Esimene staadium on tavapärane reaktsioon toimunud traumaatilisele sündmusele, lähedase surmale või mingile muutusele. Eitamine on ka oluline enesekaitsemehhanism kuna see võimaldab inimesel takistada oma psüühika täielikku allutamist ja allumist hirmutavale ja masendavale elu faktile. Eitamine võimaldab suunata tähelepanu emotsionaalselt kergematele kogemustele.

Näiteks surmavast haigusest teada saamisel on selge, et igal sellise diagnoosi saanud inimesel on soovitatav diagnoosis ja teates kahelda ning otsida lisainformatsiooni ning teiste arvamust olukorra kohta. Kuid eitamisest saab ebareaalne kui patsient investeerib kallist aega, raha ja emotsioone imeravijate ja sensitiivide peale.

Surma eitamine väljendub erinevatel viisidel. Näiteks võivad inimesed, kellele on öeldud, et neil esineb raskekujuline südamehaigus või kaugelearenenud vähk või mõni muu raske haigus, öelda, et nad ei tea sellest midagi. Selline asjadest üle vaatamine näitab, kuidas eitamine töötab läbi selektiivse tähelepanu, taju ja mälu. Surma eitamist ei esine mitte ainult surevatel patsientidel. See on päris levinud ka meditsiinilise personali hulgas ja ka surija perekonna ja sõprade seas.

Sarnane reaktsioon tabab ka näiteks inimest, kes ootamatult oma töö kaotab. Oma vallandamise või koondamise teatele võib inimene reageerida stoilise rahu või pisaratega. Olenemata esmasest reageeringust kihutavad peas tõenäoliselt järgmised mõtted:

• Kuidas see minuga juhtuda sai?
• Tegemist peab olema mingi eksitusega.
• See on maailma lõpp!
• Mu elu on läbi.

Selles staadiumis kulutab inimene oma raha ikka harjumuspäraselt ostes varasema perioodiga samas hinnaklassis tooteid või valmistoitu. Võtab aega, enne kui reaalsus ja arusaam säästude peatsest lõppemisest kohale jõuab. Korraliku koondamishüvitise puhul võib see staadium kesta päris pikalt, sest otsest mõju majanduslikule olukorrale kohe ei ilmne.

Ükskõik millised mõtted inimese peas ringlevad peale halva uudise saamist, traumeeriv sündmus ei tundu esialgu reaalne olevat. Inimene võib tunda ennast eemaldununa keskkonnast, justkui vaadates endaga toimuvat nagu filmi kinolinal. Mõistus otsekui lakkab töötamast. Juhtunu tõelisust tajub inimene täies mahus alles mõne päeva või nädala pärast, kui reaalsus on saanud aega kohale jõuda.