Liblikõielised kuuluvad rosiidide hulka. Rosiide iseloomustab abilehtede olemasolu, endospermi puudumine ja tanniinide ehk parkainete olemasolu. Liblikõieliste sugukonda iseloomustab liblikja krooniga sügomorfne õis ja vili kaun (pildil kuldvihma õis (Laburnum)).

Liblikõielised on suuruselt kolmas sugukond (peale korvõielisi ja käpalisi), maailmas on ca 19 000 liiki. Siia kuuluvad peamiselt üheaastased rohttaimed, kuid ka põõsad ja puud. Neil on vahelduvad liitlehed, tipmised lehed on muundunud köitraagudeks, mis aitavad väänduval varrel ronida kõrgemale. Vars võib olla ka tiivuline nt. perekond seahernel (Lathyrus).

Liblikõielised on lämmastikku siduvate bakterite (Rhizobium) abil võimelised siduma mullas leiduvat vaba lämmastikku. Neid on hea kasvatada aias erinevatel aastatel erinevates kohtades, et mulda rikastada lämmastikuga. Liblikõielised on majandusliku tähtsusega toidutaimede seas kõrreliste järel teisel kohal, siia kuuluvad hernes (Pisum), uba (Phaseolus), sojauba (Glycine), lääts (Leus), maapähkel (Arachis).

Väga omapärane liik on maapähkli põõsas. Taim on 50-60 cm kõrgune, õied paiknevad maapinna lähedal ja õieraagude pikenedes tungivad kaunaalgmed 8-10 cm sügavusele maapinda. Kaunad ei arene valguse käes, vaid pimedas niiskes mullas, kus nad on paremini kaitstud kahjurite eest. See teeb arahhise kasvatamise keeruliseks. Lilblikõieliste seas on ka ilutaimi nt. hulgalehine lupiin (Lupinus polyphyllus), millel on omamoodi kohastumus tugeva päikesekiirguse vastu- tema lehed liiguvad koos päikesega, nad on koguaeg paralleelselt langevate päikesekiirtega. Leidub ka söödataimi: aasrisitik (Trifolium), mesikas (Melilotus) ja meie põllud hõivanud kitsehernes ehk kaleega (Galega). Kuulus on lagritsapõõsas ehk magusjuur (Glycyrrhiza glabra), mille juurtest saadakse farmaatsias ja kondiitritööstuses kasutatavat lagritsat.