Nii eristatakse kahesuguseid lühendeid:
1) üldkasutatavad lühendid, mida kasutavad kõik kirjutajad ja millel on arusaadavuse huvides kokkuleppeline kuju;
2) konkreetses tekstis (raamatus vm kirjutises) kasutatavad lühendid, mille sisu avatakse esmakordsel esinemisel tekstis.

Olemuselt ja stiililt on lühendid argised ning neid ei soovitata kasutada pidulikus ja ametlikus tekstis või pealkirjades (Erelt, 2005; Hirsjärvi, Remes, & Sajavaara, 2005). Näiteks, rahvusvahelistes lepingutes kasutatakse lepingupoolte täisnimetusi: Ameerika Ühendriigid, Egiptuse Araabia Vabariik, mitte USA ega EAV. Kuna väljakirjutamine on viisakam kui lühendamine, ei soovitata au- või tänukirjas lühendada ka tiitleid, nt dir – direktor (Erelt, Erelt, & Ross, 2007).

Sõnade lühendusviisist lähtuvat jaotust illustreerib järgmine tabel.

Põhireeglid

1. Suurtähtlühendi lõppu ega vahele punkti ei panda (TÜ, TLÜ). Väiketähtlühendis pannakse punkt siis, kui lühend langeb kokku mõne eestikeelse sõnaga (s.a, k.a).
2. Liitsõna lühendamisel säilib sidekriips ka lühendis (P-Jaagupi, V-Nigula).
3. Väiketähtlühendid loetakse välja nende taga peituvate sõnadena.
4. Suurtähtlühendid loetakse tähthaaval (OÜ, ÜRO, IMF) või sõnana kokku (NATO, ROK, FIE).
5. Käändelõpp lisatakse väiketähtlühendile läbi sidekriipsu (lk-l), suurtähtlühendis võib sidekriipsu ka ära jätta (USAsse).
6. Osa suurtähtlühendeid käsitatakse omaette sõnana (UNESCO ~ Unesco, AIDS ~ aids, UFO ~ ufo).
7. Ladinakeelseid lühendeid käsitatakse tsitaadina (P.S. ´post scriptum´ A.D. ´Anno Domini´).
8. Isikunimedes võib nimetähed kirjutada ilma punktita (J.V.V. ~ JVV); ainult esitähte lühendades on soovitav panna punkt (E. Vilde, T-R. Viitso).