ta sealt vere. Millest see? Kust see veri? Ah jaa! Pahema käega oli ta ju Karini suud hoidnud. Just nii: hambajäljed! Õige, õige! Indrek oli ju hammustamistki tundnud, aga sel silmapilgul ta nagu ei teadnud õieti, et ta seda tundis, sest kogu tema tähelepanu oli suunatud kuhugi mujale. Ta nagu mõtleski sellele, mõtles just siis, kui Karin peksis oma kõrge kontsaga valusasti vastu sääreluud, mõtles nagu sääreluud lohutades, et – ä'ä tee sest väljagi, kusagil mujal on veel valusam, aga kui see seal kõik ilusasti ära kannatab, siis võid ka sina kannatada. Just nõnda oleks nagu Indrek suures ärritusehoos mõelnud, kuigi ta sel hetkel ise seda ei teadnud. Ainult tagant järele meenub kõik. Tingimata mõtles ta siis nõnda ja tal oli isegi nagu hea meel, et tunduva valu nii ilusasti välja kannatas.

Indrek hakkas haavast verd imema, sest „ka iseoma naise hammas võib olla mürgine,” mõtles ta. Vere sülitas ta suutäis suutäie järele tuhatoosi paberossiotstele. Endal oli alguses mingisugune imelik tundmus, et, näe, kuhu peab minema tema veri, nagu poleks ilmas paremat paika kui tuhatoos. Aga siis meenus talle, et see on ju naise hammustatud veri ja et need on sama naise paberossiotsad. Tähendab õige koht, järeldas ta loogiliselt ja sülitas edasi, kuni hambajäljed kuivaks imetud. Siis läks uksest välja, käis magamistoas, leidis sealt joodi ja pani seda haavale, kuni see muutus kõvaks, kuivaks ja kangeks. Alles siis läks kabinetti tagasi. Aga vaevalt sai ta sisse astuda, kui Karin tormas talle laotatud kätel vastu ja kargas talle lõdvalt kaela, nagu peaks ta siinsamas põrandale langema, kui Indrek ei võta tal kõvasti ümbert kinni.

„Ma olen jälk loom,” sonis Karin, peites pead mehe rinnale ja püüdes nõnda nagu iseenda eest varjule pugeda. „Tuhatoosis on ju selge veri.”

„Esiotsa on see ainult minu veri,” ütles Indrek, hoides naise ümbert kinni ja vahtides üle tema õla laial, tardunud pilgul kas põrandale, läbi akna välja või lihtsalt tühjusesse.

„Issand jumal, kui õudselt sa räägid!“ sosistas Karin kõigest kehast värisedes ja mehele aina lähemale pugedes. „Sa räägid, nagu peaks ka kellegi teise veri voolama hakkama.”

„Aga paljuke seal siis nõnda puudub,” vastas Indrek. „Sa lähed vanemaks, aga aru ei tule sul nagu põrmugi juurde. Mis s'ust nõnda saab? Mis meist mõlemist nõnda saab?”

Aga Karin ei teadnud, mis temast või Indrekust nõnda saab, tema teadis ainuüksi seda, et ta tahtis tunda, et ta on alles noor ja et teda ei vaeva aastad ega elumured. Tuli see kevadest või tõi selle temasse ümbrus, mis näis veetvat nagu karnevalipäevi või märatsevat katkuaegsel peol, seda ta ei teadnud. Võib-olla et mõjus see ja teine, aga võib ka olla, et oli põhjuseks midagi sellist, mida ei teadnud tema ega ükski teine. Oli ehk mingisugune imelik haigus, mis sigis sõjaaegses vereuimas ja mille pisikud täitsid ikka veel õhku ja nakatasid kõiki – noori ja vanu, naisi ja mehi. Lapsedki ei pääsenud sellest mürgist, sest õhtuti ilmus neid karjakaupa tänavale, kõik lokitud ja puuderdatud, õlitatud ja jumestatud, kirevad ja säravad, nagu see hilpudegi hulk, millega täideti kaupluste vaateaknaid. See oli ehk osa ammuigatsetud Euroopast, mis millalgi ja kuski kaugel oli piirituse ja piibliga hävitanud terved inimkonnad, nüüd langes ta laviinina üle-öö Karinile ja paljudele teistele.

„Mu süda oli küll hirmus täis, aga ikkagi oli mul hea, kui sa mind nii kõvasti kinni hoidsid,“ sosistas Karin natukese aja pärast. „Mida kõvemini sa hoidsid, seda parem mul oli.”





XXVI


Aga Indrekul ei jätkunud tahtmist või jõudu Karinit alati nii kõvasti hoida, et tal oleks küllalt hea ja et ta ei himustaks paremat. Pealegi sündis varsti midagi, mis lõi nagu segi kõik olnu ja oleva. Sündmus ise polnud mõni teab kui uus, suur või ootamatu, ometi sai ta nagu omataoliseks saatuslöögiks. Sest mis erilist tähendust võis olla ühelainsal inimelul, kui alles hiljuti olid hukkunud tuhanded ja miljonid, ilma et kogu maailm oleks sellest suuremat väljagi teinud või oma eluviisi muutnud. Ehk mis tähendus võis olla paari kõrvalise inimese pisarail, kui iga päev, iga tund tuhanded ja miljonid nutavad oma lähimate ja kallimate kalmudel. Ja ometi tuli kõik nõnda, nagu oleks hukkunul lasunud mingisugune needus või vanne, mis läks tema surma hetkel üle elavatele.

Maast madalast Indrekut oli eriti huvitanud asjade tulek ja minek, sest ta isegi ei teadnud, mis ajast saadik tal oli tekkinud imelik aimdus, et asjades polegi muud kui ainult tulek ja minek. Asjad on tõelikult olemas ainult unistuses ja lootuses või mälestuses, mitte mujal. Olevikku ei ole, on vaid tulevik ja minevik, eriti viimane, sest tema püsib kõige kindlamana. Sellepärast ongi inimeste tähelepanu juhitud peaasjalikult tulevale ja läinule, mitte käesolevale. Mineviku viirastuste ja tuleviku unistuste pärast inimene on valmis hävitama kogu käesoleva.

Samas meeleolus Indrek oli juba väikese poisina armastanud mitte niipalju kevadet kui tema tulekut. Ta oli nädalate kaupa sammudega mõõtnud oma varju pikkust keskpäeval, oli käinud ikka ja jälle vaatamas mäekünkaid, et tabada silmapilku, millal nad vabanevad lumest, oli kõndinud aia ääres ja tänavas hangedel ainult selleks, et märkida teivastel ja roigastel lume sulamise käiku, oli oodanud esimese kuldnoka vilet, esimese lõokese lõõritust, esimese kure kruuksumist, esimese metshane kaagatamist, esimese taevasiku mökitamist, esimese metsise laulu, esimest linavästrikku katuseharjal, sest see kõik tähendas kevade tulekut.

Veel praegugi Indrek talitas, nagu oleks ta alles väike poiss. Igal võimalikul juhul ta läks linnast välja vaatama, kus ja kuidas kevad annab kõige enne oma tulekust märku. Ta tundis sootuks omapärast rõõmu, kui nägi siin-seal esimesi haljaid rohulajukesi või pruunide pungade paisumist ja pakatamist, kui kuulis veeojakeste vulinat päikesepaistel või kui leidis kustki lume alt juba lausa vee. Elus nagu polnudki midagi ilusamat ja lõhutavamat kui haljendama lööv maapind, lehtedega kattuv puiestik või võserik ja esimeste lindude häälitsemine, kes on tulnud tagasi kaugelt maalt.

Ükskord, kui Indrek kuulatas linna taga neid kaugelt tulnuid, sattus ta vastamisi Meleskiga, kes kõndis sellise näoilmega, nagu otsiks ta kadunud aegu. Indrekut nähes ta jäi sellele otsa vahtima, nagu seisaks tema ees mõni viirastus.

„Oled ikka sina ise või?” küsis ta nagu umbusklikult.

„Aga kes siis” küsis Indrek vastu.

„Imelik,” lausus Melesk nagu endamisi. „Saad sa sellest aru: just praegu mõtlen, et sinuga oleks vaja kokku saada, ja siinsamas sa seisadki minu ees. Otse õudne hakkab.”

„Eks ole,” naeris Indrek. „Inimesel, eriti revolutsionääril hakkab alati õudne, kui reaalilmas leidub midagi sellist, mida mõtled. Niisugune mõte pole küllalt ideaalne ega revolutsionäärne, aga inimene armastab hirmsasti ideaalset ja revolutsionäärset. See on tema väärtuse küsimus.”

„Just väärtuse küsimus,” kinnitas Melesk. „Aga tead sa, va vennas, mis ma sulle ütlen: mina kipun selles kahtlema.”

„Milles nimelt?” küsis Indrek. „Ideaalses ja revolutsionäärses?”

„Nende väärtuses,” vastas Melesk ja istus mahalangenud puule päikesepaistele. „Istume pisut, puhkame jalgu, mis me ikka tammume või kuhu me nii väga tõttame,” lisas ta nagu alistunult juurde.

„Mis siis sinuga on juhtunud?” küsis Indrek ja istus Meleski kõrvale.

„Ei midagi,” vastas Melesk. „Kevade vist, sest kevadeti on mind ka varemalt kahtlus purenud. Tuleb teine ei tea kust või millest, tunned ainult äkki, et kaotad kõigesse usu.”

„Kaotad usu,” kordas Indrek nagu endamisi.

„Just nii: kaotad usu,” kinnitas Melesk. „Kui aga sina arvad, et minusugune revolutsionäär ei peaks usust rääkima, siis sa eksid. Revolutsionäärid on meie päevil vist ainukesed õiged usklikud inimesed maailmas.”

„Kui arvestada nende julmust, siis peaks sul vististi õigus olema,” vastas Indrek.

„Jätame julmuse,” ütles Melesk leplikult, „seda on usutagi maailmas küll, sest vastasel korral peaks usku otsima ka looma-, taime- ja kiviriigistki.”

„See ehk olekski kõige õigem,” arvas Indrek. „Sest kui jumal on kogu maailma loonud, miks andis ta siis õndsakstegeva usu ainult inimesele, mitte aga kõigele, mis häälitseb ja liigub? Armastab siis looja kogu suurt maailma vähem kui inimest, seda õelat ja ahnet kahe jälgist putukat?”

„Nanah!” lausus Melesk. „Sina kargad kohe kuule ja taevatähtedele, aga minu asi on üsna lihtne: olen pool eluiga olnud usklik revolutsionäär, kuid nüüd lööb minu usk kõikuma. Ei aita Marx ega tema vähemad vennad. Mida rohkem neid loen ja arutan, seda enam kahtlen. Lihtsalt ei tohi mõelda, muidu tuleb pagan teab mis.”

„Noh, siis ära ka mõtle,” ütles Indrek. „Või arvad sina, et ainult revolutsiooniga on nõnda, et tema üle ei tohi pead murda? Ilmas on vist kõigega nõnda, et ei tohi mõelda, sest mõte tungib igal pool mõttetuseni. Peab lihtsalt elama ja töötama, ei muud midagi.”

„Aga kuis siis elada, kui ei mõtle?” küsis Melesk. „Või mis saan mina sinna parata, kui mul tuleb näiteks küsimus: kuidas sai Marx mõelda, ilma et oleks hakanud kõiges kahtlema, mis ta mõtles? Või kui tema ei kahelnud, miks siis kahtlen nüüd mina? Olen mina targem kui tema?”

„Aga kui oled rumalam,” ütles Indrek.

„Seda olen isegi endale öelnud,” rääkis Melesk edasi. „Aga kui olen tõesti rumalam – ja vististi olengi seda – kust tuleb siis kahtlus? Rumalad ei kahtle ju. Ja tead, mis otsusele mina lõpuks jõudsin: Marx uskus enne, kui hakkas mõtlema, uskus sellepärast, et oli juut ja et oli harjunud uskuma. Just! Sest ka usku peab harjutama. Ja kui hakkas mõtlema, siis mitte selleks, et otsida tõde, vaid et tõendada oma usku. Nõnda! Mõistad? Minul polnud tema usku, kui asusin tema mõtete kallale, vaid mina tahtsin tema mõtete kaudu alles saada usklikuks. Selles on minu kahtluse põhjus. Piibel on millalgi vististi samuti tekkinud, nagu Marxi „Kapitalgi: elasid vagad inimesed, kes püüdsid ilmalikkude mõtetega tõendada oma usku. Sellepärast siis, nii kui hakkad teda rohkem lugema ja tema üle pead murdma, kohe tekib kahtlus, nii et peab olema väga kindel usk, enne kui hakkad lugema Marxi või piibelt. Nõnda arvan mina. Pealegi – kui piibel, see igivana tarkuseraamat, ajab kahtlema, miks peaksin siis uskuma sihukest kollanokka, nagu on Marx? nõnda küsin endalt. On tema suurem revolutsionäär, kui vana või uue seaduse prohvetid? Aga miks teda siis kividega surnuks ei visatud, risti ei naelutatud või miks ei raiutud tal pead otsast ? Nii et ka oma revolutsioonilikkusega pole tal kuigi palju suurustada. Aga ehk on maapealne paradiis kättesaadavam ja usutavam kui taevane? Mis sa arvad, on ta usutavam?”

„Kui kõht tühi, siis on ehk usutavam, aga kui kõht täis, siis vaevalt,” ütles Indrek.

„Just minu arvamine,” kinnitas Melesk. „Nii et maapealse paradiisi usk kestab ainult seni, kui inimene saab kõhu täis. Noh ja siis? Mis sünnib siis? Püüab inimene siis veel selle paradiisi poole? Lollus! Inimene saadab siis kogu paradiisi ühes tema apostlitega põrgu ja elab praeguses kurjas ilmas rahulikult edasi, sest see meeldib talle rohkem kui ükski paradiis. Teine asi, kui revolutsioon või usk maapealsesse paradiisi teeks inimese paremaks, jah, see oleks hoopis teine asi. Aga ta ei tee ju. Mina millalgi uskusin, et olen parem kui teised inimesed, sest et olen revolutsionäär ja usun maapealist paradiisi. Siis oli mul hea ja ilus elu. Aga varsti taipasin, et kordan siin kõigi usulahkude eksitust, pidades iseoma usku ainuõilistavaks, ainuõndsakstegevaks, ainulunastavaks. Tõepoolest, milles olen ma parem kui teised inimesed? Olen ma leplikum, andestavam? Olen ma ausam? Põlen ma kellegi vastu suures inimlikus armastuses? Teeb seda mõni teine revolutsionäär? Mõtlen ma oma kaasvõitlejatega tõesti nii väga inimsoo parema tuleviku peale? Usu või ära usu, va vennas, kuid ma kahtlen ka selles. Inimsoo parem tulevik on üsna ükskõikne asi, küsimuseks on ainult revolutsioon. Elagu revolutsioon, kuigi hukkuks inimsugu! nõnda on lipukiri, sest muidu pole võitu. Aga inimene armastab võita, maksku mis maksab.”

„Sinu asjad on üpris halvad,” lausus Indrek mõttes.

„Mitte ainult halvad, vaid mina olen omadega lihtsalt läbi,” ütles Melesk. „Mina ei kõlba enam millekski. Ja ometi töötan ma alles edasi – tõotan maailma revolutsiooni. Mõistad? Tõotan revolutsiooni, mis peab vallutama kogu inimkonna, aga ise samal ajal küsin: milleks revolutsioon, kui ta ei tee inimest paremaks? Aga kui inimene ei lähe paremaks, kuidas võib ta siis saada õnnelikumakski? Ja kui pole loota maa peal suuremat õnne, milleks ma siis töötan? Aitan ma ehk õiguse võidule? Kasvab revolutsiooniga teostatud õigluse hulk? Ütleme nõnda: elab sada miljonit inimest ilma revolutsioonita, nende keskel on palju kõverust, palju ülekohut, aga ega nad siis palja ülekohtu ja kõverusega ikka elatud saa, pisut peab nende vahel õiglustki olema. Siis äkki mina tulen oma suure revolutsiooniga ja löön kõik uperkuuti. Ütle nüüd, mis sa arvad, kas võib kõige paremagi revolutsiooniga endist õigluse hulka tsipakenegi suurendada? Kas on selleks põrmukenegi lootust, kui revolutsioon ei tee inimest paremaks, vaid veelgi halvemaks kui ta on? Need on küsimused, mis mind piinavad. Hea küll! Võtsime mõisad ja jaotasime talupoegadele, kogu rahvale, sest maa peab olema rahva oma. On rahvas nüüd õnnelikum? Aga miks siis kuritegude arv aina kasvab? Saab õnnelikust inimesest kurjategija? Kui ma nõnda mõtlen ja pilgu iseendale heidan, siis tead, mis mulle vahel öösel pimedas viirastub? Et mina olen mingisugune vana masin, mis logiseb käia ka siis veel, kui sel pole enam mingit mõtet. Et ma olen mingisugune giljotiin, mida ei osata seisma panna, ja sellepärast raiub ta inimeste päid ka siis veel, kui see on lihtne totrus. Raiub arutult. Nagu mina mõtlesingi, nagu inimesed üldse mõtlevad. Sest harilikult on ikka nõnda, et kes mõtleb ausasti, see mõtleb võõriti, kes õieti, see teeb seda nagu kaabakas ja kelm. Ikka nõnda. Sellepärast polegi ausal mõttel maailmas pinda, et ta mõeldakse võõriti. Armasta ligimest nagu iseennast. Ilus, eks! Aga mis siis, kui ma iseend võõriti armastan, ah? Kui ma söön liiga, joon liiga, himutsen liiga? Oled sa kunagi näinud inimest, kes armastaks end õieti? Ei? Tähendab – ka oma ligimest armasta võõriti, eks! Noh, seda me teeme ilma usuõpetusetagi. Tee teisele, mis tahad, et sinule tehtaks. Jällegi ilus! Aga see kõlbab ainult inglitele, mitte inimestele. Selles sõnas on selle oletus või eeldus, mida mõeldakse saavutada. Aga kui ma oleks juba ingel, milleks see sõna siis? Ma olen lihtsalt inimene, armastan piiritust, konjakit, morfiumi, kokaiini, oopiumi ja muid niisuguseid asju; armastan rikkust, toredust, lõbu, prassimist, teiste kulul elamist ja karjun kõigis euroopa ja teiste maailmajagude parlamentides, et seda mulle muretsetaks ning võimaldataks. On ju nii või ei ole, mis sa arvad?”

„See on nii,” kinnitas Indrek, „ja selles ongi kogu õnnetus.”

„Aga kas sa ei ütleks mulle, milleks ma peaksin siis seda õnnetust oma ligimesele kaela kallama, kui ma juba ise tema käes vaevlen? Milleks ma peaksin temale muretsema oopiumi ja alkoholi, milleks prassimist ja teiste kulul elamist, kui ma ise kannatan selle õnnetuse käes? Kardan ma, et tema on ehk muidu parem kui mina? Asjata! Me kõik oleme ühe isa lapsed.”

„Aga, armas inimene, millega, millest või milleks tahad sa veel elada, kui sa nõnda mõtled?” küsis Indrek.

„Seda tahtsin ma sinult küsida, sest ka sina olid millalgi niiöelda revolutsionäär, olid usklik, olid äravalitu, olid peaaegu õnnis, sest usk teeb õndsaks,” vastas Melesk. „On muidugi ka hulk teisi, aga nendega ei saa ma sellest rääkida, sest nemad nimetavad seda revolutsiooni äraandmiseks. Aga tõelikult on see minu enda äraandmine. Sest esiotsa täidan ma revolutsiooni vastu oma kohuseid ustavalt ja rohkem ei või minult ükski nõuda. Aga minust endast ei küsi keegi, mõistad, mitte keegi. Usk on valmis ja usuõpetus on valmis, pole muud, kui mine ja usu või astu tuleriidale, s. t. seina äärde, kui ei taha, et sind surmatakse salaja nurga tagant nagu hull koer. Mõistad! Saad sa õieti aru, mis ma olen või mis ma teen? Maapealse paradiisi usuga on ju sama lugu, nagu taevase paradiisi usugagi. Kui keegi usub, siis ütleb ta: eesmärk pühendab abinõud. Eks ole! Tähendab, kui usud paradiisi, siis tapa, röövi, põleta, vägista, peta, piina, hävita, sest pole midagi, absoluutselt mitte midagi, sest see kõik läheb ad majorem Dei gloriae arvele. Nõnda on toiminud kõik usud, olgu nad kehalikud või vaimlikud, maapealsed või taevased. Aga oled sa kunagi mõelnud, mis sünnib siis, kui sama rohusedeli järele toimivad need, kes ei usu, nagu näiteks mina ja miljonid teisi? Mis mõte on meie tapmisel, röövimisel, põletamisel ja hävitamisel? Ei mingit või ainuüksi: meie tapame ja põletame, tähendab, kusagil peab olema mingisugune suur ja kõrge eesmärk, sest miks me muidu tapame ja põletame, toimivad ju maailmas ainult need nõnda, kel on mõni kõrge eesmärk. Me teeme lihtsalt kurja, et leida mingisugune eesmärk. Usklikul pühendab eesmärk abinõu, uskmatul abinõu eesmärgi. Seda viimast õndsakstegevat usku teostan mina ja ühes minuga lugematu arv teisi, sest usklikke pole mina leidnud. Me oleme lihtsalt palgalised või vanad masinaloksud, mis logisevad edasi käia. Mäletad, et sa viimati oma kolikambris minult küsisid: kas võib olla sada või sadaviiskümmend miljonit usklikku?”

„Ma rääkisin idealistidest,” parandas Indrek.

„See on ju üsna ükskõik,” ütles Melesk. „Või arvad sa, et võib olla ideaale ilma usuta? Kuid hea küll, küsime nõnda: kas võib olla sada või sadaviiskümmend miljonit idealisti? Aga lihtsam: kas võib olla kümmegi idealisti, kel oleks sama ideaal? Kas on kusagil kaks või kolmgi inimest kokku astunud, et luua uus usk? Kaks usumeest kaklevad, kolm valivad omale juhi, kümnekesi tungitakse juba teistele kallale. Jeesus ütles: minge ja kuulutage, aga selle asemel mindi ja tapeti ning põletati. Marx ütles: võitke enamus oma poole, aga meie arvame, et aitab sellestki, kui kuulipildujad on meie pool. Meie usaldame kuulipildujaid rohkem kui enamust, nii et inimese ja inimsoo parema tuleviku usust on saanud kuulipilduja usk – masina usk. Nõnda sünnib, kui usku hakkavad teostama uskmatud, kui usust tehakse äri, nagu see ikka olnud, on ja vististi jääb, sest inimene armastab äri üle kõige. Tead, Indrek, mina olen viimasel ajal niipalju oma pead murdnud, et ei oleks sugugi ime, kui ma kaotaksin lõpuks aru. Sa mõtle ometi, et kord õpetati: kui sa palvetad, siis mine oma kotta ja pane uks kinni. Tähendab, eelkõige inimesel olgu oma koda, et ta võiks palvetada. Aga mis tehti? Inimese koja eest ei muretse tänapäevani keegi, selle asemel hakati ehitama külmi, kõledaid kivikuure ning neile pandi ümarikud kuplid või ilmatu kõrged tornid peale. Jumal ütleb: ehitage inimesele koda, aga nemad ehitavad jumalale. Nagu oleks jumal inimese kerjus või vabadik. Inimesele ei osata korralikku koda üles lüüa, aga kõik usuvad, et jumalale osatakse. Samuti: inimest kästakse tema hädas aidata. Aga meie ütleme: mida halvem, seda rutem läheb heaks. Nii et: küta põrgut, muidu ei lange taevariik maa peale. Ja nõnda me kütamegi ja ootame paradiisi, kas siin maa peal või seal taevas. Ka mina olen üks põrgu ahjukütja. Mõistad? Kütan põrgut iseoma kodumaale ja lähimatele. Kütan, ilma et ise veel usuksin, nagu oleks seda parem, mida halvem. Kuid miks ma siis seda teen? Olen ma tõesti mõni kaabakas ja kelm, kes mõtleb õieti ja toimib võõriti? Olen ma kelm, mis sa arvad?”

Melesk vahtis surmliku tõsidusega Indrekule otsa ja tema alumine huul kippus lõdvalt värisema. Indrek silmitses teda natukene aega ja vastas siis sama tõsidusega:

„Ma ei tea, aga...”

„Muidugi, siin ilmas ei tea kunagi õieti, millal ausast inimesest saab kelm,” ütles Melesk vahele.

„Just nii,” kinnitas Indrek. „Inimene ei tea seda iseendagi kohta igakord õieti, veel vähem siis teise suhtes. Aga ühte arvan ma: kui leiad enda olevat valeteel, pööra ümber või kõrvale.”

„Aga mis siis, kui ei pääse ei kõrvale ega tagasi? Mis siis, kui on ainult tee edasi või maa alla? Kui on, nagu nii paljudes kuulsates lahingutes – võida või sure, sest ees ootavad sind vaenlase, selja taga sõprade kuulipildujad ja sõbral on sind selja tagant kergem tappa kui vaenlasel eest. Mis siis?”

„Siis ma ei tea tõesti mitte, mis siis,” vastas Indrek. „Mina võib-olla läheksin maa alla, kui mõtleksin ja tunneksin nagu sina.”

„Seda ma tahtsingi sinult kuulda, see mind huvitaski,“ lausus Melesk, aga tema hääles ja näoilmes oli midagi sellist, mis ajas Indrekut kahetsema oma sõnu. Sellepärast ta ütles:

„Aga pea meeles: mis teeksin mina, seda ei pea veel kaugeltki tegema sina, sest sina pole mina.”

„Jäta, jäta,” kordas Melesk. „Milleks oma otsust pehmendada, ma pole ju armuandmisepalvega veel esinenud ja ei mõtlegi seda teha.”

„Sa oled tõepoolest naljakas,“ ütles Indrek, kes ikka enam hakkas kahetsema oma hiljutisi sõnu. „Mina pole teinud mingit otsust, sest mina ei taha milgi kombel olla siin kohtunikuks. Vaevalt kõlbaks ma sulle nõuandjakski. Ma avaldasin arvamust mitte sinu, vaid iseenda kohta.”

„Hea küll, hea küll,” rääkis Melesk lepitavalt ja nagu rahustavalt. „Olgu nii, minul pole selle vastu midagi. Aga veel üks küsimus: kui sina oleksid minu seisukorras ja otsustaksid minna maa alla, kuidas sa seda teeksid, kas iseomal jõul, vaenlase läbi või sõprade abil?”

„Ma ei saa sinust hästi aru,” ütles Indrek, et aega võita mõtlemiseks.

„Mis seal siis aru saada,” seletas Melesk. „Asi on üsna lihtne: sul on ees vaenlane, keda pead ründama, ja selja taga sõber, kes sunnib ründama. Tahad või ei taha, sa pead. Kui ründad, saad peaaegu kindlasti surma, kui taganed, siis on surm möödapääsematu. Kolmandaks hoiad sa surma oma käes, mõistad? Millise sa valiksid, kas selle, mis su oma, mis su sõbra või mis su vaenlase peos?”

„Selle üle peaksin ma järele mõtlema,” ütles Indrek.

„Siis mõtle,” käskis Melesk. „Mind huvitab väga sinu seisukoht.”

„Kuule, ütle mulle õige otsekoheselt, ega sa ometi ennast siin minu silma all mõtle tapma hakata?” küsis Indrek äkki.

„Vastan sulle päris ausalt ja otsekoheselt: enesetapmisele pole ma kunagi mõelnud,“ ütles Melesk. „Milleks iseenese timukaks hakata. Inimene võib ometi ausama otsa leida, kui ta seda nii väga ihkab. Mina kui revolutsionäär võin ometi nõnda otsa saada, et minu nimi jääb igaveseks revolutsiooni pühakute registrisse. Kui ma muud pole ära teeninud, siis ausa surma ometi. Või arvad ehk sina, et ma peaksin surema timuka silmuses?”

„Tead, va vennas,” ütles Indrek, „oleks see minu teha, mina saadaksin su otseteed paradiisi. Mispärast? Selle saiakannika pärast, mida sa nägid Mauruse juures, nii et sinust sai põrandaalune. Just! Selle Mauruse vürsti saiakannika pärast saadaksin su taevariiki.”

„Väga hea,” naeratas Melesk, „aga kas sa nüüd ei ütleks, millise surma sa valiksid – enese, vaenlase või sõbra käest?”

„Minu arvates pole küsimus õieti esitatud,” ütles Indrek. „Kõige pealt: milline surm on kõige kindlam, selle valiksin. Kui surm, siis surm, mul on ükskõik, kust ta tuleb, ainult et ta oleks võimalikult kindel. Ja valuta ... Just! Ma ei armasta valu. See tähendab: ma ei saa aru, milleks peab surres kannatama, sest kannatus ei kuulu surmariiki. Elus peab kannatama, seda mõistan, aga surmas – lollus! Pealegi jälk! Mõelda, et loobud kõigest, mis sul on, loobud kogu olemasolust ja ikka veel pead kannatama – see käib üle minu mõistuse, üle kogu minu tajumuse ja taibu. Nõnda siis: ütle mulle, kus on kõige kindlam ja kõige vähem valus surm ja mina ütlen sulle, millise ma valin.”

„Mina arvan, et kõige kindlamalt tapab sõber,” lausus Melesk; „iseendal võib käsi vääratada, sest sa tapad iseend esimest korda ja vaenlasega võib nõnda juhtuda, et tema pistab surmahirmus põgenema, kui sina tormad surma otsides tema poole.”

„Siis valin surma sõbra käest,” otsustas Indrek.

„Tähendab, tahad surra argpüksina ja äraandjana,” ütles Melesk. „On see sul tõepoolest ükskõik? Aga sul on ju naine ja lapsed. Ja kui kellelgi pole neid, siis on tal isa või ema, õde või vend, mõni sõber või lihtsalt tuttavgi, kellele tahaks jätta hea mälestuse. Pealegi, seda nõuab ligimese armastuski, kohustus kaasinimeste vastu. Kui sa ei soovinud neile kurja eluajal, milleks siis riivata neid oma surmaga. Ole ise, mis sa oled, sest see on sinu oma asi, aga ära saa teistele tülinaks, ammugi mitte oma surmaga või selle mälestusega. Nõnda arvan mina. Inimesed armastavad häid mälestusi, meie kõik armastame neid, sellepärast ei peaks surema ei argpüksina ega äraandjana.”

„Siis vabasurm,” ütles Indrek.

„Iga vabasurm on lihtne enesetapmine,” seletas Melesk, „ja enesetapmine tähendab harilikult nõdrameelsust. Aga milleks surra nõdrameelsena, kui sul on täis aru peas.”

Nende sõnade juures vaatas Indrek sõbrale otsa, nagu peaks ta teda ennast nõdrameelseks, ja ütles siis:

„Aga sa ju ise seletasid, et surm, mis vaenlase käes, pole kindel, sest tema võib ühes sinu surmaga plehku pista,” rääkis Indrek.

„Ja ometi valiksin mina selle surma, kui ma valima pean,“ ütles Melesk. „Kõige pealt – surm, mis tuleb vaenlaselt, on õiglane surm, keegi ei kahtle selles. Samuti on ta kõigist surmadest kõige ausam. Et ta pole aga igakord päris kindel, siis selle vastu leidub abinõusid : peab asja nõnda korraldama, et oleks kindel, see on kõik. Ühesõnaga: inime peab ise endale valima tapalava ja timuka. Tal peab see vabadus olema, nii et surm oleks vaba. Mõistad? See on uus vabadus, mida veel keegi pole teinud oma lipukirjaks, aga meie päevil oleks selleks ülim aeg. Miljonitele kõlaks otse evangeeliumina, kui neile kuulutataks: tapalava ja timuka valik vaba! Paljud saaks oma usu tagasi ja nad ütleksid: veel elab jumal taevas ja õiglus maa peal. Sest sa ju mäletad, mis ütles vana Maurus...”





XXVII


Aga Melesk ei saanud oma ütlust lõpetada, sõna Mauruski jäi ta suus pooleli, sest samal silmapilgul karjus kaks häält nagu ühest suust: „Käed üles!” ja sellele järgnes kohe peaaegu ühel ajal kaks pauku ning Melesk langes või õigem nagu libises kollaselt männitüvelt, millel ta oli istunud, tagurpidi pehmele ja rohelisele samblale selili, jättes põlvekõverdused puule, nii et keha oli ühel pool, jalad teisel pool mändi. Ta lamas sootuks rahulikult, tardunud silmad vastu kevadist taevast, nagu imestleks ta helevalgeid pilvi, mida tuul lennutas udusuleparvedena.

Äkki Indrek tundis, et keegi kobab kärmesti käega mööda tema taskuid ja kogu keha, nagu otsiks ta närvlikult midagi. Samal ajal nägi ta, et teine mees kummardus Meleski juurde ja tõmbas tal taskust parema käe välja, mis hoidis revolvrit.

„Näed,” lausus ta teise tähelepanu sellele asjaolule juhtides.

„Võite käed maha lasta,” kuulis Indrek oma kõrva ääres ja alles nüüd ta märkas, et ta seisis käed ülal.

Nüüd pöördus teinegi mees Meleski poole, et vaadata kätt, mis hoidis revolvrit. Sedasama tegi ka Indrek ja nõnda seisatasid nad kolmekesi kummargil lahkunu kohal, nagu oleksid nad nõresokstega leinakased keset männikut. Nõnda kestis see ainult silmapilgu, siis kükitas teine mees Meleski juurde, võttis tal revolvri peost, avas selle ja näitas, et ta on laetud ning laskevalmis.

Tähendab, me seisime paratamatuse ees,” ütles ta siis.

„Seda võis arvata,” vastas teine.

„Kas te lubate tal silmad kinni suruda?” küsis Indrek.

Mõlemad mehed vaatasid Indrekule peaaegu jahmunult otsa, nagu näeksid nad teda alles praegu tõelikult esimest korda, aga siis vastasid nad korraga:

„Ja muidugi. Olge nii lahke. Palume.”

Nüüd Indrek lähenes omakorda Meleskile, kummardus tema juurde ja surus pahema käega tema silmad kinni. Aga kui ta mõtles käe eemaldada, avanesid laud uuesti, nagu poleks silmad veel küllalt näinud sinist taevast, ja sellepärast Indrek pani oma käe uuesti tarduvale näole ning jättis ta sinna. Et mugavam oleks lahkunu laugusid hoida, laskus ta lõpuks tema kõrvale nagu palvetades põlvili.

Varsti arvas ta märkavat, kuidas ihu tema käe all pikkamisi jahtub ja siis meenus talle midagi, mis oli sündinud aastate eest kuski umbses ruumis. Siis oli ta hoidnud kellegi halatsemisväärset kõhna ja vaevatut kätt, mis jahtus ja kangenes samuti, nagu praegu selle mehe laud. Nii imelik oli mõelda, et ole vana või noor, mees või naine, revolvriga või ilma, ikka jahtud ühteviisi, kui saabub surm. Ja siis äkki viirastus talle Mauruse vürsti valge saiakannikas ülal pika laua otsas. Ja see laud venis aina pikemaks, mida rohkem Indrek teda silmitses – laud pikemaks, saiakannikas valgemaks ja muu leib mustemaks, mis kattis kogu laua.

„Sõber?” küsis mees, kes seisis Indreku selja taga.

„Ma ei tea,” vastas Indrek ja tõusis püsti, sest laud katsid juba silmi. „Koolivend,” lisas ta natukese aja pärast.

Kui ta ümber pöördus, seisis tema ees ainult üks mees, teine oli kadunud, ilma et Indrek oleks tähele pannud, millal see sündinud. Nagu pärast selgus, ta oli läinud lähemasse majja telefoneerima linnast autot ja inimesi, kes saabusid varsti. Arst konstateeris silmapilkset surma, sest mõlemad kuulid olid hästi sihitud, ning siis asusid kõik sõidukisse – laip ja elavad, Indrek kaasa arvatud.

Tema ülekuulamine ei nõudnud kuigi palju aega, et veenduda tema juhuslikus asjast osavõtus. Aga ametnikke huvitas eriti küsimus, kas Meleskil oli Indreku teada vaenlasi või lähemaid suhteid naistega. Lõpuks Indrek sai isegi selle erilise huvi põhjuse teada: Meleski asupaigast oli telefoniga teatatud.

„Ja muidugi,” kinnitas ametnik, „ning nagu pärast selgus, olid andmed täpsed, nii et telefoneerija pidi olema talle lähedane, muidu ei võinud ta nii hästi teada. See pidi olema kas parteikaaslane või armastaja naine, võimalik ka, et mõlemad koos.“

„Mina arvan, see oli keegi veel lähedasem,” ütles Indrek.

„Mis?!” hüüdis ametnik. „Isa, ema, õde, vend?”

„Ei, tema ise,” vastas Indrek.

„Tema ise?” imestus ametnik uskmatult.

„Vististi,” kinnitas Indrek. „See on kõige tõenäolisem. Vähemalt minu arvates. Sest tema ütles, et uut ajakohast õndsakstegevat armuõpetust peaks hakkama kuulutama, mille lipukirjal seisaks: tapalava ja timuka valik vaba.”

„Me polnud ometi timukad, vaid seisime mees mehe vastas,” seletas üks tabajaist ja laskjaist. „Te ometi ise nägite, et tal oli käsi taskus ja revolver laskevalmis peos.”

„Muidugi,” oli Indrek nõus. „Aga mis siis, kui see oli ainult selleks, et teid sisse vedada?“

„Kuis nii sisse vedada?” küsis teine laskja.

„Väga lihtsalt: ta korraldas nõnda, et te tema tapaksite,” seletas Indrek.

„Ärge rääkige muinasjutte,” ütles teine laskja.

„Võimalik, et räägin muinasjutte,” vastas Indrek. „Aga te katsuge kogu seisukorda mõelda. Meie istusime, seljad allatuule, s. t. meie istusime nõnda, et meile oleks selja tagant hea ligi hiilida, ilma et midagi oleks kuulda. Eks! See näib mulle Meleskist imelikuna, sest tema on maal kasvanud ja karjas käinud, nii et ta peaks teadma, mis tähendab alltuule ja pealtuule. Siis: tal oli käsi taskus ja revolver peos. Aga käe pistis ta tasku alles siis, kui teie käsutasite „käed üles”. Öelge nüüd ise, kas on mingit mõtet katsuda kätt tasku pista laskevalmiski revolvri juurde, kui sihtiv revolver seisab selja taga? Minu arvates mitte mingit.”

„Loomusunnilik liigutus äkilises ärevuses,” ütles ametnik.

„Väga võimalik,” vastas Indrek, „aga minule paistab tõenäolisem, et loomusunniliku liigutuse asemel oli teadlik liigutus, sest muidu poleks teie ju lasknud. Ei oleks ju, kui ta oleks käed üles tõstnud? Ega?”

„Muidugi ei oleks,” vastasid laskjad.

„Ja mis oleks teda kohtus oodanud?” küsis Indrek.

„Vististi ka surm,” vastas ametnik.

„No näete,” ütles Indrek nagu võidurõõmsalt. „Mis mõte oli temal siis käsi üles tõsta.”

Ja nüüd Indrek hakkas kõike meelde tuletama, millest rääkis Melesk talle täna ja ka eelmisel korral, aga ta jutustas seda nõnda, nagu oleks see kõik sündinud täna seal metsas kollasel männitüvel, mille pealt Melesk langes lõpuks surnuna. Isegi Mauruse pikka söögilauda tema rukkileivaga ja vürsti laua otsas tema saiakannikaga ei unustanud Indrek. Lõpuks oli tal ainuke palve: see, mis ta rääkinud ja seletanud, jäägu ainult ametlikesse aktidesse ja pealtkuulajate mälestusse ja ärgu pääsegu avalikkuse ette. Melesk tahtis surra ausa revolutsionäärina, et oma mälestusega mitte riivata ei sõpru, tuttavaid ega võhivõõraid. Saagu talle see au osaks. Usutagu, et tema langes võitluses inimsoo parema tuleviku eest, kuigi ei tema ise ega tema kaasvõitlejad usu ega ihka seda tulevikku, nagu ta seda tõendas Indrekule seal männitüvel.

„Teil tuleb nüüd väga ettevaatlik olla,” ütles ametnik Indrekule, kui nad tõusid lauast, et jumalagajätuks kätt anda.

„Kas kahtlustate ikka veel mind ja panete mulle saba järele?” naeratas Indrek.

„Meie mitte,” vastas ametnik, „vaid teised, kadunu sõbrad. Pole ju midagi loomulikumat, kui et just teis nähakse seda inimest, kes meelitas Meleski metsa, et seal teda meie kätte mängida. Mõistate?”

Need sõnad rabasid Indrekut sel määral, et ta istus uuesti toolile ja alles siis ütles:

„Mõistan, mõistan! Kuidas küll mul endal see mõte pähe ei tulnud! See on ju ainuke tõenäoline seletus.”

„Ainuke,” kinnitas ametnik. „Teie ei saaks vist meilegi tõendada, et mitte teie polnud see, kes meile eile telefoneeris.”

„Mis kella ajal?” küsis Indrek kärsitult, sest äkki tundis ta, nagu peakski ametnik teda Meleski õigeks reetjaks, ja ta süda muutus külmaks kui jää. Tal hakkas peaaegu meeletu hirm mõeldes, et inimene, kes kõneleb temaga ja vaatab talle silma, võiks kanda sellist mõtet peaajus.

„Kell pool neli,” vastas ametnik.

„Siis võin vähemalt teile oma süütust tõestada,” ütles Indrek rõõmsalt ja kergendatud südamega, „sest kella kolmest neljani magasin kodus ja seal pole mul telefoni.”

„Ah teil kodus ei olegi telefoni?” küsis ametnik nagu kinnituseks.

„Ei ole,” vastas Indrek, „ja nüüd ma tean, milleks see hea on: mind ei saada mu sõbra reetmises süüdistada.”

„Kes võib teie magamist kinnitada?” küsis ametnik.

„Teenija,” vastas Indrek.

„Jumal tänatud, siis olete päästetud,” naeris ametnik ja andis Indrekule uuesti kätt. „Ja teie arvate tõesti, et tema ise võis telefoneerida?” küsis ta.

Indrek jaatas seda, aga samas tundis ta, et just see tema veene ongi põhjuseks, miks teda, Indrekut, võidakse pidada oma sõbra äraandjaks. Tema veene pidi seega olema kõigist oletusist kõige imelikum ja ebatõenäoliseni. Tema seletusedki, tähendab, pidid teiste arvates olema kas võltsitud või lihtsalt välja mõeldud, et nende kaudu juhtida juurdlejaid valeteele. Tundus, nagu otsitaks mingit konksu, mis avastaks kogu mõistatuse.

Koju jõudnud, Indrekut valdas nukrus ja raskemeelsus. Ta mäletas kogu oma elus vähe päevi, kus ta oleks olnud sel määral masendatud. Ja vististi kunagi polnud ta tundnud nii teravalt elu mõttetust kui praegu. See oli peaaegu pimeda saatuse aimdus, millega seltsib meeleheide. Tal oli millestki valusalt kahju, aga ta ei taibanud veel hästi, millest just. Kahetses ta Meleskit? Milleks seda, kui ta oli omadega tõesti läbi, nagu ta ise kinnitas. Tahtis ta ehk ühes temaga langeda kollaselt männitüvelt pehmele samblale? Seda mitte, sest tal olid naine ja lapsed. Isegi kui neid poleks olnud, ka siis poleks ta tahtnud nõnda lamada, tardunud silmad vastu kevadist taevast. Ei, ei, Indrek tahtis elada, ja et ta nii väga armastas elu, sellepärast oligi tal nii hirmus raske ja valus, sest surm oli nii lähedalt temast mööda läinud. Ainuke pääs, et ta oli tõstnud oma käed, ehk küll ise ei teadnud, kuidas või millal. Aga mis siis, kui ta oleks Meleskit jäljendades pistnud käe tasku? Siis oleks olnud surm. Milline õnn, et ta ei pannud sel silmapilgul Meleski käeliigutust tähele, muidu oleks ta vististi järgnenud tema eeskujule ja oleks langenud ühes temaga selili samblale. Tingimata! Indrek ei kahelnud selles põrmugi. Oleks langenud ja oleks jätnud jalad puu peale, kuna kodu oleks ooda nud lapsed. Ah jaa! Nad poleks teadnud sel silmapil gul oodata. See oleks tulnud pärast. Siis oleks leitud, et tema ase on tühi. Just nii! See on õige sõna: tühi. Maailm oleks tühjemaks jäänud. Maailm jäi Meleskigagi tühjemaks, maailm jäi vaesemaks, Indrek tunneb seda nii selgesti. Ei ole enam inimest, kes mäletaks valget saiakannikat, ei ole, kes kannaks lippu pealkirjaga: tapalava ja timuka valik vaba.

Indrek ei mäleta kõike, mis ta mõtles üksinda oma toas istudes, ta teab ainult, et kui Tiina sisse astus, siis jäi ta ukse kõrvale seisma ja tema silmad tõusid vett täis, nii et ta vahtis vesiste silmadega Indrekule otsa. Nüüd märkas see, et ka tema silmad märjad, ja ta ütles selgituseks ning nagu vabanduseks:

„Mäletate seda härrat, kes hiljuti meie kolikambris magas – see on surnud, täna lasti teine maha.”

„Issand jumal, miks?” küsis Tiina.

„Ta pani käe tasku, sellepärast,” vastas Indrek.

„Mis seal taskus siis oli?” imestus Tiina.

„Laetud revolver,” vastas Indrek. „Arvati, et ta mõtleb lasta.”

„Ma kartsin, et prouaga on midagi juhtunud, kui nägin, et härra nõnda,” rääkis Tiina.

„Mis siis prouaga võiks juhtuda,” ütles Indrek. „Peaasi, temale mitte midagi rääkida.”

Aga vaevalt oli Indrek need sõnad öelnud, kui Karin avas välisukse ja astus sisse. Tiina katsus küll ruttu Indreku toa ukse vahelt ära lipsata ja kööki põgeneda, kuid Karin oli juba tema märgi silmi märganud ja hüüdis talle järele:

„Tiina, tulge tagasi! Tulge siia! Mis teil on? Miks te nutate? Või olete nutnud? Ütles härra teile midagi? On ta oma toas?”

Ja nagu näriks teda mingisugune kahtlus, ta tormas Indreku tuppa ja vahtis ka sellele uurivalt silmi.

„Ka sinul on silmad, nagu oleksid sa nutnud?” ütles Karin. „Mis see tähendab? Tiina tuleb sinu toast ja teil mõlemil on nutetud silmad.”

„Sa näed viirastust,” ütles Indrek ja püüdis naeratada.

„Tähendab, teil on minu selja taga saladused!” hüüdis Karin. „Taga targemaks! Sinul Tiinaga saladused! Minule ei või ta oma saladusi rääkida, sest tõotused on ees, aga sinule võib. Muidugi, ma mõistan. Nüüd hakkan ka paljust muustki aru saama.”

Ja ilma et Karin oleks oodanud Indreku vastust, ta tormas kööki Tiina kallale, et temalt nõuda selgitust. Varsti hakkas sealt kostma vali ja äge sõnavaling. Indrek ootas natuke aega ja kui Karini hääl ei vaikinud, vaid ikka enam hoogu võttis, läks ta temale kööki järele. Juba koridoris kostsid talle sõnad:

„Võite silmapilk pakkida oma asjad! Saate kahe nädala palga ette ja tehke, et olete läind, ma ei taha te varjugi enam näha.”

„Jäta, Karin, Tiina pole milleski süüdi, tule, ma seletan sulle kõik.”

„Ma ei vaja sinu seletusi,” vastas Karin ägedalt, „ma nõuan Tiinalt vastust ja kui ma seda ei saa, siis läheb ta veel täna.”

„Tiina ei või sulle vastata, sest mina keelasin seda tal ära,” seletas Indrek. „Mina tahtsin ise sulle rääkida. Pealegi, Tiina ei tea ju peaaegu mitte midagi.”

„Aga kes siis teab?!” karjus Karin.

„Mina ainuüksi,” vastas Indrek.

„Mis Tiina siis tönnib, kui ta midagi ei tea,” ütles Karin pisut pehmemal toonil, nii et Indrek söandas juba katset kogu asjale veidikese nalja maiku anda, öeldes:

„Kui härra tönnib ees, siis peab teenija järele tönnima, sest muidu võidakse pahaks panna, et ta ei tunne sakste hädale kaasa.”

Karin vahtis uurival pilgul Indrekule otsa ja vastas:

„Tead, mees, mis ma sulle Tiina juuresolekul ütlen...”

„Ära ütle enne midagi, kui oled kuulnud, mis mina sinule ütlen,” rääkis Indrek naljatoonil vahele.

„Ei,” jäi Karin oma juurde kindlaks. „Kõige pealt ütlen mina sinule, nii et Tiina oleks tunnistajaks: mina usun sind palju vähem kui Tiinat, sest sina oskad asjad ikka niisukeses valguses paista lasta, nagu sinule meeldib. Nõnda vead sa mind iga silmapilk ninapidi. Sa lihtsalt petad mind. Seda tahtsin sulle öelda.”

„Ja mina vastan selle peale sinule ka Tiina juuresolekul: mina pole sind kunagi petnud ega pole seda püüdnudki. Kui sinu eest on midagi varjatud, siis ainult selleks, et sind mitte erutada ega sinu rahu rikkuda. See on kõik.”

„Aga nõnda erutad sa mind veel rohkem, sest ma tunnen terve kehaga, et te minu eest midagi varjate, mind ninapidi veate,” seletas Karin.

„Hea küll, hea küll,” oli Indrek nõus, „aga tule nüüd.”

„Pean ma tõesti oma asju pakkima hakkama, proua?” küsis Tiina silmi pühkides, kui Karin mõtles köögist lahkuda.

„Oodake esiotsa pisut,” vastas Karin. „Aga igatahes on teil päris saun alles ees.”

Oma tuppa jõudnud, Indrek hakkas jutustama, aga ta tegi seda nõnda, nagu poleks ta ise kogu sündmust kaasa elanud, vaid nagu oleks ta seda kuulnud teistelt inimestelt. Ta rääkis pikalt ja laialt kõigest sellest, millest arvatavasti pidi kirjutatama ka lehtedes, jättis aga kõik oma teada, mis loodetavasti reporterite kõrvu ei puutunud. Et Melesk hiljuti ülal kolikambris ööbinud ja et ka Tiina seda teadis, sellest ei lausunud ta sõnagi.

Karin kuulas ja suitsetas pabeross paberossi järele. Indrek tundis, et temal olid omad salajased mõtted, omad salajased plaanid. Kui ta lõpuks seletas, kuidas tal kodus Meleskist nii hirmus kahju hakanud, et ta isegi ei teadnud, millal silmad märjaks läksid, ütles Karin:

„Hea küll, et sinul oli kahju, sellest ma saan aru, aga mis puutub see võhivõõrasse inimesse, Tiinasse? Miks siis tema kohe nutma hakkas?”

„Ta ei nutnud ju,” ajas Indrek vastu, „aga kui ta äkki nägi, et minu silmad märjad, siis tulid ka temal pisarad silma. Seda ei või ju kuidagi nutmiseks nimetada.”

„Muidugi,” lausus Karin pilkavalt, „kui majahärra nutab, siis tönnivad teenijad kaasa, aga kui nutab majaproua, siis hoiavad nad naeru. Just nõnda! Minu pärast pole Tiina veel ainustki pisarat kulutanud. Hea küll! Seda pean meeles.”

Nende sõnadega tõusis Karin toolilt, et minna. Kui Indrek ka mõtles tõusta, ütles Karin:

„Sina jää aga ilusti siia, sind pole kööki põrmugi vaja, kui mina räägin Tiinaga.”

Nüüd oli Indrekul selge, et kogu asi võib omandada kurva pöörde, sest Tiina räägib ehk juhuslikult rohkem kui tema. Ja Indrek kahetses, miks ta polnud kõnelnud Karinile Meleski ööbimisest ülal. Aga tema kahetsus saabus üpris hilja, sest niipea kui Karin nõudis Tiinalt seletust, miks tal on võhivõõra inimese pärast nii hale süda, vastas see ilma pikemata:

„Aga ma ju tundsin teda.”

„Kust siis teie tunnete minu mehe koolivendi?” imestus Karin. „Teie tunnete ja mina ei tunne.”

„See härra käis ju kevadel kord siin, kui prouat polnud kodus,” seletas Tiina.

„Ma kuulen seda esimest korda. Härra pole mulle sellest sõnagi lausunud,“ ütles Karin ärritatult, sest ta aimas ja oletas kohe mingit uut saladust. Tiina aga taipas neist sõnust, et ta rohkem rääkinud kui lubatud, ja tema ainsaks mõtteks oli veel: mis ütleb nüüd härra. Selle tõttu sattus ta oma sõnadega hoopis segadusse ja nõnda lõppes viimaks sellega, et ta jutustas puhtast südamest kõik, mis ta üldse teadis. Aga mida rohkem ta jutustas ja mida suurematesse peensustesse ta süvenes, seda enam kasvas Karini ärevus ja kärsitus. Kui ta enne oletas ja kahtlustas, siis nüüd kaldus ta ikka enam veendumusele, et tõenäolikkus ületab kõik oletused ja sellepärast asus temasse viha nende vastu, kes teda oma teguviisiga hirmutavad. Praegusel silmapilgul oli tal ainult üks lohutus: ometi kord on ta saanud teada Tiina saladuse. Aga nagu kahtleks ta selleski, küsis ta:

„See siis oligi teie suur saladus, mida te minule ei öelnud?”

Tiina vahtis Karinile natukene aega üksisilmi otsa, nagu peaks ta aru, kas tõtt rääkida või jällegi valetada, ning valis lõpuks esimese, öeldes:

„Ei, proua, see ei ole minu saladus, vaid see on härra saladus.”

„Nii et teie saladust ma ikkagi veel ei tea?” hüüdis Karin otse jahmunult.

„Ei,” vastas Tiina ja pööras oma punaseks nutetud silmad kõrvale.

„Aga kas härra teab?” küsis Karin.

„Ma ei tea, kas härra teab,” vastas Tiina.

„Mis jutt see siis on, et teie seda ei tea,” pahandas Karin, sest teda hakkas piinama uus uudishimu, uus kahtlus. „Teie saladus ja teie ei tea. Kas olete härrale rääkinud või ei ole? Olete või ei? Ei või jah?”

„Ei ole,” kinnitas Tiina.

„Tähendab, härra ei või ju siis teada,” järeldas Karin.

„Võib olla, et ei või,” ütles Tiina nõus olles, aga see viis, kuidas ta seda tegi, ärritas Karinit pööraselt ja ta karjus peaaegu meeleheitel:

„Issand jumal! Mis võib-olla siin veel võib olla?! Teie saladus, teie pole rääkind, tähendab – härra ei või teada. On see nii või ei?”

„Võib olla küll, proua,” vastas Tiina.

„Te olete idioot, mitte inimene!” karjus Karin. „Ma lähen hulluks teie võib olla käes. Võib olla, võib olla! Midagi ei või olla, kui ei ole. Ja siin ei ole, mõistate? Teie pole rääkind, tähendab, ei ole – härra ei tea.”

„Jah proua, ma pole rääkind, tähendab, ei ole või ei mäleta,” vastas Tiina.

Nüüd Karin kargas Tiina juurde, haaras tal käsivartest kõvasti kinni, vahtis talle meeletul pilgul otsa ja küsis lämmastatud häälel:

„Mis?! Ei mäleta? Tähendab, härra teab? Te olete ometi rääkind? Tiina, ma palun teid jumala keeli, halastage ometi kord minu peale ja rääkige tõtt, rääkige, nagu asi tõepoolest on, ma tõotan, et ma mitte ei pahanda, et ma ei ütle teile ainustki halba sõna. Ära ei aja teid ka mitte, jääge meile kas või eluotsani. Ma teen kõik, mis te soovite, päästke mind ainult sellest hirmsast teadmatuse ja kahtluse piinast.”

Aga nüüd Tiina silmad läksid uuesti märjaks, kui ta katsus Karinile vastu vaadata, ja ta ütles üsna kindlasti:

„Ei, proua, oma saladust ma rääkida ei või, sest see pole ainult minu saladus.”

„Kelle siis veel?!” hüüdis Karin ja laskis Tiina käsivarred vabaks.

„Ka see on minu saladus,” vastas Tiina.

„Te olete nõdrameelne oma saladustega!” hüüdis Karin nüüd, aga varsti välgatas tal uus mõte ja ta ütles: „Hea küll, Tiina! Teie kinnitate, et minule ei või oma saladust öelda, sest see pole ainult teie saladus. Aga kas härrale võiksite, kui ta küsiks?”

„Ei,” vastas Tiina mõtlemata ja lisas: „Praegu mitte.”

„Aga millal siis?” päris Karin.

„Seda ma ei tea,” vastas Tiina. „Võib-olla ei kunagi.”

„Aga kui tuleks aeg, et ütleksite härrale, kas võiksite siis ka minule öelda?” pinnis Karin edasi.

„Kui ütleksin härrale, siis teaks ka proua, sest mees ja naine on üks,” vastas Tiina veendunult.

„Küll olete teie alles laps, Tiina,” ütles Karin nüüd peaaegu kaastundlikult ja haletsevalt. „Teie mõtlete abielust jumal teab mis.”

„See on kõige ilusam, mis ma mõelda oskan,” vastas Tiina. „Kui mina saaks selle mehe, keda ma tahan ja kes mulle määratud...”

„Ah, kohe määratud?” naeratas Karin nokkivalt.

„Aga kuis siis muidu, proua,” rääkis Tiina. „Minule on mees määratud ja kui ma selle kätte saaks, oleks ma nii õnnelik, nagu ma üldse olla võin. Ma oleks kõige õnnelikum.”

„Ka siis, kui see määratud mees on teie vastu halb ja ülekohtune?” küsis Karin.

„Määratud mees ei ole ülekohtune ega halb,” seletas Tiina, „nõnda on ainult mittemääratud, mitteõiged mehed. Kui on see õige ja määratud, siis tema tehku, mis tahes, ikka on hea, ikka on õige. Kui mina saaks selle õige, siis mina lepiks kõigega, mis ta eluilmas teeks. Ja kui olekski vahel hirmus raske, siis ma ütleks endale: mees on ju määratud, mees on õige, aga mina ise pole vist päris määratud ega õige, sellepärast ongi vahel nii hirmus raske. Ja teate, proua, ilma meheta on vahel ka hirmus raske, miks siis peab mehega ainult kerge olema?”

„Aga milleks siis mehele minna, kui ikka on raske?” küsis Karin.

„Et oleks õnnelik, selleks,” vastas Tiina.

„Ja teie, rumal laps, arvate, et võiksite olla õnnelik, kui on hirmus raske?”

„Aga, proua, vahel on ju nõnda, et mida raskem, seda õnnelikum, õnn on nagu arstirohi – mida kibedam, seda parem.”

„Kui teil tõesti nõnda oleks, siis oleksite kõige õnnelikum inimene, keda mina näinud,” ütles Karin.

„Ei, proua, ma ei ole veel kõige õnnelikum,” vaidles Tiina vastu, „aga minust võib saada kõige õnnelikum. Ja kui ma vahel mõtlen, kui õnnelik ma siis olen, kui ma olen kõige õnnelikum, siis olen ma juba seda mõeldes väga õnnelik.”

Karin vaatas Tiinale otsa, nagu kahtleks ta tema täies arus. Köögist lahkudes ta lausus endamisi:

„See on see, et ta nõnda käib. Mina käin teisiti ja sellepärast ma ei saa nõnda mõelda.”





XXVIII


Aga kui ta jõudis Indreku tuppa, hakkas ta kohe peaaegu samuti rääkima ja mõtlema nagu Tiina köögiski, ainult et ta ise ei pannud seda tähele või ei saanud sellest aru. Teist mõistis, iseend mitte. Oli ta ehk vaheajal oma kõnnakut muutnud või uued jalad saanud? Mõni seda teab, millal inimeses midagi muutub. Kümme aastat elab, mõtleb, räägib nõnda, aga siis hakkab nagu äkki ja ootamata elama, mõtlema, rääkima teisiti. Mine saa temast aru.

Karini arvates kõik inimesed olid äkki teiseks muutunud, ka Indrek, ainult iseend tundis ta muutumatuna. Ükskord olid kõik inimesed avameelsed ja ausad, nüüd said lähimadki salalikeks ja petisteks. See oli lihtsalt hirmus. Kõige vähem ta suutis seda andestada Indrekule ja sellepärast jätkas ta temaga sama arutlust, mille ta oli lõpetanud, õigem katkestanud köögis.

Indrek pidi eelkõige taluma suure hulga õigeid, aga veel rohkem põhjendamatuid etteheiteid ning kõige võimatumaid kahtlustusi, mis voolasid ühes rikkalikkude pisarate ja ähvardustega. Sellest polnud küll, et Indrek tunnustas oma eksimusi ja süüd, Karin nõudis vannet, pühalikku tõotust, et mehel poleks enam ainustki saladust ei minevikus, olevikus ega tulevikus. Veel rohkem: Indrek pidi aitama ka Tiina saladuse paljastada, nii et kogu nende ümbrus, kogu nende igapäine elu oleks saladusist puhas. Täiesti puhas! Aga sellega Indrek ei saanud nõustuda, öeldes, et seni kui Tiina saladused ei takista teda tema kohuste täitmises, pole pererahval nendega midagi tegemist. Pealegi, Indrek oli arvamusel, et inimestest ja asjadest peab hoiduma teatud kauguses, kui tahetakse nendega kuidagi läbi saada, vastasel korral kannatab üks või teine, sagedasti aga mõlemad.

„Sest milleks siis inimesed ja asjad on lahus loodud, kui nad ei pea lahus olema,” seletas ta. „Milleks tahtsid sa teenijale tingimata eraldi tuba, kui sul on himu osa saada kõigist tema saladusist? Milleks mees ja naine, kui nad oleksid võinud olla üks, nii et oleksid võinud olla ühised saladused ja et poleks olnud üldse võimalik petta? Eks! See on ju ometi võimalik, et inimene oleks ei mees ega naine, vaid lihtsalt inimene. Mõistad! Ainult inimene, muud ei midagi, aga ometi nõnda, et armastaks ja sigiks. Või mis veel parem: kujutle, et maailmas pole sajad ja tuhanded miljonid mehed ning naised, vaid ainult üks naine ja üks mees, kuid nõnda, et nad kahekesi kuidagi imelikul viisil täidavad kogu maakera, ka Vaikse ookeani ja Sahaara kõrbe, ning kui oled seda juba ilusasti mõelnud, siis mõtle veel lisaks, et see ainus mees ja ainus naine on üks, täiesti üks, nii et ilmas elaks üksainus inimene ja temast jätkuks kõigile kõrbedele ning ookeanidele. Nõnda poleks maailmas ainustki inimlikku saladust ega pettust, ega? Ja kui sa veel rohkem tahad mõelda, siis mõtle nõnda, et see ainus inimene...”

„Ei ela mitte ainult maakeral, vaid ka kuul ja planeetidel, isegi taevatähtedel,” jätkas Karin nöökavalt ja tüdinult vahele. „Tunnen juba sinu kosmost ja kosmilist inimest. Enne ma mõtlesin, et sa vähemalt isegi usud sellest midagi, aga nüüd ma tean, sa räägid neid lollusi ainult selleks, et minu mõtteid teisale viia, mind lihtsalt ninapidi vedada. Tänini olen kuulanud sinu rumalusi ja nõnda olen ise rumalaks jäänd, aga nüüd on sellest küll, kas kuuled!”

„Hea küll, olen nõus, sul on õigus, see on lihtsalt rumalus, et elaks maailmas ainukene inimene, kes pole mees ega naine, vaid lihtsalt inimene, nii et tal poleks saladusi ega pettust, röövimist ega vargust, tapmist ega vägistamist, sõda ega rüüstamist ja et tal oleks aega Sahaaras harida põldu ning Vaikses ookeanis teha heina ja sööta karja...”

„Issand jumal, sa ajad mu oma lollustega hulluks!” hüüdis Karin vahele.

„Kuis nii?” küsis Indrek imestunult. „Mõtle ometi natukenegi järele. Inimesed ehitavad ju tunneleid ning maa- ja merealuseid raudteid, eks. Inimesed ehitavad kahesajakordseid maju. Aga ütle, miks nad ei võiks ehitada kahetuhandekordseid, ah? Ja kui nad teevad merealuse raudtee, miks nad ei võiks siis teha ka lihtsalt veealust raudteed, klaaskatus peal, nii et näeks sõites, kuidas ujuvad kalad ning kuidas suuremad õgivad väiksemaid? Arvad, et see on võimatu? Midagi pole võimatu, niipea kui inimene hakkab sellest kord tõsiselt mõtlema. Nii siis: veealune raudtee on meil juba valmis. Aga kui me oskame teha veealust raudteed, miks siis mitte veealust heinamaad või karjamaad? See on ju üsna lihtne, niipea kui veealune raudtee valmis. Väga võimalik, et inimene leiab ükskord, et põldu harida on kergem Vaikses ookeanis kui Sahaaras.”

„Väga võimalik,” ütles Karin vahele, „aga mis puutub see meie asjasse.”

„Ega ta puutugi,” vastas Indrek, „ja sellepärast ma ei tahtnudki sellest rääkida, ütlesin ainult muu seas, et sa teaksid, kuidas ükskord asjad maailmas kujunevad, kui meid enam ei ole. Sest sa pea meeles, mis oleks, kui elaks maakeral niiöelda üksainus inimene, kes oleks harmooniline, nii et ta ei valmistaks ei dreadnoughte, veealuseid paate ega mingisuguseid laskeriistu, ei suuri ega väikseid. Kas sa oskad kujutleda, millised kultuurilised võimalused siis avaneksid?”

„Jäta mind ükskord oma igaveste võimalustega!” hüüdis Karin. „Siin ilmas pole mingeid võimalusi, siin istud nagu raudpuuris, kus aina pead, pead, pead!”

„See on nüüd,” rääkis Indrek, „aga sa mõtle, mis on kümne tuhande aasta pärast. Siis võib-olla ehitame lõhkeainevabrikud kuule, et maakeral poleks enam õnnetusi ja viinamarju ning tomateid hakkame kasvatama Marsil või Venusel.”

„Kas sa saad aru, ma lähen ogaraks seda kuulates,” ütles Karin üsna tõsiselt.

„Ilma selletagi võib ogaraks minna,” rääkis Indrek nagu lohutavalt, „aga mis sa teeksid veel siis, kui ühel ilusal päeval poleks enam saladusi, nagu sina soovid, kui poleks üldse enam isiklikku elu. Ütleme nõnda: leitakse aparaat, millega võib lugeda inimeste mõtteid ja tundmusi. On lihtsalt niisukesed prillid, et kui paned nad ette, siis näed kümne või saja kilomeetri ringis kõik, absoluutselt kõik. Näed, kuidas inimesed põrmugi ei usu jumalat, aga ometi lähevad karjas kirikusse, kus nad palvetades mõtlevad ärist või uuest kleidist, mõtlevad oma haigest pimesoolikast või konnasilmast. Näed isegi seda, kuidas mees ja naine heidavad ühte voodi, samal ajal mõeldes üks tantsijannast, teine tenorist või baritonist. Näed, kuidas emad oma lapsigi kallistades mõtlevad võõrale mehele, tema sülelustele. Näed, kuidas noor neiu saab esimest korda emaks ja mõrtsukaks. Näed teenija, laste, mehe, omaste, kogu ümbruse valet, pettust, silmakirjalikkust, kadedust, kurjust, õelust, kahjurõõmu. Ja mis kõige hullem, niipea kui paned need kenad sinised prillid ette, siis näed iseennast sellisena, nagu sa tõepoolest oled.”

„Iseennast ma näen niikuinii,” ütles Karin, kes jäi juba huvitatult kuulama.

„Kust sina seda tead, sul pole ju veel neid uusi siniseid prille ees olnud,” ütles Indrek. „Minu arvates olekski just niisukesi prille kõige enam vaja, millega inimesed näeksid iseendid.”

„Muidugi, ega sina ilma saa, kui pead ikka kõik lolluseks pöörama,” ütles Karin.

„Mitte sugugi,” vaidles Indrek vastu. „Maailmasõda oleks ehk tulemata jäänud, kui inimestel oleksid olnud enesenägemiseprillid. Praegu on ju suurim häda selles, et inimene näeb oma kurja himu eelkõige ligimese küljes ja nõnda ta siis tormabki temale kallale, s. t. kuulutab sõja. Sina teed justament sedasama, mis maailma riigid ja rahvad: kui sind hakkab vaevama mingi tusk, siis tunneme seda meie Tiina ja lastega; on minul selline tuju, siis saad sina, Tiina ja lapsed; kannatab Tiina oma tujude käes, siis kuula, kuidas pauguvad uksed ja kolisevad riistad, nii et kas või tükid taga, kuna lapsed karistavad samas meeleolus oma nukke, mängukanne või meie kõrvu oma hirmsa kisaga. Niipea kui aga leiutatakse enesenägemiseprillid, ei kordu need asjad enam kunagi. Iga laps näeb siis, et mitte nukk või mängukann pole nii hirmus kuri, et teda peaks karistama või puruks peksma, vaid kurjus istub lapses eneses, nii et teda tuleb karistada, kui karistamisel üldse mõtet. Või arvad sa, et Tiina hakkaks ustega paugutama või riistadega kolistama, kui ta ühel ilusal päeval näeks, et mitte taldrikuil ja nugadel-kahvlitel, vaid temal endal on halb tuju, tema ise on kurjust täis, mitte nemad.”

„Aga millest sa ometi räägid?” küsis Karin. „Tiina pole ju kunagi uksi paugutanud ega riistadega kolistanud.”

„Muidugi ei ole,” oli Indrek nõus.

„Milleks siis see tühi loba?” küsis Karin.

„Mina arvan, temal ehk ongi juba need enesenägemiseprillid,” vastas Indrek. „Ja see ehk ongi tema suur saladus, mida ta sinule miski hinna eest ei ütle.”

„Muidugi,” ironiseeris Karin. „Meie teenijatel on ikka igasugused ideaalsed asjad, eriti veel Tiinal. Parem ütle mulle, oled sina Tiinasse või Tiina sinusse armunud? Muidu ma ei mõista, milleks see mäng minu selja taga.”

„Tahad, ma ütlen sulle suure saladuse,” vastas Indrek.

„Muidugi jälle mõni lollus,” arvas Karin.

„Seda kindlasti,” oli Indrek nõus. „Aga mis sest? Mõtle ometi: kui ma sinu selja taga Tiinaga mängisin, olin ma armunud sinusse ja ei osanud sulle kuidagi muidu head teha.”

„Head teha!” osatas Karin. „Petta ja head teha!”

„See oligi minu lollus, et ma tahtsin oma naisele head teha,” ütles Indrek. „Muidugi ei tulnud sellest midagi välja. Sest naine lihtsalt ei usu, et oma mees võiks tahta temale head teha. Eks ole nõnda?”

„Aga kuis ma siis usun, kui sa mu nõnda pettuse ja valega sisse põimid!” hüüdis Karin. „Ja mis peaasi: ma ei ole kunagi kindel, et sa ütleksid mulle kõik, nagu mina sinule. Kui mina midagi räägin, siis räägin ma sulle isegi oma tundmused, aga kui sina räägid, siis nõnda, nagu ei ütleks sa midagi. Ometi nõuad ise, et ma sind milleski ei kahtlustaks.”

„Üsna õige,” ütles Indrek, „mina kuulen sinult tundmustest, sina minult tõsiasjust, et aga need sulle midagi ei ütle, siis paistab, nagu polekski ma sulle midagi rääkinud.”

„Ära pööra minu sõnu pea peale,” vastas Karin ägestudes. „Parem ütle mulle otsekoheselt, tean ma nüüd Meleski asjas kõik või on veel midagi tulemas?”

„Ma ei tea isegi selles asjas kõike, kuidas saaksin ma seda siis sinule öelda,” vastas Indrek põigeldes, kuna ta endamisi aru pidas, kas vaikida oma tegelik osavõtt ja sellega seotud asjaolud surnuks või kui rääkida, mis siis rääkida. Peab ta ütlema, et ainult tema parema käe liigutus päästis tema elu ja et selle põhjuseks oli ehk ainuüksi see, et ta ei pannud Meleski parema käe liigutust tähele, sest muidu ta oleks ehk ebateadlikult seda jälginud ning siis oleks temaga sündinud seesama, mis Meleskigagi? Peab ta seletama kogu oma kahtluse, et Melesk toimis ehk enesetapjana ja et ta toimis üsna hoolimatult, sest kõige väiksema vääratuse juures oleks surm tabanud ka teda, Indrekut, istusid nad ju üsna lähestikku, peaaegu külg külje vastu? Lõpuks: peab ta ehk rääkima sellestki, et väga tõenäolikult võidakse teda kahtlustada Meleski reetmises ja et kui see saab kuidagi avalikult teatavaks, siis teda võib ähvardada hädaoht, saada äraandja palga osaliseks, mis tähendaks surma? Pidi ta tõepoolest seda kõike rääkima, sest ainult siis oleks nende vahekord täiesti selge ja puhas, nagu Karin seda viimasel ajal nii sagedasti armastas toonitada? Aga see võiks Karinilt riisuda öö- ja päevarahu, une ja söögiisu, lõpuks isegi aru ja sellepärast Indrek otsustas jätta kõik nagu on: hoidub kõik saladuses, on hea, tuleb midagi avalikuks, nii et Karin saab sellest kuulda, siis on see paratamatus ja eks siis näe, mis teha või kuidas toimida, aga ega kõik ikkagi päevavalgele uju. Nõnda arvas Indrek.

„Pane nüüd ise tähele, kuidas sa mulle vastad,” ütles Karin. „On see mõni õige vastus?”

„Võid päris kindel olla,” rääkis Indrek, „minu poolt pole selles asjas enam midagi oodata, sest mina olen kõik öelnud, mis mul öelda.”

„Aga kas sa tead veel midagi?” päris Karin ja vaatas Indrekule uurivalt silma.

„Ei,” vastas Indrek ja kannatas pilgu välja.

Sel lühikesel kahetähelisel sõnal olid Indreku elus otse saatuslikud tagajärjed, vähemalt tema ise arvas hiljem nõnda. Sest kõik, mis sündis, sündis selle tühise sõna pärast, nagu oleks temas eona peitunud niihästi kogu tema enda kui ka Karini inimlik totrus, pöörasus, kurjus ja julmus.

Meleski surm äratas nimelt väga suurt tähelepanu ja temast räägiti kõikjal. Huvi muutus veel elavamaks, kui ajakirjanduse kaudu sai teatavaks, et ametiasutused keelduvad tema suhtes andmast põhjalikke ja üksikasjalisi seletusi, mille tõttu pidi oletama, et kogu sündmusega on seotud mingisugused erilised saladused. Neist saladusist tegidki mõned lehed lööknumbri, et pingutada inimeste närve ja meelitada neid lehte ostma. Anti mõista, et lähemal ajal avaneb võimalus tuua asjasse lõplikku selgust. Sellepärast siis – ainult pisut kannatust, ainult pisut lehe ostmist ja lugemist ning siis on käes see saladuslik asi, mis piinab kõigi kodanikkude meeli. Pimesikumäng ja saladiplomaatia peaksid avalikus elus ometi jäädavalt mööda olema. Või mis ajast saadik ei kuulu inimese surm avaliku elu nähiste hulka? Ega püha bürokraatia ometi arva, et kui inimene on su vastane ja põrandaalune, et ta siis enam polegi inimene? Oma surnud vastast tunda on riigikodanikul rohkem põhjust kui elavaid sõpru. Üldse – vaba- ja edumeelsed lehed olid väga kurjad, et ametnikud ei tahtnud lasta põrandaalust inimest isegi peale surma täiel määral põranda peale.

Tõepoolest oli aga lugu nõnda, et Meleski surma saladus oli niiöelda avalik saladus, millest ei kirjutatud, kuid millest kaksi-kolmi päris julgesti räägiti. Ainult Karini kuuldes ei tehtud seda mitte. See pani teda väga imestuma ja tema uudishimu ning kahtlused kasvasid päevpäevalt. Ta katsus asjast juttu teha Kittyga ja proua Meeliga, ta küsis ühte ja teist Mägarilt ja isegi Paralepalt, aga nad vaatasid talle kuidagi imelikult otsa ning vabandusid teadmatusega: nad polnud asja kursis või kui olidki, siis nii halvasti, et ei tahtnud tühje jutte edasi kanda, sest neid on seltskonnas niikuinii üleliia. Viimaks ei saanud Karin muidu, kui määras Röneele kohtamise, et temalt saavutada seda, mida nii targu varjavad teised. Pealegi seadis Karin nõnda, et nad läksid kahekesi linnast välja sinna poole, kus pidi olema juhtunud Meleski surm.

Oli ilus kevadeilm kõleda meretuulega. Aga männiku vahel oli üsna soe, nii et Karin päästis mantlihõlmad lahti ja laskis nad lehvima nagu liblikatiivad. Et nad noormehega kõndisid külg külje ääres, siis takerdus see tuulepuhanguil Karini mantlihõlmasse ja tema palgeisse tõusis ikka elavam puna.

„Kui te teaksite, kui õnnelik ma täna olen!” rääkis Karin ja vaatas noormehele otsa läbi juuksesalkude, mis langesid tuules silme ette. „Ma ei uskunud üldse enam, et ma võiksin veel nii õnnelik olla. Ainult üks asi vaevab mu südant.”

„Tohin ma teada, mis see on?” küsis noormees.

„Mul on teile suur, suur palve, kas lubate seda täita?”

„Kui see minu võimuses seisab,” vastas noormees niiskel pilgul, oletades jumal teab mida.

„Oh jaa! Seisab küll,” vastas Karin. „Laulge midagi. Ma tahan teid siin kuulda, ma tahan teid üksi kuulda. Mõistate? Ma tahan, et laulaksite ainult minule. See on nii hea. Ma ei tea, mis ma teile annaksin või teie heaks teeksin, kui te laulaksite ainult minule siin metsas.”

„Armuline proua,” ütles noormees nüüd liigutatud häälega ja haaras Karinil käest kinni, „lubage end üksainus kord suudelda ja ma laulan teile kas või õhtuni, tulen igapäev teile siia või mujale, kuhu käsite, laulma.”

Karin jäi nagu üllatatult seisma ja vahtis etteheitvalt noormehele otsa, kuid ei tõmmanud oma kätt tema peost.

„Seda ma ei või,” ütles ta nagu vabanduvalt, „sest ma armastan oma meest.”

„Ega te siis sellepärast teda vähem armastama hakka,” vastas Rönee. „See on ju üksainus kord.

„Seda ei või teada,” raputas Karin oma pead ja vaatas naeratades noormehele otsa. „Võib-olla hakkan vähem. Kunagi ei või seda ette teada.”

„On see siis nii hirmus, kui hakkate vähem?” küsis noormees.

„See on väga hirmus,” kinitas Karin, aga nõnda, et teine kuidagi ei võinud taibata, räägib ta tõtt või heidab ta ainult tühja nalja. „Kas te veel kunagi pole seda tundnud?”

„Ei,” vastas noormees, „sest ma pole veel kunagi õieti armastanud.”

„Aga nüüd te luiskate!” hüüdis Karin, vabastas oma käe ja astus edasi. „Kindlasti luiskate! Sest kuhu jätate mammi?”

„Issand, kui õieti on tema mind hoiatanud!” hüüdis noormees ja püüdis Kariniga sammu pidada.

„Milles?” küsis Karin.

„Selles, et naised on südameta,” vastas noormees. „Noored naised nimelt, ütleb mammi, sellepärast ta hoiatab mind alati nende eest.”

„Jumal tänatud, et mina enam noor ei ole!” hüüdis Karin naerdes ja vaatas noormehele nagu õrritavalt otsa.

„Armuline proua, teie olete noor ja südameta,” ütles noormees peaaegu nukralt.

„Kuis nii?” hüüdis Karin imestunult.

„Te palute mind laulda, aga tuletate mulle ise mammit meelde.”

„Aga teie tahate mind suudelda ja kinnitate ise, et te kedagi ei armasta,” vastas Karin, nagu oleks teda vallanud sama tõsidus, mis noormeestki.

„Teie mõistate mind võõriti!” hüüdis noormees paluvalt.

„Naine ei mõista meest kunagi võõriti, mees ainult naist, pidage seda meeles,” ütles Karin ülitargalt.

„Siis mõistan mina teid võõriti,” rääkis noormees alistuvalt. „Aga kui ma teile laulan ja siis teid väga palun...”

„See oleneb sellest, mis ja kuidas te laulate,” rääkis Karin vahele. „Ma ei luba seda isegi oma mehele heast-paremast, vaid ta peab enne midagi niisukest tegema, et ma tahan – nõnda peab see olema.”

„Nüüd on mul päris kindel, et te olete alles noor, sest vanad, nagu mammi, himustavad alati suudelda,” rääkis Rönee elutargalt.

„Ei, noorhärra,” õpetas Karin, „ainult mees hakkab kohe himustama, naine armastab. Laulge mulle armastusest.”

Jällegi ei saanud Rönee õieti aru, kas Karin heidab nalja või räägib ta seda, mis ta arvab. Ometi hakkas ta laulma, laulma armastusest. Kuid ta ei saanud seda kuigi kaua teha, sest Karin tormas tema juurde ja hüüdis nagu hirmusosinal:

„Ma palun, mitte enam! Ma ei või!”

„Teile ei meeldi täna mu laul,” ütles Rönee ülinukralt ja haavunult. „Te ainult mängite minuga.”

„Ei, hüüdis Karin vastu. „Mul tuli äkki midagi hirmsat meelde, sellepärast. Te ju teate seda Meleski lugu, olete muidugi kuulnud?

„Olen kuulnud,” kinnitas noormees.

„See on ju ometi õige, et ta kusagil siinpool maha lasti,” rääkis Karin. „Ja kui mõelda, et inimene suri siinsamas mõni päev tagasi ja meie laulame täna juba armastusest! Mul hakkas lihtsalt õudne. Kas teil ei hakka?”

„Ei, vastas noormees, „sest minul pole selleks mingit põhjust.” „Ega minulgi ole, aga ikka on õudne,” seletas Karin. „Ja uskuge, mul on pisut õudne ka armastuse pärast. Nii kui kuulen, et lauldakse, kohe käib värin südamest läbi, just nagu lauldaks surmast. Sellepärast tuligi mul esteks nii elavalt Meleski surm meelde. Ma olen hirmus uudishimulik, kuidas see küll kõik tõepoolest võis sündida?”

„Kas siis mees pole teile rääkinud?” küsis Rönee.

„Tema ei tea isegi kuigi paljukest” ütles Karin. „Tal on ainult hirmus kahju, sest Melesk oli tema koolivend.”

„Teie mees ei räägi teile, küllap tema juba teaks,” tähendas noormees.

„Arvate?” küsis Karin nagu kerges uudishimus, kuna endal lõi süda värisema. „Arvate tõesti, et tema võiks teada?”

„Räägitakse,” vastas noormees.

„Mis nimelt?” päris Karin.

„Teate, proua, ma ei usu teid, te mängite ikka ja alati,” ütles noormees. „Praegugi teate muidugi palju rohkem kui mina, aga teete näo, nagu tahaksite minult midagi kuulda. Te uurite lihtsalt, kui palju mina tean.”

„Teie eksite,” ütles Karin. „Teie eksite, sest te olete noor ja ei tea, mis on abielu.”

„Alles hiljuti ütlesite, et armastate oma meest,” tähendas Rönee.

„Aga ma ei öelnud ju, et mees ka mind armastab,” vastas Karin.

„See on iseenesestki mõista, sest milleks muidu naine on truu,” arvas noormees.

„Nüüd ma usun, et te pole kunagi õieti armastanud,” ütles Karin, „muidu te ei räägiks nõnda. Keegi pole ju truu sellepärast, et teda armastatakse, vaid et tema ise armastab. Näiteks, kui mina teid armastaks, arvate, et teie sellepärast oleksite mulle truu? Ei kunagi!”

„Jumala eest, nii tõesti, kui ma siin seisan, oleksin ma teile truu,” kinnitas Rönee.

„Ja loobuksite mammist?” küsis Karin.

„Te olete halastamatu,” ütles noormees valuga.

„Näete, te ei mõtlekski truu olla, sest et te ise ei armasta,” järeldas Karin. „Aga niipea kui hakkate armastama, siis tuleb ka truudus. Ja mis te arvate, kas te laseksite mind nii kaua ennast paluda selle Meleski pärast, kui te pisutki armastaks, kui teil oleks pisutki lugupidamist ja usaldust minu vastu. Aga teil ei ole midagi. Te tahate mind ainult suudelda, et oleks üks võit naiste juures rohkem. Võib-olla teil pole tõsist himugi suudlemiseks, sest kui see teil oleks, siis teeksite kõik, mis ma palun, teeksite ainsa lootusega, seega võita minu usaldus ja poolehoid. Aga õieti öelda, ega ma teid nii väga ei süüdistagi, sest viga on muidugi minus endas. Minus ei ole seda, mis ärataks usaldust, lugupidamist või armastust. Sest mõelge ometi, mind ei ole kogu eluaeg keegi õieti armastanud, mitte keegi, ainult mina olen armastanud. Seega olen otse vastand teile. Isegi minu oma mees pole mind ligi kümneaastase abielu järele armastama õppinud. Mõistate? Lihtsalt ei armasta, muud midagi. Ja mis ma võin sinna parata. Pean ma enese sellepärast temast lahutama? Aga mul pole ju kedagi teist, kes mind armastaks. Mitte ainustki! Enne tegi see mu nii hirmus õnnetuks, aga aja jooksul harjub inimene kõigega. Hakkad lugema ainult aastaid ja kortse näos.”

Rönee oli mitmel korral tahtnud vahele rääkida, aga Karin sundis ta käeliigutusega vaikimisele. Lõpuks pahvatas noormees ometi:

„Ma räägiks teile kõik, mis ma tean, ainult kui see poleks jälle mõni hirmus suur rumalus, nagu minuga sagedasti juhtub.”

„Issand jumal, võtke aru pähe!” hüüdis Karin. „Te olete ju kunstnik, milleks teil tarkus? Kunstnik peab olema anderikas, see on kõik. Rumalus on vaimuanne, s. t. huvitav rumalus. Mina pean teile puhtast südamest ütlema, et targad mehed on kõik hirmus igavad, sest nemad kõik räägivad poliitikast. See on lihtsalt nagu vanne. Minu mees ei saa muidu Meleski surmastki rääkida, kui ikka segab sinna poliitikat.”

„Aga see on ju poliitika,” ütles Rönee.

„Mina ei leia seda mitte,” ütles Karin. „Meleski tapmine on ehk poliitika, aga ega siis sellepärast veel tema surm seda ole. Tema surm on lihtsalt surm, muud mitte midagi. Ja mina ei taha mingit poliitikat, vaid ainult Meleski surmast kuulda, sest mina armastasin teda.”

„Tähendab, te tundsite teda?” küsis Rönee üllatatult.

„Ei, vastas Karin, ja kui noormees talle arusaamatuses päranipilgul jäi otsa vahtima, lisas ta seletuseks: „Õieti hakkasin ma teda alles pärast surma armastama. Sest kui ma nägin, kuidas mu mees tema pärast nuttis ja kuidas ka Tiina mehe nutu tõttu tönnima pistis, siis läksid ka minul silmad märjaks, ja ma ütlesin: see pidi olema kuldne inimene, teda oleks pidanud armastama ...”

„Aga ta oli ju põrandaalune revolutsionäär,” hüüdis noormees vahele.

„Teie räägite nagu kõik mehed, sest teie pöörate iga asja poliitikaks. Aga mina ei pööra, sest mina olen naine. Mina nägin lihtsalt pisaraid, muud ei midagi ja ma oleks tahtnud, et inimest, kelle pärast nutetakse, oleks armastatud. Mul tuli nimelt mõte, et see inimene hakkas ehk ainult sellepärast poliitikat ajama, et ta ei leidnud armastust. Ja siis ma ütlesin endale: hea küll, elus polnud sul armastust, aga surnult tahan mina sind armastada, et vähemalt sealilmas sul poleks vaja poliitikaga jännata. Nõnda ma siis armastangi teda nüüd ja sellepärast tahangi nii väga tema surmast kuulda.”

„Ta on selja tagant maha lastud, ainult õnnekohe on teie mees pääsenud, sest nad istunud mahalangenud puu peal kõrvuti,” ütles Rönee ja mõtles jätkata, aga äkki märkas ta, et Karin on näost sootuks valge ja toetub männi najale. Ta sööstis teda aitama ja hädaldas: „Eks olegi jälle! Ma tegin vististi hirmsa rumaluse, et teile rääkima hakkasin. Aga see pole ju kindel, ainult kuulujutt...”

„See pole see,” rääkis Karin, „seda ma tean, olen kuulnud ... Aga kevadine õhk või tuul ja päike, ma ei tea mis, mina ei kannata seda. Paar päeva tagasi olime mehega kahekesi ja siis juhtus seesama: nagu jääks äkki hing kinni, süda seisma, ei tea millest – Aga, näe, juba läheb üle, vaadake, ma käin päris ilusti, pole enam midagi. Rääkige edasi. Korrake, mis te ütlesite, ma ei kuulnud hästi, sest enne tuli see nõrkusehoog mul peale.”

Noormees kordasid oma endiseid sõnu ja lisas siis seletuseks juurde:

„Õnnekohe pääsemiseks peab seda sellepärast nimetama, et üks oli ju sihtinud Meleski, teine teie mehe pihta, kuid mõlemad kuulid sattusid ühele.”

Karinile tuli tema halb nõrkusehoog uuesti peale ja nüüd juba hoopis kangemal kujul. Ta käsi otsis männi krobeliselt koorelt tuge, aga ei leidnud nähtavasti ja nõnda vajus ta männi juurde samblale. Rönee, kes talle appi tõttas, seadis ta istuma, selg vastu puud.

„Armuline proua, mis teil ometi on!” rääkis ta hirmunult.

„Juba läheb üle, juba on parem, see tuleb ikka nõnda, kaks või kolm korda, kunagi ei jää ühega. Hea, et mu mees siin pole, muidu mõtleks ta jumal teab mis. Nüüd te näete, misuke ma olen. Öelge nüüd ise, kas võib niisukest viletsat naist armastada, kes ei suuda kevadist värsket Õhkugi välja kannatada, kardab päikest ja tuult...”

„Ma jumaldan teid,” rääkis noormees ja langes Karini ette põlvili, haarates tema käed.

,.Suudelge siis mind,” vastas Karin nõrgalt.

Ja kui noormees ta oma käte vahele kahmas ning teda nii tugevasti vastu rindu surus, et Karinil seljakondid rägisesid ja hingus lämbus, mõtles see parastades Indrekule: „Küll sa siis tead, mis on. Ma maksan sulle kümne-, saja-, tuhandekordselt kätte. Ma tasun iga su hirmsa vale veel hirmsama tõega, nii et sa mäletad. Veel surres pead sa mind mäletama. Mina armastan, aga sina mäletad.”

Noormehe suudlused ja kallistused muutusid aina metsikumaks ja pöörasemaks, sellepärast ütles Karin:

„Mitte nii kõvasti, mu huuled ponduvad üles ja kehale jäävad sinised laigud, mees võib näha, ta on hirmus armukade.” Karin püüdis end hellalt vabastada noormehe kätest, kes peaaegu oli nutul valusast kirest ja ei tahtnud millestki hoolida. „Aga te pole mulle ju veel midagi jutustanud, ainult paar tühist sõna, mida ma isegi teadsin. Aidake mind ilusasti üles ja kõnnime pisut, te teate, kevadel on maa külm, te peate ennast minu pärast hoidma. Pealegi, pole ju sugugi viisakas, et mehe naine, kel juba lapsed, võõra noormehega nõnda metsas päikese käes aeleb, sest päikesest tulevad kõiksugu halvad mõtted ja himud. Ärge rääkige vastu, mina olen vanem, mina tean ja minu kohus on õigel ajal hoiatada, muidu tuleb kõik minu hingele.”

Nõnda siis tõusid nad maast ja pöördusid pikkamisi kodu poole, kuna noormees hakkas jutustama, mis ta teiste suust kuulnud.





IXXX


Linnaservale jõudnud, Karin saatis oma kaaslase mingil ettekäändel minema, sest ta tahtis olla üksi oma valu ja vaevaga. Ta lonkis noruspäi pikkamisi koju poole ja süvenes sel määral oma mõtetesse, et tõukles vastutulijate ja möödaminejatega ning pääses kuski tänavanurgal vaevu veoauto rataste alt, millest tal oli peaaegu südamest kahju. Jah, see õnnelikult möödunud õnnetus viis ta mõttele, et kui ta oleks osanud, siis oleks ta nüüd ise meelega kustki surma otsinud, et oleks kõigel lõpp. „Küll ta siis teaks,” lausus ta sellejuures endamisi, mõeldes Indrekut.

Aga siis meenus talle, et kui ta tõesti oleks jäänud auto rataste alla ja saanud surma, siis oleks kõik näinud selles ainult lihtsat ja igapäist õnnetust ja Indrek oleks ehk nagu ikka öelnud: „Tuult sa külvasid, tormi sa lõikasid.” Ja see oleks ehk kõik olnud. Ainult lapsed! Aga lapsedki on alles liiga väikesed ja rumalad selleks, et õieti mõista, mis on ema ja mis on surm. Nemad unustaksid ta vististi üsna varsti. Nemad unustavad ta elusanagi peaaegu; kui nendega on Tiina, kel jätkub nende tarvis palju rohkem kannatust ja püsi.

Jah, Tiinal on lastega palju rohkem kannatust kui Karinil endal, seda tunneb ta praegu peaaegu valusalt ja sellepärast tekib tal paratamatult küsimus: miks on see nõnda? miks on Tiinal tema lastega niipalju kannatust, et see paistab peaaegu armastusena? Millest see armastus võõraste laste vastu? Kas see pole parimaks tõestuseks Karini kahtlustele, mis tärkasid täna uue hooga, kui Rönee jutustas Meleski lugu? Tiina on tingimata Indreku seikluste kaasteadja ja ta salgab ning valetab nagu Indrekki. Nad salgavad ja valetavad kahekesi kokkulepitult ning veavad teda, Karinit, ninapidi. Nemad petavad teda mitte ainult Meleski asjas, vaid ka kõiges muus. Kõiges, kõiges, kõiges! Neid sõnu endamisi korrates Karin pidi hambad tugevasti kokku suruma, sest muidu oleks ta keset tänavat purskunud nutma.

Oma maja juurde jõudes tal oli äkki tundmus, nagu läheneks ta võhivõõrale paigale. Ta isegi viivitas ukseavamisega, nagu peaks ta tõsiselt aru, kas astuda sisse või pöörduda tagasi. Issand jumal! mis minuga ometi on, lausus ta endamisi aru pidades. Aga ta isegi ei teadnud õieti, mis temaga on. Tõepoolest oleks ta pidanud oma südamepõhjas rõõmutsema, sest ta oli kuulnud, milline hädaoht oli varitsenud Indrekut ja kui imelise õnnega see temast möödunud. Aga selle asemel tundis ta ainult viha ja valu, nagu oleks keegi raisanud tema eluõnne.

Oma esimese ägeda vihahoo ta puistas Tiinale. Ta masendas tüdruku kuulmatute süüdistuste ja ähvardustega. Ei aidanud selle kinnitused, et tema ei tea midagi rohkem, kui ta viimati rääkinud, ei aidanud ka tema pisarad: kõik mõjus aina vastupidi. Sest Karin mõtles: asi peab olema väga tõsine, kui tüdrukul nutt nii näpu otsas ja ise ometi nii kramplikult salgab. Sellepärast ütles ta lõpuks:

„Ma pole tänini hoolinud, kui teised prouad kinnitavad: ära võta kunagi noort tüdrukut majja, olgu ta inetu või ilus. Meestel ei ole silma ega maitset, neil on ainult teadmine, et tüdruk on noor. Nüüd on mul see noorus käes: tüdruk rikub mehega abielu mu oma silma all.”

Need sõnad mõjusid Tiinasse imelikult. Sest kui ta enne oli nutnud, siis tõmbusid ta silmad nüüd äkki kuivaks ja ta jäi laial, hirmunud pilgul Karinile otsa vahtima, nagu ei saaks ta õieti aru, mis temale öeldakse. Alles natukese aja pärast hüüdis ta:

„Armuline Jumal! Kas proua tõesti seda härrast arvab?!”

„Ma räägin teist, mitte härrast!” hüüdis Karin tüdrukule vastu.

„Aga, proua, ma ei saa ju üksinda abielu rikkuda,” ütles tüdruk nagu õnnetult.

„Te ju ise ütlesite kord mulle ,et nüüd püüavad naised mehi, mitte mehed naisi,” seletas Karin. „Aga naine on naine ja mees on mees, sest temal pole emakoda.”

Karin märkas, et ta korranud Indreku sõnu, ja tal hakkas millegi pärast iseenda ees piinlik. See sütitas temas nagu uut viha.

„Kas siis mehed võivad abielu rikkuda?” küsis tüdruk.

„Ärge tehke end rumalamaks kui te tõepoolest olete,” vastas Karin ägestudes. „Härra pole teie tegudele kilbiks ja pealegi on ta aastailt teie isa.”

„Nii et kui inimene saab vanemaks, siis...” tahtis tüdruk öelda.

„...võib ta abielu rikkuda, eks?“ jätkas Karin kärsitult. „See on teie arvamine, seda tahate öelda? Aga mina ütlen teile: teie olete idioot, Tiina! Teie koht on kusagil mujal, mitte siin.”

„Eks ma lähe siis sinna, kus mu koht on,” ütles Tiina alistunult, pisarad uuesti silmas.

Aga need nukrad sõnad ärritasid Karinit veel rohkem. Sellepärast hüüdis ta tulises vihas:

„Muidugi, nüüd pistke kärmesti minema! Nüüd on õige aeg, sest ma sain teie suurel saladusel sabast kinni. Nüüd minge mujale, et oleks parem härraga salajas kokku saada, sest siin olen ju mina ja on ka lapsed tüliks! Aga mitte kuhugi ei lähe te, mitte kuhugi! Kiuste ei lähe! Paigale jääte! Ma teile veel näitan, mis on abielurikkumine! Ma kütan teile niisukese põrgu, et teil kaob igaveseks himu lastelt nende isa üle lüüa.”

„Proua, kui te mu paigale jätate, siis võite m'uga teha, mis iganes tahate, ma olen kõigega rahul,” rääkis Tiina rõõmsalt ja nagu tänulikult.

Tüdruku rõõm mõjus prouasse, nagu oleks härjale näidatud punast rätikut. Ta vahtis peaaegu hullunud pilgul ümber, nagu otsiks ta midagi, millega rabada tüdrukut pähe. Aga see seisis naeruse näoga tema ees ja silmad hakkasid tal ikka rohkem särama, sest tema peas oli tekkinud hea mõte.

„Kui proua mu paigale jätab,” rääkis tüdruk, „siis ma toon tunnistuse, et ma pole härraga abielu rikkunud. Lähen arsti juurde ja toon. Lähen sellesama juurde, kuhu proua mu siis viis, kui ma siia tulin. Sest ega ju neitsid abielu riku, ega?”

Kui Karin oli hullunud pilgul asja otsinud, millega tüdrukut pähe rabada, siis oli ta just ise selle hoobi nüüd saanud – tüdruku sõnadega nimelt. Karin lõi peaaegu jalul tuikuma. Tiina oli imelise mõtte rääkinud sellise lihtsusega, nagu oleks ta alles laps või elukogenud tark. Mängis ta nii hästi oma osa? Aga kui ta mängis, kelleks pidas ta siis Karinit? Ning kui ta ei mänginud, kelleks pidi Karin siis ise end pidama? Ta ei leidnud vastust ja sellepärast ütles ta ülitargalt:

„Neitsid rikuvad abielu oma südames.”

„Proua, oma hingeõnnistuse juures...” hakkas Tiina palavalt.

„Jätke see sõnakõlks!” hüüdis Karin vahele. „Mulle on tüdrukud vandunud iseenda ja oma ema hingeõnnistuse juures, aga mees, kelle nad läbi akna sisse lasksid, oli neile ikka kallim kui see või teine õnnistus.”

„Need vandusid siis muidu, ise ei uskunud,” ütles Tiina.

„Kas teie usute?” küsis Karin. „Aga mis te siis kaardimoori juurde otsite, kui te usute?”

„Miks siis mitte?” küsis Tiina imestunult vastu. „Kust see kaardimoorgi kõik teab, kui mitte jumala vaimu läbi.”

„Te olete tõepoolest põrund, Tiina!” hüüdis Karin.

„Aga kuis ta siis muidu kõik õieti teadis, kui mitte püha vaimu läbi?” küsis tüdruk. „Kuis ta võis muidu teada, et minul on hinge peal suur saladus?”

„Teil pole enam mingit saladust,” ütles Karin.

„On, proua,” kinnitas Tiina. „Sest kui proua arvab, et abielurikkumine oli minu saladus, siis pole see õige, sest mina pole abielu rikkund ja ei tahagi rikkuda. Mina tahan muidu kaardimoori ettekuulutuse järele elada ja õnnelikuks saada. Ja kui ma nõnda käin, nagu ma käin, siis mitte, et abielu rikkuda, vaid et see on minu viga.” „Küll oled sina alles laps, Tiina!“ hüüdis Karin. „Sa ei tea veel sedagi, et meestele meeldivad just meie vead, mitte voorused, sellepärast olemegi kõik nii halvad.”

„Ah nii,” imestus Tiina ja lisas: „Sellepärast siis ongi prouad kõik nii kurjad. Nüüd ma mõistan: mehed valivad kõige pealt omale need välja, kel miski viga, ja kui neist ei jätku, siis alles tuleb paremate kätte kord. Aga miks siis mind ükski mees pole tänini tähele pannud, mul on ju ka viga?”

„Küll olete teie, Tiina, kaval,” ütles Karin. „Rumal ja kaval. Teete süütu näo, nagu poleks teil aimugi, et härra algusest saadik teie kõnnakut tähele paneb – teie viga, nagu te ise ütlete.”

„Issand jumal! ” hüüdis Tiina pooleldi nagu karjatades, aga nii ebamääraselt, et raske oli mõista, kõlas tema hääles rõõmus üllatus või rabav hirm.

„Mängige aga mängige, mind te sellega enam ei peta,” ütles Karin halvakspanevalt ja nagu etteheitvalt ning lahkus köögist. Tiina aga, niipea kui jäi üksinda, istus nagu lõdvalt järile, mis seisis köögilaua ees ja jäi sinna tükiks ajaks. Ta oleks ehk veel kauemgi istunud, kui mitte mingisugune keedunõu poleks hakanud üle ajama ja teda tema unelusest äratanud. Kogu tema kehas ja hinges voogas midagi magusat ja uimastavat. Milline õnn, et proua lahkus köögist, muidu poleks ehk tema, Tiina, suutnud vastu pidada ja oleks kuidagi oma saladuse avaldanud! Ta tundis oma puusades ja niuetes peaaegu kõrvetavat kuumust, mis lõõmas ja pakitses. Kõrvus tõusis kerge kohin ja silmalaud muutusid raskeks, nagu peaks ta siinsamas langema sügavasse unne. Kõik kokku oleks nagu eelaimdus ilmatusuurest õnnest, mis saabumas. Tiinal on peaaegu nagu hea meel, et see õnn pole veel käes, sest võib olla ei suudaks ta seda praegu veel taluda, olles selleks alles liiga rumal. Tal on sellestki küll, et ta teab – härra on teda tähele pannud, nagu proua ütleb.

Ka Karinit valdab mingisugune eriline uim, kui ta istub mehe kabinetis sohval, põledes ärevast ootusest, millal see küll tuleb, et võiks oma hinge tühjaks rääkida – kas või tühjaks karjuda ja nutta. Aga kui mees oma tulekuga viibib, hakkab Karin ajaviiteks mõttes arutama, kuidas ja millega teha algust, et rabada meest kõige enam. Ta valib sõnu ja lauseid ning kujutleb, mis võiks Indrek neile vastata. Nõnda vaidleb ja arutab ta kogu asja lugematu hulk kordi lugematuis teisendeis läbi, kuni oletatud sõnad ja mõtted muutuvad ükskõikseiks ning lõpuks vastikuiks. Ainult üks jääb järele, millel on tõepoolest mõte: kellegi murdvad käed ümber piha ja kellegi hingelämmastav suu valusail huulil. Ah, sellest peaks Indrekule rääkima, küll ta siis teab! Peaks rääkima, milline õnn, kui keegi sul nõnda ümbert kinni hoiab, nagu tahaks ta su surnuks suudelda. Jah, seda peaks rääkima, sest see ongi kogu asja salajane tuum.

Aga kui Karin nõnda tasumisihas põleb, tunneb ta äkki, et selles on tõepoolest suur õnn, kui sind nõnda hoitakse, nagu tegi seda Rönee seal metsas männi all. Karin taipab seda õieti alles siin sohval lebades ja Indrekut oodates. Ent kui see oleks nii, milleks peaks ta siis oma õnnest kohe jutustama Indrekule? milleks peaks ta tarvitama oma ihatud õnne selleks, et kellegile kätte maksta? On õnn veel õnn, kui ta tehakse abinõuks? On kättemaks õige kättemaks, kui seda toimetatakse sõnadega? Need on rasked ja keerulised küsimused, mida Karin ei suuda lahendada. Õieti öelda, ta ei püüagi neid lahendada, vaid küsib ja arutab muidu niisama, et viibida mõtete ja tundmustega võimalikult kaua selle juures, mis sündis metsas männi all. Seal tundus see ainult kättemaksuna, siin tagant järele peaaegu palja himutsemisena ja võimatu oli otsustada, kus eksitus, kus tõde.

Nõnda kestis see, kuni saabus Indrek, siis näis äkki otsustuvat kõik: Karin ei öelnud temale midagi, põgenes isegi tema eest, kui kuulis samme trepil. See äratas Tiinas suure imestuse. Millest see rahu ja vaikus? Indrek aimas loomusunniliselt, et Kariniga on midagi sündinud, aga ta ei mõistnud, miks ta vaikib. Peaaegu oleks ta tahtnud küsida. Siiski, kui vaikib Karin, pidi ka vaikima tema ise, sest võib-olla talitas naine just tema nõuande järele: katsus omal jõul endaga toime saada. Ometi – mis see küll võiks olla? Meleski lugu? Aga selle mõtte segas Karin pärast lõunat, küsides Indrekult raha, mida sel muidugi ei olnud.

„Kas sa ei oleks nüüd nõus obligatsiooniga?” küsis Karin.

See pani Indreku mõtlema. Alles natukese aja pärast vastas ta:

„Kui ma teaks, milleks sa raha vajad...”

Seda vastust Karin oli oodanudki, sest kogu kõnelus oli just selleks alustatud, et võida nüüd vastata:

„Seda ei või ma öelda, ennem muretsen ise kuidagi.”

Sellega jutt seks korraks lõppeski. Aga Indrek tundis südames imelikku rahutust ja veel samal päeval katsus ta endist kõnelust jätkata, kuid nüüd Karin tegi näo, nagu ei huvitaks see küsimus teda enam põrmugi. Nõnda jäigi kogu asi nagu õhku rippuma ja Indrek ei saanud maast ega taevast aru, mis see kõik tähendab. Ainult ühte pani ta tähele: Karin muutis äkki oma eluviisi. Kui ta viimasest suurest patutunnistusest saadik oli saanud koduseks ja ei läinud kuhugi ilma teatamata, siis nüüd näis, nagu oleks ta jällegi tagasi langenud vanadele teeradadele. Hommikuti, kui Indrek läks tööle, jäi Karin magama, ja lõunal, kui Indrek tuli koju, siis oli Karin juba välja läinud. Lõunasöögile jäi ta sagedasti hiljaks ja istus sellepärast üksinda lauas või ei söönud seda kodu üldse mitte. Õhtud veetis ta kinodes, teatrites, kontsertidel või lokaalides, kus mängis moodne muusika ja keerlesid tantsupaarid. Koju ilmus enamasti ikka pärast keskööd. Nõnda kordus see päevpäevalt.

Ühel ööl ilmus ta alles kella kahe ja kolme vahel, olles ülilõbusas tujus. Indrek, kes ta sisse laskis, kutsus teda kabinetti, et temaga rääkida, aga Karin ütles, et tema tahab praegu ainult magada, rääkinud olevat ta niikuinii üleliigagi täna. Et see vastus Indrekut millegi arusaamatuga riivas, siis haaras ta temal käsivarrest kinni ja tahtis teda vägivallaga oma töötuppa juhtida. Aga nüüd Karin sai äkki hirmus ägedaks, tõstes häält ähvardas ta kogu maja kokku karjuda, kui Indrek ei jäta oma maamatsi võtteid.

„Sa oled tõepoolest aru kaotanud,” tähendas Indrek selle peale ja vabastas naise käe.

„Sinuga elades võib hullukski minna,” vastas Karin.

„Ma ei saa sinust põrmugi aru,” ütles Indrek.

„Mina sinust ka mitte,” hüüdis Karin vastu.

„Kas sa ei ütleks mulle, mis sul ometi on?” küsis Indrek.

„Sa tead seda ilma minu ütlematagi.”

„Ma ei tea midagi.”

„Seda parem. Siis on ju kõik korras,” vastas Karin ja läks Indrekust mööda magamistuppa. Indrek seisis natukene aega esikus, kustutas siis naksatades tule – jah, täna pani ta tule naksatamist kustutades ebaloomulikult selgesti tähele – ja läks Karinile järele. Ilma et nad oleksid sõnagi vahetanud, vabastasid nad endid rõivaist ja pugesid igaüks oma voodi. Indrek sai sellega palju rutem toime, kuna Karinil oli endaga rohkem tegemist. Näis, nagu viivitaks ta meelega oma öösise tualetiga, võimalik ometi, et see Indrekule ainult nõnda paistis. Kui tuba juba pime, söandas Indrek küsida:

„Karin, võin ma sinu juurde tulla, mul on üksinda hirmus külm?”

„Kabinetis oleks sul palju soem, kui sa külma kardad,” vastas Karin üsna ükskõikselt.

„Võin ma sinna minna?” küsis Indrek.

„Palun,” lausus Karin.

Ja nõnda tõusis Indrek voodist, kahmis kaenlasse vaiba, linad ja padja, võttis teise käega toolitoelt oma riided, kobas sängi alt saapad ja lahkus toast, ilma et oleks lausunud veel sõnagi. Ta läks ja tegi aseme sohvahle. Hommikul ta pesi end köögis, seletades seda Tiinale Karini magamisega, kelle rahu ta ei tahtvat rikkuda, pääses ju vannituppa läbi magamistoa. Aga nagu Indreku seletuse kiuste Karin tõusis täna just vara ja ilmus õigel ajal hommikueinele.

„Kuidas minu härra abikaasa ja isand suvatsesid täna öösel puhata?” küsis ta Indrekult pilkavalt.

„Ja armuline proua?” küsis Indrek samuti vastu.

„Tänan,” vastas Karin. „Suurepäraselt! Mul oli oivaline uni.”

Aga kui Indrek talle pilgu näkku heitis, arvas ta järeldada võivat, et vaevalt oli Karin üldse silma kinni saanud. Ta oli vististi nagu Indrekki vaevanud oma südant ja pead pööraste tundmuste ja mõttetute mõtetega. Nad jätkasid seda piinavat toimingut laua ääreski sellise innuga, et unustasid toidu või kui pistsidki endale midagi suhu, siis tundus see kõrvetavalt kuumana või purukuivana, nii et ei tahtnud kuidagi kurgust alla minna. Indrek tõusis lõpuks sõnalausumata lauast, et kooli minna. Kui Tiki talle lävele järele jooksis ja jumalagajätuks musi nõudis, ütles ta sellele:

„Papal pole aega, mine mamma juurde, küll tema annab sulle musi.”

Aga need sõnad ärritasid millegi pärast Karinit hirmsasti. Ta kargas mürinal lauast, tormas uksele ja hüüdis:

„Ah nüüd hakkad sa ka lapsega! Sellest pole veel küll, mis minuga! Sa oled lihtsalt toores!”

Muide, Indrek polnud oma sõnadega lapse suhtes midagi erilist mõelnud, ta oli isegi valmis tema soovi täitma, aga kuuldes Karini häält ja nähes tema nägu, otsustas ta vastupidi: ta avas ukse, et minna. Aga vaevalt oli ta selle enda järel sulgenud, kui ta kuulis Tiki nuttu ja haledat kaebust emale:

„Papa ei annud musi!”

„Papa päh!” vastas Karin Tikile hukkamõistvalt ja halvakspanevalt.

„Papa pai,” ütles Tiki vastuvaidlevalt.

Seda kuuldes Indreku jalad pöördusid nagu iseenesest trepil ümber ja viisid ta tuppa tagasi.

„Tiki, tule siia, papa annab sulle musi,” hüüdis ta last, ja kui see juurde jooksis, endal silmad alles märjad, ja kui Indrek ta üles tõstis ja teda suudles, nägi ta samal ajal, kuis köögiuks silmapilguks ettevaatlikult: praokile läks, mille vahelt välgatas Tiina uuriv pilk. Selleski oleks nagu hiilanud pisar.

„Sa ei oska üldse muud teha, kui teisi piinata,” rääkis Karin, kui Indrek last suudles. „Aja enne laps nutma, siis on aega, muidu ei ole. Egoist niisuke!”

Indrek ei vastanud. Ta pani lapse põrandale ja läks uksest välja. Aga trepist alla astudes ja veel tänavalgi tundis ta, et tal sees midagi värises, ilma et ta isegi oleks osanud õieti seletada, mis teda sel määral oli erutanud. Paar esimest tundigi möödusid ärevuses ja hajameelsuses, mida märkasid lapsedki, sest nad muutusid kohe vallatumaks ja kaotasid huvi ning tähelepanu oma õppeaine vastu. Suure vaevaga Indrek võitis viimaks tasakaalu tagasi, sest ta kinnitas endale iga natukese aja pärast, et erutuseks pole ju mingit põhjust. Mitte vähimatki! Karinit on tabanud mõni hull tuju, ei muud midagi, varsti laheneb kõik, nagu see sündinud varemaltki. Talle peab ainult aega andma, küllap ta siis juba õige tee leiab koju tagasi. Neid mõtteid Indrek kordas peaaegu vahetpidamata, nagu vaidleks ta kellegagi, kes väidab vastupidist.





XXX


Köögertalil oli õnnestunud mingisugune suurem ärioperatsioon – pankrottmeistril Köögertalil, nagu ta nüüd ise end armastas uhkeldavalt nimetada. Muidugi, tema uhkustamine polnud põhjendamata, sest kõigist tänini laostunud ärimeestest oli tema üks neist haruldasist, kes olid osanud isegi maksujõuetust kasutada sissetulekuallikana. Mis ja kus olid tema ärikaaslased? Nõmmik tõsteti ühes naise ja lastega tema omast majast välja, ja ta oli sunnitud kuhugi agulinurka paaritoalisse korterisse pugema. Ojasuul müüdi kogu tema korteri sisseseade ja, kuigi ta oksjonite haidega kokku leppides osa asju tagasi sai osta, siis sündis see ainult sõprade abil. Ta oli õnnelik, et tal tutvuse tõttu läks korda kohta leida, mis kindlustas talle vähemalt elatisminimumi. Lauri oli suutnud ainult niipalju päästa, et avas ühes naisevenna Sõmeraga puuaia, kus üks pidi muretsema kauba sisseostu, teine väljamüügi eest. Aga ettevõttele ennustati lühikest iga, sest mõlemad osanikud arvasid õige aja saabunud olevat, kus võib teise kulul poolvillast teha, üks puid kokku ostes ja pärale toimetades, teine neid inimestele müües.

Kõige halatsemisväärses seisukorras oli ehk Vesiroos. Tütre abil sai ta alguses jalad ilusasti alla, nii et oleks võinud muretult oma vanad päevad lõpetada, aga need mõned aastad, kus ta oli vürtspoodnikust tõusnud peaaegu suurärimeheks, olid tema arusaamise ärist nii põhjalikult muutnud, et leiva, piima, heeringate, kartulite ja petrooleumi jagamine rahvale ei rahuldanud teda enam põrmugi. Vesiroosi keha, mis oli maailmasõja õnneaastail eriti kogukaks paisunud, tõmbus pankroti järele peagi harilikesse mõõtudesse tagasi, nagu see temale jumalast loomulikult määratud, aga tema hing ja vaim – need kaks igavest ollust, nagu Vesiroos ise neid nimetas – ei tahtnud enam kuidagi koomale tõmbuda ja sellepärast tuli neil koondunud kehas kitsas kätte. Vesiroos tundis igapäev uuesti, kuidas tema igavesel hingel ja vaimul hakkas kolmenenud kehas kitsas. Kitsad tundusid vürtspoe ruumidki, kuigi nad olid hulga avaramad nendest, milles ta oli veetnud suurema osa oma elueast.

Sellest kõigest Vesiroos järeldas paratamatult, et ilmalikke ja ajalikke asju saab muuta, igavesi ja surematuid mitte. Keha võib kokku suruda, hinge ja vaimu mitte. Neile peab jätma nende suuruse ja ulatuse, sest nõnda on vististi jumal seda seadnud. Ja muidugi, just jumal! Sest kui oleks võimalik kokku suruda inimese hinge ja vaimu, siis peaks sedasama võima teha ka jumala omaga, andis ju tema loomisel osa omast elavast hingest inimesele. Noh, et aga igavese jumala hinge ja vaimu pisemaks pressida, selleks ei piisa ajaliku inimese jõust. Nõnda arvas Vesiroos kaljukindlalt.

Sellepärast siis: olud ja ajad võivad tema maise kehaga teha mis tahavad, võivad ta muuta pisikeseks ja peeneks, kui see on jumala tahtmine, aga tema igavene hing ja vaim jäävad suureks ja ilmuvad ükskord nõnda viimse kohtujärje ette. See on nõnda igavesest ajast igavesti seatud ja Vesiroos ei saa seda kuidagi muuta. Temal on sagedasti üpris raske oma suurelennulise hinge ja vaimuga, aga ta katsub kuidagi läbi ajada. Vahel muutub seisukord talumatuks, siis Vesiroos peab pisut jooma, sest see rahustab tema suurt hinge ja vaimu mitmeks päevaks. Jah, imelik küll, kogu eluaeg Vesiroos pole osanud alkoholist kui joogist kuigi palju lugu pidada, aga vanul päevil oleks ta nagu leidnud uue elurohu, uue elutõe. Ja mis peaasi, päevpäevalt tunneb ta ikka enam tarvidust selle lohutaja järele. Nõnda on lugu Vesiroosiga.

Öeldagu nüüd puhtast südamest, kas Köögertalil on põhjust uhkustada pankrottmeistrina, kui ta võrdleb end oma kaaslastega? Muidugi on! Nõnda ei arva mitte ainult võhivõõrad, vaid isegi need, kes temaga seisnud millalgi äriühenduses, kuna nad nüüd imevad näljakäppa. Nõnda arvab juba peaaegu Vesirooski, sest tema esialgne viha vaibub päevpäevalt ikka rohkem ja selle asemele asub midagi imetluse taolist. Mis Vesiroosile Köögertalis eriti meeldib ja lepitavalt mõjub, on see, et ta oskab valitsust ninapidi vedada, oskab valitsusel „püksid ligi tõmmata,” nagu Vesiroos ütleb: ajab äri, mis mühab, aga maksud jätab kõik teiste tasuda. Kõiki Ise ei maksa pennigi, sest ta on ju maksujõuetu. See on tõelik meistritemp. Köögertali nainegi ei maksa peaaegu sugugi tulumaksu, sest tema oskab oma maju nõnda pidada, et need ei anna nimetamisväärset tulu. Ja mis tulu võikski inimesel olla, kes oma helde loomuse tõttu peab nõnda elama, et kõik, mis tuleb, lendab nagu korstnast välja: kõik, mis tuleb, süüakse ja juuakse ära kas omal jõul või sõprade abil, kellest pole süües ja juues kunagi puudu. Ja tänatagu jumalat, kui Köögertalide hing ja vaim rahulduvad ainult söömingu-joominguga ning lõbusa tingeltangeliga, muidu võiks asi veelgi hullem olla. Muidu võiksid nad kaupu tellida, mis jäävad ladudesse vedelema, või nad ehitaksid tehaseid ja vabrikuid, mis toodavad aineid ja asju, mida ükski ei vaja; aga selleks kulub ometi rohkem krediiti kui sööminguks-joominguks ja sellepärast on jumal tänatud, et nad nii palju söövad ja joovad ning nõnda vähe teevad.

Ükskord Köögertal katsus midagi teha ja riigile ka tulumaksu maksta, aga nüüd näeb igaüks oma silmaga, mis sest tuli – pankrott! Sellepärast Köögertal ajab kord ilma tulumaksuta läbi, et ei saabuks uus pankrott. Või millest peakski ta riigile maksusid maksma, kui see ei anna enam krediiti? Ei, ei! Nagu riik temale, nõnda tema riigile. Kui riigil pole Köögertali vaja, siis Köögertal ei vaja ka riiki, igaüks muretsegu iseenda eest. Üldse vajavad riiki ainult viletsad ja vaimust vaesed, kel nutti peas, sellele on ta ainult tüliks teel. Selline oli Köögertali asjatundlik arvamine ja seda pooldasid paljud, eriti need, kes sõid ja jõid temaga ühes lauas või lokaalis, sest Köögertalil oli sagedasti viisiks lasta anda kõigile oma kulul, kui nad hingasid temaga ühist õhku.

Otse maksujõuetuksjäämise järele loobus ta mõneks ajaks sellest armsast ja meeldivast kombest, aga juba esimesel õnnelikul ärioperatsioonil meenusid talle tema kohused seltskonna vastu, nagu ta nimetas ennast ümbritsevat söödikute ja joodikute karja.

Kulutulena jooksis teatud ringkonnis suust suhu teade, et Köögertal pühitseb siis ja siis „Kullaonnis” mingisugust juubelit oma ärilises tegevuses. Mitte just, et ta oleks kogu lokaali terveks õhtuks endale üürinud, ei, seda mitte, sest seda Köögertal ei armastanud. Tema arvas, et lokaali rentida võib igaüks, kel pisutki krediiti, aga avalikule publikule määratud ruumis ainsa peremehena talitada, seda oskas ainult Köögertal.

Eelkõige lauad kinni panna, kõik lauad kinni panna ja kui see ei õnnestu, siis võõrad lauakinnipanijad kinni maksta ja välja visata lasta või kui nad selleks kõlvulised, siis nad lihtsalt juubelivõõrasteks üle võtta, ainukese asjaliku kohustusega – nad ei tohi täna õhtul siin lokaalis oma rahapunga avada ega üldse mingeid arveid õiendada, sest siin maksab Köögertal. Nõnda meeldis temale.

Tema pidas end avalikuks tegelaseks ja sellepärast armastas ta oma asju avalikult ajada, mitte aga siinseal kinnises ruumis, kuhu ei küündi ei rahva ega seaduse silm. Ka politsei pidi kohal ja käepärast olema, milleks juubelist osa võtma oli kutsutud paar asjaomast kõrgemat ametnikku, kes pidid muretsema kõige muu eest. Sest kui Köögertal juubeldab avalikult avalikus kohas, siis ei taha ometi ei tema ise ega tema külalised korrapidamisega oma kallist aega ja tuju raisata.

Et aga juubelil mitte ainult ei sööda, jooda ega juubeldata, vaid ka muid asju aetakse, seda oli Köögertal ise oma silmaga näinud paaril kirjanduse- ja kunstiilma suurel tähtpäeval, millest ta kutsutud auvõõrana osa võtnud noil päevil, kus riik ja isamaa muretsesid veel oma elujõulisemate poegade eest, nii et neil polnud vaja viimast tuluallikat – maksujõuetust kasutama hakata. Köögertal veendus siis, et kui juba vaimne ilm ei tunne õiget juubelirõõmu ega leia õiget juubelituju ilma kanna kargamiseta kaaslase kõrile, mis siis rääkida veel sellest, kui juubeldaks mõni tema taoline avalik tegelane, kelle igapäine ülesanne ei seisagi muus kui aga oma ametivendade pookimises. Siis'ep tal esimest korda mõtegi tärkas oma juubelit pidada avalikus paigas ja avalikkude korrapidajate osavõtul, nii et oleks üks kõigiti korralik sööming-jooming, lõppegu ta siis mõne molu sisselöömisega või lihtsalt kaklusega, nagu see viisiks vaimses ilmas.

Peale muu oli avalikel korrapidajail veel oma eriline ülesanne. Kuna Köögertal ei tunnustanud enam riiki – varemalt armastas ta teda oma isamaaks nimetada, – siis pidid kutsutud korrapidajad selle eest hoolitsema, et Köögertal võiks vähemalt oma juubelitki pidada, nagu poleks riiki, seda endist isamaad, üldse olemas. Muidugi, tõelikult on ta olemas, sest ta on ju maksma pannud isegi mingisuguse politseitunni, aga just politsei ise tehkugi nõnda, et Köögertalile oleks olematu niihästi olev isamaa kui ka tema politseitund. Köögertal maksab, ja nõnda pole temale ega ta sõpradele olevat olemas. Kõik kaob nagu nõiduseväel ja nemad on täiesti vabad. On teostatud aastatuhandete unistus. Köögertal tuli ju Venemaalt, sellepärast teab ta väga hästi, mis on vabadus. Ta seletab seda teistelegi, kui aga keegi leidub, kes tahab kuulata. Ja kuulajaid leidub, sest vabadusest unistavad kõik, vabaduse järele ahmivad kõik. Temast on kõigil suur puudus, töölistel oma masina juures vabrikus ja vabrikandil oma telefoni juures kontorilaua ääres. Vabadusest on puudus nagu rahastki. Sellepärast õpetabki Köögertal:

„Vabadus on raha. On raha küll, siis jätkub ka vabadust. Vaadake Venemaad. Tsaari ajal oli seal raha laialt ja kes kaebas siis vabaduse puuduse üle? Põrandaalune, sest temal polnud keisrite, kuberneride ja kindralite tapmiseks küllalt raha. Tapmine on üldse väga kallis lõbu, kui seda toimetada kultuuriliselt. Aga inimene, võrukael, tahab, et kui tappa, siis tingimata kultuuriliselt. Näiteks viimane sõda: inimene elas neli aastat hullem kui siga, aga kui tappis, siis tingimata kultuuriliselt. Kahurid ja kuulipildujad pidid seest ja väljast hiilgama, sest muidu ei andnud kultuurimõõtu välja, aga inimesel endal kasvasid seened selga, inimene läks üleni kärna ja kärnade all sigisid satikad. Nõnda! On mul õigus?!”

Muidugi, Köögertalil oli õigus, temal oli alati õigus, sest tema maksis ja ka see tähendas ainult kultuuri. Sellepärast jätkas ta:

„Tähendab, tapamasinad hiilgasid, aga inimene ise seenetas ning söötis satikaid, seda nõudis kultuur. Üldse on nõnda, et kõik masinad peavad hiilgama, aga inimesel pole seda tarvis, sest tema pole masin, vaid masina tegija. Tema on looja ja loojal pole vaja hiilata, mõistate? Loojal! Saate aru? Aga kes lõi inimese? Kes? Jumal, ütlete teie. Kes masina? Inimene, eks? Inimene lõi masina, mis hiilgab, aga ise läheb aina tahmasemaks, sest masinate korstnad suitsevad. Aga misuke peab siis olema jumal, kui ta lõi tahmase inimese, sest looja on ikka mustem kui tema masin? Nõnda mõtlen ma vahel. Aga nõnda ei tohiks ma mõelda, sest ma olen kiriku nõukogu liige, ajan koguduse asju, niiöelda usuasju, ja nende üle ei tohi kaksipidi mõelda...”

Nõnda rääkis Köögertal, kui ta hakkas seletama, et vabadus on raha. Nagu näete, kaldus ta oma peaainest pisut kõrvale. Aga kui kuulajal jätkus aega ja kannatust, siis pöördus Köögertal lõpuks tingimata raha ja vabaduse juurde tagasi, ainult et ta enne seda tegi pisut laialdase ringi. Tema võis tarvilikul korral isegi usult karata otseteed rahale ja öelda:

„Usk on nagu vabaduski ainult raha, sest milleks inimene siis usub, kui see ei too midagi sisse. Iga asi peab midagi sisse tooma, olgu see oma maja põletamine või pankrottiminemine. Usk on ka nagu pankrottiminemine: kui enam muud ei aita, siis inimene katsub usuga õnne, kas saab veel midagi või ei saa. Sellepärast siis, kui keegi tahab muretseda vaeste eest, siis muretsegu usu eest, sest muud pole neile anda. Kes teisiti arvab, see on põrandaalune, sest ainult põrandaalune usub, et rahast ja vabadusest jätkub kõigile. Aga ei jätku! Vaadake ometi Venemaad! Kui meie Köögertal & Comp. olime seal, siis leidus seal pisutki vabadust, aga nüüd on ta sealt hoopis kadunud. Venemaal pole enam raha ega vabadust. Ei ole ega tulegi, enne kui meie läheme sinna oma rahaga tagasi ja viime ka vabaduse kaasa. Rahaga ostame vabaduse, muidu on sunnitöö. Nagu siingi: pangad nõuavad, mina tasugu oma võlad. Aga kas te ei ütleks, millega? kui riik ei anna laenu? Tähendab pankrott. Hea küll, kui pankrott, siis pankrott, aga raha peab mul ikka pisut olema, sest muidu pole vabadust ja ilma vabaduseta inimene elada ei või.”

Nõnda oli Köögertali veendunud arvamine ja sellekohaselt oli korraldatud ka tema juubel „Kullaonnis”. Inimesel pidi olema vabadus, temal pidi olema rohkem vabadust kui teistel, ainult siis ta tundis ja hindas seda. Kui aga jagada kõigile ühtlaselt, siis olgu seda ei tea kui palju, ikka ei rahulda see kedagi, nii imeliselt on armas inimene loodud. Seda tõsiasja aimas Karingi, kui ta istus ühes teistega lauas pärast seda tundi, kus kõik avalikud lokaalid pidid olema suletud. Nüüd vahest päris õige juubelituju alles algaski, mis 6enini sündinud, see oli ainult ettevalmistus. Senini tantsisid ja laulsid ainult need, kellele Köögertal maksis, aga nüüd panid oma hääle kõlama ja jalad liikuma ka külalised, kutsutud piduvõõrad. Köögertal isegi haaras Karini ümbert sõnalausumata kinni, nagu oleks ta selleks juba ammugi nõusoleku muretsenud, ja keerutas teda ebakindlal sammul laudade vahel, nii et need kolisesid ja siin-seal mõned klaasid heleda klirinaga põrandale langesid ja purunesid.

„Hei, mustlased, tuld juurde!” karjus Köögertal pillimeeste poole, sest temal polnud kunagi õiget pidurõõmu, kui puudusid mustlased, olgugi nad pärit Rakverest või Laiuselt või olgugi nad ainult tänaõhtused mustlased.

Tantsuhoo kasvades suruti lauad ikka enam seina äärde, et keset lokaali jääks rohkeni ruumi, ja ükski ei hoolinud sellejuures, mis sündis riistadega või mööbliga. Kui kelnerid püüdsid külalisi nende toimingus aidata või takistada, hüüdis Köögertal neile:

„Öelge oma härrale, et pärast esitab ta arve, aga nüüd käige kuradile! Tulge siis, kui teid kutsutakse.”

Selle peale tühjendas ta oma klaasi ja virutas selle vastu põrandat puruks. Tema eeskuju jäljendasid paljud, ka Karin, sest temale valmistas see toiming imelist lõbu. Lauale ilmusid uued klaasid, aga ka need purunesid vastu põrandat, niipea kui neist kord oli joodud. Varsti ei saanudki kelnerid muud teha, kui kanda purustatud klaaside asemele uusi. Tagavara vähenes silmanähtavalt ja peremees muretses selle täiendamise eest, saates inimesi hankima lisa. Aga enne kui ükski neist tagasi jõudis, lõppesid klaasid otsa ja nüüd algas see, mille poole ehk püütigi: algas joomine pudelikaelast ja üldisest riistast, sattugu selleks kas või mõni pesukauss. See oli see õige koktail, see oli see tõsine karjakuna, kuhu poole püüab inimene, olgu süües või juues, palvetades või pidutsedes.

On elanud suured ja targad mehed, kes on kirjutanud veel suuremad, targemad ja pühamad raamatud, aga kõik nad kinnitavad nagu ühest suust, et inimene ei saa muidu õnnelikuks, kui peab muutuma kariloomaks. Selle suure ja püha tarkusega siis ravitaksegi inimese õnnetut õnne ja kui ta ei parane, siis on ainuke vastus: inimene pole veel küllalt kariloom, sellepärast ta ei leia õnne. Inimesel on veel midagi, see on tema õnnetus. Loomal ei ole midagi, see on tema õnn.

Köögertal ja tema juubelikülalised tundsid seda tõde loomusunniliselt ja sellepärast püüdsid nad teha, mis nende võimuses, et neil ei oleks enam midagi: pudelid kallati tühjaks ja ei olnud varsti enam kuigi tähtis, kas nende sisemus voolas mõnda riista või põrandale, peaasi, et nad oleksid tühjad. Ning et poleks ka tühje pudeleid, siis need visati vastu seina, olgu selle koha peal ees mõni pilt või kuju. Nõnda juhtusid mõned tühjad pudelid aknasse ja isegi läbi akna tänavale, aga sest polnud suuremat lugu, sest milleks oli Köögertal siis end varustanud korrapidajatega. Las ometi nemad hoolitsevad, et ei rikutaks üldist head korda.

Natukese aja pärast ilmusid uued klaasid laudadele, aga nüüd tundusid need nii tühiste esemetena, et ükski ei võtnud enam vaevaks neid purukski peksta, ehk olgu siis, et mõni neist kogemata põrandale lükati. Inimesed olid vaheajal juba vennaks saanud ja nemad ei tahtnud, et kõlisev klaas oleks nende lahutajaks ja elumürgistajaks.

Inimene himustas õnne. Karingi himustas, sest tema ees seisis Rönee, suur klaasnõu käes, millest jootis teda kui väikest last või rumalat looma. Karin jõi ja naeris ning jõi siis uuesti, kuni ta lõpuks ütles:

„Katsume juua kahekesi korraga.”

„Ei,” vastas Rönee, „sest siis ma ei saa teie suujäljelt juua.”

„Saate,” vastas Karin. „Näete, ma rüüpan praegu siit, pange seda tähele ja tulge nüüd minu kõrvale, nõnda, ja nüüd pange oma parem käsi ümber minu kaela ja võtke vaasist kinni, soo, nüüd tõstke ta suule...”

„Maha jookseb!” hüüdis noormees.

„Suud peavad lähemal olema, siis ei jookse,” vastas Karin. „Suruge oma pale kõvasti vastu minu palet, veel kõvemini ja nüüd...”

Aga enne kui nad said jooma hakata, tõusis saalis suur kisa ja käteplagin, nii et nad unustasid oma toimingu ja vaatasid ümber: keset lokaali seisis ümmarik laud ja laual püsti noormees ja neiu, kes suudlesid, see oli kõik, muud mitte midagi. Sel silmapilgul kustus äkki tuli ja Rönee ning Karin jäljendasid nagu loomusunniliselt nähtud pilti. Kui kaua nende suudlus kestis, seda Karin õieti ei tea, sest tema ennegi uimane pea läks veel uimasemaks ja tal hakkas nii hea, et ta oleks tahtnud jäädagi pimedusse ja sellesse sülelusse, üsna ükskõik, millised oleksid olnud tagajärjed. Aga äkki läks ruum uuesti valgeks ja siis kisti noormees tema küljest sellise jõuga, et Karin tuikus tagurpidi kellegi käte vahele, kuna Rönee lendas mürinal vastu laudu ja tema käes olev klaasnõu lendas põrandale puruks. Aga ta võitis oma tasakaalu silmapilk uuesti tagasi, kahmas laualt esimese kättepuutuva asja – kivist tuhatoosi, nagu pärast selgus – ja virutas sellega oma ründajale näkku, kuhu ilmus samal hetkel helepunane veri. See kõik sündis peaaegu silmapilkselt, ilma et ükski oleks saanud takistada, sest kõik olid seotud oma isiklikkude asjadega ja nende tähelepanu oli juhitud mujale. Karingi, kellesse asi otseteed puutus, nägi seda nagu unes või läbi paksu udu. Ainult siis, kui lõi mehe näol särama punane veri, tilkudes lõuaotsast põrandale, tuli ta nagu täielikule meelemärkusele. Siis'ep ta sedagi õieti taipas, et haavatu pole keegi muu kui advokaat Paralepp, kes kogu õhtu teda üksisilmi süngelt vahtinud, nii et Karinil hakkas sagedasti piinlik, mispärast ta ehk rohkem jõigi, kui ta seda muidu oleks teinud. Karini eeskujul hakkas ka Paralepp jooma, tõstes klaasi ikka temaga ühel ajal, nagu tahaks ta temaga kokku juua. Aga Karin ei tahtnud temaga kokku juua, sest tema oli täna selleks liiga tõsine. Karin kartis tõsiseid inimesi, temal endalgi oli tõsidust liiga palju tagavaraks. Sellepärast seltsis ta pigemini Röneega või mõne veel võõramaga, et poleks midagi mälestada ega millelegi mõelda. Et ta aga Röneega suudles, siis ka see polnud tõsiselt mõeldud, vaid sündis ainult sellepärast, et ta oli natuke rohkem joonud kui temale kasulik.

Nähes verd Paralepa suus ja lõual, Karin tormas tema juurde.

„Mina olen selles süüdi!” hüüdis ta kõigi kuuldes.

„Teie ei ole seda väärt,” vastas Paralepp, omal suu verd täis.

„Ja muidugi, ma pole seda väärt, mu mees ütleb sedasama,” nõustus Karin alistunult.

Aga Paralepp kuulis vaevalt neid sõnu, sest temal võeti juba käe alt kinni ja ta talutati lokaalist välja. Karin nägi veel läbi ukse, kuidas talle palitu selga tõmmati ning siis trepist alla viidi, et lähemasse haiglasse sõidutada.

„Öelge neile seal, et arve tuleb minule saata!” hüüdis Köögertal minejaile järele ja lisas ümber pöördudes: „Mööbel, riistad, valu ja veri, ükskõik mis – ainult juubeliarve, muud mitte midagi. Nagu lobi ja lakegi. Maksan kinni ja sellega olgu lori lõpetatud.”

Nõnda mindi siis päevakorras edasi, nagu poleks midagi erilist juhtunud. Sest kõik, kes üldse midagi arvasid, olid üksmeelselt veendunud, et katki pole midagi, sest kõigil alles pead otsas. Oli ainult kaks, äärmisel juhul kolm inimest, kellesse see sündmus enamvähem mõjus. Üks neist oli Rönee, kes astus Karini juurde ja ütles vabandavalt:

„Seda ma tõepoolest ei tahtnud! Ma ei tea isegi, kuidas see nõnda tuli. Märkasin alles siis, kui oli juba tehtud.”

Aga Karin oli väga leplikus meeleolus, sest ta vastas noormehele:

„See oli hea, et te seda siiski märkasite, kui olite juba teinud, muidu oleksite võinud talle veelgi mõne asjaga valada. Ja mõelge ometi, mis siis oleks olnud, kui see oleks sattunud silma või kuhugi mujale niisugusesse kohta.”

„See on lihtsalt hirmus, kui seda mõelda,” oli Rönee nõus.

„Aga Paralepp hakkas mulle meeldima, kui ma nägin, et tal suu verd täis,” ütles Karin. „Ta seisis nagu kangelane ja kõik olid kobaras tema ümber koos, kõik, ainult teie jäite eemale. Ja teie meeldisite mulle ka, kui te nõnda seal seisite. Te olete hirmus äge. Ei tohi nõnda äge olla.”

„Seda olin teie pärast, ainult teie pärast,” kinnitas Rönee. „Kas te lubate ennast täna koju saata?”

Aga enne kui Karin jõudis vastata, astus nende juurde proua Köögertal, võttis noormehel käe alt kinni ja viis ta oma mehe juurde.

„Istuge siia lauda,” ütles Köögertal. „Me tulime otsusele, et teie peale ei hakka põrmugi minu juubeli joogid, sest kuidas te muidu tabasite nii osavasti Paralepa nägu. Sellepärast tulge teeme õige mõne mõistliku tropi.”

Ei aidanud midagi, et noormees ajas vastu, ta pidi ikkagi lauda istuma ja Köögertali endaga ning mõne teise kibeda vennaga tasavägisi kaasa jooma, sest selline oli karistus, mis talle tema teo eest peale pandud. Karistuse määramisel mängis suurt osa proua Köögertal, kes oli valmis ennem nägema oma lemmikut purujoobnuna kuski pikali, kui et ta kaoks peolt mõne daamiga, kas või Kariniga, mida „mammi” kartis eriliselt. Ja et karistust ühendada kättemaksuga, siis proua Köögertal oskas asja nõnda seada, et joojate lauda toodi ka Karin, kus ta oma silmaga pidi nägema, kuidas Rönee langeb laua alla, nagu oli kavatsetud. Aga just oma naiseliku tasumishimuga „mammi“ sattus niiöelda eksiteele. Poleks Karinit siia lauda toodud, siis oleks vististi kõik soovikohaselt sündinud, aga nüüd omandas asi äkki teise pöörde.

Karin asus lauda nimelt Köögertali kõrvale, kes ütles talle varsti saladuslikult:

„Tubli, proua Paas. Teie olete esimene naine, kes pole mind petnud.”

Karin ei taibanud kohe, milles asi, aga siis meenus talle tema lubadus meelitada Rönee „mammi” juurest ja ta vastas:

„Eks ole, härra Köögertal. Mina olen väga truu. Ainult mehed ei usalda mind, sellepärast on mu elu väga raske.”

„Mina usaldan teid täielikult,” kinnitas Köögertal.

„Aga mis ma siis temaga teen, kui te ta täis panete,” ütles Karin, rõhutades sõna tema. „Mina ei saa teda ometi siis kuhugi viia.”

Köögertal taipas kogu seisukorra ja varsti katkestas ta sunnijoomise, viies Rönee klaveri juurde, et ta seal midagi laulaks. Aga noormees oli sootuks häälest ära ja sellepärast hakkas Köögertal ise klaverit mängima. Tema eeskujul kiskusid mõned külalised mängijatel pillid käest ja hakkasid neid puhuma või poognaga saagima. Kogu ruum täitus hirmsa kõrvupureva kakofooniaga, mille sekka hüürgasid joobnud inimeste hääled. Äkki oli satutud nagu suurde, heledasti valgustatud kiskjate puuri, kus jagatakse parajasti verist liha. Uued maestrod aina lisasid mängule hoogu ja tegid ise liigutusi, mis muutsid pilliomanikkude näod tõsiseks ja pahaaimavaks. Mõned mängijad, kel pillid alles peos, pugesid tasahilju lokaalist välja kõrvalruumi. See oli just sel silmapilgul, kus Köögertal töötas klaveri ees juba rusikatega. Varsti oli tal ka sellest vähe ja ta mõtles jalgadega mängima hakata. Nüüd kargas lokaali peremees ja paar kelnerit ligi takistama. See ajas Köögertali hoopis marru. Kõigile ootamatult viskas ta klaverikaane nagu kiige üle võlli ja see kukkus hirmsa paugatusega põrandale puruks.

„Hävitan maa pealt selle logu!” karjus ta ise. „Teen ta pihuks ja põrmuks!”

„Klaver maksab paarsada tuhat,” ütles peremees ja vahtis abiotsivalt ringi.

„Maksku või paar miljonit,” vastas Köögertal. „Täna teen talle lõpu ja homme tasun arve. Eest ära, muidu kärvate ühes oma muusikamööbliga!”

Ta sööstis nagu vihane härg klaveri kallale, tahtes seda kõrgendikult uperkuuti alla visata, aga kümned käed hoidsid vastu. Nüüd hakkas ta kirudes otsima mõnda löögiriista. Sel silmapilgul astus naine tema juurde ja ütles heasüdamlikult:

„Lõhu aga lõhu, Karlikene, ära aga endale haiget tee. Klaverist pole lugu, homme ostame uue, aga mul on hirm sinu enda pärast.”

Seda häält ja neid sõnu kuuldes Köögertal jäi seisatama ja vahtis läbi juuksesalkude, mis korratult silmadele langenud, jõllitades naisele otsa. Äkki äigas ta käega juuksed otsaesiselt ja tema silmad omandasid jällegi nagu inimliku helgi, nägu hariliku joobnud ilme ning ta ütles kähiseval häälel:

„Ei lõhu, kui sina käsid. Ei tule uneski mõttesse lõhkuda! Sinul on minuga ikka kurjad mõtted.” Ja ta pöördus saali poole ning kähises, nagu pigistaks keegi teda kõrist: „Mu kurk kuivab! Ma suren janusse!”

Mitmelt poolt korraga ulatati talle suured pooleldi täidetud klaasnõud, millest paljud juba joonud ja millest võttis temagi hea sõõmu. Siis läks ta klaverikõrgendikult alla ja istus oma endisele paigale. Aga ta süda nähtavasti kipitas sees, et klaver jäi tervena seisma endisele paigale, sest kui ta veel mõne hea sõõmu oli võtnud, lõi ta äkki rusikaga kõigest jõust vastu lauda, nii et jook laias klaasnõus kargas lauasistujaile näkku ja riietele, ning karjus peaaegu hullustuses, kuna silmadesse ilmus hiljutine ebainimlik läige:

„Löön puruks! Peksan puruks! Kõik teen tuhaks ja maksan kinni. Ei jäta kivi kivi peale, nagu Jeruusalemmas! Ka Toompea teen maatasa, lükkan vupsti! merre, sest ma olen pankrottmeister. Annan kord jalaga ja ongi teine vana patarei juures. Ainult vene kiriku kuplid jäävad veest välja. Kullatud kuplid! Mis?! Teie ei usu? Te arvate, et Köögertal ja komp. seda ei või? Te olete lapsed! Te olete põrund pead! Kas kuulete! Teil on oina oimud! Teil on tallekese tarkus, keda viiakse tappa. Teie ütlete, Köögertal ja komp. ei saa Toompead vana patarei taha. Köögertal ja komp. võttis Nikolailgi pea otsast. Mina olin see, kes saatis saksa Villemi Püha Helena saarele. Te ütlete Hollandisse? Aga kus seegi on, kui mitte püha Helena juures. Sealsamas mere ääres. Ärge tulge oma vähemlaste ja enamlastega, need on memmed. Nemad valmistavad ette, siis läheb Köögertal ja komp. ning hakkab tööle, et oleks inimestel raha ja vabadust. Ei tohi olla enamlast ega vähemlast, ei tohi olla põllumeest ega töölist, peab olema üks eesti rahvas, muidu lükkame Toompea Naissaare alla. Peab olema ainult Köögertal ja komp., peab olema ainult pankrottmeister või käigu kõik kuradile! Ainult Köögertal ja komp. toob rahvale raha ja vabaduse. Mina olengi see keiser, usk ja isamaa, mina ja mu semlakid. Sellepärast peksangi kõik puruks...”





XXXI


Karin lahkus Köögertali juubelilt ühes Itamitega. Nad tegid seda tasa ja targu, sest muidu oleks võidud neid takistada. Röneest oli Karin ilusasti vabanenud, sest see oli kuski kõrvalruumis otseti maas ja „mammi” talitas hoolitsedes tema ümber. Oli ka teisi – mehi kui ka naisi, – kes vajasid tuttavate või teenijaskonna abi. Aga juubelil ei võinudki see teisiti olla, nii et kõik oli kõige paremas korras.

Väljas oli jahe kevadehommik algava koiduga. Merel puhus mingisugune laevatoru jämedalt ja pehmelt, nagu ohkaks keegi suur ja vägev sügavast südamepõhjast. Millegi pärast nööris see Karinil hinge rinnas kinni: tema ei võinud kunagi rahuliku südamega kuulata ei vedurivilet ega ammugi mitte laevatoru, nagu ta ei võinud ka näha väljasõitvat rongi ega lahkuvat laeva, ilma et ta poleks tundnud südames pitsitust ja kurgus valu, nagu kipuks tal nutt peale. Eriti oli see kevadeti ja sügisel nõnda, kui tulid või läksid linnud, kui pakatasid pungad või langesid kollased lehed.

Karin peaaegu kahetses praegu, et ta polnud üksi, sest siis oleks ta vististi laevatoru kuulatades seisatanud ja nutma hakanud ning nuttes pärast kodu poolegi läinud, tundes oma palavaid pisaraid püha pesemisena, mis puhastab tema hinge ja keha kõigest saastast. Sest väljas karges ilmas tundis ta end äkki rüvetatuna, nii et tal oli piinlik ja pisut nagu vastikki oma nahas olla. Ilma vähemagi tarbeta tegi ta oma mantlihõlmad lahti, sest ta tahtis, et puhas ja karske hommikuõhk pääseks tubakasuitsu ja viinaauruga läbiimbunud rõivaile ning kehale lähemale.

„Karin, kallis, sa külmetad enda ära, pane hõlmad kinni,” ütles Kitty. Aga Karin ei võtnud seda kuuldavakski ja lehvitas endiselt oma mantlit hommikuses tuules.

„Kui jumal tahab kedagi nuhelda, siis rabab ta tema mõistust,” lausus härra Itam nagu endamisi.

„Ära saa ometi häbematuks, sa pole ju nii purjus,” manitses Kitty meest. Aga see küsis arusaamatuses:

„Kuis nii? Arvad sa tõesti, et Köögertalil on täis aru peas?”

„Ah sa räägid Köögertalist,” naeris Kitty. „Mina arvasin Karinit, sest tema ei pane oma mantlihõlmu kinni, aga õhk on jahe.”

Nüüd Itam pöördus Karini poole ja lausudes: „Lubage, proua” mässis tema mantlisse ning pani nööbid kinni. Karin laskis seda vastupuiklemata sündida, kuna Kitty seisis natukese maa peal ja vaatas toimingut pealt. Karinil hakkas nii hea ja kodune tundmus, kui kellegi käed tulid ja talitasid tema kallal. Talle oleks veel rohkem meeldinud, kui need käed oleksid ta võtnud ja kuhugi viinud, kuhugi asetanud, nii et temal endal poleks olnud vaja ei mõelda ega oma jõudu pingutada. Ja nagu mõistaks Itam tema tundmusi, ütles ta lõpuks:

„Teid ei peaks üksi kodust välja lastama, proua.”

Need sõnad mõjusid praegu Karinisse veel enam kui esiteks jäme ja mahe laevatoru ja ta suutis vaevalt nuttu tagasi hoida, peites näo mantlikraesse. Aga teised ei pannud seda tähele, sest nemad pöördusid oma endise kõneaine juurde tagasi.

„Huvitav, kui kaua see nõnda tal kestab,” lausus Kitty.

„Kui kaua meil kõigil nõnda kestab,” ütles Itam.

„Aga oma naist armastab ta,” arvas Kitty imeõrnalt.

„Kuis nii?” küsis Itam üllatunult. „Majade pärast või? Enne võeti ju kõvad vekslid või tehti obligatsioonid, kui majad kirjutati naise nimele.”

„Nii et sel pole võimalust temast lahti saada ega mõtet end lahutada lasta,” järeldas Kitty.

„Vähe küll,” vastas Itam,

„Siis on see lihtsalt kelmus,” arvas naine.

„Ei,” vaidles Itam vastu, „ainult äri ja ettevaatus. „Iga mees peaks nõnda talitama, muidu on ta sees.”

Sellega lõppes see varahommikune kõnelus ja nüüd astusid need kolm vaikides mööda tühje tänavaid, kõigil pisut sumisevad pead otsas. Itam kõndis kahe naise vahel, hoides paremaga Kittyl ja pahemaga Karinil käe alt kinni, seades samme nii lühikesiks, et nad kõlaksid kokku naiste omiga.

Itamid tahtsid maksku mis maksab Karini koju saata, aga see polnud sellega milgi tingimusel nõus, sest siis nad oleksid pidanud tegema suure ringi. Samuti ei nõustunud ta autovõtmisega, vaid tahtis tingimata minna jala. Nõnda nad siis lahkusid tänavanurgal, kust Karinil kõige lühem tee koju.

Üksi jäänud, Karin tõmbas kergendatult hinge tagasi. Nüüd ta võis rahulikult anduda oma tundmustele ja mõtetele. Ka tänini polnud ta õieti kuulanud, millest rääkisid teised, aga ometi segas teda nende kõnelus, paljas ligioleminegi.

Karin oli juba ette otsustanud, et kui ta jääb üksi, siis ta tahab siinsamas tänaval hea peatäie nutta, kas või suure häälega karjuda, aga nüüd olid pisarad silmist ja kurgust kadunud ja neid polnud enam kuskilt võtta. Karin katsus ja katsus endale kurba meelt saada, aga ta muutus aina ükskõiksemaks, nii et ta lõpuks endamisi lausus:

„Hea küll! Kui nii, siis nii. Mis teha, kui inimese kurbus on nii üürike.”

Aga kui ta oma majaukse ette jõudis ning võtme lukuauku pistis, tuli tal äkki meelde, et see võti kriiksus just sama häälega, kui ta avas temaga selle ukse esimest korda. Samuti meenusid talle kõik tollekordsed teised seigad. Võti oli nimelt Indreku taskus ja tema, Karin, käskis ukse avada, aga Indrek ei teinud seda, vaid pakkus võtit temale, öeldes: „Sinu maja, sina ka avad esimeseks.” Veel praegu on Karini südames selle tänuliku tundmuse kaja, mis täitis tol korral nende sõnade pärast kogu tema olendi ja läbematult langes ta siinsamas avatud ukse lävel Indrekule kaela ja oleks tahtnud, et see tema siinsamas oma suudlustega lämmastaks. Samal ajal läks neist paar inimest mööda, üks jäi isegi silmapilguks seisatama, et näha, kes on need, kes peavad tarvilikuks teineteist sülelda avatud uksel päise päeva ajal. Aga Karin ei pannud neid tähele, sest tema ei kuulunud sel hetkel siia ilma; alles pärast kuulis ta seda Indrekult ja siis ta naeris südamest kõige üle.

„Nad pidasid meid muidugi hulludeks,” ütles ta.

„Ei, vaid armunuiks,” vastas Indrek.

„Aga meie oleme juba mitu kuud abielus,” rääkis Karin.

Nõnda oli siis, kui ta pistis esimest korda selle kriiksuva võtme lukuauku ja avas ukse. Täna olid võti ja lukk endised, kriiksusidki endiselt, ainult nemad Indrekuga... Sinnamaale oli Karin oma mõttega jõudnud, kui ta tahtis astuda üle läve. Aga äkki peatus tema mõte, peatus ka jalg ja ta toetus õlaga vastu ust ning jäi lävele seisma, selg väljapoole, nagu ootaks ta ka täna kellegi lämmastavat suudlust. Aga selle asemel kargasid tal silmad valusaid pisaraid täis ning ta nuttis tükk aega oma majauksel, ilma et ükski oleks mööda läinud või teda vaadelnud.

Kui Indrek praegu oleks teadnud ja tahtnud tulla vaatama, kuidas tema naine seisab ukselävel ja nutab, kui ta oleks tulnud mööda treppi alla ja sõnalausumatagi viinud nutja tuppa, siis oleks võib-olla kõik olnud hea. Praegu Karin poleks ehk suudlusi nõudnudki, nagu esimesel korral, ta oleks leppinud palju vähemaga. Aga Indrekul polnud vähematki aimu, mis sündis all lävel, ja kuigi tal oleks olnud, siis võib-olla ta süda poleks nõrkunud, sest ta oleks oma naise pisarad pannud ehk mõne muu põhjuse arvele, mitte aga sellele, et tal tuli meelde esmakordne majavõtme kriiksumine. Oleks sündinud see, mis kordub nii sagedasti: mees poleks mõistnud naist või oleks mõistnud teda võõriti ja nõnda oleks ikkagi jäänud kõik tulemata, mis oleks pidanud tulema, et ei saabuks midagi halvemat.

Nõnda siis seisis Karin kogu oma nutu aja ihuüksinda ukselävel ja kui tundis, et nüüd juba aitab, avas ta oma käekoti, võttis sealt lõhnava rätiku ja kuivatas pisarad. Aga tema süda oli läinud äkki kõvaks ja kuivaks, nagu oleks temast mahl välja pigistatud pisarate näol, ja ta läks tasa-tasa mööda treppi üles ning avas toaukse sellise ettevaatusega, nagu katsuks ta minna võõrasse korterisse vargile: ta ei tahtnud enam, et Indrek teda kuuleks, sest ta ei tahtnud talle näidata oma nutetud silmi.

„Ta ei ole seda väärt,” lausus ta endamisi ja samal silmapilgul nägi mehe suud, mis helepunast verd täis. Aga praegu oli see Karinile peaaegu ükskõik. Tal tuli ainult meelde, et ka mujal nägi ta millalgi verd. Jah, tuhatoosis, paberossiotstel. Need olid tema, aga veri mitte. Veri oli ka siis mehe oma, nii et mehed veristuvad sagedamini ja kergemini kui naised.

Need mõtted panid ta silmapilguks peatuma. Tal tuli tuju Indreku tuppa minna, aga see oli ainult silmapilguks, siis oli ta süda jällegi kõva ja kuiv. Sest kui Indrekut ei huvita, kust ja kuidas tema tuleb hommikul kella nelja, viie ajal, miks siis tema peaks esimese sammu astuma. Ennem võiks Indrek tema kas või läbi kloppida, kui et ta nõnda ükskõikselt pealt vaatab tema pöörast elu ja toimingut. Aga muidugi, Indrekul peavad olema omad asjad, omad saladused, miks ta muidu põgenes Karini toastki. Sest Karin ei ajanud ju teda, jumala eest ei ajanud, ta ainult nokkis Indrekut, ise oodates tema lähenemist. Ja see! See kahmis oma riided ning läks, läks tänapäevani. Nüüd teeb Tiina talle õhtuti aseme. Tiina! See on nende abielu kirstunael, seda usub Karin, aga ta ei aja teda majast välja, nagu teevad seda sellistel juhtudel teised prouad, sest ta näitab, et ta ei karda oma ümmardaja võistlust. Las olla Tiina noorem, las olla tal see imelik kõnnak, mida näevad kõigi meeste silmad, ikkagi Karin ei karda. Ainult ühte tunneb ta, nimelt: kui see tõesti nõnda peaks olema ja minema, et Tiina astub tema asemele, siis hävitab ta tema kas või rotimürgiga ning ütleb peale seda Indrekule: „Säh, võta ta nüüd, nüüd on ta sulle paras.”

Just nõnda teeb ta, ainult esiteks ta pisut ootab ja vaatab.

Kogu see aeg, kus Karinil jooksid peas need mõtted, seisatas ta esikus. See vältas tegelikult ehk ainult üürikese silmapilgu, aga ometi otsustati selle ajaga võib-olla kolme inimese elusaatus. Samal ajal Indrek kuulatas oma toas, sest ta oli juba sedagi tähele pannud, kui Karin avas altukse. Ta ainult imestus ja murdis pead, miks ei sule ta ust uuesti ja miks ei tule ta mööda treppi ükskord ometi üles. Seda oodata venis igavikuks ja nõnda oli Indrekul ainukeseks järelduseks: Karin pole üksi, vaid teda saadab keegi, sellepärast viibib ta terve igaviku all uksel. Ja muidugi! Nad on ehk kahekesi pimedas kojas, vististi on nad seal. Indrek tahaks heal meelel asemelt tõusta ja akna alla vaatama minna, kas ta ehk midagi ei näe. Aga õigel ajal meenuvad talle tema omad sõnad, mida ta nii sagedasti Karinile korranud, nimelt: „Ükski mees ei suuda oma naist valvata, kui naine ise ennast ei valva” või „Iga naine riivab oma tegudega kõige pealt iseenda au, alles teises järjekorras tulevad mees ja lapsed, kui nad üldse tulevad” ja nõnda saab ta endast võitu ja jääb vaiba alla lamama ning kärsitult ootama, et lõpeks igavik ja Karin tuleks mööda treppi üles. Aga veel enne kui see sünnib, Indrek jõuab vaiba all mõelda: „Tähendab, on õige, et koer läheb oma okse kallale ja pestud emis oma porilompi tagasi. Kes ütles nõnda? Õige! Isal oli viisiks Vargamäel nõnda öelda ja Indrek jahmatab, et ta kordab oma isa sõnu. Ja kelle kohta? Karini, oma naise, oma laste ema kohta.”

Tal hakkab millegi pärast piinlik ja valus, valus sellepärast, et ta oleks nagu langenud tagasi Vargamäe radadele. Eks ole ta siis ise see oksendaja koer ja pestud emis, kes on püüdnud jumal teab kuhu ja kes ometi läheb sinnasamasse tagasi, kust ta tulnud? Ta on nagu eksija või metsloom, kes käib ringi, tulles ikka vanale paigale. Ainult murdjad talitavad teisiti, nemad ei pöördu tagasi, vaid jooksevad otse edasi. Aga ei, ka nemad jooksevad paratamatult ringi, sest maakera on ju ümmargune. Jajah, kõik on siin-ilmas ümmargune – maa, kuu, päike ja taevatähed, isegi taevas.

Sel silmapilgul Karin avas välisukse ja astus sisse, Indrek polnud põrmugi märganud, millal ta tuli trepist üles. Aga selle eest kuulatas ta nüüd iga tema liigutust, jalaastumist, riiete kahinat, hingust, seisatust, eriti viimast, sest siis pidi Karin mõtlema, aru pidama. Mida või kellest ta mõtles? Sellest, kes saatis ta koju ja kellega ta seisis terve igaviku all kojas? Mis nad seal tegid, millest nad rääkisid? Temast, Indrekust? Lollus! Naine ei räägi kunagi omast mehest, ammugi mitte teisele mehele, või kuigi, siis naeruks ja pilkeks. Just nõnda – naeruks ja pilkeks! Olgu, nüüd on see peaaegu ükskõik, mis ta temast räägib või mõtleb.

Karin läks esikust ära, vististi magamistuppa ja Indrek pööras teise külje. Ta katsus uuesti uinuda, aga uni ei tulnud ja kuigi viimaks tuli, siis ühes igasuguste võimatute nägemustega, mis väsitasid rohkem kui valvamine. Talle ilmus kaks korda mingisugune inetu, suur ja must ning kondine käsi, mis ajas oma konksus sõrmed nagu kulliküüned laiali ja ähvardas temal, Indrekul, haarata randmest kinni. Korraks õnnestuski see tal, ja siis oli Indrekul tundmus, nagu kägistaks keegi teda kõrist.

Virgudes Indrek katsus mõista, millest või kust see nägemus, ja lõpuks meenus talle pilt, mida ta näinud punaseil päevil, siis kui ta ise katsus olla maksku mis maksab punane, nähes selles kõigi inimlikkude vooruste panti. Jah, siis oli ta pildil näinud kondist ja lihaselist kätt, mis tõusis kohutavas jõus ja suuruses üle kõrgete vabrikuhoonete, isegi üle tossavate vabrikukorstnate vastu tontlikku taevast, tõmbudes seal ähvardavalt rusikasse, nagu tahaks ta kogu selle suitseva ja tahmase kivirägu rabada pihuks ja põrmuks. Kahtlemata oli tema nägemus sealt pärit. Aga miks ilmus ta temale just täna ja miks esimest korda alles nii kaua aja pärast? Ja miks polnud see käsi rusikas, nagu pildil nähtud, ja miks meenutasid need konksus sõrmed nüüd ennem mõne vana eide kui vabrikutöölise omi?

Indrek tõusis asemelt ja laskis köögis kraani all endale jääkülma vett pähe, et uhtuda kehast roidumus ja peast öiste uneluste jäljed. Tahes või tahtmata pidi ju edasi elama ja edasi töötama, tulgu ükskõik mis. Juba Karini esimese kõrvalhüppe ajal Indrek oli end harjutanud mõttega, et mees ei pea kunagi oma viimast eluõnne või elusaatust siduma naisega, sest naine ja armastus on kui mere lainetus või tuulehoog, mille kohta ükski, ka naine ise mitte, ei või öelda, kuhu ta pöördub järgmisel silmapilgul. On vaid tähtis, et sa ise oleksid armastanud, et sa armastaksid veel siiski, kui on ammugi kustunud vastuarmastus. Nõnda võid rahu ja rõõmuga minna oma teed, sest sinul on su varandus.

Hommikul Karin ennast ei näidanud ja kui Indrek tuli lõunaks koju, jooksid lapsed talle kisaga vastu, mamma olevat haige. Kui Indrek Tiinalt lähemat teada tahtis, ei võinud see midagi muud öelda, kui et proua on voodis ning et tal on palavik. Indrek pidi esiteks magamistuppa minema, aga siis mõtles ta ümber: ta läheb ainult siis, kui teda kutsutakse, kui Karin ise kutsub. Aga see ei teinud seda ja nõnda jäigi Indrekul minemata. Kui lapsed teda kutsusid, vastas ta neile, et mammat ei tohi segada, sest tema vajab rahu, aga ta nägi väikese Tiki silmist, et see teda ei uskunud, vaid et ta oletas ja aimas midagi hoopis muud.

„Kas sa siis ka mamma juurde ei tule, kui ta surema hakkab?” küsis ta.

„Ega ta ei hakka ju,” vastas Indrek.

„Aga kui ikkagi hakkab?” ajas Tiki peale.

„Eks me siis näe, mis me siis teeme,” seletas Indrek.

„Aga kui ära sureb, mis siis?” painas Tiki endiselt, nagu oleks surm mingisugune mängukann, mille võib pühadeks mõnekümne või mõnesaja sendi eest osta.

„Surm ei tule heast-paremast,” vastas Indrek.

„Kust ta tuleb?” huvitus Tiki.

„Tema ei tule, tema on alati meie juures,” seletas Indrek.

„Kus ta siis elab, kui ta ei tule?” päris Tiki. „Mina pole veel surma näinud.”

„Mina ka ei ole,” vastas Indrek. „Tema ei näita end elavatele, tema hoiab elavate eest kõrvale. Lapsi ta isegi kardab, kui nad on terved.”

„Aga kui nad on haiged?” küsis Tiki.

„Kui nad on väga haiged, siis ta tuleb,” ütles Indrek.

„Mina tahan väga haige olla, siis ma näen teda,” ütles Tiki nüüd.

„Ei sa näe teda, armas laps,” seletas Indrek, „ta ei tule enne kui surub lastel silmad kinni.”

„Aga Tiki teeb silmad jälle lahti, teeb salaja, nii et näeb, misuke ta on.”

„Ei saa, lapsuke. Silmad, mis surm kinni surub, ei lähe enam kunagi lahti.”

„Aga kuis siis saab surma näha?” küsis nüüd Miia, kes senini ainult kuulanud.

„Kasvage suureks, lapsukesed, küll siis õpite surma nägema.”

Nõnda lõppes jutt haigusest, surmast ja tema nägemisest, lõppes sama tühiselt, nagu ta alanudki. Kogu see jutt oleks võinud tulematagi jääda, sest sellega poleks keegi midagi kaotanud, tõusis ju Karin juba järgmisel päeval voodist, nagu poleks ta kunagi haige olnudki. Talle tuli isegi külaline ja see viibis selle ajani, kus Indrek ilmus töölt koju. Külaline ja Karin olid mõlemad heas tujus, sest esimene laulis peaaegu vahetpidamata, nagu oleks ta mõni lõoke taeva all või kuldnokk pesakastipulgal. Ainult vahetevahel leidis ta pisut aega nagu puhkuseks juttu vesta ja Karini küsimustele vastata. Sellest selgus, et Paralepp olevat kaotanud ühe esimese hamba ja saanud lõhkise pealmise huule, millele jääb eluaegne arm.

„Mehed võtavad asja kohe hirmus tõsiselt,” tähendas Karin selle kohta.

„Ega see sellega jää,” arvas Rönee. „Mis siis veel tuleb?” küsis Karin.

„Minul tuleb nüüd valvel olla,” seletas noormees.

„Te ajate mulle hirmu peale,” ütles Karin ja tundis kogu kehas värinat, nagu tuleks tal palavik uuesti tagasi. Tõepoolest oli aga see mingisugune magus judin, mis tekkis teadmisest, et mehed seisavad vastamisi tema pärast. Kõige parema meelega oleks ta aga seda näinud, et Indrek oleks selle noormehe nii või teisiti uksest välja küütinud. Kuid Indrek mängis üliviisakat majaperemeest, küsis isegi, kas härra kunstnik ei sooviks lõunaks nende juurde jääda. See oli Karinile liig ja ta tõttas seletama:

„Ma juba palusin, aga härra Vagur ütleb, et temal pole kuidagi võimalik.”

Nüüd kinnitas ka noormees, et temal pole kuidagi võimalik lõunaks jääda, vaid et tema astunud ainult silmapilguks sisse ja peab kohe minema. Nõnda jättiski ta siinsamas jumalaga ja lahkus. Karin läks teda altuksest välja laskma, sest see seisis alati lukus. Enne aga kui ta jõudis ukse avada, haaras noormees tema ümbert kinni ja tahtis teda suudelda. Ta tegi seda selja tagant, surudes tugevasti Karini pihta ja niudeid endale vastu keha ja ahmides teda nagu oma käte ja jalgadega ning väänates tema pead ja kaela hoolimatult tagaspidi. Karin viskles ja pöörles ussina, kuid noormehe jõud oli üle, ja viimases hädas Karin tarvitas viimast abinõu: kargas mehele kuhugi hammastega kinni, nii et see karjatas ja tema lahti laskis, omal hambajäljed lõual.

„Te olete hull!” kähises Karin oma juukseid korraldades. „Te mõelge ometi, mis minust saab, kui mees oleks praegu ülal ukse avanud.”

„Te ajate ju hulluks,” vastas Rönee ja lisas: „Ma suren armastuse kätte.”

Aga nüüd Karin hakkas naerma ja ütles:

„Sest pole ühti, see on magus surm. Aga näidake oma lõuga. Nojah, hambajäljed on näha. Pisut verdki ühes kohas. See on tarkusehambast, sest see on pikem kui teised. Andke, ma imen välja, minu hambad olla mürgised, mu mees ütles.”

Ja ta astus noormehe ligi, et oma kavatsust teostada, kuid see haaras ta uuesti kinni ja surus oma suu tema huulile. Aga see kestis ainult silmapilgu, siis Karin kiskus enese noormehe kätest lahti, avas ukse ja lükkas ta välja.

„Lõuale pange piiritust,” ütles ta temale samal ajal tasakesi, „muidu saate verekihvtituse.”





XXXII


Kogu toiming all ukse juures oli Karini teada kestnud ainult mõned silmapilgud, sest nad mõlemad olid hirmsasti ähmi täis, aga Indrek, kes ootas ülal, leidis, et need silmapilgud olid ebaloomulikult pikad. Sellepärast ütles ta sisemisest värinast hoolimata üsna ükskõikselt ja süütult oma naisele, kui see tuli külalist saatmast tagasi:

„Altukse lukk on vististi rikki läinud, võti ei taha hästi keerata.”

„Praegu keeras ta minu käes väga hästi,” vastas Karin paha aimamata.

„Ah nii!” lausus Indrek endiselt. „Ma mõtlesin, et uksel on lukk rikkis. Tähendab, külaline oli pisut rikkis, muidu poleks sul nii palju aega läinud.”

„Minu aeg ei maksa raha,” vastas Karin, et üldse midagi vastata, sest ta nägi, et mees oli ta oma sõnadega lõksu meelitanud.

„Muidugi,” oli Indrek nõus, „aeg ei maksa raha, aga ennemuiste oli ikka kojarahval ja teenijaskonnal viisiks hooviväraval seista ja sosistada, nüüd omandavad majaprouad selle armsa kombe.”

„Käisid sa ukse taga kuulamas, et ma sosistasin?” küsis Karin nüüd ärritatult.

„Milleks seda?” küsis Indrek vastu. „Aga valjusti rääkida oleksite võinud siin ülalgi, sest aega teil ometi jätkus.”

„Kust sina seda tead? Või käisid juba Tiina ja laste käest järele küsimas, kui kaua ta siin oli?” küsis Karin põlglikult.

„Ei, armuline proua,” ütles Indrek, „ma lõin silmad ainult sinu ja tema paberossiotstele laual ja hingasin oma toa õhku, sellest aitas. Ega te siis ometi ühe tunni jooksul niipalju suitsetanud.”

„See on minu asi, kuipalju ma tunni või poole jooksul suitsetan või kus ma seda teen,” vastas Karin väljakutsuvalt.

„Esiotsa mitte,” vaidles Indrek vastu. „See siin on minu tuba ja tulevikus palun mitte enam oma külalisi siin vastu võtta, vastasel korral pean ma lukustama ukse. Siis veel: esialgu olen mina ikka veel teie härra abikaas, armuline proua, ja sellisena kuuluvad minule teatud õigused, millest ma nii kergesti ei loobu. Kõigepealt: mulle ei meeldi, et minu naine ajab võõraste meestega all hooviväravas mingisuguseid salajasi asju. See kompromiteerib minu naist ja on häbiks minu lastele, et neil on niisuke ema.”

Nüüd Karin ei suutnud ennast enam pidada, vaid pahvatas peaaegu pisarsilmil:

„Aga minule ei meeldi, et mu mees sokutab oma teenijaga minu selja taga, nagu oleks mina siin majas see viimane jätis!”

„Sa oled nõdrameelne!” hüüdis Indrek.

„Aga sina oled hullumeelne!” karjus Karin talle vastu. „Sa ajad asju sulidega ja lased enda metsas kas või ära tappa, ilma et minule lausuksid sõnagi. Kõik arvavad, et ka minu mees on mõni põrandaalune kaabakas, kellele iga vosmi võib karjuda: käed üles! Sa teed minust seltskonnas pidalitõbise, kelle eest kõik põgenevad, ilma et ma teaksin miks. Aga teised teavad, teised kõik teavad, mu oma teenijagi teab, ainult mina üksi olen see loll, kes midagi ei tea ja keda oma mees sellepärast sõimab nõdrameelseks. Ükski ei või minule oma saladusi öelda, aga mina neile võin. Minu mees teab minust kõik, aga mina ei tea temast midagi, kuulen ainult teiste käest. Minust teatakse rohkem, kui olemas, aga mina ei tea teistest sedagi, mis tõesti on. Mis oleks minust ja lastest saanud, kui mõlemad politseinikud oleksid pihta lasknud? Siis oleksid sa praegu juba hauas! Sest üks sihtis Meleskit, teine sind, ainult õnn, et laskis mööda.”

Indrek vajus toolile ja lausus löödult:

„Seda kuulen ma praegu esimest korda.”

Aga Karin karjus talle nuttes vastu:

„Tähendab, sa valetad edasi! Sa vead mind ikka veel ninapidi! Sa oled mind kogu eluaeg petnud ja pole mind kunagi armastanud. Mu isa oli ju siis rikas, kui me abiellusime, sellest aitas sulle. Mina olin ainult kaubapealis, millega tuli armulikult leppida. Me vaesed naised, meid on ju ilmas palju rohkem kui mehi. Aga mina ei taha enam nõnda edasi elada, ennem kasvatan üksi oma lapsed suureks, sest ka neist saavad ju ainult naised. Et neid surm ka ei korista! Poisi võttis, aga tüdrukuid ei taha. Meie oleme see umbrohi, mida sõtkutakse ...”

Indrek katsus mitmel korral vahele rääkida, aga see suurendas ainult Karini nuttu ja sõnadevoolu. Nõnda siis tuli alguses leppida ainult kuulamisega. Selle tõttu oli võimalik seisukorra üle järele mõelda.

Asi oli täbaramaks kujunenud kui Indrek kunagi osanud oodata või oletada: Karin teadis tema saladusest rohkem kui tema ise, ja see saigi kõige raskemaks komistuskiviks. Oli mõttetu avaldada kahtlust, et Karini teated on ehk ainult põhjendamatud kuuldused, tema jäi oma juurde. Tema pidas tõeks seda, mis oli kõige võimatum ja uskumatum, sest nõnda olid tal mehe vastu kõige kangemad trumbid, nõnda oli tal enda arvates kõige rohkem õigust. Ta oli valmis peaaegu sedagi uskuma, et Indrek oli see, kes vedas oma koolivenna kas teades või teadmatult politsei küüsi – vedas surma, mille tasuks teda ennastki nüüd varitseb surm. Tema elu tähendab on ammugi võõrastele panti pandud ja tema naine ning lapsed pärivad või saavad ainult selle, mis võõraste armust üle jääb. Karin elab niiöelda surmamõistetud mehega ühes majas. Sellepärast ongi arusaadav, miks Indrek elab nõnda, nagu ta elab: temal pole enam öö- ega päevarahu, temal pole enam muud mõtet kui aga ainult surm. See ongi see õige põhjus, miks ta põgenes Karini juurest magamistoast: tema ei taha olla oma naisega, vaid ta otsib üksindust, et olla oma surmaga. Muidugi ei ütle ta seda Karinile, ennem läheb ja räägib ta sellest Tiinaga, just Tiinaga, sest Tiina on alles neitsi ja mehed armastavad neitsitega rääkida surmast, sest surm tähendab armastust.

„Kui mina oleks veel usklik, nagu minu isa ja ema,” rääkis Karin, ning nähes, et Indrek tahaks nagu vastu vaielda, kinnitas ta: „ja muidugi, minu isa ja ema on väga vagad ja usklikud inimesed, sest pole midagi, et nad peavad poodi ja lähevad viinamüügi pärast istuma, ikkagi on nad vagad ja usklikud. Mina olin enne ka, aga sina oma jõleda tarkusega arvad, et ainult matsid, kes sõnnikut veavad, võivad jumalat uskuda, teised ristiinimesed ei või. Sina tahad ka minu panna enne sõnnikut vedama ja alles siis uskuma. Aga mina hakkan muidu uuesti uskuma, hakkan kõigest südamest, käin iga pühapäev kirikus, lähen kaks korda aastas laualegi, lähen sinu kiuste kas või kolm korda ja kui tunnen, et ma juba küllalt kindlasti usun, siis lähen altari ette, lasen seal põlvili, langen üsna kummuli ja palun jumalat ning Jeesust Kristust, et ta teeks nõnda, et ma saaks uuesti neitsiks, nii et...”

„Jäta ükskord järele, muidu räägid enda veel täna hullumajja,” ütles Indrek vahele.

„Räägingi,” vastas Karin, „kasvata siis üksi oma lapsi, kui mina sulle ei kõlba. Aga jumalat palun selle asja pärast ikkagi, kui saan usklikuks ja hakkan kirikus ning laual käima. Kui sina ei mõista muud teha, kui salaja aina surma otsida, sest sa oled minust tü-dind, siis pole minul muud paika kui hullumaja. Sina ise oled see, kes minu sinna ajab. Sa teadsid väga hästi mis asjamees see Melesk on, aga ikkagi määrad temaga kohtamise...”

„Usu ometi, kõik oli ainult juhus,” rääkis Indrek.

„Ei usu, mitte sõnagi ei usu ma enam sellest, mis sa mulle räägid, sina oled kogu aeg mulle ainult valetanud ja mind petnud. Aga hea küll, ma olen õiglane, nagu sina alati nõuad. Ütleme, sa läksid juhuslikult. Aga kas sa ka juhuslikult istusid tema kõrvale puu peale ja juhuslikult jäid seal ootama, kuni karjuti „käed üles!?” Oled sina tõesti nii rumal, et sa teed niisukesi asju juhuslikult? Jätad sa tõesti elu ja surma küsimuse juhuse hooleks? Sest Meleskiga kõrvu istuda kas või paradiisiski pidi ju ometi tähendama mängu elu ja surma peale. Aga mis siis mina ja lapsed sulle oleme, kui sa mõne Meleski pärast mängid elu ja surmaga – Meleski pärast, kes pole sulle muud kui ainult koolivend? Mis sa mulle ütleksid, kui mina mõtleks täie teadmisega ennast minna tapma mõne kooliõe pärast? Sa nimetaks mind kohe nõdrameelseks. Sa sõimaks mind lihtsalt idioodiks! Aga mis siis oled nüüd sina ise? Seep see on, et sina pole mingi idioot, vaid sina teed kõik täie teadmisega ja kavakindlalt. Sina talitad täiesti ettekavatsetult. Sina otsid surma ja sellepärast pole sa nõdrameelne ega idioot. Idioodid surevad loomulikult, jäävad auto või trammi alla, aga sina ei jää. Sina tahad mind sinna ajada, et minust lahti saada, sest ma olen sul teel tüliks. Ma olen kellegil nooremal teel tüliks, kes on alles neitsi, sellepärast tahadki mind hullumajja saata...”

„Miks ei hakka sa kirjanikuks,“ ütles Indrek vahele, „sul oleks oma eluülesanne ja see rahuldaks sind. Kui minul oleks selline luulelend, ma vahetaks ta ammugi rahaks ümber.“

„Pilka aga, pilka, küll sa oma palga saad!” hüüdis Karin ähvardavalt.

„Usu, et mõtlen tõsiselt,” kinnitas Indrek.

„Noh, kui mõtled tõsiselt siis teed seda ainult selleks, et minu mõtteid segi ajada, sest selles oled sa meister. Kõik mehed on selles meistrid. Omal alles piimahabe suus, aga juba oskab naise mõtteid segi ajada. Aga mina pole enam nii rumal, sest mina pole enam mõni neitsi, nendega võid minna katsuda õnne, kui tahad mõtteid segada. Sinul on ainukene eesmärk – minust lahti saada, olgu nii või teisiti. Ja ära karda, küll sa juba saad. Köögertali juubelil voolas juba minu pärast veri ja küllap voolab veelgi. Sest ega see sellega jää, seda ütlevad kõik. Ära tee ühti nii imestunud silmi, see pole sinusugusele mehele mingi uudis, kes jätab oma naise ilma hooleks. Aga härra Itamgi ütles, et mind ei tohi ilma hooleks jätta, mind ei tohi üksinda kodust välja lasta. Aga mis teed sina? Sina jätad mu koduski üksinda. Aga kes hoolitseb mu eest siin? Siin pole kedagi, väljas on vähemalt võõradki mehed. Aga needki ei saa hoolitseda, sest neil on omad naised või nad lähevad enne kaklema ja jäävad enne purju kui jõuavad hoolitseda. Oleks sa ise seal olnud, siis sa oleks näinud, et mina polnud milleski süüdi. Kõik jõid ju ühest riistast, sest klaasid olid kõik katki, ja mina jõin ka, muidu ma poleks üldse juua saand ja oleks pidand janu kannatama. Ja nõnda see tuligi. Aga ega ta siis meelega nõnda, nii et hammas suust ja pealmine huul lõhki, see lihtsalt juhtus, et tuhatoos ei läinud silma, vaid suhu, mis oli suur õnn. Sest kui silma, siis oleks olnud veel hullem. Ainult verd oli palju, terve suu täis, kui ta ütles, et ma pole seda väärt. Aga nad tegid ju saali liig ruttu valgeks, ma ei jõudnud ennast enne lahti kiskuda, sest ta hoidis nii kõvasti mind kinni. Mina ju ei tahtnud, vaid tema, sest me jõime kahekesi ühest riistast. Mehed on ju rumalad, noored on hirmus rumalad, nemad arvavad, et kui jood ühest riistast, siis pead ka suudlema. Aga see pole sugugi nõnda, mitte sugugi. Meil naistel on selles asjas sootuks teine arusaamine. Kui ainult mõelda, mis siis sünniks, kui kõik inimesed, kes joovad ühest riistast, hakkaksid suudlema. Mine korraks lauakiriku ja siis lase end poolest kogudusest suudelda. See vast oleks ilus! Ehk kui iga meeskülaline, keda lähed uksest välja saatma, tükib sedasama tegema. Ma tänan! Aga mehed on kõik niisukesed, niipea kui oma mees jätab su maha. Ja tead, mis ma tegin? Hakkasin viimases hädas hammastega lõuaotsa kinni. Aga, helde jumal, mis ma pidin siis tegema? Mul polnud ju mingit muud pääsu. Või pidin ma tõesti laskma end selle eest suudelda, et ta mulle laulis? Sa pead mind jumala eest palju halvemaks kui ma olen. Ja kui ma olengi halb, siis ainult sellepärast, et sina mu selleks oled teinud. Mina olin üsna süütu tütarlaps, kui sina mu oma kätte said, ja kõik, mis minus on, on sinult. Ma olin pehme nagu vaha, sa võisid m'ust teha, mis tahtsid. Ja sina oled mu sinnamaale viinud, et võõrad mehed tükivad mind mu omas majas suudlema, peaaegu oma mehe silma all. Sest paljuke see puudus, et sa oleksid äkki ukse avanud, kui mina teda välja saatsin, ja siis oleksid sa kõik näinud. Seda ma kartsin kõige rohkem, sest ma mõtlesin, et siis tuleb jällegi kaklus ning meeste veri hakkab minu pärast voolama. Arvad sa, et see on mul kerge kannatada...”

Indrek langes naise sõnamulinat kuulates toolil ikka enam ja enam kössi. Viimaks ütles ta temale üsna vaikselt ja nukralt:

„Ma peaaegu kahetsen, et mul on sinuga lapsed.”

„Muidugi, sa kahetsed alati midagi, kui mina räägin sulle tõtt. Mehed ei armasta tõde, mis on naiste suus. Sina tahaksid, et mina salgaks samuti, nagu sinagi. Aga mina lubasin sulle tõtt rääkida ja mina oma tõotust pean, seni kui olen sinu naine. See oleks vast ilus, kui ma ka kodus peaksin valetama, väljas pean seda muidugi tegema!”

„Just nii, inimesed peavad endid ausateks, kui nad tühjendavad oma solgiämbrid kodus,” ütles Indrek.

„Sina ise tegid sellega algust,” vastas Karin, „pealegi veel enne meie abielu, nii et sinu solk sai meie abielu aluseks.”

„Sa oled tõbras, mitte inimene!” hüüdis Indrek ja kargas toolilt, nagu tahaks ta midagi otsustavat ette võtta.

„Kas näed nüüd, misuke sa oled,” rääkis Karin. „Kui mina räägin oma pattudest, siis kuulad sa üsna rahulikult, kahetsed ainult pisut, et ma pole seitsme-, kaheksa-aastase abielu järele sama titake ja süütuke, nagu enne abiellumist, aga nii pea kui ma julgen puutuda sinu patte, kui ma ainult viipan sinnapoole, siis kaotad sa kohe tasakaalu ja mina olen tõbras. Muidugi, see on ju sinu püha ja eksimatu veendumus, et mees on vaim ja naine loom. Olgu, aga miks on vaim püham kui loom, olgu tal neli või nelisada jalga? Miks on pea kõrgem kui jalad? Miks, kas sa ei ütleks mulle? Aga sul pole midagi öelda, sest peaaju ei olegi kõrgem. Nüüd ma tean seda, sest nüüd olen ma ka teiste meestega rääkinud, kel pole põhjust mind haneks püüda. Advokaat Paralepp ütles mulle kord, et on üsna ükskõik, misukese organiga inimene ilmast läbi lööb, kas pea või jalgadega. Ta mõtles nimelt minu jalgu ja veel midagi muud. Ja kunstnik Mägar ütles kord kohvikus kellelegi moraalipasunale, et jäetagu ometi need labased sõnakõlksud prostitutsioonist, sest ka tema töö olevat ainult prostitueerimine. Aga tema töötab ometi vaimuga, sest tema on ju mees? Või pole kunstis vaimu üldse vaja? Vasta, kas on kunstis vaimu vaja või võib iga tõbras saada kunstnikuks? Muidugi, nüüd sa ei vasta, sest sa näed, et ma pole enam tänapäine. Ma olen sind ja kõiki mehi lihtsalt läbi näinud. Teie kõik olete egoistid ja ülistate ainult seda, mis teile kasulik. Oma naisele soovitate vaimu ja voorusi, võõrastes naistes otsite jalgu ja pahesid. Minu pead pole veel ükski mees tikkunud suudlema, aga minu jalgade ja muude kenaduste ümber on nad kui mesilased. Nõnda olete teie mehed kõik. Kiidate oma vaimu, aga vahite naiste jalgu. Sellepärast ongi Kitty oma jämedate jalgadega nii hirmus õnnetu. Tead, ta pakkus mulle oma lumipaleed, kui ma tema jalad peeneks usuks. Ta ütles, ma andku üheks nädalakski oma jalad temale tarvitada, siis...”

„Milleks sa seda mulle räägid?” küsis Indrek.

„Otseteed selleks, et sulle tõendada, mehe pea pole sugugi tähtsam kui naise jalad ja sellepärast pole teil mingit põhjust suurustada ega peremeest mängida. Meie peame olema üheõiguslised, sest naised teevad oma jalgadega mõnikord parema karjääri kui mehed oma peaga. Sellepärast ei karda ma sind enam ja ei lase ennast enam türanniseerida, vaid elan nagu ma heaks arvan. Mul on austajaid ilma sinutagi, nii et mul pole enam sinu pead tarvis, vaid aitan end oma jalgadega, nagu sina ikka ütled. Sest see on sinu tarkus, et mehed elavad vaimu ja peaga, naised emakoja ja jalgadega. Aga mina olen sinu tarkusest tüdind, sest ilmas on targemaid inimesi kui sina. Ilmas on ministreid ja kunstnikke, aga sina õpetad ainult lapsi ja oled ninali raamatus.”

„Sul on väga moodsad vaated,” ütles Indrek. „Tänapäev on tõepoolest koera pakutamine tänaval suurem ühiskondline ülesanne kui laste kasvatamine või õpetamine. Seda tõde tunneb iga seltskonnadaam.”

„Sa oled ogar!” hüüdis Karin.

„Me ehk oleme mõlemad ogarad,” arvas Indrek.

„Ütle parem, et kogu maailm on ogar, see käib sinu vaimuga veel enam kokku,” ironiseeris Karin.

„Väga võimalik,” oli Indrek nõus. „Sest mõtle ometi: enne unistati abielust, nüüd abielulahutusest; enne varandusest, nüüd varanduste lahutusest ja pankrotist. Sinulgi on äkki tekkinud metsikud vaated mehele ja naisele ning nende abielule, nii metsikud, et mina kardan, ühel ilusal päeval võin ma tõepoolest aru kaotada ja käte ning jalgadega elama hakata, sest muidu ei anna mõõtu välja. Ei ole enam viisakas päid kultiveerida, vaid aina kõhtu ning jalgu. Naised on emakojagi mängust välja jätnud, sest selles on pisut rohkem taipu kui kõhus ja jalgades. See on otse naljakas. Kehale on treeningut vaja, vaimule mitte. Vaimu toitke ainult nämmiga, muidu noorsugu õpib ehk ise mugima. Nõdrameelsete hulk kasvab niikuinii kiiresti, mis veel siis, kui tahaks treenida vaimu...”

„Milleks see sõnamulin?” küsis Karin.

„Aga just selleks, et öelda: inimene ei peaks üldse enne katsuma mõelda, kui ta saab ministriks...”

„Naised ei saa ju ministriks,” pistis Karin vahele.

„Siis neil pole üldse tarvis mõelda,” vastas Indrek.

„Õieti pole seda meestelgi vaja, sest ministri eest mõtleb partei ja riigivanemal pole aega mõelda, nii et peaks valima presidendi või kuninga, et oleks ükski inimene, kes mõtleks. Aga vististi on nõnda, et kuningas või president ütleb: milleks pean mina mõtlema, ma olen ju kuningas või president? Ja abielus on just sama lugu: enne harjutas meeski oma pead, aga nüüd harjutab ta ainult jalgu, et jõuda järele rahale või naisele, kes lippab tühja emakojaga.”

„Vana meeste lora!” hüüdis Karin. „Naisel olgu punnis kõht ja pakkjalad, seda tahad sina!”

„Mina ei taha midagi,” ütles Indrek. „Siis jäta emakoda rahule! Jäta üldse naised rahule, sest sina oled nende vastu ülekohtune!”

„Ma tahaks ainult, et naine poleks nii õnnetu, nagu ta on, sest nõnda saab ka mees õnnetuks.”

„Ometi kord ükski tõesõna!” hüüdis Karin ja lisas pilkavalt: „Mõtle ometi: mees, vaenekene, võib õnnetuks saada! Just nii! Sul on ainult mees südame peal, mitte naine. Et naine on sunnitud oma last tapma...”

„Sunnitud?” küsis Indrek imestunult.

„Muidugi sunnitud, kui isa jätab oma lapse maha,” vastas Karin.

„Aga mis siis, kui ema isegi ei tea, kes lapse isa?” küsis Indrek.

„Kuis nii ei tea?” küsis Karin arusaamatuses vastu.

„Sellest võiksid sa ometi seletamata aru saada,” ütles Indrek paljutähendavalt. Ja kui Karin oli pisut mõelnud, siis saigi ta aru, mis mees talle oli öelnud. Aga see ajas ta vihale ja ta hüüdis:

„Tähendab, sa hakkad mulle vanu asju ette heitma, mis sa ise andeks andnud!”

„Ma ei heida sulle midagi ette, arvan ainult, et see, kui isa oma lapse maha jätab, pole emale veel küllaldaseks põhjuseks, et teda solgiämbrisse pista või talle kolm korda südamesse torgata, nagu sa ise lehest lugesid, sest et kolme armastab jumal.”

„Pea oma koledused endale,” ütles Karin nüüd. „Mina pole esiotsa mõni köögi- või karjatüdruk, vaid, jumal tänatud, seltskonnadaam, kel pole iseendal vaja oma lapsi tappa.”

„Muidugi, tapmises on süüdi ainult karjatüdrukud, mitte daamid...” tahtis Indrek öelda.

„Süüdi on ainult mehed!” hüüdis Karin. „Nemad ajavad tapma.”

„Ma ju ütlesin sulle...”

„Sa pole mulle midagi öelnud, sa ainult süüdistad naisi!” rääkis Karin ägedalt vahele.

„Ma ei süüdista ega kaitse kedagi, ma ainult ütlen: elagu mehed ja naised kuis tahes, abiellugu nad kas või igaks ööks uuesti...”

„Muidugi, mehed abielluvad ainult ööks, päeval pole neil naist vaja,” pistis Karin vahele.

„Hea siis küll: abiellugu nad või iga päev uuesti...” algas Indrek.

„Ja öösiks pugegu mees oma tuppa, naisest võimalikult kaugele, nagu oleks ta mõni kuningas või keiser,” sähvas Karin jällegi.

„Sa oled aru kaotanud!” hüüdis Indrek.

„Ja sina oled loll!” hüüdis Karin vastu.

„Siis kuula seda lolli,” rääkis Indrek ägedalt, „sest seni kui pidasid mind targaks, ei maksnud mind kuulata, ilmas pidi olema ju niipalju rumalaid, et tarkusega pole siin midagi teha.”

„Hea siis küll, ma kuulan seda lolli,” ütles Karin.

„ Ja see loll ütleb,” rääkis Indrek: „inimesed abiellugu või olgu vallalised, rikkugu abielu või olgu vooruslikud, muretsegu lapsi või tapku nad, mingu pankrotti või kogugu varandust, aga ärgu ometi mehed virisegu naiste ja naised meeste kurjuse üle, küllap nad juba teineteist väärivad; ärgu tehtagu oma pisitillukesest himukesest või kõdikesest inimsoo saatuse küsimust; ärgu arvatagu, et inimsoo tulevik ja õnn oleneb mõne daami või karjatüdruku jalgade mõõdust, tema küünte poleerist või kulmude kaarest...”

„Aga millest siis?” küsis Karin nöökavalt, muutes kõik nagu rumalaks naljaks.

„Sa oled tänapäine,” ütles Indrek ärritatult.

„Sina ise oled tänapäine,” vastas Karin. „Eks sa lase oma silmad ümber käia, küll sa siis näed, millest oleneb inimeste saatus ja õnn.”

„Tööst, tööst ja veel kord tööst, see on kogu tarkus!” karjus Indrek, nagu kõneleks ta tuhandetele, mitte ainult oma naisele.

„Ei, va mehike,” vastas Karin, „praegu on ilmas nõnda, et mida raskem töö, seda vähem leiba, muust rääkimata.”

„Siis läheb see ilm hukka!” karjus Indrek endiselt.

„Mis ajast saadik sa oled kaardimooriks hakand?” küsis naine. „Või ükskõik, las see ilm läheb pealegi hukka. Aga milleks siis end tühja vaevata? Küünte poleerimine ja kulmude värvimine on ju kergem kui pesupesemine või kartulivõtmine. Ja meestele meeldivad poleeritud küüned ja värvitud kulmud rohkem kui puhas pesu või muredad kartulid.”

„Sina ei saa millestki aru!” rääkis Indrek nüüd nagu alistudes. „Sina teed kõik pisikeseks ja näruseks, teed naisest värvitud ja mehest värvimata putuka ja arvad, nüüd on kõik probleemid lahendatud. Jumal sinuga ning sinu inimesega! Sündigu ta putukana ja elagu putukana, aga ärgu ta siis pirisegu, kui teda tabab ka putuka surm.”

„Kui putukas, siis putukas,” ütles Karin, „ainult kui mees ja naine oleksid ühesugused.”

„Aga mis siis, kui ei ole?” küsis Indrek

„Aga näe on jälle,” kinnitas Karin. Naine suudab mõnikord rohkemgi kui mees: Kitty on oma mehe paar korda juba pankrotist päästnud. Ja kui see tahab tast ometi lahti saada, nagu räägitakse, siis ainult sellepärast, et tal pole praegu pankrotti karta.”

„Otse vastuoksa: Itam kardab pankrotti ja sellepärast oleks tal nooremat kuldmardikat vaja, kes suudaks menukalt teatud korral kaasa töötada,” ütles Indrek.

„Kas sa siis näed, misukesed teie mehed olete!” hüüdis Karin kõlblas vihas.

„Sinu oma retsept,” vastas Indrek: „võimalikult kergesti ja lõbusasti elus läbi lüüa. Küünte poleer ja kulmude värv, sellest aitab. Ning pisut noorust, seda muidugi ka. Aga nagu tead, naine on noor ainult kümmekond aastat, enne seda laps, pärast seda vana, siis ei aita ei poleer ega värv. Tööst ei pea lugu ei sina ega Kitty, aga noorus on üürike. Mis te siis nõuate? Olge üsna rahul.”

„Kitty on minust vanem,” ütles Karin nagu vastuvaidlevalt.

„Küllap jõuad varsti talle järele,” lausus Indrek peaaegu nukralt.

Need sõnad mõjusid Karinisse rohkem kui kõik eelmised, olgugi et nende seas oli palju kangemaid ja vängemaid. Tal käis äkki värin südamest läbi, sest ta tundis, kui halastamatu oli Indrek. Tähendab ta ei armasta teda, Karinit, tõepoolest mitte enam. Tema heidab nagu Itamgi silma noorematele, see on nüüd üsna kindel, sest muidu ta ei räägiks nõnda. Ei, muidu ta säästaks teda. Ah jaa! kõik mehed on ühesugused.





XXXIII


Juba oma abielu kuldsemail aastail Karin oli mõelnud vanadusele, kartes teda. Siis ta oli mehelt arutihti pärinud, kas see lubab teda veel armastada, kui temal, Karinil, ilmuvad esimesed kortsud. Indrek oli siis kas vaikinud või naernud. Aga kui naine ei andnud talle oma kartuse ja küsimustega rahu, ta oli lõpuks peaaegu pahastudes nimetanud naist rumalaks ning, kui see vastas sellele suure nutuga, siis seletuseks öelnud:

„Armastus teeb pimedaks. Kui armastame, siis me ei näe teineteise kortse ja kui ei armasta, siis on ju ükskõik.”

„Tähendab, sa mõtled juba nüüd mind varsti mitte enam armastada!” hüüdis Karin talle nuttes vastu.

„Ei, ma ei mõtle üldse sellest või kui mõtlen, siis ainult, et kui mees ja naine lähevad ühiste murede ja rõõmudega vanaks, siis on nende näo kortsud kui iludustäpid, mis teevad neid teineteisele aina armsamaks.”

„Aga kui kortsud tulevad ka mujale?” küsis Karin ja häbenes ise sealsamas oma küsimust.

„Siis valva surmahirmus, et mina neid teisi kortse ei näe,” vastas Indrek naerdes ja sellest naerust oli Karin siis aimanud, kui väga ta alles oma mehele meeldis kõigega, mis tal oli.

Aga ei võtnud kuigi palju aega, kus Karin märkas, et kortsudeküsimus ei vaeva teda niipalju iseoma kui teiste meeste pärast. Oma mees võib su kortsudega harjuda ja need sulle andeks anda, aga kas ka võõrad mehed? Ja kui Karin ka edaspidi oma kortsude ja vanadusega Indrekut piinas, siis olid tal selleks hoopis teised põhjused, kui ta avalikult söandas tunnustada.

Ta ei tahtnud seda isegi siis teha, kui Indrek talle lõpuks ütles:

„Naine, sa räägid minust, aga mõtled ise teisi mehi.”

„Sa oled ilge loom!” hüüdis Karin Indrekule vastu, läks aga ise üleni punaseks.

„Mina mitte,” tõrjus Indrek õrnuse viisakalt tagasi, „aga tõde küll, mida ma tabasin.“

„Siis jäta oma tõed, abielus pole neid vaja,” arvas Karin.

„Aga mis siis teha, kui sa ikka veel kardad oma kortse, ehk küll mina tõotan neid armastada?”

„Sa ainult tõotad,” ütles Karin.

„Siis anna mõni oma korts siia ja ma näitan, kuis ma teda armastan,” püüdis Indrek asja naljaks pöörda.

„Sinul on hea naerda, sest sina oled mees, aga oleksid sa naine...”

„Oleksin ma naine,” oli Indrek siis öelnud, „siis õpiks ma tööd tegema, mida ma armastan, või ma kannaksin lapsi ilmale, kes mind armastavad, kui mul tulevad kortsud näkku ja mujale.” Ja kui see Karinit ei rahuldanud, oli Indrek eelmisele lisanud: „Või ma muretseks enesele palju raha, sest inimesega on elus ikka nõnda, et noorelt armastatakse teda tema nooruse, vanalt tema raha pärast.”

See oli kogu tarkus, mille Indrek oli kuulutanud tol korral oma naisele. Aga Karini meelest oli sellest hirmus vähe, temast ei jätkunud kogu pikaks ja raskeks eluks. Iseasi, kui ka teised oleksid elanud selle tarkuse järele. Aga need talitasid kõik nõnda, et Karin pidi tahes või tahtmata veenduma, Indrek kas ei tunne elu, või katsub oma naist ninapidi vedada, sest see on talle kasulik. Tema tahaks oma naisest teha kas töö- või sugulooma, muud ei midagi. Seda kinnitasid Karinile kõik naised, aga ka paljud mehed, kes otsustasid erapooletult – Karin arvas, et erapooletult, ja tänas jumalat, et ilmas leidus veel erapooletuid mehi.

Nõnda Karin tuikus pisut nagu kahe ilma vahel: ta tahtis lapsi, kes teda armastaksid siis, kui tal tulevad juba kortsud, aga ta tahtis ka, et need kortsud üldse ei tuleks või et nad tuleksid võimalikult hilja, ning selleks ei tohtinud lapsi olla või neid pidi olema võimalikult vähe. Pealegi, olevaid lapsi ei tohtinud oma rinnaga toita ega öösiti neid valvata, sest see aina kiirendas kortsude tulekut ning hulka. Aga et neid raskeid kohuseid täitsid võõrad inimesed, siis kippusid lapsed rohkem armastama võõrast kui oma ema. Oma lastest said peaaegu võõrad lapsed, nagu igal pool, kus emad valutasid oma südant mitte laste, vaid kortsude pärast. Peeneil daamidel olid võsud tömpide ja elutute nägudega, nagu oleks neid sigitanud ja sünnitanud kivilõhkujad või kraavikaevajad, kes pole kunagi midagi kuulnud ei Euroopast ega kultuurist: laste näod arenesid nende hoidjate ja kasvatajate harimatuse, ükskõiksuse ja tülpimuse kohaselt. Karin oli seda märganud oma kodus ja ka mujal ja oli siis ärganud nagu unest suure valuga südames. Ta oli siis tõtanud Indreku juurde ja oli temale rääkinud oma just praegu avastatud Ameerikast, aga Indrek oli üsna rahulikult öelnud:

„See Ameerika on juba ammugi leitud. Meid kasvatasid vanemad, kel polnud haridust, küll aga armastust, aga meie lapsi kasvatavad võhivõõrad, kel pole nende tarvis ei haridust ega armastust. Seda nimetatakse tänapäev kultuuriks.”

Nõnda ütles Indrek tol korral, ja Karinil tuli millegipärast hirm peale oma laste pärast. Aga see kadus tal peagi, sest ta nägi, et selle asja pärast ei tundnud peale tema keegi hirmu. Eriti rahulikuks ja peaaegu ükskõikseks muutus Karini meel pärast poja surma. Tütarde kasvatusel oli tema arvates vähe tähtsust, sest nende kasvatuse eest pidid ükskord hoolitsema mehed – abielus nimelt. Tütar ei vaja niipalju kasvatust kui kaasavara.

Selles küsimuses Karin oli oma mehega nagu tuli ja vesi, sest see arvas otse vastupidi, nimelt: mees kasvatub veel abieluski, naist võib kasvatada ainult enne seda, ehk olgu siis, et emad hakkavad oma tütreid mehele panema viie-, kuueteistkümneselt. Mees olevat kasvatatav vähemalt kolmekümneni, naine vaevalt kahekümneni. Kui Karin seda ei uskunud, küsis Indrek temalt:

„Kas sa ei katsuks mulle seletada, miks kõik muulased-naised, elades siin, kasvatavad oma eesti mehed muulasiks, kuna ükski eesti mees pole oma muulast-naist kasvatanud eestlaseks? Kõrgem kultuur? Mis ajast saadik on tiblade kultuur kõrgem kui meie oma? Ainuke usutav seletus: naisel pole iseloomu, vaid ainult loomus. Iseloomu saab kasvatada, loomust mitte. Ja see on kahekümnendaks eluaastaks küps nagu telliskivi, mis ahjust välja võetakse. Seda ei muuda miski. Niisuke telliskivi lase või kümnel mehel kümme korda sada aastat olla, ikka tuleb ta muutmatult abielu praeahjust välja. Mina arvan, tema ei muutu põrgutuleski.”

Karinile tegid need sõnad tol korral hirmsasti nalja ja ta naeris kõigest südamest. Aga praegu, kus ta sellele kõnelusele tagasi mõtles, jäi ta üsna tõsiseks, võib-olla sellepärast, et tal oli tõsine käik ees ja kained mõtted peas, mille pärast ta oma abielu minevikuski sorima hakkas. Nagu nii sagedasti varemalt, olid Indreku sõnad ka täna temasse peaaegu masendavalt mõjunud – tema enda tahtmise vastu. Ta oli otsustanud, mitte enam lasta endale auku pähe rääkida, aga nüüd oli tal ometi auk peas, ja et seda täita või kinni toppida, läks ta Ida poole, kes sellise usinuse ja püsivusega puuris ja paikas oma mehe kõrval inimeste hambaid. Kui töö üldse midagi aitab, siis peab ta siin aitama või Indrek räägib asjust, millest tal pole aimu.

Aga Karini käik lõppes kurvemalt kui ta oli osanud kujutella, sest ta leidis Ida nii hirmsast meeleolust, et ta ei söandanud selle põhjustki küsida ega oma asjast juttu teha, vaid lobises niisama igasugu tühjast-tähjast. Aga Idal endal kipitses süda, sellepärast ütles ta lõpuks:

„Kas sa mäletad veel, et ma viimati soovitasin sul tööle hakata, sest et sa võid muidu hukka minna?”

„Mäletan,” vastas Karin, „ja otse töö pärast ma täna sinu juurde tulingi.”

„Ei tasu vaeva,” lausus Ida lootusetult.

„Aga minu mees ütleb, et töö on siinilmas ainuke, mis vaeva tasub,” vastas Karin.

„Võib-olla et mõnel tasub, minul mitte,” seletas Ida. „Mina olen küll tööd teind, seda tõendavad mu jalasäärte laienenud veresoonedki, aga ometi jättis mees mu maha.”

Viimased sõnad kõlasid otse karjatusena, kuid Karini südames tekitasid nad ainult rõõmu. Tähendab: Indrek kas ei tea, mis ta räägib, või ta valetab ja petab, sest töö ei too ju õnne. Töö on muu seas väike asjake, aga õnneks temast ei jätku, sest muidu Ida poleks karjatanud nõnda. Sellepärast pole ka Karinil mõtet hakata õnne ja rahuldust otsima tööst. Nii et nüüd, jumal tänatud, ei tule ei vaipa, väljaõmblusi, tikandusi, kudumisi ega muud selletaolist, sest Karin kuulis Ida valusat karjatust.

„Ja kas sa oskad arvata, kelle pärast?” jätkas Ida Karini mõtete vahele. „Mingisuguse tühipalja plika pärast, kes käis minu juures hambaid plombeerimas – nimelt minu, mitte tema juures. Sellest algas tutvus. Mees on teda ligi aasta minu salaja üles pidanud. Ja usu või ära usu, aga minul polnud sellest vähematki aimu. Viimasel ajal muutus ta küll pisut närvilisemaks, aga sellest ei osanud ma midagi arvata, sest närviline oli ta ikka. Ja miks ta seda tegi? Arva! Ma olevat vormist väljas, haavavat tema ilutunnet. Mõistad? Temal olevat naisest teine ettekujutus ja ideaal ja temale ei olla kuigi tähtis, et naine hommikust õhtuni tööd rühmab, sest tema jõudvat isegi viisaka ülespidamise teenida. Kas meie abielu algusel ka jõudsid? küsisin mina, aga tema vastas üsna lihtsalt: milleks algust meelde tuletada, kui juba lõpp on käes. Ja nõnda siis ongi nüüd lõpp – mina istun üksi oma lapsekarjaga.”

„Jumal tänatud, et sul on lapsedki,” arvas Karin.

„Suurepärane!” hüüdis Ida. „Juba praegu heidab vanem tütar mulle ette, ma olevat isa kodunt välja söönud, mis siis tuleb veel pärast. Lapsed on tänini olnud mu ainuke tõsine rõõm, aga nüüd ma kahetsen kõigest hingest, et nad mul kaelas. Ja muidugi, ma ei häbene seda põrmugi ütlemast: nad on mul tülinaks kaelas ja ma kahetsen, et ma nad ilmale kandnud. Tead, mis ma muidu teeks? Selle tüdrukulipaka hävitaks ma jalamaid nagu lutika ja siis teeks ka iseendale otsa peale. See oleks kõik. Minu elul pole enam mingit mõtet, mitte mingit. Töö on mulle eilsest päevast saadik vastik, sest eile oligi see lõplik lõpp. Ma võiksin iga inimese tappa, kes tuleb oma hammastega minu juurde. Noored tüdrukud võiksin ma jalamaid mürgistada, sest nad käivad kui näljased ümber ja otsivad lapsi, kellelt isa üle lüüa, sest noorematel pole ju küllalt sissetulekut. Ma ei või näha nende iseteadvat astumist, et nad on noored, ega kuulda nende edvistavat häält. Nad jooksutagu oma noori poisiplõkatseid niipalju kui tahavad, aga jätku perekonnaisad rahule.”

„Küll oleme meie naised ühed õnnetumad loomad!” ohkas Karin. „Meid kõiki ootab sama saatus.“

„Sind ometi mitte,” ütles Ida, „sest sina oled ju vormis, nagu sa ise ütled.”

„Aga nooremad on veel enam vormis,” vastas Karin. „Sinu poole teel tuli mul täna meelde, et mees mulle millalgi ütles: varja oma kortse minu eest surmahirmuga. Siis olin ma väga õnnelik ja sellepärast arvasin ma, et ta heidab nalja, aga alles täna mõistan, et ta mõtles seda tõsiselt. Tead, mehed ei naljata üldse meiega, ka naerdes mõtlevad nad ikka midagi tõsist, nõnda arvan ma. Ja sellepärast tean nüüd, et mehed ei armasta kortse, ning mida vanem mees, seda vähem armastab neid. Ennem ei mõistnud ma, miks mu mees mind enam näha ei taha – üleni, saad aru, aga täna mõistsin: ta kardab, et leiab kuskilt mõne kortsu, mida enne ei olnud. Varemalt ütles ta mulle sagedasti: naine, ilmuta end. Just nõnda ütles ta, nagu loeks ta piiblist, sest tema naljatas, et mina olla tema uus seadus, tähendab, armuõpetus. Ja ise muretses ta hästi heleda valguse eest...”

„Küll oled sina õnnelik inimene!” hüüdis Ida. „Kui mind mõni võõraski mees oleks nõnda näha tahtnud, siis võib-olla ei nuriseks ma praegu!”

Ida rääkis need sõnad sellise võltsimatu ja otsekohese avameelsusega, et Karin arvas äkki mõistvat kogu tema elu kurbloolust naisena ja sellepärast vastas ka tema avameelselt:

„Võõras mees ei taha kunagi nõnda näha.”

Aga nüüd Ida jäi pärani silmil Karinile otsa vahtima ja see taipas, et teine oli teda õieti mõistnud. Sellest hakkas mõlemil millegipärast piinlik ja nad pöörasid silmad kõrvale.

„Me oleme vist mõlemad hirmus rumalad,” ütles Ida viimaks, „mina oma palja tööga ja sina oma palja“ – Ida mõtles pisut, millist sõna küll tarvitada, ja jätkas siis: „sina oma palja vormiga. Pole ime, kui lõpetame õnnetult.”

„Mina pole veel lõpetanud,” vastas Karin. „Küll ma juba enese ilusasti välja siplen. Sest pole ühti, et mees mängib pisut teenijaga minu selja taga ja veab mind ninapidi.”

„Mängib teenijaga?” imestus Ida. „Miks ei kihuta sa teda jalamaid minema? Meil, jumal tänatud, pole kultuur veel nii kõrge, et teenijat oleks raskem vahetada kui meest.”

„Mehe pärast ma teda ei vahetagi,” vastas Karin, „et sel oleks oma huvi kodus.”

„On siis see teenija haritud?” küsis Ida.

„Ei,” vastas Karin, „sest oleks ta haritud, siis oleksin ta ammugi minema ajanud.”

„Ma ei saa millestki aru,” ütles Ida nüüd. „Mis huvi võib harimata tüdruk teie mehele pakkuda.”

„Sa peaksid meie Tiinat kord nägema, siis oleks sul varsti kõik selge,” rääkis Karin. „Käib kui kass, ise noor ja sihvakas, nahk teisel kehal nagu siid. Ja rinnad! Minul pole kunagi niisukest nahka ja rindu olnud.”

„Kust sina seda nii hästi tead?” imestus Ida.

„Olen teda vannis vaadanud, sest temal on iseäralik kõnnak ning mind huvitas, kas ta ehk pole vigane. Aga ei, ta kõnnib muidu nõnda. Siis ma nägin ka kõike muud ja rääkisin sellest oma mehelegi, tähendab, pehmest nahast ja muust.”

„Sul on tõepoolest arust puudu,” ütles Ida peaaegu haletsevalt.

„Ei,” vaidles Karin vastu, „ma tegin seda meelega.”

„Siis oled sa hullumeelne!” hüüdis Ida.

„Kuis nii?! hüüdis Karin vastu. „Ma rääkisin ju ainult selleks, et meest pisut kodu külge köita, muidu võib ta jumal teab kuhu minna. Sest niisuke harimata, nagu Tiina, pole kardetav, mõtlesin ma. Lihtsa tüdrukuga ei lähe asi tõsiseks, tema pärast ei hakka mees ometi mind ja lapsi maha jätma. Iseasi, kui Tiina oleks haritud, siis poleks ma kunagi tema nahast ja muust mehele rääkinud. Ja tead, mis veel: ma mõtlesin, et on hea, kui mehel on omad patud, pisitillukesedki, siis on naisel palju parem. Ainult naine peab neid patte teadma, siis on sest kasu. Aga kuis ma võin siis oma mehe patte teada, kui ta ei tee neid oma kodus? Mõistad? Sellepärast ma siis rääkisin nõnda temale Tiinast. Mul oli seda tarvis, sest minul endal olid ju patud või kui veel ei olnud, siis himustasin ma pattu. Õieti oli mees ise selles süüdi. Sest alati, kui ma olin end temale ilmutanud, saad aru, patsutas ta mind ja ütles: „Soo, nüüd ma tean, et kellegi võõras silm pole sind veel näinud. „Millest sa seda tead?' küsisin mina. ,See on minu saladus,” vastas tema. Nõnda siis tuli mul viimaks himu proovida, kas mees tõesti tunneb, kui keegi teine mees mind näeb, mõistad. See himu oli lõpuks nagu luupainaja mul kallal. Nõnda siis sündiski kõik. Sellepärast ära arva, et mina oleks mõni teab kui suur süüdlane või et ma lihtsalt heast-paremast ja omast peast, ei, see oli niiöelda mehe enda abiga, peaaegu mehe enda soovil, et katsuda, kas ta tunneb midagi või ei.”

„Noh, ja kas tundis?” küsis Ida huvitatult.

„Ei,” vastas Karin, „ainult sest ajast saadik ei taha ta enam kunagi, et ma end temale ilmutaksin. Aga see polnud tundmisest, vaid kortsude pärast, neid kartis ta. Ja tead, niipea kui mina nägin tema kartust, tuli mul hirm peale ja süda hakkas koledasti valutama, nõnda ma siis rääkisin temale kõik.”

„Ja tema?” huvitus Ida ikka enam.

„Tema,” kordas Karin nagu mõttes. „Ta ütles, tema peaks mu kui konna maha lööma ja jalgupidi aia taha viskama. Siis ma hakkasingi hirmsasti nutma ja ütlesin, et miks jalgupidi, ega ma siis surnult enam süüdi ole. Ega ju ole surnult süüdi, mis sa arvad?”

Aga Ida ei vastanud sellele küsimusele, nagu poleks ta seda väärt. Selle asemel ütles ta:

„Kui mina küll aru saaksin, milleks sa niisukesi asju teed. Sa olid ju ometi õnnelik?”

„Õnne pärast see kõik tuligi,” seletas Karin. „Sest mis viga sel inimesel elada, kes ei tea, mis on õnn. Tema võib rahulikult päevast päeva edasi hingitseda, ilma et oleks ühtegi kiusatust. Ta võib nõnda surmani elada ja võib surres isegi mõelda, et niisuke ongi inimese elu ja tema õnn. Sest kui kellegil on suur õnnetus, siis näeb ta õnne selleski, kui see hirmus õnnetus läheb viimaks mööda. Aga niipea kui inimene leiab õnne, nagu mina, siis ta mõtleb kohe: leidsin ma selle õnne, miks ei või ma siis leida suuremat, ja nõnda lähebki õnnelik inimene otsima suuremat õnne. Mõistad? Ning kui ta peaks leidma suurema, siis ta hakkab otsima kohe veel suuremat. Ta läheb ummisjalu iseoma õnnest üle ja otsib, sest ta usub kindlasti, et ta leiab midagi veel paremat. Ja kui kellegil on hirmus palju õnne, siis ta leiab viimaks nii suure õnne, et kaotab aru, ning siis tuleb see kõige suurem õnn, nagu minu mees ikka ütleb: kaelapidi ratta alla, vette, kuul pähe või nöör kaela. Sellest suuremat ei ole, ütleb minu mees, kui ma räägin talle hirmus suurest ja kõige suuremast õnnest.”

„Mul hakkab sinu pärast hirm, Karin,” ütles Ida üsna vaikselt.

„Mul endal ka vahel, aga siis läheb jälle üle ning mõnikord tahakski, et võiks pisut hirmu tunda, sest nii hea on teada, et oled suures, kole suures hirmus ja et ometi pääsed. Kas sa pole seda kunagi tundnud? Pärast seda on nii hea, et paremat ei ole. Ainult alguses, kui ma end oma mehele ilmutasin, oli veel parem. Ja siis ka, kui olin talle oma patud tunnistanud, siis oli ehk veel kõige parem. Ma tahtsin siis ja ka pärast kangesti oma mehelt küsida, et mis oleks, kui oleks veel parem, kui oleks palju parem, aga pole tänapäevani julgenud, ei julge ehk surmanigi. Sest tead, mis ma kartsin? Kartsin nimelt, et ta ütleb otse minu enda kohta: parem on ainult surm. See tähendab, ma peaks surema. Seda viimast sõna kardan ma oma mehe suust, sest kui inimesed hakkavad millegist nii väga rääkima, siis tuleb see neil varsti kätte. Ükskord meil oli juba surmast juttu, minu mehe ema surmast nimelt, ja siis ma nägin, mis sündis, sellepärast ma hoian juttu veel kord surina peale viimast.”

„Tahad sa minu nõu kuulda?” küsis Ida nüüd, nagu kasvaks tal hirm Karini pärast aina suuremaks. „Mine otseteed oma mehe juurde ja jäta kõik muu. Mõistad! Kõik, kõik, kõik! Kui vaja, tunnista end süüdi ja palu andeks, hakka tal kas või jalge ümbert kinni ja palu.”

„Ei, Ida,” vastas Karin, „siin sa eksid. Naine ei tohi end mehe ees kunagi süüdi tunnistada, sest siis pole tal enam põrmugi elu. Ja ma ei või ometi heast-paremast alla vanduda, sest siis on mehel kohe selge, et nüüd olen omadega täiesti läbi ja et mul pole enam kedagi selja taga. Aga, jumal tänatud, mul on ju, milleks siis nii hädaliselt kohe alla vanduda. Pealegi on tema nüüd süüdi, mitte mina, sest tema murdis tõotuse ja vande.”

Ja nüüd Karin seletas sõbrannale, kuidas Indrek on murdnud oma tõotuse ja vande, nii et tema peaks Karinilt, mitte Karin temalt põlvili maas andeks paluma. Lõpuks Karinit huvitas ainult üks küsimus, nimelt: kuidas siis on, kui mees hakkab minema, nagu läks Ida mees?

„Ei olnud midagi, mitte midagi,” ütles Ida ja pööras silmad kõrvale, mis hakkasid otse sorinal vett jooksma. „Tema ütles, et ta läheb, ja mina seisin ning nutsin, sest mis ma siis ikka pidin tegema. Mina oma kehaga ei saand ometi tema ette maha langeda ja teda paluda, minu keha ei anna ju õieti kõverassegi. Mul tuli küll kord see mõte, aga ma sain kohe aru, et oleks hirmus naljakas ja naeruväärne, kui minusugune mürakas ja tööloom põlvitaks ja paluks. Paluja peab olema väike ja väetike, nii et temast hakkaks hale meel.”

„Armas Ida, anna andeks, aga sina oled hirmsasti ajast ja arust läinud,” ütles Karin. „Sina arvad, et mehel hakkab naisest hale meel. Eks oota! Iseasi, kui on armastus...”

„Aga mul on ju armastus!” hüüdis Ida vahele. „Alles nüüd ma tunnen õieti, kuis ma teda armastan. Sest mõtle ometi, mul on sellestki pisut hea meel, et ma selle tüdrukuplika hambaid plombeerisin. Midagi on ikkagi minult nende juures, nende vahel, mõtlen ma, päris kahekesi ei saa nad kunagi olla. Ja kui ükskord mees tema hambaid ravib – seda peab ta tingimata, sest tüdrukul olid väga halvad hambad, nii et ta isegi ei või kuigi suur asi olla – sellepärast siis, kui mees tema hambaid parandab, pean mina talle tingimata meelde tulema, nii et ta mõtleb: Idal olid palju paremad hambad. Niisukesed mõtted tulevad mul nüüd ja see on vististi armastusest.”

„Tingimata armastusest,” kinnitas Karin, „aga mehel tuleb ju hale meel ainult siis, kui tema ise armastab, mitte kui naine. Naise armastus ei pane meest aevastamagi. Tead, mis minu mees ütleb, kui ma räägin oma armastusest? Ta ütleb: nojah, sa räägid mulle oma armastusest selleks, et mina peaks sinu armastuse pärast nahast välja pugema. Aga poe ise, kui sa armastad, mis sa minust tahad. Ja siis ütleb ta veel: kui Kristus armastas inimesi, kas ta siis tuli inimeste juurde kiitlema oma armastusest ja neilt nõudma, et need roniksid tema armastuse pärast ristile? Ei, ütleb tema, sest kust võtta niipalju riste, kui kõik inimesed tahaksid Kristuse armastuse pärast ristile minna. Palju lihtsam on, et ristile läheb üks Kristus, nii et tema armastab ja tema läheb ka ristile. Nõnda ütleb minu mees ja ütlevad kõik mehed, sest ka Kristus oli mees. Aga ükskord ma küsisin temalt, et mis oleks siis olnud, kui Kristus oleks olnud naine? Siis, ütles tema, siis oleksid jumala inglid kogu inimsoo ristile naelutanud, sest nais-Kristus oleks inimestele öelnud: milleks ma teid armastan, kui te minu eest ristile ei lähe. Vaat' niisuke on minu mehe arvamine naistest ja ka kõigi teiste meeste arvamine. Ja sellepärast ütlen ma: meil ei ole meestelt halastust loota, kui armastame. Iseasi, kui nemad armastavad. Aga nad ei armasta ju, kui lähevad minema. Kui mina katsun end oma mehe ees pisikeseks ja viletsaks teha, ütleb ta kohe: „Putukas, ära poe krae vahele. Sest tema arvab, et vilets püüab teise kulul elada. Aga sa tead ju, nüüd mehed armastavad ise naiste reel läbi elu lohistada. Ja mitte ainult raha poolest. Tundmustega samuti. Enne mees jooksis naise järele, aga nüüd jääb iga naine vanatüdrukuks, kui ta küllalt ei jookse meeste järele. Lihtsalt – meie peame jooksma või ei jookse keegi. Minu mees ütleb alati: ega ma mõni naine ole, et peaksin olema alati plehus. Sinu mees ütles muidugi niisama. Ja et sina polnud enam plehus, vaid oli keegi teine, siis mees läks sellega. Sest mehed armastavad, et naised oleksid nende järel aina plehus...”

Sellest kõigest Karin järeldas, et Idal tuleb rasv kas või kuivatatud hernestega maha ajada, nii et jaksaks olla meeste järele plehus, küllap siis ikka mõne kätte saab, kas või mõne poisinolgi. Aga asi seegi suurel vabaduste ja iseseisvuste ajal, kus naiste- ja rahakurss kipub langema, sest mõnikord on nõnda, et iseseisvus ja suured õigused teevad elu hoopis raskeks.





XXXIV


Karinil oli lõpuks peaaegu hea meel, kui ta sai Ida juurest tulema, sest selle meeleolu ja pahaendelised aimdused ei jätnud ka teda mõjustamata. Otsekui hing oleks uuesti lahti läinud, kui Karin astus tänavale kevadise päikese ja tuule kätte. Ta ostis tänavanurgal tütarlapselt kimbukese lõhnavaid maikellukesi ja neid nuusutades ta oleks tahtnud peaaegu laulma hakata. Milline õnn, et ilmas on päikene ja lõhnavaid lilli!

Aga kohvik, kuhu Karin sisse astus, oli täidetud nii vintske õhuga, et temast oleks võinud valmistada laevaköisi või isegi sünteetilist kummi. Ometi olid inimestel ka siin rõõmsad näod, nagu kipuksid ka neil aina laulud peale. Karinigi nägu jäi endiselt rõõmsaks ja ta unustas peagi, et on üldse olemas kevade või päike. Ta surus maikellukesed mitmel korral nina alla, et tõmmata sisse nende lõhna, kuid selle asemel tundis ta ninas ainult vänget tubakasuitsu ja igasuguste seletamatute aroomide segu. Kui oli saanud tuttavate lauas ruumi, unustas ta lilled ja pani ühes teistega paberossi suitsema. Kariniga koos istusid Kitty, proua Horst, ajakirjanik Sutt oma villkapaga ja kujur Soobik. Proua Meeli istus ühes kellegi noormehega eraldi lauas ja tema silmad olid luulelisemad kui kunagi varem. Oli selle põhjuseks kevade või tema kõrval istuv noormees, seda ei teadnud proua Meeli vist isegi. Kirjanik Pilu tuli hiljem ja ilma et ta oleks vaadanud pahemale või paremale, ta tüüris otseteed oma alalisele paigale, võttis taskuraamatu välja ja hakkas midagi lugema ning pärast kirjutama. Nüüd ei imestunud enam keegi, ka Karin mitte, kust ta küll niipalju mõtteid võtab, et ta nii hirmus palju võib kirjutada – talvel ja kevadel, isegi vististi suvel ja sügisel. Kõik olid tema kangelasteoga juba harjunud, olgu see mõni ärimees, advokaat, arst, näitleja või lobiseja daam. Ühesõnaga – kirjanik Pilu oli võitnud endale teatud seltskondliku seisukorra, selles ei kahelnud enam keegi.

Karini lauas oli jutt kunstist ja selle keskpunktiks Kitty või õigem kunstnik Mägar, et aga tema ise puudus, siis nihkus tahes või tahtmata tema asemele Kitty, sest et pilt, millega Mägar oli kevadisel näitusel saanud nii suure menu osaliseks, kujutas Kitty surnud pojukest lillede keskel.

„Te ütlete ilu, ilu,” rääkis kujur Soobik, jätkates oma endist kõnelust sel silmapilgul, kus Karin süütas oma paberossi ja tõmbas esimesed sõõmud. „Mitte ilu pole peaküsimus, vaid elu.”

„Kuis nii elu?” küsis Sutt. „Surnud laps ja elu, kuis seda mõista?”

„Kunst teeb kõik elavaks,” vastas Soobik. „Andke mulle tükk savi ja mina panen ta elama; andke mulle lahmakas graniiti ja mina puhun talle elava hinge sisse. Kunst on õnnistegija asemel, kes äratab surnud üles.”

„Pidage, pidage!” hüüdis Sutt. „Inimesi on niigi liiga palju, milleks siis surnuid ellu äratada. Või arvate, et Jeesust lastaks tänapäev kedagi surnust üles äratada?”

„Teie segate kaks eraldi küsimust! Teie ei saa kunstiprobleemidest midagi aru!” hüüdis Soobik vahele.

„Kuidas ei saa?!” hüüdis ajakirjanik vastu. „Teie ütlete, et kunst ei pea ilustama, vaid elustama – kuni surnute üles äratamiseni, sest te ju ütlesite esteks, et Mägari pildil on see laps elusam, kui oli elusalt. Nõnda? Oletame, see on tõepoolest nõnda ja mina väidan selle äärmise näite, lapse elustamise varal, et kui kunst on elustaja, mitte ilustaja, siis ta pole põrmugi ajakohane treening. Pidage, pidage! Ka kunst pole midagi muud kui teatud treening nagu sportki, mis on uuema aja kunst. Lubage, et ma lõpetan. Te ütlete, kunst on Jeesus Kristus, kes äratab surnuid üles. Aga kuis kõlbab selline treening praegusesse maailma, kui alles hiljuti kogu inimkond pingutas kogu oma jõudu, et ülearuseid inimesi ilmast kõrvaldada. Tähendab, teie tahaksite oma kunstilise treeninguga kõik need suure vaevaga tapetud inimesed uuesti ellu äratada, mis? See oleks teie treeningu kõrgeim saavutis, eks? Lubage veel üks ainus silmapilk, siis on kogu küsimus täies ulatuses lahendatud. Aga mina ütlen teile, kui kunst on elustamiseks, siis on ta tarbetu, sest elu on ilmas selletagi liiga ja üheksa kümnendikku kogu elust on umbrohi – satikad, söödikud, milleks siis neid juurde sigitada? Kui Jeesus Kristus isegi tuleks tänapäev uuesti ilma – et ta tuleb, selles ma ei kahtle, ainult teadmata millal, sest keegi pagan ei jõua ometi ühe süütu surmaga kõigi inimeste pattusid lunastada, seda ma lihtsalt ei usu, vaid iga paari, kolme tuhande aasta pärast peab jälle keegi uuesti urt tuivalgena surema – nii siis, kui Kristus tuleks uuesti ja hakkaks surnuid üles äratama, siis keelataks see seadusandlikul teel jalamaid ära. Meie riigikogu töötaks kolme vahetusega ööd ja päevad ja paneks sellekohase seaduse juba enne valmissaamist maksma ning kuulutaks ta välja. Mujal maailmas, kus kuningad ja presidendid, lendaksid hädadekreedid raadio kaudu. Sest otse kohutav on mõelda, mis sünniks, kui Kristus või kunst tahaks äkki kõik maailmasõjas langenud ellu äratada. Juba ainult see mõte tõendab, et kunsti ülesanne ei või olla elustamine. Kristuselgi ei võiks see olla peaülesandeks. Ennem võiks selleks olla surm. Pealegi arvan mina, et elustamine või surnust ülesäratamine on üks hirmus vaevaline ja valus toiming. Sellepärast oleksin mina esimene, kes surres jumalat palub, et ole va kallis isa ja tee minuga, mis iganes heaks arvad, aga ära lase mind surnust üles äratada ei elustava kunsti ega millegi muuga. Nõnda arvan mina. Elustamisega on tänapäev umbes sama lugu nagu kingsepaga, kes hakkaks kaelkirjakuile, jaanalindudele või hipopootamustele lakknahast kingi valmistama. Sellepärast ütlen mina, kunst teenigu ilu, mitte elu. Iluga saab praktiliselt midagi peale hakata, eluga mitte midagi või olgu siis, et me ta hävitame. Aga milleks sellist asja tõotada, mida vaja hävitada? Iluga on teine lugu. Tema värvib kulme, poleerib küüsi, teeb kleidi lõike, kübara seisangu – surub ta paremale ja pahemale viltu, lükkab ta kuklasse nagu kaabakal või tõmbab silmile nagu unimütsil. Sel on lõpuks palju elulisem tähendus kui elustamisel.”

„Armas härra, kas te ise usute ka seda, mis te räägite?” küsis kujur ajakirjaniku sõnadevoolu vahele.

„Kunstnik jääb kunstnikuks isegi kunstist rääkides,” naeris Sutt nüüd. „Tema tahab, et pastor ise peaks kantslis oma jutlust uskuma. Aga kuhu jääb siis tööjaotus, see moodsa kultuuri geniaalne leiutis? Ei, ei, kallis kunstnikuhärra! Pastor jutlustab, kogudusel lasub usu kohustus. Meie kirjutame lehe, rahvas loeb ja usub. Iga täie aruga inimene läheks üleöö hulluks, kui ta tahaks ise seda uskuda, mis ta kirjutab. Aga see tööjaotus maksis isegi vanal ajal. Sest kui Kristus äratas Laatsaruse surnuist, siis ei pidanud ometi surnud Laatsarus uskuma, vaid tema ärataja. Laatsarusel polnud muud kui tõusis ainult üles. Samuti ka tänapäev: kui kunst tahab ellu äratada mõne savihunniku või graniidi müraka, nagu teie ütlete, siis peab ärataja kunstnik uskuma, mitte aga savihunnik või kivimürakas. Et aga seda elustamist pole üldse vaja, siis on ka usk muutunud tarbetuks. Seni kui usuga tõsteti mägesid, oli ta tarvilik, aga kuna viimasel ajal on seda hakatud teostama tööga, siis on usk muutunud ükskõikseks asjaks. Ühesõnaga, usu asemele astub treening, kui rääkida kultuuriliselt.”

„Te räägite tsivilisatsioonist, mitte kultuurist,” ütles Soobik. „Iga oma sõnaga te tapate kultuuri.”

Need sõnad olid kui õli tulle ja sellepärast hakkas kogu vaidlus niiöelda uuesti otsast peale. Naistel oli hirmus igav seda ülitarka juttu pealt kuulata, aga nad katsusid huvitatud näo teha. Nõnda laskusid mehed varsti katakombidesse ja kargasid sealt püramiididele, kust otsast ajakirjanik karjus peaaegu üle kohviku:

„Kas hambahork on kultuur või tsivilisatsioon?”

„Ütle parem, kummal on kõrgem kultuur, kas inimesel, kel hambahorgiks surnud hane sulg, või krokodillil, kel selleks elava linnu nokk?” hüüdis kunstnik vastu.

Siin oligi koht, kus naised arvasid, et ka nemad võivad kultuurist kaasa rääkida. Sellepärast ütles Kitty:

„Krokodill puhastab oma hambaid elava linnu nokaga, aga minul puhastab neid elav hambaarst, nii et mul pole vaja krokodilli ees häbeneda.” Aga Karin ütles:

„Te räägite niipalju elavatest ja surnutest ja surnute ülesäratamisest, aga mis te arvate, kumba on kergem üles äratada, kui üldse katsuks äratada, kas last või vanainimest?”

„Peab küsima: kumba on kergem, kas lepatriinut või elevanti?” ütles Sutt.

„Kõige raskem on elavat naist ellu äratada,” tähendas Soobik pilkavalt.

„Mehed heidavad ikka nalja, kui naised räägivad tõsiselt,” ütles Kitty oma maheda häälega, nagu teeks ta kõigile pai.

„Mehed pilluvad tühje sõnu, aga naised räägivad asjalikult,” ütles proua Horst, „sellepärast on kas või kümnel mehel korraga aru otsas, niipea kui ükski naine esitab mõne küsimuse.”

„Mehed lihtsalt ei oska vastata,” seletas Karin, „ja sellepärast teevad nad näo, nagu oleks küsimus rumal. Aga mina ütlen teile, mu härrad, mis on kergem: last on kergem kui vanainimest. Minu poeg suri paari aasta eest, ometi on ta iga silmapilk elusalt mul silme ees, tädi suri alles poole aasta eest, aga temale ei saa enam kuidagi hinge sisse. Sellest näete, et...”

Karin ei lõpetanud, sest ta nägi Kitty silmis pisaraid. Ta isegi tundis kurgus äkki pitsitust, pani oma käe Kitty käele ja lausus:

„Anna andeks, kallis. Surmast ei pea rääkima.”

Kitty pisaraid olid ka teised märganud ja nõnda lagunes kogu laudkond, sest kuidas rääkida veel kultuurist ja tsivilisatsioonist, kui see ajab inimesed nutma paksus tubakasuitsuski, nagu istuksid nad pühakojas, kus tossavad villkappade, paberosside ja sigarite asemel preestrite vagad suitsetamispannid.

Väljas Kitty teatas Karinile rõõmusõnumi, et temal on lootus lähemal ajal Berliini sõita, kus vaatab, kas ta saab oma jalgadega midagi peale hakata või ei.

„Aga ehk tuleb uus mood, jämedate jalgade mood,” arvas Karin.

„Fui, shocking!” hüüdis Kitty. „Niisukest moodi ei tule kunagi.”

„Ära ole selles nii kindel,” hoiatas Karin. „Ammus olid teravad kinganinad, mis pidi jääma igavesti, sest ilu on igavene, nagu ütleb kunstnik Mägar, aga juba on ilusad ainult laiad ja tömbid. Pane sa tähele, meie omi ninade ja säärtega sünnib varsti seesama.”

„Aga kust võtta niiaplju parajaid siidsukki, kui jämedad sääred lähevad moodi?” küsis Kitty hoolitsevalt ja paljastas sellega oma kurblooluse isegi siidsukkade ostmisel. Karin tundis talle südamest kaasa ja tõttas lohutama:

„Ega siis jämedad jalad enne moodi lähe kui vabrikantidel juba sukad valmis, siis. Kui pole kultuuri, ütleb minu mees, siis on enne jalg, pärast sukk, aga kui on kultuur, siis on enne sukk ja pärast tuleb jalg. Aga meil on ju kultuur.”

„Aga kui on kultuur, mis on siis darvinism?” küsis Kitty hoopis ootamatult. „Kas see on see, et inimene sündis ahvist ja et...”

„Minu mees ütleb, et see on see vana darvinism,” seletas Karin. „Kui on uus, siis ahv sünnib inimesest.”

„Kallis, sa heidad ju nalja, eks?” ütles Kitty. „Darvinism on ju ka see, et kirjul koeral on kirjud pojad.”

„Siis on darvinism võõriti,” seletas Karin, „sest mineval suvel nägin oma silmaga, et punasel koeral olid kirjud pojad. Aga milleks sulle see kõik?”

„Ikka sellekssamaks,” vastas Kitty. „Sest kui darvinism, tähendab – kirjul koeral kirjud pojad, siis ka peenel jalal peened jalad, eks?”

„Mõistan, mõistan,“ kordas Karin. „Sa mõtled laste peale.”

„Just,” kinnitas Kitty, „ainult kui teaks, et on darvinism. Aga mees ütleb, et see on hõimupoliitika, muud ei midagi. Sest milleks siis inimene muidu tahab, et lapsel oleksid samasugused sääred, nagu tal endalgi.”

„Küll oli mul mineval suvel sest vaesest koerast kahju,” rääkis Karin, „sest mõtle ometi: ise ilus punane, pojad kirjud. Kuhu ta küll läheb nendega. Ja kõik tütred, peale ühe.”

„Kirjud pojad kõik tütred,” naeris Kitty.

„Ma ei taha õiget sõna tarvitada, see on mulle vastik,” rääkis Karin. „Ja tead, miks? Sellepärast, et need koera tütred uputati kõik ära, kõik, ainult poeg jäi järele. Kui ma perenaiselt küsisin, et miks nii? Vastas tema: aga mis nende emaste litadega teha? Mõistad! Tähendab, koera tütred on litad. Ja sest saadik on mulle see õige sõna vastik. Koera tütardega on samuti kui inimese tütardega, see on, mis vastikuks teeb. Ma küsisin perenaiselt: aga. mis siis, kui tütred uputate ja poeg sureb ise? Miks ta ise peaks surema? küsib tema vastu. Aga minu poeg suri, ütlen mina. See on teine, sest teie poeg oli inimese laps. Inimese pojad on hoopis teine kui koerapojad, seletab tema. Inimese poeg nõuab maast madalast armastust, muidu viskab vedru välja. Tütar elab ilma armastuseta, aga poiss ei ela. Pojad on egoistid, tahavad, et ema ise neid hoiaks. Nad on juba kätkis armukadedad. Muud kui ole aga ainult nende jaoks. Nagu ei võiks naise armastusest jätkuda mitmele.”

„Jah, selles ei mõista mehed meid kunagi,” arvas Kitty.

„Minu mees mõistab küll, aga mis sest kasu,” rääkis Karin. „Tema ei taha lihtsalt enam minuga elada, kui ta mind mõistab. Hea küll, ütleb ta, ma saan sinust aru ja austan sinu püüdeid, armastada mitut meest korraga, aga luba, kallis, et mina lahkun. Nõnda ütleb ta. Ja ei aita mingid seletused. Aga võib ju ometi nõnda, et ühte armastad naiselikult, teist inimlikult, eks? Kas sa pole tunnud, et nõnda võib. Ainult – mis sa arvad, kui on puhtinimlik armastus, kas siis sugugi suudelda tohib, või ei tohi?”

Seda tähtsat küsimust ei jõudnud Kitty vastata, sest tänavanurga tagant ilmus Rönee kogu oma nooruses ja värskuses, ise üleni heledas ja tuliuues, nagu oleks kõik alles täna tulnud nõelasilmast. Noormehel näis rutt olevat ja ta oleks vististi kübarat kergitades möödunud, kuid Karin sirutas talle naeratades käe.

„Palun väga vabandada, aga ma tõttan tundi,” ütles Rönee.

„Mõistan, mõistan,” vastas Karin, „meie tarvis pole teil kunagi aega.”

„Kas te ootate mind pisut, ma pean silmapilguks kauplusse astuma,” ütles Kitty, kes tundis end ülearusena.

Aga noormehel polnud põrmugi aega oodata, sellepärast pidi Karin minema teda üksinda pisut saatma.

„Te tahate ikka tõesti tundi minna?” küsis Karin usutlevalt, kui nad jäid kahekesi. „Lähme parem jalutama või tulge minu poole, laulge seal. Olge kuku poiss.”

Viimast sõna hääldas ta peaaegu „poess”, sest ta teadis, kui väga see nõnda noormehele meeldis. Aga täna ei avaldanud ta soovitud mõju, sest noormees kippus ikkagi tundi. Ta pidi sinna ilmtingimata minema, nagu ta kinnitas. Karin aimas selle „ilmtingimata” taga „mammit” ja sellepärast ei jätnud ta painamist, öeldes nukralt ja etteheitvalt:

„Muidugi, mis siis naine kunstnikule on – ainult tühine ajaviide.”

„Ei,” vaidles noormees vastu, „aga professor ütleb, et naine jätab mehe ennem maha kui kunst ja sellepärast peab hoidma kunsti poole. Ta ütleb: vali viin ja naine või kunst, kolmat ei ole. Sest kui mees tahab kunstnikuks saada, siis ei tohi ta viina nuusutada ega naise peale vaadatagi, nõnda kinnitab ta.”

„Pai poisu,” rääkis Karin hellalt ja kelmikalt, „siis ei saa sinust kunagi kunstnikku, sest sa oled mulle täna juba mitu korda otsa vaadanud.”

„Ah ei, ma eksisin,” ütles noormees. „Professor ei öelnud, ei tohi vaadata, vaid, ei tohi puutuda. Just nii: mees ei tohi naist puutuda, kui tahab saada kunstnikuks.”

„Aga kui naine puutub meest, kas siis saab temast kunstnik või ei saa?” küsis Karin endisel toonil, hoidudes ise noormehele ligi, et nende käed ja küljed puutusid kokku.

„Miks te kiusate mind?” ütles noormees nüüd avameelse südamlikkusega.

„Ma tahaks, et mees armastaks naist rohkem kui kunsti,” vastas Karin, nagu heidaks ta ikka alles nalja. „Mees peab armastama naist üle kõige.”

„Kui ma oleks rikas, siis ma armastaks ainult naist,” ütles noormees.

„Suurepärane!” naeris Karin nüüd heledasti, nii et inimesed vaatasid tänaval ümber. „Rikkalt oskab igaüks armastada, see pole kunst, aga mees peaks õppima vaeselt armastama, siis on see õige armastus.”

„Mina vaeselt ei jaksa,” ohkas noormees ja pakkus Karinile jumalagajätuks kätt. See võttis selle vastu, aga ei lasknud teda niipea oma peost, mangudes:

„Tulge siis vähemalt saatke mind natukene, pisinatukenegi, muidu ma pean arvama, et te mind enam sugugi ei armasta.”

„Kui pole kauge, siis ma võin,” vastas noormees.

„Mis te nüüd nii hirmus palju tingite,” ütles Karin, „mul hakkab häbi, nagu püüaks ma end teile kaela määrida. Aga ma teen seda ainult teie pärast. Sest pidage meeles: armastada võib ainult noorelt, öelge seda oma koledale professorile. Mina tean, see on nii, sest mind ei armasta enam keegi. Nii et head päeva, härra kunstnik, mina ei taha teid kauem kinni pidada ega teie karjäärile takistuseks olla.”

Nad peatusid erahaigla ees, kuhu Karin mõtles sisse astuda.

„Kes teil on haigeks jäänud?” küsis noormees, et veel juttu teha, sest lahkumine pani ta südame kipitama.

„Keegi tuttav, mehe hea sõber,” vastas Karin ja tegi minekut.

Ka Rönee läks, lüües silmad käekellale. Aga mõnikümmend sammu haiglast eemal kohtas ta meest, kel pealmisel huulel punane arm, ja samal silmapilgul nägi ta äkki Paralepa verist nägu keset joobnute karja, ja seda sellise selgusega, nagu oleks kogu pilt maalitud valgele pilvele, mis tuli mere poolt.

Noormehe silmis lõi virvendama ja peas läks midagi segi, nii et ta põrkas inimestega kõnniteel kokku. Iseendalegi ootamata pöördus ta ümber ja läks haigla poole tagasi. Ei, ei, nüüd ta enam tundi ei tahtnud, sest ta oli niikuinii hiljaks jäänud; nüüd ta tahtis ainult teada, kui kauaks Karin jääb haiglasse, sest enam polnud tal vähematki kahtlust, kes oli see, keda Karin nimetas oma mehe heaks sõbraks. Tal polnud sellepärast kahtlust, et niipea kui ilmus merelt tulevale valgele pilvele Paralepa verine nägu, kohe hakkas noormehel süda hirmsasti valutama, nagu oleks ka see äkki üleni verine.

Nõnda ta siis kõndiski oma veriselt valutava südamega tänaval päikesepaistel, kust siirdus lõpuks teisele poole vilusse, et katsuda, kas ehk seal pole kergem oma südant valutada. Aga Karin ei teadnud sellest midagi, nagu ei puutuks asi põrmugi temasse. Ta istus suure kivimaja teisel korral avaras valges toas lamamistooli läheduses, millel pikutas mees, kelle nägu nõnda kinni mässitud, et vaevalt võis rääkida, sedagi suure susina ja vusinaga, nagu kähiseks ta hääl kurgus.

„Täna pole juba enam viga,” rääkis mees, „aga esimesed päevad oli sootuks hull.”

„Mul on nii kahju, et minu pärast peate nõnda kannatama,” rääkis Karin.

„Mis tühja see kannatus,” susises Paralepp, nagu oleks ta täis põlevat viha, „aga minu huul! Hammas pannakse uus, aga huulele jääb arm igaveseks.”

„Kui kole!” hüüdis Karin. „Kui hirmus kole!”

„Mul on ainult üks lohutus: ehk te ometi nüüd hakkate mind uskuma...”

„Ma kord uskusin teid, teist korda uskuma hakata on palju raskem,” ütles Karin.

„Proua, nagu minu huulelt ei kao kunagi see inetu arm oma veel inetuma mälestusega, samuti ei kao teie mu südamest, nagu oleksite seal raiutud graniiti või lõigatud õilsasse metalli, mis ei tunne roostet. Mina pole enam neis aastais, kus tundmusi vahetatakse. Siin lamades olen kõige üle järele mõelnud. Üksainus sõna teie suust ja veel täna algan oma naisega läbirääkimisi lahutuse asjus.”

„Härra Paralepp, ma armastan oma meest ja mul on temaga lapsed,” ütles Karin.

„See ongi, millest ma põrmugi aru ei saa,” susises ja vusises Paralepp. „Teie armastate teda, aga kas ka tema teid armastab? Miks jätab ta teid jumala hooleks, kui ta teid armastab?”

„Ta teeb tööd, tal pole aega,” kaitses Karin Indrekut.

„Töö on meeste ettekääne, kui nad ei armasta, see on vana ja kulunud tõde. Kui mees armastab, leiab ta alati oma naise jaoks aega, olgu see või südaöösi. Seda teab iga mees omast käest.”

„Aga on ju kohused, mis...”

„On ainuke kohus, mis loeb, see on armastus,” rääkis Paralepp vahele, „kõik teised kohused on ainult nullid, mis omandavad tähenduse alles ühenduses armastusega.”

„Aga minu mees...”

„Teie mees on koolipapa, ärge pange pahaks, armuline proua, ja tema arvab muidugi, et naine on laps, keda peab aina õpetama. Temal pole aimugi, et naist peab ainult armastama.”

„Ei, temal on armastusest aimu,” vaidles Karin vastu, „sest tema lubas mu kord nagu konna maha lüüa ja aia taha visata, pealegi veel nõnda, et häbi mõeldagi sellest.”

„Ja see on teie arvates armastus?” susises Paralepp.

„Aga mis siis?” küsis Karin vastu.

„Nõnda on väga kerge armastada,“ ütles Paralepp, „Siis oli ehk maailmasõdagi lõpuks armastusesõda.”

„Kes teab,” lausus Karin. „Igatahes mina õppisin siis armastama ja läksin mehele.”

Paralepp katsus millegi pärast naerda

„Issand jumal, kui te teaksite, kui hirmus valus on naerda!” ütles ta siis.

„Oh jaa!” ohkas Karin südamepõhjast, „naerda on mõnikord palju valusam kui nutta. Aga mina pean minema, muidu teen teile naeruga veel rohkem haiget. Pealegi, mind oodatakse,” luiskas ta.

Paralepp jäi talle tõsiselt otsa vahtima ja ütles viimaks:

„Tähendab, tulite mind ainult narrima, tulite mind haigest peast selle poisinolgiga õrritama?”

„See on minust muidugi väga rumal, et ma seda teile ütlesin, aga õrritamiseks ei teinud ma seda mitte. Tema tuli mulle ju täiesti juhuslikult tänaval vastu ja kui ta kuulis, et mina mõtlen teid külastada, hakkas ta manguma, et mina ta kaasa võtaks, sest tema tahtnud ammugi tulla teilt andeks paluma, aga pole julgenud üksi tulla...”

„Ongi põhjust selleks,” rääkis Paralepp ähvardavalt vahele. „Aga jumal tänatud, et te ta vähemalt tänavale jätsite, muidu oleksin ma küll endale roosi põlve või südamesse vihastanud.”

Ta tõusis lamamistoolilt ja läks akna alla, et pilku tänavale heita.

„Näe, seal ta kõnnibki,” lausus ta.

„Kes?!” hüüdis Karin ehmunult.

„Teie truu kutsikas, kes muu,” vastas Paralepp. Aga see kõlas nii uskumatuna, et Karin otse kargas Paralepa kõrvale ja jäi ühes temaga alla tänavale vahtima.

„Issand jumal!” hüüdis Karin hellunult, endal siiski peaaegu hirmuvärin südames, et tema tühised sõnad nii ruttu tõeks muutunud. „Vaene poiss on tõesti seal!” lisas Karin juurde, hääldades sõna „poiss” peaaegu nagu „poess”, mida märkas Paraleppki.

„Milleks te veate seda vaest vemmalt ninapidi?” ütles ta. „Te pole ometi veel nii vana, et peaksite nii noortesse armuma.”

„Ma ei tea veel, kas pean või ei pea,” vastas Karin edvistavalt, „aga kui oma mees mulle ütles, et noortega ei pea mängima, sest noored armastavad veel tõsiselt...”

„Noored just ei armastagi tõsiselt,” ütles Paralepp vahele.

„Aga minu mees ütles, et armastavad, ja mina uskusin teda siis. Uskusin ja mõtlesin, et kui õige katsuks ja vaataks, kas mehel on õigus, et noortega läheb tõsiseks ning lõpeb kurvalt. Et ma uskusin, see ei tähendanud ju veel, et oleks õige, sest uskuda võin ma ka seda, mida pole kusagil olemas, terves maailmas pole olemas. Mina usungi ainult niisukesi asju, mida pole olemas, sest nõnda saan ise, saavad teised inimesed, saab kogu maailm rikkamaks. Maailm ja inimesed on ju muidu hirmus vaesed, rikkadki on vaesed, aga mina usun nad rikkamaks, palju rikkamaks, nii et on palju parem elada kui muidu. Vahel kukun küll oma usuga vupsti! sisse, aga siis ronin jällegi välja ja usun ilusasti edasi. Nõnda on praegu ka selle vaese poisiga seal all tänaval: mina usun igakord uuesti, kui näen teda, aga tänini pole ei midagi tõsist ega ka õieti kurba, ainult pisut nalja teeb mulle. Nii et minu mees eksib, kui ta räägib teistest meestest, või mina ei saa temast õieti aru.”

„Ka mina ei saa teie mehest aru,” ütles Paralepp. „MiIleks ta laseb teid jännata poisikestega?”

„Milleks?” kordas Karin. „Tema ütleb minule: valitse end ise, minul pole selleks aega. Valitse, kui tahad olla iseseisev. Noh, seda ma tahangi, ainult uskuda on kergem kui iseend valitseda, selles on häda. Aga mees ei taha minu üle valitseda, kui ma usun iseseisvalt. Mina usun ju iseenda ja teised rikkaks, aga mees on vaene, sest tema ei usu, et saab kedagi rikkaks uskuda. Sellepärast ei tahagi ta minu üle valitseda, sest millal on enne vaene valitsenud rikast, ütleb ta.”

„Kui te ometi ka minu pisut rikkamaks usuksite, armuline proua,” susises Paralepp, nagu keegi kägistaks teda. „Kui te usuksite mu nii rikkaks, et...”

„Las te võtate enne sideme ümbert ära, nii et ma näen teie uut hammast ja lõhkist huult, küll ma siis katsun uskuda.”





XXXV


Süda värises Karinil suure rõõmu pärast, kui tat astus mööda laia kivitreppi teiselt korralt alla. Ta oli oma unistuste eesmärgil: teda armastati. Teda armastati nõnda, nagu oleks ta alles üsna noor. Teda armastati isegi rohkem kui noorelt kunagi, sest siis ei juhtunud kordagi, et keegi oleks olnud valmis oma naist ja: lapsi jätma tema pärast. Isegi teist neidu ei vahetanud keegi tema vastu, aga enese väärtust hakkad õieti hindama alles siis, kui sa näed, et sa oled teistest parem. Seda Karin nüüd nägigi ja sellepärast oli ta nii hirmus rõõmus.

Tema rõõmu ainukeseks segajaks oli mingisugune ebausklik salapärane hirm, mis tabas teda tema külastuse viimsel silmapilgul: ta oli ei tea miks heastparemast luisanud, nagu ootaks teda see noormees, kelle süü pärast Paralepp viibib praegu haiglas, ja vaata – see noormees seisiski luisatud paigal. Valest oli saanud järgneval hetkel tõde. Kas see polnud kole ja kas ta ei võinud rõõmsale ja õnnelikule inimesele ajada hirmu peale? Sest oma saatuse pärast peavad ikka värisema mitte kurvad ja õnnetud, vaid just rõõmsad ja õnnelikud: kurb võib rõõmsaks, õnnetu õnnelikuks saada, aga rõõmsat ootab harilikult ikka ainult kurbus, õnnelikku õnnetus. Harva, väga harva saab rõõmus veel rõõmsamaks, õnnelik veel õnnelikumaks.

Muidugi, ka kurb võib veel kurvemaks, õnnetu veel õnnetumaks saada, aga see ei tähenda enam midagi, sest kui inimene on kord kurbuse ja õnnetusega harjunud, siis ajab tema kõigega läbi. Aga Karin oli praegusel silmapilgul nii rõõmus, et ta uskus, tema pole kogu elus kunagi kurvastunud ega õnnetu olnud, sellepärast siis see salapärane hirm vale muutumisest tõeks.

Tähendab, tema pidi tulevikus oma sõnadega väga ettevaatlik olema, kui ta ei tahtnud endale soovimata asju kaela tõmmata. Aga kas on midagi hirmsamat, kui et pead ettevaatlik olema sõnades? Isegi tegudega on raske piiri pidada, sest neistki on kõige ahvatlevamad just need, mis nõuavad suurt ettevaatust. Aga kui inimene peab niihästi tegudes kui ka sõnades muutuma hirmus ettevaatlikuks, siis saab elust maapealne põrgu. Alles nüüd Karin taipas Indreku sõnu, kui see ikka ütles: „Sa astud sammu, aga kust sa tead, et sa ei lömasta mõnda ussikest; sa ütled sõna, aga mis siis, kui sa murrad mõne südame.” Just nii: Karin ütles sõna ja noormehega ja tema südamega sündis selle järele. Aga ehk oli otse vastupidi: noormees tegi enne midagi ja Karinil tuli siis tuju seda rääkida, kuigi ta ise arvas, et ta luiskab. Ühesõnaga: ta rääkis tõtt, mõeldes valetada.

Ükskõik, kuigi see oleks nii, Karinile ajab see ikkagi hirmu peale, sest mõlemal juhul pidi neid siduma mingisugune seletamatu hingeline ühendus. See ehk oligi selle algus, mille eest hoiatasid Indrek ja ka Paralepp: millegi tõsise ja hädaohtliku algus. Et üks kui teine – noormehe tagasitulek ja Karini luiskamine – võis seista omaette eraldi, et mõlemail võisid olla omad erinevad põhjused, ja et nende kokkusattumine võis olla paljas juhus, seda Karin ei pidanud tõenäoliseks ega oletanudki, sest see oleks olnud liiga lihtne. Tema ei armastanud liiga lihtsat, eriti praegu mitte, vaid kaldus vastupidisele.

„Armas poiss, kas te tõesti mind ootate?!!” hüüdis Karin nii valjusti, et inimesed tänaval ümber pöördusid. Eriti torkas neile kõrvu, kuidas Karin hääldas sõna poiss. Selles kõlas niipalju õrnust, hellust ja õnne.

Karin teadis, et Paralepp peab teda ülalt läbi akna silmas ja sellepärast astus ta noormehele sellise hooga ligi, et tahes või tahtmata pidi arvama – ta haarab sellel käe alt kinni. Muidugi ei teinud ta seda, aga Paralepa silma see enam ei puutunud, sest nad pöördusid lähema nurga taha.

„Ma just praegu tulin,” seletas Rönee. „Tund lõppes otsa, sest ta kestab ainult kakskümmend minutit, ja ma mõtlesin, ehk olete veel siin, ega siis haige juurest niipea pääse.”

„Ega ma poleks nüüdki veel pääsenud, aga minu haige märkas teid ja siis ma tulin kohe,” rääkis Karin, rõhutades eriliselt sõnu „minu haige”.

„Tähendab, teie haige tunneb mind?” küsis noormees.

„Ja kuidas veel!” hüüdis Karin naeratades.

„Siis ma aimasin õieti,” ütles Rönee. „Ma aimasin seda kohe, niipea kui mu süda hakkas nii hirmsasti valutama.”

„Oh teie südant, vaesekest, küll!” haletses Karin liellalt, kuid naljatades ja lisas siis tõsiselt: „Tähendab, teie süda pole puhas, kui ta valutab. Mehe süda ei valuta kunagi puhtalt. Naistel on teine asi, neil võib süda valutada lihtsalt niisama heast-paremast. Süda on täiesti puhas, aga ikka valutab. Kõige rohkem valutab süda ikka armastuse pärast, kui armastus pole puhas.”

„Puhast armastust ei ole ju enam,” ütles noormees.

„Noh, siis sellepärast valutavadki inimeste südamed,” vastas Karin. „Valutab sel seal ülal ja valutab teil siin all. Aga minul ei valuta või kuigi, siis ainult suure rõõmu pärast.”

„Millest teil siis see suur rõõm?” küsis Rönee.

„Kõigest,” vastas Karin. „Aga kõige rohkem sellest, et ma võin armastada ja et mind armastatakse. Sest teate, mis see seal ülal mulle ütles: minu nimi olevat tema südamesse nagu vanale pergamendile kirjutatud. Mõistate? Heakene süda, mis nagu vana pergament!”

„Minu süda on nagu vereklomp,” ütles noormees, püüdes olla luuleline.

„Heldene aeg!” hüüdis Karin imestunult ja pidi puiesteel, mis kahises õrnas lehestikus, noormehe ette peaaegu seisma jääma, vahtides talle tõsiselt otsa.

„Ega ometi minu pärast?” küsis ta. Ja kuna noormees ei vastanud, rääkis Karin edasi: „Aga ma pole teile ju midagi teinud. Kui Paralepa süda valutab, siis sellest saan ma aru, sest temal on üks hammas läind ja huul lõhki ning naerda ei või ta põrmugi, lihtsalt ei või, nii valus on. Te mõelge ometi, mis see mehele tähendab. Nutust pole ju nii suurt lugu, sest paljuke mehed nutavad, aga naerda tahab inimene ometi vahel, tingimata tahab. Ja äkki ei saa, tee mis tahes. See on lihtsalt hirmus! Räägibki teine, nagu susiseks teemasin. Aga ka temale ütlesin ma, et, härra Paralepp, te eksite oma südamevaluga, sest see pole selle pärast, mis teie arvate, vaid ainult sellest, et te ei saa naerda. Sest kui inimene ei või naerda, siis hakkab tal ikka süda valutama. Ja siis on meestega veel nõnda, et kui nad mõne naise pärast üksteisele haiget teevad, siis tunnevad nad valu südames, tunneb see, kes valu teeb, ja tunneb ka see, kes valu saab. Nina jookseb verd, aga süda valutab, nõnda on meestega. Aga see pole ometi naiste süü, et mehed on nõnda loodud.”

„Issand, küll te võite lobiseda!” hüüdis noormees.

„Ei, armas härra kunstnik,” vaidles Karin vastupee on jumala tõsi, mis ma räägin. Sest kui mees ütleb, et tema süda valutab või et tema süda on üleni verine, siis mõtleb ta ikka armastust, eks. Noh, ja mina katsun aru saada, kas mees võib mulle armastusest rääkida või ei. Sest kui ei või, ega tal siis südagi valuta ega ole verine, vaid ta räägib muidu nõnda. Räägib lihtsalt niisama heast-paremast, sest mehed teavad, et nõnda on kõige kergem naisi võita. Ja teate mispärast? Me oleme hirmus edevad, tahame, et kõik mehed meid armastaks. Mina olen ka hirmus edev ja sellepärast ei peaks te mulle nii sagedasti oma verisest südamest ja armastusest rääkima, sest nõnda rikute mu ära, ja kui naine on rikutud, siis läheb ta hukka, ütleb minu mees. Aga mis saab siis minu lastest, seda peate mõtlema.”

„Teil on muidugi kõik ainult nali,“ ütles noormees kurvalt, „aga kui teie oleks esteks minu südamevalu tundnud, siis te ei räägiks nõnda. Südamevalu pärast ma ei saanud tundigi, sest kuis ma siis laulan, kui mu süda valutab.”

„Aga pärast peate ikkagi õppima valutava südamega laulma,” ütles Karin, „sest ooperis on ju alati nii suur armastus, et lõpeb surmaga.”

„Ooperis on lihtne,” seletas tulevane maestro, „sest kui seal kipub süda valutama, siis tõmba end täis, see võtab valu nagu peoga. Paremad lauljad teevad kõik nõnda. Muidu ei peaks keegi vastu, sest ooperis tuleb ju laulda pool surnultki.”

„Kas niisukesi oopereid ka on, kus päris surnud laulavad?” küsis Karin.

Aga seda noormees ei teadnud ja sellepärast pidi ta seda oma professorilt järele küsima, sest Karinit huvitas see väga. Just sel silmapilgul nad jõudsid Karini maja juurde ja see palus noormeest oma poole sisse.

„Ainult silmapilguks, kui teil rohkem aega ei ole,” ütles ta. „Tulge laulge mulle natukenegi, sest siis hakkab mu süda ikka nii magu-magusalt valutama.”

Muidugi, noormees oleks kas või kutsumatagi Karini kannul sisse astunud, sest midagi oli sööbinud talle lihasse ja verre, mis võlus ning sidus.

Karin viis külalise, nagu ikka, mehe kabinetti, kus asetas ta sohvale, istudes ise tema kõrvale. Kella vaadates ta märkas, et Indrek peaks saabuma umbes tunni aja pärast. Ta palus noormehelt paberossi, öeldes:

„Täna meeldivad mulle ainult teie omad.”

Selleks olid tal erilised põhjused. Indrek oli viimati nende koosviibimise vältust mõõtnud noormehe paberossiotste arvuga, noh, Karin tahtis muretseda selle eest, et neid saaks võimalikult palju. Sellest tühisest põhjusest ei teadnud noormees midagi ja sellepärast oli ta üpris õnnelik, et ta võis ikka ja jälle Karinile paberossi pakkuda.

Aga Indrek ei ilmunud oodatud silmapilguks ja et Karin edasi suitsetas, siis läks pea tal lõpuks uimaseks, süda pahaks ja luksumine kippus peale, nagu oleks ta äkki muutunud väikeseks lapseks: noormehe paberossid olid talle liiga kanged. Ometi valitses ta end südilt ja pidas terve tunni ülearust aega vastu, aga kui Indrek ka siis ei ilmunud, katkes Karinil kannatus ja ta saatis noormehe minema, ilma et see oleks saanud kordagi oma suud avada lauluks. Aeg oli niikuinii ruttu möödunud lobisemisega ja pisitillukeste edvistustega.

All ukse juures, kuhu Karin oli läinud noormeest saatma, tahtis see teda jällegi suudelda, kuid just samal silmapilgul avati uks väljastpoolt ja Indrek astus sisse, nagu oleks ta otse teadlikult seda hetke oodanud, et mõlemat edvistajat tabada peaaegu teolt. Noormees kaotas sel määral pea, et ei osanud majahärrat teretada ega jumalaga jätta, lipsas ainult temast mööda uksest välja ja kadus, nagu oleks ta tõepoolest põgenev kurjategija, kes kardab tagaajamist. Aga tagaajajaid polnud, sest Indrek vaatas kogu sündmust nagu ükskõikselt pealt, ja pilgus, mis ta heitis naisele, polnud märgata ärritust ega viha. Viimaks sulges ta sõnalausumata ukse ja läks väsinud sammul mööda treppi üles.

Miski ei riivanud Karinit rohkem kui Indreku nähtav külmus ja ükskõiksus. Ta oleks tahtnud teda millegagi rabada ja vapustada, aga selle asemel seisis ta ise all ukse juures piinliku häbitundmusega: noormees oli talitanud liiga lapsikult, nii et tundus liiga rumalana sellisega jännata. Viimaks leidis ta ometi väikese lohutuse: nüüd Indrek võis isegi näha, kui väga ta inimestes eksib – noored ei võta armastust kuigi tõsiselt ja sellepärast pole nendega mängimises mingit hädaohtu.

Seda mõeldes Karin läks nagu julgustatult Indreku järele mööda treppi üles, oodates pikisilmi, mis see talle nüüd ütleb, sest et Indrek lõpuks midagi peab ütlema, selles oli Karin veendunud. Kuid silmapilk järgnes silmapilgule, ilma et mees oleks lausunud musta või valget. Ta avas ainult kabinetis kõik aknad ja nähes paberossiotste virna, lausus:

„Need võiks ehk ära visata.”

Seda Karin tõttaski tegema, öeldes ise nagu hukkamõistvalt:

„Ta suitsetab ka nii hirmus palju, et...”

„Täna oled ju ka sina aidanud tema arvet suurendada,” tähendas Indrek. Karin ei vastanud midagi, ta tõttas ainult paberossiotstega minema, et varjata oma häbi: Indrek oli ju tema mängu läbi näinud, arvas ta. „Kuhu sa täna nii kauaks jäid?” küsis Karin köögist tagasi tulles, „me ootasime sind juba ammugi.”

„Milleks teie mind pidite ootama,” vastas Indrek, rõhutades sõna teie. „All polnud millestki märgata, et te mind nii väga oleksite oodanud.”

„Toit jahtub ja kuivab ju ära,” vastas Karin, nagu oleks see õige vastus mehe sõnadele.

„Küll Tiina hoolitseb toidu eest,” ütles Indrek. „Ma ju hommikul hoiatasin teda, et täna tulen hiljem.” Need sõnad riivasid Karinit valusasti. Tähendab: tänini Indrek boikoteeris teda öösiti, nüüd hakkab ta teda boikoteerima ka päeval. Asi muutub aina hullemaks. Mis loomake on siis tema lõpuks siin majas, seda tahtis ta mehelt teada. Millised on tema kohused ja ülesanded? Aga mees arvas, et iga inimene peaks ise kõige paremini oma kohuseid tundma ja seletas lõpuks:

„Mihu arvates lasuvad sinul niiöelda seltskondlikud kohused: sina esindad oma meest, lapsi, kogu maja, eriti oma meest, näidates teistele meestele, kui võluv naine tal on. See on raske ülesanne, väga raske. Sest ikka võluv olla pole naljaasi. Minagi tunnen seda raskust. Usu, see raskus võib lõpuks isegi üle jõu käia.”

Indrek katsus üsna rahulikult rääkida, aga tema rahulikkus just rikkuski Karini rahu. See otse ärritas teda. Praeguste vahekordade juures rahulikuks jääda, hirmsamat asja polnud Karini meelest olemaski. Sellepärast vastas ta mehele sähvavalt:

„Sinul käib viimasel ajal kõik üle jõu, ainult minu petmine mitte.”

„Arvad nii, noh, siis mängi edasi,” lausus Indrek. „Sina ise mängid, mitte mina,” hüüdis Karin. „Mina mängin ainult lastega, nagu täna jalutuskäigul.”

„Muidugi!” hüüdis Karin pilkavalt. „Aga mina olen sinu meelest vana krõnks, kellega ei kõlba ühes toas magadagi”.

„Sina ise tunned end nähtavasti nii vanana, et pead jooksma poisikestega!”

„Olen alles nii noor, et poisikesed jooksevad minuga!”

„On poisikesi tänapäev, kes jooksevad iga seeliku järele, kui nad nõnda saavad ülespidamist ja midagi muud ka.”

„Sul pole mingit õigust mulle niisukesi toorusi näkku visata!”

„Sul pole mingit õigust poisikestega ümber liperdada ja uste taga oma intiimsusi toimetada!”

„Siga!”

„Nõdrameelne!”

Need laused lendasid nagu pommid, mis plahvatasid kordkorralt ikka suurema jõuga, vapustades pommipildujaid endid sel määral, et nad lõpuks seisid vihast värisevatena teineteise ees, nagu peaksid nad ise selle teostama, mida sõnapommid ei suutnud.

Indrek toibus oma meeletusest esimesena, aga temagi ainult juhuslikul põhjusel: ta märkas äkki, et toaaknad on pärani lahti, nii et iga nende karjutud sõna pidi kostma kaugele välja. Nõnda siis taganes ta nagu võidetu naisest eemale ja istus viimaks laua äärde toolile, kus haaras kahe käega oma pea. Ja nüüd meenus talle tänane päev, nagu ta selle veetnud õpilastega jalutuskäigul. Ta oli mänginud nendega palli ja oli ise samal ajal mõelnud oma ja teiste inimeste saatusest. Ta oli mängides endamisi öelnud, et on rumal nõnda elada, nagu tema elanud, eriti viimasel ajal. On rumal oma südant siduda ainukese inimese külge, kuigi see inimene oleks su oma naine ja su laste ema. Ilmas on ju küllalt teisi naisi ja teisi lapsi, kes vajavad samuti hoolt ja armastust. On ilus kellegagi ühineda eluks ja surmaks, aga veel ilusam on lahkuda, kui olete surmanud enestes juba kõik ilusa, sest muidu, jah, muidu talitate, nagu elaksite Vargamäel.

Nõnda oli ta kõnelnud iseendaga, kui mängis õrnrohelisel murul lastega palli – oli kõnelnud sootuks rahulikult, nagu oleks ta täis aru ja tarkust, oli kõnelnud sellepärast, et tema ümber oli aina naer ja kilkamine ning hulgana säravaid silmi nagu tähti taevas.

Aga kodu läks kõik teisiti, sest siin kaotas ta kohe oma rahu, juba sellest silmapilgust saadik, kus ta avas majaukse. Vähe puudus, siis oleks ta haaranud põgeneval noormehel kraest kinni, ilma et ta isegi oleks õieti teadnud, miks või milleks. Siis see vänge suits toas ja paberossiotsad laual, ühte tõugu paberossiotsad – tõenduseks, et need kaks on teineteisele lähemale nihkunud, intiimsus ja omasus kasvanud, sest alles hiljuti suitsetas neist igaüks oma paberosse. Oleks võidud tema tulekuks vähemalt tubagi tuulutada, sest Karin teab, et tema, Indrek, ei armasta tubakasuitsu, aga ei – nad istusid ja suitsetasid kinniste akendega ja lahkusid toast, ilma et oleksid avanud aknaid. Tähendab, hoolimatus või kiuste!

Siiski, sellest kõigest Indrek sai ilusasti üle, sest tal seisis meeles, mis ta linna taga murul mõelnud, kui mängis naervate lastega palli. Aga ta unustas oma targad ja rahulikud mõtted kohe, niipea kui hakkas kõnelema naisega. Indrek imestus praegu, kuidas see on küll võimalik, et ta unustab jalamaid oma rahulikud mõtted, niipea kui hakkab rääkima naisega. Ja see polnud täna esimest korda nõnda.

Karini viha murdus suureks nutuks, aga sõnadele ei teinud see tammi ette. Ta puistas oma südant, rääkides isegi sellest, et mehed on valmis tema pärast ennast lahutada laskma. Jah, võõrad mehed on valmis tema pärast maha jätma naised ja lapsed, aga oma mees on pime. Võõrad mehed on valmis tema pärast üksteisele kõrri kargama, aga oma mees käib ümber nagu oinas. Koeradki purelevad oma võistlejatega, aga inimene seisab nagu tohmus.

Indrek istus praegu tõepoolest nagu tohmus ja ei vastanud enam ainustki sõna naisele, nii et see lõpuks hüüdis:

„Kuule ometi, kooljas, oled sa surnud või?!”

Aga kooljas ei kuulnud. Ta tõstis muidu niisama korraks silmad, kuid laskis nad järgmisel hetkel kohe jälle langeda. Nõnda pidi Karin üksinda rääkima, kuni jõudis uute pisarateni. Siis tõusis äkki sohvalt, kuivatas silmad ja ütles hinge põhjani haavunult:

„Sa ei ole seda väärt, et sinu pärast kurvastada või vihastada. Sa pole üldse midagi väärt.”

Öelnud need sõnad, ta peatus silmapilguks keset põrandat, nagu ootaks ta ikka veel mehelt midagi, aga kui see jäi endiselt tummaks, läks ta kindlal sammul uksest välja.

Indrek istus veel tükk aega endises poosis, uneldes minevaist ja olevaist päevist. Kuidas see küll kõik oli alanud ja kuhu ta küll lõpuks välja viib? Kes vastab? Tema ise pole ometi selleks sünnis, sest vastaja on ühes ka kohtumõistja. Aga küllap algus oli ikkagi vist selles hirmsas lõpus, mis nad kahekesi külg külje ääres üle elasid. Õieti oli see nõnda, et Indrek hoidis patja kätel ning padjal soigus nende ainukese poja kuumav keha. Karin pani lõpuks Indreku istuma ning istus ise tema vastu, mõlemad peadega kummargil padja kohal ja põlved vastastikku või vaheliti. Seda soovis Karin, sest ta tahtis tunda Indreku elavat keha oma kehaga, öeldes: „Muidu ma unustan, et sinagi veel oled ja elad ning ma lähen hulluks. Ma lähen päise päeva ajal hulluks, kui mu poeg sureb.”

Nõnda nad siis istusid kahekesi südaööl ja Indrek hoidis kätega oma surmavaakuvat poega ja põlvedega oma naise põlvi, et see ei läheks hulluks, nagu oleks naiste aru mitte peas, vaid põlvis. Kui kaua nad nõnda istusid, kes võib seda öelda, aga nemad läbisid nende silmapilkudega kümnekordse igaviku. Indrekul on nii selgesti veel meeles, kuidas Karin lõpuks ütles: „Suu liikus veel. Nägid sa, et suu liikus? Ta pole veel surnud, veel ei ole.” Ja nad vahtisid kahekesi oma silmad peast, et tabada veel kuski elumärki, aga ei, suu liigutus jäi viimseks.

Siis hakkas Karin otsima peeglit, aga ei leidnud, pööras kogu toa, kogu korteri pahupidi, aga kõik väikesed peeglid olid kui tina tuhka kadunud. Karin karjus suure häälega, silmad täis voolavaid pisaraid, nagu oleneks tema lapse saatus väikesest klaasitükikesest. Viimaks hakkas ta esikus seinalt peeglit võtma, aga ei saanud kuidagi paela naela otsast lahti. Nuttes tõusis ta toolile püsti, et nõnda peeglipaela varnast päästa, aga kui ta sellejuures peegli silmapilguks kätevahelt vabastas, langes see suure mürinaga põrandale ja läks puruks. Nüüd kahmas Karin suure ähmiga esimese kättepuutuva peeglitüki põrandalt ja jooksis sellega lapse juurde, kuid samas märkas ta lapse suu juures verd ja meeletu kiljatus läbis öise rahu. Nagu pärast selgus, oli veri mitte lapse, vaid Karini enda oma, sest terava peeglitüki serv oli vigastanud tema sõrrne.

Veel kaua pärast seda oli Karin piinanud iseennast ja oma meest selle mürinaga, mis oli sündinud peegli kukkumisest ja purunemisest, sest Indrek oli ju temale tol korral öelnud: „Surija juures ei tohi müra teha, sest siis ei saa ta surra.” Need sõnad olid siis nagu pussiga pistnud Karini südamesse. Issand jumal! Tema ise segab oma lapse suremist! Elus ei osanud ta teda nõnda hoida, et surm poleks tulnud, ja kui see viimaks tuli ning lapsuke tahtis surra – just nii: Karin kujutles asja nõnda, et lapsuke lõpuks lihtsalt tahtis surra, sest muidu ta ei pääsenud piinast – ja kui ta seda tõesti tahtis, siis ema ise tuli teda takistama. See oli lihtsalt kole! Pealegi polnud peegli purustamisest ja käeveristamisest mingit kasu – nende poiss oli ja jäigi surnuks.

Nõnda oli see hirmus lõpp, millest Indreku arvates algas see, mis kestab tänapäevani. Indrek ise oli see, kes katsus oma naise mõtteid lahutada, mis tegelesid ainult poja surmaga. Siis algasidki lõbustused ja olengud söömingute ning joomingutega, sest pidi ju maksku mis maksab katsuma unustada, et on olemas maja, majas korter, korteris tuba ja toas padi, millel väeti lapsuke vaakunud kord surma. Ja kui Indrek lõpuks tüdis ning väsis, jätkas Karin üksinda lõbutsemist, esiteks küll vastumeelselt ja mehele etteheiteid tehes, et miks ta peab aina üksi olema, isegi mitu head peatäit sellepärast nuttes, aga lõpuks läks kõik kuidagi rööbastesse, sest paratamatusest pole pääsu. Paratamatusena tundus Indrekule seegi, mis tuli Paralepaga. „Poiss maksis meile kätte, miks me lasksime ta surra,” mõtles Indrek, istudes kõveras ja kössis oma toolil.

Ah jaa! Karin oli öelnud, et ta läheb hulluks, kui ta poiss sureb, ja nüüd näib Indrekule, et ta on tõepoolest hulluks läinud, nagu miljonid teisi, kelle pojad surid viimases sõjas veel mõttetumalt kui nende poeg kodus pehmel padjal. Miljonid arutud ründavad nüüd maailma ja nakatavad aina uusi ja uusi miljoneid. Aga ükski ei näe seda, ükski ei usu seda. Kõik on veendunud, et miljonitel on aru juurde tulnud, sest et hiljuti tapsime kümme miljonit. Inimene on tappes targaks saanud ja nõuab lõbu ja Karin nõuab ühes teistega. Inimene nõuab lõbu ja armastab tühje sõnu, sest ta arvab, et õige aru pole inimeste peas, vaid sõnus. Kui ometi võiks inimesilt võtta pooled tühjad sõnad, nii mõnedki saaks ehk õige aru tagasi! Kui võiks neilt võtta pooled mõttetud mõttedki, siis jääks küllalt järele, et õnnelikult elada! Kui Indrek isegi võiks loobuda oma tarbetuist mõtteist, siis ei saaks ta vististi põrmugi vaesemaks ega õnnetumaks! Tema ja Karini peahäda selles seisabki, et üks armastab sõnu, lootes nendega asendada mõtteid, ja teine mõtteid, lootes nendega asendada tegusid. Nõnda jäljendavad nad miljoneid ja on õnnetud nagu needki – on õnnetud, nagu kogu maailm...

„Palun härrat sööma, toit on nüüd soe,” ütles Tiina.

Selline oli Indreku uneluste lõpp, selline on kõigi uneluste lõpp: peab sööma, olgu toit külm või soe, peab täitma oma kõhtu, olgu sul miljonid sõnad ja mõtted või ärgu olgu sul neid ainustki.





XXXVI


Indrek oli jätnud sõnad ja mõtted ja hakkas talitama: ta tegi ettevalmistusi, et koolitöö lõpul lahkuda tasahilju kodunt. Ta tahtis anda Karinile võimaluse oma elu seada, nagu ta heaks arvab. Selleks oli kõige otstarbekohasem loobuda kõigest ja lasta maksvusele vaba valik, vaba otsustusvõime.

Muidugi, Karin oli ka praegu vaba, aga Indrek arvas, et tema ei suuda kauemat aega naise suurt vabadust pealt vaadata, teda kaasa elada, tema läheb ehk kadedaks ja kui inimene on juba pisinatukenegi kade, siis ei oska enam keegi öelda, ei tema ise ega teised, mis võib juhtuda. Oletatavate juhtumuste pärast Indrek mõtleski taganeda võitlusväljalt, tunnustades end niiöelda lööduks.

Aga ettevalmistusi tehes löödud mehena, temaga sündis imelik asi: tema valmistus ja valmistus, aga ometi tundus, nagu ei saaks ta millalgi ega millegagi valmis. Tema nagu ise oli see, kes veeretas endale valmistusteel ootamata raskusi ette. Valis ta täna mõned raamatud välja, mis mõtles esiotsa kaasa võtta – sest kõike siit ära viia, selleks ei leidnud ta veel mingit põhjust, – siis leidis ta järgmisel päeval, et need oma harilikku paika teiste raamatute vahele tagasi pugenud. Kuis oli see võimalik? Oli tema ise nad sinna pannud või tegi seda keegi teine tema selja taga?

Indrek seisis oma raamatute ees ja mõtles tükid ajad. Aga ta märkas äkki, et ta ei mõtle üldse raamatuile, vaid hoopis millelegi muule. Kuid seegi, millele ta mõtles, polnud nagu see õige mõte, vaid õige mõte oli kuski kaugemal, kuski varjatud paigal – õige mõte oli Karini keha küljes. Õieti polnudki see mõte, vaid lihtsalt nägemus, mis torkas silma, kui Indrek seisis oma raamatute ees ja vahtis neid. See oli väike sünnimärk või midagi selletaolist pahemal jalal pealpool põlve ja sel märgil kasvas paar karvaudet.

Ah! see oli nii hirmus rumal, et tarku raamatuid vahtides Indrek nägi ainult seda pisitillukest märki oma naise jalal, ja sellepärast ta ei mõelnudki kauem seda mõtet, vaid katsus mõelda maksku mis maksab raamatuist. Aga siis ta nägi äkki üht teist märki, vana haavaarmi. Jah, see oli peaaegu sealsamas, kus sellelgi – kuidas ta nimi nüüd oli? Õige, Kristi – jah, peaaegu sealsamas, kus sellegi, ainult pisut teises kohas, nagu oleks ka Karin võtnud osa mingisugusest revolutsioonist. Aga ei, tema oli ainult maha kukkunud, sest teda oli lükatud, kui ta oli alles väikene, ja kukkudes sattunud teravale pudelipõhjale, sellest siis see arm. Seda armi oli Indrek kord kõige rohkem armastanud, võib-olla sellepärast, et see tuletas talle Kristit meelde. Ah jaa! Ning see teine väike tüdruk, see seal kaltsuhunnikul, kuidas oli selle nimi? Aga see ei tulnud meelde, mitte kuidagi ei tulnud. Tähendab, pole tähtis, kui ei tule, otsustas Indrek ja märkas jällegi, kuhu ta oma mõtetega sattunud raamatute juurest.

Nõnda pidi ta mitmelsetmel korral end uuesti pingutama, et kuidagi meelde tuletada, mil viisil sattusid väljavõetud raamatud harilikule paigale tagasi. Ja kui see selgitatud, ütles Indrek endamisi: olen ma ise seda teinud, siis ei pea neid kaasa võtma, teadvusetu loomusund ütleb, et ei pea, ja tema on targem kui kogu minu teadvus. Nõnda jäidki raamatud sinna, kus nad olid. Aga ka teiste asjadega kordus seesama: Indrek kas ei jõudnud otsusele, mida kaasa võtta, või kui ta midagi võttis, siis pani ta selle varsti kas meelega või hajameelsuses kogemata tagasi. Kui siis päev kätte jõudis, kus ta pidi lahkuma, oli tal kaasa võtta nii vähe, et see mahtus ilusasti seljakotti. Sellest pidi aitama Vargamäel, sest nimelt sinna Indrek mõtles minna kas kogu suveks või vähemalt mõneks ajakski, kuni näeb, kuidas asjad kodu lahenevad. See ei oleks pidanud kellelegi eriti silma torkama, sest varemaltki oli ta paar korda käinud isatalus, ilma et Karin või lapsed oleksid olnud kaasas.

Indrek valis lahkumiseks silmapilgu, kus Karinit polnud kodu, muidu oleks võinud ehk tekkida küsimusi ja kostmisi ning nendest jumal teab mis. Aga Indrek tahtis lahkuda rahulikus meeles, et näeks ta ise, ja näeksid teised – siin pole Vargamäe, vaid tema läheb Vargamäele, kus ei osata muidu lahkuda, kui aga suure riiu ja nutuga. Seal inimesed vihkavad üksteist, aga lahkudes nende südamed kärisevad suurest valust, nagu oleks nende tuline viha põlev armastus. Siin pole nõnda, Indrek teab seda. Tema ei kanna viha ja tema armastus on varsti paljas mälestus.

Nõnda mõtles ta, kui ta seisis esikus, kott seljas ning kõik minekuks valmis. Aga viimsel silmapilgul kutsus ta Tiina, et vähemalt temalegi paar sõna öelda, sest temale võis, oli ju temale ükskõik, kas Indrek läheb või jääb. Lapsed, kes kippusid teenijaga kaasa, Indrek saatis tagasi ja sulges ukse. Alles siis rääkis ta nõnda:

„Ma lähen nüüd natukeseks ära, millal ma tagasi tulen, seda ma ei tea. Aga prouale pole vaja sõnagi lausuda, küll ma ise kirjutan. Teilegi ütlen seda ainult sellepärast, et teil on hea süda ja lapsed armastavad teid. Armastage, ma palun, teie ka lapsi, kui mind siin ei ole, armastage ja hoolitsege nende eest nagu tänini, sest proual on teist tegemist.”

Indrek oli rääkides kõrvale vaadanud, nagu oleks tal oma sõnade pärast piinlik ja häbi, aga lõpuks pööras ta silmad Tiina poole ja jäi äkki vait, sest see oli toetunud õlaga kuidagi imelikult vastu seina ja tema silmad olid pisarais. Kui Indrek vaikis, ütles teenija tuksatavail huulil, hoides kramplikult nuttu:

„Härra ei peaks minema.”

„Ei, Tiina, neist asjust ei saa teie veel aru, sest teie olete selleks alles liiga noor,” rääkis Indrek teatud kärsitusega, nagu kardaks ta, et Tiina võiks oma sõnadega tema meelt muuta.

„Ei, härra, ma ei ole enam liiga noor,” vaidles Tiina Indrekule vastu. „Mina tean väga hästi, et on armastus ja kõik.”

„Hea küll, hea küll,” ütles Indrek, „mis me selle üle enam vaidleme. Aga kui te tõesti teate, mis on armastus, minge ja armastage siis minu lapsi, kui mind ennast ei ole.”

„Härra, ma teen kõik, mis te käsite,” vastas Tiina ja lähenes Indrekule, nagu tahaks ta temale kaela langeda või teda muidu puutuda.

„Ma ei käsi, ma ainult palun teid, Tiina,” ütles Indrek ja ta meel läks peaaegu härdaks tüdruku pärast. Aga kui ta sirutas talle käe jumalagajätuks, haaras see sellest oma kahe käega kinni, ja enne kui Indrek jõudis teda hoida või takistada, langes ta põlvili põrandale ja surus oma suu tema käele – nimelt just suu, mitte huuled, sest Indrek tundis tema hambaidki.

„Tiina, nõnda ei tohi ju,” ütles Indrek tõrjuvalt ja tõmbas oma kätt. Nüüd ärkas tüdruk nagu uimastusest, kargas püsti, tuikus mõned sammud tagasi ja lausus:

„Andke andeks, härra, ma ei tahtnud...”

Mida ta ei tahtnud, seda Indrek ei saanudki teada. Aga kui ta pöördus ukse poole, palus Tiina:

„Härra, ma pidin just praegu lastega jalutama minema, lubage, et me tuleme teid natuke saatma.”

Indrek mõtles pisut ja vastas siis:

„Hea küll, aga olge kärmas.”

Neid sõnu Indrek poleks pidanud rääkima, sest nendest järgnes kõik, mis üldse järgnes. Kui ta oleks lahkunud üksinda, siis poleks tal olnud tänaval seda kohtumist, sest üksinda oleks ta läinud teist teed. Ja kui tal poleks olnud seda kohtumist, siis oleks talle vaevalt meenunud, et ta on midagi koju unustanud, millele ta peab järele minema. Aga kuidas siis oleks võinud sündida kõik muu, kui ta poleks üldse enam jalga tõstnud üle oma toaläve? Ent nüüd sündis kõik, nagu oleks see saatuse poolt nõnda ette määratud, mille eest ei pääse ükski, olgu ta eluline või elutu.

Indrekul tuli esikus ainult mõni silmapilk oodata, sest Tiina riietas lapsed kui jumalavälk. Nõnda läksid nad siis üheskoos uksest välja, lapsed üliõnnelikud, tüdrukul nukker naeratus huulil, nagu hoiaks ta kõigest hingest nuttu, Indrek pisut tusane ja sünge, nagu aimaks ta halba. Ei tema ega Tiina lausunud üksteisele enam musta ega valget, ainult lapsed olid need, kes kõnelesid. Tiki ajas nimelt isa käest samasugust kotti peale, nagu sel endal seljas. Miia aga arvas, et lastele niisuke kott ei kõlba.

„Pisipisikene, see kõlbab küll,” ütles Tiki imepeene häälega, mis pidi kinnitama, kui hirmus väike peab olema see seljakott, mida tahab tema omale.

„Nii hirmus pisikest kotti ei tehtagi, et oleks rihmad ja kõik,” ütles Miia.

Aga Tiki arvas, et temale tehakse, ja sellepärast seletas Miia elutargalt:

„Ä'ä ole rumal, Tiki, et tahad omale ka niisukest kotti, siis pead niisamuti üksi minema, kott seljas, nagu papagi.”

„Miks mamma ei lähe?” küsis Tiki nüüd. „Aga kes siis meie juurde jääb,” vastas Miia. „Eks Tiina jää,” arvas Tiki.

Siin jättis Indrek lastega jumalaga, nagu oleks tal raske kauem nende kõnelust pealt kuulata. Aga kui ta nägi Tiina silmis uuesti pisaraid, läks ka tema meel härdaks ja ta katsus, et ta sai võimalikult ruttu minema.

Ta pöördus ümber lähema tänavanurga, et kaduda laste silmist, aga kui ta vaatas natukese aja pärast tagasi, nägi ta, et Tiina oli lastega tänavanurgale järele tulnud, seal väiksema sülle võtnud, et näidata talle veel kord minevat isa. Nüüd ei saanud Indrek muidu, kui tõmbas kübara peast lehvitamiseks, ja Tiki saatis temale käemusu. Puudus vähe, et Indrek oleks ümber pöördunud ja tagasi läinud laste juurde.

Et sellest kiusatusest pääseda, pöördus ta uuesti ümber nurga, ehk küll hakkas nüüd minema hoopis teises suunas, kui ta kavatsenud. Siin sattus ta inimsummale, mis täitis peaaegu kogu tänavat, sulgedes selle läbipääsuks. Indrek pidi esiteks peatamatult mööda minema, sest ta nägi, et politseinik heitleb siin joobnuga, milline toiming vabastas rahvahulgas naerupahvatused, kuid siis kostis äkki kõrvu nagu tuttav hääl, mis ütles:

„Härra konstaabel, mina olen oma raha eest täis, mis te minust tahate. Puhas kroonuviin ja minu raha! Kuradite kurat, kas siis tõesti pole enam õigust maa peal!”

Seda kuuldes Indrek astus lähemale vaatama. Keegi mees, palja peaga, müts eemal maas, juuksed juba päris hallid, püherdas kiviprügitusel, veheldes käte ja jalgadega, et politseinik ei saaks teda voorimehele vinnata ega ära sõidutada. Heitlus noore politseiniku ja joobnud vanamehe vahel oli kestnud juba natukene aega, mida võis järeldada ümberseisvast rahvahulgast. Politseinik ootas praegu nähtavasti abi, hoides vanameest ainult kinni, et see ei saaks põgenema. Indrekule paistis ta kohe millegi pärast tuttavana, ja kui ta oli rahvamurrust läbi pugenud, tundis ta temas oma äiapapa Vesiroosi, kes oli viimaste kuude jooksul ruttu vananenud ja kogu kehast nagu kuivanud õun kokku ja krimpsu tõmbunud, nii et varemalt valmistatud riided lotendasid tal laialt ja lõdvalt tühja kotina seljas. Oleks tal praegu olnud kaine pea, siis oleks ta ehk isegi nõustunud arvamisega, et jumal on ta maha jätnud, sest kuis muidu võis tema keha nõnda närtsida, pidi ju selle lopsakus olema just jumalast endast seatud, nagu Vesiroos varemalt alati kinnitas.

Nähes Indrekut, Vesiroos hakkas end jalule ajama, aga kui politseinik, silmapilku varudes, katsus tal käte alt keha ümbert kinni haarata, viskas ta enda uuesti tänavale pikali ja karjus:

„Väimeespoeg! Kallis väimeespoeg! Tule mulle vanainimesele appi, päästa mind nende kaakide käest! Mis nad must tahavad, mitte aru ei saa. Raha mul ei ole, pudel on tühi, aga ikkagi rahu ei anna see sinivatt...”

Kuna vanamees maas karjus, palus Indrek politseinikku, et see lubaks ta ära korjata. Oh jaa, miks mitte, olgu aga nii lahke, muidu sõidutatakse ta kongi puhkusele. Nõnda arvas politseinik, kes ootas abi. Tal oli hea meel, et pääseb nii kerge vaevaga tülinast. Rahvahulkagi polnud vaja laiali ajada, sest see hajus ise pettunult, niipea kui nägi, et lamaja tõuseb Indreku abil maast ja tuigerdab voorimehe poole. Ainult korraks võisid inimesed veel naerma pahvatada, nimelt sel silmapilgul, kus politseinik läks Indrekule appi Vesiroosi troskasse upitama: see sai sellest abist sootuks võõriti aru ja laskus uuesti järsku maha, nagu poleks ta elus inimene, vaid pehme ja lõtv ning raske kott. Politseinikki naeris nüüd rahvaga kaasa, kuna ta senini oli püsinud surmlikult tõsisena.

„Kardab politseid!” hüüdis keegi rahva hulgast ja naeris suure häälega.

„Tähendab, olen vaene ja aus, kui kardan,” karjus Vesiroos naerjale vastu. „Kui olin alles rikas, ei kartnud, ja kui saan kelmiks, ka ei karda. Milleks peaks rikas kedagi kartma.”

Viimaste sõnade juures Vesiroos ajas enda uuesti jalule ja nüüd Indrek aitas ta üksinda troskasse ning istus ise ta kõrvale. Sõites jutustas vanamees:

„Mina ütlen temale: tere, härra konstaabliisand, kuidas käsi käib? aga tema lips! mul käe alt kinni, pole muud kui lähme. Noh, hea küll! Kui minna, siis minna, las käia! Sõprade asi! Mõistad! Aga tema tahab sinna, mina sinna. Mina: kuhu sa tirid? Kuhu sa kupatad, kurask? Aga tema kutsub voorimehe. Ah soo, politseisse! Siis võta näpust! Mina pikali maha, ole nii lahke, härra konstaabliisand! Või nii! Kui olin rikas, mängis politsei jooksupoissi, jäin vaeseks, nüüd mängigu mina. Pole kaupa! Sest Vesiroos pole rikas ega vaene, vaid ainult purjus. Eks ole õige. Olen lihtsalt purjus, muud midagi. Aga kui olen purjus, siis kanna, härra konstaabliisand. Võta sülle ja kanna, sest sa oled kroonumees ja mina kroonuviina täis. Voorimees! Aga voorimehega võin ma isegi sõita, eit maksab kodus kinni. Plõõnib mis plõõnib, aga maksab. Tütar maksab ka, Karin maksab. Aga milleks siis see sinivatt ja revolver, kui Karin maksab? Milleks revolver? küsin ma. Viska revolver vöölt, sõidame siis, olge lahke, härra konstaabliisand. Sest minul ei ole revolvrit, voorimehel ei ole, voorimehe hobusel ei ole, kellelgi ei ole, sinul ka ei ole, Indrek, ega? Või on ehk sinul? Mis? On või ei ole?...”

Need sõnad tuletasid Indrekule meelde, et ta oli oma revolvri unustanud koju lauasahtli, ja millegi pärast värahtas ta süda sees sellest mõeldes. Millegi pärast hakkas tal nagu õudne ja hirm oma revolvri pärast, mille ta jätnud koju. Nagu kiusatuseks Karinile, mõtles ta. Ja muidugi kiusatuseks, sest seda sõna oli naine Indreku vastu revolvri suhtes millalgi tarvitanud, kui ta oli käskinud alati lukus hoida selle sahtli, kus seisis revolver. Revolver ei ole mänguasi, kui ta naiste käes, oli Karin siis elutargalt seletanud. Ja nüüd seisis seesama mittemänguasi oma harilikul paigal ja Indrek kahtles, kas sahtelgi oli lukus. Ehk kuigi oli, siis polnud sel suuremat tähendust, sest üks puhvetivõti avas ta päris korralikult. Seda Karin teadis ja Indrekule näis, et niipea kui naine saab tema lahkumisest teada, siis kõige pealt katsub ta revolvrisahtlit – nõnda nimetasid nad seda sahtlit, kus seisis revolver, sest tema seisis seal ihuüksinda, et kellelgi poleks vaja tema rahu rikkuda, – jah, eelkõige katsub Karin revolvrisahtlit ja kui ta on kinni, võtab ta puhvetivõtme ning avab ta, et vaadata, kas revolver on seal või on ta kaasa võetud. Ning kui revolvri tõttu sünniks nüüd mõni õnnetus, siis oleks see tema, Indreku süü. Siis langeks kõik, mis sünnib, tema hingele, sest igaüks võiks juureldes otsusele tulla, et revolver on koju jäetud mitte kogemata ega unustusest – revolvrit ei või keegi unustada, kui ta lahkub kodunt, – vaid meelega ja täie teadmisega, võiks öelda isegi – teatud tagamõtte ja eesmärgiga, nagu tahetaks proovida, kas võib midagi sündida või mis võib sündida, kui revolver jäetakse nõnda lauasahtlisse.

Seda kõike mõeldes Indrek otsustas tingimata koju tagasi minna ja revolvri lauasahtlist kaasa võtta, et ei oleks kellelgi kiusatust ja et tema hingele ei langeks uut koormat, sest aitab sellestki, mis on. Samal ajal, kus Indrek nõnda arutas, sonis joobnud äiapapa edasi:

„Ei ole? Nojah, ma teadsin kohe, et ei ole, sellepärast sõidangi sinuga. Aga kuhu sa lähed selle kotiga? Mis kott see on? Kohvikott, mis? Ha, ha, ha, ha, hihi! Kohvikott! Väga hea! Ainult minu väimehel, ainult minu tütrel on niisuke kohvikott. Aga mina kohvi ei joo, hakkab südame peale. Kohv hakkab hirmsasti minu südame peale. Kohvis on surm, mõistad, väimeespoeg. Kohvis on minu, vanainimese surm. Aga kohvisurm ei ole loomulik. Minu eit ütleb alati mulle: tee, vanamees, mis teed, aga sure loomulikku surma, sest seda on su hingele tarvis. Mõistad, hingele! Taevariik ja hingeõnnistus! Eit muretseb minu hingeõnnistuse eest. Aga mis sa arvad, kas viinasurm on loomulik surm? On ta pisutki loomulikum kui kohvisurm? Sa oled haritud inimene, väimeespoeg, vasta. Kas mina, sinu äiapapa, võin viina surra ja õndsalt taevariiki saada? Eit ütleb, et ei või, aga mina, et võin, sest kirikus antakse viina, aga kohvi ei anta. Sigurivett ei anta ei suhkruga ega ilma. Aga need, kes joovad kirikus viina, surevad ju, eks, need kiriku söödikud ja joodikud surevad kõik loomulikult ja saavad taeva. Või ei saa, mis sina kui haritud inimene arvad? Ei saa kõik, mis? Noh, ja mina joon ka, seni kui suren, muud midagi. Joon ja suren loomulikku surma, sest viinajoomine on loomulik asi. Karin, tütreke, ütleb ka, kui annab raha: joo, isake, kui see aitab, joo seni, kui aitab. Mõistad – seni kui aitab. Nagu kirikuski: seni, kui tuleb surm, loomulik surm. Sellest sa näed, kallis väimeespoeg, kui hea süda on su laste emal: ta armastab oma isagi. Armastab mind, joobnud vanameest, mind, viinanina, hihihi! Armastab sellepärast, et on südame poolest minusse. Tema ei saa ilma armastuseta. Ja kui inimene armastab, siis ei saa ta midagi keelda. Karin ei saa minule keelda, kui ma küsin. Temal on nii hea süda, et ei saa iseendalegi midagi keelda, veel vähem siis minule või teistele. Hea süda on tema õnnetus, ütles eit. Hea südame pärast joodab ta sinugi surnuks, s. t. eit mõtleb, et minu, mõistad. Noh, aga Karin arvab, et viinasurm on ikkagi loomulikum kui uppumine, see on niiöelda inimlik surm, ütleb ta, sest viin on inimese tehtud, mitte jumala loodud, kuigi juuakse kirikus. Aga uppumine on looduse õnnetus ja see on juba jumala karistus neile, kes ei pea saama taeva. Nõnda ütleb mu kallis tütreke oma hea ja helde südamega. Aga minu eit on hoopis teine. Tema ütleb Karinile: kuhu sa saad oma hea südamega? Tapad ainult oma isa ja ajad iseoma elu lörri. Aga kas sina tead, armas väimeespoeg, mis ta vastab oma emale, kui see talle nõnda ütleb? Tema vastab: minu mees ei armasta mind, mis ma pean siis tegema? Aga ema: oled ise süüdi, kui ei armasta. Oled lirvaks läind, mis ta s'ust siis veel armastab! Oled teiste meeste nuustik. Raiskad ise oma elu, nagu meiegi. Mõistad – nagu meiegi, ütleb minu eit, sest ka meie elu on raisatud. Mina raiskasin, sest ka minul on hea süda, nagu Karinilgi, ei saa midagi keelda, ei saa kellelegi ära öelda, ei saa iseendalegi ära öelda, kui veri mängib. Eit ütls mulle: sind tuleks läbi rookida, põhjani läbi rookida, nii et liha lipendaks, ega inimene muidu meelt ei paranda. Aga tal polnud jäksi, minu eidel nimelt, sellepärast jäi minu liha terveks ja meie elu läks lömmi, ainult surm parandab selle, nagu küüraka. Väimeespoeg, kas sinul pole ka jäksi? Mõnikord on parem peksuga kui peksuta, peksetul nimelt. Muidugi, mõistan, sa oled haritud inimene, anna andeks, sest ma olen purjus. Aga usu, väimeespoeg, abielu peksuga on parem kui abielurikkumine peksuta, kui on lapsed, see on minu arvamine. Ja ega naised pane valu mikski, sest kuis nad saavad muidu sünnitada. Naised armastavad valu, usu, väimeespoeg. Mina tean, sest mina olin kord rikas. Mina olin mitu aastat rikas ja siis nägin ma rohkem naisi kui vaene inimene pikal eluajal. Tead, väimeespoeg, naise armastus algab valuga, mõistad, ja sellepärast arvavad paljud naised, et mis armastus see on, kui pole enam valu. Naine himustab aina neitsipõlve tagasi. Aga ütle, armas väimeespoeg, kust sa võtad, kallis ristiinimene, oma laste emale neitsipõlve tagasi, et armastus oleks valus ja kõik. Mõistad? Tähendab, peksuga kui muidu ei aita. Et naine ei usuks, et võõras mees teeb armastuse uuesti valusaks. Minu eit on teisiti. Tema ütleb minule alati: sina ei mõista muud kui haiget teha, nagu oleks ma aina neitsi. Sina, võrukael! Sina, sitikas, mõtled nooremate peale. Nõnda elasime meie ja nõnda ka teie ja ei oska paremini. Keegi ei taha õppida. Ja elu läheb lörri. Sest mis elu see on, kui naine arvab, et...”

Vanker peatus proua Vesiroosi vürtspoe ukse ees. Kui Indrek härra Vesiroosi sõidukilt maha aitas, ukse juurde talutas ja selle kella kõlisedes avas, hüüdis Vesiroos suure häälega:

„Kuule, väimeespoeg, kellad löövad, lähme kui kirikusse!”

Aga Indrek ei astunud siia kirikusse, vaid küütis ainult oma äiapapa uksest sisse, kuna ta ise istus uuesti troskasse ja käskis sõita. Hea meelega ta oleks voorimehe vahetanud auto vastu, et kiiremini edasi saada, sest tal oli kartus, nagu võiks ta hiljaks jääda. Temal oli nimelt soov ja lootus leida korter tühjalt eest, nagu ta jäänud tema lahkudes. Kui tal on õnne, siis pole ei Karin ega lapsed veel tagasi jõudnud ja nõnda toimetab tema, Indrek, oma asja, ilma et keegi saaks sellest teadagi. Ta ilmub kui varas iseoma koju ja võtab sealt kaasa, mis talle meeldib.





XXXVII


„Tähendab, ka vanad teavad, kuis me elame,” lausus Indrek troskas endamisi, mõeldes Vesiroosi joobnud sõnadele. Muidugi, teavad vanad ja teab pool linna, aga kõik teevad näo, nagu poleks kellelgi millestki aimu. Ainult purjus peaga lõdvenevad inimestel keelepaelad ja siis avaneb neil suu. Kui võiks kogu linna täis joota ja kui võiks siis tema kõnelust pealt kuulata, vististi oleks väga huvitav.

Aga mis võiks purjus linn või poollinna temast, Indrekust, rääkida? Ei, temast oleks kõigil üsna vähe öelda, ja seegi, mis öeldaks, ei huvitaks peaaegu kedagi. Ainult naeru kihistataks, seda küll, sest kuidas ei peaks meest naerma, kel on niisuke naine, nagu temal. Teda, Indrekut, naeraksid vanad ja noored, mehed ja naised. Kõik oleksid ühisel arvamusel: abielus on naeru ja põlguseväärt mitte petja, vaid petetu. Abielus sünnib nagu diplomaatiaski: võidutsevad ainult kavalad. Kui aga veel seda teataks, et Karin ajab oma asju üsna avalikult, peaaegu mehe silma all, siis leiduks viimase tarvis ainult haletsust, mitte kaastundmust.

Indrek teadis, miks see kõik nõnda oli ja mitte teisiti, ometi tekkis sügaval südamepõhjas mingisugune seletamatu kibedus, tekkis võib-olla just sellepärast, et ta teadis. Miks pidi minevik just teda sel määral oma raskusega painama ja miks võisid teised inimesed elada, nagu poleks neil minevikku olemaski? Miks sõitis ta praegu oma kodu poole, mille ta pool tundi tagasi nagu alatiseks maha jätnud? Miks vaevas ta oma südant laskeriista pärast, millega temal polnud põrmugi rohkem tegemist kui Karinil, ennem vähem, sest mitte tema polnud mõttele tulnud, teda osta, vaid just Karin, sest tema oli see, kes arvas, et igaks juhuks olgu majas laskeriist. Kui nõnda, siis las revolver jääda sinna, kus ta on, sest sellega ei sünni midagi muud, kui teostub Karini soov: igaks juhuks on laskeriist majas. See osteti ju niiöelda mitte inimestele, vaid majale või neile inimestele, kes elavad selles majas, kus elas kord ka Indrek. Aga temal ei ole enam maja, tema on peavarjuta ja koduta, vähemalt esiotsa. Temal on ainult kott seljas ja paar raamatut ning mõni vahetus pesu, milleks vajab siis tema laskeriista?

Aga need arutlused ja põhjendused jooksid Indrekul kui hane seljast vesi maha. Kogu see mõttevool nagu ei puutunudki temasse või mõtteil polnud tema eluga mitte midagi tegemist, need kaks asusid nagu igaüks omal pinnal, omal planeedil, kus valitsevad mõlemal oma eritingimused, eriseadused. Sellepärast Indrek võis kogu aeg loogiliselt seletada, kui hirmus mõttetu ja otstarbetu on tema sõit, samal ajal ta sõitis aga üsna rahulikult edasi, tõstis jalagi põlvele, et oleks mugavam sõita. Ta nagu tahtis iseendale näidata, et inimene võib ka loogika- ning mõttevastaselt talitada ja et sellisel talitusviisil on mõnikord rohkem mõtet kui kõigel mõistusepärasel toimingul. Elan kordki loomusunni ajel, mõtles ta, vaatame ometi, mis sellest välja tuleb. Elan lihtsalt, nagu tuju tõmbab, hullemat ei või tulla, kui on olnud. Aga äkki ütles ta endale kuuldavalt, nagu ajaks ta voorimehega juttu:

„Võib minna veelgi hullemaks.”

„Just nii,” kinnitas noor voorimees ja pöördus pukil ümber, et sõitjale otsa vaadata, „heinte ja kaerte hind võib veelgi tõusta.”

„Ah nii!” hüüdis Indrek voorimehele vastu, nagu ärkaks ta uinakust.

„Aga mis teie siis arvate,” ütles voorimees. „Praegu simutavad kõik hinda juurde.”

„Kas revolvrite hinnad ka peaksid olema tõusnud?” küsis Indrek.

„Kuis nii?” küsis voorimees arusaamatuses, sest ta ei taibanud, millises ühenduses hobuse heinad ja kaerad seisavad revolvritega.

„Ma ehk pean endale ostma, sellepärast küsin,” seletas Indrek. „Teie ostate heinu ja kaeru, mina revolvreid.”

„Mõistan,” ütles voorimees. „Ajate äri?”

„Ajan äri,” vastas Indrek, „aga tasapisi, saate aru. Kas tahate, ma müün teile revolvri?“

„Ei ole raha kaasas,” vastas voorimees.

„Ma müün võlgu,” ütles Indrek. „Tahate?”

„Enne peaks nägema,” arvas voorimees.

„Pidage kinni ja oodake siin,” ütles Indrek ja kargas sõidukilt, kui see alles liikus.

„Ei, härra, makske enne see sõiduraha ära, siis ootan,” vastas voorimees otsustavalt ja tahtis Indrekule järele kihutada, sest ta arvas, et ootamatu revolvrimüümine pole midagi muud kui mõni uus vemp, millega tahetakse „sääred teha”, et poleks vaja maksta.

„Viidate mu kallist aega,” rääkis Indrek etteheitvalt ja kiskus koti seljast ning ulatas selle voorimehe kätte, lisades: „Sõiduraha eest ma seda teile ei jäta.”

Samas arvamuses oli ka voorimees, sest kott tundus üsna raskena, ja sellepärast laskis ta Indreku minna. See lipsas ümber lähedase nurga ning oli mõnekümne sammuga oma maja ees. Voorimehega lõpuni sõita ei tahtnud ta sellepärast, et mitte tähelepanu äratada, kui keegi peaks olema vaheajal koju tulnud. Ja voorimehe ta jättis ootama selleks, et temale tõepoolest oma revolver müüa, kas või pooleldi kinkida või muidu anda, et aga oleks temast lahti. Sest Indrek ise polnud teda osta tahtnud ja sellepärast ei taha ta teda enam kanda. Jah, seni kui oli abielu, oli ka revolvril mõte, aga kui vaene inimene on ihuüksi, milleks temal siis revolver, kui ta pole röövel ega põrandaalune ja kui tal pole ka midagi, mille peale ihub hammast röövel või põrandaalune.

Nõnda mõtles Indrek, kui ta lähenes oma majale, mille ukse ta avas nii tasa ja targu, nagu oleks ta hiiliv varas. Ta ise uskus küll kindlasti, et maja on praegu tühi, s. t. korter, aga ometi talitas ta nõnda, nagu ei usaldaks ta põrmugi oma usku. Usule võib ehitada sama vähe nagu naistele, targutas ta endamisi, kui astus tasahilju mööda treppi üles. Usk aitab vähem kui kummitallad, mõtles ta, kui pani tähele, et tema sammud olid nii vaiksed, et ta isegi neid ei kuulnud. Ja et puutreppi hoida nagisemisest, katsus ta oma keharaskust seega vähendada, et toetus kätega kõigest jõust kõrvaspuile.

Korteriukse taha jõudnud, ta vaatas trepile tagasi ja hingas sügavasti, nagu oleks tal jumal teab kui raske ülesanne selja taga. Varastel on vististi kõigil kummitallad, lausus ta endamisi, aga tegi seda nõnda, nagu ei mõtleks ta ise põrmugi sellele. Siiski, uskuma peab varaski, mõtles ta edasi, sest mis kasu oleks kummitaldadest, kui pole usku, et vargus õnnestub. Peaksid olema ka kummivõtmed, mis ei kõliseks, kriiksuks ega rägiseks, mõtles ta, kui toppis oma vaskvõtit ettevaatlikult lukuauku, kummivõtmed ja kindel usk, seda oleks vargale vaja.

Ta astus sisse ja kuulatas. Vaikus. Ukse jättis ta lahti ja mõtles selle sulgeda alles siis, kui läheb tagasi välja. Nüüd pole mõtet, arutas ta, sest altuks on kinni ja niikuinii jään ma ainult silmapilguks. Kabinetiukse ees peatus ta veel korraks, nagu katsuks ta kuulatada, aga tõepoolest oli tema tähelepanu juhitud mitte kabineti, vaid teiste ruumide poole. Tal tuli meelde, et kui kabinetiukse käerauda pikkamisi maha vajutada, siis kriiksub see. Sama lugu oli ukse avamisega. Pidi toimima ruttu ja järsku, nagu tahaks sa kedagi mingilt teolt tabada. Siis teeme seda nii, ütles Indrek iseendale, nagu poleks ta äkki enam üksi, vaid vähemalt kahekesi. Mängime oma mängu lõpuni, lausus ta just sel hetkel, kus vajutas käeraua maha ja lükkas ukse lahti. Aga ta põrkas jahmunult tagasi, sest tema kõrvu lõikas hele kiljatus, mis oli nagu tuttav, aga samal ajal ka võõras. Oli see pingutatud närvide tühipaljas kujutlus? Ah ei! Sest kui Indrek järgmisel silmapilgul uuesti toibus ja üle läve sisse astus, nägi ta, et Karin ja tuttav noormees istuvad sohval ning et neil mõlemail on veel enam nõutumad näod kui hiljuti all kojas, kui ta avas seal ootamatult ukse. Indrek tundis äkki, kuidas tal hambad kippusid suus logisema. Ta tundis seda siis, kui ta pidi Karinile vastama, kes ütles:

„Mis sa ometi hiilid nagu varas.”

„ Vabandust,” lausus Indrek, ja nüüd ta tundiski, kuidas tal hambad lõgisesid suus. Silmiski virvendas tal, nii et ta nägi Karinit ja tema kaaslast nagu läbi virvendava vee, mis muudab kõige kõvemad ja rabedamadki asjad nagu plisseeritud riideks – nagu soetud linapeoks, mille ema millalgi ammu Vargamäel murdis mitmekordselt kahe käe vahel kokku, enne kui hakkas temast tegema koonalt. Otse naljakas oli oma virvendavate silmadega vaadata, milliseks linapeoks olid muutunud need kaks inimest seal sohval, püüdes nagu midagi varjata ja midagi häbeneda.

Aga see kestis ainult silmapilgu nõnda, ainult kümnendiku silmapilku, siis läks Indrek laua juurde, avas sahtli, mis oli ometi lukus, ja võttis revolvri. Ta mõtles seda teha nõnda, et Karin ei taipaks, mida tema võtab, aga kuna tal kogu keha ja käed värisesid, siis ei saanud ta revolvrit sahtli taguotsast kohe kätte, vaid ajas teda niiöelda mööda sahtlipõhja kolinal taga. Sahtlid peaksid olema kummist, nagu saapatallad, siis ei koliseks, mõtles ta ise samal ajal ja küsis nagu endale vastu vaieldes: aga kuhu jääb usk, et vargus õnnestub? Ometi õnnestus temal lõpuks ilma usutagi revolver kätte saada ja tasku pista, mispeale ta pöördus ukse poole, et lahkuda. Pean ma ta voorimehele andma laengus või tühjalt? arutas ta endamisi minnes, nagu oleks ta need kaks, kes istusid soetud linapeodena sohval, sootuks unustanud. Aga parajasti sel silmapilgul, kus Indrek haaras uksekäerauast kinni, küsis Karin:

„Keda sa nüüd tapma lähed?”

Sellele järgnes kõik nii peadpööritava kiiruse ja ootamatusega, et ei nüüd ega ka hiljem ükski asjaosalistest osanud õieti seletada, mis või kuidas kõik oli sündinud. Karin polnud veel õieti oma sõnugi lõpetanud, kui Indrek tõmbas käe ühes revolvriga taskust ja hakkas laskma – hakkas nagu pimesi tulistama, ilma et ta isegi teaks, milleks ta seda teeb või kuhu ta sihib.

Juba esimese paugu järele Karin langes põrandale, kas tabatuna või muidu niisama, kas kogemata või täie teadmisega, et pääseda kuulide eest või et käpuli maas ronida mehe juurde andestamist ja armu paluma, nagu ta ise pärast kõigi jumalate ja isegi oma surnud poja hinge juures kinnitas, selle kohta ei saadud kunagi veenvat selgust. Ainult niipalju arvasid lõpuks kõik kolm mäletada võivat, et laskmise ajal olevat keegi meeletult karjunud:

„Indrek, kallis, ära tee mulle haiget, ma armastan ainult sind!”

Seegi oli kõigile meelde jäänud ainult sellepärast, et neid sõnu oli karjutud mitu korda, kui mitu, seda ei teadnud keegi. Aga ei need sõnad, ei karjuja meeletu hääl ega tema põrandal pöörlemine – sest esialgne roomamine oli varsti muutunud mõttetuks pöörlemiseks – suutnud takistada tulistamist: pauk kõlas paugu järele, kuni vereojad ilmusid põrandale ja naise keha muutus liikumatuks, ainult teine jalg tõmbus veel lõpuks kõverasse, nii et sukaga kaetud põlv tuli lühikese kleidi alt nähtavale. Seda põlve Indrek märkaski kõige enne ja tal tuli meelde, et just sel põlvel on see pisitillukene märk pruunide karvaudemetega, mida ta millalgi suudelnud, mitte himutsedes, vaid püha kire harduses. Ja samal silmapilgul taipas ta õieti, mis ta teinud. Ta tahtis visata revolvri sohvale – sinna nimelt sellepärast, et ta ei koliseks – ja tahtis põlvitada Karini juurde kas või otseteed tema verre, mida nirises ikka rohkem ja rohkem põrandale, aga sel silmapilgul kerkis kellegi pea sohvaotsa tagant ning vahtisid hirmust jõllitavad totrad silmad. See muutis Indreku meele. Ta tõmbas käe revolvriga tagasi, pöördus ümber, jättes kõik sinna paika, nagu ta oli, läks kabinetiuksest välja, läks ka läbi kojaukse, mille ta esiteks jätnud lahti, astus mööda treppi alla, ilma et murraks veel oma pead, kas ta teeb sellega müra või kas trepp kipub nagisema, avas all pahema käega välisukse, keerates sõrmedega ameerika lukul riivi eest ja vajutades samal ajal küünarnukiga uksekäerauda, astus tänavale ja hakkas tuldud teed kiirel sammul tagasi minema, hoides revolvrit ikka veel nagu laskevalmis peos.

Esimesena tuli talle vastu keegi naine, kes hoidis midagi söögipoolist käes. Nähes Indrekut revolvriga, ta põgenes hirmul jalgteelt kõrvale, aga pöördus peale seda kohe ümber ja läks revolvrimehele silmnäos järele, unustades nähtavasti sootuks selle, milleks ta välja tulnud ja mis ta hoiab käes, surudes seda kohmakalt paberisse mässituna vastu rindu. Naisega seltsis siinsamas paar poissi, siis keegi keskealine mees, kes ka tõttas kuhugi, aga kes ometi jättis oma kavatsuse kus seda ja teist, kui nägi, et südapäeval inimene kõnnib tänaval, laskeriist käes, nagu läheks ta kedagi tapma.

Kui Indrek jõudis sinna tänavanurgale, kus teda ootas voorimees, oli tal saatjaks juba suur summ inimesi – mehi ja naisi, vanu ja keskealisi, noori ja lapsi. Nähes, et sõitja ei tee temast enam väljagi, nagu oleks ta tema sootuks unustanud, voorimees hüüdis Indrekule midagi, aga see kas ei kuulnud seda või ainult teeskles kuulmatust. Voorimees tahtis veel midagi hüüda, aga keegi naine takistas teda, öeldes:

„Hull loom, mis sa karjud, eks sa ei näe, et tal revolver käes!”

Ja nõnda ei öelnudki voorimees enam midagi, vaid andis hobusele piitsa ja läks rahvahulgaga kaasa, mis kasvas nagu mäelt veerev lumepall. Oli isegi neid, kes jooksid paljaspäi ustest välja ja läksid ühes hulgaga. Summa seas paistis rätsep, kel mõõdurihm kaelas ja peaga nõelad huulte vahel, mis ta sülitas lõpuks siiasamasse tänavale inimeste jalge alla. Valges kitlis juuksur jooksis rahvahulgast mööda, et revolvrimehele näkku vaadata, aga keegi vanem mees haaras tal kitlist kinni ja ütles ähvardavalt:

„Kuhu te jooksete? Ärge ometi segage!”

Kuid kitlimees arvas, et kellelgi pole õigust teda takistada, ja nõnda ähvardas tekkida tüli. Lendasid teravad sõnad, tõusid vehklevad käed, aga see sündis nõnda, nagu oleks kõigil pisut hirm ja õudne.

Jõudnud laiemale tänavale, Indrek sattus kokku kordnikuga, kes taipas kohe, et on sündinud midagi erakordset. Ta astus ligi, nagu mõtleks ta Indrekul käe alt kinni võtta, kuid see karjus äkki kähiseval häälel ähvardavalt:

„Ära puutu! Ma lähen ise!”

„Palun, härra,” vastas kordnik nõus olles, aga lisas kohe juurde, kuna ta ise pidas Indrekuga sammu: „Aga ehk annate revolvri minu kätte.”

Sõna lausumata Indrek täitis kordniku soovi ja see peitis tuleriista tasku. Nüüd sammusid nad üsna rahulikult ja korralikult politseijaoskonna poole edasi, milleni polnud kuigi palju maad. Aga sest saadik, kus Indrek ilma vastupanuta loobus revolvrist, muutusid lapsed tema vastu kohe julgemaks. Nad peaaegu piirasid ta sisse ja sulgesid tal tee, sest igaüks tahtis seista temale kõige lähemal, et vahtida talle otsa. Poleks nüüd olnud kordnikku, siis oleks võinud juhtuda, et rahvahulk oleks Indreku siinsamas ümber piiranud ja temalt võitmatus uudishimus aru pärinud, mis ta teinud. Aga nüüd ta saatis teda ainult politseijaoskonna ukseni, nagu tahaks ta sellega avaldada talle oma poolehoidu ja erilist lugupidamist.

Jaoskonda pääses mõneastmelise trepi kaudu, sest majal oli poolkeldrikord all. Aga kui Indrek tahtis mööda treppi üles astuda, lõi ta tuikuma, nagu käiks tal pea ringi, ja kui siis politseinik võttis tal toetuseks käe alt kinni, laskis ta seda vastupuiklemata sündida. Nõnda nad astusidki sisse, kuna rahvahulk jäi tänavale ootama. Nad läksid kahest ruumist läbi ja kordnik koputas kolmanda toa uksele, mille tagant keegi midagi vastas. Kordnik avas ukse, viis Indreku sisse, pani ta toolile istuma, võttis revolvri taskust ja raporteeris. Ametnik võttis revolvri ja leides, et sellest viis laengut hiljuti välja lastud, ta pöördus Indreku poole ja küsis:

„Mis te olete teinud?”

„Ma tapsin oma naise,” vastas Indrek. „Ma tapsin oma laste ema,” kordas ta ja langes nuuksudes toolil kokku.





XXXVIII


Inimkultuur areneb kahes suunas, ühelt poolt luuakse isik kõigi tema seaduslikkude õiguste ja kohustega, teiselt poolt muudetakse see isik avalikuks laadaloomaks, kelle kallal võib käperdada igaüks, kel aga süda kutsub. Viimase arengu eest hoolitseb ajakirjandus. Paasid said nüüd omal nahal tunda, mis tähendab see kultuuriline saavutis, mis tähendab nimelt reporter, ladumismasin ja rotatsioon. Nende elu kogu tema minevikus ja olevikus näpiti ja jahvatati peeneks, nagu mõeldaks temast valmistada paberit, põllurammu või jõutoitu. Ja et saadud tolm paneks inimesi paremini aevastama, siis segati teda asjaomaste esivanemate, sugulaste ja tuttavate hunditatud eluga.

Indreku kohta kaevati varsti kuskilt välja, et tema olevat õppinud revolvrit tarvitama juba punaseil aastail. Sellest räägiti niisuguseis varjundeis, et igaüks pidi kerge vaevaga taipama – tema hingel ei lasu mitte ainult ühe inimese elu. Üles soojendati uuesti ka Meleski asi ja siin lasti läbi lille mõista, et kes võib pea pantida, kuidas seegi kõik sündis.

Muu seas oli keegi reporter kojarahvaga rääkinud ja neilt valge paki ja prügikasti loo kuni viimse peensuseni välja kaevanud. Kojamadam ei pidanud sedagi endale, kuidas tema viinud leivakannika prügikasti singi ja saia asemele. „Nii et meil oli juba ammugi teada, et midagi on tulemas,” kinnitas kojamadam lõpuks ja et oma teadmist tõestada, jutustas lisaks reporterile oma kolm unenägu: üks rottidest, teine kaalikatest ja kolmas kirikust, kus tema seisnud altari ees, valge pakk käes.

Nõnda sai prügivedajagi lehest teada, kust tuli prügikasti leivakannikas, mille tema söötis palmipuudepüha laupäeval oma ruunale, ja ta imestas väga inimeste kavalust ning salalikkust. Samuti oleks võinud imestuda ka Indrek, kui ta oleks lugenud lehte, sest ta oleks siis kuulnud, kuidas tema sink ja sai muutusid prügikastis leivakannikaks. Ta oleks imestunud ja vististi lausunud: „Seal ta nüüd see inimese elu siinilmas on, kõige lihtsamatki asja ei taipa muidu, kui pead enne saama mõrtsukaks.” Aga Indrek ei lugenud praegu lehti ja sellepärast polnud tal vaja imestuda ega ka midagi öelda.

Karini saatuse puhul julgeti puudutada kahte, kolme seltskonnas hästi tuntud isikut – nimesid nimetada olevat esiotsa varajane, et mitte takistada kohtulikku juurdlust, – kellega elurõõmsal proual olnud niiöelda „mainitud suhted”. Nii et lõppude lõpuks see pidi olema pankrottmeistrite ja põrandaaluste vesivõsude eluseiklus, nende saatuse loomulik, peaaegu paratamatu lõppvaatus.

Paaside eludraama jahvatamine ajakirjanduse veskil pakkus erilist huvi sellepärast, et nemad kuulusid nii või teisiti pisut nagu seltskonda, mitte küll üsna, siiski ometi. Kuna ajalehed seisid niiöelda seltskonnatugede käsutada ja teenistuses, siis pidi nende tõelikuks ülesandeks olema – Paaside abielu kõigekülgse valgustamise kaudu näidata, et nemad ometi mitte ei kuulunud või vähemalt enam ei kuulu seltskonda.

Eelkõige – neil puudub abielust õige arusaamine, kui mõelda seltskondlikult ja kristlikult. Abielus ja abielu tõttu seltskonnainimesel ei või üldse tekkida kriminaalseid vahekordi, vaid kõik laheneb tsiviilselt, see peaks igale olema selge ilma seletamata. Abielu on ainukene moodne seadeldis, kus kaks üheõiguslikku ja iseseisvat isikut elavad külg külje ääres, ilma et tekkiks mingi maailmasõda või mõni väiksemgi kuulipildujate ragin. See sõltub asjaolust, et kristlikus abielus ei ole paika kirel, sest kõige tervemad ja sõnakuulelikumad lapsed sigitatakse ja sünnitatakse rahulikus meeles. Seltskonnainimese kirg kuulub hipodroomile, staadionile, mustbörsile või armukesele, aga mitte oma naisele, kellega ta seisnud altari ees loorberipuude vahel, mille topsakad, ümmarikud ja rohelised kroonidki manitsevad rahule ja tasakaalule. Staadionil kellelgi küljekont sisse või jalaluu puruks lüüa, armukese pärast kedagi tappa või tappa lasta, sellest saab aru. Armukest ei ole ilma armastuseta, nagu selgub juba paljast nimest, aga armastus teeb inimese rahutuks, ärevaks ja kurjaks, sellepärast hoidkem abielu puhas armastusest.

Paasid ei olnud seda mõistnud või kui mõistsid, siis polnud seda arvestanud. Nõnda tegid nad endid seltskonna silmis naeruväärseks: veel peaaegu kümneaastase abielu järele toimisid nad pööraselt, nagu armastaksid nad teineteist. Seda võiks nimetada peaaegu abieluliseks rõvetsemiseks ja sellepärast muiatigi seltskonnas suud matsutades. Aga ometi olid ka nemad seisnud kord altari ees loorberite vahel. Lihtsalt arusaamatu! Pealegi ühesugused jaburad mõlemad: üks võtab tõsiselt, kui teine lööb üle aisa või aisa alt läbi, ja teine läheb seda toimetama oma koju. Aga Issand jumal, kust on need inimesed tulnud või kus nad on elanud, et nad ei tea, et meil on viisakaid lokaale ja igasuguseid urkaid küll, milleks siis rüvetada kodukollet, niiöelda abieluvoodit?

Ainuke, kes Paaside looga võrratult võitis, üleöö kuulsuseks ja kangelaseks muutus, oli Rönee, see proua Köögertali soosik ja lemmik. Nüüd uskusid äkki kõik naised, olgu noored või vanad, et teda ootab suur tulevik, ja nad leidsid ta olevat väga kena, huvitava ja energilise, nimelt just energilise, mispärast nad üksteise võidu pingutasid oma energiat, et saavutada tema tähelepanu. Keegi ei küsinud õieti, millist osa noormees Paaside abieludraamas etendanud, kõigile aitas sellest, et ta etendanud. Seisukord muutus lõpuks sedavõrt kriitiliseks, et proua Köögertal leidis, tema lemmikul on viimane aeg kodumaa tolm jalult maha raputada ja Itaaliasse sõita ennast täiendama. Pealegi, et viimased sündmused nii või teisiti noormehe meeleolu ja kehajõudu mõjustanud, siis pidi proua Köögertal ise ilmtingimata kaasa sõitma, et olla oma armualusele uutes oludes toeks ja nõuandjaks.

„Sulle on praegu ainult emalikku õrnust ja hoolt vaja,” kinnitas proua Köögertal noormehele. „Sul on inimest vaja, kes sind noorte naiste eest kaitseks, sest need on kui hagijad sul kallal. Nemad ei kannata, nagu mina, nemad jooksevad ummisjalu otsa või kui mitte ise, siis jooksevad nende mehed või armukesed. Kes siis sellele kauemat aega vastu peab. Noortel ei ole nooruse vastu lugupidamist, õiget pieteeti. Just – pieteeti! Noortel ei ole Õiget armastustki, armastuse asemel on viha ja kadedus. Nüüd sa nägid seda oma silmaga. Armastus on pika meelega, seda pead sa teadma. Armastus on pikk, pikk, nagu sinu kunst, mida ei tohi unustada.”

Nõnda proua Köögertal andis oma lemmikule õpetust armastuses ja kunstis, et see oskaks neist õieti aru saada ja neid õieti hinnata. Aga noormees ei olnud tema õpetusega üsna rahul ja vastas:

„Laulja kunst pole kuigi pikk.”

„Kuis nii?!” hüüdis proua vastu. „Aga kui pääsed grammofoni, siis oled ju surematu.”

„Siis muidugi,” nõustus noormees^

„No näed!” hüüdis proua võidurõõmsalt. „Surematuse pärast maksab ometi Itaaliasse sõita.”

„Ah, mammi,” ütles noormees nüüd, „sinna maksab muidugi sõita. Grammofon on juba nii palju inimesi surematuks teinud, et ennem tahaks surra kui olla ka surematu.”

„Ometi viimaks üks mõistlik sõna,” ohkas proua Köögertal südamepõhjast. „Elu on tõepoolest rohkem väärt kui kogu surematus. Sa mõtle ometi: gondlid, paleed, tuid, musttuhat tuid!”

„Kas nad meid täis ei tee, kui neid nii palju on?” küsis noormees.

„Issand, kui proosalised on mehed juba noorest peast!” hüüdis proua silmi taeva poole tõstes.

Ja nõnda lahkus noormees kodulinnast, ilma et oleks katsetki teinud Karinit kordki veel näha. Ka teised tuttavad olid ta nagu unustanud. Ainukene inimene, kes teda meeles pidas, oli Paralepp. See käis igapäev teda vaatamas ka siis, kui ta lamas alles meelemärkuseta. Pärast kordas ta igal parajal juhul:

„Mina olen kõiges süüdi, armuline proua, sest kui mitte teie oma mees, siis oleksin vähemalt mina pidanud teid kaitsma vastutustundeta inimeste eest.”

„Teie eksite, härra Paralepp,” vastas Karin. „Mitte mina ei vajanud kaitset, vaid see noormees. Mina mängisin temaga, sest ta oli nii hirmus rumal. Ta oli nagu suur kutsikas, kes jookseb lintalonta, lintalonta, omal saba viltu. Minu mees ütles ikka, et ainult anderikkad on nii rumalad.”

„Et te selle inimese nime veel oma suhu võtate!” lausus Paralepp nagu imestunult või hukkamõistvalt.

„Miks siis mitte,” vastas Karin. „Nüüd ma tean, et ta mind armastab.”

„Ja teie?” küsis Paralepp, nagu ootaks ta oma saatuselööki.

„Mina olen teda ikka armastanud,” ütles Karin üsna lihtsalt, nagu oleks jutt kõigile usutavast ja mõistetavast asjast.

„Ma ei saa teist aru, tõepoolest ei saa,” ohkas Paralepp.

„Mina ise ka mitte,” kinnitas Karin. „Minu õnnetus oligi see, et ma katsusin iseendast aru saada, nüüd te näete, mis sellest tuli: minu mees istub vanglas ja mina laman siin ning lapsi hoiab võhivõõras inimene.”

Sellistest kõnelustest hoolimata Paralepp külastas Karinit endiselt iga päev ja kandis talle lilli, nagu oleks see tal muutunud eluliseks tarviduseks, ja Karinil oli temast alati hea meel, sest nõnda tundis ta, et kogu maailm pole teda veel maha jätnud. Muidugi, peale Paralepa käis ka Tiina ühes lastega, aga neil polnud nagu maailmaga mingit ühist, vaid nemad kuulusid Karini enda külge, olid osa temast. Tiinagi oli neil päevil muutunud peaaegu omaseks, milleks tunduvalt aitasid kaasa laste alati rõõmsad näod, nagu poleks neil millestki kurta. Seda pani Karin Tiina hoole ja armastuse arvele.

Veel oli keegi, kes polnud Karinit unustanud – Kitty nimelt, kes asus praegu Berliinis. Ta oli tahtnud enne ärasõitu oma sõbrannat külastada, temaga jumalaga jätta, kuid kõigist palveist hoolimata ei lastud teda tol korral ometi mitte Karini juurde. Lõpuks Kitty oli leppinud sellega, et kirjutas siinsamas mõned read ja palus need esimesel võimalusel haigele edasi anda. Aga haiglas kas unustati või arvati, et selleks toiminguks pole aeg kunagi hiline, ja nõnda luges Karin sõbranna kirja alles siis, kui ta oli juba kuulnud tema eluviperusest. Mees nimelt laskis ta küll Berliini sõita, käis isegi teda vaksalis lilledega saatmas, aga raha ta temale enam järele ei läkitanud, selle asemel müüs ja likvideeris ta kõik, mis võimalik, ilma et ükski oleks õieti teadnud, milleks või mispärast. Kuna aga Kittyl oli jalgade iluravi juba alanud, siis ei jäänud tal muud üle, kui laskis kiires korras müüa oma lumipalee ühes aia ja kõige muuga, mis seal sees. Ta laskis müüa oma poja pildigi ja selle ostis muuseum, et oleks jäädav mälestis tulevastele põlvedele, kui väga emad kord oma lapsi armastanud. Nõnda oli täide läinud tema kunagine saatuslik sõna: ta annaks lumipalee peente jalgade eest.

Sellest kõigest kuuldes Karin võpatas kogu kehast: tähendab, mitte ainult temal, vaid ka teistel naistel sünnib nende sõnu mööda, nii et naistel peab olema kuri keel. Sest kui nõnda sünnib juba nende enestega, mis on siis veel teistega, kui nad puutuvad neid oma kurja keelega. Tõepoolest, Kittyl olid tema pöörased sõnad saatuslikumalt täide läinud, kui ta kunagi osanud aimata: lumipalee oli läinud, aga mis saab tema jalgadest, sellest polnud tal veel vähematki aimu. Oma hingehädas ta kirjutas Karinile: „Usu, kallis, ma olen hirmus õnnetu, et mul pole usku. Mõtle ometi, kui mul oleks praegu niisuke usk, mis tõstab mäed paigast, siis oleksid need õnnetumad jalad mänguasi. Võib-olla et aitaks väiksemgi usk, kuid mul pole sedagi. Aga ühte ütlen ma: kui mul tõesti kõik õnnestub, siis saab minust usklik inimene ja ma hakkan jälle laual käima, seda olen jumalale tõotanud silmaveega. Sest kirikus õnnistegija eeski on peente jalgadega viisakam seista kui jämedatega.”

Sellest leidis Karin, et Kitty on Berliinis õppinud elu peale palju tõsisemalt vaatama ja et kui inimesel on nii tõsised vaated, nagu Kittyl, küllap ta juba siis kuidagi siinilmas läbi lööb. Tema isegi hakkas asju aina tõsisemalt võtma ja sellepärast ta kirjutas lõpuks Indrekulegi vanglasse, et ka see teaks, kuidas ta on viimasel ajal tõsisemaks muutunud. Oma kirjades ta ei kurtnud millegi üle, nagu oleks ta maitsnud haiglas puhast õnne. Endast ta üldse katsus vaikida, nagu poleks teda ilmas olemaski. Ta rääkis kas Tiinast, kui hea ja tubli tüdruk see on, või lastest, kes olevat nii rõõmsad ja terved. Mis aga puutub Indrekusse, siis ärgu ta tühja muretsegu ega oma südant valutagu, sest kõiges olevat ju süüdi tema, Karin. Jah, Indrek on pidanud tema pärast hirmsaid päevi üle elama, sest temal polnud ju nii kõrget palavikku, mis oleks võtnud aru peast ja ühes sellega ka valu. „Kui sa kunagi lubad,” kirjutas Karin, „siis ma palun sinult selle valu andeks, mis ma sulle teinud, aga kui sa ei luba, siis las olla pealegi – ma palun niisama omaette, et sa mulle ükskord andestaks. Ühte palun sinult ometi juba nüüd: ära ole minu peale kuri, nagu siis, sest siis olid sa hirmus kuri. Kui sa ise teaks, kuidas sa siis vaatasid! Sa vaatasid ja ometi ei näinud, ma nägin selgesti, et sa mind ei näinud. Sellepärast ma tahtsingi sulle lähemale roomata, et sa mind õieti näeksid, aga ma ei saanud, sest enne sündis see, mille pärast nad su sinna viisid. Neil võib-olla oli õigus seda teha, aga sinul oli ka õigus, kui sa seda tegid, mis sa tegid, sest mis siis mees ikkagi peab tegema, kui ta näeb oma naist võõra mehe kõrval istumas ja tema riided on nõnda, nagu olid minul. On see viisakas? On see abielunaise kohta väga viisakas? Või on see mehe kohta väga viisakas ja peen, kui ta talitab nõnda, nagu see võõras mees talitas? Ma usun üsna kindlasti, et oleks tema ometi midagi teinud, siis oleks võinud kõik teisiti minna. Aga tema ei teinud. On väga kerge öelda, et ma olen noor, aga ka noor mees on ikkagi mees. Üldse mees jääb meheks, olgu ta vana või noor, aga vana naine pole minu meelest mitte enam naine. Sellepärast arvan, et kui sa nüüd mul ei luba endalt andeks paluda, siis sa ei luba kunagi, sest varsti ma enam ei olegi naine. Pealegi on mu keha nüüd kolmest kohast rikutud ja see tähendab ometi meestele ka midagi. Siiski, see on kõik tühine, peaasi on, mis sina arvad ja tahad ning mis sina minust usud. Enne ma mõtlesin, et mind võib väga uskuda, aga nüüd arvan, ei mind ega ka ühtegi teist naist ei maksa sul nii väga südamesse võtta, sest meie isegi ei võta endid kuigi tõsiselt südamesse. Me teeme seda ainult siis, kui meil on sellekohane ümbrus – maja, korter, mööbel, riided, ehted ja muud niisugused asjad. See oleme meie. Sellest saan alles nüüd õieti aru siin haiglas kogu tema ümbrusega. Siin, tead, ma pole enese meelest midagi ja sellepärast on otse uskumatu, et ma võisin ennast kord pidada nii suureks asjameheks, ja kui ma siit välja saan, hakkan ehk jällegi pidama. Meie mõõdame oma väärtust sellega, mis me endale külge riputame, ja teie mehed teete seda samuti, vähemalt meie suhtes. See on kogu meie kultuur, nagu sina ikka ütlesid, pilkavalt muidugi. Aga paljud mõtlesid seda tõsiselt, mina ka, mõtlen ehk praegugi. Sest on ju ükskõik, mis inimene tõsiselt mõtleb, peaasi et mõtleb. Sina mõtled pead, Kitty jalgu, aga tema võib oma jalgadega ennem usklikuks saada kui sina oma peaajuga ja usk on ometi väga tõsine asi, sest tema pärast on kirikutel nii pikad tornid ja tornidel piksevardad. Aga ära ometi arva, et mina arvaks, et piksevardad on usust, ei, piksevardad on ainult usklikkude kaitseks, sest see on jumala armuand, et pikne armastab vardaid, nagu ka see, et mees armastab naist, sest naine on mehe piksevarras. Seda kirjutan ma ainult selleks, et sa näeksid, kui tõsiselt mina olen hakanud ilmaasjade ja inimeste üle järele mõtlema, nii et ma olen haiglas peaaegu uuesti sündinud. Sina seda muidugi ei usu, aga sest pole midagi, sest sul võib õigus olla, nagu sagedasti.”

Niisuguseid ja muid selletaolisi tarku asju Karin kirjutas haiglast vanglasse, aga ainustki sõna ei tulnud sealt vastuseks, nagu oleksid tema kirjad olnud läkitatud surnule. Ka isiklikult ei pääsenud ta kunagi Indreku jutule, kuigi ta tegi selleks korduvalt katset: Indrek ei tahtnud teda näha. Lõpuks Karin saatis Tiina. Sellega Indrek tahtis rääkida, aga ta ei tuletanud kordagi oma naist meelde, nagu poleks teda üldse olemas, vaid oli huvitatud lastest ja muist asjust. Nõnda lähenes kohtupäev.

Paaside abieludraama ei pakkunud kohtuvõimudele kuigi palju huvi ega andnud neile kuigi palju tööd või peamurdmist. Ja mis võiski ühe mehe revolvri plõksutamine tähendada meestele, kes olid maailmasõjas ragistanud kuulipildujatega ja müristanud kahuritega! Mis võiski tähendada paljas katse tappa naist, kui kohtunikud olid oma silmaga näinud, kuis hukkuvad mehed ja naised, raugad ja imikud ning pühitakse maapinnalt külad, alevid ja linnad. Oli peaaegu naeruväärt seda tapmiskatset uuridagi ja uurimise põhjal kohut mõista, teades, et miljonid samasugused või palju hullemad katsed on katsetajaile toonud ainult kiitust, vaimustust, autasu ja aumärke.

Vähegi kogenum ametnik pidi ilma suurema vaevata taipama, et siin on tegemist peaaegu algeliste inimestega, vähemalt mis puutub armuasjusse. Õieti ei mingit kavalust, ei mingit pettust, ei mingit keerulist sündmustikku, ennem nagu mõni rumal lapsemäng, mis lõpeb kõigile ootamata kurvalt. Ja kui üldse midagi oli, mis ajas natukenegi mõtlema, siis just kogu asja uskumatu lihtsus, mis tekitas oletuse, et kuriteo tõsine põhjus alles ehk avastamata. Sest laskeriista tarvitamise põhjuseks sel kujul, nagu see siin sündinud, ei või ometi olla see, et naine ei istu võõra mehe kõrval küllalt viisakalt, nagu Karin kinnitas. Laskja pole ometi täna või eile maalt tulnud metsanurga talupoeg, vaid niiöelda haritud või vähemalt intelligentne inimene, kes liikunud seltskonnas ja sellepärast teab, et meie aja naine pole üldse viisakas ning et meestele on ikka meeldinud ebaviisakad naised. Kui iga mees, kel ebaviisakas naine, tahaks teda hakata tulistama, siis puhkeks uuesti maailmasõda. Aga seda ei või ometi lubada, sest kuhu jääks siis rahvasteliit, päästearmee ja kogu kultuurilise inimkonna rahuarmastus.

Seega siis pidi süüdistaja arvates laskjat karistama kõige seaduses ette nähtud valjusega, sest laskmine oli sündinud ilma tungiva tarviduseta ja ilma küllaldase põhjuseta. Aga lõpuks pidi ometi arvestama ka süüdi pehmendavaid olusid, sest rünnatav või kannataja võtab ise õigeks, et ta istunud võõra mehe kõrval ebaviisakalt. Ning liiatigi, et see ebaviisakus sündis abielupoolte kodus, s. t. niiöelda abielukoldel, mitte aga avalikus kohas, kus ebaviisakus võib tähendada head kommet, siis omandab see ebaviisakus sellega erilise tähenduse. Siiski, süüdi on laskja laskmises igatahes, selles polnud kahtlust, sest ta isegi tunnistas seda.

Kaitsja oli otse vastupidisel arvamisel. Et laskja oli lasknud, selles polnud tema arvates kahtlust, aga et ta oleks süüdi, see pidi olema hoopis teine küsimus. Ja seda küsimust ei saa sellega lahendada, et päritakse laskja enda arvamist ning võetakse see tõe mõõdupuuks. Laskja kui inimene – sest ka laskja on ikkagi inimene – võib inimlikult eksida, nagu ütlesid juba vanad roomlased. Kui laskja on laskmises süüdi, s. t. kui ta on eksinud, pealegi veel raskesti, seadusliku korra vastu, mis tähendab sama palju, kui et ta on eksinud oma naise süü küsimuses, oma naise süü hindamises, sest kui ta siin poleks eksinud, siis ta poleks lasknud, või kui ta oleks lasknud, siis poleks ta olnud süüdi, näeb ju seadus teatud korral vägivallas mitte kuritegu, vaid oma koja au loomulikku kaitset, nii siis – kui laskja ei osanud õieti hinnata oma naise süüd, kuidas peaks ta siis õieti oskama hinnata iseoma süüd, milline toiming on võrratult raskem kui esimene. Kaitsja arvates kaebealune on eksinud ühel kui teisel korral: eksis siis, kui pidas oma naise süüdi nii suureks, et hakkas teda tulistama, ja eksib ka nüüd, kui peab end süüdi selles õnnetus või õigem – õnnelikus tulistamises. Just nii – õnnelikus tulistamises, pidi kaitsja kordama. Sest kui mõelda, et laskmine sündis paari, kolme sammu pealt ja et see, keda lasti, seisis paigal, siis peab kogu sündmust nimetama erakordselt õnnelikuks, et keegi ei saanud surma. Ei pea ometi unustama, et asjaosaliseks oli veel kolmas inimene, kes jäi täiesti terveks, kuigi lasti välja viis kuuli, mis juurdlusel kindlaks tehtud. On see õnnelik juhus või mitte? Muidugi oleks see haruldaselt õnnelik juhus, kui poleks mängus midagi muud. See midagi muud on laskja isik laskmise silmapilgul. Tema kohta on meil kaks usaldusväärset tunnistust, sest tunnistajad on niiöelda kaaskannatajad ja neil pole vähematki põhjust asja ilustada või kenastada. Nemad mõlemad kinnitavad, et nemad on laskja silmist, tema pilgust näinud, kuidas ta mitte midagi pole näinud. Laskja silmad olnud mõttetud ja tardunud. Või nagu teine tunnistaja, kes anderikas kunstnik, ütles: laskja silmad olnud nagu surnud Caruso silmad, kui ta laulab grammofonis. Tunnistaja nimelt näeb Carusot grammofonis kuulates surnud lamba silmadega, nagu ta täienduseks seletas. Need tunnistajate avaldised ütlevad ainult ühte: meil pole siin tegemist ei kuriteo ega süüdlasega, vaid meie ees seisab inimene, kes osalt arusaadavail, osalt seletamatuil põhjusil on sattunud affekti, on langenud tundmuste paroksismi, mis röövib teatud ajaks aru. Seda pidid kaitsja arvates tõendama ka tulistamisele järgnevad sündmused ning tulistamisest kannatanud tunnistaja kinnitused, et laskja pole süüdi, vaid süüdi olevat tema, keda lasti. Muidugi, siin tunnistaja eksib, nagu eksib kaebealunegi, pidades end süüdlaseks. Tunnistaja arvab, et kui on kuritegu sündinud, siis peab tingimata keegi süüdi olema. Aga meie, õigusekaitsjad, vaatame asjale teisiti. Millalgi arvati, et inimesed on jumala ees süüdi ja sellepärast tulevad maavärinad, veeuputused, näljad, katkud, laastavad tormid, ja et süüst lahti saada, ohverdati jumalale inimesi. Paljud arvavad veel tänapäevani, et teatud teos on keegi tingimata süüdi. Aga ehk pole enam kaugel aeg, kus hakatakse kaebealuses otsima mitte süüdi, vaid mõnda viga, defekti, mille ta saanud kas sünnil või ümbruselt. Siis ei süüdistata ega karistata enam, vaid parandatakse, kui võimalik, ja parandamisega tehakse algust mitte isikult, vaid ümbruselt ning sünnilt. Algust selle uue ajaga peaksime tegema juba täna ja peaksime lastele tagasi andma nende isa, perekonnale pea ja riigile kodaniku. See olevat seda kergem ja loomulikum, et kaebealuse ümbrus on vaheajal paranenud: naine põleb uues armastuses oma mehe vastu ja selle armastuse hoolde tulebki kõik usaldada.





XXXIX


Publikum, enamasti naised, keda ruumikas kohtusaal tungil täis, leidis, et kaitsja on kõnelnud hästi, aga asjatundjad arvasid, et ta on oma kõnes unustanud kohtu ja mõelnud publikumile, lootes lõigata sellelt loorbereid. Eriti arvati seda sellepärast, et kaitsja oli üks neid advokaate, kel kõige rohkem lahutusprotsesse. Tähendab, ka täna pidas ta silmas rohkem naisi, kes tahavad ehk end tulevikus lahutada, kui kaebealust ja kohut, kes mõistab õigust. Kumma arvamine põhjendatum, kas naistel või asjatundjail, see jäi otsustamata, aga Indrek kui kaebealune kaldus asjatundjate poole. Sest kui temale anti ta viimane sõna, siis hakkas ta muu seas kaitsja väidetele vastu vaidlema. Ta ütles otseteed, et kaitsja teeb temale ülekohut, kui ta püüab teda kuriteo silmapilgul kujutada hullu- või nõdrameelsena. Need sõnad rääkis ta küll rahulikult, kuid suure sisemise ärritusega, mis tundus tema hääles ja näoilmes ning kandus üle kogu saalile. Kohtunikkude näodki avaldasid äkki elu ja huvi, teistest rääkimata. Karin pidi peaaegu püsti kargama, kui ta kuulis Indreku sõnu. Tal lõi kehas värisema peenimgi närv, ja Tiinal, kes tema kõrval istus, oli suur tegemine tema rahustamisega.

„Mina ei taha ainult, et minu üle mõistetaks kohut,” jätkas Indrek, „vaid mina tahan, et mulle mõistetaks õigust mööda, selleks räägin ma. Juurdlusel on üks tõsiasi kas targu või kogemata silmapaari vahele jäänud. Mõni tunnistaja on sellest minu arvates meelega vaikinud. On jäetud mainimata sõnad, mis räägiti otse kuriteo eel. On vaigitud need sellepärast surnuks, et nende kaudu oleks võinud avastuda uus kuritegu...”

Kaebealuse sõnu kuulati aina kasvava pinevusega. Paljud publikumi seas olid tõusnud ebateadlikult püsti ja seisid kaelad õieli kaebealuse poole, nagu tahaksid nad temale lähemalt näkku vaadata. Kohtunikud istusid käed kõrva ääres, et paremini kuulda. Karin tegi liigutusi, nagu tahaks ta Indrekule märku anda, sealsamast aga, nagu mõtleks ta kohtukojast välja põgeneda.

„Issand halasta, ta on aru kaotanud!” kurtis ta Tiinale valusalt.

Aga kaebealune ei pannud midagi tähele, mis tema ümber sündis, vaid rääkis otsustavalt edasi:

„Mina ei kahtle põrmugi, et kui poleks räägitud neid sõnu, siis poleks olnud vaja ka minu üle siin kohut mõista...”

„Mis sõnad need siis olid?” küsis esikohtunik.

„Need sõnad olid: keda sa nüüd lähed tapma?” vastas Indrek.

„Kes nõnda ütles?” küsis esikohtunik.

„Minu naine minule,” seletas Indrek, „ja siis ma hakkasingi laskma, muidu oleksin ma niisama uksest välja läinud, sest oma arvates polnud ma naisele põrmugi kuri. Minu naine on ju igapidi, majanduslikult ja kõlbliselt, iseseisev inimene, kuidas võisingi ma temale ta eluviisi pahaks panna. Et ta aga minule nõnda ütles, pealegi veel võõra mehe kuuldes, siis...”

„Miks ärritasid teid need naise sõnad nii väga, oli neil mingi eriline tähendus?” küsis esikohtunik.

„Arvate siis, et minusugune rahulik inimene hakkab muidu nõnda laskma,” vastas Indrek. „Te ju ometi kuulsite tunnistajalt voorimehelt, et ma tahtsin oma revolvrit temale müüa, selleks ta ootamagi jätsin. Tahtsin teha seda selleks, et võtta endalt võimalus äkilises meeles midagi paratamatut toimida.”

„Kas te ei tahaks kohtule öelda, mis tähendasid need naise öeldud sõnad,” rääkis esikohtunik.

Aga Indrek ei saanud veel suudki avada, kui juba Karin kargas püsti ja tormas kohtulaua ette, nagu tahaks ta üle selle õigusemõistjaile armu paludes kaela langeda, ning kisendas meeletult:

„Ärge uskuge teda, nüüd ta valetab! Nii kui ta vastab, siis ta valetab! Ta on vanglas aru kaotanud, ta otsib hukatust! Mitte tema, mina olen süüdi!”

Sõnad muutusid nutuseks karjumiseks. Suure vaevaga Tiina viis Karini kohtuteenri abil oma paigale tagasi, aga kui ka seal kestis karjumine edasi, talutati ta kohtukojast välja. Tagasi tuli ta Tiina saatel alles siis, kui Indrek oli juba kõik öelnud, mis tal öelda.

Ärevus oli viimase vahejuhtumise ajal tõusnud oma tipule. Publikum ei suutnud enne rahu leida, kui esikohtunik oli ähvardanud saali tühjendamisega. Alles siis võis kaebealune jätkata:

„Naine tahtis mulle oma küsimusega – keda sa nüüd lähed tapma? – meelde tuletada, et ma juba varemalt kord olen tapnud,” rääkis Indrek üsna vaikselt, „ja see oligi, mis võttis minult aru. Siis, kui ma seda talle rääkisin, ta tõotas kõigi pühade juures, et ta ei tuleta seda mulle kunagi meelde, ja nüüd äkki ta tegi seda võhivõõra inimese kuuldes, nii et kui sel oleks keskmise inimese arugi olnud, siis oleks ta taibanud, miks mu naine nii eriliselt toonitas sõna „nüüd”. Ta oleks mõistnud, et see tähendas: enne oled sa juba kellegi tapnud, aga keda sa siis nüüd lähed jällegi tapma.”

„Kelle te siis enne tapsite?” küsis esikohtunik peaaegu areldi, nagu kardaks ta vastust.

„Ema,” vastas kaebealune kuuldavalt, kuid samal ajal tõmbus tema nägu mitupidi viltu, nagu heitleks ta viimases jõus iseendaga, ja ta langes kummuli barjäärile, mille taga ta seisis.

Kogu kohtukojas valitses silmapilguks puine kangestus. Seda vastust polnud kaebealuselt keegi oodanud, ja ootamatus oligi, mis tegi kõik tummaks. Kõik olid millegipärast arvamisel, et nüüd saab kuulda suurema või väiksema lapse tapmisest. Eriti olid selles veendunud pealtkuulajad naised, sest lapsetapmine on nende eelistatud eriala, mille õigustamiseks aitavad neile mehedki kaasa. Ja et siin olid nähtavasti kaasategevad niihästi mees kui naine, siis pidi iga rumalgi otsusele tulema, et küsimuses võib olla ainult mõne maimukese hing. Aga nüüd korraga ema! Abielu vaatepunktilt mehe ema. Oleks ämmgi, isegi seda mitte.

Aga üldine kangestus kestis ainult silmapilgu, siis esikohtunik andis vangivahile märku, kes seisis kaebealuse selja taga, ja see liigutas teda esiteks õlast ning kui see ei aidanud, võttis tal käe alt kinni, et aidata püsti tõusta. Kui kaebealune ka nüüd ei võtnud jalgu alla, esikohtunik tegi uue korralduse: ta võib istudes kohtule vastata. Aga samal silmapilgul kaebealune ajas enda omal jõul barjääri najal pingilt üles ja kordas endise kuuldavusega, omal silmad täidetud pisaratega:

„Tapsin oma ema.”

Ja kui esikohtunik nõudis kaebealuselt lähemat seletust, jutustas see kogu loo, alates õnnetust juhust Vargamäe kartulipõllul ja lõpetades punaste aastate sündmuste ning ema haiguse ja surmaga. Ta ei vabandanud ennast millegagi, aga ta püüdis oma tegusid seletada, tehes seda peaaegu mitte nagu kohtu, vaid iseenda pärast. Alguses ta mõelnud, et toimis tol korral ainult oma süütundest ja kaastundmusest, nüüd aga on ta veendunud, et kaasa on aidanud ka eelaimdus, et tema omagi päevad on varsti loetud ja et ta läheb vennale ja emale järele. Aga milleks siis veel kannatada või teist kannatada lasta, kui surm tuleb niikuinii paratamatult? Ometi surm ei tulnud, sest jõe ääres ja metsas oli heinaküünisid rohkem, kui et kõiki oleks teatud läbi otsida. Pealegi oskas isa igasugustel ettekäänetel küünide eest reega teed läbi ajada, nii et võis ilma lumele jälgi tegemata reelt küüni ja küünist reele pääseda ning toitu kohale toimetada. Sest kunagi ei hoia inimene hoolsamalt oma elu kui hädaohu silmapilkudel, nagu teeks ta seda otse teiste kiuste. Jah, Indrek hakkas oma elu ja oma teo üle alles siis õieti järele mõtlema, kui hädaoht oli juba möödas. Alles nüüd mõistis ta õieti, kui meeletu on mõnikord inimese eluarmastus, nii meeletu, et leidus silmapilke, kus Indrek oleks võinud kergesti iseoma elu võtta ja seda paljast tüdimusest, et poleks vaja enam mõelda ühte ja sedasama asja. Lõpuks elas ta ometi edasi, süvenedes iseendasse ja nagu peljates teisi, katsudes palja mõtlemisega lahendada maailmaküsimusi. Sellest seisukorrast päästis ta Karin, kes oli millegi pärast endale pähe võtnud, maksku mis maksab saada Indreku naiseks. Tema see oma isa kaudu sellegi saavutas, et Indrek ei sattunud sõjaajal kaevikuisse, mida ta on kahetsenud varemalt ja kahetseb eriti nüüd, sest seal oleks tulnud ehk loomulikul teel õige lõpp. Sest kes täie teadvusega tapnud, selle peab tapma, teist ei ole. Aga ka see loomulik lõpp jäi tulemata, ta laskis seda teha oma parema teadmise vastu. Ainuke, mis ta lõpuks enda kaitseks tegi, oli see, et ta tunnustas oma kuriteo Karinile, lootes sellega ta endast eemale hirmutada, kuid ta saavutas vastupidise: naistele meeldib vägivald ja mida hirmsam see on, seda rohkem see neile meeldib, liiatigi kui neid valitakse selle juures õnnistegijaks, lunastajaks.

„Ma räägin seda kõrgeaulisele kohtule ainult selleks, et ta mõistaks, mis sündis minuga sel silmapilgul, kui naine minult küsis: keda sa nüüd lähed tapma? Kuidas ta võis seda minult küsida, kui ta ise oli mulle mu kuriteo andeks andnud? Kuidas ta võis seda, kui ta oli nagu vaga ja usklik hingekarjane minu pead silitanud ja öelnud: sinu patud on sulle andeks antud, mina tulen sulle naiseks, mina tahan sinult lapsi saada? Või heitis ta minuga ainult kurja nalja? Aga miks ta siis ise nuttis ja miks ka mina siis nutsin? Ei, ei! Me mõlemad uskusime sel silmapilgul pattude andeksandmist ja lunastust. Mina uskusin, et mehe lunastajaks võib olla noor nainegi, kui ta armastab. Aga mis ütleks kõrgeauline kohus, kui ühel ilusal päeval, kas või viimsel kohtupäeval, õnnistegija toimiks samuti, nagu toimis minu naine: lunastaks esteks maailma ja iga üksiku inimese tema sees ja pärast hakkaks kõiki kahtlustama uutes kuritegudes, millest inimestel pole enam vähematki aimu, sest nad on ju lunastatud? Kas kõrgeauline kohus ei arva, et leiduks lunastatute seas mõni, kes teeks õnnistegijale sedasama jumala enda silma ees, mida mina tegin oma naisele selle võõra noormehe juuresolekul? Või kas oleks arvata, et jumal liigutaks oma väikest sõrmegi õnnistegija kaitseks niisugusel juhul, kui jumal oleks tõesti jumal, see õigluse ja halastuse ülim võrdkuju? Nõnda sähvis mul peas, kui naine küsis: keda sa nüüd lähed tapma? Ja mis olin ma temale teinud, mis olin ma üldse teinud, et ta võis nõnda küsida? Ma olin ainult andeks andnud, kui tema jalg oli elus vääratanud. Ma olin temale sellepärast andeks andnud, et saada pisutki tema vääriliseks, sest tema oli minule andestanud palju rohkem. Ma olin teda ainult hoiatanud, kui tal tulid kurjad himud, et ta ei koguks tuliseid süsa oma pealaele, aga kui ta ometi ihkas koguda, siis leppisin mina, kuigi kannatasin. Või arvab kõrgeauline kohus, et on kerge oma naist takistada kurja tegemast, kui oled ise hirmus kurjategija? Aga mis siis, kui naine ütleb, pealegi õigusega: „Soo, kui sinul endal on himu kurja teha, siis on see hea, aga kui minul, sinu laste emal, siis halb. Aga kuis ma siis sinuga, mõrtsukaga, elan, kui ma pole vähemalt abielurikkujagi? Ja just nõnda mu naine mulle ütleski, sest ükski inimene ei hooli teisest, ammugi mitte naine mehest, oma naine veel kõige vähem. Kui raske mul oli, seda mõistab ehk kõrgeauline kohus siis, kui ma tunnistan, et ma tol korral mõtlesin: ennem võiks mu naine tappa mõne inimese, kas või oma, s. t. minu lapse – sest et meie lapsed on minu sigitatud, ka meie surnud poeg, selles pole kahtlust, hakkas ju kogu asi hiljem – jah, ennem tapku naine kas või mõni laps, kui ta tingimata tahab saada kurjategijaks, nagu olen seda mina, tema mees, aga ärgu rikkugu abielu. Lapsetapmist mõtlesin ma sellepärast oma ahastuses, et selle kuriteoga saavad naised kõige ennem toime, see on neile nähtavasti isegi kergem kui mõni vargus või luku lõhkumine. Aga muidugi, minu naine ei tapnud ühtegi last – poeg suri meil haiguse kätte. Tema ei tapnud sellepärast, et abielu rikkumine oli talle veelgi kergem kui lapse tapmine; abielurikkumine oli lõbusam kui lapse tapmine, ja minu naine armastab lõbu. Meie kõik armastame lõbu, kõrgeauline kohus. Lõbusaks ajaviiteks vististi seegi oli mõeldud, et naine minult küsis: keda sa nüüd lähed tapma? Nõnda tuli kõik. Aga kui minu kaitsja püüab väita, et mina toimisin arutust peast, siis tema eksib, sest tema ei tea, mis mina mõtlesin laskmise silmapilgul. Ometi ei või ükski inimene nõnda ja nii selgesti mõelda, kui tal puudub täis aru. Ma mõtlesin nimelt: kuigi sa oled mu õnnistegija ja oled mu lunastanud, siiski tapan su, sest sa ei ole seda väärt, et sa mu lunastasid. Ma tahan uuesti oma hirmsad patud tagasi saada ja tahan katsuda iseend lunastada. Just nõnda mõtlesin ma, kui hakkasin laskma. Et ma aga nii lähida maa pealt viiest kuulist kaks mööda lasksin ja kolmegagi ei osanud tappa, siis seletan ma seda sellega, et ma kõigest hingest tappa tahtsin, nii väga kõigest hingest, et hakkasin kartma, ta võib mul kuidagi käest lipsata ja ka mõne teise mehega oma lunastajamängu korrata. Tegi seda ehk juba praegugi, enne kui mina uksest sisse astusin, ja sellepärast ta ehk küsiski minu käest: keda sa nüüd lähed tapma? Andes mulle mõista, et kord olen su juba lunastanud, kui vaja, teen seda veel teine kordki, ainult anna pisut aega, et ma enne jõuaksin selle noormehe patust puhtaks pesta, kes istub siin minu kõrval. Nii olid minu mõtted tol korral ja nõnda see kõik tõelikult sündis. Olen rääkinud, nagu seisaksin jumala enda ees viimsel kohtupäeval, ja nüüd ootan oma saatust. Ma ei palu armu, vaid õigust kõrgeauliselt kohtult, sest arm on mind elus petnud kõige rängemini. Sellega lõpetan.”

Kohus tõusis lauast ja lahkus kojast. Naistekari oli valmis tormama barjääri äärde, mille taga seisis kaebealune, aga valvur viis ta õigel ajal ooteruumi, kuhu ei pääsenud keegi.

Kohus jäi kauaks nõupidamisele, aga ükski hing ei tahtnud enne otsusekuulutamist lahkuda, Karin ja Tiinagi ei tahtnud. Nüüd ajakirjanikud said mahti Karinit usutleda. Tema ei vastanud küll õieti esitatud küsimustele, aga muidu ta rääkis üsna hea meelega, sest see kergendas tema südant. Tema oli kohtupidamisega väga rahul, kahetses ainult, et ta polnud kõike kuulnud, mis tema mees – ta nimetas Indrekut ikka veel omaks meheks – oma viimases sõnas ütles.

„Ma ei saa aru, miks nad mind välja viisid,” rääkis Karin. „Hea küll, et ma nutsin, mis siis sest. Ma oleksin ju niikuinii varsti vait jäänud, sest kui mu mees oleks edasi rääkinud, siis ma oleks tahtnud teda ometi kuulata, aga kuis ma siis saan kuulata, kui ma ise karjun. Sellest lihtsast asjast ei saanud kohtus keegi aru, sest ükski ei usu, et ma oma meest praegu rohkem armastan kui kunagi varem. Nüüd ma olen ju teda tundma õppinud ja tean, et ta pole sugugi nii tark, nagu ma enne uskusin, ja kangesti tarka meest on palju raskem armastada kui pisut rumalat. Sest mõelge ometi, kas see pole temast rumal, et ta usub, nagu oleks mina rohkem abielu rikkunud, kui ma temalt olen andeks palunud ja tema ka andeks andnud? Ma võin avalikult öelda, et ma pole seda teinud. Aga minu mees oma rumaluses arvab, et kui mina istun võõra noormehe kõrval pisut ebaviisakalt, et siis mina rikun juba abielu. Sellepärast armastan oma meest kõige rohkem. Sest on väga hea, kui mees kardab oma naiselt abielurikkumist, muidu ei tee ta temast suurt väljagi, nagu oleks ta mõni vana pakkkast kusagil toanurgas või solgutatud kass, keda tõugatakse ainult siis, kui ta jääb jalgu. Teisest küljest oli muidugi väga hea, et nad mu välja viisid, sest seal võisin ma nii suure häälega nutta, nagu süda kutsus. Wie nach Noten! lisas Karin saksa keeles. Ja mina ei tea ilmas midagi paremat kui on nutmine, muidugi mitte ilma põhjuseta, sest siis nutad südametäiega ja see pole kuigi lõbus. Mis te arvate, kas mul oli täna põhjust nutta? Või kas ma võisin seda teha südametäiega? Ei, jumal ise näeb, et mul pole oma mehele midagi ette heita. Tema on talitanud nagu džentelmen. Kui kõik mehed talitaksid nõnda, siis oleks abielulahutusi mitu korda vähem. Aga teised mehed lasevad ju oma naisi jumal teab kellega ümber liperdada. Meil on kõige parem siis, kui tunneme, et mees peab meid oma asjaks, aga kui ta seda enam ei tee, siis me tahame saada mõne teise mehe asjaks. Teie, mehed, ei usu muidugi seda. Aga mina ütlen, kui täna-homme mõni naine valitaks, ütleme, ministriks või riigivanemaks – sest miks ei võiks siis mõni naine saada riigivanemaks, mis te arvate, kas võiks? Teie peate seda teadma, sest teie olete ajakirjanikud – nii et kui riigivanemaks valitaks tõesti mõni naine, siis võiks varsti riiki valitseda kas või mõni uksehoidja, kui aga see peaks riigivanemat oma asjaks, mõistate, ja kui see uksehoidja poleks liiga tark, nagu mina enne arvasin, et minu mees on. Nõnda on lugu minuga ja ka teiste naistega, olgu nad kas või riigivanemad. Aga mehed ei saa meist aru, ükski mees ei saa oma naisest õigel ajal aru. Mina juhtisin oma mehe õigele teele, aga see pidi mul peaaegu elu maksma. Kuid paljuke on ilmas neid naisi, kes oma meest nõnda armastaks, nagu mina, et ei hooli millestki, ei hooli iseendast ega oma lastest, kui aga saaks mehe õigele teele, et ta oma naist õieti mõistaks. Vähemalt peaasjuski! Et mees kõiges oma naist õieti mõistaks, seda pole üldse loota. Seda nägin oma mehestki, kui kuulasin ta viimaseid seletusi. Ta pööras kõik pea peale. Iga tema sõnale oleks ma pidanud vastu vaidlema, kui oleks tahtnud, et kohus kuuleks tõtt. Sellepärast oli väga hea, et nad mu välja viisid, sest muidu oleks ma tingimata hakanud oma mehele vastu vaidlema ja mind oleks pidanud niikuinii välja viima. Mees katsus muidugi oma viimases sõnas iseend süüdlaseks teha, sellepärast pööraski ta tõe pahupidi, aga mina ei usu, et kohus oleks nii rumal ja ei näeks, süüdi pole mitte minu mees, vaid mina. Minu armastus! Ma ei võinud muidu, kui pidin oma mehele näitama, misuke ma õieti olen, sest kuis ta siis muidu võib mind õieti armastada.”

Rääkides Karinil aeg kadus ruttu, sest oli nii hea hulga aja tagant südame pealt midagi ära öelda, liiatigi veel lootusega, et see, mis sa ütled, läheb lehte ja saab kõigile teada. Nõnda muutud peaaegu avalikuks tegelaseks. Kahju oli ainult ühest: Karin ei jõudnud ajakirjanikele kõike öelda, mis tal südames kipitses, sest enne teatas kohtuteener, et kohus tuleb. Kõik seisid põksuvate südametega. Aga kui esikohtunik kohtuotsuse nagu kõige harilikuma teate monotoonselt ette luges, et kaebealusele on nii- ja niisugune karistus määratud tingimisi, kui ta viie aasta jooksul ei riku seadust, ja et ta praegu vabastatakse vahi alt siinsamas, võpatas esiteks kogu saal, kuna järgmisel silmapilgul pääses valla tormiline rõõmu- või kiiduavaldus. Ainult kaebealune seisis soolasambana, vahtides mõistmatul pilgul kohtulaua poole, ja küsis jahmunult: „Mispärast?” aga seda sõna ei kuulnud keegi.

Kohus tõusis laua tagant ja väljus. Naiste kari tormas Indreku juurde, ja enne kui ta jõudis meelemärkusele tulla, mis tema ümber õieti sünnib, haarati juba üle barjääri tema käed, sikutati ja raputati neid ning sooviti õnne. Varsti ilmusid kusagilt lilled, mis ulatati Indrekule mitmelt poolt korraga ja mis tema võttis vastu samase mõttetusega, nagu nad talle antigi. Ja ikka veel kostsid siitsealt mingisugused kiiduavaldused, mis saatsid ta mööda treppi alla, nagu oleks tema mõni kangelane või heategija. See, keda tema oli tahtnud tappa, oli sootuks unustatud ja hoolimatult kõrvale tõugatud, peaaegu nagu jalge alla tallatud. Kellelgi ei jätkunud tema tarvis ühtegi pilku, ühtegi mõtet, ühtegi sõna. Indrekki oli ta teda ümbritsevas möllus täiesti unustanud. Aga kui ta pooluimasena mööda treppi alla läks, kannul juubeldav hulk, käes punased roosid, astus talle trepikeerul vastu Karin, kelle kõrval, pisut nagu selja taga seisis Tiina, ja lausus ainukese sõna:

„Indrek!”

Sellesse sõnasse oli suletud kogu tema armastus, alistus ja nagu andekspalumine.

Indrek, kuuldes oma nime, jäi Karini ette seisma ja esimene, mis talle silma torkas, oli mingi värske arm naise kaelal. See on see, mõtles ta ja kogu tema keha vapustas värin.

„Tuled sa nüüd koju, Indrek?” küsis Karin.

„Ei,” vastas Indrek silmi kõrvale pöörates.

„Ma palun, tule koju,” ütles Karin ja ta silmad tõusid valusaid pisaraid täis.

Indrek mõtles pisut, pööras siis pilgu naise poole, vaatas otseteed tema märgadesse silmadesse ja ütles selgesti:

„Naine, inimesed, kes üheskoos saavad kurjategijaiks, peavad lahku minema,”

„Indrek, ma armastan sind,” vastas Karin. „Ma armastan sind rohkem kui kunagi varem,”

„Seda halvem,” ütles Indrek nagu lootusetult ja lisas, pöördudes ise minema: „Seda halvem, kui armastus teeb meist kurjategijad.”

Karin ja Tiina läksid Indrekule mööda treppi järele ja nende kannul võõraste naiste kari, kes olid äkki muutunud sootuks vaikseks, nagu oleks neid tabanud raske nukrus.

Väljas oli sume hilissuvine öö. Jõudnud tänavale, Indrek oli nähtavasti unustanud niihästi Karini ja Tiina kui ka kõik teised, kes teda saatnud. Lilligi hoidis ta käes, nagu oleks ta needki unustanud ühes inimestega. Ilma et oleks vaadanud paremale või pahemale, ta mõtles minna otse üle tänava.

„Kuhu sa lähed?” küsis Karin ja puutus teda, aga Indrek pöördus nagu valusasti torgatult ümber ja peaaegu karjus naisele vastu:

„Ära puutu mind!”

„Ma palun, kuhu sa mõtled minna?” küsis Karin uuesti.

„Ma ei tea,” vastas Indrek. „Tahan üksi olla, pean üksi olema,” lisas ta.

„Kas sa enam kunagi koju ei tule?” küsis Karin, pisarad kurgus. „Lapsed ootavad.”

Indrek vaatas korraks Karinile otsa ja ulatas talle siis sõnalausumata lilled, enamasti roosid, mida ta senini mõttetult käes hoidnud, ning põgenes ise põiki üle tänava, nagu oleks tal tulnud äkki hirm peale. Karinil, kes võttis lilled samuti sõnalausumata vastu, nagu nad temale antigi, lõid esiteks silmad särama ja huuled tõmbusid õnnelikule naeratusele, nii õnnelikule, nagu juba ammugi enam mitte, aga niipea kui ta nägi mehe põgenemist, kivinesid tal naeratavad huuled ja silmi ilmus sära asemele peatu hirm. Ühes sellega lilled, mis olid toonud nii üürikese rõõmu, kaotasid sealsamas igasuguse mõtte. Karin sirutas nad kahe käega äkki põgeneja poole, nagu pakuks ta neid tagasi, ja meeletu hüüdega: „Indrek! Indrek!” ta jooksis mehele pimesi järele. Ei tema ega teised, kes seisid sel silmapilgul uudishimus või kaasakistult tema läheduses, pannud tähele, et mäest alla veeres kiiresti trammivagun. Ja kuigi seda lõpuks märgati, sest vagunijuht peksis jalaga kõigest jõust kella, siis oli see ometi kõigile hilja: kostis korraks veel üldine kiljumine ja üksikute sõnade läbisegi karjumine, aga tulu ei toonud see enam mitte. Ei olnud ka kasu paljude jooksmisest, kes püüdsid viimsel hetkel hävingust päästa kirest pimestatud inimest. Tiinagi jäi Karini peatamises hiljaks. Ainult lähedal seisev kordnik jõudis peaaegu õigeks ajaks pärale, oli ju tema üks neist vähestest pealtvaatajaist, kes polnud kaasa teinud hiljuti lõppenud protsessi valdavat järelmängu. Sellepärast siis, kui Karin tahtis maksku mis maksab trammivaguni eest Indreku kannul läbi tormata, kartes muidu ta kaotada silmist, ja kui ta põrkas vaguniga nii võimsalt kokku, et see paiskas ta tüki maa peale kõrvale, püüdis kordnik ta lahutatud kätel kinni. Ometi kukkumise hoog oli nii suur, et paisatud keha libises kordniku käte vahelt tänavaprügitusele, kuid üsna õrnalt, nagu oleks pidanud just sel ööl paljude tunnistajate silma all tõeks saama Issanda sõna: „Tema tahab oma inglid sinu pärast käskida, ja nemad peavad su käte peale võtma, et sina oma jalga vastu kivi ei tõuka.” Ainult lilledele, mida Karin hoidis jooksul käes, jumal polnud nähtavasti mõelnud ega nende pärast oma ingleid käskinud, ja nõnda lendasid nad kõrges kaares mööda trammiteed laiali, kus kõige suurem kahlakas sattus vagunirataste alla, mis lömastasid ta enne, kui pidur jõudis liikumise tõkestada.

Inimhulk lõi mesilasperena Karini ümber kokku. Indrekul oli tegemist, et ligi pääseda. Juhuslikult mööduval arstilgi oli tublisti tegemist, et tihenevast rahvahulgast läbi trügida. Räägiti autost, räägiti punase-risti-autostki. Aga viimast polnud vaja välja kutsuda, sest arst võis ilma suurema vaevata konstateerida silmapilkset surma, mis järgnenud raskele peapõrutusele. Nõnda siis aitas harilikust autostki, kuhu Indrek istus, kätel naine, kelle huulile ja ninasõõrmeavausile oli ilmunud helepunast verd.

Aga enne kui masin hakkas liikuma, Indrek märkas, et Tiina vajaka. Kuhu oli küll tema kadunud? Või polnud teda üldse olnudki? Oli see ainult Indreku kujutelm, nagu oleks ta olnud? Indrek hakkas peaaegu viimast uskuma. Aga just sel silmapilgul ilmus Tiina lilledega, mis ta oli tänavalt üles korjanud. Ta oli isegi neist tervemad kaasa võtnud, mis vagunirataste alt läbi käinud. Läbi lahtise autoakna pani ta nad kõik Karini külmenevasse rüppe. Nüüd võis masin pobisema hakata, sest enam polnud kellelgi mingit toimetamist.

Aga kui rahvahulk oli juba maha jäänud ja Indrek tundis enda Kariniga üksinda – Tiina oli ju autojuhi kõrvale istunud, – kergitas ta tema pead ja kummardus ise tema veristele huultele lähemale, nagu mõtleks ta neid suudelda. Ometi ei teinud ta seda, vaid vahtis ainult üksisilmi naise tardunud näkku ning ütles kramplikult värisevail huulil:

„Kallis, sa armastasid ikka rohkem, kui mina suutsin uskuda.”

Lõpp.











