Raseduse normaalse kuluks on vajalik ema immuuntolerantsi teke loote suhtes. Häired selles põhjustavad implantatsiooni häirumist, raseduse katkemist ning mitmete teiste rasedustüsistuste (preeklampsia, üsasisene kasvupeetus platsentaarpuudulikkuse tõttu).

Immuuntolerantsi tekkes võib välja tuua mõned mehhanismid (Gaunt ja Ramin 2001, Moffett-King 2002):

I Loote mehaaniline eraldatus ema organismist- ema ja loode on eraldatud amnionikesta poolt, ainete selektiivne transport toimub vaid trofoblasti vahendusel.

II Klassikaliste MHC-I (HLA-A, -B) ja MHC-II (HLA-DQ, -DR, ja DP) antigeenide puudumine ja unikaalsete HLA-G, HLA-E, ja HLA-Cw pinnamolekulide olemasolu trofoblasti pinnal. Klassikaliste koesobivusantikehade puudumine (MHC=HLA) trofoblasti rakkude pinnal ei võimalda trofoblasti rakke ära tunda ja seega neid rünnata. Mitteklassikalised HLA pinnamolekulid seonduvad trofoblast spetsiifiliste retseptoritega (KIR- killer-cell immunoglobuline like receptor) emaka naturaalkillerite (uNK) pinnal, muutes trofoblasti rakud resistentseks uNK poolt vahendatud rünnaku suhtes. Osad HLA-G alleelid seonduvad suurema tõenäosusega rasedustüsistuste tekkeks (näiteks HLA-G 14BP, G*010101; HLA-G -14 3'UTR, G*010103), kuid kliinilises praktikas ei ole HLA-G alleelide määramine osutunud rakendatavaks (Hviid 2006).

HLA ekspressioon raseduse ajal. Mitteklassikaliste HLA pinnamolekulide (HLA-E, -G, -C, -F?) seonduvad emaka naturaalkillerite pinnal olevat KIR retseptoritega, selle tulemusena vabanevad mitmed tsütokiinid. Klassikalised HLA I klassi ja II pinnamolekulid ei ekspresseeru trofoblasti pinnal (Hviid 2006).

Kuigi HLA-DR pinnamolekule trofoblasti pinnal ei presenteerita, on leitud, et mõned HLA-DR pinnamolekulide variandid (näit.HLA-DRB1*01) emal seonduvad suurema riskiga raseduse katkemiseks suurema riskiga raseduse katkemiseks (Kruse et al. 2004).

III Süsteemse immuunreaktiivsuse ümberkohastumine spetsiifilise immuunvastuse kasuks. Immuunsüsteemi aktiveerumisel reageerib raseduse ajal eelistatult immuunsüsteemi humoraalne osa (B rakud, antikehad). Rakuline immuunsus (T-rakud) omab suuremat rolli implantatsioonil ning osaleb raseduse ajal süsteemsetes immuunreaktsioonides vähem. Infektsioonid, mille tekitajatega tegeleb tavapäraselt rakuline immuunsus, näiteks leišmanioos ja toksoplasmoos, kulgevad raseduse ajal tihti tüsilikumalt (Gaunt ja Ramin 2001).

IV Võimalike blokeerivate antikehade teke. Vastuseks vereringesse sattuvate üksikutele loote rakkudele toodab ema antipaternaalseid IgG tüüpi antikehi. Need toimivad blokeerivate antikehadena kaitstes loodet äratõukereaktsiooni eest (Gaunt ja Ramin 2001, Porter ja Scott, 2000).

V Komplemendisüsteemi aktiivsust reguleerivate proteiinide süntees trofoblastis. Mitmed trofoblastis sünteesitavad proteiinid (mannan-siduv lektiin- MBL, membraani ko-faktor proteiin - MCP; membraani ründava kompleksi inhibiitor - CD44; CD59; jt), pidurdavad komplemendi poolt vahendatud võõrrakkude vastu suunatud rünnakut. MBL madal tase on seotud 20% riski tõusuga järgneva raseduse katkemiseks KRK-ga patsientidel (Kilpatrick et al. 1995; Kruse et al. 2005, Christiansen et al. 2009)

VI Lokaalset immuunreaktiivsust modifitseerivad tegurid. Määrava tähtsusega on endomeetriumis paiknevad immuunrakud ja nende poolt toodetud tsütokiinid. 70% endomeetriumi rakkudest moodustavad uNK, vähem esineb makrofaage, T rakke; B rakud peaaegu puuduvad. Th1 (T-helperrakk ehk abistajarakk) tsütokiinid omavad proinflammatoorset toimet. Nende rolliks on "rünnata", et tagada trofoblasti invasioon endomeetriumi. Th2 tsütokiinid seevastu blokeerivad NK ja Th1 tsütokiinide tsütotoksilist aktiivsust ja kaitsevad liigse rünnaku eest. Th1/Th2 tasakaalu nihked TH1 ülekaalu suunas seondub korduvate raseduse katkemiste ja ebaõnnestunud IVF protseduuridega (Mackseed et al. 2001, Ng et al. 2002, Kwak-Kim et al. 2003). Endomeetriumi leidub Th0 lümfotsüüte, mis vajadusel diferentseeruvad Th1 või Th2 tsütokiine tootvateks lümfotsüütideks.

Perifeerses veres tsirkuleerivate lümfotsüütide taseme järgi on püütud hinnata endomeetriumis toimuvaid muutusi. NK rakkude taseme informatiivsuse kohta on vastuväivaid arvamusi, osalt seetõttu, et normaalse ja patoloogiliste NK rakkude taseme piir on ebaselge, osalt seetõttu, et perifeeria NK ei peegelda uNK taset (Wold ja Arici 2005, Dosiou et al. 2005). Hiljutises uuringus avaldatud andmete põhjal on võiks perifeersete NK rakkude normi ja patoloogia piiriks pidada 18%, >18% NK rakke leidub 12,5% KRK patsientidel ning 2,9% viljakatel naistel (King et al. 2010).Th tsütokiinide eristamine perifeerias arvatakse paremini peegeldavat emakas toimuvat (Yang et al. 2010), kuid kliinilises tavapraktikas on analüüs raskesti teostatav. KRK-ga patsientide emakakaela limas domineerivad Th1-tsütokiinid (interleukiin 6 ja 8), mida võib samuti seostada proinflammatoorsete mehhanismide liigse aktiivsusega (Hattori et al. 2007).