Söel töötavad elektrijaamad annavad kuni 41% (2009. aasta andmed) kogu maailma elektritoodangust. Lõuna-Aafrikas, Poolas, Hiinas, Austraalias ja Kasahstanis varustavad söeelektrijaamad vastavat riiki rohkem kui 75% ulatuses elektriga.

Hetkel töösolevate söeelektrijaamade keskmine töötamisefektiivsus (ehk kui suur osa maavaras sisalduvast energiast reaalselt elektrienergiaks muundatakse) on 28%. Jaama efektiivsuse suurendamine võimaldaks suurema tõhususega ammutada energiat maavarast ning vähendada tekkivat jäätmete hulka. 1% efektiivsuse tõusu vähendab atmosfäärseid CO₂ emissioone 2-3 % võrra (selline vahekord efektiivsuse ja CO₂ emissioonide vahel kehtib vaid teatud väärtuste piirides). Uued tehnoloogiad, mille arvelt loodetakse jaamade tööparameetreid ning kütuse kasutamise efektiivsusi tõsta on keevkihttehnoloogia, superkriitilise ja ultrasuperkriitiline tehnoloogia ning integreeritud gasifitseerimisega tsükkel.

Keevkihttehnoloogia (Fluidised Bed Combustion) puhul tekitatakse põletuskoldes ringlev nn keevkiht, kus toimub intensiivne kütuse põlemine. Seda tsirkuleerivat kihti hoitakse ülal õhuvooludega, mis suurendavad kütuseosakeste põlemisefektiivsust. Superkriitilise ja ultrasuperkriitiline tehnoloogia korral (Supercritical & Ultrasupercritical Technology) töötavad vastavad söeelektrijaamad märkimisväärselt kõrgemal temperatuuril ja rõhul. Integreeritud gasifitseerimisega tsükli (Integrated Gasification Combined Cycle) korral toimub eelnevalt söe gaasistamine ning tekkinud gaasi kasutamine elektritootmiseks. Samast protsessist tekkiva jääksoojuse abil tekitatakse veeauru, mis omakorda paneb tööle auruturbiini, tootes täiendavat elektrit.