Eelnevalt kirjeldati suitsiidi riskitegureid grupeerituna kaudseteks ja otsesteks. Suitsiidi riski‐ ja kaitsvaid tegureid võib grupeerida mitmeti, üks võimalustest on eristada need lähtuvalt individuaalsest, interpersonaalsest ja keskkondlikest mõjuteguritest. Taoline jaotus võib tunduda mõnevõrra kunstlik kuna individuaalseid omadusi saab vaadelda vaid sotsiaalse ja füüsilise keskkonna kontekstist. Siiski on kategoriseerimine kasulik ja vajalik võimalike lahenduste leidmiseks suitsidaalses käitumises. Järgnevalt toodud tegurid on valitud eesmärgiga iseloomustada suitsidaalse käitumise üldisi trende.

Vaimne ja füüsiline haigus

Nagu eelnevalt nimetatud, on vaimse tervise häire ja eriti mitme haiguse koosmõju kõige kõrgema tasemega riskitegur suitsidaalsuses. Depressioon on sagedasemini diagnoositud vaimse tervise häire nii fataalsete kui ka mittefataalsete suitsiidikatsete juures ning samuti on sagedased diagnoosid seoses alkoholi kuritarvitamisega. Haiguse kestus, tagasilanguse/uue episoodi esinemus peale ravi ja haiguse raskus on kõik olulised tegurid suitsiidiriski kontekstis. Iga järgnev suitsiidikatse suurendab omakorda suitsiidiriski konkreetsel indiviidil. Mida tõsisem/fataalsem oli katse, seda suurem on järgnev risk. Kõige suurem on risk 6 kuud peale suitsiidikatset.

Lisaks eelnevale mõjutab suitsiidiriski ka ravi kättesaadavus ja patsiendi valmisolek ning võime aktsepteerida määratud diagnoosi ning järgida raviplaani. Erinevate uurimuste kohaselt on depressioon ühiskonnas olulisel määral aladiagnoositud ning alaravitud. Samuti ei manusta paljud patsiendid ravimeid ettenähtud korras, mis jällegi suurendab konkreetse indiviidi suitsiidiriski.

Teatud tüüpi füüsilised haigused on samuti seotud suitsidaalse käitumisega. Neid käsitletakse sõltumatutena haiguse mõjust inimese vaimsele tervisele. Suurim mõju on haigustel, millega kaasneb krooniline, tugev valu või puue. Selliste haiguste hulka kuuluvad näiteks AIDS, neeruhaigused, pärgarteri häired, mõned vähihaiguse liigid, seljavigastused ja traumaga seotud ajukahjustused.

Eesti‐Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituudi poolt koordineeritud ja Eestis läbiviidud kontrollgrupi uurimuse käigus, kus igale suitsiidikatse sooritajale vastas üks sama vana ja samast soost inimene populatsioonist leiti, et riskigruppi kuuluvad pikaajalise kehalise haiguse või puuetega isikud. Samuti oli pikaajaliste psüühiliste puuete alla kannatavate isikute osakaal suitsiidikatse sooritanute seas kõrgem.

Pikaajalisest psüühilisest vaevusest kõrgema suitsiidiriskiga osutusid kahel viimasel nädalal enne suitsiidikatset vaevanud psüühilised häired. Peamiselt toodi esile hirmud, ärevus, depressiivsed tunded ja unetus. Suitsiidikatse sooritanutest diagnoositi 98,8% vähemalt üks psüühika‐ või käitumishäire. Sagedasim oli depressioon (59%), millele järgnesid rasked stressireaktsioonid ja kohanemishäired (21%) ning skisofreenia, skisotüüpsed ja luululised häired (10%). Naistel oli mõnevõrra sagedamini depressiooni ja raskeid stressreaktsioone, meestel esines naistest rohkem skisofreeniat, skisotüüpseid ja luululisi häireid ning rohkem kui kaks korda rohkem psühhoaktiivsete ainete tarbimisest tingituid häireid. Suitsiidikatses sooritanutest kolmandikul oli ka varem psüühilisi häireid diagnoositud. Becki depressiooni küsimustiku alusel leiti, et suitsiidikatse sooritanutest 23% olid normaalses seisundis ja 77% depressiivses seisundis. Depressiivset seisundit esines kõige rohkem vanemas vanuserühmas (60 ja vanemad).

Allikas:

• Kõlves K, Sisask M & Värnik A (2004). Suitsidaalsus ühiskonnas ja suitsiidikatse sooritanute uuring. SUPRE‐MISS projekti raport. ERSI.