ISSN 0494- 7304 0207 4532 A R T U Ü L I K O O L I TOIMETISED :ТА ET COMMENTATIONES UNIVERSITATIS TARTUENSIS 949 KRIMIN AAL JURISTIK А AKTUAALSEID KÜSIMUSI II TARTU Illil 199 2 T A R T U Ü L I K O O L I T O I M E T I S E D ACTA ET COMMENTATIONES UNIVERSITATIS TARTUENSIS ALUSTATUD 1893. a. VIHIK 949 KRIMINAALJURISTIKA AKTUAALSEID KÜSIMUSI II Tartu 1992 Toimetuskolleegium: P. Piuks (esimees), P. Järvelaid, H. Pisuke, K. Merusk, M. Luts Vastutav toimetaja E. Kergandberg Täitu Ülikooli toimetised Vihik 949 KRIMINAALJURISTIKA AKTUAALSEID KÜSIMUSI II Tartu Ülikool EE2400 Tartu, Ülikooli 18. Vastutav toimetaja E. Kergandberg Korrektor L. J ago 6,12. 5,75. Т. 360. 250. TÜ trükikoda. EE2400 Tartu, Tiigi 78. 1-14 x (c) Tartu Ülikool, 1992 SISUKORD INHALTSVERZEICHNIS Eessõna 4 Vorwort 4 Eerik Kergandberg. Sund kriminaalprotsessi vahendina: sisseju­ hatus temaatikasse 5 Eerik Kergandberg. Zwang als Mittel des Strafprozesses: Einlei­ tung ins Themenkreis. Zusammenfassung 13 Ando Leps. Kas politsei hakkab töötama paremini kui miilits? 15 Ando Leps. Will the police start working better than the militia? Summary 20 Herbert Lindmäe. Küberneetilised juhtimissüsteemid kohtu­ ekspertiisi korraldamisel kriminaalprotsessis ........... 21, Herbert Lindmäe. Kybernetische Steuerungssysteme bei der Reg- lung der Gerichtsexpertise im Strafprozesse. Zusammenfas­ sung 28 Rait Maruste, Peep Pruks. Emotsionaalse pinge instrumentaal- diagnostikä (EPI) ehk polügraafi (valedetektori) kasutamis­ võimalustest .. 31 Rait Maruste, Peep Pruks. Uber die Anwendungsmöglichkeiten der Instrumentaldiagnostik der gefühlsbetonten Spannung oder des Polygraphen ("der Lügendetektor"). Zusammen­ fassung - 38 Peep Pruks. Polügraafi andmete olemusest 39 Peep Pruks. Uber das Wesen der Angaben des Polygraphen. Zusammenfassung 45 Elena Mizulina. Von den neuen methodologischen Einstellungen in der Strafprozessforschung 47 Elmar Nurmela, Eduard Raska. Eesti Vabariigi kriminaalsea- dustiku projekt statistilise analüüsi peeglis 55 Jaan Puskar. Uuest kriminaalprotsessiseadustikust ......... 75 Jaan Puskar. Uber das neue Strafprozeßgesetz.. Zusammenfas­ sung 80 Jaan Sootak. Uber die Sittlichkeitsdelikte nach dem Estnischen Strafrecht 82 Arnold Tenusaar. Politsei teabesüsteemi .loomisest 87 Arnold Tenusaar. Die Schaffung des polizeilichen Infosystems. Zusammenfassung 91 3 Eessõna Käesolev kogumik sisaldab Eesti Vabariigi juristide - nii teo­ reetikute kui praktikute kirjutisi, mis seonduvad valdavalt eesseisva kriminaalprotsessireformiga. Autoritest on erandiks Jelena Mizulina - Jaroslavli õigustead­ lane. Erandiks on ka Jaan Sootaki artikkel - see on ajaloolise värvinguga ega ole protsessuaalne. Kogumiku artiklid on temaatiliselt mitmekesised ja võimaldavad lugejal rakendada oma keelteoskust. Kriitika heatahtlikkusele lootes toimetaja Vorwort Die vorliegende Sammlung enthält Beiträge der Juristen der Re­ publik Estland - sowohl von den Theoretikern als auch Praktikern. Diese Beiträge sind überwiegend mit der bevorstehenden Reform des Strafprozesses verbunden. Eine Ausnahme bilden jedoch die Artikel von Jaan Sootak und Jelena Mizulina. J. Sootak ist dem Kriminalrecht treu geblieben. J. Mizulina ist eine Juristin aus Jaroslavl. Die Artikel sind thematisch vielfältig. Beim Lesen können die Leser verschiedene Sprachkenntnisse benutzen. Auf das Wohlwollen der Kritik hoffend • " ; Verfasser 4 SUND KRIMINAALPROTSESSI VAHENDINA: SISSEJUHATUS TEMAATIKASSE Eerik Kergandberg t Entsüklopeedilistes allikates tavatsetakse sundi määratleda kui inimese füüsilist või psüühilist suunamist (kallutamist) mingi teo toi­ mepanemisele või mingile mõttele; mis vähemalt suunamise alghetkel ei ole kooskõlas isiku vaba tahtega. Sunni kohaldamise olulisematest sfääridest nimetatakse samas pedagoogikat, psühhopatoloogiat ja õi­ gust [1]. Jättes kõrvale küsimuse loetelu täiuslikkusest, ei saa jätta juristina tunnistamata, et vähemalt õiguse sfääris tunneb sund end tõepoolest koduselt: absoluutselt ei ole sunni moment ilmselt elimi­ neeritav õiguse olemuse ühegi kontseptuaalse mõistmise puhul, kuigi tema osatähtsus neis erisugustes kontseptsioonides võib olla väga erinev ja seda muuhulgas ka puhtideoloogilistel põhjustel (sund kui sotsialistlikus õiguses veenmise suhtes subsidiaarne element!). Õnneks ei jaotu sund siiski kogu õigussfääris ühtlaselt, vaid koondub üksikutesse lokaalsetesse lõikudesse, kusjuures tema kõige sagedasemaks ja kõige paremini väljaehitatud kogunemiskohakš on kahtlemata kriminaalprotsess. Sellele lisab tähendusrikkust asjaolu, et eeskätt kriminaalprotscssuaalse tegelikkuse (ehk - kui kasutada J. Hageni sõnu - empiirilise protsessi - vt. kirjanduse loetelu nr. 12) piimalt saab otsustada riigi põhiseaduses deklareeritud staatuse te­ gelikkuse üle. Võimalik, et just reaalse sunni läheduse tõttu ei tegelda kriminaalprotsessi teoorias eriti tõsiselt õigusliku vastutuse küsimu­ sega, see ou fenomeniga, mis on üldiselt olnud nõukogude õigus­ teadlaste üks lemmikuid. Lemmikuga tegeldes on teooria tõepoolest suutnud jalad maast lahti saada, kui õigusliku vastutuse mõiste­ ga peetakse võimalikuks peegeldada õigusvastase käitumise seihst tulemust, milles sisalduks midagi väga abstraktset ja samas õiguspo- liitiliselt hästi kõlavat, nagu õigusrikkuja hukkamõist või usk tema ümberkasvaiuisse või lootus, et õigusrikkuja hakkab midagi taluma või veel midagi muud sellesarnast. Kuidas küll suudaks keegi vastutuse teoreetikutest tõestada, et õigusrikkumisele reageerides 011 võimalik plaanikindlalt ja süste­ maatiliselt saavutada ka muud efekti peale selle, mis 011 võrreldav elektrikarjuse löögiga (kui parafraseerida Eduard Raskat)? 2 Väites eelnevalt, et kriminaalprotsessi teoorias tervikuna ei te­ gelda vastutuse küsimustega, ei saa siiski eitada, et sellega ei oleks tegelnud nõukogude protsessualistid. Mittetegelemist ei võimalda­ nud kehtiv kriminaalseadus, kehtestades kriminaalvastutusest va­ bastamise, aga järelikult ka kriminaalvastutusele võtmise võimaluse juba kohtueelsel uurimisel. Selline seadusandja üsnagi küsitav -mõt- tevälgatus on mõnede Nõukogude kriminaalprotsessi teoreetikute poolt arendatud konstruktsiooniks, mille kohaselt kriminaalvastutus tekkivat samaaegselt kuriteo toimepanemisega, isiku süüdistatavana protsessi kaasamine uurija poolt olevat kriminaalvastutusele võtmi­ ne ja süüdimõistva kohtuotsuse langetamine - kriminaalvastutuse realiseerimine ... Seega mingi asi nagu oleks juba kaua aega olemas, aga tegelikult ei ole ikka ka, sest sellele (vastutusele) alles hakatakse võtma ning kõike seda kroonib lõpuks selle pooleldi olemasoleva realiseerimine. Kuid ehk toob selgust pöördumine autentsete al­ likate, näiteks teeneka Leningradi professori V. Lukaševitši poole, kes on, selgitanud, et "kriminaalvastutus tekib kuriteo toimepani­ ja kui konkreetse isiku konkreetsete tegude tulemina ja on selles mõttes subjektiivne kategooria. Kuid tema (ilmselt kriminaalvastu­ tuse - E.K.) edasine eksistents on määratud kahe objektüvse faktiga: konkreetse teo toimepanemisega antud isiku poolt tahtlikult või ette­ vaatamatuse tõttu ja kriminaalõiguse normi olemasoluga, mis näeb oma dispositsioonis ette antud kuriteo koosseisu, mis peab täielikult vastama kuriteo faktilistele asjaoludele" [2]. Olles kord juba kõrvalteel, tahaks osundada veel ühele prob­ leemile, mk samuti seondub teemaga "sund kriminaalprotsessis", kuigi ei mahu selle raamidesse. See on kriminaalprotsessi süüdis­ tava kallaku probleem. See kallak võib konkreetsete kriminaal- protsessuaalsete sunnivahendite käsitlemisel jääda isegi märkamata, sest ta on reeglina omane nähtusele (kriminaalprotsessile) tervikuna ja tema tabamiseks on vajalik teatud distants. Selle distantsi head tunnetust on kehtiva Nõukogude kriminaalprotsessi suhtes ilmuta­ nud näiteks E. Mizulina [3]. Kuid nüüd tagasi kõrva,lteilt ja vaadelgem kõigepealt, kuidas käsitletakse sundi erinevates kriminaalprotsessi õpikutes. K. Petersi kapitaalses Saksa kriminaalprotsessi õpikus esitatakse kriminaalprotsessuaalsest sunnist ülevaade kriminaalprotsessi vahen­ deid käsitledes, kusjuures muudest vahendeist nimetatakse veel vaid tõendeid. K. Peters vaatleb lähemalt järgmisi kriminaalprotsessuaalse sunni (edaspidi KS) vahendeid: eeluurimisvangistust, kinnipidamist, kurjategijate väljaandmist teisele riigile, Vara arestimist ja võetust, läbiotsimist, jälgimist, Isoleerimist,ning isikute kohta käiva info ko­ gumist [4]. ; . ' ' Ka Austria kriminaalprotsessi õpikutes käsitletakse KS reeglina kriminaalprotsessi vahendina ja jälle vaid koos tõenditega. Konk­ 6 reetsemalt eristab näiteks W. Platzgummer kahte liiki protsessis ka­ sutatavaid sunnivahendeid: tõendusmaterjali ning esemete saamisele ja fikseerimisele suunatud ning süüdistatava isiku vastu suunatud sunnivahendeid [5]. N. Rozini 1924. aastal Riias (NB!) ilmunud Vene kriminaal­ protsessi õpikus tehakse KS-st juttu teises osas - osas, mis kannab pealkirja "Protsessisuhte objektid". N. Rozin peab seejuures vaja­ likuks eristada: - profülaktilisi sunnivahendeid, nagu süüdistatava kohtusse kut­ sumine; - preventiivseid sunnivahendeid, nagu süüdistatava sundtoomi­ ne; . •• - karistusvahendeid protsessuaalsete kohustuste mittetäitmise eest. Tehniliselt võiks aga N. Rozini arvates kõiki KS vahendeid liigitada süüdistatava suhtes kohaldatavaks ja tõendite tagamisele suunatuks [6]. Nõukogude kriminaalprotsessi tavalistes kõrgkooliõpikutes ei ole KS iseseisva teemana väärinud tähelepanu. Küll aga sisalda­ vad nad kõik tõkenditeemat ning tõkendeist rääkides tavatsetakse märkida, et lisaks tõkendeile võidakse üldiselt kohaldada ka muid sunnivahendeid [7]. Viimases Nõukogude kriminaalprotsessi põh­ jalikumalt käsitlevas raamatus - kriminaalprotsessi kursuses - on sunnivahendeile siiski pühendatud tervelt kaheksa lehekülge ja mis eriti huvitav: seda küsimusteringi analüüsitakse seotult kriminaal- protsessuaalse reguleerimise mehhanismiga [8]. Nõukogude protsessualistidest-teoreetikutest on KS küsimuse­ ga tegelnud V. Kornukov, F. Kudin, Z. Kovriga, Z. Zinatullin jt., eriti põhjalikult ja tulemuslikult aga I. Petruhhin. Viimatinimeta­ tud autori poolt NL Teaduste Akadeemia egiidi all kirjutatud, kaks monograafiat [9] mõjuvad mõneti küll tellimustöise (õigustava) vas­ tusena NL-i süüdistustele inimõiguste rikkumise pärast muuhulgas ka kriminaalprotsessis, kuid nad sisaldavad sellegipoolest huvitavat teaduslikku analüüsi ning kaalumist väärivaid ettepanekuid. Siin­ juures märkigem vaid seda, et I. Petruhhini arvates jagunevad kõik KS vahendid protsessuaalseteks kaitsevahenditeks, preventiivseteks vahenditeks ning protsessuaalse vastutuse vahenditeks [10]. K. Räägo kirjutatud ja 1937. aastal ilmunud seni ainukese ees- , tikeelse kriminaalprotsessi õpiku neljandas osas (protsessitoimingud ja tõendid) kannab teine peatükk pealkirja "Kohtu sund vahendid". Teema juhatab K. Räägo sisse selliselt: "Protsessi teostamiseks ja otsitava tõe leidmiseks vajab kohus isikuid ja esemeid. Ei saa olla kohtumõistmist, kui kohtus puudub süüalune - kohtualune. Teda vajab kohus kui tõendusvahendit, kes oma seletustega aitab selgitada arutatavat süütegu. Kohtule on va- jaline kohtualune, et süüdimõistmise korral sooritada kohtuotsust. Tunnistajad ja oskurid peavad kohtule andma tõendeid. Kui jätta nende isikute kohtusse ilmumine nende vabatahtlikuks asjaks, siis jääks suur osa neist ilmumata ja protsess muutuks võimatuks. Koh­ tul peavad tarvitada olema sundvahendid nende kohtusse ilmumise võimaldamiseks. Peale isikute on kohtule tarvis mitmesuguseid esemeid, mis pea­ vad tõenditena süüteo fakti olemasolu kinnitama. Nende esemete saamine pole suuremal osal juhtumitel võimalik ilma sunduseta. Seepärast annabki KKS kohtuorganitele sundvahendid, mille abil on tal võimalus süüaluselt ja üldse igalt isikult ja ametiasutuselt saada kirjalikke tõendeid ning asitõendeid... Kohtu sundvahendid jagunevad kahte liiki: 1) süüaluse ilmu­ mise kindlustamiseks tarvitatavad sundvahendid ja 2) tõendite kind­ lustamiseks tarvitatavad sundvahendid" (11]. Vaatamata esitatud teksti sisulistele ja ka keelelistele küsitavus­ tele on igal juhul sümpaatne, et sunni tähtsust kriminaalprotsessis ei püüta varjata. KS eri käsitluste kompromissi taotleva vahekokkuvõttena võiks väita, et KS kui kriminaalprotsessi vahend on protsessitoimingute läbiviimist tagav kriminaalprotsessuaalse reguleerimise mehhanismi element. On võimalik, et kriminaalprotsessuaalse reguleerimise mehha­ nismi probleemide edasisel läbitöötamisel leitakse sunnile täpsemalt määratletav koht ja funktsioon, kuid praeguste teoreetiliste aru­ saamade juures tuleb sunni asukohaks jätta lihtsalt EESMÄRKIDE- VAHENDITE TASAND, ehk - kui taas kasutada 3. Hageni sõnu - finalistlik tasand [12]. Piltlikult öeldes võiks seda tasandit kujutada kriminaalprotsessi koordinaatteljestiku absttsissteljena, kusjuures or- dinaatteljele paigutub protsessi ideoloogia poolt paika pandav väär­ tuste süsteem, mida protsessi eesmärke püüeldes ja selleks vahendeid kasutades (valides) tuleb arvestada. VÄärtuete telg Optimaalne ^ krlBlnaalporoteeae Z z z z EeioKrgl - vahendi telg (flnalletllk tasand) 8 ' Praktika seisukohast on tänapäeval ilmselt kriminaalprotsessi põhiprobleemiks finalistliku tasandi ja väärtuste telje vahelise aruka ja põhjendatud kompromissi leidmine. Ilmselt saab siin juttu olla vaid dünaamilisest kompromissist selles mõttes, et üks põhilisi väärtuste teljel paiknevaid nähtusi - inimõigused - on dünaamili­ seks suuruseks. Vähemalt peaks olema, kui lähtuda isikuvabaduse põhimõtteliselt pidevast suurenemisest. Kas saab aga dünaamüisust pidada omaseks ka finalistlikule teljele: kas ja kuivõrd muutuvad ajas protsessi eesmärgid ja nende saavutamise vahendid? Vähemalt vahendite suhtes peaks siin vastus olema jaatav. Mõnevõrra kee­ rukam on aga küsimus seoses kriminaalprotsessi eesmärkide muu­ tuvusega, sest jisna raske on fikseerida algseisu: praegusajal ei ole võimalik rääkida ühestki vähegi üldisemalt tunnustatud kriminaal­ protsessi eesmärgi (eesmärkide) määratlusest. J. Sehaperi arvates on õigusalases kirjanduses sagedamini ette tulevate kriminaalprotsessi väidetavate eesmärkide loetelu järgmine. 1. Objektiivse (materiaalse) õiguse realiseerimine. 2. Subjektüvsete õiguste teostamine. 3. Oigusinstitutsioonide kaitse. 4. Tõde ja õiglus. 5. Õigusrahu (Rechtsfrieden). 6. Oiguskindlus (Rechtssicherheit - Rechtsgewissheit). 7. (Kohtu lahendi) seadušjõud (Rechtskraft). 8. Mitmesugused kreatsiooniteoreetilised määratlused, mis näevad protsesside eesmärke materiaalse õiguse normide liigse eba­ määrasuse ületamises. 9. Sotsiaalsete konfliktide lahendamine [13]. Kui lisada, et tegelikult arvab enamus protsessualiste nägevat protsessi eesmärkide paljusust, muutub pilt veelgi segasemaks. Või­ malik, et juristid on selle sihilikult segaseks ajanud, igal juhul näiteks sotsioloogidele näib küsimus kriminaalprotsessi eesmärgist lahendu­ vat tunduvalt lihtsamalt, kui mõelda siinjuures kasvõi kuulsaimale nende hulgast - Niklas Luhmannile [14]. N. Luhmanni kontseptsioo­ ni olemuslik sisu (kriminaalprotsessi nii nagu menetluse kui sotsiaalse institutsiooniga tervikunagi tagatakse eeskätt ühiskonna võimusuhe­ te sfääris tehtavate otsuste legitiimsus, üldine omaksvõetavus) võib avaldada protsessualistidele küll teatud kainestavat toimet (võimusu­ hete tasandil ei oodatagi kriminaalprotsessilt mitte eeskätt lõpliku tõe otsinguid), kuid samas - optimaalse protsessuaalse tegevuse konst­ rueerimiseks ei ole sellest kontseptsioonist olulist abi. Kuid miks peab tavaliselt ja eriti antud kontektis sotsioloogia olema õigustea­ duse abistaja ja mitte vastupidi? Kas me ei võiks väita, et prot- sessiteadlased, olles empiirilise kriminaalprotsessi pinnalt koostanud võimalike protsessi eesmärkide loetelu, võivad selle nüüd esitada oma kolleegidele sotsioloogidele selgitamaks näiteks seda, kuivõrd 9 3 sõltub menetluse legitiimsus menetlusega saavutatava tõe ja õigluse, õigusrahu jne. saavutatuse astmest. Sellist lahendust võib nimeta­ da probleemist möödahiilimiseks, kuid tunnistagem, et tegelikult on kriminaalprоtsess eksisteerinud ja arenenud normaalselt, sõltu­ mata sellest, et pole suudetud lahendada tema eesmärgi küsimust. Oluline tundub olevat aga see, et selline suurte eesmärkide delegee­ rimine suuremale vennale võimaldaks protsessualistidel keskenduda kriminaalprotsessi vahetute eesmärkide ehk ülesannete käsitlemisele. Esimene püt sellest väljast oleks umbes selline: Suures kastis (kriminaalprotsessis) tähistavad kolmnurgad kriminaalprotsessis püstitatavaid vahetuid ülesandeid ja ristkülikud vahetute ülesannete saavutamise vahendeid. Üldjuhul lähevad kriminaalprotsessis vahendid ja ülesanded üksteiseks üle. See tähendab, et mingi ajaliselt eelmise tasandi eesmärk muutub pärast selle saavutamist järgmise tasandi eesmärgi saavutamise vahendiks. Erandiks viimatiöeldu suhtes on kaks gruppi kriminaalprotsessi vahendeid, mille kasutamine ei saa mingil protses­ si tasandil olla eesmärgiks omaette. Need kaks gruppi vahendeid on kriminaalprotsessuaalsed sunnivahendid ja kriminaalprotsessis kasuta­ tavad eriteadmised. Selliselt oleme - väikese kaarega - taas jõudnud käesoleva käsitluse eseme - protsessuaalse sunni juurde, kusjuures oleme sunnile leidnud ka koos eriteadmistega ühise nimetaja. See võiks olla näiteks kriminaalprotsessi suveräänsed vahendid. Siit edasi minnes võiks täiesti iseseisvaks uurimisteemaks olla nende kahe suveräänsete vahendite grupi alternatiivsuse või komp­ lementaarsuse probleem. Osundagem siinjuures asjaolule, et sunni 10 ning eriteadmiste (eeskätt siiski tehnikavahendi te) põhimõttelisele asendatavusele on juhtinud tähelepanu näiteks Saksamaa politsei- teoreetikud, kes on taotlenud võimalikult kõiki inimtegevuse külgi ja elusfääre hõlmavate andmepankade loomist ja nende laialdast kasu­ tamist kuritegevusvastases võitluses, kujundamaks nn. valutut juurd­ lust, juurdlust, mille käigus võib piirduda vaid arvuti taga istumisega [15]. Sellist juurdlust tavatsetakse saksakeelses kirjanduses tähistada terminiga Rasterfahndung, kusjuures kaugeltki mitte kõik protsessua- listid ei arva, et rasterjälituse eelduseks olev ka kõige privaatsemate inimelu külgede arvelevõtt oleks igati valutute tagajärgedega [16]. Mis võiks veel olla komplementaarne sunni kasutamisele kriminaalprotsessis?" Kuidas tegutseb (millist vahendit kasutab?) kriminaalprotsessi käigu eest vastutav subjekt, kes otsustab loobu­ da sunni kasutamise seadustikust võimalusest? Väga sageli, eriti Nõukogude kriminaalprotsessis on sunni suhtes komplementaarseks vahendiks peetud veenmist,. Veelgi enam: tavaliselt on Nõukogude õigusteadus rõhutanud veenmise domineerivat ja sunni vaid subsi- diaarset rolli. Veenmise ja sunni vahekorrale kuritegevusvastases võitluses on pühendatud ka sõjajärgsel perioodil Tartu Ülikoolis tegutsenud või tegutsevate juristide-õpctlaste poolt kirjutatutest kõige rohkem tsi­ teeritud raamat - professor Ilmar Rebase monograafia "Veenmise ja sunni vahekord võitluses Nõukogude õiguskorra vastaste ränne­ tega". Ka I. Rebane rõhutab veenmise domineerimist, kuid tema käsitluses ei ole veenmine ja sund siiski mitte komplementaarsed. Ta kirjutab: "... tõepoolest, õigusrikkujate suhtes ei kasuta­ ta mitte üksnes veenmist, vaid ka sundi. Kuid tulenevalt veenmise valdavusest selles võitluses nimetatakse võitlusmeetodit veenmiseks... veenmisest ja sunnist ei saa rääkida kui erilistest ja erinevatest Nõu­ kogude õiguskorra vastase võitluse meetoditest ... ei saa rääkida iseseisvatest meetoditest, iseseisvatest võitluse vormidest õiguskorra- vastaste rännetega, kui koos sunniga kuulub ka veenmine õigusrik­ kuja suhtes kohaldatava vastutuse sisusse" [17]. Küsimus sellest, kuivõrd veerimine ka tegelikult võiks sisalduda kriminaalõiguslikus vastutuses, on omaette teema, mida eelnevalt põgusalt ka puudutasime. Mingil juhul ei tahaks aga väita, et veenmisel ei oleks mingit tä­ hendust kriminaalprotsessis, sealhulgas, ka sunni suhtes komplemen- taarse vahendina. Tõsi, õigem oleks ilmselt rääkida, et kriminaal­ protsessuaalse sunni komplementaarseks vahendiks võiks olla kom­ munikatsiooni optimiseerimiiie kriminaalprotsessis. J. Janoušeki sõ­ nade kohaselt on kommunikatsioon sotsiaalse suhtlemise spetsiifiline vorm, mis seisneb tähenduste edastamises. Kommunikatsioon on suhtlemine, kus domineerib püüdlus inimeste vastastikusele .mõist­ misele [18]. Lisagerii sedagi, et ilmselt osaliselt ka kommunikatsiooni 11 3* mõistmisest kriminaalprotsessuaalse sunni suhtes komplementaarse vahendina on alguse saanud spetsiaalne uurimissuund, mis on pühen­ datud kriminaalprotsessile kui kommunikatsiooniprobleemile [19]. Lõpetades sissejuhatust kriminaalprotsessuaalse sunni temaati­ kasse, tuleks rõhutada, et keskseks on siinjuures loomulikult isiku vahi all pidamise probleemistik, kuid selle käsitlus ületaks sissejuha­ tuse raamid. KIRJANDUS. MÄRKUSED 1. Blockhaus Enzyklopädie. 20 Bd. Wiesbaden, 1974. S. 777. 2. Лукашевич В.З. Установление уголовной ответственности в со­ ветском ыголовном процессе. Л.: Изд-во ЛГУ, 1985. 3. Мизулина Е. Уголовный процесс: концепция самоограничения го­ сударства. Тарту: Изд-во ТГУ, 1991. С. 49-63. 4. Peters К. Štrafprozess: Ein Lehrbuch. Heidelberg: C.F. Müller Juristi­ scher Verlag, 1985. S. 415-454. 5. Platzgummer W. Grundzüge des österreichischen Strafverfahrens. Wien; New York: Springer Verlag, 1990. S. 92. 6. Розин H.H. Уголовное судопроизводство. Рига: Давид Глихсмань, 1924. С. 357-358. "7. Советский уголовный процесс / Алексеев Н.С. и др. /• Под ред. Н.С. Алексеева, В.З. Лукашевича, Л.: Изд-во ЛГУ, 1989. С. 171- 175. 8. Курс советского уголовного процесса: Общая часть / Под ред. А.Д. Войкова, И.И. Карпеца. М.: Юрид. лит., 1989. С. 97-104. 9. Петружин И.Л. Свобода личности и уголовно-процессуальное принуждение. М.; Наука, 1985; Петрухин И.Л. Неприкосновен­ ность личности и принуждение в уголовном процессе. М.: Наука, 1989. 10. Петрухин И.Л. Свобода личности... С. 67. 11. Räägo К. Kriminaalprotsessi õpperaamat. Tartu: Akadeemilise koope­ ratiivi kiijastus, 1937. Lk. 190. 12. Hagen J. Elemente einer allgemeinen Prozeßlehre. Verlag Kombach Freiburg, 1972. S. 19. 13. Schaper J. Studien zur Theorie und Soziologie des gerichtlichen Verfah­ rens. Berlin: Duncer und Humblot, 1985. S. 108-119. 14. Niklas Luhmanni menetluse kontseptsioon on esitatud raamatus: Lnhmaan N. Legitimation durch Verfahren. 3. Aufl. Darmstadt, Neuwied: Luchterhand, 1978. ^ _ r 15. Sellesisulist publikatsioone on eriti palju omaaegse Saksamaa politsei- presidendi Horst Heroldi sulest. Vt. näiteks: Schwinghammer T. BKA- Präsident Horst Herold // Kriminologisches Journal. 1980. N 4. S. 249. 16. Valutu juurdluse küsitavuse kohta vt. näiteks: Rogall Klaus. Moderne i Fahndungsmethoden im Lichte gewandelten Grundrechtsverständnisses jj Goltdammers Archiv... 1985. N 1. S. 3. 12 17. Ребане И. Убеждение в принуждение в деле борьбы с посяга­ тельствами на советский правопорядок. Тарту: Б.и., 1966. С. 158— 159. у _ 18. Яноушек Я. Методологические проблемы анализа коммуникатив­ ного общения // Проблемы социальной психологии. Тбилиси: Изд- во Тб. уН-та, 1976. С. 39 и 41. t 19. Vt. näiteks Kühne Hans Heiner. Stiafverfahiensiecht als Kommuni­ kationsproblem: Prolegomena einet strafverfahrensrechtlichen Kommu­ nikationstheorie. Heidelberg: Kriminalistik Verlag, 1978. Muu hulgas rõhutab H.H. Kühne, et kriminaalprotsessi valitsevat ja olevat selles kaks osaliselt konkureerivat printsiipi: tõe tuvastamise ja isiksuse kait­ se printsiip. Ja oma raamatuga tahab autor tõestada, et nende kahe printsiibi mõjusfääride vahelisel alal toimib integreeriva jõuna kommu­ nikatsiooni optimeerimise printsiip. Vt. Kühne H.H. Op. eit. Lk 59-60. ZWANG ALS MITTEL DES STRAFPROZESSES: EINLEITUNG INS THEMENKREIS Eerik Kergandberg Z u s a m m e n f a s s u n g Der Moment des Zwangs ist wahrscheinlich bei keinem konzep- tuellen Verstehen des Rechtswesens zu eliminieren, obwohl der Anteil dieses Moments in großem Maßtabe durch die Willensentschieden­ heit des Rechtsschaffenden zu bestimmen ist. Der Strafprozeß ist die beste "ausgebaute" Sammelstelle des Zwanges unter allen ^lenkbaren Rechtssphären. Nach den heutigen theoretischen Auffassungen über das straf­ prozessuale Handlungssystem liegt der Zwang auf der Ebene der Ziele und Mittel des Prozesses (die sog. "finalistische Ebene"), dabei bilden diersich immer mehr vervollkommnende Menschenrechte ihr wesentliches Korrelat auf der ideologischen Ebene des Prozesses. Die Eigenart des Zwangs als Mittel des Strafprozesses auf der finalistischen Ebene besteht darin, daß er zusammen mit den im Strafprozeß verwendeten Spezialkenntnissen (nichtjuridische Kennt­ nisse, technische Mittel) die Gruppe der sog. souveränen Mittel bildet. Unter der Souveränität des Mittels versteht man liier, daß ihre Anwendung bei keinem Zeitpunkt des Prozesses das Ziel sein darf. Im Zusammenhang mit den souveränen Mitteln scheint es zweck­ mäßig zu sein, in weiteren theoretischen Behandlungen Antworten auf folgende Fragen zu suchen: ' 13 4 1. der Zwang und die Spezialkenntnisse: Komplementarität, Alternativität oder noch etwas ganz anderes? 2. das Verhältnis des souveränen Mittel mit den anderen Mittel des*S trafprozesses. 14 KAS POLITSEI HAKKAB TÖÖTAMA PAREMINI KUI MIILITS? Ando Leps 27. veebruaril 1990 toimus EV Ülemkohtu pleenum, kus märgiti, et kohtusaali jõuab vähem kui uks viiendik kurjategijatest, kohtutes arutatakse vaid üksikuid spekulatsiooni, narkomaaniat ja majandus- kuritegusid puudutavaid süüasju. Miilitsaorganite (nüüd siis politsei) osa kaupade massilise kokkuostu ja nendega hangeldamise tõkesta­ mises on tühine. Samal ajal on kohtutes läbi vaadatud vaid mõned üksikud kriminaalasjad viina, autoosade ja parfümeeriatoodetega hangeldajate kohta. Miilitsa-, prokuratuuri- ja julgeoleku saamatus kuritegude avas­ tamisel ei tohi loomulikult häirida kohtute tööd. Olukorras, kus vana õigussüsteem enam ei toimi (või toimib osaliselt), uus aga puudub, peavad kohtud ise võtma seisukoha seaduste kehtivuse ja vastavuse kohta. Loomulikult on see õige seisukoht. Kuid tekkinud olukorra hindamisel on see ainult asja üks külg. Et miilits töötas halvasti, ei vaja tõestamist. Kuid kas nii halvasti nagu majandus-, kaubandus-, meditsiini- või haridustöötajad, on iseküsimus. Eriti halvasti töötasid majanduskuritegusid avastama pandud miilitsad (endised SORW töötajad), kaugeltki ei saa öelda kii­ dusõnu kriminaaljälitustöötajate aadressil, piirkonnainspektorid on pidanud tegelema aga kõigega ja olnud eri aegadel erinevate teenis­ tuste alluvuses ning seepärast on nad tegelikult teinud väga vähe. See on karm tõde. Kuid vaatame tekkinud olukorda statistika najal. Milline on Eesti kuritegevuse tase võrreldes teiste -endiste lii- duvabariikidega? Ta kuulub koos Lati ja Venemaaga kolme kõige kõrgema kuritegevuse tasemega vabariigi hulka. Suhteliselt kõrge kuritegevuse tase on Leedus, Moldovas ja Kasahstanis, keskmine Ukrainas, Valgevenes, Kõrgõzstanis, Turkmeenias ja Usbekistanis, madal Armeenias, Gruusias, Tadžikistanis ja Aserbaidžaanis. Kuid see ei tähenda sugugi, et me ei võiks õhtul väljas käia. See probleem kehtib aga nii mõneski regioonis, kus kuritegevuse tase on Eesti oinast madalam ... Seega ei näita miilitsa- ja prokuratuuriorgaiiites registreeritud kuritegude arv ja koefitsiendid elanikkonna kohta alati tegelikku olukorda. 4* 15 Miilitsa- ja prokuratuu- Kuritegevuse tase Vabariik rioiganites 1990. a. te- 100_ 000 elaniku gistieeritud kuriteod* kohta 1. Eesti 23807 1511 2. Läti 34686 1297 3. Vene Föderatsioon 1839451 1246 4. Leedu 37056 999 5. Moldova 43013 987" Nõukogude Liit 2786605 969 6. Kasahstan 148053 891 7. Ukraina 369809 717 8. Valgevene 75699 691 9. Kõigõzstan 29654 684 10. Turkmeenia 18618 516 11. Usbekistan 88155 436 12. Armeenia 12110 366 13. Gruusia 19711 364 14 Tadjikistan 16887 333 15. Aserbaidžaan 15411 217 * Kõik andmed siin ja edaspidi pärinevad NSV Liidu Siseministeeriumi Informatsiooni Peavalitsusest. Praktikast on teada, et kuritegevus on suunatud peamiselt omandisuhete vastu. Seepärast sõltub registreeritud kuritegude õig­ suse küsimus ühelt poolt vara vastu suunatud kuritegude osatäht­ susest registreeritud kuritegude arvus: mida suurem on varavastaste kuritegude arv, seda tõenäosem on, et kuritegusid registreeritak­ se tõepärasemalt. Teiselt poolt näitab ka raskete isikuvastastaste kuritegude, nagu tahtlik tapmine, tahtlik üliraske kehavigastus ja vägistamine, väike osatähtsus kuritegevuses seda, et kuritegusid re­ gistreeritakse õiglaselt. Raskete isikuvastaste Varavastaste kuri­ Vabariik kuritegude osatähtsus tegude osatähtsus 1990. a. 1990. a. 1 2 3 1. Eesti 1,4 80,5 2. Läti 1,9 72,6 3, Leedu 2,0 75,4 4. Moldova 2,8 •/ 68,7 5. Ukraina 3,3 : 60,9 6. Tadjikistan 3,4 52,5 7. Valgevene 3,5 62,1 , 16 1 2 3 8. Usbekistan 3,6 45,4 Nõukogude Liit 3,8 60,5 9. Vene Föderatsioon - 3,9 60,9 10. Armeenia 4,0 46,4 11. Gruusia 4,3 40,2 12. Kasahstan 4,7 59,9 13. Turkmeenia 4,7 54,9 14. Kõigõzstan 5,6 59,5 15. Aserbaidžaan 6,4 > 33,8 Mida toodud arvud kõnelevad? Esiteks seda, et Eestis oli ras­ kete isikuvastaste kuritegude osatähtsus kõige väiksem ja vara vastu suunatud kuritegude osatähtsus "kõige suurem. See fakt räägib aga selget keelt sellest, et Eestis registreeriti võrreldes teiste liiduvabarii- kidega kuritegusid kõige õiglasemalt. Teiseks, Baltikumis registreeriti kuritegusid palju õiglasemalt, võrreldes teiste Nõukogude Liidu piir­ kondadega. Kolmandaks, kuritegusid registreeriti kõige halvemini Kesk-Aasias ja Taga-Kaukaasias. Meie edasiste arvutuste aluseks on kriminaaljälitustöötajate, ma- janduskuritegudega tegelevate töötajate ja piirkonnainspektorite ar­ vud. Eestis oli 1990. a. nende kategooriate töötajaid kokku 1058 inimest. Nõukogude Liidus oli nimetatud kategooria töötajate arv algselt leitud elanikkonna arvust, kuid hiljem on seda lähendatud töökoormusele, õigemini sellele, kuidas liiduvabariikide esindajad suutsid endale Moskvas ametikohti juurde kaubelda. Krimm aal- jälitustöö- Mitu elanikku tajaid, SORVV tuleb nimeta­ , Mi tn kuritegu tuli töötajaid ja tud kategooria nimetatud kategoo­ Vabariik piirkoimains- töötaja kohta ria ühe tõotaja pektoreid 1990. a. kolita 1990. a. 1990. a. (tuhandetes) (tuhaiideles) 1 1. Moldova 1,7 2,5 25,0 2. tiesti 1,1 1.5 22,5 3. Lati 1,7 1.6 21.0 4. Vene Föderat­ sioon 95.3 1,5 19,3 17 5 1 2 3 4 5. Leedu 2.0 1,9 18,6 6. Kasahstan 8,0 1,2 18.5 7. Kõigõzstan 1.7 2,5 17.3 Nõukogude Liit 166,9 . 1,7 16.7 8. Usbekistan 5,6 3,6 15.8 9. Valgevene 5,2 2,0 14,7 10. Ukraina 25,3 2,0 14.6 11. Turkmeenia 1.4 2,5 13,1 12. Tadjikistan 1.5 3,4 11.4 13. Gruusia 2.6 2,1 7,7 14. Aserbaidžaan 2.1 3,3 7,2 15. Armeenia 1.8 1,8 6,6 Tabelist nähtub, et Eesti kriminaaljälitustöötajate, majandusku- ritegudega tegelevate töötajate ning piirkonnainspektorite töökoor­ mus 1990. a. oli 3,4 korda suurem kui näiteks Armeenias. Et Eestis oleks Nõukogude Liidu nimetatud kategooria töötajate keskmine töökoormus, peaks neid olema 35 % rohkem kui praegu, mis teeks 370 töötajat. Järelikult peaks Eestis vaadeldud kategooria tööta­ jaid olema 1428 isikut. Praegu on politsei küll mõningal määral suurendanud ka nimetatud kategooria politseinike arvu, kuid pal­ jud nendest ametikohtadest on täitmata sobivate isikute puudumise tõttu. Kuid see ei ole veel kõik. Need inimesed peavad päevast päeva tegelema ka eelmistel aastatel avastamata jäänud kuritegude avasta­ misega (kui palju nendega tegelikult tegeldakse, on muidugi omaette küsimus) ja selle tagajärjel muutub pilt veelgi. Tekib küsimus, miks siin ei ole vaadeldud ka uurijaid? Aga see­ pärast, et politseile peab jääma (tulevase seadusandluse kohaselt) pärast kuriteosündmuse teadasaamist seaduses ettenähtud juurd- lustoimingute läbiviimine kuni kuriteo toimepanemises süüdioleva isiku kindlakstegemiseni, s.t. seda, et kriminaalpolitsei kui spet­ siaalselt kuritegude avastamiseks loodud organ peab tegelema nn. pimedate kriminaalasjadega. Seevastu uurimisorganile peab jääma kuriteosündmuse kohta tõendite kogumine, kuriteo kõikide asja­ olude ja kurjategija isikut puudutavate asjaolude igakülgne fikseeri­ mine. On vana tõde, et kuritegusid avastatakse seal paremini, kus ku­ ritegevuse tase on madalam ja töökoormus väiksem. Kui me lähtume tabelis toodud andmetest, siis võrreldes Nõukogude Liidu keskmise 18 Kõik 1990. a. legist- Nende arv ühe reeritud kuriteod ja kriminaaljäli- Kuritegude sama aasta lõpuks arvel tustöötaja, SORVV Vabariik avastamise olnud varasemate aastate töötaja ja piir- % 1990. a. avastamata kuriteod konnainspektori (tuhandetes) kohta 1990. a. 1. Moldova 37,9 68,9 40,1 2. Eesti 28,9 39,5 37,3 3. Läti 42,6 5Š,3 31,9 4. Leedu 42,2 56,5 28,4 5. Vene Föde­ ratsioon 54,8 2621,6 27,5 6. Kasahstan 54,7 211,7 26,5 7. Kõrgõzstan 48,0 43,2 25,2 Nõukogude Liit 55,2 3954,5 23,7 8. Usbekistan 69,2 114,3 20,5 9. Ukraina 56,6 516,5 20,4 10. Valgevene 63,4 101,8 19,8 11. Turkmeenia 58,6 26,2 18,4 12. Tadjikistan 64,7 22,3 15,1 13. Armeenia 51,5 17,2 9,4 J 4. Gruusia 73,2 24,2 9,4 15. Aserbaidžaan 75,7 18,8 8,8 näitajaga, oleks Eestis vaja vaadeldud kategooria töötajaid juurde 58 % elik 614 töötajat. Seega kriminaaljälitustööga, majandusku­ ritegude avastamisega ja piirkonnainspektorite tööga oleks 1990. a. tegelikult pidanud tegelema 1672 töötajat 1058 asemel. Järelikult kriminaalpolitsei ja välispolitsei (konstaablid) töötajate arvu tuleb suurendada See võimaldaks avastada kuritegusid ligi 55 % ulatudes, mis oleks hea tulemus ning viiks meid sejles eluvaldkonnas tööstus­ likult arenenud riikide tasemele, mis ühtlasi annaks elanikkonnale suurema turvalisustunde ja mõnigi kuritegu jääks toime panemata Sellest aga oleks nii moraalne kui ka materiaalne kasu kogu Eesti ühiskonnale. Loomulikult ei mõjuta mülitsa- (politsei-) töötajate arvukus ai­ nult politseitöö tulemusi, nagu kuritegude avastamine, osaliselt ka kuritegude ennetamine. See on vaid üks, olgugi et arvatavasti kõige olulisem politsei normaalse töö tegur. Kuid ikkagi, mis on kõige tähtsam? Inimestel, kes töötavad politseis, peab olema huvi selle raske töö vastu. Huvi politseitöö vastu ei ole võimalik äratada ainult korraliku hariduse, tehnilise va­ rustatuse, töötasu ja töö- ning olmetingimustega Huvi peab tulema kusagilt mujalt, n.ö. mittemateriaalse elu sfäärist. 5* 19 Alles siis saab raakida politsei stabiilsest tööst. Loodame, et mõne aja pärast tuleb Eesti Politsei temale usaldatud ülesannetega toime. Kuid õle öö seda nõuda oleks ebaõige. WILL THE POLICE START WORKING BETTER THAN THE MILITIA? Ando Leps S u m m a r y Estonia together with Latvia and Russia are the Soviet republics with the highest crime rate. The crime rate is relatively high also in Lithuania, Moldavia and Kazakhstan, while in the Ukraine, Bye­ lorussia, Kirghizia, Turkmenia and Uzbekistan the crime rate figures are about the Soviet average. Recorded crime rate is low in Armenia, Georgia, Tajikistan and Azerbaijan. In the Estonian figures the percentage of serious crime (mtirder, grave injury and rape) against the individual is the lowest. This fact is a clear indication that in Estonia the recording of crime is more unbiassed than in other Soviet republics. In the whole Baltics crime recording is more unbiassed than in many other areas of the Soviet Union. The worst in that respect are the republics of Central Asia and Transcaucasia. It is an old truth that relatively more crimes are detected where the crime rate is lower and consequently the work load of the police is smaller. In Estonia crime detection figures are the poorest and the work load of the Estonian criminal police is the secqnd highest in the USSR after Moldavia. Compared with the average Soviet index, the Estonian criminal police needs to employ 614 more people. This would bring the crime detection figure up to about 55 per cent, which would be a fair enough result and Would take Estonia to the same level with the leading industrial countries, in that respect. It Would also give the people a better sense of security and many crimes would remain uncommitted. This in its turn would be both a material and moral benefit for Estonian society. 20 KÜBERNEETILISED JUHTIMISSÜSTEEMID KOHTUEKSPERTIISI KORRALDAMISEL KRIMINAALPROTSESSIS Herbert Lindmäe Inimtegevuse suunamine ja korraldamine toimub juhtimistege- vuse kaudu selleks loodud juhtimissüsteemides. Iga süsteem kät­ keb seejuures informatsiooniprotsessi. Küberneetilise juhtimisteooria järgi tähendab niisugune protsess informatsiooni kogumist, talle­ tamist, otsimist, ümbertöötamist ja edastamist. Nii on ka tõen­ damine kriminaalprotsessis, samuti tõendite kogumise üksikaktid - protsessitoimingud, sealhulgas ekspertiis, omavahel seostatud infor- matsiooniprotsessid. Neis rakenduvad küberneetilise juhtimisteooria põhimõtted ja seaduspärasused. , Kriminaalprotsessi kui süsteemi eesmärkide ja ülesannete edu­ kas täitmine peidab nüüdisajal erinevatesse valdkondadesse kuulu­ vate erialateadmiste laialdast rakendamist, kindlasti ka ekspertiisi vormis, oma juhtimissüsteemide kaudu. Uurimis- ja kohtupraktikast ilmneb, et kriminaalprotsessis ei kasutata kaugeltki alati tõendamisel tähtsate asjaolude kohta uue tõendusteabe saamiseks ekspertiisi võimalusi. Olulisi vajakajäämisi on ekspertiisiasutuste töös. Ka praegune ekspertiisi korraldamise õi­ guslik reguleerimine ei rahulda täielikult kriminaalprotsessipraktika vajadusi. Sellest annavad tunnistust erialakirjanduses esitatud arvu­ kad ettepanekud muuta või täiendada neid õigusnorme, mis regu­ leerivad senikelitivas kriminaalprotsessiseaduses (KrPK-s) ekspertiisi korraldamist. Kohtuekspertiisi osa tõendamisel suureneb seaduspäraselt. See­ pärast ongi kuritegevusvastases võitluses aktuaalseks probleemiks Eesti Vabariigis just ekspertiisi juhtimistegevuse täiustamine. Ekspertiisi juhtimistegevus taotleb selle juhtimissüsteemi opti­ maalset funktsioneerimist ja arenemist, püstitatud eesmärkide efek- tüvset realiseerimist ja süsteemi sotsiaalsete vajaduste rahuldamist. Ekspertiisi korraldamisel tuleb eristada eri tasandi ja mahuga juhtimissüsteeme, ja nimelt: 1) ekspertiiside korraldamise normatiiv­ ne juhtimissüsteem: 2) konkreetse ekspertiisi korraldamise juhtimis­ süsteem, mis moodustub õiguse realiseerimise sfääris. Konkreetse ekspertiisi korraldamisel on juhtimissubjektiks juurdleja, uurija, prokurör või kohus, kes on samaaegselt ka 21 kriminaalprotsessi vastava staadiumi kui omaette juMimissüsteeBil " subjekt Sel puhul on juhtimissüsteemi objektiks ekspert, samuti eks­ pertide komisjon. Kui ekspertiis:"tehakse ekspertiisiasutuses, luuakse, juhtimisebjektis - ekspertiisiasutuses - ekspertiisi korraldamise Juh­ timissüsteemi alamsiisteem - ekspertiisi tegemise juhtimissüsteem. Konkreetse'Ikspertiisi-korraldamise juhtimissüsteemis oa erili­ ne osa õigusinformatsioonil, mis kätkeb ekspertiiside korraldamist reguleerivates krimmaalprotsessiseaduse ja ametkondlike normatiiv­ aktide sätetes. Juhtimisprotsessis tarvilik informatsioon on kahesuunaline [4, lk. 77]. Sua eristatakse 1) j uh t im isinform atsioon i, mis lähtub juhti­ missubjektist; 2) teadustavat informatsiooni, mida edastab ekspertiisi korraldamisel juhtijale juhitav - j uhtimisobjekt. Teadustavat informatsiooni saab juhtimissubjekt tagasiside kor­ ras, kas 1) omal initsiatiivil (juhitava tegevuse kontrollimisel1) või 2) juhtimisobjekti enda algatusel. Sel juhul võib keerukas ja paljuta­ huline tagasisidemehhanism hõlmata mitut teadustava informatsioo­ ni kanalit. Nii võib juhtimissubjekt saada teadustavat informatsiooni kas ekspertiisiasutuse juhatajalt, all-lüli juhilt, ekspertide komisjoni esimehelt või eksperdilt. Sellise informatsiooni edastamises avaldub juhtimisobjekti aktiivsus. Ekspertiisi korraldamise juhtimisel tuleb eristada selle järgmisi-- põliifunktsioone: 1) juhtimisotsuse väljatöötamine ja vastuvõtmine; 2) juhtimisotsuse täitmise organiseerimine; 3) täitevtegevuse regulee­ rimine; 4) otsuse täitmise kontrollimine. Ekspertiisi juhtimine kriminaalprotsessis on üks riikliku juhti­ mise vorme - juhtimissubjektiks on siin alati riigiorgan. Kui eksper­ tiis tehakse ekspertiisiasutuses, siis on kä juhtimisobjekt riigiasutus. Seetõttu on ekspertiisi juhtimisele kriminaalprotsessis omased järg­ mised printsiibid, mis on juhtimis- ja täitevtegevuse aluseks riikliku juhtimise sfääris: 1) seaduslikkus; 2) otstarbekohasus (ratsionaal­ sus); 3) yõirn kui juhtimise eeldus, ja alus, mis realiseerub juhtimis­ protsessis; 4) kompetentsus [2, lk. 14; 14, lk. 19: 16. lk. 24]. Ekspertiisi juhtimistegevuse käsitlemisel on vaja eristada sel­ liseid põhimõisteid, nagu eesmärk, vahend ja resultaat ekspertiisi juhtimise süsteemis; erialateadmised ja nende osa juhtimis- ja eks- perditegevüses; eksperditegevuse mõiste ja liigid. Eesmärk on seotud sotsiaalsete vajaduste, huvide ja motiividega [1, lk. 44; 7, lk. 115-116; 15, lk. 62]. Kriminaalprotsessi staadiumi kui juhtimissüsteemi objektiivsed vajadused seonduvad tõendamisesemega - kriminaalasjas tõenda- „ misele kuuluvate asjaolude väljaselgitamisega. Seetõttu esinevad nad selles juhtimissüsteemis tõendamise vajadustena. Kriminaalprotsessis teadvustab neid vajadusi protsessistaadiumi juhtimissubjekt versioo­ nide vahendusel. Püstitatud versioonide alusel selgitatakse küsimu­ 22 sed, feilte lahendamine on versioonide kontrollimiseks vajalik. Kü­ simustel lähtudes määratakse kindlaks uue tõendusteabe saamise moodused: konkreetsete protsessitoimingute, sealhulgas ekspertii­ si korraldamine. Et rahuldada tõendamise teadvustatud vajadusi, luuakse kriminaalprotsessi staadiumi juhtimissüsteemi raames uued alamsüsteemid - tõendamisel vajalike protsessitoimingute juhtimis­ süsteemid. Püstitatud versioonide pinnalt tõusetuyad küsimused määravad juhtimisprotsesside eesmärgid. Seejuures tuleb seatud ees­ märki selle taotlemise konkreetsetes tingimustes pidada ülesandeks. Ekspertiisi juhtimisprotsessis püstitatud eesmärke saab klassifit­ seerida mitmelt aluselt lähtudes. Nii tuleb eristada lõpp- ja vahe- eesmärke; õigusloome ja õiguse realiseerimise eesmärke; juhtimis- ja täitevtegevuse eesmärke (sealhulgas üksikute juhtimisfunktsioonide­ ga ja eksperditegevuse etappidega seonduvad eesmärgid); kriminaal- protsessuaalseid ja harukondade-vahelisi eesmärke (nende all mõiste­ takse kriminaalprotsessiseaduses ja ametkondlikes normatiivaktides kohtuekspertiisi korraldamist reguleerivate õigusnormide kokkulan­ gevaid eesmärke); põhjendatud ja põhjendamatuid eesmärke [12, lk. 49], mis ei kajasta adekvaatselt tõendamise vajadusi; normatiiv­ seid ja mittenormatiivseid eesmärke. Püstitatud eesmärgi saavutamine (s.o. ideaalse üleminek mate­ riaalseks või ideaalse muutumine objektüvseks, võimaluse muutumi­ ne tegelikkuseks) toimub praktilises tegevuses. Kui eesmärk määrab vahendid, kusjuures esmaseks eesmärgi saavutamise vahendiks on te­ gevus, süs eesmärgi püstitamisel määratakse ka selle saavutamiseks vajalik tegevusvaldkond ja selle laad, , Praktiline tegevus on oma­ korda seotud tegevusvahenditega (nt. ekspertiisitegeVuses vajalikud , tehnikavahendid). Need on eesmärgi saavutamise teisesteks vahendi­ teks. ' Juhtimis- ja täitevtegevus ei ole mõeldav erialateadmisteta. Sel­ lest tulenevalt 011 vaja eristada argi- ja teaduslike (empiiriliste ja teo­ reetiliste) teadmiste, üld- ja erialateadmiste (professionaalsete tead­ miste), objektiveerunud ja objektiveerimata teadmiste, vilumuste ja oskuste mõistet. - Ekspertiisi korraldamisel kasutab juhtimissubjekt ja -objekt tea­ duslikke teadmisi. Teaduslike teadmiste kvaliteeti iseloomustavad nende maht (ulatus), sügavus ja täpsus. Teadmiste maht tähendab tegelikkuse hõlmamise lilatust, nende sügavus ja täpsus aga nähtuse olemusse tungimise määra ja teadmiste detailiseeritust. Erialateadmiste kasutamine ei ole omane ainuüksi juhtimissub­ jekti ja -objekti tegevusele kriminaalprotsessis [3, lk. 277; 13, lk. 42]. Erialaseid e. professionaalseid teadmisi kasutab igaüks, kellel 011 eri­ alane ettevalmistus. Seejuures määravad juhtimissüsteemi vajadused erialateadmiste kasutamise eesmärgid, laadi ja vormid ning vald­ konna. Kasutades mõistet erialateadmiste rakendamine, rõhutatakse 23 6* juhtimissubjekti ja -objekti tegevuse põhitingimus!. Erialateadmiste alusel kujunevad individuaalse kogemuse teised komponendid, nagu oskused ja vilumused (9, lk. 73]. Erialateadmised rajanevad üldteadmistel ja põimuvad nendega. Uid- ja erialateadmisi tuleb käsitleda nende ühtsuses. Mõiste eri­ alateadmiste kasutamine märgistab vaid seda osa teadmistest, milleta ei saa tulla toime juhtimis- ja eksperditegevuses. Mõtestatud tegevus ilma teadmisteta ei ole mõeldav, sest tead­ mised on otstarbekohase ja efektiivse tegevuse eelduseks. Eri­ alateadmised, oskused ja vilumused moodustavad terviksüsteemi. Nad on vastastikku seotud. Seetõttu pole ka võimalik rakendada oskusi ja vilumusi lahus teadmistest. Ekspertiisi juhtimise esemeks on eksperditegevus. Selle tegevuse omavahel seostatud komponendid on subjekt, objekt, ese ja tegevus- viis (eksperdi uurimismetoodika). Nendest komponentidest lähtudes on võimalik eristada eksperditegevuse liike ja all-liike. Nii eristatak­ se ekspertiisitegevuse selliseid organisatsioonilisi vorme nagu esma-, täiend- ja kordusekspertiis, individuaalne ja kollektiivne eksperdite­ gevus (komisjoniekspertiis), sealhulgas kompleksekspertiis. Kollektiivse eksperditegevuse (komisjoniekspertiisi) puhul tuleb arvestada asjaolu, et kollektiivne praktika seisneb koostegevuses, mis ühendab grupi üksikute liikmete tegevuse. See ei ole individuaalsete tegevuste lihtne aritmeetiline summa. Ka eri subjektide ühelaadse tegevuse lihtsal liitmisel moodustub uus kvaliteet. Seetõttu annab kollektiivne praktika resultaate, mida ei ole võimalik saavutada iso­ leeritult tegutsedes [8, lk. 15]. Siit tuleneb praktikasoovitus: on tarvis laiendada komisjoniekspertiisi rakendusala nii täiend-, kordus- kui ka esmaekspertiiside tegemisel. Kollektiivse praktika kvalitatiivsed eelised tulevad ilmekalt esile just keerukas, tööjaotusele rajanevas tegevuses [8, lk. 15]. Kollektiivse tegevuse lõppresultaat erineb sel puhul suuresti nendest resultaatidest, milleni jõuab iga kollektiivi liige eraldi tegutsedes. Nii on see ka kompleksekspertiisi puhul. Neid väiteid kinnitavad ka Eesti kriminaalprotsessipraktika ja ekspertii­ si juhtimise efektiivsuse uurimise tulemused. Nii oli individuaalses eksperditegevuses (esmaekspertiiside tegemisel) kategoorilises vor­ mis tehtud eksperdijärelduste osatähtsus 1984. a. 84,29 % ja 1987. a. 86,22 %, tõenäolikus vormis tehtud järelduste osatähtsus 1984. a. 4,89 % ja 1987. a. 3,8 % ning nende järelduste osatähtsus, milles nenditi, et ekspertiisiülesannete lahendamine ei ole võimalik, 1984. a. 10,82 % ja 1987. a. 9,9 %, AinUalaste koimsjoniekspertiiside korral­ damisel (esmaekspertiiside tegemisel) olid need näitajad aga vastavalt 87,44 % ja 89,63 %; 3,14 % ja 3,34 %; 9,42 % ja 7.03 %. Ükski sotsiaalne süsteem ei teki tühjale kohale: igal süsteemil on oma ajalugu, ajaline algus, arenemine ja lõpp, kusjuures uus sotsiaal­ ne süsteem ammutab oma kujunemisel materjali eelnenud süsteemist 24 [5, lk. 34]. Seepärast on ka nüüdisajal tarvis ekspertiisi juhtimisel arvesse võtta ekspertiisi juhtimiskogemusi nii Eesti Vabariigis aastail 1921-1940 kui ka Eesti NSV-s. Ekspertiisiasutuste ekspertiisitegevuse korralduses on ülemine­ kuperioodil olulisi puudusi. Neil on ametkondlik alluvus. Seetõt­ tu reguleeritakse ekspertiisiasutuste tegevust ametkondlike, omava­ hel kooskõlastamata normatiivaktidega. Ekspertiisiasutuste tegevus - on koordineerimata. Et täiustada kohtuekspertiisi juhtimissüsteemi Eesti Vabariigis, on vaja luua uus ekspertiisi juhtimissüsteem, kus juhtimissubjektiks on Eesti Vabariigi justiitsministeerium, juhtimis- objektideks aga eri ametkondadesse kuuluvad ekspertiisiasutused. Sellise süsteemi normatnvseks juhtimiseks on vaja välja tõotada as­ jakohane normatiivakt - kohtuekspertiisi korraldamise seadus. Kohtuekspertiisi juhtimise keskne küsimus on selle efektiivsus. Nü eeldab sotsiaalne juhtimine, sealhulgas ka kohtuekspertiisi juh­ timine, tagasiside korras igakülgset, täielikku ja objektüvset in for-_ matsiooni oma resultatiivsuse (s.o. efektüvsuse) kohta. Sellest, kas juhtimissubjektil on niisugune teadustav informatsioon, ja kas seda informatsiooni saadakse õigeaegselt, sõltub oluliselt juhtimise edu­ kus. Kohtuekspertiisi juhtimise mõiste sisu avamisel tuleb arvesta­ da asjaolu, et uuritavas juhtimisprotsessis ei realiseeru ainuüksi õigusnormid, nendes antud normatiivsed eesmärgid ja ülesanded, vaid ka mittenormatüvsed nõuded ja soovitused oma eesmärkide ja ülesannetega. Eesmärk (ülesanne) omandab tegelikult saavuta­ tu (resultaadi) hindamisel kriteeriumi tähenduse. Seetõttu väljendub kohtuekspertiisi juhtimise efektiivsus nende juhtimis- ja täitevtege- vuse aktide resultaatide ning normatiivsete või mittenormatiivsete eesmärkide (ülesannete) vahelise suhtena, mis on omased erineva taseme ja mahuga juhtimistsüklitele. Juhtimistsüklid on osa ja terviku, süsteemi ja alamsüsteemi su­ hetes. Sellepärast võimaldabki efektiivsuse uurimine saada selgust, kuidas ühe juhtimistsükli resultaadid aitavad kaasa järgneva või kõrgema astme tsükli eesmärkide (ülesannete) saavutamisele. Sel viisil on uuritud õigusloome tegevuse efektiivsust ning selle tegevu­ se efektiivsust, mis toimub õiguse realiseerimise sfääris; juhtimis- ja täitevtegevuse efektiivsust, üksikute juhtimisfunktsioonide teosta­ mise efektiivsust; üksikute kohtuekspertiisi reguleerivate sotsiaalsete normide ja normigruppide realiseerimise efektiivsust. Snnjüures on vaja uurida ka õiguslikku ja mitteõiguslikku laadi subjektüvse fak­ tori ja objektiivsete faktorite nii positüvset kui ka negatüvset mõju resultaadi saavutamisele. Eesmärk on suurendada juhtimisprotsessis nende faktorite positiivset ja nõrgendada negatiivset toimet. Kohtuekspertiisi korraldamisel kriminaalprotsessis rakenduva­ te küberneetiliste juhtimissüsteemide käsitlemisel tuleb teha vahet 25 7 ökonoomsuse ja efektiivsuse ning efektiivsuse ja kvaliteedi mõistete vahel. Efektiivsus ja ökonoomsus on juhtimissubjekti ja -objekti tegevuse erinevad omadused [11, lk. 91; 17, lk. 66]. Nendel on eri sisu. Kvaliteedi mõiste on aga tihedasti seotud efektiivsuse mõistega [11, lk. 93]. Kvaliteet iseloomustab normatiivsetes ettekirjutustes ja mittenormatiivsetes nõuetes ja soovitustes antud eesmärkide (üles­ annete) realiseerimise tulemusi. Ta sõltub juhtimis- ja täitevtegevuse efektüvsusest subjektüvse faktori ja objektiivsete faktorite omava­ helises põimumises. Saadud resultaadi kvalitatiivsetest omadustest sõltub omakorda tegevuse efektiivsus järgnevas või kõrgema astme juhtimistsüklis. Seega läheb ühe juhtimistsükli resultaadi kvaliteet üle teise tsükli resultaadi kvaliteediks. Juhtimis- ja täitevtegevuse efektiivsus tagab nõutava kvaliteediga resultaadi, aga kvaliteetne re­ sultaat, mis vastab süsteemi vajadustele, on juhtimis^ efektiivsuse eelduseks (tingimuseks). Selles avaldubki mõistete kvalliteet ja efek­ tiivsus vastastikune tingitus. Samal ajal ei tohi aga tegevuse resultaati vaadelda kui nähtust, mis iseendast tagab järgneva või kõrgema astme juhtimistsükli efek­ tiivsuse. Mil viisil üks juhtimistsükkel täidab oma funktsioone teise suhtes, sõltub ühelt poolt sellest, kuivõrd saavutatud resultaat ra­ huldab süsteemi vajadusi, ja teiselt poolt subjektiivse ja objektiivsete faktorite koostoimest. Järelikult ei sisalda efektiivsuse mõiste kva­ liteedi mõistet. Nad on iseseisvad, samal ajal aga omavahel seotud kategooriad. - Kohtuekspertiisi juhtimine eeldab andmeid juhtimise efektiiv­ suse kohta. Neid saadakse mitmest allikast. Seejuures on infor­ matsioon kohtuekspertiisi juhtimise efektiivsuse kohta, mis saadakse statistilistest aruannetest, samuti juhtimis- ja täitevtegevuse praktika üldistusmaterjalidest, ühekülgne ja ebatäielik (fragmentaarne) [10, lk. 22]. See ei ole küllalt esinduslik. Siit ilmneb vajadus teha konk­ reetseid sotsioloogilisi uuringuid, et uurida kohtuekspertiisi, juhtimise efektiivsust. Sel moel saadakse igakülgset, täielikku ja objektiivset informatsiooni juhtimise efektiivsuse kohta, kusjuures seda nähtust uuritakse kvaliteetselt uuel tasandil [6, lk. 57]. Et mõõta kohtuekspertiisi juhtimise efektiivsuse taset, on vaja vastavat metoodikat. Selle väljatöötamisel tuleb arvestada juhtimis- ja täitevtegevuse isepära ekspertiisi vallas ning lähtuda sellistest mõis­ tetest nagu operatsioon, resultaadi ja eesmärgi tüüpi kvantitatiivne näitaja, efektiivsustaseme kvalitatiivne näitaja ning efektiivsuskoefit- sient. Kohtuekspertiisi juhtimise efektiivsuse uurimisel tuleb eristada selle staatilist ja dünaamilist iseloomustust. Efektiivsuse staatilise iseloomustuse puhul on eesmärk iseloomustada süsteemi seisundit, mis on kujunenud juhtimis- ja täitevtegevuses, subjektiivse ja ob­ jektiivsete faktorite toimes. Staatiline iseloomustus määrab efektiiv- 26 sustaseme kindlas ajalõigus. Efektiivsuse kirjeldamine dünaamilises iseloomustuses käsitleb juhtimissubjekti ja -objekti tegevuse efektiiv­ suse muutumist kohtuekspertiisi korraldamisel teatud aja jooksul. Efektiivsus on keerukas ja paljutahuline kompleksne nähtus, mida ei ole võimalik ammendavalt mõõta üksnes mingisuguse ühe efektiivsustaseme näitaja abil. Katsed määrata efektiivsust ühe näi­ taja kaudu viitavad sellele, et efektiivsusnähtust mõistetakse lihtsus­ tatult. Ekspertiisi korraldamine hõlmab juhtimissubjekti ja -objekti tegevusaktide süsteemi, mille eesmärgiks on kindlustada arvuka­ te normatiivsete ja mittenormatiivsete eesmärkide saavutamine ja juhtimisülesannete lahendamine^ Siit vajadus kasutada kohtueksper­ tiisi juhtimise efektiivsuse iseloomustamiseks erisuguse sisu ja tase­ mega juhtimistsüklite kohta mitut näitajat. Nende arv sõltub sellest, kuivõrd täielikult ja igakülgselt peetakse tarvilikuks efektiivsust kir­ jeldada. Vaja on modelleerida kohtuekspertnsi juhtimise nähtust just näitajate süsteemi abil, kus iga näitaja on selle süsteemi elemendiks. Juhtimise efektiivsustaseme mõõtmine ja hindamine kohtueks­ pertiisi korraldamisel võimaldab lahendada kahte praktilist laadi ülesannet: 1) köhtuekspertüsi juhtimise efektnvsustaseme adekvaat­ ne selgitamine ning üksikute juhtimistsüklite efektiivsuse või mitte- efektiivsuse tuvastamine, arvestades seejuures subjektiivse ja objek- tnvsete faktorite toimet; 2) kohtuekspertiisi juhtimise efektiivsusta­ seme tõstmise võimaluste (reservide) otsimine: madala efektiivsusta­ seme või mitteefektiivsuse põhjuste selgitamine; teede ja vahendite kavandamine, kõrvaldamaks juhtimissüsteemis ilmnevad puudused ja vead; subjektiivsete ja objektiivsete faktorite ebasoodsa toime neutraliseerimine juhtimisprotsessis ja tingimuste loomine nende po­ sitiivse mõju suurendamiseks; teaduslikult põhistatud ettepanekute tegemine kohtuekspertiisi juhtimisprotsessi täiustamiseks. KIRJANDUS 1. Ebber J. Tarbed: Isiksus / TPedl. Tallinn. 1976. 55 lk. 2. Schneider H., Lüüs O. Kontroll ja IME // Eesti Jutist. 1990. Ni. 1. Lk. 10-14. 3. Harrland H. Zm Rolle Kriminalistik in der Strafrechtspflege // Kri- uiiualtätsursachen und ihre Überwindung: Eine Gemeinschaftsarbeit von Stiafrechts Wissenschaftlern und -praktikern. Berlin: Staatsverlag der DDR, 19G4. S. 277-279. 4. Афанасьев В.Г. Некоторые проблемы управления в развитом социалистическом обществе // Научное управление обществом / Академия обществ, наук. М.: Мысль, 1980. Вып. 13. С. 68-116, 5. Афанасьев В.Г. Общество: системность, познание и управление. М.: Политиздат, 1981. 432 с. 27 7* 6. Беляев A.A., Задков А.И. Ленинский стиль как фактор совер­ шенствования управления социалистическим обществом // Научное управление обществом / Академия обществ, наук. М.: Мысль, 1980. Вып. 13. С. 42-67. 7. Диалектика социальных процессов / A.A. Лысенко, А.И. Горак, Т.И. Ящук и др. Киев: Вища шк., 1983. 216 с. 8. Знания - убеждения - деятельность / Саратов, высш. партийн. шк. Саратов: Иэд-во Сарат. ун-та, 1975. 222 с. 9. Краевскнй В.В., Высоцкая С.И., Шубннскнй B.C. Умения и навыки как компонент содержания общего среднего образования // Сов. педагогика. 1981. 2. С. 51-55. 10. Кузнецов И., Никитинский В., Глаэырнн В. Эффективность закона: как организовать ее изучение // Соц. законность. 1984. 7. С. 21-24. 11. Матнйченко Б.А. Теоретические вопросы эффективности и ка­ чества судебной экспертизы // Организационно-правовые проблемы судебной экспертизы: Сб. науч. тр. / ВНИИСЭ. М., 1982. С. 88-106. 12. Ропаков Н.И. Категория цели: проблемы исследования. М.: Мысль, 1980. 127 с. 13. Сырых В.М. Философские проблемы методологии правовой науки // Сов. гос-во и право. 1977. 10. С. 36-43. 14. Тихомиров Ю.А. Диалектика управления и самоуправления // Вопр. философии. 1983. 8. С. 18-30. 15. Цораев Э.У. Соотношении категорий "интерес" и "потребность" // Вестн. Моск. ун-та. Сер. 7: Философия. 1986. 4. С. 60-64. 16. Шяейдер Х.Х. Контроль в советском государственном управле­ нии / по материалам Эстонской ССР /: Автореф. дис. ... д-ра юрид. наук. Тарту, 1974. 107 с. v 17. Эффективность правовых норм / В.Н. Кудрявцев, В.И. Никитинс­ кий, И.С. Самощешсо, В.В. Глазырин. М.: Юрид. лит., 1980. 2^0 с. KYBERNETISCHE STEUERUNGSSYSTEME BEI DER REGLUNG DER GERICHTSEXPERTISE IM STRAFPROZESSE Herbert Lindmäe Z u s a m m e n f a s s u n g Die Aufklärung wichtiger Umstände bei der Beweisführung im Starfprozeß, aber auch die Einzelhandlungen zum Sammeln der Beweise - die Prozeßhandlungen, darunter auch die Expertise, sind miteinander im Zusammenhang stehende Informationsprozesse. Da werden die Grundlagen und Gesetzmäßigkeiten der kybernetischen Steuerungstheorie verwendet. 28 Die erfolgreiche Erfüllung der Ziele und Aufgaben des Straf- Srozesses als System setzt heutzutage eine umfangreiche Anwendung er Fachkenntnisse auch in Form der Expertise durch die Steuerungs­ systeme voraus. Bei der Durchführung der Expertise muß man zwischen den Steuerungssystemen mit unterschiedlichem Niveau und Umfang un­ terscheiden: 1) die normative Steuerung der Organisation der Ex­ pertisen; 2) das Steuerungssystem der Organisation einer konkreten Expertise, das sich in der Sphäre der Rechtsverwirklichung for­ miert. Die Steuerung der Expertise im Starfprozeß ist eine der staat­ lichen Steuerungsformen - als Steuerungssubjekt tritt hier immer ein Staatsorgan auf. Wenn die Expertise in einer Sachverständigen­ behörde durchgeführt wird, dann güt auch als Steuerungssubjekt eine Staatsbehörde. Bei der Behandlung der Steuerungstätigkeit der Expertise muß man zwischen solchen Grundbegriffen wie das Ziel, das Mittel und das Resultat im System der Steuerung der Expertise ebenso auch die Fachkenntnisse und die Sachverständigentätigkeit unterschei­ den. Das Erreichen des gesetzten Ziels geschieht in der praktischen Tätigkeit. Das ist das primäre Mittel beim Erreichen des Ziels. Die praktische Tätigkeit ist mit den Handlungsmitteln verbunden. Das sind sekundäre Mittel zum Erreichen des Ziels. Bei der Steuerung der Durchführung der Expertise während der Übergangsperiode in der Republik Estland gibt es wesentüche Mängel. Die Tätigkeit der Sachverständigenbehörden ist unkoor- diniert. Um das Steuerungssystem der Expertise in der RepubUk Estland zu vervollkommnen, muß man ein neues Steuerungssystem der Expertise schaffen, wo als Steuerungssubjekt das Justizministe­ rium der Republik Estland, als Steuerungsobjekte aber die zu sepa­ raten Behörden gehörenden Sachverständigenbehörden sind. Um ein solches System normativ zu steuern, muß man den entsprechenden Normativakt - die Grundbestimmung der Sachverständigenbehör­ den - ausarbeiten. Als Voraussetzung zur Steuerung der Gerichtsexpertise dienen die Angaben über die Effektivität der Steuerung. Dabei muß man zwischen der staatischen und dynamischen Charakteristik der Ef­ fektivität unterscheiden. Da die Effektivität eine komplizierte und vielseitige komplexe Erscheinung ist, die anhand nur ernes belie­ bigen Merkmals des effektivitätsniveaus ausführlich nicht zu messen ist, muß man die Effektivität der Steuerung der Gerichtsexpertise mit Hilfe des Merkmalsystem formen. Das Messen des Effektivitätsniveaus der Steuerung und des­ sen Bewerten bei der Organisation der Gerichtsexpertise macht es 29 8 möglich, zwei Aufgaben praktischer Art zu lösen: 1) die Effek­ tivität der Steuerung der Gerichtsexpertise adäquat zu erklären, dabei Rücksicht auf die Wirkung der objektiven und subjektiven Faktoren nehmend; 2) die Möglichkeiten (Reserven) zur Steigerung des Effektivitätsniveaus bei der Steuerung der Gerichtsexpertise zu suchen. j 30 EMOTSIONAALSE PINGE INSTRUMENTAALDIAGNOSTIKA (EPI) E. POLÜGRAAFI (VALEDETEKTORI) KASUTAMISVÕIMALUSTEST Rait Maruste, Peep Pruks 1. Sissejuhatus Kuritegevuse kasv Eestis sunnib nii teadlasi kui praktikuid uute võimaluste otsimisele saamaks praktilist ja efektiivset abi kuritege- vusvastases võitluses. Eesti võimaluste juures on raske kui mitte võimatu avastada midagi printsipiaalselt uut klassikalise kriminalis­ tika vallas. Seetõttu peaks keskendama tähelepanu nendele vahen­ ditele ja meetoditele, mis on juba mitmes riigis kasutusel ning millel on ühiseid kokkupuutepunkte teiste teadusharudega. Uks sellistest on nõukogude süsteemis kõrvale tõrjutud polügraafi (valedetektori) kasutamine kriminaalprotsessis. Inimorganismi psühhofüsioloogiliste reaktsioonide seos isiku emotsionaalse pingega on olnud põhjuseks, miks käesoleval ajal pal­ judes riikides kasutatakse polügraafilisi meetodeid süülise teadmise olemasolu tuvastamiseks uuritavate isikute teadvuses. 1.1. Instrumentaalmet oodikate kasutamine Käesoleval ajal kasutatakse polügraafi (või analoogilisi vahen­ deid) u. 19 riigis. Instrumentaalmetoodikate väljatöötamisel ning juurutamisel on esirinnas USA ja Jaapan. Analoogilisi metoodi­ kaid rakendatakse ka Iisraelis. Mis puutub Euroopa riikidesse, süs vaatamata asjaolule, et üks laialdaselt levinud metoodikatest (Tai- bestandsdiagnostik) sai alguse just sajandialguse Lääne-Euroopast, on nende praktiline kasutamine tänapäeval piiratud. Aktüvselt on uuritud ja kasutatakse polügraafi Türgis, Poolas (tuntud_ rohkem wariograafi nime all), Tšehhoslovakkias, Jugoslaavias. Üksikutel juhtudel on seda rakendatud ka Šveitsis./ Peale kümnenditepik- kust vaheaega on ka Saksamaal uuesti hakatud sellealaste prob­ leemidega tegelema [1]. Nii ilmus kaheksakümnendatel aastatel polügraafi teemal mitu põhjalikku monograafiat [2]. Teistest riiki­ dest, kus polügraaf on tuutud ja praktikas kasutatav, nimetaksime 31 8* Lõuna-Koread, Kanadat, Indiat, Iraani, Brasiiliat, Argentiinat, Meh­ hikot jt. Terminoloogiast Erialakirjanduses eksisteerivad kõrvuti põhiliselt kaks terminit: valedetektor (lie-detector, Lügendetektor, детектор лжи) ja polü- graaf (polygraph, полиграф). Kummatigi tuleks kohe märkida, et termin valedetektor on tege­ likult ajakirjanduslik (populistlik) sõnäüllitis, mis pakuti USA-s välja juba selle sajandi esimestel kümnenditel. Mingil määral näitab ta idee esialgset pretensioonikust (reaalselt muidugi ükski aparaat kui tehniline vahend ei ole võimeline iseseisvalt valet tuvastama). Teisalt aga tuleb tunnistada, et möödunud aja jooksul on see sõnaühend erialakirjanduses tugevasti juurdunud ja ilmselt ei ole lähitulevikus ette näha sellest loobumist. Kahjuks andis see ebatäpne määratlus aluse metoodika politi­ seerimiseks Nõukogude Lüdus ning sellest tulenevalt negativistlikule suhtumisele nii aparatuuri ja metoodikasse kui ka nende praktilisse kasutamisse. 1 ! Spetsialistid, kes töötavad vahetult vastava aparatuuriga ja ra­ kendavad erinevaid metoodikaid, eelistavad neutraalsemat terminit - polügraaf Teoreetilistesse diskussioonidesse laskumata konstateeri­ m e , e t k õ i g e l ü h e m a l t v õ i k s t e r m i n i s i s u s t a d a j ä r g m i s e l t : p o l ü ­ graaf, s.o. aparaat (mõõteriistade kompleks, seade)j mis mõõdab ja registreerib üheaegselt ning katkematult inimese füsioloogiliste funktsioonide dünaamikat. Siit tuleneb otseselt fakt, et aparaat kui tehniline vahend on võimeline fikseerima üksnes teatud füsioloo­ gilisi muutusi ja mitte rohkemat. Millest oli reaktsioonide muutus esile kutsutud, selle järelduse peab tegema operaator (ekspert) ning lõppastmes uurija/kohus. Terminoloogilise selguse "huvides pakuksime välja termini - e m o t s i o n a a l s e p i n g e i n s t r u m e n t a a l d i a g n o s t i k a (EPI). 2. EPI loodusteaduslik alus Instrumentaaldiagnostika teaduslik põhistatus on nüüdisteadu- ses läbikäidud etapp. Sellealased diskussioonid ulatuvad möödunud sajandi lõppu ja käesoleva aastasaja algusesse, mõne küsimuse suhtes aga 40.-50. aastatesse. Seega võib meetodi teaduslikkuse probleem (psühhofüsioloogiline aspekt) tõusetuda üksnes situatsioonis, kus sellealaste küsimustega puututakse kokku esmakordselt. Segaduste vältimiseks rõhutaksime siiski järgmisi põhifakte. Emotsioonis eristatakse kahte komponenti: 1) subjektiivset emotsionaalset elamust; 2) emotsiooni väljendamist objektiivses fü­ 32 sioloogilises (somaatilises ning vegetatiivses) sfääris. Seega on emot­ sionaalsete seisundite väljendumine objektiivselt jälgitav ning fiksee­ ritav. Esmatähtis on siinjuures asjaolu, et vegetatiivse närvisüsteemi poolt reguleeritavad funktsioonid ei allu otseselt teadlikule kont­ rollile. • Emotsiooni (ärevus, hirm vm».) kutsub esile ka olukord, kus inimene on ebasiiras, ei käitu loomulikult (varjab midagi või valetab). Emotsioon on seda intensiivsem, mida isiksuslikult olulisem on var- jatav elamus (süüline teadmine). Oht saada paljastatud ja karistatud on kahtlemata isiksuslikult oluline. Traditsiooniliselt on emotsionaalsete seisundite uurimisel kasu­ tatud järgmisi parameetreid. 1. Naha elektrijuhtivus ehk naha galvaaniline reaktsioon [3]. Käesoleval ajal peetakse seda üheks tundlikumaks ja efektiivsemaks parameetriks, mille abil erinevate uuringute andmetel vähemalt 92- 95 %-l juhtudest tuvastatakse emotsionaalne signäal. Naha galvaani­ line reaktsioon on maksimaalne momendil, kui võetakse vastu otsus anda välevastus. 2. Südame-veresoonkonna talitluse parameetrid: südame rütm (EKG), arteriaalne rõhk, veresoonte täituvus (pletüsmograafia). 3. Hingamine (sagedus, amplituud) - pneumograafia. Punktides 2 ja 3 nimetatud näitajad on samuti traditsioonilised emotsionaalse pinge parameetrid. Nad on küllaltki informatiivsed ja instrumentaalselt kergesti fikseeritavad. Emotsionaalse pinge pa­ rameetreid on ühtekokku u. 15-20, siinnimetatud on aga probleemi seisukohalt olulisemad. Rõhutame seda, et emotsioonid peegelduvad füüsises, teisisõnu, emotsionaalsed muudatused avalduvad indiviidi tahtest sõltumata tema organismi füsioloogiliste reaktsioonide dünaamikas. Kogu kü­ simus on selles, et seda täpselt (mitte nn. kogenud silmaga) mõõta ja õigesti interpreteerida. 3. EPI kasutamisvõimalusi kriminaalprotsessis - Instrumentaaldiagnostika rakendamisvõiinalus kriminaalprot­ sessis põhineks eespool fikseeritud faktidel: 1) emotsionaalsete seisundite muudatused väljenduvad organis­ mi füsioloogiliste funktsioonide dünaamikas; 2) muudatused ei allu isiku tahtele; 3) organismi reaktsioone on võimalik objektiivselt instrumen­ taalselt''mõõta ja fikseerida. Iga kuritegu jätab jälgi nii ümbritsevasse materiaalsesse maa­ ilma kui ka kuriteoga seotud isiku teadvusse. Need jäljed, mis eksisteerivad kurjategija teadvuses, kujunevad emotsioonidest tuge­ vasti mõjutatuina, küna kuritegu kui sündmus ja sellega seonduvad 33 9 faktilised asjaolud on oma loomult kahtlematult tugeva emotsio­ naalse mõjuga nähtused. Neid jälgi on võimalik täppisteaduslikult fikseerida. Kuriteo toime pannud isik püüab uurimisorganite eest tegelikke asjaolusid varjata. See on psühholoogiliselt mõistetav, ku­ na inimeses, kes on teadlik eeldatavast karistusest, rakendub tööle enesekaitsemehhanism. Isik, püüdes varjata temale teadaolevat, oht­ likku fakti, erutub. Seda emotsionaalset pinget reedavad aga objek­ tiivselt instrumentaalsel teel fikseeritavad muutused füsioloogilistes funktsioonides. Süülise teadmise olemasolu tuvastamine uuritaval isikul vajab teaduslikult põhjendatud metoodikat. Just metoodika on see sõlmküsimus, mis annab vastuse, kas ja kuidas, millises ulatuses ning millistel juhtudel on EPI rakendatav meie kriminaalkohtumenetluses. Maailmapraktika on rikas erisuguste metoodikate poolest, mil­ lest igaühel on oma positüvsed ja negatiivsed jooned. On pikema­ tagi selge, et lihtne on kinnitada inimesele külge andurid ja saada objektiivne pilt tema psühhofüsioloogiatest reaktsioonidest. Kuid missuguseid järeldusi me võime teha saadud polügrammide,alusel, just see on küsimuste küsimus. Inimesele esitatavate test-ärritajate valik ja esituskava eeldavad sügavaid professionaalseid teadmisi nii psühholoogias, psühhofüsioloogias kui ka kriminalistikšs. Et mitte jääda üldsõnaliseks, esitame siinkohal ühe võimaliku instrumentaalmetoodika põhiprintsiibid, mis töötati välja juba käes­ oleva sajandi algUses. Uks metoodika edukatest katsetajatest Nõu­ kogude Liidus oli vene/nõukogude tuntud psühholoog A. Luria. Ta realiseeris oma metoodikat (сопряженная моторная методика) aas­ tail 1927-1932, töötades Moskva kubermangu prokuratuuri juurde loodud eksperimentaalpsühholoogia laboratooriumis. Kontsentreeri­ tud kujul nimetuse all quilty knowledge technigue -esitas metoodika USA psühholoog D. Lykkeni 1959-1960 avaldatud artikliseerias. Tänapäeval kasutatakse seda näiteks Poolas (ntõdus operandi metoo dika - M. Kulicki). EPI metoodika seisneb psühhofüsioloogiliste testide korralda­ mises uuritavale isikule. Sellele eelneb operaatori-eksperimentaatori (eksperdi) poolne sündmuskoha olustiku detailne tundmaõppimine ning vajaliku testmaterjali (esemed, fotod jms.), valimine/kogumine. On oluline, et oleks tagatud sündmuse tehiolude ja sündmuskoha vaatluse detailandmete mitteteadasaamine kõrvaliste isikute, sh. või­ malike kahtlusaluste poolt. Järgneb uurimisorgani-ppolne kahtlus­ aluste (testitavate) ringi kindlakstegemine ning eksperimendi (eks­ pertiisi) ettevalmistamine. Eksperiment viiakse läbi vabatahtlikkuse alusel [4]. Enne seda luuakse selleks sobiv õhkkond, mis valmis­ tab isiku eksperimendiks psühholoogiliselt ette. Eksperiment tuleb korraldada ruumis, kus uuritavat isikut ei segaks foonimüra (kõnelu­ sed, telefon, kõrvaliste isikute juuresolek jm.). Eksperiment hõlmab 34 vähemalt 6-8 eri testi, mille tulemused kogumis annavad piisava tõeväärtuse. Testides esitatakse isikule teatud hulk testärritajaid (stiimuleid). Nendeks on nt. fotod, esemed, pildid, videolõigud jm. Osa nendest on kriitilised stiimulid, s.o. need, mis on otseselt seotud kuriteoga, ja teine osa - neutraalsed stiimulid, mille ülesanne on rahulikkuse fooni selgitamine. Kriitilised stiimulid on saadud sündmuskoha vaat­ lusel, neutraalsed on aga kõrvalised. Väga oluline on see, et isikule esitatavad stiimulid oleksid tõepoolest emotsionaalse koormusega, m i s t õ t t u e r i l i s e t ä h t s u s e o m a n d a v a d k u r i t e o g a s e o t u d d e t a i l i d , mis saavad-olla teada inimesele, kes on selle teo ise toime pannud või on sellega puutumuses olnud, Kõrvaline inimene, kes neid detaile ei tea, kellel puudub süüline teadmine, emotsioone ei anna. Valides stiimuliks detailid või üksikasjad, mida saavad teada üksnes teo toi­ mepanijad või vahetult sellega seotud isikud, välistatakse võimalikud eksitused. Seega esitatakse relevantsed stiimulid kõrvuti analoogiliste irrelevantsetega. ;r Näiteks; Kannatanu tapeti noaga, niis on uurimisorganite valduses, ning see, millise noaga tapmine toime pandi, on teada üksnes teo toimepani­ jale ja uurimisorganile. Testis esitatakse järjest teatud arv nuge, mille hulgas on ka kuiiteoriist. Kõrvalisele isikule on nad kõik ühesugused noad, kuxjate- gijas kutsub aga "oma" noa nägemine tahtmatult esile tugeva emotsionaalse reaktsiooni. Või kui kahtlusalune väidab, et ta kannatanut ei tunne ega ole temaga ealeski kohtunud, esitatakse talle rida kannatanuga sarnaste, kuid kahtlusalusele tõenäoliselt tundmatute isikute fotosid, mille hülgas on ka kannatanu foto. Lõpptulemusena püütakse saada vähemalt 6-8 polügrammi, kus on fikseeritud uuritava isiku psühhofüsioloogilised reaktsioonid nii kriitilistele kui ka neutraalsetele stiimulitele. Kui nüüd reaktsioo­ nides leitakse tähelepanuväärne ja statistiliselt usaldusväärne testi seisukohalt oluline erisus kontrollandmetest just kriitiliste stimuli te korral, 011 alus kahtlustada isikut kuriteo toimepanemises või sellega seotuses. EPI on eriti efektiivne järgmistel juhtudel. 1. Kahtlusaluseid isikuid on palju (või väga palju). Nende kõigi kontrollimine tavaliste meetoditega on töömahukas. Sel juhul suudab hästi ettevalmistatud testiseerida tuvastada ilmselt süütud isikud väga lühikese aja vältel ja nad kahtlusaluste ringist (vähemalt esialgu) elimineerida. See võimaldab aga vältida süütute inimeste ruineerimist alusetute kahtlustustega ning tühikäike vältides töötada õiges suunas. Öeldut tuleks pidada EPI väga oluliseks tulemuseks, mida aga kahjuks ei ole avalikkuse ees senini rõhutatud. 2. Testide läbiviimine on psühholoogiliselt kasulik, eriti isikute suhtes, kes on esmakordselt uurimise all. On piisavalt juhtumeid, kus paljas teadmine EPI kasutamisest viib süü ülestunnistamisele. 35 9* 4. Tehniline aspekt Testide läbiviimine eeldab aparatuuri olemasolu. On olemas suur hulk erisuguste tehniliste võimalustega seadmeid. Maailmas on tuntuimad kaks USA firmat, kes valmistavad vajalikku aparatuuri: "C.H. Stoelting Co." ja "Lafayette Instrument Co.", neist esimene valmistab u. 98 % kogu aparatuurist. Firma "Lafayette" annab kolm korda aastas välja ka ajakirja "Polygraph Update". Enamik polügraafe erinevad üksteisest üksnes tehniliste üksik­ asjade poolest, mis kogenud operaatori puhul sisulist rolli ei mängi, kuid sellest sõltub seadme hind. Viimane kõigub 2500-4000 $ vahel. Professionaalide poolt kasutatavad polügraafid maksavad u. 3000 $. Polügraafe toodeti ka Nõukogude Liidus, kuid üksnes meditsii- nilisteks uuringuteks. Nende hind sõltub kanalite arvust jms. Need on aga enamasti statsionaarsed, kohmakad ja massi poolest mitte eriti kerged seadmekompleksid, millega operatiivne töötamine on raske. Ja mis kõige olulisem — nad on ehitatud teistel eesmärkidel. Samal ajal ei ole tehniliselt probleemiks ehitada Eestis polügraafi mudel, mis rahuldaks uurimise vajadusi. 5. Õiguslik-protsessuaalne aspekt Senise praktika analüüs pakub EPI kasutamiseks kuritegude eeluurimisel kahte lahendust. L Kui operatiiv-tehniline vahend erinevate uurimis­ toimingute läbivümisel (ülekuulamine, läbiotsimine, isiku ja eseme äratundmiseks esitamine); Levinuim (teoreetiline) variant on polü­ graafi kasutamine ütluste objektiviseerimiseks ülekuulamisel. Muu hulgas võimaldaks see: a) objektiivselt tuvastada ütlusi andva isiku suhtumist uurita­ vasse kuriteosse, leida ütlustes emotsionaalselt pingestatud kohad; b) valida õige taktika ja korrigeerida seda kogu ülekuulamise kestel; c) töötada välja uurimisversioone. 2. Kui ekspertiisi liik. Esimesel juhul pole saadud andmed tõendid, neid kasutatakse operatüvse informatsiooni tähenduses, mis teatud juhtudel ja olukor: ras kergendab eeluurimist. Need andmed ei kajastu üheski protses­ suaalses dokumendis ja loomulikult ei tohi neile ka viidata. Teises variandis omandavad andmed kohtuliku tõendi tähen­ duse. Loomulikult tuleb sel juhul kasutada teaduslikult põhjendatud metoodikat ning EPI rakendamine ning tulemused Vormistada vas­ tavalt kohtuekspertiisi teostamise ja vormistamise nõuetele (nn on see nt. Poolas). Sel juhul on EPI rakendamise tulemustel kohtuliku 36 tõendi (eksperdi arvamus) tähendus. Suurema töömahu ja teatud eel­ tingimuste vajalikkuse tõttu tuleks EPI kasutamine ekspertiisi vormis kõne alla raskete ja keeruliste kuritegude eeluurimisel. Kokkuvõtteks 1. EPI on tõsiteaduslik, efektiivne ja maailmapraktikas kasu­ tatav metoodika, mis tuleks võtta kasutusele ka Eesti Vabariigi õiguskaitses. 2. EPI-d tuleks protsessuaalses mõttes käsitada kui psühholoogiaekspertiisi üht alaliiki koos kõigi sellega kaasnevate õiguslike järeldustega. 3. Eelöeldu realiseerimiseks peame vajalikuks: a) Eesti Vabariigi õiguskaitseorganite põhimõttelist otsustust EPI kasutuselevõtu kohta Eestis; b) Sellekohaste ettevalmistavate uuringute korraldamist ja aparatuuri hankimist/valmistamist. Ettevalmistavatel uuringutel tuleb üksikasjalikult välja töötada emotsionaalse pingeseisundi instrumentaaldiagnostika metoodika. Vajaliku aparatuuri loomiseks ja kogemuste oman­ damiseks oleks hea muretseda üks polügraaf eespoolnimetatud fir­ madest. Edaspidi oleks võimalik baseeruda mõne olulisema sõlme sissetoomisele ning neist ise aparatuuri valmistamisele. On mõeldav, et väikeseseerialise tootmisega on võimalik katta kulusid aparatuuri ja metoodika realiseerimisega idaturul. 4. Seada EPI kasutamise üle sisse range kontroll, milleks seadme kasutajad (operaatorid) peavad läbima kursused ning omandama litsentsi. KIRJANDUS. MÄRKUSED 1. 16.02.1954. a. keelustati Lääne-Saksamaal polügraafi - valedetektori kasutamine kriminaalprotsessis. 2-, Vt. Delvo M. Dei Lügendetektor im Strafprozeß der USA: Eine Aus­ wertung und kritische Würdigung der U.S.-amerikanischen Fachliteratur zum Thema "Wissenschaft der Polygraphie", der Rechtsprechung und der juristischen Literatur in Hinblick auf eine mögliche Verwertbarkeit der Polygraphen im Strafverfahren der Bundesrepublik Deutschland. Frankfurt/M.: Athenäum Verlag, 1981. 432 S. Wegner W. Täter­ schaftsermittlung durch Polygraphie. Köln usw.: Heymann, 1981. 245 S. Steller M. Psychophysiologische Aussagcbeurteilung: Wissenschaftliche Grundlagen und Auweiidungsmöghchkciten der "Lügendetcktion". Güt­ tingen usw: CJ. Hogrefe, 1987. 186 S. 3. Tugeva emotsionaalse pinge seisundis inimese nalik (eriti sõrmedel) niiskub (inimene higistab) ja see suurendab naita elektrijuhÜvust. 37 10 4. See võib näida paradoksaalsena, kuid näiteks Poola kriminalisti M. Ku- licki paarikümneaastase praktika jooksul ei ole keegi testi korraldamisest keeldunud. Ilmselt töötab mehhanism, bis süütul pole niijcuinii mida­ gi karta, seevastu aga süüdlane kardab keeldumisega tõmmata endale asjatut tähelepanu. ÜBER DIE ANWENDUNGSMÖGLICHKEITEN DER INSTRUMENTALDIAGNOSTIK DER GEFÜHLSBETONTEN SPANNUNG ODER DES POLYGRAPHEN ("DER LÜGENDETEKTOR") Rait Maruste, Peep Pruks Z u s a m m e n f a s s u n g Im Artikel wird ein Uberblick über die Anwendungsmöglich­ keiten der Instrumentaldiagnostik der gefühlsbetonten Spannung im Kampf gegen das Verbrechertum gegeben. Es wird die Weltpraktik zum Bewußtsein gebracht, die Terminologie präzisiert, der Überblick über die psychophysiologische und technische Grundlage der Met­ hodik und die möglichen Rechtsprobleme beim Anwenden der ID im estnischen Rechtsschutz gegeben. Zusammenfassend werden folgende Schlußfolgerungen gezogen: 1. ID ist eine den Tatsachen entsprechende, effektive und in der Weltpraktik gebräuchliche Methodik, deren Anwendung auch in der Republik Estland notwendig wäre. x 2. Im prozessualen Sinn müßte die ID als eine der Untergruppen der Psychologieexpertise samt allen damit verbundenen rechtlichen Schlußfolgerungen behandelt werden. 3. Um das Obenerwähnte zu Verwirklichen, wäre es nötig: a) das prinzipielle Einverständnis der Rechtsschutzorgane der Republik Estland für die Ingebrauchnahme der ID in Estland; b) die Durchführung der diesbezüglichen vorbereitenden Un­ tersuchungen und die Besorgung/die Herstellung der Apparatur. Im Laufe der vorbereitenden Untersuchungen muß ausführlich die Methodik der ID des emotionalen Spannungszustands aus­ gearbeitet werden. 4. Über die Anwendung der ID muß eine sehr strenge Kontrolle sein. Die Personen, die mit diesem Apparat arbeiten, müssen an entsprechenden Kursen teilnehmen und eine Lizenz bekommen. 38 POLÜGRAAFI ANDMETE OLEMUSEST Peep Pruks 1. Emotsionaalse pinge instrumentaaldiagnostika (EPI) raken­ damine kriminaalprotsessis eeldab polügraafi vahendusel saadud andmete olemuse sisulist analüüsi. Sügavuti minek selles küsimuses pakub lähtekohad EPI-ga seonduva probleemidekompleksi lahenda­ miseks, andes ühtlasi teoreetilise põhjenduse polügraafi kasutusele­ võtuks kuritegude eeluurimise praktikas. Erialakirjanduses tuuakse polügraafiga Seonduvas temaatikas esile sellised aspektid nagu füsioloogiline, psühholoogiline, tehniline, sotsiaal-õiguslik, protsessuaalne, metoodiline, taktikaline jne.1 Kum­ matigi 'on seesugune struktureerimine üsnagi tinglik ja puudulikki ning selline käsitlusviis jätaks vaatluse alt välja olulised probleemid, kuna neid ei hõlma ükski ülalnimetatud alajaotus. Uks sellis­ test probleemidest, mis nõuab kompleksset käsitlusviisi, on küsimus p o l ü g r a a f i a n d m e t e o l e m u s e s t . 2. Polügraafi puudutavates publikatsioonides väljendatakse sa­ geli kas täiesti eitavat suhtumist seadmesse ning vastavate instrumen- taalmetoodikate rakendamisse või ollakse ette negatnvselt häälesta­ tud EPI kasutamise suhtes kriminaalprotsessi raamides. Tihtipeale on sellise suhtumise aluseks asjaolu, ei tunta polügraafi tegelikke võimalusi. Polügraafi pooldajad märgivad õigustatult, et niipea kui tuleb jut­ tu polügraafist, asendub õiguslike probleemide käsitlus teoretiseerimisega aparaadi tehniliste võimaluste üle, kusjuures sel alusel tehakse üsnagi ka­ tegoorilisi järeldusi. Tuleb ette ka Ehtsalt polügraafi sotsiaal-õiguslike ja tehniliste aspektide eklektilist käsitlust. Ebaõige arusaam polügraafiga saadud psühhofüsioloogilise in­ formatsiooni olemusest ja õiguslikust tähendusest on sageli selleks aluseks, millelt hargneb edaspidi terve valede otsustuste ahel. See­ tõttu on kohane keskendada tähelepanu just sellistele sõlmküsimus­ 1 Eestikeelses juriidilises kirjanduses puudub seniajani vähemgi terviklik käsitlus sellisest diskussioonilisest valdkonnast nagu psühhofüsioloogilise informatsiooni kasutamine kriminaalprotsessis. Arvestatavaks katseks sel alal tuleks pidada 1982. a. Liina Vaiksaare poolt R, Maruste juhendamisel kirjutatud diplomitoöd "Poliigraaf kriminalistikas ja kriminaalprotsessis" Põgusalt on polügraafi temaatikat trükisõnas puudutanud T. Baclunann ja B. Maruste [1, lk. 70] ning H. Lindmäe [2, lk. 120]. 39 10* tele, mis võõrkeelses erialakirjanduses on põhjustanud diskussiooni ja mille analüüs annab võtme polügraafi andmete olemuse õigeks m õ i s t m i s e k s : p o l ü g r a a f k u i t e h n i l i n e v a h e n d : m e t o o d i k a t ä h e n d u s ; p o l ü g r a a f i a n d m e t e e e s m ä r k . I. Polügraaf kui tehniline seade Ilmselt on siin olulisim kokkuvõetav küsimusse: millele rea­ geerib e. mida registreerib polügraaf. Vastus sellele on lihtne ja ühetähenduslik; seade registreerib inimorganismi mitme füsioloo­ gilise funktsiooni dünaamikat. Samal ajal tuleb kirjanduses ette s ü ü d i s t u s i , n a g u t u v a s t a k s p o l ü g r a a f v a l e t . Näiteks märgitakse, et "reas riikides, eriti aga USA-s kasutatakse ülekuulamisel vahendeid vale tuvastamiseks süüdistatava ütlustes e. polü­ graaf paneb diagnoosi - kas ülekuulatav valetab või mitte". Niisugused formuleeringud on paratamatult kahetähenduslikud. Ühest küljest jääb sõnasõnalisest tõlgendusest mulje, nagu fiksee­ riks polügraaf tehnilise vahendina mingi sümptomite kogum'i, mis " tõendab valet kontrollitava isiku ütlustes (e. vastupidi, registreerib seda, et isik räägib tõtt)2. Teisest küljest on loomulikult loogilisem oletada, et ülaltoodud mõtteavalduste autorid süüdistasid polügraafi selles, et tema kui teh­ nilise seade abil tuvastatakse Valet, s.t. otsustuse vastustes esineva vale kohta teeb polügrammide alusel operaator/eksperimentaator. Tuleb rõhutada, et nii nagu ei ole olemas sümptomite kogumit, mis ühetähenduslikult ja kahtlusteta osutaksid valele (tõele) isiku vastustes, nn ei eksisteeri ka tehnilist seadet, mis oleks iseenesest või­ meline valet (tõde) registreerima. Tegelikult on polügraaf suuteline fikseerima inimorganismi füsioloogiliste funktsioonide dünaamikat. Vale (tõde) on eetilis-juriidüine kategooria ning on ilmne, et sel­ le registreerimine tehniliste vahenditega pole võimalik. Seega võib polügraafi ainukese ülesande kokku võtta lausega: fikseerida eri­ suguste füsioloogiliste funktsioonide dünaamikat. Sellega tema osa ammendub ning mingeid muid vahetuid ülesandeid polügraafil kui tehnilisel seadmel pole ega saagi olla. Vaidlusi võib tekitada küsimus, kas polügraafiga fikseeritav fü­ sioloogiliste funktsioonide dünaamika ikka väljendab uuritava isiku emotsionaalse sfääri muudatusi e. kas polügraafi andmed kujutavad 2 On selge, et selline sõnasõnaline tõlgendus on üsnagi pri­ mitiivne ning ilmselt peeti seejuures silmas hoopis midagi muud. Kummatigi tuleks arvestada, et põhimõtteliste küsimuste lahen­ damisel tekitavad ebatäpsed formuleeringud üksnes segadust. Siinkirjutaja pööras sellele tähelepanu vaid põhjusel, et edaspidi vä­ listada sellel alusel igasugused spekulatsioonid. 40 endast psüh ho füsioloogilist informatsiooni. Möödunud kümnen­ dite kestel on psühholoogid ja füsioloogid, toetudes hulgalistele eks­ perimentaalsetele uuringutele, vastanud sellele küsimusele jaatavalt. Juriidilise kirjanduse analüüs võimaldab teha järelduse, et üldjoon­ tes ei vaidlusta seda ka juristid, märkides, et "välised sümptomid lubavad valedetektori abil järeldada emotsionaalse pinge seisundi te­ ket ning füsioloogilisi kõrvalekaldeid teatud faktide meenutamisel". Seega võiks konstateerida, et muutused isiku emotsionaalsetes sei­ sundites peegelduvad muudatustena tema füüsises. Omaette alaküsimuseks on teinekord kujunenud see, kuivõrd objektiivne on instrumentaalselt fikseeritav psühhofüsioloogüine informatsioon. Juhul kui püstitatakse ülesanne tuvastada muudatused isiku emotsionaalses sfääris, ei ole tulemuse seisukohalt sugugi ükskõik, mü vüsil seda tehakse. On ilmne, et visuaalsel talletamisel, mil­ le kestel vaatleja toetub peamiselt oma praktilistele kogemustele, intuitsioonile vms., sõltub resultaat otseselt subjekti individuaal­ setest võimetest. Need on aga inimestel väga erinevad. Peale­ gi jäävad emotsionaalsete seisundite võimalikud muutused sageli märkamatuks, eriti siis, kui kontrollitaval isikul on tugev enese­ valitsus või kogemusi käitumaks situatsioonides, mis kogemusteta isiku jaoks on emotsionaalselt pingestatud. Siin tulebki appi polü­ graaf, mille kasutamine välistab enamikul juhtudel mainitud vaja­ kajäämised. Ka võimaldab seadme kasutamine fikseerida selliseid psühhofüsioloogilisi reaktsioone, mis inimsilmale on kättesaamatud, ent sisaldavad olulist infot (naha galvaaniline reaktsioon; kõnepa- rameetrid jt.)3. On oluline, et polügrammid annavad graafikutena pideva ja süsteemse, samas kahtlemata objektiivse pildi kontrollitava isiku psühhofüsioloogiatest reaktsioonidest. See pole aga jõukohane ükskõik kui suurte praktiliste kogemustega isiku­ le. Ning selles tähenduses on polügraafil loomulikult vaieldamatud eelised. II. Metoodika tähendus Kuna EPI tulemuseks on teatud arv polügramme, tõusetub vältimatult küsimus - milliseid teaduslikult põhjendatud järeldusi võib saadud graafikute alusel teha. See on kujunenud EPI teooria üheks kesksemaks ja olulisemaks küsimuseks. Erialakirjanduses oponentide poolt esitatav kaalukaim argu­ ment polügraafi kasutamise vastu ongi väide, et psühhofüsioloogiliste 3 See 011 ka üks põhjusi, miks videosalvestuse kasutamine ei ole niivõrd efektiivne, kuigi võimaldab samuti jäädvustada erapooletult isiku emotsio­ naalset käitumist. 41 11 karakteristikute muutused ei_võimalda vastata küsimusele toimunud muutuste põhjuste kohta4. Ühese vastuse puudumine on tekitanud kahtlusi polügraafi ning üldse instrumentaälmetoodikate teaduslik­ kuses. *: Nii väidetakse, et polügraafi andmed ei vasta teaduslikkuse nõuetele, kuna fikseeritud füsioloogilised reaktsioonid on võimetud seletama muutuste põhjusi. Hingamise ja pulsi muutused on üksnes organismi vastureaktsioon mingile välisele ärritajale, reaktsioon, mis üsna tõenäoliselt ei olegi seo­ tud esitatava küsimusega. Seetõttu on selge, et kontrollküsimuste meetodi teaduslikkus ei kannata mingit kriitikat. Polügraaf on võimetu määrama vegetatiivsete muutuste tõelist põhjust. Seejuures rõhutatakse ka, et kontrollitava isiku reaktsioonide põhjuseks ei pruugi olla üksnes valest tingitud emotsionaalne pinge. Reaktsioonide põhjuseks võib-olla mingi sündmuse, juhtumi meenu­ tamine, kusjuures kontrollitava isiku teadvuses tekkivad assotsiatsioonid ei pea seonduma tema kuriteost osavõtuga või tema informeeritusega selle faktilistest asjaoludest. Ka mõjutab igasugune füüsiline ja emotsionaalne tõuge väljastpoolt organismi funktsioonide normaalset kulgu. .< Seega konstateeritakse täiesti põhjendatult, et on võimatu ab­ soluutse tõsikindlusega tuvastada, missugune olemasolevatest mõjuritest kutsus esile selle või teistsuguse reaktsiooni. Siit jõuame paratamatult juba eelpoolöeldud järeldusele^ et EPI abil on rangelt öeldes võimalik kontrollitaval isikul tuvastada vaid füsioloogiliste reaktsioonide dünaamikat, mis arvestades testi korraldust, peegel­ dab tema emotsionaalsete seisundite muutusi. See on EPI esimene sõlmpunkt (loodusteaduslik aspekt). EPI teine oluline sõlmküsimus on see, kuidas (mil viisil) korral­ dada EPI-testiseeria, et olla veendunud selles, et polügraafi vahendu­ sel registreeritud andmed peegeldavad seda vahetut psühhofüsioloo- gilist seost, mis eksisteerib kontrollitavale isikule esitatava kriitilise (kuriteoga seotud) stiimuli ning psühhofüsioloogiliste funktsioonide dünaamika vahel. See on eelkõige küsimus EPI testide metoodikast. Seega asetub rõhk mitte polügiaafile kui tehnilisele seadmele, vaid tema kasutamise metoodikale. Seadme pidev tehniline täiustamine aitaks küll muuta psühhofüsioloogiliste reaktsioonide fikseerimise tundlikumaks ja täpsemaks, kuid kogemustega spetsialisti puhul ei ole aparaadi tehnilistel 4 Sellele iseenesest täiesti õigele asjaolule juhivad tähelepanu ka polü­ graafi pooldajad, märkides, et instrumentaalmetoodikate peamine nõrk koht seisneb selles, et ei suudeta õiguspädevalt ega 100 % tõenäosusega öelda, miks see või teine kriitiline stiimul kutsus esile erutusele viitava reaktsiooni [1. lk. 70]. : = 42 täiustuste! siiski põhimõttelist tähtsust. Lahendus peitub just metoodika kasutamises. Kui rakendatav metoodika võimaldab resultaadina tõsikindlalt tuvastada mainitud seose olemasolu (puudumise), tuleks ta arvata teaduslikult põhjendatuks ning saadud järeldustele anda juriidiline vorm kohtuliku tõendi tähenduses5. Kui aga ei õnnestu välistada teiste faktorite võimalikku segavat mõju, mis põhjustaksid uurita­ val isikul võimalikke ebaadekvaatseid reaktsioone, ei tähenda see, et sellise psühhofüsioloogilise informatsiooni kasutamine kuritegu­ de eeluurimisel oleks välistatud. Taoline andmestik on käsitletav orienteeriva informatsioonina. Seega pakub metoodika iseesenesest lähtealuse lahendamaks küsimust EPI rakendussfäärist. Esimesel juhul saab selleks olla vaid ekspertiis, teisel juhul ülekuulamine, äratundmiseks esita­ mine vms., kus saadav informatsioon oleks kasutatav abimaterjalina. III. Polügraafi andmete eesmärk Möödunud kümnendite kestel on see küsimus põhjustanud dis­ kussioone, pakkudes ühtlasi lähteainet paljudeks spekulatsioonideks. Polügraafi käsitlevates artiklites on seadmele omistatud piisavalt mit­ mekesine võimete spekter, alates süüdistustest, nagu lubaks aparaat tuvastada katsealuse süü6 kuriteo toimepanemises, kuni väiteni, et polügraafi vahendusel saadud andmed viitavad üksnes kontrollitava i s i k u v õ i m a l i k u l e e b a s i i r u s e l e . Äärmuslikku formuleeringut, nagu tõendaksid ameerika krimi­ nalistid ja politseispetsialistid polügraafiga katsealuse süülisuse või süütuse, tuleb sageli ette just instrumentaaldiagnostika oponentide seisukohavõttudes. Üpris levinud on ka arvamus, et ülekuulamisel kasutatakse polügraafe vale (tõe) tuvastamiseks ülekuulatava Üt­ lustes. Rõhutagem, et müüdi tehnilisest vahendist (valedetektorist), mis justkui võimaldab otsustada isiku süü üle või lubab selgitada vale (tõe) esinemise katsealuse ütlustes, lõi ajakirjandus (eriti Amee­ rika press), kuid seda ideed on toetatud ka erialaartiklites. Seejuures tuleb ette ebamääraseid formuleeringuid ja eesmärgiseadmist, mille puhul on raske mõista, mida üks või teine autor tegelikult silmas 5 Probleem 011 selles, et välistada võimalikud vaheastmed, muuta kontrol­ litava isiku reageerimine stiimulitele maksimaalselt vahetuks. Teisisõnu, olla kindel selles, et just esitatav stiimul oli selle või teistsuguse reaktsiooni põhjuseks. - • • . - . ii 6 Seda võtet, et seadmele omistatakse võime otsustada isiku süü küsi­ mus, kasutatakse polügraafile. hinnangu andmisel eriti nõukogude autorite seisukohavõttudes. §ellele järgneb tavaliselt üldistus aparaadi ja mstiumen- taalmetoodikate kohta üldse, kuulutades need teadusväliseks. 1 43 12 pidas7. Et öeldu ei jääks paljasõnaliseks väiteks, illustreerigem seda konkreetse näitega. S. Jani ja G. Zlobin kiljutavad, et "tehniliselt on täiesti põhjendatud ja produktiivne kasutada polügraafi vahendina saamaks abiinformatsiooni ü t l u s i a n d v a i s i k u o l e t a t a v a s t s i i r u s e s t v õ i e b a s i i r u s e s t " . Teisalt märgivad autorid, et "polügraafi kasutamise mõte kuritegevus- v a s t a s e s v õ i t l u s e s s e i s n e b j u s t s e l l e s , e t e r i s t a d a v a l e t t õ e s t " . Kummatigi esinevad nad eelöeldu järel formuleeringuga, mis seda si­ s u l i s e l t e i t a b : " S ü ü d i s t a d a i s i k u t p o l ü g r a a f i g r a a f i k u t e a b i l v a l e t a m i s e s on mitte ainult vormilt lubamatu, vaid ka sisuliselt võimatu. Valet võib tõestada üksnes tuntud protsessuaalselt lubatud vahenditega, s.o. faktide kogumise, fikseerimise ja hindamisega [3, lk. 128-129]. Erialaartiklites on levinud seisukoht, mille kohaselt polü- grammid võivad kaasa aidata järelduse tegemisele isiku n.ö. a s j a s s e ( k o n k r e e t s e s s e s ü n d m u s e s s e v õ i o b j e k t i ) p u u t u m i s e kohta. Sellega peetakse silmas isiku teadvusse kuriteo toimepane­ misel talletunud jälgede tuvastamist8, kuna neid on võimalik täppis­ teaduslikult fikseerida. Teisisõnu, polügraafi andmete eesmärgiks pole tõestada, et isik on süüdi,või välja selgitada vastustes sisalduv vale, vaid nende põhiliseks väärtuseks peetakse võimalust avasta­ da kontrollitava isiku sellist informeeritust toimepandud kuriteost ("süülised" teadmised), mida ta võib teada üksnes juhul, kui ta ise pani kuriteo toime või oli sellega puutuvuses. Ülaltoodud arvainusvariantide hindamisel tuleks esmalt arvesta­ da asjaoluga, et formaalteoreetilises mõttes on määratluste - süü, va­ le, tõesus, siirus, ebasiirus, asjasse puutumine vms. - abstraktsiooni- aste erinev. Erineb ka neis sisalduva informatsiooni hulk. Tähenduse järgi võiks neid struktureerida selliselt: 1. süü; 2. vale (tõde), ebasii­ rus (surus), tõesus; 3. asjasse puutumine. On argumenteerimatagi selge, et mingil juhul ei saa väita, et polügraafi andmete (EPI) eesmärgiks"on tuvastada isiku süü. Väi­ de, et polügrammid võimaldavad kahtlustada kontrollitava isiku ütlustes valet, võib osutuda põhjendatuks, kuid see sõltub palju­ dest faktoritest. Tundub, et neid faktoreid on liiga palju selleks, et saaksime teha tõsikindla otsustuse isiku valetamise või tõe rääki­ mise kohta9. Teoreetiliselt põhjendatuim on väide, et toetudes polü- 7 Üks võimalik seletus on see, et ebamäärased, konkretiseeriinata seisu­ kohad jätavad kõik otsad lahtiseks, mis teatud mõttes on üpriski mugav. 8 Printsiibis on siin tegemist samasuguse protsessiga, nagu leiab aset materiaalses maailmas kajastunud kuriteojälgede tuvastamisel. Eripära on üksnes selles, et neid jälgi otsitakse inimese teadvusest. 9 Lääneriikide kuritegevusvastase võitluse praktikas leiavad kasutamist testid, mille eesmärgiks on vale (tõe) tuvastamine katsealuse ütlustes. Loo­ mulikult võib sel viisil saadavate tulemuste tõepärasus kutsuda esile kahtlusi, kuid ilma konkreetse metoodika põhjaliku analüüsita jäävad vastuväited õh­ ku rippuma. 44 grammides fikseeritud psühhofüsioloogilisele informatsioonile saab teha teaduslikult põhjendatud järeldusi isiku asjasse puutumise koh­ ta. Otsustav osa on siin just metoodikal, mille raames polügraafi kui tehnilist seadet kasutatakse. Tuleks eristada polügraafi andmete vahetut ja lõppeesmärki. Vahetuks eesmärgiks ei ole asjasse puutumise tuvastamine. Viima­ ne kätkeb juba juriidilise sisuga otsustust, mis aga ei saa olla EPI metoodika eesmärgiks, kui seda tehakse ekspertiisi vormis. Antud juhul on vahetuks eesmärgiks p s ü h h о füsioloogilise seose tuvasta­ mine kontrollitaval isikul talle esitatud kriitiliste (kuriteoga seotud) testärritajate (fotod, esemed jne.) ja polügraafiga fikseeritud füsioloogiliste funktsioonide dünaamika vahel. Lõppeesmärgiks on juriidilise sisuga otsustuste tegemine (asjasse puutumine, osavõtt, süü), mis kuulub aga uurimisorgani/kohtu kompetentsi. KIRJANDUS 1. Bachmann Т., Maruste R. Õiguspsühholoogia alused Ш. Tartu, 1989. 95 lk 2. Lindmäe H. Kriminalistika politiseerimine NSV Liidus // Eesti Jurist. 1990. Nr. 2. Lk. 118-121. 3. Злобны Г.А., Янн C.A. Проблема полиграфа // Проблемы со­ вершенствования советского законодательства / Труды ВНИЙСЗ. М., 1976. Вып. 6. С. 122-136. UBER DAS WESEN DER ANGABEN DES POLYGRAPHEN Peep Pruks Zu s ammen f a s s ung 1. Der Polygraph als eine technische Anlage legt objektiv gleichzeitig und ununterbrochen die Dynamik der physiologischen Funktionen des Organismus fest, wo sich die Veränderungen in den emotionalen Zuständen der zu überprüfenden Person widerspiegeln. 2. Die Instrumentaldiagnostik der gefühlsbetonten Spannung d.h. als Ergebnis der Anwendung dieser Methodik wird das Vor­ handensein (das Fehlen) des psychophysiologischen Zusammenhangs zwischen den kritischen (mit Verbrechen verbundenen) Stimuli und der Dynamik der physiologischen Funktionen festgestellt, die mit Hilfe eines Polygraphen gemessen werden. 45 12* Die Methodik gibt auch eine Ausgangsbasis für das Festlegen der Anwendungssphäre der Instrumentaldiagnostik (die Expertise öder die Untersuchungshandlung). i: 3. Im juridischen Sinne bedeuten die Angaben des Polygraphen die Feststellung der Teilnahme an der Sache der zu überprüfenden Person (die sog. Tatwissen). 46 VON DEN NEUEN METHODOLOGISCHEN EINSTELLUNGEN IN DER STRAFPROZESSFORSCHUNG Elena Mizulina Ip der sowjetischen Strafprozessrechtswissenschaft wurden im Laufe von siebzig Jahren ihrer Existenz nicht wenige traditionelle Ansichten gebildet, deren Wahrhaftigkeit bis heute nicht bezweifelt wurde, zum Beispiel: der Strafprozess hat immer mit dem Beschul­ digten zu tun; die Rechtspflege ist eine Gestalt der Staatstätigkeit, von dem Gerishte als einem Machtorgan verwirklich; das Strafrecht hat eine Priorität vor dem Strafprozessrecht, denn das Letzte hat dem Ersten zu bedienen. Es scheint, das Vorhandensein der aXiomatischen Ansichten muss die Weitererkenntnis der Strafprozesswahrheit erleichtern. Aber "das Bekannte, denn es bekannt ist, ist doch noch nicht erkannt. Ein gewöhnlicher Selbstbetrug und der Betrug der anderen ist bei der Erkenntnis etwas als das Bekannte anzunehmen und damit zufrieden zu sein; bei solchen Tiraden ist diese Kenntnis, ohne zu wissen, was mit ihm geschiet, bewegt sich nicht vorwärts" [1]. Wir versuchen die genannten Strafprozessaxiomen zu entwickeln und zu sehen, ob sie unstreitig sind. 1. Der Strafprozess hat immer mit dem Beschuldigten zu tun. Wer ist der Beschuldigte? Für den Juristen ist die Antwort einfach: das ist der Mensch, welcher beschuldigt wird. Es wird der beschuldigte, in bezug auf welchen es die genügenden Angaben gibt, dass diese Person ein Verbrechen verübt hat. Aber wenn wir in Ansicht nehmen, dass die Verbrechenskreise von einem Strafgesetz bestimmt sind, und der Kreis der Beschuldigten nicht, dann folgt es daraus, dass zum Beschuldigten der wird, auf denen eine Person oder ein Organ zeigt, die ein Recht haben, zu beschuldigen? In jedem Fall enthält das Strafprozessgesetz eine ausführliche Beschreibung der Tätigkeit bei der Bestimmung des Verbrechens und der Schuldigen von der verbrecherischen Handlung in der Wirklichkeit unabhängig. Bildhaft sprechend, es gibt keine Schauspieler, aber das Theater­ stück (strafprozessrechtlich) ist schon geschrieben und die Rollen eingeteilt. Hier entsteht eine Frage, ob der Strafprozess erscheint (das Theaterstück wird gespielt) darum, dass es ein Beschuldigte gibt? Oder der Beschuldigte erscheint, denn das Straftheaterstück 47 "geschrieben ist" und muss aufgeführt sein? Sonst, mit wem hat in diesem Fall der Strafprozess zu tun, wenn ein Mensch nur im Rahmen des Strafprozesses zum Beschuldigten wird? Da die Bestätigung - "der Strafprozess immer mit dem Beschul­ digten zu tun ist," - ist unbegründet, denn es ist nicht klar, warum die Sache so und nicht anders besteht, man kann sie als richtige nicht nennen. 2. Die Rechtspflege ist ein Zweig der Staatstätigkeit, der von dem Gericht als einem Machtorgan verwirklicht wird. Woraus stammt eine solche Bestätigung? Wehn aus der Kon­ zeption der Einteilung der Staatsmacht (in die gesetzgebende, voll­ ziehende und gerechtliche Gewalt), dann muss man unterstreichen, dass sie von Ch.L. Montesquieu formuliert war, der die ähnliche Theorie von J. Locke etwas verändert hat, während es keine differen­ zierte Vorstellung über die Gesellschaft und den Staat existierte. Sie (die Vorstellung) erschien etwas später in den Werken des anderen Philosophen J J. Rousseau. Gerade damals wurde es klar, dass die Staatsmacht nicht nur durch die Staatsorgane, sondern auch durch verschiedene gesellschaftliche Strukturen verwirklicht und verwirk­ licht wird. In der Mitte des 19. Jahrhunderts verbreiteten sich die Grenzen der Vorstellungen über den Staat dank den neuen Begriffen, wie: die Persönlichkeit; die Partei; die Klassen; erschien ein neuer Begriff der führenden Gesellschafts macht, die nicht unbedingt der Staat verwirklichen muss. In dieser Hinsicht sind die gennannten Bestätigungen nicht sehr offenbar. Also, wenn die in der Gesell­ schaft herrschende Macht zum Beispiel die Partei, und nicht der Staat verwirklicht, dann muss man anerkennen, dass das Gericht als ein Machtorgan, in diesem Fall der Parteimacht, die Rechtpflege ver­ wirklicht, die keine Staatstätigkeit ist. Im Gegensatz kann man diese Tätigkeit, die das Gericht verwirklicht, keine Rechtspflege nennen. Ausserdem wenn die Rechtspflege nur die Staatstätigkeit ist, was muss man mit dem Schwurgericht machen, an dem die Men­ schen teilnehmen, die auf dem Staatsdienst nicht stehen. Noch mehr verwirklichen sie die Rechtspflege deshalb, dass sie den Staats­ strukturen nicht gehören und, mit dem Staat nicht verbunden sind. Folgleich, gemeinsam mit dem Ausgangsurteil ist "die Rechtspflege eine Art der Staatstätigkeit", nicht weniges Recht auf die Existenz verdient auch eine andere ihm gegensätzliche, "die Rechtspflege ist keine Staatstätigkeit". Doch dank einem aus vier Grundgesetzen der formalen Logik, - dem Gesetz der Widersprüche, können zwei gegensetzliche Gedanken über einunddemselben Ding, in derselben zeit und demselben Hinsicht glechzeitig nicht sein [2]. 3. Das Strafrecht hat Vorzug vor dem Strafprozess, denn die letzte muss die erste bedienen. Wenn diese Meinung wahrhaftig wäre, dann müssten wir die 48 Veränderungen im Strafprozessgesetz findert, jedes Mal, wenn sich das Strafgesetz veränderte. Die Wendung an die Redaktionen der - existierenden Gesetzgebung der UdSSR und der Unionsrepubliken in dem Strafrecht und im Strafprozess gibt keine Möglichkeit, ih­ re Abhängigkeit voneinander zu fixieren. Noch mehr, ungeachtet auf die wesentlichen Veränderugen, die die Strafgesetzgebung ertrug, gab es nicht in allen Jahren der Sowjetmacht keinen Rechtszweig, die mehr stabil und gleichzeitig der Wirklichkeit so nicht entsprechend war, als das Strafprozessgesetzgebung. Vergleichen Sie die Organi­ sierung des Strafprozesses in der StPO der RSFSR in den Jahren 1923 und 1960 [3]. Die Strafgesetzgebung veränderte sich, aber der Strafprozess mit seinen wirkenden Institutionen der Schulver- mufung, der Untersuchungsheimlichkeit, der Gerichtsabhängigkeit bleibt auch jetzt [4]. Nicht zufällig am Anfang unseres Jahrhunderts schrieb Ortolan: jede Person kann sich leichter von der schlechten Strafrechtsanwen­ dung als vor der Wirkung des schlechten Strafprozesses schützen, denn die erste wird in Hinsicht zu den Menschen verwerden, dessen Schuld mit Hilfe der zweiten festgestellt wird [5]. Diesen Moment nahm in Anspruch W.M. Sawizki, der unterstrich, dass die Autoren des theoretischen Modells der neuen Strafprozessunionsgesetzgebung daraus ausgingen, dass "die strafrechtliche Begriffe der Verantwor­ tung und der Strafe nur zu den nachten Abstraktionen führen, wenn kein Rechtsverwirklichungsapparat sie in der Praxis realisieren wird" [6]. In diesem Fall können wir behaupten: wenn sich das Strafrecht verändert, aber der Strafprozess bleibt ohne Veränderung, dann ist ihre Abhängigkeit voneinander sehr mittelbar, wenn sie es gibt. Also, die Meinung, die wir, zu prüfen, versuchten, kann nicht wahrhaft sein. Dieser Versuch an den schon gestern offensichtlichen Grund­ lagen der Strafprozesswissenschaft zu zweifeln, ermöglicht unsere Voraussetzungen, dass es in der Erkenntnis des Strafprozesses keine im voraus gestellte Grundsätze sein sollen. Aber, wenn das was gestern offensichtlich war, ist heute nicht mehr offensichtlich, und das, was gestern war, ist keine Wahrheit gestern, heute und morgen. Aber die unerkannte Wahrheit (nicht erhaltenes Wissen) ist kein Be­ weis des Nichtvorhandenseins der Wahrheit (des Wissens). Und es bleibt für uns nicht übrig, als zu versuchen, sie zu erkennen. Den Weg des reinen juristischen Konstruieren ablehnend, denn es heute sich erschöpfte, sehen wir die weitere Entwicklung in der Erlernung und nachfolgenden Modellierung des Strafprozesses nur unter der Bedingung des Austritts aus den gereiften Vorstellungen über es als einem Phenomen, dass mit der StrafrechtWeräntwortung, dem Zwang und der Strafe verbunden sind; 49 Wenn wir versuchen, die Begriffe, mit deren Hilfe wir uns der Strafprozess vorstellen können, zu fixieren, dann bekommen wir Paarbegriffe: ein Beschuldigter - ein Geschädigter, ein Staatsanwalt - ein Anwalt, eine Anklage - ein Schütz, eine Untersuchung — ein Gericht. Aber nur mit diesen sehr unbestimmten Begriffen operiert, befinden wir in einer ungewöhnlichen Situation: er scheint klar, was wir unter diesen Begriffen meinen (das heisst, es gibt eine Vorstel­ lung), welcher Teil der Wirklichkeit jeder von ihnen umfasst, aber wenn wir versuchen, sie uns als etwas Ganzes vorzustellen, dann bekommen wir ganz unverständliche Sachen. In einem Fall (wenn sich ein Strafprozess noch nicht vqn dem ZivilrechtsproZess abspal­ tete), erscheint es als erne Tätigkeit des Vermittlers (des Richters), des Klägers (des Anklägers) und des Beklagten (des Angeklagten) [7]. In einem anderen Fall wird das nur. aus der Tätigkeit des Richters und des Angeklagten bestehen, (z.B., im Inquisitionspro- zess, wo der Papst Innokentius der III. vom 12. Jahrhundert an das Untersuchungssystem in geistliche Gerichte einführte), begann der Richter die Funktion des Untersuchungsrichters, des Anklägers und des Richters [8], Drittens gemeinsam mit dem Angeklagten, dem Ankläger; dem Untersuchungsrichter, dem professionalen Rich­ ter erscheint eine Gruppe der unprofessionalen Richter, d.h. der Geschworenen [9]. Dann kommt folgendes: wenn ich etwas zu finden versuche, das das Strafprozess mit Hilfe der genannten juristischen Begriffen bedeutet (meine Vorstellungen von ihnen), da kann ich in einer histo­ rischen Schicht dieses etwas finden. Aber jedesmal dieses etwas wird anders und sogar einfach entgegengesetzt dem Vorangegangenen. Arbeitend nur mit diesen traditionellen juristischen Begriffen kann ich also die Frage nicht beantworten: zufällig oder nicht verändert sich der Inhalt des Strafprozesses? Auf welche Weise sind seine Komponenten verbunden, und gibt es einige Gesätzmässigkeiten in ihrer Umstellung? Merken Sie, dass obwohl sich der Strafprozess bis zum zweisei­ tigen Verhalten verengern und verbreitern oder in mehrere Verhalten zerfallen kann, und bleibt dabei immer eine bestimmte Tätigkeit. In diesem Sinn kann man eine wirksame Einstellung als methodologi­ scher Grundsatz für das Verstehen des Strafprozesses nehmen. Ihn in der Theorie des Strafprozesses benutzend, können wir fol­ gende Fragen stellen: 1) da der Strafprozess mit einigen handelnden Subjekten zu tun hat (nicht weniger als zwei), muss man er als eine Gesamtheit der Tätigkeiten betrachten, in denen das Subjekt seine permanenten Ziele realisiert? In diesem Fall ist es unkorrekt über die Ziele des Strafprozesses im Ganzen zu sprechen, aber man muss über die Ziele seiner Subjekte sprechen; 2) wenn die Strafprozesstätigkeit ist ein Ganzes, dann wer aus den Subjekten des Strafprozesses diese 50 Tätigkeit verwirklicht oder ein Ziel an sie stellt? . Es gibt noch eine Konstante, die man immer im Strafprozess konstatieren kann, wie auch immer sein Inhalt historisch sich nicht veränderte: die unbedingte Teilnahme daran des Staates. Es ist interessant, dass am Anfang des heutigen Jahrhunderts eine Diskussion zur Frage der Konstruktion des Strafprozesses als eines juristischen Verhaltens in den Seiten von juristischen Zeit­ schriften fentfaltet war. Versuchend der Strafprozess als zwei- oder dreigliedrige Verhalten zu konstruieren, erkannten dabei alle Prozes­ sualisten, unter ihnen auch bekannte russische Prozessualisten, wie N. Rosin, P. Ljublinski, an, dass der Strafprozess vor allem eine Tätigkeit ist, d.h. eiiie Gesamheit der Tätigkeiten. Ihre Schärfe er­ reichte die Diskussion in der Frage über die Einheit oder die relative Selbständigkeit im Verhältnis zueinander des Staates und seiner Or­ gane (des Gerichts und des Anklägers) im Strafprozess. Aber die These über dem Strafprozess als einer Staatstätigkeit, an der laut der Meinung einiger der Staat teilnimmt, aber der Meinung der anderer nach die Staatsorgane, stand ausser Zweifel [10]. Man kann lassen, dass der Staat als ein unveränderlicher Sput­ nik des Strafprozesses dieses etwas ist (dieser Regisseur), das seine Montage verwirklicht und den Inhalt bestimmt, die einigen beseitigt dabei und die anderen einführt. Eine Solche Folgerung kann man aus * der Analyse der Geschichte des staatspolitischen Gedanken machen [и]. ; " Die Staatswirklichkeit analysierend, als ob das Problem - "die Diagnose" fixierend, traten und treten die Gelehrten [12] aller Epo­ chen in der Rolle eigenartiger Diagnostiker auf. Dabei wird jedesmal die Diagnose durch die Kategorie "die Macht" ausgedrückt, an die sich im Zusammenhang von der Epoche die Wörter "der Staat", "die Kirche", "die Perönlichkeit", "die Bürokratie", "die Mafia" anschliessend Man kann lassen, dass in dem Problem der Macht sind die Ursachen der Krankheiten des Staates und die Lösung der Methoden ihrer Heilung. Es ist interessant: der Übergang der Macht, in andere ausser dem staatlichen Strukturen, umfassend mit den politischen historischen Gedanken in denselben historischen Perioden und in derselben Richtung (die Kirche - Mittelalter, die Gesellschaft - die XVIII-XIX Jahrhunderten und andere) wird auch im Strafprozess beobachtet. So zum Beispiel, im XI-XII Jahrhunderten erscheinen die Kir­ chengerichte in der feudalen Frankreich gleichzeitig mit den Königs­ und Seigneurgerichten, die alle Rechte der Seigneurjustiz benutzen. In den XI-XII, Jahrhunderten erscheinen die Kirchgerichte auch in England. Von dem XII Jahrhundert an üben die spezialen Vertreter, solgenannten Offiziellen, das Kirchengericht, z.B. in Frankreich, aus. Eine breite Entwiklung bekam das Kirchengericht auch in feudalen 51 Deutschland. Seine Jurisdiktion, verbreitet sich wie auf eine be­ stimmte Gruppe der Bevölkerung - die Geistlichkeit, so auch auf die bestimmten Kategorien der Sachen, die Ehen, Vermächtnisse und eine Reihe der Verbrechüngen gegen den Glauben betreffen [13]. Im XIL Jahrhundert verbreitet sich eine andere Form des Straf­ prozesses - die Inquisition gerade in den Kirchengerichten mit ihren Eigenschaften, wie keinen Ankläger, die Anklage nach dem Gehör, der Zwang des Verdächtigten zur überführenden Abgabe, besonders grausame Methoden für das Erhalten der sachlichen Beweismittel, das Verbot, den Urteil zu appellieren [14]. Seit dem II Teil des XIV Jahrhundert beginnt das Gericht mit der Teilnahme der Vertreter des Volkes sich in England zu entwic­ keln. Im XIX Jahrhundert, das durch die stürmische Entwicklung des gesellschaftlichen Bewusstseines bekannt ist, erkämpft das Geschwo­ renengericht den ganzen europäischen Kontinent [15], Folgleich, die Antwort auf die Frage, wie dieser Ubergang geschieht oder wie die Macht gegründet wird, darunter auch die Staatsmacht, hat für den Erforscher des Strafprozesses eine nicht wenigere Bedeutung als für den Erforscher des Staates. Mann kann vollkommene Modelle des Strafprozesses (z.B. das Schwurgericht, für das viele sowjetische Politiker und Gelehrten auftreten) bauen, aber wenn sie die gemeinsamen Gesetzmässigkeiten der Macht nicht in Anspruch nehmen, dann bleiben sie nicht mehr als schöne ideale, aber nicht reale Modelle. Darum denken wir über die Kategorie "die Staatsmacht", betrachtend das Strafprozess als eine Tätigkeit. In der der Staat eine grosse und sogar eine gründliche Rolle spielt. In diesem Fall müssen wir die Frage stellen: im welchen Formen der Staat am Strafprozess teilnimmt? Welches Ziel er dabei verfolgt? Ob diese Rolle, die der Staat in dem Strafprozess spielt, dem entspricht, was muss hier sein? Abo zwei methodologische Gründungenkathegorien - "die Tä­ tigkeit" und "die Staatsmacht" können und müssen in der Erkenntnis des Strafprozesses benutzt sein. LITERATUR. ANMERKUNGEN 1. Гегель. Феноменология духа // Соч. Т. 4. М., 1959. С. 16. 2. Sieh: Кондаков Н.И. Логический словарь-справочник. Изд. 2, М., 1975. С. 488. 3. Sieh: Развитие и применение уголовно-процессуального законода­ тельства. / К 25-летию УПК РСФСР. Воронеж, 1987. С. 11. 4. Davon kann man sich überzeugen, wenn man vergleicht, z.B. die Materialien des XXII Parteitages der KPdSU / Стенографи­ ческий отчет. M., 1962. С. 212-222, und die Artikel: Савицкий 52 B.М. Так какой суд нам нужен? // Правда. 1988. 26 октября; Феофанов Ю. Власть и право // Известия. 1988. 21 июня. 5. Aus dem: Учебник русского уголовного процесса Вл. Случевского. Изд. 4, испр. и доп. СПб., 1913. С. 10. 6. Савицкий В.М. Теоретическая модель нового уголовно- процессуального регулирования // Советское государство и право. 1990. 2. С. 77-84. 7. Sieh: Колер И. Уголовный процесс // Краткий систематический словарь юридических наук / Под ред. В.В. Битнера. СПб., 1905. C. 44. 8. Sieh: auch doit. 9. In England von XIII Jahrhundert an erscheinen die Geschworenen. Zuerst wurden als Geschworene die Landleute des Angeklagten gewählt, die sein Leben, seinen Charakter gut kannten und erklärten, ob er schul­ dig oder nicht schuldig war. Später veränderte sich diese Institution sehr: die Geschworenen begannen die Tätigkeit des Richters zu verwirklichen, ihre Abstammung aus einem und denselben Ort mit dem Angeklagten wurde nicht nur unnötig sondern auch unerwünscht. Sieh: Колер И. Уголовный процесс. С. 46. 10. Sieh: Полянский Н. Спор о юридической природе уголовного процесса: Отд. оттиск из журнала "Юридический вестник". СПб., 1911. Кн. XIII/III/. С. 13. 11. Eine besondere Aufmerksamkeit der Philosophen zu den Fragen des Staates erklärte der bekannte deutsche Erforscher des Staates G. El- linek so, dass "eine Frage an den Staat in jeder Generation mit der psychologischen Notwendigkeit entsteht: wozu existiert der Staat mit seiner Zwangsmacht? Warum der Individuum sich mit dem Zwang sei­ ner Wille durch eine andere versöhnen, warum und in welchem Masse muss er in den Interessen des Ganzen opfern? Die Antworten auf diese Fragen müssen dem Individuum erklären, warum er den Staat aner­ kennen soll". / ЕлЛинек Г. Общее учение о государстве. СПб., 1903. С. 115. Sieh: Аристотель. Политика. Т. 4. М., 1984. С. 375-644; Платон. Политика или государство. СПб., 1863. Ч. 3. С. 247, 266-1267; Коркунов Н.М. Русское государс­ твенное право. Т. 1. СПб., 1909; Ковалевский М. От пря­ мого народоправства к представительному и от патриархаль­ ной монархии к парламентаризму. Т. 1. М., 1906; Проблемы буржуазного государствоведения: Бюрократия И демократия // Сборник обзоров. М., 1981; Баллод К. Государство бу­ дущего. М., 1921; Байтин М.И. Государство и политическая власть. Саратов, 1972. 12. Doch, glänzend die Prozedur des Problematismus verwirklichend, wen­ den sich die Staatserforscher zu solcher unsicheren Methode der Lösung des gestellten Problems wie die Gestaltung verschiedener Arten Konst­ ruktionen des idealen Typs des Staates. In Beziehung dazu bleibt die Behauptung von Kotlarewski S.A. aktuell, dass "... in der Geschichte des menschlichen Gedankens sehr oft die Stellung einer Frage sehr wichtiger ist: als die Antworten auf sie" / Котляревский С.А. Власть и право: Проблема правового государства. М., 1915. С. 3. 53 13. Sieh: Чельцов-Бебутов M.А. Курс советского уголовно- процессуального права. Т. 1. М., 1957. С. 183-184. 14. Sieh: auch dort С. 302, 262. Auch: Учебник русского уголовного процесса Вл. Случевского. СПб., 1913. С. 39. 15. Sieh: Учебник русского уголовного процесса Вл. Случевского. С. 171-173. EESTI VABARIIGI KRIMINAAL- SEADUSTIKU PROJEKT STATISTILISE ANALÜÜSI PEEGLIS Elmar Nurmela, Eduard Raska Teatavasti pole seadusandlik tegevus käsitatav seaduseandja va­ ba tahte avaldusena. Seaduseandja näidiselt vaba tahe on piiratud vähemalt kahes suhtes. Esiteks, objektiivselt nende ühiskonnas kul­ gevate protsesside ja arengute poolt, mida seaduseandja mingi konk­ reetse aktiga reguleerida püüab. Sellest aspektist on seaduseandja filosoofi rollis, kes inimeste sotsiaalse käitumise konkreetsete mude­ lite määramiseks peab ennekõike tunnetama ühiskonnas tegelikult toimuvat. Teisalt piiravad seaduseandja tahet ühiskondliku teadvu­ se valdkonda kuuluvad nähtused (traditsioonid, sotsiaalse käitumise stereotüübid, tavad jmt.). Nende nähtuste ignoreerimine seadusand­ likus tegevuses tingib harilikult nõrga regulatiivse toimega aktide sünni. Kuigi kriminaalseadus on spetsiifiline selles mõttes, et ta üldju­ hul ei kehtesta inimeste sotsiaalse käitumise positiivseid norme, vaid reguleerib käitumist negatüvses plaanis, teatavate piirangute ja keel­ dude sätestamise abil, ei saa ka tema puhul kõnelda seaduseandja absoluutsest tahtevabadusest. Vastupidi, taotlemaks efektiivset kri­ minaalseadust, peab seaduseandja väga täpselt tunnetama neid ob­ jektiivseid piire, mille raames kriminaalõiguslik reguleerimine üldse kõne alla tuleb. Veelgi täpsemalt aga peab ta tunnetama ühiskond­ liku teadvuse seisundit ning arengutendentse, inimestee subjektiivset valmisolekut alluda kriminaalseadusega sätestatud piirangutele ja keeldudele. Sellepärast, kui räägime kriminaliseerimisest, teata­ vate tegude seadusandlikult kuritegudeks tunnistamisest, peame tegelikult silmas vägagi keerulist, sügava sotsiaalse sisuga prot­ sessi, kus seaduseandja suva (vaba tahe) ei tohi mängida kui­ givõrd olulist rolli. Kriminaalseadus kui kriminaliseerimise produkt peab kriminaalõiguslike kategooriate vormis peegelda­ ma ühiskonna objektiivseid vajadusi ning vastama ühiskonna liikmete subjektiivsetele hoiakutele. Seadus, mis kasvab väl­ ja ainuüksi seaduseandja suvast ega peegelda ühiskonnas tege- 55 Ukult kulgevaid protsesse, ei täida kunagi talle pandud loo­ tusi. Õeldüst on selge, et kriminaliseerimine pole mitte niivõrd ja mitte peamiselt kuriteokoosseisude väljamõtlemine, vaid sõna otseses mõttes tunnetusprotsess, milles seaduseandja otsib optimaalset piiri lubatu ja keelatu vahel konkreetse ühiskonna arengufaasis. Ühtlasi püüab seaduseandja kriminaliseerimise protsessis leida ühiskonnale vastuvõetava ja ühiskonna poolt aktsepteeritava mõõdu seaduse­ ga sätestatavatele piirangutele ja keeldudele ning vastavalt sellele mõõdule diferentseerida vastutust üleastujaile. Ehkki seaduseandja tegevuse sügavam motivatsioon mõlemas nimetatud suunas jääb kõrvaltvaatajale vaqatuks, saab seda tegevust ometi hinnata nõ. lõppresultaadi alusel, formuleeritud kuriteokoosseisude ja sanktsioo­ nide analüüsi pinnalt. Kõnekas ja analüüsijale olulist informatsiooni sisaldav on ka niisugune esmapilgul üsna formaalne asi nagu krimi- naalseadustiku struktuur. Tõesti, kriminaalseadusliku liigendamine nii- või teistsugusteks peatükkideks, peatükkide mahulised suhted, järjestus jmt. näitajad toovad esile nii seaduseandja üldise suhtumise kriminaliseerimisse kui ka selle tegevuse konkreetsed rõhuasetused. Detailsema.lt avalduvad . seaduseandja hoiakud ja arusaamine kriminaalõigusliku reguleeri­ mise võimalustest kriminaalseadustiku eriosa peatükkide ülesehituse kaudu, samuti selle kaudu, kuidas diferentseerub vastutus (karistus) olgu siis peatükkide või üksikute kuriteokoosseisude kaupa vaada­ tuna. Eesti Vabariigi kriminaalseadustiku eriosa projekti statistiline analüüs, mis alljärgnevalt esitatakse, ei saa pretendeerida kuigivõrd sügavatele järeldustele. Selleks pole analüüs ise piisavalt põhjalik. Küll aga lubab niisugunegi, olemuselt esialgne analüüs esile tuua mõned analüüsitavale projektile iseloomulikud kriminaalpoliitilised suundumised ja rõhuasetused. Autorite arvates on tegemist nimelt niisuguste momentidega, mis seavad tõsise kahtluse alla projekti kui terviku kvaliteedi. Kuna tegemist 011 üsna mahuka statistilise and­ mestikuga, mis võimaldab erisuguseid interpretatsioone, siis ei hakka autorid oma seisukohti lugejale peale sundima. Me usume, et iga asja vastu sügavamat huvi tundev lugeja suudab esitatud andmestiku talle huvipakkuvast aspektist ise lahti mõtestada. 56 T a b e l 1 Vabaduskaotuslikud karistused $-de arv Lõigete Vabadus- arv kaotus 1 2 3 4 I pt. Kuriteod EV vastu 13 6 7-15 1- 6 10-15 10-15 1- 5 7-15 7-15 .8-15 10-15 5-10 5-15 7-15 7-15 Keskmised: 6,5-13 min. maks. 15 P-s diap. 1000 rbl. kuni 15 a. 9,75 a. П pt. Kuriteod inimsuse 11 2 5-15 ja rahu vastu ning sõja- 8-15 kuriteod 5-10 0,5- 5 v • 3-10 3-10 0,5- 3 0,5- 1 1- 5 3-10 Keskmised: 2,95-8,4 min. 0,5 maks. 15 P-s diap. toöt. keelust kuni 15 a. 5,67 a. III pt. Kuriteod valis- ,* riigi või rahvusvaheli- 4 , 0 4-10 se organisatsiooni vastu 5-15 Keskmised: 4,5-12,5 min. 4 maks. 15 P-s diap. tööt. keelust kuni 15 a. 8,5 a. 15 a. 57 T a b e l 1 j ä i g 1 IV pt. Kuriteod EV põlli- 33 26 0,5- 5 seadusega tagatud õigus- 0,5- 3 te ja vabaduste vastu 1- 5 3-10 5-15 0,5- 3 !- 5 1- 5 Keskmised: 1,56 6,37 miii. 0,5 maks. 15 P-s diap. laitusest kuni 15 a. 3,96 a. V pt. Kuriteod elu ja, 24 17 ,5-12 tervise vastu 8-15 0,5- 5 0,5- 4 0,5- 2 0,5- 2 0,5- 3 0,5- 5 2- 6 3- 8 0,5- 2 0,5- 2 0,5- 5 0,5- 3 0,5- 3 0,5- 3 0,5- 3 0,5- 2 0,5- 3 0,5- 5 Keskmised: 1,3-4,65 min. 0,5 maks. 15 P-s diap. 200 rbl. 2.97 kuni 1'5 a. 2,97 a. inin. VI pt Kuriteod au ja väärikuse vastu 2 2 Keskmised: vakkeot. karistusi ei «!<•;• P s dUp. 200 rbl. kuni 3 kuud aresti 58 T a b e l 1 j . ö r g VII pt. Kõlblusvastased 7 7 3-7 kuriteod 5-10 8-15 0,5- 3 0,5- 5 3- 8 0,5- 1 0,5- 3 0,5-1,5 0,5- 4 Keskmised: 0,91-3,75 miil. 0,5 maks. 15 P-s diap. 5000 rbl. kuni 15 a. 2,33 a. VIII pt. Kuriteod pere- 12 8 3-7 konna ja alaealis- 0,5 -5 te vastu Keskmised: 1,75-6 min. 0,5 maks. 7 P-s diap. 300 rbl. kuni 7 a. 3,87 a. EX pt. Varavastased 13 21 0,5- 3 kuriteod 1-5 1- G 2- 7 3-10 0,5- 4 0,5- 2 0,5- 3 0,5- 3 1- 6 0,5- 2 1- 6 0,5- 2 0,5- 1 0,5- 1 0,5- 3 5-10 6-12 0,5- 2 0,5 - 3 Keskmised: 1,3 -4,55 min. 0,5 maks. 12 P-s diap. 300 rbl. kuni 12 a. 2.92 a. - • 59 Tabe l 1 järg X pt. Kuriteod loodus- 19 0,5- 1 keskkonna vastu 0,5- 3 0,5- 3 0,5- 1 0,5- 2 0,5- 5 0,5- 1 0,5- 1 0,5- 1 0,5- 1 0,5- 1 0,5- 1 0,5- 2 0,5- 1 Keskmised: 0,5-1,7 min. 0,5 maks. 5 P-s diap. 300 tbl. kuni 5 a. 1,1 a. XI pt. Majandus- 33 28 , 3-15 kuriteod 7-15 0,5- 3 2- 7 - 0,5- 2 0,5- 3 0,5- 5 0,5- 3 0,5- 5 0,5- 2 0,5- 3 0,5- 2 0,5- 3 - 0,5- 2 0,5- 5 0,5- 2 0,5- 5 0,5- 2 0,5- 2 0,5- 2 0,5- 3 0,5- 3 Keskmised: 1,4-4,27 min. 0,5 maks. 15 P-s diap. 300 ibl. kuni 15 a. 2,83 a. 60 T abel 1 järg 1 2 3 4 XII pt. Ametialased 9 14 0,5- 2 kuriteod 0,5- 5 2- 7 0,5- 1 0,5- 3 0,5- 5 2- 7 8-15 0,5- 3 0,5- 5 0,5-5 1- 6 0,5- 1 Keskmised: 1,34-5 min. 0,5 maks. 15 P-s diap. 500 rbl. kuni 15 a. 3,17 a. Х1П pt. Kuriteod 29 23 0,5- 3 õigusemõistmise vastu 3- 8 või kohtueelse uurimise 0,5- 3 või karistuse täidevii- 1- 5 mise staadiumil 3- 8 0,5- 5 0,5- 3 1- 5 0,5- 3 3- 8 0,5- 1 0,5- 1 0,5- 2 0,5- 1 0,5- 2 0,5- 3 0,5- 1 0,5- 3 1- 5 5-12 10-15 0,5- 1 Keskmised: 1,56—4,45 min. 0,5 maks. 15 P-s diap, laitusest kuni 15 a. 3,0 a. 61 Tabe l 1 jä lg 1 XIV pt. Kuriteod EV 29 17 5-15 halduskoxra vastu 5-15 0,5-3 0,5- 1 0,5- 1 0,5- 2 0,5- 3 1^ 5 0,5- 3 1- 5 0,5-1,5 0,5- 3 0,5- 1 0,5-1,5 0,5- 1 0,5- 3 0,5- 1 0,5- 3 0,5- 1 0,5- 1 0,5-1,5 0,5- 3 4 .. ' 0,5- 1 1- 2 Keskmised: 1,32-3.22 min. 0,5 maks. 15 P-s diap. laitusest a. kuni 15 a. 2,27 a. XV pt. Kuriteod tervis­ hoiu valdkonnas 5 0 0,5- 2 P-s diap. 300 rbl. kuni 2 a. vab-kaotust XVI pt. Narkootilise 9 15 3-8 vahendi kuritarvitamisega 0,5- 3 seotud kuriteod 3- 8 0,5- 2 0,5- 3 0,5- 5 3- 8 0,5- 3 3-10 7-15 0,5- 3 0,5- 5 Keskmised: 1,87-6,08 min 0,5 maks. 15 P-s diap. 300 rbl. kuni 15 a. 3,97 a 62 Tabe l 1 järg XVII pt. Transpordi- ja 16 32 0,5- 5 sidealased kuriteod 0,5 - 1 0,5- 5 0,5- 1 0,5- 1 0,5- 5 0,5 1 0,5- 2 0,5- 3 0,5- 2 0,5- 3 0,5- 5 0,5- 2 0,5- 3 0,5- 2 0,5- 3 0,5- 3 0,5- 5 3- 8 0,5-5 0,5- 5 0,5- 5 0,5- 1 Keskmised: 0,6-3,3 min 0,5 maks. 8 P-s diap. 300 rbl. kuni 8 a. ( 1,95 a. XVIII pt. Kuriteod 19 26 0,5- 3 ühiskondliku ja isik- 0,5- 1 liku julgeoleku vastu 0,5- 5 3- 8 5-15 0,5- 3 3 - 8 0,5- 1 0,5- 3 0,5- 3 3-10 0,5- 5 0,5- 3 3- 8 0,5- 5 ' äi" 5-15 5-15 0,5- 2 0,5-'5 0,5- 1 0,5- 3 0,5- 2 0,5- 1 Keskmised: 1,52-5,43 min 0,5 maks. 15 P-s diap. 300 rbl. kuni 15 a 3,47 a. , 63 . V Tabe l 2 Keskmised vabadusekaotuslikud karistused ja maksimaalsed sanktsioonide kasutamise võimalused Peatükkides $-de arv, kus võib kohal­ Keskmised dada 15 a. vab-kaot. к EV vastu I. 10 6,5 - 13 9,75 а. Inimsuse, rahu vastu II. 2 2.95-8,4 5,67 а. Välisriigi org. vast Ш. 1 4,5 -12,5 8,5 а. EV tagat. õig. vab. v. IV. 1 1,56-6,37 3,96 а. Elu ja tervise vastu V. 1 1,3 -4,65 2,97 а. Au ja väärik. vastu VI. 0 vab-k. karist, ei ole Kõlbl-vast. kurit. VII. 1 0,91-3,75 2,33 а. Perek.a. vastu vni. 0 1,75-6 3,87 а. Vaiavast, kuriteod EX. 0 1,3 -4,55 2,92 а. Looduskeskk vastu X. 0 0,5 -1,7 1,1 а. Majanduskurit. XI. 2 1,4 -4,27 2,83 а. Ametialased kurit. XII. 1 1,34-5 3,17 а. Õigusemõistamine jne. vastu XIII. 1 1,56-4,45 3 а. EV halduskoira vastu XIV. 2 1.32-3,22 2,27 а. Tervishoiu valdkonnas XV. 0 0,5 -2 1,25 а. Naikoot. seot. kurit. XVI. 1 1,87-6,03 3,97 а. Transp. ja side XVII. _ 0 0,6 -3,3 1,95 а. Ühisk. ja isiklik julgeolek xvni. 3 1,52-5,43 3,47 а. Kokku: 26 paragrahvis saab kasutada maksi­ maalset karistust, s-°- 9,02 % eriosast. 64 Tabe l 3 Venitad koosseisud Karistused kuni 5 a. Ule 5 a. kuni 8 a. Ule 8 a. kuni 15 a. s.kiim.ü leastumised vähemiasked kurit. tasked kuriteod 1 2 3 1 pt-s: 3 3 6 juhul võib kuiitegu olla vähemiaske kui ka raske kuritegu 2 juhul võib kuiitegu olla krim. üleastumisest kuni raske kuriteoni II pt-s: 5 I 1 5 juhul võib olla kiim. üleastumisest kuni laske kuriteoni III pt-s: 2 2 juhul võib olla krim. üleastumisest kuni raske kuriteoni IV pt-s: 45 V • ; - 2 juhul võib olla kiim. üleastumisest kuni raske kuriteoni - V pt-s: 29 1 juhul yõib olla kiim. üleastumisest kuni iaske kuriteoni 2 juhul võib olla krim. üleastumisest kuni vähemraske kuriteoni 1 juhul võib olla kiim. üleastumisest kuni raske kuriteoni VI pt-s: 3 VII pt-s: 7 2 juhul võib olla krim. üleastumisest kuni vähemiaske kuriteoni 1 juhul võib olla krim. üleastumisest kuni raske kuriteoni 1 juhul võib olla vähemraskest kuni raske kuriteoni VIII pt-s: 15 1 juhul võib olla krim. üleastumisest kuni vähemiaske kuriteoni EX pt-s: 17 4 juhul võib olla krim. üleastumisest kuni vähemraske kuriteoni 2 juhul võib olla krim. üleastumisest kuni raske kuriteoni 1 juhul võib olla väliemiaskest kuni raske kuriteoni X pt-s: 21 XI pt-s: 45 1 juhul võib olla krim. üleastumisest kuni raske kuriteoni 1 juhul võib olla vähemraskest kuni raske kuriteoni XII pt-s: 10 3 juhul võib olla krim. üleastumisest kuni vähemraske kuriteoni XIII pt-s: 34 1 3 juhul võib olla krim. üleastumisest kuni vähemraske kuriteoni 1 juhul võib olla krim. üleastumisest kuni raske kuriteoni 65 Tabe l 3 jä lg 1 2 ' 3 XIV pt-s: 34 2 juhul võib olla kiim. üleastumisest kuni iaske kuiiteoni XV pt-s: 5 XVI pt-s: 10 3 juhul võib olla kiim. üleastumisest kuni vähemiaske kuiiteoni 1 juhul võib olla kiim. üleastumisest kuni iaske kuiiteoni 1 juhul võib olla vähemiaskest kuni iaske kuiiteoni XVII pt-s: 34 1 juhul võib olla kiim. üleastumisest kuni vähemiaske kuiiteoni XVIII pt-s: 25 2 juhul võib olla krim. üleastumisest kuni vähemiaske kuriteoni 4 juhul võib olla kiim. üleastumisest kuni raske kuiiteoni Kokku kuni 5 a.: 344 s.o. 84,7 % I - 1; П - 4; III - 0; IV - 6; V - 16; VI - 0; VII - 6; VIII - 1; IX - 12; X - 14; .XI -19; XII -9; XIII -17; XIV -21; XV -1; XVI -7; XVII -22; XVIII -16. Neist vab-kaot. karist, kokku 172, s.o. 50 % Kokku 5-8 а.: 0 1 Kokku 8-15 a.: 5, s.o. 1,2 % Kokku 24, s.o. 5,9 % - krim. üleast. kuni raske kuriteoni Kokku 22, s.o. 5,4 % - krim. üleast. kuni vähemraske kurit. Kokku 11, s.o. 2,7 % - vähemiaskest kuni iaske kuiiteoni ÜLDSE KOKKU 406, s.o. 100 % Laitusest kuni aiest 6 kuud kokku 172, s.o. 41,9 % kaitstuste üldarvust. / T a b e l 4 Peatükkide osatähtsus Peatükkide osa­ I 3,4% X 5,2 % tähtsus (lahtudes II 2,7 % XI 11,5 % karist, võimalus­ III 1,0 % XII 3.2 % test) IV 11,5 % , XIII 9,7% V 8,1 % XIV 8,8 % VI 0,7 % XV 1,2 % VII 2,7 % XVI 3,7 % VIII 4,0 % XVII 8,6 % IX 6,0 % XVIII 8.0 % 6G Tabel 5 Vabadusekaotuse mittekohaldamine ja minimaalsed vabadusekaotuslikud karistused P-de osa- Vabaduse- Minimaalne tähtsus kaotuse "vabaduse- Humaansus (lähtudes mittekohal- kaotuslik karist, või- dämise või' karistus Kokku maiustest) maius (kuni 5 a.) 1 2 . 3 4 p u n k t e ". koht I. EV vastu 3,4%(12) 13%(18) 20%(18) II. Inimsuse, rahu v. 2,7%( 14-15) 18%(17) 45%(17) 34(17) III. Välisriigi o.v. 1 %(17) 50%(14) 50%(16) 30(14-16) IV. EV tagat. õig. ll,5%(l-2) 80%(6) 95%(16) 12(5) vab. vas. V. Elu ja tervise v. 8,1%(6) 66%(8-9) 87,8%(9) 17(9) VI. Au ja väär. vastu 0,7%(18) 100%(l-3) 100 %(l-3) 2(1 3) VII. Kõlbl-vast .kurit. 2,7%( 14-15) 27%(15) 63,5%(15) 30(14-16) VIII. Perek. a/e v. 4 %(10) 81%(5) 93,7%(8) >3(6) IX. Vaiavast, kurit., 6 %(8).,. 58%(il) 70,8%(12) 23(13) X. Looduskeskk. vast. 5,2%(9) lQ0%(l-3) 100 %(l-3) 2(1-3) XI. Majand-kuiit. ll,5%(l-2) 85%(4) 95,7%(5) -9(4) XII. Ametial. kuiit. 3,2%(13) 69%(7) 69,2%(13) .20(10) XIII. Oig-mõist.v. 9,7%(3) 51%(12) 87 %(10) 22(12) XIV. EV hald-k. v/" 8,8%(4) 66%(8-9) 94,4%(7) - XV. Teivish. valdk. 1,2%(16) 100%(l-3) 100 %(1~3) 2(1-3) XVI. Naikoot. seot. k. 3,7%(11) 26%(16) 66,6%(14) 30(14-16) XVII. Tiansp. ja side 8,6%(5) 54%(12) 97,1%(4) 16(8) XVIII. Ühisk. ja isik­ 8 %(7) 59%(10) 78,1%(11) 21(11) lik julgeolek 67 Tabe l 6 Karistuste rangus ja omavoli võimalused Raskete kuri­ Kokku tegude osa­ venivaid tähtsus, läh­ koosseise Tenoi tudes karist. võimal. punkte koht punkte koht I. EV vastu 78,5%(1) (53,3%) 1 (2) 1 II. Inimsuse, tahu v. 54,5%(2) (45,4%) 3 (5) 2- 3 III. Välisriigi o.v. 50 %(3) (50 %) 2 (5) 2- 3 IV. EV tagat. õig. 4,3%(13) ( 4,2%)13-14 (26)13 vab. vas. V, Elu ja tervise v. 6 %(10) (12 %) 9 (19) 9 VI. Au ja väät. vastu 0 %(15-18) ( 0 %)16-18 (31)16-18 VII. Kõlbl-vast. kurit. 18 %(4) (36,1%) 4 (8) 4 VIII. Perek. a/e v. 6,2%(9) ( 6,3%)11 (20)10 IX. Vaiavast, kurit. 12,5%(6-7) (28.8%) 7 (13) 6 X. Looduskeskk. vast. 0 %(15-18) ( 0 %)16-18 (31)16-18 " XI. Majand, kurit. 4,2%(14) ( 4,2%)13-14 (27)14 XII. Ametial. kurit. 7,7%(8) (30,6%) 6 (14) 7- 8 XIII. Oig-mõist. v. 5,1%(11) (10,0%)10 (21)11 XIV. EV hald-k. v. 5 %(12> ( 5,5%)11 (23)12 XV. Tervish. valdk. 0 %(15-18) ( 0 %)lfr-18 (31)16-18 XVI. Natkoot. seot. k. 13,3%(5) (32,2%) 5 (10) 5 XVII. Tiansp. ja side 0 %(15-18) ( 2,9%)15 (30)15 XVIII. Ühisk. ja isik- 12.5%(6-7) (21,8%) 8 (14) 7- 8 Ek julgeolek 68 •Tabe l 7 Veidrate koosseisude osatähtsus Kuiit. diap., lähtudes kaiistam. võimal. kiim. üle- kiim. üle­ v. laskest Kokku ast. v. tas- ast. iaske k.t. iaske venivaid ke kuiiteoni kuiiteoni kurit. koosseise: piots. koht I. EV vastu 0%(10-18) 13,3%(3) 40 %(1) 53,3%) 1 П. Inimsuse, rahu v. 0%(10-18) 45,4%(2) 0%(8-18) 45,4%) 3 III. Välisriigi o.v. 0%(10-18) 50 %(1) 0%(8-18) 50 %) 2 IV. EV tagat. õig. 0%(10-18) 4,2%(9) 0%(8-18) 4,2%)13-14 vab. vas. V. Elu ja tervise v. 6 %(8) 3 %(10) 3 %(6) 12 %) 9 VI. Au ja väär. 0%(10-18) 0%(13-18) 0%(8-18) 0%)16-18 vastu VII. Kõlbl. vastu 18,1%(3) 9 %(5) 9 %(2) 36,1&) 4 VIII. Perek., a/e v. 6,3%(7) 0%(13-18) 0%(8-18) 6,3%)11 IX. Vaiavast, kuiit. 16,6%(4) 8,3%(6) 4,1%(5) , 28,8%) 7 X. Looduskcskk. 0%(10-18) 0%( 13-18) 0%98-18) 0%)16-18 vast. XI. Majand-kurit. 0%(10-18) 2,1%(12) 2,1%(12) 4,2% )13-14 XII. Ametial. kurit. 23 %(1) 0%(1 3-18) 7,6%(3) 30,6%) 6 XIII. Oig-mõist. v. 7,6%(6) 2,5%(11) 0%(8-18) 10,1%)10 XIV. EV hald-k. v. 0%(10-18) 5,5%(8) 0%(8-18) 5,596)11 XV. Teivish. valdk. 0%(10-18) 0%(13-18) 0%(8-18) 0%)16-18 XVI. Naikoot. 20 %(2) 6,6%(7) 6,6%(4) 32,2%) 5 seot. k. XVII. Tiänsp. ja 2,9%(9) ~ 0%( 13-18) 0%(8-18) 2,9%)15 side XVIII. Ühisk. ja 9,3%(5) 12,5%(4) 0%(8-18) 21,8%) 8 isiklik julgeolek Б9 T a b e l 8 Vana faimima&ooi.el® таЬавзвкаеШНкве kselsfased ' I pt,, Riiklikud 10 8 10-15 e.s.n. kuriteod 7-15 e.s.n. Eriti ohtlikud 10-15 e.s.xi. 8-15 10-15 e.s.n. 8-15 10-15 e.s.n. 8-15 8-15 e.s.n. 8-15 0,5-7 3-10 3- 8 Surmanuhtlus 5x 5,4-12,5; 8,9 a. min. 0,5 maks. s.n. P-il diap. 0,5 a. kuni surmanuhtluseni I pt. II osa 2 16 13 0,5-3 Muud riiklikud 2-5 kuriteod 5-8 1-3 3-8 3-15 e.s.n. 8-15 e.s.n. 3-10 i 2-15 1-3 1-5 3-10 ,... 5-10 e.s.n. . -1-5 1-3 1-10 3-15 1-3 1 - 3-15 3-15 10-15 e„s.n. 3-8 5-15 e.s.n. 1-5 1 3 Surmanuhtlus 5x 2,8—9,1 min. 0,5 maks. s.n. P II osas diap. 5,95 a. 1000! rbl. kuni surmanuhtluseni 70 \ T a b e l 8 j ä l g I pt-s bitte: 10x 4,1-16,8 miil. 0,5 . maks. s.n. P-s diapasoon kuni suHsa- 7-4 а. • 1000 rbl. mshiiuseni Il pi. Riigi 4 11 . 23 ' 0,5-3 ja ühiskonna 1-6 vaia • - S- 8 6-15 . 0,5- ' 4 /- • - 2- 7 " 4-10 • ' vi ' . _ V 4 ' 6-15 a-io ' 8-15 0,5- 3 - ч 1 - 6 5-15 - ' 0,5- 4 • ' • . 2- 7 6-15 10-15 e.s.n. • - kiini 0,5 0,5- 2 0,5- 3 0,5- 4 0,5— ai 0,5- 3 0,5- 1 0,5- 3 0,5- 1 Surmanuhtlus lx 2,4-6,8 min. 0,5 maks. s.n. P-s diap. .4,6 a. laitusest kuni surmanuhtluseni 71 Tabe l 8 jä tg V pt. Kodanike 16 0,5- 2 isiklik vaia 0,5- 5 2- 7 4-10 0,5- 3 1- 6 3- 8 5-10 3-10 5-12 6-15 0,5- 2 0,5-1,5 0,5- 4 3-10 0,5- 1 0,5- 5 0,5-3 2,0-6,4 min. 0,5 a. maks. 15 a. P-s diap. kiini 15 a. 4,2 a. 300 ibl. VII pt. Ameti­ 0,5- 3 alased kuiiteod 2-7 2-10 0,5-3 3-10 8-15 e.s.n. 2-8 7-15 3-8 7-15 0,5-1,5 0,5- 3 Suimanuhtlus lx 3,0-8,2 min. 0,5 maks. s.n. P-s diap. 5,6 a. laitusest kuni surmanuhtluseni 72 Tabe l 9 Vana kriminaalkoodeksi renirad koosseisud Karistused kuni 5 a. Üle 5 a. kuni 8 a. Üle 8 a..kuci s.n. 1.1 osa 0 0 - 1 V. raskest kuni raske kuriteoni 1 Krim, üleastumisest kuni raske kuriteoni -2 Krim, üleastumisest kuni v. raske kuriteoni Kokku 11 - I. II osa 10 - 1 0 2 V. raskest kuni raske kuriteoni 8 Krim, üleastumisest kuni raske kuriteoni 2 v. raske kuriteoni Kokku 25 I pt. kokku 34 Kuni 5 a. 10 1 3 V. raskest kuni raske kuriteoni 9 Krim, üleastumisest kuni raske kuriteoni 4 V. raske kuriteoni II pt. 15 0 1 5 V. raskest kuni raske kuriteoni 2 Krim, üleastumisest kuni raske kuriteoni 5 v. raske kuriteoni Kokku 28 V pt. 9 0 0 - 3 V. raskest kuni raske kuriteoni 3 Krim, üleastumisest kuni raske kuriteoni 3 v. raske kuriteoni Kokku 18 ,. VII pt. 5 0 1 2 V. raskest kuni raske kuriteoni 2 Krim, üleastumisest kuni raske kuriteoni 3 v. raske kuriteoni Kokku 13 - _ 73 Tabe l 10 Vana ja uue kriminaalkoodeksi projekti võrdlus Võrdlus pt-de vahel EV vastu: lOx maks. k. 6,5-13 min. 1 maks. 15 diap. 1000 rbl. 14 karist, võimalus 9,75 a. kuni 15 a. I. I osa: 5 x maks. k. 5,4-12,5 min. 0,5 maks. sji. diap. 0,5 11 karist, võimalus 8,9 a. kuni s.n. I. II osa: 5x maks. к 2,8-9,1 min. 0,5 maks. s.n. diap. 1000 rbl. - s.n. 25 kaiist. võimalus 5,95 a. Kokku: 10 x maks. k. 4,1-10,8 min. 0,5 maks. s.n. diap. 36 karist, võimalus 7,4 a. Varavastased kurit. 1,3-4,55 min. 0,5 maks. 12 diap. 300 rbl. kuni 12 a. Ox maks. karistus 2,9 a. 24 karist, võimalus II pt. Riigi ja ühis­ 2,4-6,8 min. 0.5 maks. s.n. diap. laitus - s.n. konna vara: lx maks. k. 4,6 a. . 28 karist, võimalus V pt. Kod. isikl. vara 2,0-6,4 min. 0,5 maks. 15 a. diap. 300 rbl. - Ox maks. karistus 4,2 a. 15 a. 18 karist, võimalus II ja V pt. kokku: 2,2-6,6 inin. 0,5 maks. s.u. diap. laitus - s.n. 1 x maks. karistus 4,4 a. 46 karist, võimalus Ametialased kurit.: 1,34-5,0 min. 0,5 maks. 15 a. diap. 500 rbl. lx maks. karistus 3,17 a. 15 a. 13 karist, võimalus VII pt. Amet. kurit.: 3,0- 8,2 miil. 0,5 maks. s.n. diap. lait. - 1 x maks. karistus 5,5 a. s,n* 13 karist, võimalus 74 UUEST KRIMINAALPROTSESSI- SEADUSTIKUST Jaan Puskar Kui uue Eesti Vabariigi kriminaalkoodeksi esialgne variant on praktiliselt valmis, siis uutest kriminaalprotsessi reguleerivatest seadusandlikest aktidest pole midagi kuulda. Uut kriminaalseadust vana vormi abil rakendada oleks rumalus, pealegi kui see uuele jalgu on jäänud. Ükski suur asi aga ei sünni ühe õõga, kui vast inimlaps välja arvata. Probleeme uute kriminaalprotsessialaste aktide loomisel on kül­ laga, ja kõik need vajavad lahendamist - möödavaatamine või eda­ silükkamine ainult pingestab olukorda praktilises töös. Praegusel etapil on olulisim probleemide püstitamine, lahenduse peavad leid­ ma teoreetikud ja praktikud üheskoos. Nii ei pretendeeri käesolev kirjutiski probleemide ainulahenditele. Esimene ja tähtsaim on probleem, mida üldse tegema hakata, s.t. kas me üldse vajame niisugust kriminaalprotsessi koodeksit nagu senikehtiv. Siinkirjutaja arvates oleks üks tõsist kaalumist vajav võimalus koodeksit mitte kokku seada, vaid luua eraldi eel- uurimisseadus, prokuratuuriseadus ja kohtupidamisseadus. Uurides lähemalt kriminaalprotsessi staadiume ilmneb, et üks staadium ei lähe üle teiseks, vaid igaüks on iseseisev tervik, mil­ le lõppemise järel algab kvalitatiivselt uus. Pealegi moodustavad kaks esimest staadiumit kohtueelse menetluskorra, kohtu alla and­ mise staadium on omaette, järgmised aga käsitlevad menetluskorda kohtutes. Palju segadust, eriti teoreetiküte leeris, valmistab mõistete kriminaalprotsess ja kriminaalasi eristamine. Terve hulk piike on murtud lahendamaks küsimust, kas ja milliseid uurimistoiminguid võib teha väljaspool kriminaalprotsessi, s.o. enne kriminaalasja al­ gatamist. Eriti vaimukas lahendus, leiti ENSV KrPK § 149 lg. 2 näol. Lubatagu küsida, kuidas saab väljaspool kriminaalprotsessi tehtud uurimistoiming olla samaaegselt tehtud kriminaalprotsessi raames, juhindudes KrPK normidest? Aga nn see paraku praegu on. Otsustajate julgus aga selle sammuga lõppeski ja ekspertii­ side määramisest enne kriminaalasja algatamist, resp. väljaspool kriminaalprotsessi, keelduti otsustavalt. Ometigi on ENSV KrPK §-s 90 nõutud kriminaalasja algatamise aluse kindlakstegemiseks tih­ 75 ti ainukeseks teeks eksperdi arvamus. Selle saamiseks 011 tarvis määrata ekspertiis, mida aga väljaspool kriminaalprotsessi teha ei saa, sest see on protsessuaalne toiming. Öeldule vaatamata tehak­ se igapäevaelus pidevalt igasuguseid ekspertiise ^autode ja majade hindamise kohta jne.), mida nõukogude protsessualistid tõendiks ei pea. Kui niisuguse dokumendi koostas ekspertiisiasutuses töötav, eksperdi ametinime kandev eriharidusega isik, siis tema töö vili on ekspertiisiakt, tahame seda või mitte. Peale ekspertiiside määramise ja tegemise on mõnikord enne kriminaalasja algatamist vaja teha ka teisi uurimistoiminguid veen­ dumaks, et aset on leidnud tõepoolest kuritegu. Ilma selleta puudub alus kriminaalasja algatamiseks, samuti kriminaalasja algatamisest keeldumiseks. Kus on väljapääs? Otsides kurja juurt, leiame sel­ le tahes-tahtmata mõiste kriminaalasi alt. Olgugi et meil valitseb üldine asjade kultus, võiks sellest asjast küll loobuda, ja probleemid oleksid lahendatud. Praegu algavad kriminaalprotsess ja kriminaalasi ajaliselt ühes punktis. Ons seda tarvis. Nii jääb kriminaalprotsessist kõrvale kogu politseijuurdlus enne kriminaalasja algatamist, nimeta­ takse seda tegevust materjalide eelkontrolliks. Samal ajal reguleerib kehtiv KrPK teatud toiminguid enne kriminaalasja algatamist, s.o. väljaspool kriminaalprotsessi, näiteks ENSV KrPK § 5 ja mõned teised. Nõukogude kriminaalprotsessis toimub kohtueelne uurimine juurdluse ja eeluurimise vormis. Lähitulevikus kaob mõiste jwurdltts endises tähenduses ja selle terminiga hakatakse tähistama politsei tegevust, nn. politseijuurdlust, mis hõlmab kõiki politsei toiminguid kuriteoteate saamisest alates. Kuidas aga saab üks riikliku sunni aparaat töötada väljaspool sea­ dust, ilma et ta toimingud oleksid kriminaalprotsessiseaduses või eelimrimisseaduses fikseeritud? Õigusriigis on see mõeldamatu. See­ ga tuleks kriminaalprotsessi tegevusmõju piltlikult öeldes nihutada /ajaliselt ettepoole võrreldes praegusega ja loobuda "kriminaalsetest asjadest". Tulles tagasi algusse, jõuame järeldusele, et eeluurimisseadus peaks hõlmama seega nii politsei kui uurijate (tulevikus loodeta­ vasti kohtn-uurijate) tegevust kuriteoteate saamisest kuni süüdla­ se kriminaalvastutusele, võtmise küsimuse otsustamiseni. Nimetada vöiks seda tegevust kriminaalmenetluseks ja töö vilja kriminaal­ toimikuks. Millega peab lõppema kohtueelne uurimine? Tundub, et sel­ leks ou ainult kaks võimalust: ta lõpeb kas kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega kuriteosündmuse või -koosseisu puudumise tõttu või kriminaalmenetluse lõppenuks tunnistamise määrusega ja toimiku üleandmisega riiklikule süüdistajale süüdistuse esitamiseks ja süüdistatava kohtu alla andmiseks. Enne toimiku üleandmist süüdistajale protsessis süüdistataval olla ei saa. 7G Nõukogude kriminaalprotsessi suurimaid vigu on olnud püüd lahendada kõik probleemid kohtueelsel uurimisel, tehes sellega uu­ rijast aj juurdleja, b) uurija, c) prokuröri ja d) kohtuniku. Kas pole paljuvõitu, kuigi selle väljamõtlejate meelest hiilgav idee, mis suurepäraselt rahuldas kõiki osapooli, v.a. uurijad. Et see kõik oli ühtlasi karjuvas vastuolus konstitutsiooni ja ENSV KrPK §-dega 12 ja 50, kedagi ei häirinud. Nõudes õigesti tõendite hindamist uurijalt, prokurörilt ja kohtult, peaks igal hindajal olema ka teatud kohus­ tused. Siit järeldub, et riiklik süüdistaja, saanud uurijalt toimiku pä­ rast kohtueelse uurimise staadiumi lõppemist, algab oma staadiumis tõendite hindamisega otsast peale, kontrollides kõiki tõendeid enne nende sisu ja vormi seisukohast ning seejärel hinnates neid kogumis, peab jõudma iseseisvalt järeldusele, kas isiku süü on tema kohtu alla andmiseks küllaldaselt tõendatud või mitte. Alles saabunud sise- veende alusel koostab süüdistaja,isiku kriminaalvastutusele võtmise määruse ja saadab toimiku edasi kohtusse. Sellega on süüdistaja võtnud endale süüdistatava,- resp. kohtualuse süü tõendamisel ko­ hustuse. Praktiliselt tähendab see, erinevalt praegusest prokuratuuri tavast, et süüdistuse tõstja peab oma veendumust kohtuistungil ise ka väljendama. Praegune nn. abiprokuröri nime kandev ametimees ei vastuta tegelikult mittemillegi eest ja seepärast ei tunne kohtus sageli õieti toimiku sisugi. — Kui eeltooduga nõustuda, tuleb nõus olla ka sellega, et süüdis­ taja tegevust kohtueelse uurimise staadiumis, kohtu alla andmise staadiumis ja kohtus asja arutamise, apellatsiooni jne. staadiumis peab reguleerima eraldi prokuratuuriseadus. Selles tuleks loobuda igasugustest prokurörist üliinimese tegemise katsetest nagu praegu ja kõrgeima järelevalve asemel anda talle tagasi need funktsioonid, milleks niisugune ametnik mujal maailmas ellu kutsutigi, s.o. kohtus riigi huve kaitsVa ja esindava ametniku funktsioonid. Nüüd tuleks lahendada, millise uurija-poolse hinnanguga süüdi­ oleva isiku teole peaks lõppema kohtueelse uurimise staadium ja millise prokuröri-poolse hinnanguga kohtu alla andmise staadium. Samuti tuleks mõelda, kuidas ümber nimetada praegune kohtu al­ la andmise staadium, mis siinkirjutaja arvates pole midagi muud kui eelprotsess, sest kohtu alla on isik juba antud ja ilma kogu­ tud tõendeid hindamata ei tohi kohus seda fakti kõrvale jätta ja asja arutamisele võtmisest keelduda. Tõendite hindamine saab aga toimuda üksnes kohtuistungil. Senikehtiv eeluurimise lõpuleviimise kord ei kõlba, mida on eespool põhjendatud. Uurijalt ja prokurörilt ei tohi nõuda lõpliku hinnangu andmist kuriteole. See peab selguma kohtuistungil. Muidugi, omapoolse hinnangu toimepandule peavad andma mõlemad, kuid et see oleks KrK paragrahvi iga viimase kui lõike ja punktini lõplik, nagu praegu soovitakse, on nonsenss. Nii ülekuulamisel kui süüdistuse esitamisel peab süüdlasele olema ta­ 77 gatud võimalus anda oma teole ise hinnang ja selgitada, kui palju ja milles konkreetselt ta leiab end süüdi olevat. Täpse ja lõpliku kvalifikatsiooni peab andma ikka kohus pärast põhjalikku kohtu­ likku uurimist, võttes kohtuotsuse langetamisel aluseks ainult need tõendid, mis saadi kohtuliku uurimise käigus. Praegu kohtutes toi­ muvat kohtulikuks uurimiseks nimetada küll ei saa, pigem toimub seal juba kogutud tõendite avalik hindamine kõigi prötsessiosalistega üheskoos. Kõrvalepõikena olgu öeldud, et siinkirjutajast pole lahkunud lootus, et uus KrK loobub senistest arvukatest kuriteokoosseisudest eraldi paragrahvide, lõigete või punktidena, kus erinevalt hinnatakse kurjategijat, näiteks varast, selle järgi, kas ta enne korterisse sisene­ mist viisakalt koputas, avas ukse võtme või kangiga jne. jne. Hoidku jumal, kui uurija mõne punkti kogemata unilstab või valesti märgib (kohtu arvates). Kohe saadetakse kriminaalasi täiendavaks UURI­ MISEKS, s.o. vastava veakese parandamiseks ilma mingit uurimist läbi viimata. Et kurjategija teab ise suurepäraselt, kuidas ja mida ta korda saatis, et huvita meie teoreetikuid põrmugi. Ikka korrutatak­ se, et kui süüdistatava seisund muutub kohtus raskemaks, tuleb asi saata täiendavaks uurimiseks, teades samal ajal, et mingit uurimist läbi ei viida ja et selleks ka mingit vajadust pole. Toimiku kohtusse jõudmisega algab uus kriminaalprotsessi staa­ dium. Seal asjaajamise korda peaks reguleerima kohtupidamisseadus, just nimelt kohtupidamis-, mitte kohtukorraldusseadus, kuna viima­ ne mõiste on liiga kitsas. Mõiste kohtu-pidamisseadus aga hõlmaks nü'kohtute korralduse, struktuuri, koosseisu kui ka asjade arutamise korra. Siinöeldu kehtib ka eeluurimis- ja prokuratuuriseaduse kohta, mis samuti peaksid hõlmama nende korralduse, pädeVusÜ ja tegevuse protsessuaalse korra. Neil kolmel seadusel ühiseid kokkupuutepunk­ te õieti ei ole, järgmise kehtivus algab ajaliselt alles eelmise lõppemise järel. Kas on tarvis neid ühendada ühtsesse seaduseraamatusse või ei, tuleks otsustada kollektiivselt. Ümbertegemist vajab praegune KrPK igal juhul. Kehtivas­ se koodeksisse on lülitatud palju deklaratiivseid ja protsessuaalselt ebavajalikke sätteid, mille õige koht peab olema (ja ongi!) põhi­ seaduses, näiteks paragrahvid 4 (üldse mõttetu säte), 11, li1, 12 18. KrPK ei pea olema põhiseaduse filiaal, selle kordus ühe astme võrra madalamas aktis. Teiseks, rida paragrahve on vastuolus põhiseadusega, nagu ENSV KrPK §-d 51, 52, C, 7, 8, mistõttu nende kohaldamine eei uurimisstaadiumis on lubamatu, sest "õigust mõistab vaid kohus". Kolmandaks : tuleks koodeksit lihtsustada ja. käepärasemaks muuta terve rea paragrahvide ühendamise teel. Nii võiks praeguste paragrahvide 20, 26, 119 asemel ühesainsas paragrahvis lühidalt, ja täpselt ära öelda taanduste^ esitamise ja läbivaatamise kord; para- 78 gtahvide 74, 85, 86, 103, 111 asemel võiks ühes paragrahvis, näiteks praeguses §-s 85 ära öelda kõik tähtaegadesse ja nende arvutamisse puutuv jne. jne. Kindlasti nõuab ümberhindamist kahtlustatava staatus. Täiesti selgesti on tegemist protsessiosalisega, kelle seisund sellisena peaks säilima kogu kohtueelse uurimise aja kuni süüdistuse esitamiseni prokuröri poolt, mil ta omandab süüdistatava ja kohtualuse staatu­ se. , f Rääkides kriminaalprotsessi lihtsustamisest, ei saa mööda vaa­ data manuka osast. Temast kui protsessuaalsest tegelasest ei räägi kehtiv KrPK lähemalt midagi, ja ei saagi seda teha, sest juba en­ ne protsessi algust osaleb manukas protsessivälise uurimistoimingu (milline nonsenss!) - sündmuskoha vaatluse juures. Ilmselt häbelik­ kusest. on KrPK unustanud selgitada manukate ülesandeid, õigusi- kohustusi ja protsessuaalset seisundit. Praktikule tundub vägagi, et kehtiv KrPK lähtub manukate juuresolekut nõudes eelkõige uurija süü presumptsioonist. Mille muuga seletada lausa tobedaid nõudeid nelja lisasüma taotlemisel näiteks asitõendi vaatluse juurde. Manuka­ te roll uurija kabinetis toimuval täiendaval kontrollimisel on rohkem kui ähmane: saavad ju prokurör, kaitsja ja kohus asitõendeid oma silmaga igal ajal üle kontrollida. -Sama mõttetu on manukate juuresviibimise nõue võetuse juures. Kui uurija toimetab võetust asutuses või elukohas, siis palub ta mingi kindla eseme või dokumendi endale üle anda ja ootab omapoolset aktiivsust üles näitamata, kuni nõutu talle kätte tuuakse. Seejärel koostab toimunu kohta protokolli. Lubatagu küsida, millist osa etendavad siin manukad? Või võtame niisuguse uurimistoimingu nagu äratundmiseks esi­ tamine. Kui tegemist on isiku äratundmisega, viibib peale äratuntava kohal veel vähemalt kaks isikut, kes hiljem üpris arusaadavail põh­ jusil on valmis energiliselt kinnitama, et ära tunti just nimelt see isik, kes ara tunti, mitte aga nemad. Pealegi on sedasama näha fotodelt ja lugeda protokollist. Kui esitatakse äratundmiseks ese, näitab isik mitmest esemest ühele ja kinnitab selle kuulumist talle. Mida tee­ vad siin manukad? Kahtleja võib siingi vaadelda fotosid ja lugeda uurimistoimingu protokolli. Sama mõttetu on manukate juuresviibimise nõue ütluste seos­ tamisel olustikuga. Sisuliself on tegemist isiku teistkordse või kor­ duva ülekuulamisega sündmuskohal. Esmase ülekuulamise juurde manukaid ju ei nõuta! Tõendamise seisukohalt palju olulisem on kõrvalekaldumatu nõue selle uurimistoimingu salvestamisest video- ,või filmilindile, kus nähtub täpselt ütluste andja käitumine, sõnad , ja tegevus ütluste andmisel. Tõendi kontrollimise seisukohast on see palju tähtsam, kui asjast absoluutselt mittehuvitatud, igavlevate; manukate segane ja seosetu jutt näh tu-kuuldu kohta. Selle toimingu 79 nael - detailid - on selleks ajaks, kui toimik ükskord kohtusse jõuab, surmkindlalt meelest "läinud. *? Oma pikaajalise praktika jooksul olen jõudnud veendumusele, et manukate juuresvübimine on tõepoolest tähtis nende uurimistoi­ mingute juures, mis tehakse asjast huvitatud isiku (kahtlustatava) osavõtuta või tema huve rüvates, samuti toimingu kordamise või­ matuse korral, nagu läbiotsimine, süüdlase vara arestimine (eriti kui ta vübib vahi all) ja sündmuskoha vaatlus. Loodan, et eeltoodu suutis ka skeptikuid veenda kriminaal­ protsessi muutmise vajaduses selle lihtsustamise suunas. Peaasi oleks lõpuks ometi asjaga algust teha. Selleks jõudu tööle! , ÜBER DAS NEUE STRAFPROZEßGESETZ Jaan Puskar Z u s a m m e n f a s s u n g Der Verfasser versucht in diesem Artikel für seine Idee ein­ zutreten, kein neues Strafprozeßgesetzbuch, sondern einzehi ein Voruntersuchungs-, ein Staatsanwaltsschafts- und ein Rechtsspre- chungsgesetz auszuarbeiten. In diesen Gesetzen sollte neben der prozessualen Reglung der Handlungen auch die Struktur, die Zu­ ständigkeit und die Organisation der Arbeit der genannten Organe abgedruckt werden. Im Artikel wird ein Vorschlag gemacht, auf den bis heute,gelten­ den Begriff "Kriminalsache" zu verzichten, als Beginn der prozessual geregelten Handlungen wird der Zeitpunkt vermerkt, wann die Aus­ kunft über ein Verbrechen bei der Polizei, beim Untersuchungsorgan, bei der Staatsanwaltschaft oder beim Gericht registriert wurde. Da­ bei könnte auch das polizeiliche Untersuchungsverfahren sich (im neuen Sinne) die Bedeutung der prozessualen Handlungen aneignen. Der Autor hält es für sehr wichtig, den Inhalt des Begriffs "Einstellung der Voruntersuchung" zu überprüfen. Es ist nicht nur unwichtig, sondern auch verfassungswidrig, von den Untersuchungs­ richtern die Erfüllung der Gerichtsfunktsionen wie bisher zu verlan­ gen, denn "nur das Gericht kann Recht sprechen". Auch der Inhalf des Begriffs "der Angeklagte" muß umgeändert werden. Als Ankläger bei einem Kriminalprozeß darf nur ein extra dazu geladene und einegesetzte Beamte auftreten - der öffentliche Ankläger oder der Staatsanwalt. Der Untersuchungsrichter klagt niemanden an. Während der Voruntersuchung müßte man den Angeklagten als "der im Verdacht Stehende" bezeichnen. Er muß zum Beteiligten am Prozeß werden, inhaltlich ist er es schon längst. 80 Die vorgerichtliche Untersuchung muß zu einer Tätigkeit wer­ den, die dem Gericht beisteht und der Gerichtssitzung vorangeht und die dazu beiträgt, daß das Rechtsprechen nicht vergebens in die Länge zieht. Daraus ergibt sich das Bedürfnis, daß die Un­ tersuchungsrichter in Zukunft bei den Gerichten angestellt sind. Die Untersuchung muß ihre wahre Bedeutung wiederrerhalten, das Fällen des Urteils darf nur auf Grund der durch die gerichtliche Untersuchung erhaltenen Beweise zustande kommen. Der Autor hält es für notwendig, den Kriminalprozeß bedeutend zu vereinfachen, indem er bei Bestimmten Untersuchungshandlungen (wie z.B. die Beobachtung und Abnahme eines Beweisstückes und dessen Vorzeigen zum Erkennen, die Verbindung der Aussagen mit den Umständen) auf die Anforderung verzichtet, die Unparteiischen herbeizurufen. 81 UBER DIE SITTLICHKEITSDELIKTE NACH DEM ESTNISCHEN STRAFRECHT Jaan Sootak Gleichzeitig mit der Entstehung der unabhängigen Estnischen Republik im Jahre 1918 wurde die Frage aufgeworfen, welche bis­ herigen Gesetze ihre Geltung fortsetzen werden, welche abgeschafft oder neugeschafft werden müssen. Seit 1846 war in Estland russisches Strafgesetz von 1845 und seit 1903 teilweise das sog. Neue Strafge­ setz (gänzlich im Zustand des Entwurfes geblieben) gültig. Die Frage wurde zugunsten des Strafgesetzes von 1903 entschieden, so daß est­ nisches Strafgesetzbuch von 1929 sich eine umgearbeitete Variante des russischen Strafgesetzes von 1903 darstellt. Das Letztgenannte seinerseits ist der Nachkomme des russischen Strafgesetzbuches von 1845. Im allgemeinen wurde der religiös-patriarchale Geist des StGB von 1845 im StGB von 1903 übergewunden und darum war es als Vorbild für das estnische Strafgesetzbuch ziemlich passend. Russisches StGB von 1903 gliederte die Sittlichkeitsdelikte zwi­ schen zwei Kapiteln: Verletzung der zum Schutz der öffentlichen Sitt­ lichkeit erlassenen Bestimmungen (Kap. 13) und Unzucht (Kap. 27). Die Familien verbrechen bildeten das selbständige 19. Kapitel "Strafbare Handlungen gegen Familipnrechte''. Als Verbrechen gegen die öffentliche Sittlichkeit (Kap. 13) wur­ den die öffentliche Verletzung des Anstand« durch schamlose Worte oder Taten (§ 280), Verbreitung der schamlosen Abhandlungen oder Abbildungen (§ 281) und Aufnehmen einer Person unt.er 17 Jahren, um sie zum Betteln oder sonstigen unsittlichen Beschäftigungen zu bekehren (§ 283),arigesehen. Alle anderen Sittlichkeitsdelikte ent|iiel- ten sich im Kapitel 27, darunter wollüstiger Mißbrauch von Kindern, Päderastie, Blutschande, Notzucht u.a. Obwohl das russische Strafgesetz von 1903 sich auf der moder­ nen europäischen Strafrechtswissenschaft beruhte,- blieb russisches geltendes Recht und teilweise auch die Strafrechtswissenschaft an der Grenze des Alten und Neuen. Noch imj!ahrhunder Wechsel wur­ de in der Literatur die Frage behandelt, im welchen Maß die alte Verge wait, igimgsformei für die Verletzte "mit zerrissenem Gewand, flatterndem Haare, zerbrochenem Leibe, weinend und schreiend* noch gültig ist, [1]. Über di<- Frage des geschützten Reclitsgutes wurde in der Lite­ ratur die Meinung geäußert, daß das Verbrechen gleichzeitig gegen die persönlichen und gesellschaftlichen Interesse» gerichtet ist, und daß es ganz unrichtig ware, die Sittlichkeit, als Angriffsobjekt anzuse­ hen, weil, erstens, die Keuschheit (aber gerade die Keuschheit wurde nach dem geltenden Recht als das Angriffsobjekt der Sexualdelik­ te bestimmt) keineswegs das Gebiet der Sittlichkeit erschöpft; und zweitens, die Sittlichkeit an sich bildet kein Rechtsgut und deswegen kann man überhaupt nicht über die Sittlichkeit als das Rechtsgut des Einzelnen zu reden [2]. So wurde im russischen Strafgesetz von 1903 das bisherige Rechtsgut Keuschheit umgebildet^ so daß die entsprechenden Ver­ brechen als Unzuchtsdelikte bezeichnet wurden. Estnisches Strafgesetzbuch von 1929 hatte aber den Begriff Sitt­ lichkeit mit der russischen öffentlichen Sittlichkeit gleichgesetzt, und andere Sexualdelikte wurden als unzüchtige Handlungen (Kap. 27) bezeichnet. ' In der estnischen Literatur wurde anerkannt, daß die Unzuchts­ delikte sich zwischen den Verbrechen gegen Persönlichkeit und gegen Interessen der Allgemeinheit befinden und daß die Stellung dieser Straftaten unter dem System des Besonderen Teils des Strafgesetzes noch ganz umstritten ist [3]. ,, \ „ x Obwohl das estnische StGB x'on 1929 die geschützten Rechtsgü­ ter nur durch eine Dimension in die Kapitel eingeordnet hatte, ist es möglich die größere Verbrechensgruppen, darunter die Verbrechen gegen die Person hervorheben, wobei die Unzuchtsdelikte gerade in diese Gruppe gehören. Professor des Stratrechts der Tartuer Uni­ versität Helmut Kadari gliederte die Unzuchtsdelikte in drei Arten: 1) Verbrechen gegen die Unversehrtheit der geschlechtlichen Sphäre des Einzelnen (Zuhälterei, Frauenhandel); 2) Verbrochen, die auf die Befriedigung des Geschlechtstriebes gerichtet sind (Notzucht, wi­ dernatürliche Unzucht, stuprum пес voluntarium пес violentum u.a.); 3) Verbrechen gegen die allgemeine Sittlichkeit (Blutschande, Be­ friedigung des Geschlechtstriebes im öffentiliehen Ort). Die Blut­ schande wird als Verbrechen gegen die Allgemeinheit betrachtet, weil die Tat "gegen die eugeuischen Interessen des Volkes gerich­ tet ist" [4], Hierbei muß man bemerken, daß estnisches StGB von 1929 auch den Schwangerschaftsabbruch als ein Verbrechen weder gegen die Gesundheit des Weibes, noch gegen das werdende oder vorhandene Leben, sondern gegen die Volksgesundheit angesehen hatte [5]. Die interessanten, aber zugleich sehr umstrittenen Einordnungen der Sitfclichkeitsdelikte von H. Kadari wurden leider weder von ihm< selbst noch hi der estnischen Rechtswissenschaft weiterentwickelt - wie die Entwicklung der estnischen Gesellschaft im allgemeinen ge­ waltsam abgebrochen wurde. Im Jahre 1840 folgte die Eingliederung Estlands in die UdSSR, hier wurde das Sowjet russische Strafgesetz­ buch von 1926 eingeführt. - V Sowjetisches StGB von 1926 enthielt keine Sittlichkeit»-oder Unzuchtsdelikte als selbständige Verbrechensart. Unter den Delik- 83 ten gegen Persönlichkeit konnte man doch eine Verbrechensgruppe (§§ 151-155, darunter Notzucht, sexueller Mißbrauch von Kindern, Päderastie, Kuppelei, Nötigung zur Prostitution u.a.) finden. Das 6. Kapitel des Besonderen Teils des StGB wurde "Die Verbrechen gegen Leben, Gesundheit, Freiheit und Ehre der Person" betitelt und wir können nur vermuten, wogegen (wahrscheinlich gegen Freiheit und Ehre?) sind nach der Meinung des Gesetzgebers die Sittlich­ keitsdelikte gerichtet. In der Literatur wurde der Standpunkt geäußert, das die Sittlich­ keitsdelikte keine selbständige Verbrechensart bilden, und behauptet, daß sozialistisches Strafrecht die Interessen der Persönlichkeit schützt und zugleich zu der Bestätigung der sozialistischen Moral auf dem Gebiet der geschlechtlichen Beziehungen beiträgt [6]. Aber von der anderen Seite wurden in der Literatur die Sexualdelikte als ein selb­ ständige Verbrechensart betrachtet, wobei sie in drei Gruppen geteilt wurden: 1) Verbrechen gegen geschlechtliche Freiheit (z.B. Not­ zucht); 2) Verbrechen gegen normale geschlechtliche Entwicklung der Minderjährigen (unzüchtliche Handlungen mit dem Minderjäh­ rigen); 3) Verbrechen gegen erlaubte soziale Weise der geschlecht­ lichen Beziehungen (Kuppelei und andere Arten der Begünstigung der Prostitution) [7]. Be trefflich der Prostitution wurde behauptet, daß diese schon seit der Oktoberrevolutsion likvidiert ist; die Strafbestimmungen (Kuppelei u.a.) sind darauf gerichtet, die möglichen einzelnen Er­ scheinungen der Prostitution zurückzudrängen [8]. Unter den Sexüaldelikten wurden in der Dogmatik auch dieje­ nigen betrachtet, die nach dem gesetzlichen System zu den anderen Verbrechensgruppen gehörten - z.B. Vielweiberei (nach dem StGB der RSFR die Verbrechen, die als Überbleibsel der Sippenlebenswei­ se erscheinen), Blutschande (strafbar nur nach den Strafgesetzbü­ chern Grusiens und Armenien) [9]. Diese Behandlung beweist, daß die Sexualdeliktentatbestände trotz deren gesetzgeberisches Vernei­ nen durch die Wissenschaftler in der sowjetischen Strafrechtsdoktrin akzeptiert wurden. Die Nötigung dem Minderjährigen zur Prostitution wurde nach dem § 732 des Kapitels 2 als ein Verstoß gegen die Verwaltungs­ ordnung bezeichnet; die Verbreitung oder Erzeugung der pornogra­ phischen Schriften oder Darstellungen war ein Verbrechen gegen Volksgesundheitspflege, gesellschaftliche Ordnung und Sicherheit. In der Literatur wurden die obengenannten Verbrechen als gegen die Regeln des sozialistischen Gemeinlebens gerichtete betrachtet. Es ist also zu ersehen, das sowjetrussisches Strafrecht (nicht aber die Strafrechtsdogmatik) der Sittlichkeitsdelikte als der selb­ ständigen Art der Straftaten entsagt hatte. Diese Betrachtung ist im allgemeinen auch heute geltend. Es ist doch merkwürdig, daß 84 im Entwurf des sowjetischen Strafgesetzbuches (StGB der UdSSR) von 1947 ein Versuch vorgenommen wurde, die Sittlichkeitsdelikte im Sinn des Systems des Strafgesetzbuches zu konsolidieren. Unter den Verbrechen gegen die Persönlichkeit (Kap. 3) war neben an­ deren (Verbrechen gegen das Leben, Körperverletzungen, Schwan­ gerschaftsabbruch u.a.) auch eine selbständige Verbrechensart - Se­ xualdelikte (IV. Abschnitt) hervorgehoben. Kapitel 11 des Entwurfes "Verbrechen gegen die allgemeine Sicherheit, Volksgesundheit und gesellschaftliche Sittlichkeit" enthielt den III. Abschnitt "Verbre­ chen gegen die gesellschaftliche Sittlichkeit'' (Lasterhöhle, Kuppe­ lei, Pornographie, Päderastie, Grabschändung) [10]. Der von dem Regierungsausschuß vorbereitete Entwurf des Strafgesetzbuches der UdSSR war ein ernstlicher, aber erfolgloser Versuch im sowjetischen Strafrecht die Sittlichlceitsdelikte zu konsolidieren. Die sowjetische Strafrechtsreform 1958-1961 und während dieser Reform verfaßte Strafgesetzbücher der Unionsrepubliken der UdSSR kannten aber kerne institutionalisierte Verbrechensart der Sittlichkeitsdelikte; die entsprechende Tatbestände wurden wie früher in dem Kapitel der Verbrechen gegen die Person und gegen die gesellschaftliche Ord­ nung zerstreut. Dafür kann man auf zweierlei Ursachen verweisen. Erstens, die geschlechtliche Freiheit und Unversehrtheit als Rechts­ güter wurden als keine selbständigen, sondern als zur Persönlich­ keit gehörende Werte betrachtet. Anders gesagt, der ausfuhrliche Schutz der einzelnen, mit der Persönlichkeit gebundenen Rechtsgü­ ter wurde als für unnötig gehalten, wie z.B. persönUches Eigentum im Vergleich zum sozialistischen Eigentum als zweitrangig angese­ hen wurde. Zweitens muß man in Rücksicht nehmen, daß für die sowjetische Ideologie typisch ist, die unerwünschten und für Sozialis­ mus unpassenden Erscheinungen übersehen werden. Gleicherweise wurden auch im Strafgesetz solche Tatbestände wie Prostitution und Zuhälterei überhaupt beseitigt und die anderen Sittlichkeitsdelikte eufemistisch unter den Delikten gegen die gesellschaftliche Ordnung oder gegen die sozialistische Arbeitslebensweise verbergt Heutzutage wird in Estland ein Entwurf des neuen Strafgesetz­ buches ausgearbeitet. Obwohl wir noch über einen zwar gänzlichen, aber dennoch vorläufigen Entwurf sprechen können, kann man es für sehr wahrscheinlich halten, daß die Sittlichkeitsdelikte im künftigen Strafgesetzbuch der Estnischen Republik ein selbständiges Kapitel bilden werden. Das Kapitel der Sittlichkeitsverbrechen des Entwurfes wird fok gende Straftaten enthalten: Notzucht, Beischlaf mit dem Mädchen unter 16 Jahren (die Altergrenze .ist noch umstritten, obwohl auch geltendes Gesetz die Grenze zwischen dem erlaubten und unerlaub­ ten Beischlaf mit dem 16. Lebensjahr verbindet); Unzucht^ (wi­ dernatürliche Unzucht und Päderastie mit dem Gewalt oder mit 85 der Gewaltsdrohung); Zuhälterei, Kuppelei und Blutschande. Der Täter bei dem Beischlaf mit dem Mädchen unter 16 Jahren kann nur der erwachsene Mannpersou sein. Der Begriff der Blutschande wird wahrscheinlich nur mit dem Beischlaf zwischen Verwandten in 'geraden Linien begrenzt; als Täter wird nur der Erwachsene zur Verantwortung gezogen, wenn er mit dem Minderjährigen den Geschlechtsverkehr durchführt. Als Straftaten gegen Familie und Jugend (selbständiges Kapitel im Entwurf) werden u.a. Doppelehe und Verleitung des Minder­ jährigen in die asoziale Lebensweise strafbar. Es ist heute noch umstritten, wird Pornographie an sich als eine Straftat gegen öf­ fentliche Ordnung oder nur gegen Jugendliche betrachtet. Auch die Stellung der Blutschande unter den Verbrechen gegen die Sittlichkeit oder gegen die Familie ist noch unklar. Die Zusammenziehung der Sittlichkeitsdelikte in das selbständi­ ge Kapitel ist im gewissen Gegensatz zu dem Trend des europäischen Strafrechts das Strafrecht zu ent moralisieren und die Sittlichkeits- deliktentatbestände allmählich abzuschaffen. Heutige Konsolidation der Sittlichkeitsdelikte beruht auf dem bisherigen Schmälerung der Familien- und Sittlichkeitsdelikte in sowjetischen Strafrecht und kann als ein Rückstoß gegen diese Einstellung betrachtet werden. LITERATUR 1. Jesipow V. Strafrecht. Besonderer Teil (russisch). St.-Petersburg, 1902. S. 139. 2. Fohlitski I. Kursus des Strafrechts. Besonderer Teil (russisch). Petrograd, j 1916. S. 133. 3. Saarmann К! Strafrecht. Allgemeiner und Besonderer Teil (estnisch). Tartu, 1930. 4. Kadari EL Die Verbrechen gegen die Prersönlichkeit (estnisch). Tartu, 1938. S. 187. 5. Saarmann K., Matto K. Strafgesetzbuch. Die erläuterte Auflage (est­ nisch). Tallinn, 1937. § 193, Komm. 2. 6. Strafrecht. Besonderer Teil (estnisch). Tartu, 1946. S. 203. 7. Schargorodski M. Die Verantwortlichkeit für die Verbrechen gegen die Persönlichkeit (russisch). Leningrad, 1953. S. 86. z 8. Strafrecht. Besonderer Teil (russisch). Moskau, 1951. S. 226. 9. Strafrecht (Anm. 8). S. 226. 10. Strafgesetzbuch der UdSSR. Entwurf (russisch). Moskau, 1947. S. 58- 59, 122-123. Vgl. auch Strafrecht. Geschichte der Rechtswissenschaft (russisch). Moskau, 1978. S. 248-250. 86 POLITSEI TEABESÜSTEEMI LOOMISEST Arnold Tenusaar Vastloodud Eesti Vabariigi politsei eduka töõ tagatiseks on nüüdisaegne teabesüsteem, mille loomise käigus tekib rida lahendust nõudvaid küsimusi. 1. Politsei teabesüsteemi too õiguslik reguleerimine Senini reglementeerisid miilitsa nagu teistegi õiguskaitseorganite infotööd ametkondlikud normatiivaktid, millest enamus polnud üld­ susele kättesaadavad. Käsud ja keelud selles töös lähtusid N. Liidu prokuratuuri ja NLKP KK mitmesuguse salajasuse astmega ettekir­ jutustest. Seaduse tasemel õigusnormid sel teemal puudusid. Kirjeldatud olukorras polnud tagatud isegi kehtiva konstitut­ siooniga sätestatud kodanikuõigused, rääkimata rahvusvahelises õi­ guses tunnustatud inimõigustest. Statistilised väljundid teabesüs­ teemidest õlid organiseeritud nii, et tänini puudub meil objektüvne informatsioon kuritegevuse seisundist Eestis; kättesaadav on teave ainult neist kuritegudest, mis kehtivate eeskirjade järgi kuuluvad Eesti miilitsa (politsei) kompetentsi. Kuriteod, mis on toime pandud N. Ludu Kaitseministeeriumi objektidel (näiteks Paldiski linnas), mis on toime pandud sõjaväelaste poolt, ja kuriteod, mis kuuluvad Riik­ liku Julgeoleku Komitee kompetentsi, on Eesti kuritegude statistikast välja arvatud. Sellises olukorras on ilmselge vajadus reglementeerida õiguskaitseorganite infotööd seadustega. Esiteks tuleb vastavalt Eežti Väbarügi riiklike registrite seadu­ sele moodustada kõigi õiguskaitseorganite jaoks ühine riiklik kri- minaalregister, mis sisaldab dünaamilist informatsiooni kõigi Eesti jurisdiktsiooni kuuluvate kuritegude ning neid toime pannud isikute kohta alates kuriteosündmuse registreerimisest kuni kohtuotsuse täit­ miseni. Kuna politseile kuulub kuritegevusvastases võitluses keskne koht õiguskaitseorganite süsteemis ning politsei on neist kõige pa­ remini varustatud infovahenditega, on otstarbekas määrata riikliku kriminaalregistri pidajaks Eesti Vabariigi Rüklik Politseiamet. Teised õiguskaitseorganid esitavad vajaliku teabe registrisse ning kasutavad seda oma pädevuse piires. Samuti saavad registrist objektiivset teavet kuritegevuse kohta riigi- ja teadusasutused. 87 Teiseks ei piirdu politseitööks vajalik informatsioon ai­ nult kriminaalprotsessiga seonduvaga. Politseil on täita peaosa administratiivprotsessis, liiklusjärelevalves, teadmata kadunud isi­ kute otsimisel ja teistes ühiskondlikku korda ning ühiskondlikku julgeolekut puudutavates küsimustes. Ka nende ülesannete täit­ miseks kogutava informatsiooni töötlemist on vaja reglementeerida. Arvestades politseitöö erisusi ja politsei poolt kogutava teabe inim- õiguslikke aspekte, on otstarbekas vastu võtta seadus politsei tea­ besüsteemist, kus sätestatakse politsei teabesüsteemi informatsiooni kogumise, töötlemise, säilitamise ja kasutamise kord. 2. Rahvusvaheliselt tunnustatud inimõiguste tagamine infotöös Esimene samm inimõiguste tagamisel infotöös on tehtud Ees­ ti Vabariigi politseiseaduse vastuvõtmisel, kus sätestati, et politsei on kohustatud kodaniku avalduse korral esitama temale politsei teabesüsteemis säilitatavat informatsiooni tema kohta. See säte annab kodanikule võimaluse kontrollida politsei poolt teabe ko­ gumise seaduslikkust ja objektiivsust. Kodanikule informatsiooni esitamise kord on otstarbekas sätestada politsei teabesüsteemi sea­ duses. • Kodanik on huvitatud sellest, et isiklikku laadi teave tema kohta ei satuks võõrastesse kätesse. Seaduses ettenähtud juhtudel, üld­ juhul kodaniku poolt toime pandud seadusrikkumise korral, on õiguskaitseorganitel õigus oma pädevuse piires tema kohta infor­ matsiooni koguda. Kasutada võib seda teavet ainult õigusmõistmise huvides, Kui aga see informatsioon satub pahatahtlikesse kätesse, võivad kodaniku õigused ja seaduslikud huvid ohtu sattuda. Isiklikku laadi teavet võidakse kaisutada näiteks, väljapressimiseks, kättemaksuks, inimese kompromiteerimiseks kodus või töökohal. a, Politsei kogub temale pandud ülesannete täitmiseks kodanike kohta mitmesugust teavet, millest osa on üldise iseloomuga, osa aga püsavalt isiklik, et seda saaks kasutada kodaniku õiguste ja seaduslike huvide vastu. Seepärast tuleb kodanikule anda seaduse tasemel garantiid, et.: 1) tema kohta kogutakse andmeid ainult seadustes sätestatud juhtudel ning uiatuses;. 2) andmeid säilitatakse niikaua, kui on vajalik politsei üles­ annete täitmiseks, pidades kinni seaduses sätestatud piiridest; 3) andmeid kasutatakse ainult seaduses ettenähtud juhtudel ja korras; * ,f"': 4) andmed on kaitstud sanktsioneerimata juurdepääsu.eest. SS Avalikud seadusaktid infotöö korralduse kohta ja õigus teada, mida tema kohta on kogutud, annab kodanikule piisavad võimalused oma huvide kaitseks. 3. Politsei teabesüsteemi infoga kindlustamine Kriminaalprotsessis osalevad politsei kõrval mitmed teisedki õiguskaitseorganid (kohus, prokuratuur, kohtueelse üürimise amet, kohtuotsuste täitmise amet), kus töötab enamuses nõukogulikust bü- rokraatist rikutud ametnikkond, kes on harjunud infotöös järgima ametkondlikke barjääre. Sellistes tingimustes on ainuvõimalik need ületada seadusega, sätestades võimalikult täpselt iga ametkonna õi­ gused ja kohustused kriminaalregistratsiooni süsteemis nü, et nad ise oleksid huvitatud andma nende käsutuses olevad andmed õige­ aegselt politsei teabesüsteemi. Huvitatus on tagatud ainult siis, kui süsteem töötab tõrgeteta, väljastab õigeaegselt täielikku ja tõepärast informatsiooni, kui iga ametnik tunnetab oma mõlemat rolli (tarbija ja teabega varustaja) suhetes kriminaalregistriga. Teiselt poolt vajab politsei oma töös tihti informatsiooni, mis juba kogutakse või planeeritakse koguda teistesse rüklikesse regist­ ritesse: elanike register, ettevõtete register, transpordivahendite re­ gister jne. Nagu näitab riiklike registrite loomise senine prakti­ ka, ei koordineerita seda tegevust Eestis piisavalt. Domineerivad ametkondlikud huvid ja eelkõige nende ametkondade huvid, kes on määratud registri pidajaks. Eesti Vabariigi registrid peaksid moodustama seotud registrite süsteemi, mis vastaks kõigi registrikasutajate, sealhulgas ka kodanike huvidele. Selle eesmärgi saavutamiseks on ühelt poolt vaja arendada nüüdisaegne arvutivõrk ja teiselt poolt luua Eesti valitsuse juurde registriamet, mis valdaks riiklike registrite tuuma, s.o. elanike regist- rit ettevõtete registrit, kinnistute registrit ja maavalduste registrit. Teised registrid peavad olema sidekanalite kaudu registrituumaga seotud ning võivad olla erinevate ametkondade valduses. Kuna päevapealt vajalikke tingimusi täita ei ole võimalik, on otstarbekas hakata registrite süsteemi üles ehitama maakondade ta­ semel' alt üles. See eeldab tegusa koordineeriva organi, näiteks valitsuse juurde loodava registriameti või nõukogu olemasolu. Neid tingimusi täitmata on hiljem raske, kui mitte võimatu ametkondades loodavaid rnklikke registreid ühisesse süsteemi liita. Samuti muutub küsitavaks nende universaalsus erinevate tarbijate suhtes ning registrite pidamise maksumuse optimaalsus. Politseil ön riiklike registrite kasutajate hulgas eriline koht: näi-, teks elanike registri ja transpordivahendite registri poole on politsei sunnitud pöörduma iga päev sadu kordi, enamikul juhtudel kin- nipeetud isikute kindlakstegemisel. Vastuseid päringutele on tihti 89 vaja saada väga operatiivselt, et seaduses ettenähtud tähtaegadest kinni pidada. Käesoleval ajal on Eesti aadressibüroo veel politsei valduses, kuid elanike registri loomisel pole enam otstarbekas neid andmeid dubleerida. Politsei peab aga ka siis saama vastused kiiresti ja täpselt. Autori käsutuses oleva elanike registri (rahvastikuregistri) põhimääruse projektis aga ei võta registri pidaja endale üle-eestilise aadressibüroo kohustusi ning politsei on tavatarbija seisundis. Uute riiklike registrite loomisel enamikul juhtudel politsei huve ei arvestata. Pretsedendiks on näiteks transpordivahendite registri loomine Transpordiministeeriumi juures. Olukord paraneks, kui uute rnklike registrite loomisel oleks nõutud kooskõlastamist ka politseiga või seda tööd koordineerivas organis oleks täievolilise liikmena politsei esindaja. Võib arvata, et uute riiklike registrite loomisega kaasnevad kaubalis-rahalised suhted registri pidaja ja tarbija vahel. • Kui po­ litsei jääb seejuures reatarbija seisusesse, pole garanteeritud tööks vajalik operatiivsus päringutele vastuse saamisel. Lahenduseks oleks politseile kui tarbijale eristaatuse andmine õigusega saada kõigist riiklikest registritest teavet tasuta. Kokkuvõte Artiklis on vaadeldud Eesti politsei teabesüsteemi loomisega seotud küsimuste kolme põhigruppi. Esimeses osas on põhjendatud vajadus reguleerida teabesüs­ teemi tööd seaduste tasemel, kusjuures tuleb välja töötada polit­ sei teabesüsteemiseadus ja riikliku krimiuaalregistri loomise seadus. Teises osas näidatakse, kuidas eelnimetatud seadustes peavad olema kaitstud kodanike õigused ja seaduslikud huvid. Kolmandas osas tuuakse politsei teabesüsteemi infoga kindlus­ tamise põhilised abinõud: - ametkondlike barjääride ületamine seaduse jõul; - -riiklike registrite loomise ja töö koordineerimine valitsuse poolt; - politsei teabesüsteemi ja teiste riiklike registrite suhete korral­ dus. v 90 DIE SCHAFFUNG DES POLIZEILICHEN INFOSYSTEMS Arnold Tenusaar Z u s a m m e n f a s s u n g In diesem Artikel werden drei Hauptgruppen der Fragen be­ handelt, die mit der Schaffung des polizeilichen Infosystems der Republik verbunden sind. Im ersten Teil wird das Bedürfnis nach der Reglung der Arbeit des Infosystems auf dem Niveau des Gesetzes begründet, dabei muß man Gesetze über das polizeiliche Infosystem und über die Schaffung des staatlichen Kriminalregisters ausarbeiten. Im zweiten Teil wird gezeigt wie in den obengeuennten Gesetzen die Rechte und gesetzlichen Interessen der Bürger geltend zu machen sind. Im dritten Teil werden Hauptmaßnahmen zur Sicherstellung des nolizeilichen Infosystems mit der Information aufgezählt: - die Überwindung der behördlichen Barrieren im Namen des iesetzes; - die Koordination zur Schaffung und Arbeit der staatlichen tegister von der Regierung; - die Organisation der Verhältnisse zwischen dem polizeilichen nfosystem und den anderen staatlichen Registern.