Läänemaa pulmad

Pulmatants

Pulmarong

Illustratsioonid: Viires, Vunder 1998:II-III

Milline oli aga see maailm, millega noored laulukogujad kohtusid ja mis neile sootuks võõraks jäi? Karuse kihelkonnast, kust nad said palju laule, olid need enamasti pulmalaulud. Järgnevalt pakutav on sissevaade neisse lauludesse, kuna just need peegeldavad laulikute aegset, külaühiskonnale omast inimeste vaheliste suhete mustrit.

Külaühiskonna pärimuskultuuri, aga ka tolleaegse pere uurijad väidavad, et keskne selles maailmas oli pere ja mitte üksikisik. Sel põhjusel kujundasid näiteks naise elu tema rollid (tütar, noorik, ema), millest sõltus ka naise koht sotsiaalses hierarhias: ta liikus madalamalt kõrgema staatuse suunas: laps - tüdruk - neiu - mõrsja - minia - perenaine (Palli 1998: 400; Sarv, Vaike 2000: 167). Soome vana rahvalaulu uurija Senni Timonen näitab, et ingeri naiste lauludes väljendatud minapilt on seotud kellegi teisega: mina kui tütar, mina kui naine, mina kui ema, mina kui lesk ja mitte iskuomadustega (Timonen 1990: 200). See maailm peegeldubki regivärsilises pulmalaulus. Vahelepõikeks võib aga küsida, kas just see muutus, et inimesed ei ole praegu olulised mitte niivõrd oma sotsiaalse rolli kaudu kui just isiksustena (indiviididena ja oma eripäradega), ei ole vähendanud vajadust rollinimetuste jäerele (ämm, äi, küdi, nadu) ja suurendanud isikunimede eelistamist inimestest rääkides või nende poole pöördumisel.

Tolle aja pulmad kujutasid ühiskonnas olemasolevat rollide ja sotsiaalse staatuse muutushetke, millesse koondusid ka lauludes väljendatud hoiakud-soovid-õpetused, kes nende rollide ja olukorra muutumisega kõige enam seotud olid: pruut ja peig, neiu vanemad (kummati mitte peiu vanemad) ja laulik ise, kes oskas küla ja ühiskonna soove-hoiakuid sõnastada.

Et näidata, kuidas eelöeldu lauludes avaldub, selleks võrdlen alljärgnevalt Karuse kihelkonna Petaaluse küla kahe lauliku Liisu Krebsi (s 1827) ja Ann Hechti (s 1848) pulmalaule.

Ema vaatepunktist esitab Liisu Krebs sõnumi: ärge andke oma tütart, nagu mina halvale, kehvale ehk vaesele mehele. Ka Ann Hecht kasutab sama motiivi, ent esitab selle küla või n-ö üldise arvamusena: laulu algab pöördumisega neiu vanemate poole: miks andsite tütre vaesele mehele ja järgneb jutustusega emast-eidest, kes läheb nüüd ise mitmeid töid tegema, kuna tütar oli odavalt ära antud, ja kuidas tal iga töö juures äpardus juhtub. See on üks keskseid reegleid abiellumisel: vanemad panevad tütre mehele, ja see on leping, mis sõlmitakse suguvõsade, mitte kahe noore vahel. (Lauludes sõnastatuna: neiu ei lähe mehele mitte karjateel, vaid kodus laua ääres oma suguvõsa keskel ja järelvalve all. Eeltoodud Kalevipoja näites oli võrreldud Fr. R. Kreutzwaldi ja Mai Neeruti Tähemõrsja laulude erinevust just sellel tasandil: Kreutzwald lubab kosilast neiul endal valida, ent Mai Neeruti laulus on valijaks neiu vanemad.)

Laulik laulu minategelasena tänab pruudi vanemaid ja pruuti pulma kutsumise ning andide eest. Laulikminale on omane ka enda madaldamine (kuigi ise ma olen alama, anti mulle paelad paremad), et oma sõnavõimu veelgi enam maksma panna, samas kiitust andide jagajale veelgi suurendada. Tänu neiu vanematele näikse olevat üks keskseid teemasid pulmalauludes - sellest lauldakse pikalt ja kaunilt. On omapärane, et laulik tänab tütre vanemaid ja kiidab-julgustab nii pruuti kui ka peigu. Ühtegi õpetus- ega lepitussõna, nagu ka tänu ei esita nad peiu vanematele - nende positsioon pulmade kui sotsiaalse piiri olukorras ei näi olevat probleemne.

Pruudi enda hoiakud ja elamused regivärsilistes pulmalauludes ootuspäraselt ei kajastu. Küll aga kirjeldatakse teda või temaga seonduvat. Neiupoolsed sugulased õpetavad või julgustavad peigu - neis sõnapiltides ilmneb pruudi ja noore abielunaise „õige" või ootuspärane kuvand. Neiult eeldatakse tööoskust ja tasast meelt. Siiski ei ilmne Liisu Krebsi lauludest, et noorik, olles uue pere hierarhias madalamal astmel (ta ei ole ju selle majapidamise heaks kuigi palju andnud), jääks kuidagi allasurutuks. Ühes või teises seoses näitab ta, et noorikut aitavad tööde juures kõik uue pere liikmed. Tema lauludes leidub õpetusvärsse: hoia mu õde ilusti,/ [---] sinirinda sirgeesti, / punapõlle puhtaeste, siis püsivad suhted ka naise vanematega head või ka sõnumeid neiu vanematele: ärge kartke oma tütre pärast: peig ehitab valge kambri ja äratab nooriku pillimänguga, ja ka lohutus neiu vanematele: kui noorik mõistab ise elada ja oskab majandada, siis saab ta igal juhul hakkama. Küll võib seda hierarhiat aga kohata Ann Hechti lauludes - neis on õpetused pruudile ja peiule karmimad ja ehk elulisemad: kui noorele naisele öeldakse mehekodus halvasti, siis seo need pahad sõnad sukapaela sisse, talla jala talla alla; ka ei tohi äia ja ämma õuel pisaraid poetada, seda tuleb silmas pidada, sest siis on loota õnne heada.

Teemad, mille kaudu Liisu Krebs neidu kiidab, seostuvad heina- ja käsitööga. Ann Hechti lauludes on naise tööd aga raskemad - heina- ja käsitöö kõrval põllutöö ja rehepeks. Nt õpetatakse noormeest: kui paned naise põldu kündma, anna talle head härjad ja kerge atra, kui lähed reht peksma, siis võta naine enda kõrvale ja ära anna teda äia, ämma või teiste pereliikmete kõrvale, sest nemad ei säästa noort naist. Ann Hechti lauludes on ka vaeslapsest pruudi teema. Näiteks kõneleb laulik: ärge küsige, miks pole neiul äida andeeida - ta pidi veimekirstu täitma mõisatööde kõrvalt, ja kui teistel kiikus kirstukaan kodus, siis temal kiikus kirvevars metsas. Teises laulus on minategelaseks vaeslaps ise, kes kirjeldab, kuidas ta tegi veimed veise joodu aegu ja anded ahjukütu aegu, võttes kivi pealt kindakirja ja vee pealt sukaviklid, viidates nii oma käsitöö mustrilehele.

Kas sellise ühiskonna naine - laulik - on mõistetav ja lähedane oma elulaadilt 21-aastasele usuteaduse üliõpilasele, kes tuli otsima Kalevipoja-müütilisi laule ja ruttab laulukogumismatkalt valmistuma sügiseseks sanskriti keele eksamiks Tartu ülikoolis? Laulik on koguja märkmetes eelkõige laulude esitaja - rahvatraditsiooni kandja, isiksusena tudengist rahvalaulude kogujale siiski kauge.