Tingiva kõneviisi definitsioon ja moodustamine
Tingiv kõneviis ehk
konditsionaal märgib sündmuste mittereaalsust vaatlushetkel, see tähendab, et kõneleja peab
tegevust ebareaalseks. Konditsionaalse verbiga
väljendatud sündmus ei ole üldjuhul toimunud. Tingiva kõneviisi kasutust, mille
puhul lausest on järeldatav sündmuse mittetoimumine, on nimetatud
raamtõlgenduseks: konditsionaaliga väljendatud sündmus toimub sel juhul ainult kujutletud
raamis, st irreaalses ja võimalikus maailmas, kuid mitte tegelikkuses. Konditsionaali eestikeelne nimetus tingiv
kõneviis tulenebki sellest, et enamasti annab kontekst ka tingimused, mille
puhul see kujuteldav maailm oleks võinud või võib tulevikus reaalseks saada.
Moodustamine
Tingiva kõneviisi tunnusel on kaks kuju: ksi (kui järgneb pöördetunnus, nt ela/ksi/n) ja ks (sõna lõpus, nt ela/ks). Kõnekeeles jäetakse pöördetunnused tingiva kõneviisi isikulise tegumoe vormides tavaliselt ära. Lühikest tingivat kõneviisi on lubatud kasutada ka kirjakeeles: ela/ksi/n = mina ela/ks, ela/ksi/d = sina ela/ks, ela/ksi/me = meie ela/ks jne.
Isikulises tegumoes
| Olevikus | Minevikus |
| ma elaksin ~ elaks me elaksime ~ elaks | ma oleksin/oleks elanud ~ elanuks/elanuksin me oleksime/oleks elanud ~ elanuks/elanuksime |
| sa elaksid ~ elaks te elaksite ~ elaks | sa oleksid/oleks elanud ~ elanuks/elanuksid te oleksite/oleks elanud ~ elanuks/elanuksite |
| ta elaks nad elaksid ~ elaks | ta oleks elanud ~ elanuks nad oleksid/oleks elanud ~ elanuksid |
| ei elaks | ei oleks elanud |
Umbisikulises tegumoes
| Olevikus | Minevikus |
| elataks ei elataks | oleks elatud ei oleks elatud |