Seltsi kuuluvad valdavalt rohttaimed. Sugukonda iseloomustab ürgne tunnus eristumata õiekate, samuti on nelgilaadsete omapäraks seemnes olev tärkliserikas toitekude ehk endosperm või perisperm. Selle tõttu on siia seltsi kuuluv toidutaim harilik tatar (Fagopyrum esculentum) kõrge toiteväärtusega. Kõik nelgilaadsed (va. nelgiliste sugukond) produtseerivad betalaiini - punast värvainet, mida on eriti rohkelt peedis (Beta vulgaris). Teised taimed sisaldavad tavalist pigmenti antotsüaani, mis olenevalt pH-st annab erineva värvuse. Sõna anthocyans tuleb kreeka keelest „anthos” 'õis' ja “kyanos” 'sinine'

Nelgilised (Caryophyllaceae) on suur perekond 2000 liigiga. valgete, roosade või punaste õitega, neil on 5 tupp- ja 5 tihti lõhestunud kroonlehte, nii et näiliselt võib tunduda ka 10 kroonlehte; tolmukaid 5 – 10; vili kupar; vars sõlmiline. Siia kuuluvad meie aasadel leiduv tähthein (Stellaria), põisrohi (Silene), nelk (Dianthus).

Harilik tatar on lihaka punase varrega üheaastane taim (tatraliste sugukonnast). Roosasid õisi tolmendavad mesilased. Soodsaimad on tatra õitsemised päikesepaistelise, vaikse, küllaltki niiske ilmaga, sest sellise ilmaga täituvad tatra õied mesimahlaga ja eritavad mesilastele aroomi. Mesilased suunduvad saagile ja mõne päevaga täituvad kärjed tumeda, väga aromaatse meega. Väga palava ilmaga liiguvad mesilased ainult hommikutundidel ja nõnda tolmendatakse taime vähem.

Sugukonna kivilehelised (Aizoaceae) kodumaa on Lõuna-Aafrika. Taimed on troopilised lehtsukulendid, st. et nende lehed on vee säilitamiseks lihakalt paksenenud, mõnel liigil esineb ainult kaks kivi meenutavad lehte nt. täpik-graniitlehik (Pleiospilos nelii). Osa liike on kuuma päikese eest maapinda peitunud, nähtaval on ainult lehetipud. Huvitavaid kohastumusi on veelgi, nt. soola- ja vee kogunemine põietaolistesse moodustistesse kristall-lõunalillel (Mesembryanthemum crystallinum) ja Drosenthemum archeri.

Kaktuselised (Cactaceae) on samuti sukulentsed taimed, neil on enamasti lihakad varred. Lehed on asteldeks või karvadeks muundunud, viljaks on neil mari. Kaktuselised on oma 1500 liigiga sagedamini esindatud kõrbetes ja poolkõrbetes. Tugeva valguse käes kasvavatel taimedel ongi tavaliselt varred lihakaks muundunud, et koguda vett kuivaperioodiks ja puhverdada ööpäevaste temperatuuride kõikumisi kõrbetes. Tavaliseks kohastumuseks on ka tihekarvasus, et suurendada päikesevalguse tagasipeegeldumist. Tihekarvaseid kaktuseid kohtab meiegi koduakendel. Mõndasid liike, näiteks suureviljaline viigikaktus (Opuntia ficus-indica) kasvatakse laialdaselt söödavate marjade pärast. Nende rohelised, lapikud varreosad on samuti söödavad.