Ehkki paljud ohvrid ei pöördu tervishoiuasutusse akuutse trauma korral (umbes 2/3), on siiski teada, et LSV ohvrid külastavad arsti sagedamini. Sageli nad ei oska oma terviseprobleemi vägivallaga seostada.

Vägivalla äratundmine selle varases staadiumis ei ole kerge ülesanne. Ka naised on vägivalla teema tõstatamisel sageli kõhklevad. Kuid kui vägivalda kogenud naised üldse ametiasutustest abi paluvad, siis on väga tõenäoline, et nad pöörduvad just tervishoiutöötajate poole. Enamasti ei otsi naised abi enne, kui vägivald on kestnud juba pikka aega. Paljudes maades on tervishoiuasutuste jaoks välja töötatud tegutsemismudelid, mis aitavad vägivalda varakult ära tunda. Mõnedes riikides (Suurbritannia, Kanada) kehtib soovitus skriinida kõiki, kes pöörduvad esmatasandi arstiabi saamiseks, ka vägivalla suhtes. Sellise rutiinse skriinimise suhtes on erinevaid seisukohti, kuid täielik üksmeel valitseb selles, et vägivalla äratundmine ja teadvustamine on vajalik.

Teatud erialade esindajad (naistearstid, ämmaemandad, lastearstid, perearstid, pereõed) on eriti soodsas positsioonis, et pakkuda abi ja toetust naistele, kes kogevad lähisuhtevägivalda. Nimelt on uuringute käigus on välja selgitatud need tegurid, mis võivad aidata tervishoiutöötajatel seda avastada ja selleks, et vägivaldset käitumist ära tunda, on sageli vajalik lisainformatsioon naise seisundi ja elu-olu kohta. Sellise informatsiooni hankimist võimaldab eelpoolnimetatud eriala esindajate sagedasem kokkupuude patsiendiga (nt raseduse ajal).

Praegu on Eesti tervishoiusüsteemis vägivallast rääkimine ja selle tunnistamine probleemi tekitajana pigem erand. Ja sellel on ilmselt omad põhjused.