Eesti keele õigekirjutus eristab
palataliseeritud ja palataliseerimata häälikuid.
Tõene
Väär
Väär !
Õige !
Eesti õigekirjas ei märgita häälikute palatalisatsiooni.
Sõnade püüdsin,
kuldsed ja jalgsi õigekiri ei
lähtu hääldusest, vaid nende sõnade algvormist.
Tõene
Väär
Õige !
Väär !
Nende sõnade kirjapildis säilitatakse
tüvehäälikud, sõltumata hääldusest (morfoloogiline
põhimõte).
Eesti keeles vastab igale häälikule kirjas
tavaliselt oma tähemärk.
Tõene
Väär
Õige !
Väär !
Eesti õigekirja üldiseks aluseks on põhimõte
anda kirjas võimalikult täpselt edasi kõiki häälikuid.
Sõnade kokku- ja lahkukirjutamisel järgitakse
vanu kokkuleppeid.
Tõene
Väär
Õige !
Väär !
Lisaks
traditsiooni põhimõttele järgitakse veel semantilist põhimõtet, st kirjapilt võib
muuta sõnade tähendust.
Eesti õigekirja olulisimaks põhimõtteks on
traditsiooni printsiip.
Tõene
Väär
Väär !
Õige !
Eesti õigekiri taotleb
häälikute täpset märkimist kirjas (hääldusläheduse
põhimõte).
Sõnadel vana mees
ja vanamees on erinev tähendus.
Tõene
Väär
Õige !
Väär !
Sõnade kokku- ja lahkukirjutamine muudab teatud juhtudel tähendust.